[Asustusest ja kohtadest]

Kihelkonna tähtsamaks ajalooliseks kohaks, mis olnud vanal hallil ajal ümbruskonna keskpunktiks, tuleks pidada maalinna, mille ase, suur linnamägi Kaarma kirikust mõnisada sammu idapoole. (Seisukohta ja kuju ligemalt määranud ei ole, sest üliõp. J. Leinback on 1922 a. suvel kirjeldand nimetud kihelkonna arheoloogiliselt, kust täpseid andmeid võiks saada. Samal põhjusel jätan kõrvale muudki arheoloogiliselt tähtsad mälestuspaigad; Kabeli kohad jt. kui nendega pole seotud erilised jutustused. Töö on ilmumas trükis – koguteoses „Muhu ja Saarremaa muinasjäänused”) Kümmekond aastat tagasi on kiriku poolt küljes tmäe alt soost kraavi kaevates tulnud nähtavale palke, samas olla leitud ka väike käsikivi ja luid. (J. Sooäär)

Kõneldakse, mäel olnud sõja ajal inimesed pelgus, ülevelt lastud palkidega vaenlase pääle. Teisendi järele on väljakaevatud palgid aia postid, mõni jutt ütleb olnud silla üle jõe, sellest jäänud puud alale. Võimatu on siin eralda, mis algupäraselt rahva arvamine, mis uuemal ajal asjast huvitetute kaudu tagasi läinud rahva suhu.

Ustakse olevat võlv mäe sees. Kõneldakse et mägi hommiku poolt küljest tühi. Mõned väidavad nad ajand ridva mäkke, mis läinud põhja „kui koliseb”. Korra on soldatid toodud linnast, lastud kaevata, pole midagi leitud, töö pidand varsi jätma, sest mäest tulnud mürgist õhku. (Andmed väga mitmeilt. M. ei tea, J. Kütt, J. Sooäär, J. Muuk jt.)

Mitte väga kaugel linnamäest Uue Kaarma mõisa juurest alates kiriku poole on endine hiie koht. Madalmaine heinamaa lopsaka rohuga on kasvand enamalt jaolt suurte tammedega. Kiriku poolses otsas mis vähe kitsam ja kus võrdlemisi kõrgi metsine vall lahutab „niidu” muust liivamaisest ümbrusest, laskub heinamaa keskel madalamaks, kuhu vihmasega kogub väike järv, kus öeldi olevat tüse põldkivi.

Vanemad inimesed veel mäletavad hiie nime, mõned aastakümned tagasi seisnud veel vana pihlak „Hiiemetsas”. Sääl eland vanasti „Hiie jumalad”, kellele rahvas „suitsetanud”. (J. Sooäär)

Teisigi hiie kohti on kihelkonnas. Tõrise küla heinamaal, külast hommiku poole (umbes pool versta jati suur) on „Hiid” ühes „Hiie allikaga”. Koht on samuti madal heinamaa võrdlemisi suurte lehtpuudega. Ei teata palju, kõneldaks – hiied olnud palve paigad. (M. Priske)

Pärni küla Jaani talu maal hiie koht. (Samas külas „Hiie vabadiku koht” „Hiie tuulikuga”.) Veel mõnikümmend aastat tagasi olnud alale suured tammed. Kõneldud – vanasti käinud sääl rahvas ohverdamas. (M. Ani)

Esimesed teated mille päritoleku aeg kindlana esineb on „Rootsi sõja” päivilt. Jutud on enamikus seotud „Vana katkuga”.

Kihelkonnas mitmel pool leidub rahva jutu järele katku aegseid matusekohti. Tõrise külast ida poole (sama küla maal) on „Kabeli mägi”, vana rahvas kõnelnud, sinna veetud vankriga katku ajal surnuid. Katku kalmuks nimetakse ka Pärni küla karjamaal olevat „Haudade mäge” kust kruusa vedades tulnud hulk konte ja inimese pääluid. (Mõned kõnelevad, leitud ka üks kirst ja kuld sõrmus.)

Tihedamalt esineb katku ajast jutustusi Kuressaare Karja ja Kuressaare Muhu suurte teede lähekonnas olevaist külist.

Väga laialt tuntakse juttu Kärdukülast. Sääl surnud katku ajal kõik inimesed. Kärt üksi jäänud ellu (temalt küla nimi) teinud tule metsa, sellest näinud teised suitsu, ja kogund kokku need vähesed kes ümbruskonnas veel alles olid.

Uduverde jäänud katku ajal ainult kolm vana tüdrukutu, neistki surnud kaks. Pannud siis viimane enese puhtalt riide, läinud Kalmu Kusta mäele surma ootama.

Medla küla Välja talu maal, kus praegu veel näha liiva augud, maetud katku aegsed surnud. Härgadega veetud sinna inimesi, mees istund koorma otsas ja puhund pilli. (M. Priske)

Kõneldakse – taud olnud nii hirmus, et inimesed ise kaevand haua valmis, läinud öörele surema, kes järele jäi tõukas mulla pääle.

Vanemate vanemad on kõnelend. Saar olnud venelastest paljaks röövitud ja katku rahvas ära surnud, siis käidud Hiiumaalt kus rinimesi enam üle jäänud Saaremaad röövimas, viidud loomi ja varandust.

Kaarma Isi mõisas mäletakse hiljuti hävind Kangru kohta. Sääl eland mees kes läind Kaali mõisa (Pühalepa kihelk.) kuhu oli jäänud vaid mõisaproua (v. Gahleni abikaas, kes ise Venemaal sõjavangis olnud. Lugu põhineb ajaloolisil tõsiasjul kuigi moonutud kujul. (vrdl. F. v. Buxhörden-Zweite Fortsetznung...d. Materialien zur Gütergeschrechte Sivlands l. 115.) ja tüdruk poisiga. Mõrtsukas luurand aega mil poiss ära ja tapnud kirvega proua, kes tüdruku seltsis läinud kaevule vett võtma. Kangur võetud kinni ja hukatud Kellamäe mõisas (vana kohtupaik).

Ei puudu Kaarmaski laialt levinud jutt nagu oleks kogu kihelkonda jäänud ainult kaks inimest. Üle Saaremaa öeldakse ellu jäänuid seitseteistkümmend. Kaarma kiriku arhiivist võiks ehk saada huvitavaid andmeid. (Ligemalt arhiivi käsitavas osas.)

