Urvaste pärimus

Rahvakalender

E 75800 < Urvaste khk., Antsla v. - Valve Grönberg, Väike-Maarja Ühisgümn. õpil. (1931) Sisestas Pille Parder 2003
Palmipuudepühaks toodi urbi, et siis palmipuudepüha hommikul vara teistele, kes veel magasid, nendega peksa anda. Eriti karjalastele oli peksaandmine hea, sest siis ei olnud nad hommikul unised ega jäänud karja juure magama.

E 76018 < Vändra khk. < Urvaste khk. - E. Schvan, Pärnu Linna Poeglaste Gümn. õpil. < Liisa Falkenberg, 65 a. (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Suure neljapäeva hommikul peksti magajaid urbadega, usuti, et see toiming kaitseb nakkushaiguste eest.

E 76019 < Vändra khk. < Urvaste khk. - E. Schvan, Pärnu Linna Poeglaste Gümn. õpil. < Liisa Falkenberg, 65 a. (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
[Lihavõttekombeid]
Et saada rikkaks, pandi jalakanna alla raha ja mindi I pühal kirikusse. Kui õpetaja lausus: "Kristus on üles tõusnud," põrutati jalga, kus peitus raha, kolm korda vastu maad. Sarnaselt toimija pidi juba samal aastal saama rikkaks.

E 77283 < Urvaste khk., Uue-Antsla k. - H. Schiller, Valga Poeglaste Gümn. õpil. < naine, 70 a. (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
[Jaanilaupäeval]
Samal ööl ja samal ajal tüdrukud pesnud allikas nägu, mis pidanud näo nooremaks ja ilusamaks tegema.

ERA II 156, 493/4 (8) < Urvaste khk., Urvaste v., Tatra t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - A. Jeret < Ann Tetler, 66 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Kuis vanast oli aiga ja laste sündi arvatud ja loetud.
Õpetaja oli läinud kord tallu, näind talus palju lapsi, küsind peremehelt, et "Kuule vana Jaan, kunas sul need lapsed on sündind ja kui palju sul neid om?" "Opõtaja-härra, pallu mul näid om veel? Kats tükkü om innitse naisõ latsi, Piip om Paabust vanõmb, Jüri Mari järgmine, kats paari katsikid, mullunõ, ülemullunõ ja tinav-astanõ." "Kunas na siis sündünü omma?" "Innitse naisõ latsõ omma tõnõ tsia-ravitsemise (kui hakata sigu toitma sügisel) aigu, tõnõ linaropsmise aigu (ka sügisel). Piip sündü piitripääväl, Paap paavlipääväl, Jüri jüripääväl, Mari maarjapääväl, edimäne paar katsikid katrepääväl, tõnõ paar tõnnispääväl, mullunõ mihklipääväl, ülemullunõ jakapääväl, tinavunõ jaanipääväl. Opõtaja-härrakene, nii nä olli kõik!"

RKM II 53, 417 < Urvaste khk., Antsla kn., Vabaduse kolh. - Õie Koemets < Emilie Tõra, s. 1885 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005
[---]Vana-aasta õhtul kell 24.00 mindi välja ja võeti kätega aia lippe. Kui tuli paarisarv, siis sai mehele sel aastal.[---]

RKM II 53, 504 (9) < Urvaste khk., Antsla l. - Linda Kanger < Anna Joakit, 79 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaanilaupäeva kombed: 1) Jaanilaupäeval tehti pärg. See koosnes 9 sordist lilledest, igast sordist 3 tükki. Öösel kell 12.00 mindi nelja tee ristumise kohale ja pandi pärg pähe. Pärast seda tuldi koju, võeti pärg peast, pandi see padja alla ja heideti magama. Kui öösel tuli poiss tüdruku juure ja pani sellele pärja pähe, siis sai see poiss talle meheks. Kui aga pärg pandi pähe tüdruku poolt, siis jäädi vanatüdrukuks.

RKM II 49, 152/3 (24) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1915 (1955) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaaniõhtul tehtakse kunste. Kui minnakse jaaniõhtule, siis korjatakse üheksat sorti lillesid ja igast sordist üheksa õit, ning punutakse nendest pärg, siis minnakse ristteele. Pannakse pärg pähe ja millisele teele tekib kära, sealt teelt tuleb sulle kallim. Minnakse koju ja võetakse pärg ühes ning pannakse padja alla. Öösel, kui magama jääd, kes tuleb ja paneb sulle selle pärja pähe, see on su kallim. Kui aga vanatüdrukuks jääd, siis näed öösel unes õnnist taevariiki.

RKM II 49, 153 (25) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1915 (1955) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaanipäeva õhtul, kui jaanitulele lähed, võta kodust saunaviht ühes ja viska see üle parema õla rukkisse. Teisel päeval mine otsi see viht ülesse ja loe vihas oksad ära, kui on paarisarv, siis saad lapseta mehele, kui paaritu, siis lapsega.

RKM II 53, 195 (6) < Urvaste khk., Antsla kn. - Liivi Kütt < Olga Perv, 70 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaanilaupäeva kombed
Võeti üheksat sorti lilli. Igast sordist kolm lille. Saadi 27 lille ja nendest tehti pärg. Kell 12.00 öösel mindi nelja tee ristumiskohale ja pandi pärg pähe. Siis tuldi koju ja pandi see pärg pea alla. Kes unes tuli ja pani pärja pähe, see sai meheks. Kui pani naine pärja pähe, jäi vanatüdrukuks.

RKM II 53, 311 (13) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaaniõhtul jaanitulele minnes korjati üheksat sorti lilli, igast sordist üheksa lille ja punuti pärg, mis viidi koju ja asetati ööseks padja alla, siis unes öösel pidi ilmuma tulevase abikaasa pilt silme ette.
(Ei tunta enam.)

