Võnnu pärimus

Loodus ja metsloomad

E 17247 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < R. Spaal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõia surm
Ükskord elanud üks mees, keda tõised nõiaks hüüdsivad. Ükskord läinud terve K. valla rahvas kirikusse ja nõid läinud ka. Kui kerik välja tulnud ja kõik kodu poole ruttasid, siis võtnud see nõid ühe sivvu ja pannud ta enesele mütsi pääle. Rahvas, kes seda nägid, imetlesid väga niisuguse töö üle. Aga rahva seas olli ka üks tark mees, kes teadis, et kuida niisugusel mehel seda tööd taltsitada, ja ta hüüdis, et siug, kus sul silmad, kus sul kõrvad. Ja kohe lõi siug ümbre nõia näu ja nõelas teda nõnda, et see ära suri.

E 13511/13513 (5) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Piimavargusest
Ennemuiste käinud sortsilased karja man piima vargil, aga mitte inimese näul, vaid kord tuulispasa, kord konna näul. Ükskord tulnud suur tuulispask karja sekka. Karjusel oli aga nelja silmaga koer (s.o taksi seltsi koeral on pruunid silmakolmud, siis kutsutas neid - nelja silmaga). See hakanud koledaste haukuma. Karjane, kellele see asi juba tuttav oli, arvas, et jälle mõni piimavaras platsis on. Lugenud mõned sortsisõnad, mis varguse vastu tarvilikud olivad ja seda võimatuks tegi. Selle pääle hakanud tuulis koledasti keerlema ja kadunud viimaks põesa sisse ära. Koerad kiskunud hammastega paju, tükid taga, karjus ise torkinud suure pussnoaga, kuni tuulispää suure vingumisega lendu tõusnud.
Tüki aja järele läinud üks tuttav nõiamoor selle taluperemehe juure, kelle peralt see kari oli ja kaebanud, et karjus teda koertega ässitanud ja nugadega torkinud oli. Näidanud ka riideid, mis tõeste lõhki kistud ja verised olivad. Peremees saatis nõiamoori minema ja lubas asjalugu järele kuulata.
Kui karjus koju tuli, nõudis ta asja järele. Karjus seletas asja ära ja andis peremehele nõu öösel lauta valvama minna, selle mõttega, et sortsimoor öösel vargile tuleb.
Läkski peremees öösel lauta ja võtnud karjusse ka üten. Karjus tegi pihlakatse kepi otsa tervakas, mis ta üten võtnud, kuna peremehel latriga tuli siilu all oli karjase soovi järele. Viimane käskinud tuld nii kaua varjul hoida kuni mõni lehm või õhvakene mõnda iseäralikku häält saaks tegema. Peagi hakkas üks lehm inimsema. Peremees võttis tule siilu alt välja ja nägivad, et üks suur kärnkonn lehma nisa imes; tuld nähes aga põgeneda püüdis. Karjus aga torganud pihlakase kepi kärnkonnale selja sisse, mille pääle hulk piima konnal seest välja jooksis, kuna konn ise koleda krooksukmisega ära kadus. Tõisel päeval oli vana nõiamoor ära surnud. Sest päevast saadik hakanud lehmad sääl külas rohkesti piima anma.

E 13787 (2) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui Jeesus veel maa peal elas, elli ka üks joodik vanapoiss, kes igaühte inimest hundiks sõimas, olgu ta kes tahes. Ükskord tuli ta jälle purjus pääga kodu poole: tee pääl tuli talle tundmata mees vastu. Kohe sasinud ta temal rinnust kinni ja hakanud vanduma: "Mis sa, kuradi susi, hunt, hulgud, kas sa mulle viina ka ostsid!"
Võeras mees, kes keegi muu kui Jeesus oli, ütles: "Kui sa mind hundiks sõimasid, siis ole ka esi hunt!" Kohe laskis joodik käpikalla ja hunt oligi valmis. Et hunt joodikust olla saadud, siis ei puutuvat ta mitte joodikuid.

E 17220 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. H. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkineiu ja tuule sündimine
Vanataat olli enesele ühe tüdruku ja tallipoisi võtnud, kes tema pikse- või pikkerihooste eest pidid hoolt kandma. Suvi läks ju pia mööda ja vanataat olli oma uute orjadega väga rahul, nõnda et ta neile ja luba andis ka maa pääle mõnikord kaema minna, aga selle tingimisega, et iga kord parajal ajal tagasi tulevad. Ükskord palusid nad jälle vanataati, et see neile luba annaks maa pääle minna. See ei keelanud ka neid minemast. Kohe, kui nad ära läinud, saanud nad ühte pulma, sääl söödud ja joodud kuni hommikuni, siis alles saanud vanataat aru, et teda ta teenrid olid petnud ja maapäälist lusti paremaks arvanud kui teda teenida, ja kohe saatis neile sõnumit, et aeg on ju koju tulla. Aga need ei pannud vanataadi sõnumist tähelegi, vaid pidasid ikka oma lusti edasi. Kui sõnumikud taadile seda täätasid, et tema teenrid mitte hästi sõnavõtlikud ei ole, siis pandis vanataat tüdruku vetevalla valitsejaks (näkiks) ja poisi lõi tema tuuleks. Ja ta ütles veel, et näkk peab nii kaua veen olema, kuni ta järve või jõe, kus ta sees on, ära jõuab auruks teha, ja tuulele ütles, et see piab nii kaua mööda ilma ümber jooksma, kuni keegi teda näeb ja kuni ta oma kerget meelt on parandanud.

E 17230/2 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra surnud üks vanamoor ära, keda rahvas kange nõia arvasid olema. Peran surma hakkas ta kodu käima. Kord tulli ta karjalauta, kord hobusetalli, kord elumajasse.
Ühekorra tulnud ta jälle hobusetalli, sulane aga olli talli pääle magama läinud ja kui ta kolinat kuulis, siis läks ta kohe sinna talliukse juure, toppis võtmeaugu kinni pihlakase pulgaga ja kui ta talli sisse läks, siis olli vanamoor sääl. Nüüd võttis sulane toobripuu ja hakkas sellega vanamoori vemmeldama ja kui ta ju küllalt teda olli peksnud, siis pandis ta talliukse jälle kinni, läks heitis jälle magama. Ja kui hommiku pererahvas talli juure tullid ja vanamoori sääl nägid, siis vemmeldeti teda õige mehe moodi ja kui küll arvati olevat, siis võeti vanalmooril tukast kinni, viidi kabelisse ja kästi hauda minna. Ei aidanud enam muu nõu, kui pidi käsku täitma. Vaevalt olli ta hauda saanud, kui sulane kolm korda haua pääle pahema jala kannaga lõi ja kusjuures ta ise sõnas, et seisa sa siin igaveste. Ja sest ajast pole vanamoori enam keegi näinud.

E 17245/7 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Peetsi (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks tulihända
Ükskord olnud ühel peremehel kaks tulihända ja need olliva peremehele nõnda palju varandust kokko toonud, et see kõige jõukam peremees selle küla sees olli. Tulihändadele anti alati aga tanguputru süia, kus või sees olli. Ükskord, kui perenaine putru tare pääle viis, siis olli sulane seda näinud ja see vahtis salajalt järele, et kuhu perenaine pudrukausi paneb. See aga pandas ta ühe vana kirstu sisse. Kui ta ära olli läinud, siis läks sulane ka vaatama, et kas on hea puder ja kas kõlbab süia. Aga oh sa mait, mis hea! Nüüd vihtus sulane kõik see söögi ära ja ise läks õlgi sisse leiba luusse laskema. Kui ta tüki aega sääl olli olnud, siis kuulis ta korraga üht robinat ja nüüd nägi ta selgeste, kuida kaks tulihända kahrupersest sisse tullivad ja just kirstu juure. Aga kui nad kausi tühja leidsivad, siis ütles tõine, et pistame tare põlema.
"Aga kuhu meie siis ise lähme," küsis tõine.
"Lähme puuriida ette selle vana rattarummu sisse," kostis esimene.
"Jah, nõnda meie teeme."
Nüüd puhkusid nad tuld suust välja, ise ruttasid nimetud paigale. Sulane, kes ka seda olli kuulnud, läks nüüd kohe puuriida ette ja tahus kaks pihlakaist punni ja need peksis ta selle rattarummule sisse, tõine tõiste otsa. Ja kui maja kanges tuleleekides põles, siis virutas sulane see rummu tulesse. Aga oh sa palasilk, kuida see rumm nüüd kargles, ikka ühest kohast teise!

E 16892/3 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuda Vanapagan Emajõe suud sulgus
Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel puid vidama hakkasid pahandas põrguvürst enda nii selle üle, et ta kohe Emajõe suud tahtis kinni sulguma hakata. Ta kutsus omad põrgujüngrid kokku ja hakkas kivve Ema suhu kandma. Kui Emajõgi nägi, et päkäpikkused mehikesed suured kivid sülles tema poole tullivad sai ta asjaloost aru ja hakkas kisendama: "Tulge appi, Ahja jõgi, tulge appi, Koosa jõgi, Emajõe suud sulgutaks!"
Hüüdmist kuuldes ehmatasid põrgupoisid ära, viskasivad kivid maha ja panivad punuma. Vanalepaganale kukkus kivi jala pääle, kes sest saadik lonkama hakkas.

E 23561 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanadest kohtadest
Kurista Tondimägi on üks vana hiie-või ohvrimägi, ta on Jurjevi ja Räpina postitee ääres. Jurjevist on ta Räpina poole minnes pahemal pool, umbes 24 1/2 versta kaugel, muidu on ta uhe suure kuuse ja kolme kasega ehitatud ja need puud on otsata vanad. Mägi ise on otsast natuke laasik, muidu on ta ümarik ja teisest kaldast teiste umbes 200 sammu risti üle mõõtes.
/Joonis/

E 23563 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kohanimedest
Suuresaare mets Kuristal on oma nime ühest vanast saarepuust saanud ja saarepuu olnud väga vana ja ära kuiunud. Ühe korra olnud pühapäeval suur marutorm ja kirikulised sõitnud kodu, aga tee käinud just sellest saarepuust mööda ja kui ühel kirikulisel hobune sinna saare kohta olli jõudnud, siis murdus puu maha ja lõi mehe vigaseks ja sest ajast saani kutsub rahvas seda metsa Suuresaare metsaks.

E 23563 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pähna oruks hüiab rahvas Kurista mõisa peralt oleva Rootsi talu suurt orgu. Oma nime on see org jälle ühest suurest pähnapuust saanud.

E 23567 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mai vastu võtmine on ju ka tähtjas. Õhtu 30. aprl. tehakse tuli kuskile nurme pääle ülesse ja sinna tulevad poised ja neiud ja tantsivad ja igaüks toop ka hagu või puid tulesse, et ta sel aastal niisama lehkasi nagu lehkaja lehekuu. Kõrtside juures panevad kõrtsimehed see tarvis suure kadakahuniku põlema, et siis rahvas hästi sinna koguksi ja talle raha tooksi viina ja õlle eest.

E 23571 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nüüd toodi metsast üks kähar kuusk ja seda nimetadi "jõuluingliks". Sellest kuusest viidi igale loomale natuke toiduga üten, et loomad siis teise jõuluni hästi terved ja rammusad pidid olema.
Õhtu, kui hämaraks läks, siis võisid noored ja vanad kõik tuleviku ette ära seletada. Tuba sai puhtaks pühitud ja pühkmed ühe matti sisse pantud, mida peremees hõlma võttis ja siis sellega põllu pääle läks, kus ta matti pühkmetega kummuli käänas, ühe pussnua, mida ta selle tarvis kodu põue oli pannud, nüüd selle matti ala pistis, ise kummuli pääle heitis ja kus ta nüüd tuleviku õnne valvas.

E 23573 (27) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
/Uueaasta/ Õhtu, kui juba väha hämaras läks, siis tegi peremees lepapuust teiba ja pistis iga hinge jauks, mis majas elasid, ühe teiba lume sisse püsti ja kelle teivas maha olli kukkunud, see suri sel aastal ära.

E 23575 (37) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure reedi hommungul, siis pidid lapsed lastusid tuppa kandma, et suvel hästi rohkest linnupesi leiaks.

E 23576 (47) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolm pajupuust keppi kooriti valgeks ja need panti laudakatusele, et kui suvel mõni siug ehk madu loomadese pidi puutuma, siis olli nende keppidega hea arstida.

E 23577/23578 (51) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmapiim venis, siis olli keeki puugi sitta laudaläve ala toonud ja nüüd olli tarvis puugisita toojad kätte saada ja see sündis sedaviisi. Kaks pihlakat said kodu toodud ja siis oherdiga mulk teise sisse soohitedud ja siis teine pihlakapunn teisele selle augu sisse löödud. Nüüd sai see tükk tuhakoldesse visatud ja pahema jala kontsaga kolm korda pääle löödud, kusjuures sai üteldud: "Verise, higise ja tulise kuradi nimel!" ja veel järele siunatud: "Homme ole sa, põrglasenägu, siin!" Nüüd pidi see inimene teisel päeval sinna tulema. Siis olli ka mõni asi, mis ta otsma tulli, aga seda ei tohitud talle anda, sest muidu ei saand midagi abi.

E 23578 (53) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohtinud iial pihlakast vitsa pruukida, sest siis hakkasid loomad verd kusema.

E 23578 (54) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ei tohtinud karjane ka hundi ehk jänese nime nimetada, selle asemel aga va metsa hall ja argpüks.

E 23587 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja võeti, siis ei tohtinud leivaahju iial ilma puieta jätta, sest kui ahi tühjalt oleks seisnud, siis ei oleks tema sisse ka kunagi leiba enam saanud.

E 23594 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Läsjanaise pedakast ja ta nimest
Üks vana pedakas saisab praegugi veel Kurista karjamõisa (Lilumõisa) maa pääl. Ta on üks kähar puu ja oma nime on ta muistese juttu järele järgmisel viisil saanud. Korra surnud ühel naisel mees ära. Mees saanud maha maetud ja naine jäänud teda perra leinama. Kui kolm nädalat mööda olnud, siis kästud naisel nimetud pedaka juure minna. Kui naine sinna läinud sai, siis kuulnud ta oma nime nimetavat. Ta vaadanud ülesse ja näinud sääl omma meest valgis riides seisvat ja üht käsulauda käes pidavat. Kui mees ära kadunud, siis tulnud naine kodu ja surnud kolme päiva perast ära.

E 23594 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõine jutt räägib, et korra olnud ühel naisel ainus poeg, see surnud ära ja nutnud väga omma poega taga. Korra teinud see naine teiste töölistega selle põllu pääl tööd. Kui töörahvas jälle jutu selle naise poja pääle käänanud, siis hakand naine jälle nii haledaste nutma, et ta ära surnud. Sinna kohta istutadud ka see pedak, kuhu see naine surnud.

