A. Asjalised mälestused

Holdre vallas, samanimelisest mõisast vähe maad eemal asuva Egeri talu maa peal on nn. „kirikusööt”. Rahvajutu järele asunud sellel kohal vanasti Katrina kirik. Selle kiriku kell olla Ahne jõkke visatud kus vahest helisevat. (Hans Roosmann)

Samas vallas asuva Alapeetri talu maa peal olnud ohvrihiis tiigiga. Keegi Madisson kes tallu asunud, hakanud hiie puid maha raijuma ja kive lõhkuma. Kuid keegi nägematu vaim pannud raijujale käe õlale ja käskinud raijumist jätta. Mees ei ole kuulanud, vaid hävitanud hiie. Kivide lõhkumise ajal jooksnud kuld tallekesed ümber tiigi ja määginud. (Jüri Starost)

Koorküla vallas teab rahvas kolme ohvrihiit nimetada. Üks asunud Lintsi külas, nn. Lintsisaarik, teine olnud Keisri külas nn. Laksi ohvrihiis, kolmas ohvripaik asunud Pikre külas. (Kaarle Ruut) Kahest viimasest ei ole midagi säilinud, kuna Lintsisaarikus leidub väike lohk ja paar suurt kivi.

Samuti räägitakse Hummuli vallas kolmest ohverdamise paigast. Üks ohvrikivi asub Aitsre mõisa juures, Jõku jõe lähidal põllu ääres. Teine ohvrikivi asub Hummuli mõisast umbes 3 klm. põhja poole, praeguse Hummuli vallamaja ligidal. Kivi on ümarik ja lohuga peal. Väike mägi, kus kivi asub, on võsastikuga kasvand. (Morits Raudsepp)

Hummuli mõisast mõnisada meetrit lääne pool asuvat mäge, Rootsi-Vene sõjaaegset lahingu kohta, arvatakse ka endiseks ohvrikohaks. Mäe otsas on puude keskel on nõgus koht hallikaga keskel. (Berg)

Jõgeveste vallas teatakse ainult ühest ohverdamise kohast. Naistemäe talu maa peal asunud vanasti hiie puu. Praegu olla veel känd järel. Selle juurde viidud toidukraami ja muid andeid ning peetud palveid. (Juhan Treufeldt)

Koorküla vallas, samanimelisest mõisast umbes 5-6 klm. Lätimaa poole viiva tee ääres asuvad kaks järve. Ühelpool teed valge, teiselpool Utsu järv. Rahvajutu järgi olla vanasti Valge järve kaldal kirikumõis ja Utsu järve juures kirik asunud. Kuid mõlemad, nii kirik kui kirikumõis olla järve langend sellepärast, et papp venna ja õe paari pannud. Palgid olla praegugi Valges järves näha, ainult mõni jalg vee all. (K. Ruut)

Samas lähedal on Kätemeeste oja mis sellest oma nime saanud, et õpetaja seal peale laulatamist olla käsa „mõsknud”. (Reet Türk)

Koorküla mõisa pargis, jõe ääres, on liiva sisse pikad ja kitsad käigud ehitatud. Käigud on nii kõrged, et inimene vabalt võib liikuda. Rahvajutu järele olla need käigud 1780 a. ehitatud vene keisrinna katarina II auks, kes Koorkülas pulmas käinud. (K. Ruut) Käigud sarnanevad Helme lossimäe all asuvaile käikudele, mis samaks otstarbeks olla ehitatud. Lahingu kohtadest oleks kõige pealt nimetada Veskimäge Hummuli mõisa juures. Mägi asub mainit mõisast vähe lääne pool, tee ääres, tuuleveski varemete kohal. See olla Põhja sõja aegne lahingu koht. Rootsi vägede juhataja, kindral Schlippenbach, olla oma vägedega sellele mäele kogunud. Venelased asunud Emajõe juures. (Otto Treufeldt)

Praegune Hummuli mõisa omanik, krahv Berg, on Rootsi riigiarkiivist selles lahingus langenud rootsi väejuhatajate nimestiku kokkuseadnud ja kavatseb seda mälestustahvlina ülesse seada.

Peale selle on Hummuli vallas selle sõja ajal pea igal pool lahinguid olnud. Paljud talud on selle järgi nimed saanud. Nii on Hummuli mõisast mõni klm. lääne pool Ristuli talu, kus ka Põhja sõja aegne lahingu koht olla. Rahvasuus liigub muinasjutt, et rootsi ohvitserid Hummuli mõisast lamba varastanud ja sellega põgeneda tahtnud. Jõudes mõisast eemale pannud lamba maha ja kahetsenud: „Oh sa rojo, kui väike.” Sellest tulnud Roijo talu. Edasi minnes teises kohas lahastanud lamba. Selle koha nimeks saanud Soolikse. Lõpeks sattusid lambavargad lahingu kohta ja risttule alla. Sinna visanud nad lamba maha ja põgenenud. Sellest sai talule nimeks Ristuli. (Treufeldt)

Ka Leebiku vallas, samanimelise mõisa maa peal, praeguse Leebiku silla juures olla Põhja sõja aegne lahingu koht. Lahingut peetud oru ja silla ümbruses. Kaevamisel tulevat väga palju inimese luid välja. Ka olla mõõku, sõjakirveid ja sõrmuseid leitud. (Karl Bergmann)

Hummuli mõisast Emajõe poole, pargi taga asuvas metsas leidub õige lai ja sügav kraav, mis mõisast Emajõe sihis läheb. Mõlemil pool kraavi metsa all on võrdlemisi sügavad lohud ja augud. Rahva jutu järgi olla see Põhja sõja aegne rootslaste kaitsekraav. Samaks otstarbeks olla ka need augud metsa alla tehtud. (Berg)

Sõjateedest teab rahvas kahte näidata. Üks läheb üle Pedeli jõe läbi metsa ja soo Virtsjärve sihis põhja poole. Teine, Sälgmäe tee läheb Unisillalt Mõistuse talu kaudu Koorküla sihis. Soo on pakkudega õige laialt täidetud, nii et mitme vankriga kõrvuti sõitma pääseb. Rootslased olla need teed Põhja sõja ajal ehitanud, kus kaudu nende väed taganesid. (Morits Raudsepp)

Matusepaikadest teab rahvas näidata mitut. Üks Põhja sõja aegne matusepaik asub Hummuli mõisa kohal Emajõe ligidal. Sinna olla langenud rootslasi maetud. Samal kohal asub ka paganausu aegne matusepaik. Põhjasõja aegne venelaste matusepaik asub Hummuli mõisast vähe idapoole, pargi kõrval põllu keskel. On neljakandiline, umbes poole vakamaa suurune kõrgem koht, puudega kasvand.

