Tarvastu pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 13636 (47) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pange ehk mõne muu veenõu peale istudes peab ütlema: "Jumala peralt selle hingeke, kis uppumise surma on surnud." Sellest ainult saada uppunud hing hingearmu.

E 13637 (50) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne palja maa peale mahaheitmist ning enne, kui mõne tiigi või jõe ääres suud pesema hakatakse, ehk kui suupesemise vett välja visatakse, peab enne kolm korda omaette sülgama, siis ei hakkavad maalised ega muud maast tulevad putused (haigused) külge.

E 723 < Tarvastu khk., Kuresaare v. - Hans Pihlap (1892). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Järvesi on seal üksainuke nimega Kaanjärv, Loodi ja Kuresaare valla vahepääl.
Ojad: Neitsioja, Lõunaoja, kelle kaldal vanast õitsiplats oli, Tarvastu ja Kuresaare valla vahepääl. Sääl on hundid ühe vanapagana lõhki tõmbanud. Ta on õitsilisi appi kutsunud, aga keegi ei ole julgenud minna. Hommiku on nad seda kohta vaatama läinud ja säält kohalt maast sinise rõõva tükkisi leidnud.
Kitsi oja.
Puujalalohk. Sellest räägitakse, et säält vanal ajal üks inimene villast lõnga pidi taevasse olla tõmmatud.
Pandsi soo. See on vanal ajal rabane ja mäda olnud, müid on ta raavide abil ilusaks heinamaaks muudetud. Enne ei ole ta muud kui partsa kannud, aga keskpaigas seisab tal Juraku kruusaauk.

E 23683/23685 (6) < Tarvastu khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Abieluta lastest
Korra oli üks mees ja ilus tütruk eksinud. Ta tahtis seda tehtud süüdi varjata ja ilma silmas ausaks ja puhtaks neitseks jääda ja mõtles, mis nüüd pean tegema, sünnib laps, siis olen ise haige, ei saa last ära peita, ei saa ka süüagi ise kätte. Abielurahva viisi kõikide kuulda ja näha tuua, siis oleks mul abi küllalt, aga siis jäeks ma ommeti terve kihelkonna näpunäiteks (jumala kohut ja igavest nuhtlust ei tulnud temal meeldegi).
Korraga hüüdis üks kole heal otsekui põrmadu alt: "Luba laps mulle, küll ma siis ise sind aitama tulen! Vii ta pärast sündimist kohe tiiki, küll ma siis sulle su endise jõu ja tervise jälle tagasi annan ja veel su ilmlise au ja õnne, et sa paremat enam soovida ei või."
Need sõnad olivad tütrukule esite küll hirmsad, aga mida enam ta järele mõtles, seda enam meeldis see nõu talle, sest lootus ilmliku au ja õnne peale oli suur, ja sellepärast lubaski viimaks nägemata heale soovi täita ja last tiiki viia, kui see saab sündinud.
Varssi jõudis ka mahasaamise aeg kätte ja tütruk läinud üles lauda peale ilma kellegi nägemata. Seal sündinud lapsukene ilma mingisugu valuta ära ja tütruk olnud jälle terve nägu ennegi. Mässinud lapse põlle sisse ja tulnud redelit mööda lauda pealt maha, et laps tiiki viia. Mingisugu armu ei tunnud ta oma lapse vasta. Korraga aevastanud laps põlle sees ja tütruk ütelnud nägu enamiste naistel see komme on ütelda kord kui laps aevastab: "Aita, Jeesuke!" Saanud selle sõna ära ütelda, siis löönud kiigi selja tagant tütrukule tubli vummi kuklasse, nii et tütruk ühes lapsega redeli pealt maha kukkunud ja heal hüüdnud: "Ise lubasid lapse mulle, nüüd võtid jälle ära!"
Tütrukul läinud kohe laps armsaks, et enam ei tohtinud tiiki viia ja tütruk jäänud ise kohe raskiste haigeks.

E 22627/8 (2) < Tarvastu khk. - Johannes Vaine < Mari Juhkamson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapaganaga sõitmine
Kord hakanud üks mees esimese jõulupüha öösel palvemaja juure minema. Et ta palvemajast õige kaugel elanud, sellepärast läinud ta siis häste vara minema.
Saanud teine tüki maad edasi läinud, sääl sõitnud üks saks hoostetõllaga talle järgi. Saks jätnud mehe kohta jõudes hobused seisma ning kutsunud teda sõitma, lubanud meest palvemaja juure viia. Mees istunud ka ilma pikema jututa pääle ja sõit läinud edasi, nii et lumi tolmas. Nõnda sõitnud nad hulga aega ära, aga palvemaja pole kusagilt nähtavale tulnud. Viimaks öelnud mees iseeneses: "Jumal Isseke, ei saa ka su tee vahel otsa!" Vaevalt saanud ta sõna suust, kui sõidatee ja saks ühes oma hobustega sõiduriistaga kui maa alla vajunud. Endise tõlla asemel leidnud mees ennast tee ääres tundmata kohas lehtlise haava oksa pääl istumast. Nüid sai mees aru, et ta saks muu keegi ei olnud, kui vanapagan ise. Vanajätis olnud teda aga palvemaja juure viimise asemel kodust nii kaugele sõidatanud, et tal tagasitulekuks kaks-kolm päeva ära kulusid.
Neiu mari juhkamsoni suust Tarvastus, 10. Febr. 1895 üles kirjutatud.

E 22630/2 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiriku-kõrtsimehe juures käimine
Vana kiriku kõrtsimees Hans teinud oma elule ise otsa. Pääle matmist hakanud iga öösel kodus oma Truutakest vaevamas käima.
Kord sõitnud üks mees õhtul sellest kõrtsist mööda. Kõrtsiukse kohal tulnud talle vana Hans surnuriietes vasta. Mees sõitnud tast sõna lausumata mööda. Tüki maa tagast vaadanud ta tagasi, siis näinud ta kodukäijat kõrtsist natukene maad eemal akna kohal tulevalguse sees seisvat. Et palju võeraid inimesi kõrtsis olnud, siis ei julgenud ta kohe sise minna. Aga niipea, kui rahvas ära läksid, olnud ta kohe platsis. Teinud seestpoolt lukku pantud kõrtsiukse praginal lahti, läinud siis oma naese Truuta juure, piinanud ja pitsitanud teda mis kole.
Nõnda teinud ta seal iga öösel oma tükke. Viimaks kutsunud Truuta ühe kange targa - Tõrgendaja Aadu - teda säält ära ajama. Vana Tõrgendaja tulnud, laadinud püssi täis, pannud hõbevalget pääle ning jäänud siis kodukäija tulemist ootama.
See ei lasknud enese järel ka kaua oodata. Niipea, kui ilm pimedaks läks, olnud ta, et kõrts rahvast tühi oli, aegsaste sääl. Tõrgendaja kodukäijat nähes tagakõrtsis kohe jumalasõna lugema. Kodukäija tulnud otse Tõrgadaja tagaselja. Kõik sõnad, mis Tõrgendaja raamatust luges, lugenud ta tasakeste järgi, ainult siis, kui sõna aamen ette tuli, jäenud kodukäija vait. Tõrgendaja hakanud siis laulu "Aamen, au isal olgu" lugema, kus sõna aamen ühteviisi ette tuleb. Selle laulu lugemise ajal võtnud kodukäija targast samm sammult ikka kaugemale taganeda. Kui ta juba ettekõrtsi jõudnud, tõmmanud vana Tõrgendaja püssi ja kõrvetanud kodukäijale hõbekuuliga laengu tagant veel jäerele. Pärast seda pole vana Kõrtsi Hans ennast enam kellegile näidanud.
Jaak Vaine suust, Tarvastus 3. jaan. 96 üles kirjutatud.

E 22636 (1) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkide sündimisest
Näkid sündida nende väärlaste hingedest, keda nende emad vette ära on uputanud.

E 22636 (2) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peninukkidest ei teata meie pool muud rääkida, kui et nad sõja ajal ära põgenenud inimesi üles otsinud. Et nad inimesi haisu mööda igalt poolt välja otsinud, siis pole põgenejad nende eest mujal julged olnud, kui toominga põesas. Toomingal ja inimesel olla ühesugune hais juures, seepärast ei leidnud nad säält inimesi üles. Mõned nimetavad neid koguni ristimata türkideks.

E 22637 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel silma kulmukarvad nina kohal kokku on kasvanud, see surra uppumise surma.

E 2734/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kutsar Hans ja vanapagan
Üitskord oli kutsar Hans. Ta oli Riidajen kutsar ollu ja sinna olli palka sissi jäänu, kui ta teenistusest valla sai. Üitskord olli ta kõrtsin, kui üits kutsari rõõvin mees, kes ennest Riidaje kutsari ütel ollev, ütel Hansule: "Härra käsk Saadvällä tulla ja lubas sulle palka vällä massa."
Hans läks vällä, aga ära es massa palka, vaid ütel: "Lääme ojume." Hans ütel: "Kas ööse mõni ojus?" Härrä ütel: "Kas sa ei nää, kui palav."
Hans vaatas ja nägi, et inimese pallal hammel rügä lõigassive. Härra kutsus ikka Hansu ujuma, aga Hans puikles ikki vastu ja Hansu võit jäigi.
Kui herrä nägi, et Hans ei lää ojume, sis nakas Hansu maadlema kutsma. Hans valmis kohe ja läitski maadleme. Edimene tiir ja Hans käis maad vastu, et maa mütsat. Hans saie aru, et maadlei herrä es ole, vaid vanapagan. Hansul tulli meelde, et kuu tondi vastu jõudu and. Karas maast üles ja käänd sellä kuu poole ja ütel: "Tule uueste!" Tõine valmis kohe, aga karkauh võeras mahn. Võeras üles ja kuts Hansu uueste.
Hans jälle, aga jälle võõrras maha. Ninda maadlive tüki aiga. Kumba selg kuu poole olli, see olli kõvemb, kuni viimati Hans teda nõnda kõvaste maad vastu lei, et sinine suits järgi jäi ja korrage oli kikk tõld ja kutsar kadunud ja rüalõikaje ollive ka kadunu, pallalt kuu paist selgelt taevast.

