Võnnu pärimus

Muinasjutud

Võnnu muinasjutud olid elavast pärimusest 19. sajandil või 20. sajandi alguses kadumas. Rõuge kihelkonnast on kirja pandud kõiki muinasjutu liike.

Tagasi esilehele

E 23475/23476 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vendade kiusamine
Korra surnud üks rikas ja ahne peremees ära. Oma poegadele jätnud ta tõisele sauna, tõisele maja. Vennad aga pole mitte nii rahu olnud, vaid tõine tahtnud maja ja sauna, tõine sauna- ja majaperemees olla. Viimaks läinud tülisse, kaevanud kohtusse. Sauna peremehel pole aga mitte raha olnud kohtus käia, aga üks kord näidatud vaesele unes, et rikka venna tare läve all on rahakatel.
Läinud kohe otsma. Kui ta sääl just parajide kaevas, siis tulli rikas mees välja kaema, et kes sääl mügistap. Näinud, et vaene vend kaevab sääl. Läinud ruttu tuppa, võtnud püssi, et vaest venda maha laske, aga kui ta suure rutuga tulli, siis lõi ta uksepiida vasta püssi ära, nõnda et see lahti läks ja peremehe ära tappis. Saunavend, kes aga pauku kuulis, pani koju poole jooksma nagu tal jalad järel andsid. Perast sai ta maja enesele.

E 23554/23556 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Hindrek Rootslane (1896) Mt. 752. Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jeesuse teod.
Kui Kristus veel maa pääl kõndis, siis ollid nad Peetrusega kahekeisi kõndimas ja ühe korra läinud nad ühe peresse öömajale, sääl olnud rehi ülevan ja kui peremees homigu rehele tulli, siis tullid ka Jeesus Peetrusega peremehele appi reht peksma. Ajasid koerad tuast välja ja teinud pahma seks. Nüüd tõmmanud Peetrus tikuga (või kust ta see tule saanud on mulle teadmata) üles ja pistnud kaerte sisse. Peremees, kes seda näinud, arvanud kohe, et nad panevad tare põlema ja ta löönud Jeesusele.
Kui tuli suures läinud, siis hüüdnud Peetrus: "Laurits, ära lao otsale mine!" ja tuli jäänud kohe vähemaks. Ollid kaerad ära põlenud, siis olnud terad ise hunikus, õled ise ja haganad ise hunikus. Peremees naernud iseeneses: "Nüüd on mul rehepeksmine hoobis mänguasi!"
Kui Jeesus Peetrusega ära läinud, siis hakanud peremees ise ka nõnda reht peksma, pannud tule vilja sisse ja ise vahtinud, et see aga lao otsale ei läheks. Tuli läinud aga suureks ja mees hüüdnud: "Laurits, ära lae otsale mine!" Aga Laurits ei pannud sest tähelegi, vaid läinud lao pääle ja tare põlenud maani maha. Siis tulnud mehel meelde, et ta Jeesusele oli löönud.
Jutustanud Vastse-Kuustest Hindrek Rootslane.