Üksikud mälestused tahavad kindlatena ulatuda ajajärku pääle Põhja sõja. Rahvas olnud hävind, Loona mõisa maid hakatud asutama uuesti (Kõnest harvendades umbes 1740), sellest saanud Jaagu nimeline mees tüki maad ja asutand lagedale kohale praeguse Kaisvere küla Munga talu. (J. Munk)

Pärisorjuse lõppajajärk ja alguaastakümned teoorjusest.

Vähe on mis mäletakse pärispõlvest, kuid huvitav andes võimaluse heita pilku talupoegade õiguslikku olukorda.

Ei saa määrata kindlasti aastaid, küll aga võivad need kalduda XIX aastasatta, kui veel vahetakse talupoegi loomade vastu. Mõnedki Kaarma kihelkonna mõisad kasvatavad müügiks või vahetuseks (ka inimeste vastu) jahikoeri. Eelmine põlv on mäletand „Meedla Polli” ajal koerte vastu vahetatuid. (P. Priske, isa ja ema on näinud vahetud inimesi.)

Kõneldakse Upa (Suuremõisa küla) isandad olid vahetand koerte eest inimesi, kord annud kaks jahi koera ja saanud asemele hobu ja mehe kes jäänud elama nimetud küla Linkri kohale. Vaiverest lausuti Kaali mõisast toodud mees, Muratsist antud koer vastu. Maria Rand (Nähtavasti pärispõlve lõpu ajalt.) Kellamäe külast ütleb ta mehe isa Jaak Rand oli toodud Muhust Pädastest koera vastu.

Kõneldakse, Kellamäe mõisa omanik võtnud Venemaalt naise, toodud siis ühe prouaga poiss ja tüdruk ja must hobu päriseks. (M. Albert Vaivere külast)

Ajaloolised isikud.

Ei mingit jälge leia pärispõlve ajal patriarhaalsest korrast, mille olemasolu tihti toonitab ajalookirjandus, vähe sest kuulda teoorjuselgi. Võimalikud on sarnased kujud kui Meedla „Raudne Poll” (Nähtavasti pärispõlve lõpuajalt.) kes rahvamälestuses teenind kurja au. Muu seas kõneldakse, kord võtnud rattile kaks meest, teine pandud teisipidi risti üle vankri ja viidud teise mõisa. (Raudsest Pollist ustakse, ta polegi surnud tavalist surma. Nelja hobuse tõllaga Kuressaare sõites kadund „Lehmissillu” kohal heinamaal äkki tõllast ja arvatakse et kurat viind ta ja uputand sinna (allikasse).) Kardetu on Meedla-orjuse ajal” (Aeg määramatu – pärispõlve lõpul või teoaja algu aastakümneil.) Pukitse Melsi Mart poos enese hirmuga küla karjamaal, sest hobu oli mõisa põllule ära väsind, kõneleb vanarahvas.

Kaugelt rohkem mälestusi ühtub Peter v. Güldenstubbe nimega, kes „orjuse lõpetuse ajal” on Loonas. Rahvasuus ka „Loona Peeter”, „Peeter”, „Histo Peeter”, „Histop” on rahutu härra. Jõe küla lammutab tervena (30 talu (teat. M. Matsonilt J. Muukilt)), teeb Loona mõisa põlluks, külast jääb vaid tiik järele. Olnud üks mees härrale armas, teinud härra põlvele pai, lastud kehvemaist keegi lahti, pandud teine asemele. (M. Mägi)

Vastu tahtmist sunnitud inimesi mõisas teenima. (vaata eelmine lhk. joone all 5) Olnud kelgi palju poegi või tütreid, pandud võõra juure sulaseks, ümardajaks, küsimata, tahtis minna või ei. (J. Munk)

Karistused – äärmiselt valjud. Oli viljapäid lõikusajal põllul „üks maas – üks naps” (kepi hoop). Ja tera mis jäi pää sisse – pauk. Histo Peeter andis peksa see eest, et tulid vara hommiku tööle, siis andis jälle, et tulid hilja, seepärast valla rahvas vahtisid aia taga kunni päeva äär tõusis. (J. Sooäär, S. Markus)

Igal õhtul pekstud (kaks keppi koos). Vahimees käind iga päev toomas toompuid. (J. Munk)

Kõneldakse – Loona Peeter lasknud mehel käed jalad kokku siduda, talli lakke riputada.

Loona Peeter saatnud vaimud pühapäeval kündma. Õpetaja Mickewitz (1803-1821 Kaarmas) olnud rahvaga ühel nõul, härra antud kohtu kätte ja saanud karistuse (Teisendi järele, peksmise pärats hakand paljud kohut käima ja „Peeter sai hinge nuhtluse”. Küsitav on kes on Loona Peeter, kas võimalik et sama kes 1833-37ni on Loona omanikuks. Suusõnalised andmed kalduvad määrama aega vähe vanemaks umb. 1820 a. ümber.) ja viidud ära kohtu käsul. (M. Matson, J. Munk)

Väljakuulutamatu näib olnud seisukord. Kõneldakse, mõisa sulane, keda tahetud panna Kusta tallu Käku külla peremeheks, on jooksnud metsa (Kotlapi sallu), et surra ennem. (J. Sooäär)

Ühest teatakse, see olnud „kange rinnaga” hakanud vastu, härra lasknud kolm korda vitsu anda, siis antud laenu soldatiks. Osa rahvast on kargand Sõrve, enamasti perekondade viisi. (J. Kütt, J. Sooäär) Mainistakse üht peret, kes läinud Abruka saarele, kõneldakse perest kes karand Kuramaale (Teated rannapoolsest külast (Vaivere)), Valjalga öeldakse põgenend rahvast. (M. Albert) Palju talu kohti jäänud tühjaks. Kõneldakse Kaisverde jäänud vaid Munga ja Käku külla Mihkli tallu peremehed. Peeter oli neid piilutand ja oli neid ise läinud lagedaks. Töö seisnud tegemata, vabadikke najal peetud kuidagi Loonat. (J. Munk jt.)

Ühenduses vanemaaegsete mälestustega kõneldakse suurest näljast. Pärast Rootsi sõda olnud nii suur nälg, et härja sarve täis vilja antud. Meedlast kõneldakse härja sarve täis vilja sai teomees päevas. (Teisend – lapsed, noppides põllult viljapäid said härja sarve täie vilja.) Viimseisse pärisorjus aastakümneisse langeb aeg kui näljaga söödud kivi samblaid ja kase urbi.

