Juuru kihelkonna suuline ajalooline traditsioon. Kogund 1930. a. suvel Marta Sorgsep

Päevik

1. juunil kell 23,20 väljasõit Tartust.

2. juunil kell 7,23 Tallinnas. Kell 9.06 väljasõit kitsarööpalise jaamast. Kell 11,23 Hagudis. Säält jala Juuru alevikku, päralejõudmine kell 14,45. Peatus preester hra Ümariku juures. Puhkamine reisiväsimusest. Öö preestrimajas.

3. juunil. Hommikupoole tutvumine Juuru vallaarhiiviga. Päälelõunat käik Juuru mõisa; kohaliku kreeka-katoliku kiriku ja surnuaia vaatamine. Tutvumine kreeka-katoliku kiriku arhiiviga. Õhtul käik Juuru luteri usu õpetaja hra Brasche juurde, kes päeval alevikus ei olnud. Öö preestrimajas.

4. juunil. Töö luteri usu kirikuarhiivis. Jutlemine hra Braschega, saksa keeles. Kiriku vaatamine. Õhtul esimese suulise traditsiooni üles kirjutamine Juuru aleviku elaniku Juhan Müllermanni juures. Öö preestrimajas.

5. juunil. Hommikul rännaku algus suulise traditsiooni kogumiseks, ühtlasi ka teadete saamiseks endiste mõisa härrastemajade ja koolide kohta koduuurimise toimkonnale. Kõigepäält teadete saamine Atla mõisa omanikult hra Riikmannilt, siis jõudmine Mahtra mõisa kohale. Ühe asuniku juhatusel 1858. a. põletatud mõisa praeguse aseme vaatamine. Siis edasi Mahtra koolimajja ja siis Mahtra külla. Siin kahes talus peatus. Adra peremehe Mihkel Allikoffi ja Kasa peremehe Feodor Eesiku ja perenaise Leena Eesiku jutustuse ülesmärkimine. Säält edasi endisse Umru ja siis Järlepa mõisa. Omanikest ei olnud kedagi maal, vaid Tallinnas. Öö Järlepa mõisa teenijate majas.

6. juunil. Rännak Järlepa mõisast Lõiuse külla. Siin Jüri talu peremehe ja ta venna – Juhan ja Mart Ausmees’i jutustuse üles kirjutamine. Lõiuselt edasi Saaremõisa kaudu Pirgu mõisa omaniku prl. Rosenthali juurde, kus pikem peatus. Mõisa läheduses jutlemine Liisa Treinbergiga. Pikem käik ühte teise tallu – ilma nimetamisväärt teadeteta. Pirgu mõisast jõudmine õhtuks Kalda külla, kus mõningaid teateid sain Kalda talust Liisa Ebarikult. Öö samas talus.

7. juunil. Hommikul teekond Kalda külast Härküla mõisa, praegusse koolimajja, lühike jutlemine Härküla elaniku Leena Purtnaiga, teadete küsimine Purila mõisa kohta ja siis rännak Vankse küla kaudu (ilma teadeteta) Juuru alevikku tagasi. Suvistepühade laupäeva puhul enam edasi ei rännanud. Öö preestrimajas.

8. juunil. Esimese suvistepüha puhul rännakule ei läind. Öö preestrimajas.

9. juunil. Pääle lõunat rännaku algus edasi Kuimetsa valla poole. Alul läbi Atla küla ilma teadeteta, siis peatus Ärismaa külas (Kaiu vallas) Tõnu peres ja kõnelus peremehe Mats Ilistomiga. Õhtuks jõudsin Kuimetsa mõisa, praegusse koolimajja, kuhu ööseks jäin.

10. juunil. Hommikupoole jutlemine koolijuhataja hra Schmittega. Pääle lõunat Kuimetsa kloostri aseme, kloostri surnuaia ja pikemalt Iidaurgaste vaatamine. Pärast seda käik Kuimetsa külla, kus sain mõningaid teateid Tõnu-Hansu peres Rein Antjeelt, Sepa peres Juhan Steinbergilt ja Väikse-Mardi peres Jaan Asbergilt. Öö koolimajas.

11. juunil. Hommikul rännaku algus kõigepäält Vaopere külla. Käik kahes peres ilma teadeteta, kolmandas sain Madli Graanbergilt mõningaid väheseid andmeid, Tänava peres samuti vähe Ants Lilienthalilt. Siis edasi Siuge külla, kus pikemalt jutustas Jüri Lõsch. Siuge külast edasi Tamsi külla, kus tükk aega küsitlesin Matsi peres Ants Allikoffi. Õhtuks jõudsin tagasi Kuimetsa koolimajja, kus ka ööd olin.

12. juunil. Hommikupoole läksin Oblo külla Uustoa-Mardi perre Jüri Allikoffiga jutlema. Õhtupoole töö Kuimetsa vallaarhiivi. Öö koolimajas.

13. juunil. Rännak Kuimetsast järgmisse – Kaiu valda. Töö Kaiu vallaarhiivis. Jutlemine Kaiu algkooli juhataja hra Kalmin’iga. Käik Kasvandu külas kahes peres ilma teadeteta, kolmandas – Penti-Matsi peres kõnelus Ann Linkiga. Siis veel rännak Salutaguse külla, käik mitmes peres ilma teadeteta, lõpuks kõnelus Karjatänava peres Ants Pärnaga ja Okki peres Ants Trautfeldiga. Öö Kaiu koolimajas.

14. juunil. Rännak Toomja külla; jutlemine Vainu-Tiitso peres Ann Kleesmanniga ja Vainu-Jüri peres Mari Raudmanniga. Säält edasi Tolla külla, kus kõnelus Seppari peres Juhan Vilbergiga. Säält tagasi koolimajja, kuhu ka ööseks jäin.

15. juunil. Teekond Kaiu koolimajast alul Kaiu mõisa, säält Põlliku külla. Peatus Jaagu peres ja Ann Kaupmehe jutustuse ülesmärkimine. Käik sama külla Paistemäe perre ilma uute teadeteta. Öö Jaagu peres.

16. juunil. Teekond Põlliku, viimasest Kaiu valla külast Sonni külla, Ingliste vallas, umbes 7 km. võimatult halba soist teed. Jutlemine Leena Birkvaldiga. Muid vanemaid inimesi, kes midagi teaksid jutustada, selles külas ei teatud. Sonni külast edasi Kädva külla. Mõningate teadete hankimine Kädva algkooli kohta koolijuhataja abikaasalt, siis lühem jutlemine Oja talus Liisa Pindusega. Selle järele pikem jutuajamine Tõnsu peres Katarina Bachiga, kes õige arenend ja laiema silmaringiga inimene kui seni kohatud elanikud. Kädva külast edasi õhtuks Palu küla alguseni, kuhu ööseks jäin Vare tallu.

17. juunil. Käik mitmes talus Palu külas ilma teadeteta, kas ei teatud vanu inimesi või ei teatud midagi samas küla juures asuva Hiiemäegi kohta. Viimaks mõningate teadete saamine Liivaku talus Jaan Nassilt ja Magaski talus Anu Magnuselt. Selle järele Hiiemäe ja Tõnni-augu vaatamine. Palu külast edasi Ingliste vallamajani. Töö vallaarhiivis. Õhtuks jõudsin Keastu tallu, mis kuulub küll Lau küla alla, kuid sellest paar km eespool. Keaste vanaperemehe Aadu Meinbergi jutustuse ülesmärkimine. Öö samas talus.

18. juunil. Rännak Lau külla, kus lühike kõnelus Pulmamäe peres Tõnis Uusiga, Otsa peres Jüri Hindriksoniga, Esko peres Mats Meinbergiga ja Madise peres Gustav Reinumäega. Säält edasi Ingliste mõisa, praegusse koolimajja. Enne Jaalimäe vaatamine. Jutuajamine koolijuhatajaga ja mõisa, arvatavasti endise kloostri ruumide ja keldrite vaatamine. Selle järele käik Helda külla, kus pikem kõnelus Kubja peres Jaan Schmidtiga. Külaskäik Hõreda mõisa omaniku hra Liivaku juurde ja mõisa ruumide vaatamine. Hilja õhtul veel kõnelus Ingliste mõisas jutustaja Vehtersteiniga. Öö mõisas (koolimajas).

19. juunil. Rännak Pae külla (5 km.) Urgaste vaatamine. Samas külas asuvas teomajas Mari Rossi ja Madli Voudi jutustuse ülesmärkimine. Selle järele tagasi Ingliste koolimajja. Koolimajast teekonna algus Juuru aleviku poole. Käik Orguse külas ilma teadeteta. Õhtuks jõudsin Juuru alevikku. Öö preestrimajas.

20. juunil. Jutlemine alevikus Madli Villandiga. Rännak Maidla mõisa (4 km). Säält tagaasi Juuru alevikku. Öö preestrimajas.

21. juunil. Kell 4 väljasõit Juuru alevikust, omniga. Kell 5,23 sõit Hagudi jaamast kitsarööpalisel Tallinna. Tallinna jõudmine kell 7.35. Väljasõit Tallinnast kell 8,55. Kell 13,50 tagasijõudmine Tartu.

Jutustajate nimestik

1. Allikoff Ants 74 a. Matsi talu, Tamsi küla
2. Allikoff Jüri 75 a. Uustoa-Matsi t. Oblo k.
3. Allikoff Mihkel 65 a. Adra t. Mahtra k.
4. Antjee Rein 70 a. Hansu t. Kuimetsa k.
5. Asberg Jaan 69 a. Väikse-Mardi t. Kuimetsa k.
6. Ausmees Juhan 77 a. Jüri t. Lõiuse k.
7. Ausmees Liisa 72 a. Mõisaküla
8. Ausmees Märt 70 a. Jüri t. Lõiuse k.
9. Bach Katarina 73 a. Tõnsu t. Kädva k.
10. Birkvald Leena 73 a. Jõepera talu saunakoht Sonni k.
11. Ebarik Ann 71 a. Kalda t. Kalda k.
12. Eesik Feodor 74 a. Kasa t. Mahtra k.
13. Eesik Leena 76 a. Kasa t. Mahtra k.
14. Graanberg Madli 73 a. Punni-Matsi t. Vaopere k.
15. Hindrikson Jüri 78 a. Otsa t. Lau k.
16. Ilistom Mats 76 a. Tõnu t. Ärismaa k.
17. Kaupmees Ann 81 a. Jaagu t. Põlliku k.
18. Kleesmann Ann 69 a. Vaino-Tiitso t. Toomja k.
19. Lilienthal Ants 79 a. Tänava t. Vaopere k.
20. Link Ann 67 a. Penti-Matsi t. Kasvanda k.
21. Lösch Jüri 63 a. Rätsep, Siuge k.
22. Magnus Ann 74 a. Magaski talu Palu k.
23. Meinberg Aadu 84 a. Keastu t. Lau k.
24. Meinberg Mats 68 a. Esko t. Lau k.
25. Müllermann Juhan 75 a. Otsa t. Juuru alevik
26. Nass Jaan 54 a. Liivaku t. Palu k.
27. Pindus Liisa 73 a. Oja t. Kädva k.
28. Purtnai Leena 83 a. Asuniku koht, Härküla
29. Pärn Ants 76 a. Karjatänava t. Kasranda k.
30. Raudmann Mari 78 a. Vainu-Jüri t. Toomja k.
31. Reinumäe Gustav 76 a. Madise t. Lau k.
32. Ross Mari 78 a. Hõreda mõisa teomaja Pae k.
33. Schmidt Jaan 82 a. Kubja t. Helda k.
34. Schmitte Anton 40 a. Kuimetsa algkooli juhataja
35. Steinberg Juhan 74 a. Sepa t. Kuimetsa k.
36. Trautfeld Ants 65 a. Okki t. Salutaguse k.
37. Treinberg Liisa 79 a. Asuniku koht, Pirgu mõis
38. Uus Tõnis 83 a. Pulmamäe t. Lau k.
39. Vehterstein Ernst 59 a. Ingliste mõis
40. Vilberg Juhan 81 a. Seppari t. Tolla k.
41. Villand Madli 80 a. Juuru alevik
42. Voud Madli 74 a. Hõreda mõisa teomaja Pae k.

I Asjalised mälestised

Juuru vallas

1. Juuru kirik

Juuru kirik on üks vanemaid Eestis. Ta on (Liber Census Daniae järele) 1219 ja 1254 a. vahel ehitatud. Endine nimetus olevat Jurits olnud. Selle Juritsa kiriku kihelkonna alla käind ka osa praegusest Hageri ja Kose kihelkondadest. 1498. a. on Tallinna piiskop Rottendorf siin kirikut uuesti pühitsemas käind, arvatavasti on kirik siis uuesti ja vist kividest ehitatud. 1847. a. ehitati kirik ümber; 1893-95. a. ehitati peaaegu täiesti uus, praegune kirik. Nimi – Juuru Mihkli kirik – on vist katoliku ajast pärit. (Juuru praeguse õpetaja Joh. Brasche ühe märkmete vihiku järele.)

Katoliku preestrid on teadmata. Luteri usu ajal on olnud järgmised õpetajad:

1. Joachim Walter 1555-1576
2. Georg Fickau 1584 ümber
3. Peter Biinemann 1596 ümber
4. Johannes Elard kuni 1614
5. Josua Müllenbeck ehk Müllenbach 1624-1650
6. Johann Justus Ludvig 1655-1696
7. Helmich Reinhold Ludwig 1696-1729
8. Karl Bernhard Ehinger 1729-1771
9. Friedrich Gustav Knüpfer 1771-1790
10. Samuel Kristian Kettler 1790-1834
11. August Anton Kettler 1835-1844
12. Georg Berg 1844-1874
13. Theodor Eberhard 1874-1881
14. Karl Hasselblatt 1881-1903
15. Christfied Brasche alates 1903. (Juuru kiriku 1928. a. laululehe järele.)

Juuru kiriku ümber asuvale surnuaiale on maetud õpetajad ja mõisnikud (koguduse surnuaed asub eemal). Siin on õige vanu hauakive, huvitavamad on neist rootsiaegsed – rattakujulised harilikust kivist hauamärgid, pärit XVII sajandist.

Rattaile on sisse raiutud ladinakeelne kiri, mis enamasti juba ära on kulund. Huvitav, et ühel neist hauakivest on eestikeelne päälkiri, mis veel loetav:

„Siin maggab Paja Joost üx auvus vanna mees, kes ellas vaggasti anno 1687.“

Juuru kiriku nimi olevat ühe jutustaja arvates tuletatud sõnast „juur“, kuna ta üks esimesi Eestis oli (jutustaja N 37).

2. Mahtra mõis

Mahtra mõis põles maha Mahtra sõja ajal 1858. a. Pärast seda uut hoonet mõisa asemele ehitatud ei ole. Endise mõisa härrastemaja kohal on praegu piklik küngas, varemed on aja jooksul kinni kasvand. Küngas on rohtund, sellel kasvavad vähemad puud, põõsad, ka paar suuremat kaske. Pärast poole on endine mõisa keldrikoht üles leitud ja sinna telliskividest katus pääle ehitatud. Praegu sääl sees midagi ei hoita. Nii et endisest Mahtra mõisa härrastemajast on säilinud vaid rohtunud küngas.

Otse künka kõrval asub asunikukoht.

Teiselpool teed, endise mõisa vastu, on lagund mõisa viinaköök. Kuna mõisa maad kuulusid pärast mõisa maha põlemist Atla mõisa omanikule, elasid viinaköögis alumisel korral teomehed, ülemisel valitseja. Praegu on see tühi.

Tükk maad mõisast Mahtra küla poole asub endine mõisa tall, mille juures talupoegadele ihunuhtlust anti. See on pikk õlgkatusega ehitis, peaaegu täiesti lagund. Kuulub praegu ühele asunikule.

Mahtra mõisast natuke eemal, Atla mõisa viiva tee ääres asuvale kolmele kasele, mille juures Mahtra sõja ajal kaks Mahtra meest ja kapten Boguzki surma said, tehti pärast ristid. Kaks neists ajaloolistest kaskedest on möödunud aastal maha raiutud, ainult üks on järele jäänud (jutustaja N 12).

3. Muud asjalised mälestised

Härküla mõisast on rahva seas jutt, et see olnud enne, kui mõisa maad veel piiskopi alla kuulusid, nunnade klooster. Kloostrist viind välja ka salatee. Alles siis, kui maad rüütelkonna alla läksid, tulnud siia päris mõisnik (jutustaja N 7).

Kaks km. Juuru kirikust eemal on nn. Võllastemägi. Sellel mäel olnud võllas, kuhu vanal ajal surmamõistetud võlla tõmmatud. Jutustaja olevat säält ka inimese luid leidnud.

Juuru kiriku õues olnud vanasti kaak, mille külge naisi ja mehi, keda mõnes kuriteos süüdlaseks oli peetud, alasti kinni olevat seotud ja siis pekstud (jutustaja N 16).

Kuimetsa vallas

1. Kuimetsa klooster

Praeguse Kuimetsa härrastemaja (milles praegu kool) kõrval on kord asund Kuimetsa klooster, mille olemasolu näib kaunis tõenäoline olevat. Hävitatud on ta Ivan Julma sõjaretke ajal sõjavägede poolt. Veel aastal 1660 on see klooster tolleaegsel vanal kaardil märgitud olnud (jutustaja N 34). Ajajooksul on muidugi ka veel säilind varemed kokku langend. Umbes 60 a. tagasi püsisid veel kloostri müürid, kuid sügistorm oli need maha murdnud. Kive on siis muuks otstarbeks tarvitatud (jutustaja N 35).

Kloostri aset näitab praegu mõisa õues võrdlemisi suur küngas. Osalt on veel alusmüüri näha, ühes kohas tuleb nähtavale ka keldri avaus. Kivivarel on vaid võrdlemisi õhuke kord mulda pääl. Juhuslikul kaevamisel olevat siit leitud vanu rahu ja muid esemeid, üks leitud raha olla pärit veel XIV sajandist (jutustaja N 34).

Endise kloostri aseme kõrval asub ümmargune madal koht. Siin olnud vanasti kloostri kaev. Kaevamisel sellel kohal on tulnud nähtavale sügav auk.

Kloostril on olnud ka surnuaed. Tükk maad mõisast eemal, põllul, on arvatav kloostri surnuaia ase. See on kõrgem koht, milles müüri kivid veel selgesti näha. Oletatakse kindlasti matusepaiga olemasolu sellel kohal, sest kaevamisel olla satutud kiviristini (jutustaja N 34).

Kui Kuimetsa klooster veel püsis, on see koht olnud igaltpoolt ümberringi metsadega piiratud. Arvatakse, et see oli naisklooster. Mõnede poolt peetakse kloostrit samaks, millest räägib Bornhöhe oma teoses „Pirita kloostri viimased päevad“, arvatavasti kuulduse põhjal sellest kloostrist. Kuimetsa kloostrist viind salakäik Triigi mõisa. Kloostri torn, nn. „Kivihoone Sarv“ oli veel umbes 85 a. tagasi püsind, siis aga ümber kukkund. Selle kohta siiski ei ole kindlat arvamist, kas see oli nunnade või munkade klooster (jutustaja N 21).

Omaaegse kloostri olemasolule viitab ka Kuimetsa mõisa nimetus, nimelt on seda mõisat ennem kutsutud Kuivametsa Kloostrimõisaks (jutustaja N 34).

2. Iidaurkad

Iidaurkad asuvad Kuimetsa vallamaja lähedal, umbes ½ km-lisel maaalal. See on ümbrusest kõrgem koht, kaetud tugeva vana kuusemetsaga. Iidaurkad on koopad, kaugele ulatuvate käikudega. Koopa suust sisse minnes on võimalik näha edasi minevat käiku, mis aga õige madal on, nagu üldse ka mitmed koopasuud juba sisse on langend. Koobaste laed ja seinad moodustab võlvina paekivi. Need koopad on arvatavasti vee uuristustöö jäljed, kuid rahva jutu järele on need pelgupaigaks ehitatud.

Iidaurkad, maaalused käigud, on õige kaugele ulatuvad. Kevadel voolab neist nn. Jäävandi augu kaudu vesi välja. Igal kevadel ajab säält urgastest voolavat vett välja umbes paaristkümnest august nagu purskkaevust (jutustaja N 19). Kord pandud ühest urkast veevoolu ajal ani sisse, ja umbes km maad eemal, mõisa juures kuuldud veel ani kaagutamist (jutustaja N 18).

Iidaurgaste kohta liigub rahva hulgas mitmeid jutustusi. Nii peetakse neid koopaid Põhja sõja aegseks pelgupaigaks, kuhu terve ümbruskonna rahvas kõige vara ja loomadega sõja eest oli põgenend. Üks vene luuresalk oli aga koopast suitsu välja tulemas näind ja nii inimeste koopas peidusoleku jälile saand. Selle järele oli koopa suu ette tuli üles tehtud ja inimesed lämbusid kõik sisse ära (jutustaja N 34). Ühe teise teate järele peetakse ka Iidaurkaid pelgupaigaks, mille ette sõjavägi kadakad põlema pannud ja nii kõik peidusolejad surma saand olevat. See olevat aga sel ajal olnud, kui sakslased – kaupmehed ja misjonärid meie maale tulid (jutustaja N 1), seega eestlaste vabadusvõitluse ajal XIII s.

Iidaurgastest tükk maad eemal asub ilmselt sisse langend, vajund maaala. Sama võib märgata ka Iidaurgaste juures. Väga huvitav ja sümboolne müüt jutustab sellest kohast järgmist:

Kogu sel ümberkaudsel maaalal asund muistsel eestlaste iseseisvuse ajal Iida linn. Sakslaste siiatuleku ja eestlaste vabaduse kadumise järele vajund see linn maa alla. Kuid eestlaste uuesti võidulepääsedes tõusvat linn jälle üles. Teomeeste hulgas valitsend orjuse ajal kindel usk selle jutustuse tõelisusse. Igal hommikul enne päikese tõusu mõisa tööle minnes vaadatud endise linna poole, et näha, kas linn juba tõusnud ja sellega eestlaste vabadus kätte on jõudnud (jutustaja N 34).

Iidaurgaste käike peetavat ka endise linna tänavaiks (jutustaja N 4).

Üks mees käind ühes maaaluses käigus umbes üks km. maad edasi, siis olevat jõudnud raudväravani, kust enam edasi ei saand (jutustaja N 18).

3. Lahingu- ja matusepaigad

Kuimetsa ja Vaopere küla vahel on põllu sees nn. Taka-Tõnu surnuaed. Säält olevat leitud mitmesuguseid sõjariistu, odasid ja vanu sõjakirveid. Sellelt surnuaialt olevat leitud ka inimeste luid. Seda kohta peetakse lahingupaigaks. Vanasti olevat siin Vaopere väljal suuri lahinguid peetud, kuna see aga oli, ei teata, võib olla Põhja sõja ajal, võib olla aga ka muistsel eestlaste vabadusvõitluse ajal sakslastega (jutustaja N 21).

Tamsi küla ligiduses on Tihnu mägi, kuhu eestlased oma vara sõja eest ära olevat peitnud. Vana eesti rahvas oli olnud rikas rahvas, oli kulda ja hõbedat, kuni aga sõda tuli, mis kõik hävitas.

Samas lähedal asuva Rinnamäe ümbrusest olevat mõõku leitud (jutustaja N 1).

Üht Kuimetsas asuvat mäge nimetatakse Kablimäeks. Sääl olnud katoliku ajal kabel. See oli rahva jaoks, kuna kloostril oli oma eri kabel.

4. Muud asjalised mälestised

Kaomäe küla olevat sellest oma nime saand, et Põhja sõja ajal sõdurid siia, kui kõrgemale kohale kaevu olevat teind ja siit vett võtnud. Seepärast on hakatud seda kõrgustikku nimetama Kaevumäeks (jutustaja N 21).

Iidaurkaist natuke eemal. Kuimetsa mõisa pool on kõrgustik, kaetud praegu leppadega. Seda kõrgustikku nimetatakse Neitsimäeks. Vanad eestlased olevat siin ära põletand tüdrukuid, kes tulitööd olid teind. Võimalik, et seda kõrgemat kohta tarvitati ka hiiena, kuna ümbrus siin kõik madal on (jutustaja N 34).

Kuimetsa küla lähedal ulatud üle väikese Kuimetsa jõe nn. Nõiaaugu sild. Sääl olevat vanal ajal nõidasid proovitud. Keda nõiaks peeti, sellelt võeti varandus ära – mõisniku kasuks. Seepärast, kui näiteks mõnel opmanil jne. loom ära lõppes või mõni muu õnnetus juhtus, aeti süü nõia pääle, kelleks peeti mõnd rikkamat meest, et siis rohkem varandust saada. Arvataval nõial seoti käed kinni ja lasti silla juures vette. Kui süüdistatav põhja vajus, oli ta süütu, kui mitte, oli ta nõid. Kuid käed osati nii siduda, et süüdistatav end liigutada sai ja kohe põhja ei vajund; sellega oli ta nõiaks olemine tõestatud (jutustaja N 5).

Ingliste vallas

1. Hiiemägi

Palu küla ümbruses on väga mägine, õige kõrgete mäeahelikkude ja sügavate orgudega. Maa on liivane, praegu põldude all. Kõige kõrgem neist mägedest on kaetud lepistikuga, kasvavad ka mõned üksikud kuused. Seda mäge nimetatakse Hiiemäeks, ja see olnud vanade eestlaste jumala Hiie auks.

Sama mäe kõrval teiste mägede vahel asub sügav piklik org, mida nimetatakse Tõnni auguks. See oli arvatavasti altari koht. Siia toond eestlased iga looma tapmise puhul värsket ohvriks, ja ka muidu iga uudse, kas viljakoristamise, lambaniitmise või raha saamise puhul esimese osa saagist (jutustaja N 26). Arvatakse ka, et neil mägede ahelikel asund vanade eestlaste kindlused (jutustaja N 22).

Helda küla lähedal asuvat mäge peetakse vanaks lahingupaigaks. Säält olevat leitud surnuluid, odasid ja mõõga käepide (jutustaja N 32).

