Päevaraamat.

I Asjalised mälestused

1. Pelgupaigad.

Mis puutub pelgupaikadesse, siis pean ütlema, et Kolga-Jaani kihelkonnas rahvas ainult mõnedest pikemalt midagi teab jutustada, kuna aga neid pelgupaike ümbruses – rikkalikude metsade ja rabade tõttu – õige palju vanasti olnud.

Esimesel kohal nimetaksin üht pelgupaika Soosaare vallas, mille kohta käiv traditsioon õige kaugele ulatab, sealjuures kahes varjatsioonis. Umbes 3 versta Kolga-Jaani alevist suurt maanteed mööda Soosaare mõisa poole asub teest üks verst ehk poolteist eemal Kapsare talu maadel n.n. „Malle“ ehk „Maleva“ saar. Vastavalt mõlematele nimetustele räägib traditsioon järgmist:

1) Kui sakslased Eestimaale hallil ajal tulid, ja rüüstates ning tappes eestlasi orjastama hakkasid, põgenenud nende eest keegi naisterahvas Mall ühes oma pojaga eelnimetatud saarele, millest siis ka saar oma nimetuse on saanud. Vanemate käest kuulnud jutustaja, nagu oleks see Mall vanema Lembitu naine olnud, kuid ise kahtleb ta selle tõsiduses. – Saart, kuhu Malle elama asunud, ümbritsenud pehme raba ja natuke kaugemal asunud juba lausa järv, mis Paala jõeni ulatanud, uhtudes viimasega. Veel tänapäevani ümbritseb seda saart raba, aga et temast aasta 20ne eest kraavid on läbikaevatud, siis on ta praegu kuiv, ehk küll maapind veel astumise juures kõigub. Jutustaja lapsepõlves aga olnud raba veel nii vesine, et kui hobusega olnud vaja teole minna, siis loom kõhuni mädasse rappa vajunud. (Hans Herman)

2) Kui sakslased Viljandimaale olid tunginud põgenenud Lembit ühes oma naisega Kolga-Jaani, kus ta praeguse Soosaare koolimaja kohale elama asunud. (Alles hiljuti olevat seal tulease näha olnud.) Oma maleva kogunud Lembit eelnimetatud „Malle“ saarele, kus sõttaminekuks ettevalmistusi teinud. Juba enne seda olnud see saar kohaks, kuhu eestlased end sõttaminekuks kokkukogunud, sest saarele pääsemise tee olnud ainult oma inimestele teada, ja nii võidi seal rahulikult asju ajada. Sellest siis tulde saare nime „Maleva saar“.

Edasi räägib traditsioon, et just eelnimetatud Lembitu asukohaks Kolkas näinud vanema naine unes, kuis punane riie üle ta mehe laotunud ja et naine, hommikul ärgates, ärdalt Lembitut palunud mitte vaenlase vastu minna. Ta nagu aimas sellest kurja. Kuid Lembit ei võtnd naise sõna kuulda, vaid läks „Maleva saarele“ ja sealt ühes juba kokkutulnud sõjaväega edasi mööda rabasid, ainult eestlastele tuntud teed kaudu – Suure-Jaani, kus siis Lõhaveres, praeguse Navesti jõe juures, mida vanasti aga Paala jõeks nimetatud, vaenlased kokku puutunud ja sellele järgnevas lahingus langenud. (Rääkinud: Jaan Keerd, Soosaare v. Uuvali t. 77 a. kes seda lugu oma vanaisalt on kuulnud.)

Jutustaja on kindlal arvamisel, et siin tõega tegemist on, sest oma asukoha poolest olde „Maleva saar“ väga kohane pelgupaik olnud, kus eestlased takistamata võinud endid sõjaks ettevalmistada. Ja et Lembitu tõesti oma maleva just siit kohast Paala lahingusse viinud, tõendavat selgesti see asjaolu, et Maleva saart veel praegugi vaevalt märgatav otsekohene tee, läbi muidu veel meie ajal läbipääsematu Kotsama ja Unakvere soode umbes 20ne versta pikkuses, Navesti jõe ümbrusega ühendab.

Siin juures tähendaksin, et traditsioon teab veel rääkida Lembitust kui ülemast, kes tihti Leie külas (asub Võisiku vallas) käinud sealseid asju õiendamas. (Rääkinud: Mihkel Anni (Võisik v. Tõhu talu))

Peale „Malle“ ehk „Maleva saare“ teab rahvas kui pelgupaika täpsemalt nimetada veel Võisiku vallas – Leie külas mitte kaugel Virstjärve juurest – asuvat n.n. „Kaabe kinku“, mille nimetus tulevat sõnast „kaabakas“, missugune sõna vanasti tähendanud mõisteliselt meie aja „põgenejat“. „Kaabe“ kingule peitnud end tihti vanasti lähema ümbruse rahvas, kui tugevam vaenlane pealetunginud, kellest jagu saada juba ette teada võimatu oli. (Mölder Jaanus rääkinud)

Siis räägib traditsioon veel, et kui vanal ajal leedulased Virts järve kaudu Kolga-Jaani ehk õigemini Leie külasse tulnud, siis põgenenud need, kes lahingust eluga pääsenud „Pendra“ rabasse. Kuid tagasi ei tulnud sealt ükski. Nad surnud osalt nälga, osalt uppunud soosse. (Mihkel Anni)

Praegu on seal veel raba ja sealjuures õige pehme. Õpetaja Reimanilt olevat selle lao jutustaja kuulnud, et selle raba asemel mitte väga kaua veel tagasi järv asunud.

Peale nende pelgupaikade teab rahva suu rääkida ka „Ummuse rabast“ kui pelgupaigast, kuhu tihtipeale Võisiku valla talupojad põgenenud, mõisniku omavoli kartes. Seal toitnud nad endid suvel marjadega, kuna talvel kõvale maale hurtsikusse elama asunud, kuhu omaksed salaja toitu järele viinud. (Josep Tilu)

2. Lahinguväljad.

Täpsema teate sain ainult ühe lahinguvälja kohta. See asub umbes verst maad eemal Virtsjärvest, Viljandi poole minnes, suure maantee juures, kujutades enesest kõrgustikku, mis praegu metsaga on kaetud. Seda kohta nimetatakse „Käitsi mäeks“. (Mihkel Anni) Seal löödud lahingu lugu arvan aga paremaks teatud asjaoludel edasianda alles selles kogutud andmete osas, mis eriti traditsioone sõjadest käsitab.

Koguni tumedad on rahva mälestused teistest lahinguväljadest. Siin juures ütlen, et minule jäi mulje, nagu põhjeneksid saadud andmed peaasjalikult uuemal ajal leitud maapõuest sõjariistadel, enam ehk vähem loogilisel järeldusel, et kui maast on leitud sõjariist, tähendab on samas kohas lahing vanasti olnud. Sellepärast arvan paremaks ainult nimetada, kust on leitud sõjariistad, sest mingeid traditsioone nii kui nii pole säilinud rahval nendest lahingukohtadest.

Nii on leitud Soosaare vallas Kolgi talu grundilt, metsast, palkide vedamise ajal vana suurtükk. See oli veel teoorjuse ajal. Ta asub praegu Soosaare mõisas õue peal. (Peet Kull) – Teine valatud rauast suurtükk on leitud Võisiku valla Siimu Sepa talu väljalt, mis aastat 100 tagasi ehituse ajal vundamendi kaevamisel välja tulnud. Ta võib rootsi aegne olla. (Kukk)

Siis on leitud üks mõõk Leoski talus. Reiari talu maast Odiste külas Soosaare vallas on leitud kassaka kannuksed ja hobuse suuväljad. (Jüri Reial) Ka Saksari talu maast on leitud aastat 50-60 tagasi mõõk, mida aga leidja sepikojas nugadeks ümber tagunud. (Saksari taluperemees)

3. Kirikud.

Kolga-Jaani luteri usu kirik on ehitatud õige vanal ajal. Aga millal ja kelle poolt, ei sellest tea rahvas midagi rääkida. Traditsioon ütleb ainult, et peale suurt sõda on see kirik ülesse leitud. Ühede jutustuse järele leidnud selle kiriku ülesse keegi Nanu talu naine, kes üksinda katkust elama jäädes, mööda metsi uitades, et mõnda teist inimest ülesse leida, juhuslikult metsa padrikust kiriku leidnud. Kirik olnud katuseta ja tema lagi olnud mulla korraga kaetud nii, et isegi suur kask olnud aset ja aega leidnud seal üleskasvada. (Jaanus) Sellest kasest sai pärast härja ike tehtud, mis praegu muuseumis pidada olema. (Kiis)

Teiste seletuste järele olevat jahimehed selle kiriku ülesse leidnud. Alguses, teadmata, et all koda asub, teinud nad kiriku laele isegi tule ülesse, mille aseme jäljed tuletukkide ja söede näol veel alles olnud, kui jutustaja leeris käinud. See lugu olevat õpetaja Reimani sõnade järele kiriku kroonikasse ülesse kirjutatud. (Josep Tilu)

Aga kolmandas kohas kuulsin, kus ka tõendati, et õpetaja Reiman seda kroonikast ette lugenud, et kiriku olevat metsast üks mõisaproua oma toaneitsidega ülesse leidnud. Kiriku ümbrus olnud täis surnuluid, mida siis toaneitsid pidanud maha matma. (Kiis)

Kirik olevat katoliku usu ajal juba olnud ning alles a. 1681 muudetud ta luteri usu kirikuks. See täpne arv olnud ülesse märgitud ühele vanale altari pildile. (Jaan Keerd) Kiriku tornist leidsin muude vanade asjade seast puu palgi, kuhu oli sisse lõigatud, et „Anno 1678 ist diese Kirche von neue breberierd“. (Oma tähelpanu)

Õpetaja Reimani ettevõttel sai Kolga-Jaani kirik ka ümber ehitatud. Nii tehti temale suuremad aknad sisse, ehitati käärkammer ja torn juurde. Torni vundamendi kaevamisel tulnud palju surnuluid välja ja altari kohalt tulnud koguni terve surnukirst, mis aga kohe ära kõdunenud. Siis lasknud õpetaja Reiman selle koha kinni müürida. (Herman (poeg))

4. Vanad matusepaigad.

Selle kapitli alla mahutaksin kõige esiti teate üksikust, leitud Võisiku vallas Käo talus, luukerest, kellel olnud ümmargused hambad veel ja käes kivi nuga. Nagu pärast asjatundjad leiu kohta teadustasid, olevat see inimene elanud umbes 300 aastat enne Kr. (Jaan Käosaar)

Õige vanast ajast olevat pärit ka Võisiku vallas Varre talus asuvat 2 kivilademet kui kalmetite tunnistajad, millest üks olevat pärit sellest ajast, mil surnuid veel põletati, teine aga mil neid juba maeti. (Jaanus) Nüüd on need kivid osalt ehitusteks ära tarvitatud. See on siis kõige vanem teade kalmeti kohta.

Nooremaid ristiusu aegseid matusepaike on küllalt Kolkas. Et vanasti mingeid teid polnud, maa aga soine ja rabane olnud nii, et raske ühest kohast teise olnud pääseda, siis olnud igal küllel ise oma matusepaik. (Jaan Keerd) Neist on aga ainult osa ilmavalgele tulnud ja sealjuures täiesti juhusliselt, kas kruusa vedamisel ehk kartula aukude tegemisel.

Tuntuim ümbruses kalmet asub Võisiku vallas Letgala külas, Kivisaare talu maal, Paala jõe lähedal. Üks 20 aastat tagasi kruusa kaevamisel tuli ta alles ilmsiks. Kohapeal on käinud õpetaja Reiman ja keegi Vändra tohter. Surnud olnud nii maetud, et nende pead kõik põhja-õhtu poole olnud pöördud, jalad jälle hommiku poole. Nende luude vanadust aga keegi ei tea. (Peet Kull)

Teine populaarne kalmet asub Leie külas Lohu maas, mille peal juba ammust ajast ikka põld on olnud ja seda veel praegu on. Alguses tulnud kartula augu tegemisel üks surnu kirstus välja, siis hakatud asja juurdlema ja nii leitigi kalmet. Mõnel surnul olnud helmed kaelas, ka raha olnud juures. (Lohu talu) Seda kalmetut käinud Jung vaatamas, mille ta õige nooreks tunnistanud. Sellele vaidleb aga Mihkel Anni Tõhu talu vanaperemees vastu. Nimelt leiab ta, et Jung on asjaga pealiskaudselt tutvunud, sest peale kirstus surnute olevat seal kohas veel üks maakiht, mis on täis peenikseid, kõdunenud luid, mis tingimata tunnistuseks on, et seal kohal õige vanal ajal juba kalmet on olnud. (Mihkel Armi)

Katoliku aegseks matusepaigaks peetakse kalmetut, mis asub Soosaare vallas Pusu talu maal, kus mõnel surnul veel helmed kaelas on olnud. (Jaan Keerd)

Siis asub üks katkuaegne kalmet Soosaare vallas Väljaotsa talus, mis ka kruusa vedamisel ülesse leiti. Üks luukere olevat püstseisakus olnud ja jutustaja avaldas arvamist, et see vist teiste surnumatja olnud, kes viimaseks jäädes, ise omale hauda hakkanud kaevama, kuhu ta siis töötamise juures ka surnud. (Jaan Keerd)

Üks kalmet öeldakse olevat köstri maja juures, kus praegu Kolga-Jaani kihelkonna kool asub. (Jaanus)

Inimese luid on ka leitud Soosaare vallas Jaani talu maast. Seda kohta nimetatakse „Kalmeti pealseks“ ja sinna olevat langenud sõjamehed maetud, aga millal, seda ei tea rahvas ütelda.

Lähedal sellest „Kalmeti pealsest“ asub teine matusepaik n.n. „Kalmeti mägi“. (Soosaare valla sekretär)

Kruusa vedamisel on leitud veel surnuluid Soosaare mõisa platsilt n.n. „Aru mäelt“. (Kiis)

Siis on vana surnuaed olemas praeguse Kolga-jaani luteriusu kiriku õue kohal, sest vanasti olnud viisiks surnuid kiriku lähedale matta. 1ne surnuaed väljaspoole kirikut asutati alles aastal 1785; 2ne a. 1864; 3mas a. 1883 ja 4jas a. 1821. (Kolga-Jaani kiriku kellalööja)

Omal ajal on leitud surnuluid samuti Soosaare vallas Saksari talude juurest soodest. (Josep Tilu (isa))

5. Hiiemäed ja ohvrikivid.

Kolga-Jaanis teab rahvas rääkida ainult ühest „Hiiemäest“, mis asub umbes verst maad Virtsjärvest, mööda maanteed Viljandi poole, Leie külas. See tõuseb kõrgustikuna ümbritsevast maapinnast ja seda kohta nimetab rahvas „Hiiemäeks“. Seal mäe peal olnud veel hiljuti tagasi suur ohvrikivi alles olnud, mis pealt nii laialt lame olnud, et 7 inimest vabalt sellepeal võisid istuda. (Nüüd on ta püssirohuga tükkideks lõhutud.) Sellel kivil on Leie rahvas aastasadu Taarale ohvreid toonud ja palumas käinud. Mäel kasvanud nii suured tammed, et nende otsast Taara (Tartu) ära paistnud. Nende otsast nähti ka vaenlase laevade lähenemist Virtsjärvel. (Mihkel Anni)

Võisiku vallas Siimu-Sepa talu maal seisnud veel aastat 20 tagasi vana ohvritamm, mis seest õõnes olnud ja see õõnsus olnud nii suur, et seal 5 lammast vabalt vihma varju leidnud. Seda tamme kardetud kaua aega maha raiuda, sest arvati, et kes tema külge puutub, see sureb. (Hans Põrk)

Rohkem mälestusi pole rahva seas säilinud püha hiiete, ohvrikivide ja tammede kohta.

6. Vanad külad ja talud.

Vähe teab rahvas rääkida vanadest küladest ja taludest. Et Leie küla, mis Võisiku vallas Virtsjärve juures asub, juba siis oli olemas, kui veel eestlased vabad inimesed olid, seda teab traditsioon nimetada. Kuis aga tema nime sel ajal oli – on teadmata, praeguse nime on ta igatahes saanud alles peale suurt Põhja sõda. Siis jäänud see küla elanikkudest tühjaks, kes kõik kas sõjas langenud ehk katku surnud, nii et teda võõrad inimesed ülesse leidnud ja siis teda „Leieks“ s.o. leituks nimetasid. – Orjuse ajal nimetatud seda küla jälle „Kõrdi külaks“, sest teole minnes polnud Leie küla inimestel leiba kaasa võtta, vaid keetnud körti. Siis olnud Leie küla vaene, sest kraave polnud ja tihtilugu ujutanud vesi põllud üle, mille tagajärjel sageli talupojad viljasaagist ilma jäänud. (Mihkel Anni)

Vana on ka Malina talu, milles inimesed katkusi on jõudnud üle elada. Tema praegune hoone on ehitatud a. 1755 ja sarnasena on ta püsinud muutusteta meie päivini, olles tüübiks vanadele orjaaegsetele eesti taludele. (Kukk (Malina talu))

Saksari talu olevat jälle orjaajal asutanud keegi sakslane potisepp, ja nii on sõnast „saks“ talu omale nime saanud „Saksari“. Miks potisepp üksinda metsa elama asus, mida pealegi veel soo ümbritses, ei sellest tea keegi midagi rääkida. (Saksari talu)

Sama Saksari talu läheduses asunud veel terve talu n.n. „Kapsare“, mille peremees nii rikas olnud, et hobusel hõbedast rauad all olnud. See talu viidi aastasadade eest üle teise kohta, nimelt „Kapsa saarele“ kus Lembitu ajal „Malle saarele“ põgenenud naine omi kapsaid kasvatas. Aga miks? Seda ei teata. Selle loo edasiandja vanaisa olevat omas lapsepõlves selle kadunud talu ahju varemeid ja toahooneid veel näinud. Nüüd kasvab sellel kohal mets. (Saksari)

7. Vanad teed.

Kõige vanem Kolga-Jaani kihelkonnas on see tee, mis Kolga-Jaanist Suurde-Jaani mööda Kotsama ja Unakvere soode Navesti jõeni viib ja mida teed Lembit oma sõjaväega kasutas, kui ta Paala lahingusse läks, nagu sellest esimeses peatükis on räägitud. (Jaan Keerd)

Tuttav on veetee Virtsjärvest Paalat mööda ülesse Põltsamaale, mida Tarvastu grahv ja Otepää lossiülem tarvitanud, kes viimases kohas õige tihti käinud. Sama teed kasutanud ka pihkvalased omadel sõjakäikudel. (Hans Põrk)

Siis käib üks vana tee läbi soode, mida rahvas „sõjateeks“ nimetab, Saksari taludest Uurgu küla poole. See tee olnud tamme pakkudest ja mõlemil pool kasvanud kased. (Josep Tilu) Nüüd on pakud soosse vajunud, kuna kased veel tükati kasvavad. Maa on seal kaunis kuiv kraavide tõttu.

Põhja sõja ajal läinud Rootsi sõjavägi Pärnu poole läbi Otiküla juures asuvast soost, missuguse tee jälgi veel jutustaja omas lapsepõlves näinud. (Jüri Reial)

1se tee – meie aja sõna mõttes – lasknud ehitada preester Urban läbi soode Kolga-Jaani ja Pilistvere kirikute vahele. See oli enne a. 1681, mil veel katoliku usk Kolga-Jaani kirikus valitsevaks oli. (Jaan Keerd) Praegune maantee on kõigest oma 70 a. vana. (Jaanus)

8. Kantsid.

Kolga-Jaanis teab rahva suu rääkida ainult ühest kantsist. Selle varemed asuvad Võisiku vallas – üks 10 versta Kolga-Jaani alevist Virtsjärve poole – Siimu-Sepa talu maal suure maantee juures. Nad kujutavad enesest vaid kivihunnikut, mis sügavasse maasse ulatab. See kivihunnik olnud enne õige suur, aga kui Meleski klaasivabrikut hakati ehitama, siis tarvitatud suurem osa kive tema vundamendiks ära. See kants olevat Lembitu aegne. Ta asub Paala jõest üks 2 versta eemal. Tema lähedalt on põllukündmise ajal leitud bronksist asju, nagu sõrmuseid ja käevõrusi, mis aga kaduma on läinud. (Kukk (Siimu-Sepa talu))

10. Leitud ja peidetud maasse asjad.

Võisiku vallas on leitud kiviaja riiste kirveste, nugade j.n.e. näol Lohu, Siimu-Sepa, Patasti, Käo, Kivisaare ja Nelka talu maadelt.