E 16342/3 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näki jõest välja toomine
Ühes veikeses Viljandimaa jões elutsenud vanasti õige kuri ja tige näkk. Iga inimese ja elaja, kes sinna jõkke juhtunud minema, kiskunud ta kohe vee alla. Viimaks ei julgenud enam keegi meelega mõistja inimene selle jõe juure minna.
Korra kuulnud ka üks ümberrändaja täkuruunaja sest näkist räägitavat, see lubanud teda jõe põhjast päevavalgele tuua. Korjanud siis omale rahva käest hulga hõbesõrmuseid, pannud iga sõrme ja varba otsa kolm sõrmust ja läinud siis jõkke, kus ta kohe põhja vajunud. Tüki aja perast tulnud ta näkiga, kes peaaegu põrsa taoline elukas olnud, jõest välja. Kui täkuruunaja teda küllalt kuival maal oli piinanud, lasknud teise jälle oma märjasse elumajasse tagasi minna.
Sellest ajast saadik ei puududa selle jõe näkk enam kordagi jões ujuvate ja jõest üle minevate inimeste külge.
Jaak Vaine suust 20. veebr. 1895 üles kirjutatud.

E 16344/5 (5) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valge hobusest näkk
Ühel suisel päeval läinud kolm veikest last isekeste järve ligidale heinamaa peale mängima. Seal ilmunud äkitselt üks veike valge hobune nende juure. Lapsed hakanud hobust ettevaatlikult, et teda mitte ära hirmutada, silitama ja sügama. Et ta aga paigastki ei liikunud, roninud talle viimaks kõik lapsed turjale.
Niipea, kui lapsed hobusele selga istunud, hakanud see tuhatnelja otse järve poole jooksma. Kui ta juba järve tahtnud hüpata, saanud kõige vanem poisike, kes saba pool istunud, aru et see mitte õige hobune ei või olla. Hüidnud siis rutuste: "Näkk, näkk, hoorapoeg, linnalitsi nõelavaras!"
Kui ta need sõnad välja öelnud, vajunud valge hobune kui maa alla. Ainult lapsed jäend kolmekeisi järve kalda peale istuma. Poleks poisike sõnu mitte öelda mõistnud ehk nende hüidmisega hiljemaks jäenud, siis oleks neid näkk kõiki järves ära uputanud.
Jaak Vaine suust 15. jaanuar 95 üles kirjutatud.

E 27649/51 (2) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mis ennemuiste meie maal oli
Ennemuiste vanal aeal Kuusekära sõea aeal oli kord metsakuningas maa peal käinud mööda metsasi reisimas ja oma riigirajasid järele vaatamas. Ta tahtis näha, kas iga puu ja põesas tunneb teda kui oma valitsejad ära, mõistab temale au anda.
Et tema kõikest tuntud pidi saama, selleks oli temal oma ametiriided seljas. Nad olivad: kuusekoorest ülikuub, kasetohust kõrge kaapkübar peas, viherpuused viisud jalgas. Nõnda reisis ta metsast metsa, patrikust patrikusse ja võttis igal pool uusi muudatusi ette, kus aga iial tarvis oli, ning nuhtles mõnda üleannetumad puud, kes väega lajali laotas ja palju teisi noori puid oma alla ära püüdis lämmatada ning oma kasvu peale väega tore oli. Ta laskis teda kas ära kuivada ehk vatsas tema oksad kõik segamani jne.
Kui metsakuningas nõnda oma ametiringkäigil reisimas oli, seal saatis korraga kõue kange vihma sadama, et Vanaisa loodud kuningriiki elustada ja ilustada, kosutada ja karastada. Et vihma väega äkiselt sadama hakkas, jäi metsakuningas ka vihma kätte ja pidi läbimärjaks saama. Aga egas metsakuningas nõunäljane ole, ta läks kohe lehepuude alt varju otsima. Aga lehepuud kõik vastu paluma ja vabandusi otsima. Mõni ütles, et tal värske vihmaga noored võsud kännust tärganud ja ei võivat selleperast enese varjule võtta, tõine jälle hoidis oma ilusaid pehmeid lehti ja mis veel kellegil hoida oli. Selleperast vihastas kuninga ja ütles: "Et teie minule varju ei annud vihma eest, siis olgu see te nuhtluseks, et ainult suil võite lahti kanda, aga talvel tuisu ja tormi käes [peate] ilma lehtedeta lõdisema.
Lehepuude juurest pööris kuningas oma sammud okaspuude poole. Siin võttis teda kohe kuusk alandliku kumardusega oma varju ala ning ei lasknud enam vihmapiiskagi kuninga peale sadada. Sellepärast õnnistas kuningas kuuske ja nimetas teda omaks kuninglikuks puuks. Sellest on praegugi rahvasuus sõna:
"Kuusemetsa kuningametsa,
kuusk on puude kuningas."

E 23101/23110 < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahtide äpardused
Vanaste elanud Voorus üks suur ja kõva mees, tema nimi olnud Tõnis Kunis, aga külarahvas pöörnud nime ümber ja kutsunud teda tihti Kuni Tõnisseks. Temal oli Vooru vallas ühe talumaa peale veikene majakene üles ehitet ja elas siis vabalt ennast oma trejali tööga toites, sest tema tegi ju tervelt vallale kõige paremid vokkisi ja kus veel neid imetoredad puujuppi vaagnad, mis tema treis - niisugusid tõine trejal enam ei teinud. Jõu poolest oli ta jälle mees - ütelda - üle mitme valla või koguni terve kihelkond otsinud läbi ja siiski ei oleks nii tublit ja kõvad meest leitud kui Tõnis oli.
Aga temal oli üks paha kombe juures, et ta alati Riidoja mõisa metsast, mille ääres ta elas, puid varastas ning sellega metsavahile suureks ristiks kaela peal oli. Tema varastas alati, aga ikka nii, et teda millaski kätte ei saadud. Kord võtnud metsavaht nõuks nõnda kaua ööselt metsas vahtida kunni ta teadmata puuvarga kätte peab saama. Metsavaht oli ka oma arvates tubli mees ning arvas ühe vargaga üksi julgeste oma tahtmise järele võida toimendata - aga paljas arvamine.
Tal ei pruukinud kaua oodata, sest Kuni Tõnis käis ju enamiste iga öö oma saagi peal väljas ja tulli tänagi niipea kui ilm pimedaks oli läinud ja kõmmis puid maha mis paukus aga.
Metsavaht astus ligemale ja küsis: "Kelle lubaga sa siin neid puid julged maha põmmida, anna oma kirves käest ära ehk ma soen sind muidu kui koerapoega!" Tõnis ütles julgeste: "Kui sa tont oled, siis põgene ristiinimeste seltsist ära, kui aga inimene oled, siis jäta mind ka rahule ehk muidu võib su käsi pahaste käia."
Metsavaht naernud selle peale ja läinud Tõnisele veel ligemale, et kirvest ära võtta. Tõnis tabas aga metsavahi kraedpidi kinni, võttis peenikesi kaseokse ning andis metsavahile päris lapselikku kaseplaastrit tagumise otsa pihta. Kui küll arvas olevat, laskis teda lahti ja ütles: "Mine nüüd ja hoia, et enam ööaegus metsas ei hulgu, muidu võib ju käsi mul pahemalt käia, kui siia maal käinud on!"
Kui ta lahti oli pääsenud, andis kohe jalgadele mõista, et sellega enam nalja pole ja pealegi mõtles ta, et see kellegi inimene ei võinud olla, kes temaga, kes nii kõva mees on, just nägu lapsega ümber oli käinud, vaid see pidi tõeste metsavaim olema.
Kui ta koju jõudis, jäi ta mitmeks nädalaks haigeks ja puuvarga sinised sõrmejäljed ei tahtnud enam ta kaela pealt ära kaduda. Metsavaht võttis nüüd tutva vanasõna eesmärgiks, kes ütleb: "Hoiad sa ise ennast, siis hoiab sind ka Jumal." Aga siin ei tahtnud see vanasõna tõeks minna, sest metsavaht hoidis ennast küll öösest metsa minemise eest, et seal jälle paha vaimuga kokku ei peaks juhtuma ning käis ainult päevalt oma ametitallituses, siiski juhtus ta ühel päeval Kuni Tõnissega metsas kokku. Nüüd tulnud meestel jälle sõnavahetust ette, puuvaras kahmanud jälle teiba pihku ja nüpeldanud teda päris mehe moodi. Kui küll arvas olevat, laskes teda minna ja ütles: "Tea juba ükskord, et minu rahule jätad, ära enam mind kiusama tule!"
Mõisa kari olnud ka metsas, karjus näinud küll lugu pealt, aga ei julgenud appi minna, siis oleks ta seesamasuguse keretäie osaks saanud. Kui ta koju jõudis, panni käed risti ja ütles: "Oh sa püha Jummal, hoia ise minu kolmändet kõrda selle hirmsa mõtsalise kätte sattumast!"
Nüüd jutustas ta oma halba õnnetust oma kodurahvale ning ütles viimaks: "Küll olli hirmus, mis ta mulle tegi, seda ei näe muu üitsigi kui Jumal ja karjus!" Varsi peale selle läinud ta mõisa, kaebanud herrale, et metsavaimud tema peale pahaseks olla saanud ja teda enam mõtsas ei sallida, palus ennast ametist lahti ja soovis, et herra mõne tõise tema asemele paneks, kellega metsavaimud paremini lepiksivad kui temaga.
Herra laskis ka vana metsavahi ametist lahti ja panni uue selle koha peale ametisse. Kohe, kui uus koha peale tulli, viis ta ohvre metsavaimudele: seitse tetre, seitse parti, püta rõõska piima, potitäie mett ja pang õlut ning lassi täis viina. Keskel, põrgulaane mets oli ilus lage plats, selle platsi peale pandi nimetatud ohvriand suure kivi peale maha ja arvati sellega metsavaimud kõik lepitatud olevat.
Uus metsavaht oli poissmees ja hakas kohe koha peale saades naist võtma, sellepärast ei olnud tal aega öösetel metsa vaatama minna, kuidas lugu metsavaimudega oli. Pulma aeal tulli jutt puuvargatest ette. Kuus tublit meest läksivad esimesel pulmaööl metsa vahtima, kas mõni kutsumata külaline ei ole vaest julgenud metsa tulla.
Kuni Tõnis oli parajaste oma vendadega, neid oli kaks peale tema, kaks palki oli juba vankri peale pantud ja vennad pidivad palkidega kodu minema, nägivad pulmaliste tulemist ja hüüdsivad Tõnissele, kes metsa oli jäänud palkisi valmis tegema kunni vennad tagasi tulevad: "Tõnis, Tõnis, tule, kuus meest!"
Tõnis raius kohe vankri vehmri jämmuse kasetüviku pihku ning tõttas vendadele appi. Aga vennad olivad enne oma teed ühes hobuse ja vankri esimeste ratastega läinud ja palgid tagumise ratastega sennapaika jätnud. Kui Tõnis nägi, et vennad ära olivad läinud, kargas täie jõuga pulmaleste vasta - kes nüüd patsu pähe sai, see kohe kukkus. Viimaks hakkas üks karjuma: "Ai, ai, ai, nüüd kurat lõi paise peale. Tulge lähme, see ei ole enam inimene, see on päris metsavaim."
Kõik kuus meest aevad jalgele, kes maas olivad ja jooksivad nii ruttu, kui vähe jalad kandsivad, koju poole, aga lubasivad terve pulmalistega tagasi tulla ja koolmeistert ühes võttta, kes metsavaimu pidi ära võitma. Varssi tuli ka terve pulmaliste rong, koolmeister eesotsas. Tõnis oli parajaste palkisi rataste pealt maha aeamas, arvas ette ära, et ta nii hulgale vasta ei jõua ning jooksis metsateed ja kadus nõnda võimuka pulmaliste silmist ära.
Kõik pulmalised olivad rõemsad, et nad koolmeistri ligi olivad võtnud, keda metsavaim oli kartnud ja eest ära põgenenud. Nüüd ei olnud neil enam muud tööd teha, kui vargatest maha jäänud tegumisi rattaid enestega kodu viia, sest nende läbi oli võimalik puuvarast üles otsida, sest neil ratastel olivad treitud rummud, kuna kõigil küla peremeestel ümberringi kirvega tahutud rummud olivad. Pulmalised viisivad rattad metsavahi maeasse, pannivad rehe ala ning sidusivad köie tõise otsa ratta külge, tõise pannivad lõbi seina kambrisse pulmalaua külge, et öösel vaest ilma nägemata kiigi ära ei varastaks.
Kuni Tõnis aimas paha lugu ette ja läks teisel pulmaööl metsavahi maja juure, kuulas tasakeste ära, et kõik tasa olivad, siis läks tasakeste rehe ala peastis köiesõlme ratta küllest lahti ja viis tasa välja, et kiigi ei kuulnud. Nüüd viis ta rattad maha jäänud palkide juure, tõised vennad olivad seni hobuse ja esimese poole vankriga ka sinna tulnud. Nüüd pandi palgid peale ja viiti oma teed. Sel aeal oli V. mõisas viina koe tegemine ja mõisaherra oli käsu välja annud, kes viina kua tegemiseks ühe palgi toob, saab pool toobi viina. Nüüd oli Kuni Tõnis esimene mees, kes herrale palkisi muretses ja jällegi K. mõisa metsast. Korra tuli metsavaht jälgi mööda kunni V. mõisani järele ja hakkas siin palkide seast omasid välja otsima. Herra laskis teda enese juure kutsuda ja küsis, midas tema otsida. Metsavaht ütles: "Iks omma otsi!" Herra ütles: "Kui sa ei ole vargais metsast kinni võtnud, siis ei või sa ka enam mujale jälgi aeme tulla!"
Laskis vaese metsavahi, kes omma otsis, talli ette viia ja seal kuuskümmend tagaotsa peale lugeda ja ütles: "Ole tõine kord targem ette vaatama!"

