Vastseliina pärimus

Kombed ja tavad

RKM II 57, 293 (14) < Vastseliina khk., Meremäe v., Obinitsa k. - Herbert Tampere < Hemmo Mast, 54 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Saunas tänati:
At'tuma, at'tuma, at'tuma
sannakütjäle, sausööjäle,
vihahaudjalõ, viituujale,
keressekivi kergitäjäle,
sannapalgi pandjalõ!

RKM II 62, 179 (9) < Vastseliina khk., Pulli k. - Elmar Päss < Olga Grünthal, 77 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanaimä, kui sannah viht:
Sopp, sopp sanna,
viitkas saardas,
ei mitte kutsa kolgas vargas!

RKM II 364, 178 (12) < Vastseliina khk., Juraski k. < Rõuge khk., Saaluse v. - Kristi Salve < Alfred Tsähkna, s. 1889 (1980) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Ehal kävveh võeti pill ka üteh, kannõl ja viiol. Kui sisse lasti, sis lõppe mäng är, sis olli joba tõine mäng.

RKM II 364, 204/5 (1) < Vastseliina khk., Vaarkali k. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Kristi Salve < Endel Hallop, s. 1910 (1980) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
"Haanja miis" - oll juttu, et Räppo oll tennü tolle laulu uma isa kohta. Tuu oll maru joodik. Üüse kündse laternaga. Toda nägi ma esi. Kivve ta vedi küll. Vanasti pandi kivi tii veerde kubrikuhe. Vanal Räppol oll kolm last. Jaan olli Vinemaal, Kusta olli nooremb, ta olli ka kooliõpetaja, ka kirjandushuviline. Tütar Miili olli kotoh. Neil olli katehobese talu. Vana Räppo ütel: "Kurat! Poig Jaan diplomaat, tütar Miili - tsuvva jalah!" Kusta iks meisterdi tolle laulu. Tuu Tiganiku puud olli viil alal, ku ma koolih käve. Pärast Eesti aigu olli sääl villatööstus, põles maha.

E 57521/2 < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1917) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Väljas, õues pandakse surnu kas vankrile või vee peale, ja hakatakse temaga pikkamisi küla piiri poole minema, kuhu ka iseäralised “lautsipuud” (kus surnud lautsil oli) oma kandjaga taga lähevad. Sarnase reisi alguses võtab surnu kõige ligem sugulane, kas abikaas, vanem, ehk vanemate kõige vanem laps peoga mulda või lund viskab seda kolm korda ja ütleb pikkamisi: “Mine iks silmast, mine meelest!” Nii kolm korda.

ERM 26, 18 (1) < Vastseliina khk. - ? (?) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kõiva 2010
Kade silm. Kadedat silma usuti vanasti ja usutakse ka nüüdki veel laialt. Kurja ehk kadeda silmaga vaatamist kutsuti kaehtamiseks. Musta verega inimese silmal on suurem mõju. Kaehtamise tagajärjel jäid loomad haigeks ja lõppesid ka ära: kade silm paneb ka vilja väljad ikaldama.
Kadeda silma mõju kaotamiseks tarvitati järgmisi sõnu:
Silmad sitta, nina mutta,
taasperi tansima niigu vana vähk.

RKM II 250, 458 (184) < Pärnu l. < Vastseliina khk., Haanja v. - Paulopriit Voolaine < Helene Lillemets, s. 1890 (1966) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Vana-aasta õhtul haaras tüdruk riidast puid sülle ja viis puud tuppa. Kui halgude lugemisel oli paarisarv halgudest, näiteks 4, 6, 8, 10, siis pidi tüdruk uuel aastal saama mehele.

RKM II 250, 460 (189) < Pärnu l. < Vastseliina khk., Haanja v. - Paulopriit Voolaine < Helene Lillemets, s. 1890 (1966) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Nii palju korda kui kägu kodu man kukub, nii palju aastaid elad.

RKM II 290, 401 (7) < Vastseliina khk., Ala-Hanikase k. - Lilia Briedis < Alfred Ojaperv, 66 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Saunamineja ütles "Jumal sekka!" Vastu öeldi "Hää mees!"

RKM II 290, 411 (23) < Vastseliina khk., Hanikase k. - Lilia Briedis < Emma Kütt, 73 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Aituma saunakütjale,
aituma veetoojale ja
vihahaudjale,
aituma sausüüjale.

RKM II 290, 416 (7) < Vastseliina khk., Hanikase k. - Lilia Briedis < Emma Kütt, 73 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Talsipühi mõnikord tõin puid tuppa. Kui paari läks, sai mehele. Tõin kuke tuppa. Missuguse hunniku juurde läheb sööma, see läheb mehele. Hunnikud nimetasime ära. Kui tüdrukud olime, tegime. Vahel läks täide ka. Jõululaupäeva õhtul tehti. Esimese püha õhtul kuulati väljas, kos pool koer haugub, sinnapoole saab mehele, säältpoolt tuleb kavaler.

RKM II 364, 141 (3) < Vastseliina khk., Illi k. < Vastseliina khk., Joora k. - Kristi Salve < Pauline Pütsepp, 74 a. (1980) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Jälki kuu viimätse päivä ja ku kuu kolm ööd-päivä vana om, om väega hää pesupesemise aig. Tädi kai väega, sis ma ka pei.

