Urvaste pärimus

Loitsud ehk nõidussõnad

E 76019 < Vändra khk. < Urvaste khk. - E. Schvan, Pärnu Linna Poeglaste Gümn. õpil. < Liisa Falkenberg, 65 a. (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
[Lihavõttekombeid]
Et saada rikkaks, pandi jalakanna alla raha ja mindi I pühal kirikusse. Kui õpetaja lausus: "Kristus on üles tõusnud," põrutati jalga, kus peitus raha, kolm korda vastu maad. Sarnaselt toimija pidi juba samal aastal saama rikkaks.

ERA II 137, 114 (10) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Urvaste k., Karumetsa t. - Alfred Samet < Anna Adamson, s. 1863 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ükskord üks mees pakkus mulle nikastuse sõnu ja rabatise sõnu. Ma ei mäleta, see o ulk aega tagasi. See läks Pitrograati - Muhu mees oli - vana, vana mees oli. Ma andsin talle tüki sooja sepikut, võtsi ahust välja. Ta ütles: "Mul põle anda sulle midagi." Ma ütlesin: "Ma taha midagi selle eest." Ta ütles: "Mul o kahed sõnad: rabatise sõnad ja nikastuse sõnad. Ma kirjutan need sulle paberi peale." Ma ütlesin: "Ei ma taha ühti." Ma olin ka loll, võtnud vastu ühti, mis ma nende sõnadega ikka teen, aga ma oleks ikka võind võtta.
Üleskirjutatud 27. sept. 1936 a.

ERA II 243, 307/9 (10) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kangro, 67 a. ja õpilastelt (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Tee Uhtjärvel
Vana-Antsla mõisas olnud kuri parun. Ta oli lasknud igal õhtul saani ette panda kaks musta täkku ja sõitnud alati ära ilma kutsarita. Kui ta hommikul tagasi olevat sõitnud, olnud hobused alati valges vahus. Tallipoisid tahtsid teada, et kus parun käib. Neist kõige julgem tallipoiss oli ühel õhtul hüppanud saani jalastele paruni nägemata. Soosaar mäelt oli parun sõitnud õhku. Ta sõitnud õhku mööda Kambja mõisasse pidule. Sinna olid kokku tulnud kõik nõiad ja kurjad vaimud. Parun alles siin näinud tallipoissi. Kui pidu ära lõppenud, sõitnud parun tagasi, tallipoisi võtnud ta saani ja ütelnud: "Ära sa taha vaata!" Tagasisõidul puutunud saan kuhugi külge. Tallipoiss küsinud parunilt: "Kuhu see saan kinni jäi?" Parun vastas, et see olevat Urvaste kiriku torn. Tallipoiss vaadanud taha siis, kui hobuse esimesed jalad olid maa pääl, sest nad sõitnud mööda järve. Nad kukkunud vette, kuid pääsenud viimaks välja. Sellest saanudki tee Uhtjärvele. Seda teed ei ole alati näha, aga kui tee on näha, tuleb paari päeva eest vihma. See on õige lugu ja nähtus.

ERA II 156, 476 (2) < Urvaste khk., Leppalaisi t. - A. Jeret < Maarja Sisask, 78 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Teine kõrd tulnud suur oinas vastu ja määgnü haledasti. Zähkri oli teist kurakäega urjutand, et urjuh kuri lats kos kodu, selle pääle veel kord määkätanud ja kadunud ära.

RKM II 53, 315 (23) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kevadel, kui esimest korda kuuled pikse mürinat, siis lasti kolm korda kukerpalli, et selg haigeks ei jää. (Tuntakse ka tänapäeval.)

RKM II 53, 315/6 (24) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Inimene, kes tahtis teada saada oma tulevast abikaasat, see luges üheksakümmend üheksa valget hobust ära ja kui hobused ära oli loetud ja kui ta nägi korstnapühkjat, pidi ta ümber korstnapühkja kolm korda jooksma, ja siis kes teda esimesena kättpidi teretas, pidi saama selle inimese tulevaseks abikaasaks.
(Ei ole käibel.)

RKM II 53, 372 (2) < Urvaste khk., Antsla l. - Hilja Kängsep < Emilie Tillemann, 76 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Sülega toodi puud sisse. Kui puud olid paaris, siis pidid uuel aastal mehele minema.

RKM II 53, 417 < Urvaste khk., Antsla kn., Vabaduse kolh. - Õie Koemets < Emilie Tõra, s. 1885 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005
[---]Vana-aasta õhtul kell 24.00 mindi välja ja võeti kätega aia lippe. Kui tuli paarisarv, siis sai mehele sel aastal.[---]

RKM II 53, 423/4 (8) < Urvaste khk., Antsla l. - Kai Eiland < Emilie Tõra, s. 1885 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Nikastusi raviti nii: jalg pandi kuuma vette ja vee sees oli sool. Sõnu öeldi ka:
Nisaldunud, nikaldunud,
üle kundi kukatunud.
Peale vanni pandi jalale kummelikompress ja jalg mähiti soojalt sisse.

RKM II 53, 468 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Aime Altosaar < August Kongo, u 65 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005
Ussihammustusi raviti ussisõnadega ja siis veel pandi savi sisse.

RKM II 53, 489/90 (13) < Urvaste khk., Antsla l. - Liivi Palu < Richard Pedaja, 67 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Tüdruk käis karjas rabastikus. Seal oli palju usse. Poisid tapsid ussi ja see väänles vitsa vahel ning viskasid tulle. Tüdruk karjas olles kartis seda ja läks koju karjaga, siis oli suur peavalu. Peasse ajas sinised muhud. Siis mindi vana Taitsi juurde. Kaasa võeti viin, suhkur ja seep. Vana Taits võtnud viina ja puhunud seda ning viin hakanud kõvasti keema. Taits võtnud suhkru ja viina suhu ning lasknud tüdruku suu peale. Kohe sealsamas valu vähenenud. Siis tegi sõnad seebi peale ja ütles, et kui peseda selle seebiga, siis kaob valu ja muhud. Seep lõppes otsa, siis ei olnud valu ega siniseid muhke.

RKM II 53, 497/8 (2) < Urvaste khk., Linnamäe v., Riianiidu t. - Liivi Palu < Olga Höödrejärv (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui lammas poja ära põlgas, siis võta pahema käe kinnas ja viska tee peale kolm korda, ja viskama peab siis, kui teed mööda parajasti keegi läheb. Ta peab ütlema: "Kuradi lammas põlgas poja ära!" ja teisel päeval pidi lammas poega juba hoidma.

RKM II 53, 502 (6) < Urvaste khk. Antsla l. - Linda Kanger < Anna Raud, 56 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005
Roosi puhul tarvitati tinapaberit. Samuti kasutati sinist vihulehte. Võeti see leht, hõõruti halli pliiatsiga kokku, määriti sularasvaga, lasti posida ja pandi haigele kohale.

RKM II 53, 503 (6) < Urvaste khk., Antsla l. - Linda Kanger < Anna Joakit, 79 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
[Jõuluööl] Veekaussi pandi hulga väikesi söetükke. Igale söetükile pandi kas poisi või tüdruku nimi. Siis segati vett koos söetükkidega ning millised tükid põrkasid teineteisega kokku need inimesed abiellusid.

RKM II 53, 504 (9) < Urvaste khk., Antsla l. - Linda Kanger < Anna Joakit, 79 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaanilaupäeva kombed: 1) Jaanilaupäeval tehti pärg. See koosnes 9 sordist lilledest, igast sordist 3 tükki. Öösel kell 12.00 mindi nelja tee ristumise kohale ja pandi pärg pähe. Pärast seda tuldi koju, võeti pärg peast, pandi see padja alla ja heideti magama. Kui öösel tuli poiss tüdruku juure ja pani sellele pärja pähe, siis sai see poiss talle meheks. Kui aga pärg pandi pähe tüdruku poolt, siis jäädi vanatüdrukuks.

RKM II 49, 152/3 (24) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1915 (1955) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaaniõhtul tehtakse kunste. Kui minnakse jaaniõhtule, siis korjatakse üheksat sorti lillesid ja igast sordist üheksa õit, ning punutakse nendest pärg, siis minnakse ristteele. Pannakse pärg pähe ja millisele teele tekib kära, sealt teelt tuleb sulle kallim. Minnakse koju ja võetakse pärg ühes ning pannakse padja alla. Öösel, kui magama jääd, kes tuleb ja paneb sulle selle pärja pähe, see on su kallim. Kui aga vanatüdrukuks jääd, siis näed öösel unes õnnist taevariiki.

RKM II 49, 154 (28) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1915 (1955) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vana-aasta õhtul peab purustama muna ja munavalge panema klaasi ning sinna sisse sõrmuse. Kell 12 saab, siis tuleb järgmisi ridu mainida: "Klaasi ilmugu mu tulevase mehe pilt, kui saan mehele. Kui mitte, siis kukkuku klaas koos sõrmusega ümber." Kui ilmub pilt, siis seda kaua vaadata ei tohi.

RKM II 53, 13/4 (3) < Urvaste khk. - Leili Kannukene (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui saunas teisel selga hõõrutakse, siis ütleb see, kellel hõõrutakse, et
Aitümmä! Käe kerges,
silmä selges, au kõrges,
igä pikäs!

RKM II 53, 14 (4) < Urvaste khk. - Leili Kannukene (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui keegi on haiget saanud, siis öeldakse:
Varõselõ valu,
harakalõ halu,
mustalõ tsirgulõ muu tõbi!

RKM II 53, 16 (8) < Urvaste khk. - Leili Kannukene < Kati Toom, 83 a.(1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui võid tehti, siis lauldi:
Kokku, kokku, koorõkõnõ,
mii naisõ võiukõnõ.
Mii või kokku,
külänaisõ kaklõmä.

RKM II 53, 194 (3) < Urvaste khk., Antsla kn. - Liivi Kütt < Olga Perv, 70 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
[Vana-aasta kombed] Tüdrukud tõid sülega puuhalge tuppa. Kui puuhalge juhtus olema paarisarv, sis sai see tüdruk mehele. Kui oli aga paaritu arv puid, ei saanud.

RKM II 53, 195 (6) < Urvaste khk., Antsla kn. - Liivi Kütt < Olga Perv, 70 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaanilaupäeva kombed
Võeti üheksat sorti lilli. Igast sordist kolm lille. Saadi 27 lille ja nendest tehti pärg. Kell 12.00 öösel mindi nelja tee ristumiskohale ja pandi pärg pähe. Siis tuldi koju ja pandi see pärg pea alla. Kes unes tuli ja pani pärja pähe, see sai meheks. Kui pani naine pärja pähe, jäi vanatüdrukuks.

RKM II 53, 203 (2) < Urvaste khk.,Sangaste v., Restu II k. - Salme Kaarus < Aliide Kaarus, s. 1908 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kuidas lapsi saunas vihutakse
Kui last saunas pesetakse, antakse esimene löök vihaga (viht) pähe, muidu hakkavad riided kiiresti lagunema. Seejärel üteldakse: Sopp, sopp, pojakõnõ,
kiltris, kubjas,
ei mitte kutsu Kolga vargas.
Varõsõlõ valu,
harakalõ halu,
mustalõ linnulõ muu tõbi.

RKM II 53, 203/4 (3) < Urvaste khk.,Urvaste kn. < Leningradi obl. - Salme Kaarus < Aliide Kaarus, s. 1908 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Et elus puudust ei tuleks
Kui noort kuud nähakse esimest korda, siis üteldakse:
Tere, kuu, noormees,
ma terves, sa täies,
jahumatt jaksas,
leivakikk kimmas,
seale und, saksalõ tõbe,
minu keha kerges.

RKM II 53, 204 (4) < Urvaste khk., Urvaste kn. < Leningradi obl. - Salme Kaarus < Aliide Kaarus, s. 1908 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kuidas arstida käsnu
Omakootud linase lõngaga köidetakse käsn kinni ja pannakse nii palju sõlmi ette, kui palju käsni on. Seejärel mätsitakse sõlmed kokku, hõõrutakse sellega käsni ja pannakse mulla sisse. Kui lõng ära mädaneb, kaovad käsnad.

RKM II 53, 232 (18) < Urvaste khk., Antsla l. - Helgi Prääts < Katri Prääts, s. 1873 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kord hakanud üks rikas mees vanaks jääma. Tal oli palju raha olnud. Enne surma oli pandnud ta raha põranda alla ja ise ütelnud: "Omad käed panevad, omad käed võtku!" Kui mees ära surnud, siis hakatud raha otsima. Tema rahapeitmist oli aga näinud ja kuulnud karjus. Ta rääkis ära talurahvale, kuhu raha on pandud. Otsitud raha sealt, aga ei leitud. Siis oli võetud surnu ning tema käega otsitud. Nagu otsima oli hakatud, nii olevat saadud raha kätte. Enne aga ei saadud.

RKM II 53, 232/3 (19) < Urvaste khk., Antsla l. - Helgi Prääts < Katri Prääts, s. 1873 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kord kündnud mees põldu. Kündes aga oli tulnud maa seest välja üks must liitriline pudel. See olevat olnud raha täis. Mees vaadanud ja ütelnud: "Kust kuradist see pudel siia sai?" Nagu ta ära ütelnud, nii olevat pudel ära kadunud. Temast ei olevat järele jäänud isegi kilde. Kui mees kuradi nime ei oleks öelnud, oleks pudel võib-olla sinna jäänud. Sellest leiust olevat tagasi ainult 75 aastat. Leidjaks olevat olnud Prääts Juhan. Praegu on ta aga surnud.

RKM II 53, 258/9 (1) < Urvaste khk., vana-Antsla v., Kobela k., Taberlaane t. - Vaike Vaarpuu < Ida Truus, s. 1883 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanasti elanud Tartumaal ühes mõisas väga kuri valitseja. Ta olnud tööliste vastu väga halb: sõimanud neid väga rumalasti, vahel isegi peksnud.
Peale surma pole aga keegi julgenud talle läheneda.
Kord tulnud linnast laadalt üks vanamees. Tulekuga oli jäänud aga pimeda peale. Teel pidanud minema öömaja otsima, kuid mõtelnud, kes mind vanainimest ikka puudub. Tal olnud vana hobune ja kaks pullikest ka. Jõudnud sinna mõisa, kus valitseja hiljuti surnud. Jõudnud valitseja maja juurde, tulnud valitseja maja poolt mürin nagu tanguveski mürin. Pullikesed hakanud hüppama, hobune hakanud norskama ja rabelema ning kartnud edasi minna. See mürin oli aga kogu aeg kõrval.
Seal oli olnud aga alati vihmase ilmaga suur pori, pori oli tulnud vankri põhja. See mürin oli tulnud kaasas umbes pool kilomeetrit, siis oli tulnud mõisa tallid, kuhu olid läinud raudväravad. Vanamees oli aga enne hakanud lugema kõiki, mida ta ennem oli olnud kuulnud, mis loetakse, kui mingid vaimud on, lõpuks oli hakand palvetama.
Kui oli jõudnud raudväravate juurde, siis oli olnud nagu püssipauk vastu seina ja kõik oli vagaseks jäänud. Hobune hakanud rahulikult kõndima, pullikesed hakanud ilusti taga tulema.
Siis oli läinud tükk maad edasi, kus oli kuivem, ja vaadanud, et kas oleme nüüd kõik poriga üleni koos, kuid loomad ja vanamees ise ei ole olnud poriga.