Kolmas Põhja sõja aegne matusekoht asub Hummuli mõisast umbes 3 klm põhja poole, Valga-Viljandi tee ääres, praeguse Hummuli vallamaja juures. On umbes vakamaa suurune kaunis kõrge mägi. Nimetakse Kalmete mäeks. Mägi on metsaga kaetud. Kohalikud elanikud tarvitavad „sisselangenuid haude” talvel kartulikoopaiks. Kaevamise juures tulla inimese luid välja. (Treufeldt)

Jõgeveste vallast oleks märkida kabelit feldmaršall Barklay de Tolly haual. Kabel on Michail Barklay de Tolly ehitatud.

Ajaloolistest puudest oleks ainult ühte nimetada – talle Patküla mõisa juures. Tamme olevat Reinhold von Patkull istutanud. (Juhan Lillepuu)

B. Arkiivid.

Arkiividest oleks nimetada kuue kirjeldatava valla arkiivid. Kuid need on suuremalt jaolt korraldamata. Pea igal pool puudub vastav ruum. Arkiivid on asetatud harilikult ilma järjekorrata kuhugi kappi, kapi peale või mujale. Jõgeveste valla arkiiv on kogult kõige suurem. Asub katusekambris riiulitele asetatult kuid täitsa ilma mingi järjekorrata.

Holdre valla arkiiv on võrdlemisi väike. Leiduvad valla nõukogu protokollid 1767-1900 a, kuni Holdre vald ühendati Patküla vallaga. Protokollid valdade ühendamise kohta puuduvad. Mainitud vallad jäid ühendatuks kuni 1921 a. Kohtu protokolle arkiivis ei ole.

Koorküla valla arkiiv on väga puudulik. Enamlaste ajal olla muist raamatuid ära viidud ja osalt lõhutud. Valla nõukogu protokollid on alles 1904 aastast peale. 1780 aastast on valla elanikkude nimekiri, ja vakuraamat 1864 aastast.

Hummulil on valla arkiivi üle nimestik 1900 kokkuseatud ja siiamaale jatkatud. Arkiivi algus ulatab 1867 aastani, mil valla nõukogu asutati. Nõukogu protokollid 1876 a. kuni siiamaale on kõik alles. Arkiivis leiduvad ka Ala valla volikogu protokollid 1876-1899 a. 1899 ühendati Ala vald Hummuliga. Protokollid valdade ühendamise kohta leiduvad arkiivis. Kohtu protokollid on 1853 aastast. Kohtu arkiivis leiduvad ka Koorküla kohtu protokollid, sest Hummuli ja Koorküla kohtud olid ühendatud kuni iseseisvuse ajani.

Patküla valla arkiivis leiduvad:

Patküla valla nõukogu protokollid 1899 aastast.

Patküla kogukonna kohtu protokollid 1865 aastast.

Ala-Atsre kogukonna kohtu protokollid 1860-1882 ja 1888-1890.

Roobe kogukonna kohtu protokollid 1873-1878 ja 1881-1890.

Jõgeveste kogukonna kohtu protokollid 1852-90.

Nimekiri valla raamatute üle on 1925 kokkuseatud. Kohtu arkiiv on korraldamata.

Jõgeveste valla arkiivis on tähtsamad:

Jõgeveste valla volikogu protokollid 1883 aastast ja Roobe valla volikogu protokollid 1867-1899.

Protokollid Jõgeveste ja Rooba valdade ühendamisest (1900) puuduvad. Jõgeveste kogukonna kohtu protokollid, nagu tähendatud, asuvad Patküla vallamajas. Arkiivi üle on nimestik.

Leebiku valla arkiiv on õige puudulik. Tähtsamaid oleks sealt nimetada:

Valla nõukogu protokollid 1867 aastast peale ja rulliraamatud 1873 a.

Kohtuprotokollid puuduvad. Nähtavasti asuvad need Lõve vallamajas, sest Leebiku ja Lõve kohtud olnud varem ühendatud.

C. Suusõnaline traditsioon.

Asustamisküsimus.

Holdre vald. Holdre nimi tekkinud järgmiselt: Põhja sõja ajal jäänud rootsi vägedest maha haavatud kapten Olar, kellele Rootsi valitsuse poolt Vanamõisa antud, mis praegusest Holdre mõisast umbes 2-3 klm. ida pool asunud. Hiljem olla mõis praegusele kohale asutatud. Kapten Olar'i järele saanud mõis ja vald Holdre nime. (Jüri Starost) Kuid selle nime tekkimise kohta liigub veel teine arvamine, nimelt, et Helme õpetaja Holler ostnud mõisa, ning sellest tulnud Holdre. Endine nimi olnud Ilmusküla. (K. Ruut)

Koorküla esialgne nimetus olnud Saare mõis. Tulnud sellest, et koht soo keskel, nagu saarel asunud. Mõisnik olnud väga kuri ja koorinud rahvast, sellest tulnud esiteks Koorija küla – hiljem Koorküla. Olla veel alles Koorja järv ja Koorja niit, kus selle mõisniku ajal rahvast peksetud. Koorküla alla kuulub ka Asumõisa, mis selle järele olla taludest kokku liidetud ja asutatud kui kirikumõis Valge järve olla langenud. (Kaarle Ruut)

Koorküla valda olla 60datel aastatel väga palju Hallistest ja Paistust sisserännanud. Nimelt kartnud oma peremehed talude ostmist ja loobunud sellest. Paljud rändanud Marienburki. Umbes 50 a eest läinud mitmed ka Venemaale. (Jaan Salzenberg)

Hummuli mõis on asunud kolmel kohal. Kõige enne asunud Lahksoo talu kohal. Siis nimetatud mõisat Kubjase mõisaks. Kuid, et see koht mõisale sündsaks ei osutunud asutati mõis Mäemõisa kus ka praegu üks Hummuli karjamõis. Praeguse Hummuli mõisa kohal asunud enne kolm Kimalase (Mummi) talu. Need lõhutud maha ja mõis toodud Mäemõisast siia. Alguses nimetatud Mummi mõis, hiljem sellest Hummel. (Kaarle Ruut) 1899ühendati Hummuli vallaga Ala-Atsre vald. Ka Hummuli vallast on 60datel aastatel, s.o. kohtade müümise ajal paljud välja rännanud. Umbes pooled kohtade ostjaist olnud võõra valla mehed. Näiteks on kohtu protokollis 10dal nov. 1866 märkus, kus kogukonna kohtule teatatakse vallast lahkumise soovist. Teadaandele järgneb 28 nime. Nii on hiljemgi mitmes protokollis väljarändajaist juttu.

