Võnnu pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 17245/7 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Peetsi (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks tulihända
Ükskord olnud ühel peremehel kaks tulihända ja need olliva peremehele nõnda palju varandust kokko toonud, et see kõige jõukam peremees selle küla sees olli. Tulihändadele anti alati aga tanguputru süia, kus või sees olli. Ükskord, kui perenaine putru tare pääle viis, siis olli sulane seda näinud ja see vahtis salajalt järele, et kuhu perenaine pudrukausi paneb. See aga pandas ta ühe vana kirstu sisse. Kui ta ära olli läinud, siis läks sulane ka vaatama, et kas on hea puder ja kas kõlbab süia. Aga oh sa mait, mis hea! Nüüd vihtus sulane kõik see söögi ära ja ise läks õlgi sisse leiba luusse laskema. Kui ta tüki aega sääl olli olnud, siis kuulis ta korraga üht robinat ja nüüd nägi ta selgeste, kuida kaks tulihända kahrupersest sisse tullivad ja just kirstu juure. Aga kui nad kausi tühja leidsivad, siis ütles tõine, et pistame tare põlema.
"Aga kuhu meie siis ise lähme," küsis tõine.
"Lähme puuriida ette selle vana rattarummu sisse," kostis esimene.
"Jah, nõnda meie teeme."
Nüüd puhkusid nad tuld suust välja, ise ruttasid nimetud paigale. Sulane, kes ka seda olli kuulnud, läks nüüd kohe puuriida ette ja tahus kaks pihlakaist punni ja need peksis ta selle rattarummule sisse, tõine tõiste otsa. Ja kui maja kanges tuleleekides põles, siis virutas sulane see rummu tulesse. Aga oh sa palasilk, kuida see rumm nüüd kargles, ikka ühest kohast teise!

E 13787/13789 (3) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes mõisas elanud kord julge rehepapp. Rehi oli mõisast hää tükk maad kaugel ja tee käis läbi metsa, keda mööda keegi muu ei julge käia kui üksi rehepapp. Metsa sees elutsesivad tondid hulga kaupa.
Ükskord läks rehepapp südaöösel läbi metsa. Tee oli pikk ja mehel hakkas igav, võttis piibu taskust, et sellegagi igavust ära ajada, aga taskusse kobides, et tuld üles lüia, hakkas ta vanduma - ta mehekene oli tuliraua kodu unustanud - "Võiks ometi vanapoisski tuld tuua!" Kohe nägi ta enese ees heleda tule paistvat. Ilma mõtlemata läks ta tuld otsima. Tule ääres seisnud kaks paksu kõhuga poisijõmakat ja segasivad kühvlitega tuld ümber. Rehepapp läks tule manu, võttis sõna lausumata tulise raa ja pandis piibu põlema. Viimaks ütles teine poisike rehepapile käreda häälega: "Võta põlleäär pihku!" Rehepapp tegi nagu kästud, mille pääle teine poiss tulisid süsa kühvliga rehepapile rüppe viskas, üteldes: "Mine nüüd kodu!" Kodu saades viskas ta söed nurka, aga mis ime, söed kõlisesid. Kohe mõistis rehepapp ära, et vanapoiss temale raha oli annud. Äkitselt tõusis rehe all suur müra ja kära, nii et julge rehepappki ära ehmatas. Uks läks lahti ja vanapagan astus sisse ja hakkas oma raha taga nõudma. Rehepapp hakkas Isameiet lugema ja risti ette lööma, kuni kukk kirge, kadus vanapoiss hirmsa kisaga rehe alla ära. Hommiku leidis rehepapp, et kõik tema tööriistad olivad rehe all ära purustatud.
Rehepapp sai raha läbi rikkas meheks, ostis enesele talu ja tema elavat veel tänapäevani õnnelikku elu, kui ta veel ära pole surnud.

E 17214 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Heido (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jumalateotaja surm
Ükskord läinud üks mees ühte kirikutorni. Kange tuul aga kiskus mehe enesega ühes läbi lahtise luugi alla ja et just luugi all üks väga suur kask kasvas, siis jäi see mees sinna kase otsa kinni ja pääsis nõnda surma käest.
Mõni aig perast seda olli see mees kõrtsis ja kuulis, kuda kaks meest tõinetõisega tema imeliku pääsemise üle rääkisivad. Kohe kargas ta nende juure ja ütles, et mitte jumal es hoia mind, vaid ma ise, ja sellepääle vandus ta neid rääkijad kõige jumalaga ära. Ta võttis nüüd veel ühe kortna viina ja heitis siis pingi pääle puhkama. Kui ta parajide magama olli jäänud, siis kukkus ta pengi päält maha ja murdis oma kaelaluu katki ja suri nõnda ära.

E 17220 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. H. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkineiu ja tuule sündimine
Vanataat olli enesele ühe tüdruku ja tallipoisi võtnud, kes tema pikse- või pikkerihooste eest pidid hoolt kandma. Suvi läks ju pia mööda ja vanataat olli oma uute orjadega väga rahul, nõnda et ta neile ja luba andis ka maa pääle mõnikord kaema minna, aga selle tingimisega, et iga kord parajal ajal tagasi tulevad. Ükskord palusid nad jälle vanataati, et see neile luba annaks maa pääle minna. See ei keelanud ka neid minemast. Kohe, kui nad ära läinud, saanud nad ühte pulma, sääl söödud ja joodud kuni hommikuni, siis alles saanud vanataat aru, et teda ta teenrid olid petnud ja maapäälist lusti paremaks arvanud kui teda teenida, ja kohe saatis neile sõnumit, et aeg on ju koju tulla. Aga need ei pannud vanataadi sõnumist tähelegi, vaid pidasid ikka oma lusti edasi. Kui sõnumikud taadile seda täätasid, et tema teenrid mitte hästi sõnavõtlikud ei ole, siis pandis vanataat tüdruku vetevalla valitsejaks (näkiks) ja poisi lõi tema tuuleks. Ja ta ütles veel, et näkk peab nii kaua veen olema, kuni ta järve või jõe, kus ta sees on, ära jõuab auruks teha, ja tuulele ütles, et see piab nii kaua mööda ilma ümber jooksma, kuni keegi teda näeb ja kuni ta oma kerget meelt on parandanud.

E 17227/9 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodukäija tükid
Vanal ajal elanud üks väga rikas mees, aga ükskord jäänud ta haigeks ja kui ta ju surma ligidal tunse olevat, siis ajas ta kõik pererahva kodust välja põllutööle, ja kui naene tema juure jäi, siis ütles ta ka sellele, et ega ma veel ära ei sure, seepärast mine ka sinna tööle, sest nüüd on ilus ilm ja just hea tõuvilja kokku panda. Kui kõik kodust ära ollid läinud, siis võttis mees potitäie haput piima, raputas oma raha kõik sinna sisse ja hakkas sööma. Kui kõik ära olli söödud, siis panni ta poti jälle riiuli pääle ja ise läks sängi ja olli natukeise aja perast surnud. Tema veike kaheksa-aastaline poeg olli aga nõnda uudishimuline, et ta otspaja juure üles olli roninud ja isa tallitamist kõik olli näinud. Kui pererahvas koju tullid ja isa surnud leidsid, siis küsisid nad selle poisi käest, et kuhu isa ise raha pandis.
"Isa sõi raha ära," kostis poiss.
"Mis sa lorad, isa sõi nüüd raha ära! Kuula, kus jutt on," ütlesid pererahvas.
"No kui te ei usu, siis kaege, et ka potist piima sõi ta kõik ära," ütles poiss.
Kohe läksid kõik piimapotti vaatama, ja oh sa pergel, piim olli potist söödud ja üksainus hõberaha olli veel poti põhja jäänud. Ja nüüd ulusid kõik pererahvas, et kuida see vanamees ommeti nii ahne võis olla, et ta ka raha ära sõi. Nüüd minti kirikherra juure, et selle käest nõu küsida, kuidas nüüd vanamehega tuleks teha ja kuidas ka raha kätte saada. Kirikherra ütles, et kui vanamees jalgupidi naela otsa pandakse ja siis õige tugevaste klopitakse, et siis kõik raha välja tuleb. Nüüd tehti nõnda, kui kirikherra õpetas, ja varsti olli neil kümme tuhat rubla raha käes. Nüüd mateti vanamees maha ja kohe esimesel ööl tulli ta kodukäijana pererahvast piinama. Nõnda käis ta iga ööse, kuni tõised läksid jälle õpetaja juure abi otsima. Õpetaja aga ütles, et kaevake ta hauast välja ja käändke kummuli, küll ta siis tagasi jääb. Nüüd tehti nõnda, kui õpetaja käskis, ja kohe jäi kodukäija vagusi.

E 17229/30 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra surnud üks väga rikas ja ahne peremees ära. Surmatunnil ütelnud te veel, et kõik mino raha pandke minoga ühes hauda. Kui ta surnud oli, siis tullid kõik tema sugulased pärandust jagama. Vanem poeg, kes nüüd isa suhvli võtit kandis, läks kõrtsi juure viina tooma. Tee pääl, kui ta tagasi tulli, siis tulli isa vastu ja võttis poja kõrist kinni ja ütles, et kas sa tegid nõnda, kuida ma sul käskisin, et pandke ka raha kõik ühes minoga hauda, aga sa pole mitte pandnud.
Nüüd hakkas poeg paluma ja lubas talle kõik hauda perra viia. Kui ta koju sai, siis saatis ta kohe ühe mehe targa järele, ise aga hakkas sugulastega sööma. Kohe hakkas vana mees ahju päält prahti ja kiva ja mis ta aga kätte sai söögi sisse pilduma ja ise aga sõnas ühtelugu, et üks tuhat mino jaoks ja üks tuhat mino jaoks ja see kostis nõnda kavva, kuni tark sinna jõudis. See võttis seitse kaseraago ja tegi neile igale ühele kolm risti pääle, viskas, siis vanamehe haua pääle ja sõnas arusaamata sõnu ja sestsaani ei käinud vanamees kodu.

E 17230/2 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra surnud üks vanamoor ära, keda rahvas kange nõia arvasid olema. Peran surma hakkas ta kodu käima. Kord tulli ta karjalauta, kord hobusetalli, kord elumajasse.
Ühekorra tulnud ta jälle hobusetalli, sulane aga olli talli pääle magama läinud ja kui ta kolinat kuulis, siis läks ta kohe sinna talliukse juure, toppis võtmeaugu kinni pihlakase pulgaga ja kui ta talli sisse läks, siis olli vanamoor sääl. Nüüd võttis sulane toobripuu ja hakkas sellega vanamoori vemmeldama ja kui ta ju küllalt teda olli peksnud, siis pandis ta talliukse jälle kinni, läks heitis jälle magama. Ja kui hommiku pererahvas talli juure tullid ja vanamoori sääl nägid, siis vemmeldeti teda õige mehe moodi ja kui küll arvati olevat, siis võeti vanalmooril tukast kinni, viidi kabelisse ja kästi hauda minna. Ei aidanud enam muu nõu, kui pidi käsku täitma. Vaevalt olli ta hauda saanud, kui sulane kolm korda haua pääle pahema jala kannaga lõi ja kusjuures ta ise sõnas, et seisa sa siin igaveste. Ja sest ajast pole vanamoori enam keegi näinud.

E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.

E 17233/4 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tükid
Tonneri aita käinud tulihänd juba mitu korda vilja viimas. Ükskord läinud Tonner ise vahtima, et kes see niisugune varas on, kes vilja ära viis, ilma et koergi ei haugu. Tule pannud ta vaka alla ja ise istunud siis vagusi pääle ja oodanud, et kas tuleb keegi vilja viima. Natukese aja perast kuulnud ta, kuida keegi läbi võtmeaugu sisse tulnud ja just rukkisalve. Kohe võtnud ta vaka tule päält ära ja näinud nüüd, et üks poisikene seisnud keset rukkisalve ja suur siidine kott olnud tal käes. Kohe võtnud Tonner tal tukast kinni ja hakanud teda peksma, kusjuures ta ise nõnda luges, et üits ja kaits, üits ja kaits, üits ja kaits jne. Poisikene aga palus, et ütle kolm, ütle kolm, ütle kolm. Viimaks ütles Tonner kolm ja kohe kadus poiss kõige kotiga ja sestsaani ei kadunud enam vilja Tonneri aidast.

E 17239/40 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < H. Paltser (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve vaht
Ükskord pantud noor soldat väravavahiks ja üeldud talle, et iga sügise tuleb Ülemiste järvest üks noor neiu välja ja see tuleb just sinu juure, aga hoia, et sa talle midagi ei anna. Kui soldat sügiseni ära olli vahtinud ja kedagi veel es ole näinud, siis unustas ta selle keelu ära, mis talle siis ette loeti, kui ta vahiks säeti. Ühe ööse tulnud see nimetud neitsi ja palunud soldati käest üht püssikuuli. Et see aga kõik ära olli unustanud, siis andis ta ka keelmata. Kui neiu ära olli läinud, siis tulli natukese aja perast kolmehobusetõld soldati juure ja viis tema ära. Kui nad Ülemiste järve juure jõudsid, siis luges seesama neitsi, kes enne soldati käest püssi kuuli olli palunud, talle seadust ette, et soldat pidavat iga sügise Tallinna väravavahi juurde minema ja küsima, et kas linn on juba valmis. Ja kui ta ükskord vastuseks saab, et valmis, siis pääseb ta jälle oma kodumaale.

E 16892/3 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuda Vanapagan Emajõe suud sulgus
Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel puid vidama hakkasid pahandas põrguvürst enda nii selle üle, et ta kohe Emajõe suud tahtis kinni sulguma hakata. Ta kutsus omad põrgujüngrid kokku ja hakkas kivve Ema suhu kandma. Kui Emajõgi nägi, et päkäpikkused mehikesed suured kivid sülles tema poole tullivad sai ta asjaloost aru ja hakkas kisendama: "Tulge appi, Ahja jõgi, tulge appi, Koosa jõgi, Emajõe suud sulgutaks!"
Hüüdmist kuuldes ehmatasid põrgupoisid ära, viskasivad kivid maha ja panivad punuma. Vanalepaganale kukkus kivi jala pääle, kes sest saadik lonkama hakkas.

E 16903/4 (1) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk
Puuki seisma panda
Kui pisuhänd nähtavale tulla, sis lõika pahema jala pastla ristpael katki ja sõnu ise sääljuures: "Saadan, jää seisma nagu Kristus risti pääl seisis!"
Kohe pidavat puuk seisma jääma, kui tal koorem säljas on.

E 23494/23495 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sääreluu
Ükskord läinud kaks meest K. mõtsas taplema. Nad kiselnud ja tapelnud seeni, kuni tõine mees tõise ära tapnud ja ta rambe ala maha matnud, ise läinud ta aga kodu. See olnud ühel sügisesel päeval, kui üks vaene talomehe sulane säält mööda sõitis, kus see tapetud mees olli, kui ta üht healt kuulis nagu maa alt hüüdmas, et umbe ja umbe.
Mees läks nüüd heale peale sinna, et kes see niisugune on, kes nõnda hüüab ja mis nägi ta - maas olli sääreluu ja see ajas vahtu otsast välja.
Nüüd hakkas see luu rääkima, et mata mind maha ja su vaev saap ausaste tasutud.
Nüüd võttis mees selle sääreluu ja mattis ta maha. Kui ta hauda kinni ajas ja puutus labidat vasta midagi kõlisevat ja mees leidis nüüd rahakatla ja ta sai rikkas mehes.

E 23551/23552 < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Johan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näki omandus
Korra käinud näkk ühest järvest välja, ta istunud järve äärde ühe kivi pääle maha, sääl suginud ta kuldkammiga pead ja laulnud üht imelikku õrna laulu. Järveäärne rahvas rääkinud seda lugu ka võerastele ja ükski pole seda uskunud.
Korra läinud üks vaene poiss sinna järve ääre. Kuu vaadanud taeva võlvilt ja mitu tuhat tähte säranud kuldhiilguses. Noormees istunud sinna kivi ligidale maha ja vahtinud looduse ilu. Natukese aja perast kohisenud vesi ja näkk tulnud veest välja, kivi otsa istunud ta maha, hakanud jälle pead sugema.
Noormees tõusnud tasakeisti maast üles ja läinud neiu poole, aga kui see seda märganud, siis olnud ta läinud ja oma kuldkammi sinna maha jätnud. Mees võtnud kammi ja ütelnud: "Mina olen süüdlane, et ma neiu ära hirmutasin, mina pian see kamm talle tagasi andma." Ja kui ta kammi veel oli vaadanud, siis viskas ta tema laenetese, sedamaid avanud ka noormehe silmade ees ennast üks kullaga tehtud tee ja mees läinud seda teed pitti järve ja ta jäänud sinna igaveste elama.
Johan Rootslane Vastse-Kuustes.

E 23553/23554 < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Johan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Punapoiss
Ühe korra põlenud ühel mehel karjalaut ära, ehitanud uue, uues laudas aga jäänud loomad hirmus kõhnaks, hakanud põdema ja mõned neist surnud ju ära. Mees uurinud lugu järele, läinud lauta vahtima, äkist aga kuulnud ta, kuida hobused ja teised loomad tampima ja häälitsema hakkasid. Mees tõmbas tikuga tule üles ja näinud nüüd, kuda üks Punapoiss hobusid ja teisi loomi hirmsast malgutanud ja muidu piinanud.
"Poiss, mes sa sääl teet?" küsis mees.
"Karistan loome, nad põrgulised roojastavad ju minu söögilaua ära, tarvis ju keelda! Sina peat see laut teiste kohta ehitama," ütles Punapoiss.
"Kuhu ma tema siis ehitan?" küsis mees, "ehk kuhu ma tema õige pian veel ehitama, tulep ju hulka kulu kanda, kes selle ära tasup?"
"Mina ise tasun kulu ja valitsen kotuse," ütles Punapoiss.
Nüüd läksid mõlemad kotust vaatama. Esimeses kohas küsis Punapoiss: "Maa, mes moona võtad?"
"Üks nuumhärg ja hobune," ütles maa.
"Seda on palju," ütles Punapoiss ja nad läksid jälle edasi. Nüüd küsis Punapoiss uuesti: "Maa, mis moona võtad?"
"Üks härg," kostis maa.
"Palju on ka seda," ütles Punapoiss ja nad läksid jälle edasi.
Siin küsis Punapoiss jälle: "Maa, mis moona võtad?"
Maa kostis: "Kaks kanamuna!"
"Noh, seda ei ole palju," ütles Punapoiss ja andis mehele ehitusraha ja kadus ise jälle laudaseina alla ära. Mees ehitab laudad sinna kohta, kus kaks kanamuna maa moonas tahtis ja tal olli edespidi karjaõnn ütlemata hea.
Jutus Vastse-Kuustest. Johan Rootslane.