RKM II 53, 295 (4) < Urvaste khk., Võidulipu kolh. - Hell Veermaa < Meeta Veermaa, s. 1898 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Luupainajad tulid loomadele pärast seda, kui mõni kuri inimene vaatas sellele loomale kurja silmaga. Selle arstimiseks viidi sool rahvaarsti poole, see luges soolale sõnu peale. Pärast seda anti see sool lehmale, kui olid näiteks lehmal luupainajad. Söömise ajal laotati lehmale riie peale ja riidele riputati kuuma tuhka.

RKM II 53, 296/7 (6) < Urvaste khk. < Võru - Hell Veermaa < Meeta Veermaa, s. 1898 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kord oli läinud üks noormees Suri juurde abi otsima ja viinud Surile ka viina. Suri oli võtnud viina, valanud edasi ja hakanud naelaga segama ja ise lugenud sõnu: "Issand Jummal, ilmuta ette." Poiss oli selle peale naeratanud. Kui ta oli hakanud kodu minema, olid olnud hobusel jalad kanged. Ta oli läinud Suri juurde tagasi. Suri oli ütelnud, et see on sellepärast, et ta oli teda naernud, ja oli käskinud minna Jumala nimel. Nüüd oli hobune läinudki edasi.

RKM II 53, 308 (3) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui vares kodu lähedal kraaksub vihaselt, siis küsi:
"Kui head, siis lehvita tiibu,
kui halba, siis kitku sulgi!"
Kui vares lendab minema, siis tähendab head, kui hakkab sulgi kitkuma, siis tähendab pahandust.

RKM II 53, 311 (13) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaaniõhtul jaanitulele minnes korjati üheksat sorti lilli, igast sordist üheksa lille ja punuti pärg, mis viidi koju ja asetati ööseks padja alla, siis unes öösel pidi ilmuma tulevase abikaasa pilt silme ette.
(Ei tunta enam.)

RKM II 53, 311 (14) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jaaniõhtul jaanitulele minnes võeti kaasa saunaviht, mis visati üle vasaku õla rukkipõldu. Teisel päeval mindi toodi viht ära ja loeti vihas olevat oksad ära: kui oli paarisarv oksi, siis leiad enesele elukaaslase, aga kui oli paaritu arv, siis ei leia enesele elukaaslast.
(Ei tunta tänapäeval.)

RKM II 53, 313 (18) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Inimene, keda käis luupainaja öösel piinamas, sellele pannakse vesi vanniga voodi ette, nii et see inimene ise ei näinud, ning kui öösel luupainaja tuleb, siis ta astub vette, ehmub ja läheb ära, ning ei tule enam inimest piinama. See haigus tuli sellest, kas inimene valetas või vandus päeval.
(Ei ole käibel ja ei esine ka seda haigust.)

RKM II 53, 314 (21) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Käsnade arstimiseks kasutati järgmisi viise: 1) kästi visata soola ahju ja ise nii kiiresti toast välja jooksta, et ei kuule soola praginat ahjus. Kui sai nii kiiresti välja jooksta, siis kaovad käsnad käelt. (On käibel).
b) Võeti lepapuust kepp ja lõigati sinna muster peale ja asetati see kepp kuhugi tee äärde. Inimene, kes selle kepi sealt ära võttis sai käsnad omale käele. (Tuntakse).
3) Samuti lasti käsni ritsikal pureda ja posijal posida.

RKM II 60, 550/1 (20) < Urvaste khk., Antsla l., Kärbna k. - Eha Reisma < Els Reisma, 67 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis Mare Kõiva 2005
Võlsivandja
Ütskõrd eläsi üks vanamiis. Tal oll poig liinan ja es oll ta väiga uhkõ. Ta es saa kävvü. Jala olli tel haigõ ja tä käve põlvi pääl. Ta oll ütskõrd kohto pääl võlssi vannu. Vanastõ oll sääne muud, et kes kohto pääl võlsi vannsõ, tuga juhtu mõni äpärdus, kas tä kaot nägemise vai jäi jalutus jne.
Kõrd läits vanamiis liina pojale süvva viimä. Sääl, kos poig oll korterin üürnik, eläsi üts vana perenainõ. Ku miis lävest sisse astsõ ütel imestadõn vana perenainõ: "Võeh, mis taal vanamehel küll hädä om, et tä kävvü ei saa! Ei tia kas ta' om võlsi vannu vai!" Vanamehel läits nüüd süä täüs, et tuu nainõ nii õigõdõ är tiidsõ üteldä, kost tä säändse hädä sai, ta' põrut süame tävvest: "Sa, vanamutt, pia suu kinni ja koolõ är!" Es ta' oll kah vana inemine, aga tahtsõ, et tõnõ ar koolõssi.

RKM II 60, 600 (2) < Urvaste khk., Antsla l. - Koidula Antsov < Salme Saaron, 40 a. (1956) Sisestas Eva-kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui noored tüdrukud on hulgani koos, siis puisatakse igale ühele jalgade ette hunnik teri ja tuuakse laudast kukk. Kukk pannakse maha põrandale ja missuguse terahunniku ajab esimesena laiali, see saab teine aasta mehele.

RKM II 135, 538 (1) < Urvaste khk., Antsla l. < Rõuge khk., Lasva v. - Eevi Aaspalu < Emilie Berg, 73 a. (1961) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mari magas kulda'assa,
koola jooksis konna suusta,
ila ilgeva ninasta.
Säältap sündis maokene,
madu nõelaja sigisi,
kimbuline, kambuline,
kulukarva, kullakarva,
soo karva, sinika karva,
saleda sarapuu karva,
soo sammalde segane,
kasteheina karvaline.

RKM II 53, 468 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Aime Altosaar < August Kongo, u 65 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005
Ussihammustusi raviti ussisõnadega ja siis veel pandi savi sisse.

ALS 2, 665 < Rõuge khk., Nursi v. < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - Konstantin Tannenthal < Kadri Mesi, 64 a. (1929) Sisestanud USN
Sõmmerpalu mõisa prouga ei tohtinud põrsid kaema minna. Kord vaatas ta sealauta. Siga hakkas sööma kohe põrsid. Mina ütlesin: "Proua, kurat, mis sa sigu ära kaenu." Sellest sai abi, sest siga jättis pojasöömise. Kaks poega oli siiski jõudnud ära süüa, teised aga jäid ellu.

ALS 2, 697 < Urvaste khk., Vagivere k., Piho t. - Konstantin Tannenthal < Jaan Kostari (1929) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008, redigeeris Mare Kõiva 2009 [puu/vet]
Osaliselt aitab köha vastu, kui loomale anda kuuse- ja männikasude keedist ning lasta hingata sisse ka seda auru (loomal).

ALS 2, 699 < Urvaste khk., Vagivere k., Piho t. - Konstantin Tannenthal < Jaan Kostari (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Salle Kajak 2009 [astro/hobune]
Hobuste ruunamine sünnib “täüvve kuuga”.

E, Stk 9, 1 (1) < Urvaste khk., Antsla v. - Paul Voolaine < pr. Antsov (1921-2) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010, kontrollis Mare Kõiva 2010
Arstiks võib saada ema viimane laps, kui Jumal sõnad annab.

E, Stk 9, 85 (3) < Urvaste khk., Antsla v. - Paul Voolaine < pr. Antsov (1921-2) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010 [puu]
Riia pool olid inimesed kase metsaks muudet. Anti nõu õpetajale palvust pidada. Läks pidama. Metsa all tõusis suur maru, et puud maani kumardasid. Inimesed pakku, õpetai järel.

E, Stk 9, 95 (14) < Urvaste khk., Antsla v. - Paul Voolaine < pr. Antsov (1921-2) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010 [hall]
Hall
hõigas: Lotta, kus olet? kui vastas, tuli Hall pääle Lottale õpetadi: mine uppa, kui uba häitses. Hall hõigas: Lotta, kon oled. - „Mida!“ Hall pääle. Siis õpetadi: Mine emmise asemesse, võta ruhi pääle. Hall kiipis kõrd. Kes vastand, jättis maha.

E, Stk 9, 104 (6) < Urvaste khk., Antsla v. - Paul Voolaine < pr. Antsov (1921-2) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010, kontrollis Mare Kõiva 2010
Piimanõid.
Jaanilaupäev õhtu laulis üks vana naisterahvas ikka:
Mulle piima, muile nüssikud,
Liigu, liigu
Mul oma põrsseid, muil om immo.
Kes naise häält kuulis, sel surnd põrsad ära.
Jaanipäev mu lehma uttar paistet.
„Vana naine võtt kirve, pudeli, väidse ja näitas pudeli päält jaaniõdagult (õhtul) lauljat naist. Lehm jäi kolm nisaga. „Kui sanna läät, kae kas om putsi karvu?“ Arst ütles: „Kel pole, need on piimanõiad.“

E II 4 (27) < Urvaste - M. J. Eisen. Sisestas USN
U. Antslas räägitakse, et Jaani hommikul vaja enne päeva perenaisel metsa huigata: Lehm sulle, piim mulle. Nii tehtud, anda lehm kogu suve rohkesti piima.

E 8? VII, 5 (7) < Urvaste khk., Antsla as. - M. J. Eisen (1931) Sisestas Pille Parder 2003
Urbepeval lauldakse:
Urbe uti, lamba lati,
kapsta p kasuma,
laja lohe laguma.

EKRK I 19, 195 (131) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurepalu k. - Arkaadi Reigo < Elisabeth Tromm (1958) Sisestas Maris Vaiksoo 2006
Varblaste ajamine. Esä kõnõli, et tiä lell Liivamäe Mihkele oll` jüripääva ummuku jooksnu ahuluud sellän ja tumpnu iks kaartõalutsit pite. Es oll`higõnu: “Kõss, Pikämäe poolõ`! Kõss, Pikämäe poole`!” Perän tund ol`li varblase puha är`lännu.

EKRK I 19, 199 (134) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurepalu k. - Arkaadi Reigo < Elisabeth Tromm (1958) Sisestas Maris Vaiksoo 2006
Ussi sõna´. Ku mi Hapsirahval hainal ollimi, sõss läts uss mättä sisse. Vanapernanõ pandsõ mättä piirdu vasta päivä ja esi lugõsi: Ehi, ehi, mõrsjakõnõ kuni tulõ peigmiis. Piirata tull kolm korda. Ku uss nüüd mättäst vällä tulõ, ta piirdest üle ei lähä.

EKRK I 19, 247 (202) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurepalu k. - Arkaadi Reigo < Elisabeth Tromm (1958) Sisestas Maris Vaiksoo 2006
Ku kurja silmägä inemene karja kitt, tulõ üteldä vasta: “Tä ol`l ilusamb viil sõss, ku sa`es näe`!”

EKRK I 19, 249 (207) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurepalu k. - Arkaadi Reigo < Elisabeth Tromm (1958) Sisestas Maris Vaiksoo 2006
Ku mu emä ol´l lats, ol`tel kidsi kaala seen ollu`. Tiä imä ol`l tedä veenü posija manu`, kel ol´li kidsi sõna`.Imä ol`l mu`är´kuuldunu, ku posija ol`l lugõnu: Kidsi kinvi, nuri pajju, vana naasõ villavakka… Pääle tun ol`l kidsi kaala seest är´kaonu.

EKRK I 19, 261 (241) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurepalu k. - Arkaadi Reigo < Marie Rebane (1958) Sisestas Maris Vaiksoo 2006
Ku hammas valutas, näet unõn sõna, mida ütlemä piät. Tun sõna pia meelen ja kõrda kolm kõrda ja piira vahetav kotus ümbre.

RKM II 53, 314 (21) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Käsnade arstimiseks kasutati järgmisi viise:
a) Kästi visata soola ahju ja ise nii kiiresti toast välja jooksta, et ei kuule soola praginat ahjus. Kui sai nii kiiresti välja jooksta, siis kaovad käsnad käelt. (On käibel).
b) Võeti lepapuust kepp ja lõigati sinna muster peale ja asetati see kepp kuhugi tee äärde. Inimene, kes selle kepi sealt ära võttis, sai käsnad omale käele. (Tuntakse).
c) Samuti lasti käsni ritsikal pureda ja posijal posida.

RKM II 60, 550/1 (20) < Urvaste khk., Antsla l., Kärsna k. - Eha Reisma < Els Reisma, 67 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis Mare Kõiva 2005
Võlsivandja
Ütskõrd eläsi üks vanamiis. Tal oll poig liinan ja es oll ta väiga uhkõ. Ta es saa kävvü. Jala olli tel haigõ ja tä käve põlvi pääl. Ta oll ütskõrd kohto pääl võlssi vannu. Vanastõ oll sääne muud, et kes kohto pääl võlsi vannsõ, tuga juhtu mõni äpärdus, kas tä kaot nägemise vai jäi jalutus jne.
Kõrd läits vanamiis liina pojale süvva viimä. Sääl, kos poig oll korterin üürnik, eläsi üts vana perenainõ. Ku miis lävest sisse astsõ ütel imestadõn vana perenainõ: "Võeh, mis taal vanamehel küll hädä om, et tä kävvü ei saa! Ei tia kas ta' om võlsi vannu vai!" Vanamehel läits nüüd süä täüs, et tuu nainõ nii õigõdõ är tiidsõ üteldä, kost tä säändse hädä sai, ta' põrut süame tävvest: "Sa, vanamutt, pia suu kinni ja koolõ är!" Es ta' oll kah vana inemine, aga tahtsõ, et tõnõ ar koolõssi.

RKM II 65, 477 < Urvaste khk., Antsla raj. - Silvia Porosson ja Anatoli Garšnek < Ella Kuus, s. 1916 (1957) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Rahel Laura Vesik 2006
Ussisõnad
Puu alt, puru alt,
hapu piim, pehme leib,
:,: kuiva kõo ja läsä naase :,: 3x
Need sõnad olevat saadud ussikuningalt, kuningas olevat neid kolm korda öelnud, esimene kord väga tasa, siis järjest kõvemini.

RKM II 70, 62/3 < Urvaste khk., Ivani t. - Elfriede Siil < Miina Kriisel, s. 1876 (1945/55) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
/vana-aasta õhtu / Siis tetti tuud tempu kah, õt lüüdi kausin vesi käumä ja visati sinna kats pudõlikorki sisse. Viskamise aigu üteldi üts poisi-, tõnõ tütrigunimi, sõs ku nä kokku lätsivä, sai näist paar, ku nä kokku es lähä, es saa paari. /---/

RKM II 70, 142/3 < Urvaste khk. - Elfriede Siil < Mari Jeret, s. 1850 (1945/8) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006 [ns/lina]
/vastlapäev/ Sõs kõik ümbretsõõri rahvas, kõik tulluva' ummi rekiga sinnä tuu mäe vai uarma otsa liugu laskma. Kes kõkõ inne saanu', tuu pannu mäe otsan tännitämä ja huikma ja laulma. Iks tuudmuudu, et:
Liugu-laugu, liugu-laugu,
lina saava liulaskjallõ,
pakla tarõn istjallõ.
Liugu-laugu, liugu-laugu.

