Paistu pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 13642/13643 (1) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihännas
Peremees ja poiss tahtnud kaheksi Pärnu konturi aita tühendama minna. Nad otsinud kaheksi hagariku alt kaks vana searuhit, viinud neid Otsa külas seisva suure kuuse otsa ja säädnud neid ilusaste kuuseoksade peale, ruhvede otsad Pärnu poole. Mõlemad istunud ruhvedesse.
Peremees ütelnud nüüd: "Läki, kuradi nimel!" Ja kohe lendanud tulejoon kuuse otsast minema. Poiss ei pannud peremehe sõnu heasti tähele. Ta ütelnud: "Läki, jumala nimel!" Kui ta neid sõnu ütelnud, langenud ruhi ühes poisiga kuuse otsast maha.
Peremees vaadanud tagasi ja näinud, et poiss ühes ruhvega kuuse otsast maha kukkunud, ta käänanud silmapilk tagasi, läinud poisi juurde ja tõrelenud kangeste, et ta tõisigi oli hüüdnud.
Poiss olnud pool hingetu, kui peremees teda kodu viinud. Peremees ei jäänud kodu. Tema roninud uueste kuuse otsa ja muud kui tulihända. Külarahvas vaadanud järele, tulihänd kadunud ikka Pärnu poole. Hommikul alles oli peremees kodu jõudnud. Ta oli sealt palju kallist kraami toonud. Ainult riided, mis kaasa toodud, olnud väha ära kõrbunud.

E 13644/13645 (2) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (194) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitse venda kirikus
Ühel pühapäeval läinud seitse venda korraga kirikusse. Nad olnud enne hulgani kodus tülitsenud ja nüüd tahtnud seda kirikus andeks paluda. Enne ei olnud nad seitsmekesi korraga kirikus käinud, täna olnud esimene kord.
Kui õppetaja lugenud, ohkanud nad väga rohkeste. Kõige vanem vend mõtlenud: "Enne vajuks küll siinsammas kirikuga maa alla, kui veel kodu minna, sest ega vennad seal ometi rahu ei pea."
Kui ta seda mõtlenud, vajunud kohe kirik ühes kirikulistega maa alla, kuhu veel suur sügav auk järele jäänud, kus suve kuivaga aga vett küll sees on, aga vihmastel ja vesistel aegul päris kuiv on.
Kirikukell ei vajunud ühes kirikuga mitte maa alla, see kukunud aga tornist ligi kaks versta kaugele sooheinamaale pajupõesasse, kus ta aga praegusel ajal aales helisevat. Nüüd kuuldavat tema healt pühapäeva ja neljapäeva õhtutel ka veel ja see tunnistavat veel seda kiriku langemist.
Sellepärast on ka nüüd rahvas pühapäeva järel neljapäeva õhtut pidama ja pühitsema hakanud ning ei tee tööd sel õhtal.

E 13649/13653 (5) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks ussi
Ühel pühapäeval kui keegi naene kirikust armulaualt oli tulnud, ajanud ta oma meest metsa vihalehesid tooma, sest et tööpäeval ei olnud neil kumbagil aega minna, siis pidivad mõisateole minema.
Mees ütelnud: "Mina täna küll ei läha, ehk saab vahest mõnel tööpäeval mõni tund aetga, toon siis muidugi." Ja mees ei läinud ka.
Naene mõtlenud asja veeri-ääri mööda läbi ja viimaks läinud isi metsa vihalehessid tooma. Olnud ees õhtu, kui naene lehesse seljatäie valmis oli lõiganud, astunud ta sellega metsast välja. Metsa ääres viskanud ta lehese seljatäie maha ja istunud sinna peale, et väha hinge lõõtsutada, aga korraga näinud naene - metsast astunud üks hall mehikene välja, kuldkepp olnud tal käes. Ta tulnud naese poole ja naene ei pannud ka seda suuremat imeks. Kui hall mehikene õige naese ligi jõudnud, ütlenud ta: "Kuule naene, et sina pühapäeval tööd oled teinud, mida sa aga tööpäeval ära oleks võinud teha, siis panen ma sulle kaks asja ette, mida sa selle trahviks kandma pead. Kumba tahad sa, kas üheksas aastaks voodisse või eluks ajaks kaht last rinna otsa imema? Vali neist nüüd."
Naene ehmatanud esiotsa ära, aga viimaks, kui oli näinud, et ta tõeste süüdlane oli, sis hakanud ta oma pattusid andeks paluma. Aga neid ei võetud kuuldagi. Hall mehikene ei nõudnud muud, kui ainult nende kahe küsimuse peale vastust. Kui naene pikkalt aega viivitanud, saanud hall mehikene õige kurjaks ja küsinud viimaks nii mõjuvalt, et naene kohe käsku täitnud.
Naene palunud eluks ajaks kahte last rinna otsa imema. Ta arvanud, et see liig olla üheksaks aastaks voodisse minna ja kes pidi siis veel õnnetumate laste eest hoolt ja muret kandma.
"Seda pead sa saama!" ütlenud hall mehikene ja kadunud ära paksu põesastiku sisse. Ainult suure tuule kohin kostnud veel naesele kõrvu ja pea vaikinud ka see.
Naene tõusnud üles, jätnud vihalehesed sinna ja läinud ära kodu. Väravast õue astudes tunnud ta rinnas imelikku raskust. Ta läinud tuppa ja heitnud koikusse magama. Lapsed mõtlenud, et ema haige on, aga ema ei olnud sugugi haige. Tõisel päeval, kui päikene juba ülesse tõusnud, ärganud ka naene unest. Ta tunnud oma rinnades nagu imeks seal keegi. Naene võtnud särgi eest lahdi ja vaadanud. Aga ta ehmatanud ära - tema rindade otsas imenud kaks nõelavat ussi.
Pika minestuse järel hakanud naene jälle viimaks toibuma, ta teinud ka aeg-ajalt kõik töö ära, aga nõeluvad ussid olnud ikka teda piinamas.
Kui nad rinnadest oma tahtmise ära imenud, siis läinud kumbagi oma poole külge kaenla alla, kiskunud seal rõngaks ja maganud nii. Iga päev käinud nad kolm korda imemas.
Naene kannud ussisid kuni surmani, aga peale surma kadunud nad ära. See olnud trahviks, et pühapäeval tööd ei tohi teha.

E 13658/13659 (7) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vastakõla
Kord oli ema lapsega metsa seeni otsima läinud, laps jooksnud alati ema juurest ära seentele järele, kui ta neid kusagil näinud. Niiviisi korjanud ta põlle seeni täis ja viinud ema korvi sisse. Läinud jälle uut põlletäit tooma. Sel viisil jõudnud emast hulga maad kaugele. Kui rta põlle seeni täis korjanud, tahtnud jälle ema juurde tagasi minna. Ta marssinud mööda metsa edasi ja tagasi, aga ei leidnud ema enam kusagilt kätte. Laps olnud ära eksinud.
Ka ema, kui ta aru saanud, et laps ära kadunud, hakanud ta teda otsima. Otsinud, otsinud, aga ei leidnud. Pisar silmis leegutanud vaene ema metsi ja laanesid mööda, kuni õhtuni, aga laps jäänud ikka kadunuks.
Ema läinud kodu. Seal ta oma õnnetust tõistele ja nüüd läinud kõik kadunut otsima. Küll nad huikunud ja otsinud, aga kõik olnud asjata. Iga kord, kui ema huiganud, kõlanud lapse heal metsast vastu; läinud heale poole ja huiganud jälle, nüüd kostnud heal tõisest küljest. Küll huiganud, küll otsinud, aga kõik see olnud ilmaaegu.
Sest ajast olla healekõla metsale juurde jäänud, see olla kadunud lapse healest.

