Setumaa pärimus

Taimetark ja meditsiini käsiraamat

E 80578/9 < Setumaa, Suur-Rõsna k. - Aino 'irnask, Petseri Ühisgümn. õpil. < Maarja Kägumägi, 56 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Et last kaitsta kurja silma "kaehtamise" eest, selleks hoitakse ta rõivaste sees alati nartsu sisse seotud soola, mille pääle targemad eided ka puhuvad ja vastavaid sõnu posivad. Samaks otstarbeks hoitakse rõivaste sees (ka täiskasvanute juures) kolme pihlapuust pulka, milledele ristid otstele lõigatud, mis ka kurje vaime eemal hoiavad.

E 80652/3 (2) < Setumaa, Petseri v., Räptsova k. - I. Teelaht, Petseri Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Haiguse-, surma- ja matusekombed.
Soolapuhumine, "vii pääle tegemine" ja "pika"sõnade tarvitamine on praegu veel õitsval järjel. Soolapuhujad ja "vii pääle tegijad" on enamasti naised siinpool, harva mehed. Sooladega käiakse puhuja juures ikka neljapäeva õhtu, mõnikord ka laupäeva õhtu. Naispuhuja juures käiakse ikka neljapäeval, kuna meespuhuja juures ka laupäeviti.
"Suulõ pääle puhkmine" ja "vii pääle tegemine" on neil arstidel kerge amet. Suurem osa arste, kes on kuulsuse omanikud, tarvitavad puhumisel eestikeelset e. venekeelset isameiepalvet, nad loevad tagaotsast pääle. Lugemisel puhub ka vahel, seda teeb ta tihti, kui on raske haiguse jaoks tarvis. Puhutakse ka mõnikord laste põskedele, kui neil hambad valutavad.
"Sivvu" haiguse arstimiseks tarvitatakse "pika"sõnu. "Sivvu" haigust pärib noorik lapsele siis, kui ta millalgi on metsas "hussi" näinud. "Sivvu" haigust käiakse arstima samuti neljapäeva "õdagil", vana kuu "aigu". "Sivvu" haiguse arstimisel loeb alguses arst esimest kord sõnu lapsele riietes. Teistkordsel lugemisel paneb endale mütsi pähe, kuna lapse vabastab päälisrõivadest. Arstitav laps ei tohi mitte vanem olla kui kuune ehk viienädalaline. Lapse ema lahkudes arsti poolt ei tohi jummalaga jätta.
Kui on "huss" jala nõelanud, käiakse arstimas samuti "pika"sõnade oskaja juures.

E 80686 < Setumaa - Elsa Frey, Petseri Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kui lapsel on ussitõbi, selle arstimiseks on siis tarvis kahte naist. Üks naine läheb risttee pääle, võtab lapse ühes, paneb ta tee pääle maha ja koputab kepiga lapsele rinna pääle. Teine naine tuleb ja küsib: "Mis sa teed?" Teine aga vastu: "Rehin ussi." Nüüd ütleb see naine, kes tuli: "Rehi, rehi ära selle lapse lihast ja luust." Naine viib lapse koju tagasi.

E 80762 (3a) < Setumaa - P. Holvandus, Petseri Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kui laps on rahutu, viskleb ja tõmbleb, siis on lapsel ussitõbi. Seda arstivad setud nii, et võtavad nuia, millega uss on ära tapetud, ja kaks naist lähevad last kaasa võttes ristteele. Sääl paneb üks lapse maha ja koputab kepiga kolm korda lapse rinnale. Teine tuleb juurde ja küsib: "Mis teed?" "Ussi rehin," vastab esimene. Siis ütleb teine: "Rehi, rehi ära unaski lihast ja luust."

RKM II 14, 294/5 (7) < Setumaa, Meremäe v., Obinitsa k. - Liis Pedajas < Pelagei Sõrm, 85 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kapuda vei. Jala haltasõ, jala luu naksi suuni kiskma, sõss vei kapuda. Sääl pästi jala' valla perve pääl, sääl känge tõsõ jalga, panni kapuda kivi pääle, võti jäl kivi päält ar', sõs anni' sandile. Ütlet nii: "Pühä Jaan'kõnõ, anna nu minulõ terviist."
Innõ ol'li tsässonah. Selleperäst pandas kivi päle, et sii om janikivi, sääl Jaan iste. Rõiva pandas kivi pääle vai kapuda haigusõ peräst. Säält and toolõ kelle taht, maido latsõ' võtasõ' ar', nii kah tiidvä, midä pallõlda vai.

