Setumaa pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 81614 < Setumaa, Meremäe v. - L. Koemets, Petseri Ühisgümn. õpil. < 40 a. isik (1932) Sisestas Gerli Jõhvik 2001, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Pekot hoitakse pimedas rehealuses haavapakus ja viiakse ühest talust teise õlekoos. Kui Peko on olnud ühe peremehe käes rohkem kui aasta, siis hakkavad kõik selle ümbruskonna mehed, kus asub Peko, kaklema. Kes selle toimingu juures end kõige rohkem jõuab veristada, siis selle kätte jääb Peko tulevaks aastaks.
Sellest võime õppida, et setud olid vanasti sõjakas rahvas ja et oma eneseohverdust ja vahvust teistele näidata, veristavad nad mõnikord ennest ka ise, Peko pärast löömingul olles.

E 81644/5 (17) < Setumaa - Hilja Sibul, Petseri Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Gerli Jõhvik 2001, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Jumal Peko.
Peko oli vana setu jumal. Talle toodi palju ohvreid. Ohverdamine toimus öösel ja pidustustega. Ohverdamise kulu pidi kandma üks isik. Kuid kes see tahab sarnast kulu vabatahtlikult enda pääle võtta, seepärast heideti saabast (liisku). Saapa heitmine toimus järgmiselt. Inimesed seisid ringis. Üks erapooletutest paneb saapa jala otsa ja viskab õhku. Kelle poole saapa nina jääb peatuma, sel tuleb "praasniku" kulu kanda. Ohverdamise paika mindi pikas reas, kuna ohvrikandja läheb kõige ees, selle järele tulevad tõrvikukandjad. Jõudnud kohale, paneb ohvrikandja ohvrid maha. Üks osavõtjatest peab Peko auks lühikese kõne. Siis tantsitakse ümber ohvripaiga ja pärast kogunevad kõik kokku ja algavad pidustused. Nii kestab kuni hommikuni, mil igaüks läheb oma teed.

E 81649 (4) < Setumaa - Therese Tobre, Petseri Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Gerli Jõhvik 2001, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Jälgides vanade eestlaste usuelu näeme, et neil oli igal asjal ima jumal, kelledele nad ohverdasid ja kellede ees nad aukartust tundsid. Sarnaseid kombeid näeme veel praegugi setude juures. See on neil esivanematelt päritud komme. Setud on siin kindlad omas arvamises, et siin ei ole tegemist mingi ebausu ega nõidumisega.
Veel praegugi nende juures kodujumalaks on Peko. Sain isegi tolle suure au osaliseks, et mulle näidati Pekot. Peko sümboliks on vahast kuju, mille suurus oleneb küla jõukusest. Ainult üks Peko on igas külas ja ta asub iga aasta ise peremehe juures. Astusin tuppa ja - sääl seisis midagi kollast nurgas laual, ehitud õitsevaist linust tehtud pärjaga. Laua all asusid või- ja piimapütid...
Peko peab õnnistama kogu küla karja hääd edenemist ja viljasaaki. Kui näiteks jääb haigeks mõni lammas, siis võetakse selle villa ja pannakse Peko pää pääle ja lammas peab terveks saama.

E 80582 < Setumaa, Suur-Rõsna k. - Aino 'irnask, Petseri Ühisgümn. õpil. < Maarja Kägumägi, 56 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
[Kombeid surma ja matmise puhul.]
Surnu vastu püütakse olla võimalikult aupaklik ja püütakse täita kõiki kombeid ja kadunu viimaseid soove. Vastasel korral surnu hakkab kodus käima, mis elavatele põrmugi meeldiv ei ole. Et seda ära hoida, lõigutakse tee ääres kasvavate puude tõvedele, kust surnu läbi viiakse, riste. Neist siis kodukäija mööda ei saa.

