Rahva teadetel olla Prassi talu. (Prassi talu asub Prassi külas Emmaste vallas.) krundis nn. Prassimäel katkuaegne matmispaik. (Teated Mändilt – Emmaste, Tärkma küla, Tilga t. ja Emmaste õpetaja Embeck’ilt.) Peab mainima, et rahvas pea kõiki vanu matmispaiku, kalmeid, katkuaegseteks peab. Arvatavasti on siin ühe kalmega tegemist. Ühte endise Vanamõisa (Umbes aastal 1835 on Vanamõis ära kaotatud ja Orjakule üle viidud. Mõis jaotatud taludeks.) põldu hüütakse „kaplipõlluks“, võib ehk oletada, et ka siin sõna „kapli’l“ midagi ühist „kabeliga“. (Teated Joonas Moonson’ilt – Emmaste, Sinimaa k. ja õpetaja Embecnilt.)
Tärkma külas Emmastes kasvab praegu igivana tamm, milline vanasti ohvritammeks olnud. Puu enesest on madal, tüvest õige jäme, eriti haruliste okstega, mille tõttu ka tormid ja tuuled temast siiani pole jagu saanud. Seest on puu õõnes, kuhu inimene peaaegu sisse istuma mahub. Tamme vanadust arvatakse umbes 700-800 aastale. Ohvriks olla talle raha toodud. Alles hiljuti, vast aastat kümme, viisteist tagasi, olla ta õõnsusest veel vanu kui ka uuemaid rahasid leitud. Milline asjaolu tunnistust annab, et inimesed veel siiani vanust pagana aegseist kombeist kinni hoidnud. (Teated Mändi’lt – Emmaste, Tilga; Toomas Leisberg’ilt – Prassi küla, Prassi talu ja õpetaja Embeck’ilt.)
Nagu eelpool mainisin, kuulus Emmaste vald varem Keina kihelkonda. Alles aastal 1864 harutatud kiriku konvendil uue kihelkonna asutamis küsimust. (Protokollbuch des Kirchenconwents zu Keinis 1817-1914. Keina kiriku kroonika 1866) Esile tuues järgmisi põhjusi: Emmastes elanikud ebausklikumad ja enam pimeduse köidikutes, kui Keinas. Ka koolide mõju olla liig väike. (Tol korral Emmastes ainult koolid Mänspäel ja Metsalangal (Metsalõukal).) Mainitud asjaolu tingitud esiteks kiriku rangusest. Kabelid olnud küll Sõrul ja Mõnspäel olemas, kuid Sõrul pidanud õpetaja kord kuus jumalateenistust ja Mänspäel ainult kord aastas. Vahepeal täitnud õpetaja aset kõrtsid. Seega oli kirikõpetajal võimatu rahva vaimlisele elule suuremat mõju avaldada. Teiseks puudunud Emmaste mõisas omanik, kelle kohus oleks olnud rahva elu järele valvata. Mõis kuulus krahv de la Gardie’le, kes ise Hiius ei elanud. Tema asemel valitsesid asevalitsejad, nii näiteks oli kiriku asutamisaastal Emmaste mõisa valitsejaks Ivan von zur Mühlen. (Keina kiriku kroonika teadetel, suusõnal teated Mihkel Ellerbergi’lt – Emmaste, Põlesmaa, Mändilt – Emmaste, Tilga.) Ehk õpetaja Mänspäel küll ainult kord aastas käinud jutlustamas, siiski loetud viimase kogudust Sõru kogudusest enam edenenumaks. Ka kool töötanud Mänspäel paremini, kui Metsalangal. Pealegi olla rahvas oma kabelit iga pidi püüdnud suurendada ja parandada. Aastal 1867 jõutakse lõpule Emmaste kiriku ehitusega, ta pühendatakse püha Immanuelile. Kirik asub Emmaste mõisast umbes 1 kilomeeter ida pool. Väliselt on kirik õige lihtne, sarnaneb meie harilikuile maa kirikuile, ega vääri ses suhtes erilist käsitlust. Esimeseks õpetajaks olnud Ferdinand Luther, hiljem Rinne. (Keina kiriku kroonika ja suusõnal. teated õp. Embeckilt.)
