Asjalised mälestused

Karksi ja Halliste kihelkonna osas, kus minul ajaloo traditsioon korjata, leidub võrdlemisi hulk kalmeid, kuid õige vähestest teatakse midagi peale nime. Paljudest ei teata sedagi.

Suurem ja tuntum kalmistu on Annemägi, mis asub Kõnnu talu maa sees Läti piiril.

1) Annemägi on kalmistu ja püha paik olnud. Seal peetud ebajumalateenistust ja Annepäeva ümber võidud seal tihti inimesi leida. Ka kaupmehed käinud enda kaubaga eal. (Karkis kiriku visitatsiooni protokoll a. 1683.)

Enda nime saanud Annemägi kahe pulmarongi kokkupõrkest, mille juures üks pruut nimega Ann surma saanud. Annemäel seisnud vanasti ka seitsmevenna kirik mille ase veel praegu näha. (Jaan Kiusalaas 70 a. Udsu talu peremees. Jutust. 1)

Kõnnu talu maa sees Annemäe lähedal on kalme. Sellest leitud luid ja vanu rahasi.

3) Tauga kalme. Asub Tauga mõisa maa pääl. Vanasti ümbritsenud seda kalmet kivid mis olevat laevakujuliselt asetatud olnud, kuid mõisnik lasknud kivid ühte kokku kanda. (Kuusik Karksi v. kooliõpetaja. Jutust. 2)

4) Talli kalme.

5) Tindi kalme. Tindi talu maa peal.

6) Lilli saeveski kohal on kalme olnud.

7) Lilli aleviku lähedal kalme.

8) Kukese kalme. Kukese talu maa peal.

Sõja aegsed pelgupaigad ja lahingukohad:

Pelgupaikadeks sõdade ajal olnud Veisjärve ümbrus mis soone ja metsadega kaetud ning samasugune Härjassaare ümbrus. (J. Kivisäkk. Kulli talu peremees 57 a. Jut. 3)

Ehitatud pelgupaikadeks olnud kaks põrgu koobast mis asuvad karksi orus. aasta 50ne eest olevat veel näha olnud, et koopad inimeste kätetöö olnud. Koopad on raiutud liivakivisse ja koopa ühel küljel olnud kõrgemad asemed, arvatavasti magamiseks. Ka vett, allika näol, on koopas olnud.

Jutustatud veel et neis koobastes elanud inimesed, kes ristimise eest end hoidnud. (Jaan Roots. Polli vall, kooliõpet. Jut. 4)

Praegu on koopad kinnivajunud ja sissepääs pea võimata.

Rahvasuu räägib – nimetatud koopad olevat tekkinud vanasti: vanapagan visanud leivalabidaid ühest kohast teise. Sellest tekkinud koopad.

Vene kivi. Asub Kaubi talu maade sees. Sealt olevat Põhja sõja ajal üks vene väejuhtidest väge juhatanud. Samas asub ka vene niit – lahinguplats. (Peeter vanker. Linnaveskil. Jut. 5)

Kunimägi asub vastu Karksi lossi varemeid. Seal olevat asunud venelaste suurtükid, mis Karksi lossi pommitanud. Enda nime saanud ta sellest et sõja ajal seal kuningas olevat käinud. (Peeter vanker. Linnaveskil. Jut. 5)

Muud mälestused:

Mõned kilomeetrid Karksi lossist asuvad talud: Kivilõõvi, ehk Lõõvi ja Savimäe. Esimesest võetud Karksi lossi ehitamise ajal kiva, teises tehtud telliskiva ning võetud savi. Kivide kohaletoomiseks seatud elanikud ritta, kes siis kiva üheteise kätte andes need lossini kandnud. Seal juures olevat meestele üks kord ja naistele, kelledel rinnalapsed, kaks korda päevas süüa antud. (Jutust. 4 vaata lhk. 3)

Üks Karksi lossi varemetes asuv sammas kannab Kadri tulba nimi. Lossi ehitamisel olevat sellesse üks naine, nimega Kadri, müüritud. Aastate eest voolanud Kadri tulba juures allikas, millel imetegev jõud olnud silmahaigusi parandada. (G. Rosenberg. Karksi kiriku köster. Jut. 6)

Mäkiste talu maa peal asub Maimu koobas, kus olevat kasvanud Maimu. Koopas asub allikas. Muidu on koobas kaunis kinnivajunud. (J. Kiviland. Mäkiste talu peremees. Jut. 7)

Karksi mõisas nelja teeharu vahel on suur kivi, nimega piinakivi. Seal olevat orjuse ja teoorjuse ajal inimesi peksetud. Kiriku juures olnud häbipost.

Praeguse Karksi-Nuia alevi turuplatsi kohal asunud peksutulp.

Pardiajajad.

Peale suuri sõdasi käinud pardiajajad ehk peninukid maad mööda. Need olnud inimese moodi, kuid koera koonuga. Pardiajajad omanud väga terava haistmise. Et nende eest pääseda, olnud kaks võimalust. Olnud tarvis minna läbi jõe, et jäljed kaoks, ehk mindud toome võssa.

Kord kolme mõisa piiril – leidnud mees, nimega Seasaare Märt, magavaid koerakoonlasi. Mees olnud suure jõuga, võtnud palgi ja löönud kõik koerakoonlased maha. (Jut. 1 lhk. 2)

Arkiivid.

I) Karksi kiriku arkiiv.

Kiriku vanemad raamatud on saadetud Riia konsistooriumi.

1) Visitatsiooni protokollid a. 1660, 1661, 1668, 1669, 1671, 1674, 1683, 1730, 1749, 1767, 1775, 1776.

2) Kiriku konvendi protokollid a. 1773 vanem.

3) Metrika raamatud alates a. 1843.

4) Surnute register alates a. 1843.

Arkiiv on korraldamata. Asub kirikumõisas.

II) Karksi valla arkiiv.

A) Valla arkiiv.

1) Protokolli raamatud. Vanem neist al. 1886.

2) Kassaraamatud alates a. 1871 ja vaeste kassaraam. a. 1851.

3) Gebiets laden Conto zum Schloss Karkus a. 1822-1872.

B) Kogukonna kohtu arkiiv:

1) Kogukonna kohtu protokollid. Vanemad neist a. 1848-46 on saksakeelsed.

Neile järgnevad a. 1874 alates.

2) Kauf-Pacht Dienst und andere weytige Verträge, Conwentionen und Schuld tsekentnisse der Scloss Karkuschen Gemeinde a. 1851-1853.

3) Vormudschafts-Buch a. 1866-1878.

Valla arkiiv on korraldud. Kogukonna kohtu arkiiv korraldamatta. Arkiivid asuvad Karksi vallamajas.

III) Pöögle valla arkiiv.

A) Valla arkiiv:

1) Valla volikogu protokolli raamatud a. 1866 kõige vanem.

2) Magasi raamatud a. 1871-1925.

3) Alphabetisches Register zu der Revisions Liste von 10ten Märtz a. 1893-62 des Gutes Bocklerhof.

4) Rulli raamatud a. 1873 – vanem.

5) Kassa raamatud alates a. 1874.

B) Kogukonna kohtu arkiiv.

1) Pöögle valla kogukonna kohtu protokollid a. 1820-1825.

1866 ja siis alates a. 1872.

2) Protokole Buch von 24 Juni a. 1850.

C) Polli valla kogukonna kohtu arkiiv:

1) Polli valla kogukonna kohtu protokollid a. 1862-1866 kõige vanemad.

3) Pupillenbuch Pollenhof a. 1854.

4) Vaestelaste eestkostmise raamat a. 1872-1888.

Põõgle valla arkiiv korraladamatta. Põõgle ja Polli valdade kogukonna kohtu arkiivid segaminei. Asub Põõgle vallamajas.

IV) Polli valla arkiiv.

1) Polli valla volikogu protokolli raamatud a. 1886-1891 on vanem.

2) Magasi raamatud a. 1856-68 on vanem.

3) Vakuraamatud a. 1863 peale.

4) Ревизская сказка a. 1834, 1850-57.

5) Kassa raamat alates a. 1851.

Arkiiv korraldamatta. Asub Polli vallamajas.

Valla volikogu protokolli raamatud, aastad 1866-84, on keegi üliõpilane, mõne aasta eest omandanud.

V) Karksi Apost. Õigeusu kiriku arkiiv.

Arkiiv ei sisalda midagi peale metrika raamatute. Metrika raamatud algavad aastast 1848.

Arkiiv aasub Karksi Apost. Õigeusu preeste juures.

VI) Abja valla arkiiv. (Halliste kihelkond)

A. Valla arkiiv.

1) Volikogu protokolli raamatud a. 1867 – vanem.

2) Rulli raamatud 1 1851 – vanem.

3) Kassaraamatud a. 1884 alates.

B. Abja kogukonna kohtu arkiiv.

1) Kohtu protokollid aastast 1882. Osa valla volikogu protokollraamatuist kadunud.

C. Endise Vanamõisa valla arkiiv.

I 1) Protokolliraamatutest on a. 1886 kõige vanem.

2) Magasi raamat a. 1857 – vanem.

3) Vaku raamat a. 1853.

4) Valla maksude raamat a. 1856 – vanem.

II Endise Vanamõisa kogukonna kohtu arkiiv.

