I. Asjalised mälestused.

1. Linnamäed.

Kodavere kihelkonnas, Pala vallas, Moku külas, Ennu talu maal asub umbes 15 meetri kõrgune küngas, mida rahvas linnamäeks kutsub. Künka küljed on kahelt poolt järsud, otsad aga libamisi. Linnamäe ligidal asub Linnamäe ehk Kupja talu, mis arvatavasti sellest oma nimetuse saanud. Linnamäe ümbrusest on leitud inimese luid ja vanu rauast sõjariistu. See koht olnud muistne maalinn. (Tõnu Laumets)

Moku külast käinud õige vanasti pakkudega täidetud tee üle soo kuni Peipsini. Need pakud olla veel praegi mõnest kohast hästi tunda. Ümberringi olnud aga nii mäda soo, et ükski elav olevus - 2 -ei võinud sääl liikuda. Kord läinud üks mees pimedal sügise õhtul, seda pakkudest teed mööda. Soo olnud täis vaime, kes inimesi teelt kõrvale meelitasid. Mees olnud küll ettevaatlik, kuid nagu mingi vägi vedanud teda teest kõrvale ning ta olnud juba mätta uppumas, kui äkitselt keegi must kogu, tema appihüüde pääle tulnud ning teda uuesti teele aidanud. Sõnalausumata pistnud must kogu mehele ühe kirja kätte ja kadunud ise jäljetult. Mees jõudnud siis suure hirmu ja ärevusega hommikuks koju. Vaadatud siis ja uuritud kirja, kutsutud kõik ümbruskonna targad kokku, kuid keegi ei ole mõistnud kirja lugeda. (Joosep Moisa)

Ka Halliku mõisa ligidal olla vanaaegne maalinn, rahva seas Linnamäe nime all tuntud. (Joosep Grünwald)

2. Kalmud ja matuse kohad.

Endises Kodavere kihelkonnas ja praeguses Maarja-Magdaleena kihelkonda kuuluva Ruskavere küla ligidal Kose metsas, endises Sare mõisa metsas on 8 kääbast. Rahva seas on nad kabelimägede nime all tuntud. Neid kääpaid on kaevatud vanasti, sellepärast on nende otsas ikka kas suuremv õi vähem õõnsus. Sest liikusid rahva seas jutud ringi, et nendesse on peidetud suured varandused. Kaevamisel olla leitud ka mõnest kääpast sinist mulda ja ühest leitud savi pott rahaga. (Joosep Linde)

Kallaste venelasd kaevanud säält ühel ööl hulka kulda välja ja viinud ära. Hommikul olnud kaevamise kohalt leitud ainult savi poti tükid ja pihlaka puust kangi, mille abil varandust välja kangutud. (Leen Nõmm)

- 4 -Kutsari naine, Ein, tulnud noores põlves vara hommikul mõisast teenistusest. Kääbastest mööda tulles, näinud et ühel kääpal olnud raud uks, suure raud lukuga ees. Kodus kõnelnud ta sellest oma vanematele ja küsinud, miks Küti rahvas sinna keldri teinud. Isa vaielnud vastu, et ta pole sääl iialgi ühtegi keldrit näinud ning ei usu seda sääl ka praegu olevat. Pärast läinud isa kellert otsima, kuid ei ole ühtegi raud väravat ega kellert leitud. (Liis Kask)

Ranna vallas, Sassukvere külas on muistsed kalmud Peipsi kaldal, Kitsaski talu maal, külas läbivoolava ojakese kaldal. Ennem olnud need kalmud kividega kaetud, nüüd on küntavaks põlluks tehtud. Kündmisel ja kaevamisel on leitud inimese luid, odaots - 5 -ja vöö. Arvatakse siin Rootsi sõjaaegne matuse koht olevat. (Villem Lea)

Sassukvere külast leitud kivi kirves. (Juhan Ottu)

Halliku mõisast umbes 1/3 klm. ida poole, kolme tee harul, millest üks läheb Halliku, teine Ranna ja kolmas Pala poole, olnud ennem künkakesed, mida vanaks kabelist või haudadeks peetud. Nüüd on sel kohal küntav põld. Kaevamisel leitud savist pott põletatud kontidega. Samast lähedusest leitud ka käevõru. (Joosep Otsa)

Pala vallas, Uude külas, Värvu talu maal olid vanasti kalmud. Umbes 30 a. tagasi, kui Värvu talu praeguse karjalauda asemel põld oli, moodustas see koht künka, kust karjalauda ehitamisel palju inimese luid välja tulnud. - 6 -Pääluu juurest leitud isegi juukse tukkaid. Ka mõned väiksed ehteasjad leitud säält. Sama talu heinamaalt leitud sõjakirves. (Mari Ude)

Pala vallas, Nõva külas, Jakobi talu maa pääl on vana kruusaauk, kust umbes 50 aasta eest palju surnu luid välja kaevatud. (Johan Puusta)

Endises Jõe vallas Joh. Tralla, Vilkmetsa ja Linnumetsa talude ligidal, praeguses Sarapmetsas olnud muistne maalinn. Säälsamas ligidal, Simoni talu karjamaal, Nõva külas, olevat suuremat küngast kutsutakse „Kirikumäeks“. Siin olnud õige vanal ajal kiri. Säält mäelt on teliskive välja küntud, mis arvatakse raua-kirikust järele jäänud olevat. Mõned kutsuvad seda kohta- 7 - ka „Linnamäeks“, „Kabeli mäeks“ ja ka „Sõjakabeli“ nimetus on tuntud. Ennem leitud siit kaevates inimese luid ja mõõku.

Sarapmäelt on palju mehe luid välja kaevatud; leitud ka üks prisendist vää pannaltega. Inimese luud aeti hunikusse tee pääle, kust rahvas vangertega üle sõitis. Mõned leidsid, et see teguviis ilus ei olnud, et me surnuid, olgu kes nad olid, ikka nõnda palju peaks austama et nende luid mitte teele ei aetaks, kust loomad ja inimesed neid sõtkuvad ja murravad. Ning siis aetud need luud suuretee ääre auku. (Jakob Laumets)

Pala vallas, Moku külas, Jakob Otsoni maalt, on leitud maja ehitamisel hulk inimese luid. (Joosep Sarvik)

- 8 -Ranna vallas, Soo külas, Ennoantso talu maal olevalt mäelt, on palju inimese luid välja võetud. Siin olevat üks Rootsisõja aegne matuse koht olnud. (Jakob Piiri)

Rootvere külast Ranna mõisa poole viiva tee ääres on ümbrusest kõrgem küngas, praegu on sääl liivaauk. Liiva vedamisel ja kündmisel on siit palju inimese luid välja tulnud. See on vanaaegne matusekoht. Rahvas nimetab teda ka „Kalmumäeks“. (Joosep Paju)

Rootvere Kalmumäelt tulnud vanasti hommikuti suitsu välja, mis päeva ära kadunud ja hommikul vara jälle näha olnud. Põhjusest ei ole aru saadud, arvatud siin vaimudega tegemist olevat. (Jakob Piiri)

- 9 -Ranna vallas, Omedu koolimaja ligidal on väiksed mäed, mida Kalmumägedeks kutsutakse. Meie mägedel keenud kord pada, kuid siis olla see korraga kadunud. Õige vanasti olla Pull Peetrile unes näidatud, et nendes mägedes on peidetud suur varandus, kästud üksi öösi kaevama minna. Peeter kartnud aga vaime ja ei ole julenud üksi minna, vaid kutsunud ühe mehe enesega kaasa. Kuid sellepärast, et ta üksi ei ole läinud, jäänud ta ka varandusest ilma. (Leen Nõmm)

Ranna mõisa juurest alla Peipsile viib puiestee, mis rannas kaasikuga lõpeb. Kaasiku alune maapind on liivane ja vähe künkaline. Kraavikaevamisel on siit vask asju ja inimese luid leitud. Siin on vanaaegne matuse koht. Ka vesi uhtvat järk järgult liivast rauda - 10 -ning toovat palju inimese luid päevavalgele. Jutud liikusid rahva hulgas ringi, et siia olla varandused maa all peidus. Vanasti kaevatud ka ja otsitud, kuid pääle inimese kontide ja mõne vask asjakese ei ole midagi leitud. (Villem Paju)

Rannamõisa matuse kohas olevat vanast hilised tee käijad vaimu näinud. Umbes kella 13 ajal öösi tõusnud maast valgetes riietes kujud, teinud siis ringi, tantsinud oma vaimude tantsu ja kadunud jälle. Üks kord tulnud õhtu hilja Omedu külast keegi potsep Kodaveresse, oma sugulaste juure tulema, kuid Ranna mõisa kohal tulnud talle valgetes riietes mees vastu ja küsinud, kas ta on venelane, millele potsep oli eitavalt vastanud ja ütelnud, et ta on eestlane. See mees valges riietes öelnud siis: „Ma - 11 -olen rootslane ja ei salli venelasi, kui nad mulle teel ette juhtuvad kägistan ma nad ära; sina aga võid minna oma teed!“ (Joosep Grünvald)

Pala vallas, Moku külas, Enno talu maal asub Linnamägi, endine maalinn arvatavasti olnud. (Joosep Moisa)

Pala vallas, Assikvere külas, Jakob Grista ja Villem Uki maal on kõrgem koht, kust kündes inimese luid välja tuleb. Samal künkal kasvab suur vana mänd, mida Rootsi sõja aegseks peetakse. (Jakob Lindenau)

Praeguse Kodavere õpetaja talli ümbruses on raua matuse koht. Õpetaja Vass'i linaleo kaevamisel leitud rahasid, preese ja kaelaehteid.