E 81589 (1) < Setumaa, Mäe v., Rääsolane k. - P. Erik, Petseri Ühisgümn. õpilane (1932) Sisestas Gerli Jõhvik 2001, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Peko-jumal olevat tehtud leivalabida sarnane, rist jalge all. Temal rätik pääs ja valged rõivad seljas, ning suur punane suur setu vöö vööl. Pekot ei näidata võõrastele inimestele, ta kaotavat siis oma võimu. Kui keegi tahab saada palju raha, siis peab ta Peko panema sinna kasti, kus rahakotti on hoitud. Kui keegi aga tahab saada vilja, siis viib ta Peko viljasalve. Kui Peko-jumala peremees on omandanud juba palju varandust, siis annab ta Peko edasi mõnele vaesemale sugulasele. Peko saaja peab pidama sel puhul suure peo, kus peab olema palju viina ja eriti õlut ning rikkalikke sööke. Peovõõrasteks peavad olema sel puhul ainult sugulased, kes tohivad ka Peko ületoomist teada, aga parem olevat siiski, kui ei tea.

RKM II 22, 164/5 (2) < Setumaa, Saatse v., Voropi k. - Liis Pedajas < Jaan Vall, 63 a. (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Truuskas pidi olema hästi tuntud inimene, kes oskas vasta hakata. Peigmehel oll oma truuska ja mõrsjal oma, targad, asjatundjad, vaidlesid - pulma juures, lähevad lauludega sõimlema. Truuska kukkus tõinõ tõisõ vastu sõnelema, ühel hammas kukkus ära, teine tekk tõisele vastamisi silma välja. Kui vakaga tulõvat, siis tulõp kättemaks. Ja kui peigmiis sõidap mõrsja perrä, see kutsti saja' mõnõs kohas, Luhamaal, hähäd - juba siis taheti kunstkoppi teha. Kui vanaesä veel elli, tull Treskist läbi, sääl nainõ tsusas pää pajast vällä, võõras nainõ, tahtsõ pulmalõ midägi tetä, ütel: "Soe sõitva." Truuska sõs tekk sellele naisõlõ oinasarvõt, ütel: "Oinas kaes." Kas võõra vai vihavaenus truuska tegivat midagi pulmadele, truuska oskas kaitsta. Nõidmisi oli. Kõnõldi, et pulmarahvas lasti hundideks, otspajast pidi pulmarahvas minemä hundideks.

RKM II 22, 217 (9) < Setumaa, Kolovinna k. - Liis Pedajas < Tomna Kass, 59 a. (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mastera oro kivi om, sääl arstas latsi, sinna mine, korra läät, riie jätetäs sinnä vai vaotedas last kivi pääl, pandas sõs raaha, kingtus iks jäätäs.

RKM II 14, 126 (26) < Setumaa, Meremäe v., Vasla k. - Liis Pedajas < Pelagei Sõrm, 83 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üts läts naist võtma. Üts nõid ol'l sajah, nõid ar' kosilasõ hubõsõ. Sattõ maaha värehti mano. Panti jäl tõnõ hupõn ette, saja' läts õks minemä, jää-õs minemäldä. Tuu ke ärä nõid hobõsõ, tuu jäi tuud hubõst jürämä, niika ku saja tagasi tul'l.
Siss tuu ke sajaga käis, tuu nõid ütel: "Mine joht ar'. Meile saa küdsetüt ja keededütki viländ, sullõ saa õi hubõsõ rõibõtki viländ." Siss sai ar' minnä, innõ saa-õs ar' minna-õs.

RKM II 30, 268/9 (918) < Setumaa, Mäe v., Usenitsa k. < Setumaa, Järvesuu v., Tonja k. - Vera Pino < Irina Pino, s. 1894 (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tennüspäiv.
Tennüspäävä keedetäs tsiapääd ja suitas linno, saava' tsia' lihava', ja präetädä-äi, sis nakkasõ' tsia' ümbre minemä. Ja lastas tsiko vällä, tsia' nägevä' päivä.
Keskmätsest püihst om kolm nädälet tennüspäivä, säidsetõiskümme nädälet juripäivä.
Ko tennüspäävä om nikke pallo päivä ko hobõsõ sälgä karada', sis saa hüä rüähäitsemine ja hainategemine.