1) Kogukonna kohtu protokoll raamatud a. 1856 – 61, 1856 -1890. Kogukonna kohtu protokolli raamatud lähevad a. 1768 eesti keele peale üle.

Arkiiv asub Abja vallamajas. Korraldatud.

VII) Penoja valla arkiiv.

A) Valla arkiiv.

1) Valla volikogu protokolli raamatud a 1866 – vanem.

2) Magasi raamatutest a 1891 – vanem.

3) Ревизская сказка a. 1858-1876.

4) Vakuraamat a. 1855.

5) Kassa raamatutest a. 1888 – vanem.

B. Penoja kogukonna kohtu arkiiv.

1) Kogukonna kohtu protokollid a. 1881, 1830, 1835-36, 1845-47, 1854-55.

Arkiiv asub Penoja vallamajas. Arkiiv äärmiselt korratu. Osa arkiivist kadunud.

Penoja Aotl. Õigeusu abikiriku arkiivi kohta andmeid ei olnud võimalik saada. Karksi Apost. Õigeusu preestri sõnade järele ei sisalda arkiiv midagi peale metrika raamatute.

Mälestused

Sõdadest

Sõdadest vanemast ajast mälestusi pea ei ole. On teada vaid mõni üksik väike episood ja neist ei teatagi õieti mis ajast need pärit.

Põhja sõja ajal on suurte teede ääres elamine kardetav olnud. Vene väeosad käinud maad mööda, riisunud ja laastanud talusi. Jutustaja esiisad olnud sunnitud riisumiste kartusel, praegusest Univere talust, mis asunud tee ääres, ära minema Ärtu tallu, mis ligipääsmatum olnud. (Gross, umbes 50 a. vana. Poogle vald, Odra talu peremees. Jut. 8)

Põhja sõja ajal piiranud vaenlased Karksi lossi, mis südilt vastu pannud. Lossi vastasolevatel küngastel seisnud vaenlase patareid. (Jut. 5 lhk. 4)

Suur katk möllanud põhja sõja lõpul ja pärast sõda. Kõik kes haigeks jäänud, teadnud, et neil pääsemist ei ole. Mindud siis aegsasti matusepaigale, kus endale haud valmis kaevatud. Tervemad matnud surnuid ja neid matnud omakorda jälle alles haigeksjäänud. (Jaan Ratas. Abja Karamapäralt 60-70 a. Jutust. 9)

Loomade katk olnud umbes saja aasta eest. Suurem osa koduloomi surnud sellesse ja õige paljud talud jäänud loomadest ilma. Ilmad olnud sel ajal külmad ja niisked. Rukist saadud lõigata alles Abja laada ajal s.o. 15 IX (Henn Mõrd 88 a. vana. Abja Perakülas Ruukli talu. Jut. 10)

Ikaldus ja näljaaastatest mäletakse kaht. aastatel 1844-45 ja 1869.

Rasken neist on a. 1844-45.

1844 olnud ikaldusaasta. Sellele järgnenud a 1845 nälg ja kõhutõbi. Leivale segatud peale haganate veel männakoort sekka. Suvel 1845 söödud mis vähegi süüa sündinud, korjatud metsast marju ja juuresi ning valminevaid viljapäid. Tagajärjeks oli kõhutõbi. Kõhutõve ohvriteks olnud suuremalt osalt lapsed. Mõnel päeval olnud 20-30 surnut matta. Maetud sageli surnuid ühishauda. Mõned perekonnad surnud täiesti välja. Nii jäänud Toosi talus vaid üks kahe aastane laps ellu. (Toosi talu asub Polli vallas.) Kõhutõve ajal on ka arstiabi antud. Nii on Polli mõis 115 rubla 76 kop. eest ostnud „Ruhrpulferi”. Pool rohu ostukulust tulnud mõisa, pool valla kanda. (Osa Polli mõisa kassaraamatust a. 1844-46. Jut. 4 lhk. 3)

1845 a. on surnud 510 inimest (harilikult 130-40 inimese ümber aastas), neist mõni üksik mitte kõhutõppe. Kõhutõbi alanud mais ja haripunktile jõudnud juulis ja augustis. Augusti kuus on surnud 165 inimest. (Karksi kiriku raamatud.)

Kroonu poolt on 1845 a. nälja ajal abi antud jahude näol. Seal juures vastutab kroonu jahude võla eest terve vald iga üksiku eest. (Osa Karksi mõisa arkiivist. Tõrvandi l. Tindi talu peremees 55 a. Jut. 11.)

1868 aasta kuiva suve tõttu ikaldanud vili täiesti. Isegi vilja seemet ei olevat kätte saadud. Teenima tuldud sel ajal taludesse ainult söögi eest.

Vilja saanud osta nälja ajal Tartust ja Pihkvast. Vili ja tangud toodud Tartusse Venemaalt, Peipsi ja Emajõe kaudu. Tatra tangud olnud jahvatamatta mis enne siin tarvitusel ei ole olnud. Laenata saanud vilju magasiatadest, mis peremeestele suureks abiks olnud, sest kõik ei ole jõudnud osta tartust ja Pihkvast vilja. Viljahinnad olnud õige kõrged ja mõned rikkamad talupojad hangeldanud viljaga seda suuremal määral ostes ja vaesematele välja müües. (Märt Härg umbes 70 a. Lopa talu. Jut 12.)

Et sel ajal loomatoidust puudus tuli, siis tapetud enne talvet hulk loomi, ehk müüdi. Loomade hinnad on väga odavad olnud. Nii on jutustaja oma emale Abja laadalt ilusa noore lehma ostnud, makstes sellest 7 rubla. (Märt Teender, 74 a. vana. Abja Paluojal Jut. 13)

Töö otsijaid käinud talvel Tallinna poolt ja ka Lätist. Leiva sekka segatud linaseemne haganaid, et leib vängem oleks. (Jut. 9 lhk. 14) Kuid on olnud taluperesi, kus nälja ajal puhast leiba söödud.

Teoorjuse ajal mõisale tehtavaid päivi ja maksude suurest täpselt ei mäletata. Olen seepärast siin toonud rendilepingu Polli mõisa ja Pappi talu vahel ja välja võtte rendilepingust Karksi Linna Mõisa ja sellesinatse kogukonna rentnikkude vahel, mis mulle kättesaadavad olid. Viimane selgitab üldiselt mõisa nõudeid rentnikudelt. Suusõnalistest jutustustest toon mõne täpsema.

Pappi talu kohustused Polli mõisa vastu.

Pappi talu suurus a. 1820 on 20 talert 19 krossi, mis seisab koos:

1) Aiamaad 1 vak 13 kappa, väärtus 3 krossi

2) Põldu 20 vak 8 kappa, väärtus 13 t, 60 kr

3) Võsa 22 vak 8 kappa, väärtus 3 t. 85 kr.

4) Heinamaad 21 vk 8 kappa, väärtus 1 t 64 kr

Töötegijaid on 3 meest, 3 naist. Talus peab olema 2 hobust ja 8 sarilooma.

Kohustused:

Teopäivi a) Hobusepäevad aasta läbi 156

b) Jalapäivi Jüripäv Mihklipäevani 69

Abipäevad: a) Hobusepäivi Jürip. Mihklipäevani 15

b) Jalapäivi Jürip Mihklipäevani 63

c) Vooripäivi talvel ja suvel kuni 224 versta, ehk 39 päeva.

d) Hobusepäivi Mihklipäevast Jüripäevani 13

e) Jalapäivi Mihklip. Jüripäevani 28

Maksud:

1) rukist – 2 vakka

2) kaeru – 2 vakka

3) odra – 3 vakka

4) linast lõnga – 3 naela

5) kanepist lõnga – 3 naela

6) humalaid – 1 nael

7) lammas – 1

8) kott – 1

9) noor kana – 1

10) kanamune – 9

Rahas tuleb tasuda 1 rubla 45 kop. maksudeks mida talupoja eest tuleb maksa. (osa Polli mõisa arkiivist. Jut. 4 lhk. 3)

Väljavõte rendi kontraktist Karksi Linna Mõisa ja sellesinatse kogukonna rentnikude vahel:

1) Talusi ei anta alla 3 a. rendile.

2) Rentnik teeb tegu maksab maksud vakamaade hulga järel.

3) Rentnik peab nii pidama ja tagasi andma, nagu talurahva seadus seda 1819 aastast kinnitab.

4) Rentnik peab ikka vallalise meesterahva 14-60 a ja naisterahva 14-55 a, kes mitte talu teendriks ei ole arvatud, ühe jala päeva mõisas iga nädal tegema. Mehe ja naise pealt 1 1/2 jalapäeva nädalas.

7) Kõik peremehe varandus on mõisale kautsjoniks.

8) Kõik kahjud ning õnnetused kannab rentnik üksi.

11) Rentnik ei tohi ilma iseäralise mõisavalitsuse loata selle renditud maa peale sauna ehitada ega seda uuendada.

12) Iga aasta saab mõisale antud 2 1/2 naela linaseid ehk 3 1/2 naela takuseid lõngi.

13) Kui rentnik ühegi kontrahi punkti vastu eksib, on mõisal õigus Jüripäeval rentnikult talu ära võtta.