E 22471/2 (4) < Võnnu khk < Varssavi - Jaan Rootslane < Eduart Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vahetatud laps
Üks mees läinud metsa puid raiuma, näinud aga ühe mehe metsas lepapuust midagi nikerdavad. Läinud mees tõise juure ja küsinud: "Mes sa siin teed?" Nikerdaja vastanud: "Teen, teen titekesta, lepapuusta lapsukesta."
Mehel tulnud kange hirm pääle, aimanud kohe, et võeras keegi muud pole, kui vanatont ise. Teadnud enesel ka ristimata lapse kodus olevat. Kartnud, et tont lapse ära viib. Läinud kohe kodu tagasi ja andnud naisele käsu hoolega lapse järele valvata, kuni ta ristitud saab. Naine valvanud ka kõik päeva ära. Mees ise läinud lapsele ristijat otsima. Aga mees pole veel õhtast tagasi tulnud, olnud naine veel kuni keskööni üleval, aga siis jäänud ta tukkuma, millest teda lapse kisendamine üles äratanud. Aga nüüd tundnud naene, et see mitte enam tema laps pole olnud, vaid juba vanatondil ümbre vahetatud selle aja sees, kui ta tukus. Laps olnud hirmus kisendanud ja sipelnud, nii mis hirmus. Nüüd tulnud mees koolmeistriga ka kodu, et lapse ristimine käsile võtta. Aga mis tondist ristid! Koolmeister olnud aga elatanud ja tark mees, käskinud ahju hästi palavast kütta. Kui see sündinud, ütelnud naisele: "Võta leivalabidas ja pane laps selle pääle ja ärgita ahju visata, küll siis oma kätte saad." Teinud naine ka seda, kui nüüd lapse labida pääle pandnud, tulnud uksest must karvane kogu sisse ja laps süles, mida ta põrandale visanud, ise ütelnud naisele: "Kas mina sinu lapsega seda tegin." Haarnud lapse labida päält ja kadunud. Nüüd aga ristinud nad lapse kohe ära.

E 22478 (7) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kadakas suureks ei kasva
Kui Prohvet Elias kadaka all maganud olnud kadakas sel ajal kõige suurem puu metsa sees. Aga sest saadik langenud kadakas vande alla ning temast ei saa tänapäevani ühtegi tarvituse puud.

E 22479 (8) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kibuvits suureks ei kasva
Ennevanast olnud kibuvits kõige toredam puu üle terve ilma aga ka nõelad olnud palju suuremad kui meie päivil. Ka kasvanud tema määratu pikk. Aga kui temast Jeesusele valukroon tehtud, vandunud jumal teda ära. Sest saadik ei kasva kibuvits enam suureks: ning see, mis meie päivil temast näha on, olla ainult vilets kuju tema endisest toredusest.

E 22480 (1) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kadakas tolmab, olla hea odra (kesva) külimise aeg.

E 27194/27197 (1) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Suitsumäe hiis
Võnnu kirikust umbes paar versta kaugel on nendanimetatud Suitsumägi, mille pääl üks põhjatu vana lõhmus kasvab. Küll keeruline ja haruline ja seest õõnes, ka hästi jäme. See olnud ennemuiste rahva püha hiiepuu, mille all ohvrialtar olnud, kus esiteks üksi noori elajaid ohverdatud. Ohverdamine sündinud põllukividest saunakerese kombel valmistatud ahju pääl, kus loom tervelt ära põletatud. Enne põletamist saanud küll loom ühe selle tarvis valmistatud masinaga pähe surmahoop antud.
Siis olnud veel seda tarvis tähele panna, kumma külje pääle loom maha langes. Langenud parema külje pääle, siis võtnud hiis ohvri hea meelega vastu ja ohvritooja soovimised läinud täide. Aga langenud loom pahema külje pääle, pole siis ettevõttel mingit õnne olnud. Viimaks hakanud koledad sõjad meie maal pääle. Küll toodud rahva poolt hiiele hulga kaupa ohvrid, aga pole see ka enam aidanud - võerad võtnud ikka enam ja enam võimust. Pole enam loomade ohverdamine aidanud hakanud viimaks sõjavangisi inimesi ohverdama.
Mille pääle ohverdamist kordasaatja käsu andnud altari tarvis õige suuri kiva kokku vedada, mis ka tehtud. Igal ühel ümbrekaudsel elanikul olnud üks kivi tuua. Nendest tehtud suur altar, kus kõik sõjavangid elusalt ära küpsetatud. Aga viimaks võtnud võerad siiski võimust, häävitanud püha [hiie] ära, lõhkunud altari maha.
Ka hiielegi pole mitte armu antud, vaid raiunud selle keskelt pooleks ja tüvi hirmsal kombel ära. Aga püha puu ei kuivanud sellegiperast mitte ära ja seisab tänapäevani ja haljendab igal suve ajal. Ehk küll häävituse jäljed selgesti näha on, mis tema raskest minevikust tunnistust annab.
Ka on mahalõhutud altarikivid puu ligi ahervarre kombel maas. Ka kaunis mürakad. Siis olnud sääl veel üks ilus tiigikene, mis nüüd aga kuiuv on. Selle tiigi kaldale matnud kõik ümbrekaudne rahvas oma rahalise varanduse maha, mis aga veel ühe tammepuust valmistatud lootsikuse pantud ja olla veel tänapäev sääl olemas.
Aga et koha pääl palju suitsutatud, saanud ta omale nimeks Suitsumägi. Praegu on ka sääl olev talu enese nime saanud Mäesuitsu. Olen ise kohta mõnda sada korda näinud ja seal ka käinud. Mitmete suust Võnnust.
Tähendus: Mina hoidsin jutu kirjutamata, lootsin ühe sõbra käest selgemat teatust Varssavi järele.

E 27199/27203 (4) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Prder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Läsjanaise pedak (mänd)
Võnnu Korista mõisa maa pääl kasvab üks õige vana laia okstega mänd, mis säälsest rahvast ja nende keelemurdest Läsjanaise pedak saab nimetetus. Oma nime saanud puu, sest vanal orjapõlve ajal elanud üks vaene vabadik selle mõisa maa peal. Ma olnud mehel kõhn ja maksud-orjused suured, pole kõiki mõisa nõudmisi ära jõudnud täita, miseest mees mõisas koledal kombel peksa saanud, nii et kodus mõne päevase heitlemise järele hinge heitnud. Naine jäänud leseks ja veel pääle seda kaks väetimad last jäänud maha. Nüüd pole mõisa aga enam naist tahtnud hoone sees pidada, vaid herra andnud käsu naist välja visata, mis sulased täitma pidanud. Olnud just talvine kange külma aeg ja jõululaupäev, mil lugu sündinud. Tuisk ja lumesadu olnud kange, kui sulased naese majast välja kihutanud. Viimaks naese palumise pääle viinud sulased naese kõige lastega laia okstega männa ala varjule ja viinud siis herrale sõna, et käsk täidetud. Õhta tulnud kätte, ilm läinud ikka külmemaks ja sadu suuremaks. Naene olnud ikka oma kahe lapsega poolsurnd puu all. Viimaks, kui kirikus õhtane jumalateenistus pääle hakanud, tulnud mõisaherra juure üks Jumala ingel, kes ütelnud: "Vii lesknaene männa alt varju, nad surevad muidu külma kätte enneaegset surma." Aga herra kostnud: "Ei."
Nii sündinud kolm korda, iga korra aegu vastanud mõisaherra: "Ei."
"Aga ei ole sina minu käsku täitnud," ütelnud kolmas kord ingel, "siis vaata, kui jumalateenistuse arvad lõpule jõudnud olevat, siis mine vaata kaugelt männa poole ja pane tähele, mis sääl sünnib."
Seda lubanud herra teha ja läinudki vaatama. Nüüd näinud herra, kuda neli helevalget tuikest männa alt ülesse taeva poole lendanud. Üks olnud suur ja kolm olnud veikest.
Herra tahtnud nüüd kodu tulla ja sulastele käsku anda naist lastega ära tuua, aga enne kodu jõudmist tulnud temale veel ingel kord vastu ja ütelnud: "Mis sina nägid sääl?" Nüüd ütelnud herra, mis näinud. Selle pääle ütelnud: "Need kolm veiked tuikest ollid lesjanaese ja tema laste ihust lahkunud hinged, aga neljas ollin mina ise ja viisin neid taevase. Aga et kõik veretöö sinu läbi sündis, lähed sina põrgusse."
Selle pääle kadund ingel ja herra olnud ka oma teu üle rängast ehmatanud, jäänud raskeste haigeks ja surnud ära. J0a tema surnuvoodis olnud üks kole suur rästikmadu. Aga mänd kannab nime tänapäevani Läsjanaise pedakas.

E 27380/1 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Püha Jüri kutsikad
Teulised tulnud korra mõisast töölt, teiste seas olnud ka üks mees, kes kunagi kõrtsi minemata ei jätnud. Olnud teine tänagi kõrtsis. Õhtu olnud ju õige pime, kui see joodikas veel kodu poole tuigerdanud. Tee käinud läbi paksu metsa. Mees jõudnud sinna metsa, sääl olnud aga palju hunta ja huntidele antud ennemuiste taevast süia. Mees saanud just paraide selle söögi andmise ajas sinna metsa. Seekord antud hundele söögiks hanisi. Üks hani kukkunud just selle mehe vankri pära taha maha. Mees näinud seda ja ta võtnud selle hani ülesse. Kohe jooksnud üks hunt mehe taga ja kui see seisma ei jäänud, pööras ka hunt metsa ja kadus ära.
Mõne aja järele sai mees ühte kohta, kus mets õige pime olli. Sääl nägi ta tuld natukese maad enesest eemal paistvat. Kohe arvas mees, et ehk need on õitselised, ja ta läks sinna poole. Kui ta tulele õige ligi olli saanud, siis nägi ta omaks suureks ehmatuseks, et ilmatu palju hunta sääl olli tule ääres ja see tuli polnud keegi muu olnud kui Püha Jüri ise. Mees tahtnud küll ära põgeneda, aga hundid näinud tema ära ja need piiranud selle mehe sisse. Kohe küsinud nüüd Püha Jüri selle mehe käest, et misperast ta olli tema kutsika söögi ära võtnud. Küll vabandas mees, et ta selle teadmata olli ära võtnud, aga see ei aidanud midagi. Mees pidi kas iseenese hobuse ehk ühe künnihärja Püha Jürile lubama. Mees lubanud künnihärja. Nüüd pääsenud ta säält ära ja saanud kodu. Teisel hommikul, kui lauda juure vaatama minti, leiti härg kadunud. Mees aga ei läinud enam elades kõrtsi.
J. Kõrveli suust.

E 27391/2 (21) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Jõgever (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühekorra hakanud üks mees õunapuid istutama. Auku kaevates leidnud ta august ühe pisukese vanamehe, kel küünra suurune habe olli. See kohe vastu paluma: "Jätke see koht maad kaevamata, ma tasun su vaiva rikkalikult ära. Su põld õnnistab siis iga aasta, aga ära sa mind enam siia kiusama tule!"
Mees lubab ka oma sõna pidada ja ta ajas augu maaga kinni. Mehe põld õnnistanud ka sel aastal väga hästi. Ka teise aasta õnnistanud põld häste. Mees läinud aga ahneks, tahtnud, et see vanamees talle raha ka kasvataks. Läinud sinna augu juure, kaevanud selle lahti ja kohe tulnud ka see vanamees jälle sinna ja küsinud: "Mis sa ahnepäits veel minust tahad? Kas sa põllust küllalt ei saa, et sa minno jälle kiusama tullid." Seda üteldes löönud ta mehele kepiga sääri pitti ja ütelnud: "Kui mina kaon, siis kadugu ka see minu antud vara inimeste käest ära!" Kohe olnud ka vanamees ja see haud kadunud.
Kui peremees kodu läinud, leidnud ta ka oma aida tühja olevat. Vanamees olli andnud ja olli ka võtnud.

E 27904/27907 (1) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane < Eduard Rootslane (1896). Sisestasnud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vaese mehe õnn, rikka õnnetus
Kord läinud saunamees metsa hagu raiuma, läinud ühe lepa juure tahtnud seda raiuda. Lepp aga paluma: _Ära raiu mind mitte, armas mees, mina olen veel väga noor._ Mehel läinud süda haletaks jätnudki lepa kasuma. Läinud siis kasepuu juure - jälle seesama lugu - ka kask meest paluma teda kasvama jätta. Jätnudki mees ka kase kasvama. Mõtelnud siis järgi, missugust puud nüüd raiuma minna.
Läinud siis haava juure ja tahtnud siis haava raiuda, ikka seesama lugu: haav haledast paluma: _Jäta mind kasuma._ Mees vastu: _Mis lugu see on, kõik paluvad _jäta kasuma_, aga mina pean ommeti raiuma. Sind raiun ma tõesti maha. Mina ei saa ju ka ilma ära elada, tarvis suitsu, tarvis sooja._
Haav ütelnud vastu: _Kui sul tõesti midagi tarvis on, siis jäta mind kasuma, aga mina kingin sulle selle eest midagi._ - _Kingi siis ommeti,_ ütelnud saunamees.
_Murra üks minu oks,_ ütelnud haav, _sellega koputa kolm [korda] vastu maad ja avalda soovi, kohe saab see sul täidetud. Aga ära mitte ilmaski võimatud asja enesele soovigu._
Vaene mees murdnud oksa ja läinud koju. Katsunud sääl esiteks oksakese võimust: löönud kolm korda vastu maad ja ütelnud: _Soovin enesele viis sülda puid!_ ja kohe olnud mehel viiesüllaline puuriit õues. Nii soovinud mees omale igaühte tarviliku asja, ka koguni uue maja. Elanud nüüd parembide, kui mõni mõisnik. Seda kõike näinud suure kadeduse ja pahameelega rikas naaber, et vaene temaga juba ühe pulga pääl olnud. Tulnud nüüd selle juure ja küsinud: _Kuule, mees, kust oled sa niisuguse suure varanduse välja tõmbanud. Ollid ennemba vaene kui rott, aga nüüd oled päris kullakott._
Vaene mees ütelnud: _Läksin metsa puid raiuma. Raiusin seeni kui nad minule suure varanduse kätte juhatasid. Päälegi on minul nüüd nii hea elu, ei pruugi sugugi puidki raiuda, ka seda muretsevad mulle puud kätte._ - _Või lugu nii,_ ütelnud rikas mees, _tahan katsuda, et nad minule ka aitavad varandust juure lisada._
Läinud selle pääle metsa ja hakanud armuta raiuma, ise aga laulnud ühes _Varandust, varandust!_
Küll palunud puud armu, aga rikas mees pole halastanud, vaid raiunud ikka edasi. Korraga võtnud puud viimse jõu ja karganud korraga rikkamehe pääle. See olnud kohe surnud. Sest ajast saadik jätnud ka puud inimestega jutuajamise maha. Saunamehel olnud nüüd pääle rikka mehe surma kõik eluaeg õnnelik elu.

E 27934 (9) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Mõned usu tähendused/
Pihlakase vitsaga ei tohi elajale lüüa, siis hakkavad loomad verd kusema.

E 22785/22786 (1) < Võnnu khk. < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks nõida
Kord elanud kaks talumeest, kes ise üleaedsed olnud, aga alati olnud nad tõinetõisega riius ja tülis. Ise olnud mõlemad suured nõiad ja teinud tõinetõisele kahju, kui seda iganes aga saanud. Nende kahe talu vahel jooksnud iga ööse nõiamunad, mis nagu sinised lõngakerad olnud. Kord saatnud tõine hulga rottisid tõise põllu pääle, mis hullul kombel kurja hakanud tegema! Aga tõine saatnud jälle rotid tema oma põllu pääle tagasi, aga see saatnud jälle rotid tagasi. Nüüd ajanud see rotid sauna ja suitsetanud neid sääl kadakapuuokstega ja lasknud siis minna.
Nüüd läinud jälle rotid oma peremehe juure tagasi, aga viinud ka katku ühes, sest kõik loomad viimase kui üheni lõpnud ära, nii et ta verivaeseks jäänud. Tõine olnud selle üle väga suureline ja kiitnud omast tarkusest otsata. Aga ükskord, kui ta pühapäeval jälle nõiarohtusid valmistanud, tulnud paks must pilv ülesse ning pilve keskkohas olnud punane tulp näha ning kui selle maja kohta jõudnud, langenud tulp alla hirmsa raksumisega ning süüdanud selle olegi kõik põlema, nii et pääle hoonete ka kõik muu varandus ära põlenud ning tema veel vaesemak jäänud kui naaber.
Peeter Viira käest Varssavis, aga Nõo kihelkonnast pärit.

