Setumaa pärimus

Muinasjutud

Setumaa muinasjutud olid elavast pärimusest 19. sajandil või 20. sajandi alguses kadumas. Rõuge kihelkonnast on kirja pandud kõiki muinasjutu liike.

Tagasi esilehele

RKM II 28, 114/9 (1) < Setumaa, Vilo v., Vilo k. - Salme Lõhmus < Maria Pajustik, 67 a. (1949) P. Kippar, Eesti Loomamuinasjutud. AT 159, 7 t. Tuntud läänemeresoome-balti regioonis ja idaslaavlastel. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõrvanõ härg
Elle vaene-vaene mehekene. Täl olõ-õs mitte ku midägi varandust. Märke esihindäst: "Tii hindäle tõrvatsõ hära. Võtt kokko, tekk tõrvast härä ja vei hainakuhä pääle süümä. Ess läts puhma vahtma. Kaes, et tulõ oravas mano, ütles:
"Härg, härg, mis sa' mu hainu süüt!"
Härg ütles vasta:
"Nu' olõ-õi su haina', noo' omma Jumala haina'."
Nii ütles oravas:
"Härg, härg, ma' kargan sullõ sälgä!"
Härg vastas:
"Karga', no' karga'!"
Karas sälgä oravakõnõ ja vaijoei tõrva sisse.
Kaes miis puhmast, tulõ jänes mano.
Jänes ütles:
"Härg, härg, mis sa' mu hainu süüt?"
Härg ütles vasta:
"Noo' olõ-õi su haina', noo' omma Jumala heina'."
Jänes ütles:
"Härg, härg, ma' karga' sullõ sälgä!"
Karas sälgä, vaijo jäl' tõrva sisse.
Tull rebäne.
Reppän ütles jäl':
"Härg, härg, mis sa' mu hainu süüt!"
A härg ütles vasta:
"Noo' olõ-i su haina', noo' omma' Jumala haina'."
Reppän ütles:
"Härg, härg, ma' karga sullõ selgä!"
Härg ütles:
"Karga', no' karga'!"
Karas sälgä ja vaijo tõrva sisse.
Tull kahr, ütles jäl':
"Härg, härg, mis sa mu hainu süüt!"
Härg ütles:
"Noo' olõ-õi su haina', noo om Jumala haina'."
No' härg jäl':
"Ma' karga sullõ sälgä!"
Karas sälgä ja vaijo jäl' tõrva sisse.
Noh, tull sis susi:
"Härg, härg, mis sa' mu hainu süüt!"
Härg ütles:
"Noo' olõ-õi su haina', noo' om Jumala haina'."
Susi ka:
"Härg, härg, ma' karga sullõ sälgä!"
Karas sälgä, nii vaijo tu kah tõrva sisse.
Noh, peremiis uut viil tükk aigu, kaes, keäki ei tulõ mano. Mõtõl hindäst jäl': "Kütä ma' kuuma sanna, vii hära sanna. Kütt sanna kuumast ja vei härä kuuma sanna. Esi võtt väitsekese ja võtt tahukõsõ ja ist sinnä sanna mano maaha ja nakas väitsekest ihuma. Ütles es':
"Heo, heo väitsekest,
lõhmsist pääkeist,
orava lõõri lõigata',
orava kaala kaksada'."
Orrav kaksas vällä:
"Kulla miis, tsirgu miis,
lõigu-ui' mu lõõri,
kaksaku-ui' mu kaala!
Ma' sullõ tuu kats kotitäüt pähkmit!"
Tämä jälle higo väitsekest jänese lõõri lõigata', jänese kaala kaksada. Jänes kargas jäl' vällä:
"Kulla miis, tsirgu miis,
lõigu-ui' mu lõõri,
kaksaku-ui' mu kaala!
Ma' sullõ tuu kats orrõtäüt valgiit kannu!"
Miis jäl'
"Heo väitsekest,
kahru lõõri lõigata',
kahru kaala kaksada'."
Karas jäl' kahr vällä:
"Kulla miis, tsirgu miis,
lõigaku-ui' mu lõõri,
kaksaku-ui' mu kaala.
Ma sullõ tuu kats tõrdutäüt mett."
Higu jäl'väist:
"Heo, heo väitsekest,
lõhmsist pääkeist,
soe lõõri lõigata',
soe kaala kaksata'."
Susi kargas vällä:
"Kulla miis, tsirgu miis,
lõigaku-ui' mu lõõri,
kaksaku-ui' mu kaala!
Ma sullõ tuu kats laudatäüt valgiit lambit."
Läts miis vällä kaema, et nimä' iks minnu är' pett. Kaes, tulõ orrav, kats kotitäüt pähkmit säläh, nigu tehk esi. Kae, jänes tulõ, taga kats kotitäüt kapstit säläh. Jäl' tehk. Kaes, ku reppän tulõ, kats õrretäüt valgit kannu nigu libises säläh. Kaes, ku kahr tulõ, kats tõrdutäüt mett säläh nigu närises. Kaes jäl'. Kaes jäl', ku susi tulõ, kats laudatäüt valgit lambit nigu valõtus, ajab hannaga takast ja takast.
Kes iks tõi uma kraami, läits umma tiid ar'. Jätt kraami vanamihele.
Miis ütles:
"Kõik on hüäste, mullõ sai ju õks varandus ka natukõ, minkä ellä."
Jutuski otsah.