RKM II 53, 311 (14) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaaniõhtul jaanitulele minnes võeti kaasa saunaviht, mis visati üle vasaku õla rukkipõldu. Teisel päeval mindi toodi viht ära ja loeti vihas olevat oksad ära: kui oli paarisarv oksi, siis leiad enesele elukaaslase, aga kui oli paaritu arv, siis ei leia enesele elukaaslast.
(Ei tunta tänapäeval.)

RKM II 225, 117 (10) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Enne märdipäivä tol õhtal käidi märtisanti. Märtisanti, sis ol'l miis - märdiesä, kadril ol'l vana kadri (naine). Sii om üt'skõik, kas laula no märti või katri.

RKM II 225, 120 (12) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäeväs tetti survi terä ja tsiapää, vastlapäe keedeti tsiajalgõ.

RKM II 225, 120 (13) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nuu umma üten, vastlapäiv ja tuhkapäiv, sis küdsetäs tuha all karaskit. Üteldi nii, aga tetti pannkuukõ. Kas regi või saan viidi mäe otsa ja lasti alla: tüdrukud ja poisid kõik segi. Kui ma naksi kuulma, sis ol'l õks vastlapäiv.

RKM II 225, 120/1 (14) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Küündläpäeväl pidi olema inimesel kat's jakko, loomal üt's jago.

RKM II 225, 121 (15) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Küündläpäiv ei tohi kangast kutta, sis vana Küünäl pist pää otspajast sisse ja ütel, et: "Kahjo kangakudajallõ, viha villategijälle!"

RKM II 225, 121 (17) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ristipäeväl es tohe murda ossakõist ega kaksata üttegi haina. Latsilõ üteldi, et är ti kaksaku' üttegi hainakõist, veri tulõ asemõlõ.

RKM II 225, 121/2 (18) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mihklipäeväl es tohi tuld tetä. Ku viil rehega pesseti, sis rehe ahju es kütetä. Mihklipäiv olevat üt's väga tähtis päiv, sis ol'l pisuhand visatu taivast maha. Üt's õnnetu päiv olli.

RKM II 225, 122 (19) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kapstamaarjapäiv om tüdrukutõl, poistel ja kar'ustõl uue koha vahetamine. Sis lätsi tüdruku ja poisi kõrtsi manu ja juudi punna. Enne olli ärä kaubõldu. Peremehe ja mõisa moonamehe' lätsiva jüripäeväl.

RKM II 225, 122 (21) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jüripäivä teivä kar'usõ tuld, kõrvetiva soesilmi, et suvõl susi ei tulõ karja. Lamba' lasti varemb vällä, kaiva näide perrä.

RKM II 225, 123 (22) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pärtlepäeväl läävä pääsukese är.

RKM II 225, 123 (24) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Lauritspäivä peeti, vanast tapõti sika'. Ku ma talun olli, sis ka lauritspäeväl iks tapõti mõni lammas või luum.

RKM II 225, 124 (24a) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nigulapäiv üteltäs, et Nigul tul'l ja niit kinni.

RKM II 225, 124 (25) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kapstmaar'apävä ei tohe ummõlda, sis ussitase' kapsta ärä.

RKM II 225, 124 (26) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jaanipäeväl (laupäeval) tetti tuld. Sääl ol'l tsõõriplats. Kase' pandi ümbre. Sääntse' tõrvapütü olli, nuu tõmmati külüti, topiti puid kõvva täüs ja panti pikä ridva otsa. Küll ol'l illus. Käidi tõiste tulede manu kah. Maituli tetäs maa pääle.

RKM II 225, 124 (27) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jaanipäeväs tetti sõira. Kar'us tek'k ilusa' krantsi' lehmile pähä ja perenaine an'd kar'usõlõ sõira. Kar'usõlõ tetti eräldi sõir, väike.

RKM II 225, 124/5 (28) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kiik tetti lihavõttõpühäs. Kiigu manu es lasta, kui munnõ anda es ole poistele, kes teivä kiigu. Mõnen paigan ol'l püürhäll. Suur, jämme palk ol'l, aeti püsti. Kaits roovikut risti läbi palgi. Noide otsast kasevitsa alla ja laud pääle. Sinna istuti. Aeti ümbre.

RKM II 225, 125 (29) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nätäl aigu enne lihavõttõpühi om urbõpäiv.

E 73662 < Urvaste khk. - A. Lõkering (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003
Palmipuudepüha hommikul peksetakse magajat urbaokstega, et tal oleks virge uni.
Palmipuudepühal võetakse peotäis urbi; kellel on paaris, saab käesoleval aastal naisemeheks või neiu jälle naiseks.

E 73662/3 < Urvaste khk. - A. Lõkering (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003 [puu/kal]
Lihavõtte esimesel pühal, enne päikese tõusu tuuakse laaste tuppa, siis leitakse suvel palju linnupesi.

E 8? VII, 5 (7) < Urvaste khk., Antsla as. - M. J. Eisen (1931) Sisestas Pille Parder 2003
Urbepeval lauldakse:
Urbe uti, lamba lati,
kapsta p kasuma,
laja lohe laguma.

E 73587/8 (3) < Antsla v. - Joh. Wähi < Elisabeth Valner, 70 a., Sohfia Rimm, 70 a. (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003
Suur Reede.
Suurel Reedel pistsid mesinikud oma mesipuupragudesse kadakaoksi, et mesilased häste sigiks. Naissugu keetnud mune ja viinud neid kirikuõpetajale, tänuks sai igaüks suudluse, mis pidi tähendama: mehele saamist, lasterohkust j.n.e.