RKM II 30, 246 (886) < Setumaa, Mäe v., Usenitsa k. < Setumaa, Järvesuu v., Tonja k. - Veera Pino < Irina Pino, s. 1896 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kidsi
Ko käe seeh om kidsi: käsi kõõ rogisõs ja hal(u)tas, sis mindäs jäl' tuu mano, kes kitsi purõ.
Pandas käsi ussõ vaihhõllõ, sis kolk(i)tas - ussõga kisk nii, sis tõõnõ jäl' küüs(u)s:
"Mis kolk(i)t?"
"Kitsi kolgi."
Sis ko purõ, sis jäl' närises jah: "Närr, närr ir'o luust ja lihast minemä."
Tuu purõ, kes om soe lihha söön(u).

RKM II 44, 136 (7) < Setumaa, Meremäe v., Obinitsa k. - Selma Lätt < Hemmo Mast, 54 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Hainalusetõbi: Hussitõppõ jäi lats, sis pandi lats põrandalõ maaha, kopst aholuuaga pää man. Vikahtiga ka võis. Tõne küsk: "Mis tiit?"
- "Hussi, rehi, hussi rehi (3 korda)
Latse luust ja lihast kaoma!"
Enne ristimist tehti, siis pidi aitama. Nüüd enam ei tehta.

RKM II 44, 178/9 (33) < Setumaa, Meremäe v., Obinitsa k. - Olga Jõgever < Matrjoona Kink, 71 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Obinitsa surnuaia juures on kivirist, kuhu käidi igasuguseid haigusi ravimas. Jutustaja viieaastasel lelletütrel olid jalad haiged, ei saanud jalgadele astuda. Viidi haige Obinitsa surnuaiale tuttava hauale, korjati haualt humala varsi ja mähiti nendega jalad kinni. Siis lõigati "kammitsat" (mähised) lahti, hüüti surnu nimi, kelle haual laps oli. Nii tehhti järjest kolm korda. Siis viidi haige laps kiviristi juurde, riputati ristile vöö, vaotati lapse jalad vastu kivi ja öeldi: "Nimesid vaoda, jalgu vaoda" jällegi kolm korda. Lapse jalad said terveks.
"Esi näk' ma tuud asja, sjoo olõ-õi ilmajutt," ütles jutustaja. See olevat juhtunud umbes seitse aastat tagasi. Jutustaja mäletab, et ta lapsena oli seda kiviristi kartnud.

RKM II 30, 99/100 (103) < Setumaa, Mäe v., Usenitsa k. < Setumaa, Järvesuu v., Tonja k. - Veera Pino < Irina Pino, s. 1896 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuis kõrvo kak(u)tas:
Ko vahtsõnnõ rõivas' pandas sälgä, sis kak(u)tas kõrvo, võetas kõrvo piti' kinni ja loetas:
Kusõt, sis kuiva',
sit(u)t sis mõsõ',
palotat sis paika',
üle uja läät, sis nõsta' üles,
üles, üles.
Sis nõstõtas üles tuud, kel nuu' vahtsõ rõiva' saläh omma'.
Ja üldas viil, õt
ikä pikkä pidäjälle,
terv(ü)ht tegijälle.
Setä pitä', vastast valm(i)stada'.

RKM II 30, 219/20 (813) < Setumaa, Mäe v., Usenitsa k. < Setumaa, Järvesuu v., Tonja k. - Veera Pino < Irina Pino, s. 1896 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ja ko piim lää-äi kokko, sis ütsä põllupindre päält võetas kivve, sis havv(u)tas noidõga nüss(i)kot, sis nakkas piim kokko minemä. Ja lehmile ante kadaja ossõ ja palotakjet, tette noist juuk, keedete ar katlah, sis ante lehmile.

