Võnnu pärimus

Rahvaastronoomia

E 22480 (4) < Võnnu khk < Varssavi - J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui taevast täht maha langeb, surevat üks inimene ilmas ära.

E 27395/6 (25) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Virmaliseks käijad
Korra toodud ühte talusse rätssep, see maganud sääl esimese öö ära, kuulnud aga kesköö aegu üht kolinad. Ta pole sest suuremad midagi rahu saanud. Teise öö tahtnud ta näha, kes niisugust kolinad teeb. Ta vaadanud kasuka ääre alt välja, näinud et peremehel kimp piirge seljas ja ta võtnud ühest kausist putru. Tõusnud ka teine imekiirusega lendu, läinud lõhnaaugust välja ja kadunud vaataja silmist. Kohe olnud ka rätsepal nõu kausist katsuda. Sidunud aga vöö otsa pajasanga külge, kartnud et ehk muidu tõuseb lendu nagu peremeeski ja mine tea, kuhu ilma otsa lendab.
Kui ta aga kausist olli katsunud, tõusis ta kohe lendu, tõmbas paja keeva veega müüri seest välja ja lendas kohe kaugele põhja poole. Kui ta sinna olli saanud, kus taevaalune kiigesugust valgustustest täidetud olli, sääl puutus ta mõne teise külge oma veekatlaga, läinud ka vett katlast maha. See aga ei teinud kellegile kurja kurja, ehk ta küll nii sama keev olli kui siis, kui rätsep temaga sõitu algas.
Seesugune sõit kestnud aga veidikese aega, siis hakand sõitjaid vähemaks jääma kunni ka meie katlaga mees jälle kodu tulnud. Katal läinud jälle iseenesest müüri sisse ja see öösene sõit olnud ka rätsepal teada nüüd.
Jaan Sikka suust.

E 22790 (3) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Siis olevat hea lina külimine, kui võrguga maa kaetud on ja kuud taevas pole.

E 22792 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei olevat mitte hea kartulit teha, sest siis kasvavad nad kärnased.