2. Ingliste mõis

Ingliste mõis on väga vana, ta on sellel kohal asund juba 450 a. (Praegu asub mõisas kool.) Kuulund on ta Stahlide suguvõsale. Mõisa eeskojas on kamin, kus puu sisse on lõigatud järgmine lause:

„Diesen Heerd und dieses Haus, welches stand 400 Jahr; Gottvertrauend baute aus, Rudolph Stahl 1888.“

Muidugi on mõis mitmel korral ümberehitatud, viimast korda 1906. a. järele, mil mõis põlema läks ja peaaegu täiesti ära põles. Ehitati uuesti vanas stiilis – kahekordne kivist ehitis, valgeks krohvitud. Teine kord on õieti katusetubadena ehitatud, maja keskel tornina. Üllatavad on mõisa äärmiselt paksud müürid, ka sisetubades.

Selle mõisa kohal olevat ennemini asund klooster. Praeguse mõisa keldreid peetakse veel kloostriaegseiks. Tõeliselt jätavadki need keldrid, paksude paekivist müüridega, mulje, et need kord kloostrile on kuulunud, eriti pikk ristvõlvidega koridor, kust mõlemale poole lähevad ridastikku uksed teistesse ruumidesse. Ka keldreid on ristvõlvidega, mitmete kinnimüüritud käikudega. Mitmed endised aknad ja uksed on uute juurdeehituste puhul kinni müüritud. Üks ruum koolijuhatajaga hra Ernesaksa seletuse järele on eriti suur – 8 sülda pikk, kitsamast kohast 3, laiemast 4 sülda lai, kuna ruum on sakiline, sisse ulatuvate nurkadega. Seda ruumi võib arvata kloostriaegseks jumalateenistuse pidamise kohaks. Ühes kohas asub nähtavasti tühi, kinnimüüritud ruum. Mõisa keskkohas on nn. tornikelder, sellel kohal olevat kloostri torn olnud.

Mõisa teise otsa on hiljem juurde ehitatud. Selle juures on leitud palju inimeseluid, nähtavasti satuti matmisekihtidele, umbes 3-4 jala sügavuses. Arvatakse, et siin oli kloostriaegne matusepaik.

Klooster on hävind sõdade ajal. Pärast kloostri hävimist ehitati siia mõis, 450 a. tagasi. Enne seda olevat mõis asund umbes ½ km eemal Jaalimäel. Sakslaste meie maale tuleku ajal asund Jaalimäe ümber eestlaste Lepiku nimeline küla. Sakslased olid küla maad ära võtnud, külaelanikud muidugi tööle pannud ja mäele mõisa ehitand. Praegugi olevat veel lõhutud küla aset märgata. Ajajooksul suurendas mõis oma maid, vana mõis lõhuti Jaalimäel ära ja ehitati uus praeguse Ingliste mõisa, endise kloostri kohale.

Jaalimägi on võrdlemisi madal lame kõrgustik. Umbes 40 a. tagasi laskis viimane Ingliste mõisaomanik Rudolf Stahl sinna surnuaia ehitada – piiratud kivimüüriga, paekividest kõrge võlvitud värava ja torniga. Mäele viib pikk Saksamaa kuuskedest puiestee, ka mägi ise on kaetud istutatud kuuskedega. Jaalimäele on maetud R. Stahli vanaisa, kes Juuru surnuaialt siia toodi ja Stahli vanaisa, kes Juuru surnuaialt siia toodi ja Stahli vend, kes Ingliste mõisas suri.

Ingliste mõisa pargis leidub õige vanu puid, eriti jalakaid ja pärni. Eriti suured ja vanad on kolm jalakat. Ühest neist on järele jäänd ainult känd, teisest üks haru, kuna kolmas veel tervena püsib. Puu tüve altpoolt ulatub alles kolm meest ümbert kinni võtma. Neil jalakail on seepärast ajalooline tähtsus, et neid peetakse istutatuks ordumeister Volter von Plettenbergi poolt, kui ta kloostrit külastas (jutustaja N 39).

Ingliste mõisa pargi vanimad puud, ka jalakas, ei ole muinsuskaitse all, kuigi see tarvilik oleks puude hävitamise eest hoidmiseks. Muinsuskaitse alla peaks kuuluma ka Kuimetsa kloostri ase, kust kaevamisel võiks leida huvitavaid esemeid.

II Arhiivid

Kirikuarhiivid

Juuru luteri usu kirikuarhiiv

Ajaloolised andmed Juuru kiriku kohta olin esitand asjaliste mälestiste all. Kiriku arhiiv asub kivist kirikumõisas, eri väikeses täiesti pimedas toas ühel riiulil. Igatahes ei näi see arhiivi korrashoidmiseks kaugeltki mitte soodne koht olevat, võimalik, et siin ka niiskus mõjub, kuna pisike toake pime ja külm on. Kahjuks ei olnud võimalik arhiivi paigutus- ja korraldussüsteemiga selle asupaigas lähemalt tutvuda, kuna õpetaja nähtavasti umbusklik oli ja pimedast toast ainult mõned raamatud teise tuppa tõi. Võisin vaid konstateerida, et nii vana kirikuarhiivi alalhoidmiseks on selle praegune panipaik küll õige vastuvõtmatu ja õieti ei võimaldagi hää korra loomist.

Arhiivil on nimestik, mida on võimalik siin esitada. Kiriku kroonikat on peetud, kuid ainult osaliselt. Kroonikas on ka õpetaja Georg Bergi (1844-1874) kirjeldus Mahtra sõjast (gooti tähtedega). Arhiivi hävitamisest sõdade ajal õpetaja midagi ei tea. 1905. a. oli küll käsk antud arhiiv ära saata, kuid õpetaja ei teind seda. Osa arhiivist, nimelt aastast 1754-1833 on okupatsiooni ajal kindral Seckendorfi käsukirja põhjal viidud rüütelkonna arhiivi.

Arhiivi nimestik:
1. Rüütlite ja maaseadluste täielikud ärakirjad
2. Kirikuraamat aastast 1644
3. Kirikuraamat aastast 1729
4. Protokollide raamat aastast 1753-1917
5. Kirikuraamatud aastast 1754, 1782, 1799, 1821
6. Konsistooriumi korralduste ja kirjade nimekiri 1805-1858
7. Saksa koguduse laualkäinute raamat 1835-19…
8. Sissetulekute ja väljaminekute raamat 1835-1895
9. Sissetulekute ja väljaminekute raamat 1896-1921
10. Õpetajate leskede ja vaestelaste kassaraamat 1837-1919
11. Kiriku kroonika 1830-1879; 1882-1895; 1903-1919
12. Surnute nimekiri 1848-1923
13. Sündinute, leeritute, kihlatute, laulatute ja surnute raamat a. 1834
14. Sündinute raamatud 1852-69; 1869-91; 1892-1914
15. Kihlatute ja laulatute raamat 1845
16. Kihlatute raamat 1872-1909
17. Laulatute raamat 1882-1914
18. Leeritute raamat 1844-1915
19. Lauarahva raamat 1886-1900
20. Personaalraamatud aastast 1849, 1864, 1880, 1886, 1887
21. Sissetulnud kirikutähtede raamat 1882
22. Maksukohustuste raamat 1829-1833
23. Maksukohustuste raamat 1844-1901
24. Konsistooriumi eeskirjad 1858-1874
25. Koolikomisjoni protokollid 1872-1902
26. Kirikuseadus a. 1881
27. Kirikuseadluste register 1835
28. Kirikuseadus 1881
29. Kirikuseadus 1901
30. Saksakeelne Talurahva Seadus 1856
31. Eestikeelne Talurahva Seadus 1856
32. Jutluste kogud aastast 1779, 1877, 1875
33. Paukeri kokkuseatud õpetajate nimekiri
34. Agenda (vana, saksakeelne) 1835
35. Agenda (vana, saksakeelne) 1897
36. 3 agendat (vana, saksakeelne) 1887
37. Agenda (vana, eestikeelne) 1887
38. Agenda (uus, eestikeelne) 1902
39. Õpetaja Ehingeri märkuste raamat 1736
40. Eestimaa hertsogiriigi revisjoni raamat 1774
41. Kihlatute ja kuulutute raamat 1909-19…
42. Laulatute raamat 1915-19…
43. Sündinute ja ristitute raamat 1915-19…
44. Leeritute raamat 1922-19…
45. Surnute raamat 1924-19…
46. Kirikuteede kirjelduste raamat ja kaart
47. Teistest usutunnistustest ületulnute raamat
48. Saksa soost koguduse liikmete nimekiri 1906
49. Personaalraamat I köide a. 1906
50. Personaalraamat II köide a. 1906
51. Koguduse liikmete tähestikuline nimekiri
52. Liikmemaksu raamat 1921-19…
53. Kassaraamat 1922-1924
54. Protokollide raamat 1919-19…
55. Kirikutähed 1875-19…
56. Uus personaal- ja kassaraamat alates 1926
57. Laulatute, ristitute, surnute raamatud alates 1927
58. Väljaläind kirjade raamat alates 1927

Juuru kreeka-katoliku usu kirikuarhiiv

Juuru veneusu kogudus on avatud 30. aprl. 1887, enne seda kuulus kogudus Tallinna Issanda muutmise kiriku alla. Kirikut hakati ehitama 1902. a. ja sai valmis 1904. a. Angerja kogudus lahutati Juuru kogudusest 4. nov. 1893. a., Kuimetsa kogudus 25. jaan. 1896. a. Viimane ühendati uuesti 1918. a.

Juuru kreeka-katoliku usu kirikuarhiiviga oli võimalus vaid õige pääliskaudselt tutvuda. Arhiiv on õige väike, kuna kogudus kuigi vana ei ole. Dokumendid, raamatud jne. asuvad preestrimajas preestri kirjutustoas, kirjavahetus kirikus. Kiriku ajaloo 1887-1913 on kirjutand preester Panoff; alates 1920 peab praegune preester Ümarik jälle kroonikat.

Arhiivil nimestikku ei ole.

Arhiiv koosneb päämiselt järgmisest:
1. Kirjavahetus
2. Koguduse liikmete nimestik
3. Meetrika raamatud 1887-1926; alates 1926 perekonnaseisu raamatud
4. Koguduse ajalugu 1887-1913 ja alates 1920
5. Mitmesugused asjaajamise raamatud
6. Ametlikud dokumendid kiriku varade, maade ja surnuaia kohta

Vallaarhiivid

Juuru vallaarhiiv

Juuru vallaga on 1891. a. ühendatud 9 endist iseseisvat valda, nimelt Atla, Mahtra, Järlepa, Härküla, Pirgu, Purila, Maidla, Hõreda ja Pae vallad. Need olid õige väikesed vallad, nad on praeguse Juuru valla külad. Valdade ühendamise puhul koondati ka seniste üksikute valdade arhiivid (igal mõisal oli oma arhiiv), nii palju kui saadi, Juuru valla arhiivi juurde.

Praegu asub arhiiv Juuru kivist vallamajas eri toas riiuleil, umbes 8 meetrit, nähtavasti rahuldavalt korraldatud. Osa asjaajamise jne. raamatuid asub kantseleis kapis. Aktid on pööningul, millede seisukorraga võimalik ei olnud tutvuda. Sekretäri teadmise järele arhiivi hävitatud ega ära viidud ei ole. Arhiivil on nimestik.

Arhiivi nimestik:

1. Revisjoni kirjad
Juuru, Atla, Mahtra, Järlepa, Herküla, Purila, Pirgu, Maidla valla revisjoni lehed – 1858
a) ümberkirjutuse lehed 1859-1889

2. Perekonna kirjad
Juuru valla perekonna kirja raamat 1874-1891
Atla 1874-91
Mahtra 1874-91
Järlepa 1874
Herküla 1874
Pirgu 1874
Purila 1874-91
Maidla 1874
Hõreda 1874-91
Pae 1874

3. Nimejuhatajad
Juuru valla nimejuhataja 1882-91
Atla 1882-91
Mahtra valla nimejuhataja 1882-90
Järlepa 1888-90
Herküla 1891-93
Pirgu 1891-93
Purila 1858-91
Maidla 1888-91
Hõreda ja Pae 1882; 1888-91

4. Protokolli raamatud
a) Kohtu protokollid
Atla ja Juuru valla kohtu protokolli raamat 1870-86; 1888-90
Mahtra 1872-90
Järlepa 1867-90
Herküla 1867-76
Herküla ja Pirgu 1882-90
Pirgu 1870-80
Herküla ja Pirgu 1878-98
Purila 1867-90
Maidla 1867-90
Hõreda ja Pae 1886-90
b) üksikute valdade protokolli raamatud
Juuru vallatalitaja protokolli raamat 1868-91
Atla 1868-91
Mahtra 1875-91
Järlepa 1867-90
Herküla 1867-90
Pirgu 1867-91
Purila 1867-83
Maidla 1871-91
Hõreda ja Pae 1867-91
c) ühendatud valdade protokolli raamatud
Juuru valla täis- ja volikogu protokolli raamat 1891-1922

5. Lauaregistrid
a) lauaregistrid ehk sisse tulnud kirjade raamatud üksikute valdade järele:
Atla valla 1871-78
Atla-Juuru 1878-91
Mahtra 1880-91
Järlepa 1871-91
Heriküla ja Pirgu valla 1880-91
Pirgu 1883-90
Purila 1873-75; 1870-91
Maidla 1878-91
Hõreda ja Pae 1878-90
Hõreda 1890-91
b) välja läinud kirjad üksikute valdade järele:
Atla ja Juuru 1874-91
Mahtra 1872-91
Järlepa 1871-91
Herküla ja Pirgu 1871-91
Purila 1871; 1884-91
Maidla 1879-91
Hõreda ja Pae 1871-91
c) sisse tulnud kirjade raamatud ühendatud valdade järele:
Juuru valla sisse tulnud kirjade raamat 1891-1903
d) välja läinud kirjade raamatud ühendatud valdade järele:
Juuru valla välja läinud kirjade raam. 1891-1903
e) Lauajuhendid
Juuru valla lauajuhend 1903-1926

6. Postiraamatud
a) Juuru valla kohtuposti raamat 1896-1914
b) vallavalitsuse postiraamatud
Juuru valla postiraamat 1894-1922
c) rahasaamise raamatud 1892-1900; 1909-17; 1920-26
d) vangisaate raamatud 1897-1913

7. Passiraamatud
a) üksikute valdade järele
Juuru valla passiraamat 1871-89
Atla 1871-90
Järlepa 1871-89
Herküla 1887-89
b) üksikute valdade passiblankide raamatud:
Juuru valla 1889-91
Atla 1889-91
Mahtra 1889-91
Maidla 1889-91
c) ühendatud valdade passiblankide raamatud:
Juuru valla 1891-1895
Juuru valla passiblankide sisse- ja väljatuleku raamat 1891-94
d) ühendatud valdade passi registrid:
Juuru valla passi register 1895-1918
e) tähestikud passi registrite juurde
Juuru valla tähestik isikute kohta, kelledel passi väljaandmine keelatud 1909-1917

8. Rõugepanemise raamatud
Juuru, Mahtra, Atla, Järlepa, Härküla, Pirgu, Purila, Maidla, Hõreda, Pae rõugepanemise raamatud 1871-91
Juuru ühendatud valdade rõugeraamat 1907-1916

9. Tagavara alamväelaste nimekirjad
Juuru, Atla, Mahtra, Järlepa, Härküla, Pirgu, Purila, Maidla, Hõreda 1886-91
Juuru ühendatud valdades 1893-1907

10. Magasi raamatud
a) magasi raamatud üksikute kogukonna liikmetele välja antud üle üksikute valdade järele:
Juuru vallas 1871-73; 1882-91
Atla 1882-91
Mahtra 1872-91
Järlepa 1871-73; 1875-91
Härküla 1871-89
Pirgu 1870-82; 1885-90
Purila 1871-91
Maidla 1882-91
Pae 1872; 1879-80; 1882-91
b) magasi raamatud üksikute valdade järele:
Juuru kogukonna magasi raamat 1871-91
Mahtra 1871-91
Järlepa 1890-91
Härküla 1870-91
Pirgu 1870-90
Maidla 1871-91
Hõreda 1871-76
Hõreda-Pae 1876-91
c) magasi raamatud ühendatud valdade järele:
Juuru valla magasi arveraamat 1891-1906
Juuru valla magasi raamat 1891-1910

11. Maksjate nimestikud
a) pääraha raamatud üksikute valdade järele:
Juuru 1871-91
Atla 1871-91
Mahtra 1865-90
Järlepa 1870-90
Härküla 1870-91
Pirgu 1874-91
Purila 1868-91
Maidla 1878-87
Hõreda ja Pae 1870-91
b) maksuraamatud ühendatud valdade järele: 1891-1926

12. Kviitungi raamatud 1891-1926

13. Kassa raamatud
a) üksikute valdade järele 1871-91
b) Juuru ühendatud valla 1891-1926

14. Sissetulekute eraldamisraamatud 1923-26

15. Pearaamatud 1920-26

16. Eelarvete kulude ja tulude arveraamatud 1902-1913

17. Kubermangu Teatajad 1886-1913

Kuimetsa vallaarhiiv

Kuimetsa vallaarhiiv asub praegu kantseleis – ühes kapis (umbes 3 meetrit) ja riiulil (umbes 2 meetrit). Arhiiv on praeguse sekretäri ajal (4 a.) kogu aeg kantseleis olnud ja ei näi kuigi hääs korras olevat, korraldamata ja segamini. Nüüd on vastu võetud otsus, ehitada arhiivi jaoks eraldi sellekohane ruum.

Enamlaste ajal on arvatavasti hävitatud nende aegne kirjavahetus. 1918. a. on enamlased enne okupatsiooni vägede siiajõudmist ka omaaegsed vallanõukogu protokollid raamatust välja rebind. Protokolli raamatust puudub lhk 62-69. 14. veebr. 1918. tunnistas vallanõukogu ja vallavalitsus oma volitused lõppenuks ja andis asjaajamise ühes kõigi õiguste ja kohustustega üle valla töörahva nõukogu kätte. See on viimane protokoll. Järgmine on 19. märtsil 1918, mille järele valla varandus Saksa valitsuse käsul üle anti tolleaegselt vallavanem Krambergilt endisele vallavanemale Grosenbergile.

Arhiivi nimestik:

1. Voli- ja täiskogu otsuste raamatud 1871-1922
2. Vallakassa raamatud 1869-1902
3. Magasi raamat 1892-1902
4. Kooli raamat 1896-1906
5. Läbikäidavate summade kassaraamat 1892-1916
6. Vallavanema kassaraamat 1915, 16
7. Magasi kassaraamat 1902-1918
8. Vallakassa raamat 1909-19..
9. Läbikäivate summade kassaraamat 1917-22
10. Peakassa raamat 1921-22
11. Kassaraamat 1923-25
12. Pearaamat 1922-25
13. Läbik. s. sõjaväelaste per. toet. 1914-20
14. Sissetulnud kirjade raamatud 1891-1905
15. Väljasaadetud kirjade raamatud 1883-1905
16. Lauajuhendid 1905-1925
17. Passiraamatud 1872-1918
18. Pearaha maksu raamatud 1871-1890
19. Valla maksu raamatud 1891-1918
20. Sisset. ja isikum. maksjate nimek. 1920-22
21. Varanduste maksu raamat 1920-24
22. Isikumaksu nimekiri 1922-19..
23. Maksuraamat 1923-25
24. Vallamaksu kviitungi raamatud 1893-1918
25. Läbikäivate s. raamatud 1899-1920
26. Vallamaksu raamatud 1918-29
27. Kviitungi raamatud 1920-25
28. Sisset. maksu kviitungi raamatud 1919-20
29. Jalgratta maksu lubade kv. 1925-28
30. Laadamaksu kv. 1926/7
31. Magasi raamatud 1870-1908
Magasi raamatud II järgu 1891-1907
Magasi raamatud vaeste 1871-99
32. Revisjoni nimekiri 1858
33. Kuimetsa koguduse perekonna kiri 1874
34. Kuimetsa koguduse perekonna kiri 1888
35. Kuimetsa valla nimejuhataja 1886
36. Perekonnakirja tähestik 1887
37. Vallaelanikkude jaotusraamat
Vallaelanikkude jaotusnimekiri 1891-93
38. Vallaelanikkude nimekiri 1916-20
39. Tagavaraväelaste tähestik 1886; 1896
40. Vallas ajut. elav. tagavarav. r. 1891; 1896
41. Tagavarav. tähestik 1908
Tagavarav. elamise piletid 1908
42. Laste rõugepanemise raamatud 1871; 1896-1916; 1896-1917; 1890-1895
43. Passilehtede saamise r.-ud 1895-1917; 1895-1898
44. Kohutotsuse järele nõutavate võlgade r. 1892
45. Hospidalis olevate haigete r. 1912
46. Tunnistused sund. tulekin. kohta
47. Posti päält rahasaamise r. 1897-1916
48. Posti saate r. 1911-1917
49. Sissekutsumise arukirjad 1877-1898; 1905-1916
50. Eestimaa kubermangu Teataja 1886-96; 1900-1917
51. Kirja kogud 1886-1927
52. Kuimetsa vallakohtu kohtuaktid ja raamatud 1897-1917
53. Kuimetsa vallanõukogu protokollide raamat 1917, 1918, 1919
54. Kuimetsa valla kohtu protokolli raamat 1865-1874
55. Kuimetsa kogukonna kohtu protokolli raamat 1875-1887
56. Kuimetsa kogukonna kohtu protokoll 1877, 1888, 1889, 1890
57. Kuimetsa valla väljavalmistud kirjade raamat 1872-1883
58. Sissetulnud kirjade raamat (kohtu) 1884-1887
59. Sissetulnud kirjade raamat (kohtu) 1888-1891
60. Sissetulnud kirjade raamat (kohtu) 1879-1883
61. Vallakohtu aktid aastast 1898 kuni käesoleva ajani.

1917. aastast edasi muude arhiivis sisalduvate raamatute kohta nimekirja ei ole.

Väljavõte Kuimetsa valla kohtuprotokolli raamatust.

I Moisa Kinderali Herra et Krusimae Jaan Grosenberg rumalast vasto rägind, kui rentist tagasi tellind, ja ütelnud Herral Peitjaks
Kohhus mõistis et Jaan terve mees olli 30 vitsa hopi

II - - - - - - (üks teine kohtuasi)

Kaiu vallaarhiiv

Kaiu vald oli aastast 1891-1900 ühendatud Ingliste vallaga. Praegu asub arhiiv vallasekretäri elutoas riiulil. Kohturaamatud asuvad viiel ja vallaraamatud viiel riiulil (kumbki umbes 5 meetrit). Riiulid on korralikud ja raamatud neil nähtavasti asjaajamise kohta. Kohturaamatutest tähtsamad esitan nimestikus alates.

Arhiivi nimestik:

1. Kaiu valla volikogu protokolli raamat 1889; 1894-96; 1898; 1901; 1904; 1906-09; 1912-1915
2. Eelarve protokolli raamat 1924-28
3. Talitaja protokolli raamat 1867
4. Kaiu valla laeka raamat 1871
5. Veneaegsed asjaajamise raamatud 1890-1916
6. Kassaraamatud 1919-28
7. Tulumaksu päevaraamat 1922
8. Pea kassaraamat 1919-21
9. Spetsiaalkassaraamatud 1922-23
10. Pearaamatud 1924-27
11. Kulude eelarve raamatud 1921-27
12. Tulude eelarve raamat 1923-27
13. Venekeelsed asjaajamise raamatud 1905-1916
14. Liikumata varanduse maksuraamatud 1920-27
15. Tulumaksu nimestikud 1920-27
16. Kaiu valla pearaha raamat 1871; 1877
17. Isikumaksu maksjate nimekiri 1920-28
18. Konto raamat 1871
19. Kaiu magasi raamat 1881
20. Veneaegsed magasi raamatud 1891-1906
21. Toitluskomitee kassaraamat 1917
22. Toitlusosakonna arveraamat 1918
23. Toitluskassa sissetulekud ja väljaläinud produktide raamatud 1919
24. Kaupade laduraamat 1919
25. Kauba arveraamat 1919
26. Lauajuhendid alates 1871-1927
27. Nimejuhataja 1871
28. Kaiu valla koguduse perekonna kiri 1874
29. Kaiu kogukonna nimejuhataja 1874
30. Kaiu kogukonna nimejuhataja 1882
31. Kaiu valla nimejuhataja 1885-1915
32. Tagavaraväelaste tähestik 1886-1924
33. Kaiu valla passiraamatud 1867; 1889-1915
34. Postiraamatud 1892-1921
35. Küüdikorra raamatud 1898-1914; 1919
36. Piirituse ostulubade tähestik 1920-23
37. Tervishoiu ja hoolekande raamatud 1871-1928
38. Mitmesugused asjaajamise raamatud
39. Kviitungi raamatud 1892-1928
40. Kaustad 1888-1928
41. Kohtuprotokolli raamat 1871
42. Kohtuprotokolli raamat 1872
43. Kohtuprotokolli raamat 1881
44. Valla kohtulaua registrid 1877 kuni käesoleva ajani
45. Kaiu kogukonna kohtu protokolli nööriraamat 1882
46. Kaiu kogukonna kohtu protokolli nööriraamat 1886
47. Kohtuaktid 1891 kuni käesoleva ajani
48. 1891. a. alates kohtu lauaregistrid, tähestikud, raharaamatud, väljaläinud kirjade raamatud

Ingliste vallaarhiiv

Ingliste vallaarhiiv asub vallamajas eraldi ruumis, kapis ja riiuleil, umbes 10 meetrit. Ingliste vallaarhiiv on Juuru kihelkonnas ainuke, mille kohta võib ütelda, et see valges puhtas ruumis hästi ja meeldivalt on korraldatud. Arhiivil on nimestik.

Ingliste vald oli enne ühenduses Kaiu vallaga, iseseisva vallana esineb ta 1891. a. alates. Veel enne seda oli ta ühenduses Kädva kogukonnaga. Praegune vallamaja on ehitatud 1899. a.