Õpetaja aias, jääkeldri kaevamisel tulnud 30 inimese pealuud välja. - 12 -Üldse tuleb õpetaja aias kaevates pea igalt poolt inimese luid välja. Nähtavasti on siin vana matuse kohaga tegemist. (Jakob Lindenau)

3. Ohvrikohad.

Ranna mõisa tamm. Umbes 1 klm. kaugusel Ranna mõisast Kodavere poole viiva tee ääres kasvab vana püha tamm. Selle tamme juures käinud paganausulised eestlased ohverdamas. Tamme vanadust arvatakse 1500 aasta ümber. Tamm olnud ennem seest õõnes ja see õõnsus olnud nii suur et Rootsi sõja ajal sääl 20 soldatit varjus olnud. Ülevalt olnud tamme õõnsus lahti nii et vabalt võinud soldatid sisse ronida. Hiljem võtnud Ranna mõisa proua oma kohvi võeraid tamme õõnsuses vastu, s.t. katnud sinna kohvilaua. Tammel olid ennem kõiksugu aastaarvud ja nimetähed sisse lõigutuna näha, - 13 -kuid 1920 aastal on mõisa töölised tamme põlema pannud, järele on jäänud vaid üks oks. Ühes sellega on havinenud ka kõik aasta arvud ja lõigutud nimed tamme koorelt. (Jakob Laumets)

Sellest tammest räägitakse veel, et selle tamme ümbruskonnas olnud suur tamme mets. Kalevipoeg saaginud kõik tammed maha, jätnud vaid järele ühe, mis praeguse ajani püsinud on. (Joosep Pudur)

Selle tamme alla olla Rootsi sõja ajal venelaste pääletungimisel rootslased vene täis hõbedat matnud. Raha himulised olevat ennem kaevamas käinud, kuid keegi ei olla midagi leidnud. (Jakob Laumets)

Umbes 20 meetri kaugusel tammest oli auk, mis hilisemal ajal kividega on täidetud. Siit august leitud vanasti üks vasest vaas ja kündes tulnud siit inimese luid välja. (Jaan Villemson)

- 14 -Pala vallas, Sepa talu maal, umbes 0,25 klm. tee äärest asub n.n ohvrikivi. Jüripäeva ja jaanipäeva öösiti toonud ümbruskonna elanikud kivile söögi kraami, jahu putru, võid, leiba jne. See on olnud vanade eestlaste ohverdamise kiviks. (Joosep Vadi)

4. Leiud.

Ranna vallast Omedu külast leitud sõjakirves. Keset Omedu küla leitud umbes 50-60 aastat tagasi hulk kuld ja hõbe asju. (Juhan Puusta)

Kivikirves leitud Ranna vallast Jõetalu maalt, mille peremees, E.R. Muuseumi viinud. Sama talu maalt leitud ka palju hõbe ja raud asju. (Joosep Vadi)

Ranna vannast Ometu külast leidis August Mägi 1920 aasta suvel, kartuli augu kaevamisel 1-he meetri sügavuselt maa seest - 15 -Jüri piiri talu maalt, tee äärest umbes 10 meetrit metsa poole kivikirve. Kirvest sügavamal maa sees leidusid puu tükid. (Joosep Vadi)

Ranna vallast Omedu külast Toomala talu maalt leiti umb. 50 aastat tagasi kivist nool. (Villem Paju)

Omedu külast, Omedu jõe paremalt kaldalt, Metsavahi koha ja jõe vahel oleva küüni ees, linaleo august leitud hilisemal ajal kont nool. (Villem Paju)

Praeguse Kodavere surnuaia taga pidavat maetud olema 5 vene täit rootsi hõbedat. Olla otsitud ja kaevatud ühest ning teisest kohast, kuid ei olevat midagi leitud. Isegi rootslased ise käinud hiljem seda hõbedat otsimas, kuid ei ole - 16 -enam seda õiget kohta üles leidnud. Mõnede jutu järele olevat kord nii suur torm olnud, et kalda niivõrd purustanud ja kõik hõbeda vette viinud. (Jakob Lindenau)

Praeguse kiriku Tedre küla poole külje alla olevat ka suured varandused peidetud. Seda ilmutatud Soo Vankale unes; ja kästud minna jaani laupäeva õhtul, 3 tundi pärast päikese loojenemist ja koputada 3 korda raud kangega, 13 sammu kauguselt altari poolt küla poole lugedes, siis pidanud kõik raha kastid ise enesest maa pinnale kerkima. Vanka käinud mitu aastat järgi mööda Jaanipäeva öösiti kiriku juures raud kangega koputamas ja maad mõõtmas, kuid ei juhtunud ikka õigele kohale koputama, sest midagi ei olla ta leidnud. (Jakob Lindenau)

5. Vanad kirikud ja muid mälestusi.

Pala vallas Nõva külas, Uusen'ite talu karjamaal asuvat mäge kutsutakse „Kiriku mäeks“. Sääl olnud õige vanal ajal kirik. Kündes tulevat veel praegu kiva ja taliskiva välja mis olevat veel sellest vanast kirikust järele jäänud. (Joosep Moisa)

Praeguse Kodavere õpetaja maja ümbruses olnud vanasti katoliku kirik. Õpetaja Vass'i ajal olnud vana kiriku alusmüür veel leida, kuid nüüd on täiesti kadunud. Säält kohalt leitud nahkseid raamatuid. (Jakob Lindenau)

Umbes samal kohal, kus praegune kirik, olnud vanasti suur puu kirik, mis Põhja sõja ajal ära hävitatud. Pärast Põhja sõda a. 1725 ehitatud uus kirik, millest praegu enam jälge ei ole järele jäänud. (Juhan Ottu)

- 18 -17. aastasaja algul olnud Kodaveres ainult väike kabeli kirik ja seegi väga viletsas seisukorras, katus lasknud vihma läbi ja muld põrand olnud all, ning talvel ei ole külma pärast isegi õpetaja kirikusse minna. (Joosep Grünwald)

Õige vanasti olnud Kodavere kirikul väga ilusa kõlaga kell. Rootsimaalt olevat ta siia toodud ja tark kellategija olevat vase ühendanud, mere-, maa- ja taevasõnad, sellepärast siis olnud ta kõla palju ilusam, kui teiste kirikute kelladel. Tol korral aga olnud vanal puust kirikul torn maha põlenud ja kell rippunud kiriku kõrval kellakatuse all. Aga see ilus kella helin olnud teisele poole Peipsit, Venemaale kuulda olnud. Talvel, kui Peipsi jääs oli, tulnud venelased 12 mehega ja mitme reega üle järve, et seda ilusa kõlaga kella - 19 -omale varastada. Öö olnud väga pime tuisune. Vene mehed, tulupides sõitnud kohe kiriku juure ja pannud kella reele ning sõitnud tagasi. Venelastel olnud küll ilus mitme torniga kirik, kuid kella ei ole olnud, see olevat ühe suure „prasdniku“ ajal lõhki läinud. Nii varastanud siis venelased Kodavere kiriku kella ja pannud oma kiriku torni Audova kubermangu ülesse. Ja kaua pärast seda tuisusel talve õhtul, kui kirikumõisas kõik vaikseks jäi olnud kuulda Venemaa poolt tulevate regede raginat jälle tulnud 12 habemiku venelast, kell kaasas, palvetanud uue kiriku juures ja sõitnud jälle tagasi, sest torn oli nüüd kõrge ja kella ei olnud võimalik üles riputada. Järveääres surnuaial vaatanud ristide vahelt puhkajate vaimud järele ja näidanud tuisus ja tormis oma peenikeste kätega ikka Venemaa poole. (Jakob Lindenau)

- 20 -Praegune Kodavere kirik on sisse õnnistatud 3. sept. 1777. aastal. Et kirik vana, ilma tornita ja kellata olnud, siis võtnud kiriku konvent nõuks uut kirikut ehitada. Ehitusmeister pannud konvendile mitmesugused plaanid ette; kuid konvent otsustanud kirikut lasta üles ehitada Maarja-Magdaleena kiriku eeskujul. Õpetajaks olnud tol korral Kodaveres, Ucke. Ehitamise kulud tasutud priitahtliku annete ja aastase maksude läbi, mis alguses oli 2 rubl. pärast 4 rubla adramaa päält. Kiriku ehitamine oli visalt edenenud, sest raha oli rahval vähe. Õpetaja Everth'i ajal õnnistati praegune Kodavere kirik. 1837. aastal võeti kiriku juures täielik parandus ette, tehti uus katus ja värviti kirik seest poolt õliga. 1877 aastal, saja aasta juubeliks sai Kodavere kirik omale uue altari pildi. Pilt kujutab - 21 -Jeesust mere pääl ja on saksa kunstnik Junker'i maalitöö Dresdenis. Selle pildi kinkis kogudusele krahv Manteuffel oma surnud ema mälestuseks. (Joosep Moisa)

Praeguse koguduse surnuaed asub kirikust 100 meetri kaugusel, Peipsi järve kaldal. Surnuaed õnnistati 1778. aastal. Ennem maeti surnuid kiriku alla. Kokora ja Alatskivi mõisa matused olnud lõuna pool altari kõrval; Pala ja Ranna mõisa matuse kohad põhja pool altari kõrval; ja õpetaja matuse koht altari all. (Mihkel Reili)

Surnuaed on laiendatud järve äärt mööda aastal 1921, missugune osa nüüd „Uue kabeli“ nime all tuntud on. Uues kabelis seisab ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Värav ehitati surnuaiale 1928. aastal. (Leo Altmann)

- 22 -Tuha veski ligidal, metsa ääres on suur mänd, mida rahvas ütleb Rootsi sõjaaegse olevat. Kui veski juures veel Tuha kõrts olnud, umbes 40 aastat tagasi, siis sõitnud ühel suvisel õhtul kõrtsi juure 4 võerast meest, kes eestikeelt väga kaugelt kõnelnud ja palunud öömajale. Hommikul tõusnud mehed üles ja läinud selle männi juure, mõõtnud säält maad edasi ja tagasi ning viimaks hakkanud teisel pool teed, männi vastu kaevama. Umbes paari tunni kaevamise järele tõstnud mehed maa seest kasti välja, pannud vankrisse ja sõitnud minema. Need olnud rootslased, kes Põhja sõja ajal peidetud varanduse Rootsimaal alal hoitud paberite järele välja otsinud ja sinna tagasi viinud. Pärast seda olla veel ümbruskonna inimesed ka kaevanud, kuid ei ole midagi leidnud. (L. Altmann)

- 23 -Tedre küla kohal on Peipsi järves vahemal ajal saar olnud. Praegu on see saar vee all, kuid seda kohta järves kutsutakse „Pahi pealseks“. Talvel käiakse sääl hunnadega lutse püüdmas. Selle saare pääl kasvanud väga ilus rohi ja küla elanikud viinud venedega lambaid ja vasikaid sinna sööma. Lutsu-Toomal olnud 5 lammast ja 2 vasikat, läinud neid saarele sööma viima, tuul olnud õige suur ja loomad ei ole seisnud paigal. Vene läinud ümber kõik lambad ja vasikad uppunud ära, suure hädaga päästetud Toomas ise ära. Mees olnud väga kurb, õpetaja kinkinud talle ühe tallekese ja käsknud Jumalat paluda, küll tema aitab jälle. (Jakob Piiri)

Kaiju järve otsa juures on üks väike saareke, kus ennem suur männi - 24 -mets kasvanud. Selles männikus olnud üks küngas ja künkal ühe männi alla olla peidetud suur kast kulda. Kuld olla maetud päikese tõusust 20 sammu lõuna poole. Olevat kaevatud ja otsitud ka seda kulda, kuid ei ole leitud. Sest juhatus ei ole sugugi selge, kuna päike tõuseb mitmel ajal ja päikese tõusust ei ole võimalik lugeda, teiseks ei ole võimalik määrata kohta kust seda 20 sammu lugema hakata. (Jakob Laumets)

Pala vallas, Assikvere külas, Hansu talu põllul asub n.n. Sitemägi. Millest mägi oma nimetuse saanud, ei ole teada. (Jaan Treial)

6. Mõisad.

Kodavere kihelkond on saanud oma nimetuse külast, mis on olnud vanasti siin kus praegu kiriku ja asunikkude maad on. Et siia kirik ehitati, siis hakkas õpetaja ka omale maad tahtma ja seda võeti järk järgult talupoegadelt ära ja anti õpetajale, niiviisi tekkis siia kiriku mõisa, mis Kodavere nime kannab. (Jakob Lindenau)

Pala mõisa kuulunud õige vanasti Jõe mõisa külge. Kõige vanemad mõisa omanikud, kellest rahvas teab rääkida olnud siin von Stackelbergid. Stackelbergid müünud mõisa Põhja sõja ajal von Brock'idele.