See kontrakt pärit umbes 1830nendatest aastatest. (Talvel võidud mehe asemel saata tüdruk osa Karksi mõisa arkiivist. Jut 11 lhk. 16)

Jutustaja isa, kolmepäeva koha peremees, teinud mõisale tegu:

1) Hobusemees – 3 päeva nädalas

2) Jalamees – aasta läbi

3) Rehepeksu ajal tüdruk 1 nädal

4) 1-2 noori, enamalt jaolt viinaga Narva.

5) Lõikuse ajal antud vilja tükkide viisi lõigata: 2 vakamaa rukist, 1 vakamaa lina, 2 kvakamaa kaera, 2 vakamaa kartulid.

Talvel võidud mehe asemel saata tüdruk keda karja juurde ja pesu pesemiseks tarvitati.

Maksud:

1) lammas – 1

2) kott – 1

3) lõõg – 1

4) kanamune (kui palju – ei mäleta jutustaja)

Kirikumõisale olnud samuti teo tegemine. Lähemad talud teinud tegu, kuna kaugemad tüki tööd olevat teinud.

Teo ajal mõisal ei töö hobuseid ega riistu ei olevat olnud. (Ann Kivisäkk 84 a. Kulli talu Jut. 14)

Teokäske viinud teokubjas. Et aga paljudesse taludesse tarvis olnud teokäsku viia – unustanud teokubjas mõnele poole käsu viimata. Trahviks selle eest olnud 30 hoopi vitsu. (Jutust 1 lhk. 2)

Teotaludel ei ole luba olnud linu sarnasel määral kasvatada, kui peremees tahtnud. Määrusest üleastujaid aetud taludest välja. (Jut. 14 lk. 23)

Juhtunud vahest, et teolisel töö kas halvasti, ehk lohakalt tehtud olnud, siis lastud töö uuesti ümber teha. Vilja koristamisel on tarvis olnud kõik mahapudenenud viljapead üles korjata. Suur vahe olnud tüki ja teopäevade tegemise vahel. Tüki tööd tehtud nii kiirelt kui võimalik, et enda tööle rutem saada, kuna tegu tehtud, et ei teeks töö liiga ei teolisele ega hobusele.

Et mõisatöö hulk aega võtnud, kippunud vilja koristamise ajal enda vili tihti pudenema. Et vilja palju kaduma ei läheks seismisega võetud siis lõikuse ajal öödest lisa. (Jutust. 14 lhk. 23)

Teole minek olnud juba pühapäeva õhtal, et esmaspäevaks mitte teole hiljaks jääda. Hobune ja tööriistad olnud teolkäimiseks erilised. Et ei väsitaks inimest ega looma. Vahe mõisa ja kirikumõisale teotegemise vahe on olnud peksasaamises. Kuna mõisateol peks harilik asi olnud, ei ole kirikumõisas peksa saanud. (Gross. 75 a. vana Abja mõisa asuniku isa. Jut 15)

Teolkäimise ajal katsunud teomehed tihti kubjast petta, ja kergema vaevaga läbi saada. Nii juhtunud, et sõnnikuveo ajal igal teomehel, Karksi mõisas, kindlaksmääratud on sõnnikukoormaid tarvis on olnud laudast põllule vedada. Koormaga lauda uksest välja sõites saadud iga koorma eest ühe plekk märgi. Õhtal on märgid kubjale ette näidatud, kontrolleerimiseks. Mõni sõnnikuvedaja pannud koorma peale, sõitnud välja, uksel saanud koormamärgi ja selle asemel, et sõita põllule sõitnud lauda teisest uksest sisse ja vedanud niiviisi igat sõnnikukoormat kaks korda.

Teinekord juhtunud, et Karksi mõisast paar teomeest saadetud väljale, redeli puudele auke sisse puurima. Mehed viitnud ühe päeva teise järele, kuni kolm päeva täis saanud. Siis tulnud kubjas tööd järele vaatama. Mehed pannud seda tähele, hakkanud kohe tööle. Lasknud rinnuli oherdi otsa ja ise kaebama, et oherd ei võta. Kästud siis oherdid sepale viia. Teolised saanud sedaviisi mõne päeva puhkust. (Jut. 11 lhk 16)

Peksasaamine olnud Polli ja Karksi mõisades vanasti õige hõlbus. Olnud Karksi ja Polli mõisates kurjad valitsejad. Polli mõisas on a. 1844 ümber olnud Kluchin (Polli mõisa arkiivi osa. Jut 4 lhk 3) ja Karksis samal ajal ehk veidi varem – Teedmann.

Polli mõisas olnud peksude jaoks nn. peksumaja ja peksjaks välja kubjas. Peksupäev olnud reede. Peksa saanud iga vähemagi asja pärast. Nii pääsenud kord vaimutüdrukul öösel hobune lahti ja läinud mõisa vilja. trahviks hooletuse eest saanud tüdruk peksa. Väljakubjal olnud tüdrukust hale, peksnud nii, et löömise juures vitsa otsad maha puutunud mille tõttu peks kergem. Harilikult olnud iga hoobi järele peksetaval veri väljas. (Jut. 14 lhk. 23)

Valitseja Kluchinil teinud lõbu teolisi peksa. Kui rehelised näinud, et valitseja tuleb, siis pannud juba aegsasti plehku. Sõkupoisil olnud kõige halvem. Tema pole eest kuhugile pääsenud. Ajanud siis nii kiirelt hobuseid kui vähedegi saanud, et valitseja järele ei olevat saanud.

Kui peale Kluchini uus valitseja tulnud rehte vaatama, jooksnud teolised vana usu järele igale poole laiali. uus valitseja lasknud sõkupoisil rehepapi kutsuda, et töö headust järele vaadata. Lasknud rehepapil õlekoo lahti teha, raputanud teda ja nähes et teri sees ei ole, öelnud: „Jah see on hästi küll tehtud,” ja läinud ära. Rehelistele olnud see lausa ime. (Jut 4 lhk.3)

Polli mõisas olnud veel teine kuri valitseja, nimega Jakobson. Sellel on viisiks olnud tee ääres seista mis ülesmäge viinud ja kui siis teolised täie koormaga linateolt tulles ülesmäge läinud, neile piitsaga hoope jagada. Ehk sõites kitsast teed mööda pidanud, olgu koorem missugune tahes, iga vastusõitja teelt kõrvale keerama, et valitsejaherra keset teed sõita saaks. Kui siis mõni nii ruttu pole saanud kui valitsejaherrale meelejärele, siis saanud samal paigal valitsejalt oma nahatäie. (Jut 1 lhk. 2)

Kord hakkanud üks teo´mees valitsejale vasta ja löönud kaikaga valitseja Jakobsoni käe katki. Selle eest saanud pärast 60 hoopi vitsu mille tagajärjel teomees esiteks põdema hakkanud ja varsti surnud. (Jaan Nirk peale 70 a. vana. Rulli talu peremees)

Teisiti käinud teomeeste käsi, kes kord pimedas Karksi valitseja Tiedemanni kinni püüdnud ja sellele peksa andnud. Valitsejal olnud häbi enda peksasaamist avalikult teatada ja peksjad jäänud karistamatta. Kiusanud küll teolisi taga, keda süüdlasteks pidanud, kuid see olnud ka kõik. (Jaan Nirk peale 70 a. vana. Rulli talu peremees)

Ahja mõisale olnud teoorjuse lõpul kerge tegu teha. Herra olevat hea olnud, samuti ka kubjas. Et teolisi tihti rohkem kui just hädasti tarvis, siis öelnud kubjas tihti noorematele teolistele, kes rohkem tema meelejärele olnud, mingu nad jalust. Seda pole lastud kaks korda öelda, mindud mõnda varjulisemasse kohta kus siis päevad läbi magatud. Ainult tulnud hoida, et teised teolised tähele ei pane. Kui kibedam tööaeg, siis lastud kõigil tööd teha. (Liibus Araku talu vana perenaine. Jut. 16) Korralikku töö tegemist nõutud ja kui seda ei ole olnud siis olnud peks kindlustatud. Nii on jutustaja ema Suusi talus tüdrukuks olles mõisale heinategu teinud. Heinamaad antud iga talule tükiviisi teha. Suusi talu tükil olnud väga imelik harjakas hein, mida vikat hästi maha ei ole võtnud. Katsutud küll ihust hingest võimalikult hästi niita, kuid ikkagi kippunud mõni rohu lible kasvama jääma. Tulnud mõisaherra ühes valitseja ja kubjaga heinamaale,  vaadanud niidetud heinamaad ja leidnud töö halva olevat. Peremees võetud mättale pikali ja antud peksa. (Ann Kase 70 a. umbes. Pikasilla-Karpal. Jutust. 17)

Samuti saanud peksa kui sõnnikuveo ajal liig väikene koorem peale on pandud. Koorem jäetud veel arvesse võtmata. (Juhan Uba 84 a. Pikasillalt Jut. 18)

Kord viinud üks peremees kärnatõbise hobuse mõisa teole, kus selle tõttu ka mõne teise peremehe hobune kärnatõppe jäänud. Esimene peremees saanud siis peksa.