Arhiivi nimestik:

I Kodanikkude registreerimise raamatud
1. Kädva koguduse perekonna kiri 1874
2. Ingliste koguduse perekonna kiri 1874
3. Kädva valla koguk. liikm. nimejuhat. 1878
4. Ingliste valla tagavaraväel registreerim. 1886-87
5. Ingliste valla tagavaraväel registreerim. 1887
6. Ingliste perekonna nimekiri 1888-1889
7. Inglsite tagavarav. registr. tähestik 1886-91
8. Kädva tagavarav. registr. tähestik 1886-91
9. Ingliste valla nimejuhataja 1888-91
10. Ingliste valla perekonna nimekiri 1889-91
11. Ingliste valla tagavarav. regist. r. 1886-96
12. Kädva valla tagavarav. regist. r. 1886-97
13. Väljaläinud kirjade journal 1900-1901
14. Mitmesugused registreerimise raamatud aastast 1889-1929

II Kassa- ja muud arveraamatud
15. Ingliste valla laeka raamat 1868-1880
16. Kädva valla pääraha raamat 1873-81
17. Ingliste magasi conto N 2 1882-85; 1886-90
18. Ingliste pearaharaamat 1884-88
19. Ingliste passiraha raamat 1870-89
20. Ingliste vallamaksu maksjate r. 1882-89
21. Ingliste magasi ja laekaraha r. 1870-91
22. Ingliste magasiraamat N 1 1870-91
23. Kädva koguk. magasi r. N 1 1871-91
24. Kädva koguk. magasi conto N II 1873-91
25. Ingliste valla kassaraamat 1881-91
26. Ingliste valla maksude r. 1889-91
27. Ingliste valla magasi conto N 2 1891
28. Mitmesugused kassa- ja arveraamatud alates 1900-1928

III Protokolli raamatud
29. Ingliste tallitaja protokoll 1878-85
30. Kädva nõu-heitmise ja valitsuse protok. 1879-85
31. Ingliste valla tallitaja protokoll 1886-91
32. Kädva valla talitaja protokoll 1885-1891
33. Ingliste valla täis- ja volikogu protok. 1899-1916
34. Vallavalitsuse protokolli r. 1900-1922
35. Valla täis- ja volikogu prot. 1916-1922
36. Valla eelarvete protok. 1923-29

IV Lauajuhendid
37. Kädva valla väljavalmistud kirjad 1871-81
38. Ingliste valla väljavalmistud kirjad 1886-88
39. Väljaläinud kirjade raamat 1888-90
40. Kädva väljavalmist. kirjad 1887-91
41. Ingliste valla väljal. kirj. r. 1890-91
42. Sissetulnud ja väljaläinud kirjade raamatud 1900-1906
43. Lauajuhendid 1907-1928

V Kviitungite raamatud
44. Kviitungite raamatud 1900-1928

VI Mitmesugused raamatud
45. Rõuge, passi, postisaate, passide jne. raamatud 1871-1928

VII Kirjakogud
46. Mitmesugused kirjad 1857; 1858; 1853-84; 1890
47. Kirjakogud 1899-1926

Vallakohtu raamatud
48. Tallitaja arupidamise ja seaduse raamat 1867-75
49. Kohto raamat ehk protokoll 1867-75
50. Lauaregister 1876-82
51. Kohtu protokollid 1875-85; 1884-85; 1885-88
52. Kohtu protokolli nööriraamat 1882-90
53. Lauaregister 1883-90
54. Kohtu protokollid 1886-90
55. Lauajuhend väljaläinud kirjadele 1890
56. Lauaregister 1881-91
57. Mitmesugused raamatud 1900-1922

Vallakohtu kirjakogud ja aktid
58. Kirjakogu 1891-1899; 1900-1917
59. Aktid 1900-1926
Koolivalitsuse kirjakogud ja lauajuhendid
60. Kirjakogu ja lauajuhendid 1920-1926

Seadluste ja muud raamatud (trükitööd)
61. Eestimaa Talurahva seadus 1856
62. Balti eraseaduse kolmas köide 1864
63. Kohtukodade seadus, Vallakohtu seadus ja Rahvakohtu trahviseadus 1886
64. Eeskirjad T. H. Rahukogu Ringkonna ja valla ja ülemtalurahva kohtute tarvis 1894
65. Juhatus valla. ja külavanematele kuidas alamaid tagavaraväelasi sõjateenistusse kutsuda tuleb 1899
66. Eestimaa kubermangu maapõhjamaksude hinnatud nimekiri 1912
67. Mitmesugused venekeelsed seaduste raamatud 1856-1916
68. Mitmesugused muud raamatud, Riigi teatajad jne. 1918-1927

III Suuline traditsioon

1. Asustamisküsimus, sisse- ja väljarändamine

Asustamisküsimuse kohta on õige raske vastavaid andmeid saada. Teatakse rääkida ainult sisse- ja väljarändamisest oma mälestuste järele, hilisema aja kohta, kuna traditsioon kaugemale minevikku tagasi ulatuvast asustamisest peaaegu täiesti puudub.

Üldiselt võiks Juuru kihelkonna kohta tähendada, et väljarändajaid siit kaugemale on olnud väga vähe. On liigutud vaid ühest vallast teise, harva ka mõnda teise maakonda. Esimene laialisem sisserändamine, millest teatakse rääkida, on olnud talude ostmise ajajärgul, milline võrreldes Lõuna-Eestiga oli siinpool hilisem. Sel ajal on uusi asujaid tulnud nii sama kihelkonna ühest vallast teise kui ka teistest maakondadest, eriti Lõuna-Eestist – Viljandi- ja Pärnumaalt. Teiseks on kitsamapiirilisi liikumisi uude kohta asumise alal olnud Eesti vabariigi ajal – mõisade asunikele jagamise järele.

Juuru valla külades kaugemale minejaid ei teata. Talude ostu ajal on tulnud eriti Mahtrasse uusi omanikke Pärnumaalt – Vändrast ja Viljandimaalt, 4 või 5 meest. Ka mõisade jagamise järele on siia tuldud teistest maakondadest ja valdadest (Jutustaja N 3). Mõnedes külades aga, näiteks Heldas, on suuremalt osalt endised rendilolejad kohad päriseks ostnud (Jutustaja N 33).

Kuimetsa vald kuulus maanõunikkude kolleegiumile, kes mõisad mõisnikele rentis. Selle tõttu jäid talud ka pärast talude päriseks müümist mujal siin rendile edasi. Ka praegu on siin riigirentnikud. Uusi sissetulejaid siin ei teata, kohtade krunti ajamise järele – umbes 50 a. tagasi – jäid siia endised olejad (Jutustaja N 2). Ainult Siuge külas, mis kuulus kuni möödunud aastani Triigi valla külge, on enamasti kõik uued olejad, kuna siin kohad päriseks on ostetud (Jutustaja N 21).

Kaiu vald kuulus samuti maanõunikkude kolleegiumile, oli rendi-vald. Uusi sissetulejaid ei teata ka siin, ainult asunikukohtadel on uusi.

Kaiu valla lõunapoolsem osa on õige madal, soine. Ka metsa on siin palju. Siinpool on metsast põldu juurde tehtud ja uusi kohti loodud, nii näiteks on Põlliku külas ühe jutustaja noorestpõlvest alates kuni praeguseni, seega umbes 1865. a. saadik loodud 5 või 6 uut peret (Jutustaja N 17). Ka Toomja küla ümbruses olnud vanemal ajal palju metsa, mis aga kõik põlluks tehtud, nii et praegu ümbruses selle küla jaoks metsa ei olegi. Endine täiesti soine ja rabane maa on nüüd paranend (Jutustaja N 18).

Ingliste vallas on talud enamasti ostetud, kuid alles hilisemal ajal, alates 1906. a. Siis on siia palju ostjaid sisse rännand nii teistest Juuru kihelkonna valdadest kui ka teistest maakondadest, eriti …… /lause katkeb/

2. Sõjad vanematest aegadest pääle

Suuline traditsioon vanemate sõdade kohta on väga puudulik. Teatakse mainida vaid mõnd vähest teadet või üldist nimetust kord vanal ajal olnud sõja kohta, kuna täpsemad, koguni umbkaudsemadki teated sõja aja ja sõjast osavõtnute kohta sageli puuduvad. Mitmed teated sõdadest on ühenduses kas mõningate jutustustega ajaloolistest paikadest, mida vastavas osas olen märkinud, või ühenduses katkuteadetega.

Kõige vanemaiks sõdadeks, milledest midagi, kuigi umbkaudu teatakse rääkida, võiks pidada sõdasid, mis peetud Vaopere ümbruses. Neid sõdasid tuntakse Poola sõja nime all, seega võib neid arvatavasti pidada lahinguiks, mis peeti XVI s. keskel, orduriigi langemise ajal.

Poola sõja ajal olnud inimesed kõik metsades peidus. Üks talumees kündnud parajasti väljal, kui poolakad mööda läind. Ta võetud kinni ja viidud ühes hobusega edasi. Vaopere ümbruses olevat palju matusekohti, kuhu sõja ajal maetud (Jutustaja N 16).

Järgmise vanema sõjana, millest teatakse jutustada, tuleb nimetada Põhja sõda. Põhja sõda oli maa inimestest täiesti tühjaks teind. Palju hävitas inimesi nii sõda otseselt kui ka sõjale järgnend katk. Maa oli nii tühi olnud, et inimese jälgegi pole leida olnud. Pärast sõda oli inimesi sisemaale mujalt elama asund, eriti Saare- ja Hiiumaalt. Viimast tõendavat näiteks Vaopere ümbruses pere nimedki, näiteks Hiiu pere (Jutustaja N 16).

Põhja sõja aegseks pelgupaigaks peetakse, nagu juba eelpool mainitud, Iidaurkaid, kuhu ümberkaudne rahvas peitu läind, kes aga sõjaväe poolt koobaste ette tehtud tule tõttu lämbund.

Põhja sõda tuntakse ka Rootsi sõja nime all. Ühe jutustaja vanaisa jutustuse järele käind Rootsi sõja ajal sõjamehed Vaopere ümbruses ratsa ringi. Hobuseriistad olnud rikkalikult kulla ja hõbedaga ehitud. Ühes peres joodud parajasti varruõlut, kui sõdurid sinna tulnud. Sõdurid olevat kõik õlu ära joond ja purju jäänd. Siis olevat varrulised nad ära tapnud ja saand võidetud saagist rikkaks (Jutustaja N 19).

Krimmi sõja ajal olid paljud voori pidand minema; ainult vähesed tulnud nälginult tagasi.

Türgi sõtta minejaid olnud vähe. Kuna Krimmi sõja ajal veel vooris mindi, suurte vankritega, olevat Türgi sõja ajal selleks juba masinad olnud (Jutustaja N 3).

3. Katkud, näljad, ikaldusaastad

Kõige suuremana ja hävitavamana tuntakse katku, mis järgnes Põhja sõjale. Katk surmas veel need, kes sõjast eluga olid pääsend või sellest eemal olnud. Maa jäi täiesti tühjaks ja lagedaks. Katk levis kiiresti kogu maal ja tema käest ei pääsend keegi.

Rahva seas teatakse rääkida mitmeist katkuaegseist matusepaigust; enamasti on need künkad põldude keskel, kust suuremal või vähemal arvul on leitud surnuluid. Kaiu vallas Ärismaa küla lähedal olevat leitud kaevamisel ja kündmisel võrdlemisi madalalt hulka inimese luid, Villemi väljalt ja Kolgu kõrtsi tagant. Neid peetakse Põhja sõjale järgnend katkuaegseiks matusekohtadeks. Üks teomees, kes katku ajal mõisa käsul surnuid Kolgu mäele vedand, viind ühes surnutega sinna ka neid, kes veel haiged olid, et mitte pärast, kui need juba surnud on, neile uuesti järele tulla (Jutustaja N 16).

Ingliste vallas Kädva küla lähedal asub n.n. Katku surnuaed. See on kõrgem, liivane koht, väike männik. Säält olevat kindlasti surnuluid leitud, eriti kartuliaukude kaevamisel. Peetakse seda kohta katkuaegseks matusepaigaks. Siit leitud inimese luud olevat olnud haruldaselt suured; üks mees katsund pääluule oma mütsi pähe panna, kuid see olevat liig väike olnud (Jutustaja N 9).

Näljast on teateid just ikaldusaastate puhul. Kõige enam tuntud ja ajaliselt täpselt fikseeritav on nälg, mille põhjustas kogu Eestit taband ikaldusaasta 1868. a. Mitmed vanemad elanikud on selle oma noorpõlves läbi eland.

1868. a. oli väga kuiv suvi. Vili kasvas vilets, eriti suivili. Suivilja tuli peoga kiskuda, sest sirbiga ei olnud midagi lõigata. Kartulid olid pisikesed kui pähklad. Muidugi ei jätkund sellest saagist elamisest. Magasiaidad olid varsti tühjad, tagavarad otsas. Siis anti näljahäda peletamiseks linnast vilja, kuid see tuli pärast ära maksta, mis muidugi suuri raskusi tekitas (Jutustaja N 6).

Üks teine teade kõneleb samuti 1868. a. suurest põuast, mil madalat vilja peoga tuli kiskuda. Pidi sellega läbi ajama, mis magasiaidast võlgu võeti, nii inimestele kui ka loomadele. Teisel sügisel tuli see ära maksta, kus juures iga vaka vilja päält 2 ½ toopi enam võeti (Jutustaja N 29).

Ühe jutustaja noorpõlve mälestuste järele mindi 1868. a. ikalduse sunnil Sonni külast (Juuru kihelkonna lõunapoolseimas osas) Tallinna vilja – rukist tooma. Säält saadi 1 ½ vakka, millest Keava jaamas osa veel vaeste hääks pidi andma. Pärast tuli see vili rahas tagasi maksta (Jutustaja N 17).

Suure põua ja kuumuse tagajärjel põlesid sood ja metsad. Igal pool oli suits, nii et päikegi tulipunasena vaevalt sellest läbi paistis (Jutustaja N 41).

Kuumuse tagajärjel kuivasid veed. Inimesed kannatasid nälga, ja ka loomadele ei olnud midagi anda. Loomi suri hulgana (Jutustaja N 37). Hädaga kisti katuselt õled ära, lõigati katki, riputati jahu või midagi muud pääle ja anti veega loomadele (Jutustaja N 23). Ikalduste puhul, oli see siis kuiva või vihmase suve või rahe hävitustöö tagajärjel, oldi sunnitud ka väljast vilja sisse tooma, nii Venemaalt ja Saksamaalt (Jutustaja N 13).

Suure ikaldusaasta kõrval 1868 a. teatakse jutustada kuivast suvest ka 1914. a. Vili valmis kuiva käes väga vara. Tallinna lähedal oli olnud vili põldudel veel haljas, kui siin juba vili kokku pandud. See põua-aasta ei olnud nii laiaulatuslik, tõi aga siiski raskusi kaasa (Jutustaja N 29).

4. Ajaloolised isikud

a) Vene keisrid, kuberner

Riigivalitsejate ja teiste kõrgemate riigiametnikkude kohta puudub Juuru kihelkonna vanemate elanikkude keskel traditsioon peaaegu täielikult. Teatakse ainult mõnd üldist märget pääasjalikult Vene keisrite kohta, kuna aga üldiselt kõrgemal ja kaugemal asunud juhtivad võimud, nende tegevus ja selle iseloom tundmata on.

Aleksander I ja Aleksander II peetakse häädeks keisriteks. Aleksander I vabastas talupojad pärisorjusest, kes enne olid nagu puud metsas, mida võidi müüa (Jutustaja N 25).

Aleksander II olla hää keiser olnud, kuna ta talupoegadele priiuse andnud (Jutustaja N 8) (siin on mõeldud muidugi teoorjuse kaotamist). Aleksander II parandas, talupoegade seisukorda, andes uued talurahva seadused (Jutustaja N 21).

Aleksander III olevat olnud erapooletu, tema valitsusaeg olnud rahulik (Jutustaja N 8).

Nikolai II olnud teiste, oma nõuandjate mõju all ja kirjutand aina surmaotsustele alla (Jutustaja N 21).

Vene ülemad olnud enamasti kõik sakslaste nõus ja lasknud neil nende hääksarvamise järele talitada (Jutustaja N 2).

Venestamisaegse Eestimaa kuberneri vürst Šahovskoi mõisnikkude vastasest poliitikast annab väikese pildi järgmine teade. Talupoegadel lasus ühe kohustusena ka postimoona maks. See oli kohustus, mille järele talupojad pidid postijaamu varustama kaerte ja heintega posthobuste ülalpidamiseks. Talupojad tundsid selle kohustuse ülekohtuse olevat, kuna ju nad ise posthobuseid ei tarvitand. Seepärast olevat siitpoolt talupojad selle üle kuberner Šahovskoile kaevand. Kui Šahovskoi kuulis, et ainult mõisnikud postijaamu kasutavad, keeland ta selle maksu ära. Kuid pärast nõudnud parunid uuesti seda kohustust, Rapla kihelkonnas Järvakandis olla parun Taube ühe talupojaga sellepärast koguni kohtus olnud (Jutustaja N 25).

b) kohalikud õpetajad ja mõisnikud

Ka kohaliku tähtsusega isikuist teatakse Juuru kihelkonnas võrdlemisi vähe rääkida. Kuna kohalik rahvas õige usklik on, siis on läbisaamine kirikuõpetajatega enamasti hää olnud ja on nendega enam-vähem rahul oldud. Ka mõisnikest ei teata kuigi palju midagi huvitavamat, on enamasti valitsend tavaline mõisniku ja talupoja vaheline vahekord. Mõisniku isik on seisnud neist kuidagi õige kaugel. Mõningaid kohaliku tähtsusega isikuisse puutuvaid küsimusi tuleb osalt puudutada teistes kavapunktides.

Juuru kirikuõpetajat Kettler’i (1835-44) tuntakse kui tublit õpetajat, kes mõjuvaid jutlusi pidand. Temast jutustatakse, et kui ta esimest kord Juuru kirikus proovijutlust pidand tegema, antud talle tühjade lehtedega raamat kätte, sest taheti proovida, kas ta oskab pääst rääkida. Kettler läind kantslisse, teind raamatu lahti, keerand lehekülge ja ütelnud: „Siin pole ühtegi.“ Sama oli ta ütelnud kahe järgmise lehekülje kohta. Ja siis oli ta aland: „Ei ühtegist lõi Jumal taeva ja maa.“ Sellele teemile mõjuva jutluse pidades oli ta kohe alguses näidand oma tublidust ja rahvale selle läbi väga meeldind (Jutustaja N 33).

Õpetaja Berg (1844-74) olnud suur jutumees. Tema ajal tulnud õpetajal kiriku minnes veel rahvahulgast läbi minna, kuna tagaust veel ei olnud. Õpetaja Berg teretand selle juures õige lahkelt. Eriti lastega olevat ta hästi läbi saand ja ka teiste vastu olnud ta hää ja lahke. Ta ei olevat kergelt karistand. Kord läind ta ühte sauna sisse, kus laps üksi kodus olnud. Õpetaja küsind lapse käest, kus isa on. Laps oli puhtsüdamlikult vastand, et isa läind linna tahupalke viima, mis ta õpetaja härra kuusikust (muidugi salaja) võtnud. Järgmisel pühapäeval oli õpetaja Berg siis kirikus sellest jutlustand, et väike laps veel valetada ei oska. Kuid karistand õpetaja saunikut varguse eest ei olevat (Jutustaja N 37).

Õpetaja Hasselblatt (1881-1903) ei olevat just hää õpetaja olnud. Tal olnud kombeks igal pühapäeval oma jutluses mõnd kihelkonna inimest sarjata. Ka esinend ta õige järsult koguduseliikmete vastu. Ühel jõululaupäeval ei olevat üks vöörmündritest saand kiriku tulla laululehti müüma. Jutustaja, kes ise sel ajal vöörmünder oli olnud, oli siis selle asemel müünd. Kuid Hasselblatt oli puudund vöörmündri pääle väga vihane olnud, sest laululehti olevat seepärast vähem müüdud. Niipea kui ta mehe kätte oli saand, oli ta sellel rinnust kinni haarand, raputand ja karjund, vöörmünder pidavat talle 5 rubla välja maksma, tema olevat kahju saand. Kuid see oli rahulikult vastand: „Ega ma sulle kuradile raha varastama pea.“

Hasselblattil ei olevat sel ajal enam suurt võimu olnud, seepärast juleti tema vastu nii rääkida (Jutustaja N 35).

Rapla õpetaja Girgensohn olevat 1905. a. süüdlaste karistamisel oma maast peksukoha annud, selle järele kui mõisnik oma maa pääl peksta ei olevat luband. Õpetaja Girgensohni akna all kahe lepa juures oli süüdlaste mahalaskmine, mida õpetaja ise oma aknast olevat vaadand (Jutustaja N 33).

Keava mõisnik, kes ise haagerihter oli, olevat sellane mees olnud, kes ise süüaluseid karistand. Ta kutsund karistusaluse oma tuppa, keerand ukse lukku ja peksnud siis. Oma toapoissi olevat ta kord nii peksnud, et seda linadega tulnud ümber keerata. Üks talumees, nimega Suur Mihkel, ei olevat jõudnud oma pääraha ära maksta. Haagreht kutsund ta oma tuppa, keerand ukse lukku ja tahtnud meest peksma hakata. Kuid see oli väga tugeva jõuga ja oli vastu hakand. Alles viie mehega oli tast jagu saadud ja oli talle siis 50 hoopi antud. Mees kaevand selle pääle linnakohtusse. Haagreht olevat hoopide arvu saland ja ütelnud, et mees ainult 30 hoopi olevat saand. Kuid siiski mõistetud haagreht oma ametist lahti (Jutustaja N 34).

Maidla mõisnikest mäletatakse vanimana Kurt Maydell’i, kes tulnud Kehrast. Ta valitsend Maidla mõisas juba enne jutustaja isa, umbes 100 a. tagasi. Kurt Maydelli järele valitsend poeg Borig ja selle järele viimase poeg Joosep, kes oli viimane Maidla mõisa parun.

Parun Maydellid olnud palju kurjemad ja halvemad mõisnikud kui teised, keda teati. Eksijaid karistati alati väga valjult. Borig Maydell oli ise haagenrihter. Ta olevat peksumehe (vahimehe) seepärast lahti lasknud, et see küllalt kõvasti ei olevat peksnud ega esimese hoobiga karistatava ihust verd välja võtnud. Peksmine sündis ühes kojas, kus alati lubjanõu seisnud, sest seina tuli alati verepritsmete pärast üle pintseldada.

Viimane parun Joosep Maydell olnud ka väga kuri ja äge. Proua olnud aga hää inimene, vaigistand parunit ja saatnud inimesi tema viha eest kõrvale. Joosep Maydelli kohta räägitakse, et ta olla kord salaküttide käest peksta saand. Ta oli ise kirglik jahimees, ajand ka seekord salakütte taga, kuid oli ise nende kätte sattnud. Joosep Maydell võtnud ka Eesti vabadussõjast osa, kuid talle ei antud midagi. Tema kohta olnud kuuldus, et ta olla sakslased Saaremaalt siia kutsund (okupatsiooni ajal) (Jutustaja N 33).

Ingliste mõisas, mis õige vana (umbes 450 a.), on alati valitsend Stahl’ide suguvõsa. Viimase mõisniku Rudolph Stahli kauaaegne toapoiss teab jutustada (jutustuste järele Stahlide perekonna kroonikast), et Stahlide perekond olevat umbes 1000 aastat vana. Soolt olnud Stahlide esiisa juut, kes end vist Prantsusmaal ristida lasknud, katoliku preestriks hakand ja väga mitmel pool ringi rännand. Sakslaste Eestisse tulekul tulnud ta nendega ühes ja asund siia elama.

Stahlid said väga rikkaiks ja lugupeetuiks. Nad oli läbikäimises keiserliku perekonnaga, olid kõrgeil ja vastutavail kohtadel jne. Viimase Stahli esiisadel oli 12 mõisat: Kergu, Kaisma, Kõnnu, Raiküla, Järvakandi, Kehtna, Keava, Pae, Hõreda, Peravere ja Ingliste mõis. Need oli suuremalt jaolt kingitud mõisad. Viimasena oli kingitusena saadud 4 mõisat Aleksander I-selt. Järkjärgult aga hakkas mõisade arv vähenema. Umbes 150 a. tagasi müüdi Raiküla mõis ühes vallaga krahv Keyserlingile – 12.000 rbl. eest. Viimasena jäi Stahlide omandusena püsima ainult Ingliste mõis (Jutustaja N 39).

Ingliste mõisas oli väga vana ja väärtuslik arhiiv – palju väärtuslikke raamatuid, asju, perekonna kroonika jne. Väärtuslikemaist asjust võiks nimetada kaht hõbedast Napoleon I pistoli, milledel kullaga graveeritud nimed ja ka muid Napoleon I asju, mis R. Stahli isaisa, ülemkasakate juht Pariisist toond. Siis veel üks Katarina I pistol, teisi elevandiluuga kaunistatud püsse ja mitmesuguseid kallihinnalisi esemeid. R. Stahl olevat luband need asjad muuseumile. Kuid juba 1905. a. lõhuti asju, 1906. a. läks mõis põlema, kus juures palju asju hävis. Peaaegu täiesti hävis aga arhiiv viimase Stahli surma järele 1924. a., mil asju varastati ja hävitati. Hooldajad – Vassiljev ja Pohla ei hoolitsend neile usaldatud varanduse eest, omandasid ise asju ja nii läksid need kaduma (Jutsutaja N 39).

Ühenduses ühe Ingliste mõisnikuga teatakse rahva seas jutustada järgmisest legendist:

R. Stahli vana vanaisal olnud väga häid veine, mida ta salajas keldris hoidnud. Ainult üks toaneitsi oli võind seda teada. See oli aga saladuse ühele küla noormehele, kellega ta sõbrustand, edasi rääkind. Stahl, sellest teada saades, oli lasknud neiu keldri müüri sisse müürida. Igal sügisel kord olla kuulda selle neiu nuttu. Ingliste koolijuhataja hra Ernesaksa arvates põhjeneb see nutu kuulmine sellel, et sügiseste tuulte ajal on tõeliselt kuulda keldris vinguvat, kaugele kõlavat häält, mis arvatavasti on tekitatud kuskilt kohast tuule läbitõmbusest.

Viimane Ingliste mõisnik Rudolph Stahl valitses mõisas õige kaua. Juba noormehena, 25. aastaselt hakkas ta valitsema, kuni oma surmani 1924. Stahl suri 82. a. vanuselt.

