II Arhiivid

Keila kiriku arhiiv

Kohalolev arhiiv on umbes 200 a. vana. Vanemad dokumendid arhiivist, neist tähtsam Dubberchi „Kirikukatsumisprotokoll“ 1593 a. on üle viidud Provintsiaalmuuseumi Tallinnas, kuna Keila kiriku vöörmündrite abiraamat 1478-1553 a. asuvat Lübekis (Keila pastor Köögardal, Ado). Osa arhiivi asub pastori kantseleis puukapis, kuna teine osa keldris terasuksega kapis. Kogusummas oleks arhiiv üks kapitäis. Maja kus arhiiv asub, on ehitatud kivist.

Tähtsamad alad arhiivis on: kirikukonvendi protokolli- ja revisjoniraamatud ja 1884. a. Keila pastor M. W. Fick'i alustatud „Keila kiriku kroonika“ ühes Keila kihelkonna kaardiga. Arhiivil on nimekiri, mis on koostatud ajaloolises korras. Nimestikust ei ole kustutatud neid arhivaale, mis on üle viidud Provintsiaalmuuseumi. Praegu on arhiiv korras ja selle alalhoiu-tingimused on head. Vanemal ajal on arhiivi hävitatud. Nii pärast 1563-64 a. rootslaste ja 1567 a. poolakate poolt (Keila pastor Köögardal, Ado).

Ka pärast seda on kirikut rüüstatud ja arhivaale varastatud. Ilmasõja ajal on vene sõdurid kirikuveini otsides keldris oleva arhiivi kapi ukse lahti murdnud ja sel puhul arhivaale hävitanud (Keila pastor Köögardal, Ado).

Valla arhiivid

A. Harku valla arhiiv

Harku valla arhiiv on umbes 100-aastane ja täidab vallamaja kantselei ühe kapi, kuna vanem arhiivi osa, nimelt kohtuaktid, asub vallamaja pööningul lahtiselt hunnikus maas. Tähtsamad alad arhiivis on: maksude raamatud, kirjavahetus ja protokolli raamatud. Arhiivi kohta, mis asub kantselei kapis, on koostatud nimestik, kuna kohtuaktide kohta see puudub. Nimekiri on koostatud üksikute küsimuste järele. Arhiivi alalhoiutingimusi võib rahuldavaks pidada selle osa kohta, mis asub all kapis, kuna kohtuaktid ülal pööningul on täiesti hävimisel. Aktid asuvad maas segi, kus neid hävitab vihm, lumi ja rotid. Kord olevat olnud arhivaale seal, nagu kohalik vallasekretär teab, hobusekoorem. Nüüd saaks neist, kui neid korraldada, ühe meetri kõrgune virn. Vallamaja ise on kiviehitis.

B. Keila valla arhiiv

Keila valla arhiivis leidub arhivaale 1828. aastast peale. Arhiivi suurus on üks kapi- ja üks kuupmeetrisuurune kastitäis. Tähtsamad alad arhiivis on: vallanõukogu ja vallavalitsuse protokolli raamatud ning vallavalitsuse kassaraamatud ja kirjavahetus. Arhiivil on nimekiri, mis on koostatud üksikute küsimuste järele. Arhiivi selle osa alalhoiu-tingimused, mis asub all kantseleis lukustatud kapis, on rahuldavad. Halvem on nimelt arhiivi vanema osaga, mis asub lahtisel pööningul lahtises kastis, kus teda ähvardab nii tuli, vihm kui vargus. Keila vallamaja on puust ehitis.

C. Saue valla arhiiv

Saue valla arhiiv on umbes 100 a. vana. Arhiiv asub kahes puust kapis. Tähtsamad alad arhiivis on: vallanõukogu protokolliraamatud, revisjonikirjad, sissetulnud ja väljaläinud kirjad. Arhiivi nimestik on koostatud üksikute küsimuste järele tähestiku järjekorras. Alajaotused on koostatud ajaloolises järjekorras. Arhiivi alalhoiu-tingimused ei ole head, kuigi vallamaja on kiviehitis. Kaks arhiivikappi asuvad lukustamata saalis, kus kohalik vallarahvas pidusid peab. Minu sealviibimisel oli arhiivi kapivõti kadunud, kuid teda võidi ka noaga avada. Kohalik vallasekretär Lauter teadis, et arhiivi on lõhkunud okupatsiooni ajal saksa soldatid, kes arhivaale tarvitanud pakkimispabereiks.

D. Vääna valla arhiiv

Vääna valla arhiiv on noor, sest vald on asutatud alles 1919. a. Arhiiv täidab kaks kapivahet. Tähtsamad alad on: nõukogu protokolli-raamatud ja valla kassaraamatud, sissetulnud ja väljaläinud kirjad. Arhiivi nimekiri on koostatud üksikute küsimuste järele. Arhiivi alalhoiu-tingimused on head. Arhiiv asub puust kapis kivimajas. Arhivaale ei ole kaduma läinud.

Koolide arhiivid

Habersti algkooli arhiiv on umbes 55 a. Arhiiv asub õpetaja toas korraldamatult kapis. Teda võiks olla umbes ½ meetri kõrgune virn. Nimekirja pole. Tähtsamad alad on arhiivis päevaraamatud ja kirjavahetus. Koolijuhataja teades on arhiivist palju kaduma läinud. Kool on puust majas.

Jälgimäe 6-kl. algkooli arhiiv on umbes 60 a. Tähtsamad alad on: päevaraamatud, kroonikad ja kirjavahetus. Arhiivil nimekiri puudub. Arhiiv asub kooliõpetajate toas lukustama puust kapis ja mahub ära kahte kapivahesse. Osa arhiivist, nagu koolijuhataja teab, olevat ilmasõja ajal ära hävitatud. Sõja ajal olevat ka õpetajad mõningaid arhivaale Venemaale viinud, kuhu nad ka jäid. Osa vanemast arhiivist olevat ülal pööningul, kuid ei saadud mulle näidata, sest seekord ei leitud sealt midagi. Jälgimäe koolimaja on puust ehitis.

Jõgisuu algkoolil puudub arhiiv. Seletatav sellega, et kool ise on alles noor – 2-aastane. Kuid, nagu koolijuhataja teatab, on seal küll kord enne kool olnud ja ka kooli arhiiv, kuid viimase on ilmasõja ajal vene soldatid hävitanud.

Keila 6-kl. algkooli arhiiv on umbes 55 a. vana. Arhiivi tähtsamad alad on päevaraamatud, nimekirjad ja protokolliraamatud. Arhiiv asub õpetajate toas lukustamata puust kapis ja täidab sellel kaks vahet. Kool asub puumajas. Nimekirju arhiivil pole.

Klooga 4-kl. algkooli arhiiv on umbes 55 a. vana. Tähtsamad alad arhiivis on protokolliraamatud ja kroonikad, uuemast ajast päevaraamatud ja kroonikad, uuemast ajast päevaraamatud ja kirjavahetus. Nimekiri puudub. Praegu asub arhiiv laiali kooliõpetaja elukorteris. Osalt kapis, osalt kapiotsas, osalt riiulis. Kui need koos oleks, saaks neist üks kapivahetäis. Kool asub puumajas.

Kääsalu 6-kl. algkoolil arhiivi ei ole, kuigi kool on asutatud juba 1864 a. On vaid päevaraamatud mõnest aastast, 1929 ja 1930 a. kirjavahetus ja mõni kiri 1927. aastast. Kuhu on jäänud kooli arhiivi vanem osa, selle kohta ei tea alles tulnud koolijuhata midagi ütelda.

Muraste 6-kl. eraalgkool on 10-aastane. Tähtsamad alad on tal kirjavahetus ja päevaraamatud. Nimekirja pole. Arhiiv asub kooli kantseleis puust kapis ühe kapivahe. Kool asub Muraste mõisas, mis on kiviehitis.

Ohtu 6-kl. algkooli arhiiv on umbes 50 a. vana. Tähtsamad alad arhiivis on protokolliraamatud, päevaraamatud ja kirjavahetus. Arhiiv asub õpetajate toas lahtisel riiulil, täites ühe selle vahe. Nimekirja pole. Kool asub kivimajas.

Rannamõisa 5-kl. algkooli ja selle arhiiv asuvad kahes majas. Sain näha ainult seda arhiivi osa, mis asub vanas koolimajas. Kuid seal oli ainult üks raamat. „Протокольная книга Штрандгофь Мурраскагo волостного училища“ aastast 1903-1926. Raamat asub endise koolijuhataja Dunkeli toas lukustamata kapis segamini õpilaste käsitöödega. Maja, kus arhiiv asub, on puuehitis.

Saue 6-kl. algkooli arhiiv on umbes 10 a. vana. Tähtsamad alad arhiivis on päevaraamatud, õpilaste nimekirjad ja kirjakogud. Arhiivil on nimekiri, mis on koostatud üksikute küsimuste järele. Arhiiv asub õpetajate toas riiulil ja täidab ühe riiulivahe. Saue kool on kiviehitis.

Tuula 6-kl. algkooli arhiiv on umbes 45 a. vana. Tähtsamad alad seal on päevaraamatud ja kirjavahetus. Nimekiri puudub. Arhiiv asub klassiruumis lukustatud puust kapis ja mahub ära ühte kapivahesse. Tuula kool asub õlgkatusega puust majas.

Valingu 4-kl. algkooli arhiiv asub Keila kooli juures. Ilmasõja ajal on, nagu kohalik koolijuhataja teab, vene soldatid vanu protokolliraamatuid hävitanud.

Vääna 6-kl. algkooli arhiiv on umbes 55 a. vana. Arhiivi tähtsamad alad on: kirjakogud, õppeainete kavad ja õpilaste arenemis- ja terviselehed ning õpilaste tunnistused ja lõputööd. Arhiivi nimestik on koostatud üksikute küsimuste järele. Arhiiv asub õpetajate toas puust kapis, täites selle kaks vahet. Kool asub Vääna mõisas, kivihoones.

Ääsmäe 6-kl. algkooliarhiiv on umbes 50 a. Tähtsamad alad arhiivis on: päevaraamatud ja kirjavahetus. Arhiivi nimekiri on koostatud üksikute küsimuste järele. Arhiiv asub koolijuhataja toas lukustama puust kapis segamini paisatult õpilaste käsitöödega.

Muid arhiive

Selle punkti all saan ma käsitella ainult üht vanemat arhiivi Keila kihelkonnas, nimelt Keila Haridusseltsi arhiivi. Arhiivist on säilinud vaid üks protokolli-raamat, alustatud 1906. aastast, mis annab teateid Haridusseltsi kooli asutamise kohta. Raamat on praegu Keila teemeistri Isoki käes, kes hoiab teda oma kodus riiulil.

III Suusõnaline traditsioon

Asutamisküsimus, sisse- ja väljarändamine

Asustamise küsimuse kohta räägiti Keila kihelkonnas vähe. Teati ainult, et maa peale katku lage olnud. Keila kirikus olnud nii vähe inimesi, et võidud sõrmedel üles lugeda (Kuulmann, Tiina). Üksikasjalisemalt teatakse Keila alevi ja Vähi (Vahi) küla asustamisest Väänas.

60 a. tagasi ei ole Keilas muud olnud, kui kirik, kaks kõrtsi, köstri ja kirikumehe majad (Kuulmann, Hans). Vanasti olnud aga Keilas alev, sest praeguse Keila alevi südamest Kaubatarvitajate Ühisuse alt leitakse vanu müüre. Alevil olnud isegi alevivanem. Alevi hävitanud poolakad (Kullerkann, Kustas).

Väänas Vähi (Vahi) külas olnud ainult üks talu ja kõrts. Talus elanud mõisa väljade vaht. 1874. a. ehitatud sinna lisaks koolimaja. Varsti peale seda tekkinud ka küla (Vets, Peeter).

Keila kihelkonda on sisserännanud eri aegadel soomlasi, rootslasi, venelasi ja inglasi.

Jutustaja esivanemad, neli põlve tagasi olnud soomlased, kes tulnud Kloogale peale katku (Mereniit, Jaagup). Umbes a. 1800 tulnud soomlasi Maeru. Jutustaja vanaisa olnud ka soomlane. Ta saanud mõisniku käest talukoha (Lilleberg, Juhan).

18. s. lõpul ja 19. s. alul olnud Suuropi alt mereäär soomlasist tihedalt asustatud. Veel 1870 a. elas seal „soome mamma“ (Riko, Otto).

Karjakülla tulnud umbes 1780. a. rootsi perekond, kes hakanud põllupidajaks (Busch, Johann). Ka Ääsmäel (Pehmann, Juhan) ja Kulnas (Kuusmann, Johann) teatakse rootslasist-sisserändajast.

Peeter Suur ehitas Tallinna sadamat venelasist-töölistega. Kui sadam valmis saanud, jäänud paljud töölised siia, kelledest osa asunud Keila kihelkonda. Palju olnud neid Harkus ja Paldiski maantee äär olnud neist täis. Venelased olnud ameti poolest kaupmehed ja aednikud (Riko, Otto).

Peale katku on Ääsmäe külla üks perekond inglasi tulnud (Kirpson, Ants).

Välja on rännatud Keila kihelkonnast Venemaale. 60. aastatel mindud Tuulast Samaarasse, kuhu ka jutustaja isa tahtnud minna. Lõhkunud juba õunapuu-aiagi ära. Ent mõisnik pole lasknud minna (Pauert, Tõnis).

Umbes samal ajal läinud Murastest 2-3 perekonda Suhumi (Riko, Marie) ja Kääsalust inimesi Saraatovi ja Krimmi. Viimased läinud perekondade haaval (Donald, Kaarel). Keila kihelkonnast väljarändajate kohta ei ole teada, et viimaseid oleks liitunud maltsvetlastega.

Umbes 1875. a. oli Tiskrest massiline väljarändamine Saraatovi (Kaarik, Leenu).

Ääsmäelt läinud 1877.-1878. a. nälja ajal paljud perekonnad Kaukaasiasse. Läinud jälle üksikute perekondade haaval (Minn, Juhan).

Peale 1905. a. läinud Ääsmäelt 2 perekonda Siberi (Minn, Juhan; Kirpson, Ants).

Keila alevist on enne ilmasõda läinud mitmed Venemaale (Einart, Juhan; Rossberg, Juhan).

Sõjad vanematest aegadest peale

Ühe vana sõja ajal käinud poolakad maad „kõige hirmsamini“ rüüstamas (Busch, Johann; Niinemann, Toomas). Karjakülas Holmi peres viidud kuld-joogikann ära. Kui heaga ei antud, tapeti ära (Ventsel, Anna). Röövlite hobused olnud hõberahadega ehitud (Reismann, Juula).

Põhja-sõja ajal olla nii suur nälg olnud, et surnud on maast üles kaevatud ja ära söödud (Kuusmann, Mari).

Krimmi sõja kohta on Keila kihelkonnast palju andmeid. Kogu kihelkond olnud vene soldatitega üle külvatud. Ääsmäel (Minn, Juhan) ja Väänas (Käävere, Mari) olnud mõisa rehed soldateid täis, Tuulas kõik talud nende all (Pauert, Tõnis) ja Harkus kõik külad (Eckmann, Triina).

Ohtu mõisas olnud üle 300 mehe ja Ohtu peredes igaühes 25 meest. Ohtus olnud kõik metsad (Lillenblum, Mari), Jõgisuus (Kuusmann, Liisu) ja Kulnas (Laamann, Hans) kõik pered venelasi täis. Harkus pandud igale peremehele üks soldat söögi peale. Soldatid söönud peoga pajast (Eckmann, Triina). Kääsalus tehtud ühes talus venelastele 3 tegu leiba (Niinemaa, Toomas). Kulnas olnud suure leivaküpsetamise augud (Kuulmann, Hans). Harkus peetud talumajades õppusi (Eckmann, Triina).

Krimmi sõja ajal oli inglise laevastik Paldiski all (Pauert, Tõnis). Vene soldatid läinud inglasele Paldiski alla vastu (Lüümer, Juhan). Päevad otsa vooritud, üks soldat tõmmanud veel jutustaja peast mütsi ära (Niinemann, Toomas). Sõjaväelastel olnud peas vaskkiivrid (Lüümer, Juhan). Olnud jala- (Niinemann, Toomas) ja ratsavägi (Pessur, Maria). Paldiski all aga inglise laevastik saatnud ainult ühe pommi Kalgi lossi peale, ning kadunud ise (Busch, Johann). Küll olnud aga palju inglise laevu Naissaare all, kus neid olnud „nagu mets“ (Riko, Otto).

Sõjavägi Paldiskist Krimmi minnes läinud jälle läbi Keila kihelkonna (Niinemann, Toomas), kusjuures jalavägi läinud jala kogu teekonna kestes (Busch, Tiina).

Jutustajale on jäänud meele mõned üksikud juhtumid Krimmi sõjast, mil vene vägi oli Kääsalus. Viinud Jefim soldateile viina. See olnud aga keelatud ja Jefim saanud 500 hoopi kadalippu. Mees elanud siiski üle 100 a. vanaks (Niinemann, Toomas). Ohtu külas üks purjus soldat löönud öösel ühe sauna ukse maha. Sauna omanik kaevanud ohvitserile ja sõdur saanud 100 hoopi kadalippu (Lillenblum, Mari).

Krimmi sõja ajal levinud soldatite seas külgehakkavaid haigusi (Busch, Tiina). Haigestunud ka kohalikud elanikud. Rannamõisas olnud koolerat (Kaarik, Kustas) ja Ohtus tüüfust (Lillenblum, Mari). Ka jutustaja olnud tüüfuses. Soldat varastanud sel ajal ta suri-särgiriide ära (Lillenblum, Mari).

Krimmi sõja ajal on kohalik rahvas Keila kihelkonnas mitmel pool vene keelt õppinud (Lillenblum, Mari; Kullerkann, Kustas).

Türgi sõja ajal olnud Sauel türgi vange (Kärner, Kustas).

Katkud, näljad, ikaldusaastad

Rahva mälestuse järele olnud kaks katku (Virkmann, Leena; Gutmann, Hindrek). Üks neist olnud suur katk (Donald, Kaarel; Viikmann, Johann). Rahvas teab kõnelda ainult viimast. Katk tulnud meile halli hobusega üle mere (Niinemann, Kadri), punane müts peas (Lilleberg, Miina). Katku tulekut kardeti väga, sest keda katk kepiga torganud, see surnud selsamal paigal (Kuusmann, Liisu). Inimesed jäänud magama nagu joobnud (Kuusmann, Mari). Kes aga magama jäänud, see surnud; kes istunud ja valvanud, jäänud ellu (Üpraus, Anna). Noored inimesed pole enam tööd teinud, vaid pannud uued riided selga ja tulnud kokku tantsima (Eckmann, Triina). Tantsisid surnutegagi (Peksar, Liisa). Enne tehtud augud valmis ja kes surnud, kukkunud auku (Eckmann, Triina). Maerus kogunenud inimesed kokku Pearna rehe tuppa (Lilleberg, Miina).

Paisu talus, Maeru külas, olnud luud nurgas maas. Inimesed surnud seal katku ja et talu üksikus kohas olnud, siis pole ka seal keegi käinud (Maaberg, Johann).