E 775 (7a) < Paistu khk., Holstre v. - H. Ainson (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänna kinnipanemise sõnad:
a) "Amen alt,
Amen päält,
Amen läbi altre,
läbi kantsle,
Amen risti läbi."

E 775 (7b) < Paistu khk., Holstre v. - H. Ainson (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänna kinnipanemise sõnad:
b) "Näe, vanakuu tõuseb! Jeesuse nimel. Amen."

E 775 (8) E 773/4 (5b) < Paistu khk., Holstre v. - H. Ainson (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänna lahtilaskmise sõnad:
"Mine sa kuradiga." Siinjuures tuleb kura käega tagaspidi lüüa ja siis seda ütelda.

E 2844/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oigajad luud
Viljandi kreisis, Paistu kihelkonnas ja Holstre vallas Kadrioru metsas, mis lõuna pool mõisat seisab, on üks mägi, mida Rahahaua mäeks kutsutakse. Selle mäe peal kuuldi alati suveöödel oigamist. Sellepärast ei julgenud keegi peale päevaveeriku enam sealt mööda minna, ja kui mõni võeras inimene sel ajal juhtus sealt mööda minema, siis seisis see tal eluaeg meeles ning ei mõtelnudki enam selle peale, et sealt teinekord veel mööda läheks.
Kes seal mäe peal oigas, seda ei teadnud keegi inimene. Päeval ka seal mõnigi vaatamas käis, aga ei näinud midagi iseäralikku. Paljalt niipalju oli seal enam näha, kui mujal, et seal rebaste koopad maa sees olivad ja siin ja seal liiva peal ja poolest saadik liiva sees luid maas oli.
Ükskord laupäeva õhtul viitsivad teomehed kõrtsi juures natukese aega. Seal vestasivad teised sellest ja teisest juttu ja viimaks ka Koodioru metsa mäe oigamisest.
Üks võeras soldat kuulis seda ka.
"Andke mulle pool naela viina südamejulguse rohuks, ma lähen otsekohe selle mäe peale ja uurin järele, kes seal oigab, ning teen ka oigamisele otsa peale, kui vähegi võimalik."
Andsivad või pakkusivad mitu talle viina, kelle õige tee sellest mäest mööda käis. Nad ei uskunud küll, et soldat julgeb mäe peale minna ja võib oigamisele otsa peale teha.
Aeg oli hilja. Teomehed läksivad ära kodu. Vana soldat oli ka kõrtsist ära kadunud. Ja mõtelge ometi, tema selle järele, kudas teised kõrtsis juhatanud, mäe peale läinud. Seal näeb ta kuuvalgel liiva peal hulga luid, mis otsast vahtu välja ajavad ja ise oigavad. Ta ei mõtle kaua aega, mis teha, vaid korjab luud riita kokku ja loeb Issameie nende peale. Palumise ajal jäeb oigamine aeg-ajalt ikka vaiksemaks ning kui aamen üteldud, on kõik vait ja luude asemel seisab soldati ees suur hulk sõamehi.
Soldatil lööb nende sõjariistu näes hirm südamesse, ta tõuseb püsti ja jääb seisma nagu sammas kunagi.
Pealik astub teiste liigist tema ette ja hakkab rääkima: "Mitme saja aasta eest saime meie sõas surma ja meid maeti siia maha. Et jumalasõna peale ei loetud, saime meie vaeva sisse, kuhu igaveste mõtlesime jääma, et sügavas maa sees meid keegi peasta ei saa. Õnneks aga tegivad rebased omad koopas siia ja kaapisivad luud liivale. Siin mõtlesime jälle, et mõni vaga inimene oma palve läbi meid nüüd ruttu peastab, aga oleme kaua aega ilmaaegu oodanud. Nüüd peastsid sina meid Issameie palumise läbi sest vaevast ja saatsid õnnistuse sisse. Suur tänu sulle selle heateo eest! Kui jälle luudeks oleme muutnud, siis kaeva siia haud ja pane meid selle sisse, loe aga Issameie veel kord enne meie peale, kui haua kinni ajad.
Selle heateo eest luban sulle katlatäie kulda, mis sa sellesama mäe lõunapoolt külle pealt suure murelaste pea alt leiad."
Kui pealik need sõnad ära rääkis, sai tema äkiste ühes sõaväega jälle luudeks. Soldat tõi külast labida ja mattis luud jälle maha, nõnda, kudas pealik käskis. Nüüd läks ta murelasepesa kallale kaevama. Leidis ka selle alt katlatäie kulda. Sellega läks ta Soomemaale elama. Oigamist ei ole enam mäe peal kuulda. Rahahaua ja rebasteaukude asemed on seal praegu näha ning mägi nimetatakse tänapäev veel Rahahaua mäeks.

E 16331 (5) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes paisid ära kaotada tahab, see peab vana 1/2 rahaga neid ristamisi keike läbi vajutama ja siis seda raha neljapäeva õhtul kolme teeharu peale viima ja sinna maha viskama.

E 3184/5 (4) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Libeda ajaga tahtnud mustlased üle Võrtsjärve sõita. Hobune aga ilma raudateta. Katsusivad reisi teha, ei saanud. Va neljajalgne tahtnud ennast ära laotada ja esimesi hambaid viimast kui ühte suust välja peksa. Kõik kokku nõu pidama, kudas ometi terve varandusega järvest üle saada. Nõu peetud ja kindlaks tehtud. Vanker varaga ja hobune oma järel üle jää vedada. See pidi aga viimne ja targem nõu olema. Kes pärast veel paremat nõu tagavaraks hoidnud, pidi ilma armuta jääauku pistetama. Tehti, kudas lubati. Teisel pool järve puudus hobusel teine külg sootumaks. Seda õnnetust nähes sähvas kohe üks nodikas noormees: " Oleks me hagu alla pannud!"