RKM II 364, 145/6 (15) < Vastseliina khk., Illi k. < Vastselliina khk., Joora k. - Kristi Salve < Pauline Pütsepp, 74 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Vanaasta õdagu mõõdime aiateibaid kätega, siis perast loi ära. Kel paari tulli, siis tuu abiellu. Vissime kenga, panime varba otsa kinga ja vissime. Kui kenga nina tulli vällaspoole, siis läts mihele tütrik. Võti hiuse, laulatussõrmuse hiuse perra, hoie klaasi kottel, vesi oll klaasih. Sääl pidi hoidma niikaua, kui nakas vastu klaasi lüüma. Mitu korda lei, nii mitme aasta perast läts mihele.

RKM II 364, 148 (3a) < Vastseliina khk., Kapõra k. < Kambja khk., Haaslava k. - Kristi Salve < Hilda Frey, 75 a. (1980) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Pesu pesti vana kuuga.

RKM II 364, 148 (3c) < Vastseliina khk., Kapõra k. < Kambja khk., Haaslava k. - Kristi Salve < Hilda Frey, 75 a. (1980) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Liha suitsutati, kui olli kuu kaksteist päiva vana.

RKM II 364, 148 (3d) < Vastseliina khk., Kapõra k. < Kambja khk., Haaslava k. - Kristi Salve < Hilda Frey, 75 a. (1980) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Noore kuuga pesu es lähe puhtast.

RKM II 364, 149 (5) < Vastseliina khk., Kapõra k. < Kambja khk., Haaslava k. - Kristi Salve < Hilda Frey, 75 a. (1980) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui kuu luvvas selipidi, sis saavat palju surnuid.

RKM II 364, 182 (17) < Vastseliina khk., Räbo k. < Sute k. - Kristi Salve < Hilda Piirisild, 75 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Mõnikord mõni läts sanna, ütel:
„Jummal sekka, sannakene!“

RKM II 364, 182 (18) < Vastseliina khk., Räbo k. < Sute k. - Kristi Salve < Hilda Piirisild, 75 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
„Aitäh vihahaudjale,
aitäh viituujale,
aitäh sannakütjale!“
Vanna' ütli iks, olli nuu sannatennaja'.

RKM II 364, 182 (19) < Vastseliina khk., Räbo k. < Sute k. - Kristi Salve < Hilda Piirisild, 75 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Latsi vihuti iks, lellanase (mä ütel: „Sirges, virges, targas, kuulsas!“ Mi lauli jal, et: „Pundsu, küüdsä, küüra, kühma!“ Sis sai vihakantsuga ka ropsata.

RKM II 364, 189 (18) < Vastseliina khk., Mära k. - Kristi Salve < Helena Pant, s. 1899 (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Vanasti üteldi töötegijale „Jummal appi,“ või kui sa midagi istuti, sis üteldi „Õnnista Jummal!“

RKM II 364, 189 (18c) < Vastseliina khk., Mära k. - Kristi Salve < Helena Pant, s. 1899 (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Pesupesemisel vanasti üteldi: „Valges!“ - „Valget vaja!“

RKM II 364, 189/90 (19) < Vastseliina khk., Mära k. - Kristi Salve < Helena Pant, s. 1899 (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Kui sanna tulli, üteldi: „Jummal sekka, sannakene!“ Pärast tennati: „Suur tenno sannakütjale!“

RKM II 364, 190 (20) < Vastseliina khk., Mära k. - Kristi Salve < Helena Pant, s. 1899 (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Ku latse olli mõstu, naati uhtma, sis üteldi: „Vesi alla, latse üles!“

RKM II 364, 281 (1) < Vastseliina khk., Marga k. - Kristi Salve < Aino Sulg, 60 a. (1981) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Tuu olli vast nii, et pehme aig om, kui om täiskuu, ja kõva, kui noorkuu. Lihasuitsutamine olli täiskuuga, sis ei lää halvas. Vana kuuga tulli viha tetä, ku noore kuuga, sis nakas sälg sügelema. Vana kuuga om pehmem pesemine.

RKM II 364, 281 (4) < Vastseliina khk., Marga k. - Kristi Salve < Aino Sulg, 60 a. (1981) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Pesijale üteldi vanasti ikka: „Valgit!“

RKM II 364, 289 (8) < Vastseliina khk., Suuremetsa k. - Kristi Salve < Ida Pungits, 83 a. (1981) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Pesijale ütel: „Valgus!“ - „Valges vaija!“

RKM II 364, 289 (9) < Vastseliina khk., Suuremetsa k. - Kristi Salve < Ida Pungits, 83 a. (1981) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Mõni ütel tüütegijale: „Jõudu!“, mõni ütel: „Jummal appi!“ Vastu öeldi: „Avita Jummal!“

RKM II 364, 294 (3) < Vastseliina khk., Suuremetsa k. < Vastseliina khk., Jantra k. - Kristi Salve < Peeter Sultson, 93 a. (1981) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Noore kuuga mõsu mõset, saa kah valgekene, vana kuuga kalg. Kae käeki saava pehme noore kuuga.

RKM II 364, 393 (8) < Vastseliina khk., Kivioru k. - Kristi Salve < Therese Raudmann, s. 1904 (1982) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui kuu om kolme ööpäiva vannu, siis om pehme aig, sis peseti pesu.

RKM II 364, 452 (4) < Vastseliina khk., Pulli k. < Härma k. - Anu Vissel < Adele Taim, 75 a. (1982) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Vanemad inimesed ütlesid:
Aitüma sannakütjale,
aitüma sausüüjale,
aitüma viituujale,
aitüma vihahaudjale.
Kui sanna minti, tohi-is „jõudu“ ütelda. Pidi ütlema: „Silma selges, käe kerges!“
(Viimatsel otsal üteldi „valges“.)

RKM II 364, 452 (4a) < Vastseliina khk., Pulli k. < Härma k. - Anu Vissel < Adele Taim, 75 a. (1982) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
/---/ Kui sanna minti, tohi-is „jõudu“ ütelda. Pidi ütlema: „Silma selges, käe kerges!“
(Viimatsel otsal üteldi „valges“.)

