Eelsõna.

Kärla kihelkond osutus ajaloolise traditsiooni suhtes võrdlemisi kehvaks, eriti peab seda vanemate mälestuste puhul allakriipsutama. Vanemaist ajalistest sündmustest teab rahvas hoopis vähe jutustada, sõdadest, eriti Põhjasõjast, ei teata üldse midagi. Rohkem mälestusi on 1710. a. katkeist säilinud. Lisaks sellele leidus mõni lugu Soomest või Hiiust sisserändamise üle. Näljaaegadest mainib traditsioon ainult 1869. a. nälga. Pärisorjuse ajast ei tea Kärla vanemad isikud midagi, mõni vaid on kuulnud, et sel ajal inimesi loomade või asjade vastu vahetatud. Rohkem teateid sisaldab käesolev traditsioonikorjandus teoorjusega alates. Seejuures paistis silma, et mõned isikud isegi kõige hilisema aja sündmusi väga ebamääraselt mäletasid, teised sellevastu üksikasjalisi ja võrdlemisi täpseid andmeid esitada suutsid. Paremateks jutustajateks osutusid isikud, kes vähe kooliharidust olid saanud. Mõned neist mäletasid isegi aastaarve. Jutustajad nagu J. Lausson, M. Jürgenfeldt, M. Maantee ja S. Rääks on kõik kihelkonnakoolis käinud.

Vanemad mälestused hävinevad Saaremaal võrdlemisi kiiresti. Praegusel ajal ei ole Saaremaa enam samane kolgas või vabaõhumuuseum nagu näiteks Petserimaa Rahvariiet ei näe kusagil ja vanemate külalaulude sekka kuulduvad moodsate lööklaulude viisid, mille levimist grammofon ja raadio kiirendavad.

Kärla kihelkonnas leiduvad arhiivid.

I Kärla valla arhiiv.

Kärla vähemad vallad on S. talurahvakomissari Kassatski poolt 1891. a. ühendatud. Ühendatud valla arhiivi on koondatud ka endiste mõisavaldade arhiivid. 1915. a. evakueeriti vallaarhiivi väärtuslikumad osad Muhusse, kus nad saksa okupatsiooni ajal hävisid. Veneaegseist arhivaalest on seega õige väheseid kohale jäänud. Nii leidusid veneaegseist arhivaalidest muuseas:

1) Kärla Koggokonna Kohto Mõistmise Ramat 1821-29

2) Kärla, Kärla-Kirriko, Mõnnuste ja Käeselja koggokonna kohto moistmisse protokoll 1829-1834.

3) Kärla mois akohto protokolli 3mas ramat 1834-1842

4) Ревизски cказки X рев. 1858. г. 4 raamatut

5) Vaestelaste nimistud 1859. a. ümber 2-3 raamatut

6) Lauajuhendid 1891. a. peale

7) Valla protokollid 1916. a. peale

8) Kassaraamatud 1916. a. peale

9) L. kubermangu teatajad

10) Maksude raamat 1916. peale

Suurem osa arhiivist, umbes 10 j. m. asub vallamaja pööningul lahtisel riiulil. Pööning on kuiv ja lukustatav. Sinna pääseb ainult vallasekretäri eluruumist. Peale selle on umbes 2-3 j. m. ümber praegu tarvitusel olevaid raamatuid ja toimikuid kantseleiruumis kappides. Arhiiv on üldjoontes korras ja eestiaegne osa ka nimistuga varustatud. Veneaegset arhiivi osa on vallavalitsus nõus sellekohase nõudmise peale alalhoidmiseks mõnda arhiivi üle andma.

II Kärla ev.-lutheriusu kirikuarhiiv

Kärla ev.-lutheriusu kirikuarhiivi ei olnud võimalik näha kohaliku pastori Liebergi vastutulematuse tõttu. Esiteks ei olevat õpetajal aega, teiseks ei saavat ta seda teha ilma koguduse nõukogu loata. Lõpuks olevat kirikuarhiiv juba mitu korda kirjeldatud, viimane kord Akad. Usuteaduse Seltsi poolt 1929. a. Jutuajamisest pastoriga selgus, et meetrikaraamatud siseministeeriumi poolt välja on nõutud ja ülejäänud osa arhiivi, umbes 6-7 j.m. kirikus sellekohases kapis asub, olles seega tulehädaohu vastu kaitstud. Ometi leidusid aga üksikud raamatud, nagu 1640. a. algav kirikukroonika, õpetajamajas. Kirikus asuvast kirikuarhiivist moodustavat suurema kogu Kubermangu teatajad.

III Mõnnuste õigeusu kirikuarhiiv

Mõnnuste õigeusu kirikuarhiiv hoidub alal kirikus sellekohases kapis ühes koguduse raamatukoguga. M. kogudus on asutatud 1851. a. Kirik on ehitatud 1862. a. paiku. 1852. a. algab koguduse arhiiv. Enamjagu sellest on aga ajajooksul kaduma läinud. Meetrikaraamatud 1852-1926. a. on siseministeeriumile üle antud, tiesed eksemplaarid aga Riia õigeusukonsistooriumis kaduma läinud. Kirikukroonika, mida 1888. a. kirjutama on hakatud (sisaldades teateid kog. asut. peale) ja kassaraamatud 1919. a. peale on nõukogu esimehe käes. Tornist prahi alt on preester leidnud üksikuid vanemaid arhivaale, näiteks:

1) Приходский списокь 1856. a. millest muuseas selgub, et kogudusel sel ajal umbes 2000 liiget oli. Praegu on kogudus võrdlemisi väike. 2 raam.

2) Обыскнвя книга 1852-1856 ja 1856-1873. 2 raam.

4) Входящие бумаги 1852. a. peale, umbes 1 j. m.

Osa arhivaale olevat veel prahi seas tornis, mida preester ära lubas korraldada. Tema arvamise järgi leiduvat seal ka väljaläinud kirjade kontseptid. Kokku on kirikuarh. umbes 3 j. m. arhivaale.

Mõnuste 1852. a. asutatud õigeusu kihelkonakooli arhiiv on kaduma läinud.

Ajalooline traditsioon.

Aava, Jüri 74 a. vana Kõrvelu talu Sõmeru küla.

Aava teab jutustada, et Kõrvelu talu põllult kivivare alt mõned oda- ja vibupüssi rauast otsad leitud.

Näljaaeg. Nälja ajal olnud Aav 9-10 aastane. Ta jäänud vara vaesekslapseks. Kuna tal omakseid ei olnud, saanud ta Kuressaare linna toidu peale. Toidu eest ei ole maksu võetud, kuid ta pidanud heina tegema ja muudel töödel jõudumööda kaasa aitama. Linnas olnud ta ühe suve. Siis läinud külasse. Nälg tulnud väga suure põua järgi. Rahvale antud „pangi” vilja,. Vilja võla tasumiseks olnud 26 aastat aega.

Teoorjuse aeg. Orjus oli mõnes mõisas raske, teisal jälle kergem, nii kuidas herra juhtus olema. Sõmeru küla kuulunud Kaarma Suuremõisa alla (S. küla oli kuni saksa okupatsioonini Kaarma-Suurevalla all. Siis liideti Kärla vallaga).

Igast talust pidi teomees hobusega 6 päeva mõisale tegema. Viljalõikuse ajal pidi kodune pere pealeselle mõisas 6-7 talgutükki niitma. Tüki suurus oli 15x15 latti = 1 vakamaa. Mihklipäeva ajal tehtud mõisa poolt suur talgusöök. Söögi ajal jagatud ohtrasti õlut. Ka mõisa rehtede ajal käis kodune vaim abiteol oma hobustega. Heina teol kodune rahvas ei käinud. Mõisas oli 3 rehehoonet. Neis pekseti kordamööda, nii et nädalas 6 rehte oli.

Mõisakohut makseti: oinas, kanu ja mune ning kedrati takku ja linu.

Raharendi aeg. Rendiseadus alganud 1865. aastal. Kel raha ei olnud, sellel lubas herra ka raha asemel tööd teha, kuigi valjud eeskirjad raharenti nõudsid. Rent olnud 60 rubl. aastas. Osa peremehi maksnud rahaga, osa teinud tegu.

Ostetud ei ole senini ühtki kohta. Selle tõttu kestis lapisüsteem viimase ajani edasi. Alles 6 a. tagasi krunditi talud. Lappisid oli igal talul palju. Ei saanud suvel muud tehagi, kui ühelt lapilt teisele kõndida. Kõrvelu talul oli 19 põllulappi: Küla põllul 4, Lepi p. 2, Püsku p. 1, Suuril p. 4, Vaha p. 3, Augas p. 3. Heinamaa tükke oli üle 20: Ranna metsas 5, Ranna lagedal 4, Kõrme metsas 2, Kasendi heinamaal 2, Leikmaa h. 2, Ajassoo h. 1, Marissoo h. 1, Tepu metsas 1, Allniidul 3. Karjamaa oli ühine.

Töö- ja elatamisvõimalused. Raha saamine oli raske. Taludest müüdi härgi ja sigu. Need maksid võrdlemisi vähe. Suur härg maksis 17-18 rubla. kus majas nooremaid mehi oli, käidi suurel maal raha teenimas. Paljud käisid Tallinnas ja Riias.

Leib oli orjuse ajal vilets, nagu toit üldse. Mõis nõudis aga, et teomehel perest hea leivakott kaasas oleks. Peremehele anti mõisas peksa, kui teomehe leivakott hea ei olnud. Kaarma herra olnud hea mees. Ta muretsenud teomeestele ise leiba, et need korralikult tööd jaksaks teha. Kubjas olnud küll kuri, kuid temal polnud luba rahvast peksta. Asi seisnud selles, et Kaarma herra palvemees olnud. Ta ehitanud ühes Kandla herraga rahumetsa ja Kaarma Nõmmele palvemajad. Ka mõisa aidamees ehitanud palvemaja.

Usulised liikumised. Vene usku siirdumine sündinud sel põhjusel, et kuulda olnud, et rahvas siis priiuse ja maad saab. Tõepoolest saanudki veneusulised Kaarmise, Kärla jt. mõisast maad. Vanasti käinud rahvas hoolega palvemajades. Vennastekoguduse ettelugejaist olnud väljapaistvamad Toomas Tammel ja Laes Aksel. Praegu ei olevat enam ühtegi palvevenda. Ka koolimajades käinud rahvas laupäeva õhtuti ja pühade ajal ettelugemist kuulamas.

Haridusline olukord. Sõmeru külas olnud 2 kooli: ev.-lutheriusu ja õigeusu koolid. Mõlemil olid korralikud, selleks otstarbeks ehitatud hooned. J. Aava käis koolis 1 päev nädalas (Sauveres, sest elas sel ajal Nömpas). Hiljem peeti kooli 4 päeva nädalas. Ühe päevase kooli ajal proovis kooliõpetaja igal laupäeval laste teadmisi lugemises ja laulmises. Õppima pidid lapsed kodu. Ka kirjutamist nõuti, kuid seda oskasid vähesed, sest enamalt jaolt ei osanud vanemad isegi kirjutada. Kevadel käis kirikuõpetaja kooli katsumas. Kooli sundust ei olnud. Kui aega oli, mindi kooli, oli kodu töö, jäädi kodu. Ajalehti ei käinud külas kellegil.

1905. a. Paadlas põletati rehi ja Käeslas heinaküün maha. Ka Sõrvemaal ja Helmel olevat midagi põletatud.

Okupatsiooni aeg. Maale tulles pole sakslased S. külas palju röövinud. Võtsid siiski hobuseid, vankreid, hobuse riistu, kaeru jm. Mõnes kohas tapnud sea või lamba. Kahjud makstud pärast välja, kuid maksetud vähe.

1919. a. Sõmeru külast oli võrdlemisi palju mehi välja aetud. Mässumehed olid laagris Kellamäe mõisas. Mullutu mõis olnud söögi tegemise kohaks. S. külast olnud Ohakas suur tegelane. Ähvardanud kõiki mehi maha lasta, kes välja ei lähe. Ohaka naine olnud veel sõjakam kui mees. Ta lootnud, et varsti võimalik on Kuressaare linna vallutada ja kauplusi röövida. Ohakas lasti karistussalga poolt maha.

Ellermus, Juhan 60 a. ümber vana. End. Tergemäe kõrts Tergemäe küla.

Vanarahva jutu järgi olnud Lihulinna all vanasti sõda.

Teoorjuse aeg. Randvere Toll lasknud palju rahvast peksta. Kui naine mõisa head lõnga ei kedranud, antud peksta. Sauvere küla kuulus Randvere mõisa alla, Tergemäe 4 peret – Pidula alla, Anepesa küla – Mullutu alla ja Vendise küla – Randvere alla (külad asuvad lähestikku). Tergemäe olnud enne mõis, mis Pidula alla kuulunud. Teol käidud aga Pidulas. Talude lammutamist pole ette tulnud. Tergemäe mõisa asemele asutatud hiljem 2 talu: Tiidu ja Rehe. Mõis kaob ära.

Raharendi aeg. Pidula alla kuuluvail taludel tuli alguses 50 rubla renti maksta. 6 a. pärast, kui kontrahti uuendati, nõuti juba 60 rubla. Randvere alla kuuluvad talud maksid alguses 60, 6 aasta pärast 70 rubla renti.

Kohtade ostmine edeses visalt. Osteti panga rahaga.

Töö- ja elatamisvõimalused. Nooremad mehed, kel aega oli, käisid suured maal kraavi- ja metsatööl. Suve jooksul teeniti 40-50 rubla (pääle söögi). 25 rubla andnud väljas teenija peremehele rendi rahaks. Teise 25 rubla pidi peremees ise muretsema. Raha oli talus raske saada, sest kõik oli oav. Puu süld näit. maksis 35 kopikat.

Haridusline olukord. Sauvere külas oli 2 kooli: ev-luteri ja õigeusu koolid. Alguses olid nende hooned viletsad hurtsikud. Puude puudusel köeti neid kadakatega. Veneusu koolimaja asus Lõo talus. Ev-lutheriusu koolimaja oli ilma korstnata. Ajalehti ei käinud kellegil.

1905. a. Kaarma Helme mõisa viljaküün põletatud maha. Pidulas põletatud 2 rehte ära.

Saksa okupatsioon. Saksa sõdurid röövisid esimestel päevadel taludest üht-teist. Mõnel võeti hobune, teistel sigu ja hanesid, kuid paljaks just ei röövinud. Taganevad vene sõdurid tapnud kariloomi ja ajanud karjasid ühes.

1919. a. Sauverest läksid mõnedki mehed Kellamäe alla. Mässajad tahtnud linnas kõik kaupmehed maha tappa, kuid ettevõte ebaõnnestus. Mahalaskmisi pole Sauvere pool olnud. Süüdlasi otsitud küll, kuid keegi pole üles andnud.

Sauveres on senini lapitalud. Käesoleval suvel mõõdetakse talusid ja pandakse krunti. Erinimedega heinamaid on Sauveres Ojassoo, Lehtmets, Põlenu, Lõunmets, Kuresoo, Hirmussoo, Kasesoo. Põldude erinimed on: Lepikualune p., Kõrtsitagune p. ja Metsanina põld. Karjamaad on küll üldiselt kasutada, kuid neilgi on erinimed nagu: Lõu karjamaa, Nõmme k., Aru k., Hoosteaugu liiv, Oljamägi ja Tammi mägi.

Jürgenfeldt, Mihkel, 77 a. vana Kuusiku talu, Kandla Metsa küla.

Asjalised mälestused: Lihulinn, mis K. talust ca 2 klm. eemal on, olnud vanal ajal rahvale sõja korral peidukohaks. Linnas on olnud keldrid. Kärla õpetaja Kerg on maalinnal kaevata lasknud ja leidnud ühe mõõga pära ja sadula jalused. Maalinnast ½ klm. K. talu poole on Jürgenfeldtid kraavi kaevamisel sõja nuia leidnud – ca 1 m. pikk. See asuvat praegu Kuressaare muuseumis.

Näljaaeg. J. Mäletab ise nälja aega. Nälg olnud väga suur. Linnast toodud nisukliisid, mida viljale sekka pandud. Pangi aidast Kuressaarest antud rahvale vilja. Esiteks olnud kuulda, et vili kingitakse, kuid hiljem nõutud kõik sisse. Vilja protsente maksetud 25 aastat, mille tõttu vili väga kallis tulnud. J. olnud väike poisike, kui vili võetud. Kui see ära saanud maksetud, olnud ta juba täis mees. Peale selle pole enam ikaldust olnud.

Ajaloolised isikud. J. teab ka S. Talurahva Komissaar Kassatskist ühte-teist jutustada. Enne Kassatski Saaremaale tulekut oli J. Kandla mõisavalla kirjutajaks. Niipea, kui Kassatski tuli, nõudis ta kirjutajalt vene keele oskust ja J. sai lahti. Selle järele ajas K. kõik väiksed vallad kokku. Talumehed olnud ühendamise vastu, sest kartnud, et magasi aitade ühendamise läbi suur hulk vilja ühes aidas hukka läheb ja ära mädaneb, kuid talumeeste vastupanu pole aidanud. Magasi aitade hooned müüdi ära ja vili viidi ühendatud valla magasi aita. Kõik kartsid K. ja ei julenud vastu rääkida. Niisamasugune lugu olnud valla tallitajate ametisse määramisel. Kassatski kandidaadid läinud alati läbi. Keegi pole julgenud teist kandidaati ette panna.

Kohapealseist tegelasist mainib J. veel Kandla herrasid. Teoorjuse aegne mõisnik Kaarel Güldenstubbe olnud kuri mees. Tema poeg Ludvig olnud küll rahva mees, kuid tema ajal lammutatud talusid.

Pärisorjuse ajast ei tea jutustaja midagi. Ta olevat ainult kuulnud, et sel ajal inimesi looma vastu vahetatud.

Teoorjuse aeg. Mõis kitsendas inimese isiklikku vabadust. Ei lastud meestel mujale teenistust otsima minna, ei antud passi. Naist võtta võis ainult esimene poeg, kes peremeheks jäi. Teised pidid poissmehed olema ja sulastena mõisa orjama (talu teomeestene jne.)

½ adaramaa talud tegid Kandla mõisas tegu: talvel 6 päeva nädalas, suvel 9 päeva, hobusega või jala, kuidas mõisal tarvidus oli.

Peale selle pidi heina ajal, kui teomees härgadega heinalabud (saod) kokku vedasid, igast talust üks laps rehaga heinamaal olema, kes küüni juures heinad kokku riisus.

Viljaveo ajal pidi jälle talust lapsi väljal olema, kes selle järgi valvas, et härjad suuga vilja ei võta. Laps seisnud vitsaga härgade ees.

Kui odrad valmis olid, pidid lapsed odra seest kaerad ja kureherned välja korjama. Kaera ripsmed panid kaelakotti, kureherned kaenla alla. Õhtul said lapsed igaüks 3 kopikat.

Päeva läbi oli teomees loomaga väljas. Öösel pidi ta, kui rehe aeg tuli, rehte peksma. Mõisal oli 2 rehehoonet. 10 koormat pandi rehetoas korraga üles. Pekseti 5 paariga. Rukki rehed peksti öösel. Kui rukkid läbi, pekseti ühes rehes otre, teises kaeru. Odra rehed pekseti päeval, kaera rehed öösel. Odrad, kaerad ja rukki sasid pahmati hoostega. Kui teolised rehte puhtaks ei peksnud, anti peksta.

Heina- ja viljatöö tehti tükitöö alusel. Heinatööl oli päeva norm 1 tükk niita ehk 1½ tükki loogu võtta. Tükk oli 18x18 latti suur. Vilja lõikuse päeva norm oli 10x11 latti. Kartulid kisti konksudega. Vagusid hobusega lahti ei aetud. Siin tükitööd ei olnud.

Suurt peksmist Kardlas ei olnud. Mõni üksik saanud peksta. Kubjad pole väga kurjad olnud.

Vooris käidud varemalt, kui J. poisike olnud, ka Tallinnas, kuid hiljem ainult Kuressaares. Linna viidud mõisa vilja. Vooris käimine sündinud teo päevade arvel. Kuressaare reis kestis 1 päev, Tallinna reis kauem. 8 vakka vilja pandi peale. Viina ajas Kardla mõis vähe. Ta ei vedanud seda kaugele, vaid müüs oma aidas talumeestele. Kõrtsi pole K. mõisal olnud. Vanemal ajal olnud mõisal kõrts.

Kandla herrad on mitmed talud ära lammutanud. Tae metsas ¾ klm. Kuusiku talust eemal on praegu ahervars ja kaev näha. Seal olnud Tae Kadril väike koht. 80 a. tagasi aetud Kadri Güldenstubbe poolt ära. Talu heinamaa jäi mõisa heinamaaks ja karjamaast sai mõisa mullikate koppel. Teine äraaetu oli Jaak Koolmeister. Maja varemed on mõnikümmend sammu Kuusiku talu elutoast eemal. Jaak olnud joomamees. Ta varastanud mõisa metsast ühe puu. Sellepärast ajanud herra ta ära ja andnud temale Ooremäelt vabatkoha. Ooremäel on maad palju viletsamad, kui K. Metsakülas. Jaagu maad andnud herra Kura Mihkli talule. Vana Kura Jaagu koha maad on ta 1877. aastal Kura talult ära võtnud ja neist mõisa metsavahi koha teinud. Metsavahiks sai Mihkel Jürgenfeldt, kes kohta senini on pidanud.

Sama Güldenstubbe lõhkus 2 Järvametsa talu ära ja asutas nende asemele Järvemetsa karjamõisa. Talud viidi 1½ klm. edasi Ristiküla kohale.

Raharendi aeg. Raha polnud rendiks pea kellegil maksta. Kel raha ei olnud, sel käis sulane mõisas teol. Tegu oli teoorjuse aegse tööga sarnane. Vahe oli ainult selles, et nüüd ainult jala mees käis. Veoloom oli mõisa poolt. Suvel ei nõutud samuti ka abitegu, vaid 1 vaim käis mõisas aasta läbi. Jõukamad peremehed maksid rendi rahaga. Esimesed rahas maksjad olid Sassi peremees Mihkel Koppel ja Kandla külas Tuha talu peremees Jüri Tänak.