E 23117 (5) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa metsahaldja jälgedel juhtud kõndima, siis eksid ära.

E 23117 (8) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.

E 23119 (32) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kolinad
Kust poolt jõuluõhtul laudade kolinat kuulukse, sealt poolt saab surnut.
Kust liudade ja lusikate kolinat, sealt poolt saab pulme. Kust poolt kaevukook kädsiseb, sealt poolt saab tulekahju.
Ükskord jõuluõhtul kuulanud üks mees, kust poolt midagit kolimist kuulukse. Ei kuulnud aga muud häält ühtegi, kui ainult veenäkk laulnud jõe peal:
Ilus tema oli heinamaal,
kaunis tema oli karjamaal,
valge tema oli küla vahel,
pikk oli põllupeenaraida.1)
Sellega olnud nüüd mihel teada, et eestuleval aastal sealt jõest uppujat saab.
1) vesi

E 23129/23131 (38) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halli vaimud
Peremees läinud põllule külima, tee läinud saunast mööda. Korraga kuuleb sauunast kõnekõminat. Ruttu läbi lõhe vaatama, kes kõnelevad. Näeb: kolm poolinimese poolelaja moodu elukat istuvad laval ja kõnelevad.
Üks ütleb: "Täna lõuna ajal tahan ma siit selle talu peremihe hallitõbesse teha!"
Tõistel rõõm: "Tee, tee seda! See on meie vaimudele kahjutegija ja vihkab ühetepuhku, vihkame ka kord teda! Peame aga nõu, kuidas temale sisse pääseda? Küll ta on ka kaunis kaval ennast hoidma. Ehk saab meie saladusest aru, mis siis meist saab!"
Esimene vasta: "Ei ole sest kartust! Mul on nõu juba peetud. Täna lõuna ajal annab perenaine temale piima süia, kui ta sööma hakkab, siis muudan ma ennast purukübemekeseks ja lasen lusikasse, ta ei pane sest tähelegi ja rüüpab mind ühes sisse."
Tõised kiidavad nõu hääks. Räägivad siis veel ühest ja tõisest ja lubavad seitsme päeva perast sellesse samasse kohta kokku tulla.
Peremees läinud koju. Võtnud sööma minnes kindla poti, potile kindla kaase, pannud siis piimakausi kõrva laua pääle.
Peremees sööb esimese ja tõise lusika täie ära, ei näe midagi. Võtab kolmanda lusikatäie. Veike puruke tekib lusikase. Peremees karnapsti potil kaas lahti ja puru lusikast ühes piimaga potti. Potil kaas kolmekordse nööriga kinni ja üheksa sõlmi ette. Söönud siis kõhu ilusti täis ja pannud poti ülesse keresse kohta rippuma. Sääl pidanud ta potti seitse ööd ja päeva kange palava käes. Kütnud ka iga päev tubliste ahju.
Seitsme päeva perast teinud mees potisuu lahti ja lasknud hallitõbe välja. Ise läinud sauna juure kuulama, mis hallidtõbed räägivad.
Sääl istunud juba üks luukogu lava pääl ja oiganud valjuste. Varsti olnud ka tõised sääl. Luukogu tõstele kaebama: "Nälg ja palav vaevasid mind mis hirmus. Küll katsusin välja pääseda, aga mitte ei saanud. Nii kimpus ja vaevas ma veel ei ole olnud, tahab hing üsna välja minna! Ei ma sinna enam läha!"
Peremees olnud selle peale üsna rõõmus, et vana hallile niipalju vaeva oli mõistnud tiha.

E 28289/90 (6) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pisuhände õnnetus
Ühel peremehel olnud kaks pisuhända, tõine vana, tõine noor. Need kannud peremehele vara kokku. Kui peremehel vara juba küll olnud, tulnud peremehel himu pisuhändest lahti saada. Läinud targa juure nõu küsima. Tark õpetanud ka.
Tulnud peremees kodu, saanud õhtuks kodu. Läinud siis pisuhändele nagu iga päävgi kahe kausiga süia viima. Söögi asemel aga sittunud tõise kausi sissi ja tõise kausi sissi kusenud.
Pisuhännad tulnud sööma. Noorem läinud enne söögi kallale, katsunud ja ütelnud: "Ätt, äkk!" Vana vastu: "Poig, pupp!"
Läinud siis vana pisuhänd, katsunud ja sülitanud. Pistnud siis peremehe tara põlema, isi aga tükkinud mõlemad rattarummu sissi. Peremees löönud pihlapuutse pulga rattarummu ette ja visanud tulesse. Kolm korda lendanud rattarumm pisuhändadega taiva poole, aga ikka langenud tagasi ja põlenudki ära.
Nõnda sai peremees pisuhändest valla. Peremehel oli pisuhände kooritud vara küllalt ja ehitas sellega uue tare.

E 28591 (a) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson < vanake, 75 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Raha kuivatet mede nurgan Mattu Libaniku pääl, Kõveru silla otsan, Kalmemäe käärun, Peetre pedastikun, ja Reile mõtsan aeanu jälle luu pilli. Reile mõtsan ollev vanal aal üits sõaülemb umbsi ära tapet ja selleperast sõs luu oeanu.

E 28609 < Tarvastu khk. - J. Tõllason (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva jutu järele olnud seal, kus nüid praegust Võrtsjärv on ilusad põllud, heinamaad, külad, talud ja kirik. Olla ükskord lausa vesi asemele tulnud, mille sündmust rahvas oma silmaga olla näinud. Kallil pühade aegul olla mõnel õnnelikul korda läinud kirikukellade helisemist kuulda ja kuuldavat veel praegugi.

E 28649 (11) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa ära essun oled, siis aja püksi jalge otsa ja vaate pükse ja harude vahelt, siis näed, kos sa oled.

E 28659 (7) < Tarvastu khk - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallihaigus saavat terves, kui sauna kütetes ja halli vihutes, sannakütmiseks aga korjatakse vana pastlatüki, viisräväku, saapatalla tükid, maidaluud ja kõik niisugune ribu ja räbu.

E 28659 (8) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hall kaduvat ära, kui hallipõdejale valge mära tausse pääle pandakse.

E 28659 (9) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallipõdeja saavat terves, kui talle parpendiini sissi anda.

E 28659 (10) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalisi arstites maalise heintega.

E 28659 (11) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise saavat terves, kui neile mütamulda pääle pandas.

E 28659 (12) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolme aiatoe alt võetes mulda ja vajutades maalisi sellega.

E 28660 (13) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise nakave maast. Kui teadas, kus kohalt na om nakanu, siis kaabites sinna hõbevalget ja visates punast lõnga maha.