Hilisemast ajast lausub rahvasuu, heinu, sarapuu urbi pandud leiva jätkuks. Teisal sõelutud peent põhku vilja lisaks. (Aeg näib langevat 1830-50daisse. Ei saa kindlasti eralda, võimalik et leiva jätku tarvitati isegi viimase (1869 a.) suurema nälja ajal.)

Teoorjus hilisemad aastakümned.

Ei tahaks peatuda kauaks teoorjus aegiste kohustuste juures, et määrata nende suurust, mis suusõnaliste andmete järele küllalt raske, kui võtta arve aja kaugust, millest säilind rohkem umbmäärased andmed ja mõndagi on jõudnud jääda unustusse. Mõtlen kõnelda enam mõisa tööst enesest, mis jätnud tolleaja inimeste mälestusse mõndagi jälge.

Olgu mainitud töö suurusest vaid järgmist: Pääle „paigulise vaimu” kes päevast päeva tööl hobusega (poole adra kohalt), tehakse Jürist Mihkli iga nädala kaks „kõrva päeva” millele juure tulevad talgud, rehepäevad. Töö lisaks nõutakse „eramakse”: vilja (Äikla, Randvere, Suuremõis, Muratsi, Kaarma (teisal puudub)), linu, kanu, mune (mõned mõisad ei ole nõus), ei ükski kõnelejaist unustand mainida kohtu oinast. (See viidi suvel Heina Maarjapäeval ja pidi olema nelja leisikaline, kel oli kergem viis kaks või maksis pääle.) Nõutakse ketrustööd (Väljaarvatud üksikud mõisad, kes nõuavad selle asemel muid töö päivi (nt. Muratsi) nõutakse viljakottide viimist mõisa, mis juures ühe valla „puumaad” on orjand suuruse järele kõik sama palju, kuigi on valdu kus kirjas ühesuurusteks märgitud talud väga erinevad nii maa suuruse kui hääduse poolest. (Loonal)

Iga päev päikse tõusust pidi teovaim mõisas olema, päike läks said mõisa põllult. Ei saadud õigel ajal tööle, jäetakse mõnes mõisas söömavahe võlgu (nt. Kellamäel) mõned sunnivad nuhtlusega korralikkusele. (Kaarmas võis jääda kaks korda hiljaks, kolmas kord sai „talli otsas”. Töö vaheks keskhommiku tund, lõunal poolteist-kaks. On külad mõisast kaugemal, püsob vaim väljas nädal otsa. Ööd ollake sel juhtumisel (talvel) suures „valla majas”. Juba pühapäeva õhtuti koguvad teovaimud mõisa, siis tantsitakse torupilliga. Mõnel pool vaadatakse järele, kas teomehel ka küllalt leivakotis. (Selle sisust lausutakse: Oli tükk vesi kakku, sool karpis, taari lähker, mõnel isegi kala. Oli leibagi teinekord, kuid sarnane et „pane tuluke otsa”.) Leitakse see puudulikuks, vastutab peremehe selg esmaspäeva õhtu. (Jõe vab. Riina)

Teol käis talust võõras, või käisid pere tütred, pojad, sugulased, peremees perenaine vaid heinaajal ja talgute aegu. (Vabadikul kodu ei lastud olla pidi puumaameeste eest tööl käima. Kes hääga ei läinud viidud mõisa, antud „oma ase” ja pidi minema.)

Mõisatööle saadetakse ju varakult, neljateistkümne, viieteistkümne aastased loetakse künnivaimuks ja hakkavad teol käima. (Saares tavaline, et teevad hobustega põllul tööd mehed kui naised.)

Teole minnakse täis tööriistadega. (Ainult äked annab mõis (talul kerged liiaks), selle eest tehakse mõisale aastas kaks „äge päeva”.) Hobu pidi olema, et võisid kihutada ühest teise. Meedlast kõneldakse – Metsa peredest (kaugemal mõisast) oli üks vaim kes vidas hobust, sest iga söömavahe vahetati. (Päevatööks künnitükid olid – kesa igati 15 latti (latt = 2 kuue jala sülda) külvi künd 18 latti.) (Jõe vabad. Riina)

Heinaajal nõutakse lisapäivi kaks nädalas, kuis nimetud varem, kohati ka enam. (Päeva niidu tükk 18 latti loog 1½ tükki (taval.)) Randvere esimestel heinanädalatel. Mõnes mõisas aeti kuival ajal heinatööle kõik kel võimu oli – mõisa talgu olid niihästi niidu kui loo talgud. (Äiklas, Meedlas) Tihti käiakse heinale, kaugele rannikule, mõne mõisa külad käivad „Wahasu” või „Vahase” saarele, kuhu sõidetakse hulgani oma küla purjekatega või Nasva kalamehed küüdivad teolised üle vee. (Mõisa käsk pidi otse täidetama – oli aega või ei – pidi minema.) Sai töö valmis, tehti tuli saarele – anti seega märku äratoomiseks. Heinatööst kõneldakse vähe. (oli see kergem?) Hoopis enam mälestusi on lõikusajast. Kõik vili õsuti sirbiga, rukkid raiuti, odrad kisti juurtega üles. Vilja pää pidi põllult nopitud olema ja „nabra” sisse pandud. (Lõikuse tükid: rukkis 10. 11 latti. Mõnel pool suuremad (Suurmõis, Kellamäel, Äiklas). Ader 9. 10. latti.) (M. Rand jt.)

Lõikuse ajal peetakse rukki õsumise ja odra õsumise talguid. Terve vald aeti kokku. Vahimees ratsa hobusega kihutas talust tallu ajades järgmiseks päevaks inimesi mõisa (harilikult teomees ja kolm lisavaimu poole adra perelt). Täiskasvanuist ei jäänud kedagi koju. Enamasti antakse tüki järele igale perele kätte. Ei jõudnud päevas iga talguline omaga valmis, tehti tagant järele. Ainult Meedlas pole antud jao pärast, talgulised vaid tõusnust loodeni tööl.