E 23562/23563 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõakääpad
Üks sõakääbas on Võnnu khl. Ahja vallas Miku talu maa pääl. Ta on täis inimeseluid ja vanu sõariistu ja sääl on imestamise väärt suuri luid. Üks sääreluu on nüüdse aja sääreluuga kõrvu mõõtes pool pikem.
Korra toonud üks mees ühe sääreluu säält kääpast ära ja pannud ta kodu aia ääre, et kui mõni tuleb, siis on hea näidata, kui suured inimesed ennevanast on olnud.
Ööse hakand mehel jalad valutama ja unenägo olnud hirmus ja keegi hüüdnud: "Puhkepaika! Puhkepaika!"
Mees viinud teisel hommigul luu jälle kääpase tagasi ja saanud nenda sest kohutavast asjast lahti.
Teine kääpas on ühes Kuristal olevas metsas, kus ta Hundikuhja nime all seisab. Ta on õige suur ja ümarik. Teine on ka sääl ligidal ja see on pikergune.

E 23563/23564 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mussjärveks kutsutakse üht veikest järvesugust lombikest. Oma nime saanud ta sest: "Poiss ja tütruk saanud sääl ühes põõsastikus kokku, poiss küsinud tütruku musu ja üks venelane seisnud teisel pool järve, tütruk näinud selle ära ja näidand käega venelase pääle tähendates, et poiss tasa räägiks. Venelane aga mõistnud seda käega näitamist teiste, ta arvanud et selle järve nimi on Musu ja ta ütelnud ka kohe: "Eta muss osero" ja sest saani saanud rahva kätte see nimi.

E 23582 (69) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Et aga sauna arstimise ja kiige nõiduse asemeks on tarvitadud, seda tunistavad need järgmised tööd: puuki, lendvat, katku, halli ja luupainajat olla saunas tehtud.

E 23582/23583 (71) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendvad, seda tehtud ka neljapäeva õhtu, kuid ainult üks ainus õhtu. Pääks võetud selle teha suur nõel ja taha pandud talle kivi või tükk tina. Kolm kord visatud teda üle pahema õla, öeldes: "Sünni liide, linnukene, tõuse taadi tondikene! Käi üle maa, mere, käi läbi tule ja vee!"
Nüüd pidi lendva ennast lihaks ümber muutma ja ka oma peremehe sõna pääle igasse kohta minema, kus see aga soovis. Terav ots käinud tal eel- ja jäme ots, see olnud tagapool.

E 23583 (72) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku, seda tehtud saunas, metsas, tuas ehk üleüldse, kus sellekohast materjaali olli. Katk, see olnud päris inimene, talle pandud igast tõbest ja hädast üks tükk või tilk ehk saanud ka tõbedega kokku määritud nagu koeranaelte, sureja ihuga, sivvu lihaga jne. Katkud olnud värvi järele: rohiline olnud inimeste katk, punane olnud loomade katk, hall olnud aga kiigi taimede tarvis.

E 23583 (73) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hall see olnud üheksast seltsi verest kokku pandud: inimese-, koera-, lehma-, kassi-, hobuse-, sikka-, lamba-, kitse- ja seaverest. Ka olla tal kiik keeled selged. Tal olla nägemine ja kuulmine küll, aga tundmist ei olevat tal mitte sugugi.

E 23594 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Läsjanaise pedakast ja ta nimest
Üks vana pedakas saisab praegugi veel Kurista karjamõisa (Lilumõisa) maa pääl. Ta on üks kähar puu ja oma nime on ta muistese juttu järele järgmisel viisil saanud. Korra surnud ühel naisel mees ära. Mees saanud maha maetud ja naine jäänud teda perra leinama. Kui kolm nädalat mööda olnud, siis kästud naisel nimetud pedaka juure minna. Kui naine sinna läinud sai, siis kuulnud ta oma nime nimetavat. Ta vaadanud ülesse ja näinud sääl omma meest valgis riides seisvat ja üht käsulauda käes pidavat. Kui mees ära kadunud, siis tulnud naine kodu ja surnud kolme päiva perast ära.

E 23606/23608 (3) < Harju-Madise khk. < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Jakob Preimann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaveski jõe näkk
Madise Vanaveski jões olnud kord üks näkk, mis tihti näha olnud. Vahel olnud ta nagu naene, kel laps üssas. Aga enambiste ikka olnud tüdruk, iseäranis nääriööse jää pääl istunud ikka, ja jaaniööse suvel laulnud ta, aga nääriööse nutnud. Läinud aga keegi nääriööse üle jõe minema, selle ütelnud ta: "Kuule, ära mine, pea kinni!" Kes seda kuulnud ja tagasi läinud, sel pole viga ühtegi olnud, kes aga edasi läinud, see uppunud ära.
Kord läinud üks mees üle minema, näinud näki jõe pääl olevat. Olnud julge mees, pole midagi kartnud. Küll hüüdnud ka näkk selle: "Pea kinni, ära mine!" Pole tõine hoolinud, vaid läinud edasi, sääl aga murdunud jäe ja mees kukkunud ja uppunud ära. Ning viimate polegi ka julgenud palju keegi säält käia.
Kord olnud aga ühel mehel nääriööse üle jõe asja ja läinud sinna minema, näinud ühe tüdruku jäe pääl istuvat ja nutvat, mõtelnud kohe, et ehk vahest on näki. Nii olnud ka. Hüüdnud ka selle: "Kuule, mees, ära mine, pea kinni." Mees jäänud seisma ja ütelnud: "Mis sa tahad?" Nüüd ütelnud näkk: "Tuhat tänu sulle selle sõna eest, sina oled mind vaevast pästnud. Oled esimene, kes minuga midagi kõneles. Mina olen tüdruku tütar. Minu ema sünnitas mind kahekümne aasta eest nääriööse siin jõe jää pääl, aga peran on minu sündimist uputas ta ennast minuga ühes ära, aga sest saadik pean mina iga nääri- kui ka jaaniööse siin olema. Aga võisin siis alles lahti saada, kui keegi inimene minu käest midagi küsib. Et sina seda oled teinud, pääsen mina ära." Ja kadunud ära.
Mees läinud kodu, käinud, kus vaja käia olnud, tulnud ilma äpardusteta kodu. Kõnelenud lugu ka tõistele. Ja sest pole keegi sääl näkki näinud. Mehel olnud aga see aasta õnnelik elamine, kõik, mes ta ette võtnud, läinud hästi korda.
Jakob Preimanni suust Varssavis, aga Madise kihelkonnast päri.

E 23608/23609 (4) < Rapla khk. < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Mart Õre (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondi nägemine
Mees tulnud Tallinast kevade poole talvel voori päält kodu poole tulema, jäänud aga tõistest voorimeestest maha. Vandunud selle üle palju. Tee, mille pääl nad sõitnud, käinud jõekallast mööda. Jõgi olnud juba lahti.
Korraga näinud mees, kuda saaniga kaks meest, kaks valged hobust ees vett mööda sõitnud, mis vesi suitsenud. Mehe kohal jäänud peatama, mehel tõusnud nahk hirmu täis, ütelnud: "Jumal, tule api!" Nüüd kärgatanud tõine: "Miks sa siis meist siia kutsusid?" Andnud hobustele piitsaga nii pihta, et tuli välja tulnud ja sõitnud ära.
Ühe kõrtsi juures jõudnud selsimeestele järele, olnud aga veel nii hirmunud, et pole rääkida saanud, vaid tüki aja perast toibunud.
Mart Õre suust Varssavis, aga Rapla kihelkonnast päri.

E 21804/9 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Herra hobuseks
Ühes mõisas olnud väga kuri herra, iga päev lasknud ta talupoegi peksa. Kord mõtelnud ta terved vallarahvast laske läbi peksa ja kutsunud selle toore mängu päältvaatajateks hulga tõisi tooreid mõisnikusid. Lasknud suure peksmise tulbakesed mõisaõue üles sääda ja kõigile vallarahvale kõva käsu anda mõisa tulla. Hirmuga mõtelnud rahvas eentuleva päeva pääle ja nimetatud päeva hommikul kubisenud mõisaõue pääline inimestest. Imestuse ja hirmuga oodanud rahvas, miksperast peksmine kohe pääle ei hakka.
Aga korraga tulnud sõnum rahva, et kes tahab, võib kodu, et kes ka tahab, võib mõisapoistele abiks surnu matuse valmistamise abiks jääda, sest herra öösel oli ära surnud. Nüüd tõmbanud rahvas kergemalt hinge. Herra olnud surnud ja jäänudki surnuks nagu viimaks kuulda olnud, istunud herra surnukeha juures suur must kass, kes urisedes tuapoisile vastu vahtinud, kui see herrad üles ajama läinud.
Herra maetud maha ja rahvas lootnud noore herra poolt parembad põlve. Olnud esiotsa ka, aga mõne aja perast läinud niisama tigedaks kui vana herragi. Kui ta ühel päeval jälle ühte meest koledaste peksa oli lasknud, ütelnud see kodu minnes: "Ennem teenin ma vanasarvikud kui herrad!" Sääl tulnud tema juure üks halli habemega vanamees ja ütelnud: "Külamees, tule minule paariks päevaks tööle." Mees küsinud, millal tarvis oleks minna. Kui vanamees kohe ütelnud tarvis olevad, läinud ta kohe ühes. Vanamees läinud ühe suure kivi juure ja löönud selle jalaga külge, kohe tulnud üks uks nähtavale, kust nad sisse läinud. Jõud peagi ühte suurde ruumi, sääl antud mehele toredaste süia ja kästud siis puhkama heita, mida mees ka teinud ja maganud õige mehise peatäie. Kui ta üles tulnud, antud temale jälle ilusaste korraperast süia ja kästud siis tööle minna. Kui mees küsinud: "Kus ma õieti olen?" vastanud eilane vanamees: "Sa oled põrgus ja tööks tuleb sul põrgu parandamise tarvis tammepakkusid vedada." Ja kohe toodud mehele üks hall hobune pakkude vedamise tarvis. Nüüd ütelnud vanamees: "Kui sa hobusega tööd teed, võid mujale kõiki paika lüia, kuid aga mitte pähe. Kas jäie meelde?" küsinud vanamees. - "Jäi küll."
Mees läinud metsa ja pandnud koorma pääle ja tulnud kodu poole tulema, aga tee pääl väsinud hobune ära, mees kompsinud hobusel kõik kohad läbi, aga see pole sellegiperast edasi läinud. Kui mehe süda õieti täis läinud, ärgitanud ta viimaks ka hobusele pähe, aga oh imetust ja ehmatust, mis nüüd mehel olnud, sest hobusest saanud korraga nende vana surnud mõisaherra. "Kulla mees," hakanud herra kõnelema, "nagu sa nüüd isegi näed, olen mina oma ülekohtuse elu perast, mis mina maa pääl tegin, põrgus vaevata ning pean veuloomaks olema. Seeperast ütlen ma sulle, anna minule andeks, mis ma sinule maa pääl tegin. Ja kui sina siit ära lähed, maksetakse sinule rohkeste. Sind viiakse varakambrisse, kus raha ja lehepragi ja -purukastid seisavad, aga ära sina raha võtku, sest see muutub maa pääl prügiks, vaid võta puru, see saab maa pääl rahaks."
Selle pääle andnud herra tema kätte ühe tammekoore tüki ja ütelnud: "Seda vii minu poja kätte, et tema oma elu parandaks. Pane minule ka vähem koorma pääle. Ärgita nüüd minule jälle päha, siis saan mina hobuseks tagasi."
Mees teinud nii nagu herra õpetanud, vedanud pareja jau pakkusid ära ning võtnud teenistusest lahti.
Kui palka hakatud maksma, lastudki oma käega palk võtta. Mees võtnud mõlemaid: lehepuru kui ka raha, et olgu petja siis kumb on. Vanamees ütelnud küll: "Mis sina tast purust võtad?" ja saatnud mehe maa pääle, aga kohe maa pääle jõudes muutnud lehed ennast kullaks, aga raha ennast jälle lehepuruks.
Läinud mõisaherra ette tammekoort viima, see aga olnud ennast kirjaks muutnud. Herra kärgatanud kohe: "Kus, koer, ennast kaks nädalid peitsid?" Nüüd alles saanud ta teeda, et ta kaks nädalad ära oli olnud, kuna mehe oma teeda kõigest kaks päeva oli läinud. Herra tahtnud meest kohe vemmeldama hakata, aga kui mees kirja kätte andnud ja herra seda läbi lugenud, olnud see ehmatanud nagu surnud ja ütelnud: "Ära räägi kellegile sest, mis oled näinud. Teed sina seda, siis kingin mina sinule talukoha." Mees lubanud ning saanud talukoha ja päälegi olnud tal põrgust saani raha suur hulk. Aga küllap mees seda juhtumist ikka kellegile om kõnelenud, sest ega muidu seda meie kõrvu ei oleks kostnud. Aga herra saanud sest saadik nii hääst, et ta tervel maal kõige parem oli olnud. Ots.

E 22471/2 (4) < Võnnu khk < Varssavi - Jaan Rootslane < Eduart Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vahetatud laps
Üks mees läinud metsa puid raiuma, näinud aga ühe mehe metsas lepapuust midagi nikerdavad. Läinud mees tõise juure ja küsinud: "Mes sa siin teed?" Nikerdaja vastanud: "Teen, teen titekesta, lepapuusta lapsukesta."
Mehel tulnud kange hirm pääle, aimanud kohe, et võeras keegi muud pole, kui vanatont ise. Teadnud enesel ka ristimata lapse kodus olevat. Kartnud, et tont lapse ära viib. Läinud kohe kodu tagasi ja andnud naisele käsu hoolega lapse järele valvata, kuni ta ristitud saab. Naine valvanud ka kõik päeva ära. Mees ise läinud lapsele ristijat otsima. Aga mees pole veel õhtast tagasi tulnud, olnud naine veel kuni keskööni üleval, aga siis jäänud ta tukkuma, millest teda lapse kisendamine üles äratanud. Aga nüüd tundnud naene, et see mitte enam tema laps pole olnud, vaid juba vanatondil ümbre vahetatud selle aja sees, kui ta tukus. Laps olnud hirmus kisendanud ja sipelnud, nii mis hirmus. Nüüd tulnud mees koolmeistriga ka kodu, et lapse ristimine käsile võtta. Aga mis tondist ristid! Koolmeister olnud aga elatanud ja tark mees, käskinud ahju hästi palavast kütta. Kui see sündinud, ütelnud naisele: "Võta leivalabidas ja pane laps selle pääle ja ärgita ahju visata, küll siis oma kätte saad." Teinud naine ka seda, kui nüüd lapse labida pääle pandnud, tulnud uksest must karvane kogu sisse ja laps süles, mida ta põrandale visanud, ise ütelnud naisele: "Kas mina sinu lapsega seda tegin." Haarnud lapse labida päält ja kadunud. Nüüd aga ristinud nad lapse kohe ära.

E 27378 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Põleja järv
Ühekorra läinud üks mees kalu püüdma ühe järve ääre, olnud teisel ju mitukümmend tükki neid ära püütud, tahtnud ka siis piipu põlema panna, pandnudki tule taelaga piibu pääle, tuul aga ajanud see taela tulega säält maha ja see kukkunud järve ja järv läinud põlema. Kohe hakanud mees põlevale järvele samblaid pääle pilduma.
Saanud ju ühe tulise osa ära kustutada, sääl tulnud samblakuningas hobuse ajades selle mehe poole ja tahtnud seda kinni võtta, aga see põgenud ära sood mööda ja samblakuningas pole teda kätte saanud.
Teisel päival läinud mees seda järve vaatama ja see olnud tuhaks ära põlenud. Nüüd teinud naised selle järve asemele kanepi maha. Kanep kasunud hirmus pikk ja jäme, olnud nii kange kasuga nagu keskmine kuusemets. Nüüd müinud see mees selle kanepimetsa ühele kuningale ära ja see teinud sest metsast enesele kõik sõakraami ja nüüd pole seda enam keegi jõudnud ära võita, vaid sest kuningast saanud kiige suurem riik maa ilma pääle.

E 27380/1 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Püha Jüri kutsikad
Teulised tulnud korra mõisast töölt, teiste seas olnud ka üks mees, kes kunagi kõrtsi minemata ei jätnud. Olnud teine tänagi kõrtsis. Õhtu olnud ju õige pime, kui see joodikas veel kodu poole tuigerdanud. Tee käinud läbi paksu metsa. Mees jõudnud sinna metsa, sääl olnud aga palju hunta ja huntidele antud ennemuiste taevast süia. Mees saanud just paraide selle söögi andmise ajas sinna metsa. Seekord antud hundele söögiks hanisi. Üks hani kukkunud just selle mehe vankri pära taha maha. Mees näinud seda ja ta võtnud selle hani ülesse. Kohe jooksnud üks hunt mehe taga ja kui see seisma ei jäänud, pööras ka hunt metsa ja kadus ära.
Mõne aja järele sai mees ühte kohta, kus mets õige pime olli. Sääl nägi ta tuld natukese maad enesest eemal paistvat. Kohe arvas mees, et ehk need on õitselised, ja ta läks sinna poole. Kui ta tulele õige ligi olli saanud, siis nägi ta omaks suureks ehmatuseks, et ilmatu palju hunta sääl olli tule ääres ja see tuli polnud keegi muu olnud kui Püha Jüri ise. Mees tahtnud küll ära põgeneda, aga hundid näinud tema ära ja need piiranud selle mehe sisse. Kohe küsinud nüüd Püha Jüri selle mehe käest, et misperast ta olli tema kutsika söögi ära võtnud. Küll vabandas mees, et ta selle teadmata olli ära võtnud, aga see ei aidanud midagi. Mees pidi kas iseenese hobuse ehk ühe künnihärja Püha Jürile lubama. Mees lubanud künnihärja. Nüüd pääsenud ta säält ära ja saanud kodu. Teisel hommikul, kui lauda juure vaatama minti, leiti härg kadunud. Mees aga ei läinud enam elades kõrtsi.
J. Kõrveli suust.

