Põlva pärimus

Jutte endistest aegadest

E 964/5 < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1892) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõgedest on Võhandu ja Isknä.
Järvedest on Vagola ja Tammula ja Albri, Kogre, Pütal, Loosu ja Navi järv.
Navi järvest on rahva suus järgmine jutt. Melza ja Zopa küla vahel on lage nurm, mille keskkohal kruusiauk on. Selle kruusiaugu kohal olla enne kirik olnud. Sõdade ajal on rahvas kirikutornist kella maha toonud ja Navi järve, mis Zopa küla all, ära peitnud. Igal suure püha keskööl olla ta oma healt vagaselt kuulda annud. Sest ajast aga, kui teda taga otsitud ja pootshaak külge puutunud, annud ta oma viimase kõla, kadunud ära ja ei kuuluta sest ajast enam oma healt.
Järvele olla aga sellest kellast see omadus jäänud, et ta ühtegi elulist oma sisse ei sureta, ta on püha.
Kahel pool kallastel elavad perekad külad, aga uppumine on teadmata, nii kaugele kui mäletus ulatab. Et kirikut olnud oleks, ei ole tunda, et aga järve kaldal (kruusiaugust mõni vagu maad) kalmed või matmise koht on, on kindel, sest üleskündmisel tuleb igal aastal hulka surnuluid nähtavale, mis aga aasta aastalt vähenevad. Ühelt kohalt tuli kaevamisel pott, kus tuhk sees oli, iluste nähtavale, mis aga külgepuutumisel rusuks langes.
Järve õhtapoolsel kaldal oli hilja aega veel tapuaed, kuhu esivanemad igast uudseviljast ja -lihast jne ohvreid viinud, mis nüid põlluks on küntud

E 966 < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1892) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ojadest: Lõikoja, Sakssaare oja, Soe oja, Laha oja, Sitika oja, Kikka oja, Sokast oja ja Pähnoja.

E 53050 < Põlva khk. - O. Urgart (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ajaloolised teated
Külakalm ja kivirist.
Nn. Lüllemägi asub Peri vallas Alakülas Padari talu põllul. Olla vanaaegne matuse- ja karistuskoht. Varem olla sääl umbes 50 (?) kiviristi olnud, kuid need olla ehitusteks ära veetud. Leitud mõned vanad rahad ja asjakesed. Ristidest on ainult üks järele jäänud, mis tee äärde on toodud.

E 53053 < Põlva khk. - O. Urgart (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pelgupaik
Vedo küla ligidal Pragi mõisa metsas on nn. Kirstumägi. Sääl olla varandus peidus, mille kõlinat vahel kuulda olevat. Teiste teadete järele olnud see sõja ajal peidukohaks. Mainitud koht on väike küngas keset sood.