Mõisast saadi sel päeval söök, saadi märjukest. (Hommiku puder, lõunaks leib (Meedlas kõrvuliseks kolm räime inimese pääle) mis anti hommiku mõisast ühes ja söödi põllul. Õhtuks supp lihaga. Mõnes mõisas pääle selle kolm korda päevas igale toop õlut (Meedla). Kaarmas iga õhtu naps viina ja toop õlut. Upa küla saan korra päevas talgu sööki – klimbisuppi.)

Talgud on laialt kombeks (Puuduvad paaris mõisas (Elme, Kiriku)), peetakse taludeski pühapäeviti, milleks tehakse õlut.

„Pärdist” hakkavad pääle mõisa rehed. Mõnes üksikus neist on viljapeks päeval (Kaarmas, Äiklas, Meedlas teoaja algupoole juba päevil. Mujal hakkavad tulema alles kuus-seitsekümmend aastat tagasi: Randveres, Kellamäel, Suuremõisas, Tahulas, Kiriku ja Kroonu mõisais.), enamasti rabati öörehed. Rukkid löödi nelja nuiaga loo järgi. Tuli põles nurkas – üks oli tule pääl valmis, üks oli tule all rabatud vihkusid vaatamas. (Uduverest Kaasiku perest)

Mihklist alates saavad rehed sagedasteks. Rabati kolm, neli päeva nädalas, teine kord kahe rehega, teinekord ühega, või suure ja väikesega vaheldumisi. (Selle järele nõudi ka inimesi ja hobuseid. Päeva muidugi paiguline vaim jälle, seepärast kes oli kaugelt tegi öösi rehe, päeva oli teoliseks. Mõnel pool käiakse vaheldumisi külade viisi, nt. Randveres teise nädala Sauvere mehed, teise nädala Irase küla ümbrus. Muratsis käiakse korda mööda talust tuulamas.) Poolest ööst hakati pääle kuni teise õhtuni (Loona). Enamasti olid rehed siiski vähemad, siis pidi koidikul valmis olema, päeva pandi uus pääle. (Muratsi jt.) (Uduverest Kaasiku perest)

Rehevaimud on tihti kümne, kaheteistkümne aastased. (Teated Kaarmast, Meedlast, Kellamäelt jm.) Randveres oli kombeks, kel talul pisike vaim rehel, pandi hobuse selga, saadeti tagasi. Peremehe kulul võeti toop viina ja teolised jõid ära. (M. Espe)

Mõisad kes rabavad hoolega (Juttu on koguni rukipeksu ja odrapeksu talgutest.), lõpetavad rehed jõuluks, teisal kestavad küünlani, Paastu Maarjani, sest mõisal vilja palju. Nii paks rukkis kasvas mõisa väljal nagu roog meres ja vilja põldu oli rohkem kui kunagi hilisemal ajal. Kuressaare veeti vilja kokku. (Säält saadeti laevadega väljamaale.) Linnas praegu veel alale aitade varemed kuhu pandud mõisa vilja tagavaraks nii palju et hooned „pragunesid”. Lossigi pandud, kui pole mahtunud mujale – nii kõneleb rahvas. (J. Munk)

Varemal teoajal on käidud sageli viljavooris Tallinnas, Pärnus, Virtsus, Haapsalus. (Teated Raadvere küladest, Muratsist, Upalt jne. Krimmi sõja ajal on veel ühe talve käidud Tallinnas (mõned mõisad Pärnus). Mindi hulgani (käisid mehed kui naised) igast perest kaks hobust. Vanad kõnelend, teel võetud mütsi täis vilja iga koti päält, see eest saadud linnas viina. (Muratsi) Vooridest lähemalt: Ansi küla Miku talu pidaja M. Espe. Muratsi külast Ennu vanad jt.) Käiakse teopäevade eest, päev päeva ette. Pääle vilja voori on mõisal õigus saata küli igal ajal kuhu tahtis. Äiklast veetakse puid linna, palke, laudu, Äkjala küla (Suuremõisa osa külast) veab Sõrvest mõisa puid. On härral mitu mõisat käes, käivad valla voorid tihti ühest teise. (nt. käiakse tihti Elmelt Sõrve (kolme päeva tee) tuues säält „tuhklid ja naerid” nuumloomadele) Kaarmast mainitakse „rossi korda” teo ajal, kui saksu veeti linnast mõisa ja ühest mõisast teise. (Kaarmast Võõkse (Pöide) kanti.) (P. Priske, I. Väli, M. Matson)

Talviseist töist oli ju eelpool juttu ketrusest. Teo aja algupoolel on käidud selleks mõisas. (Mõnel pool sügis, mõnel kevad-talvel.) Aegamööda kaob komme. Talule mõõdetakse naelaga linad takud kätte, antakse proov seltsi ja lastakse kodus kedrata. (Noortele linu vanadele takku. Tavaliselt nõutakse 5 peent või 6 jämedat linast, takku võrdseks loetakse 8-12 (mõnelpool vähem nõue).) Ei saanud takune lõng küllat peen kuis taheti, kedräti omist linust jättes taku enesele. Teisal nõutakse mõisa villu ketrama. Äiklas käidi 6 nädalat Mardist Jõuluni, kuhu aeti vallast neli „viksi tüdrukut” (üks „kaaris” kolm ketrasid). (L. Kuntsman)

Sellega piirdub pääjoontes vallarahva orjus. Mõisates ise palju töölisi ei olnud, ainult need kes talitasid mõisa majas ja kindlad karjatüdrukud. (Rohkesti peeti karja. Saare mõisad, mis võrdlemisi väikesed seitsekümmend – sada pääd ja nendega pidi toime saama kaks kuni kolm inimest.)