RKM II 51, 239/41 (94) < Setumaa, Mäe v., Mikitamäe k. - Veera Pino < Irina Pino, s. 1894 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Ko "rõiva ol'liva küleh".
Ko rõiva*-tulliva külge, sis ka veiga var(i)te ja peete sään'tset kunibet. Muna päält mõs'te jah, õt sis saa ausa tüt'rik, koh keset morro mõite puhta plat'si pääl.
Sis ko rõiva olliva küleh, sis olõ-õs säädüs' ler(i)kohege minnä', mul umakõrd man.
A koh noid rõivet kuirate, adra pääl jah, õt sis saava adrakan'dja', saava'-puja'. Ja tuu viiga t'siuk(u)te* aidaust jah, ül'te õt: ausast kui ait,
teräväst kui terä.
Ja uibo pääle jäl valõte tuud vett, sis ül'te, õt: usinast kui upin,
magusast kui mari.
Sinnä tii pääle t'siuk(u)te, kost t's'ura käüse jah.
A no inäp hool(i)ta-ai tuust midäge'. No nooril inemiisil rõiva'-mito nädälet mõskmalda'.
Ja sanna läät ja olõt sääne, sis piät veiga varima, õt kiäke su rõivet näesi-is. Ko kiä näge, sis tuul jäävä'-silmäh-haigõst, nakkasõ hal(u)tamma. Sis unne sütü-üi** ar', ko võta*-tuu inemise käest sõrm(u)s', kink käest arvat, õt olõt saan(u)' ja mõsõt-tuu sõrmusõ päält suud, sis sütüs ar'.
Hõpõsõrm(u)s' õks. Ja ko sääne olõt, sis tohi-ij sannah lõõnat heitä'.
A ko kiä tahtsõ viguret pitä', sis pan'd ed'imätse rõiva vii pudelehe, sis pan'd' pudele maa sisse, sis tuu võidsõ poissaga korrda kupal'l'o tahtsõ, tuul latse es saa'.
Sis võta-as tuud pudelet inne ar', ko mehele sai. Ko terveh ol'l [pudel], sis saiva'-naasest latsõ', a ko kat'ske ol'l' lännö', sis saa-as inäp naasest ka latse.
* t's'iuk(u)te < t's'iukma = pritsima, piserdama
** sütü-üi < süttömä = terveks saama

RKM II 51, 265 (1) < Setumaa, Järvesuu v., Tona k. - Veera Pino < Natalja Niidu, s. 1874 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kadõhusõ sõna'
Kangõ kadõhus' ja rassõ rabahus,
taganõ, taganõ, roojanõ,
taganõ musta merde, verevähe vette,
külmä kivi ala ja kalõ kannu ala,
kumõhõhe kuustõ ja helehehe pedäjähe,
lõig hainalõ ja pehmep ku pähnä leht.
Eeva ja Aadam, piiskop ja arherei,
tütrikast tõrvhiussist,
na(i)sist linalin(i)kkest,
poisast torokübärest,
kost sa olt tulno', sinnä mine',
lagõhõt lavva tiid pidi.
Arsti käsi, jumala abi!
Sõna' üldäs, sis loetas kolmkõrd Meie essät pääle.

RKM II 51, 266 (2) < Setumaa, Järvesuu v., Tona k. - Veera Pino < Natalja Niidu, s. 1874 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Suurõ haigõ sõna'.
(Jummal hoija no timmä suurõ suu pääle)
Kerigo poolõ kivi külge kuijoma ja kaoma.
Arsti sõna', jumala abi.
Kadõhusõ sõnno ka loetas siia pääle.