E 5033/6 (1) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännuvä üte suurõ küla õõtsilise vasta jaanipäiva tol üüsel ütte perätühe paika õõdsiga, kost uma kolm vai neli virsta küllä saanu, sääl ei olõ kah lähketsih üttegi talo ei kodapoolitsõ tarrõ olnu. Tol kõrral tulnu õõdsivahil ja ka õõdsilisil tuu õnnetus ette, et kelgi tuliriisto ütteh es' olõ saanu, ei olõ tuureräst kah õõdsituld saanu üles tettä. Pidänüvä hulgahna nõvvo, kuismuudo tuld saasõ, ajanuva iks üts üte tõnõ tõist kottost tuliriisto otsma, a kiaki ei olõ julgunu minna, üü olnu undsõh ja pimme nii kuu kott. Tuudviisi olnu õigo tükk üüd är lännu, ku mõnõl miilde tulnu puu otsa kaema minnä, et vast koh tõsõ õõdsituld nätta um, nännüva kah puu otsast, et arvada puul virsta kaugoh üts tuli palas ja inemise ümbre tulõ kõndva, naanuva jälki üts üte tõõnõ tõist sinna tuld otsma ajama, a kiski ei olõ iks lännü, olnuva kõik ütesugutsõ õigusega. Mõtõlnuva liisko heitmä naada, nii tulnu kah üte vaesõ mehe poig uma kõhna hobõsõkundiga õõdsi manu. Tuu olliva tii pääle maha jätnuva, ei olõ hobõnõ jõudnu tõsõl tol õdagul sukkugi sõita. Tuu saanu hobõsõkundi kammitsahe är panda, nii olnuva tõsõ õõtsilise mangi, näütännuva, kos tuli um ja käsknüva õigõ ruttu säält tuld tuuma minnä. Vaese mehe poig annu küll vasta, a pidinu iks minema. Tõsõ õõtsilise ähvardännüva tälle kõiksugutsit tempa tetta, tuud naanu tõõno pelgämä ja lännu sinna tulõ poolõ minemä.
Lännu ja iknu, tuli olnu küll õigõ lähkäsih nätta, a ei olõ mano saanu. Lännu viil õigõ kibõõhe hää tükkü aigu, nii olnu pia tulõl man, jäänu puhmu taadõ kaema, kas um õõtsituli vai mõni muu tuli. Puhma takkast nännu poiskõnõ, et suur hunik hütsi, arvada haanarua suuru, palanuva ja kats väega vanna halli miist segänüva raudorrõga hüdsehunikot tõnõ tõsõlt puult. Poiskõnõ naanu väega pelgäma, tõotanu(?) tagasi minema naada, siis ol tõnõ vanamiis sälä taadõ kaenu, nii rõbahtanu kah poiskõist puhmu taadõ, üttelnu tõsõlõ vanalõ mehele mõnõ sõna, mis pääle tuu niisama mõnõ sõna kostnu. Poiskõsõlõ olnuva vanno meeste sõna nii esieräliku ja võõra, et midagi arvo ei olõ saanu. Pääle tuu üttelnü edimäne vanamiis, kes poiskõist edimält nännu: "Hää poig, ärä peläku midägi, tulõ siia tuli viirde, seledä meele är, kuis sa siia johtud ja mis asa peräst, mii olõmi küll juba pallo väega pallo aastaigo ega aasta sel üül siin tuld tennu, a ütski maapäälne ei olõ viil siin käänu!"
Poiskõnõ seletanu asa alostusõst lõpetusõni vanolõ meehile är, naanu esi ikma ja tuld pallõma. Vanamiis võtnu tuu pääle kõrvalt üte raudkühvli ja üttelnu: "Võta ta särgisiil üles, ma heedä sullõ neid hütsi siilo pääle, muud tuld meil sullõ anda ei olõ."
Poiskõnõ naanu vasta pallõma ja ikma: "Pai vanaesa, tsirgu vanaesa, seo um mu esa kerigosärk, muud särki meil ei olõki, kuu seo är palas, siis ei saa esa inäp kerkohe minna."
Vanamiis naanu poiskõist trööstma: "Toho juttu, usu minno, su särgisiilolõ ei saa midägi vika, võta üles ja ma heedä hüdse pääle, et minema saat, tõso õõtsilise uutva sinno tulõga õõtsi manu." Tuu pääle võtnu poiskõnõ särgisiilo üles ja vanamiis heitnu kolm raudkühvli täüt hütsi siilo pääle ja üttelnu esi viil: "Naka nüüd ruttu minemä, muudo tulõ valgõ kätte ja siis ei olõ su tulõst inäp midägi hääd!" Poiskõno tenänu vannomiihi tulõ iist ja lännu õigo ruttu minemä, et inneba tõistõ mano tagasi saasi.
Inne õõtsi mano saamist kõnõlnu poiskõno esi ütsinda: "Odoot, maa kae ummoht, mis imeliku hüdse neo umma, mida vanamiis mullõ särgisiilo pääle heite, ei paloda viil särgile mulkugi sisse ja umma kah väega rassõ."
Kaenu siilo sisse, ei olõ ütte hüstki nännu, siil selgit rublitükkä täüs. Poiskõno mõtõl veetkese aigu, valanu ruublitükku üte suurõ kadaja puhmu ala maaha ja lännu esi tühält õõtsi mano, päiv naanu kah pia üles tulõma ja tõõsil olnu pia kodo minek. Tõõsilõ õõtsilisile seletänu asa hoobis tõõsildõ, ku oll olnu, nuu usknuva kah, ja jätnüvä tõsõ trahvmada, võtnuva hobõsõ kinni ja tuhatnelja kodo minema, jätnuvä jälki vaesõ mehe poja ütsindä uma hobõsõ luuga õõtsi platsi.
Tuu ei olõ kah sukkugi rühknügi, lännu mõtsa, ajanu hammõ säläst, ammutanu ruublitükku sisse ja lännu siis tassakõtsi kodo poolõ minemä. Ku kodo ol saanu, seletänu üüsetse tulõotsimise luu esäle otsast otsani är ja annu kah hammõga raha esä kätte. Rahha olnu nii pallo, et ol saanu esa iias ja poja põlvõs häste ellä ja kaunihe karada.