RKM II 70, 238/9 < Urvaste khk. - Elfriede Siil < Peeter Siidra (1955) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
/suur neljapäev/ Ku ma tan mõisan olli, sõs sääl oll tuu mõisa sepp, nii kõva miis, et ku tahtsõ, sõs nõstsõ hobõsõ üles, nigu ma' vast mõnd voonakõist nõstassi', sõs tiä võtnu suurõneläbä hummugu ravvatükü peiu ja pitsitänü tuud kolm kõrd ja es' ütelnü: "Olgu rammus! Olgu rammus! Olgu rammus!"
Kas ta tegi tuud uman tarõn vai mõisa sepikuan, tuud ma_i tiiäi, tuud tiiä külh, et tä tuud suurõneläpä hummugu tegi.

RKM II 70, 284/5 < Urvaste khk. - Elfriede Siil < Kreeta Köör, s. 1858 (1945/8) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
Tuu oll kah, ku mõnõl latsõl vai suurõl inemisel kah, kel olli' inne käsnä', latsil iks inämbide niä' olliva', suuril oll kah, inne veidemb, sõs toolõ anti, vai võtsõ tiä ess' ütessä kesväterrä peiu, juussõ noidõga kolm kõrd ümbre tarõ, vastapäivä, sõs tull sisse, visas nuu kesväterä ahju vai paa ala', kon tuli oll inne, ja es' ütel kolm kõrd: "Käsnäkülä palas, käsnäkülä palas, käsnäkülä palas!" Sõs katõva är'. Tuud kah tetti suurõ neläbä hummugu, häste varra, inne päivä. Oll tiä sõs nõidmine vai mis tä oll, tuud tetti ja avit kah.

RKM II 70, 285/6 < Urvaste khk. - Elfriede Siil < Kreeta Köör, s. 1858 (1945/8) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
Kae', ma võisi sullõ roosisõna kah anda, egas no tuust midägi hääd küll ei olõ', naa' seo ao inemise', näil ei olõ jo säänest usku, ja kah säänest jõudu ei olõ näil, niä' ei saa midägi es' innäst avitada', näil piät iks tõnõ vai tohtrõ iin ja tohtrõ takan olõma.
Naa sõna' andsõ mullõ üts vana inemine. Tiä oll näidega mitu inemiist terves tennü', ja ütel mullõ, ku tä noid andsõ: "Tarkust ei tohi' hauda viiä', ja tedä ei tohi' kah virtsalompi visata. Tarkus piät noilõ jäämä, kes tedä pruuki mõistva'."
Kae', nuu sääntse targa'es saa' inne är koolda', ku nä uma tarkusõ olliva är annu, mõnolõ sääntsele inemisele, keda tä arvas, et tuu võisi kah tõisi avitada'. Nuu sõna' olliva tuudmuudu:
Kolm neitsikeist läts üle mere,
kolm roosikõist oll näil käen,
üts näist uppu, tõnõ lõppi, kolmas kattõ.
Niida kaogu ka ta ruus ku vanakuu taivadõ.
Jumala sisse, poja ja pühävaimu nimel.
Tull sõs tuud roosi kotust, vaih, õigõ' iks, tuud piiri müüdä, kon tiä oll, tull jälh, suurõnõgla silmägä kolm kõrd ümbre vidädä, vastapäivä. Sõs ku vidäsi, sõs tull lugõda kah noid roosisõnnu. Ja näet, kattõ ärh. Tuud es tetä küll suurõ neläbä, tuud võisõ alati tetä', ku vaja oll.

RKM II 70, 298 < Urvaste khk. - Elfriede Siil < Ludvig Laud (1945/55) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
Varblaisi ajanu iks peremiis jüripäävä hummugu, inne päävä tõsõngut, ilma pükseta murru pite, iks et:
"Kõss, kõss, minge tõistõ tallu, minge tõistõ tallu, ei tohi siin mi hernit är süvvä'."
Sõs ei olõ tsirgu pern, ku herne maha tetti, hernit putnuva'.

RKM II 70, 396/7 < Urvaste khk. - Elfriede Siil (1945/55) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
Urvatamissalmidel Urvastes on mitmeti sarnasust vihtlemissõnadega, mis omakorda jällegi tõendab, et need kaks (urvatamine ja vihtlemine) peavad olema üheliigilised mõisted.
Kui endisajal Urvastes viheldi lapsi, siis vihtleja (näit ema) ütles järgmised vihtlemissõnad, kui ta vihtles last:
Ait, ait, ait!
Käe kerges, silmä selges,
jala virgas juuskma.
Harakalõ halu, varõssõlõ valu,
mustalõ tsirgulõ muu tõbi.
Need sõnad lausuti vihtlemise kui tegevuse ajal, mitte enne ega pärast vihtlemist.
Märkus 1: halu-sõna on värsivormiline moonutus hala-sõnast, kuna värsi lõpul oleva sõna (valu) tõttu tekib siseriim (halu). Seega siin halu = hala 'hädakaebus, kurtmine'.

RKM II 72, 121 (1) < Urvaste khk., Kobela k., Tõrvamäe t. - Eha Meister < Emilie Meister, 50 a., Olga Perv, 70 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Roosi puhul võeti sinine paber, tõmmati halli pliiatsiga üle, pandi sularasva peale ning posija posis sõnu.
Kasutati ka tinapaberit.

RKM II 72, 121 (2) < Urvaste khk., Kobela k., Tõrvamäe t. - Eha Meister < Emilie Meister, 50 a., Olga Perv, 70 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kui lammas põlgas pojad ära, siis mindi ristteele ja kui mõni mees tuli, hüüti, et: "Külamees, lammas põlgas pojad ära!" Siis teinekord lammas ei põlgavat poegi ära.

RKM II 72, 125/6 (7) < Urvaste khk., Kobela k. - Eha Meister < Anna Joakit, 79 a., Marie Kõuhkna (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kaussi vee sisse pandi söetükke. Söetükkidele pandi poiste ja tüdrukute nimed. Siis segati vett ja vesi pani söetükid liikuma. Missugused söetükid kokku põrkusid, siis nendega nimetatud poiss või tüdruk abiellusid.

RKM II 72, 127 < Urvaste khk. - Eha Meister < Anna Joakit, 79 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
23. aprillil oli jürituli ja 24. jaanil oli jaanituli. Jaanipäeval oli tütarlastel järgmine komme:
9 sordist lillest tehti pärg. Igad lillesorti oli 3 tükki. Mindi nelja tee ristumiskohale kell 12.00 öösel ja pandi pärg pähe.
Tuldi koju ja pandi pärg pea alla. Kes unes tuli ja pärja pähe pani, see poiss sai tulevaseks meheks. Kui tüdruk pärja pähe pani jäid vanatüdrukuks.

RKM II 72, 166 (6) < Urvaste khk. - Antsla Keskkooli 5. kl. õpilane (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Pesupesija öelnud kellelegi: "Tere, vana milkus-molkus." See vastu: "Tere, tere, mõskus, kolkus, tasaus."

RKM II 72, 310 (2) < Urvaste khk. - Lea Nahksep < Emilie Tõra, 74. a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006
Põlve arstimine toimus niimoodi, et posia posis haigele põlvele.
Nikatus ja naksatus,
üle põlvõ kukatus.
Siis pidi põlv terveks saama.

RKM II 72, 325/6 (5) < Urvaste khk. - Antsla Keskkooli 6. kl. õpilased (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kuidas raviti koera-, hobuse- ja ussihammustusi?
Ussihammustuste puhul pandi haavale peale hapukoort ja sellele savi. Pärast ussi hammustust pandi jalg maa sisse.
Koera-, hobuse- ja ussihammustustele pandi peale puuvaiku.
Kui uss hammustas, siis toodi külast inimene, kes oskas ussisõnu.
Koera-, hobuse- või ussihammustusi raviti järgmiselt: mindi kuhugi pimedasse, kaevati maasse auk ja pandi jalg sinna sisse. Mõnikord ka kõrvetati tulise vardaga haavu. Ussihammustuse peale pandi konn.
Ussihammustuste vastu oli järgmine rohi: suurele tubakalehele määriti mett ja pandi see hammustuse peale. Inimene, keda oli uss hammustanud, ei tohtinud minna elutuppa, kus oli tuli.

RKM II 72, 326/7 (6) < Urvaste khk. - Antsla Keskkooli 6. kl. õpilased (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kuidas raviti roosi?
Roosi raviks kõrvetati musti villu ja segati need meega. Pärast asetati need sinisele paberilehele ja pandi roosi peale.
Roosi raviti posimisega. Roosi raviti sellega, et võeti magedat loomarasva, sinine paber ja viidi see külatarga juurde. See kritseldas midagi pliiatsiga paberile, luges rasvale sõnad peale ja käskis asetada paberi roosi peale.

RKM II 72, 336/7 (4) < Urvaste khk., Vaabina k. - Tiiu Ader, Antsla Kk. õpil. < Linda Hainas (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Tarkadeks ravijateks olid peamiselt vanad naised ja mehed. Nad pomisesid salamahti sõni haige koha peale ja viina sisse ning käskisid haigel neid tarvitada. (Sularasva koos sinise viha lehega.) Vihiku lehe peale kirjutatud sõnad haige koha peale, muna viina sisse. Rohi võeti sisse. Tasuti peamiselt tangude, lihaga, jahuga ja ka rahaga. Ravisoovija andis tasu oma silmanägemise järgi, sest tark ise ei küsinud, sest siis ei pidanud abi saama.

RKM II 72, 340 (5) < Urvaste khk., Antsla l. - Kalju Põldsepp, Antsla keskkooli 6. kl. õpilane < Eva Lindekrään, 84 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Roosi ja kasvajat raviti ühtemoodi - posijal olid nende jaoks sõnad.

RKM II 72, 343/4 (3) < Urvaste khk., "Linda" kolh. - Lille Rätsepp, Antsla Kk. 7. kl. õpil. < Olga Kosman ja Mari Mürk (1960) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
Ravijad ja targad olid posijad. Neile tasuti nii nagu ise anti.

RKM II 72, 345 (3) < Urvaste khk., "Linda" kolh. - Lille Rätsepp, Antsla Kk. 7. kl. õpil. < Olga Kosman ja Mari Mürk (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Soolatüükaid raviti: piirati kartuliga 9 korda ümber soolatüüka ja pandi kartul siis kuhugi kuivama. Mähiti ka veel hobusejõhv ümber ja hõõ/ruti/ põrgukiviga.

RKM II 72, 348 (3) < Urvaste khk. - Manni Uibos, Antsla Kk. 7. kl. õpil. < Aleks Paakin (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Vanasti arvati, et need on targad, kes oskavad nõiduda. Kui mõni inimene sai terveks nõidudes, siis ta pidas seda õigeks.

RKM II 72, 361 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - Tiia Tõnts, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Anna Taaniel, 62 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kui hammas oli välja tõmmatud, siis visati see ahju otsa ja öeldi:
Vanatont, säh luuhammas,
anna mulle raudhammas.

RKM II 72, 362 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Tiia Tõnts, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Anna Taaniel, 62 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kui oli roos, võeti sinine paber ja sinna peale tõmmati kirjad ja pandi roosile.

RKM II 72, 369/70 (17) < Urvaste khk., Antsla l. - Avo Timpmann, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Karl Hain, 71 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kui mõnel liikus hammas, siis pandi selle ümber niit ja tõmmati välja. Hambad viskasid lapsed sauna kerisele lausudes seejuures:
Viruskundri, võta see luune hammas,
anna vastu raudne hammas!

RKM II 72, 370 (21) < Urvaste khk., Antsla l. - Avo Timpmann, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Karl Hain, 71 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Roosi raviti vanasti posimise teel. Selleks olid olemas erilised posijad. Nad teenisid raha ja muud elamiseks vajalikku toitaineid posimisega.

RKM II 72, 373/4 (11) < Urvaste khk., Vabaduse kolh. - Hele Peresalu, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Linda Peresalu, 45 a. (1960) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kõiva 2006
Roosi ravimiseks olid erilised nõiad või posijad.
Selleks võeti rasva ja kakskümment kopikat. Kopikas asetati rasva sisse ja posijad või nõid luges sinna sõnad peale. Sellega kästi inimesel ennast määrida.

RKM II 72, 374 (12) < Urvaste khk., kolh. "Vabadus" - Hele Peresalu, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Linda Peresalu, 45 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Selleks, et ravida kasvajat olid samuti nõiad. Inimesel seoti silmad kinni ja nõid luges selle koha peale sõnad, mida keegi ei kuulnud ning viimati lõi risti ette.

RKM II 72, 378/9 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Aili Nahksep, Antsla Kk. õpil. < Albert Nahksep, 54 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kui oli roosihaige siis ema läks posija juurde ja võttis kaasa sulavõi. Posija luges sõnad peale ja siis toodi see koju. Pandi sinise paberi peale. Posijale maksti raha.

RKM II 72, 380 (8) < Urvaste khk., Antsla l. - Aili Nahksep, Antsla Kk. õpil. < Albert Nahksep, 54 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kui kõrv pilli lõi, siis teine pidi kiiresti ära ütlema, kumb kõrv pilli lüü. Kui ütles õieti, siis kuulis midagi halba.

RKM II 72, 383 (6) < Urvaste khk., Antsla l. - Helve Neeve, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Anna Lindegrön, 74 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Hammustusi määriti pealt kirju lehma piimaga. Kasutati veel tubakalehe leent ja pesti sellega haav puhtaks. Mõni vana inimene luges sõnad peale, kes seda oskas ja haav paranes peagi.

RKM II 72, 383 (7) < Urvaste khk., Antsla l. - Helve Neeve, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Anna Lindegrön, 74 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Valgamaal Koiva jõe ääres elas üks mees, keda kutsuti Suriks. Tema poole pöördutigi roosihaiguse puhul. Kaasa võeti rasva, mis pidi olema värvilisel (sinisel) paberil. Samuti võeti kaasa ka viina (selle juures pidi olema ka kosti) "arstile". Antud rasvale tema luges (posis) ja segas pikema raudnaelaga sõnad peale. Koju tulles

RKM II 72, 390 (5) < Urvaste khk., Kolh. "Linda" - Ene Tragel, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Pauliine Tragel jt. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Vanasti oli olnud väga palju tarku, kes oma posimiste abil haigeid inimesi terveks tegid. Mõned posijad või targad rändasid külast külla ja teenisid sellega raha. Mõned posijad ei võtnud raha, enne kui see inimene oli terveks saanud. Mõned targad aga olid väga ahned ning võtsid posimise eest väga suurt tasu. Peamiselt need posimised suurt ei aidanud. Iga haiguse jaoks olid ka omasugused sõnad.

