Päevik.

1928. aasta.

1929. aasta.

I Asjalisi mälestisi

Äksi kihelkond asub Põhja-Tartumaa keskosas. Piirdub idast Maarja-Magdaleena, kirdest – Palamuse, põhjast – Laiuse, läänest – Kursi ja lõunast – Nõo, Puhja ja Tartu-Maarja kihelkonnaga.

Äksi kihelkonnas on kolm valda: Saadjärve, Sootaga ja Elistvere. Siia kuulub ka osa Laeva, Kaarepere, Rudina, Raadi ja Vesneri vallast.

Pinnavormiliselt on kihelkond väga omapärane, mis ei ole jätnud mõju avaldamata rahva vaimlisele ja majanduslikule elule. Põhja- ja läänepoolne osa kihelkonnas on kaetud piklik ümmarguste seljakute ja künnistega, Amme jõe, kihelkonna kirdepiiri ja Riibaku oru vahel esineb ka kuplistikke ja kühmastikke. Seljakud ja künnised on koondunud loode-kagu sihis ridadesse ja eralduvad omavahel orgudega ja järvedega. Põikorud, mis läbistavad kõrgendikkude ridu, eraldavad neid voorteks.

Selgejoonelisemad voored asuvad ida pool raudteed. Huvitavamaid on Saadjärve voor, mille lõuna poolset otsa nimetatakse Kiigemäeks.

Kiigemägi olevat Äksi kihelkonna kõige kõrgem punkt. Siit avaneb avar pilk üle Saadjärve, Soitsjärve ja siiruviirulise vooremaastiku. Mõlemal pool voort asuvad järved annavad talle kindlapiirilise kuju, olgugi et voore kaldenurgad on võrdlemisi väikesed. Voore nõlvadesse on vesi umistanud mõned orud. Huvitavamaid on Järveotsa talu läheduses asuv Järveotsa org, väikese veenirekesega põhjas, millel olevat tervekstegev võim. Kiigemägi olnud vanasti rahva kokkukogumispaigaks, samuti ka lõbutsemiskohaks. Mitu inimpõlve tagasi olnud ka Kobratu külast põhjas olev samalaadiline mõhn, mida rahvas nimetab Sauka Munamägi, rahva pidutsemiskohaks.

Saua Munamäge ümbritseb rida vähemaid kühmi ja kupleid, mis osalt metsastunud, osalt kultuurmaaks muudetud. Samasugune mõhnade rühm asub Kobratu külas.

Kõrgem mõhnadest on Riibaku talu läheduses asuv Pärnamägi, mille tipul kasvava pärna vanust rahvasuu järgi 200-300 aastat.

Pärnaõisi ja koort tarvitatud vanastu rohuks-ohuks haiguste vastu. (Kaarel Sepa) Elistvere mõisa juures on Hiiemägi, tihe kaasik, kus paganuse ajal käidud ohverdamas. Tähelepanu väärt on ka 3 tamme Elistvere mõisa õues. Nimetatakse neid peksutammedeks. Nende all on päris- ja teoorjuse ajal rahvast peksetud. (J. Pääsuke) Kaks hiiglasuurt kaske kasvavad Elistvere ja Igavere vahelisel teel. Rahvasuu jutustab, et kui Vene keisrinna Katariina Eestimaad külastanud ja Äksis käinud, siis olevad need puud istutatud. (K. Sepa)

Linnamäed

Linnamägesid on Äksi kihelkonnas kaks:

1. Saadjärve linnamägi ehk Kalevipoja säng, mis asub Saadjärvest idapool Kukulinna-Juula mõisa maantee ääres. Linnamägi on kihelkonna kõrgeimast punktist, kust silmale avardub ülevaatlik pilt tervest viirulisest vooremaastikust. Linnamäe nõlvad on õieti järsud ja mäe otsas asetseb Kalevipoja säng, s.o. keskelt vähe lohkjas, umbes 45-50 m. pikkune, 20-25 m. laiune muruplats, mille loodeots on kõrgem. Loodes olnud Kalevipoja pea, kui ta maganud. Sest on saanud ka loodepoolne ots nimetuse: peaots. Linnamägi on praegu riigimaas ja tarvitatakse rahva pidutsemisepaigana.

2. Palalinn Lähte külas, Tartust tuleva tee ääres. Palalinn on metsastunud ja unaruses.

Rändkive, alates väikeste munakividega ja lõpetades suuremate rahnudega, leidub Äksi kihelkonnas rohkesti. Üht suuremat rändrahnu nimetab rahvas Kalevipoja lingukiviks. See asunud Kukulinna voorel Andrese talu maal. Nüüd on ta lõhutud, tast saadud 6 paari veskikive ja peale selle 2-2 ½ m pikkused väravatulbad. Kaks vähemat rändrahnu asuvad üks Otsa talu heinamaal ja teine Saadri järves Saadjärve mõisa kohale. Need olevat Kalevipoja keskmise ja vanema venna lingukivid.

Ohvrikive.

1. Õvanurme külas, Mäelt-Meos'e talu maal leidub suur ohvrikivi. Avar lohk kivi keskel on hästi alalhoidunud.

2. Lohuga ohvrikivi olnud ka Erala külas Tuisu talu maal. Umbes 15-10 aasta lõhutud see ära.

Muinusjäänuseid.

Kõneldakse, et Vedu kl. kooli maalt on leitud üks kivikirves ja Mõisamaa mõisa põllult üks pronkskirves.

Vanaaegseid rahasid on leitud Sepakülast Sepa talu aiast. Praeguse peremehe Ado Soits'i jutu järele on need rootsiaegsed, kas Karl XI või Karl XII aegsed rahad. Araabia rahasid olevat leitud Sootaga mõisa põllult. (Ado Soits) Sepakülas Sepatalu aias on ka tiik, mis olevat rootsiajal kaevatud.

Paganusaegsete matuspaikadega on kihelkond tihedalt üle külvatud. Leidude põhjal on osa kalmeid nooremast, osa vanemast raua-ajast.

Kalmed

Rahvajutu järgi leidub rootsiaegseid kalme:

1. Voldis, Torimi metsa ääres. Rootsi ajal olevat see olnud jõukamate rootslaste matusepaigaks. Surnutele pandud palju varandusi kaasa. Hilisemal ajal olevat sealt mitu korda kaevatud ja otsitud, kuid ilma suuremate tagajärgedeta. Ainult mõned rahad, sõled ja preesid olevat leitud. Voldi koolimaja lähedal Silla talu maal on suur kivirist. See tähistavat Rootsi kuulsama kindrali hauda, kes maetud muinasjutuliste varandustega. Paar aastat enne ilmasõda tulnud Rootsi riigiametnikke ja salaja öösel kaevanud nad haua lahti ning viinud varandused ära.

2. Teine rootsiaegne kalme on Mullavere külas, Otsa talu maal. Hüütakse seda Katkukabeliks. Rootslasi surnud katku ajal ja neid maetud sinna. Katkukabelist olevat palju luid ja preese välja kaevatud. Teisendite järgi on need mõlemad kalmed põhjasõja aegsed. Neisse maetud sõja ja katku ohvrid. (Aleksander Vannus)

Kalmeid, mille vanust rahvasuu ajaliselt ei piira, asub

1) Erala külas, Tuisu talus, mitte kaugelt endisest ohvrikivi seisukohast. Sealt on leitud luukeresid ja konte.

2) Lähte külas, Oduri talu maal üksikud luukered.

3) Muru külas, Kolga talu maal on liivaaugust leitud rikkalikult preese, käevõrusid ja luid.

4) Kukulinna mõisa lähedusest olevat ennemalt luid välja kaevatud.

5. Kobratu külas Matsi talu maal luid ja kiviaegseid leide.

6) Pupastvere külas Tuisu talus olnud suurem matusepaik. Tuisu talu peremehe jutu järele praeguse liivaaugu kohal suurem kalmisto. Keskel umbes tuuleveski suurune ase, kus luid hunnikus, kuna ümberringi asetsenud üksikud luukered, kõikide peas lõunas, umbes 1-1 ½ meetrit maa all. Leidude poolest rikas, eriti palju preese, sõrmuseid, sõlgi. Arvatavasti nooremast rauaajast.

7) Raigastvere külas, Nigula talu maal on leitud kündes luid suuremal määral. Rahvasuu kõneleb üldeestilist juttu, et luud, kui nad juhuslikult mullast välja sattunud, siis hakanud verist vahtu välja ajama ja kisendama: umbluu, umbluu. Siis maetud luud mulda tagasi ja kadunud ka kisendamine. Matmise puhul loetud palveid ja lauldud. (Koppel)

8) Visusi külas, Laari talu maalt pidi vahel põldu kündes luid leitama. Vanemaid inimesi kõneleb, et nende vanavanemate jutu järgi olnud seal suurem matusepaik. (J. Saarik)

9) Õvanurme külas Alekõrde talu maalt on leitud kaks täiskasvanu ja üks lapse luukere. Täiskasvanute luukered olnud asetatud üksteise kõrvale, pead lõuna poole, kuna lapse luukere olnud risti nende peal. (Pääsuke)

10) Üksikuid luid on välja kaevatud Elistvere vallamaja õuest. Samuti tulnud ka

11) Äksi kiriku suurendamise puhul maast üksikuid luid.

12) Praaklima külas on Kalme talu. Vanasti olnud seal kalmisto. Jäänustest ei teata midagi. (A. Täpsi)

Äksi kihelkonnas asuvad endise Kärkna kloostri varemed, mis rahvasuus üldiselt on tuntud Muuge varemete nime all.

Kirikud, kloostrid

Vanasti asunud klooster lähedal ka kirik, mille varemed umbes 80-100 aastat tagasi veel alles olnud. See kirik olnud vanem kui Äksi kirik, mis olevat ka vanemaid kirikuid Tartumaal. (K. Sepa) Äksi (Püha Andrease) kirik ev. luteriusu kirik on ehitatud Põhjasõja järele. Põhjalik ümberehitus ja suurendamine oli aastal 1887-1889 kirikuõpetaja Wegner'i ajal. Ehitis on osalt raud-, osalt telliskivist. Altaripilt on uuema aja töö, kujutab Kristust ristil. Kiriku seintel on 12 lühtrit apostlite kujudega. Kiriku orel on valmistatud 1905. a. Sauer Frankfurdis Ooderil. Kirikuplaani teinud Tartu ülikooli arhitekt Kuhleke (?). (Laar) Kirik on köetav.

Apostliku-õigeusu kirik asub Lähtes, Sootaga voorel, samanimelise mõisa juures 5 klm. luteriusu kirikust kagu pool. Kirik on puuehitis, ümbritsetud suurte puudega. Surnuaed on kohe kiriku juures.

Luteriusuliste surnuaed asub umbes 1-1 ½ klm. kirikust eemal Saadjärve kaldal. Paik on looduslikult väga ilus.

Perekonna matusepaiku on kaks: 1) Saadjärve mõisas Haeckeli suguvõsa omandus. 2) Vedu mõisas Stackelberg'idele kuuluv.

Kiriklik palvemaja on Voldi alevis.

Mõisad:

Mõisad on asetatud vete lähedale. Nii asub Elistvere mõis samanimelise järve lõunakaldal. Kahekordne kiviehitis. Enne Põhjasõda kuulunud ta rootslase Vrangel'ile, pärast läinud ostuteel Stackelberg'ide suguvõsale.

Saadjärve idakaldal samanimeline mõis, mis kauemat aega olnud ühendatud Elistvere mõisaga ja 19. saj. müüdud Kosküll'idele. Suur kiviehitis.

Saadjärve põhjapoolse sopikaldal on Voldi mõis. Valge kiviehitis. Saadjärve lõunakaldal asub Kukulinna mõis. Kärevere mõis asub Emajõe ääres, Kärkna mõis Ammejõe lähedal. Kuna ainult Vedu, Mäe ja Sootaga mõisad asuvad vetest kaugemal – voortel.

II Arhiivid.

Kirikuarhiiv

Äksi kiriku arhiiv on võrdlemisi väike mahutub ühte keskmise suurusega kappi ja on täiesti korraldamata. Arhiiv olevat kannatanud enamlaste sõjasalkade käes, kes majutanud mõningad päevad enne Eesti vägede saabumist, kirikumõisas. Siis ja ka hiljemgi vedelenud kirikuraamatuid aias ja puiestikus, kuigi enamlased kõnelenud, et nad hävitavad ainult kirikuõpetaja isikliku raamatukogu.

Kõige vanemad kirikuraamatud, mis mul õnnestus leida, on päritud 1834. a. Üksikuid protokolle koolide revideerimise, kiriku katsumise üle leidub 1786. a. Kiriku konvendi protokolli raamatuist on muist kadunud. Alates 1862 on konvendi protokollid kirjutatud eesti ja saksa keeles järgmiselt: lehekülg on jagatud pooleks, pahemal pool asub saksa keelne ja paremal – eestikeelne tekst. Viimane on peaaegu sõnusõnaline tõlge saksakeelsest. Sajandi viimasel kümnel on protokollid ainult saksakeelsed. Kõigevanem puhteestikeelne dokument on pärit 1843. aastast pastor Ackermann', ta vöörmündrite ja nõuandjate koolmeistrite koosolekust. Kes protokolli on kirjutanud ei ole teada, kuid igatahes ilmutab tekst hääd keeletundmist ja on huvitav ajavaimu peegeldusena. Protokoll on kirjutatud vanas kirjaviisis.

Et paberid täiesti korraldamata ja segi paisatud on raske saada täpsat ülevaadet.

Huvitav on Äksi kiriku kroonika. Kaks köidet tihedat kirja. Raamatu esilehel on vesivärvidega maalitud Äksi kirik märkusega: anno 1847. Lõpukaanele on maalitud Äksi alev, mis kannab allkirja: „Eecks zu Masing's zeit.“

Kroonika alustaja on Franz Ackermann, kes oli kirikuõpetajaks 1832-1856 Otto Willem Masing'i järel.

Franz Ackermann alustab Äksi kiriku ajalugu aastast 1634. a. õpetaja Nils Bagge'ga. Esialgu ei ole kihelkonna ja kiriku ajalugu puudutati, on vaid loetletud kõik hingekarjased ja antud neist lühikesi eluloolisi ülevaateid. Samuti lühidalt teatatakse, et Põhjasõja ajal venelased rüüstasid Äksi kihelkonna ja põletasid kiriku ning viisid ära kõik kirikuriistad. A.v. Hupel'ile on antud kiitev atestatsioon ja mainitud, et ta nelja aasta (1760-1764) jooksul palju on korda saatnud. Rohket tähelepanu on andnud Ackermann oma eelkäija Otto Villem Masing'ule. On antud täppis elulookirjeldis, ülevaad ta tegevusest ja loetletud kõik ta kirjanduslikud teosed. Isegi üksikud artiklid, mis Masing'u sulest siin ja seal olid ilmunud, on leidnud mainimist.

F. Ackermann'i tööd jätkab ta järeltulija Theol, kes annab lühida hinnangu Ackermann'i elutööst.

Pastor Wegener (1887-1892) annab mõne reaga edasi oma eelkäija eluloo ja siis toob eriti huvitava ülevaate Äksi koguduse usulisest, vaimlisest, majanduslikust ja hariduslikust oludest. Teadusemehe objektiivse erapooletusega lisab ta igale poole statistilisi andmeid. Pealkirja - „Die Sittlichen Zustand in der Gemeindur“ vaatleb ta, kui palju eksitakse koguduses iga luteruse käsu vastu, kuimitu varguse, abielurikkumise juhust jne. Ka siin kõneleb ta statistiliste arvudega. Puudutatud on ka kirikuõpetaja ja seltskonnategelaste ning õpetajate vahekord. Pikalt ja laialt on kirjeldatud Vegener'i enese ja Orge õpetaja Paul Nergmann'i tüli. (vt. lk. 124-30) Objektiivselt on vaadeldud lahkhelisid, nende põhjusi ja arengut; on juurde lisatud väljalõiked ajalehist, kus kajastus Vegener'i ka Bergmann'i tüli pika poleemika kujul.

Vegener lahkub 1892. a. Äksist; ta järglane Greinert jätkab kroonika kirjutamist. Greinert omistab vähe tähelepanu kihelkonna siseasjule, ta kirjeldab rohkem ilmasõda ja üldpoliitilisi sündmusi. Kroonika lõpeb 1918. a. sündmustega ja on algusest lõpuni kirjutatud saksa keeles.

Valla arhiivid.

Saadjärve valla arhiivi vanemad dokumendid ja raamatud asuvad põrandal, väljakäiguga ühes ruumis, täiesti korraldamata paberirämpsu ja tolmu sees. Ainult käesoleval ajal tarvitatavad raamatud on kantseleis riiulitel, ühes kapis ja akna peal. Kõige vanemad kogukonna protokolliraamatud, mis leidsin, on pärit 1870. a. 1870-1870 kogukonna protokollides on väga palju juttu uue koolimaja ja vallamaja ehitamiskavatsusist. 1876. a. teade, et puudub võimalus koolimaja ehitamiseks, sest Tallinna-Tartu raudtee ehitamisetõttu on ehitusmaterjal väga kallis.

1877. a. suurendatakse vallamaja ruume. Aastast 1878 on huvitav protokoll, milles vallanõukogu otsustab, et keegi enam ei tohi mõisale voori minna, sest vallas on teoorjus lõppenud, ja kui mõni mõis veel voori minemist nõuab, siis tuleb vallal selle vastu protesteerida.