Raske on teolistel olnud Abja hullu paruni ajal. (S.o. Abja viimase parun Stakelbergi vanaisa) See lasknud teolisi peksa mõisa läve ees, kusjuures vitsad veel soolvette kastetud. Peksu käinud hull parun ise pealt vaatamas ja tihtipeale peksnud enda käega. (Sepp üle 80 a. Suurtükil. Jut. 19)

Halliste kirikumõisas olnud teolkäimine hea. Peksa ei olevat saanud. Õpetaja Schneider ei olevat ainult sallinud et teoliste hobused tema maa pealt söövad. Igal teolisel pidanud hobusemoon ligi olema, mida siis vankritelt hobustele söödetud. (Jut. 3 lhk. 3 ja Jut 15 lhk. 25)

Mõisa metsas käidi ööseti hobustega õitsel teo ajal. Suurem õitsepüha olnud Risti neljapäeval. Siis valitud õitse ametmehed, mis mõisa ametmeestele järelaimamine olnud. Nii õitseherra, õitse kubjas jne. Õitseametnikke valitud ühe aasta peale s.o. järgmise Risti neljapäevani.

Õitseherra olnud vastutav olnud õitseheakorra eest. Juhtunud hobused mõisa väljadele, ehk midagi muud halba siis sai karistuse õitseherra.

Laupäeva öösetel vastu pühapäeva olnud ka tüdrukud õitsel. Õitsel käimine lõppenud umbes 50 a. eest. (Jut. 9 lhk. 14)

Viimase Polli mõisa paruni onu, vana Polli Stryk, olnud väga kuri inimene. Olnud temal ka hirmus inetu nägu. Et talupojad midagi oleksivad õppinud – ei olevat ta sugugi sallinud. Näinud kord kui tallipoiss teinud kirjatähti. Ütelnud kohe: „Võeh, võhe mis tema teeb, mis minu pojad siis peavad ära õppima kui sinusugune juba kirjatähti teeb,” ja keelanud tallipoisil edespidi kirjatähtede tegemise. (Tiiu Linnas 68 a. Jut. 20)

Rohkem kui ühestki teisest, on mälestusi järele jäänud Abja hullust parunist, tema tegudest ja juhtumustest.

Nii lasknud kord hull parun ühe teolise, noorema mehe, hobuse kõrvale vankri aisa külge siduda, ning läinud niiviisi nurmele sõitma. Sõites andnud mehele veel piitsaga, et parem jookseks. Sõitnud, kuni teoline viimaks maha kukkunud ja sinna samasse surnud. Käskinud hull parun siis teolise samasse paika maha matta. Käskinud ka enese sinna matta kui sureb. See olnud Siitami karjamõisa maa peal. (Jaan Kinnaas 46 a. Tammekannu. Jut. 21)

Kirikuõpetaja jutu järele lasknud Abja hull parun end seepärast Siitame karjamõisa väljale matta, et olles elus üksiklane, tahtnud seda ka surmas olla.

Mõisa kokk olevat suur jahimees olnud. Teinud kord hundi augu tee äärde ja pannud lastud jänese kaetud augule, söödaks. Teolised juhtunud mööda sõitma, näinud jänest, tahtnud kinni püüda ja kukkunud hundi auku. Läinud pärast ise koka peale hullule parunile kaebama. Hull parun aga lasknud teolistele peksa anda, et nende asi on tööd teha ja mitte jänest püüda. (Jut 21 lhk. 35)

Kord olnud Abja peremeestel karistust oodata ja määratud neile vitsu. Astunud ausad Abja peremehed kokku ja harutanud, kuhu mina sarnase häbiga.

Üks peremeestest, nimega Tvõtsov lubanud kõik hoobid enda kanda võtta, kui hull parun sellega nõus. Selle eest pidanud peremehed tema naise ja laste eest hoold kandma. Läinud Tvõtsov paruni juurde. Öelnud, et võtnud kõik Abja premeestele määratud hoobid enda kanda. Tõmbanud sõle rinnust ja lausunud, noh eks hakkame siis pihta. Kuid hull parun jätnud Tvõtsov peksmatta. Peksmata jäänud ka Abja peremehed.

Teinekord määratud Tõvtsovile vitsu. Hull parun kutsunud Tvõtsov enda juurde ja teatanud oma otsuse. Et nad kahekesi hullu paruni kirjutustoas olnud, läinud Tvõtsov ukse juurde keeranud selle lukku ja läinud paruni kallale. Pika rüselemise järele läinud Tvõtsovil korda parunit maha panna. hakkanud siis paruniherra kõri pigistama. Hull parun paluma. Lubanud Tvõtsovi karistamatta jätta. Pääsenud Tvõtsov sel teel karistusest. Saanud parunilt veel mõne rublatüki, et asjast kellegile ei räägiks, kuid pikapeale jutustanud Tvõtsov loo teistele, ütelnud veel, et on parun küll suur mees olnud aga maha on pannud. (Nõges 64 a. Everti talu Jut. 22)

Hullu paruni poeg on hea inimene olnud. Ei ole teolisi nii palju peksetud ja vitsu, nagu isa ajal, soolvette ka kastetud ei olnud. Talupoegadele lubanud ta (s.o. viimase paruni isa) palju. Kui talupoegil juba liig suured tahtmised olnud, siis öelnud keelates: „Mina olen ikka veel peremees kahk, minul on ikka sõna ütelda kah!” Ainult „kerge” olevat see parun olnud. Käinud välismaadel ja pillanud seal raha. Nii olevat ta kord Itaalias olles saaniga sõita tahtnud ja lume asemele soola maha panna lasknud. Niiviisi tulnud tal varsti rahapuudus ja peale üht välismaale sõitu tulnud tal Vanamõisa ära osta.

Vanamõisa ostnud keegi eestlane, kes nii kitsi olnud, et alles isis talupoegile metsa müüa lubanud, kui kord pässmeriga kaaluda saab. (Jut. 16 lhk. 31)

Seesama Abja parun (täitsa kindlasti ei tea) käinud Saaremaalt naist võtmas. Andnud parun oma toapoisi (või kutsarile), Lamba Jankale, kes temaga ühes olnud, 1000 rubla ühes instruktioonidega.

Kui pruudi andeid antud tulnud Lamba Janka, nagu parun kaskinud, ja annud pruudi andeks 1000 rubla. Küsitud parunilt – kes see on. Parun vastanud, et ah see mu toapoiss. Enne seda olevat üks mõisnik 25 rubla pannud. (Jut 9 lhk. 14)

Mõisa katsutud varastada kui palju jõutud ja mõisa vargust ei olevat patuks peetud. Kõneleja äia isa olnud Poogle mõisa aidameheks. Kord olnud ühe peremehega läbiräägitud, et see tuleb öösel rehe juurde kus temale viljakoorem peale antakse. Nii sündinudki, kuid kui parajasti viljakoorem peale saanud, tulnud herra. Rehepapp, kes koormat teha aidanud, jooksnud tarre ja jätnud peremehe üksinda viljakoormaga herra kätte. Peremees pole aga külma verd kaotanud, istunud koorma otsa, teinud end purujoobnuks ja hüüdnud kõrtsimeest, et see teda välja aitkas rehe alt. Tema tahtvat veskile sõita. Herra jäänud uskuma, et mees purjus peaga kõrtsi asemel mõisa rehte sattunud. Aidanud mehel hobuse ümber pöörda ja saatnud ta ilusasti teele. (Jut 21 lhk. 35)

Teatakse lugusid jutustada ühest Abja „kangest” peremehest, kes isegi herrat ei olevat kartnud, nimega Saks Jaan. Saks Jaaniks hüütud teda, et ta veidi saksakeelt olevat osanud rääkida. Saks Jaan olnud linade ülesostja ja rikas mees. Elulõpul jäänud vaeseks ja käinud linutamas. Toon siin kolm jutustust tema iseloomustuseks.

Kord palunud Saks Jaan mõisast paar härgi endale tööle. Herra lubanud ja määranud tähtpäeva nende tagasitoomiseks. Kuid Saks Jaan ei mõtlegi härgi viia. Mitmekordsete kaskude peale vaatamatta. Kord öelnud et härjad haiged, teinekord olnud mõni muu põhjus. Härgadel pole aga viga midagi. Tulnud Abja laat, Saks Jaan tapnud härjad ja müünud laadal.

Herral lõppenud viimaks kannatud, saatnud kubja Jaanile järele. Saks Jaan ei taha minna, kuid viimaks läinud siiski. Mõisas öelnud et härjad surnud, kuidas tema neid tagasi tuua saab. Kästud siis nahad mõisa tuua. Saks Jaan aga öelnud, et härjad ühes nahkadega maetud.

Läinud Saks Jaanil elumaja põlema. Inimesed hädaldanud põleva maja ümber. Saks Jaan soojendanud end tule paistel, teinud veel kasuka hõlmad lahti, mis tal seljas olnud. Pärast ehitanud endale laud põranda, suurte akende ja ahjuga elumaja. Tema olnud üks esimestest kellel laudpõranda ja ahjuga maja olnud.

