Püha soo asub Neeme küla ühismaal. See kujutab enesest umbes 3 tiinu suurust porsa ja tarniga täiskasvanud puieta ja peaaegu põõsasteta pehmet sood, mida loomad ei talla ega niideta. Püha soo kaugus on umbes 200 meetrit Pühasoo nimelisest vabadiku kohast.
Seda peetakse pühaks kohaks. Sellel kasvanud vanasti suur mets, mida enam pole. Püha soo tõrvaajamisel auke kaevates on leitud palju süsi.
Põdragu järgi (järv) asub Neeme küla maal. On mitmekümne vakamaa suurune täiskasvanud järv või praegu pigemini väga vesine soo, mis täiskasvanud rohu ja tarniga. Rahvas tunneb seda püha paigana.
Püha pääkses moodusab enesest ringikujulise saarekese Põdragu järis (järves), raadiusega umbes 50 meetrit.
See on kõrgem kumer küngas järves, mis tihedasti täiskasvanud väheldaste kaskede-, mändide-, kuuskede- ja põõsastega ning porsa ja tarniga. Pääs saarele kuivajalaga on võimatu vee ja muda tõttu.
Püha pääkesel olnud vare – vist ahi. Keegi pole julgenud sellele midagi teha. (Kõik eelpoolse on jutustanud Jüri Luup)
Tõlluse vare asub Neeme küla maal, Männiku vabadiku kohast umbes 30 meetrit eemal. See on küngas teiste sarnaste hulgas, millel kasvab paar mända. [Ümbruses kasvab igalpool mändi]. Künka merepoolses küljes avaneb valge marmortaoline lubjakivi, umbes 3 jala laiuse ja 4 jala pikkuse seinakesena. Kivi on tükiline ja praguline ning näib väga looduspärasena. Arvatakse, et see Tõlluse vare on inimeste kätetöö. Seal teatakse olnud suur auk, õõnsus. Mihkli (Jüri Luup mäletab oma isadest järgmisi (alates vanemast): Jaak I, < Laes, < Jaak II < Mihkel I < Mats < Mart < Mihkel II < Jüri Luup; Jüri Luup on praegu 62 (?) a. vana, Mihkel II. Elanud 58 aastaseks, Mart surnud, kui Mihkel olnud 17. aastane. Mats elanud 87-88 aastaseks, Mihkel I elanud ka üle 80 a. vanaks. Temal oli naine Made, kes elanud 107. aastaseks. Jaak II saanud üle 80 a. Laes elanud ka õige vanaks meheks umb. 80-90 aastaseks. Jaak I vanust ei tea.) lombriks oleku ajal olnud see veel alles, nüüd olemas ainult vare.
Hiieniit. Läägi küla juures asuvad kivipangad mille ümbrust nimetakse Hiieniiduks. Vanasti käidud siin „hiietorul” - hiiepeol. Olnud keegi kange pillimees kes läks Hälliaru sohu, kus kasvab palju roogu. Teinud roost kaks labakindatäit pillipinke – keeli. Üle aia minnes komistanud pinkudele ja losund ära. ütelnud meeleähmas: „Oleks hunt mul kõige parema härja ärasöönud, poleks lausunud sõnage.” (Jüri Lump)
Vainamaa asub Läägi küla juures. Üks talu kannab sama nime. Vainamaa kujutab enesest männiku ääres asuvat lagedat maad. Seal olnud põllu sees vare, mis nüüd lõhutud. Leitud vanu asju ja riistu. (Johan Põder)
Kalme ehk Paatse suur vare. Kalmu külas, Paatse vabadiku kohast 100 meetrit eemal, küla tuuliku juures on kõrgem koht. Mitmekümne ruutmeetri ulatuses on märgata raudkivistikku, suuremalt osalt mulla all osalt ka nähtaval. Kivide all ja ümbruses olevat palju põlenud musta mulda ja palju konte. On leitud ka palju sõjariistu ning asju. Olevat vana sõjas langenute matusepaik.
Kord annud Paatse vana mõne kopiku eest kaltsuostjale 1½ külimuti täit odaotsi ja muid sõjariistu. Pidula parun Toll käinud igal aastal siit omale asju viimas. Kord saanud suure harulise raudkirve. (Jüri Võõras)
Paatse suurt varet nimetatavat ka Pantse mõisaks. Seal elanud kord Eesti kuningas. Suure vare ligidal olevat kaks vähemat vare. Paatse all käinud omal ajal laevad ääres. (Jüri Luup)
Leinaväli asub kalmest, s. o. Paatse varest pool kilomeetrit Tagamõisa pool. Kujutab enesest lagedat välja, mida peetakse vanaks sõjaväljaks. (Jüri Luup)
Kalmualused põllud ehk raunad asuvad Kurevere külas Kulda talu maal. Neid mitu. Leitud sõjariistu ja üks vaskkatel. Kord vedanud jutustaja ühe rauna (kivid) ära. Kivide alt leidnud inimese luukere asendiga pea põhja pool ja jalad lõunas, kivipangud asunud ka külje peal. (Ado Maater)
Kabeli väli, Kabeli mägi – see on laialine maaala Leedri küla juures. Maaalal asunud omal ajal kruusaaugud. Leitud palju mitmesuguseid riistu pronksist ja vist ka kivist. (Gustav Triipan, koht on muinsuskaitse all)
Punapea rist – koht maantee ääres, umbes ½ kilomeetrit Lümmadast Kihelkonna poole (Täpsemalt asukohta ei teata). Sealt leitud luid.
Traditsioon: Punapea-ristel sattunud kaks pruutpaari pulmalistega vastamisi. Kohtamisel alganud taplus. Tapetud palju. Surnud maetud tee kõrvale. Sellest ajast olevat seal ka luud. (Gustav Triipon)
Maalinn, rahvasuus ka Kihelkonna kirikkonna maalinn, asub 5-kilomeetrit Kihelkonnalt Pidula mõisa poole, ning umbes 100 meetrit teelt Tagalahe pool. Ümbrus on metsaline, vesine ja soine. On säilunud kaks umbes 8-10 meetri kõrgust paralleelset valli. Vallide pikkus umb. 20-30 meetrit.
Vallide vaheala laius 15-20 meetrit. Vallidel kasvab mändi. Vallide suun läheb läänest itta. Vallide materialiks liiv ja lubjakivi.
Pidula maalinn – (rahvasuus tuntud ka Mustjala maalinnana, khk Mustjala kirikkonna maalinnana kuna see olevat kuulunud vanasti Mustjala piiri). Asub Pidula mõisa pargis, praegu kellegi asuniku maaalal. Vall kujundab sõõri. Valli siseruumi diameeter 10-15 m.
Pidula vanalinna on kasutanud Pidula mõisaomanikud jalutuspaigaks. Valli siseruumis on istepinke. Siseruumist kui ka välispoolt viivad vallile kivitrepid. Vallipealne on tasandatud siledaks jalgrajaks. (Mart Teär)
Kihelkonna kirikust räägitakse, et see olevat ehitatud Kaarma kirikuga üheaegselt. Mõlemate kirikute meistrid on haamreid visanud üksüheteise kätte. (Redik Poopuu)
Klooster asunud Kihelkonnal. Selle hoone asunud praeguse pastoraadi õuel. Jakob Tamm (pärit Viki külast), kes olnud Kihelkonna köster olevat seda uurinud ja rääkinud, et maaalune käik minevat kloostrist kuni maalinnani. (Johan Põder) Kloostril olevat olnud salakäigud. Mungad võtnud meremeestelt ka laevu ära. (Jüri Sepp)
Kloostert pole siiski mitte olnud. Siin elanud ainult katoliku vaimulikud. (H. Maehle, Kihelkonna pastor)
Kirikukellad Kihelkonna kirikule on olnud kingitud Rootsi kuningas Karl XII poolt. Ühel kellal olnud peal vist kuninga kuju.
Kord tahetud kellasi Kihelkonnalt ära viia kusagile kaugemale. Taavi metsavahel väsinud hobused ära ja edasi ei saadud. Pöörati umber. Tagasi tulles vedanud hobused ilusti ja hästi. Nii jäänudki kellad Kihelkonna kirikule alles. Ilmasõja ajal on nad siiski äraviidud. (Jaan Hõbenik)
Pidalitõbiste asupaik. Nüüdne Pidula mõisa olnud vanasti pidalitõbiste aasupaigaks. Sellest saanud mõis ka oma praeguse nime. Ümbruskonnas olnud saada allikavett, mis pidalitõbistele olnud heaks tervendajaks. Pidalitõppe surnuid maetud praeguse mõisa pargi taha kiviraunasse. Ka mõisa aiast olevat kruusavõtmisel tulnud välja luid, mida peetud pidalitõbiste luudeks. Väljatulnud luud kästud uppunud Tolli ajal jälle tagasi maha matta. (Mart Teär, vaata ka: a) Dr. Lohk'i väitekiri pidalitõbiste asupaigast, b) Kuressaares ilmunud ajaleht „Hääl” (aastakäik ?) milles kihelkonna ajaloo ja traditsiooni kohta leiduvat kirjutusi.)
Filsandi paak. Et laevadele kardetavat Filsondi vähemhädaohtlikuks muuta asutud teise tuletorni ehitamisele, mis asus umbes 100 sülda vanast, s.o. praegusest tuletornist põhjapool. Paagi ehitus olnud peaaegu valmis. Olnud käimas sisetööd. Aga torn hakanud halva ehitamise tõttu punduma ja pragunema. Et lagunemisele piiripanna tahetud tornile vitsad ümber ajada. Kuid see oli hilja. Torn varisenud kokku, mattes oma alla 17 inimest. 12 inimese luud kaevatud välja, 5 inimese luud olevat veel leidmata. See juhtunud umbes 80 aastat tagasi. (Artur Thorm, Eduard Tambo)
Jutustaja ema (kes oli sündinud 1830. a.) karjalapsepõlves varisenud kokku Visandi teine tuletorn. Kokkuvarisemise ajal olnud ta karjaga sealsamas pealt nägemas.
Tolkorral olid paagitöölised kutsutud hariliku kella 12 asemel kell 11 sööma kuna oli silmnähtavalt märgata paagi lagunemist, mida aga ei tahetud töölistele öelda. Osa töölisi pole tulnud kohe alla – jäänud veel üles paaki. Teine osa hakanud kohe allatulema. Enne kui tulijad maha jõudnud langes terve ehitus kokku ja töölised – allatulijad said kõik surma. Need aga kes jäid üles paagi pea otsa viivitama langenud alla ühes peaga ja jäid ellu. Neist saanud mõned ainult vigastada. Ühel olnud mokad ripakil, tohter nõelunud kinni. (Tiina Arm)
Kõige vanem kirjalik dokument Kihelkonna Püha Mihkli Kiriku arhiivis on kirikumatrikkel 1628. aastast, mis alustatud Taani kuningliku asehalduri Friedrich Rantzau (ka Rantzov) käsul. (Kiriku arhiivi nimestikus, mis dateeritud 30. märtsiga 1908. a. on märgitud matrikli algaastaks 1623. See on numbrieksitus.
Kirikuraamatud algavad nimepidi 1689. aastast. Sündinute, ristitute märkimine algab alles 1691. a. Kirikuraamatud pole küllalt täielikud: sisaldavad tühje kohti. Nii on 1710. aastal valitsenud katku tõttu õpetaja (Joh. Christoph Röser) surnud ning kirikuraamat ei sisalda selle aasta ristitute, laulatatute ning maetute kohta mingisuguseid märkusi. On jäetud lihtsalt valged leheküljed.
Kirikukroonika on alustatud alles 1882. aastal pastor Masingi poolt, milles leidub huvitavaid märkusi. Seda pole aga jätkatud enam pääle 1911. aastat. Kroonika vahel leidub sinine leht, millele kirjutatud armuadra ajalugu – nähtavasti Goblieb Christoph Samuel Gilzebachi (1814-1839) poolt.
Arhiiv asub õpetaja majas, leeritoas, kapis ilma kindla korralduseta. Palju vanemaid kirju ja dokumente, mis kohapeal arvatud nähtavasti vähemtähtsateks pole iseseisvalt nimestikku võetud. Need on paigutatud kollektiivselt ühte väiksesse laekasse, mis tähendatud arhiivi nimestikus, lihtsalt pealkirja all „Alte Schriftstücke”.
Arhiiv ei ole ilmasõja tõttu ei venelaste ega sakslaste poolt saanud kannatada. Küll aga tähendab praost Maehle, et suurem osa kooli arhiivist on nõutud ja viidud vabariigi algpäevil (vist 1919) maakonna koolivalitsuse poolt Kuressaare. Hiljematele järelepärimistele nende dokumentide seisukorra ja koha üle on vastatud, et need olevat kaduma läinud.
Koha peal on koolide aruandeid korraldamata seisukorras, olgugi pakki seoutud, millest mitmel kõige vanemail puuduvad daatumis. Vananenud daatumiga koolipäevade aruanded põlvnevad 1822. aastast. 1838. aastaga on märgata armuannete silmnähtavat rohkenemist.
Arhiivis asub ka Kihelkonna koolmeistrite koosolekute protokolliraamat, mis alustatud 1884. aastaga ja lõpetatud 1907. See sisaldab mõndagi huvitavat kohalikkude tegelaste vaateis haridusalal.
Verzeichnis des Pfarrarchivs von Kielkond am 30. Marz 1908.
1. Die Kirchen-Matrikel im. J. 1623 (Ärakirja daatum on vale. Kindlasti peab olema see 1628. aastast, nagu aastaarv vastavas raamatus ja ka hilisemais kiriku revisjoniraamatuis näitab.) am 5. Mai, auf Befehl des Königlichen dänischen Statthalters Friedrich Rantzau (Kiriku visitatsiooni protokollis 1768. aastal kirjutatakse Rantzow.) von den damaligen Kirchenvorstehen Mathias Stackelberg zu Piddul und Reinhold Lode zu Kadfeld nebst dem Ortspredigen M. Henricus Kohl angefertigt und von dem damaligen Landschreiber not. publ. Henricus Radingins geschricben.
2-7. Sechs (6) ältere Kirchenbücher (1) von 1689-1744 defect. (2) 1745-1782 defect (3) 1783-1822 defect. (4) von 1823-1843, Worin ein Blatt fehlt. (5) Verzlichnis der Confirmirten und Copulirten von 1805-43. (6) Verzeichnis der Verstorbenen von 1807-41.
8. Verzeichnis der Geborenen und Getauften der Aufgebotenen und Getrauten und der Verstorbenen von 1843 resp. 1844 bis 1856 resp. 1858 (1. Band)
9. Verzeichnis der Confirmierten von 1844-1878 u. von 1879.
10. Verzeichnis der Geborenen und Getauften, du Aufrebotenen und Getrauten, die Getrauten in chronoligscher Ordnung und die Verstorbenen vom Jahre 1856 und 1859 bis 1870 resp. 1875 und 1878 einen Bande.
11. Verzeichnis der Geborenen und Getauften von 1871-1891.
12. Verzeichnis der Verstorbenen von 1871-1891.
13. Verzeichnis der Geborenen und Getauften von 1897 (Verseichnis'is on see arv muidugi vigane, olgugi et see esineb ka 1911. aasta indeksis. Peab olema 1879-1891.)
14. Verzeichnis der Anfgebotenen und Getranten von 1897-1891.
15. Verzeichnis der Getrauten in chronol. Ordnung von 1876-1891.
16-19. Vier (4) ältere Personalbucher.
20. Das Nene Personalbuch angefertigt ein Jahre 1897.
21. Verzeichnis der Communicanten von 1886-1895.
22. Verzeichnis der Communicanten von 1896-.
23. Ein (i) Kirchenbuch der deutsehen Gemlinde.
24. Verzeichnis der Geborenen und Getauften von 1892 russisch.
25 Verzeichnis der Aufgebotenen u. Getrauten von 1892 do.
26. Verzeichnis der Getrauten in chronol. Ordnungu 1892 do.
27. Verzeichnis der Verstorbenen 1892-d0.
28. Die Kirchenkronik von 1882.
29. Ein Schnurbuch der Kirchen-Einnahmen und Ausgaben von 1834-1837 und 1892.
30. Kirchliche Scheine nach der Materie geordnet.
31. Kirchenvisitations protokolle von 1768, 1776, 1781, 1821, 1827, 1844, 1852, 1859, 1868, 1876, 1901.
32. Instruction für Kirchenvisitationen nebst Fragebogen.
33. Schulberichte und auf das Schulwesen Bezügliches.
34. Missive, das letzte von 1879-1901.
35. Kirchenrechnung von 1753.
36. Consistorial- und Ephoralverordnungen.
37. Conventsprotocolle.
38. Das Patentenverzlichnis von Sonntag.
39. Diverse Schriftstucke.
40. Revisionsliste.
41 u. 42. Zwei Schulordnungen, eine öselschen eine livlandsche.
43. Das Regulativ über Prediger und Kirchendicner. Einkünfte in duplo.
44-46. Drei Karten des Pastorates; eine altere defecte, eine altere, und eine neue, eine in einer Blechcapsel (Lichinger).
47. Die revisorische Berchreibung des Pastorates (Lichinger).
48. Das Wackenbuch vom J. 1824.
49. Alte Schriftstücke, in einen Lade.
50. Synodal protocolle, Schulberichte, Jahres berichte, und anderes.
Kirchenvorsteher zu Kielkond Baron Freytagh Loringhoven (allkiri)
Arnold Habicht, pastor loci (allkiri)
Osa kihelkonna valla arhiivist on „evakueeritud” sõja ajal enne sakslaste tulekut Muhu Suurevalla magasini aida peale. Seal olevat see tervelt hävinenud.
Valla arhiivil puudub nimestik.
vanematest dokumentidest arhiivis tuleb nimetada: 1) Kihelkonna kogukonna kohtu protokolliraamat, alustatud 1826. aastal, lõpetatud 1891. a. märtsil. 2) Tagamõisa kogukonna kohtu raamat: I 1832-1843 II 1843-1853, III 1853-1901. 3) Tagamõisa valla „eestkostavate” raamat, 4) Pidula valla kogukonnakohtu protokolliraamat 1869-1890 (Pidula ja kirikuvalla vanemad protokolliraamatud puuduvad.), 5) Kihelkonna kirikuvalla protokolliraamat 1880-1895 (Pidula ja kirikuvalla vanemad protokolliraamatud puuduvad.)
Kõik tähtsamad dokumendid, aktid ja protokolliraamatud on viidud 1915. aastal Lümmadast Muhu suurevalla magasini aida peale. Sakslased olevat need seal hävitanud. Alles on jäänud ainult vähem tähtis kirjavahetus 1902. aastast kuni tänapäevani, mis ei vääri esitamist.
Kogukonna kohtu protokollid on viidud kellegi kohapeal käinud isiku poolt Eesti Vabariigi algaastail, nagu räägitakse, Tallinna muuseumi. Neist olevat ajalehis peale selle ka katkeid avaldatud. (Jutustaja Kristjan Part)
Kihelkonnalt olevat paljud rännanud Rootsi. Nii teatakse, et Kurevere külast olevat rännatud Rootsi, ka Oju külast olevat ära karatud Rootsi. Kellegi Anu poeg Toomas (tema oli Paju mõisa mõisniku rahakuivataja (vt. lk. 47) poeg) kes elanud Gotlandis (vald), põgenenud Rootsi ja viinud naise kaasa. Teatakse, et jutustaja ema eluajal 4-5 perekonda läinud Kihelkonna ümbrusest ärakargamise kombel minema. Gotlandist Härjama kohalt olevat ema eluajal ka ära Rootsi põgenetud.
Põhjusi, mispärast põgeneti, kindlasti ei teata, aga sellejuures nimetatakse, et vast süütegude, orjuse, peksmise eest, kuigi orjus ja karistus siin enamuses olevail kroonuvaldades ei olnud väga karm.
Kihelkonna külje all asuva Rootsi küla nimi arvatakse tulnud sellest, et Rootsist olevat tulnud siia elanikke.
Rootsi nimega on seotud ümbruskonnas veel mitu kohta. Läägikülas asub põld, mille nimeks on rahva seas „Rootsi vare”. Oju külasse olevat vist Ojamaalt elanikke tulnud ja jutustaja leiab neis nimedes põhjuslikkuse sideme.
Kihelkonna juures oleva poolsaare nimeks on Papisaar, võõrakeelsena Pappenholm, seal olevat vist ka rootslasi elanud, millest jäänud nimi. (Jaan Hõbenik)
Maa oli jäänud tühjaks. Rootsist tulnud elanikke Rootsi külasse. Pärdi kohale Atla külas olevat tulnud elanik Saksamaalt, jutustaja arvates vist kunagi peale katku. See elanik oli tuntud rahva suus Saksa Pärdina. Jutustaja on Saksa Pärdi järeltulija ning esitab viinedat põlve. Ta teab oma isadest järgmised: 1) Saksa Pärt – Saksamaalt sisserändaja, vanust ei tea (Redik Poopuu) > 2) Peeter, vist 77 aastasena surnud > 3) Ool, vanust ega surmaastat ei tea > 4) Peeter, sünd. 1806, surn. 1882 > 5) Laes, surn. 1905. a. 71. aastasena > 6) Jutustaja Redik Poopuu 69 aastat.
Gotlandis on Rootsi koht, mille vana omanik on läinud mõisnikuga vastamisi. Et mõisniku karistuse eest pääseda, karanud peremees Rootsi. Hiljem tulnud tagasi, et ka naist kaasa viia. Võetud aga Kuramaa rannas kinni. See ei olevat liiga kaua aega tagasi, aga küll veel teo ajal. (Jaan Kütt)
Rootsi küla nimi tulnud sellest, et rootslased siin olnud. Lahe ääres olnud rootslastel laskmise koht. Vanaealine kapten Jaak Haus, kes praegu Kuressaares elab, teadvat seda rõngaga kivi Kihelkonna lahes, kuhu rootslaste laevad külge kinnitatud. Kihelkonnal elanud ka lihunik Juhannes Froberg, kelle esiisa on tulnud Rootsist. (Johan Põder)
Jutustaja teab, et Krimmi sõja ajal põgenenud ära kaks Hauste meest. Temagi mäletavat neid. Aastas võetud kaks korda nekruteid. Haustlas olnud siis 12 peret ja pailjudest tulnud meestel minna kroonut teenima. Ühest perest tulnud minna kahel mehel. Need aga läinud peale sõrulastega nõupidamist Rootsi. Sõrulased olid enamasti alati ära karanud väeteenistuse eest. Nikolai I olnud mõrtsuk mees. (Mihkel Sigus)
Tagamõisast karanud palju mehi Rootsi kroonu eest. Vana Mihkli (vaata lk. 4, märkus 2) ajal veel olnud küllalt ärakargamisi. Rootsis pole tihitud rääkida, et kroonu eest põgenetud. Pidanud ikka rääkima, et orjuse eest. Orjuse eest ka karatud ära, kuid siin orjus kergem, kui eramõisates ja sellepärast esines ka vähem ärakargamisi.
Ka Jüri isa noorpõlveski karatud veel ära. Vana Mihkli ajal kadunud kord kaks paadi täit mehi. Osa loost olevat järgmine: Mere ääres tehtud öösel suur tuli maha. Teisest külast tulnud ka Jaak vaatama, et mis tehakse, Meeste poolst vastatud, et niisama põletanud vana paadi ära, tegelikult aga olid vist paati tõrvanud. Kui Jaak läinud oma paati vaatama leidnud, et tema paat olnud kadunud. Ärakargajad olevat ka Jaagu paadi ära võtnud ja läinud. (Jüri Luup)
Rootsiküla mõisa juures on olnud rootslastel sadam. Meres Vasilaiu ligidal asub suur kivi. Kivis olnud auk lipuvarda jaoks. Kivi juures on tulnud laevad ääre. Rootsiküla mõisa on olnud Rootsi ajal trahteriks rootslastele. (Jüri Luup)
Vaigu randa – Ranna ja Undva külade vahel on tulnud elanikke Kuramaalt künaga. Pärastpoole veel kaua nähtud sama küna otsi maas vedelemas. (Jüri Luup)
Ka teatakse, et Kuralase küla asutaja on tulnud Kuramaalt. Simu koht olnud selles külas esimene ning asutatud kuralaste poolt. (Jaan Laul)
Gotlandist Härjama talust olevat Ado Sell paadiga ära karanud Rootsi. Ta oli sattunud mõisniku kätte ja läinud ära just enne oma poja Tooma sündimist, kes jutustaja arvates tulnud ilmale 19 s. 50. aastates. Perekondade viisi ärapõgenemist pole kuulnud. (Gustav Triipan)
Koori küla ümbruses olevat palju niisugust maad, mis on olnud omalajal põld nüüd aga seisab kasutamata inimeste mälestuste kestes ja on kas täitsa metsastunud või jälle liivane mereäärne nõmm. Põlluvaod, kraavikesed ja peenrad on selgesti tunda, iseäranis mere ääres. See käib kõigi siinsete mereäärsete maade kohta. Vanarahvas teab rääkida, et taanlased käinud siin põldu harimas. Kõik praegused heinamaad ja karjamaad olnud põldusid täis. Taanlased – maaharijad läinud talveks ära ja tulnud kevadel jälle tagasi. (Redik Poopuu)
Teoorjuse ajal karanud palju Rootsi. Mõnde-Laiust, mis on kahe pere valdusel, läinud poisid õhtul niitma. Kodust lahkudes ütelnud nad, et pandagu hästi leiba ligi, siis pole tarvis niipea koju tulla. Magavad öösel seal ja hommikul hea kohe tööle hakata. Hommikul pole neid enam heinamaalt Mõnde-Laiust leitud. Olevat põgenenud Rootsi – vist kroonu eest. (Redik Kuik)
Undva külas on Hollandi talu. Selle algelanikud arvatakse olevat tulnud Hollanditst. (Jüri Luup)
Vanal ajal tulnud Atla randa üks rootslane. Ümbruskonnas mere kaldal asunud mets. Randunn ehitanud metsast maja ja hakanud pangal põletama tõrva. Ta nimi olnud Otto Jonas (Joonas). Tema ehitanud Atlasse esimese talukoha – Kuusiku talu. Nüüd ei mäleta kaua keegi enam metsa Atla küla ümbruses. Kuusiku talu on aga praegu veel alles.
Seda kõike on seletanud jutustajale vana Peeter Kajupaak, olles seda kuulnud oma isalt, kes olevat sündinud umbes 1780. aasta ümber. (Mihkel Arm)
Mitmelt poolt teatakse, et olevat Rootsi karatud orjuse eest, kuid jutustaja ei tea midagi ligemalt. (Rein Miller, Mihkel Sepp, Sepa t.)
Vilsandi esimeseks asunikuks olnud keegi Hollandi laevakapten, kes pääsis Vilsandi ligiduses uppuvalt laevalt. Ta on asutanud koha, mis praegu on tuntud Talli taluna.
Hiljemini on Vilsandi aasunud ka mõisade maade hoidjad: Suurel Vilsandil Karala, Lümmada ja kirikumõisa ning Väike-Vilsandil esialgu ainult Loonamõisa, hiljemini ka Pajumõisa hoidja. (Peeter Soon)
Esimene vilsandlane Toll, kes laevamastiga randa tuli ja siia asuma jäi, olnud sakslane. (Vrdl. eelmise jutustaja teadet)
Meie jutustaja saanud koha 28. aasta vanusena, mis kuulus kirikumõisa maade piiri. Enne seda olnud see hoidaja kohaks. Tema kohale asudes olnud siin Vilsandis 4 kohta: Talli talu, Menderi, Tambo ja Sooni kohad. Küti koht asus väike Vilsandil.
Nüüd on Väike-Vilsandil 3 kohta ja Suur-Vilsandil umbes 28 kohta. (Eduard Tambo)
Tolli talu on Vilsandil õige vana. Sellele järgnevad neli hilisemat vanuse järjekorras – Küti, Menderi, Tambo ja Sooni kohad. Kuid enne kõiki elanud siin üksinda muinaslooline Tont Jaak. (Mihkel Sigus)
Esimene elanik, kes saarele elama asus oli hukkuva laeva kapten hollandlane Toll ühes abikaasa ja lastega. See oli aastal 1703. (vt. ja vrd. Kõrber: Oesel einst und jetzt...) Tema asutas siia talu. Hiljem mõisnikud võtnud ära Tollilt temale antud maad. Selle järele ratsutanud ta saarel nõdrameelsena ringi, nähes oma saare teiste kätte minemist.
Väike- ja Suur-Vilsand on jaotatud ära mõisade vahel korraga. Mõisnikelt saadud algul lubakirjad, milles tähendatud Tolli õigust maa peale. Pärastpoole siiski võetud maa tagasi Tolli käest.
Peale heinamaa hoidaja kohtade tekkinud rohkem talusid, mis moodustasid küla, alles 1870. a. ümber, mil talusid, mis moodustasid küla, alles 1870. a. ümber, mil Karala mõisa jaotati platsideks. Jaotamata jäi Vilsandil ainult 30 tiinu Kroonu metsa. (Artur Thom)
Krimmi sõja ajal olnud Inglise ja Prantsuse laevad siin üleval karauulis ja võtnud kinni Soomest kui ka Rootsist tulevaid soolalaevu. Rahva suus on kuulsad sellest ajast Pedaja Jüri ja vist ka Tõnne Jüri nimed. Nemad olnud õieti kanged soola vedama Krimmi sõja ajal. Inglased ja prantslased käinud ka maal toitu saamas ning maksnud kõik võetud asjad ilusti kinni. Kui kontrabant kätte saadi, siis võeti see küll ära. (Johan Põder)
Tõnis (Vana Jüri Luupi poeg: vt. lk. 4 märkus 2. Tõnis olnud kas Jaak I või Laesi poeg) oli Rootsi soldat. Tema käinud ka Narva all sõjas. Vahel karanud koju. Sellepärast saanud peksa. Ema leidnud kord jälle, et poeg Tõnis magab kodus. Ütelnud: „Mu poeg, sa jälle kodus, sa saad tappa jälle...” Tõnis ümisenud: „Eest, las ma magan, maa nüüd Vene käes.” Nüüd vanaks saanud, võitlesid aga Jüri (Jüri Luupil oli kaks poega Ilma- ja Eesti-Vene sõjas) pojad (tähendab jutustaja iseteadlikult enese kohta) maad Venelt Eestile jälle tagasi.
„Prantsuse sõja” ajal mõned prantsuse laevad pääsenud läbi, aga tulnud Harilaidu kinni. Nendel laevadel olnud vägesid, palju hobuseid ning loomatoiduks ka palju kaeru. Uppunud laevadelt meri uhtunud hobusekarjeid Harilaidu maale. Sellest saadik kasvavat Harilaius palju kaeramättaid. Samal ajal tulnud seal maale ka palju suitseid ja muid hobuseriistu. Kadunud asju ei tohtinud aga võtta. Ainult sülla (murdeline – sillakohus) kohus võis neid riistu ära koristada. Kohalik rahvas võis riputada leitud asjad ainult puude otsa, et need paremini näha ja kätteleitavad oleksid.
Vana Mihkel (vt. lk. 4 märkus 9) Jaagu poeg oli kord varahommikul läinud tooma meremuda. Ta leidnud mereäärest kaltsu riiet, muud pole ta hommikuhämaruses märganud. Toonud selle mudakoormaga koju. Valges näinud, et see oli admirali palitu moodi riie, kuldnööpide ja uhkete ilustustega.
Tol ajal olnud Saaremaal ka palju hunte ja kasakaid. Mihkel tahtnud põldu raiuda. Kasakas ütelnud enese kohta, et las ma ahin, Mihkel teeb siis tööd kahekordselt. Mihkel pole aga sel korral põldu midagi raiunud, ta peitnud riide risusse. Öösel aga näinud, et risuhunnik nagu põleb või sellest vaatavad välja nagu põlevad hundi silmad. Nii kangesti läikinud riie läbi risu, et paistnud põlevana. Siis võtnud selle risuhunnikust ära ja läinud Põdragu järile, pühasse paika. Võtnud seal mätta kõige leppadega ühes ja matnud kalli admirali palitumoodi riide maha. See olevat veel praegu mädas turbamaas leidmata.
Kord samal ajal leidunud jälle laevavrakk. Harilaiu ääres. Laevatekile olnud kruvidega kinnitatud rahakast. Kolm noormeest leidnud selle ja saanud kolm külimitu täit hõbedat. Sillakohus saanud loost teada ja mehed kutsutud linna kohtusse. Raha aga maetud Viigiauku (vt. lk. 1) ja asub seal veel praegugi.
Sel samal laeval olnud ka koledasti sõjariistu, moona ning hobuseid. Teine, eelmisega ühesvõetav laev läinud kinni Kuramaa randa.
Rootsi sõja ajal olid siin kasakad, et maad lagedaks teha. Kärbised püstitati mere ääre kaudu. Kärvisteks olid suured puud püsti, millele toodi metsast palju kadakaid ligi. Üks kärbis olnud Tagamõisa ja Käruse teelahkmel kõrgemal künkal. (Miina Hõbenik) Kaevised tehti nii: kaevati maasse suur auk, kuhu pandi puu püsti. Puu ümber asetati oksad. Kärvised läksid siit mereäärt üksteisele kättepaistes otse Kuresaare linnani. Kui vaenlane, s. o. Rootsi oleks maale tulnud, siis oleks need märguandeks põlema pandud. Sel puhul kärviste puudusel olevat põletatud ka majasid.
Kasakad olnud Tagamõisas rannaääri mööda kolm aastat, siis pole veel kartulaid kasvatatud. Selle asemel olnud naerid. Jutustaja teab, et kasakad olnud seal 1802. aastal, sest siis ehitatud küla tuulik (see aastanumber lõigatud küla tuulikusse). Kasakad pole aga varemalt tuulikut näinud ega pole osanud sellega ümber käia. Tahtnud seesuguse „kärvise” põlema panna. Mihkel aga läinud teibaga ja takistanud kasakaid seda tegemast. Pääle selle õpetanud neile siis jahvatamist. Kasakad olnud kõigest viimaks väga vaimustatud. Nendel olnud kaasas ka kole palju naisi. (Jüri Luup)
Krimmi sõja ajal tulnud Lariste rannas inglased luupidega maale. Viinud kahest Lariste perest omavoliliset sigu. Ühest võtnud kolm, teisest ühe sea. Pärast maksetud nende sigade eest ära. Raha tulnud linna kaudu oma (s.o. Vene) ülemuselt.
Inglased on Sariste juures Targamaal mitu Käruse küla laeva ära võtnud ja põhja lasknud. Sariste juures olevat vist ka suurtükkidest maale lastud. (Aleksander Leiter)
Krimmi sõja ajal viidi inglaste poolt ära palju uiske (uisk – väike purjek). Siis rahvas käis Stokholmis soola toomas.
Samal ajal taat Mihkel oli leeris ja mäletanud sellest ajast seletada, et Undva ümbruses inglased lasknud tugevasti suurtükki – päris hirmsasti. Aga mitte maale, vaid harjutuseks. Põdragu Mats, kes oli kange jahimees ja sel ajal parajasti mereääres hülgejahil oli lasknud inglismannile ühe paugu omast püssist vastu. Inglased vastanud omakorda Põdragu Matsile maale kahe pauguga.
Inglased käisid ka Kollingu süllas (laevasillas) maas. See asub Undva ja Neeme külade piiril. Siit viisid nad ära mõisnik Tolli uisud. Inglased olid sisse astunud ka Kollingu tallu, kus tahtnud osta ühte kukke ja kana. Kuke saanud kätte, aga kana olnud targem ja jooksnud inglismanni eest ära puu virna alla. Perenaisele juba enne kinnipüüdmist peopeale antud rahast napsanud inglane sellepärast kanaraha tagasi.
Krimmi sõja ajal käidi suurel viisil Rootsist soola toomas. Neeme küla kalamehed käinud kuus reisi Rootsis ja kõik läinud hästi. Ühe tündri rukki vastu saadud 5 tündrit soola. Kuresaare kaupmehed käisid siis rahvalt soola üles ostmas. Soolast olnud väga suur puudus. Linnas antud pere peale korraga ainult supikulbi täis teatud ajaks.
Kord mindud jälle laevaga soola tooma. Inglased võtnud mehed merel kinni. Üks mees tahtnud kavalusega inglaste käest pääseda ja ütelnud, et nad on svenskad, rootslased. Teine mees paadis olnud purjus ja ütelnud siiski kogemata Russmann, Rossmann. Sellepeale võetud nad Inglise laevale.
Mõne aja pärast toodud mehed tagasi ja lastud Siimusel, Vaigu rannas maha. Mehed rääkinud oma elust-olust inglise laeval: pikad juuksed aetud kinnivõetuil kohe maha, pandud otsekohe vanni ja pestud puhtaks. Süüa saanud hästi.
Niiviisi olnud inglaste käes Kallingo Peeter, Siimu Mats ja palju teisi. Kui juba küllalt palju mehi kinni võetud ja kokku korjatud, siis lasti nad tagasi maale. (Jüri Luup)
Suurtükke lastud nii, et uksed värisesid aga mitu maale. Kallingo rannast viidi ära kolmed Tolli uisud. Pidula mõisa all käinud inglased ka härgi röövimas.
Jutustaja teab ka salmis inglismanni sõjakäigu ajast, mil tehti palju paha soolalaevadele, mis tulid Rootsist:
„--- inmene teeb ka nõnda
riisub, tapab oma venda
inglismann ja prantsus kur i
seda teeb see Soome meri
Meie rahvas, kes seal käisi d,
riigid, odrad, nisud viisid
üle mere Rootsi linn a.
Vaenlane asus peale
võttis vilja pistis tasku ---” (Jüri Vakker)
Vilsandil Krimmi sõja ajal inglased pole maal käinud. (Eduard Tombo)
Vilsandi tuletorni valgustatud Krimmi sõja ümber „poslamasla” õliga. Rahuajal põlenud 24 lampi. Sõja ajal on tuletorni varandust maetud palju maha, aga maal pole käidud. (Artur Thom)
Krimmi sõja ajal võetud mehi kaks korda aastas. Siis Hanttla külas olnud veel 12 peret. Ühest perest tulnud minna sõtta kahel mehel. Sõrulastega nõu pidades läinud nad Rootsi. Sõrulased karanud alati järjekindlalt ära väeteenistuse eest.
Krimmi sõja ajal kord sõrulased olnud Abost (Turust) tulemas soolaga. Inglane olnud aga meres ja võttis mehed vangi; meestele antud laeval kenasti süüa. Juuksed lõigatud lühemaks, viidud pativanni, pestud seal puhtaks ja antud puhas pesu. Pandud puhtale pesule magama. Aga soola võtnud käest ära. Pärastpoole annud mehed sõjalaevalt ühele sõrulaste laevale, mis mehed maale tagasi tõi.
Nelipühi pühade laupäeval pidanud inglise laevastik manoovreid Pidula lahes. Sauna uksed värisenud siis Haustlaski (kahe küla vahemaa mõniteistkümmend kilomeetrit).
Esimesel pühal rahvas Hansla poolt läinud kiriku, olnud ilus ilm. Järsku kõlanud kõva pauk. Inglased ajanud taga jälle sõrulaste soolapaate. Samal korral käinud inglased Roopa lahes, pannud mõisniku Schorningi jahid põlema. Üht jahti tahtnud ära vedada, aga pole osanud leida õiget teed ja jäänud „krunti” kinni. Siis selle pannud ka põlema. „Saksa” juhte olnud 4 ja ainult üks olnud külamehe oma. Need kõik hävitati.
Rahvas ajanud siis loomad rannast eemale kaugele metsa, kartes inglaste maaletulekut. Aga siin pole nad maale tulnud.