Von Brock'id vajetanud Pala mõisa aastal 1716 Laiuse kihelkonna oleva- 26 - Kivijärve mõisaga, kus juures Brock'id Stryk'idele veel pääle maksnud. 18. aasta keskpaiku ehitati Aleksandri karjamõisa, mis ka von Stryk'idele kuulus. Aleksandri karjamõisa maad olevat suuremalt jaolt ennem talupoegade käes olnud, siin olnud 2 suurt küla. Mõisad kuulusid kuni 1921. aastani von Stryk'idele. (Gustav Linde)

Ranna mõisa. (Tellerhof) Ranna mõisa on õige vana; ta asutatud juba Poola ajal Tullistvere küla asemele. Tullistvere külas elanud palju eesti talupoegi ja päris jõukasti. Kuid mõisnikule meeldinud see ilus Peipsi rand ja ajanud talupojad oma kohtadelt minema. Et neil kuhugi minna ei ole olnud, siis jäänud mõisa töölisteks. (Jakob Paju)

Gustav Adolf annud Ranna mõisa von Skott'idele. Pärast seda olnud siin mõisa - 27 -omanikuks Greifenspeer'id, kellede käest mõisa reduktsiooni teel ära läheb. 1712. aastal said vob Greifenspeer'ide pärijad jälle selle mõisa oma kätte.

1823. aastal sai mõisa Manteuffel'ite soole, kelle kätte jäi mõisa kuni Eesiaegse riigistamiseni. (Villem Paju)

Kadrina mõisa. (Hohensee ehk Catharinenhof). Õige vanasti kuulunud see mõisa von Stockelberg'idele. Ühe vahe kuulunud ta Ranna mõisa omanikule, von Greifurspeer'ile. Neilt omandanud mõisa von Adlerpflug. Ta ostnud mõisa ühes Kadrina ja Puurkvere külaga ja sellest ajast saanudki mõisa oma nimetuse „Kadrina“. 18. aastasajal on siin väga paljud omanikud vaheldunud. Pahlen, Brasch, Evers, Roth. Mõisa võerandati von Stryk'idelt. (Joosep Grünwald)

- 28 -Alliku mõisa kuulus juba vanast ajast Saare mõisa juure. Selle mõisa asemel olnud ennem külad, kuid Saare mõisa omanik võtnud maa omale ja ehitanud mõisa. Alliku mõisa kuulus kuni võerandamiseni Saare mõisa omaniku krahv Manteuffel'ile. (Joosep Grünvald)- 29 -

II. Suusõnaline traditsioon.

1. Sõjad vanemast ajast.

Õige vanal ajal käinud venelased tihti üle järve eestlaste juures röövkäigul. Eriti kardetav olnud järve äärsete elanikkude elu talvel, kui järv kinnikülmanud. Olnud eestlastel hää kalasaak, teadnud sellest varsti venelased, tulnud üle järve ja viinud kõik kala ära. (Liis Kask)

Üks kord tulnud venelased 100 mehega ja rüüstanud kõik järve äärsed külad tühjaks. Vili olnud küll enamasti metsadesse ja koobastesse peidetud, kuid nad otsinud ülesse. Mõned juhatanud jälle hirmuga ise kätte. Talud viidud viljast ja lihast nii tühjaks, et talvel kelkudega pidanud kerjamas käima. Käidud kaugel Maarja-Magdaleena kihelkonnas ja Tartu ligidal. (Leena Lobune)

- 30 -Palju löömist ja tegemist olnud vanast siin venelastega, kõik tahtnud nad ära viia, mis vähegi kõlvanud. Kuid eestlased kutsunud teistest küladest omale abi ja peksnud nad minema. Palju rüüstajaid ja saagihimulisi tapeti maha. Üks kord tapetud üks siin rüüstama tulnud venelane ära, raiutud tal pää otsast ja pandud orgi otsa, see pandud siis järve kaldale püsti, et sellest venelased hirmuks ja enam ei julgeks tulla. Selle pääle vihastunud aga venelased, tulnud öösi, viinud tapetud pää orgi otsast ja pannud Soo küla põlema. (Jakob Piiri)

Vahest olnud siin päris suured lahingud, kus palju langenud. Peksetud niuadega, kividega, kui muud käepärast ei olnud, siis rusikatega. Omedu küla kohal olnud tihti võitlemist. (Ann Reino)

- 31 -a. Põhja sõda.

Kodavere kihelkond on oma piiriäärse asendi tõttu eriti Põhja sõja ajal kannatanud. Juba kuni 1703. aastani olid venelased 7 korda laastanud. Külad olid ära hävitanud ja põletatud, ka kirik ja kirikumõisa oli langenud tule roaks. (Joosep Grünwald)

Pärast Rootsi sõda olnud Kodavere kihelkond rahvast nii tühi, et 7me versta kaugusel ei ole kuulda olnud ei kukke laulu ega koera haukumist. Kui inimene teise inimese jälje leidnud, annud ta sellele suud ja nutnud selle juures rõõmu pisaraid. (Jakob Laumets)

Alguses põgenenud inimesed sõjapakku maa alustesse koobastesse, kuid sinna võtnud mõned nälg; kes välja tulnud tape- 32 -tud maha, armu ei ole heidetud isegi laste pääle. Rootslastel olnud küll palju ratsamehi ja soldateid, aga venelased tapnud kõik maha. (Ann Reino)

Üks rootsi kindral saanud terve nahaga põgenema, et venelastest igalt poolt piiratud olnud, siis jooksnud Toomase tallu (see talu olnud vanasti praeguse Kadrina mõisa asemel) ja peitnud ennast paksu perenaise undruku alla. Kohe tulnud venelased teda otsima ja otsinud kõik ahjud ja sängialused läbi kuid ei ole leidnud. Pärast kui venelased ära läinud, tulnud kindral oma peidu kohast välja, annud perenaisele koti täie kuld raha ja põgenenud ise edasi. (Leen Nõmm)

Ranna mõisast üles Alliku mõisa poole viiva tee ääres, oja kaldal, kasvab veel - 33 -praegu Rootsi sõja aegne jalaka puu. Selle puu olevat üks rootsi sõja päälik istutanud. Ta istunud siin, pesenud ojas oma verist, haavatut jalga, mis ime kombel siin terveks saanud. Selle mälestuseks istutanud siis jalaka puu. Ise ütelnud: „Kasvagu see jalakas ja saagu tugevaks ja kindlaks nagu Rootsi riik!“ (Joosep Paju)

Peipsi järve pääl olnud niisuur lahing ja nii palju soldatit langenud, et järve jää ja lumi päris punane verest olnud. Surnud jäänud kuni kevadeni järve pääle, kust nad siis kevadel laenetesse uhtunud. (Liis Kask)

Ranna mõisa kohal saanud üks suur vene laev hukka hulga meestega. Selle laeva tükke uhtnud vesi kaldale veel 50 aastat tagasi. (Villem Lea)

- 34 -Nii rootslaste kui ka venelaste poolt langenud lahingutes nii palju mehi, et surnuid olnud päris hunnikus; keda niisama hunikus selle jaoks kaevatud auku aetud. Ranna mõisa ümbruskonnas on väga palju sarnaseid Rootsi sõja aegseid matuseid; pea igalt poolt on inimese luid leitud. (Joosep Linde)

Omedu küla kohal olnud suur lahing. Küla tehtud maatasa; küla elanikud saanud kõik otsa. Pärast sõda tulnud venelased ja asunud siia elama. Praegused Omedu külas elavas eestlased olevat eestistunud venelased. (Joosep Moisa)

Endises Jõe vallas, Linumetsa talu krundil olnud suur lahing. Siinsamas maetud ka pärast langenud; sellepärast leitakse säält ümbrusest palju inimese luid. (Joosep Moisa)

- 35 -Peetri ja Rootsi sõja ajal käinud isegi naised Venemaalt siin röövimas ja rüüstamas; kuid neil olnud ikka meeste riided seljas. Vähemalt suur sinel olnud oma riietele pääle tõmmatud. Olnud külm ja tuuline ilm, kui 3 vene soldatit tulnud ja viimase vilja tera talust hobuse pääle pannud. Tares põlenud parajasti ahi ja mehed tulnud enne sõitu end ahju paistel vähe soojendama. Sellejuures aga tõmmanud nad sineli ülesse ja sulane pannud tähele, et need ei olegi soldatid, vaid naised. Peremees ja sulane võtnud siis malgad ja kihutanud naised minema. (Joosep Paju)

Pärast sõda olnud maa nii tühi ja laostatud, nagu teda inimese silm enne seda ega pärast seda ei ole näinud. (Mari Ude)

2. Katkud, näljad ja ikaldusaastad.

Pärast Põhja sõda möllanud siin hirmus katk. Inimesed, kes sõjast kuidagi üle jäänud, võtnud nälg ja hirmsad haigused. (Jakob Kask)

Terves Kodavere kihelkonnas olnud pärast Põhja sõda ainult järele jäänud 3 küla. Nälg olnud nii suur, et tolleaegne õpetaja, Günterhack nälja ja haiguste pärast Tartus elas ja ainult iga 2ne nädala pärast, kuskil küla rehes käinud jutlust pidamas. Sõja päivil ei ole õpetaja oma kogudest maha jätnud, vaid põgenenud nendega ühes metsadesse, sääl teinud nad hagudest ja mullast onni üles ning elanud sääl ja julgustanud jumala sõnaga oma kogudust.