Ametmeestest kõneldakse vähe pikemalt valismehest (Amet väga mitmesugune, tegi õlut, laskis tuulikut jne., muu hulgas on ta öövahiks. Mõnes mõisas mõuti – ta pidi iga öösi iga tunni tagant kella lööma või loksima.) ja kubjast. (Käis mõisas harilikult teo päevade eest.) Hoolimata viimase otsekohesest tegemisest rahvaga, on ta kuju jäänud õige kahvatuks. Mainitakse teda ainult ühenduses tööaegsete karistustega, jutustades õudseid lugusid. (Jõe vabadiku Riina)

Suuremõisas olnud nii palav rehi, et „sõrme jahutand suus”. Suure palava käes kukkund naine parsilt reht ümber pöördes pool surnult põrandale, kubjas tulnud juure, peksnud päälegi. Üht mainitakse koguni nime kaudu. Umbes mineva aastasaja keskaastail olnud Meedlas kuri kubjas „Vana Jaak” - läksid tüki päält äta, siis said. Paljud jutustajaist kõnelevad pahu lugusid samalt ajalt Meedla kubjast mainimata nime. 80-ne aastane vanamees lausub: „Iga päev sai paar lööki, oli lahja hobune, läks vagu kõverdi, tuli kord juure, andis kepiga nii et kogu päeva jooksis verd maha.” Marit Mägi (94 aatane) kõneleb, ta läinud noorena mehega heinamaale. Ta pole läinud sügavale allikate juure niitma, kuhu kästud, siis kubjas löönd üle selja kepiga nii, et takune särk lõhki ja kepp pooleks. Upalt „Jõe vabadiku Riina” (72 a-ne) lausub – ta olnud Kauniveres „lambris” siis kubjas peksnud Meedla mõisa hobust, et sinna kuulda.

Meedla külast kõneldakse: rehe ajal väiksed rehelised said lüüa, et karjumine kuuldus versta pääle. Olgu niipalju Meedla kurjast kubjast, kes püüdis põhjani täita isanda käsku. (M. Mägi)

Kerged ei olnud mujalgi töö juures karistamised. Lõikuse ajal kepiga peksti „ümber abude” vilja pää pärast, tühine hobune oli, said peksa (Randvere). (Äiklas hirmuga jooksnud Õha Jaan põllult (teoaja lõpu poolel) pole julend tagasi tulla, härjad seisnud kogu päeva nurmel.) (M. Espe)

Ainsam mõis on Vana Kaarma, kus olnud „hääd saksad”, sääl põlv kergem. (Ei puudunud Kaarmaski kepp. Vähe parem lugu oli kroonu mõisais, kuna kiriku vallas peksi ei mäletata.) Sinna jäi paljugi võlgu öeldakse.

Pääle otsekohe tööl saadud hoopide jagatakse kepi armu (Kaarmas naistele vitsad.) mõnes mõisas iga õhtu (Randvere) teisal nädala esimesel või viimasel päeval. (Sulane sai laupäeva õhtu, et laisk oli olnud, peremehe arved õiendati esmaspäeval.) Karistakse „talli otsas”, Meedlas on rihmadega peksi pink „suure toa trepi ees”, Randveres on selleks „härbäri juures” kivi, nuhtlejaks on „lapi mees”. (M. Mägi, J. Ansi kül. Miku talust)

Kel päivi võlgu jäi sai peksa. Karistakse töö pärast, sageli saab teomehe eest peremeeski, anti künni pärast kui õli õhukeselt või kui vagu oli läinud kõverdi.

Harva karistakse mõne süü põhjusel, ainult korraks nimetati, Elmel pekstud meest kes „lõugutamise ajal” oli sidunud lina peo sääre ümber. (M. Lipp)

Randveres „Vana Tolli” ajal möödus vaevalt päev peksuta, Loona (Koguni hommiku enne töhe minekut sai teomees lüüa.), Elme, Äikla, Meelda, kõik on kuulsad selles. Kohtumehed telliti mõisa, lasti peksa anda, soldatid on selleks mõisnikkel käsutada.

Suuremõisas tulevad iga laupäeva õhtu linnast vitsa kimpudega mõisa trepi ette. Meelutus hakand vilja lõikuse ajal mees vastu, lastud linnast soldatid tulla ja peksa anda. Teateid soldatitest karistajatena on ka teoaja algult. (Umbes sada aastat tagasi tahtnud Randvere mõis Nurga vabadikku panna vägisi viinakööki tööle, mees pole läionud. Viidud siis mõisa poolt majal aknad uksed eest ära, et teda ennast kodu pole leitud, saadetud soldat venna poole (Närtsu vabadik) otsima. See käinud majas otsides, läinud peeru tulega „elu pääle”. Siis Närtsu vabadik peksnud soldatit, löönud tal pää lõhki. Kaevatud küll kohtu, aga mehele pole midagi saand teha.) Randverest mainitakse karistuseks soldatid, pandi kaela pääle. Saadeti nad mõneks päevaks tallu, kes pidi neile siis maksma „päevaraha” ja hästi pidi süüa andma. (15 kop. arvati igale päevas. Raha pidi viima linna kasarmu. Ei ole ligemaid andmeid, mis juhusel määrati säärane karistus, vähemalt nimetud mõisas on seda sündinud sagedasti.) (Uduverest, Kaasiku talust perenaine (umb. 70-dais), J. Jõgi, M. Espe)

Vähe on mis mäletakse päris kohtust, ta nuhtlusist, tahaksin kõnelda selle põhjal mis säilind järgmist. Erilist tähelepanu tõmbavaks sündmuseks oli „hinge kohus”. Hinge nuhtluse saavad mehed kes mõisa rehe juurest vilja varastanud, teisal need, kes olid varastand magatsi vilja said linnas kolm korda 60 hoopi.

Kohtupaikadest kõneldakse – Kellamäel olnud üleval kaagi sammas, sääl kõrval kell, mida löödud kohtu otsuse täitmise ajal. (M. Rand, J. Munk)

Vanemad inimesed mäletavad veel kiriku sammast, kus pidi „ihualasti” pekstama. Kel rohkem raha oli, maksis et löödi surnuks ühe napsuga, kes ei jõudnud maksa neid peksti kauem. (Kirikusambas said nuhtluse lastehukkajad tüdrukud ja inimesetapjad, muu süü pärast karistust sääl ei mäleta.)