EKnS 27, 11 (6) < Põlva khk. - Karl Keerberg (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pano' taossõ kaala ja mine kahrupersehe kaema, koh tuld näet, säält mine otsi päivä raha.
(Pane rangid kaela ja mine kahrupersehe vahtima, kus tuld näed, säält mine otsi päeva raha.)

ERA II 240, 105 (5) < Põlva khk., Kioma v., Külmsoo t. - Adele Mitta, Tartu II Gümnaasiumi õpilane < Helene Mitta, 28 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kuningas Karl XII kepi ja mantli lugu.
Põhjasõja ajal kuningas Karl XII oma vägedega Tilleorust läbi minnes pistnud Tillemäele oma tammepuust kepi ja lausunud: "Kui see kepp siin peaks kasvama hakkama, siis saab see maa kord jälle Rootsi omaks. Kui aga ta kasvama ei lähe, siis ei võida rootslased kunagi enam Eestimaad. Kepist aga kasvanud suur tamm Tillemäele ja mantlist, mille ta Aarna mäele (Tillelt umbes paari km kaugusel) maha pannud, kasvanud suur mänd.
Mõlemad, nii tamm Tillemäel kui ka mänd Aarna mäel Kioma vallas, Võrumaal, kasvavad veel praegugi.

ERA II 240, 131 (19) < Põlva khk., Kioma v., Külmsoo t. - Adele Mitta, Tartu II Gümnaasiumi õpilane < Kristjan Mitta, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Ühe mehe rahasaamisest.
Peri vallas Võrumaal elab üks rikas taluperemees, kelle kohta räägitakse järgmist:
Vanasti elatud selle peremehe D.V. talus väga vaest ja vaevalist elu. Siis ühel ööl öeldud talle unes, et mine neljapäeva õhtul oma põllule kündma, mis asetseb vastu väikest kasemetsa tukka.
Igatsusega oodanud mees unes mainitud tähtpäeva. Viimaks saabunudki see ja kui mees saanud tükikese aega künda, põrganud tal sahk äkki millegi vastu - ja ei enam edasi polevat saanud. Mees hakkanud siis teraselt silmitsema ja, oma silmi mitte uskudes näinud, et sahka takistanud edasi pääsemast suur katel, mis olnud ääreni kuldraha täis. Mees viinud siis rahakatla koju ja saanud niimoodi (mida veel praegugi usutakse) rikkaks meheks.

ERA II 240, 133/5 (20) < Põlva khk., Kioma v., Külmsoo t. - Adele Mitta, Tartu II Gümnaasiumi õpilane < Kristjan Mitta, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Mees, kes ei saanud unes juhatatud raha kätte.
(Võrumaal, Tille mõisas juhtunud lugu)
Kord juhatatud ühele Tille mõisa mehele unes: "Mine ööl vastu neljapäeva veski juurde, mõõda säält otse edasi tee poole 20 sammu, hakka siis kaevama ja kaeva seni, kuni sa rahapaja kätte saad." Veel karistatud mehele kangesti seda, et ta sinna minnes ja tagasi tulles, või õigemini kogu selle toimingu kestel ainustki sõna ei tohtivat rääkida. Juhul kui ta seda peaks tegema, kaotavat ta kõik.
Järgmisel neljapäeva öösel teinudki mees nii, nagu talle unes juhatatud. Kuid oma suu pärast pidanud mees siiski väga valvel olema, et mitte asjatult kaotada õnne. Nii juhtunud, et kui ta öösel välja minema hakanud, küsinud talt ema, et kuhu ta veel nii hilja öösel kavatseb minna. Sellele ei olevat ta aga sõnagi lausunud, vaid kohminud muudkui välja. Määratud kohale jõudes hakkanud ta kaevama ja saanudki lõpuks rahapaja sanga pidi kätte. Kui ta siis rahapajaga koju hakkanud minema, olnud ta kangesti rõõmus ja nii juhtunud, et ta lõpuks oma suuvärgi unustanud. Sääl hüpelnud üks hall kass edasi-tagasi üle tee otse mehe ees. Mees vaadanud seda päält ja lausunud: "Kui ma kõik olen võitnud, siis sinu ma võidan kindlasti." Sääl aga kukkunud rahapada kolisedes mehe seljast maha, vajunud maa alla ja - kadunud olnudki kogu see varandus! Küll kahetsenud mees, aga mis läinud, see läinud. Mees kaevanud veel ka sääl, kus rahapada maa alla varisenud, kuid ei olevat enam midagi leidnud. Nii jäänudki too mees kogu leitud varandusest ilma.