Nagu tähendatud oli Emmastes enne kiriku asutamist kaks kabelit. Sõru ja Mänspäe. Sõru kabel asunud Hiiu saare edela poolses nurgas nn Sõru otsal. Ta asutamine väga tume, samuti ebamäärane asutamisaasta. Rahva hulgas liigub umbes järgmine muinasjutt: (Teated – Mihkel Ellerberg’ilt – Põlesmaa; Toomas Leisberg’ilt – Prassi; Mänd’ilt – Tilga küla.) Korra „õige vanal ajal olnud Hiiu saare ranna lähedal kaubalaev merehädas. Kapten tõotanud surmast pääsemise puhul Püha Mariale altari asuta ja nimelt paika, kus tal korda läheb maale jõuda. Laev hukkunud, kuid kapten ja osa meeskonnast jõudnud kaldale. Kapten teostanud oma lubaduse, ehitades kaldale uhutud laeva palkest Sõru otsa kabeli ühes altariga. Hiljem kinkinud keegi teine kapten kabelile vana laeva kella, millisel seisnud järgmised sõnad „Mayer Stokholm, 1670“. (Suusõnalised teated õpetaja Embeckilt, kes ise kella näinud.) Arvatavasti märgitseb „Meyer“ kella valajat. Hiljem viidud kell Emmaste kirikusse, kuhu jäänud kuni 1918 aastani, vene väed põgenedes võtnud ta kaasa. Kabelit ümbritsenud surnuaed, mis piiratud kivi müüriga. Nagu mainisin, Sõru kabeli asutamis aastat raske kindlaks määrata. Esimene teade Sõru kabelist esineb Keina kiriku konvendi protokollis 1744 aastast, nimelt: „kabelis peetakse kord kuus jutlust“. Arvatavasti on siin mõeldud Sõru kabelit, kuna Mänspäe kabel hiljem olla asutatud ja nagu teada pidaski õpetaja Sõrul kord kuus jutlust. Edasi järgneb teade 1778 aastast, kus konvent Sõru kabelit parandada otsustanud. Järelikult pidi siis Sõru kabel juba mitmed aastad vana olema, enne kui vajas parandust. Emmastesse kiriku ehitamisel kaotatud Sõru kabel. Endisest ehitusest annavad tunnistust vaevalt märgates alusmüür ja üksikud ristid ning haudkünkad, millised säilinud kabeli ümbruses.
Mänspäev kabel asub Emmaste valla loode poolses osas liivasel rannal. Teda ümbritsev surnuaed, kuhu praegugi veel maetakse, piirat püstaiaga. Jüri Moonson, kes aastast 1862-77 Mänspäev kõrtsis olnud, on puust tahvlile, millist kabelis alal hoitakse, kabeli ajaloo rahva jutu järele ülestähendanud. Mänspäe kabel samuti merihädalistelt laeva plankest ehitatud. Esialgselt olnud ta väga väike, koorita, kantslita ja altari pildita. Esimesiks köstreiks olnud Vanaselja Toomas, Tõnu Halberg, Johan Koolmeister. Johan Koolmeister surnud 1862, tema järele saanud köstriks eel mainitud Jüri Moonson. Samal aastal ka parandatud ja suurendatud kabelit. Ühtlasi teinud Jüri Moonson tolleaegse keina köstri Tobiasega (Kindlasti ei ole teada, kas orelitegijaks oli Peeter Tobias, ehk ta poeg Johannes Tobias.) kabelile oreli, milline 60 rubla maksma läinud. Kõik kulud katnud krahvinna De la Gardie, kes samal ajal Keina kirikule uue altari pildi kinkinud, kuna vana pilt kiriku konvendi otsusel Mänspäe kabelile antud (Aastal 1862). (Protocollbuch des Kirchenconwents uz Keinis 1817-1914) 1867 aastast alates hakanud õpetaja kord kuus Mänspäel jutlustamas käima, kuna ta varem ainult kord aastas käinud. Mänspäe kabeli asutamis aasta samuti tume. Praegusel kella võllil leidub aasta arv 1885. Peale selle on kella võllile veel seismise tõttu mustaks läinud tamme puu tükk sissepandud (Mänspäe ümbruses ei ole kasvanud, ega kasva praegu ainustki tamme, see puutükk arvatavasti laeva riismete jäänus.), millisele lõigatud järgmised sõnad – Eina Maria päev 1797. Võib oletada, et see kella ülesseadmise aasta, mitte kabeli asutamis aasta, kuna Keina kiriku visitatsiooni protokollid Mänspäe kabelist juba 1785 aastal mainivad. Ka Mänspäe kabeli kell, nagu rahvaas kõneleb, olla ühe laeva kapteni kingitud. Kellal leiduvad ilustuseks ornamendid, kuid ühtki aastaarvu ega nimetust. Praeguse köstri teadetel olla kabelit 1885 aastal teist korda ümber ehitatud, milline arv ka kella võllil, kuna 1908 a. täiesti uus kabel ehitatud, milline õige ruumikas. Puust ehitus, väliselt laudadega vooderduna, pruuniks värvituna ja ühes väikese torniga, sarnaneb eemalt vaadeldes vanaaegseile Skandinaavias esinevaile puu kirikuile. Lõpuks võiks vähe seletust anda sõna „Mänspäele“. Mõned tahavad sõna „mäns“ – „Mõnch’ist“ tuletada, mis arvatavasti õige ei ole. Pigemini võiks tuletada järgmiselt: „män-s“ – „mänd“, „päe“ – „pääle“. Seega tähendaks Mänspäe kohta, kus algavad männid. Ka loodusliselt vastaks viimane tuletus enam vähem tõele, kuna Mänspäe küla ühes kabeliga asub sega ja männimetsade piirjoonel. „Mänd“ tüvilisi koha, ehk küla nimetusi tuleb Emmaste ja Keina välde põhja poolses osas enam ette, näituseks „Männamaa“ küla.