Surnuid alul viidud surnuaeda (Kirpson, Ants; Riko, Marie) ja hiljem maetud ilma jumalasõnata lähematesse liivaaukudesse (Maaberg, Johann; Riko, Marie). Veel hiljem jäetud surnud sinna, kuhu nad maha kukkunud (Kirpson, Ants; Riko, Marie). Katk olnud kuumal suvel (Eckmann, Triina). Kloogal veetud surnuid lahtise vankriga, kusjuures surnu pikad juuksed rippunud üle vanki otsa (Lindmann, Liisu). Üksnurmes mässinud pikad naiste juuksed end vankri kodarate ümber (Leemann, Paul). Kumnas veetud surnuid heinavedamise korvidega, kusjuures naiste valged patsid rippunud läbi pulkade (Üpraus, Anna). Teiseltpoolt räägitakse jälle, et Maerus veetud surnuid regedega, seejuures pikad naiste juuksed ripnenud (Kuusmann, Liisu).

Katk laastas koledasti maad. Jäänud järele vähe inimesi, nii et kui teise jalajälgi nähtud, siis neile suud antud (Niinemann, Kadri; Leemann, Paul; Kilement, Tiina; Virkmann, Leena). Rahvas teab rääkida, et kõik eestlased peale kahe surnud katku (Kuusmann, Liisu). Nende kahe kohta, kes katkust järele jäänud, on rahva seas mitmesugused arvamised:

Ühe jutustaja järele üks katkust järelejäänu olnud Tallinnas, teine – Haapsalus. Nad on vastamisi huilganud ja nii üksteist leidnud (Viruja, Jüri). Teine jutustaja teab, et üks neist kahest löönud Keila kiriku kella, mille peale teine sinna tulnud (Thalheim, Miina). Kolmanda järele üks jäänud Ohtu, teine – Kloostri (Kuusmann, Liisu). Neljas paneb katkust järelejäänuist elama ühe – Ellu-nimelise naise – Nahkjala külasse, Peetri talusse ja mehe Kloostri valda Arukülasse (Lillenblum, Mari).

Järgmised jutustajad teavad, et katkust jäänud järele Eestimaale rohkem kui kaks inimest. Kuid ka neist räägib igaüks isemoodi. Kuna üks olla kuulnud, et peale suurt katku olla järele jäänud Eestimaale ainult vennad Jäkid ja üks Hiiumaa naine (Vets, Peeter), teab teine, et ainukesed katkust pääsnud olnud mees, nimega Mürk, Kääsalust Vaia talust, üks mees Umalast ja üks naine Saaremaalt (Eckmann, Triina). Kolmas aga kinnitab, et Kuusalu kirikuõpetaja, Mikk Joa-Matsult, Kirp Umala-Tõnsult ja Mürk Kääsalust olnud ainsad katkust pääsnud (Ronik, Anna).

Osa jutustajaid teab katkust rääkida ainult oma ümbruskonnas. Peale katku jäänud järele Ääsmäele Rabandiku Anu ja Mäe Elias (Kuusmann, Mari).

Tuula jäänud kolm meest (Kirpson, Ants). Jõgisuu mäele kaks (Pehmann, Juhan) ja Laulasmaa kaldale üks mees (Eckmann, Triina).

Keila kihelkonnas rahvas mäletab nälga, mis olnud 1877. ja 1878. a. 1865. a. peale olnud suvel põud (Gutmann, Hindrek). 1877. a. uss söönud orase ära. 1878. a. olnud kuiv suvi (Niinemann, Toomas), jüripäevast mihklipäevani ei ole vihma sadanud (Gutmann, Hindrek). Päike olnud „punane nagu karune kott“, kadakad olnud punased ja lepalehed kukkunud maha (Kuusmann, Liisu). Vili olnud nii lühike, et pole lõigata saadud (Lehmann, Paul; Aali, Mari), odral olnud 3 iva (Minn, Juhan). Leib olnud nii haganane, et tuul ta aia teiba otsas ära laotanud. Ka hobune pole sarnast leiba söönud (Pauert, Tõnis). Hagana-leivale jahvatatud veel puukoori sisse (Kuusmann, Liisu). Suppi tehtud nõgestest ja kartuli lehtedest (Niinemann, Kadri). Kerjajaid olnud toas alati mitu tükki korraga (Minn, Juhan). Isegi noored mehed kerjanud (Tammis, Anna). Alul saadud vilja magaskiaitadest (Tommjalg, Tõnu), kuid antud ainult peremeestele, kes jõudsid ära tasuda (Uhver, Leenu). Hiljem suletud magaskiaidad (Sams, Jaan).

Venemaalt saadetud ka näljastele raha ja vilja, mida kätte andnud kohalik õpetaja ja mõisnikud, kellele rahvas pidanud heateo pärast jälle tagasi maksma töö või rahaga (Niinemann, Toomas; Sander, Jüri; Mereniit Jaagup, Kopper, Kadri). Pastor Carl Georg Fick’i käest saadud kanepit (söögiks ja kehakatteks) (Kuusmann, Mari), maisi, jahu (Kuusmann, Liisu) ja vilja (Lindmann, Liisu). Vilja andnud ta naela viisi (Auning, Miina). Raha andnud C. G. Fick 5-9 rbl. (Niinemann, Toomas; Sander, Jüri), maatameestele 2 rbl. pere peale (Mereniit, Jaagup). Raha korjanud vene soldatid oma vahel kokku ja saatnud selle siia kingina (Busch, Johann). Üldse saadetud Eestimaale 800.000 rbl. (Orav, Mari). C. G. Fick pole aga muidu andnud, vaid nõudnud tööga tasategemist või pärast maksmist (Einart, Juhan; Vitsmann, Liisu). Mehi aetud Tuula ja Keila vahele teed parandama (Einart, Juhan; Kirpson, Ants) ja Keila ligidale silda tegema (Soom, Miina). C. G. Fick’ile kedratud ka vilja eest takku (Ellmann, Leena). Pärast korjatud kaua aega raha ja maksetud. C. G. Fick saanud selle eest karistada, ta vallandatud praosti kohalt (Kilement, Jüri). Pealegi tulnud tal selle eest veel kinnigi istuda (Auning, Miina).

Knoobuse kindral oli andnud C. G. Fick’ile kätte vaeste abiraha, et viimane selle välja jagaks. Aru peremees Keilast läinud kindrali juure ja kaevanud, et kirikuõpetaja käest raha muul viisil ei saa kui ainult töö eest. Knoobuse kindral tõmmanud oma käega praostiristi Fick’i küljest maha ja öelnud, et ta ei olevat seda väärt, et risti kanda (Gutmann, Hindrek).

Tiigiveski mölder Tallinnast olla saatnud Keila näljahädalistele 2 lasti vilja kingiks. Tallinnas näinud sama mölder üht Keila kerjust. Küsinud, kas õpetaja vilja ei anna. Kerjus ütelnud, et annab, ent töö eest. Mölder seepärast kaevanud C. G. Fick’i peale, mille tagajärjel viimane praosti ametist vallandatud (Kuulmann, Hans). Mõisatest on teada, et näljaseid on aidanud Samson Tuulast (Gutmann, Hindrek) ja Vääna mõis. Vääna mõisast antud vilja, kuid segatud mõisa rehe juures kohe haganatega (Vitsmann, Liisu). Käidud talvel üle jää hobustega ka Rootsist vilja toomas (Gutmann, Hindrek).

Suurem kui Keilas olnud nälg taga maa sees (Tommjalg, Tõnu). Suur nälg olnud ka Saaremaal, kust tulnud üks perekond – mees, naine ja 3 last Keila (Gutmann, Hindrek).

Tunduvalt paranenud näljahäda, kui hakatud Paldiski-Keila raudteed ehitama (Kaarik, Kustas).

Ikaldusaasta olnud enne 1877.-1878. a. nälga. Võis olla 1860. a. ümber (Aali, Mari). Teateid väga vähe. Vili ikaldanud sellepärast, et külm on vilja ära võtnud. 2 nädalat enne jaanipäeva sadanud lund. Lumi olnud nii paks, et rattad kinni mässinud ja jää kandnud varest (Limmer, Juhan). Söödi odraleiba (Klimps, Tiiu). Rukkileib pandud ahju kausiga – muidu oleks leib ära lagunenud, sest külm võtnud rukki ära (Aali, Mari).

Ajaloolised isikud

A. Isikud vene keisrikojast

Vene keisrikoja liikmetest teatakse peaasjalikult nii palju rääkida, kui palju nad on käinud Keila-Joa mõisas.

Jutustaja mälestuse järele sõitnud 1854. või 1855. a. keiser Nikolai I läbi Keila kihelkonna Haapsalu. Keiser käinud Krimmi minevat sõjaväge vaatamas – suur osa sõjaväest olnud haige. Ratsavägi tervitanud keisrit, hobused lasknud põlvili. Keiser Nikolai I olnud mustas riides (Einbusch, Miina). Seekord keiser Nikolai I peatunud ka Joal üks päev (Tulver, Hans), kus ta öelnud: „Kõik on siin ilus, ainult puudub vaade merele.“ Järgmisel hommikul oli siht metsast läbi raiutud ja vaade merele saavutatud (Köögardal, Ado, Keila pastor).

1880. a. ümber käis Joal Aleksander III proua Marfa Feodorovna (Pessur, Maria).

Suurvürst Nikolai Nikolajevitš käinud Joal (Kuusmann, Mari). Keila kihelkonnas oli käsk kätte antud auväravaid ehitada ja hurraa hüüda (Pork, Peeter). Samal korral käinud ka kadettide laevastik Joal. Siis olnud Joa lossis suured söömingud ja joomingud. Kohalik vallarahvas ja madrused söönud väljas koolimajas (Pessur, Maria).

Ka suurvürst Vladimiri, Aleksander III venda, tuntakse Joal käimisest. Suurvürsti Vladimir käinud Joal mitu korda. Seks puhuks Keila kihelkonnas, seal kust ta läbi sõitis, aetud rahvas kokku hurra karjuma. Urädnik sõitnud teel ees ja käskinud nimelt tõllasistujaile hurraa hüüda (Niinemann, Toomas). Tee Keilast Joani olnud auväravatega ehitud, millest tööd mööda sõitnud suurvürst Vladimir Joale. Samal ajal käinud ta ka Kumnas (Limmer, Juhan). Suurvürst Vladimir käinud kord ka Keila vallamajas, küsinud jutustaja käest, kes seekord abitalitaja olnud, kas uued kohtud paremad on. (Kasberg, Karl).

B. Kohaliku tähtsusega isikud

Kirikuõpetajatest algab rahva mälestus Karl Georg Fick’iga. Viimane olnud uhke „saksa mees“ (Viruja, Jüri). C. G. Fick’il olnud palju aumärke (Niinemann, Kadri). Viimase pojast, Max Wilhelm Fick’ist, on rahva seas hea mälestus. Viimane oli „rahvamees“ (Rondik, Anna) ja inimestele vastutulelik (Klesment, Kustas). Ta polnud kunagi tige (Kopper, Kadri). Olnud alati rahul sellega, mis talle makstud (Kuulmann, Tiina). M. W. Fick olnud „väärt mees“ (Limmer, Juhan).

Eriline viha oli rahval abiõpetaja Mühlemi vastu, kes püüdnud 1905. a. tegelasi (Niinemann, Kadri). Mühlem oli Keilas abiõpetajaks. M. W. Fick’i ajal 1905. a. 1905. a. läinud Mühlen piiblitunnile ja noominud seal rahvast, et ta „umbrohu“ välja annaks. Pärast jutluse pidamist kirikus läinud ta kasakate sekka ratsutama (Kuulmann, Hans).

Pastor Kukk’e peetud uhkeks (Kaaring, Anna).

Rahvale meele on jäänud veel C. G. Fick’i tige (Lillenblum, Mari) ja pisut lollakas (Uhver, Leenu) proua. Ta olnud leeritüdrukuile kupjaks (Kasberg, Karl), pole lubanud aja viitmist. Keelanud tüdrukutele töö ajal pea sugemise ja näo pesemise. Kui proua teise tuppa läinud, siis seadnud ta peegli nii, et ikka saalis ketravaid tüdrukuid näeks. Lõnga vaadanud sõrme all ja öelnud „kas see ka mõne lõng“ (Lillenblum, Mari). Tihtipeale pole proua nii palju tööd teha lasknudki, teinud vaid suurt lärmi (Tulver, Hans). Pruute armastanud ta väga haugutada. Jutustaja leeri ajal käinud üks paar kihlusel. Pruut toonud prouale villu. Et pruut teenija olnud, võtnud proua villad vastu. (Peretütar aga pidanud tooma kirju vöö ja kindad.) Valged villad olnud aga kollastega segatud. Kui proua seda märkas, jooksnud kohe leerilaste tuppa ja hüüdnud teenijale: „Roosi, mine kutsu pruut tagasi, ta tõi mulle hirmsad villad.“ Pruutpaar aga olnud kadunud. Siis võtnud proua leeritüdrukud käsile ja noominud neid pool päeva (Lillenblum, Mari). Jutustaja leeri ajal pannud teda proua põrandalt tolmu korjama ja paberi „tupsudesse“ keerama (Rondik, Anna).

Köster Richard Eduard Reisberg, kes olevat köstriks kuni a. 1910 olnud, olnud „väärt mees“ (Limmer, Juhan). Olnud hea rahvamees (Niinemann, Kadri), kes armastanud ühes külarahvaga kõrtsis juua (Klesment, Kustas). Kord jõulu eel olnud väga palju lauarahvast. Reisberg pannud Valingu mõisa rentniku Palmi orelit mängima ja ise läinud kõrtsi (Niinemann, Kadri).

Kooliõpetaja Aadu Priidu olnud jämeda häälega tark mees. Teinud „ülelugemist“ terves kihelkonnas (Pehmann, Juhan).

Tuula kooliõpetaja Teimann käinud koolilastega kirikus laulmas (Pehmann, Juhan).

Vennastekoguduse lugija Rehemets olnud julge mees, pole isegi mõisnikku kartnud. Harku mäel löönud ta kiige maha. Mõisniku küsimuse peale, miks ta seda teinud, vastanud ta, et kõik külarahvas käivat kiigel ja palvetundi ei tulevat keegi.

Väänas olnud kord ühte tallu määratud palvetunni pidamine. Perenaine ja tüdruk pesnud aga pesu ega pole rahvast tuppa lasknud. Kui Rehemets seda näinud, virutanud naiste pesuküna ümber. Ja siis alanud ta palvetunniga (Viruja, Jüri).

Mõisnikest Keila kihelkonnas kõneldi palju. 1890. a. ümber olnud Harku mõisnikuks parun Ungern-Sternberg, keda rahvas „Ungruks“ kutsunud (Katu, Marie). Ta olnud kindral ja keisri adjutant (Ressmann, Kustas). Armastanud palju peksta, kuid pärast andnud 5 rbl. valuraha (Gutmann, Hindrek). Mehed mõnikord kraapinud end ise veriseks, et 5 rbl. teenida. Harkus mõisaväravas olid kuused; seal all oodanud lapsed parun Ungern-Sternbergi, kes väravast läbi sõites lastele raha pildunud. Mõnikord käskinud ta lapsi oravaid püüda, iga orava pealt andes raha. Vaeste vastu olnud parun hea, kunagi pole ta armupalujaid tühjade kätega tagasi saatnud (Katu, Marie).

Analoogilist eelmisele räägitakse Harku mõisnik Veimarist. Ta peksnud oma teenijaid ja andnud neile pärast valuraha. Kui kedagi vallamajaas peksetud, pidanud see tagasi tulles end Veimarile näitama. Kui peksetu verine oli, saanud see 5-10 rbl. valuraha (Ressmann, Kustas).

Parun Ungern-Sternbergi proua armastanud lapsi; ja kui ta oma lastel sünnipäevad olnud, kutsunud ta seks puhuks oma juure ka küla lapsi (Katu, Marie).

Volkonsky’sid Joal on olnud kolm põlve. Nad kõik (Migur, Ants) on head mõisnikud olnud (Niinemann, Toomas; Rondik, Anna). Kõik teenijad saanud kingitusi, tüdrukud sukavardaid ja rätikuid. Viimase Volkonski isa andnud kord ühele talupojale, kel lehm ära surnud, oma karjast uue asemele (Migur, Ants). Viimane, vürst Volkonski ise (see, kes praegugi Joal elab), pole teinud rahvaga ülekohut, aga teda pidanud hüüdma alati „vürstihärraks“ (Donald, Kaarel). Alama rahvaga olnud ta hea, aga kõiki mõisnikke pole ta jutule võtnud. Hästi saanud ta läbi Kumna kindral Meyendorffiga (Paas, Juhan). Viimane Volkonski kinkinud inimestele palju, ta söötnud ja jootnud neid (Lindmann, Liisu), jaganud maiustusi, isegi talusid kinkinud neile (Paas, Juhan). Kui talt mõis ära võetud, siis kord ta tahtnud talupoegade käest laenata puud vilja seemneks. Seda talle aga ei antud. Ta öelnud: „Kui palju olen ma teid aidanud, ja teie ei taha mulle puudagi vilja laenuks anda.“ (Paas, Juhan)

Kloogal mäletatakse mõisnikke Klugen’ite soost. Konstantin olnud neist kõige hirmsam (Mereniit, Jaagup). Ta olnud haagikohtunik, kuid saanud lahti, sellepärast et peksnud üht linnameest (Eckmann, Triina). Viimast räägitakse ka Peeter Klugeni kohta (Mereniit, Jaagup). Viimane Klugen, Peetri poeg Moritz (Kepler, Anna) olnud hea (Eckmann, Triina). Kui töö oli halvasti tehtud, pole peksa andnud, vaid käskinud uuesti teha (Lipsik, Aadam). Kui teomehed mõned päevad võlgu jäid ja aidamees neid sellepärast peksa tahtis, siis keelanud Moritz seda teha (Lipsik, Aadam). Tige olnud Moritzi vend Otto Klugen. Hääl meelel vaadanud ta pealt kui kilter teolisi nõelaga torkas. Ise peksnud ta töölisi kepiga (Kepler, Anna). Peale Moritz Klugeni läks mõis viimase õepojale, kindral Krusensternile, kes väga tige mees olnud (Lipsik, Aadam). Ta vihastanud end mõisateenijate peale surnuks (Eckmann, Triina).

Kopelmanni mõisas elanud 19. s. mõisnik, keda rahvasuus tuntakse „Puujala“ nime all. „Puujalg“ käinud Prantsuse sõjas ja kaotanud seal ühe oma jala (Pehmann, Juhan). Ta olnud tige mõisnik (Kuusmann, Mari).

Umbes 1850. a. olnud Kopelmannis Pistolkopf, kes olnud eelmisest parem. Ta kinkinud jutustaja isale uued palgid, kui näinud, et sel väga vilets elamu (Pehmann, Juhan). Kulnas olnud kaks Järnatit – noor ja vana. Vana Järnat olnud tige ja peksnud (Sihvart, Leenu). Ta ei ole sallinud seda, kui töölised seisnud. Kui vana Järnat tulnud, siis riisutud kas või vikatitega (Lindmann, Liisu). Noor Järnat olnud hea (Kuulmann, Tiina). Ta olnud suur naistekütt. Kord otsinud ta külamööda üht naist taga. Lapsed teadnud, kus naine on ja juhatanud ta sinna. Järnat andnud lastele saia ja öelnud, ärge järele tulge (Thalheim, Miina).