Katku ajal olnud üle mitme kihelkonna - 37 -üks õpetaja. Kodavere õpetaja Günterhack ajanud ametitallitusi Maarja-Magdaleena, Torma, Laiuse, Palamuse, Kursi ja Äksi kihelkondades; tema olnud ainukeseks hingekarjaseks üle 7 kihelkonna. (L. Altmann)

Nälg olnud nii suur, et inimesed söönud isegi rotte, konne, kasse ja koeri. Isegi surnud loomad söödud kõik ära. Leiba ei ole enam sugugi olnud, heinad raiutud peenikeseks, pantud natuke sõkleid sisse, küpsetatud üle ja söödud. Ka puu ja taimede juuri kraabitud metsast üles ja püütud sellega omal hinge sees hoida. (Joosep Pudur)

„Must surm“ kõndinud musta mehe näol ringi ja igat ühte, keda ta oma teel nägi, jäi haigeks, nõrgaks ja suri samasse kohta, kus ta oli. (Jaan Villemson)

- 38 -Aastal 1854. ja 1855. oli väga kange põud. Päike oli nagu punane kera taeva pääl; kõik ilm oli suitsu täis, metsad ja sood põlesid ümberringi. Maa oli nii kuum, koorte tõmmanud ja kõva, et suvivili ei jõudnudki idu välja ajada ja mis varem oli tehtud ja selle tõttu üles jõudis tulla, võttis pärast kange kuumus ja kõrvetas täiesti ära. Terves kihelkonns ei saanud keegi adra tera näha. Karjamaad olid ka nii kõrvenud ja pallad, et loomad näljaga kõik puu oksad ära sõid, isegi hallamatele kuuseokstele ei antud armu. Lehmad ja lambad karjusid nii hirmsasti lautades ja karjamail näljast, et hirmus oli kuulata. Nisaotsad jäid päris kinni, nii et me 5est lehmast vaevalt toobi piima saime. Ei olnud siis inimesel ega loomal midagi süüa. (Jakob Piiri)

- 39 -Suure põua tagajärjel sai kõik loomade toit nii otsa, et vanad õlg katused kisti maha ja anti loomadele ette. Nälja sunnil mindi mõisast abi paluma, kust raske töö tasuks ikka niipalju anti et hing sees seisis. (Jakob Kask)

Hagana leiba saadud ainult jao pärast, hää olnud kui hüva leent pääle oli rüübata. Leib olnud nii haganane, et tuld ei võinud ligi lasta, siis oleks põlema läinud. Nälg olnud suur umbes 75 aastat tagasi. Söödud näljaga kõik naadid põldudelt ära. Kariloomad nälginud, keegi ei ole ostnud; antud siis mõisnikule ilma ära, sest kahju olnud oma looma lasta nälga surra. (Joosep Linde)

Peeter I valitsuse ajal olnud suur nälg ja vilja puudus. Esimesel aastal võtnud - 40 -külm kõik vilja, mille seemne Peeter Venemaalt saatnud. Teise aasta toodud jälle Venemaalt vilja seemet aga siis tulnud kange põud ja põletanud kõik viljad ära. Ja siis surnud inimesed nälga ja katku. (Jakob Lindenau)

Umbes 65 aastat tagasi oli hirmus põua aasta. Oder kasvas talli pikune; korjati sõela ja võrgu sisse, et ühtegi tera kaotsi ei läheks. Hää oli kui odral 1 tera otsas oli, suurem jagu olid ilma, või täiesti ära kuivanud. Tol korral oli kartult üldse väga vähe ja teda söödi ainult suurtel pühadel. Kasvatati igal pool pikki kartult, neid nimetati „voorudeks“. Voorud olid pisikesed nagu sõrme otsad ja neid peeti palju kallimaks, kui praegu apelsiine. Teisel aastal kasvasid küll voorud õige suureks, kuid vähestel oli seemet.

- 41 -Õige vanasti olnud suur nälg ja katk. Katku surma surnud iga päev nii palju inimesi, et õpetaja ei ole matta jõudnud. Olnud suvine kuum aeg.

Umbes 65 aastat tagasi oli nälja aasta. Vili ikaldus täielikult suure põua tagajärjel. Ilm oli nagu suitsu täis. Vili kakuti käpaga maast üles. Seemet ei saanud ka tagasi. Loomade toidu puudus oli suur, väga palju sarvloomi jäi haigeks ja surid. Öeldi nakkav haigus olevat; lehmad paistetasid ülesse; mõed jäid oma karjast täiesti ilma. (Mihkel Reili)

Umbes 60 aastat tagasi oli väga kuum ja kuiv suvi. Vili ikaldus. Venemaalt toodi väga hallitatud jahu nälja ärahoidmiseks. Omedu küla ostis palju seda jahu ja maksis 5 rubla vaka eest. - 42 -Jahu oli aga nii kopenud ja hallitanud, et kirve silmaga taoti enne leiva tegemist peenikeseks.

Kolera haigus oli liikumas. Palju inimesi suri Narvas kolerasse. Siit nurgast suri kolerasse Joosep Moss. (Joosep Paju)

Kolera haigus oli Tartus, inimesed kes vähe haigeks jäid viidi koleravankriga tartu, pritsiti talle morfiumi ja pandi lubja vanni. Inimesed kartsid kolera vankrit, sest teadsid kui sinna viiakse, ega enam tagasi ei saa. Kui keegi haigeks jäi, ei julenud sellest kellegile rääkida. Kolera haiguse jutt oli väga laiali lagunenud ja inimesed olid koledas hirmus. Tõelikult ei olnudki mingisugust koolerat; riigivalitsus tahtnud sõjaväge Tartu saata, et toitu väga vähe oli, siis aeti sarnane jutt välja ja sõjavägi jäi saatmata. (Mihkel Reili)

3. Asustamine.

Juba kivi ajal on siin Peipsi rannikul inimesed elanud, kes arvatavasti end kalapüügist on toitnud. Et see maaala juba vanast ajast on asustatud, näitavad võrdlemisi rikkalikud arkeloogilised leiud. Igalt poolt Peipsi rannikult on palju kivi, luu ja rauast vanaaegseid tarberiistu leitud. Kivikrolid, odaotse, kõiksugu vanu ehteasju tuleb veel praegu kaevates ja kündes välja. Eriti palju on leitud Omedu küla kohalt. (Gustav Grünwald)

a. Sisserändamine.

Üksikuid sisserändamisi on siin, kui piiriäärses maakohas alati ette tulnud. Kuid suuremal arvul tulnud Venemaalt rahvast sisse pärast Põhja sõda, - 44 -siis kui eestlaste maa sõdade ja katkude tagajärjel rahvast päris tühjaks jäänud. (Jakob Lindenau)

Pärast Põhja sõda olnud Kodavere kiriku ümbruskond, endised kirikumõisa, Kantküla ja Punikvere maad nii tühjad, et siin ei ole mitte ühte inimest elanud. Siia tulnud siis Venemaalt 2 meest: Krass ja Kriska ja asunud siia elama. Nad abiellunud siin eesti naistega ja praegused Kodavere kiriku ümbruskonna inimesed olevatki Venemaalt tulnud Krass'i ja Kriska järeltulijad; nad olla siin oma usu maha jätnud ja eestistunud. (Jakob Lindenau)

Ärdis'te ja Loba'de perekonnad olla ka Peeter I valitsuse ajal Venemaalt siia rännanud. Nüüd on nad juba mitu põlve lutheriusku. (Joosep Paju)

- 45 -Palju venelasi oli siia põgenenud soldati hirmu pärast. Kohtumehed läksid välja ja püüdsid nekrute. Kes üle Peipsi Eestimaale sai põgeneda, oli pääsnud Oudova kubermangust tuli palju vanausulisi siia ja asusid Peipsi rannikule elama, sest sinna tungis uus usk ja vanausulisi kiusati taga. Priius tuli siin meil ennem, kui Venemaal. Meil oli juba ihunuhtlus kaotatud, kuna sääl anti veel peksta. Väga paljud põgenesid siia ja jäid siia elama. (Joosep Moisa)

1866. aastal tuli perekondade kaupa Venemaalt inimesi siia, sest sääl olid rasked piina aastad; said peksta ja olukord oli väga raske. Kõik need venelased, kes siin praegu elavad on enamasti tol ajal siia tulnud. (Joosep Paju)

- 46 -Venelasi rannas Audova ja Peterburg'i kubermangust palju sisse, enamasti asusid Peipsi rannikule küladena elama ja toidavad end praeguse ajani kalapüügist, mõned ka sibula kasvatamisest, mida hiljem rukkide vastu eestlaste hulgas ümber vahetavad. Suuremalt osalt oln kõik venelased vaesed ja käivad ümberkaudsetes taludes tööl, kes teeb müüritööd, kes põllutööd. Nad on enamasti kõik vanavene usulised, sest tol ajal oli vanausuliste taga kiusamine Venemaal. Esimesed, kes siia tulid andsid ennast Viljandi ja Paide üles, et mitte tagaotsijatele kätte langeda.

Venemaalt tulnud siia Lohe'de suguvõsa. Siia tulija olnud sepp ja teinud sarnast peenikest tööd mida veel keegi senini ei ole mõistnud. Ta teinud omale kaherauaga püssi. Venemaalt tulnud tagaajaja. Ta lasknud selle püssiga tagaajaja maha, ise aga põgenenud lepa võsastikku. (Joosep Paju)

b. Väljarändamine.

1854. ja 1855. põuaaastate järele oli siin nurgas suur nälg, mis rahvast meeleheitele viis. Elu muutus niivõrd raskeks, et igast päästekõrrest oldi nõus kinni haarama, ilma suurema kaalumiseta, sest hullem ei võinud nende arvates elu kuskil olla. Samal ajal, kui talupojad väga raskes olukorras olid, tekkisid kuulujutud, et kaugel Venemaal, nimelt Samaaras ja Krimmis saab pool muidu maad, see jutt mõjus kui joovastus. Üks rääkis ühele teine teisele, jutud muutusid suust suhu liikudes; mõned rääkisid, et maad saab päris ilma, et keiser ise jaotavat jne. (Jaan Villemson)

Samaarasse rändamine oli kõige hulgalisem ja hooksam. 1857. aastal Kodavere ümbrusest rängas vähemal hulgal rahvast - 48 -välja. Massiliseks muutus väljarändamine pääasjalikult Alatskivi ja Koosa ümbruskonnas. Üldiselt on tuntud laul:

Venemaale virutagem,
Sääl neil isamaa!
Samaarasse sirutagem,
Sääl neil hinge maa! (Joosep Otsa)

Maasaamise kuulujutud tulid Võru poolt. Räägiti, et Samaara kubermangus, kroonu palju maad odavalt välja rentivat ja müüvat, seda kuuldes hakkasid kõik välja rändamise plaane pidama. Paljud lootsid sääk kõigist hädadest lahti saada ning rikkaks ja õnnelikuks saada. Maakatsujad saadeti mitmel korral sinna vaatama, kuidas selle maasaamisega lugu on; kuid nende aruanded olid segased ja tihti üksühele vasturääkivad. (Tõnu Laumets)

- 49 -Kõige suuremal arvul rändas välja Alatskivilt ja Koosalt ja enamasti kõik Krimmi. Mõnel ei olnud ära minnes isegi tarvilikku reisiraha ja lootsid seda Pihkvast kroonult saada, kuid lootus oli tühine; paljud läksid siis pool santides edasi ja jõudsid pool näljastena ja haigetena Odessasse. Mõned tulid juba Pihkvast tagasi. Odessas muretsenud üks Eestist päritolev naisterahvas vaestele toitu ja riideid, nii et nad jälle edasi Krimmi võisid minna. (Mihkel Reili)

Krimmis ei olnud see maasaamine sugugi nii kerge, nagu loodeti, päälegi olid meie rahvas tolle kliimaga harjumatud ja paljud jäid haigeks. Sinna jõudnud kirjutasid küll oma tuttavatele ja sugulastele kodumaale, kuidas lood on, kuid seda ei võtnud palju keegi kuulda ja 1858 aastal sõitsid jälle uued väljarändajad teele. (Jakob Lindenau)

- 50 -Enne ei jäänud väljarändamise tuhin soiku, kui aastal 1863 mitmed perekonnad kodumaale tagasi tulid ja säälsetest raskustest ja hädadest jutustasid. Mõned olid niisuguses hädas, et ei jõudnud tagasi ka tulla, olid rändamisega oma viimase varanduse ja tervise kaotanud. Minu isa taheti ka kaasa meelitada, kuid ta oli ettevaatlik ja ei läinud.