RKM II 30, 275 (923) < Setumaa, Mäe v., Usenitsa k. < Setumaa, Järvesuu v., Tonja k. - Veera Pino < Irina Pino, s. 1896 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Tuhkpäiv
Tuhkpääväh visatas inne päävänõsõngot laudast kolm kõrda viglaga sitta vällä põhapoolõ ja üldäs:
"Mu maa vägeväst,
mu maa vägeväst!"
Ja lõigatas hiust. Mindäs vällä kaema. Sis ko nätäs määnest haukuurmat vai palgikuurmat koh minevät, sis üldäs, õt mu koss ni pikäst ko palgikuurma ja hobõsõ hand.
A ko midä näe-ei, sis mindäs kaias mumma hobõst:
"Mu koss ni pikäst, ko hobõsõ hand", ja visatas hiusõ' talle. Hiusõ' visatas kõgõ talle.
Hiust lõigate kolm kõrd säädüsest* raudõga'.
* säädüsest = kombe pärast, kombe täitmiseks.

RKM II 28, 80/1 (3) < Setumaa, Vilo v., Kaatshova k. - Salme Lõhmus < Aleksander Sulg, 17 a. (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõni kõnõlõs, et koskil mõtsah om kohus, kus essütüs tulõ. Üts poiss oll karjah, lehmä' oll är' kadunu', läts otsma mõtsa. Nigu keäki läts iih. Timä perrä, läts hüä pallõ mõtsa müüdä, näi, et sääl om kodo, aga es saa kodo. Ku saie vällä mõtsast, kus oll tuttav paik, sis nigu lätsi silmä' vallalõ.

RKM II 28, 81 (4) < Setumaa, Vilo v., Kaatshova k. - Salme Lõhmus < Aleksander Sulg, 17 a. (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Esi seie mõtsah marju. Naksi kodo minemä, lätsi niidü pääle vällä minemä, a es olõki sääl niitu. Saie hoopis tõistõ paika. Olli lännu' tõõsõlõ poole.

RKM II 28, 208/10 (9) < Setumaa, Vilo v., Unkavitsa k. - Salme Lõhmus < Semjon Keskküla, s. 1894 (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mi' külä miis (om är' koolu') käve Ostrova puul raha otsmah. Sis oll üüd. Nu' naksi sis perekond kõnõlõma, et mi' küläh nakas' surnu kodoh käuma kapstiid süümä, võtt krabistas, kapsta' muudku kaosõ inne. Nimä' tõi papi, pei pallusi. Midägi' es tähendä. Sis lätsi targa manu, mis mõistse nõidu kah. Tu ütles: "Muud ei saa, ku ti' vahtke' ja küsüge': "Mis sa' käut kapstiid süümäh?
Vahe nimä' üüsi. Tulli kah kapstiid süümä. No' ütli (uma miis, vend): "Mis sa' kapstiid käut süümäh. Timä pist vasta, et "Velenaasel om mitu lavvatäut süüki, a minul ei olõ üttegi lavvatäut.
No' sis lätsi jäl' tu targa manu, et no' niut mi' küsse. Tark ütles: A mis timä ütel' teile vasta?
Timä ütel': "Velenaisel om mitu lavvatäut süüki, a mul ei olõ üttegi lavvatäut süüki. Ja tark nõudse: "A kuis timä vaezilõ ol'l, kas and kah? Perekond ütles: "Timä es anna leeväpalla konagi. A vele naane, ku mudu es tohi, sis timä nägemäldä' and sandile är' leväpala. Tark ütles: "Selle om mitu lavvatäut timäl, et tä vaesõlõ and. Sedä om tuuh ilmah nätä'. A timä es anna, selle timäl es olõki midägi' süvvä' sääl. Teil muud ei tulõ tettä', ku viige' vaesilõ ja timä nimel, et mälehtäge tuud nime. Küll tä sis jätt maaha käumize.
Ja lätsi nimä kodoh ja viisi nimä' vaezilõ, midä oll. Kui minä' vei är', sis inäp vuurih es tulõ. Vaesit vaja toeta', tuu om tuuh ilmah nätä'. Ma esi näiie tuud.