E 21797/801 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve k. - Jaan Rootslane < Voldemar Goldberg (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Surmaingel
Kord sündinud ühel läsjalnaesel, kelle mees paari päeva eest ära olli surnud, kaksikud lapsed. Sääl andnud jumal surmainglile käsu lapse ema ära kutsuda. Ingel läinud ema juure ja ütelnud: "Mina pean sind siit ilmast ära viima." Sääl aga hakanud laste ema surmainglid haledaste paluma, et see teda elama jätaks. Ingli meel läinud haledaks ja jätnud naese elama. Läinud jumala juurde, ütelnud: "Selle naesel olli kaks veiked lapsukest ja ta palus teda elama jäta ning nende lapsukeste perast tegin ma ka seda."
Selle pääle ütelnud jumal: "Kas sina tahad targem olla kui mina. Mina ise tean kõik, mis taeva all elab ja maa sees on. Arvad sina, et ma seda ei teadnud. Tule minu järele, ma näitan sulle veel varjul olevaid asju, mis sina veel ei tea, ehk sa küll ise saladuseriigis elad." Siis viinud Jumal teda ühte suurde orgu, kellel suured kaljuseinad olid. Ühe kalju pääle koputanud jumal sõrmega ja kaljusein avanud ennast. Nad saanud ühte kaljukoopasse. Keset koopa olnud suur kivi, selle pääle koputanud jumal sõrmega ja kivi lõhkenud lõhki ning selle sees olnud kaks veiked ussi. "Vaata," ütelnud jumal, "kas need ussikesed on minul teeda, siis ei peaks mina neid lapsukesi teedma. Selleperast, et sina minu käsku ei täitnud, pead sina selle trahviks kolmeks aastaks ametist lahti olema, pead kusakile rahva sekka minema, seni kui sinule andeks saab antud, siis võid jälle oma ametisse astuda."
Surmaingel elanud (läinud) nüüd ühe mõisherra juure ja aidanud selle teendrid töö juures. Mõisnik pidanud teda aga väga halvaste üleval, süia antud väga sandiste.
Kord sõitnud ta kutsariga ühes linna. Tee ääres ühe kõrtsi juures kakelnud kaks joodikut. Neid nähes hakanud ingel haledasti nutma, kuna tõised kõik päältvaatajad, keda suur hulk olnud, naersid. Sõitnud nad tükk maad edasi, sääl näinud nad sandi tee ääres kivi pääl istuvat ja andeid paluvat. Seda nähes hakanud ingel naerma, kuna tõised inimesed haledusega päält vaadanud. Linna jõudes tulnud neile surnuvanker vastu. Seda nähes õhkanud ingel, ütelnud: "Tõine on ametis ja mina olen lahti."
Kui nad linnas asjad ära olid õiendanud ja kodu sõitnud, jäänud kutsar mõtesse, mis tõine naernud. Küsinud ingli käest: "Mis sina nutsid, kui joodikud kaklesid, kuna tõised naersid?" - "Rumalad inimesed naervad, minu meel läks selle haledaks, sest jumala ingel seisis mõõgaga nende selja taga, oleks kumbki neist taplejist jumala nime mäletanud, oleks selle võit olnud ja taplus oleks otsas olnud, et nad aga vandusivad edasi ja kurat irvitades naeris, hakkas ingel nutma ja seda nutsin mina ka. Kui naersin sandi, see sündis selleperast, et selle kivi all hulka raha oli, kus sant istus, aga ta ei teadnud seda. Kui mina ohkasin, kui surnu vastu tuli, et tõine minu asemel tööd tegi, kuna mina sellepärast, et ma jumala vastu eksisin, ametist lahti sain lastud." - "Aga kes sina siis õieti oled?" küsind kutsar, kes tänani veel ei teadnud, kes võeras oli. "Mina olen surmaingel," vastanud ingel.
Kutsar läinud herrale ka asjalugu kuulutama. See käskinud inglid enese ette kutsuda, aga see olnud kui tinatuhka kadunud. Kolm aastat olnud täis ja ingel oli ära vana ametisse läinud. Kutsar läinud ja kaevanud kivi alt raha välja, olnud põhjatu hulk, saanud rikkamaks kui herra. Herra kahjatsenud nüüd ka, et ingli vastu pole hea olnud, aga see olnud hilja. See tulnud nüüd pea ja viinud herra ära.