Kumnas (Knoobusel) tuntakse üht mõisnikku „Knoobuse kindrali“ nime all. Viimane olnud Meyendorffide soost. Knoobuse kindral Meyendorff olnud tiivadjutant (Paas, Juhan). Tema ajal käinud Kumnas ka suurvürst Vladimir. Knoobuse kindral olnud hea mees. Ta jaganud rahvale maiustusi (Pork, Peeter), ja müünud talud odavalt (1800 rbl. eest). Kindrali onupoeg võtnud talude eest juba 3500 rbl (Migur, Ants). Ka rent olnud kindrali ajal odav (Pork, Peeter). Üldse olnud vanad Meyendorffid head, noored halvad. Kaks noort olnud 1905. a. Vene turul laskjate hulgas (Kuhlmann, Hans).

Kääsalu mõisnikude hulgas on rahva meelde jäänud Mohrschild või Ohrschild ja Tuglas. Mohrschild olnud Kääsalus suur peksja ja piinaja. Kui inimene mütsiga üle mõisa õue läinud, saanud ta peksa (Donald, Kaarel). Vahimees tassinud mõisa õuest puid ja müts olnud hammaste vahel (Rondik, Anna). Tal olnud ka puur, kuhu ta inimesi peale peksu kinni pannud. Kord üks peksetu hakanud ta põlvede ümbert kinni ja ütelnud: „Niipalju kui minu perse on verd jooksnud, peab härra perse rasva jooksma. Peale selle jäänudki Mohrschild haigeks, ja läinud plaksudes lõhki (Niinemann, Toomas). Tast jooksnud palju rasva plagisedes maha (Rondik, Anna).

Krahv Tuglas, Mohrschildi kasvandik (Niinemann, Toomas) ja Kääsalu mõisa ehitaja (Donald, Kaarel), olnud üks „õel vaim“. Inimesi peksnud ta mõisa keldrites (Abel, Peeter). Kui peksust ei aidanud, siis sidunud ta inimese aampalgi külge kinni ja hakanud tal nahkrihmu seljast tõmbama (Niinemann, Toomas). Rihmad kuivatanud ta pööningul, kord katuseparandajad näinud neid seal rippumas (Pessur, Maria). Neist rihmadest lasknud ta siis hobustele riistu teha (Donald, Kaarel). Kord olevat üks lihunik Tuglase käest ühe peksetu ära päästnud (Niinemann, Toomas). Tuglase surma kohta on mitmesuguseid jutte. Ühed teavad: vanasarvik olla ta ühel ööl ära viinud, vana tuhvel jäänud ainult saali aknale (Donald, Kaarel). Teised: ta olevat kotti pandud ja ära uputatud (Abel, Peeter). Kolmandad: Tuglas läinud lõhki ja tast jooksnud rasva välja, enne seda peksnud ta just üht Saaremaa meest. Mees öelnud: „Sa ei pea pärast mind elama.“ Surnud mõlemad (Pessur, Mari).

Ohtus olnud kord mõisnik Kasimir Meyendorff (Lilleberg, Miina), keda rahvas „Kaasihärraks“ nimetanud. „Kaasi“ sõitis kord kutsariga üksi metsavahelist teed mööda. Ta lasknud hobuse puu külge siduda ja hakanud kutsari peksma. Kutsar aga, tugev mees, võtnud mõisniku kinni ja peksnud läbi. Kaasi andnud kutsarile seepeale 50 rbl. ja öelnud, ärgu ta teistele sellest rääkigu (Kuusmann). Kaasihärra käes oli ka Keila mõis. Olnud rukkilõikus. Kaasi tulnud ratsa tööliste juure. Põllul näinud ta kivi juures rukkipead kasvamas ja küsinud ühe naise käest, miks see seal kasvab. Naine öelnud, et laps jätnud. Kaasi pole sellega rahule jäänud, vaid läinud talitaja juure ja küsinud jälle, miks rukki pea kivi juure kasvama jäetud. Ühtlasi tahtnud ta talitajat lüüa. Viimane pannud jooksma ja peitnud end lähedalolevasse küüni. Teine päev kutsunud Kaasihärra talitaja oma juure ja öelnud, kui ma su kätte oleksin saanud, oleksid sa ka hobuse jalge all olnud (Lillenblum, Mari).

Rahulas olnud vanasti mõisnik, nimega Veimar. Viimane lõiganud inimeste seljast rihmu maha. Linnas saadud seda teada ja tuldud teda otsima. Veimar kuulnud sellest enne ja poonud enda kase otsa (Gutmann, Juhan).

Rahulas olnud 1860. a. mõisnikuks Tehni-nimeline mees. Iseloomult väga tige (Kärner, Liisu; Sams, Jaan), kuid siis, kui kubjas on talle rohkem teo- ja vooripäevi üles pannud, kui tegelikult tehtud, olnud ta hea (Kärner, Liisu). Kubjas Munalaskma Jüri tunnud Tehn’i hästi ja on talle alati valetanud ja päeva-pulkadele rohkem jooni lõiganud (Gutmann, Juhan). Teomehed on Tehni viimaks paljaks varastanud (Gutmann, Juhan).

Rannamõisa omanik, nimega Budberg – 1870. a. ümber – olnud hirmus peksja. Jutustaja mees poisikesena käinud kogu suve mõisa rohuaias tööl, mille eest talle Budberg 30 rubla pakkunud. Poisil olnud ainult ema ja ta öelnud, et siis peab ema lehma ära müüma, muidu ei saavat talvet üle elda. Budberg võtnud sellepeale poisi juustest kinni ja hakanud piitsa varrega peksma. Pärast hoidnud poissi kraedpidi kinni, öeldes: „Kaarel, Kaarel, täna härrat õpetuse eest.“ (Kaarik, Leenu)

Sakus olla kord mõisnikuks krahv Rehbinder olnud. Ta olla rahvast väga peksnud. Ta öelnud, „sa ei ole küll midagi teinud, aga nüüd on sinu kord ja sellepärast saad peksa.“ Peale surmagi teda kardetud, teda nähtud pööningul käivat (Ibus, Leena).

Kõige viimased Saku mõisnikud olnud Valerio Pagu-Ufut (umbes 1870. a. kuni mõisa ülevõtmiseni) ja enne teda ta vend Paul (Küüts, Jüri). Rahvasuus on nende nimed – Noor ja Vana Pagu (Ibus, Leena).

Paul Pagu olnud väga uhke ja laisk (Küüts, Jüri).

Valerio Pagu-Ufut olnud hea. Oma vanadele teenijatele andnud ta priikorteri ja söögi (Küüts, Jüri). Kord käinud mõisa teenijad marjavargil. Neile tuldud peale ja nad kõik pidanud 3 rubla trahvi maksma. Kes aga palunud, see saanud oma 3 rubla kätte. Ka jutustaja läinud mõisniku juure ja palunud andeks. Teisel hommikul leidnud ta oma riidekasti ääre alt 3 rubla (Ibus, Leena). Uhke olnud Noor Pagu siiski, sest kui keegi ta trepi eests teda tervitamata möödus, karjunud ta kohe „kas sa mind ei tunne“ (Ibus, Leena). Kui mõis ta käest üle võetud, siis olnud ta 2 nädalat haige ja surnud vihast (Ibus, Leena).

Vanasti olla Sakus aga väga tige mõisnik elanud, kelle nime enam ei mäletata. Jõululaupäeva õhtul käinud ta küla mööda. Kus korsten suitsenud, sinna läinud sisse; valanud söögipajad ümber ja viinud pajad mõisa. Ka pühapäeva-riided korjanud ta ära ja jätnud ainult ühed küla peale kirikus käimiseks. Riided viinud ta oma pööningule, kus need hallitanud. Töö juures pole ta sallinud ajaviitmist. Tööline pidanud kündma adra kasvõi tükkideks, aga mõisnik pole andnud parandamise-aega (Kilement, Jüri).

Saue mõisnikud olnud järjekorras: krahv Rehbinder, Rutesell või Rutes ja Strahlbornid.

Krahv Rehbinderi ajal olnud Sauel suur peks. Teinud kord teomehed Aru karjamaal aeda. Krahv tulnud kepiga, teomehed jooksnud kohe metsa. Karjamaale jäänud ainult kubjas, kes härra käest peksa saanud. Teomehed aga pidanud teine päev haagikohtuniku juure minema, kus nad igaüks 30-50 hoopi saanud. Üks teomees, Kustas Blint, olnud aga kättemaksuhimuline. Kord palava päevaga aetud küüni heina tegema. Blint andnud nagu kogemata heinahangu varrega krahvile tugeva hoobi. Ise aga kohe härrale jalge ümbert kinni ja andeks paluma. Krahv andnudki andeks (Gutmann, Juhan).

Krahv Rehbinder olnud ka suur tüdrukute-kütt. Tal olnud armukeseks üks Liisu. Viimasest tüdinenud ta peagi ära ja pannud mõisa teenijale mehele, viimast vastasel korral ähvardades sõjaväe-teenistusega (Kruusberg, Kaarel).

Rutesell olnud haagikohtunik ja hirmus peksja. Peksu-pingi all seisnud alaliselt vereojad (Tommjalg, Tõnu).

Strahlborn olnud õiglane, täpne ja hea. Teenijatele pannud ta palka juure. „Kuradi varas“ olnud ta kõige tigedam ütelus (Tombak, Kustas).

Tuulas Samsonid olnud head. Nad andnud rahvale viljaseemet ja teinud neile jõulupuid (Vessart, Jaan).

Väänas 19. s. esimesel poolel olnud Vääna mõisa omanikuks Stackelberg, viimasest Stackelbergist kolmas põlv tagasi. Rahvas nimetab teda „Ükssilmaks“. Ükssilm olnud väga tige, peksnud rukkilõikajaid „pimedast peast“ (Paisup, Mari). Ta pole peale surma ka rahu saanud, vaid käinud ühes Koppelmanni Puujalaga kirikus kaarte mängimas. Kord C. G. Fick juhtunud neile peale tulema. Siis nad kadunud (Kuusmann, Mari).

Ükssilma poeg Ernst olnud kange sõimaja (Paisup, Mari; Kopper, Kadri).

Viimane Stackelberg, kui ta vihastanud, löönud kohe vastu nägu. Julges keegi tööline lõunatunnil suitsetada, kohe andnud kepiga lagipähe (Keevallik, Juhan). Kord hakanud ta tugevat teomeest, nimega Vets, karjalaudas lööma. Vets võtnud mõisniku käed ja pigistanud siniseks (Pork, Peeter; Vets, Peeter).

Üldse olnud Stackelbergid uhked (Einbusch, Miina). Kui peremees ei jõudnud talu eest renti maksta, järgnenud kohe oksjon (Limmer, Juhan).

Viimase Stackelbergi proua olnud hea, andnud haigetele rohtu ja teinud lastele jõulupuud (Blumfeld, Marie).

Ääsmäe mõisnik, nimega Tillevitt toonud sõjast naiste rindu ja inimselja pealt tõmmatud nahkrihmu (Peksar, Liisa).

Rahva majanduslik elu

A. Pärisorjus

(Enamus jutustajaid ei teinud kindlat vahet päris- ja teoorjuse vahel. Sellepärast on mul siin ka väga raske piiri nende vahel tõmmata.)

Pärisorjuse ajal kohtles mõis talupoegi loomadena. Jutustaja vanaisa toodud Russalust Ääsmäele koera vastu (Kuusmann, Mari). Viti mõisas on mees koera vastu vahetatud (Einbusch, Miina).

Jutustaja vanaisa vend, 13-aastane poiss, viidi Järlepa mõisa. Järlepalt toodi Valingule poisi eest suur hall koer (Waldmann, Jaan).

Sauel vahaetatud koerte vastu palju inimesi (Gutmann, Juhan).

Kulnast saadeti koeri Hiiumaale; Hiiumaalt – orje Kulna (Laamann, Hans).

Kääsalu mõisa toodud hurdakoera eest kaks meest (Ronik, Anna).

Pärisorjad ei tohtinud ilma mõisniku loata midagi teha, isegi mitte naist võtta. Kulnas tõmmatud peigmees selle pärast, et ta ilma loata naist tahtis võtta, saare oksa ja pekseti veriseks (Kuusmann, Johann).

Pärisorjuse ajal oli keelatud mõisniku loata elama asuda kaugemale oma mõisa piiridest (Virkmann, Leena).

Kulnas pandi mees, kes teise valda tahtis minna, pooleks aastaks puid saagima või lukustati mõisa aita. Kord üks mees ajanud aidas rukkid ja odrad segi (Laamann, Hans).

Et elu väga vilets oli, siis ei hoolitud mõisniku keelust ega karistustest, vaid põgeneti salaja (Virkmann, Leena).

Kaks Muraste meest põgenesid Rootsi. Teine aasta tulid tagasi ja viisid veel tüdruku sinna (Orav, Mari).

Ka Rannamõisast (Kaarik, Miina) ja Väänast (Pajuvits, Anna) on Rootsi joostud.

Väänast Orava külast läksid Rootsi 4-5 inimest (Vaka, Anna). Rootsis koheldi eestlasi hästi (Pajuvits, Anna). Kes sinna läks ei tulnud enam tagasi (Kasberg, Karl).

Ka Soomes võeti eestlasi hästi vastu. Väänast läks üle jää Soome kutsar ja teenija (Viruja, Jüri).

Jutustaja isa oli Kersalu külas sulaseks. Oli raske töötada. Laupäeva õhtul pani ta tütre teise mehega kraami kokku ja pühapäeval algas Lohusalu alt sõit Soome poole. Purje asemel olnud neil varastatud kangas. Meestel läks aga halvasti ja nad saadeti tagasi. Kodus said nad peksa ja pandi jälle orjama (Viruja, Jüri).

Teoorjus

Pärisorjusest vabastamisega läks rahva olukord maal palju viletsamaks. Nüüd oli küll inimene prii, kuid maa oli mõisa oma (Tummeleht, Kustas). Mõisa maa eest, mis talupoja käes kasutada oli, pidi ta mõisale maksma teoga. Talust käis mõisas terve aasta ümber sulane; talvel hobusega, suvel – kahe härjaga; tüdruk jüripäevast mihklipäevani ja kesksuvel abivaim (Ibus, Leena; Vaka, Anna; Leemann, Paul; Meenov, Juuli).

Mõis nõudis tööd peremehelt ja perenaiseltki. Peremees tegi igal kevadel ja sügisel mõisa neli külvipäeva (Pessur, Maria), vedas kohtumullad ja kivid (Vaka, Anna). Perenaine ketras ja kudus villu, takku ja linu. Osa koeti kangaks, osa viidi lõngana mõisa (Ventsel, Anna). Kangast koeti enamasti villadest ja takkudest (Kuusmann, Liisu). Linast riiet kudusid mõisas ise kangrud (Kuulmann, Tiina). Harkus 6-päeva perenaine kudus, 3-päeva perenaine ketras (Soom, Miina). Lõng, mida talunaised ketrasid ja korrutasid, pidi imepeenike olema.Väänas anti ilusa töö eest auhindu (Käävere, Mari). Ääsmäel nõuti, et 20-pasmaline lõng pidi läbi sõrmuse minema (Kuusmann, Mari). Vanamõisas pidi tuhat lõnga läbi sõrmuse minema (Meenov, Juuli). Naised läksid oma tööd mõisa ära viima alati suure hirmuga (Üpraus, Anna). Saue mõisnik Rutese proua ei ole kord tahtnud kangast vastu võtta (Kilement, Mari). Vanamõisas proua küsis: „Kas on ka ilusat longat?“ (Reinwald, Marie)

Mitte ainult taluperenaised, vaid ka saunanaised ketrasid ja kudusid. Kedrati õhtul kella 11-ni ja alati hommikul jälle kell 4 (Kuulmann, Tiina). Kloogal ketrasid saunanaised mõisale veel kuni ilmasõjani (Vitsmann, Liisu). Ilmasõja ajal ei viinud aga naised lõnga enam mõisa ära ja nii kadus Kloogal ketrus (Mereniit, Jaagup). Umalas tegid naised mõisale töömarku, s.t. ketrasid ja kudusid ka veel siis, kui see juba seadusega keelatud oli. Mõisaproua andis neile töö eest 10-naelase leiva (Üpraus, Anna). Harilik tasu, mis naised oma töö eest mõisas said, oli pirrupuu; selleks otsiti metsast välja kõige jämedam (Eckmann, Triina).

Perenaise päevad olid veel – üks kord aastas mõisas lambaid käia niitmas ja kaks päeva linu ropsida ja sugeda (Vederik, Mari). Hooaja töödele – heinateole, viljalõikamisele, sõnikukvedamisele, kartulivõtmisele ja -panemisele vajas mõis talust veel lisatööjõude, abiteolisi (Peksar, Liisa).

Voores oli nii kord – kes ei saanud nõutud päeval abiteole tulla, vallandati kohalt (Peksar, Liisa).

Korraline, kui ka abitegu kestis hommikul päevatõusust õhtul päevaloodeni ((Abel, Peeter). Teolised, kes mõisast kaugel elasid, olid kodust ära nädal aega; mõisast tulid laupäeva õhtul ja läksid tagasi kas pühapäeva õhtul (Vaka, Anna) või esmaspäeva hommikul (Klimps, Tiina). Ööd oldi lähedalolevais taludes (Vaka, Anna). Teolistel, kes nädal aega ära olid, oli ühes ka nädalane moon: leivakott, piimalähker ja silgu või soolakarp (Eckmann, Triina). Hommikul kui kardeti teole hiljaksjäämist, siis jooksti, nii et sool tegi „kropp-kroba, kropp-kroba.“ (Meenov, Juuli)

Söögi vaheaegu, mille algust teatas krapp (Lilleberg, Miina), anti Kulnas 1 tund keskhommikul, 1½ tundi lõuna ajal (Lilleberg, Juhan). Kääsalus 1 tund keskhommikul, 2 tundi lõuna ajal (Abel, Peeter). Kahe söömaaja vahel niideti vakamaa heinu või võeti 2 vakamaad loogu (Ellmann, Leena). Vilja lõigati sirbiga peotäie haaval (Kilement, Mari).

Rehte peksid talupojad öösel nii oma kodus kui mõisas (Lind, Anna). Rehepeksu aeg oli mõisas tööliste juures rehepapp, kes süütas pirdu ja vaatas, et kõik tööd teeksid (Mereniit, Jaagup). Rehepapp oli mõisa kaugelt võetud, et ta ei saaks vilja varastada (Vaka, Anna).

Kloogal tallasid inimesed vilja jalgadega (Eckmann, Triina; Kopper, Kadri; Mereniit, Jaagup). Rehepapp kõdistas ja näpistas tüdrukuid, et töö rutemini läheks (Kopper, Kadri). Kloogal jooksid inimesed pahmas. Neid ergutas kilter kepiga, mille otsas nõel ja kubjas, kelle kepi otsas nöör (Kepler, Jüri).

Kulnas tallasid vilja hobused. Rukist pekseti vartadega (Laamann, Hans). Inimesed tallasid ainult seda vilja, mis mõisale söögiks läks (Kuusmann, Johann).

Kuigi öösel rehte peksti, oli päeval siiski oma töö. Jutustaja mees peksnud Sauel kaks rehte; üks öösel, teine päeval. Ainult koidu ajal saanud pisut magada (Kilement, Tiina). Harkus pekseti hommikuni rehte; sealt mindi kohe Hämarasse kartuleid võtma (Miller, Leenu).