ERA II 240, 147 (27) < Põlva khk., Kioma v., Külmsoo t. - Adele Mitta, Tartu II Gümnaasiumi õpilane < Kristjan Mitta, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Ohvrikoht Laiusel.
See ohvrikoht asub Põhja-Tartumaal, Pedja jaamast umbes 1 km kaugusel, Soome talu põllul. Koht on umbes 10 ruutjalga suur, lage nurm ainult ümberringi, kuna ühtegi puud-põõsast praegu ligiduses ei ole, muuseas on ta ka muinsuskaitse all. Ainult palju kive on sääl, millede alt varasemail ajul olevat leitud vanu rahasid ja luid-konte. Ümberkaudne rahvas räägib, et sääl käinud vanad eestlased ohverdamas ja andeid jumalatele toomas. Sinna toodud ohvrit kõigest: küll loomi, linde, vilja ja muud kraami.

ERA II 241, 169 (47) < Põlva khk., Karilatsi v., Karilatsi k., Kirisaare t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Anna Pilberg, 78 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
"Keldrekaelaks" kutsutakse Trosa talu heinamaad, mille ligidal asub väike mägi. Selle mäe seest olevat ennemini kulda välja kaevatud ja auku, mis tekkis kaevamisel, hakatud "Keldrikaelaks" kutsuma. Hiljem hakatud ka ligidalolevat Trosa heinamaad "Keldrikaelaks" kutsuma.

ERA II 241, 170/1 (49) < Põlva khk., Karilatsi v., Karilatsi k., Kirisaare t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Anna Pilberg, 78 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Tartu-Võru maantee ääres Voorepalu metsas on rist. Räägitakse, et kord tulnud ühe viina pruulija vend Saksa maalt siia viina pruulijale külla, kes elanud Vastse-Kuustes.
Külast minnes läinud mees Karilatsi kõrtsi. Kõrtsis leidnud ta endale sõbra, kes olnud mõrvar. Kahekesi hakanud mehed pummeldama, kuid mõrvaril visanud joomisest isu täis ja ta hakanud ära minema. Ka sakslane läinud sellega ühes. Mehed võtnud sihiks Tartusse minna. Pikamäel väsinud mehed, läinud metsa ja teinud tule üles, kus sakslane magama jäänud. Siis võtnud mõrvar puu ja löönud sakslase surnuks, sellepärast, et saada raha. Sakslasel aga raha polnud. Siis pannud mõrvar ohvri reeded selga ja läinud Tartu. Selleks on püstitatud Tartu-Võru maantee äärde Voorepalu metsa vahele rist.

ERA II 241, 150/1 (19) < Põlva khk., Ahja v., Valgesoo k., Järvemäe t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Samuel Kollsaar, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Öised tondid.
Ühel pimedal sügisööl hakanud üks Valgesoo mees kodu poole minema. Tee viinud Saesaare kohale ehitatud purdest üle. Jõudes keset jõge näinud mees korraga kummalist hiilgust. Talle tuli meelde, et siia kulda olevad maetud ja hakanud kartma, sest ta olevat kuulnud, et tondid öösiti maetud kulla juures tuld teevad. Suure hirmuga jõudnud mees üle jõe ja jõudnud surmväsinuna koju.