RKM II 364, 475 (19) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Pari k. - Anu Vissel < Rosalie Hinu, 84 a. (1982) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Meheima ütel vana-aasta: „Mine tuu puid, kaeme, kas saava paarih, sis saat mehele.“
Mi, noore, tõime kikka sisse. Õga nimelt pandi tsõõri hunik kesvä. Kelle huniku juurde lät's kikas kõge inne tsäünmä, tuu sai tollel aastal mehele. Viil ol'li korgi viskamine.

RKM II 439, 573/4 (5) < Vastseliina khk., Orava v., Rõssa k. - Venno Loosaar < Eevald Järg, s. 1907 < emalt (1990) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009
Beebid-imikud mujal Eestis toovad toonekured, meil siin, Oraval, saadi laste-lombist (tiigist).
Nimelt Orava raudtee lähisel maantee ääres asus tiik, mida nimetati Latselomp. Ja sealt need titad toodi.
Käisin lapsena vanaemaga käevangus tihti sugulasi külastamas Oravalt - Kahkva külla. Tee sinna möödus latselombist. Sealkohal ma kiirustasin sammu. Kartsin, et lombist võib mõni titt meiega kaasa tulla. Ja siis pannakse kodus mind taas teda kiigutama.
Ma olin peres kõige vanem laps. Õde oli minust 2 ½ aastat noorem ja mul tuli teda hoida ja kiigutada.
Märge: möödunud aastal s.o. 1989. hakati õgvendama Orava-Kahkva maanteed ja Latselomp aeti kinni. Üks väike äär on sellest veel jäänud alles.

ERA II 301 (34) < Vastseliina khk., Lasva v., Pässa k. - Regina Tarro, Petseri Ühisgümnaasiumi õpilane < Peeter Tarro, s. 1867 (1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Usutakse sõnade abil arstijaid ja neid on kaks. Sõna aitavat kõigile haigusile, iseäranis aga kasvajaile. Sõnu üles kirjutada ei saa, sest sõnade tegijad ei ütle neid miski hinna eest, arvates, et selle läbi kaob nende sõnade võim.

ERA II 160, 229/30 (32) < Vastseliina khk., Misso v., Ritsiku k., Lõhmuse t. < Vastseliina khk., Lasva v. - Ija Daniel < Rosalie Lõhmus, s. 1896 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ku kuu- ja päävävar´otus ol´l, sõs rahvas peläs, et viimnepäiv tulõ.

ERA II 160, 231/2 (42) < Vastseliina khk., Misso v., Ritsiku k., Lõhmuse t. - Ija Daniel < Rosalie Lõhmus, s. 1896 (1937) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku ma lats ol´li, sõs üteldi virmaliisi, et põhi palas. Tuu tähend külmä. Ku risti' ol´liva taiva pääl, sõs üteldi, et sõda saa. Ma näi kah inne sõta juuni taivan. Üldi, et virmalisõ' vihtlõsõ.

ERA II 160, 437 (8) < Vastseliina khk., Loosi v., Loosi as., Siidra t. < Vastseliina khk., Orava v. - Ija Daniel < Jakop Lipp, s. 1857 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Inne tüüd üldi õks, et oh Issand Jummal avita!

ERA II 160, 449 (5) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ku viimäne sannast vällä tulõ, sõs tege risti sanna ussõ pääle ja ütles: "Jummal, essä jää jälilõ ja astu esi asõmalõ."

ERA II 160, 482 (6) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vastseliina as. - Ija Daniel < Katri Pilt, s. 1864 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Haldjas üteldäs noid vannuhalvu kah.

ERA II 160, 482 (9) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vastseliina as. - Ija Daniel < Katri Pilt, s. 1864 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Viilehm - tuu om hirv. (Teised nimetused võõrad).

ERA II 160, 553 (34) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. < Vastseliina khk., Morosuu-Tsäpsi k. - Ija Daniel < Jakob Kalder, s. 1868 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Päiv lätt jumalihe - tuu tähendäs, et päiv lätt luuja - lätt är jumala mano mäki taadõ. Jummal eläs õks mäki takan.

H II 3, 566 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku taivasikk mekotas, sis um hüä aig uota, rahvas umma rõõmsa, a ku kirgotas ikku muodu, saa inemisil pallo ikku.

H II 3, 566 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kiä linähändläist edimält maa pääl näge, tuol saava tuo ajastaga lühkü lina, kiä katusõ pääl näge, tuol saava pika a mää, kiä aga saibah, tuol keskmätsotseh, kiä kivi pääl näge, tuol saava kõva ja hüä.

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kedä hütt pett, tuo jääs suvõ rõnnalta, nakas väega köhimä, nigu hütt esiki.

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku taivasikk pett, sis nakat haisma, jälehehe.

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku kurg ärr pett, sis palotat hinne ärr.

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku sisask pett, sis palotat uma rõiva ärr.

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Keda tedõr pett, toolo saava tedre tähe suu pääle

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku siugu inne Jüripäivä mõtsah näet ja ärr rehit, sis and Jummal ütesä süüd pattu andis, a ku last rehkmäldä ärr minnä, sis pandas ütesä pattu pääle.

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Koh kooh kunna umma, sääl um hüä kõlbuline vesi. kohe vette kunn sisse lätt, sinnä võit iks juoma minnä, a kost kunn välä tulõ, säält või ei inäb juvva.

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku sitasitikil edejalgo vaihõl puja umma, sis um tuo keväjä vaija varra tõugu tetä.