Arkiivest tuleb Emmastes kõne alla päämiselt valdarkiiv, kuna kirikarkiivis leiduvad ainult kogudus liikmete, sündinute, surnute jne. Nimekirjad. Kiriku kroonikat ei ole keegi kirjutanud.
Valdarkiivis osutuvad tähtsamaina Emmaste valla volimeeste protokollid 1867 aastast alates. Palju protokolle, akte jne on kaduma läinud ja hävinenud okupatsiooni vägede sissetulekul 1918 aastal, kus vene sõjavägi taganemisel äärmiselt maad oli rüüstanud. Mitu päeva olnud kogu vallamaja ümbrus paberitega kaetud.
Ikaldusaastaist jutustab umbes järgmist Toomas Leisberg (Toomas Leisberg – Prassi, Emmaste): „Hiiu maa on vaene maa ega toida oma rahvast. Isegi häil aastail on vilja mujalt sisseveetud, kuna ikaldusaastail asjaolud hoopis halvad. Nii kestnud 1867 aasta suvel kuiv ja kuum ilm kuni augusti kuuni, hiljem hakanud iga päev vihma sadama. Järgmisel aastal kordunud sama lugu, mille tõttu vili kaks suve järgi mööda täiesti ikaldunud.
Venemaal asutatud näljahädaliste toetamiseks kommitee, millise kaudu ka hiidlasi püütud aidata. Peterburgist ja Tallinnast toodud vilja sisse, mis kuigi palju ei aidanud. Sissetoodud jahud olnud teel niiskeks saanud, neidki segatud veel haganatega. Sarnast leiba pidanud tule juurest eemal hoidma, muidu võis tuld võtta. Paljud inimesed jäänud kõhutõppe, eriti ägedalt möllanud tõbi Emmaste mõisas ja ta lähemas ümbruses, kus perede kaupa inimesi haigeks jäänud ja mitmed ka surnud.
Teomees pidanud iga päev hobusega mõisas tööl olema. Peale selle olnud veel järgmised päevad teha: 20-10 vaimupäeva, 4-5 kartuli võtmise päevi, rehepeksu päevi nii palju kui tarvis, 6 – lõikuse päeva, 6 – sõnnikuveo päeva, 4 nädalat aasta jooksul pidi mõisas karja talitamas käima, jäi karjatalitamisest aega üle, siis pidi sukku kuduma ehk kedrama. Kord aastas pidi iga pere ühe hobusega Tallinnas vooris käima. Igal talul oli veel künnitükk, mida kevadest kuni sügiseni pidi kündma. Naised pidid talve jooksul 4 tt villa ehk linu lõngaks kedrama. Iga aasta pidi mõisa viima üks kohtutünder (Üks kohtutünder umbes 3-4 vakka.) vilja, üks oinas, kanu, hanisid, 10 muna, 2 suitsu palki, üks piima pütt ja vilja kott. Hiljem jäeti vilja viimine ära, selle asemel pidi peremees teomehele kolm rubla maksma.