RKM II 72, 399/400 (9) < Urvaste khk., Kolh. "Linda" - Ene Tragel, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Pauliine Tragel jt. (1960) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006
Hambahaiguseid oli mitmesuguseid. Hambaid raviti mitmel viisil. Kui kellegi hakkas hammas valutama, siis ta pani külma vett peale. Mõnel juhul sooja vett, soola ja piiritust. Kui mõnel inimesel hammas valutas, siis ta tõi metsast sellise puu, mis selle hamba ära purustas. See puu sarnaneb sireli õiekobaraga. Seda puud sai ainult noaga lõigata, sest murda teda ei saanud.
Kui hammas valutas, siis hautati jalgu kuumas veel. Hambaid tõmmati välja nööriga. Pärast väljatõmbamist visati ahju otsa ja loeti mõned sõnad. Näiteks:
Tirts, tirts, ma annan sulle puuhamba,
sina anna mulle raudhammas.
Mõned inimesed hoidsid oma hambad alal ja kui neid oli palju, siis tegid helmesteks ning asetasid kaela. Mõned hoidsid oma hambaid rahakotis.

RKM II 72, 409 (5) < Urvaste khk., Antsla l. - Hele Absalon, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Ida Absalon, 75 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Roosi raviti sellega, et võeti magedat loomarasva, sinine paber ja viidi see külatarga juurde. See kritseldas midagi pliiatsiga paberile, luges rasvale sõnad peale ja käskis peale asetada.

EFA I 9, 257 (2) < Urvaste khk., Antsla v., Rimmi k. - Mare Kõiva < Riina Lepp, 40 a. (1996) Sisestas Salle Kajak 2010
Mina olen sääne inimene, et ma ei või ise midagi soovida, see läheb kohe täide. Ilmar ikka ütleb, et ära parem ütle asjade kohta midagi. No üks juhus oli selline, et meil ees sõitis lapsega, jalgrattaga, ja mina ütlesin, et oeh, lapse jalg läheb ratta vahele. Nagu ütlesin, nii kohe kahetsesin, et oli mul vaja üldse seda öelda. Midagi viga ei olnud, sõitsin üks minuti ja siis oli lapsel jalg ratta vahel. Nii hullusti, et meil tuli kiirabi välja kutsuda. Veri jooksis ja. Et ma mõtlesin kohe, kui ma ära ütlesin, et ma poleks tohtinu sedasi ütelda.

KKI 62, 414 (17) < Urvaste khk., Maasiksaare t. < Urvaste khk., Kõlbi k. - Veera Pino < Minna Kallion, 90 (89) a. (1973) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui nuurt kuud nätti, sis teretedi:
Tere, tere, kuukõnõ!
Sina vanas, mina noorõs.
[Küsin, miks kuud teretati, vastab] Ei tiiä, sääne oll võet tuu pruuk.

KKI 62, 417/8 (25) < Urvaste khk., Uue-Antsla v., Kõlbi k. - Veera Pino < Minna Kallion, 90 a. (1973) Sisestas Kristiina Hüvato 2007, kontrollis Mare Kõiva 2010
Koikkülä arst, tuu ütli õks õt nõid om. Suris kutsuti.
Õt naase olli lännu Suri manu. Ku pallo noid munnõ oll olnu, olli arvanu, õt neid saa õks pallu [Surile arstimise eest honorariks anda], pandunu puhmu ala osast munnõ. Lännü tagasi munnõ ar võtma. Olnu hussi õnnõ puhmõ all.
Ma latsõn veiga pinni pelksi. Üts võõras pini minnu ehmat, sis ai põlvõ pääle sääntse paisõ. Esä läts Suri manu, võtt leevämuru, lask pääle puhku, tõi kodu, võidsõ põlvõ tuu muruga. Sis sai terves. Ma'lli sis vast kümme aastakka vana.
Suri kuuli ar, sis ollõv poja kätte jäänu nu sõna. Sis kui poig ar koolnu, sis jäänü pojanaase kätte.
Mul oll väikene veli kuvvõ aastanõ. Üts võõras naane tull, ütel, õt kui sa last häste ei hoia, sis ma vii soo väikese velle sul ära. Sis ma jäi haigõs. Veiga pelksi ja hoijõ tuud velle. Sis esä käve jäl Suri man. Esäl oll mul tii selge Suri poolõ. Üte suurõ järve veeren tä elle. Tä oll hää kroosi arst ka. Kroos vai ruus - paistõti, nakas punõtama ja valutama. Tuu saa hiitümisest õks vai pelgämisest.

RKM II 135, 532 (5) < Urvaste khk., Antsla l. - Elve Teemant, Antsla keskkooli õpilane < Matrona Teemant, 49 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Siis kui vanaisa külast koju tuli, oli ta natuke ka viina võtnud. Ta nägi, et ta ree peal istus mees. Ta mõtles, et mees tahab temaga ühes sõita. See polnud mees vaid vanakurat. Ta läks ree pealt maha ja hakanud hobuse nina ees jumalasõnu lugema. Tee läks väga kitsaks, et hobune ei saanud enam läbi sõita. Kui ta jumalasõnad olid loetud, kadus vanakurat.

RKM II 135, 545 (11) < Urvaste khk., Antsla l. < Rõuge khk. - Eevi Aaspalu, Antsla keskkooli õpilane < lugemikust (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Hundi sõnad
Metsa ulju, metsa alju,
kuule, metsa halli-parda,
metsa kuldne kuningas,
metsa kardane kaigas,
Püha Jüri poisikene!
Võta kätte kuldakeppi,
vääna vitsuta ahelad,
keela oma kurjad koerad,
keela susi roovikusse,
kaitse kari kaasikusse!

RKM II 135, 577 (a) < Urvaste khk. - Maie Ruga, Antsla Keskkooli 6. kl. õpilane (1961) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2007
Töötegijat tervitati sõnadega: Jõudu tööle, Jumal emme.

RKM II 135, 577 (b) < Urvaste khk. - Maie Ruga, Antsla Keskkooli 6. kl. õpilane (1961) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2007
Sauna minnes öeldi: Jummal sekkä saunakest!
Saunast tulles öeldi: Jumal olgu sinuga!

RKM II 135, 580 (3) < Urvaste khk., Antsla l. - Jüri Konksi, Antsla keskkooli õpilane < Emilie Konksi, 77 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Vanasti öeldi saunas:
Aitüma, aitüma taevaesäle,
Aitüma, aitüma leiliviskajale,
Aitüma, aitüma saunakütjale
Aitüma, aitüma seljanühkjäle.
Käekese kerges, silmäkene selges!

RKM II 135, 637/8 (6) < Urvaste khk., Vana-Antsla al. - Hele Hirse, Antsla keskkooli õpilane < Emiilie Hermlin, 56 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Lõikuslaul
Lõpe, lõpe, põllukene, helele, helele
saa otsa saarekene, helele, helele
käi kokku käärukene, helele, helele
vähene sa väljakene, hele, helele.
Et saaks väljad karja käia, helele helele
kõrred veiste veeretada, helele helele
mäed sälu mängida, helele helele
kesad kitse keerutada, helele helele.
Kui ei lõpes, siia jätan, helele helele
siia jätan sirgu süüa, helele helele
siia kure kummardada, helele helele
lõokese lõpetada, helele helele.
Lõika, lõika, sirbikene, helele helele.
kogu kulla rauakene, helele helele
et saaks sirpi seisamaie, helele helele
tagatuppa tikkumaie, helele helele.

RKM II 135, 655 (1) < Urvaste khk., Antsla - Külli Neeme, Antsla keskkooli õpilane < Olga Hiller, 64 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Pesupesijale öeldakse: valget!
Kes pesu peseb, ütleb vastu: Valget vaja.

RKM II 135, 655 (1a) < Urvaste khk., Antsla - Külli Neeme, Antsla keskkooli õpilane < Olga Hiller, 64 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Töötegijale öeldakse: Jõudu.

RKM II 135, 655 (1b) < Urvaste khk., Antsla - Külli Neeme, Antsla keskkooli õpilane < Olga Hiller, 64 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Sööjale öeldakse: Jakku.

RKM II 135, 655 (3) < Urvaste khk., Antsla - Külli Neeme, Antsla keskkooli õpilane < Olga Hiller, 64 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Sauna minnes öeldakse: „Jumal sekka, saunakesest, taevaisa tarekesest.“
Saunas olles üteldakse: „Aituma saunasööjale, saunakütjale.“

RKM II 135, 661 (7) < Urvaste khk. - Leili Lust, Antsla keskkooli õpilane < Eliisabet Punison (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Saunas öeldi: „Jumal anna hääd sauna.“

RKM II 135, 668 (4) < Urvaste khk. - Ülo Khõukna, Antsla keskkooli õpilane < Aleks Roht, 70 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Vihtleja tänu
Saunas luges vihtleja järgmist:
Suur tänu sannakütjale,
sausüüjale,
viituujale,
vihahaudjale.
Käe kerges, silmä selges.
Kosja mingu, tõse tulgu,
kolmanda saisku kua takan.
Hõrakmarja hõngulise,
mustikmarja muulise.

RKM II 155, 353 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - Eevi Aaspalu, Antsla keskkooli õpilane < Mariie Järlik, 75 a. (1962) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Vanamiis oll inne surma sekänü rehetarõn tuhaauku raha. Naanõ ja latsõ olliva pääle surma otsnuva raha, aga ei olõvat löüdnü. Sulanõ oll kuulnu aho alt, mida miis oll ütelnü. Vanamiis oll ütelnü:
Kelle käe pandva, tollõ käe võtva kah.“
Sulanõ võtnu surnud vanamehe sülle ja sekänü surnu kässiga tuhka ja ta oll saanu pallu raha.

RKM II 155, 353 (3) < Urvaste khk., Antsla l. - Eevi Aaspalu, Antsla keskkooli õpilane < Mariie Järlik, 75 a. (1962) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Jüripääva lännüvä tütärlatsõ mäe pääle ja huiknuva säält:
„Oo, jüripäivä hommuk,
katit sa mõtsa,
katit sa maad,
tulõ ja kata mu kahupääd!“

RKM II 173, 12 < Urvaste khk., Antsla l. - Eevi Aaspalu < Leontiine Aaspalu, 45 a. (1963) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva
Saunas, laval, kui viheldi, üteldi järgmised sõnad:
Aituma taivaesäle,
aituma sannakütjalõ,
aituma viituujalõ.
aituma, aituma, aituma.

RKM II 173, 55/62 < Urvaste khk. - Maimu Patte < Hele Hirse < Vassiili Mets, 69 a. (1963) MT 307, Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva
Kolm ööd surnukirstu juures
Elas üks perekond. Elasid keskmist moodi. Oli isa, ema ja poeg. Nad elasid vaikselt ja uskusid jumalat. Kaupluses müüsid leiba, saia, võid, piima, liha, naelu, ämbreid jt. aineid ja nõusid. Nad elasid palju aega vaikselt, kuid siis tuli õnnetus, ema suri ära. Nad hoidsid teda väga ja olid suures leinas. Kaubatooja ei toonud enam selle õnnetuse peale kaupa. Kaua aega oli kaupmees pahane ja nad pidid müüma väha kaupa, sest inimesed ei tahtnud enam sinna ostma tulla. Isa oli vana ja ta ei käinud enam müümas. Poeg avas igal hommikul kaupluse. Päeva jooksul külastas teda 3-4 inimest. Õhtul sulges ta jälle kaupluse. Niiviisi istus ta üksi umbes pool aastat. Ühel ilusal selgel õhtupoolikul astus kauplusse noor mees, keda ta ei tundnud. Mees hakkas kaupmehe pojaga kõnelema, et võta mind kauplusse selliks. - "Mul ei ole eneselgi siin midagi teha. Ma loen siin püharaamatuid ja olen siin nii kaua, kui poodi vaja sulgeda."
Mees ütles, et "Palka ma ei taha, ehk annate ainult söögi. Võib-olla õnnistub meil kahekesi töö."
Poeg jäi nõusse ja võttis mehe kauplusse selliks. Jäidki kahekesi kuni poe kinnipanekuni. Nad ajasid juttu ja pidasid homseks plaani. Sell ütles, et "Läheme täna varem ära ja lööme homme varem platsi." Nad läksid koju, sõid ja heitsid magama. Hommikuks nad magasid hästi välja ja tulid poodi varem kui tarvis. Sell ja poeg nägid, et poe juures oli suur järjekord. Sel päeval oli poes palju rahvast. Õhtuks oli kogu kaup müüdud. Nad panid poe varem kinni, rakendasid hobused ette ja läksid kauba järele. Uut kaupa ei jätkunud rohkemaks kui kaheks päevaks. Nad pidid tooma kaupa iga päev. Teised kaupmehed hakkasid nende peale viha pidama, sest nende kaupa ei ostnud enam mitte keegi. Oli juttu, et puuk kannab kaupa ja rikkust kokku. Kaupmehe poeg ja sell tegid poe veel suuremaks ja tõid ikka rohkem kaupa.
Nii kauplesid nad kolm aastat, kuni suri kaupmehe isa. Nad matsid isa maha ja pidasid kurbi leinapäevi. Kui neil raha juba küllalt kogutud oli, tegi sell ettepaneku minna laia maailma reisima. Laev, mille nad lasksid teha, sai valmis aasta pärast. Nüüd müüdi kauplus maha ja koliti laevale, millega sõideti laia maailma. Laev oli väga tugev ning pidas vastu mere möllamisele. Nad pääsesid õnnelikult teisele poole. Seal võeti nad kuninga käsul kinni ja viidi linna, mis oli kaetud üleni musta looriga. Tänaval liikus vähe inimesi. Mehi ei olnud peaaegu üldse. Sell ja kaupmees viidi kuninga juurde. See jutustas neile, et tal on nõiutud tütar, kes on juba kolm aastat nõiduse all. Kuningatütar magab kirikus kirstu sees ja kuningas peab andma igal õhtul ühe noore poisi valvele. Hommikuks on poiss surnud ja luudki laiali pillutud. Kolm ööd pidi iga mees valvama kuningatütart.
Kuningas seletas, et tema riigis on väga vähe meesterahvaid. Ta palus kaupmeest, et see valvaks kuningatütart ja päästaks ta nõidusest. Ta lubas neil minna laevale ja veeta seal terve päev koos. Õhtul pidi kaupmees kirikusse valvesse minema.
Õhtul tuldi kaupmehele ja sellile järele ning nad sõidutati kiriku juurde. Seal jäid nad kahekesi. Sell julgustas kaupmeest ja palus täita tema nõuannet.
Kesk kirikut seisis kirst, milles magas kuningatütar. Sell näitas teises kiriku nurgas olevale luuhunnikule. Ta ütles, et loe Meie isa palve ja hakka ümber kirstu ringi käima kuni jõuad terve kiriku jälgi täis käia. Siis põgene ise kondihunniku taha nurka. Kaupmees tegi selle õpetuse järgi ja jäi ootama, mis edasi saab. Keskööl kuuldu kolinat, kirstu kaas avati ja kuningatütar astus kirstust välja. Ta ütles et "Seekord on päris võõramaalane saadetud, kuid ma saan ka su kätte." Ta hakkas jälgi mööda käpikil käima ja rääkis, et see mees on palju targem kui teised olid. "Küll ma su välja otsin, kus sa ka ei ole." Ta hakkas konte ühekaupa kõrvale pilduma. Ülevalt kukkus kogu aeg konte juurde. Kuningatütar teadis, et aeg hakkab lõpule jõudma ja pildus konte veel kiiremini. Siis kuulis kuningatütar kuke kirgmist. Ta läks tagasi kirstu. Varsti kuulis kaupmees kabjaplaginat. Sisse astus kuningas, kes oli väga rõõmus. Kaupmees viidi lossi, anti seal süüa ja juua ning puhkeaset.
Järgmisel õhtul viidi kaupmees ja sell jälle kiriku juurde. Seal õpetas sell kaupmeest, mida tuleb sel õhtul teha. "Käi veel rohkem kirik jälgi täis, sea kuus tooli lühtri alla ja roni ise sinna peale. Kui nõid hakkab üles ronima, tõuka ülemine tool maha. Kaupmees tegi nii, nagu õpetas sell. Kui nõid oli järjest jäljed läbi käinud, hakkas ta toole mööda üles ronima. Kuid ta ei saanudki üles, sest kaupmees tõukas toolid alla. Jälle kiresid kuked ja nõid kadus kirstu. Teine päev möödus samuti kui esimene.
Kolmandal õhtul õpetas sell, et jää kükitama sinna poole kirstu, kuhu kaas peale jääb. Annan sulle ühe pulga. Kui nõid kirstust välja tuleb, hüppa ise kirstu ning pane pulk kirstukaane vahele. Ära lase kuningatütart sisse, enne kui tema pisaratest on teine pool kirstukaant märg. Kaupmees tegi nii nagu käskis sell. Kuningatütar nuttis ja palus, et kaupmees teda kirstu laseks. Kuid kaupmees ei lasknud enne kirstukaant valla, kui oli teda käskinud sell. Kuid kuningatütar ei läinudki enam kirstu. Hommikul tuli kuningas ja oli väga rõõmus selle üle, et tema tütar on päästetud. Peeti uhked pulmad. Kaupmees läks koos naisega selli tänama. Sell võttis mõõga ja lõi kuningatütre pooleks. Tükid viskas ta merre. Kaupmehele ütles ta, et sa ei oleks temaga kuigi kaua elanud.
Natukese aja pärast ujusid vees sisalikud ja ussid. Sell andis kaupmehele köie, käskis selle visata merre ja hoida tugevasti otsast kinni. Kui tunned, et keegi tirib köit, tõmba välja. Kaupmees tiris välja kuningatütre, kes oli veel ilusam kui enne. Kaupmees pakkus sellile poolt kuningriiki, kuid see ei tahtnud midagi. Talle tekkisid tiivad ja ta lendas minema.
Kui nad ei ole veel ära surnud, elavad nad praegugi.