H II 3, 567 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888)s Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku kihulasõ õdagide summah umma, sis surbva niigu terri üles alla, sis saa puhas leib sügüse, a ku sõgõlva edesi tagasi, sis saa agananõ leib.

H II 3, 568 (10) < Setu, Vastseliina - H. Prants (1888) - Sisestanud Ell Vahtramäe
Kua suvõ saa valgõ illos hain tuo sügüse saa must, ilotu leib.

H II 3, 568 < Setu, Vastseliina - H. Prants (1888) - Sisestanud Ell Vahtramäe
Kaar oll vanast ülnü, et ku minno nii vasta musta kandu visatasi (kütüsehe tetäsi) ku kesvä tungalperse visatas sis ma panõsi pia perremehele sisnisärgi sälgä. - Vanast ülti: Härg kaara ege, hopõn kaara süö, selle et inämbüsi härgiga künneti.

H II 3, 568 < Setu, Vastseliina - H. Prants (1888) - Sisestanud Ell Vahtramäe
Kapstas oll ülnü, et mul olgu uma tävveline vägi käeh kasuh ku kieteh, sis must saa midä, muido saa ai midägi.

H II 3, 568 < Setu, Vastseliina - H. Prants (1888) - Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku kapsta õnno umma süvvä, muud ei olõ, sis um puol nlgä, a ku kapstit ka inäb olõ õi, sis um jo otsani nälg.

H II 3, 568 < Setu, Vastseliina - H. Prants (1888) - Sisestanud Ell Vahtramäe
Kiä külälisi hüäste vasta võtt ja näid ravitsõs (üteh süö) tuol saava hüä pika lina.

H II 3, 568 < Setu, Vastseliina - H. Prants (1888) - Sisestanud Ell Vahtramäe
Rüä seeh ja mõnikõrra ka tõu seeh kasusõ väikese loomakõsõ nigu seene õnnõ, väega lühkene vars um, otsah villatätre muodu tutukõnõ, sääl umma siemnekese ka seeh, nigu viläpääl, noid iks keetas ja inne põimu, ku nuo umma terri täüs, sis umma rüä ka terävä, a ku nou umma pooliku, sis umma rüä ka kõhna.

H II 3, 569 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888)
Pällün um hüä rohi halli vasta, pälünä liemi andas juvva, siis lätt hall ärr päält.

H II 3, 570 (12) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ku lehm kavva härgiga hullas, jätä äi maaha, sis võetasvana kuu neläpäävä õdagu pararatas kura poolõ päält ratastõ alt, pandas tuo ratta rumm pangi pääle, pangi pandas vana luud, sis sis tetäs tõistõ pangi jüvä juok, säält valõtas läbi rattarummi tuo pangi sisse, koh luud um, pääle tuo pandas rattarumm tõsõ pangi pääle, valõtas jäss sinnä, tuo liem, sis peräh lastas viel kolmadahe pangi, sis andas tuod juoki lehmäle juvva, pandas viel suola ka sisse, mõstas ka päält, sis saa tuost abi.
Kivi keelepessjä lüö iks nii: Sakõt putro:,: vaihõl jäll: võta matti, võta matti.

H II 3, 570 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Miä 14nest punktist üldä um, tuo sai jo edeotsah (lehekülg 1-4) ärr kirotädus, nivõrra ku oll. Siijä panõ viel mõnõ sõna
Lisas.
Nigu Vahtsõlijna rahvas Setokõisiga nu lähemätse piirimehe umma, nii um näide kiel ka piä üte müntä. Selle olõ õi ka pallo vaeht, ku kirä pääl Seto jutu tiet, vai tuod miä Vahtsõlijnah kuulõt. A kõnõlamiseh um kül iks tõnõ tõstõ hott sõnaki ütte muodu umma, a Seto mies vai kabõhine lask iks umma juttu nigu lajembalt vai pehmempä, nigu mõnõ sõnaga taha ai hoodas võtta, pallo huuligi hõlõta. A vett kulle veli, säänest hellü saa ai nu kuigi kirä pääle nii tetä, nigu tiä loohvkahe tulõsi, kuigi anna ai tuod maku hüäste vällä. Üte kotusõ man olt õigõ hädäh, kuis nu olõsi tähti tetä, tuo um ääl, koh j. täht katõ täje vaihõl um, nigu sõnah: vaja (vaija) puja, poja, maja, ajastaig j.n.e. Säält tulõ tuod j. tähte nigu veidikese õnnõ keeleotsaga puta hutta, vällä üldä otsani ei ei tulõhe, a maaha jätta ka iks või ei, i. tähte ka sinnä asõmõlõ hüäste taha ai sündüdä, muudgu lasõ umal j.l olla pääle. - Sis um siih keleh ka hüä tsäuk sõnne Vinne värki, nigu tätä, (isa) kulak, kulõtäma, paalka ja pallo tõisi.

H II 60, 660 () < Vastseliina < Setu khk. - Jaan Sandra (1897). Sisestanud Ave Tupits 2002
Om latsil “soiba=tõbi”, mis tuost tulõvat, kui esä latsõ=sünnitämise aigu, kohegi soiba=mulku, ehk soiba poori pääle kusõs,- sis toolõ olõi parembat kustmist ei opi kui otskõ suurõ=tie silla=alusõ kivve, kost pallu rahvast, ööd kui päiva üle käüü, vaotu neidega edimalt last, peräst panõ sanna=kerese pääle, aja näid viil vereväs, panõ vie=sisse, tie tossu, minkpääl last hupata, ja hoija, hüä tükk aigu, viimäte viel mõsõ lats, tuo viega läbi, ja anna kõigõ perä=kõrd tuod vett juvva,- abi om üte kõrraga käeh.- Ent sedä piät õnnõ vana kuu neläpäävä õdangu tettämä.