RKM II 28, 216/7 (14) < Setumaa, Vilo v., Unkavitsa k. - Salme Lõhmus < Semjon Keskküla, s. 1894 (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Essütän minnu om. Tu johtu nii, et tulli ütskõrd Petserist. Oll vaja käändä' hüvvä kätt, a tseeägi (=kääni) kurra kätt. Is tiiä inne, ku lätsi külä manu Metkavitsi, lätsi huulitsahe, es tunne külä kah. Arvasi, et om Tailova. Lää minä huulitsat pitte, sis näe är', kus olõ. Sääl küläh tsässon. Sai manu, sis tundzõ är', et Metkovitsa küla. Sis sääl oll tandzuõht nooril. Lätsi, et ma' õi jää. Sääl tull üits vällä, et "läke', minä kah pea nakas kodoh minema, mul latern üteh. Sääl olli' veidokene aigu ja lätsi tuuga', oll Kuzmin, Sergei. Tulli to mehe poole, ütles: "Lääme' tarrõh suitsõda, sis läät kodoh". Teigi nii. Tulle vällä. Naka kodoh poole minema. Timä täntäs: "Ar' mine, sa' nakat mõtsa minema. Sinul vaja mäkke minnä". Ma' ütli: "No' mis sa', egä ma' tõist kõrd ei essü. Ta ommek mägi."
A Kuzmin ütles: "Tulõ tagasi, ma' näüdä, koh om mägi - tõspoole". Ma' ka tulli. Timä näitäs. Minul kah saiie silmä' nigu'lahti, a ma' tahtse mõtsa poole minnä. Sääl oll mõni 4 tallo kah, noid kah es näe. Sis sai õigest kodo.

RKM II 44, 132/3 (4) < Setumaa, Meremäe v., Obinitsa k. - Selma Lätt < Hemmo Mast, 54 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
[---]Kolm inimest tõstsid peko oma kätele ja käisid temaga ringi ja andsid järgmisele kolmele edasi. Midagi selle juures ei öeldud, loeti raamatust. Peko oli kõrgel "poldi" pääl, puust pult oli, u. meeter kõrge. Peko ise pool meetrit kõrge. Kuju pääd jutustaja ei näinud küll aga raha panemist. Küünlad põlesid kogu aeg, seisti ringis. Ainult kutsutud inimesed tulid, teised ei teadnud keegi. Munad sarjaga asetsesid kuju all. Vihalehtedega ja "värvipisuga" (riidevärv) värviti Tares läks edasi tavaline praasnik Peko jäi rehealla. Tavaliselt asus selle talu aidas lao pääl. Jutustaja läinud viimase pekopidaja õega üle Piusa "kadajamarja". Venna juurde, Otsale ei pääsenud sisse, kõik olid kodunt ära, ainult aita pääses, ütles, et ei ole muud kui "pekojumal õnnõ".
Jutustaja lapsepõlves peetud palvust Miku külas, naisena Ignase külas. Rehi, Otsa talu rehi asus tiigi ääres, see põles maha. Traktorist läks põlema.
Sõdade eest ikka paluti. Viljakasvu eest palumist ei mäleta. Ka vere väljalöömist koosolijate seas ei olnud sel viimasel peko peol. Tüdrukuid ja poisse ei olnud palvusel.

RKM II 44, 178/9 (33) < Setumaa, Meremäe v., Obinitsa k. - Olga Jõgever < Matrjoona Kink, 71 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Obinitsa surnuaia juures on kivirist, kuhu käidi igasuguseid haigusi ravimas. Jutustaja viieaastasel lelletütrel olid jalad haiged, ei saanud jalgadele astuda. Viidi haige Obinitsa surnuaiale tuttava hauale, korjati haualt humala varsi ja mähiti nendega jalad kinni. Siis lõigati "kammitsat" (mähised) lahti, hüüti surnu nimi, kelle haual laps oli. Nii tehhti järjest kolm korda. Siis viidi haige laps kiviristi juurde, riputati ristile vöö, vaotati lapse jalad vastu kivi ja öeldi: "Nimesid vaoda, jalgu vaoda" jällegi kolm korda. Lapse jalad said terveks.
"Esi näk' ma tuud asja, sjoo olõ-õi ilmajutt," ütles jutustaja. See olevat juhtunud umbes seitse aastat tagasi. Jutustaja mäletab, et ta lapsena oli seda kiviristi kartnud.