RKM II 225, 121 (15) < Urvaste khk., Aladi k. < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Küündläpäiv ei tohi kangast kutta, sis vana Küünäl pist pää otspajast sisse ja ütel, et:
“Kahja kangakudajallõ,
viha villategijälle!”

RKM II 225, 129/30 (34) < Urvaste khk., Aladi k. < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Ma tiiä, Nursin oll üts peremiis. Ma olli joba mehel, ku tä är kuuli. Täl oll kats tütärt. Üts sai sinna mi läheksi mehele ja tõisel võeti miis kodo. Sõs ku tuu peremiis oll haiges jäänu, täl oll väga hallõ olnu, ei ole tahtnu talu ärä anda. Viidi Tartude ja sinna surõsi. Matõti ärä, sõs tuu oll kodo käünü. Sügüse põimupühäl ma olli Rõuge kerikun, sis õpetaja ütel, et: “Kõik kogudus pallõlgu Jakob Söödu iist - temä heng ei ole rahupaika saanu.” Talun olli rehetarõ, sis sääl olli parte kollin õnnõ. Ussõl olli võõrus iin, säält ütskõrd olli perenaist kurikuga visanu. Inimese kaiva ja es ole kedägi. Toda ma tiiä, et käve kodun.

RKM II 225, 262/3 (6) < Sangaste khk., Lauküla k., Pärna t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - Erna Tampere < Miina Must, 90 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Tuut kõnõli minu esä, et velle olli katekõski elänu naabren. Es saa häste läbi. Tul’l vahest tuut ütlemist. Ütskõrd pernaane lasi lamba vällä. Peremiis läts perän vällä. Tul’l tagasi, ütel, et: “Üts hall kutsiguke mäng tõiste talu lammastõgä. Pernaane ütel, et: “Nuu om mi oma lamba.” - “No mis sa ennemb es ütle, susi murdse jo üte lamba är!” Pernaane lasi lamba väl’lä ja peremiis arvas, et om velle lamba, telse soe sisse. Nuu olli nõia.

RKM II 225, 263/4 (8) < Sangaste khk., Lauküla k., Pärna t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - Erna Tampere < Miina Must, 90 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Naise olli säärtse nõia ka. Suure nelläbä, suvistepühä hommugu ja jaanipävä enne päävä tulekit olli nüssiku käen, käinu karjamaad piten ja rüüknu: “Lõle, lõle, lehmä kodu!” Tuu pernaane, kes kuuldse, tol lehmä es nüssä, piim sai kõik temäle. Minu esä olli esi kuuldunu. Esä es lase sukugi enne lehmä nüsmä minnä ku päiv ol’l elevän, et nõia om platsin.

RKM II 225, 265/6 (12) < Sangaste khk., Lauküla k., Pärna t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - Erna Tampere < Miina Must, 90 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Vanast ollu üts hirmus ihnõ peremiis. Ollu hirmus haigõ ja nakanu är surõma, pandunu tuut raha är tuhkhauda ja ütelnu: “Rahakõnõ, är sa enne üles tulku, ku nuu käe, kes su pandva, su võtva kah, sis tulõ üles.” Solane kuuldunu. Ja ollu tuu poiss ka kõva. Võttunu surnu ja sekänu tolle käega tuut tuhka ja ütlenu, et: “Rahakõnõ, ma olõ ummi kässiga sinnu pandunu ja võta ummi kässiga su väl’lä kah.” Nuu olli surnu käe, minkaga tä vällä võt’t. Saanu raha kätte. Tuut kõnel’ õkva mu esä.

RKM II 225, 267 (13a) < Sangaste khk., Lauküla k., Pärna t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - Erna Tampere < Miina Must, 90 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
/pulm/ Kui peigmepulm sisse tul’l enne laulatama minekit, sis kaasitajanaise kutsuti kapstamaa pääle kusele, sis kasuse hää kapsta pruudiemäl perän. Lellänaane Ann Lindser, elli Antsvalla vaestemajan Kuldrel, mõistse noid kaasitamise sõnnu. Tuut kutsuti pulma, kon suur pulm olli, kaasitama. Kutsuti Kaasitaja-Ann.

RKM II 225, 268 (14a) < Sangaste khk., Lauküla k., Pärna t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - Erna Tampere < Miina Must, 90 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
/pulm/ Raamatust lauleti, panti tanu päähä ja sõs lauleti jäll. /---/

RKM II 226, 120/1 (20a) < Urvaste khk., Metsa t. - Selma Lätt < Elisabet Lill, 67 a. (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva
Miits anti peigmehe lahemale sugulasele või ka pruudi vennale.
Mõnel pool seotu pruudi silma kinni, kellel juhtus, andis leieri. Vast tetti kah, et nägi. Kellel pärja panni, tanse tollega. Pruut tanse naistega, kellele pärja panse. Poisi viis kah tõine poiss tansma. Teise tantsu tantsis naisemees.
Toda ma nägi kui saksatanu pandsi. Meheema pandsi, kui ema es ole, siis peigmehe õde. Pruutpaar istse laua taade. Taldrek laua pääl. Tanu oll taldreku pääl. Keegi pidäs kõnne, lühikse kõnne, jumalasõnna ka oll.
Peigmehe ema tull ruttu ja pandse tanu. Joodi terviseviina. Herilik tühi laud. Pitsi iks olli. Pitsi toodi taldrikuga. Igaüks, kes viina jõi, pandse valget, kas vaske või hõbedat. Paberraha es panda.
Kaasavara anti pulma aigu. Emä visas viissada kulda taldriku pääle. Tuu ol'l kaasavara. Tahtse uhkemp olla. Pulmakott: saia, liha, võid, kohupiimä, viimatsel aal mindud kingituste pääle. Kott ka iks olli. Ennemba kingitust es ole. Hää tükk liha, mitu kilu.

RKM II 226, 171 (10) < Sangaste khk. < Urvaste khk. - Selma Lätt < Minna Kurvits (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Kui lammas ära pöeti ja lahti lasti, ütelti: „Paar poige ja pund villu!“

RKM II 226, 172 (15) < Sangaste khk. < Urvaste khk. - Selma Lätt < Minna Kurvits (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Pesupesijale öeldi: „Valges!“
Pesija vastas: „Kulus ärä!“

RKM II 226, 250 (2) < Sangaste khk., Restu as., Kirbu t. < Urvaste khk. - Olli Kõiva < Olga Rääk, 61 a. < oma emalt (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Pärast oli minia viidud karjalauta.
Naised kaasitasid:
Toogu koju karjaõnne, kaske, kantke,
toogu majja pereõnne, kaske, kantke.

RKM II 226, 250 (2a) < Sangaste khk., Restu as., Kirbu t. < Urvaste khk. - Olli Kõiva < Olga Rääk, 61 a. < oma emalt (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Ema (pärit Antsla vallast, Urvaste khk.) rääkis kaasitamisest. Pidas kaasitustest väga lugu. Kodus kaasitas. Pulmas polevat kõik kaasitanud, ainult 6-7 naist. Minia emal olnud põll ees ja vööd ja kindad põlles - igal pool, kus lauldi, pani ühe asja maha. Igal pool olid oma sõnad - laudas lauldi loomaõnne, kapsamaal kapsaõnne. Mehe ema korjas asjad üles. Kõik sõnad lauldi ühe viisiga.

RKM II 226, 252 (7) < Sangaste khk., Restu as., Kirbu t. < Urvaste khk. - Olli Kõiva < Olga Rääk, 61 a. (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Tule, tule, vihmakene,
kasta meie põllukeist!
Ununenud. Emalt, Urvaste khk.

RKM II 227, 236/7 (7) < Urvaste khk., Kärgula m. < Urvaste khk., Sulbi k. - Regina Praakli < Hilda Käsk, 65 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Vii vihma Venemaale,
tuu päiva siiamaale!
Annan päiväl pätsi leibä,
tõisel päiväl püti piimä!
Latse ollime, sis lugesime, ku vihma sadas.

RKM II 227, 238 (10a) < Urvaste khk., Kärgula m. < Urvaste khk., Sulbi k. - Regina Praakli < Hilda Käsk, 65 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
/mardid/
Kui midägi es anda vai sisse es lasta, sis sajatedi:
Saagu, saagu, ma sajatan,
saagu teile savitse latse
aja äären hallitama. /---/

RKM II 227, 371/2 (7) < Urvaste khk., Kärgula m. - Regina Praakli < Anna Vaher, 68 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Kui sannan viheldi, sis loeti:
Attümä, attümä,
sannakütjäle,
sausüüjäle,
vihahaudjale,
viituujale.
Käe kerges,
silmä selges,
attümä, attümä!

RKM II 227, 372 (7a) < Urvaste khk., Kärgula m. - Regina Praakli < Anna Vaher, 68 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Ja kui nuur tüdrik vihel vanna, sis vana ütel viil perrä:
Soovin sulle pal’lo nuurmehi,
kosja tulgu, tõse mingu,
attümä, attümä!

RKM II 227, 372 (8) < Urvaste khk., Kärgula m. - Regina Praakli < Anna Vaher, 68 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Kui kuurt kokku lüüdi, sis loeti:
Kokku, kokku, koorekõne,
vananaise võiukõne!

RKM II 227, 372/3 (9) < Urvaste khk., Kärgula m. - Regina Praakli < Anna Vaher, 68 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Kui leibä ahju panti, üteldi:
Ahju, ahju, armuleib,
latse väike kakukõne!

RKM II 227, 378 (9) < Urvaste khk., Kärgula m. - Regina Praakli < Miili Vänter, 73 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Kui vanast lehmä lüpsti vai, sis loeti iks:
Sõõro, sõõro, sõrgajalga,
anna piimä, hargijalga!
Latse koolesse lavva taade,
põrssa põhu sisse.

RKM II 242, 172/5 (6) < Urvaste khk. - Salme Karu < koguja mälestuste järgi < Hilda Neeme (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Palu mõisa öine ratsanik.
Palu mõisas on vanasti elanud väga kurjad "saksad", eriti õel on olnud aga üks härra, kes seetõttu pole surnuna leidnud hauas rahu. Tihti on teda öösiti nähtud maanteel ratsu seljas ümber kihutamas. Minu tuttav Hilda Neeme, kes on pärit Urvaste kandist, teab lugu, mis on juhtunud Palu mõisa lähistel tema vanaisaga. - Urvaste kandi meestel on olnud kombeks viia talvel oma linad ja linaseemned kaupmehele Antslasse. Kui kaupa oli rohkem, mindi üheskoos teele, et korraga kõik ära viia. Kord jaanuaris on olnud vooris viis meest, s.t. 5 hobust regede või "kanakorvidega" üksteise järel, igal veokil omanik. Nende meeste seas on olnud ka jutustaja vanaisa. - Tagasiteel on nad just keskööl olnud endise Palu mõisa kohal.* Siis on äkki ilmunud nende kõrvale ratsanik süsimustal hobusel, kes on joosnud nii, et kabjad on pildunud tulesädemeid. Neeme vanaisa on hakanud lugema "issameiet", palvet, mis algab sõnadega "meie isa, kes sa oled taevas" (issameie on ta sellepärast, et algab vanas kirjaviisis sõnadega "issa meie", mis tuleb ladinakeelsest "pater noster") aga see pole aidanud. Siis on ta seda lugenud vastupidi, s.t. tagant ettepoole - ja siis on koletis tema kõrvalt teeäärest kadunud. Endine mõisnike surnuaed on olnud mäekünkal, ja just selle vana kalmistu piiril on ratsanik kadunud. - Rahvas räägib palju "issameie" lugemisest tagurpidi kui tõhusast abinõust metsas äraeksimise puhul, "kurja" käest vabanemiseks jne., aga nende ridade kirjutaja, kes oskab seda palvet mitmes keeles, teda tagurpidi lugeda vist küll ei oskaks, s.t. pääst lugeda.
Palu ratsaniku lugu meenutab Õisu "vana Pritsu", kes on öösiti - pärast surma muidugi - nurmedel ümber kihutanud. Sellest Pritsust olen varemalt kirjutanud, aga nüüd lisan siia veel paar lugu, mis sain Peeter Pullilt, kes tunneb hästi Õidu ümbrust, Tuhalaanet, Holstret jne.
* Antslas on läinud neil palju aega, sest iga linapunt tuli läbi vaadata, sorteerida, hinnata.