Pealaevastik seisis Pidula lahes. Seal käinud ka maal ja ostnud Pidula härralt härgi. Pole midagi röövinud. (Mihkel Sigus)
Inglased Krimmi sõja ajal lasknud Ninase panka, muud midagi maale pole lasknud. Kaks suurt suurtükikuuli olevat sealt toodud Pidula Vanaveski talusse vaekuulideks. Need on suured ümmargused kuulid, millele sepp teinud raudvitsad peale ja sangad külge.
Käidud ka Pidula mõisas „punaseväädi mehelt” (vt. Parun Toll lk, 46) paari härga viimas. Rahaga makstud kinni. (Mart Teär, Odalätsi küla)
Pidula parum Tollil olnud 12 uisku. Osa nendest seisnud Kollingu all. Krimmi sõja ajal aga hävitatud need kõik inglaste poolt ära. (Mart Teär)
Krimmi sõja ajal üks Kurevere külameeste laev, mis Rootsist või Soomest oli soola toomas, võetud kinni ja pandud põlema. Mehed viidi prantsuse laevale. Teiset aastal tulnud mehed tagasi. (Ado Maater)
Krimmi sõja ajal võetud kinni jutustaja oma isa ja teisigi mehi soolateekonnalt „Abost” ja Rootsist. (Jaen Hõbenik)
Jutustaja isa viinud ühe härja Pidulas inglise laevale Krimmi sõja ajal.
Kord Rootsist tulles võetud Vilsandi ligi jälle mehi kinni ja viidud inglise laeva. Üks kinnivõetuist olnud Kusta Jänk. Kinnivõetud saanud hiljem ranniku ümbrusest varsti maale. Muidu vahel ka kaugemalt saadetud koju – nagu Kroonlinna kaudu jne. (Gustav Triipan)
Jutustaja isaisa Peeter käinud kahe teise mehega Soomest Krimmi sõja ajal soola toomas. Soolapuudus olnud siis väga suur. Teel sinna Soome ranna ligidal võtnud inglased mehed kinni. Nad olnud vangis kaks ja pool aastat. Osa ajast olnud nad Inglise ranna ligidal ühel vrakklaeval, millel katus olnud peale tehtud. Selles laevas elanud ka inglasi. Seal isegi tantsitud ja tehtud nalja. Vahel olnud ka toidupuudust. (Redik Poopuu)
Kord mindud Krimmi sõja ajal randa lestanoodale põhja poole Harilaidu. Kalameesteks olid isaisa vend Aadu ja Pärdi Aadu Klook. Kui mehed parajasti paadis nootade juures olid, tulnud inglased paadiga maale, võtnud kalameeste kaldale asetatud purje joogilähkri ja leivakoti ning viinud need ära. Inglased hakanud maalt kalamehi laskma. Lasknud mitte rohkem kui kolm kuuli. Üks vihisenud kahe vahelt läbi, teine eest, kolmas tagant. Mehed tahtnud juba noole merre jätta, et ära minna, kuid laskmise seismajäämisel võtnud nooda ikkagi välja.
Aadu vend Mart küsinud ka Rootsist soola toomas. (Jaan Kütt) Küsimuse peale, kas inglased maal ka käisid, vastab jutustaja pehmelt naerdes: „Äh, äh, tule õnam nõnda selgesti meele” ning arvab, et inglased kusagil Atla ümbruses maal käinud. (Mihkel Sepp, Sepa t. Väga küsitav. Enamuses teatakse, et Atla küla ümbruses pole maal käidud.)
Inglise-prantsuse laevade ajal oli meri kinni. Karala küla juures olid inglased käinud ka maal. Teinud natuke pahandustki, võtnud mõned lambad ja jätnud need vist maksmata. (Mihkel Sepp, Purtsi t.)
Pidula mõisast viinud inglased üheksa härga.
Atla ja Karala all pole siiski mitte inglased maal käinud. (Redik Kuik. Üldiselt aga nimetatakse „paari härga”)
Roopa lahes inglased põletanud 2 Schorningi uisku. Esialgu tahtnud neid välja viia lahest, aga jäänud põhja kinni ja pistnud siis põlema. Maal pole mitte käinud. (Jaan Nõmm)
Karalas käinud inglased ainult uiske põletamas. (Mihkel Arm)
Järgnev vemmalvärss käib ka Krimmi sõja kohta.
Mis sa enam nälga karjut
Odra oras haljendab
Kaeraoras katab maad
lääts see käärib hili päili
nisu peada nõtkutab.
Armas Eesti rahva sugu
Kuulgem veel see vana lugu
mis siin mõne aasta eest
tuli meile vaenlastest.
Inglismann ja Prantsus sääl,
Türk ka Mustamere pääl
Tegid meile rasket sõda
saatsid meil ja omal häda.
Riisusid kõik kaubalaevad
Võtsid vangi, keda saivad
Sest meil polnud soolaranda
Võõrast kaupa vahetada.
Soome mere saarte pääl
hulkus tema järjest sääl.
Vaatas Soome väiksed linnad
Kas need on ta vastu kõvad
Tahtis korra maale astu
aga soomlane seisis vastu
peletas neid ära säält
Soome vana kalju päält.
Pärnus käisid korda neli
aga siin ei teinud tüli,
nägid, et siin laevu polnud
keda oleks kaasa viinud.
Tallinnas küll kaua vahtis
kõigest väest võtta tahtis
Aga vanad kindlad müürid
Kartnud mitte kuuli hoobid.
Peterburki käis ka vaatmas
tihti ennast neile näitmas
Aga Kronstadt kõva mees
Seisis kindlast tema ees. (Jüri Luup, ei mäleta laulu allikat)
Katkust räägiti järgmiselt: Üks must mees, üks vasekarva ja üks valge mees käinud metsas ja ajanud hirmkenasti lehtpilli. Suur sikk olnud põllul söömas „rugisid”. Kes sokku läinud ära ajama, surnud. Mitu perekonda surnud ära niiviisi. „Meie” perekond pole läinud ja pole ka surnud.
Olnud olemas veel teine katk – villikatk. See olnud Laesi (vt. lk. 4 all märkus 2) ajal. Mitmes pool ümbruskonnas on külad välja surnud. Siis mindud teistesse tühjaksjäänud parematesse puumaadesse, s.t. taludesse.
Kui tulevale nähaolevale katkule pole saadud midagi vastu hüüda, siis surnud inimene ära, muidu mitte.
Tol ajal tehtud küünalde valgel mõisa rehte. Sulased maganud ööseti mõisa rehes. Korraga ärganud keegi, arvates ülestõusmise aja olevat. Kui ta aga kubjast ei kuulnud ja kõik veel vaikne oli, siis heitnud uuesti magama.
Ärganud uuesti, aga kubjast pole veel ikkagi kuulda. Heitnud jälle. Uuesti ärgates näinud, et kell juba umbes 11, aga kubjast pole veelgi, ning ka mehed ei ärka.
Ärkaja leidnud viimaks, et kõik magajad rehes ja mõisas peale tema surnud katku.
Rahvast olnud katku ajal väga vähe. Kuralase külasse jäänud ainult 2 vana peret: Jaagu ja Loodu. Sellejärele asunud Kuramaalt rahvast siia elama. Kura Tõlp ja teised tulnud siia. (Jüri Luup)
Olnud kaks katku. Esimene katk võtnud inimesed puhtaks ära. Teine katk jätnud ka järgi.
Inimesi surnud nii palju, et järgi jäänud ainult kaks, kellest üks asus Sõrves, teine Tagamõisa ja kiriku (Kihelkonna kirik) vahel. Üks olnud naine (Iibi Jüri, et emane ja... isane) ja teine mees. Nendest saanud paar. (Jüri Vakker)
Ema jutustanud katkust, et inimesed väljal tööl olles näevad teisi inimesi ligemale tulevat. Aga järsku on nad kadunud, nii et ei ole enam kedagi. Kukkusid ja surid. Oli nagu unenäos. (Jüri Võõras)
Katku ajal jäänud ellu ainult kaks inimest: üks Sõrve, teine Undva Saare otsa. Jäänud ainult ka kaks looma. (Jüri Hõbenik)
Metsas, nn. kuningametsas liivas on maetud palju katkusurnud inimesi. Seal tulevat välja palju luid. (Mihkel Evert)
Vanarahva jutu järele olnud kaks katku. Esimese ajal surnud peaaegu kogu Saaremaa tühjaks, teise ajal jäänud elama. (Ado Maater)
Algul maetud katkusurnuid surnuaeda. Pärastpoole pole suudetud enam surnuaeda viia ja maetud otsekohe küladesse. Katk kestnud ka talvel. Sagedasti pole taludest leidunud enam loomasöötjaid. Riksu küla juures leidub paar kohta, kuhu olevat katku ajal maetud. (Redik Poopuu)
Koovi küla ümbruskonnas on palju maad, mis näib olevat omal ajal kasutatud põllumaaks. Arvatakse, et need jäänud kasutamata suure katku tagajärjel. (Vrd Redik Poopuu seletust lk. 18-19 asustusküsimusest, märkus 1 lk. 19)
Kaks inimest jäänud katkust järele – üks asunud Pöides ja teine Karelas. (Redik Poopuu)
Katk esinenud väga moonduvalt. Vahel oleks olnud nagu sokk, vahel esinenud jälle teistsugusena, kes seda aga näinud, see surnud. (Jaan Kütt)
Katku ajal maetud surnuid Himmaste külla paari vakamaa suurusele maa-alale. Selle ümber olnud tõmmatud kraav. (Mihkel Sepp, Sepa talu)
Katku ajast mäletatakse, et Pusti talu tüdrukud läinud lasnad seljas omale hauda kaevama, et surma korral teistel vähem vaeva oleks. (Mihkel Sepp, Pustu talu)
Inimesed ise kaevanud omale auke. Üks katkuaegne haudväli, mis praegu esineb ainult lihtsa liivamaana on nn. „hauatagused põllud” Pilguse ligidal. Jutustaja „koha” ligidal, Nonni pere juures olevat ka katku ajal maetud.
Nii pidi olema palju surnuid, kuna matuse paikasid palju. (Redik Kuik)
Inimesi pole suudetud surnutena viia surnuaiale. Maetud lihtsalt pühale (Kabeli) mäele. See tuntud praegu Kabelimäe nime all. Esinenud vana ja uus katk. Mõlemad olnud sõdade järele.
68. aasta nälja ajal antud riigi poolt nn. pangivilja. See saadud pangast ja tuli hiljem tagasi maksa pika laenu näol. Enamasti vallavanemad tõid linnast seda vilja, aga seejuures juhtus sagedasti, et teel kõrtsides vili enne valda jõudmist maha joodi. Nikolai II manifestiga on pangivilja tagasimaks kustutatud aastal 1894 – neile kes seda ei suutnud selle ajani tasuda. Dessatini maksust kustutatud siis pool maha. (Johan Põder)
Vene valitsuse alla saades olnud ka nälg. Aga viimane päris näljaaasta olnud 1868. See kestis kaks aastat. Märjale suvele ja aastale järgnes põua-aasta ja nii tuli nälg. Paks rooste (udu) oli võtnud vilja ära. „Meitel müüdi siis rugi”. 5 rubla maksis tukki vakk. Kord juhtunud olema kuus inimest toas rukkid saamas. Ümbruskonnas surnud isegi paar inimest nälga. (Jüri Luup)
Umbes 50 a. tagasi söödud soosambla ja sõnajala leiba. Tagamõisas keedetud leent, mida sealt tõid nälgivad külainimesed ümberkaudsetest küladest. Siis keedeti ka abulehe leent, millele olnud peale riputatud natuke rukkijahu. Ka seapõlu putru söödud. (Jüri Vakker)
Põdrasammalt katsutud panna leivasse. Kui sammal ära kuivatati ja peeneks hõõruti, siis kadus see leivas päris ära ja polnud palju kasu. Pandi siis sammalt leivasse ilma kuivatamata – selpuhul saanud ikka rohkem. Põdrasammal andis leivale magusa maitse. Puudus oli aga ka põdrasamblast. Kuna see ümbruskonnas puudus, siis käidi sammalt toomas Harilaiust. Leivale saadud lisa ka sarapuu ormidest, aga need annud vänge maitse.
Jutustaja, olles umbes 10-ne aastane, käinud nälja puhul külades kerjamas. Nii korjanud oma toidupoolise ja saanud ka koju tuua. Ühest ja samast perest käinud inimesed kerjamas korda mööda. (Jüri Võõras)
Jutustaja, umbes 5 aasta vanusena, söödud abulehe suppi ja leiba, mille lisaks sarapuu ormi ja soosamblaid. Üsna mitmed surnud näljahätta. Teab, et Tagamõisa ümbruses surnud kolm inimest üsna kindlasti nälga. (Peeter Algo)
Tagamõisast toodud 1868. aastal suppi ka Läägi külasse, seda nimetatud vaeste supiks. See oli odratangusupp, milles ka tuhlid (kartulaid), aga muidu näis halli veena. Anti üks toop inimesele päevas. Leivasse pandud samblaid, ormi ja oblikaid.
Pangivilja (Jüri Hõbenik) saamisel toodi tuhlid, rukkid, ka otri. Hiljem tuli selle eest tagasi maksa 25 kopikut aastas vakalt. Hõbediku kohalt Läägi külas tulnud kokku maksu 4 rubla. Ainult puumaad saanud pangivilja. (Jüri Hõbenik)
Vilsandi kohta teatakse, et 1868. a. näljaajal oma viljaga välja ei tuldud. Vili läks küll kalliks, kuid metsalisandasi ei tulnud leivasse panna. Nälga pole keegi surnud. (Eduard Tambo)
Juba 1866. aastal alanud näljaaeg. Magasini aidad olnud tühjad. Isatalus jäänud leiba siiski ka tema leeriajaks. Võetud pangivili tuli tagasi maksa 5 rubla vakk. Neil tulnud maksa 25 rubla. (Mihkel Sigus)
Tema peres pandud leivale sel ajal sõnajalgu lisaks nii nagu orjaajal tehti. Nemad toonud kõigest ühe vaka. Selle eest tulnud aga igal aastal maksa 1 rubla 70 kop. Viimaks kadunud maks. (Mihkel Mark)
Kõõru külas surnud üks nälga viimasel nälja ajal. (Mihkel Evert)
Kihelkonna kirikuvallas pole nälg olnud väga kibe. Metsast pole lisa vaja tuua olnud.
Kõige kibedam olnud nälg Tagamõisa ümbruses kuivadel maadel. (Karl Reht)
Jutustaja talus pole ka nälja ajal häda olnud. Pangivilja võetud kõigest 1 vakk rukid. Heinale metsalisandusi polnud vaja. Kureverest pole ka Tagamõisas supil käidud. (Ado Maater)
Nälja ajal söödud kartulavarsi ja -lehti, ormi ja samblaid. Palju inimesi käinud kerjamas. Pajumõisas keedetud kaerasuppi, mida antud puudustkannatajatele. (Jüri Sepp (Virila))
1868. aastal söödud põhuleiba. Riik andis pangivilja. Seda jaotati Kuresaare lossist valdadele, kus siis vili omakorda rahvale jaotati. Vallaametnikud ühes oma tuttavatega saanud teistest elanikkudest rohkem. Mõned, kes ka tahtnud pole saanud üldse. Jutustaja ema saanud ainult 4 külimittu rukkid. Pärast tulnud selle eest maksa tervelt 12 rubla.
Pangivilja maksusumma tulnud vist jagamisele, võrdselt kõigile viljaile. Kui Kassatski (Vt. lk. 103 ja arhiiviosa lk. 136) tuli, siis tema nõudnud rahad korraga sisse. Vallakirjutajad ja ametmehed vahel prassinud rahad maha ja siis klappinud summasid nõnda kuidas saanud. Pangiviljaks olnud suuremalt osalt rukis, kudi ka vähe otri. (Gustav Triipan)
Nälja ajal toonud keegi ümbruskonnas 5 külimittu pangivilja. Pärast tulnud maksa 5 rubla külimitult – kokku 25 rbl. (Redik Poopuu) Muidu harilikul ajal oleks saanud vaka juba poolteise rublaga.
Vähiku talus pole 1568. aastal olnud suurt puudust. Leivaga tulnud välja üsna vabalt. Haganaleiba polnud tarvitusel. (Toomas Mälk)
Tamuli talus, Pälli külas, pole olnud nälga. Seal talus võetud pangi vilja vastu ja laenatud teistele. Pärast tulnud maksa ikkagi. Kerjajaid käinud kole palju. Viljas oli harilikult nii palju päid ja põhku sees, et veskis ei saadud jahvatada. (Jaan Kütt)
Siin peres pandi leivale lisaks kõik mis vähegi „kolvatav” oli. Viljast võeti suurem pahn ära, peenem põhk kõik puruga jäi terade sekka. Sellele pandi lisaks samblaid ja ormi.
Ei teata, et keegi nälga surnud oleks. Viljaikaldusi on pärastpoole juhtunud tihti, kuid need pole olnud nii rasked. (Mihkel Sepp, Sepa t.)
Nälja ajal käidud teistes taludes, kus rohkem vilja ja lanimise varal saadud toodud ikka midagi koju. Kroonuvalla all olijatel, kel „kedagi maksusid põle mette, nendel oli ikka midagi käde võtta”, päristil oli aga siis viletsam.
Tema pere pole päevagi söömata olnud ega ka metsaleiba söönd. (Mihkel Sepp Purtsi t.)
Atla külas räägitakse: 1867. aastal olnud väga vesine sügis, nii et vilja ei saadud külida. Siis tulnud suur vesi, et seeme ei tõusnud ka nendel, kes vilja maha suutsid visata. 1869. aastal olnud eelmisest parem. Just näljaaastal (1868) Atla mehed saanud merest kolepalju räimi. Terve suve jooksul saadud neid püüda, kusjuures saak olnud väga suur. Räimed olnud seekord ka väga rasvased. Enne seda pole Allas kümnel aastal räimi nähtud, aga „kui põld ikaldab, siis meri õnnistab”. Söödud paljaid räimi ja jagatud neid kerjajatelegi. Imelik küll, rikkast Pöide nurgast, mida tutakse kui Saaremaa vilja-aita Egüptust, olid niipaljud kerjamas. Oti võisa vallast oli siin käinud kõige enam kerjajaid. Siin käidud kerjamas Sõrvest ja Hiiumaalt. (Mihkel Arm)
1917. aastal tulnud Atla rahval viljapuuduse tõttu käia Pöides vilja saamas. Sel aastal olnud ka suur puuduse aeg. „ju need Pöide mehed meil hiljutigi hinge sees hoidsid.” Sinna veeti ja vahetati hädaga vilja vastu kõik, köied, paremad pintsakud, siidirätikud, aknaklaasidki akende eest. Aga ihnsad ka – ei anna. (Redik Kuik)
1917. oli ikalduse tõttu suur viljapuudus liigkuivusest. Kihelkonna ja Lümanda valla „vabadikke” toitis peaasjalikult siis Pöide. (Gustav Triipan)
Suur soolapuudus valitsenud Krimmi sõja ajal. Ka teiste sõdade ajal, kui meri oli kinni, siis ikka suur soolapuudus.
Suuriku pank on sellepärast tuttav, et seal leiduvat allikad maas, mille vesi olevat soolasem harilikult merest. Seda vett käinud paljud, paljud Saare sisemaaltki viimas, et sellest soola keeta.
Kuusnõmme rahus leiduvat ka sarnaseid allikaid, mida kasutati samaseks otstarbeks. (Jüri Luup)
Kuusnõmme poolsaare otsas olnud nn. soolaallikad. Sealt käidud toomas ankrutega vett. Ka Jõgela küla poolt käidud Kuusnõmmes vett toomas, et padades sest soola keeta. Oli läbi põletatud palju katlaid, et soola saada. Veeaurumisel jäänud patta vaid valge soolakord ja rohkem midagi. Jõgela küla all Mõndelaius olevat ka soolaallikas, kust „laga” käidud toomas. See on niisugune koht, sinna sisse ei saa sisse merivett. (Redik Kuik)
Rootsi kuningas Karl XII teatakse, et tema on kinkinud Kihelkonna Püha Mihkli kirikule kirikukellad. Need viidud ära. Maailma sõja ajal. Nendel kelladel olnud Karl XII ratsa kujutus peal. (Mart Teär)
Nikolai I olnud mõrtsu-mees. Ta võtnud Krimmi sõja ajal kaks korda rohkem soldatid. Haustlas põgenenud aga võetavad ära. Nikolai II teatakse ainult hirmujutte. (Mihkel Sigus)
Kassetsi kaebanud kubernerile, et koolid on liiga halvas seisukorras.
Kaebuse peale tulnud Sinovjev koolisid revideerima. Üle valla otsitud neli kõige paremat hobust kalessi tarvis, millega Sinovjev sõitis. Ta käinud Varpe küla koolis. Kuberner näidanud sõrmega pisikesele poisile Pannel Jaenile, et las tema loeb. Lugemise järele vastanud, et loeb päris hästi. Lasknud laulda „Koli slaaven nas” ja kiitnud kooli pääle selle. Jutustaja olnud külakupjana või koolivanemana kaasas pealt kuulamaas. (Jaen Kütt) Ta olnud vali mees. Sel ajal käinud Riiast kuberner Lümmadas. Vallavanem Ratas toonud kubernerile soola-leiba ja annud selle kätte uue vallamaja uksel. Sellejärele juhitud kuberner Kärla valda ilusat suurt „kuulsuskohta” Soomuse talu (Sõmera külas) vaatama. Kohapealseid hurtsikuid pole näidatud. (Mihkel Sepp, Pustu t)
Sinorjev käinud Kihelkonnal. Kihelkonna köster käinud oma laulukooriga teda Pajumõisas vastu võtmas. Sinorjev käinud vaatamas uuesti valmissaanud vallamaja.
Kuberner „Shurovtseff”, nagu räägib jutustaja, „käis Kihelkonnal „Haustla sõja” ajal.” (Vt. lk. 105 ja lk. 136)
Riiast käinud pastor masingu ajal veel üks suur härra, vist kuberner – mitte päris vene, mitte ka saksa nimega, kel vist sihiks pastor masingu kaebust uurida selle kohta, kas kroonu viinapoed pole mitte liiga kiriku ligidal. Kubernerile tahetud anda soola-leiba. Vallavanem Teeäärel olnud suur soola-leiva rätik käes. Aga pole leidunud lõpuks meest, kes oleks julgenud suurele külalisele soolaleiba kätte anda. (Ado Knaps)
Kuberner Sinovjeb käinud 1893. aastal Kihelkonnal. Kuberner Solovtsev oli see, kes käis „mässu ajal” Lümandas. (Johan Põder)
Tunzelmann oli olnud sillakohtu teener ja käinud linnast Kihelkonnal teid vastu võtmas. Ta olnud hirmus kange ja hull mees ning peksnud inimesi palju. (Johan Põder)
Tunzelmann olnud sillakohtu peahärra. Jutustaja isa olnud Tunzelmanni pärast kaks korda kinni pandud, kummalgi korral kaheks nädalaks. Lugu on lühidalt järgmine: isa peigmehe ajal, 25 aasta vanuses sügisel Kadrinapäeval, misoli siin ümbruses üldiseks pulmaajaks (laulatati harilikult surnute pühal) tuli „rugidega” Tagalahte vene kroonu laev. Puhus kange põhja-loode tuul ja lained peksid laeva madalas vastu põhja puruks. Laeva tagaosaga tulnud maale kapten, tüürimees ja muid ametmehi. Madrused jäänud ankrupoolsele otsale. Kapteni väärtasjadega kasti olid lained laevalt ära viinud ja arvatavasti randa uhtunud. (See laeva purustamine tormist ja lainetest sündis laevale surnuaial – Harilaiu otsas.) Kui kapten maalt inimestelt järgiküsides kasti ei leidnud, tuli linnast sillakohus asju uurima, sest kapteni kast olevat olnud nii õhukindel, et see pidi tulema maale. Ühes sillakohtuga tuli ka Tunzelmann. Jutustaja taati – Mihkelt oli peksetud palju, et ta üles tunnistaks, et just tema on kasti ära võtnud, sest teda oli nähtud umbes sel ajal mereääres. Tegelikult oli Mihkel käinud küll mere ääres, aga põllurammu-meremuda vaatamas. Taat viidud ikkagi kinni kaheks nädalaks.
Kohalik sillakohus pole suutnud aga aasja välja uurida ja Pärnust tulnud suurem kohus pole saanud ka midagi ära teha. Viimati lastud mehed lahti ajal, mil hunte olnud ümbruskonnas liikumas. Lahtilastes öeldud: „Mehed, minge koju, hundid söövad te pundmaad ja naised ära.”
Ta kuulnud küll, et kapteni laegas tulnud maale. Laevas olnud hirmpalju riideid.
Teinekord Harilaiu otsa tulnud Lääne-Indiast värvipuudega laev madalikult. Seekordelanikud röövlitena - vandiraijujatena – toonud laevalt ära palju kohvi, suhkrut jm. Seekord Tunzelmann peksnud jälle taati Mihkelt ja teisi mehi. Mehed pandud jälle kinni.
Kord tulnud Atla randa laev kinni. Toodi maale kõik vandid, „kered”, ankrud ja ketid. Ümbruskonnas aeti kokku mitukümmend hobust kraami laevalt ära vedama. Hobusemeeste hulgas olnud ka üks rase naine. Tunzelmann ajanud selle raseda naise vankri alla, ajades teda niiviisi ülekate, s.t. enneaegselt sünnitama. Selle kuritöö pärast saanud Tunzelmann omalt kohalt lahti. Sellejärele läinud ära Venemaale Musta mere ääre.
Tunzelmanni tuntakse rahvasuus kui Kuresaare „nahkaparikjat”. Kord ütelnud ta vihahoos kellelegi süüdlasele, keda peksa tahtis: „ - Lase aga maha, pargin siinsamas su otsekohe ära.”
Tunzelmann pole sugugi kannatanud ega sallinud „vennaste seltse”. Tema lõpetanud nad ära. Ei tohtinud kuidagi avalikult rääkida vennastekogudusest ega tunnistada end selle pooldajaks. (Jüri Luup)
Tunzelmann olnud sillakohtu kolmas härra. Kord oli inglise laeva avarii Vilsandil, mil puhul tuli kõik kraam ja kastid maale toimetada. Kohal oli muidugi ka Tunzelmann. Teiste paljude hobusemeeste hulgas oli ka Jüri Villvall Matsi talust ja ka jutustaja.
Veo juures lasknud Tuzelmann hirmsasti hobuseid peksa. Trossid seotud sõlme ja pekstud nendega hobuseid. Villvalli Jüri noored hobused läksid peksmisel peruks ja tallasid ümardaja maha, kes hobustega pidi linna minema. Kui Jüri ise kaebama hakkas, et härra Tunzelmann „mis ma nüüd teen...” siis Tunzelmann vastas sellega, et andis lopsu Jüri ühele ja teisele kõrvale ja karjus: „Nüüd sa siga v... tead, et sa niisuguseid hobuseid niisuguse koha peale enam ei too. (Mihkel Sigus)
Tunzelmann – üks mõrtsukas ikka olnud. (Mihkel Mark)
Tunzelmann olnud „peene nahaparkija”. Parkinud igat, keda „käde” saanud.
Kord saanud Peeter Hall Loona laiust Tunzelmanniga linnas kokku. Hallil, kui väikse meresaare elanikul laevadele kardetavas meres, oli rind kirju rahadest ja aumärkidest, mis saadud inimeste päästmise eest uppumistel. Tunzelmann vaadanud seda hiilgavat rinda imestusega. Hall küsinud sellepeale irooniliselt, ega Tunzelmannil ei peaks vist olema sugugi vähem aumärke nahaparkimise eest. See ajanud mehe marru ja kohe politsei järele.
Kord talvel kaevanud M. T. Virita külas hangesid. Tunzelmann tulnud, suur vitsahaga üle õla seljas ja põrutanud alatasa kõigile peale „võtke aga sügavasse”. (Mart Teär)
Kui Kuresaare-Kihelkonna maantee ära jagamine tuli, siis kutsunud sillakohtu Tunzelmann kõik asjaosalised linna kokku. Hakatud ühiselt linnast maanteed kaudu tulema ja selle otsast jagama. Pidula kubjas küsinud ikka vaheti, et kust tema saab. Tunzelmann pole aga annud ei tükki ega vastust. Viimaks hõiganud Tunzelmann: „Noh Pidula näljane, nüüd saad sina kah.” See oli 5-6 km pikkune teetükk ja ulatas Viki külani. (Mihkel Aksel)
Jutustaja kuulnud, et Tunzelmann rassinud kord Atla mehi. Käinud talveti lund kaevata laskmas. (Mihkel Evert)
Tunzelmann olevat mitu korda käinud jutustaja isatalus olles enamasti teel randa avariis laevade juure. Kui ta tuli, siis pidanud alati küünal tema jaoks valmis olema. Ööseti tulles ja tikku tõmmates kähvatanud ikka järsku: „Noh, kus küünal on?”
Kord kui ta Kihelkonnal käinud pitsateid allalöömas, ning tähendatud peres ka kirjutada tahtis ja selleks sulgi nõudis, toodud anisuled. Küsitud seejuures hoolitsevalt viisakalt, et ei tea kas need ka kirjutavad. Tunzelmann kähvatanud vastu: „Ah, need kirjutavad küll.”
Kusagile peresse midagi otsima minnes võtnud naabriperes asuva kohtumehe öösel särgiväel voodist kaasa. Naine oli püksid siiski tänavale järele viinud. Kord kedagi Atla meest pole ta leidnud oma sillatüki juures vajalikul ajal. Sellepärast lasknud meest peksa, mille järeldusel see varsti surnud. (Karl Reht)
„Tunzelmann, see es tee muud midagi kui andis peksa.” Käis sillakubjaga kõrval maanteetükke vastu võtmas. Kui tee polnud hea, siis sillakubjas sai peksa ja pidi veel maksma trahvi 15 kop, mis anti peksjale. Peksja peale selle asunud sõidul kutsari kõrvale kalessis. Tunzelmann oli kolmas härra ja ka koera eest siia-sinna saata. (Ado Maater)
Kui pöidlased Karala tulnud, aetud nad üksteisega hundijahile. Tunzelmann olnud ka ühes hundijahil. Lümmada nõmmes tuntud ta ära ja keegi küsinud, kes teadnud, et Tunzelmann parkinud kord peenikest nahka, et kas see peenikese naha parkimine midagi välja ka tegi? Sellepeale karanud Tunzelmann otsekohe hobusele ja kihutanud minema nahapealesaamise kartusel.
Kord läinud kipi Laes Kapp Tunzelmanniga vaidlema, mis viis mehed vastastikku jõuga kokku. Tunzelmann peksnud Kapi läbi nii et „see läinud ära tollakil mere poole” (Redik Poopuu)
Tunzelmannil olnud mõlemad sillakohtu sulased punaste mütsidega alati kaasas – peksu jaust. Lasknud sillakupjaid peksa päris alati, vahel ka enne maanteetüki läbivaatust. Sulased istunud kutsari kõrval. Sillakubjas pidanud aga ratsahobusega alati järele sõitma. (Jaen Kütt)
Kui küsida, kes see kõige kurjem mees siis oli, vastatakse: „Üks Tunzelmann ikka olnud ja küsitav naerab ise vastuse juures salakavalalt. (Mihkel Sepp, Sepa t.)
Kui olid veel maakohas sillakohus ja kogukonna kohtud siis oli avariide päästjaks keegi Buxhoveden, kellest palju teatakse kõnelda rahva hulgas.
Kui laevad randa jooksid, siis raiuti rannaelanikelt maha röövlikombel kõik vandid, kõik mastid ning köied ja laev rööviti paljaks. Seda toimingut nimetati vandi raiumiseks. Muidugi oli see võimude poolt kangesti keelatud. Aga sellest ei hoolitud. Kui aga veel vana Buxhoevden Tagamõisas oli, siis tema õiendas asjad kõik tasapisi ära ja ei annud vandiraiujaid kohtu kätte. Tema oli laevapääste agent, millise tegevuse eest sai tasu, mille hulgas ühtlasi päästjate-tööliste päevapalgad. Töölistele ta päeva palkasid aga edasi ei annud. Selletõttu mindi ja võeti laevadelt ise, mis kätte saadi. Kui veeti kontrabanti, siis oli asi likvideeritud kui kontrabandi toojad vana Pukrimile suutäie viina viisid. „Puksim” oli sellega rahul ja õnnelik ega annud mehi enam edasi kaugemale kohtusse. Niiviisi soodustas Buxhoevden vandiraiumist. (Jüri Luup)
Parun Buxhoevdeni tuntakse rahvasuus ka laevakindralina. Ta olnud laevade peale kõva mees. Jutustaja olnud hilisemal ajal ühele Buxhoevdenile kutsariks, see olnud ka kange mees. Olnud nii kange mees sõitma, et ühel aastal tema, kutsar saanud üks kord sauna. meres vahel saanud pesta, muidu ikka pukis. (Peeter Algo)
Buxhoevden laevakindral armastanud neid sel määral, et lasknud matta Kihelkonna surnuaial jalad merepoole – tahtnud ka surres merd näha. Teistel kõigil aga jalad mlõunapool. (Jüri Hõbenik)
Puksimi peetakse üldiselt rahva seas heaks meheks. Tal olnud omal mitmes jahid avamistelt kauba ja kraami väljatoomiseks. (Ado Maater)
Rahvas kõneleb sagedasti Lümmada hullust „Rõõmist”, kes ei ole muud kui Strochm. Tema ajal Lümandas orjuses käies saanud Kopli Aadu ulakana ja laisana peaaegu iga päev peksa. (Jaen Hõbenik)
„Rõõm” saanud Lümmada mõisa kohapoja vastu kellegi Eeva. „Eev” jäänud mõisa teenijaks. Kui Rõõm suri, siis tema puusärgi juures olnud valvajaks Eev. Korraga hakanud kirst raksuma, tuba läinud pimedaks ja Eev põgenenud „teise tuba”. Siis käinud pauk. Pärast leitud tuba niisama tühjana kui enne. Kirst on olnud aga ka tühi. Põrandale maha aga tekkinud vahepeal lamakas verd.
Seda olevat rääkinud Eev ise lambrina väga kõrges vanaduses jutustaja emale viimase kümne aastases nooruses. Keegi „Jurlak” on tulnud Lümmadasse pääle Rõõmi. See olnud ka hull mees, kuid palju parem kui „Rõõm”. (Jaen Kütt)
Rahvas tunneb Scheerwelti hästi. Ta olnud maamõõtja, kelle üle pole käinud kellegi teise võim. Ta ise ütelnud kord: „Mis mina teen on nagu Jumal teinud.” Ohates näitab jutustaja, jah, tema mõõt on püsinud ka meiepäivini. (Mihkel Sigus)
„Seerwlt” olnud kuulus piiriajaja ja kupitsapaneja. (Rein Miller)
Teatakse, et Seerwelt on käinud kirikuvalda mõõtmas 1818. a. (Karl Reht)
Kui viimane Pidula parum Stackelberg enese püssiga metsas mõisa ligidal maha lasknud, siis tulnud Pidulasse parun Toll.
Teda nimetatakse rahva suus punase väädimeheks. Temal omal olnud punane vöö vööl ja ise sõnanud alatasa talumeestele: „Mehed, rihmad kõhu otsa alla.”
Enne olnud Selgasel mõisa, Pidulas aga pidalitõbiste asupaik. Selgase mõisa lammutatud ja mõisa toodud üle Pidulasse.
Asutus olevat Pidulas kohane. Mõisa aias asuvat allikas, kus pidalitõbised said külma vett, mida nad väga tahtvat ja mis olevat kasulik.
Mõisa rohtaias kaevu ligidal asunud pidalitõbiste maja. Seal on praegugi varemed näha.
Teine Toll tahtnud saata Türgi sõja ajal Türgile villaseid sokke, kampsune ja muud varustust, et Türki aidata. Järgmisel kevadel tulnud asi välja. Selletõttu läinud Toll „rumalaks” suve kestes. Kui keegi midagi vastu rääkis, siis tuli kallale kepiga või rusikaga peksma. Peksnud ka naisi.
Varustuse saatmise pärast olnud Riias kohtu ees. Laevaga Riiast tagasitulles on karanud ta Abruka saare juures üle parda ja uppunud.
Kui Toll tark veel oli, olnud väga hea mees. Nõudnud küll kangesti korda. Kõik pidanud olema strois. „Iga kopli värav pidi käima kui kapi uks. (Mihkel Mork)
„Punaseväädimees”, see olnud hull. Sõna „punaseväädimees” tuleb sellest, et tal punane vöö vööl ja kumbagilt üle õla alla käis. Inglane käinudki just „punaseväädimehe” juures paari härgi viimas.
Tema vist olnud ka see, kes teinud Pidula mõisa rohtaeda kõrge mullakünka, et sellelt näha põllule, kas inimesed on küllalt usinasti töö juures. Künka kohalt merele on olnud raiutud läbi metsa siht – milleks just, ei tea. Aga merele nähtud künkalt vaadata hästi. (Mart Teär)
Toll uputanud end ära Riiast tagasi tulles Abruka saare all. Merdehüpates olnud seljas linnunahast mantel, mis pole lasknud uppunut põhja vajuda. Jutustaja teab, et Tollil tulnud aru anda Riia kohtus rahaga ja sakslaste toetamise pärast Prantsuse-Saksa sõja ajal. (Mart Teär)
Toll punaseväädimees sel puhul, kui vahimees kõvasti küllalt karistatavat ei löönud, võtnud ise kepi ja annud oma käega vahimehele enesele. (Mihkel Aksel)
Punaseväädimehel olid käinud sooled maha, sellepärast kannudki ta vööd kõhu otsa all. Tema olnud kange mees ja lammutanud mitu kohta ära.
Richard Toll on uputanud end Türgi sõja ajal ära. Jäänud vee peale, sest hundinahkne kasukas pole lasknud põhja vajuda.
Siiski kui äraandmise asi ilmsiks tulnud kevast-suvest, siis Toll läinud imelikuks ja hakanud ähkima. Peksnud sagedasti inimesi. Siis tulnud Riiga aru andma minna. (Rein Miller)
Teine Toll teinud korjanduse ja saatnud Saksamaale oma allkirjaga. Võetud vastutusele rahasaatmise pärast. Oma naisega riielnud sagedasti. Abruka saare juures uppumisel pole põhja vajunud, sest kasukas olnud seljas. (Mihkel Evert)
Punaseväädimehel Tollil olnud Kollingu rannas luubid. Et neid luupisid mereääres kodust näha võiks, teinud tee otse läbi metsa mereni. Vanim Tolli-punaseväädimees olnud Tagamõisa rentnik, samati ka noorem Toll (Jüri Sepp, Virita k.)
Freitagh-Loringhovenid olid Pajumõisas härrad. Üks vana Loringhoven oli mees, kes oma raha üle lugeda ei osanud. Kord läinud raha keldris hallitama. See toodi matiga välja ja 2 teenijat pandud hallitanud raha päikese käes kuivatama. Kuivatatud ja kuivatatud. Aga härra ise näeb, et esimesel päeval pole mingit tahajärge. Sest iga asi jääb kuivades vähemaks, kuivab kokku – rahahulk aga ei kuiva. Teisel päeval asi samasugune. Härral saanud asi selgeks, et teenijad ei oska raha kuivatada ja lasknud nad sellep. lahti. Võtnud uueks kuivatajaks karjapoisi ühes teenijatüdrukuga. Tagajärjed palju paremad – raha kuivas hästi – hunnik aina vähenes, sest tuulel lasti puhuda osa paberraha ära, kuna metallraha karjapoiss külas teenijatüdrukuga hästi ära kuivatas. Ja härra oli nüüd rahul. Karjapoisist ja tüdrukust sai hiljem paar. Kuid õnnelikke osavaid rahakuivatajaid tabas hiljem õnnetus. Nad langesid mõrtsukatöö ohvriks.