Talvel võtsid teomehed turbaid, raiusid hagu (Abel, Peeter) ja tegid tegu viinaköögis (Klesment, Kustas).

Peale selle kõige vajas mõis taludest veel tüdrukuid korranädalateks (Gutmann, Hindrek). Korranädalatel käis tüdruk mõisas 6 nädalat aastas, üks nädal korraga. Korratüdrukuid oli mõisas korraga 4 (Kuusmann, Liisu). Tüdrukute tööks oli mõisas loomade talitamine ja mõisa kodune töö (Waldmann, Jaan; Taaring, Liisa).

Isegi laste tööd vajas mõis. Väikesed poisid ja tüdrukud noppisid Ohtus kive ja kiskusid erneid. Et lastel igav ei oleks ja nad töö juurest ära ei jookseks, siis tõi mõisnik nende juure Torupilli Mihkli, kes laste ees edasi-tagasi käis ja mängis (Lilleberg, Miina).

80 a. tagasi jutustaja ema õde, 10-aastane laps, pandi mõisa abikokaks, anti kaks hobust kätte ja pandi sõnikut vedama (Auning, Miina).

Suuremad talud tegid ka õpetajale tegu (Emar, Anna; Ronik, Anna). Samuti olid õpetaja juures tööl ka leerilapsed. Poisid raiusid hagu, ladusid puid, peksid rehte (Ressmann, Kustas). Tüdrukud noppisid sulgi (Reinwald, Marie), õmblesid, ketrasid, kudusid (Kivipuur, Anna), pesid pesu ja toimetasid loomi (Kuusmann, Liisu). Ketruse jaoks oli C. G. Fickil alati valmis 25 vokki (Kuulmann, Hans). Päevad läbi tehti tööd, leeritund oli alles õhtu tulega (Lillenblum, Mari).

Peale teotegemise oli talupoeg kohustatud mõisale maksma ka makse. Maksuna viidi mõisa lambaid (Donald, Kaarel), anesid, vilja, kanu, mune (Kilement, Mari) ja viljakott (Kuusmann, Juhan). Ääsmäe mõis nõudis alati anesid; kui endal ei olnud, pidi ostma (Kuusmann, Mari). Kui lammast ei toonud, anti peksa ja nõuti kaks (Kuusmann, Juhan). Kulna viidud väike lambatall, näidatud aga mõisnikule ette suure lamba nahk, pea ja jalad (Laamann, Hans).

Õpetajale ja köstrile viidi vilja ja õlgi (Vets, Peeter; Taaring Liisa).

Leeripoisid viisid õpetajale koorma lõhutud puid (Kuusmann, Johann), vaka kaeru (Lillenblum, Mari), 2 luuda, 2 lusikat, 2 kana ja 10 muna (Einart, Juhan). Tüdrukud viisid samuti puid ja vilja, peale selle veel kindaid ja paelu (Einart, Juhan; Lillenblum, Mari).

Kihluse ajal viidi õpetajale villu, kindaid, mune, kanu, koorem puid ja vakk vilja (Lilleberg, Juhan).

Laulatuse maks oli: vakk kaeru, koorem puid ja 20 kop. raha. Köster sai kindad ja kinda pöidla sees 5 kop. raha (Lilleberg, Miina).

Raske kohustisena talu peal lasus voorimine. Veeti viina, vilja, puid ja kartuleid (Pauert, Tõnis; Miller, Leenu; Limmer, Juhan; Leemann, Paul). Keila kihelkonnast läksid voorid enamasti Tallinna, kuid umbes 70 a. tagasi käidud ka Peterburis (Kaarik, Kustas).

Viinavedamisel oskasid mehed ka pisut viina endale võtta. Selleks tarvitati väikesi puure ja kummitorusid. Mees ajas ise kupjaga juttu, kui viin jooksis. Pärast pandi punase otsaga pulk ette (vaadid olid punased) (Leemann, Paul).

Vääna mehed oskasid omale viina saada teisiti. Linnas nad kummutasid vaati mitmetpidi, kuid hoidsid seejuures vaadi avause kõrgemal. Teel tagasi tulles pumpasid vaatidesse jäänud viina oma lähkritesse (Vets, Peeter).

Õpetajal käidi ka vilja ja puude vooris (Viruja, Jüri).

Teoliste järelevaatajateks töö ajal oli mõisa poolt kubjas seatud. Kupjal oli õigus teolisi lüüa iga väiksema süü puhul (Kasberg, Karl). Oma võimu tundemärgiks kandis kubjas alati keppi käes, või rihma all vööl (Miller, Leenu).

Jutustaja ema niitnud Ääsmäel lambaid ja saanud iga täkke eest kupjalt ühe „laksu“. Rehepeksu ajal saanud samuti iga iva eest, mis sisse jäänud, „laksu“ (Peksar, Liisa).

Mehed võtsid Tänasilma külas turbaid. Ühel mehel libises turvas maha, selle eest sai kupjalt kepiga (Kilement, Jüri).

Kääsalus hakkas sõnikuvedaja naine lahtitulnud pastla paela kinni panema. Kubjas kohe lööma (Rondik, Anna).

Koolimaja Liisu Väänas ei lõiganud rukist peotäie haaval; aidamees öelnud kohe: „Ma annan sulle nii, et ainult niit ja nõel aitavad.“ (Kivistik, Triinu)

Jutustaja ise saanud Väänas rukkilõikuse ajal kupja käest kepiga üle selja, sest jätnud rukist loogu maha (Klimps, Tiina).

Kääsalus sai mees kupjalt kepiga lagipähe, et halvasti kündis (Klesment, Kustas).

Kui teoline hommikul hiljaks jäi, sai kohe kupjalt 4-5 hoopi üle piha (Niinemann, Toomas).

Jutustaja ema teinud Kloogal kraavi. Kubjas nägi, et töö ei läinud hästi, keeras kepi naisele juustesse ja vedas teda nii (Kopper, Kadri).

Üks poiss olnud Kloogal hobustekarjus ja saanud iga päev peksa. Poisi ema läinud viimaks mõisa paluma, et jätke veel liha luudele (Kopper, Kadri).

Kulnas said noored poisid iga sõnikuveo vedamise järele peksa (Uhver, Leenu).

Peksasaamine töö juures olenes töö järelevaatajaist. Olid need head, andsid peksa vähem, olid halvad – andsid rohkem.

Kulnas oli väga halb aeg kilter Juhani aeg. Viimane oli tige ja peksis palju (Uhver, Leenu).

Jutustaja vanemate ajal oli Ääsmäel aidameheks „Petersoni isand“. Ta peksis ja vedas teomehi juukseidpidi mööda tuba. Üks vana teomees ei jõudnud tööd teha, sellele pani ta kella kaela. Liiva Rein on aidamehe viimaks võtmetega maha löönud (Minn, Juhan).

Umbes 1870. a. oli Väänas tige kubjas, nimega Juhan Riksa, või nagu rahvas kutsus – „Väike Juhan“ (Pallas, Anna). Kubjas sõitis hobuse seljas, piits vingus käes (Paisup, Mari), rukkisse ja sasis selle ära ja käskis siis peotäie haaval lõigata (Pallas, Anna). Niidetud heina, ja kui üks teoline jättis kaare alla pisut heina kasvama, saanud kõik kaheksa, kes ühe tüki peal töötanud, peksa (Kivistik, Triino). Kord läinud „Väike Juhan“ teolistega tööle. Ühel mehel läinud pastla pael lahti. Ta jäänud seda kinni panema, kuid kubjas kohe peksma (Riko, Otto).

Sakus umbes 60 a. tagasi olnud hea kubjas. Kui mõisnik tuli, siis kubjas karjus tööliste peale; kui mõisnik ära läks, naeris kubjas ja oli töölistele hea (Ibus, Leena).

Väike oli peks, mis teolised töö juures said selle peksu kõrval, mida nad mõisa tallis said. Tallis anti peksa suuremate süütegude eest (Vets, Peeter).

Uksnurmes peksti öösel rehte. Kord üks teomees läks peale rehte koju leivakotti tooma. Teel tagasi tulles nägi ta, et päeva tõusuks veel aega oli ja laskis rinnuli aia peale. Mees aga jäi nii tukkuma ja jäi teole hiljaks. Kubjas tuli teiste töölistega sinna lähedale tööle, nägi meest magamas ja saatis ta kohe mõisa talli (Leemann, Paul).

Jutustaja isa käis Kloogalt viljavooriga Tallinnas. Leiti, et vilja on vähem kui tegelikult olema pidi. Tagasi tulles sai mees mõisa tallis peksa, nii et selg verine (Mereniit, Jaagup).

Üks mees võttis kord oma maa pealt puu. Mõis luges aga seda varguseks, ja mees viidi talli ning anti peksa (Maaberg, Liisu).

Kulnas pekseti suuremaid süüdlasi mõisa õues saare otsas (Lindmann, Liisu).

Üks vana mees sai Umalas ühe päevaga peksa 300 hoopi. Mees oli päeval teol, kuid rehepapp kutsus teda ka ööseks. Mees ei läinud, kuid sai selle eest mõisa tallis 100 hoopi. Mees läks rääkis seda kirikuõpetajale. Kirikuõpetaja andis mehele kirja ühes ja saatis ta haagikohtuniku juure, kus mees sai 100 hoopi. Haagikohtunik andis mehele kirja ühes ja saatis tagasi Umala mõisa. Mõisas sai mees veel kord 100 hoopi (Vets, Peeter).

Peale mõisniku said peksa kõik. Mõisnik peksis aidameest, aidamees kiltrit, kilter kubjast, kubjas – teolisi (Lillenblum, Mari).

Kuna teoorjuse ajal talumaa mõisa omandus oli, siis võis mõisnik ka maaga teha, mis tahtis.

Ääsmäel võetud mõisa külge kõige parem Liiva koht. Jutustaja heinamaad võttis mõisnik omale ja andis asemele ääremaad (Peksar, Liisa). Terve Hiie küla Ääsmäel võeti mõisa külge (Pehmann, Juhan).

1880. aastatel liitis parun Otto Stackelberg Vääna mõisa külge Luige ja Tiitsu talud. Jutustaja vanemailt võtnud ta rohuaia ära (Kütt, Elisa). Otto Stackelberg võtnud veel mitmedki head kohad talupoegadelt ära (Pallas, Anna). Praegugi olevat näha mõisa maa sees kaevu asemeid (Ohvalt, Mari).

Keilas laiendanud mõisa „puujalaga härra“, võttes ära Holmi, Lepiku ja Tõnise talud (Ventsel, Anna).

Karjaküla mõis võttis enda alla terve Lüdretsi küla (Klesment, Kustas).

Kloogal võttis parun Peeter Klugen (Kepler, Anna) terve küla, 9-10 talu, mõisa külge. Teomehed laotasid hooned ära ja inimesed ühes loomadega jäid lageda taeva alla (Mereniit, Jaagup; Eckmann, Triina).

Niitväljale tegi 70 aasta eest Kulna mõisnik oma pojale Rätsepa, Rebase, Härjaallika ja Niitvälja peredest mõisa (Sihvart, Leenu; Kuulmann, Hans).

Ohtus võeti terve küla mõisale, Tuulas vana Jaagu ja Elija kohad (Thalheim, Miina).

Jutustaja isa venna käest, kes viiendat põlve elas koha peal, võttis Keila mõisnik kuuendiku maad ära (Vederik, Mari).

Raharendi ja talude ostu aeg

Kuigi rahval alul vähe raha oli, läks rahva majanduslik seisukord raharendi maksmapanemisega siiski palju kergemaks (Niinemann, Toomas; Tummeleht, Kustas). Mõne talu aastane sissetulek oli ainult 100 rubla. 90 rubla sellest pidi ta rendiks maksma (Abel, Peeter).

Raharendi algus oli igas mõisas ise ajal (Vaka, Anna). Väänas algas ta 1858.-60. a. ümber (Meri, Hindrek), Kulnas 1858. a. (Limmer, Juhan), Tuulas 1860. a. (Gutmann, Juhan), Valingul 1868.-70. a. (Valdmann, Jaan), Ohtus 1870. a. (Lilleberg, Juhan).

Raharendi maksmahakkamisega ei kadunud veel tegu, vaid mõisale jäi õigus nõuda ka taludelt veel päevi (Viruja, Jüri). Oli tündrimaa lõikus, heina, sõnikuveo päevad (Einart, Juhan), kartulivõtmise päevad, külvipäevad, talvel – jäävõtmise päevad (Valdmann, Jaan).

Pisemad kohad, kes ei jõudnud renti maksa, tegid kaua veel tegu (Eckmann, Triina; Maaberg, Juhan). Päevad olid raharendi ajal raskemad kui enne, senise päevatöö asemele tuli tükitöö (Riko, Otto; Ibus, Leena). See muutus tõi ühes töö tempo kiirenemise. Sel ajal, kui mehed heina ajal vikateid ihusid, toppisid tüdrukud neile leiba suhu (Orav, Mari). Loogu võttes jooksti tagasi tulles, sest muidu ei jõutud tükiga õigeks ajaks valmis (Eckmann, Triina). Ka nõudis nüüd mõis paremaid tööriistu (Donald, Kaarel).

Puhas raharent tuli talude ostmisega (Meri, Hindrek). Kandimehed teinud aga Kloogal tegu kuni ilmasõjani (Kopper, Kadri).

Talud osteti igast mõisast ise ajal.

Esimene talu, mis Keila kihelkonnas osteti, oli Kopli Uksnurmest. Talu osteti 1861. a. (Leemann, Paul).

1870. a. algas talude ost Sauel (Kilement, Jüri), Ääsmäel (Pahkjalg, Hans) ja Väänas (Kivistik, Triinu).

Rannamõisas (Kaarik, Leenu), Tuulas (Vessart, Jaan; Pahkjalg, Hans) ja Valingul (Valdmann, Jaan) algas talude ost 1873.-75. a. paiku. Harkus (Virkmann, Leena) ja Ohtus (Teimann, Juula) 1879. a.

1882.-84. a. algas talude ost Jõgisuus (Kuusmann, Liisu) ja Keilas (Limmer, Juhan). Kõige rohkem osteti talusid Väänas 1880.-1883. a. (Pajuvits, Anna; Välik, Jüri; Riko, Otto) ja Sauel 1883.-84. a (Gutmann, Juhan; Krusberg, Kaarel).

Kulnas (Kuusmann, Johann) ja Umalaas (Dunkel, Mari) algas talude ost 1890. a., Kloogal 1890.-95. a. (Lind, Anna). Kloogal osteti osa talusid veel 1906-1907. a. (Eckmann, Triina). Väänas osteti 40 talu 1910. a. (Sander, Jüri).

Pisut enne ilmasõda alles algas talude ost Kääsalus, Joal ja Meremõisas (Niinemann, Toomas). Laulasmaal on praegugi talusid müümata, sest mõisnik nõudnud väga kallist hinda (Veimann, Miina).

Talude hind oli kõikuv. 70. aastatel oli tiinu hind 43 (Virkmann, Leena) ja 45 (Valdmann, Jaan) rubla. 80. aastatel 50-60 rubla (Limmer, Juhan), 90. aastatel 40-70 rubla (Niinemann, Toomas). Alul müüdi talusid odavalt, siis aga tõusis hind ja lõpul müüdi jälle veidi odavamalt (Röömer, Ants; Leemann, Paul).

Sõrve küla mehed ostsid oma kohad odavalt, sest Harku parun Ungern-Sternberg jäi pankrotti ja vajas hädasti raha (Gutmann, Hindrek).

Kalliks ajanud talude hinna vaheltkauplejad (Puuming, Tõnu). Viimased teenisid tiinu pealt 25 rubla (Pehmann, Juhan).

Joa vürst müüs oma talud Tallinna Põllupangale, kelle käest siis rahvas ostis (Abel, Peeter; Niinemann, Toomas).

Talupojad ise kartsid talusid osta. Nad arvasid, et talu jääb siiski mõisnikule (Kilement, Jüri). Mõned ei tahtnud sellepärast osta, et ootasid hingemaad (Vets, Peeter).

Keila kihelkonna talud läksid müügiga enamasti oma inimeste kätte (Virkmann, Leena).

Rahva rahutused teoorjuse ajal

Rahutusi ja vastuhakkamisi oli Keila kihelkonnas 1858. a. öösiste rehepeksude pärast. Kõige suurema ilme võtsid rahutused Väänas parun Otto Stackelbergi ajal (Vahtel, Mari).

1858. a. ühel õhtul ootasid Vääna-Peetris teolised, naised ühes reas, mehed teises, mõisaproua tulekut. Proua kes sõitis kuue hobusega, tuli teoliste ridade vahele ja küsis: „Kas te enam rehte peksma ei lähe?“ Kõik vastasid suure mürinaga „ei“. Proua, kes rääkinud pisut valitsejaga, pakkus teolistele enne 5, 10, pärast 15 kop. iga rehe eest. Teolised pole ikka nõusse jäänud (Einbusch, Miina).

Samuti kui Vääna-Peetris nii ka Väänas ei olnud teomehed enam rahul öösiste rehepeksudega. Peideti vartad ära (Gutmann, Hindrek).

Et vastuhakkajaid karistada, kutsus Otto Stackelberg Vääna haagikohtunikuk ja linnast soldateid. Peremeestele aga anti nöörid kätte ja kästi nendega sulased kinni püüda, siduda ja mõisa tuua (Meri, Hindrek). Üks isa sai käsu oma poega kinni võtta. Poeg oli metsa jooksnud ja isa aeti otsima. Isa istus tükk aega kännu peal, siis tuli mõisa ja teatas, et poega ei leidnud (Vitsmann, Liisu). Üks mees püüdis aga oma venna kinni ja tõi mõisa 100 hoopi saama (Paisup, Mari; Vets, Peeter). Siibu Preedik palunud „kangesti“ oma sulase eest. Ta pakkunud end ise sulase asemele. Sulane jäigi peksmata (Sander, Jüri).

Peksupäeva hommikul olid mõisa maja mõlemad kangialused kinniseotud mehi täis. Seal olid valmis ka peksupingid ja vitsad (Vets, Peeter). Peksetuid oli Väänas 60 (Pajuvits, Anna). Neist said neli meest 100 hoopi (Kivistik, Triinu), teised vähem, 30-75 hoopi (Riko, Otto). Pärast peksu anti peksetutele mõisast sooja suppi ja viina (Vets, Peeter). Omaksed viisid mehi kõrtsi ja valasid nende haavad piiritusega üle (Kaarik, Miina).

Need sulased, kes metsa jooksid, jäid peksust ilma. Pärast olevat neist siiski 5-6 meest kätte saadud ja nende üle mõisa tallis omakohut peetud (Vets, Peeter).

Mehed, kes 100 hoopi said, läksid kõik Väänast ära (Kivistik, Triinu).

Peale peksu 2 aastat kadus Väänast öösine rehepeks. Paruniproua näinud silmade ees aina veretoobreid. Peksu ohvrid neednud peksja, parun Otto Stackelbergi ja ta poja, pimedaks (Pajuvits, Anna).

Jõgisuus hakkasid ka teomehed öösiste rehepeksude vastu (Valdmann, Jaan). Linnast toodi soldatid, kes peksid (Viruja, Jüri). Osa teolisi sai 100 hoopi, osa – vähem (Kivipuur, Anna).

