Võnnu pärimus

Loitsud ehk nõidussõnad

E 17247 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < R. Spaal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõia surm
Ükskord elanud üks mees, keda tõised nõiaks hüüdsivad. Ükskord läinud terve K. valla rahvas kirikusse ja nõid läinud ka. Kui kerik välja tulnud ja kõik kodu poole ruttasid, siis võtnud see nõid ühe sivvu ja pannud ta enesele mütsi pääle. Rahvas, kes seda nägid, imetlesid väga niisuguse töö üle. Aga rahva seas olli ka üks tark mees, kes teadis, et kuida niisugusel mehel seda tööd taltsitada, ja ta hüüdis, et siug, kus sul silmad, kus sul kõrvad. Ja kohe lõi siug ümbre nõia näu ja nõelas teda nõnda, et see ära suri.

E 17261 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust last ära nõiutu arvati olevat, siis minti sauna ja tehti viht sellesama veega märjaks, kelle sees laps olli, ja siis vihuti, kusjuures ka siis need sõnad loeti, et
sop-sop-sortsi solgitud soone pääle,
vihalehes nõiast nähtud veere pääle,
Uku tehku terveks teda,
nõial endal tulgu häda.

E 13511/13513 (5) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Piimavargusest
Ennemuiste käinud sortsilased karja man piima vargil, aga mitte inimese näul, vaid kord tuulispasa, kord konna näul. Ükskord tulnud suur tuulispask karja sekka. Karjusel oli aga nelja silmaga koer (s.o taksi seltsi koeral on pruunid silmakolmud, siis kutsutas neid - nelja silmaga). See hakanud koledaste haukuma. Karjane, kellele see asi juba tuttav oli, arvas, et jälle mõni piimavaras platsis on. Lugenud mõned sortsisõnad, mis varguse vastu tarvilikud olivad ja seda võimatuks tegi. Selle pääle hakanud tuulis koledasti keerlema ja kadunud viimaks põesa sisse ära. Koerad kiskunud hammastega paju, tükid taga, karjus ise torkinud suure pussnoaga, kuni tuulispää suure vingumisega lendu tõusnud.
Tüki aja järele läinud üks tuttav nõiamoor selle taluperemehe juure, kelle peralt see kari oli ja kaebanud, et karjus teda koertega ässitanud ja nugadega torkinud oli. Näidanud ka riideid, mis tõeste lõhki kistud ja verised olivad. Peremees saatis nõiamoori minema ja lubas asjalugu järele kuulata.
Kui karjus koju tuli, nõudis ta asja järele. Karjus seletas asja ära ja andis peremehele nõu öösel lauta valvama minna, selle mõttega, et sortsimoor öösel vargile tuleb.
Läkski peremees öösel lauta ja võtnud karjusse ka üten. Karjus tegi pihlakatse kepi otsa tervakas, mis ta üten võtnud, kuna peremehel latriga tuli siilu all oli karjase soovi järele. Viimane käskinud tuld nii kaua varjul hoida kuni mõni lehm või õhvakene mõnda iseäralikku häält saaks tegema. Peagi hakkas üks lehm inimsema. Peremees võttis tule siilu alt välja ja nägivad, et üks suur kärnkonn lehma nisa imes; tuld nähes aga põgeneda püüdis. Karjus aga torganud pihlakase kepi kärnkonnale selja sisse, mille pääle hulk piima konnal seest välja jooksis, kuna konn ise koleda krooksukmisega ära kadus. Tõisel päeval oli vana nõiamoor ära surnud. Sest päevast saadik hakanud lehmad sääl külas rohkesti piima anma.

E 53 < Võnnu khk. - E. Körber (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sai noor kuu loodus, sis jäi kõik töö seisma ning egamees hõigas teda kiige esmalt nätten, ninda:
"Tere, tere, noorkuu! Mina noores! Sina vanas!"
"Mino silma selges! Sino silma segatses!"
"Mina kirbu kerkes! Sina rauda rasses!"
Kui kevade kiike esmalt pikse müristamist kuuldi, sis tapp peremees üte härja, kuts omatsid kiik kokko ja pidi sis perantulevad palvust, mis Urvaste õpetaja Rootsi ajal üte Erastvere mehe käest om kuulnu ja kirja pandnu: "Voda pikken, Herja anname, palvus, "katte sõrga kah, kündi nink külvi perast, et õlgi vask "Terrä kuld, tõuka muije musta pilve, suure soo kõrgen kondo, Laia Lahne pääle, Simmase ilma mesi tõhk. Meile kündjale külvjale, Püha pikken, hoia meie põldo, hüva õlgi alan, nink hüva pää otsan, nink hüva teri sissen."