RKM II 70, 62/3 < Urvaste khk., Ivani t. - Elfriede Siil < Miina Kriisel, s. 1876 (1945/55) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
/vana-aasta õhtu / Siis tetti tuud tempu kah, õt lüüdi kausin vesi käumä ja visati sinna kats pudõlikorki sisse. Viskamise aigu üteldi üts poisi-, tõnõ tütrigunimi, sõs ku nä kokku lätsivä, sai näist paar, ku nä kokku es lähä, es saa paari. /---/

RKM II 70, 142/3 < Urvaste khk. - Elfriede Siil < Mari Jeret, s. 1850 (1945/8) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006 [ns/lina]
/vastlapäev/ Sõs kõik ümbretsõõri rahvas, kõik tulluva' ummi rekiga sinnä tuu mäe vai uarma otsa liugu laskma. Kes kõkõ inne saanu', tuu pannu mäe otsan tännitämä ja huikma ja laulma. Iks tuudmuudu, et:
Liugu-laugu, liugu-laugu,
lina saava liulaskjallõ,
pakla tarõn istjallõ.
Liugu-laugu, liugu-laugu.

RKM II 70, 238/9 < Urvaste khk. - Elfriede Siil < Peeter Siidra (1955) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
/suur neljapäev/ Ku ma tan mõisan olli, sõs sääl oll tuu mõisa sepp, nii kõva miis, et ku tahtsõ, sõs nõstsõ hobõsõ üles, nigu ma' vast mõnd voonakõist nõstassi', sõs tiä võtnu suurõneläbä hummugu ravvatükü peiu ja pitsitänü tuud kolm kõrd ja es' ütelnü: "Olgu rammus! Olgu rammus! Olgu rammus!"
Kas ta tegi tuud uman tarõn vai mõisa sepikuan, tuud ma_i tiiäi, tuud tiiä külh, et tä tuud suurõneläpä hummugu tegi.