E 28360/4 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Loomine
Vanaisa oli kalevid ju ära loonud, et ta nende tarkust tarvitada võis. Kalevite nõul ja abil loonud vanataat ka maailma. Maailm olnud aga pime ja selleperast käskind vanataat omal alamal Ilmarinel üht valguseandjat ülesse seadida. See võtnud siis ühe tükki kulda, tagunud selle ümarguseks, ajand taivatules selle punaseks ja pandnud siis selle võlvile särama. See olnud aga nii säetud, et ta ülesse ja alla käinud. Kui ta alla läinud, võtnud Hämarik õrnalt säraja päikese ja pandnud ta magama. Nüüd olnud aga jällegi ilm kõik pime. Vanataat käskind Ilmarisel ka öösiseid valguse andjaid teha. Ilmarine tagunud ka hulka hõbenaelu ja löönud võlvi sisse, naelte hiilgavad pead aga säranud ilusaste ja need andnud ööse valgust.
Perast seda loonud vanataat ka inimese maa pääle elama, ta loonud selle pühaks ja vagaks ning säädinud teda valitsema üle kiige maailma. Hoolsaks ja virgaks oli vanataat inimese loonud. Inimene aga ei hoidnud mitte ennast ikka valvamisel, vaid ööse, kui ta maganud, tulnud hunt metsast härja juure ja murdnud selle ära. Vanataat, kes seda näinud, löönud taivavõlvisse ühe heleda naela, mis härga tähendanud, tumeda naela löönud ta sinna kõrva, kes hunt olnud. Nüüd saanud Inimene vanataadi käest oma hooletuse perast nuhelda.
Nüüd hakand inimene ikka enam ja enam hooletumaks minema, suured kurjadteud ja pahandused tulnud loomade keskel ette, inimene isegi hakand pattu armastama ja teinud seda, mis vanataadi meelest mitte hea ei olnud. Et nüüd kurjus nii jõudsaste kasvanud, siis andnud vanataat kurjuse asemeks põrgu. Et kurjus nii jõudsal viisil siginud, siis kaotanud maailm ka oma ilusa halja koore ära ja must jäänud perra. Kalevid, kes enne tihti maa pääl käisid, läinud siit ära. Kurjus ja õelus asunud ikka enam ja enam maa pääle. Paradiislik elu, mida inimene algmises elas, olli hoopis ära kadunud. Ainus rõõm olli neil veel sest, et paradiisivärat veel lahti seisnud. Vanaõelus, kes seda näinud, tahtnud paradiisiväratit ära varastada ja ühte suurde soosse matta. Ta rakendanud sellepärast ka hobuse vankri ette ja võtnud kaks poissi ligi ja läinud siis paradiisiväratit ära viima. Kui ta sõitnud, läinud hobusel jalg vastu kivi, see komastanud ja kukkunud rataste aisa pääle, aisad olnud aga peenikesed ja see läinud katki. Nüüd olnud mehike õige hädas, saatnud poisid metsast uut aisa tooma. Vanataat, kes maganud, kuulnud seda kära, see tõusnud ülesse ja näinud vanaõela tööd, et see paradiisiväratit ära tahtnud viia. Ta toonud siis paradiisi maa päält ära taivasse. Selle sündmuse mälestuseks löönud ta vankri kuju võlvisse ja vanamehe, kaks poissi ja paradiisiväratid. Nii näed sa taivavõlvil veel praegugi vankert, vankri aisasi, vanameest, poisse ja paradiisivärajit.
Õelus ja kurjus kasvanud päev-päevalt suuremaks, kaibed tõusnud ju vanataadi ette, et kurjus häädust ära häävitavat ja oma võrkusi välja panevat. Nüüd tahtnud vanataat kurjusele piiri panda. Ta lasknud omal targal sepal Ilmarinel ühe pilli teha, mis 12 häält andnud ja lasknud siis hulga tuliseid noola teha, mis tulise vankri pääl edasi veeti. Nüüd valitsenud ta kaks venda, Kõo ja Pikri, andnud siis Kõo kätte pilli, Pikrile aga andnud ta noolide ambumise ametiks.
Kui nüüd vanaõelus jälle maad pitte ümber luusimas olli, siis hakand Kõo pilli puhkuma ja Pikker ambunud tuliseid noola õelusele kaela. See jooksnud kõik ilma läbi, Pikker ei jäänud ka tal kannult. Viimaks siis hüpand merde, vees aga kustusid Pikri nooled ära ja sääl sai õelus puhata. Mööda ilma jookstes teinud õelus hirmsad jäljed maa pääle. Et need ära kaoks, käskind vanataat ilmaneitsil Ilmataril vett sõeluda nende jälgede pääle. Ilmatar täitnud ka vanataadi käsku, aga kui ta ju nii mõndagi kõrda neid sopaseid jälgi uhtunud, puudunud viimaks vesi.
Nüüd käskind vanataat jälle Ilmatarel üht kangast kududa, mis kangaste kangas pidi olema. Seda tõmbas vanataat ise võlvile laiali ja säädas tal otsad meresse,jõesse võui järvesse, kust see nüüd vett ülesse tõmbas.
Õelusel polnud nüüd enam head elu. Iga päev, kui ta liikuma hakkas, olli kohe Kõo Pikriga platsis. Ta kaubelnud nüüd omale ühe sulase. Ööse pidanud sulane töös olema ja päeva olnud ta prii. Kaubalepingu juures andnud sulane aga lepingu kirjutada kolm tilka verd, sellega müünud ta ka oma hinge ära.
Korra käskind Vanaõelus sulasel Kõo pilli ära varastada, lubanud siis talle hinge jälle tagasi anda. Sulane olnud ka selle kaubaga rahu ja kui Kõo maganud, läinud õelus sulasega pillivargile. Vanaõelus sirutanud omad koivad hästi välja ja sulane roninud tema pea otsa. Olnud ka just taivani ja säält roninud sulane taivase, kus Kõo maganud. Sulane võtnud Kõo pea alt pilli ära ja tulnud jälle tagasi. Nüüd ei saanud Kõo Pikriga enam nii hästi õelust taga ajada, kui see luusimas käis. Ei teadnud ka Kõo ega Pikker, kuhu pill jäänud olli. Üks tark, kes Kõo ja Pikri asja teadis, saatnud aga ühe linnuga sõna, et õelus pilli ära varastanud. Õelusel olnud aga selle üle nii hea meel, et ta sulase priiks lasknud ja ühe suure pidu valmistanud, kuhu ta kõik omad seltsilised ja muud kutsunud. Kõo, see teinud enese ka poisikeses ja läinud sinna pidule. Kui pidulised kõik koos olnud, siis lasknud vanaõelus selle pilli seitsme luku takast välja tuua ja käskind pidulisil seda puhkuda. Pidulised katsunud kõik korrast, aga keegi ei saanud healt välja teha. Viimaks tulnud katsumise kord ka Kõo kätte, see pandud pilli suu pääle ja puhkunud nii, et kõik uimaselt maha langenud, ise aga tulnud ta pilliga ära kodusse.
Nüüd olnud õelusel jälle pahad päevad, Pikker kiusanud teda nii päiva kui ööse taga, rahu ei saanud ta mujal kui vees või mõnedes urgastes.
Kui Pikker mõne maja olli põlema pandnud, siis tohitud seda kistutada, sest sinna majja olli õelus läinud. Pikker lõi õelust ja ühtlasi pandis ka maja põlema, et ta sinna koguni ära põleks. Pikrist põlema löödud maja ei jõutudki kistutada, sest et ta äkitselt väga laialt põlema läks. Et pikker majast eem,ale hoiaks, siis palutud järgmist palvet:
"Tuli Pikker, andi anname, härja saadame!
Tuli Pikker, saada pilve, kõrgen soode!
Tuli Pikker, hoia tulda, soola vette!
Kange Pikker, hoia nooli põllukülvist!
Kange Pikker, hoia nooli põllukünnist ja -külvist,
koduhärjast ja lammast, majast ja puudest!"