Jälgides rahva liikuvust teoajal, paistab see olnud õieti vähene, teatava uhkusega kõneldakse et suurem osa taludest on püsinud põlvest põlve sama sugukonna käest. (Kord näidati sepa alasi, mis juba Rootsi ajast isa isade pärandusena samas talus.) On siiski asumisi olnud. aastatest 1840 alates on tulnud rohkemal arvul rahvast Loona Küdemaa (Mustjala kihelkond) poolt, teatakse veel praegu kaht perekonda nimeliselt, kes tulnud Pidulast (Kihelkonnalt) ja kelle järeltulijad praegu Kaisveres laiali. Põhjused, mis sundisid aasuma teisale, ei ole täiesti jälgitavad (Ühest teatakse: umbes 70 a. tagasi tulnud viimaks mainitud mõisats Völlerid (isa poegadega suure perekonnaga) Loona, sest Pidula Toll tahtnud panna meest soldatiks.), nähtavasti on osalt süüdi viimaks mainitud mõisa vali kord. (Kõneldakse taludest ajamistest jne.) (J. Munk, J. Jõgi)

On rahvast asund teisale (suuremalt osalt küll ajutiseks) ka mõisa sunnil. Vägisi pandi teenima vaeste peremeeste juure kel pere puudus. See kaudu saadeti tihti suilisi nt. Äiklast Meedla ja ümberpöördult. (Nimetud mõisad ühel omanikul.) Lõunapoolsest kihelkonna osast puuduvad liikumisest teated pea täiesti. (Nasva külas Berendsonide perekonnas liigub vaid jutt, nende sugu ostetud vanasti Rootsist orjana.) Hilisemal ajal, iseäranis viimase kolmekümne aasta jooksul on liikumine sääl palju elavam kui põhjapool. Uusi tulijaid mainitakse Kihelkonnast, Sõrvest, Pöidest. (M. Albert, P. Priske) Mitmed küsimused mis seotud eriliselt teoajaga on jäänud selgitamatuks, mõnda neist on võimalik puuduta, andes vaid tooresainestikuna edesi teated. Üheks sarnaseks jääb talude hävitamine, millest jälgi õige laialt, kuid et võimatu oli tarvita võrdlusmaterjaali, ei või ligemalt määrata aega, ei maa suurust, ei tingimusi milles sündis talumaa mõisa põlluks muutmine.

Paistab siiski, et võiks jaota (rahvasuu andmeil) talude pillutamist ajajärkude viisi. (Jälgi on laiemalt kui mis järgnevas nimetan, kuid jätsin nad umbmäärasuse pärast.) Kõige vanemaist teateist lausutakse – Randvere mõis tehtud õige vanasti Rannu külast. Vana mõisa koht olnud praeguse Puusepa koha asemel. (M. Espe)

Kui mitte lugeda Jõe küla „lammutamist”, millest eelpool juttu, langeb pillutamisi suurem hulk 1840-aastaisse. Kellamäe mõisa juures Mitsi, Matu, Sepa puumaad hävitakse. Elme mõisa juures kolm talu Tuha, Tiive ja Puduri. Äiklast arvata poolteist versta Utu koplis seisnud tookord talu mis hävitud. Loona Käku küla maist Nuudi, Ritsu, Tika, Matsi. Kaarma Vanamõisa järele olevad kaks Viskuse (Praegu Vana Kaarma mõisa Viskuse põld.) kohta ja Matu, Meedlas „Välja” on kõik aastat kaheksakümmend tagaasi või vähe varem pillutud. Tingimustest ei ole palju teada. Kaarmas antud maad äraaetuile küla karjamaale. Küla küljest antud tükk põllumaad. (J. Munk, M. Matson Kaarma külast, M. Mägi)

Umbes 1850 tehakse Parila (Randvere) karjamõis talude maale, mis peavad eest kaduma.

Teine suurem talude hävitus langeb raharendi aja algusse, kui mõisad saavad kuuendik õiguse. Muratsi põllutab Türni, Kaubi, Kangru kohad. Meedla külast võetakse mõisa kõrva Änni, Laaasi, Saueaugu talud. Uue Kaarma mõisa alla lähevad Aru, Peetri-Kaali, tervena võetakse lisa ka teistelt sama mõisa kuuendik taludelt. Aeti talust, küsimata kus keegi läks. (M. Albert, M. Mägi, M. Matson, J. Kütt)

Luba oli mõisal võtta kuuendikuks vaid tervelt talusid ei „mitte tükid mitmetest tallokohtadest”. (Seädmissed tallorahva rentima luggo kinnitamisseks Saremaal” 1865 § 9.) Et Saares igas küla nurmes sageli osa kõigil küla taludel, on võimalikud arusaamatused. Äikla mõis valib pääle tervena võetud talude Kaisvere külast nurme puhast põldu, tüki paremat heinamaad ja tüki paremat metsa. (P. Priske jt.)

Veneusu tulek. Teoaja raskeil aastail oli aland veneusu liikumine. On juttu salvijaist, trükitud kirju laotakse laiali rahva seas, mida käivad saamas pea kõik, et kirjuta end vene usku. Ei saa võtta usu vahetust tõe äratundmisena, põhjused on puht majanduslikud, öeldakse, rahvas olnud hirmus vaene, lubati anda jahu (Papp käinud küla kaudu lugedes: „leiba, maad, tangu.”), mindi „kerku  maksu” pärast, või püüti pääseda mõisa survest – lubatud hinge maad lubatud rendist vabastada.

Eriti hoogne on olnud minek Piilas ja Randveres. Siin on hõisatud: orjusest pidi lahti saama, lutherlased pidid elukseaks jääma „Saksa saua sõtkujaks”. (Mehed on sõitnud suure rõõmuga linna „Kerguse Jaak” kiitlend „olen toonud ühe voori jahu, lähen tooma teist” pannud siis hobusele pihta sõites linna poole salvima.)

Suurt tuld Kaarmas liikumine siiski võtnud ei ole. Võimalik et põhjuseks sagedate pärismõisate mõju. Muratsist kõneldakse koguni vägivaldsest karistusest. Säälne mõisaomanik kutsund valla rahva kel mõte usku vaheta, korraga mõisa, lubades anda „sedelid”. Kui mehed sääl, aetud talli juure – saanud igaüks „40”-d ja saadetud koju tagasi – sellepärast polegi Muratsis kaua aega pärast seda olnud veneusulisi. (Taludest ajamisi vene usu pärast või muud vahetegemist veneusuliste kahjuks hiljem ei näi kogu kihelkonnas.) (M. Matson)

A. 1847 asutakse „Karja” kirikkond (Teated Piila veneusu kiriku kroonikast, kirjutud 1901 avanade dokumente põhjal. Linna veneusu kiriku kohta puuduvad mul andmed.), mille alla kuulub ka osa Kaarma kihelkonnast. 1848 algavad jumalateenistused Lulupää mõisa küünis, ristitakse esimesed Piila ümbrusest. Sel aastal on kirikul suurem juurdekasv, poolteistsada mees ja paarsada naishinge tulevad kogudesse. Vene usku mineku hoog raugeb juba aasta pärast. Ei ole selge, kas sündis see ainult, et oldi pettund lubadusist, või oli ka mõjumas vastupidine vaimulik tegevus, et piir panna vene usule.