E 3306/10 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haoraijuja ja vanapagan
Talusulane raius üksinda metsas hagu. Õhtul, kui ta töö ära lõpetas, istus ta haukuu peale, võttis kübara peast ära ja pühkis otsaesise pealt rüühõlmaga higi.
Vaatas kübarat, mis mitu-setu korda juba londiga kohendatud oli, ohkas ja rääkis: "Küll teenin päevast päeva, aga nii palju ei saa, et võiksin omale uue kübara osta. Pühapäeval lähen lauakirikusse ja pean selle sama päha panema."
Ilusas riietes saks tekkis äkiste tema ette ja küsis: "Mees, mis sa rääkisid?"
"Mis ma siis rääkisin," ütles sulane. "Ei saa omast tööst ega teenistusest nii palju, et uue kübara päha jõuaksin osta. Muud riided teeb küll naene, aga seda ei saa ma mujalt, kui pean ostma."
"Mis sa mulle annad, kui ma sulle nii palju raha annan, kui sa tahad," ütles saks. "Mis mul, vaesel mehel, anda on," vastas mees. "Kodus natukene sööki on, aga või siis sina, saks, seda sööd."
"Anna mulle oma emalepa kärbus, muud ma ei tahagi," ütles saks.
"Mul on küll kodus taga sauna kolm emalepa kärbust. Need andis mulle mineva aastal peremees linakugarate sarra tarvis. Ühe ma annaks hea meelega temale, kui ta mulle raha annab," mõtles sulane ja ütles: "Ma annan küll sulle emalepa kärbuse, kui sa mulle raha annad."
Noh, nüüd oli kaup koos.
Saks viis sulase ühe vana kuhjalaua juure, mis kunni tikkude otsadeni raha täis oli ja ütles: "Võta siit nüüd nõnda palju, kui tahad raha. Tuleva neljapäeva õhtul tulen ma kärbussa järele."
Saks läks ise metsa poole, kust ta välja tuli.
"Tule sa kuna sa ise tahad, mul on see üks puhas," vastas sulane ja hakkas kamaluga raha rüü sisse tõstma.
Ei võtnudki sulane enam, kui ta korra rüüga ära jõudis viia. Kodus puistas ta raha taga saunaardu nurka ja ruttas naisele omast õnnest rääkima.
Teisel päeval palus ta peremehe käest aega ja läks linna, kust ta endale uue kübara ostis.
Pühapäeval pani ta uued riided selga, uue kübara päha, pistis kolm kopikat kirikukoti raha taskusse ja läks kirikusse.
Neljapäeva õhtul tuli rahaandja sulase sauna ja küsis: "Anna minu kärbus kätte!" Sulane, kes juba magas, tõusis sängist ülesse ja ütles: "Lähame siis taga sauna, kärbus on seal."
"Ei taha tagant sauna kärbust, anna see kärbus, kes su voodis magab," ütles saks ja ei liikunud paigaltki ära.
"Ära tee nalja, külasaks. Lähäme, ma annan sulle kärbuse kätte. Mul pole aega, pean magama heitma, homme vara ülesse tõusmine," lausus sulane.
"Naljast pole juttugi. Seda karbust, kes su sängis on, olen ma omale tahtnud ja sa oled lubanud. Muud ma ei taha. On sul kasin aeg, siis anna ta mulle kätte ja meie oleme mõlemad üksteisega tasa," ütles võeras saks.
"Jumal Isa Pojuke! Mina olen oma naese, kes mu sängis magab, sulle lubanud. Seda ma ei ole ilmaski teinud ja ei tee ka iialgi," ütles sulane.
Saks jooksis saunast välja ja hüüdis: "Oota, sa ,petja! Või mitme mehega kipud sa mu kallale ja ei anna kätte, mis sa mulle lubanud oled. Nüüd lähan ma küll ära, aga teine neljapäeva õhtul tulen ma jälle, siis peab mu kärbus käes olema."
Läks ära.
Nüüd sai sulane aru, et see kellegi õiguse saks ei ole. Teisel neljapäeval pani ta naese laua juure piibli raamatut lugema ja seadis kadakaoksi risti-põigiti ukse ja läve alla maha.
Vana Paha tuli, lükkas ukse lahti, aga kargas ise tagasi ja hüüdis: "Anna kätte mu kärbus, keda sa anda lubasid."
"Võta ise tagant sauna ära ega ma ei keela," vastas sulane.
"Tagant sauna kärbust ma ei taha, anna see, kes saunas raamatut loeb," ütles jälle Vana Paha.
Sulane vastu: "Oma naist ma sulle ei anna."
Vanapoiss jälle: "Anna siis mu raha kätte!"
Sulane: "Võta ta tagant sauna ardust ise ära!"
Vanamees läks ardusse. Tuli ruttu tagasi ja ütles: "Seal pole kõik mu raha, poolikult pärast ma ei võta vastu. Seekord jätan ma sind veel rahule, aga tuleva neljapäeva õhtul on viimane kord, kui sa siis kärbust ehk kõik raha kätte ei anna, siis ära sa enam elu peale looda ."
Aeg kaldus juba üle poole öö, seepärast hakkas vanamees kiireste sammuma.
Kolmandamaks neljapäeva õhtuks laenas sulane peremehe käest puuduva raha ja pandis ardusse Vana Paha raha juure. Siis pandis ta jälle risti ja põigiti kadakaoksi sauna ukse taha ja läve alla maha ning laskis naist laua juures piibliraamatut lugeda, ise heitis partele puhkama.
Vanapaha tuli jälle ja ütles: "Anna mu emalepa kärbus kätte!"
Sulane vastu: "Mine võta ise tagant sauna ega ma ei keela."
"Tagant sauna kärbust ma ei taha, kas aru saad. Anna see, kes saunas raamatut loeb," vastas Vanapagan.
Sulane: "Oma naist ma sulle ei anna."
Vanapagan: "Anna siis kõik mu raha kätte."
Sulane: "Mine võta tagant sauna ardust ise ära. Mis ära tarvitasin, selle asemele laenasin uue."
"Mina muu raha ei taha, kui oma raha," ütles Vanamees.
"Sinu oma raha mul anda ei ole, võta ehk ära võta," ütles jälle sulane.
Just kui kass jooksis nüüd Vanapagan sauna peale, tõstis laepalgi ülesse ka sirutas käe sulase poole. Kukk laulis sauna peal heledaste. Vanapagan kukkus saunaukse ette maha nagu heinakott kunagi. Kargas maast ülesse ja pani punuma. Ei tulnud teine pärast enam tagasi.