Treiali Joosep ja Vene Jakob saadeti vaatama kuidas sääl lood on; nad tulid tagasi ja tõid teate: „Kes siin elada saab, sööb ikka leiba, sääl aga söövad mutukad su ära.“ (Mihkel Reili)

Mõisnikud püüdsid küll igatviisi väljarändajaid takistada; pakkusid palka ette ja andsid vilja võlgu, et sellega takistada väljarändamist. (Joosep Paju)

- 51 -Viimaks takistas kubermangu valitsus välja rändamise himu sellega, et iga vallaline mees, kes välja tahab rännata peab kubermangu valitsusele 400 rubla ja kui ta perekonna inimene, siis pidi 600-1000 rubl. sisse maksma. Seda summar ei olnud kellegil maksta. Paljud ei hoolinud nõudmistest ja põgenesid pooleniste minema. (Jaan Kaur)

Mõisnik oli lasknud mõned tagasi tuua ja lasknud igale ühele 25 vitsa hoopi anda. Sest manitsused ja muidu keelud ei avaldanud väljarändamise himulistele suuremat mõju; siis anti ihulikku nuhtlust. (Joosep Vadi)

Umbes 1866. aastal oli suur väljarändamine Oudova kubermangu, otsiti säält paremaid elu võimalusi. Siis läks Ranna vallast umbes 50 perekonda Oudova kuberm. - 52 -rentisid ja mõned ostsid sääl omale maa, hakkasid põldu harima ja paljud elasid õige jõukasti. (Joosep Paju)

Oudova kubermangu rändas Palalt palju inimesi. Üle 100 hinge jättis siin oma kodumaa maha ja asusid Venemaale elama, sest säält oli maad odavasti saada ja suurem hulk elas sääl päris jõukasti. Palale rändas Tartu poolt rahvast sisse ja nii vaheldusid elanikud. Ainult ühes Oudova kreisis oli 600 eesti leerilast õnnistatud ja 300 paari laulatatud. Tervet 7 küla oli Oudova kubermangus, kus ainult sinnarännanud eestlased elasid. Siin oli olukord halvem, sellepärast läksid sinna. (Joosep Moisa)- 53 -

4. Kirikuõpetajad ja mõisnikud.

a. Kodavere õpetajad vanemast ajast.

Kuni Põhja sõjani ei ole Kodavere õpetajatest midagi teada. Esimene õpetaja, kelle nime kirikukirjadest on leitud on Bartoldus Erici 1661. aastal. (Joosep Grünvald)

Põhja sõja ajal olnud siin õpetajaks Jakob Güntherhack, rahvuse poolest sakslane. Ta olnud enne abiõpetajaks, aga vana õpetaja surma puhul võtnud ta oma voliliselt koguduse juhtimise oma kätte. Konsistoorium aga ei olnud sarnase teguviisiga rahul ja saatnud Kodaveresse Nõo õpetaja Soenske. Kindla iseloomuga Güntherhack ei olnud sellega aga rahul ja läinud rootsi kuninga juure õigust otsima. Tulnudki a. 1697 kuninga käsukirjaga tagasi ja - 54 -olnud raskel Põhjasõja aegadel Kodavere õpetajaks. Ta olnud oma kogudusega ühes metsades ja koobastest ja pidanud sääl jutlust. Pärast läinud nälja tõttu Tartu ja sõitnud säält iga 14 päeva pärast oma kogudusele jutlust pidama. Katku ja sõja ajal pidanud ta ka Maarja-Magdaleena, Torma, Äksi, Palamuse, Laiuse ja Kursi kogudustes õpetaja ametit, sest need kogudused olnud siis kõik ilma õpetajata. Ta surnud Tartus ja maetud ka sinna. (Leo Altmann)

Aastal 1724 kutsuti siia õpetajaks Nikolaus Guthard Ucke Pärnust, kes leidnud kiriku ja koguduse väga viletsas seisukorras. Kirik olnud ilma tornita ja kellata ja õpetaja majad kõik täiesti lagunenud. Koguduse rahvas väga metsik ja rumal. Ebausu kommetest peetud kõvasti kinni ja Jumalast ja kirikust ei ole keegi midagi teadnud. Ta tah- - 55 -rahva pimedust ja metsikust sellega kaotada, et nõudnud mõisnikelt, et nad igas külas lastele hakkaks lugemist õpetama. Ta olnud aus ja korralik õpetaja, tema oli ka praeguse kiriku ehitamise mõtte algataja ja agaram eestvõtja. Ta olnud Kodaveres õpetajaks 44 aast. Ucke suri 1769 a. (Leo Altmann)

Ucke järele tulnud Kodavere õpetajaks Magdeburist Georg Everth. Ta olnud umbkeelne sakslane, nii et alguses tõlgu läbi jutlust pidanud, kuni ise juba vähe porssima hakkanud. Rahvale olnud sarnane jutlus muidugi väga igav kuulata, et kirikusse minek sunduslik oli siis aetud sääl kõvasti juttu ja mõned käinud sääl pühapäeviti tööst väsinud konte sirutamas. Õpetaja püüdnud küll kõvasti kõnelda aga magamise larin kostnud ikka üle. Et jutu ajamist ja magamist kirikus ära hoida seadnud õpetaja - 56 -Everth n.n. „Uuekoputajad“ ametisse, kes siis jutluse ajal tasakesi kirikus edasi-tagasi liikunud, kepid käes ja igale ühele, kes maganud või juttu ajanud, kepiga löönud. (Jakob Lindenau)

Everth'i ajal õnnistati praegune kirik 1777. a. Tema ajal ehitati ka uus kirikumõisa, või õpetaja maja, mis vana maja asemele ehitatud ja mis praeguse ajani seisab. Tema oli ka Tartumaa praostiks. Ta kandis ka koolide eest hoolt, kuid kuidas koolid töötasid ja mis sääl õpetati, ei ole teada. Everth suri 1803. a. veetõppe. (L. Altmann)

Pärast Georg Everth'i oli Kodavere õpetajaks ta poeg, kes ka koolide eest püüdnud hoolt kanda. Tema ajal pandud Kodavere kihelkonna kool käima, kus vallakoolmeistreid pidi kasvatatama. Everth- 57 - oli tähele pannud, kui koolis käinud katsumas, et õpetajatel enestel mingit haridust ei olnud, et paljud ise vaevaga lugeda said. Köstriks oli tol ajal Johann Tornius, kes ka tubli mees olnud ja koguduse laulu eest hoolt kannud.

Everthi ajal olnud koguduses üldse edu märgata, tema ajal tehti kihelkonna teed (1826-1830), mis rahvas kergendasid liikumist. Muidu olid teed sügisel ja kevadel, nii läbipääsmatud olnud, et vahest kuude kaupa liikumine täiesti seisnud, võinud ainult jala ja ratsa käia. (Leo Altmann)

Õpetaja Vilhelm Everth suri a. 1837 südamerabandusse ja on maetud Kodavere surnuaiale. Temast pidanud kogudus väga lugu, sest ta olnud hää õpetaja ja jumalakartlik inimene. (Jakob Lindenau)

- 58 -Everth'i asemele sai Kodavere õpetaja Eduard Lossius (1837-1852). Ta oli pärit Võru linnast, kuid eesti keelt mõistnud väga halvasti: nii et alguses koguduses nurinat tulnud, et jutlusest aru ei saada. Üldse ei olevat ta rahvale meeldinud, sest olnud tuima iseloomuga ja silmnähtav mõisnikkude poolehoidja. (L. Altmann)

Rahvas ei armastanud enam õpetajat, paljud läksid isegi teisi usku. Vennaste koguduse liigetega olnud Lossiusel palju võitlemist, ta ei ole lubanud neid lauale ega leeri võtta, kes vennaste koguduse palvemajas käivad. Kuid kõigest hoolimata olnud kirik tühi, nagu kõlises, kuna palvemajad alati rahvast täis olnud. (Joosep Pudur)

- 59 -Lossiuse järele sai Kodavere õpetajaks Vilhelm Carlblom (1852-1864). Rahvuse poolest oli ta türklane ja väga tark mees, oskas väga palju keeli, kuid eesti keelt halvasti. Muidu oli hää mees, ei kuulnud keegi ta suust halba sõna. Käisime ta heinamaal lille korjamas, ta tuli juure ja ütles ilusti: „Lapsekesed, miks te tallate mu heinamaad?“ 1864. a. kutsuti Carlblom Moskva ühele kõrgele kohale. (Jakob Lindenau)

Carlblom'i asemele valiti õpetajaks Immanuel Aleksander Voss, kes oli kõigiti tubli ja rahva poolt armastatud. Ta jutlustas hästi ja oli väga hää laulu hääl. Tema tuli Kodaveresse 1865. aasta suvel, heina ajal. Tal oli palju kraami, toodi kabeli alla vennega ja küla rahvas oli vastu võtmas ja õpetaja maja juure vedamas. Pääle- - 60 -oli ta väga eeskujulik põllumees. Tema ajal laiendati kirikumõisa maid talupoegade arvel. Ta tegi ka palju suiseid heinamaid põlluks. Ta laskis kraavid kaevata ja kõik kivid välja kaevata ja ära vedada. Need kivid, mis praegu müürina on laotud Kodavere kirikuküla ümber, on kõik õpetaja Voss'i ajal veetud. Ta tõi põllu harimiseks uuemaid ja eeskujulikumaid põllutööriistu; kasvatas palju karja; ja väetas hästi põllumaid. Ta pani rukimaale 3 sõnnikut ja tõi kunstväetist. Niisuguseid vilju ei ole ennem ega hiljem keegi Kodavere põldudel näinud kui siis. Heinamail, mida ta üles laskis künda ja harida, kasvas esimesel aastal kaer rinnuni. Ta oli esimene siin nuras, kes karjakasvatusele hakkas suuremat rõhku panema. Ta sai rohkem vilja, kui ümberkaudsed mõisnikud; need käisid vaatamas ja temalt põllu- 61 -harimist õppimas. Ka ümbruskonna talupojad õppisid palju õpetaja Voss-ilt oma põlluharimist.

Voss oli väga lugupeetud rahva hulgas; ta oli hääsüdamlik ja lahke, tervitas ise suurest kaugest.