Töö- ja elatamisvõimalused. Sel ajal, kui talurahval juba liikumisvõimalus oli, käisid nooremad mehed suurelmaal raha teenimas. Tegid peaasjalikult kraavitööd. Mõned käisid aga ka Tallinnas ja Riias tööl. Meremeesteks tavaliselt ei hakatud. Samuti ei ole ka Kärla mehed merel kalu püüdnud. Talupidajad said raha metsast ja põllu- ning karjasaaduste müügist. Müüdi: vilja, kartuleid, kariloomi, hobuseid, sigu, lambaid ja võid. Loomad müüdi peaasjalikult laadal. Võõraid hooste ülesostjaid ei olnud sealpool kandis näha. Kõige suurem laat peeti Kuressaares. Lähemad laadad peeti veel Kellamäel, Luugusel ja Loodus.

Toitlusolud. Teoorjuse ajal oli leib vilets, haganasegane, sest talupojal ei olnud aega oma põldu harida. Raharendiaeg oli kergem aeg. Sel ajal oli puhas leib süüa. Ostetud kohtade ajal olevat rahvas hoopis teise järje peal.

Elamud olid teoorjuse ajal ja raharendi aja alul suitsuonnid ilma korstnata ja tillukese aknaga.

Õigusline elu. Kuuldus, et Saaremaal vanasti vargust ei tuntud, ei vastavat täiesti tõele. Lukuta pole uksi võinud jätta. Mõisa põllult vilja vargust pole ette tulnud, kuid mõisametsast puu võtmist pole varguseks loetud, kuigi mõis metsavarguse eest karistas. Üks sulane varastanud mõisa metsast puu ära. Herra tahtnud mehele sillakohtus peksta anda, kuid viimane saanud asjast aru ja uputanud enda kaevu ära (mehe nimi oli Juhan Kangur).

Esimese öö õigusest on mujalt mõisatest kuulda olnud. Kandlas pole seda tarvitatud.

Usulised liikumised. Kandla herra Karl Güldenstubbe olnud vennastekoguduse mees. Ta ehitanud Rahumetsa palvemaja omal kulul üles ja käinud ise palvetundides. Ettelugejateks olid isikud, kes vähe rohkem haridust olid saanud. Üks lugeja elanud tavaliselt palvemaja juures väikese koha peal. Ennemalt elanud seal K. mõisa puusepp Jakob, hiljem Ants Aulik. Güldenstubbe andnud palvemaja juures oleva koha omalt poolt. Seal võidud pidada 1 hobuse ja 2 lehma. Enamasti lugenud palvemajas A. Aulik rahvale ette. Vahel käinud aga ka väljast vendi külas. Kuulus ettelugeja olnud Jüürsi isand (sakslane). Tema jutlusel olnud alati palju rahvast koos, isegi saksu. Üldiselt olnud aga „palvesaksu” vähe. Mõnikord pidanud palvemajas ka kirikuõpetaja ja köster jutlust.

Veneusku läinud rahvas peamiselt sel põhjusel, et riigivalitsuse poolt vilja ja maad lubatud. See olnud aga selge pettus, sest pole midagi antud. Hiljem tulnud palju rahvast ev-lutheriusku tagasi. Nad pole veneusuga rahul olnud. Kõige pealt ei olevat veneusu kombed meeldinud. Tagasi saada pole aga kerge olnud. Jürgenfeldti poja naisevand viidud sellepärast kord vallamajasse vangi, kuid poiss karganud sealt ära ja läinud ikka lutheriusku. Veneusku läinud palju inimesi nälja ajal. Pidanud saama jahu, tangu, vilja, liha jne. Veneusku saada olnud väga kerge. Vana Kandla herra (Güld.) öölnud Jürgenfeldti isale: „Ära tagane oma usust ära, see on paljas pettus.”

Haridusline olukord. Vallakoolid olid igas külas, asudes peamiselt talumajades. Kandla külakoolimaja oli Roosi talu õues. Koolimajaks oli vana must ilma korstnata ja 3 (ca 10x10 tolli) väikese aknaga rehemaja. Põrand oli savist. Nurgaas oli suur paekivist ahi, mida kadakatega köeti. Koolipinkideks olid väikesed järid. Pinkide ees oli kooliõpetaja laud. Kui Jürgenfeldt koolis käis, peeti kooli 2 päeva nädalas. Koolmeistriks oli vigase jalaga mees Toomas Koolmeister. Viimane õpetas peaasjalikult lugemist. Kirjutamises olid ta teadmised kehvad. Ta õpetas ainult viletsat viisi tähti tegema. J. mäletab juhust, kus õpetaja K. kriidiga uksele kirjutas: „Kook (kukk) see laulab kuuse otsas, kaana (kana) karjub kaadarikus (kadarikus).”

Selle eeskirja järgi pidanud lapsed tahvlile kirjutama. J. käis külakoolis ainult 2 talve. Siis läks kihelkonnakooli. Sealt käis ta pühapäeviti Toomasele ette kirjutamas, mida see siis järgmisel nädalal kirjaproovina lastele ette näitas.

Kihelkonnakoolis oli Peeter Süda õpetajaks. Varemalt õpetanud koolis keegi Kiil, kes ka võrdlemisi koolitatud mees olnud. P. Süda olnud tubli õpetaja. Kõige rohkem õpetanud ta laulu. Tema juhataas Kärlas laulukoori. Hiljem asutas ta koguni muusikakoori. Kihelkonnakooli võeti 12 õpilast (vt. ka Liivimaa 1819. a. talurahvaseadus § 517) – igast vallast üks. Kooli vastuvõetud õpilastest ei osanud keegi peale J. kirjutada. Poisid andnud J.le liha ja muud paremat, kui see neile tähti kirjutada aidanud.

P. Süda ei olevat keeli osanud. Õpetanud kõik eestikeeles. Viimati õpetanud Süda oma lapsed koolis poissa ja isagi. Venekeelt pole ta aga kätte saanudki. Koolis õpetati: eestikeelt, piiblilugu, katekismi, laulmist, rehkendamist ja kirjutamist. Igal nädalal pidanud õpilased ka 6 laulusalmi ära õppima. Vene- ja saksakeelt J. ajal kihelkonnakoolis ei õpetatud.

Sel ajal, kui J. kihelkonnakoolis käis, asutati Kärlas Mõnnuste külas õigeusukihelkonnakool. Seal oli võimalik venekeelt õppida. Paljud ev.-luheriusku poisidki käisid seal koolis. P. Süda kool olnud aga parem õppeametis, mille tõttu sinna õigeusukoolist paljud õpilased üle tulid. Õigeusukoolis ei olevat nimelt kuigi palju arvutamist õpetatud.

Hiljem seatud ka külakoolis igapäevane kooliskäimine sisse. Sama Roosi talu koplisse ehitatud uus korstnaga koolimaja.

Ajalehti käis vähe. Jürgenfeldt tellis omale „Sakala”. Mihkel Tänakul Kandla küla käis „Pärnu Postimees”. Teistel pole üldse lehte käinud. Alles uuemal ajal tellisid neid ka teisedki. Mõnikord telliti leht mitme peale kokku. „Sakala” käinud Jürgenfeldtil Kulli mõisa rentniku Adu Aiteaga kokku. Nende vahet olnud 5-6 versta, mille tõttu nad lehte ainult pühapäeval vahetada said. Teine lugenud teise nädala.

1905. a. Kandla mõisal põletati ära 4 heinaküüni. Ka Kärla mõisal olevat küüne põletatud. Pületajate isikuid ei teata.

1919. a. Kandla Metsakülast aetud kõik mehed püssidega välja. Ainult J. pojad hoidnud kõrvale. Kui külakubjas tulnud, lubanudki minna, kuid tõepoolest läinud metsa rebaseid laskma. Toiduaineid Kandla külades ei ole nõutud. Siit mehi pole ka maha lastud peale mässu.

Saksa okupatsioon. Sakslased röövinud K. külast vilja, hobuseid jahobuseriistu ühes vankritega. J. viinud ära raudtelgedega töövankri ja ühe vedrudega sõiduvankri ning hobused. Vankrid saadud hiljem kätte. Hobuseid pole aga üldse tagasi saadud.

Kaasik, Tiina 56 a. vana, Loja talu Kõrküla küla.

Ajaloolised isikud. Kohaliku tähtsusega isikuist jutustab K. peamiselt Paadla herrast Buxhöwdenist ja tema kupjadest. Teoorjuseaegne Buxhöwden (rahva suus Õnne herra) olnud väga kuri mees. Temast teab rahvas suure hulga lugusid jutustada. Ühe jutu järgi ei olevat B. enne vankrile julenud istuda, kui kutsar kolm korda herra eest läbi sõites 6 suurt täkku kinni suutis pidada. Herra seisnud nimelt ise mõisaelumaja trepil ja hirmutanud hobuseid valge rätiga. Sel korral olnud Suure Matu Jüri Paadlas kutsariks. Kord pole ta mõisa trepi ees hobuseid kinni suutnud pidada. Need läinud lõhkuma. Kutsar juhtinud hobused maanteel sõites mäele ja suutnud mäest üles sõites hobuseid peatada. Teel aga kadunud tal müts ära. Herra sõimanud kutsari: „Oleks sul niimoodi pea ära kadunud kui müts! Sa lammas, sa vana naine ete!”

Kord sõitnud B. kahe suure täkuga. Täkud hakanud lõhkuma ja tormanud karjaaia väravast sisse. Herra saanud hobustele vihaseks ja käskinud kutsaril hobused kohe eest lahti rakendada ja metsas maha lüüa. Kutsar läinud metsa, kuid pole julenud herra hobuseid maha lüüa, sest kartnud, et herra siis tema maha lööb. Öösel tulnud ta metsast hoostega tagasi. Teisel päeval näinud B. kutsarit ja ütelnud: „Sa pole neid maha löönud!” Kutsar läinud jälle hobuseid maha lööma, kuid õhtul toonud need elusalt tagasi. Herraga pole julgenud kokku puutuda. Kolmandal päeval on B. viha juba järgi andnud ja ta lausunud kutsarile: „Oleks sa nad maha löönud, siis oleks ma ka sinu maha löönud!”

Sama Buxhöwden toonud omale linnast uue leiduse – rooniitmise masina. Tahtnud Paadla järve peal kolmekuningapäeva ajal roogu niita. Kubjas ja teomehed pole aga osanud keerulise masinaga ümberkäia. B. proovinud ise, kuid pole temagi osanud seda käima panna. Karjunud vihaselt kupjale: „Mine eest, sina kuradi härg!” Sealjuures kukkunud B. nahkkinnas jääle vee sisse. Herra peksnud kinda vastu teomeeste nägusid kuivaks. Masin polegi töötama hakanud. B. sõitnud üle jää Kuressaare poole ja öölnud rahvale: „Kaduge, kus kurat, või vajuge siinsamas jää alla!”

Kord jäänud Paadla kärner Madis purjus olekus triiphoonesse magama. Herra ja ta vend – Lümmada herra Otto leidnud Madise magamas ning peksnud selle keppidega niivõrd põhjalikult läbi, et särk üleni verine olnud. Särgil pole valget kohtagi enam näha olnud. Viimati jäetud peksmine järgi ja B. öölnud: „Homme sa kurat saad linnas 60!” Teise päeva hommikul kistud Madise seljast verine särk ära ja saadetud linna peksmisele. Mees olnud täiesti otsas. Teinud aias tööd, kuid endal kogu keha mädanenud peksuhaavadest. Selleaegne kubjas Feodor Lepik (jutustaja isa) on oma silmaga seda juhust näinud.

Teetegemise järel sõitnud B. harilikult sillatükid läbi. Iga küla tee osa kohal pidanud küla sillakubjas herrat vastu võtma. Ei olnud tee hästi tehtud, saanud sillakubjas peksta. Ükskord juhtunud ka tõesti, et ühe küla teejagu hästi korras pole olnud. B. lasknud küla sillakubjale sealsamas tee peal peksa anda. Tõllast tõstetud pink välja ja mees asetatud kõhuli pingile. Soldat, kes ratsahobusega herra tõlla järgi sõitnud, peksnud sillakubjat nii, et see iga löögi järel alati pingil kerkinud. Kutsat pole seda pilti näha võinud ja kihutanud hobuseid tasa vähe edasi. Herra löönud kutsarile rusikaga kuklasse ja lausunud: „Kui sina kurat seda näha ei taha, siis mina ometi tahan!”

Sügisel viid mõisa kohtuoinaid. Oinad pidid hästi rasked olema. Oli oinas kerge, nõutud teine või isegi kolmas veel juurde. Mihklipäeval kutsunud B. kõik valla peremehed ja perenaised mõisa, et nendega aastalõpuarvet teha. Mõni peremees saanud laita, mõni kiita. Olnud ka neid, kes peksa saanud. Saksa Evaga olnud B. alati rahul. Tema oinad olnud alati hästi söödetud. Ühel kokkutulemise päeval tantsinud B. Evaga valla rahva ees, öeldes: „Üle valla naine, üle valla kari, üle valla issaa, eehh!” Rahvas arvanud, et Eva B. armuke on, sest see käinud mehe teadmata sageli mõisas.

Paadla kubjas Redik olnud väga kuri mees. Sageli peksnud poissa ilma põhjuseta. Kõik poisid peksnud läbi. Poisid võtnud kord Rediku kinni ja peksnud läbi. Kubjas läinud herrale kaebama ja õhtul saanud mehed mõisas jälle peksta. Aleksei Põld käinud peksu kartusel mõisa teol alati kasukaga särgi all.

Kadarik, Maria 74 a. vana, Kuusiku (Elu) vabakoht Anepesa külas.

Näljaaeg. Näljaajal segatud leivataignale keedetud ja rauaga peeneks raiutud sarapuu urbi sekka. See leib olnud parem kui põhusegane leib. Pangast antud näljaajal vilja ja kartuleid. Viljaraha makstud kaua aega.

Teoorjuse aeg. Dr. K. on Mustjala kih. pärit ja teab vähe Elme mõisa olusit. Võhma küla ¼ adramaa mehed teinud mõisa 3 päeva nädalas. Pool küla olnud ühe poole nädalat teol, teine pool küla teise poole. Suvisel ajla tehtud veel kõrvapäivi.

Raharendi aeg. rent makstud peamiselt rahaga. Sel ajal saanud vaesed inimesed mõisas teenistust, sest teoorjuse lõppedes tarvitasid mõisad päivilisi. Mehe päevapalk oli suvel 35 kop. naisterahval 25 kop. Heinatööd tehti tükitöö alusel. 1 tüki niitmise eest (1 tükk=18 latti) maksti 30 kop. loo tüki eest -15 kop. Vilja tüki lõikuse eest makseti 50 kop. Vabadikud kogunud sel ajal raha. Praegusel ajal ei olevet enam mõisaid ning vaesed inimesed ei saavat ka leiba.

Mehed käisid enamasti suurel maal kraavi lõikamas. K. isa kasvatanud oma lapsed kõik suuremaa rahaga üles.

Usulised liikumised. Õigeusku minejaile lubatud anda vilja, jahu ja tangu. Üleskirjutamisel antud rahvale piletid, millega salvimisel lastud. Kärlas käinud paljud üleskirjutamas, kuid kõik pole oma usku muutnud. Iga ümberpööratud hinge eest saanud vene preestrid 15 rubla tasu. Vaestele lastele, kel isa ja ema ei olnud, antud usu muutmisel 10 rubla. Võhma külas ei olevat vene usku minejaid olnud.

Haridusline olukord. Võhma külas oli 2 koolimaja. Panga külas asus veneusu koolimaja. Koolid käidud 4 päeva nädalas. Esmaspäeval mindud kooli ja õpiti kuni neljapäevani. Neljapäeval katsutud järgi, kuidas lapsed oskasid. Mitteoskajaid jäätud kinni või antud vitsu. Koolis õpiti katekismipeatükke, testamendi- ja piibliseletusi ja laulmist. Laulud õpiti pähe. Kirjutamist ei olnud koolis sel ajal. Koolikord olnud õige kõva. Koolmeistriks olnud K. kooliskäimise ajal vana Meerits. Tema osanud ise kirjutada, kuid koolis õpetamiseks pole käsku olnud. Kui K. vennad koolis käisid, siis oli juba kirjutamine sunduslik. Iga kevadel käis kirikuõpetaja kooli katsumas. Koolipäev kestis kuni päevaloodeni. Koolimajad olid V. külas ilma korstnata suitsutared. Koolitoas oli 2 rida pikke pinke sees. Ühel pool istusid poisid, teisel pool tüdrukud. Ajalehti ei käinud kellegil.

1905. a. Elme mõisas põletatud maha karjalaudad ühes karjaga ja põllul 1 küün. Pihtlas põletatud heinaküüne. Mullutus põletatud heinu.

Saksa okupatsioon. Anepesa külast viidud 5 hoost ära. Toidukraami ja riideid ei ole röövitud.

1919. a. Mehed pole mässajate kilda läinud. Sauvere mehed näiteks läinud Randvere kõrtsini ja tulnud õhtul tagasi.

Koger, Kiril, 76 a. vana, Antsu talu Kaarmise küla.

Teoorjuse aeg. Kaarmise küla on Kaarmise kroonumõisa tegu teinud. K. mõisa rentnikuks olnud Pidula Toll. See olnud õige kuri herra. Ka K. kubjas Pisuke Jüri (Jüri Sillart – Pidulast) olnud väga kuri. Talurahvast sunnitud pühapäeva hommikupoole kiriku minema. Kiriku mitteminejaid torkinud kubjas terava oraga kandu. Kohe peale lõunasöögi pidanud kirikulised mõisa põllule otre katsuma minema. Kui maa puhtaks ei saanud, sai süüdlane peksta. Ühel pühapäeval läinud mõisa rehi põlema. Vana Mart Uuend öölnud: „Ei tea, kas need viljapead, mis pühapäeval korjatud, ka ära peaksid põlema!” Seda kuulnud kubjas ja lasknud mehele mõisas 25 hoopi anda. Sellepeale andnud Mardile pool kortlit viina ja käskinud põllule tagasi minna.

Tegu tegid K. mehed 6 päeva nädalas. pealeselle oli abitegu. Siin normi ei olnud. Kõik pere pidi suvel mõisa tööle minema. Samuti nõuti kevadel viljakülvi ajaks kõik mehed ja hobused mõisa. Leebemetsa heinamaale (Nasva juures, 25 versta eemal) pidid kõik tööjõulised isikud taludest välja minema. Kui L. heinamaa valmis oli, siis võisid taluinimesed oma heina tegema hakata. Samuti pidi rukkilõikuse ja suvivilja koristamise ajaks kõik pere mõisas olema. Oma vilja ei saanud koristada. Mõni vanainimene, kes kodu hoidma jäi, lõikas oma põllu otsal vähehaaval. Keegi ei küsinud, millal kodune töö tehtud sai.

Mõisarehed peksti öösel. Igapäev oli rehi. Pekseti kahes rehes kordamööda. K. mõisas oli 23 inimest korraga tööl. Rehed kestsid harilikult Pärdipäevast küünlapäevani. Iga reht oli kümne koormane. Rehetöö kestis hommikuni, mil välisele tööle mindi.

Kodust abi nõudis mõis ka oma vedude jaoks. Herra ostis kroonu metsats Sõrvest puid. Puud pidid peremeeste ja teoliste poolt linna veetama. Ühe vooriga kulunud 2 päeva ära. Siis lubatud 1 päev puhata.

Mõisakohut maksti mõisa: 1 neljalesikane oinas, 2 kana, 10 muna. Talvel käisid naised oma voki ja laivakotiga mõisas ketramas.

Raharendi aeg. Kaarmise mehed maksnud rendi rahas. Raha saadud puudest, mis koha pealt maha võetud. Renti makseti 2 korda aastas. Akste talu (70 dessetini) maksnud alguses 19 rubla pooles aastas. Hiljem aga 25 rubla.

Töö- ja elatamisvõimalused. Vabad mehed käisid taludest suurel maal tööga raha teenimas. Varemal ajal toodi suve lõpul kodu 40-50 rubla, uuemal ajal 80-90 rubla. Sellest rahast tasuti rent. Olid isal pojad väljas tööl, oli rent hooleta.

Kohad osteti K. külas kohe, kui ostmine välja kuulutati.

Haridusline olukord. Kaarmise ja Jõõpa küladel oli kahepeale kokku 1 kool. Vana Adu õpetas seal 3 päeva nädalas. Õpetus oli aga vilets. Kirjutamist ei õpetatud. Keegi ei läinud healmeelel kooli. Kaks poissi: Riidu Reem ja Hendrik Reem pandi Kärla kihelkonnakooli. Neile anti mõisa aidast vilja. Üks neist suri ära teine sai vallakirjutajaks. Ajalehti ei käinud kellegil.

1905. a. Kaarmisel ei olnud põletamisi.

Saksa okupatsioon. Kui sakslased tulid oli Koger parajasti Pöidest soola toomas. Teel vastu tulles võttis sakslane temalt hobuse ja vankri ära. Tema äraolekul on nad kodus röövinud. Üldse on nad K. ära viinud vilja, 4 leiba, 4 hane, vakk kartulid, 10 naela võid, 2 siga, 1 oina, hobused, hobuseriistad ja vankrid (3 hob. 3 vankrit ja 3 hob. riistad). Teistel meestel, kes kodu olid, võetud õige vähe.

1919. a. Kaarmise meestest olnud ainult vähesed väljas.

Kuusk, Johan, 78 a. vana, Männiku talu Nömpa küla.

Asjalised mälestused. Lihulinn olnud vanal ajal pelgupaigaks. Sõdade ajal peitnud rahvas end mäel asuvaisse maaaluseisse keldreisse. Mitmed on mäel hiljem kaevanud ja mitmesuguseid asju leidnud. Saksa okupatsiooni ajal on sealt lähedalt põllult vaskkatel leitud.

Katk. Tervel Saaremaal jäänud katkust ainult 2 inimest järgi. Hiius leidunud kolmas inimene. Järgijäänud inimesed leidnud üksteist liiva peale jäänud jälgede järgi üles. Katku ajast olevat veel rpaegu mitmes kohas liiva sees inimeste luid näha.