RKM II 70, 373/400 (8) < Urvaste khk. - Elfriede Siil (1945/55) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Täiendav tagasivaade urbepäeva puhul.
1. Teatavasti oli urbepäeva kõige iseloomustavamaks kombeks nii Urvastes kui mujalgi urvatamine urbepäeva hommikul enne päikesetõusu. Urvatamine, see on magaja „peksmine“ või löömine pajuurbadega.
Mõningad teadlased (näit. M. J. Eisen, O. Loorits) on tarvitanud sel puhul urvitama-sõna, kuid kuna see sõna on mitmemõtteline, oleme eelistanud omapoolselt provisoorsena tarvitusele võtta urvatama-sõna, kuigi see viimane ei ole ka igati rahuldav, kuid parema puudumisel tuleb temaga tahes-tahtmata leppida, sest vastasel korral tuleks meil üheainsa sõna asemel tarvitada mitmeid selgitavaid sõnu, mis on veelgi halvem kui üksiksõnana tarvitatav urvitama- või urvatama-sõna.
Urvatamist Urvastes käsitleme peamiselt nende andmete alusel, mis esitatud vastavate jutustajate poolt urbepäeva puhul. Et urvatamise olemusest ja algupärast üldjoontes aru saada, viitame mitmele muulegi asjaolule, mis urvatamisega seotud on.
Urvatamise olemus nii Urvastes kui mujal, kus eales on urvatatud, tähendab kombe algupärase olemuse seisukohalt üht ning sama, olgu hilisem urvatamisega seotud kombestik üksikjoonte poolest maakohati kuistahes erinev. Hilisemad erinevused on vaid kasuks ning tõendavad algupärast ühtlust, ühtekuuluvust, samasust.
Tarvitseb ainult ühe maakoha kitsas ulatuses aru saada urvatamise olemusest, nii on ka otsekohe põhijoontes aru saadud urvatamise olemusest kõigis muiski paigus Eestis, kus see eales on esinenud. Et see kindlasti nii on, selles võib igaüks tõsiasjade tungival sunnil veenduda, kui ta uurib urvatamisega seoses olevat kombestikku mistahes Eesti alal, kus kunagi on urvatatud.
2. Niisiis mainime urvatamise puhul Urvastes järgmisi olulisi asjaolusid ja üksikjooni.
1) Urvatamiseks tarvitati ainult neid pajuoksi, millede küljes urvad (Kristjan Neumann).
Urvad pajuokste küljes aga tähendavad mitte surnud, vaid elavat, kasvavat puud, nii nagu see esineb looduses - pühas hiies, metsas.
2) Urvad toodi tuppa urbepäeva laupäeval (Kristjan Neumann, Liine Aman), kus nad puutumatult seisid kuni järgmise päeva varahommikuni.
Oluline on siin see, et urbi ei tarvitatud urvatamiseks otsekohe, mil nad toodi, vaid hiljem. Ajavahemik urbade toomisest kuni urvatamiseni sümboliseerib otsekui urbadevaba, iseseisvat olekut looduses, otsekui muistses pühas hiies, kus nende juurde võis pöörduda alles ohvriande tuues või vastavaid kombeid täites, muidu mitte. „Ohvriandide“ toomine algab siin alles järgmisel hommikupoolsel ööl - urvatamise ajal.
3) Urvatamine algas urbepäeva hommikul enne päikesetõusu. Enne päikesetõusu tähendab öö-päeva seisukohalt seda, et tõeliselt urvatamine toimus enne päeva algust, enne hommiku algust, s.t. öösel - hommikupoolsel öö ajal. Kuigi päikese tõus ja hommiku algus on väga lähedal, on tegelikult ikkagi öö - öö viimane järk. See on urvatamise puhul ülimalt tähelepanuväärne asjaolu, millele siinkohal eesti ainestiku seisukohalt esmakordselt tuleb tähelepanu juhtida.
Läänemeresoome rahvaste juures kuni uurali rahvasteni tagasi on öö kõikide nende mütoloogias tähtsat osa etendanud. Toogem paar näidet. Soome mütoloogiast on teada, et raskejalgne ema, kes soovis, et tema tulevasest lapsest saaks teadja või tark, pidi selleks kõik vastavad ettevalmistavad tavad sooritama kolmel neljapäeval enne päevatõusu - s.t. öösel. Samojeedidel algas nõidumine öösel, tšeremissidel ohverdamine. Võiks tuua tohutult palju näiteid eranditult kõikide soome-ugri rahvaste kohta, kuid piisab neistki.
Võnnust on teada, et endisajal oli seal saun ikka laupäeva õhtul köetud ja pärast päikese loojangut (s.t. õhtul või öösel) käidi saunas, sest arvati, et kui päikese ajal oleks saunas käidud, siis oleks päike saunaskäijaid naernud ja must oleks ihu külge jäänud.
Kuigi eesti rahva mütoloogia pakub suhteliselt enam sellekohaseid näiteid, et saunas püüti ära käia päeval, õhtupoolikul või õhtul, ikka enne ööd, enne keskööd, siis ei loe need näited midagi, sest siin esineb algse olukorra moonutus, milleks on otsustavalt kaasa mõjunud ristiusk, teo- ja pärisorjus ja veel muudki asjaolud. Esitatud väite ulatuslikum käsitlus ja analüüs, mis ei kuulu siia, suudaks seda täie võimsusega tõestada.
Niisiis urvatamine toimus öösel, s.t. ajal, millal paganlike esivanemate arusaamise järele iga mütoloogiline toiming saab oma tõelise elujõu, võimsuse.
Teiseks on oluline märkida, et urvatamine põhijoontes meenutab vihtlemist, et need kaks - urvatamine ja vihtlemine - peavad algselt võrsuma ühest ning samast allikast, sellele vaatamata, et mõlemate puhul esineb ka terve rida erinevaid jooni.
4) Kristjan Neumanni andmetel on urvatamisel oluline löökide arv, mille järel magaja ärkab. Hoopis vastupidine on Liine Amani teade, mille kohaselt on just see virk, kes palju urvatada saab jne. Kumb arusaamine oleks siis algsele olukorrale enam lähedasem? Arvan, et teine - Liine Amani poolt esitatud teade. Kristjan Neumanni teade kolmest löögist kui mingist normist on mitmeti kristlik, algset urvatamise kommet oluliselt moonutav, kuigi ka selline urvatamisviis on Urvastes esinenud.
5) Urvatamisel püüti lüüa ikka palja (s.o. katmata) ihu peale, rohkem küll jalgade poole - kas jalasääri pidi või jalatalla alla (Kristjan Neumann). Urvatamine meenutab ses punktis vihtlemist. Viheldakse ju paljast ihu, urvatamisel on seesama.
Põltsamaal arvati, et vihtlemisega peab jalgadest peale hakkama, muidu tuleb kärnu või paiseid.
Tapal, Amblas, Kadrinas ja mujalgi kästi kõigepealt jalaaluseid (jalatallu) vihelda, et teise inimese viha peale ei hakkaks.
Viljandi rajoonis kästi jala alt vihaga kolm korda tõmmata, et haigusi ära hoida.
Narva rajoonis soovitati tallaaluste vihtlemist, et hambahaigusi ei tekiks.
Üldse arvati mitmel pool, et alles siis, kui jalad ja tallaalused on oma osa saanud, võib muude kehaosade vihtlemisega alata.
Järelikult sedaliiki urvatamine, kus urvatatakse ainult jalgu või tallaaluseid, on otsekui vihtlemise algusfaas, millest vihtlemisel lähtutakse. Ja on ka põhjust arvata ning oletada, et Eestis on olnud maakohti ja aegu, mil urvatati kogu paljast ihu, alates tallaalustest ja lõpetades peaga, täpselt niisama kui vihtlemisel.
6) Pärast urvatamist urvakimpu ära ei visatud (Kristjan Neumann, Liine Aman). Urvakimp meenutab siin jälle vihta vihtlemisel.