E 27391/2 (21) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Jõgever (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühekorra hakanud üks mees õunapuid istutama. Auku kaevates leidnud ta august ühe pisukese vanamehe, kel küünra suurune habe olli. See kohe vastu paluma: "Jätke see koht maad kaevamata, ma tasun su vaiva rikkalikult ära. Su põld õnnistab siis iga aasta, aga ära sa mind enam siia kiusama tule!"
Mees lubab ka oma sõna pidada ja ta ajas augu maaga kinni. Mehe põld õnnistanud ka sel aastal väga hästi. Ka teise aasta õnnistanud põld häste. Mees läinud aga ahneks, tahtnud, et see vanamees talle raha ka kasvataks. Läinud sinna augu juure, kaevanud selle lahti ja kohe tulnud ka see vanamees jälle sinna ja küsinud: "Mis sa ahnepäits veel minust tahad? Kas sa põllust küllalt ei saa, et sa minno jälle kiusama tullid." Seda üteldes löönud ta mehele kepiga sääri pitti ja ütelnud: "Kui mina kaon, siis kadugu ka see minu antud vara inimeste käest ära!" Kohe olnud ka vanamees ja see haud kadunud.
Kui peremees kodu läinud, leidnud ta ka oma aida tühja olevat. Vanamees olli andnud ja olli ka võtnud.

E 27396 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Haldjas nuatupes
Korra tulnud mees mõisast teult. Olnud aga taevas kõik ümberringi paksus pilves ja piksevihm olnud oodata. Hakandki piksevihma sadama ja välko lööma. Mees rühkinud rutuste kodu poole. Äkki aga näinud ta, et üks puutõrdu moodi kogu tulnud vastu, see jäänud aga ikka vähemaks ja vähemaks, kunni mehe juure saades olnud ta õige veike ja palunud, et mees teda kurja vaenlase käest ära pästaks. Mees küsinud ka: "Kes sul siis see vaenlane on?"
"Kes muu kui pikker kostnud teine.
See olnud haldjas. Mees tõmmand nua tupest välja ja käskind sel sinna nuatuppe minna. See läinudki. Mees pannud aga tupe kõige haldjaga tasku ja läinud kodu poole jälle. Kui ta kodu saanud, siis olli ka vihm üle läinud. Mees aga unustanud selle veikese mehe nuatupega tasku ja pole teisel enne meeles olnud kui teisel päival. Siis lasknud välja. Kui haldjas välja saanud ütelnud haldjas: "Mis sa kodu tulles minu oma taskusse jätsid, selle eest ei saa sa midagi." Kadunud isegi teine ära.
J. Sikka suust.

E 27400 (32) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundiks käijad
Korra olnud ühel peremehel kaks sulast. Peremees andnud sulasile iga päev värsked liha süia. Sulasil saanud siis liha viljand. Arvanud teised, et see õige pole, et iga päev neil värske liha süia.
Korra õhtuselajal vahtind teine sulane salajalt järgi, kust peremees selle päiva jau liha toob, kas aidast või muialt. Näinud, et peremees paneb hundinaha enese ümber ja kohe olli ta valmis hunt. Kargand uksest välja ja kadunud ära. Varsti aga tulnud ta verise lambaga tagasi. Võtnud siis hundinaha seljast ära ja pandnud selle leivaküna ala nurka varjule. Nüüd olli sulastel teada, kust peremees selle liha sai, mis ta sulastele süia andis. Sulased pole sest päivast enam liha süia tahtnud, vaid neil olnud ka himu proovida seda imelist hundinahka oma ümber.
Korra saanud ka teine sulane söögi ajal hundinaha leivaküna alt välja tuua. Kui sulased pääle söögi härgadega kündma läksid, katsus teine kohe seda imenahka selga ajada. Vaevalt olli ta aga naha selga saanud, kui ta valmis hunt olli ja kohe küüni härjale külge kargab ja selle ära murdis. Peremees, kes aga kodust asjalugu olli näinud, jooksis kohe sinna ja saanud siis veel teisegi härja ära pästa, teise aga söönud hunt ära. Selle pahanduse pääle teinud peremees sulased lahti.
Kirjutatud Koristal 15. septembril 96.

E 27401 (33) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Näkk
Korra jäänud heinalised ööseks ühe jõe ääre. Olnud ju kõigi kõhud täis söönud ja ütelnud: "Kurat võtku kõhtu, et ta täis ei saa." Kohe hakanud ka üks libe tükk poisil põues ennast liigutama. Olnud see liigutaja niisugune nagu toores elaja maks või kops.
Kui sulane seda tundnud, ütelnud teine veel: "Ei tea, mis kuradi pulst mul põues on?" Kohe vajunud ka see libe tükk põues ikka allapoole ja allapoole kuni püksisäärtest välja. Kasvanud teine siis ruttu heinasaadu suuruseks ja vajunud jõkke. Sellega ühes kadunud ka see vanduja sulane nagu tina tuhka.

E 27401 (34) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra püüdnud kalamehed jõest jälle kalu. Jõe kaldal kasvanud tihedad põõsad. Äkki kõlanud nende põõsaste taga imelik lauluhääl. Kohe läinud kalamehed kõik vahtima, et kes laulab. Näinud teised, et üks valgis riietes neiu sääl juuksid sugenud. Üks kalamees tahtnud seda kinni minna võtta, aga nagu linnu kiirusega põgenenud see neiu ära ja kadunud jõkke. Sest saadik aga kutsutakse seda niitu Näkiniiduks.
J. Rootslase suust.

E 27525/6 (9) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < E. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vandumise karistus
Kord olnud üks karjapoiss, kes hirmsasti vandunud, iga päev mitu tuhat kuratid ütelnud. Ühel päeval vandund poiss jälle koletal kombel. Korraga aga tulnud metsast suur sarviline mees välja. Poiss pistnud kodu poole jooksma, aga mõne sammuga olnud sarvik tema kannul, võtnud poisil karvust kinni, viinud poisi metsa ühte kohta, kus pole pimedus valitsenud. Siin põlenud sinine tuli. Kiskunud poisil riided seljast maha, kõrvetanud ihu tulega üle, ütelnud siis ise:
"Sinu, padakonna, perast pidin ma Hiiumaalt mõisaherra pulmast ära tulema." Riputanud veel pääle selle poisi jalgupidi puu otsa, kus ta kolm päeva olnud, kuni kodust otsima tuldud ja leitud. Sestsaadik pole poiss ei iialgi kurja sõna mäletanud. Pidanud ka seda mehepõlves meeles.
Võnnust E. Rootslane.

E 27530/1 (12) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja regieeris Mare Kõiva 2004
Murueide tütred
Kord läinud üks noor kütt maikuu esimasel õhtal metsa. Juhtunud ühe ilusa lagendiku pääle, aga omaks imestuseks näinud ta lagendikul hulga neiusid tantsivat. Aga kui imelikult. Pole jalgadega maa külge puutunud, vaid lausa õhus heljunud nad. Üks olnud suurem kui tõised. See olnud nagu valitsejanna nende seas. Viimaks võtnud kütt julgust ja ütelnud:
"Võtke ka mind eneste sekka."
"See on võimata," ütelnud suurem piiga, "sina oled surelik, patune inimene, aga meie oleme pühad suremata murueide tütred."
Aga rääginud piiga edasi:
"Et sina oled meid juhtunud nägema, tahan selle mälestuseks sinule ühe sõrmuse anda. Nii kaua, kui sa seda kannad, ei saa ilmamured sinu elurõõmu mitte rikkuma."
Tõmbanud sõrmukse, andnud nooremehele kätte, selle pääle aga hakanud nad ise ikka kõrgemale tõusma ja silmist ära kaduma, viimaks kadund tõised ära, aga sõrmuse kinkija paistnud veel. Noormees vaatanud hommikuni, siis olnud neiu asemel ainult Ehatäht näha.
Ots.
J. Rootslane Võnnust.

E 27907/27909 (2) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Eduard Rootslane (1896). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees ja naene kodukäijaks
Ennevanaste elanud üks mees ja naene, olnud aga teistel iga päev alalõpmata tüli ja riid. Tulnud ka viimaks nende eluse muudatus - mees surnud ära, mille üle naesel suur rõõm olnud. Kohe matnud ta mehe maha ilma kirstuta ja ilma ristita, ütelnud ise hauda kinni ajades: "Võid minu perast siin kas seitse aastad mädaneda."
Pääle mehe surma olnud naesel õige rahulik elu. Saanud aga seitse aastad mehe matusest mööda, jäänud naene hirmus kartlikuks. Korraga kuulnud ta ühel ööl tua lae pääl suurt müra ja kola, nüüd aimanud naene, et see mitte keegi muu ei olnud, kui mees, kes tema üteluse järele seitsme aasta perast välja tulnud kodukäijaks.
Tõisel ööl olnud müra palju suurem kui esimasel ööl ja kestnud rohkem aega, kadunud aga tüki aja perast ommeti ära. Kolmandal ööl tulnud kodukäija naese sängi juure ja andnud käes oleva verise hobuse jalaga naesele pähe, see olnudki valmis.
Tõisel päeval maetud naene ära ja nende majasse asunud uued elanikud. Läinud päeva kolm naese matusest mööda, kui nüüd mees naesega sinna mõlemad kodu käima hakanud. Teinud kõik tükid ära, lõhkunud majariistu, söönud parembad söögikraami nahka, aga alati lõpmata kurja. Aga see, kes nende majase elama asunud, olnud üks julge mees, ütelnud: "Tulgu teid või sada korraga, küll ma häävitan!"
Tõisel ööl, kui ta juba kodukäijate kisa õue pääl kuulis, läinud ta neile kadakapuust malgaga vastu. Andnud neile sellega mööda külgi, pähe ja kuhu trehvanud, mõlemile tublisti. Sest ajast saadik pole nad enam tulnud ja mees elanud rahulikku elu.
Eduard Rootslase suust Võnnust.

E 27930/27932 (8) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Esimasel maiööl
See olnud ühel väga ilusal esimasel maikuu ööl, kui üks noor kütt, kes jahil olnud, kodu tulema hakanud. Korraga löönud kõik mets nagu imeliku uduse ja mehel kadunud tee käest ära. Kõndinud ja kõndinud mööda metsa, aga pole välja saanud, kõik olnud nagu vaibaga kinni. Korraga aga juhtunud ta ühe valge joone pääle, mis kaunis hele olnud. Hakanud siis sinna poole sammuma, kust valgus paistnud. Ligemale jõudes näinud ta hulga valges riides neiusid õhus kiigutavad, küll mitte kõrges, aga nende jalad olnud maa küljest vabad. Nad kiigutanud ja laulnud imeilusasti, nii et noormehel süda sulanud. Läinud ligemale ja ikka ligemale, aga neiud tõusnud siis juba puudeladva kõrgusele ja laulnud säält:
Mis otsid muistses vaimuilmas
sa surelikust soost
sel ainsal ööl, kus meitel luba
on vabalt viibida.
Noormees ütelnud: _Oh, teie taevalikud piigad, andke minule midagi mälestuseks eneste poolt._ Selle pääle virutanud üks nendest ilusa halli loori nooremehe pääle. Selle pääle hakanud nad ikka kõrgemale ja kõrgemale tõusma ja kadunud viimaks selle silmist. See olnud kuni päiksetõusuni nagu unistades paigal.
Viimaks, kui päike tõusnud, ärkand noormees nagu uimastusest, tunnud enesel külma olevad, surunud kingitud loori kõvemaste enese külge, aga ta mantel olnud üleni paksu hõbekarva kastega kaetud ja loori pole kuskil olnud. Selle peale läinud ta kodu, olnud terve aasta aegu nagu unine kuni teise aasta esimese maini, siis saanud ta oma endise elavuse kätte. Siis saanud ta ka veel nii targaks, et kõik een tulevad asjad ära teadnud. Teadnud, millal vihma, millal kuivad ilmad tulevad. Hakanud põllumeheks, olnud selles ametis väga hea õnn.

E 22794 (22) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiislat ei tohtivat mitte nahaga süia, sest selle all olevat hall.

E 22796/22799 (5) < Võnnu, Varssavi - Jaan Rootslane < August Tiirmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ööbiku püüdjad.
Kord läinud kaks talusulast nelipüha esimäsel päeval metsa ööbikuid püüdma, sest nad olnud kuulnud, et ööbikud head hinda maksvad. Aga et kahinat ei sünniks, võtnud nad riided seljast ära. Kui nad tükk maad metsa sees olnud ära käinud, tulnud neile üks pikk saksa riides mees vastu. Küsinud poiste käest, kus nad minna. Poisid olnud toredad ja vastanud: "Mis sinul sellega tegemist?"
"Oh teie, hakipojad," ütelnud võeras, "vai minul ei ole sellega tegemist!" vibutanud selle pääle käes oleva kepiga poiste poole ja hakanud siis minema, aga nägemata vägi vidanud poisse ka võera järele, keda nad vanapagana arvanud olevat, mis ta ka tõesti oli.
Nüüd käinud vanapagan nendega kõik kohad läbi, kus pulm olnud. Sääl olnud nemad alati seas ja sünnitanud tüli, aga iga laupä olnud nemad jälle saunaskäijäte seas ning hulkunud sedaviisi kolm aastat ümbre ilma mööda ning kodurahvas pole neist kõige vähemat teedmist saanud.
Aga ka vanapagan pole neid omast küüsist ära lasknud. Kord kõndinud nemad hainategemise aegu jõe kaldal. Viimaks ütelnud vanapagan: "Mina heidan magama, teie valvake seni, kui mina magan, kui et vahest pikne ei tule."
Poisid pidanud nüüd nõu, mis teha, sest peagi tõusnud must müristamise pilv ülesse. Teine ütelnud: "Pöörame tema jalad jõe poolt ära, sest muidu kui ta üles ärkab, jookseb ta kohe jõkke." Teinudki nii, pööranud jalad jõe poolt ära. Müristamise pilv olnud juba aga koguni ligi jõudnud ja välgud käinud kangesti. Nüüd äratanud nad teda üles ja ütelnud: "Vanamees, tõuse üles, Müri Jüri tuleb!"
Vanapagan hüpanud kohe üles ja jooksnud kohe müristamise pilvele vastu. Põhjatu suur välk viskanud pilvest hirmsa müristamisega välja just vanapagana pääle, nüüd pole sellest muud järele jäänud kui sinine läga.
Nüüd läinud poisid kodu tagasi, aga pole tahtnud sinna jääda, iseäranis kartnud nad risti. Nüüd toodud õpetaja, see pandnud nendele ristid kaela ja õnnistanud neid, aga nad karjunud, et rist neile väga valu teinud. Kui õpetaja palve lõpetanud, jäänud nad taltsaks, surnud aga pea mõlemad ära. Ots.
August Tiirmani suust.

E 23004/23006 < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont ja rehepapp
Mõisa rehepapp kütnud ahju, väljas voolanud vihma maha nagu oavarrest. Vanapagan olnud ka hulkumise pääl, saanud aga märjaks ja sammunud mõisarehe poole. Rehepapp võtnud teda õige lahkeste vastu, annud istme ahju kõrva, ise sirutanud pikali maha ja jutt läinud nii mis sorab.
Vanapagan kaebanud rehepapile, et tal kuri naine olla ja kuskil tükis talle perra ei andvat. "Noh, siis oled sa püksid naise jalga andnud," ütles rehepapp, "need katsu õige rutusti ära kisku, siis on võit sinu käen."
Vanapagan leidnud nõu hea olevat ja teinud ka rehepapile head teha, juhatanud teda rabasoo põllu pääle, kus üks suur kivihunik olnud. Säält käskinud natukese mulda ära kratsi ja siis seda teed pitti, mis säält nähtavale tuleb, edasi minna - "Ja küll sa siis sääl isegi oppust saad."
Kui vanapagan ära olli läinud, siis võttis ka rehepapp labida õlale ja sammus nimetud paika, pildus paar sülda mulda päält ära ja juba paistis talle suur kiviuulits vasta, seda pitti läks ta nüüd edasi kunni ühe uhke maja juure jõudis. Julge sammmuga astus ta sinna sisse, säält leidis ta ühe jahumati, veekruusi ja sületäie puid. Et rehepapil ka õige söögiisu olnud, hakkanud ta kohe sööki keetma. Korraga, kui rehepapp suud söögist puhtaks teinud, kuulnud ta väljaspoolt ukse taga sammusid ligemale tulevat. Kohe peitnud ta ennast ahju taha ära. Uks tehtud lahti ja neli meest, verevin rõivin, astunud sisse. Nad pannud ühe puusärgi põrandale maha, jälle läinud toojad ära ja rehepapp julgenud ka ahju tagast välja tulla. Ta tõstnud puusargi kaane ülesse ja üks vanaherra tõusnud sääl istukile. Rehepapp pakkunud talle ka oma keedetud sööki. Herra tänanud rehepappi selle eest ja jutustanud nüüd omma 300saja aastalist vangipõlve puusärgi sees. Ta tänanud rehepappi tema ärapäästmise eest ja käskinud sel tõiste tuppa minna, kus üks must kass magavat, seda käskis härra ühe paelaga rehepapil üle puua, sest kui see üles piaks tulema, sis on kõik paha, ja raha, mis sealt leida olli, seda kolme jakku jagada: ühte kirikule, ühte vaesile ja ühte enesele. Siia tuppa tagasi ei luba ta rehepapil aga iialgi enam tulla. Rehepapp tegi kõik nõnda, kuida kästi, poos kassi üles, jagas raha ära ja läks sis kõike kolme jakku ühes võttes jälle tultud teed tagasi. Ta andis igaühele oma jau kätte ja elas kunni surmani välja õnnelikult.

E 23006 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 31 Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida Vanapagan Peipsit mõõtnud
Vanalpaganal olnud tihti tarvis ikka kohta saada vaatama, mis inimesed teevad, aga Peipsi järv olnud alati tal nagu risuks ees. Kord tahtnud ta teda ära mõõta, et säält läbi sammudes midagi äpardust ei pidand johtuma. Ta läinud pojaga äärde, kus üks hirmus sügav koht olnud. Ta katsunud mitu korda ennast põhja kasta, et vaadada, kas liivapõhi on või mudane, aga see katse ei läinud tal sugugi korda, sest et ta midagi aru ei saanud, kui ka vahest jalgadega põhja olli puutunud. Vanalmehel saanud süda täis, ta tahtnud järve maa päält ära hävitada, kui mitte teeda ei saa, kui sügav ta on. Ta toonud ühe 10-süllalise puu ja katsunud sellega, aga kõik ikka asjata. Sest saani põgenenud ta Peipsist kaugemale, sest ta ei võinud ju sääl elada, kus tal kõik tuttav ei ole ja järveraip risuks ees on. Ja sest saani olevat Vanapagan Peipsi äärest kõik inimesed lasknud taevase minna.