E 22791 (5) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuhalgu ei tohtivat mitte selite ahju visata, sest siis lähevad lehmad laudas lõia pääle.

E 22792 (13) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mõni uus elajas majja saab toodud, siis tuleb sel saba otsast tükk karvu ära lõigata ja seina sisse oherdiga auk laske, sinna karvad sisse panna ja pihlakapuust puu ette lüia, sest siis jäevat loom paigale.

E 22793 (17) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes hulga linnupesasid tahab löida, see kandku Suure Reede hommingu enne päevatõusu lastusid tuppa, nii et tõised ei kuule.

E 22794 (21) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja saava võetus, siis peab väljavõtja puud ahju viskama, sest siis ei tundvat tema pean surma, nälga. Ei teevat ta seda, siis pidavat peran surma, nälga kannatama.

E 22828 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suvel tee regesid, talvel aga vankrid, siis võib mõlemil aegadel sõita.

E 23247 (8) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 13-Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks pilliroog kahiseb
Kui Kalevipoeg Kääpa jões mõõga pääl jalad ära raiunud ja surmavalus kisendanud, siis võtnud tema valuga pilliroogu suhu ja närinud seda.
Ning sestsaadik saanud pilliroog, kelle lehed enne pehmed ja siledad olnud, (kohrest) karedast. Ja päälegi jäänud tema hambajäljed lehtede pääle ning ühtelugu kuulutavat pilliroo kahisemine Kalevi surmavalus tänitamist meelde.
Võnnus kuuldud.

E 23250 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks joodik ropp on
Kui Noa esimese viina teinud, tulnud kurat ja tapnud ühe hundi ja ühe siku ära ja valanud nende vere viina sekka ning see olla tänapäevani viina sisse jäänud. Siis tulla see, et inimene, kes viina täis joob, kiskja nagu hunt, ropp nagu siga ja pöörane kui sikk on, sest et ta nende verd ühes sisse joob.
Võnnust kuuldud.

E 23250/23251 (12) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kust Vooremägi nime on saanud
On üts mägi ja mõts, mille nimi Voore on. Selle nime saanud ta oma viimase valitseja käest. Selle mäe pääl olnud enne tore linn ja tema viimane valitseja kuningatütar Voore nimega, kes väga ilus neiu olnud. Palju, palju kosilasi käinud temal, aga pole tema kellegile läinud. Viimaks tulnud Soome targa poeg temale kosja, aga ka sellele pole ta läinud. Nüüd olnud Soome targal süda täis ja nõidunud tema kõige linnaga maa alla ning olla veel praegu sääl. Ainuke tee, kust sinna võida pääseda, olla üks allikas, kust tee läävat, aga ka selle olevat kuldhärjaike ette pandud ning kes selle välja saavat võtta, pääsevat linna ja tõusevat ka linn üles tagasi, välja võtmine läävat aga ainult suurel reedil korda.
Võnnust kuuldud.

E 28262/4 (6) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Jaan Mootis (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vooremäe linn
Muiste olnud Voore metsa asemel linn. See seisab Tartumaal Kambja kihelkonnas. Aga üks vägev nõid, kes kuningatütart, kes linna üle valitsenud, omale pojale naeseks tahtnud, kui see mitte pole läinud, nõidunud ta kõige linnaga selle maa sisse. Sel kombel võida linn jälle üles tõusta, kui see inimestest, kes suurel reedil sündinud on, sinna metsa lähab, aga jälle suurel reedil.
Seal olla metsas üks allikas või läte, kes sellest allikast ühe kuld härjaikke ja kuldpeaga nua kätte saab, mis sääl sees olla, siis tõusta linn ülesse. Aga sääl olla hirmutuseks kõiksugu koledaid elajaid.
Kord juhtunud tüdruk sinna saama suurel reedil, kes ka sel päeval olnud sündinud. Võtnud küll nua välja, aga nüüd tulnud koledid elajid. Esiteks tulnud punane kukk sinna, seda pole tüdruk kartnud. Aga peale kuke tulnud punane rebane, lõuad laiali, nüüd pistnud tüdruk põgenema ja viskanud nua tagasi allikasse. Selle peale kadunud loomad ära.

E 28364 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Piksekivi peeti pühaks, temaga arstiti kõiksugu haigusi ja tehti nõidumist vastu rohtu ja m.m.

E 28364/5 (2) < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taivatähtede sündimisest arvab mõni. Kui õeluse läbi maailm kõik ära saanud patustada, siis olnud vanataadi meel nii hale, et ta igast asjast, nii elavast loomast kui ka kõige vähemast taimest ühe tähenduse taeva külge teinud, mida ta tähtedeks nimetas. Mälestuseks jäänud sest endisest õnneajast nüüd tähed igaveste taeva külge.
Vanataat olnud kange lehepillli puhkuja. Üks kord istunud ta pilverünka pääl ja ajanud jälle üht lustilist lugu, tema pillipuhkumise pääle tulnud hommikust ja õdangust, lõunest ja põhjast kuulajid kokku. Kuulajate seas olnud küll kahejalgseid ja neljajalgseid ja kuue- ja veel rohkemategi jalgadega elukaid. Kõik, kes vanataadi mängu kuulama tulnud, need ehitanud ja uhkustanud nii üliväga, et mõnel olnud kuusepulgad päha tõmmatud, mõnel jälle lõhkised kingad jalga aetud ja mõnel kaseoks selga võetud.
Taivas olnud sel ajal nii madalas, et need loomad, kel kuusepulgad pähe ollid pandud, nendega kõik taeva auka täis sorkinud. Teised, kel lõhkised kingad jalas, need jälle maa sisse nii sügavad augud teinud, kust vesi välja purskanud. Need, kel kaseoksad seljas ollid, need peksnud sellega veepisaraid vanaletaadile riiete pääle. See pole seda tahtnud, vaid ta tõstnud taeva kõrgele ülesse. Augud jäänud aga ikka taivale sisse ja läbi nende paistnud vanataadi tubade seinad. Maa sisse pistud augud jäänudki vett välja ajama ja need jäänud meile allikiks. Kaseoksad jäänud aga neile loomele igaveste selja külge kinni, niisama ka neile teistele, kes augud taeva sisse pistnud, jäänud ka need pähe, lõhkised kingad jäänud ka neile jalga, kes need jalga pandnud.

E 28368 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned kohtade nimed ja mälestused
Mesikuuseks nimetab rahvas Kurista mõisa metsas ühte suurt mädanud kuuske. Oma nime saanud ta niida.
Ennevanast olnud meie esivanemil väga kanged kohtusäädused. Mesipuu varas viidud metsa, lõigatud kõht lõhki, köidetud soolikaotsa pite puu külge ja siis veetud varast nii kaua ümbre puu, kui sel soolikad otsa said ja mees koolu maha satte.
See kuuse juures tehtud ka nii. Mees varastanud mett ja saadud aga kätte, nüüd saanud ta oma palga kätte, sääl ümbre selle kuuse olla seda meest veedud soolikid pitte.

E 28369 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kohtade nimed ja mälestused/
Männamägi
Kurista mõisa maa pääl om üts veike kink, keda rahvas ühe jutu järele Männamäeks kutsub. Muiste kasvanud selle mäe pääl üks väga suur pedajapuu, selle puu ümbre käinud rahvas tihti kokku tantsima ja mängima. Ükski ei tohtinud selle puu külge puutuda kurja ega ropu mõttega. Ükskord aga tulnud ööse üks vaendlane ja raiunud selle pedajapuu maha. Kui rahvas seda nüüd näinud, siis tõstnud nad suurt leina ja kaibust selle puu perast. Rahvas põletanud selle puu sisu ära ja hakanud seda mäge sestsaadik Männamäeks kutsuma.

E 28374/5 (b) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui edimalt kõrda pikse häält kevaja kuuldi, siis tapp peremees härja ära, kuts omatse kokku ja siis söödi ja joodi ja peeti siis söödi ja joodi ja peeti siis peran tulevat palvust, mis Urvaste kirikuõpetaja Erastvere mehe käest olli kuulnu ja kirja pandnu:
Võta, pikken, härja anname,
palvv, katte sõrga kah,
kündi ja külvi perast,
et õlgi vask, tera kuld.
Tõuka muile musta pilve,
suure soo, kõrgen konda,
laia laane pääle,
simase ilm mesitohk meile,
kündjale ja külvajale.
Püha pikken, hoia meie põldu,
hüva õlgi alan,
hüva pää otsan
ja hüva teri sisen.

E 28382 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuradi vesiveski ehitus
Ühekorra tahtnud kurat ka enesele vesiveskit ehitada. Toonud kiva ja puid ju ühe otsatuma kihi päälepoole Lääniste parve, Lääniste küla kohta. Ühe suure küla ja kaks lodjatäit viise matnud teine oma materjaali ala. Olnud ju veskil õige tubliste tööd ära tehtud, kui üks suur õhtutuul hakkand puhkuma ja kõige selle ehituse nagu maa-alla pühkinud. Ainult üks suur nulgakivi jäänud keset jõge ja see on praegugi sääl veel näha. Rahvas kutsub teda Tondikiviks.
Üks väga järsu kaldaga mets kasvab ka sääl kohal ja seda kutsub rahvas Mihklimäe salv. Võib olla, et aja jooksul see koht ennast veel on muutnud, aga sääl on küll päris Kuradi töö jälgi veel praegugi näha, seda tunnistab ka nimi Tondikivi ja rahvasuu arvab selle koha kuradi eluasemeks.

E 28386 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Moosese haud
Kui Mooses ära surnud, siis tulnud ka kurat tema kehale järele. Kurat tahtnud teda selle Egiptuse mehega, keda Mooses ära tappis, paaris põrgut ehitama panda. Kui jumal seda näinud, võtnud ta Moosese keha ja hakanud maha matma. Kurat aga vahtind orjavitsa puhmu taga jumala tööd. Kui jumal seda näinud, loonud ta orjavitsadele okkad külge, et need kuradit torksid. Kurat põgenud kohe nüüd ühte paika võsastikku, kus palju nõgesid kasvand. Nõgesed ei kõrvetanud enne mitte sugugi. Jumal aga loonud nõgesele kõrvetamise külge. Nüüdsest ajast vihkab nõgene kõiki, kes ta ligi juhtuvad, et neid kõrvetada.
Kui kurat ikka vahtma tükkinud, saatnud ka jumal kuradi siis Turjamaale korstnaid pühkima. Kurat läinud ka. Seeni ka matnud jumal Moosese keha maha ja nii, et keeki ei tunne. Kui kurat säält tagasi tulli, hakkas ta säält kohe Moosese hauda otsma, aga ei ta leia seda, ka tänini ei ole ta teda veel mitte leidnu.

E 52952/2a < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu khk., Ahja vald
Ahja jõe kaldal Valgesoo küla karjamaal nn. Pikaniidu käärus olla vana ohverdamise koht. Koht on lääne poole kerkival jõenõlvakul. Sihis 140°-320° 62 sammu pikk, 35 sammu lai. Koha keskel paistab maast grupp moräänkivirahnusi. Leidustest ei teata. Koht ikke lage olnud, kadaka põesaline. Üle jõe teinepoolt Põlva kihelkonda, sest olla leitud 20 aasta eest vaskvöö, prees ja vaskraha.
Üldse annab sellel kohal Ahja jõgi oma tujukate käärudega loodusliselt väga ilusa koha. Järskused mäenõlvakud vahelduvad orgudega, saavutud kevadvetest. Valgesoo küla uhkuseks on ta Taevaskoda. Taevaskoja nimeline koht on väga järsk 18-20 meetri kõrgune devoni punase liivakivi kallas. Samas läheduses on teine samalaadiline koht Väike Taevaskoda. Kallas on poolkumer, millelt hääl vastu kajab, sellest vist küll koja nimi. Kaldas on koopaid, millest allikad jõkke nirisevad. Koha vaatamise väärtust täiendavad hulk legenda. Ühest, nimelt Vanakivi koopast, minna tee Kiievi, teise teisendi järel Riiga. Korra lasknud karjapoisid oina köiega auku, välja tõmmates olnud ainult sarved köie otsas. Ühes teises koopas olla tüdrukut õmblemas nähtud. Mehed läinud kord koopa, näinud seal väikest järve, mille keskel ohvrikivi ohvriga seisnud. Mehed põgenenud ja pärast vajunud see koopasuu kinni. Ka põrgu viia teed koopast, sisse võib küll vaadata, aga kaugemale minnes juhtuda õnnetus: kas tabada kurdiks, pimedaks või koguni hullumeelseks jäämine. Ka olla kord kirik mäkke vajunud. Mõnelt poolt peetakse kõrget kallast ohvrikohaks.
Taevaskoja juures jões on kaunis suur ümargune kivi, see olla ohvrikivi ja ülevalt kaldalt jõkke langenud. Nüüd istuda näkineiu õhtuti kivil ja silida kuldkammiga juust. Kalju vahelt immitsevaist lätteist on silma-arstimiseks vett toodud.
Valgesoo küla Taevaskoja nimelise koha kohta olla ajaloolisi andmeid G. Kelchil - Liefländische Historia's.
Taevaskoda on Põlva kihelkonna päralt.

E 52954 < Võnnu khk., Võnnu-Kastre v., Hammaste k. - Alice Karu (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonna Võnnu-Kastre vallas Hamaste külas olla rahva näitamise järgi vana ohvriase. Vanema põlve mälestises on seal veel kaks suurt pärna kasvanud. Nüüd on veel ühest suur känd tunnistusena järele jäänud. Nimetud ohvrikoht asub nõlvakul. On leitud palju sõjariistu, ka surnuluid. Leiukohtadel asuvad praegu Jakobi talu hooned. Koht on täieste üles küntud, seega lõhutud. Kiva ega mingisugusi muid jäänusi järele ei ole.