R. Stahli tuntakse üldiselt kui võrdlemisi hääd härrat. Ta oli ise ka haagenrihter. Kui talupoegi peksti, seisnud ta ise pika koja teises otsas, säält lugend hoope, kuna ta ise ei näinudki, keda peksti ja kuidas. Pidi ainult kõvasti karjuma, kui hoobid ei olnudki nii tugevad (Jutustaja N 33).

Stahlil oli mitmeid omapärasusi. Ta oli vanapoiss, ei sallind naisi. Oli väga uhke, elas toredalt, ümberkaudseid mõisnikke ei pidand enesevääriliseks, käis nendega vähe läbi. Küll aga armastas ta vastu võtta tähtsaid väliskülalisi ja kõrgemast soost nimekaid isikuid. Oma tahtmised viis ta mõjuvõimsalt läbi. Kui ta otsustas asutada Jaalimäele oma perekonna surnuaia, ei ole kuberner ja politseiülem seda lubada tahtnud, põhjendusega, et surnuaed liig jõe (Ingliste) lähedal asub. Stahl suutis aga niipalju mõjuda, et vastupanu kõrvaldati ja ehitas ikkagi kalmistu Jaalimäele.

Stahl ei sallind arge inimesi. Pidi olema julge mees, et temaga rääkida. Kuid talupojad olid enamasti arad ja kohkund, kui Stahl nendega rääkima hakkas. Selle pääle vihastand ta ja ajand rääkida soovijad toast välja.

Oma meelsuselt oli ta õige vanameelne, kes orjusest mõisa kasuks ei tahtnud lahti ütleda. Kohti hakkas ta müüma alles 1906. ja 1907. a., ja siiski müüs ta ainult poole kõigist kohtadest. Tal oli õige palju mõisa teotegijaid. Umbes 30 a. tagasi võttis Stahl veel kohti mõisa külge, lõhkus talud ära; see polnud tema asi, kuhu mindi (Jutustaja N 39).

Stahl olnud ka õige järeleandmata mees. Ühel jutustajal, Stahli rentnikul oli kontrahi järele üks Tallinna voor käia. Kord külviajal oli mõisahärra tahtnud saata teda Pärnu mõisaperele silku tooma. Rentnik ei läind aga; ta vaielnud vastu, et praegu on külviaeg ja päälegi ei ole ta kohustatud Pärnu minema. Härra ähvardand küll kohtusse kaevata, kuid pidi siiski järele andma. Varsti oli ta aga rentnikule käsu annud Tallinna minna kaeru viima. Ei ole midagi aidand. Jutustaja oli siis öösel külvi sisse kündnud ja hommikul teele läind (Jutustaja N 38).

Muidu olnud läbisaamine Stahliga võrdlemisi hää. Stahl armastand väga lapsi, kuid mitte kooliõpetajaid, sest need olevat punased. Stahl andis ise 1923. a. osa mõisa ruume kooli (VI klassiline algkool) jaoks tarvitada. R. Stahlile enesele jäeti Eesti valitsuse ajal mõisa süda viie talukoha suuruses (Jutustaja N 36).

Mis puutub üldiselt rahva suhtumisse kirikuõpetajaisse ja mõisnikesse, siis valitseb osalt arvamine, et õpetaja ja mõisahärra olnud ikka üks kui üks, ühe kasu olnud ka teise kasu. Ühe jutustaja arvates polevat koguni ükski mõisahärra nii hull olnud kui kirikuhärrad (Jutustaja N 25). Üldiselt olid mõisahärrad valjud, kuigi mõnel pool nad ise ei olnudki nii halvad kui mõisa ametmehed (Jutustaja N 40). Õpetajatega on läbisaamine üldiselt enam-vähem hää olnud.

5. Pärisorjus

Pärisorjuse ajast puudub Juuru kihelkonnas rahva keskel traditsioon peaaegu täielikult. Sõna „pärisorjuse“ mõistegi on tundmata, ja kui lähemalt kirjeldada seda aega ja küsida, kas sellest midagi on kuuldud, siis vastatakse harilikult, et see aeg oli juba väga ammu ja et sellest ajast enam midagi ei teata. Lähem vahetegemise oskus pärisorjuse ja teoorjuse aja vahel puudub, kuna ju talupoja elu üldistes joontes, nimelt mõisa teenimine enam-vähem endiseks jäi. Selle tõttu on ka teated pärisorjuse ajast väga puudulikud.

Pärisorjuse ajal ei olnud talupojal kui inimesel mingit väärtust. Loom oli palju rohkem väärt kui inimene. Talupoegi osteti ja müüdi. Kui mõnel mõisnikul tööjõudu tarvis oli, ostis ta selle enesele. Vabadust ühest kohast teise minna ei olnud. Kui mõni talupoeg tahtis ühest vallast teise minna, pidi tal selleks mitmekordne luba olema. Et elu väga kibe oli, põgenesid mitmed talupojad mõisadest ära, kus väga piinati (Jutustaja N 13). Pärisorjuse ajal, mil talupoegadel puudus liikumise vabadus, puudus sulastel ja tüdrukutel ka võimalus oma tahtmise järele teenistusekohta valida. Sulaseid ja tüdrukuid määrati mõisa poolt taludesse, kus teenijat tarvis (Jutustaja N 11).

Pärisorjuse ajal ei saand ilma mõisa lubata ja tahtmiseta naist võtta. Maksis ka esimese öö õigus. Üks mees, kelle naist mõisa nõuti, pannud enesele naise riided selga ja tapnud mõisniku ära. Sellest ajast saadik kadund see komme (Jutustaja N 21).

Karistused, mis talupoegadele sel ajal määrati, olid väga julmad, mõisahärrad olid päris röövlid. Igal hommikul oli talli juures peksmine (Jutustaja N 32).

Talupoeg oli pärisorjuse ajal täielikult mõisahärra omandus, keda mõisnik võis sundida nii palju tööd tegema kui ta nõudis, keda ta võis oma hääksarvamise järele karistada ja kellel mõisniku vastu mingit kaitset ei olnud (Jutustaja N 42).

6. Teoorjus

a) kohustused, maksud

Teoorjuse aegsest elust on mälestused Juuru kihelkonna vanemate elanikkude seas veel õige värsked, kuna teoorjus siin õige hilise ajani, kohati isegi Eesti valitsuseni kestis (n.n. teokülades). Seepärast teatakse õige elavalt rääkida eriti kohustustest mõisa vastu, millede täitmine moodustaski ju talupoja alatise tegevuse. Sageli on küll andmed segased, kuna ei tehta kindlat vahet teoorjuse ja segarendi aja vahel või segatakse hilisemad kohustused vanematega; samuti on ka mitmed vähemad kohustused meelest läind. Üldiselt on aga siiski võimalik mitmest kohast saadud üksikute andmete põhjal koostada ülevaadet teoorjuse aegsest talupoja elust. Kuna teated eriti teotegemise kohta sageli korduvad on, tuleb osa andmeid ära jätta ja ühte liita.

Teoorjuse aegsed kohustused mõisa vastu pääasjalikult teotegemise näol ei ole igalpool ühesugused, vaid erinevad vastavalt talukohtade suurusele. Saadud andmed ka samasuuruste kohtade kohustustest on mõnikord erinevad, kuid õige vähesel määral.

Kuuepäeva kohad on kõige sagedamini esinevad. Nende kohtade kohustused on järgmised:

Igast talust käis teomees aasta läbi 6 päeva peremehe hobusega, põllutööriistadega ja moonaga mõisas teol. Hommikul vara läksid seega terve küla teomehed mõisa tööle ja tulid tagasi õhtul (Jutustaja N 3). Viletsam oli seisukord sääl, kus küla mõisast kaugel asus, sest pidi ju hommikul enne päikese tõusu mõisas olema ja aeg mõisa jõudmiseks tuli ikka omast ajast võtta. Juuru kihelkonnas kuulus Põlliku küla Maidla mõisa alla. Küla ja mõisa vahet on 25 km. Teo ajal käisid teomehed Põllikust Maidlasse teole. Pika tee tõttu olid nad terve nädala kodust ära – läksid esmaspäeva hommikuks ja tulid tagasi koju alles pühapäevaks (Jutustaja N 17).

Teomehe kõrval käis jüripäevast mardipäevani mõisas tööl veel tüdruk, keda nimetati vaimuks. Sageli oli suvel mõisa väljal veel abivaim, nii et suvel tuli kolme inimesega mõisa tööl olla. Peremees ja perenaine olid küll suuremalt osalt ainult kodustel töödel, kuid ka need olid enam mõisa kohustuste täitmine ja mõisa eest hoolitsemine. Talupoeg oli terve oma perega rakendatud täielikult mõisa teenistusse.

Aastate läbi või kindla ajaliselt kestva teo kõrval tuli teha veel palju erakorralist tööd, vastavalt aastaaegade erinõuetele, mil sageli terve küla mõisa väljadel teol oli. Talvel pidi iga talu (pere) korda mööda n.n. korratüdruku mõisale saatma mõisa karja söötma. Pääle selle pidi käima veel mõisas pesu pesemas, rullimas ja triikimas; neid nimetati püügipäevadeks. Suvel käisid väiksemad poisid mõisa põldudel kive korjamas. Paekivist aiad mõisade ümber on kõik vaimude töö, ka kraavid jne (Jutustaja N 3).

Perenaisel tuli mõisas linad sugeda ja kodus villast ja linast lõnga kedrata, kus juures lõng hästi peenike pidi saama. See oli talvine töö; ühel talvel tuli kedrata villast, teisel linast lõnga. Ühe teise jutustaja andmete järele anti igasse perre talveks kedrata ja kangaks kududa kas 15 naela villu või takku või 10 naela lina. Siis olid veel kotinõelumise päevad – perenaine pidi mõisa kotte nõeluma (Jutustaja N 6).

Õige raskena mäletatakse tööd mõisa rehepeksul. Rehi tuli peksta öösel. Õhtul mindi rehele ja oldi tööl kuni hommikuni, mil jälle päevasele tööle tuli minna. Puhkamisest ei küsind mõis midagi. Rehel oli harilikult 10 koormat üleval, igas koormas 100 vihku (ühe teise teate järele 12 koormat). Odra ja kaera peksmise juures pidi alati kohal olema 10 hobust ja meest, kuna rukist pintadega peksti. Perenaine pidi rehepeksu päevadel töölistele kaasa panema 4 kuni 5 leivakotti – suuremas peres 2, vähemas 1 teomees (vaim), siis veel sulane ja tüdruk (Jutustaja N 41).

Kevadel käis peremees külimistöil, talvel viinaköögis. Peremehel tuli ka linnas vooris käia, kas vilja või viinavooris, kus juures oma kui ka hobuse toit omast käest pidi olema (Jutustaja N 3).

Rukkilõikuse ajal tuli talul teomehe ja tüdruku kõrval veel 2 inimest välja saata – n.n. lõikusevaimud. Seega oli korraga 4 inimest väljas. Rukkilõikuse ajal anti igale teolisele postivahe kätte, pidi sellega valmis saama. Kui söömaajaks määratud osa vilja ära lõigatud ei olnud, tuli seda teha omast ajast – söögiajal, samuti ka õhtul. Ühe päevaga tuli neljal inimesel ära lõigata 1 postivahe (4 Tallinna vakamaad). et sellega valmis saada, tuli sageli veel ööst aega juurde võtta (Jutustaja N 9). Suurema koha pidajail oli lõigata 8 vakamaad rukist ja 2 vakamaad suivilja; niita 6 vakamaad ristikheina, 12 vakamaad metsaheina; 6 või 8 vakamaad mõisa sõnnikut vedada. Sõnnikuveo päevadel tuli ka talul suuremal arvul tööjõudu välja saata. Põllikust veeti Maidla (25 km) nädal aega sõnnikut, 2 inimest perest (Jutustaja N 17).

Teotegemise kõrval oli talupojal mõisa vastu veel rida kohustusi kõrvalmaksude, andamite näol. Mõisa tuli viia mune, kana, part või hani; iga peremees viis mõisa ühe n.n. kohtuoina. Ühe teise teate järele tuli mõisa viia kohtulammas ja kohtukana. Jutustaja lamba oli hunt maha murdnud, kuid sellest ei hoolitud, tuli ikkagi kohustus täita (Jutustaja N 37). Mõisa vahimehele tuli viia paar pastlaid; siis tuli mõisa viia veel 2 (3 ja 5) paari vihte, paar luuda, viljakott, härjaohelik ja muud säärast mõisale tarvilikku kraami (Jutustaja N 28). Iga peremees pidi veel sügisel viima koorma heinu. Kevadel, kui heinad otsas, anti nendest heintest mõisas tööl olevaile teohobustele. Hobune pidi jaksama tööd teha, kuna kevadel taludes sageli loomatoidust suur puudus oli ja loomadele õlgi söödeti (Jutustaja N 19).

Kolmepäeva kohtadel olid umbes samasugused kohustused, ainult siit käis teomees mõisas (aasta läbi) 3 päeva nädalas. Jüripäevast jaagupipäevani käis vaim iga nädal 3 päeva mõisas. Talvel oli tüdrukuil käia korranädalal, meestel viinaköögis (2 nädalat); umbes 10 meest pidi korraga viinaköögis olema. Õhtul anti naistele veel sulgi noppida. Talve jooksul tuli naistel 40 küünart kangast kududa. Teoorjuse ajal tuli ette, et teomees pärast öist rehepeksu pidi hommikul minema 30 versta kaugusele puid tooma, ise raiuma ja õhtuks koormaga mõisas tagasi olema (Jutustaja N 1). Pääle teokohuste tuli muidugi mõisa viia ka kõrvalmaksud. Ühe teise teate järele käis kolmepäeva kohal teomees ja vaim suvel nädal aega väljas (Jutustaja N 40).

Kaiu mõisas, kus palju peresid oli (100 peret), kõik kolmepäeva kohad, oli ikka 50 teolist korraga väljas: esimene osa esmaspäevast kolmapäevani, teine osa neljapäevast laupäevani (Jutustaja N 29).

Neljapäeva kohal, kus teomees mõisas käis nädalas 4 päeva; oli lõigata 1 postivahe rukist, 1 postivahe otra, 1 postivahe sõnnikut vedada; 14 heinaniitmise; 10 kartulivõtmise päeva; 3 lambaniitmise päeva; 3 voori käia (Jutustaja N 23).

Pääle nii paljude kohustuste oli talupoegade hooleks ka tee tegemine. Tuli käia ka mõisa väljal lund rookimas. Kord olid peremehed sellele vastu hakand, läind linna rääkima, kuid saand selle eest karistada. Siis oli veel kroonuküüt – käsu pääle pidid talupojad oma hobustega sõdurid ja nende moona edasi viima. Raske kohustusena lasus talupoegadel veel kroonuteenistus, mis kestis alul 25, hiljem 15 ja vähem aastat. Paljud nekrutiks määratud mehed põgenesid ja peitsid endid metsades. Kroonuteenistusse saadeti pääasjalikult vaesemaid inimesi. Mõned jõukamad ostsid end rahaga lahti. Mõisateenijaid soldatiks ei võetud (Jutustaja N 9).

Mõis nõudis talupoja tööjõu täiesti enesele. Ka kõige väikesemad kohad pidid rendi eest tegu tegema. Üks mees, kes luba sai enesele suurde metsa maja ehitada, pidi selle eest aasta läbi mõisas 3 päeva tegu tegema. Muuseas oli see mees ehitamisel toa keskele kasekännu istumisepaigaks jätnud (Jutustaja N 42).

Kui sulane naise võttis, toodi naisele kohe koju lõnga kedrata. Sulane jäi tallu vabadikuks. Ta pidi suvel iga päev mõisas tööl käima. Kui naisel üks laps oli, pidi ka tema veel mõisas käima, kui kaks last oli, siis ei käind enam (Jutustaja N 8).

Tüdrukute ja sulaste põli oli vilets. Tüdruk sai tasuks vaid pesuriiet – 5 küünart takust ja 5 küünart linast riiet, sest särkidel tehti alumine pool takusest, päälmine pool linasest riidest. Teomees sai peremehelt aastas tasu 3 rbl., kodune sulane 1 ½ rbl., siis veel ühel aastal kuue ja püksid ja teisel aastal kasuka (Jutustaja N 38). Ühe teise teate järele oli sulase palgaks küll 3 rbl., kuid seda ei antud rahas, vaid sulasele anti tükk maad harida. Kuna tal enesel selleks aega ei olnud, tegi seda peremees sulase enese kulul. Sulased – poissmehed – kutsusid mõnikord näiteks lõikuse ajal tüdrukud kokku, kes töö ära tegid (Jutustaja N 16). See teade kuulub arvatavasti hilisemasse aega.

Ükskord vanad inimesed teoorjuse ajal elasid peremehe juures. Naised pidid tegema suvel nädalas päeva mõisa ja talvel ketrama, meestel tuli samuti suvel nädalas päev teha ja talvel 4 päeva viinaköögis olla (Jutustaja N 28).

Üldiselt valitseb rahva keskel arvamine, et teoorjuse aeg, mil renti tuli tasuda teoga, oli väga raske. Tuli tööd teha ööd kui päevad, ja seda kõik mõisale. Oma kodune töö jäi hooletusse, seda tuli nii mõnigi kord teha öösel. Talupoeg oli kõigis oma eluavaldusis seotud mõisaga ja sellest täiesti sõltuv.

b) karistused

Teoorjuse ajal oli talupoeg veel täiesti õigluseta olukorras. Nagu ta majanduslikus elus täiesti sõltuv oli mõisnikust, nii ka õiguslikus elus. Karistuse määramine ja selle täidesaatmine kuulus peaaegu eranditult mõisnikule. Kõige tavalisem karistusviis oli ihunuhtlus, mida mõisnikud väga ohtralt kasutasid.

Suuremaid karistusi määras haagenrihter, millistest kohtuotsustest rahva keskel õige kurvad mälestused püsisid. Mitmetes mõisades oli mõisaomanik ise haagrehiks, kellest selgemini mäletatakse Ingliste mõisa viimast omanikku Rudolph Stahli, kes hakkas valitsema umbes 1867. a. Haagreht võis karistada kuni 120. hoobini. Ingliste mõisas oli alaliselt soldateid – vangivahte, peksjaid jne. Vangid hoiti kinni all keldrites, kust neid kohtuotsuse põhjal ka Siberi saadeti. Mitu väikest saart Ingliste jões on nende vangide tehtud (Jutustaja N 39).

Kohtuotsus tehti ilma tunnistuseta, kas või ainult päälekaebamisel. Haagreht mõistis üksi kohut, ja edasikaebamise puhul oli ka ta ise ülemas kohtus.

Üks Valtu mõisa sepapoiss oli saand 120 hoopi järgmise süü eest: Ta oli tulnud ühel suvisel õhtul poest mõisa tagasi. Mõisa lähedal näind ta mõisa suurt koera. Sepapoiss oli käpuli heitnud ja hakand nii koera hirmutades edasi minema. Valtu mõisahärra Sirahr oli seda näind, haagrehile kirja saatnud ja see olevat sepapoisile 120 hoopi mõistnud.

Kõrgema kohtu otsustest mäletab jutustaja järgmist. Viimane, kes Inglistelt Siberi saadeti, 12. aastaks, oli üks Palu küla rätsep – Kata Jaan. Ühel peremehel oli raha ära kadund. Süü arvati ilma mingi tõenduseta rätsepa pääle, kes Siberi saadeti. Üks teine mees oli eluksajaks Siberi mõistetud, ja pärast tuli välja, et ta süütu oli.

Vähemaid süid ja karistusi tuli ette igapäev. Peksjad olid muidugi talupoegade poolt vihatud. Üks soldat, kes peksja oli, oli jäänd Ingliste elama, kuid ta oli varsti maha löödud (Jutustaja N 39).

Väga julma haagrehina mäletatakse Maidla mõisnikku Borig Maydelli, kes ühe peksumehe seepärast lahti oli lasknud, et see küllalt tugevaid hoope ei annud. Kurt Maydelli ajal, umbes 100 a. tagasi, olnud mõisas väga julm valitseja, keda Orjassepaks nimetatud. See valitseja oli peksnud alati raudkepiga, üht teomeest nii kõvasti, et see suri. Vallarahvas oli siis nõu kokku pidand, et kui valitseja veel peksma tuleb, siis talle vastu hakatakse, kus juures iga teomees pidi talle andma 5, iga vaim 3 hoopi. Varsti tuligi vastav juhus. Valitseja peksti surnuks ja juba surnud olleski sai ta hoope edasi. Karistada ei ole selle teo eest kedagi saadud, sest terve vald oli sellest süüteost osa võtnud ja algatajaid üles ei antud. Linna kohus oli siis selle asja tühja mõistnud (Jutustaja N 33).

Üht Maidla mõisaomanikku öeldud ta suure kurjuse pärast päris röövli olevat. Kui näiteks sillad hääd ei olnud, viidi sillategijad sillakupja poolt haagrehi juurde ja anti sääl 60 hoopi (Jutustaja N 12).

Mõisnik võis talupoega iga vähema süü eest rängalt karistada, sest ta valitses täielikult talupoja, ka selle varanduse üle. Üks peremees, kes oma heinamaalt oli kase maha raiund, oli selle eest haagrehi juures 80 kepihoopi saand (Jutustaja N 30).

Õige karmid olid enamasti mõisa ametmehed – kupjad, kiltrid ja valitsejad, kellel vaba voli oli peksta. Üks kilter oli pannud oma armukese vähema tüki pääle; üks teine tüdruk, kes selle eest suurema tüki vilja pidi lõikama, ei ole aga ülearust osa lõigand; selle eest oli kilter tüdruku selja siniseks peksnud. Tüdruk oli siis haagrehile kaevand, kui see mööda sõitis; ja kilter pidand tüdrukule valuraha maksma (Jutustaja N 9).

Iga vähema vastuhakkamise, käsu kohe mitte täitmise, kohmetu olemise, töö mitte hästi tegemise või ka vastumeelt olemise puhul peksid mõisa järelvaatajad talupoegi. Üks valitseja oli ühe peremehega riidlema hakand, et see väljale ei olnud tulla saand ja oli peremeest löönd. Kuid see oli vastu löönd ja mõistetud selle eest kuuks ajaks vangi. Sama valitseja oli ühele sulasele, kes temaga vaidlema hakand, rusikaga näkku löönd (Jutustaja N 6).

Kelle pääle kubjas ainult kaebas, see sai peksta. Härra oli üksi kohtumõistja (vähemate süütegude eest, kuni 30. hoobini). Kellel vähem süütegu oli, sai 25 „magedat“, kellel suurem, 30 „soolast“. Mõisa vahimehel pidid alati vitsad ja soolvesi käepärast olema (Jutustaja N 16).

Ka sel puhul, kui mõisale midagi võlgu jäi ja ära tasuda ei saand, karistati jälle peksuga. Ühe jutustaja isa oli umbes 80 a. tagasi voorimehena oma isa kohale asund, kellel oli magasi aita 10 mõõtu vilja võlgu jäänd. Poeg hakkas kevadel kohta pidama, kuid mõisnik – Härküla mõisaomanik v. Rosenthal nõudis kohe võlga kätte. Muidugi ei olnud võimalik seda teha, ja jutustaja isa oli siis 40 hoopi saand. Hiljem oli ta rahapuuduses omalt maalt puid raiund ja linnas ära müünd. Härra sai sellest teada ja laskis talle jälle 40 hoopi anda.

Sama mõisniku, v. Rosenthali ajal oli ühel Mõisaküla Jaagu peremehel samuti magasi võlga olnud. Seda taheti kätte saada ja saadeti talitaja peremehele teatama, et ta vilja mõisa ära tooks. Peremehel ei ole olnud ja ta ütelnud: „Ega ma sinna kuuseoksi saa viia.“ Talitaja oli selle mõisahärrale ära rääkind ja peremehele anti peksta, kes aga selle tagajärjel haigeks jäi ja suri (Jutustaja N 8).

Ühe jutustaja ema oli rääkind, et härjapää (ristikheina) niitmisel, mida väga raske oli niita ja seepärast töö küllalt korralik ei saand, oli kõik neli niitjat (Mahtra mõisas) talli juurde saadetud ja igale 15 hoopi antud. Kui aga oma tükki ära ei jõudnud niita, loeti päev võlgu (Jutustaja N 13).

Ka siis võis peksa saada, kui päev võlgu jäi. Üks kolmepäeva teomees oli esmaspäeval purjutand. Tööle ilmumata jätmise eest oli tahetud talle 40 hoopi anda. Teised teomehed, eriti aga jutustaja onu oli sellele vastu seisnud ja ütelnud, eks ta tee oma kolmanda päeva neljapäeval ära. Jutustaja onu oli siis ka valitsejale ütelnud: „Sina oled tuleja ja mineja, mina mädanen alati siin.“ Selle eest oli tahetud talle peksa anda, kuid ta oli enne ära põgenend ja kuigi teda taga otsiti, oli ta siiski teise valda saand (Jutustaja N 12).

Kui linad ei olnud hästi kedratud, saadeti jälle talli juurde ja anti 25 hoopi. Kui kartulivõtmise juures mõni kartul maha jäi ja kubjas seda tähele pani, oli ta kohe kepiga kohal. Teolised pidid hommikul vara mõisas olema; jäädi natukegi hiljaks, anti jälle peksa, kas või 5 hoopi (Jutustaja N 13). Üks jutustaja oli ise veel peksa saand. Ta oli sõnnikuveo juures liig kiirest sõitnud, aidamees oli näind, haarand tal juustest kinni ja ladund tükk aega piha pääle (Jutustaja N 40). Pääraha maksmise ajal ei ole üks Maidla mees maksumaksmise ajal külas olnud. Ta toodud linnast tagasi ja antud talle 30 hoopi (Jutustaja N 25). Üks talumees oli hakand omal sõnnikut vedama. Mõisahärra tulnud sinna, hakand kärkima, et peremees oma tööd teeb, kui veel mõisa töö tegemata ja peksnud kepiga mehe säälsamas läbi (Jutustaja N 28).