Puulaevade omanikud said harilikult mõisnikult laeva ehituse materjali, mis eest nad igal sügisel olid kohustatud ½ tündert silku mõisa ja ¼ tündert kirikõpetajale viima. (Suusõnalised teated rendiaegsete kohustuste kohta Mihkel Ellerberg’ilt – Põlesmaa; Johan Tüll’ilt – Tärkma küla, Pärdi talu; Toomas Leiberg’ilt – Prassi; Mänd’ilt – Tilga küla.)
Teoorjuse ajal rahva seisukord äärmiselt raske. Viletsus suurenenud veel, kui Emmaste mõisa opmaniks saanud vali ja äge junkur Umsland [?], kelle kepp iialgi ei puhanud. Iga vähemat eksijat karistatud valjult. Juhtunud ka tihti, et täitsa süütud inimesed nuhelda saanud. Mõisas oli lubatud tol ajal talupoegi kuni 30 hoobini karistada. Oli süütegu suurem ja nõudis enamat karistust, siis saadetud süüalused Haapsallu. Suuremad kurjategijad nagu mõrtsukad, kirikuvargad jne. Saadetud Tallinna, neid karistatud 500 hoobiga. Tihti tulnud ette talupoegade põgenemisi, ehk ärakargamisi“, nii teoorjuse kui ka raharendi algpäevil. Enamalt jaolt põgenetud Rootsi, kus talupoegade seisukord parem olnud. Pealegi olid säilinud rahva hinges mälestused Rootsi valitsuse „kuldsest ajast“, kus Rootsi valitsejad talupojas olid näinud inimest, mitte alaväärtuslikku orja. Põgenejaid, kui neid korda läinud kinni püüda, karistatud väga valjult – 120 hoobiga. (Teated talup. ümberkäimise kohta, Mihkel Ellerberg’ilt ja Toomas Leisberg’ilt.)
Nagu Keina valla kirjeldusel mainisin tuli külade hävitamisi juba pärisorjuse ajal ette ja kestsid kuni XIX a. s. 70-date aastateni. Külade hävitamise põhjuseks oli peaasjaliselt mõisniku soov parimad maa-alad mõisaga liita. Külade hävitamisi toimetati väga mitmesugustel ettekäänetel. Emmaste vallaas kõneleb rahva traditsioon ainult ühe – nimelt Emmaste küla laiali ajamisest. Praeguse Emmaste mõisa asemel olnud varem hää põllumaaga küla, kuna mõis tol korral Kurisuul (Mõisa ligiduses asub põhjatu auk, milline arvatavasti endise maaaluse jõe avaus. Rahva keskel on sarnased augud tuntud „kurisuu“ aukude nime all. Arvatavasti ka mõis sellelt oma nime omanud.) asunud. Emmaste küla peremehed olnud rikkamad kogu ümbruskonnas. Korra kõrtsis olles kiidelnud ja hoobelnud nad teiste ees oma rikkusega. Mõisnik saanud teada ja lubanud upsakaid talupoegi karistada. Varsti saanudki elanikud käsu külast lahkuda ja mõisa ehitusega tehtud algust. (Teated Mihkel Ellerberg’ilt – Põlesma; Joonas Moonson’ilt – Sinimaa; ja õpetaja Embeckilt – Emmastest.) Kas küla laotamine rahulikul teel või vägivallaga sündinud, sellest rahva traditsioon enam ei räägi ega määra ka laotamise aega ligemalt.
Küll võib oletada, et Emmaste küla laotamine umbes IXI a. s. algul sündis, sest esimesi teateid Emmaste mõisa kohta leidub Keina kiriku kroonikas 1820-test aastatest. Samal ajal kaotatud mõis Kurisuult ja arvatavasti saadetud endise Emmaste küla elanikud sinna asumisele. Et mõis varem Kurisuul asunud, sellest andnud siiani tunnistust hiljuti varisenud mõisa pesuköögi korstna jalg ja suur pärn, mis alles läinud (1923) suvel maha raiutud. (Põliseid pärnu leidub Hiius ainult mõisate ümbrusest.)