Näljaaeg. Näljaajal söönud inimesed puu urbe. Joh. Kuuse omaksed söönud küll puhast vilja, sest olnud veel vilja. Näljaaega mäletab K. selgesti. Ta käinud näljaajal leeris, olels 17 aastane. Näljahädalistele antud pangi aidast vilja. K. isa võtnud 13 vakka. Alguses olnud kuulda, et vili kingitakse, kuid siis nõutud tagasi maksmist. Kogu võlg pidanud 12 aasta jooksul tasutud saama, Vastav osa maksu nõutud igal aastal vallavalitsuse läbi sisse. Kes maksta ei jõudnud, sellelt võetud oksjoni teel. K. isa maksnud igal aastal 3 rubla 12 kopikat. Lõpuks kui ainult veel 3 aasta võlg tasuda jäänud, kingitud see osa võlast. Arvates, et vili kingitakse, võtnud seda rikkamadki. Kui selgunud, et vili aga võrdlemisi kallilt hinnatakse, kirunud mõnedki asjata tehtud laenu pärast.

Teoorjuse aeg. Nõmpa küla teinud tegu Kudjapea mõisa. Igast talust (½ adramaad) oli teomees 6 päeva nädalas mõisa põllul tööl. Kodusel perel tuli pealeselle suvel mõisapõllul 4 vakamaad rukkist ja samapalju otre lõigata ning mõisa hein teha. Kõik mõisa suvine töö olnud ühetasaselt puumaatalude peale ära jagatud. Teomehel oli mõisa heinamaal ja põllul tükitöö. Päevane heinamaa niidutükk oli 18x18 latti, rukkilõigutükk 15x6 latti ja odralõigutükk 15x5 latti suur. Kodusele perele makseti iga vakamaa rukkilõikuse eest 45 kopikat vakamaalt. Töö pidanud aga korralik olema. Vastasel korral anti peksta. Ühel teopoisil jäänud tükile 2 odrapead maha. Kubjas näinud seda ja öölnud poisile: „Tule siia, kuidas su silmad nii halvad on, et sa odrapead ei näe, võta üles!” Niipea kui poiss maha kummardanud, löönud kubjas teda mitu korda. Viljaveo ajal pidid teomehel kodust kotid ja köis kaasas olema. Koormaks oli tavaliselt 4 kotti a 2 vakka. Pärdipäeva ajal algasid mõisarehed. Siis oli teomees päeva läbi välistööl ja õhtustpool öösel peksis rehte. Rehtesi oli nädalas 6. Pühapäeva õhtul pidid teomehed mõisas olema. Siis pekseti esimene reht. Sellevastu oli laupäeva õhtu vaba. Kui aga ette tuli, et Nömpa teomehed endid pühapäeval purju jõid, pandi nad laupäeva õhtul rehte peksma.

Kudjapea Nolcken ostnud kroonu metsast Sõrvest puid. Neid ei jõudnud mõisateomehed kõike ära vedada, sellepärast pidid ka kodund hobused ja mehed väljas olema. Sageli oli talust 3 hobust väljas. Tasuks antud peremeestele mõisa kõrtsist iga ree kohta ½ toopi õlut.

Teomehe palgaks oli: 3 rubla rahapalka, 2 ülikonda riideid (ühed suve, teised talveriided), 1 palitu, 1 paar säärega saapaid ja 1 paar kingi.

Teoorjuseaegseist mõisnikkudest olnud ümbruskonnaas kurjemaid Mullutu Buxhöwden ja Randvere Toll. Esimest kardetud sillakohtu esimehena, kui Saaremaa keisrit. Buxhöwden olnud niivõrd vihatud, et linnapoisid tema surnukeha ühel öösel kabelist ära tahtnud tuua ja Kellamäe ragatkisse üles seada. Seda tempu takistanud aga surnuaiavaht. Randvere Tolli poolt saanud väga palju inimesi peksta. Mõisapõllul ringi ratsutades peksnud T. rahvast vahel koguni oma lõbuks. Keda mõisapõllul  kätte pole saanud, seda käskinud mõisa tuua, kus peksmiseks soldatid olnud. Sauvere mees Puperdi Peeter saanud T. pärast veel peale viimase surma peksta. T. surmast kuulda saades laulnud ta suure häämeelega Sauvere kõrtsi ees: „Toll surnud, Toll surnud!” Seda kuulnud Kiidemäe herra, kes parajasti mööda sõitnud. Ta saatnud mehe Randvere, kus uus herra talle peksta lasknud anda.

Leib. Et kodusel perel oma põllu korralikuks harimiseks aega ei olnud, oli vilja vähe. Viljale ei olnud puhastamisel tuult üldse alla saanud. Leib olnud selletõttu must ja haganane. Leivale pandud ka tammetõrusid hulka. Teomeestel oli peamiseks toiduseks leib ja vesi. Ehkki kala odav oli, ei jõutud seda ometi osta. Samuti ei olnud lähkriga midagi ühes võtta. Mõni sai kodust tulles 10 toobilise lähkri kaljaga ühes, kuid sellest ja jätkunud terveks nädalaks. Et mõis 20 versta kaugel oli, võeti terve nädala toit ühes. Tavaliselt oli Kudjapea teomeeste leib must kui turvas ja 2-3 teomehel oli kala ühes.

Talude lammutamine. Kandla mõis lammutas 2 Järvemetsa talu ära ja asutas nende asemele karjamõisa. Kuid ka mõisate lammutamisest teab jutustaja kõnelda. Nii olnud Männiku talu kohal vanasti Nömpa-Liiva mõis (asus tuisuliiva künka ääres). Mõisa ait olevat praegu alles. Ait ehk küll puust ehitus, olevat õige vana ja erinevat oma ehitusviisilt praegustest hoonetest. Ka on ta kirvega ülesraiutud. Vähe eemal asunud mõisa eluhoone ja karjalauda varemed. Karjalauda kaev on alles hiljuti alles olnud. Eluhoone varemete lammutamise juures on telliskivist ahju alune välja tulnud. Praeguse Kõnsa talu asemel olnud vanasti Kõnsa mõis. Mõlemal mõisal olnud õige vähe maad. Kõnsa mõisal olnud ainult 2 talu. Üks K. talu võetud hiljemalt Nömpa mõisa külge. Teise talu hooned lammutatud ja palgid viidud K. isa ajal Kudjapea mõisa.

Kudjapea mõisale kuuluvad talud olid võrdlemisi laialipillatud. Mõisal olnud Nömpa külas 6 talu, Anijala külas 4, Karida külas 3, Vatskülas (Püha k.) 2, Paduri külas 2 ja Metsa Kumil 2.

Teoorjuse ajal oli vaesus suur. Sageli juhtus, et vili talus juba jõuluks otsa sai. Magasiait oli aga mõisa juures herra valve all. Mõisaherra ei andnud kellegile rohkem vilja kui 2 vakka iga kuu kohta. Sageli juhtus viljaikaldusi. Taluperemeeste võlad kippusid vägisi kasvama. Oli peremehel 100 vaka ümber võlgu, siis ei jäätud teda enam talu peale vaid võeti uus peremees.

Raharendi aeg olnud teoorjuse ajast palju kergem. Teoorjuse lõppedes olnud K. 12 aastane. Esimene rent oli Männiku talul 35 rubla aastas. Mõisaherra tahtnud J. Kuuse isaga 12 a. peale rendilepingut sõlmida, kuid see pole julgenud, sest teised mehed kõnelnud, et järgmisel aastal kohad tasuta kätte antakse. Nii teinud ta ainult 3 aastase lepingu. See olnud aga kahjulik, sest igakordsel lepingu uuendamisel lisatud renti juurde. Esimese kontrahi aegu olnud rent 35 rubla, teise aegu 45 rubla. Kolmanda aegu 55 rubla ja IV aegu 62 rubla. Osa peremehi maksis rendi rahaga, osa tasus tööga. Viimane viis meeldinud herradele rohkem.

Talude ostmine. Alguses pikendatud rendilepinguid, kuid hiljem hakanud herrad nõudma, et peremehed kohad ära ostaks. Väljaspool kuulutamise tõttu hakkasid võõrad mehed kohti ostma. Alles siis olid mehed sunnitud talusid ostma. Männiku talu ostsid endine omanik oma naabriga kahepeale kokku ära. Teine sai teise poole. K. maksis oma poole eest kohe 300 rubla ära. Teine peremees tasus umbes sama palju. Sealjuures jäid nad krediitkassale 4000 rubla võlgu, millise summa pealt igal aastal 54 rubla protsente tuli tasuda. 50 aasta pärast pidi võlasumma kustuma. Ilmasõjale järgnev rahakursi langus kergendas meestel võla tasumist. Kohtade ostmisel tehti Nömpa k. Kudjapea mõisa taludest ka Kõnsa ja Alusi talud pooleks. Kolm kohta osteti tervena.

Lapitalud. Nömpa külas on veel praegu lapitalud püsinud. Naabruses asuvad Jõõmpa külas krunditi talud alles eesti ajal. Enne pole muud teha saanud, kui ühelt lapilt teise kõndida. Jõõmpa külas lnud 60-70 eraldiseisvat lappi. Praegu hakkavad endiste lappide nimedki ununema. J. külas mainitakse järgmisi eraldiseisvaid heinamaatükke: 1) Niidamets, 2) Käiumets, 3) Kivesperi, 4) Põlilaasma, 5) Tõrvalaama, 6) Jaagulaasma jne. Lähedal asuvas Kandla külas olnud järgmised heinamaade erinimed: 1) Niidamets, 2) Kõrvemets, 3) Vesiku soo, 4) Alumine niit, 5) Lehtmets jne.

Usulised liikumised. Õigeusk. Mõisnikud pole tahtnud, et talurahvas veneusku lähevad, kuid pole saanud seda takistada. Vanemal ajal käinud kõik keisri kirjad mõisnikkude läbi. Rahvale pole neid teatavaks tehtud. Isegi teoorjus ja peksunuhtlus on peale nende ametlikult ärakaotamist veel edasi kestnud, näit. Mullutu mõisas. Vene keiser pole ise teadnud, kuidas tema rahvas elab. Ühel keisrite koosolekul Türgi pealinnas küsitud vene keisrilt, kas ta teab, kuidas tema alamad elavad. Temale näidatud pilti, millel talupoegade peksmist kujutatud, küsides, missuguse riigi alamad siin on kujutatud. Keiser pole sugugi teadnud, et tema rahvas Baltimaal mõisnikkude meelevalla all on. Teised keisrid ähvardanud teda: „Kui sa seda asja ei paranda, siis võtame kõvemad abinõud sinu vastu tarvitusele!” Sellepeale kuulutatud orjus ärakaotatuks ja kästud Baltimaale keisriusku levitada. Praegusel ajal aga langevat inimesed õigeusust ära. Vennastekogudustel ei olnud N. pool suuremat edu. Külakoolimajades vaid lugesid koolmeistrid rahvale ette.

Haridusline olukord. Sauvere külas oli kaks külakooli: üks õigeusu teine lutheriusukool. Päris koolimaja pole olnud. Koolile olid talumajades nurgad renditud. Kui K. koolis käinud, pole õiget kooli olnudki. Ainult laupäeviti käinud lapsed koolmeistri juures järelkatsumisel. Õpitud aga kodus. Laupäevanegi katsel käimine olnud vabatahtlik. Sundust pole olnud. Koolis lastud lastel katekismi, piiblilugu ja testamenti õppida, samuti laulmist. Kirjutamist ei õpetatud. Koolis käidi kuni leeri minekuni, keskmiselt 4-5 aastat. Leeri minnes pidid õpilastel katekismispeatükid peas olema. Leeripoisid olnud 1½ versta kirikust eemal kõrtsi juures korteris. Kellel leeriõpilastest katekismispeatükid selged olid, neid pani köster puid lõhkuma.

Kiriku juures oli kihelkonnakool. Sinna saadeti igast vallast 1 poiss õppima, et oleks mõni kirjaoskaja, kellest mõisakirjutaja võiks saada. Ajalehti ei käinud kellegil.

Könn, Karl 79 a. vana, Matsi talu Anepesa küla

Teoorjuse aeg. Anepesa küla kuulus Mullutu mõisa alla. ½ adramaa talud tegid mõisale aastatega 6 päeva nädalas. Lõikuse ajal ja heinatööl olid mõisas pealeselle veel kaks vaimu. Selleaegsete tööriistadega oli raske korralikku tööd teha. Näiteks pidi teomees „seaninaga” kündes (mitte arkader, milline mandril tarv. oli) korraliku künni tegema. Vagude vahele jäänud rohu pidi ta käega ära korjama. Pärdipäevast kuni küünlapäevani kestsid mõisarehed. Päeval oli teomees mõisapõllul, öösel rehel. Nädalas oli 6 rehte. Rehehooneid oli mõisal 2-3, milles krodamööda pekseti. Kudjapeal näiteks pandi rehes korraga 11 koormat vilja üles. Ei peksnud teolised vilja puhtaks, anti peksta. Vilja puhtuse järgi valvasid rehepapp ja kubjas. Rehi kestis päikese loodest kuni kella 12 öösel. Siis said teolised mõne tunni puhata. Enne päikese tõusu pidid nad juba jälle mõisapõllul olema.

Vooris käidi harilikult Kuressaares, kuid paar voori tehti talve jooksul ka Tallinna. Et mõis 20 versta kodust eemal oli, ei saanud teomees igal laupäeval kodu tulla, vaid temale viidi pühapäeval leivakott kodust järgi. Vahel harva sai teomees sauna tulla. orjus oli mõisais igalpool pea ühesugune, ainult Randveres ja Mullutus antud rohkem peksta, kui mujal. Mullutu kubjas Nasva Jüri olnud väga kuri mees, kes teolisi sageli täiesti süütalt piitsaga peksnud. Kupjadeks valitudki sarnased „mõrtsukad”. Mullutus oli teorjuse ajal herraks Buxhöwden, Randvere mõisas Toll. Viimane olnud ümberkaudsete herrade seast kõige kurjem. Juhtus, et teomehel kaasas oleval vankril rehv ära tuli või rattad ära lagunesid, või sai teomehe leivakott enne laupäeva tühjaks, kutsuti peremehed, kust teomehed pärit, mõisa ja anti peksta. Randvere kupjaist olnud üks kurjemaid Toomas Potsepp.

Peale teo tegemise viidi taludest mõisa ka andameid: 1 viielesikaline kohtuoinas, 4-5 kohtukana ja 6 muna nädala kohta. Igal kuul viidud oma norm mune mõisa. Peale selle pidanud naised nädal otsa mõisas ketramas käima. Peremees pidi nooriku ja voki vankrile panema ja mõisa viima. Seda mõisas ketramas käimist tavaliselt ühendakse esimese öö õiguse tarvitamisega. Noorikud, kes herrale meeldinud, viidud mõisas läbi.

Toiduks oli teoorjuse ajal haganane tuulamata viljast tehtud leib. Leiva kõrvaseks olid räimed ja kali. Raharendi ajal juba oli leib puhas.

Raharendi aeg. Esialgu kestnud jalategu edasi. Peksta pole siis mõisas enam antud, kuid saksa pidanud endiselt austama. Tuli herra sulle teel vastu pidid teelt isegi koormaga kõrvale minema. K. Könnile andnud Kiidema herra kord mööda sõites piitsaga üle kõrvade. Ka mütsi pidi talumees endiselt maha võtma, kui ta mõisa õuest läbi läks või kui herra vastu tuli. Pikapeale hakatud ka Anepesa külas renti rahas tasuma. Raha aga olnud raske saada. Seda hangitud kariloomade ja põletispuude müügi teel. Siiski olnud olukord palju kergem kui teoorjuse ajal.

Kohtade ostmine. Anepesa küla mehed ostsid kohad põllupanga abil. Sissemaksu maksti 300 rubla. Põllupangale makseti aastas 76 rubla protsendi raha s.o. 7%. Rahakursi langemine kergendas peremeestel võlga tasuda. Viimane võlg makseti eesti rahaga ära.

Töö ja elatamisvõimalused. Et raha kodus raske saada oli, käisid mehed suurel maal kraavi kaevamas. Sealt saadi rendirahale lisa. Suve jooksul tõi kokkuhoidlik mees harilikult 40-50 rubla raha kodu. Aastane rendisumma aga oli suurem, kui mehe suvine teenistus.

Haridusline olukord. Anepesa külas ei olnud koolimaja. Lapsed käisid laupäeviti Sauvere koolis katsumisel. Koolisundust aga ei olnud. Pealegi ei lasknud mõisnik lapsi tööst vabaks. 15 aastased poisikesed käisid juba teol. Koolmeister sai õpetamise eest igast talust ½ külimittu vilja. Kirjutada koolmeister ei osanud. K. pole koolis käinud. Ta on koolis lugema õppinud. Hiljem ehitatud juba päris koolimaja. See olnud aga korstnata ja savist põrandaga. Puude puudusel köeti koolimaja toorete kadakatega. Ajalehti ei käinud sel ajal A. külas kellegilgi.

Saksa okupatsioon. Maale tulles on sakslased hobuseid ära viinud. Väga palju pole siiski rüüstatud.

1919. a. mäss. Anepesa küla meestele antud küll käsk välja minna, kuid mehed hoidnud kõrvale. Läinud küll kodust välja, kuid peitnud enda metsa.

Lausson, Jüri 65 a. vana, Ulju talu Kärla kirikuküla

Ajaloolised isikud. Omaaegseist ajaloolistest isikutest mäletab L. kõigepealt S. talurahvakomissar Kassatskit. K. olnud väga toores ja karm mees. Tema valjus olnud niivõrd kardetud, et ütelusega: „Kassatski tuleb!” lapsi vaigistatud. 1891. a. ühendatud K. poolt väiksed vallad suuremateks valdadeks. Valdade ühendamise ajal oli L. Kärlas „tallitajaks”. Et ta venekeelt ei osanud, pandi K. poolt tema asemel Mihkel Lääts, kes soldatiks olemise ajal venekeelt ei õppinud, tallitajaks. Läätsa järgi olnud Lausson kaks aega (1897-1903. a.) tallitajaks. Kord nekrutite võtmise ajal leitud abitallitaja Vöö Koimla külas purjus olema ja pandud Kassatski käsul Kuressaare raekotta kinni. Ta olnud seal juba mitu päeva söömata. Väikese augu läbi küsinud Lausson, kas Vöö'l midagi vaja on. V. soovil toonudki L. temale leiba. Seda juhtunud aga Kassatski nägema. Ta saanud väga vihaseks, näidanud Laussonile rusikat ja sõimanud teda väga toorelt. Sarnast võimu ei olevat L. veel kunagi varemalt kuulnud. Muuseas lubanud K. Laussoni mädanema panna. Hiljem, kui K. vangistati, kuulatud ka Lausson üle. L. otsus olnud: „Oli üks väga vali ja toores inimene.” Kassatski ajal teinud L. ka Saaremaalt kaks reisi Tartumaale, mille eest ta kaks auraha saanud. Nimelt valitud ta Saaremaa tallitajate seast pidalitõbiste küüdimeeste juhiks, keda esimene kord Saaremaalt ära saadeti ja hiljem kui Andako varjupaik valmis, jälle tagasi toodi.

Kärla pastoritest olnud Meder vana mõisniku tüübi esindaja. Ta käinud kirikumõisa teomeestega väga valjult ümber. Järgmine pastor J. Kerg olnud tema vastandina täiesti rahvamees, andes rahvale igal juhul nõu ja abi. Ta sutanud ka seltse, muuseas karskuse seltsi Kärlas. Samuti vaadanud koolide järgi, pidanud koosolekuil vaimukaid kõnesid ja kirjutanud „Sirvilaudades”. Kergi kõned olnud alati humoorikad. Lausson mäletab ühest kõnest, millise otsuse Kerg tantsu kohta andnud. Vanemad kirikuõpetajad pidasid tantsu vastuvaidlematult patuks, kuid Kerg liigitanud kolmesugust tantsu 1) täiesti ilma patuta olevat see tants mida inglid taevas tantsivad 2) täiesti süütu lõbu olevat ka kui inimesed kenasti tantsivad 3) patuks tulevat aga sarnast tantsu lugeda, mida külapidudel tantsitakse suure müra ja jalga vastu põrandat põrutamisega. See andvat tunnistust, et tantsija purjus on.

Praegune õpetaja Lieberg olevat hoopis hariduse, seltside ja pidude vastane. Haridusseltsiga olevat ta vaenujalal ja pidule ei tulevat ta ise kunagi. Mõnikümmend „nutunaist” seisvat kangesti ta eest ja käivat kirikus.

Vallavanemaks olles oli Laussonil ka mõisnikkudega rohkem kokkupuutumist. Saaremaa mõisnikudel oli samuti kui talupoegadelgi sageli seemneviljast puudus, mis neid magasiaitadest vilja laenama ajas. Võrdlemisi sageli laenanud Oriküla mõisnik Nikolai von Römlingen. R. oli väga upsakas saks. Kärla kiriku eestseisjana oli tal õigus kirikuteid revideerida. Ühel revideerimisel andnud R. tallitaja Laussonile käsu 1 paar küüdihobuseid Oriküla mõisa saata. Sõiduriist oli tal oma poolt. Hobused saadeti, kuid vallamaja juures sai Lausson R. poolt sõimata, et ta teist paari hobuseid Kärla vallamaja juure pole saatnud. „Sina lurjus, ma annan sind Kassatski kätte!” sõimanud R. Kassatski olnud sel ajal kreisiülem. Sellena ei ulatanud tema võim vallavanemate trahvimiseks ja ta andis kaebtuse uue talurahvakomissar Sanderi kätte.  S. küsinud Laussonilt, miks see hobuseid pole saatnud. L. vastanud, et ei olnud 2 paari hobuste saatmiseks korraldust tehtud. Siiski andis Sander Laussonile valju noomituse. Laussonil oli aga hiljem juhus seda noomitust Römlingenile tasuda. R. vajas varsti peale selle seemnevilja. Magasiait oli aga vallatalitaja mõju all. Vilja laenates pidi mõisnikul taluperemeeste seast üks vastutaja olema. Ühel pühapäevahommikul sõitnud R. Laussoni juurde, et vilja küsida. Lausson maganud ja lasknud saksal hulk aega oodata. Siis tõusnud üles, pannud jala teise põlvele ja suitsetanud tükk aega. Kui R. vilja laenuks palunud, vastanud ta üleolevalt: „Mõisnikudele vilja laenamisega on halvad kogemused olnud. Mõisatelt saame halva vilja tagasi ja sageli on üldse raske kätte saada.” R. saanud aru, kust poolt tuul puhub ja öölnud: „Armas tallitaja, meil oli üks tüli, lepime ära!” L. oli nõus leppima ja lausunud: „Kui teie käemehe leiate, siis võite vilja saada.” Römlingenil paistnud leppimisega niivõrd tõsi taga olema, et ta Laussonil kaela ümbert kinni võtnud ja põsele suudelnud. R. leidnud käemehe ja saatnud mõisa moonamehed viljale järgi. Seejuures tahtnud aga R. Laussoni üle trumbata, sest vekslil seisnud: „Oriküla mõisavalitsusel ei ole midagi selle vastu, et Riidu Pärt Ambus Kärla valla magasiaidast 80 vakka otre saab.” L. saatnud moonamehed ühes veksliga tühjalt tagasi. Siis alles saatnud R. õige veksli ja saanud vilja. Nüüd aga andnud L. temale aidast kõige halvema vilja, mis sugugi pole idanenud. R. lasknud need tangudeks teha ja müünud Riias ära ning ostnud seemneks hiliseid otre. Neid otre tahtnud R. võla tasumiseks ka magasiaita saata, kuid L. pole vastu võtnud, sest hilised odrad olnud teistest odavamad. R. käemehele tahetud oksjoni teha, mille tõttu see Paadla mõisast 80 vakka otre ostnud ja sellega R. magasiaida võla ära tasunud. L. arvab, et käemees ei saanudki kõike vilja R. käest kätte. Hiljem andnud talurahvakomissar Sander Laussonile 2 rubla sell eest, et viimane „selle lolli” Oriküla Römlingeniga valmis sai.