RKM II 44, 271/2 (123) < Setumaa, Meremäe v., Usvada k. - Olga Jõgever < Marie Lumi, 59 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vasla ja Kõõru külas peeti umb. 50 a. tagasi Pekot. Kindlaksmääratud kohal ja ajal tuldi kokku, õhtul pimedäs ja salaja. Jutustaja isa oli ka käinud. Pimedas rehetoas olnud must puupakk keset tuba, vahast küünlad põlenud pääl. Iga tulija pani omalt poolt küünla. Kelle küünal kõige enne ära põles pidi järgmisel aastal oma juures pekot pidama. Kui oli vaikselt omaette palvetatud, mindi tuppa sööma ja jooma. Usuti, et niisugune palvetamine loomadele ja põllule õnne toob.

RKM II 44, 305/6 (185) < Setumaa, Meremäe v., Obinitsa k. - Olga Jõgever < Paavel Ots, 60 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005
Suvistepühi laupäeval tuldi kokko (ainult vanemat inimesed) pekot pidama. Lauldi, põletati küünlaid, mis olid kirikust toodud. Eraldi laual oli 12 savikausikest, nimet. "õllekausikesed", igas kausis põles küünal, keskel oli suur kauss, nimet. "südakauss", laua ees palvetadi, paluti head viljasaaki. Siis istuti lauda sööma, laual olid piima- ja lihasöögid, pliinit, kesvalinnasest tehtud õlut, söödi, mida keegi kaasa oli toonud. Seda päeva nimetadi ka "Jumala tänupäevaks". Kõneleja ema oli nendest kooskäimistest osa võtnud.

RKM II 44, 502/3 (1) < Setumaa, Meremäe v., Obinitsa k. - Udo Mägi < Nasta Rebane, 83 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Peko
Mu imä ollki peko pidäjä. [Mis on peko?*] Too küindläjalg. Seande om nigu kerkoh küindläjalg. Kõõru küläh kõgõ inembalt peetigi, kõgõ inembält palleldi ja Vaslamäel. Oll üteh taloh Härdö Ivvan (Kõõru k.) - timal oll too jalg. Sinna lätsi kokko. Sõss ööse väega pallõldi jumalad. Ta hois räüsä iist. To oll räüsäpido. Meil (Kõõru k.) olõ-i toost saadik ollu, ku pekot naati pallõma. Lätt joon mööda, putu-i. Sügüse aig oll, ku tad palsse, üts öö, ajastaka üts voor enne. Olõ-i tol päeval tähte. Korati kokko terri ja tetti olt. Too talo pool tetti. Tetti nigu taar juvva. Viina juu-as. Munnõ lassi piima sisse. Sääl tei. Sõss ma õdagu sei. Küinlät panni palama, esi viisi. Kõik öö palasi ja pallõli. Olti põlvili ja pallõld. Põlvili maah väega pallõldi pekod: jummal, hoia räüsa iist! - Mu imä ollki koost Kõõru külast, koh kõgõ inembält pallõldi pekod. Imä käve egä ajastaka. Ma olli katskümmend, ajastaka ku viil pallõldi. - Kõõrult viisi pekojala Vasla külla. Är' jäll tuudi. Jalg om är' viidu Tartohe, ku korati seantsit antsakit kraami.