Talupojad pidid teoorjuse ajal alaliselt kannatama mõisnikkude omavoli all; talupoegi karistati kõige vähema süüteo eest, sageli ka süütult peksmisega. Kuid sel ajal olid tugevad mehed: hommikul said peksa, päev otsa tegid rasket tööd, ja õhtul mindi veel kõrtsigi (Jutustaja N 12).

c) külade ja talude lammutamine; kuuendikumaad

Kui mõisnikud hakkasid oma majapidamist suurendama, oma põllupinda laiendama ja karjamõisaid asutama, sündis see kõik talupoegade arvel. Paremad talupõllud mõisa ümbruses võeti mõisa külge, mõnikord ka terve küla, ja oma senisest kodust välja aetud talupojad saadeti rabade ja soode äärde, asustamata maa-aladele, metsadesse jne., kus nad täiesti otsast pääle pidid hakkama uue majapidamise loomisega, soo- ja söödimaade põlluks muutmisega. Kõige selle juures tuli aga endiselt mõisat orjata, tegu teha, ja selle tõttu muutus talupoja elu veel viletsamaks (Jutustaja N 9).

Juuru kihelkonnas on püsind rahva seas võrdlemisi vähe konkreetseid mälestusi teoorjuse aegsest talude lammutamisest. Umbes 1860. a. oli Härküla mõisaomanik v. Rosenthal hulk talumaid mõisa külge võtnud ja külaelanikud õige kaugele mõisast eemale metsa taha halvale maale saatnud, kus need uue küla – praeguse Härgla-Sauna küla asutasid. Ka praeguse Kalda küla kohal enne asund 3 talukohta oli mõisnik hiljem enesele võtnud ja asutas osale sellele maale teoküla – kolmest talust moodustati 8 kohta. Siin elasid siis ainult teomehed, kes mõisale selle maanatukese ja moona eest teopäevi tegid. Mehed said 18 rbl. aastas, moonana 45 puuda rukkid ja 30 puuda otri; 1 ½ puuda linnaseid ja 1 ½ puuda herneid. Teotegemine siin külas kestis kuni Eesti valitsuseni, mil majad osteti ja natuke põldu anti (Jutustaja N 11).

Umbes 1860. a. oli ühe jutustaja isa käest talukoht ära võetud ja ühele teisele antud, kes mõisas teolisi hästi peksis, nimelt kiltrile (Jutustaja N 32).

Õige palju teateid talude lammutamisest Juuru kihelkonnas on hilisemast ajast. Veel umbes 30 a. tagasi oli Ingliste mõisaomanik R. Stahl talukohti mõisa külge võtnud ja majad ära lasknud lõhkuda.

Umbes 50 a. tagasi, mil sündis talumaade kruntidesse ajamine, võeti ka talumaid mõisa külge; nii võeti sel puhul Kuimetsa mõisa külge 69 postivahet maad. Osa maale ehitati saunad, kuhu teomehed elama pandi (Jutustaja N 2).

Purila mõisa ümber oli olnud enne 10 talu. Kuid pikkamööda oli mõisnik neilt kõigilt maad ära võtnud, kõige enne neilt, kes vaesemad olid ja omi kohustusi korralikult täita ei jõudnud (Jutustaja N 28).

Umbes 40 a. tagasi võeti Atlas viie talu maad mõisa külge, majad lõhuti ära, peremehed aeti välja, sest ilm olevat lai (Jutustaja N 12).

Nii suurendasid mõisad oma maaala, lammutasid talusid ja sundisid seega talupoegi enestele halval ja harimata maaalal uuesti viletsat ulualust looma.

(Kvootemaa) tekkimise ajast ja sellest, kuidas see maa loodi, puudub Juuru kihelkonna elanikkude keskel lähem selgus. Teatakse vaid, et olid n.n. kuuendikukohad, mis kestsid kuni võrdlemisi hilise ajani, nii Oblo küla kuuendikukohad kuni 1905. a-ni. Kuuendikukohad tegid tegu edasi, kui see mujal juba lõppend oli. Elu neil kohtadel tehti õige raskeks. Umbes 9 dessat. oli põldu, heina- ja karjamaad olid sood ja rabad. Kuuendikukohad, praegused riigi rendikohad, näiteks Juuru aleviku ümbruses, jäidki parunite poolt müümata (Jutustaja N 25). Lakevainu külas olid kõik kuuendikukohad, mille elanikud olid mõisa teomehed (Jutustaja N 14).

Seega mäletatakse kuuendikukohti kui vähemaid teokohti, kus tegu kuni hilise ajani, 1917. a. revolutsioonini edasi tehti.

7. Segarendi aeg

Teoorjuse ajale, mil talupoeg renti tasus ainult oma tööga mõisale, järgnes ja oli osalt juba üheajaliselt ülemineku astmena raharendile tarvitusel segarendi aeg, mil renti tasuti osalt rahaga, osalt endiselt teotegemise näol. Teotegemine arvati ümber rahaväärtuse pääle ja arvati see osa üldisest rendihinnast maha.

Ühe teate järele tuli segarendi ajal mõisale järgmisi päevi teha: 1 postivahe rukist lõigata, mida hinnati 2 rbl. pääle; rukki postivahe lõikamine nõudis päevas kuue inimese töö; 1 postivahe otra – 2 rbl., päevas nelja inimese töö; heinaniitmise päeva tasu (hind) oli 50 kop.; 4 inimest niitsid söömavahes ühe postivahe, seega päevas 3 postivahet; 2 kartulipanemise päeva – 50 kop. päev; 3 kartulivõtmise päeva – 1 rbl. päev; 6 seemendamise päeva, oma hobuse ja riistadega – harkadraga; siis veel 3 voori Tallinna, jutustaja elukohast 60 versta maad. Ühe voori tasu oli 3 rbl. Kogu aasta rent oli 50 rbl., millest päevade tegemise tasu maha arvati (Jutustaja N 1).

Ühes teises kohas oli alul rendi suurus 60 rbl. Tuli lõigata samuti 2 postivahet rukist, 1 postivahe otra ja ½ postivahet kaera; 10 kartulivõtmise, 3 heinaniitmise ja 4 suivilja koristamise päeva (Jutustaja N 16). Suuremal kohal tuli lõigata 3 postivahet rukist, 1 postivahe otra, ½ postivahet kaera; 2 postivahet sõnnikut vedada; 12 kartulivõtmise, 6 heinaniitmise päeva (Jutustaja N 36). Ühe arvatavasti hilisema aja kohta käiva teate järele oli rendi kogusumma 93 rbl., millest 28 rbl. teo eest maha arvati (Jutustaja N 2).

Õige raske oli vooris käimine – kas vilja- või viinavooris. Juuru kihelkonna talupojad käisid vooris kas Tallinnas või Narvas, 50-60 versta. Pidi voori minema hoolimata teest ja muist raskusist. Ühe teate järele saadi 2 rbl. voori eest, mis nõudis aega 2 ööd ja päeva (Jutustaja N 28), teise teate järele oli voori hind 1 rbl. 80 kop. Viinavooridega käidi pääasjalikult Narvas. Vooriskäimine kestis õige hilise ajani, veel umbes 30 a. tagasi käidi veel viinavooris. Kui voorist koju tagasi jõuti, pandi tühjad aamid kuumale kerisele, siis imbus veel viina välja, mis enesele saadi (Jutustaja N 14).

Segarendi ajal raiuti vähese tasu eest ka hagu ja veeti metsast puid, sageli õige kaugelt; mõnes kohas tuli 3 päeva, mõnes kohas 6 päeva puid vedada.

Raskusi segarendi ajal oli palju. Tuli tegu teha ja ka raha maksta. Enamasti tuli pidada 2 sulast. Tasu tehtud päevade ja muu töö eest oli väga madal. Ühe jutustaja arvamise järele põhjendasid mõisnikud keisrile teotegemist sellega, et talupojad ise tahtvat tegu teha, et sellega raha teenida (Jutustaja N 8).

8. Raharendi ja taludeostu aeg

Eestimaal sündis raharendile üleminek õige aeglaselt. Teoorjuse edasikestmist võimaldas siin eriti asjaolu, et siin edasi kestis (pääle teoorjuse kaotamist) seadus, mis lubas ¼ rendihinnast tasuda teoga. Nagu näitavad saadud andmed Juuru kihelkonnast, kasutasid ka siinsed mõisnikud õige kaua seda õigust. Ühe jutustaja teate järele oli veel 35 a. tagasi rendikohtadel teoorjus (Jutustaja N 25). Ajal, mil mujal pool juba puht raharendile oli üle mindud, sundisid mõisnikud siin rentnikke rahamaksu kõrval veel abitegu tegema, mille eest õige vähe maksti. Kes ei tahtnud abitegu teha, aeti kohalt ära (Jutustaja N 8). Üks peremees oli umbes 50 a. tagasi loobund teotegemisest, sest et tema 15. a. poega mõisa viinaköögis oli pekstud. Peremees oli mõisa läind ja ütelnud, et last oleks pidand vallakohtus karistatama, kui ta süüdi oleks olnud, kuid mitte mõisas. Tema nüüd tegu enam ei tegevat. Mõisahärral ei olnud midagi teha, kuid oli selle eest peremehele 30 rbl. renti juurde pannud (Jutustaja N 20).

Raharendi aja kohta avaldatakse mõnel pool arvamist, et elu siis natuke kergemaks muutus, kuna ei tulnud enam kõike tööjõudu aina mõisaväljadele saata ja mõisale rasket tegu teha. Kuid teiselt poolt tõi raharent ka uusi raskusi kaasa. Mõisale tuli maksta renti rahas, ja raha saamine oli äärmiselt raske ja vähene. Mõisale tehtud töö eest saadi väga väikest tasu, ja oma majapidamine ei annud ka midagi sisse. Seepärast tuli raskustega võidelda.

Rendi suurus oli koha suuruse järele. Alul oli rent odavam, kuid tõusis aasta-aastalt. Esialgu oli kõige harilikum rendihind 60 rbl. aastas, mõnes kohas ka 50 rbl. ja tõusis siis kuni 115 rbl.-ni. Rendilepingud tehti kuue aasta pääle, millise aja jooksul lepingut muuta ei saand. Lepingu aja möödudes pandi ikka uut renti juurde (Jutustaja N 16).

Ühe jutustaja teatel maksid endised neljapäeva kohad renti 40 rbl., kuuepäeva kohad 60 rbl. Jutustajal oli kontrahi järele ka üks Tallinna voor käia (Jutustaja N 38).

Raharendile üle minnes vabanesid talust senised teomehed, kes siis mõisa teolisteks hakkasid, mille eest nad tasuks moona said.

Kui mõisa suuremad viinavabrikud asutati, hakati ka taludes enam kartulid kasvatama. Näiteks Hõreda mõisa oli viinavabrik ehitatud 1878. a. (umbes). Endised vähemad viinaköögid kaotati. Igas suuremas mõisas oli vabrik. Talud müüsid ka kartulid mõisa, umbes 70 kop. maksti kartuli tündri eest. Sellest saadi rendi raha koguda (Jutustaja N 32).

Juuru kihelkonnas mindi raharendile üle alles võrdlemisi hilisemal ajal. Ainult Ingliste vald saand varemini kui teised vallad rendi pääle, nimelt Mahtra sõja järele, kuna siit keegi sõjas ei olnud käind (Jutustaja N 23).

Taludeostu ajale eelnenud kohtade kruntiajamise aega mäletatakse Juuru kihelkonnas umbes 50, 52 ja 54 a. tagasi. Sel puhul tuli osa kohti ümber asetada, nii näiteks jäi Salutaguse külas kruntiajamise järele endisele kohale 12 kohta, 9 asetati eemale ja 3 kohta muudeti väikesteks saunakohadeks (Jutustaja N 29).

Mis puutub taludeostu aega Juuru kihelkonnas, siis ei valitsend siin selle aja alates kaugeltki mitte seda elevust, mis Liivimaal, osalt ka mujal Eestimaa kihelkondades. Kuna Juuru kihelkonna neljast vallast kaks, nimelt Kuimetsa ja Kaiu vald kuulus maanõunikkude kolleegiumile, kes mõisad mõisnikele rentis ja talupojad omakord mõisnikkude rentnikud olid, siis jäid nende kahe valla talukohad ka pääle kohtade päriseksostu mujal edasi rendile. Praegu on siin riigirentnikud.

Kui tuli kohtade ostuaeg, olid ka Kaiu valla mehed mõisa läind ja soovi avaldand, et ka nemad kohad päriseks saaks osta. Mõisahärra oli lubanudki palvekirja teha, kuid asi jäi soiku ja kohtade müümisest ei olnud enam midagi kuulda (Jutustaja N 29).

Kahes vallas – Inglistes ja Juurus – algas talude müümine ka võrdlemisi hilja. Juuru vallas hakati kohti müüma umbes 50 a. tagasi, 1880. a. ümber (Jutustaja N 25), umbes samal ajal ka Ingliste vallas. Natuke varem, umbes 60 a. tagasi sündis kohtade ostmine valla lõunapoolseimas osas. Õige hilja müüs aga kohti Ingliste mõisaomanik R. Stahl. Mujal olid kohad juba müüdud, kui siin müüma hakati ja ka siis veel mitte korraga. Müüma hakati siin alles 1905. ja 1906. a., ja ainult pool talukohtade arvust. Seega oli mõisaomanikul võimalus palju töölisi pidada (Jutustaja N 39). Ühe jutustaja arvates jättis Stahl ka seepärast kohad nii hilise ajani müümata, et suuri metsi ise enne ära kasutada (Jutustaja N 23).

Kui hakati talusid ostma, läks olukord paremaks. Ei saadud sundida enam abitegu tegema, sest seni koormas talusid veel teotegemine. Kuuendikukohad tegid tegu edasi, et tööliste puudus ei tuleks, asutati n.n. moonakakohad (Jutustaja N 6).

Talusid püüti müüa kohapääsetele peremeestele; kui need ei jõudnud või ei tahtnud osta, siis müüdi võõrastele, väljaspoolt tulnutele. Mahtra ümbruses olid kohad enamasti müüdud Riiamaa (Lõuna-Eesti) meestele, sest senised rentnikud ei julgend osta ja olid vaesed. Pärast poole ostsid ka oma ümbruskonna mehed. Kohti pidi ostma ka hädapärast, sest ei olnud kuhugi minna. Tuli osta võlaga ja protsente maksta (Jutustaja N 3). Rahast oli suur puudus, seda oli väga raske saada. Püüti raha teenida mitmesuguste kõrvalteenistustega, nagu metsatöödel jne (Jutustaja N 8). Alul suudeti väga vähe raha välja maksta, võlg tasuti pikkamisi, mõisale kiiremini kui krediitkassale, kuhu võlg tasuda tuli 15 a. jooksul (Jutustaja N 17).

Ingliste valla lõunapoolses osas asuvas Kädva ja Sonni külas on kõik talud ostetud umbes 60 või natuke vähema aja eest. Sonni karjamõisa, mis kuulus Keava mõisnikule, oli ostnud keegi Viljandimaa mees Luts, ühes külamaadega, mis ta siis endistele kahepäeva teokohtade rentnikele päriseks müüs. Alul olid talud odavad, kuid sedagi raha ei olnud. Ühe jutustaja vanemad olid maksnud oma koha eest 1200 rbl (Jutustaja N 10). Ühe teise jutustaja isa, kes Türilt praegusele kohale Kadva külas asus, oli maksnud talu eest 2200 rbl. Endine peremees, kes talu mõisa käest oli ostnud ja seda 6 aastat pidand, oli maksnud 1500 rbl. Kädva karjamõisa, mis Purila mõisaomaniku Helfreichi käes oli, oli mõisnik pääle talude müümist ka ära müünd. Selle oli ostnud keegi Kaarel Peterson 12.000 rbl. eest (Jutustaja N 9). Kädva külla olid taludeostu ajal paljud sisse rännand, eriti Käru vallast; säälpool oli jõukamaid mehi, kes jõudsid talusid osta. Mitmed siinsed elanikud läksid siis siit ära mujale, ka linna. Üks talumees oli võlaga ostmise kohta ütelnud: „Ei mina oma last eluksajaks võlgadesse pane.“ (Jutustaja N 27)

Nende elu, kes talud päriseks ostsid, muutus hoolimata võlgadest ja muist raskusist paremaks. Kellel metsa oli, see tegi põldu juurde, ja püüti igapidi senist viletsat majanduslikku olukorda parandada (Jutustaja N 38).

9. Mahtra sõda

Suurima talurahva rahutusena teoorjuse ajal on tuntud n.n. Mahtra sõda 1858. a., mil Eestimaa Juuru kihelkonna, pääasjalikult Mahtra kuid ka ümberkaudsete mõisade talupojad aktiivselt välja astusid oma õiguste kaitseks ja seisukorra parandamiseks, ja mil selle tagajärjel tekkis verine kokkupõrge talupoegade ja mõisa kaitseks kutsutud sõdurite vahel ning millele hiljem järgnes verine karistamine. Mahtra sõja kohta on säilind Juuru kihelkonna rahvastiku hulgas õige palju mälestusi.

Mahtra sõjast osavõtjaid kedagi enam elus ei ole, nii et otseseid mälestusi ei ole enam võimalik saada. Küll on aga elus veel sõjast osavõtnute, karistada saanute või päältnägijate lapsi ja omakseid, kellel vanemate jutustuste kaudu on säilund õige värske ja elav mälestus tollest haaravast sündmusest. Mõned mäletavad ka oma lapsepõlve elamusena mõnd sündmust Mahtra sõjast. Praeguste vanade elanikkude lapsepõlves olnud Mahtra sõjast jutustamine vanemate poolt igaõhtune asi. 1858. ja 1859. a. sündmused on nähtavasti õige sügavalt tungind praeguste vanade talupoegade, sõja aegsete laste teadvusse. Mahtra sõja sündmused püsisid kaua värsketena ja elavatena, seepärast teatakse sellest ka igalpool rääkida. Muidugi on eriti Mahtrast kaugemal asuvate elanikkude teated pärit mitme ja mitme suu läbi edasi antud jutustusist.

Rahva traditsioonis Mahtra sõja kohta leidub õige palju moonutatud ja ebaõigeid andmeid, kuuldusi ja ebamääraseid kujutlusi ning teateid. Mitme ja mitme kaudu edasi antud, meeli laialdaselt ja elavalt valland jutustused levisid muidugi eriti üksikasjus mitmesugustes variatsioonides. Näib, et pääle sõja ajal elanute poolt saadud teadete on rahva traditsioonis ka andmeid, mis on saadud Ed. Vilde „Mahtra sõjast“, milles küll ise alati teadlik ei olda. Mainitud raamatut on nähtavasti õige palju loetud.

Asudes lähemalt käsitama traditsiooni Mahtra sõja sündmusist, on kõigepäält huvitav küsimus, millistena on püsind teated ja millisteks peetakse praegugi veel Mahtra sõja tekkimise põhjusi.

Nagu teada, kuulutati 1856. a. uus Eestimaa talurahva seadus välja aprillis 1858. a. Uue seaduse järele, mis kümne aasta pärast maksma pidi hakkama, ei oleks talupoegadel enam abitegu teha tulnud. Kuid talupojad said seadusest nii aru, et seadus kohe, 1858. a. jüripäevast alates maksma pidi hakkama ja tõrkusid enam abitegu tegemast. Nii tekkiski kokkupõrge, kuna talupojad arvasid, et mõisnikud omavoliliselt keelduvad uut seadust täitmast. See arvamine sõja tekkimise põhjusena on jäänudki rahva keskel üldiselt püsima. Ei kohand igatahes kogu Juuru kihelkonnas ühtki vanemat inimest, kes oleks teadnud midagi seaduse valesti tõlgitsemisest. Korduvalt jutustatakse, et uut õigust, mis riigivalitseja poolt antud, ei pannud mõisnikud maksma. Mõisnikkude käes oli suur voli, nad ajasid Peterburis kaua seadustele vastu. Viimaks siiski kuulutas Aleksander II priiuse välja. Kuid seda vabadust, mille järele talupojad enam abitegu ei pidand tegema, ei annud mõisnikud välja. Rahvas tahtis aga õigust kätte saada, ei hakand enam sõnnikut vedama ja nii tekkiski sõda (Jutustaja N 1). Mõne teate järele pidi uue seaduse järele teoorjus, tegu mõisale täiesti ära kaduma, talupoegadel oleks jäänd ainult kohustused riigi vastu (Jutustaja N 16). See teade näitab jälle talupoegade tookordset suurt ja liialdatud lootust uue seaduse pääle.

Ühe teate järele algas sõda seepärast, et mõisnik tahtis uut tegu juurde panna, toodud koguni juba uued kontrahid. Ühe teise teate järele tahetud sõnnikuveo päevi juurde panna. Kuid juba enne oli elu väga raske, ja uusi kohustusi ei jõutud enam täita (Jutustaja N 41).

Sõda algas suure teoorjuse pärast. Peremeeste käest taheti väga palju tööd ja nad hakkasid vastu (Jutustaja N 18).

Uue seaduse järele pidi teo päält üle mindama rendi pääle, kuid mõisnikud olid selle vastu (Jutustaja N 17).

Mõningate väheste teadete järele algas Mahtra sõda peksu pärast. Vabadus kuulutati välja, mille järele peks pidi ära kaotatama. Kuid mõisnikud ei annud seda vabadust kätte ja pidasid endist õigust edasi. Sellepärast hakkas Mahtra vald vastu (Jutustaja N 33). Sõda algas seepärast, et peksmine ära kaotataks (Jutustaja N 30).

Sõja põhjusena on üldiselt ja enam levinult tuntud siiski uus seadus, mis teoorjust pidi kergendama, mida aga mõisnikud maksma ei pannud.

1856. a. talurahva seaduse väljakuulutamise kohta oli alul ametlik kavatsus, et uuest seadusest peaksid õpetajad teatama ja seda seletama. Kuid kuna kardeti suurt rahvakogumist kirikutesse, siis andsid kihelkonna kohtunikud seaduseraamatud seletamiseks talitajate kätte. Huvitaval kombel on aga Juuru kihelkonna rahvatraditsioonis sündind tõsiasjana püsind teate ja mälestus uue seaduse väljakuulutamisest just kirikus, nimelt Juuru tolleaegse õpetaja Georg Bergi poolt.

Pühapäeval loetud kirikus ette, et tarvis ei ole enam tegu teha. Kuid siis korjand saksad seaduseraamatud, mis peredesse laiali olid jagatud, ära, ja pärast sõda pidi jälle hakkama teol käima (Jutustaja N 13). Teade sellest, et õpetaja Berg pühapäeval kirikus uut õigust ja vabadust tema kätte antud kirjadest (ühe jutustaja järele „punaste kaastega raamatust“) maha kuulutand (Jutustaja N 17), on korduv. Kuna aga mõisnikud seda ei täitnud, algas sõda. Kuigi õpetaja Berg uuest seadusest ise oli teatand, oli ta selle pärast maha saland (Jutustaja N 16).

Mahtra sõja sündmustiku ja selle käigu kohta käiv traditsioon on üldjoontes enamasti vastav seni tuntud tõeoludele, kuigi esineb ka õige palju katkendlikke ja puudulikke teateid. Kuna paljud teated on korduvad, tulevad nad ühendada.

Kuna uus seadus välja oli kuulutatud, ei tahtnud Mahtra mõisa talupojad enam abitegu teha ja ei ilmund sõnnikuveole. Õpetaja Berg oli siis külla tulnud ja manitsend mehi tööle minema, kuid temast ei ole enam hoolitud. Siis anti meestele käsk Habajale minna, kus haagreht asus. Samal ajal kui mehed Habajale mineku üle nõu pidasid, jooksis üks tüdruk läbi soode ja rabade Mahtrasse talitajale teatama, et soldatid olid juba Kose Uuemõisas sees, ja et Habajal oli juba talupoegi pekstud, kes ka tõrkund olid abitegu tegemast. Selle pääle otsustasid mehed Habajale mitte minna. Siis kutsuti aga sõjavägi Mahtrasse. Pühapäeval kogusid kõik Mahtra mehed kiriku juurde ja pidasid sääl nõu. Otsustati endid mitte peksta lasta ja kutsuti esmaspäevaks ka teiste kogukondade mehi enestele appi. Esmaspäeva hommikul läksidki paljud mehed Mahtra, kes jala, kes hobusega, nii et aina tolmupilved järel. Kuid juba varsti tuldi tagasi, kellel surnu, kellel haavatu pääl (Jutustaja N 41). Ühe jutustaja teate järele tulnud ta isa pühapäeval kirikust koju ja rääkind, õpetaja olevat kantslis ütelnud, et homme hakkab Mahtras sõda. Selle pääle olevat mehed esmaspäeval Mahtra kokku läind (Jutustaja N 6).

Kuna teada oli, et mõisa kutsutud soldatid teo tegemata jätmise ja vastuhakkamise pärast peksa annavad, olid Mahtra mehed eneste kaitseks ümbruskonna mehi appi kutsund. See kutse leidis õige laialdast vastukõla, sest esmaspäeva hommikul kogus palju mehi Mahtra, ka kaugematest mõisadest, nagu Kuimetsast ja Kaiust, lähemaist mõisadest Hõredalt, Maidlast, Atlast ja mujalt. Kaugemalt, nagu Põlliku külast ja Ingliste mõisast Mahtra minejaid ei ole olnud.