Nõos, Tarvastus ja mujal valitses ka komme, et vihta ei tohtinud pärast vihtlemist ahjukütmiseks ahju visata, vastasel korral tekkivad ihule kärnad.
Sõrves arvati, et vihaga ei tohi pärast vihtlemist tuba jne. pühkida, muidu tekkivad vistrikud selga.
7) Urvakimp meenutab vihta veel seski mõttes, et urbadega okste valimine urvatamiseks toimus kevadel, niisamuti peeti mitmel pool vihtade valmistamisel kõige sobivamaks ajaks kevadet.
Ristil arvati, et pärast jaanipäeva ei tohi enam vihtu teha, sest siis tungib teras lehtedesse.
Lääne-Nigulas kevadel, kui mets hästi lehis oli, valiti vihtade tegemiseks noore kuu aeg; arvati, et siis on vihad pehmed ja tervisele kõige kasulikumad.
8) Oluline on, et urvatamisel ükski urb katki ei läheks ega varre küljest lahti ei tuleks (Kristjan Neumann). Nagu juba öelnud oleme, tähendavad urvad pajuokste küljes elavat, kasvavat puud maagilise jõu allikana, siis on ka arusaadav, et sellise jõuallikaga peab ettevaatlikult ümber käima, sest urbade purustamine jne. tähendaks siin vägivalda jõuallika vastu, see aga tooks häda kaela.
Niisamuti kardeti ka, et varre küljest lahtitulnud urvad satuvad otse paljale ihule, misläbi saadakse kasu asemel kahju.
Paistus arvati vihalehtede puhul, et kui vihaleht jääb vihtlemisel ihu külge, siis tuleb sellest häda.
9) Keda urvatati, too andis urvatajale muna või paar. Kes ei andnud, too pidi lubama anda, siis ei olnud häda midagi - ei jäänud haigeks (Liine Aman).
Ohvriande kajastusena esineb siin muna või lubamine muna anda. Ohvrianne peab olema tingimata antud - kas või lubamise näol.
Tähelepanuväärne on, et urvatatav ei avalda urvatamise puhul mitte mingisugust tänu; kui ta seda teeks, siis avaldaks ta tänu urvatajale. Kuna aga urvataja on samasugune inimene nagu urvatatav, siis järelikult ei kuulu tänu mitte urvatajale, vaid kõrgemale võimule - haldjale. Urvataja on tõeliselt vahemees urvatatava ja haldja vahel - otsekui muistne tark, ohvripreester või nõid, kes oli vahemeheks ohvriandja ja ohvrisaaja vahel. Nii nagu too siis, nii ka hiljem urvataja avaldab tänu ohvrisaajale - haldjale.
Täpselt samasugune oli lugu vihtlemise puhul, kui üks teist vihtles: tänu ütles vihtleja, mitte viheldav.
Kui urvatamise puhul ohvrianne peab olema tingimata antud (kas või lubamise näol), siis niisamuti esines see vihtlemise puhul; mis ilmneb eriti sellise vihtlemise puhul, kui mingisuguse maagilise jõu abil teatud eesmärki taotleti, näit. haigusest terveksvihtlemise, neidude mehelevihtlemise, mõrsja naiseksvihtlemise jm. puhul. Ohvriandena vihtlemisel esineb vesi, viht, õlu jne.
Kristjan Neumann teatas, et too, keda urvatati, palus armu anda või andis urvatajale muna või lubas pühade ajal anda või hüppas ruttu sängist välja - põgenes.
Armupalumise mõiste on kristlik mõiste, mis ei kuulu algse olukorra juurde, see on ohvriandest loobumine. Niisamuti on loobumisega tegu põgenemise puhul. Sellega ei ole tahetud sugugi öelda, nagu ei oleks selliseidki kombeid Urvastes esinenud, kus ohvriandest loobumise moment on sees. On küll, kuid need ei peegelda enam algset olukorda.
10) Mõned läksid urbepäeva laupäeva õhtul hästi vara magama, et teisel hommikul vara tõusta (Kristjan Neumann).
See tõendab, et urvatamise kommet peeti Urvastes vägagi tähtsaks.
Teiseks sedagi, et urvatamiseks pidi olema hästi ettevalmistatud, nagu ka muistsel ajal asuti nõidumisele ja ohverdamisele vastavalt ettevalmistatuna.
Ettevalmistuste hulka kuulub seegi, et inimene oleks sessamas või peaaegu sessamas olukorras nagu saunas - s.t. alasti. Magades ei olnud küll keegi täiesti alasti, vaid aluspesus, kuid seegi olek oli alastiolekule suhteliselt märksa lähedasem kui riietesolek. Ka saunas olles esines ning esineb lahtirõivastumisel moment, kus inimene on vaid aluspesus (poolalasti), see on vihtlemisele asumise eelfaas, eelaste. Järelikult on urvatamise ootele asumine (urbepäeva laupäeva õhtul magama minnes) otsekui vihtlemise eelfaas, eelaste, kus ollakse juba poolenisti lahtirõivastatud.
Ettevalmistavaks osaks on ka uni, kuna uni muinasaegsemas tähenduses tähendab hinge lahkumist kehast, et hing saaks saavutada kontakti kõrgema maagilise võimuga või võimudega. Tšermissid, votjakid, sürjalased, vogulid, ostjakid, samojeedid ja paljud teised soome sugulasrahvad on pidanud tähtsaks neid unenägusid, mida nad nägid enne nõidumisele või ohverdamisele asumist.
Nii peab lugu olnud olema ka varemaaegsete eestlaste juures urvatamise, maagilise vihtlemise, nõidumise või ohverdamise eel.
Kuigi jutustajad Urvaste puhul ei maini midagi unenägudest urbepäeva laupäeva ööl, on unenägudega arvestamine varemal ajal siiski muude asjaolude läbi selgesti tuntav. Kõige selle käsitlus läheks liiga pikale.
11) Urbepäeva laupäeva õhtul esines Urvastes ka asemekohtade ümbervahetamisi, nii et üks läks teise koha peale magama (Kristjan Neumann). See teade kajastab mitmeid tähtsaid asjaolusid. Mainime neist üht.
Asemekohtade ümbervahetamine toimus sellepärast, et urvataja ei saaks esmajoones urvatada oma lemmikuid, pailapsi, armualuseid. Tähendab - peeti tähtsaks asjaolu, keda esimesena urvatatakse (varematel aegadel teadlikult, hiljem - ebateadlikult). Nähtavasti arvati, et urvatamise võim on esmakordse urvatamise puhul kõige suurem, korduva urvatamise tagajärjel aga mitte, vaid muutub koguni negatiivseks - hukatuslikuks.
See asjaolu viitab selgesti maagilise vihtlemise, hiiepuulehtede ja -okstega arstimise poole. Keegi ei tahtnud vihelda teise poolt viheldud vihaga, olgu maagilise või ka muu vihtlemise puhul. Põhjus: kardeti hädasid ja haigusi, mis eelmise vihtleja poolt välja viheldud, kuid mis võiksid järgnevale vihtlejale edasi antud saada. Edasi antud saada mitte infektsiooni, vaid maagilisel teel.
B. Russowi, Th. Hjärne (Hiärn), A. W. Hupeli ja rea teiste autorite kaudu on teada, et kuigi eestlased muistsetest pühadest paikadest (salud, metsad, metsasalud, üksikute puudega paiknevad kohad) ei julgenud puulehtegi võtta, niisama kui nad ei julgenud hiiepuud puudutada, hiiepuu alt enesele midagi võtta hiiepuude raiumisest ja okste murdmisest rääkimata, ometi võis haiguste arstimiseks hiiepuulehti ja -oksi tarvitada, hiiepuu alt mulda võtta jne., mida ka tehti. Niisamuti on teada, et kes vastu võttis need hiiepuulehed ja -oksad, mida keegi teine oli juba arstimiseks tarvitanud, võttis omale hukatuse kaela. Nii on siingi tähtis, et hiiepuulehti ja -oksi tarvitatakse esmakordselt, s.t. enne, kui neid keegi tarvitanud on.