E 28364/5 (2) < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taivatähtede sündimisest arvab mõni. Kui õeluse läbi maailm kõik ära saanud patustada, siis olnud vanataadi meel nii hale, et ta igast asjast, nii elavast loomast kui ka kõige vähemast taimest ühe tähenduse taeva külge teinud, mida ta tähtedeks nimetas. Mälestuseks jäänud sest endisest õnneajast nüüd tähed igaveste taeva külge.
Vanataat olnud kange lehepillli puhkuja. Üks kord istunud ta pilverünka pääl ja ajanud jälle üht lustilist lugu, tema pillipuhkumise pääle tulnud hommikust ja õdangust, lõunest ja põhjast kuulajid kokku. Kuulajate seas olnud küll kahejalgseid ja neljajalgseid ja kuue- ja veel rohkemategi jalgadega elukaid. Kõik, kes vanataadi mängu kuulama tulnud, need ehitanud ja uhkustanud nii üliväga, et mõnel olnud kuusepulgad päha tõmmatud, mõnel jälle lõhkised kingad jalga aetud ja mõnel kaseoks selga võetud.
Taivas olnud sel ajal nii madalas, et need loomad, kel kuusepulgad pähe ollid pandud, nendega kõik taeva auka täis sorkinud. Teised, kel lõhkised kingad jalas, need jälle maa sisse nii sügavad augud teinud, kust vesi välja purskanud. Need, kel kaseoksad seljas ollid, need peksnud sellega veepisaraid vanaletaadile riiete pääle. See pole seda tahtnud, vaid ta tõstnud taeva kõrgele ülesse. Augud jäänud aga ikka taivale sisse ja läbi nende paistnud vanataadi tubade seinad. Maa sisse pistud augud jäänudki vett välja ajama ja need jäänud meile allikiks. Kaseoksad jäänud aga neile loomele igaveste selja külge kinni, niisama ka neile teistele, kes augud taeva sisse pistnud, jäänud ka need pähe, lõhkised kingad jäänud ka neile jalga, kes need jalga pandnud.