Pajumõisal oli Väikses Vihandis heinamaad. Loringhoven ehitanud Pajukoplisse torni, et sealt kiikriga Väikse Vilsandisse – umbes 6-6 km kaugele saarele, vaadata, kas töölised ka küllalt korralikult tööajal asja juures.
Sama rahakuivataja Loringhoven olnud kord vaimustatud häädest ja hoolsatest puusaagijates. Puusaagijad kord Paju mõisa õues saagides, väsinud ära ja pannud siis sae, hambad ülespidi, sae õõnsusse ja saaginud nii, sest ega seista tohtinud. Vana Loringhoven vaadanud aknast puusaagijaid ja kiitnud heas meeles, et „vaata kuidas nad töötavad nii hoolega”.
Loringhoven, kellest senini juttu oli, olevat praegu Tallinnaas Merimeeste kodu keldrikorral elava Ralph Freitagh-Loringhoveni isa isaisa s.t. 4 põlve tagasi.
Umbes 1911 aastal oli Ralph Fr.-Loringhoven vene tšinovniku mundris puhkusel Kihelkonnal. Siis karjunud vastutulevale Hõbenikule: „Sa kurat ei võta mu ees ka mütsi maha.”
Sama Fr.-L. Tahtnud mitu korda Nina talu peremeest lahti teha sellepärast, et see omal paar koera pidas. Kord juhtunud vana Hõbenik Nina talust väikese noore koeraga süles Fr.-Loringhovenile vastu. Mõisahärra karjunud vihaselt: „Mis sa sellega teed... ah sa hakkad koha kasvatama.” Ta pole üldse koeri sallinud.
Kord laeva-avarii puhul Kihelkonna ligidal Saksa laeva kapten ja päästelaeva „Meteori” kapten X [Horst] ja teised läinud Ralph Fr.-Loringhoveni kutsel Pajumõisa. Hakati pummeldama, mis kestis öö läbi. Siis komandeeris Ralph oma teenijaid: „Miina, sina lähed selle kapteniga, Tiina... sellega, Viiu... sellega.” Voldemar Horstile ütelnud aga keelates: „Ära sa aga minu mamsliga mine.” See olnud umbes paarkümmend aastat tagasi.
Ralph Fr.-Loringhovenil olnud armukeseks, omaks mamsliks, sõrulane Marii. See enne pastor Masingu surma. Omast naisest pole hoolinud ja see läinud mehest lahku.
Samal oma mamsli ajal olnud R. Fr-L. ka kiriku patrooniks.
Kui Kihelkonna alevis veel Annuse maja polnud, löödud kirikuõues tennist ja visati teiste parunitega ketast. Kui külapoiss mütsi maha võtmata mängijatest tänaval möödus, siis käsutasid parunipoisid-mängijad külapoisil mütsi maha.
Saksa riigipäeval Freitagh-Loringhoven olevat (vist) Ralphi vend.
Rahvas olevat Pajumõisa Freitagh-Loringhovenitest väga halvas arvamises. (Jüri Hõbenik)
Pajumõisa olnud kroonumõisa. Kõrts „Torten” olnud siis Pajumõisas. Tema teenimine olnud üks litsim teenistus. Sellejärele tulnud Pajumõisa Freitagh, kes olnud Prantsuse äraandja. Ta annud prantslaste plaanid Venele teada, missuguste teenete eest kingitud talle mõisa. Nii sai Paju mõisast majoraat. See olnud „Reitelite” teises põlves.
Viimane Freitagh-Loringhoven ajanud kodus olles alatasa jahikoertega ringi, neid pekstes. Olnud kange joomar ja mitu korda duellidel – üks kord neist Soomes. (Karl Reht)
„Vana Reitel”, kes võttis ise kohtuoinaid vastu trepil seistes pikk vammus üll tahtnud palju tervitamist. Kord seisnud ta ukse ees, poiss jooksnud ümber toa ja teretanud iga kord „Reitelist” mööda jookstes viimast. „Reitel” ise hüüdnud teretamise korral hea meelega: „Anna anna temale tomp leiba.”
Vanana vedanud tüdrukud „Reiteli” ratastel mööda tuba.
Tallinnas elava „Reitagi” isalt küsinud tema isa kui kaua seda renti nii tõstetakse. Saanud vastuse: „Ah see on viimane tõmbamine.” (Jüri Sepp)
Pajumõisa ostnud Buichvendeni käest Fr. Loringhoven 30.000 tuhande (36.000?) rubla eest. II Karl FR. Loringhoven, III. Leon Fr. L., IV Ralph Fr.-L. (Tallinnas praegu).
Leoni isa teinud mõisa majoraadiks.
Karli isa olnud vähe lollakas. Seda tõendab ka tema tõestisündinud rahakuivatamise lugu. Tervelt neli isikut näpanud kuivatatavat raha. Nad pole saanud „head surma”. Anu ja Toomas kes elasid hiljem Lümmadas on tapnud harjuski. Teine paar rahanäppajaid Tiina ja Simo Usin on elanud hiljem Virita külas.
Freitagid olnud ka tegevad rahameestena ja hariduse ning kooli toetajana. (vaata lk. 99)
Ralphi iseloomu tõttu pole temast aga rahvale midagi kasu olnud. Olnud kange joomar ja mõisaeluolu läks allamäge – puudusesse.
Rahva suus kõlab jutt et Karl Fr. Loringhoven on löönud üle asjamehena Väina silla ehitusraha ja sealt saanud jõukuse. Karl Fr. Loringhoven on olnud üks rahakorjajatest Sinovjeri tammi heaks. Seda korjatud raha just ta äratarvitanudki kui uskuda juttu. (Jaen Hõbenik)
Ruchtersell olnud Lümmadas karm mees. Läinud rumalaks. Läinud ka naisega tülli ja elas seetõttu üksinda. (Peeter Soon)
Hiiene. Vana „Iin” Loonal olnud kuri mees. Kord võtnud poisid metsas puid maha. Puude ladvad kukknud tee peale. „Iin” hakanud sellepärast poisse tagaajama, et neid kinni võtta ja karistada. Üks poiss jooksnud ära metsa aga teise saanud kätte. Pani poisi aisa kõrva kinni ja mütsi suus hoides pidi ühes „Iiniga” linna sõitma. Kui poiss ei tahtnud aisa kõrval jooksta sai erutuseks piitsa. (Jüri Sepp)
Schorning. Shorning oli Karala kroonumõisas härraks. Olevat olnud Saksamaa lambbavaras. (Mihkel Sigus)
„Uul” (Rahvas hääldab nii, nime õigekirjutist ei tea)
„Uul”. Tagalahes olnud kord kroonu laev. Laevalt tulnud kapten maha mõisa vaatama. Kapten läinud Uuliga tülli. Kapten jooksnud ja mõtelnud: „Ma'p saa üksi midagi ma lähe too rehelisi.” Läinudki rehelisi tooma, et kapteni ära tappa. Parun „Uul” olnud suure mehe, vist sepa, taga pärit sepise (nüüdne Kehila) külast ja läinud nii „Uuli” vastu. Kaptenil olnud aga mõõk ja pistnud „Uuli” mehe tagant ikkagi läbi. Siis peetud kolm päeva püha, et „Uulist” lahti saadi. „Uul” maetud mäda kohta Rootsi küla mõisa maale. (Jüri Luup)
Tagamõisas (kroonu mõis) olnud parun Uul kes väga hull ja kuri mees. Kord tulnud Tagamõisa laeva kapten. Kapten läinud Uuliga riidu ja mõisahärra nõudnud vallamehilt, et nad kapteni kinni paneks. Keegi meestest pole julgenud minna. Üks lükanud teist aga kellegist pole uksest läbi tungijat, kuhu kapten üksinda enesekaitses aasunud. Üks kange Sepise või Kõruse küla mees läinud esimesena ja ütelnud ise, et eks läheb siis esimesena surma.
See saanud ukse vahelt sisse, aga kapten pole talle midagi teinud. Ka teisele, keda Uul sundis minema, ei teinud kapten häda. Siis läinud ka Uul ise riistaga käes. Sisse saades tõmmanud kapten pojoniidi ja pistnud kohe uksevahelt Uulile rinda. Niis ai hirmus „Uul” surma. (Jüri Võõras)
Lementy. Lementy läks Kihelkonnal kangeks – aga sai sellepärast siin olla kõigest paar aastat. Ta oli rahva nõus ja läks sellepärast mõisnikkudega vastamisi ja aeti ära. Lementy tahtis haridusasju edendama hakata. Ta sõimas kõrtse, viina ja vennaste kogudusi kui hirmust patu asja. (Jüri Luup)
Lementy pidanud ennast väga suureks meheks. Ta pole lubanud talupoegadel metsa müüa. Parunid pole temast suurt lugu pidanud. Läinud varsti minema. (Karl Reht)
Masing. Kiriku kellamees Jakob Tamm, kes juba surnud rääkinud omal ajal pastor Masingust, et ta oli koolis ajanud suure hoolega usuõpetuse asja. 80 kiriku laulu salmi pidi pähe õpetama talve jooksul. Arvatakse, et Masing surnud kihvti sissevõtmise tagajärjel. Kirikumõisa teenija Reet Varts Mustjalast olevat seda rääkinud, sest surnuna olnud ta näost väga paistetanud ja sinine. Surnud pääle õhtusöögi kõhutäit. Masing sõdinud väga Veneusu vastu ja sellepärast pole ka Kihelkonnal Veneusu kirikut. (Johan Põder)
Masingust kõneldakse, et ta on end ära kihvtitanud kiriku kassast raha ülelöömise tagajärjel. Aga see polevat õige, et ta end kihvtitanud. Ka kirikukassast rahavõtmine pole vist õige. Masingul olnud küll poe võlgasi, aga need olnud väikesed. Ometi on küll tõsi, et ta rahapuudust tundis ja selle all kannatas. (Artur Thom)
Õpetaja Masing tulnud Vilsanti kooli katsuma ja asunud Siguse juure korteri. Jutt kaldunud saarlaste vaesusele. Masing küsinud: miks ei ehitata laevu, et raha teenida. Sigus: meil on ka omad väiksed laevad, kuid nendega ei teeni midagi. Masing: noh siis ehitage suured. Sigus: meil pole raha suurte ehitamiseks. Masing: Ah teitel pole raha... aga kuidas saarlased kord 800 laevaga Riia linna all sõdimas käisid. Kus siis nemad said? Sigus: aga meil oli orjus. Seda vastust pole Masing enam heameelega kannatanud vaid pööranud jutu kohe mujale ja küsinud kas kokad juba söögi valmis teinud. Masing olnud suur sööja.
Ta tühjendanud vist kiriku kassa. Konvendil olnud M. rahapruukimine ka kõne all. Masing vastanud küsimustele, et ta võtnud „oma nõuga”. Pole omaga väljatulnud sellepärats võtnud.
Kui „rottmeistriks” saanud mõni tark isik siis Masing lasknud selle kohe lahti ja asemele pandud jälle mõni loll. (Mihkel Sigus)
Pastor Masing üsna nutnud kui ta käest koosolekul küsitud, kelle loaga ta raha võtnud. Selle järele varsti surnud. (Mart Teär)
Masing olnud see mees, kes pannud Kihelkonna kirikus terve rahva laulma. (Karl Reht)
Pidula mõisas elanud kord saksad, vist „Tunzermannid”. (Mihkel Aksel) Neile sündinud laps, kes olnud väga kidur. Ämm, kes Varkja poolt inimene, jäetud lapse juure kui saksad kord suvel kaugele ära sõitnud. Ämmale öeldud et ta võib saada suure kingituse, kui tagasi tulles laps on suureks ja priskeks kasvatatud. Kõigele vaatamata laps ei võtnud rammu, ega kasvanud. Ämmal tuleb hea nõu ja ta toob sugulaste juurest Varkja külast samavanuse, aga priske ja tubli poisi ja vahetab selle kidura mõisalapse vastu. Sakste tagasitulles ongi poiss priste ja ämm saanud kingituse. Sakste pojast saanud vene kindral. Kidurast poisist aga sama kidur mees, kes hellikuna käinud teol ja kartnud teovankril istudes väga põrutust. Istme all kandnud kaasas igal pool patja.
Kui ämm surema hakanud, siis tunnistanud ta oma patu üles.
Kindral teinud ka keisrile asju selgeks ja palunud ennast lahti, kuna pole õigest seisusest. Keiser vastanud et kes tubli mees on sellel pole seisus tähti.
Jutustaja isa, kes elanud 85 aastaseks ja surnud 15 aasta eest olevat vist käinud vahetatud sakste pojaga ühes teol, aga ta olnud isast küll vanem. Ott olnud vahetatud mehe nimi. Oti pojapoeg, kes Venemaal elanud on nüüd surnud. (Mihkel Aksel)
Koige Paavel olnud kuulus kubjas Lümmadas. Pastor Gilzebach ütelnud koorilt kirikus kord tema kohta ja rahva rahustuseks: „Armas rahvas olge tasa te ajate Koige Paavli kinga vastlad pealt ära.” (Jüri Sepp, Sepa t.)
Tõnne Jüri oli kuulus soola vedaja ja vandiraiuja Tagamõisa kandis. Kui „Nolk” (Nolcken) kreisiülemaks oli siis varastanud Tõnne Jüri laevalt kord kohvi. „Nolk” küsinud, et kuule sa oled vaka kohvi ära varastanud. Tõnne Jüri teinud end rumalaks ja vastanud targalt: „Jah, ma olen kuulnud küll et saksad peavad seda jooma, kuid siis see juba söömine, kui kohvi vakkadest jutt on...”
Sissejuhatuseks: Kui rahva käest küsida pärisorjuse ja teoorjuse vahet siis ei tea nad sellele mingit olulist vahetegevat seletust anda. Mõned ei oska üldse midagi vastataja vaatavad avasui ja suurte silmadega küsijale otsa. Rõhuv enamus ei tea teha mingisugust vahet. Sellepärast arvan esitada sõnalist traditsiooni pärisorjusest ja teoorjusest koos ilma et ise mingit vahet omal tahtel hakkaks tegema. See oleks ju võimalik vähemalt osaliselt, kuid see kuuluks juba uurimuse ülesande piirkonda.
Orjusest. Orjuse koorem lasus Kihelkondlastel mõnelpool õige raske kohustusena turjal. Kõik külad ei käinud mitte oma ligemas mõisas kohustusi sooritamas. Nii näiteks oli Kurevere ja Tammese külal käia läbi Pajumõisa, Rootsiküla ja Kiriku valdade Lümmadas umb. 15. kilomeetrist kaugel omi kohustusi kandmas.
Kehila küla aga käinud koguni Väina ääres Sakala vallas orjuses mis asub mitukümmend km kaugel kihelkonnast. (Johan Põder)
Kui „Uul” oli Tagamõisas härraks siis Made käinud tema ajal teol. Kui põllult töölt hädaga metsa tahtsid minna siis aeti haralik puu nn. s...hark püsti. Alles siis võidi metsa minna, teistega korraga. Muidu ei saanud.
Ristnina talu suurus: ½ adramaad. Külitud 25 riia vakka rugisid.
Heinatöös tuli tükk õsuda ehk loogu võtta. Mehe peale tuli ühe sülla puude raiumine. Talvel tehti viinaköögis viina ja veeti selleks puid. (Jüri Vakker)
Üks vaim olnud väljas „iga pee”, teine käinud veel ligi umbes 3 päeva nädalas. Jüripäevast Mihklipäevani oli mees hobusega ja vankriga. Laupäeva õhtuti ja pühapäeviti oli kodus. Oma leivakott oli nädalaks kaasas.
Üks mees oli talvel viinaköögis. Talvel veeti põllule muda valmis. Kolme koorma muda eest arvestati üks päev.
Iga talupoeg pidi viima kohtu oina. Kui oinal suured sarved on siis võis olla kaalult kergem, väiksem. Kui aga väiksed sarved, siis pidi olema suurem.
Kõik mõisale toodavad 78 talu oinad koguti kogu, tapeti maha, pandi liha pange soola ja siis korstnasse kuivama. Üle 70 oinale pandi alla kubik sütt rahne põlema nii et käruhais tunginud Tagamõisast tammere külasse.
Kuivatatud ja suitsetatud oinad viidi Tallinna, ühes viljavooridega.
Pärastpoole hakatud Pärnus vooris käima sealt tagasituues linu, mida siis mõisas kedrati.
Mõisas olnud üks tuba kedruse jaoks. Kedreti linadest ja villadest kõike tarvisminevat. Igast talust talvel ketraja üsna hulgaks ajaks. Kui kauaks just ei tea.
Kes ei mõistnud hästi kedrata pandi paelaga seina külge kinni ja karistuse suurendamiseks anti ühte kätte võileib, teise kätte liha, aga seda süüa ei saanud.
„Iki mamma” - „Iki Ann” oli ketrajate kamandajaks, kes muidugi mõisahärra ja tüdruku laps. Ketrajate kamandaja oli teinud vana Mihkli tütre Liisu haigeks.
Kui kangad valmis – pandi need pleekima. Aga sagedasti varastati need ära olgugi et oli olemas järelvalvaja.
Kord varastanud Tõnis Sepise külast mõisa kangaid – nagu alles hiljem teada saadi. Kangaste valvaja tüdruk aga poos enese üles varguse ilmsiks tulles, sest muidu oleks ta niikuinii ära tapetud – nii ise arvanud.
Paruni asju varastatud alati, seda „ei peeta” kuriteoks.
Kevadel peeti kolm meest külimas. Parun ei tunnud tööd ju sellepärast püüti teda ka igapidi pette. külijad asusid kolmekesi kõrvuti keskmine külija ei visanud seemetki, ainult pillus tühje peosid. Äärmised kaks aga külisid ja viskasid üle ka keskmise külija alale, et see mitte tühjaks ei jääks. Metsa ääres s...le minnes kallati keskmine külvaja külimidu täis oma kotti mis põõsas metsaääre jõudmist ootas.
Pärast viidi see enamasti kõrtsi ja saadi viina.
Parunit püüti petta ja mõisahärrat ülelüüa igal kombel. Lihapuudus oli orjaajal üldine. Mõisas oli aga suur karja upsvana kult. Öösel pistnud köögipoisid upsile oraga südamesse nii et see suri. Hommikul leiab karjatüdruk vana upsi surnuna ja ütleb, et ups olevat nõelatud surnuks. Mõisahärra käseb sea ära metsa viia. Poisid aga ei vii liha metsa, vaid tarvitanud ära.
Mõisas oli õige suur Kuulu kukk-kalkun. Ühel hommikul leitakse karjatüdruku poolt kuulu kukk surnuna. Rotid olevat pea ära söönud. Näritud raisk kästakse jälle metsa viia. Keegi, kes vähe ka kirjaoskaa olnud saanud sellest poiste tööst jälle aru ja kirjutanud söega uksele: selsinatsel öösel sai see kalikuni kuningas ära tapetud. Mõisa eesthärra lugenud kirjutust pole aga sellest mõttest aru saanud ja annud kirjutajale rumaluse tegemise eest veel vitsa peale. (Jüri Luup)
Kolme inimest pidi igapäev peksetama. Lapimees või vahimees oli peksumeheks. Kui kolme inimest ei peksetud, siis öeldi harilikult et kubjast pole kodus. Kilter oli väljal ka s...hargi ülestõstjaks. Kubjas ja mõisahärra kiusasid neid, kes ei tahtnud olal nende armukesed.
Kui härrat ennast kodus polnud, siis täitis tema kohuseid eesthärra.
Kui keegi põllul mingit riista lõhkus või katki ajas siis lõhkuja sai peksa kohe sealsamas. Peremees pidi peale selle veel igakord mõisa minema sulase eest aruandma ja sai siin omakorda peksa.
Kui sulasel polnud leiba kaasapandud siis nädalalõpul peremees viidi mõisa talli taha ja sai omad vitsad või kepid.
Kohustusi veel: Üks Riia vakk otri, kohtu oinas, kanad, munad. Tehti vene puid: võeti puud maha ja raiuti keskelt mitte tükkis läbi 6-7 jala pikkuseks hirreks, mida kuivatati kodus ja veeti hiljem linna.
Tuli orjata kroonumetsa päevi. Kui metsahoidjal oli midagi vaja teha siis nõuti sinna tööle. Igal aastal tuli metsavahile viia neli Riia külimitu täit männi kurdisi (männi kurdid – käbid). Kui kivimüürid ja kiviaiad lagunenud, siis nõuti ka neid tegema.
Metsakülimine oli ka orjuseks. Maa tehti enne maakirveste ja haakidega kobedaks kuhu puuseemned pääleküliti.
Kui talu maha põles või vanaks jäi anti kroonu metsast puud uue ehitamiseks.
Tagamõisa oli kroonumõisa ja sellepärast pole Tagamõisa mehed õiget piinuskit näinud. (Jüri Luup)
Kui loom läks kroonu metsa tuli maksa kõrget trahvi nii et need sõid inimese elu sagedasti ära.
Orja leib oli haganane, harilik rabanduseleib. Rukki pead, mis künas peeneks peksti pandi teradele lisaks. Tõeslist jahu oli niipalju, et leib vaevalt koos seisis.
Ei tohitud müüa ega kaubelda hirmsas orjapõlves. (Jüri Luup)
Kui teomees läks mõisa ja kui selge leib juhtus kotis olema, siis mõisnik keelas sarnast puhastera leiba süüa.
Oli üks Jaan kes laulis pilgates mõisnikke: „Kus need vaesed saksad käivad kus nad riiet, leiba saavad.” Aga näe nüüd on see hea aeg käes. (Jüri Vakker)
Vooride puhkudel tarvitatud eriseltsi regesid, neid hüütakse voori ehk ka Pärnu regedeks. Need olid harilikust reest pikemad ühe paku võrra – olid nelja pakuga. Igal talul peaaegu oli oma vooriregi. (Jaan Laul)
Puumaadel tulnud teha 3 päeva. Väljas üks jalamees. Hobusepäevi 2. Hobusepäevil võis olla ka naine. Talvel olnud 3 päeva ja tingimata mees väljas.
Kohtuoinas, mis pidi olema hea, kohtu kanad munad – aga jälle ei tea kui palju igaüht. Ööseti ja õhtuti tulnud kiskuda piirgusi – looga täis õhtuga. Hea puuga ikka saanud selle normi, halvaga mitte. Tehti ka puunõusid.
Talvel metsas olles olnud mõisa omad hobused tarvitusel. Vooride puhul pidi olema väljas oma hobusega ja suuremate regedega. Käidi päämiselt Pärnus viljavooris.
Talvel kedrati ja kujuti. Talust mindi vokiga mõisa ketrama. „Emaste” karistus kui hästi ei teinud olnud 10 näpsu vitsu. „Isastel” karistus süü suuruse järele ja harilikult raskem.
Tükitööna tulnud raiuda päevas 300 teivast ja ehk 50 hirt ära lõhkuda. Kui seda ei saanud siis tuli alata otsast peale – alles siis arvestati iga päeva ette.
Karistusabinõuks olnud vits päämiselt. Mõisa kubjas tagus väljal küll igaga, mis käde sai.
Kogukonna kohtu mõistmine sündis mõisa toas. Buxhoerden lasi selle eest (vallal palgaks teha) igal puumaal ja vabadikul mõlemil võrdsel määral rukkid õsuda. Selle suurus oli 12x9 latti. See suurus arvati päeva normiks.
Teoaegsete heinamaatükkide suurus olnud 18 latti.
Pajumõisas tuli teha kolm jalapäeva ja kolm hobusepäeva puumailt teoaeg. Kumbagil korral võis ka naine olla. Aru peeti Jüripäeval ja Mihklipäeval. Pajumõisas oli vanasti ka viinaköök jutustaja ei tea selle seismajäämisaega. (Jüri Hõbenik)
Lümmada mõisa teoorjusest: Tammese küla puumaade kohta. Kui kohtu oinas polnud küllalt suur siis viidi hiljem vasik oina täiteks. See oli vana „Rõõmi” ajal.
Kedrati kodus kui ka mõisas. Kodus tuli kedrata talve jooksul villu, takku ja linu – igaühest 5 naela. Pääle selle tuli käia mõisas ketramaas. Koduses kedrused lõppesid enne kui kedrused mõisas. (Miina Hõbenik)
Vilsandis pole „erilisi pistmisi” mõisnikkudega olnud teoajal. Orjuse kohustused karja järgivaatajate, hoidjate juures olnud: talvel jää vaatlemine, mil see nii kõva et võimalik saarelt maale heinu viia. Ka teed tulnud ära märkida. Oma püütud kaladest pidanud viima osa mõisa – kümnise näol. (Artur Thom)
Lümmada teoorjusest.
Rõõmi tööks oli olnud kokkukutsuda igal laupäeval peremehi et kubjast neid peksa lasta.
Kopli Aadu Kurevere külast oli saanud iga päev peksa. Ühel päeval jäänud peksuta mis puhul olnud väga rõõmus.
Üks naine olnud Rõõmi orjaks.
Kohutismeesteks nimetati teovaimude sundijaid. Kui sõnnikukoormaid põllule mahapannes tühja vankriga üht hinge tagasi ei sõidetud siis andis kohutismees ikka ühe plaksu hobusele teise mehele kes hobust ei tahtnud sundida sõitma. (Mihkel Sigus)
Pidula mõisas.
Kui taheti teha tegu jalapäevades siis pidi neid olema 8. Kui loomadega siis 6 päeva. Mindi kas härja või hobusega. Teine vaim läks sügise ajal hobusega rehte peksma.
Naistel tulnud kedrata 5-6 naelu takku, villu 10 naela ümber. Kedratud kodus.
Kohtuoinas pidi olema kõige parem ja andma välja oma naelanormi. Kui suur see norm, ei mäleta. Kui kaalu täis ei annud, siis tuli juure maksa.
Kohtuoinad suitsetati ära ja viidi Pärnu. Pärnus käidi ka viinavooris sageli. Üks vana Jüri, kes käinud Pärnus viinavooris puurinud vaadile augu sisse õige väikese puuriga. Sealt nirises viina või piiritust välja ja seda tarvitasid voorijad. Viinaaamid olnud alati igavesti läbipuuritud.
Mihkel Margi isa saanud punaseväädimehelt Tollilt 60 hoopi vitsa. Teda oli punaseväädimehe poeg ära kutsunud kusagilt töö juurest mõisa talliehituse juure. Punaseväädimees aga kutsunud tagasi oma endise töö juure ja lasknud anda karistuseks tähendatud arvu vitsahoope.
Kümme talu lammutatud ära: 2 keski, 2 Ranna, 4 Kõnnu, 2 Karu talu.
Kõik valla metsad olid mõisahärra käes. (Mihkel Mark)
Jüripäevast Mihklipäevani olid jala ehk loomaga mõisas. (Igal juhul 6 päeva kuid Mihlkipäevast Jüripäevani.) Kui olid loomaga, siis 4, kui jala siis 6 päeva. See olnud terve Pidula puumaade kohta ühesuurune norm, vaatamata talu (puumaa) suurusele.
Suvel veel pääle selle kaks niiidu päeva (talgupäeva), 6 rukki ja 6 odratalgupäeva (mille ette midagi ei arvestatud). Algul ei antud nendel päevadel ka süüa. Pärastpoole antud.
Pärdipäevast algav vaim rehele, teine oli nõndasama teol. Rehtede puhul jaotati vald kolmeks osaks. Kahel esimesel rehenädalal tuli teha kumbagil nädalal 5 rehte, siis kolmandal nädalal 4 rehte.
Talvel raiuti päämiselt puid – 9 jalga pinu pikk 6 jalga kõrge – selle eest arvestati 1 päev. Üks pinu tuli raiuda arstirohu eest – selle mõõdud olid sama suured. Rohupinu tuli ikka raiuda vaatamata sellele, kas haigeks võid või mitte. Kui jäid haigeks, siis said ka rohtu. Selle tõi parun ise apteegist. Sagedasti ja võib olla enamatel juhtudel jäädud rohust ikka ilma.
Heinamaa tehti viina eest. Kolm teotükki 4-5 toobi viina eest. Iga tükk kas 20x18 latti või 18x18 latti.
Naistel talvel kedrata 6 naela takku, 4 naela linu.
„Korra kott” mis pidi olema uus, tuli viia mõisa viinakööki. See jäi sinna kolmeks aastaks. Pääle selle kui tast midagi järgi jäi võis ta tagasi saada.
Naised pidid pesupäevadel käima mõisas riideid ja tubasid pesemas.
Kohtuoinas, algul pidi kaaluma 3 leisikat, pärast 4 leisikat.
1 kana, 10 muna, 1 nael kanepit – igal aastal tuli mõisa viia.
Kiviaeda tuli teha süld päevas. Seejuures tulid kivid suurelt osalt ise kaevata. Mõnes kohas küll ka juureveetud.
Kiviaedade ümberladumise määra ja tingimusi ei mäleta.
Puuaeda tuli teha 30 süla mehe peale.
„Lubjapuud” - 4 jala pikkused puud mille pinu oli 6 jalga pikk ja 6 jalga kõrge. Lubjapuude pinu tuli tegijal omal randa vedada 6-7 versta kaugele. See arvestati päeva ette.
Puid raiuti kas rehte, tuppa, viinakööki või mujale. Igal juhul eri suurus maksev.
Igal talul tuli teha ka „kohtu pütt” piima jaoks. See nõuti ja viidi harilikult Mihklipäeva järele mõisa. Vabadikkudel polnud tarvis seda ega teisi kohtu ja korra asju. Tuli ainult päevi 4-5 vakamaa juures 1 päev.
Vilja veeti linna – Mats Teäri noorpõlves Kuresaare. Vahel tuli teha talves 12 voori teopäevade eest.
Rahamaksuna oli Kihelkonnakohtu maks – 60 kop. Aastas tuli maksa ka ½ vakka kaeru.
Kogukonna kohtu maksu suurust ei mäleta.
Koolmeistri palgaks tuli maksa ½ külimitu rukkid.
Soldatiks minejatele iga pere maksis ühe rubla. Parun ise – Toll – oli omas vallas soldativalija, kes võttis ikka vaesemaid.
„Punaseväädimees” olnud hull mees. 1866 aastal olevat Toll aidamehel ja kõigil ametmehel ära keelanud teisi inimesi peksa.
Pidula härra lammutanud 10 talu ja ühe vabadiku koha. Kahe Karu talu lammutamist arvab ta natukene mäletavat. Teised on kõik juba varematel aegadel lammutatud. Lammutatud talud olid järgmised: 2 Karu, 2 Kõnnu, 2 Selgase, 2 Ranna, 2 Veski talu ja 1 Laesi Reinu vabadiku koht.
Pidula mõisa peksu koht asus talli taga. Vahimees kes ka ühtlasi kärner oli olnud harilikult peksjaks.
Punaseväädimees lasknud mõisa rohtaeda ehitada kõrgema künka millelt võiks vaadata ümberkaudsetel väljadel töötavaid töölisi. (Mart Teär)
Kui vahimees küllalt tugevasti ei läänud siis Toll „punaseväädimees” võtnud ise kepi ja annud vahimehele enesele.
Kes küllalt vara ei asunud teole sai nahatäie. Peres oli sagedasti üks inimene valvamas ööseti et teolemineja ei jääks hiljaks tõusma.
Ka Jõulu ja Nääri laupäevadel käidi teol.
Ketrajaist, kes meeldis saksale viidi saksa tuppa. Kui kohtu oinas kergem oli tuli ligi maksa. Kui raskem, siis võidi järgmisel aastal veidi vähema tuua ehk anti „moodupärast” raha ka natuke peale.
Igal talul tulnud käia pääle harilikkude teo kohustuste Kaesnas, Kärla-Sõrve piiride kokkupuute juures, umb. 30 kilomeetrit kaugel heinamaal. Igal talul olnud niita ja loogu võtta 2 „latsi” mille eest algul antud arstirohtu ja kirstulaudu haiguse ja surma korral. Hiljemini aga nagu ununud ära seegi andmine.
1 lats = 4 tükki. 1 tükk = 18x20 latti. Latt = 6 küünart ja üks vaks – nii pikk kui koljat.
Kroonuvaldades olid platside mõõdud väiksem, eeltoodud pärisvalla mõõtudest. Pärisvallas tuli nii tublit tööorjust teha ja kange piitsa alt läbi käia. (Mihkel Aksel, Kuusiku k. 49 tiinukoht)
Rein Miller ei mäleta suurest orjusest enam midagi. Mida teab ja kuulnud ning veel mäletab see käivat juha kergema orjuse kohta.
Kodus tulnud linu kedrata. Kui lõng polnud küllalt libe, siis saadud vitsa.
Talvel vist olnud ½ adra pealt 4 ja suvel 6 päeva Pärdipäevast algas rehelkäimine. Pääle ühe teomehe läks teine mees rehele.
Rukki platsi suurus oli 9 tükki. Iga tüki õsumise eest arvestati 1 päev. Odraplatsis oli 10 tükki – iga tüki eest päev.
Odrad tulid kiskuda põlvili maas olles. Iga pudenenud pea tuli üles korjata.
Niisamuti tuli teha ka heinaplasisi päevade eest.
Talgupäevadega tehti ka ka heina. Kurisoo niidus Selgase küla juures seal asub veel ränapäevalgi küün mida rahvas teab „pudru küüne” nime all. Nime tuli sellest, et talgulistele viidi mõisast tõrrega putru. Jutustaja mälestuse kestes pole enam talgusi peetud. Ka Viinaköök on lõpetanud oma tegevuse juba umbes 10 aastase posikese eas.
Tehtud päevad märgiti keppide peale. Aga muud arupidamist pole midagi olnud. Kui nädalast päevi puudu jäi pidi vastava osa järgmisel nädalal tasa tegema.
Peksukoht asus talli otsas sõnniku augus pingil. Veel tegi vahimees oma töö (kes ka ühtlasi mõisa kärner). Ranna talust ära aetud Rediki poeg Maie Jaen oli saanud nii palju peksa, et suri. See olnud „punaväädi” ajal. Maalinna ligi oli Maie Jaen raunud hirsi endisest oma metsast, mis aga nüüd oli mõisa oma kätte võtnud. Mõisnik juhtunud teole millele järgnes ränk peksmine. Peksu järeldusel pole Maie Jaen enam saanud magada. Istunud ööseti rinnuli, kummargile laua ääres aga varsti surnud. Karistuse suurus olnud 70 keppi. Seda peetakse rahvasuus surmanuhtluseks.
Jaeni surres jäi maha väikseid lapsi keda siis vahel meelitatud mõisa neile võileiba ja muid palukesi andes.
Sõnnikut vedades pidi hobune sõitma nii koormaga väljale minnes kui tühjalt koju tulles. Väljal muretses sell eest kubjas, teepeal patseeris härra ise piitsaga, et hirmutada hobust kui ka inimest.
Jutustaja isa olnud 11 aastane (sündinud 1836 a.) kui Toll oli Karu talud ära võtnud. Juba kaua enne äravõtmist liikunud kuulujutt äravõtmisest aga inimesed ise pole tahtnud uskuda. Toll oodanud senikaua, kui vanad peremehed ära surnud. Kui isaisa isa vana Karu Jüri ühes ja teises talus vana Andrus surid, siis järgmisel kevadel Eduard Toll, „punaneväät” oli lammutanud mõlemad Karu talud. Vald aitas teopäevadega uue elamu ees kohas ülesehitada ja sügiseks saadi Kõõru külas niiviisi jälle katuse alla.
Kõige enne on lammutatud vist Ranna talud, siis Kõnnud, siis Veskid. Iga ära võtmisel olnud ikka mõni aasta vahet. Aga kõik see vist „punaseväädimehe” laiape... mehe töö.
Vana Schrwald (rahvasuus Sceerwelt) kuulus kupitsapaneja oli piirimõõtmiste ajal annud igale külale omad metsad. Aga vana Toll võtnud need ära, nimelt Varkja, Odalatsi ja Kuusiku küladelt ning hiljem vana Eduard Tolli poeg Richard ka Kõõru küla metsad. (Rein Miller)
Mihkel Evert teab teoorjuse kohustusist järgmist ütelda (koht 37 tiinu). Aga kõik pole oma koha andmed just.
Jüripäevast Mihklipäevani tuli teha 6 päeva. Talvel kui jala siis 6, kui loomaga, siis 4 päeva. Kui suvel viinategemise hooaeg juthus oelma, siis pidi kaks nädalat järjestikku olema mõisas, kaasaarvatud pühapäev.
Pesupäevad muidu olid talveti, peale Jüripäeva neid polnud.
Rehepäivi mida ei arvatud teo juure, tuli teha mehed hobusega.
Hobusel pidi olema tingimata kott peas. Rehepäevad algasid Pärdipäevast ja kestsid Paastu-Maarjani. Kuus rehte oli nädalas.
Rehepapid, keda oli harilikult kolm meest taludest, said kevadel oma palgaks 2 vakka vilja. Pärastpoole ei antud neile midagi.
Tuli kedrata 5 naela linu ja 5 naela takku. Villu ei tea olevat kedratud. Kedrati omas kodus oma leivaga. Midagi ei saadud nende eest, maghaarvatud vitsad sel korral kus kedrus oli halb. (Mihkel Evert)
Va Üti Redik, viies naise kedratud lõnga ära oli kartnud et lõng tehtud liiga peenike, liiga hea ja hakanud kaebama härrale: ma ütlesin küll, et „ää tiku tööd ära, ää tee na peeneks...” Härra saanud sellepeale kohe vihaseks ja kepp olnud lennul: „ära siga aja rumalat juttu.” ja tahtnud, et niit oleks veelgi peenem.
Lõng pidi olema libe, käega võeti kopaast vett ja siluti lõnga vihku (võimalikult) piinlikult siledaks. Kedrati talvel.
Tuli viia mõisa veel piimapütt ja korrakott. See tuli viia iga paari kolme aasta järele.
Kui kohtuoinas polnud küllalt raske ja puudus kaalust (mida ei mäleta) paar naela, siis tehti päev oinale juure. Kui oinas raskem, siis saadud ka raha tagasi.
Jutustaja mäletab kuidas ta lapsepõlves käinud mööda metsi sarapuu lehti tõmbamas, harilikule söögile lisaks, et kohtuoinas hästi kasvaks.
Üks kana ja ka mune, mille arvu ei mäleta.
Õsumine. Odraplats sisaldas 10 tükki – kokku 4 vakamaad. Iga adra tükk oli 9x10 puutäit (= latti). Otri pidi juurtega maast väljakiskuma.
Rukki platsis 9 tükki (= 4 vakamaad). Iga tükk oli 10x10 latti.
Heinamaa – niitmise ja loovõtmise plats oli 3 tükki. Tükk 20x20 puutäit. Viimasel ajal kui raha peale üle mindi läinud heinatükk väiksemaks – 12x12 latti, aga platsi jäi ikkagi kolm tükki.
Puuraiumine. Pinu suurus: 6 jalga pikk, 4 jalga kõrge. See tuli raiuda, ära viia mõisa ja seal ära laduda (kahe koormaga viis harilikult ära). Selle eest sai ühe päeva.
Küünlapäevast tuli 2 jalga pinu kõrgusele juure – teised mõõdud jäid samasteks. (Mihkel Evert)
Teibaraiumine. Küünlapäevani tuli päeva eest raiuda 300 tükki. Pääle küünlapäeva 500 ning 600. Niiviisi tuli kahe-kolme mehega sagedasti teha ühte päeva.
300 katuse vitsa tuli otsida ja äraväänata – selle eest päev. Seda afa ei suudetud enamasti.
Isa ajul tulnud viina voorida Pärnu. Vili viidud „linna”. (Kuressaare)
Kohtlemine talupoegadega ja karistused.
Väike Kusta, pisike Kusta, kes ostetud mõisale musta härja ja vaadi viina eest oli vaheimeheks ja igalpool kus tarvis.
Peksukordadel olnud Toll ise ikka pealtvaatamas. Kui hästi kisasid siis Toll ei kannatanud välja ja läks ära ning peksmine jäeti vahel poole pealt järele või ei löödud enam nii kõvasti.