Jõgeveste mõis asub Emajõe ja Rulli jõe vahel. Sellest nimetus – Jõgedevaheline – Jõgeveste. Esimene mõisa omanik olnud keegi von Becke, sellest saksa-keelne nimetus Beckhoff. (K. Ruut) Jõgeveste vallast väljarändamist ei ole olnud. 1900 a. ühendati Jõgeveste vallaga Roobe vald.

Patküla vald ulatab peaaegu läbi terve Helme kihelkonna. Mainit vald ei ole kusagilt üle 2 klm lai, on aga enam kui 30 klm pikk. Vald asub neljas osas. Valla maaala, pika, kitsa riba lõikavad Jõgeveste ja Helme vald kaheks. Peale selle kuuluvad mõned talud Taagepera valla juures ja samuti Leebiku ning Lõve vahel Patkülale. Esimene mõisa nimetus olnud Hof zum Felde. Hiljem – Overlak, selle nimetuse saanud ühe omaniku järele. Eestikeelne nimetus olla alati olnud Patküla – see on Patuküla. (K. Ruut)

Leebiku olnud vanasti suuremaid valde Helme kihelkonnas. Isegi lõunapoolsesse kihelkonna serva ulatanud Leebiku maaalad. Kuid Leebiku mõisas olnud väga palju preilisi. need olnud vanapoolsed ja kole uhked ning ei ole mehele saanud. Et siiski tütreid mehele panna, olnud Leebiku härra sunnitud igale väimehele tüki maad ja metsa tütrele kõrva andma. Nii jagatudki Leebiku suured maad. Leebikule jäi veel kaks karjamõisa Vanamõisa ja Ajandu. Esimene neist olla vanem kui Leebiku mõis ja olnud esialgne mõisa asukoht. Leebiku mõis olla alles teoorjuse ajal (1750) taludest kokku liidetud. (Karl Bergmann)

Sõjad, näljad ja ikaldusaastad.

Põhja sõja kohta on rahvasuus püsinud järgmist: „Suur sõda olnud Hummuli mõisa all. Venelane seisnud soo peal, rootslane mäe otsas. Venelastel olnud mehi vähe, pannud siis hao kood püsti ja kuued peale ning lasknud mõne paugu. Rootslane ehmatanud vene väe suuruse üle ja nii löönudki venelane Rootsi Hummulist välja.” (Simm Bruks)

Sama sõja kohta räägib teine jutustaja järgmist: „Pealahing olnud Hummuli mõisa veski juures. Soka talu kohalt tulnud venelased üle Emajõe. Patkull tahtnud rootslastele kätte maksta, olnud maa tundja ja toonud vene väed rootslaste peale. Rootslastel olnud 15.000 meest Hummuli tuuleveski juures. Lahing kestnud 9 tundi. Võit kaldanud kord Vene, kord Rootsi poole. Üks rootsi ohvitser soovitanud kindralile (vist Schippenbach) teed Koorküla poole kinni panna. Viimane arvanud, ega venelased nii targad ole, et seda püüavad läbi lõigata. Aga siiski lõiganud. Rootslased suutnud veel vaevalt Koorküla poole läbi murda ja põgeneda. Teisel päeval olnudki venelased Helmes. (Treufeldt, Otto). Selle suure vene sõja ajal jäänud Helme kihelkonda ainult 7 inimest. (Reet Türk)

Kord vanasti olnud sõda Holdre ja Oomuli valdade vahel. Mõlemate härrad läinud metsa pärast tülli. Holdre olnud küll väike vald ja vähe rahvaga, aa peksnud siiski lätlase minema. Riiast toodud kohtuhärra ja see mõistnud Holdrele õiguse. Jutustaja isa olnud ka sõjas, olnud kange lööma. (Villem Miljan)

1740 aastal olnud suur nälg põua tagajärjel. Kogu suve otsa ei ole vihma tilkagi tulnud. Maa olnud kuum kui keris ja kuiva pärast pragusid täis. Rukis kasvand vaevalt vaksa kõrguseks. Ajanud vaevalt pea välja tupest kui kollaseks löönd ja kuivand. Tõuvili ei ole üldsegi pead välja saanud juba ennem olnud krõbe. Vilja päid korjatud põllult põlvili olles. Rukis söödud poolvalmilt, ei olnud aega lasta valmis saada. Peale selle tulnud kõhuhaigus mille tagajärjel paljud surnud. (Jüri Starost, isa jutustanud)

Peale suurt nälga tulnud kõhutõbi ja halla haigus. Inimesel olnud kange külm, värisenud ja hüpanud. See kestnud 8-9 nädalat. Halli haiget püütud ravitseda järgmiselt: kui leivad ahjust välja võetud pandud haige ahju, lamba nahk peale. Teine peksnud vitsaga, ise karjudes: hall ära, hall ära. Siis pandud haige „katsi-ratsi” ahju luua selha ja viidud valla või kihelkonna piiri äärde. Hall aeti üle piiri teise valda. Vahest viidud ka kana muna teise talu aia toe alla, et hall ära läheks. (Kadri Juhanson)

1868 aastal olnud jälle kuiv suvi mille tagajärjel suur nälg tulnud. Pole saanud ei kesvi ega kartulaid. Vilja korjatud põllult peoga, lina katkutud põlvili olles. Teine aasta tulnud suur nälg. Vilja toodud tartust ja mujalt. Peremehed lasknud teenijad lahti – mine ja hulgu. (Reet Türk)

Jutustaja isa rääkinud suurest näljast mis vihmase suve tagajärjel tulnud. Raiutud heinu katki, soola pandud peale ning seda söödud. (Kadri Juhanson)

Rahva majanduslik elu.