E 17229/30 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra surnud üks väga rikas ja ahne peremees ära. Surmatunnil ütelnud te veel, et kõik mino raha pandke minoga ühes hauda. Kui ta surnud oli, siis tullid kõik tema sugulased pärandust jagama. Vanem poeg, kes nüüd isa suhvli võtit kandis, läks kõrtsi juure viina tooma. Tee pääl, kui ta tagasi tulli, siis tulli isa vastu ja võttis poja kõrist kinni ja ütles, et kas sa tegid nõnda, kuida ma sul käskisin, et pandke ka raha kõik ühes minoga hauda, aga sa pole mitte pandnud.
Nüüd hakkas poeg paluma ja lubas talle kõik hauda perra viia. Kui ta koju sai, siis saatis ta kohe ühe mehe targa järele, ise aga hakkas sugulastega sööma. Kohe hakkas vana mees ahju päält prahti ja kiva ja mis ta aga kätte sai söögi sisse pilduma ja ise aga sõnas ühtelugu, et üks tuhat mino jaoks ja üks tuhat mino jaoks ja see kostis nõnda kavva, kuni tark sinna jõudis. See võttis seitse kaseraago ja tegi neile igale ühele kolm risti pääle, viskas, siis vanamehe haua pääle ja sõnas arusaamata sõnu ja sestsaani ei käinud vanamees kodu.

E 17230/2 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra surnud üks vanamoor ära, keda rahvas kange nõia arvasid olema. Peran surma hakkas ta kodu käima. Kord tulli ta karjalauta, kord hobusetalli, kord elumajasse.
Ühekorra tulnud ta jälle hobusetalli, sulane aga olli talli pääle magama läinud ja kui ta kolinat kuulis, siis läks ta kohe sinna talliukse juure, toppis võtmeaugu kinni pihlakase pulgaga ja kui ta talli sisse läks, siis olli vanamoor sääl. Nüüd võttis sulane toobripuu ja hakkas sellega vanamoori vemmeldama ja kui ta ju küllalt teda olli peksnud, siis pandis ta talliukse jälle kinni, läks heitis jälle magama. Ja kui hommiku pererahvas talli juure tullid ja vanamoori sääl nägid, siis vemmeldeti teda õige mehe moodi ja kui küll arvati olevat, siis võeti vanalmooril tukast kinni, viidi kabelisse ja kästi hauda minna. Ei aidanud enam muu nõu, kui pidi käsku täitma. Vaevalt olli ta hauda saanud, kui sulane kolm korda haua pääle pahema jala kannaga lõi ja kusjuures ta ise sõnas, et seisa sa siin igaveste. Ja sest ajast pole vanamoori enam keegi näinud.

E 17233/4 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tükid
Tonneri aita käinud tulihänd juba mitu korda vilja viimas. Ükskord läinud Tonner ise vahtima, et kes see niisugune varas on, kes vilja ära viis, ilma et koergi ei haugu. Tule pannud ta vaka alla ja ise istunud siis vagusi pääle ja oodanud, et kas tuleb keegi vilja viima. Natukese aja perast kuulnud ta, kuida keegi läbi võtmeaugu sisse tulnud ja just rukkisalve. Kohe võtnud ta vaka tule päält ära ja näinud nüüd, et üks poisikene seisnud keset rukkisalve ja suur siidine kott olnud tal käes. Kohe võtnud Tonner tal tukast kinni ja hakanud teda peksma, kusjuures ta ise nõnda luges, et üits ja kaits, üits ja kaits, üits ja kaits jne. Poisikene aga palus, et ütle kolm, ütle kolm, ütle kolm. Viimaks ütles Tonner kolm ja kohe kadus poiss kõige kotiga ja sestsaani ei kadunud enam vilja Tonneri aidast.

E 17237 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaljalaul
Meie kali hapnema,
külanaised taplema,
mehed mütsita mürama,
naised tanuta trallama.
Kes maits maha sadas,
kes joose, joobnus jääse.
Kõike tehku meie kali,
mis siin ilmas võimalik,
pulmalisil kasulik
(pidulisil kasulik).

E 16903/4 (1) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk
Puuki seisma panda
Kui pisuhänd nähtavale tulla, sis lõika pahema jala pastla ristpael katki ja sõnu ise sääljuures: "Saadan, jää seisma nagu Kristus risti pääl seisis!"
Kohe pidavat puuk seisma jääma, kui tal koorem säljas on.

E 16904 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva usu järele võivat käsni seeläbi ära kautada. Mine põhjapoolse tua otsa taha kuuvalgel öösel, lase kuul käsnase koha pääle paista ja sõnu ise sääljuures:
"Kuuvalge, päevavalge,
Käsnäküla põleb."