Kord peksetud pisist Kustat tallis. Vana mõisnik vaadanud ise pealt. Peksetul tulnud s... aga välja ja parunihärra läinud ukse pealt puhudes minema.
Kalsna metsast heinu tuues, kõrtsis ööd olles laulnud Mart (või Kusta) iseenesest: „Mart tegi uie raie raua, Mart tegi uie raie raua...” Toomas, va kubjas pole sellepärast magada saanud ja kaevanud Tollile. Saanud jälle peksa nii et veri väljas.
Kord heinatoomisel kiiruga allamäge tulles Mardi hobused pööranud teelt kõrvale Kõõru poole. Pääle ümberpööramist küsitud kohe täis ähmi: No kus sa mul olid selle aja... ja saanud jälle keretäie.
Jututstaja mäletab ka pisist Kustat veel vähe. Mõisas ta olnud ja seal ka surnud.
Tollid teinud Känka mõisa aeda. Siht oli raiutud läbi metsa Rannani. Kui künkalt väljel midagi „santi” nähti lasti kohe peksa anda.
Kui keegi naist tahtis võtta, siis pidi härra käest luba küsima, et keda ja kust kohast peab võtma. (Mihkel Evert)
Sunnitud võtma vanu tüdrukuid, keda härra ise ärapruukinud.
Mihkel Evert mänginud lapsena liivaaugus, seda ise veel mäletab, kui veski talud ära kaotatud. Karu talud on mõni aasta hiljemini saanud sama saatuse osaliseks. (Mihkel Evert)
Kirikuvalla kohta tähendatakse orjusest kõneldes, et seda ei mäletata pea sugugi. (Karl Reht) Kus kergem, seal ka unub kergesti.
Lümmada kohta.
Kurevere k., Kulda talu ¼ adramaa. Koht asutatud vist 1805 missugune number rehalse seinas näitab arvatavasti Vana Mardi aasumist Kehilast käesolevale kohale.
Lümmada mõisale ½ adramaa talu pidi tegema 6 päeva, ¼a. maa 3 päeva – suvel.
Talvel ½ adramaal 3 päeva, ¼ a. maalt ½ päeva.
Aastas oli teha ½ adramaad 20 sülda, ¼ maalt 10 sülda kiviaeda ümber valla piiri.
Vilsandist käidi heinu toomas Lümmadasse. See kulutas harilikult enama ööst ja päeva, ometi arvati selle eest ainult 2 söögivahet.
Kohtuoinal kindelt kaalu polnud. Tõstetud seljast nahkapidi üles, et katsuda ja veenduda kas ta mitte liiga kerge pole.
Paar kohtukana. Kohtumune. Kohtuvili – räägitud et 10 naela ümber. See pidi aga puhas olema – nii kui nopitud.
Viinaköögi puid käidi toomas Sõrvest – muidu.
Rehed tehti öösel – mille vastu ei arvestatud päeva.
Odrarehed hobustega rukkid rabati.
Viinaköögiteenimine, heinaniit ja õsumine arvati päevadeks – kui suured platsid jne. ei mäleta.
Kopli Aadu, Kukevere külast saanud iga päev peksa. Enne pole teisi sööma lastud kui Kopli Aadu pole keretäit kätte saanud. Ta olnud juba alati selleks hästi ette valmistatud – suur vammus üll ja kasuk all, et pekstagu kui tahetakse. Aadu olnud üks tängem mees kes ei tahtnud midagi teha. (Jüri Sepp) (Seal Lümmadas olnud ka üks taksimokk Libesi härraks – Levesie)
Emakes sündinud 1818 ja elas 83 aastaseks näinud „Rõõmi” (Strochm!) ja tema tööd küllalt. Kes käsku pole täitnud karvapealt saanud peksa. Teised „mõisnikud” olnud inimese moodi rohkem ja pole nii peksnud (muidugi Lümmadas – kroonumõisas) kui Rõõm. Töö juures antud lihtsalt selja peale, kui mõisa kutsuti siis võeti ka paljaks.
Lümmadast tehtud Rõõmi ajal viljavoorisid Tallinna. See olnud ainult tema ajal kel pere elanud Tallinnas. 8 vakka pidi peale panema vilja Tallinna voorile. See olnud aga liiga suur koorem ja sünnitanud suurt muret. Kord vana Aadu ostnud koorma vilja – 8 vakka ise ära, et Tallinnasse viimise vaevast lahti saada.
Stroehm olnud väga kuri mees. Lasknud palju peksa. Tema ajal igal talul sunduseks laduda enese piiri ümber kiviaeda. (Gustav Triipan)
½ adra koht. Põlli külas on kõik sama suured kohad. Mõisas iga päev aasta ümber 2 inimest ja 2 hobust.
Kui oli vihmane ilm siis jäeti päev võlgu – kui tuli kuiv ilm siis oldi sunnitud selle eest terve perega väljas olema.
Lümmada mõisa keldri ees olevat praegugi alles suur sile raudkivi. Õhtuti seal on peksetud inimesi kupjade poolt.
Kord olnud raskejalgne naine mõisas kündmas. (Kupjadeks olnud samal ajal Jaak Hiidol ning Jaan Tuum (Taum) – kumbki oli teise rehe juures kubjaks sel korral.) Härra, Strochm näinud, et naine ei künna küllalt hästi ja käskinud kupjadel naist peksta. Kumbgi pole läinud rasedat naist peksma. Sellepärast kutsutud kubjad õhtul ise trepi ette kusjuures lastud üksteist vastastikku peksa ümber abude. (Jaen Kütt)
Pajumõisa.
1/3 adramaa koht. Oinad pidanud olema suured, aga pole kaalutud – saadetud otsekohe paju koplisse. Tuli viia üks oinas, üks kana ja üks kukk. Ka mune kuid arvu ei tea.
Suvel tuli teha mõisale 6 päeva nädalas. Seejuures künnipäevad loomadega, heinaaeg jala. Heinad tulid aga ära vedada oma loomaga.
40 äke päeva tuli teha mõisale. Äked olid teomeeste teha. Kodust võeti kaasa puurid oherdid, mindi mõisa ja tehti seal äked valmis. Need olid mõisa äked ja ainult mõisa töödeks. Kodus olid igal omad adrad ja äked. Kui aga mõisa tuli kündma minna siis võeti omad adrad kodust.
Talve läbi tehti rehti – kuni paastumaarjapäevani. Rehed algasid nn. seemerehtedega Laratsipäeva ümber. Talvel tuli teha 4 päeva, tingimata hobusega.
Vald tegi kapad, pütid, raandad, katusevitsad ning vürlivitsad (vürrel – vürli) kasedest – loomade kinnitamiseks. 300 katusevitsa eest – 1 päev, 30 vürli eest – 1 päev. Kapad roondad, pütid tehti kodus. Paar kappa päeva eest.
Hiljemini vähenes mõisale tehtavate päevade arv järkjärgult – üldse aga kindelt arvu polevat olnud. Kui päeva lõpupoole oli rohkem anti selle eest soolaraha, kui aga vähem, siis tuli juure teha.
Heina tuli niita päevas 1½ tükki. Heinatükk algul 10x30 puutäit, hiljemini 18x18 puutäit suur. Tüki niit = 30 kop. ehk 1 päev.
Ruki tükk 5 puutäit lai, 30 puutäit pikk. Selle eest arvestati 1 päev = 30 kop. Rukis tuli lõigata sirbiga. Odra tükk 4x30 puutäit = 1 päev. Need tulid kiskuda odrasirpidega. Kui odrad liig lühikesed siis tuli kiskuda lihtsalt peoga.
Kaera tükk olnud ühesuurune rukki tükiga. Iga pere saanud harilikult õsuda 5 kaera tükki. Iga tükk = 1 päev = 30 kop.
See olnud ka kontrahi ajal nii.
Pajumõisa olevat lammutanud kolm kohta: 2 Oju kohta ja üks Tõregu koht.
Tiidu Jaen oli kutsutud mõisa rukkid lõikama. Pole esimesel päeval siiski mõisa läinud – jäänud koju omale hädaleiba õsuma. Selle eest antud 40 napsu.
Üldiselt pole Pajumõisas paljut pekstud.
Oksjonisi tehti üsna sagedasti. Kes vanaks jäid ja mõisa päevi ei suutnud enam seletada sellele sai ikka oksjon osaks. Ja uus mees pandi kohale. (Jüri Sepp, Virita)
Pajumõisale tuli viia teiste kohustuste nagu raantade, püttide, kohtuoina ka korrakott.
Kiviaeda tuli laduda päevas 4 sülda kive see 4 jalga kõrge ja pealt 2 jalga lai.
Puuaeda tuli päevas teha 15 sülda. (Arvestati alati 6 jalase süllaga.)
90 teivast otsida ja valmis teha andis päeva. Samuti 30 hirt – valmistada – lõhkiajada andis päeva. Kui kenad, head puud juhtusid olema sai kergesti päeva.
Enne kontrahi aega – st. enne 1872 aastat Läägi külas Hõbeniku talus saadud mõisapäeva eest talvel 20 kop. suvel 30 kop.
1 rugi plats (võrdle vastavat Jüri Seppa mõõtudega) („lats”) 18x18 puutäit = 30 kop. = 1 päev. (Puutäis = 12 jalga) 1 rukki plats = 2 tükki = 2 päeva. Heinatükk sama suur. Tüki niidu eest 30 kop, loovõtmise eest 20 kop. Odraplats võrdus rukkiplatsile = 2 päeva. Puuraiumisel nimetati ruadsüllaks süld mis 9 jalga pikk ja 6 jalga kõrge. ¼ sülda nimetati pinuks. Nii andsid 4 pinu ühe sülla.
Ühe pinu raiumine andis päeva = 30 kop. ½ sülla vedu päevas = 30 kop.
Kui oldi sõnnikuveol ühe inimese ning kahe hobusel ja vankriga siis arvestati 2 päeva. Jalainimene üksinda sai 10 kop. söömavahes – seejuures tuli tarvitada ikka oma leiba.
Sõnnikuveoga samal alusel ka viljavedu.
Tuli teha veel nn. hoopkaupa tööd – see siis kui terve valla igast perest tulid korraga kokku 1 inimene kas siis lihtsalt jalatööle või mõisa hobuse taha. Omal ei olnud hoopkaupa töös kunagi hobust.
Pajumõisa vallal oli 25 talu – kõigil tulnud ühepalju päevi teha.
1868. a. 1 talu – Tõreku võetud mõisa kuuendikuks – niiviisi jäi valda 24 talu.
Vallamaa suurus võrdus mõisamaale – kumbalgi 8 1/24 adramaad. (Jaen Hõbenik)
Pilguse mõisa. Sepa talu Jõgela külas – ¼ adramaad. Teised talud selles külas samasuured.
Mõisa tuli viia igal aastal oinas, hea suur ja lihav. Vastuvõttes pole kaalutud. Kanamune umbes 20-25. Kanu ja kukkesi polevat tulnud viia.
Korra kott iga kahe aasta tagant, piimapütti pole jt. Nädalas, suvel 6 päeva mõisale hobusega ja jala.
Niidu tükk 12x12 = 1 päev. Loogu päevas 1½ tükki – kokkuriisuda, ära küüni või kuhja vedada oma hobusega. Sellejuures pidi muidugi mitu inimest väljas olema.
Õsumine: rukkitükk võrdus odratükiga. Rukkid, odrad pidid lõigatama oma vastavate sirpidega. Maa tuli pärast hästi puhtaks riisuda jne. Kaeru olnud vähe – vahel olnud vahel üldse mitte.
Kartulad kiskusid ära vaimud. Kartula kisma ajal „Libesi” lasknud ka põllul kartulid küpsetada.
Rehed peksetud päeval. Odrarehel tuli olal hobusega. Rukkipahna pekseti nuiaga pääle rabamist.
Rehtede peks kestis Mihklipäevast küünlapäevani. Kui rehed valmis said siis tehtud mõisas ühine söömine kust osa tahtsid võtta ainult peremehed. Sel puhul tapetud leh, antud klaas viina igale ja õlut. Sööming olevat olnud moes noorema Nolgi (Nolcken!) ajal.
Talvel oli metsast puu ja hao, meremuda ning heinavedu.
Puude süllaviisi raiumist metsas pole olnud, sest Pilgusel puudusid suured metsad. Toodi puid harilikult Kaerasoo metsast. Igaüks raius oinale koorma peale, mis toodi mõisa rehe juure mahaladuda. Päeva jooksuks oli vooride arv kindlaksmääratud. Arv olenes metsa kaugusest. Kaerasoo metsast tuli tuua kaks voori päevas.
Meremuda tuli tuua umbes 3-4 km. kauguselt 4 voori päevas. Pilguste mõisal oli 20 pere. Meremuda oli korraga igast talust harilikult 2 hobust väljas. Igast reekoormast mudast sai üks hunnik väetist põllule. Kui asi polnud küllalt tiius siis oldi väljaas ainult ühe hobusega.
Heinavedu. Kaerasoo heinamaad asusid kõige kaugemal – mõniteist kümmend versta. Päevas tuli teha 2 voori. Ligemalt vastavalt rohkem.
Naistel tuli talvejooksul kududa ja kedrata mõisale takku villu ja linu. Kaaluti enne ja pärast kedrust. Töö tehti kodus. Naelte arvu ei mäleta.
Talvel veeti mõisast vilja Pärnu.
Kiviaeda laoti suvel, kevadel või sügisel – siis kui aega rohkem. Laoti nii palju päevas kui inimene jõudis. Kubjas oli alati juures ja sundis tegema.
Katusevitsasi tuli teha sügisel – 100 tükki. Loomalõõgu pole tulnud. Teivad ja hirred, nende muretsemine ja valmisraiumine tuli teha hoopkaupa – hoopsumma. Igast perest väljus üks inimene sel puhul oma sae ja kirvega aga ilma hobuseta.
Peksumeheks oli kubjas. Valitseja või härra vaadanud pealt peksmist. „Libesi” olnud mõisas hullemaid peksjaid.
Kui näiteks kiviaia ladumisel ei oldud küllalt hoolas siis kubjas andis keppi seljapeale. Kui aga õhtul peksukord tuli siis võeti paljaks ja anti keppi kuni veri väljas.
Kui inimene teole läks siis mähkis ta riidenartsu või pisikese kotti vana põhu leiba milelle kõrvaseks, kui oli, siis ka paar räime, kui polnud, siis sool. (Mihkhel Sepp, Sepa t.)
Pustu talu, Jõgela k. ¼ adramaa. Suvel tuli teha 6 päeva – jala. Loomapäevad olid peale selle. Need kordamisi perede kaupa.
Kui perega suutsid päevas 6 heinatükki ära niita, siis nädal selge.
Heinatükk oli suurem metsas kui rannas. Rannatükk on põõsasteta, lage maa, metsas aga võtavad põõsad oma alla palju maad sellep. metsatükk ka suurem.
Rannatükk 16x16 latti. Metsatükk 18x18 latti. (latt = 1 puutäis = 2 kuuejalast sülda)
Õsumise ajal pidi olema igast perest mõisas kaks inimest, pidi tehtama kaks tükki. Pääle õsumist tulid ka viljapead ära noppida.
Rukkitükk: 14x7 latti. Odratükk rukkitükist väiksem: 12x6 latti. Kaeratükid olid suuremad. Ka kaerad tulid õsuda sirbiga. Kui liig lühikesed siis lihtsalt käpuga kiskuda.
Rehel olid korraga 10 pere – nii odra kui rukki rehel. Igast perest odrarehel 1 hobune. Hommikul tuli hobusega välja rehele minema kusjuures hobune pidi olema terve päev ilma söömata. Hobused olid lühidas sabas et mitte põhku ega hüükest (terakest) ei saaks võtta.
Rehtedele ei lastud palju vilja peale panna korraga – ei saa puhtaks. Sellepräast kestsid rehed vahel kuni paastumaarjapäevani. Kui rehed valmis siis kutsuti kõik töölsied kokku „rehe pudrule” ja anti kõhutäis süüa viinaga.
Kohtuoinas võeti kindlalt kaaluta, pidi olema ka hästi puhas. kanu ja mune pole hilisemal ajal võetud, need olnud varemini rohkem „piinelisematel päevadel”. Siis ka korra kott jt.
Leekaias (pleekaid), kus kangad pleekimas oli alatasa üks vaht juures. Villu, linu, takku kedratud kodus aga hulga ei mäleta.
Päevatõusul pidi ikka enne kubjase ilmumist aia ääres ootamas olema.
Va Libesi (Levesie) olnud kange mees ja vandunud ka siis kangesti kui töölised läksid püksikorrale, et aega läheb liiga palju. Keegi tobeke ajanud asjad klaariks siis kubja ja vana Libesi nina all.
kord õsumisel hakanud ühel mehel seest valutama kangesti ja ta jäänud valust seisma, puhkama. sellepärast pekstud selg läbi riide siniseks.
Poldi Redik pole kord läinud teole – hoopsumma niitma. Selle eest sai peksa kusjuures teised pealt vaatasid. Pealtvaatjatel „kirjutati hommik selgeks” peksetaval mitte. (Mihkel Sepp, Pustu t.)
6 päeva olnud orjust. Kui üks pere pole suutnud korralikult orjuspäevi teha siis nõutud kohtu kaudu teisest perest abilisi.
Kui mõisale tulnud oinast anda siis pere lambad aetud mõisa värava taha. „Libesi” (Levesie) valinud parema oina. Kui pole olnud küllalt suurt võetud kaks oinast ehk lammast.
Kuuseoksa Saks – va kadaka isand Libese vandunud kord, et Pussa emäne inimene pole toonud küllalt suurt lammast. Naine küsinud ahastuses: kas ma pean kodust siis varsa tooma?
Kanamune viidud mõisa 10-15 ning paar kukke-kana.
Mõisa tuli viia 2 suurt kanepist kotti – igal aastal. Kanepit pole muidu kasvatatud, aga et mõis kanepi kätte nõudis siis pidi seda kasvatama.
Heinatükid ranna maas 16x16 latti, metsas 18x18 latti. Talvel tuli oksa süld päevas ära raiuda – 7 jalga kõrge 7 lai. Selleks kulunud 40 kimpu. Kui oli küllalt karuseid kadakaid siis ikka sai, muidu vaevalt.
Talvel vooriti Pärnu vilja. Sel korral võeti harilikult kodust pangega kartuli putru ligi, et midagi leiva peale panna oleks. (Redik Kuik)
Kuusnõmme mõisa ½ adramaakoht. Suvel tulnud teha mõisale 8 päeva. Talvel 6, kohtuoinas pidi olema kolmeleisikaline. 3-4 piimapütti, 2 kana ja kanamune. 1 korra kott.
Kui heinatööl päev läbi tiitselt loogu võetud õhtul aga reha käest maha juhtus kukkuma siis kirjutati päev sagedasti võlgu.
Kui õsumisel, viljakoristamisel odrapea maha juhtus jääma oli kepp kaela peal. Õuevaht tegi harilikult peksutöö. Kes koormaga või muidu vankri ratta kinni ajas sai õhtul peksa. (Kristjan Paju)
Kui rent tuli siis ei tahetud seda kuidagi maksa rahaga. Tehti seda ikka päevadega. Päevadega teeb rendi ikka ära aga kui kord aastas rendileht tuleb – kus sa siis järsku raha võtad.
Mõis lubas asuda maale. Sellele ei juletud aga asuda. Öeldi rahvale et kui teete hurtsikud üles ja hakkate maad kündma küll näete, et tuleb orjust edasipidada.
Enne kui maad kasutama võis hakata tuli rent – 3 rubla ära maksa. (Jüri Võõras)
Hõbeniku talukohal hakati renti maksma Poola sõja aja. Maksti pool rahas, pool tehti päevades. (Jüri Hõbenik)
49 tiinu koht. Kontrahi ajal teeniti mõisa päevadega. Päeva hinnaks arvati 20 kop. Suvel tehti 3 päeva talvel 2. Kruntimisega – 1887-1888 a. tulnud alles raharent. Esimene kontraht, mis mõisnik tegi vallaga kestis 12 aastat. Sel ajal tuli renti maksa aastas 45 rub. Teise kontrahi ajal 60 rub. Pääle kruntimist pandud kõigile taludele 3 rubla juure. Nende talul tulnud siis 63 rub. maksa. 1907 aastal Toll tõstnud rendi 85 rublale. (Mihkel Aksel)
57 tiinu talu. Esimene kontraht tehti 1865 aastal – kus oli ettenähtud 45 rubla. See tehti aga päevadega. Teise kontrahi ajal tuli maksa 60 rub. Kruntimisega 1888 aastal tulnud see 60 rubla maksa juba puhtas rahas – ilma päevade tegemata. Rent tuli õiendada kaks korda aastas – Jürikuu 23. ja oktoobri 23. päeval. (Rein Miller)
Kirikumõisa talud omas enamuses on veerandimehed. Neil tuli maksa esimest renti 30 rub. Viki küla Mihkli talul tuli aga maksa 60 rub. kuigi see polnud kahte korda suurem – oli 1/3 adramaa. Algul oli 6 aasta kontraht. Pärast 12 aasta kontraht. Iga kontrahi uuendusel pandi renti juure: 60 siis 75, siis 78 pastor Masingu ajal.
Algul oli liig raske rendile üle minna. Sellepärast tehti pool renti päevades. Rent õiendati kaks korda aastas, eriti Jüri ja Mihklipäeval, hiljem nende kuude esimesel päeval. (Karl Reht)
1/3 adramaa. Esimeste kontrahtide aegadel tuli teha kõik veel päevades. Iga kontrahi lõppemisel pandid renti juure. Tallinnas (praegu) elava Reitel (Freitagh) isale ütelnud tema ise, et kui kaua seda renti nii tõstetakse. Vastatud: ah see on viimane tõmbamine. Puumaad ei olnud kõik just ühesuurused aga üks rent kõigil. (Jüri Lepp, Virita k.)
Esimene kontraht Hõbeniku talus olnud 1872 a. mis kestis 6 aastat. Hiljem olid 12 aastalised kontrahid. Esimese kontrahi ajal püüti mõisale tasuda ikka päevadega, sest raha oli väga raske saada. Esimene rent oli 48 rubla. (Jaen Hõbenik)
Kui rent tuli siis mõni pere pani sulase mõisa teenima rendiraha maksmise asemel. Muidugi söök ja kõik varustus oli omalt poolt. Hommikul läks mõisa ja õhtul tuli jälle tagasi. Nende perel olnud ka sulane mõisas.
Kalapüüuga olnud nii et mõisa pidi maksma kümnist mitte üksi teo ajal vaid ka veel rendi ajal. Põhjendati kalakümnise maksu sellega, et mõisa meri ja mõisa kalad. Nii ükskõik kui suured või missugused püütavad kalad ka olid ikka tuli anda mõisale kümnest kalast üks. Kalakümnis kadus alles mõisa põllupangale minemisega. Kalakümnis olnud siiski ainult ligidal lahes püütavate kalade kohta. Kaugelt merelt toodud kaladelt ei võetud kümnist. (Mihkel Sepp, Sepa t.)
Kui orjus kadus ja rent tuli siis käidi ,õisas sulaseks. Tema vanem vend ja ta ise käinud ka sulaseks. Esimene rent adramaa pealt, neil olnud 40 rub. hiljem 60 rub. (Mihkel Sepp, Pustu t.)
Talude ostmine algas Kihelkonnas 1894. aastal. Kõige enne hakanud talusid müüda Rootsi külas mõisas Eduard Engelberg 1894. aastal. Pajumõisa mõisnik Freitagh-Loringhoven olnud üks viimasemaid müüjaid – müüs maad 1910 aasta ümber Põllu pangale. (Johan Põder)
Rootsi külas hakati kõige enne päriseks müüma talusid Engelbergi ajal. Rahvas aga ei osanud arusaada talude ostu tähtsusest ja nii leidus algul vähe ostjaid. (Jüri Luup)
Otsekohe päriseks ostetud talusid on Kihelkonnas väga vähe. Neid võib sõrmil üles lugeda: Kurevere külas 2 talu mis ostetud riigiteenistuses – Vilsandi paagis korjatud rahast. Pääle nende on Tammeses 1, Kehilas Simu ja Jaagu, Kõruse külas Säädja talu. (Jüri Hõbenik)
Pidula mõis hakkas talusid päriseks müüma 1910-1911 aastal. Talud müüdud otsekohe peremeestele. Jutustaja talu, mis 57 tiinuline läinud maksma 2 tuhat rubla. Pidula valla kuue küla talud kõik läinud maksma 2 tuhande rubla ümber. Päämine piir kõikunud 1700-2200 rublani. (Rein Miller)
kehilas ja Kureveres olevat ostetud päriseks kumbagis 2 talu 80 ja 90dais aastaid. Rootsi küla pärismüüdud talud olid ühes esimesed. Neid müüs Engelberg 1890 ja 1900 aastate vahel järelmaksuga talunikkudele.
Pajumõis müüs maad talunikkudele 1910 aastal põllupanga kaudu. Loonamõisa vallas, kus 23 talu müüdi maad osalt obligatsioonide, osalt panga kaudu ning osalt olid ostmine lahendamata veel Eesti Vabariigi päevil.
Pidula mõisa vallas kus kokku 32 talu osteti osalt panga kaudu, osa aga maksis otsekohe mõisnik Tollile. (Jaen Hõbenik)
Pilguse mõisas taludel oli raske seisukord Ruvhterselli ajal. See mõisnik pannud taludele, mis vähegi paremad oma sisseseadete ja hoonetega raske rendi peale. See olnud 80 aastatel. Ruchtersell tahtnud ka vabadikud täitsa ära kaotada.
Põllupank omandanud Pilguse mõisa kus kokku 17 talu 1907 või 1908 aastal mille järele ka talunikud omad „latsid” kätte said. (Gustav Triipan) Sellest peale olevat „kõik üks inimislik olemine”. (Mihkel Sepp, Pustu t.)
Lahetaguse mõisa on müünud omad maad Wolffi ajal 1911 ja 1912 aasta paiku talupidajatele päriseks.
Lümmada vallas hakatud talusid päriseks ostma 1886 aastast peale. Selle aja ümber ostetud 5-6 talu päriseks. (Gustav Triipan)
Üks vanemaid päriseks ostetud kohti oli Koori külas Vähiku talu. See ostetud 1885. aastal. Samal ajal olevat ostetud päriseks üks koht Pälli külas ning üks Taritu külas. (Toomas Mälk)
Jutustaja käinud 15 aastasena vanema venna seltsis Stokhomist soola toomas. Sool olnud kohapeal väga kallis ja vähe saada sellepärast tasunud kontrabandi vedu harilikult õnnestumise korral väga hästi. Stokholmis laetud jahti 74 tündrit. Tagasitulek langes tuuletule põuasele ilmale, mis sundis tervelt 8 päeva merel olema. Ei tahtnud kuidagi Eestimaad kätte leida. Stokholmis varustatud ennast teele poole naela leivaga ja vaka kuiva põdralihaga mida näritud 8 päeva. See noor aga läinud nendele õnnetult – sattunud rannavalve küüsi. Aga ega sellest hoolitud. (Eduard Tambo)
Kihelkondlased on olnud ikka tuntud heade meremeestena. Meri pidi andma peatoiduse kala näol sest põld annab üldiselt väga vähe. Meri on võimaldanud kihelkondlasele aga ka hea kontrabandiveo oskuse mille poolest rahvasuus liigub palju seiklusrikkaid kontrabandi lugusid. Kontrabant pidi aitama parandada kehva majanduslist olemist. Ja seda ebaseaduslikku rikastumisvõimalust kasutati juba vanematest aegadest peale ohtrasti.
Suurematel puudusaegadel (nagu Krimmi sõja ajal jm), on üldiselt teada suur soola sissevedu Rootsist ja Soomestki. Näiteks kuulsad soolavedajad Krimmi sõja ajal, kellel oli väga palju vähemaid vendi, olid Tõnne Jüri ja Pedaja Jüri. Kavalus tuli ka siin heaks abiks. Sõideti Lübovi kus kirjutati ja võeti näiteks 6 tonni soola peale ja siis mindi edasi Rootsi, kus samale paberile, samale kuuele nullid juure kirjutati ning purjekas vastavalt tonnide arvuga täis laeti ja sool kontrobandina koju toimetati. Selle mahamüümisel saadi head tulu. (Johan Põder)
Eriti palju toodi kontrabandina hilisematel aegadel Meemelist piiritust. Kihelkondlased ja Vilsandlased olid osavad mehed selles toimingus ning petsid venelasi hulluks. (Eduard Tambo, Johan Põder) Mihkel Sigus jutustab et tema käinud nooremas põlves alatasa kontrabanti toomas. Ühel suvel käinud kolm kord Meemelist piiritust toomas, igal korral 6-7 vaati piirituse laadung suur. Kõik läinud õnnelikult. (Mihkel Sigus)
Rannaäär teenis kontrabandi, laevanduse ja kalapüügiga tarvismineva ülespidamise. Lesta kala oli peaasi. Kilu ja räime korral kuuled rahvasuus öeldist, et va lesta kala oli käes ikka olgugi et orjaaeg.
Lesta kaal s.t. 30 lesta maksis 3 kop. Hiljem hakati lestasi suitsetama ja pütingu kaldena Riiga saatma kui avati Kuressaare ja Riia vahel korralik laevaühendus. Siis kallines tunduvalt ka kala hind ja sissetulekud kalapüügist tasusid endisest hoopis paremini.
Lesta kalade kallinemisega vaenelaste ülesostmise tõttu võis märgata iga rannaküla juures mitu kalasuitsetamis ahju.
Pääle selle oli harilikuks nähtuseks, et peaaegu igalt puumaalt oli mees Suurel Maal teenimas kas Riias ehk Tallinnaas puutöös või maal metsa, põllu ja kraavitöödel, et saada raha esijoones rendiks ning hädatarviliku naha, raua, ja soola ostuks.
Pidula mehed teenisid ka härgade kasvatamisega. Igal aastal pidi üks härg äramüüdama, et saada rendiraha.
Nimetamata ei saa jätta rannaäärsete elanikkude tuluallikana, kuigi väga juhuslikku ja kuriteolist vandiraiumist. Kui laev tormiga, uduga või muidu randa tuli, siis kui aga saadi tehti laevalaadung ühes sisseseadega peagi omaks – enne kui seaduslik ja korraldav võim ligi suutis jõuda. Aastakümneid tagasi oli igal aastal kümnete viisi igasuguseid laevu rannas ja see oli randlastele õnneks ning tuluks. (Johan Põder, vt. Laes Tomliku päevikust randunud laevu.)
Rahvas elab maast ja kalapüügist. Püütakse seda just vanemal ajal, lesta. Saarlasel ei olnud raha sest et ta seda kusagilt ei saanud. Siis tuli aeg mil hakati Kuramaalt raha tooma: liivlased tulid laevadega ja hakkasid lesta ostma. Lesta kaal 30 suurt lesta, maksis enne kuralasi 3 kopikut. Kuralaste tulemisega tõusis see 7, siis 10 kopikule. See olnud tema varases poisikese põlves, 10-12 aasta vanuses.
Päratspoole kui Riia ja Kuresaare vahel hakkas ühendust pidama aurik Konstantin hakkas tulema Kihelkonnalegi juute ja ülesostjaid kes tahtsid sigu, kanu, mune, kalu ja kõike. Lesta kaal oli tõusnud siis juba 60-80 kopikale. Sellega algas uus eljärk mil saarlased hakkasid saama raha.
Sellest ajast, mil patisaksad tulid saama hirmtervet õhku Kuresaarest mäletatakse turuhindadega ühenduses olevat huvitavat lugu.
Tõrvasoo külast, Suurige Jaen Saar pikk aga hirmus arg mees võtnud kodust vasika peale ja läinud linna turule. Turule jõudes tulebki üks eit küsima vasika hinda. Jaen Saar aga pole kaua linnas käinud ja ei tea viimase aja vasikahindadest midagi. Kui ta aga eide tühja ükskõikset nägu näeb siis arvab et ah ega see tühi osta kedagi ja ma ütlen tale naljapärast 7 rubla, et mis näo eit siis teeb. Eit aga lasnud Jaenil vasika sõnalausumata hoovi ajada, ja maha võtta. Raha kätte saades oli Suurige jaen kohe hirmsa hooga hobust koju poole hakanud ajama. Tagasi vaatamata kihutanud Ärgasoo kõrtsini kus hobuse veidikeseks kinni pidanud. Ihu värisenud pikal Jaenil nii et võttis kõrtsist korteli viina hirmu peletuseks, et ta vasika eest nii kole palju raha saanud ja eite röövinud oli.
Eks siis sai vasikate turuleviimine ka üheks tuluallikaks mida enne nagu ei olnud. See olnud jutustaja 20 aastases eas.
Kui Krimmi sõja ajal suur soolapuudus oli siis saadud soola ka mereveest. Harilikku merevett selleks aga ei tarvitatud. Suuriku pangal leiduvat soola allikaid, mille vesi olnud soolasem harilikust mereveest. Seda käidud suurel hulgal saare sisemaaltki aamide ja ankrutega koju viimas millest soola keedetud.
Samasugused soolaallikad asuvat ka Kuusnõmme rohus. (Jüri Luup) Jõgela küla all Mõnde laidus olevat ka niisugune koht kus soola puuduse aegadel käidud ankrutega laga toomas. Kui vesi lie siis ei pääse merevett ligi sellesse madalikku kus suure merevee kõrguse juures vett kogus. Soolakeetmise juures on palju padasid läbi põletatud. Harilikult jäi ainult valge soolakas kord paja põhja ja muud midagi. (Redik Kuik)
Paljudele randlastele, eriti Undva poolsaarel on suuremaks tuluallikaks kilupüük Tagalahes sügisel mis kestab vahel kuni Mihklipäevani. Siit mehed mujalt raha ei saa kui kilupüügist Vaigu ja Pidula lahes. Sügiseti võib silmata lahes sadasid kilupüüdjaid paate. (Aleksander Leiter)
Tagamõisa pool on viletsad karjamaad mis ei võimalda loomade kasvatamist ja sellepärast võib härgadest teatavat sisstulekut saada ja ainult Pidula nurk kus heinamaad paremad. Siin saadakese sissetulekud kalapüügist. Kuid sellest ei jätkunud ja seda polnud alaliselt. Kui rahapuudus käde tuli ja toidukraam otsa lõppes siis tuli kohe suurele maale teenima minna. Tema käinud nooremas põlves talveti maal süllaviisi puid raiumas, teinud Riias puusepa tööd ning ehitanud majasid. (Jüri Luup)
Paljud pea kõik tunnistavad, et see maa renti ei anna. Viru ja Tartumaal ja mujal pääasjalikult kraavitöödega on teeninud rendi. (Mihkel Mark, Mihkel Aksel, Ado Maater) Niisama tema käinud kraavitöös, laastanud Pööraeveres metsa, teinud uut maad ja olnud Lätimaal niisama põllutöös. (Mihkel Evert)
Õige mitmele andis laevatöö siinsääl nii mõnegi kopika mida jutustaja just oma kohta ütelda teab aga peale selle käinud veel Kuramaal põllutöös. (Mihkel Sepp, Pustu t.)
Kui Kroovi küla talumees rendiraha tahtis saada siis püüdis ta omal looma müüa. Kui aga seda ei saadud või sellest ei jätkunud siis mindi enamasti kas Tallinna või Riiga puutöösse kuna maale vähem. Kalamehed on Koovi küla mehed kõik ja sellepärast jääb seegi nende pea sissetulekuks. Mäletab veel kuidas isaisa ajal kasvanud talus põrakas härg mida pidanud aitama poisikesena äraviia Sõrve säärele, kuratastele kes maksnud selle aja kohta kuulmata summa 25 rubla. (Redik Poopuu)
Maa ei annud ega anna pennigi raha, on hea kui omast leivast jätkub ja sedagi mitte igakord. Kui raha oli vaja siis pidid minema merele. Tema käinud 19 aastat järgemooda kalu püüdmaas Haapsalu all. Seal oli linnaturg ligidal ja kohapealsed isikud ei osanud kuigi hästi püüda, sellepärast olit teenimisvõimalused paremad kui omas rannas. (Toomas Mälk)
Algul raha rendi tulemisega ei saanud seda maksa rahas. Sulane sui saadetud mõisat teenima. Aga hiljem sai ka suurel maal kraavikaevamas käia.
Hilisematel aegadel sai rendiraha ka laevaehitusest. Enne laevaehitusi oli harilikuks asjaks minna puutöösse kas Riiga või Tallinna, laevaehitustega algamisega eelistati enam Vilsandi laidu, Papisaart, Kuramaad, Kablit ja teisi laevaehituse paiku. (Mihkel Sepp, Sepa t.)
Pajumõisas pääle paari pole kalamehi. Siin aga härgade kasvatamine oli moes ja neid müüdi. Suurel maal käimine seejuures ikkagi möödapääsemata. (Jaen Hõbenik) Talveti sai ka kroonumetsades hobuseteenimisega mõne rubla koju tuua. (Jüri Sepp, Vinta k.)
Vilsandlaste valgustuse seisukord oli hoopis kergem kui mujal kihelkonnal. Paagis põletati ennematel aegadel kalaõili, „poslamaslat”. Seda saanud vilsandlased sagedasti üsna muidu paagis olevatelt venelastelt kodu valgustamiseks. Meri andis vilsandlasele kõige enam. Kuid siin sai üsna sagedasti müüa mõni nael võid ja kartulaid mida Saaremaa külades möödunud aastakümnetel harva esines. (Eduard Tambo)
Ilmasõja ajal pakkus paljudele kihelkondlastele lahedamaid teenimisvõimalusi kindlustuste ehitamine ning kindlustamine ja teised sarnased tööd. Ilmasõja aastatel olid kojujäänud puusepad ja muud ametmehed suures enamuses kõik seesugustes töödes teenimas. Selle aja päevapalkade ja teenistusega jäädakse kõigiti rahul mis päevas võis teenida 3 rub kuni 7½ rublani, hobusemehed voorides kuni 10 rublani. (Peeter Algo)
Kihelkondlaste kui teistegi saarlaste toitmisolud on kehvad ja ülivähesega läbitulevad. Põld ei anna ka paremalgi õnnestumisel mitte rohkem kui oma leiva. Kui tahad raha saada hädavajalikkude tarveainete ostmiseks siis peavad leitama teised teed. Neid on eelpool juba puudutatud. Maa kehvusele lisaneb juure ka maavähesus ning maade korraldamatus. Lapitalud ei ole enam ülekaalus kuid neid on siiski veel küllalt, iseäranis kroonuvaldades. Kui väiksel mõnekümnetiinulisel talul on sajad lapikesed segamini paisatud teiste talude lappidega siis takistab see suurel määral korralikku põlluharimist. (Johan Põder) Kuid korralikust põlluharimisest ollakse kõigiti veel kaugel. Veel arvatakse seanina ja karuäke küllalt heaks põllutööriistaks mis peab kivise kamara tegema muredaks kasvatajaks pinnaks. Põllutöös on küllalt veel tarvitusel härgaasi kellega naised põllud aegamisi üles songivad, sõnniku veavad ja vilja seemendavad. Siiski on härgade põllutööle rakendamises tulnud muutusi eriti ilmasõja järeldusel mil suurem osa loomi rekvireeriti ja mis sundis otsima teist lahendust.
Enne olid suured härjad, kaks korraga ikkes. Sõja ajal aga jäi härgi liiga väheks ja selletõttu kahe ikes härja asemele pandi adra ette nüüd üks härg – rangidega. Leiti, et nii on tulusam. Üks teeb samapalju kui enne kaks. Härg piirdub põlluga, hobust tarvitatakse kaugemateks vedudeks. Nii kartulikoorem, sõnnik ja ligivedu heinamaalt ning muda raast jääb härja rangidele või veelgi ikkele.