RKM II 51, 266/72 < Setumaa, Järvesuu v., Tona k. - Veera Pino < Natalja Niidu, s. 1874 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vana haigõ jalaga tsõdsõkõ ol'l' meil arst. Sis ma olli kõkõ vanõp, sis timä an'd' uma'-sõna'-mullõ. Vanast õks veiga käüde arsti man. Mu man ka ikke õks käüde.
[Aga nüüd?] K'au-ui kiäke no'. Teponaase' õks käävä' [üks vanem ja üks keskealine naine naaberperest]. Toona'-kävevä õnnõ põrssid'i läbi.
Ma olõ eis' k'aun(u)'. Pääle lihavõõdõt ol'li küläh. Kadrina Tepo ol'l' sääne ilma habõnelda miis'. Kaeht' ar'. Naksevva'-hamba'-hal(u)tamma, nipal'l'o hal(u)tevva õt.
Kadona Pintö Rõsnast ol'lä ka ar'st. Kadona Vassil sõud' põh'a tuulõga Rõsnahe, tuu jäl puhk' rõõsa piimä pääle.
Kadona vana-Man'dsi ol'l' Lõpoljast ol'l' võõt, sis tuud õks naarõte, õt ko haigõ om, sis puhk peijo, sis jäl pand pää pääle.
Mii ollimõ latsõ', sis vanal tsõdsõl ol'l' aho pääl paakõsõ täüs' rahha, vanast olliva sään'tse' suurõ'-vas'kraha', tuu ol'l' kõik arstiraha. Ega päivi käüde ars'ti man. Nüüd inäp mälehävväst saan'(u) olõ-õi k'aud.
Ko käüdäs, sis õks midä andas arstilõ käevalgot. Täd'i Od'e [Anne Vabarna tütar Od'e] käve toona'-käega', sis an'd' pala leibä. Rakhha õks tuud'le kõkõ rohkõp.
Täd'il [Anne Vabarnal] omma'-nisoldon(u)'-sõna'. Vanal tsõdsõl olõ-õs noid sõnnõ. Nuu'-täl viil et(i)kost* varastöt(u)'. Tuu nik(u)'-kelle opatas ja kiä tõõnõ varguise kost kullõs ja op(i)s ka ar'. Varastõt(u)'-sõna'-veiga av(i)tavat.
Kadona velenaane ol'l', Paale imä tuul olliva jäl nuu'-nabasõna'-kostke varastõt(u)'.
In'nevanast tohtret es olõ, sis kõõ käüde arstõ pit'i.
Ko tuldas sis teretädäs, ül'däs: "Ma tul'li su mano." Soola'-närdsokõsõga üteh, ar'st sis puhk pääle, arstil soola'-peoh, väits ka man, sis kõgõ sekä sääl, tege ris'te soola pääle. Mõni tege viil pühäse jaku pääl. Arst köüt kinni ja and kätte. Sis saadõtas minemä: "Mine'-no mine'-kodo, saa'-tervest kui tigasõ muna, jätku-ui tervest. Sis ko määne nuur' inemine om, sis tuud opatas, õt mine'-no mine'-tüt'rekene, jätku-ui tervest.
Ko soola annat käest ar', sis andaske raha peijo. Mõnõl om jo raha suulõ sisse pant kotost. An'te kopek, kat's, kolm kopkat, viis' kopkat kõkõ suurõp raha.
Hilibe Ol'oksa naane an'd' mullõ katõsakümmend kopkat, ai mul ol'l' imeh [liiga väike tasu]. Tepo-Höödo naane an'd' kolm ruublet - toolõ an'te põrsset. T's'iga vär-is kohke nätä'. Kitivä õt parep sai, enos ma tiijä-äi.
et(i)kost = kuskilt
Kel veiga uma'-rõiva'-rassõ', sis opate, õt mis na vana'-huumõ omma', sis noid putsu võta', vette, läbi puhta hammõ, sis juu'-tuud, sis tuust saa abi.
Ikr(i)säh käve arstõl, võtta-as ettegi', "mõista-ai ma midäge'". Veiga ol'l' sääne kall(i)s arst. Sis ol'l' mul kolm arssinat kaadsa rõivast, sis veiga palsse, sis an'ni tuu rõiva jah, sis õks tek'k*.
tekk = arstis
Poolakõisil käve jäl arstõl. Tütär' võta-as nissa. Lät'si Poolakõistõ Semmene mano.
Pan'niva uma'-naase', uma'-minjä'-nuu'-soola'-ris'tpingi jaku pääle, pühäste ala, sis kadona Semmen' sääl lugi pääl.
Semmenelle anni raha, poisilõ.*
poiss = tähendab 'meesterahvas, mees'
A tunnõ-äs ma joht määnestke api. Kadona vana-tätäga käve kah, a midäge saa-as api.
Kuis suulõ andas tõp(i)tsõllõ.
Lind, livvah vesi. Sinnä'-pandasõ soola', näpoga', katõsa vuure pandas ar', sis ütsäs vuur' visatas üle pahemba ola kuvõrd, vai üt's teräkene, sis tõõnõ kõrd ja kolmas' kõrd ka niisama. Sis aijas tõp(i)tsõl inemisel kõik rõiva',säläst ar', sis võetas puhta'-rõiva', pandas lind viiga puhta hammõ pääle, sis võetas tuu liud läbi hammõ, sis mõstas tõp(i)st tuu viiga', kõgõ nii altpuult ülespoolõ. Inemine õks sais, olõ-õi ni haigõ. Kiä jo pikäh, tuu jo kuulmisel.
Sis mõstas ar', rõiva'-sälgä puhta', sis katõtas toominõ rõivas' pääle, sis ammuda pääle rõivet kupal'l'o, sis ko magama õks jäär(i)'. Jääse magama ja om terveh.
Vanatätä ol'l' Suurõkivi nurmõ pääl, sis nii kaehtid'i ar', ko verega ai vällä. Sis lät'sige kut'si tuu vana-Mandsikõsõ, sis tuu kuis tä puhk' ja tek'k' t's'iahammastõga ja päähar'aga jah. Ja sai inemine tervest.
Eläjellege katõtas õks toominõ rõivas pääle.
Vesi sis visatas tõistkätt [=vasakut kätt] ussõpiida pääle: "Min sinnä'-mu kadõhus', meele ter'vüs!"
Heit(ü)tädäs ka tõp(i)st. Panõt soola'-vii sisse ar', tiit kõik val'mest, sis luidsaga vai peoga nii heidä tõp(i)tsõllõ suu pääle [= näo pääle]. Sis ko tõbinõ heid(ü)s, sis kadohus' kargas vällä.
Ilmekesele [Natalia Niidu neljaaastane lapselapselaps] ka loi kadõhusõ sõnno ja heidüde, sis sai veiga tõrõlda'.

