Elas taat eidega. Neil oli üheksa poega. Kord läksid nad metsa ja ütlesid: „Kui poeg sünnib, pane kirves värava külge, kui tütar - villane lõng.”
Emal sündis tütar, pani villase lõnga värava külge. Vanakuri aga võttis lõnga ära ja pani kirve asemele. Pojad seda nähes ei tulnudki koju.
Tütar kasvas ja läks vendi otsima. Tütar võttis üheksa kuube, üheksa särki, üheksa mütsi, kõigist rõivastest üheksa. Pani riided vakka, vaka ree peale, ree ette koerakese, võttis kuklid kaasa ja läks teele. Mäelt laskis kukli veerema:
„Veere, veere, kuklike,
kus mu vennad öö magasid,
ema lapsed lõunat pidasid.”
Kukkel veereb sinna, kus vennad ööd olid.
Vanakurja tütar sai üheksa venna õe juurde ja ütleb: „Lähen kaasa!”
Kui õde kuklit veeretas, veeretas vanakurja tütar aga hobuse sõnnikut, öeldes jämeda häälega:
„Veere, veere, hobusitt!”
Lähevad kahekesi. Koerake jookseb metsa.
Vanakurja tütar: „Mis heli seal metsas on?”
Õde: „Teid on ilmas palju!”
Läksid sinna, kuhu kukkel seisma jäi. Vanakurja tütar heitis magama. Teist ja kolmandat korda veeretasid jälle kuklit.
Kolmandat korda laulis õde:
„Veere, veere, kuklike,
kus mu vennad elasid.”
Vendade kodu väravasse jõudes ütleb vanakurja tütar: „Sülga mu peale, ma sülgan sinu peale!”
Sülgas õde vanakurja tütre peale ja muutus temasarnaseks.
Lähevad majja. Teretavad. Vennad kõnelevad vanakurja tütrega: „Sa oled meie õde!”
Vanakurja tütar näitab õe poole: „Leidsin teile karjuse.”
Õde läks karja. Vanakurja tütar ei taha süüagi anda: „Las sööb sea juurest!”
Vennad andsid hästi süüa, aitasid karja metsa ajada.
„Head poisid! Mul on võõral maal raske elada. Oleksite mulle karusselli teinud, oleks aeg kiiremini läinud.”
Poiss võttis kirve ja tegi karusselli. Õde sõneles:
„Rikkõ–rakkõ!
Too metsa mu üheksa venna rõivad!
Tuulutamiseks, laotamiseks.
Rikkõ–rakkõ!”
Koerake jookseb: till–tall.
Vanem vend vahib kõrvalt, kuidas õde koerale süüa annab ja üheksa paari kõiksugu riideid kirstust võtab. Vend: „Küll see karjus on rikas!”
Vanem vend jooksis ette koju, andis õele hästi süüa.
Vanakurja tütar: „Ei ole vaja anda.”
Vend: „Muidu karjus ei hakka siin elama, läheb ära.”
Nii käisid kõik vennad õde karja saatmas. Kui õde oli neile asjaloo ära rääkinud, ihusid üheksa venda kirve teravaks, kutsusid vanakurja tütre väravasse ja käskisid õe peale süljata. Õde sai endise näo tagasi, pärast seda tapeti vanakurja tütar ära. Õde kutsus metsast koera kirstuga ja andis vendadele vara kätte.