Kuni 1891. a. on protokollid eesti keeles kirjutatud, siit peale muutuvad need venekeelseteks.

Sootaga end. Kärkna valla arhiiv on eelmainitust kogu poolest väiksem. Ta mahutab kolme suurde kappi, mis asuvad vallamaja kantseleis. Ruumi puudusel olevat kõik vanem arhiivmaterjal ära põletatud. Kõige vanem protokolli raamat on 1880. a. Sootaga valla vallakohus on asutatud 1903. a. ja vallakohtu protokollid on vist kõik säilunud.

Elistvere valla arhiiv on eeskujulikus korras. Kõik raamatud on nummerdatud, järjestatud ja mahutatud kappidesse, mis asuvad selleks määratud ruumis. Lehitsedes protokolli raamatuid selgub, et tihtilugu on vallakohtu, nõukogu ja täiskogu protokollid kirjutatud ühte raamatusse läbisegi.

Kohtu protokollid on enamisi saksakeelsed, kuid valla volikogu – eestikeelsed. 1890. a. on kõik venekeelsed. Kõige vanem protokolli raamat on aastast 1866 - „Ellistferre ja Mähof koggokonna kohtu protokoll.“

Vallavolikogu protokollid algavad 1881. aastast. Ilmasõja ajal olevat osa vanemaid akte viidud ruumi puudusel pööningule, kust nad kaotsi on läinud.

Kohtuprotokollidest selgub, et valla kohus on arutanud kõige tühisemaid asju. Illustreerivaks näiteks toon ärakirja ühest protokollist:

„Veddo kogokonna kohus sel 3 Septembril 1874 aastal.

Koos olid Peakohtumees: Jürri Tamm.

Kohtumees: Jaan Anderson

Mihkel Asso

Hans Pallo kaebas, et kõrtsimees Ado Puutsa on teda esiteks pudeliga lüia ähvardanud ja siis perrast karmantsikuks ja vargaks sõimanud ja on teda kõrtsist välja lükanud. Jakob Pütsep tunnistas, et Ado Puutsa on Hans Pallod vargaks ja karmantsikuks sõimanud ja kõrtsist välja ajanud. Sai Jaan Martinson ettekutsutud, kes niisama tunnistas kui Jakob Pütsep. Kusta Lass tunnistas nii sama kui Jakob Pütsep. Karel Koch tunnistas, et kui tema kõrtsi juurde on läinud siis ei ole Hans Pallo ei ka kõrtsimehe vahel kedagi tüli olnud.

Jääb pooleli kuni Ado Puutsa ettetellitud saab.

Peakohtumees: Jüri Turam x x x

Kohtumees: jaan Anderson x x x

Mihkel Asso x x x

N. 20.

Kooli arhiivid

Puuduvad või on korraldamata. Iseseisvat ruumi ja kappi arhiivmaterjali jaoks ei leidunud üheski koolimajas. Harilikult asub arhiiv õppeabinõudega või raamatutega ühes kapis, või on asetatud kapi otsa või riiulile.

Arhiivmaterjal on pärit Eesti iseseisvuse ajast. Ainult Maramaa, Lellatse ja Õvvanurme koolis leidus üksikuid veneaegseid inspektorite ringkirjasid 1906-1916 aastani.

(Kärevere ja Raigastvere koolist puuduvad mul andmed, sest kohal viibides ei olnud koolijuhatajaid kodus ja kirjalikule järelepärimisele nad ei vastanud.)

Lellatse koolis oli vask ristimisenõu, mille põhjas oli aastaarv 1871. Seal ja Õvvanurme koolis leidus ka üks eksemplar 1877. a. kooliseadust.

III. Suusõnaline traditsioon.

1. Asustamisküsimus, sisse- ja väljarändamine.

Linanlähedus on mõjustanud, et rahvas Äksi kihelkonnas tihti on vahetunud. Vähe leidub talusid, kus on olnud esivanemad juba talupidajaiks. Ikka ja jälle kuuldub peremeeste vahetumisest linna kolimise või naabri valda-, kihelkonda rändamise tõttu.

Vanal ajal olnud suur tung Sootaga-Kärkna valda, millises, kui kroonu vallas, olnud elamistingimised kergemad. Talude päriseks ostu ajal olnud suur rahvasterändamine. Voldi valla kohad müüdud esimestena ja peaaegu kõik endised peremehed lahkunud. Enamik neist läinud Kärevere mõisa teomeheks või jäänud popsnikeks. Pärisperemeheks hakata pole keegi julgenud; kardetud, et see kohtade müümine on mõisnikkude poolt ainult vigur ja pettus, et sel teel talupoegade käest raha välja nöörida ja lõpuks maa jälle oma kätte tagasi võtta. Maa olevat keisri oma, kuidas võib härra seda müüa?

Antud siis talud mõisale ja Viljandimaalt tulnud mulgid uuteks peremeesteks. Mõned äksilased olnud küll nii vaesed, et nad kohta poleks jõudnudki osta, kuid suures enamuses olnud Voldi mehed kõik rikkad, palju rikkamad kui need Viljandimaa mehed, kes nüüd Voldi valda peremeesteks tulid ja kel ainult usku ja julgust rohkem olnud.

Esialgu olnud talusid pakkuda, äksilased pole julgenud neid osta. Hiljem tulnud aga maast suur puudus. Maahinnad tõusnud kohutavalt kõrgeks. Siis levinenud kuuldus, et Venemaal, Samaaras ja Kaukaasias on viljarikast maad küllaldaselt ja väljarändajaile annab abi kroonu. See küsimus päevakorrale tõusnud kõneldud sest väga palju. Koolmeistrid ja kirikuõpetaja Vegener olnud väljarändamise vastu ning hoiatanud rahvast. Osalt nende mõjul olnud väljarändamine Äksi kihelkonnast vähene. Voldist läinud üksikuid maatainimesi Venemaale Oudova kubermangu. Keegi Tartu kodanik Falkenberg ostnud omale Oudova kihelkonnas Murajevi mõisa ja kutsunud siit töölisi. Voldist ja Visusist läinud mitmed. Mõned neist tulnud tagasi, teised jäänud sinna ja saanud kõik jõukateks peremeesteks. Kõneleja – Miina Jõgar – elanud ühes oma vanematega umbes 10 a. Oudovas läheduses ja 40 aasta eest tulnud nad kodumaale tagasi. Sealne elu pole meeldinud. Ema aga pettunud kohe Eesti oludes ja läinud tagasi Venemaale, kuhu ta ka surnud poja juures, kes seal praegugi veel rikas talupidaja olevat. (Miina Jõgar)

Leena Kuke lell – peremees Lähtekülast – läinud Venemaale Toromski (?) mõisa. Saanud seal tüki soist maad. Külm võtnud igal suvel vilja ja venelastest naabrid varastanud selle, mis külm järele jätnud. Elanud siis vaevast viisi. Rahapuudusel pole saanud tagasi pöörata kodumaale. (Leena Kukk)

Elistvere vallast rännanud välja vähesed. Vedu külast kolm maatameest ja Andrese ja Tõnnise talu peremehed. Viimased olnud mõlemad jõukad mehed, läinud suurte toidutagavaradega ja loomadega.

Rändamisesiht olnud Samaara. Aasta pärast tulnud nad tagasi. Kui kaugel nad käinud, või mis nad teinud – sest pole nad sõnagi rääkinud. Tõnnise talu endine peremees ostnud omale nüüd Vedule uue koha ja Andrese peremees saanud koolmeistriks Vedu koolile. (Martin) Endisena olnud nad rikkad. Sootaga vallast olnud väljarändamine kõige elavam. Lähtekülast läinud kolm peremeest: Krassi, Aadu ja Lombi Kaukaasiasse.

Krassi peremehel olnud suur punane mära hobune. Teinud uue tugeva vankri, pannud naise ja kaks last peale ja toidumoona ka. Läinud siis teele. Sõitnud mitu nädalat, tulnud viimaks vastu lumimäed. Järsud ja kõrged mäed. Hobune – ehk küll suur ja tugev loom – üle mägede ei saa.

Olnud ja vaadanud seal mägede juures kolm päeva. Teha polnud midagi – üle mägede ei saa. Keeranud siis ümber kodu poole tulema. Kodu teel jäänud nad haigeks – Kaukaasia tõppe. Naine paranenud varsti, mees aga surnud ja lapsed olnud suremas haiged. Naine pole tahtnud matta meest võõrale maale. Vedanud surnut mitu sada versta, kuni jõudnud ühte linna, kus olnud väga pikk ja kitsas turuplats. Sealt tulnud üks eestlane naisega kõnelema. Kõnes selgunud, et ta on kirikuõpetaja. See matnud nüüd mehe mulda ja seletanud naisele, et nad sellepärast pole soojalemaale jõudnud, et keeranud ühest kohast vale teed, mis vastu jää mäge viib, kuna õige tee mäe kõrvast Krimmi läheb. Tagasi minna pole naine enam tahtnud ja tulnud siis tagasi kodumaale – Pupastvere külla. Muud pole tal enam olnud kui kaks last ja hobune. Viimane olnud nüüd nagu luu ja nahk. Hobuse müünud ta Sootaga valla peakohtumehele – Kolliotsa pereisandale ja ise lastega läinud ta Pupastvere küla Tuisu talu popsnikuks. Hiljem ostnud Tuisu talu omanik Madis Ein selle punase hobuse, kes Krimmis käinud, omale. (Madis Ein)

Pupastvere külast läinud viis ja Nõela külast kaks perekonda üle Peipsi Venemaale. Ühiselt võtnud nad sealt ühe lese vanaproua käest mõisa rendile, ühes liikuva ja liikumata varandusega.

Tingimuseks olnud, et mõisa inventaari ei tohi vähendada. Loomade asemele, mis vanaduse või haiguse pärast müüakse või õnnetuse tõttu otsa saavad, peavad uued rentnikud kasvatama noored loomad asemele.

Esialgu läinud kõik hästi, Sissetulek olnud küllaldane. Rentnikud pole aga õiglaselt asju ajanud.

Esite müünud nad vilja ja muud produkte salaja, et proua-omaniku eest tõelist sissetulekut varjata, millelt nad renti maksnud. Omanik pole midagi märganud. Sest läinud mehed julgemaks ja prouale ütlemata tapnud nad suure nelja aastase sugupulli ja mitu nuumhärga ning müünud need salaja ära. Tapetud loomade nahad pandud pööningule kuivama. Meestel olnud kavatsus omale võimalikult palju varandust koguda, kõik rahaks teha, mis vähegi võimalik ja siis salaja kodumaale tagasi tulla.

Sest kavatsusest rääkinud üks osanikest – Kruusniku Jüri – naabruses asuvale eestlasele-veskipidajale. Viimane olnud aus mees ja hääs vahekorras mõisaprouaga. Jalamaid läinud ta mõisa ja teatanud meeste plaanid prouale. Proua pole esialgu meestele midagi öelnud, hakanud vaid salaja valvama ja uurima. Leidnud pullinaha pööningult, ka muid varguslugusid paljastunud. Proua kutsunud politsei kohale ja igale mehele pandud vaht juurde. Seitse meest ja seitse vahti. Ükskõik mis mehed teinud, või kuhu läinud – ikka olnud vaht neil kannul. Viis päeva olnud mehed niisuguse kõva vahi all, siis tulnud kohtuherrad. Eestlaste varandus kirjutatud kõik üles ja võetud ära: tööriistad, lihaastjad ja kõik. Siis aetud neid Venemaalt minema, sest keiser ei salli vargaid omal maal. Mehed tulnud tagasi. Ei kohta, ei eluaset, ei varandust. Puusti Kaarel, kes enne olnud üle valla rikkamaid peremehi, hakanud nüüd sulaseks. Mõni ehitanud omale saunahurtsiku, kuid vaesteks meesteks jäänud nad kõik ja talupidajat ei ole neist saanud kellestki. Lugu sündinud umbes viiskümmend aastat tagasi. (M. Ein)

Pupastvere külast Raudsepa talust läinud Tohveri nimeline peremees Venemaale Oudovasse. See olnud rikas mees ja rentinud omale Venemaal ilusa, suure mõisa pooleterale. Mõis asunud jõe kaldal, põllud olnud viljakad, põline kuusemets asunud lähidal. Mõisa ümber asunud suur puiestik ja laialdane viljapuuaed. Mõisa omanik – jumalakartlik leskproua – andnud maad Tohvrile väga hääde tingimustega. Tohver rikastunud paari aastaga. Ta tahtnud aga veel rikkamaks saada ja hakanud salaja raha tegema. Rabanud põldudel rukist ja vedanud teri koormate kaupa müügile, prouale ütlemata. Ta müünud ka salaja heinu, metsamaterjali ja nuumloomi. Mõne aastaga olnud ta rikas mees ja pöördunud tagasi kodumaale. Raudsepa talus olnud aga juba uus peremees, Tohveril ei kohta kuskilgi. Peatunud esialgu Raudsepa talu popsisaunas. Venemaal selgunud aga ta kuriteod. Keisri kiri tulnud ja mees viidud vangina Venemaale tagasi samasse mõisa, kust varastanud. Mõisaproua noominud nüüd Tohveri ja öelnud, et ta kunagi tagasi ei saa enam kodumaale, vaid surmani peab mädanema vangikambris. Tohver pandudki vangi.

Tohvri naine läinud proua juurde ja palunud proualt silmaveega halastust ja armu. Mõisaproua heldunud ja andestanud. Nõudnud vaid 300 rubla kahjutasu. Thveri naine müünud kõik varanduse, maksnud nõuetava summa ja proua vabastanud ta mehe. Kerjates tulnud nad kodumaale tagasi ja popsnikena elanud nad suures vaesuses Pupastvere külas. (Kadri Petersell)

Kõlluste külast läinud Jüri Kang Venemaale. Asunud teele jalgsi. Keegi herrasmees, libe ja jutukas, lubanud ta raudteega edasi toimetada maakohta, kus suured eeldused rikastumiseks. Nõudnud vaid sada rubla. Jüri Kang maksnud. Mees aga kadunud kõige rahaga ja jätnud saatuse hoolde väljarändaja. Kerjates tulnud see kodukülla tagasi. Närudes ja nälginud hoiatanud ta kõiki kergemeelse väljarändamise eest. (Liisu Kaasik)

Lähte külast läinud Lepiku Matsi õde Samaarasse õnne otsima. Tal läinud hästi, saanud rikkaks ja elavat seal praegugi veel. Tema ja teiste väljarändajate kirjade järele olevat Samaara ilus ja viljarikas maa, ainult kaski ei kasvavat ja meie valgeid, sooje suveöid ei olevatki. (Anna Lepik)

Kuuekümnendate aastate keskel levinenud Lähte, Maramaa, Kõlluste ja Pupastvere külas jutt et Krimmis on nii tore elu, et praetud põrsad jooksevad kahvlid seljas – minejal pole muud vaeva kui söö. Kõneleja – Anna Lepiku – arvates olnud see tühi loba, kuid paljud uskunud ja läinud teele, ka tema täditütar. Küll hoiatanud Anna Lepik ja seletanud, et kes neid põrsaid praeb ja kust need kahvlid võetakse, kuid inimesed pole uskunud. Mõningad (nimesid A. Lepik ei mäleta) läinud teele. Tagasi pole neist keegi tulnud. Kuulduste järele saandu nad kõik rikkaks ja elavad praegu Krimmis. (A. Lepik)

Väljarändajate nimekirja täiendab J. Klaos, kes mainib et Kõdu külast läinud Venemaale Jaan Noll. Maa olnud tühi ja vaene. Kerjates tulnud Jaan Noll tagasi, läinud veneusku ja kolinud Tartu linna. Nõela külast läinud Kile talu ja Liiva talu peremehed Venemaale, - need pole tagasi tulnud. (J. Klaos)

2. Sõjad vanematest aegadest peale.

Sõdadest mäletanud äksilased vähe traditsioone. Vist on see seletatav linna läheduse ja elanikkude suure vaheldusega, mis ei luba säilituda vanemail mälestusil. Kärkna kloostri hävinemise, varemete kohta ei õnnestunud mul leida ainustki traditsiooni.

Põhjasõjast mäletatakse vähe; jutustatakse üldtuntud lugu, et kõik inimesed olevat kas sõjad langenud või katku surnud, ainult üks mees ellu jäänud. Maa olnud tühi ja laastatud. Mees rännanud sihita. Äkki leidnud ta metsast ühe inimese jalajälje. Mees rõõmustanud nii, et mudas olevat jälge suudelnud. Jälgede kaudu leidnud ta nende omaniku – noore tütarlapse. Nad abiellunud ja neist saanud praeguste eestlaste esivanemad. Sepa külas, Sepa talu maadel asuvate kivimüüride varemete kohta leidub traditsioon, et seal olnud rootsiajal mõis, mis Põhjasõja ajal hävitatud. Inimesed tapetud, jäänud ellu vaid kaks peremeest Mihkel Puutsa talus ja Joonak Sepa talus. Metsloomi olnud palju. Metsad olnud suured. Kõrged müürid kaitsenud Sepa ja Puutsa talu metslaste eest. Müüridel olnud tugevad raudväravad, mis õhtuti lukustades nii heledalt ja valjusti kolisenud, et kuuldud seda Tartu linnani. Taludes pole naisi olnud. Siis vahetatud koerte vastu kaks naist. Ühe nimi olnud Toora ja teisel – Lotte. Need abiellunud Sepa ja Puutsa talu peremeestega ja saanud praeguse inimsoo esivanemaiks. (Ado Soits)

Taas jutustab traditsioon, et Põhjasõja ajal tapetud kõik mehed, ellu jäänud vaid üks sõdur, keda kaitsenud imetegev raha rinnal. Tänuvõlgu sellele rahale pole kuulid teda puutunud, mõõgad sisse läinud. Peale sõda läinud ta Rootsimaale, toonud sealt omale naise ja nende järeltulijaist on saanud praegused eestlased. (K. Sepa)

Põhjasõja ajal olnud Vene ja Rootsi vägede vahel ägedad võitlused. Vene väed olnud Äksi kiriku ümbruses, rootslased – Käreveres. Vene keiser Peeter majutanud praeguses Puhtaleeva külas. Seal saanud ta Eestimaal esimest korda puhast rukkileiba ja tema ristinud siis selle küla nimeks Puhtaleeva.