Kui Saks Jaan vaeseks jäänud hakkanud ta mõisaga protsessima. Olnud nii julge mees. Sõitnud selle tõttu tihti Riias. Riia sõit kestnud kaks nädalat. Käinud ta ka Riia kuberneri juures, kus tal vaba sissepääs olevat olnud. Sõitnud ta kord niiviisi Riiga. Ühes olnud tal 16 aastane tütar. Peatatud öösetel kõrtsis, ja tehtud teed. Teemasin olnud neil ühes. Eelviimases peatuskohas, umbes 30 versta siinpool Riiat, unustanud tütar teemasina kõrtsi maha ja märganud seda alles poole päeva peal. Selle asemel, et tagasi sõita, ehk tagasi tulles teemasina kõrtsist ära võtta, saatnud Saks Jaan tütre tagasi, käskinud teisel hommikul teda ühes teemasinaga kella 8 ajal Riia sissesõidul oodata. Ise aga sõitnud edasi. Tütar täitnud käsu. (Jut. 9 lhk. 14)

Orjapõlvest ei ole mälestusi. Ei ole vahetegemist teoorjuse ja pärisorjuse aja vahel. Jutustatakse küll ühest ja teisest asjast kuid need teadmised on kõik kirjandusest ammutatud. Kohapealsetest sündmustest teatakse vaid niipalju rääkida, et Abja parunile mõned talupojad ei olevat meeldinud ja ta need ära vahetanud. Asemele toodud Krootuse ja Karaski valdadest. (Jut. 22 lhk. 38)

Priiuse tulekul räägitud, et talupojad vabaks saavad, kuid et neile midagi järele ei jää. Maad võetakse käest, samuti muu varandus. Kes aga talupeale edasi jääb see priiks ei saavat, jäävat endiselt orjaks. Selle tõttu andnud paljud maad käest. Selgituse saamiseks saatnud peremehed Tootsi mõisa ja Sarja peremehed Riiga asja järele kuulama. Tagasi tulles seletanud need, et maa jääb talupoegade kätte vabal kokkuleppel mõisnikkudega ja et maa pidamine enesega orjust ühes ei too. (Jut. 10 lhk. 15)

Talude lõhkumist ja mõisa külge ajamist on ette tulnud.

Praeguse Pöögli metsa asemel olevat olnud kolm talu: Runna, Insaku ja Rabi. Mõis võtnud nimetatud talud ja külvanud metsa peale. See olevat olnud 19 a. s. esimesel veerandil. (Peeter Univer 81 a. vana Kuivalagu talu Jut. 23)

Polli mõisa asemel olnud vaba talu, mis jutustaja esiisade päralt olnud. Peale Põhja sõda võetud see mõisa alla. Teoorjuse lõpul aetud Polli mõisa külge neli talu, millest moonakate kohad moodustatud. Mõisakülge aetud talud olnud: Kaks Polli Allasted ja kaks Ületee talu. (Jaan Nirk umb. 70 a. Rulli talu peremees Jut 24)

Umbes aastatel 1800 asutatud Liivaku karjamõis. Selleks võetud kolm talu. Pärastpoole aetud karjamõisale veel üks talu juurde. (Jut. 11 lhk. 16)

Umbes samal ajal asutatud Tauga karjamõis. Selleks lõhutud kuus talu. Pärast aetud sinna, praeguse Lilli saeveski kohal asuv talu. (Jutust. 1 lhk. 2)

Särka vaku talu asemele külvatud mets.

Küti puulõhkuja koha asemel olnud vanasti suur mets olnud. Märgatud suitsu metsast – mindud vaatama ja leitud talu mis ühe põgendiku poolt asutatud olnud. Talu võetud vaku taluna mõisa alla. Pärast muudetud puulõikaja kohaks. Suurem osa talust külvatud metsa alla. (Jut 3 lhk. 3)

Teoorjuse lõpul aetud Abja mõisa külge moonaka kohtadeks: kolm Mulgi talu, kaks Käärdi talu ja kaks Rahandi talu. (Jut 22 lhk. 38)

Mägi talu maad võetud mõisa metsa alla, talu ise viidud tükk maad allapoole, endisele Kulli küla karjamaale. Talu endine ase olevat mõisa metsas veel näha.

Siitame karjamõisa asemel olenud enne Abja mõisa karjamaa. Sellele asutatud jutustaja mälestuse ajal. Talude lammutamisest ja juureajamisi karjamõisale tema ei tea. (Jut. 13 lhk. 18)

Talude planeerimise ajal on maamõtjad meelehea eest, mõnel pool piire vastavalt ajanud. Nii on Põõgle Puuritse peremees maamõõtjale poti mett viinud, see ajanud siis ka piiri Puuritsa talu kasuks, rohkem Kirbu talu lähedale.

Samuti annetanud Abja Everti talu peremees Raks maamõõtjale 20 naela mett, ning selletõttu aetud üks heinamaa tükk, mis muidu teise taluga ühes tarvitatud, täiesti Everti talu külge. (Jut. 21 lhk. 35)

Enne talude müümist olnud suurem osa talusi raha rendi peal. Raharendi kõrval olnud tarvis mõisale sõnnikuveo päivi teha ja lõikuse aja viljatükka koristada. (Jut. 13 lhk. 18) Raharendi suurus on olnud 5-10 rubla taaler. Nii on Palu talu – suurus 22 taalert – taalre rentimise hind 8 rubla. Reiste talu 3 rubl. taaler a. 1862.

Pandi talu väljarentimise hind 10 rubla taaler a 1863. (Vanamõisa arkiiv)

Müümata jäänud talud olnud mõnel pool puht raha rent, nagu Abjas (Jut. 22 lhk 38) ja mõnel pool segarent, nagu Polli mõisale kuuluvatel taludel. (Jut 20 lhk. 35) Rendil olevad talud saanud hoonete paranduseks tarvismineva materjali mõisast, kuna parandused omal jõul tulnud teha. Renditaludel olnud mõisa poolt tingimuseks tehtud, et rohkem lina ei tohtinud külvata kui rukist. Kui siiski lina üle normi tehtud, lastud linaoras puruks äestada ja trahv tulnud maksa. Abja mõisa renditaludele olnud rukki-lina suhe maksev kuni Ilmasõjani. Iseäranis palju olnud linatrahvi maksjaid ajal, kui mõis hooldajate all olnud. (Jut. 13 lhk. 18)

Karksi vallas on suurem talude ostu aeg olnud 1875 aasta ümber. 700-800 rubla tulnud mõisale sisse maksa, kuna ülejäänud osa 20-30 aasta peale tasuda jäänud. (H. Gross. Översti talu (Penoja) Jut. 25)

Müüma hakatud talusid juba 1873 a. 1872 aastal öeldakse rendilepingud 74 talule Jüripäevaks 1873 a. üles. Praegu on Karksi vallas 78 ostutalu. Karksi valla arkiiv)

Polli vallas on talude müümine umbes samal ajal olnud. Seal on parun Stryk talude müümise juures takistusi teinud. Nii ei olevat ta veneusulistele talusid müünud. Veneusulised saanud talusi omandada ainult ümberostu teel. (Jut 24 lhk. 47)

Penoja vallas müüs mõis, teiste valdadega võrreldes õige varakult talud. Suurem müügiaeg a. 1855-56. Omavalla mehed on kartnud osta usalduse puudusel mõisnikkude vastu. Arvatud vaid mõne „konksu” olevat mõisniku poolt, kes talupoegilt ta rahanatukese väljapetta tahab. Selletõttu on Penoja valla peremeestest ainult mõni üksik talu omandanud. Enamalt jaolt kõik taluomanikud on võerastest valdadest pärit. Talude ostutingimused on soodsad olnud. (Korv. umbes 50 a. Kerase talu peremees Jut. 26)

Abja vallas alanud talude ostmine Perakülas. Kui talud müügile tulnud, kartnud taluopojad neid osta. Jutustaja isale pakutud mõisast koht ära osta. On kaheldud ostu võimaluse juures üldse, arvatud sarnast pakkumist ainult raha väljapetmiseks, kuid pika nõupidamise järele on otsustatud siiski talu ära osta. Ostuhind maksetud kohe tervelt välja. Jutustaja isa on üks esimestest kohaostjatest olnud Abjas. Järelmaksu aeg ei ole Abjas pikk olnud. Umbes 10ne aasta peale. (Jut. 10 lhk. 15)

Müümise juures on vahet tehtud oma ja võeravalla meeste vahel. Võeravalla meestelt võetud suuremat hinda. (Jut. 18 lhk 32)

Talude müümise juures antud taludele metsa ühes. Ilma metsata nagu Õisus ei ole ei Karksi ega Halliste kihelkondade talupoegi jäetud. (Jut. 16 lhk. 31)

Aastal 1873 planeeritud raiesmikkudes ja metsas 4 talukohta mis Kamarapära nime kannavad. Koharentnikud olnud kohustatud esimese kuue aasta jooksul 20 vakamaad põldu tegema. Selle 6 a. jooksul olnud maa ilma rendita. Töölised kraavivõtjad olnud saarlased ja hiidlased. Vakamaa ülestegemise eest maksetud 6-10 rubla. (Jut. 9 lhk. 14)

Abja mõis on viimase paruni isa aegil kaks korda valja renditud. Esmakordselt kellegi Sarvele 7000 rubla eest ja teistkorda mõisa hooldajate poolt talupoegile tükiviisi. (Parun olnud kuraatorite all nõrgameelsuse alusel.) Põllumaa hind olnud 7 rubla vakamaa. (Jut. 13 lhk.18) Rentnikkudeks ei olevat ümberkaudsed peremehed olnud, vaid maata inimesed. (Jut. 18 lhk 32)

Esimeseks kaubandusliseks läbikäimiseks tuleb küll voore pidada, mis mõisnikkude poolt, harilikult Narva ja Parme, saadeti.

