Tarvastu pärimus
Muinasjutud
Tarvastu muinasjutud olid elavast pärimusest 19. sajandil või 20. sajandi alguses kadumas. Rõuge kihelkonnast on kirja pandud kõiki muinasjutu liike.
E 8415/8416 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas kõige esimesed hiired ja lutikad on saanud
Ühel peremehel olnud väga kõhn hobune, kes enamb tööd teha ei jõudnud. Tema viinud hobuse metsa ja sidunud puu külge kinni ning ütelnud: "Kurat võtku sind, mina enamb sinu ei taha. Tööd sa mulle ei jõuva teha ja nahk ei ole ka midagi, mis ma sinult saan."
Jätnud hobusa sinnapaika ja läinud ise ära koju. Aasta perast läinud mees metsa kõndima ja leidnud oma hobusa, kes tubli ja ilus olnud. Mees mõtelnud: nüid olen õnnega koos, aasta perast tõin kõhna hobuse siia, nüid viin tubli koju, ja tahtnud hobust koju viia, aga vanasarvik tulnud juure ja ütelnud: "See on minu hhobune. Sa ise -kinkisid tema minule ja nüid tahad jälle ära viia, ei seda ma ei luba."
Küll tahtnud mees hobust ära viia, aga vanasarvik ei lasknud. Siis hakanud nemad kauplema. "Ühe ainu tingimesega annan mina sulle hobesa kätte," ütelnud vanapoiss. Nimelt kui sina minule mihklepäeva õhtu tilk verd ja suutäis liha annad, siis võid hobusa ära viia. Mees annud ka järele ning kaup olnud koos, aga vanapoiss kinnitanud ikka, et kaup olgu kindel ja pea oma sõna.
Nüid viinud mees hobusa koju ja teinud temaga kuni sügiseni maruliste tööd. Aga mida lähemale mihklepäev jõudnud, seda raskemase läinud mehe süda. Ja ootnud ikka külalisi, tapnud sigu ja lambaid külaliste tarvis ja olnud ikka mures.
Sel korral juhtnud ka üles sant sinna talusse tulema. Sellele jutustanud peremees oma hobusa loo ära ning küsknud tema käest nõu. See olnud just mihklepäeval. Sant, kes üks nõid on olnud, ütelnud: "Sul on vanapagana enesega tegemist. Mees, kes seda ei olevad teadnud, ehmatanud väga ära ning palunud santi omale abiks. Sant lubanud ka mehe tahtmist täita ja küsknud peremehe käest peiteld ja oherdid. Peitliga löönud tema prao seina sisse ning oherdiga lasknud augu seina ala.
"Ei nemad taha mitte lambaleha ega -verd, vaid sinu enese," ütelnud sant. Kui peremees seda kuulnud, palunud tema väga santi ning lubanud temale head maksu, kui tema vanapoisi ära ajab.
Nii kui pimeks läinud, tulnud külalised kui kilin ja kolin ukse ette. Peremees tahtnud välja vastu minna, aga sant ei lasknud, et las nemad sisse tulla. Siis tulnud vanapoiss oma sellidega sisse ja tahtnud peremeest ära viia, aga sant ütelnud: "Muist saagu teid hiirteks seina alla auku, muist lutikateks seinalõhe vahele." Sest saadik olevad meil lutigad ja hiired ja, vanapagana sugust.
Kes teab, kas tema on vana. Mina kirjutasin tema küll ülesse.