Paaril hilisemal aastal tõuseb õigeusku minejate arv uuesti (1850 a. on Piila kogudusse tulijaid 2 hinge (Piila oli sel a. lahkund eri kirikuks.) järgnevail aastail läbistikku 6-14 hinge. 1870 a. ümber 100 ja 1872. umb. 50 hinge, a. 1887 – ligi 20.), noil korril nähtavasti põhjuseks jällegi majanduslikud olud. (Küsimus on kas mõjus näljaaasta. Võimalik on et Piila kroonumõisa maade jagamisel oli teatav mõju (suusõn. igale perekonnale antud 1 tiin põllumaad). 1875 a. jagatakse Piila kogukonna kohtu läbi 85-le inimesele „koha sissesäädmise kirjad”. Loona valla arhiiv) M. Espe

Puht usulist liikumist võiks nimeta vennaste kogudusi, „loo vennad”, kelle palvemaju sellajani on hoidnud mõned. Viimasel paaril aastakümnel on levind lahkuske. Uue Kaarma mõisa on asund Kuressaarest ligi saja (?) liikmelise baptisti koguduse keskkoht, mitmeist teistest lahkusulistest on juttu külades, arvult neid võrdlemisi vähe.

Kooli oludest käsilolevas kihelkonnas on varem mitmeti juttu tehtud kirjanduses. (Eesti Üliõpilaste Seltsi Album IV. 1899. l. 101 „Kaarma seminaar Saaremaal”. J. Kirotar: „Kaarma seminar kui Eesti Kultura tegud 1871-1910.” Eesti Kultuur I. Korrald. W. Reiman.)

Veel teoajal ei saa kõnet olla koolest sõna vähegi tõsisemas mõttes. Käiakse „katsel” kuus kord, üle kahe, kolme nädala, päev nädalas. Lugema õpitakse vanemailt, koduseilt, raamatuks vaimuliku sisulised. (Mõni õppis „mõisa põllul leitud lehest”.) Tihti ei saada leerini lugema, mis pärast ei jätku ühekordsest, vaid käiakse sääl mitmel aastal.

Alles pastor Girgensohn (Kaarmas 1866-75 a. Kõrber l. 81) kes energiliselt võtnud käsile koolikorralduse, on annud kindlama kuju sennistele nimikoolidele ja asutand uusi (Muu seas Randverde Pärni külla. Pääle nimetud küla Irase, Kellamäe, Ansi, Anijala jaoks. Ajalooline Ajakiri 1923 (N4), l. 138 peaks olema „Randveres” pro. Iraase küla.) ühtlasi määratakse koolipäivi nädalas rohkemaks. (3-4 päeva).

Õpitakse lugema Testamenti, piiblilugusid, lugedes üheskoos kõvasti, kuna koolmeister liinealiga takti lõi. (M. Rand)

Noilt aastatelt hakatakse õpetama kirjutamist ja rehkendust.

Õpetajad on oma poole mehed kes mõne aasta kihelkonna koolis haridust saand. Pastor Girgensohni ajal tegutsevad juba kolm „päriskooli” kes valmistavad õpetajaid – Seminaar ja kaks tsentraalkooli, teine Randveres, teine Elmel (Peetakse kõik rüütelkonna kulul, Randvere tsentraalkool lõpetab varsi tegevuse.), viimase kooli õpetaja Andrus Tuulon õieti tegev. Ligemalt tsentraalkooli korraldusest, puuduvad mul praegu andmed. Kihelkonna kooli kohta on hoidund tublisti ainestikku kiriku arhiivis (Õpilaste arvu kohta kihelkonnas on teateid 1888/9 aast. Kihelkonna kooliõpilasi 16 (poissl.), Elme Tsentraalkool – 15 poissi, 17 küla kooli = õpil. 271 (tüt.) 197 (poissl.) kuid millegiga ei näi kool esinevat tavalisest, seepärast olgu lühidalt kokkuvõttes öeldud järgmist: Õpitakse ligi nelikümmend tundi nädalas. Kava Katekismus, piiblilugu, noodilaul, rehkendus, kirjutus (harjutakse mitu tundi päevas). Õpitakse geograafiat, ajalugu, vene ja saksa keelt.

Veneusu koolidest tähtsamana võiks maini kihelkonna kooli.

Ärkamisaja mõtted suurt vastuküla leidnud ei ole. Kui mitte arve võtta hariduslist tõusu mis langeb sellele ajale, ei erine ta suurt eelmisest. Kolm, neli ajalehte ilmuvad kihelkonda, laulu hakatakse edendama, kuid hoidub visalt aastasadade kestel juurdunud vaim. (Seminaari avamispeol G. Markuse muu hulgas öeldud sõnad „Eesti rahvas” on võinud ärata kahtlust „rahva ässitamises”. On võimalik järgmine lugu: Seminari õpilane tulles koolimajast teretab viisakalt mütsi tõstes Meedla härrat, kes sõidab vastu teel. (Too kord oli moeks võtta mütsi pääst kogu aja kui mõisahärra lähedal oli.) Meedla v. Poll „tõmmanud piitsaga poisil ümber pää, et veri silmist karand.”) Silmapaistev just kõrgemas kihis. (G. Markus)

Mingi suurema sündmuseta möödub 1905 a. Käivad mõned „ässitajad”. Loonal, Kaarmal, Meedlas, Mulutus põlevad rehed või küünid. Keegi kuulutab enese Loona vallavalitsuse abiliseks.

Jaanuari lõpul 1906 käib karistussalk. (Teated Piila veneusu kiriku kroonikast.) Üks või paar saavad ihunuhtluse, üks on Riias mõned kuud vangis – see kõik.

Ilmasõja aeg sarnaneb täiesti üldisele. 1915-al, Saksa laevade liikvel olles, evakueeritakse suure rutuga ametlikud asutused. Vene valitsus viimasel aastal tühjendab tublisti maad, vedades saarelt loomi, toidumoona. Vene sõjaväed, keda maal ohtralt saavad lõpuajaul omavolisteks.