E 52955 < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonnas Võnnu vallas Võnnu külas, kirikust versta kaugusel on vanatüübilisem ohvrikoht. Tähelepanu kohale juhib juba hiigla pärn, mis ainuke hulgast hiiepuist seisma jäänud. Pärna iga ulatab ohvrikoha aktiivsuse ajani. Rahva mälestused elustavad vanu jäänuseid nii.
Mäel asunud tähtsam ohvrikoht terves kihelkonnas (pea altar). 3 altaril, s.o. suuremal kividel, mis üksteisest eraldi seisid, toodi ohvreid. Ümberringi sõõris oli palju vähemaid kive, neid tõivad ohverdajad omale istumiseks. Lähedal olevas tiigis pesti püha veega ohvri liha enne põletamist puhtaks. Pasun peaaltarilt andis ümbruses olevate altaritele, näiteks Hamaste külas, märku ohverdamise algusest. Mälestusena endisest ohvrisuitsust on kaks talu - Mäesuitsu ja Allasuitsu.
Koht on ümbruskonnast palju kõrgem, väga avara silmaringiga. Nõlvak kaldub õige järsult lõunasse. Praegu nimetakse kohta Ääre mäeks. Koht on maanteed mööda pikiti 70 sammu (1 samm - 73 cm), laius 35 sammu. Kohal võib eraldada kaks suuremat kiviladet ja üks väiksem, kõik ümargused. Maanteelt ristloodis kohale vaadates on pahemat kätt kivide sõõr 86 sammu ümbermõetes ja paremat kätt pikergune suurem 130 sammu ümbermõet. Vahe mõlemi vahel 5 sammu. Kohalt on leitud luid, süsa ja ehteasju: preesa, käevõrusi, alt tasased, pealt ornamentidega. Asjad on 25 aasta eest muuseumi saadetud (Rosentali korjatud). Mäesuitsu talu aida nurgast on samati luid ja tuhka leitud, arvata on see kõik üks ala. Kivisõõride lähedal on vana tiigi ase. Teine tiik rohkem ala hoidunud pajupuhmaga keskel on Mäesuitsu talu õues ja nõlvaku veerul veel kolmas tiigi ase. Suurtest altarikividest ei ole järel ühtegi, ka vähemaid kive on hulgana ära veetud. Jungile saadetud kirjades jutustab J. Mootse, ta ise olla poisikesena kolm asja sealt leidnud: 1) vasest viiekopka suurune lõvipea, 2) hobuse moodi looma kuju, millel ühest jalast rõngasauk läbi, 3) valgest vasest nööp, mille peal kaelkirjaku moodi loom palmipuude all jooksmas old kujutet. Veel on ohvrihiie kohta teisend J. Rootslase poolt (1898. a.):
Mäel ohverdud sõjavange tänuks Ukule, Pikkerile ja põllujumalale. Ka rahva vanemaid maetud sinna ja nende haudadele kantud kiva. Kui raudrüütlid maale tungisid - kogund rahvas kulda ja hõbedat kokku terve laevatäie. Varandus lootsikuga maetud mõni samm vanast pärnast hommiku poole, kus ta veel praegugi peitus olla.
Vanast pärnast siht Võnnu kirikule on W 225? ja köstri majale O 115?.

E 52958 < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonnas Teriketsi küla Lätte talu maalt on 1913. aastal leitud kirjadega kivi. Rahvajutt seletab, kivil olla juhatus, kudas rahakasti leida, mis sama talu maasse kuhugi maetud. Kivi leiti põllult Lätte talule siht S 265° ja Kuuse talu Peetsi veskist N 190°. Teine, väiksem kivi joontega on samast kohast leitud. Kas need tõesti mingisugused kirjad on, või lihtne juhuslik glacial hõõrumiste tagajärg?

E 52964 < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Haaslava vallas Lilu talu maas on allik, kus neljapäeva õhtuti käidud silmi arstimas, anniks on allikasse raha visatud.

E 53270 (3) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nüüd tulevad teated Kastre-Peravallast:
Kikkaseeres (Kikkasaar) aurulaevast välja astudes, viib tee üle Suuresoo (5 versta lai) Tasa talu juure. Seal on üks vana kapõl, mis suure vee ajal sinna alla peatama jäänud. 30 aasta eest olid seal veel surnuristid näha. Praegu on veel üks suur mänd selle pühapaiga tunistaja, kus meie esivanemate luud peituvad.

E 53270 (4) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sealt 4 versta edasi algab Ahunapalo külas Kure talu. Tolle talu kohal on vana ohverdamise koht, mis vanal muistsel ajal Karja kerikumägi kutsuti. Hilja aja eest kasvas veel sääl tore pihlapuu, mille all ohvrit oli toodud, mis aga kahjuks maha on raiutud. Koha nime järele võib otsustada, et seal kariloomi ohvriks toodi.

E 53270/1 (5) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks verst maanteed edasi jõuab reisija Ahunapalo koolimaja ja surnuaia juure. Ka see nägemise väärt koht olla suure vee ajal tulnud. Nägemise väärt on ta oma üle 1000 aasta mändade ja kahe nägemise väärt kadaka pärast. Lehepuud on kõik hiljem istutud. Ei vist kusagil Eestis leia puusärk nii pehmet aset kui Ahunapalo kabeli liivas.

E 53271 (6) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikohtatest on üks Kõivosaares kahe talu vahel kasvava suure vana kase all ja teine Leegol Poska talu maa pääl. Ka seal kasvas suurepäraline kask. Kas alles on, ei tea.

E 52946/6a < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ahja vallas Ropka metsas läbi Juhkami talu maal olevatest kääbastest põhja poole Läänste parvest (ka Läänste linnamäest) 3 versta kaugusel Ahja jõe kaldast 200 meetrit eemal metsa serval on Utsko nina.
Rahvajutt kõneleb: Siin eland Eesti vanem Utsko omas linnas. Ta langenud vaenlaste vastu, toodud aga kodulinna, kuhu ka maetud ühes hulga varandusega. Tema linna raudväravad olla praegu veel Ahja jões. Veel olla linna kohta kastiga kuld maetud, mida mitmed otsimas on käind. Luude leiust teatakse rääkida, muust aga mitte. Koht asub täieste soo keskel, mis nüüd metsa kannab. Lääne pool veel Ahja jõgi. Otse üle jõe Viira metsas on (Teriketsi küla järel) ohverdamise koht. See kombinatsioon on õige palju arvamisi loov. Kindluse või linna jälgena võiks ainult veel märgatavat valli moodi moodustust pidada. See läheb sihis N 50°, S poolne ots on selgem, N 35 meetrit lai. Sellest lõpust hommiku poole on 3-4 meetri laiune lohk, mis nähtavasti vana kaevu, tiigi (igatahes veekogu) ase on. Sellest otsast siht üle jõe Kuksaare talule 330° ja Mootse talule 235° (lähemaid ehitusi ei ole). Valli reljeefne osa on umbes 600 m pikk. Kahel pool otsas on kõrged männatukad, keskel võsastik. Laius kohati 35 m, keskelt 19 m. Kõrgus 2-3 m otste poolt. Keskkohalt 11/2-2 m, kallak otstest 20°, keskelt 5°. Vall pealt näha näib ainult liivast või mullast olevat. Igatahes pinna profiili ei läind korda näha, sellepärast õiget koosseisu ei tea. Valli asend on kaarekujuline.

E 74479 (1) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. - R. Hersov < Johannes Meoma (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kombed vana-aasta ja uue-aasta ööl
Vana-aasta öösel minnakse kell 12 välja ja piiratakse pihlakakepiga kolm ringi hoonete ümber. Selleks, et tõved ja haigused ei saa tuleval aastal üle ringide tulla ega inimestele ja loomadele kahju sünnitada. Ringid kaitsevad ka vargaid, ega julge varas üle ringi tulla.

ERA I 2, 631 (1) < Võnnu khk., Mäksa v., Tigase k. - A. Tensing < Ann Vasila, 90 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Ohverdamise tamm.
Ennemuiste asus praegusest "Käre" talust umbes 1/8 kilomeetrit eemal üks tamm. Tamm oli alt sile, aga ülevelt kolmeharaline. Igal tennise päeval käidi ohverdamas ja siis viidi tennisele sea päid. Tamme all seisis kivi, mille pääl ohverdati. Kivi oli südame moodi ja sellel auk sees. Pärast, kui sakslased meie maale tulid ja ristiusku kaasa tõid, et tahtnud rahvas ristiusku vastu võtta, vaid käisid ikka.

ERA II 35, 252 (11) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Tani t. - Richard Viidebaum < Hindrek Kupper, 76 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Rootsi sild.
Kärsä mõtsan, Mooste jäo pääl. Silla koht näha. (Mõne aastakümne eest olnud veel pakudki näha. "Sild" - pakkudest tee läbi soo.)

ERA II 35, 263/4 (7) < Võnnu khk., Haaslava v., Uniküla k. < Tartu l. - Richard Viidebaum < Alide Looberg, 35 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Vooremäest toda räägiva, et sinna oleva üts ilmlik linn alla vaonu. Kis julgeb sinna mäele minna jaaniööse, sis olevat sääl kirikutorn nättä.
- Jah, kuldagi ike jah olevat sääl sisen.

ERA II 35, 326/7 (9) < Võnnu khk., Haaslava v., Uniküla k., Pori t. - Richard Viidebaum < Liisa Koort, 48 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Kalevipoja küntud org.
Unikülas on üks kaunis sügav org, mis lõpeb järsku, ulatudes lõppeva otsaga Võnnu-Uniküla teeni. See suur ja sügav org olevat Kalevipoja adra jälg. Kalevipoeg on siin kündnud ning adratera on vastu kivi katki läinud. Ja org jäänu pooleli.
Nii olevat rahvasuust kuuldud, mitte raamatust loetud.

ERA II 35, 327 (10) < Võnnu khk., Haaslava v., Uniküla k., Pori t. - Richard Viidebaum < Liisa Koort, 48 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Ihaste külan, Ihaste küla kohal om Emajõen suur kivi - kas te seda teate? - Toda mul ei ole meelen, kas ma ole seda lugenu vai rahva käest kuulu, kas Kalevipoig vai vanapagan om visanu selle kivi? Kui oles linna pääle visanu, oles linn maa alla vaonu, aga es jõvva.

ERA II 35, 347 (23) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Säälpool Võnnu kirikut, kos köstri elä, sääl om üts suur pähn. Räägitas, et see ollu ju ohvriaigu sääl.

ERA II 35, 355 (47) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hammaste k., Aarike t. - Richard Viidebaum < Gustav Aarike, 80 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Tuulepesa.
Objekt ei tea sellest midagi. Pole kuulnud niisugust. Arvab, et see on ehk "kase käsen".

ERA II 35, 364 (6) < Võnnu khk., Ahja v., Ahja vaestemaja < Võnnu khk., Ahja v., Mõtsküla k. - Richard Viidebaum < Miina Pärn, 60 a. (1931) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Lüllete varik olnud sääl, kus praegu Ahja mõisa lähedal on Praaside matusepaik. Vanasti on sääl inimesi "lülli tõmmatu." Sääl olnud "võllas üles pantu." Umbes 10 a. tagasi on puulõikajad leidnud sääl puid lõigates "pedäjäte seest rõngat, igaveste puu sisse kasunu."

ERA II 55, 526 (4) < Ridala khk., Võnnu v., Rummu k., Kiviristi t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Likk, 74 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Võnnu saares on üks suur kibi. Kalevipoeg vesand selle, tahtnd Aapsalu lossi torni peale vesata. Pisike sõrm nikastand, kukkund maha. Tükk on otsast ää kukkund. See kibi on nurjatu suur, suurem kui vihtlemise saun.

ERA II 55, 536/7 (18) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Kõmmu t. < Ridala khk., Asuküla v., Suure-Ahli k. - Rudolf Põldmäe < Mari Prikk, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Koeranael. Minu emale õpetud unes: võta toores lepapuu, ladvaots peosse, see soojaks teha ja seda kohta vaotada.

ERA II 55, 551 (58) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Kõmmu t. < Ridala khk., Asuküla v., Suure-Ahli k. - Rudolf Põldmäe < Mari Prikk, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kasekäsna keedetakse ja juuakse seda vett, sisemiste aiguste vastu.

ERA II 55, 551 (59) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Kõmmu t. < Ridala khk., Asuküla v., Suure-Ahli k. - Rudolf Põldmäe < Mari Prikk, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Pihelgamarjadega arstivad kõhuhaigust.

ERA II 55, 551 (60) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Kõmmu t. < Ridala khk., Asuküla v., Suure-Ahli k. - Rudolf Põldmäe < Mari Prikk, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kui ammas aige on, siis tuleb kastanjanupp taskus oida.

ERA II 55, 556/7 (1) < Ridala khk., Võnnu v., Saanika k., Uuetoa t. - Rudolf Põldmäe < Priidu Reinborn, 76 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tubrimäel on Kalevipoja kivi. Seal on sõrmejäljed peal. Üks Parila mees võtnd tüki maha, teind veskikibi. Nagu ühed sõrme-asemed olnd peal. (Kivil on praegu pealmises servas viis auku, läbimõõdus ca 5 cm. Jutustaja andmeil need ei olevatki õiged "sõrmejäljed", vaid eelmainitud Parila küla mehe puurijäljed. Tõelised "sõrmejäljed" olnuvat aga sellel osal, mis kivist maha lõhutud. R. P.)

ERA II 55, 557/8 (2) < Ridala khk., Võnnu v., Saanika k., Uuetoa t. - Rudolf Põldmäe < Priidu Reinborn, 76 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ridali mäel pidi Kalevipoja kivi olema. Sõnna oli viidud vanal ajal tulesüssa ja raha. Olid kellegil vistrekud külges, maa-alused, tehti leenist, tulesüssa pandi, üheksmat seltsi viljaterasi ja raha, sellega pesti neid vistrekuid ja viidi sinna kivi otsa Kalevipoja jälje sisse. See oli praeguse Uuslandi poe ees, nüüd vist on lõhutud.
Kis neid pidi sealt võtma, see pidi tõbe saama.

ERA II 55, 559 (6) < Ridala khk., Võnnu v., Saanika k., Uuetoa t. - Rudolf Põldmäe < Priidu Reinborn, 76 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ridali mäel on olnd Kalevipoja jälg kibi sees.

ERA II 40, 235 (1) < Võnnu khk., Kastre-Peravalla v. - Ferdinand Leinbock < Marta Rammul, s. 1892 < vanaemalt (1913) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda 2005
Vana usk
Kuidas söödikutest lahti saada: Kui surnut majast mööda viiakse, siis kotiga ehk rätikuga vastu seinu lüüa ja ütelda: "Punasevatimehed välja!"

ERA II 55, 405 (44) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Luule Krikmann
Noore kuuga raiuti metsa, kui taheti metsa sigitata. Kui taheti metsi kaotata, siis raiuti vana kuuga ja põhjatuulega.

ERA II 55, 414 (56) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Ridali kiriku kellad peavad olema Kilsi järves. Kui uuesti tehti kirikuks, siis toodi kellad järvest tagasi. Kirik oli enne obusetalliks, sõjavägi tegi. Siis ehitati uuesti, tehti torn külje peale, torni põle olnd. Oleks torn tehtud, siis laevad oleks peale purjetand, oleks ukka läind.

ERA II 55, 438 (97) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Tuuleaga - puude otsas on suured pahad, suured puntrad.

ERA II 55, 439 (99) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN Kollatsioneeris Kadi Sarv
Sõnajalad tuuakse mestast ja suitsetatakse, kui inimesel paha või viga on.

ERA II 55, 448 (114) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Üks suur kibi on Võnnu saares, kolm sülda ja kaks jalga on kõrge. Kalevipoeg on selle vesand, pidand lossikeriku torni veskama, kukkund senna maha, jo ta jõud otsa sai. Tükk on veel küljest maas. Ta on enne nii tugev olnd.

ERA II 55, 448/9 (115) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võnnu Karja Madis, sel oli öeldud - Kirima küla taga on üks nurjatu suur mägi, üks patarei, katku-ajal on üles ehitud - Võnnu karjatsele oli öeldud unes: Võta korvi-ärjad ja koka-kerves, ja kui senna lähäd, siis on seal üks punane kutsikas, kes ära keelab. Näita sellele kokakervest ja ütle: See on mõne inge enne võtnd ja võtab sinu inge ka. Esimesest ja teisest tündrest mine mööda, kolmas võta ära.
Ta oli keind, ärjad pääsnd lahti, tal põle aega olnd tündert rullida, jäänd senna. Minu isa rääkis sedasi.