ERA II 244, 613/5 (1) < Põlva khk., Põlva v., Saarjärve as., Söemäe t. < Põlva khk., Karilatsi v. - Lehte Seeba, Partsi algkooli õpilane < H. Seeba, 46 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodukoha lähedal asub küngas, kus vana varemed. Seda nimetab rahvasuu Rihemäeks.
Seal ühe koha peal, kui kõnnid, siis jalgade all kõmiseb.
Arvatakse, et sääl on suur kelder, mis kõmiseb. Seal keldris on hulk varandusi ja kohalikkude mõisnikkude matusekoht.
Siis kui mõisnikud oma surnud omakseid matsid, panid nad surnutele ka ehteasju ja varandusi kaasa.
Üks kast kulda ja teine hõbedat on sääl kindlasti. Selle lasknud keegi rikas mõisnik oma tütrele, keda ta väga armastanud, hauda kaasa panna. Seal kastis olla üks kiri, kus on selle tütarlapse nimi ühes aastaarvuga, millal ta suri.
/+ üleskirjutaja joonistus künkast/

ERA II 244, 621 (5) < Põlva khk., Põlva v., Saarjärve as., Söemäe t. < Põlva khk., Karilatsi v. - Lehte Seeba, Partsi algkooli õpilane < L. Seeba, 74 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võnnu kiriku lähedal on üks suur kivi ja seal kivi all on hulk varandusi, kuid seda saab kätte ainult jaanipäeva ajal, siis kui õpetaja kirikus jutlust ütleb.
Seda on paljud proovinud, kuid kohe, kui hakkad sääl midagi õiendama, jääd nii uniseks, et kohe uinud magama.

ERA II 244, 625 (7) < Põlva khk., Põlva v., Saarjärve as., Söemäe t. < Põlva khk., Karilatsi v. - Lehte Seeba, Partsi algkooli õpilane < L. Seeba, 74 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Koorveres, kus on sügav jõgi ja jões on määratu hulk varandusi.
Varandused on jõepõhjas ühes suures katlas. Seda katlat ei saa aga muidu kätte, kui vana-aasta öösi kell 12 kolm musta täkku rakendada katla ette.
Senini pole teda veel ikkagi välja võetud.

ERA II 244, 625/7 (8) < Põlva khk., Põlva v., Saarjärve as., Söemäe t. < Põlva khk., Karilatsi v. - Lehte Seeba, Partsi algkooli õpilane < L. Seeba, 74 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Samas kohas kõrtsis oli olnud põranda alla peidetud potiga kuldraha.
Põhjasõja ajal rootslaste poolt peidetud. Kord tulnud kolm võõrast meest, arvatavasti rootslased, ja jäänud kõrtsi ööseks. Õhtul võõrad vaadanud üht imelikku kaarti. Hommikul aga olnud ainult poti ase kõrtsipõrandal ja ka võõrad olnud kadunud.

ERA II 244, 645/8 (1) < Põlva khk., Peri v., Viira as. - Linda Toode, Partsi algkooli õpilane < Erich Toode, 45 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Tean jutustada jutte, mida olen teada saanud omalt isalt Erich Toode käest, 45 a. vana. Muinasesemeid on siin lähedal kaunis palju. On suur sõjatare, kuhu võib mahtuda umbes 300-400 inimest, mis tõesti laseb oletada sõjatareks. Ja sõjatare lähedal asub kaunis palju kääpaid, neid on 9 suurt kääbast. Ja kõige suurem kääbas - olevad vaenlaste sõjaülemaid tuleriidal surmatud ja siis ühte hauda maetud. Ja seal lähedal on veel üks tähtis matusepaik. See on Olga saar, kuhu oli sõjajumal Olga maetud. Sest Olga olnud meie esiisade sõjajumal, üks väga ilus naine. Tema olnud väga tark ja ettevaatlik.
Kuid ükskord kukkunud temagi sõjaohvriks. Kiviheitemasin oli löönud tema rinnaluud katki. Siis tema tundis, et varsti sureb ja oli andnud oma ülemaile käsu hõbedast kirstu teha ja matta päikese ja kuu vahele, nii et tema keha ei peaks keegi teadma ega kätte saama. Siis on sõjamehed teda matnud jõe äärde hästi sügavasse hauda. Kui oli ära maetud, siis oli kaevatud teine jõeharu ümber selle matuse, nõnda et jõgi läheb kahte harru ja varsti ühineb jälle üheks jõeks. Ta on väga ilusa vaatega väike saareke, suurus on umbes üks kolmandik tiinu. Ta kannabki praeguseni Olga saare nime. Leidub ka rahaaukude jäljesid, kus olla ennem kaevatud, kuid leiust ei tea ma suuremad midagi, on keegi leidnud mõned üksikud rahad ja mõned pronksist esemed ja ka mõõgapidemeid.
Kõik seda räägib rahvasuu. Kas ta on õige või mitte, seda ma ei tea kindlasti öelda.
Koht asub Võrumaal Veriora vallas Süvahava külas Võhandu jõe kallastel.