Teisend asendab vene keisrit Rootsi kuningaga.

Kui Põhjasõja ajal nii vene kui rootsi sõjaväed lahkunud olnud, rüüstanud maad röövlisalgad – venelased. Et mehi vähe olnud, siis rõivastunud naised meeste riideisse ja liitunud röövsalkadega. Kord tulnud rüüstajad, kus enamik olnud naisi, ühte tallu. Naised olnud riietatud meeste kasukatesse ja mütsidesse, kuid pükse pole jalas olnud. Ööseks läinud rüüstajad ahju peale magama. Kui nad redelist üles roninud märganud perenaine, et nad on naisterahvad. Perenaine pole midagi öelnud. Öösi kutsunud ta abiks naabrid ja suurema vaevata saadud naisrüüstajatest jagu. (A. Lepik)

Vene-Prantsuse sõjast 1812. a. jutustab Ado Soits, et tema poisikese põlves, umbes 50 aastat tagasi ühes pulmas lauldud Borodino lahingu laulu. Pulmalised laulnud ja naernud. Üks vana sõdur (nime kõneleja ei mäleta) hakanud aga suure häälega nutma. Pärimise peale jutustanud see sõdur, et tema ka Vene-Prantsuse sõjast ning Borodino lahingust osa võtnud. Viimane olnud väga verine: surnukehad hunnikus, lumi ja jõe vesi verest punased, surijate ja haavatute hoiged südantlõhestavad. Võideldud peamiselt käsitsi – mõõkadega, odadega. (Ado Soits) Borodino lahingus võidelnud prantslased väga metsikult. Üks noor eesti soldat, kes ühe oma sugulase surnukeha juures nutnud ja kaebanud, sattunud prantslaste kätte. Need piinanud teda koledasti ja siis tapnud alles. (Kaarel Sepa)

Jaapani sõja põhjustest kõneldakse, et Venemaal olnud liig palju rahvast ja mõisnikud kartnud mässu ning rahutisi. Hakanud siis Jaapaniga sõda ja saatnud kõik lihtrahva sõtta. Sõdureid niidetud maha kui loogu, sest kriitilisil silmapilgel põgenenud ohvitserid-mõisnikud ühes suurtükkidega ja jätnud reamehed kaitseta. Vladivostoki linnas pannud mõisnikud haigemajad põlema ja sõdurid, kes haavatuna lahinguliinilt pääsenud, saanud seal kõik surma.

Jaapani sõtta minnes tahtnud kaks eesti sõdurit teel põgeneda. Hüpanud rongilt ja jooksnud metsa. Ohvitser märganud, rong peatatud ja põgenejad tabatud. Mõistetud nad surma ja otsus saadetud kohe täide. (K. Sepa)

3. Katk ja nälg

Sõdadele järgnenud vanal ajal alati katk ja nälg. Põhjasõja järele olnud ma täiesti rüüstatud ja paljas. Aastate viisi pole küntud, ega külvatud, mille tagajärjel üldine nälg võimust võtnud. Tartu linn põletatud; elanikud tapetud ja müüdud orjaks Venemaale. Mõningad suutnud end ära peita ja metsadesse põgeneda. Nende keskel olnud nii suur nälg, et söödud puukoori, sammalt ja raipeid. Üks ema söönud isegi oma surnud lapse. (Kõneleja üheksakümne ühe aastane vanake arvatavasti sega Jerusalemma linna hävitamise loo Tartu linna põletamisega.) Sõja ja katku ohvrid maetud jumalasõnata õnnistamata maasse. Koolnud pole seal aga rahu leidnud. Alalõpmata kuuldud oigeid ja kaebeid nende haudadest. Siis käinud kirikuõpetajad nende haudu õnnistamas, mispeale oiged ja kaebed vaikinud.

Sõjaga ja näljaga seltsinud alati haigused, millest koledamaid olnud katk. Mis sõda ja nälg järele jätnud seda võtnud katk. Katku vastu pole rohtu tuntud. Isegi targad ning lausujad, kes arstinud muud haigused, pole osanud katku sõnu ega suutnud ühtegi aidata. Katk tabanud kõik: rikkad ja vaesed, mõisahärrad ja mittesaksad. Katkust paranemine olnud nii haruldane juhus, harilikult surnud kõik.

Läinud sajandil olnud katku väga harva. Ilmunud uus haigus: koleera.

Koleera olnud kahesugune: kas sakste külvatud või jumalast saadetud. Kui saksad haigust külvanud siis haigestunud mittesaksad kõik ja enamik neist surnud hirmsates valudes.

Jumalast saadetud haigus pole olnud nii epideemiline, haigestunud saksadki ja tervekssaajate protsent olnud alati palju suurem.

Miks mõisnikud koleerat külvanud, seks olnud mitmesuguseid põhjusi. Mõnikord olnud rahvaarv liig suureks kasvanud, teinekord olnud töörahvas käärivas meeleolus või sepitsenud mässu härrasrahva vastu. Aadel läkitanud siis koleera ja pikemata olud rahva rahutu vaim taltsutatud. Koleerat harilikult külvatud kollase või valge pulbri näol. Seda koleera pulbrit mõisnikud külvanud ise või lasknud teisi külvata põldudele, külatänavatele või majaustele. Teisel päeval jäänud kogu ümbruskond siis haigeks. Muidugi väljaarvatud saksad ja nende teenijad. (Kaarel Sepa)

Umbes 70 aasta eest mölldanud Äksi kihelkonnas koleera. Seekord pole aadelkond haigust külvanud, vaid koleera toodud Tallinnamaalt.

Äksis olnud laat. Põhja-Eestist tulnud palju laadalisi. Mõned perekonnad ööbinud Lähte külas L. Juht'i vanemate majas. Laadalised lahkunud haigestunud majaema ning surnud koleerasse nädala jooksul. Perenaine maetud jäänud ta mees koleerasse haigeks ja paari päeva pärast järgnenud naisele. Lapsed pole haigestunud. Nüüd levinenud haigus Lähte külast Kõllastesse ja Pupastveresse. Peaaegu kõik elanikud jäänud haigeks. Kirikuõpetaja andnud käsu koolid sulgeda ja haiged koolimajja viia. Lellatse koolimaja olnud kui laatsaret: haiged olnud asetatud ridastiku õlgedele põrandal ja halastajaõed ning velskerid ravinud. (L. Juht)

Väga paljud haigetest surnud, kuid tervenenud ka mitmed. (L. Juht)

Kevadepoole levinenud haigus ka Käreveresse. Siin olnud haigus palju raskem: kes hommikul haigestunud, surnud õhtul, õhtul haigeks jäänud olnud hommikul surmalapsed. Terveks pole keegi saanud. (Mari Paart)

Umbes 30-25 aasta eest möllanud koleera viimast korda Äksi kihelkonnas. Eriti raske olnud haigus Kärknas ja Elistferes. Siis saadetud haigeid Tartu linna, kus osa surnud, osa aga tervenenud. (Niina Kassi)

Sõjaga ja katkuga käinud käsikäes ikaldusaastad. Umbes kaks inimpõlve tagasi, olnud nii suur viljaikaldus, et nälg irvitanud üle kogu maa. Kolm aastat järgemööda oli kas põud, vihm või külm hävitanud viljasaagi, vanad tagavarad olid lõppenud ja inimesed surnud nälga.

Perekondade kaupa mindud kerjama, kuid puudus olnud üldine ning kõikjal. Mõis andnud abi ainult üksikutele. (Juhan Lausson)

Teine suurem ikaldusajajärk olnud umbes 60-65 aasta eest. Siis olnud kevad külm ja vihmane. Madalamail mail leotanud vihm viljaseemne, et see mädanenud. Suvi olnud helge, põuane. Vili kõrbenud ja kuivanud. Oder ja kaer kasvanud umbes 15-25 sentimeetri kõrguseks. Olnud hõre ja kidur, nii et lõigata ega niita pole saadud. Vili kitkutud käega või nopitud kõrre haaval. (Miina Kassi)

1866-1869 olnud kolm ikaldusaastat. Põllupidajad pole keegi saanud oma tarbekski vilja. Siis hakatud Venemaalt vilja sissevedama. Venemaa vili olnud hea ja odav. Vene naised käinud maad mööda kaeratangu müütamas. Tangud olnud väga maitsvad ja odavad – kaeratangu putru saanud vaesema elanikkude alaliseks toiduks. Toodud ka sisse Venemaa rukkeid ja nisu – kuid kõrge hinna tõttu pole see kõikidele olnud kättesaadav. (Kadri Petersell)

Sootagast läinud mitmed perekonnad ise Venemaalt vilja tooma. Soojamäe peremees Jaan Klaos käinud Pihkvas ja toonud suured koormad vilja. (J. Klaos)

Serl ajal püüdnud magaski aidad hädalisi toetada, nii et nälga otseses mõttes pole olnud. Kerjajate ja vaeste-abitarvitajate arv tõusnud kohutavalt suureks, kuid nälga suremisest ei kõnele ükski traditsioon.

Mõisades olnud vilja küllalt ja soovi korral maksetud töö eest natuuras.

4. Ajaloolised isikud

Ajaloolistest isikuist kõneleb traditsioon, et Põhjasõja ajal viibinud Peeter Suur sõjaväega Äksi kihelkonnas. Ta ööbinud Puhtaleeva külas, kus talle antud puhast rukkileiba. Sellest nimetanudki Peeter I küla Puhtaleeva nimega.

Teised jutustab sama lugu Rootsi kuningast (vt. lk. 36).

Katariina II sõitnud kord läbi Äksi kihelkonna. Kogu rahvas tulnud tervitama. Sõjavägi seisnud auvahtidena tee ääres. Igavere teel näidatakse kaks kaske, mis Katariina istutanud. Kased on hiiglasuured ja ilusad.

Keisri vend (missuguse keisri – seda ei teata) sõitnud kord, varsti peale Tartu-Tallinna raudtee avamist, Tartust Tallinna. Rahvas kogunud tee äärde. Keisri vend seisnud platvormil ja tervitanud rahvast. (K. Sepa)

Suurvürst Kirill (?) pidanud ka kord sõitma. Jälle kogunud äksilased jaamadesse, raudtee äärde – kuid rong tormanud kõigist mööda, teadmata kas Kirill asus rongis või mitte. (M. Lepik)

Jutustatakse, et umbes 40 aasta eest Rootsi kuningas salaja käinud Äksis. Öösiti kaevatud siis salaja Torim'i metsas asuvaid kalmeid, kus Rootsi kindraleid maetud (vt. lk. 6).

Senator Manasseini 1882. a. revideerimiskäigust on elavaid mälestisi. Kõneldakse, et kui keiser saanud teada mõisnikkude ülekohustest tegudest ja nende karmist talupoegade kohtlemisest, saatnud ta senatori asja uurima. Äksis esitanud senator vallale terve rea küsimusi, millele vald vastanud õiglaselt.

See pole mõisaherradele meeldinud. Nad käsutanud kõik vallavanemad mõisadesse kokku ja nõudnud täpseid andmeid senatori küsimusist ja valla vastusist. Vallamehed kõnelenud kõik avameelselt, et senatori peamiselt huvitanud naturaal-kohustiste ja valla omavalitsuse korraldus, ja et nemad on andnud kõik statistilised andmed, mis võimalik. See ajanud mõisahärrad marru ja nad nõudnud, et vald oma andmed ja teated tagasi võtaks ja uued – mõisnikkude poolt dikteeritud – esitaks senatorile. Vald pole aga seda teinud ja jäänud kindlaks oma esialgsetele teadetele. Eriti terav olnud teede sillutamise küsimus. Mõisnikud tahtnud, et vallavalitsus oma teedesillutamise „rehnungid“ odavamaks teeks. Valla poolt pole aga järeleandmist olnud. Siis lasknud mõisad kirikuteed ära mõõta ja esitanud senatorile uued andmed, et sellega tühistada talurahva teateid. (Madis Ein)

Enam-vähem kohaliku tähtsusega tegelasist on kirikuõpetajad jätnud sügavaid jälgi kihelkonna ellu. Räägitakse elavalt O.V. Masingust, kes olnud esimene eestlasest kirikuõpetaja, mitte ainult Äksis, vaid kogu Eestimaal. Masing käinud tihti koole katsumas; tal olnud aabits alati kaasas, kust ta lapsi lugeda lasknud. Tihti kutsunud ta koolmeistreid, vallavanemaid ja teisi ärksamaid mehi kirikumõisa kokku, kus ta neid ilmalikkudes ja vaimulikkudes asjades manitsenud ja õpetanud. (K. Petersell) Masing'u surma järele saanud Franz Ackermann Äksi kirikuõpetajaks. Viimane võtnud samuti suure huviga osa koguduse elust. Veel tihedamini kui Masing'u ajal istunud õpetajad, vallavanemad, vöörmündrid ja arukamad peremehed kirikumõisas ja pastori juhatusel peetud nõu koguduse hää käekäigu eest. Ilmeka pildi Franz Ackermann'i tegevusest annab üksik protokoll, mille õnnestus mul leida Äksi kiriku arhiivist. Protokoll on päritud 1843. aastast. Protokollija ei oles märgitud. Illustreerivaks näiteks lubatagu mulle esitada osa protokollist.

1.

Nõupiddamised (mis öppetaja oma allamatte sullaste ja abbimeestega on piddanud) ülles kirjutud.

Meie armsa öppetaja kusmisse järrele olleme meie koolmeistrid ning vöörmündrid, ja koli vannemad kokko tulnud, meie Äksi kirriko jures sel 9-mal oktobril 1843 aastal.

Se kokko tullemine on sest, et armas õppetaja meie kui omma kaas sullaste ning abbimeestega koggodusse asjatallitamisse ning vanna ebbausso ärra kaotamiseks pärrast nõu piddas, et need vannad pimmedusse visid, mis veel mönne küllade ning Tallude sees petakse on Kristusse töelikko armo kulutamisse läbbi, ni kui vaiksemaks jänud; nüüd selle vastu piidab iggal ühhel, A. se võeras usk, mis veel meid vaesid ingesid kinni peab, voiks koggone laidetud sada ja se tõssine usk, meie Issanda Jessuse Kristusse sisse akkaks iggas küllas ja iggas Tallus ja iggas saunas paistma väljast poolt ning ka seest poolt igga innimesse süddant võiks täita, nenda on siis se essimenne nõupiddaja ja algaja koggodusse öppetaja ning meie Issanda Jessuse Kristusse sullane F. Ackermann.

Tema nõu andjad ja abbimehhed olleme meie:

1. Woldi koolmeister Adam Beekmann
2. Vissuse koolmeister Tõnu Kornet
3. Ellistfere Märt Schulbach
4. Marrama Jürri Mouer
5. Nava Thomas Mattisen
6. Kärreverre Peter Lampson
7. Veddo Thomas Treifeld

On ka monned koolmeistrite seast tullematta jänud need on:

1. Sotagga Karl Reismann
2. Kärkna Johhan Ahland
3. Saadjärve Jaan Treifeld

II

1. Voldi vöörmünder Jakob
2. Sotagga Juhhan
3. Marrama Juhhan
4. Nava Värnomasik
5. Kärreverre Kusta Vedler
6. Veddo Maddis Konts
7. Kerkna Juhhan
8. Saadjärve Jõrri Mällu
9. Vissusse Jaan Sirak
10. Ellistferre Jaan Koppel
11. Mäe mõisa Tõnno Strolum

III

1. Saadjärve kolivanem
2. Vissusse
3. Ellistferre
4. Nava Andres Lomp
5. Marrama
6. Kerkna
7. Veddo Kustav Treifeld
8. Voldi Ado Karrin
9. Sotagga Tohver Beiker
10. Kärreverre Jaan Wou

Meie kokkutullemisse peäle (kui meie jo ümber laua istsime) olli se essimene, et öppetaja lauloramato seest 78 numri alt kaks essimest laulosalmi laulda võttis: oh pühha vaim meil tulle sa. Nende armsa salmidega ja selle illusa laulo heälega, akkas ta noorde ning mõnne vanna vendade süddamed likuma! Kui meie armas õppetaja laua tahha põlvili mahha langes, ja meie ka laua ümber põlvili mahha langesime, nõnda kui  ühhed vaesed, kellel himmo Jessusse kristusse sullasse suust maggusid sönnu kuulda, õppetaja panni omma käed risti ja tõstis ülles taeva pole, pallun tassasse heälega õnnistust, isse enneselle ja omma vaeste vendadele, kes ühhes meles ollid kokko tulnud, ning et võiks se ette võtmine Jesussele Kristussele kasso sata.