Sakslaste tulek sünnib äkiselt. Tulles loode kui edela rannas maale võtavad tulijad venelaste ehitud kaevikud (Neid mitmel pool: Nasva küla juures, Kaarma kiriku lähedal jne.), tuleb vähemaid kokkupõrkeid – üksikud, enamasti venelased saavad surma. Vähe tõsisem kokkupõrge on Uduvere ja Kiratsi külade vahel. Kõik sünnib äärmise kiirusega ja rutatakse edesi Muhu poole.

Okupatsiooniaeg mannerile vastav. Mitmed mõisad omavad õige käskiva tooni. Kõneldakse siiani talu all olevate kuuendik maade liitmisest mõisaga jne.

Viimase 1819 a. Saaremaa mässu kohta on mälestused veel liig elavad. Põhjus mässuks näib peituvat arusaamatuses kuna kihutustöö on samastand Eesti valitsust Saksa mõisnikega, kelle vastu vaenulikkus uut hoogu oli võtnud viimati – okupatsiooniajal. Mõjuvad kaasa ka ähvardused.

Punaste kogumispunktid on Kellamäe mõisas ja Loode kõrtsis. Mitmed sajad on kogund viimati mainitud kohta kust lastud Kuressaare linna.

Kokkupõrge mässuliste pääjõudega (Koosseistes vaid eestlastest.) kes liiguvad Pöide poolt Kuressaare, tuleb Upa küla juures ja kujuneb õige ägedaks, sest kohe algul saab surma üks valitsusvägede juhtest. Punastest langevad neile õnnetu lahingu ajal paarikümne ümber.

Pärastine karistussalk surmab kaks inimest Nasva kõrtsi juures. Roomasaares hukatakse üle Saaremaa sõjakohtu läbi surmamõistetud. (Arv väga kõikuv juttu 20-60-ni.)

Osa süüdistab sõjakohtunikke, ette heites vilumattust, on aga ka risti vastukäivaid arvamusi, karistussalga juht olnud noor, kuid õige varukas. Kuid – nagu tähendud – aeg liig lähidane et saada ülevaadet.

Lõpul tahaksin puuduta talude müümist. Kroonuvallal algab sunduslik ost aasta 1892 ümber vähesed on ostetud varem. (Kohad Piilas, Tõrisel) Nagu tavaline sünnib ost pikaajalise laenu kaudu ja osa võlga kingitakse 1906 (mõned varem makstud). Rüütelmõisad hakkavad müüma esimese aastakümne lõpul (käesol. as.). Osalt sünnib ostmine krediitkassa kaudu (Kellamäe, Muratsi, Pihtla mõisa talud jt.), osalt laenatakse ostuks põllupangalt (Meedla, Randvere), osalt omandab pank talumaad ja müüb edasi. (Loona, Uue Kaarma) Hinnad on mitmesugused. Kroonuvallas pool odavamad kui panga talud. Müüvad mõisad ise tõuseb hind samaväärseil veelgi, erilisel korral võib hind kerkida tavalisest kahekordseks (Nt. Pähkla (kroonuvald) ½ adra talu – umbes tuhat, Kuke küla (Panga müüdu) ½ adra talu – umbes kaks tuhat. Kellamäe küla mujal (mõisa enese müües) samavärsed talud (rahva arvamine) – kaks ja pool tuhat. Randveres samasugused isegi neli tuhat rubla.) mida veel raskendab lühike tasumisaeg (Randveres alla 10 aasta).

Mitmesugust.

Nasva külast umbes verst Kuressaare poole, suure maantee ja mere vahel, tüki maad rannast on Madruste hauad. Näha kaks veski kivi taolist kaheksa tahkset paekivi, umbes kolm jalga läbimõtt, kõrgus arvata kaks pool jalga. Kivid vähe aukliseks uhetuna. Pääl mõnesugused kirjad (hilisemast). Kõneldakse siia maetud kaks merest kaldale uhetud madrust.

Nähtavasti taganeb meri õige kiirelt, nii et vanemad inimesed muutust rannajoones selgelt mäletavad. Kõneldakse Nasva jõesuu olnud varem sügavam. Eelmise põlve mälestuses saadud veel purjekatega siin randa sõita. (A. Brendson)

M. Rand mäletab – lapsena – ühe talve olnud kõva külm, Lansi sohu surnud pakase kätte viis naist, kes tulnud hobusega linna poolt koju. Teab veel teisi kes „hobusega tükkis” saanud surma.

Roomasaare tulnud vaenlase sõjavägi, kes teinud lepingu linnaga, kui üks mees vaenlastest saab ratsuga kolm korda ümber lossi kihutada, siis saagu loss neile. Aetud siis kõigelt Saaremaalt rahvas kokku. Kivesoo Aadu Kaarmast Kuke külast olnud ka sääl, arutu tugev mees. Tema löönud „vestaga” vaenlase ratsanikul raud kübara ja pää lõhki, visand ta ree pääle, hobuse lasknud lahti, see läinud laagri tagasi, siis vaenlane põgenend. (M. Matson)

Ansi küla vanasti sõja ajal põletatud. (M. Espe)

Uduverest kõneldakse, sääl olnud vanasti Udu küla, sõja ajal tulnud suur lahing. Vere udu tõusnud pärast nii tihe, et näha ei võidud, sellest saadik kutsutud küla Uduvereks.

M. Espe kõneleb – ta ema olnud laps, siis Randveres olnud kassakad. Talvel röövinud lambaid ja tapnud. Hobuse vorsti söönud. Ilusat tugevat last nähes hobuse liha sööjal silmad läikinud pääl „jooksnud lapse pääle süda vett”.

Mustakepi meestest jälgi on Kaarmas ja Haampses. Akjalas liikuvat jutus kassakatest. (M. Matson jt)

Krimmi sõja ajal Hylise merimehed tulnud randa võtnud loomi. Mändjalast terve ree koorma lambaid. (A. Berendson)

Tundzermann – Silla kohtu härra oli „lolli moodi peksnud”. Sildu vaadates sõitis kalshis, küla kubjas sõitis kõrval ja vitsa koorem taga. Kõik küla kubjad said nuhelda. (G. Markus)

Kord talvel kukkunud v. Tunzermann Muhu väina, käed ja pää jäänd pääle, ei ole enam välja saand. Talumehed nõu andma – härra hakaku paluma, küll siis pääseb. V. Tunzermann mõtlend, mõtlend, ei ole muud meele tulnud, lugend siis Saksa keeles söögi palve ja vaata – saanudki jää pääle.

Elv. Kerem

29.III.24