E 3310/5 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nülitud surnukeha
Ennemuiste sõitnud sõapealik hulga soldatitega maanteed mööda külast läbi. "Kas teie näete kedagi ees minema," küsis tema soldatite käest.
"Ei näe kedagi," vastasivad soldatid kui ühest suust.
"Sõida lähemale," käskis ta ühte soldatit ja pani temale, kui ta juures juba oli, mõega silmakulmude kohale otsaesise peale ja küsis: "Ka sa nüüd näed kedagi?"
"Näen jah," vastas soldat.
"Ütle teistele ka, mis sa näed," käskis kindral.
"Ma näen: kaks meest kannavad nülitud surnukeha," vastas soldat nagu vähe hirmu tundes.
Teistel soldatitel käinud ka kui külm kahm üle ihu, aga nad ei lasknud seda märgata.
"Jah," kinnitas pealik julgeste ja laskis ka mitu teist soldatit veel vaadata. Need kõik ütlesivad hirmust asja nägema.
"Kas keegi on kuulnud, kus hilja mõni inimene siin ümberkaudu ära on surnud," küsis sõapealik.
"Mölder siin lähedal on ära surnud," ütles üks soldat. "Eile nägin ise oma silmaga, kui moona käisin ostmas. Veskerahvas ütlesivad teise kodu käima."
"Soo! Või mölder ära surnud," lausus sõapealik. "Ratsuta teejuhina ees ja teised kõik taga järele."
Soldat täitis käsku.
Möldrerahvas panivad imeks, kui sõjaväge eemalt nägivad tulema ja ütlesivad: "Mis peaks küll suur sõapealik siin otsima? Ega ta hobustele või soldatitele ise moona ei tule ostma?"
Pealik aga küsis, kui veske peale jõudis: "Kus surnukeha on?"
Möldri poeg läks ka ees, pealik soldatitega järele surnukirstu juure.
Pealik küsis möldri poja käest: "Kes on see surnukeha?"
"Minu isa, suur sõapealik," vastas möldre.
"See ei ole sinu isa surnukeha," ütles sõapealik.
"Mis suur pealikuherra nüüd nõnda kõneleb? Ega ma ometi meelest segane ei ole," ütles mölder.
"See ei ole sinu isa surnukeha," ütles uueste sõapealik valjuste. "Sellega olgu sõnavahetamine otsas."
"Mis ma sellest sõnavahetamisest saangi, olgu ta peale otsas," vastas mölder.
Nüüd andis pealik soldatitele käsku, et nad katlatäie vett keema peavad ajama.
Seni, kui vett soojendati, laskis pealik kirstule kolm pihlakapuu võru peale ajada ja päetsisse oherdiga augu sisse teha.
Mölder ei tahtnud nii oma isa puusärgiga teha laske. Ta palus esiti põlvili nuttes pealiku ees, et see tema isa surnukeha rahule jätaks, aga seda palvet ei võetud kuulda.
Mölder katsus vägivalda pealiku vastu pruukida, aga seegi ei aidanud. Soldatid köitsivad kõik kinni, kes takistuseks tee peal ees olivad.
Nüüd seati puusärk püsti ja valati lehtri läbi selle sisse keeba vett.
Sa ime! Surnukeha hakkas kirstus hirmsaste karjuma. Aga sellegipärast ei jäetud valamisele järele. Viimaks käis lehter ühes veega vups! ülesse ja sinist suitsu käis ohertiaugust nagu korstnast kunagi välja.
Kui suitsu enam ei tulnud, võeti kirst lahti. Selle sees ei olnud muud, kui inimese nahk, mis olla jalutsisse kokku sadanud.
"Selle naha võite nüüd maha matta," ütles pealik. "Aga kus on veel see raha, mis isa sulle pärida jättis? See too minu kätte!"
Noor mölder, kes pealiku imetegusi nägi, tõi raha ilma vastu panemata pealiku ette. Kindral pani mammona oja ääre sisse, segas teda mõegaga ümber ja ütles: "Mis ülekohtusel viisil saadud, mingu ära!"
Vesi ajanud sellest kaks osa ära, üks osa jäänud järele.
"Võta nüüd see raha, mis üle jäi. Tarvita teda õigel viisil ja ära tee meelega kurja," ütles pealik. "Kogu omale ikka õiguse nimel varandust, et Vanapaganad ei hakka sinu surnukehaga tegema nagu nad sinu isa ja palju teistega, kes temasugused, on teinud ja peale selle veel teevad. Peale surma pugevad kurjad vaimud niisuguste nahkade sisse, hakkavad kodu käima ja teisi, kes alles elavad, piinama."
Kui pealik oma kõne lõpetas, heitis noor mölder tema jalgade ette põlvili ja palus andeks, mis ta pealikule sõna ja teoga paha teinud. Ta sai nüüd aru, et pealik tema headuse pärast sinna oli tulnud.
"Sellega tätsid sina õige lapse kohut, et mulle vastu panid. Ma annan kõik sulle andeks," ütles pealik.
Kindral sõitis jälle oma väega ära, mölder hakkas matukse vastu valmistama. Surnud mölder ei käinud enam pärast kodu.

E 3556/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ja vanapaganad
Mees läks metsa juhivitsu otsima, kirveäksike vöö vahel. Otsis, otsis ja raius jälle kui sündsa puukese leidis. Viimaks kuuleb ta kedagi hüüdma: "Mees, ae, mees! Tule aja need võsavillemad siit minema!"
Mees vaatab, kolm suurt hunti pika, jämeda kuuse all, kükitavad ja vahivad puu otsa nagu koerad orava peale kunagi.
"Aja ära nad siit alt," hüüdis jälle heal puu otsast, kus aga kedagi hingelist näha polnud. Nüüd sai mees kohe aru, et rääkija vanapaha ise oli. Ta vastas: "Ei mina neid julge ära ajada."
"Noh, mine siis metsa ääre peresse, kus pulmi peetakse, hüüa seal üle läve tuppa: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all.""
Mees ei suutnud vanapahaga enam sõnu vahetada, seepärast läks ta oma teed iseenesega kõneldes: "Ma ei taha miski hinna eest vanatühja käsku täita ehk ma küll vast ka pulma lähan, kui aegselt juhivitsa korjamise tööga valmis saan. Mind on sinna kutsutud. Kui ma paar tundigi seal ära viidan, siis ei või nad pärast minuga nuriseda, et ma sugugi ei ole käinud. Paari päeva mul ometi võimalik seal olla ei ole."
Mehel oma jagu juhivitsu aegselt käes. Ta köidab nad kuppu, pistab kirve vitsa vahele ja peidab koo siis paksu põesastiku sisse ära ning sammub pulmapere poole.
Pulmas võetakse ta lahkeste vastu. Kehakinnituse ja keelekarastuse eest kannetakse hästi hoolt. Mees laseb ka jumalaandi niipalju, kui süda iganes soovib, suupärast olla. Kui keha kinnitatud, viidab ta teiste hulgas aega enne, kui kodu poole hakkab minema. Ta vestas sellest ja teisest asjast juttu ja viimaks ka loost, mis metsas juhtus.
Kui ta need vanapaha sõnad: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all," ära ütelnud, olnud rehetoas kolinat ja mürinat kuulda, just nagu kõik parred kukkunud lõhna või talade pealt maha.
Vaadati järele, kaks part rehetoa lõhna pealt ära kadunud. Imeks pandi juhtumist ka küllalt, aga pidupill ja trall sundisivad seda varsti jälle ära unustama.
Mees pidas pea õhtuni pulme ja läks siis kodu. Metsas tuli tal enistene juhtumine meele. "Oot, oot, ma lähan vaatama, kas hundid alles puu all on."
Läks ka teine vaatama, aga hunta ei olnud puu all. Nende asemel olivad kaks part maas. Vist olivad vanapaha seltsilased pulmas ja tulivad partega püha Jüri kutsikaid kuuse alt ära peletama, kui kuulda saivad, et ema kahe pojaga keset metsa kimbatuses.