Soosaare vallas Kapsare talus on leitud põllult hõbe rootsiaegne raha, mil aastaarv 1667 peal on.

Kaavere külas Kerge talu maast on leitud potitäis igasugusi rahasid, mis õpetaja Reimanile üleanti.

Vanu rahasid on leitud ka Leie külas Lohu talu maast.

Traditsioon puudutab ka sarnaseid kohti, kuhu olevat mingisugune varandus peidetud. Nii räägib rahva suu, et katoliku usu ajal olevat kiriku kellad hõbedased olnud, mis siis, kui suur sõda tuli kiriku tiigi põhja said lastud, kus nad veel praegu leiduvad. Kiriku dokumentide seas olevat üks juhatuskiri, kus täpselt ära märgitud pidada olema, kuhu kohta kellad lasti. (Hans Palm) Nüüd on see tiik täiesti kinnikasvanud, veeloik on vaid järel. Et ta aga vanasti suur on olnud, tõendab seal kohal asuv raba. See on veel praegi pehme.

Soosaare vallas Saksari talusi ümbritsevasse metsa olevat Kõu mõisa saksad sõja ajal oma varanduse peitnud. Väärtuslikud asjad peitnud maa põue, kuna odavamad lihtsalt lahtise taeva alla jätnud. Nii leidnud veel jutustaja isa oma noorespõlves sealt ühe rautatud kasti ja tüdrukud jälle sulepadjad ning muu toakraami. Mis aga maha sai maetud, see pidada veel praegu seal alles olema. (Saksari)

Siis olevat Soosaare vallas Kapsare talu maal suur varandus peidetud n.n. „Keldri saarele“. See saar tõuseb kõrgustikuna rabade keskelt ja on naabruses juba eelpool nimetatud „Malle“ ehk „Maleva“ saarega. Sinna olevat eestlased, kui sakslased juba lähenemas olid, omad paremad ja väärtuslikumad asjad viinud. Need jäänud ka sinna, sest sakslaste valitsuse ajal ei juletud neid välja tuua. Et kohta seda pärastpoole ainult vaid pelgupaigana veel tarvitati, siis ununenud see varandus sinna. Pikapeale kasvanud koht ikka enam ja enam kinni kuna ka viimsed jäljed kadusid. Praegu kasvavad samal kohal 2 suurt mända. Selle loo jutustaja lapsepõlves olevat veel võimalik olnud läbi mulla selle keldri kivimüüre ära tunda, kuhu varandus peideti. – Alles hiljuti käinud keegi talupoeg sel kohal kaevamas, kust ta vana noa ja raha leidnud, mis aga kaotsi on läinud. Et hommik juba käes olnud ja ta taluperemehe tulekut kartnud, siis jätnud oma ettevõtte pooleli. Peale seda pole enam keegi keldri saarel püüdnud varandust välja kaevata. (Hans Herman)

Vana jutt räägib veel, et Viljandi linna varandus olevat siis, kui sakslased juba linna lähedal olnud, kahe paari härgadega Kolga-Jaani toodud, kus ta siis Kivisaare talu põllule maha maeti. Täpset seda kohta ei teata aga näidata. (Jakob Välba)

Suur rahavarandus asuda ka Võisiku vallas Leie külas n.n. „Käitsi mäel“. See „läinud“ sinna, kui leedulased külale peale tunginud. See varandus tulla alles siis välja, kui kaksik härgvasikad ühest emast sünnivad ja alt kokkukasvanud ühest puust tehtud adraga küntakse ja kündjad kaksikpoisid on kasvanud. Siiamaani põlde see veel sündinud. (Mihkel Anni)

Selle kapitli all nimetaksin ka – ehk küll mitte päris õigel kohal -, et Soosaare vallas Saksari kahe talu lähedal üks suur kuusk kasvab, mis öeldakse rootsi aegne olevat. Seal samas õige lähedal olnud ka aastate eest suur kask, millel raud haagid sees olnud, kuhu sõjamehed omi hobusi kinni sidunud. See kask sai maharaiutud ja ainult känd näitab veel, kus on ta kasvanud. (Saksari)

II Arhiivid.

1. Rõika ja Meleski vabrikutes on olemas oma arhiiv, kuid seal leiduvad dokumendid puudutavad ainult vabriku asju, mispärast ajalooliselt nemad mingit huvi ei paku. Pealegi on nad kõik juba Friedrich Amelungi poolt kasutatud, kes ju mõlemate vabrikute asutamise ajaloo peensusteni on avaldanud.

2. Kolga-Jaani kihelkonnas asuvad ainult 2 mõisat – Soosaare ja Võisiku. Esimeses on olnud oma arhiiv, mis aga enamlaste poolt sai hävitatud. Eest leidsin vaid talude ostuajast pärit lepingud, mis näitavad, et talude müügi lepingud on kreposteeritud aastate 1877 ja 1881 vahel. 54 talust, millest 7 kvootemaa talu on, on kõik 47 talu ära müüdud. Eelkontrachid on muidugi juba ennem olnud, kuid need on kaotsi läinud.

Võisiku mõisas pole enam ühtegi dokumenti olemas. Kas hävitati nad ka enamlaste poolt, või viis mõisnik nad ise Saksamaale kaasa, nagu mõned arvavad, seda ei tea ütelda.

3. Kolga-Jaani luteriusu kiriku arhiivi kahjuks ei saanud nähagi. Õpetaja Tischler ei tahtnud seda lihtsalt näidata. Niipalju aga kui rahva suust kuulsin, olevat kirikus vana kroonika, millest õpetaja Reiman tihti mõnda lugu leerilastele ette lugenud. Selles kroonikas seisnud üleval, kuis kirik metsast leiti, siis missugused olid kõige vanemad talud kihelkonnas, kes katkudest elama jäänud, kes ja kui palju talupoegadest kirjutada ning lugeda osanud j.n.e. (Kiis (tütar) Õpetaja aga ütles, et arhiivis ei olevat praegusel ajal sellest kroonikast peale mõnede lehekülgede midagi järel.

4. Kolga-Jaani apostliku õigeusu praegune kirik on asutatud a. 1872. Enne pidas kogudus jumalateenistust Vaibla mõisas ühes kõrvalises hoones.

Praeguses leiduvad Apostliku õigeusu kiriku arhiivis eriti kiriku dokumentide jaoks nimestikke pole. Tähtsamad ja suuremad dokumendid (nagu meetrikad j.n.e.) on sissekantud kiriku üldisesse varanduse nimestikku ja seisavad seal raamatute jaoskonnas. Väiksemad dokumendid on aastate kaupa kokkuseatud, iga aasta kohta eraldi. Neist dokumentidest oleks vaid nimetada kiriku kroonikat, mis on alatud 1. VIII 1888. a. preester Ivan Skromnovi poolt. Kuidas enne teda koguduse elu on arenenud, seda on ta kirja pannud ametliste andmete kui ka rahva kõneluste järele.

Siit selgub, et apostliku õigeusu kogudus Kolga-Jaani kihelkonnas ametlikult 7. sept. 1847. a. sai avatud, mil koguduse liigete arv juba 1635 hinge suur oli, nendest 952 meesterahvast ja 683 naisterahvast.

Õigeusku olde levitanud Kavilda preester, kuid veel agaramalt Põltsamaa preester. Kes koguduse liigete seast agaramad ja kindlamad kiriku tegelased ja usutoetajad olid, nende nimesid kroonikas ei leidu.

Siin öeldakse, et luteri usu õpetajad ühes mõisnikutega olid õigeusu vastased ja takistanud selle usu levinemist igal viisil. Õpetajad püüdvad seda usku sel teel maha teha, et põlastavalt nimetavad teda „vene usuks“, „pagana usuks“; õigeusklikke „paganateks“, sest nende majades olevat ebajumalate kujud j.n.e. Mõisnikud teevad takistusi õigeusulistele maade rentimises, raskendades renditingimusi, püüavad kohtadest lahti ütelda, ei taha neile talusi omanduseks müüa ja nõuavad maksusi luteri kiriku hääks.

Kroonikas on ka 8 lhk. Kirjeldus olemas 1905-1906 aastate sündmustest, kirja pandud praeguse preestri Oberpahli poolt. Kuid nendest sündmustest arvan paremaks kõnelda eriti selleks ettenähtud osas, mis suusõnalise traditsiooni alla käib.

5. Soosaare valla arhiiv. Soosaare vallamaja sai ehitatud 1872 a. Kuni selle ajani oli valla asjaajamine mõisas. Sellega on siis seletatav, miks vallamaja arhiivis ainult hilisemast ajast dokumendid leiduvad. 8. augustil 1892 a. ühendati Soosaare vald Paenaste ja Kolga-Jaani kiriku valdadega. See sündmus on protokoleeritud järgmiselt:

Soosaares 8. augustil 1892 a.

Koos ollid: Soosaare vallavanem J. Berg

Nõumehed: H. Michkelson, J. Keerd, A. Anderson, K. Kross, P. Kaur.

Kolga-Jaani vallavanem: J. Jürisson

Nõumehed: J. Ott, M. Kaup, A. Kass, J. Anderson, P. Jürisson, J. Reis.

Paenaste vallavanem: J. Kukkemilk

Nõumehed: J. Püks, J. Kovit.

N. 27. Talurahva kommissari herra eeskirja põhja peale 7. aug. s.a. N. 1225 oli ühendatud volikogu kokkukutsutud ja neile eeskirja juures aluv Soosaare, Kolga-Jaani ja Paenaste valdade ühendamise projekt etteloetud ja seletus, mille peale ühendatud volikogul midagi juure lisada polnud ja sellega rahulised olivad.

Otsustud: ärakiri käesolevast protokollist Talurahva kommissari herrale sisse anda. (Allkirjad)

28. sept. 1892 a. said Paenaste ja Kolga-Jaani valdade dokumendid Soosaare vallavalitsusele üleantud, mis ka protokoleeritud on.

Soosaares 3. okt. 1892.

Talurahva kommisari herra eeskirja põhjusel 28. sept. s.a. N. 1432 sai end. Paenaste ja Kolga-Jaani valdade raamatud, inventar ja rahad praeguse Soosaare vallavanema Jüri Bongi kätte antud ja nimelt. (Sellele järgneb üksikasjaliselt üleantud asjade nimestik.)

Praegusel ajal ühendatud Soosaare vallamaja arhiivis leiduvad dokumendid ja raamatud on kõik 1901. aastal ülestähendatud üldisesse nimekirja, kuhu ka pärastised on sissekantud. Kokku on neid Soosaare valla arhiivis 784 esemet. Vanemate dokumentide nimekiri on tänavul aastal, s.o. 1926 a. saadetud riigiarhiivi, viimase sellekohase nõudmise peale.

Ühinemise korral Soosaare vallaga on Paenaste valla üleantud raamatute ja dokumentide seast kõige vanem „Magasini raamat“, mida on hakatud pidama 1. märtsist 1855 a. Järgmine oma vanaduse poolest oleks „Revisjoni raamat“ a. 1857. „Protokolli raamat“ on olemas alles a. 1886-1892 aastani.

Kolga-Jaani kirikuvalla üleantud dokumentidest ulatab kõige vanem a. 1845 ja see oleks „Rõugete panemise raamat“. „Revisjoni raamat“ on oma vanaduse poolest teisel kohal s.o. a. 1858. „Magasiini raamatu“ pidamine algab a. 1868. Protokolli raamatuid on 2. Esimest on hakatud pidama 26 apr. 1868 a. kuni 3 aug. 1872 a. 2st protokolli raamatud on peetud 3 aug. 1872 a. kuni 16. mai 1885 a.

Soosaare valla nõnda ütelda enese arhiivis ulatab „Revisjoni raamat“ juba a. 1826. Järgmisel kohal seisavad 1832 a. „Perevodnõje spiski“. „Magasini raamat“ on olemas a. 1845. „Rõugete panemise raamat“ on olemas 1871 a., kuna üksikud lehed rõugepanemisest ulatavad 10ne aasta võrra tagasi s.o. aastasse 1861. „Protokolli raamatud on olemas a. 1858-1861; siis aastatest 1869-70-71-72; 1874-1877; 1883-1886 ja 1886-1890.

Kõige 3me valla kohta on säilinud vakuraamatud 19. aastasajast. Vanem neist on Paenaste valla vakuraamat.

Wackenbuch für das
im Pernan-Fellinschen kreise und klein St-Johonnische Kirchspiele
belegene private gut Pajusby
31 märts 1867.

Järgmisel kohal on:

Wackembuch für das im Pernau Fellinschen Kreise und Kl. St. Johannischen Kirchspiele belegene Gut Sosaar.

Aufgefertigt om Jahre 1862 durch den Lövländischen Ritterschafts Laudmesser August Schultz. (Tegelikult tarvitusele võetud 30. okt. 1869 a.) Noorem eelmistest on Kolga-Jaani kirikuvalla vakuraamat, mis eestikeelne on.

Kolga-Jaani kirrikowalla

Wakko-ramat

Kirriko mõisa om

Perno-Willandi Kreisin Kolga-Jaani

kihhelkonnan.

(Trükitud: a. 1870; tindiga parandatud 1880)

Lisan juurde veel ärakirja vakuraamatust, mis selgesti näitaks, missugused ja kui suured olid keskmise talu aasta kohustused mõisa vastu.

6. Võisiku valla arhiiv. Võisiku vallamaja on ehitatud a. 1867. Arhiivis on olemas isegi täpne ehitamise kulude arve, mis nimestikku N. 732 alla on sissekantud ja õige huvitav on, sisaldades eneses viimse peensusteni ülesmärgitud kulusi, nagu: 2 kopikat luudade eest, mis põranda pühkimiseks tarvitatud. 1867. a. kutsuti ellu ka 1ne vallavalitsus. Leiduvate dokumentide kohta arhiivis on 1ne nimestik seatud kokku a. 1900, mis praegusel ajal eneses 898 esemet sisaldab. Kõige vanem dokument ulatab aastasse 1811. See on „revisjoni raamat“. „Rõugete panemise raamat“ on pärit a. 1821, „magasini raamat“ a. 1837, kassaraamat a. 1834. „Protokolli raamatud“ on olemas esimesest s.o. alates aastast 1867 kuni viimaseni arhiivis, kuna vakuraamatud täiesti puuduvad. Viimaseid pole kunagi vallavalitsusel olnud, vaid olid mõisniku käes. Võisiku mõisas aga neid enam ei ole. Valla sekretär avaldas arvamist, et ehk on nad maakonna valitsuses, milleks tal mõnesugused andmed olevat. Kas Võisiku vallas talupoegadel suuremad ehk väiksemad kohustused olid, kui Soosaare vallas, seda ei saanud võrrelda, sest puudusid igasugused andmed selleks.

III Suusõnaline traditsioon.

1. Asustamisküsimus.

Kolga-Jaani on võõrast elementi aastasadada jooksul juurde tulnud vaid sakslaste vabrikutööliste näol. (Hans Põrk) Kuid rahva mälestuses pole sarnane sündmus mingit tähelpanu väärinud, sest võõrastena tulles on vabrikutöölised sama võõrastena läinud. Elades omavahelist elu, puutunud saksa vabrikutöölised kohaliku rahvaga ainult niipalju kokku, et talupoegi vähese tasu eest omi põlde, mida vabrik neile andis, harida lasid. (Jakob Välba) Lähemaid sidemeid nad aga eestlastega ei sõlminud. On vaid paar juhtumit olnud, kus mõni saksa tööline eesti soost naisega on abiellunud. (Hans Põrk) Praegusel ajal pole Kolga-Jaanis enam ühtegi liiget nende saksa perekondade järeltulijate näol, keda Ameberg oli vabrikutesse tööle palganud XVIII aastasaja lõpu aastatel ja XIX aastasaja algul. Nad on osalt kas välja surnud, ehk linnadesse elama asunud. (Jakob Välba)

2. Sõjad varematest aegadest peale.

Kõige vanem traditsioon muistsetest sõdadest puudutab peaasjalikult Leie küla Võisiku vallas.

Hallil ajal elanud praeguse Leie küla kohal õige tihedalt rahvast. Olles Virtsjärve kaldal s.o, veetee juures, omanud ta vanasti, mil veeteed ju ainukest läbikäimise võimalust pakkusid, kaubanduslises läbikäimises tähtsa seisukoha. Ta olnud Taara (Tartu) ja Lembitu (Viljandi) linnade vahepunktiks, kuhu kaubaragavarad toodud. Siin seisnud isegi sõjamoona tagavarad, mis siis mööda Paalat edasi viidi Põltsamaale. Leie küla juures olnud ka päris sadam. Sellest on praegu jäljed järel kitsa maariba (muuli) näol, mis järve läheb „Saare keha“ nime all, mille taga oligi see sadam, missugust kohta veel praegugi „Leie laheks“ nimetatakse.

Leie kaupmehed olnud suured rikkad mehed, kes oma kaubaga koguni Pihkvas käinud. Rahvas elanud külluses, sest mets – lindude ja järv – kalade näol, mis ühtlasi ka kaubaaineks olid, pakkunud küllaldaselt toitu.

Nüüd räägib siis vana jutt, et siia külla palju korda vaenlased tulnud, kes teda hävitada püüdnud. Nii teatatakse nimetada kahest korrast, mil lätlased laevadega Leiele lähenenud, kuid mõlemad korrad tõrjutud nad tagasi, kus juures järvel päris „merelahingud“ said löödud.

Teatatakse ka öelda, et ingerlased on püüdnud küla vallutada, kuid asjatult. Lahing, mis ingerlaste ja leielaste vahel sai siis löödud, olnud Lalsis. Eestlased saanud võidu ja ajanud ingerlasi kuni Soontagani taga. Sel ajal olnud Leie maleva suur ja tugev. Kuid siis tulnud aeg, mil õnn leielastele selja pööranud ja neid hukatusesse saatnud. Õnnetuse toojad olnud leedu sõjaväed, kes ka küla hävitasid. Traditsioon räägib nüüd pikalt ja laialt, kuis see õnnetus sündis. Nimelt tulnud leedulased Kolga-Jaani Emajõe kaudu laevadel. Sellest saadud külas aegsasti teada. Mehed aetud kokku ja nüüd hakatud harutama, kas maleva vaenlase vastu peab minema ehk jälle, kas parem ei oleks kohapeal nende tulekut ära oodata. Üleüldine arvamine kaldunud selle poole, et maleva tuleb vaenlase vastu saata ja just Vaibla, sest seal arvati vaenlast maale tulevat. See nõu viidud ka täide. Enne minekut sai veel ohver härja näol Hiiemäel Taarale toodud. See kukkunud kura külje poole. Nüüd aimanud igaüks paha. See ei jäänud ka tulemata, sest eestlaste sõjaplaan osutunud valest. Nimelt ei liikunud leedulased Vaibla poole, vaid purjetanud oma laevadega Paalat mööda ülesse, kus siis Kivisaarel maandunud. Sealt poolt tulnud nad siis Leie külasse, mis meestest tühi oli ja vastupanekut leidmata pistnud küla põlema. Järele jäänud vaid pärn ja üks ait. Kui eestlased sellest teada saanud, ruttanud nad vaenlasele vastu, kuid küla päästa olnud juba hilja. Lahing löödud „Käitsi mäel“, kus leedulased põhja pool, leielased ida pool seisnud. Selles lahingus langenud peaaegu kõik eestlased. Ülejäänud põgenud Pendra rabasse, kus aga ka nemad viimaseni omale surma leidsid, nagu ühes eelmises peatükis juba on nimetatud. Kaitseta jäänud külaelanikud viidud leedulaste poolt minema. Järele jäänud vaid laps. See nutnud nii haledasti ja otsinud oma ema taga, karjudes, et „kus mu ilus memm on“, et leedulaste väeülem lapse peale halastanud ja talle lubanud oma ema vangide seast ülesse otsida. See osutunud inetuks naisterahvaks. Seda nähes, jätnud päälik naise ühes lapsega Leide. Need jäänud ainukesteks elanikkudeks.