Majanduslik seisukord

Pea ülespidamise hallikaks oli muidugi põld. Tarvitusel oli kolme-välja süsteem: rukis, oder ja kaer ning kesa. Suuremat sissetulekut saadi linast. Hiljem, kohtade ostmise ajal hakati ka kartulaid kasvatama ja siis olnud näljal lõpp. Ristikheina ei kasvatatud, üldse karja peale rõhku ei pandud. Raharendi ajal oli mõisa poolt keelatud üle 5 vakamaa linu maha teha, et põld lahjaks ei läheks. Mõisa metsavaht käis järelvaatamas. Kellel rohkem juhtus linu olema, pandi renti juurde. Käsitööga elatasid endid ainult mõned üksikud. Kodusest materjalist ja oma tarvis ainult mõningaid asju valmistati. Sedagi tehti enamasti talvel ja kevadel, suvel olid kõik põllul. (Treufeldt, Otto)

Toitmisolud olnud teoorjuse ajal väga viletsad. Vilja tuulati kinniste väravate taga ja ilma tuuleta. Kes teol käisid, neile anti parem toit kaasa. Kui teolisel halb toit ühes oli sai peremees vitsad. Jahukörti söödi kolm korda päevas. Putru söödud hapu kaljaga, samuti kaera kilet. Läätse keedetud ning tambitud uhmris ning söödud. Leib oli haganane. Söögi ajal olnud leib peremehe põlve peal, see lõiganud igale ühele viilu. (Jüri Starost) Teolise harilik toit mõisas kaasas oli kapsa puder karbi sees ning veega segatud piim ja ravantse leib. Suppi söödi kolm päeva järjest. Kui vedel otsa sai lisati vett juurde, soendati ja söödi jälle. Erne- ja oasupi juurde üldse leiba ei antud. Ka karjalaps ega tüdruk ei saanud leiba. Kui kartulaid kasvatama hakati kadunud ka nälg. Mõis andnud esialgu igale talule 4-5 kartulit kevadel. Peremees pannud sügisel neli kartulit ahju suu peale küpsema ja söönud ära. Sulane kaebanud mõisa ja peremees saanud 15 hoopi. (Jaak Juhanson) Ravantse leib olnud nii haganane, et tulega pole tohtinud ligi minna. Tuulamise ajal hoitud rehe väravad kinni, luuaga pühitud suured haganad välja. Leiva sees olnud pikad haganad, nüri noaga lõikamisel jäänud haganad leiva viilu külge, ainult terava noaga võis leiba lõigata, ses see lõikas haganad läbi. (Peedu Pass) Koorkülas olnud niisugune leib, et ohjadega aita kantud. Leivale pandi linaseemne haganaid sekka. Kuid siiski ei saanud seda niipalju kui tahtsid. Õhtul jäetud lapsed leivast ilma. Antud jahu putru ja aetud magama. (Otto Kurg)

Teolistele anti toit muidugi talu poolt kaasa. Harilikult kapsad, räimed ehk sool ja veega segatud piim. (Treufeldt, Otto)

Teoorjuse ajal elati rehetoas. Alles 80 aastat tagasi hakatud esimesi kambreid, nn rubisid, rehetoa külge ehitama. Sinna asusid peremees ja perenaine elama kuna pere endiselt rehetoas asus. (Jüri Starost) Rehetuba oli suitsu täis ja pime. Akent ei olnud, valgus tuli väikesest luugist või lihtsalt uksest. Kuid sealt tuli ka külma. Sellepräast lasti ainult suits kütmise ajal välja ja pandi uksed ja luugid kinni, elati päris pimedas. Õhtul põles peerg kolde veerel ja terve pere oli selle ümber. Peeru juures ikka oli natuke valge, tagapool oli päris pime. Sängis olid õled, palakas võeti peale, sest ega vaipa olnud. Kui linad üleval parsil olid tuli säng prahti täis. Talvel olid ka kanad, lambad ning vasikadki rehetoas inimeste juures. (Kadri Juhanson)

Kui linu roogiti ja parsilt alla lasti kaeti lapsed voodis vaibaga kinni. Koldes keedeti omale ja loomadele toitu, sellest oli tare alati kibedat vingu täis. Pulma või pidu ajaks löödi tare kangastega üle, sest seinad olid tahmased ja pidulised oleks endid ära määrinud. (Julie Rosenbaum)

Rõivad olivad jämedast riidest nagu kotiriidest tehtud. Pealt olid piha ümber ja kitsad, alt laiad, keskelt olid vööga kinni seotud. Naised kandsid pikke särke. Pealmine pool oli paremast, alumine jämedamast riidest tehtud, nn. „alasiga” särgid, punane vöö oli peal ja suured sõled ees. Sukad olid uhke kirjaga, sääre kohalt laiad kui ratta rummud. Suvel kanti viiske talvel karvaga pastlaid. (Peedu Pass)

Õigusline elu.

Päris- ja teoorjuse ajal oli mõisnikul piiramatu kohtuvõim. Härra oli kohtumees ja tallipoiss oli pristav, härra sõna maksis üle kõige ja ta võis teha mis tahtis. Valdade omavalitsuse seadusega hakkasid tegutsema vallakohtud. Kuid kohtumehed olid esialgu täiesti härra mõju all ja pidid tema tahtmise järele tegutsema. Peale talurahva kohtute sisseseadmist võis härra ilma kohtuta ainult 15 hoopi mõista. Kuid ka kohtumehed talitanud väga omavoliliselt. Näiteks olnud Koorkülas kaks kurja kohtumeest: Otto Ruut (ka kooliõpetaja) ja Andres Treu. Ihunuhtlust mõistetud päris tühjade asjade pärast. Andres Treu armsam ütelus olnud: „Sina saad täämba 30 plaksu.” (Otto Kurg) Vallakohtus oli 3 kohtumeest vallas kuna kohtu eesistuja oli mõisa valitseja. Appellatsiooni instantsiks oli kihelkonna kohus. Mõisnikku ei saanud vallakohtusse kaevata vaid pidi ringkonnakohtusse kaebama. (Otto Kurg) Kuid keegi talupoeg mõisnikuvastu kaebtuse tõstis, mõisteti õigus ikka mõisnikule. Selleks näide: Ritsi talu peremees Iim Arbeiter tõstab kaebtuse mõisa vallitsuse vastu ja nõuab maksu rukki seemne ja 7 paari raud hingede eest. Otsus: Selle, et tema moisavalitsuse ka kiusas mõisteti talle kui veel seradse tühja asja ette toob 15 löki. (Hummuli koguk. kohtu protokollist 1854-5 a.) Nagu kohtuprotokollidest näha, olid valla kohtus enamasti väga tühised asjad harutusel. Toon siin mõned näited: Sel 25dal Julil 1858.

Kuksiko Willemi sik om Zimmermanni Pedo viljan olnu ja Pedo om oma koera pääle ajanu nik om sedda Sikka lasknu purreda.

Mõistetud sai kahju pooles.

Sel 1sel sept. 1858.

Mahlitse Rope Jürri sullane Mick kaivas oma perremehhe ülle, et temma halba söki teole ütten annap nink vahhel ka suggugi ei too: nimmelt piim on väega veddelaks tettu.