E 3529/30 (6) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Mt. 751B. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine pühapäeva õhtupoolel, mil ta armulauakirikust tulnud, metsa lehesile. Sääl tulnud vana hall mees tema juure ja ütelnud: "Et sa ka täna, kus sa laualt kirikust oled tulnud, ei ole läbenud püha pidada, siis tahan ma sind sellepärast karistada. Kolm asja tahan ma sulle valida anda, vali neist üks, mis arvad. Kas sa tahad eluks ajaks pimedaks jääda või tahad sa pool aastat vangis olla ehk himustad sa üheksa kuud kahte last imetada?"
Naene oli laste imetamise kõige kergemaks pidanud ja selle valinud. Kodu jõudes ja riidist lahti võttes, leidnud naene omast põuest kaks nõelussi, kes kumbki ühe nisa otsas imenud. Nõnda oli siis naene üheksa kuud ussa oma põues kannud ja neid imetanud! Kui ta vihtlema läinud, siis olnud ussid sel ajal särgi (hamme) juures, muidu aga ühtepuhku rindade otsas kuni üheksa kuud mööda jõudnud.
Oleks ta pimedaks tahtnud jääda, siis oleks tal mees ära surnud ehk oleks ta vangipõlve himustanud, siis oleks ta kuus kuud haige olnud, aga et ta lapsi armastas imetada, pidi ta üheksa kuud usse imetama. Nõnda sai Jumala käsust üleastuja pühapäeva rikkuja naene hallist vanamehest karistatud.

E 3531/2 (8) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kord tahtnud üks juut Õnnistegijat tema teekäigil hirmutada. Ta moonutanud ennast karuks ja tulnud metsast, kust Õnnistegija läbi läinud, sellele tee peale vastu. Õnnistegija öelnud: "Oled ennast karuks ennast muutnud, siis võid sa ka selleks jääda." Mis ka sündinud. Säält olla karu saanud, mis teekäijaid metsast läbi sammudes hirmu tundma paneb.

E 3532/3 (10) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord olnud vanapagan Võrtsjärvel kalu püüdmas. Korraga tõusnud kange torm ja viskanud lootsiku ümber. Osava ujumise läbi pääsenud vanapoiss suure vaevaga kaldale, läbi ja läbi "märg kui kalakott". Kaldal ajanud ta omad märjad riided seljast maha ja mässinud omale ühe nooda ümber, lausudes: "Kõrd aitab ikka kõrda." Sellest olla kõnekäänd tulnud, mis öeldakse, kui mõnel küll posu hilpa ümber on aetud, aga sellegipärast mõni tükk paljast ihu välja paistab: "Noh, kord aitab ikka korda!"

E 3533 (11) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sagedasti tarvitadav kõnekäänd: "Ta ikka natuke paksem kui paljas vesi" olla sellest tulnud, et vanapagan kord joogivee sissi "peeru" lasknud, üteldes: "Noh ta ikka natuke paksem kui paljas vesi."

E 3533/4 (12) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan oli kord ühe mõrsja pääle nii tulivihaseks saanud, et selle mõrsja veimevaka ära lõhkunud, et kõik veimed üles harutada. Viha tõusnud sellest, et vanapoiss omast seitsmest paarist raudkingadest, mida iga abielusse astujate vahel oma toimetamise juures ära peab kulutama, ühte paari jalgagi ei olla saanud. Veimevakas olnud aga kõige pääl üks paar vilte, mida ta aga ülesse harutada ei saanud ja töökorra pooleli pidanud jätma, arvates, et kõik see vakatäis sarnaseid "litt-lattakat" on nagu ta ise öelnud. Säält olla kõnekäänd: "Teeb vanapagana viisil kõik tööd ära, aga ei mõista ülese arutada," tulnud.
Tähendus. Viltideks hüütakse Tarvastus sarnaseid kindaid, mis mitte varrastega koetud ei ole, vaid nõelaga nõelutud on. Seda tööd ei hakata mitte nagu kinnast, ääre poolt pääle, vaid ümberpöördud, lõpetuse poolt ääre poole, ja on nii kunstlikult tehtud, et "vanapagan ka neid üles harutada ei mõista". Praegu on see töö unustusesse jäetud, ja noored naesterahvad ei mõistagi enam teha.

E 3537 (15) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üte korra oli üits mies Tarvastu Nukki mäest alla minnu. Silla pääl tullu talle üits võõras mies vastu ja kutsus tedä ende latsele vaderisse. Mehel ollu ka ää pihlapune peaalune kähen ja lasken vaderisse kutsjale siesugutse nätsiku üle peha, et sie valu peräst püsti karanu ja ütelnu: "Ah sa lits, kost oli naps, mis kuulsi Kure varikuse!" Esi kadunu ära nõnda, et sinine suits asemele jäänu. "Või mine temale paharätile keskööse veel vaderisse," ütelnu mies ja minnu oma tied edesi.

E 3677/82 < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tarvastu kirik
Tarvastu kiriku asemel oli vanal ajal suur mets, ka üteldi tontisid sääl metsas olevat ja sellepärast ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks julge karjane kuulis ka sest loost ja võttis nõuks vaatama minna, kas see pidi tõsi olema. Võttis oma nelja silmaga koera Muri ligi ja läks. Pool tundi hulkus ta metsas ära, ilma et midagi iseäralist asja oleks näinud. Viimaks leidis ta ühe kivihuniku. Ligemalt järele vaadates sai ta aru, et need ühed vanad ära lagunud lossivaremed olivad. Ta leidis säält ka hulga vanu kirju, mis kõik kivide sisse oli raiutud. Karjane läks tagasi ja kõneles, mis ta oli näinud. Nüüd hakati kirju läbi uurima ja leiti, et see vanal ajal üks munkate klooster oli olnud. Sääl ümberkaudne rahvas olnud ilma kirikuta ja võetud nõuks kirikut sinna üles ehitata. Hakati ka tööle. Raiuti mets maha, veeti palgid kokku ja hakati müürisid ehitama. Töö läks ka jõudsaste edasi. Müürid olivad peaaegu valmis saamas. Kui töölised ühel päeval lõunat sööma läksivad, kukkusivad kõikide suureks ehmatuseks müürid ümber. Peeti aru, mis nüüd teha. Suure sekelduse järele võeti nõuks tugevamat ehitata - aga jällegi ilma asjata.
Nüüd oli meestel hea nõu kallis. Minti targa juure nõu küsima. Tark ütles: "Üks meesterahvas pidada elusalt taga väikese kiriku müüri sisse müüritama, siis seista müürid üleval."
Hakati jälle uue lootusega tööle. Nüüd seisis paremat kätt küll üleval, aga pahemat kätt müür ei seisnud jällegi. Mõned tahtsivad nüüd seda tööd koguni seisma jätta. Mõned ütlesivad jälle, kui parem pool müüri seisma on jäänud, siis peab ka pahem pool ülesse jääma, seepärast läki nüüd kõige kuulsama nõia juure, kes taga Viljandi elab, nõu küsima. Kui see ka ei aita, siis hakkame uuele kohale ehitama.
Hakati ka viibimata selle nõu järele tegema ja saadeti kaks meest nõia juure nõu küsima. Tark vahtis tükk aega viinaklaasi ja ütles siis: "Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama, siis seista pahem pool müüri ka üleval."
Targa nõu järele ka tehti ja ennäe, müürid seisid ülevel ja kirik tehti valmis. Praegu olevat poiss ja tüdruk altre taga väikese kiriku müüri sees.
See ajanud vanapaganal südame täis, et kirik ülevel seisis. Ta vaatas päeva ära, kus kohal kirik seisis, pani siis ööse kivi lingu pääle ja viskas kivi. Raskuse pärast läinud lingupael katki ja kivi läinud märgist kõrvale ja löönud kirikumäe seest tüki välja. Vanapagan pani uue kivi lingu pääle ja tahtis visata, kui kukk korraga laulnud. Vihaga viskas vanapoiss kivi maha ja sõitis kodu. Sest ajast saadik ei tulnud ta enam kirikut kimbutama. Vanapagana kivist lõhutud mäe kohalt tehti tee mäest läbi ja on praegu rahvale kirikuteeks.

E 3689 (32) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karjatsed tegivad oma vitsadele ristid otsa, siis ei saada vanapagan neid metsa ära eksitata.

E 3690 (35) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vanapaganat arvati kuhugile käivat, siis tehti kadakapuust rist ette, sest vanapagan karta kadakapuud.

E 3691 (39) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänna tegemine
Tulihända tehakse nõndaviisii. Esiteks korjatakse suur hulk vanu pastlasid, sukke ja viisrävakaid ja säetakse üks kassikeha moodu mudel kokku. Kaks pastlat pannakse kõrvadeks, vana saapakonts ninaks ja vana ahjuluud sabaks, siis lastakse suure pastlanõelaga nimetsesõrmest kolm tilka verd pääle. Iga tilga laskmise ajal üteldakse: "Tulihänd tõuse üles!" ja tulihänd tõuseb üles ja ongi valmis.