H II 60, 660/1 (2) < Vastseliina < Setu khk. - Jaan Sandra (1897). Sisestanud Ave Tupits 2002
Ka “soe=tõbi” om latsõ man üts hirmus viga, kah väikukõnõ suuga hoorikõllõs ja habi, niigu susi mõnt lammast, ehk voonakõist, ja hiidüskelles, hünkelless, nii rängaste et ka rinda saijs suuhõ võtta.- Viga saavat tuost, kui imä rasõkõt=ollõh, kas sutt heidüs, ehk kunagi timä jällgi pääle johus, uma käümä=pääl olõgi aol. Arstmine om: Kütä pikse lüödüiste puijoga sann, ja vihu sääl last, ja pooda[?] jo inne otsitüisi soe=sittu, lämmä vie sisse, nink mõsõ tuoga last. Saavat ka abi.- Ehk kui viel tuo avitaij - kanna last kolm neläpäävä õdagut rist=teie pääle, ja võta ka paar tõisi naisi üteh, nink hagõgõ sii last, niigu määnest suust sutt,- sis ummõhtõ abi soomolda[?] jääij.

H II 60, 661/2 (3) < Vastseliina < Setu khk. - Jaan Sandra (1897). Sisestanud Ave Tupits 2002
Om latsil “siuu=tõbi” mis timä kihäkese kangõs kisk niigu kusk, ja silmäkeisi pahelde püörd,- sis om imä rasõhõh=ollõh siugu hiitünü, ja latsõli ja inne sündümist uia termü[?] mõni kõrd om ka esä süüd. Sis ei olõ parembat api ei arbmist, kui mine latsõga kolmõl neläpäävä õdangul, talo=piiri aija mano, tsusi ja rehi siäl last, niigu siuugu rehitäs, kuna paar tõisi=külä naisi man ollõh küsügu: ”Midäs sa rehit?” “Siugu rehi, siugu rehi!” kosku tõõnõ nobõhehe, ja teku umma tüöd [?] edesi; egal kolmõl neläpääväl ütte viisi. Om tuo arstmine ilma abita, sis ei olõ jall parembat, kui otsku kolm sivvu=pääd ja hannda, panku nuo lämmä vie=sisse, ja mõsku tuo vie=päält last, sis saavat ummõhtõki abi.

H II 60, 662/3 (4) < Vastseliina < Setu khk. - Jaan Sandra (1897). Sisestanud Ave Tupits 2002
Omma latsõl “äijo=kammitsõ” nii et ta ehk küll jo katõ=kolmõ aastaline om, sisgi viel umma jalakõist kohegi panda kõhtaij, ja naa täll kogoni ristetamisi, kaplu lüvveh, all käävä. Sis olõi ülembat ei parembat, kui mingu mõlõmba vanõmba mõtsa, ostku kostki nuor”pühä=tammis” puukõnõ üles, lahasku timä pää korgusõlt ülevält, kooni juurõni lahki, ja kisku säält last ütesä kõrda läbi. Midägi õnnõ, latsõ rõivist ehk mähkmist jätku noa sinnä samma, tammõ lahkõ vaihõlõ. Nii jäävät sinnä ka tuo hädägi. Ehk kui kellelgi säänest tammõkõist lähkoh olõji' - sis käügu ta kolm nelapäävä õdagut ristteie pääl, nink rogogu, ütesa kõrda, latsõ jalakõistõ vaihõlõ, tuokirvõga, kellele sepp ütesä risti jo teteh, pääle om tennü. (Näil om sändsit kirvit).
Ka avitavat mõni kõrd tuo, kui musta taku kammitsõga, ka latsõ jalakõsõ kammitsahe pandas, nink nii sama sugutsõ kirvega, kolm neläpäävä õdagut, õijo=kammitsit raotas, kuna sääl mantõõsõ naase küsümä piävä: “Midäs sa raot?” “Kamistsit, kamitsit, õijo=kamitsit tao!” Tõõsõ jall kotõ=keske, kui ütest suust vasta: “Ku sa raot, sis rao niigu raotus soa!” Neide ega üte arbmise perrä läävät lats sedämaid käümä.

H II 60, 663/4 (5) < Vastseliina < Setu khk. - Jaan Sandra (1897). Sisestanud Ave Tupits 2002
Kui latsõl “vaivaja” om, sis ei olõ parembat kui tedä ütsä kuhä=pesä soibaga[?] vaota, midä inne kohegi ristteie pääle voiju[?] kokko kandu. Ka avitas jo mõni=kõrd tou, kui last kolm neläpäävä õdagut aija=tuki alt kisut, ega kõrd, vuori=ütesa. Saavat abi.

H II 61, 632 (III. 2) < Vastseliina < Setu khk - Jaan Sandra (1898). Sisestanud Ave Tupits 2002
2) Kui latsil hiire jälilt leibä laset süvvä, sis ei nakka näil ilmaski hamba valutama.

H II 62, 347 (1) < Vastseliina < Setu - Jaan Sandra (1899) Sisestas Ave Tupits 2002
Koh om arstimine, sääl piäp iks hädä olema. Ja mis sugune?
Mitme sugune. Kui ütel latsel jala all, kui naadi, nõrga omma, nii et ta kuigi näide pääle hinnäst toeta ei või, enge koinksti ja kerrä kisk, sis onna täll “äijo=kammitse”, keda õige usinalt parandada tulep. Lats vijäs kolmel nelapääva õdangul lauda läve pääle, nink pandas sääl musta täku kammitsaga kammitsahe, ja naatas tse=ravvaga ragama, kuna paar naisi kes kolmandal (ragojal) man omma, küsüse: “Midas sa raot?” Vastus ragaja puol õige kärmäs: “Kammitsit, kammitsit, äijo=kammitsit!” Nii arstideh kaovat nõrkus ja jovvetu olek latse jalust, ja ta lät varsti käüma.