Mõistetud sai selle kaibaja sulaselle Mickule, selle eest et tema võlsi kaibussega ette tulli ja üttel et pool paival keedetu suurma pudder puhhapäival jobbe ära mältiinu olnu, mis võls om, 10 hopi ja perremees Jürri selle est et ta ika peäle täieste toitu ei saata teolisele ka 10 hopi vitsadega. (Hummuli kogukonna kohtu protokollid, 1858)

Sel 1sel sept 1872.

Patküla rendi herra Bosch kaebab, et temma tüdrukud Lena ja Reet oselt umber hulguvad ja selleperrast päeva tö jures unnised on. Pallab neile öö ümber hulkumise eest trahvi.

Otsus: Et tüdrukud oselt ümbre hulguvad ja koddo ei seisa, siis saab Reet 24 tunni ja Lean Feldman 24 tunni vangistamisega trahvitud. (Patküla koguk. kohtu protokoll 1872)

Beckhof 23 August 1854.

Man olliva keik kohtomehhe.

Tulli Albamoisa perremees Johann ja kaebas Jaan Nussari peäle nidade: et temä olles Tehmandi Per. Heindrikulle ütelnu, et minna Heindriko hobbese olle äära nõidnu, sest sel kevväjal olliva Tehmandis hobbese haige nink üts koli ärrä.

Jaan Nussar tulli ette ja küsiti, kuidas sinna ollet sedda kõnnelnu, et se Allamoisa mees Johann Tehmendi hobbese olle ärrä nõitnu, tema üttel: minna ei olle ütelnu, et Juhann om hobbest ärrä nõitnu...

Mõistetu: Selle, et Jaan Nussar rop olli kohhto man, 2, et perremehhega ollet rijelnu ja 3, ei olle rehhele tulnu 25 vitsa löki.

(Jõgeveste kog, kohtu protokoll 1854)

Viimased märkused ihunuhtlusest on protokollides 80date aastate ümber.

Usulised liikumised.

Veneusku minejaid oli Helme kihelkonnas võrdlemisi vähe. Kiriku kroonika andmete põhjal olnud neid umbes 2700. Kihelkonna äärepoolseid valdes olid usulised liikumised suuremad kui kiriku lähedal.

Leebiku vallas olnud veneusku minek õige suur. Pea tõukejõuks olnud hingemaa lootus. Mõisa päiviline Ottendender (rahva suus Oru Simm) olnud suur kihutaja. Simm korjanud iga ühe käest 13 kopikat. Sellega käidud Viljandis, Tuhalaanes ja Kuijatsis usku toomas. Veneusku minejaid olid enamasti sulased perekondadega, ametnikkudest läksid vähesed. Kohaliku õpetaja Behse mõjul hakanud Oru Simm varsti endisele vastu ja mõisale kasuks töötama. Kuid siis tulnud kaklemised kõrtsi juures, rahvas nõudnud oma 13 kopikaid tagasi. Simm saanud mitu korda peksta. Kiriku ja mõisnikkude poolt pressitud väga veneusulisi. Mõis ei olla neid sulasekski võtnud. Suurem hulk salvituist tulnud varsti lutheruse usku tagasi. (Karl Bergmann)

Holdre vallas olnud veneusku minejaid väga vähe. Sootaguselt käinud küll preester jutlustamas, lubanud maad anda. Kuid kõik see mõjunud vähe. Kes ennast salvida lasknud see aetud mõisast välja. Veneusk olnud põlgtuse all. Isegi koolilaste hulgas ei ole veneusulisi sallitud. Vennaste kogudusi Holdres ei ole. (Jüri Starost)

Samuti vähe veneusku minejaid olnud Koorküla valas. Pidanud heingemaad antama ja mõisa orjusest vabanema. Preester lubanud isegi paari püksa igale kes salvida laseb. Lõve härra Anrep seletanud, et ainult usku antakse ja püüdnud rahvast tagasi hpida. Rahvas pole teda uskunud, vaid tähendanud: „Näh, kus tahab omale orjaks saada.” (Peedu Pass)

Põhjus miks neis valdes usuvahetajaid vähe oli, on nähtavasti see, et preestreid lähedal ei olnud ja aktiivsem kihutus puudus. Selleaegne (60datel aastatel) kooliõpetaja Otto Ruut olnud äge veneusu vastane. Ta ristinud ka veneusuliste lapsi lutheruse usku kuna teised seda ei tohtinud. Selleks olnud Ruutil preestri luba. Nimelt tahtnud keegi veneusuline oma last lutheruseusku ristida. Läinud kevadel lumemineku ajal kõige halvema teega ja öösel preestrit last ristima kutsuma tähendates, et laps suremas ja aega ei ole viivitada. Preester ei tule koleda ilmaga ise välja vaid annab mehele sedeli: „Otto Ruut võib ise veneusku laps ristida” ja käseb Ruut'i last ristima kutsuda. Tunnistusel ei olnud tähendatud missugust last ristida lubati ja nüüd ristinud Ruut kõik veneusliste lapsed keda aga saanud lutheruse usku. Ruut'i käidud sellepärast kui piiskopi kummardamas. Patküla pärishärra Stryck teinud oma kanade maja venekiriku plaani järele, et rahva silmis kirikut naeruvääristada. (Jaan Salzenberg)

Hummulis ja Patkülas lasknud ainult üksikud perekonnad end salvida. Peaasjalikult sulased. Hiljem tulnud suuremalt jaolt kõik lutheruseusku tagasi. (Hiiop)

Jõgeveste vallas ei ole veneusku minejaid vist üldse olnud. Vürst olnud Itaalias kui Veneusku hakatud andma. Kirjutanud sealt: „Mu armas rahvas ärge mitte uskuge mis nad lubavad ega ärge veneusku minge.” Vürsti sõnad mõjunud ja nii polegi keegi läinud. Et Helme kihelkonnas üldse veneusu vastu võrdlemisi leige oldi, tulla kohaliku pastori Behse arvele panna, kes äge veneusu vastane olnud ja ka rahvast sellest mõistnud tagasi hoida. (Otto Treufeldt)

Härkamisaeg.