E 23243/23244 (6) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane < Mart Lips (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakast. Sulase ja peremehe vakk
Üks peremees teinud enesele tõnnivaka, sulane aga märganud seda ja luuranud järele. Peremees käinud sauna kolm neljapäeva õhtat ja siis olnud valmis teinud, nagu sulane näinud, viha latvadest. Sulane aga võtnud nüüd need ülejäänud konsud ja teinud enesele nendest.
Aga ei tea, mis sõnu pole õieti mõistnud, saanud sulase oma ühe jalaga, aga muidu olnud palju tugevam. Peremehe oma vedanud temale vara kokku, ka sulase oma tulnud tööd otsima, see ütelnud: "Oled ühe jalaga, ei saa kaugele, seeperast vaata järele, mis peremehe oma toob, võta selle käest ära, sest et sa muidu palju tugevam oled." Tõine olnud sellega rahul.
Nüüd pole peremehel enam vakast midagi kasu olnud, pole midagi saanud kodu tuua, sest sulase vakk kõik käest ära võtnud. Peremees märganud lugu ja teinud sulase lahti. See läind nüüd tõise peremehe juurde, aga see peremees saatnud nüüd oma vaka selle peremehe põllu pääle, kus sulane läks ja lasknud selle põllu päält kõik sõnniku ära vedada. Sulane aga saatnud oma vaka ja lasknud tagasi tuua, päälegi veel tõise oma ka vedada. Pole enam saanud peremehe oma midagi teha: kõik võtnud sulase oma käest ära. Viimaks läinud ja palunud peremees sulast ja nüüd keelanud see oma vaka peremehe kallale kiPpumise ära. Ja sest saadik toonud vakk alati peremehele kompsud kodu. Ots.
Mart Lipsi suust.

E 23245/23246 (7) < Võnnu khk. khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tõnnivakka
Ühel perenaesel olnud kaks tõnnivakka. Olnud tõised nagu kutsikad, teinud aga kõik tööd perenaese eest, lüpsnud lehmadki. Perenaene andnud see eest aga tõisile ka hästi süia, kõige paremat, mis aga olnud, kuna tüdrukud tihti nälga pidanud kannatama. Olnud tõised perenaese voodi kohal selle tarbis seina küljes seisva laudu pääl, tüdrukud pole tõisi aga näha võinud, selleperast, et kõik parem söök neile anti.
Kord olnud vakad kodust ära saaki toomas, perenaene pandnud või ja pudru laudu pääle valmis, kui kodu tulevad siis söövad. Ise läinud põllu pääle tööle, tõine tüdruk aga läinud ja võtnud söögi ära. Nüüd tulnud vakad kodu, kui nad pole süia leidnud arvanud seda perenaese hooletuseks, ütelnud: "Kas meie küll temale pole kandnud, ja nüüd jätab veel ilma söömata. Mis meie temale selle eest teeme?" ütelnud esimane. "Tapame kõik loomad ära," ütelnud tõine. "Teeme seda jah," kiitnud ka esimane.
Tapnudki kõik ära, ise pole ka sinna jääda nüüd julgenud, vaid põgenenud ära. Nii saanud perenaene Elajatest kui ka vakkadest lahti.

E 23250 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks joodik ropp on
Kui Noa esimese viina teinud, tulnud kurat ja tapnud ühe hundi ja ühe siku ära ja valanud nende vere viina sekka ning see olla tänapäevani viina sisse jäänud. Siis tulla see, et inimene, kes viina täis joob, kiskja nagu hunt, ropp nagu siga ja pöörane kui sikk on, sest et ta nende verd ühes sisse joob.
Võnnust kuuldud.

E 23250/23251 (12) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kust Vooremägi nime on saanud
On üts mägi ja mõts, mille nimi Voore on. Selle nime saanud ta oma viimase valitseja käest. Selle mäe pääl olnud enne tore linn ja tema viimane valitseja kuningatütar Voore nimega, kes väga ilus neiu olnud. Palju, palju kosilasi käinud temal, aga pole tema kellegile läinud. Viimaks tulnud Soome targa poeg temale kosja, aga ka sellele pole ta läinud. Nüüd olnud Soome targal süda täis ja nõidunud tema kõige linnaga maa alla ning olla veel praegu sääl. Ainuke tee, kust sinna võida pääseda, olla üks allikas, kust tee läävat, aga ka selle olevat kuldhärjaike ette pandud ning kes selle välja saavat võtta, pääsevat linna ja tõusevat ka linn üles tagasi, välja võtmine läävat aga ainult suurel reedil korda.
Võnnust kuuldud.

E 28360/4 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Loomine
Vanaisa oli kalevid ju ära loonud, et ta nende tarkust tarvitada võis. Kalevite nõul ja abil loonud vanataat ka maailma. Maailm olnud aga pime ja selleperast käskind vanataat omal alamal Ilmarinel üht valguseandjat ülesse seadida. See võtnud siis ühe tükki kulda, tagunud selle ümarguseks, ajand taivatules selle punaseks ja pandnud siis selle võlvile särama. See olnud aga nii säetud, et ta ülesse ja alla käinud. Kui ta alla läinud, võtnud Hämarik õrnalt säraja päikese ja pandnud ta magama. Nüüd olnud aga jällegi ilm kõik pime. Vanataat käskind Ilmarisel ka öösiseid valguse andjaid teha. Ilmarine tagunud ka hulka hõbenaelu ja löönud võlvi sisse, naelte hiilgavad pead aga säranud ilusaste ja need andnud ööse valgust.
Perast seda loonud vanataat ka inimese maa pääle elama, ta loonud selle pühaks ja vagaks ning säädinud teda valitsema üle kiige maailma. Hoolsaks ja virgaks oli vanataat inimese loonud. Inimene aga ei hoidnud mitte ennast ikka valvamisel, vaid ööse, kui ta maganud, tulnud hunt metsast härja juure ja murdnud selle ära. Vanataat, kes seda näinud, löönud taivavõlvisse ühe heleda naela, mis härga tähendanud, tumeda naela löönud ta sinna kõrva, kes hunt olnud. Nüüd saanud Inimene vanataadi käest oma hooletuse perast nuhelda.
Nüüd hakand inimene ikka enam ja enam hooletumaks minema, suured kurjadteud ja pahandused tulnud loomade keskel ette, inimene isegi hakand pattu armastama ja teinud seda, mis vanataadi meelest mitte hea ei olnud. Et nüüd kurjus nii jõudsaste kasvanud, siis andnud vanataat kurjuse asemeks põrgu. Et kurjus nii jõudsal viisil siginud, siis kaotanud maailm ka oma ilusa halja koore ära ja must jäänud perra. Kalevid, kes enne tihti maa pääl käisid, läinud siit ära. Kurjus ja õelus asunud ikka enam ja enam maa pääle. Paradiislik elu, mida inimene algmises elas, olli hoopis ära kadunud. Ainus rõõm olli neil veel sest, et paradiisivärat veel lahti seisnud. Vanaõelus, kes seda näinud, tahtnud paradiisiväratit ära varastada ja ühte suurde soosse matta. Ta rakendanud sellepärast ka hobuse vankri ette ja võtnud kaks poissi ligi ja läinud siis paradiisiväratit ära viima. Kui ta sõitnud, läinud hobusel jalg vastu kivi, see komastanud ja kukkunud rataste aisa pääle, aisad olnud aga peenikesed ja see läinud katki. Nüüd olnud mehike õige hädas, saatnud poisid metsast uut aisa tooma. Vanataat, kes maganud, kuulnud seda kära, see tõusnud ülesse ja näinud vanaõela tööd, et see paradiisiväratit ära tahtnud viia. Ta toonud siis paradiisi maa päält ära taivasse. Selle sündmuse mälestuseks löönud ta vankri kuju võlvisse ja vanamehe, kaks poissi ja paradiisiväratid. Nii näed sa taivavõlvil veel praegugi vankert, vankri aisasi, vanameest, poisse ja paradiisivärajit.
Õelus ja kurjus kasvanud päev-päevalt suuremaks, kaibed tõusnud ju vanataadi ette, et kurjus häädust ära häävitavat ja oma võrkusi välja panevat. Nüüd tahtnud vanataat kurjusele piiri panda. Ta lasknud omal targal sepal Ilmarinel ühe pilli teha, mis 12 häält andnud ja lasknud siis hulga tuliseid noola teha, mis tulise vankri pääl edasi veeti. Nüüd valitsenud ta kaks venda, Kõo ja Pikri, andnud siis Kõo kätte pilli, Pikrile aga andnud ta noolide ambumise ametiks.
Kui nüüd vanaõelus jälle maad pitte ümber luusimas olli, siis hakand Kõo pilli puhkuma ja Pikker ambunud tuliseid noola õelusele kaela. See jooksnud kõik ilma läbi, Pikker ei jäänud ka tal kannult. Viimaks siis hüpand merde, vees aga kustusid Pikri nooled ära ja sääl sai õelus puhata. Mööda ilma jookstes teinud õelus hirmsad jäljed maa pääle. Et need ära kaoks, käskind vanataat ilmaneitsil Ilmataril vett sõeluda nende jälgede pääle. Ilmatar täitnud ka vanataadi käsku, aga kui ta ju nii mõndagi kõrda neid sopaseid jälgi uhtunud, puudunud viimaks vesi.
Nüüd käskind vanataat jälle Ilmatarel üht kangast kududa, mis kangaste kangas pidi olema. Seda tõmbas vanataat ise võlvile laiali ja säädas tal otsad meresse,jõesse võui järvesse, kust see nüüd vett ülesse tõmbas.
Õelusel polnud nüüd enam head elu. Iga päev, kui ta liikuma hakkas, olli kohe Kõo Pikriga platsis. Ta kaubelnud nüüd omale ühe sulase. Ööse pidanud sulane töös olema ja päeva olnud ta prii. Kaubalepingu juures andnud sulane aga lepingu kirjutada kolm tilka verd, sellega müünud ta ka oma hinge ära.
Korra käskind Vanaõelus sulasel Kõo pilli ära varastada, lubanud siis talle hinge jälle tagasi anda. Sulane olnud ka selle kaubaga rahu ja kui Kõo maganud, läinud õelus sulasega pillivargile. Vanaõelus sirutanud omad koivad hästi välja ja sulane roninud tema pea otsa. Olnud ka just taivani ja säält roninud sulane taivase, kus Kõo maganud. Sulane võtnud Kõo pea alt pilli ära ja tulnud jälle tagasi. Nüüd ei saanud Kõo Pikriga enam nii hästi õelust taga ajada, kui see luusimas käis. Ei teadnud ka Kõo ega Pikker, kuhu pill jäänud olli. Üks tark, kes Kõo ja Pikri asja teadis, saatnud aga ühe linnuga sõna, et õelus pilli ära varastanud. Õelusel olnud aga selle üle nii hea meel, et ta sulase priiks lasknud ja ühe suure pidu valmistanud, kuhu ta kõik omad seltsilised ja muud kutsunud. Kõo, see teinud enese ka poisikeses ja läinud sinna pidule. Kui pidulised kõik koos olnud, siis lasknud vanaõelus selle pilli seitsme luku takast välja tuua ja käskind pidulisil seda puhkuda. Pidulised katsunud kõik korrast, aga keegi ei saanud healt välja teha. Viimaks tulnud katsumise kord ka Kõo kätte, see pandud pilli suu pääle ja puhkunud nii, et kõik uimaselt maha langenud, ise aga tulnud ta pilliga ära kodusse.
Nüüd olnud õelusel jälle pahad päevad, Pikker kiusanud teda nii päiva kui ööse taga, rahu ei saanud ta mujal kui vees või mõnedes urgastes.
Kui Pikker mõne maja olli põlema pandnud, siis tohitud seda kistutada, sest sinna majja olli õelus läinud. Pikker lõi õelust ja ühtlasi pandis ka maja põlema, et ta sinna koguni ära põleks. Pikrist põlema löödud maja ei jõutudki kistutada, sest et ta äkitselt väga laialt põlema läks. Et pikker majast eem,ale hoiaks, siis palutud järgmist palvet:
"Tuli Pikker, andi anname, härja saadame!
Tuli Pikker, saada pilve, kõrgen soode!
Tuli Pikker, hoia tulda, soola vette!
Kange Pikker, hoia nooli põllukülvist!
Kange Pikker, hoia nooli põllukünnist ja -külvist,
koduhärjast ja lammast, majast ja puudest!"

E 28377/8 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie kihelkond kutsutas Võnnu ühe vana mõisa perra, mis kõige enne siin kihelkonnas om olnu, kelle ase köstre ja keriku vahel Võnnu küla maa pääl um. Kui edimane katoliku usu piiskop Hermann Tartumaa ära võit, siis jäi ta Tartu liina elama 1224. Tema sääd ja põhjand neid kihelkunde ja lask paganid risti Emajõen, Saad- ja Pühajärven. Tartu kaitsmises ehit tema Vana-Kastre küla mano Emajõe perve pääle üte kivitorni ja lossi, keda Oldenturm (Vanatorn) kutsuti (sääl olli ka enne üts venelaisist tettu puuloss olnu). See saie valmis 1232.
Tema käsu pääle saie ka Võnnu kirik kivest üles tehtus ja õnnistedi jakobipäival, kost ta ka oma Võnnu Jakopi nime sai. Ka peeti sääl laate iga aasta sel päival. Aigapitte sai veel abikirikid tettus. Rasinale Märdi kirik, Kärsa küla taha Jaani kirik, Sarakuse valda Sarakuse kirik ja üle Emajõe Alevi küla Maarja kirik.
Vallad olid Võnnus järgmised: 1. Vana-Kastre ehk Tornimõisa, 2. Võnnumõisa, 3. Peepevere ehk Mäksa, 4. Puka, 5. Koorvere ehk Kidijerve, 6. Kaugasitsi ehk Moisekatsi, 7. Kriimanni. Kastre, Ahja ja Rasina olliva siis veel külad, perast saivad veel valla nime alla.

E 28382 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuradi vesiveski ehitus
Ühekorra tahtnud kurat ka enesele vesiveskit ehitada. Toonud kiva ja puid ju ühe otsatuma kihi päälepoole Lääniste parve, Lääniste küla kohta. Ühe suure küla ja kaks lodjatäit viise matnud teine oma materjaali ala. Olnud ju veskil õige tubliste tööd ära tehtud, kui üks suur õhtutuul hakkand puhkuma ja kõige selle ehituse nagu maa-alla pühkinud. Ainult üks suur nulgakivi jäänud keset jõge ja see on praegugi sääl veel näha. Rahvas kutsub teda Tondikiviks.
Üks väga järsu kaldaga mets kasvab ka sääl kohal ja seda kutsub rahvas Mihklimäe salv. Võib olla, et aja jooksul see koht ennast veel on muutnud, aga sääl on küll päris Kuradi töö jälgi veel praegugi näha, seda tunnistab ka nimi Tondikivi ja rahvasuu arvab selle koha kuradi eluasemeks.

E 28387 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra olnud heinalised jõe ääres heina tegeman. Korraga näevad, et kolm suurt saadu heina jões vee pääl ujuvad. Kohe kõik heinalised neid säält välja püüdma, aga ei saa, tee mis sa tahad. Viimaks läinud üks neid lootsikuga kinni püüdma. Saanud ühe sau ju lootsikuse, kui lootsik kaldunud. Kaldalnägijad hüüdnud kohe: "Oi, jumalakene, satad veel jõkke!" Kohe olnudki lootsik ja heinasaud kadunud. Küllap jõenäkk lootsikuga inimese ikka ära enesele viis.

E 52952/2a < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu khk., Ahja vald
Ahja jõe kaldal Valgesoo küla karjamaal nn. Pikaniidu käärus olla vana ohverdamise koht. Koht on lääne poole kerkival jõenõlvakul. Sihis 140°-320° 62 sammu pikk, 35 sammu lai. Koha keskel paistab maast grupp moräänkivirahnusi. Leidustest ei teata. Koht ikke lage olnud, kadaka põesaline. Üle jõe teinepoolt Põlva kihelkonda, sest olla leitud 20 aasta eest vaskvöö, prees ja vaskraha.
Üldse annab sellel kohal Ahja jõgi oma tujukate käärudega loodusliselt väga ilusa koha. Järskused mäenõlvakud vahelduvad orgudega, saavutud kevadvetest. Valgesoo küla uhkuseks on ta Taevaskoda. Taevaskoja nimeline koht on väga järsk 18-20 meetri kõrgune devoni punase liivakivi kallas. Samas läheduses on teine samalaadiline koht Väike Taevaskoda. Kallas on poolkumer, millelt hääl vastu kajab, sellest vist küll koja nimi. Kaldas on koopaid, millest allikad jõkke nirisevad. Koha vaatamise väärtust täiendavad hulk legenda. Ühest, nimelt Vanakivi koopast, minna tee Kiievi, teise teisendi järel Riiga. Korra lasknud karjapoisid oina köiega auku, välja tõmmates olnud ainult sarved köie otsas. Ühes teises koopas olla tüdrukut õmblemas nähtud. Mehed läinud kord koopa, näinud seal väikest järve, mille keskel ohvrikivi ohvriga seisnud. Mehed põgenenud ja pärast vajunud see koopasuu kinni. Ka põrgu viia teed koopast, sisse võib küll vaadata, aga kaugemale minnes juhtuda õnnetus: kas tabada kurdiks, pimedaks või koguni hullumeelseks jäämine. Ka olla kord kirik mäkke vajunud. Mõnelt poolt peetakse kõrget kallast ohvrikohaks.
Taevaskoja juures jões on kaunis suur ümargune kivi, see olla ohvrikivi ja ülevalt kaldalt jõkke langenud. Nüüd istuda näkineiu õhtuti kivil ja silida kuldkammiga juust. Kalju vahelt immitsevaist lätteist on silma-arstimiseks vett toodud.
Valgesoo küla Taevaskoja nimelise koha kohta olla ajaloolisi andmeid G. Kelchil - Liefländische Historia's.
Taevaskoda on Põlva kihelkonna päralt.