Seesama joon kajastub siis mõnevõrra ka urvatamise puhul.
12) Pärast pühi viidi urvatamiseks tarvitatud urvakimp rukkiorase pääle. Teised jälle panid urvakimbu saunalava alla nurka mõne anuma sisse; siis kui karja esimest kord karjamaale aeti, võeti nood urvad saunalava alt välja ja käidi nendega ümber loomade. Pärast, kui kari oli karjamaale läinud, pistis perenaine urvakimbu sipelgate pessa, et loomad alati üheskoos püsiksid, eriti küll kiini ajal (Kristjan Neumann).
Tähendab urvad, mis urvatamise teel olid oma positiivse maagilise võimu kaotanud (s.t. nad olid otsekui reostatud), viidi saunalava alla nurka, kus nad said tagasi oma positiivse maagilise võimu. Alles seejärel võeti nad saunalava alt välja, käidi ümber loomade jne.
Nagu siit (Kristjan Neumanni ja Liine Amani jutustusest) vaieldamatult nähtub, on urbadel ja urvatamisel kindel seos saunaga, mida meie eespool juba mitmeti tõestanud oleme ja veelgi enam tõestada suudame.
Liine Amani jutustusest ei selgu, kuhu pandi urvakimp lõpuks, kuid Kristjan Neumanni jutustusest siiski nagu selgub, et see pisteti sipelgate pessa, kuhu see arvatavasti jäigi.
Nii see on: urvakimpu laokile, vedelema ei jäetud, vaid peideti vastavasse kohta, nimelt sellisesse kohta, mis ei ole urvakimpu reostav. Veelgi vanemal ajal see põletati ära, et tema läbi ei tuleks häda ühelegi elavale.
13) Arvati, et kui urbepäeval keegi külla tuli ja talle pakutud urvaoksad vastu võttis, kas või üheainsa oksa, siis võttis ta omale ja sugulastele häda või õnnetuse kaela. Kui külaline ühtki oksa või urba vastu ei võtnud, jäid häda ja õnnetused pakkuja juurde (Liine Aman).
Selgub, et pärast urvatamist on oksad või urvad oma positiivse maagilise võimu kaotanud, nad omavad nüüd negatiivset maagilist võimu, mis toob vaid häda ja õnnetusi. Seegi viitab maagilise vihtlemise, hiiepuulehtedega ja -okstega arstimise poole, millest oli juttu eelmises lõigus.
Teadagi kasutati sellist (negatiivse maagilise võimuga) urvakimpu peamiselt vihavaenlaste, halbade või kadedate inimeste puhul, et neile häda ja õnnetusi kaela saata.
Siiski on andmeid, et urvakimpu tarvitati muilgi juhtumeil, isegi heade ja sõbralike inimeste puhul, kui urvakimbu omanik ise oli näruse iseloomuga (kade teiste inimeste õnnele).
14) Urvatamisel urvataja luges ka urvatamissõnad.
Kristjan Neumanni poolt esitatud urvatamissalm koosneb kolmest sisuliselt erinevast osast. Esimeses osas on juttu sellest, keda urvatatakse (s.t. ohvritoojast) - siin esineb ühepoolne soov. Teine osa käsitleb vaid tänu - urvatamistänu ohvrisaajale (haldjale). Kolmandas osas on juttu ühelt poolt urvatatavast (ohvritoojast), teiselt poolt ohvrisaajast (haldjast) - siin esineb kaheplaaniline soov, mis ongi käesoleva urvatamissalmi tsentraalne, kõige olulisem osa, sest siin on ühes ning samas värsis tabavalt väljendatud ohvritooja ja ohvrisaaja vahekord: ohvritooja saab urvad (s.t. urbades peituva positiivse maagilise jõu ülekandumise teel), ohvrisaaja aga munad kui ohvrianni.
Liine Amani poolt esitatud urvatamissalm („Urva sullõ, muna mullõ“) koosneb ainult ühest osast - kaheplaanilisest soovist, nimelt sellest, millega lõpeb Kristjan Neumanni poolt esitatud urvatamissalm.
Urvatamissalmidel Urvastes on mitmeti sarnasust vihtlemissõnadega, mis omakorda jällegi tõendab, et need kaks (urvatamine ja vihtlemine) peavad olema ühesuguse algupäraga, peavad olema üheliigilised mõisted.
Kui endisajal Urvastes viheldi lapsi, siis vihtleja (näit. ema) ütles järgmised vihtlemissõnad, kui ta vihtles last:
„Ait, ait, ait!
Käe kerges, silmä selges
jala virgas juuskma.
Harakõlõ halu, varõssõlõ valu,
mustalõ tsirgulõ muu tõbi.“
Need sõnad lausuti vihtlemise kui tegevuse ajal, mitte enne ega pärast vihtlemist.
Märkus 1: halu-sõna on värsivormiline moonutus hala-sõnast, kuna värsi lõpul oleva sõna (valu) tõttu tekib siseriim (halu). Seega siin halu = hala 'hädakaebus, kurtmine'.
Kui endisajal Urvastes täiskasvanud inimene ise end vihtles, siis ta ütles vihtlemise kui tegevuse ajal järgmised vihtlemistänusõnad:
„Aituma, aituma, aituma
viituujalõ,
vihahaudjalõ,
sausüüjäle.
Aituma, aituma, aituma!“
Märkus 2: sau tähendab ses vihtlemistänus arvatavasti saunavingu (karmu, suitsu), auru või kõikide nende segu, kuna algselt puudusid iseseisvad sõnad vastavate mõistete („ving“, „aur“ jts.) ja nende mõistenüansside väljendamiseks. Sausööja (sausüüjä) tähendab siin arvatavasti saunahaldjat.
Urvaste vihtlemissalm, mida vihtleja lausus teist viheldes, on suhteliselt enam sarnane urvatamissalmidega kui see vihtlemissalm, mida vihtleja lausus iseennast viheldes. Järelikult teisevihtlemisele vastab teiseurvatamine, kuid iseenesevihtlemisele peaks vastama iseeneseurvatamine, kuigi sest viimasest ei ole otseses mõttes Urvastes kuigi palju kuulda olnud, kuid iseeneseurvatamisele homoloogseid nähtusi peaks ikkagi leiduma ja leidubki.
15) Kolmeharulisi pajuoksi, milliseid pidi olema 3, tarvitasid tüdrukud võluvahendina, et mehele saada (Miina Simpsoni jutustusest urbepäeva puhul).
Miina Simpsoni teade kajastab mitmeid asjaolusid. Mainime neist mõnd. Olulise joonena esineb siin urbade peitmise, salajashoidmise motiiv. Milleks selline saladuslikkus? Ka muistsel ajal, kui toodi hiitest oksi või lehti arstimiseks, toodi neid ikka salaja, et ükski inimene ei näeks. Ainus nägija võis olla ohvrisaaja - haldjas; teiseks see, kes neid oksi tõi. Kardeti, et vastasel korral lahkub okstest või lehtedest positiivne maagiline jõud, nii et maksvusele pääseb negatiivne jõud. Käesolevas näites kajastab salapärasust see asjaolu, et pajuoksad olid padja all kogu öö, mis on ühtlasi ettevalmistusajaks järgmise päeva toimingutele, mil viiakse alatud salapärane töö lõpule.
Pajuokste padja all olek tähendab ka nende ihule ligiolekut; tähendab otsekui sedasama, mis urbadega urvatamine ihu peale, otsekui urvataks magaja iseennast, kuigi ta tegelikult end urbadega ei löö. Kuid see ainult näib nii, tõeliselt urvatamine ja urbade padja all hoidmine on oma olemuselt hoopis erinevad nähtused.
Urvatamisel positiivne maagiline jõud saab vaid sel tingimusel urvatatavasse üle kanduda, kui viimase ihu puudutatakse (pekstakse) urbadega, urbade padja all hoidmise puhul ihu puudutamist urbadega ei esine, järelikult ei esine siin ka maagilise jõu ülekandumist urbadest.