E 3719/24 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine metsa marjule ja otsinud ära, ta käinud metsas edasi ja tagasi ümber, aga ei leidnud enam õiget teed üles, kust kodu oleks võinud tulla. Kui ta niiviisi ümber eksis, tuli temale viimaks üks vana must mees juure ja ütles: "Mis sa lubad mulle, kui mina sind metsast välja viin, sest ilma minu abita ei saa sina iialgi siit metsast välja."
Naine ütles: "Mul ei ole siin midagi lubada, kui see marjakorvikene."
"Seda ma küll ei taha," vastas vanamees, "aga luba mulle seda, mis sa praegu oma ihus kannad."
Naine ei tahtnud seda küll sugugi lubada, aga muu hinna eest ei lubanud vanamees teda ka mitte välja viia. Naisel ei jäänud ka viimaks muud nõu üle, kui pidi lubama, mis vanamees temalt nõudis.
Aga kes oli see vanamees? See ei olnud keegi muu, kui vanapoiss ise. Ta saatis naise metsast välja ja kadus ise jälle puude varju ära.
Mõne nädali perast tõi naine ühe ilusa poeglapse ilmale. Poiss kasvis ja kasus iga päev priskeste suuremaks, ka tema tarkus kasvis ühes temaga. Aga üks asi vaevas ema südant väga raskeste, sest ta oli oma poea vanapoisile ära lubanud. Kaheksa aastaseks saades hakkas poiss juba koolis käima ja et tema väga usin õppija oli, koolitas isa teda tubliste edasi.
Kui tema juba valmis hakkas õpetajaks saama, tuli ühel päeval vanapoiss ja andis teada, et tema oma lubatud palka tahab kätte saada. Aga mis nüid teha? Kahju oli oma ainsast pojast lahkuda ja pealegi veel vanapoisile ära anda. Ema läks õpetaja juure ja kaebas oma hädaohtu sellele. Õpetaja mõtles selle asja üle natuke järele ja käskis poisi homme oma juure tuua. Tõisel päeval tuli poiss õpetaja juure. Õpetaja viis poisi kirikusse, pani altarisse tooli peale istuma, andis talle piibliraamatu ja ühe kausitäie vett, mis kolmest õpetajast õnnistatud oli, kätte. Ühe kirivese kuke ja ühe veikse musta koerarakakese, neid pani ta teise teisele poole kõrva. Ja õpetas siis poisile: "Kui sa kuuled, mis tahtsugust mürinat ja krabinat, ära mitte pead ülesse tõsta ega kuhugile poole vaata, vaid loe ühtepuhku raamatut. Kui kukk korri laseb ja rakake uriseb, siis kasta pahema käe nimetsesõrm kaussi ja riputa vett enese ette ümber ringi, aga ära sa ka selle juures oma pead ülesse tõsta."
Poiss istus vagusi laua juures ja luges piibliraamatut. Arvata poole öö aeal tuli vanapoiss oma sulaste ja teendritega sinna ja hakkasid seal kõiksugu kommetit tegema. Nad kaklesid ja riidlesid ning kutsusid poissi isa ja ema heale peale, aga poiss ei tõstnud oma pead mitte ülese.
Kui nad juba õige lähedale tikkusid, hakkas kukk korri laskma ja rakakene urisema, Siis kastis poiss oma pahema käe nimetsesõrme kaussi ja riputas vett enese ümber, aga silmi ei tõstnud ta mitte ülesse. Siis läks mürin ja kärin jälle kaugemale. Kui kell kakstõistkümmend lõi, oli kõik kadunud, ainult poiss üksi istus veel oma vana koha peal. Perast õppis ta veel edasi ja oli varsti õpetajaks saanud. Vanapoiss ei tulnud teda enam kunagi kiusama.

E 2729 (24) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui reisi pääle minti, ei tohi pahemat jalga kunagi ennemalt kinni panna, siis eksida tee pääle ära.

E 3785/6 (1) < Tarvastu khk. - H. Kosesson (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanamies ja näkk
Üitskõrd vanal ajal om üits vanamies pühäpä hommuku Võrtsjärve vierte oma väikese poeaga kõndima minnu.
Kui tema sääl om kõndin, sõs nännu ta kaugel järve pääl ütte inimest kõndivad. Vanamies vaadanu sedä imeasja kaua aiga päält ja ollu esi päris ärä heitunu. Viimäte nakanu sie inimene temä poole tulema. Sõs nännu vanamies, et sie üits õige ilus naesterahvas om ollu.
Poig küsinu sõs vana käest ka selle imeliku asja järgi. Vanamies om sõs mõtelnud, ega sie õige asi ei ole, et inemene vie pääl kõnnib ja esi ütelnu: "Jumal, issa, poeake!"
Sõs kaonu sie naesterahvas ku sulin vie ala ärä egä ei ole temäst midägi inämb nätä ollu. Vanamies om sõs poeale kõnelnu, et temä om iki näkist oma vanembide käest midägi kuulu, aga ei ole seda ommetigi uskun; nüüd kos ta tedä esi oma silmäga om ärä nännu, piäb ka seda uskma, mis vanemba inimesed om kõnelnu. Peräst ei ollev ta enämb näkki nännu.

E 3790/2 (3) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja tüdruk
Vanast on üits õige ilus tüdruk ollu. Sedä om sõs üits nuur poiss omäle tahtan naeses võtta, aga tüdruk ei ole sugugi temäle tahtan minnä. Poiss käenu iki tedä umäle tahtman.
Tüdruk minnu viimäti targa manu abi otsma. Tark om sõs temä asja iluste järgi kullenu ja oli ütelnu: "Sie poiss, kes sinu omäle tahab, ei ole kellegi õige poiss, vaid peris vanapagan esi." Sõs õpenu ta tüdrukut, kudas ta vanapaganast valla saab. Tüdruk minnu jälle kodu tagasi.
Õhtu tullu poiss jälle tedä vaatama. Tüdruk ollu sõs temä vastu õige lahe ja ajanu tõesega iluste juttu. Kui poiss minema om nakanu, sõs minnu tüdruk teda ka saatma. Tie pääl andan ta vanapaganale kadajase kepiga, mis nõid talle ole andan, kolm kõrda kora jala pääle. Vanapagan om sõs nägu kammitsase jäänu ega ei ole paegastki ärä saanu ja nakanu tüdrukut paluma, et ta tedä valla lases. Aga sie ei ole teda ka muidu valla lasken, kui ta pidänu temäle enne tõotama, et ta teda rahule jätäb ja sõs viel kotitäve kulda tuob. Vanapagan om seda ka sõs lubanu. Sõs ta temä jälle minnä lasken.
Kui vanapagan om minema saanu, sõs joosnu ta nõnda, et jala ei ole maasse putun. Sest ajast om sõs ta tüdruku ka jättän rahu ega ei ole tedä enämb omäle tahtma tullu. Mõne päevä peräst om vanapagan ka temäle oma lubat kotitäie kulda ärä toonu.

E 3817/3824 (9) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poiss vanapagana rahakambren
Ütekõrra vanal aol om üits poiss tahten rikkas saia. Temä om joba mitu õhtut, kuda õitsil oli ollu nännu, kudas kaugel mõtsa veeren sinine tuli om palanu. Poiss mõtelnu ega sie muud ei või olla, kui et vanapagan kuivatab oma raha.
Sõs võttan ta nõus vanapagana käest raha ära võtta.
Üits õhtu nännu ta seda sama sinist tuld mõtsa veeren palavet ja temä minnu sõs sinna vaatama, aga kui ta sinna kotale om saanu, kos ta seda tuld om nännu, sõs oli sie ärä ollu kadunu.
Tõene õhtu ollu tal jälle siande sama lugu kähen. Kui ta seda sinist tuld om nännu, sõs minnu ta sinna jälle vanapagana käest raha ära tooma. Saanu ta aga sinna, sis jällegi olle ta nagu maa alla kadunu. Poiss pidänu ilma midägi saamata kodu poole tagasi minema.
Kolmandama päeva õhtul, sõs minnu ta jälle õitsie. Enne poolt ööd tekkunu vana tuttava kotussa pääle jällegi siesama sinine tuli kuna ta muid ei ennembi iki varemalt om ollu. Poiss minnu jälle vaatama ja vanapagana raha ärä võtma, aga jällegi ollu asjata.
Sõs võtan ta nõus ja minnu üits kõrd õige targa manu nõu küsima, et kudas ta seda tuld, mis iga öösi mõtsa veeren palab, nätä saas.
Tark õpenu sõs teda, et ta piab omale valge palaij (voodilina) ümmer pää võtma ja viel siande konguga tõrvakannukene, kost ta läbi pidanu vaatama. Poiss om sõs ka temä õpetamise järgi tennu.
Järgmisel õhtul minnü ta jälle õitsile ja võtan valge palaja ja hanguga kannu manu.
Öösi nakanu temäle vana tuttav sinine tuli mõtsa veeren jällegi paistma. Poiss saanu sedä näten õige rõõmsasse ja mõtelnu: "Nüüd ma saa ta ommetegi üits kõrd kätte ja saa ka rikasse mehesse, sõs ma võta omäle ilusa talu ja sõs võta rikka naese."
Kui ta nõnda oli mõtelnu, nakanu ta sinitse tule poole minema. Kui ta sinna om saanu, nännu ta ka tõeste, kudas vana halli habemega mies om kuld- ja hõberaha väikse kühvlega tulle visanu. Poiss ollu edimalt siast hirmust vanamiist näten peris ärä heitunu, ega ei ole tohtin hengatagi.
Viimäti võttan ta süäme rindu ja karanu vanapagana pääle, et selle rahakasti omale võtta. Vanapagan karanu ka püsti ja tõmmanu temä raed pidi kinni, põrutanu kolm kõrda kora jala kontsaga üte põõsa alla. Sõs minnu sääl suur uss (uks) valla ja vanamies visanu poisi sinna oma palaja ja kannuga sissi.
Kui poiss omast ehmatusest oli üles toibunu ja mis ta sõs sääl nännu, ollu raha, maailmatu lõpmata raha seisnu sääl hunikun ja kihin. Enne poolt ööd tullu vanapagan esi ka sinna sissi ja pannu usse jälle kõvaste kinni. Poiss oli ollu nägu küdsänü ja kuum, ega vällä ei ole saanu kah. Vanapagan nakanu esi süömä ja käsken poissi jälle hunikust raha võtta, mis to nõnda kangesti om igatsenu ja omäle tahtan ja seda süüä, aga mis söögisse ei ole loodu ei või ka süüä.
Sedäviisi ollu poiss joba mitu päeva vanapagana rahakamren kinni ja päälegi ilma söömatä.
Vanapagan esi käenu päevä kodust ärä ja öösi kuivatanu jälle oma raha vällän.
Küll oli meie poiss sääl kimbun ollu, aga vällä ei ole ta ka kudagi moodu saanu. Ta vandun sääl oma rahahimu igaveste vanatontide omas ja lubanu ei ilmaski enamb raha järgi himusta.
Üitskõrd om vanapaganale paelu külälisi tullen ja sõs om poesi pääsemise tunnike kätte jõuden. Poiss om tähele pannu, et võõra vanapagana, kes vällä om minnu, om enne oma kora jala kontsa üte suure kausi sisse, mis nurgan om saisan, kastan ja sõs sellega usse külgi kolm kõrda löönu. Poiss om ka sedaviisi tennu ja om ka vällä pääsnu.
Sest ajast om ta ka tõeste oma rahahimu ära kaotanu.