RKM II 59, 595 (5) < Setumaa, Lõkova k. - Maria Linna (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Ku lats oll jo nii vana, õt pidi käüma, a viil käuma lää-s, sis ülti õt latsõl omma kammidsa'. Kammitsid arstiti nii: latsõl putahudõti linahinde vai langaga nala peräst jala' kamitsahe. Sis panti lats katsiratsakõlla tarõ läve pääle. Ütel tull muidogi last kinni hoita', tõõnõ ineminõ kirvõga ragi latsõl tuud köüdust katski a kolmas pidi küsümä midäs siih raotas. Sis ragoja ütel, kamitsid raotas. Tu kes küsse midas raotas, sai kuulda ar, õt kamtsid raotas sis ütel, ragogõ, ragogo kammidsa' latsõ luust, lihast vällä. Nii pidi kol kõrd küsümä ja ragoja pidi ka vastama. Sis muidogi maniti latsõ nimme ka kinkõ luust lihast kästi kamitsid ar rako'.

RKM II 59, 578/80 (22a) < Setumaa, Pihkva obl., Petseri raj., Pankjavitsa kn., Lõkova k. - Maria Linna (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Nuu' inemisõ, kes oli soe lihha maitsnu', sis nuu' puri kitsi ka. Ja kes oll merevett joonu' nuu' võidsõ ka kitsi arsti. Meil küläh oll üts Hooma nimelinõ miis, tuul oli vanõba mehe käsknü ütskõrd poiskõsõst soelihha maitsa, õt sis võit saia kidsiarstist. Hooma sis maits soelihha ja puri ka eloaig kitsi. Kidsi haigõ läts kidsipurõja mano, sis kidsipurõja võtt haigõ käe ja haugas kolmõst poolõst haigõt kodust. Sis piat viil sääl olõma üts kolmas ineminõ ka. Sis tu kolmas inemine küsüs kidsipurõja käest: "Midäs sa purõt?" - "Kitsi purõ," ütles kidsipurõja. - "Purõ, purõ ar kidsi Anne luust, lihast vällä," ütles kolmas ineminõ.
Nii purõ kidsipurõja kol' kõrd, kolmi voorõ haigõt kätt ja kol' kõrd küsüs kõrvalinõ ineminõ purõja käest: "Midäs sa purõt?" ja ku' kidsipurõja ütles ar', õt kitsi puro, sis ütles jalki kolmas inemino, õt: "Purõ, purõ kidsi ar', tuu luust-lihast vällä mäntse nimelitsõ inemisõ käel kidsi om."
Ku' saa ar purt, sis sülgas purõja ni tuu, kel käsi haigõ, mõlõba' maaha ja tuuga om arstminõ otsah. Haigõ and sis arstilõ paar kopkat rahha vai muna, arstmisõ iist.
Küsüja oll õks kidsipurõjal umast perrest. A ku' pääle kidsipurõja olõ-õs kedagi kotoh, sis pidi kül haigõ tõõnõ kõrd tulema.
Viil arstiti kitsi ka säntseh ussõ sagarah kual ussõl oli puu hinge' ja ussõ tsängu'. Säntsidõ hingiga uss väiga' rägisi vallalõ laskõh ja kinni pandõh. Sis arvati, õt ussõ kidsiseminõ võtt ar' käest kidsisemisõ.
Mu imä ütel parhilla', õt pini kusõga' hämmäti kanebipakla' ar ja mähiti ümbre kidsi, sis arvati ka abi saavat. A pinikust oll jal' väega rassõ saia.

RKM II 59, 580 (22b) < Setumaa, Lõkova k. - Maria Linna (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kidsil oli' uma' sõna' ka, õt ku' noid pääle loeti, sis arvati abi saavat. Sõna' oli säntse:
Kidsi kivvi, nuri pajju.
Sitahunikid segähämä,
viisräbäkid vidämä.