E 3558/9 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vasine kangas
Peretüdruk seadis kangast. Ta oli üsna kimpus, lahku see kangas kudagi ei männud.
Peresulane läks soode hagu tegema. Soo ääres kuuse all kaabivad kaks hunti maad ja närivad juuri kui vihased lõukoerad kunagi, nagu tahaksivad nad kuuske külile laske.
Üks heal hüüab kuuse otsast: "Mees, pööra ümber, mine tagasi kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa."
Mees kui keedetud ja küpsetatud. Annab jalgadele teada, et nii ruttu kui võimalik teisele poole soo ääre saab, kus ta hoolega hagu raiuma hakkab ehk küll siingi veel julge ei või olla. Aga õhtuks peab oma jagu hagu raiutud olema.
Õhtu käes. Mees lõpetab hau raiumise ära ja lähab koguni teist teed kodu. Kui ta õhtust korda keha kinnitanud, heidab puhkama. Hommikul jälle vara üleval.
Tõdruk seab jälle kangast siit ja sealt, aga ei abi sellest midagi.
"Küll on sul hea hagu raiuda, aga mina olen kangaga viimases kimbus," ütles tüdruk sulasele.
"Kimpus oled jah," vastas sulane, "aga et hea hagu raiuda on, seda ei või sugugi ütelda. Kas mu püksid vähe tuhka sõelusivad. Lähan tööle, jõuan niidu ääre suure kuuse juure, seal kaks hunti kaapivad tulises vihas maad ja kisuvad hammastega juuri. Kas oleks veel võinud elu peale mõtelda, kui need vihased metsloomas mind oleksivad näinud? Ja tervel päeval ei olnud mul hau raiumise juures rahu, vahi muidu peale seie ja sinna ehk tulevad kurjad loomad kuskilt omas vihas ja murravad mind ära. Õhtus peab aga oma jagu hagu raiutud olema. Niisugune asi on veel enam kui kimbatus. Ja mõtle ometi, üks paharet hakkab minuga veel naljalori ajama, kui mul kõige suurem kitsikus käes. "Mees, pööra ümber, mine kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa," hüüab tema. Inimesel aru omalt kohalt ka peas. Mina pean uuesti huntidest mööda julgema minna ja pealegi haod raiumata jätma. Ja kes on kodus see villhänd, kellel ma seda käsku pidin tooma?"
"Oh, sa loll mees küll, mis sa seda ennem ei ütelnud," rääkis üks heal niitsete seest, kui sulane vaevalt oma kõne lõpetanud.
Justkui tuulekohin läks lävest välja niidu äärse kuuse poole ja sestsamast silmapilgust saadik hakkas kangas hästi käima. Tüdruk nimetas kanga ülesse seadmise juure sagesti kurja, sellepärast vanapaha tema niitsetes oli.

E 3561/3564 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel peremehel olivad kaks tulihanda, kes temale palju varandust kokku kandsivad. Teine vaeseke oli aga kottpime, kuna teise silmanägemine küll üsna terve oli.
Peremehel oli küll palju raha ja vara, aga oma perele andis ta halvemine süüva, kui mõni hea peremees oma koerale. Tulihändadele andis ta ikka kõige paremat, mis temal iialgi oli.
Ükskord pani jällegi teistele peremees kausiga kambri otsa peale paksu putru või sees kasta, aga perel oli paljalt sool, leib ja kali laual.
Poiss tuli parajalt söögilaua juurest ja nägi, kui peremees kausi sinna pani, peremees poissi küll ei näinud.
Poiss rääkis iseenesele: "Noh, mõnele vilbussale see puder ikka sinna panti! Ma tunnen, et mu kõhtu küllalt seda hääd rooga mahub ehk küll praegu söögilaua juurest tulin."
Ruttu võttis tema ühe tühja kausi, pani õue pealt muda täis, lusika täie vett keskele lohu sisse ja viis ta kambri otsa peale pudrukausi asemele. Pudrukausiga läks ta ise, kus see ja teine ning sõi tema tühjaks.
Tulihännad tulivad sööma.
Pime rääkis: "Kas on ikka pakspuder võikastega ehk mis roog see on?"
Nägija, kes söömagi ei hakanud, ütles: "Ei ole ühtegi puder võikastega, muda või savi, vesi keskel."
"Noh, mis söök see siis on," rääkis pime.
"Ega ta midagi ei ole. See on täieste meie pilkamine. Mängime siis nüüd ka peremehele ühe vingerpussi."
"Mängime peale," lausus pime. "Aga mis meie temale mängime?"
"Paneme tema tare põlema," vastas nägija.
"Paneme peale, aga kuhu meie siis ise lähkeme," küsis pime.
"Ise pugeme aia ääre raudratta rummu sisse," ütles nägija.
"Teeme siis nii," lausus jälle pime.
Kudas ööldud, nõnda tehtud.
Poisid, tüdrukud kõnnivad õue peal ja näevad, kaks tulihända tulevad katukse uluaugust välja ja tuli laenes taga järel, nii et maja sellest põlema hakkab, ja poevad ise aia ääre rattarummu sisse.
Kõik kibinal, kabinal majakraami ja asju välja kandma.
Varsi oli kõik kraam väljas.
Nüüd võttis teine poiss kaks pihlapuupunni, pani teise teisele poole rummu otsa ette ja viskas ta siis kõige suurema tuleleegi sisse ja rääkis: "Kui maja on põlenud, siis põlegu tema süütajad ka!"
Peremees vandus ja kirus kraami juures ja ütles: "Mõni kiusumees ikka selle maja põlema pani. Tulesädet kuskil pool ahjus ega paja all ei olnud, kust ta mujalt põlema sai."
Poiss kuulis seda ja vastas: "Meie nägime selgeste mitmekesi, kust maja põlema läks. Kaks tulihända tulivad uluaugust välja ja süütasivad maja põlema."
Teine poiss ja tüdruk ka niisama.
"Soo," ütles peremees. "Kuhu nad siis ise läksivad?"
"Aia ääre rattarummu sisse," vastasivad poisid nagu ühest suust kunagi.
"Kus see rattarumm siis nüüd on," küsis peremees.
Teine poiss vastas jälle: "Mina panin teisel pihlapuupunnid kumbagile poole aukude ette ja viskasin ta ühes tulihändadega tulesse. Vaata, seal hiilgavad ta tulised raudvõrud veel."
Peremees ei lausunud sellest midagi, et need tema tulihännad olivad. Kas tal ka suur kahju oli, et nad ära põlesivad, seda ei tea ütelda.

E 3658/61 (3) < Paistu khk., Holstre v., Punabu k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana varrud
Matuselised jäivad õhtu hilja surnut matma. Kellalööja ei läinud ka enne teisi ära. Oli tal ju ikka niisugusel korral saamist. Anti kas suutäis viina, tükk puhast leiba ehk muud sellesarnast.
Surnu oli maetud ja matjad läksid ära.
Kellalööja läks ka ära.
Kui ta mõisamoonakate vana maja kohale jõudis, nägi ta tuld selle aknast paistvat.
"Mis imelugu see ometigi on?" rääkis ta iseenesega, "see maja oli ju tühi ja ära lagunenud, aga nüüd paistab tuli läbi akende."
Mees ei kartnud kedagi, vaid läks vaatama, kes seal tulega on. Maja ees tuli talle tuttav moonakas vastu.
"Kes siin majas käratsevad veel ööse hilja," küsis ruttu kellalööja.
"Moonaka ristserahvas," vastas vastatuleja.
"Soo! Või moonaka ristserahvas! Minu teada pidi maja tühi ja lagunud olema, aga nüüd peetakse tema sees ristsid, "ütles kellalööja.
"Oli kord küll tühi, aga nüüd peetakse teise sees ristsid jah. Mine ka sisse," ütles moonakas.
"Lähen küll, kui sa hobuseloomale peotäie heinu muretsed. Peaaegu terve päeva vaeseke ilma olnud," rääkis kellalööja."
"Mine peale sisse, küll ma hobuse eest muret kannan," rääkis moonak.
Kellalööja läks sisse. Kambrid terved nagu moonakate omad kunagi olema peavad ja enamiste kõik tuttavad inimesed sees. Mehel nüüd aega küllalt. Antakse talle süüa ja juua nagu kõige ausamale kutsevõerale ning ristse tallitaja pistis teisele pärast sööki veel natuke rõõska ja tüki praetud külletükki põue kodu va teisele poolele ja lastele külakakreks kaasa viia.
Läheb välja oma va neljajalgist vaatama. Ilusad heinad tal ees, sööb teisi aga vasta meelt.
Kellalööja läheb jälle sisse.
Moonakate uue tua juures laulavad mitu kukke nagu kooris kunagi. Tuli kustub terves majas korraga ära.
"Jumal isa pojake! Mis see nüüd kõik tähendab?" hüüdis mees ära ehmatades. Kõik kadunud kui maa alla, maja lagunud ja kole! Mees sai nüüd aru, et õiget asja ei olnud. Läks ruttu hobuse juurde, et kodu sõita.
Hobusel linaluud heinte asemel ees.
Istus peale ja kihutas tuhatnelja kodu poole. Kodus võttis ta hobese lahti, andis talle heinad ette ja pani riistad ära nagu reisi pealt tuleja kunagi teeb. Siis läks ta kambrisse, kus riidid seljast hakkas ära võtma, et puhkama heita. Tegi vöö lahti, midagi kukkus patsti! riiete vahelt maha. Nüüd tuli tal meelde, et rõõsad ja liha põues olivad.
Võttis teised ülesse ja silmitses tulevalgusel: päris kuivad tõprasõnniku koorikesed ja verised raipe külleluude tükid. Aga ristses olivad nad mao ja näo poolest päris nagu söök.
Nüüd hakkas mehikesel küla kõhutäis üle jooksma, nii et südant kaasa tahtis tuua.