Vooriskäimine on talu suuruse järele kindlaks määratud olnud. Talu pidanud andma voori minekuks hobuse ühes kõigi riistade ning moonaga, nii inimese kui hobuse tarvis. Tihti olnud kahe talu hobuse peale vooris ainult üks inimene, kokkuleppe põhjal kahe talu vahel. Vooris käimine olnud harilikult talvel. Regide tarvis võetud harilikult teised jalased ühes, sest pika reisi peal, Narva voor kestnud 2-2 1/2 nädalat, kulunud üks paar jalaseid ära. Inimese toiduks vooris olles, on harilikult keedetud lamba liha ja leib olnud.

Enam jagu voorisi viinud piiritust Narva. (Jut 14 lhk. 23) Põllumajanduslised produktid viidud Pärnu.

Teel piiritusega Narva puuritud vaatidele vitsa alla tihti augud, kust piiritust mõne toobi osa välja lastud ja vett asemele valatud. Karistada selle eest saanud, kui kubjas peale juhtunud parajasti piirituse võtmise ajal, ehk kui aidamees, mõnel pool, vaadid voorist tagasisaades ja läbivaadates auke vaadis märganud. (Jut 18 lhk. 32)

Viljandi voor, kus ka vahest käidud, kestnud kolm päeva Polli mõisast. (Jut 4 lhk. 3)

Vooriskäimine kestnud kuni raudteede ehitamiseni, peale teoorjust muidugi raha eest. Karksi Nuiast veetud vilja ja linu Pärnusse. Koorem olnud talvel 4 kaalu (s.o. 40 puuda) raske. Koorma Pärnusse viimine maksnud 3 rubla. Raha eest vooris käinud nii rentnikud ja muud hobusemehed – kui ka peremehed. Viimased ei ole küll ise vooris käinud vaid saatnud poisi. (Jut. 13 lhk. 18)

Enda tarbeid ostsivad talupojad Viljandist ja Pärnust. Viljandist ostetud ehted kuna Pärnust tarbeained toodud. (Jut 18 lhk. 32) Kohapeal hakkanud kõige esmalt kõrtsid müüma, ja nimelt saia ja suhkurt. Suhkurt müüdud umbes naelastes peades. Esimesed poes asutatud umbes 70 a. eest. Samal ajal hakatud esmakordselt poest ostetud värve riide värvimiseks hävitama. (Jut. 9 lhk. 14)

Maaharimine oma maade peal olnud teoorjuse ajal vilets. Esiteks olnud tarvis mõisa tööle inimesi saata ja mõisale viljakoristamise tükka teha. Teises järjekorras olnud alles enda maa harimine. Nii töö kui hobuseriistad olnud enda valmistatud. Regedel puujalased, vankritel puu rattad. (Jut 14 lhk. 23) Elatud suitsutaredes, kuhu talvel talled ja muud vähemad loomad endale ulualust leidnud. Suitsutared hakkanud kaduma aasta 45-50 eest, kuid ka praegu on neid veel Rauka külas Karksis. Abjas on varemalt suitsutared kaduma hakanud. Esimese elumaja laudapõranda, ahju ja kuueruuduliste akendega ehitanud Uuritsa Annus Nahkpüks umbes 100 aasta eest. Teine sarnane olnud Saks Jaan. Üldiselt hakatud elumaju ehitama a. 60 eest. (Jut. 9 lhk. 14)

Jutustaja noorespõlves domineerinud nelja välja süsteem. Rukis, oder, kaer ja kesa. Linu tehtud vähesel määras. Linakasvatamine võtnud hoogu talude ostu ajal. Linade müümisest saadud suurem osa talude ostuhinnast. (Jut 10 lhk. 15)

Ristikheina tegemine saanud alguse mõisast. Algul ei ole osatud ristikheina teha. Hommikune niit pandud juba õhtal kokku, milletõttu ristikhein kuumaks läinud ja tolmama hakkanud. Hoogu võtnud ristikheina tegemine a. 60 tagasi.

Raud põllutööriistad tulnud tarvitusele a. 50 eest. (Jut 13 lhk.18) Tõukarja kasvatamine saanud alguse Põllumeeste seltsi algatusel 1890nendates aastates. Tõuvasikaid toodi Õisu mõisast Viljandimaalt. Kasvatati anglereid. Põllumeeste seltsi algatusel on korraldatud vähemaid näitusi auhindadega, laatadel. (Jut 16 lhk. 31)

Varemail aegul taluteenijad rahapalka ei saanud. Palgaks olnud riided ja 1/2 – 1 vakamaa linamaad. Linade eest saadud aga nii vähe raha, et sulane kunagi pole endale saapaid jalga saanud. (Jut 3 lhk. 3)

1869-68 a. määravad peremehed kindlaks teenijate palgad. Nii otsustab Penoja valla volikogu 9 II 1868 a. taluteenijate palgasuuruse. Palga suurus täis mehele aastas on: peale prii söögi, kaks vakka rukkid, kaks vakka otri, 1/2 vakamaad lina aida ja 1/2 vakamaad lina kaera kõrde. Riideid ühe aasta peale 1 vammus, 2 linast ja 1 pakline (s.o. takune) hame. 2 paari linaseid ja 1 paar pakliseid pükse, 2 paari kindaid ja 1 paar sukke. Kui sulane teenib 3 aastat järgimööda üht peremeest, siis saab sulane viimasel aastal peale nimetatud palga riideid: 1 villane kasukas, 1 villased püksid ja rätid. Kuid kõik kroonu maksud peab sulane ise maksma, samuti muretseb sulane endale ise pastlad.

Seda palka arvatakse 40 rubla peale aastas.

Naise mees sulane saab, kui naine suvel tööd teeb: peale sulase palga veel: 1 vakk rukkid, 1 vakk otri ja maad kuhu vakk kartuleid võib peale teha. Kui naine heina aja talus teenib, saab sell eest 40 lesikast heina, ehk 2 lammast talu põhu peal ületalve hoida ja ühele lehmale üle talve talu põhupeal pidada ja suvel karjatamine talu karjamaal. Siis peab aga sulase naine oma mehele ise villased riided muretsema ja linase riide tegemiseks saab 25 naela lina. Rehe peksmisest peab sulase naine võimalikult osa võtma. Täis tüdruku aasta palk on: 1 villane kört, 25 naela lina, 2 naela villu, 4 rubla raha, pastlad ja 1 paar poolsaapaid. Kui tüdruk kolm aastat üht peremeest teenib siis saab arvatud riide poolest: esimesel aastal kört, teisel vammus ja kolmandal kasuk.

Otsus tehakse valla volikogu poolt 3 aataks, kuid üldiselt on normid olnud maksvad nii enne kui ka pärast otsusetegemist. (Jut. 25 lhk. 52)

Protokollile allakirjutanud peremehed on kohustatud end tehtud otsusest, palga maksmise suhtes teenijatele, kinni pidama. Üleastujatele on ette nähtud karistus 10 rubla suuruses millest 1/2 vaeste laekasse ja 1/2 ülesandja kasuks läheb. (Penoja valla volikogu protok. a. 1868)

Peretellimise päevad olnud kindlaksmääratud, ning külakubjas kutsunud peretellimise kõrtsi juurde kokku, kus siis läbirääkimisi peetud. See olnud nõnda nimetatud „mokalaat”. (Viljandimaal orja laat.) Sulase aasta palk kõikunud 20-50 rubla ja 1-1/2 vakamaa lina maa vahel. Teenistuslepingute ülesütlemine sündinud vallamajas tunnistajate juuresolekul. Ülesütlemise aeg olnud 2 kuud enne teenistusaja lõppu. Kui ülesütlemist ei olnud, siis loeti leping samadel tingimustel edasikestvaks.

Teistesse valdadesse sai teenima minna ainult vallavalitsuse sellekohase loaga. Kui peretellimisest kõik kohasoovijad kohta saanud ei olnud ja mõnel peremehel veel teenijat tarvis läinud, siis pidanud kas sulane ehk tüdruk, keda just parajasti tarvis olnud, sinna talusse teenima minna. (Mõned sellekohased otsused üksikute isikute kohta, Abja valla volikogu protokolles a. 1869)

Samuti olnud keeld ahvatleda teenijaid teistesse valdadesse.

Kord tulnud Penojast, Penoja mõisa kubjas vist, Apja pere tellimisele. Kubjas võetud kinni ja saadetud ilusti Abja valla piiridest tagasi Penojasse. (Jaan Kase Pikasilla Kärbal 75 a. Jut 27)

Mis puutub vahekorrasse peremehe ja sulase vahel, siis olevat see kaunis hea olnud. Mõned tugevamad peremehed jaganud sulastele siiski vahest ihunuhtlust. Kohtuskäimisi peremeeste ja sulaste vahel tulnud vahest ette. Nii määranud kord kohus poisile vitsu, et see supi nõust maha visanud põhjusel – supp olevat halb olnud. Laupäeva õhtutel ei ole peremehed sulaseid hulkuda lasknud põhjusel, et võivad varastama õppida. Peremehest, kes oma sulaseid alati hulkuda lasknud, ei olevat suurt lugu peetud. (Jut 18 lhk. 32)

Hilisemal ajal kui sulaste palga nõudmised suuremaks tõusnud, määravad Karksi peremehed kindlaks töö hulga, mis sulane, kes 100 rubla palka nõuab aastas, ära tegema peab.