RKM II 44, 503/6 (1) < Setumaa, Meremäe v., Hilana k. - Udo Mägi < Matro Uibokand, 70 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Oli ollu üts poosle, vanaaigne küinlajalg. Irvitiva, et "läts pekole", "läänu ks pekole", "läänu ks peko poole". Egäl ütel küinlajalga es ole. Ütsainus jalg oll, too veeti ütest talast tõisõ. Hüä ku jousit üte voori pitä, kattõ ks olõ s konagi. Sinna ks vaja liha tappa. Pei, ku tulli aig, ku tulli märge, et... Ta olli näidanu, et milles te minno liiguta-ai. Näidas unelt, ütel - ei tia, kes ütel - et ku kaema ei lää, sõss kõik häotas är, jää-i muut ku must maa. Ta üte põllu lei, tõisõ jätt. Sõss jäll pei mõnõ puulba õdagu. Mikumäel pei ku ma oll siih (jutustaja on asunud oma praegusse elukohta u 30 a. tagasi). Sääl kõnõli, et unõh näidas. Ei ole ollu jõudu pitä. Oli öütseh hobõsõ man maganu. Olli ütelnu, et mis te oma mõtte pidamata jätite, mis te enne pei. Ta küsse, et - Küll sa esi tiät. Ku ma kaema lää, sõss ei olõ muut ku must maa. Ta läts kodo ja ütel, et kae nüit poig. Sõss õks pei. - Käisi vana mehe ja naise. Tõisi lasta s kaema. Lätsi ne', kes terä anni. Kes and kesvi, kes and rukkid, kes and viinaraha. Viidi saia, võidu, munnõ. - Pei rehes, aidas, tares. Otsa pei rehes. Tarrõ võis minna egaüts, a kas peetäs, sinna es lasta. Poisi ai iks, et lää kae, a paja oll kinni pantu. - Too tarõ oll sisest är ehit lehissiga. Sääl olli üts lugeja vai papi iist. Palssi, seie, sõss jäll palssi. Mito anomat alt oll tett. Tal oll ollõanomil üts arv. Ollõ anoma olli põrmanda pääl. - Sõss tulli vällä. Ku na säält vällä tullit, joba valgõl, sõss lätsi aida. Naisõ lätsi kapstamaalõ, poisi lätsi uibodõ ala. Ku na latsi aida, sõss poisi võtt uma ollõ, naisõ uma ollõ. Olli kõtuli maah. Poisi jõi viina, and naisilõ ka. - Laulti ja tandsiti. Käüti tanomit piti ja lauleti. Mitte mida es olõ s halvusõ poolõst. - Külä kari käve kokko. Naisõ ajasi karja tanomilõ. Too perenainõ kuts, et no, talonaisõ, ma anna olt. Saia and ka, päts saia oll üsäh ja väits oll üteh. - Mikumäel, Vaslamäel peeti, Andrekoval es peeta, Mikumäel - üts talo, Vasla - üts, Hilana - üts, Ignase kolm: Loogin, Undo, Miihkal.
Kes pei ja kes muiõl käve, noid enämb ei olõ, taloki jo är' häötedu. Ei olõ kedõ enamb olla: kua kooli är, kua veedi är', kua läts är'.

RKM II 30, 75 (95) < Setumaa, Mäe v., Usenitsa k. < Setumaa, Järvesuu v., Tonja k. - Vera Pino < Irina Pino, s. 1894. a. (1949) Sisestanud Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uutsõ järve tütrik.
Ja üts tütrik tull järvest vällä (Uutsõ järvest) neläpäävä õdago. Läts mehele mano... kanni täüs veiga hüvvä hapund taare, läts mehele mano, õt juu'.
Kes puulpühä õdago peräh päivä tüüd tegevä' ehk neläpäävä õdago, sis sjoo om noidõ higi ja vaiv.
Sis tuu tütrik küsse, õt kas sul om kattõ riste kaalah.
"Ei olõ'."
"A ko sul olno' kats riste kaalah, sis anno' tõõsõ mullõ, sis saan(u)' ma ka ar' vällä." Läts jäl'ke ar' sinnä'.
Inemisel om säädüs kats riste kaalah olla'.

RKM II 290, 361/2 (6) < Setumaa, Meremäe v., Korski k. < Vastseliina khk. - Lilia Briedis < Hilda Kadakas, s. 1906 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnispääväl ol'l erineva toidu'. Tseasaba keedeti ja oasuppi, tseasõrga vai jalga, mida olli iks niisugust asja majah, sis seda kasutati tõnispäeval.

RKM II 290, 420/1 (20) < Setumaa, Meremäe v., Seretsova k. - Lilia Briedis < Jefemia Uibo, 60 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Obinitsa surnuaia juures oli kivirist. Käidi arstimas. Lõngaotsi oli sinna pandud ja paelakesi. Kutsuti Peko rist. Toda risti pesti ja tolle veega pesti siis käsi või jalgu, mis kellelgi valutasid. Vanad inimesed ütlesid, et see on Peko rist.