RKM II 72, 124 (2) < Urvaste khk. - Eha Meister, Antsla keskkooli õpilane < Anna Joakit, 79 a. ja Olga Perv, 70 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Sülega toodi puid tuppa. Kui puid oli paarisarv, pidid uuel aastal mehele saama.

RKM II 155, 353 (3) < Urvaste khk., Antsla l. - Eevi Aaspalu, Antsla keskkooli õpilane < Mariie Järlik, 75 a. (1962) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Jüripääva lännüvä tütärlatsõ mäe pääle ja huiknuva säält:
„Oo, jüripäivä hommuk,
katit sa mõtsa,
katit sa maad,
tulõ ja kata mu kahupääd!“

RKM II 225, 117 (10) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Enne märdipäivä tol õhtal käidi märtisanti. Märtisanti, sis ol´l miis - märdiesä, kadril ol´l vana kadri (naine). Sii om üt´skõik, kas laula no märti või katri.

RKM II 225, 121 (15) < Urvaste khk., Aladi k. < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Küündläpäiv ei tohi kangast kutta, sis vana Küünäl pist pää otspajast sisse ja ütel, et:
“Kahja kangakudajallõ,
viha villategijälle!”

RKM II 225, 121/2 (18) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mihklipäeväl es tohi tuld tetä. Ku viil rehega pesseti, sis rehe ahju es kütetä. Mihklipäiv olevat üt´s väga tähtis päiv, sis ol´l pisuhand visatu taivast maha. Üt´s õnnetu päiv olli.

RKM II 225, 122 (19) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kapstamaarjapäiv om tüdrukutõl, poistel ja kar´ustõl uue koha vahetamine. Sis lätsi tüdruku ja poisi kõrtsi manu ja juudi punna. Enne olli ärä kaubõldu. Peremehe ja mõisa moonamehe' lätsiva jüripäeväl.

RKM II 225, 122 (21) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jüripäivä teivä kar´usõ tuld, kõrvetiva soesilmi, et suvõl susi ei tulõ karja. Lamba' lasti varemb vällä, kaiva näide perrä.

RKM II 225, 124 (25) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kapstmaar´apävä ei tohe ummõlda, sis ussitase' kapsta ärä.