ERA II 55, 455 (122) < Ridala khk., Võnnu v., Üsse k., Nurga t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Ansi, 91 a. (1932) Sisestas Kadri Selge 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Kõueke müristab ja valgub. Vanarahvas panid tule tuppa põlema, uksed panid kinni. Joosta ei tohi. Naesterahvad ei pea tohtima riideid üles tõsta.

ERA II 55, 493 (15) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kalevipoeg tulnd Saaremaalt, teda kutsutud abiks. Ta tulnud Puisesse. Rahvas ädaldand, et kirikud kurnavad, Ridala kirikule maksu palju, Martnas ka. Võtnd kivi ja visand.
See kivi, mis Ridalasse viskas, see läks kirikust üle Lubjamäele. Martna kiriku jaoks akand viskama, Martnas kukk laulnd parajasti. Ta visand kukele selle kivi. Kivi on Endu talu väravas, Ähmja külas.
[Vt. ka muist. 39.]

ERA II 55, 494 (16) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tubrimäel on Kalevipoja kivi, seal on viis sõrmejälge sees.

ERA II 55, 494 (17) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Kirimäe ja Võnnu vahel on nõgu-soen, kivitrepp on sees, seal on jälg sees, kivi sees, kivi on kesk soones. See pidi Kalevipoja jälg olema, varbajälg ja konsajälg on seal sees. Seal on alati raha ja sool sees olnd, nad austasid Kalevipoega.

ERA II 55, 495 (18) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kabrametsa külas Priki mäel on Kalevipoja jälg, sool oitakse seal sees, kivi sees nagu lapsejälg. Sool pandi salaja sinna sisse.

ERA II 55, 502 (33) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Virvepuu on seesama mis õispuu.

ERA II 55, 503 (37) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Üsse külas Liku talu õues on niinebu, selle istutand üks rootsi sõjamees.

ERA II 55, 511 (1) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Iie t. - Rudolf Põldmäe < Ants Uhna, 66 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kirima Saaremäel on Kalevipoja kivid. Kalevipoja obuse jälg on seal paekivi sees.

ERA II 55, 511/2 (2) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Iie t. - Rudolf Põldmäe < Ants Uhna, 66 a. (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Aamsi küla taga on üks inimese jälg raudkivi sees, Raudroa juures, lapse jälg on, kolme-aastase lapse suurune jälg, varba-asemed on sees, Kalevipoja jälg. Tema pidi nii tugev mees olema, et jäljed jäid järele.
Saaremäel on obusejälg, ilma rauata jälg.

ERA II 55, 512 (3) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Iie t. - Rudolf Põldmäe < Ants Uhna, 66 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kalevipoeg on tahtnd Nigula kiriku torni pihta visata. Seal on Allimägi Kirima küla taga, ta olnd seal mäel, visand torni pihta. Kivi kukkund enne maha, üks raba-äär, sinna kukkund.

ERA II 119, 642 (43) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Jaan Moodis < Ed. Tsäkko (1936) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vana usku
Tuleb kägu raagus metsa, siis viletsust;
urba - siis ohtu;
lehte - siis leiba.

ERA II 240, 631 (38) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre m. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Liine Serensov, 49 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Ristikiriku juures järves on kirik. Kiriku torn om ümbre kukkunud. Järvest läheb kraav mõisa, kus on nii külm vesi, et inimene seal olla vees ei saa. Ainult hangerjas elab seal.

ERA II 240, 635 (44) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre m. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Liine Serensov, 49 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Vanasti polnud Viljandi kirik mitte linnas, vaid järve ääres. Kolm venda põlanud kiriku ära. Kuid ükskord läinud ka vennad kirikusse. Nüüd hakanud kirik järve libisema. Kui kõik inimesed olid kirikus väljas, ainult 3 venda sees, vajus kirik järve. Siis ehitatud uus kirik Viljandi linna. See kirik asub ka praegu Viljandis.

ERA II 240, 637 (48) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Pähni vana kabeli (Kastres, laevasadamast lõunas, endise mõisa küüni juures) asemel on praegu ainult väike hiietaoline mets. Kui öösel kell 12 seal lähedal olla, siis on vaimude kurba häält kuulda.

ERA II 240, 638 (50) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Uue Antslas on sandi petäj. Tuu om suure kõverikuga. Tolle pedäjä all om vanatondi rahaauk. Kes üüse toda kaivman käveva, nännü valget rongi puu juure alla minevät. Varem ei lasknud ka mõisa sedä pedäjät maha (lasknud) lõigata. Nüüd on asunikud kohal ja on pedäjä maha lõiganud.

ERA II 240, 648 (2) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. - Erna Aiaste, Võõbste algkooli õpilane < Otto Aiaste, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Peravallas Tasatalu juures on kolm mändi. Nende mändide all peituvat purjutäis raha, mis olevat sinna pandud sõja ajal. Kord käidud seda raha sealt otsimas, aga pole leitud, sest raha asetsevat mändide varju sees. Raskusi teeb aga see, et ei teata kellaaega, millal raha sinna on pandud, sest igal kellaajal asetseb puu vari ise kohas.

ERA II 240, 648/9 (4) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. - Erna Aiaste, Võõbste algkooli õpilane < Otto Aiaste, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kastre as. Künnapuu heinamaal asetsevat üks suur kivi, mille all olevat peidus raha. Kord öeldud ühele mehele unes, et seal on rahaauk ning kästud teda säält raha otsima minna. Mees aga ei olevat julgenud üksi raha minna otsima ning siis kutsunud ka teisi kaasa. Mehed olevat juba palju kaevanud, siis kuulnud nad häält, mis olevat öelnud: "Vaadake, et te siit kaote, muidu kaotate oma elu!" Mehed läinud suures hirmus koju ega olevat enam julgenud raha otsima minna.

ERA II 240, 654/5 (11) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. - Erna Aiaste, Võõbste algkooli õpilane < Otto Aiaste, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kantsi kõrtsist ida poole minnes jaguneb Emajõgi kahte ossa, moodustades enese hobuseraua kujuliseks, mille sees asetseb saar. Selle saare tekitajaiks olevat olnud venelased, kui nad olevat sõdinud rootslastega. Rootslased maganud jõekäänaku taga. Venelased sõitnud oma laevastikuga rootslastele järele ja tahtnud neist mööda minna, et aga rootslasi äratada, kaevanud venelased otse heinamaast läbi teisel poole jõele lisajõe juurde, nii et rootslased jäid nüüd tavalise jõe ja venelaste poolt kaevatud kaanali või lisajõe taha, kus asetseb saar veel lisajõe ja tavalise jõe vahel. Ning rootslased ei olevat kuulnudki, kui venelased olevat läinud Tartu. Sõdurid olevat sinelisiiluga kandnud mulla taamale hunnikusse, kus asetsebki künkataoline mägi.

ERA II 240, 669 (23) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. - Erna Aiaste, Võõbste algkooli õpilane < Otto Aiaste, 55 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kastre-Võnnus Ääru mäel asetseb iidne tamm, mis olnud vanade eestlaste ohverdamis paik. Ääru talu õuel on aga tiik, kus enne ohvrite ohverdamist pestud ohvrid puhtaks, et need siis Jumalale paremini meeldiks.

ERA II 240, 676 (34) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. < Tartu-Maarja khk., Luunja v. - Erna Aiaste, Võõbste algkooli õpilane < L. Aiaste, 48 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kord muistse hakanud taevast kive maale kukkuma. Kivid täitnud laialdaselt maad ning lõpetanud oma kukkumise alles Kikasteparis, kuna kukkumist alustanud kivid Emajõe äärest Kivi talu juurest, millest talu saanud oma nimetusegi. Nüüdki leiduvat üksikuid kive põllul, mis moodustavad otsese tee Kikasteparri.

ERA II 240, 679 (2) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Kruusamäe t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Lompe talu all olevat vana-aegse järve koht, kuhu nüüd on kasvanud männi jändrikud. Soo on väga pehme ja kohati veel lompide sarnane. Mis olevat põhjata. Kui kord mehed köisi põhja lasknud, kivi otsas, siis jakanud nad 100 köit, kuid põhja pole tulnudki.

ERA II 240, 679 (3) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Kruusamäe t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Ääru mäe otsas on tamm. See olevat olnud vana-aegne eestlaste ohverdamispaik. Talus aga on tiik, kus pestud ohvreid.

ERA II 240, 680 (4) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Kruusamäe t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Vanasti olnud Ääru mäel tamm, mille sees olnud pää Jumal. Kiigjärvel olnud kitse Jumal. Ja Rasinal Hobuse Jumal.

ERA II 240, 685 (20) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Vaino t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Pangudi järve juures olevat kirik. Suvel olevat kiriku katusel 6 jala paksuselt vett. Torn olevat ümber kukkunud vette. Järve ääres olevat suur kivi, umbes 20 m läbimõõt ja seal olevat võõrkeele tähtedega kiri peal.

ERA II 240, 688 (32) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Aljaku t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Kata Praakli, 92 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Vanajutt ütles, et karu saanu vanatüdrukust, kes ollu sillaotsa all ja urisnu nigu karu. Ja et karu joose viina järeldades, et ta on saanu inemisest.

ERA II 240, 699 (52) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k., Aljaku t. - Aino Osjamets, Võõbste algkooli õpilane < Kata Praakli, 92 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Järvepera soo on saanud endale nime sellest, et ta on enne olnud järv ja nüüd kinni kasvanud sooks.

ERA II 240, 704/5 (5) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kastre Võnnu vallas "Ääru" talu õues on tiik, mida nimetatakse vana eestlaste ohverdamise kohaks. Selle tiigi põhi on telliskividest. Sääl vanad eestlased palunud, ohverdanud Jumalaile, käinud selles vees pesemas endid ja joonud seda püha vett.

ERA II 240, 705 (6) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Säälsamas talu õue värava ees on tamm, kus vanad eestlased samuti palusid ja ohverdasid ning nüüdki võime puud näha, kus sakslased on ära põletanud puu õõnsaks, kuid tänini kasvab see puu nii haljalt. Vanad eestlased ei läinud säält puust möödagi, kui nad mütsi maha ei võtnud ja palunud.

ERA II 240, 707 (10) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Võõbste külas Lompe talu taga on suur soo, mis ennem on olnud lainetav järv. Ta on aegajalt kinni kasvand. Kinnikasvamise ajal on talule palju kahju toonud. Sinna mädasse sohu on talu emis põrsastega ära uppund, hobune, lehmi, lambad ja palju muid asju. Seda järve tahetud ära mõõta, siis pandud köie otsa kivi ja jakatud teisi köisi otsa umbes sada köit, aga põhja ei tulnud. Sääl soos on praegugi tiik, mis kunagi kinni ei külmu, see annab ka järeldust, et soo on ilma põhjata. Kui praegust sinna pääle lähad, siis soo hõljub ja kui kauemaks ajaks pääle jääd, siis muud kui vajud sügavamale.

ERA II 240, 710 (20) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Orava t. < Otepää khk. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Pangudi järviku juures kirik. Suvisel päevil on kiriku katusel 6 jala paksuselt vett. Ja see kiriku torn oli varsti ära ligunend ja kukkus ümber.

ERA II 240, 711 (23) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Orava t. < Otepää khk. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Telleoru mäe seest on kaks auku, kust jookseb välja vesi. Need augud on nii suured, et heeringa pütt võib panna korgiks. Sealt aukudest on tulnud kõiksugu kalu välja.

ERA II 240, 712 (28) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Orava t. < Otepää khk. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kaarlimõisa orus on suur mänd, mis olnud sõjameeste pühaks puuks. Sinne puu ümbrusse on maetud surnuid ning praegugi võib seda puud näha.

ERA II 240, 715 (34) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Mõisnik kuulnud praeguse nime järgi Pähnist (vana pärnasalu Kastre as.) imelikku kellahäält. Esiti ei panda seda kellaheli tähele, ikka kordub see hääl. Mõisnik pärib teisteld järele, mis kellaheli see on. Teised räägivad: pähnisse ehitatud kabel. Mõisnik pahandab, et kellaheli tema rahu rikub. Võtab nõuks kabelit hävitada. Mõisnik hakkab kabelisse kive vedama. Matab kabeli kivide alla, matab kella helistava preestri ka. Hiies on praegugi näha mõisniku veetud kive. Kivi all hiies elavad preester ikka edasi. Uue aasta ööl ja Jaani õhtul kuuldakse sagedasti hiiest kellahelinat, mõne korra isegi laulmist. Laulab nii kurva häälega, et kuulaja süda kipub sulama.

ERA II 240, 716/7 (36) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Kord tulnud üks mees hobusega sealt Pähnist õhtu hilja läbi. Teele tulnud talle vastu kaks valges riides sõdurit. Mees peatund hobuse kinni. Sõdurid istund kividele ja pannud mõõgad, kilbid ja püssid eneste kõrvale. Mees varitsend parajat aega ja pannud siis hobusega kõvasti kihutama. Sõdurid jooksnud ka taga nii kaugele kui nende piirid olid. Siis jäid mehest maha, mehel hää meel, et pääses kurja käest. See annab järeldust, et see pähn on olnud matuse paik sõjaajal, püham koht ja üldse üks hiie koht.

ERA II 240, 720 (41) < Võnnu khk., Võnnu v., Kastre as., Väljaotsa t. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Lydia Pärtin, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Järvepera soo on endale nime saanud sellest, et ta on ennem olnud järv ja nüüd on ta kinni kasvand sooks.

ERA II 239, 708/10 (2) < Võnnu khk., Rasina v., Luha t. - Erika Hääl, E.N.K.S. Eraprogümnaasiumi õpilane < Alma Hääl, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, redigeeris Kairika Kärsna 2003
Rasina vallamajast umbes veerand kilomeetrit eemal oleva Paagna palu läbiva tee ääres kasvab vana suur mänd "Märtnä petäij, selle juurte ümber on kalme, kuhu arvatakse olevat maetud Rootsi sõdureid. Ka arvatakse, et Märtnä pedaja alla on peidetud kulda.
Õhtul ei taha mõned ebausklikud inimesed männist heameelega mööda minna, sest arvatakse, et sõdurite hinged liiguvad sääl ringi.
Ka on veel Paagna palus üks teine Rootsi sõdurite matusepaik. Nende haudade pääl kasvavad väikesed männid. Räägitakse, et Paagna palus on olnud kirik ja kalmistu, milledest pole küll midagi säilinud.

ERA II 240, 584 (2) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Tilleorus, Võru maakonnas asetsenud hiigelallikas, mis olnud 9 jalga maapinnast sügaval. Säält tulnud kõiksugu kalu välja, milliseid üldse maailmas olemas.

ERA II 240, 585 (5) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
K.-Võnnu vallas Ääru mäe otsan olevat tamm ja mäe otsan talu õues tiik, kus vanast ohvrit mõstu. Tammen ollu pääjummal. Kiisjärvel ollu vanasti kitse jummal ja Rasinal hobese jummal.

ERA II 240, 587 (9) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Pangodi järves olevat kataliitride kirik, mille katuse pääl olevat 6 jala sügavune vesi. Torn olevat pikali kukkunud vees. Kui õhtul käed üles silme peale panna, siis olevat torni kuju põhjas näha.
Pool kilomeetrit kirikust ranna poole olevat üks suur kivi, mille läbimõõt 20 jalga. Kivi pääle olevat midagi kirjutatud võõraste tähtedega.

ERA II 240, 591 (17) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. < Puhja khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Ida Oja, 45 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Võnnu külas suure maantee ääres asub hiigeltamm. Sääl olevat olnud hiis, kus käidud palvetamas. Teised puud olevat maha raiutud, kuna üks tamm olevat jäetud mälestuseks. Praegu on veel sääl säilinud ohvrialtari jäänused, mis olevat tehtud harilikest põllukividest.