Essiti võttis õppetaja ette meiega räkida, ning kulutas, et koli ülle vatajatte ausa vanematte käest oma koggodusse laste pärrast, jälle rahul ollemisse kirja sanud ning ka räkis meile et teise ma kohhal, kos hiljaaegu pimmedus olnud, seäl nüüd on hakanud Jummala sanna valgus paistma: lapsed on õppetud lugema, laulma, kirjutama.

Edasi kõneldakse piiblipüha korraldamise kavatsusest ja surnuaia kaunistamisest. Viimases küsimuses teeb õpetaja ettepaneku, et leerilapsed istutatagu puid surnuaiale. Teised ei ole aga sellega nõus ja esitavad uue ettepaneku, et iga vöörmündur istutab kümme puud – seega kokku sada puud. Viimane ettepanek võetakse ühel häälel vastu.

Edasi kõneldakse pulmapidudest, mis olevat liiga pikad ja kärarikkad ja kus liiga palju alkoholi tarvitatakse. Kirikuõpetaja manitseb koosolijaid asuda nende pahede vastu võitlemisele. Ebausu kommete vastu avaldatakse pahameelt, aga Ackermann'i ettepanekul võetakse vastu otsus, et laulatatud naisel peab alati rätik peas olema. Abielunaine ei tohi liikuda katmata peaga.

Lõpeks määratakse kindlaks kooliõpetajate valimisekord: õpetajaameti kandidaat mingi esmalt kirikuõpetaja jutule, kes ta teadmisi katsub ja siis kohale määrab.

Koosolek lõpeb palvega.

Allkirju protokollil ei ole.

Niisugused nõupidamised ja koosviibimised olnud väga sagedased. (K. Petersell)

Ackermann kohelnud oma talupoegi paremini kui mõisnikud. (Äksi kirikumõisal olid väga suured maaalad). Igal sügisel mihklipäeva paiku tehtud kirikumõisas õlut, küpsetatud saiu ja valmistatud rikkalikult muudki toite. Siis kutsutud kõik kirikumõisa teenijad ja talupojad kokku pidutsema. Alguses pidanud kirikuõpetaja palvet, siis söödud, joodud ja lõpuks tantsitudki. Jõuluks tehtud jõulupuu. Jälle kutsutud kõik: lapsed ja vanad, rikkad ja vaesed. Lastele kingitused maiustisi, mänguasju, pilte, raamatuid ja piiblisalme. Lapsed laulnud, laulnud vanadki ja õpetaja jutlustanud.

Lein Ackermann'i surma puhul olnud suur, mis aga veel suuremaks kasvanud, kui ta järeletulija Theol'i ajal hoopis uued tuuled puhuma hakanud. Theol olnud kinnise ja järsu iseloomuga. Ainult ametiasjus sõitnud ta kodust välja. Koolmeistrite ja vallavanematega pole ta tegemist teinud. Tema ajal muutunud kirikumõisa maapidajate elu raskemaks kui teisis mõisus. Abitegu ja maksud suurenenud. Kadunud mihklipäeva pidustised, jõulupuud. Koolide vastu pole Theol huvi tundnud; ta külastanud neid harva. (Märtin)

Järsu pöörde paremuse poole toob pastor Vegeneri ametisse astumine. Päeva pealt kadunud teoorjus ja talupojad tunnistatud vabaks. Raharendile siirdumine toimunud kohe, mingisuguste vahelülideta.

Vegeneri aeg (1867-1892) on suurte reformide ja reaktsiooni aeg Eesti ajaloos. Osalt tema mõjul kajastuvad ärkamiseaja tõusud ja mõõnad ka Äksi kihelkonnas.

Vegener'i tugev isikupärasus ja kindel karakter on jätnud sügavaid jälgi kogu kihelkonna hinge. Peaaegu iga äksilane mäletab Vegener'i. Viimase nimi on põimitud anektootide ja tõsiasjade keerdudesse. On mitmesuguseid hinnanguid, kuid ka ta suuremad vastased tunnistavad Vegener'i, kui teovõimsat aktiivset isikut, kes andnud on oma ajale ka ilme.

Kirikukroonika on tõenduseks, et Vegener suure tähelepanuga on jälginud koguduseelu. Ta on teinud statistilisi kokkuvõtteid elanikkude sündimise ja suremise, abiellumise, abielulahutuste ja vabaabielude kohta. (vt. lk. 15)

Huvitav kiriku pihtiraamat, kuhu on märgitud armulaualkäijate nimed. Mõnede nimede ette on tehtud ring ja ringis number, näiteks 4, 6 jne.

Arvud ulatuvad kümneni. Endise Äksi köstri h-ra Laar'i seletuse järele, olnud Vegener'il kombeks jälgida koguduse eraelu, püüdnud tungida rahva perekonna ja omavahelistesse suhtumisse. Kui ta kuulnud, et keegi ta koguduseliikmetest patustanud seaduse, kõlbluse või maksvate kommete vastu, siis pidanud ta omaks kohuseks patustajat kiriku juurde kutsuda ning noomida. Et kutsutav igakord pole tulnud, hingeharjusel enesel mõnikord aega pole olnud, siis hakanud Vegener lihtsamini talitama: pannud laualkäijate nimestiku ette ringikese, mille sees olev number tähendanud seda arvu, mitmenda käsu vastu eksitud. 7 tähendab, et on patustatud seitsmenda käsu vastu, s.o. varastanud. Kui nüüd see varas tahab lauakiriku minna – noomib õpetaja teda enne. (J. Laar) Ja noomida ta osanud. Ta sõnule pole keegi jõudnud vastu panna ega külmaks jääda. Kes pole aga ennast parandanud, seda pole ta lauale võtnud ega laulatanud. Siit alganud kogudusest lahkumine. Paljud, kes eksinud mõne käsu vastu, ei tahtnud või pole julgenud enam Vegener'i ette astuda ja läinud linna koguduse liikmeks. Selle ülemineku vastu sõdinud Vegener agaralt, juhtides tähelepanu, et linnast kirikuõpetaja kunagi välja ei sõida, kui usklik surija enne surma ihaldab pihtimist. Surijate juurde sõitnud Vegener alati, ka siis, kui olnud tegemist kogudusest lahkujaga. (J. Laar)

Kord pidanud ta kirikus vägeva jutluse teemal: „Minge ära Teie äraneetud...“ Viimase all mõelnud ta kogudusest lahkujaid. Kiriku täis rahvast nutnud. Süüdlased lahkunud kirikust häbelikult. Viimaste hulgas olnud ka üks hobusevaras, Andrese nimeline mees. Vegener kutsunud viimase veel peale jumalateenistust enese juurde, noominud ja manitsenud patust pöörata. Andres vihastunud, lubanud pastori hobused ka ära varastada. Vegeneril pole muud teha jäänud, kui võtnud öövahi. (L. Lepik)

Vegener olnud väga punktipealne ja suuremat täpsust nõudnud ta koguduselt. Kord jaanuari kuus tormisel ilmal jäänud Käreverest (19 klm.) tulev surnuorg kümme minutit hiljaks. Vegener oodanud kell käes ja öelnud siis matuserongile: „Oodake, ma lähen nüüd lõunatama.“ Oodatud rohkem kui tund aeg. Siis läinud mehed õpetajat matma paluma. Vegener vastu: „Oodake, ma magan lõunaunne.“ Oodatud jälje paar tundi, siis mindud jälle vaatama. Pastor jälle: „Oodake, ma lähen jalutama.“ Pannudki riidesse ja läinud metsa poole. Olnud juba hämar tuisune talveõhtu. Matuslised külmetanud kabelis ja – vandunud. Mindud siis köstri järele. Köstril pole aga luba olnud surnuid matta, siis kui kirikuõpetaja ise kodu on. Mehed seletanud kuidas lood on ja köster läinud omavoliliselt ja matnud surnu. Matuslised lõpetanud haua kinniajamist, kui pastor tulnud. Vaadanud sõnagi lausumata ja läinud minema.

Köster kartnud etteheiteid kuid siis ega kunagi hiljem pole Vegener sest juhusest sõnagi lausunud. (J. Laar)

Vahel armastanud Vegener rõvedusi ja paradokse. Kord jutlustanud ta kirikus enesetapmise üle liigutavalt. Kogudus nutnud. Pärast vöörmündrid ja koolmeistrid tänanud õpetajat selle ilusa jutluse eest. Vegener küsinud: „Miks on poomine kõige rängem patt ja raskem surm?“ ja vastanud kohe ise: „Seepärast, et kael nööritakse kinni ja hing peab persest välja minema, kusjuures ta roojaseks saab ja enam õndsusest osa ei või saada.“

Ükskord tulnud vaene talunaine õpetajale kaebama lapse haigust. Õpetaja küsima: „Kus haigus on peas või perses, perses või peas?“ Läinud siis haiget last vaatama ja andnud rohtu.

Kord läinud köster ja pastor suplema. Viimane sügavasse vette hüpates saanud jalga krambi.

Köster ütelnud, et peab pikkamisi enese märjaks tegema ja alles siis sügavasse vette minema. „Ptui, ainult väikesed lapsed teevad enese märjaks!“ vastanud Vegener.

Umbes niisuguseid lugusid on Vegeneri nimega palju seotud.

Vegener olnud venestuse ägedamaid vastaseid. Agaralt sõdinud ta veneusu levitamise vastu, oli jutlustanud kirikus veneusu vastu, oli hoiatanud tungivalt kogudust usuvahetuse eest, oli mõningaid tagasi meelitanud oma kiriku rüppe, oli laulatanud segapaare ja ristinud segapaaride lapsi. Lähte venekiriku papp Verhoustinskji kaevanud valitsusele ja Vegener tagandatud õpetajaametist. Keiser pehmendanud esialgset karmi otsust ja määranud Vegeneri Arhangele saksa luteriusulaste koguduse õpetajaks. 1892. a. lahkunud ta Äksist ja sõitnud Arhangeli. Sinna pole ta sobinud, tekkinud tülid ja Vegener määratud Peeterburki. (J. Laar) Sealt on ta mitu kirja saatnud Äksi kogudusele, mis on alalhoidunud kiriku arhiivis ja ilmutavad ta suur huvi ning armastust Äksi koguduse vastu.

Vegeneri lahkumine oli suursündmuseks kihelkonnas, kuid ta järeltulija valimine sünnitas suuremaid laineid. Tartu linnal olnud patronaadi õigus ja ühes kohalikkude mõisnikkudega seadnud nad kolm õpetajaameti kandidaati. Vallasaadikute arvamist pole küsitud. 15. sept. 1892 oli siis Äksi kirikumõisas uue kirikuõpetaja valimine. Vallasaadikuid olnud kaheksa, mõisnikke – üheksa. (Raadi ja Vesneri mõisad, mis enne olnud valimistest eemaldatud, sest nad ei asunud enam Äksi kihelkonnas, kutsutud hulka, samuti Kukulinna mõis, mille maaalad olevat nii väikesed, et ta ei tohiks saadikut saata.) Nüüd lepitud kõigiga, sest karta olnud valla poolt suurt oppositsiooni. (J. Laar) Valimise koosolekul seadnud mõisnikud üles kolm kandidaati. Hääletamisele asudes valisid sakslased häälteenamusega F. Greinertt'i kuna vallasaadikud ühegi kandidaadi poolt ei hääletanud. Koosoleku protokollis, (kirikukonvendi protokollide raamatus) leidub iga kandidaadi hääletamise puhul eestlaste-saadikute kohta lihtne märkus: „Ja nemmad ei vallitsenud ommad healed mitte.“

Kärkna valla ja kirikumõisa saadik seadnud nüüd kirikuõpetaja Beermann'i Tifliisi linnast Äksi hingekarjase kandidaadi kohale. Sootaga, Kärevere, Visuste ja Vedu valla saadikud ühinenud nendega. Kirikuvöörmündrid olnud aga õp. Beermann'i vastu ja liitunud sakslastega. Seega sai valitud Greinerth. (Kirikukonvendi protokoll 15. sept. 1892)

Vallasaadikud esinenud pärast protestikirjaga ja püüdnud valimisi tühistada, aga et valimise koosolekul seaduslikult toimitud ja protokollil kõikide – ka vallasaadikute – nimed all, siis pole nende protestil olnud tagajärgi. (M. Lepik) Vastuoksa – kreispolitse ülem paron Maydel, pole mitte ainult tühistanud vallasaadikute kaebust, vaid võtnud veel kolm saadikut: Hans Kõllu', Jaan Klaos'e ja Adam Korjus'e uurimuse alla, süüdistades neid rahvaässitamises ülemuse vastu.

Suuremaid tagajärgi sel süüdistusel pole olnud, ainult Jaan Klaos'e nimi ei figureerinud enam kirikukonvendi protokollides, ega üldse üheski ürituses, mis algatud kiriku huvides. Kõneldakse isegi, et ta lahkunud kogudusest, läinud apostl.-õigeusku ja venestuse firma all püüdnud töötata emakiriku vastu. Hiljem pööranud ta oma lapsepõlve usu juurde tagasi. (J. Väljaots)

Greinerth'i õnnistamine kirikupeale määratud 1. nov. 1892. a. Rahvahulgas olnud õpposotsioon väga tugev. Pühapäeval, kui äsja valitud pastor, ühes saatjatega kiriku õnnistamisele tahtnud minna, sulenud rahvas Greinerth'ile ukse, ega pole teda kiriku lasknud. Suur ärevus. Siis teatanud praost, Palamuse õpetaja, rahvale, et Äksi kirikm on määramata ajaks suletud, rahvas mingu koju ja oodaku uusi korraldisi. Siis olnudki kirik jumalateenistusele suletud järgmise aasta märtsi kuuni, mil Greinerth'i teistkordne õnnistamine alanud. Enne seda olnud juba rahva seas suur ärevus. Peetud koosolekuid ja otsustatud vägivallaga Greinerth'i takistada kirikuminemast.

Kuid ka sealpool varustatud hoolega. Tahetud tuua soldateid teed lahti hoidma ja kaitsema. Kreisiülem pole viimase plaaniga nõus olnud ega ei saatnud sõdureid. Kogunud ainult ümberkaudsed urjädnikud ja vallavanemad. Esimesed relvastatud, teised ametrahad kaelas. Nende saatel, kuhu liitunud veel köster, praost ja Maarja-Magdaleena õpetaja Hollmann, liikunud Greinerth kirikumõisast kiriku poole.

Praost, Greinerth ja urädnikud paljastatud relvadega tulnud rongi eesotsas, Maarja-Magdaleena hingekarjane aga mõnikümmend sammu nende järel. Greinerthil olnud ametkuue peale lihtne mantel, kuna Hollman liikunud ametkuues. Et rahvas pole tundnud ei Greinerthi ega Hollmanni ja esimene erariides ning viimane ametkuues, arvatud Hollmann uueks kirikuõpetajaks ja rüsinal tunginud rahvas Hollmann'i kallale, püüdnud talt kiskuda ametkuube.

Rahvahulgas olnud aga naisi Maarja-Magdaleena khl., kes ruttanud abiks oma hingekarjasele ja suure vaevaga seletanud eksituse. Selle aja sees jõudnud Greinerth hädaohuta kiriku. Kirik olnud rahvast puu püsti täis. Greinerth jutlustanud. Laulmise asemel vaikinud kogudus. Ainult köstri ja pastorite hääli olnud kuulda.

Praost palunud kogudust jonni jätta ja olukorraga leppida. Kangekaelselt vaikinud rahvas.

Nii õnnistatud Greinerth Äksi koguduse õpetajaks märtsikuus 1893. a. Greinerthi kohale sõitmisel olnud ainult köster teda vastu võtmas. Veel paar pühapäeva saatnud vallavanemad, ametrahad kaelas, noort õpetajat kiriku. Vahejuhtumisi pole aga enam olnud. (J. Laar)

Noor õpetaja olnud väga vastutulelik ja lahke. Kooli- ja laste katsumisel nii sõbralik ja humaanne, et ühel hoobil võitnud koguduse poolehoiu. (Õieti polnud küll rahval Greinerthi isiku vastu midagi, ainult ta valimisviis kutsus teravusi.) Eriti südamlikult mäletatakse Greinerthi tegevust 1905. aastal. Osalt tema arvele kirjutatakse, et 1905. a. Äksis möödud võrdlemisi rahulikult ja vereta. (A. Soits)

Kuid Greinerthi ametist lahkumine on sama kõmu- ja vastuolurikas, kui ta ametisse asuminegi.

Saksa okupatsiooni ajal toiminud Greinerth saksameelselt, ta pojad läinud teenima saksa sõjaväkke, ja ühes sakslastega kontrollinud nad linnaminevate talumeeste koormaid, rekvireerides toiduaineid ja muid tarbeid. Saksa vägede lahkudes põgenenud Greinerth Tallinna. Enamlased rüüstanud ta korteri ja hävitanud ta raamatukogu. (J. Ein) Enamlased lahkunud saatnud Greinerth Äksi kogudusele kirja, mis säilinud kiriku arhiivis ja algab sõnadega: „Kui karjane jätab oma karja hädaajal...“ ja küsib kas tal on õigust veel tagasi tulla. Püüab seletada ja vabandada oma teguviisi. Äksi täiskogu otsustab asja eitavalt ja Greinerth ei pöördu Äksi tagasi.