Kui aja jooksul Leie küla rahvas jälle koguma hakkas, otsustatud uut küla ehitada. Enne aga toodud Soome tark maad vaatama, s.o. kas maksab endisesse kohta uuesti küla ülesse ehitada, või hävitatakse ta jälle ära. Soome tark vaadanud kõik ümbruse läbi, läinud siis „Uia saarele“ (praegu asub seal Käo talu) nõiduma. Pannud kausi elavahõbedaga maha, vaadelnud ta seda kaua ja siis öelnud külavanemale: „Kaua, kaua, väga kaua, seni on sinna aega enne kui sõda Leige tuleb, kas ta lõuna poolt, Virtsjärve poolt, kas ta silma näha ehk kõrva kuulda, Leie võib rahulik olla – ei tule. Aga põhja poolt tuleb sõda, siis, siis hävitatakse Leie küla.“ (Mihkel Anni. Seda lugu on temale rääkinud ta lapsepõlves vanaisa, kes seda omakorda oma karjapoisi eas kuulis ühelt pimedalt 110 aastaselt vanakeselt, keda Matsi Priidiks nimetati.)

Ka kaugesse minevikku ulatab traditsioon, mis nimetab venelaste sõjakäike Kolga-Jaani. Et venelased, peaasjalikult Pihkva venelased on käinud tihti oma lootsikutega mööda Paalat Kolkas, seda teavad praegu veel paljud rääkida. (Jakob Välba, Hans Põrk, Kukk)

Usutavalt räägib traditsioon, et vanasti kasvanud Paala jõe kallastel suured tihedad metsad. Kui juba ette aimata olnud, et vaenlased tulevad, siis seatud poisikesed vahtideks puulatvadesse, kes märguandmise teel, harilikult mõne linnu häälitsemisega, üksteisele, hädaohu lähenemise teade taludesse niiviisi edasi toimetasid. (Hans Põrk, kuulnud seda omalt vanaemalt)

Venelased tulnud harilikult ikka suure kisa ja lauludega, nii, et juba kaugelt nende tulekut ära võis kuulda.

Kord tulnud jälle venelased. Siis võtnud eestlased kavala sõjaplaani ja sõdimise viisi ette. Nad raiunud Paala kallastel suuremad puud läbi, aga mitte lõpulikult, vaid niipalju, et puud veel püsti seisid. Kui nüüd pihkvalased oma lotjadega tulnud, kukutanud eestlased enne valmis raiutu puud nende peale ja uputanud vaenlased sarnasel viisil ära. (Jakob Välba) Praeguse Rõika vabriku kivikuuri juures pidada 8 lotja venelastega uputatud olema. Et jõesäng sarnasel talitusel sai ummistatud ja jõe vool sai takistatud, siis võtnud Paala omale teise sängi. Sarnane lugu juhtunud mitu korda. (Hans Põrk) Praegu on veel märgata Paala jõe endiseid sänge.

Ükskord aga juhtunud, et keegi kurja ennem ei saanud aimata, kui juba venelased kuival maal olnud. Rahvas põgenenud hirmuga metsa. Seal keedetud ühes kohas harkidel suppi, kui äkki maaajajad ilmunud. Inimesed saanud aga ennast veel ära peita. Vaenlased otsinud küll kadujate jälgi, aga neid mitte leides, rahustanud end sellega, et supi maha kallasid. Seekord ei saanud üldse venelased suuremat pahandust teha, leppinud vaid riisumisega ja läinud jälle minema. (Kukk (Siimu-Sepa talu)

Põhja sõja ajast mäletatakse, et siis palju riisujaid ümber käinud ja harilikult ikka ratsa-hobustel. Ühel hilissügisel, õhtul, teinud parajasti Saksari peremees tuld koldele, kui hobuse kapjade plaginat kuulnud. Ruttu roninud ta ahjule, et ennast peita. Sisse astunud keegi tundmatu mees, kes kohe end tule juures soendama hakkas. Nähtavasti arvamisel olles, et ta üksinda on, hakanud ta end riidest lahti võtma. Seal näinud taluperemees, et see naisterahvas oli, kelle rind rahasid puha täis olnud. Nüüd tõusnud mehes julgus. Et käepärast juhtus ka lõõm olema, haaranud ta selle pihku ja visanud kõige jõuga naise pihta. See langenud otsekohe surnult maha. (Kiis)

Sama Saksari talu lähedal olevat rahva poolt rootsi sõja ajal keegi riisuva salga päälik maha tapetud, kui ta parajasti üle silla tahtnud minna. Ta maetud pärast eestlaste poolt maha. (Saksari) Jutustaja avaldas arvamust, et kas ei ole mitte sellesse n.n. „kindrali hauda“, mis tema maa grundil on, maetud just sama surmatud päälik, ehk küll rahvas räägib, et seal pidada keegi rootsi kindral maetud olema. Haud asub soo veerul ja kujutab praegusel ajal vaid pealt näha üht suurt kivi. Kas sinna tõesti keegi on maetud, pole siiamaani järele vaadatud.

Teise Saksari talu kohal oli veel paarkümmend aastat tagasi üks ait, mille palgid kõik kuulidega läbi olid lastud. Rahvas räägib selle kohta, et sõja ajal, vist olnud see Põhja sõda, peitnud end Saksarisse lähema ümbruse rahvas, arvates, et seal julge võib olla, sest kuidagi ei võinud ette aimata, et vaenlase jalg sarnasesse – peidetud metsadesse ja rabadesse – kohta astub. Kui see aga sündis, siis ei jäänud muud üle, kui aita põgeneda, kust siis vastastikku üksteist lasti. (Saksari)

Nähtavasti oli vaenlasi vähe ja eestlased jäid võitjateks, sest vastasel korral oleks ait põlema pandud.

Veel on rahva mälestuses püsinud teade sellest, et kui prantslane Moskva läks, et siis kohalikul rahval nii suur hirm olnud, et hoonetes magada ei julgenud, vaid ainult metsades ja koplites. (Jaan Käosaar)

3. Katkud, näljad, ikaldusaastad.

Rahvas räägib harilikult kahest suurest katkust. Millal üks neist on olnud – ei teata, kuna teine kindlasti Põhja sõjaga ühes käinud. Siis laastanud katk terve maa paljaks. Praegused heinamaad, mis vanasti kõik põldudeks olid, rääkivat selget keelt, kuivõrd paksult rahvast Kolga-Jaanis elanud enne suurt katku. (Jaan Käosaar)

Rahva jutu järele käinud katk harilikult kitse näol ümber, pannud jalad ukse pakule ja siis ütelnud midagi inimeste keeli. Kes vastu rääkinud, see surnud otsekohe. Kord tulnud katk jälle kusagile talusse, kus pererahvas parajasti einetas, ja ütelnud: „en näe, talurahvas sööb leent“. Laps vastanud: „oi imet, kits räägib“ ja kõik surnud ära. (Kristjan Erits)

Soosaares jäänud peale Põhja-Sõja katku, vaid neljas talus inimesed elama, see on: Eelial, Kapsares, Käsprel ja Einasaares. (Hans Herman)

Võisiku vallas surnud ka peaaegu kõik välja. Odite külas jäänud kõigest Malina talusse 2 inimest elama. Leiba ei olevat neil sugugi olnud ja näljasurm seisnud silmade ees, kui ootama Uurgu küla Tiku talu metsast palju loomi välja tulnud, keda rahvas sinna oli peitnud vaenlase eest ja kes nüüd peremeesteta olid jäänud. Katuse õledest leidnud nad rukiterad, millest rüki seemne kasvatanud. Nii saanud nad jälle järjele. (Jaan Käosaar)

Siis jäänud veel ühes talus keegi Hansu nimeline mees elama. See näinud unes, kuis keegi ütles temale: „Kuule Hans, sina pead surnuid matma.“ Seda teinud ka mees. (Hans Põrk)

Leies hävitanud samuti must surm hirmsasti rahvast, nii et ainult 3 naisterahvast ja 2 meesterahvast elama jäänud. Ei aidanud midagi, et leielased „Kalmeti mäel“ Taarale ohvrid tõid ja härdasti palusid nende üle halastada. Taara otsustas asja teisiti. (Mihkel Anni)

Seda mäletab veel rahvas, et Peeter Suur olnud katku igatepidi püüdnud hävitada. Nii käskinud ta surnuid otsekohe ära põletada ja keelanud neid mahamatta. (Jaan Keerd)

Siis räägitakse, et üks 100 aastat tagasi Kolga-Jaanis väga suur nälg olnud. Leiba ei olevat sugugi olnud ja inimesed söönud aga kõik ära, mis pehmem kivist olnud. Nii söönud jutustaja oma ema lapsepõlves näljaga sammalt (Hans Põrk), kuna mõned omi lapsi sellega elatanud, et neid mõisa saatnud viina praaka sööma. (Jakob Välba) Et näljaga kõike söödud, siis tulnud hirmus haigus, mis inimesi nagu kärbseid surmanud. Tulnud ette, et 18 inimest ühte hauda pandud, nii palju surnuid neid ühe päevaga. (Jors Rosenberg)

Üks 75 aastat tagasi möllanud Kolga-Jaanis jälle koleera. Siis pandud teed kinni ja keegi ei tohtinud väljaspool oma grunti liikuda. Kõige rohkem aga surnud inimesi Rõika vabrikus, keda Kolga kiriku-surnuaeda mahamaetud. (Jaan Käosaar)

Enne kui selle loo jutustaja vanaisa elanud, olnud jällegi näljaaastad olnud. Siis olnud Letgalas keegi Milgu Kuruse Mai nii kaua söömata olnud, et kui ta juhtumisi kusagilt oa tera leidis ja selle suhu pistis, et siis ei jõudnud ta seda enam katki närida ja surnud samasse paika. (Mihkel Anni)

Nälja ja ikaldusaastad olnud ka siis, kui Narvast Rakvere raudtee ehitati. Siis toodud rukist Rakverest vooridega. Voor olnud 30, 40 hobust pikk. (Hans Herman)

4. Ajaloolised isikud.

Ei Kolga-Jaanis tea rahvas midagi riigimeestest rääkida, sest nendest pole keegi seal käinud. Ainult kohalikkudest inimestest, s.o. Soosaare mõisaomanikust Robert von Sievers’ist, õpetajatest Rückeritest ja Rõika ning Meleski vabrikute ostjast Amelungist teab rahvas midagi rääkida. Amelungist räägitakse aga ainult niipalju, kuis ta omale vabrikud saanud. See lugu on kaunis romantiline.

Nimelt armastanud parun Lawu Peterburgis kedagi juba abielus olevat prouat. Kord jällegi tema pool olles, juhtunud mitte kohasel silmapilgul proua mees tulema. Vihatujus tahtnud see Lawu’i otsekohe ära tappa, aga siis leppinud sellega, et parun pidi temale suure summa raha maksma teotuse eest. Parunil aga sarnast summat ei olevat olnud. Ta kirjutanud oma valitsejale Amelungile, et see talle tarvismineva raha laenaks. Aga Amelung, kes asja kriitilist seisukorda väga hästi tundnud ja kelle mõttes juba ammu mõlkunud plaan vabriku omanikuks saada, vastanud parunile, et ei temal niipalju raha laenuks anda polde. Siis kirjutanud hädasunnil parun, keda teotatud abikaas koduses arestis pidanud, et müügu Amelung vabrikud ära ja seda võimalikult kiiremas korras. Nüüd ilmunud äkki Amelungil rahad ja ta ostnud ise vabrikud ära. Et parunit kodus polnud, siis võtnud ta vabriku krundi külge veel suur hulk maad peaaegu päris muidu. Nii saanud Amelung vabriku omanikuks. (Mihkel Anni. Seda lugu on temale rääkinud ta vanaisa, kes tol ajal hää tuttav vabriku meistrile olnud.)

Õpetajatest Rückeritest, keda Kolga-Jaani 3 põlve on olnud, räägib rahvas ainult halba, kus juures ta neid üksteisest ei eralda, vaid „õpetaja Rückerist“ kui kõige kolme kohta käivast räägib.

Nii öeldakse, et Rücker olnud nii kuri, et kui leeritundidel mõni tema küsimusele vastata ei osanud, siis löönud ta seda otsekohe näkku rusikaga. (Jaanus) Ta olnud ka väga auahne ja alati pidanud talupojad juba kaugelt tema ees mütsi mahavõtma, samuti kui kirikumõisa õue sisseastusid. Kui mõni kes hajameelsuse ehk lihtsalt jonni pärast seda ei teinud, siis löönud õpetaja ise mütsi maha ja jaganud veel peale kauba lööke. (Peet Kull) Rahvale ei olevat ta midagi hääd teinud ja puutunud talupoegadega niipalju kui kirikus jumalateenistuse ajal kokku, kus siis kantslist alati talupoegadele meelde tuletanud, et nad orjad on ja kui niisugused peavad nad oma isandate vastu alandlikud olema ning sõnakuulelikud ja ähvardanud, et kui nemad seda ei ole, siis nuhtlevat neid Jumal ja isandas. (Jaanus)

Mõisnik Robert Soeversist räägitakse, et ta rahva vastu kaunis hää on olnud. Nii kukkunud keegi poisike kõrgelt puu otsast maha, mida herra juhtunud nägema. Ta olnud selle tagajärjel väga hirmunud ja kartnud, et ehk poisike surma on saanud. Siis jooksnud ta mõisa prouale järele, kellel koduapteek olnud ja toonud ta õnnetuse paigale. Proua vaadanud poisikese järele, sidunud luumurde kinni ja ravitsenud seda niikaua, kui poisike terveks saanud. (Jaan Keerd) Proua olnud sündinud Wahl ja kohapeal räägitakse mitmel pool, et Wahlid eesti tõust olid võrsunud.

Siis aga juhtunud herraga äpardus. Kord vara hommikul tulnud ta lubjapõletamise ahju juurde, kus siis talupoegadega pikemale jutule sattunud. Jutulõng pöördunud ka vene keisri Aleksander II poole, kelle kohta Sievers tähendanud, et keiser saatan olevat ja et mõisnikud olevat otsustanud teda maha tappa. Seda pidavat see tegema, kelle peale liisk langevat. Kui üks lubjapõletajatest küsinud, „aga mis siis, kui see ei lähe“ siis vastanud parun, „et, kui keegi ei lähe, siis lähen mina ometigi“. Selle asja annud üks vana soldat, kes pealtkuulajate seas olnud, valla kohtusse ülesse. Sealt läinud asi sillakohtusse Viljandisse ja siis edasi kubernäri kohtusse. Sievers tunnistatud süüdlaseks. Enne seda juba astusid mõisnikud kokku, et teda päästa. (Hans Herman)

Alguses olnud plaan Sieversit oma valla liikmeks ülesse võtta, mille tagajärjel asi ainult vallakohtus oleks harutusele tulnud ja siin muidugi oleks Sievers õigeks mõistetud. Selleks kutsutud talupoegade esitajad mõisa kokku, et nendelt sarnaseks asjaks nõusolekut saada. Valitseja Latrobe lubanud paruni nimel tänuks nõusoleku puhul talusid päriseks müüa, aga volimehed ei olevat järele annud. Iseäranis olnud sarnase mõtte vastu keegi Reinvald, kes seletas, et ei herral mingit õigust olde midagi müüa või osta ja et valitsus juba ilma selleta paruni herrat sunnib talupoegadele maad anda. Siis ei jäänud mõisnikkudel muud päästmise nõu üle, kui et Sievers nõdrameelseks tunnistati ja sarnasena 1869 a. Riiga nõdrameelsete majasse saadeti, kuhu ta surmani jäi.

Pärastpoole sai Sieversi süüakt valamaja protokolli raamatust Kuriste herra Samsoni poolt väljatõmmatud ja hävitatud. (Jaan Keerd)

5. Rahva majandusline elu.

a) Orjuse ja teoorjuse aeg.

Siin pean kohe nimetama, et rahvas orjuse ja teoorjuse vahet ei tunne. Need 2 ajamõistet on tema mälestuses üheks tervikuks uhtunud, sest tegelikus elus olevat kõik endise olukorra juurde jäänud. Nagu orjuse ajal viletsalt elati, nii elati seda ka teoorjuse ajal edasi. Ainukene silmaga nähtav muutus „paremuse“ poole olnud vast ehk see, et nüüd enam inimesi nagu loomi ei müüdud ja ei vahetatud. Seda juhtunud orjuse ajal aga kaunis tihti.

Nii teatatakse kindlasti rääkida, et enne „Prantsuse sõda“ müünud Võisiku mõisnik, kelle nime ei mäletata, Nursi mõisnikule 8-10 perekonda. Orjad aetud küla vahele kokku, seotud üksteisse külge ja nagu mõnda looma karja lastud sopa sees edasi minna, kus juures veel piitsaga tagant järele hoogu antud. (Mihkel Anni) Mis hinda mõisnik müütavatest sai, seda ei teata ütelda.

Selle loo jutustaja vanaisa ajal juhtunud veel, et inimene jahi peal ära müüdi. Nimelt olnud herral (nime ei mäleta jutustaja) keegi Kongutaja Jaani nimeline ori, kes hää jahimees olnud ja ilma kelleta herra kunagi jahil ei käinud. Kord pidanud herra jälle jahti ühe Tartu mõisnikuga, kus ka Kongutaja Jaan ei puudunud. Tartu mõisnikule meeldinud Jaan väga ja varsti olnudki kaubad koos. Herra andis Jaani kohapeal Tartu mõisnikule, kuna vastu selle eest koera sai. Pärast viidud müüdud orja perekond talle järele. ((Jaan Käosaar) Jakob Välba)

Samuti olevat Nursi keegi Toodikvere ühes oma perega müüdud, kes õige mässumeelne olnud ja mõisa vastu hakkanud. (Hans Põrk) Teatakse rääkida ka juhusest, kus üks perekond Lätisse Rentsli mõisa orjadeks viidi. (Hans Põrk) Siis veel, et Soosaare vallas on inimesi Lätisse koerte eest müüdud. Nii käinud üks müüdud orjade järeltulija 52 aasta eest oma sugulasi koha peal vaatamas. (Hans Herman)

Reiari taluperemehe isa käinud omas noorespõlves isiklikult mõisnikuga Tartus, kus see 2 oma talupoega ühe koera ette vahetanud. (Jüri Reial)

Samuti sai Kambja 4 perekonda, vastu muide enese tahtmist, saadetud, kus öeldi tööjõust puudus olevat. Esiti kirjutatud paljud ülesse, aga suurem osa leidnud sel teel päästmist, et peremeestele sulasteks hakkanud. (Kristjan Erits)

Müünud olevat omi talupoegi ka õpetaja Ludvig Rücker. Rahvas aetud Kulli talusse kokku, kus siis nende nimed välja hõigati, kes müüdud said. Need viidud orjadeks Venemaale. (Jüri Reial)

Orjuse ajal tulnud ka tihti ette, et talupojad ära jooksid. Korterit pidanud põgenejad metsades ja soodes, aga nad saadud ikka kätte, sest mõisa piiridest võimatu oli väljapääseda. Kanti ju igas vallas omapäraseid rahvariideid ja kohe nähti võõras ära. (Jüri Reial)

Iseäranis tihti jookstud nekrutite võtjade eest ära. Nimelt olnud sel ajal komme soldatisi varastada. Kes kätte juhtunud, see soldatiks võetud. Alguses olnud võimalik sellest õnnetusest pääseda, kui mõisa tööliseks ülesse andsid, pärast aga ei aidanud ka sarnane kavalus. (Josep Tilu) Ükskord jooksnud keegi päris palja jalu lumega metsa, kuid selle eest jäänud ta aastaks vabaks. (Jaan Käosaar)

Talupoja elu olnud väga raske, nii orjuse kui teoorjuse ajal.