ERA II 240, 593 (21) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. < Puhja khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Ida Oja, 45 a. (1939) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2005
Tartus toomevaremeis elavat Vene kuberneri tütar. Ta olevat veel noor ja rõõmus. Iga jaanipäeva öösi tulevat ta varemetest ja otsivat sõnajalaõit. Kui õie leiab, siis pääsevat koju. Õit aga ta kunagi ei olevat leidnud. Alati minevat tusaselt tagasi ja kui siis näeb tänaval inimest, küsib oma nime. Kes ütleb õieti, see sureb varsti ära.

ERA II 240, 602 (33) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as., Vaino t. < Puhja khk., Kavilda v. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Andres Oja, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Vanasti olnud Oja talu all suur soo, millel kasvanud ainult lühikesed jändrikud kased. Soo olnud nii mäda, et ei olevat varestki pääl kannud. Sood kutsuti Järvepera sooks. Üleval kingu pääl olevat olnud suur mets, mis ulatanud Kastre mõisast kuni kilomeetri kaugusel Viki taluni. Mõisnik olla aga lasknud metsa maha raiuda.

ERA II 240, 611/2 (48) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Rootsi sõja aegu olevat Rootsi kuningas sõitnud Tartust Tallinna teed välja. Teel läinud tõlla tiisel katki ja kuningas löönud suures vihahoos ta peenemat otsa pidi tee äärde maa sisse, ise öeldes: "Kui see tiisel siin kasuma läheb, saan mina selle maa peremeheks!" Varsti sirgunudki tiislist vägev kask, millel kasvanud oksad allapoole. Sääl kase all olevat ka üks suur kivi, millesse reisijad, kes käivad kaske vaatamas, raiuvad sisse oma nimetähed.

ERA II 240, 612 (49) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Harald Oja, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Vastse-Otepääl Kööninge talu maa peal olevat olnud suur kuusk, mida talu nime järgi hakatu kutsuma Kööninge kuuseks. Ta olnud rahva ebajumal ja sääl käidud alati palvetamas. Igal pühadel olevat sinna viidud toidukraami ja tapetud ohvriloomi.

ERA II 240, 619 (2) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Johannes Osjamets, 61 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Õige vanasti ollu Vooremäe (Võnnu kirikust kuni 1 km põhjas) pääl liin. Liin vajonu mäe sisse. Nüüd kasvab mäe peal mets.

ERA II 240, 620 (4) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, parandas Mare Kalda
Aäru mäe (Võnnu-Kastre 2. kl. tee ääres, umbes 3 km Võnnu kirikust) otsan olevad tamm. Mäe otsan talu õues tiik, kus vanasti ohvrit mõstu. Tamme sees olevat pää jummal, Kiisjärven ollu vanast kitse jummal ja Rasinan obesejummal.

ERA II 240, 621 (8) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää khk. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Orav, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Emajõkke on matetu vana keriku kellä, mis aga nii sügaval, et kätte saadamatu.

ERA II 240, 630 (34) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Võõbste k. < Kodavere khk., Kavastu v., Koosa k. - Rudolf Orumaa, Võõbste algkooli õpilane < Karl Pärtin, 51 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, parandas Mare Kalda
Pangudi järve juures olevat kirik järves. Suvel on kiriku katusel 6 jala paksuselt vett. Torn olnud järve sisse kukkunud. Järve ääres on suur vana ohvrikivi. Kivi läbimõõt on 20 jalga.

ERA II 241, 175/6 (1) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Liisa Moodis, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Valgemetsas Ahja jõe sillalt pärivoolu minnes parema käe kallast mööda tuleb vastu suur kalju. Kalju sees on suur ja kaunis kõrge auk, tema sügavus on teadmata. Sealt jookseb välja allikas. Vanasti olnud see auk kuiv, suurvee ajal olnud mõnikord seal natuke vett. Seal elanud vanakuri oma sellidega ja kannud sinna kulda kokku. Tihti kuulnud karjased ja marjulised möödudes kaljust kullakõlinat. Mõned julgemad katsunud ka auku sisse minna, aga vaevalt sai keegi pea pista, kui kuuldes kõlinat ja kõminat jälle tagasi tuli.
Korra olnud üks julge karjapoiss. See hakanud teistele karjastele hooplema, et tema läheb kalju sisse tonte vaatama. Ta lasknud omale köie ümber keha siduda ja öelnud: "Kui liigutan, siis tõmba välja!"
Läinud hea tükike aega, teisel poisil hakanud hirm, kui viimaks köis liikunud. Poiss tõmmanud. Küll olnud aga suur ta ehmatus, kui kaaslase asemel olnud köie otsas verine kitsepea.
Peale poisi kadumise suurenes hirm ja kartus mitmevõrra. Veel tänapäevgi kardavad mõned seda kaljud ja tunnevad temast möödudes hirmu.

ERA II 241, 182/3 (6) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v. < Räpina khk. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < isalt, 57 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Räpina kihelkonnas Linte külas asub Maarjamägi. Seal oli olnud rootslaste matusekoht. Kui rootslased lahkusid venelaste sissetulekul, sõites mööda Maarjamäest, murdunud Rootsi kuningal vankritelg. Kuningas võtnud ühe rattakodara ja pistnud selle Maarjamäe kohale tee äärde ja ütelnud: "Kui see kepp kasvama läheb, siis saab Eesti vabaks ja iseseisvaks." Rattakodarad olnud Rootsi kuningal pärnapuust ja sellest kodarast kasvanud suur pärn. Praegugi kasvavad ta seal, olevad suur ja jäme.

ERA II 241, 187/90 (9) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Valgemetsa k. < Otepää khk. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Hilse Sass, 15 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002
Pikajärve mõisas elanud kord kuri härra. Ta kohelnud talupoegi väga karmilt. Ja pole neile andestanud vähematki eksimust. Kord saatnud härra ühele talupojale käsu koju, et teisel hommikul vara olgu ta mõisas. Talupojal aga ei olnud seekord kuidagi võimalik minna olnud ja ta läinud järgmisel hommikul.
Härra olnud juba väljas ja kõndinud väga rahutult lossi õues edasi-tagasi. Talupojal olnud hea meel, et saab härraga kohe jutule. Härra näinud, et talupoeg tuleb. Keeranud kohe kanna peal ümber ja teinud minekut. Talupoeg saanud kohe aru, et asi pole korras. Läinud siis sisse ja palunud härra jutule. Tal kästud oodata. Talupoeg oodanud kuni õhtuni. Aga härrat pole tulnud ega tulnud. Tahtnud siis kodu minna. Väravas tulnud aga härra vastu ja kutsunud tema enesega kaasa. Läinud siis härra uhkelt ees, talupoeg alandlikult järel. Kõndinud, kuni jõuti metsa, kus talupojad käinud õitsil. Härra jäänud seisma, vaadanud ringi ja osutanud ühe männi suunas. Käskinud talupojal mändi ronida ja käo moodi kukkuda. Talupoeg täitnud käsu ja roninud puu otsa. Vaevalt saanud ta teha esimese "kukku" - tulistanud härra teda. Läinud ise rahulikul meelel koju.
Kaua rippunud surnud talupoeg riideid pidi oksas, enne kui ta omaksed ta leidsid ja sinnasamasse männi alla ära matsid.
Aga ülekohtuseid nuheldakse ja õelad saavad oma palga. Surnu hakkas ringi huitma oma matusekohal. Tihti härra jahil olles juhtunud ta vastamisi talupoja vaimuga. Olnud kohe nagu päris inimene, ainult väga valge ja kõhn näost. Härra katsunud muidugi esimene asi teda püssiga lasta, aga ilmutis jäänud endiseks. Pärastpoole näinud ta teda igal sammul. Nagu vaikne hääletu vari käinud ta härraga kaasas. Viimaks ei suutnud härra seda enam taluda. Läinud ühel pühapäeval preestriga metsa ja palunud seal.
Peale selle ei ole vaim enam härrat kiusanud. Kuid ära pole ta ka kadunud. Tema vaim käivad veel praegu Pikajärve metsas ringi.

ERA II 241, 194/5 (13) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Emiili Nukka, 60 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002,redigeeris Mare Kalda
Unipiha vallas Aakru külas asub Rootsi keisri tamm.
Kui sõjad olid lõppenud ja Rootsi keiser koju hakanud minema, jõudnud ta ühe metsa äärde. Seal ta vanker läinud katki. Keiser võtnud ühe katkise vankri osa ning löönud maa sisse ja ütelnud: "Kui see kasvama läheb, saan mina veel kord Eestimaa peremeheks!" Ja sellest kasvaski suur tamm. Tamm kasvas sellepärast, et vanker oli olnud tammepuust.

ERA II 241, 195 (14) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v. < Nõo khk., Unipiha v., Vahemetsa t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Maali Nukka, 83 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Unipiha vallas Liutsepa mõisas Liutsepa vaher.
Kord elanud Unipiha vallas Liutsepa mõisas läheduses üksik inimene. Kord läinud ta mõisasse ja varastanud sealt vaka rukkeid. Ise põgenenud varas õõnsa puu sisse. Sealt aga saadud ta varsti kätte ja viidud Siberisse vangi. Seal pandud ta söekaevandusisse süsi kaevama. Seal siis laulnud ta nii: "Vakk rukkid mina varasti ja oma pea sii kaoti!"

ERA II 241, 195/6 (15) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi as. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Liisa Bester, 69 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Leevi asunduses Valli talu maa peal kasvab aia taga kähar mänd. Leevi kupja proua Liisa Bester jutustas männist loo, mis olevat tõsi: "Mänd on üle 300 aasta vana. Kui mänd oli alles paarikümne aastane, lõigatud männi latv maha. Kuhu suvel kell kaksteist männi vari langeb, seal olevat kast, mille sees kulda, hõbedat ja muid kalleid asju." Selle männi latv on praegu ka lame, just sellepärast, et tal noorena latv maha lõigati.

ERA II 241, 196/7 (16) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k. < Kanepi khk., Kooraste v. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Sale Ader, 15 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Kruusamäe talus Koorvere külas poonud August Visk enda ära, perekonna murede pärast. Ta maetud Põlva surnuaiale. Peale selle hakanud mehe vaim naisele, kes elanud Koti küla Palsi talus, koju käima, ja ei olevat andnud ööl ega päeval rahu. Naine läinud metsa, mida Põlvapaluks kutsutakse. Ta lõiganud puu peale risti ja lausunud: "Enam sa tulla ei saa!" ja tulnud koju. Peale selle ei tulnud enam mehe vaim koju.

ERA II 241, 197 (18) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k. < Kanepi khk., Kooraste v. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Sale Ader, 15 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Põlvapalust surnuga läbi minnes peatatakse hobused kinni, lõigatakse puu peale rist ja sõidetakse edasi. Rist lõigatakse sellepärast puu peale, et surnu vaim ei hakkaks koju käima.

ERA II 241, 201/2 (22) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Mõtskontsi k., Kiidjärve t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Juuli Muld, 63 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Valgemetsas Pimeoru juures on kalju sees niisugune tee olnud, mis viivad läbi maa - ei tea kuhu. Kord läinud üks mees vaatama, kuhu see tee välja viib. Enesega võtnud ta nööri ka kaasa, mille teine ots olnud välja jäänud meeste käes. Ta läinud ning oli jõudnud Kiidjärve kaldale. Need, kes kalju juure jäänd, hakkanud nööri välja tõmbama. Mehed tõmbavad ja nöör tuleb, kuid korraga ei näe nad seda meest, kes läks, vaid verine lambapea on nööri otsas. See muudunud kohe nõndaöelda vanapaganaks. Toibudes mehed löönud talle malgaga. Pagan vajunud maa sisse ja sellest saadik ei ole teda enam näha. Mehed läinud ära ja kohanud seda meest, kes läks kaljusse. Ta rääkinud, et ta olnud nii uimane väljudes koopast.

ERA II 241, 203/4 (25) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Mõtskontsi k., Kiidjärve t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Juuli Muld, 63 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Akste männi juures, mis praegu seisab üksi, oli olnud neli mändi, kus vanad eestlased olid kangast kudunud. Kui nad olid töö juurest läinud, tulnud vanapaganad ja lõhkund ära. Nii tehtud seni, kuni männid maha kistud. Siis olnud kõik otsas.

ERA II 241, 204 (26) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. < Võnnu khk., Kastre v., Allaku t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Mari Rihma, 72 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Siinpool Ahja mõisa on Mõrsjaorg, kus vanasti oli elanud üks mõrsja, keda kaks poissi omale mõrsjaks tahtnud. Teda aga polevad saanud kumbki, kuna vanapaganad ja tõmbanud ta pooleks. Sellest peale kutsutud seda orgu Mõrsjaoruks. Paljud on isegi mõrsja vaimu näinud sellel kohal.

ERA II 241, 204/5 (27) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Jaan Muld, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Krüüdneri vallas Veski mõisas olnud ristikirik ja see vajunud maa sisse ning asemele tulnud järv, mille nimi on Ristikiriku järv. Ja räägitakse, et olevad olnud näha kirikurist järve põhjas.

ERA II 241, 205/6 (29) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Mõtskontsi k., Kiidjärve t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Juuli Muld, 63 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeritud
[Kangakudumine Valgemetsas]
Valgemetsas jaamast pärivoolu pahema käe pool jõe kaldas Pimeoru juures on kalju. Selle sees olnud õõnsus ja seal olevat vanapaganad kangast kudunud vasktelgedel. Karjased kuulnud kalju poolt kangakudumist. Vaadanud aga karjased sinna, olnud kõik vait. Aga nagu karjased selja pööranud, kudutud jälle edasi. Nii kestnud kogu aeg.

ERA II 241, 206 (31) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Kiidjärve k. < Võnnu khk., Kastre v., Allaku t. - Marta Täte, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Mari Rihma, 72 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Võnnu külas Ääro talu juures on allikas, kus on sees hõbedane härjaike. Seda olevat kord otsimas käidud, kuid teel tulnud vastu tondid ja ajanud mehed minema. See olevat veel praegugi seal allikas.

ERA II 241, 43 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k., Kõrgemäe t. < Põlva khk., Koiola v. - Kalju Lodjak, Ahja algkooli õpilane < Anna Lodjak, 45 a. (1939) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2003
Võrumaal Põlva kihelkonnas Alamusti lähedal olevat kivi, kus olevat Peeter I hobuse kapja-ase kivis. Peeter I olevat sellest kivist üle ratsutanud.

ERA II 241, 43/4 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k., Kõrgemäe t. < Põlva khk., Koiola v. - Kalju Lodjak, Ahja algkooli õpilane < Anna Lodjak, 45 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Põlva kihelkonnas Võrumaal, Varbuse mõisa lähedal asuvat "merehoone" või teesiti nimetatud "sõjatare". Mäe sees olevat koobas ja koopa kõrval jooksvat allikas. Seal olevat Põhjasõja aegu Rootsi vägede peljupaik. Koobas olevat suur ning avar. Mäe otsa olevat Rootsi kuningas Karl XII pistnud kepi ja ütelnud: "Kui see kepp kasvama läheb, siis pean ma kord jälle selle maa tagasi saama, ja kui kasvama ei lähe, siis ei pea ma mitte seda maad tagasi võitma." Kepp olevat läinud kasvama. Koopa seintele olevat kirjutatud mingi keeli, millest vanarahvas polnud aru saanud.