Äksi kihelkonnas on olnudki mõnigi õpetaja, kes omale rahvatraditsioonides on püstitanud mälestissamba. Traditsioon jutustab, et Kärkna-Orge kooli esimeseks õpetajaks olnud Kusta Beckmann. See olnud rikas mees, tal olnud Pursti ja Lutti talud Pupastvere külas. Hiljem võtnud lisaks ka Raisaveski talu. Koolmeister sattunud mõisaga konflikti, loobunud õpetaja ametist, kolinud Pursti tallu, kuhu ta ka surnud. Peale ta surma võetud ta maavarad ja talud mõisale tagasi. (pr. Klaos) Umbes saja eest asunud ametisse Orgele Johann Ahland kellel olnud väga hea lauluhääl ja jutlustamiseand ja kes  korraldanud väga tihti piiblitunde. (K. Sepa)

1860. a. tuleb Orgele õpetajaks Paul Bergmann, Orge.Pool, nagu nimetab teda rahvasuu. Viimane on saanud eriti kuulsaks oma käremeelsuse ja tüli tõttu Vegeneriga. (vt. Seltsielu ja rahvakasuks töötaja olnud ka Lellatse koolijuhataja Kruus, kes vanas heas, meelehämaruses, endale vabasurma valinud.

Ärkamiseaja tegelastest oleks veel mainida endine Soojamäe ja praegune Saare talu peremees Jaan Klaos ning Äksi köster J. Laar. (vt. lk. 36)

Mõisnikest on äksilastel vähe mälestisi, mis osalt sest tingitud, et linna läheduse tõttu härrad elanud linnas, mõisad on maaalade poolest võrdlemisi väikesed ja osa mõisust kuulub riigile, osa Tartu linnale. Ainult Metsnuka külas jutustati, et üks Sootaga renthärradest olnud nii õel ja kuri, et töörahva elu muutunud põrgupiinaks. See härra olnud kuradiga ühenduses ja sõitnud alati kuradiga seltsis. Kord tulnud kutsar hobustega linnast. Mõisaväravas hüpanud kurat vankrile. Hobused jäänud seisma ja miski asi pole neid sundinud liikuma. Siis tulnud härra mõisast, posisenud hobustele midagi kõrva, hüpanud ise ka peale ja nüüd kihutanud hobused tuhatnelja minema.

Härra jäänud haigeks, olnud suremad. Siis tulnud kurat ja viinud haige. Natuke sinist suitsu jäänud haigetuppa. (Miina Torch) (Jutustis on raamatuline ja tundub nagu oleks ta laenatud kirjandusest.)

5. Rahva majanduslik elu.

a) Pärisorjus.

Pärisorjusest mäletavad Äksilased vähe. Ikka segavad nad seda teoorjusega. Piirijooni ei leita. Kõneldakse et kroonu ja linna valdades olnud olukord parem. Ilmub üldine mulje, et riik, keiser, kroonu on õiglasem ja ausam kui mõisnikud ning renthärrad (riigi- ja linnamaade valitsejad).

Rentnik saanud riigilt või linnalt mõisa maksnud rendi mille ta vaheltkasudega rahvalt nõudnud. Kohustised pole kindlad olnud. Iga renthärra ajal olnud maksud isesugused. Härrad elanud suuremalt jaolt välismaal või Tartus. Nende aset täitnud kubjad ja kiltrid, kes tavaliselt olnud härradest kurjemad. Maapidajaid talunikke olnud vähe, palju vähem kui tulunduslikult täiesti iseseisvusetuid põllutöölisi – vallalised teosulased, tüdrukud ning popsid.

Viimaste jõudu kasutanud talupidaja rohkem mõisatööle, kuna ise töötanud rohkem kodus. Teenijate palgad olnud väga vähesed, tüdrukud saanud rõivaid ja 1-2 rubla raha. Sulane peale rõivastuse 3-5 rubla raha.

Kogu mõisa töö teinud talud, kust vajadusele vastavalt hangitud tööjõudu, kes ilmus mõisa talutoidu, tööriistade ja veoloomadega. Leivakotis olnud haganane leib ja lähkris kali või veega segatud piim.

Olulisem osa talude kohustistest olnud tegu, mis olnud mõisniku poolt teatavas piiris kindlaks määratud. Igas mõisas olnud see tegu isesugune. Kroonu mõisus vähem kui eramõisades. Peale korraliste teopäevade nõutud veel taludelt abitegu, millel pole olnud mingit kindlat määra ja milleks mõis võis nõuda tööjõudu oma vajaduse ja heaksarvamise järele. Kui oli mõisas viljalõikus, sõnnikuvedu või rehepeksmine, siis aetud inimesi abiteole tervest kogukonnast. Kroonu mõisades pole talvist abitegu olnud, ainult jüripäevast mihklipäevani, kuna eramõisades nõutud ka talviti abitööle. Vastupanna pole tohtinud. (Kadri Puusk) Sootaga kõneldakse Orge kooli esimesest õpetajast Kusta Beekmannist (vt. lk. 115) kes hakanud mõisa abiteole vastu. Kord rukkilõikuse algul toodud Beekmannile käsk mõisa abiteole minna. Talu oma rukis olnud samuti küps. Beekmann saatnud hommikul vara teenijad mõisa põllule, kuigi olnud kõvasti keelatud kastega rukist lõigata. Keskhommikul läinud perenaine töölistele sööki järele viima. Mõisavalitseja juhtunud ka sel ajal sinna tulema ja keelanud rukkilõikuse nii vara hommikul. Perenaine, kes olnud väga agar ja energiline naine, vastanud, et neil aega pole päeviti mõisapõllul töötada, sest kodus on rukis pudenemas. Valitseja vihastunud, sõimanud, ähvardanud peksta ja kohast välja ajada. Perenaine pole aga lasknud tööd katkestada. Päev tulnud helge ja kuum. Rukis kuivanud vihkudes ilusasti ja õhtuks pandud kõik kokku. Valitseja jäänud päris rahule ega pole midagi teinud.

Alati pole aga nii hästi läinud, harilikult saanud aga need kes abiteole kas kogemata või meelega hiljaks jäänud kõva karistuse. (K. Sepa) Raske abiteona lasunud taludel mõisa ülesandel voorimine. Vooris käidud peamiselt Riias, Pihkvas, Peeterburis ja Tallinnas. Viidud vilja, linu ja viina ja toodud majanduses vajalikke aineid (raudu, soola jne.) asemele. Abiteo vähema kohustisena olnud taludel mõisale linade ja takkude ketramine, mida tegin nii perenaised kui vabadikud. Ketratav lõng pidanud olema peenikene ja tugev. Kui lõng ei vastanud proua nõuetele, pidanud ketraja oma materjaalist uue lõnga ketrama. Mõisaprouadel olnud harilikult väikesed võrud. Lõng, mille pasmaste arv olnud kindlaks määratud, pidanud olema nii peenikene, et ta sest võrust lahedasti läbitulnud. Kui lõng olnud jämedam löönud proua lõungaga ketrajale vastu pead ja nõudnud uue ketramist. (Miina Jõgar)

Taludes olnud elu väga raske. Tulunduse peaalaks olnud tervilja kasvatamine. Et talupõldusid ei saadud korralikult harida, siis olnud ikaldused alalised. Vaevaselt haritud põld ja halvasti majandatud talu andnud kehva saagi. Ja sellestki läks peaosa mõisa, kuludes teoliste ülalpidamiseks ja mõisale andamiteks. Kui talud pole oma kohustistega mõisa vastu hakkama saanud antud laenu. Laenust kasvasid võlad ja kui võlgnik neid maksta ei suutnud, võtnud mõis maad ära ja andnud teisele jõukamale. Talude kohustised mõisa vastu olnud nii suured, et keegi kohta pidada pole tahtnud. Alati olnud puudust peremeestest. Siis mõis määranud ise. Madis Lepik'u isa pole kohta tahtnud, mõis ähvardanud peksuga – siis võtnud alles Madis talu. Talust võinud ka väga kergesti lahti saada: paar aastat tegu tegemata või muud kohustised täitmata – olnudki peremehe aust lahti. (M. Ein)

Abiteole tulnud teoorjuse lõpu poole lisaks veel „tükid“.

Kirikumõisas ja Ellistferes kadunud abitegu täiesti, jäänud ainult „tükid“. See olnud tükitöö, mille järele andis mõis igale talule teatava osa mõisa põllust teatava arvu teo päevade eest künda, väetada, seemendada, koristada jne. Tükid olnud halvemad, sest aega läinud alati rohkem kui mõis arvestanud. Umbes 80-80 a. eest muudetud Ellistfere mõisas teopäevad „tükkideks“. (K. Puusk)

Nälg olnud iga kevadine külaline. Sellest hoidumiseks asutatud magaski-ait (praegune seltsimaja). Igal sügisel viinud iga peremees natuke vilja „magaskisse“. Koha suuruse järele olnud norm kindlaks määratud. Kevadel võidi vili välja võtta, kuid sügisel pidi tagasi viima, ning „ootust“ juurde lisama. Nõnda tõusnud vilja tagavarad suureks. Käesoleva sajandi alul müüdud viljatagavarad ja raha pandud panka. Igal kevadel andnud „pangaülem“ talupidajatele soovi korral raha laenuks, sügisel nõutud aga raha protsentidega tagasi. Ilmasõja puhkemisel ühes pankadega viidud ka see magaski kapital Venemaale. (M. Ein)

c) Majanduslik seisukord.

Päris- ja teoorjuse ajal elatud rehetoas. See olnud mullapõrandaga suitsutuba. Soojuseandjaks olnud ahi, mis mahutunud enese alla. Umbes kaks kolmandiku põranda pindalast. Mõned rehetarel olnud väikene aken, kuid enamik olnud akendeta. Valgust tulnud uksest, mida tarvitatud ka suitsu väljalaskmiseks. Korstnaid pole olnud. Keedetud ahjusuus asuvas (lõukal) leel. Kütmise ja keetmise ajal olnud tuba suitsune ja külm, muidu aga mõnus soe. Väikesed lapsed pandud talvel külmaga kütmise ajal kasukatesse ja viidud loomalauta, kui olnud soe loomalaut. Harilikult olnud küll see, et loomad külmaga rehetarre toodud. Tihti olnud põrsaste aed söögilaua all. Vasikad ja lambad asetatud selleks tehtud aeda.

Mööbel olnud kõige lihtsam ja ainult kõige tarvilikumad asjad leidnud aset: söögilaud, paar pinki, ja järid. Voodeid pole kõikidele jatkunud. Harikult maganud lapsed põrandal voodil ja vanemad inimesed ahju peal.

Rehetare kõrval olnud ka väikene kamber. Suvel tarvitatud seda elutoa asemel, talvel-sahvriks. Kambris ahju pole olnud.

Esimesed korstnaga elanud olnud Müüri ja Hansu talus Sudiste külas. Varsti järgnenud ka teisi. Külade lammutamine kohtade krunti panemisel hävitanud peaaegu kõik suitsutared. Praegu olevat Äksi khl. ainult üks suitsutare – Pugala külas. (Kadri Puusk)

Söök olnud vanemal ajal äärmiselt lihtne: leib, silk, piim ja kali. Puhast leiba olnud ainult jõulus. Ikka pandud haganaid hulka. „Vaheliti leib“ olnud terav ja rabe. Sootaga kroonuvallas ja Äksi kirikumõisas olnud talupojad kõige jõukamaid; seal söödud harvem haganast leiba. Liha, või – selle söömisest ei kõnele traditsioon. Teravili kasvanud nii vilets, et pole rahuldanud taluniku ja mõisa tarbeid. Muud sissetulekuid pole olnud – seega puudunud ostmise võimalus. Kalad, vähid jõgedes ja järvedes, loomad ja linnud metsades – kuulusid mõisale.

Umbes 80 a. eest hakanud olukord jõudsalt paranema ja seitsmekümnendatel aastatel hakataks Äksi linu kasvatama. Linakasvatus saab rahvale suureks tuluallikaks. Suurema vaevata ostetakse kohad päriseks, ehitakse ajakohased elamud ning koolitatakse lapsi. Aineline ja vaimline jõukus iseloomustab Äksi kihelkonda rahvusliku ärkamiseajal. Maailmasõja ajal raugeb lina kasvatus, andes aset põllundusele ja karjandusele.

Aleksander I „linnupriiusest“ ei mäleta äksilased muud kui perekonnanimede panemist. Neid pannud mõisnikud oma heaksarvamise järele. Mõningad lasknud talupoegi ise omale nimed valida. Soitsjärve ääres elanud Kaarli nimeline mees, ta lähedal just järve kaldal Jüri ja veidi eemal kiviseljandikul – Peeter. Need kolm meest läinud mõisa ja öelnud, et nad on omale nimeks valinud Soits, Kallas ja Kivistik. Härra olnud sellega nõus. Tihti pannud mõis väga inetud nimed nagu Härgauk, Mära, Orik, Hunt jne.

Lubatud ka muid vabadusi ja õigusi anda, kuid mõisnikud söönud priiuse ära.

Prohvetliku ennustisena on säilunud Sootaga renthärra (kes olnud ka kuberner ja nii vägev mees, et ainult keiser temast üle olnud) ütelus priinimede panemise päevil: „Nüüd saare priinimed, 40 aasta pärast saate priiuse, 60 aasta pärast saate veel suuremaid õigusi ja 100 pärast olete vabad ning iseseisvad.“ (J. Miller)

Nii sündinudki. Möödunud nelikümmend aastat priinimede panemisest, kui keiser Aleksander II kuulutanud Eestimaa talurahva vabaks. Mõisnikud olnud küll selle vastu, kuid keisri käsk olnud vägevam: kõik pidanud alistuma.

Elistfere mõisahärra pole uskunud, et priius tuleb ja öelnud: „Kui ka priius peaks Peeterburist lahti lastama, kui mitte enne, siis minu mõisaväravas seisab ta kolm aastat, enne kui ma ta mõisa lasen.“

b) Raharendi ja taludeostu aeg

Siiski tulnud priius. Abitegu vähenenud ja osa rendist makstud rahas. Osaline raharent toonud vähe paremusi. Siis aga uue keisri käsuga lõppenud teoorjus täiesti umbes 63-65 aasta eest. Raharendile siirdumine läinud ilma mingisuguse vaheastmeta. Ainult Saadjärve ja Sootaga tehtud veel pärast teopäevi. See olnud aga vabatahtlik, sel puhul kui talupojal raha ei olnud ja kui ta ise tahtis tööga renti või võlga tasuda. (J. Miller)

Kõik talud pole jõudnud esialgu kuidagi raharenti maksta. Osalt olnud see ettekäändeks, et mõisad taludemaid tagasi hakanud võtma. Nii võetud terve Mõisamaa küla mõisale ja antud mõnele talule asemele ääremaid.

Samuti võetud Saadjärve mõisa lähedal asuvad talud mõisale ja talunikud tõstetud soorannikule.

Elistveres võetud umbes 30-35 a. eest mõned renttalud ja Visusi mõisas 20 a. eest kolm talu Mällu, Ansikese ja Lombi mõisa kätte. Asemele antud ääremaid. Raharendi ajal muutunud talupidajate elu kergemaks; inimesed võinud juba omale varandust koguma hakata. (J. Miller) Kuid talude päriseks ostmisega alanud päris kuldne aeg. Talude ostmine alanud seitsmekümnendate aastate lõpul. Esimeseks müüdud Voldi mõisast kaks talu 1869. aastal. Ja järgnevate nelja aasta jooksul olnud kogu Voldi valla talud müüdud. Voldi talunikud pole julgenud ise oma talusid võtta. Kardetud, et see päriseks ostmine on vaid mõisnikkude vigur. Petavad raha omale ja siis võtavad ka maad jälle tagasi. Kõigile olnud uskumata et eesti talupoeg võib pärisperemeheks saada. Ja kui Voldi mehed kahelnud ja kaalunud, tulnud Viljandimaalt mulgid ja ostnud nende talud. Endiste peremeestele maksnud mõis igaühele sada rubla „kolimiseraha“ ja need lahkunud kodutaludest. Enamik neist läinud Kärevere mõisa teomeesteks. Voldi mehed saanud kohad väga odavalt: 100-105 rubla taalder. Ostutingimused olnud ka väga head: mõis nõudnud ainult kakssada rubla sissemaksu. Mulgid tulnud ja hakanud lina kasvatama. Olnud hääd vilja aastad ning lina kasvanud toredasti. Mulgid ehitanud mõne aastaga korralikud eluhooned ja saanud jõukateks meesteks. Pärast olnud Voldi endistel peremeestel väga kahju, et nad nii kergemeelselt omad kohad jätsid. Kahju olnud seda suurem, et uued peremehed peaaegu kõik olnud vaesed Viljandimaa sulasemehed, kes laenatud rahaga kohad võtnud ja vaatamata sellele hästi hakkama saanud. Mulgid toonud linakasvatamise Äksi kihelkonda ja seega ka uue tulunduseallika. Mulgid oskavat linadest hästi raha teha, nad olevat alati rikkamad kui põhi-äksilased. (M. Ein) Järgmisena müüdud Vedu mõisast 1871. a. kolm talu ja 1872-1874 a. jooksul kaheksa talu. Ka sinna tulnud mõned mulgid kohaostjateks, kuid ka endisi peremehi olevat mõned kohti ostnud.