Harkus ja Hüürus oli peks (Klesment, Kustas). Mehed olid redus, õhtuti viidi neile metsa süüa järele. Jutustaja isa oli 2 päeva oma kodu lakas (Vahtel, Mari).

Kulnas oli „hirmus nuhtlus“ nende üle, kes öösise rehepeksu vastu välja astusid (Kuusmann, Johann). Ohtus sellepärast mehi ei peksetud, vaid aeti 6 meest mõisast välja. Mehed läksid Vasalemma, Hämara ja Kurna mõisa, sest seal ei olnud enam öötöid. Ka mõisnikud olid seal paremad (Lillenblum, Mari).

19. sajandil 60. aastatel said Kääsalu talupojad ärevaks kui mujal igalpool pandi maksma raharent ja Kääsalus ei pandud. Mindi hulgakesi vürst Volkonski juure ja nõuti raharendi sisseseadmist. Vürst ütelnud: „Hea küll, kui teile päevad ei kõlba, kõlbab minule raha küll.“ (Donald, Kaarel) Enne seda kirjutasid mõned 10 allkirjaga palvekirja linna, kus palusid teoorjuse kaotamist (Viikmann, Johann).

Töö- ja elatamisvõimalused

Töötegemine raha eest oli võimalik alles peale raharendile siirdumist (Miller, Leenu). Kõige esimest rahateenimise võimalust nähti siiski mõisas. Raha eest tööl käidi Klooga mõisas (Kopper, Kadri) ja Laulasmaal (Tammis, Toomas). Kulna mõisas oli mehe päevapalk 15 kop. (Kuulmann, Hans). Rannamõisas sai heinaline 50-60 kop., harilik tööline 20 kop. päevas (Kaarik, Leenu). Sulased pandi mõisa rahatöödele (Miller, Leenu) ja isegi lapsed saadeti kive noppima, kartuleid panema ja võtma (Kaarik, Leenu). Mõisates käidi ka raha eest vooris (Tammis, Toomas). Jutustaja mees ja veel paar meest käinud Rannamõisas raha eest kalal. Alati olnud neil ligi ülevaataja, sest mõisas kardetud, et mehed muidu kõiki kalu mõisa ei too. Mõis müünud kalad ära (Kaarik, Leenu). Vaesemad inimesed käisid Kloogal ka peremeeste juures rahatöödel (Eckmann, Tiina).

Suureks töö- ja teenistusvõimaluseks oli Harkus paemurd (Virkmann, Leena). Raiuti paasi ja viidi Tallinna (Miller, Leenu).

Suurem teenistusvõimalus avanes Keila kihelkonna inimestele siis, kui hakati Tallinna-Paldiski raudteed ehitama. Töölised saanud siis 50 kop. päevas (Kuulmann, Hans).

Raharendi ajal võisid talunikud juba mõelda ka loomade (Üpraus, Anna) ja kartulimüügi peale (Virkmann, Leena).

Vähesed käisid tööd linnades otsimas (Kuusmann, Johann).

Majanduslik seisukord

70-80 aastased vanakesed on Keila kihelkonnas pea kõik üleskasvanud õlgkatusega suitsumajades (Ibus, Leena; Vederik, Mari). Koppelmannis hakati korstnaga maju ehitama alles 1910. aastal (Kuusmann, Mari). Väänas tekkis esimene korstnaga maja umbes 1860. a. ümber. Hindreku peres pandi lastele samad nimed mis Vääna mõisa lastelegi. Mõisaproual olnud selle üle hea meel ja lasknud sellepärast majale korstna peale ehitada (Kivistik, Triinu). 1860. a. ei olnud Maerus ühtegi korstnaga maja (Maaberg, Johann). Kloogale ehitati esimesed korstnaga majad 1890-1900. a. vahel (Mereniit, Jaagu; Kepler, Anna). Umbes 1850. a. ehitasid Kulnas omale korstnaga majad mõisast tulnud teenijad. Enamus korstnatega maju ehitati Kulnas aga 1880-90 a. (Kuusmann, Johann). Jõgisuus tekkisid korstnaga majad 1900. a. ümber (Kuusmann, Mari). Sarnases õlgkatusega suitsumajas oli rehetuba, kus elaasid üheskoos peremees, perenaine, sulane, tüdruk ja lapsed. Talvel toodi tuppa veel väikesi ja vigaseid loomi: kanu, lambatalli ja seapõrsaid (Virkmann, Leena; Meri, Hindrek).

Rehetoa mööbliks oli seina ääres pikk pink, mille ees söömalaud, mõni õlg- või puupõhjaga tool ja paar magamisaset (Miller, Leenu). Tuba ise oli ühe pisikese aknaga, pae põrandaga ja suure keresega ahjuga, mille ees leease (Miller, Leenu; Katu, Marie). Õhtul saadi toas valgust tattnina lambist, või pirru põletamisest. Pirru puu anti mõisast, pirru põletajad olid lapsed (Minn, Juhan).

Ahju köeti hagudega, suits lasti välja uksest (Meri, Hindrek; Vaka). Kui ahi köetud oli, tõmmati söed leelõukasse, kus ahelate otsas rippuvate padadega süüa hakati keetma (Miller, Leenu). Suuremal osal taludest oli rehetoa otsa ehitatud 1-2 aknaga kammer, kus suvel elati. Talvel oli see ainult toidu panipaigaks (Virkmann, Leena).

Suvel, Türisalus ka talvel (Vaka, Anna), küpsetati ka leiba ja keedeti toitu väljas köögis. Köök oli Keila kihelkonnas ehitatud paekivist, keresega ahju ja leelõukaga (Meri, Hindrek). Ahi oli suur, seal küpsetati korraga 15-16 leiba (Tahvel, Miina).

80-90-aastased vanakesed mäletavad ka veel akendeta majasid.

1850. a. ümber olnud Kulnas palju akendeta majasid. Akende asemel olid ettelükatavad lapid (Uhver, Leenu). 1860. a. ümber olid Maerus mõned majad akendeta (Maaberg, Johann).

Nii nagu elamud olid ka töö- ja veoriistad 19. sajandil väga primitiivsed. Hästi mäletavad veel vanad inimesed puusahku ja puuassidega vankreid (Uhver, Leenu). 1860. aastatel oli enamjagu vankreid Tuulaas puuassidega (Tammis, Toomas), assid olid neil väga jämedad (Ellmann, Leena).

Kõige selle juures olid veel väga viletsad toitmisolud. Puhta leiva asemel söödi päris- ja teoorjuse ajal haganast leiba (Ibus, Leena). Haganast leiba saadi sel teel, et viljatuulamise ajal hoiti rehealuste uksed kinni (Kronverk, Jakob; Viruja, Jüri); vilja ei sõelutud, vaid sarjati ainult pikad õled välja (Kuusmann, Mari; Tummeleht, Kustas). Enne veskile viimist lisati veel haganaid juure (Kronverk, Jakob). Puhta vilja ja haganate vahekord olnud: 1 külimit puhast, 2 külimittu vahelist vilja (Klimps, Tiina); või 1 vakk vilja ja 2 vakka haganaid (Vets, Peeter).

Vili, mis aina kahises (Vahtel, Mari), viidi veskisse puntraga, veskist alla aeti see puutikuga (Vets, Peeter). Puhas vili viidi mõisa, sellepärast pidid talupojad ise põhku sööma (Kilement, Jüri). Kevadel, kui vili hakkas otsa saama, lisati sellele veelgi haganaid ligi (Viruja, Jüri). Nii kui haganad, nii ka haganane või vaheline leib kartis tuld. Leib oli nagu takust (Minn, Juhan). Sauel Uueda talus tehti leiba, kuid see põles ahjus ära (Kruusberg, Kaarel). Jutustaja olnud 10-aastane karjapoiss, kui talle vahelist leiba ühes anti. Kui poisil kõht täis sai, pistis ta leiva otsa tule (Kronverk, Jakob). Peale selle oli haganane leib must ja okkaline nagu turvas (Laamann, Hans). Haganad olid sees püsti (Kivistik, Triinu). Jutustaja ajanud kord hagana leiva söömisega omale pinnu keelesse. Keel läinud mädanema (Kilement, Jüri). Tuulise ilmaga pole võidud üldse leiba süüa, siis see lagunes (Thalheim, Miina). Aastad ringi söödi haganast leiba, mida soolasse kasteti (Ressmann, Kustas; Ohvalt, Mari), aga mehed olnud siiski tugevamad ja tervemad kui praegu (Ressmann, Kustas). Ainult pühade ajal tehti puhast leiba ja sepikut (Vaka, Anna). Umalas söödi veel hilja aja eest haganaleiba (Tammis, Anna).

Jutustaja noorespõlves tehtud Türisalus ühes peres ühe küna otsaas pererahvale puhast leiba, teises küna otsas sulastele ja tüdrukutele haganast leiba. Teenijad pandi sinna vägisi, sest keegi pole sinna vabatahtlikult minna tahtnud (Kivistik, Triinu).

Suurem osa 70-80-aastastest jutustajatest on haganaleiba söönud.

Haganaleiva juure söödi soola või silku (Karing, Anna; Uhver, Leenu). Või asemel määriti leiva peale võiga segatud (Ibus, Leena) või paljast kartuliputru (Kuusmann, Mari). Õhtutel söödi suppi – üks õhtu tangu-, teine õhtu jahusuppi. Suppi keedeti lihata (Uhver, Leenu). Vaesemad inimesed keetnud suppi ka kapsalehtedest (Kuusmann, Mari). Teole võeti ühes lähkritest hapupiima, millesse oli lisatud jahu või tangu. Kus teolised nädalaks ajaks välja läksid, seal anti sulasele 6-e, tüdrukule 5-e toobine lähkri täis sarnast sööki ühes. Nädala lõpul, kui lähkritest otsa lõppema kippus, lisati sellele vett juure (Meenov, Juuli).

Kartuleid oli vähe. Kartuli seemet hoitud püksi (Kuusmann, Mari) või suka (Pauert, Tõnis) sääres. Harilikud söögiained olnud piim, jahu, tangud, oad, erned, läätsed (Kärner, Kustas). Kartuleid söödud ainult pühapäeva hommikul (Piin, Anna). Jutustaja vanavanemad said kuue varuka täie kartuleid, mille maha tegid ja nii seemet korjasid (Miller, Leenu).

Väänas hakanud talupojad kartuleid maha tegema umbes 1870 a. (Ronik, Anna)

Jutustaja isa vend, Kulna mõisa viinapruulija, ei lubanud oma peres kartuleid maha teha, sest kartul ei andvat loomatoitu (Lindmann, Liisu).

Mõisaski oli kartuleid vähe. Tuulas oli mõisaproua ise kartulivõtmise ajal teoliste juures, sest kartis varastamist (Pauert, Tõnis). Ka liha nähti ta vähesuse pärast söömaajal harva (Miller, Leenu).

Õiguslik elu vanemast ajast peale

Siis kui veel kohtuid ei olnud, karistati inimesi kiriku ees (Tromp, Anna; Mäemuru, Liisu).

Üks Valingu tüdruk (Kärner, Liisu) tappis ona lapse ära (Niinemann, Kadri) ja sai selle eest kolm pühapäeva järjest kiriku ees postil peksa (Kuusmann, Mari).

Tüdruk, kes väga ilus olnud (Reinvald, Marie), rippus käsipidi postil (Kasberg, Karl). Ta oli palja pihtadega (Reinvald, Marie) ja suured juuksed käisid ühe õla pealt teise peale (Kasberg, Karl). Peksetul oli must müts peas (Niinemann, Kadri). Peks algas peale kirikut. Rahvas aeti kokku seda vaatama (Taaring, Liisa).

Peksu lõppedes viskas üks soldat tüdrukule sineli üle ja sai tüdruku seega omale (Kuusmann, Mari).

Sama süü pärast sai kiriku postil peksa „heleda häälega“ tüdruk, Rehe Anna Ohtust. Pärast saadeti tüdruk Siberi. Enne seda aga lõiganud ta veel oma juuksed maha, andes need mälestuseks oma mahajäävale pojale (Lillenblum, Mari).

Keila kiriku juures oli ka piinapink ja piinavanker (Taaring, Liisa). Viimasega sõidutati süüdlast kolm pühapäeva mööda kirikumäge. Süüdlane pidanud lõua üleval hoidma, et kõik ta nägu näeks (Kuusmann, Mari).

Kui kirikus lauldi: „Ma vaene muld, kes pattu tein’d“, siis teati, et kedagi postil peksetakse (Kuusmann, Mari). Kui lauldi: „Halasta ja hoia“, siis oli mõni piinapinigis (Niinemann, Kadri).

Vanasti ei elatud keisri, vaid mõisniku seaduste järele (Krusberg, Kaarel) – 90 aastat tagasi käskis Jõgisuu mõisnik ühel noorel naisel oma juure ööseks tulla. Naisel oli kolmepäevane laps kodus ja ei läinud. Teisel päeval kutsuti naine mõisa ja pandi koerapoegi imetama. Mees tuli mõisa naise eest paluma ja ütles, et tema pole naist tulla lasknud. Mehel võeti selle eest nahk seljast kuni jalakannani maha. Pärast seoti mees tee ääre posti külge. Teed mööda sõitnud vene kindral, mõisnik, kellele mees oma häda kaevanud. Kindral võttis revolvri ja laskis mehe sealsamas maha (Krusberg, Kaarel).

Ääsmäel teinud kilter kurja. Mõisnik tegi kiltri asemel ühele perekonna isale tulemärgid otsaette ja saatis Siberi (Kuusmann, Mari).

Nekrutiks võttis mõisnik neid mehi, keda tahtis. Et sõjaväeteenistuse aeg oli 25 aastat, siis kartsid mehed alati nekrutite võtmist, kui said, siis põgenesid (Kronverk, Jakob; Veimann, Miina).

Kulna mõisnikul oli ühe lesenaisega laps, mõisnik tahtis naist mõisa rehepapile mehele panna. Rehepapp ei tahtnud teda, kuid pidi selle eest soldatiks minema (Kuulmann, Hans).

Kloogal üks peremees sai teada, et järgmisel ööl tullakse nekruteid võtma. Ütles seda oma sulasele. Sulane pani valge kasuka selga ja heitis lumehange. Tast sõideti mööda (Kuulmann, Hans).

Vääna Hans jooksis talvel nekrutite püüdjate eest tagurpidi metsa. Otsijad nägid jälgi ja otsisid meest hoopis teisest suunast (Vitsmann, Liisu).

Kui uued kohtud sisse seati, paranes talurahva olukord (Veimann, August). Laulasmaal tegid hobused kogu päev tööd ja mõisnik tahtis, et nendega veel öösel saksu veetaks. Jutustaja isa ei andnud selleks hobust lubades mõisnikule „heinahanguga anda“. Mõisnik kutsus talitaja ja käskis peksa anda. Siis olid aga juba uued seadused väljas ja mees jäi peksust ilma (Veimann, August).

Jutustaja käis 1883. a. mõisnikuga linnas kreiskohtus jahiõiguse pärast. Mõisnik kaotas protsessi ja jutustaja sai õiguse jahti pidada (Viruja, Jüri).

Vennastekogudus

Keila kihelkonnas oli vennastekoguduse palvemaju Sauel (Tommjalg, Tõnu), Keilas, Sõrves (Reismann, Juula), Laulasmaal Tammekännul (Migur, Ants) ja Kääsalus (Rondik, Anna). Saue palvemaja ehitatud a. 1866-1867, Saue Strahlborn andis selleks vakamaa ja Jälgimäe Glehn 2 vakamaad maad (Tommjalg, Tõnu). Keila kogudus ehitas omale ise palvemaja (Eckmann, Triina).

Vennastekogudused Keila kihelkonnas on vanad (Viruja, Jüri). Keegi ei mäletanud enam nende tekkimist.

Vennastekoguduste palvelais peeti lugemisi igal pühapäeval. Rahvast käis palju, isegi ukse taga olnud järg (Tommjalg, Tõnu). Eriti pühade ajal käis rahvast palju ja kaugelt (Reismann, Juula). Enamasti pidasid palvetundi kohalikud lugijad (Reismann, Juula). Kuid mõnikord käis ka võõraid (Meri, Hindrek).

Keila vennastekogudusel oli oma laulukoor (Dunkel, Mari). 1860-1870 a. ümber ja enne seda olid vennastekoguduse juhtideks Keilas sakslased. Neist tähtsamad: Hans Eddermann (Tommjalg, Tõnu) Kerstein (Meri, Hindrek) ja Knute (Dunkel, Mari).

Vennastekoguduse liikmed olid kahesugused: „töötegijad“ ja „ootajad“. Teatud aja järele saanud „ootajad“ „töötegijaiks“ (Migur, Ants). Alles pärast ilmasõda kadusid niisugused vahed koguduse liikmete seast (Reismann, Juula).

1867. a. tuli Nissist Keila kihelkonda nn. „ärkamine“. Sellest ajast peale hakkasid vennastekoguduse lugijad küla mööda käima (Viruja, Jüri; Vederik, Mari). Nad pidasid koolimajades (Minn, Juhan) ja igas talus, kuhu neid kutsuti, palvetundi (Kasberg, Karl). Parem tolleaegne vennastekoguduse lugija oli Trombi Juhan Kulnast (Viruja, Jüri). Keila kihelkonnas olnud üldse 120 lugijat (Kuusmann, Johann). Viimased käinud ka haigete juures. Lutheri kirikuõpetajad vihkasid vennastekoguduse lugijaid (Kuusmann, Johann).

Keila kihelkonnas vene usku ei ole. Vene usk tunginud lääne pool kuni Vasalemma jõeni, kuid pole kaugemale enam saanud, tänu vennastekogudusele ja pastor C. G. Fick’ile. Vennastekogudus olnud „maasool“, kes pidanud usuasjus õiget suuna (Kasberg, Karl).

Hariduslik olukord vanemast ajast peale

Esimesed koolid Keila kihelkonda tekkinud 1860. a. ümber (Einbusch, Miina). Enne seda õppinud lapsed lugemist oma vanemailt või mõnelt lugeda-oskajalt külas. Umbes 1850. a. õpetanud Väänas lastele lugemist üks ühe käega naine (Kopper, Kadri).

19. s. esimesel poolel hakkasid Keila kihelkonnas, kirikuõpetaja noorema Holtz’i korraldusel, käima kihelkonna lasteloetajad (Lindmann, Liisu). Viimased käisid 2 korda aastas, igal kevadel ja sügisel, laste lugemist kontrollimas (Kilment, Jüri). Kirikuõpetaja ütles iga kord kantslist enne, kuhu loetajad lähevad, ja loetajate tulekul koguti siis teatud tallu. Lapsed õppinud suure hirmuga, sest kui ei osanud, häbistatud neid teiste ees. Harilikult oli kaks loetajat, kelledest üks õpetas peast katekismust, teine – raamatu lugemist. Pärast lasteloetamist tulid kokku ka vanemad inimesed, kellega siis loetajad pühakirja lugesid ja palvet tegid (Virkmann, Leena). Lasteloetajad olid ühtlasi vennastekoguduse lugijad (Minn, Juhan).