Et Römlingen väga auahne mees oli, näitab juhus 1881. a. (?) Tallitaja Lausson läinud ühel päeval ühes valla postimehega puukoormatega linna. Kellamäe mõisa kohal sõitnud Römlingen neile järgi ja hakanud kohe postimehega sellepärast tülitsema, et viimane posti kandes tema juure sisse pole astunud. Postimees võtnud mütsi maha ja vastanud alandlikult: „Aulikule herrale ei olnud posti.” - „Kas on ehk ei ole mette, aga sa pead sisse tulema!” vastanud R. Kõneluse ajal oli postimees käe kogemata R. sõiduriista porilaua peale pannud. R. käratanud seda nähes: „Sina lurjus, kuidas sa julged oma käes minu vankri tiiva peale panna. Kas sa ei tea, et mul on kolm aud: mõisniku au, kohtu au ja kiriku au!”

Nii Lausson kui teised jutustajad mainivad sageli Seerwaldi nime. Seda nime ümbritseb mingi salapärane aukartus. Seerwald olnud vanal ajal maamõõtjaks, kes valdade ja mõisamaa vahele peasihid ajanud. Tema aetud sihid ja tema asetatud ristikivid olevat aga nii kindlad, et neid ükski võim liigutada ei suuda. Nii on eesti valitsuse ajal ja varemaltki palutud talupiiride õiendamist, juurelõikeid mõisamaadest ja kaugete heinamaade vahetamist lähemal asuvate mõisaheinamaade vastu, kuid pole lubatud. Arvatakse, et Seerwaldi ristikiva keegi liigutada ei julge. Seervald ajanud piirid sageli õige omavoliliselt sisse. Paiküla ja Kirikuküla vahelise piiri sihi ajamisel öölnud ta talumeestele: „Saapad on punaseks läinud ja tahaksid määrida, kuid pole määret.” Kirikuküla mees, keda piir puudutanud, toonudki määrimiseks pool toopi tökatit. Paiküla mees aga toonud suure kruusiga mett. Mesi mõjunud niivõrd, et siht Paiküla piiriäärse peremehe kasuks aetud. Samast ristikivist, kus Seervald mett maitsenud, pööranud piir Kirikuküla poole.

Raharendi aeg. Teoorjuse ajast ei tea L. pea midagi jutustada. Tema kuulmist mööda teinud Kirikuküla ¼ adramaa peremehed 6 päeva nädalas tegu. Samuti on kirikuõpetajad kirikukülas talusid lõhkunud. Õpetaja Koch (enne Mederit) on Tehu ja Redika talud ühe Mättaselja, teise Paikülasse viinud ja põllud kirikumõisa külge liitnud. Õpetaja Meder on mitmed talud, näiteks Ulju, Vesperi, Joosti ja Tooma talud kaheks lõhkunud ja poolele talule terve talu kohustused (6 teopäeva) peale pannud. Raharendi aega mäletab L. ise väga hästi. 1868. a. rendilepingu järgi, mis õpetaja Mederiga 3 aasta peale oli tehtud, tuli Ulju ¼ adramaa suurusel „puumaal” aastas 30 rubla renti maksta. Kellel raha ei olnud, tegi kirikumõisale aasta läbi 4 jalapäeva nädalas. Peale selle nõuti künni ajal 2 hobusepäeva nädalas ja rehtede ajal 2 hoost pahmast tallama. Ka linnavooridesse nõuti hobusemehi võrdlemisi väikese eritasu eest. Teopäevade hindamine sündis õpetaja heaksarvamisel. Laussonil oli veel hiljuti paber alles, kuhu Mederi aegsed päevade hinnad üles tähendatud, hiljem andnud ta selle Kuressaare advokaat Palk'i kätte. Teol antud samuti peksta, kui teoorjusel ajal. Enamalt jaolt käinud naised kirikumõisas kündmas, sest mehed olnud suurel maal tööl. Õpetaja Meder vaadanud kord pealt, kuidas keegi raskejalgne naine Jaani Emm kündnud. Käänamise peal tulnud ader maast välja ja künd saanud sealkohal madal. Sell eest käskinud M. kupjal naisele vitsu anda. Kubjas aga vastanud: „Seda rasedat naist ma küll ei löö. Kui õpetajaherra leiab, et see piibliga kooskõlas on, löögu ise!” M. pannud kepi seljale ja läinud pahaselt ära. Peale töö pidanud peremehed rendi ajal ka andmaid kirikumõisa viima: 1 kolmelesikase oina, kanu, umbes 30 muna ja 1 vakk teravilja – ühel aastal rukkid, teisel otre. Ketrust nõuti pealeselle 2 naela. Peale mõisanormi oli kirikuandam. Raha on sel ajal väikestel kirikuküla kohtadel niivõrd rase saada olnud, et rahaga tasumise peale niipea üle minna ei suudetud. Praegu on kirikuküla taludel umbes 4 hektari põllumaad ja peale selle vähe heina- ja karjamaad.

Lapitalud. Kirikukülas olnud nagu mujal Saaremaal varemalt lapitalud, kusjuures üksikud krundid umbes 60 eraldatud tükist koosnesid. 1900. a. algus õpetaja Kergi ettepanekul kohtade kruntimine. Kruntimine sündis kirikukassa kulul. Maamõõtja Sirade mõõtis maad üle ja kruntis ning Lihinger tegi kaartid. Samal ajal krunditud talud ka Paadlas, Orikülas, Mullutus ja Kandlas põllupanga poolt. Karjamaad on aga Kirikukülas veel praegu ühised. Peale kohtade kruntimise on palju põldude ja heinamaade erinimetusi ära kadunud. Praeguste heinamaade nimed on: Pääkse, Värassoo, Lage nõmm, Umbsoo, Niida, Rannamaa.

Usulised liikumised. Veneusku mindud osalt lootuses, et orjust kergendakse. Sellepärast olnud neis mõisasi, kus orjus raskem, nagu Paadlas ja Mullutus, veneusku siirdumine suurem. Veneusku minejaile lubatud ka vilja ja jahu anda. Kärla kihelkonnas läinud õige palju inimesi veneusku. Mõisnikkude suhtumist õigeususse iseloomustab järgmine jutustus. Kui õigeusu preestrid Peterburist tulles Pöide kihelkonda jõudnud, läinud nad Tumala mõisa öömaja paluma. Mõisapidaja Brockhausen pannud nende eest kõik uksed ja väravad kinni ja lasknud kurjad koerad hoovi lahti. Kui preestrid hulk aega värava taga kolistanud, tulnud B. viimaks välja, haaranud ülema preestri pikast habemest kinni ja väänanud viimase pikali. Preestrid läinud teise mõisa öömajale, kuid saatnud käskjalaga kaebtuse Peterburi. B. aga sõitnud ise oma hobustega Peterburi ja kandnud oma asja ette. Ta pandud vangi. Nüüd läinud Kuressaarest üks teine saks nimega Fischhausen Brockhauseni vaatama. Vangitoas vahetanud ta oma riided B. riiete vastu ja nii pääsenud Brockhausen lahti. Nüüd olnud Brockhausenil võimalik advokaatidega nõu pidada. Vahepeal püüdnud F. vangimajast lahti saada, seletades, et ta nimi Fischhausen on, mitte Brockhausen, kuid vangivahid pole teda vabaks lasknud. B. ajanud asjad niikaugele, et ta arstide poolt hulluks tunnistatud ja sellena vabastatud. Teisendi järgi kinkinud ta Aleksander Iile oma ilusad hobused ja saanud sellepärast vabaks.

Haridusline olukord. Ärkamisaja liikumisest ei ole K. kihelkonnas midagi kuulda olnud. Ainukeseks edusammuks olnud, et Kärla kihelkonnakoolmeistril Peeter Südal koos J. Laussoni ja Enre Mihkel Aavaga kolme peale kokku Pärnu Postimees käinud. Lausson ja Aava olid sel ajal kihelkonnakoolis õpilasteks. Taluperemehed ei tellinud keegi ajalehti.

1905. a. sündmused. Mässuline liikumine tuli Saaremaale mandrilt. Kärlasse jõudis see Pöide ja Karja poolt. Kärlas põletati rehtesid ja heinaküüne Kandlas, Paadlas ja Kärlas. Rahva meeleolu oli väga ärev. Nõuti vabadust. Kuressaares pildusid loosipoisid aknaid sisse. Rahva rahustamiseks kingiti vene valitsuse poolt manifesti läbi kroonuvalla peremeestele kõik ülejäänud rent (70 a. eest). Kuid ka eramõisate alla kuuluvad talupojad hakkasid endile paremusi nõudma.

Meeleolu vaigistamiseks kutsunud Kärla õpetaja J. Kerg. Kuressaare linna sekretär Kunstmann ja advokaat Palk Kuressaare bürgermuses ülemaalise koosoleku kokku. Koosolekule olnud aga väga erinevate vaadetega mehi ilmunud. maripuu (Muhust) ja Krull kütnud radikaalsete nõudmistega meeleolu kuumaks, nii et mõõdukamaid mehi üldse kõnelda pole lastud. Esimesena alganud kõnet õp. Kerg, kusjuures järgmisi mõtteid avaldanud - „meie oleme vabaduse saanud kui linnud, kuid neil on lõng jalus, et meie üle piiri lennata ei saa.” Üliõpilane Kann pole lasknud temal lõpuni kõnelda, vaid karjunud „maha!” Veel püüdnud Palk ja Kunstmann kõnelda, kuid neidki pole lastud. Käremeelsemaid tegelasi olnud ka Rõõsa mõisa rentnik Schumann. Otsuste tegemiseks valitud komissjon, kes vastavad reforminõuded välja pidi töötama. Kärla vallasekretäri abi Suudla säädnud ka Laussoni kandidaadiks komissjoni valmistel üles ning ta valitud komissjoni. Nõudmised olnud risti vastukäivad. Mõned nõudnud autonoomiat, käremeelsemad aga säädnud järgmised nõuded üles 1) maksev riigikord tuleb kukutada, 2) sõjaväge ei tule enam anda ja 3) hoiusummad võetagu renteist välja. Komissjon tegi mitmesuguseid otsuseid. Kõige rohkem vaieldud küsimuse üle, kas keisrit tunnustada või ei. Komissjon ei andnud aga pea mingisuguseid resultaate, sest hoomiku eeli kadunud paljud koosolekult ära. L. pole komissjoni minna tahtnud ja avaldanud ajalehes kuulutuse, et ta sinna vastu tahtmist on valitud. Koosoleku tagajärjed olnud kurvad. Varsti hakatud asja uurima. Kasakad toodud kohale. Mitmed tegelased vangistati ja lasti maha. L. pääses ajalehes avaldatud kuulutuse tõttu kergelt tagajärgedest.

1919. a. mäss. Kuressaare piiramise ajal mässajate poolt sõitis Lausson parajasti linna asju ajama. Linna sisse pääsenud, kuid välja pole kaitseliitlased enam lasknud. Kästud rahukogust tunnistus tuua, et läbi minna võib. Rahukogust pole tunnistust antud, vaid kästud püss võtta ja kaitseliitu astuda. L. hoidnud end kõrvale. L. näinud isegi prof. Rahamäge püssiga. Koolipoisid saadetud linnast mässajatele Kellamäe poole vastu. See osa kaitseliitu läinud kuni Laimjalani. Teine osa kaitseliitlasi läks Pöide poole vastu. Kui mässajad pealtungisid taganes kaitseliit linna. Pöide poolt pealetungijad aga ei jõudnud kaugemale kui Uppa külani, umbes 4 versta linnast. Piiramine kestis 6 päeva. Siis tulid „valged” sisse. neil olid vangid ühes. Kudjapea mees Tornberg lasti kohe turuplatsil maha. Teised süüdlased viid peale sõjakohtu otsuse kuulutamist Reomäele (mere ääres linna ja Romassaare sadama vahel) ja lasti seal maha.

Lepik, Aleksander 47 a. vana, Aida talu Sõmeru küla

Sõda. Ühel sõja ajal olnud vene soldatid külades korteris. Mingisugusel põhjusel pidanud elanikud maha tapetama. Üks soldat öölnud talurahvale: „Kui teid sel ööl ei tapete, siis jäätegi ellu.” Soldatite poolt olnud suured kadakahunnikud valmis pandud. Kadakahunnikute põlemapanek pidanud tapmise märguandeks olema. Ometi pole aga kedagi tapetud.

Katk. Saaremaal surnud kõik inimesed peale kahe katku. Üks katkust järgijäänud inimene olnud Tagamõisas Undva ninal, teine Sõrve Säärel. Need leidnud üksteist jälgede järgi. Neist saanud saarlaste esivanemad.

Valgeristi talu kohal liivaluites olevat üks katkuaegne matusekoht. Kohtade ostmise ajal on üks Kõrküla vanamees kes palju maad tahtnud saada, nähes et palju ostjaid olnud öölnud: „Peaks veel katk tulema, et inimesi jälle vankrirõukude vahel Valgeristile saaks vedada.”

Peale katku on inimesi mujalt sisse tulnud. Vladimir paimal kõnelenud, et tema esivanemad Soomest pärit on. Nad pandud paati, võetud aerud ära ja saadetud nii merele. Tuul ajanud nad Mustjala randa, kus nad asunudki.

Nälg. Nälja ajal söödud niivõrd haganast leiba, et vili jahvatades veskikolust alla pole tahtnud minna. Vilja vakk maksnud 5 rubla. Pangi vili, mida näljahädalistele anti, pidanud kuulu järgi kingitama, kuid pärast nõutud kõik sisse. Vilja võlga olnud väga paljudel tasuda. Lepiku isa saanud ainult mati kartulid. Selle eest pidanud ta ühe päeva Paadla lahe ääres Upasaares kraavi kaevama.

Teoorjuse aeg. Sõmeru küla teinud tegu Kaarma Suuremõisale. See olnud landraadi mõis. Et mõisal palju talupoegi olnud (7 kihelkonnast) teinud S. mehed ühel aastal 6 päeva nädalas tegu, teisel aastal maksnud 15 rubla raha. Külvi ja teiste kiirete tööde ajal nõutud ka abitegu. Andamitena viidud mõisa: kohtuoinas, kanad, munad ja ketratud kedrust.

Teoorjuseaegsest Käesla herrast Sassist on rahva suus palju lugusid säilunud. Sassil olnud oma Sõrvest pärit olevate teolistega igasuguseid halbtusi. Kord kavatsenud sõrulased Sassi läbi peksta. Nad rääkinud kutsariga läbi, et see metsas teatud kohal hobused kinni peaks. Tatraselja metsas värava juures peksetud Sass läbi. Kui ta viimati lahti saanud, öölnud ta kutsarile: „Tule katsu, mis mul püksis on, veri või s...” Kutsar vaadanud püksid järgi ja öölnud: „Aulik herra, see on s...”

Raharendi aeg. S. küla mehed tasunud rendi kohe rahas. Raha kogutud äärmise kokkuhoidmisega. Müügiks kasvatanud peremehed suuri härgi. Mandril tööl pole S. küla meestest paljud käinud. Et S. küla landraadi mõisa alla kuulus, ei ole seal talusid müüdud.

Lapitalud. Sõmeru külas on talud alles paari aasta eest krunditud. Lapitalud omanud väga palju eraldatud tükke. Nii olnud Soomuse talul järgmised lapid:

Põllud: Vaha põld – 3 eraldatud tükki, Suuril põld – 5 t., Piisku põld – 1, Küla põld – 4, Lapi põld – 2, Angas põld – 3. Kõiki tükke talurahvas ei mäletagi. Heinamaad: Körme mets – 9 tükki, Tehu mets – 1, Teputagune – 1, Künkatagune, Alusniit, Ranna mets, Ranna lage, Kääratagune, Pärnimaad, Marisoo. Ka heinamaade nimesid ei teata kõiki.

Usulised liikumised. Õigeusku siird. põhjuseks olnud kuuldus, et need teoorjusest saavad, kes õigeusku lähevad. Vennastekoguduse palvemajad olnud Koplimetsas ja Rahumäel, kus palvevennad ehk „reedlased” koos käinud. Üks selleaegne pilkelaul jutustab, kuidas palvevennad põua põhjuste üle aru pidanud (Sõrve neidude laul):

Siis tulid kokku reedlased
Ja suured palvelaste pääd.
Nad pidasid kõiksugust nõu
Miks vaevab meid nii väga põud.

Üks „palvelane” leidnud järgmise seletuse:

See paha ptu „mangenid”
Kõik vihma pilved ajab siit.

Pahaks patuks olnud saare neidude armulood. Väga palju sündinud abieluta vanemail lapsi.

Haridusline olukord. L. käinud 2 aastat külakoolis. Siis läinud Mõnnuste õigeusu kihelkonnakooli. Koolmeister Irodion Tasane õpetanud lapsi hästi, kuid oma pehme karakteri tõttu pole ta koolis korda pidada suutnud. Koolil oli korralik maja suurte akende, krohvitud seinte ja värvitud ustega. Koolimajas olnud ka magadisruum õpilastele. Õppekeeleks olnud venekeel. Õppeaineiks olnud: usuõpetus, venekeel, eestikeel, eesti- ja venekeele õigekirjutus, maadeteadus, rehkendus, loodusteadus, joonistamine, laulmine ja kirikukeel. Koolmeister olnud hea viiulimängija. Õpilastele õpetanud ta isamaa laule. usuõpetust andnud Muhu Hellamaa preester Allik. Kihelkonnakooli juures oli ka Mõnnuste külakool.

Sakslaste tulek. Maale tulles röövisid sakslased toiduaineid ja võtsid hobuseid. Väga suur aga röövimise tagajärg ei olnud, sest rahvas oli paremad asjad ära peitnud.

1919. a. sündmused. Kui mässulised Kellamäe mõisa tulid, võtnud Kellamäe selleaegne herra G. Rehsche neid lahkelt vastu. Ta keetnud kõik oma tagavaraks oleva liha suures katlas ära ja andnud meestele süüa öeldes: „Sööge nüüd hästi kõhud täis, teie olete pikalt teekonnalt tulnud.” Mõnu põhjuseks olnud viha mõisnikkude vastu ja kahtlus, et eesti valitsus parunite mõju all on.

Loiken, Karl 74 a. vana, Kadariku talu Kirikuküla

Teoorjuse aeg.

Kadariku umbes 8½ tiinuline vabadikukoht teinud kirikumõisale tegu: talvel 1 päev nädalas, suvel 2 päeva. Lisaks sellele nõutud 1 päev aastas kirikule. Varemal ajal olnud vabadikkude tööks sellel päeval heinamaade puhastamine, hiljemini aga tehtud tavalist tööd. Saaremaa mõisates on teoorjus väga raske olnud. Suuremõisas olnud kupjad nii kurjad, et sulased pole tahtnud enam teole minna. Peremehed pole uskunud, et asi nii hull ja läinud ise teole. Näinud, et sulastel tõsi. Pidanud siis isekeskis nõu ja saatnud 3 meest Riiga teo raskuse üle kaebama. Sellejärele kergendatud peksmist. Kord võtnud teomehed kubja Kuressaares vooris olles kinni visates temale seljatagant pika mantli üle pää. Siis peksnud kubjast nii, et see 2 nädalat voodis haige olnud. Peksjateks olnud soldatiksminejad noored mehed. Peksjaid otsitud küll, kuid keegi pole nende nimesid teada saanud. Ka teist kubjast, kes parem mees oli, püüdnud teomehed, kuid üks teoline peitnud selle tühjade kottide alla ning viinud sel teel linnast välja. Kurje kupjaid pekstud mujalgi. L. isa jutustanud ühest sarnasest juhusest, kus kubjast teoliste poolt mõisapõllul on peksetud. Arvatavate peksjate seas, keda kohtu ette kutsutud, on ka üks noor poiss olnud. Poissi tahetud juba vabaks lasta, sest arvatud, et nii poiss peksust osa ei võinud võtta. Poisilet küsitud: „Kas sa ka lõid?” - „Kui aga teiste vahelt ligi pääsesin, näpsasin ka,” öönud poiss.

Mustjala mõisas olevat üks kuri kubjas sõnnikuveol teolisi alati taga sundinud. Põllult mõisa sõites pidanud hästi kiiresti sõitma. Teolistele vastu tulles näpsanud piitsaga teoliste hobustele öeldes: „Kuule ära läks, lase joosta!” Hiljemini saanud kubjas kohalt lahti ja pidanud teolisena ise mõisapõllul sõnnikut vedama. Nüüd piitsutanud kõik valla teolised vastutulles tema hobust öeldes: „Kuule ära läks, lase joosta!”

Mõisavooris käisid ainult „puumaamehed”. Vabadikud olid sellest kohustusest vabad. Vooris käidi Kuressaares, Pärnus, Tallinnas ja Virtsus. Kord saatnud keegi kohalik mõisapidaja Eifuss viljavoori Virtsu. Suure väina peal märganud häkki keegi teoline, et jää eest lahti. Teolised põgenenud jala ära ja koormad ning hobused saanud meres hukka. Ka mõned teolistest jäänud jäätükkidele. Üks naljamees võtnud mõisniku saani ja hobuse ning sõitnud suur mõisniku reisukasuk seljas jääl edasi-tagasi (E. põgenenud ise ära), et enne surma veel kord herrat mängida. Ta saanud merel hukka.