E 6952/6952b < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõrvapõletaja Hannus
Vana Hannus läks iga kord, kui tõised tööst raha said, metsa ääre tõrva põletama. Ühel neljapäeva õhtul istus ta jälle oma tõrvapaja juures, soendas oma jalgadevahet ja rääkis iseenesele nõnda: "Neli toopi tõrva, mis mul käes, peaks ma mõne niisuguse mehega kokku juhtuma, kes mulle igast toobist 50 kopikut annaks, no ku ta ka 40 või 35 kopikut annaks, vaata siis, siis saaks ma õige hää hulga raha."
Kui ta nõnda rääkis, hüüti metsast: "Hannus!" Hannus kostis: "Mis sa tahad?" Nõnda hüüdis metsast üks hulga aega ikka nime pidi. Viimaks arvas Hannus, et tõise tare Jaan hobusega mõtsas õitsil ja läks vaatama. Tüki maad mõtsa läinud, leidis ta ennast ühes majas, kus viiolit löödi ja tansiti ning tõises nurgas raamatud loeti. Hannus kohkus ära. Ta pani käed risti ja tahtis välja minna, aga uksehoidja ei lasknud, vaid andis talle valitseda, kas raamatud lugeda ehk tantsida. Hannus võttis nõuks raamatud lugeda ja hakkas kõva häälega pääle. /2 Mos 3. p/ Ära astu mitte siia ligi, tõmba omad kingad jalast ära, sest see on püha maa jne. ja kui ta seda sai lugenud, olid kõik ta ümbert kadunud ja maja ei olnud ka enamb.
Ta läks tagasi tõrvakatla juure ja leidis seda ümber lükatud olevad. Tõrv, mis laiali oli jooksnud ja ümberkaudu maad ära määrinud ja tulega ära põletatud, ei kanna enam taimi, muud kui mõni vana männaköss on all lohus, sellepärast nimetakse seda kohta ka praegu veel Tõrvaauguks. Praegu on see lugu ka nõnda.
Aga sui palava päävaga ei või sääl kinga, saapa ega pastlaga käija, kui nendega käid, kukud ikka maha, sest see maa on nagu rasvatud. Aga paljas jalg hakkab hästi kinni, sellepärast võta ikka kingad ära, kui sa sääl käid, armas hing, muidu kukud sa maha ja teed enesele haiget.

E 7137 (1) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pisuhända sad kinni panna, kui tagasipidi Issameiet loetas.

E 7138 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa mõtsan kõnnid ja mõtsavaimu ahk haldija jälge pääle juhud, sis essud ära.

E 7139 (32) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kennigi ära essus, sis aagi püksi ja lastma ja vaadaku pükse ja kintse vahelt, sie om nätta kos olda.

E 8415/8416 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas kõige esimesed hiired ja lutikad on saanud
Ühel peremehel olnud väga kõhn hobune, kes enamb tööd teha ei jõudnud. Tema viinud hobuse metsa ja sidunud puu külge kinni ning ütelnud: "Kurat võtku sind, mina enamb sinu ei taha. Tööd sa mulle ei jõuva teha ja nahk ei ole ka midagi, mis ma sinult saan."
Jätnud hobusa sinnapaika ja läinud ise ära koju. Aasta perast läinud mees metsa kõndima ja leidnud oma hobusa, kes tubli ja ilus olnud. Mees mõtelnud: nüid olen õnnega koos, aasta perast tõin kõhna hobuse siia, nüid viin tubli koju, ja tahtnud hobust koju viia, aga vanasarvik tulnud juure ja ütelnud: "See on minu hhobune. Sa ise -kinkisid tema minule ja nüid tahad jälle ära viia, ei seda ma ei luba."
Küll tahtnud mees hobust ära viia, aga vanasarvik ei lasknud. Siis hakanud nemad kauplema. "Ühe ainu tingimesega annan mina sulle hobesa kätte," ütelnud vanapoiss. Nimelt kui sina minule mihklepäeva õhtu tilk verd ja suutäis liha annad, siis võid hobusa ära viia. Mees annud ka järele ning kaup olnud koos, aga vanapoiss kinnitanud ikka, et kaup olgu kindel ja pea oma sõna.
Nüid viinud mees hobusa koju ja teinud temaga kuni sügiseni maruliste tööd. Aga mida lähemale mihklepäev jõudnud, seda raskemase läinud mehe süda. Ja ootnud ikka külalisi, tapnud sigu ja lambaid külaliste tarvis ja olnud ikka mures.
Sel korral juhtnud ka üles sant sinna talusse tulema. Sellele jutustanud peremees oma hobusa loo ära ning küsknud tema käest nõu. See olnud just mihklepäeval. Sant, kes üks nõid on olnud, ütelnud: "Sul on vanapagana enesega tegemist. Mees, kes seda ei olevad teadnud, ehmatanud väga ära ning palunud santi omale abiks. Sant lubanud ka mehe tahtmist täita ja küsknud peremehe käest peiteld ja oherdid. Peitliga löönud tema prao seina sisse ning oherdiga lasknud augu seina ala.
"Ei nemad taha mitte lambaleha ega -verd, vaid sinu enese," ütelnud sant. Kui peremees seda kuulnud, palunud tema väga santi ning lubanud temale head maksu, kui tema vanapoisi ära ajab.
Nii kui pimeks läinud, tulnud külalised kui kilin ja kolin ukse ette. Peremees tahtnud välja vastu minna, aga sant ei lasknud, et las nemad sisse tulla. Siis tulnud vanapoiss oma sellidega sisse ja tahtnud peremeest ära viia, aga sant ütelnud: "Muist saagu teid hiirteks seina alla auku, muist lutikateks seinalõhe vahele." Sest saadik olevad meil lutigad ja hiired ja, vanapagana sugust.
Kes teab, kas tema on vana. Mina kirjutasin tema küll ülesse.

E 8424 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuressaare valla laulude heinamaa. Endriku karjamaa juures kutsutakse Kunge laan. Seal on ka Kaanjärv. Arvata ühe vakamaa pikkus ja poole laius. Vanast enne on tema suurem olnud, nüid on tema kinni kasunud ja kõigub jala all, kui peale lähad. Seal olevad vanast palju verekaane olnud ja nüüd on tema nimi Kaanjärv.
Oma talu maa peal kaasikud kutsutakse Järvesaadu kaasik. Karjamaa peal põndukast maatükikesest kutsutakse Viinapõline.

E 8436/8437 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Karjapoisi hirm.
Üks karjapoiss vandunud väga hirmsaste ja hüidnud va sarvilist tihti appi omale karja hoidma. Küll hoiatanud vanemad inimest teda nii vandumast, aga poiss ei kuulanud sellest midagi. Kord olnud elajad temal metsa ära kadunud ja tema hakanud jälle nii hirmsaste vanduma, et las aga olla. Otsinud elajaid, aga ei leidnud kustkilt, istunud kivi peale maha ja põhjanud ikka edasi. Siis hakanud korraga kivi liikuma ja suur must lehm, ilma sabata, tulnud kivi alt välja ja putkanud metsa. Kõik puud käinud looka, kust lehm oli läinud. Ei tohtinud karjapoiss enamb metsaelajade järele minna, läinud nuttes koju, kutsun perenaise. See otsinud elajad metsast üles ja ajanud koju, sest see olnud ligi õhtud. Sestsaadik poole poiss enamb nii vandunud, vaid iga kord, kui metsaelajaid läinud otsima, heitnud ta ikka ristikse ette ja kõige oma eluajal ei ole tema enam va sarvilist hüidnud.
Lõpp.

E 8437/8439 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanatüdriku eksitus ehk eksitee
See olnud sel ajal ennemuiste või vanal ajal kui naised hamet ehk särka palvemaja juures ükstõisega vahetanud. Jäänud ühe pühapäeva õhtu, üks vana poolen eksinud tüdruk hildaks palvemaja juurest minema. Tema elanud Hansuveski talus ja käinud Tarvastu palvemajas. Õhtu hakanud väha vihma sadama ja läinud pimedaks. Hiiukse metsa jõudes hakanud ühekorraga kuu heledaste paistma ja tema kõndinud nii kui postimaanteed mööda - väga sele ja tasane olnud see tee. Näha muud, kui komistanud ühteviisi. Korraga hakanud kaks saksapoissi tee peal tantsima, nii et tolm mööda pead üles käinud ja kutsunud teda ka enese seltsi tantsima. Türuk hakanud püha Jüri kutsikaid saksu ära murdma kutsuma, aga need naernud selle peale ja kutsunud teda ikka enese seltsi tantsima.
Siis hakanud tagurpidi issameied lugema, aga ei midagi, hullemaks läinud saksad veel oma tembutamistega. Korraga hakanud Hiirikse kukk laulma ja tema leidnud ennast sügavas metsas, kõik sopa ja mudaga koos. Ei maanteed ega kuupaistet kuskil, vaid kottpime öö olnud, nii et sõrmegi suhu ei ole näinud pista. Ka tantsijad olnud kui tina tuhka kadunud. Siis alles tütruk saanud aru, et tema vanapaganade küüsis olnud. Kunagi kord ei tohtinud tema enamb, nii hildaks palvemaja juure jääda särgi vahetust ootama ja läinud ikka iga kord selle riidega koju, kellega ta sinna tulnud. Selle peale, arvates, et selleperast olevad tema eksitust kõndinud. Sellest saadik hakanud särgivahetus ikka vähemaks jääm kuni tema suutu kadunud. Lõpp.

E 8466 (45) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaaniöösi võisivad nõiad kõige suuremat kurja teha, ka inimesi hundiks muuta.

E 8476 (94) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui taheti tulihända kinni panna, siis loeti tagaspidi kolm korda issameie ära ja tõmmati hame (särgi) pääauk kuni alla ääreni lõhki. Siis jäänud tulihänd seisma.

E 8477 (95) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Taheti tulihända kinni panna, siis üteldi: "Tere, tere, hiilaspää isand!" Taheti teda lahti lasta, siis üteldi: "Tere, tere, sa siakusi!"