E 51786 < Paistu khk., Kaarli v. - Anna Johanson (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise arstimine
Hõbeasjaga tuleb haige koht ümber piirida. Kolm viienurgelist risti pääle teha. Siis ümber pää ja jalgade kolm korda peripäeva piirida. Viienurgeline rist otsaette teha. Leida salakoht, kus palju ei käida. Sinna maasse auk lõigata. Hõbeasjast auku hõbet kaapida. Auk jälle maatükiga kinni panna ja viienurgeline rist pääle teha. /Asi võib ka kuldne olla. Uleüldse, mitte rahaga toimetada./

E 75789 (1) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1930) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Metsa vastakõla
Kui mina alles veikene olin, siis huvitas mind rohkeste metsa vastakõla. Ma hüüdsin metsa kõiksugu sõnu ja iga kord vastati mulle metsast samasuguste sõnadega. Kord, kui ma halva sõna metsa hüüdsin, sain metsast vastu sama halva sõna. Seda minu teguviisi oli aga minu ema tähele pannud ning kuulnud, missuguseid sõnu ma metsa olin hüüdnud, ja ma sain ema käest küllalt võtta, et halvaste metsa olin hüüdnud. Ema ütles, et mets olla püha koht ja metsas elavat jumal, kes seda ei võivat sallida, et metsa halvaste hüütakse. Ka ei jätvat ta niisuguseid kunagi karistamata, kes halbu sõnu metsa hüüdvad. Minu ema uskus metsa pühadusesse palju ja nii püüdis ta iga pühapäev pisut metsas viibida.

E 75790 (2) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1930) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Keelukoht
Oma noorest põlvest mäletan Paistu Kaarlis elades üht metsakohta, mida nimetati keelukohaks, ja see asus Saare ja Kuninga talude lähedal. Sellest keelukohast ei kitkutud heina, säält ei raiutud puid ega lõigatud viha-, kui ka luuaoksi. Ka oli kangeste keelatud karja tähendatud kohta ajada. Lastel ei lubatud sellest kohast ühtegi kasvavat puuoksa murda. Teati kõnelda, et seda, kes keelukohas kurja või pahandust tegevat, teda tabavad mõnesugused haigused või õnnetused. Veel teadsivad vanad inimesed kõneleda, et muiste selles kohas kirikuteenistust peetud, mis väga salajaselt sündinud. Kui pärast avalikuks saanud, kes sääl olid palvetanud, siis olla neid raskeste karistatud.

E 75790/1 (3) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1930) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Metsamees
Kord vanal ajal läinud saunanaene pühapäeval metsa hagu tooma, et neid söögi keeteks kodu viia. Kui hakanud hagu korjama, näinud naene, et tema lähedal olnud metsamees maas pikali päikesepaiste käes. Naene oli küll vanade inimeste käest kuulnud, et selles metsas metsamees elavat, aga ta ei ole seda juttu eladeski uskunud, kuid nüüd näinud ta metsameest ise oma silmaga.
Naest nähes tõusnud metsamees ülesse ja keelanud kangeste pühapäevadel puid korjamast. Naene aga metsamehe keeldu ei kuulanud ja mõtlenud, mis õigus sellel vanal mehel õiete on mind keelata, päälegi, kui on minul puid täieste tarvis. Naene viinud ikka puud kodu, aga kui ta neist tuld teinud, puud ei põlenud, ei põlenud teisel ega kolmandal päeval ja ei põlenudki.
Naene saanud nüüd aru küll, et tema ise selles süüdi olnud, et ei kuulanud metsamehe keeldu.
(Jutustus varem oma emalt kuuldud).

E 8901 (156) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lapse esimene pesuvesi tuule kätte saab visatud, siis saab laps tuulest rabatud.

E 8905 (231) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lapsed pühapäeval lõiguvad, siis saavad need laastud pääle surma lõikuja rindade pääle põlema pantud.

E 8906 (243) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui Võrtsjärvel talve pragu lõunapool on, siis saab nälg tuleval suil lõuna poole minema; on pragu põhjapool, siis ka nälg põhja poole.

E 8910 (288) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui pääsukesed ja muud rändajad linnud sügise ära kaovad, siis elavad nad seniks järvedes ja jõekallastes, kuni tagasi tulevad.

ERA II 23, 633/4 (29) < Paistu khk., Aidu v. - Marie Sarv < Mall Miller (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Maast saadud haiguse arstimine.
Peab minema kõrvalisesse kohta, säält nuaga välja lõikama kolmest kohast ümarik tükk maad, peab panema kummuli välja lõikamise seisakus, et täpselt tagasi panna. Siis kaapida nuaga vanast hõbedast valget auku, ise lausudes: Püha neitsi Maarjake, võta valged vastu oma sulaselt ehk ümardajalt (ja nimi ka ütelda, kes haige on) ja kanna laiali veevaimule ja maavaimule aamen. Kolm korda. Nii korrata iga augu juures. Siis veel Issa Meie palve kolme Aamnega, nuaga rist maatükil alla lõigata ja ilusaste auku tagasi panna, et haigus alla jääks.

ERA II 34, 53 (1) < Paistu khk., Heimtali v., Rõõsa t. - Oskar Loorits < Grünbergid, pererahvas talus (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Libaunt, perisunt - ei ole kedagi vahet.

ERA II 34, 53 (5) < Paistu khk., Heimtali v., Rõõsa t. - Oskar Loorits < Grünbergid, pererahvas (1931) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Maalised, maalene, maalesaigus.