Maidlas olnud parajasti sõnnikuvedu, kui kuulda saadi, et Mahtras on sõda juba lahti. Kohe jäetud sõnnikukoormad sinna paika, hobused rakendatud lahti, mehed hüpand hobuste selga ja kihutand minema. Mõisahärra parun Maydell ähvardand küll igale 100 hoopi anda lasta, kuid sellest ei hoolitud. Siis oli mõisahärra tahtnud kiriku juurde sõita, kuid teel tulnud üks mees juba teatega vastu, et Mahtra mõis juba põleb ja et ka järgmised mõisad põletatakse. Maidla härra oli siis hobustega kiirest mõisa tagasi põgenend. Pärast olevat soldatid ka Maidla mõisa kutsutud, kus neile süüa keedeti (Jutustaja N 33). Ka Hõreda mõisa teomehed olid sõjast kuuldes kohe sahad sinna paika jätnud ja läksid hobustel Mahtra. Pae, Hõreda karjamõisa aidamees oli pärast ühe tüdruku poolteiseks päevaks kinni pannud, sest et see sõjast teate saades teomehi oli ässitand Mahtra minema (Jutustaja N 32)

Kui esmaspäeval suur hulk talumehi juba mõisas oli, piirasid nad soldatid ümber ja tungisid neile nii lähedale, et soldatid püsse ei saand tarvitada. Enne oli juba viina joodud, nii et paljud purjus olid. Alul lasti sõjaväe poolt meeste eemalehoidmiseks õhku, kuid sellest saadi julgust. Kaiust oli üks peremees kes vene keelt oskas; see oli aru saand ülema kamandamisest, et soldatid õhku laseksid. Selle pääle oli too peremees teistele hüüdnud: „Hakake nüüd pääle.“ (Jutustaja N 8) Talupojad haarasid teibad kätte, mis mõisa õuest saadi ja hakkasid nendega pihta. Ülem löödi varsti maha (Jutustaja N 3). Ühe teate järele oli üks Kaiu mees, kes vene keelt oskas, ülemaga rääkind. Ülem tahtnud lepitust, võtnud rahakoti välja ja tahtnud lepituseks jootraha anda. Üks teine talumees tõmmand aga rahakoti ülema käest ära. Selle pääle jooksnud soldatid kokku, talumehed tõmmand teibad ja lahing algas. Varsti löödud ülem surnuks ja tõmmatud riided seljast maha. Ülem ise olevat enne Mahtrasse tulekul kiidelnud ja ütelnud: „Ma olen viis sõda läbi käind, mis see Mahtra sea sõda mulle teeb.“ Kuid siiski sai ta surma. Üks Purila mees pannud ülema riided enesele selga ja läind peksnud mõisa aknad katki. Siis pandud mõis põlema. Opmann toodud välja ja pekstud teda; niipea kui ta lahti sai, pühkind ta linna poole abi otsima. (Teade opmanni peksmisest põhjeneb kuuldusel.)

Jutustaja isa (Kaiu vallast), kes ka Mahtra meestele appi oli läind, oli siis ühes vennaga üle raba koju tulnud. Teel näind nad soldateid, kes põgenesid, läind neile juurde ja võtnud püssid ära, mis nad koju toond ja rukkisse peitnud. Üks Toomja küla mees oli aga püsside äravõtmise loo ära rääkind ja nii läind jutt laiali. Jutustaja isa oli siis pärast kinni võetud, viidud esiti Kuimetsa ja siis Tallinna, kus ta pool aastat kinni olnud (Jutustaja N 16).

Et kokkupõrge talumeeste ja sõdurite vahel tõuke sai ühe talupoja mahalaskmisest, kes kapten Boguzkile kallale tungis, seda jutustajad Mahtra sõja üle ei ole nimetand; mitmedki üksikasjad on meelest läind ja sündmused üldistatud.

Kokkupõrke järele hakkasid soldatid põgenema Atla poole. Mitmed said põgenemisel surma, kuid ka talumehi langes. Langenute arvu (enne 7, pärast haavadesse surnud 2), ei teata. Mahtra meestest saand kaks talupoega surma, teine neist ühe jutustaja isa Mihkel Tein, kelle üks soldat põgenedes maha oli lasknud. Mõne teate järele olnud need kaks ainukesed surma saajad. Kolmele kasele, mille juures kaks Mahtra meest ja kapten Boguzki surma said, tehti pärast ristid; kaks kaske võeti 1929. a. maha, nii et ainult üks neist on alles (Jutustaja N 13). Helda külast saand surma 3 peremeest (Jutustaja N 33).

Sel ajal kui soldateid taga aeti, pääses valitseja Rosenberg ühes naise ja väikese lapsega põgenema – Järlepa mõisa, ühe talumehe riietuses. Mõisnik ise ei eland Mahtras. Ühe teise teate järele oli valitseja naine ühes lapsega juba põlevast majast pääsend ja sõnnikuvankris põgenend (Jutustaja N 11). Korduvalt jutustatakse sellest, et just selle läbi Mahtra sõda halva pöörde võttis ja pärast peksa saadi, et valitseja ära oli saand põgeneda. Kui valitseja maha oleks löödud, siis ei oleks midagi olnud, ei oleks pärast karistada saadud, kuna aga nüüd valitseja pääsedes mehed üles andis ja neile pääle tunnistas (Jutustaja N 7).

Kui soldatid põgenema olid löödud, oli terve mõis vallarahva päralt. Rüüstati mõisat ja lõhuti asju, joodi viina ja pandi lõpuks mõis põlema. Üks jutustaja oli siis laps olnud, kui Mahtra sõda oli. Isa oli ta üles tõstnud, tuld näidand ja ütelnud: „Vaata nüüd kui mõis põleb, siis sa mäletad, kui suureks saad.“ (Jutustaja N 41) Kui mõis juba põles, tassitud vilja ja ka muud kraami välja. Mehed olid läind viinaaamide kallale, mõned olid viina kannud ja joond mütsi ja saapa seest. Üks Kuimetsa mees kiidelnud pärast, et tema ei mäleta muud, kui et ta pastla seest viina joond (Jutustaja N 4). Mahtra meestel olnud enne kavatsus ka Atla mõisa pääle minna, kuid nad jäid purju (Jutustaja N 13). Mõne jutustaja arvamise järele oleks sõda suureks läind, kui Mahtra viin linnas oleks olnud, s.t. kui mehed ennast purju ei oleks joond, mille tõttu nad asja pooleli jätsid (Jutustaja N 33).

Mahtra sõda lõppes talupoegadele õnnetult. Nende vastuhakkamist mõisniku käsule ja sõjaväele karistati väga valjult. Pärastisel uurimisel levisid ka kuulujutud, et Purila talitaja olla Vändra poolt püsse ja püssirohtu ostnud. Kuid lähemal uurimisel osutus teade püsside ostmisest Vändras ja mässu organiseerimisest Kärus alusetuks (Joh. Reinthal „Mahtra sõda“).

Arvatavasti põhjenes kuulujutt asjaolul, et Mahtra talitaja Ants Tertsius reede öösel (30. mail) enne kokkupõrget Kärusse läks, et sääl uue seaduse kohta selgust saada. Kuid nähtavasti võeti seda kuuldust rahva seas tõsiasjana, sest praeguses rahvatraditsioonis jutustatakse korduvalt abi lootmisest ja selle tõelisest korraldamisest lõuna pool, Riiamaal. Kui abi kohale oleks jõudnud, oleks sõda suureks läind, kuid appitulejad jäid hiljaks. Mitu koormat sõjariistu tulnud juba Kolgu kõrtsini (umbes 8 km. Mahtrast eemal), kuid siis saadi teada, et sõda juba lõppend oli ja pöörati tagasi (Jutustaja N 17).

Üks teine teade räägib jälle, et Viljandi poolt tuli mehi püssikoormatega abiks, kuid sõda lõppes enne. Mahtra sõda oleks suureks läind, sest et laialt appi tuldi (Jutustaja N 33). Kuidas ja mil määral see abi olukorda muutnud oleks, sellest lähemalt midagi jutustada ei teata.

Pärast talupoegade vastuhakkamist Mahtras algas süüdlaste uurimine ja kinnivõtmine. Kelle pääle ainult tunnistati, see võeti kinni. Pääosa ülesandjate hulgas etendas valitseja Rosenberg, kes mõisa talupoegi tundis ja teadis, kes mõisas olid olnud. Mölder, Raba Peeter, olnud ka ülesandjate hulgas; ka mõned teised olid valitseja ja mõisa nõus, kes üles andsid (Jutustaja N 11).

Kuna mõisa kraami oli röövitud ja mitmed ka metsadesse või mujale kinnivõtmise kartusel põgenend olid, siis käisid soldatid, kes ühes haagenrihteriga Kuimetsa mõisa asusid, külasid mööda nii inimesi kinni võtmas kui ka mõisa kraami otsimas. Hirm soldatite tuleku eest oli igalpool suur. Kasvandu külas, kus soldatid kõige enne sõjariistu jne. otsimas käisid, olid nad ühes peres suure riidekanga ära võtnud ja ka muid talupoegade asju. Igal pool, ka kaugemal Mahtrast, nagu Salutaguse ja Pae külas peidetud riideid, et need soldatitele saagiks ei langeks. Ühe jutustaja ema oli peitnud paremaid riideid haopinu sisse, teistes peredes ka metsa (Jutustaja N 29). Isegi nii kaugel kui Sonni külas (Mahtrast umbes 30 km.), kust kedagi Mahtras ei käind, valdas nähtavasti hirm inimeste meeli. Ka Sonni külas kardetud sõda ja peidetud riideid; maa sisse kaevetud auk, kuhu siis kirstuga riided lastud (Jutustaja N 17).

Sõjast osavõtjad pandi raudu Kuimetsas, kust nad Tallinna vangi saadeti. Sel ajal olnud Kuimetsas tige valitseja nimega Hall. See oli ütelnud: „Mina lasen (raudu panna), sepp paneb, muu ei päästa kui Jumal.“ (Jutustaja N 21)

Hiljem, talvel, järgnes süüdimõistetute peksmine Mahtra mõisa väljal, ühe teise teate järele Mahtra küla poole viival teel. Kui suur süüdimõistetute arv oli, seda enam ei mäletata. Oli talvine ilm, 10º külma. Enne peksma hakkamist tuli ka õpetaja sinna, kes nuheldavaile rääkis, sest ei teatud ju, kas peksu välja jõutakse kannatada ja kas elama jääb. Siis hakati peksma. Poolalasti pidid mehed minema läbi kadalipu – kummagil pool reas seisis 50 soldatit, igaüks andis ühe hoobi, nii et üks kord kadalipust läbi minnes saadi 100 hoopi. Kõige suurem hoopide arv, mis anti, oli 1000. Löödi kümne ühte puntrasse keeratud vitsaga. Ühe teise teate järele peksti nelja jala pikuste kadakakeppidega, millel veel oksad küljes (Jutustaja N 18). Kes enam edasi ei jõudnud sammuda ja ära nõrkes, see pandi ratastele heinakotile ja veeti siis nii ikkagi edasi. Inimestest jäid järele ainult verised lihatombud. Sest saadik sai Mahtra vald enesele nime „Mahtra peksuvald“. (Jutustaja N 12)

Pääle peksmise saadeti veel paljud tagasi Tallinna vangi või tühjale maale – Siberi. Ühe teate järele läks 7 perekonda Siberi (Jutustaja N 11). Ka talitaja saadeti Siberi, sest et ta uut seadust oli lugend ja teistele seletand. Enne sai ta veel 1000 hoopi. Pärastpoole oli tal Siberis hää elu olnud, oli ka oma endisesse koju kirjutand (Jutustaja N 8). Ühe jutustaja isa oli seepärast 6 kuud kinni olnud, et ta soldatite püsse ära oli võtnud ja Atla jõkke pannud (Jutustaja N 18).

Mahtrast läind sõjamehed Kuimetsa. Sääl pidand ka mehi pekstama; esimene mees olnud juba ratastel, kui üks ülemus tulnud, kes ära keeland. Ka Kohilas olnud kõik juba peksuks valmis, kuid jäänd siiski ära (Jutustaja N 13).

Nii lõppes Mahtra sõda, mis algas seepärast, et talupojad raske teoorjuse kergendamist nõudsid. Kuid seda ei saavutatud veel, pärast sõda tuli tegu endist viisi edasi teha. Ainukese tulemusena jutustatakse sellest, et peksmine pärast Mahtra sõda vähemaks jäänd (Jutustaja N 42).

10. Töö- ja elatamisvõimalused

Töö ja elatamisvõimalused on alati väga kitsad olnud. Eriti raske oli teoorjuse aeg, mil mõnikord terve vald oli mõisaväljadel, kuna oma põllul vili maha pudenes ja kõik muudki tööd hooletusse jäid. Peaaegu kõik tööjõud tuli rakendada mõisa teenistusse, ja see alaline töö mõisas võimaldas vaid viletsa ära elamise. Mõisnik ei küsind sellest, milline talupoja elu oli või kas ta süüa sai. Kogu talupoja igapäevane ja alaline tegevus oli teotegemine mõisale. Enesele ei saand midagi korjata. Ka peremees ja perenaine pidid kodus ikka mõisa jaoks hoolitsema. Mõisamaad olid haritud ja väetatud, külapõld aga vilets; kui vili lühike oli, tuli seda sageli peoga kiskuda (Jutustaja N 12). Elu oli väga vilets, kuid minna ei olnud ka kuhugi. Alles hiljem, kui juba luba sai linna minna, läks nooremaid inimesi linna. Mõisas olles tuli aga juba noorena mõisat teenima hakata, pidi minema mõisa põllule kive korjama, sõnnikut laotama jne. Rukkilõikuse ajal anti igale postivahe kätte, pidi sellega määratud ajaks valmis saama. Sageli tuli oma töid öösi teha, näiteks reht peksta. Niipea kui valgeks läks, enne päikese tõusu, tuli pint käest ära visata ja mõisa tööle minna (Jutustaja N 28). Puhkamiseks ei jätkund aega; vaevalt saadi öösine töö lõpetada, kui juba varsti jälle üles tuli tõusta. Naistel tuli sageli öösel villu ja linu kedrata; puust kistud peerg pidi tööks valgust andma (Jutustaja N 14). See oli vilets aeg, mis talupojad vaeseks tegi (Jutustaja N 40).

Raharendi ajal ei muutund ka veel elu kergemaks, eriti alul. Raha ei olnud kuskilt saada, millega renti maksta. Töövõimalused olid äärmiselt kitsad, sest tehti ju mõisa töö suuremalt jaolt ikkagi veel teoliste poolt ära. Suurema hooajalise töö moodustasid metsatööd jne. Tööhinnad olid õige halvad ja ei võimaldanud kuigi suurt teenistust (Jutustaja N 35). Eriti kitsad töö- ja elatamisvõimalused olid kahes Juuru kihelkonna vallas – Kaius ja Kuimetsas, rendimõisades. Rentnikud mõisades püüdsid omalt poolt talupoegadelt-rentnikelt välja pigistada, mis võimalik. Rentnikul puudus muidugi ka enesel huvi ja võimalus talus uusi korraldusi ette võtta. Seepärast on ka praegu veel see võrdlemisi maha jäänd ja vaene nurk. On veel palju vanu suitsutaresid ja lagund hooneid (Jutustaja N 34).

Kes taludeostu ajal enesele talu päriseks sai osta, võis hakata juba enam oma elujärge parandama. Kuigi ka nüüd palju raskusi oli, eriti taluostul tehtud võla maksmisega, oli see siiski juba oma eluase, mille hääks tuli töötada (Jutustaja N 23).

11. Toitmisolud, elamud

Teoorjuse ja ka veel hilisemal ajal moodustas talupoja päätoiduse leib, silk ja piim. Kartulid kasvatama hakati võrdlemisi hilja. Juba ennem kasvatati kartulid mõisas, ja siis hakati aegamööda ja alul õige vähesel arvul neid ka talumaal kasvatama. Mõisast anti alul toobiga seemet, mille siis perenaised aeda peenrale maha tegid (Jutustaja N 42). See oli umbes 80 aasta eest, kui kartulid katseks peenrale maha pandi, ainult mõni ruutsüld terve talu kohta. Umbes 60, 70 a. tagasi hakati alles kartulid vagudesse panema; alul peeti seda maa raiskamiseks, et teine rägu (vao vahe) tühjaks tuli jätta (Jutustaja N 3). Kuna kartulid alul nii haruldased olid, anti neid süüa ainult pühade ajal (Jutustaja N 13). Hiljem muidugi muutusid kartulid talupoja igapäevaseks toiduks.

Puhast leiba ei saadud, vaid söödi haganaleiba. Rukkisse pandi haganaid. Rapperukkid ei olnud tuulatudki, kuna vaheliku leiva rukkid tuulatud olid. Leib oli nii rabe, et seda varjus pidi sööma, sest muidu ajas tuul leiva laiali. Mõnes kohas keedeti ka nõgese ja ohaka suppi, ka kartuli kasvudest ja lehtedest – ainult vee ja soolaga. Kui kartulisuppi tehti, oli sääl ainult paar kartulilõiku sees. Sageli söödi körti, mis tehti veest ja jahust ja millele ainult natuke piima lisati. Liha ei olnud, sest siga ei saadud kasvatada. Mõnes peres kasvas siga 2-3 aastat ja oli siis kõigest kahe-kolme puudane. Sagedamini söödi silku, mida ka ohakasupi sisse pandi. Vahel keedeti ka jahuputru (Jutustjaja N 3).

Suvi otsa oldi piima, leiva ja silgu ning kördi pääl, söödi „haganast leiba ja haput silku“. Liha suvel ei näind, ainult talvel anti seda natuke. Teole minejaile pandi lähkris kaasa sageli juba halvaks läind piima, silku ja suppi, hiljem karbis kartuliputru. Natuke jõukamais peredes pandi mõnes kohas teomehele ka liha karpi kaasa. Palju söödi ka hapukapsa suppi, mida mitmeks päevaks valmis keedeti ja igaks söögiajaks soojendati (Jutustaja N 27). Üldiselt olid toitmisolud igalpool viletsad, eriti teoajal. Silk, hagana leib, kali, piim, kaua seisnud ja hapuks läind (nagu sageli kaligi ja piim) ohaka või mõni muu supp – sellase ja sedagi vähesel mõõdul saadud toiduga pidi alatasa jõudma rasket tööd teha.

Rendi- ja taludeostu ajal paranesid aegamööda ka toitmisolud. Tallinnast või Pärnust toodi hulka silke ja soolati nad tünnidesse. Piim hapendati puust pottideks, koor võeti päält ära ja toodi piim siis kapaga lauale. Liha sai vaid pühadeajal, tükikaupa, võid anti mõnikord pühapäeva hommikul. Muidu viidi või kõik linna. Sügisel tapeti ka lambaid ja sigu, kuid needki müüdi, et hädavajalikku raha saada (Jutustaja N 10).

Talupoja elamu koosnes õlgaktusega ja savipõrandaga rehetoast, rehealusest ja sama katuse all, mõnes kohas ka eraldi olevast laudast ja aidast. Vanemail elamuil puudus kammer. Maja oli ehitatud palkidest, ilma kivivundamendita. Kuna Juuru kihelkonnas on paene maa, siis ehitati kõrvalhooned enamasti paekividest, mõnes kohas ka rehetoa põrand. Elutoaks oli suitsutare, rehetuba. Kuna majal korsten puudus, tuli tuletegemisel suits kõik sisse. Suits lasti välja ukse kaudu, mis ka talvel külmaga tuletegemisel lahti tuli hoida. Ukseks oli lükanduks, ilma hingedeta. Elumaja otsas või kõrval oli pisike ait ja kottpime laut. Valgus rehetuppa tuli sisse läbi pisikese akna, mis toa täiesti hämaraks jättis. Õhtul pandi peerg põlema, mis sageli hilja ööni toas töötajaile, eriti ketravaile naistele valgust andis (Jutustaja N 23). Hiljem ehitati rehetoa otsa väike kammer, mis aga külm oli ja mida alul elutoaks ei saadud tarvitada, vaid sageli sahvrina kasutati. Rehetoas oli toasoendajaks suur kerisega ahi. Kui ahju köeti, tõmmati pärast söed ette kerisele, pada riputati konksuga süte kohale ja keedeti siis toitu.

Üks elutuba pidi andma eluaset sageli õige suurele perele. Ühe jutustaja noorpõlves oli eland ühes rehetoas ja pisikeses kambris, kuhu vaid voodi mahtus, üle kümne inimese: peremees, perenaine, kolm last, sulane, tüdruk, vabadik ja siis veel vana pere (Jutustaja N 17).

Juuru kihelkonnas leidub praegugi veel õige paljudes taludes täiesti vana ehitusega õlgkatusega elumaju, ainult kammer on suurem ja köetav ja rehetuba ei ole enam suitsutare, kuid veel savipõrandaga ja poolpime.

Enne kohtade krunti ajamist olid talud hunnikus koos. Seda põhjustas tolleaegne põllusüsteem kus talupõllud mitte talu ümber, vaid siiludena, pikkade ribadena asetsesid. Ühele perele kuulus üks, teisele järgmine kitsas üle väljapõld. Kui tuli parem või halvem maaala, sääl oli jälle igal oma tükk, nii et tükid olid siilu kaupa laiali. Üle jäänd maaosa jagati jälle lappidena perede vahel. Kui ühel lapil töö ära lõpetati, mindi kaugele teise põllu otsa. Põld oli jaotatud kolmeks väljaks: üks väli rukist, üks suivilja, kolmas kesa. Muidugi oli sellegi viletsa põllu harimine sellase süsteemi tõttu raskendatud (Jutustaja N 15).

Talupoja maanduslik seisukord oli raske, kuid oldi sunnitud neis oludes elama. Hoolimata neistki viletsaist oludest viidi siiski veel raha ka kõrtsi. Kõrtsid andsid mõisnikule hääd sissetulekut, sest mõis ajas viina; seepärast oli kõrtse ka palju, eriti kiriku läheduses, kuhu suuremal arvul koguti (Jutustaja N 31).

12. Õiguslik elu vanemast ajast pääle

Pärisorjuse ajal puudus talupojal igasugune õiguslik kaitse; ta oli asi, mõisniku omandus, millega mõisahärra oma tahtmise järele võis ümber käia, müüa ja omastest lahutada.

Teoorjuse ajal ei võidud talupoega küll enam müüa, kuid oma majandusliku sõltuvuse tõttu mõisnikust jäi ta endiselt viimase võimusesse. Talupoja õiguste kaitsjana oleksid pidand kohtud esinema, kuid tõeliselt oli kohus ainult mõisniku õiguste kaitsjaks ja talupojale karistuse määrajaks. Talupojal oli küll õigus mõisniku pääle kaevata, kuid tegelikult ei olnud seda õigust olemas. Kes mõisaga julges hakata kohut käima, oli kadund inimene. Saksad olid ise õigusemõistjad ja võisid ja tegidki alati ülekohut (Jutustaja N 12).

Kõige enam tarvitatav karistusviis oli peksmine. Vähemate süütegude eest määras hoopide arvu mõisahärra ise. Neiks süütegudeks oli enamasti alati mingi väike eksimus, näiteks vastuhakkamine mõnele mõisa ametnikule, hiljaks jäämine, või ei oldud talupoja tööga rahul jne. Mõisa vahimees andis hoobid kätte; alalise peksu tõttu pidid vahimehel alati vitsad ja soolvesi käepärast olema.

Suuremate süütegude eest karistuse määrajaks oli haagenrihti kohus. Kohtumõistja – haagreht – oli samuti mõisnik, ja muidugi mõistis ainult oma kaasmõisnikkude kasuks. Haagreht võis talupoegi karistada kuni 120 hoobini (Jutustaja N 16). Haagrehi ülekohtustest kohtuotsustest, mille järele kõige väikesemat süütegu, sageli ka täiesti süütult karmilt karistati, on püsind rahva seas nii mõnigi kurb mälestus.

Järgmiseks kohtu astmeks rahva mälestuse järele oli landraati kohus, sellele järgnes Peterburi kohus. Landraati kohus oli küll mõisnikust üle, kuhu talupoeg võis kaevata, kuid ka sääl olid saksad kõik ühe mütsi all ja talupoja õigus ei pääsend maksvusele. Kes mõisnikule vastu hakkas ja tema pääle kaebas, seda ähvardas kohe kohast lahti ütlemine, sest olid ju talukohad mõisniku tahtmise järele anda või võtta (Jutustaja N 40). Talupoja õiguseta seisukorrale on rajatud järgminegi iseloomustav jutustus: Ühele mehele oli karistuseks määratud 100 hoopi, kuid (teadmata põhjusel) antud ainult 80 hoopi. Kui mees peksupingilt üles tõusnud, ütelnud ta: „Ega õigust sugugi ei ole, ikkagi ei anta kõike kätte ja võetakse maha.“ (Jutustaja N 20)

Pärast poole seati sisse vallakohus, mis läbi arutas ja karistuse määras vähemate süüde, vaidlemiste, kaklemiste jne. eest. Vallakohtu liikmed valis vald. Hääleõigus oli 29-60. aastatel vallaliikmetel. Alul valiti 6 kandidaati, kes oma keskelt valisid pääkohtumehe ja 2 abilist; teised 3 jäid kandidaadiks, asetäitjaks, näiteks kui mõni kohtumees oma kohustusi ei saand täita. Vallakohtu liikmed valiti kolmeks aastaks. Kohtumeeste valimisel mõisnikul kaasa rääkida ei olnud, neid kinnitas kihelkonna kohus.

Talitaja valiti samuti valla poolt kolmeks aastaks. Kes kõige enam hääli sai, see sai talitajaks (vallavanemaks). Talitaja valimisel oli mõisnikul suur voli; kui ta mõnd meest talitajaks ei tahtnud, käskis ta uue valida. Enne vallakohtu sisseseadmist oli ainult talitaja ja 2 abilist. Siis oli talitajal veel õigus ka ihunuhtlust määrata. Talitaja sai alul viljapalga, pärast aga raha. Kohtumehed said palga rahas kogukonna hingede arvu järele (Jutustaja N 23). Vallakohus võis määrata ihunuhtlust 30 hoobini (ühe teise teate järele 10-25 hoobini) (Jutustaja N 16).

Kihelkonnakohtu liikmeteks oli mõisahärra ja kaks talumeest, kellega ühes mõisahärra kohut mõistis. Kuid tegelikult ei olnud talupoegadest kaasliikmetel mingit õigust kaasa rääkida või otsustada, nad pidid ainult päält kuulama ja mõisniku otsustusega rahul olema (Jutustaja N 7).

Üldiselt oli talupoja õiguslik olukord kuni uuema aja kohtuteni, mis enam mõisniku võimu all ei seisnud, väga halb. Õigus kohtus jäi alati mõisnikule, sest olid nad ju ise õigusemõistjad. Ka vene ülemad olid enamasti kõik sakslaste nõus. Iseloomustav talupoja endise õigusliku olukorra kohta on ühe jutustaja järgmine lause. „Vabadust oli nii palju, et peks oli vaba, seda võis saada igal ajal.“ (Jutustaja N 19)

13. Usulised liikumised

Juuru kihelkonnas leidub õige vähe lahkusulisi. Ainult Tamsi külas Kuimetsa vallas asub baptistide kogudus, mis oma palvetunde ühes asuniku majas peab. Mujal lahkusundisi kogudusi ei teata. Sama vähe teateid on ka vennaskogudustest. Nähtavasti ei ole vennaskoguduste liikumine siin pool pinda leidnud. Praegu asub ainult Juuru alevikus vennaskoguduse palvemaja.