Orjuse ajal pidanud kõik mõisat orjama, olgu talupoeg või pops ja kõik oma haganase leivaga. Töö pidanud piinlikult korralikult tehtud olema. Nii näiteks, kui rukki sidumise ajal juhtus kõrge põllule jääma, siis saadi kohe peksa. (Kiis) Üldse peksetud palju ja sealjuures vitstega, mis soolvette said kastetud. (Jaanus) Ka õpetaja Rücker lasknud peksa anda. Nii määranud ta kellegile Kuksile, kes rehe puistamise ajal nalja pärast ühe tüdruku oli kõlkjatele maha visanud, 15 hoopi. (Jüri Reial)

Iseäranis palju peksa saanud n.n. „sillategijad“ s.t. tee järelevaatajad, sest alati juhtunud mõni viga teel olema, kui mõisnik läbisõitis ja iseäranis palju vigu olnud siis, kui mõisnik juhtus halvas tujus mööda sõitma. Nii saanud keegi sillategija päris ilmaasjata 80 kepi hoopi. Mees jõudnud veel kodu tulla, aga siis heitnud ta juba paari tunni pärast hinge. (Saksari)

Orjuse ajal olnud Võisiku (vallas) mõisas väga kuri proua, keda rahvas „Sieri prouaks“ nimetab. Iseäranis raske olnud siis mõisatüdrukute elu. Nad pidanud prouale iga tühja asja pärast kätt suudlema. Suudeldi seda valjusti ehk jälle liiga õrnalt, kohe saanud suudleja mööda kõrvu ja juukstest tõmmata. (Jakob Välba)

Raskemaks kohuseks orjuse ajal olnud talupoegadele vooriskäimine. Iseäranis palju tulnud vooris käia Soosaare valla inimestele, sest mõisas aeti väga palju viina, mida Narvam Pärnu ja Riiga tulivedada. Et reed vaid puust olid, siis olnud see käimine seda raskem. (Hans Herman) Vooriskäimise päevad arvati teopäevade hulka. Nii loetud näiteks käimist Riiga, kuhu 218 ½ versta oli, 12 päeva ette. Tagasi pidanud tingimata õigel ajal tulema. (Hans Herman)

Vooris käinud ka naised, kel püksid jalas ja nahkmütsid peas olnud. (Hans Põrk)

Võisiku valla talupojad käinud jälle viinavooris Narvas ja Pihkvas. (Jakob Välba) Peale selle olnud neile raskeks nuhtluseks kütepuude vedamine vabrikutele.

Orjuse ajal veetud talu otsa puid vabrikule Valga lähedalt. Jutustaja ema olevat puid härgadega vedanud. Kui 1851 a. vabrik ise omale metsa ostis, siis alles pääsenud talupojad sellest nuhtlusest. (Hans Põrk)

Vooridega olnud alati kilter ja kubjas kaasas, kuid et nemad just kurjad oleksid olnud vooriskäimise ajal, seda ei nimetanud keegi.

Ka teoorjuse ajal ei paranenud olukord. Ikkagi pidi mõisas teol käima, kuid selle vahega, et tööpäevade ja muude kohustuste norm kindlaks oli määratud. Aluseks võeti talu suurus. Nii näiteks pidi n.n. „kolme päevane talu“ mõisatööle 3 päeva nädalis inimest saatma hobusega, teist 3 päeva jalgsi. Teiste sõnadega öeldes, taluperemees pidi aasta otsa sulast omal kulul pidama mõisa tööks. Ta pidi ka oma sulase virkuse eest vastutama ja vallas tulnud tihti juhuseid ette, et mõnikord mõisnik päris vägisi tühjas jäänud tallu mõne talupoja peremeheks pannud, sest sarnast kooremit oma õlgadele naljalt kes võtta tahtnud. (Saksari)

Kui mõisast käsk tuli tööle minna, siis pidi kohe seda tegema. Juhtus aga, et teosundusline mingil kaalukal põhjusel määratud ajal oma tükki ära ei saanud teha, siis teinud seda valitseja käsul teised ära, kuid juba tasu eest, mille kulusid aga teosundusline kandis. (Kiis)

Kes mõisa tööle jälle hiljemaks jäänud, kui määratud oli, see saanud karistada. Nii jäänud keegi talupoeg esimesel päeval tulemata, kui käsk antud oli. Ta läinud alles järgmisel päeval. Istudes aida juures ja nõeludes kotte, tulnud sinna mõisnik, s.o. Robert Sievers ja muudkui kepiga talle vastu slega taguma, lausudes igakord: „või sinap ei tulevat, kui õige aeg olevat, säh sulle, säh sulle!“ (Hans Herman)

Üleüldse olnud Robert Sievers mõnikord ülekohtuselt vali. Ta käinud ise põldudel järelvaatamas, kuis talupojad töötanud ja annud ka peksa, kui seda tarvilikuks pidanud, mitte halvemini kubjasest. Nii saanud selle loo jutustaja vend selle eest peksa, et ta töö ajal oma kirve kasesse, mis põllul juhtus kasvama, oli pannud, kuna kask herra sõnade järele tema olevat ja keegi seda rikkuda ei tohtivat. (Hans Herman)

Üks mees saanud jälle selle eest malka herra käest, et tema hobune heinavedamise ajal, mille rong oma 2 vakamaad pikk oli, teiste vahele tikkunud, mida Sievers juhtus nägema. (Hans Herman)

Aga et just väga halb Sievers oleks olnud, selle üle ei kaeba rahvas. Ta tigedus tulnud nähtavale vaid halbadel tuju momentidel. Muidu olnud aga ka kaunis armuline mõnikord, nagu alljärgnev lugu seda näitab.

Kui jutustaja 13 a. olnud, läinud ta esimest korda teole. Olnud parajasti kartula võtmise aeg. Lapsed, kes ka selle juures olnud, hakkanud nalja pärast kartulaid pilduma, mida aga kubjas juhtunud nägema. Enne kui jutustaja veel aimata saanud, löönud teda kubjas niisuguse hooga kepiga, et ta meelemärkuseta maha langenud. Seal tulnud parajasti herra ja kohe küsima, mis juhtunud. Saanud asja teada, ütelnud herra kubjasele: „Kuule, minul olevat hää meel, kui minu lapsed rõõmustavad ja sina sellepärast teda lööma; ei selleks pole siia sind kubjaseks pannud, et lapsi vallutuse pärast tapaks.“ (Jaan Keerd)

Teotegemise ajal olnud alati kubjased juures ja need olnud võimatult tigedalt. Löönud aga iga tühja asja pärast, mõnikord ka täitsa ilmaaegu, et ainult oma sapist meelt kellegi peale valada. (Ahjupere talu vanaperenaine) Iseäranis kuri olnud Võisiku vallas kubjastest keegi, „Külma Jõugu“ nimeline. See olnud päris mõrtsukas, keda ikka peksmisele kutsutud, ehk küll teisa tema ametivendi mõisas küllalt olnud. (Jakob Välba)

Talupoeg ei orjanud ainult mõisnikku, vaid ka õpetajat. Peale määratud teopäevade tegemist, pidi talupoeg õpetaja suhtes veel teisi kohustusi täitma. Nii näiteks pidi iga talu sügisel õpetaja jaoks ühe kana andma, mida ülesostja kokku korjas, sest harilikult müüs õpetaja kana saamise õiguse mõnele kaupmehele edasi. (Ahjupere talu vanaperenaine) Siis pidi õpetajale teatud mõõt vilja küünlarasva ja seepi iga talu andma. (Hans Herman)

Ka mõisniku suhtes pidi talupoeg sarnaseid naturaalseid kohustusi kandma ja veel suuremas osas. Need kohustused oleksid: 2 vakka rukit, 1 vakk otre, 10 naela linu, 2 naela humalaid, 1 n. võid, 1 n. linast lõnga, 5 leisikat heinu, 1 kanapoeg, ½ lamba talle, 2 n. lõõma lõnga, ½ kotti, 18 muna. Need kohustused olid ülesse tähendatud Kapsare talu kohta 1821 a. vakuraamatusse, kuna 1862 a. oli asi natuke muutunud, nagu arhiivi osas leiduv tabel seda näitab.

Et orjuse ehk teoorjuse ajal mõisnik külasi ja talusid oleks lammutanud, sellest ei räägi rahvas midagi. Arvatavasti pole sarnast asja Kolga-Jaani kihelkonnas vanemal ajal juhtunud. Kuid üks 40 aastat tagasi lasi Võisiku mõisa omanik Mühlen kaks (2) küla – Nõmavere ja Rõstla – hävitada ning ehitas sinna asemele „Anna“ nimelise mõisa. Siis tõstetud inimesed, ehk küll rent ettemakstud oli, kõik taludest välja lageda taeva alla. Et külad sügisesel ajal lammutati, siis jäänud paljud omadest kartulatest, mis veel maas olid, ilma, sest lahkumine talust pidanud jalamaid sündima. Küll kaebanud talupojad asja kohtusse, aga ei neid võetud seal kuulda, sest maa olde kvootemaa ja kui sarnane olde ta mõisniku oma, kes sellega teha võivat, mis aga tahtvat. Lahtise taeva alla jäänud talupojad, muidugi kes seda tahtsid, said pärast omale põldudeks sooäärsed maad harida. (Josep Tilu)

b) Raharendi ja talude ostuaeg.

1862 a. lõppes Soosaare vallas talude mõõtmine. Kvootemaale tehti 7 talu, üleüldse 54 talu. (Sievers) Maamõõtjaks oli Ritterschafti poolt määratud August Schultz. (Hans Herman) Sihiajamise juures pidi iga talu maamõõtjale abiks andma ühe mehe. Paruni poolt anti veel käsk, et korralikult asja aetakse, sest enne 25 aastat ei mõõdetavat talumaid. Mõõtmise ajal talitati põhimõtte järele, et talumaad võimalikult ühte oleksid koondatud, kuna siiamaani talumaad tükeldatud olid ja polnud sugugi harjumata nähtus, et mõni maa lapike oma 20 versta talust juhtus eemal olema. (Jaan Keerd)

Raharendi aeg kuulutati välja vist aastal 1867. (Jaan Keerd) Kindel see arv aga ei ole, vaid kõigub paari aasta vahel. Igatahes on aga kindel, et siis juba Robert Sieversit polnud, vaid asja juhtis ta valitseja Latrobe. (Hans Herman) See nõudnud alati täpselt rendiraha maksmist. (Kiis) Kui raharent väljakuulutati, siis kartnud mehed rendi peale üleminna. Mõned palunud Jumala keeli herrat vana korra juurde jääda, sest arvasid, et rendiraha niivõrd suur on, et seda summat aasta jooksul kuidagi koguda ei saa. Latrobe tulnudki sarnastele palvetele vastu. (Jaan Keerd)

Võimatu on ütelda, millal talude ostuaeg Soosaare vallas väljakuulutati. Mõned ütlevad a. 1867 (Jüri Reial), kuna teised jälle a. 1873. (Jaan Keerd) Kindel on aga, et 1ne talu sai ostetud a. 1878. (Jaan Keerd) Sarnaseid julgeid ostjaid oli esialgul vaid paar tükki, sest rahva seas liikusid jutud, et ega talu omaks ei saa, et vaat, mõisnikul on suuremat summat raha vaja, nii siis mõtles sarnase viguri välja. Küll pärast hakkab jälle renti nõudma. (Kiis) Aga kui õpetaja mitu korda kinnitas, et siin ikka tõega tegemist on, seletades lihtsalt, et kui keegi omale kasuka ostab, et kes siis seda temalt võtab, siis hakkasid talupojad usklikumaks minema. Ka valitseja Latrobe seletus, et teistes riikides talupoegadel juba oma maa on, mõjus ostmise tuhinale kaasa. (Hans Herman) Valitseja vastutulelikust talude müügi korral seletatakse niiviisi, et talle omale kasulikum oli võimalikult rohkem talusid ära müüa, sest iga ostetud talu pealt sai ta omad protsendid. Et aga talusid ostetakse, oli tarvis neid odavamalt müüa. Nii said siis peremehed omale talud häädel tingimustel kätte. (Hans Herman) Et see nii oli, näitab asjaolu, et aastaks 1882 olid kõik talud müüdud. (Sievers)

Latrobe nõudnud talu ostu puhul täpset käsiraha sissemaksmist. Nii juhtunud, et kui Kärdi peremees veel kahtles, kas õige maksab talu osta või mitte, ja sellepärast oma lehma müümisega, kellest saadud hind pidi puuduva osa käsirahast täitma, ühe päeva võrra viivitas, müüs valitseja talu teisele. Pärast käinud küll Kärdi peremees kohut, aga ei enam saanud asja parandada. (Jaan Keerd)

Talud ostnud enamasti ikka rentnikud ise ära, sest kõrvaltpakkujaid tulnud vähe. Võõraid tulnud juure vaid 7 isikut ja needki naabri valdadest. (Hans Herman) Kes omale talud ostsid, need sinna peremeesteks ka jäid. Oksjoni alla ei ole ükski talu läinud Soosaare vallas. (Hans Herman, Jaan Keerd)

Kas Võisiku vallas maade mõõtmine ühel ajal Sosoaare vallaga sündis, on võimatu ütelda, sest selles suhtes lähevad saadud andmed täiesti lahku. (Hans Põrk) Igatahes oli Võisiku vallas maade mõõtmine veel aastal 1862. (Hans Palm, Jakob Välba)

Mõõtmise ajal võtnud mõisnik paremad maad omale. Teinud ka sarnaseid tükke, et maad, mis viljarikas oli, kas või talumaa keskelt kvoote maaks tunnistas. (Saksari) Samuti nagu Soosaare vallas, pidanud ka siin talupojad maamõõtjale abiks olema. Aga mehed hakkanud nurisema. Siis võtnud mõisnik töölised ja maksnud neile palka, mis raha pärast talu ostusummale juurde lisanud. (Hans Põrk)

Raharendi aeg tulnud neile taludele, kus maad mõõdetud olid juba a. 1860. (Jakob Välba) Aga on olemas veel varemast ajast Võisiku valla kohta säilinud dokument, mis näitab, et Siimu talus raha rendile juba a. 1852 üle mindi. (Hans Põrk) Aga vist on siin väljavõtega tegemist.

1ne talu osteti Võisiku vallas a. 1866 Josep Tilu poolt. Järgmisel aastal, s.o. a. 1867 osteti veel üks talu. (Josep Tilu) Siis oli Võisiku mõisa omanikuks Peter Mannteufel. 1868 a. müüdi 3 Siimu talu, s.o. Siimu-Mihkli, Siimu-Sepa ja Siimu-Sotniku, veel Solli-Jüri talu, Nigula-Laari, Nigula-Kampuse, Saapa-Laasi, Saapa-Orika, Turva, Soondla ja Kõntsi. Nii siis kokku 11 talu. Müüjaks oli juba Emma v. samson. Kuni 1873 a. ei müüdud Võisiku vallas üldse talusid, sest siis polnud õiget mõisaomanikku. Taluperemehed kutsuti küll valitseja Latrobe poolt a. 1871 mõisa kokku, kus neile seletati, et nüüd peavad nad, kui talusid tahavad osta, tarvismineva summa riigi krediit kassast laenama, kuid sellega polnud keegi nõus ja nii viibis müümine 2 aastat, kuni usaldus krediit kassa vastu tõusis. (Hans Põrk)

Kui keegi tahtis talu osta, siis anti talle 2 kuud järelemõtlemise aega ja selle aja sees pidi ostja 3 korda mõisas käima kinnitamas, et ta tõesti tahab talu osta. (Jakob Välba) 1874 a. olid, peale mõne üksiku, kõik talud müüdud. (Hans Põrk)

Ka Võisiku vallas pole oksjonisi ette tulnud. Kui mõni jäänudki vaeseks, siis müünud juba ise aegsasti talu ära. Samuti olid ka siin ostjateks ainult oma inimesed. (Jaan Käosaar, Hans Põrk)

c) Rahva majandusline seisukord.

Et talupoja majandusline seisukord kuigi hää polnud nii orjuse kui teoorjuse ajal on arusaadav. Et kõik mõisnikule kuulus, siis ei vaevanudki talupoeg ennast, et paremale järjele jõuda. Teadis ta ju ette ära, et kui midagi paremat muretseb, et siis see temalt võetakse. (Kristjan Erits)

Ja õieti öeldes, kuis võikski ta paremale järjele tõusta, kui peaaegu terve aeg kulus ära mõisatöö jaoks ja omale jäi võimalust vaid öösel põldu harida. Arusaadav, et väsinult oma tööd hooletult tehti, mille tagajärjel põld jälle vaevaliselt vilja andis. (Mihkel Anni)

Põllutöö oli sel ajal veel madalal järjel. Põletati kütist, maa künti härgadega ülesse ja sarnasesse maasse küliti seeme maha. Sõnnikut põllule ei pandud, vaid kui põld lahjaks jäi, siis jäeti ta maha ja tehti uus kütis. Sõnikut pandi ainult n.n. pärispõldude peale, mis maja ümber olid. (Jaan Käosaar) Arusaadav, et sarnase harimise viisi juures viljasaaki vaevalt oma ära elamiseks jätkus, rääkimata müügist. Nii polnud talupojal peaaegu midagi, mis ta rahaks oleks võinud ümber muuta. Jahti pidada jälle keegi ei tohtinud, ehk küll linde küllalt oli, sest kõik oli ainult mõisa päralt. (Jüri Reial) Müüdi aastas ehk paar elajat ära, see oli siis ka kõik. (Jaan Käosaar) Rõika ja Meleski vabrikute, s.o, Võisiku valla talupojad olid natukene paremas seisukorras selles mõttes, et neil võimalus oli raha teenida, vedades vabrikutele tarvisminevat materjaali, nagu liiva, puid, samuti vabriku saadusi. Polnud ju tol ajal raudteid olemas ja kõik tuli ju hobustega vedada. Muidugi oli tasu väga väike. Siin võiks näite tuua. Rõika vabriku direktor Assendorf läinud Tartu raha järele, aga jäänud sinna kauemaks kui kavatsenud oli. Siis saatnud proua ühe talumehe kirjaga järele viivituse põhtust nõutama. Tasuks annud ta 50 kopikat. Talumehel tulnud selle tasu eest oma 150 versta hobusega ära sõita. (Hans Palm)

Elamud olid igapool ühesugused. (Hans Põrk) Nimelt rehetuba, mullase põrandaga ja suure ahjuga ühes nurgas. Uks ei olnud lingiga, vaid tõmmati edasi ja tagasi pulgaga mööda soonematud lauda, mis vastu ukse ülemist äärt puutus. Ukse kõrval ehk ka peal oli auguke, mis akna aset täitis. (Ahjupere vanaperenaine) Klaasaknad tulid juba hiljemalt ja sel korral olid nad veel ühe väikse ruuduga. Mitte sellepärast, et talupoeg suuremast lugu ei oleks pidanud, vaid et mõisnik suuremat ei lubanud, seletades, et ainult mõisal on õigus suurema akna peale. (Jakob Välba) Sellest keelust astunud keegi talupoeg üle, aga kauaks ei olevat ta saanud oma neljaruudulise aknaga uhkustada, sest pea tulnud mõisamehed ja lõhkunud akna ära, kuna peremees sõnakuulmatuse pärast mõisas peksa sai. (Puskar)

Et akent kas sugugi polnud ehk kui, siis liiga väike oli, et valgust sisse lasta, siis oli rehetuba alati pime. (Kiis) Ahju küteti õhtul. Et korstent sel ajal veel ei tuntud, siis täitus tuba alati suitsuga, mispärast ust pidi lahti hoitama. Iseäranis oli see paha külmal talvel, sest rutemini tuli külmus uksest sisse, kui suits välja läks. (Kristjan Erits) Magati kas narretel ehk jälle üleval parretel. Homikuks oli rehetuba jälle külmaks muutunud. (Kiis) Mõnikord viidi lapsed päeva ajal lammaste lauta, sest seal oli õhk soojem ja rehetuppa toodi tagasi alles õhtul magamiseks. (Jakob Välba)

Sarnases ruumis elasid taluinimesed, kuid veel viletsamas saunik, kes talu saunaga pidi leppima. Kui talust kõik tuli sauna kütta, siis pidi saunik omad asjad väljatooma ja nurgas leiduva kivihunniku palavaks ajama. Kui vihtlemine möödas oli, pühis saunik luuaga suurema sopa välja ja kolis vanasse ruumi tagasi, mis nüüd peale kauba märg veel oli. Kui sügisel rehepeksmine tuli, siis pidi saunik elamisruumis, üleval parretel ka oma vilja kuivatama ning peksma. (Hans Põrk) Ühes sarnases hurtsikus elanud vanamees, kes alati ahjul kössitanud, vaatamata, et suitsu sammastena tõusis. Vahest sekka, kui õige külm olnud, tassinud ta õled koldele, pannud nad siis põlema, kuna ise ahju järele läinud. (Jaanus)