Nii peab üks sarnane sulane hobuse töö juures söögivahest üks tund jalgtööd tegema kui peremees juhatab ja ühe tunni saab söögi aega. Rukkilõikamise juures peavad kolm inimest läbisegi, vakamaa päevas ära lõikama. Linu tuleb päevas 700 pead katkuda. Raatsima peab 2500 peo päevas ja kui ta seemned seal juures sarda paneb, siis 2000 peo jne. See aastal 1876. (Karksi valla volikogu otsus a. 1876 22 IV.)

Sulased elanud sulaste majas, eriti just naisemehed sulased. Praegu olevat veel mõnel pool sulaste maju, kuid enamalt jaolt olevat sulaste majad kadunud. (Jut. 2 lhk. 46)

Vastastikku abiandmist korraldati tuleõnnetuste puhul 19 a.s. teisel poolel. Nii tehakse Penoja valla peremeeste poolt a 1868 otsus, tulekahjusi ühiselt kanda. Elumaja põlemise korral antakse kannatanule abi: 1000 leisikast õlgi, 15o rubla ja puude juurdevedu. See elumaja põlemise korral. Lauda põlemise korral antakse 500 leesikat olgi, 100 rubla raha ja puude juurdevedu. (Penoja valla volikogu protokollid.)

Magasi aidad tegutsesid varemalt. Praegu on veel ainult Poogle valda magasiait alles jäänud.

Nekruti võtmise ajal ei ole võetud mõisa ametmehi, üksikute tütarde mehi ja üksikuid poegi.

Nekrutiks minemise eest päästetud end põgenemisega, asemiku ostmisega ja vähematesse valdadesse minekuga.

Mindud nimelt Morna ja Araveste valdadesse.

Asemikku saadud osta algul 200 rubla eest. Pärast kerkinud hind 500 rubla peale ja veel kõrgemale.

Mõnele poole valdadesse asutatud n. nimetatud nekruti kassad, kuhu nekruti ealised kindlaksmääratud summad maksnud. Nekruti võtmise ajal ostetud siis asemikke. Sellepärast hakkanud noored mehed valdadesse elama asuma kus sarnane nekrutikassa olnud.

Oma vallad olnud sarnase äramineku vastu. (Jut. 1 lhk. 2) Nii otsustab Abja valla volikogu a. 1869 paluda, et vallale õigus saaks antud, nekruti ealistele noortemeestele revisjoni väljaandmist keelata. (Abja valla volikogu protok. a. 1869 5 V)

Ehk küll nekrutipüüdmist salaja toimetatut, harilikult öösel, teatud ehk vähemalt aimatud seda aega ja oldud valmis põgenema. Varjatud end ükskõik kus, harilikult metsas. Varjatud end kuni püük möödas. (Jut. 22 lhk. 38) Ka kinnipüütutel läinud, vahest harva, korda põgeneda. Kuid sarnased põgenemised olnud seadusevastased ja põgenejad ei ole koha peale enam tagasi tulnud vaid teeninud võerastes valdades, enamasti metsataludes. (Jut. 9 lhk. 14)

karksi, Püha Aleksei apost. õigeusu kogudus on asutatud aastal 1848. Kirik ehitatud aastal 1868. Jumalateenistust peetud seni Nuia vanas kasarmus. Vene usu on vastu võtnud kuni 1848 aastani, Karksi kihelkonna 5000est elanikust, 1945 hinge. Nendest 960 mees ja 985 naisterahvast. Kõige rohkem vene usku minejaid on Karksi vallast olnud – 844 hinge.

Järgnevatel aastatel, välja arvatud 1848 ja 1874 aast, kõigub veneusku minejate arv umbes 10-0 vahel. (Karksi, vene kiriku arkiiv.) Üldiselt on märgata naisterahvaste enamust vene usku minejate seas.

Vene usku minejad olnud enamalt jaolt vaesemad inimesed, kes kõiksugu paremuste lootusel usku vahetanud. Vene usku minejatele lubatud hinge maad anda. Meelituseks antud algul mõni toop tangusi ja jahu. (Jut. 20 lhk. 35) Samuti lubatud veneusulistele orjust (s.o. teoorjust) kergendada. Jutustaja teades mõjunud see palju kaasa, sest olnud sel ajal nii Polli kui Karksi mõisades väga kurjad valitsejad, Tiedemann ja Kluchin. (jut. 4 lhk. 3) Üles kirjutatud rohkem kui pärast salvitud. Salvimise eest tulnud preestrile 20 kop. maksta, siis olnud usk vahetatud.

Kuid kõik paremused jäänud tulematta. Halliste kihelkonnas, Penoja ja Abja valdades on veneusu tulekul samuti kõiksugu häid lubadusi antud. Penoja vallas on nälja aegul vene usu vastu rukki jahusi antud. Jahusaajad leidnud vahest et kottides ainult rukkijahu kord peal, kuna all on kaerajahud. (Allik, Vanause peremees umbes 60 aastane. Jut 28) Jahusi antud kroonu poolt ja neid on saajatel Valgast tuua tulnud. Mitme aasta pärast hakkanud kroonu vilja tagasi nõudma, mis rahva raskesse seisukorda pannud. (Mõned olnud toetust mitmekordselt saanud ja lootnud veel edespidi saada.) Vene usu Jumalateenistust on peetud algul Jussi kõrtsi juures olevas vanas kasarmus, kuna pärast poole Penojasse vene kirik ehitati.

Abjast käidud ülesandmas Viljandis. Kuid salvida paljud ei lasknud. Käidud lauluga veneusu vastu tõotanud kirikuõpetajad ja mõisnikud. Nii kuulutanud Halliste õpetaja kantslist, et veneusku minejad peale veneusu muud midagi ei saa. See sundinud inimesi ettevaatusele ja paljud üleskirjutatud ei ole ennast salvida lasknud. (Jut. 9 lhk 14) Üheks suuremaks vene usu eestvõitlejaks olnud preester Luha. Nii olevat, jutustaja sõnade järele, preester Luha vahest mööda talusid käinud lapsi salvimas. Suuremad jooksnud küll eest ära aga väiksemad salvitud preestre poolt. (Jut 11 lhk. 16)

Sega abielupaaride juures tahetud tihti lapsi lutheri usku ristida, mis keelatud. Korraldatud seepärast tihti hädaristimisi. Hädaristimisi on toimetanud peale Karksi õpetaja, praost Girgensoni, G. Prosenberg. (Praeguse Karksi köstri isa, seekordne kihelk. kooli õpetaja.) Hädaristimiste pärast on Karksi õpetajat, praost Girgensoni 1/2 aastaks kirikust eemaldatud. Kaebaja olnud preester Luha. Hädaristsetel ristitud lapsi salvinud preester Luha tihti üle. (Jut. 3 lhk. 3)

Vennaste kogudusi Karksi kihelkonnas olnud ei ole. Mõned üksikud lahkusulised mis on olnud, ja neid olnud õige vähe, käinud Kariste palvemajas. (Jut 4 lhk. 3)

1724 a. on asutatud Karksi köstri koht. Köstrilt nõutakse lugemise ja kirjutamise oskust. Samuti nõutakse köstrilt laulu häält, et võiks talupoja lapsi õpetada lugemises, katekismuses, piibliloos ja laulmises. Nii sai endale Karksi köstri kelle sihiks lapsi leeriõpetusele ette valmistada. Õpetus alanud 10 XI ja kestnud kuni Ülestõusmise pühadeni. Pärastpoole kuni 10 III. Kool olnud sunduslik. Kes oma last sinna saata pole tahtnudlangenud rahatrahvi alla. Esimene nädal trahvi 4 hobe kop. teisel 8 hobe kop. jne. Liig kangekaelseid vanemaid ähvardanud ihunuhtlus kirikutulbas 10 paari vitsadega. Halliste-Karksi kirikuõpetaja valve all seisnud kool. Kirikuõpetaja on kohustatud olnud iga aasta vähemalt kaks korda lapsi loetamas käija. (Jut 6 lhk. 5) Esimene küla kool asutatud umbes 80 a. eest Karksi krahvi poolt. Kool olnud maksuta ja asunud taludes, mõisniku käsul. Õpetatud lugemist, kirjutamist ja numbried (mitte rehkendust) ning peaasjalikult piiblilugu. Kooli vaheaegadel olnud kuu loetamine. Kõik lapsed koolides käinud ei ole, mõned käinud ainult mõne nädala. (Jut. 14 lhk. 23) Külakooli asutamisega jäänud köstri koolis käijaid vähemaks. Olevat ringi käinud ka rändavaid kooliõpetajaid, kuid kuivõrd see usutav ei saanud kindlaks teha. Samuti on mõned taluperemehed nii endi kui ümberkaudseid lapsi õpetanud. Seda on tehtud Kukesi talus.

1850 aastal, on jutustaja ema rääkinud, on köstri kooli juurde asutatud kirja kool, kus rehkendamist kirjutamist ja natukene saksa keelt olevat õpetatud. See kirja kool viidud 1865 a. Hallistesse üle, kus oma tegevuse lõpetanud. A. 1877 alustab kool jälle tegevust Karksis. Kooli juhataja saanud 250 rubla aastas palka, mille eest ta omal kulul abiõpetajat pidama on sunnitud olnud. Palga vähesuse pärast on kooliõpetajad sunnitud olnud kõrvalteenistust pidama, mille all koolitöö kannatanud.