Enne maailmasõda oli talus harilikult 4 härga, nüüd enamasti ainult 2. Endise 1 lehma asemel on talus vahel juba 3-4 lehma kelle piima kõike kodus ära ei tarvitata. Piim aetakse kodus koorelahutajaga läbi ja tehakse mõni nael võid müügiks. (Aleksander Leiter)
Viljasaak maast on väga hädaline ja väike. Kõik vili peksetakse kodus käsirehadega. Viljapeksu masinaid ei ole olemas. Kõrvse külas on küll olemas mõned käsitsi aetavad viljapeksu masinad ja Sepise külas hobusega ümberajatab maasin. Muidu kõik „põlgavad ise rugi” - peksavad rukkirehed käsitsi. Leivajahu puudus on suveti harilik nähtus olnud. Sellepärast ka suuremadki talud käivad vahel külapoodidest naelaviisi rukkijahu ja muud söögipoolist muretsemas. (Jaan Laul)
Palju varandust ja raha neelasid kihelkondlastelt kõrtsid. Neid oli ebaharilikult palju. Igal mõisal, mõisavallal pidi olema vähemalt üks kõrts. Et aga mõnedel mõisa valdadel kõigest kümmend talu siis oli arusaadav, et kõrtsid koorisid rahvast liiga palju. Undva nurk on üldiselt tuntud oma armetu vaesusega ja harimatusega. Vana Tagamõisa kõrts on olnud üheks suureks vaesuse allikaks. Kõrtsid võtsid lollide käest raha kõik ära. Aru ei jõutud pidada. (Jaen Hõbenik)
Kõrtse oli: Karalas 1, Atlas 1, Kuusenõmmes 1, Lümadas 2, Hotlandis 1, Lahetaguses 1, Pilgusel 1, Tagamõisas 1, Rootsikülas 1, Pajumõisas 2, Loonal1, Pidulas 2 ja väiksel Vilsandi saarel kus praegu ainult poolteistsada inimest olnud ka kõrts. Kõrtsid ehitati isegi kaugemalasuvate heinamaade juure. Nii oli Pidulast mõisal paarikümne kilomeetri kaugusel asuva heinamaa juures oma kõrts ning Pilguse mõisal 27 vakamaalise heinamaa juures Kaerassool jällegi kõrts. (Mihkel Sepp, Pustu, Jaen Hõbenik, Mihkel Arm)
Pajumõisa Nurgi kõrts Läägi külas oli hävitanud terve Läägi küla varanduse. Aga et küla liig vaeseks jäi ja kõrtsile enam tulu ei jätkunud siis jäi kõrts kinni. Nurgi kõrts olevat kõige enne kinni jäänud – juba 40-50 aastat tagasi. Sellejärele kadunud Loona kõrts. (Jaen Hõbenik)
Kõrtside vastu hakkas energilist võitlust pidama kohalik kirikuõpetaja Masing. Selle järeldusel on ka õige mitu kõrtsi kinni jäänud mille üle pastor Masing kiriku kroonikasse järjekindlaid märkusi on teinud.
Vilsandi kõrtsi sulgemises olevat päämisi teeneid vana kapten Teäril. Vilsandlased olid tahtnud kõrtsist igal tingimusel lahti saada kuid paljatale palvetele jäänud mõisapidaja kõrvad, kelle maa alal kõrts asus, kurdiks. Kapten Teäre õhutusel ja algatusel astunud mõned mehed kokku ja maksnud kõrtsi aastase rendi omast taskust välja seejuures hoides kõrtsi kaubast tühja. Esimesel aastal maksnud kõrtsi tühjakshoidmise ja rendi arvel 30 rubla. Teisel aastal (vist) kui vilsandlaste soov kõrtsist lahti saada ikkagi kindlaks jäi, siis kaotatud ka kõrts. See olnud 30-40 aastat tagasi. (Artur Thom)
Vilsandi saareelanikkude majandusline seisukord on olnud alati parem teistest kihelkonna nurkadest. Seal saadud ka põllust hoopis paremat saaki kui mujal ja seda just meremuda kui hea põlluväetise parema kättesaadavuse ning rohkuse tõttu. Vilsandi on aidanud jõukale järjele siiski ainult meresõit. Suur protsent meestest on korraldanud kaptenid kes pääle head teenistust kaugetel meredel on tulnud kodusaarele vanaduspäevi veetma.
Toitmisolud on Vilsandil alati olnud palju paremad kui mujal Kihelkonnas. Ka ei mäletata siin väga kaua enam olnud korstnateta majasid kuna neid mujal kihelkonnas leidub veelgi mõni. (Artur Thom)
Mujal kihelkonnas on aga harilikuks nähteks et vili on otsas mis sunnib minema kotiga kas poodi või linna, halvemal juhul isegi „rikkale maale”, Saaremaa Egiptusse Pöidesse, et „saada aga vakk käde”. (Aleksander Leiter)
Harilikuks nähteks möödunud aastakümnetel oli ka vilja viimine magasini aidast. Magasini aitasi oli iga mõisa juures ja nad leidsid palju tarvitamist. Kuid va Pasatski (Kassatski) oli hakanud neid kinni panema. (Mihkel Sepp, Pustu t.)
Vaeses ei piirdunud üksinda talupoegadega vaid tungis ka mõisnikkude eneste kallale. Kuusnõmme mõisal olnud ka oma viinaköök mis valmistanud viinasolki. See viidud linna et uuesti „läbiajada” ja puhastada. Kuid kaua ei kestnud seegi. Vaeses võttis viinaköögi seisma. (Kristjan Paju)
Leedri külas Laratsi talus eksinud naine kord väga raskesti õiguse ja ususeaduse vastu. Naine sugenud ühel pühapäeval akna all pead ja näinud juhtumisi kuidas küla härjad kaugel karjamala joosutanud tema talu lehma. Peasugeja jooksnud palja peaga pühapäeval karjamaale lehma päästma. Seda nähtud kohe pere õuest. Nägijad kaebanud naise peale. Kohus mõistnud süüaluse tuleriidale. Tuleriidal põledes lausunud kannataja: „Peedult (talust) ei pea vigased lõpma, meelult ei pea vaesus lõpma.” Olevatki nendes peredes igas põlves juhtunud selle tuleriidal väljendatud vande järele. (Jaen Kütt)
Vandiraiumine. Vandiraiumine on keskaja „rannaõigus” jäänus, mida saarlase veri veel nüüdki täiel määral ära ei põlga.
Vandid tähendavad kanepist suuri laeva köisi. Kui laev „randa tuli”, karile või madalikule jooksis tormide ja ududega siis oli rannaelanikkudel õnne. Kui aga seaduse silm ei olnud küllalt valvas siis tehti laev kõige laadungi ja varustusega omaks. Esimene asi randunud laevale minnes oli vandid maha võtta. (Johan Põder)
Neid kes olid esimesed laevale minema saaki saama hakati nimetama vandiraiujateks. Palju laevu igasuguse kaubaga langes vandiraiujate küüsi. 50-60 aastat tagasi olnud niisugune saagilkäimine sagedaseks nähtuseks kuigi see oli väga karistatav. (Johan Põder)
Et Tagamõisa mees seisab vandiraiuja kuulsuses veel tänapäevalgi seda teab igaüks, mine kas või Haapsalu ikka öeldakse ja sõimatakse sind vandiraiujaks. Avarii puhul kui mehi laevas enam ei olnud siis tehti laadung otsekohe omaks. Esiteks võeti maha vandid – jämedad köied millega mast püsti kinnitatud. Vandid toodi koju ja harutati üles peenemateks köiteks. Muu kraam ka muidugi koju. (Aleksander Leiter)
Kui laevad randa tulid siis raiuti laeval kõik maha mis raiuda andis ning toodi randa olgugi et keelati. Mõisaherra keelanud. Kui aga von „Puksim” (Buxhoerden!) kes oli ühtlasi ka laeva pääste agent, veel Tagamõisas oli siis tema ei annud laevaröövijaid kohtu kätte. Tema õiendas meestega asjad ise ära.
Laevade päästmise eest makseti Buxhoerdenile vastavad summad mille thulka olid arvatud ka töömeeste päevapalgad edasiandmiseks töölistele. Aga „Puksim” ei annud päevapalkasi sagedasti töömeestele kätte. Siis rahvas läks ja võttis ise laevalt oma päevapalga. Buxhoerden olnud sellega rahul ja pole mehi kohtusse saatnud.
Kui toodi kontrabanti siis viidi „Puksinile” veidi viina ja asi oli korras. (Jüri Luup)
Kord vanasti mindud vante raiuma ja saaki saama randunud laevale kus veel inimesed peal. Vandiraiujad läinud laevale, sidunud laevamehed kinni seniks kuni paadid varandusega täislaaditi. Äraminnes lastud mehed jälle laevale lahti. Ühele laevamadrusele aga jäänud vandiraiujate omavahelisest rääkimisest ühe röövli nimi meele. Oli olnud vist Roosta Pärt või Kopli Jaak – Atla ja Karali päält. Niiviisi saadud mehed pärastpoole kätte. Kord tulnud jälle Karalas laev randa kalliste nahkade koormaga. Karalased toonud mitu kotti kalleid nahku ära. Mehed saadud jällegi kätte ja pandud karistuseks käima jala sinna kust nahad pärit olnud – Siberi. Osa mehi surnud teel. (Jüri Luup)
Peeter Soon, kes olnud kapten, kõneleb et veel temagi nooruses ajanud Vandiraiujad hirmu peale: 10-12 meest sõudmas suurtes paatides, suured kasukad seljas ja karvamütsides. Niisugused olnudki eht vandiraiujad. (Peeter Soon)
Üle 80 aasta tagasi tulnud üks inglise šlepper keskmise Wulfi grunti. Inglased tulnud siis maale, karjaste juure. Samal hommikul käinud ka vanad saare mehed, pikk vammus üll, vöö vööl, kirves vöövahel, pootshaak käes mereääres vaatamas kas meri saaki toonud. Nemad tulnud ka karjaste juure kus inglased olnud. Inglased kartnud koledasti neid ja pole tahtnud endid lasta tappa mereröövlite poolt. Üks naine teinud šestikuleerides selgeks, et midagi pole siiski karta. (Mihkel Sigus)
Vanasti kui merel tõusis kõva torm siis et purjekat päästa juhiti ots maa poole ning tuldi randa. Vahel sügisehommikuti leidunud üksteise ligiduses kolm-neli tükki korraga rahnudel. Siis olnud Atla mehed hommikul kiired – teises king, teises pätt, leivatükk tasku ja minema – randa varastama. Seda rääkinud isa isa alati. (Redik Poopuu)
Kui jutt tuleb vandiraiumisest siis hakkab jutustaja naerma. Vandiraiumine olnud harilik asi aga ega seda pole peetud röövimiseks. Kord tulnud laev randa õunte, marjade, sidrunite ja apelsinidega. Neid toodud koledasti. (Mihkel Sepp, Pustu t.)
Kui mehed pealt ära läinud laevalt mis randa tuli, siis peeti see juba omaks asjaks. See harilik asi. (Tiina Arm)
Noh vanasti olete ka vandiraiumisest kuulnud? Vana naerab äh, äh, äh. Seda tehakse praegugi vastab ta kavala naeruga. Näe seesama, kes siin kala pakkus – need ongi ehtsad vandiraiujad ja veel tänapäevalgi. (Mihkel Mark) Nii siis Tagamõisa rahvas – sest äsja läks väravatagant värskeid räimi pakkumast Undra poolt naisterahvas.
Vandiraiumine on ka tänapäeva moes – muidugi salaja. Aga inimesed on nüüd nii kanged ja targad et ei lase enam laevu tulla kinni. (Peeter Algo)
Vilsandis ja mujal Kihelkonnas ei vaadata vandiraiumisele kui röövimisele ja vargusele. Vilsandis on lukk ja taba ainult kasside ja koerte pärast aida ukse ees, mitte inimese pärast. Kui aga laev vanasti randa tuli siis on oldud ikak õhinaga kallal. Ometi on külas varguse suhtes olukord ideaalne sest neid pole üldse olemas.
Juhuse läbi olnud jutustaja paar aastat tagasi 92 aastase vanamehega koos kellelt küsinud kuidas elu läheb.
Vanamees olnud kurb: Kuidas läheb, suur tänu, aga põle midagi. Vahel kui udune lähed ka uksepakule, aga silmad tulevad vett täis ja tuled jälle tuba. Aga kus nooremana... kui oli udune siis üks sagarik siin, teine seal madalikul. Vaatad missugune kõige kenam ja uhkem ja lähed sellele. Siis maksis veel paruni sõna – nüüd poisid, mastid maha!”
Aga kui küsida kas üksteiselt ka varastate siis vastatakse imestusega: Kuidas, ege me vargad pole! Ja ollakse seesuguse küsimuse juures haavatud.
Omal ajal tuli minna sagedasti sillakohtuga laevale ja raiuti mastid maha, et laeva „prakki” hoida hävinemise eest. Sellest ajast on jäänud rahva mälestusse elav sõna „Puksimi” härra suust: mastid maha! Buxhoerden oli olnud seotud merega sel määral, et laskis end matta Kihelkonna surnuaial jalad mere poole. (Artur Thom)
Vargusi oli siiski olemas. Aga mitte niipalju harilikkudelt kaaskodanikkudelt kui mõisnikkudelt. „Paruni asja varastatud alati seda es peeta suureks kuriteoks. (Jüri Luup)
Riidu Tuber – Läägi külast Simura talu saunamees varastanud elulõpuni kõiki asju mõisast. (Jüri Hõbenik) Mõisast võeti ikka kotiga (vilja) kui saadi. (Mihkel Evert)
Ruchtersell, Pilguse mõisnik käinud 80 inimesega kohtus. Ta olnud väga karm isik. Temal oli lubjaahi ja teleskivi lööv. Teda varastatud alati, eriti lupja ja teliskivi. (Redik Poopuu)
Inimeste müümisest. Jutustaja taat rääkinud, et „pisike” Kusta olevat müüdud Pidula Tollile vaadi viina ja härja eest. See olnud Praeguse Tolli isaisa ajal. Pisike Kusta, müüdud mehe tütar olnud pärast Mustjalas, Küdema mõisas. (Jüri Luup)
Üks inimene on müüdud Pidulasse. (Jüri Vakker) Inimesi on müüdud, nagu kuuldu, kuid väga vanasti. (Jüri Hõbenik, Miina Hõbenik)
Kuusnõmme mõisasaks on müünud Pilgusele kaks puumaa meest ühe valge hurda eest. Neid nimetatud siis hurda meesteks. Aderkass vist on saanud need mehed. Seda olevat teadnud ja rääkinud Laes Poopuu kes olnud mõisa rehepapiks. Hiljemini hakatud ostetuid hurdameeste asemel hüüdma miskipärast Lassmaa meesteks. Ka ühe müüdud mehe isa olnud veel Aderkassi valvamas, kes surnud siis kui Redik Kuik olnud veel 10 aastane poisike. (Redik Kuik)
Kirikupakk ja kaagisambad. Kes pühapäeva rahu rikkus ja merel käis kalu püüdmas või põllul töös oli see pandi järgmisel pühapäeval mõlemaid käsipidi kirikupakku kinni kusjuures jalad olid samuti kinni – kasti augus. Taba pandi „ede” ja nii istuti terve jutluse aja liigutamata, nina suud pühkimata häbipingis. Süü raskuse järele pandud kuni 3 pühapäevani kiriku pakku järgimööda. See olnud kiriku tagaotsas, keskel.
Pääle selle oli karistusvahenditeks kiriku ees 2 puu sammast mille küljes kaks suurt rõngast. Kes oli varastanud või muud „pattu” teinud sunniti tulema kirikusse. Pärast jutlust seoti süüdlane nahkrihmadega samba külge kus teda pekseti. Peksjateks olnud 2 venelast teine teisel pool. Vahel saadud kuni sada hoopi.
2 Kõruse küla meest, Suure Tõnise Aadu ja üks Peeter olid Harilaidu kinni tulnud soolalaevalt varastanud soola. Kui venelane tulnud mehi kinni võtma, siis haaranud mehed soldatil püssi käest ja ajanud temale kali (puu) mõlematest käiksetest seljatagast läbi jättes ta maha karjuma. Mõlemad süüdlased saanud kirikusambais nuhtlust, 100 hoopi. Mehed jäänud pääle peksu väga põduraks. „Oh hoidku Jumal seda küsimast, seda karjumist.”
Niisugust kiriku ees peksmist hüütud surma nuhtluseks ja pärast peksu elamist pärast surma eluks. See peksmine olnud vist jutustaja väga varases lapsepõlves ja vist pastor Mederi ajal. (Jüri Võõras)
Oli käidud Stokholmist soola toomas. Jõuti õnnelikult Atla randa. Ado toonud parajasti laevalt soola vankriga kui vene soldat, rannavalvur vastu juhtus. Mehed pole soldati nõudmisel seisma jäänud. Soldat lasknud siis palja rohuga aga niivõrd ligidalt, et rohi ühele, Jüri Kusile palge läks. Sellepeale võeti soldat kinni ja pandi teivas käsist (käikseist) läbi ning jäeti maha. Siis tuli kohus. Veebruarikuul, kus mehed kaagisambas läbi pekseti. Igale 200 hoopi. Peksetavaid olnud 4 kellest mäletab kahte: Jüri Uus, Mihkel Pannel. Kaks soldatit peksnud üht teine teisest küljest. Iga napsu järgi uus kepp. Lihatükid jäänud ripendama. Kaks surnud otsekohe, kuna Uus ning Pannel ainult minestanud ja ellu jäänud. Seesugust peksmist nimetati surmanuhtluseks. (Jaen Kütt)
Kaagisambais peksetud ka tüdrukuid kes saanud „isata” lapse, kui aga peksu ajal tuli poiss, kes peksetavale valge riide peale heitis, siis rohkem ei peksetud. See mees pidi siis tüdruku ära võtma. Harilikult ka võtnud.
Kiriku pakk asunud kuulduste järele siin vist kantsli ligidal. (Mihkel Aksel)
Jutustaja ema rääkinud, et üks tüdruk on saanud postis lapsehukkamise eest niipalju peksa et selle järel suri kodus. (Miina Hõbenik)
Kohtu vannutamine. Laevavrakilt saanud 3 noort meest kord külimitu hõbedat. Sülläkohus saanud seda teada ja mehed kutsutud kohtusse kus neid vannutatud. Selleks pandud punane kalluk maha, mehed põlvili peale, suur kohtu kull „ede”. Aga kohtumehed kange hirmuga mehed kui mehed vannutussõnad ära lugenud ja pärast kohut koju tulnud siis kõik kolm surnud varsti ära – vannutuse tagajärjel. (Jüri Luup)
Igal mõisa vallal oli oma kogukonna kohus. Ainul Kirikuvald käis Pajumõisa kogukonna kohtu alla. Hiljem Loringhorenite ajal on tulnud küll ka nende kohtute eraldamine. Kirikuvald sai oma kohtu, mis istus koos paari talu ning koolimaja saamisega koolimajas. (Karl Reht, Jaen Hõbenik)
Üldiselt aga on kohtud kihelkonnas võrdlemisi vähe tarvitamist leidnud. Õiguslist elu ja kohtusse suhtumist illustreerib üks väikene episood mittekaugest minevikust.
Kohtuasju esines äärmiselt vähe. Kuigi juhtus midagi siis pööratud mõisniku poole et tema asja selgitaks. Kord vilsandlastel kapten Hausil ja kapten Teäril olnud lahendada tüliküsimus, mis vist ühendatud piiridega. Kui lepitust ei saadud oma vahel ega ka teiste lähemate abiga siis otsustati pöörata linnakohtu poole. Sellejuures pole meeste vahel olnud mingisugust riidu ega häbematut tülitsemist, taheti ainult küsimuse selgitamist, õigust. Muidu olnud mõlemad head sõbrad. Vilsandis asunud mõlemad ühte samasse paati, et Kihelkonda jõuda. Kihelkonnast võetud üks hobune, et mitte asjata kulusid valmistada ja sõidetud linna, kus mõlemad tahtnud ka ühtsama advokaati, sest nemad tahavad ainult õigust ja mitut õigust ometi ei olevat. Ühtlasi ka kulusid vähem. (Artur Thom)
Vene usk. 1840 aastatel linnas vene papp rääkinud, et miks rahvas veel orjab. Siis rahvas tulnud kokku ja tahtnud tühjale maale minna. Kihelkonnal sarnaseid rahvakogumisi pole küll olnud aga veneusk hakkas ka siin levima. (Jüri Luup)
Muhu kiriku köster teinud laulu sellest kuidas jahulaevad pidid tulema ja kroonult toitmine algama. See laul olnud teada ka siin rahvasuus.
Kirikuvallast on käinud ka mõned inimesed endid salvida laskmas.
Rukkiõsumise ajal olnud Kulli külas (Ruhnu armuadra vald) kõik teised valmis linna minema veneusku salvimiseks pääle Heimu Tooma. Viimane olnud tööga väga kinni mis sundis teda ütlema teistele: „Te mingi täna ää ma tule hoome, mul võõrad õsujad.” Kuid ka teistel olnud võõrad õsujad ja Heimu Tooma ükskõiksus asja vastu oli mõjunud nii et kõik olid jäänud seekord minemata. Aga et kolmekuune mõtlemisaeg mõisnikkude vastuseismisel maksma hakanud, sisi jäänud Kulli küla meestel-naistel üldse minemata. (Karl Reht)
Meelitatud vene usku. Kes usu vastu võtab saab jahu – oli ju siis leivapuuduse aeg. redik X käinud alatihti mereääres. Kui temalt selle põhjust küsiti, siis vastanud, et ootab jahulaeva.
Hiljem kui usuvahetamises ilmnes reaktsioon siis olnud eriti kurb seisukord tüdrukutel, kes veneusulised. Poisid pole neid naitnud. Eriti vanatüdrukuks jäämise kartuse pärast tahtnud paljud nendest heameelega tagasi luteriusku. Väga paljud kes pole tagasi tulnud jäänud vanatüdrukuteks. (Redik Poopuu)
Olnud kehv aeg. Lubati tuua jahu. Nii meelitati inimesed vene usku. Meelitajteks olnud varemalt vene usku läinud isikud. Harjuskeid ja teisi maalkäijaid pole meelitamas olnud.
Hiljem jaotati Karala ja Gotlandi mõisa veneusulistele. (Mihkel Sepp, Sepa t.)
Jutustaja ligidalt läinud vene usku ainult Nuki Ott ja veel üks teine mees. Tema vanemad pidanud ka minema, sest orjusest pidi lahti saama. Pole siiski läinud. Mnuki Ott ja teine saanud pärastpoole valega ka veneusust lahti. (Mihkel Evert)
Oli olnud viljaikaldus. Öeldi, et laevad tulevad jahudega ja toovad vilja ning kõik on prii. Vene kirik säetud sisse Lümmada mõisa aita. Päris kirik ehitatud alles 1863 a.
Veel umbes kolmkümmend aastat tagasi läinud Villem Käu tülli vene preestriga sellepärast, et veneusuga on ainult petetud: „kus on laevad, kus on jahud, kus on maad?” (Gustav Triipan)
Väädi Redik käinud ikka mereääres, kott käes, ootamas vilja: „Ruusad tgoovad jahusid.” Nii rääkinud ka papid.
Lümmada mõisa juure turbamajasse oli rahvas kokku kutsud kus preester kõneles veneusku minemisest.
Õige paljud käinud ümbruskaudu linnas vene usku vastu võtmas. Kaarte olid võtnud paljud aga salvida pole siiski kergesti lastud. Isaisa käinud ka kaarti toomas kuid pole lasknud salvida.
Kui pärastpoole usust taganema hakati, siis salmilauljad, kellest ühe nimi vana Markus, käinud perest peresse noomimas, et vene usust ei taganetaks.
Grumm tahtnud Pöidelt Venemaale minna, pole aga lastud mõisnikkude poolt. Grumm saatnud sellepärast kubernerile palvekirja. Kuberner, Kuressaares alles võtnud Grummi jutule ja ütelnud, et te olete nõnda mõisniku omad nagu see kuub mõisniku oma oma mis tal seljas. Grumm sai siis Karalast maad – 1871 aastal – Karala mõisa jaotamise tõttu. (Jaen Kütt, Mihkel Grumm)
Veneusulistele jagatud Gotlandi ja Karala mõisad. Gotlandi mõisast said maid kohalikud elanikud päämiselt. Karalas olnud aga väga vähe veneusulisi sellepärast saanud maad enamasti võõrad Pöide poolt, Pärsamaa vallast tulijad veneusulised.
Ka Lõmmada mõisalt võeti maid üle 100 tiinu mõnele veneusulisele ning Vene kirikule. (Gustav Triipan)
1848. aastal tulnud siia vene usk. (vt. Laes Tomliku päevikust märkus Vene usu kohta. Arhiiviosas) Keegi vene köster rääkinud: kui võtate vastu usu saate maksudest lahti, saate jahu ja maad. Maad hiljem ka antudki. Jagati Gotlandi ja Karala mõisad. Üldiselt olid väga vähesed usu vastu võtnud. Atla vallast üksainus peremees, Karala ja Gotlandis ainult vähesed. Sellepärast toodud Karala maadele veneusulisi väljastpoolt Pöidest.
Lümmada ümbruses on siiski kõige enam perekondasid läinud veneusku. Sellepärast asutati sinna ka kirik. Tagamõisa ja Pidula pool võib külades veneusulisi sõrmedel üleslugeda. (Mihkel Arm)
Kõruse külas polevat ühtki veneusulist. Vennaste koguduse liikmeid on aga mõned. (Aleksander Leiter) Viimastel aegadel on adventistid ja metodistid hakanud palju poolehoidu võitma. Pidula pool vennastekoguduse kõrval. (Mihkel Mark, Mihkel Aksel)
Vennaste koguduse liikmeid olevat umbes 1/2 kogudust. Pastor Lementy on läinud vennaste kogudusega riidu ja ta pole neid laualegi võtnud. Viimastel aegadel lepivad kõik hästi kirikuga. Külades on olnud vanadest aegadest peale palju palvemajasid, kus sagedasti palvetatakse. See püsib veel tänaseni. (Ado Knaps)
Habakuk II – Aleksander Toom käinud üsna sagedasti Kihelkonnal. Tema tütar oli Vilsandil. teda käis ta vaatamas. Olnud osav mees. Suitsetanud kangesti piipu. Hariliku jutu juures pole midagi märganud tema usuhullustest. Kihelkonna kiriku ees jutlustades aga hakanud kohe sõimama. (Johan Põder)
Toomil olnud kord 3 poega Kihelkonnal. Üks kõrtsmik, teine kaupmees, kolmas kaupmehe abi. Käinud siin poegi vaatamas.
Kui rahvas kirikust välja tuli, siis see väikse kasvuga prohvet hakkas rahvast manitsema kuidas peab elama ja kuidas mitte. Omas ülesastumises olnud ta väga käre. Rahvas pole kuulanud tema jutlusi. Teda kutsuti Augusti (Toomi kaupmehest poeg) lolliks isaks. (Jüri Hõbenik, Miina Hõbenik)
Aleksander Toom jutlustanud Kihelkonnal puuotsas olles. Aga teda pole suurt midagi tähele pandud. (Eduard Tambo)
Tarkus võtnud Toomi rumalaks. (Mihkel Mark)
Habakuk II Kihelkonnal käies oli iga kord jutlustanud. Kord rääkinud Kihelkonna turul jõuluõhtul. Inimesed, nähes et temas pole tervet mõistust, läksid varsti laiali. (Jaen Hobenik)
Kui Toom rääkima ja jutlustama hakkas, siis sattus ta hullustusse. Läinud jutluse ajal puu otsa. Kui jutluse ajal keegi pealtkuulajaist ära läks, siis hakkas minejaid sõimama. (Ado Knaps)
Habakuk II oli väga liberaalne. Rääkis teistmoodikui õpetajad ja palvevennad. Mõisnikkude vastu olnud väga pahane, mille pärast kinnigi olnud. Kord kinnivõetuna sõnanud Kuressaares: „Vaadake kuidas jumalasõna sõnn vangiviiakse sellepärast, et tulnud Kuresaare linna lehmi hoidma, et jumalasõna vasikaid võiks sündida.” (Mihkel Arm)
Kui kord Habakuk II oma jutluse Kihelkonna kiriku ees vahtra otsas lõpetas oli läinud otsekohe Lümmada kiriku juure Koplimetsa palvemajja palvetunnile. Hakanud palvetunnil jutlustades liiga sõimama ja naised tassinud tema sipelga kombel välja – võtsid kinni kust ja kuidas said. Sellega lõppes Habakuke palvetund mida jätkati kohalikkude poolt. Äraminnes vandunud veel kuusikus inimesi tagantjärele.
Lümmadas pole ta palju käinud. Rahvas ei sallinud. (Redik Poopuu)
Habakuk II oli ütelnud kord Vilsandil tütart külastedes oma tütrepojale Artur Thomile: mina olen küll Habakuk II, aga sinust peab Habakuk III saama, kes kannab siis piibelt seljas palvetundidesse kui mina vanaks jään.
Peale juba trükis ilmunute ja tuntute olnud Aleksander Toomil veel mitu käsikirja mis sakste poolt ära hävitatud. Tema piibel ja raamatute märkused olnud Artur Thomi käes. Saaremaa prohvet on olnud ka maalija. Ühel pildidl oli kujutatud Katarina mõõk käes võitmas türklasi. Mõned asjad maalinud ka lauatükkidele.
Kihelkonnal jutlustanud mitu korda. Algul oli ta rahvale meeldinud. Oli hurjutanud rahva uhkusekuradi tagaajamist. Miks inimene ei taha olla selleks milleks loodud? Lõpuks saanud ropuks ja hakanud sõimama mõisnikke ning õpetajaid:
Oma hauatahvlile raiunud oma käega: Siin hingab Aleksander Toom, see Jumala loom, kes võitles Saaremaa saatanate ja Kuressaare kuraditega. Seda hauda kaasapandud tahvlit tahab Artur Thom välja võtta ja omale õigele kohale asetada. (Artur Thom)
Kui peres oli palju poegi siis vanal ajal pidi üks kooli pandama. Aga kooli ei tahetud minna. Kool oli pilgata: kerge olla, saksa asi. Tema, Jaagu talu mehed olnud kõik „luu mehed” pääle vana Jaagu kellest ei tea. (Jüri Luup)
Pastor Mederi ajal käidud taludes õppimas. Tohku külas osanud lugeda keegi vana Riiu, kes harilikult lapsi õpetades ketras vokil. Käidud kaks korda talves koos ühes peres pääasjalikult laupäeva hommikupoolel. Õhtuks mindi ühiselt Undva palvemajasse. Loeti piiblit. Hiljem käidi juba paar päeva nädalas ümberkaudu taludes koolis. (Jaen Laul)
Peaaegu igas külas leidub veel isikuid kes kirjutada ei oska ka oma nime. Lugeda mitte oskajaid on küll hoopis vähem. Jutustajad ei oska kumbki kirjutada, lugeda küll. (Jüri Võõras, Mihkel Mark)
Õpetaja Gilzebachi olnud Kõõru koolis üks naisõpetaja, keegi saksa teenija Tiina. Läinud lastega kirikumõisa katsele. Pastoril võõraks olev vend naernud imestades: nä nä, emäne koolmeister. Pastor rahustanud venda: Kuss, kuss emäne küll aga saksa keel selge kui vesi. (Mihkel Aksel)
Pidula mõisavallas 32 talu peale oli 1 kool mis asus esialgu vanas Veski talus. Seal olnudki õpetajaks Tiina. Hiljem viidi kool Veski talust üle Kõõru külasse. Sealgi olnud veel Tiina õpetajaks. Temale järgnenud Aksel Teär. See olnud 50-60 aastatel. Sarapiku küla Kärla kihelkonnast käis ka Kõõru kooli alla. (Rein Miller, Mihkel Evert)
Jutustaja käinud koolis 1-2 päeva nädalas Mardipäevast aprilli alguni. Kindlaid koolipäevi ei olnud. Tuli käia päevadel kuidas kooliõpetaja „aruandis”. Õpitud Kihelkonna kooliharidusega õpetaja juhatusel piiblilugu ja katekismust. Kirjutamist pole veel õpetatud. Et ta kirjutada tahtis siis käinud seda õppimas külas kirjaoskaja mehe juures. (Ado Maater)
Käinud koolis nädalas 2 päeva. Enamasti reedel ja laupäeval. Vahel ka teistel päevadel, nii kuidas kooliõpetaja aruandis. Käinud 6 aastat. Õpitud lugemist piibli järele, katekismust, mis pidi olema peas ja laulmist. Rehkendamist ja kirjutamist ei olnud, seda õppinud pääle kooli teistelt isikutelt. (Mihkel Sepp, Sepa t.)
Pajumõisa Freytagid olnud head rahvaharduse edendajad. Karli isa „loll Freytagh” pannud panka hoiule 300 rubla. Tema poeg Karl ei ole sellele küll enam midagi juure lisanud kuid „lolli” pojapoeg Ralph pannud veelgi 10 rubla juure. Kooli kapitalile. Kooliõpetaja sai kapitali protsendid omale: algul 10 rubla hiljem 13 rubla. See kestnud kuni sakslaste tulemiseni. Pärastpoole pole koolikapitali saatusest midagi teada.
Leon Freytagh lasknud koolilastele lugemiseks käia „Põllumeest”.
Jutustaja on olnud Pajumõisa kooliõpetajaks 31 aastat. Esialgne palga suurus oli 56 rubla mis tõusis hiljem 80 rublani. Kooliõpetajal oli rendita kasutada 1½ tiinu mõisamaad. (Eduard Tambo, Peeter Soon)
Jutustaja 7 aasta vanuseni käis kool Vilsandis veel ühest perest teise. Umbes 40 aastat tagasi võeti ühest eramajast osa jäädavalt koolimaja alla. Terve maja on ära ostetud 5 Vilsandi talu poolt ja kingitud vallale alles Eesti Vabariigi päevil.
Vilsandil oskavad kõik inimesed lugeda pääle kahe 40-50 aastase naise kes tulnud Tagamõisast – Undrast kus haridus võrreldes teiste Kihelkonna osadega on kõige madalam. (Eduard Tambo, Peeter Soon)
Pastor Lementy'l olnud suured sihid haridusalal, aga ta ei saanud liiglühikese 1½ aastalise Kihelkonnal viibimise tõttu kuigi palju ära teha. Lementy pannud õpilastele ette senise piibli ja katekismuse asemel ajalehel. Tema arvates piibli lugedaoskus ei tähendanud veel mõistusega lugemist. Ka rõhutanud ta rehkendamist mis tolleni üsna söödis olnud. Tulnud koolikatsumisele harilikult hommikul kell 9 ja rahmeldanud lasteõpetamisega õhtu kella 7. Osalt just selle energilise koolitöö pärast olevatki Lementy rahvaga vastamisi sattunud, mis sundis peatselt lahkuma Kihelkonnast.
Pääle Lementy tuli Masing, kes oli hoopis alalhoidlikumate vaadetega. Igal aastal pidi õpitama pähe 100 kirikulaulu salmi. Terve katekismus sõnasõnalt, tähttähelt peast. Ka Piibliloos väga nõudlik.
Hiljem alanenud laulusalmide päheõpitavate arv kahekümneni.
Nõudnud suure rõhuga lugemist. Kui polnud hästi loetud – nurises.
Ilmalikkudes õppeainetes pole Masing olnud väga nõudlik. Hiljem läksid need ka inspektorite kätte.
Habricht vähendanud piibliloo ja katekismuse õppimist ning rõhutanud enam üldist haridust ja lugemisoskust.
Pajumõisa pole kirjaoskamatust peaaegu olemaas, vähemalt oma nime kirjutamise piirides. Undra ja Tagamõisa nurk on aga hariduselt väga madalal astmel. Suur protsent isikuist ei oska lugeda ja kirjutada. (Jaen Hõbenik)
Pastor Masingul on teeneid ka laulu arendamise alal. Tema pannud kirikus terve rahva laulma. Enne teda ei lauldud. (Karl Reht) Tema hakanud ka laulu koore elustama. (Jüri Luup) Tõeliselt oli nii et kirikukoor on teotsenud juba palju aastakümneid tagasi Heinrich Metsmacheri ajast. Köster Knapsi ajal ja isiklikul juhtimisel muutunud koor ühtlasi ka ilmalikuks. Ka pasunakoor töötanud mõniteist aastat. (Ado Knaps)
Pastor Masing on andnud välja jutluse lehte „Kiriku kellad”, millesse paljud õpetajad teinud koostööd. (Johan Põder)
1908-1909 aastal Dr. Talviku algatusel ning sekretär Põderi, kaupmees Toomi ja teiste agaramate isikute kaastegevusel asutatud Kihelkonna alevisse Tartu nooresoo kasvatusseltsi haruselt mis pani käima kaheklassilise kooli, ja mis oli harilikult algkoolist kõrgem. Õpetajateks olnud prl. Liblik ja hra. Hanschmidt. Kool püsis paar kolm aastat aga kui Talvik mõisnikkudega vastamisi minnes oli Kuresaare asunud kadus asja hing ning kool pidi rahapuudusel jääma seisma.
Talvik olnud ka teise ettevõtte hingeks. Abaja talu juure ehitatud ilus supelmaja mis pidi kujunema suureks supelusasutuseks. Maja saanud valmis. Oli isegi tarvitatud ka mudavanne. Jaan Tõnissongi võtnud seal kord muda ja soolavanni. (Prorektor H. Koppel eitab maja valmissaamist, J. T. muda ja soolavanni võtmist.) Aga raha ja ühendusteede puudusel ning eriti just Talviku äraminekuga pidi asi soikuma. Maja, mille vannitubade arv oli 12 müüdi, lammutati ja veeti ära nii et sellest pole jäänud jälgegi. (Johan Põder, Jaen Hõbenik, viimane teab kindlasti et vannisi ikkagi võetud.)
Karskusselts Ehe olnud esimene selts kihelkonnas. Asutatud talitaja (vallavanem) J. Ratas'elt 1894 a. ümber. Ratta ajal käidud koos Lümmada vallamajas, ka Kihelkonnal pastor Masingu juures. Arbiteri (Lümmada ministeeriumi kooli juhataja) ajal mil tegevus suurim käidud koos Lümmada ministeeriumi koolis. „Ehe” liikmete arv polevat kunagi üle 30 isiku tõusnud. Raamatukogu pole olnud. Korraldatud mõni peokene, mis andis seltsile 71 rublalise varanduse. Raha viidi hoiukassesse, selle saatusest pole midagi teada. Kõnekoosolekuid peetud ka mõned korrad. Paar korda käinud ka väljastpoolt kõnelejad. Mäletabet Kärla pastor Kerg väljastpoolt kutsutud kõneleja piitsutanud kõiki võõrnähtusi naljaga soolatud ettekandes. Räägitud pisut ka karskusest. Kõnemehi ja juhtivaid jõudusi ei olnud. Sellepärast pole selts õieti elu sisse saanudki. Kui Arbeiter 1911 aastal lahkunud siis organisatsiooni tegevusel olnud sisuliselt lõpp, juriidiliselt mitte. (Toomas Mälk, Part, Lümmada vallasekretär)
Pääle „Ehe” hakkas teotsema Lümmadas Kuresaare Eesti Seltsi haruselt üldhariduslise organisatsioonina kus harrastati näitemängu ja laulu. Laulukoori juhatanud praegune sekretär Part.
K. Eesti Seltsi haruselt on liitnud vabariigi päevil Põllumeeste Seltsiga ja teotseb „Kultuur” nime all. (Toomas Mälk)
Andaku pidalitõbiste asutus on saanud alguse 1904. aastal.
Pilguse vaimuhaigete asutus samanimelises mõisas töötab 1913. aastast.