Pikkade talveõhtute seltsiliseks oli peerg. See seisis harilikult ahju nurga rinnus, kus ka perenaine vokiga ühes teiste naisterahvastega istus. (Hans Herman) Peeru puid andis mõisa iga talu peale 1 ½ jalga aastas, kuid sellega ei tuldud välja, vaid pidi juure varastama, sest osta neid ei saanud kusagilt ja kuigi oleks võimalus olnud osta, ei olnud jälle raha. (Jaan Käosaar) Kui külaline ehk rätsepp tuli, siis alles pandi põlema rasva küünal, samuti jõulu pühadel. (Kristjan Erits) Tuletikke ei tuntud. Kui ahi köetud oli, siis lükati puuroobiga tuhk kahele poole ja et tuld hommikuni hoida, siis peideti söed tuha sisse ära. Juhtus aga süsi kustuma, siis tuli matiga, mille põhja tuhk oli pandud, teise tallu tule järele minna. 1sed tihud tulnud Võisiku valda a. 1867. Siis käinud jutustaja isa soola Tallinnast toomas ja seal saanudki ta 100 topsi tikke, mis kodu toonud. Jutustaja vijnud ühe topsi kooli ja näidanud seda imeasja teistele lastele. Varsti olnud mõisas ka tikkude olemasolust talus teada. Kohe tulnud mõisamehed, võtnud need tikud ära, mis peidetud polnud ja ähvardanud, et kui veel tikke tarvitavad, et siis visatakse talust välja. Nimelt olnud tikud sel ajal mõisa poolt keelatud, sest talupojad elasid rendimajades ja mõis kartis, et kui talupojal tikud on, et siis põletab ta kõik hooned maha, sest muidugi ei oska rumal talupoeg nendega mõistlikult ümber käia. (Hans Põrk)

Ka kell oli sel ajal eestlasele tundmatu. Selle aset täitis kukk, kes harilikult perenaise ja peremehe voodi all omale asemel leidis. 1st korda laulis kukk kell 12, teist korda kell 2. Kui kusagile kaugemale mindi, siis ei heidetud üldse magama. Harilikult aga tõusti talus kell 2 ülesse, sest tööd oli palju vaja teha. (Hans Põrk)

Jalanõudeks olid pastlad ja viisud. 1sed saapad tulnud Võisiku valda ühe 100 aasta eest. Siis kannud neid keegi Toodikvere Kaarel, mispärast teda "„Nahk Kaarliks“ hüütud. Kuid sel ajal olnud tema ainukene saabaste omanik, kuna teised neid alles sendi ajal saanud. (Jakob Välba)

Riided seljas olid harilikult värvimata riidest, kas linasest ehk villasest, nagu seda aastaaeg nõudis. (Ahjupere talu vana perenaine) Talu sulane kandis palga näol peremehe vanu riideid, mis nii räbalad olid, et nendega ei sündinud kirikusse minna. Kui sulane tahtis teise peremehe juure üleminna, siis võttis endine peremees temalt riided ja poiss pidi ootama niikaua, kuni uus peremees omad hilbud talle järele tõi. Väga tihti olnud nii siis just riiete küsimus see, mis sundinud sulast oma peremeeste vastu tahtmist orjama, sest halasti ei võinud ta ju kusagile ära minna. (Jaanus)

Nagu kõik muu vilets oli, nii oli seda ka toit. Pea söögiaine oli jahukört. (Jaan Käosaar) Punast leiba nähti vaid jõulu pühadel, kuna muidu ta ikka haganane oli, sest teri ei tuulutatud kunagi. (Kristjan Erits) Leivale pandi juurde ka raiutud ohakaid ja kapsa lehti, samuti sammalt. (Peet Kull) Keegi vana inimene rääkinud, et tema leib nii haganane olnud, et enne kui pätsi ahju panna, ta raud võre sellele ümbere pannud. (Kristjan Erits) Leiba jätkuks olnud uba, kuna hernes sel ajal, kus maad ei rammutatud veel väga viletsalt kasvas. Kui teole mindi, siis võeti kaasa kotitäis ube ja soola ja kui see lõppes, siis tehti odra jahu körti. (Jaan Käosaar) Näljane olnud alati talupoeg, sest sarnane toit oli väga lahja. Tõsisest näljahädast pääseti alles siis, kui kardulaid tundma õpiti. Neid toonud Võisiku valda Samsoni proua. Jutustaja vanaisale annud ta kotitäie kardulaid, et see talude vahele neid ära jaotaks kardula seemneks. Kuid talupojad ei olevat tahtnud neid võtta, seletades, et ei tea mis tegu selle eest veel mõisale tuleb teha. Jaotaja teinud siis ise kõik kardulad maha, kohustades mõisale ½ saagist tagasi anda. Alles siis võtnud ka teised omale kardula seemet, kui näinud, et nende kartused on põhjendamatud. (Mihkel Anni)

Kui rendi- ja talude ostuaeg tuli, siis muutus talupoja majandusline seisukord. Nüüd oli juba võimalus omi põlde harima hakata, oli võimalus linu kasvatada, oli võimalus karja pidada. Ühes sellega sai nüüd talumees põllu saadusi müüa, samuti linu ja loomi. Tuli raha, mis oma korda jälle võimaldas paremaid hooneid ehitada, paremaid riideid kanda, ühesõnaga parandas tuntavast tema majanduslist olukorda. (Jaan Käosaar, Mihkel Anni, Jakob Välba)

6. Õigusline elu vanemast ajast peale.

Õiguslisest elust teab vähe mida rahvas rääkida. Kõige vanem teade rahva õiguslisest arusaamisest ulatab õige kaugesse minevikku.

Alljärgnev olukord olde siis valitsenud, kui eestlastel veel oma rahvavalitsus olnud. Siis tulnud eestlased ühele künkale kokku, kus siis kohut peetud. Kes toidumoona, looka ehk ohje varastanud, see saanud kõikide nähes peksa. Kes heina ehk väljast vilja varastanud, see saanud hirmsa karistuse osaliseks. Nimelt olnud sarnasel juhusel maasse juba auk valmis kaevatud, kuhu siis varas visatud. Auk olnud harilikult kitsas ja nii sügav, et inimene selles kaelani sees oli. Kui nüüd kõik ettevalmistused olnud tehtud, siis võetud puust sahk, sest rauda ei tuntud veel, ja sellega „küntud“ vargal pea otsast ära. (Hans Herman)

Orjuse ajal seisnud Kolga-Jaani kiriku juures (praegu asub samal kohal vabadus võitluses langenud sõdurite mälestussammas) nelja kandiline sammas, kus kurjategijat peksetud, kui rahvas kirikust välja tulnud. (Kiis) mis eksimuste eest sarnasel viisil karistati, ei teata ütelda. See sammas seisnud seal kuni õpetaja Ratlefi ajani. Siis kadunud ta ära. (Josep Tilu) Teda nähtud pärast Tartu turul. (Jaanus (Seda sammast näinud ta naise vanemad)) Lapsega tüdrukut karistatud sellega, et ta kirikus häbipingil s.o. kõrgemal kohal pidanud istuma. Sarnase häbipingi kaotanud alles keisrinna Katariina ära, sest kui tema oli eksinud ja ka pingile pidi istuma, seda aga ei tahtnud, siis keelanudki ta need terves riigis ära. (Jaanus)

Orjuse ajal olnud eestlane täiesti mõisniku omavolist ära rippun, ta olnud kaitsetu seaduse ees. Seda tuletanud ka õpetaja Rücker kantslist peale jutlust meelde, öeldes, et „kui teie kubja sõna ja malka ei kuule ja hakate kiltri vastu, siis pandakse teid ratta selga ja venitatakse teil sooned välja“. (Jaanus) Peremees saanud siis peksa, kui ta laisa sulase mõisa tööle oli saatnud, sulane igakord, kui kubjas ja kilter seda tahtsid. (Hans Herman) Mõisnik karistanud talupoega siis, kui aga hääks arvanud. (Jaan Keerd)

7. Usulised liikumised.

Kolga-Jaani on vähe lahkuske tunginud. Õieti öeldes on siin vaid hernhuutlased käinud.

1sed neist ilmunud umbes a. 1800. Siis ehitanud nad oma palvemaja Nurmisaarde – Tänassilma s.o. väljaspoole Kolga-Jaani kihelkonda. Et vennastuskoguduse liikmed vastutulelikud ja alandlikud Jumala sõnas, siis käidud neid häämeelega kuulamas. Igal pühapäeval ja laupäeva õhtul käinud Võisiku valla talupojad, ka vabrikutöölised, suure seltskonnaga palvemajas, kus ka laulu ja kirja võimalik oli õppida. (Mihkel Anni)

Pärastpoole ehitatud Õdiste külakoolile kammer juurde, kus õpetaja Tiedermann iga päev jutlust pidanud. Seal käinud tema jutlusi ka palju rahvast kuulamas. (Jaan Käosaar) Need vennastuskogudused kadunud aga pea ära. (Jüri Reial, Hans Palm)

Veel võiks ehk nimetada, et Kolga-Jaani on kord ka üks atventist tulnud, kes katsunud omale poolehoidjaid leida. Aga kui tema jutlustest vaid paar inimest osa võtsid, pärast aga ükski ei ilmunud, siis jätnud ta asja pooleli ja läinud ära. (Jüri Reial)

Suurt mõju selle eest on rahva usulise elu peale avaldanud apostliku õigeusu tulek. Siin juures on huvitav, et kuna Võisiku valla inimesed peaaegu kõik uute usku üle läksid, on selle vastu Soosaare vallas vene usulisi vaid 3, 4 inimest ja needki on vallalised. (Jaan Keerd, Jaan Käosaar) Rahvas seletab seda nähtust järgmiselt. Nimelt olevat vene usu tuleku ajal Soosaare mõisnik kaunis hää inimene olnud, kes rahvale väga palju ülekohut just ei teinud, kuna Võisiku mõisa omanik õige vali ja karm olnud. (Jakob Välba) Siis olnud veel Soosaare valla talupojad luteriusu kirikule lähemal, mispärast popid nii kergesti siin rahvast ei olevat saanud petta. (Peet Kull) Võisiku talupojad olnud ka raskemas seisukorras majandusliselt. Et vald õige laialdane oli, oma 30 versta pikkuses, siis kulunud palju töö aega palja käimise peale ära ja vähe jäänud aega üle oma põllu harimiseks, mis omakorda vähe saaki andis ja nii talupoja raskesse majanduslisesse kitsikusesse tõukas. (Jaanus)

Uue usu levitajad, keda umbes a. 1846 esimest korda kihelkonnas liikumas näha oli, tundsid hästi, mis küljest on kõige parem asjale läheneda. Nad seletasid rahvale, et vene kroonu igale õigeusku üleminejale toop jahu nädalas annab (Kristjan Erits), mõned lubasid lihtsalt leiba, aga mis veel tähtsam lubasid priiust. (Jakob Välba, Kristjan Erits) Ja et mõisa orjused rasked ning leib haganane olid, siis meelitasid need lubamised inimesi. Paljud läksid vene usku ka sellepärast üle, et pääseda kooli ja valla maksudest, mida luterlased kandsid. (Jakob Välba) Mõned jälle, et luteri usu tolleaegne õpetaja Rücker väga halb inimeste vastu oli. (Mihkel Anni)

Õigeusku üleminejaid kirjutati maal ülesse, kuid salviti neid Tartus. (Kristjan Erits) Juhtunud aga ka, et mõned veel viimasel silmapilgul otsustavast sammust tagasi pöörasid. (Mihkel Anni) Nii küsinud keegi vene usku ülemineja linnas salvija käest, et kunas siis leiba antakse. Kuuldes, et midagi ei saa, ei lasknud ta ennast salvida, ehk küll uks kinni pandi. Ta saanud juhuslikult aknast välja hüpata ja nii pääsenud preestri käest. (Jaan Käosaar) Aga mõnikord täitnud ka preestrid osaliselt omi lubadusi. Nii elab praegu Kolga-Jaanis üks 84 aastane naisterahvas, kellele preester oli annud Tartus salvimise korral uued riided ja neid eluaeg lubanud anda. Muidugi jäid need riided esimesteks ja viimasteks. (Jaan Käosaar)

Soovijaid uute usku üleminna ei olevat tohtinud keegi tagasi hoida. Kui sarnane asi välja tulnud, siis saanud meelitaja 70, 80 jutti. Arvatakse, et vene valitsuse poolt sarnane käsk oli antud. (Kristjan Erits)

Kes uute usku üleläksid, need enam tagasi pöörata ei saanud. Aga eks katseid sellegi pärast tehti. Huvitav juhtumine usu elu alalt on sündinud Soosaare vallas. Seal elanud keegi perekond, kus isa vene usuline, kuna ema jälle luteri usuline olnud. Kui nüüd esimene laps sündis, siis pidi teda seaduse järele preester ristima. Aga vanaema ei olevat seda tahtnud ja ristinud lapse ise luteriusu kombe järele ära. Muidugi ei jäänud sarnane asi saladusesse ja peagi ulatanud teade ka preestri kõrvu. Otsekohe tulnud ta teatud tallu, et last uuesti ristida. Aga ema oli lapsega teise ukse kaudu saanud veel viimasel silmapilgul eest ära jooksta. Küll otsinud preester kõik kohad läbi, aga teadagi ei leidnud ta last. Siis kaebanud preester talumehe kohtusse. Moskvast tulnud siis koguni koha peale keegi ametnik, et teada saada, kas siis tõesti rahvas nii luteri usku tahab. Siis tulnud talupojad kokku ja paljud palunud luba endisesse usku üleminna, mida seekord ka lubati. Samuti mõistetud õigeks eelpool nimetatud lapse isa. Kuid järgmised lapsed pidanud ta vene usku ristima. Kui usuvabadus anti, siis läinud terve perekond luteri usku üle. (Saksari)

Mõisnik ja õpetaja, samuti vabriku omanik Amelung keelanud küll rahvast uute usku üleminemast, seletades, et ega peale uue usu talupojad ikka midagi ei saa, aga neid ei ustud. Loeti neid ju rahva vaenlasteks. (Jakob Välba) Ja õieti ei tohtinud nad rahvast väga palju keelda, sest oli ju seekord valitsus nende vastu. Mõisnik saanud vaid niipalju uute usku üleminejatele teha, et neile rendilepingu tingimused raskendasid. (Jakob Välba) Aga palju see ei aidanud. Vene usuliste arv kasvas ja kasvas, kuni peaaegu terve vald juba apostlikku õigeusku oli.

8. Haridusline olukord.

XIX aastasaja algul puudusid veel täiesti külakoolid Kolga-Jaanis. (Jors Rosenberg) Aga sellegi pärast olnud valla peal juba inimesi, kes natukene lugeda ja kirjutada osanud. Seda õppinud nad kas õpetaja käest ehk jälle vennastuskoguduse liigetelt. Nimelt olnud sel ajal sunduslik n.n. pruutleeris 7 nädalat õpetaja juures lugemist õppida. Et selle aja sees väheseid, kes asjast aru said oli, näitab asjaolu, et mõned 6, 7 korda pruutleeris pidid käima enne kui tähed selgeks õppisid. (Hans Põrk)

Kes vennastuskoguduse liigetelt lugema õppinud nende asi olnud kindlam, sest seal polnud validat õpetajat, kes oma kurjusega ja kannatamatusega oleks õppijaid hirmutanud, samuti olnud siis võimalik nii kaua õppida kui keegi seda aga tahtis. (Mihkel Anni)

Mõisnik olnud sel ajal õppimise vastu olnud. Nii õppinud jutustaja vanaisa poolvenda Tõnis Koltz vennastuskoguduselt lugema. Kui nüüd herra kuulda sai, et ta mitte ainult ise ei oska lugeda, vaid ka teisi veel õpetab, siis lasknud ta Tõnise kinni võtta ja saatnud ta Venemaale sõjaväkke, sest tema olevat mässaja ja rahva ässitaja. Sealt saatnud Tõnis Koltz oma vennale kirja, mis 1ne eestlase kiri Kolga-Jaanis on, kirjutatud a. 1819. Paber olnud nii paks, kui kuuse koor. Selles teadust anud Tõnis, et teda Austriasse saadetakse Ungarit alandama. Seal saanud ta arvatavasti surma, sest pärast polda ta enam ühtegi kirja saatnud. (Mihkel Anni) (See kiri peab praegu veel alles olema, ei leitud aga ülesse, kui seda näha tahtsin saada.)

Kunas just esimene kool asutati, seda ei teadnud keegi ütelda. Nii umbkaudselt üks 90 aastat tagasi. (Jors Rosenberg) 1sele koolile järgnenud pea teised, nii et vallas juba igal suuremal külal oma kool oli. (Hans Herman) Koolid asunud esialgselt harilikult ikka kusagil talu rehetoas. Nagu need väikse üheruudulise aknaga olid, nii olid seda ka koolitoad. (Hans Põrk) Koolis pidi sel ajal juba sunduslikult käima, aga võis ka oma last sarnasest orjusest päästa, kui kooliõpetajale meelehääd anti. Mõned vanemad saatnud südame hääduses oma lapse asemel kooli kellegi võõra, harilikult ikka karjapoisi. (Jaanus) Koolis pidi sunduslikult esialgul 1 aasta käima, pärast juba 2 aastat ja kooliaeg kestis 10. novembrist 25. märtsini. (Jaan Keerd) Nädalis oli õpepäivi vaid 3, sest reedel peale lõunat lasti lapsed juba kodu, kuna tagasi pidid tulema kas esmaspäeva õhtul ehk teisipäeval vara hommikul. (Ahjupere vana perenaine) Õppimine algas niipea, kui väljas valgeks läks ja lõppes pimeduse tulekuga. Harilikult alati päeva katekismusega, millele siis piiblilugu järgnes, siis jälle testamendi lugemine, rehkenduse tund, kirjutamine ja lõpuks laulmine. Harilikult lauldi pimedas, sest selleks ajaks oli päike juba looja läinud. (Hans Herman) Õhtul põles „klassitoas“ vaid üks rasvaküünal, mis tihti juhtus kustuma, ehk jälle tilluke idulambike ilma kuplita. Ja sellegi valguse hallikale harva kui lapsed läheneda said, sest harilikult seadis tule lähedale „koolimamma“ oma voki ja varjas nii valguse laste eest ära. Aga ega sellest suurt kahju polnud, sest järgmiseks päevaks oli vaja ainult mõnda peatükki pähe õppida ja seda võidi teha ka pimeduses. (Jakob Välba) Kell 8 pidid lapsed magama heitma. Siis toodi sahvrist ehk parsilt õlekotid rehetuppa, laotati põrandale, kus siis tütarlapsed ja poisslapsed segi magasid. Hommikul viidi magamiskotid jälle endisesse kohta tagasi. Käsa ja nägu ei pestud. Kui mõnikord kellegil juba liiga mustad käed olid, siis nühkis ta need lumega puhtaks. (Jaanus) – Nädala söök oli lastel kaasas, mis koosnes leivast, räimedest ja rikkamatel ka tükikesest lihast. Kooli poolt ei antud midagi, ka mitte sooja vett. See tuli alles hiljemalt. (Kiis)

Koolmeistri seadis ametisse harilikult õpetaja, kes siis kord aastas isiklikult koole katsumas käis. (Josep Tilu) Kooliõpetajad olid samad talupojad, võib olla, et ainult natukene kabedamad, kes siis lugeda ja kirjutada oskasid. (Mihkel Anni) Nii oli üks koolmeistritest enne Pilistvere kirikuõpetaja kutsariks olnud, kes natikene rehkendada ja ilusti lugeda oskas. (Josep Tilu) Teine oli jälle mõisas kärneri poisiks olnud, kes natukene lugeda oskas, kuid tublisti laulis – ja ega muud ei nõutudki temalt. (Josep Tilu) Nõrgaks küljeks koolmeistritel oli ikka rehkendus, mida ainult vähesed oskasid. Nii oli Võisiku vallas koolmeistriks iseõppinud vana mehike, kes natukene kirjutada oskas, samuti laulu viise. Rehkenduses oskas kokkupanemist, mahaarvamist, kasvatamist ka natikene, kuna jagamist ei sugugi. Seda katsunud ta õppida raamatute järele ühes targemate poistega, pidades nendega tihti aru, et kuis see asi siis õieti käib. Aga jagamist selgeks ta siiski ei olevat saanud. (Hans Palm)

Et koolmeister ise vähe teadis, siis polnud ime, kui lapsed vähe mida koolist omandasid. Nii olnud veel jutustaja noorespõlves inimesi, kes tihti tema isa juurde tulnud seletust saama, mida see aasta enesest õieti kujutab. Kuudes saanud küll aru, mis need on, aga aasta mõiste olnud väga ja väga ebamäärane. (Mihkel Anni)

Veel halvemas seisukorras olnud veneusuliste koolid. Seal ei nõutud tütarlastelt üldse kirja, neile jätkus ka lugemisest. Ka polnud veneusulistele sunduslik omi lapsi kooli saata, missugust õigust õige ohtrasti tarvitati. (Hans Põrk) 1ne apostliku õigeusu kool avati 10. X 1848 a., kus ka rohkesti luteriusu lapsi oli. 23. X 1853 a. avati külakoolid Lalsi, Lätgalasse ja Kaaveresse, kuna Leie külasse veneusu kool alles 23. X 1882 a. avati. Need koolid asusid esialgselt kõik talukammerdes, mille eest vaimulik keskvalitsus üüri maksis, samuti ka kooliõpetajate palgad, mida kogudus omalt poolt veel toetas. (Apostliku õigeusu kiriku kroonikast)

Luteriusu koolide õpetajad said oma tasu mõisa poolt, mis aga õige väike oli, nii et koolmeistrid alati pool näljased olid. Pärast pandi see kohustus teatud maksu näol valla enese peale. ((Kiriku kroonikast) Hans Herman) Sarnane koolide seisukord hakkas pikapeale paranema. Ehitati kohasemad ruumid, oli võimalik paremaid kooliõpetajaid saada, pikendati kooliskäimise aega. Nii hakkas siis rahva haridusline järg tõusma.