Ehkki teoorjus raske oli, ei ole Kärla meestest keegi maalt välja põgenenud. Ärakargamist tulnud aga ette Sõrves ja Kihelkonnal. Tiinuse mõisast põgenenud korraga 5 meest Rootsimaale. Neist tulnud üks kartusest et ta karistada saab, tagasi. Herra kohtlenud tagasitulejat õige armulikult, andnud talle paar vakka vilja ja pannud ta kõrtsimeheks, sest ta kartnud, et ta vastasel korral, teed tundes, jälle ära põgeneb ja teisigi kaasa meelitab. Iga põgenenud mehe pealt pidanud herra igal aastal 100 rubla trahvi maksma, et ta oma talupojad valveta on jätnud. Kärlas tulnud vaid soldatiks võtmise eest ära kargamist ette. Selle põgenemise eest ei karistatud.

Talude lõhkumist on jutustaja teades ümbruskonnas ainult Kandla ja Pidula (Kihelkonna kih.) mõisad praktiseerinud. Kardlas asutati äralõhutud talude asemele Järvemetsa karjamõis. Pidulas on üksikud harvad pered ranna äärest ära lammutatud ja Kõnnu, Selguse, Karu ja Ranna karjamõisad nende kohale asutatud.

Raharendi ajast ja kohtade ostmisest teab L. ainult niipalju kõnelda, et renti suuremalt jaolt tööga antud ja kohtade ostjaid Kirikukülas väga vähe olnud.

Töö- ja elatamisvõimalused. Raha oli vanemal ajal raske saada. Kui talupojale liikumisevabadus anti, käisid nooremad mehed väljas, suvel kraavitööl, suvel metsalõikusel. Naised tegid koduse töö. Kes kokkuhoidlik oli, teenis suvega 40-50 rubla. Laevadel Kärla mehed ei teeninud, sest polnud merega harjunud. Paljud teeninud suvel maal ka sulastena ja tüdrukutena. Tüdrukutest tulnud aga paljud raskejalgsetena tagasi.

Majanduslik elu. Loikenite abielurahvas on mõlemad korstnata majas sündinud. Toal olnud hoopis väike, umbes 10x8 tolli suurune aken. Seegi olnud veel neljaks ruuduks jagatud. Tuba valgustanud piirg.

Leib oli vanal ajal kesine ja haganane. Teomehele pandi mõisa ühes leiba, silku ja lähkriga taari. Piima harilikult ei jätkunud, sest see kulus lastele ära. Teole mindi nädalaleivakotiga, sest mõisad oled sageli kaugel.

Mõisnik tahtis küll, et ta talupojad vaeseks ei jääks, kuid ise pidas kõrtse. Pea igal mõisal oli 1-2 kõrtsi. Nii oli Paadlal 1 kõrts, Käeslal 1, Mõnnestel 1, Kärlal 2, Kaarmisel 1 jne.

Iga mõisavalla jaoks oli üks magasiait. Kogu kihelkonnas oli neid 8: Käeslas 1, Paadlas 1, Mõnnistel 1, Kärlas 1, Kirikukülas 1, Orikülas 1, Kaarmisel 1 ja Kandlaas 1 magasiait.

Pea ainsaks kauplemise kohaks oli vanemal ajal laat. Laadal osteti ja müüdi hobuseid, kariloomi, sigu, lambaid, vilja ja teisi talusaadusi. Lähemas ümbruses peeti järgmistes kohtades laata: Kuressaares, Luuguse kõrtsi juures (linna Suuremõisas), hiljem Loode ja Kellamäe kõrtside juures.

Peale selle müüdi mõnesuguseid müügiartikleid ka ülesostjaile. Kuramaa mehed käinud hobuseid ostmas. Vähemal määral käinud ka eestimaa mehed hobuseid ostmas.

Kala toodi ise rannast. Suurem püügiaeg oli kevadel, kui jää ära sulas. Kala eest anti, kui raha ei olnud, vilja või õlut. Vaesemad sõid Sõrve silku. Rikkamad tõid Mustjalast Ninase külast tursakala ja Kihelkonnalt siigu.

Sissetulekuallikana mainib jutustaja veel lambakasvatust. Kus kohased karjamaad olid, peeti neid võrdlemisi palju. Villad müüdi kas ümbertöötamatult või riide näol laatadel või linna turul ära.

Usulised liikumised. Kärlas läinud paljud veneusku, sest lubatud anda liha, jahu ja muid toiduaineid. Paljud tahtnud hiljem jälle luteriusku tagasi saada, kuid seda pole nii kerge teostada olnud. Üks vanainimene öölnud: „Ma põletaks oma särgi ihu peal ära, kui jälle luteriusku tagasi saaksin.”

Vennastekoguduselgi oli Kärlas vanemal ajal suur populaarsus. Kärla kihelkonnas oli kaks palvemaja: Rohumetsas ja Kullil. Kulli palvemaja jäeti hiljem maha, Rahumetsas aga peeti õige rahvarikkaid palvetunde. Vend Ants Aulik elas palvemaja juures pidades seal jumalateenistust. Sageli käisid ka väljast vennad lugemas. Isegi kirikuõpetajad on palvemajas jutlustanud. Uuemal ajal on vennastekoguduseliikumine täiesti  vaibunud, selleasemel aga paptistiusk maad võtnud.

Haridusline olukord. Koolid olid vanasti igas külas. Kooliõpetajateks olid harilikult talupidajate pojad. Koolimaju ei olnud, koolid asusid talumajades. Kõige vanemal ajal käidud koolis 1 päev iga kahe nädala tagant. Koolipäevade arvu tõstetud ajajooksul 1, 2 ja 4 päeva peale nädalas. L. kooliskäimise ajal käidud koolis 2 päeva nädalas. Kooliraamatutena teeninud: aabits, katekism ja piiblilugu. Kes juba lauluraamatust ja testamendist lugeda oskas, sel oli koolikursus läbi. Kirjutamine tulnud koolis L. kooliskäimise ajal, nii et tema kirjutamist ära pole jõudnudki õppida.

Ärkamiseaeg oma liikumisega on Kärla ümbruse peaaegu täiesti puudutamata jätnud. Üksikud kooliõpetajad ja mõisaaidamehed on vaid ajalehti tellinud, mille läbi Jakobsoni nimi ka Kärlas vähe tuttav oli. Teistest selleaegseist tegelastest ei teata midagi. Esimeseks ajaleheks, mida telliti, oli „Pärnu Postimees”. Sellele järgnesid „Eesti Postimees” ja „Sakala”. Taludes ajalehti ei käinud.

Saksa okupatsioon. Sakslased tulid mihklipäeval Kihelkonna all (teiste jutustajate andmete järgi ka Mustjalas, Karjas ja mujal). Vene sõjavägi, keda Kihelkonnal võrdlemisi palju oli, pidanud mihklipäeva ja pole sakslastele sugugi vastupannud. Nad pannud kohe plehku. Siiski olnud Kih. poolt suurtükimürinat kuulda. Papisaarel olnud venelastel palju sõjaabinõusid, nagu laevu, aeroplaane ja suur lennukuur, mis sakslaste kätte langes. Venelased põgenesid mööda suurt maanteed Kärla poole. Kärla kiriku lähedal olid neil kaitsekraavid liivakõrgendiku servas. Kaitsekraavi koht on, kuigi kraav kinni on vajunud ja puuvarustus laialiveetud, praegu sik-sak joonena näha.

Öösel vastu laupäeva põgenesid venelased Kärla alt peale lühikest laskmist ja sakslased tulid Kärlasse. Sealjuures on venelased teeäärsed talud täiesti tühjaks röövinud. Nii võtnud nad Loikenilt ära: riided, söögikraami, vilja, heinad, seebid, küünlad, 2 siga, 2 lammast jne. Järgi jäid ainult katkised tööriided, mis seljas olid. Rooetest viidud ära 4 meesterahva ülikonda. Loikenil tahetud ka saapad jalast ära tõmmata, kuid nähes, et need katkised, jäätud need jalga. Selle saatuse osalisteks saanud kõik teeäärsed talud. Kes saksakeelt oskas, sellel jäetud kraam puutumata. Rüüstamine kestnud 8 päeva. Siis alles seatud kindel valitsus sisse ja rüüstamine lõpetatud. Mõnes talus võetud kogu kari ja hobused ära. Tuli mõni talumees sakslastele teel vastu, võeti hobune ära ja mees pidi jala koju minema. Hiljem saadud osa hobuseid kätte. Neid käidud kaugelt otsimas. Hobuste pärast olnud palju tüli, sest sakslased andnud mõnele võõraid hobuseid, mid õiged omanikud kätte tahtnud saada. Viimaks aetud kõik peremehed vallamaja juure kokku ja selgitatud seal, kes õiged hobuste omanikud on. sakslaste äraminek sündinud täiesti teadmata.

Maantee, Mihkel 77 a. vana, Kuusiku talu, Mättaselja küla.

Nälg. Nälg pole väga suur olnud. Saksa okupatsiooni ajal olnud palju suurem nälg. Surnud pole nälga keegi. Näljahädalistele antud pangivilja. See pidanud, nagu alguses kuulda olnud, kingitama, kuid nõutud hiljem kõik tagasi. Võlga maksetud kaua aega. Üks Peterburi kaupmees kõnelnud kellegile teomehele, et tema Saaremaa näljahädalistele 25 tuhat rubla kinkinud. Arvatakse, et saksad „panid raha nahka”. Pastor Mederi tütar rääkinud, et tema papal S. vaeste raha 1000 rubla järgi jäänud. Vilja eest lastud ka Paadla lahe ääres kraavi kaevata.

Pärisorjuse ajast teab M. ainult kuulu järgi jutustada. Nii olevat sel ajal Viimsi mõisas Harjumaal tuuliku võll mehe eest vahetatud. Viimsi herra lasknud ka talunaisi mõisa koerapoegi imetada.

Teoorjuse aeg. M. küla kuulunud teoorjuse ajal Mõnnuste kirikumõisa alla, mis oli õigeusu kiriku ja kooli ülevalpidamiseks määratud. ½ adramaa peremehed tegid mõisa 6 päeva nädalas aasta läbi, juuli ja augusti kuul pealeselle 3 päeva nädalas. Rehe ajal peksis teomees öösel mõisarehed, päeval käis välisel tööl. Viljavooridega käidi peamiselt Pärnus ja Tallinnas.

Peksmist ei ole jutustaja vanemate ajal ette tulnud. Andamina viidi mõisa: kohtuoinas, kanad ja munad ning ketrati linu ja villu.

Talude lammutamist tulnud ette Seervaldi poolt toimitud maamõõtmise ajal. Teelatu talu, mis enne Kuusiku talu juures olnud, viidud mujale, Männiku (?) talu toodud kirikuküla piiridest Mättaselja külla. Seervaldi poolt pandud piirikupitsad olevat nii kindlad, et neid keegi ei liiguta.

Raharendi aeg. Ehkki raha raske saada oli, tasuti renti rahaga. Rendilepingud tehtud 5-6 aasta peale. Iga rendilepingu vahetusel tõstetud rendisummat.

Talude ostmine. 1880. a. määrati talud müügile. Jutustaja maksnud kohe 1157 rubla välja. Teised maksnud palju vähem sisse, tasudes võlgu jäänud summa pealt 4% ja sellele lisaks 1½ % kapitali tasumise arvel. 45 aastaga pidanud võlg tasa saama. Revolutsiooni (1905?) ajal kingitud võlga olevad summad maksjatele. Praegu on M. külas kõik talud ostetud.

Lapitalud. Lapitalude maid on Mättaselja külas juba kord korraldatud. Jutustaja arvamise järgi on see 1874. a. ümber sündinud. Hoopis väikesed tükid – ½ külimitu, ½ vakamaa, 1 vakamaa jne maad kaodati ära. Eraldiseisvad tükid said nüüd 6-7 vakamaa suurusteks. Neid on aga praegu veel 40 tüki ümber. Põllul üksi on 17 eraldatud tükki. Karjamaa on külal ja mõisal ühine. Põldusi on külal neljas kohas. Nii on Suure kivi põld, Männikualune p, Niiguti p. ja Liiva põld. Heinamaad on 24 eraldiseisvat tükki: Louamets – 3 tükki, Kampeksa – 2, Mädasoo – 2, Kotsepa – 1, Naissoo – 3, Ranna heinamaa 5, Rumma niit – 1 ning veel mõned tükid.

Töö- ja elatamisvõimalused. Kärla mehed on väljast teenistust pidanud otsima. Ühed käinud suurelmaal kraavitööl, kusjuures 50, hiljemini 60-70 kop. päevas teenitud. Teised käinud Tallinnas ehitustööl. Kõige vanemal ajal (s.t. kohe peale liikumisvabaduse saamist) teenitud ehitustööl 20 kop. päevas. Merel käinud peamiselt Kihelkonna mehed.

Usulised liikumised. Õigeusu astumisel lubatud rahvale maad ja toiduaineid. Kärla kroonumõisast antudki õigeusulistele 3 vakamaalisi põllutükke. Pöide poolt õigeusulisedki tulnud Kärlasse maad saama. Luterlased pole maad saanud. Võrdlemisi elavat tegevust on ka vennastekogudus Kärlas avaldanud. Vanemal ajal olnud isegi Mättaselja külas Teoste talus palvemaja olnud, kuid see on hiljem maha jäetud. Väljapaistvamad vennad, kes Ristimetsa ja Reo palvemajades ettelugenud, olnud Laas Aksel ja Kristjan Janson.

Haridusline olukord. Vanemal ajal peetud kooli 1 kord nädalas külamajades. Jutustaja ise on igal esmaspäeval koolis käinud. Kui uues koolimaja ehitati, siis tõsteti koolipäevade arvu 4 päeva peale nädalas. Vallakooli lõpetades, läinud M. Kärla kihelkonnakooli, kus sel ajal Peeter Süda koolmeistriks oli. Koolis õpiti lugemist, laulmist, arvutamist, geograafiat ja saksakeelt. Kui venekeele õpetus tuli, oli M. juba kooli lõpetanud. Kooli kursus oli 3 aastane, kuid võis õppida, kui ruumi oli, ka kauem. Alguses olnud P. Süda läbisaamine selleaegse pastor J. Kergiga hää, kuid hiljem tulnud konfliktid ja S. aetud ära. Rahva jutu järgi olnud põhjus järgmine: õpetaja Kergil ei olevat oma abikaasaga kõige parem vahekord olnud ning ta pidanud suhteid teistega. Selline jutt olevat Süda läbi kihelkonnas teatavaks saanud, mille tagajärjel viimane lahkuma pidanud. Kergil olnud ka kogudusega konflikte, peaasjalikult kirikumõisa metsast puude müügi pärast, mida viimane õige laias ulatuses praktiseerinud. Üldse olnud Kerg väga praktiline isik, müües kartuleid ja kariloomi. Kärlast lahkudes olnud ta rikas mees. Siia tulles olnud tal ta enda jutu järgi 500 rubla ülikooli võlga tasuda. Rahva jutu järgi on ainult kaks meest Saaremaal rikkaks läinud: Kerg ja juustutehija Lupp. Teised väljast tulejad, nagu kroonumõisa rentnikud jne jäänud siin vaeseks. Analoogiliselt arvustavad Kärlas Kergi ka teisedki isikud, näit. Johan kuusk Nömpa külast. Viimase jutu järgi olnud Kergil lahkudes 50000 rubla kapitali. Metsa müügi pärast karistatud teda 1 aastaks jutlustamise ärakeelamisega.

Ilmasõda. Vene sõjavägi on ilmaasõja ajal Kärla kirikumõisal suure metsa maha võtnud ja metsa äärde kaitsekraavid ehitanud. Kraavi kalda kaitseks sissevarisemise vastu pandi puud ja lauad kraavi sisse. Need on hiljemini ümberkaudse rahva poolt ära varastatud. Kraavi puuvarustust käinud kaugelt isikud äravedamas. Ka osa küla metsa on maha võetud. Kaitsekraavi suund on perpendikulaarne Kihelkonna maanteele. Vähesel määral on ka vene sõdurid röövinud. K. talus on nad 3 siga maha tapnud.

Okupatsiooni aeg. Saaremaale tulles tegid sõdurid teeäärsed talud täiesti lagedaks. Viidud ära hobuseid, vankreid, vilja ja isegi harilikud tööriistad nagu kirved, saed, tangid jne. Poleks rahvas paemaid riideid ära peitnud, oleks ka need kõik ära viidud. Maale tulid sakslased Kihelkonnal, Teesu rannas ja Pidulas, osa maandus ka Jaani kihelkonnas. Kärlasse tulid nad mihklipäeva õhtul. Vene sõduritele ja ohvitseridele lastud viina anda, mille tõttu need vastu pole hakanud. Kärla juures lasknud venelased, kuid sakslased piiranud nad kaugelt ümberhaarates sisse.

Rehi Ivan 85 a. vana, Alliku talu Orema küla

Asjalised mälestused. Lümmada (Kihelkonna kih.) mõisa piirides Peksu Liival olevat vanaaegne lahingukoht.

Näljaaeg. Näljaajal segatud vilja sekka sarapuu urbi. Pangivilja antud taludele hingede arvu järgi. Alguses olnud kuulda, et vili kingitakse, kuid hiljem nõutud vilja hind rahas tagasi.

Teoorjuse ajal on jutustaja talus teomehena teeninud ja Kandla mõisas teol käinud. ½ adramaa talud tegid mõisa talvel 6, suvel 8 päeva nädalas. Hobune pidi teomehel kaasas olema, isegi heinaajal, et heinu küüni vedada.

Rehte pekseti kolmel päeval nädalas: päeval odra, öösel rukkirehed. Kolmel päeval tuulati peksetud vilja. Mõisal oli kaks rehetuba ja reiealust ühe katuse all. Ühes pekseti rukki, teises odrarehed. 10 koormat vilja pandi kummagis rehetoas korraga kuivama. Pekseti 8 paariga. Vilja puhtuse järgi valvas rehepapp.

Mõisavooridega käisid Kandla teolised ainult Kuressaares, sest mõis oli väike ja ei saanud palju vilja müüa. Viljasaagi hulk kõikunud 600-700 vaka ümber.

Kandla omanik Güldenstubbe pole vali mees olnud. Peksta saanud mõisas hoopis vähe. Vaesematele kinkinud G. mõnele metsast puid, mõnele raha. Olnud ta ju palvemees. Ümbruskonna mõisnikest olnud Mullutu Buxhöwden kõige kurjem. Teomehele maksis peremees aastas 3 rubla raha, ühe ülikonna, palitu, mütsi, säärega saapad ja kingad. Rahapalk aga läks vallale pearahaks. Mõni rikas permeees andnud sulasele veel pealeselle 2 rubla kingitusena.

Söögiks oli teomehel mõisas kaasas haganane leib (leib „õitsenud”, sest vilja puhastamisel on ainult pikemad kõrred välja korjatud), silk ja kali, vahel sekka ka piim.

Talude lammutamine. K. mõis on 2 Järvemetsa talu ära lõhkunud ja karjamõisa asutanud. Hoopis vanal ajal, jutustaja arvamise järgi sakslaste maaletuleku aegu, olevat Kandla mõisa kohal Vakasaare küla asunud, milline mõisa asutamisel ära lõhutud.

Raharendi aeg. Samuti, kui teised mõisnikud, pole ka Kandla herra rahvale kohe teada andnud, et orjus ära on kaodatud, vaid see kestnud veel paar aastat edasi. Enamik Kandla peremehi maksnud rendi rahas välja. Olnud aga ka neid, kes sulase mõisa panid. Sulase palga maksnud mõisnik peremehele välja, millega viimane siis rendi tasus. Palga normid on kindlad olnud. Hobusepäivi raharendi ajal ei tehtud. Sulase leivakott oli nagu teoorjuse ajalgi peremehe poolt.

Kohtade ostmine. Nii soodsaid kohaostutingimusi, kui Kandlas, pole mujal olnud. G. müünud peremeestele talud ühes metsaga. Mehed võtsid talumetsa maha ja maksid saadud rahaga osa mõisavilja ära. Ülejäänud osa tasusid krediitkassa laenuga. Kohtasi hakati kohe ostma, niipea kui see väljakuulutati. Esimene ostja olnud Mihkel Tänak. Ta maksnud koha hinna puhtalt välja. Mõisa aidamehena on tal raha olnud kogutud. Lihulinna Vesiku ja Kura talusid pole G. müünud. Sunduslikuks pole vanatkohtade ostmist tehtud.

Töö- ja elatamisvõimalused. Kui taluinimestele liikumisevabadus anti, hakkasid mehed väljastpoolt teenistust otsima. Käidi Tallinnas ja Pärnus ehitustööl ja maal kraavi kaevamas. Massiline pole aga see nähtus olnud. Osa talusid püüdsid raha loomakasvatuse teel saada. Vabadikud leidsid mõisas teenistust, käies mõisapõllul päiviti tööl. Heinaniitmine ja viljakoristamine sündinud tükitöö alusel. Päevane heinatöö norm oli: 1 tüki niitmine või 1½ tüki loovõtmine. Tüki suurus oli 18x18 latti. Makseti selle eest 30 kop. Jõudis tööline 1 tüki niita ja ühe tüki loogu võtta, anti 50 kopikat. Isegi 3 tükki jõudnud mees niita, kui enne päikese tõusu töösse hakatud. Töö mõisapõllul oli tähtsamaks vabadiku sissetulekuallikaks. Sel ajal pole vabadikul kunagi rahast puudus olnud. Nüüd olevat küll oma maa, kuid raha ei saa kusagilt.

Usulised liikumised. Veneusku mindud sellepärast, et kirikumaksu ei tuleks maksta. Preestrid saanud palga riigivalitsuse poolt. Jutustaja on ise veneusuline ja seletab õigeusku siirdumist teisest seisukohast kui luterlased, kes ainult maa ja toiduainete saamise momenti rõhutavad.