E 80266 (1) < Tarvastu khk. - H. Kala, Tõrva Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Mardi- ja kadripäevakombed.
Mardi- ja kadripäeva õhtul käidi sandis. Santidest oli üks isa, kes laste eest pidi igal pool rääkima. Isasant läks siis perenaise või peremehe juure andeid paluma ja hakkas rääkima oma naise saatusest. Tema naine läinud jaanipäeval libeda jääga üle Võrtsjärve minema, aga naine kukkunud maha ja murdnud kõik oma luud-kondid katki. Tema viinud siis naise surnuaiale, matnud maha, löönud pahema jala kannaga kolm korda hauale ja öelnud: "Puhka sa, rõibe, siin." Siis öelnud ta perenaisele: "Kui te ei tunne halastust, siis on teie süda nii kõva kui pall, aga kui teil on vähegi kahju, siis võiks teie süda nii pehmeks minna kui kinnas ja kinda sees kesvakäkk."

E 81514/5 (17) < Tarvastu khk, Uue-Suislepa v. - Felix Oinas < Johan Saarik, 72 a. (1932) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Äkilise haiguse arstimine
Esiti tuleb lugeda pudelisse, kus on rohtu 9 jagu (püssirohi, mesi, üheksat jagu kahetust, kurjasilma-õli, juudasitta, viirukit, mirri, pisuhänna verd ja lendvat hõbe) laul "Kui meil on püsti häda käes". Siis tuleb lugeda üheksa korda "Issameiet" pääle ja laul "Armas Jeesus avita". Haige vasakusse kõrva tuleb lugeda veel üheksa korda "Issameie" palve. Asi peab saama tehtud kindlas usus.

E 8704 (48) < Tarvastu khk., Suislepa - Joh. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui sauna minnakse ehk suud pesetakse, siis süllatakse enne pesema hakkamist kolm korda selle koha pääle, siis ei hakka sügelise, maalise jne. külge.

E 10145/10146 (4) < Tarvastu khk. - Adu Meos (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ohvri viimise koht
Tarvastu O, talu õue peal olnud niisugune ohvri viimise koht. Väljanägemise järele kasunud selle koha peal natuke lepavõsa. Kui sügise sigu ehk lambit tapetud, ei ole tohtin keegi enne sellest süia, kui mitte sinna koha peale ära ei olevad viidud. Kord värske söögi keetmise ajal võtnud selle talu tütar kõige enne kulbiga natuke liha ja söönud ära, ilma et sellest midagi paha oleks aimanud, et enne ka kuhugi tarvis viia on.
Polnud sel koral küll midagi, aga ööse olnud tüdruk kambrist kadunud, tõised aimanud seda kohe ja läinud sinna kohta vaatama, leidnud tüdruku sealt maast, kõik siniseks ja kangeks pitsitud. Elulõhn olnud küll sees, aga terve meelemõistusega inimest polnud temast enamb saanud. Keegi ei ole ka sellest võsast vitsa ega muud tarvituse asja sealt lõigata ega võtta julgenud.
Korra üks kange südamega mees raiun tema selle võsandiku kõik maha. Tõised hoiatanud küll teda seda tegemast, aga mees ei ole kuuland sellest midagi, muud kui kõik puhtase. Ka temagi ei olevat eluga pääsenud.

ERA II 1, 290/2 (2) < Tartu l. < Tarvastu khk. - Eduard Treu < Martin Lubi (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Korra olnud palgivedaja metsas tööl. Olnud parajasti lõuna. Ta rakendanud hobuse lahti, teinud tule maha ja istunud ree äärele sööma. Samal silmapilgul tulnud hunt sörkides tema poole. Nähes seda talumees vaadanud ümber, et parajat "käealust" leida. Pole olnud muud paremat kui reeais ja mõelnud sellega hunti õpetada. Kuid märgates, et hunt teravasti ta kõri silmitseb, pole julenud seda teha. Mõelnud siiski teda tappa. Võtnud tüki leiba pussi otsa ja annud hundile, tahtes nuga hundile kurku lüüa. Hunt napsanud leiva pussiga ja teinud minekut.
Mõne aja pärast läinud mees kõrtsi ja näinud oma pussi laual. Silmitsenud siis seda hoolega, kuni kõrtsimees teda küsitlenud, miks ta seda pussi nii silmitseb? Mees vastanud, et ta tundvat selles oma pussi, mille hunt temalt metsas ühes leivatükiga varastanud ja minema jooksnud. Kõrtsmik naeratanud ja öelnud, et tema see olevatki, kes talt pussi varastanud. Nimelt olla kuri nõid ta libahundiks moondanud ja töömees olla seega, et ta pussiga leiba annud, nõidusest vabastanud. Kõrtsmik tänanud meest hääteo eest ja annud talle pussi tagasi, hulga raha vaevatasuks veel päälegi.

ERA I 2, 617 (3) < Tarvastu khk., Uue-Suislopa k. - A. Rudit < Ado Õunapuu (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Kaval-Ants ja Vanapagan.
Vanasti, kui veel surnuid laudil hoiti, varastas Vanapagan surnu ära. Surnu oli laudilt kadunud. Inimesed kuulsid müra ja said sellest aru, et see on Vanapagana tegu. Inimesed läksid Vanapagana sulase Kaval-Antsu käest abi küsima. Ants õpetas: võtke valge hobuse rangid, keerake need pahupidi ja vaadake siis läbi rangide. Inimesed vaatasid, nad nägid, kuidas Vanapagan surnuga tantsis, ta tantsis niikaua, kui surnul sukakontsad läbi kulusid. Nüüd tõi ta surnu tagasi, aga kui surnul uued sukad jalga pandi, tantsis ta edasi.

ERA II 34, 46 (20) < Tarvastu khk., Mustla al. - Oskar Loorits < Linnapää (hüüdnimi), s. 1850, põline elanik (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rahvas tarkusega tõine tõist tennu undisse, muutan soendiss. Libaunt - üits unt om puha, aga tal om tõine nimi.

ERA II 34, 47 (21) < Tarvastu khk., Mustla al. - Oskar Loorits < Linnapää (hüüdnimi), s. 1850, põline elanik (1931) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Soldat kaevand kaaslaselle, ta ei saavat kuidagi magada. See olnud kuskil külas Pihkva taga. Perenaine muutnud soldati öiti soendiks, nii et poisil olnud pää hommikuti jooksmisest märg.
Teine soldat tulnud asemelle. Küsind õhtul linaharja, pannud pahupidi külje alla. Poole öö aegu tulnud perenaine, tahtnud soendiks teha soldatit ja kobind talle külje alla - pulgad ees, pole saand. Siis perenaine öelnud, teine mees tegevat talle vigurit, kui ta tahaks, ta käänaks linaharja mehele endale vastu. Aga pole käännud, läind ära.

ERA II 34, 47 (22) < Tarvastu khk., Mustla al. - Oskar Loorits < Linnapää (hüüdnimi), s. 1850, põline elanik (1931) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Allitõbi. Türgi sõa aig soldati tulliva Türgi sõast ja sõidiva alli. Külmäst ja eitumisest see tuleb. Pallu rahvast oli sõitan alli. Oli läbi raputanu. Ahi küteti kuumass, aige läind sissi, aga külm ei kao.

ERA II 34, 47/8 (23) < Tarvastu khk., Mustla al. - Oskar Loorits < Linnapää (hüüdnimi), s. 1850, põline elanik (1931) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katkuaigus. Tullu tare läve pääle kui kits kunagi, mõnikõrd lind, mõnikõrd ollu araka taoline. Ken tedä nimen(u), sadan maha ja valmis. Ken ei ole lausun midägi, see [sii] jäänü elämä.

ERA II 34, 48 (24) < Tarvastu khk., Mustla al. - Oskar Loorits < Linnapää (hüüdnimi), s. 1850, põline elanik (1931) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Lendaja laseb - ramp ihu sehen. Obustel, inimestel lööb [lüüb] kah jne.

ERA II 34, 49 (30) < Tarvastu khk., Mustla al. - Oskar Loorits < Linnapää (hüüdnimi], põline elanik, s. 1850 (1931) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Jõen om näkk, tõmmab vee [vii] alla.

ERA II 34, 384 (10) < Tarvastu khk. - Oskar Loorits < ? (1931) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Vaarao rahvast ei teata midagi.

ERA II 123, 29 (24) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ämmuste k., Pilliuse t. < Tarvastu khk., Tarvastu v., Vooru k., Kulli t. - Linda Köögardal < Elts Kaigas, 65 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Vanast nõiuti tõine inime soendis. Ku sa saad tal mõnda iva anda, sis saab jälle inimeses.

ERA II 237, 207/8 (3) < Tarvastu khk., Mustla l. - Harri Rebane, Tarvastu algkooli õpilane < Mari Rebane, 62 a. (1939) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda 2006
Vanapagana kivid Võrtsjärves
Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv. Tartumaa poolses osas on Oiu. Oiu ligidal on Võrtsjärv. Sääl järves on palju kivisid. Suuri ja väikesi. Kivide rida ulatub kaugele järve sisse. Vanarahva jutu järele on pildunud need kivid järve vanapagan, kes elanud Oiu ligidal. Sageli kimbutanud ta inimesi ja tahtnud saada nende hingi. Siis ehitanud ta silla ja kes üle silla läinud, nende hinged saanud ta omale. Viimaks lõppenud vanapagana jõud ja sild jäi poolikuks. See kivide rida on praegu Võrtsjärves näha.

ERA II 237, 212/3 (6) < Tarvastu khk., Mustla l. - Harri Rebane, Tarvastu algkooli õpilane < Mari Rebane, 62 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Õisu järve rännak praegusesse asukohta
Oisus olnud vanasti järv. Sääl ligidal elanud must kuldsarvedega härg. See toonud Oisust järve ära. Küll ta tuustunud, kuidagi ei saanud järve oma kukile. Viimaks sai ometi ta oma kukile ja teekond algas Õisu poole. Tal tuli ületada mägesid ja orge. Hoolega pidi ta hoidma järve oma kukil. Tee pääl ta müras, et Oisust tulen ja viin järve ära. Õisu kohal kukkunud järv härja kukilt. Ei olnud midagi teha ja järv jäi Õissu. Oisus on praegu Õisu järve laadiline ase.