ERA II 244, 650 (3) < Põlva khk., Peri v., Viira as. - Linda Toode, Partsi algkooli õpilane < Erich Toode, 45 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Siis on veel olemas sõjatiik, kuhu olla muiste sõja ajal 9 tonni kulda ära upudatud. See tiik on päris väike, kuid mäda ja sügav. Seda räägib vanarahva suu. Kas ta on õige või mitte, seda ei tea kindlasti öelda.
Koht asub Peri vallas Võrumaal Tromsi asunduses.

ERA II 244, 652/3 (5) < Põlva khk., Peri v., Viira as. - Linda Toode, Partsi algkooli õpilane < Erich Toode, 45 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Tähitud kivi
Kivi, mis on ka märkidega. Kivi ümbermõõt on 30 m ja kõrgus umbes 2,5 m. Selle kivi all olla ka kulda ja hõbetad olnud ja võibolla on veel praeguki. Ja on ka ennem õnne otsitud ja olla leitudki mõni üksik raha omal ajal, kui olid meie maal politseimeistrid. Üks politseimeister elas Leevi mõisas. Sel härral oli oma komandu straasnikud, siis oli selle kivi kallal tööd tehtud. Praegugi on inimesi, kes mäletavad seda toimingud, siis oli leitud midagi. Kivi on märgitud, kuid praegu on märke võimata kätte saada, seda saab ainult suvel.
Kivi asub Pindi vallas Võrumaal Ojasu veski lähedal. See kivi on kõigil teada ja ta on tähtis kivi.

ERA II 244, 671/2 (1) < Põlva khk., Peri v., Partsi k., Päkka t. - Aino Visse, Partsi algkooli õpilane < Miina Visse, 72 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Kõlleste vallas Alamusti laadaplatsi juures suure tee ääres on suur kivi. Selle suure kivi pääl on hobuse jälg. See olevat Peeter keisri I hobuse jälg. Seal suure kivi all olevat ka suur kastitäis raha. Päeva ei lasta sealt kaeva, aga öösiti ikka salaja käidavad kaevamas.
Ükskord oligi öösi kaevatud suur auk kivi alla. Jälg olla saanud, et Peeter oli tahtnud üle kivi sõita.

RKM II 155, 135 (2) < Põlva khk., Võru l. < Tartu l. - Augustin Maasik < Augustin Maasik (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laiuse kirikumõisa aias kasvas suur pärnapuu. Vanarahvas teas tõendada, et selle puu olla Rootsi kuningas Karl XII istutanud.

RKM II 208, 83 (11) < Põlva khk., Himmaste k. < Põlva khk., Vanaküla k. - Erna Tampere < Emilie Käis, 85 a. (1966) Sisestas Ave Tupits 2000, kollatsioneeris Mare Kalda
Ütlivä', et Vanahküläh ollu' mäe küle pääl ütú katai. Sinna viidu Tenüsele terri. Liha ka, tsiapää. Kalmatumäe pääle. Sääl oll sääne kallas ja ütú katai. Vana sõakääbas oll.

RKM II 208, 102/3 (37) < Põlva khk., Himmaste k., Hansu t. - Erna Tampere < Liidia Hurt, 44 a. (1966) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Himmaste küläh om Plaki järv. Sellest järvest muinasjutt. Järveh olõva kasti täus raha. Vanast oll kaivetu kraav, et järve tühäs laskõ ja raha kätte saia'. Aga nuu' kraavikaivja' olliva' jäänü' pimmes. Olli olnu' nii, et peigmiis piät istma musta täku sälgä ja järve minemä, sõs saa rahakasti kätte. Nä olli pannu' kassi musta täku sälgä ja järve aanuva'. Rahakast oll küll vii pääle tulnu', aga kass oll näugma naanu' ja kast oll vii ala kadonu'. Ja sellest päeväst pääle ei olõ kiäki rahakasti nännü'.