Käreveres ja Sootagas müüdud talud 1883-1886 a. Sootaga müüdud 1883 a. Kuuskümmend talu korraga. Nüüd enam pole mulkidele kohti antud, vaid enamikus ostnud endised peremehed. Maahind olnud juba kallim: 130-150 rubla taalder. Kohad on aga võrdlemisi suured ja viljakad – Sootaga vald saanud jõukamaks nurgaks Äksis. Saadjärve ja Kukulinna mõisa maad müüdud 1888-1894.

Kuna Elistferes mõisas olled 1892 müüdud esimesed ja kõik talud, arvult 79.

Maa hind oli jälle tõusnud – 165 rubla taalder. Kohad müüdud sügisel. Esimiseks sissemaksuks olnud kakssada rubla ja pooleteise aasta pärast, s.o. jaanuarikuus 1894 1000-1200 rubla koha suuruse järele.

Peremehed, kel rahatagavarad väiksed, võtnud kohad suure murega. Mõned lahkunudki. 1893. a. olnud aga haruldane hää viljaaasta. Lina kasvanud nagu müür. Turuhinnad olnud kõrged. Ilma suurema raskuseta jõudnud kõik oma võlad maksta ja talusid pidada. Need, kes võla kartusel kohta pole julgenud võtta, kahetsenud seda pärast kibedasti. Mäe mõisa talud müüdud 1893 (kolm talu) ja ülejäänud alles 1916. aastal. (K. Lepik) Umbes 1863 põlenud Kärkna mõis. Uut pole asemele ehitatud. Mõisasüda antud rendile ja moodustatud kolm suurt talu: Kruusamäe, Kangro ja Soojamäe ning Nõelaküla. Viimane on väike popsnikkude küla, kuhu paigutatud siis Nikolai aegseid väljateenitud soldateid. (M. Ein)

Nõelaküla hüütavat ka Betlema külaks. (L. Tihane)

Üldiselt olevat kroonu ja linna maad paremate tingimustega müüdud kui eramaad, Kroonu vallas ostnud talunikud peaaegu kõik oma maad ise. Mõned rentnikud olnud veel päris jõukad, näiteks maksnud Kolliotsa peremees Sootaga vallas kohaostmisel tuhat rubla korraga sisse, Soojamäe peremees – viissada jne. Isegi neid mehi olnud, kes kohad korraga välja maksnud. (J. Klaos)

Kohtade kruntiajamisega seltsinud paratamatult külade lammutamine. Ainult mõned väikesemad külad nagu Mullavere ja Kastli jäänud endiseks. Kuna aga Pupastveres ainult neli talu jäänud endisele kohale, teised aga asetatud Pupastvere voorele ridastikku. (H. Meos)

6. Õiguslik elu vanemast ajast peale.

Pärisorjuse ajal olnud talupoeg mõisniku eraomandus, kes temaga oma heaksarvamise järele võis talitada: osta, müüa, kinkida, pantida, vahetada jne. Talupojal mingisugust kaitset ei olnud; ta kuulus ihu ja hingega härrale. Talupojal polnud õigust nõida töötasu mõisnikult ega tohtinud ühegi korraldisele vastuhakata. Isikliku varanduse kogumise õigust ei olnud; naistki ei võinud ta võtta härra loata. Esimese öö õigus olnud maksev, kuigi äksilased ühtegi konkreetset juhust ei mäleta. Küll aga räägitakse ühest Voldi mõisahärrast, kes väga tihti ja sagedasti talutüdrukuid mõisa nõudnud, mõned kuud mõisas pidanud, siis sunniviisil mehele pannud ja tihtigi noorele abielupaarile raha või talu elu alustamiseks kinkinud. Kord käinud see härra külas ja näinud seal ilusa tüdruku. Kohe saatnud ta hopmanniga käsu, et tüdruk tulgu mõisa. Tüdruk pole tulla tahtnud ja ta vend riietanud end õe riietesse ja läinud viimase asemel mõisa. Härral olnud sel korral võõraid ja ta olnud joobnud. Käskinud tüdruku viia oma tuppa ja ukse lukku keerata. Poiss viidud härra magamisetuppa luku taha. Toas olnud suur puust nikerdatud kuju. Poiss pannud puukuju naisterahva riidesse ja põgenenud ise ära. Kuju asetanud voodisse. Härra tulnud – kõvasti purjus. Öelnud puu kujule: „Keera selg!“ Kuju ei liigugi. Härra vihastunud, haaranud kuju sülle ja visanud aknast tiiki. Teisel päeval hakanud härrat südametunnistus vaevama. Ta otsinud tiigi läbi, kuid pole midagi leidnud. Kubjas kaebanud härra peale ja kroonu viinud härra vangi. (L. Kukk)

Elistvere härra vihastunud oma toapoisi üle, öelnud „Mine puu otsa ja kuku käona.“ Poiss läinud. Härra võtnud revolvri ja lasknud poisi surnuks.

Nii valju karistust olnud aga harva, tavaliselt antud peksa nii suuremate kui ka väiksemate üleastumiste eest. Seks oldud korraldatud peksupäevad, harilikult laupäeva õhtupoolikul. Elistvere mõisa õues on kolm suurt tamme, mille all peksetud. Kukulinna ja Voldi mõisas peksetud talli ees. Kroonu valdades pole niisugust reeglipäraselt korraldatud peksu olnud. Naeruväärt väikeste põhjuste pärast antud peksa: sõnnikuveo ajal hakanud hobune lõhkuma ja jooksnud üle ristikheina põllu nurga, mees saanud kakskümmend hoopi. Lehmad jooksnud ristikheina – karjane saanud peksa. Tüdruk läinud härra loata uue peremehe juurde teenima – peksa. Kubjas tahtnud mõisa karjatüdruku juure öösel magama minna, tüdruk pole lasknud – teinepäev saanud peksa. Opman märganud, et tema teenijatüdrukul käib üks talupoiss külaliseks. Poiss kutsutud mõisa ja pikemata saanud hea nahatäie. Isegi sel puhul antud peksu, kui mõni mees härra nõudel ja härra poolt valitud pruudiga abielluda pole tahtnud. (Karel Kaasik)

Ka teoorjuse ajal pole lugu paranenud. Siis olnud küll juba talupojal õigus härra peale kohtusse kaevata, kuid kohtunikud olnud samuti saksad ja andnud alati mõisnikule õiguse. Talupoeg saanud alati trahvi: siis kui tal õigus ja siis kui mõisnikul õigus. Peksu õigus olnud mõisal alati.

Kui aga seadus tulnud, et talupoega enam mõisnik peksta ei tohi, olevat Elistvere kubjas veel lüüa tahtnud. Teopoiss tõmmanud kupjalt kepi ja ähvardanud kubjast ennast lüüa. Siis põgenenud ta ise linna. Linnast saadud ta aga kätte ja antud mõisa tagasi. Kolme suure tamme Elistvere mõisa õues antud talle 80 kepihoopi. Sama juhtunud ka Puhtaleeva küla Valgehansu peremehe lellega, kes mõisale vastu hakanud ja siis koju jooksnud. Mõisast saadetud mehed teda arresteerima. Lelle kuuehõlmadest haaratud kinni. Lell aga jätnud kuue, põgenenud aknast välja ja elanud mitu aega metsas. Siis saadud ta ikkagi kätte ja antud armetult peksa. (J. Miller)

Suuremate kuritegude eest pandud mehed soldatiks või saadetud Siberi. Kiriku väravas olnud võlla sammas – häbipost. Sinna asetatuid pühapäeviti mõningaid süüdlasi, peamiselt nõiad, lapsetapjad ja abielurikkujad saanud oma karistuse häbipostis, kus neile kuuma rauaga põletatud otsa ette märk. (A. Koppel)

7. Usulised liikumised.

Umbes kaheksakümne aasta eest hakatud veneusu heaks kihutustööd tegema, preestrite või munkade poolt, kes elanud Kärkna mõisas ja kelle käes olnud rendil end. Kärkna kloostri maad. Levinenud kuulujutt, et veneusulised saavad maad – hingemaad. Mindud preestrite käest küsima, kas maa saamine on kindel. Preestrid pole midagi rääkinud, ainult jaatavaks vastuseks noogutanud pead. Mitmed läinud siis veneusku, aga et maad pole saanud – tulnud tagasi. (K. Sepa)

Äksilastel pole maa ega leiva puudus nii suur olnud, kui põhjaeestlastel, kes umbes 85-80 a. suurtes voorides Äksi khl. läbi reisinud – Riia poole uut usku saama.

Kord peatunud niisugune usurändajate salk Lähte külas. Nad olnud palju vaesemini riietatud kui äksilased, söönud haganast leiba ja räimi ja lubanud minna Riiga piiskopi juurde õigust, usku ja hingemaad paluma. „Küll siis suab koa paremat elu“ öelnud nad ise. Nad kutsunud ka äksilasi kaasa, kuid need vaadanud umbusaldusega niisugusele usurännakule. (L. Lepik)

Läinud sajandi seitsmekümnendate aastate lõpul alanud jälle veneusku minek. Nüüd olnud agaram riigi-usu levitaja Lähte apostl. õigeusu kiriku preester Verhaustinkij. Viimane olnud mõjurikas inimene ja erinenud kõikidest endistest ja pärastistest Lähte preestritest sellepoolest, et ta pole alkoholi tarvitanud, vaid olnud täiesti karsklane.

Suurimaks tõukejõuks usuvahetamisele olnud maksude küsimus. Veneusulistele olnud maksud peaaegu poole vähemad. Saadjärve vallas olnud vallamaks õigeusulistele 3 rubl. 3 kop., luter. usul. - 7 rubla 6 k.

Üheksakümnendatel aastatel läinud usuküsimus eriti teravaks. Nii Lähte õigeusu kiriku papp kui ka luterlaste õpetaja teinud kõik, et oma karja suurendada. Vegener kirikus ja leerilastele oli kibedalt arvustanud veneusku, laulatanud segapaare, ristinud segapaaride lapsi luterlasteks jne. Lähte preester kaevanud; Vegener pidanud kohtus aruandma. Esimene kord mõistetud Vegener tunnistajate puudusel õigeks – kuid 1892. a. oli ta sunnitud Äksist lahkuma (vt. lk. 75).

Nüüd oli küll veneusu ägedam vastane kadunud, aga ka usuvahetus jäänud soiku. (J. Laar) Ainult üksikud vahetanud ikka veel usku, sest vallamaks olnud poole väiksem. Viimasel ajal olevat paljud luteriusku tagasi tulnud, nii et ap. õigeusuliste arv Äksis khl. on umbes 300. Usulahkudest on perekam baptism. Baptiste asub eriti palju Elistveres, Mõisamaa külas ning asunduses. (J. Saarik)

Sinna on neil kavatsus ehitada omale kirikut, milleks raha korjatakse ja hoogsalt eeltöid tehakse.

Rahva traditsiooni järele alganud vennastekogudus umbes saja aasta eest oma tegevust Äksis. Kiriku arhiivis leidub aga dokument, et 1816. a. on kolm vennastekoguduse apostlit – Peeter Voltica (?), Peter Järchman ja Adam Tavitson – Äksi oma usku levitama tulnud.

Seitsmekümnendatel aastatel olnud Voltis vennaste koguduse diakon ja varsti ehitanud nad Volti ka omale palvemaja. Läinud sajandi lõpul ja käesoleva saj. alul olnud suur huvi heruhutlaste liikumisele. Igal palvekoosolekul olnud rahvast murdu. Majad pole kokkutulijaid mahutanud, vaid maja ümbrus olnud kihamas inimestest nagu laadapäeviti laadal. Et koosolijad peamiselt naised, siis hüütud palvekoosolekuid vanatüdrukute ja leskede näituseks. (A. Vannus)

8. Hariduslikud olud vanemast ajast peale.

a) Koolid

13 sajandi asutakse Äksi Kärkna klooster ja kloostrikool. Vene-Liivi sõja ajal hävineb see ja siis peaaegu kahesaja aasta kohta puuduvad andmed Äksi kihelkonna koolide kohta.

1786 maikuus on Äksis koolide revideerimine Tartu ülemkiriku eestseisuse poolt. Selle protokolli põhjal on Äksi kihelkonnas järgmised koolid: Raigastvere, Orge, Vedu, Marama, Muru, Tabivere, Vahesaare, (Visusi) ja

Sotaga. Millal need koolid asutatud on, selle kohta puuduvad andmed. Ainult Kärkna-Orge kooli kohta on kirjalikke tõendusi, et juba 1775. a. on Kärknas kool, milles õpib 51 last. Kooli kutsutakse esiti Kärkna kooliks, alles pärastpoole ilmub „Orge“ nimetis tarvitusele. Rahvasuu kõneleb, et esimiseks õpetajaks Orgel olnud Kusta Beekmann (vt. lk. 87). Kirjalikke tõendusi selle kohta ma ei leidnud, küll aga leidub Äksi kiriku arhiivis kirjalik teade selle kohta, et 1814 a. Orgel õpetajaks on Kooli Hansu Adam, kes ka ühtlasi kirikuvöörmünder on. Tähtsamaid õpetajaid on veel Johann Aland, ametis 1838. a. alates, Paul Bergmann 1860. aastast, A. Kool – 1871. aastast. Siis pikemat aega maailmasõja puhkemiseni Jaan Antik.

Rahutuil sõja ajul on vaheldunud mitmed õpetajad, olles ametis ainult lühemat aega.

Õpilasi on koolil olnud vanemail ajul õige arvurikkalt, umbes 60-70 ja enam õpilast, kuna aga aastatel enne ilmasõda ja sõja ajal õpilaste arv 20 ümber kõigub. 1921 muutub kool neljaklassiliseks, õpilaste arv tõuseb 67. Kolm aastat töötab kool neljaklassilisena, siis muudetakse viieklassiliseks ja 1925 avatakse ka kuues klass. 1926. a. asutakse kooliruumide suurendamisele ja ehitatakse maja põhjapoolsele otsale kahekordne osa juurde. Ehitus valmib 1927. a. sügiseks. (K. Adamson)

1786 a. visitatsiooni protokollis leidub teade, et Lellatsel kooli ei ole, kuigi see hädatarvilik oleks, sest Väägvere kool asub kaugel. Otsustatakse Lellatsele kool asutada. Kooli asutamise aastaarvu ei leidu. Kuid 1858. a. koolikatse protokollis seisab teade, et Lellatsel on õpetajaks Karl Kornit, kes palka saab 20 küünlaid, 12 sülda puid ja 10 vakamaad maad. 1860. a. on Lellatsel õpetajaks Ado Kruus, kes 1877. a. pühitseb oma 25 a. ameti juubelit. Et õpilaste arv suureneb, siis ehitatakse 1876. a. uus – praegune – koolimaja, mis maksma läheb 2500 rubla. Et õpilaste arv suurenenud, siis löödud klassile sein vahele ja palgatud teine õpetaja veel. 1882 jääb Ado Kruus nõrgameelseks ja vaimuhämaruses tapab ta enese. 2 aastat on siis õpetajaks ta poeg Jaan Kruus, siis tuleb Jüri Piiroja, kes on Lellatsel õpetajaks kuni 1914 a.

Kärevere kool on asutatud 1828 a. Esimine õpetaja Peeter Lampson, kes olnud vägev jutlustaja ja kirjatundja. (M. Krassi) Õvvi kooli asutamisaasta on 1857 ja Sootaga valla arhiivis esineb teade, et 1882 a. on Õvvi uus koolimaja ehitatud.

Õvanurme kooli arhiivis on piibel, mis kirikuõpetaja Vegener kinkinud koolimaja õnnistamisepäevaks. Piibel kannab aastaarvu 1875. Kiriku arhiivis on märgitud Õvvanurme kooli asutamise aastaks 1874. Rahvajutu järele töötanud kool esimise aasta Karina talus.

Elistvere ja Saadjärve kooli asutamisaja kohta puuduvad andmed. Niipalju on teada, et 1786. a. neid veel ei ole, ja 1843. a. on Elistveres koolmeistriks Tõnu Kornet ja Saadjärves – Jaan Treifeld. (vt. lk.  )

1852 a. asutatakse Äksi kihelkonna kool, mis asunud praeguses köstri majas. Köster olnud ka harilikult kihelkonna koolis õpetajaks. Kih. kool valmistanud koolmeistreid ette. 1860 a. olnud seal 12 õpilast, hiljem tõusnud õpilaste arv. Venestus ajal 1887 a. suletud kihelkonna kool ja avatud Saadjärvele 2 kl. ministeeriumi kool, mis Eesti iseseisvuse ajal muudeti kõrgemaks algkooliks. (vt. lk.   )

Apostl. õigeusulistele avati 1866 a. kõrgem algkool Kärkna ja 1877 abikool Voldi alevisse.