ERA II 237, 217/8 (9) < Tarvastu khk., Mustla l. - Harri Rebane, Tarvastu algkooli õpilane < Mari Rebane, 62 a. (1939) Sisestas ?, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Võrtsjärve liiv ja Vene soosild
Vanasti uhtunud vesi Võrtsjärve kalda liivasse imeliku kirja. Keegi ei mõistnud neid üles lugeda ja kes üles need tähed luges, siis läks järv paigast ära. Kord oli tulnud keegi rändur ja läinud kaluri juure. Kalur viinud ta rannale ja küsinud: "Mõistad sa siit lugeda?" Rändur mõistiski ja hakanud lugema. Sai pooleni lugeda, siis hakanud järv kangesti kohisema. Ta ei lugenudki rohkem. Rahvas kartis, viimaks läheb järv ära.
Ühe mäeaheliku juures asunud soo. Sõja ajal oli võimatu pääseda üle soost. Vene-Rootsi sõja ajal ei saanud venelased sillast üle. Siis lasti puud langeda kahelt poolt vastamisi. Nii saigi sild üle soo. Silda nimetatakse praegugi Vene sillaks.

ERA II 237, 222 (2) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Pikru k., Piiri t. - Juhan Salumets, Tarvastu algkooli õpilane < Jaak Salumets, 53 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Võrtsjärve kivi
Võrtsjärve kaldal on suur kivi, kus on 12 keeli pääle kirjutatud. See kivi asub järve läänepoolsel kaldal. Kui keegi korraga kõik keeled üles loeb, siis tõuseb järve vesi kõik üles. Ühes veega tõuseb üles ka keelte üleslugeja. Ühtlasi kaob ka järv ära. Selle kivi on vetevaim visanud kuskilt mäelt. Kust ta aga kindlalt viskas selle kivi, seda ei tea keegi ütelda.

ERA II 237, 251/3 (6) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Riuma k., Ilisa t. - H. Ristoo, Väluste algkooli õpilane < Juhan Veltman, 78 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Vanapagana tee-ehitamine läbi Virtsjärve
Vanapagan tahtnud teha teed läbi Kokkuoja juurest otse Tamme mõisa pääle ja hakanudki teed ehitama. Kive kandnud ta Varese ja Kiisa nurmedest. Töö edenenud alguses päris hästi, aga kui kukk hommikul laulnud, paisanud ta kivid maha ja kadunud. Teetegemise algus on veel praegugi näha Kokkuoja ligidal ja laevamehed hoiavad selle tee otsast hirmuga eemale, sest sääl on õhuke vesi täis suuri kive.

ERA II 237, 259/61 (13) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Sarapu t. - H. Ristoo, Väluste algkooli õpilane < Jaak Taev, 77 a. (1939) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda 2006
Kividest
Vanapagan ja Kalevipoeg pildunud kive, enesevahel oli aga maha tehtud, et kumb on tugevam ja viskab kaugemale, on võidumees. Kalevipoja visatud kivi lebab praegugi Aadamansu niidu pääl, kuna aga vanapagana kivi, mis oli palju väiksem, kukkus kalda ligidale vette ja on praegugi ohtlik purjekameestele.

ERA II 138, 152/3 (16) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ämmuste k. - Jaak Veskemäe < Märt Konts, s. 1855 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Katku käimine.
Si oli üitskõrd joba ammu, kui si lugu oli ollu. Miu vanaesä oli elänu Tarvastu vallan taga sääl Jaanessa talun, kos si lugu oli ollu.
Üitskõrd sügisel inimese maganu kik riha all õlge pääl mahan, aga vana taluesä ollu olla ülevan. Äkki minnu rihatse usse peräni valla ja suur must kateobesa tõld soitan riha ala sissi. Tollan isun kaits miist ja vaielnu omavahel. Üits ütelnu, et siit saab kik puha, tõine aga ütelnu, et siit saab ainult kaks tükki. Selle pääle kohe käändän tõld jälle ümmer ja sõitan ruttu minema. Vanaesä pannu rihatse usse jälle kinni ja heitän magama. Tõisel päeval tullu talupoiss ja -tüdruk mõisast teolt kodu ja ollu õige närvilise ja ajanu segätsit jutte ja tõisel päeval surnu mõlema ärä.

ERA II 138, 202 (58) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Sooveere t. < Tarvastu v. - Jaak Veskemäe < Ann Kupits, s. 1866 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tarvastu kirikumäe tekkimine
Vanaste, kui ehitati Tarvastu kirikut, si oli vana kirik, mis oli enne praegust kirikut. Siis, kui päevä ehitati müür ülesse, oli si tõisel hommukul maha lõhut. Sedaviisi ollu mitu korda järgi mööda, et ikki ehitet müür ollu tõise hommuku maha lõhut. Sõs küsit ütelt targalt nõu. Tark ütelnu, et pange müüri sissi üits elun naine, et sõs jääb müür üles. Tett ka kohe sedaviisi, kudas tark õpenu ja ollugi tõisel hommukul müür alla ülevan. Nüüd saanud aga Vanapaganal söa täis, et müür üles oli jäänu ja võttan sõs suure kivi ja tahtan sellega müüri purus visata. Aga kivi sadanu enne maha ja löönu suure lohu maa sissi ja visanu lohust mulla vällä. Selles mullast saanugi praegune Tarvastu kirikumägi.

ERA II 237, 105/9 (3) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ojamuku t. - Milda Vendelin, Tarvastu algkooli õpilane < Jüri Vendelin, 75 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanaisa jutustas, kuidas vanast, nii umbes sada aastat tagasi olnud hirmus näljaaeg. Nälja ja puuduse tagajärjel tekkinud kõiksugused haigused ja hädad. Nii olnud ka siin Tarvastu vallas ja mõisas hirmus katkuhaigus möllamas. Sellesse haigestunud paljud loomad, eriti kariloomad.
Mõisas olnud seekord palju härgi, kes siis kõik, kes haigeks jäänud, aetud Võrtsjärve äärde ühte sooheinamaale. Osa selle heinamaast kattunud paksu pajupadrikuga, mis heinamaast nüüd kannab nime Kooljavõsa.
Seal nad siis elanud ja vaevelnud nii kaua, kuni nad kord ise lõppenud. Aga keegi ei olevat neid tapnud ega sellega nende vaeva vähendanud. Siis käsutanud mõisa töömehed haudu kaevama ja neid maha matma, sinnasamasse metsa.
Veel praegu on need hauakohad selgesti arusaadavad. Olen isegi marjul käies neid mitmel korral vaadanud, kuid iga kord tuleb nii õudne tundmus südamesse, et seal nagu olla ei tahaks, ehkki sääl ümbruses hästi mustikaid ja palukaid kasvab.
Sellest saadik kannab see mets Härgehaudse metsa nime. Ta asub Tarvastu mõisast umbes kuue kilomeetri kaugusel kirde pool.

ERA II 237, 127/33 (8) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ojamuku t. - Milda Vendelin, Tarvastu algkooli õpilane < Jüri Vendelin, 75 a. (1939) Redigeeris Mare Kalda 2006
Ta teab Võrtsjärve Varepealsest (nagu teda nimetatakse) ka üht muinasjuttu rääkida. Nagu teada, elanud vanasti vanapagan järjest maa peal inimeste seltsis ja toimetanud üht ja teist asja. Niiet siis sugugi imeks ei tule panna, kui kord ühel ilusal päeval nähtud teda ühes oma abilistega suure hoolega kivi tassivat ja ikka järve veeretavat. Seda nähes läinud üks julge kalamees ta juure ja küsinud: "Kulla külamees, miks sa neid kive nii suurel hulgal sinna vette veeretad?" Vanapagan vastanud selle peale: "Tahan siit teed otse läbi ehitada, nii et kui olen Tartumaal ja korraga kuulen, et siinpool järve keegi nimetab mu nime, tee siis, mis sa teed, kas hakka nüüd pakilt ümbert järve otsa sörkima või pane otse veest läbi. Kuid see pole ka kuigi mõnus, sest ma pole ujumist veel ära õppinud, siis ei jäägi muud üle, kui katsun teetegemisega kuidagi hakkama saada." Vanapagan tõmmanud siis peale selle jutuajamise määratu suure kivimüraka põlle sisse, kuid oh häda, põllepael ei kannatanud aga seda välja ja läinud katki. Kivi kukkunud aga vanapaganale just suure varba pääle nii, et see kohe pooleks käinud ja vanakuri suure hädakisaga metsa jooksnud ja nii siis sillategemine pooleli jäänudki. Niisiis seisavad need kivimürakad veel praegu järve põhjas reas ja paljud ulatuvad ka vee seest välja. Iga möödamineja võib uskuda, et siin tõesti kord teetegemine on pooleli jäänud, oli see tegija siis kes ta oli.

ERA II 237, 202/5 (1) < Tarvastu khk., Mustla l. - Harri Rebane, Tarvastu algkooli õpilane < Mari Rebane, 62 a. (1939) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda 2006
Talumees nõiana
Viljandi järve lähedal on Kalame talu. Kui ma noor olin, siis olin Närska talus teenijaks. Närska talu ligidal oli Kalame talu. Kalame talu peremeest tunti ümbruskonnas nõiana.
Ühel hommikul ajasime karja metsa. Kari sai õuest natuke maad välja minna, siis kohe kukkus üks lammas maha ja suri ära. Talurahvas ütlesid, et lammas om lendajaga läbi lastud. Arvati kohe, et see on Kalame peremehe süü.
Kord elajad jälle olid õues lahtiselt. Äkki kukkus kaheaastane lehmmullikas maha. Ja verd hakkas tagant välja voolama. Varsti suri lehm. Ühel päeval jooksis varss koplis teiste hobuste seas. Siis Kalame peremees oli tulnud ja meie peremees oli ka väljal oma vilja vaadanud. Kalame peremees ütelnud, et kas on see täkk, kes jookseb koplis. Peremees ütelnud, et ei ole. Sel samal päeval varss läinud otsekohe läbi vilja sinna talusse. Nii käis varss iga päev sääl talus, kui aga mahti sai. Nagu mõni nõiduse vägi kiskus varsa sinna tallu.
Samas talus taheti kord kasvatada elu jaoks kaks vasikat. Kui vasikad olid viie-kuuenädalased, ühel hommikul läinud perenaine vasikaid jootma. Teine vasik ei tulnud jooma ja ajanud tagant verd välja. Siis suri vasik ära ja teine päev suri ka teine vasikas. Niisuguseid asju juhtus sagedasti. Vahest oli kanamuna visatud lauda aknast sisse. Aga Kalame loomad ja hobused olid prisked ja tugevad. Nüüd on need peremehed ja perenaised ammu surnud.