Setumaa pärimus

Targad, nõiad, prohvetid

RKM II 51, 263/5 < Setumaa, Mäe v., Mikitamäe k. - Veera Pino (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Natalja Niidu, sünd 1874. a. Võporsova külas, 17-aastaselt abiellunud naaberküla (Tona küla) perepoja Tona Andre Vasilaga. Kogu elu elanud Tona külas, 1 km sünnikodust Võporsova külast.
Teab rahvalaule, muinasjutte, vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, kuid on peale selle ka "arst", kelle poole pöörduvad naabrinaised abisaamiseks mitmesuguste igapäebvases elus ettetulevate hädade ja haiguste puhul.
Arstisõnad ja üldse "arsti elukutse" on Natalia Niidu kui arvuka lastepere kõige vanem tütar pärandanud oma isa õelt "haigõ jalaga tsõdsõkõsõlt". Tema loitsurepertuaar ei ole suur. Tunneb ainult "kadõhusõ sõnno" kurja silma halva mõju peletamiseks, "suurõ haigõ sõnno" ja "hainaladsõ" (ussi) sõnu. Kõige enam tulevat arstimisel kasutada "kadõhusõ sõnno".
Külastan Natalia Niidut (oma emapoolset vanaema) 1954. a. detsembris. Vanaemakene on võrdlemisi hädine ja haiglane. Kui jutt kaldub muistsetele asjadele, lauludele ja muinasjuttudele, mida võiks kirja panna, ütleb ta nukra naljatlusega: "Mis jut(u)st ma sullõ inäp aja, ma eis' olõ jo üt's jut(u)s." Ta om aga nõus, teeb koguni ise ettepaneku, et ma tema arstisõnad "ära võtaksin", s.t õpiksin ära ja kasutaksin iseenese ja oma kaasinimeste tohterdamiseks vajaduse korral. Vanake on sügavalt veendunud, et nii nagu tema "haigõ jalaga tsõdsõkõnõ" pidi oma eluõhtul oma arstisõnad järeltuleva põlve esindajale "ära andma" - selgeks õpetama, nii peab ka tema sedasama tegema, sest "teises ilmas" küsitavat, et "pallos sa sis seemend ka maalõ jät(i)t" ja arstisõnade kaasaviimine hauda olevat "suur patt". Saan need sõnad üles kirjutada siis kui oma vanaema oskuste täieõiguslik pärija, muidugi ei pakuta mulle neid selleks, et ma nad "kogu ilmarahvale teada annaksin". Vanake on neidsamu sõnu juba "pärandanud" paari-kolme aasta eest ühele minu vanemaist õdedest, kuid on selle "testamendi tegemise" tõenäoliselt ära unustanud. Koos "sõnnoga" õpetatakse mulle selgeks ka vastavad menetlused ja raviprotseduurid. Küsitlusobjekt kõneleb ka oma kokkupuudetest teiste külaarstidega.