RKM II 208, 128/9 (2) < Põlva khk., Eoste k., Plaki Ala t. - Erna Tampere < Liisa Plakk, 81 a. (1966) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Ohvrimägi - Keldrimägi om. Inne ta oll mi maa siseh. Sääl om vanast ohverdetu.
Sääl tagan hainamaa pääl om suur kivi. Tah om rahakast alan. Vanast üts miis kõnõl, et sinna om ala pantu rahakast, aga kiäki sääl kaibnu' küll ei olõ'. Tan olli elänika' olluva'. Kaiv olli sääl ja läpp om praegu viil. Pääle sõa olli' külä' tühäs jäänü'. Sinna kopli pääle olliki pallalt jäänü' elämä. Ollu' rikas. Ja tõnõ rikas ollu' Kooskorah. Neil olluva' raudväräjä'. Õdagu, ku na' noid raudväräjit kinni pannuva', sis helü ollu' kuulda siit Kooskorda ja Kooskorast siiä. Olnu' üte käega miis, käiss ollu' tühi ja tuu löönü' vasta külgi ku plaks. Tollest tullu tuu Plaki nimi. Vanast ollu' Plaggi.

RKM II 208, 278/81 (8) < Põlva khk., Himmaste k., Vainu t. - Erna Tampere < Marie-Rosaalie Juks, 80 a. (1966) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Minu emä vaevati kuu aigu. Taevaskuan om nuu rahakeldre. Mina olli latsõkõnõ, es ole viil koolih käüja. Ema es saa magada, nii piinati terve kuu aigu. Ku ta päivä ka maha visas, tull üts vähelik must mehekene, ütles: "Tule, sinul om valmistatu õnn, kõik mis keldreh om, sii varandus võta sina kõik ärä!"
Emä isaga elli tol aol Otepääl. Pani hobese ette ja võtt üte võõra mehe üteh. Kolmekeske tulliva', vot sii es ole hää. Pühäbä õdagu tulliva' Himmastehe ja esmabä hommuku lätsivä' keldret kaibma, toda varandust. Sis oll vihmanõ suvi. Väike-Taevaskua kaari näi mina kah, olli täitsa vällä uhetu. Sii väike must miis oll kõik ärä opõnu, kudas sjo varandus kätte saa: "Koputa kolm kõrda usse pääle, sis avas uss vallalõ. Tulõ väike rakekoer, must koer, nakas vägä kur'aste haukma, ärä sa sedä mitte peläku-i. Ku us's vallalõ tulõ, om sääl ussõ pääl kullast kurgunöpsi. Nii võta sa kah ärä kõgõ enne. Sis kümme vakka kulda ja viis vakka hõpõt ja vas'k peele'. Nuu ka kõik võta' ärä." Vanast, kui varandust panti, sis olli üts inimene kah sisse pant. "Tuu taht pästä, et temä heng tahab vällä." Nakanuva kaibma. Joba keldre kaare tulluva vällä. Himmaste ja Ahja mõtsavaht tulliva ja anniva jõudu: "Mis ti siin nakat tegemä, kelle lubaga te siin tuut teete. Ärge ti toda teke, sii om usse ja madusid täüs. Ku te usse vallalõ võtatõ, sis tuleva' noo ussi' ja mao' kõik vällä." Naksiva pelgämä ja tulliva ärä. Minu emäl olli kodu siin alan. Olliva üüd siina. Sis pääle söögi heitnu jälle natuke magama. Sis tulnu väike must miis ja ütelnu: "Mis sa sedä tegid, mis sa võtid toda võõrast miist üten ja mis sa kullesit neid võõrit. Sa oles selle hinge ärä pästnu." Ja kogu suvi vaivas emät, viil hainaaigu kah, ku emä pää maha pannu, ikka tuu väike mehekene tulnu ja vaivanu tedä. Taevaskuan olli keldrekaar olnu nätä. Ku esä oll väike poiskene, olli lännu aiavitsu tuuma, nännu keldrekaart. Isä ütelnud, et: "Kullä pojakõnõ, ärä sa tuut putku. Tuu om kõik usse ja madusid täüs. Kui sa usse vallalõ võtad, sis oled usse süüdu."

RKM II 208, 324 (1) < Põlva khk., Eoste k. - Erna Tampere < Joosep Kaha, 70 a. (1966) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Põlva opetaja kaivo pidi olema varandust pantu. Ma nägi seda kaivo, aga nüüd om sääl koperatiiv.