Leeriajal oli ta väga nõudlik, 5. päätükki ja palveid ei mõistnud pidi järgmisel aastal tulema. Iga kevadel, kui ta koolisid käis katsumas kinkis parematele õpilastele raamatuid ja pilte. (Jakob Lindenau)

Õpetaja Voss oli suur mõisa sakste poolehoidja, kui ta kuulis, et mõni eesti ajalehti loeb, siis tuli kohe keelama. Minu pool käis mitu korda pahandamas ja rääkimas: „Ära loe lehti, lehed ajavad inimese marru ja kui mõisnik veel sellest kuulda saab, et sa sarnaseid lehti loed, siis läheb sul väga halvasti.“ (Mihkel Reili)

- 62 -Õpetajad võtsid taludelt väga palju maad käest ära. Terve Kantküla tegi õpetaja Voss mõisamaaks ja pani rahva orjama. Kirikumõisa orjus oli õieti raske õpetaja Vossi ajal. Sest tal oli palju maad, tahtis seda hästi harida ja kõige töö tegijad olid talupojad. Õpetaja tahtis ka meie maja ja maalapikest käest ära võtta, ma käisin selle asja pärast 3 kord kuberneri juures, kuni majake viimaks mulle jäi.

Õpetajal oli väga suur võim, ta tegi ise, mis tahtis ja mis talle ja mõisnikkudele kasulik oli. Kui käsk tuli pidi minema tööle ja kui tööl tehtud, siis võis tulla. Voss oli väga omapoole kiskuja, ta nõudis rohkem päevi, kui õigus. Kes ise üles ei kirjutanud, need pidid ikka 6. ja 7. päeva rohkem tegema, kui õigus. Oma jutlustes manitses ta ka rahvast sõnakuulelik ja aupaklik oma mõisnikkudele olla. (Mihkel Reili)

- 63 -Omas jutluses ütles iga pühapäev õpetaja: „Iga hing heitku oma ülemate alla, kel kõige ülem meelevald on taevas ja maa päl. Sest ülemad ei ole muust, kui Jumalast säetud. Kes ülematele vastu paneb, paneb Jumala seaduse vastu ning vastupanejad korjavad igavest hukatust.“ Kuid rahvas oli usklik ja rumal, nad uskusid ka seda ja pidasid õpetajast ikka lugu olgugi, et ta mõisnikkudega ühte pilli puhus. Nii oli lugu ka õpetaja Voss'iga. (Joosep Paju)

Suurema osa Kodavere koguduse hulgas on püsinud õpetaja Voss'ist kui korralikust õpetajast ja eeskujulikust põllumeheest hää mälestus; parem, kui kellegist teisest enne ja pärast teda. Ta on surnud 1894. aastal ja Kodavere surnuaiale maha maetud. (Joosep Moisa)

- 64 -Pärast õpetaja Voss'i on Kodaveres õpetajaks olnud Richard Hoff, kes juba aasta pärast Indiasse misjonääriks läks. Tema järele oli Willjam Jucum. (Jakob Otson)

1897. aastal valiti õpetajaks Paul Valter. Ta oli väga suur sakslaste poolehoidja. Alguses rahvas teda sugugi ei armastanud, sest ta mõistis halvasti eesti keelt, oli uhke ja väga häkilise iseloomuga. Rahvas oli alguses nii vastu, et keegi ei läinud kirikusse, kuid pärast harjusid ära ja käisid jälle kirikus. (Jakob Lindenau) Kuid rahva pahameel tõusis ta vastu pärast 1905. aastat, kui õpetaja ühe mõisnikuga nõudnud rahvale valjumat karistust. Ühel mehel olnud julgust Valterilt küsida: „Mis pärast sa alamat rahvast piinat?“ Õpetaja kohe vastanud: „Alama rahva pattude pärast!“ Pärast tõusis pahameel ta vastu nii suureks, et ta kui sakslaste poole hoidja - 65 -siit minema saadeti.

Veel praegu seisab kirikusse sisseminnes pahemat kätt, saali all, seina ääresn.n. „häbipink“. Juba vanasti pandi sinna kiriku ajaks istuma õpetaja või kiriku vastu eksijaid, et siis möödaminejad oleks näinud ja inimene oleks häbi tunnud. Viimasel ajal pandi sinna istuma tüdrukud, kellel väljaspool abielu laps oli sündinud. Need pidid siis mitu pühapäeva järgimööda häbipingis istuma; kiriku vöörmunder pani neile selle jaoks õmmeldud tanud pähe.

Veel õpetaja Valter tegi suurt vahet hariliku laulatuse ja tüdruku laulatuse, kellel enne laulatust laps oli olnud; sest neid peeti niivõrd patusteks, et kirikus laulatada ei võinud. Need paarid siis, kus tüdrukul enne abiellumist laps oli laulatati õpetaja maja keldris ja laulatuse ajaks pandi pruudile eriline müts pähe. (Joosep Paju)

- 66 -Kui õpetaja Valter'ile raha näitasid, siis tegi ta kõik võimalikuks. Muidu ei saanud laulatada, aga kui rubla pihku andsid, siis sai kohe. Siin rahva käest kraapis raha kokku ja viis Saksamaale intressi pääle, kus õige kõrget protsenti makseti.

Kirikus palus misjoni töö hääks raha, aga saatis Saksamaale. (Joosep Paju)

b. Vöörmündrid.

Kiriku teenrid, n.n. vöörmündrid olid väga suure au sees ja lugupeetud; nendeks valiti enamasti jõukamad, jumalakartlikumad ja ausamad mehed. Kirikuteener pidi olema naise mees, kasin ja mõistlik, mitte ropu olekuga ega liia kasu püüdja. (Joosep Paju)

Õpetaja Ucke ettepanekul säeti vöörmündrid ametisse. Nad pidid iga pühapäev kirikus olema ja kirikus korda pidama. - 67 -Need ametnikud vabastati kiriku ja kooli maksudest, materjali veost, küidi sõitudest ja kõigist erakorralistest kohustustest. Ka said nad prii matusekoha. Kui nad aga kirikust puudusid pühapäeval, pidid nad kahekordset vilja maksu karistuseks. (Jaan Kaur)

b. Mõisnikudest.

Pala mõisa omanikud von Stryck'id olid võrdlemisi mõistlikud ja rahvale vastutulelikud. Peksmist tuli muidugi ka siin ette, kuid üldiselt käidi inimlikumalt siin rahvaga ümber, kui mujal mõisates. Aleksander von Stryck oli kaua aega kiriku eestseisja ja kooliolude korraldamise eest kandis ta hoolt. Ta andis koolide ehitamiseks maad ja ehitusmaterjali. Ta oli korralik ka armas- 68 -tas täpsust. Kui ta kellegagi kaupa tegi, siis tingles kõvasti, aga kui lubas, tasus ausasti. (Mihkel Reili)

Mõisnik, keda kõik talupojad kui ka teised mõisnikud kartsid oli Saare mõisa krahv Mauteuffel, keda rahvas „Hulluks krahviks“ kutsus. Talle kuulusid ka Halliku ja Ranna mõisad ja pääle nende mõisate oli tal veel 9 mõisat. Tal oli siin kihelkonnas väga suur mõju.

Näiteks, oli Kodaveres õpetaja valimine; teised mõisnikud ei ole tahtnud õpetajaks Carlblom'i; kõik mõisnikud olid juba koos ja olid rõõmsad, et Saare krahv ei olnud valimistele tulnud, sest nüüd oli neil hää oma kanditaati läbi viia. Kuid saal parajal momendil sõitis Saare krahv 6 hobust ees, kiriku juure, ei tulnud ise tõllastki maha, vaid - 69 -laskis oma kutsaril ütelda, et õpetajaks saab Carlblom ja teised mõisnikud ei julenud tema vastu olla ja valisid Carelblom'i õpetajaks. (Joosep Sarvik)

Saare „Hull krahv“ oli väga tujukas, kui tal hää tuju juhtus olema ja kes oskas temaga siis ümberkäija sai tihti isegi suuri kingitusi, kuid kui juhtus tal halb tuju olema, mis pea alati püsis, siis sai iga üks peksa, kes ette juhtus. Ta lasi tee pääl inimesi süütult läbi peksta. Oli tal mõnikord sarnane tuju, laskis igale vastujuhtuvale talupojale 25 vitsa hoopi ära anda ja siis oli süda rahul. Ta tappis poolsurnuks tappa. (Jakob Otson)

Kui „Hullkrahv“ sõitis Ranna mõisa, oma varandust ja maid vaatama, siis olid kõik mõisa teenijad suures hirmus, sest keegi ei olnud kindel, et ta nahk terveks jääb. Tema juures ei aitanud palumine ega midagi, kui krahv ütles, - 70 -sulle on tarvis anda 20 vitsa nähvi, et sa ilusti teretada ei oska; siis oli see niisama kindel, kui „aamen“ kirikus. (Tõnu Laumets)

Saare krahv käinud alati nuudiga ringi, tema ees värises iga mees. Ka krahvi proua oli pool hullu, ratsutas pükstes ringi ja käis jahil. Kord olnud Sõõru metsas suur karu jaht. Karu piiratud ümber, jahilisi olnud palju, nende hulgas ka olnud talupoegadest need jahti aetud, kes püssiga oskanud ümber käia ja mitmed metsavahid. Krahviproua ise olnud keskel; üks metsavaht lasknud karu maha, kuid krahviproua ütelnud, et te kõik peate ütlema, et mina lasksin karu maha ja annud selle eest igale nägijale 3 rubla ja karu laskjale 25 rubla. Kui ta aga kuuleb, et keegi on teisiti rääkinud ja ei ole tõendanud, et tema on karu laskja olnud, siis laseb 50 vitsahoopi anda. (Mihkel Reili)

- 71 -Kord käsknud krahv ennast toapoisil hommiku vara äratada. Kui toapoiss määratud ajaks krahvi voodi juure läinud ja teda äratada püüdnud, lubanud krahv toapoisile 25 hoopi anda, kui ta teda rahule ei jätta. Toapoiss jätnud siis krahvi rahule. Kuid mõni tund hiljem tõusnud krahv ja lasknud toapoisile 25 hoopi anda, miks see teda õigel ajal ei ole äratanud. (Leen Nõmm)

Üks kord oma metsast läbisõidul, tabanud hullkrahv Sassu-Tooma puuvarguselt. Krahv käsknud kõik maharaiutud puud mõisa vedada, latv ees aga tüvi järel ja mõisas pidi siis Toomas saama oma karistuse 60 vitsahoopi. Toomas vedanud raiutud puud mõisa; saanud siis oma teenitud palga, pidanud krahvi käele suud andma ja koju minema. (Mihkel Reili)

5. Pärisorjus.

Rootsi valitsust mäletab rahvas, kui vana kuldset hääd aega; pärast seda langes rahvas jälle raske ikke alla, enam ei olnud midagi, mis oleks mõisnikkude võimu piiranud, nad võisid teha talupoegadega, mis ise tahtsid. Vakuraamatud kaotati ära ja orjusel ei olnud mingit piiri. (Joosep Vadi)

Tehti jala ja hobuse päivi. Jalamees käis mõisas tööl jüripäevast mihklipäevani, hobusemees kogu aasta ja söök ning riie pidi omast käest olema. (Juhan Ottu)

Inimene tehti tööloomaks ja käidi temaga ka sarnaselt ümber. Pekseti kui taheti ja sunniti ööd-päeva rasket tööd tegema. (Tõnu Laumets)

- 73 -Pääle tööpäevade pidi talupoeg veel mõisale suuri maksusid maksma. Ta pidi igast viljast oma osa viima mõisa, siis veel linu, kanu, mune, villu ja naised pidid talvel ketramas käima.