RKM II 250, 167 (7.1) < Urvaste khk., "Edasi" kolh. - Thea Haabmets, Antsla Keskkooli õpil. < Alfred Kaart (1966) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Kell arsti väits oll man käünü, toda Suri vägi enämb es avita.

RKM II 250, 167 (7.2) < Urvaste khk., "Edasi" kolh. - Thea Haabmets, Antsla Keskkooli õpil. < Alfred Kaart (1966) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Ükskord oli laps haigeks jäänud ja viidi Koikküllä Suri manu. Suri oll ülnü: "Assa, vanamehe räbak, kas sul marjaterri kuun vähä oll, et sa selle latsõlõ es anna." Ta oll andnu juuki ja lats sai terves.

RKM II 250, 167 (7.3) < Urvaste khk., "Edasi" kolh. - Thea Haabmets, Antsla Keskkooli õpil. < Alfred Kaart (1966) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Läts oll kärnane ja viidi vana Suri manu. Suri oll tuhka pääle raputanu ja valgõ lina pääle katnu. Hommikul oli olnud ilus noor roosa nahk asemel.

RKM II 250, 170 (9) < Urvaste khk., "Edasi" kolh. - Maimu Patte, Antsla Keskkooli õpil. < Senni Kala, 60 a. (1966) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Võitegemise laul.
Kokku, kokku, koorõkõne,
müllä, mällä mütäkulle.
Taivast tulgu, kärni mingu,
kokku, nigu Tuksi pää.
(Sel laulul viisi ei ole.)

RKM II 260, 135/9 < Urvaste khk. - Anna Jeret < Anna Jeret (1968) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Kurat soldatis.
Puulpävä õdak, sulanõ istsõ tõistõ poistõga aidalävel, tütrik tull lehmi nüsmäst, vahtse ümbre, satõ maha, piimänüssik läts ümbre ja kõik piim juusksõ maha. Tütrigul süä täüs, lei ütte puupulka jalaga: „Kurat, sa ka iks jalun!“ Sulanõ ütel, et: „Kas kurat süüdü oll, esi vahit poissõ, ei näe jalgu ette, valad piimä maha ja kurat vaene iks süüdü.“
Kuradil oli väega hää miil, et ütski inemine, kes tiä iist saisõ. Sulanõ läts soldatis, pruut jäi maha. Soldatis oleki aig oll pikk - katskümmend viis aastat. Pruut es jõvva uuta, läts rikkallõ mehele minemä. Soldat es tiijä midägi. Kurat tiidsõ, pulm joba käen. Kurat mõttõl: „Nüüd saa ma tälle ka hääd tetä.“
Kutsõ uma selli kokku, küsse üte käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu ütel: „Nigu tuul.“
Tuu es kõlba, küsse tõsõ käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu vastas: „Siiä ja sinna.“
Tuu kah es kõlba, sõs küsse kolmada käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu vastas: „Nigu inemise miil.“
Tuu sõs kõlvas, istsõ sälgä ja läts. Selet soldatille ärr, et pruut lätt laulatustõ minemä. Vahetiva rõiva Kurat jäi soldatis, soldat viidi laulatustõ.
Pruutpaar läts alteri ette minemä, soldat läts pruudile kõrvalõ, tõugas peigmehe kõrvalt ärr ja läts altari ette. Õpetaja laulat ära, kai et kuis peigmiis om tõnõ, pruut es kaeki inne peigmiist, mõtõl vanna peigmiist. Kui sõrmussid vahetedi ja kässi kokku panti, siis nägi, et oli vana peigmiis kõrval; pruudil oli kolõ häämiil, et iks uma armsa peigmehe kätte sai. Naksi elämä, vaene sulanõpoiss, elun oli puuduisi, vaesust, nainõ nakkas ette ehitmä: „Mis es lasõ mul rikkalõ minnä, mina ei olõs nii palju murõt tundnu.“
Miis mõtõl: „Olõs kurat siin, küll tuu lövväs nõu.“
Nigu är mõtõl, nii saisõ kurat iin: „Mis murõtsõt?“ - „Mis ma tan murõtsõ, nainõ nurisas, et elu om vaene, kuigi ei mõista parandeda.“
Kurat naarsõ laginal, et kae kos hädä, küsse et: „Kas sul om üts suur kott?“
Miis vastas: „Mõni iks om.“ - „Tuu siiä.“
Miis tõi viljäkoti. Kurat jäll naarma: „See mõni kott, otsi paremb.“
Miis mõtõl, mis ma tälle küll vii, tuli lõbus tuju, võtsõ sängükotti.
Kurat kai ja üttel, et: „See juba lätt, kas tõnõ kah om?“
„Om küll.“ - „Tuu siiä ruttu, aiga ei olõ.“
Miis tõi tõsõ kotti kah, kurat vilist, tull kats selli, noilõ anti kotti kätte, üttel midägi kah. Mehel kästi tälle sälgä istu ja sõit läts. Varsti olli “Pühäessä” keldri man. Keldrin oli kõik pime, kurat tõmmas hambid pitten, tuli muidu kui särisi. Miis ütel: „Sa Issand, hammas kui vikat.“
Kurat ütel: „Är olõ lobasuuga.“
Kai üte tönni, kai tõistõ, kolmanda haardsõ üskä, mehele ütel: „Hoia kottisuu.“ Valasi kotti, selge kuld, kott sai täüs, sõs võtsõ üte kasti valla, säält pilsõ väikeisi kaste ja pakke tõsõ kotti täüs, ütel sellele midägi kuradikeeli. Noo haari kotti sälgä kui udusulõ. Kurat võtt mehe hindälle sälgä ja viuhti olli kottun.
Kurat ütel: „Nüüd olõmi tasa, sa teit mullõ hääd, ma tei sullõ. Miis sai väega rikkas, naisõlõ ütel et löüdse rahapaja. Läts är kaugõlõ elämä, eläs täämbä päväni kui är ei olõ koolu.
Soldatin olõki aig sai täus, kurat sai ka vabas, kõgõga oll rahul, aga rihmu es lasõ risti panna.

RKM II 270, 13/5 (1) < Urvaste khk., Antsla v. - Merike Kender, Antsla keskkooli õpilane < August Kender, 52 a. (1969) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Setu.
Setu läks ükskord Valka vasikaid müüma. Ta sõitis terve päeva ning lõpuks hakkas öömaja otsima. Leidnud maja, astus setu sisse. Maja oli tühi, ainult ahjus küpsesid leivad. Nüüd pani ta hobuse rehe alla ning asus parsi peale magama. Korraga kuulis, et uksest tuli keegi sisse, upitades end üle parsi märkas ta perenaist. See hakkas ahjust parajasti leibu välja võtma. Setu muidugi tahtis ka süüa ja sirutas käe välja, kuid libises ja kukkus kõige kolaga alla. Perenaine ehmatas väga ning mõtles, et majas on tondid. Suure kiirusega jooksis ta palvemajja tagasi, kust ta enne oli tulnud. Rääkinud selle tondiloo õpetajale, otsustas köster koos rahvaga minna neid tonte vaatama. Nii nad asusidki teele, köster oli ees ja laulis: "Oh kandke põrgu vaenlasi, siit pühamajast välja."
Kuuldes laulu ehmatas setu väga. Ta pani läve alla ühe vasika, ise mõtles, et kindlasti inimesed saavad aru, et see tont on vasikas.
Varsti jõudiski rongkäik maja juurde. Õpetaja oli esimene ning pidi ka esimesena sisse minema. Tuba oli pime, ja kui ta astus sammu üle läve, sattus jalg vasika kõhu peale. Vasikas tegi "Möö", sellest ehmatas köster nii, et pani suure jooksuga kiriku poole plagama.
Järgmisel hommikul sõi setu kõhu täis ja pani palju toidukraami veel ka teele.
Lõppeks, kui perenaine koju tuli, jäi ta kindlaks, et tondid on käinud, sest ta arvas, et nad on isegi söögi ära röövinud.

RKM II 287, 538/9 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Sirje Tammoja, 9 a., Antsla Keskkooli õpil. < Amaali Tammoja, 80 a. (1971) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Luupainaja.
Elas kord perekond. Igal õhtul, kui selles perekonnas tehti käsitööd, tuli ühel naisel suur väsimus peale. Ta pidi pikali heitma. Nagu ta voodisse oli saanud, heitis ta rinnale luupainaja. Naine ei saanud enam end liigutada ega ka karjuda. Ta sai lihtsalt imelikku häält teha. Teised ajasid ta üles. See sündis peaaegu igal õhtul. Pikapeale tundis naine selle inimese ära, kes käib teda painamas. Möödusid veel mõned päevad. Ühel hommikupoolikul tuli see mees sellesse tallu külla, kes käis naisel luupainajana. Naine tundis mehe otsekohe ära ning ütles: "Mis sa sellest saad, et käid igal õhtul mind tallamas?" Peale seda ei tulnud sellel naisel enam väsimust peale ega käinud ka luupainajat.

RKM II 295, 246/7 (33) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kubermang, Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Väike-Maarja kerkon ol' säitsmes Moosõssõ raamat altari külen kettega. Õpetaja küsis kord kirikukantslast: "Kes varastas kirikuleiva ära? Kui varas ära ei too kiriku leiba ja üles ei tunnista, siis kuivab tal käsi ära!" Hiljem selgus, et õpetaja oma tüdruk oli leiva ära varastanu. Tüdrukul kuivas käsi ära.

RKM II 295, 247 (34) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Uss nõelas varsa ära. Novgorodi oblastis Borovitšist 80 km kaugel eesti naine luges rasva peale sõnu ja määris selle rasvaga varsa jalga. Varss sai terveks.

RKM II 295, 251 (51) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Venelased ajasid jüripäeval esmakordselt karja välja. Kutsuti papp karja õnnistama. Papp luges loomade peale.

RKM II 295, 256 (71) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Kui lapsel piimahammas tuli suust, visati see keressele kilgile. Kilk andis asemele raudse hamba.

RKM II 295, 256/7 (72) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Kooljaluu on kõva luu. Vanakuu lõpul neljapäeva õhtul piirati vastu päivä kartuliga mitu korda, öeldes: Kuu vahi kooljaluud!

RKM II 295, 259 (80) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Käokires (lepatriinu)
Tüdruk pani käokiresse sõrme peale ja luges sõnu:
"Linda', linda', käokires,
kost puult mullõ kosja' tulõva'!"

RKM II 295, 261 (87) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972 Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Roos.
Novosibirski oblastis läks naine palja jalu hommikul välja. Sai roosi jala sisse. "Tseltuuno" vanatüdruk piiras suure nõelaga roosi, luges oma keeles sõnu vee peale ja andis naisele juua. Roosiga jalg sai terveks.

RKM II 371, 456/7 (6) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Kus peres oliva tüdruku, seal paniva vana-aastak veel süldikondi maha. Siis lasti koer tuppa, et mis kondi võtab koer ära, see saab mehele uuel aastal.

RKM II 371, 460 (19) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Jaanipäiv on jaanilille, neid ajasime taga ja tõime tuppa. Jaanilille torkisime lakke, igale ühele lille. Kelle lill läheb õitsema ja kellel mitte, see sureb siis ära. Ja mõnel tõesti es lähe õitsema.

RKM II 371, 468 (35) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Vareselõ valu,
harakulõ halu,
mustalinnulõ muu tõbi,
minu lapse sõrm (kõhukene) saagu terveks.

RKM II 371, 469 (37) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Venemaal oli neid arste ka. Puhkusiva piale ja kraapitsiva rauda ja roostet piale. Pobisiva esi viil sõno piale. Kui jalg nikastus, siis ta silus ja posisi piale.
Üks eestlane arstis ka. See olli viil sugulane meile. Meie oma naariva ta üle. Eks ta raamatust vist õppis arstima.

RKM II 371, 476 (55) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Venemaal oli tarku nõidasi. Räägiti, et üks pulma ajal nõidus ja noorel paaril kukkusid hambad suust ära, maha kohe kukkusid.

RKM II 371, 477/8 (58) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Üks rikas peremees oli elanu. Ta es ole tahtnu anda raha kellelegi. Ise oli juba vana miis. Toas oli suur ahju, ennemast oliva suure ahju, seal sai süüa teha ja kõiki. Ahjus oli süsi sees. Vanamiis kaapinu tuha sisse oma raha ja peale ta ütelnu: „Kelle käe paneva, nee käe võtava!“ Poig vaadanu salaja pealt, et vanamiis segi läinud, peidab raha sellise koha pääle. Läinu võtma, kaabib kõik tuha laiali, raha kuskil ei ole. Siis pojal tulnu meelde, mis vanamiis ütles. Oodanu kuni vanamiis ära suri (see kaua ei võtnuki), rabanu surnu sülle ja tõmmanu selle käega raha välla.

RKM II 371, 483 (69) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Aga roosi arstis mu ämma mammagi. Mulle ta seda es õpetanu. Ta kirjutas sinise paberi pääle ja pandis selle roosile pääle ja valu kadus ära. Ei tea kust ta seda sinise paberi panemist õppis. Sõnu teadis temä meheesä ja kui ta suremisel oli siis õpetas minu ämmale edasi. A ämm minule es õpeta.

RKM II 371, 483 (70) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Minu ämma meheesä teadis ussisõnu ka. Ta luges ussisõnad pääle ja see võttis valu ära. Kui uss on hammustanu, siis es tohi tulemajja minnä. Seal ajab paistetama.

RKM II 371, 485 (76) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Merikülän elasi nee inimese. Nüüd on mõlemba surnu. Müüs temä tütrele lehma ja tütar tõi tagasi, et lehm ei anna piima. Ja läksid riidu selle lehma pärast. Ei teadnu keegi, kes süüdi on. Üks ütles, et teine on meelega lehmä ära rikkunu. Siis naabru tütar sajatas ära, ja kuus aastat oli teine keeletu. Näed, on küll sajatamine võimalik. Üteldas, et siis on sisukene tund kui kõik täide läheb.

RKM II 391, 428 (16) < Urvaste khk., Antsla - Maimu Patte < Emilie Kõiv, 87 a. (1985) Sisestas Anu Varik 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
Kaks korda põdesin roosi. Ükskord ehmusin, kui triikraud kukkus kõrgelt maha. Põsk ja kael läks punaseks ja kõvaks ning valutas. Teine kord oli rinna sees, kui laps oli väike. Siis üks vana naine Kraavilt posis ja kompis rinda, valas rohtu peale ja sai terveks.

RKM II 391, 429 (18) < Urvaste khk., Antsla - Maimu Patte < Emilie Kõiv, 87 a. (1985) Sisestas Anu Varik 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
Lendva oli äkiline paistetus, mida raviti posimise ja suhkrupea sinise paberiga, mis oli kokku hõõrutud pliiatsi tinaga. Kui õhku juurde ei pääse, siis paistus alaneb.