Vilsandi linnuriik on Artur Thormi ettevõte ja saavutis. Lapsena polnud Toomil teisi seltsilisi pääle mere ja lindude. Koolist lahtisaades näinud hirmuga kuidas seltsilisi hävitatud. Linnu munad võeti pesast ja lidne lasti armuta. Nähes kuidas karjapoisid võtsid pesast mune ja väikseid linnupoegi kivile asetades lämustasid trahviks miks julgend emalind munad haudumisega rikkuda. Thom mõtles siis: kui sul pole tarvis astu lille puruks ära astu teda puruks. Peab valu vähendama niipalju kui võimalik, peab rõõmu tegema nii palju kui iganes võib sest kurvastust küllalt. Siit on pärit ka linnuriigi asutamise mõtted.
Kapten Teär kes oli kirikumõisa maade rentnik Vilsandil ja kuhu kuulusid ka Vaika saared lubas Thomile nimetatud saared, kokku 4 dersatini 3 rubla eest aastas rendile. See oli 1909. aastal. Siitpääle algab kavapärane linnuriigi eest hoolitsemine. 1909. a. olnud ainult 2 hahki pesa, 1928. a. üle 600. (Artur Thom)
Ärkamisaja kohta Kihelkonnas peab tähendama, et see ei ole toonud esile mingisuguseid omapäraseid jooni ja puhanguid – vähemalt sel määral mitte et seda tarvitseks koostada ühe peatükki. Üksikud asjad nagu koorid, organisatsioonid ja Jüri Ratase teotsemine kooliõpetajana võiksid olla mõjutatud ärkamisest. Kuid nendest on juttu teistes ühendustes.
Venestusaeg on tõstnud Kihelkonnas esile kaks igalpool teatud ja tuntud suurust. Need on Saaremaa talurahva komissar Kassatsi (Kassatski, rahvasuus ka Pasatski ja Satski) ja Lümmada vallavanem ning kooliõpetaja Jüri Ratas. Esimene on tuntud energilise mehena Saaremaa valdade ühendamisel ning kuulsaks saanud Kihelkonnal just Lümmada ministeeriumi kooli asutamise looga. Jüri Ratas on truu Kassatski käsilane ülaltähendatud loos. (Vt. Kihelkonna kiriku kroonikast arhiiviosa lk. 136)
Kassatski käinud igal aastal kolm päeva vallavalitsusi revideerimas. Vallaametnikud, eriti sekretärid ja vallavanemad pidanud igal nädalal üks kord Kuresaares talurahva komissari juures käima, olgugi siis kas asja oli või mitte. Aga pidi. Kui vaja siis tuli mitu korda nädalas linna sõita Kassatski juure. Harilikult kutsunud Kassatski telegrammiga linna. Kui tema juure jõudsid siis pisteti telegrammi kviitung nina ette mille kutsutav ametnik pidi kinni maksma. See olnud alati nii.
Ametnikkude sees olnud K. alati karske muidu võtnud ka napsi. Ka nõudnud ta ametnikkudelt karskust. Küsinud ikka vallavanematelt kas jood ka. Keegi vastanud: „jah, kes sööb see joob.” „Mis asja?” „Igat asja.” Siis keelanud et kuidagi ei tohi juua. Tema juures pidi alati täieliselt karske olema. Ka ei sallinud K. suitsetamist. Tema sekretär Kann kes oli tugev piibumees pidi alati K. silmade ja nina eest piibuga kööki põgenema. Südamelt pole K. olnud nii väga kange ja hull nagu teod võiksid paista lasta. Ometi püüdis ta valitseda kurjusega. (Johan Põder) Kassatski pilt avastab meile suure musta habemega tulisilmse laia näo. (J. J.)
Kassatski käinud kord Kihelkonnal Knapsi rehal vallavanemat valida aitamas. Tahtnud saad vallavanemaks niisugust meest, kes oleks tema meelejärele. K. pannud Ellerbuschile oma käega otsekohe ametiraha kaela ilma sõnalaulusmata kellegile. Vallavanema abiks säetud Reht. Sellejärele võtnud K. Ellerbuschi paremast käest kinni, tõstnud käed üles ning lasknud valimatulnud vallainimestel käte alt läbi minna. Käe alt läbiminekul eistanud K. igaühele sellekspuhuks päheõpitud ainukese eestikeelse küsimuse: „Kas oled rahul?” Keegi pole julgenud teisiti ütelda kui rahul olla. See olnud ühel külmal talvepäeval. (Jaen Laul)
Kassatski nõudnud vallavanemaid igal nädalal 1 ehk 2 korda Kuresaare. Valdade ühendamisega olnud palju tööd.
Lümmadas koolikatsumas olles inspektoriga olnud K. nii kange, et katsunud kõik ise läbi, inspektori pole lasknud.
Kirjade ja telegrammi kulu tuli igal kirja või telegrammi saajal ära tasuda.
Kassatskil olnud enne Kuresaare tulemist Riias kaks naist. Ise olnud poola rahvusest voorimehe kutsar. Ta naine olnud kuberneri armuke ja selle vahekorra kaudu saanudki K. talurahva komissariks. (Karl Reht)
Kassatski seadnud korra sisse valla asjade revideerimisega. Enne seda olnud vallaasjad väga lohakil. Magasiniaitadega oli olnud hariliklult väga palju sohki. Igal aastal augusti kuus oli aitades vilja ümbermõõtmine mille järgi tulud kindlaks määrati. Ülejäägid joodi enamasti maha sest kindlaid aruandeid polnud. Kassatski hakanud nõudma kindlaid andmeid ja aruandeid. (Gustav Triipan)
K. ajas vallad kokku. Endisest 12 vallast sai 2 valda. Kumbagisse 6. Kihelkonna vallaks ühendati Tagamõisa, Pidula, Pajumõisa, Rootsiküla, Loona ja Kirikuvald. Lümmada vallaks ühendati teine niipalju. (Jüri Luup)
Talurahva komissar Kassatski eestvõttel ja õhutusel taheti Lümmadasse ehitada ministeeriumi koolile hoonet. Vald oli kooliasutamise ja samuti hoone ehitamise mõttega kõigiti nõus. See olnud 1895. aastal. Esimese plaani teinud Kuresaare linna ehitusmeister mille järele maja pikkus oli ettenähtud 22 sülda. Sarnane hoone leiti Lümmadas olevat liig suur ja kulukas ehitada. See pidi maksma minema 22 tuhat rubla kuid vald jäi siiski ehitatava hoone plaaniga nõusse ja ehitamine pidi algama. Kroonumetsast osteti langid ehituspuude tarvis ja need puud tulid nüüd ehituspaigale toimetada. Oli kevadine aeg. Metsades oli lund küllalt kuid väljad olid paljad. Oli otsustatud, et igaüks kes ei taha oma vedusid täita maksab 10 rubla rahas. 2 Pälli küla talu nähes et teed paljad ja vedu võimatu pole läinud puid vedama ja hakanud vastu. Energiline vallavalitsus vallavanem Jüri ratasega eesotsas kukkunud Põlli talude kaela. et Vallavalitsus end nõrgana tundis ja üksi palju ära teha ei suuda, siis kutsuti kreisiülema abi linnast kohale ning mindi ühiselt Pällile varandust üleskirjutama. Pälli mehed pole lasknud võimumehi üldse õue. Olid sidunud õuevärava sammaste ümber ketid ja sulgenud tugevasti väravad. Ametmehed pidid nii ilma suurema lärmita ja suuremat nõudmata vallamajasse tagasi minema.
Atlas oli leitud olukord samuti raske: mine vankriga metsas ei saa läbi, mine reega väljal ei saa edasi. Ja Atla mehed jätnudki minemata. Nüüd oli kord jälle vallavanem Ratase käes. Vallavanem võttis vallakirjutaja abi kaasa ühes mõne teise kaaslasega nii mindi vankritega kiires korras Atlasse vara üles kirjutama, mida müües saaks kätte nõuetava 10 rubla. Külasse jõudes toimitud kiirelt ja otsustavalt: Kui 10 rubla otsekohe väljamaksa ei olnud siis ei hakatud kõigi asjade üleskirjutamisega enam aega raiskama. Võeti otsekohe kaasa vankrile asju mida kätte saadi ja mis ei teinud erilist tüli. Muude hulgas olnud üks seinakell, riidepakk, kotte jne. Üleskirjutajad olid jõudnud oma tööjärjega juba poole külani. Aga Ooluse talu väravast enam kaugemale ei saadud. Siia oli suutnud asjast väga huvitatud ja olukorrast informeeritud külarahvas kokku koguda kust kaugemale minek ametmeestele otsustati sulgeda. Vallavanem Ratas piirati meestest kohe sisse. Jüri Ratas aga ei kohkunud ja läks vastuaktsioonile: võttis taskust revolvri ja lasknud paugu õhku. Enne teist pauku oli Mart Teelaht saanud Ratasele nii ligi, et võis ta selja tagant kinni haarata ning teiste meeste kaasabil võeti ägedalt vallaisalt revolver ära. Selle rabelemise ajal olid kadunud vankritelt kõik taludest kaasavõetud kotid ja kompsud, mis rändasid nobedate naiste ja meestega koju tagasi. Ratas aga pidi vihaselt ning rahulolematult atlameestele allavanduma ning Lümmadasse tagasi pöörama igasugust tagajärge saavutamata. Kas Atlamehed pärastpoole maksid nõuetavat summat ei tea, kuid metsast puid vedama ka ei mindud.
Aeg läks üsna vaikselt ja vahejuhtumisteta kevadest sügisesse.
Nüüd hakkavad omakord Haustla küla mehed puuveo kui ka rahamaksu vastu. Asja võetakse valitsusvõimude poolt seekord tõsisemalt. Ühel augustikuu laupäeva enne lõunal, mil on paras külviaeg tullakse Hanstla mehi karistama mitte enam Jüri Ratasega eesotsas vaid juba talurahva komissar Kossatskiga. Kaasas oli ka kreisiülem Nolcken. Terve Saarema urätnikud ühes Muhumaa omaga olid selleks puhuks kokku kutsutud Hanstlasse minekuks. Lümmadasse pidid koguma ka kõik valla külavanemad, et kaasa teha hanstlalaste karistamist. Kaasa võeti ka Lümmada ministeeriumi koolimaja ehitajad töölised. Töömeestele ja külavanematele muretseti ümbruskonnast küüthobused, kuna kaugemad saksad oma sõidukitega teekonda hommikul kella 8 ajal Hanstla poole jätkasid. Kõige ees sõitnud Kassatski ja Babonov ühes kalessis. Nende järele vallavanem Jüri Ratas lihtsas vankris. Kui esimesed olid jõudnud parajasti 1 versta kaugusele Hantsla külast ja sõitnud teel mis viis üle sillatrummi ja eespool metsast läbi. Kui esimesed vankrid olid jõudnud üle silla mõni süld edasi oli käinud suur kärgatus – silla all oli lõhkenud kuidagi enne valmissäetud lõhkeaine. Esimesed vankrid ei saanud kannatada kuna mõned külavanemate vankrid olid läinud ümber ja saanud veidi viga. Hobused olid läinud peruks ja oli tekkinud üldine segadus. Sellele vaatamata mindi edasi Hantsla poole.
Küla ees sisseviiva kiviaedse tänava suus olid hanstlalased ootamas, kes varustatud püssiga, kes kaikaga kes lihtsalt kividega mida seal külluses saadaval. Võimumehed nõudnud külasse kuid asjata. Uratnikel olid revolvrid ja nii oli vastastikune sõjaleer valmis – vaenlased olid üksteist leidnud. Olid tekkinud laskmised mõlemalt poolt. Kassatski oma meestega oli lõpuks hakanud taganema. Vastastikuse kivipildumise, hirmsa kisa ja laskmise tagajärjel pole keegi tõsisemalt kannatada saanud. Muhu uratnikul, nagu jutustaja ise näinud, tunginud haavel nina juurikale naha vahele. Teisi haavatuid pole näinud.
Enne otsustavat Kassatski taganemist püüdnud kreisiülem Nolcken ise omad võimed ühise keele leidmiseks appi võtta. Ta võtnud valge taskurätiku ja lehvitanud, et teda ligi lastaks. Külamehed paugutanud ja pildunud edasi kuigi mitte Nolckenile pihta.
Kassatski tõtanud teisi mahajättes kiirelt Lümmadasse ja sealt Viidule kust saatnud Lümmadasse kirja. Viidult tõttas otsekohe linna.
Urätnikud, külavanemad ja töölised olid põgenud Atla poole. Atlas mindud kõrtsi sisse ja võetud õlut. Hantsla mehed aga tulnud Atlani mehi taga ajama. Ühe kilomeetri kauguselt, Sillardi poe juurest hakanud tagaajajad uuesti paugutama ja kive viskama. Lõpuks kui urätnikud edasiläksid, tulid hanstlased ise ka kõrtsi jooma. „Sõda” oli sellega lõppenud.
Juba laupäeva päälelõunal kutsutud Atla kõrtsmik Lümmada vallamajasse ülekuulamisele ja ülesandmisele, kes järgitulejad püssimehed olnud. Nolcken korraldanud ülekuulamist. Süüdlased anti kohtu kätte.
Süüdlastele käinud Lümmadast kolm-neli meest Tallinnas kaitsjat otsimas. Kaitsjaks võtnud noorema Poska.
Ringkonna kohus mõistnud Laes Siguse, Mihkel Tammiku, Matis Tamme ja Redik Nammi 4 aastaks sunnitööle. Sigus surnud rongis.
Tammesküla vastuhakk. Veel samal sügisel on hakanud vastu koolimaja ehitamisnõuete täitmisele Tammese küla pered. See olnud oktoobri või novembri kuul. Selpuhul käinud Kihelkonnal ka kuberner Solvitsev ühes 200 soldatiga Riiast. Sõjavägi läinud Tammese külasse laagrisse ja võtnud nii palju asju kui vaja. Tammese meestest saanud sel korral Mihkel Raik peksa. Teised mehed maksnud suure hirmuga nõuetavad rahad välja.
Ka Hanstlas makstud sel korral ehk võetud varandust tarvismineval määral. (Gustav Triipan)
Ka Koovi külas, kus sel korral külavanemaks Redik Poopuu käidud Ratase poolt röövimas. Võetud ja pandud vankritele püüniseid, hobuseriistu. Võetud ka vankreid ja loomi kui 10 rubla polnud makstud või maksa ei tahetud. Kaarma mehed, kes Lümmadas olid koolimaja ehitamas võeti kaasa abiks.
Siin olnud vahid väljas, et teada millal tulevad. Keegi Kipi küla mees pannud teele kihvtitatud paberossidega karbi. Ratas näinud küll seda aga lükanud jalaga teelt kõrvale ja pole võtnud. Karbipaneja mees, kes juba surnud, vaadanud metsast.
Röövijatel olnud kaasas ka köied inimeste sidumiseks. Kaks meest, Peeter Kuivjõgi poja Aleksandriga seotudki vastuhakkamisel kinni ja viidud valla majasse. Igal pool oli rahvas röövijatel vastu. Viga kellegile ei tehtud aga mehed sõimamises naiste vastu ei saanud. Kaikad olid meestel igaks juhuseks käes.
Sel päeval kui Ratas Pälli taludes röövimas käis tahetud edasi minna ka Riksu külasse. Teada saades et vahid teedel väljas ja rahvas ootamas pole juletud minna edasi.
Jutustaja on olnud kohtud tunnistajaks. Tulnud 4 korda Kuresaares kohtus käia. Teeninud hästi, 2 rubla päevas.
Koolimaja ehitati rahva vastuseisule vaatamata edasi. Raha saadi müüdud kraami eest. Kes varsti pääle röövimise raha välja maksis sai asjad kätte.
Oksjonil kallimaks läinud asjadest ei saadud kopikutki tagasi. (Redik Poopuu)
Lümmada vald tahtis Ratast vannavanema kohalt lahti teha. Tuli uus vallavanema valimine. Selleks puhuks oli kohalesõitnud ka Kassatski. Rahvas kogus kokku ja sünnitas ringi vallamaja hoovis. Balloteeriti: üks mees käis seespool ringi isiku juurest teise juure käes must ja valge kott. Musta kotti pandavad kuulid olid vastuhääled, valges kotis poolt. Vallavanema kandidaadiks oli Ratas. Kassatski käis kotimehe järel ja vaatas kuidas valitakse. Korraga märganud K. kuidagi, et keegi hääletanud Ratase vastu. K. karanud otsekohe mehe ette ja kärgatanud: ah sa tahad ise saada vallavanemaks. Rahvas olnud väga hirmul ja hääletanud valgesse kotti. Ratas sai uuesti vallavanemaks.
Teinekord tahetud Ratast jällegi lahti teha. Inimesed tulnud vallamajasse kokku. Ratas aga põgenenud ära metsa. Vald otsustas Ratast lahti teha. Aga otsus jäänud protokolleerimata ning R. jäi ametisse. (Jaen Kütt)
Kassatski kutsunud kord kõik vallavanemad kokku nõupidamisele koolimaja ehitamiseks. K. soovitanud ehitada ühiselt koolimaja. Keegi pole aga soovinud seda ettepanekut vastu võtta. Ratas tõusnud lõpuks üles ja ütelnud, et Lümmada vald on üksinda valmis koolimaja ehitama. Lümmada vallavolikogu olnud ehitamise vastu aga sellest ei küsitud.
Ehitusraha saadud magasini kassast laenu näol. Iga pere pidi 1 süld kive – paepanku 1 versta kaugusel Mõisakülast maa seest välja võtma ja kohale toimetama. Pääle selle veel puud kroonu metsast. Kes neid kohustusi ei tahtnud kanda pidi maksma trahvi rahas.
Kui metsast tuli puudevedu läks järsu sula tõttu lumi maast. Atla küla mehed, kes pidid just vedama minema nähes et see võimata pole läinud ning teatanud asjast vallamajasse. Ratas tulnud sellepeale Atla mehi röövima. Pandi vankritele mis kätte saadi. Külas edasi minnes jõuti Ooluse pereni, kus rahvas tulijatel vastus oli. Ratas lasknud ümberolejate hirmutuseks paugu õhku. Abikirjatoimetaja noor poiss ütelnud selpuhul: nüüd sa tegid s...ste.” Ratasel võeti revolver käest ning vankritelt taludest võetud asjad.
Pääle eeltoodud sündmust, mis levines kiirelt rahva seas, peeti nõu ja mitmed külad (Pälli jt.) otsustanud koolimaja ehituskohustuste kandmise eitavalt.
Varanduse üleskirjutamise järjekord oli tõrkuja Pälli küla käes. Siia tulnud ka juba Kassatski teiste meeste eesotsas. Teises Pälli peres olid väravad raudtraadiga kinni pandud ja mehi ei lastud sisse. Pälli küla meeste tegevus oli leitud kuriteolisena ning mehed kaevatud kohtusse.
Rahukohtus trahvitud jutustajat, tema isa ja venda 7 päevalise vangistusega. Kaevatud edasi Rahukogusse ja kuni senatini. Senatis mõistetud mehed õigeks. Teise Pälli talu inimesed olid pannud värava kinni ja sellepärast pole neid mõistetud õigeks.
Pällimeeste asju kaitsenud vene Advokaat Jegorov ilma rahata. (Jaen Kütt)
Kui Pällilt (või Hanstlast: Jaen Kütt. Võrdle kiriku kroonikaga) Kassatski linna ruttas oli ta teada saanud, et mõned Kipi ja Koovi mehed on kohtus. Sel korral valmis K. omapärane mõte mille otsustas teostada. Ka Kipi ja Koovi külad olid tõrkunud ehituse kohustusi kanda.
K. võtnud Lümmada abitalitaja kaasa ja läks Kopsu kõrtsi hoovi, kus seisid kohturuumides viibivate külameeste hobused lahtivõetuna vankri küljes söömas, riistad peal. Abitalitaja näitas missugune kellegi hobune ja kardavoi juuresolekul oli mobiliseeritud meestega viidud hobused postiveo hoovi talli ja vankrid inimeste jõuga sinnasamasse – üle turu. Hobuseid võetud 4 nendest 2 Jaen Kütilt, kes ka linnas.
Mehed pidid linnast jala koju minema.
Mõne aja pärast kuulutati hobuste ja vankrite oksjon. Hobused ostetud kaupmees Rosenveldi kaudu umbes ühe nädala pärast oma raha eest tagasi.
Jaan Kütt juhtus olema linnas kui advokaat ütelnud temale, et Kassatski tuleb jälle maale seekord hanstlalasi röövima. Kui Kütt linnast tagasi tuli leidis kodus eest juhtumisi sinna tulnud Hanstla k. naisterahva kellele lugu ja ähvardav hädaoht ära seletati, et homme tuldavat röövima.
Järgmisel hommikul J. K. läks huvipärast Lümmada vallamaja juure vaatama kuidas asjad arenevad. Linnast olid sinna jõudnud juba 2 kalessi ja 1 plaanvanker. Ehituse juurest võeti Kärla mehed müürsepad, Mõisakülast küüdimehed ja vankrid, ning poest üks suurem koorem tuliuut ohjanööri ja mindi umbes 20 hobuselise voorina Hanstla poole. Jaen Kütt kui huvitatud pealtvaataja oli tõtanud Lümmadast vahepeal koju, et säält Hanstlasse sündmusi jälgima minna.
Vahepeal, Hanstla küla teadasaades paratamatute külaliste vastuvõtmist olid end igatepidi ettevalmistanud. Naised olnud kodus agarasti ametis rukkijahu supi keetmisega suurtes kateldes. Et kui tulevad saavad ukse vahelt põletavat jahukörti. Mehed olid endid ka igatepidi ettevalmistanud ja varustatud viimase võimaluseni.
Jaen Kütt kodust teel Hanstla poole oli kuulnud kärgatust. Enne Hanstla külasse jõudmist Hanstla ja Karala piiril oli sihikupits 3-4 jalga teelt kõrval. Esimeses vankris olnud 1 urätnik ja selle voorimees, Kossatski kaless olevat olnud alles 4. sõiduk. Sel silmapilgul kui esimene vanker jõudis sihikupitsa kohale käinud hirmus mürts. Esimene vanker läinud ümber. Mõned hobused hakanud lõhkuma. Vankri ümberminekul läinud urätniku mõõk pooleks. Vaatamata ootamata sündmusele mindi edasi. Vallakirjutaja Leppert ütelnud, et ega me nii tühjad mehed pole, tagasi ei lähe. Edasiminnes hakanud mõned püssipaigud kostma. Küla ees kokkukogunud rahvas mehed naised posikesed ja lapsedki võtsid eemalt tulijaid vastu suure kisa ja karjumisega. Hõisatud läbisegaminei hurraa ja hurraa. Sekka kuuldusid paugutamised.
Lombakas Nolcken sidunud ligidale jõudes valge rätiku mõõga otsa ning ligines sellega karjuvale rahvasummale. Rahvas karjunud: ära tule, ära tule, Nolcken ei heitunud ja ligines. Alles kui viskekaugusele jõudes paetükiga vastu rindu sai läinud tagasi. Senikaua ootas Kossatski oma meestega umbes ¾ versta kaugel metsa ääres. Kui Nolcken tagasi jõudis käskinud K. oma mehi rahvale ligemale minna ja nüüd hakatud vastastikku laskma. Senini pole siiski vastastikku lastud. Püssipauke olnud siiski vähe. Rohkem oli tööd kivide ja teivastega, mis liigse kauguse tõttu aga mingit paha ei saanud sünnitada. Kui üks urätnik silme vahele rahvalla saanud ja rahvale otsustavalt ligidale ei riskeeritud minna siis arvati paremaks tagasi pöörat aja põgeneda.
Põgenemist näinud Kütt oma silmaga. Kõige enne pagenud kaasavõetud töölised. Nemad olnud vist kõige ees „pealeminekul” ja saanud kividega valu. Töölised põgenesid jala – neil polnud enam aega kiirusega vankreid võtta. Tööliste järele sõitis Kassatski pekstes rusikatega kalessi ääre vastu ja kisas koledasti. Kutsar tagus piitsaga kalessi ees 4 hobust nii kuidas jõudis. Urätnikud asusid plaanvankrile pääasjalikult ja kihutasid Kassatski järel lastes ühtlasi revolvreid tagaajavate hanstlalaste peale. Voorimehed – küüdimehed jäid lahinguplatsile maha. Urätnikkudel lõppenud varsti padrunid otsa.
Tagaajav hullunud ja karjuv rahvahulk pildus kaikaid ja kive põgenejaile järele. Võeti uuesti maast äsjavisatud ja mahalangenud teivas või kivi ning visati uuesti.
Põgenejaid aetud taga Kolga metsavahi maani. Sealt pööratud tagasi – vähemalt suurem hulk.
Kassatski tahtnud linna põgeneda Lümmada-Viidu teed mööda, kuid järgmine kuuldus sundinud loobuma sellest kavatsusest.
Lümmada kaupmees Toom tulnud linnast kaubakoormaga vist samal päeval. Ta olnud joobnud olekus ega märganud kuidas katkiläinud kastist väävli tükke teele mahapudenes. Keegi imeliku ja tundmata teelasuva aine leidja tulnud vallamajasse ja teatanud, et dünamiiti kõik tee täis. Kassatski sellest kuulda saades pole julgenud kavatsetud teed mööda edasi minna. Läks linna Kihelkonna alevi kaudu. (Jaen Kütt)
Ka Kurevere ja Tammese küla ei tahtnud kohustusi kanda. See olnud samal sügisel aga natukene hiljem. Kassatski valetanud kubernerile, et rahvas hakanud mässama. Kuberner saatnud siseministrilt luba küsimata 200 mehelise sõjaväe Riiast Kuresaare kaudu Kihelkonnale kust Kureveresse mindi.
Sõjaväe eel Jüri Ratas saatnud Karl Hinti (surnud) spioonina Kureveresse 3 rubla tasu eest vaatama kas külamehed vastu ka kavatsevad hakata või mitte. Karl Hint aga läinud Kurevere ja Tammese asemel Kihelkonna alevis asuvasse Pajumõisa kõrtsi (Praegune Sääse pood) joonud saadud raha maha ja teatanud tagasi tulles Lümmadasse, et tõesti hakatakse vastu.
Kui sõjavägi Kiissa kõrtsi juure jõudis kust Kureveresse ja Tammesel läbi metsa enam palju maad ei olnud, säeti end korrapäraselt tseppi, 6 sammu iga mehe vahet, püssid laetud. Üks mees, kes tsepile metsas täitsa juhtumisi vastu sattus peksetud läbi sealsamas midagi küsimata.
Tegelikult külasse jõudes pole mingisugusest vastuhakkamisest olnud juttu ega kavatsustki. Vägi lõi ennast laagrisse ja nõudis tarvismineva vara või summad sisse.
Väeülem, vist Keilast lahkudes käskinud külakubjas Roiki muretseda inimesi küüti. Külakubjas tulnud tagasi vist tarvilikku arvu saamata. Sellepärast saanud peksa – 20 hoopi keppi.
Kui vägi alles Kuresaare jõudis oli tänaval Jaen Küttile tuttav advokaat vastu juhtunud ja soovitanud siseministrile telegrammi saata sarnase õigluseta rahva röövimise pärast. Jaen Kütt olnud sellega nõus. Advokaat kirjutas telegrammi mustalt valmis, Jaen Kütt sellesama puhtalt. Sisu umbes järgmine: Riia kuberner on sellepärast rahvale peale tulnud, et rahvas koolimaja ehitada ei jõua.
Telegramm võetud postil vastu niisama. Kuid mõni minut hiljem jooksti postkontorist turule ja Kutti kui telegrammi sisseandjat leides lasti ka saatja nime allakirjutada.
Sisemisnistrilt järgnenud telegramm Kuresaares viibivale kubernerile. Telegrammi päralejõudmisel oli aga kuberner juba ühes vägedega Kuresaresse läinud ja saanud telegrammi alles Kihelkonnal. Seda kättesaades sõitnud kuberner otsekohe Kuresaare ja Kuivastu kaudu Tallinna, sealt Peterburi.
Saanud vist Peterburis raske noomituse. Riiga tagasipöörates oli end juba enne päralejõudmist kihvitatanud ja surnud. (Jaen Kütt)
Kui Lümmada vallavalitsuses riidu oli – ja seda oli alati koolimaja pärast – siis Kassatski nii ennemalt talurahva komissarina kui hiljemini kreisiülemana oli alati kohal. Niisama ka täiskogu koosolekutel ja volikogus raskemate küsimuste harutamisel.
Hiljem selgunud, et K. polnud midagi haritud isik. Olnud voorimehe poeg ja naise kaudu tuttav Liivi kuberneriga. Tema paberid olnud võltsitud ja sellepärast langenud kohtu alla. Ka olnud temal teisi süüasju. Järgmine talurahva komissar uurinud K. asju. Igasse vallamajasse ostnud K. mööblit: madratseid, pesunõusid, keisri pilte jm. mille eest K. maksnud palju vähem kui dokumenditõestised näitasid. Toimetas raha oma tasku.
K. lasti kreisiülema ametist lahti, anti kohtu alla, mõisteti süüdi ja suri vangis. (Jaen Kütt)
Mässu tegelastest keda vangistatu olnud Jaen Tõsine ja Liisu Link kahe tütrega täitsa süütud.
Jaen Tõsine tulnud pääle Kassatski põgenemist juhtumisi kroonu metsast ja liitunud teel Kütiga omavahel jutlema hakates. Lümmada valla kasak kes oli võimumeeste karistussalga köitevankri otsas märganud möödasõites siis juba üksinda jäänud Tõsist ja andnud ta vallamajas üles kahtlase isikuna.
Liisu Link kohe tütrega polevatki tegelikult sündmusi kaasa teinud. Nad olid küll ainult eeluurimisvangis.
Kassatski tunnud rahvahulgast pealetungijana ainult Sigust. Tema surigi vangi. (Jaen Kütt)
Vaastuhakkamise pärast vangistunu Namm jutustab:
Hanstla külasse oli kogunud palju rahvast kolmest külast: Atlast, Karalast ja Hanstlast enesest. Teati juba ette mis ähvardamas. Rahvas kogus koolimaja juure lagedale väljale mis on piiratud kiviaedadega ja mille kaudu läheb tee külasse. Noormehed, naised ja vanamehed – isegi kümnekonna aastased lapsukesed olid väljas. Ainult sülelapsed ja päris vanad tudikesed jäid koju. Kodus oli igalpool valmiskeedetud rukkijahu suppi. Kelle õue sisse tuleksid, seal uksevahelt keeva suppi silmevahele saavad.
Rahva kogumispaika oli kiviaia jaoks varemalt veetud kokku palju paekive. Varustuseks veel teibad, kaikad ja iganes kõik mis väljalt kättesaadav ja visata annab. Kivihunniku tõttu oli „laskematerjali” külluses. Külarahval olevat olnud siiski ainult vist üks püss – kellegilt Atlamehelt.
Täpselt 2 kilomeetri kaugusel külast kus algab Karala poolt tulles ühel pool Kolgamets teisel pool teed Kõrveniit (mets) asub Kõrveniidu pool küljes kolm jalga teest eemal kivivare-kupits millesse pandud dünamiit. See lõhkenud siis kui esimene hobune oli veel 5 sülda kupitsast kaugel. Kuidas lõhkenud või lõhkema pandud ja kelle poolt ei tea.
Hobused kohkunud koledasti ja karanud teelt kõrvale mätlisele maale kusjuures mitmed vankrid ümber läinud.
Siis seati end uuesti korralikult teele. Nüüd asunud „linnalased” ette ja voorivankrid jäänud kõige järele. Tuldi metsateed mööda rahulikult kuni külaeelse välja alguseni. Umbes ½ kilomeetrit eemal (külast) jäetud vankrid korralikult maha – suure kiirusega neist igaüht oma paigale asetades.
Vankritest olid olnud kuuldavasti umbes 10 tükki tühjad loodetava vilja ja kraami jaoks. Tahetud vist igast perest 10 vakka vilja võtta. Ratas oli palju kordi ähvardanud tulla ja võtta – vägise kas või uksed maja. Täidesaatmist ka usuti ja sellepärast oli iga mees valmis kaitseabinõudega varustatult röövimise vastu ja kodu kaitseks väljaastuma.
Mehed tulnud vankrite juurest umbes ¼ kilomeetrit rahva poole. Rahvas karjus ja hõiskas läbisegi: ärge tulge jne. Aga tulid ikkagi ja hakkasid tseppihoides rahvast ümberpiirata püüdma. Seda nähes valgus rahvas enam tiibadele laiali ega lasknud pealetulijaid oma seljataha. Rahvas röökis ja möirgas tulejaid ähvardades. Hakati rahvast laskma, kuid ka rahvahulgast lasti vastu. Hanstlastel pole vist siiski rohkem olnud püsse kui üks.
Küla poolt kostsid väiksemad ja harvemad plaksud. Vastaspoolelt olnud paugud sagedasemad. Aga tulest ei hoolitud. See ei suutnud kedagi heidutada.
Ligidale jõudnutele südikamalt ja mõjukamalt vastuastumiseks võeti kivid appi. Need alles aidanud.
Kassatski kes oli liginedes kõikaeg lasknud oli saanud kiviga vastu rindu mille tõttu teinud järsu pööraku ja hakanud taganema. Ka teised hakanud tagasipöörama saadetuna rahva igavesest kisast. Üks vana kange naisterahvas kes parajasti tulnud rehelt haaranud oma sabad üles karjudes: „Kas tahate rehe riista näha. Te ei saa pihta ega oska siiagi märki lasta.”
Põgenenud suure jooksuga. Nolk (Nolcken!) olnud aga lombakas ja jäänud teistest maha mil puhul ka kive pihta saanud. Viimati enese päästuks lehvitanud veel valget rätikut ja saanud kuidagi vankrile. Sundinud siis kutsarit kiirelt sõitma sest ta olevat haavatud, tundvat kuidas veri pükstes jookseb. Pärast selgunud, et see olnud üsna midagi muud „süütut” ja lehkavat.
Kõik püüdnud saada hobustele, et kihutada Atla kõrtsi kaudu edasi.
Rahvas ajanud põgenejaid taga kuni kõrtsini. Teine osa kogunud Atla küla valvama, et sinna ei tükiks.
Rahvahulgast pole keegi haavata saanud. (Jaen Namm)
Sama päeva hommikul kui Kassatski Hanstlasse läks oli Atlas Taavi talust möödamineja vana Türgi sõjalane Mart Teelaht oli hüüdnud: „Mehed vennad, kellel kirves, kellel püss, vikat, võtku kaasa! Lähme Hanstla, seal sõda täna!” (Mihkel ja Tiina Arm)
Dünamiidi padrun lõhkenud siiski enne Kassatski kohalejõudmist. Nolcken lasknud vallavanema abi vaadata, kas ta mitte haavatud pole, sest reie peal olevat tunda niiskust. Vallavanema abi vaadanudki – olnud ainult loomulik tagajärg. Lahing olnud umbes päeval kella 12 ajal. (Mihkel ja Tiina Arm)
Jutustaja tähendab: ta olnud Lümmada vallamajas ja kuulnud vallakasakalt et just homme tullakse Hanstlasse röövima. Teatud küll ammustest ähvardustest, et tullakse kuid ei teatud just millal. Selpuhul käinud Hanstlast keegi naine Lümmadas kellele rääkinud oodatava sündmuse. Nii saadud end korralikult Hanstlas ettevalmistada. (Villem Pannel)
Link olnud poisikesena tegev Hanstla sõjas. Ta tulnud välja hülge püssiga – rentpüssiga. Ema aga võtnud poisil püssi käest ära. Arvab, et püsse oli rohkem kui üks. (Aleksander Link)
Kassatski oli hirmkange mees. Hakkas ka mõisnikkudele pealekäima.
Vene keiser olnud vist Saksamaal kus Rootsi kuningaga kokkusaanud. Kuningas ütelnud keisrile, et teie kodumaal sõda, Riiast viidud vägesid. (Jüri Luup)
Kes muud rahva mässule üles ässitas kui pastor Masing ja parun Toll – Pidula mõisaomanik ning kiriku eestseisja. (Johan Põder)
„Satski” ütelnud Hanstla mässust osavõtnute kohta: riietuselt naised aga meeste teod. (Mihkel Sepp, Pustu t.)
Hanstla lahing oli küla esimese talu Kaasiku värava taga. Nolcken löödi paetükkidega tagasi. Nolcken põgenenud haavatasaanuna (aga kutsar leidnud hoopis muud) Kihelkonna kirikumõisa pastor Masingu juure. Pastor Masing pidanud järgmisel pühapäeval jutluse: „Aga teie Hanstla mehed, te olete põrgu tegu teinud...” Käsinud andekspaluma minna ja vabatahtlikult maksa. Siguse vend olnud süütult vangis ja suri sinna Pihkvas pääle Peterburis olemist. (Mihkel Sigur)
Tammese ja Kurevere küla mis olid lõigatuna Kihelkonna valla poolt kuulusid siis Lümmada alla. Na ei tahtnud koolimaja ehituse kohustusi kanda. Soldatite laager oli Nikuste ja Tõhu puumaade vahel. (Jaen Laul)
Kassatski olnud siin, Tammesel, laagris umbes 2 päeva. Söönud ühe sõnni ära, mille ostsid. Soldatisi olnud ka igas Tmmese peres. Üks mees saanud talitaja nõuandel peksa. (Ado Maater)
1905. aastal pole Kihelkonnal mingisugust mässu olnud. Meeled olid küll ärevil, paar küünt ka põlenud, aga need vist polnud mässuga ühenduses. (Johan Põder)
Tagamõisa rentnik Eifus (rahvasuus Eispuss, tüdrukud ja naised hüüdnud lihtsalt „Puss”) tahtis riigi metsa ära raiuda 1905. aastal. Külamehed läind kokku, läksid metsa ja panid metsaraiumise seisma, et muidugi teda vähe ja ilma selleta külmetame ninad ära. Pärast müüs ikkagi metsa maha.
Pidulas põletatud mõned küünid. Pidula parun tahtis tuua karistussalga ja soovis, et Pajumõisa härra Freytagh-Loringhoven aitaks väge toita. Freytagh olnud toomise vastu: kui kutsud pead ise ülalpidama. (Jüri Luup)
Pidulas põles suur mõisa rehi mis hakanud mõisa sulaste käest, aga see olnud enne mässu. 2 heina küüne põlenud talvel enne jõulu. Üks Harjaste niidus, teine Uueveski juures. Põlenud heinatäiega ära. Muud pole juhtunud. (Mihkel Aksel) Rootsikülas põlenud ka mässu ajal küün. (Karl Reht, Jüri Sepp)
Lümmada mõisa rentnik Ruchtersell pääle hariliku puudesaamise hakanud metsa laastama. Palunud metsavalitsuselt luba: nende „heinamaa” kannatab suure metsa all kas Ruchtersell ühes metsaülem Wagenbergiga ei võiks „heinamaad” puhastada. Kaup oli nii, et puud võetakse maha ja siis tuleb metsaülem ning hindab puud. Ruchtersell aga tegi teisiti: müüs ilma ülemuse hindamata. Inimesed polnud seesuguse metsaröövimisega nõus. R. Lasknud ka paremaid puid saagida selleks tehtud pindlaudest onnis laevapulkadeks.
Inimesed pidasid nõu kokku ja läksid metsa raiumist kinni panema vähemalt senikauaks kuni metsa hinnatakse. Kinnipanejad pannud saeonnile tule otsa ja põletanud maha. Metsast mindi ühiselt mõisa ette, kellel püss seljas, kel kirves kaasas nõudma, et Ruchtersell välja tuleks rahvaga rääkima. R. ei tulnud välja. Avaldas aga soovi: valitagu 2-3 meest esindajateks ja tulgu sisse teatama mis soovitakse. Paar meest käinudki seletamas, et metsa ei tohi omavoliliselt müüa.