E 23554/23556 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Hindrek Rootslane (1896) Mt. 752. Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jeesuse teod.
Kui Kristus veel maa pääl kõndis, siis ollid nad Peetrusega kahekeisi kõndimas ja ühe korra läinud nad ühe peresse öömajale, sääl olnud rehi ülevan ja kui peremees homigu rehele tulli, siis tullid ka Jeesus Peetrusega peremehele appi reht peksma. Ajasid koerad tuast välja ja teinud pahma seks. Nüüd tõmmanud Peetrus tikuga (või kust ta see tule saanud on mulle teadmata) üles ja pistnud kaerte sisse. Peremees, kes seda näinud, arvanud kohe, et nad panevad tare põlema ja ta löönud Jeesusele.
Kui tuli suures läinud, siis hüüdnud Peetrus: "Laurits, ära lao otsale mine!" ja tuli jäänud kohe vähemaks. Ollid kaerad ära põlenud, siis olnud terad ise hunikus, õled ise ja haganad ise hunikus. Peremees naernud iseeneses: "Nüüd on mul rehepeksmine hoobis mänguasi!"
Kui Jeesus Peetrusega ära läinud, siis hakanud peremees ise ka nõnda reht peksma, pannud tule vilja sisse ja ise vahtinud, et see aga lao otsale ei läheks. Tuli läinud aga suureks ja mees hüüdnud: "Laurits, ära lae otsale mine!" Aga Laurits ei pannud sest tähelegi, vaid läinud lao pääle ja tare põlenud maani maha. Siis tulnud mehel meelde, et ta Jeesusele oli löönud.
Jutustanud Vastse-Kuustest Hindrek Rootslane.

E 23577/23578 (51) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmapiim venis, siis olli keeki puugi sitta laudaläve ala toonud ja nüüd olli tarvis puugisita toojad kätte saada ja see sündis sedaviisi. Kaks pihlakat said kodu toodud ja siis oherdiga mulk teise sisse soohitedud ja siis teine pihlakapunn teisele selle augu sisse löödud. Nüüd sai see tükk tuhakoldesse visatud ja pahema jala kontsaga kolm korda pääle löödud, kusjuures sai üteldud: "Verise, higise ja tulise kuradi nimel!" ja veel järele siunatud: "Homme ole sa, põrglasenägu, siin!" Nüüd pidi see inimene teisel päeval sinna tulema. Siis olli ka mõni asi, mis ta otsma tulli, aga seda ei tohitud talle anda, sest muidu ei saand midagi abi.

E 23579 (55) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevadel sai põld ka ära õnnistatud, mis nii sedaviisi sündis: "Üks veeämber veega, kuhu igast vilja seltsist natukese sai sisse raputatud ja siis iga nurme pääle ühe saunavihaga seda vett raputatud, kusjuures kolm kord sõnati: "Isa, pojuke! Isa, pojuke!"

E 23581 (66) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Arstiti ka saunas, enamiste vihaga. Kui mõni paise või koeranael ihu külge ajab, siis saunas löödi kiige eesmalt kolm kord jalatalla ala või kontsa ala, kusjuures veel sõnati: "Rohi välja, rohi välja!" jne.
Perast aga löödi jälle kolm selle haige pääle.

E 23581 (67) < Võnnu khk. - J. Peeter Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui laps ära nõiutu arvati olevat, siis vihuti ka seda saunas, kusjuures jälle lausuti: "Sopp, sopp, soone pääle, vihalehes nõiutu veere pääle."

E 23582/23583 (71) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendvad, seda tehtud ka neljapäeva õhtu, kuid ainult üks ainus õhtu. Pääks võetud selle teha suur nõel ja taha pandud talle kivi või tükk tina. Kolm kord visatud teda üle pahema õla, öeldes: "Sünni liide, linnukene, tõuse taadi tondikene! Käi üle maa, mere, käi läbi tule ja vee!"
Nüüd pidi lendva ennast lihaks ümber muutma ja ka oma peremehe sõna pääle igasse kohta minema, kus see aga soovis. Terav ots käinud tal eel- ja jäme ots, see olnud tagapool.

E 23595/23596 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kullakoobas
Ühe korra mänginud lapsed ühe kengo pääl. Üks herra tulnud sinna ja hakanud ka nendega ühes mängima. Herra olnud aga hea osav mängija, võitnud lapsed kõik ära ja löönud kepiga vastu maad. Kohe olnud kõik mägi tuld täis ja üks laps hakanud Issameie palvet lugema. Kohe kadunud herra säält ära. Ta olli nägemata tulnud ja nägemata ka ära läinud. Lapsed ei julgenud enam sinna mängima tulla.
Ja üks sääl elaja vanamees teinud sinna mäe sisse enesele keldri. Keldrisse pannud ta kõiksugu kraami.
Ühe öö läinud ta välja ja näinud enese keldri kohal tule põlemas, ta läinud sinna vaatama, kes sääl tuld teep. Kui vanamees sinna ligidale olli saanud, siis nägi ta sääl, et vanapagan raha kuiuvad. Kohe peitis vanamees ennast ära ja vahtis salaja, kuhu vanapagan raha paneb.
Kuke ajal siis hakkas vanapagan raha oma koopase matma, mis mehe koopaga kõrvu olli. Kui vanapagan ära olli oma töid toimendanud, siis aevastas ta üks kord õige tugevaste ja kadus ära. Mees läks nüüd kullakoopa juure ja hakkas otsima, aga ta ei leidnud mitte midagi. Mees mõtles järgi, kas vanapoiss midagi kavalust või nõidust ei pruukinud. Mehel tulli nüüd meele, et vanapagan aevastanud, mees ka aevastanud ja kohe tulli kuld välja ja seda olli sada vakka, mees sai põhjatu rikkaks. Kui ta kolm aastat nii olli elanud, siis poos ta ennast ära.