E 28365 < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanataat korjanud enesel puulehta koti sisse, et õhtu magama minnes pehmed lehed hea pää ala panda. Seda korjamist näinud aga vanaõelus. See arvanud, et ei tea, mis vanataat lehtedega tegema hakkab, tarvis järele luurata. Õhtu, kui vanataat magama heitnud, läinud õelus sinna ja varastanud koti lehtiga ära, tahtnud koti sisse vaadata, missuguseks lehed läinud, vaadanudki sinna. Seeni tõusnud aga vanataat ülesse ja leidnud koti kadunud olevat, hakanud kohe varast taga ajama. Õelus, kes vanataati näinud, pistnud ja jooksu, unustanud aga kotisuu lahti, säält pudenenud kõik lehed taivast pitte laiali. Vanataat see jooksnud ka nii ruttu taga, et oma higirätiku ära kautanud. Õelus, kes tühjast kotist midagi kasu ei saanud, visanud selle maha. Nüüd saanud neist puulehist taivasse tähed, vanataadi higirätist saanud päiv ja sest kotist saanud kuu.

E 28366 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal aastal olla 33 ööd, mil inimise õnnetähed ja õnneteed näha olevat. Neil öösetel kuulutanud siis tähetargad ja vanemad inimesed õnne ette.
Sündimise täht olnud igal inimesel ikka õhtupool, see saanud üles otsitud ja siis olnud teisi õnnetähti kerge ülesse leida. Niisugused õnne seletamise õhtud ja ööd olnud ikka tähtpäevade ööd. Minu kõige küsimiste ja nõudmise pääle, et missugustel tähtpäeva õhtudel niisugust asja ette võeti, kosteti mulle, et vähema tähtsusega ööd olla 14. okt., 2. nov., 21. dets. ja veel muidki olla. Aga neil öödel, kel õige suur tähendus, ei teadnud keegi mulle ütelda, vaid kosteti : "Mine va Karja Leenu poole, küll see teab."
"Kus pool see Karja Leenu om," pärisin ma.
"Eks ta Räpinal ei ole. Kui tahad minna, siis pead ka viina sellele viima!" Seesuguse vastuse sain ma jälle.
Karja Leenu jäi mul küll veel teretamata, nagu kuulda, olla teine suur tähetark.

E 28374 (a) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorkuu sai loodud, siis jäeti kõik töö seisma ja iga mees hõikab teda kiige enne nätten:
Tere, tere, noorkuu,
mina noores, sina vanas,
minu silma selgeks,
sul segatseks,
mina kirbu kergeks,
sina rauda raskeks saa!"

ERA II 35, 349 (30) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Taivas om:
Sõgel, Kuut' ja Vankritähe'.

ERA II 35, 354/5 (44) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas Aili Vähi 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Kui virmalise vehklese - tähendäs alvu ilme.

ERA II 35, 405 (3) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. - Richard Viidebaum < Miina Liping, 72 a. (1931) Sisestas Kristi Kaber 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Vikakaar 'vikerkaar'

ERA II 55, 527 (6) < Ridala khk., Võnnu v., Rummu k., Kiviristi t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Likk, 74 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Taeva taplus, kui taevas valgus on.

ERA II 55, 405 (44) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Luule Krikmann
Noore kuuga raiuti metsa, kui taheti metsa sigitata. Kui taheti metsi kaotata, siis raiuti vana kuuga ja põhjatuulega.