Näljast ja tööst kurnatud naised ei ole jõudnud enam vokki ümber sõtkuda. Kuid kubjas istunud juures ja igale ühele kes voki seisma jätnud, kas või lõnga jätkamiseks annud kubjas kepiga. Pärisorjuse ajal juhtunud Ranna mõisas sarnane lugu, et üks tüdruk jäänud voki juure magama; kohe viidud ta lauda pääle ja antud 50 vitsahoopi; kuid sinna see tüdruk jäänudki lamama, ega ole ennast enam liigutanud. (Villem Lea)

Talvel oli puude raiumine ja vedamine ja vooridel käimine. Igas mõisas oli pea oma viinavabrik. Viina veeti Riiga, Pihkva ja Peterburg'i. Teed olid läbipääsmatud - 74 -tihti ja riietus oli kehv; tuli ette et inimesed külmetasid omad käed ja jalad vooridel. Viina anti teele ka, nii et viinastatud olekus ei tunnudki kuna käed või jalad külmanud olid. Kõrtse asutatud iga mõisa juure, kuhu siis oma viimased kopikad, vili ja riided läksid. (Juhan Puusta)

- Kubjas, kilter, aidamees, need olid mõisas kõige ees. - Kupjal oli täieline voli orje peksta. (Villem Paju)

Talupoeg oli mõisniku oma, ta võis teda müüa, kinkida, võis saata teisi kohta, võis lahutada poega emast ja meest naisest. Ori ei võinud kuhugile minna, ilma mõisniku nõusolekuta. Veel 80 aastat tagasi toodi talupoegi vastu nende tahtmist ühest kohast teisi. (Mihkel Reili)

- 75 -Ranna mõisa orjad olid nii oma mõisa küljes kinni et nad ei teadnud isegi, kus Kokora mõisa on. Ainuke koht kuhu nad pääsesid, see oli pühapäeval kirikusse, sest kirikus käimine oli sunduslik, kes kirikust puudus sai kas 15 vitsa hoopi või pidi vilja maksma. (Joosep Paju)

Koertega vahetatud talupoegi. Laulgi ütleb:
Odavalt meid ära müüdi,
Koerte vastu vahetati.
Tapeti kui koeri maha
Pekseti kui ise ei taha. (Ann Reino)

Reili'te suguvõsa on Saksamaalt. Reini jõe äärest siia toodud. Sootaga mõisnik vahetanud 2 meest 2 hurda koera eest omale töölisteks, nendest on siis praegused Reili'd võrsunud. (Mihkel Reili)- 76 -

6. Teoorjus.

a. Talupoegade kohustused ja maksud.

Teate, talurahva vabastamisest läks nagu kulu tuli maal laiali, kõik olid rõõmsad ja lootsid seisukorra paranemist. Priiuse päeval (1820) voolasid kõik inimesed kirikusse. Kodavere kirik ei olevat ennem ega pärast seda niisukest rahvahulka näinud. Kui õpetaja Everth vabaduse kirja ette lugenud, siis olnud kirikus niisuur nuuksumine ja rõõmukisa, et õpetaja ega vöörmündrid rahvast rahule ei ole suutnud sundida. Kõik kiitnud kallist ja hääd venekeisrit, kes rahvale vabaduse saatnud. (Jaan Kaur)

Kuid seisukord ei paranenud sugugi, ikka - 77 -ei võinud talupoeg ilma oma mõisniku loata teisi valda asuda ega linna teenistust otsima. Saare mõisast põgenenud öösi 3 meest Tartu, et sääl kergemat tööd leida, kuid tootud tagasi ja pekstud, nii et verised olnud. (Juhan Ottu)

Vabadusest ei olnud midagi kasu, sest maa oli vabastamisega mõisniku omaks saanud ja talupoeg pidi seda mõisnikult rentima, et tal kuhugi minna ei olnud, siis pidi ta iga tingimusega mis talle mõisnik esitles nõus olema. Teorent oli väga kõrge. Talupoeg pidi oma maa eest mõisale tegu tegema. Tegu tehti maa suuruse järele. Pääle lepingus ette nähtud teopäevad pidi talupoeg veel abitegu tegema, ja seda võis nõuda mõisnik nii palju kui soovis. (Jakob Lindenau)

- 78 -Abitegu nõuti külvi-, sõnniku veo-, heinaajal rukilõikuse, tõuvilja koristamise- rehepeksmise ja kartuli võtmise ajal. Palal käidi ka viina vabrikus abis ja vahest õlut pruulimas. Kui käsk tuli, pidi mõisa minema. Nii jäi oma töö tegemata, sest kevadest hiljasügiseni pidi mõisa põllul töötama. (Villem Paju)

Läks mõisa härra jahti, aeti terve küla rahvas jäneseid välja ajama. Sügisel kulus talupoegadel palju päevi jahiks. Sõõru metsas peeti alati suuri jahte. Ümberkaudsed elanikud kurtsid ja kaebasid, et jahiga kõik nende põllulapikesed ära tallatakse. (Juhan Puusta)

Teopäevad märgiti ära pulkadele. Ühele poole märgiti kriipsukestega jala- teisele poole aga hobusepäevad. Üks pulk oli mõisal, teine oli teolisel. Kuid abitegu ei kuulunud loetavate päevade hulka. (Mihkel Reili)

- 79 -Tüdruk ja sulane olid terve talv ja suvi läbi mõisas. Pääle selle viidi mõisale veel 1 oinas, ani, kanamune, kott, lehmakütke. Iga perenaine pidi veel ketrama villast ja linast lõnga mõisale. (Mari Ude)

Vooridel käidi talvel. Veeti viina Tartu Pihkva ja Peterburgis. Tol korral regedel veel raudu all ei olnud, pidi võtma kaasa mitu paari jalaseid. 25 versta tee edasi tagasi loeti ühe teopäeva ette. (Mihkel Reili)

14 taadrimaa päält pidi tegema teopäivi poiss ja tüdruk jüripäevast mihklipäevani 6 päeva nädalas. Talvel oli sulane viinavabrikus, tüdruk aga karjatalitamas ja ketramas. Pääle selle pidi panema 12 vakamaad maaheina kokku, 6 vakamaad rukkeid lõikama sirbiga, 6 vakam. - 80 -kaeru ja 6 vakamaad otri kokku panema ning veel 2 vakamaad kartult võtma. Pääle selle olid veel magasi aida maksud kiriku õpetajate ja teised maksud. Magasiaidast said talupojad puuduse korral vilja laenuks. Laenuarveid peeti isesuguste pulkade pääl, kuhu ära märgiti, kui palju ja missugust vilja keegi on võtnud. Üks pool pulgast jäi magasiaita, teine pool jäi mõisnikule.

b. Suhe kirikuga ja kirikumaksud.

Missugune suhe oli vanasti koguduse liigetel kirikuga seda näitab see, et õpetaja Evereth pidi unekoputajad kirikusse ametisse seadma, kes rahvast unest üles äratas.

Üks vana õpetaja ei ole saanud muidu kirikus kevadel jutlust pidada, kui lasknud kiriku uksed lukku panna jumalateenis- 81 -tuse ajaks. Kalakudemise ajal aga hõiganud keegi Peipsi poolt: „Latikad tulevad!“. Kõik rahvas tormanud ukse juure ja ähvardanud kiriku ust maha lõhkuda, kui välja ei lasta. Õpetajal ei ole jäänud muud nõu üle, kui uks lahti teha, et rahvas saaks kala püüdma minna. (Jakob Piiri)

Kirikus käimine oli sunduslik, seda kirjutas mõisnik juba kauba lepingusse ülesse, kes korralikult kirikus ei käinud, pandi teo päevi juure. Kõrb oli ehitatud nii kiriku ligidale, et muidu ei saanud hobestki kiriku juures ümber pöörata, kui hobune või vanker ei puutunud kõrtsi käsipuu külge. Joodi väga palju. Ehk küll õpetaja ei lubanud, suurema joomise ära hoidmiseks jumalateenistuse ajal, pühapäeval pulmi pidada. Pulmad peeti ikka esmaspäeval. Ka surnuid maeti kohe pärast jumala- 82 -teenistust. Enne seda toodi surnud kirikusse. See matmise kord hoidis ära suuremaid joomisi matuse pidudel. (Mihkel Reili)

Köster Tornius oli öelnud: „Kui karutantsitaja tuleb külla siis on hallpääga tudikesi ja täisealisi ja poisikesi kõik aiateibad täis, aga kui mina või õpetaja tundi peame, siis ei ole ühtegi näha.“ (Jakob Lindenau)

Õpetajale toodi vilja, üks lammas, purupuud (lõmmud) ja iga talupoeg pidi tooma ühe kana. Kana toomine oli ühel päeval, siis oli terve õu kanu täis. Õpetaja valis siis paremad kanad omale välja, vanemad müüs aga Kana-Jakobile ära. Vanasti toodi õpetajale vaat viina vallast. Iga laulatatud paar maksis õpetajale üks paar kukke ja linik, millel punased - 83 -kirjad otstes. Köster sai paar kindaid. Iga talu pidi veel maksma 2 naela linu ja pidid õpetajale raiuma ja vedama puid. Hiljem ei lasknud õpetaja enam kirvega puid raiuda siis pidid talupojad maksma puuraiumise raha. Õpetaja sai vilja taadri arvu järele, kel oli suurem talu, maksis rohkem. Vili korjati kokku magatsi aida juure ja säält veeti õpetajale koju.

Köster sai ainult vilja palga ja puud. (Jakob Lindenau)

Pääle liniku, sukkade ja kinnaste pidi laulatatav peigmees maksma 9 kopikat õpetajale. Kui ta aga tagasi astus, sai selle raha pruut. Lapseristija maksis 3 kop., laualkäimine 3 kop. (Joosep Moisa)

Kui maad ei olnud veel moodetud siis loeti, et Kodavere kihelkonnas on 700 - 84 -suitsu s.t. 700 elamud. Iga suits pidi tooma õpetajale 1 lamba, 1 kana, 3 lõmmu ja koorem puid ja 2 naela linu. Pääle selle oli veel viljamaks. Ka pidi iga suits ketrama 2 naela n.n. peeni lõnga. Praeguses Kangro talus olnud hää kuduja, kust ongi talu omale nime „Kangro“ saanud. (Joosep Moisa)

c. Karistused ja kohtud.