E 27405 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui perenaisel vasikas lauta sündis, siis läks perenaine ja toppis selle[le] heinu ja jooki suhu, ise aga sõnus: "Suure lõõriga sööma ja laia lõõriga jooma." Selle pääle pidi hästi hea sööja ja jooja see vasikas olema.

E 27907/27909 (2) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Eduard Rootslane (1896). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees ja naene kodukäijaks
Ennevanaste elanud üks mees ja naene, olnud aga teistel iga päev alalõpmata tüli ja riid. Tulnud ka viimaks nende eluse muudatus - mees surnud ära, mille üle naesel suur rõõm olnud. Kohe matnud ta mehe maha ilma kirstuta ja ilma ristita, ütelnud ise hauda kinni ajades: "Võid minu perast siin kas seitse aastad mädaneda."
Pääle mehe surma olnud naesel õige rahulik elu. Saanud aga seitse aastad mehe matusest mööda, jäänud naene hirmus kartlikuks. Korraga kuulnud ta ühel ööl tua lae pääl suurt müra ja kola, nüüd aimanud naene, et see mitte keegi muu ei olnud, kui mees, kes tema üteluse järele seitsme aasta perast välja tulnud kodukäijaks.
Tõisel ööl olnud müra palju suurem kui esimasel ööl ja kestnud rohkem aega, kadunud aga tüki aja perast ommeti ära. Kolmandal ööl tulnud kodukäija naese sängi juure ja andnud käes oleva verise hobuse jalaga naesele pähe, see olnudki valmis.
Tõisel päeval maetud naene ära ja nende majasse asunud uued elanikud. Läinud päeva kolm naese matusest mööda, kui nüüd mees naesega sinna mõlemad kodu käima hakanud. Teinud kõik tükid ära, lõhkunud majariistu, söönud parembad söögikraami nahka, aga alati lõpmata kurja. Aga see, kes nende majase elama asunud, olnud üks julge mees, ütelnud: "Tulgu teid või sada korraga, küll ma häävitan!"
Tõisel ööl, kui ta juba kodukäijate kisa õue pääl kuulis, läinud ta neile kadakapuust malgaga vastu. Andnud neile sellega mööda külgi, pähe ja kuhu trehvanud, mõlemile tublisti. Sest ajast saadik pole nad enam tulnud ja mees elanud rahulikku elu.
Eduard Rootslase suust Võnnust.

E 22790 (2) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmal piim venivat, sis võivat sedaviisi arstida: lüpsa piima lusika sisse ja tõsta lehma saba üles ja viska saba alla, ise ütle: "Seh, söö oma jagu ära."

E 28258/9 (4) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitse Moosest ja kunstimees
Kord olnud ühes kõrtsus kunstimees, kes kõiksugu koledaid tükka teinud, torganud enesel keelest naela läbi ja lõiganud teistel inimestel peasid otsast ära. Viimati hakanud ussidega tükka tegema, lasknud nendel ümbre oma keerleda, hakanud siis ise, üks suur uss ümbre pea, rahva käest raha korjama. Selle vahe sees tulnud külakoolmeister sinna, sellel olnud Seitsme Moosese raamatud. Ka selle käest küsinud kunstimees raha, aga see pole andnud.
Selle üle saanud kunstimees pahaseks ja ütelnud: "Vaadake, kui ihnus ta on, habegi on temal raha täis, aga kopikat ei raatsi ta anda." Võtnud selle pääle koolmeistril habemest kinni ja raputanud ning kõlinal jooksnud hulk kopikrahasid selle habemest välja, mille üle rahvas naerma hakand.
See pahandanud koolmeistrit, see ütelnud mõne arusaamata sõna ja pää pääl olev uss visanud nüid kunstimehele kaela, tahtnud teist ära käkistada. See märganud nüüd asjalugu ja hakanud koolmeistrit paluma. See lugenud jälle mõne sõna. Uss visanud enese maha. Nüüd ütelnud koolmeister: "Teine kord sa enam ära mehega mängima tulgu!" Lugenud siis veel mõned sõnad ja kunstimehe asjat tõusnud lendu ja lendanud ära ja see ise ka litsunud minekit, et rahva naeru ja vägevama käest pääseda.