Vanemate inimeste mälestiste järele õpetatud 19 sajandi koolis peamiselt usuõpetust, lugemist, kirjutamist ja laulmist. Hiljem ka rehkendamist, maadeteadust ja ajalugu. Aabitsaid pole olnud; katekismus või lauluraamat täitnud aabitsa aset. Vanemad ja targemad õpilased õpetanud nooremaid. Lugemiseõpetamise juures tarvitatud veerimismeetodi. Terve klass lugenud korraga ja võimalikult valju häälega ning igaüks iseraamatut. Mõnel katekismus, teisel testament jne. Muidugi oli seejuures põrgulärm. Õpetaja niisugust lugemist pole kontrollinud. Üldse, olnud õpetaja harva klassis, sest õpetajad olnud ka maapidajad, ning neil olnud loomadega, heinaveoga jne. nii palju tegemist, et ta päeva läbi klassis pole jõudnud olla. (J. Märtin)

Koolikohustis olnud kõigile ja sunduslik. Kohustise täitmise üle pole aga valvatud, nii jäänud palju lapsi koolita. Lugeda oskamine ja katekismuse tundmine olnud kõige tähtsam, sest muidu pole abielluda lubatud. (Kihluse puhul eksamineerinud kirikuõpetaja kihlatavaid.)

Kari olnud koolis väga vali; iga väiksema ülesastumise puhul olnud ihunuhtlus. Viimast tarvitanud õpetajad ohtrasti. Suuremate ülesastumiste puhul kutsutud appi kas latsevanemad või koolivanem.

Sajandi viimasel poolel jäänud ihunuhtluse tarvitamine koolis vähemaks; õppeaineid lisandunud.

b) Seltsielu.

Seltsielu algab Äksi kihelkonnas lauluga. P. Bergmann asutab 1861-1862 puhkpillide- ja segakoori (vt. lk.  ) Paarkümmend aastat hiljem organiseerib Jaan Klaos näitetrupi. Esimine näidend „Jõulu kingitus“ mämgitud Kangro talu küünis, järgmine Muuge varemetel, Kärkna mõisa aias jne. 40 aastat järgimööda on olnud Soojamäe praegune Saare talu peremees J. Klaos näitejuhiks. Mitu põlve inimesi on ta juhatusel korraldanud pidusid. Neil aastatel muutub ka Orge-Sootaga segakoor, mis P. Bergmanni lahkumise järele energilise juhi puudusel kiratses, jälle töö võimsaks. Sajandi viimastel aastatel tekib segakooris seas, juhataja Lähte õigeusu köstri Peeter Toome'ga eesotsas, mõte – pasunakoor asutada.

Puudus aga raha mänguriistade muretsemiseks. Tol ajal oli Sootaga vallasekretäriks J. Soop, kui muusikaarmastaja leidis ta abinõu pillide muretsemiseks. Nimelt muretsenud ta tarvilise loa näitemängu korraldamiseks, mis tol ajal suurte raskustega seotud olnud. Näitemängust saadud tarvisminev summa ja D. Virkhaus tellinud Saksamaalt komplekti muusikariistu. Sellega olnud algus rajatud ja noor koor alanud teotsemist. Energilise juhataja P. Toome tõttu kujunes koor ruttu elujõuliseks. Sest muusikakoorist tekkis viie aasta jooksul Sootaha laulu ja mängu selts „Põhjala“. Alguses teotses selts võõrais ruumes. Varsti omandati Sootaga vallavalitsuselt valla magasiait seltsimeheks. Magasi ümberehitamisega on sisse seatud võimaluse järele kaunis rahuldav seltsimaja suure, ruumika saaliga. (J. Väljaots)

Tartu-Tallinna raudtee ehitamine olnud äksilastele suursündmuseks. Kroonu käsul pidanud kõik peremehed vooris käima: liiva, kive ja liipreid vedamas. Töölisi olnud väga palju venelasi ja poolakaid. Raudtee valmissaamine olnud pidupäevaks. Peaaegu kogu rahvas kogunud esimest Tallinna poolt tulevat rongi tervitama.

Kord jäänud Visusi parun oma külalistega rongile hiljaks. Rong hakanud liikuma parajasti. Üks mõisnikest hõiganud: „Parun Hirsch“ ja viibanud käega märgiks, et rong seisma jääks. Rong läheb aga edasi. Nüüd põrutanud Visusi parun: Herr von Oettingen! Herr von Oettingen! Kuid rongil ei tehta neist väljagi ja edasisõites jäetakse senised ainuvalitsejad jaama maha „Kroonu oli tugevam kui mõis.“ (J. Klaos)

9. Ärkamise aeg.

Ärkamisaeg on Äksi kihelkonnas eriti elevusrikas; ka siin kajastuvad need suured idud, tõusud ja mõõnad, millega kroonitud ärkamiseaeg üldeestiajaloos. Ka siin põhjustavad lahkhelid juhtivate tegelaste vahel üldiste ürituste ja ettevõtete kokkuvarisemise.

Eestlase rahvustunne, mis ärkamiseajal leidis omale lunastuse, tungib varakult Äksi. Ilmuvad mehed, kes tunnevad end kutsutud olema rahvavalgustamisele. Eesotsas koolmeistrid. Eriti tähtsa koha omandab Paul Bergmann, Orge õpetaja. 1860. a. tuleb ta Orgele. Ta esimeseks mureks on puhkpillide ja laulukoori asutamine. Lauljaid kogunud nii palju, isegi naaberkihelkondadest, nii et Orge koolimaja avarad ruumid kõiki pole suutnud mahutada.

Käidud siis laulmas vabas looduses, Muuge varemetel Kärknas mõisa aias jne. Vaimustus olnud üldine ja suur. Korraldatud pidusid puhkpillide ja nootide ostmise heaks. 1864 a. esinetud Äksi kirikus vaimuliku kontsertiga, mis haruldaselt hästi õnnestanud. Koor olnud nii tugev juba, et osutunud võistlejaks Väägvere koorile, mis vanemaid ja silmapaistvam muusikakoor kogu Tartumaal. Suure innuga valmistatud esimisele laulupeole. Lauljate rohkus, üldine vaimustus ja Tartu lähedus mõjustas, et peaaegu kogu Äksi, eriti Sootaga vald, on esimesel laulupeol käinud. Veel praegu hoitakse piiblivahel noote ja laule, mis lauldud esimesel laulupeol. Isegi seelikut näidatakse, millega laulupeol käidud. (A. Lepik) Terve 1869 a. laulupidu pole muud olnudki, kui võistlus kahe koori – Orge ja Väägvere – vahel. 20. juunil on avalikja otsustav võistlus: Väägvere koor saanud I auhinna, Bergmann'i koor – kiita.

Edu õhutanud veel rohkem. Lauldud palju ja alati. Lauldud peamiselt isamaa laule ja elatud kaasa ajajärgu romantilise ilutsemisega. Bergmann andunud nii suure innuga tööle, et tal pole olnud ei öö ega päeva rahu. Ja aastatega kasvanud ta töö. Kontserte antud tihti, suvel enamisti vabas looduses. Osavõtmine olnud alati elav, publik rõõmus ja viisakas. Alkoholitarvitamist pole olnudki. Kontserte antud ka väljaspool Äksit: Tartus, Tallinnas, Paides ja Rakveres. Isegi Peeterburki ja Soome sõitnud Bergmanni võidurikas koor. Siis puhkeb tüli Bergmanni ja kirikuõpetaja Vegeneri vahel. Esialgu on see tüli puhtisiklikku laadi, kuid siis laieneb ja laieneb ja muutub lõpeks võitluseks kahe vastassuuna vahel. Bergmann olnud hääs vahekorras Lähte veneusu preester Verhaustinskijga ja Lähte õigeusuliste kooli õpetajaga.

Bergmann käinud oma kooriga Lähte pappi üles laulmas viimase sünnipäeva hommikul. Ta andnud ka venekirikus kontserti. Vegener vihastunud ega pole enam Bergmanni koori oma kiriku lubanud, vihastunud seda rohkem, kui märganud, et kontserdi kavas kirikus olnud ka Vene hümn. Siit peale olnud Vegeneri kiriku uksed Paul Bergmannile suletud ja need kaks tegelased verivaenlased. Kui Bergmann oma kooriga Soomemaale läinud, pole ta kirikuõpetajalt luba küsinud, sest sõitnud lihavõtte pühade aegu, mil koolitöö seisab. Õnnetuseks jäänud ta aga ühe päeva hiljaks ja Vegener pahane, et tema loata mindud, esinenud väga terava etteheidetega. Mida vihasemaks saab Vegener veneusu levitajate Lähte preestri ja köstri peale, seda lähedamalt liitub Bergmann viimastega, otsides venestuselt omale seljatuge. Lahkhelid Vegeneriga lähevad nii teravaks et kajastuvad pika poleemika kujul ajalehtedes ja ulatub kohtusse.  Vegener kirjutab asjalikult, objektiivselt, Bergmann ägedalt ja veenvalt, kindlas usus, et tal seljataga vene kroonu...

Vegener hakanud nüüd muidki süüd otsima Bergmannile. Kahe kuu jooksul käinud ta üheksa korda Orge kooli revideerimas ja igakord leidnud ta midagi laita. Bergmann protesteerinud ta teguviisile ägedalt, kuid siiski üleolevalt. Kõneldakse, et ta Vegeneri sinatanud, kuigi viimane alati viisakuse piirides liikunud. (J. Klaos)

Olnud ka teisi põhjusi P. Bergmanni kahjuks.

Bergmanni puhkpillide kooris mänginud ka Kangro peremees Jüri. Viimane läinud Bergmanniga tülli ja kord tulnud joobnuna Orge kooli, läinud õppetunni ajal klassi ja hakanud valju häälega laulma: „Oh Adam sinu eksitus, on meie elu rikutus.“ Bergmann hüüdnud: „Kool on katki!“ ja kaebanud Kangro Jüri kohtusse. Kohus mõistnud viimase kaheks nädalaks aresti. Kangro Jüri olnud vallavanema Kolliotsa peremehe poeg ja nii isa kui poeg olnud suured sõbrad kirikuõpetajaga. Nende mõjustusel lasknud Vegener P. Bergmanni õpetaja ametist lahti. (M. Ein) Nii jutustab traditsioon. Tegelikult ei läinud asi sugugi nii lihtsalt. Bergmannil olnud haruldaselt suur poolehoid rahvahulgas, õpetajana olnud ta äärmiselt täppis ja andekas töömees, osav kõnemees, kes alati oma eest välja astunud. Kuid siiski lahendab kohus tüli Vegeneri kasuks ja Bergmann on sunnitud Orgelt lahkuma 1871. a. Kogu kihelkond olnud äärmiselt haavatud ja pahane Vegenerile. P. Bergmanni vend olnud Raigastveres õpetajaks. See surnud mõni aasta pärast venna lahkumist Orgelt. Vegener oletanud, et Paul Bergmann tuleb venna matusele ja keelanud kategooriliselt, et P. Bergmann ei tohi matusel kõneleda, ei leinamajas, ei surnuaial ega kuskil mujal. Ise pole Vegener matusele sõita saanud. Köster läinud. Kui Paul Bergmannile teatatud pastori keeldu, pole ta sõnagi lausunud, kuid hommikul kõnelenud ta puusärgi juures, kõnelenud surnuaias lahtise haua ääres ja õhtul pidanud ta leinamajas lauakõnesid. Ta kõnelenud liigutavalt ja hästi. (Üldse olnud P. Bergmann väga hää kõnemees.) Kuid oma kõnedes pole ta poole sõnagagi puudutanud Äksi olusid ja põhjusi, mis teda Äksist lahkuma sundisid. Vegener olnud vihane kuuldes et P. Bergmann ta keeldu ignoreerinud kuid teha pole ta saanud midagi. (J. Laar)

Bergmanni populaarsus olnud nii suur, et kui 1882 aastal Orgele uue õpetaja valimine olnud, siis rahvas kangekaelselt tahtnud P. Bergmanni poega oma õpetajaks valida. Pastor Vegener olnud aga ägedalt vastu ja esitanud oma kandidaadi. Mõisahärra Ungern-Sternbergi ja inspektori (?) toetusel läinud Bergmanni kandidatuur läbi ja Bergmann saanud õpetajaks. 1883. a. jaanuarikuus revideerinud Vegener kooli ja leidnud, et kooli kasvatuslik ja õpetuslik külg on täiesti nõrk. Isegi see ei olevat tõsi, et noor Bergmann seminari on lõpetanud. Seminari lõputunnistuse on kas varastanud või raha eest ostnud.

Veebruarikuus hakatud siis uut õpetajat valima. Vegeneril olnud kandidaat. Rahvas pole aga seda koolimajja lubanud tulla. Pastor noominud ja tahtnud nende nimesid üleskirjutada, kes vägivallaga takistasid uut õpetaja kandidaati majja minemast. Rahva hulgast tõmmatud aga taskuraamat Vegeneri käest ja rebitud ta ametkuube. Uus õpetaja jäänud valimata, kuid järgmisel aastal lahkunud Bergmann ise Orgelt. (M. Ein)

Aleksandrikooli idee leidnud ka Äksis suurt poolehoidu. J. Klaos'e energilisel tegevusel asutatud Aleksandrikooli komitee, mille esimeheks J. Klaos. Korraldatud pidusid. Raha aga pole palju saadud, sest samal ajal alanud Äksis kiriku ümberehitus ja alalõpmata olnud peod kiriku heaks. Samuti korjandused. Äksi kiriku suurendamine olevat Vegeneri teene: kirik olnud vaene, rahalisi väljavaateid pole olnudki. Vegener hakanud asja õhutama ja saanud nii kaugele, et mõisnikud andnud tasuta materjali, talupojad vedanud tasuta materjali kohale. Vegeneri oma sulane ja hobused olnud päev päevalt kiriku heaks tööl, muidugi tasuta. Raha olnud aga vaja. Seks korraldatud üle kihelkonna pidusid ja korjandusi. Vegener osanud nii tugevalt rahvast mõjustada, et kõik ohverdanud oma viimased veeringud kiriku heaks. Selle all kannatanud teised organisatsioonid. (J. Laar)

Ka jahtunud Aleksandri kooli vaimustus Hurda hilisema tegevuse tõttu. Hurt muutunud tagurlaseks, pastorite pailapseks ja kõik ärkamiseaja ettevõtete kokkuvarisemine olevat Hurda süü. Jakobson üksinda pole olukorda päästa suutnud. (J. Klaos) „Sakala“ võitnud ühel hoobil omale lugupidamise ja 1879-1882 a. olnud „Sakala“ kõige loetavam leht Äksi kihelkonnas. (M. Ein) Isegi laul luuletatud „Sakalale“.

Võtku rahvas hoolega
Seda lehte lugeda.
Seal on palju toitu sees
Mis meil keedab Eesti mees.

Jakobsoni vastased aga moonutanud laulu järgmiseks:

Rahvas hoia hoolega
Seda lehte lugemast,
Seal on palju körti sees,
mis meil keedab tibla mees. (J. Laar)

Jakobsoni surm olnud suureks leinasündmuseks kogu kihelkonnale. Ta matusepäeval helisenud kiriku kellad ja korraldatud ta mälestis õhtuid. Mõisagi teomehed olnud Jakobsoni surmapäeval tööst vabad, sest mõisnikel olnud Jakobsoni surma üle nii hää meel, et nad rõõmu pärast püha pidanud. Jakobson pole loomulikku surma surnud, vaid ta vaenlased kihvtitanud ta. (J. Klaos)

Põllumeeste ja Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeid olnud Äksis kaks: J. Klaos Soojamäe ja J. Saar Kangro talu peremees.

10. Venestusaeg

Venestuseaja järk on Äksi kihelkonnas jätnud vähe jälgi. Suurema katastroofideta on venestuselaine vallutanud kooli ja kohtu. Agaramate veneusu levitajate Lähte preestri Verhoustikkij ja köstri Peeter Toome mõõdukas taktika ei kutsunud teravusi. Väga paljud lootnud just venestuselt suuri paremusi. Ka peale Jakobsoni surma jatkunud ilmavaade: Vene riik peab abiks olema sakslaste võimu murdmisel ja eesti rahva jalule aitamiseks. Ainult kirikuõpetaja Vegener sõdinud ägedalt kõige vastu, mis natuke kandnud Vene „kroonu“ ilmet. Vegener püüdnud kõigest jõust Äksi khl. kooli sulgemist takistada. See aga ei õnnestunud tal – Äksi kihelkonna kool suleti 1887. a. Juba enne oli olnud kaheklassilise ministeeriumi kooli asutamine päevakorral. Sellele olnud palju vastaseid, eesotsas Vegener ja Orge õpetaja Antik. Kardetud, et ministeeriumikooli kohta pole vallal ega pastoril midagi ütelda, riik võib määrata sinna keda ta õpetajaks, kas või umbvenelasi. Teised aga tahtnud just kooli kiriku mõju alt vabaks saada. Kooli asukoht pidanud olema Orgel. J. Klaos astunud samme ja saadudki juba inspektorilt luba kooli asutamiseks. Orge õpetaja Antik kartnud et teda ministeeriumi koolijuhatajaks või õpetajaks ei määrata ja hakanud energiliselt asja nurja ajama. Antik tahtnud meeldida ja hästi läbi saada mõisnikkudega ja kirikuga. Vegener olnud küll juba Äksist lahkunud, kuid ta järeltulijas Greinerth'is leidnud Antik omale sama suure toetaja. Ja Greinerth ning Antik saanud asja nii kaugele et korjanud nõuetava hulga allkirju selle üle, et Orge mehed oma valda (s.o. Sootaga) ministeeriumi kooli ei taha. Nüüd võtnud Saadjärve mehed asja üles ja saavutatud luba ministeeriumikooli avamiseks Saadjärvele.