RKM II 391, 435 (30) < Urvaste khk., Antsla - Maimu Patte < Maimu Patte, 57 a. (1985) Sisestas Anu Varik 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
Minu vanaema (sünd. 1960. a) uskus igasuguseid nõidusi ja kunste. Kui olime õega väikesed, kaitses ta meid halva silma eest. Kui meil käis keegi pruunide silmadega võõras, ütles ta, et lapsed võivad haigeks jääda. Ta pani kööki kivile püssirohu põlema ja võttis meid sinna suitsu sisse, tekk üle pea. Samuti andis ehmumise korral suhkruvett ja püssirohtu, mis oli väga hea hapu. Kui käel oli sammaspool, siis piiras ta seda aknalt võetud higise sõrmega ja ise pobises. Piiras, s.t vedas sõrmega vastupäeva ringe. Olime võrdlemisi terved lapsed. Vanaema oskas palju laule, millest osa rahvalaule, mõnest jäänud ainult katked meelde. Ta suri 1946. a. Ta olevat ka ise võinud nõiduda (ei usu, aga tema minia, minu ema, ütles).

RKM II 394, 368 (6) < Tallinn < Urvaste khk., Karula k. - Leida Aaresild < Ago Aava, s. 1908 (1985) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2009
Karjaskäimine vihmaga polnud kuigi meeldiv. Selleks, et vihmasadu lakkaks, sooviti vikerkaare poole palvega:
„Vikerkaar, vikerkaar,
vii vihm Vinnemaale (Venemaale),
too põud meie maale.

RKM II 394, 370 (10) < Tallinn < Urvaste khk., Karula k. - Leida Aaresild < Ago Aava, s. 1908 (1985) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2009
Heina küüni või kuhja pannes oli tähtis see, kes esimese sületäie sinna viis - kas mees või naine. Vahest üksteise ennetamiseks viidi sinna isegi tooreid (ja pool tooreid) heinu. Naised esimesena heinu viies ütlesid „Saagu neid utekesi palju!“, mehed aga kiuste „Saagu neid sõnnikesi (oinakesi) palju.“

RKM II 398, 560/1 (2) < Urvaste khk., Osula k. - Heiki Valk < Hilda Iher, s. 1914 (1986) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
[Osulast Tartu-Võru uuele maanteele viivast teest ja kolhoosi väetisehoidlast 200 m kagus on vana hiiepuu - Pühaliistu tamm.] Vanasti olnud sääl puid rohkem. Rahvas käinud sinna Taarale ohverdamas ja ande viimas. Kui siga tapeti, viidi pää hiide. Hiies elanud Vanajuudas. Kirikuõpetaja käinud kohta õnnistamas, et Vanajuudast ära ajada. Kui vana usk kaduma hakkas, siis osad inimesed käisid ikka hiide, teised enam ei uskunud. Üks mees käis puu alt ande ära korjamas. Teine mees läks seapääd hiide viima. Esimene visanud pää toojale järele ja hüüdnud põõsast: „Kurat sa nii väikse tõid!“ Tooja ehmatas väga ära - arvas, et Vanajuudas hüüab. [Jutustaja lapsepõlves enam ohverdamisi pole olnud. Jutud on kuuldud veskilistelt, kes oma järjekorda ootasid. Jutustaja isa oli Osula vesiveski mölder.]

RKM II 444, 544 (15) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Mare Kõiva 2009
Talutaredesse asusid ka heinaritsikad, kes pugesid ja sääl öösi oma laulu laulsid. Oli komme, kui noorel piimahammaste asemele tulid pärishambad, kästi see visata ahju taha ritsikale sooviga:
„Ritsik, võta minu luuhammas,
anna mulle raudhammas.“

RKM II 444, 549 (23) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Mare Kõiva 2009
„Vikerkaar, vikerkaar,
vii vihm Vinnemaale,
tuu põud mi maale.“
See oli karjalapse palve vihma ähvardava taevasse joonistunud vikerkaarele.

RKM II 444, 549 (24) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Mare Kõiva 2009
Varõsõlõ valu, harakale halu,
muu tsirgulõ muu hädä -
nii lohutati haigeid või haiget saanud last.

RKM II 462, 391 (t) < Urvaste khk. või Karula khk. - Ago Aava, s. 1908 (1993) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009
Toidu andjaid tänati sõnadega „Suur tänü tegijale, aitüma andjale.“

RKM II 462, 418/9 (a) < Kanepi khk., Kõllaste v. - Leida Hani (1993) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009
Siis tahtsin teile veel kirjutada mida mina nõidustest arvan. Mina neid lihtsalt ei usu see usk kadus mul juba lapsena. Elasime tol korral Urvaste vallas Koigu koolimaja lähedal. Ühel tuisusel õhtul tuli naabri talu perepoeg meie poole ja palus minu ema et see teeks nõia paberi tema haige tädi jaoks, tädil põlv paistes ja valutab ajanud teda Antslasse päris nõia juurde. Aga ilm sadas ja tuiskas nii hirmsasti et kartis teelt ära eksida. Ja ilma selle nõia paberita ta koju minna ei tohtinud. Minu ema nõia sõnu ei mõistnud aga selle paberi ta tegi võttis vihu kaaned ja hõõrus pliiatsiga ta peaaegu mustaks tegi sinna veel ristikesi ka pääle ema oli kunagi seda näinud hõõrus veel paberi rasvaga kokku. Mees istus ja ajas sääl juttu nii kaua kui Antslas käimise aeg täis sai ja läks koju. Juuli tädil ikka jalg valutanud, aga kui paber pääle saanud siis valu kadunud ja tädi põlv saigi terveks. Säh sulle siis nõidust.

RKM I 13, 511 < Karula khk., Urvaste v. - Anna Pärsimägi < Anna Pärsimägi (1976) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008
Lepatriinu laul.
Lepatriinu pandi käeseljale, kõigutati alla, üles, lauldi
„Lepatriinu lindu, landu,
kost puult mullõ miis tulõ -
kui sa ei ütle, panõ suu
kivi alla kiikma, kannu alla kaakma
oru alla huikma, parrõ alla paukma.
Tavaliselt lepatriinu võttis tiivad selga ja kadus - kuhu poole - sealt poolt pidigi peig tulema.

RKM I 19, 145 (203) < Urvaste khk., Karula v., Antsla - Valter Kangur < Emilie Markvardt-Voolaid (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008
Mehe kinnipidamine
Kui naisel mees läheb teise juurde, siis küpseta karask, kuhu pane heast kohast võetud peenstatud karvu. Karask pane ahju läbi reite vahe - tagumik ahju poole, ise öelda: „Ahju, ahju armsakene, läbi reie rõõmukene“ ja mees tuligi tagasi.

RKM I 30, 310/1 (h) < Kanepi khk., Ihamaru k. - Veera Hiller (1993) Sisestas Salle Kajak 2009
See juhtus Eesti valitsuse lõpus.
1957. aastal rääkis Urvastest Teelaht papi ja Silm Elmar, kuidas neil lõpnud ära kaks lehma ja oli hirm kolmanda lehma üle.
Pannud hobuse ette ja läinud naisega Koikküla poole minema. Võtnud ka kaasa pudeli viina ja veel palgaks söögikraami.
Suri oli selle arsti nimi.
Suri vaadanud neid ja ütelnud ära mis teil mure on. Noh viin andke siia ja ma teen rohu selleks. Kui rohi oli tehtud ütles Suri, et minge nüüd koju ja andke see lehmale et teil on kodus must lehm ja see on teil juba haige. Ega kodunt lahkudes ei olnud veel lehm haige, aga Suri teadis ära, et lehm on juba haige ja musta värvi.
Ja ütles ka seda, et kui te õue koristate või pühite, et te siis ei vii prahti kunagi tee peale. Mida nad sel kevadel olid juba teinud ja senna oligi see koer maetud.
Eks oli mõni needinud seda prahti. Suri käskis prahi ära põletada.
Suri oskas ka roosi ravida, mida tookord ükski arst ei osanud ravida.
1950. a. käis Antsoo Minna mitu korda Antslas arsti juures, aga jala sääre peal oli roos ja korraks võttis naha haavale peale ja varsti jällegi leemetas.
Aga ühel heal päeval ütles minu sõbranna ema, et Minna lähme Koiküla Suri juurde. Panid ka kolhoosihobuse ette ja läksidki. Suri luges sõnad peale ja pani rasvase rohu taolise peale ja varsti oligi jalg terve. Ja tänu Ader Salmele kes oli hobusejuht ja teejuht. Vana Suri andis sõnad üle pojale, see oli joodik, kaotas võime.

RKM II 391, 440 (6) < Urvaste khk. - Maimu Patte < rahvasuust (1985) Sisestas Anu Varik 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
Pesu pesemisel öeldakse: "Valget!", vastus: "Valget vaja."

EKRK I 92, 392 < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k. < Petseri - Marju Kaasik < Mari Kroonmäe, 68 a. (1991) Sisestas Tõnis Parksepp 2006
Kaetamist ka oll vanaste. Tuda peläti. Imä opas minu niimoodu, et ku keegi võõras inembine mu väikese latse manu om, siis mõtle: “Kae, kaetugu ei! Siis ess mõju. Sammamuudu mõtle, ku mõni luumi kaema tulõ.
Kui usshäda terves ess tettä, siis tuu võib olla peris ull. Litsmõtsas ühil nulul oll nii nioodu, et ku viina võtab, ajab keelt suust vä

ERA II 10, 495 (3) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - August Ots < Eugenie Põder (1929) Sisestas Kail Sarv 2002, kontrollis Mare Kõiva 2007
Lapse piimahammaste kukkumise puhul visatakse neid ahju peale ja öeldakse:
Ritsik, anna mulle raudhammas,
ma annan sulle luuhamba.

ERA II 63, 435 (8) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Vana-Antsla vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Arde, 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda, redigeeris Maarja Oras
Perenaan´e õdagu matse tule tuhkhavvan kinni ja ütli:
Tut´u, tut´u, tulekõnõ,
uman tuhkhavvan,
ära mine küla kotta,
küla kuan kurja' peni' (~ koera').

ERA II 63, 457 (68) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda, redigeeris Maarja Oras
Aituma, aituma
sannakütjale, sausüüjale!
Aituma, aituma
viituujale, vihaaudjale!
Aituma, aituma
puutuujale, haluhaarjale!
Aituma, aituma!

ERA II 63, 457 (69) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda, redigeeris Maarja Oras
Ku kerisele vett (lõuna) visati, üteldi:
Mõru vällä, makus sisse!

ERA II 63, 457 (70) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Vaenelats luge, kui vett lätt tuuma:
Kuukene, kutsu' minnu,
pääväkene, pästa' minnu!
Vihalehes vii' minnu,
sannalõuna' saada' minnu!

ERA II 63, 473 (112) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Kuu vanas, mina noores,
leivakikk kinmas,
jahumatt jaksas.
Nii on öeldud esimest kord noort kuud nähes.

ERA II 63, 486 (163) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Tuuleluud = 'tuulepesa'.
Kui hobusel iire' olliva, sis tollega pesti.

ERA II 63, 492 (35) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Eeva Kõdar, 70 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda, parandas Maarja Oras
Noort kuud teretedas:
Tere, tere, kuukene!
Sina vanas, mina noores,
leväkikk kinmäs,
jahumatt jaksas!

ERA II 63, 492 (36) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Eeva Kõdar, 70 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda, redigeeris Maarja Oras
Päivä kutsutas pilve alt vällä:
Tsõõri, tsõõri, päivä!
Tule vällä, päivä, härgä.
Ma anna sulle pütütävve piimä
ja poole pätsi leibä.

ERA II 69, 254/5 (15) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Anna Jeret < Pauline Jeret, 73 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, redigeeris Kadi Sarv
Puulpäva õdagu es tohi ilmaski peran päiva sannan olla, sõs es olõ vesi, millega innast mõsksõd, vaid tuu oll joba "veri", Jeesusõ veri, kellega innast sõs mõsksõd. Uskligu inemise es tii midägi puulpääva õdagu peran päeva. Pääväga pidi sannan oltu käütü ja kõik tettü, mis tettä oll.
Üteldi et põrguhaudki hingäs puulpävä õdagu. Kui sanna minti, sõs kui naisõ inne lätsi, sõs viskive edimädse lõuna ja lugõsiva: "Mõru välla, makus sisse, karm poisõ katsu sisse."
Sannan ollõn pidid ruttu mõskma ja virk olõma, muidu lätsind mustas tagasi. Virk mõsksõ indä ja avit vanenõmbid inemisi ka mõskõ. Vihtõn loeti iks: "Aitäh, aitäh viituujällõ, vihahaudjällõ, sannakütjällõ, sausüüjällõ, aitäh-aitäh! Armas Jeesukõnõ, jää jälile ja astu asõmallõ, (mõsõ iin) vihu iin ja vihu perän, lasõ meid vaeseid patatseid vahel vihtu" (mõskõ).
Kui tõnne vihtsõ sinnu, sõs pidid lugõma: "Käe kerges, silmä selges, jala nobõs, andku Jumal sullõ hääd sõnna suhtõ ja tarka miilt pähä."