Tähtsamad kihelkonna loetajad olid Rehemets ja Määri Uksnurmest ja Hindrek Ambel Keila Väljaotsalt (Piin, Anna; Sams, Jaan; Valdmann, Jaan).

Kihelkonna loetajaid austatud nagu Jumalat. Neile antud kõige paremat süüa. Kord Hindrek Ambel söönud vorsti ja ütelnud: „Peaks tümam olema.“ Kui loetajaid hästi vastu ei võetud, rääkinud nad seda kohe kirikuõpetajale (Lilleberg, Miina). Küla maksis loetajaile raha ja vilja (Virkmann, Leena).

Lasteloetajad käisid ka siis küla mööda, kui juba koolid olid astutatud. Kooliõpetajad ei sallinud neid. Jutustaja naine oli kooliõpetaja Kastani juures Vanamõisas teenimas. Kui kihelkonna loetajad tulid, siis öelnud kooliõpetaja tüdrukule: „Ära sa neid sisse lase.“ (Kilement, Jüri)

Ka õpetaja käinud kord aastas lapsi loetamas (Kärner, Kustas; Minn, Juhan).

Esimesed koolid Keila kihelkonnas olid Kumnas, Väänas ja Joal.

Kindral Meyendorff Kumnast asutanud Porga tallu kooli. Ta pannud sinna sisse 15 last ja ühe kooliõpetaja. Porga olnud esimene kool Keila kihelkonnas. Ta asutamise aastat ei teata (Pork, Peeter). Koolis õpetati vene keelt (Keevallik, Juhan).

Vääna vanaproua on võtnud 4 valla poissi – Adu Priidu, Otto Uhla, Otto Koomi ja Otto Mellese (Kivistik, Triinu) – oma laste juure õppima. Neil olnud ühine õpetaja linnast (Pajuvits, Anna). 1858. a. asutatud siis Vääna 4 kooli, iga kooli õpetajaks sai üks eelpoolnimetatud poistest (Vaka, Anna). Õppeabinõudeks olid neis kooles: raamatud, krihvlid ja tahvlid – kõik Vääna mõisa poolt (Einbusch, Miina).

Joa mõisa kool asutati 1860. a. (Dunkel, Mari) Kool oli vene õppekeelega, kuid eesti keelt õpetati ka. Seal käis 23 last, kool ja õppeabinõud olid prii. Jõuluks tehti mõisa poolt lisaks jõulupuu (Pessur, Maria). Kooliõpetajateks olid Joal alul Adu Priidu, Otto Melles ja Otto Uhla. Igaüks õpetas korraga 3 päeva. Hiljem tuli Adam Adak Võnnust (Dunkel, Mari). Poisid, kes Joal mõisakoolis käisid, said sõjaväes 2 a. soodustust (Pessur, Maria). Kool töötas 4 aastat (Dunkel, Mari).

Vallakoolid Keila kihelkonnas tekkisid 1865-1870 a. ümber (Vahtel, Mari; Kirpson, Ants; Peksar, Liisa; Ibus, Leena). Kuid ei olnud veel koolisundust (Virkmann, Leena; Tahvel, Miina) ja ka koolimajad puudusid (Tahvel, Miina; Sams, Jaan). Koolid töötasid paar korda nädalas taluperedes (Ibus, Leena). 1875.-1876. a. peeti Väänas vallakooli pühapäevadel (Vets, Peeter), Vääna Peetris reedeti poistele ja laupäeviti tüdrukuile (Einbusch, Miina). Esimesed vallakooli õpetajad olid kohalikust kihelkonnast, kes said oma hariduse mõisast ja kirikuõpetajalt.

Esimene vallakool Keilas hakkas käima Väljaotsa talus. Esimene sealne õpetaja Gustav Ambel oli Keila valla mees, hariduse sai Keila kirikuõpetaja juures (Limmer, Juhan).

Kääsalu valla kooli õpetaja „õpetatud välja“ ka Keila kirikuõpetaja juures (Donald, Kaarel).

Klooga esimene kooliõpetaja Jakob Õunahv käinud Klooga mõisa preilide juures õppimas. Kool oli Raadiku talu toakambris ja peeti 2-3 päeva nädalas (Niinemann, Kadri).

Ühes vallakoolide tekkimisega hakatakse ka koolimaju ehitama. Nii sai omale Maero 1879. a. koolimaja. Mõis andis materjali, vald ehitas üles (Kasaberg, Karl).Vääna Vahile ehitati kool juba 1874. a (Vets, Peeter).

Pea tuli ka koolisundus, Kloogal juba 1872. a (Kopper, Kadri). Kes koolist põhjuseta puudus, pidi 5 kopikat trahvi maksma (Lilleberg, Miina).

Vallakooles õpetati lugemist, kirjutamist, usuõpetust (Ohvalt, Mari), rehkendust ja laulmist (Donald, Kaarel). Umbes a. 1875 õpetatud Kulnas poistele ka vene keelt (Kepler, Jüri). Peale 1880. a. sai vene keele õppimine sunduslikuks nii tüdrukutele kui poistele (Tummeleht, Kustas). Samal ajal tulnud õppeainetele lisaks ka maadeteatus (Lilleberg, Miina).

Vallakoole käisid revideerimas kirikuõpetaja ja koolikohtunik (viimane oli mõisnik) (Kasberg, Karl). Kihelkonnakooli pole Keilas olnud (Riko, Otto). Saku kool on siiski pisut kõrgem olnud vallakoolist, seal õpetatud keeli ja orelimängu (Kärner, Kustas).

Ärkamisaeg

19. sajandi lõpul algab Keila kihelkonnas rahvuslik ärkamine, hakatakse ajalehti lugema ja asutatakse lauluseltse.

Ajalehtedest loeti peamiselt „Ristirahva Pühapäevalehte“, „Perno Postimeest“, „Eesti Postimeest“ ja hiljem ka „Valgust“, „Virulast“ ja „Sakalat“ (Viikmann, Johann; Ressmann, Kustas). Sauel Tänasilma külas käinud Tooma peremehel Koormannil ka saksakeelne ajaleht (Tommjalg, Tõnu).

Ajalehti telliti ja loeti ühiselt. Valingu küla kohta käinud 1-2 (Waldmann, Jaan), Saue valla kohta 3-5 lehte (Kärner, Kustas).

Suuremateks lehelugejaiks ja tellijaiks olid kooliõpetajad (Pehmann, Juhan; Mereniit, Jaagup).

A. 1887-88 käidi Harkus Põldel „Ristirahva Pühapäevalehte“ lugemas (Ressmann, Kustas).

Maero Alavainul käinud „Eesti Postimees“ ja „Ristirahva Pühapäevaleht“. Mitmekümne versta tagant alles leitud jälle mõni, kel ajaleht käinud (Lilleberg, Juhan).

Mõned mõisnikud pole neid mehi sallinud, kes ajalehte lugesid. Budberg Rannamõisast ütelnud: „Ah, ah, ah, aah sina loed „Postimeest“ (Gutmann, Hindrek).

Klooga mõisnikud aga pidanud lehelugejaist lugu. Järguna peres Kloogal loeti mõisnikkude vastast ajalehte „Valgust“. Mõisnik ütelnud: „Vaadake, kui tublid mehed, missugust lehte nad ei loe.“ (Tummeleht, Kustas)

Kirikuõpetaja M. W. Fick keelas Keilas „Valguse“ lugemise ära (Lilleberg, Juhan).

Ajalehti on üldiselt Keila kihelkonnas väga vähe loetud, mõned vanad inimesed tõendavad, et seda üldse pole tehtud (Minn, Juhan; Piin; Kilement, Jüri; Pauert, Tõnis), teised jälle – oli kuulda, et mõnel pool on lehte loetud (Nõmberg, Leena).

Esimene selts Keila kihelkonnas oli „Keila Lauluselts“. Registreeritud põhikirjaga Keila Lauluseltsi asutasid 1870 a. Jakob Maaberg, Juhan Lilleberg ja Hans Kasberg. Jakob Maaberg, Keila pagar (Meri, Hindrek), oli laulukoori juhiks. Lauljaid olnud kooris 15. Maabergi laulukoor oli kihelkonna koor. Koor esines Keila kirikus suurematel pühadel (Lilleberg, Juhan). Lauluselts korraldas ka iseseisvaid kontserte ja pidusid (Ronik, Anna).

Maabergi laulukoor laulis Keila esimesel laulupeol Udriku mäel (Teimann, Juula). Koori tähtsus ulatas väljaspoolegi Keila kihelkonna piiridest. Koor käis Tallinnas 3. laulupeol (Lilleberg, Juhan) ja ühel laulupeol Tartus umbes 1905. a. Tartust toonud Maaberg hõbedast taktikepi (Vets, Peeter).

Pärast Maabergi lauluseltsi tekkis Keilas muidki kohalikuk tähtsusega laulukoore.

1880.-90. a. oli Tuulas laulukoor. Koori juhiks oli kooliõpetaja Vessart (Einar, Juhan). 1900. a. käis Tuula laulukoor ka Tallinna laulupeol laulmas (Pahkjalg, Hans).

Väänas oli kooliõpetaja Adu Priidu ajal laulukoor. Koor õppis vaimulikke laule ja kandis neid ette Keila kirikus (Meri, Hindrek).

Valingul oli laulukoor kooliõpetaja Steinbergi ajal. Koor laulis ka Tallinnas kolmandal laulupeol (Waldmann, Jaan).

Rannamõisas oli kooliõpetaja Käärti ajal meestekoor. Koor laulis mõisas ja kõrgel kalda peal. Õpiti nii vaimulikke kui ilmalikke laule (Kaarik, Kustas).

Teatud ärevust oli omal ajal sünnitanud laevaselts „Linda“. Keila alevist ja Väänast olnud „Linda“ seltsis liikmeidki (Limmer, Juhan). Mitmed jäänud „Linda“ seltsi pärast oma rahast ilma (Maaberg, Juhan). Paljud viinud oma viimase raha 100-200 rbl. sinna ja jäänud sellest ilma. Mehed aga, kes seltsi juhtisid, läinud selle läbi rikkaks (Niinemann, Toomas). „Linda“ selts olnud „kavala hammastega porss“ (Kuusmann, Johann).

Aleksandri kooli mõte äratas Keilas võrdlemisi vähe tähelepanu. Keilas korraldas Jaagup Maaberg Aleksandri kooli heaks kontserte ja pidusid (Kuulmann, Hans). Ka Keila esimene laulupidu korraldati Aleksandri kooli heaks. Maaberg oli ka Aleksandri kooli korjanduse abikomitees (Lilleberg, Juhan).

Kulnas korjati ka Aleksandri kooli heaks raha. Korjajad olid taluperemees Hindrek Rappo ja kooliõpetaja Mart Käärt (Kuusmann, Johann).

Venestusaeg

Venestamine Keila kihelkonnas algas 80. aastate alul. Ta avaldas end kõigepealt koolikorralduses (Abel, Peeter). Koolides suurendati kõigepealt vene keele tundide arvu. Kuna enne oli Ääsmäe koolis vene keele tunde 1 kord nädalas, õpetati nüüd vene keelt iga päev üks tund (Minn, Juhan).

Maerus õpetati koolis tüdrukutele saksa keelt. Venestuse ajal asendati see vene keelega (Kasberg, Karl).

Aeg-ajalt kõvenes koolis vene keele nõudmine. 1889. a. olid juba kõik õppeained venekeelsed (Vessart, Jaan). 1898. a. nõuti koolis ka, et õpilased omavahel vene keelt räägiksid (Ikmelt, Kustas).

Koolide revideerijateks said venestusajal venelased-inspektorid, kellede ainus nõue oli, et õpilased oskaksid vene keelt lugeda (Vessart, Jaan; Kirpson, Ants). Enamasti olid need inspektorid väga madala haridusega mehed (Paas, Juhan).

Kooliõpetajaile vene keele õppimiseks korraldati kursusi (Vessart, Jaan). Õpetaja, kes siiski vene keelt ära ei õppinud, vallandati. Asemele toodi vene keele oskajaid väljaspoolt (Kirpson, Ants).

Venestuse ajal vallandati Keila kihelkonnas palju õpetajaid: Käärt Rannamõisast (Kaarik, Leenu), Soon Valingult (Valdmann, Jaan), Kasberg Maerust, Rosenwald Keilast (Lilleberg, Miina), Waldmann Ohtust (Ikmelt, Kustas) ja Paas Kääsalust (Veimann, August).

Ka vallaasjades hakati vene keelt nõudma. Passid ja ametlikud kirjad pidid venekeelsed olema, sellepärast pidi vallakirjutaja vene keelt oskama (Abel, Peeter). Kuna venestusaja alul oli asjaajamine vallakohtuis veel eestikeelne (Leemann, Paul), muutus see venestusaja lõpul venekeelseks (Pork, Peeter).

Kõige suuremat venestuse nõudjat tuntakse Keila kihelkonnas kuberner vürst Šahovskoid. Tema aeg olnud „kibe ja kindel“ (Meri, Hindrek). Šahovskoi oleks heal meelel näinud ka, et rahvas vene usku läheks. Ta tahtnud isegi lutheri kirikus orelimängu ära keelata (Kuusmann, Johann).

Teiselt poolt tuntakse Šahovskoid hea mehena. Ta nõudis küll palju, kuid, kui teda paluda, siis andestas ta ka (Leemann, Paul). Šahovskoi jättis võtmata rahvalt postimoonamaksu, öeldes „seda peab maksma mõis“ (Riko, Otto).

1905. aasta. Karistussalkade tegevus

1905. a. rahutused algavad Keila kihelkonnas mõisa kõrvalhoonete põletamisega.

1905. a. sügisel põletati Väänas mõisa rehi (Keevallik, Juhan; Saarmann, Kaarel) täie viljaga (Välik, Jüri) ja küün (Vets, Peeter; Saarmann, Kaarel). Vääna-Peetris põletati karjalaut ja Harkus heinaküüne (Tiitsmann, Liisu).

Kulnas põletati 1905. a. suvel umbes jaanipäeva ajal ühe ööga maha viljaküün, masinarehi ja kuivatis. Samas mõisas põletati sama aasta sügisel heinaküün ja talvel turbaküün. Teiselt poolt teatakse, et Kulnas põletati ühe ööga maha rehi ja kaks küüni (Kivipuur, Anna). Küll uuritud ja süüta mees saadetud Siberi, kuid õiged süüdlased olla teadmata (Laamann, Hans). Põletajateks olnud siiski oma valla mehed (Kivipuur, Anna).

Kloogal põletati kaks korda (Kepler, Anna). Küün ja rehi põletatud vana aidamehe kiuste (Lipsik, Adam).

Keila mõisas põletati heinaküüne (Villa, Hans).

Keila kihelkonnas on mõisa kõrvalhoonete põletamisi võrdlemisi vähe. Naaberkihelkondadest paistnud aga iga õhtu mitu tulekahju korraga (Kärner, Kustas).

Koosolekuid Keilas 1905. a. peeti palju. Kõnelejad olid nii oma kihelkonnast kui linnast. Tähtsamad kohalikest kihutuskõnelejaist olid Kelpa, Ausing ja tookordne Keila valla talitaja Võhma (Tulver, Hans). Linnast tulnud kõnelejatele hakkasid kohalikud elanikud vastu (Kuusmann). Jutustaja mäletab üht koosolekut Keila vallamajas, kus linnast tulnud noormees lubanud süüa ja head elu, ilma et tööd tarvitseks teha (Maaberg, Juhan). Koosolekud Keilas peeti pühapäevadel peale kirikut valla- ja palvemajas (Kuusmann). Kui mõni julges palvemaja koosolekute pidamiseks keelata, siis ähvardati seda kotti panemisega (Pork, Peeter).

Ka Saue vallamajas peeti koosolekuid. Sauelt saadetud isegi keisrile palvekiri (Kuusmann). Keilast pole palvekirju saadetud, sest selle vastu rääkis Meier. Ta ütelnud, et palvekirju on juba nii palju saadetud, et neist võiks taevas täis kleepida (Pork, Peeter).

Vägivalda on Keilas 1905. a. tarvitatud mitmel pool.

Ühel pühapäeval, kui kirikus pidas jutlust abiõpetaja Mühlen, tungisid Keila villavabriku (Ventsel, Anna) ja lihuniku poisid (Niinemann, Kadri) kiriku, tõid vana piinapingi kirikuvärava ette välja, mis oli sel ajal istepaigaks kihelkonna vaestele (Pahkjalg, Hans). Mehed peksid pingi puruks. Piinapink oli laudkasti sees. Kui kast ära lõhuti, nähti pingi sees käte ja jalgade auke (Pahkjalg, Hans) ja pruune vereplekke (Kuusmann, Mari). Pingipurustajate eesotsas oli Keila kingsepp Taasing, kelle ema saanud veel piinapingil peksa (Eckmann, Liisa; Israel, Leena). Samal korral toodi kirikust välja ka kroonlühtrid ja kapid ning peksetud puruks (Ventsel, Anna). Just jutluse ajal tormas salkkond noormehi kirikusse, mütsid peas, paberossid suus, ja vedasid kotti oma taga, et abiõpetaja Mühleni kotti pista. Suure vaevaga läks kiriku vöölmündritel korda seda takistada (Klesment, Kustas; Ventsel, Anna). Üks naine tõmbas meestel koti käest ära, sest kartnud, et ta poegadel, kes seal juures olnud, halvasti läheb (Kullerkann, Kustas). Kui jutlus lõppes, lõppes ka jumalateenistus (Ventsel, Anna). Kirikust väljudes nägi rahvas salkkonda poisse, kes hoidsid punaseid taskurätte keppide otsas ja laulsid ise marseljeesi (Ventsel, Anna).

Järgmistel pühapäevadel olid jutluse ajal kiriku ees strasnikud väljas (Niinemann, Kadri).

1905. a. oktoobris lõhuti Ääsmäel ära Arudevahe viinapood. Lõhkujad olid 2-3 linna- ja 15-20 kohaliku mõisa moonameest (Pehmann, Juhan; Kirpson, Ants), kusjuures linnamehed olid maameeste üleskihutajateks. Ääsmäelt Riida külast kutsuti ühes ka Karjatse Ants. Ants sai viina ja läkski (Pauert, Tõnis). Sama salkkond teel Tallinnast Pärnu poole minnes lõhkus ja põletas veel mitmel pool. Aegamööda kadusid linnamehed ükshaaval ära. Siis kainestusid ka mõisamehed ja tulid 2-3 kaupa tagasi (Kirpson, Ants).

Ka Ääsmäe mõisas käisid rüüstajad. Lõhuti aknaid ja peegleid. Mõisa viinavabrikus lasti viin maha ja lõhuti masinad (Pehmann, Juhan).

Sakus lõhkus salk linnast tulnutest 1905. a. sügisel Kiisa raudteesilla ära (Ibus, Leena; Küüts, Jüri).