Rahva traditsiooni järele hakatud Emmaste talupoegilt raharenti ja kirjalikku kontrahti 1866, 67-dail (Emmaste valla volimuste protok. teadetel.) aastail nõudma. Raharendi ja kontrahi vastu oldud alguses väga umbusklikud. Kardetud, et tähendatud nõudmiste täitmisel elujärg veelgi halveneb. Pealegi oli tol ajal võrdlemisi vähe kirjaoskajaid ja arvati, et mõisnik võib palju suuremad ja raskemad nõudmised kirja panna, kui ette nähtud, milliseid talupojad hiljem on täitma sunnitud. Seega otsustanud talupojad ühiselt kontrahti vastu võtmata jätta ja end saatuse hooleks anda. Ka mõisnikke ähvardused kohtadelt äraajamisega ei aidanud. Kubernär saatnud sõdurid mõisnikele appi. Osa jäänud Keinasse, kus Vaimla küla laiali aetud, osa ilmunud Emmastesse. Alguses asunud iga perre 9 meest, hiljem 12. Üle kogu Emmaste valla tõstetud 9 peremeest oma taludest välja ja ägedamad saanud isegi Putkaste mõisas ihunuhtlust. Sarnase vägivalla vastu katsutud ka väljast poolt abi muretseda. Kaks energilisemat meest, Mihkel Vesmes ja Mihkel Kiibus, kes Emmastest pärit ja ka peksasaajate hulgast, sõitnud ühel ööl väikese püünlaevaga [?] palvekirjadega varustatult Stockholmi. Pikemalt selle kohta räägib Mihkel Ellerberg järgmist: „Mõlemal mehel olla korda läinud Stockholmi jõuda, seal ühe tuttava noarootslase kaudu, kes Stockholmis linnavahiks, olnud neil võimalik kuninga jutule pääseda. Kuningas, kuulates meeste jutustust rahva viletsusest, mõisnikkude vägivallast ja toorusest Baltimail, nähes hirmsaid peksuhaavu nende seljal, olnud üllatatud metsikusest, mis valitseb Venemaal ja teatanud asjast otsekohe Vene keisrile. Viimane lasknud krahv De la Gardie (Praeguse Emmaste õpetaja Embecki teadetel olnud krahv De la Gardie tol korral riiginõukogu liige. Tema mõisaid Hiius valitsenud Ivan von zur Mühlen.) enese juure kutsuda, noominud teda ja hoiatanud, et edaspidi sarnaseid asju enam ei korduks. Tagajärjeks olnud asjaolu, et umbes 5-6 päeva peale meeste Stockholmi sõitu sõdurid ühel varasel hommikul suure kiirusega Hiiust lahkunud. Peremehed, kes taludest olnud välja tõstetud, kutsutud mõisa, neile lubatud talud tagasi anda ja vabastatud pealegi esimese aasta rendimaksust. Samuti olla peale selle kubjal kepi tarvitamine töö juures ära keelatud.“
Tõenäolisem on, et Rootsi sõitnud mehed mitte kuninga juurde ei pääsenud, vaid neid juhatatud vene saatkonda, sest Rootsi valitsus ei tahtnud ju end segada Vene riigi sisemisisse asjusse. Võib võimalik olla, et hiljem asjast ka Vene valitsusele teatatud, kuid kas sõdurite lahkumine Hiiust sellega ühenduses, ei saa kindlaks määrata. On ainult teada, et aastarent jäetud sisse nõudmata ja kubjas pole keppi enam tarvitanud.
Peale kontrahi vastuvõtmist ei ole raha rent siiski täieliselt veel maksma hakanud. Osa renti makstud rahas, osa tasutud teopäevadega.
Esialgne rent olnud 20-30 rubla aastas, seal kõrval tehtud veel järgmised teopäevad: 2 künnipäeva, 2 seemendamise päeva, 6 sõnnikuveo päeva, 4-5 kartulivõtmise päeva, 6 kedruse ehk viinaköögi päeva, rehepäevi nii palju, kui tarvis. 1 Tallinna voor ehk 10 päeva. Vooripäevade arv hiljem vähendatud 5 päeva võrra. Tallinna voor jäetud ära, käidud ainult Haapsalus. Vooripäevade asemel võinud ka mõisale metsast puid vedada. Ühtlasi arvatud neil, kes vooris käinud rendist vähe maha. Esimene pool renti pidi tasuma jüripäevaks, teine pool mardipäevaks. (Teated Mihkel Ellerberg’ilt – Põlesmaa; Johann Tüll’ilt – Tärkma; Toomas Leisbergilt – Prassi.)
Kohtade päriseks ostmise suhtes oldi samuti umbusklikud. Kardeti, et mõisnik maa hiljem tagasi võtab. Esimesed kohad Emmastes omandatud 1880-82 aastail. Ostjaiks olnud Johan Treisalt – Muda külast ja Mihkel Ellerberg – Põltsamaalt. Johan Treisalti koht olnud 60 tiinu suur ja maksnud 2500 rubla. (Teated Mihkel Ellerberg’ilt – Põlesmaa.) 1890-dail aastail omandatud juba enam kohti. Viimane ostu aeg olnud 1906-7. (Õpetaja Embeck’i teadetel.)