E 52956/6a < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonna Ahja vallas Läänste külas Kiltre talu maal on mägi, mida rahvas Linnamäeks nimetab. Mäe kunstiline saavutus on kindel, sest asub madalal jõelammel, kus nii reljeefne kõrgustik ebaharilik. Mäge on mõned ka Kalevipoja sängiks nimetand ta sellekohase kuju tõttu. Nimelt seisab ta madalamast lamedast ja kõrgemast kupli (padi) taolisest osast koos. Mäe pikkus sihis NS, laius O4. Mäelt Lipsoni veskile on siht 5200° ja Läänste koolimajale N 25°. Lamedama osa pikkus 56 m (kallaku all sellest 12 m), ta laius 32 m, kõrgus 5-6 m ja kallak on 40°. Kõrgema osa pikkus 24 m (sellest ka 12 m kallaku all), ta laius 19 m ja kõrgus lamedamalt osalt 4 m. Üldse aga maapinnast on kõrgema jao kõrgus 9-10 m. Selle osa kallaku järskus on lamedamale osale 20°, maapinnale aga 45°. Üleüldse on siis mäe pikkus 80 m.
Mäe jalalt 6-7 sammu kauguselt algab vallitaoline moodustus, mis mäe põhjapoolsemast otsast sihis 5°-10° läheb. Koolimaja kõrvaliste hoonetega asub just vallil. Valli pikkus 444 sammu (1 samm - 73 cm). Koolimaja kohalt on valli laius 36 sammu, valli kallak koolimaja juurest jõele on 50° ja kõrgus sealt kohalt 10 m. See on sama kõrge kui mäe kõrgem koht. Koolimaja õues on leiukoht. On leitud palju ehteasju: sõrmusi, preesa, käevõrusi, ka sõjariistu. Kuhu asjad on jäänud, ei teata. Mäel on praegu vana kreekakatoliku usuliste matusepaik.
Mäega rööbasjoones jookseb hommiku pool Ahja jõgi. Nii asuvad mägi ja vall täieste jõe kaldal, viimasest on jõgi koolimaja kohal palju ära uhtunud. Mäe õhtupoolsem külg on madal ärakuivanud soo ja alles siis järgneb Ahja jõe loomulik veerg. Vana inimeste mäletises on see õhtupoolne piir veel mädasoo olnud, mis inimestki pole kannud. Arvata on siit ka mägi veega (jõe haruga?) piiratud olnud. Ka olla Ahja jõgi sellest kohast enne väga sügav old ja jõgi ei külmetanud sealt kunagi kinni. Sellel kaitseabinõul ei puudu strateegilist tähtsust, hoopis selle vastu. Üle jõe teinepool on ka vallitaolist moodustust märgata (Mihklipalus) ka kalmeid. 4-3 versta jõge mööda allapoole on veel Utsko nina, rahvajutu järgi endine maalinn.
Rahvas nimetab ainult esimest osa linnamäeks. Arvan, et see kõik üks ja sama ehituse üksus on. Ühte mäeks ja teist valliks pidada, selleks ei ole küllalt vahet. Vahekoht aga näib ühendavat Ahja jõge mäe õhtupoolsel olnud veega. Mõni kaitsevall just veeteel. Mis puutub Kalevipoja sängi nimetuse kohta, siis ei ole seda rahvasuus mitte. Küll on seda aga need teind, kes kirjanduslisest kirjeldustest leidnud nimetud mäe sarnadust Kalevipoja sängideks nimetud mägedega.

E 53275 < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lõpõtusõn tulõ ma viil Mähä talo mano tagasi. Vanaste, mitu, mitu põlvõ tagasi, om säält üts perepoig, veli, kel esämajan võimalik elädä es ole, Otepää kihelkonda, Pühajärve ligidäle vällä lännü ja sinnä üte väikese järve viirde endäle talo ehitänü, talolõ Mähä nimes pannu ja järve Mähä järv kutsma nakanu. Tima sugu eläs viil prõlla sääl.

ERA II 1, 746 (4) < Tartu l. < Võnnu khk. - Paul Ariste < August Gnadenteich, u. 45 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui hal'ltõbi on nakanu pääle tulõma, sis nähtu, et hal'l hobene tulõb.

ERA I 2, 849/51 (7) < Võnnu khk., Mäksa k. - Anatol Roots (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Järve tulek.
Korra oli Mäksa ligidal suur lohk. See lohk oli alati kuiv ja kunagi ei olnud sääl vett sees. Ka vihmavesi kadus igakord säält ära, nii et sääl alati oli kuiv. Kõik ümbruskonna rahvas soovis, et selles lohus vett oleks. Mõned käisid kirikus jumalat palumas, et ta oleks sinna vett hõbekausist kallanud, kuid see ei läinud täide. Ent ühel päeval tõi üks rikas peremees ühe nõia sinna, kes käis iga päev lohku ühe kadakase risti maa sisse pistmas. Siis tõmmanud ühel päeval sinise lõnga ümber lohu ja pomisenud nõiasõnu. Siis läks taevas pimedaks, lõi välku ja hakkas vihma sadama. Siis sadas vahetpidamata kolm päeva vihma. Ja kui vihm üle jäänud ja ilm selgines, siis nägid inimesed lainetavat järve.

ERA II 35, 157 (12) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre-Võnnu vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Rämmel, 73 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Vanast olli allitõbi..... käiva sälgä ja pitsitivä.
Tuli sälgä ja raput, teine pää tuli jälle sälgä ja jälle raput. Oli külmtõbi. Nüüd om pimesoolika-tõbi ja kõtuvalu.

ERA II 35, 159 (18) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre-Võnnu vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Rämmel, 73 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Lapsele öeldakse: Ära mine lombi juure, konna' tõmba sisse!

ERA II 35, 166/7 (11) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre-Võnnu vanadekodu < Kambja khk. - Richard Viidebaum < Juuli Otman, 54 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Üts kalamiis maganu jõeviiren, - es saanu magada. Üts õikja es lase magada. Tuu ütelnu: Pur?ani keri! Pur?ani keri! Sis tema ütskord ütelnu, süda saanu täis: Keri no pur?a!
Omiku ku üles tullu, võrgu' ollu kik kerra keritu. Es olnugi inämb jõen, kik perve pääl.

ERA II 35, 167 (12) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre-Võnnu vanadekodu < Kambja khk. - Richard Viidebaum < Juuli Otman, 54 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Lastehirmutisi.
Vähk kaivon, võtab sõrgu vahele. Lats es julge minna.

ERA II 35, 169 (18) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre-Võnnu vanadekodu < Kambja khk. - Richard Viidebaum < Juuli Otman, 54 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann [lend]
Kui "lendva läbi löönu", antakse püssirohtu sisse.

ERA II 35, 207 (1) < Võnnu khk., Rasina v. - Richard Viidebaum < saunanaine (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Jõõ näks jõen ollu. Istnu iks kivi otsan. Sis ku rahvas lännu, sis paenu ära jõkke.

ERA II 35, 219 (3) < Võnnu khk., Rasina v., Üleküla k., Sika t. - Richard Viidebaum < Jakob Vardja, 63 a., Liis Vardja, 60 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Ütlevad, et vanasti Pihkva ja Peipsi järve vahel jõgi olnu ja laiembast lännu.

ERA II 35, 228 (7) < Võnnu khk., Rasina k. - Richard Viidebaum < kaks vanemat naist (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Sa oled haige kui vanast hallitõbine (kui haige väriseb ja külma tunneb).

ERA II 35, 251 (7) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Tani t. - Richard Viidebaum < Hindrek Kupper, 76 a. (1931) Sisestas Mare Kalda, kollatsioneeris Mare Kalda
Vanast ollu soendi'. Läinu mõtsa, võtnu soe naha ümbre, joosnu 3 k. ümbre kivi ja saanugi soendis.

ERA II 35, 252 (12) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Tani t. - Richard Viidebaum < Hindrek Kupper, 76 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Veenäkk.
Tuu oll tu vanajuudas. Ma ole kuullut, et veenäkk oll vanasti.

ERA II 35, 255 (22) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Tani t. - Richard Viidebaum < Hindrek Kupper, 76 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Ärgjärv.
See olevat umbjärv. Kuski Ahja vallas. Vanasti on kaks härga sinna kõige ikkega ära uppund.

ERA II 35, 256 (23) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Tani t. - Richard Viidebaum < Hindrek Kupper, 76 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Kahrujärv ka olnud (ei tea täpselt, kus just), "sinna üts kahr ärä uppunu".

ERA II 35, 283 (37) < Võnnu khk., Rasina v., Üleküla k., Matsi t. - Richard Viidebaum < Liis Mäll (s. Hallisk), 70 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
"Lindva läbi löönu."
Hobune olnud haige, pole söönd. Lastud paberossisuitsu ninasse. Hobune hakand sellest köhima ja viimaks sööma ka. "Etskae, kas ei akka sööma!" Usutud, et suits on häda ära ajand.

ERA II 35, 285 (43) < Võnnu khk., Rasina v., Üleküla k., Matsi t. - Richard Viidebaum < Liis Mäll (s. Hallisk), 70 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Tõnn, tõnni vakk - ei tunta.

ERA II 35, 286/7 (54) < Võnnu khk., Rasina v., Üleküla k., Matsi t. - Richard Viidebaum < Liis Mäll (s. Hallisk), 70 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Hallitõbi. Lapimaa litsi' tulnuva mõnikõrd... Otsnu takan ja õiknu (hallitõbi).
Ma näi, ku isa ja poig läksid jõeviirt pite, isa visas poja pomdi! kasukaga jõkke. Suur poig oli; pahist jões.
"Nüt ta kurat piap maha jääma ka, tuu Lapimaa litsike!" (Isa ütelnud; poiss jooksnud märjana koju.)

ERA II 35, 294 (2) < Võnnu khk., Rasina v., Üleküla k., Matsi t. < Põlva khk. - Richard Viidebaum < Anna Mäll, u. 35 a. kooliõpetaja (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Kaivokuningas kaivon, tõmbas sisse (Lapsele öeldavat hirmutamiseks).

ERA II 35, 296 (9) < Võnnu khk., Rasina v., Üleküla k., Matsi t. < Põlva khk. - Richard Viidebaum < Anna Mäll, u. 35 a. kooliõpetaja (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Üks karjane olnud hallitõves. Peitnud enese halli eest ära. Hall hüüdnud: "Mis sa nällütäd Koopa küla karja, tule vällä!" Kutsunud niimoodi meest välja, aga mees pole tulnud.

ERA II 35, 296 (10) < Võnnu khk., Rasina v., Üleküla k., Matsi t. < Põlva khk. - Richard Viidebaum < Anna Mäll, u. 35 a. kooliõpetaja (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Üts miis jälle kuulnu, ku kats halli saanu kokku Kuuste maal.Teine küsinu (ütelnu): "Ma lähe Lepstesse kiisla kaussi naha alla. Kes esimesena võtab, sellele hüppan kaela." See mees ise kuulnu seda juttu. Võtnu esimese lusikatävve, pannu ahju lõhna pääle. Nii saanu see hall otsa.

ERA II 35, 311 (2) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre-Võnnu vanadekodu < Kambja khk. - Richard Viidebaum < Juuli Otman, 54 a. (1931) Sisestas Mare Kalda, kollatsioneeris Mare Kalda
Katk.
Külgeakkav haigus. Vanast ollu. Katk olnu vahest nigu lind aiasaiban. Kui keski midagi ütelnu, sis ollu jälle haigus küllen.

ERA II 35, 326/7 (9) < Võnnu khk., Haaslava v., Uniküla k., Pori t. - Richard Viidebaum < Liisa Koort, 48 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Kalevipoja küntud org.
Unikülas on üks kaunis sügav org, mis lõpeb järsku, ulatudes lõppeva otsaga Võnnu-Uniküla teeni. See suur ja sügav org olevat Kalevipoja adra jälg. Kalevipoeg on siin kündnud ning adratera on vastu kivi katki läinud. Ja org jäänu pooleli.
Nii olevat rahvasuust kuuldud, mitte raamatust loetud.

ERA II 35, 327 (10) < Võnnu khk., Haaslava v., Uniküla k., Pori t. - Richard Viidebaum < Liisa Koort, 48 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Ihaste külan, Ihaste küla kohal om Emajõen suur kivi - kas te seda teate? - Toda mul ei ole meelen, kas ma ole seda lugenu vai rahva käest kuulu, kas Kalevipoig vai vanapagan om visanu selle kivi? Kui oles linna pääle visanu, oles linn maa alla vaonu, aga es jõvva.

ERA II 35, 341 (12) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Toda olen küll kuulnud, kui inemisele hall sälga tuleb. Siin ütel tüdrukul käinu sälga. Vanainemine õpetand: köida kirves sälga ööses. Teinu nii, ei ole tulnu enam. Jäänu maha.

ERA II 35, 341 (13) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Hall.
Üts mees jälle ollu savikoa man tööl. Siis tullu kaks meest manu. Üts ütelnu teisele: Võta sina kinni, raputa teist. Teine jälle sundnu teist. Kui mees seda kuulnu, nakannu kõvasti töhe, siis pagenu mant ära.

ERA II 35, 342 (14) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Sis mõnikõrd pakkõs ära (hallihaige) teisele asemelle, siis hall hakkas hõikama: "Kos sa olet?" Kui vasta ütelda, siis ta teab jälle pääle tulla.

ERA II 35, 343 (16) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Näkk? - Ei tea sellest midagi.

ERA II 35, 343 (18) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Näkist ei tea midagi. Kalapüüdja ma ka ei ole.
Siin Ahja jõen saanu üks kätte suure kala, kulli kints küütsiga kala sisen. Tõine küüts old perve sisen. Kull taht sedasi kala kinni pidada, aga kala tõmmas kulli lahki.

ERA II 35, 349 (29) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Rabandus (teatud äkil. haigus).
Lindva om tuusama.

ERA II 35, 383 (41) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Ahja v., Mõtsküla k. - Richard Viidebaum < Miina Pärn, 60 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Hernejärv olevat. Objekt ei tea ütelda, kus ta just asub. See on pilvega tulnud ja hernepõllule maha sadanud. Sellest saand nime.

ERA II 35, 397 (8) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. - Richard Viidebaum < Miina Liping, 72 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Ütte järve oliva väga ropuste mõsknuva. Järv pagenu är'. Sääl kotal kõneldi. Veike järv oll.

ERA II 35, 397/8 (9) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. - Richard Viidebaum < Miina Liping, 72 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Ütskord üts ojanu silla all: "Umbeh! Umbeh!" Silla all ojanu alati õhtotsel aol. Üts mees lännu kaema. Üts surnu seereluu ollu silla all, see ojanu. Matetu kabelihe, siis kaonu är'.

ERA II 35, 399 (12) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. - Richard Viidebaum < Miina Liping, 72 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Nii kõneldi, vanarahvas kõneliva: Üts mees tullu jahist. Üts ütelnu jõel: "Päiv jõud ja mees ei jõvva!" Sis tullu jahist üts herra poig, tullu ja tahtnu tsuklema minna. Üts niitja, üts vanamees es lase minna. Tahtnu juvva. Niigu vett võtnu, nii kuuli är' kah.

ERA II 35, 401 (14) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. - Richard Viidebaum < Miina Liping, 72 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Kui metsa ära eksid, oled "vana pahareti" jälgede pääl. "Sis loe meieesä ja pane kurajalga een ja löö risti ette".

ERA II 35, 401 (16) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. - Richard Viidebaum < Miina Liping, 72 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Lastehirmutisi
Sant võtt är', and obesesitta süvvä!
Mustlane tule!
Näks, vesinäkk - kaevus
Tsudsu - kaevus
Külmäpoiss. Kuule, külmäpoiss klopp! (talvel)
juut' viise är'!
setu tule!
Ussi' omma hernen!

ERA II 35, 406 (4) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. - Richard Viidebaum < Miina Liping, 72 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Algjas, mõtsalgjad.
Olevat raamatust loetud. Jutte ei teata.

ERA II 35, 412/3 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Tani t. - Richard Viidebaum < Hindrek Kupper, 76 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Vanasti õitsil olles vana õitsivaht jutustand:
Tema õngitsenu viitkit - olnu parvemees -, õngitsenu viitkit. Üts kärätänü selätakan: "Pidi tulema - es ole jõudnu!" Jämme ja koleda häälega üteldü. Kaenu ümbre - es ole nännü üttegi inemist. Õngitsenu jälle viitkit.
Tullu Räpina postimees, tahtnu tsuklema minna. Ütelnu: "Ah, ära mine tsuklema! Sina ole tulnu, ja väga lämmi aig om."
"Ah, väga lämmi aig, ma mõse suud kah."
Parvemiis õngitsenu viitkit, õngitsenu hulk aega. Viimaks ütelnu postimehele: "Kuule, nakka jo minema!" Aga postimees ei vasta. Lännu kaema: postimees om pangi sisse ärä uppunu!
Pärast sis arvanu: "Kae! Too oli vanajuudas, kes ta peaga sinna pangi toppi ja seda hellü tegi."

ERA II 55, 515 (7) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Iie t. - Rudolf Põldmäe < Ants Uhna, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Kui katk oli üle jäänd, siis Ungrus oli mees jäänd ja Saaremaalt tuli naisterahvas. Põle enne ühte saand, kui meri kandma akkas. Siis naine akand tulema, et kas maaelm on nii tühi. Leind värske lume pealt inimese jäljed. Siis läind jälgi mööda järele, leind mehe üles. See küla üütakse Karatuma külaks, seal on siis abielusse akand.

ERA II 55, 516 (8) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Iie t. - Rudolf Põldmäe < Ants Uhna, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Ermutati, et külitakse kihti, katk tuleb alli pulbrid külima. Katk tuleb ja tapab jälle.

ERA II 55, 526 (4) < Ridala khk., Võnnu v., Rummu k., Kiviristi t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Likk, 74 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Võnnu saares on üks suur kibi. Kalevipoeg vesand selle, tahtnd Aapsalu lossi torni peale vesata. Pisike sõrm nikastand, kukkund maha. Tükk on otsast ää kukkund. See kibi on nurjatu suur, suurem kui vihtlemise saun.

ERA II 55, 528 (1) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Kõmmu t. < Ridala khk., Asuküla v., Suure-Ahli k. - Rudolf Põldmäe < Mari Prikk, 66 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katk. All poiss on käind ja turgand. Kelle külge kepiga turgand, see kohe surnd. Kelle külge ei saand turgata, need olid elama jäänd.

ERA II 55, 536 (17) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Kõmmu t. < Ridala khk., Asuküla v., Suure-Ahli k. - Rudolf Põldmäe < Mari Prikk, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Maa-alune. Punased plekid peavad inimesele maast külge akkama. Sülitab enne maha, kui istub.

ERA II 55, 556/7 (1) < Ridala khk., Võnnu v., Saanika k., Uuetoa t. - Rudolf Põldmäe < Priidu Reinborn, 76 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tubrimäel on Kalevipoja kivi. Seal on sõrmejäljed peal. Üks Parila mees võtnd tüki maha, teind veskikibi. Nagu ühed sõrme-asemed olnd peal. (Kivil on praegu pealmises servas viis auku, läbimõõdus ca 5 cm. Jutustaja andmeil need ei olevatki õiged "sõrmejäljed", vaid eelmainitud Parila küla mehe puurijäljed. Tõelised "sõrmejäljed" olnuvat aga sellel osal, mis kivist maha lõhutud. R. P.)

ERA II 55, 557/8 (2) < Ridala khk., Võnnu v., Saanika k., Uuetoa t. - Rudolf Põldmäe < Priidu Reinborn, 76 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ridali mäel pidi Kalevipoja kivi olema. Sõnna oli viidud vanal ajal tulesüssa ja raha. Olid kellegil vistrekud külges, maa-alused, tehti leenist, tulesüssa pandi, üheksmat seltsi viljaterasi ja raha, sellega pesti neid vistrekuid ja viidi sinna kivi otsa Kalevipoja jälje sisse. See oli praeguse Uuslandi poe ees, nüüd vist on lõhutud.
Kis neid pidi sealt võtma, see pidi tõbe saama.