9. Ärkamisaeg.

Ärkamisaeg on omad jäljed ka Kolga-Jaani jätnud, tänu õpetaja Reiman’ile.

Tema oli see, kes rahvale hakkas nõu andma omi lapsi rohkem koolitada, igatepidi püüdes arusaadaval keelel selgitada hariduse tulutoovat külge. Kuid mitte ainult sõnadega, vaid ka teoga on ta püüdnud rahva hariduslist tasapinda tõsta. Nii valvanud ta isiklikult selle järele, et kõik omi lapsi korralikult kooli saadaksid, toetanud jõudu mööda vaesemaid ja pannud koguni omal kulul ühe andekama õpilase Tartu keskkooli, pärast ka ülikooli. (Hans Palm)

Ka hoolitsenud õpetaja karskuse edenemise eest. Kui vana kõrts maha põlenud, siis tahtnud ta selle grundi karskuse maja jaoks Soosaare mõisnikult Sievers’ilt osta, kuid see kinkinud selle maa, teada saades tema otstarvet. Samuti kinkinud Paenaste mõisnik ehituse palgid ja nii saadud vana kõrtsi asemele karskuse maja. (Jaan Keerd)

Reiman’i ettevõttel ehitati ka valla vaestele korralik varjupaik, samuti seati meierei sisse. Üldse on katsunud õpetaja igakülgselt rahva majanduslist järge tõsta, andes nõu, kuidas tuleb paremini omi põlde harida, et rohkem viljasaaki saada j.n.e. (Jaanus)

Ka Aleksandri kooli ehitamise jaoks toimepandavat korjandust on Kolga-Jaani talupojad toetanud. Annetanud aga igaüks, kel selleks vähegi jõudu olnud. Kui kellegil raha ei olevat olnud, siis müünud mõne asja ära ja ikka saanud niiviisi anda. (Jaak Keerd) Ärkamisajal asutati ka laulukoor kohaliku köstri Tiidi poolt. (Hans Herman)

Muidugi hakati ka ajalehti tellima, aga siin juures tuleb ütelda, et mitte esimest korda. Ajalehti on Kolga-Jaanis mõned talud juba a. 1822 tellinud, mil Masing oma „Nädala lehte“ välja andis. (Mihkel Anni, Hans Põrk) Ka on siin tellitud Janseni „Pärnu Postimeest“ tema esimesest ilmumisaastast peale. Aga siis oli tellijaid kihelkonna peale vähe ja telliti ühte lehte koguni 3, 4 talu peale kokku. (Jaan Käosaar, Hans Palm) Ärkamisaja teene on see, et nüüd tellijate arv kiiresti kasvama hakkas, nii et juba igas ärksamas talus oma leht käis. (Hans Palm, Hans Herman)

10. Venestusaeg.

Venestusaja kohta ei tea rahvas suuremat midagi rääkida. See aeg on kaunis vähe muljeid suutnud rahva peale järele jätta. Nimetatakse küll et venestusajal olnud see halb lugu, et koolidesse vene keel sisseseatud, nii et lapsed oma ema keelt sugugi vahetundidel ei tohtinud rääkida, samuti kooliõpetajad, aga igal pool lisati juurde, et egas see paha ka ei olnud, õppis ju laps niiviisi kergemalt võõra keele ära, mis talle elu teel vaid kasu tõi. Peaasi oli, et tema usku ei puudutatud. (Kiis, Jaan Käosaar, Josep Tilu, Jaan Keerd)

Rõhuvamalt tundis rahvas venestuse survet vast kohtukäimise korral. Siis tõesti olnud talupojal väga raske omale õigust nõutada, sest kohtunik ei mõistnud teda ja talupoeg jälle ei saanud kohtunikust aru, kuna õiglase kohtupidamise aluseks ju just vastastikkune mõistmine tähtis on. (Hans Põrk)

Kohalikudest venestusaja ametnikkudest ei räägi rahvas midagi. Vast nimetamisväärt oleks ütelda, et mõned kooliõpetajad sel ajal ametis lahti lasti, kuid rahvas seletab nende lahtilaskmise põhjust mitte vene keele oskamatusega, vaid millegagi muuga nagu vanadusega (Hans Põrk, Mihkel Anni) ja inspektori järelvaatuse ajal mitte koolis viibimisega. (Hans Herman)

Venestusaega saanud vast karmilt tunda õpetaja Reiman. Ta olnud suur venestuse vastane, mis õige teravalt ilmsiks tulnud ministeeriumi kooli ehitamisega Odistesse. (Jakob Välba) Sest ajast ihunud vastased tema peale hammast, kuni õige aja arvasid leidnud olevat, et teda ametist tagandada. Nimelt ütles õpetaja kord jutluse seas muu seas, et „meie lambad peame omavahel kokkuhoidma, kui hundid lähedal on“. Seda lauset seletati niiviisi ära, et Reiman huntide all venestajaid on mõelnud ja asi anti kohtusse. Siis annud kogudus palvekirja sisse, kus asja teisest küljest püüti valgustada, mis oma mõju ka avaldas, sest õpetaja mõisteti õigeks. (Jakob Välba)

Et aga ka siin maru venestajatest puudus polnud, näitab alljärgnev lugu. Nimelt asutati Kolga-Jaani venestuse ajal põllumeeste selts. Kord kui siin koosolekut peeti, tulnud ka djaakon. Ta võtnud sõna ja hakanud süüdistama seltsi, et selle liikmed aina luteriusulised on ja seega terve selts riigivastane on. Siis võetud temalt koosolekul sõnaõigus ära. Djaakon aga saatnud valitsusele kaebtuse, et selts kui luteriusuliste ettevõte kinni pannakse. Kuid asjast ei olevat midagi välja tulnud, sest kohtu ees toodi kindlad andmed, et selts ainult oma põlluasjandusest on koosolekutel rääkinud ja usulist külge ei olevat ta kunagi aluseks võtnud. (Mihkel Anni)

Need oleksid siis kõik andmed, mis venestusaega puudutavad.

11. 1905. aasta sündmused.

1905 a. sündmustest arvan paremaks edasi anda Soosaare ja Võisiku valdade kohta eraldi, sest mõlemis neis on nad lahus üksteisest arenenud.

Soosaare vallas oli 1905 a. detsembri kuus kõik rahulik alguses. Siis hakkas rahva seas äkki jutt liikuma, et mõisnikul on kavatsus koolimaja ära põletada. Selle tagajärjel ei usaldanud enam ükski vanematest oma last kooli saata, nii et koolivanem Tartusse, kus parajasti mõisnik oli, pidi kirjutama ja nõu küsima, mis tuleb teha. Sievers saatis vastuse, mille käskis rahvale ettelugeda, kus seletas, et sarnastel kuulujuttudel mingit põhja all ei ole ja manitses rahvast rahuliseks jääda ning lubas tagasituleku puhul isegi soovijatele maad anda. Kiri avaldas soovitud mõju. (Jaan Keerd)

Varsti aga ilmus Tartust kohaliku vallavanema poeg Grau, kes seal ülikoolis õppis, ja hakkas rahvast kõnedega mõisniku vastu ülesse ässitama. (Juhan Brafman) Kuid talupojad jäid passiivseteks, sest nemad ei kannud viha oma mõisniku vastu. (Hans Herman)

1906 a. algpäivil ilmus äkki ootamata kohale karistussalk paruni sugulase – kah Sieversi nimelise – juhatuse all. Mehed käsutati kõik vallamaija. Siin seati salajane hääletamine sisse, et teada saada, kes on püüdnud rahvast ülesse ässitada. Kui sedelikesed järele vaadati, siis tuli ilmsiks, et nad kõik on puhtaks jäänud. Seati teistkordne hääletamine sisse. See andis vaid niipalju tagajärgi, et ühele oli kirjutatud ladina keeles „elagu kõik naisterahvad“. Varsti leiti käekirja proovi võtmisega, kes selle autor oli. Ohvitserid arvasid esialgul, et need sõnad revolutsioonilise laulu sõnad on, mispärast otsustasid süüdlasele oma paarkümmend jutti kätte anda. Kui aga kohale toodi asjatundjad, kes ära seletasid ladina keele sõnade mõiste, siis said salga ülemad oma eksitusest küll aru, aga karistusest ei loobunud, sest olde vaja õpetada rahvast, et ta tõsine oleks tõsise asja juures. Et Soosaare mõisnik enne oma ärasõitu oli valitsejale valju käsu annud, et kedagi tema valla piirides ei tohi karistada, siis viidi Adra Saare Ibius, kes väljaõppinud apteker oli, Aro metsa, et seal määratud karistuse kätte anda. (Juhan Brafman) Ibiuse vend oli jälle paraja momendi leidnud allohvitserile 5 rubla pihku pista, et venda karistusest päästa. Aga see ei läinud talle korda, sest kui ohvitser karistuse kohast eemale sõitis ja valukisa ei kuulnud, siis pööris ta tagasi ja lasi oma juuresolekul kõik määratud hoobid kätte anda. (Jaan Keerd) Nii karistati ainult üks inimene ja seegi oma koeruse pärast. Graueni oleks küll kinnivõetud, aga ta sai juba enne karistussalga tulekut ära sõita. Ta põgenes alguses Soome, sealt jälle Rootsi. (Juhan Brafman)

Nendel sündmustel olid siiski omad positiivsed tagajärjed. Kui mõisnik tagasi tuli, siis kinkis ta vallale koolimaja grundi, nagu seda omas eelpoolnimetatud kirjas oli lubanud ja andis mõisa kvootemaast 19 tahtjale maad, sellega pidades oma sõna. (Ikosaare valla sekretär)

Hoopis teistsugustena kujunesid revolutsiooniliste aastate sündmused Võisiku vallas. Esialgseid momente just hästi ei mäletada. Aga vististi oli ka siin tegutsemas kõige esimesena Karl Grau. Tema käsul kirjutas kohalik vallakirjutaja koosoleku kutsed valmis, milledele Kimeli talu peremees Tõnis Kimmel alla kirjutas. Vallamajasse kokkutulnud talumeestele pidasid kõnet advokaat Grau, köster Tiit ja kooliõpetajad Vanauss ning Kelder. Protokolli kirjutaks oli vallakirjutaja Nürnberg. Kõne sisu oli ikka sama, nagu alati ärevatel aegadel. Kõnemeestest kõige ägedam oli kooliõpetaja Kelder. Samal koosolekul tahtis osa peremehi omavalitsust ette kutsuda, et aga juhtivamad mehed sarnase mõtte vastu olid, siis läks koosolek laiali, mingile ühisele arusaamisele tulemata. Järgmisel päeval tulid vallamajasse mõisamaa talurentnikud kokku. Siin seati ühisel jõul nõudmisleht kokku, mille sisu peajoontes järgmine oli: nõuti mõisnikult pikema ajalist kontrachti, rendisumma kindlaksmääramist ja selle alandamist. (Mõisamaa renditalusid on Võisiku vallas 180 ja Mühlen’il, kes tol korral omanikuks oli, oli viisiks iga aasta rentnikke vahetada.) Siis valiti saadikud, kes nõudmise lehe v. zur Mühlen’ile pidid esitama. Mõisnik võttis saadikud vastu, luges nõudmislehe läbi ja siis lasi saadikuid minna, mingit vastust andmata. (Jüri Nurnberg)

Umbes nädal aega peale seda sündmust ilmusid Tartu poolt isikud suures bandes, kes end revolutsionäärideks nimetasid, kuna tegelikult muud ei olnud kui röövijad. Rahvas nimetab neid mustasajalisteks. (Saksari) Nendega ühinesid paar Võisiku valla meest, kes olid ümbruses kui vargad tuntud. Suuremat kurja aga see salk ei saanud teha. Ainult Õiu metsaülema juures oli kokkupõrge, kus röövijatele pandi vastu ja kus mõned isikud surma said. Sellepeale läksid röövijad ära, aga kuhu ei tea, kadunud nad igatahes olid. (Josep Tilk (poeg)) Siis jäi väliselt kõik jälle vaikseks.

1906 a. jaanuari kuu esimestel päevadel põles mõisa kuur maha. Mõisnik süüdistas talupoegi, et need on tule süütajad olnud, kuid kohalik rahvas arvab, et see mõisniku omal vabal tahtel maha põles, et niiviisi juhust leida karistussalga kutsumiseks, sest oleksid talupojad seda viha vaenust teinud, siis oleksid tingimata parema hoone juba põlema pannud. (Mihkel Anni) Igatahes oli nüüd põhjus karistussalga ilmumiseks olemas. Ja tõepoolest ilmuski see 9. jaanuaril 1906 a. (Peremeeste koosolek oli kokku kutsutud eelmise aasta detsembri kuu teisel poolel.) Karistussalga juhatajaks olid poolakad Matsievki ja Krischanovski ning parun Schilling. Märgukirja saadikud kutsuti mõisa, kus neid ükshaaval ülekuulati. Viimasena võeti ette vallakirjutaja. Kohtunikuks oli Schilling, kes kuigi kaua seletust ärakuulates, Nürnbergile mitte kauase mõtlemise järele eksimuste eest surma nuhtluse määras. Siis andis sõduritele käsu viimast areteerida, kes tema karjalauta, ruumi, kus hobuseriistade parandamise ning hoiukoht oli, lukutasid. Õnneks juhtus kirjutaja naisevend kohal olema, kes asjast teada saades, kohe vangistu naise juure sõitis seisukorras teatama. See omakorda jooksis õpetaja Reiman’i juurde, kes ajaviitmata hobuse käskis rakendada ning mõisa sõitis. Seal olnud tal mõisnikuga ja karistussalga juhatajatega äge vaidlus olnud, niivõrd äge, et õpetaja mitu korda rusikat olevat vastu lauda põrutanud. Kõige selle tagajärjeks oli aga, et kirjutaja surmanuhtlusest pääsis, kuna õpetaja ja mõisniku vahekord sest ajast peale vaenuliseks muutus ja enam kunagi ei paranenud.

Kirjutajat aga vabaks veel ei lastud, vaid seoti ree külge, kus juba vitsakimbud peal olid, ning alles siis läks sõit vallamaja poole lahti, kuhu kõik valla talupojad kokku olid kutsutud. Koosolijailt nõuti kõige esiti rahva ässitajate ülesandmist. Kui kõik vaikseks jäi, siis seati salajane hääletamine sisse. Kuid sedelikesed jäid valgeks, ainult mõne peale oli kirjutatud: „Mühlen“ ehk jälle „paruni herra isi“. Ometigi olid kohtunikud kuidagi viisi teada saanud, et Kimmel koosoleku kutsed oli allakirjutanud. Temale määrati 20 jutti. Peale seda said koristada üks päris hobusevaras ning saadikute liige Uus. Viimane pääsis kergelt nuhtlusest. Kuna Matsievski valla kohtu toas juttu ajas, anti Uusile 20 jutti küll kätte, kuid kasuka peale ja sedagi ainult moe pärast tänu veltveeblile, kes mitte häämeelega inimesi ei karistanud. Vahepeal keerles toas jutt Schillingi ja Matsiewski vahel kirjutaja üle. Esimene tahtis vägisi teda karistada ning oli nõus leppima ka 5e hoobiga, et aga talle rahva ees häbi teha, nagu ta seda poolakale ütles. Alles kui Matsiewski südame täiega vastas, et „jäta mind ometigi ükskord rahule, olen õpetajale lubanud seda meest mitte karistada“, taganes Schilling omast nõudmisest. Siis alles saanud kirjutaja vabaks. (Jüri Nurnberg)

Karistussalk läks selle järele edasi Odiste külasse, kus Pikasaare ning Tilu 2 poissi kinni võttis. Mõlemad seoti kättpidi üksteisega kokku, pandi reele ja siis sõideti jälle edasi. Sõitnud tükk aega, peeti hobused metsa vahel kinni, poisid vabastati köidikutest ning siis anti käsk neile tagasi minna. Kui poisid olid tükk maad juba eemaldunud, lasti nende pihta. (Josep Tilu (poeg)) Niiviisi said mõlemad surmatud. Poisid olid külarahva juures kahtlustatud kui vargad ja vist oli toiminud karistussalk sarnaselt politsei teadaandmise peale. (Hans Põrk) Selle peale pööris karistussalk oma teekonna Virtojärve poole, kus kavatses üht kalameest, kes ka üks märgukirja saadikutest oli ja targasti vallamaija polnud ilmunud, kinnivõtta. See oli aga aegsasti järvele „kalapüüdma“ sõitnud. Selle eest võeti kinni kooliõpetaja Kelder, keda karistussalk enesega kaasa Olustveresse viis, sealt jälle Viljandi, kus ta Sieversile üle anti. Sees viis ta Tänasilmale, siis Oiule. Sinna olid kokkutoodud veel teised ohvrid, keda kõiki maha pidi lastama. Kuid õpetaja Reiman jõudis veel parajaks ajaks sinna ja päästis Kelderi surma suust. (Kas ka teised pääsesid, seda ei tea rahvas ütelda.) Kelder aga seal vabaks ei saanud, vaid Sievers võttis ta enesega Rannu mõisa kaasa, kus ta temale ihunuhtlust lasi anda. Alles selle järele vabanes Kelder.

Revolutsioon ei parandanud midagi. Kõik jäi vanat viisi. Vahekord mõisnikuga, mis halb oli algusest saadik, püsis sarnasena lõpuni. Ja halb oli vahekord peaasjalikult sellepärast, et Mühlen, olles maijas raha peale, seda ülekohtuselt rahvalt nõudis. Harilikult sündis see nõnda, et rendimaksja juba kontori ukse taga pidi raha valmis panema, sisseastudes seda mõisnikule andma, kes siis raha üle luges, kuid alati valesti maksja kahjuks. See ei tohtinud kuigi palju vastu rääkida, sest mõisnik oli ikka sarnasel juhusel väga vihane ja et tal ka võim oli, siis pidi vaene rentnik mõeldud puuduva osa ära maksma. (Jüri Nurnberg) Rahvas räägib veel, et Mühlen olevat talupoega oma jutule mitte ennem võtnud, kui see natukene raha oli maksnud. (Saksari)

12. Okkupatsiooni aeg.

Enne kui sakslased Kolga-Jaani ilmusid, käisid eel sündmused, mis olid ühenduses enamlusega.