Keina valla kirjeldusel juba mainisin, et Hiiust eriti suuri kauba voore käinud ei ole, välja arvatud mõisniku poolt saadetud voorid Tallinna ja Haapsallu, millistes päämiselt puid ja heinu veetud. Seda enam õitsenud salakaubandus, eriti Sõru ümbruses. Salakaubana toodud Meemelist – piiritust ja Stockholmist soola. Soola vahetatud Rootsis puude ja või vastu. Eriti hoogu võtnud salakaubandus 1871-73 aastail, kus puudunud rannavalvurid. Hiljem pandud nad küll jälle ametisse, kuid salakaubavedajail läinud tihti korda neid petta. Üksikud võtnud ka kinni. Enam tabatud salakaubavedajaid talvel, kui nad soolaga teel olid Haapsalu. Peab mainima, et soola ei toodud mitte enese tarveteks vaid teda tahetud ka edasi müüa. (Teated õp. Embeck’ilt, Mihkel Ellerberg’ilt.)
Rahva majanduslik seisukord olnud Emmastes päris ja teoorjuse ajal palju viletsam, kui Keinas. Kuna Emmaste valla edela ja loode poolseis osis põllupind õige halb. Kohati katab maapinda tuisk liiv, kohati ta kivine, millel ainult õhuke kord mulda. Mereäärsed elanikud olnud ühtlasi põllupidajad, kui ka kalapüüdjad. Mõisnik andnud neile laeva ehitamiseks tarvis mineva materjali, mis eest nad igal sügisel ½ tündert kalu mõisa pidanud tooma. Välja tööle minemiseks hakatud alles raha rendi aegil luba andma, kuna teoorjuse lõppaastail Emmastest ainult kaks meest „Suurelmaal“ tööl olnud. Olukord paranenud märksa, kui väljas tööl käimiseks luba antud. Paljud Emmaste elanikkest läinud suurtele kaubalaevadele teenima, kus enam võimalusi avanenud oma varandusliku seisukorra kindlustamiseks. Tööle mineku luba saadud algul mõisnikult, hiljem, kui valdesse omavalitsus sisse seatud, vallavalitsuselt. Volimeeste protokolle teadetel olnud 1869 aastal tööpassi hind meestele 20 kop. ja naistele 10 kopikat kuus. Isikud, kelle vanadus ulatanud üle 45 a, ehk alla 17 a., omanud rahata suuruselt Keina valla taludele. Seega keskmiselt 3-5 tiinulised, kus põldu 3-5 tiinu, karja ja heinamaad üksikult 17-20 tiinu. On ka suuremaid kohti, milliste maa-ala 50-60 tiinuni ulatub. Ainult üks talu Emmastes omab 90 tiinu maad, nimelt Prassi talu Prassi külas, millist peetakse suurimaks kogu Hiius. Igal talul olnud keskmiselt 2-3 siga, 10-15 lammast. Härgi tarvitatud enamalt mõisa töödel, kuna hobuseid kodu töödel. (Teated Toomas Leisbergilt – Prassi; Mihkel Ellerberg’ilt – Põlesmaa; Mändilt – Tilga.)
Umbes aastaist 1884-85 hakkab Hiius veneusk maad võtma. Vene preestrile Hiidu ilmumisele mõjunud osalt kaasa järgmine asiolu. Kihelkonna asutamisel võtnud elanikud kirikumõisa puudega varustamise vabatahtlikult eneste peale. Pea muutunud kohustus koormavaks, teda pole enam korralikult täidetud. Seega oli vallavalitsus sunnitud vastavaid samme astuma. (Emmaste valla volimeeste protokollid 1870 a.) Kirikuõpetajale määratud Emmaste vallalt 60 sülda puid aastas. Iga valla vaba mees (popsnik) olnud kohustatud ühe sülla puid raiuma ja iga talu pidanud ühe raiutud sülla kiriku mõisa viima. Sarnane otsus tekitanud palju pahameelt. Kiriku mõisa rentnikud Lelle külast kutsunud Saaremaalt vene preestrid Hiidu. Lelle ehitatud vene kirik ja aastal 1884 astunud osa Emmaste kogudusest veneusku. Veneusu levinemist mõjustanud omalt poolt Hiidu saadetud agitaatorid. Viimased rännanud külast külla ja seletanud elanikkele, et veneusku vastuvõttes nad vabanevad paljuist kohustusist. Nii näiteks ei tarvitse veneusulised pearaha maksta (Pearaha olnud tol ajal 250 kop. hinge pealt.), nende lastel luba maksuta koolis käia jne. Neil lubadustel olnud esialgselt suur mõju, palju elanikke muutnud usku. Hiljem nähes, et lubadused ainult lubadusteks jäänud, kainenenud inimesed. (Teated õpetaja Embeck’ilt ja Joonas Moonson’ilt – Sinimaa.)