E 21804/9 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Herra hobuseks
Ühes mõisas olnud väga kuri herra, iga päev lasknud ta talupoegi peksa. Kord mõtelnud ta terved vallarahvast laske läbi peksa ja kutsunud selle toore mängu päältvaatajateks hulga tõisi tooreid mõisnikusid. Lasknud suure peksmise tulbakesed mõisaõue üles sääda ja kõigile vallarahvale kõva käsu anda mõisa tulla. Hirmuga mõtelnud rahvas eentuleva päeva pääle ja nimetatud päeva hommikul kubisenud mõisaõue pääline inimestest. Imestuse ja hirmuga oodanud rahvas, miksperast peksmine kohe pääle ei hakka.
Aga korraga tulnud sõnum rahva, et kes tahab, võib kodu, et kes ka tahab, võib mõisapoistele abiks surnu matuse valmistamise abiks jääda, sest herra öösel oli ära surnud. Nüüd tõmbanud rahvas kergemalt hinge. Herra olnud surnud ja jäänudki surnuks nagu viimaks kuulda olnud, istunud herra surnukeha juures suur must kass, kes urisedes tuapoisile vastu vahtinud, kui see herrad üles ajama läinud.
Herra maetud maha ja rahvas lootnud noore herra poolt parembad põlve. Olnud esiotsa ka, aga mõne aja perast läinud niisama tigedaks kui vana herragi. Kui ta ühel päeval jälle ühte meest koledaste peksa oli lasknud, ütelnud see kodu minnes: "Ennem teenin ma vanasarvikud kui herrad!" Sääl tulnud tema juure üks halli habemega vanamees ja ütelnud: "Külamees, tule minule paariks päevaks tööle." Mees küsinud, millal tarvis oleks minna. Kui vanamees kohe ütelnud tarvis olevad, läinud ta kohe ühes. Vanamees läinud ühe suure kivi juure ja löönud selle jalaga külge, kohe tulnud üks uks nähtavale, kust nad sisse läinud. Jõud peagi ühte suurde ruumi, sääl antud mehele toredaste süia ja kästud siis puhkama heita, mida mees ka teinud ja maganud õige mehise peatäie. Kui ta üles tulnud, antud temale jälle ilusaste korraperast süia ja kästud siis tööle minna. Kui mees küsinud: "Kus ma õieti olen?" vastanud eilane vanamees: "Sa oled põrgus ja tööks tuleb sul põrgu parandamise tarvis tammepakkusid vedada." Ja kohe toodud mehele üks hall hobune pakkude vedamise tarvis. Nüüd ütelnud vanamees: "Kui sa hobusega tööd teed, võid mujale kõiki paika lüia, kuid aga mitte pähe. Kas jäie meelde?" küsinud vanamees. - "Jäi küll."
Mees läinud metsa ja pandnud koorma pääle ja tulnud kodu poole tulema, aga tee pääl väsinud hobune ära, mees kompsinud hobusel kõik kohad läbi, aga see pole sellegiperast edasi läinud. Kui mehe süda õieti täis läinud, ärgitanud ta viimaks ka hobusele pähe, aga oh imetust ja ehmatust, mis nüüd mehel olnud, sest hobusest saanud korraga nende vana surnud mõisaherra. "Kulla mees," hakanud herra kõnelema, "nagu sa nüüd isegi näed, olen mina oma ülekohtuse elu perast, mis mina maa pääl tegin, põrgus vaevata ning pean veuloomaks olema. Seeperast ütlen ma sulle, anna minule andeks, mis ma sinule maa pääl tegin. Ja kui sina siit ära lähed, maksetakse sinule rohkeste. Sind viiakse varakambrisse, kus raha ja lehepragi ja -purukastid seisavad, aga ära sina raha võtku, sest see muutub maa pääl prügiks, vaid võta puru, see saab maa pääl rahaks."
Selle pääle andnud herra tema kätte ühe tammekoore tüki ja ütelnud: "Seda vii minu poja kätte, et tema oma elu parandaks. Pane minule ka vähem koorma pääle. Ärgita nüüd minule jälle päha, siis saan mina hobuseks tagasi."
Mees teinud nii nagu herra õpetanud, vedanud pareja jau pakkusid ära ning võtnud teenistusest lahti.
Kui palka hakatud maksma, lastudki oma käega palk võtta. Mees võtnud mõlemaid: lehepuru kui ka raha, et olgu petja siis kumb on. Vanamees ütelnud küll: "Mis sina tast purust võtad?" ja saatnud mehe maa pääle, aga kohe maa pääle jõudes muutnud lehed ennast kullaks, aga raha ennast jälle lehepuruks.
Läinud mõisaherra ette tammekoort viima, see aga olnud ennast kirjaks muutnud. Herra kärgatanud kohe: "Kus, koer, ennast kaks nädalid peitsid?" Nüüd alles saanud ta teeda, et ta kaks nädalad ära oli olnud, kuna mehe oma teeda kõigest kaks päeva oli läinud. Herra tahtnud meest kohe vemmeldama hakata, aga kui mees kirja kätte andnud ja herra seda läbi lugenud, olnud see ehmatanud nagu surnud ja ütelnud: "Ära räägi kellegile sest, mis oled näinud. Teed sina seda, siis kingin mina sinule talukoha." Mees lubanud ning saanud talukoha ja päälegi olnud tal põrgust saani raha suur hulk. Aga küllap mees seda juhtumist ikka kellegile om kõnelenud, sest ega muidu seda meie kõrvu ei oleks kostnud. Aga herra saanud sest saadik nii hääst, et ta tervel maal kõige parem oli olnud. Ots.