ERA II 241, 45 (4) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k., Kõrgemäe t. < Põlva khk., Mooste v., Kärstna t. - Kalju Lodjak, Ahja algkooli õpilane < Miili Lodjak, 62 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Minu kodukohast natike maad eemal metsa sees on kivi, mille olevat Kalevipoeg sinna pillanud. Kivil on tunda peo ase. Kivi on hiigla suur.

ERA II 241, 48/9 (8) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k., Kõrgemäe t. < Põlva khk., Mooste v., Kärstna t. - Kalju Lodjak, Ahja algkooli õpilane < Miili Lodjak, 62 a. (1939) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2005
Ahja vallas Taevaskoja paes on olnud pikk ja madal koobas, kus asunud madu. Kord läinud karjused sinna koopa lähedusse. Karjused mõtelnud, et kui me laseksime sinna koopasse oina. Nad köitsid oinale sarvede külge nööri ja lasksid oina koopasse. Karjased tundnud väikest rapsavust. Karjased tõmmanud nöörist. Ehmatus oli suur, kui nööri otsas oli ainult oina pää. Karjased seletasid seda kodus muidugi. Sellepääle oli kutsutud külamehed kokku ja alanud jahti mao pääle. Viimaks olevad olnud see madu noore palgi jämune. Seda arvatigi oina sööjaks.

ERA II 241, 49/50 (9) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k., Kõrgemäe t. < Põlva khk., Mooste v., Kärstna t. - Kalju Lodjak, Ahja algkooli õpilane < Miili Lodjak, 62 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Minu kodukohast paarkümmend sammu ida poole asub mets, kus ennemalt on asunud mingi küla või asula. Veel praegu on seal metsa sees kivi ahevarred ning kivihunnikud. Metsa nimi on "Vahemets". Mul vanaema teab seletada, et kui tal ema elanud, siis see seletanud, et tema noorpõlves olnud seal vanad lossivajunud hurtsikud mõnede üksikute inimestega.

ERA II 241, 50/1 (10) < Võnnu khk., Ahja v., Valgesoo k., Kõrgemäe t. < Põlva khk., Mooste v., Kärstna t. - Kalju Lodjak, Ahja algkooli õpilane < Miili Lodjak, 62 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002
Ahja vallas Valgesoo külas Tartumaal Mäe talule kuuluvas metsas on olnud Põhjasõda tapelnud. Seal on praegu matmiskohtade asemed. Seal on kasvanud hiigelmännid, mida tunnistavad kännud. Sealt on leitud rinnasõlg, mida kandsid vanad eestlased rinnas. Leid on samas talus. Siis on veel leitud pealuu. See on ütlemata tugev. See on Valgesoo koolimajas.

ERA II 241, 60/2 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Soopära t. - Linda Mootse, Ahja algkooli õpilane < Daniel Mootse, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Kuidas Härgjärve soo nime sai.
Vaikne hämarikutund. Istusin oma isakese, ligi 80-aastase vanamehe põlvedel. Paitasin isa kortsulist palet ja sosistasin: "Isa, jutusta muistendeid ümbruse kohtadest."
Vanaisa puikles esiti vastu, et mis mina, vana inemine tiiä vai olõ noist jutõst, aga kui sa nii kiusad, no ets ma sis kõnõlõ. Ega sa viil ei tiiä toda juttu Härgjärve suu nime saamisest.
Mina vaikisin, mis tähendas samapalju, kui oleksin vastanud: "Ei tea!"
"Nu-jah," lausus isa venitaval vanainimese toonil. "Tu ollu nii paarsada aastat tagasi, mina kuuli tada juttu endä vanaesält ja tu jälle endä vanaesält.
Üts ori oll künnu mõisapõllu pääl maad, paar härgi adra iin. Künnü ja künnü, esi surmani väsünü. Päiv paistnu kuumalt ja õhk kõrvõtanu nii kui Lüübia kõrbõn. Parmu lennänüva iks viu ja vops ja põrisnuva nii kõvastõ ku nüüdse aja lennuki.
Härja muutunuva rahutust ja lännuvä kiini. Ega sis midägi, tõstnuva saba selgä ja lännüvä kõgõ adraga kos kolmkümmend. Joosnuva ringi niikavva kui ader katski, tüku õnnõ takan. Sis joosnuva suurõ kiiniga õkva ligidäle suho. Nigu na aga suho saanuva, nii vajonuva suho ja sinnä na jäänüvägi. Kats väikest järve muuda mulku õnnõ jäänü järgi. Tost ajost pääle nakatu aga suud kutsma Härgjärve suust.

ERA II 241, 63/4 (3) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Soopära t. - Linda Mootse, Ahja algkooli õpilane < Daniel Mootse, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Neitsikivi.
Heleblond ja sale oli to tüdruk, kui ta seisis oma vihatud võõrasema ukselävel.
"Saad lahti minust. Ma lähen. Ei tule iial tagasi," lausus Lilli, sest nii oli tüdruku nimi.
Ja to tüdruk läks. Läks üksi kauge metsa poole. Elu võõrasema juures oli läinud liiga kibedaks. Nüüd oli ta üksi maailmas, ainult jumalale lootis ta veel. Usu inimestesse oli ta kaotanud.
Tüdruk jõudis metsa, hoidudes hoolega eemale inimestest. Puhkas ja sõi marju, mis metsast leidus. Hämarik laskus maa peale. Tontlikud kujud liikusid puude all.
"Ah, armas Jumal, kuhu heidan magama. Ma kardan ööpimedust. Mu jumal, anna mulle julgust ja jõudu," nii ohkas ja hüüdis tüdruk jumala poole.
Tüdruk pöördunud ümber ja jäänud imestusest otse keeletuks. Ta ees lebas voodi, valge ja pehme. Esiteks ta ehmus, kuid puges siis voodisse. "Jumal kuulis mu palvet siiski," sosistas ta endamisi ja uinus siis kesk põlispuid.
Hommikul leidis üks karjane metsast suure musta kivi, mida sääl ennem kindlasti ei olnud. Sellel kivil lebas aga heledajuukseline tüdruk, kollased juuksed lahtiselt mustal kivil, nägu kahvatu ja külm. Tüdruk oli surnud.
Rahvasuu räägib, et jumal ise kinkinud kivi voodiks vaeslapsele. Või õigemini voodi, kuid pärast vaeslapse surma muutus see kiviks. Sellepärast aga, et sääl kivil suri süütu neitsi, siis hakati hüüdma seda neitsikiviks.

ERA II 241, 69/71 (5) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Soopära t. - Linda Mootse, Ahja algkooli õpilane < Daniel Mootse, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Soode, rabade ja heinamaade vahel asub Ütskomägi. Oma nime sai to mägi üksikust talust, mis asus mäel. Ümbruses polnud peale selle talu ühtegi teist. Ainult umbes kolme kilomeetri kaugusel asus teine samasugune suur talu, Kapsimäki pääl.
Nendel taludel olnud nii suured raudväravad, et kui ühes talus väravaid kinni pandud, siis kõlin olla kuulda teise talusse. Olid mõlemad väga rikkad mehed. Tulnud sõda. Talud riisutud ära ja põletatud maatasa. Taluperemees jäänud Ütskomäel elama, Kapsimäki pääl aga saanud kõik surma. Ütskomäe peremees pannud kuus paari härgi talu raudväravale ette ja vedanud väravad alla jõkke. Veel praegugi on jões suur kärestik. Kui kalamees oma võrgu sinna heidab, siis see sinna jääbki. See olevat raudvärav, mis sääl jõe põhjas lamab ja võrke nagu neelab.
Ööl, pärast Ütskomäe peremehe surma näinud Muutse Peeter unes, et teda hüüti: "Ärka ometi!" Peeter ärganud, kuid uinunud uuesti. Nüüd näinud Peeter Ütskomäe all jõe ääres kuut härga. Kolm olnud punased, kolm valget. Ja keegi nagu karjunut: "Ärge jätke seda sinna, oo, ärge jätke kuratidele. Miks sa ometi ootad? Too kuld ära." Peeter ärganud üles, uuesti uinudes aga näinud samasugust und ja kuulnud sama häält karjuvat samu sõnu. Niisugust und näinud Peeter mitu korda. Viimaks jäetud teda aga rahule. Küllap to hüüdja nägi ära, et Peetrist kulla järele minejat ei saa.
Hommikul vaadatud koht järele, kus petlikud härjakujud seisid Peetri unenäos. Jõekaldal leitud kuus lohukest, vististi härgade magamisasemed.
Rahvas rääkis, et küllap sääl ikka peitub üks hulk kulda ja teine samapalju hõbetat, sest eks olnud Ütskomäe peremees rikas mees ja eks ta enne surma selle kulla ikka maha mattis. See oletus, et pool on hõbedat tulnud sellest, et kolm härga valged olid. Arvati, et punased härjad tähendasid kulda ja valged hõbedat.
Imelik on aga see, et keegi ei julge hakata sealt kulda otsima, sest arvatakse, et selle kullaga on seotud pahad vaimud ja õnnetused.

ERA II 241, 86/7 (5) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Jaani t. - Erna Saliste, Ahja algkooli õpilane < isa Jaan Saliste, 42 a., ema Anna Saliste, 42 a., vanaema Liis Saliste, 72 a., vanaisa Karl Kristjan Saliste, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kust sai Härgjärv oma nime.
See oli õige vanal ajal, kui veel härgadega maad künneti. Minu vanaisa oli siis veel poisike, kui see lugu oli juhtunud, aga siiski nii vana, et veel seda selgesti mäletab. Lugu algas järgmiselt.
Oli kuum sügisepoolne suvepäevakene. Päike paistis, kõrgel õhus lendlesid linnud, liblikad ning kärbsed ja putukad. Sulane, kes alati oli kündnud härgadega, oli läinud ise lõunale ja jätnud härjad põllule ning pandnud poisikese juurde valvama. Härgadel hakkas kuum, nad vehlesid sabadega ja trampisid jalgadega. Poiss oli jäänud kraavikaldale tukkuma ja härjad selle aja sees pistsid kiini ning - egas loomal aru peas ole, nad jooksid suure kiiniga ühte laukasse ja uppusid. Nüüd asetseb see laugas Ahja vallas Mustakurmus, see laugas või soo on nüüd juba kinni kasvanud, ainult mõned üksikud mälestused on järele jäänud.

ERA II 241, 92/3 (14) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Jaani t. - Erna Saliste, Ahja algkooli õpilane < isa Jaan Saliste, 42 a., ema Anna Saliste, 42 a., vanaema Liis Saliste, 72 a., vanaisa Karl Kristjan Saliste, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Ühel päeval olid karjalapsed ühe mäe veerul karjaga. Alati olid nad kuulnud nagu mäe seest imelike lauluviise ja kangakudumist. Vanarahvas öelnud, et sääl nõiad kuduvad oma kuldlõngalist kangast ja laulvad selle juures. Nüüd otsustas üks väike poiss sinna vaatama minna, sest sääl oli ka üks väike auk, kust võis vabalt läbi minna. Ka teised karjased olnud nõus. Tüdrukud ja poisid köitsid omad rätid ja piidsad kokku ja tegid nii pika nööri. Poiss läks ja ütles, et kui ma tõmban või liigutan, siis hakake väljapoole kiskuma. Teised pidasid otsast kinni ja tundsid äkki, et üks liigutas ja tõmbasid ning nööri otsas oli verine oinapää. Nüüd ehmusid lapsed ja hakkasid nutma, aga poissi ei tulnud kustkilt tagasi. Päält selle kadus ka laulu- ja kudumise hääled.

ERA II 241, 97/8 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kosova k., Pärna t. - Eino Häelme, Ahja algkooli õpilane < Aleksander Häelme, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Alatskivi kiriku juurest minna 6 kilumeetrit maanteed mööda edasi Kokora mõisa poole, on umbes poole tee pääl Alatskivist 3 kilumeetri kaugusel tekkinud ilus sängi sarnane küngas, mis on piklik ning teisest otsast kõrgem ja teisest madalam. Seda nimetatakse Kalevipoja sängiks, sest sääl olevat Kalevipoeg kunagi maganud. Sääl on praegu ilus koht. Kasvavad ilusad lopsakad põõsad ja ilus roheline rohi. Ning all orus jookseb ilus kääruline madalate kallastega oja.
Säält edasi minna umbes poole või ühe kilumeetri tee on jälle sõõrik mägi või küngas. See kannab Kalevipoja tooli nime.

ERA II 241, 98/9 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kosova k., Pärna t. - Eino Häelme, Ahja algkooli õpilane < vanaemalt (1939) Sisestas ja redigeeris USN
[Kivi põrgu ukse ette]
Holstre vallas on tee äärest umbes pool kilumeetrit minna nurme pääle suur ja ilus kivi. Ta on palju aega sääl juba seisnud. Selle kivi on sinna toonud va Vanatühi ise. Ta olevat korra tahtnud kivi veeretata põrgu ukse ette, et kurjad inimesed ei saaks teda kiusamas käia. Leidnudki päraja kivi ja tahtnud põrgu värava poole jooksta, aga kuulnud mingit krobinat. Vist jänes jooksis põõsast või mine tea. Vanatühi seda hirmunud, visanud kivi maha ja pistnud jooksma põrguvärava poole. Ja kivi jäigi sinna.

ERA II 241, 99/100 (3) < Võnnu khk., Ahja v., Kosova k., Pärna t. - Eino Häelme, Ahja algkooli õpilane < Aleksander Häelme, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Kuskil sooserval - algas isa juttu, kasvas 100 a. tagasi ilus suur mänd. See mänd oli nii pikk, et kui küla teiselt poolt vaadata, oli see mänd näha. Sellepärast et ta nii suur oli, olnut ta väärtus ka suur, sest see mänd aidanud inimesi haiguse hädast. Kellel inimesel midagi vaiksemat häda oli nagu pää-, silma- või hambavalu. See olla läinud selle männa juurde ja koorinud selle männa koort, ja seda koord haige pääl hoides läinud valu üle.
Kord vaadatud seda mända järgi ja leitud, et see olevat väga ära kooritud, et vaja koorimist piirata. Nii olla tehtud männale aed ümber. Ja et koort saavad need, kes ainult võtavad loa. Nüüd ei olnud enam männa koorijaid nii palju.
Kord läinud üks mees ilma loata männa koort võtma. Parajasti, kui ta üle aia küünitanud käe koore järele, tulnud hirmus karjatus mehe suust ja mees kukkunud kohe surnult maha. Kohe selle sündmuse järel kadunud mänd ühes aiaga. Rahval olla olnud küll paha meel, aga ega midagi parata.

ERA II 241, 109/10 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - Kalju Aarik < Kusta Aarik, 50 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
[Kivi Mihklimäe kiriku pihta]
Vanasti elanud Vooremäel vanapagan. Säält mäe otsast paistnud talle silma üks kirik, mida kutsutud Mihklimäe kirikuks.
Ühel pühapäeval, kui ta nägi, kuidas rahvas kirikusse läks, tõusis tema viha äärmise tipuni. Ta hakkas hauduma plaani, kuidas kirikut ära purustada. Viimaks leidiski nõu. Seadis ühe hiiglakivi lingule ja tahtis visata. Parajasti, kui ta keerutas, katkes nöör ja kivi lendas vingudes minema, kuid kukkus sinna kiriku lähedale jõkke, mis kannab Ahja jõe nime. See koht, kuhu kivi kukkus, nimetatakse rahvasuus Oborootsoks. Kivi ise paistab poolest saadik veest välja.
See kirik olevat Põhjasõja ajal ära lõhutud ja need varemed asuvad praegu Läänistes Saarva talu nurmede sees.
Sinna varemetesse olevat maetud kolm rautatud tünni täit mõõku ja kuus täit püsse. Neid sõjariistu aga ei olevat võimalik kätte [saada], sest nad olevat salakeldrisse maetud, mille sissekäiku ei tea keegi.