Tegevad punased liikmed olid kõik kohalikud inimesed, kes siis ka 14. dets. 1917 a. Võisiku vallavalitsuse ülevõtmisega katset tegid. Selleks puhuks olid Tartust kohale sõitnud 3 täidesaatva komitee liiget ja 4 sõdurit. Kuid millegi pärast sündis lõpulik ülevõtmine alles 17. jaanuaril 1918 aastal. Vallavalitsuse töö jaotati 5. osakonda. Punaväe peastaap asus Rõika vabrikusse. Kui suur oli seal nende meeste arv on teadmatu, kuna vallamaja läheduses neid 48 meest oli. Punased seadsid vallalistele toidujagamise sisse, kuid varsti tuli jagajatele toidust puudus. (Jüri Nurnberg) Punased käisid ka taludest igasugusi asju võtmas, nii näiteks viisid nad kord kuskil talust, kus parajasti pulmapidu peeti, kõik leiva ära, mis siis vaestele jagasid. (Kiis) Vahepeal korraldasid end valged. Enne sakslaste tulekut tuli punaste salk vallamaija, võttis sealt väevõimuga rahakassa kaasa ja läks minema. Sellest nõust olid valged juba eelmisel päeval teada saanud ja kui röövijad ära läksid, siis olid valged väljas, et neid tagaajada. (Josep Tila (poeg)) Vahepeal olid ka Viljandist mehed tulnud ja nii mindi ühisel jõul Rõikale. Seal löödi mõlemate poolte vahel lahing, kus punased end võidetuks pidid tunnistama ning laiali jooksid. Osa neist võeti vangi ja toodi vallamaija. Valgete kaitsevägi oli 60, 70 meest suur ja see pidas korda kohapeal oma 2 päeva, kui kolmandal päeval sakslased ilmusid. Neid tuli esialgul vaid 20, 30 meest, kuna muist pärast järgi tulid.

Sakslased seadsid end sisse, nagu kunagi peremehed ja samal viisil nagu igalpool. Ka siin pandi taludele kohustus peale teatud arv ja mõõt võid, mune, kohupiima j.n.e. maksa. Kui Põltsamaal harutusel oli kohustuste määramine ning mõõt, siis olevat Mühlen vihaselt rusikat põrutanud ja seletanud, et tema oma talupoegi ei lase röövida, et vot nii ja nii palju võivad nemad ainult võid, mune j.n.e anda. Seekord oli siis mõisnik küll oma talupoegade eest seisnud. Aga ometigi ei jäänud konflikt paruniga tulemata. Nimelt oli vallavalitsus, segaseid olusid ärakasutades, eraldanud üksteisest valla ja mõisa maa. Kui nüüd sakslaste poolt käsk anti, et igaüks peab omast grundist läbi viivat teed korrashoidma, siis kaldus Mühlen seda täitmast ja seletas, et see olde talupoegade kohustus, kuna need jälle omalt poolt vastuväiteid tõid, et nüüd sest peale peab igaüks ainult oma maaga tegemist tegema. Komendant Schneider – Berliini ülikooli prohvessor – ei tahtnud omi kõrvu uskuda, kui kuulis, et on olemas 3000 ruut. vakamaad suurune maaala, mis vaba igasugustest kohustustest, ja sellepeale vaatamata, et „Talurahva seadusest“ vallakirjutaja vastava paragrahvi ette luges, jäi tema nõudmise juurde, et mõisnik peab oma maa teid ise korda saama ja korras hoidma. Müchlen pidi alla andma. Schneider aga võttis „Talurahva seadused“ enesega kaasa kui Kolga-Jaanist lahkus, nagu ta kirjutajale seletas, et Saksamaal näidata teistele neid imelikke seadusi, sest siiamaani olevat seal ikka arvatud, et see on vastaste jutt, kui räägitakse, et Baltimaa mõisnikud on vabad igasugustest kohustustest. (Jüri Nurnberg)

Üldse peab ütlema, et rahvas ehk küll ennast koormatud tundis olevat sellest, et naturaalseid kohustusi pidi kandma, siiski sakslasi ainult hääga mäletab, sest valitsuse käsk olde valitsuse käsk, kuna muidu sõdurid väga viisakad mehed olnud, omale mingit ülekohut talupoegade vastu ei lubanud ja kõike rahaga kinni maksid, mis omale võtsid. (Hans Palin, Jakob Välba, Hans Põrk j.t.)

Aga ehk küll sakslased rahva vastu üksikult hääd olid, ometi soovisid eestlased neist vabaneda. Salaja kogusivad mehed sõjariistu ja valmistasid ennast vastuhakkamisele, milleks instruktsioone väljaspoolt saadi. Kuid kokkupõrget sakslastega ei tulnud, sest enne kui veel seda arvati, lahkusid nad ise ja nii ruttu, et öö ja päeva jooksul olid kõik läinud. (Jüri Nurnberg)

Kuis Soosaare vallas üksikasjaliselt lugu oli sakslaste tulekuga, selleks ei saanud kusagilt täpsemaid teateid. Üldiselt peab aga ütlema, et siin kohalikud punased aktiivselt ei tegutsenud mitte ja et sakslased ilma mingi vaevata end otsekohe koduselt sisse seadsid. Ka selles vallas on sakslastest kui inimestest vaid hääd mälestused püsinud. (Kiis, Hans Herman, Peet Kull j.t.)

Lisamärkeid Kolga-Jaani ajaloolisele traditsioonile, mis 1926 a. suvel kogutud Ilse Madissoni poolt.

Avaldanud omal algatusel kolga-jaanlane A. Laar 19. V. 1927.

Seletuseks.

Juba noorena tundsin huvi ajaloo vastu. Saades mõningaid näpunäiteid kod. õp. Reimanilt, kogusin suvevaheaegadel andmeid kodukihelkonna, eeskätt lähema ümbruse – Leieküla üle, kus sündisin ja kasvasin. Mitmekümne leheküljelised märkused said õp. Reimani kätte, kellel neid õige palju oli kogutud: ta ise kogus hoolega traditsioone ja õhutas ka teisi. Mis meeles ja enam-vähem selge, püüan siin I. Madissoni tööle (millega juhuslikult tutvusin, kui oma teenistust sel alal vabatahtlikult pakkuma läksin) juurde lisada, mõnda asja ka õiendada.

Andmeid sain peale I. M. poolt nimetatud Tõhu Mihkel anni (kelle mälu aga juba näib kahvatavat) veel järgmistelt isikutelt:

1. oma emalt Ann Laarilt, kelle isa Tõnis Kiis oli esimene Võisiku valla küla koolmeister. Sündis 1800 a., suri 1871., (koolimaja ehitamine Lätkalu külla j.m. on vastaval koha), tütar Ann sündis 1856, suri 1910.

2. Leie küla kuulsama „nõiasoo“ esindajalt Anu Sassilt, sünd. Umbes 1820, suri u. 1910 a.

(Märkus: tänini tuntakse salmi:

Leieküla nõiapesa,
Vilka Sass on nende isa!

Nõidust usuti väga kõvasti ja tänini elab kuulsam „pusija“ 95 a. Laane Ell (ka Sassi soost)

3. Sama soo esindajalt Ann Teas’elt, s. u. 1835 a., suri 1900 a.

4. Oma isalt, Tõnis Laar’ilt, s. 1854, suri 1920 a., kes 33 a. Leiekülas möldriks oli.

5. „Kutre“ saunamehelt Jüri Konn’alt, suri umbes 80 a. vanuses 1900 a. ümber; käis sagedasti veskil talude esindajana „korda ootamas“, s.o. kus tal saun oli ja kuhu kartulid maha tehti.

6. Peedi Jaagu vana peremees Märt Oir, suri 75 a. umbes 1900.

1. Pelgupaigad.

Küll juba Viljandi maakoguduse piiris, siiski Leie külaga seotud on 4 kil. külast eemal olev Oiu (endine väike mõis suurema metsaga), kuhu rahvas sõja ajal Leiest ja mujalt lähemast ümbrusest varju hoidnud, sealt ka siis „hoiu“ kaudu nimetus „oiu“. Kui a. 30 tagasi seal Tivooli vabrik õlleladu ehitas, tuli 2 jala sügavuselt palju inimluid, murtud oda otse, mõõga tükke ja muud raudprahti välja. Olla lahinguid löödud. Toit maetud jahukottides maha, ka visatud jõkke: pealmine kord jahu muutus kliistriks, kuna seesmine terveks jäi. (Oiul voolab Tännasilma jõgi Võrtsjärve)

Pendra kõrgeks kasvand turbasoo olnud veel hiljemgi pelgupaigaks nekrutite püüdmise puhul. (vrdl. lhk. 70) Märt Orvi 2 onu läinud Pendra alla, kui nekruteid püüdma tuldud. Pendra ei olnud vanasti oma ette järv, vaid on osa taandunud Võrtsjärvest, mis vanemal ajal palju suurem oli. (vrd. lhk. 6)

Kaabe kink on praegu lage heinamaa, mis 2 kilom. Võrtsjärvest Emajõe pahemal kaldal asub. Lähemad elukohad viis kuni 7 kilom. eemal. Ei ole usutav kui pelgupaik (Leiele on ta kõige lähem, aga seal ei teata temast ses mõttes midagi). Küll olnud Kaabes eel-vahi post vaenlase tulekuks, keda Emajõe kaudu oodati.

Ummusi raba olla ka sõja ajal pelgupaigaks olnud.

2. Lahinguväljad. (7 lhk.)

Käätsimäe (mitte Käitsi-m.) nimetus on ainult Leie lahinguga seotud, millest edaspidi. Odiste-küla on Võisikus, mitte Soosaares. (vrd. lhk. 9)

3. Kirikud.

K.-J. Lutheri kirik on katoliku kirikuna ehitatud Böömi usukannataja Johannes Nepomuk’i auks. Millal? Mitte vist vanem kui 15. sajandil. Ehitusviis muidu õige primitiivne: lagi on ümmargustest tahumata raudkividest võlvitud. Leiu jutt on õige laialdane, s.o. muidugi pärast sõja ja katkuaega. Tule asemeid lael (l.10) ei tule jahimeeste arvele panna, küll aga pelgupagenutele, kes häda ajal kiriku lael varju otsisid. Torn ehitati suuremaks 1880tel a.a. õp. Rathlefi ajal, muu uuendus oli a. 25 tagasi küll Reimani ajal. Kiriku alla on, nagu igal pool vanasti, surnuid maetud. Alles a. 50 tagasi tundunud suveti kirikus halba lõhna.

4. Vanad matusepaigad.

Käosaar ja Kivisaar (lhk. 12 ja 13) on igatahes kõige vanemad, viimane, prof. Talgneni arvates, kiviajast. Nad on kõrgemalt, kui vana-aegne Võrtsjärve pind, mis pea tervet Kolga-Jaani kattis. Üldise on Kolga-Jaanis terve rida morään-võrgustikke, mis saartena ümbritsevast madalikust kõrgemal. Nende siht on kõigil ühine – peaaegu põhja, umbes 7-10 kraadise kallakuga loode poole. Samased on ka Vare talu (mitte Varre) kangrud. Et seal (s.o. Varel) kalmed oleks, kuulen esmalt. Küll arvas seda J. Jung oma raamatus „Muinas aja teadus“, kust ka Jaanus oma andmeid näib laenanud (ta on ise teisel kihelkonna veerel, kuna Vare minu kodust 1 ½ kil. eemal on).

Lätkalu (mõisakirjas: Lettkall), mitte Letgala (13, kalm kivisaarel on kõige vanem, nagu juba öeldud, samuti Käosaarel asunud kalm, kust ühe inimese luukere leiti.

„Lohu kalmet“ (nii kutsub rahvas) on Leie küla matusepaik, mida mitte juhuslikult ei leitud, vaid ammust ajast kõigil teada oli. Minu isa näinud seal 1860 a. a. terve välja inimluudega kaetud olevat, mõne üksiku nägin seal isegi 1890 a. a. Vanemad surnud on seal istukile maetud, nagu I. Jung hiljem (a. 1898) leidis. Varem sattus ta hilisemale matusekohale, kus juba kirstus oli. Kokku leitud kartulikoopa tegemisel 3 kirstu kõrvuti. Hilisemalt olnud „Lohukalmet – mustlaste surnuaed“. Ka katku aeg maetud sinna (luude väli). Jungi arvates kuuluvad leitud pealuud leedulastele. Istuli maetud surnud (nende kaasas oli tamme süsa) on igatahes pagana ajast.

Üks vanem kalm asub ka praeguses Lalsi vanakülas, Tooma talu kohal. Maa on seal raskem ja luid ei ole maapinnal näha, küll aga kaevates. Üldse ei ole Kolga-Jaani kalmetisi, peale I. Jungi ja prof. Talgreni (Kivisaare) uuritud.

Hiiemäed ja ohvrikivid.

Suuremaks üllatuseks kuulen esimest korda kuidas Mihkel Anni „Hiiemäest“ jutustab (lhk. 17) Siin on küll mingi arusaamatus. Seesinane koht ei saa muu olla, kui eelpool mainitud (p. 2) „Käätsimägi“. „Hiiemäe“ nimetust üldse ei tunda; see näib senna vahest saali juttudest siginud olevat. Ka muinasjutuna on see nimi Leies tundmata. Suur kivi asub „Lohukalmetil“, „Käätsimäest“ 1 kilom. edasi, Viljandi poole. Tükid on praegu alles. Muinasjutt teab kõnelda moosekantidest, kes seal all öösel mängida. Kas seal ka ohverdati, ei tea. Et ta suur oli, selgub sama Mihkel Anni sõnadest: karjased heitnud kivile pikali – pead koos – siis ulatunud jalad äärele. Rahvas tunneb seda „Kalmeti kivina“. (Vril. Lhk. 57. kus sama jutustaja nüüd juba „Kalmeti kivil“ ohverdamisest räägib.)

Ohvripaiga poole, vähemalt mälestataval ajal (kui veel ristiusu ajal ohverdati) viib kahtlemata – „Vasksaar“, õigem Vasksaare kivi. See koht asub 1 kilom. Kaugusel Leiest kirde poole, keset raba, tihedas metsapadrikus. Sealt ½ kil. edasi põhja sihis asub väike popsikoht „Ukussaare“ nimega. Ukussaares ei ole midagi märki näha. Vasksaare kivi on praegu alles. Umbes 1 ½ meetrit läbimõõta, 1 meetri kõrgune maa pinnast, keskel umbes 20 km. laiune ja 5-6 cm. sügavune ümmargune lohk. Ümberringi umbes ½ meetri sügavune ja sama (või vähe enam) laiune kaevand. Sellekohta seletab rahvas: Vasksaares olla rahaauk, mida kivi alt otsitud. Ilmselt on siin salajane ohvripaik olnud. Kivi nägin viimast korda 1898 a. Kivi asub vähe kõrgemal morään-künkal. Mihkel Anni isa, Leie küla „ilmatark“ – Viilu Märt – käis iga aasta Vasksaares – ilma märke uurimas.

III suusõnaline traditsioon p. 2 (lhk. 43)

Leie – leiu nime kohta olen arvamisi paljudelt kuulnud, s.t. et küla olnud metsas ja siis alles leitud ta üles. Leie vanem auväärne minevik kuulub, minu arvates küll hilisema muinasjutu valda. Vähemalt a. 30 tagasi ei teanud sama jutustaja sellest mitte midagi, kuigi ta vanaisa jutte siis paljugi teadis. (vrdl. lhk. 48 joone all) Vist on siingi Saali mõju tunda! Üksikasjalikult olgu järgmist öeldud.

1) Paala ei ulata kuidagi Leige, pöörab kilomeetrit 8 Jõesuust Põltsamaa poole, Leiest 5-6 kilomeetrit eemal läbi minnes.

2) „Sääre kena“ (mitte „Saare keha“ lhk. 43) ei ole muud kui tavaline Kolga-Jaani morään-küngas, nagu veidi edasi asub Vare, millest juba jutt oli, siis idapoole – Kassuvare, sügavamal järves soolikavare. Samat seal ei või olla: järve pind on põhjapool üldse lausaline ja väga madal. Oiul võis see ennem olla – jõesuu tõttu (vahe 2-3 kilom.). Ka sihib sama poole nimetus.

3. Leie sõda (lhk. 45-46) on kahtlemata põhjasõja aegne. Et sõda pikale venis, hulkusid sõjasalgad oma pead ja pidasid sissisõda, teiste sõnadega käisid röövimas. Leies oldud ka valvel. Küla asunud siis samal mäerinnal, kus kõrgemaks tipuks praegu „Lohukalmet“. (Vrdl. Lhk. 44, 45, 46 ja 47 luulega, mis just kui Saali kätetöö!) Külas olnud ka 1 püss. Sellega pidanud mehed Käätsimäel, määna otsas, vahti. „Sõda“ tulnudki. Vahimees sihtinud ja lasknud bande pääliku maha. Selle eest tapetud ta ja pandud küla põlema. Järele jäi ainult Viilu talu ait, mis praegu alles (Mihkel Anni naabriks, ta isa talus). Palgid on sedavõrd kivinenud – õigem vaigustunud – et kui a. 30 tagasi vargad seal seina läbi puurisid, oli puu sarnane klaasipurule. Ait on juba 3al kohal (vähemalt).

Uue küla asutamise jutt on ka tuntud (lhk. 47). Ta kerkis üldiselt esile, kui enamlased 1918 a. tulekul Leige tungides juba 7 kilom. lähedal – Jõesuus – olid. Sest Soome tark (naine) ütelnud „Uia sillal“ (mitte saarel, mida Käosaareks kutsutakse) et kui sõda hommiku poolt tuleb, kui ta ka silma näha ja kõrva kuulda on, ärge kartke. Ainult põhja poolt tulevat sõda peate kartma. Enamlased tulid idast, neid nähti ja kuuldi. Külla nad ei saanud.

Miks nõiuti Uiasillal, on tume: neist põhjapoole jooksval ajal; ka võis seal olla mõni püham paik. Põhjapoole voolav vesi on Kolga-Jaanis imetegev, iseäranis hea silmarohi. Pidi aga neljap. õhtu võtma.

Nõidumisel olnud kausis vesi, tark veeretanud seal sees raha, kuni selgusele jõudnud (vrdt. lhk. 48). Nii jutustas mulle seda lugu Mihkel Anni alles 8 a. tagasi ise. Nii kõneles ka Leie küla „nõiasugu“ ühtlaselt.

Kust tark teadi, ei tea, vist oli ta juba siin pool lahte praktiseerimas.

Lõpp oli see, et küla vanasse paika jäi. Ainult asusta nüüd poole kilomeetri osa läänepoole, küla tiigi ümber, mida esiti „konnalombiks“, hiljem „tongolombiks“ kutsuti. Sealt ka konna talude nimi. Endine kõrgem ase jäi põlluks. Rahvas olnud enamalt jaolt Vasksaares peidus, kui küla põlenud. „Leiu“ lugu ja uue nime saamine, ühenduses eelmise väljasuremisega on pärit küll varemast ajast, arvata 16-17 sajandist.

Asustamise küsimus (lhk. 41)

Ei ole ma nõus arvamisega, et Kolga-Jaani peale sakste – vabrikutööliste – pole muid võõraid tulnud. Saksad on ju võrdlemisi hilisema aja küsimus ja ulatuvad ainult mõnesse kümnesse perekonda.

Hoopis tõsisemad ja laiaulatuslikumad on lätlaste jäljed. Leie külas on Maikalu väli. (Vanasti, kui talude lapisüsteem oli, olid põllud suurte väljade kaupa: Maikalu, Lõpe, Risti ja Jõendi väli. Ristiväli on vana Leie ase Kalmeti kiviga, vist asutas sinna mõni agar katoliku preester, selle kiriku tavalise süsteemi järele – risti.) Lätkalu küla mis Leiest põhjapoole, ulatub Lalsi külale ligi. Mida kõnelevad need nimed: maikalu (maimägi) – on ka vähe kõrgem – tasase maa jaoks küllalt mägi; sama lugu on nimega „lätkaln < latkaln“ = lätimägi, sest Lätkaln on ka kõrgustikul. Ning viimaks, mis oleks arusaamatu „Lalsi“ (lal’si)“ muu kui „leals“ = suur, sest küla asub kõrgemal Kolga-Jaani kingul, on tõesti vanem ja suurem kultuurpaik ja vist juba sel ajal olnud, kui Leie aset alles Võrtsjärv kattis. Kahju, et Lalsi kalmu ei ole uuritud. – Läti mõju ei saa siin kuidagi eitada.

Ajaloolised isikud (lhk. 59)

Õp. Rückeri tunneb rahvas enam „Kolgahall“i nime all. Kaasaegsed esimest Rückeri ei mäleta, küll aga „vanahalli“ ja „noorthalli“ (nad läinud noorelt halliks). „Vanahall“ (s.t. keskmine R.) laksutanud ka koolilapsi näkku lüüa. „Noorhall“ olnud sellevastu vaikne mees. Minu ema, kui koolmeistri tütar, oli „vanahalli“ ristitütar. 5 a. lugenud ta „hallile“ 5 peatükki ette ja saanud kingituseks suure piibli.