ERA II 55, 432/3 (83) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Taevatähti:
Sõel. Koidutäht. Koivalgetäht - kui koivalge kustub, siis kaob täht ka ära.
Põhjanael - meremehed sõitvad selle järele. See on üksipäini lageda peal.
Vankritähed. Ta pöörab omikuks persse vasta koitu. Unt murdis ärja ää, taevaisa laskis undi nuka alla; teine on tilluke täht pahemal pool ekke nuka all. Mees on natuke maad kõrval.
Vardatähed: kolm tähte reas, kõverikus, kolm teisipidi, nagu vinkel kõveras.

ERA II 55, 434 (84) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Kui Sõel õhtu koivalge sisse jääb, siis akkab soe kebade tulema.

ERA II 55, 434 (85) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Kui täht jooseb maha, siis pidi tuult ja külma tulema.

ERA II 55, 434 (86) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Kui sabagatäht oli, see tähändas suurt sõda.

ERA II 55, 434 (87) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Eda Pomozi 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Kui taevas punas, siis tuleb tuult ja vihma, paha ilma.

ERA II 55, 435 (89) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Kristi Kaber 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Vikarkaar pidi jooma, vett üles võtma, et tuleb vihma ja santi aega.

ERA II 55, 435/6 (90) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Taevas vahel vehkleb - taeva taplus saab öeldud. Ta on kaht moodi: teinekord näitab suurt külma, teinekord näitab vihma ja sula. Peavad tulepurskavad mäed vee seest lahti saama, siis purtsab sedasi, vihtleb taeva all. Taeva virmalesed. Pidi Lapimaal valgust näidatama sellega.

ERA II 55, 436/7 (92) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Elts ja Ants läind kuud ära tõrvama, peavad praegu olema, praegu on ju kumu näha. Läind ära tõrvama, et öösi ei näita valgust, kes kurja tahtvad teha.

ERA II 55, 437 (93) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Kui kuu seliti on - selged ilmad seliti, külmad ilmad küliti.

ERA II 55, 437 (94) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Kui kuul ringid ümber on, siis tuleb jälle sadu, suured sapid on ees vahest.

ERA II 240, 676 (34) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. < Tartu-Maarja khk., Luunja v. - Erna Aiaste, Võõbste algkooli õpilane < L. Aiaste, 48 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kord muistse hakanud taevast kive maale kukkuma. Kivid täitnud laialdaselt maad ning lõpetanud oma kukkumise alles Kikasteparis, kuna kukkumist alustanud kivid Emajõe äärest Kivi talu juurest, millest talu saanud oma nimetusegi. Nüüdki leiduvat üksikuid kive põllul, mis moodustavad otsese tee Kikasteparri.

ERA II 241, 111 (3) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Kusta Aarik, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Põlva kiriku alla "Muda jõkke" olevat peidetud kiriku kell ja teised kiriku tarbeasjad. See kell olevad sinna lastud Suure Põhjasõja ajal. Kellale olevat jõkkelaskmise ajal pääle pandud nõidus, et seda kella ei saa enne kätte, kui õpetaja vana-aasta öösi jutlust ütleb, siis peab ikkesse panema kuus paari musti härgi ja siis jõepõhja mööda veda. Kell jäävad siis ise konksu taha. Senini aga ei ole leitud veel kuut paari musti härgi ja ei ole ka kella kätte saadud.
Kord oli katsutud küll kolme paari härgadega, kuid asjata, kell jäänud ikkagi kadunuks. Kui halbu ja vihmaseid ilmu tulemas on, kuulduvad jõepõhjast kella undamist.

ERA II 241, 164 (39) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Voore k., Mäemõisa t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Samuel Mark, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kui lumi ja taevas olid punased talve alul, otsustati, et on tulemas suur sõda, ja tulnudki Türgi sõda.

RKM II 31, 72 (61) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestanud Katrin Vallsalu 2001, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui virmalised vehklevad - kurja ilma.

RKM II 31, 135 (35) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kuu on väga sõõri (esimene veerand), see kuu saab palju surnusid.

RKM II 31, 135 (36) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestanud Katrin Vallsalu 2001, kontrollis Mare Kõiva 2005
Virmalised vähkleva - ilm läheb külmale.