RKM II 51, 266/72 < Setumaa, Järvesuu v., Tona k. - Veera Pino < Natalja Niidu, s. 1874 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vana haigõ jalaga tsõdsõkõ ol'l' meil arst. Sis ma olli kõkõ vanõp, sis timä an'd' uma'-sõna'-mullõ. Vanast õks veiga käüde arsti man. Mu man ka ikke õks käüde.
[Aga nüüd?] K'au-ui kiäke no'. Teponaase' õks käävä' [üks vanem ja üks keskealine naine naaberperest]. Toona'-kävevä õnnõ põrssid'i läbi.
Ma olõ eis' k'aun(u)'. Pääle lihavõõdõt ol'li küläh. Kadrina Tepo ol'l' sääne ilma habõnelda miis'. Kaeht' ar'. Naksevva'-hamba'-hal(u)tamma, nipal'l'o hal(u)tevva õt.
Kadona Pintö Rõsnast ol'lä ka ar'st. Kadona Vassil sõud' põh'a tuulõga Rõsnahe, tuu jäl puhk' rõõsa piimä pääle.
Kadona vana-Man'dsi ol'l' Lõpoljast ol'l' võõt, sis tuud õks naarõte, õt ko haigõ om, sis puhk peijo, sis jäl pand pää pääle.
Mii ollimõ latsõ', sis vanal tsõdsõl ol'l' aho pääl paakõsõ täüs' rahha, vanast olliva sään'tse' suurõ'-vas'kraha', tuu ol'l' kõik arstiraha. Ega päivi käüde ars'ti man. Nüüd inäp mälehävväst saan'(u) olõ-õi k'aud.
Ko käüdäs, sis õks midä andas arstilõ käevalgot. Täd'i Od'e [Anne Vabarna tütar Od'e] käve toona'-käega', sis an'd' pala leibä. Rakhha õks tuud'le kõkõ rohkõp.
Täd'il [Anne Vabarnal] omma'-nisoldon(u)'-sõna'. Vanal tsõdsõl olõ-õs noid sõnnõ. Nuu'-täl viil et(i)kost* varastöt(u)'. Tuu nik(u)'-kelle opatas ja kiä tõõnõ varguise kost kullõs ja op(i)s ka ar'. Varastõt(u)'-sõna'-veiga av(i)tavat.
Kadona velenaane ol'l', Paale imä tuul olliva jäl nuu'-nabasõna'-kostke varastõt(u)'.
In'nevanast tohtret es olõ, sis kõõ käüde arstõ pit'i.
Ko tuldas sis teretädäs, ül'däs: "Ma tul'li su mano." Soola'-närdsokõsõga üteh, ar'st sis puhk pääle, arstil soola'-peoh, väits ka man, sis kõgõ sekä sääl, tege ris'te soola pääle. Mõni tege viil pühäse jaku pääl. Arst köüt kinni ja and kätte. Sis saadõtas minemä: "Mine'-no mine'-kodo, saa'-tervest kui tigasõ muna, jätku-ui tervest. Sis ko määne nuur' inemine om, sis tuud opatas, õt mine'-no mine'-tüt'rekene, jätku-ui tervest.
Ko soola annat käest ar', sis andaske raha peijo. Mõnõl om jo raha suulõ sisse pant kotost. An'te kopek, kat's, kolm kopkat, viis' kopkat kõkõ suurõp raha.
Hilibe Ol'oksa naane an'd' mullõ katõsakümmend kopkat, ai mul ol'l' imeh [liiga väike tasu]. Tepo-Höödo naane an'd' kolm ruublet - toolõ an'te põrsset. T's'iga vär-is kohke nätä'. Kitivä õt parep sai, enos ma tiijä-äi.
et(i)kost = kuskilt
Kel veiga uma'-rõiva'-rassõ', sis opate, õt mis na vana'-huumõ omma', sis noid putsu võta', vette, läbi puhta hammõ, sis juu'-tuud, sis tuust saa abi.
Ikr(i)säh käve arstõl, võtta-as ettegi', "mõista-ai ma midäge'". Veiga ol'l' sääne kall(i)s arst. Sis ol'l' mul kolm arssinat kaadsa rõivast, sis veiga palsse, sis an'ni tuu rõiva jah, sis õks tek'k*.
tekk = arstis
Poolakõisil käve jäl arstõl. Tütär' võta-as nissa. Lät'si Poolakõistõ Semmene mano.
Pan'niva uma'-naase', uma'-minjä'-nuu'-soola'-ris'tpingi jaku pääle, pühäste ala, sis kadona Semmen' sääl lugi pääl.
Semmenelle anni raha, poisilõ.*
poiss = tähendab 'meesterahvas, mees'
A tunnõ-äs ma joht määnestke api. Kadona vana-tätäga käve kah, a midäge saa-as api.
Kuis suulõ andas tõp(i)tsõllõ.
Lind, livvah vesi. Sinnä'-pandasõ soola', näpoga', katõsa vuure pandas ar', sis ütsäs vuur' visatas üle pahemba ola kuvõrd, vai üt's teräkene, sis tõõnõ kõrd ja kolmas' kõrd ka niisama. Sis aijas tõp(i)tsõl inemisel kõik rõiva',säläst ar', sis võetas puhta'-rõiva', pandas lind viiga puhta hammõ pääle, sis võetas tuu liud läbi hammõ, sis mõstas tõp(i)st tuu viiga', kõgõ nii altpuult ülespoolõ. Inemine õks sais, olõ-õi ni haigõ. Kiä jo pikäh, tuu jo kuulmisel.
Sis mõstas ar', rõiva'-sälgä puhta', sis katõtas toominõ rõivas' pääle, sis ammuda pääle rõivet kupal'l'o, sis ko magama õks jäär(i)'. Jääse magama ja om terveh.
Vanatätä ol'l' Suurõkivi nurmõ pääl, sis nii kaehtid'i ar', ko verega ai vällä. Sis lät'sige kut'si tuu vana-Mandsikõsõ, sis tuu kuis tä puhk' ja tek'k' t's'iahammastõga ja päähar'aga jah. Ja sai inemine tervest.
Eläjellege katõtas õks toominõ rõivas pääle.
Vesi sis visatas tõistkätt [=vasakut kätt] ussõpiida pääle: "Min sinnä'-mu kadõhus', meele ter'vüs!"
Heit(ü)tädäs ka tõp(i)st. Panõt soola'-vii sisse ar', tiit kõik val'mest, sis luidsaga vai peoga nii heidä tõp(i)tsõllõ suu pääle [= näo pääle]. Sis ko tõbinõ heid(ü)s, sis kadohus' kargas vällä.
Ilmekesele [Natalia Niidu neljaaastane lapselapselaps] ka loi kadõhusõ sõnno ja heidüde, sis sai veiga tõrõlda'.