Prohveteist teatakse mõnd teadet jutustada ainult prohvet Maltsvetist, Juhan Leibergist. Prohvet Maltsveti poolt tekitatud usuline liikumine, mis Järvamaal paljusid elavalt kaasa tõmbas, Juuru kihelkonnas levind ei ole. Ühtki prohvet Maltsveti kogudust siin asutatud ei ole. Prohvetist ollakse teadlik pääasjalikult seepärast, et ta pärast Krimmist tagasijõudmist ka siinses Kädva külas peatund oli. Üks jutustaja ühes Kädva küla talus, kus provet Maltsvet mitu ööd oli magand, kirjeldab teda suure pika täismehena, halli habemega. Ta oli tark vanamees, hää kõnemees. Käis ainult ilma mööda ringi ega teind tööd. Enne Krimmi minekut pettis ta inimesi, kutsudes neid õnnemaale. Mitmed läksidki Krimmi ja müüsid oma vara odavalt käest ära (Jutustaja N 9). Leiberg olnud kõigiti osav ja kaval mees. Kui mõned tahtnud talt raha laenata, võtnud ta raha eest tasuks heinu, kevadel aga müünd heinad kalli raha eest ära. Ühelt ihnelt metsavahilt küsind ta kord enesele pool kotti nisujahu, kuid see pole andnud. Leiberg ütelnud siis, et küll Jumal teda selle eest karistab; pärast lõpnudki metsavahil loomad ära. Prohvet Maltsvet kuulutand enne ette viimset päeva, kuid pärast Krimmist tagasitulekut pole ta enam jutlust pidand. Ta läks pärast Paide oma poja juurde elama (Jutustaja N 25).

Veneusu tulek on ka Juuru kihelkonna rahvastiku juba lähemalt ja laiaulatuslikumalt puudutand. Veneusu propageerimise tagajärjeks alates üldise venestamise ajaga oli õige hulgaline talurahva üleminek luteriusust veneusku. Kuid nii palju kui kusagil sellest üleminekust räägitakse, sündis see puht majanduslikel põhjusil, mitte veneusu endisest paremaks pidamise tõttu usuliste tunnete suhtes. Üldine, korduvalt rõhutatud põhjus, miks veneusku üle mindi, oli majanduslikkude paremuste saavutamise lootus uue usu kaudu, päämiselt maa saamine. Preestrid olevat igal pool rääkind, et kes astub „Keisri usku“, see saab kohe maad. Ja kuna maa saamine talupojale ta äärmiselt raskesse seisukorda paremust tõotas tuua, siis oldi muidugi valmis seepärast oma usku muutma, mis talupojale ju ainult välist formaalsust tähendas. Ka mitmed vähemad majanduslikud põhjused mõjusid kaasa. Nii mindi veneusku ka seepärast, et kirikumaksudest vabaks saada, sest preestrid said tasu riigi käest (Jutustaja N 25).

Üldiselt valitseb arvamine, et veneusk tuli meelitamise ja petmise moodi, lubati palju häid asju, kuid uude usku astumine ei toond mingeid paremusi kaasa. Kõik oli pappide pettus, kes ütlesid, et veneusku tulles saadakse maksudest priiks ja on vaba elu (Jutustaja N 40). Siis olnud veel enne iga hinge pääle umbes 10 rbl. linnas raha, mis oli kogutud trahvirahadest. Papid ütelnud, et selle raha võivat veneusku astumisel kätte saada. Keisri usku minejaile lubatud ka metsa. Vanal ajal oli eestlastel metsa tarvitamine vaba, kuid siis võtsid mõisnikud metsa eneste kätte. Selle luband papid talupoegadele tagasi anda (Jutustaja N 3). Lubatud maad ja paremaid elumaju, ja paljud lasksidki end nende lubadustega ära meelitada. Ainult üks jutustaja seletab, et lubadustest rääkind talitaja, kuna preester ütelnud, et veneusku tulek on vabatahtlik ja majanduslikke paremusi ei anna (Jutustaja N 12). Kuid teateid majanduslikest paremusist võeti talupoegade keskel üldiselt tõsiselt, kuna neid ju nii hädasti vaja oli ja neid vähemalt loodeti; seepärast leidsid ka kuuldused pinda.

Juuru kihelkonna veneusulised koondusid Juuru koguduse ümber, mis asutati sinodi käsukirjaga 1887. a. Kirikule pandi nurgakivi 1902. a. ja sai valmis 1904. a. Alul oli liikmeid üle 1000. Kogudusest lahutati 1893. a. Angerja (Hageri khk.) ja 1896. a. Kuimetsa kogudus nende suurenemise tõttu. 1918. a. ühendati Kuimetsa kogudus vähenemise tõttu uuesti Juuru omaga (Juuru kreeka-katoliku kiriku arhiivandmed).

Veneusk tõi kaasa mitmeid takistusi. Ei saadud abielluda luteriusulisega, lapsed ristiti ka veneusku. Kui luteri usu õpetaja veneusuliste vanemate lapsi ristis või leeritas, lasti ta ametist lahti. Keegi ei tohtind veneusu vastu midagi ütelda. Veneusku läks pääasjalikult vanemaid inimesi, noori vähem (Jutustaja N 9)

1905. a. vabaduse manifest lubas veneusulistel tagasi luteri usku minna ja seda luba kasutatigi; ka õige vanu inimesi tuli tagasi luteri usku (Jutustaja N 40). Praegune Juuru veneusu kogudus on umbes 500 hinge suur.

14. Hariduslik olukord vanemast ajast pääle

Nagu üks jutustaja tähendab, olid Harjumaal kuni hilisema ajani haridusolud õige viletsad. Teistes maakondades asutati juba varem kooli kui siin, ja kui ka siinpool juba nii kaugele jõuti, siis tuli kooliõpetajaid Lõuna-Eestit kutsuda, kus haridusolud paremad. Rahvas oli siinpool hariduslikult enam maha jäänd, mis oli tingitud halbadest majanduslikest oludest; oli ju põllupind vilets, mõisaorjus raske ja näiteks Juuru kihelkonna kaks valda veel rendivallad; rentnikkude olud jäid ka hilisemal ajal viletsaks. Seepärast jäi ka siinne nurk võrdlemisi vaeseks ja mahajäänuks. Praegugi ei ole üldine kultuuriline tasapind näiteks Kuimetsas veel rahuldav (Jutustaja N 34).

Esimesteks koolideks Juuru kihelkonnas olid arvatavasti Mahtra, Atla ja Maidla külakoolid.

Mahtra kooli alguseks võiks lugeda aastat 1860. Koolimaja muidugi veel ei olnud, vaid õpetust peeti ühes talus, ühe teise jutustaja teate järele arvatavasti natuke hiljem kahes talus kordamisi – üks talv ühes, teine talv teises talus (Jutustaja N 3). Esimeses Mahtra koolis, mis peeti Pärtli talumajas, oli koolitajaks peremees, kes ka ise õieti midagi ei osand, ja ka perenaine, kes ise kangast kudus ja vahepääl tuli lastele salme pähe õppida andma. Õpetus sel ajal oli puht vaimulik (Jutustaja N 13).

Mahtra endise külakooli asemel asub praegu IV klassiline algkool. Kooli ajaloost oli võimalik andmeid saada vanade õpetajate ametisoleku aja nimede kohta:

1. Kristjan Reinumägi 1860-65
2. Mats Andreas 1865-70
3. Tõnu Joosep 1870-78
4. Mart Miller 1878-85
5. Jüri Rossmann 1885-97
6. Ado Ackermann 1897-99
7. Mihkel Maala 1899-1902
8. Ants Aru 1902-1904

Kuimetsa valda asutati kõige esimene külakool Oblo külla 1868. a. Saksad olnud küll kangesti kooli asutamise vastu; koolist tulevat ainult vargaid. Kui koolmeister siia tulevat, olevat ta alul küll vaga lammas, kuid pärast kiskja hunt. Kool asutati siiski – valla poolt. Mujal siin vallas kooli veel ei olnud. Umbes samal ajal asutati ka Kaiu valda esimene külakool (Jutustaja N 2).

Alul koolisundust ei olnud, pärast maksis koolisundus 10-13. aastaste laste kohta. Koolilõpetajale maksti palk valla poolt. Õpetus oli alul talumajades (Jutustaja N 24). Kooliõpetajad sel ajal ei olnudki midagi koolitatud, õpetasid sageli lihtsad talumehed. Pärast poole tuli siia Riiamaa mehi, need olid juba targemad. Alul oli kooliõpetajail õigus lapsi ka vitsadega peksta (Jutustaja N 18).

Sel ajal oli ikka veel pime aeg küll. Enne esimeste koolide asutamist õpiti lugema kodus, nii palju kui kuskil talus osati, Haridust oli vähe, mõisnikud ei sallind koole. Veel hilisemalgi ajal olid mõisnikud kui ka õpetajad sageli talupoegade laste kooliskäimise vastu. Õpetaja Hasselblatt (1881-1903) oli kord ühele jutustajale (tolleaegsele vallavanemale ja kiriku vöörmündrile) ütelnud, et koolitatud inimestest tulevat ainult hobusevargad. Selle pääle oli vallavanem osavalt vastand: „Kui ka sada suud tõendaksid, et õpetajahärra on hobusevaras, ma siiski ei usuks.“ (Jutustaja N 25)

Ka kooliraamide suhtes olid olud alul viletsad. Õpetust peeti enamasti mõne talu ühes toas. Siis kasutati mõnd talu ka otseselt ainult koolimajana, ostes selle mõisnikult. Selleks võttis mõisnik mõne talupidaja käest koha ära, näiteks Pae koolimaja ehitamisel umbes 60 a. tagasi võeti üks kolmepäeva koht peremehe käest ära ja anti see koolikohaks (Jutustaja N 32). Maidla mõisnik oli ka koolikohaks ühe talu annud, luband selle kingitusena, kuid pärast pidi siiski kõik valla poolt kinni makstama (Jutustaja N 17).

Kädva valla (tolleaegse) talitaja protokolli raamatust on praeguse Kädva algkooli juhataja hra Liiver leidnud ja välja kirjutanud järgmise märkuse (arvatavasti ainult osa sellest):

„Nõuks sai pantud tuleva kevade 23. aprl. 1871. a. Jaan Andok koolmeistriks võtta ja mõisa valitsuse käest Kõrso koht ära rentida ja temale palgaks anda, aga et selle koha põllõ pealt ei ole rukkid leigata, ja sõnnikut ei ole ka mitte eest leida, siis võtsid nõuks rukkid rahaga 50-rublaga välja maksa, mis vallast peab aetud saama ja sõnnikust lubasid 100 koormat, mis peremehed omast käest peavad kooli põllo peale vedama ja ahju kütti nii palju kui aga kulub ja peale seda veel 5 Rbl. küündla raha mis ka vallast peab aetud saama...“

Kool asutatigi, ja esimeseks Kädva külakooli õpetajaks oli Jaan Andok. Ta asutas külla ka laulukoori, kus küla poisid ja tüdrukud koos laulu käisid õppimas (Jutustaja N 27).

Üks peremees, kes 1878, 79 ja 80. a. koolis käis, jutustab oma kooliajast järgmist:

Sel ajal tuli koolis õppida ainult eesti keelt; vene keelt õpetada ei tohtind. Mahtra koolis oli üks kooliõpetaja, endine (vene) soldat, natuke ka vene keelt õpetand. Seda ei ole saksad sugugi sallind. Maidla parun käis iga nädal kooli kutsumas. Kord sõitis ta ilma kuljusteta kooli juurde, nii et ta tulekut ei kuuldud, kuulas, kui õpetaja parajasti vene keelt õpetas, astus siis sisse ja kärkis kõvasti õpetajaga, mille järele see enam keelatut ei õpetand.

Külakool oli sel ajal kolme talvine. Kool algas pääle 3 nädalat pärast mihklipäeva ja lahti saadi jüripäevaks. Õpiti katekismust, uut testamenti ja piiblit, iga laps pidi talve jooksul 25 kirikulaulu ära õppima, ka katekismus pidi pääs olema. 1878. a. tulnud kooli ka üks ilmalik lugemisraamat.

Jutustaja noorpõlves väga vähesed oskasid kirjutada, sest koolis seda ei õpetatud (Jutustaja N 3).

Hiljem asutati ka vallakoole ja venestusajal ministeeriumikoolid Juuru alevikku ja Kaiu valda (Jutustaja N 21).

15. Ärkamisaeg

Eesti rahvuslik ärkamisaeg, mis Lõuna-Eestist väljudes seda ala nii tugevalt, elavalt ja liikumapanevalt kaasa haaras, eriti kohalikke haritlasi ja nende kaudu ka talupoegi, see liikumine suutis Põhja-Eestis palju vähem pinda võita, eriti Põhja-Eesti vaesemais maanurgis. Näib, et ka Juuru kihelkond nende hulka kuulub, kuhu ärkamisaja ideed ja algatused sel ajal veel ei jõudnud tungida, kus üldine hariduslik tasapind selleks veel ei olnud ette valmistatud ja kus seepärast harilik talupoeg ärkamisaja liikumisest ka enam eemale jäi. Praegused vanimad elanikud, kes ärkamisajal olid noored tüdrukud ja poisid, ei tea vastavate küsimuste pääle mõnest ärkamisaja tegelasest jne. sageli mitte midagi, ei ole sellest kuulnudki.

a) tegelased

Ärkamisaja tähtsamaist tegelasist – Jannsenist, Jakobsonist ja Hurdast ei olnud Juuru kihelkonna vanemate elanikkude käest võimalik saada mingeid andmeid, neist kas ei ole kuuldudki või on mõned vähesedki teated täielikult unustatud. Ainult üks jutustaja, Katarina Bach on enam teadlik ärkamisaja tegelasist ja sündmusist; jutustaja ei ole aga sündind kohaliku elanikuna, vaid on Kädva külla sisse rännand Türilt; kogu perekond on olnud laiema silmaringiga, tuttav ka kaugemate sündmustega ja on Kädvas avaldand ka teisi kaasatõmbavat tegevust. Kui jutustaja 1878. a. Kädvale asus, ei ole siin ajalehti loetudki. Rahvas oli siin õige vaene ja maha jäänd. Muuseas kannud mehed veel pikki juukseid ja põigiti punasetriibulisi pükse, naised triibulisi seelikuid ja pikka kõrget mütsi (Jutustaja N 9).

Jannsenist teab jutustaja järgmise väikese loo: Kui Jannsen Vändras veel köstriks oli, oli sääl õpetajaks Körber. Õpetaja nõudnud köstrimaadelt kõrget renti ja see pahandand Jannseni. Kord ütelnud õpetaja kantslist laulusõnu ette, kuid Jannsen oli teisiti järele laulnud:

Õpetaja: Ma tahan jätta maha
Sind kaval ilma maa.

Jannsen: Ma tahan jätta maha
Kõik Vändra köstri maad.

Õpetaja: Ei armastada taha
Sind sinu patuga.

Jannsen: Ei armastada taha
Nii kõrge rendiga.

Vändrast läks Jannsen Pärnu, kus ta lehte hakkas välja andma. Pärnust asus ta Tartu elama. Jutustaja oli kord Jannseni ka näind, Käru kirikus. Siis oli ta juba vana mees olnud.

Hurt oli tark vaimulik mees.

Mõisnikud tahtsid kõike oma kasuks, eestlased ei pidand midagi paremat saama, vaid mõisnikkude tahtmine oli, et eestlased rumalaks jääksid. Kuid neile mõisnikkude püüetele hakkas vastu Jakobson. Ta hakkas välja andma „Sakalat“, kus ta palju kirjutas eestlaste edasipüüdmise tarvidusest. Pärast Körberi oli Vändras õpetajaks Sokolovski, kes muidu kirikuteenistuses küll tubli mees oli, kuid mõisnikkude mõju all seisis. Pühapäeval pärast seda kui „Sakala“ ilmus, oli ta kirikus jutluse pidand lendavast maost, kes taeva all ringi lendab ja kõik inimesed oma suure saba alla tõmbab. See lendav madu pidand Jakobsoni tähendama. Sakslased olid väga vihased Jakobsoni pääle ja katsusid nii palju kui võimalik tema vastu töötada. Nii mõjusid nad, et „Sakala“ kinni pandi. Kui Jakobson end teel külmetas ja haigeks jäi, millesse ta ka suri, oli Vändra tohter talle niisugust rohtu annud, mis teda ei parandand, vaid halvemaks tegi (Jutustaja N 9).

Kohapäälseist ärkamisaja tegelasist kedagi eriti silmapaistvat ei teata. Äratavat tegevust on siiski avaldand pääasjalikult kohalikud kooliõpetajad, eriti mis puutub korjandusse Aleksandri kooli hääks. Siis on kooliõpetajad asutand ka esimesi laulukoore. Umbes 60 a. tagasi asutas Maidla esimese vallakooli õpetaja Juhan Teder kohe siia tulles (Pilistverest) Maidla esimese laulukoori, mis osa võttis ka II laulupeost Tallinnas 1879. a. (Jutustaja N 33). Nagu juba eelpool mainitud, asutas Kädval esimese laulukoori külakooliõpetaja Jaan Andok. Tallinna laulupeost oli osa võtnud ka Kaiu pasuna- ja laulukoor, mille juhiks oli Mihkel Prink (Jutustaja N 29).

b) tähtsamad sündmused

Esimesest laulupeost 1869. a. teadis jutustada ainult Katarina Bach, kes sel ajal veel Türil elas ja kooliõpetajaid, kes laulupeole sõitsid, praost Groomanni vankril teele oli saatnud. Laulupidu oli olnud väga ilus, mida palju kiidetud; eriti hää olnud Väägvere pasunakoor (Jutustaja N 9).

Teiseks tähtsamaks ärkamisaja sündmuseks, mis kogu maal elavat vastukaja leidis, oli kavatsetava Aleksandri kooli asutamise hääks rahakorjamine. Ka Juuru kihelkonnas on Aleksandri kooli hääks raha korjatud, pääasjalikult kooliõpetajate algatusel. Lähemalt aga kooli asutamise mõttest, algatusest, saatusest jne. ei teata.

Kädvas oli Aleksandri kooli hääks raha kogutud koolmeistri; Katarina Bachi, ta omaste ja pääasjalikult ta poja Gustav Bachi õhutusel ja algatusel; viimane oli õppind Kaarma seminaris ja siis Koerus kihelkonna kooliõpetajaks olnud. Siin oli ta noori laulma õpetand ja oli siis Kädva koolimajas Aleksandri kooli hääks laulukoori ettekandeid korraldanud. Sissepääs ettekandeile oli maksnud 10 kop. Ümbruskonna peremehed, kelle silmaring õige kitsas ja kes kooli mõttest kuigi palju ei taiband, olid selle üle pahandand, et nad koolimajja mineku eest maksma pidid, sest nemad olla ju koolimaja ehitand. Aleksandri kooli hääks korraldasid siinsed tegelased veel näitemüügi ja korjati ka isekeskis ja eraviisiliselt raha, mis siis Jakobsonile saadeti. Kool pidi asutatama Põltsamaale Kaarli mõisa. Kuid mõisnikud riisusid kõik talupoegade verevaeva oma kätte (Jutustaja N 9)

Kaiu vallas korjasid ka kooliõpetajad Aleksandri kooli hääks raha. Korraldati loteriid ja lauldi (Jutustaja N 16). Kooliõpetaja poolt saadeti Salutaguse külas üks kohalikest talumeestest külla, kes raha korjas. Kui koolimajas lugemisi peeti, üteldi pärast, et igaüks nii palju kui keegi saab raha annaks Aleksandri kooli hääks. Kas sest koolist pärast midagi sai, seda jutustaja ei tea (Jutustja N 29).

Ka Ingliste vallas Pae külas oli käidud Aleksandri kooli hääks raha korjamas (Jutustaja N 42), kuid nagu mujalgi, ei teata koolist midagi lähemalt.

Kuimetsa vallas kinkind talitaja, talitaja abi ja kohtumehed, kes ametimärgina hõberaha siidpaelaga kaelas kandsid, need hõberahad Aleksandri kooli hääks (Jutustaja N 2).

Kaiu vallas kuulusid mõned ka Põllumeeste Seltsi. Vallamaja juures maksid nad 2 rbl. liikmemaksu. Mitmel oli ka „Linda“ aktsiaid, nad said aga seltsi langemisel palju kahju; nii oli ühel mehel aktsiaid olnud mitme saja rubla eest, kuid oli tagasi saand kõigest 30 kopikat (Jutustaja N 29).

c) ajalehed

Teadmatus ärkamisajast Juuru kihelkonnas on seletatav suurelt osalt sellega, et ajalehe lugejaid väga vähe oli. Mõnes nurgas ei ole tol ajal üldse ajalehti loetud või loeti väga vähe. Nähtavasti kõige suuremal arvul ja peaaegu igal pool loeti „Ristirahva pühapäeva lehte“, mida õpetajad ja ka mõisahärrad soovitasid. Nii loetud Kädval nimetatud lehte peaaegu igas peres, kuna aga „Sakalat“ käis üksainus leht (Jutustaja N 9). Õpetajaile ja mõisnikele muidugi ei meeldinud see, et „Sakalat“ loeti. Veel hiljemgi tuli mõningaid lehti salaja lugeda. Üks Kaiu peremees, kes „Virulast“ lugend, läind kord mõisa renti viima. Mõisahärra oli kohe kurjalt küsind, et tal käivat „Virulane“. Mees oli teind, et ta aru ei saa ja oli vastand, et keegi öömajaline, kes vasikanahku jne. ostnud, nimetand end küll venelaseks, kuid härra teadvat koguni, et ta virulane on (Jutustaja N 25).

Üldiselt on Juuru kihelkonnas „Sakalat“ ja „Eesti Postimeest“ väga vähe loetud, mõnes külas mitte sugugi, mõnes külas ainult üksikuis peredes. Kohati ei loetud tol ajal veel ühtegi ajalehte. Nagu üks jutustaja tähendas, lugesid ajalehti enamasti ainult koolitatud inimesed. Kõige esimese ajalehena on mõnes üksikus kohas ka „Pärnu Postimeest“ loetud (Jutustaja N 12).

16. Venestusaeg

Venestusajal võeti igal pool vene keel tarvitusele, ja kuna sellega inimestele suuri takistusi loodi, siis muutus see tagasimineku ajajärguks. Vene keel pandi maksma nii koolis kui ka kohtus. Koolilapsed olid päris hädas, sest pidid kohe rääkima vene keelt, mida nad veel ei osand, ja kuna õpetus oli vene keelne, siis ei saand nad sellest midagi aru. Ka kooliõpetajate seisukord oli halb. Kes neist vene keelt ei osand, see lasti lahti või jälle hakkas ise kohe vene keelt õppima (Jutustaja N 9). Vene vaimulikud, sageli puht venelased, surusid koguni haridust maha. Nii asutati venestusajal Juuru vene kiriku juurde küll kool, kuid preester ei ole lasknud köstril korralikult õpetada. Õpilasi oli vähe ja töö katkendlik (Jutustaja N 25).

Kergendust oli ainult nii palju, et kooliõpetajale palga maksmine muutus kergemaks (Jutustja N 8).

1904. a. sai valmis Juuru veneusu kirik. Kiriku ehitamine läks maksma 27.000 rbl., mille oli annetand Ufa linna kaupmees Bupõšev. See summa ei olnud küll määratud otseselt Juuru kogudusele kiriku ehituseks, kuid Šahovskoi, kes Eestimaal energilist venestuspoliitikat ajas, oli selle raha siia juhtind. (Juuru kreeka-katoliku kiriku preestri hra Ümariku teade arhiivandmeil.)

Kohtud uuendati ja pandi neis vene keel maksma. Senised kihelkonnakohtud ja haagenrihti kohtud kaotati. Asemele seati talurahvakohtunikud, talurahvaasjade komissarid ja rahukohus. Kuna talupojad vene keelt ei mõistnud, siis olid selle jaoks kohtutes vahelträäkijad, tõlgid. Kõik need uuendused lõid venestusajal õige raske olukorra (Jutustaja N 24).

17. 1905. aasta

a) 1905. a. liikumine Juuru kihelkonnas.*

(* Katsun 1905. a. sündmusist Juuru kihelkonnas paljude üksikute, sageli erinevate ja otse üksteisele vastukäivate andmete põhjal konstrueerida üldist enam-vähem tõelist pilti.)

1905. a. liikumine, mis Eesti linnasid juba jaanuaris kaasa haaras, aegamööda ka maale tungis ja ka siin sügisel juba enam pinda leidis, on Juuru kihelkonnas kuni detsembri kuu ärevate sündmusteni, nimelt mõisade rüüstajate ja põletajate salkade liikumiseni nähtavasti möödund kohalikke elanikke peaaegu puudutamata. Linnade ärevate sündmuste, streikide jne. kaja ei suutnud siinsete maaelanikkude keskele nähtavasti nii sügavale tungida, et ka siin vastavat meeleolu ja teadmist luua. Eriti maksev näib see olevat Juuru ja Ingliste valla kohta, kus korduvalt jutustatakse, et enne salkade tulekut (detsembris) midagi erilist kuulda ei olnud ja et siin oli täiesti vagune ja rahulik nurk. Liikumist oli väga vähe, miitingud puudusid, nii oli Juurus ainult korra, õpetaja Brasche teatel 3 kord koosolekut peetud. Kaius, kuid eriti Kuimetsas omandas aga liikumine natuke varema ja teravama kuju. Kuimetsas korraldati enne salkade tulekut linnast tulnud isikute poolt koosolekuid, kus selgitati vabaduse põhimõtteid jne. Üks kõneleja oli seletand, mis tähendab sotsiaaldemokraat (Jutustaja N 21).