Haridusline olukord. Õigeusu kool asus Jõõmpa külas Anise talus, seega suitsutoas. Ruumide kasutamise eest makseti valitsuse poolt üüri. 3 aastat olnud õpetajaks Penu talu peremehe vend Kristjan Sauverest. Tema järgi tulnud keegi Mihkel samast S. külast. Üks koolmeistreid olnud Paadla mees Sander Allik. Kooli peetud igapäev. Õpetatud lapsi katekismist, palveraamatust ja testamendist. Laulmist ja kirjutamist pole õpetatud. Koolis käidud 3-4 aastat. Kihelkonnakooli ei jõudnud igaüks last panna. Käisid hoopis vähesed. Õpetuse puudulikkuse tõttu oskasid vähesed kirjutada. Olnud ka sarnaseid, kes Meie Isa palvetki pole mõistnud.

1905. a. Kandla mõisal põletatud sel aastal 4 küüni ühes heintega ära. Neist põlenud 2 küüni rukki külvi ajal, 2 talvel. Põletajaid pole leitud.

Ilmasõja ajal võetud Kandla mõisast 12 hobust ja 26 karilooma ära. Hiljem võtnud Saaremaal asuvad sõdurid veel 3 hobust ja 2 vankrit ära, neist 1 üks ja 1 kahehobuse vanker.

Okupatsiooni aeg. Sakslased tulnud maale Pidulas. Läbi minnes pole nad Kandla külas käinudki. Orema külast läinud nad läbi Sauvere poole. H. Ingarti talus rüüstanud saksa sõdurid. Mujalt pole palju võetud.

1919. a. sündmused. Orema ja Nõmpa külade mehed pole käsu peale välja läinud. Mässulised käinud ka Kandla mõisa üle võtmas. Lugenud karja ja hobused üle. Aida võtmeid pole aga valitseja H. Ingart andnud. Ülevõtmine olnud õhtul enne lahingut Uppa all. Eesti võimude poolt käidud ka Ingartilt küsimas, keda ta mässajaist tundnud, kuid I. pole üles andnud.

Reinvald Marie 82 a. vana, Ansu talu Karida küla

Asustamisküsimus. Praeguse Karida küla kohal olnud vanasti Ravi mõis. Küla kaevu kohal olnud mõisa sepikoda. 2 madalat auku kaevu lähedal olevat mõisa keldrite kohad. Reinu talu elumaja olevat Ravi mõisa rehetoast tehtud. Karida küla on tekkinud praegusel kohal peale katku. Katku möödudes korjatud siia mitmelt poolt inimesi. Neli venda tulnud Kärla kihelkonda Hiiust: vend Ants jäänud Antsu talusse Karidale, Rein asunud Pae külasse Paadlas (küla olnud Paadla mõisa asemel), Malu asutanud Kipi talu Paadlas, Nigol läinud Hirmustesse. Ansu sugu elanud Ansu talus kolme inimpõlve kestel. Ansule järgnenud ta poeg Ott ja pojapoeg Kristjan. Viimane olnud rikas mees. Temal olnud 700 rubla raha. Kristjaniga saaud see sugu otsa ja tulnud Reinvaldi esivanemad Ansu talusse. Esiisa Mihkel olnud ennamalt Eikla herra Eckesparre juures toapoisiks. E. olnud nõdra mõistusega herra. Näiteks armastanud ta talupoegade mõisahoonest lahkudes nende jalgu ukse vahele pigistada. Talupojad soovitanud Mihklil E. peksta anda. M. andnudki herrale hea nahatäie, kuid viidud selle eest Kuressaare linna vangi. Seal käinud teda mõisasaksad vaatamas, üks toonud leiva ühes, teine raha jne. Paadla Buxhöwden võtnud ta siis oma juure ja andnud tema eest Eckesparrele lapsega tüdruku. Buxhöwden pannud Mihkli viimaks Ansu talusse sulaseks ja talu pärijaks. Mihkli poeg Ott sündinud 1812. a. Oti poeg Mihkel olevat praeguse peremehe isa.

Katkust jäänud Karida küla kohal ainult üks vanatüdruk järgi. Vene soldatite eest põgenenud see vanasse sauna peitu. Venelased tahtnud sauna põlema panna, kuid saun pole tuld võtnud. Ansu talu piirides on küngas, mida Katku mäeks kutsutakse. Sinna olevat katku surnud isikuid maetud.

Nälg pole väga suur olnud, sest rahval olnud mõnel ka kartulid maas. Pangivilja pole R. vanemad toonud.

Teoorjuse aeg. Karida küla pered kuulusid mitme mõisa alla. Neist kuulusid Ansu, Risnuti ja Eriku talud Paadla mõisa alla, Mäe-Laasi, Reinu ja Ansuka talud Kudjapea alla. Ülejäänud 13 talu tegid tegu Oriküla mõisa. Oriküla teolistel olnud kõige kergem orjus, sest seal olnud pool ogar mõisnik Bartolomäi.

Kudjapea mõisa tegid talud aasta läbi 6 päeva. Kodusel perel tuli pealeselle mõisas suvel 7 tükki heina niita, 8 vakamaad vilja (4 rukkid ja 4 otre) lõigata ja 12 tükki künda. Korduvkünd pidanud nii puhas olema, et vaol ainustki rohuliple ei tohtinud olla. Rohi nopiti käega ära. Pärdipäevast peale alganud öörehed. Odrarehtede ajal käidud kodust teomehe eest rehel ja lastud teomehel puhata. Ka vooris tuli kodusel rahval käia. Kudjapea mõisnik ostnud Torgust metsa. Iga peremees pidanud 1 sülla puid raiuma ja puud mõisa vedama.

Peksmist pole Kudjapea mõisas olnud, sest Nolcken pole väga kuri herra olnud.

Talude lammutamist tulnud ette Oriküla mõisas. Mõis lammutanud 2 talu ja liitnud nende maad mõisa külge. Ühe talu nimi olnud Tiigi Tohvri.

Raharendi aeg oli kergem kui teoorjuse aeg, kuid raha oli raske saada, sest renti tuli maksta 60 rubla. Sellepärast tasuti rent osalt teoga, osalt rahaga. Kohad olevat senini rendikohad. Karida küla talusid pole saanud müüa, sest seal olid 3 valla talud koos. Vististe oli raskusi lepitalude kruntimisel. 1913. a. ostnud põllupank talud ära kuid pole saanud talumeestele edasi müüa, kuna ilmasõda peale tuli.

Haridusline olukord. Karida koolimaja asunud talu rehes. Koolmeistriks oli Magnus Anis. Ta olnud lühikese nägemisega ja pole ise hästi lugeda osanud. Nii lugenud ta kord „koguduse käsiline” asemel „koguduse kassi silmad”. Kooli peetud Magnuse ajal siis kui aega olnud. Kooliõpetaja Kaasiku ajal peetud kooli 3 päeva nädalas. Teise poole nädalat õpetanud K. Paadlas. Ajalehti pole rahval käinud. Ainuke perioodiline väljaanne mida ostetud, olnud Kreutzwaldi Kasulik kalender.

1905. a. sündmused. Paadla peremehed palunud sel aastal Paadla herralt rendi alandamist, millisele palvele herra vastu pole tulnud. Samal aastal põletatud Paadlas 1 täis heinaküün ja 3 tühja rehte ära. Rahvas arvab, et see mõisnikkude käsilaste töö olnud.

Okupatsiooni aeg. Karida külas pole suuremaid rüüstamisi olnud, sest väärtuslikumad asjad peidetud ära. Vankrid võetud koost ära.

1919. a. mässu ajal olnud ka K. külast mõned mehed väljas. Osa aga hoidnud kõrvale.

Rääks, Sander 74 a. vana, Niidi talu Paiküla küla

Asjalised mälestused. Paiküla Kalmul asuvat liiva künkas eelajaloolised hauad. Haudu moodustanud puusärgi viisil asetatud kivid. Sealt leitud sõrmuseid, pärlid, käevõrusid, traadi rulle, suur hunik juukseid, brongs kaelakeed ja brongsist noatupp ning kondipuru. Haudade juures on paljud taluinimesed kaevamas käinud. Isegi pastor Kerg lasknud seal kaevata, ning viinud leitud asjad Tartu.

Sõjad. Vanad eestlased käinud Rootsimaal röövimas. Selle pärast palutud rootsi kirikuis jumalat: „Päästa meid nende hirmsate mereröövlite käest.” Arvatavasti on see jutt aga kirjanduse teel rahva seas levinenud.

Rootsi aeg olnud hea aeg. Pole nii vali olnud kui sakslaste valitsus. Rootsi kirikuis palutud seni ajani eestlaste eest, kes vene vangidena siia jäänud.

Katku surevus olnud väga suur. Järgi jäänud ainult Viru Tiis ja Mändmetsa esiisad. Esimesest saanud nime Iru talu. Mändmetsa talu olnud juba katku ajal olemas.

Näljaaeg. Näljaajal lisatud viljale haganaid ja puukoort sekka. Üks mees lisanud ka lupja sekka, et see soolikad kokku tõmbaks ja kõht nii palju toitu ei vajaks. Viljaikaldus tulnud kuiva tõttu. Näljahädalistele antud pangi vilja, mis kuulu järgi pidanud kingitama, kuid aja jooksul protsentidega ära tasutud. Pikaajalise maksmise tõttu läinud vakk vilja 25 rubla ümber maksma. Harilik hind olnud 5 rubla. Peale nälja aega hakanud rahvas vilja hoidma. Alati hoitud vilja ja liha tagavaraks, et näljaajal võtta oleks. Vana vili läinud sageli mädanema.

Ajaloolised isikud. Palju mälestusi on rahval Kassatskist. K. poolt viidi valdade ühendamine läbi. Ühendatud valla tallitajaks pandi Kassatski poolt end. soldat Mihkel Lääts. Läätsa valimine sündinud sel teel, et K. poolt kandidaat üles seati, kelle siis vald ühel häälel valis. Keegi pole julgenud teist kandidaati üles seada ega L. vastu hääletada. Lääts hakanud talitajana palju jooma ja võlgu tegema. Sellest saanud K. kuulda. Ta pitseerinud valla kassa ja raamatud kinni ja vallandanud Läätsa. Väikeste valdade ajal olnud vallaasjad aga üldiselt palju korratumad, kui ühendatud valdade ajal. Pearahad ja teised maksud maksetud vallaametnikule kõrtsi nuka taga peost pihku. Vastu pole antud kviitungigi. Sageli juhtunud, et vallaametnik raha sealsamas kõrtsi maha jõi. Kärla mõisavalla tallitaja Karl Tuiskliiv olnud uhke mees ja sealjuures suur joodik. Mõnikord pildunud ta lastele peoga raha, ööldes: „Ega ma pole mõni künanärija. Ma olen tallitaja. Tallitaja on kui versta post, kust ära näeb, kui palju siia või sinna maad on.” Tuiskliiv joonud palju valla raha maha. Kui ta ära suri, jäi tal 700 rubla valla võlga tasuda. See „vana Kaarli must võlg” jagatud hiljem valla peale ära. Igaühel tulnud 6 rubla tasuda.

Suur joodik olnud ka Koimla mees Mihkel Tiik. Tallitajana joonud ta samuti palju valla raha maha. Tema käte maksetud rahaga pole ta harilikult kaugemale saanud, kui Koimla kõrtsi. ta maksvat tänapäevani valla võlga.

Omaaegsest Kärla pastorist Koch'ist kõneleb jutustaja, kui valjust mehest. Kui mõni teoline teole tulekul vähe hiljemaks jäänud, öölnud K: „Võta oma liiva (leiva) kott ja mene koju ning tule homme homikul enne päeva tõusu tagasi.”

Võrdlemisi vali mees olnud ka vana Kandla herra (Güldenstubbe), kuigi oli palvemees ja ehitanud Rahumetsas palvemaja. Rahvale antud mõisateol peksta. Palvemaja eestlugeja Ants olnud Kandlas rehepapiks. Viimane kaebanud mõnikord hoopis ilma süüta teoliste peale.

Teoorjuse aeg. Paiküla tegi teopäevi Kärla kroonumõisale. Talvel nõuti tegu ½ adramaa taludelt 6 päeva, suvel 8 päeva nädalas. Vilja koristamine ja heinatöö sündis tükitöö alusel. Päevane heinaniidu norm oli 1 tükk = 18x18 latti (1 latt= 2 suldu). Loo võtmise normiks oli 1½ tükki. Rukkilõikuse tükk oli väiksem nimelt 12x12 latti, odralõikuse tükk 9x9 latti.

Mõisavooridega käidi Tallinnas, Pärnus ja Kuressaares. Koorem anti reele mõisa aidast. Tavaliseks normiks oli 8 vakka vilja.

Peale teopäevade tuli taludel mõisale maksta: 1 nelja lesikane kohtuoinas, kanu, kanamune ja ketrada oma villadest ja linadest teatud hulk loodilõnga. Lõng pidi nii peenike olema, et 1 viht 1 loodi kaalus. Kes hääd lõnga ei ketranud, sellel põletatud sõrmeotsi.

Kroonumõisas ei ole teoorjuse ajal talupoegadel sugugi parem põli olnud, sest rentnikud lasknud samuti teolisi peksta, kui pärisherrad. Kärla „Rannup” (moonutatud nimi) olnud õige vali herra, samuti olnud muljed kurjad. Kord laotanud naised mõisapõllul sõnnikut. Sadanud lund ja sõnnik jäänud lume alla. Rannup tulnud linnast, vaatab, naised pole väljal midagi teinud. Ta vihastanud ja hakanud teomeest Mart Lepikut kepiga peksma. Peksnud nii tugevasti, et teomees maha kukkus. Siis öelnud R. naistele: „Vaata naised, sa pead tööd tegema, mitte seisma!” Mart lasknud sealsamas põllul põlvili ja palunud ülevalt paremat seadust, sest ta ei jõudvat sarnast seisukorda enam ära kannatada. Orjuse eest ärakargamist, nagu randades, ei tulnud Kärlas ette, sest ei pääsenud kuhugi.

Talude lammutamist pole Kärlas ette tulnud, sest mõis oli kroonu oma. Tuiskliiv on siin mõned talud ära ajanud. Mujal näit. Kandlas ja Käeslas on talusid lammutatud. Vanemal ajal on Kandla mõis Vakasaare küla asemele asutatud. Talud: Roosi, Välja, Tõnise ja Niidi koristatud liivastele maadele ja mõis asutatud nende asemele. Hilisemal ajal on K. mõis 2 Järvemetsa talu ära lammutanud ja nende asemele karjamõisa asutanud. Käeslas aeti 2 peremeest (üks neist Andruse) ära ja põllud liideti mõisa külge.

Raharendi aeg olnud palju kergem, kui eelmine ajastu. Sel ajal olnud kroonumõisate talupoegade seisukord parem, kui eramõisates, sest rent olnud odavam. Kandla mehed maksnud oma mõisale 80 rubla aastas. Samal ajal maksnud Paiküla peremehed ainult 40 rubla. Eramõisate talupojad pole jõudnud renti rahaga tasuda, vaid tehtud tegu edasi. Kuni hilisema ajani kestnud seisukord, et peremees mõisa töö jaoks sulase pidas.

Talude ostmine sündinud Paikülas hiljem, kui näit. Kandlas. Kasu pole ostmisest palju olnud, sest pangale maksetava võla protsent olnud sama kõrge, kui aastane rendisumma.

Lapitalud püsivad Paikülas tänini. Karjamaa on külal ühine. Põllu ja heinamaalappe on igal talul kumbagi 10 ümber. Seervaldi aegsel maamõõtmisel pole talude maid krunditud, vaid aetud ainult suured sihid mõisa ja talumaa vahele. Seervaldi pandud kupitsad olevat aga nii kindlad, et neid ükski maamõõtmine hiljem ei liiguta. Piiriajamisel lasknud Seervald end kingitustest mõjutada, mõõted kingituse toojale paremad tükid.

Töö- ja elatamisvõimalused. Väljaminekud olid talupojal väikesed, sest riiet ja nahka valmistati ise. Väljaminekud olid peale rendi, 2 rubla pearaha ja kulud soola ja raua arvel. Raha oli aga talumehel nendegi väljaminekute katteks raske saada. Pea sissetulekuallikaks oli väline teenistus. Pea igast talust käisid mehed väljas tööl. Tehti enamasti kraavitööd. Osa mehi käis aga ka linnades tööl: Tallinnas, Riias, Dunaburgis ja mujal. Linnades tehti peamiselt ehitustööd. Kraavitööga teenitud suvel 70 rubla ümber raha. Meremeestena Kärla mehed ei teeninud, samuti ei olnud nad kalamehed. Ainult üksikud käinud Nasva küla all kalu püüdmas. Uuemal ajal on palju noori inimesi sulastena ja teenijatüdrukutena välja teenima läinud. Vanemal ajal oli talus alati palju rahvast. Ühe katuse all elasid isa, isa vennad ja pojad oma perekondadega. Sageli oli peres 20 inimest. Isa oli peremees. Sarnane kord valitses sel ajal, kui esimene poeg peremeheks pandi. Siis kui vene valitsus nekruti võtmisel enam esimest poega tallu ei jätnud, hakkas pere lagunema. Kuigi pere suur oli, jatkunud kõigile leiba. Uuemal ajal aga on kõigest 2-3 inimest talus, kuid needki ei saavat ära elada.

Majanduslik seisukord. Teoorjuse ajal olid toitlusolud viletsad. Teomehe leivakotti pandi talust ainult leib ja silk ja lähkrisse kali. Leib olnud haganane ja must. Selleaegne anektoot kõneleb, et ühel vaese talu (Ritsu) teomehel leib väga must olnud. Lõunasöögi ajal vahetanud Kandla mõisa teomehed salaja Ritsu sulase leiva hobusesõnnikuga. Leib ja hobuse sõnnik olnud niivõrd ühte nägu, et sulane vahetusest arugi pole saanud. Rikkama, Ristiküla, talu sulasel olnud parem leib kaasas. Viimane söönud ag aleivakoti 3 päevaga tühjaks. 3 päeva olnud söömata. Kui ta laupäeval kodu sai, olnud õige näljane. Perenaine keetnud õhtuks odra palle (käkid odra taignast lihaga), mida maiusroaks peetud. Sulane söönud peremehe arvates liiga palju. Peremees nööganud sulast, ööldes: „Mis sa neist pallidest loed, eks söö edasi!” Raharendi ajal oli leib puhtam.

Kala hind olnud Saaremaal võrdlemisi odav. Silgu sada maksnud 5 kop., lesta kaal (30 tükki) 2 kopikat. Seda peetud aga kalliks ja igaüks pole jõudnud kala osta.

Kartulid tulnud tarvitusele sel ajal, kui jutustaja poisike olnud. Neid kasvatatud aga ainult aias.

Talurahva kehvuseks mõjunud ka kõrtsid kaasa. Mõned, kes palju jõid, vedanud kõik vilja kõrtsmikule. Naised hoidnud hirmuga aida ja rehe uksed kinni. Sellepärast rabanud mõned vilja põllul ära ja viinud kõrtsi. Purjus tehtud kõrtsis hulle tempe. Mihkel Unt müünud näiteks Karl Tuiskliivale talu poole kortli viina eest ära. Mõisarentnik Karl Pihel olnud kuulus kõrtsi tempude poolest. Kord ostnud ta terve kõrtsi tagavarad ära. Jootnud kõiki, kes aga soovinud. Kui keegi pole juua tahtnud, ladunud täis klaasid tornikujuliselt üksteise otsa kuni virn ümber kukkus ehk pildunud täis klaase üle õla nurka. Pihel andunud niivõrd joomisele, et ta lõpuks elu enesetapmisega lõpetanud.

Usulised liikumised. Lootuses, et õigeusku minejad maad ja vilja saavad, läinud Kärla kih. palju rahvast veneusku. Eriti hoogne olnud õigeusku siirdumine nälja ajal. Õigeusuliste rohkuse tõttu pidanud ev.-lutheriusu kirik õigeusu kirikuks muudetama. Hiljem aga ehitatud kirik Mõnnuste külasse. Vene usku olnud kerge üle minna. Näiteks olnud üks poiss Mustjalas ev.-lutheriusu leeris (Kärlas puudunud õpetaja). Et ta midagi ei osanud, pole teda õnnistamisele võetud. Poiss läinud otsekohe Mõnnustesse õigeusu preestri juurde ja lasknud end salvida. Hiljem läinud väga paljud jälle lutheriusku tagasi, kuigi tagasi saada raskem olnud.

Haridusline olukord. Paikülas õigeusu külakooli ei olnud. Lähemad koolid asunud Mõnnistes ja Pühajõel. Lutheriusu külakoolis käidud sel ajal, kui Johan Jauk koolmeister oli, iga 2 nädala tagant 1 päev. Palka pole koolmeister saanud, kuid kirikumaksust olnud ta vaba. Kirikumaksu makseti: kirikule 2 kül., köstrile ½ kül. teravilja. Koolis lasti lastel lugeda piibliloost, laulda mõni koraal, või peast mõni käsk üles ütelda. Õieti polnud see koolipidamine vaid koduõppivate laste katsumine. Paljud õpilastest pole õpitükke oskanud, kuid selle eest pole karistatud. Koolis käidi 3 talve. Hiljem käidid koolis esmalt 1, siis 3 päeva nädalas.

Kihelkonnakoolmeistriks oli sel ajal Peeter Süda. Ta olnud hää laulumees. Laulmist õpetatud koolis palju. Kooli kooriga käinud ta vahel ümberkaudseid mõisnikke üles laulmas. Koolis õpetati vene ja saksakeelt, kirjutamist ja arvutamist. Võõraid keeli pole Süda ise oskanud. Neid õpetanud alguses S. tütar, kes linnas koolis käis. Süda ise õppinud tütrelt keeli. Vene keele õpetus olnud koolis siiski nõrk. Sellevastu õpetatud venekeelt hästi õigeusu kihelkonnakoolis. Süda vahekord pastor Kergiga olnud alguses hää. Nii mõõtnud S. õpetaja heinamaal tükke välja ja teinud nagu rahvas arvab mõõtmisel õpetaja kasuks „sohki” mõõtes tükid 18x18 lati asemel 20x20 latiliseks. Hiljem läinud Kerg Südaga tülli. Vististe sellest ajajärgust on pärit Süda ütelus: „Kes jumalasõna kalliks peab, hoidku kirikust eemale!”