E 28360/4 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Loomine
Vanaisa oli kalevid ju ära loonud, et ta nende tarkust tarvitada võis. Kalevite nõul ja abil loonud vanataat ka maailma. Maailm olnud aga pime ja selleperast käskind vanataat omal alamal Ilmarinel üht valguseandjat ülesse seadida. See võtnud siis ühe tükki kulda, tagunud selle ümarguseks, ajand taivatules selle punaseks ja pandnud siis selle võlvile särama. See olnud aga nii säetud, et ta ülesse ja alla käinud. Kui ta alla läinud, võtnud Hämarik õrnalt säraja päikese ja pandnud ta magama. Nüüd olnud aga jällegi ilm kõik pime. Vanataat käskind Ilmarisel ka öösiseid valguse andjaid teha. Ilmarine tagunud ka hulka hõbenaelu ja löönud võlvi sisse, naelte hiilgavad pead aga säranud ilusaste ja need andnud ööse valgust.
Perast seda loonud vanataat ka inimese maa pääle elama, ta loonud selle pühaks ja vagaks ning säädinud teda valitsema üle kiige maailma. Hoolsaks ja virgaks oli vanataat inimese loonud. Inimene aga ei hoidnud mitte ennast ikka valvamisel, vaid ööse, kui ta maganud, tulnud hunt metsast härja juure ja murdnud selle ära. Vanataat, kes seda näinud, löönud taivavõlvisse ühe heleda naela, mis härga tähendanud, tumeda naela löönud ta sinna kõrva, kes hunt olnud. Nüüd saanud Inimene vanataadi käest oma hooletuse perast nuhelda.
Nüüd hakand inimene ikka enam ja enam hooletumaks minema, suured kurjadteud ja pahandused tulnud loomade keskel ette, inimene isegi hakand pattu armastama ja teinud seda, mis vanataadi meelest mitte hea ei olnud. Et nüüd kurjus nii jõudsaste kasvanud, siis andnud vanataat kurjuse asemeks põrgu. Et kurjus nii jõudsal viisil siginud, siis kaotanud maailm ka oma ilusa halja koore ära ja must jäänud perra. Kalevid, kes enne tihti maa pääl käisid, läinud siit ära. Kurjus ja õelus asunud ikka enam ja enam maa pääle. Paradiislik elu, mida inimene algmises elas, olli hoopis ära kadunud. Ainus rõõm olli neil veel sest, et paradiisivärat veel lahti seisnud. Vanaõelus, kes seda näinud, tahtnud paradiisiväratit ära varastada ja ühte suurde soosse matta. Ta rakendanud sellepärast ka hobuse vankri ette ja võtnud kaks poissi ligi ja läinud siis paradiisiväratit ära viima. Kui ta sõitnud, läinud hobusel jalg vastu kivi, see komastanud ja kukkunud rataste aisa pääle, aisad olnud aga peenikesed ja see läinud katki. Nüüd olnud mehike õige hädas, saatnud poisid metsast uut aisa tooma. Vanataat, kes maganud, kuulnud seda kära, see tõusnud ülesse ja näinud vanaõela tööd, et see paradiisiväratit ära tahtnud viia. Ta toonud siis paradiisi maa päält ära taivasse. Selle sündmuse mälestuseks löönud ta vankri kuju võlvisse ja vanamehe, kaks poissi ja paradiisiväratid. Nii näed sa taivavõlvil veel praegugi vankert, vankri aisasi, vanameest, poisse ja paradiisivärajit.
Õelus ja kurjus kasvanud päev-päevalt suuremaks, kaibed tõusnud ju vanataadi ette, et kurjus häädust ära häävitavat ja oma võrkusi välja panevat. Nüüd tahtnud vanataat kurjusele piiri panda. Ta lasknud omal targal sepal Ilmarinel ühe pilli teha, mis 12 häält andnud ja lasknud siis hulga tuliseid noola teha, mis tulise vankri pääl edasi veeti. Nüüd valitsenud ta kaks venda, Kõo ja Pikri, andnud siis Kõo kätte pilli, Pikrile aga andnud ta noolide ambumise ametiks.
Kui nüüd vanaõelus jälle maad pitte ümber luusimas olli, siis hakand Kõo pilli puhkuma ja Pikker ambunud tuliseid noola õelusele kaela. See jooksnud kõik ilma läbi, Pikker ei jäänud ka tal kannult. Viimaks siis hüpand merde, vees aga kustusid Pikri nooled ära ja sääl sai õelus puhata. Mööda ilma jookstes teinud õelus hirmsad jäljed maa pääle. Et need ära kaoks, käskind vanataat ilmaneitsil Ilmataril vett sõeluda nende jälgede pääle. Ilmatar täitnud ka vanataadi käsku, aga kui ta ju nii mõndagi kõrda neid sopaseid jälgi uhtunud, puudunud viimaks vesi.
Nüüd käskind vanataat jälle Ilmatarel üht kangast kududa, mis kangaste kangas pidi olema. Seda tõmbas vanataat ise võlvile laiali ja säädas tal otsad meresse,jõesse võui järvesse, kust see nüüd vett ülesse tõmbas.
Õelusel polnud nüüd enam head elu. Iga päev, kui ta liikuma hakkas, olli kohe Kõo Pikriga platsis. Ta kaubelnud nüüd omale ühe sulase. Ööse pidanud sulane töös olema ja päeva olnud ta prii. Kaubalepingu juures andnud sulane aga lepingu kirjutada kolm tilka verd, sellega müünud ta ka oma hinge ära.
Korra käskind Vanaõelus sulasel Kõo pilli ära varastada, lubanud siis talle hinge jälle tagasi anda. Sulane olnud ka selle kaubaga rahu ja kui Kõo maganud, läinud õelus sulasega pillivargile. Vanaõelus sirutanud omad koivad hästi välja ja sulane roninud tema pea otsa. Olnud ka just taivani ja säält roninud sulane taivase, kus Kõo maganud. Sulane võtnud Kõo pea alt pilli ära ja tulnud jälle tagasi. Nüüd ei saanud Kõo Pikriga enam nii hästi õelust taga ajada, kui see luusimas käis. Ei teadnud ka Kõo ega Pikker, kuhu pill jäänud olli. Üks tark, kes Kõo ja Pikri asja teadis, saatnud aga ühe linnuga sõna, et õelus pilli ära varastanud. Õelusel olnud aga selle üle nii hea meel, et ta sulase priiks lasknud ja ühe suure pidu valmistanud, kuhu ta kõik omad seltsilised ja muud kutsunud. Kõo, see teinud enese ka poisikeses ja läinud sinna pidule. Kui pidulised kõik koos olnud, siis lasknud vanaõelus selle pilli seitsme luku takast välja tuua ja käskind pidulisil seda puhkuda. Pidulised katsunud kõik korrast, aga keegi ei saanud healt välja teha. Viimaks tulnud katsumise kord ka Kõo kätte, see pandud pilli suu pääle ja puhkunud nii, et kõik uimaselt maha langenud, ise aga tulnud ta pilliga ära kodusse.
Nüüd olnud õelusel jälle pahad päevad, Pikker kiusanud teda nii päiva kui ööse taga, rahu ei saanud ta mujal kui vees või mõnedes urgastes.
Kui Pikker mõne maja olli põlema pandnud, siis tohitud seda kistutada, sest sinna majja olli õelus läinud. Pikker lõi õelust ja ühtlasi pandis ka maja põlema, et ta sinna koguni ära põleks. Pikrist põlema löödud maja ei jõutudki kistutada, sest et ta äkitselt väga laialt põlema läks. Et pikker majast eem,ale hoiaks, siis palutud järgmist palvet:
"Tuli Pikker, andi anname, härja saadame!
Tuli Pikker, saada pilve, kõrgen soode!
Tuli Pikker, hoia tulda, soola vette!
Kange Pikker, hoia nooli põllukülvist!
Kange Pikker, hoia nooli põllukünnist ja -külvist,
koduhärjast ja lammast, majast ja puudest!"