Vähe hiljem peale veneusu tulekut, umbes aastal 1890 hakanud Hiius mitmed lahkusud levinema. Usuliikumine alganud Noarootsis. Sealne vaimulik seminar saatnud iga aasta kasvandikke ellu, kõigile pole kohta jätkunud. Mitmed hakanud maad mööda rändama ja rahvale jutlustama. Üksikud neist saanudki hiljem lahkuskude levitajateks. Hiius alganud liikumine kõige esmalt Pühalepas, sealt kantud edasi Keinasse ja Emmastesse. Kõige enam lahkusulisi ongi Keina ja Emmaste valdes. Lahkusuliste arvu kogu Hiius võiks arvata 10-15 protsendile. Tähtsamad lahkusulised oleks baptistid, priidlased ja nelipühi usulised. Baptiste ja priidlaste vahel suuremaid lahkuminekuid ei ole. Priidlased ainult elavamad, nende jutlused, palvetamised kärarikkamad, nende laulud lõbusamate viisidega, enamasti polka taktis. Nelipühausulised kõnelevad enda keskel nn püha vaimu keelt, mis sarnaneb kord kanade kaagutamisele, kord metslindude häälitsustele. Nad ristivad püha Vaimu ja tulega. Baptiste usu levitajaks Hiius olnud Peeter Kaups, priidlaste usu levitajaks Sauer. Nelipühi usulistel on Emmastes ainult üks kabel, kuna baptiste ja priidlaste kabelid sagedamad. Pea igas suuremas külas asub üks lahkusuliste kabel. Nii näiteks asub Nurstes baptistide kabel, mis umbes 26-30 aastat vana; Külamaal priidlaste kabel, umbes 8-10 aastat vana. Priidlaste ja nelipühiusuliste juures peab iga uus koguduse liige proovi aja läbi tegema ja „ärkamist“ ootama. Selleks seisab ta mitu pühapäeva järgimööda kabelis põlvili alla kumardatud peaga. „Ärgates“, tähendab kui püha vaim teda valgustanud, hüppab üles ja hakkab shestikuleerides kõnet pidama, mis ainult segase peaaju sünnitus. Tihti peale näevad nad eneste kõrval kurje vaime igasuguste loomade näol kõndimas, kes neid kiusatusse ja eksiteele viia tahtvat. Sarnase usuhullustuse tagajärjel on Keinas 1924 a. suve jooksul kolm inimest vaimuhaigeks jäänud. Teated õpetaja Embeck’ilt, Mänspäe köster Jõe’lt ja Joonas Moonson’ilt – Sinimaa.)
Lahkuskude ainuke teene seisaks vast karskuse levitamises, kuna nende kõikide koguduste liigetel alkoholi tarvitamine keelatud.
