Elasid 2 lellepoega. Üks rikas, teine vaene. Vaesel on üks ainus hani. Ei ole leibagi pühiks. Vaene mees ütleb naisele: „Tapa hani, praadi, viin pannale kostiks, saan leiba.”
Mähkis valge riide sisse ja viis.
Pan kõneleb mehele: „Jaota hani kuude ossa, siis annan leiba. Kui ei, saad sada lööki."
Vaene jaotas: pannale pää, naisele süda, kahele paninkale tiivad, poegadele jalad.
„A мне, как я мужик глуп, пуcть останется весь труп" („Aga mulle, et olen mees rumal, jäägu kõik keha.”)
See jagamine meeldis pannale, ja ta andis vaesele kõike kraami.
Vaene mees tegi peo, kutsus rikast lellepoegagi. Viimase naine soovitas minna. Kui rikas mees kuulis, kust vaesel vara tuli, laskis oma naisel viis hani tappa. Viib need pannale. Pan käseb taas jaotada kuuele hingele. Ähvardab mitte jagamise puhul sada lööki anda ja nõuda trahviks sada rubla.
Rikkam mees ei mõista kudagi. Kutsuti vaesem mees. See jagab: pannale kahest hanist kaks pääd, endale üks hani: „бог тройцу любит" („Jumal kolmainust armastab.”)
Edasi kujuneb jagamine nii, et vaene mees saab endale kaks hani. Pan jäi jagamisega rahul.
Rikkal lellepojal võeti püksid maha, peksti nii, et ei jõudnud üles tõsta. Päälegi pidi maksma sada rubla Aga vaesele mehele anti varandust veel juure. Rikast irvitab pan veel: „Nagu mul endal poleks hane!"
Aga pannal sai pärast kahju, et palju vara ära andis. Kutsus neid mehi veel enda ette. Annab mõistatusi lahendada: „Mis on kõige armsam, kiirem, rasvasem ja tugevam maailmas?” Rikkam mees ütleb, et temale on see mõista tühine asi. Vaesem aga nutab koju minnes.
Tütar aga lohutab isa: „Mine magama, küll homme annab jumal parema päeva.”
Hommikul seletab tütar isale: „Armsamat und pole midagi, tugevamat vett pole midagi - laevu ja inimesi veab, vägevamat maad pole - toidab kõike, kiiremat mõtet pole midagi - mõttes lähed sinna ilma, aga jalaga ei jõua kuhugi.”
Tulevad tagasi panna ette. Rikkam mees hoopleb: „Ma olen oma naisega kõige armsam ilmas, vägevamat minu orikust pole midagi, tugevamat minu täkust ja kiiremat minu koerast pole kedagi.”
Kui seletas aga vaesem mees mõistatuse, mis meeldis väga pannale, sai rikkam mees jällegi keretäie ja maksis sada rubla.
Nüüd hakkab pan vaevama vaesemat meest. Annab käsu, kutsugu mees naine mõisa, et kuduks näputäiest linust riide kuuele inimesele.
Mees läheb murelikult koju. Tütar taas lohutab: „Palu jumalat, heida magama.”
Teisel päeval annab tütar isale kolm luuahaokest ja soovitab viia pannale ja ütelda: „Tõin metsast puid kangastelgede jaoks. Kui pan küsib: „Kuidas võib neist kangaspuid teha?” siis vasta: „Kui saab neist linadest teha riiet kuue inimese jaoks, siis võib neist haokestest ka kangaspuud teha.”„
Isa tegi nii ja pan ei teind talle kurja. Pan annab sada keedet muna ja käseb lasta kanapoegi välja haududa.
Tütar õpetab keeta herneid ja soovitada pannal neid maha külvata.
Siis käseb pan teisel päeval mõisa tulla: „Mitte söönud ja mitte (söömata) näljasena, mitte rõivais ja mitte paljas, mitte hobusega ja mitte jala, mitte teed mööda ja mitte nurme mööda.”
Tütar laskis teha isal võrgu, mida selga tõmmata, süüa nõrka körti, istuda sika selga ja sõita vankrirööbast mööda.
Siis soovitab tütar võtta ühes kotiga jänese, sest pan vaatab läbi pikksilma („через позорную трубу") ja laseb isa pääle koerad, et isa katki kisuksid. Siis lasku isa jänes lahti ja koerad jooksevad jänest püüdma.
Sai nõnda. Pan jätab vaese mehe rahule, tunnistades viimast endast targemaks.
Pan suri. Poeg sõidab mööda vaese mehe talu ja küsib juua. Tütar, kes on väga ilus, annab väga peenelt tassist juua. See meeldib paničile, kes paneb tassile sada rubla. Panič teeb kosimise ettepaneku. Tüdruk ei taha uskuda.
Pan naerab: „Kuidas rikas vaest võtab!” Nähes, et asjaga on tõsi, heitsid abiellu.
Kaks meest, rikas ja vaene, sõitsid ühes. Jäid nurme pääle ööseks. Mära (vaese mehe omandus) tegi poja, kes läks vankri alla.
Rikas mees tunnistab varsa omaks: „Ratas tegi varsa.”
Läksivad kohtu ette. Rikkale sai ikka õigus, nagu alati. Kohtumees oli aga pan, kes kosis vaese mehe tütre. Viimane seisab kohtu ette ja palub sõna. Saab sõna.
„Kui keegi paneb kapsad vankrile ja juhtub õnnetus, et vankril kukub ratas alt, koorem läheb ümber ja kapsapääd veerevad võõra õue pääle. Kelle kapsad need on?”
Kohtunik vastab: „Muidugi, kelle kapsad olid.”
Naine seletab, et nõnda samuti peab ka varss vaese mehe päralt olema.
Pan vihastus sellepärast nii oma naise pääle, et nõudis lahutust. Naine ei pane vastu, teeb ettepaneku vaid enne veel teed juua. Naine segab teesse unerohtu. Kui mees uinub, laseb ta teenijal viia padjad vankrisse ja panna sinna mehe magama. Sõidutab niimoodi mehe oma isa koju.
Pan ärkab. Nähes naist oma man, ütleb kurjasti: „Sa ikka pole veel ära läinud. Ütlesin ju, et võtaksid, mis sulle armas ja läheksid koju."
Naine vastab, et ta seda ongi teinud. Vaadaku mees, kus ta on.
Pan vaatab ümberringi ja näeb, et ongi tõesti naise isa kodus.
Pan ütles: „Tark olid ja jääd selleks."
Ei mõelnud enam naisega tülitseda. Hakkasid hästi elama.