E 28374 (a) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorkuu sai loodud, siis jäeti kõik töö seisma ja iga mees hõikab teda kiige enne nätten:
Tere, tere, noorkuu,
mina noores, sina vanas,
minu silma selgeks,
sul segatseks,
mina kirbu kergeks,
sina rauda raskeks saa!"

E 28374/5 (b) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui edimalt kõrda pikse häält kevaja kuuldi, siis tapp peremees härja ära, kuts omatse kokku ja siis söödi ja joodi ja peeti siis söödi ja joodi ja peeti siis peran tulevat palvust, mis Urvaste kirikuõpetaja Erastvere mehe käest olli kuulnu ja kirja pandnu:
Võta, pikken, härja anname,
palvv, katte sõrga kah,
kündi ja külvi perast,
et õlgi vask, tera kuld.
Tõuka muile musta pilve,
suure soo, kõrgen konda,
laia laane pääle,
simase ilm mesitohk meile,
kündjale ja külvajale.
Püha pikken, hoia meie põldu,
hüva õlgi alan,
hüva pää otsan
ja hüva teri sisen.

ERA II 35, 279 (23) < Võnnu khk., Rasina v., Üleküla k., Matsi t. - Richard Viidebaum < Liis Mäll (s. Hallisk), 70 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Ema lugend alati, kui saunas poegi vihelnud:
tsopo tsopo pojakene
Kiltres, kubijas
Üle valla valitsejas
Suure toki tõstijas!

ERA II 35, 382 (37) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Ahja v., Mõtsküla k. - Richard Viidebaum < Miina Pärn, 60 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Vanasti sannan loetu: Aituma viitoojale! Aituma vihahaudjale! Aituma puutoojalle! Aituma obesele ja härjale! Aituma! Aituma! Aituma nuka nurgitsejale, keressekivi kergitajale! Aituma! Aituma!
Sinu käed kergest, Sinu silmad selgest! (Nii öeldud sellele, kes selga pesnud.)

ERA II 35, 395 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. - Richard Viidebaum < Miina Liping, 72 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Kui last esimest kõrda sannan vihuti, loeti: külalatse ikva, me lats terves!

ERA II 40, 235 (1) < Võnnu khk., Kastre-Peravalla v. - Ferdinand Leinbock < Marta Rammul, s. 1892 < vanaemalt (1913) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda 2005
Vana usk
Kuidas söödikutest lahti saada: Kui surnut majast mööda viiakse, siis kotiga ehk rätikuga vastu seinu lüüa ja ütelda: "Punasevatimehed välja!"

ERA II 241, 178 (3) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Padari k. < Võnnu khk., Meeksi v. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Juuli Härsing, 64 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Valgemetsas, minnes Sadama tänavat mööda kuni jõeni. Pöörata siis vastu jõevoolu, pahemat kätt kallast mööda, kuni jõuad teise kaljuni. Selle sees on inimese kõrgune ja umbes inimese laiune auk. Seal olevad nähtud valgede riietega naisterahvast ketramas ja raudtelgedega kangal kudumas. Korra olla teda nähtud august natuke eemal kivi peal juukseid kammimas. Räägitakse, et see vaim olevad ka nõid. Paljud olevat tema juures käinud haigustega ja ta olevat terveks arstind. Auk on näha väike, aga augu seinas olevad uks. Paljud on päeval ust otsinud, aga pole leidnud. Aga kes seda nüüd leiab, vaimul suur nõiavõim, nõiub, nii et inimese silm ust ei näe.