Karistussalkadel oli Keila kihelkonnas 1905. a. võrdlemisi vähe tööd. Kihelkonna kohta lasksid nad kolm meest maha. Üks oli 23-aastane mees (Viikmann, Johann), mesilastepidaja (Lind, Johannes) Meier. Meier olnud „mõnus mees“, kuid et ta Munalaskma parun Huukiga vihavaenus oli, laskis see ta maha (Vitsmann, Liisu; Lind, Johannes). Karistussalk otsis Meieri mitu päeva taga. Käidi ta kodus, kus otsiti kihutuskirjandust ja ähvardati ta isa 50 vitsahoobiga kui see poega välja ei anna (Kuulmann, Hans). Meier ise teadis ka, et teda otsitakse, kuid kui Klooga jaamas hüüti tema nime, siis astus ta ette (Viikmann, Johann). Seal võeti ta kohe kinni ja ilma et ta süü oleks kindlaks tehtud, viidi Klooga metsa ja lasti maha. Küll lasknud soldatitest üks siia, teine sinna, aga seepeale vihastunud Vasalemma parun ja lasknud ta peale ise (Eckmann, Liisa).

Veel elanud Meier, kuna viimaks Huuk ta tapnud (Kuulmann, Hans). Selle karistussalga juhtideks olid sõjaväe riietesse riietunud mõisnikud Munalaskma Huuk ja Vasalemma parun Renenkampf (Ventsel, Anna; Limmer, Juhan).

1905. a. jõulu viimase püha õhtul laskis karistussalk Kumnas Lutheruse ausamba ligidal maha Kloostri valla mehe (Kuulmann, Hans). Surnu maeti lumehange, käed jäeti välja (Ventsel, Anna). Mees olnud varas (Tummeleht, Kustas). Lõhkunud Kasepere kõrtsi aknad puruks (Villa, Hans).

Tallinnast toodi üks mees Saue jaama, seoti telefoni posti külge kinni ja lasti maha (Gutmann, Juhan). Pärast olnud Saue mõisnik Strahlborn väga vihane, miks tema maa peal tapeti (Kruusberg, Kaarel). Kõik kolm meest lasti maha ühe ja sama karistussalga poolt (Villa, Hans).

Keila mõisas sai Kumna peremees peksa, kelle tütrete pool käisid õhtul peale kella 8 poisid (Kullerkann, Kustas; Kuulmann, Hans; Niinemann, Toomas).

Sauel tahtnud karistussalk maha lasta vallakirjutaja vennastekoguduse liikme Juhan Silbergi. Viimane tahtis veel enne surma paluda ja seepeale anti talle armu (Kuusmann).

Väänast viis karistussalk 5-6 meest Keila, kus nad üle kuulati ja lahti lasti (Blumfeld, Marie). Keila mõisasa oli seekord karistussalkade staap (Villa, Hans). Keila sõitsid karistussalgad jõulu laupäeva õhtul. Osa neist (madrused) läksid Keilast Riisperesse, osa (kasakad) – Kohilasse (Villa, Hans).

Ääsmäel Arudevahe kõrtsi juurest läksid läbi kolm karistussalka. Esimene salk tuli Riisiperest ja läks Keila. Salk „härrasmoodi“ mehega eesotsaas, otsis kõrtsi läbi, et leida streigilaule ja sõjariistu. Ühe seatapmise pussi viisid ära. Kõrtsmikku taheti kinni panna, sest see toonud Ääsmäe mõisast pudelitega marju. Kui salk minema hakkas, vilistas Ääsmäe poiss Aleksander Betlem. Poiss võeti kinni ja pekseti mõõkadega läbi. Selles karistussalgas oli umbes 15 kasakat. Juhtideks olid Nissi kirikuõpetaja pojad (Israel, Leena).

Teine salk tuli Kohilast, reel oli neil poiss, pea kinni seotud jalgade vahele.

Kolmas salk tuli Nissi poolt. Mõlemad viimased slagad läksid Tallinna (Israel, Leena).

Karistussalgad käisid veel mitmel pool, nagu Sakus (Küüts, Jüri), Voores (Konverk) ja Umalas (Rondik, Anna), kuid et seal kohalikke korrarikkujaid ei leitud, siis ei olnud ka peksu ega mahalaskmisi.

Olgugi et Keila kihelkonnas revolutsiooni-aasta sündmuste poolest võrdlemisi rahulik oli, olid inimeste meeled siiski ärevil. Mõisnikud kartsid muidugi rüüstajaid ja põletajaid. Joa vürst sõitis sel puhul ära, jättes 300 rubla valitsejale, et see raha röövijatele annaks, kui need tulevad (Niinemann, Toomas).

Vääna mõisnikud sõitsid seekord ära ühe hobusega (harilikult neljaga). Proua suurrätikusse riietatud, selleks, et teda talunaiseks peetaks (Blumfeld, Marie).

Ohtu mõisnikud sõitsid ära. Valitseja küsis maameeste käest, kas olevat kuulda, et mõisa kohta midagi halba räägitakse (Teimann, Juula).

Jõgisuu mõisapreili hoidnud 30 rubla sukasääres, et tarviduse korral rüüstajatele anda (Maaberg, Liisu).

Talupojad kartsid karistussalku, keda hüüti „mustakssajaks“. Ääsmäel ootasid talupojad „mustasada“, kepid käes – kui tulevad, siis annavad pähe (Kirpson, Ants). Hirm „mustasaja“ eest olnud nii siis, et kui see kauem oleks kestnud, oleksid inimesed sellesse surnud (Israel, Leena).

Osa mõisnikke näinud karistussalkade tulekut hääl meelel. Jõgisuu preili saatis iga teearu peale mehi „mustasada“ vastu võtma. Keila abiõpetaja Mühlen käskis karistussalku hästi vastu võtta ja neile süüa anda (Maaberg, Liisu).

Teine osa mõisnikke pole sallinud karistussalku. Saue mõisnik Strahlborn ajas karistussalga ära, üteldes, et temal pole kahtlasi isikuid (Gutmann, Juhan).

Ohtus oodati „mustasada“, mitu ööd tuled põlesid. Kui aga viimane tuli, siis ei lubanud Ohtu mõisnik kedagi kinni võtta (Lilleberg, Miina).

Õige laialt on levinud rahva seas arvamine, et mitte üksi karistussalgad, vaid ka rüüstajad ja põletajad on mõisnikud ise või mõisnikkude käsilased (Kuusmann, Liisu).

Ühes mõisas mänginud rüüstajad klaverit. See pidi „saks“ olema, kes klaverit mõistis mängida (Maaberg, Liisu).

Ilmasõda

Ilmasõja ajal olnud keelatud vennastekoguduse koosolekud, inimesed käinud koos salaja (Vessart, Jaan).

Suurt kahju said Ilmasõja ajal Keila kihelkonna talupojad venelaste poolt ettevõetud kindlustustööde ehitamise läbi. Nii lõhuti kindlustööde pärast põlde Väänas ja Umalas (Sander, Jüri). Umalas pidid mõned talupojad oma hoonedki ära lammutama ja ära vedama, et anda ruumi kindlustele ja kaitsekraavidele (Ronik, Anna).

Lahinguid Ilmasõja ajal Keila all ei olnud, küll olnud aga Viti mõisa juurest näha lahing, mis peeti Paldiski all sakslaste ja venelaste vahel. Kuule tulnud ka Viti ranna lähedusse ja vesi aina suitsenud (Riko, Otto).

Sõja eest põgenejaid Keila kihelkonnast olnud ainult mõned üksikud (Kannastik, Anna).

Ilmasõja ajal olnud Jälgimäel Austria sõjavange (Pehmann, Juhan).

1917. a. revolutsioon

1917. a. revolutsiooni kohta räägitakse Keila kihelkonnas rüüstamistest, mille kordasaatjaks oli kohalviibiv vene vägi. Nii lõhkunud vene soldatid Saku õllevabrikut ja lasknud 160.000 pange õlut maha. Kogu vabriku ümbrus olnud joobnuid täis, kes joonud mahavoolanud õlut rentslitest (Küüts, Jüri).

Väga palju on kannatanud vene sõjaväe poolt revolutsiooni lahtipuhkemisel Joa mõis. Mööbleid ja nende elevandiluust ja pärlmutrist osad lõhutud ja põletatud, enne kistud siidist mööbliriided pealt ära. Kroonlühtrid ja peeglid peksetud puruks. Ukse vaskkäerauad viidud ära. Lõhutud maha üksikute tubade vahel olevad seinad. Põrandad olnud täis risu ja klaasi hunikuid. Isegi väljast mäe pealt lastud lossi peale. Mõisa park rüvetatud ja pargis asuvad malmtoolid peksetud jõkke puruks. Hiljem toonud kohalikud elanikud vürst Volkonskile, kes sõjast tagasi tulnud, üksikuid asju, mida vene soldatid maha jätnud. Joa mõisa rüüstajad tulnud Riiast ja olnud „mõrtsukate nägudega“.

Sama sõjavägi tahtnud ka oma kindrali ja üht ohvitseri ära tappa. Ohvitseril hoitud tund aega paljast mõõka pea kohal. Kindral pääsenud surmast tingimusel, et ta kõik soldatite nõudmised täidab. Jutustaja arvab, et rüüstamine oleks võinud veel palju laiaulatuslikum olla, kui sama kindral ei oleks sõjaväge lasknud ära minna üksikute osade kaupa (Pessur, Maria).

Ka Voore mõisas tuli ette laskmist. Tuulast tulid mõned vene soldatid Voore mõisa õunavargile. Nende peale lasknud püssist mõisa valitseja, nimega Pobul. Soldatid põgenenud, kuid tulnud tagasi juba „terve rooduga“ ja rüüstanud vihaga terve rohuaia ära. Soldatid sundinud endaga ühes tulema ka kohalikke elanikke, et siis mõisavalitseja ja teenijad nende peale ei laseks (Peksar, Liisa).

Väänas põletasid vene soldatid mõisa raamatukogu (Välik, Jüri; Donald, Kaarel; Vets, Peeter).

Kloogal lõhkunud vene väed ära mõisa mesipuud (Lipsik, Aadam). Laulasmaal rüüstatud suvilaid (Veimann, August) ja Tammekannu palvemaja. Palvemajja läinud soldatid sisse aknast ja lõhkunud oreli ning kroonlühtrid (Reismann, Juula).

1917. a. revolutsiooni ajal hävitasid vene soldatid ka kohalikke kindlusi ja barakke (Riko, Otto). Nii põletanud nad Väänas oma kasarmuid (Meri, Hindrek) ja Laulasmaal kordoni (Migur, Ants).

Talupoegadele vene sõjavägi palju pahandust ei sünnitanud. Nad jätnud minnes kraami maha (Kuulmann, Hans) – tuleõli, teed ja suhkurt (Pehmann, Juhan). Ära minnes nutnud neist mitmed (Eckmann, Liisa).

Mitmelt poolt on siiski teateid ka talupoegade varanduse hävitamisest. Umalas põletanud venelased ühe talu maha (Keevallik, Juhan), Tõstre külas Tuuliku talus rehe (Lind, Johannes). Kääsalus lõhutud aedu ja varastatud heinu (Niinemann, Toomas). Kloogal (Kepler, Anna) ja Sauel (Puuming, Tõnu) viinud nad lehmad ära. Kulnast Kangusti külast varastatud laudast mitmelt poolt loomi (Vitsmann, Liisu).

Okupatsiooni-aeg

22. veebruaril 1918. a. levis Keilas kuuldus sakslaste tulekust Riisipere poolt Keila. Enamlaste keskvõim Tallinnas oli teadlik selles ja organiseeris Tallinna töölistest lööksalga, kes tuli Keila sakslastale vastu. Salgas oli umbes 400 meest. Salga juhtideks olid lipnik Põld ja üks vene sõjalaeva madrus. Salk otsustas vastu hakata, sest arvas tulevat mitte sakslasi, vaid eesti valgekaartlasi (Lahesalu, Eduard).

Öö vastu 23. veeburari oli selge ja külm. Kogu öö harjutanud enamlased kuulipildujatega. Ise olnud nad seal juures väga oskamatud (Kullerkann, Kustas). Laupäeval 23. veebruaril umbes kella ½ 5 ajal nähtud Keilas sakslaste tulekut Tuula poolt. Osa sakslasi tulnud jalgratastega (Villa, Hans). Enamlased hakanud end lahinguks ette valmistama. Nad lasksid sakslaste pihta palju, kuid nad lasksid üle nende peade ja tekitasid seega vähe kahju. Sakslased, keda vähe oli, lasksid vähem, kuid hästi (Lahesalu, Eduard).

Enamlastest eraldus salk Alice Tisleriga eesotsas, kes läks hurraa-hüüetega sakslastele üle heinamaa vastu. Kuid sakslaste tuleandmine ehmatas nad ära. Enamlased panid põgenema, jättes maha kuulipildujaid. Enamus põgenes rongile, mis kohe Tallinna poole ära sõitis. Need, kes enam rongile ei saanud, põgenesid ükskõik kuhu (Lahesalu, Eduard). 5 meest jooksnud Keila raudtee-silla alt paisu peale, kus neid sakslaste kuulid tabanud. Mitmed põgenenud hobustega. Nii lükatud Karjaküla Lepiku peremees hobuselt ja sõidetud ta hobusega minema (Ventsel, Mari). Jutustaja juhatanud kahele mehele, kes tema õuest läbi läinud, teed Vääna jaama (Kullerkann, Kustas). Tisler ühes kaaslastega põgenes Keila mõisa küüni, kus nad sakslaste poolt tapeti ja paljaks rööviti (Lahesalu, Eduard). Alles järgmisel päeval, s.o. 24. veebruaril võidi surnuid ja haavatuid korjama minna. Mitmed haavatud olid öö jooksul surnuks külmanud (Villa, Hans). 16 haavatut viidi vallamajasse, 33 surnut laoti kiriku juure asuvasse surnuaeda kabeli (Lahesalu, Eduard). Surnud seisnud kabelis mitu päeva (Tulver, Hans). Jutustaja, kes surnuid pesemas käinud, teab rääkida, et sakslased on kõikidel surnutel saapad ja sinelid ära varastanud. Enamasti olnud surnutel kuulihaavad. Alice Tisleril olnud püssi täägiga parema käe muskel ära väänatud ja pea püssi päraga ära lõhutud, sest sakslased olnud eriti vihased naise peale (Ventsel, Mari). Tisleril olnud ka riided ära lõhutud, sest sakslased pole uskunud, et siin ka naised sõdivad (Villa, Hans). Enamlaste seas olnud ka teisi naisi, kes põgenenud rongiga Tallinna (Villa, Hans). Alice Tisler olnud salgas mingisuguseks juhiks. Tema, eriti julge naine, olnud riietatud mehe ülikonda – peas kandnud suurt musta „papahat“, seljas sinelit, jalas siniseid kalifee-pükse ja lakknahkseid säärsaapaid. Vööl olnud tal puss ja käes püss (Lahesalu, Eduard).

Lahingu ajal, mis kestis pool tundi, lasti läbi paljud alevi majad (Lahesalu, Eduard). Jutustaja maja katuse sees olnud 5-6 kuuli auku. Üks kuul tulnud tuppa, purustanud võitoosi ja jooksnud lapse kätki alla (Ventsel, Mari). Teisel jutustajal jooksnud kuul tuppa ja purustanud riideid (Tulver, Hans). Postiametnik Timm’il jooksnud kuul põlvest läbi (Lahesalu, Eduard). Keila alevi inimesed oleksid kindlasti palju rohkem kuulide läbi kannatada saanud, kuid raudtee oli kõrgem, pidades enamuse kuule kinni (Tulver, Hans).

Sakslastest sai Keila lahingus surma 3, haavata 3 meest. Kohalikud enamlased Keila lahingust osa ei võtnud (Lahesalu, Eduard).

Suurt pahandust sünnitasid sakslased Keila inimestele oma sealviibimise ajal. Üle terve kihelkonna nõudnud sakslased hobuseid, vankreid, heinu (Kannastik, Anna), sigu (Sams, Jaan), lehmi, lambaid (Kronverk, Jakob), liha (Kuusmann, Mari), võid (Vahtel, Mari), kartuleid (Meri, Hindrek) ja ranna äärest kalu (Eckmann, Liisa). Mõnes kohas olla nad talupoegade võetud kraami eest ära maksnud (Peksar, Liisa), teises kohas ainult lubanud maksa (Kannastik, Anna). Ääsmäel viinud sakslased ühest saunast liha astjaga ära, mille eest andnud saksakeelse kirja ja käskinud sellega Keila raha järele tulla. Kirjas olla aga kirjutatud olnud vaid: „Lõunast tuleme, põhja läheme.“ (Kirpson, Ants)

Pääsküla kõrtsi röövinud sakslased paljaks (Kannastik, Anna). Sakslased võtnud kõik, mida kätte saanud, kas või vanad saapapöiad. Jutustajal viinud nad ühe saapa sääre ära (Kirpson, Ants).

Kumnas Matsu peres vahetanud sakslased oma halva hobuse peremehe hea hobuse vastu, ise öeldes: „wunderhübsch“ (Pessur, Maria). Keila veskest tahetud vilja ära viia, saksa soldatid öelnud ise naistele, miks te nii lasete teha. Jutustaja õde hakanud seepeale sakslase habemest kinni ja öelnud, et ei tohi vilja ära viia. Pole viidudki (Pessur, Maria). Maamehed kaitsesid oma varandust sellega, et nad liha ja vilja sakslaste eest ära peitsid (Tummeleht, Kustas). Harkus topitud liha haopinudesse ja maasse (Tiitsmann, Liisu).

Mõisnikud olid sakslaste poolt. Ohtu parun olevat Keila pritsimajas koosolekul ütelnud, et talupojad on kohustatud sakslastele toidumoona andma (Pessur, Maria). Sakslased andnud Keilas rahvale ka tšekileiba, kuid saanud ainult need, kes saksa keelt mõistsid (Eckmann, Liisa).

Lisa:

Päevik

Kolmapäeval, 25. juunil oli mu esimeseks sihtkohaks Keila kirikumõis. Tutvunesin seal kiriku arhiiviga, kusjuures Keila pastor Köögardal mulle mõningaid juhatusi andis. Ühtlasi vaatasin Keila kirikut ja selle ümber asuvat kalmistut. Suulist ajaloolist traditsiooni kuuslin sel päeval kooliõpetaja Eduard Lahesalu ja vana kirikumehe naise Tiina Evingi käest. Viimane suhtus minusse väga umbusklikult ja rääkis mulle ainult seetõttu, et mind pastor oli ta juure juhatanud. Õhtu eel tutvunesin Keila kooli arhiiviga. Koolijuhataja tuli, enne kui ta koju jõudis, 3-4 tundi oodata. Nüüdki näis tal väga vähe aega olevat. Tõi mulle näha vaid ühe raamatu ja ütles, et rohkem kooli arhiiv ei sisaldavat.

26. juunil tutvunesin Keila valla- ja Keila Haridusseltsi arhiiviga. Suusõnalist traditsiooni kogusid Keila alevis – Hans Villa, Mari Tulveri ja Mari Ventseli käest. Keilast jätkasin matka Keila-Joa poole. Sain andmeid Valksa külast, Valksa ja Mämmallika perest. Edasi käisin Karjaküla mõisas, kust mind juhatati Paisu taludesse. Paisult anti mulle vanaaegne rootsi raha muuseumi viimiseks. Õhtu hilja peatasin Kääsalu külas Tõmmiku talus.

27. juunil algasin Kääsalu külaga. Käisin läbi Araku, Viida, Tamme ja Koerana pered, Kääsalu mõisas metsavahi maja ja tutvunesin Kääsalu kooli arhiiviga. Jõudsin Joa mõisa. Külastasin endist Joa vürst Volkonskit, selles mõttes, et tal leiduks vast mingisugune arhiiv. Tal seda ei olnud ja ta ei tahtnud ka suuliselt midagi seletada. Joa mõisas kohtasin ma Maria Pessuri, endine mõisateenija, kes mulle väga palju rääkis ja viis mind silmaallika juure.