ERA II 34, 91 (20) < Paistu khk., Holstre v. - Oskar Loorits < Mari Kukk, s. 1862 (1931) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Katku aal oli sedavisi. Ollu seandse aiguse, tema tuli egäst asjast sis, mis sa näid. Mea kuuli nii ja küsse: "Mis see [sii] katk om?" Siss see [sii] ollu katk, et jäänu säält aigess, mis ta näi - virtsasugara või puutombu, laastu, igast asja nägemisest inimene võind haigestuda ja surra.

ERA II 34, 93 (27) < Paistu khk., Holstre v. - Oskar Loorits < Mari Kukk, s. 1862 (1931) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2005
Libaunt oli sõimusõna. Nagu nüüd naisterahvas, sehande ütsik või liiderlik tidrik, see [sii] üteldi ka va libaunt ~ libask. Oh sa va libask, ärä libast nüüd minu eest [iist], va libask neelust äräde. Sei ka vahest ju ärä toise eest [iist]. Seinä seest [siist] tuli kah välla see libaunt - seinä sehen oli auk, oherdiauk, siis libaunt viis nooriku ärä. Kui mees [miis] es mõista pihlapu punni ette panna, sis libaunt viis nooriku ära. Eidiva magama - ommuku oli ärä viinu.

ERA II 113, 24/5 (7) < Paistu khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel, ? a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2006, redigeeris Mare Kalda
Tõllamäe ja Püstmäe sündimine
Ennemuiste elanud Loodi mägedes vanapagan. Ja kui Paistu kirikut ehitatud, kirikukella hääl Loodi mägedesse vanapagana kõrvu kõlanud, ei kannatanud ta seda välja, sest et see temale meeltmööda ei olnud. Selle järel ehitanud ta mäekülje sisse suure õõnestiku, katnud eest tugevaste maa ja kividega kinni, ning elanud maa sügavuses, kuhu kirikukella häält kuulda ei olnud. Varjul elada, see meeldinud vanapaganale päris hästi.
Aga kauaks see nii kestnud. Kui kord keegi tundmata saks Loodist läbi sõitnud, hakkanud temal hobused Sulaoja ja Ropassilla vahel lõhkuma. Kutsar ei ole hobusid jõudnud peatada ja nii jooksnud hobused ühes tõlla, kutsari ja saksaga Loodi mäest alla just selle koha päält, kus vanapagan asunud. Tõld purunenud, teised kõik jäänud aga terveks. Et õnnetusest pääsenud, hakkanud saks ja kutsar "Isaristikest" paluma. Kõik see teguviis vihastanud vanapaganat veel enam kui seda varem. Ta haaranud jalamaid oma koli selga ja põgenenud - põgenenud jäädavalt sellelt kohalt.
Kui Vanapagan Loodi mäest põgenenud, asunud ta teise kohta elama, kuhu kõrge mäe oma elamuks kokku kannud, mida praegu Püstmäeks kutsutakse, kus vanapagan veel kaua oma elupäevi mööda saatnud. Mägi, kus ta varem oli elanud, kutsutakse Tõllamäeks, teatud õnnetuse tagajärjel. Mõlemad mäed asuvad Viljandimaal, Paistu kihelkonnas Loodi vallas, mitte just kaugel Paistu kihelkonnast. Ka mõlemad nimetatud mäed ei ole teineteisest mitte väga palju eemal.

ERA II 237, 321/2 (13) < Paistu khk., Õisu v., Õisu m. - Helmut Mäger, Õisu algkooli õpilane < Leena Soasepp, 65 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Loodist tullu üitskõrd suur must härg. Tahten teta Luuti järve ja ollugi Loodi mägede vahel visanu teispoolt teise kõrra sarviga ja maasse tekkinud augud. Ise olla aga möuranu, et Õisust tulen ja Õissu lähan ja ta esi tullugi edasi, suur pilv üten. Õisun ollu ilus heinamaa. Inimese tennu heina. Üits nuurpaar ka. Järsku hakanud sadama vihma ja väikeseid kalu. Nuurpaar uppunu ära ja heinamaale jäänud ilus järv.

ERA II 237, 322 (14) < Paistu khk., Õisu v., Õisu m. - Helmut Mäger, Õisu algkooli õpilane < Leena Soasepp, 65 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Õisu mõisa lähedal maantee ääres seisab suur kivi, mida hüütakse Kalevipoja kiviks.
Kalevipoeg ollu üitskõrd tullu oma teekonnalt ja ollu väga väsinu. Ta olli lasken külili kivile. Oma raskusega aga ollu ta vajutanud kivile küljeaseme. Mis on püsinenud praegugi.

ERA II 237, 357/8 (7) < Paistu khk., Holstre v., Vangu t. - August Soosaar, Viljandi Poeglaste gümnaasiumi õpilane < Jaan Laane, ? a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Vangu lähedale luhta käinud vanasti külakarjad kokku. Karjased korraldanud ajaviiteks mitmesuguseid mänge. Kord, kui karjastel parajasti midagi teha polnud, näinud nad järsku ilusat, halli hobust luhas söömas. Karjased otsustanud hobusega veidi sõitu teha. Et loom hästi vagane olnud, ja et keegi lõbust loobuda ei tahtnud, siis roninud kogu karjaste salk hobuse turjale. Ainult Tangu sulase kaheksa-aastane poeg ei mahtunud enam. Poiss hakanud hädaldama, et tema jaoks enam ruumi polevat. Teised karjased pilkavalt õpetama:
"Istu näki nääla pääle,
karga konna kaal pääle!"
Sedamaid olnud hobune kadunud; karjased istunud reas suure pikerguse mätta otsas.

ERA II 237, 358/9 (8) < Paistu khk., Holstre v., Vangu t. - August Soosaar, Viljandi Poeglaste gümnaasiumi õpilane < Jaan Laane, ? a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vangu praeguse peremehe vanatädi käinud lapsena karjas jõe ääres. Ühel kenal päeval istunud karjalaps Peetrihaua kaldal, vaatab jõevee voolu ja torgib vitsaga kalu.
Järsku ilmunud, ei tea kust, ilus noor naisterahvas ja palunud: "Kuku sõtsike, otsi mul pääd!" Kuna karjased alati üksteisel "pääd otsinud", ja kuna tütarlaps võõrast mõne teise talu karjaseks pidanud, ei märganud ta selles soovis midagi ebaharilikku. Ta võtnud noa, võõras neiu pannud pää tütarlapse sülle ja "pääotsimine" alanud. Võõras aga ajanud nagu vallatades oma käsi ümber karjalapse keha (karjastel vanasti polnud muud seljas kui takune hame). Karjane võpatanud ja hüüdnud pool-kogemata: "Kulla sõtsike, küll om sul külma käe, justku näkil!" Kohe olnud võõras tüdruk kadunud. Karjane istunud üksi jõekaldal, nuga pihus.