17. okt. manifestist ja vabadusest saadi nii aru, et see ka majanduslikke paremusi kaasa toob, mida ju nii hädasti vaja oli ja mida alati oodati ja loodeti. Seepärast esitati nii Kuimetsas kui ka mõnel pool mujal mõningaid nõudeid talupoegade majandusliku elu parandamiseks. Kuimetsas saadeti Mart Orase algatusel palvekiri kubernerile, et ka Kuimetsas talud päriseks müüdaks, sest oli ju rentnikkude seisukord õige vilets. Mart Orast, kes pärit Siuge külast arenend perekonnast, peeti pärast karistussalkade tulekul suurimaks süüdlaseks. Tema väljapaistva isiku ja palvekirjas saatmise pärast kubernerile peeti teda muidugi ülesässitajaks, samuti ta venda Juhan Orast, kes koolimajas kõnet pidas.

Samal ajal on rentnikud, nimelt novembris esitasid ka Kuimetsa maata mõisatöölised, kelle olukord väga raske oli, valitseja kaudu mõisaomanikule Woldemar v. Samson-Himmelstiernale nõudmised, mis sisaldasid väikesi soove majanduslikkude paremuste saamiseks. Paluti tööpäeva lühendada, viljapalka suurendada ja kapsamaad anda (Jutustaja N 34).

Mujal Juuru kihelkonnas on samalaadiliste puht majanduslikkude soovidega väga rahulikul ja tagasihoidlikul teel esinend ka Ingliste valla Palu küla peremehed, kes mõisa olid läind ja palund, et teopäevi vähendataks või päris ära jäetaks (Jutustaja N 26). Kuidas mõisnikud mõnel pool nendesse tagasihoidlikesse palvetesse suhtusid, näitab jätgmine teade. Moonakad ühes Käru valla mõisas olid mõisaomanikule Rentelile palvekirja teha lasknud, et neile nädalas 2 päeva oma jaoks antaks. Härra oli siis nääripäeva hommikul lasknud moonakate kraami välja tõsta ja moonamaja põlema pista. Moonakail ei olnud kuhugi kaevata, sest kõik oli üks hundipesa (Jutustaja N 9).

Streike ei ole Juuru kihelkonnas 1905. a. kuskil olnud. Õpetaja Brasche teate järele tahtnud Juuru mõisa talupojad küll streikida, kuid loobund sellest.

Nii kisti Juuru kihelkonna elanikud 1905. a. liikumisse äkki ja õieti ilma ettevalmistuseta, liikumisse, mille tekitajaks olid detsembris pääle Tallinna Volta koosolekut siin liikuvad ja tegutsevad rüüstajate ja põletajate salgad.

Juuru alevikus levis kuuldus röövijate tulekust siiski juba 2. nov. Lubatud muretseda sõjariistu ja parun käsknud inimesi kokku ajada, et salku tagasi hirmutada. Samal ajal rääkind õpetaja Brasche, et kaheksameheline salk käivat mõisast mõisa ja nõudvat raha. See jutt oli kõigile täielik uudis, sellest ei olnud keegi ennem kuulnud. Rüüstajate salk jõudis Juuru alles 12. dets. Lõhuti telefone ja Juuru mõisa (Maidla mõisa abimõis) küün ning rehi põletati maha (Jutustaja N 25). Arvatavasti käis Juuru alevikust mitu salka läbi. Kirikumõis jäeti aga puutumata, kirikumõisa elanikud olid juba enne salga sinnajõudmist mujale varju põgenend.

Kui katsuda saadud andmete põhjal kindlaks määrata salkade liikumissuunda ja käiku, siis raskendavad seda sageli ebakindlad ja üksteisele vastukäivad seletused. Kindel ollakse selles, et liikus kaks eri salka – esimene, mis mõisaid rüüstas ja mõisa kõrvalhooneid põletas, teine, pärast esimest, mis mõisa härrastemaju põletas. See teade osutub ka tõeliseks jälgides vastavat sündmuste käiku. Lõhkuja salga liikumist on võimalik kaunis hästi jälgida. Tuli see salk Hageri kihelkonnast Seli mõisast, mis ka rüüstati. Järjekorras rüüstati siin Pirgu, Järlepa (või Järlepa-Pirgu?) ja Härküla mõis, ühe jutustaja teatel ühel ja samal ööl. Härkülast liiguti edasi Juuru, siis Maidla, Hõreda ja Ingliste mõisa. Kuhu salk siit edasi liikus, ei ole kindel, kuna andmed üksteisele vastu käivad. Ühe teate järele läks salk kõrvale ida poole, Karitsa (Kaiu karjamõisa) kaudu Kaiu mõisa, kuid see kuulub juba põletaja salga piirkonda. Tõenäolisem on, et salk liikus edasi lõuna poole, jõudes kuni Põltsamaani, kus neile vastu astuti ja nad purustati (Jutustaja N 8).

Seega liikus rüüstajate ja mõisa kõrvalhoonete põletajate salk Juuru kihelkonna läänepoolses küljes. Pirgu ja Härküla mõisas lõhuti ja purustati mööblit, Juuru mõisas põletati küün ja rehi, Maidlas lõhuti ka ainult mõisa mööblit (Jutustaja N 11). Hõredale jõudnud salk olnud umbes 30 meest suur. Mõisa sõidetud ühe tõllaga (eelmisest mõisast võetud), ratsa, vankritel ja jala; üks mees olnud ka jalgrattaga. Suurte lattidega jne. oli hakatud siis mõisa aknaid puruks peksma, mängiti klaverit ja taoti siis puruks, nagu kõik muu mööbelgi; kui salk lahkus, ei olnud ükski asi saalis terve. Ka Hõreda mõisa küün põletati. Inglistel lõhuti samuti, ka Ingliste viinavabrik ja viinakelder; viin lasti maha, pakuti ka ümbruskonna rahvale ja mindi siis edasi (Jutustaja N 33).

Rüüstavat salka peetakse linnast, Tallinnast tulnuks. Need olid kõik võõrad linna inimesed, kuid siit küladest läbi minnes võtsid nad kaasa ja seltsis neile ka kohalikke maamehi, eriti muidugi niisuguseid, kelle lõhkumine lõbu valmistas (Jutustaja N 16).

Mõne teate järele liikus maanteid pidi mitu salka, mille juhid teelt kaasa võtsid poisikeseohtu noormehi jne. Küladest minejaid läks niisama uudishimu pärast kaasa, joodi viina, mida mõisade õues ojadena voolas. Üks Kaiu mees olevat viina kätte koguni surnud (Jutustaja N 21).

Järlepa mõis põletati pärast rüüstamist nähtavasti mõne Kose poolt tulnud erisalga poolt, lähemalt sellest midagi ei teata. Õige palju oma küla (Lõiuse) mehi olnud aga salgas, mis tahtnud põletada Härküla mõisat. Ühel ööl tulnud umbes kümne meheline salk, mille hulgas oma küla peremehi ning sulaseid ja ka võõraid, jutustaja, Lõiuse küla peremehe juurde ja kutsund teda mõisaid põletama, muidu pannakse ta oma majale tuli otsa. Ähvarduse pääle pidigi peremees ühes minema. (Härküla mõis oli siis juba linnast tulnud salga poolt rüüstatud.) Kuid mõis jäi põletamata, nähtavasti puudus salgal selleks julgus. Veel teine kord tehti katset Härküla mõisat põletada. Ühel pühapäeval oli ühe kõrvalt valla mees jutustaja tallu tulnud ja käskind inimesi kokku ajada mõisa põletamiseks. Jutustaja oli siis pakku läind. Mehi mõisa põletamiseks kokku ei saadud, ja nii saadi mõisa põletamise katk, milleks oma mehed ainult ärgitasid, kuid seda teostada ei julend, maha sumbutada. Enne salkade tulekut ei ole ka siinpool midagi erakorralist kuulda olnud (Jutustaja N 6).

Mis puutub mõisade põletajate salga liikumise käiku, siis ei ole siin võimalik seda kindlaks määrata. Andmed selle kohta on mitmesugused ja otse vastukäivad. Nii palju on kindel, et põletaja salk, Tallinnast tulnud, Kose poolt tuli, kuid mõisade põletamise järjekord ja liikumissuund pärast põletamist ei ole kindel. Ühe teate järele tuli salk, mis Kuimetsa põletas, Kuimetsa Kaiust, kus mõis enne maha põletati. Kaius oldud öösel umbes kell 12, Kuimetsa jõutud umbes kell 4 hommikul. Kuimetsast mindud Habajale (Jutustaja N 34). Siin tuleb oletada, et salk, tulles Kose kihelkonnast, põletas kõige enne Atla, siis Kaiu ja Kuimetsa mõisa. Ühe teise teate järele põletati enne Kuimetsa ja siis Kaiu (Jutustaja N 4). Võimalik, et Atla mõis ka mõne teise salga poolt põletati. Üks jutustaja teab koguni rääkida, et põletaja ja purustaja salk saand Vankse külas kokku, kust siis ühes Riiamaa poole mindi, kus nad aga võideti (Jutustaja N 16).

1905. a. olnud liikumine Kuimetsas õige terav, pääasjalikult kohaliku mõisniku v. Samsoni vastu. Tema pääle oli vihane oldud puht majanduslikel põhjusil; ta oli olnud väga vali mees, kes rentnikke äärmiselt rõhus. Kui linnast salk siia jõudis, oli seltsind sellele õige palju kohalikke elanikke. Mõis pandi põlema; piirituse aamid lasti lahti, nii et viin mõisa taga olevasse Kuimetsa jõkke voolas; muidugi joodi ka viina. Samson oli alul peitu läind, kuid oli siis välja tulnud. Alul oli tahetud teda maha lasta, kuid seekord oli ta veel pääsnud. 1918. a. alul, kui mõisnikud linnupriiks kuulutati, oli v. Samson-Himmelstjerna ainuke mõisnik, kes Tallinnas maha löödi (Jutustaja N 34).

Pärast mõisa põletamist liikus salk Kuimetsast ühes kohalikkude elanikkudega Habaja poole. Samson võeti ühes, kes Habajal oli pandud ise kangiga viinakeldrit lõhkuma. Kuna Samson mässajaid tundis, kellega ta ühes oli olnud, sai ta pärast paljusid üles anda ja karistada lasta. Linnameestest ei ole aga kedagi kätte saadud (Jutustaja N 34). Ühe teise teate järele ei olevat Kuimetsa mehed salga tegevusest rohkem osa võtnud, kui ainult joonud (Jutustaja N 4).

Kõrvalistesse kohtadesse, nagu Sonnile ja Kädvale läbiminejad salgad ei ulatund, kuigi siin ka sõja tulekut kardeti (Jutustaja N 10).

Mis puutub 1905. a. liikumise põhjustesse, siis avaldatakse mitmel pool arvamist, et eriti salkade tegevus oli mõisnikkude poolt sihilikult esile kutsutud. Mõisnikud olevat rahva seepärast mässule ajand, et näidata valitsuse ees selle pahatahtlikkust ja nii 17. okt. manifesti vabadusi kõrvale juhtida (Jutustaja N 25).

Purustajad saatnud mõis välja, et näidata, kui pahurad talupojad on, lõhuvad kroonu viinaladusid jne. Tagamõte oli, et talupojad siis jälle täiesti mõisnikkude voli alla antaks (Jutustaja N 16).

Mõisnikud tahtsid Eesti rahvast keisri ees mustata. Selleks palkasid nad kihutajaid nii maalt kui linnast, kes talupoegi üles ässitasid. Pärast karistuse ajal mindi aga kihutajaist mööda. Nii oli üks mees Siuge küla lähedalt, nimega Lepp, kes kõige ägedam kihutustöö tegija oli olnud, vabaks jäänd, kuna aga teised, kes vähem süüdi olid, kinni võeti (Jutustaja N 21).

Taheti kõigepäält viinavabrikuid maha põletada lasta, sest viinast sai riik kasu ja selle hävitamisega puudutati riigi huve. Kuid asi läks teisiti kui oli kavatsetud, sest hakati ka mõisaid põletama (Jutustaja N 15).

b) karistussalkade tegevus

Pärast 1905. a. detsembri kuu mässulist liikumist jõudsid karistussalgad varsti ka Juuru kihelkonda. Algas süüdlaste otsimine, kinnivõtmine ja karistamine. Selle juures ilmnes nähtus, et pääsüüdlasiks peeti ja otsiti kõige agaramalt taga kohalikke elanikke, kes juba ennem oma ärksama iseloomu ja avarama silmaringi poolest tuntud ja kes selle poolest silma paistsid harilikkude talupoegade hulgast. Tegelikult need mehed küll mõisade lõhkumisest ega põletamisest osa ei võtnud, kuid neid peeti teiste ülesässitajaiks; põhjust mõisnikkude tahteks just neid mehi kõrvaldada andis asjaolu, et need olid julgend uuendusi ja parandusi nõuda, ning see muidugi pahandas mõisnikke ja tegi nende silmis säärased parandustenõudjad kardetavaiks ja „mässajaiks“ (Jutustaja N 34).

Karistussalkade tulekul otsiti õhinal taga ja taheti koguni maha lasta ka valdade saadikuid, kes 27-29 nov. Tartus peetud ülemaalisest rahvaasemikkude kogu koosolekust osa olid võtnud. Juuru kihelkonnas oli nähtavasti saadikuid saadetud kahest vallast – Kaiust ja Kuimetsast. Juuru vallas olid Järlepa mõisa mehed küll algatand saadikute saatmise küsimust, kuid seda kavatsust ei viidud läbi (Jutustaja N 25). Kaiu saadikut oli aga tahetud seepärast maha lasta, et ta Tartus koosolekul, mida eestlased pidasid, uut õigust oli kuulamas käind. Ta oli ainult seepärast pääsend, et Kaiu mõisahärra Arthur Karl v. Hunnius ta eest oli kostnud (Jutustaja N 16). Kuimetsa valla mõlemad saadikud, maatameeste saadik Ants Tobias ja peremeeste saadik Tõnu Graanberg pääsesid põgenemise teel. Mõisa teomehed olid nende eest seisnud ja rääkind, et mehed käind mõisa kartulid kauplemas (Jutustaja N 14). Rapla kihelkonnast oli aga küll mõni saadik maha lastud (Jutustaja N 25).

Juuru kihelkonnast üldse 1905. a. liikumise pärast kedagi maha ei lastud, kuigi sellest palju ei puudund. Õige kergelt pääses Juuru vald, kus üldiselt vagusam nurk oli, vähe osavõtjaid salkade tegevusest ja kus pääasi, mida korduvalt teatatakse, puudusid päälekaebajad. Ainukese päälekaebajana nimetatakse õpetaja Braschet. Eriti süüdistab õpetajat selles üks jutustaja, endine Juuru vallavanem Juhan Müllermann. Õpetaja päälekaebamisel saanud 4 meest vallamaja juures 50 hoopi. Jutustaja ise viidi Rapla kinni, kus ta kaks nädalat kinni oli ja kus teda mahalaskmine ähvardas. Kui ta teada tahtis saada, mispärast ta kinni võeti, oli vastatud, et ta 3 riigivastast koosolekut ja kõnesid olevat pidand. Jutustaja enese arvates peeti tema juures pääsüüks seda, et ta enne ülemuse poole palvega oli pöörand sõjasolejate perekondadele toetust määrata, mis mujal juba läbi oli viidud. Eelmisel päeval, kui vallavanem maha pidi lastama, oli peaaegu terve valla rahvas Rapla läind vallavanemat vabaks paluma ja selle pääle lastigi ta lahti (Jutustaja N 25).

Hõreda mõisas olevat 2 meest peksa saand (Jutustaja N 32). Mõnede jutustajate teades ei olevat Juuru vallas ükski peksta saand (Jutustaja N 12).

Karistussalga tulekul käsutati kogu Juuru vald kokku Purila kõrtsi juurde, kus ette loeti käsukiri, milles manitseti elada vanal kombel ja mitte ülemaile vastu hakata. See oli jaanuari alul, 1906. a. Sellega lõppeski karistus Juuru vallas (Jutustaja N 3).

Eriti eemale liikumisest jäi Juuru vallas Mahtra küla, kust salku läbi ei käind ja kust ka keegi salkadega ühes läind ega üldse rüüstamisest jne. osa ei olevat võtnud. Mahtra küla elanikkude tagasihoidlikkust märgib ära ka õpetaja Brasche, kes kirikukroonikas kohalikust liikumisest 1905. a. väikese ülevaate on kirjutand, mida aga võimalik ei olnud ära kirjutada, vaid ainult läbi lugeda. Kirjutisest jäi eriti meelde lause, milles mainitakse Juuru talupoegade küllaldast tagasihoidlikkust 1905. a. ja selle arvatavat põhjust: „Vielleicht standen ihnen die Ereignisse von „Mahtra sõda“ noch frisch im Gedächtnis.“

Kaiu mõis põletati ka küll, kuid Kaiu vallas kuuldavasti kedagi kinni ei võetud ega karistatud. Arvatavasti mõjus selleks palju kaasa Kaiu mõisaomaniku Hunniuse isik, kes üldse oma kui ka muid talupoegi karistuste eest kaitsta püüdnud ja päälekaebajana ei esinend. Pärast pidid küll talupojad Raplast uue härrastemaja ehituseks kive vedama (Jutustaja N 40).

Ingliste vallas oli Ingliste mõisaomanik Stahl rahutuste alates mõisast ära põgenend samasse valda Palu küla lähedale ühe metsavahi juurde. Palu küla peremehed, nende hulgas ka mõned vabadikud, sellest kuulda saades võtnud püssid ja läind teda taga ajama. Stahl oli saand ühte teise kohta põgeneda, kuid ka sellest olid mehed teada saand ja tahtnud ka sinna järele minna. Mõisnikku oli aga siiski keegi hoiatand ja ta oli põgenema pääsend. Enne seda olid Palu küla peremehed ka teopäevade vähendust palund. Karistussalkade ajal oli siis 6 Palu küla meest peksa saand. Kaht peremeest kui eestvedajat oli tahetud koguni maha lasta ja nad selleks juba Rapla kinni viidud. Kuid naiste palvel ja kolme peremehe vastutusel olid nad peksuga pääsend (Jutustaja N 26).

Karmima kuju omandas karistussalkade tegevus Kuimetsas, kus kohalikud elanikud põletaja salga tegevusest enam osa võtsid ja kus oli valjusid päälekaebajaid nagu mõisahärra Samson ja valitseja Aun. Pärast mõisa põletamist jõudis varsti mõisa 25. meheline dragunite salk, mis siia paariks nädalaks peatuma jäi. Ka Besobrasovi salk oli siin paar päeva peatund (Jutustaja N 34). Pärast poole olnud siin ka Kroonlinna madruseid, kes karistussalgana ringi liikund.

Kuimetsas hakati karistussalga tulekuga kohe inimesi kinni võtma ja karistama. Kinnivõtmine oli juhuslik, kelle pääle ainult näpuga näidati, see oli süüdlane ja anti talle peksuga „uus seadus“ kätte (Jutustaja N 19). Mõisnikkude poolt palgatud juhid annud need üles, keda nad teadsid põletamisest jne. osavõtjaina, ka neid, kes olid olnud Kose kihelkonnast. Kohe Juuru kihelkonna piiri ääres lasti maha kaks Alandse küla meest, arvatavasti seepärast, et nad koosolekut olid pidand. Mõlemad mehed ei olnud seepärast ära põgenend, et nad lootnud, et neile midagi ei tehta, kuna nad millegis keelatus süüdi ei olnud. Kose kihelkonnas põletatud ka Roobo seltsimaja karistussalkade poolt maha. Suurem mahalaskmine oli Raplas ja Kohilas (Jutustaja N 21).

Kuimetsas käisid dragunid ümbruskonna mehi kinni püüdmas. Otsiti ka igalt poolt mõisa kraami. Mõisaõue toodi koorem vitsu ja kohe esimesel päeval oli 8 meest saand 50 hoopi. Karistussalga siinoleku ajal saand üldse peksa 20 inimest (Jutustaja N 34), mõne teise teate järele vähem. Maha kedagi ei lastud. Kuimetsa mõisahärra Samson oli küll väga vali olnud ja ähvardand süüdlasi kas maha lasta või kase oksa tõmmata. Ta olekski paljusid lasknud maha lasta, kuid Kaiu härra Hunnius takistand teda selles (Jutustaja N 2).

Suurimaiks süüdlasid peeti Kuimetsas Juhan ja Mart Orast, kes nagu juba eelpool tähendatud, olid ärksaimad ja tuntumad mehed vallas. Neid mõlemaid peeti ninameesteks. Juhanit süüdistati selles, et ta kõnesid oli pidand, Mart olevat Kaius põletaja salgaga ühes olnud. Juhan Oras pääses juba enne Rootsi põgenema, kuna Mart Oras karistussalga jõudmisel veel Kuimetsas oli. Karistussalk hakkas teda kohe taga otsima. Nagu jutustaja Jüri Lösch, Oraste õemees mäletab, oli Mart parajasti kodus olnud ja heintesse peitu pugend. Karistussalgaga oli ühes ja aitas otsimisel kaasa Kuimetsa valitseja Aun, kes esitas ka mõisapolitseid ja oli üks päälekaebajaist. Kogu talu oli läbi otsitud, heintes oli püssitikkudega torgitud, kuid õnneks ei taband see peitusolejat, kuigi just ta pale kõrvalt püssitikk läbi oli läinud. Aun ise oli hanguga heintes otsind. Pärast läbiotsijate lahkumist õnnestus Mart Orasel Soome põgeneda. Tagaselja siiski tehtud ta kohta surmaotsus. Pärast poole võisid mõlemad vennad Eestisse tagasi tulla (Jutustaja N 21).

1906. a. suvel rukkilõikuse ajal anti kogu Kuimetsa valla meestele käsk uue härrastemaja ehituseks kive vedama hakata. Kõige kibedamal tööajal oli igast talust kaks meest kahe hobusega väljas ehitusmaterjali muretsemas. See oli õieti karistus, kättemaks, kuna kogu vald liikumisest osa oli võtnud (Jutustaja N 34).

c) mustsada

1905. a. kõrvalnähtustest, mis ka Juuru kihelkonnas levis, kuigi vähemal kujul kui mõnes muus kohas, võiks nimetada mustsaja hirmu. Mustsaja hirm levis pärast mõisade põletamist. Ühel hommikul nähtud Paide pool tumedat pilve ja räägitud siis, et Paide juba põleb. Rahvas olnud mustsaja pärast ahastuses. Mustsada pidi olema mõisnikest koosnev salk, mis tuleb inimesi maha tapma. Mitmed põgenesid metsa ja oldi valvel, et kohe põgenema saaks, kuid kedagi ei tulnud (Jutustaja N 21).

Mustsajaks nimetatakse mõnel pool ka karistajate ja röövijate salku. Mustsõda olnud kinnivõetud Kroonlinna madrused, keda oli lubatud siia tulla mässu maha suruma. See oli olnud 20 liikmeline salk, keda talumehed pidand küütima (Jutustaja N 25).

Üks kolmemeheline linnast tulnud röövlite salk oli üht kaupmeest revolvriga ähvardand ja raha välja nõudnud. Siis olid nad läind ühte mõisa, kus nad olid sundind end viinaankrutega linna sõidutama. Teel, Kohila jaamas võeti nad kinni (Jutustaja N 16).

Mustsajaks nimetatakse mõnel pool nähtavasti ka rüüstajate ja põletajate salke, mis mõisaid pidi liikus. Üldine ärev õhkkond ja öösiti igal pool kumavad põlevad mõisad sisendasid inimestesse hirmu; peideti kraami jne. Paides antud käsk juba välja kolida, sest mustsada tulevat. Mustsajale astund Tartumaa pool mõisnikkude pojad vastu, lasknud paljud maha ja nii jäänd mustsaja liikumine seisma (Jutustaja N 40).

18. Ilmasõda

Ilmasõjast teatakse jutustada vaid nii palju, et sellest kõik nooremad, sõjaväeteenistuse kohustuslikud mehed osa võtsid. Enamasti tulnud kõik tagasi; Juuru vallas jäänd ühe teate järele umbes 10 meest kadunuks. Sõja sündmusist saadi teada ajalehtede järele. Juuru vallast oli sõjavägi koormatega läbi läind; ka Ingliste vallas Palu küla lähedal olid Vene väed Austria sõjavangidega peatund, kes kaitsekraave ehitama pandud (Jutustaja N 26).

19. 1917. a. revolutsioon

1917. a. revolutsioonist ei teata peaaegu mitte midagi jutustada. Sõjavägesid siit läbi läind ei ole, Tapa pool olnud küll lahing. 1917. a. revolutsioon puhkend seepärast, et keiser järele ei annud ja nõuetavat vastutavat ministeeriumi ei annud (Jutustaja N 21).

20. Okupatsiooni aeg

Okupatsiooni ajal, 1918. a. olid saksa sõjaväed ka Juuru kihelkonnast läbi läind, mõnes kohaas tüki aega ka peatund. Kõige pikemat aega, umbes pool suve olid okupatsiooni väed sees Juuru alevikus. Sõdurid asusid seltsimajas, mille raamatukogu nad ära põletand. Sakslased võtsid kõik, mis kätte said, pääasjalikult toidumoona; raha andsid nad selle eest oma hääksarvamise järele. Iga kahe nädala järele nõuti küladelt järjekorras loomade jne. viimist Hagudi jaama. Mõisades oli palju loomi, kuid neid võeti taludest, kus isegi vähe oli. Ilma tšekita veskile minna ei saand. Sigu tapeti salaja, et neid mitte ära ei viidaks. Ka muud toidumoona nõuti sõduritele. Nälga maal siiski ei tuntud, sest saadi toitu ära peita (Jutustaja N 25). Võid, liha ja mune pidi iga nädal staapi viima. Kui mõni linna läks, peeti ta tee pääl kinni, otsiti läbi ja toidukraam võeti ära. Alul võeti küladest toitu ilma, pärast anti ka raha. Anti või, peki, munade jne. eest ka suhkrut ja kompotti. Suve jooksul ehitati Hagudi jaama suur viljaait, kuhu siis sügisel kõik ümbruskonna peremehed vilja oleksid pidand kokku viima. Kuid enne lahkusid siit okupatsiooni väed (Jutustaja N 3).