28. juunil jätkan teekonda Joalt Lohusallu. Esimesena käisin Lauri peres, kust mind viidi Nabe mäele (vanaaegne pelgupaik) ja juhatati Hüübuse peresse. Teekond siirdus Laulasmaale. Samanimelisest mõisast ei saanud ma arhiivi küsida. Kuigi endine mõisnik elas veel sees, ei olnud teda seekord kodus. Oma töö jaoks andmeid sain Uuesaunast, Rätsepa Tammekännu peredest, Illurmaa külast, Aedevahe ja Illurmaa peredest. Ahtma külast Hansu perest ja Taganurga külast Tuule perest.

29. juunil algasin Tõstre külaga. Käisin Jaani ja Kruusiaugu peredes. Tutvunesin Klooga kooli arhiiviga. Klooga jaamas rääkis mulle vana teonaine Kadri Kopper ja Klooga mõisas teomees Lipsik. Klooga mõisas endiste omanikkude Krusensternide käest küsides selgus, et neil koha peal mingisugust arhiivi ei ole. Küll olevat see neil olnud, kuid on laiali viidud muuseumidesse ja Tallinna, teiste Krusensternide kätte.

30. juunil käisin Alu metsas ja Uustalu peres Hiiekivi ja „surnumäge“ vaatamas. Jätkasin tööd Kangusta külas Kustase, Järguna ja Mugasilla peredes. Kulna mõisas rääkisid mulle Kivipuur ja Laamann.

1. juulil alustasin Nahkjala külaga, kus käisin Trombi, Maasika ja Pikasti peredes. Maero külas käisin Kangro, Nähveta, Kaasiku, Sepa, Hansuvilla ja Nurga peredes. Viimases Karl Kasberg rääkis mulle hea meelega väga palju, mängis viiult ja laulis. Oli olnud oma ajal suur ärkamisaegne tegelane ja laulupidudest osavõtja.

2. juulil olin Maero külas Alavainul ja Ohtu külas Hundiaugul, käisin Sarvalu liivamäe juures, Sepa saunas Nahkjala külas, Ohtu külas, Sarapiku, Saviaugu ja Vahemetsa peredes. Sarapiku peres oli küll kaks 80-aastast inimest, kes võib-olla oleks palju teadnud rääkida, kuid nad olid umbusklikud ja rääkisid väga vähe. Edasi läksin Ohtu külas Rehe peresse. Ka seal oli üks üle 80-a. vanamees, kuid, olles baptist, ei rääkinud ta üldse „ilma inimestega“. Käisin kahe männi juures, kust tee läks Ohtu mõisa, kus tutvunesin Ohtu kooli arhiiviga. Käisin Ohtu linnamäel ja sealt tagasi tulles Kulna asunduse kaudu sain Liisu Lindmanni käest väga väärtuslikud teated, kuigi ta oli alul väga umbusklik. Õhtul käisin Maantee külas Pille peres, kust sain ka mõned teated. Sealt läksin Sassi külla Elia peresse, kust leidsin kolm vanainimest; ka sealt sain pisut andmeid, kuigi pidin ennem oma terve eluloo ära rääkima.

3. juuli hommikul leidsin inimese Sassi külas Vanajüri saunas, kes minu teekonna kestes kõige vanem oli (91-a). Sealt läksin edasi Kaerasauna, sealt Niitvälja mõisa ja Keila „surnumäe“ kaudu Keila alevi. Keilas käisin endise Ohtu kooliõpetaja Paasi pool. Edasi läksin Kumna mõisa. Mõisas elas endine omanik, kuid arhiivi tal ei olnud. Sealt läksin Kumna külasse Keskküla ja Matsu peredesse.

4. juulil jätkasin teekonda Vääna poole. Käisin Tooma peres, Umala Kütkeküla Tõnise peres ja Umala mõisas, kus mulle mõningaid andmeid andis ka endine meier Keevallik. Veel käisin Loo külas. Õhtul sõitsin Vääna kaudu Tallinna.

5.-6. juulil oli Tallinnas.

7. juuli hommikul algasin matka Pääskülast Tänasilma küla poole. Pääsküla endises kõrtsis leidsin jutuka naise. Tänasilma külas käisin Kirsimäe, Jaagu ja Kilemendi talus. Sealt läksin Jälgimäe mõisa, kus mulle piinakeldreid näidati. Edasi minnes tutvusin Jälgimäe kooli ja Saue valla arhiiviga. Saue valla sekretär andis mulle ka mõningad inimeste nimed, kelle poole võisin minna. Õhtu eel käisin Uksnurme külas Ristikivil. Öösel olin samas külas Kopli peres.

8. juuli hommikul algab jutuajamine Kopli vanaperemehega. Vanaperemees rääkis mulle väga palju huvitavat. See jutuajamine kestis kaua. Kopli perest läksin edasi Saku mõisa, kus asus Saku majapidamiskool. Sealt läksin Saku õlletehasesse. Saku majapidamiskoolil arhiivi ei olnud, sest kool on veel noor. Saku õlletehas on küll vana, aga ka seal ei saanud ma arhiivi näha, sest öeldi: „Ei ole.“ Sakus ajasin juttu endise karjanaise Ibusega ja metsavaht Küütsiga. Sakust läksin Voore külla, Asu ja Kõrtsi tallu, sealt Voore mõisa. Ööd olin Voore külas Uuedal.

9. juulil käisin kolmes mõisas – Koppelmannis, Rahulas ja Sauel. Üheski neist ei elanud mõisa endisi omanikke. Sauel käisin Padula ja Nõuma taludes. Sealt Lehmja asunduse kaudu Saue kooli, mis asub vanadekoduga ühes majas. Senikaua kui Saue kooli juhatajat ootasin, ajasin juttu vanadega vanadekodus. Õhtul käisin Vanamõisa külas Mikul ja Antsul.

10. juulil käisin Vanamõisa külas Vanareinul, Kolmeristil, Saue asunduses Kingsepal, Kase peres ja Mäe külas Kolmeristil. Sauelt läksin Jõgisuu mõisa, Jõgisuu koolimajja ja Jõgisuu „surnumäele“. Sealt läksin Ääsmäe külla, Kärneri tallu, sealt Tuula külla Hindreku tallu.

11. juulil käisin Ääsmäe koolis, mis asus Ääsmäe mõisas, Ääsmäe külas Ohtu, Liivamäe ja Oru taludes, Ääsmäe Liiva- ja Kabelimäel. Käisin Tuula külas Penil, Nugisel, Ussimäel ja Tuula koolis. Nugisel kohtasin ma jutukat vanameest, endist kooliõpetajat.

12. juulil käisin Tuula mõisas ja Tuula külas Hansu peres ja Mäe taludes.

Pühapäeval, 13. juulil olin Tallinnas.

14. juulil olin Harku mõisas, vaatasin Lodijärve lossi varemeid ja Tasuja tammi. Ajasin juttu Harkus Marie Katu ja Anna Emariga. Käisin Harku vallamajas. Sealt läksin Laabi külasse Laabi talusse ja Harku külasse Kabeli talusse.

15. juulil käisin Tabasalu külas Väljaotsal, Kitse külas Sootagusel, tutvusin Ranna algkooli arhiiviga ja ajasin juttu Mari Dunkeliga. Käisin Rannamõisa abikirikus ja kalmistul. Vaatasin Rannamõisa vanu matusepaiku, Rannamõisa „kangrut“. Käisin Ristivälja ja Ilmandu külas Kupjal.

16. juulil olin Muraste mõisas. Käisin Muraste koolis; arhiivi seal veel ei olnud, sest kool on noor. Käisin Muraste külas Mardil, Üleojal ja „Hiiemäel“, Ranna külas Raagusel ja Suuropi tuletornis. Tuletornil arhiivi ei olnud.

17. juulil olin Orava külas Ninamäel, Viti mõisas, Viti külas Pundelepal, Ladrevälja külas Kalamel, Rehel ja Põlmal ja Türisalu külas Rannasepal.

18. juulil käisin Liikva külas Looniidi ja Vainu taludes, Sõrve külas Sepa, Vatsla külas Vainu ja Kodasema külas Kabeli talus.

19. juulil olin Hüüru mõisas, Hüüru koolis, Vääna Vähikülas Vetsa, Mõisakülas Asula, Välilu ja Kullerkupu peres.

20. juulil olin Vääna mõisas. Tutvusin Vääna valla ja kooli arhiiviga.

21. juulil olin Saue vanamõisas Käkardi külas Pagavere talus, Valingu mõisas ja Valingu asunduses.

22. juulil käisin Valingu koolis ja Valingu külas Uustalu peres. Uustalu peremees Jaan Valdmann jäi töölt ära ja rääkis minuga pool päeva.

Jutustajate nimestik

1. Aali, Mari, 77 a., Vääna, Mõisa küla, Kullerkupu

2. Abel, Peeter, 75 a., Kääsalu, Tamme

3. Auning, Miina, 73 a., Keila, Maantee küla, Pille

4. Blumfeld, Marie, 60 a., Vääna, Mõisa küla, Asula

5. Busch, Johann, 78 a., Keila, Paisu

6. Busch, Tiina, 77 a. Keila, Paisu

7. Donald, Kaarel, 71 a. Kääsalu, Araku

8. Dunkel, Mari, 79 a. Rannamõisa

9. Eckmann, Liisa, 48 a. Klooga, Kruusiaugu

10. Eckmann, Triina, 77 a. Klooga, Kruusiaugu

11. Einart, Juhan, 81 a. Tuula, Hansu

12. Einbusch, Miina, 81 a. Valingu as.

13. Ellmann, Leena, 81 a. Saue, Kase

14. Emar, Anna, 69 a. Harku, Hüüru as., Tuisu

15. Eving, Tiina, 72 a. Keila

16. Gutmann, Hindrek, 71 a. Muraste, Mardi

17. Gutmann, Juhan, 62 a. Saue, Padula

18. Ibus, Leena, 67 a. Saku majapidamiskool

19. Ikmelt, Jakob, 80 a. Ohtu, Sarapiku

20. Ikmelt, Kustas, 42 a. Ohtu, Sarapiku

21. Israel, Leena, 67 a. Ääsmäe, Oru

22. Kaarik, Kustas, 65 a. Harku, Ilmandu küla, Kupja

23. Kaarik, Leenu, 83 a. Harku, Kitse küla, Sootaguse

24. Kaarik, Miina, 74 a. Harku, Ilmandu küla, Kupja

25. Kaaring, Anna, 68 a. Keila, Sassi küla, Elija

26. Kannastik, Anna, 78 a. Pääsküla kõrts

27. Kasberg, Karl, 86 a. Keila, Maero küla, Nurga

28. Katu, Marie, 60 a. Harku mõis

29. Keevallik, Juhan, 70 a. Umala as.

30. Kepler, Anna, 57 a. Keila, Kangusta küla, Kustase

31. Kepler, Jüri, 64 a. Keila, Kangusta küla, Kustase

32. Kilement, Jüri, 76 a. Keila, Mäe küla, Kolmeristi

33. Kilement, Mari, 68 a. Keila, Mäe küla, Kolmeristi

34. Kilement, Tiina, 84 a. Saue, Vanamõisa, Kolmeristi

35. Kirpson, Ants, 50 a. Ääsmäe, Kärneri

36. Kivipuur, Anna, 86 a. Kulna as.

37. Kivistik, Triinu, 80 a. Vääna, Viti küla, Pundelepa

38. Klesment, Kustas, 70 a. Kääsalu, Tõmmiku

39. Klimps, Tiina, 82 a. Vääna, Liikva küla, Vainu

40. Kopper, Kadri, 73 a. Klooga jaam

41. Kronverk, Jakob, 74 a. Voore, Asu

42. Kruusberg, Kaarel, 75 a. Saue, Vanamõisa, Miku

43. Kullerkann, Kustas, 36 a. Kumna, Matsu

44. Kuulmann, Hans, 73 a. Klooga, Alu mets

45. Kuulmann, Tiina, 72 a. Klooga, Alu mets

46. Kuusmann, Johann, 72 a. Kulna, Nahkjala küla, Trombi

47. Kuusmann, Juhan, 80 a. Saue, Koppelmanni mõis

48. Kuusmann, Liisu, 83 a. Keila, Maero küla, Kangru

49. Kuusmann, Mari, 66 a. Voore, Kõrtsu

50. Kärner, Liisu, 80 a. Saue as., Kingsepa

51. Kärner, Kustas, 67 a. Saue as., Kingsepa

52. Käävere, Mari, 85 a. Vääna, Pagavere küla, Käkardi

53. Köögardal, Ado, 40 a. Keila

54. Kütt, Elisa, 63 a. Harku, Ilmandu küla, Kopli

55. Küüts, Jüri, 58 a. Saku, Lubjaahju

56. Laamann, Hans, 73 a. Kulna as.

57. Lahesalu, Eduard, 38 a. Keila

58. Leemann, Paul, 87 a. Saue, Uksnurme, Kopli

59. Lilleberg, Juhan, 80 a. Keila, Maero, Alavainu

60. Lilleberg, Miina, 76 a. Ohtu, Saviaugu

61. Lillenblum, Mari, 83 a. Keila, Nahkjala, Maasika

62. Limmer, Juhan, 79 a. Keila, Mämmallika p.

63. Lind, Anna, 68 a. Keila, Tõstre, Jaani

64. Lind, Johannes, 38 a. Keila, Tõstre, Jaani

65. Lindmann, Liisu, 82 a. Kulna as.

66. Lipsik, A(a)dam, 72 a. Klooga as.

67. Maaberg, Juhan, 76 a. Keila, Maero, Nähvetu

68. Maaberg, Liisu, 70 a. Keila, Maero, Nähvetu

69. Meenov, Juuli, 50 a. Saue, Vanamõisa, Ansu

70. Mereniit, Jakob, 75 a. Klooga, Illurmaa küla, Aedevahe

71. Meri, Hindrek, 77 a. Vääna, Türisalu, Rannasepa

72. Migur, Ants, 76 a. Keila, Lohusalu, Lauri

73. Miller, Leenu, 87 a. Harku, Harku, Kabeli

74. Minn, Juhan, 69 a. Saue, Ääsmäe, Liivamäe

75. Mäemuru, Liisu, 89 a. Vääna, Liikva, Looniidi

76. Niinemann, Kadri, 74 a. Keila, Kääsalu, Koerana

77. Niinemann, Toomas, 81 a. Keila, Kääsalu, Koerana

78. Nõmberg, Leena, 65 a. Harku, Laabi, Laabi

79. Ohvalt, Mari, 71 a. Keila, Sassi, Elija

80. Orav, Mari, 74 a. Harku, Muraste, Üleoja

81. Paas, Juhan, 56 a. Keila alev

82. Pahkjalg, Hans, 59 a. Tuula, Hindreku

83. Paisup, Mari, 82 a. Vääna, Laduvälja küla, Kalame

84. Pajuvits, Anna, 75 a. Vääna, Ranna küla, Raaguse

85. Pallas, Anna, 76 a. Vääna, Liikva küla, Kõrtsu

86. Pauert, Tõnis, 69 a. Tuula, Ussimäe

87. Pehmann, Juhan, 71 a. Ääsmäe, Ohtu

88. Pellein, Mari, 79 a. Tuula, Mäe

89. Peksar, Liisa, 62 a. Voore, Uueda

90. Pessur, Maria, 80 a. Keila-Joa as.

91. Piin, Anna, 80 a. Saue, Vanamõisa, Vanareinu

92. Piiron, Leena, 56 a. Keila, Nahkjala küla, Sepa saun

93. Pork, Peeter, 68 a. Kumna, Tooma

94. Puuming, Tõnu, 74 a. Saue, Tänasilma küla, Kilementi

95. Reekmann, Truutu, 84 a. Kumna, Keskküla

96. Reinvald, Marie, 73 a. Saue Vanadekodu

97. Reismann, Juula, 68 a. Keila, Ahtma küla, Hansu

98. Ressmann, Kustas, 66 a. Lehmja as., Mardi

99. Riko, Marie, 75 a. Keila, Muraste, Mardi

100. Riko, Otto, 70 a. Vääna, Orava, Ninamäe

101. Rondik, Anna, 78 a. Uueda-Kütke, Tõnise (ka Ronik, Anna)

102. Rossberg, Juhan, 60 a. Keila

103. Röömer, Ants, 66 a. Keila, Maero, Sepa

104. Saarmann, Kaarel, 67 a. Kääsalu as.

105. Sams, Jaan, 78 a. Saue, Uksnurme, Ristikivi

106. Sander, Jüri, 80 a. Vääna, Ladrevälja küla, Põlma

107. Sihvart, Leenu, 81 a. Keila, Sassi küla, Koera saun

108. Soom, Miina, 84 a. Tuula, Peni

109. Taaring, Liisa, 73 a. Saue, Tänasilma, Kirsimäe

110. Tahvel, Miina, 61 a. Harku, Vatsla küla, Vainu

111. Tammis, Anna, 77 a. Laulasmaa, Tammekännu

112. Tammis, Toomas, 78 a. Keila, Taganurga, Tuule

113. Thalheim, Miina, 70 a. Ohtu Hundiaugu

114. Teimann, Juula, 69 a. Ohtu, Vahemetsa

115. Tiitsmann, Liisu, 69 a. Harku, Kodasema küla, Kabeli

116. Tombak, Kustas, 58 a. Saue, Nõuma

117. Tommjalg, Tõnu, 89 a. Saue, Tänasilma küla, Jaagu

118. Tromp, Anna, 75 a. Keila, Maero küla, Hansuvilla

119. Tulver, Hans, 61 a. Keila

120. Tummeleht, Kustas, 60 a. Keila, Kangusta küla, Järguna

121. Uhver, Leenu, 91 a. Keila, Sassi küla, Vanajüri saun

122. Vahtel, Mari, 81 a. Harku, Sõrve küla, Sepa

123. Valdmann, Jaan, 81 a. Valingu, Uustalu

124. Vaka, Anna, 87 a. Vääna, Ladrevälja küla, Rehe

125. Vederik, Mari, 83 a. Keila, Valksa, Valksa

126. Veimann, August, 50 a. Laulasmaa, Rätsepa

127. Veimann, Miina, 69 a. Laulasmaa, Uuesaun

128. Ventsel, Anna, 81 a. Keila, Paisu

129. Ventsel, Mari, 67 a. Keila

130. Vessart, Jaan, 75 a. Tuula, Nugise

131. Vets, Peeter, 79 a. Vääna, Vähi küla, Vetsa

132. Viikmann, Johann, 70 a. Kääsalu, Iida

133. Villa, Hans, 50 a. Keila

134. Virkmann, Leena, 73 a. Harku, Tabasalu küla, Väljaotsa

135. Viruja, Jüri, 81 a. Keila, Maearo, Kaasiku

136. Vitsmann, Liisu, 77 a. Kulna, Kangusti küla, Mugasilla

137. Vuks, Kustas, 60 a. Klooga as. Uustalu

138. Välik, Jüri, 63 a. Vääna, Mõisa küla, Väliloo

139. Üpraus, Anna, 76 a. Keila, Lohusalu, Hüübuse