Tähtsamad tegelased Leebiku vallas härkamisajal olnud kohalik kooliõpetaja Kukk ja Bergmann. Esimene asutas laulukoori millega esines nii kohapeal kui Helme kantsis. Asutatud ka karskuse selts kuid see kuivanud varsti ära. Esimene ajeleht Leebikus olnud Pärnu Postimees, ilmunud ainult üksikutel taludel. Hiljem kui „Sakala” ilmuma hakanud loetud seda rohkem. Õpetaja Behse olnud väga vaenulik Jakobsoni ja „Sakala” vastu, „see „Sakala” on mul kui nuga südames kui ma seda näen” olnud ta harilik kaebamine. Isegi nende peremeeste vastu kes „Sakalat” lugesin olnud Behre vaenulik. Jakobsoni surma puhul saatnud Leebikku valla mehed Oru Simmi veneusu jaoks kokkupandud rahaga õpetaja juurde ja tahtnud lasta Jakobsonile surmakella lüüa. Kuid Simm visatud välja ühes ta rahaga ja kella ei ole löödud. Jakobsoni surma järgi selgunud nagu iseenesest kes mõisa poolt või vastu olid. Ühtlasi hakanud siis ka rahvustunne enam kasvama. (Karl Bergmann)

Loetavamad ajalehed Holdre vallas olnud „Sakala” ja „Pärnu Postimees”. Umbes 15-16 ajalehte ilmunud valla peale. Hiljem tellitud ka „Sakalat” ja „Tartu Postimeest”. Ärksam tegelane olnud kooliõpetaja Otto Ruut. Ta asutanud 1856 laulukoori. Hiljem moodustanud Helme kihelkonna koolmeistrid kihelkonna laulukoori. See käinud a. 1869 laulupidudel laulmas. Meeskooride juhataja olnud köster Erlemann. (Kaarle Ruut)

Härkamisaja arksamaist tegelasist Patkülas võiks nimetada kooliõpetajaid Wahlbergi'i ja Habicht'i. 1888 asutas Wahlberg laulukoori. Habricht ja Wahlberd olnud ka esimesed ajalehtede tellijad. Loetud „Pärnu Postimeest” ja „Sakalat”. (Hiiop)

1868 asutati Jõgevestele pasunakoor. Koori asutaja ja juhataja olnud kooliõpetaja Jüri Prosa. Vürst Barklay kinkinud muusikariistade ostmiseks 400 rubla. Järgmisel suvel tulnud vürst Jõgevestele ja imestanud, et miks nii halvasti mängitakse, kas pillid on halvad. Seletati, et puudub juhataja. Vürst andnud jälle 100 rubla ja käskinud Tartust juhatajt palgata. Toodud Tartust keegi Lindau kes kuu aega õpetanud. Nüüd hakanud koor paemini töötama. Tartu laulupidul saanud koor kolmanda auhinna. peale selle käidud Põllumeeste seltsis ja Kirjameeste Seltsis mängimas. Jõgevestel olnud võrdlemisi jõukas rahvas, vürst olnud hariduse pooldaja ja sellepärast olnud mainit vald teistest hariduse poolest ees. Esimene ajaleht mida Jõgevestel tellitud olnud „Tartu Postimees”. Alguses ilmunud ainult 3-4 ajalehte valla peale mida koos käidud lugemas. (Otto Treufeldt)

Haridusline olukord.

Patküla vallakooli on Patküla mõisa- ja pärishärra Reinhold von Freytag 1839 aastal asutanud. Koolis õpetati ainult lugemist, katekismust ja kirikulaulu. Korralikku tunniplaani ei olnud vaid kooliõpetaja tegutses oma heaksarvamise järele. Kool oli alguses ühe klassiline ja neile, kes oma ülesannetega valmis said, ka ühe talveline kuna teistele kahe talveline. Et kooliskäimisest vabaneda andis mõnigi lapsevanem üles, et tema laps lollakas olla. 1857-1874 tehti kool kahe klassiliseks ja ühtlasi ka sunduslikuks. 12 aastaselt pidi hakkama koolis käima. Nüüd hakati ka maateadust õpetama. 1860 valiti kooliõpetajaks Aleksander Wahlberg. Viimane oli seltskondlises elus väga tugev, asutas ka laulukoori millega Tartu laulupidul käidi.

1874 a. kinkis Patküla mõisa omanik Kreisdeputerter Dr. Georg Philipp von Stryck Soesaadu talukoha Patküla vallale koolikohaks. Esialgu töötas kooliõpetaja üksinda, mõnikord oma kulul abilist pidades. 1884 ehitati uus koolimaja ja kooli ülalpidamine läks valla kanda. Ainult 1905 a. andis mõisahärra 50 rubla valla vaesematele lastele. 1874-1887 seati kool kolme klassiliseks: 1881 võeti veel teine kooliõpetaja ametisse. 1887-1915 ei tohtinud kooliõpetaja rahvuslikkudest seltsidest osa võtta. Seda nõudis kiriklik kooli ülemus. Sellepräast saatsid õpetajad Ruut, Wahlberg, Erlemann ja Jakobson ministeriumi palvekirja, et koolid kroonu valitsuse alla saaksid. 1887 a. võetigi balti talurahva koolid kroonu alla. 1888 kirjutati ette, et igas klassis 6 tundi nädalas vene keelt peab õpetama, hiljem suurendati nõudmist selles suhtes. 1894 anti seadus, et kõik ained tulevad vene keeles õpetada. 1896 keelati koolis igasugune ihulik karistus.

Praegu töötab Patküla vallas 6 klassiline algkool mis asub Tõrva alevis. (Teated võetud Patküla vallakooli kroonikast.)

Holdre valda asutati esimene kool 1858 aastal. Esimene kool asus mõisa majas, mõis maksis õpetaja palga ja pidas ka lapsi üleval. Esimene kooliõpetaja oli Andres Miljan. Kooliõpetaja amet ei suutnud kedagi toita, sellepärast oli igal kooliõpetajal oma käsitöö või mõni muu amet. Nii oli Andres Miljan rätsep. Esialgu õpetati koolis ainult lugemist, katekismust, piiblilugu ja kirikulaulu. 1867 kinkis Holdre pärishärra Schwartz Kangru talu küljest 6 taalrit ja müüs sama koha küljest 2 taalrit ja 75 grossi maad kooli tarvis, ühtlasi aitas mõis ka koolimaja üles ehitada. Seal asus kool kuni Holdre vald Patküla ühendati (1900). Koolmeistri palgaks arvati sissetulek kooli maast. Peale selle sai kütuse mõisa ja valla poolt. Kooliõpetaja pearaha maksis vald. Kooliskäimine oli sunduslik. 12 aastaselt mindi kooli ja käidi 2 aastat. Kes rumal oli pidi veel kolmanda aasta „trahvi koolis” käima. Venestuse tulekul anti 2-3 nädalat aega, et jõuti mõned venekeelsed sõnad ära õppida, siis pidi ainult vene keelt räägitama. Praegu töötab Holdres IV klassiline algkool. (Hans Roosmann)