ERA II 143, 105/20 (1) < Urvaste khk., Urvaste v. - Anna Jeret < Pauliine Jeret (1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Alljärgnev kirjutus on emal noorelt kirjutadud, on olnud niisugune ringkiri usklike seas, igaüks pidi omale kirjutama ja siis edasi saatma teisele. Mäe-Tilsu vana peremes Reinholt Pallits oli omale ja minu emale kirjutand selle kirja ära ja jälle edasi saatnud umbes 50 a. tagasi või rohkem, muist on ära kustund ja koltund. Et emal on peas, siis toon ta teile võib-olla päris täielikult ära.
Taivalik kiri!
Seda kirja om Jummal kirjutanu ning oma engli Mihaeli läbi meile paganili maa pääle saatnu Hasteinis, kolmekuningapäival, aastal 1702, ja trükitu sel aastal 1702. See raamat om Jumalast saadetu läbi oma engli Mihaeli meile maa pääle ja on kuldtähtedega trükitud. Ja om näta antu Mihaeli kerikun Hasteinis. Tema on kui üts tuvikene lennanu kerikun. Kes teda om ära võtta tahtnu, selle eest om tema enda hoitnu. Ent kes teda om tahtnu ära kirjutada, selle manu om tema lännu ning enda vallale tennu ja lasknu enda ära kirjutada. Seal ütleb nii:
Kes pühapäival tööd teep, see om ära vannutu. Mina ütle teile, mõisan ei ka kotun ei pea teie midagi käetööd tegema, henge peate usinaste kerikude minema ja uskligult paluma. Teie peate omast vaesusest ehk rikkusest vaesid aitama ehk üles pidama. Ei, mitte uhkust taga ajama, uske: kui mina ole teile see raamatukene saatnu läbi Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija. Teie ei pea rumala olema kui tõpra. Mina ütle teile: kuus päiva peat sina tööd tegema, ent säitsmendal päeval peate teie kerikude minema, noor kui vana, ning söamest Jumala sõna kuulma ning tähele panema. Kui teie nii ei tee, kui mina teile ole ütelnu, siis olete teie minust ära kadunu, ning mina taha teid sunduse sisse anda, nii ma ütle teile. Et teie pühapäiva varra kerikude lähete noor kui vana, ning mõtlede oma patu pääle, kuis nema saasi andis antus.
Ei mitte Jumalasõna vandma ei ka ilma asjanda pruukma, ei ka kulda ning hõbedad himustaama. Kui teie nii elade, kui mina teile ole ütelnu. Elage madalusen, ei mitte võlsmisen ei ka vandmisen, egaüts tõsõle kahju tegema, ei ka tõsõ vara pääle rõõmustama, esa ning ema avustama, ei mitte võlsma, sest mina anna teile tervist ning rahu, siin maa pääl ning sääl taivan. Ehk: kes seda raamatukeist ei usu ning hinda ei rõõmusta selle perra, see om ära kadunu. Kui teie selle perra ei ela, siis ei saa teie õnne ei ka armu minu käest. Mina ütle teile, et seda raamatukeist om Jeesus Kristus oma käega teile saatnu. Kes vast selle raamatukese vastu teeb, selle midagi abi ei saa. Kellel see raamatukene om, see elagu selle perra, ent kes selle perra ei ela, see om minust maha jätetu.
Kui tõne, ke[s] tahap seda raamatukeist, siis kirjutage ära. Kui teil nii palju pattu om kui liiva mere veeren ja tähti taivan ja lehti puun, siis saap ka kiik teile andis antus, kui teie minu ehk seda raamatukeist usute, ning nende perra elate. Ja kes seda ei usu, see om minust ära kadunu ja hukka mõistetu. Käändke enda ümber, siis teie ei saa sunduse sisse ei ka põrgude. Kui mina teilt saa küsima viimselpäival, siis ei mõista teie mulle midagi vastata oma pattude perast. Kelle see raamatukene enda kotun vai enda man om, sellel ei saa midagi kahju olema pikse ehk välguga, tule ehk veega, keigest saap hoitus. Kes seeperra elap, sellel saab kiigen paigun õnne olema. Ärge astke üle minu käsudest, pidage minu käske ning sõna. Kui teie seda usute, siis nii saap, kui mina ole teile lubanu ning toovotanu läbi engli Mihaeli. Aamen. Aamen. Aamen, see saap nii sündima. See om üts jumalik raamat. See om üts jumalik raamat, mes üles om pantu ütest mehest nimega Gelteevus. See mees om kolm kõrd üte Jumala engliga kõnelnu. Sel edimedsel ja teisel kõrral oli see engel sinitsein rõivin ja must müts olli tema pään. Seda kõneles Gelteevus om keriku õpetajale, ja keriku õpetaja ütles see pääle, ehk see om üts unenägu olnu. Ent selle pääle tulli see engel kolmat kõrda Gelteevuse manu ja ütel: "Mina ole üts Jumala engel." Tema leie oma mäntli vallale, siis oli tema nii valge kui üts tuleleek. Ja Gelteevus es või tema paistuse pääle mitte kaeda. See engel ütel, et Jumal enamb rahul ei ole neide pattude pääle kaeden, mis siin ilman inimese teevat. Ütsinda vaese tuletava veel meelde ja puhkava tema poole ning kutsuvad veel Jumalat endale abis. Ent kellel veidikene jõudu käen om ja käsi häste käüp, see ei tuleta teda enamb meelde. Ja seda suurt avvu ja uhkust, mes nee inimese siin ilman perra ajava ja seeläbi suurt pattu tegeva. Tema ütel küll, et Koppenhaakenin om see kiige patutsemb paik kogona ristiusu seen. Siis ütel see Jumala engli Gelteevusele, ja ütel veel seepääle: "Mine Mihaeli mäe pääle, säält lövvat sina üte raamatu, kuld prosta viidega. Pange tähele ja opke seest." Kes pühapäiv tööd teep, see om Jumala man üts äravannutu inimene. Tema ütleb, et pühapäivatse töö läbi ei saa muud varra, kui enne patukoormat suurempas. Ärge tehke enamb pühapäeval tööd. Henge, minge iluste kerikude ja teie ei pea oma näku tõisekarvalises tegema, kui mina teid ole loonu. Sa ei pea suurt uhkust siin ilman pruukma, teie peate omast rikkusest vaestele jagama.
Seda raamatud om Jeesus Kristus esi om[a] jumaligu käega kirjutanu, sest tema ütlep: teil om kuus päiva nädalin, et teie tööd võite tetta, säitsmendal päival peate teie püha pidama ja pühendama, kerikude minema Jumala sõna kuulma ja selle perra elama. Kui teie seda ei tee mitte, siis taha mina teid, noore ja vana, nuhelda. Käändke omist patust ja pallege, et teile neid andis andas. Ärge pruuke enam niisugust kurje viise ja kombit. Mina ole teid põrmust loonu ja või teid jälle põrmus tettä. Teie, inemise, teie ei pea tõist säljatakan tapma, kurja keelt ei ka vaesust nende pääle saatma. Avvusta oma esa ja ema ja ära tee om lähemballe üttegi pahandust. Teke sedaviisi, siis taha mina teile elupäivi ja tervist ja rammu kinkida. Kes seda raamatud mitte ei usu, see om Jumala een ära vannutu ja kiige ristikoguduse seen. Ja teie seda raamatud mitte ei pea keelma ütstõsõle ära kirjutada, sest teil om nii palju pattu kui liiva mere veeren, puu pääl okse, põllu pääl rohtu ja tähti taivan, ehk see saasi teile andis antus kiik. Ent kui teie seda raamatud mitte ei usu ja selle perra ei ela, siis peate üte õnnetud surma koolma. Ja kui teie ennast mitte ei kääna omist patest, siis tagane mina teist hoobis ära, ja teie olete kui lamba, mis ilma karjuseda om. Siis taha mina teilt viimselpäeval küsida, ent teie ei või mulle seepääle mitte kosta ommi suurde pattude perast, mis teie olete tennü. Kellel see raamat om, see elage selle perra, sellel ei tee pikne ei välk kahju. See inimene peab egal ajal tule ja vee eest hoietu olema. Jeesus Kristus ütlep: käändke ennast, muidu saate teie saakramendist ära tõugatus; käändke ära omast kurjusest ja Jumalat pilkamast, ärge vanduge mitte kurjaste minu nime juures, ärge himustage kulda ei hõbedat ja ärge himustage mitte kaduvad varra, lusti ei rõõmu taga ajama, oma nägu rikmast ei omi juukseid keerlema, ja ei ühtegi uhkust taga ajama. Vaeste õigust ei pea midagi ära kiskma. Kui ei oles see vaene mitte Jumalat pallelnu, siis ei oles teil viiel aastal kokku ütte vilja kasunu. Kui teie inemise mitte omist pattudest ei kääna, siis ei saa ilm kavvembide seimsa kui ütesa aastat. Sel aastal 1828, niikavva kui 1836, siis tõsep üts hirmus suur sõda ja verevalamine, et ütski sada ära löödud pääd vere seest ei lövva. Üts niisugune hirmus lugu, et vanemba ommi latsi nälja perast ära sööva ja nii suur katk, et õdangu lääva terve ja priske magama, ent tõisel hommungul omma nema koolu. Siis tulep üts kaibamine ja sõda, siis ütleva inimese: oh häda ja vaiv neile, kes patust ei kääna. Ent teie ommi patte tunnistade ja neid andis palledi, siis taha mina teid veel kavvembide laske elada ja teie elupäivi pikendada. Kes nüüd kuuskümmend aastad vana omma, nee peava 120 aastat elama. Ja see, mis teil nüõüd kurvastusest tulep, saap kiik armun tulema.
Teie, inimese, olete kiik ära vannutu, kui teie seda raamatud mitte käüma ei saada. Ent kui teie teda käüma saadate ja kuulutade, siis peate teie südame õnne ja rõõmu saama. Ehk: kes seda kirja enese juures kannap ehk omas majas hoiap, selle ei saa pikne ei välk midagi tegema ning saab tule ja vee eest hoietud saama. Kui naine seda kirja enese juures kannap, kui tema rassejalgne on, siis saap tema üte õnneliku seemend ilmale tooma. Pidage minu käsut, mis mina teile oma engli Mihaeli läbi ole saatnu minu poja Jeesuse Kristuse nimel. See püha kiri om löütüs saanu Halsteinis püha kolmekuningapäival sel 6. jaanuaril 1702. Ja om kästut igalühel seda kirja enese juures kanda ja nimelt nende tähtedega: X.g.s.P.V.d.g.b.Z.m.d.g.ll.d.g.b.g.g.
Kui kelgi nina verd jooksep ehk muidu verine haav om saanu, nii et verd ei jõvva kinni panna, siis pangu seda kirja pääle, siis jääp veri kinni. Kes seda ei usu, see kirjutagu need üleval nimetadud 18 tähte ühe mõõga pääle ja pistku ühe elava pääle, siis ei saa mõõk ühtegi kahju tegema. Kes seda kirja enese juures kannap, se on hoitud kiige kurja elajade eest ja ka kurja tondide ja nõidade eest. Selle ees hoidku sind see püha X pe X Jeesus Kristus ning tema viis haava. Siis olgu, et sinu üle ühtegi täieliku otsust sinu üle kõnelda ei või. X.X.X.X.h.b.h.h.k.y.S. Kes seda kirja nende 11 tähega enese juures kannap, võib julgesti pusside, pistulide, pikse ja välgu, tule ja vee eest hoitud saada. Need minetadud asjad ei saa ühtegi kahju tegema.
Kui üts naisterahvas peab maha saama ja temal sünnitamise juures raskub nenda, et sellest lahku ei saa, aga see hästi korda ei taha minna, siis andku see kiri temale kätte, siis om ta varsti aidatud ning see laps saab õnnelik olema. Kes seda kirja kannap, om paremb kui ta hõbedad, kulda ehk teemandi-pärlid enese ümber kannas ehk kui temal neid oles. Nazarus XvX.v.e.X. Mina hoian kõik seda Jumala see X. isa X, poja X ning see Püha vaimu nimel X.X. aamen, aamen, alion. X.p.eh.ll.ee.Q.r.ee.X.X.X. See om õige, kinnita meie usku ehk ka selle pääle:
Sevzanli X.X.X., et meie mitte kaksipidi ei mõtle, et kui midagi valesti kõneldud ei ole. Seda aita meid, Issand Jeesus Kristus. Aamen. Aamen. Jeesuse Kristuse nimel. Meie Issandalle ütsinda taivan, meie Issanda Jeesuse Kristuse käe kiri!

ERA II 143, 120/1 (2) < Urvaste khk. - Anna Jeret < Karl Jeret (1914/1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Sõja ajal oli ka liikumas üks ringkiri, sugulase saatsid meile Voloktast, neile olid soldatid saatnud sõjaliinilt. Ja palve sõnad olid järgmised.
See Jumala Isa ja Poja, Püha vaimu nimel. Aamen. Oh Jumal, igavene maailma riigide ja Vene riigi looja, päästa meid oma kalli püha õhtu söömaaja ja vere perast, et meie mitte vainalse alla piina tunda ei saaks. Aamen.
Seesinane palve om ühe suure piiskopi unes kuulnud ja näinud, et rahvas oma riigi eest paluks. Ja kes selle palve saap, peab seda kolm korda ümber kirjutama ja edasi andma kolme päeva jooksul. Aga kes seda ei tee, selle pääle saap raske nuhtlus tulema. Ja kes seda teep, saap üheksa päeva sees suurt rõõmu tundma. Need sõnad on täide läinud, Jehova Jumal, päästa Venemaa emad ja pojad vainlase kiusatuse eest. Aamen.
Saatke edasi.
2. detsembril 1914. a. Karl Jeret Voloktast.

ERA II 143, 179 (4) < Otepää khk., Päidla v., Kruuse t. < Urvaste khk., Koigu k., Türgi t. - Julius Mark < Anna Üits (Grossberg), s. 1863 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kahetamine. Urvastes kardeti vanasti, et keegi vaatamise või rääkimisega (kiites) inimestele, loomadele ja põllule halba teeb. Kui harjukesed ja juudid ning ülde mustaverd inimesed tallu tulid, peideti lapsed ära ega näidatud nendele üldse oma elamist, et need oma pilguga või rääkimisega (kiitmisega) halba ei teeks. Kahetamine pole praegugi veel kadunud, ka siin Otepääl tuleb seda ette. Posijad ei ole ka veel täitsa kadunud.

ERA II 143, 179 (5) < Otepää khk., Päidla v., Kruuse t. < Urvaste khk., Koigu k., Türgi t. - Julius Mark < Anna Üits (Grossberg), s. 1863 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Urvastes külvasid mõned inimesed lina alasti. Heitsid enne külvamist põllul põlvili ja ütlesid: "Issand, sa näed, et ma alasti olen!" Nii oli teinud ka kiriku vöölmölder Soka Jüri, mida inimesed talle pahaks panid. Sellega nagu taheti jumalat petta ja enam linu välja meelitada.

ERA II 156, 476 (2) < Urvaste khk., Leppalasi t. - Anna Jeret < Maarja Sisask, 78 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Lennart Peep
Teine kõrd tulnud suur oinas vastu ja määgnü haledasti. Zähkri [kiriku kellamees] oli teist kura käega hurjutand, et "urjuh, kuri lats, kos kodu," selle pääle veel kord määkätanud ja kadunud ära.

ERA I 5, 759 (4) < Urvaste khk., Urvaste v. - E. Landra, Petseri ügisgümnaasiumi õpil. < Leena Landra, (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kui lammas pojad ära põlgas ja neid ei toitnud, siis pidi võõrale, kui see pärast tuppaastumist "Tere" ütles vastama: "Mu lammas põlgsõ eski poja' ärr'."

H III 11, 428/9 (13) < Urvaste khk. - H. Lellep (1890) Sisestas Ave Tupits 2002, kontrollis Eva-Kait Kärblane 2006, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Salle Kajak 2006
Kui poisslatsel vaivaja (jooskva) hädä om, vii lats risttee pääle kolm neljapäivä õdakut ja tee pihlõpuust ütesa vajakõist, tsuska neid tee pääle maa sisse, sis võta kõrdamöödä ekaütte ja vaota kolm kõrd egaütega latse haige kotusse pääle ja panõ jälle vajakõsõ tee pääle tagasi. Ärä tullõn ütle: "Tulõ, hunt, võta uma! Tulõ, vaene, võta vaiv!"

H III 9, 745/6 (41) < Urvaste khk, Vaabina v - G. Seen (1889)
(Lindva sõna):
Tulõ viha,
Inemise viha,
Mõtsa viha!
Võta nõia vägesid,
Kaksa kahe karvu"
Inemise viha,
Puu viha,
Maa viha,
Tulõ viha!
Kiik roojatsõ taganõgu',
andku maad pühäle vaimulõ,
Jumala see Essa ja see Poja ja see Püha Vaimu nimel, Aamen!

H III 11, 428 (12) < Urvaste khk. - H. Lellep (1890). Sisestanud Ave Tupits 2002
Kui last soest arstitas: võta lats iga neljapäiva õdango kolm kõrda järgi möödä ja mine risttee pääle ütelden: “Susi tulõ võta uma; tuu mu uma sijä!”