ERA II 55, 559 (5) < Ridala khk., Võnnu v., Saanika k., Uuetoa t. - Rudolf Põldmäe < Priidu Reinborn, 76 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kalevipoeg oli tahtnd Aapsalu lossi torni maha visata.

ERA II 55, 559 (6) < Ridala khk., Võnnu v., Saanika k., Uuetoa t. - Rudolf Põldmäe < Priidu Reinborn, 76 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ridali mäel on olnd Kalevipoja jälg kibi sees.

ERA II 57, 386 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k. - Gustav Piirberg < Peeter Piirberg, surn. 1928 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Ahja Taevaskoja ligidal on umbes 40 a. tagasi - Peeter Piirbergi jutustis, kes suri 1928. a. (minu isa) - olnud üks ära neetud koht jões, kuhu keegi üksinda suplema ei tohtinud minna. Mitmed inimesed on sinna tol ajal jäljeta ära kadunud. Üks väga julge karjapoiss ei hoolinud ka keelust - läinud ja jäänud - ja teisel päeval on tema ema teda seal kohal küll näinud ühe hirmsa musta mehega jões suplemas ühiselt. - Aga nagu ta poega on hüüdnud, nii vajunud mõlemad jõkke. Tüki aja pärast ilmunud kurat veepinnale ja irvitanud naist, siis jäädvalt kadunud. Asjata otsiti inimesi, kes uppusid - keegi neid enam ei leidnud. Koha olla ära needinud kuulus Kuristaja Kindral Vilbo, kes avalikult kuradiga ühenduses oma eluajal olnud, kelle surmasidki kuradid.

ERA II 57, 388 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k. - Gustav Piirberg < Jakob Piirberg (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Punamerre hukkunud vaarao ja selle sõjavägi on moondunud valaskaladeks - õigem ebavaalid elavad Punases meres, - näitavad endid aina juutidele, nende välimus on täielik nagu põhjas elavail valaskaladel. - Minu vanaisa Jakob Piirbergi jutustus, kes elas umbes 16 aastat tagasi ja sel aastal suri 76 a. Ta on Valgesoos (Ahja vallas) seda juttu kuulnud.

ERA II 55, 406/7 (47) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katku-ajal oli Võnnu vald nii tühi, et Rohensel oli üks Laur ja teine Laur oli Erjaseljal. Kahe küla vahel on suur soo ja Võnnu järv. Siis nad olid kahekesi üünd vastamesi: Kas seeme on maas? Millal pidid seemet tegema akkama, kas kolm päeva enne ehk kolm päeva pärast lauri.

ERA II 55, 414 (56) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Ridali kiriku kellad peavad olema Kilsi järves. Kui uuesti tehti kirikuks, siis toodi kellad järvest tagasi. Kirik oli enne obusetalliks, sõjavägi tegi. Siis ehitati uuesti, tehti torn külje peale, torni põle olnd. Oleks torn tehtud, siis laevad oleks peale purjetand, oleks ukka läind.

ERA II 55, 420 (65) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Libaunt. Emased undid olid, see joosis loomale kallale, tõmmas takka reie lõhki. Kui varsad olid, taris kinni, murdis maha. Täied isaundid murdsid kõrist looma. Ta oli tiine, siis tahtis toitu saada, vahel viis koera pesast ää.

ERA II 55, 421/2 (66) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nõiad on teind inimese undiks.
Üks sant oli olnd, seal majas olnd pulmad. Ta põle öömajale võetud. Ta läind teise peresse öömajale. See peremees olnd tark, ütelnd: Mine vaata, mis pulmarahvas tegevad! Ta tulnd tagasi, ütelnd: Pulm supsib. Teinekord läind vaatama: Nad kõik laudas söövad. Kolmas kord läind vaatama: pulm läind metsa untideks.

ERA II 55, 422/4 (67) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks mees olnd metsas einamaal. Unt tulnd lõkke ääre, mees söönd. Ta vaadand: Mis ma pean tegema? Kui ma annan leiba! Unt liputand saba. Tal olnd puunuga juures, ta annud selle noa otsast tüki leiba, annud selle ta kätte. Ta tarind selle leivatüki ja puunoa koa ja läind ära.
See mees läind ükskord linna. See nuga olnd ühe poe leti peal. Kaupmees ise unt olnd. Üks mees tulnd sinna: See minu nuga. - Kust ta oled saand? - Ma andsin undile leiba. - Ma ise olen see unt.

ERA II 55, 424 (68) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meil iljaku oli üks mees, teised ütlend, et ta on unt. Kui suri kellegil obune ää, ta vidas sealt tükkisi, tõi koju, keetis tükkisi oma lastele. Siis teda üüti undiks.

ERA II 55, 430/1 (79) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Näkk
Ma olin noormees. Preguldis on pais. Üks nelipühi mees ojutas obuseid. See on sügav seal. Ütles viimaks: Ma lähän pesen enese ka puhtaks. Korraga nagu kibi vaos põhja. Kõik karjusid: Näkk võttis selle jälle! Seal paisu põhjas pidi olema näkk. Üks mees võttis kibi kätte, läks vee alla, aga ei leind. Ruup oli vee peal, pootsaakidega otsisid üles. Ei tõust inge ühti.
Öeldi ikka, et näkk. Sinna oli enne palju inimesi uppund, mõned inged on juba sinna paisu jäänd.
Mõni oli näind, näkk oli ojund seal, vee peal näidand ennast.

ERA II 55, 432 (80) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Lastele öeldakse: Koll tuleb! Näkk võtab su ää, kui lähäd vee alla.

ERA II 55, 432 (81) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Vaarao rahvas peavad praegu olema. Varastavad võrkude seest kala, siis ütlevad: vaarao sugu rahvas varastasid.

ERA II 55, 439 (100) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Äkine rabab läbi. Käib mööda inimesi, ei käi mööda kiba ega kändusi. Need olid jälle kurjad inimesed, kis seda äkist tegid.

ERA II 55, 444 (104) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Külmtõbi. Külm tahab sind lõhki lüia, see on vere sees inimesel. Ma pääsesin sest lahti, viidi aadrilaskja juure, lasti veri jooskma.

ERA II 55, 446 (108) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Tõnn - ei tea.

ERA II 55, 448 (114) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Üks suur kibi on Võnnu saares, kolm sülda ja kaks jalga on kõrge. Kalevipoeg on selle vesand, pidand lossikeriku torni veskama, kukkund senna maha, jo ta jõud otsa sai. Tükk on veel küljest maas. Ta on enne nii tugev olnd.

ERA II 55, 456/7 (125) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Maa-alused. Sa oled jüstkui maa-alune! Visked aavad peale, punased lapid, ja kihelevad. Tuulest tulevad.
Maa-alused peavad seina all tiksuma. Vahel teksub jüstkui uur. Neid kardetakse, et pärast akkavad külge kinni. Mõnel silmad löövad, saavad visked kätte, kui magad maas, lähäd kärna. Võetakse soola ja visatakse sõnna maha.

ERA II 55, 493 (15) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kalevipoeg tulnd Saaremaalt, teda kutsutud abiks. Ta tulnud Puisesse. Rahvas ädaldand, et kirikud kurnavad, Ridala kirikule maksu palju, Martnas ka. Võtnd kivi ja visand.
See kivi, mis Ridalasse viskas, see läks kirikust üle Lubjamäele. Martna kiriku jaoks akand viskama, Martnas kukk laulnd parajasti. Ta visand kukele selle kivi. Kivi on Endu talu väravas, Ähmja külas.
[Vt. ka muist. 39.]

ERA II 55, 494 (16) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tubrimäel on Kalevipoja kivi, seal on viis sõrmejälge sees.

ERA II 55, 494 (17) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Kirimäe ja Võnnu vahel on nõgu-soen, kivitrepp on sees, seal on jälg sees, kivi sees, kivi on kesk soones. See pidi Kalevipoja jälg olema, varbajälg ja konsajälg on seal sees. Seal on alati raha ja sool sees olnd, nad austasid Kalevipoega.

ERA II 55, 495 (18) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kabrametsa külas Priki mäel on Kalevipoja jälg, sool oitakse seal sees, kivi sees nagu lapsejälg. Sool pandi salaja sinna sisse.

ERA II 55, 497 (23) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Libaunt näris loomal takkapoolt reied ää. Päris unt läks obusele kõrisse.

ERA II 55, 497/8 (25) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Maa-alune - need on visked. Tee peal magada ei tohi, peab kolm korda sülgama. Soolaga õeruma ja teeristil neljapäe õhtu vasta tuult viskama.

ERA II 55, 503 (36) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Me rahva jumalad olid iied ja tõnnid.

ERA II 55, 506 (4) < Ridala khk., Võnnu v., Linnuste k., Kõmmi t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Prikk, 70 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Katk oli keind, veike all poiss, kaelakott kaelas, mis kihti külis.

ERA II 55, 511 (1) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Iie t. - Rudolf Põldmäe < Ants Uhna, 66 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kirima Saaremäel on Kalevipoja kivid. Kalevipoja obuse jälg on seal paekivi sees.

ERA II 55, 511/2 (2) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Iie t. - Rudolf Põldmäe < Ants Uhna, 66 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Aamsi küla taga on üks inimese jälg raudkivi sees, Raudroa juures, lapse jälg on, kolme-aastase lapse suurune jälg, varba-asemed on sees, Kalevipoja jälg. Tema pidi nii tugev mees olema, et jäljed jäid järele.
Saaremäel on obusejälg, ilma rauata jälg.

ERA II 55, 512 (3) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Iie t. - Rudolf Põldmäe < Ants Uhna, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kalevipoeg on tahtnd Nigula kiriku torni pihta visata. Seal on Allimägi Kirima küla taga, ta olnd seal mäel, visand torni pihta. Kivi kukkund enne maha, üks raba-äär, sinna kukkund.

ERA II 240, 631 (38) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre m. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Liine Serensov, 49 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Ristikiriku juures järves on kirik. Kiriku torn om ümbre kukkunud. Järvest läheb kraav mõisa, kus on nii külm vesi, et inimene seal olla vees ei saa. Ainult hangerjas elab seal.

ERA II 240, 635 (44) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre m. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Liine Serensov, 49 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Vanasti polnud Viljandi kirik mitte linnas, vaid järve ääres. Kolm venda põlanud kiriku ära. Kuid ükskord läinud ka vennad kirikusse. Nüüd hakanud kirik järve libisema. Kui kõik inimesed olid kirikus väljas, ainult 3 venda sees, vajus kirik järve. Siis ehitatud uus kirik Viljandi linna. See kirik asub ka praegu Viljandis.

ERA II 240, 636 (45) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre m. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Liine Serensov, 49 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Vanasti olnud Järva Jaani kirikus lähed Einjärv. Kord läinud üks naine järvele lapse kaltse pesema. Nüüd läinud järv vihale ja rännanud teiste kohta. Ka seal olnud sama õnnetus. Siis läinud järv kolmandasse kohta. Seal jäänud järve keskele üks mägi. Nii on Einjärvel kolmas asukoht.

ERA II 240, 637 (49) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Ühtjärv on ise tulnud. Selle järve pikkus on 3 km ja laius ? km. Selle järve sündi teab üks kiriku kellamees, kuid ei tohtinud ütelda kellegile. Muidu oleks järv ära uhtunud ja kogu ümbruse uputanud.

ERA II 240, 651/2 (8) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. - Erna Aiaste, Võõbste algkooli õpilane < Otto Aiaste, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Jaan Anil olevat ka olnud "Seitsme Moosese" raamat, mida ta olevat kasutanud haigete arstimiseks. Tema juures käinud ka palju haigeid end arstimas. Kord olevat tulnud tema juurde üks naisterahvas, kel keha mädanenud ning küljeluud olnud näha. Naisterahvas olevat käinud kõigi arstide juures, kuid abi ei olevat leidnud siiski. Kui ta aga Jaan Ani juures ära käinud, siis lakanud naise keha mädanemast ja roietele kasvanud liha pääle ning naisterahvas saanud terveks. Jaan Ani sõnadel olnud selline mõju, et kui ta aga sõnu lugenud, siis toiminud asi nii nagu seda olevat tahetud.

ERA II 240, 674 (32) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. - Erna Aiaste, Võõbste algkooli õpilane < Otto Aiaste, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kavastu as. Kantsikõrtsi taga Kantsi soos asetsevat järv, mille nimi olevat Sirkjärv. Sellel järvel sõitnud kuldpaadiga preili, kes ise laulnud. Seda olevat näinud keegi kalamees nimega Sibul, kes õngitsenud sääl kalu ja kuulnud ka neiu laulu. Pärast keelatud kalamehel kalapüük mingil põhjusel.

ERA II 240, 679 (2) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Kruusamäe t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Lompe talu all olevat vana-aegse järve koht, kuhu nüüd on kasvanud männi jändrikud. Soo on väga pehme ja kohati veel lompide sarnane. Mis olevat põhjata. Kui kord mehed köisi põhja lasknud, kivi otsas, siis jakanud nad 100 köit, kuid põhja pole tulnudki.

ERA II 240, 680 (7) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Kruusamäe t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Järved rännanud kohast-teise ja ujutanud üle linnu, mis jälle järve alt pääsenud, kuid neid ei kaevata ja ei teatagi, kus nad asuvad.

ERA II 240, 685 (20) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Vaino t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Pangudi järve juures olevat kirik. Suvel olevat kiriku katusel 6 jala paksuselt vett. Torn olevat ümber kukkunud vette. Järve ääres olevat suur kivi, umbes 20 m läbimõõt ja seal olevat võõrkeele tähtedega kiri peal.

ERA II 240, 685 (21) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Vaino t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Ristikiriku järve juures on kirik. Seal olevat ka kabel. Järvest tuleb kraav ja läheb Veskimõisa järve. Seal kraavis on vesi nii külm, et ujuda ei saa. Ainult angerjas ujub sääl vees.

ERA II 240, 707 (10) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Võõbste külas Lompe talu taga on suur soo, mis ennem on olnud lainetav järv. Ta on aegajalt kinni kasvand. Kinnikasvamise ajal on talule palju kahju toonud. Sinna mädasse sohu on talu emis põrsastega ära uppund, hobune, lehmi, lambad ja palju muid asju. Seda järve tahetud ära mõõta, siis pandud köie otsa kivi ja jakatud teisi köisi otsa umbes sada köit, aga põhja ei tulnud. Sääl soos on praegugi tiik, mis kunagi kinni ei külmu, see annab ka järeldust, et soo on ilma põhjata. Kui praegust sinna pääle lähad, siis soo hõljub ja kui kauemaks ajaks pääle jääd, siis muud kui vajud sügavamale.

ERA II 240, 710 (20) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Orava t. < Otepää khk. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Pangudi järviku juures kirik. Suvisel päevil on kiriku katusel 6 jala paksuselt vett. Ja see kiriku torn oli varsti ära ligunend ja kukkus ümber.

ERA II 240, 710 (22) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Orava t. < Otepää khk. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Ristimõisa järve juurust tuleb kraav ja läheb Veskimõisa järve. Seal kraavis on vesi nii külm, et ujudagi ei saa. Suur hangerjas elab seal vees.

ERA II 240, 712 (29) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Orava t. < Otepää khk. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Otepää linnamäe pääl olnud suur kaev. Sinna kaevu oli visatud üks part ning see part tuli Pühajärvest välja.

ERA II 240, 716/7 (36) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kord tulnud üks mees hobusega sealt Pähnist õhtu hilja läbi. Teele tulnud talle vastu kaks valges riides sõdurit. Mees peatund hobuse kinni. Sõdurid istund kividele ja pannud mõõgad, kilbid ja püssid eneste kõrvale. Mees varitsend parajat aega ja pannud siis hobusega kõvasti kihutama. Sõdurid jooksnud ka taga nii kaugele kui nende piirid olid. Siis jäid mehest maha, mehel hää meel, et pääses kurja käest. See annab järeldust, et see pähn on olnud matuse paik sõjaajal, püham koht ja üldse üks hiie koht.

ERA II 240, 719/20 (40) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Kalevipoja säng, mis asub Alatskivil, seda sängi kaitsevad kolm haldjat. Iga öö kell kaksteist on neid näha. Vana rahvas käivad sinna kivi juurde palumas ja ohverdamas ning haigusi parandamas.

ERA II 240, 720 (41) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Järvepera soo on endale nime saanud sellest, et ta on ennem olnud järv ja nüüd on ta kinni kasvand sooks.

ERA II 240, 730 (5) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Paju t. - Lehti Kangur, Võõbste algkooli õpilane < Klaara Kangur, s. 1899 (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kavastu Lauka soos olevat vanast olnud järv. Järve ääres olnud kirik. Kord pidanud õpetaja jumalateenistust. Sisse astunud hall härg ja ütelnud: "Järv tuleb!" ja läinud välja. Inimesed ei olevat saanud arugi, mis see kõik tähendab, kui korraga vajunud kirik põhja. Kes ellu jäänud, näinud seda lugu päält, kui järv suurenes.

ERA II 240, 732 (8) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Paju t. - Lehti Kangur, Võõbste algkooli õpilane < Klaara Kangur, s. 1899 (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kavastu Lauka sohu, kus vanasti asetsenud järv, olevat üks noor tütarlaps ära uppunud. Siis nähtud teda ühel pühapäeval teda kuldlootsikuga järvel sõitmas, aga kui teised tahtnud näha, olnud ta kadunud.

ERA II 240, 733 (11) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Paju t. - Lehti Kangur, Võõbste algkooli õpilane < Klaara Kangur, s. 1899 (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Üks mees tulnud Tartust jala tulema. Kodu olnud veel palju maad. Äkki näinud ta kaugelt tulevat vankrit ilma hobuseta. Kui vanker jõudnud temani, võetud mees pääle. Poole tunniga saanud mees koju. Siis lastud tema vankri pealt maha ronida ning hobusteta vanker kihutanud otsesuunas metsa.

ERA II 240, 585 (4) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Võõbste külas, K.-Võnnu vallas Lompe talu all olevat vanaaigse järve jäänusit, mis olevat ilma põhjata. Kui kõik mehe lasknu köie vette, siis põhja ei olevat tullugi. Köisi jakatu sada, kuid põhjast polnud viil aimugi.

ERA II 240, 587 (9) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Pangodi järves olevat kataliitride kirik, mille katuse pääl olevat 6 jala sügavune vesi. Torn olevat pikali kukkunud vees. Kui õhtul käed üles silme peale panna, siis olevat torni kuju põhjas näha.
Pool kilomeetrit kirikust ranna poole olevat üks suur kivi, mille läbimõõt 20 jalga. Kivi pääle olevat midagi kirjutatud võõraste tähtedega.