ERA II 241, 23 (6) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Sotsu t. < Rõngu khk., Kirepi k. - Juta Lond, Lootvina algkooli õpilane < Reet Korp, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Kaks peremeest olnuvad vihased. Nõid käsnud teisel maja ära põletada. Rahvas läinuvad sisse. Hulk punaseid koeri jooksnud ümber maja. Pärast süüdatud maja ka põlema. Teine peremees käinud ka nõia juures. Teisel peremehel põlenud jüripäeva hommikul maja ja kari ära. Siis lepnuvad peremehed ära. See sündinud Viljandimaal.

ERA II 241, 28/9 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Lootvina k. < Tartu-Maarja khk., Vorbuse v. - Sulev Muuga, Lootvina algkooli õpilane < Anna Troon, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Kord varastatud ühel endisel Ahja valla elanikul keldrist liha. Ta oli vaene ja otsustas minna targa juurde, kes asus Peipsi läheduses Nõna külas, et teada saada, kes lihavaras oli ja siis see viimase käest ära tuua. Targa juurde ilmudes ütles see: "Kahjuks on sest kaua aega mööda ja liha ära tarvitatud, aga sa võid varga surmata kui tahad. Seks võta vikat varre otsast ära ja käi sellega igal neljapäeva õhtul ümber keldri. Kahel esimesel neljapäeval ei näe sa kedagi, aga kolmandal neljapäeval ilmub sulle vastu see, kes varasta liha, siis löö sellele vikatiga. Nii oligi. Kolmandal neljapäeva õhtul võttis ta ka oma tütre ühes, sest üksi ei julgend minna. Kui oli kolm korda ümber keldri käidud, ei tulnud neile vastu kedagi, aga põõsast kostus kõrge naisterahva hääl: "Ei saa minna, teid on kaks!" Nad lõid kartma ja põgenesid ära, aga häälest tundsid nad isiku, kelleks osutus lähedal elav kodanik.

ERA II 241, 33/4 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Lootvina k., Vähijärve t. - Arved Terav, Lootvina algkooli õpilane < Karl Terav, 60 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli Lootvina mõisus üits vana mõisa karjanaine nimega Mari Mölder. Ta elli väga viletsat viisi, nagu vanast, aga seekord olli alati imeline. Ta oli vaene. Ta nägi kadetust selle üle, et mõisahärrad on rikkad ja elavad väga jõukalt. Kord kippus talle varguse asi väga süamesse, et ma lää ja võta mõisniku varandust vähembäle. Kord lännu mõisahärra kotust ära ja Mari olla seda järele vaatant ja tüki aja pärast läits Mari tuppa ja võtnud mõisahärra kuldpeekri ära. Tema südant hakkas vaivama nüüt see kuldpeeker, ta ei saanud enab kunagi magada. Nüüt läits ta targa juurde seda andes paluma. Tark küsis, mis sa pattu olet tennu. Mari seletas ära. Tark ütel, et nüüt piat selle andes paluma. Ta ütel: Kas 1 korrast aitab. Tark aga: Sa pead andes paluma seitse korda, mitte üks kord.
Nii saanu Mari Mölder oma südamepiinast lahti.

ERA II 241, 132 (2) < Võnnu khk., Mäksa v., Mäletjärve k., Musta t. < Räpina khk., Meeksi v., Aravu k. - Evald Johannes Härmson, Sarakuste algkooli õpilane < Eduard Härmson, 69 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Meie allikast räägib rahvasuu, et sääl olevat käinud rikkad kui vaesed end pesemas ja joonud seda vett, siis kadusid kõik valud ja haigused. Siis muidugi anti allikavaimule raha ja kõiksuguseid kallid asju, ning see allik kannab praegugi terviseallika nime.

ERA II 241, 162/3 (36) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Voore k., Mäemõisa t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Samuel Mark, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Haigus, mis tekkis lombiveega suupesemisel, ei osanud muud, kui posija, kes elas Kolga kõrtsi juures ja keda kutsuti "Õhvakese Mariks". Ta ütluse järgi tulnud haigus vee auramisest.

RKM II 11, 460/1 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve v ., Alaotsa II k. - Arnold Voitk < Anna Vassus, 73 a. (1948) Pärit Kutti, Loorits, tampere kogumik, lk 103. Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussikene, hullukene,
ära pista pimedalta,
ära torka teadmata,
ära vaota vaatamata,
keri aga ennast kerasse,
mata aga ennast mätta'asse!
Minu käed on tõrvaokstest,
jalad tõrvakandudesta,
oimud tõrvaokastesta,
ise ole tõrvatoobrikene,
tubli tõrvatünnikene.