ERA II 241, 111 (3) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Kusta Aarik, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Põlva kiriku alla "Muda jõkke" olevat peidetud kiriku kell ja teised kiriku tarbeasjad. See kell olevad sinna lastud Suure Põhjasõja ajal. Kellale olevat jõkkelaskmise ajal pääle pandud nõidus, et seda kella ei saa enne kätte, kui õpetaja vana-aasta öösi jutlust ütleb, siis peab ikkesse panema kuus paari musti härgi ja siis jõepõhja mööda veda. Kell jäävad siis ise konksu taha. Senini aga ei ole leitud veel kuut paari musti härgi ja ei ole ka kella kätte saadud.
Kord oli katsutud küll kolme paari härgadega, kuid asjata, kell jäänud ikkagi kadunuks. Kui halbu ja vihmaseid ilmu tulemas on, kuulduvad jõepõhjast kella undamist.

ERA II 241, 112/3 (4) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Kusta Aarik, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Raigla mõisa väljade sees Rasina vallas asub mägi nimega "Varamägi". See nimi on tulnud sellest, et sääl mäe sees on tündritäis kulda.
Kord elanud sääl mõisas üks moonamees nimega Lamba Jakob. Jakob olnud siis veel poissmees ja pidanud endal veel pruuti. Ühel öösel öeldud talle unes, et sääl mäe sees ühe kivi kõrval on tündritäis kulda. Kutsu oma pruut ka ühes ja minge tooge ära! Jakob ärganud üles. Läinud välja ja kõndinud tükk aega ümber maja. Ise mõtelnud, et ega seda varandust niigunii kätte ei saa. Ja egas tüdruku ka ei lasta ühes tulla. Läinud tuppa tagasi ja heitnud uuesti maga[ma]. Üteldud veel teine ja kolmaski kord, kuid ikkagi ei läinud.
Hommiku, kui üles tõusis, läks kohe vaatama. Säälkohal, kuhu öösi juhatati, oli maa sees tündri ase ja sääl asemel kaks kümnelist kuldrubla. Ühe võtnud endale ja teise andnud pruudile.

ERA II 241, 115/6 (7) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Kusta Aarik, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Rasina vallas kasvanud umbes mõnikümmend aastat tagasi üks hiigla jäme puu. See puu olnud nii jäme, et kaks meest parajasti ümber ulatasid võtma. Puu ise olevad väga imelikul kombel kasvama pandud ühe Rootsi ja Vene sõja ajal Gustav Aadolfi poolt. Kord kui rootslased laagris olnud, tahtnud venelased öösel neile kallale tungida. Rootslased saanud aga venelaste kavatsustest kuulda ja teadsid valvel olla. Niipea, kui venelased ligi jõudnud, tormanud rootslased ootamatu[l]t neile vastu. Üks sõjameestest tormanud venelaste päälikule vastu. See sõitnud ratsa. Hobune kohkunud pääle tormavast mehest hirmsasti ära. Ajanud tagumistele jalgadele püsti ja kukutanud pääliku sadulast maha, kes säälsamas surma saanud. Seda näinud venelased. Sattunud suurte segaduste ja põgenenuvad. Nii saanud rootslased võidu. Pääle seda lahingut pandnu Aadolv ühe tammepuust vankritiisli maa sisse püsti. Ise ütelnud: "Peaks see tiisel kasvama minema, jääb ka minu võim püsima." Tiisel läinud imekombel kasvama ja sirgunud jämedaks puuks.

ERA II 241, 117/8 (9) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Liide Aarik, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Ahja vallas Mustakurmu külas asub üks järv nimega "Härgjärv". Praegu on see järv kinni kasvanud, on jäänud vaid üks laukataoline koht. See järv saanud nime sellest. Kord mõisa ajal kündnuvad orjad sääl maad. Siis ei küntud hobustega, vaid härgadega. Ilm olnud väga palav ja kuiv. Härgadel olnud janu suur ja ka inimesed tahtnud juua. Võtnuvad siis orjad härjad atrade eest lahti ja ajanud järvele jooma. Härjad olnud nii janused, et joosnud õhinaga otse järve sisse. Niipea aga, kui loomad vette jõudnuvad, kadunud kõik äkki vee alla. Mehed ruttanud küll kiiresti kohale, kui ei leidnud enam härgadest jälgegi. Pääle selle on see järv nii sügav, et pole põhja leitudki. On lastud küll kive nööri otsas sisse, aga põhja pole veel ulatanud.

ERA II 241, 118/9 (10) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Liide Aarik, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Ahja mõisast lõuna poole umbes poole kilomeetri kaugusel asub mets. Seda metsa kutsutakse "Soevarikuks". Mets on saanud nime sellest. Kord sõja ajal olnud sääl metsa ääres hirmus taplus. Palju inimesi ja hobuseid saanud sääl surma. Öösi käinud soed sääl neid laipu rebimas ja ise ulunud koledasti.

ERA II 241, 119/20 (11) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Liide Aarik, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Lootvina kõrtsi juures all orus asub kaks järve. Järved omavahel on ühenduses oja kaudu. Järvi kutsutakse kaldal asuva Virga talu järgi "Virgajärveks". See järv ei olnud sääl, kus ta praegu on, vaid hoopis palju maad ida pool. Sää kutsutud teda (papi) Papi järveks, sest sinna uppunud kord üks papp ära. Järvel olnu sääl väga hää olla. Vanem rahvas austas teda ja pidas pühaks ega lasknud järve midagi loopida. Ei lubatud ka pesu pesta ega midagi muud teha, mis oleks järve roojastanud.
Kui vana põlv ära suri, ei pidanud uus põlv järve enam pühaks. Sääl hakati pesu pesema ja kõiki jätiseid sinna loopima. Kord surnud ühel mehel hobune ära. Mees viinud ja visanud raipe järve. See vihastunud hirmsasti järve. Ühel päeval tulnud suur must pilv ja võtnud kõik järvevee endaga ühes ja kandnud lääne poole. Pilve ees lennanud suur must kaarem ja kisendanud ise. Kui pilv jõudnud praeguse Lootvina kohale, laskunud kaarem alla ja hakanud maad kraapima. Nüüd hakanud pilvest alla sadama igasuguseid veeloomi ja viimaks vihma kui oavarrest. Kui vihmasadu üle läinud, lainetanud säälkohal järv. Järve vana koha asemel on praegu soo, mida Papisooks kutsutakse.

ERA II 241, 121/2 (13) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Liide Aarik, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Võru postmaande ääres umbes "Sulbi" veski kohal asub läte. Lätet kutsutakse Mõrsjalätteks. Nime saanud läte järgmiselt.
Kord vanasti kevadisel ajal, kui teed väga halvad olid, juhtunud sääl kohal kaks pulmarongi vastamisi. Kumbki ei tahtnud kummale teed anda. Teised käskinud esimestel kõrvale minna, kuna esimesed ajanud teisi teelt eest ära minna. Viimaks läks tüli lahti. Pulmalised tõmmanud mõõgad välja ja läinud tapluseks. Tapluses saanud mõlemad peigmehed surma. Mõrsjad nutnud nii palju, et pisaratest saanud allikas. Sellel allikal olevad vee tervist andev mõju olnud. Need, kellel silmad vigased olnud, saanud sääl pestes terveks.

ERA II 241, 123 (15) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k., Paatsi t. < Kanepi khk., Piigaste k. - Kalju Aarik, Ahja algkooli õpilane < Liide Aarik, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002
Tartu-Petseri maantee ääres Rookese ja Kopliaia küla vahel kasvab suur jalakas. Selle puu olevad Rootsi kuningas sinna istutanud.

ERA II 241, 132 (2) < Võnnu khk., Mäksa v., Mäletjärve k., Musta t. < Räpina khk., Meeksi v., Aravu k. - Evald Johannes Härmson, Sarakuste algkooli õpilane < Eduard Härmson, 69 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Meie allikast räägib rahvasuu, et sääl olevat käinud rikkad kui vaesed end pesemas ja joonud seda vett, siis kadusid kõik valud ja haigused. Siis muidugi anti allikavaimule raha ja kõiksuguseid kallid asju, ning see allik kannab praegugi terviseallika nime.

ERA II 241, 142 (4) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Vastse-Kuuste al., Vahtriku t. < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Palu t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Johan Tõlgu, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Tondisoos on üks suur kivi, kust on kaevatud ja otsitud kulda ning arvatakse, et siia pidavad olema sõja ajal peidetud raha ja kulda. Kuid selle kivi alt ei ole jõutud veel midagi välja kaevata, sest see kivi on liiga suur ja on riigi metsas ning riik ei luba kivi purustada. See kivi on veel praegugi alale.

ERA II 241, 143 (5) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Vastse-Kuuste al., Vahtriku t. < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Palu t. - Heldor Tõlgu, Vaste-Kuuste algkooli õpilane < Juhan Tõlgu, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Tuulemäele on tahtnud üks mõisnik Bülov ehitada lossi umbes 1860-1880 aasta vahel. Nagu ta päeval ehitanud nii öösi lõhutud maha. Nii ta ei saanudki lossi valmis ning on praegugi selle lossi pooleliolev mundament näha.

ERA II 241, 145 (9) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Vastse-Kuuste al., Vahtriku t. < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Palu t. - Heldor Tõlgu, Vaste-Kuuste algkooli õpilane < Johan Tõlgu, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Valgemetsas ühe suure kalju (pae) sisse läheb üks suur oos, kuhu inimesed ei julgenud minna. Siis võetud üks koer ning pandud nööri otsa ja saadetud kalju sisse. Mõne minuti pärast tõmmatud nööriga uuesti koer välja, kuid koera asemel olnud sikupää. See on raudteesilla juurest minna esimene kalju.

ERA II 241, 145 (10) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Vastse-Kuuste al., Vahtriku t. < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Palu t. - Heldor Tõlgu, Vaste-Kuuste algkooli õpilane < Johan Tõlgu, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Valgemetsas kalju (pae) sisse oli läinud oos ja sinna sisse läinud üks inimene, kes seal sees näinud rauast kangasteljed ühes kootava riidega ja kanga pääl istunud kass. See on 1880-tail aastail. Kolmas kalju.

ERA II 241, 145/6 (11) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Vastse-Kuuste al., Vahtriku t. < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Palu t. - Heldor Tõlgu, Vaste-Kuuste algkooli õpilane < Johan Tõlgu, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Valgemetsas oli tulnud kord kalju (pae) seest välja üks härg ja kukkunud jõkke ning sinna jäänudki. See oli ... aastal. Silla juurest minna teine kalju.

ERA II 241, 161 (32) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Voore k., Mäemõisa t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Samuel Mark, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Mõrsjaoja, mis algab Ussisoo äärest, on praegugi olemas. Oja saamisloost kuuleme järgmist. Kord olnud mõrsja, kes meeldinud kahele poisile. Tal olnud raske otsustada, kumba valida. Siis lasknud mõrsja end hobusel vedada, et näha, kummale poole hobune paremini veab, sellele siis saab mõrsja. Vedamisest tekkinud vagu, kust hakanud jooksma vesi ja jookseb praegugi Mõrsjaoja nime all.

ERA II 241, 166/7 (43) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Soe t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Jaan Savas, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
XVI sajandil, kui Võnnu kirikut hakatud ehitama, ei olevad see maa peal püsinud, ikka vajunud sohu. Küll veetud kive ja ehitatud kingu otsa, kuid midagi ei aidanud, hommikul jälle maa tasane, nagu poleks üldse midagi tehtud. Hakatud siis uuesti ehitama. Siis andnud keegi nõu, et üks paganausuline kiriku seina sisse müürida. Tehtudki siis seda. Ja kirik ei vajunud enam sohu.

ERA II 241, 167 (44) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Soe t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Jaan Savas, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Võnnu kirikust, Kastre mõisa poole sõita, umbes kahe versta kaugusel on Ääro talu, mille värava ees on üks tugev ja vana tamm. Seal olnud tammehiis, kus vanad eestlased ohverdamas käinud. Seal on nagu altargi või midagi muud.

ERA II 241, 167 (45) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v., Leevi k., Soe t. - Heldor Tõlgu, Vastse-Kuuste algkooli õpilane < Jaan Savas, 44 a. (1939) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2005
Tartu-Võru maanteed, Alamusti kõrtsi juurest Ehamaru poole sõita on tee ääres suur kivi. Ta on umbes neli jalga lai ja seitse pikk. Seal söönud Põhjasõja ajal Rootsi kuningas Karl XII hommiku koidu ajal pruukosti.

RKM II 11, 460/1 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve v ., Alaotsa II k. - Arnold Voitk < Anna Vassus, 73 a. (1948) Pärit Kutti, Loorits, tampere kogumik, lk 103. Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussikene, hullukene,
ära pista pimedalta,
ära torka teadmata,
ära vaota vaatamata,
keri aga ennast kerasse,
mata aga ennast mätta'asse!
Minu käed on tõrvaokstest,
jalad tõrvakandudesta,
oimud tõrvaokastesta,
ise ole tõrvatoobrikene,
tubli tõrvatünnikene.

RKM II 11, 461 (2) < Võnnu khk., Kiidjärve v., Alaotsa II k. - Arnold Voitk < Anna Vassus, 73 a. (1947) Kutti, Loorits, Tampere valimik, lk 103. Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundisõnad
Metsasikku, metsasokku,
Metsa kuldane kuningas,
Metsa halli harvalõuga,
Metsapeni, pikkalõuga,
ära salva salajalti,
ära näppa nägemata,
ära puutu minu pulli,
ära katsu minu karja!
Mine sohu sobistama,
mine laande luusimaie,
kivi külge kiskumaie.

RKM II 25, 249 (13) < Võnnu khk., Mäksa v., Võõbste k. - Johannes Meoma < Mäksa valla Võõbste k. elanikelt (1949) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Samuti raiutakse noort võsa, peeneid puuoksi ja põletatakse neid põlluväetiseks.

RKM II 31, 77 (82) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui uss hammastega pureb ja mürki pääle laseb, siis nõiamoor ravis ja ütles:

RKM II 31,77 (83) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kõiva 2005
Salva puud ja salva kivi ja maad,
aga ära inimesi salva.

RKM II 31, 128 (8) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v. - Olga Hildebrand < Aliide Kanarik, s. 1891 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanatont ei salli pihlakapuud ja pihlaka marjad, sellepärast rist on marjadel peal. Hobused ei vii kurja inimest surnuaeda.
Kord olid ühed matused. Hobused jäid poole tee peal seisma, ei saa edesi. Üks vanamees tuli vasta, ütles et "Oodake, ma aitan". Läks metsa, tõi pihlakapuu oksi. Mis sõnu ta ütles, toda ma ei tea, hobused hakkasid ikkagi liikuma.

RKM II 207, 368 (23) < Võnnu khk., Rasina - Ilse ja Lemming Rootsmäe < Jenny Sorga, s. 1904 (1959) Sisestas Ave Tupits 2000, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ussihammustus. Rasina elanik Luise Rämmal on veel hiljuti ussihammustust edukalt ravinud sõnade pealelugemisega.

ERA II 55, 502 (33) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Linnuste t. - Rudolf Põldmäe < Friedrich Selg, 59 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv
Virvepuu on seesama mis õispuu.