ERA II 240, 588 (10) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Võru maakonnas, Veskivallas asetsevat Ristikiriku järv. Ta olevat umbjärv ja suur 6 vakamaad. Järvest minevat üks ainus kraav ja sääl olevat vesi nii külm, et ujuda ei saa. Kui inimene sinna sisse läheb, olevat ta kohe külmunud. Sääl ei elavat ka ükski kala peale angerja.

ERA II 240, 590/1 (16) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. < Puhja khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Ida Oja, 45 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Võrtsjärve sünd.
Võrtsjärve kohal olevat asetsenud linn. Kord olevat ühele lesknaisele palju kurja tehtud. Mustjärv saanud sellest vihaseks ja tormanud linnale pääle. Rahvas parajasti palvetanud, kuid vesi uputas kõik ja linna kohale tekkinudki järv, millele nimeks pandud Võrtsjärv.

ERA II 240, 593 (21) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. < Puhja khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Ida Oja, 45 a. (1939) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2005
Tartus toomevaremeis elavat Vene kuberneri tütar. Ta olevat veel noor ja rõõmus. Iga jaanipäeva öösi tulevat ta varemetest ja otsivat sõnajalaõit. Kui õie leiab, siis pääsevat koju. Õit aga ta kunagi ei olevat leidnud. Alati minevat tusaselt tagasi ja kui siis näeb tänaval inimest, küsib oma nime. Kes ütleb õieti, see sureb varsti ära.

ERA II 240, 593/4 (22) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. < Puhja khk., Kavilda v. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Andres Oja, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Olnud õige kõrge ja järsk mägi. Mäe nõlvakul oli olnud loss, mida hüüti röövlilossiks. Seda sellepärast, et lossi mehed käinud alati röövimas. Ka üks naine pidanud lossi minema. Tütar andnud emale valge nahkse kasuka selga ja ütles, et paha ei või sündida.
Naine tapetud ära, kuid kasukas visatud mere põhja. Hiljem aga kasukas tulnud vee peale.
Valge kasukas tõigi järvele nime - Valgjärv.

ERA II 240, 606 (41) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas USN, parandas Mare Kalda
Vt. ka: Dr. Bertram, Wagien, lk. 10-11.
[1.] Kord visanud Kalevipoeg kivi, mis läinud maa alla. Sellele kohale saanudki siis nimi - Alatskivi.

ERA II 240, 606 (42) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Teine kord visanud jälle Kalevipoeg kivi, mis jäänud maa peale. Sellele kohale saanudki nimi - Pealsekivi.

ERA II 240, 606/7 (43) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Sarakuste järve asemel olevat olnud linn, mis vajunud maa alla ja tekitanud järve. Iga jaanipäeva öösi kell 12 löövat sääl kell.
Sarakuste järvest läheb ka veeühendus Emajõkke. Kord olevat ühele havile seatud lint kaela ja lastud lahti. Kalurid olevat havi saanud kätte Peipsi äärest. See tõestanud, et Sarakuste järvel on maa-alune ühendus Emajõega.
[+ üleskirjutaja joonistus vaatega järvele]

ERA II 240, 607/8 (44) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Kriimani mõisas on järv. Tolle järve kaldal olevat elanud karjarahvas. Nemad saanud kord väga hilda lahti tööst ja läinud kella 12 ajal sauna, mis asetsenud järve kaldal. Saanud sinna juurde näinud nad äkki üht musta kogu lähemale tulevat, mis olnud tõld ja milles istunud peened saksad. Mehed pannud kohe jooksma kodu poole ja jätnud end pesemata.

ERA II 240, 610 (46) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Purde järve ääres on teravate servadega mägi. Sõja ajal ollu Vene kindral mäe tipus, kaasas kuus kannupoissi, tõld, kutsar ja kaksteist hobust. Kui eestlased mäe ümber piiranuva, ei tahtnud Vene kindral ennast elusalt vangi anda. Ta lasknud kutsaril hobused ette rakendada, istunud tõlda ja sõitnud mäest alla järve, kus uppus ära. Sealt, kust läks üle, ei kasva heina, vaid on paljas punane liiv.

ERA II 240, 619 (1) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
K.-Võnnu valla, Võõbste küla Lompe talu all om mõts praegu, kuid vanaste ollu siin järv. Järv akas aigapiti kujuma ja sai soo. Mehed akanud kaema, kas suul põhja om all. Köödsele pantu kivi otsa ja lastu põhja poole. Köidsi jakatu sada aga põhjast polnud aimugi.

ERA II 240, 621 (7) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Oli õige kõrge ja järsk mägi. Mäe nõlvakul oli olnud loss, mida hüüti röövli lossiks. Seda sellepärast, et lossi mehed käisid alati röövimas. Ka üks naine pidanud lossi ära minema. Tütar andis emale valge nahkse kasuka selga ja ütles, et paha ei või sündida. Naine tapetud, kuid kasukas visatud järve põhja. Hiljem aga kasukas tulnud vee peale. Valge kasukas tõigi järvele nime - Valgjärv.

ERA II 240, 623 (11) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Purde järve ääres on teravate servadega mägi. Sõja ajal ollu Vene kindral mäe tipus, kaasas 6 kannupoissi, tõld, kutsar ja 12 hobust. Kui eestläsed mäe ümbre piirassivä ja Vene kindral alles siis nägi, ei tahtnud ta end elusalt vangi anda. Ta lasknud kutsaril hobused tõlla ette rakendada. Nüüd istus ta tõlda ja sõitis mäest alla järve, kus sai surma. Sealt, kust läks tõld üle, ei kasva heina, vaid on paljas punane liiv.

ERA II 240, 623 (12) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Kalevipoeg viskas kivi, siis see läks maa alla. Siis tekkis kohanimi Alatskivi.

ERA II 240, 623 (13) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Rudolf Orumaa < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas USN, parandas Mare Kalda
Kalevipoeg viskas teine kord kivi, kuid see jäi pääle maa. Sealt sai kohanimeks Pealsekivi.

ERA II 240, 627/8 (26) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Vanasti ollu Otepää keset linnamäge kaev. Otepää mäe lähedal oli ka Otepää järv. Kaiv ollu nii sükäv, et suu põhjani. Sis visatu parts kaevust alla. Kuid parts tulnud järve otsa kohal vee pääle nagu mulksti.

ERA II 240, 629 (31) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Järved rännanud kohast teise. Nii uputanud järved palju linnu. Kuid linnad tulid jälle nähtavale, kui järved kuivasid. Linnu ei ole aga välja kaevatud ja seepärast ei teagi, kus need linnad asuvad.

ERA II 240, 630 (34) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Pangudi järve juures olevat kirik järves. Suvel on kiriku katusel 6 jala paksuselt vett. Torn olnud järve sisse kukkunud. Järve ääres on suur vana ohvrikivi. Kivi läbimõõt on 20 jalga.

ERA II 241, 178 (3) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Padari k. < Võnnu khk., Meeksi v. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Juuli Härsing, 64 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Valgemetsas, minnes Sadama tänavat mööda kuni jõeni. Pöörata siis vastu jõevoolu, pahemat kätt kallast mööda, kuni jõuad teise kaljuni. Selle sees on inimese kõrgune ja umbes inimese laiune auk. Seal olevad nähtud valgede riietega naisterahvast ketramas ja raudtelgedega kangal kudumas. Korra olla teda nähtud august natuke eemal kivi peal juukseid kammimas. Räägitakse, et see vaim olevad ka nõid. Paljud olevat tema juures käinud haigustega ja ta olevat terveks arstind. Auk on näha väike, aga augu seinas olevad uks. Paljud on päeval ust otsinud, aga pole leidnud. Aga kes seda nüüd leiab, vaimul suur nõiavõim, nõiub, nii et inimese silm ust ei näe.

ERA II 241, 186/7 (8) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Valgemetsa k. < Otepää khk. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Hilse Sass, 15 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kord elanud mees, kellel olnud ilus pruut. Kuid kuskil kohanud ta veel ilusamad tütarlast. Ta jätnud pruudi maha ja abiellunud selle tüdruguga. Nende pulma aja aga tõusnud pilv üles ja hakanud vihma sadama. Kui pilv maja kohale jõudnud, kukkunud ta maha ja pea terve pulmarahvas saanud surma. Peigmees ja pruut roninud aga väravapostidele. Viimaks tõusnud vesi ka nendeni ja nemadki uppunud ära. Sinna tekkinud Valgjärv ja Valgjärvel olnud kaks saart. Need sündinud noorpaarist. Teine olnud Mustsaar, see tulnud sellest postist, kus istus peigmees. Teisel postil, kus istus pruut saanud

ERA II 241, 187/90 (9) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Valgemetsa k. < Otepää khk. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Hilse Sass, 15 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002
Pikajärve mõisas elanud kord kuri härra. Ta kohelnud talupoegi väga karmilt. Ja pole neile andestanud vähematki eksimust. Kord saatnud härra ühele talupojale käsu koju, et teisel hommikul vara olgu ta mõisas. Talupojal aga ei olnud seekord kuidagi võimalik minna olnud ja ta läinud järgmisel hommikul.
Härra olnud juba väljas ja kõndinud väga rahutult lossi õues edasi-tagasi. Talupojal olnud hea meel, et saab härraga kohe jutule. Härra näinud, et talupoeg tuleb. Keeranud kohe kanna peal ümber ja teinud minekut. Talupoeg saanud kohe aru, et asi pole korras. Läinud siis sisse ja palunud härra jutule. Tal kästud oodata. Talupoeg oodanud kuni õhtuni. Aga härrat pole tulnud ega tulnud. Tahtnud siis kodu minna. Väravas tulnud aga härra vastu ja kutsunud tema enesega kaasa. Läinud siis härra uhkelt ees, talupoeg alandlikult järel. Kõndinud, kuni jõuti metsa, kus talupojad käinud õitsil. Härra jäänud seisma, vaadanud ringi ja osutanud ühe männi suunas. Käskinud talupojal mändi ronida ja käo moodi kukkuda. Talupoeg täitnud käsu ja roninud puu otsa. Vaevalt saanud ta teha esimese "kukku" - tulistanud härra teda. Läinud ise rahulikul meelel koju.
Kaua rippunud surnud talupoeg riideid pidi oksas, enne kui ta omaksed ta leidsid ja sinnasamasse männi alla ära matsid.
Aga ülekohtuseid nuheldakse ja õelad saavad oma palga. Surnu hakkas ringi huitma oma matusekohal. Tihti härra jahil olles juhtunud ta vastamisi talupoja vaimuga. Olnud kohe nagu päris inimene, ainult väga valge ja kõhn näost. Härra katsunud muidugi esimene asi teda püssiga lasta, aga ilmutis jäänud endiseks. Pärastpoole näinud ta teda igal sammul. Nagu vaikne hääletu vari käinud ta härraga kaasas. Viimaks ei suutnud härra seda enam taluda. Läinud ühel pühapäeval preestriga metsa ja palunud seal.
Peale selle ei ole vaim enam härrat kiusanud. Kuid ära pole ta ka kadunud. Tema vaim käivad veel praegu Pikajärve metsas ringi.

ERA II 241, 190/1 (10) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v. < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < emalt, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Koorverest Põlva poole umbes kaks km asub Emanda soo. Ennem olnud seal järv, mis hakkanud kinni kasvama. Korra sõitnud üks suurtsugu emand mööda teed. Saades järve kohale ehmunud hobused ja hakkanud "lõhkuma". Hobused jooksnud teelt kõrvale ja vajunud ühes suurtsugu emandaga mudasesse järve. Nüüd on järv kinni kasvanud, kuid soo on siiski väga pehme, nagu hõljuks järve kohalt.
Sestsaadik on hakatud seda sood Emanda sooks kutsuma.

ERA II 241, 196/7 (16) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k. < Kanepi khk., Kooraste v. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Sale Ader, 15 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Kruusamäe talus Koorvere külas poonud August Visk enda ära, perekonna murede pärast. Ta maetud Põlva surnuaiale. Peale selle hakanud mehe vaim naisele, kes elanud Koti küla Palsi talus, koju käima, ja ei olevat andnud ööl ega päeval rahu. Naine läinud metsa, mida Põlvapaluks kutsutakse. Ta lõiganud puu peale risti ja lausunud: "Enam sa tulla ei saa!" ja tulnud koju. Peale selle ei tulnud enam mehe vaim koju.

ERA II 241, 200/1 (21) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Jaan Muld, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Vanal ajal, kui Tartu veel väike oli, siis olnud Riia mägi veel ilma majadeta. Sealt läinud kord mehed läbi ja näinud, kuidas kaugel vanapaganad läinud üle tee. Mehed sammunud edasi ega pannud seda tähelegi. Jõudsid sinna, kus "juudad" olnud, ei näinud nad midagi.
Korraga hüpanud põõsast välja hobusepealuu, see olnud täis kuld- ja hõberaha. Pealuu seisnud meeste ette ning keeranud kummuli. Raha jooksnud maha. Hobusepealuu kadunud ning raha jäänud maha. Mehed korjanud rahad ja sammunud minema.

ERA II 241, 201/2 (22) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Mõtskontsi k., Kiidjärve t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Juuli Muld, 63 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Valgemetsas Pimeoru juures on kalju sees niisugune tee olnud, mis viivad läbi maa - ei tea kuhu. Kord läinud üks mees vaatama, kuhu see tee välja viib. Enesega võtnud ta nööri ka kaasa, mille teine ots olnud välja jäänud meeste käes. Ta läinud ning oli jõudnud Kiidjärve kaldale. Need, kes kalju juure jäänd, hakkanud nööri välja tõmbama. Mehed tõmbavad ja nöör tuleb, kuid korraga ei näe nad seda meest, kes läks, vaid verine lambapea on nööri otsas. See muudunud kohe nõndaöelda vanapaganaks. Toibudes mehed löönud talle malgaga. Pagan vajunud maa sisse ja sellest saadik ei ole teda enam näha. Mehed läinud ära ja kohanud seda meest, kes läks kaljusse. Ta rääkinud, et ta olnud nii uimane väljudes koopast.

ERA II 241, 202/3 (23) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Jaan Muld, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kastre mõisa juures asub järv, mille põhi on laudadest ja põhja all rahakeller, suure rauduksega varustatud. Seal istunud kord kaks inimest ukse taga ja pidanud valvet. Kord läinud sinna sisse üks vanake. Temalt küsitud kohe, mis ta tahab. Mees vastanud: "Ma olen eksinud ega oska välja minna." Küsitud jälle, kas tal on kott kaasas. Mees vastanud, et ei ole. Kästud särk seljast võtta ja maha panna. Mees täitnud käsu. Mehe särki pandud kaks labidatäid süsi, mis hõõgunud. Siis juhitud ta välja. Jõudes välja leidnud mees särgist hõõguvate süte asemel kuld- ja hõberaha. Mees saanud väga rikkaks.

ERA II 241, 203/4 (25) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Mõtskontsi k., Kiidjärve t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Juuli Muld, 63 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Akste männi juures, mis praegu seisab üksi, oli olnud neli mändi, kus vanad eestlased olid kangast kudunud. Kui nad olid töö juurest läinud, tulnud vanapaganad ja lõhkund ära. Nii tehtud seni, kuni männid maha kistud. Siis olnud kõik otsas.

ERA II 241, 204/5 (27) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Jaan Muld, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Krüüdneri vallas Veski mõisas olnud ristikirik ja see vajunud maa sisse ning asemele tulnud järv, mille nimi on Ristikiriku järv. Ja räägitakse, et olevad olnud näha kirikurist järve põhjas.

ERA II 241, 205 (28) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Jaan Muld, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Krootuse vallas asub Janutjärv, mille olevat Rootsi hobused ja sõdurid tühjaks joonud. Kord, kui sõdurid olnud järvel joomas, oli ilmunud veepinnale üks must vaim. Ta käinud kõik sõdurid läbi ilma sõna lausumata, siis kadunud jälle ära ja järves vee asemele tekkinud veri. Sellest saanudki see nimi Janutjärv.

ERA II 241, 205/6 (29) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Mõtskontsi k., Kiidjärve t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Juuli Muld, 63 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeritud
[Kangakudumine Valgemetsas]
Valgemetsas jaamast pärivoolu pahema käe pool jõe kaldas Pimeoru juures on kalju. Selle sees olnud õõnsus ja seal olevat vanapaganad kangast kudunud vasktelgedel. Karjased kuulnud kalju poolt kangakudumist. Vaadanud aga karjased sinna, olnud kõik vait. Aga nagu karjased selja pööranud, kudutud jälle edasi. Nii kestnud kogu aeg.

ERA II 241, 17/9 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Palu t. < Võnnu khk., Kurista k. - Juta Lond, Lootvina algkooli õpilane < Liisa Pärsim, 65 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Neli poissi käinuvad pea koolis. Tartus Maarja kirikus. Ühel vabaajal lännuvad Toomemäele jalutama. Leidnuvad ühe augu mäe külje seest. Akanuvad seda auku vaatama ja uurima, kui sügavale see peaks minema. Üks Tähtvere poiss, Kusta Kikas ja teised kaks poissi olnuvad pärit Alatskivilt. Tähtvere poiss jäänud augu veerele vahtima, aga teised läinuvad sisse. Saanuvad kolm meetrit edasi minna, siis tulnud väike avaus. Veel edasi minna tulnud suur ja lai ruum. Üksteise käest olnud kinni ja üks läinu müüripoolt äärest. Pime olnud seest. Tiku valgusel läinuvad edasi. Nüüd, kui edasi läinuvad, tulnud nagu risttee vastu. Nemad keeranuvad paremat kätt. Lännuvad ja tõmbanuvad tikku, kuni viimaks saanuvad tikud otsa. Olnud veel viimane tikk, see ei näidanud mujale kui päka pääle. Saanuvad sääasse ruumi, kus olnud esti vähe kaste, perast tekkinud kaste ikka juurde. Nemad tahtnuvad kaste üles tõsta ja välja tüüa. Üks poiss tahtnud jalaga üles tõsta, aga ei jõudnud. Siis proovinud Kusta, tal olnud päkk aige ja ei saanud. Kolmas poiss vandunud ja ütelnud: lähme ära. Tagasi tulnuvad jälle käest kinni ja üks müüri äärpidi. Igaüks vaadanud taha, aga ükski ei rääkinud. Igaüks, kes taha vaadanud, näinud kõikisuguseid koleda loomi. Suured silmad nagu rusikad. Ettepoole ja kõrvale ei tulnud. Ütlenuvad, et kui ees säärane pilt oleks, ei läheks sammugi edasi. Tahtnuvad august kõik ühe korraga välja minna. Viimati tulnuvad üks teise taga. Tähtvere poiss, kes oli augu veere peal, läinud juba abi otsima, aga ei saanud. Mehed tulnuvad viimaks isegi välja. Tähtvere poissi nad enam ei tundnudki. Silmad olevat tuhmiks jäänud. Inimesed olnud puha mustad ja väiksed, kes liikusid. Pääkoolist tahtud veel neid välja visata, et seal käinvad, aga viimaks ikka jäetud.
Pärast kui poisid loosi länuvad. Tahtnuvad auku vaatama minna. Kividega olevad kinni müüritud tänasenigi päevanigi.