RKM II 11, 461 (2) < Võnnu khk., Kiidjärve v., Alaotsa II k. - Arnold Voitk < Anna Vassus, 73 a. (1947) Kutti, Loorits, Tampere valimik, lk 103. Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundisõnad
Metsasikku, metsasokku,
Metsa kuldane kuningas,
Metsa halli harvalõuga,
Metsapeni, pikkalõuga,
ära salva salajalti,
ära näppa nägemata,
ära puutu minu pulli,
ära katsu minu karja!
Mine sohu sobistama,
mine laande luusimaie,
kivi külge kiskumaie.

RKM II 25, 233 (9) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Küünlapäeva õhtul on püha, ei tohi tööd teha, muidu kaob õnn majast.
Süüdatakse iga perekonnaliikme õnne peale üks küünal põlema, kelle oma kõige enne ära põleb see sureb kõige enne ära.

RKM II 25, 234 (9) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Seajala luudega ennustatakse naisevõtmist ja mehele minemist.
Luud pannakse põrandale ja märgitakse poiste ehk tüdrukute nimedega. Siis kutsutakse koer tuppa kontide juure. Missuguse nimelise kondi koer kõige enne võtab, sellele peab tüdruk mehele minema, see on tema loodud mees ehk poiss jälle, sellenimelise tüdruku naiseks võtma.

RKM II 31, 75 (74) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu k. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vana-aasta õhta välja minna ja riidast prauht sülega puud võtta. Kui paaritu ei saa mehele sel aastal, kui paarin puud olid, siis said.

RKM II 31, 77 (82) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui uss hammastega pureb ja mürki pääle laseb, siis nõiamoor ravis ja ütles:

RKM II 31,77 (83) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kõiva 2005
Salva puud ja salva kivi ja maad,
aga ära inimesi salva.

RKM II 31, 77/8 (84) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui niseldanu (nikastanu) käsi või jalg:
Miis läts kiriku,
lind lendas kivi vahelt kõrgele
ja hobu lindu ehmatanu
ja vankri ümber virutanu
ja mehe jalga niseldanu
ja nõid tuli vasta.
Nõid ütlen mehele,
et "Anna mul kolmteist
valget hernetera."
Ja siis ütlen nõid,
et "Keeda kolmteist hernetera
ja üheksa tera soola
ja keeda ära ja söö ära
ja jalg ei nikastu enam kunagi.

RKM II 31, 78/9 (85) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Üks vanainimene võttis musta villast lõnga ja luges need sõnad lõnga pääle (sõnad, mis on ka nikastuse vastu ja mis ma praegu ütlesin).
Sidus jala ümbre ja paistetus hakkas alanema ja jalg sai terveks. Minu enda sõtse poeg sai nii terveks.

RKM II 31, 127 (7) < Võnnu kh., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui kuri inimene ära sureb, kellest on märgata, et kurat hakkas tema näol käima õkva laudsi (lauad kirstu all, või õled) ära põletada. Kui ära matad, siis haud kinni vajutada vasaku kontsaga risti poole ja ütlet: "Seisa siin igavest." Siis vaim kodu ei saa tulla.

RKM II 31, 128 (8) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanatont ei salli pihlakapuud ja pihlaka marjad, sellepärast rist on marjadel peal. Hobused ei vii kurja inimest surnuaeda.
Kord olid ühed matused. Hobused jäid poole tee peal seisma, ei saa edesi. Üks vanamees tuli vasta, ütles et "Oodake, ma aitan". Läks metsa, tõi pihlakapuu oksi. Mis sõnu ta ütles, toda ma ei tea, hobused hakkasid ikkagi liikuma.

RKM II 31, 143/4 (51) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui sul vasikas ja tahad vasikast lehma kasvatada, siis paned talle nime. Ära pane vasikale nimi karva järgi, vaid päivä järgi - kui päeva nimi paned, siis hästi kasvab, kui karva nimi, siis kaotas. Kui esmaspäeval tuli ilmale siis - Eesik, kui teisipäev - Teesik, kui kolmapa, siis Kolmik, neljapa - Nelli, reede - Roosa, laupa - Liisa, pühapa - Pühik.

RKM II 31, 145 (55) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui pruut majja tuuakse, siis kui ta üle läbe astub, siis peab ruttu laelauad ära ugeda - siis tal seal hea põli, muidu lüüakse varsti välja.

RKM II 207, 368 (22) < Võnnu khk., Rasina - Ilse ja Lemming Rootsmäe < Jenny Sorga, s. 1904 (1959) Sisestas Ave Tupits 2000, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Roos (pahus). Haige koht määriti sularasvaga sisse, kaeti sinise paberiga (vihiku kaanega), millele oli tehtud keemilise pliiatsiga ringe, loeti sõnad peale ja kaeti lapiga.

RKM II 207, 368 (23) < Võnnu khk., Rasina - Ilse ja Lemming Rootsmäe < Jenny Sorga, s. 1904 (1959) Sisestas Ave Tupits 2000, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ussihammustus. Rasina elanik Luise Rämmal on veel hiljuti ussihammustust edukalt ravinud sõnade pealelugemisega.