Ruchtersell pidas püssidega ja kirvestega rahvasalka mässajate bandeks ning andis asja uurija kätte, kohtusse.
Kui talvel jäälõhkujaga väed Abruka juure ja Sõrve ilmusid karistama korrarikkujaid pidi karistamise järg ka Lümmadasse jõudma. Sõrvest pidi tuldama. Voorimehed olnud juba valmiskäsutatud. Triipan läinud kiirelt Kuresaare seletama kreisiülem Vasiljevile ja komissar Sanderile asju nagu nad Lümmadas tõesti olnud ja palunud vägedel mitte tulla. Kreisiülem ja komissar rääkinud paari tunni jooksul selenoiga ning teatanud tagasitulles, et asja otsustatud veel kord järgi uurida. (Gustav Triipan)
Triipan oli saadetud Lümmadast Tartu koosolekule. 5. detsembril jõudis Tartust tagasi. 7. detsembril läks Kuresaare üld Saaremaa koosolekule. Muud iseäralist pole juhtunud. (Gustav Triipan)
Lahetaguse mõisas põlenud rehi ja küün hilissügisel. Puuduliku aruga poiss kellele maksetud 20 kopikut pannud küüne põlema. Ta pandi vangi. Rehepõletajad pole saadud kätte. (Redik Poopuu)
1916. või 1917. aasta ülestõusmise pühade laupäeva ilusal ilmal pommitati Papisaart kus asus Vene veelennukite jaam. Papisaares käisid saksa lennukid mitu korda. Kord tulid öösel, siis tehti lennukuurid pimedaks ja lahte rahudele säeti võltstuled. Lennukid pommitasid siis rahusid. hiljem tehti lennukuuridele oksa katus peale. (Johan Põder)
Papisaart pommitati saksa lennukilt Papisaare kaitsepatareid tulistasid lennukit. Vene oma pommid kukkusid Vilsandi aga ei teinud kahju – nad ei lõhkenud.
Vilsandil olnud venelaste karmi rekvireerimise tõttu liiga raske seisukord. Jutustaja talust võeti 5 olevat lehmast 4 ja ainukene hobune. Igal talul sarnane seisukord. (Peeter Soon)
Vilsandi pommitati sõja algul ühelt saksa laevalt aga kuulid ei ulatanud maale.
Vilsandi oli vene lennukite abijaam – vaatlemisel ja kaitsel (ilma lennukiteta).
Üks zeppelin lendas viga tegemata üle.
Vilsandi kohal oli kord 1 saksa ja vene lennuki vaheline võitlus. Vilsandi tuletorni komando (kus 16-22 meest) aitas tulistada saksa lennukit. Järgmisel päeval tuli Saksa lennuk tagasi pommitama Vilsandi-majadele viga tegemata. (Artur Thom)
Rootsiküla kõrgemas algkoolis on olnud viimaste aastate jooksul vene soldatite lapsi umbes 4% õpilastest.
Pidula neljaklassilises algkoolis oli mineval aastal 70 õpilasest 10 vene soldatite last. (J. Hõbenik, J. Põder)
Ilmasõja ajal tuli võidelda näljaga. 1916 aastal pole saadud põldu harida eelmisel aastal võetud hobuste tõttu. Pöide oli sisi vilja maa, Egiptus Jakobi poegadele kuhu vilja eest viidi oma riided ja paremad asjakesed. (Ado Knops)
1917. a. 29 sept. (u. kal. 12. okt.) pommitati hommikul valgenemisel paarilt kolmelt Jaagarahu all seisvalt saksa suurtükipaadilt Papisaart. Osa laevastikku pommitas Undra poolsaare tipus asuvaid vene patareisid. Kolmas osa oli Vaigul Ranna küla all pommitamas Ranna küla metsas asuvaid patareisid. Undra ja Ranna patareid vist pole vastu laska saanud. Kõige enam lasknud vastu Abula küla juurest Kroonumetsas asuv patarei.
Ilm oli olnud udune. Olnud mitu päeva enne teada, et tulevad aga kes uskus.
Sakslane saanud kergesti maale Ranna küla alt ja Teesuu lahest. Viimase juures olnud väike vastupanu – seal sakslase haudu ning 1 venelase haud. Undra pool asuvad vene väed olid raskes seisukorras, sest neid ähvardas ümberpiiramine. Üks salkkond sakslasi oli tulnud kiirelt Ranna küla juurest Läägi küla kaudu Kihelkonna surnuaia taha kus teede ühinemisel neil oli hea võimalus Undra poolt põgenevaid venelasi tule alla võtta.
Papisaarest lendasid vene lennukid ära. Saksa lennukid keerlesid alevi ja teede kohal. Palju põgenevaid venelasi võeti vangi, nad pandi öösel kirikusse kinni.
Sakslaste eelvägi läks Kihelkonna vallamajast mööda Kuresaare poole 11-12 ajal. Õhtul tuli teine väeosa. Viibisid 2 tundi vallamajas ja kõik laskusid esimesel võimalusel põrandale magama, kes kuhu sai.
Teisel hommikul ilmus röövsalk vallamajasse. Kapid ja kastid murti lahti, käidi pööningul ja võeti, mis kättesaadi: tekid, rätikud (muuhulgas 2 tosinat siidirätikuid). Sahvrisse küll ei läinud ja toidumoona vägisi ei võtnud.
Maaletuleku koha ligiduses asuvates peredes võeti aga kõik mis kätte juhtus. Sead ja lambad otsiti ka metsat ja väljalt üles ning tapeti püssiga sealsamas.
Vabatahtlik röövimine kestis kolm päeva, siis hakati võtma vallavalitsuse kaudu: võid, liha, villu jm.
Esimestel röövimispäevadel tehti peaaegu iga teeääres ja kättesaadav talu hobustest ja vankritest lagedaks. Vallasekretär Põderilt võeti ta ainus hobune vankriga. Võeti vilju ja loomi pärastki liig karmilt. Sellepärast suhtusid talumehed sakslastesse vaenuliselt. Hiljem muretseti talumeestele küll mõned vanad hobusekronud nõudmise peale tagasi kuid enamus jäi ilma.
Vägesid asus Kihelkonnal vähe. Neid oli ainult alevis, vallamajas ja mõisades. taludes polnud vägesid. Külades olid küll sakslasi – igas külas või paari küla peal paar tükki kuid need olid kas kalavõtjad (kalu ei võetud vallavalitsuse kaudu) ehk tuulikute ja jahvatamise järele valvajad.
Jahvatamise load anti komandantuurist. Lubati jahvatada ainult 1-2 vakka pere peale teatavaks pikemaks ajaks. Komandantuurist toodud loa järele laskis külasolev sakslane jahvatada nii palju kui lubatud. Saksa sõjaväelased aga lasknud ennast „määrida”. Andsid natukene pekki said jahvatada sama loaga kas või kaks kolm korda nii palju.
Kalad võeti rannas püüdjate randa tulekul.
Villasest lõngast tunnud sakslased suurt puudust. Seda aga ei rekvireeritud – kaubeldi suhkru ja soola vastu naiste käest ning saadeti koju.
Valla volikogu löödi kohe laiali. Ametnikud – vallavanem ja kirjutaja jäid algul kohale. Valla kohus ja nõukogu jäi alles. Saks seadis sisse oma politsei. Kohtuohvitser oli nimepidi olemas kuid kohut pole mõistetud. Hiljem lasti sekretär lahti. Asemele sai Kärla köstri väimees Lemberg. Endine sekretär Põder jäi abiliseks. Vallavanemaks jäi sama.
Koosolekuid ja pidustusi ei lubatud. Ajalehti ei saanud. Hiljem Kuresaares trükikojaomanik adv. Palki toimetusel hakanud leht küll ilmuma. Palk olnud siski eestimeelne mees.
Kroonu metsas oli sakslastel oma lauavabrik. Saeti laudu ja aeti tõrva. Algul hakati tõrva ajama toorest puust – ei saadud. Talumehed õpetasid ajama kuivast puust. Tõrv saadeti Saksamaale.
Tõrvapõletamisel ju üldse siinsetes väeosades olnud palju prantslasi. Ühepaelamees Luts, va kena mees kes elanud paar aastat Prantsusmaal rääkinud sekretär Põderile ja teistele heameelega kuigi salaja sakslaste suurtest kaotustest Lääne väerinnal ja Makdeoonias ja tähendanud, et Saksamaa on varsti kaput.
Mustjalas oli keegi talumees olnud miskis asjas süüdlane. Ta saadetud prantslasega linna. Teel haaranud talumees sõdurilt püssi ja lasknud ta maha.
18. aasta oktoobris ja novembris hakkas sakslasi järkjärgult vähenema. Kadusid lõpuks Kuresaare poole.
Sakslased pole palju lapsi maha jätnud. Ainult üks saksa sõduri poeg jäänud Läägi külasse. (Johan Põder)
Oli olnud teada et sakslane tuleb. Aga sel Mihklipäeva laupäeval tehtud eriti kangesti igalpool õlut. Mihklipäeva varahommikul uduilmaga hakati Undra tuletorni ja seal lähedalasuvaid raskeid patareisid pommitama. Lasknud siin umbes paarkümmend minutit. Undra patareid pole aga ühtki pauku vastu lasknud. Kõik, ka soldatid pidasid Mihklipäeva ja olid õhtusest joomisest veel väga väsinud. Suuriku pangal asus signalisatsiooni ja valvepunkt aga ka seal peeti Mihklipäeva. Maale tulnud hirmpalju kuulipildujaid ja hobusemehi hobustega. Sakslased viisid aineke hobuse, vankri, hobuseriistad, lamba, vilja, kartulaid ja mütsi. (Jüri Luup)
Vaigu küla alt tuli väga palju saksa vägesid maale. Hommikul vara märgatud korraga, et Vaigu alune Tagalaht on laevadest must. Varsti hakati laskma. Üksikud paugud algul mere kaldal asuvatesse küla majadesse kus igas oli palju Vene väge. Venelased põgenesid paaniliselt ja igasuguse vastuhakkamiseta otsekohe. Hiljem hakati metsa, patareidele laskma.
Laskmise juures sai surma üks 66 aastane mees Vaigu Tõnise talust kes oli lamanud põrandal ahju taha maas. Sissejooksev laeva kahuri kuul oli surmav.
Lühikese aja jooksul seadsid sakslased kaks suurt maaletuleku silda ning ühe väiksema Vaigu küla piirkonda. Suuremaid sildu sai Suuremäe alla – sealt viib tee mereäärest maale. Teine suurem sild ehiati otse Vaigu küla alla pääle selle vähemaid olnud mitu mille kaudu ainult jalamehed ja kergemad üksused maale toimetati.
Vaigu Jaan Raukilt, jutustajalt võtsid sakslased kõik mis sündis võtta: 30 lammast, 2 hobust, 2 siga, kõik hobuseriistad, vankrid, kõik riided (peale seljasolevate) merepüünised ja toidukraam.
Hobused ja loomad mis juhtusid metsas olema otsiti sealt üles.
Madrused käisid maal 7 päeva röövimas.
Veermäe all, mere kaldal on maetud kalameeste majade juure 10 sakslast ja 1 venelane – kõrvuti. Sakslased sõjalaevade madrused on surmasaanud laevadel vist Abkli vene patarei tule tabavuse tagajärjel. Venelase haual ütleb ristikiri järgmist: „hier ruht ein Unbekannter tapferer Russe.”
Jaen Abruk tead seletada selle ristikirja põhjust.
Sakslased lasid esimesed paugud rannal asuvatesse elamutesse kus asusid venelased. Viimaased põgenesid otsekohe ja jätsid ka telefoni kaudu teatamata(sõjaväetelefon asus ühes majas) Pidula poolsele ühele väeosale et nad on põgenenud. Pidula poolt väeosa, mis püüdis asjata Vaigu väeosaga ühendust saada, otsustati üht meest ratsa Vaigule vaatama saata mispärast sealt ei vastata. Enne Vaigut metsas oli kohanud venelane sakslasi. Põgeneda olnud hilja ja ta tulistanud 2 sakslast maha. Siis alles tapetud venelane. Sellepärast kiidetigi vahvaks. (Jaen Rauk)
Teise versiooni järele pole üks soldat teiste venelastega tahtnud põgeneda ja jäänud rannale metsarisusse maalesaabuvaid sakslasi ootama. Sakslaste ligidale jõudes oli avanud tule, aga ka langenud ise. (Peeter Algo)
Jutustaja pole põgenud majast kusagile. Maja jäi õnneks kuulidest puutumata nagu enamasti kõik. Varsti tuli kaks sakslast üks ees teine järel – hiilides. Eelmine tulnud uksepakule alatasa piiluvalt ringivaadates. Mees läks tale vastu. Teada saades, et venelased põgenenud läksid tagasi. Õhtupoolikul tuli rohkem sakslasi ja siis algas röövimine. Viidi ära kõik mis elus loom või millel väärtust: lambad, riided jne (hobust, lehma polnud). Riideist jäid ainult seljasolevad.
Kuna külameestel mingisugust söögikraami ei jäänud siis kutsusid sakslased mehi oma kööki sööma – randa. Nad ka käinud saksa toitu saamas – kuigi ainult vähesed.
Esimesel ööl pääle maaletulekut käskinud üks jutustaja juures magavatest saksa soldatitest varajaste kohustuste puhul hommikul kella 4ks üles äratada. Kui sõnadega ei saa siis raputagu, kui ka sellest pole küllat tagugu kepiga saapa taldade alla. Vanamees suutnud äratada soldati ainult viimase abinõuga. (Jaen Abruk)
Koht, mis asub umb. 5 kilomeetrit maaletuleku kohast eemal ei ole sugugi vähem kannatada saanud kui ligemalasuvad. Sakslased olnud pööraselt näljas ja röövimisahned.
Kraavi kohas Kalmu külas oli olnud hirmsamaks päevaks laupäev, päev pärats maaletulekut. (Mihklipäev oli reede) Esmaspäev hakanud juba vaiksemaks jääma. Siis kui tuldigi saaki saama olnud ohvitserid ja juhid kaasas.
Oli nii et üks summ tuli õue kui teine läks.
Lood tähendatud talus on järgmised. Kui juba enamus varandust ära viidud ja ainult mõningaid asju veel alles oli mida vahepeal suudeti kõrvale teoimetada ilmus 2 sakslast keset õuet. Nõuti seepi. Aga seda polnud enam anda, oli juba ära viidud. Ometi nõuti edasi ja ähvardati. Viimaks kui tõesti seepi anda polnud kanamdati peremees toast õue ja käsutati käed üles. Sakslane pani püssi palge ja sihtis peremehel kuid seepi ei olnud aga pauku ka ei tulnud. Sihtimise ajal sorkis mehe seljataga seisev sakslane täägiga läbi riide küljekontidesse – kuid seepi ei olnud.
Hilje on kolin ja tühi taluvanker taluhobusega aga saksa soldatitega ootab õues. Jalgratas oli kiirelt juba vankrile tõstetud aga nüüd pidi olema kord aida kallal – taheti vilja saada. Aga enne tulid mehed tuppa, kõhud olid liiga tühjad. Nõuti süüa. Ähvardati. Perenaine tõi esiti kuhjaga supitaldrikutäie võid ja natukene sepikut kolmele mehele, sest muud enam ei olnud tagavaras. Aga loodeti vähemalt võiga sakslased jalgratta ja vilja kallalt ära meelitada. Sakslased võtsid näljaselt supilusikad ja kühveldasid taldrikutäie võid omale paljalt sisse. Sellest ei jätkunud. Nõuti ägedalt veel. Teine supitaldrikutäis võid läks sama kiirelt supilusikateed. Sellejärele hakanud sakste näod juba rõõmsamaks ning lahkemaks minema, kuid isu polnud veel lõppenud. Peremees ütles perenaisele, et ta veel viimase või ära tooks ehk pääseb siis suuremast kaotusest. Siis toodi kolmas taldrekutäis. See ei läinud kõik enam sisse. Ülejäänud või määriti sepikukanikatele ja pisteti saapasääre. Ja palumise peale jäetigi ait puutumata ning tõsteti ka ratas vankrilt maha sest kõht oli hästi täis.
Sead ja loomad lasti kodust metsa, et nende kättesaamist raskendada. Aga ka sealt otsiti üles. Väljal lasti püssiga siga maha. siga ei saanud veel surra kui noaga kallal oldi.
Ühel seal, mis metsas tapeti lõigatud ainult paar pehmemat osa maha kuna suurem osa maha jäetud seast roiskununa alles mitu päeva hiljem leiti.
Viidi ära: hobune, vanker, riistad, 3 lammast (osa jäi järgi – oli karjamaal), 3 siga. Lehm taheti ära viia. Perenaine väikse lapsega palus ja nuttis põlvitades sakslaste ees – siis jäeti viimata.
Kõrvalperes vanaperemees arvanud teha targasti kui paneb pikad meremehe saapad jalga – ega nad sealt ikka võta. Aga sakslased panid mehe voodi selili. Üks asus tääkiga rinnale ja teine sikutas saapad jalast. Säärikud pandi kotti kuhu juba enne kukk ja kana tee olid leidnud. Kraavi talusse tulles aeti siin saapad jalga – ikka suure kiiruga, et edasi minna. (Mihkel Võõras)
Ostsin hobuse kahe nädala eest. Aga tulid ja võtsid hobuse, 3 siga, 5 vakka vilja, riided. Vabadiku 10 a. poeg oli 7 lambaga ööd-päevad metsas ja hoidis ära.
5 päeva olid juba olnud külas ja ülikond uusi riideid, mis oli parsile peidetud, oli veel alles. Istudes ja vanu saapaid parandades naaskel käes, paar tolli nahka ees – tuldi sisse ja näpsati naaskel ning nahatükk ja pandi tasku. Teised kolasid ringi mujal ja leidsid ka ülikonna mille ära viisid.
Päeval ei julgenud teha leiba. Tegin öösel. Kui parajasti hommikust ööd leivad välja sain tuli soldat püssiga ees, ohvitser järgi. Auto oli teekäänakul ümber läinud ja meeste abi oli tarvis. Aga soldat haaras otsekohe ka leiva sülle.
Sakslaste haudu – üksikuid mitmel pool teeäärtel. (Peeter Algo)
Venelastele lubatud Mihklilaupäeva (s.t. neljapäeva) õhtul juua õlut nii palju kui tahavad. Soldatid otsisid summas mööda küla õlut, kõik olnud täis. See olnud ülemate töö, kes saksa nõus. (Peeter Algo)
Esimesel kolmel neljal päeval võtsid kõik mis kätte said. Neilt: suur siga lasti väljal maha, otri, kartuleid, vihmakuub, räimeköis, vanker. Loomadest võeti enamasti kõik kui ei suudetud metsa peita. (Aleksander Leiter)
Sakslased võtsid toidukraami, riideid – seda teinud öösel varguse näol. Ema saanud osa asju tagasi. Linnuriigis talitasid metsikutena: sõid munad näljasunnil ära, viskasid pesad laiali, tampisid tonnid sisse! Üldse väga metsikult! (Artur Thom)
Vilsandis oli vähe sakslasi: 4 meest tuletornis ning politsei ja kalavõtja Jaak Haus'i majas. (Peeter Soon)
Sakslased võtsid 2 hobust, 2 vankert ja riistad, 7 siga. Kord tapnud siga sõnnikuharkidega: „eesots elas kui teist otsa juba lõigati”. Võeti lambanahad, räimed, kalad, kirved, höövlid ja üldse sarnased toiduained ning tööriistad. Riideid pole siin palju puutunud.
Umbes 4,5 päeval pääle maaletulemist tahtnud lambakarju väljalt ära ajada. Kuulnud lambaid juhuslikult kellahelinast, läksid ligi ja ajasidki Pidula mõisa kus asusid haiged. Pere läks aga järgi. Jutustaja mehele – peremehele – kes jälgis tagaajaid ja oli nendele kõige ligemal, visati hirmutuseks käsigranaat. Aga viga pole saanud – kauguse tõttu. Nad pole lambakarja ja ajajate jälgimisest loobunud. Mõisa jõudes nõudsid nad ülematelt oma lambad tagasi. Viimaks ka saanud. (Miina Teär)
Üks vana hobune oli veel alles. Sakslane tuli ja tahtis ära viia. Jutustaja tütre mees ei tahtnud anda. Soldat pani püssi mehele vastu rindu ja ähvardas laska. Tütre ema (nüüd 64. a. 1928) aga tõukas püssi otsa mehe rinna eest ära, et lastagu parem mind maha siis ei jääks väikseid vaeslapsi maha. (Miina Teär)
Sakslased viisid hobuse, riistad, vankri, sea, lehma naha, kõik riided, lõngad, sukad, kindad, rätikud – jäid ainult seljasolevad.
Käisid ööseti – esimestel päevadel röövimas.
Kord tulnud ja tahtnud midagi saada, kuid misasja just ei saanud aru. Mees viidud toast välja ja pandud püssiots vastu rindu. Aga siiski ei lastud. Eriti ahnelt taheti söögimaterjali.
Miskipärast pillanud külatänavale käsigranaate. Milleks? Ei tea. Mõned lõhkenud puudutamisel. Jutustaja võtnud ka ühe maast, käänanud varre välja ja sorinud edasi. Susisema hakates visanud ära – siis lõhkenud. (Mihkel Mark)
Sakslaste sissetulekul räägitud, et Pidula Toll käinud komandantuuris orjust tagasinõudmas. Sealt vastatud: valla oled sa ära müünud, Saksamaalt pole me orje toonud, meil pole kusagilt sulle neid anda. (Mart Teär)
Kuusiku külast Mihkel Akseli talust viidi: haned (umbes 10), lehmad (3) (Üks lehm jäi järgi mille püssirohuga pimedaks lasknud ja ka üks sitane kopli vasik. Sitaseks määrinud sellepärast et ära ei viiks. Käidud ja vaadatud seda küll aga pole tahtetud.) Viidi kõik hobused (4), kolm vankert, kolmed hobuseriistad. Poisi jalast kiskusid ära saapad – sunniti istuma ja võeti ka leivad, kartulad, lõngakerad ja igasugused riided. Üks tegu leiba viidi ahjust ära. See kõik Mihklipäeva õhtupoolikul. Kuusiku küla 11 pere peale jäi ainult 5 nädalina varss, kõik hobused viidi.
Kui elajaid koplist muidu kätte ei saadud siis lasti maha. Neil lastud siga metsas maha, lõigatud kints ära ja muu osa jäeti maha. Sea roisk leiti üles alles järgmisel nädalal kui koerad ja kassid juba raipe kallal käinud.
Majasse korterisse asudes võtnud särgid seljast ja peksnud vastu värava sammast puhtaks loomadest, sest noppida valgematsorti putukaid pole jõudnud. Kui kord läbi klopsitud, siis hakati ülejäänuid noppima.
Pere vana naisterahvas, kes mõistusest veidi segane aga pisut saksa keelt oskas põrutanud kord jalaga vastu maad ja käratanud sakslasi röövimise pärast. Sakslased võtsid siis naise kinni, panid pikali pingile ning tääk kaelale. Hoiti teda natuke aega hirmu all ja lasti siis lahti. (Mihkel Aksel)
Aaviku talus, Kõõru külas pole sakslased liiga palju viga teinud. Viidi: 1 hobune (teine jäi). Õhtul tulnud ja jäänud ööseks 8 meest. Võtsid söögitarvis leiba, hommikul lasid kohvi keeta ja lehmad ära lüpsa et piina saada. Muud röövimist polnud. Muidu ümberkaudu kõik äraviidud. (Rein Miller)
Viidi ära hobuseriistad, riideid (mitte kõik), härja nahk, vilja, 2 oinast. 2 siga lasid maha ja viisid kaasa. Käisid päeval kui öösel nädala päevade ümber ja võtsid. Tuppa ei tulnud üldse. Kõik hoonete uksed hoitud lahti – siis ei olnud nii kurjad. Hobused ja vankrid saanud ärahoida. (Mihkel Evert)
Võtsid: 2 vankrit, 2 jalgratast, 30 vakka kartulaid, kõik hobuseriistad (4). Riideid võtnud vähe. Sead ja hobused said metsadesse aetud ja nii jäid alles. (Karl Reht)
Virita küla juures oli venelaste ja sakslaste vahel väike kokkupõrge. Venelasi sai üsna mitu surma. 4 tükki olevat maetud niitis.
Sakslased võtsid: 1 härg mis tapeti karjamaal, 1 vasik koplist, sea tapsid laudas. Hobuseid ei saanud. Ka riideid viidi kuid vähemal määral kui mujalt. (Jüri Sepp)
Kihelkonna vallutamisel Virita küla ligi oli kokkupõrge kus üks sakslane surma sai. Ta maeti Kihelkonna surnuaiale. Virita külast olid sakslased röövinud sea ja tapmisel jätnud sea pea maha. Järgmisel hommikul peale sakslase matmist leitud röövitud ja mahajäetud sea pea kasimatult ja kõige karvadega sakslasele püstitatud risti otsast. (Jüri Hõbenik)
Jaen Hõbenik ja teisigi nimetatud isiku kaupluses olejaist kihelkondlastest ei tea midagi sea peast sakslase ristil. Küll aga jutustab nii Hõbenik (kui ka paar poesolevat vanemat meest) järgmist: sakslased nülgisid sigadel enamasti nahad maha ja pead ära lõigatud jätsid selle naha külge. Neid peaga sea nahku on pandud küll teeääre aiateibaisse rippuma trotsiks hiljemini tulevastele sakslastele. Teavad kindlasti et seda „juhtunud” mitmel pool Rootsikülas endise Hanseni poe juures aiateibas olnud üks peaga sea nahk. Võõras vanem mees poes (kes?) ütleb, et ta olevat ka seda teinud. (Jaen Hõbenik)
Koovi ja ümbruskaudsetes külades pole sakslased röövinud (asub paarkümmend kilomeetrit kaugel maaletulekust).
Võeti küll aga sunduslikul teel teatud korralduste kaudu. Kes vilja jahvataas pidi selle eest ka vilja andma sakslastele. Jahvatamise algusel tuli külas viibiv sakslane tuulikusse ja võttis oma jao = 1/10, samuti kala eest ja rehepeksmisel ka selle eest. (Redik Poopuu)
Vähiku talus (Koovi k.) pole sakslased kurja teinud. Siin nähti esimesi sakslasi alles 4-5 päeva peale maandumist. Esimestena käisid peres 6-7 meest. Üks pistis salaja ühe naela seepi tasku, teine katsus salaja sahvrisse lipsates võid võtta, aga ülem näinud ja käratanud sahvrist välja. Päratspoole võeti korra järele. Kaks-kolm küla moodustasid ühe ringkonna kahele külapolitseile-soldatile. Nende hooleks oli silmaspidada viljasaaki, et lubata ei jahvatataks, korda ei rikutaks.
Jahvatamisel määrati kindlaks norm kui palju iga isik peres võib päevas jahu tarvitada. Normiks inimesele olnud vist 2/3 naela. Sellest aga püüti igasuguste võtetega mööda hiilida. See ei olnud ka kuigi raske.
Pääle politseimeeste olid kaelavõtjad. Selles ringkonnas 3 meest (Riksu külas 1, Karalas 1, Koovil 1). Kõik kalad võeti ära. Jäeti ainult 1½ naela inimese jaoks selle päeva jaoks („igal päeval kui...”) kui merel käidi. Äravõetu eest makseti ka veidi.
Kui talumehel midagi müüa oli siis müüdi (või pidi isegi?) saksa naelades, kui aga osteti siis saksa naelaga. Talumees sai niiviisi tüssata. (Toomas Mälk)
Jutustaja talus pole sakslased avalikult röövinud, Varastanud küll (ei teagi millal) ühe lehma naha ja seepi. Jutustaja oli sakslaste tulekul vallavanem. Kui aga inimeste heinad taheti ära võtta ja ka loomadevõtmise pärast tülli läinud, siis otsustas ta linna asju seletama: „Te tulite röövima...” Komandant saanud sellepeale väga ägedaks ja põrutanud rusikaga vastu lauda. Tagajärg oli ametist lahtilaskmine. Gustav Triipan pandi asemele. (Jutt on Lümmada valla kohta). (Jaen Kütt)
Sakslased pole röövinud Pilguse külades ja Hanstla pool. (Mihkel Sepp, Sepa t., Mihkel Sepp, Pustu, Jaan Namm)
Sakslaste maaletulekul, Mihklipäeva hommikul oli laevastik pommitanud Himmiste küla alt peresid kuulid langenud metsa laiali. Siin oli küll vene vägesid kuid mitte patareisid. (Redik Kuik)
hanstla ja Himiste külade alt laevastiku pommitamisel olid üksikud kuulid langenud ka Atla külasse – paarikümne kuuli ümber. See oli Mihklipäeva hommikul umbes kell 8. (Mihkel Arm)
Kuusnõmme külas viinud sakslased ainult Hinti hobuse ära. Muud suuremat pole juhtunud. (Kristjan Paju)
„Die 7 Jährige Amtstätigkeit des Öselschen Bauerncommisairen Kassatzky vom J. 1889-1896 hatte sich zu einer Schreckensherrschaft für unser Land gestaltet. Mit Gewalt und Betrug, Willkür und Widergesetzlichkeit, Rücksichtslosigkeit und Grausamkeit, Intrigue und Verhetzung wor es Kassatzky gelungen, alle Gemeindeverwaltungen Oesels zu 18 zu vereinigen, was ebenso viel Gemeindegerichte bedeutete, 18 neue stattliche Gemeinde häuser bauen zu lassen, die Gehälter der Gemeindebeamten unverhältnismässig zu erhöhen, Steuer- und Getreiderestanzen beizutreiben, die Gemeindeältester - und Schreiber zu seinen Creaturen zu machen, so dass die „Selbstverwaltung“ der Gemeinde durvh ihren Ausschuss eine Verhöhnung dieses Wortes war - kurz den schlimmsten Eindruck von russischer (oli allakriipsutatud) Verwaltung zu machen, die den deutschen weichen und sie ersetzen ja überbieten sollte! Nach oben hin verstand er es, sich im Glänzendsten Lichte zu zeigen, so dass es für seine blendenden Verdienste während 7 Jahre zum Kreischef ernannt wurde. (Der bisherige Kreischef Baron Nolcken-Ladjall sah sich durch eine plötzlich inscenierte Revision Gezwangen seinen Abschied zu nehmen).
In die letzte Zeit seiner Thätigkeit als Bauercommissair fiel die Gründung der ministeriellen Schule in Lümmada. Solch‘ eine Schule ist eine Erfindung des Ministeriums des Volksaufklärung, berechnet für die baltischen Provinzen, die hier Pionierdienste für Russification und Gräcision leisten soll. Vom Gouverneur hatte auch der Öselsche Bauerncommisair wie alle übrigen, den Auftrag erhalten, die Gründung welcher Schulen durchzusetzen. Da es K. benannt war, wie das Landvolk hier sogar keine sympathie für eine solche Schule hatte so wollte er sich doch die Sporen verdienen und die Sache listig und heimlich zu Stande bringen. Als bester Werkzeug dafür bat sich ihm der Lümmadasche. Gemeindeälteste Jüri Ratas den K. schon zu seiner wissenlosen Creatur gemacht hatte. Ratas war früher Schulmeister gewesen besass also einige Bildung, ein Kluger, energischer ehrgeiziger rücksichtsloser, unbarmherziger und verlogenes Character. Nachdem er drei Jahre Gem.-Ältester gewesen war K. ihn aber für seine Zwecke noch brauchen wollte so erzwang K. im J. 1894 mit Ueberrumpelung (er erschien in Lümmada im October nachmittags hatte die Wiederwahl vorher nicht angezeigt, hielt selbst die Säcke der Ballotte, was er vor dem Bezirks-Gericht im Mai 1898 unter dem Eide leugnete) Ratas Wiederwahl. Bei diesem selben Male kam auch ein Protocoll zu Stande, in welchem der Gemeindeausschuss den Beschluss fasst, um Gründung einer miniteriellen Schule zu petitionieren, und sich verpflichtet wenn die Regierung 1000 R. jährlich für die Gehälter der Lehrer zahlt, ein entsprechendes Schulgebäude aufzuführen und zu unterhalten. Gegen dieses Protocoll protestierte die Gemeinde, als sie davon nachträglich Kenntniss erhalten hatte, als gegen ein ungesetzliches, weil die Gemeinde selbst weder um ihre Einwilligung befragt, noch eine solche gegeben hatte, der gemeindeausschuss allein aber eine so wichtige und kostspielige Sache nicht das Recht hatte zu beschliessen. Auch remorten darüber Gerüchte, dass der Gem.- Älteste die Ausschussglieder (volimehed) teils durch Drohungen, teils durvh Versprechungen zur Unterschrift gezwungen, vergewaltigt resp. Verführt hätte, Die Lümmadasche Gemeinde brachte ihre Klage zuständigen Ortes hier, aber auch in Riga beim Gouverneur vor, fand aber keinerlei Berücksichtigung, ausser dass ihr durch Untersuchungsbeamte begreifliches Qualität erklärt und bestätigt wurde, alles sei in Ordnung.
Am 7. Januar 1896 wurde die Schule in einem Miethlocal eröffnet. Dass die Sache schon so weit Gedichen war, gereichte sowohl der Gemeinde als auch mir zu grosser Überraschung! Wir glaubten sie noch im Stadium der Erörterung befindlich – aber heimlich und Geschwinde war alles gemacht worden bis in den Reichsrath! Dort waren Allerhöchst 1000 R. jährlich und 499 Balken aus dem Kronswalde einmalig bewilligt worden. Die Gemeinde fing an unruhig zu werden.
Zum Religionslehrer der Schule war ich als Pastor loci ernannt worden und hatte mir einen Gehilfen bestellt da ich selbst nur Ein Mal wöchentlich (auf 14. Werst Entfernen) hinkommen konnte. Gleich in der zweiten Woche fiel folgendes vor:
Der erste Lehrer der Schule ein gewisser Jefimow, Orthodoxen Confession, früherer russischer Küster und Psalmensänger, hatte, in voll Erfossten erkenntnis seiner Aufgabe als eines Lehrers an einer ministeriellen Schule, die Anordnung getroffen dass bei jeder Andacht, die der lutherische Religionshilfslehrer hielt, die Kinder, nota bene: 30 ausschliesslich lutherische Kinder, sich mit dem Rücken zum Lehrer und mit dem Gesicht zum Heiligenbilde in der Gegenüberliegenden Ecke des Schulzimmers wenden mussten, um in dieser Pose ihre andacht zu verrichten. (Bei der Orthodoxen Einweihung hatte sowohl dieser Raum als auch die Schlafstube den Kinder dieses Symbol der Griechischen Confession erhalten).
Diese Vergewaltigung lutherischer Gemeindeglieder setzte ich meinem Gehilfen in einem Schreiben an ihn auseinander und ordnete sofortige Abstehnung eines solches Unuges an. Meinen Brief erchlich sich der Lüm. Gem. schreiber Lippert und spielte ihn in K’s Hände.
Dieser Vorfall machte die Gemeinde unruhigen.
Im März des Jahres 1896 ertheilte der Gem.-Älteste allen Wirthen den Befehl, aus dem Kronswalde die 499 Balken auszuführen und in der Nähe des Gem.-Hauses, wo das neue Schulgebäude erstehen sollte, zu deponieren. Die Writhe gehorchten. Auch im Dorfe Attel hatten sie sich fertig gemacht, als plötzlich starker than eintrat und in kurzer Zeit des geringe Schnee, die etwas Schlittenbahn gewährt hatte, abging. Dabei galt es, auf c. 20 Werst von Attel das Material abholen. Unter dem Eindruck dieser Unmöglichkeit fassten die Attelschen Wirthe den Beschluss, sich überhaupt, und ganz und gar vom Schulbau loszusagen, und schickten einen Boten mit einer schriftlichen Erklärung solchen Inhalts an dem Gem.-Ältesten ab (Der Bote wurde von Ratas gleich gefangen gesetzt). Eine identische Absage erliessen bold die Dörfer Haustla und Karreel. Das war das zeichen zum allgemeinen Protest. Gleich am folgenden Tage nach der Attelschen Absage erschien Ratas im Dorfe Attel und belud seinen zweiten leeren Wagen, den er zu dem Behofe mitgenommen hatte, mit Sachen, die er gewaltsam den Häusern der esten Wirthe entnommen hatte, um sie beim Gemeindehause zu verkaufen und für das gelöste Geld die restanten Balten von Anderen abführen zu lossen. Doch bei einem der folgenden Gesinde versagte ihm der Wirth des Gesindes bei seiner Pforte den Eingang. Da zog Ratas einen Revolver hervor und gab einen Schuss ab. Sofort war er auch umzingelt (es hatten sich mittlerweile Viele eingefunden) und den Revolver ihm aus den Händen Gerungen. Diesen Augenblick benutzen die Weiber der ersten Gesinde und entleerten den Wagen und brachten ihr Eigenthum in Sicherheit. Ratas sah ein dass er das spiel verloren hatte und zog unter dem Hurrah des Dorfes leer ab.
Dieser Schuss war das zweite Signal zum aufstande. Ratas wusste es wohl wie verhasst er schon war, und das diese unüberlegte Handlung ihn um alle seine Autorität bei den Leuten gebracht hatte, wollte auch gleich seinen Abschied als Gem. Ältester nehmen — aberK., in unbegreiflicher Blindheit hielt ihn fest. Quem Deus vult perdere, prius dementat. — Nun weigerten sich die meisten auch Steine und Sand anzuführen, und Ratas liess es für teures Geld thun, auf Rechnung der Wirthe. So verging das Jahr 1896: die Volksleidenschaft war aufgewählt worden und glühte zum Ausbruch bereit. Meine plötzliche absetzung von der Schule als Antwort der Regierung auf mein vorgehen schürte noch das Feuer. Nun wurde es auch der Gemeinde klar, wohin diese Schule steuerte. Jetzt wollte sie erst recht nichts von ihr wissen.
Es kam der Frühling des Jahres 1897. K. war mittlerweile im October 1896 Kreischef geworden. Der neue Bauercommissair Babanov, ein gebildeter wohlwollender, milder, der estnischen Sprache und des Volkes kundiger Mann, musste den Karren aus dem Dreck ziehen. Er kam wiederholt nach Lümmada und erklärte den Leuten, dass sie Niemand von dem Bau befreien könnte, sie müssten ihn ausführen und sollten es doch gutwillig thun. Er predigte tauben Ohren. Dawandte er sich an den neuen Kreishof um Hilfte: dieser sollte die restanten Realleistungen betreiben. Mit Wonne und gemeiner List und Gewalt ging dieser ans Werk. Erst sandte er nach Pälli seinen Gehilfen ab — der kam unverrichteter Sache heim. Die Leute verwehrten ihm die anschreibung ihres eigenthums oder gar auch dem Eintritt in’s Gesinde mit der Erklärung, sie seien der Krone nichts schuldig, der Schulbau wäre eine ungesetzliche Forderung, und mit der Bitte, sie doch beim Gericht zu verklagen: würder der Richter sie verurteilen, dann würden sie auch zahlen. Nunmehr machte sich K. in Person auf den Weg: nachts fuhr er in Begleitung einer Zahlbreichen polizeilichen Mannschaft aus, nachts traf er in Pälli ein und überrumpelte die Schlafenden, nichts Böses ahnenden Einwohner und wntführte ihnen todte und lebende Dinge und kehrte im triumph nach Arensburg zurück. Es machte ihm dieses Überfall doch nicht bhagt haben, denn er wiederholte ihn nicht. Aber er verfiel auf was Anderes: mehrere Kippi-Koowishe Wirthe sassen eines Prozesses wegen im Friedensrichterplenum in Arensburg; Ihre Pferde und wagen hatten sie ohne Aufsicht in einer Einfahrt abgestellt — auf Oesel gibt’s ja keine Pferdediebe. Während sie nun ruhig in der Gerichtssitzung auf ihr Urtheil worteten, liess der Kreischef durch seine Knechte ihre Pferde und Wagen zur Polizei abführen und als sie aus dem Plenum zurückgekehrt ihr Eigentum requirierten, ihnen erklären, sie sollten erst ihre Schuld von 10 Rbl. und cop. pro Mann bezahlen. Die bauern zahlten nicht, beschwerten sich sofort telegraphisch beim Gouverneuren und gingen zu Fuss nach Hause.