1905. a. sündmused möödusid Kärlas võrdlemisi rahulikult. Rahvas kõnelnud vabasusest ja üksikuis mõisates põletatud tundmata isikute poolt heinaküüne. Arvatakse, et põletamine mõisnikkude agentide poolt teostatud.

Saulin, Mihkel sünd. 1850. a., Kulli talu Mõnnuste küla

Katkust jäänud Saaremaal järgi ainult 2 inimest, üks Sõrves, teine Mustjalas. Need leidnud üksteist jalajälgede järgi üles.

Näljaajal 1869. a. söödud leiba, milles olnud üks osa vilja ja kaks osa põhku. Rahvale antud pangivilja. Alguses olnud kuulda, et vili kingitakse. Sellepärast toonud seda igaüks, isegi need kel vilja tarvis ei olnud. Jutustaja olnud siis peremees ja toonud 4 vakka vilja. Et omal kõike tarvis ei olnud andnud 2 vakka sugulastele Kaarmisel. Vilja vaka hinnaks olnud 4 rubla. Protsentidega tasudes läinud vilja hind aga palju kallimaks. Viimane viljavõla maksmine sündinud veel Kassatski ajal. Mõnele kel palju võlga olnud, kingitud ülejäänud võlg.

Teoorjuse aeg. Mõnnuste küla peremehed tegid tegu Kärla kroonumõisale. Kulli ½ adramaa talu tegi aasta läbi 6 teopäeva nädalas ja suvel abitegu 2 päeva nädalas. Peale selle pidi iga pere mõisapõllul talgutükid lõikama – 10 rukki ja 10 odratükki. Iga tüki jaoks kulus keskmiselt 1 päev. Odrad katkuti, rukkid lõigati. Rukki ja odra tüki suurus oli 12x12 latti. Heinamaatüki suurus oli – metsas 18x18 latti, lagedal 16x16 latti.

Pärdipäevast peale algasid mõisarehed. Kärla mõisal oli 45 talu ja 91 vabadikku. Osa teolisi oli mõisal Kärla ümbrusest, osa Koimlast (Kihelkonna kih. 20 versta eemal). Ühe rehe peksid Kärla rahvas, teise Koimla omad vaheldumisi. Nad püüdnud üksteist „ülelüüa” pannes rehed väga tugevasti rehetuppa üles, mille järeldusel teise kihelkonna rahval palju aega peksta tuli. Rehepapi palgaks oli 1 kül. vilja igalt 10 vakalt peksetud viljalt. Viljavooridega käinud Kärla mõisa teolised Kuressaares ja Tallinnas.

Kui Kärla ja Paadla mõisad ühe mõisniku käes olid, olnud sääl kuri kubjas Jakob Tülts, kes olnud kaugem kui sillakohus. Sillakohtus antud kindel arv loogu, T. aga andnud lugemata. T. käinud kahe mõisa vahet. Tema hääl kuuldunud Kärlast Paadlasse ja Paadlast Kärlasse nagu rahvas öölnud. Kärla herra „Rannupi” ajal olnud sõnnikuvedamise puhul kolm peksjat ametis. Üks peksnud laudas, kui polnud küllalt kärme koorma pealetõstmisega. Teine peksja olnud tee peal, kolmas põllul.

Koimla teoliste jaoks, kes nädal aega mõisas elasid, oli mõisal inimeste jaoks nn. vallamaja, hooste jaoks vallalaudad ja teokoppel.

Peale teopäevade ketrasid naised kodus mõisale lõnga ja sügisel viidi mõisa andamina 1 kahepuudane kohtuoinas, 2 kana, 20-30 muna, 6 kül. rukkid ja 6 kül. otre.

Kohtade lammutamist olevat varemal ajal Pidula mõisas praktiseeritud. Mõis on 5 karjamõisa asutanud ja nende kohal olevad talud ära kadunud.

Lapitalud kestsid Mõnneste külas seniajani. Alles 1928. ja 1929. a. on talud krunditud, kuid uued krundid pole veel kätte antud. Lapitaludel oli üle 60 eraldiasuva tüki. Põllud koosnenud näiteks 22 tükist. Põldude erinimed on M. külas: Suurilkivi põld, Vahe p., Jõera alune p, Tammipõld, Mäepõld, Eesivälja p, Teine mõisa põld. Heinamaid on Rannas 9 tüki ümber. Nende erinimed on: Mätus, Leetselg, Kaestena, Pajunina, Metsatagune jne. Tapumetsas on igalühel 12 eritükki. Nende nimetused on: Kuremaa, Lillekivi auk, Viidualune, Niida, Kamassoo. Peale selle on veel mõned vähemad tükid.

Raharendi aeg. M. külas tasutud rent alguses kohe rahaga. Tegu pole keegi teinud.

Kohtade ostmine. Kärla kihelkonnas maksnud kohad ainult kaks meest puhtas rahas välja mõnelt Pühajõe Nõmme ja Jõõmpa Tereste peremehed. Teised maksnud protsentidena renteisse (kroonu valla mehed) 12 rubla iga aasta. %0 a. jooksul pidanud kohtade võlg sel teel tasa saama. Nikolai II ajal ühe keisri poja sündimise puhul kingitud ülejäänud võlg taludele.

Töö- ja elatamisvõimalused. Raha püütud saada lihaloomade kasvatamise ja väljast teenimise teel. M. küla mehed käinud suurel maal kraavi-ja metsatööl. Töö tasu oli väike. Suur teenistus oli, kui 50 kop. päevas saadi. Kui tööline kokkuhoidlik oli, teenis ta suve jooksul 40-50 rubla.

Majanduslik seisukord. Teoorjuse ajal ei saanud puhast leiba süüa, sest talu põllud ei saanud korralikult harida. Kodused töölised olid kas vanad või hoopis noored. Kõik tööjõulised inimesed olid mõisas tööl. Talul oli keskmiselt 12 karilooma, 3 hobust ja 25 lammast. Karja seas oli 3-4 lüpsilehma. Lehmad andnud võrdlemisi vähe piima. Igas talus oli ka 2 paari künnihärgi.

Õiguslik olukord. Pärisorjuse ajal ei olnud taluinimesel üldse õiguslist kaitset. Miel Poll müünud ühe talupoja (Kuusneeme Kusta) Kuusneeme herrale jänese ja vaadi viina eest ära. Sama Poll lasknud ühel poisil puu otsa minna ja käona kukkuda. Poiss täitnud käsku ja herra lasknud tema käona püssiga maha. Et esimese öö õigus tarvitusel oli näitavat ütelus: „Herra võtab parema jao pealt ära.”

Usulised liikumised. Õigeusku siirdumine sündinud peamiselt materjaalseil põhjuseil. Rahvale lubatud nimelt anda jahu, kuid tõepoolest pole midaig saadud. Lutheriusku olnud raske tagasi saada.

Herrnhutlaste väljapaistvamad vennad Kärlas olnud: Vessike Pärs Orikülast, Miku Mihkel Sõmerust, Sakku Juhan Jõekülast ja Miku Priidu Jõõmpalt.

Haridusline olukord. Ev.-lutheriusu kooli Mõnnuste külas ei olnud. Kool asus Mättaselja külas. Koolisundust vanemal ajal ei olnud. Koduõppivad lapsed käinud iga 2 nädala tagant kord koolmeistri juures katsel. Jutustaja käinud oma eluajal ainult 2 päeva koolis. Igal kevadel käinud kirikuõpetaja kooli katsumas. Kool asus Mättaselja külas Hendriku talus. Joest Tiilart selleaegne koolmeister olnud tubli mees. Ta õpetanud laulmist, lugemist ja katekismi. Katse seisis selles, et iga laps koolmeistrile piiblist mõne tüki ette luges või laulusalmi laulis. Katse olnud umbes 2 tunni jooksul läbi. Hiljem kui kooli 2 päeva nädalas peetud, siis õpetatud lapsi juba koolis.

Kihelkonnakoolis pidid vähemalt 12 õpilast õppima. Et Saulin hästi lugeda oskas, ajanud rottmeister ka teda kihelkonnakooli, kuid ta pole saanud minna, sest isa olnud haiglane. Mõnnuste kihelkonnakool asutatud hiljem.

Ajalehtedest käinud Mõnnuste külas Jõeri Pärdi talus (Jõgi) „Pärnu Postimees” ja Saulenil „Valgus”.

1905. a. põletatud Kärla mõisal küün ühes heintega ja Paadla mõisal rehi. Rahvas arvab, et mõisnikud ise põletanud.

Ilmasõda. Sõja ajal rekvireeriti hobuseid ja kariloomi. Saaremaal asuvada vene sõdurid varastanud taludelt kariloomi ja kartulid põllult ning söötnud orased ära.

Saksa okupatsiooni aeg. Maale tulles röövinud saksa sõdurid kariloomi, lambaid, sigu ja anesid. Kodust pole nad julgenud võtta, kuid karjamaalt aetud loomi ära. Kord viinud nad 30-40 lammast ära. Samuti viinud nad ära hobuseid ja vankreid. Röövimine pole aga kaua kestnud.

1919. a. mässu ässitajaist mainib S. Marienthali rauatööstuse omaniku poega Kingisseppa ja Valjala meest Koitu. Viimane lastud Kuressaare turul maha. Mässulised ajanud ka M. küla mehi välja, kuid paljud hoidnud end kõrvale.

Kaupmees Saulin, Kärla kiriku juures.

Majanduslik seisukord. Sauleni jutustus annab pildi kaupluste seisukorrast Saaremaal läinud sajandi teisel poolel. Jutustaja on lõpetanud Kaarma seminari. Keegi koolivend soovitanud temale Kärlas kauplust avada ja kuna tal kopikatki raha ei olnud, toetanud teda nõuga, vastutades Kuressaare kaupmeeste ees võlgu võetud kauba eest. Alguses võtnud S. kaubad kõik võla peale Kuressaarest. Kuigi S. 1882. a. asutatud kauplus Kärlas ainukene oli, ei läinud kauplemine kunagi väga hoogsalt. Ainult pika ajal jooksul on kapitaali kogunenud ja äritegevust laiendatud. Hiljemini käis S. kaupa juba otse Riiast toomas. Tallinnaga pole ta ärilisi suhteid olnud. Riias olid suuremad ärid ja sai sellepärast soodsamalt osta.

Ilmasõja aeg. Sõja ajal oli Saaremaal võrdlemisi palju vene väge. Ka Kärlas oli õige palju sõdureid. Kiriku juurde kaevasid nad 2-3 klm. pikkuse kaitsekraavi ja ehitasid blindažid. Paadla mõisas asunud suurtükipatarei.

Saksa okupatsioon. Sakslased tulnud maale Kihelkonna ja Musjtala rannas. Kärlasse tulnud sõjavägi Kihelkonna alt. Terve mihklipäeva olnud Kihelkonna pool häge laskmine. Samal päeval taganenud venelased idapoole. Kärlasse jõudnud saksa eelväed juba mihklipäeva õhtul kella 11 paiku. Venelased lasknud kaitsekraavist vastu, kuid taganenud õige ruttu. Laskmise ajal olnud ümberkaudsed elanikud keldrites ja metsas varjul. Jõe küla rahvas ehitanud endile suured katisekoopad maa sisse. Tulles võtnud sakslased vastutulejailt hobused ära ning vangistatud mõned eraisikud kes kaitsekraavi läheduses leitud, isegi poisikesed kes padruneid korjanud. Kiriku juures rüüstasid sakslased Sauleni poodi. Tunginud suurel hulgal sisse ja võtnud, mis kellegile meeldis.

1919. a. sündmused.

Rahva rahutust põhjustanud kuulujutud, et Tallinna mehed mõisnikkude mõju all on ja mõisnikkude valitsus tagasi tuleb. Mõisnikud olnud väga vihatud. Rahvas nõudnud kiires korras maad. Mõisnikud olnud väga vihatud. Rahvas nõudnud kiires korras maad. Vähe hiljem tulnud valda allkirjata käsud, mis nõudnud kõik mehed 18-45 a. sõjariistade alla. Püsse ja moona olnud vene sõjaväest õige palju maha jäänud. Mõnel olnud mitukümmend püssi ära peidetud. Isegi kuulipildujaid lidunud. Käsu põhjal kokku kogunedes olnud meestel oma püssid ja padrunid ühes. Üks mässuliste juhtidest olnud Kärla mees leitnant Jõgi. Arvatakse, et Jõgi vabatahtliselt kaasa ei läinud, sest ta olnud võrdlemisi arg ja tagasihoidlik. Ta viidud sunniviisil kaasa, ähvardades teda maha lasta. Kuressaare peale tungides asunud Kärla ja Kihelkonna mehed Kellamäe all. Teine osa pole Uppa külast kaugemale saanud. Peale Uppa lahingut põgenenud Kärla mehed koju. Hiljem, kui süüdlasi taga otsitud arreteeritud ka mitmed Kärla mehed. 4 neist lastud maha (Jõgi ühes oma vennaga, Ohak ja Saulin).

Schmidt, Kärla vallasekretär

1919. a. Saaremaa mäss. Vististe kõige usaldusväärsemaid andmeid 1919. a. veebruari sündmuste kohta Kärlas sisaldab vallasekretär Schmidti jutustus, sest jutustaja ise on sel ajal sündmuste keerises olnud. Kärlas ei olnud küll mingisuguseid kokkupõrkeid, kuid meeleolu oli Kärlas sel ajal väga ärev ja siit kihelkonnast on hiljem mõnedki mässu aktiivsemad tegelased mahalastu.

Liikumine algas Kärlas mõni päev hiljem, kui Muhus. 18. veebruaril 1919. a. oli K. valla täiskogu koosolek, kus tuli valida vallavolikogu toitlus. komitee. Sama päeva homikul, kui osa mehi juba vallamajasse oli tulnud, teatatud Kuressaare kaitseliidu staabist vallamajasse, et koosolek tuleb pidamata jätta, sest mäss olevat lahti. Vallamajas oli ka radikaalne tegelane Ohak. Koosolejate nõudmisel peetud koosolek siiski ära. Samal päeval antud Kuressaarest käsk – leitnant Jõgi ilmugu 3-4 ustava kaitseliitlasega linna. Jõgi läinud, kuid keegi pole temaga kaasa läinud.

19 veeburari (kesknädal) homikul teatanud keegi Mõnnuste küla mees, et üks mässuline telefonitraadid läbi on lõiganud. Õhtul kogunud vallamaja juure salk püssidega noorimehi ja näinud nagu midagi ootavat. Noortemeeste seas olnud ka end. keiserliku jahtlaeva madrus Ohak. Schmidt küsinud meestelt, mida need ootavad ja saanud vastuseks, et ootavad mingit korraldust. Ohak olnud koosolejaist kõige agaram, nõudes Schmidtilt kaitseliidu püsside väljaandmist. Viimane näidanud Ohakale nimekirja, millest näha olnud, et püssid kaitseliitlastele välja on antud. Tõepoolest saanud päeval ainult 4 kaitseliitlast püssid, 5 püssi olnud veel vallamajas. Ohak rahuldanud saadud vastusega ja lahkunud ühes noortemeestesalgaga lauldes vallamajast. Salgas olnud vallasekr. arvamise järgi umbes 30 meest, kõik sõjariistus, oli ju vene väe pärandusena püsse ja padruneid maal õige palju. Vahepeal olnud Jõgi linnast tagasi tulnud ning ta võetud salga poolt Kellamäele kaasa. Hiljem salganud J. et ta staabis käinudki pole. Ometi olevat see kindlaks tehtud. Need noored mehed aga, kes päeval püssid said, pole Kuressaarde läinud.

Neljapäeval (20. II) toonud käskjalg Loona mõisast (Kaarmal) kus mässulised juba oraganiseeruda olid jõudnud, käsu, et kõik mehed 20-45 a. välja saata tulevad. Käsukirja alla olnud teise käekirjaga kirjutatud – Laimjala sotsialistline tööliste partei. Vallasekretär Schmidt pole julenud vastu hakata ja saatnud teatud valda laiali. Juba neljapäeva õhtuks ilmunud hulk mehi vallamaja juure. Osa neist olnud sõjariistus, osa ilma. Reedel ilmunud mehi juba rohkem välja. Kokku võinud mehi 70 ümber olla, kes nelipühal ja reedel käsu peale välja ilmusid. Neljapäeval olnud karta, et vallakassa ja toitluskomitee üle võetakse, kuid mehed pole end valla asjaajamisesse seganud.

Kuni reede keskpäevani olnud Kuressaarega telefoniühendus. Siis olid traadid läbi lõigatud. Vallamaija kogunenud mehi, kelle seas Mändmets tegev olnud. Vallamajast mindud üheskoos Kellamäe alla. Neljapäeval saadetud Kuressaarest Kellamäe mõisa sihis salk kaitseliitlasi, kuid Kärla mehed sundinud neid, mõisa kiviaedade taga varjul olles, püssitulega taganema. Samal ajal takistanud kaitselased Uppa küla pool mässuliste edasitungimist. Uppa küla ja Kellamäe all olevate mässuliste vahel puudunud side, mille tõttu Kellamäel teadmatuses oldi, mis Uppa all sündis. Reedel kuuldud Uppa poolt hägedat laskmist ning hilja õhtul leidnud Kellamäe salga luurajad Uppa küla juures ainult mõned surnud eest. Eesti vägi oli Muhu poolt tulles mässulised põgenema sundinud. Luurajad läinud otsekohe pakku ilma Kellamäele teadet viimata.

Öösel vastu laupäeva tulid Kärla mehed Kellamäe alt ära ja pühapäeva homikul oli karistussalk Kärla vallamajas ning arreteeris kodust vennad Jõgid, Saulini ja Ohaka.

Kellamäe alt on Kärla mehed reedel Käesla ja Lümmada pool rüüstamas käinud ja teel Kuusneeme paruni, kes linna tahtis sõita, Paadla lahe peal kinni võtnud ja esmalt Paadla, siis Kogula kõrtsi kinni pannud.

Mässu põhjuseks peab Schmidt õige suurt kehvust, mis saksa okupatsiooni ja veneraha väärtuse kaotamise järeldusel eriti silmatorkav olnud. Samuti oli üheks põhjuseks revolutsiooniline meeleolu.

Arvamine, et leitnant Jõgi mässust osavõtus süüta oli ja ainult mahalaskmise ähvardusel kaaasa läks, ei vastavat tõele, sest ei saavat millegagi seletada, miks ta Kuressaare mässu ajal ära põgenes.

Sõmmer Oskar, Õpetaja Kärla 6 kl. algkoolis

Asustamise küsimus. Sõmeru küla Soomuse talu endised pidajad olnud sisserändanud soomlased. Talu esialgne nimi olnud „Soomlase”. Nimi Sõmmer olevat tulnud nimetusest Soomer (st. soomlane). Sõmmeri esiisa Joon tulnud kuningas Juhani ajal Soomemaalt Saaremaale. Kun. Juhani ajal rõhunud mõisnikud talupoegi. Kord vedanud Joon ühes oma isaga puid. Mõisnik tulnud teel vastu ja käskinud Joonil koormaga kõrvale minna. Sügava lume tõttu pole Joon hobust kärmesti tee äärde tõmmata saanud ning mõisnik lasknud kutsaril Jooni isale piitsaga lüüa. Karistust kartes põgenenud Joon maalt välja. Ta rännanud terve Eestimaa läbi, kuni viimaks Kärlas Sõmeru külasse peatama jäi. Harimiseks saanud ta väikese maalapi. Joon abiellunud siin Sepa Marrega. Kuulu järgi mainitavat ka kirikuraamatus Soomlase Jooni.

Katku läbi surnud rahvast niivõrd massiliselt, et ainult üksikud järgi jäänud. Läänemaale Vigala kihelkonda jäänud ainult üks noormees ellu. Et kõik katku olid surnud, kogunud mees omale mahajäetud taludest ja mõisatest palju varandust: riideid, vilja ja isegi kulda ja hõbedat. Puudunud aga naine. Kui ju varandust küllalt oli, läinud ta naist otsima. Tulnud üle veel Muhusse. Siin ei olnud kedagi elusse jäänud, samuti Saaremaal. Alles Hiiumaal leidnud ühe tüdruku karja hoidmas. Kari jäetud maha ja mindud nooremehe kodu Läänemaale, kus jõukalt elatud. Abielupaaril olnud 3 poega. Üks poeg jäänud talu pidama, teine läinud Tallinna ja kolmas Pärnu. Kolmandast pojast saanud rikas linakaupmees.

Näljaajal 1869. a. lastud näljahädaliste heaks antud raha eest kirikumõisa poolt köstri niidule kraavi kaevata. Kraavikaevajad saanud vilja, jahu ja kartulid.

Tasa, Juhan, Kärla kirikukülas

1919. a. mäss. Kärla vallamajasse tulnud ilma nimeta käsud, milles kõik mehed Kuressaare alla võtta käsutatud. Kärla, Kihelkonna, Sõrve ja Mustjala mehed piiranud linna, kuid Pöide poolt mehed pole linna ligigi saanud. Nad jõudnud ainult Uppa külani. Kellamäe laagri mässuliste juhtideks olnud leitnant Jõgi, Ohak ja Mändmets. Varustamine olnud puudulik. Üks mees sõitnud suure tünniga ringi korjates piima, teine korjanud leiba, kolmas liha. Taludes pole vägivalda tarvitatud. Rüüstatud ja lõhutud on vaid mõisates. Mõni teinud seal juures ka omale „soomrest”, sest saksa okupatsiooni ajast peale valitsenud suur puudus. Mässulised korjasid olemasoleva sõjavarustuse kokku. Leidunud isegi kuulipildujaid kuid need olnud rikis. Nende parandamiseks kavatsetud isegi töökoda sisse seada, kuid pole jõutud. Kihelkonnalt kavatsetud isegi kahte vene suurtükki ära tuua. Teel võetud Kuuseneeme mõisa omanik kinni, kes linna tahtnud sõita. Viimane olnud 2 päeva Pühajõe kõrtsis külmas ruumis kinni. Tagasi tulles lubanud mässulised mõisniku ära tappa. Igalt poolt aetud mehi ülessepoomise ähvardusel sõtta.

Tepp, Redik 80 a. vana, Matsi talus Käesla külas

Asjalised mälestused. Kõrkülas olevat kirikukoht, samuti Pühajõel. Kirik pidanud Pühajõele ehitatama, kuid seal jäetud töö pooleli. Mustad härjad, keda uut kiriku kohta pandud otsima, peatunud alles praeguse kiriku kohal.