H II 62, 347/8 (2) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1899) Sisestas Ave Tupits 2002, kontrollis Salle Kajak 2006, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Siutõbi, minkast ütski lats ilma ei jäävat, sest tima kandmise aigu johus iks, kas emä vai ka esa siugu nägema, millest hädä tulep. Kui vanemba ka siugu ei näe, sis võip kuri inemine näide latsele vika tetä, kui ta rehitu siu kohegi puuossa külge ripuma pand, nink sis ummi kurje soovisid sõnuma nakas. Ka sis saap nuur ilmakodanik siutõbe, mis timä väikeisi silmäkeisi pahelde pöörap, keeleotsakest vällä toukap nink suurembas saijeh ka latse pääd väristäp ja vaputap. Arstimise omma siih mitmesugutse: pandas rehitu siug vii sisse, mõstas "siu päält" last, ehk sautedas teda siu kiiga ja tubakuga, vai pestas last selle kepiga, minda siugu om rehitu jne. Abi saavat ütele ütest, tõõsele tõõsest arstimise kombest.

H II 62, 348/9 (3) < Vastseliina khk. < Setu - Jaan Sandra (1899) Sisestas Ave Tupits 2002, kontrollis Salle Kajak 2006, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Tsirgutõbi om ka üts hirmus haigus, mida väetikene jo õige varakult, elohommongul kandma piäp. Seda vika om harvakult ütel ehk tõõsel latsel. Viga saap säält, kui imä käüma pääl olleh mõnt tsirgu äkilist üleslendamist heidüp, sis saap latsele tsirgutõbi nink väetikesel saiska käe ja jala lajah kui lendava tsirgu siiva, mida mändsedegi mähüstega latse ligi ei jovva harjotada, ei kasvatada. Siih astku arstimine ette. Lats jätetas mähkmist vallale, viias kolmel nelapääva õdangul laudaläve pääle nink vaotas sääl pihlapuu laastoga latse "siiva" mant, kuna paar man olevid naisi kõrvalt ragoja käest niisamate küsüse, kui kammitse ragojagi käest. ["Mida sa raot?" Vastus ragoja puul õige kärmäs: "Kammitsit, kammitsit, äio-kammitsit!"] Saavat abi.

H II 62, 349 (4) < Vastseliina < Setu - Jaan Sandra (1899) Sisestas Ave Tupits 2002
“Pini=tõbi” saap latsele, kui imä käümä pääl olleh kunagi jalaga penile lööp. Latsel om see tõbi hirmus kanda. Ta om üöd ja päiva rahutu, ja kuijos perä puolt peenikeses kui varras, nii et sinnä muud perrä ei jää, kui luu ja nahk. Arstimine om ka siih mitme sugune: vihutas pini hannaga, kolm nelapäävä õdangut, ehk pandas lats leeva=mähe ala, nink lastas säält pinil üle karelda - ja tõbi kaovat kui tinatuhka.

H II 62, 349/50 (5) < Vastseliina < Setu - Jaan Sandra (1899). Sisestanud Ave Tupits 2002
“Soe=tõbi” saap latsele, kui imä sutt heidüs, ehk ka soe=hagemist vai undamist kuuld, käüma pääl oleki aigu. Latsel om suukene alati ammule, ja ta habi niigu susi säält ja täält raivid, ehk ka rinda, nink ei saa sukugi süvvä, ent om sisgi alati suureh näläh. Arstimine mitme sugune: otsitas soe jälgi päält lumme, ehk suvitsel ajal muta, mida vie sisse pandas, nink tuoga lat mõstas. Ehk kui tuo ei avita, sis otsitas soe=karvu, nink sautedas last sellega, ja saavat abi.

H II 62, 350 (6) < Vastseliina < Setu - Jaan Sandra (1899) Sisestas Ave Tupits 2002
“Tsea=tõbi” om latsil üts ränk haigus, mis paljo elos iäs rinnust ragisema teep. Viga saap latsele säält, kui imä ettekaemada kombel tsika jalaga lööp ehk tõukap, ja sest saava latse rindu “tsea=harjase” midä kõgi mõistlik imä umale latsele vias ei jätä. Lats vijas targa arstjaga sanna, kes sääl kuumah lõuneh last seebi= ja maarja laga[?] mõsep, nink viel mitme muu sala tarkuse teel “tsea=harjase” latse rinnust vällä võtap.

H II 62, 350/1 (7) < Vastseliina khk. < Setu - Jaan Sandra (1899) Sisestas Ave Tupits 2002
“Kaehtuse=tõbi”, mida ka “silmämises” kutsutas. Seda vika kandva latse ja vana, nink ka noore elaja, kui noa ennegi musta verelise, kurja silmalise inemise kottole saava. Seda vika arstitas ega üte man esi viisi. Nimelt kui ta üte võikese latse umas ohvris om võtnu, sis pühitas tare puhtas, nink pandas ask läve ieh palama, ja säetas luud pääle. Lats pandas luvva pääle, ja lastas tälle asusavvu asu=savvu läbi luvva,- nink kaehtuse tõbi om kadonu. Nii omma viel mitme kümne sugutse inemiste ja elajide arstimise, kaehtuse tõbe vasta, ka Setude seah, mis osalt Eesti omadega üte käüvä, millest ma vistist jo kirjutanu ole.
Ka omma näil viel niisamate “kanatõbe” ja “kidsi=tõbe”, nink neide arstimise kombe, mida naa viel parhillaki ummi laste man löudva, nink neid mitmet viisi arsva, mis piatselt selle sama saarnatse omma, kui Eesti rahva arstimiseki.
Ma jätä näid meelega kirjotamata, sest et mõni jõgo näist nii ropp ja jälm om, et hitmus mõtelda. Saagu sest küll. - Ütle ennegi lühidält: Seturahval om ega sammu pääl, mis naa umah eluh astva, olgu meeste= ehk naisterahvas, soa sugutse vanausu pruugi ja kombe, millega naa kui võrguga, üle ja ümbre kinni omma mähitü. Sisgi om neide pruugi ja kombede kätte soamine rasse, sest et noa võõre silmi iest sedä õige häste varjata püüdvä.