RKM II 225, 124 (26) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jaanipäeväl (laupäeval) tetti tuld. Sääl ol´l tsõõriplats. Kase' pandi ümbre. Sääntse' tõrvapütü olli, nuu tõmmati külüti, topiti puid kõvva täüs ja panti pikä ridva otsa. Küll ol´l illus. Käidi tõiste tulede manu kah. Maituli tetäs maa pääle.

RKM II 225, 124 (27) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jaanipäeväs tetti sõira. Kar´us tek´k ilusa' krantsi' lehmile pähä ja perenaine an´d kar´usõlõ sõira. Kar´usõlõ tetti eräldi sõir, väike.

RKM II 225, 124/5 (28) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kiik tetti lihavõttõpühäs. Kiigu manu es lasta, kui munnõ anda es ole poistele, kes teivä kiigu. Mõnen paigan ol´l püürhäll. Suur, jämme palk ol´l, aeti püsti. Kaits roovikut risti läbi palgi. Noide otsast kasevitsa alla ja laud pääle. Sinna istuti. Aeti ümbre.

RKM II 226, 117 (14) < Urvaste khk., Urvaste kn., Metsa t. - Selma Lätt < Elisabet Lill, 67 a (1967) Sisestas Ave Tupits 2000
Tõnnispäe keedeti tsiapääd. Tõnnis tsiajummal, saa tsia õnnistus. Tsiapää keedeti ernesupiga.

RKM II 226, 117/8 (17) < Urvaste khk., Metsa t. - Selma Lätt < Elisabet Lill, 67 a. (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Kunsti tetti sääreluiega vana-aasta õhtu. Nimetati luule kellegi nime. Kutsuti koer valima. Üte ta iks võtt. Sis pidi unistus täide minema. Meheõnne iks tähent.

RKM II 227, 238 (10a) < Urvaste khk., Kärgula m. < Urvaste khk., Sulbi k. - Regina Praakli < Hilda Käsk, 65 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
/mardid/
Kui midägi es anda vai sisse es lasta, sis sajatedi:
Saagu, saagu, ma sajatan,
saagu teile savitse latse
aja äären hallitama. /---/

RKM II 295, 249 (39) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo eesti k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kõiva 2008
Tennüspäiv keedeti seapea.

RKM II 295, 253 (57) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo eesti k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Mare Kõiva 2008
Jõululaupäeval toodi heinad tuppa.

RKM II 308, 386 (1) < Antsla l. < Urvaste khk., Uue-Antsla v., Vana-Kubija k. - Kristi Salve < Olga Tee, 76 a. (1973) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jõuluaigu kadunu papa tõi põhu sisse. Meil olli nii püha. Jõulupuu panti palama, istseme ümbre. Jõuluvana tetti.

RKM II 444, 595 (24) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Mare Kõiva 2009
Sama lugu oli ka kaskede tuppa toomisega. Need toodi tuppa suviste pühal ja Jaani päeval või õieti selle eelpäeval ja pikema säilimise saamiseks pandi vee nõusse püsti.

ERA II 69, 254/5 (15) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Anna Jeret < Pauline Jeret, 73 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, redigeeris Kadi Sarv
Puulpäva õdagu es tohi ilmaski peran päiva sannan olla, sõs es olõ vesi, millega innast mõsksõd, vaid tuu oll joba "veri", Jeesusõ veri, kellega innast sõs mõsksõd. Uskligu inemise es tii midägi puulpääva õdagu peran päeva. Pääväga pidi sannan oltu käütü ja kõik tettü, mis tettä oll.
Üteldi et põrguhaudki hingäs puulpävä õdagu. Kui sanna minti, sõs kui naisõ inne lätsi, sõs viskive edimädse lõuna ja lugõsiva: "Mõru välla, makus sisse, karm poisõ katsu sisse."
Sannan ollõn pidid ruttu mõskma ja virk olõma, muidu lätsind mustas tagasi. Virk mõsksõ indä ja avit vanenõmbid inemisi ka mõskõ. Vihtõn loeti iks: "Aitäh, aitäh viituujällõ, vihahaudjällõ, sannakütjällõ, sausüüjällõ, aitäh-aitäh! Armas Jeesukõnõ, jää jälile ja astu asõmallõ, (mõsõ iin) vihu iin ja vihu perän, lasõ meid vaeseid patatseid vahel vihtu" (mõskõ).
Kui tõnne vihtsõ sinnu, sõs pidid lugõma: "Käe kerges, silmä selges, jala nobõs, andku Jumal sullõ hääd sõnna suhtõ ja tarka miilt pähä."

ERA II 156, 493/4 (8) < Urvaste khk., Urvaste v., Tatra t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - Anna Jeret < Ann Tetler, 66 a. (1937) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv
Kuis vanast oli aiga ja laste sündi arvatud ja loetud.
Õpetaja oli läinud kord tallu, näind talus palju lapsi, küsind peremehelt, et "Kuule, vana Jaan, kunas sul need lapsed on sündind ja kui palju sul neid om?" "Opõtaja-härra, pallu mul näid om veel? Kats tükkü om innitse naisõ latsi, Piip om Paabust vanõmb, Jüri Mari järgmine, kats paari katsikid, mullunõ, ülemullunõ ja tinav-astanõ." "Kunas na siis sündünü omma?" "Innitse naisõ latsõ omma tõnõ tsiaravitsemise (kui hakati sigu toitma sügisel) aigu, tõnõ linaropsmise aigu (ka sügisel). Piip sündü piitrepääväl, Paap paavlipääväl, Jüri jüripääväl, Mari maarjapääväl, edimäne paar katsikid katrepääväl, tõnõ paar tõnnispääväl, mullunõ mihklipääväl, ülemullunõ jakapääväl, tinavunõ jaanipääväl. Opõtaja-härrakene, nii nä olli kõik!"