Õpilane maksnud 5 rubla õpperaha ja õppekava vastanud praeguse 5-6 klassilise algkooli kavale.

Koolides tarvitatud kirikuõpetajate poolt kokkuseatuid „Kolirmatuid”. Kui Kirjameeste Selts kooliraamatuid väljaandma hakkanud võetud need kohe tarvitusele.

Ärkamisajal tõusnud töö viljakus, on tung hariduse järele, õpitakse ja õpetatakse huvi ja tahtmisega. 1881 aastast umbes 1887 aastani pannakse rõhku saksakeele õpetamise peale, sest on tung kreis ja vähemalt määral keskkooli järele. 1893 aastast peale algab venestusaeg koolides. Õpetus algab algkooli teisest õppeaastast venekeelne. Kuid sellepeale vaatamatta võetud emakeel abiks õpetamisel.

Paljudes vallakoolides jäänud eesti keele õpetus lohakile. Inspektor eesti keele teamisi revideerinud ja ka kiriku õpetaja sellega tegemist teinud ei ole. Selle tõttu kirjutanud mitmed vallakooli lõpetajad puudulikult eesti keelt. (Jut 6 lhk. 5)

Venestus aegil tahetud Karksi valda ehitada ministeeriumi kooli. Eriti palju kihutustööd teinud selle heaks preester. Kuid valla vastuseismisel jäänud ta ehitamatta. (Jut 11 lhk. 16)

1905 aasta rahutused möödusid Karksi kihelkonnas, välja arvatud Polli vald, ilma verevalamiseta.

Poogli vallast saadetud kaks saadikut Tartu koosolekule a. 1905. Saadikud olnud Gross, Odra talu peremees ja Potaris. Tartu koosolekult tulles peetud koosolekuid Poogle vallamajas.

Uuendusnõudmised, mis üles seatud kannud majanduslikku iseloomu. Nõutud rendi talude müümist, vana kala ja jahipidamise õigust. Poliitiliseks nõudeks olnud nõue koolides eestikeel õppekeeleks võtta, kuna venekeel koolidesse oleks jäänud püsima õppeainena. Nõudekiri saadetud mõisa, kust see edasi Riiga kubernerile saadetud. Kuberner lasknud kohapeal toime panna juurdluse. Kuid tänu preester Pauluse vahelsegamise ja maakonna talurahva asjade komissari eestkostmise tõttu jäänud karistus tulematta. (Jut 8 lhk. 14 1905 a. tegelane)

Polli vallamajas peetud 1905 a. koosolekuid. Seatakse üles nõudeid mis lahku ei lähe Poogli vallas üles seatud nõuetest. Üldise nõudena esineb igapool eestikeele sisseviimine koolidesse õppekeelena. Polli valla volikogu protokollidest on leida ühel häälel tehtud otsus, valla volikogu poolt, koolides õppekeelena eestikeelt tarvitada ja kooliõpetajatele kes valla volikogu otsust ei täida, palk maksmatta jätta. Pealetund on olnud Polli mõisale. Kuid pealetungijaiks ei ole olnud kohalikud elanikud vaid Ruhjast tulnud lätlased. Lätlaste kavatsetavast tulekust saadud Polli mõisas teada, kutsutud metsavahid mõisa kaitsema ning kutsutud karistussalk välja.

Lätlaste salk tunginud Polli mõisale peale. Mõisast avatud tuli ning lahingu tagajärjeks olnud kolm surnut pealetungijate poolt. Karistussalga peatse tuleku kartusel põgenenud lätlased kõrvaliste teede kaudu, läbi Penoja. Haavatuid seotud Karksi Nuias, Radlovi apteegis. Karistussalga tulekul hakatud kohalikke elanikke kinni võtma. Kinni võtmisi olevat toimetatud Polli mõisa omaniku parun Stryki näpunäidete järele. Kinnivõetute seas olevat olnud inimesi, kes kuidagi langenud mõisa viha alla, nii salakütid ja teised. Paljud kinnivõetutest saanud pea lahti, kuid ennem saanud peksa. Teised langenud uurimise alla. Neid olnud 8 inimest. Kinnipeetavad palunud luba preester Paulust tõlgiks kutsuda, mida ka täidetud. (Jut 8 lhk. 14) Kinnivõetud viidud esiteks Viljandi, sealt Valka ja lõpuks Pihkva, kus ka otsus tehtud. Preester Pauluse ja talurahva asjade komissari vahelsegamise tõttu saanud kinnivõetud võrdlemisi kerge karistuse. Mõned mõistetud kinni, teised saanud peksa. Ainult Saksamõisa pidaja Aberschneideri poega tahetud maha laska, kuid ka see hoitud ära. Et nurimine kaua kestnud saanud kinnimõistetud varsti vabaks. (Jut. 24 lhk. 47) Jutusaja ise on kinnimõistetute seas olnud.

Kinnivõetute eest esinenud palvega ka Polli valla volikogu. Kaheksast 23 XII 1905 a. kinnivõetust on neli peremeest olnud.

Karksi vallas peale koosolekute ja nendel tehtud otsuste, kaugemale jõutud ei ole. Peale 1905 a. rahutuste äpardumist, vastatud järelpärimiste peale, et Karksi vallas kõik rahulik on olnud. Asja sumbutajateks valitsuse ees olnud moisavalitseja Hansen, talurahva asjade komissar ja vallakirjutaja Ilves.

Valla volikogu otsused ja nõuded on protokolleeritud, mida mujal valdades nii täpselt ehk üldse ei leidnud. Peale majandusliste nõuete mõisa vasta esinetakse nõuete ja otsustega: Eesti keel koolides õppekeelena tarvitusele võtta, adrarahade tarvitamis äramääramiseks saagu peremehed hääleõiguse, patronaadi õiguste äravõtmine mõisnikkudelt, rendi talud, karjamõisad ja kvote maad peavad jaotatud ja vahekohtu poolt määratud hinnaga lühikese aja jooksul talupoegadele müüdama. Nuia kõrts ühes õllelaagriga saaks kinni pandud, Karksi Nuia viina monopooli peaks aktsiisi valitsus sulgema. Otsustatakse muretseda 300 püssi enesekaitseks, nõutakse isevalitsuse kaotamist ja rahva valitsuse sisse seadmist. Ning lõpuks: Kui valitsus Tartus rahva asemikkude koosoleku 27, 28, 29 nov. s. a. otsusi mitte ei täida ja kongressi otsusi täitja kesktoimkond teadustab, võtab vallakogu kohuseks toimkonna nõudmisi täpipealt täita. Lõpetab läbikäimise valitsusasutustega, säeb omavalitsuse sisse, ei täida ühegi valitsusasutuse nõudmist ja võetakse hoiukassadest raha välja. (Karksi valla volikogu protokollid)

Abjas otsustatakse õllevabrik kinni panna ja see jääb ainukeseks aktiivseks väljaastumiseks Abjas. Muidu sarnaneb 1905 a. liikumine teistele valdadele. Õllevabriku kinnipanemiseks moodustatud rongkäik, punase lipuga eesotsas. Parun Stakelberg saanud teada kavatsetavast pealetungist õllevabrikule, kutsunud moonakad kes tema poole hoidnud appi. Tehtud katla täis keeva vett ja võetud sellega mässulised vasta. Need taganenud ja vabrik jäänud kinni panematta. Teiste jutustajate järele ajanud parun mässulised piitsaga ära. Naised käinud viina poodi kinni panemas. Löönud uksed ja aknad naeltega kinni ja võtnud sildi maha. Karistussalkade tulekul lastud naisi viinapood jälle lahti võtta. Halvel käinud kaupmees Kanteri käsi, kelle maja ja terve varandus maha põletatud ja keda ise kinni viidud. Karistussalkade poolt pandud temale süüks üleskutset mis kaupluse välisseinal olnud. (Jut 16 lhk. 31)

Mõisakülas olnud mässulise liikumise eesotsas keegi Sihver. Tema korraldanud rongkäigu monopoli kinnipanemiseks ja olnud kõneleja koosolekuil. Rongide saatmine rahutuste ajal seisnud ning posti veetud hobustega kaks korda nädalas. Karistussalkade tulekul võetud Sihver kinni, tema varandus põletatud ära ja kuulu järele mõistetud ta 15 aastaks Siberi.

Abja ja Kaubi mõisa karistussalku vastu võetud ei ole. Läbikäigul on neile küll öömaja antud. (Jut. 9 lhk. 14)

Okupatsiooni aeg möödunud ilma erinevuseta teistest kihelkondadest.

Kirikute ajalugu ei ole toonud, sest J. Jungi poolt on nende ajalugu täpsemalt toodud kui mina seda oleks suutnud.

Eramatusepaiku on kaks:

Parun Stakelbergi oma Siitami karjamõisa väljal ja

2) Feldmarschall Lieveni, Karksi lossi varemete ligidal, umbes 1775 aastast pärit.

Jutustajatest olen ainult need üles märkinud kellede jutustused olen toonud, väljajättes need kes ülesmärgituid jutustusi kinnitanud on.