E 23004/23006 < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont ja rehepapp
Mõisa rehepapp kütnud ahju, väljas voolanud vihma maha nagu oavarrest. Vanapagan olnud ka hulkumise pääl, saanud aga märjaks ja sammunud mõisarehe poole. Rehepapp võtnud teda õige lahkeste vastu, annud istme ahju kõrva, ise sirutanud pikali maha ja jutt läinud nii mis sorab.
Vanapagan kaebanud rehepapile, et tal kuri naine olla ja kuskil tükis talle perra ei andvat. "Noh, siis oled sa püksid naise jalga andnud," ütles rehepapp, "need katsu õige rutusti ära kisku, siis on võit sinu käen."
Vanapagan leidnud nõu hea olevat ja teinud ka rehepapile head teha, juhatanud teda rabasoo põllu pääle, kus üks suur kivihunik olnud. Säält käskinud natukese mulda ära kratsi ja siis seda teed pitti, mis säält nähtavale tuleb, edasi minna - "Ja küll sa siis sääl isegi oppust saad."
Kui vanapagan ära olli läinud, siis võttis ka rehepapp labida õlale ja sammus nimetud paika, pildus paar sülda mulda päält ära ja juba paistis talle suur kiviuulits vasta, seda pitti läks ta nüüd edasi kunni ühe uhke maja juure jõudis. Julge sammmuga astus ta sinna sisse, säält leidis ta ühe jahumati, veekruusi ja sületäie puid. Et rehepapil ka õige söögiisu olnud, hakkanud ta kohe sööki keetma. Korraga, kui rehepapp suud söögist puhtaks teinud, kuulnud ta väljaspoolt ukse taga sammusid ligemale tulevat. Kohe peitnud ta ennast ahju taha ära. Uks tehtud lahti ja neli meest, verevin rõivin, astunud sisse. Nad pannud ühe puusärgi põrandale maha, jälle läinud toojad ära ja rehepapp julgenud ka ahju tagast välja tulla. Ta tõstnud puusargi kaane ülesse ja üks vanaherra tõusnud sääl istukile. Rehepapp pakkunud talle ka oma keedetud sööki. Herra tänanud rehepappi selle eest ja jutustanud nüüd omma 300saja aastalist vangipõlve puusärgi sees. Ta tänanud rehepappi tema ärapäästmise eest ja käskinud sel tõiste tuppa minna, kus üks must kass magavat, seda käskis härra ühe paelaga rehepapil üle puua, sest kui see üles piaks tulema, sis on kõik paha, ja raha, mis sealt leida olli, seda kolme jakku jagada: ühte kirikule, ühte vaesile ja ühte enesele. Siia tuppa tagasi ei luba ta rehepapil aga iialgi enam tulla. Rehepapp tegi kõik nõnda, kuida kästi, poos kassi üles, jagas raha ära ja läks sis kõike kolme jakku ühes võttes jälle tultud teed tagasi. Ta andis igaühele oma jau kätte ja elas kunni surmani välja õnnelikult.

ERA II 240, 643 (60) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kord läinud üks vaene tüdruk sauna. Tal ei olnud õieti midagi süüagi. Seal ilmunud tema ette üks inimene ja andnud talle raha palju ning tüdruk saanud taevasse. Sellest juhtumusest sai ka teada üks rikka tütre ema. Ka see saatnud oma tütre sauna. Tema ette tulnud ka mees, kuid ajanud saunast tüdruku välja. Tüdruk jäänud kord-korralt vaesemaks. Rikas ärgu tahtku enam rikkamaks.