RKM II 208, 325 (3) < Põlva khk., Eoste k. - Erna Tampere < Joosep Kaha, 70 a. (1966) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Ku Tartu puult sõidat, om enne jaama raudtii pääle väike järvekene nätä'. Kiäki nakanu toda ala laskma, et saab varanduse kätte. Tuu sükäv kraav om viil praegu nätä. Tullu' kirstukaas nätä' ja must kikas ollu kaase pääl. Tuu om kirgnu ja nuu jäänuva' pimes, kes sääl vahtnuva'. Nüüd kolhoosiaig taheti ka vett alla lasta, aga lasiva' tõiselt puult.

RKM II 208, 336/7 (15) < Põlva khk., Valgesoo k., Järvemäe t. - Erna Tampere < Samuel Kolsar, 85 a. (1966) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Saesaarest olli ka ruutslase läbi lännuvä Rootsi kulla kuurmaga. Säält om alla minnä. Hobene kukkunu maha, jalaluu katski. Kaibnuva' sinna perve sisse augu ja pannuva' kullatünni', kolm tünni, sinna auku ja mulla pääle. Hobeseraipe pääle ja lännuva edesi. Toda ei oles mudu tiidä saanu, aga ütú Valgesuu miis ollu Võru laadal. Võrul saanu kokku üte Rootsi sõjan olejaga, kes om tiidnu tuut asja. Rääkinu mehele toda asja. Küsinu mehe käest: "Kost sa olet?" - "Valgesuust." - "Võta minno ka üten." Tulluva Kiräpää kõrtsi juurde. Sõdur istnu lavva juure ja jäänu magama. Miis kaenu, et mis ma temäga, temä ajab larmi vällä, sis tiid kõik maailm. Jätnu sõduri sinna magama ja tulnu ütsindä. Nagla talul oll ta peremiis. Nakanu kaibma. Saanu tsombu sisse, ollu väsinu ja jäänu magama. Nännu und. Ütú miis - vanakurat või - tullu, et "Anna oma heng!" Miis ärkanu üles. Lännu kaibma, madu sääl tsombun. Visanu lapju sälgä ja jätnu kõik. Lännu kodu ja jäänu kõik.

RKM II 208, 340 (17) < Põlva khk., Valgesoo k., Järvemäe t. - Erna Tampere < Samuel Kolsar, 85 a. (1966) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Padari juures oll olnu ka ruutslastõl kuld matetu. Sis oll käünuva' esi otsman. 40 aastat tagasi saie mu õde sinna. Karjapoiss näge, et mehe kõnd'siva' läikvite lapjoga. Es ole kellegil ütelnuva. Peräst oll talu inemese lännuva vaatama. Sis oll nätä, et kivi kõrval kasti ase alali olli, kus kast ärä võetu.

RKM II 208, 340/1 (18) < Põlva khk., Valgesoo k., Järvemäe t. - Erna Tampere < Samuel Kolsar, 85 a. (1966) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Alamustil oll ka ütel üül kange vihmasadu. Sääl olli ka Rootsi kulda ollu matetu. Pääle vihmasadu oll hommuku kar'apoiskese' nännu' kivi juures viil mõned rahad Rootsi kulda. Kast vist oll ärä mädänu ja mõni raha oll maha kukkunu'.

RKM II 208, 435 (6) < Põlva khk., Miiaste k. - Erna Tampere < Daniel Haidak, 68 a. (1966) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Kahkva vallah Viiksoo küläh olõvat ütú kivi, kus om saabas või jalaase pääle raiutu. Kui keskpäeväl saista kivi pääle, sis kuspoolõ vari näütäs, sinna' poolõ ei tiä kui mitu mõõgatäüt mõõta' olõvat Rootsi kuld matõtu. Säält olõvat kaivatu kah.

RKM II 208, 478/9 (7) < Põlva khk., Miiaste k. - Erna Tampere < Daniel Haidak, 68 a. (1966) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Ma olõ juuda ärä nännü'. Mina olli Lutsuoja veereh vähki püüdmäh 1938. aastal. Õdagunõ aig oll, puulpäävä õdag. Olli' nata' sisse pantu. Lätsi noid nattu vällä võtma, küünitämä, ja tull sälätakast ja lei minnu jõkkõ. Oll niisugune hall. Ma käänsi ümbre, aga es olõ' üttegi hinge sääl. Tuu oll vanajuudas, kes minnu jõkkõ kukas'. Sääl ligidäl om vanaaotsõ' kalmõ' mäe pääl, jõgi om all.