Haridusliste olened kohta XVIII a. s. Andsin ülevaate juba Keina valla kirjeldusel, kuna Emmaste vald tol ajal kuulus Keina kihelkonda. Esimene kool Emmastes asutatud Metsalangale, kus esimeseks õpetajaks tolleaegne Sõru köster Anton Kreemann olnud. Vähe hiljem asutatud teine kool Harju külla ja kolmas 1863 aastal Mänspäele. (Teated Keina kiriku kroonikast ja Emmaste valla volimeeste protokollist.) Kohase ruumi puudumisel töötanud kool esialgu kõrtsis. Tihti tulnud ette, et õpilased ühe laua ümber tähti veerinud, kuna naaberlauas mehed õlut ja viina joonud. Sarnastes tingimustes edenenud koolitöö väga visalt. Alles 1871 aastal suletud kõrts ja maja ehitatud enam vähem koolimaja nõuetele vastavalt ümber. Kool töötanud esialgselt ühe klassiga neli päeva nädalas. Kooli raha olnud iga lapse pealt 35 kopikat aastas. Õpetaja palga tasunud varem mõisnik, 1870 aastast alates läinud mainitud kohustus valla kanda. (Emmaste valla volimeeste protokolle teadetel 1869 aastast.) Esialgne õpetaja palk olnud 1 tsetvert ja 2 tsetverikku rukkit, 4 tsetverikku otre ja prii koolisundus, mille järele kõik lapsed 10-dast eluaastast alates olnud kohustatud vähemalt kolm talve koolis käima. Õppetöö alganud sügisel karja lauta jõudmisega ja kestnud kevadel kuni maa paljaks minekuni. Vene kiriku ja kroonu pühi, kirikuõpetajate nõudmisele vaatamata, esialgselt ei olla peetud. Alles kohaliku politsei võimu sisseseadmisel hakatud valitsuse poolt mainitud pühade pidamist nõudma. Esimeseks õpetajaks Mänspäe’l olnud Jüri Moonson, ta järeltulijaks saanud poeg Joonas Moonson, kes seminari haridusega. (Joonas Moonsen omanud hariduse Kaarma seminaris Saaremaal.) Viimase ajal kestnud koolitöö juba kuus päeva nädalas. Iga päev olnud kuus tundi, ainult laupäeviti kolm. Ka õpetaja palka kõrgendatud 100 rublale aastas, peale selle veel prii korter ja prii puud. Koolitöö seisnud esialgselt ainult lugemises, katekismuse ja viie peatüki pähe õppimiseks. Umbes 1890-dais aastais hakatud kooleis vene keelt nõudma, ta tehtud isegi sunduslikuks õppeaineks. Õpetajailt nõutud täielikku vene keele valdamist, vastaseil korril tagandatud ametist. Igal suvel korraldatud Kuressaares 6-7 nädalased vene keele kursused. Kõik õpetajad olnud kohustatud neist osa võtma. Kursustel käimine muutunud raskeks, kuna elu Kuressaares liig kulukaks läinud, selleks ei olel palgast jätkunud. (Suusõnalised teated Joonas Moonson'il’ ja õpetaja Embeck’ilt.)
Peale eelmainitute töötanud 1890-dast aastast alates veel Viiri küla kool, 1893-aastast Leisu küla kool, millise krunt vallale Emmaste mõisa omanikult kingitud. Aastal 1897 avatud Emmaste (Nõmme) kiriku juure Nõmme kool, endisesse mõisa viinaköögi ruumesse, aastal 1900 avatud kool Muda külla. (Teated Emmast valla volimeeste protokollest ja suusõnalised teated õpetaja Embeck’ilt, Toomas Leisberg’ilt – Prassi.)
Mainitud aasta möödunud Emmastes võrdlemisi rahulikult. Üks mandrilt tulnud revolutsionäär püüdnud küll rahvast valitsuse vastu üles kihutada, kuid suurema tagajärjeta. Ainult tolleaegist valla sekretär Friedrich Breveri tahetud ametist tagandada, kel väga hää vahekord olnud kommissar Kartascheviga ja kes mitte alati rahva kasu ega hääd käekäiku silmas ei olla pidanud. Nii esinenudki 1905 a. 13 detsembril valla volikogu ülesütlemise teatega sekretär Brever’ile, ühtlasi tähendates, et ta 7-daks jaanuariks 1906 vallamaja ruumest peab lahkuma. (Emmaste valla volimeeste protokolle teadetel, a. 1905.) Rahva keskel liikunud jutud ka kommissari kotti ajamisest, kuid ei leidnud teostamist. (Suusõnalised teated Johan Tüll’ilt – Tärkma.)
Okupatsiooni vägede sissetulekul 1918 aasta sügisel, saanud Emmaste ja Keina vallad palju kannatada, eriti Emmaste valla mereäärsed külad. Vene väed taganedes puudud hävitada kõik, mis teel ette juhtunud. Ainult põletamisi ei olla ette tulnud. Ka Emmaste kiriku kell võetud venelaste poolt kaasa. Taludes, millised põgenejaile teel ette juhtunud, lõhutud majakraam ja tapetud loomi. Eriti palju kannatada saanud Emmaste valla arkiiv. Kogu vallamaja ümbrus olnud paberitega kaetud, palju akte, protokolle jne. Hävinenud. Saksa väed Hiidu sisse tulles, toiminud esimesil päevil väga omavoliliselt, kuid hiljem muutunud seisukord paremaks. (Teated Mihkel Ellerberg’ilt – Põlesmaa ja Toomas Leisberg’ilt – Prassi.)