H II 62, 352 (9) < Vastseliina khk. < Setu - Jaan Sandra (1899) Sisestas Ave Tupits 2002
Last ei pia ütsgi naane linikele, rätilda, ehk muu pää kattela imetada. Kui sannah muud pähä ei ole aigu panna, is pane paljas vihtgi pää pääle. Tuost olevat suur patt, kui katmada pääga seda teet.

H II 63, 978 (3) < Vastseliinakhk., Setu - Jaan Sandra (1901) Sisestas Ave Tupits 2002
Mügra veri olõvat kõigõ ülemb ja kallip rohi, heitumiste ja koolõskõllõmise hada arstimises.

H II 63, 986/9 (13) < Vastseliina < Se - Jaan Sandra (1900) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Õhi = haud.
Etkoh üteh suurõh küläh olnu muurahva, üts õhi=haud, kohe kõõ külä pernaistõ puolt ütte ja tõist ülejäänüisi palakõisi, edimält niisaatõ, proostalt sisse visati. Havvah näksi suurõ' pikä', kahru ohtja ja vägevä nõgõsõ kasuma, kohe egapäävi õks väke pääle valõti ja kallati. Peräst poolõ tekk ega pernaane niigu säädüses, et "vanalõ" kaks uma osa kätte anti. Keedeti kõkkõ edimäne "uutsõ=pudõr" (rüä jahudest, uutse ajal), sis pidi ega pernaane õks edimädse kulbi tävve - niigu mändsele soolamaitsjale - õhi=hauda, "vanalõ" viimä. Tapõdi Annõ=päävä utt', ehk Mihkli-pääva oonäs, - õks pidi edimäne palakõnõ "vanalõ" visatama. Nii tettibega uutsõ vilä ja uutsõ lihaga. Suurõ külä päält korju õks ni-pallo kokko, et õhi=haud, kunagi ütest vai tõõsõst värskist palast tühi olõ-õs.
Keväjädsel aol kanneti üle külä, ega pernaase puolt värskit võidu ja edimäst kohopiima õhi=hauda.
Õhihaud oll kest küllä, üte perremehe kest aida, kohe egakõrd suvel läbi vilä uma tie=rada mano käve, ja talvõl lumega ka tierada, niigu ainuma külä kaovierde, ütte viisi alalõ oll.
Pühä Jaani üöl panti egakõrd Jaanituli pika valta otsa kest õhi=hauda palama, ja kaugõlt ümbre aija vilä aeti kõik kari, lehmä, lamba, tseä, ja hobõsõgi, ümbre Jaani=õhi=tulõ. Egal vähämbäl kui suurõmbal loomal pidi midägi ravva=poolist õks kaalah olõma, kas mõni vikahti nõna, tsirbi kands, puol hobõsõ rauda - ehk ütte vai tõist, miä kelgi kätte räbähtü vai sai.
Noorõmba pidi' karrja ütesä vuori ümbre tulõ tandsutama, kuna vanõmba mehe' ja naase', kell väiku latsõ üsäh, õhi=havvast kavvõmballõ tettü tulõ=veereh istõ, piestli', ja kõõ sugumatsi jutusit lei; ütest ja tõõsõst pühä Jaani üö johtumisest, mis sis ja sis olnu.
Oll kõik külä kari, viimätse kui neläjalalise loomani, uma ütesa vuori ümbre õhi=tulõ arr käunu, sis aeti eläjä umma paika, ja üts ütine külä praasnik pühä Jaani tulõ veerehn alõs pääle. Sinna oll kokko kannõt, liha, võidu, kohopiimä - kõik sakõ' säägi - missõst, egäst ütest jaost, kõkkõ edimäne pala, õhi=hauda "vanalõ" visati, tõõnõ tullõ pilluti, kolmas, külä pinele anti. Sis viel naati esi süöma. - Ja nii tetti egal Jaani üöl.
Peräst johtu et vanamies, kell rohkõp latsi olõ-õs kui üts ainukõnõ tütär, hinele väümehe võtt, kink aija jao pääl ka õhi=haud oll. Väümies sai sääne kõrk ja suurõline, usust=huolmata, pappõ ja tundjide, tarku pilkaja inemine. Vott, tuo naas ka õhi=havva peräst hüvvä aija maad halahama, paljud pidämä, mis hulk maad siäl niisama tühält sais, kohe viel uma tubli tieradagi mano piät olõma.
Tuo, vana julgõ, süäkäs mies läts ja kuts kah papi, ja tahtsõ mitmõ saa aastaga vahnulist õhu=hauda arr häötä. Papp tull kah. Kõik külä rahvakõnõ, viimätseni inemiseni, ja hulk rahvast ka tõisist lähembist külist oll kokko tulnu, kaema ja kullõma, mis kuulsa õhi havva man sünnüs. A vanamehe väümies, uma naasega pidi', papi käsu pääle varetsah, niigu vangih istma, aknõ', paja' ja ussõ', pidi' kõrda pite kinni olõma. Nii ka vanamil uma naasega.
Kui papp pühä risti=ja pühi raamatidega õhi=havvalõ tull, siäl pöhendama ja lugõma alost naada, tull õhi=havvast, niigu määne tulõ vaal vällä, ja helü tulõ seest küsse: "Kohes tie minno mõtlõt aija?" "Võrtsjärve, Võrtsjärve!" kostõ papp. Helü tulõ seest ütel: "Siäl om eski jo' hulka ieh." Papp ütel: "Sis mine Veisjärve!" Helü kostõ: "Laskõ mull inne latsgi arr imetä!"
Papp uot kõrrakõsõ aigu, kooni arvata lats arr saa imetedus - sis alost pöhendämist ja lugõmist pääle. - Julgõ väümies künd jo tõõsõl pääväl adraga õhi=havva kinni - hätä sittagi.
Vili oll egakõrd õhi=havva kottal ni' hüüä, et maalõ oll pant, muud midägi ei'. -