Koorküla asutati esimene kool 1833 aastal. Kooliõpetajaks oli kiriku vöörmünder Juhan Juhanson. Alguses oli ainult 5 õpilast. Koolmeister ei osanud isegi kirjutada, oli ainult laulumees. Oli juutidega suur sõber ja laskis juuti lastele kirjutamist õpetada. 1856 algas alles tõeline kool, kool tehti kahe klassiliseks ja sunduslikuks. Õpeaineteks olid rehkendus (ka murrud), lugemine, piiblilugu, katekismus, kirikulaul ja maateadus. Õpetajaks valiti Otto Ruut kes ka ühtlasi valla kohtumees oli. (Kaarle Ruut) Ruut tarvitanud koolis ihunuhtlust õige ohtrasti. Olnud suur sakste sabarakk ja tallalakkuja, alama rahva vastu olnud nii kohtumehena kui kooliõpetajana väga toores. Kusagil ei olla sarnast laste tapmist olnud kui Koorküla koolis. Näiteks kutsunud Ruuti'i naine koolilapse oma tuppa taari jooma, Otto Ruut näinud seda ja lasknud poisile 8 hoopi anda. (Otto Kurg) Kuid muidu olnud Ruut võrdlemisi tegev ja seadnud kooli heasse seisukorda. Ta asutaas ka laulukoori. 1874 aastal tehti kool kolmeklassiliseks. Praegu töötab Koorkülas kuue klassiline algkool. (Kaarle Ruut)

Hummuli vallakool asutati 1855 aastal. Esimene kool asunud Peedu talu kambris, hiljem ehitati koolimaja selle talu maa peale. Esimene õpetaja oli Hans Rebane. Palga  sai ta vallalt mis oli järgmine: 1) Üts krunt maad kelle eest perremehhed päivi teggevad.

2) 6 vakka rükki, 4 vakka kesvi ja 3 vakka kaeru

3) saab veel nende käest raiva rahha 3 r. hõbb. nink massetas temma est pärahha. Kooli kütmisse tarbis saab 15 sülda ühhe allulissi puid ja 10 sülda aggu igga aasta. (Hummuli kogukonna kohtu protokollist 5. XII. 1855)

Koolitoas oli üks ainuke suur laud. Lapsed istusid selle ümber ja lugesid kordamööda igaüks oma salmi kuni tiir ümber sai. Kool oli kaheaastase kursusega ja kõigile sunduslik. Kehvemad inimesed tegid peremehega kauba, et see pidi ka karjase koolitama. (Simm Bruks) 70datel aastatel tehti kool 3 klassiliseks. Praegu töötab Hummuliks VI klassiline algkool.

Jõgeveste vallakool asutati 1847 aastal. Kool oli algusest peale kahe klassiline ja sunduslik, 1880-85 pandi kolmas klass juurde. Peale hariliku koolikursuse lõpetamist käidi „kuu koolis” kuni leeriajani, s.o. 16-17 aastani. Kuu koolis käidi iga kuu kolm päeva. Kooliõpetaja ei tohtinud kunagi koolivanema loata kooli koosolemise ajal kodust ära minna. Peale selle pidi kooliõpetaja üks kord nädalas, harilikult neljapäeval, koolimajas jutlust pidama. (Otto Treufeldt) Helme õpetaja Behse (1857-97) hoolitses väga koolide eest ja koolid olid tema ajal heal järjel. Paheks oli, et liig palju katekismust ja pealugemist oli. Venestuse ajal läks kool tagasi. Kõik õpetus oli vene keeles. Kooliõpetaja ei tohtinud tõlkida, lapsed ei saanud midagi aru. (Juhan Treufeldt)

Kuna Holdres, Koorkülas, Hummulis ja Jõgevestel puudus võimalus kooli kroonikat näha kas kooliõpetajte ärasõidu tõttu või muil põhjuseil ja sellepärast suusõnaliste andmetega pidi piirduma, peab Leebiku kooli suhtes samuti suusõnaliste andmetega leppima kroonika puudumise tagajärjel. Kool olla umbes 1860 asutatud. (Valla kohtu protokollis leiduvad märkused kooli kohta 1858 aastal. Nähtavasti on kool juba enne 60dat aastat asutatud. Kindlamaid teateid rahva suust selle kohta ei saanud.) Asunud esialgu suitsutares. Hiljem ostnud vald koolikoha mõisalt ära ja ehitanud koolimaja. Esimene kooliõpetaja Leebiku vallakoolis olnud Jüri Juul, suur joodik sellel vallaga alalised tülid olnud. Järgmine kooliõpetaja Kukk asutanud laulukoori ja andis kontserte kohapeal ning Helme kantsis. 80datel muudetud kool kolmeklassiliseks. Praegu töötab Leebiku vallas IV klassiline algkool. (Karl Bergmann) Huvitavad on mõned vallanõukogu protokollid kooliõpetajte kohta, kes igakord mitte sugugi oma ametile vastavad ei olnud. Toon siin mõned näited.

Jõgeveste valla volikogu protokoll 1885 a.

Jõgeveste valla koolmeister Jüri Prosa peab oma koolmeistri ameti seisust väega kõlvatumal kombel, sest et ta üks käratseja vaimo ja kangekaelse südamega inimene on kelle läbi tihti tüli ja jagelemist vallavalitsuse ja valla ameti liigete vahel temaga ette tuleb ja ei saa sellepärast mitte vallast austatud ei ka temast sugugi lugu peetud.

Hummuli kogukonna kohtu protokoll. 17. nov. 1870.

Pedo Kivvi 16 aastat vana kaebab kohtusse, et koolmeister tedda vägga peksnud, eddimält võtnu karvust kinni ja lönu mütsiga vastu pääd, siis akkanu kättega kõrvud peksma ja lõnu temma pea vastu ahjo. Koolmeister on teda selleperrast peksnud, et temma väljast sisse tulles kolituppa on mütsi pähha unnetannu.

Koolivannemad Märt Miller ütles, et ilma trahvimatta ei voi koolmeister mitte läbbi sadda lastega, ei pea aga neile mitte pähha lõma, vaid neid vitsaga karristama.

Leebiku kogukonna kohtu protokoll 29 dets. 1858 a.

Kolmeister tulli koggokonna kohto ette ja nõudis puid kooli tarvis valla perremeste käest, agga keik valla perremehhed pandsid selle vastu, ja ütlesid, koolmeister peab isse ommale puid murretsema, sest et temmal sured maad käes prugi on, on tal ka väikenne assi neid ommale nõudada.