Teoorjus. ½ adramaa talud tegid Käesla mõisa 6 päeva nädalas. Suvel käis abivaim iga 3 nädala järgi ühe nädala mõisas tööl. Peale teo viidi mõisa kohtuoinas, mune ja kanu ning kedrati lõnga. Käesla herra Sass pole kuri olnud. Mõned kubjad olnud kurjad.

Vanasti olnud Käesla külas 7 talu. Praegu on neist ainult 3 järgi jäänud. Teiste talude põllud on mõis oma maade külge liitnud.

Raharendi ajal teinud Käesla mehed jalapäivi edasi, sest esimene rent olnud 60 rubla aastas. Iga 6 aasta pärast tõstetud rendisummat, kuni see tõusis 90 rublane.

Sass pole Käeslas kohti müünud. Uus omanik müünud 2 talu ära.

Haridusline olukord. Koolis käidi 2 päeva nädalas. Õpiti laulmist, lugemis tja usuõpetust. Koolmeistriks oli mõisa piirivahi poeg Juhan Taidim. Kooli peeti piirivali mustas suitsutoas.

Ajalehti ei käinud Käeslas kellegil.

1905. a. põletati tundamta isikute poolt Käesla kõrts.

1919. a. käidud ka Käesla mehi välja ajamas. Mõned läinudki kaasa. matsi talu noorelmehel lastud „sõjas” kuul reiest läbi.

Truumees Kirill 52 a. vana, Kolga talu Sõmeru küla

Asustamise küsimus. Vanal ajal olevat Saaremaa kolme riigi: Rootsi, Taani ja Inglismaa vangide väljasaatmise kohaks olnud.

Kolga talu kõige esimene peremees tulnud peale katku S. külasse Hiiumaalt. Tema ehitatud olevat rehetoa osa praeguses elumajas. Kõige esimese maja ehitanud Kirillide esiisa Nigal metsa äärde, kuid hiljem, kartes, et hundid lapsed ära viivad, viinud elumaja maantee äärde. Sel ajal olnud palju hunte ja karusid. Kuid ka maantee ääres pole talle meeldinud elada. Nii toonud ta hooned vaatamata naise nutust jälle endisele kohale metsa äärde, sest tee ääres võinud möödakäijad lapsi ära varastada. Nigolasest peale olnud talus järgmised peremehed: Nigolas, Toomas, Ristan, Jaen, Mihkel ja Kirill (praegune peremees). Liignime – Truumees – saanud Kolga pererahvas nimede panemise ajal sellepärast, et peremehed Kaarma Suuremõisa Nolckenit rehepapina truilt on teeninud.

Katkust jäänud Saaremaale ainult 2 inimest järgi. Kolga talu asukoha läheduses olnud ennemalt 3 majavaret. Peremees arvab, et need olid katku ajal maha jäätud majade ahju varemed.

Teoorjuse ajast ei tea jutustaja midagi kindlat öölda. Tema kuulmist mööda tehtud mõisale peale harilikkude teopäevade veel talgutükid ja küüditükid, samuti olnud rehe ajal mõisas 2 inimest igast talust. Külvi ajaks viinud iga peremees herrale 5 vakka rukkiseemet.

Kui valitsuse poolt küüdihobuseid nõuti, saatis herra oma hobused küüti, kuid vald pidanud selle eest mõisale küüditükid tegema.

Talude lammutamine. Vanemal ajal olevat Pae küla ära kaodatud ja talud Kogulasse toodud. Küla asemele on Paadla mõis asutatud, sest seal olnud hea maa. Hiljem on sealt veel 2 talu: Nõmme ja Suure Matu ära viidud, millised on asunud ennemalt Kõrtsi Saadul. Paadla mõis olnud Vennasti kõrvalmõis.

Kaarma kihelkonnas on varemalt Ansi küla ära lõhutud ja Randvere mõis küla asemele asutatud. Küla viidud pehme maa peale. Randvere peamõis asunud Parilas.

Raharendi aeg. Kõik talud pole jõudnud renti rahas tasuda. Raha eest tehtud igalt talult ühel aastal 183 jalapäeva, teisel viidud mõisa 11 vakka vilja. Päevade aasta norm oli sellepärast võrdlemisi väike, et küla liivasel maal asus. Varem ähvardanud küla tuiskliiva hädaoht, mille vastu kaitseks kihelkonna poolt liiva peale metsa külitud.

Lapitalud. Seervaldi aegse maamõõtmise ajal aetud Saaremaal senini püsinud külade piirid. S. on maade jagamisel nii tark mees olnud, et tema aetud piire keegi ei suutvat liigutada. Telu maid pole see maamõõtmine korraldanud. Alles hulk aega hiljem, umbes 80-90 a. eest, planeerinud maamõõtja Gustavson väikesed lapid suuremateks. 1½ vakamaa suurused heinamaatükid tehtud 6 vakamaa suurusteks ja põllul 2 külimitu maad 3 vakalise külvipinnaga tükkideks. Kolga talu maa 35 tiinu suuruses on nii jagatud, et ükski tükk üle 6 vakamaa suur ei ole. Põllul on 19 „latsi”, heinamaal umbes 25. Vanasti olnud põllu- ja heinamaalappe nii palju, et peremees kõigi asukohta pole teadnud, eriti kaugel asuvate vähemate lappide kohta. Sellepärast peetud, nagu selle arvel nalja tehakse, talus ikka mõni vana loom, kes harjumuse järgi lapid üles leidnud. Gustavsoni maamõõtmise ajal tahetud maalapid vähemalt 10 vakamaa suurusteks mõõta, kuid peremehed pole tükke vastu võtnud, ses maa omadus oli väga erinev erikohis. Nii pidanud tükkide arvu jälle suurendama, et iga mees ka kõige paremast maast osa saaks.

Usulised liikumised. Et jutustaja õigeusku on, erineb tema jutustus õigeusu tulekust tuntavalt luterlaste omast. Kuulujutud käinud küll ringi, et õigeusku minnes rahvas orjusest vabaks saab, kuid neid kes Kuressaarest orjuse kaotamisest kõnelnud, pole õigeusku vastu võetud. Ainutl neid võetud vastu, kes palunud et nad riigiisaga ühte usku saaksid ristitud, et siis ehk kord lootust on orjuse kergendamiseks.

Haridusline olukord. Kõige vanem kool, kus Truumetsa esivanemad 4 põlve tagasi koolis on käinud, asunud Kärla kiriku lähedal külakarjamaal praeguse ühismeierei kohal, nn. Ohaka mäel. Sel ajal olnud terves kihelkonnas ainult 1 kool, kus lapsi 1 päev nädalas õpetatud.

1919. a. sündmused. Rahvas olnud mõisnikkude vastu väga vihane. Sellest tekkinud mäss. Kommuniste pole Kärla kihelkondu puudutanud. Rahvas tahtnud mõisnikke ja linna rahamehi hävitada. Jõgi, keda peasüüdlasena maha lasti, pole olnud kommunist, vaid ta viidud teiste poolt mahalaskmise ähvardusel liinile. Jutustajatki käidud 3 korda kodust välja ajamas.

Viigandt, Toomas 93 a. vana, Kopli tālu Kõrküla küla

Jutustaja on kuigi väga vana, veel õige kõbus ja humoori küllane. Tema jutustuste peaaineks on teoorjuseaegsed anektoodid. Võib olla, ei vasta need lood, kõik tõele, kuid neist ilmneb siiski meeleolu, mis teoorjuse ajal valitses. Pea kogu eluaja on Viigandt mõisa teeninud – teoorjuse ajal teomehena, hiljem sulasena ja karjasena (40 a.)

Asjalised mälestused. Kaasiku talu põllult olevat katolikuaegse kabeli koht. Vundamest olevat praegugi alles. Ka mõned kohanimed, nagu Kergu niit, Papiniidu selg jne tõendavat, et seal läheduses kirik on olnud. Hirmuste mäel asuvat Suure Tõllu haud. Mäe sees olevat kelder, kus rootsi sõjariistad sees on. Keldrit on küll otsitud, kuid mitte leitud.

Katkust jäänud Saaremaal ainult 2 inimest ellu, üks neist mees, teine naine. Need otsinud üksteist, kuni leidsid ja abiellusid. Hiljem olevat Hiiust ja mujalt rahvast sisse rännanud. Sutra talu (Kõrkülas) elanikud tulnud Hiiumaalt.

Nälg olnud nii suur, et rahvas vilja eest vokid ja muu kraami vilja eest Pöidesse, kus vilja leidunud, ära vedanud. Pangi vilja antud vähe. Toomas saanud seda 2 külimittu, kuid maksnud 2 vakka 2 külimittu, tasudes võlga pika aja kestel.

Teoorjuse aeg.

Paadla mõisa tegid ½ adramaa talud 6 päeva nädalas. Lisaks sellele tehti suvel 2 abivaimupäeva. Peale abiteo tehti talgutükid. Talul oli niita 4 tükki (20x20 latti) heina ja lõigata 4 tükki rukkid ja 4 tükki otre. Andamina viidi: kolmelesikane oinas, 4 kana, 20 muna, koorem heinu ja vahimehe palgaks 1-1½ vakka rukkid. Oinaid olnud raske nõutava kaaluni nuumata. Kui oinas küllalt hää ei olnud, saadetud ta tagasi. Nuumamiseks seotud oinas sängi jala külge kinni ja söödetud teda kartuli koortega.

Mõisavoorides pidi ka kodune mees abiks käima. Puude veol sai peremees iga voori eest 1 päeva, kuid ühe voori peale kulunud 2 päeva.

Paadla Buxhöwden olnud õige kuri mees. Teomehed saanud sageli ka täiesti ilmasüütalt peksta. Kord tulnud B. sõnnikuveo ajal vihaselt toast välja ja läinud mõisa lauta, kus teolised sõnnikut koormatele tõstsid. Enne seda pidanud teolised aru, kas leiduks mõni julge mees, kes herrale hangu sisse lööks. Keegi pooelaruga teoline Kristjan kuulnud seda ja parajasti sel ajal kui herra sisse tulnud, öölnud: „Kõik on käes, hangud sisse!” Herra öelnud: „Va loll!” ja läinud välja. Teolised jäänud peksmata.

„Õnne” herra (Buxh.) juures olnud kutsariks Toomas Lepik. Herra lasknud 4 hobust sel viisil ette rakendada, et märad ees ja täkud järgi olid. Kuigi hobuseid sel viisil rakendatult raske olnud taltsutada, pidanud kutsar seda suutma. Et näha, kas kutsar hobuseid ka tõepoolest jaksab kinnipidada, pidanud kutsar enne kui saksad vankrile istusid 3 korda mõisa trepi eest mööda sõitma, kusjuures proua Katarina valget rätti lehvitanud. Ühel sarnasel sõidul kihutanud hobused Kaevu mäest nii suure kiirusega alla, et kutsar kartnud vankri iga minut lagunevat.

Kord tahtnud Buxhöwden Mihkel Põldu omale kutsariks saada, sest see olnud tugev mees. Mihkel pole läinud. Selle vastuhakkamise puhul saatnud B: tallitaja Kohn Tooma meestega Mihkli elumaja lammutama. Tallitaja lasknud majal katuse pealt ära lahutada. Mõisas saanud tallitaja sõimata: „Sina kuradi siga, kas ma käskisin sul lammutada!”

Kevadise külvi ajal olnud keegi teopoiss Madis mõisa põllul äestamas. Ta puhanud vähekese aia ääres. Korraga näeb, herra tuleb. Mõelnud - „nüüd on mul keretäis käes!”, kuid simuleerinud hambavalu, hoidnud peast kinni ja oiganud. Buxhöwden kannatanud vahel ise hambavalu pärast, mille tõttu ta teadis, kuidas see mõjub. B. viinud poisi mõisa ja toonud kanget hambavalu rohtu, mida poisile hamba peale pannud ning jätnud viimase selleks päevaks aida otsa puhkama. Teisel homikul öölnud herra: „Ma olen su elu peastnud.”

Ühel suvel saatnud B. teolised heina ajal paasi murdma ja puid lõikama, sest heina olnud vähe kasvanud. Sügisel Pärdipäeva ajal saadetud teolised heinale. Jää pealt olnud kerge niita ja loogu võtta. Teopoisid lasknud jääl liugu.

Kui mees naise võttis, pidi ta pruudi esimesel ööl herra juurde saatma. Jaani Peeter pole naist mõisa viinud. Sellepärast pandud ta soldatiks. Piipsi Mihkli pannud B. selle pärast soldadiks, et ta mõisa koera Tiira silma välja löönud. Viigandtit aga B. hoidnud. Vallakohtu liikmed tahtnud teda soldatiks saata, kuid B. saanud sellest kuulda. Ta öelnud Toomale: „Ma pole mitte mõisa herra, kui ma sind vanaks ei saa!” Nii pääsenudki V. soldatiks saatmisest.

Ka mõisaproua olnud väga halb inimene. Talunaised käinud mõisas ketramas. Kui mõni ketraja hästi peent lõnga ei ketranud, tulnud proua neile käsitsi kallale. Vahel peksnud ta oma toatüdrukuid võtmekimbuga.

Mullutu mõisaproua pildunud oma tüdrukuid vahel tuletukkidega, nii et köök tuld täis olnud.

Kurjemaid mõisnikke ümbruskonnas olnud ka Randvere Toll. Näiteks käinud ta kõik talud läbi. Kus talus joogikann renni peal (söögilauad) puhas ei olnud, sai perenaine mõisas peksta.

Käesla mõisnik Sass olnud hea herra. Ka olnud ta poolpime. Sassil olnud alati oma sõrulastest teolistega tegemist, sest need tüssanud herrat, kus aga saanud.

Kord läinud teomehed põllule rukkid külima ja pannud viljakotid põllule maha. Et Sass hästi ei näinud, küsinud ta teomehelt: „mis valged asjad need seal põllul on?” - „Need on sead,” vastanud teomees. „Mine aja sead ära,” öölnud sellepeale Sass. Teomees võtnud koti selga ja viinud kõrtsi. Vilja varastanud sõrulased ka mõisa aidast ja rehest. Ühel Sõrvest pärit teolisel olnud rasvatükk taskus, millega aida ja rehe uksi määrinud, et need ei krigiseks vilja varastamisel. Heina-ajal heinte küüni vedades, viinud sõrulased palju heinalabusid (saod) küla heinamaale, mille eest nad kõrtsis Paadla meestelt juua said.

Mõisa toapoisid käinud vahel lähedal olevas kõrtsis. Herra otsinud toapoisse taga ja saatnud neile toatüdrukud järgi. Ka need pole tagasi tulnud. Teisel päeval tahtnud Sass süüdlasi karistada. Ta läinud püsti toolile ja peksnud toapoisse piitsaga. Need jooksnud aga ümber tooli nii et piits kedagi pole tabanud.

Sass olnud suur puude armastaja. Pidanud neid oma vendadeks. Kui teolised ratta rummu otsaga mõnel kuusel koort vigastasid lasknud ta kuusele võrud peale ajada.

Üks sõrulane tapnud praevardaga mõisa nuumsea ära. Hommikul viiakse Sassile teade, et siga surnud. Viimane käskinud surnud sea Passi metsa viia. Teovaimud viinud sea teotalli juurde, puhastanud ning söönud liha ära.

Õigusline elu. Esimese öö õigust tarvitatud laiemal kujul. Juba leerist lahti saades pidanud oma tütre mõisa viima, kenamad viidud herra poolt läbi. Mees ei saanud naist ise valida, pidanud selle võtma, kelle herra naiseks andis. Esimeseks ööks viidud ka noorikud mõisa.

Raharendi aeg. Kõige esimesel rendiaastal olnud rendisumma 75 rubla. Hiljem tõusnud see 82½ rublale ning hulk aega püsinud 100 rubla peale. Kui raha ei olnud, oli alguses lubatud ka tegu edasi teha. Tõnnu Aadu andnud mõisnikule rendi eest musta hobuse. Et raha saada, pidanud peremehel igal aastal müügi jaoks 4 härga olema.

Talud ostetud alles 1912. a. põllupanga abil. 600 rubla pidanud ostusummast kohe ära tasuma. Ülejäänud osa eest maksetud pangale protsente. Koha hinnad kõikunud 3000 rubla ümber. Et raha vähe oli, pole mehed julgenud tervet talu üksi osta, vaid jaotatud talud 4-5. Kõrkülas pole ühtegi talu tervena ostetud. (Viimaste teadete jaoks olen kasutanud nooremate inimeste mälestusi.)

Haridusline olukord. Koolimaja asunud Kõrkülas Pühajõe ääres. Praegu on see maja kadunud. Kopli Toomas käinud koolis 1 päev nädalas. Koolmeistriks olnud Jakob Amor. Vanem koolihoone on praegu Kopli talu aidaks ja osalt laudaks. See hoone olevat nii vana, et esiisad ei olevat teadnud kuna ta ehitatud on. Hoonel on 2 11x13 tollilise läbimõõduga akent, madalad uksed ja suur reheahi.

Muid andmeid

Andmeid 1905. a., ilmasõjast, Eesti vabariigi algusest, 1919. a. jne. leidub võrdlemisi palju Saaremaa ajalehes „Meie Maa”.

1905 ja 1906 a.

„Punased päevad Saares” M. M. nr, nr 123, 124 1927-1928. a.

Ilmasõda ja Eesti vabariigi algus.

„Mälestusi maailmasõja päivilt.” M. M. nr, nr, 34, 37, 38, 41, 42, 44 – 1928. a.

„Kuidas Saaremaal okupatsioon lõppes” M. M. nr, nr 131-133 – 1928. a.

1919. a.

„Mäestusi Saaremaa mässust” M. M. nr, nr 39, 40, 43, 45 – 1925. a.

„Saaremaa mässu viimane vaatus” M. M. nr 73 – 1925. a. Jaan Klaari kirjutis M. M. nr, nr 74, 75 – 1925. a. „Isiklikke mäestusi” M. M. nr, nr 14, 15, 16, 17, 21 – 1923. a.

C. F. Freundlichi ja Väikse väina silla kohta (O. Ekespasse) – M. M. nr 15 ja 16 – 1922. a. Jüri Ratase kohta M. M. nr 44 – 1927. Saaremaa kurttummade kooliõpetaja Mihkel Rahneli kohta M. M. nr 89 – 1927. a. „Kui Kuressaare kõlblus oli hädaohus” M. M. nr. 16 – 1927. „Saaremaa IV laulupidu”. M. M. nr. 70 – 1927. „Kuressaare vabat. tulet. ühing 60. a.” M. M. nr 139 – 1927. „Ülesaaremaalised laulupeod”. M. M. nr, nr 121, 123, 124, 125, 128, 130 – 1926. a. „Saaremaa laulupidudest” M. M. nr 53 – 1923. „Saaremaa põllumeeste Selts”. M. M. nr, nr 10, 11, 12 – 1928. Kuressaare arhiividest nr. 87, 89 ja 90 – 1930 (M. M)

Enamjagu mainitud artikleist on kirjutatud J. Vormsi poolt.

Fotod: Kärla kirikuõpetaja Meder | Kärla kirikuõpetaja J. Kerg | Jüri Laosson end. Kärla vallavanem

Sisuregister.

1. Eelsõna lhk. 1-2.

2. Kärla kihelkonna leiduvad arhiivid lhk. 3-5.

3. Asjalised mälestused lhk. 7, 15, 35, 61, 80, 89, 115, 121.

4. Asustamisküsimus. 61, 85-86, 102, 117, 121.

5. Vanemad sõjad. 12, 61, 89.

6. Katk. 35, 61, 86, 89, 99, 112-113, 117-118, 121-122.

7. Nälg. 7, 15, 29, 35-36, 62, 74, 80, 86, 89-90, 99, 113.

8. Ajaloolised isikud:

 a) riigiametnikud. 15-16, 48-49, 90.

 b) kohaliku tähtsusega isikud. 16, 25-28, 49-54, 77-78, 90-92, 122-126.

9. Pärisorjus. 16, 74.

10. Teoorjus. 7-8, 12, 16-18, 29, 32-33, 36-38, 44-45, 62-63, 66-68, 74-75, 80-81, 86-87, 92-93, 99-101, 115, 118, 122-126.

11. Talude lammutamine. 12, 18-19, 39, 54, 68, 75, 81, 87, 93, 115, 118.

12. Raharendi aeg. 8, 12, 19, 29, 33, 40, 46, 54-56, 63, 69, 75, 81-82, 87, 93-94, 101, 115, 118-119, 127.

13. Talude ostmine. 8, 12, 41, 46, 75, 82, 94, 101-102, 115, 127.

14. Lapitalud. 8, 13, 41-42, 56, 63, 75-76, 94, 119-120.

15. Töö- ja elatamisvõimalused. 8-9, 12-13, 19-20, 29, 33-34, 46-47, 69, 76, 82-83, 94-95, 102.

16. Majanduslik seisukord (elamud, toitmisolud etc.) 9, 20, 38-39, 40, 46, 69-70, 81, 95-97, 102, 105.

17. Õigusline elu. 20, 45, 102-103, 126-127.

18. Usulised liikumised. 9, 20-21, 30, 42-43, 56-57, 63-64, 71, 76-77, 83, 97, 103, 120.

19. Haridusline olukord. 10, 13, 22-23, 30, 34, 43, 47, 58, 64, 71, 77, 83-84, 88, 97-98, 103-104, 115-116, 120, 127.

20. Ärkamisaeg (ajalehed). 23-24, 72, 104, 116.

21. 1905. a. sündmused. 10, 13, 24, 31, 34, 58-60, 84, 88, 98, 116.

22. Ilmasõda. 78, 84, 105.

23. Saksa okupatsiooni aeg. 10, 13, 24, 31, 34, 47, 65, 72-73, 78-79, 84, 88, 104, 105-106.

24. Saaremaa mäss 1919. a. 10-11, 13, 24, 31, 34, 47, 60, 65, 84, 88, 104, 106-111, 114, 116, 120.

25. Andmeid 1905. a., ilmasõjast, Eesti vabariigi algusest, 1919. a. jne. Saaremaa ajalehes „Meie Maa”. lhk. 128.

26. Pildid (annetatud jutustaja J. Laossoni poolt)

 a) Kärla kirikuõpetaja Meder lhk. 129.

 b) Kärla kirikuõpetaja J. Kerg lhk. 130.

 c) Jüri Laosson lhk 131.