Siewersi lugu (lhk. 63, 64) ma ei tunne. Tõe eluline on aga see, et kui Võisiku mõisa v. Samsonite poolt v. Mühlenitele (viimastele Võisiku mõisnikkudele) äramüüdi, siis alaealise Mühleni eestkostjaks v. Latrabe seati. Latrabe olnud hea härra, käinud rahvaga hästi ümber ja peaasi, tema aeg sai enamjagu Võisiku talusid (Leies 1871-1875 a.a.) päriseks müüdud ja üsna sündsa hinnaga. (vrdl. lhk. 64), mille kohta v. Mühlen, suur kiskuja, hiljem öelnud: „Latrabe on need kohad võileiva eest ära kinkinud“.

Talude lammutamine lehek. 79.

Peale „Anna-mõisa“ on end. Päovere küla asemele asutatud 1840 a. Päovere karja mõis. (praegu jälle küla) Talud jagati teiste külade vahel ära. Leige toodi 3 talu ja asutati teiste hulka. Veski viidi Vaibla ja ehitati 1841 a. üles.

Maamõõtmine lhk. 75.

Võisiku maid mõõdeti 2 korda: 1862 ja 1874. Talud aeti krunti. Müümine Leies algas 1871, nagu juba öeldud, Latrabe poolt, kes polnud üksi valitseja, vaid volinik.

Hagana leib (lhk. 97)

Leieküla „nõidade isa“, vana Jaan Sass kõneles mitu korda, kuidas ta, peremehena, (vist kuni 1870 a.a.) igal sügisel salved kõvasti jalgadega kinni tampinud, sest haganad hoidsid ju vilja kohevile! Upsakad „Meleski mehed“ (vabrikutöölised) pilkasid talumehi, kes voorilt tulles suure sulatisahju ees soojendasid: „Ära mine ligi: p-e läheb põlema!“ Tähendati, muidugi, haganarohkusele.

Leies oli õige täbar lugu: teopaik oli Päoveres, auku üle 13 kilomeetri, maad vesised ja vaesed. Ei jätkunud körtigi: oldi näljas. Juba Jaaniks lõppenud talus kördi jahud. Tehtud tööd, söögiaeg istutud maha, nutetud ja mindud jälle tööle. Nii kestnud 2-3 päeva. Siis läinud pereisa põllule, lõiganud 3-4 hakki haljast rukist, kuivatanud ära, saanud vähe tibatillukesi, köömne suurusi teri. Jahvatatud need käsikivil ja tehtud värsket körti. Pere söönud ja tänanud: „Oh kulla isa, oleks sa seda süüa meile ennem annud, küll me oleks sulle tööd teinud!“ „Kördi“ nime tarvitasid Leie mehed hiljem, juba jõukaks saades, uhkustades, „aunimena“.

Usulised liikumised (lhk. 103)

Hernhuti ajast on rahval häid mälestusi, kuni õpetajad seda liikumist hakkasid tagakiusama. Salatunni (vastastikku piht) pidamise eest hakati neid „särgivahetajateks“ nimetama. Minu ema isa, koolmeister Tõnis Kiis, oli veendunud hernhuutlane. Ta suutis sellena püsida ka kiusamise ajal (40 a.a. alul). Kuid kiusamise tõttu loobusid mitmedki. Osa jäi külmaks üldse, osa aga siirdus 40 a.a. lõpul apostlikku usku. Suurem osa ap. minejatest läks üle muidugi, protestiks valitseva vägivalla vastu mõisa ja kiriku poolt. Oli ju kuri „vanahall“ sel ajal Kolgas peremees. Oli muidugi ka neid, kes „maid“ lootsid. Ülemineku alul ei ole ma mingit agitatsiooni kohal kuulnud. (vrdl. lhk. 106) Veel vähem võib uskuda, et poppe petmas käis, sest neid oli üle Eesti enne liikumist vaevalt 10 meest. Teated tulid Kolga-Jaani hiljem, salvimine algas 1847 a. Viljandis (mitte Tartus, üldse pole ma kuulnud, et keegi Kolga-Jaanist Tartus oleks usku vahetanud. (Lhk. 107 leiduv jutt riidesaamisest on absurd: kuidas seda siis 4 a. lapsele anti?!) Jutud kandis rahvas ise suust suhu, käest kätte, ilma et seal oleks kuulda olnud agentidest. Üleminek Võisikus oli võrdlemisi suur: kuni 60% (mitte siiski peaaegu „terve vald“ – lhk. 110). Need läksid ja ka jäid. Ap. Usust tagasisiirdumisel 1869 a.a. oleks ka Kolgas võib olla teisiti läinud: oli ju pettumus üldine neil, kes majanduslisi soodustusi ootasid, sest talude rentimisel ja müümisel tehti tõesti vahet uue usu kahjuks. Ka „maid“ ei saadud. Herngatlastest ap.-usulisi ei trööstinud ka palju vene preestrite keelemõistmine, mille tõttu kirik ja usk esialgu võõraks jäid. Kuid siin tuli pööre: 1862 a. saab Kolga-Jaani preestriks tuline usu- ja jutlusemees (üks haruldasematest kõnemeestest Eestis) Jukk (Evoim) Küppar, Sangastest, kes Riia seminari äsja oli lõpetanud. Selle mehe tuline ja osav väljaastumine (iseloomulik, et ta abiellus juudi neiuga, kelle ta enne oli ümber pööranud, aga kellelt pärast ka küllalt kannatada sai) nõdra „noore halli“ Rückeri vastu, kes küll ka „Paulusest“ katsunud põhjendusi tuua, - see mõjus ja tagasisiirdumist ei tulnud ette, või väga vähesel määral ja peamiselt Soosaares, mis ev. luth. kiriku ümber, maa ap. kirik ? teisel piiril asus. Ka 1905 a. ei toonud uuendusi, kuigi üksvahe rahva meeleolu ap. usu vastu jahedam lõi, nimelt siis, kui Kolka noor ja tuline W. Reiman tuli ja Kukemikul (ap. surnuaia ligi oleva talu nime järele) venelane Skromnov teotses. Pandi pahaks Skromnovi näägutamist (teiselt poolt ei antud seda küll ka Reimanile andeks, kui ta „sirget“ usku mõnitas) iseäranis aga, et ta Reimani peale kaevas (sellest lõpul). Kui aga 1897 a. Skromnov ära määrati – koguduse survel – siis oli meeleolu juba 1905 a. rahulik. Omavaheline läbisaamine rahval – peale üksikute fanatikerite – on hea. Kui ma 1919 a. seal preestri kohuseid täitsin, tõstis osa lutheri koguduse mehi küsimuse: kas ei saaks uniooni luua, sest „ega iga püha ei suudagi kiriku minna ja üle kahe koguduse saaks ühe ja hea õpetaja“. Kuna Kolga ev. luth. kogudus kirikuvalla kaudu, mis haruldaselt suur (ta sai ainult rikka maa varustuse kaudu Põltsamaa abikogudusest iseseisvaks) enne üks parematest oli sissetuleku mõttes, on nüüd - valla kartusel maareformi tõttu – asi vastupidine. Siiski on mõlemad kogudused elujõulised ja võistlevadki vahel: mõlemal on oma langenud sõdurite ausammas, mõlemal kaubaühisus, mõlemal seltsimaja, „alev“ j.n.e. On ju ka vahet 9 kilom. ja ap. kirik Võisiku valla keskkohaks.

Haridusline olukord (lhk. 110)

Kõige pealt – Ungari rahustamine oli 1849 (mitte 1819, nagu lhk. 112 öeldud). Sel ajal kirjutasid juba aga nii mõnedki Kolgas. Kuid kooliolud olid viletsad Kolga-Jaanis ja seda Rückerite süül, kes asjast kunagi suurt ei hoolinud. Minu vanaisa õppis Nurmissaares hernguti palvemajas pühapäeviti. Saanud alguse, püüdnud karjas käies puulaastudele ja kasetohule ise tähti teha. Keegi „saks“ sõitnud mööda. Poisil himu oma oskust kontrollida: näitab oma „kirjatööd“. Saks „ei mõista“. Asi selge: oskus nõrk! Kuid mehel oli lõpul siiski üsna haritud käekiri, nagu allpool näha. 1837 a. valmib Lätkalu küla servale, 10 vakamaa suuruse viletsa koha vesise põllu peale, Hundilaane rinnale, väike koolimaja (põles a. 25 tagasi ära), üsna korralik ruumide poolest, ikka poole suurem kui Kitzbergi kirjeldatud Penuja Niitsaadu. Ning „Sääre Tõnnis Kiisk“, kui kirjaoskaja ja suur laulumees (tundis hästi ka nooti) pandi sinna 1838 a. sügisel esimeseks Võisiku koolmeistriks. (Veel enne seda olnud tal laulukoor, kellega Nurmissaares laulmas käidud ja kes kooli sisseõnnistamisel laulnud, nagu üks liige, Anu Sass, mulle kõneles, kuid lähemalt sest ei tea.) Palgaks oli mainitud koolimaa, mida hiljem, viimase maamõõdu ajal, suurendati. (See olgu lhk. 113 õienduseks, mis ebateateid sisaldab.) Teine kool asus hiljem (aastat ei tea) Odiste külla Tiedemanni juhatusel, ka oma majas. Talumajas koole peeti ap. usulistel, milleks aga paremad kambrid ehitati, nagu Kaavere Paadesaares, Leie konnal j.m. Õppimiseks olnud kaks suurt lauda, mille ümber lapsed vastastikku istusid. Loeti uut testamenti, piiblilugusid (Masingi oma – mõlemad mul alles), - lauldi. Õhtuti põlenud Lätkalu „koolil“ 2 rasvaküünalt. Lapsed õppinud, vanaisa (hoolas ja väsimata mees) kudunud sukka. Kooli põlgtust Leie-Lätkalu poolt küll ei ole kuulnud.

Rõikal oli mingi saksa algkool, kus tuntud kirjamehed Jobso-Siewenström ja hiljem Mari Põder õpetasid. Kuid see oli ka kõik. Kihelkonnakool puudus. A. 1873 sai ap. usu kihelkonna kool paremad ruumid ja ka paremad õpetajad, kes juba vastava kutsehariduse said, nagu Janson ja (praegu elavad) Priidu Tasane, Paul Koolon ja iseäranis Juhan Koorits (praegu Tartus koolijuhataja) kes Kolga-Jaanis 14 a. mõlema asu lapsi õpetas ja kellele see kihelkond oma edasiarenemise eest palju tänu võlgneb. Hiljem asutati siis ka Kolga köstrile Jüri Tiedt’i juhatusel ev.-lutheri kihelkonna kool. (Kas Reimani ajal, või oli juba Rathlefi ajal – ei mäleta) Viimaks asus Odiste kooli asemele ministeeriumi kool, ainus ev.-lutheriusuline sellesugune kool Baltimail (sellest lõpul eraldi).

Ärkamisaeg (lhk. 119)

Kogu ärkamisaega K.-J.-nis ei saa Reimani asemele panna: ta tuli sinna 1890 a., kuna ärkamistegevus: Aleksandrikooli korjandused, raamatukogud, laulukoorid, rahvapeod juba 1880 a.a. algasid. Ärksamaid mehi oli õpetajatest mainitud Paul Koolon, Juhan Koovits, Lätkalu Juhan Rümmel, Leie Jakob Lepik, vanemast põlvest – laulumehena – Siruli Jaan (priinime ei tea, kahjuks). Esimene laulukoor on tema asutatud, teine – Kooloni ja alles kolmas Tiedti (vrd. lhk. 129). Esimese raamatukogu algatas 1884 a. ümber minu isa, Leie mölder Tõnis Laar, tuline jakobsonlane, kes Jakobsoni eest Grendsteinile ägedalt kallale tungis kui see alles Jannsenite E. Postimeest toimetas.

Reimoni peateene on Kolga-Jaani karskendamine: mitu kõrtsi (Kaavere, Vaibla, ka vist Rõika) – kuivas ise ära: ei leidund joodikuid. Aga see tegi ka lõpuks ta vastu teatava külmuse: tüütas ära! Teiseks, on Reimani teene – Kolga-Jaani seltsid, alates karskusega. Seal oli ta ees ja taga, ka majandusasjas. Raamatukogu sai joonde; vaestemaja; kiriku ja selle ümbruse ilustamine; alandlik ja lahke meel vaeste ja vanade vastu, - need on peaehted selle suure mehe aupärjas Kolga õpetajana. Ja rahvustunne – seda ta äratas kõige hoolega. R. Kallase truu järelkäija – algas ta noorik matusetalitust hariliku teksti asemel sõnadega: rõõm ja mure kaksikvennad… j.n.e.

Lapsi koolitati küll ka enne Reimani, just tänu Juhan Koovits’ale, kellel haruldane hea õpetaja and. Vanem generatsioon Kolga haritlasi on osalt preester Küppari õpilasi. Vanematest võiks nimetada Mihkel Suigusaart, tüsedat ärkamisaja tegelast ja mõjumeest – tsensorina 1868-1878 a. Haritlasi on Kolgast tõusnud paljugi, suur osa võlgneb selle eest tänu ap. usu koolidele, iseäranis Riia seminari kaudu said kehvemad isikud prii keskhariduse. Mainin ainult vendi (4 haritlast) Põrk’asid, kellest arheoloog Aleksander Põrk Tallinnas praegu õpetajaks. Siis veel Mihkel Sass’i, end. Valha rahvakoolide inspektori, preestreid: Tõnis Välbe’t, K. Savvi, Mihkel Pihlak’at, noorematest mag. Anni’t ja ka näitekirjanikku Orgusaar’t.

Muidugi, õhutas Reimon ka haridust kõigiti. Ainuke miinus – ta äge ususallimatus, kuid rahvas ei lasknud sellel liiga esile tulla: oma kogudus laitis seda.

Wenestusaeg.

Tänu eestimeelsetele koolitegelastele, nagu Juhan Koorits, ei tunda Kolga-Jaanis venestuse survet. On ka tõsi, et häid koolijõude siin vene survel ei tagandatud: Lätkalu Tõnis Saarem oli koolimehena tõesti nõrk naljahammas ja saamatu mees, muidu veider. Ministeeriumi kolis Odistes oli „oma ajalugu“, venestusega pole siin küll põrmugi tegu. (vrdl. lhk. 124-125) Lutherlastele tundus „köstrikooli“ ülalhoidmine kallina. Et sellest pääseda (mehed on ju seal kaunis kitsid!) arvas selleaegne vallavanem (Nigula Jakob Laar) heaks, et just pakutud ministeeriumi kool saaks vallamaja lähedusse – Turki – ehitatud, mis loomulikult oleks köstri kooli ülearuseks teinud (vahet oleks vahest 2-3 kilom. tulnud).

Valla enamus vastu: liiga valla ääres! Asi ei nihku edasi ega tagasi. Nihkusid mehed järele kuni Odisteni (kuhu kool lõpuks saigi), aga vallavanem on ikka kange! Siis andis minu isa (vallavanema onupoeg) nõu: ap.-usulised löögu minist. Koolist lahku ja asutagu omale kaheklassiline kihelkonnakool. Mõte teostub 1897 a. kevadel. Lutheriusulised jäid üksi ministeeriumi kooli külge, mis oli juba vastuvõetud. Ei suudetud uut ehitada, tehti vastehitatud Odiste uuele vallakoolimajale jupp otsa ja nii saigi esimene ja vist viimane „lutheriusu ministeeriumi kool“. Reimani viha süttis selle kooli vastu („Koolikõne“ a. 1898) selletõttu, et sealne kooliõp. väga osav ja lugupeetud koolimees, liiga ilmalik olla. Ap. usu uus koolimaja ehitati hiljem õige suur ja ruumikas – peamiselt valla ap. usuliste kulul ja pr. Oberpahli hoolel.

Reimani kimbutus oli vähe teistmoodi, kui seda lhk. 125 mainib. Oli Reimanil üks kergats rentnik Otekülas, kelle Reiman pruutlugemisel olla ära pahandanud. See kohe preester Skromnovi juurde, kes ta ka paugu pealt ära salvinud. Mõni päev hiljem mehel kahju: läheb metsa, lööb kaelaristi kirvega puukännu sisse ja tuleb nüüd Reimani juurde, kes ta ka vastu võtab ja pühapäeval talle armulauda jagab. Vahepeal oli aga preestri kiri mehe usuvahetusest kohale jõudnud. Asi läks kohtu Skr. Kaevel mida oma koguduse rahvas talle väga pahaks pani. Õpetaja ei salga kirjasaamist (ta ei taha petta) ja saab otsuse: 8 kuuks vangi ja ametist ära. Ainult 1896 a. kroonimise amnestial pääseb ta karistusest. See oli ta ainus protsess. Muu on ainult kuulujutt. Skromnov sattus oma koguduse viha alla ja viidi üle 1897 a. jaanuaris. Olgugi et ta „ladna“ mees oli ja 21 a. koha peal, oli kahetsejaid vähe ja seda küll Reimani pärast. – Muuseas: Reimani sinna koha peale palus küll rahvas, kus suurt abi parajal ajal andis A. Grenzstein, kelle poole koguduse liikmed pöördusid.

Lõpuks õiendan veidra nalja mingist maru vene „djaakonist“ (lhk. 125). Kaua murdsin pead kust jutustaja Tõhu Mihkel (Anni) selle „djaakoni“ sai, sest sarnast herrat pole kolgas kunagi ametis olnudki. Esimene Vaibla preester oli küll priinimega Djakonev (vist 1849-52), kuid siis ei olnud ju seltsi! Siis kahtlesin mõne aja: kas ei figureeri siin keegi usin ap. usu kirikuline talumees Jaak Kiis, keda rahvas ta tenori ja kirikuhoole tõttu pilgates „tiiakoniks“ hüüdis. Aga tõsi on siis siin lõpuks „djaakonina“ kihelkonna kooliõpetaja (a. 1900-1901) (praegune Nõo preester) Georg Kiiman, kes oma naabriga, Odiste kooliõp. Jürginiga vastollu sattudes, korra tõesti natuke mürgelt tegi, nagu ta muidki isesorti naljasid vahel toimis, sest seltsi koosolekut oligi Jürgin juhatanud. Kui muud venestust pole leida, siis sarnast narri „fakti“ ka ei maksaks just „naelutama“ hakata.

1905 a. lhk. 126

1905 a. sündmusi on J. Nurmberg, kui asja osanik, hästi teatanud. Ainult paar õiendust ja täiendust. Võisikus oli sel ajal arenenud õige omapärane „vilisti selts“ – saades alguse salaküttimisest, iseäranis põdralaskmisest ja üleminnes lihtsale vargusele ja röövimisele. See bande läks õige tülikaks. Oiu „metsasaksa“ – preislase Pollei-laskmise järele siirdusid nad Viljandi poole, sattusid aga karistussalga kätte ja said surma: suur hulk Viljandis – järveääres – mahalastuid on Võisiku „vilistite“ hulgast. Mõned tapsid end ise, kui metsast nägid, et nende elumajad karistussalgalt põlema pandi.

Maziewskit (lhk. 134) mõjutas kirjutaja Nurmbergi ja õpetaja Kelderi päästmises ka preester Oberpahl. – Kuid seda meie viisakas seltskonnas häämeelega ei nimetatud, vaid öeldi: viimaks pääsis ta siiski! Olgugi, et selle vahelesegamise võimaluse lõi just ap. usu kirikkond: Viljandi preester N. Beshanitski palve peale astus piiskop Agafangel kõige mõjuga välja ja mitte tagajärjeta. (Leismani kiri Uus Elus 1927, N 2, dr. Roomati surma puhul)

P.S.

Märkuste katkendlikkust vabandagu asjaolud: 1) et ma lisaks teise tööle tahtsin siiski seda anda, mis mul käepärast oli, 2) et ma vihu 5 tunni jooksul valmis kirjutasin, 3) et ma asjust, mis mulle ebaselged või väheusutavad, mööda läksin. Siiski teatavat tulu neist võib tulla – asja mitmekülgsema valgustamise ja ka mõningate õiendamiste tõttu.

Olen traditsiooni suhtes arvamisel – ennem olgu seda vähem, aga enam sõelutud.

Tartus, 19.V 1927