ERA II 237, 360/2 (10) < Paistu khk., Holstre v., Vangu t. - August Soosaar, Viljandi Poeglaste gümnaasiumi õpilane < Jaan Laane, ? a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vangu talu asutajaks olnud Luiga sulane. Ehitanud see keset metsa endale majakese, teinud seal sepist ja harinud põllulappi.
Ühel hommikul künnud mees põllul. Hobune olnud aga vana ja kõhn; töö ei edenenud sugugi. Järsku näeb kündja jõe ääres luhas ilusat halli hobust. Mees otsustab anda oma vanale loomale puhkust ja vaevata veidi võõrast prisket hobust. Läheb toobki halli luhast ja rakendab adra ette. Võõras hobune osutub tugevaks ja sõnakuulelikuks. Mehel pole muud teha, kui hoida aga adra-käsipuud. Hommikust saab keskhommik. Päike tõuseb keskpäeva, kaldub juba õhtussegi. Hall hobune aga ei tunne väsimust. Mees märkab küll, et hall põrnitseb sagedasti tagasi, saab arugi, et tegemist näkiga, siiski ei ehmata see meest, vaid see laseb aga ikka kiiremini käia, teades, et tehtud töö jääb ikka tehtuks. Järsku tunneb künnimees adra käsipuid endale pihku kinni jäävat ja hall mära hakkab otsejoones alla jõe poole minema. Mees ehmub, suudab aga siiski jääda külmavereliseks ja hakkab omaette rääkima: "Oleks juba aig jättä õhtule. Kahju ainult ilusast hallist hobesest. Ku ma ta jõe viirde valla lase, sis sööve näki ta ärä, või viive vette." Niipea aga, kui mees nimetas "näkki", kadus hobune, rangid langesid sinnasamasse adrakurgede vahele maha ja mees seisis üksi põllu ääres. Üles oli küntud aga maailmatu plarakas maad.

RKM II 1, 166/7 (2) < Paistu khk., Paistu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2006
Maimu olli Eesti vanempe tüdär. Esä ollu kange sõamiis. Emä nimi ollu Lehta. Emä ollu raske inimene ku Karksi kirikud ehited. Olli küst, et kes tahab kiriku võtmid hoida, temä ütelnu, et temä tahab. Olli sinna müüri sisse müürit. Miis tullu vaatame. Naine olli tütre sünniten, olli latse mehe kätte anden. Esä viinu latse Kase talule kasvate. Esi eläs mõtsan, tei inimestel rohtu ja avit neid. Vellenaine kasvat sis latse üles, tal olli omal kah laits, üten kasusive, ands oma latsel rinda ja velle latsel kah.
Ku laits suuremes sai, viis vellenaine ta mõtsa esä manu, ollu juba suur plika. Esa kiil küll, et ei tohi vällä minnä, aga Maimu - sii olli latse nimi - olli käinu Karksi järven kivi pääl laulman. Üits munk lännu vaatame, uurme. Ilus tüdruk ollu, pika juuse. Munk lännu lähikses, tidruk juuskme mõtsa. Munk valvanu viil ja saanu üitskõrd kätte. Munk lännu kah üten mõtsa. Ku täädä olli saad, mint otsme. Munk ja Maimu olli kätte saad. Maimu olli häbipenki pant ja juuse lühikses lõigat. Viimati olli ärä kah põleted. Kasuveli olli kolm kuuske hauva pääle istuten, nii ollu sääl hiljaaigu viil.

RKM II 1, 244 (35) < Paistu khk., Paistu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2006
Malle oja tuleb Santjärvest. Malle oja pääl peab rahakoorem sehen oleme. Ütel vanamehel ütelt unel, et Ann Irs istub rahakuurma otsan, pästä sii hing valla. Miis jäänu magame viil, sis ütelt: "Vaata, Jaasi allikide pääl om raudkang sehen." Miis lännu vaatame. Kukk laulan. Saanu alliku manu, kangi lähnu alla ku kõlin.
(Santjärv on väike kinnikasvanud järv praeguse Aidu meierei läheduses, Malle oja kraavi sarnane ojake.)

RKM II 1, 101 (41) < Paistu khk., Õisu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2006
Pardiajaja nännu, kolm tidrukud istun Kolube pärnä all. Tidruku juusken nende iist sinna Polli järvede vahele ja iki pardiajaja järgi. Juusken hirmuge kik olm Anne vette ja teive endil otsa. Sis võet na vällä ja matet maha. Üits mägi ongi sääl Polli mägeden Annemägi.

RKM II 1, 103 (45) < Paistu khk., Õisu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katk
Pere söönu lavva man hernesuppi. Kits olli tullu tare läve pääle, ütelnu:
"Ime, ime, pere heidäb herneleent!"
Perenaine ütelnu vastu:
"Ime, ime, kits keeleli kõneli!"
Siis ei ole katk saanu midägi tetä.

RKM II 1, 104 (46) < Paistu khk., Õisu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2006
Soend
Vanamiis olli lännu pulma. Pulmarahvas söönu, joonu, vanamehel ei ole midägi ant. Temäl saanu süä täüs, olli pulmarahva ärä nõidun. Esi lännu tõise tare manu, saatan üte pulmarahvast vaatame. Sii tullu tagasi, ütelnu: "Asutive kik minekud."
Saatan tõist kõrda vaatame.
Käskjalg tullu tagasi, ütelnu: "Nüüd lasseve nelläkäpäkil tare müüdä."
Raasikse aa peräst saaten jälle vaatame kolmat kõrda.
Käskjalg ütelnu: "Ninda ku ma tare läve ukse valla tei, pandseve mõtsa juuskma puha."

RKM II 1, 104/5 (47) < Paistu khk., Õisu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2006
Meest-naist söönu heinämaal. Hunt tullu nende manu ja vahtin kangesti hale silmege. Miis anden tal nua otsast leibä. Hunt tõmmanu levä üten nuage suhu ja panden mineme.
Hulga aa peräst lännu miis linna. Vaatab, temä valgepääg liigeteg nuga sääl lavva pääl. Miis ütelnu: "Sii om minu nuga."
Poesell anden mehel pallu raha, ollu hää miil, et inimeses tagasi saanu. Temä oleved hundis nõiut ollu.

RKM II 1, 105/6 (48) < Paistu khk., Õisu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2006
Peremees võttan naise. Nendel ollu laits sis kah. Naabri tüdär tahten jälle kangesti sellele mehele naises minnä. Naabrinaine nõidun mehe naise soendis ja viinu oma tütre sinna latse manu. Sis viit laits imeme emä manu. Hunt tullu mõtsast, visanu naha kivi pääle, ollu sis jälle inimene, imeten latse ärä. Lännu sis tagasi kivi manu ja panden naha selgä, ollu jälle hunt ja lännu mõtsa. Naise sugulise lännu targa manu. Tark käsken kivi tulitses tetä, et hundi nahk ärä kõrbub. Nevä kütten kivi punatses. Hunt visanu naha sinna kivi pääle ku imeteme tullu. Hakanu mõtsa mineme, es saaki enäm minnä, nahka es ole. Miis saanu oma naise kätte ja aanu tõise naise, selle naabri naise tütre, iki mineme.

RKM II 1, 148 (2) < Paistu khk, Paistu v., Tömbi k. - Selma Lätt < Liisa Tani, 67 a (1944) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõia järv Holstren om kinnikasunu. Ta om nõia koha pääl. Seitsme valla köied ollu kokku köidet ja pada otsa pant, kaet kun põhi om. Ku vällä om tõmmat, sis ollu härjapää selle nööri otsan.

ERA II 34, 53 (5) < Paistu khk., Heimtali v., Rõõsa t. - Oskar Loorits < Grünbergid, pererahvas (1931) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Maalised, maalene, maalesaigus.