RKM II 290, 435/6 (2) < Setumaa, Meremäe v., Kiksova k. - Lilia Briedis < Vekla Lepiste, 69 a. ja Anna Kattai, 67 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Peko ol'l ennem Mokra nukan. Olevat ära varastatud.

RKM II 290, 457 (1) < Setumaa, Mikitamäe k/n., Rõsna-Saare k., Savi t. - Erna Tampere < Peeter Toomassaar, 83 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tennüspäivä peeti, tetti krupasuppi ja tsiapää supi siseh. Tüüd tetä-äs.

RKM II 290, 458 (1) < Setumaa, Mikitamäe kn., Rõsna-Saare k., Savi t. - Erna Tampere < Praskovja Toomassaar, 69 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tennüspäväst piät puul loomatoitu olõma. Tuu om tuu puul talvõ. Ei kedrätä, muidu nakas tsiga suvõl ümbre käümä.

RKM II 290, 660 (10) < Setumaa, Polovina k. - Kristi Salve < Ir'o Lilleaid, s. 1894 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tennüspäivä oll sääne päiv - tetti lihasöögi, kuts tõse ka süümä, et eläjä läävä korda. Tsiapää keedeti terri sisse.

RKM II 290, 661 (13) < Setumaa, Polovina k. - Kristi Salve < Ir'o Lilleaid, s. 1894 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
(Eelnevalt rääkis jutustaja Moosesest, iisraeli rahva põgenemisest Egiptusest läbi Punase mere ja vaarao sõjaväe uppumisest.) Umma mere siih, uutva viimist päivä. Jumal tek niimuudi: inemise pää, kala eho. Suuga saava kõnõldõ. Tuleva viirde - Musta mere viireh - ja küsüse: "Agu, kunas tuleb viimnepäiv?" Tuud uutva väega.

RKM II 247, 174/5 (4) < Setumaa, Obinitsa k. - Nikolai Repän < Masti Himmo tütar, u. 50 a. (1960/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Peko.
Obinitsa (kandi) nulga Otsa Piitrel oll ka' vahast valõtu alusel puujummal. Tä hoit rehetarõ'. Üüse käve salahuisi* tuud jumalat pallõmah, õt kasusi hüä vili, maru murrasi' ar viljä maaha. Vahel hoit tima tuud va' viläaidah. Parembit sõpro kuts ka' viil hindä poolõ, õt nuu ka pallõsi hüä viläsaagi iist.
Loeti raamatist kol kõrda, jummal käeh ja käüti niimoodo ümbre küündle, mis tuulaiga* panti palama.
Kõkõ* rohkõmb pallõldi keväjält, inne vilä mahategemist, põvva aigu ka.
Tõõ, kiä tulliva ka pallõma, tõiva üte kanamunnõ, pandi sarä* sisse, raputati pallõmise aigu, peräst pallõmist jaotati nuu tagasi.
Inne tuud pallõmist kogoti viljä Peko auks, tetti olt*, juudi.
Otsa naane küdsi pliine, anti nuid süvva kõigilõ.
Tuust pallõmisest es tohi tõistõlõ midägi kõnõlda.
Kuulda om, õt nokki om tuu Pekojummal viil timäl kotoh.
*salhuisi - salaja
*tuulaiga - sel ajal
*kõkõ - kõige
*sarä - sarja peal
*olt - õlut (ol' - õlu)

RKM II 247, 175 < Setumaa, Obinitsa k. - Nikolai Repän < Filip Mägi ja M. Vahersoo (1960/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõnõldas rahva siäh, õt nuu jumala olliva kõkõ õnnõ Tääglova ja Miku küläh. Suurõ sõa aigu, ku vindläne ja rootslanõ umavaihõl tapliva, tuu oll Põhjasõa aigu, olõvat sööh kandih olnu kats sannahüttü, koh olõvat elänu kats lesknaist. Naase veiva puujumala hummogu uma tarõ mano põllo pääle, tull suur tumman* maaha, rootslasõki oleva pakku pannu, midägi näe-es inämb.
Nii jäiva nuu naase ja näide põllu tervess.
*tumman - udu