Koolmeister Jürri Juhl on siin essiteks võlga:

• Maggasina aita 2 sedverdi rukkid a. 5 r. 10 k.
• Mõisast Hans Hiob rahha saada 18 rub.
• liillikse liedo Sarv 5 rub.
• liillikse Ado Tomson 3 rub. 50 koli.
• Kalmanile 5 rub.
• Rulli kõrtsimees liõdder 3 rub. 37 koli.
• Vannamõisa kõrtsi 3 rub.
• lioisile Johhan 6 rub.
• Lebiko kõrtsi 1 rub. 40 koli.
• Adseri li. Gläserile 3 rub.
• Allamoisa kõrtsi 3 rub. 37 koli.
• Ridoja valda maksta 17 rub.
• liois Jaan Korralik 15 rub.
• Kerniko Anno Valdmann 2 rub.
• Ryn Schmidt 2 rb. - koli.
• Magno lieter Skujen 10 rub.
• Vahva Hans Karro rahha 1 rub. 20 koli.
• liikkasilla kõrtsis 3 rub.
• Arsla kõrtsi 1 rub. 25 koli.
• Elme linna kõrtsi 1 rub. 10 koli.

                           115 rub. 14 kop.

Kooli vannemb annab ülles et koolmeistri särg Hommuli kõrtsis Tõnnis Ruumanni käes Jomise pandis sees on.

Ottsus: Tännatsel päval on Lebiko Perremehhed keik koos palluvad ja lodavad julgeste et valla eenkostjad ja kooli vannemad murretseks et särane ülleannetu koolmeister ennamb nende kahjuks ja sureks häbbiks ja teotusseks ennamb ametis ollema ja kui vannemad ja kohto üllemad selle eest ei vastuta ega ei murretse et ta lahti ei saa, siis meie ka ommi lapsi senna koli ei sada.

Venestuse aeg.

Kui Balti talurahva koolid 1887 aastal ministeeriumi alla võeti algas koolis venestus hoogu võtma. 1894 aastat peale pidi kõike aineid vene keeles õpetatama. Vene keele õppimiseks antud ainult mõned nädalad aega, peale selle pole kooliõpetaja tohtinud sõnagi tõlkida. Üldse langenud koolide tasapind märksa sellest, kus püsis kui koolid olid kirikuõpetajate ja mõisnikkude hoole all. Pealegi nimetati venestuse ajal noori ja vilumatuid inimesi kooliõpetjaiks kui need aga vene keelt oskasid. Vanemad ja tublimad õpetajad jäid kõrvale. (Hans Roosmann)

Kohalikud ametnikud valla omavalitsustes olid küll eestlased, kuid pidid vene keele ära õppima. Selleks anti neile mõni kuu aega. Kes vene keelt ära ei õppinud tagandati ametist. (Jüri Starost)

1905 aasta.

1905dal aastal valitses kirjeldatavais valdades igal pool ärev meeleolu kuid kusagil ei mindud veriste kokkupõrgeteni. Ka ei ole karistussalke neisse valdadesse tulnud.

Holdres olnud 1905 a. õige vaikne. Koorkülas valitsenud enam ärevam meeleolu. Käidud Tartus kongressil ja sealt tulles kutsutud koolimaija koosolek kokku. Pärast toimetanud ülekuulamist Helme politsei Mägi. Kuigi rahvas kõik oma kavatsused ja mõtted üles tunnistanud, pannud Mägi need teisiti kirja, muutnud asja rahva kasuks ja teinud kõik ülemuse ees heaks. Nii saadetud ka karistussalgad, mis teel Koorkülla olnud, mööda. (Peeter Maasik)

1905 aastal peetud ka Hummulis koosolekuid. Rahva meeleolu olnud väga ärev. Mahalaskmisi ega karistusi ei ole olnud. (Morits Raudsepp)

Valla nõukogu protokollides leidub märkus, et Hummuli kooliõpetaja Jaak Jaakson poliitiliste põhjuste pärast rahvakooli inspektori poolt ametist tagandatakse. (Hummuli valla nõukogu protokoll 4. II. 1906)

1905 valitsenud Patkülas ärev meeleolu. Peetud koosolekuid ja käidud punaste lippudega. Käidud ka Tartus kongressil. Vägivallani ei ole mindud. Vahekord von Stryck'iga (Patküla mõisa omanik) olnud võrdlemisi hea. Viimane olnud järeleandlik ning hoidnud ka ära karistussalkade tuleku Patkülla. (Hiiop)

Ka Leebikus ei olla 1905 suuri rahutusi olnud. Peetud koosolekuid nagu mujalgi.Seekordne Leebiku mõisahärra Hendrikson (eestlane!) oli küll Leebikusse karistussalga tellinud ja selleks tuhat rubla maksnud. Kuid Sievers kes Tarvastust läbi läinud ja keda kutsutud ei ole millegipärast tulnud. Mõningad vangistatud siiski ja viidud Valka. Kohalik seltskonnategelane ja vallaametnik Karl Bergmann, kes ka mõisnikkude mustas nimekirjas olnud pääsnud ainult tuttava politseiniku kaudu. Bergmann olnud varem üliõpilase Andres Tiido kaudu Aleksander II tapjatega kirjavahetuses. Tiido saatnud revolutsioonilist kihutuskirjandust mida Bergmann ja köster Erlemann kohapeal levitanud. Juba sel ajal võitnud Bergmann preestri oma nõusse. Kuna 1905 a. preestril õigus oli vange vabastada, mõjunud Bergmann, et Valgast 10 vangi vabaks lastud. Peale 1905 aastat jätkab Bergmann mõisnikkude vaenulist tegevust. Nii saavutab ta peremeeste toetusel, et Leebiku mõis 1907 maksu alla määratakse. Pristav pannud mõisa varanduse aresti alla. Hiljem küll mitme kohtu kaudu mõisa varandus vabastatud kuid kättemaksuks 1905 aasta eest olnud tegu tehtud. Olles tegev vallanõukogu liikmena on Bergmann samal ajal mõjunud, et Leebikus kaks kõrtsi, mõisa tähtsamad sissetuleku hallikad, suleti. (Karl Bergmann)

Okupatsioon.

Kirjeldavais valdades ei olla kohalikud enamlased enne sakslaste tulekud pinda saanud võtta, sellepärast ei ole ka mahalaskmisi ega karistamisi olnud. Kõik mõisad, osalt isegi talud olnud saksa vägesid täis. Kuid vahekord nii saksa sõjavägedega kui ka sakslasist ametnikkudega olnud igalpool võrdlemisi hea. Kevadel olnud küll viljamõõtmine kuid palju ei ole ära võetud. Võetud peaasjalikult võid, liha ja mune, kuid kõik maksetud ausasti. (Peeter Maasik)