Kui J. Klaos niisugusest loost kuulnud, kutsunud ta kõik Sootaga mehed kokku ja uuesti esinetud palvega, et ministeeriumikool Sootaga-Orgele avataks. Nüüd olnud aga hilja. Kooli asutamine Saadjärvele oldud otsustatud.

Saadjärve ministeeriumikooli avamise puhul öelnud inspektorgi: „Täna peaksime õiguse pärast küll Orgel olema.“ (J. Klaos)

11. 1905.

Võrdlemisi vaikne on 1905. a. Äksis. Tänuvõlgu kirikuõpetajale ja mõisnikele, pole siin karistussalkadel olnud tööd.

Sootaga, kui kroonuvallas, kus talunikud majanduslikult võrdlemisi heas seisukorras ja kohalikke mõisnikke ei olnudki, olevat ainult maatameeste seas rahutut meeleolu märgata olnud. Peetud miitinguid, kõneldud vallavalitsuse ülevõtmisest, kuid alalhoidlik element olnud suurem, - tegudeni pole jõutud. (Miina Torch)

Saadjärve vald olnud veidi rahutum. Seal kogunud mehed Tootsi tallu Sepakülasse. Sinna kutsutud ka vallavanem – Ado Soits. Sellega ühes mindud kõrtsi sulgema. Vallavanem protesteerinud, kuid 200 mehe vastu, kes pealegi püssidega, pole ta suutnud midagi teha. Rüüstajad rebinud monopoli sildi ja vallavanem sunniviisil pitseerinud viinapoe ukse kinni. Voldi mõisaherra, kadakasaksastanud eestlane Kuulbach, olnud väga vihane ja öelnud: „Nad panid mu leivaaida kinni.“ Kutsutud Soits härra juurde Volti ja tehtud protokolli. Vallavanem seletanud, et ta sunniviisil on pidanud monopoli, sest mehed olnud püssidega. Kohtuametnik öelnud, et monopoli sulgemine väga hea oli, sest rahutul ajal võib viin palju kurja teha. Vallavanem saanud vabaks, ainult kaks poisikest: August Nurk ja J. Soits saanud peksa – 20 vitsahoopi kumbki, selle eest et nad monopoli sildi purustanud. Voldi härra Kuulbach tahtnud küll rohkem karistada, kasakaid kutsuda, kuid Saadjärve ja teised mõisahärrad olnud vastu. (A. Soits) Käreveres alganud rahutused samuti kõrtsi sulgemisega. Mõis pandud ka põlema. Tulesüütajat ei teata, kõneldakse, et mõisahärra ise sütitanud selle tagamõttega, et talurahvast kroonu eest mustata, ning siis õigust karistamiseks saada. Tulnudki karistusesalgad. Muist sõitnud laevaga mööda emajõge, teised tulnud hobustega ratsa. Mehed käsutatud kõik vallamajja, võetud püssid ja loetud ette otsus, et viie mehile on mõistetud ihunuhtlus mässamise pärast. Nendest saanud kaks – Kingu ja Kaiku talu peremehed – 200 hoopi, kuna kolme mehele antud ainult 60 hoopi. (M. Paart) Kaarepere vallas Visusi mõisas rüüstatud viinapood. Mõisahärra Oettingen kutsunud karistussalku. Tulnud ainult mõni mees. Peksetud kahte – Roometi Jaani ja Berleits'i nimelist meest. Vanigustatud terve rida mehi, teised saanud kõik varsti vabaks, ainult J. Metslang mõistetud rüüstamise pärast 9 kuuks vangi.

Antud käsk, et kõik viigu püssid Visusi mõisa sepapatta. Seal purustanud soldatid püssid, kaevanud mulla sisse suure augu ja purustatud sõjariistad aetud auku. Nii tehtud üle kogu kihelkonna. Ainult mõnedele, kes olnud mõisnikkude silmis ustavad, antud luba sõjariista kandmiseks.

Mõned mõisakohtadelt Käreveres, Voldis ja Visusis, pidanud lahkuma. Kärevere mõisahärra olnud eriti sellepärast vihane, et mõisa aias ja avaras puiestikus elavad põdrad maha tapetud. Veel hiljemgi otsinud ta põtrade tapjaid ja nõudnud karistust. Tapjate nime pole aga teada saadud. (M. Paart) Rüüstatud ka Lähte õigeusu preestri maja ja mõningad elanud Voldi alevis. Ametnikest tagandatud ainult Saadjärve valla sekretär.

Mõisahärradest olnud kohapeal Saadjärve härra, kes talupoegi rahustanud, ise süüdlasi üles pole annud ja teisigi kaitsenud. Samuti suhtunud kirikuõpetaja Greinerth väga humaanselt. Kuid Voldi mõisa härra, kes olnud eestlane, püüdnud kõigiti karistatavate ja karistuste arvu suurendada. Ta olnud ka ainukene sakslastest, kes Kärevere peksu peal vaatama läinud. Kahjurõõmsalt seisnud ta peksetavate juures. Selle aja sees aga reostanud külapoisid ta sõiduki inimese väljaheidetega. Pahaaimamata istunud Kuulbach koju minnes saani. Tõusnud vastik lõhn. Kuulbach hüpanud saanist ja märgates oma määrdinud jalgu ja kahjurõõmsat naeratust ümbritseva rahva näol, istunud sõiduki tagasi ja kihutanud minema tuhatnelja. „Vaadake, kuidas timukas haiseb!“ hüütud rahva hulgast järele. (K. Puuts)

12. Maailmasõda.

Maailmasõjast jutustatakse väga üldiste sõnadega. Ei midagi iseloomustavat eriti Äksile. Mehed olnud kõik sõjas, naised teinud põllutööd. Esimestel sõjaaastatel pole vigagi olnud: töö saadud korralikult tehtud, vili kasvanud, puudust pole keegi tundnud. Siis hakanud aga tööjõud vähenema, sellele vastavalt ka viljasaak. Turult kadunud toiduained. Riik võtnud sunniviisil vilja, loomi, ja tööjõudu – kindluste tööle (?). Vald nõudnud taludelt oma osa vilja – maata inimeste varustamiseks. Suuremates taludes olnud vilja ja muid toiduaineid küllalt, kuid vabatahtlikult keegi pole müünud. Kardetud rahakursi langemist ja nälga.

Sõja algul olnud hirm vaenlase ees väga suur. Kavatsetud sõjaliini lähenemise puhul põgeneda. Kuhu – sest pole osata mõelda. Pärast vähenenud kartus ja elatud päris harilikku elu.

13. 1917 a.

1917. a. revolutsioon tulnud Äksi lastele hoopis ootamata. Kuulnud rahutistest, miitinguist Tallinnas ja Tartus, ruttavad mitmed ise Tartu oma silmaga nägema ja kõrvaga kuulma, kas on vabadus tõesti tulnud. Esialgu oldud vaimustuses, loodetud kõiki kõige paremat: vabadust, sõja lõppemist, odavamat ja kõlbulikkumat tööjõudu, toiduaineid endises külluses...

Kui need reaalsed unistused ei teostunud, ilmunud rahulolematus. Kerenski aegset raha võetud vastu suure umbusaldusega. „Keiser on tapetud, kuidas võib üks isehakanud valitseja raha välja anda.“

Keisrist kõneldakse suure sümpaatia ja kahjutundega. Keiser hoolitsenud oma rahva eest hästi. Keisri ajal pole millestki puudus olnud. Kõiki olnud küll: liha, leiba, kohvi, suhkrut jne. Ka tööd olnud, jatkunud kõigile. Keisri surmaga suurenenud sõjaaegne tööpuudus (?), vähenenud toiduained ning raskenud vaesema rahvakihi elu. (E. Ots)

Niisuguseid mõtteid kööleb tihti, kuid alati lihtsameelse vaesema rahvakihi suust, enamisi nendekt kes mõisade planeerimisega on jäänud juhuslikkudeks tööotsijaiks.

14. Saksa okupatsiooniaeg

Saksa okupatsiooni ajal on toiduainete puudus kohutavalt tõusnud. Peremeestegi vilja tagavarad vähenenud ja maatameestel olnud nälg varaks. Okupatsiooni valitsuse poolt antav norm olnud nii väike, et kuidagi pole ära elada suutnud. Saksa sõdurid käinud majast majja, nõudnud pekki, võid ja leiba. Vahel maksnud, vahel jätnud maksmata saadud toiduained. Vägisi pole aga midagi võetud. Ainult need koormad, mis ilma komandandi loata toiduaineid püüdsid linan viia, otsitud läbi ja võetud tasuta ära. Teedel olnud saksa sõduritest valvepostid. Keegi pole neist mööda hiilida saanud. Kõik teekäijad peetud kinni, küsitud „ausveis'i“, otsitud ta kandam või koorm läbi, olnud seal midagi toiduaineid – võetud endale.

Rahvas suhtunud okupatsiooni vägedele umbusklikult. Ka mõisnikud olnud tagasihoidlikud. Ainult Äksi kirikuõpetaja Greinerth tervitanud saksa vägesid suure juubeldamisega. Saksa sõdurid olnud alalised külalised ta perekonnas. Greinerth'i pojad astunud okupatsioonji vägede teenistusse: tõlkidena olnud nad sakslastele abiks teekäijate läbiotsimistel, vilja võtmisel ja üldse kõigis korraldusis.

Niisugune samm hingekarjase poolt äratanud üldist põlgust ja viha, ja põhjustab et Äksi khl. oma kauaaegset kirikuõpetajat traditsioonides mälestab kui äraandjat. (J. Lausson)

15. Tänapäeva Äksi.

Tänapäeva Äksi peatuluallikad on põllundus ja karjandus. Ja neil aladel võib teda lugeda võrdlemisi arenenuks. Mõjustab ju Tartu lähedus. Kadunud on vanad primitiivsed põllutööriistad; ainult harva leidub mõni isaisaaegne. Samuti on endine kolme põllupidamise süsteem aset andnud kuue põllu, harvem kaheksa põllu süsteemile. Vedruäkked, niidumasinad, hobuse rehad, ratassahad on tavaliselt igas talus. Esineb ka talusid kus töötatakse käsitsi, sest vooremaastik (põllud järskudel nõlvadel) soised heinamaad ei võimaldagi töötada moodsate põllutööriistadega.

Põllunduse kõrval omab tähtsama koha karjandus. Puhttõukarju leidub vähe; enamikus leiame angleri ja friisi karja segamini maakarjaga. Sama lugu on ka lammaste, sigade ja hobustega. Ilusaid tõuloomi on väga harva. Ikka segaverd. Hobused lahjad ja tööst kurnatud. Sigu peetakse võrdlemisi palju, ka emissigu. Neid karjatakse põllul või karjasmaal. Piimakarja peetakse lihtsalt: jõutoite söödetakse väga vähe. Karjapidamist hõlbustavad head heinamaad – Amme- ja Emajõe luhad. Takistavalt aga mõjub heinamaade kaugus taludest. Kohati, nagu Pupastvere külas, on taludest heinamaad 20 klm. kaugel. Aiandus on lapsekingis ja moodustab ainult kõrvalise tähtsusega tuluallika. Taludel on viljapuu aiad rohkem ilustuseks kui sissetulekuallikaiks. Ainult häil viljaaastail saadetakse puuvilja oma tarvidusest rohkem. Keeduvilja aiad müügi otstarbeks on ainult üksikuil. Mesindusega teotsevad mõningad: Sepa talu peremees Voldis, Õvaneeme koolijuhataja jt. Vaatamata sisevete rohkusele on kalandusel kui tuluallikal vähene tähtsus. Tavaliselt on järved välja renditud ja rentnikud püüavad kalu peaasjalikult nootadega. Jõgedest kalapüüdmiseks tarvitatakse ka mõrdu. Eriti kala- ja vähirikkad on Saadjärv ja Raigastvere järv, kuhu vahel isegi peipsiäärseid venelasi kalale tulevat. Kalad tarvitatakse suuremal määdal koha peal ja ainult vähemal mõõdul saadetakse Tartu ja Tallinna turule. Elukutselisi kalureid leiduvat Emajõe ja Saadjärve piirkonnas.

Metsatööstus on arenenud khl. lääneosas – Käreveres, kust põletus- ja tarbepuid suuremal hulgal Tartu parvetatakse. Idapoolses osas lõigatakse rohkem turbaid.

Suuremaid tööstuslikke ettevõtteid ei leidu. Nimetamisväärt oleksid Äksi villakraasimise ja ketramisevabrik Mudajõel (umbes neli klm. Voldist), sindlilõikamise ja lauasaagimise vabrik Laeva jõe ääres, telliskivi tööstus Elistveres ja auruveski Sootaga.

Elamud.

Elamute ehitusviisis märkame kaht erinevat tüüpi. Vanemad majad on tahumata palkidest ristnurka ehitatud rehetared, õlgkatusega. Rehetuba täidab tihti köögi aset. Elutube rehetoa kõrval on 1-3. Vahel on ka eraldi köök. Rehetoa põrand on savist, harva kivist või tsemendist. Kambrite põrand lauast, mõnikord mullast või savist (Pugala külas Saraku talu). Aknad on väikesed, räästad tihti neid varjamas. Soojuseandjaks on suur reheahi või telliskivi ahi.

Uuemad elamud on rehealustest eraldatud ja enamisti tahutud palkidest. Nad on poole viiluga, sindel katusega, vooderdatud ja värvitud. Köök on omaette ja kambrite arv ulatub 3-6. Aknad on avarad; põrandad värvitud ja soojuseandjaks pottahjud või telliskiviahjud. Talude kõrvalhooned – aidad ja laudad – on enamisti kivist ja kaetud täis või poolkelbalise õlgkatusega. Hooned on asetatud harilikult 200-300 m2 õue ümber, mille keskel pump- või vinnkaev ja koeraputka. Koeri on väga palju, mõnes talus 2-4. Viljapuu aedu on rikkalikult, peaaegu igal elamul. Lilli aga väga vähe. Liivatatud aiateid ja mänguplatse ei näinudki.

Elamud on laiali. Ainult voorte ja mõhnade alal on asulad tihedamini, kasutades nende nõlvade alumisi servi. Siit leiame suuremaid külasid hunnikus: Kõlluste, Vedu ja Kobratu. Voortel asuvates külades – Pupastvere, Sudiste, Puhtaleeva, Sootaga, Õvanurme – asuvad talud reastikku. Niisugustes ahelkülades on talud harilikult asetatud seljaga maanteele. Laiadelt voortelt, mõhnastikelt ja lääne tasandikult leidub sellevastu erak-elamuid, mis paisatud korratult laiale alale. (Kärevere, Metsanuka küla) Mõned külad – Õvi, Nõela- ja Mõisaküla on orienteerunud jõe suunas. Jõgede läheduses on elamud koondunud tihedamini, nii on Sepakülas Koogi- ja Mudajõe liitekohal asulad lähestikku. Samuti ka Kärevere, Õvi ja Nõela külas – Emajõe ning Ammejõe kaldal.

Elamute sisemus on väga mitmekesine. Üldine mulje on, et elanikud toa sisustamises armastavad lihtsust. Mööbel on harilikult kodus valmistatud, kus ilule vähe rõhku pandud. Aset leiavad ainult tarvilikud maja riistad. Kaunistisi, kodukäsitöid leidub väga vähe. Tihti on otse rabav mõne suurema ja jõukama talu äärmiselt lihtne ja maitsevaene sisustus, eriti veel siis kui talu asub looduslikult ilusas kohas ning ümbritsetud on suure viljapuu aiaga. Samuti on rõivastus väga lihtne, eriti naiste ja laste oma tööpäevil. Kantakse väga palju kodukujutud riidest ülikondi, mille meeldivust ja ilu külarätsepa maitse- ja oskusevaene õmblus tublisti vähendanud. Ka puhtusele ei panda küllaldaset rõhku.

Toitlusviisis peab vahet tegema suur- ja väikemaapidajate vahel. Suurtaludes, nagu Puhtaleeva, Kaste, Kärkna jt. külades, söövad pererahvas ja teenijad eraldi, kusjuures tihtilugu on teenijate laud haruldaselt kehv. Leidub suurtalusid kus 10-16 lehma, kuid teenijad näevad ainult kolm korda aastas – suurte pühade ajal – võid. Sooja – koorimata piima – ei kunagi. Ka lihatoite on harva – paar korda nädalas. Süüakse kartuleid, heeringaid, leiba ja meiereides kooritud piima. Piimasupidki keedetakse kooritud piimast. Teed ja kohvi antakse sahariniga. Leidus isegi talusid, kus oli 6-10 lehma, kuid teenijatele toodi kohv piimata või lisati kooritud piima. Peremehe oma söögilaud oli aga rikkalikult kaetud. Väike- ja asundustaludes söövad teenijad pererahvaga koos ja söök näis olema korralik. Teenijate palgad, võrreldes Põhja-Eestiga on Äksis palju odavamad.

Iseloomult on Äksilane sõbralik ja võõrastevastuvõtlik. Eriti peab seda toonitama Sootaga valla elanikkude kohta. Juhuslikku rändurit võetakse vastu kui teretulnud külalist.

Ajaloo traditsioonide kogumise vastu tunti suurt huvi ja püüti kõigiti vastu tulla ses huviküllases töös.