Dieses Vorgehen des Kreischefs erregte auf ganz Oesel die grösste Sensation und reizte speciell die Lümmadaschen Bauern bis zum Überfliessen. Die geschädigten Wirthe erhielten bald auf eine Anordnung aus Riga ihre Pferde zwar zurüzk, aber ihre Wagen worden meistbietlich öffentlich versteigert; jedoch weigerten sie sich den Überschuss entgegen zu nehmen und führten nochmals Beschwerde beim Senat. Von dort kam die Entscheidung dass sie das Recht hätten, den Kreischef dem Gericht zu übergeben und ihn zuf Entschädigung zu verklagen.
Kassatzky hatte erwartet, dass die Bauern nun wo sie sein energisches Vorgehen sahen bereitwillig sein würden, zu zahlen. Doch im Gegenteil. Da schritt er zu einer Handlung in grossem Style: auf nach Haustla! Am 23 August 1897 verliess er Arensburg mit einer Zahlreichen bewaffneten Mannschaft, zog in Lümmada beim Gemeindehause noch Verstärkung heran, und machte sich nuns in Begleitung seines älteren Gehilfen Baron Nolcken und des Bauercommissairen Babanov auf den Weg nach Haustla. Die ganze Lümmadasche Gemeinde hatte in heimlichen Versammlungen in Waldern den Entschluss gefasst, zu protestiren und zu opponieren, ja auch bewaffneten Widerstand zu leisten wo K. mit Gewalt und Waffen sie angreifen würde. Denn in diesem Falle wäre die Kreispolizei nicht die Obrigkeit den man Gehorsam schuldig sei sondern „Räuber“ vor denen jeder russische Unterthan das Recht habe sein Eigenthum zu verteidigen. Hätten ihnen doch der frühere Kreischef Baron Nolcken, und der gegenwärtige Commissair Babanov, ja selbst der Gouverneur, als er im Sommer 96 dieser Sache wegen in Arensburg war, identisch erklärt, dass keiner ihr Eigenthum ihnen des Schulbaues wegen gewaltsam nehmen dürfte.
Aus Arensburg waren die Haustlaschen Bauern von der Abfahrt und dem Ziel K’s telegraphisch benachrichtigt worden; sie waren zum Empfang bereit; Als die Polizeimacht an der Stelle ankam wo sich vom Hauptwege der Abweg nach Haustla abzweigt, erfolgte plötzlich eine Detonation und Steinsplitter flogen durch die Luft, verwändeten aber Niemand, sondern machten nur die Pferde sehen. Ob es ein Attentat (eine Dynamitexplosion war es) oder nur ein Signal für die Bauern im Dorfe, ist unaufgeklärt geblieben. Die Polizei drang weiter vor. Kurz vor dem Dorfe musste sie Halt machen: Schüsse fielen, verwundeten Einige leicht, Steine flogen durch die Luft, gellender Geschrei tönte ihr entgegen. Der Kreischef befahl umzukehren und ein wilder Hause setzte den Flüchtligen eine Strecke lang nach. Die Revolution war da!
Direct vom Schauplatz kam der Ältere Gehilfe Baron Nolcken zu mir und machte mir von Oligen Mittheilung. Die ganze Polizeimacht nahm den Rückweg nicht wieder über Lümmada, sondern über Kielkond. Pastorat, weil gemeldet worden war dass beim Wiido Kruge aufständische Bauern sich versammelt hätten, um die Polizei zu überfallen (?). Der 24. August war ein Sonntag, die Gemeinde aussegewöhnlich zahlreich versammelt. Ich hielt dem Hastlaschen Bauern ihre grosse Verschuldung vor und ermahnte sie flehentlich nunmehr freiwillig die Forderung zu zahlen und wegen der Unthat die Obrigkeit um Vergebung zu bitten. Es war in dem Wind geredet. Ja, beim Kirchenvorsteher E. von Lingen-Kusnõm, ershien Montag eine Haustlasche Deputation mit dem Rottmeister an der Spitze die über mich Klage führte, ich hätte sie öffentlich beleidigt; sie würden in Folge dessen den Kirchenbesuch einstellen sich auch am Thurmbau nicht beteiligen und zur Griechischen Kirche übertreten. Diese Erregung legte sich übrigens sehr bald, hatte ich doch in ihrem Gewissen den besten Bundesgenossen.
Nun ging die gerichtliche Untersuchung und Anklage los. Mittlerweile sandte der Gouverneur im September einen Regierungsrath nach Lüm. ab. Dieser Beamte beging im Verein mit Babanov die Unvorsichtkeit, jetzt noch od. jetzt erst ein Ballottement der Bauern zuzulassen, od. zu veranstalten, ob sie die ministerielle Schule haben wollen oder nicht! Das war den Bauern Wasser auf ihre Mühle. Es fand sich kein einziger weisser Blatt, die Bauern hatten ihr Recht erhalten! Und doch wurde später diese Ballotte ignorirt, annulirt, geleugnet! Ein geführliches Spiel: „der Bauer ist kein Spielzeug, da sei uns Gott davor!“ —
Nach Abzug des Regierungsrathes beschloss der Gouverneur selbst zu kammen und mit Soldaten die Betreibung definitiv durchzusetzen. Kurz vor dessen Ankunft erchien bei mir der Kreischef Kassatzky selbst. Er kam direct aus Riga vom gouverneur in dessen Auftrage, wie er sagte, um mir den Dank des Gouverneuren für meine Rede gegen die Revolutionäre zu übermitteln, mich um meine Unterstützung in der Sache zu bitten und mir in Aussicht zu stehen dass der Gouverneur selbst eventuell mich zu sich bescheiden würde. Dann aber stellte er an mich das Ansinnen, ich sollte in seinem Namen jene Ballotte für ungiltig erklären und die Bauern auffordern, zu zahlen. Solch ein Verlangen konnte ich nur zurückweisen denn weder er noch ich seien Competent es zu tun, und jetzt nach der Ballotte waren die bauern ja auch formal, nicht nur moralisch, wie bisher, im Recht, sich stricte zu weigern. Er zog unverrichteter Sache von mir ab, und hatte sich unnötiger Weise vor mir gedemütigt. Ich aber beschloss dem Gouverneur zu Stadt entgegenfahren und ihm volle aufklärung zu geben. Er empfing mich, am 4. October, und liess mich über eine Stunde lang reden, ohne mich zu unterbrechen, mit grösster Aufmerksamkeit und sichtlichen Interesse. Ich schenkte ihm reinen Wein ein; beleuchtete K.‘s Amtstätigkeit vom Anbeginn und legte die Motive der Lümmadaschen Affaire ausführlich dar, und machte auch Propositionen zur Ordnung der Angelegenheit: er sollte die Ballotte anerkannt, die Untersuchung bis auf den Grund angestellt, die Schuldigen, selbstverständlich auch die Revolutionäre bestraft, und die ministerielle Schule auch in Bezug auf das Gebäude von der Regierung übernommen werden. Zum Schluss bat ich ihn dringend, jetzt noch kein Militair kommen zu lassen, sondern erst die gerichtliche Untersuchung abzuwarten.
Nachdem ich geendigt hatte, ergriff er das Wort und setzte mir auch in einer beinahe einstundiges Rede auseinander, wie er die Sache ansehe und sie behandeln werde ganz mit K.‘s Augen und in K.‘s Sinne. Ich bekam den Eindruck, dass der Gouverneur allerdings von mir anders überzeugt worden, als wie er gekommen war, sich aber doch schon zu fest an seine Räthe engagirt hatte, um nun anders zu handeln.
Er liess aus Riga nahe an 200 Mann Militair kommen und zog durch mein Kirchspiel: die Bauern alle zahlten, sie fügten sich der Übermacht. Noch muss ich nachtragen, dass der Gouverneur erst noch einen Versuch machte, auf gütlichem Wege die Bauer zu überreden. Er fuhr nach Lümmada erklärte die Angelegenheit noch einmal, gab ihnen 24. Stunden Frist und drohte dann mit Soldaten. Die Bauer hörten ihm stumm zu. Einige meinten, er wäre gar nicht der Gouverneur, sondern nur eine von K. vorgeschobene od. untergeschobene Perosn, hielten es für unmöglich dass er vom Kaiser Soldaten bekommen sollte, uns friedliche Untertanen zu vergewaltigen — gingen davon und liessen ihm sitzen und warten. Er verliess Lümmada, aber kam wieder und mit Soldaten!
In demselben October 1897 war der Schulbau fertig geworden. Über 11.000 Rbl. Hatte das Gemeindecapital und über 2000 Rbl die Bauern in Baarem hergehen müssen. Und ich sollte das Haus einweihen! Und ich sagte: Nein! So unterblieb die Einweihung auch Orthodoxen seits. Wenn je meine Position in dieser Affaire gefährdet war, so jetzt nach der Absage der Einweihung. Denn K. hatte mich von Anfang an nach Oben angeschwätzt und verleumdet, meine Bestätigung zum Probst hintertrieben, mich wo er konnte auch sonst chicanirt, und in der Lümmadaschen Sache als eigentlichen Agitator denuneirt Aber man glaubte ihn doch nicht! Ein halbes Jahr lang hatte er mich heimlich beobachten lassen, mit Spionen mich umgeben, Gemeindeglieder ausgefragt und mit eigenem Rath und Verstand fortgeführt.
Edasi teen kokkuvõtte (J.J. Minu)
Masing ütleb, et oleks neil olnud hea juht, siis oleks asi kindlasti paremini väljatulnud. Haustla ekstsessi ta laidab ja mõistab hukka.
Pääle kuberneri äraminekut algab kohtulik uurimine.
10 meest ja 8 naist — kokku 18 isikut vangistati süüdlastena eeluurimiseks, mis kestis 1897a. okt. 1898a. maini. „Die Sache wurde im auslande und auch unserem Kaiser bekannt.“
Mai esipäevil istus Kuresaares Riia ringkonnakohus Lümmada asju harutama. Riiast tuli 4 advokaatikes kaitsesid kaebealuseid maksuta ja kes olid asja vabatahtlikult kaitsta võtnud.
Ringkonnakohus oli keelanud advokaatidele motiivide kohta, resp. Kassatski ametitegevuse kohta küsimusi esitada. See keelamine sai Kassatsioonikaebuse põhjuseks.
Ringkonnakohus mõistis süüdi 16, vabaks 2. Karistus oli pehme: Kõrgeim määr 2 aastat vangiroodu (Arrestanten—Compagnie).
Septembris kinnitas appellatsiooni kohus Peterburis Ringkonnakohtu otsuse. Edasikaebamisel ka senat kinnitas otsuse 1898. Aastal.
(Ratas) Nov. 1897.a. Lümmada vallavanemaks ei valita enam Ratast:
— „Am 2. Januar 1898 sollte die Übergabe der Gemeindecasse an den neuen ältesten stattfinden. In der Nacht vom 1. Auf den 2. Januar wurde der Geldschrank geleert: es fehlten c. 3000 R! Der Dieb war im Hause anwesend gewesen, und hatte einen Einbruch von aussen nur Simulirt. Der eiserne Geldschrank war nicht aufgebrochen, sondern mit seinen eigenen Schlüsseln aufgeschlossen worden. Es gab nur eine Stimme im ganzen Lande: Ratas selbst ist der Dieb!“
- Vargust ei suudetud tõestada. Ratas võeti eeluurimisele rahva raha pillamise pärast. Hiljem järgnes süüdistus: Ratas võltsinud kviitungi allkirja. Läls selle pärast kohtu alla ja mõisteti üheks aastaks vangistusse /Zuchthaus/. (Minu kokkuvõte J.J.)
(Kassatski) — „Im März (1899.a.) wurde Kreischef Kassatzky seines Amtes enthoben, nachdem während des Winters eine Untersuchung gegen ihn wegen Verschlenderung Offentlicher Gelder und wegen Spitz bübereien (Маниничество) im Gange gewesen war. Im Riga sollte er entweder eine Caution im Betrage von 25.000 Rubeln deponieren, oder in Untersuchungshaft gefangen gesetzt werden. Er kam mit Hinterlegung von 5000 R. Frei.“
Pidulas (minu kokkuvõte kirikukroonikast J.J) suvel põleb rehi: arvatakse isikliku kattemaksu tulemusena.
Sügisel põleb Pidulas 4 heinaküüne.
Lahetaguses põleb 1 heinaküün ja 1 rehi.
Need nähted ei esine revolutsioonilise programmi tulemusena vaid rohkem isiklise kättemaksuna.
Detsembri lõpul sissetung Lahetaguse mõisa, kus mööblit lõhutakse.
17. okt manifest ei ärata mõju, kõik jääb rahulikuks. Siiski kuulub kõnelusis, et nüüd olevat kõik lubatud. Masing jutlustab vabaduse kurjasti tarvitamise vastu mis tekitab rahulolematust: pastor ei tohtivat kirikus käsitada poliitilisis asju. Ärevust tekitab alles Postimehes Tõnissoni üleskutse kõikeestlaste saadikute kongressiks, kuhu igast vallavalitsusest pidid saadetama 2 saadikut! Kongressist Tartus (27.nov-28.nov) võtsid osa Kihelkonnast: Karl Küll, Karl Hein; Lümmadast: Kusti Triipan.
Tartust tagasitulles esitati koosolekul Teemanti ja Tõnissoni parteide otsused. Majoriteet otsustas ja hoidis Tõnissoni revolutsioonide poole „− die ja auch roth und radical genug waren“.
Nov keskel posti ja telegr. Streik. Saadi siiski üksikuid teateid läti revolutsionääride karistamisest. See kainestas kuid joovastus polnud veel möödunud.
„Am 6. Dec wurde im Arensburg ein Schulmeister congress und am 7. ein Oeselschen Meeting abgehalten, das fast ganz Temant’sch ausfiel. Die Beschlüsse wurden gleich gedruckt und in tausenden von Exemplaren unter die Bauern vertheilt. Die bauerliche Logiks ah in diesen Beschlüssen schon fertige Gesetze, die mit grösster Schnelligkeit erfüllt werden sollten.
Noch vor dem Oeselschen Meeting, vielmehr schon auf die dörptschen Resolutsionen hin liegten die Wirthe und Lostreiber des Pastorates ihre Forderungen vor. In Corpore erchienen die Bauern am 3. Dec. im Kirchspielzimmer und überreichten mir beiliegendes Blatt (Kroonikas veel praegu alalhoitud leht pakub intelligentse ja selge käekirja. Kroonikasse on kirjutatud eestikeelse lehe kolge (saksakeelne). Kirjutan nõuded eestikeelselt lehelt – nende algkujul. J.J.), das ihre Forderungen enthielt. Die lauten:
1. Mõisa küljest tahame vabaks saada.
2. Vabanikud kes valla piirides elavad kõik valla külge üles võtta (Saksakeelne tõlge kroonikas: Wir wollen die Lostreiber auf dem Bauerlande alles and die Wirthe bringen)
3. Kõik majad nii hästi elatis kui muu majad peavad iga mehe omaks saama (Tõlgitud: .. müssen eigenthum des Pächters sein.)
4. Kiriku mõisa peab oma maa suuruse järele maanteed parandama.
5. Manifesti põhjusel mis on kroonuvaldadele määratud ja nendel mõjub, ka meile 1. jaanuarist 1906.a. pool senti maha ja 1. jaanuarist 1907 ära kaotada.
6. 1904 aastane kirikuvalla maade mõõtmine tühjaks tunnistada (Toodud nõudmised on esitatud 3. dets 1905.a.)
ad 1. Die Kirchenverwaltung selbst wünscht (Pastor Masingu kriipsutused (kuid mitte pealkirjas).J.J.) es und will es befürworten, dass die Regierung das Pastoratsland abkaufe und die Pastoraths Wirthe und Lostreiber uz Kronsbauern mache.
ad 2. Ob alle Lostreiber damit einverstanden sein werden, von den Wirthen abhängig uz sein? Diese Angelegenheit wird die Regierung entscheiden, wenn sie das Land exproprirt hat.
ad 3. Die Contractlich fixierten Gebäude müssen auf dem Gesinde verblieben.
ad 4. Die gleiche Vertheidung der Wegebaulast auf die Bauerschaft und den Hof ist eine berechtigte Forderung, die aber nur von der Regierung durch ein neues Gesetz verwirklicht werden kann. Die Kirchenverwaltung ist nicht competent Änderungen uz machen.
ad 5. Die Kirchenverwaltung hat nicht die Möglichkeit das Manifest vom 5. Nov. auch auf die Pastoratsbauern auszudehnen. Das Pastoratsland ist der Gesetzliche und regulativmässige Geholt des P.l. Das hälbe oder ganze Erloss der Pacht kann nur statthaben, wenn die Kirchengemeinde, als Besitzerin des Kirchenlandes den Ausfall voll und ganz ersetzt. Ob sie (durch ihren Convent) das thun wird? Will sie es nicht thun, so darf sie in keinerlei Reducirung der Einnahmen des P.l. einwilligen, da ihr das Kirchenland nur unter der Bedingung und uz der Bestimmung gegeben ist, durch diese Revenuen den Unterhalt ihres Pastorats uz sichern.
ad 6. Die Vermessung hat allein an boarem Gelde c. 800 R. Gekostet – soll sie annulirt und eine neue – vorgenommen werden, so mögen die Bauern unter sich selbst das nöthige Geld aufbringen und noch ein zweites Mal vermessen lasen. Werden, dann alle zufrieden sein?!
Kokkuvõetud (J.J.) – Läbirääkimised peeti rahus. Üks „nöölmölder“ seletas nõudjaile, et nõudmistel pole mingit mõtet ja tähendust, aga talupojad – nõudjad on tulnud ainult sellep. Et on „nõudmiseaeg“.
Sarnaste nõudmistega esineti kõikide siinsete eramõisaomanikkude ees. Olulisi järelandmisi (Concessio) ei teinud ükski.
Suurimaks ohuks näis osutuvat kõrts, kus pühapäeviti kokku kogus sadasid mehi ja joobnutena korda rikuda ähvardavad.
11.detsembrist saadik kõrts pühapäeviti kinni.
17.d. Lümmadas suur tormine koosolek.
„— Am 17. Dec. Hielt das Lümmadasche Gebiet ein stürmisches Meeting ab und forderte auch die Einberufung eines Kirchen und Kirchspiels Convents, der die Kirchengelegenheiten „ordnen“ sollte, und zwar mit Hinzuziehung von 14 ausserordentlichen ad hoc gewählten Deputirten beider Gemeindeverwaltungen. Dieses Convent trat am 23. Dec. Zusammen und stand fraglos unter dem Terror der Neuen den sohlechtesten elemente. An revolutionär angehauchten Beschlüssen sind zu verzeichnen:
1. Die Entziehung des Deutschen Chores von den Gutsbesitzern und dessen Freigebung an alle Gemeindeglieder.
2. Die Entfernung der Wappen.
3. Die Enttheilung der Handelberechtigung auf dem Pastorats Hofslande an Alle, während ein früheres Convent stipulirt hatte dass diese Ertheilung ein Eusschliessliches Recht des P. l. sei. Dieses Recht wurde ihm genommen.
Auch wurde von Einigen der Wunsch geäussert, den Religionsunterricht in den Dorfschulen zu vermieden — dieser Wunsch sollte der oberen Schulverwaltung mitgeteilt werden. Ebenso wurde von mir erlangt, dass ich im Kirchengebet das Wort „mõisavanemad“ nicht mehr nennen sollte. Ich hatte zu grösseren individualisierenden Application folgenden Passus aufgenommen: „õpeta kõik ülemad ja vanemad, —laste, kooli ja kirikuvanemad, mõisa-, kohtu-, ja vallavanemad koguduse eest hoolt kandma.“
Ich sicherte die Weglassung zu, da diese Worte ja nicht agendarisch vorgeschrieben waren. Gegen das Gebet für den Kaiser ist nie irgendwelche Opposition gemacht worden. Auf den Convent kam auch, in dieser Zeit der Redefreiheit, gegen meine Person Neid und Misstrauen zu frechem Ausdruck, — Neid in Bezug auf meine Einnahmen, die die Bauern gar zu gern geschälert hätten bis auf 600 R. jährlich,— Mistrauen in Betreff der Kirchencasse (die eigentlich ich verwalte) ob ich nicht am Ende Kirchengelder für mich selbst verwende. Im ganzen verlief der Convent noch ruhig genug, obgleich sich ausser den legalen und illegalen Delegirten noch viele Unberufene eingefunden hatten. Das Oberkirchenvorsteheramt liess sich vom Kirchenvorsteher einen Bericht über deren Convent abstatten und hat den Convent und dessen Beschlüsse als illegal annulirt und beauftragt, einen neuen gesetzlichen Convent abzuhalten, der dieselben Materien noch einmal durchberaten soll. Wenn der Convent vom 23. Dec. Auch illegal gewesen sein sollte (was ich noch bezweifle), jedenfalls musste er dieses Mal so abgehalten weden, um böse Excesse in der Kirche oder gegen das Pastorat gerichtet zu verhüten, und hat auch statistisch zur Beruhigung wenigstens der agitatorischen Elemente beigetragen, da nun Gelegenheit gegeben war, den angehäuten Zündstoff zur Explosion kommen zu lassen. Als revolutionäre Symptome müssen noch protocolirt werden:
(1) Gewaltigtätige Verhinderungen der Arbeit erfolgten in den Kronswäldern von Lümmada und Taggamõis so wie auf dem Privatgute Piddul. Sobald aber nach Oesel Militair im Anzuge war wurden die Arbeiten wieder ohne Störung aufgenommen.
(2) Den Gemeindeältesten wurde unter Andröhungen von Thiftlichkeiten verboten, die eingezahlten Steuern in die Stadt abzuführen. Auch in diesem Falle befreite die Gemeindebeamten das heranrückende Militair aus eines sehr peinlichen Lage.
(3) Es wurde Versuche gemacht die Gemeinde verwaltungen eigenmächtig abzusetzen, die Beamten in den Sack zu stecken — kotti ajama = boy kottiren — und neue Gemeindeverwaltungen einzusetzen doch scheiterte es an den Besonderen, die die Oberhand gewonnen.
(4) Für die Höfe Heu Holz anzuführen, je von einem Gutsbesitzer gekauftes Holz oder Heu sich abzuführen wurde untersagt mit der Drohung, im Falle des Ungehrsams die Pferdegeschirre zu zerschneiden und die Fuder umzuwerfen.
(5) Auch wurde anbefohlen (man weiss nicht von wem?) einem „saks“ nicht unter 8c pro 1 Stunde zu arbeiten.
Zum Schluss sei noch erwähnt, dass auch hier wie anderorts die Gemeinde in die grösste Erregung versetzt wurde durch das Gericht, dass am 1. Weihnachtsfeiertage die Kirche mit der Gemeinde von den bösen Gutsbesitzern, mit denen der Pastor im Bunde stehe, in die Luft Gesprengt werden sollte. Als dieses sichergeglaubte Ereigniss nicht eintrat, wurden mir wohl zum Danke von einem Angetrunkenen Radanbruder aus der Nachbarschaft am selben I. Weihn. Feiertage bald nach 6 Uhr abends 5 Schiben eines Fensters durch 4 Steinwürfe zertrümmert. Ich liess das Fenster mit Brettern verschlagen einerseits um neuen Schaden zu verhüten, andersseits um der Gemeinde diesem Schandfleck noch lange vor Augen zu halten.
Es war ein böser, böser Monat, des December 1905, — voll Anfregung durch die Erwartung der Schrecklichem Dinge, die auf dem Festlande sich schon ereignet hatten und ihre blutigen, feuerroten schatten hierher voraus worfen. Wir sind gnädig verschont geblieben. Te, Deum laudamus. Dieser eine Monat hat mein Gesundheit erschittert und nervöse Zustände verursacht, an denen ich noch oben leide. Aber diese Zeit hat auch meinen inneren Menschen geförder und ist mir zum Segengeworden, wie sich solches auch für meine Gemeinde, für unser baltische Heimat und für unser grosses Vaterland erhoffe und von Gott erbitte. Amen.
Nachtrag. Die am 17. Oct. Gewährte Freiheit äusserte sich bald in inem frechen Gebahren der Bauern auf den Landstrassen bei den Krigen. Alles, was nur irgenwie nach einem „saks“ aussah wurde angeschrien, beschimpft, ihm der Weg nicht frei gegeben, ji er wurde häufig mit todtschlag bedroht. Die Worte: „mõisad põlevad, saksad surevad“ erfüllten Überall im Freien und in den Häusern der Bauern die Luft. Mit Glocken zu fahren, kannte geradezu lebensgefährlich werden. Ja selbst deutsch zu sprechen wurde übel vermerkt und konnte zu Conflicten führen. Es offenbarte sich offen und rückhaltes der tiefe nationale und sociale Hass gegen alles, was nicht estnisch und nicht bäurisch einfach war. Diese böse Stimmung und freche Benehmigung hörte bald wieder auf aber sie ist nur Zeitweilig zurückgetreten und kann in jedem Augenblick wieder hervorbrechen (NB — aimas). Jetzt gilt es, viel Geduld und Vorsicht üben, um nicht zu reifen und viel Liebe, mehr als früher ist nötig, um alles zu vergehen und den Zwiespalt auszugleichen.
Laes Tomlik oli Karalas möödunud sajandi esimesel poolel teotsemas kooliõpetajana, vallasekretärina, eestlugejana etc. (Jaen Namm) Ado Knapsi isa on rääkinud jutustajale, et Hiilgape Laes olnud nii tark ja osav mees, et kirjutanud terve Isameie vanale 5 kopikulisele rahale. Olnud kuulus tark mees. (Ado Knaps)
Laes Tomlik ehk rahvasuus Hülgape Laes on sündinud tema oma andmetel „päevikust” 3. küünla k. päeval 1808. Surmaaastat pole teada.
Tomlik on nähtavasti tahtnud hakata kirjutama usulise sisuga õpetlikku raamatut. Peale sissejuhatuse ja paari leheküljelist ilukirja „Armastusse sanna nore risti innimestele, kes luggimas käies omma tootust mis ristimise jures antakse, uendab” - eeltoodud pealkirja järele on miskipärast lõpetatud usulise sisuga raamatu kirjutamine.
Usulisest (kavatsetavast) raamatust on saanud mingi päevikutaoline asi, kuhu on märgitud mõnesuguseid kohalikke sündmusi väga lakooniliselt ja sisutult. Märkused ei ridane sagedasti ajalises järgnevuses: palju hilisemaid sündmusi on teiste varemate sündmuste vahele nähtavasti hiljem juurekirjatud ilma mingisugust sisulist kokkupuudet omamata.
Kõige vanemad märkused on 1830. aastast – kõige hilisemad 1880. aastast.
„Päevik” on Tiomliku sugulastelt-pärijatelt ajutiseks tarvitamiseks antud Karala kooliõpetaja Sergei Grummi kätte (august 1928).
Kultuurlooliselt võiksid mõned märkused pakkuda teatavat huvi. Muidu on päevik väga vähenõudlik. (J. J.)
„Meie noor rahvas nääb sedda aega, kus aastalt aastani ennam, monda suggused rasked kiusadussed nende peäle langevad. Suremal hulgal neist ei olle se õnn, et nisugguse rahva ehk allemisse sees ellavad, kus nende hinge kasso pärrast murret petakse, nemmad hinge kahjo eest hoitakse, ja Jummala ja öige vagga ellamisse pole juhhatakse. Monned neist ei sa ka luggemisse aial selgeste ärramoista, egga süddamesse võtta, mis surist varrandusist öige risti innimenne meie Önnisteggia armolaual ossa saab, ja mis seks tarvis, kui neid önnistussi tahhaks vasto vötta ja hoida. Peäle sedda ei olle ka tru Issanda tenril (kiriko öppetajad) kes ommeti omma karjast ei sobiks õhkamissega vaid römoga arro anda saggidaste sedda parrast aega nendega süddamelikko sanno räkida, nende hinge kassuks...” (Esimene sissejuhatav lk.)
„--- Hunti Päts ärra tappetud sures Nitis Vina ku 15, 1861. Hundi päts jälle ärra tappet sel 1mitsel vina kuus 1879 sures Nitis.”
--- 15mal Leikuse ku päval olli Piiskopi kohhos meite kirikus 1838.
--- 23mal Leikusse ku päavl olli suur järge küssiminne Karala Moisas 1837 ning ka ülle Sarema.
--- 11mal 12mal ning 13mal Maio ku päval peavad need kolm keige külmemad päva ollema.
Ning 12mal 13mal ja 14mal Novembr. peavad tähhed mahha joosma ning tule kivvid mitte need kennega voib tuld lüüa need peavad tullega öse mahha tullema kes siis kui ta tulleb vaatma lehheb siis tedda leiab agga päval on nenda sma kui teised kivvid. Keik öö aial 12mest kella kahheni on keige ennam se mahha jooksmine,
--- Sel aastal 1834 Mihkli päval said essimissed õunad leitud siis on siit Hanstlast ja Möldrist sadik se Merre äärne rahvas keik ouni saand. Monni on peäle 10ne vakka aune saand ja meiegi saime ka kaks kolm vakka.
--- 1862 Vessine sui Heina Maarja päev ei olle tahtnud järve väljalt kingadega läbbi sada vee pärrast.
--- Suur nälja asta 1869 et ruggi vak vilja maksis 4 rub. 50 kop.
--- Küünla 5mal 1864 kirgo õppetaja järge küssind kui paljo koolmeistri palka. 5. v.: 4. Kui vanna 56 aastad, kui kaua koolm. 34 a. Kui palju lapsi...
--- Üks kallis laev keigesugguse kalli kaubaga tulli laia maddala kuiva Mihkli ku 29mal päval 1836...
--- 1830 aastal on üks savvaga täht Magase ja louna tule vahhelt toasend homiko koido eel. se on enne Joule pühhasid essiteks nähtud se on mõnned näddalad paistnud kui selge taevas olli.
Selle aasta Joulo teise pühha ösel on taevas vägga punand ja sel aial on se suur Pola sõdda hakkand, agga se löppetus on teadmatta.
--- 1843 aastal Näri ku 22mal päva öse kllo 10 on Pöide kirgo torn valgo lömissest pöllema hakkand agga innimestest on se jälle ärra kustud saand.
--- 1842 aastal Näri ku 23mal on Taevas vägag punnane olnud Magare ja Vessigare järge, et kartus olli sedda vatades.
--- Drotin ehk Dortin Wanna Kirko koolmeistri Issand on sündind 1764. Ja on ärra surnd 18mal küünla ku päval 1832... siis on tema ello pävad mis ta siin ilmas elland on 24820 päva.
1837 aastal olli se süggava lumi Paastmaria päva aego 1837 2 Nädalad enne Joulu hakkas se kange külm mis mitte enne järge ei anna kui Paasto ku 29ma 1838.
--- 1864 ollid keik vee loigud öse jäega kinni külmetud 24mal April ning kambride aknad jääs olnud.
Mai ku 6.mal 1874 olli hommiko ni kange külm et maddalad vee loigud ollid kirrega kaetud ja ma hallaga valhe na kui lummi.
--- 1874 Süggise Mardi aego tulli sulla ma peäle hirmus paks lummi ja võttis ruggi pöllo orrase ni vägga ärra, et monnes küllas vaevalt seme 1875 jälle sai.
1876 olli 5mal Meio kuus hirmus torm ja lumme tuisk.
--- Kivvi sütte laev tulli Pötgelma 18mal 1838 ja raioti Ahtma rahho otsas.
--- Kivvi sütte laev tulli Körve rahho Heina kuus 1838 paiomoisa Puksemi Herra ostas ärra ja Schmet ja ehhitasid Rootsi külla al jälle Laevaks ning Laeva Parre tulli järge viis ärra.
--- Jani ku 24mal olli Liiva laev Pötgelmal sai lahti Schorning sai sest 150 R höbbe 1839.
--- Lindude laev olli sallavast Meio ku 1mesel 1839.
--- Tinalippis kivve sate laev 29mal Leikusse kuus 1839. Puksum ja Anton Schorning ostsid ärra maksas 700 R. banko.
--- Mond Laido liivalaev.
--- Suitso laev (aurik?) Pötgelmal agga olli kallist keige suggust kaupa. April 27mal 1840.
--- Liiva laev Leikuse ku 8mal olli Tinnalippis sai lahti võetud 100 R höbe eest tö mehed said saksad said 200-1841.
--- Hollander Sukro kohve ja tubbaka Ladung Riimi peäl läks ära Wina ku 1sel 1843.
--- Libo Pording tulli Pötgelma Mihkli ku 26mal 1844, raudade ja terrasega, sest said vargad kül. (Vandiraiujad!)
(Siis veel kokkuvõetult: liivalaev Warroli nukki, Viinalaev Sallava võrgu kuivas, Jahu laev naiste kivi taga, suhkru laev Mullaidus, liivalaev Aherahu ja Loonalaiu vahel 1840 ja 1841. Viinalaev Aherahus ja Loonalaius, Hollender Pötgelmal 1843, Tannilaev Poom õli ja mandliga Tinnalippis, soola ja viinaga Tinalippis, Inglise laev „Appetsini, sitronide, Johannesbrooti, Pahklad, Weinstein ning poom õlliga tulnud 23mal april 1890)
--- Tabbaka laev katki läinud ja laeva rahvas keik surma sanud (muud) kui üks koer on hinges male tulnud laeva tekki tükiga novbr. 25mal 1851 aast.
--- Massin (aurik) laia maddalas olli kinni. Suretükkide ja kulidega 3mal 1877.
--- Prantsusse Torride Laev Herneste kuivas 2sel vina kuus tulnud ja 1 Madrus ärra uppund tema Kaddarikko liivas viimse pävani hingamas 2sel vina kuus uppund 9mal male tulnud ja 14mal ärramaetud sülla kohto looga ja temma haua ümber on aed tehtud Ranna peäliko Glintzgi herra kulluga 2 rub. Laes Tomlik ja Peter Tork sel 7mal Vina kuus 1863.
--- Süte laevad laiamaddala ja Tinnalippi 3me mastiga, laiamaddala laev tulli täiega umbrahho sel 18mal meio kuus mollemad ühhel Nellipühhi laupäva õhtul, need pühhad võisid Õnnistegial kurvad olla, 1868. (sSuurepärane! J. J: Üldse on Tomlik märkinud üle 40 laeva saatust.)
--- 1876 on 6mal Meio kuus tule peälmissed aknad külmast rositud ja veeloigud külmand...
--- Venne usk hakkas 1841
--- Kõrvetise oht, must värv ja rõõsg piim tühhale köhhile...
--- 1867 aastal võttas vessi meitel uudes nitis odrad ja tuhlid puhtaks ärra, nenda ka körtsi nitis surema ja Pajode pitka ma tuhlid ja külm oad nenda, et mitte padda es sa üks kord panna. Agga keskmisse ja pissukesse ma peält sai vaevalt seme tuhlid. (NB: ikaldusaeg)
1868 aasta Näri ku 14ma olli meite vahhe kambril ahjo taggane akke jäes, olli hirmus kange louna torm ja kange külm.
--- Venne ussu kirgud Lümmada ja Mõnnuste tehtud 1867 aastal.
--- Venne usk saremale hakkand 1847 aastal. (NB)
--- Karrala mõisas on minno mälletus 1) Pilguse Aderfos (Aderkas!) härraks olnud ja sai tema käest ärra 1823 a. 2) Schorning ja tema käest sai ärra 1835 A. 3) Puksimi (Buxhverden!) härra mis Paadlas vallitses agga ühhe aasta ja 1836 sai jälle Schorningu kätte.
--- Anton Schorningast ollen und näind 16ma ja 17ma ösel 1846 küünla kuus, et temal olli proua ja laeva pardad ollid kullatud seda modi tagga pidi.
J.n.e.
1) Jaan Abruk, 65 a. Vaigu k. Kihelkonna v.
2) Mihkel Aksel, s. 1869 Välja t. Kuusiku k. Kihelkonna v.
3) Peeter Algo, 65 a. Niidi v. Sepise k. Kihelkonna v.
4) Mihkel Arm, s. 1867 Urve v. Atla k. Lümmada v.
5) Tiina Arm, s. 1854 Urve v. Atla k. Lümmada v.
6) Mihkel Evert, 90 a. Jõpi t. Üru k. Kihelkonna v.
7) Mihkel Grumm, 60 a. Karala k. Lümmada v.
8) Jüri Hõbenik, 68 a. Hõbeniku t. Oiu k. Kihelkonna v.
9) Miina Hõbenik, 65 a. Hõbeniku t. Oiu k. Kihelkonna v.
10) Jaan Hõbenik, 61 a. Hõbeniku t. Läägi k. Kihelkonna v. (Kihelkonna kaupmees)
11) Ado Knaps, s. 1867 a. Kihelkonna köster
12) Redik Kuik, 78 a. Jõgela k. Lümmada v.
13) Jaan Kütt, s. 1870 a. Taneli t. Pälli k. Lümmada v.
14) Jaan Laul, 55 a. Tohku k. Kihelkonna v.
15) Aleksander Leiter, 55 a. Kõruse k.
16) Aleksander Link, 50 a. Kaasiku t. Hanstla k. Lümmada v.
17) Jüri Luup, 62 a. Ristnina v. Neeme k. Kihelkonna v.
18) Ado Maater, s. 1847. a. Kulda t. Kurevere k. Kihelkonna v.
19) Mihkel Mark, 71 a. Margi t. Kuusiku k. Kihelkonna v.
20) Rein Miller, s. 1856 a. Aaviku t. Kõõru k. Kihelkonna v.
21) Toomas Mälk, s. 1872 a. Vähiku t., Kooviku k. Lümmada v.
22) Jaan Namm, 68 a. Koki t. Hanstla k. Lümmada v.
23) Karl Paju, 96 a. Vanaõue Viia v. Kuusnõmme k. Kihelkonna v.
24) Kristjan Paju, 72 a. Kuusnõmme k. Kihelkonna v.
25) Villem Pannel, 59 a. Lannasmäe v. Lümmada
26) Kristjan Part, 40 a. Lümmada sekretär
27) Redik Poopuu, 69 a. Pussa t. Koovi k. Lümmada v.
28) Johan Põder, 62 a. Kihelkonna vallamaja (end. sekretär)
29) Jaan Rauk, 48 a. Vaigu küla, Kihelkonna v.
30) Karl Reht, 70 a. Mihkli t. Viki k. Kihelkonna v.
31) Jüri Sepp, 78 a. Sepa t. Virita k. Kihelkonna v.
32) Mihkel Sepp, 77 a. Pustu t. Jõgela k. Lümmada v.
33) Mihkel Sepp, 77 a. Sepa t. Jõgela k. Lümmada v.
34) Mihkel Sigus, 80 a. Vilsandi, Kihelk.
35) Peeter Soon, s. 1871 a. Vilsandi, Kihelkonna
36) Eduard Tambo, 76 a. Tambo t. Vilsandi Kihelkonna
37) Mart Teär, 84 a. Välja v. Odalätsi Kihelkonna
38) Miina Teär, 64 a. Kuusiku t. Kuusiku k.
39) Artur Thom, s. 1884 a. Vilsandi tuletorn
40) Gustav Triipan, 65 a. Lause t. Leedri k. Lümmada
41) Jüri Vakker, 83 a. Iibi t. Undva k. K.
42) Jüri Võõras, 84 a. Kraavi v., Kalmu k. K.
43) Mihkel Võõras, 45 a. Kraavi v. Kalmu k. K.
44) H. Maehle, pastor