Hargla pärimus
Naljad
ERA II 243, 751/5 (52) < Hargla khk., Mõniste v., Tursa t. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkooli õpilane < Liine Alliksoo, 46 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Miis läts nurmõ kündmä ja leüdse kullakatla. Siis tõi miis katla kodu ja pand keldride. Naasõlõ es või ütelda ja sis selet, et om kuradikatõl. Naanõ pelläs kuratit ja es julgu kaema minnä. Sis ütel naanõ: "Ega ma ei lähä! Mis vaia tuua om, tuud sa esi."
Ütel pääval tull setu ja küüsse: "Kas sul medägi rauda ei olõ!" Naanõ ütelnü: "Mul om küll, aga tuu om kuradikatõl." Setu ütelnü: "Ega ma kuratit ei pelgä, ma lähä tuu!" Setu võttunu katla ja pandunu kuurmalõ. Kuurmast oll andunu kõik kausi naasõlõ. Setu sõitunu minemä.
Naanõ võttunu kausi ja säädünü kõik laua pääle ritta. Sis tullu miis kodu ja naanõ näüdänü mehele: "Kae mehekene, ma saie su kuradikatla iist hulga kausse."
Naanõ lännü õdagu pikä hammõga magama. Üüse, kui naanõ magasi, võtt miis naasõ kässimüüdä sälgä ja veenü mõtsa. Mõtsan pandunu miis naasõ risttiile maha. Naanõ aga maganu edesi. Tuud tiid müüda olli lännü varga kerigumõisadõ vargilõ. Naanõ kuuldunu mürinät ja heränü üles. Juuskunu sis vargilõ järgi. Varga võttunu sis ka naasõ üten. Ku na sis kerigumõisadõ jõudsõ, laski varga naasõ keldride. Keldrist andunu naanõ kõgõ kraami vargiilõ kätte ja varga pandunu kuurmadõ. Varga küsünü naasõ käest: "Kas om viil pallü?" Naanõ vastanu: "Om viil üts kott!" Viimäne kott oll pähklikott. Nüüd oll istunu naanõ ka koti pääle ja varga tõmmanu naasõ ka üten kotiga vällä. Varga lännü sis matusõaiast müüda ja pandunu naasõ sinna istma. Naanõ küsünü süüä ja varga andunu naasõlõ pähkliid järrä. Varga ütelnü: "Mii tu sullõ külast pehmet leibä!" Säält lännü varga ruttu minemä.
Säält lännü sis müüdä kellämiis ja kuuldunu, ku luid järetu. Kellamiis lännü kõnõlnu sedä opõtajalõ ja võttunu sis keriguopõtaja sälgä, tuuperäst, et tuu oll liba. Opõtajal oll ollu väärnimi Pehme. Ku keriguõpõtajat tuudi, järi õks naanõ pähkliid. Naa arvas, et telle tuuas leiba ja küüsse: "Kas toote?" Kellämiis arvas, et tõnõ küsüs, kas opõtajat toote ja ütel: "Toomõ!" Naanõ küüsse jälle: "Pehmet?" Kellämiis vastas: "Pehmet!" Õpõtaja arvas, et tedä tahõtas ärä süüä ja pand kõgõ uma liba jalaga juuskma. Naanõ jäi õks istma ja pehmet leiba uutma.
ERA II 243, 751/5 (52) < Hargla khk., Mõniste v., Tursa t. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkooli õpilane < Liine Alliksoo, 46 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Miis läts nurmõ kündmä ja leüdse kullakatla. Siis tõi miis katla kodu ja pand keldride. Naasõlõ es või ütelda ja sis selet, et om kuradikatõl. Naanõ pelläs kuratit ja es julgu kaema minnä. Sis ütel naanõ: "Ega ma ei lähä! Mis vaia tuua om, tuud sa esi."
Ütel pääval tull setu ja küüsse: "Kas sul medägi rauda ei olõ!" Naanõ ütelnü: "Mul om küll, aga tuu om kuradikatõl." Setu ütelnü: "Ega ma kuratit ei pelgä, ma lähä tuu!" Setu võttunu katla ja pandunu kuurmalõ. Kuurmast oll andunu kõik kausi naasõlõ. Setu sõitunu minemä.
Naanõ võttunu kausi ja säädünü kõik laua pääle ritta. Sis tullu miis kodu ja naanõ näüdänü mehele: "Kae mehekene, ma saie su kuradikatla iist hulga kausse."
Naanõ lännü õdagu pikä hammõga magama. Üüse, kui naanõ magasi, võtt miis naasõ kässimüüdä sälgä ja veenü mõtsa. Mõtsan pandunu miis naasõ risttiile maha. Naanõ aga maganu edesi. Tuud tiid müüda olli lännü varga kerigumõisadõ vargilõ. Naanõ kuuldunu mürinät ja heränü üles. Juuskunu sis vargilõ järgi. Varga võttunu sis ka naasõ üten. Ku na sis kerigumõisadõ jõudsõ, laski varga naasõ keldride. Keldrist andunu naanõ kõgõ kraami vargiilõ kätte ja varga pandunu kuurmadõ. Varga küsünü naasõ käest: "Kas om viil pallü?" Naanõ vastanu: "Om viil üts kott!" Viimäne kott oll pähklikott. Nüüd oll istunu naanõ ka koti pääle ja varga tõmmanu naasõ ka üten kotiga vällä. Varga lännü sis matusõaiast müüda ja pandunu naasõ sinna istma. Naanõ küsünü süüä ja varga andunu naasõlõ pähkliid järrä. Varga ütelnü: "Mii tu sullõ külast pehmet leibä!" Säält lännü varga ruttu minemä.
Säält lännü sis müüdä kellämiis ja kuuldunu, ku luid järetu. Kellamiis lännü kõnõlnu sedä opõtajalõ ja võttunu sis keriguopõtaja sälgä, tuuperäst, et tuu oll liba. Opõtajal oll ollu väärnimi Pehme. Ku keriguõpõtajat tuudi, järi õks naanõ pähkliid. Naa arvas, et telle tuuas leiba ja küüsse: "Kas toote?" Kellämiis arvas, et tõnõ küsüs, kas opõtajat toote ja ütel: "Toomõ!" Naanõ küüsse jälle: "Pehmet?" Kellämiis vastas: "Pehmet!" Õpõtaja arvas, et tedä tahõtas ärä süüä ja pand kõgõ uma liba jalaga juuskma. Naanõ jäi õks istma ja pehmet leiba uutma.