ERA II 241, 23 (5) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Sotsu t. < Rõngu khk., Kirepi k. - Juta Lond, Lootvina algkooli õpilane < Reet Korp, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Rehes ahi põlenud. Rahvas tulnuvad töölt ja soojendanuvad ahju ääres. Vana juudas viskanud õlgi ma. Juudas tulnud ka teiste sekka. Üks sulane olnud naisega tülis. Juudas lubanud sulast ära tappa. Sulane ja naine lepnuvad ära.

ERA II 241, 24 (7) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Sotsu t. < Rõngu khk., Kirepi k. - Juta Lond, Lootvina algkooli õpilane < Reet Korp, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Pohja kiriku juurde tulnud matused. Surnu olevat olnud naisterahvas, rahvas läinud eesti kabeli juurde. Tõld tulnud, kaks musta hobust ees. Tõld sõitnud auast mööda ja kadunud ära. Tõllas olnud vana juudas. Pärast toodud veel surnu.

ERA II 241, 25/6 (9) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Alaküla k., Sotsu t. < Tartu-Maarja khk., Kavastu v. - Juta Lond, Lootvina algkooli õpilane < Anna Lond, 52 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Hundisaare järv asub Kavastus. Vanasti on Hundisaare järve ääres elanud söepõletaja. Kord läinud ta söekoormaga linna. Teel tagasi tulles Raadi mõisa kohal ütlend hääl: Vii Hundisaare järvele palju tervisi. Homme lähen vaatama. Seal järves olevat väga palju kalu olnud. Et söepõletaja naine lapse tagumiku pühkinud kala sabaga. Teisel päeval tulnud Tartu poolt suur must pilv ja viinud Hundisaare järve suure kohinaga õhku. Järv lasknud otse Saadjärve kiriku peale. Selge ilmaga olevat veel praegugi veel näha. Hundisaares on nüüd umbjärv. Ühtegi kala ei ole seal peale kolme süllase haue, kel olevat samblad seljas. Ainult jaanilauba öö on teda näha. Jaaniööl tuleb kaldale ja on lootsikutäis vaskraha täis. Selsamal silmapilgul lööb sõnajalg õitsema, vahi seda ja seini kaob haug ja lootsik ära.

ERA II 241, 45 (4) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k., Kõrgemäe t. < Põlva khk., Mooste v., Kärstna t. - Kalju Lodjak, Ahja algkooli õpilane < Miili Lodjak, 62 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Minu kodukohast natike maad eemal metsa sees on kivi, mille olevat Kalevipoeg sinna pillanud. Kivil on tunda peo ase. Kivi on hiigla suur.

ERA II 241, 60/2 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Soopära t. - Linda Mootse, Ahja algkooli õpilane < Daniel Mootse, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Kuidas Härgjärve soo nime sai.
Vaikne hämarikutund. Istusin oma isakese, ligi 80-aastase vanamehe põlvedel. Paitasin isa kortsulist palet ja sosistasin: "Isa, jutusta muistendeid ümbruse kohtadest."
Vanaisa puikles esiti vastu, et mis mina, vana inemine tiiä vai olõ noist jutõst, aga kui sa nii kiusad, no ets ma sis kõnõlõ. Ega sa viil ei tiiä toda juttu Härgjärve suu nime saamisest.
Mina vaikisin, mis tähendas samapalju, kui oleksin vastanud: "Ei tea!"
"Nu-jah," lausus isa venitaval vanainimese toonil. "Tu ollu nii paarsada aastat tagasi, mina kuuli tada juttu endä vanaesält ja tu jälle endä vanaesält.
Üts ori oll künnu mõisapõllu pääl maad, paar härgi adra iin. Künnü ja künnü, esi surmani väsünü. Päiv paistnu kuumalt ja õhk kõrvõtanu nii kui Lüübia kõrbõn. Parmu lennänüva iks viu ja vops ja põrisnuva nii kõvastõ ku nüüdse aja lennuki.
Härja muutunuva rahutust ja lännuvä kiini. Ega sis midägi, tõstnuva saba selgä ja lännüvä kõgõ adraga kos kolmkümmend. Joosnuva ringi niikavva kui ader katski, tüku õnnõ takan. Sis joosnuva suurõ kiiniga õkva ligidäle suho. Nigu na aga suho saanuva, nii vajonuva suho ja sinnä na jäänüvägi. Kats väikest järve muuda mulku õnnõ jäänü järgi. Tost ajost pääle nakatu aga suud kutsma Härgjärve suust.

ERA II 241, 86/7 (5) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Jaani t. - Erna Saliste, Ahja algkooli õpilane < isa Jaan Saliste, 42 a., ema Anna Saliste, 42 a., vanaema Liis Saliste, 72 a., vanaisa Karl Kristjan Saliste, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kust sai Härgjärv oma nime.
See oli õige vanal ajal, kui veel härgadega maad künneti. Minu vanaisa oli siis veel poisike, kui see lugu oli juhtunud, aga siiski nii vana, et veel seda selgesti mäletab. Lugu algas järgmiselt.
Oli kuum sügisepoolne suvepäevakene. Päike paistis, kõrgel õhus lendlesid linnud, liblikad ning kärbsed ja putukad. Sulane, kes alati oli kündnud härgadega, oli läinud ise lõunale ja jätnud härjad põllule ning pandnud poisikese juurde valvama. Härgadel hakkas kuum, nad vehlesid sabadega ja trampisid jalgadega. Poiss oli jäänud kraavikaldale tukkuma ja härjad selle aja sees pistsid kiini ning - egas loomal aru peas ole, nad jooksid suure kiiniga ühte laukasse ja uppusid. Nüüd asetseb see laugas Ahja vallas Mustakurmus, see laugas või soo on nüüd juba kinni kasvanud, ainult mõned üksikud mälestused on järele jäänud.

ERA II 241, 92/3 (14) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Jaani t. - Erna Saliste, Ahja algkooli õpilane < isa Jaan Saliste, 42 a., ema Anna Saliste, 42 a., vanaema Liis Saliste, 72 a., vanaisa Karl Kristjan Saliste, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Ühel päeval olid karjalapsed ühe mäe veerul karjaga. Alati olid nad kuulnud nagu mäe seest imelike lauluviise ja kangakudumist. Vanarahvas öelnud, et sääl nõiad kuduvad oma kuldlõngalist kangast ja laulvad selle juures. Nüüd otsustas üks väike poiss sinna vaatama minna, sest sääl oli ka üks väike auk, kust võis vabalt läbi minna. Ka teised karjased olnud nõus. Tüdrukud ja poisid köitsid omad rätid ja piidsad kokku ja tegid nii pika nööri. Poiss läks ja ütles, et kui ma tõmban või liigutan, siis hakake väljapoole kiskuma. Teised pidasid otsast kinni ja tundsid äkki, et üks liigutas ja tõmbasid ning nööri otsas oli verine oinapää. Nüüd ehmusid lapsed ja hakkasid nutma, aga poissi ei tulnud kustkilt tagasi. Päält selle kadus ka laulu- ja kudumise hääled.

ERA II 241, 97/8 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kosova k., Pärna t. - Eino Häelme, Ahja algkooli õpilane < Aleksander Häelme, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Alatskivi kiriku juurest minna 6 kilumeetrit maanteed mööda edasi Kokora mõisa poole, on umbes poole tee pääl Alatskivist 3 kilumeetri kaugusel tekkinud ilus sängi sarnane küngas, mis on piklik ning teisest otsast kõrgem ja teisest madalam. Seda nimetatakse Kalevipoja sängiks, sest sääl olevat Kalevipoeg kunagi maganud. Sääl on praegu ilus koht. Kasvavad ilusad lopsakad põõsad ja ilus roheline rohi. Ning all orus jookseb ilus kääruline madalate kallastega oja.
Säält edasi minna umbes poole või ühe kilumeetri tee on jälle sõõrik mägi või küngas. See kannab Kalevipoja tooli nime.

ERA II 241, 98/9 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kosova k., Pärna t. - Eino Häelme, Ahja algkooli õpilane < vanaemalt (1939) Sisestas ja redigeeris USN
[Kivi põrgu ukse ette]
Holstre vallas on tee äärest umbes pool kilumeetrit minna nurme pääle suur ja ilus kivi. Ta on palju aega sääl juba seisnud. Selle kivi on sinna toonud va Vanatühi ise. Ta olevat korra tahtnud kivi veeretata põrgu ukse ette, et kurjad inimesed ei saaks teda kiusamas käia. Leidnudki päraja kivi ja tahtnud põrgu värava poole jooksta, aga kuulnud mingit krobinat. Vist jänes jooksis põõsast või mine tea. Vanatühi seda hirmunud, visanud kivi maha ja pistnud jooksma põrguvärava poole. Ja kivi jäigi sinna.

ERA II 241, 109/10 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - Kalju Aarik < Kusta Aarik, 50 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
[Kivi Mihklimäe kiriku pihta]
Vanasti elanud Vooremäel vanapagan. Säält mäe otsast paistnud talle silma üks kirik, mida kutsutud Mihklimäe kirikuks.
Ühel pühapäeval, kui ta nägi, kuidas rahvas kirikusse läks, tõusis tema viha äärmise tipuni. Ta hakkas hauduma plaani, kuidas kirikut ära purustada. Viimaks leidiski nõu. Seadis ühe hiiglakivi lingule ja tahtis visata. Parajasti, kui ta keerutas, katkes nöör ja kivi lendas vingudes minema, kuid kukkus sinna kiriku lähedale jõkke, mis kannab Ahja jõe nime. See koht, kuhu kivi kukkus, nimetatakse rahvasuus Oborootsoks. Kivi ise paistab poolest saadik veest välja.
See kirik olevat Põhjasõja ajal ära lõhutud ja need varemed asuvad praegu Läänistes Saarva talu nurmede sees.
Sinna varemetesse olevat maetud kolm rautatud tünni täit mõõku ja kuus täit püsse. Neid sõjariistu aga ei olevat võimalik kätte [saada], sest nad olevat salakeldrisse maetud, mille sissekäiku ei tea keegi.

ERA II 241, 117/8 (9) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Liide Aarik, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Ahja vallas Mustakurmu külas asub üks järv nimega "Härgjärv". Praegu on see järv kinni kasvanud, on jäänud vaid üks laukataoline koht. See järv saanud nime sellest. Kord mõisa ajal kündnuvad orjad sääl maad. Siis ei küntud hobustega, vaid härgadega. Ilm olnud väga palav ja kuiv. Härgadel olnud janu suur ja ka inimesed tahtnud juua. Võtnuvad siis orjad härjad atrade eest lahti ja ajanud järvele jooma. Härjad olnud nii janused, et joosnud õhinaga otse järve sisse. Niipea aga, kui loomad vette jõudnuvad, kadunud kõik äkki vee alla. Mehed ruttanud küll kiiresti kohale, kui ei leidnud enam härgadest jälgegi. Pääle selle on see järv nii sügav, et pole põhja leitudki. On lastud küll kive nööri otsas sisse, aga põhja pole veel ulatanud.

ERA II 241, 119/20 (11) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Liide Aarik, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Lootvina kõrtsi juures all orus asub kaks järve. Järved omavahel on ühenduses oja kaudu. Järvi kutsutakse kaldal asuva Virga talu järgi "Virgajärveks". See järv ei olnud sääl, kus ta praegu on, vaid hoopis palju maad ida pool. Sää kutsutud teda (papi) Papi järveks, sest sinna uppunud kord üks papp ära. Järvel olnu sääl väga hää olla. Vanem rahvas austas teda ja pidas pühaks ega lasknud järve midagi loopida. Ei lubatud ka pesu pesta ega midagi muud teha, mis oleks järve roojastanud.
Kui vana põlv ära suri, ei pidanud uus põlv järve enam pühaks. Sääl hakati pesu pesema ja kõiki jätiseid sinna loopima. Kord surnud ühel mehel hobune ära. Mees viinud ja visanud raipe järve. See vihastunud hirmsasti järve. Ühel päeval tulnud suur must pilv ja võtnud kõik järvevee endaga ühes ja kandnud lääne poole. Pilve ees lennanud suur must kaarem ja kisendanud ise. Kui pilv jõudnud praeguse Lootvina kohale, laskunud kaarem alla ja hakanud maad kraapima. Nüüd hakanud pilvest alla sadama igasuguseid veeloomi ja viimaks vihma kui oavarrest. Kui vihmasadu üle läinud, lainetanud säälkohal järv. Järve vana koha asemel on praegu soo, mida Papisooks kutsutakse.

ERA II 241, 122/3 (14) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Liide Aarik, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Rasina jõel asuvat silda kutsutakse "Mõrsjaoja" sillaks. Sääl silla pääl juhtunud kord kohutav lugu. Ühel mõrsjal olnud kaks peigmeest, mõlemad tahtnud teda endale naiseks. Teist peigmeest tahtnud ta rohkem kui teist. See, keda ta ei olevad tahtnud, hakanud teda taga kiusama. Mõrsja põgenenud aga ära. Peigmehed läinud mõlemad otsima. Jõe ääres jõudnud nad talle järele. Mõrsja tahtnud üle silla teisele põgeneda. Põgenedes hüpanud ta ühe kivi pääle. Sääl kivi pääl olevat veel praegu jalajälg näha.
Silla pääl saanud peigmehed mõrsja kätte ja hakanud teine teisele poole kiskuma. Mõlemad tahtnud mõrsjad omale saada. Kiskunud seni, kuni tõmmanud mõrsja lõhki. Pääle seda kurba juhtumid pandud sillale nimeks "Mõrsjaoja" sild.

ERA II 241, 132 (2) < Võnnu khk., Mäksa v., Mäletjärve k., Musta t. < Räpina khk., Meeksi v., Aravu k. - Evald Johannes Härmson, Sarakuste algkooli õpilane < Eduard Härmson, 69 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Meie allikast räägib rahvasuu, et sääl olevat käinud rikkad kui vaesed end pesemas ja joonud seda vett, siis kadusid kõik valud ja haigused. Siis muidugi anti allikavaimule raha ja kõiksuguseid kallid asju, ning see allik kannab praegugi terviseallika nime.

ERA II 241, 143 (5) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Vastse-Kuuste al., Vahtriku t. < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Palu t. - Heldor Tõlgu, Vaste-Kuuste algkooli õpilane < Juhan Tõlgu, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Tuulemäele on tahtnud üks mõisnik Bülov ehitada lossi umbes 1860-1880 aasta vahel. Nagu ta päeval ehitanud nii öösi lõhutud maha. Nii ta ei saanudki lossi valmis ning on praegugi selle lossi pooleliolev mundament näha.

ERA II 241, 145 (10) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Vastse-Kuuste al., Vahtriku t. < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Palu t. - Heldor Tõlgu, Vaste-Kuuste algkooli õpilane < Johan Tõlgu, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Valgemetsas kalju (pae) sisse oli läinud oos ja sinna sisse läinud üks inimene, kes seal sees näinud rauast kangasteljed ühes kootava riidega ja kanga pääl istunud kass. See on 1880-tail aastail. Kolmas kalju.

ERA II 241, 145/6 (11) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Vastse-Kuuste al., Vahtriku t. < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Palu t. - Heldor Tõlgu, Vaste-Kuuste algkooli õpilane < Johan Tõlgu, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Valgemetsas oli tulnud kord kalju (pae) seest välja üks härg ja kukkunud jõkke ning sinna jäänudki. See oli ... aastal. Silla juurest minna teine kalju.

RKM II 25, 230 (1) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõnisepäeva kombed:
Tõnisepäev on heinteveo tähistamise lõpptähtpäev.

RKM II 25, 230 (2) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Tõnisepäeva kombed:/
Kui Tõnisepäevaks ei jõua heinu kodu vedada, siis järgmisel aastal saab halvemat heinasaaki.

RKM II 25, 230 (3) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Tõnisepäeva kombed:/
Tõnisepäeval ennustatakse ette suvist heinaaega. Tõnisepäeval kell 9-15 aeg vastab suvel ajale 25. juunist 30. juulini. 1 tund tõnisepäeval on 5 päeva suvel heinaaega. Missugune ilm on tõnisepäeval kellaaegadel, sarnane ilm on suvel heinaajal.

RKM II 25, 230/1 (4) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Tõnisepäeva kombed:/
Tõnisepäeva õhtu on naistepüha, siis ei tohi tööd teha, muidu tõnis võtab suvel heinakasvu kinni, lehmad jäävad kõhnaks ja hakkavad lahjat piima andma.

RKM II 25, 231 (5) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Tõnisepäeva kombed:/
Tõnisepäeva toiduks on oa- ehk hernesupp, supiga koos keedetakse seapääd, siis ei jää sead haigeks ja kosuvad kiiresti. Supi tähenduseks on: siis ei saja suvel rahet ega tule silmavett valada.

RKM II 25, 231 (6) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Tõnisepäeva kombed:/
Talviste tööde lõpetuseks keedetakse alati oa- või hernesuppi, kuna suviste tööde lõpetuseks keedetakse putru võikastmega.

RKM II 31, 127 (7) < Võnnu kh., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui kuri inimene ära sureb, kellest on märgata, et kurat hakkas tema näol käima õkva laudsi (lauad kirstu all, või õled) ära põletada. Kui ära matad, siis haud kinni vajutada vasaku kontsaga risti poole ja ütlet: "Seisa siin igavest." Siis vaim kodu ei saa tulla.

RKM II 31, 128 (8) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanatont ei salli pihlakapuud ja pihlaka marjad, sellepärast rist on marjadel peal. Hobused ei vii kurja inimest surnuaeda.
Kord olid ühed matused. Hobused jäid poole tee peal seisma, ei saa edesi. Üks vanamees tuli vasta, ütles et "Oodake, ma aitan". Läks metsa, tõi pihlakapuu oksi. Mis sõnu ta ütles, toda ma ei tea, hobused hakkasid ikkagi liikuma.

RKM II 31, 139 (43) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Tõnnispäev - 17. jaanuaril.
Keedetakse oasuppi ja seapead, ja siis kui taeva päikene näitab end nii palju, et miis jõuab hobusele selga hüpata, siis saab hea suvi.

ERA II 55, 446 (108) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Tõnn - ei tea.