H II 69, 415/6 (l0) < Vastseliina, Misso v. - Jaan Sandra (1902). Sisestanud Ave Tupits 2002
Kui kellelgi om lats arr kaehtõt, sis ei olõ ülembat ruuht olõmaki: kaksõ olõ katusõst mõni määnü olõ=otsakõnõ, moro päält, koh pallo käüijt om, võta mõni hainakõnõ, tarõ läve alt mõni lapp maad, seka kõik kokko, vala vesi pääle, lasõ arr soistudä - tuust vedelikust muni zilk - abi kõrraga käeh. Ehk kui tuu viil es piäs avitama võta vana viha= ja luvva kondsu kokko, kurna säält (läbi) paljas Jumala vesi läbi - ja tuust piät ummõhtõgi abi saama. (Kästäs kõigõ peräkõrd viil läbi jõhvitsõ sõgla kurnada.)

H II 70, 260 (5) < Vastseliina < Setu - Jaan Sandra (1904). Sisestanud Ave Tupits 2002
Kui kiäki rieditsel pääväl haigõs jääs, tuost om pelädä et ta ka arr koolõs.

H II 70, 261 (8) < Vastseliina < Setu - Jaan Sandra (1904). Sisestanud Ave Tupits 2002
Edimätsel suvõl tohe-ei latsõlõ vihma pääle laskõ satta, sis saava latsõlõ tedre tähe näo pääle. Ka ei piä sändsile tedre munnõ süvvä antama, saavat sama sugunõ viga näo pääle.

H II 70, 594/5 (9) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Järvemäe k. - Jaan Sandra < Hindrik Pant (1904). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
213. Mõisnikud vahetavad sulase ja peni.
"Ütele mõisnikulõ tul'l tõõnõ külälisess, köh pääle üte ja tõõsõ jutuajamise jahi pääle minti. Mõisnikil, kia kavvõdõst tõõsõ poolõ kos'tõlõ ol'l tulnu, on ka üts tukõv teendri üteh, kes tedä jo katstõiskümme aastakka oränu ol'l. Tukõv noormees ol'l mõistlik püssaga ümbrekäändleja, kes uma esändä meelehüäs jahi pääl kävvüh kunagi pauku korvalõ lasõ-õs. Kui mõisniki-paar jahi pääle läts, siss kitt üts umma sulast, tõõnõ pinni. Sulanõ lasõ-õs pauku ilma asända, pini lasõ-õs üttegi jänest es ka rebast inäp ilma minnä, kui ta tedä õnnõ näk'k. Ol'l päiv otsa jahi pääl arr käüt, nätti, et mõlõmbide kitus õigõ om. Kotoh naati jahisaagi üle liiku jooma ja sulasõ-pini vaeldamise kaupa tegemä. Joodi ja prassiti pääle poolõ öö veel, kooni vaeldamise kaup kinnitedus sai: sulanõ pini asõmõllõ, pini sulasõ asõmõllõ; üts hind mõlõmbil.
Määnes targa ja virga pini elo vahtsõ perremehe man sai, toost teedäi midägi. A sulasõ elo tõõsõ herrä man ol'l pal'lo sitõmb; kogonist niivõrra vilets ja halv, et ta uma mõistmada perremehe mant arr pagõsi. Lugu, millest siin om jutustõdu, sündü küll Vinnemaal. Siält pagõsi mees arr ja sai siia Vastseliina kihkunda, Misso valda, Kurepulli külakeste ütele eesti näiolõ kodomehess. Edimält olnu mees siäl sulasõss. Et poiss tark ja illos ol'l, mieldü ta tütrikullõ; et ta tukõv töömees, siss ka ta vanõmbilõ, nii et tä - ehk küll rahvusõ poolõst vinne mees ja pagõhõja - peris Misso valla talo perremehess sai. Mehe nimi ol'l Ivvan Needo, kink sõimunimess rahvas tedä (hariliku pruugi perrä) "Kimba Ivvan" kuts. Neide ritu kir'otaja näk'k poisikõsõ-põlvõh timä poiga Hindrik Needot, kes ka üts tugõva kundiga mees ol'l ja kedä siinne rahvas lühkült "Pulli Kimbass" kuts. Parhilla elase toosama kotusõ pääl Pulli Kimba pojapoja; timä poig - üts ainukõnõ - kooli noorõhna arr. Poig, kui pojapoja, omma jo vanõmbide tugõva kundi kaotanu. Hindrik Needo tõõnõ naane elas veel parhillaki Pulli Kimba taloh.