Mõisnik oli talupoja kohtumõistja ja karistaja. Iga väiksemalegi süüle järgnes raske peksmine. Kui inimene ei olnud, kas viisakalt mõisnikku tervitanud, või ei jõudnud niipalju tööd teha, kui talt nõuti, siis seoti ta käsi ja jalgu pidi pingile ja peks algas. Pekseti harilikult niipalju, kuni hädakisa ära jäi, tihti juhtunud isegi, et peksetav juba surnud olnud, aga peksjad ei ole ikka veel järele jätnud. (Jakob Piiri)

- 85 -Vallarahva omavahelisi asju harutas vallakohtus, kuid ka sääl oli tegelikult karistuse määraja ja asja otsustaja mõisnik, sest talupoeg ei tohtnud häältki tõsta mõisniku vastu. Mis saks tegi, see oli tehtud ja keegi ei tohtinud uurista; muidu kui mõisnik sellest kuuda sai, et kohtu mõistmisega rahul ei oldud; sai karistatav toppelt karistuse. Karistuseks oli ihunuhtlus, hiljem ka rahatrahv. Vallakohut peeti ka mõisaks. Tralla-Joosep ei ole õigeks ajaks teomeest Palale saatnud ja mõistetud talle selle eest 25 vitsa hoopi. (Jakob Otson)

Ülemaiks kohtuiks olid kihelkonna- ja kreiskohtud, kuid ka nendes olid mõisnikud kohtumõistjad. Mõisaga kohtu käima ei julenud keegi hakkata,sest olgu õigus, kui silmnähtav ja käega katsutav, võitis ikka mõisnik, ja siis ei olnud sel „häbematul“ talupojal enam - 86 -armumaad. (Joosep Linde)

Alguses mõistis opmann üksi külvet, pärast olid „moepärast“ ka talupojad määratud. Karistati peksmisega, mis väga metsik oli ja veristena ja santidena kohtust tagasi tulid. Umbes 55 aastat tagasi, siis ehitati Palale uus vallamaja ja kohut hakkati siis vallamaja juures mõistma. Sellest ajast muutus õigusline kord paremaks.

Kui mõisas kohut mõisteti,
Siis nagu siga tapeti.
See vaene maksis nahaga,
Mis ta ei jõudnud rahaga. (Joosep Moisa)

60-70 aastat tagasi oli Pala mõisas veel peksmine. Mihkel Rätsep saanud hoo varguse eest 25 lööki, vanas mõisa tallis. Tulnud teine üles ja ütelnud: „Tänan härrad!“ Sellepääle võetud uuesti kinni ja antud veel 25 lööki. (Gustav Linde)

- 87 -Von Stryck'il olnud väga ilus mullikas ja Märt Moisa, kes teenis Palal oli väga suure jõuga mees. Mõisas olnud võerad ja mõisnik tahtnud külalistele oma suurt, ilusat mullikat näidata. Võerad tulnud siis trepile vaatama. Mõisnik ütelnud Märt'ile: „Too sa mullikas laudast siia“. Märt oma suure jõuga võtnud, naljaviluks, aastase mullika selga ja toonud võeraste juure trepi ette. Võerastele teinud see lugu suurt nalja, aga mõisnik vihastanud, et tema kiidetud suur mullikas tuuakse seljas näitusele ja lasknud Märt'ile tallis 35 hoopi anda. (Joosep Moisa)

Terves Kodaveres ja Saare mõisa ümbruskonnas on oma metsiku ja põhjuseta peksmise poolest kuulus Saare mõisa krahv Manteuffel, n.n. „hullkrahv“. Ta peksis tihti tee pääl inimesi ja igalpool, kus ta liikus. (Mihkel Reili)

- 88 -Ranna mõisa all, Peipsi ääres oli teoajal hobuste koppel, kuhu küla inimesed omad hobused ööseks sööma ajasid; seda koplit kutsuti „orjakopliks“, sellepärast et siin orjade hobused olid. Kord lõhkunud näljased hobused aia maha ja läinud mõisa kaera; siis saanud karistuseks iga ori, kelle hobune koplist välja oli tulnud 25 vitsa hoopi. (Joosep Paju)

Kui veel Kossart Ranna mõisas oli, pekseti inimesi. Väike-Mats sai opmannilt 10 lööki, et väikese sõnniku koormaga põllule läks. (Joosep Paju)

Von Kossart'i ajal oli Ranna mõisas valitsejaks Sagam, n.n. „tökati-Kaarel“, ta oli väga kuri ja andis ihunuhtlust. 15 tüdrukut (vaimud) ei jõudnud jaopärast antud lina ära katkuda ja said iga üks 5 kepi hoopi. (Villem Paju)

- 89 -Kiriku ukse ees, mäe nurga pääl seisnud sammas, kus inimesi pärast kirikut, kõige rahva nähes pekstud. Käed seotud nöörida kinni ja siis tõmmatud käsa pidi posti küljes oleva rõnga külge rippu. Püksid lastud jalast maha ajada, aga särk jäetud selga. Sääl nuheldud siis põhjuseta kirikust puudujaid, abielurikkujaid ja tüdrukuid, kes väljaspool abielu lapse sünnitanud. (Mihkel Reili)

Kes jumala teenistuse ajal kõrtsis jõi ja joobnult kirikusse tuli, pidi 3 pühapäeva kirikupostil seisma ja sai 4 pühapäeva 5 paari vitsu. Niisama karistati ka pulmades joojaid, kaklejaid ja lärmitsejaid. Seda tuli väga harva ette, et pulmi pühap. peeti; harilikult peeti pulmi esmaspäeval. (Jakob Piiri)

Kiriku uksest, paremat kätt oli sammas, kus pekseti. Viimane oli Halliku mees, keda sääl - 90 -pekseti. Umbes 70 aastat tagasi võeti sammas maha ja rõngas viidi muuseumi. (Ann Reino)

d. Maade lammutamine.

Õige vanasti olnud Kadrina mõisa asemel küla. Talupojad aetud säält minema ja ehitatud mõisa asemele. (Mihkel Reili)

Ranna mõisa asemel olnud ennem Ranna küla. Ranna mõisast Kodavere poole minna „Püha tammest“ alates olnud Sassukvere küla talud aga mõisnik võttis ära. (Joosep Paju)

Pala mõisa on vanasti Pala küla olnud. Talud võetud käest ära ja asutatud mõisa. Et oma põldusid suurendada, võeti hiljem veel väga palju talusid ära ja mõisa andis sooääri ja raiesmiku maid asemele. - 91 -Annuka ja Nuka talu võeti ära. Pärast pani mõisnik kantnikud sisse. Tahtis ka teisi talusid lõhkuda, kuid ei saanud, sest olid vaku talud. Ta vahetas kandikohad vallarahvale ja pärast lõhkus ja võttis nad käest ära, sest kandikohti oli õigus lõhkuda. (Joosep Moisa)

Kodavere mõisa asemel olnud vanasti küla; kuid maa võetud käest ära õpetajale. Kordkorrast laiendatud õpetaja maid talumaade arvel. Kantküla (Orjuse küla) asemel elanud vanasti vabad talupojad oma päristaludes, aga talud võetud käest ära ja rahvas pantud orjama. Veel õpetaja Vass'i ajal võeti paljudel majad käest ära, mis lõhuti ja maa põlluks hariti. (Mihkel Reili)

- 92 -Umbes 100 aastat tagasi, kui talupojad said küll priiuse, kuid jäid omast maast ilma. Kõik talude maa oli mõisa oma ja talupoeg, kes pääle põlluharimise ühtegi tööd ei mõistnud ja niivõrd vaeseks oli jäänud, et kuhugi minna ei saanud, pidi oma maa mõisnikult üks kõik, mis tingimustel rentima. Mõisnik rentis harilikult ainult 3 aasta pääle. Lühikeseajaline rendileping oli mõisnikule väga kasulik. Ta võis alati renti juure lisada, kui tahtis rendilepingu lõpul, või jälle päris maa talupoegadelt ära võtta. Sel ajal iga mõis asutas karjamõisaid ja võttis talupoegadelt maa ära. Nii tekkis Aleksandri karjamõisa, endise küla asemele. (Joosep Grünvald)

e. Põlluharimine.

Põldu künti arkadraga, nii et küntul ja haritud maal meie praeguse arusaamise juures seda väljanägemist ei olnud. Haritud põld kuhu seeme külvati nägi umbes seatuhnitu moodi välja. Rukimaale tehti väetiseks kütist. Hobuseid kui olid, ei jõudnud nad nälginutena põldu õieti harida. Kündmiseks tarvitati enamasti härgi. Härjad olnud nii laisad, et kündja võtnud alati suure malga härgade jaoks kaasa põllule ja karjunud iga sammu juures: Kiri! Kirt! Astu vagu!“ Äkkeks tarvitati kuuseokstest tehtud puust akket. See oli veel hilisema ajani siin tarvitusel. Praegu tarvitatakse ka veel mõnes talus kartulite äestamiseks. (Jakob Kask)

Kõik küla korjajad käisid ühisel küla karjamaal koos ja neid hoidis ühine karjus.

- 94 -Metsi ja soid olnud tol ajal siin nurgas väga palju. Metsades elanud väga palju hunte, kes karjasele väga kardetavad olid. Ei läinud pea päeva mööda, kui hunt mõnest karjast lambaid murdis. Kui hunt karja tuli siis hakkas karjus karjuma: „Tõhhuju, hunt karjas! Tõhhuju, hunt karjas!“ Kui külarahvas sarnast karjumist kuulis siis tõttasid kõik appi. (Leena Lobune)

Rukis lõigati sirviga. Kaera ja odra niitmiseks tarvitati vikateid. Kuiv rukis rabati kas pingil või vastu seina. Reht pekseti öösiti, sest ega päeva ei võinud rehepeksmisega ära raisata. Rehtpeksma aeti terve maja rahvas. Pekseti kootidega ehk vartadega. Rehepeksmise ajal sai vaevalt 2 tundi öösi magada. Kui karjased vihud välja olid kannud, siis võisid viimaks pikali visata, kuni vihke rohmiti. (Mari Ude)- 95 -

f. Toitumine.

Hagana leib oli igas talus laual, kui oli aga nälja või ikaldusaasta, siis ei olnud seda ka. Teomehele pandud nädalaks mõisa kaasa 2 pätsi leiba, 5 naela soolatuid kalu ja pütt hüva (jahu rokka). (Tõnu Laumets)

Leiva kõrvuliseks oli siin ka värske või soolatud kala, mida nad ise Peipsist püüdsid. Piima ei olnud pea kuskil, ehk kui tarvitati siis lisati talle ikka pool vett juure, sest teda oli vähe. Suuremalt jaolt tarvitati piima hapult. Rõõsk piim loeti suureks uhkuseks talulauale ja seda võis ainult suurtel pühadel näha. Liha ei saanud talurahvas peaaegu nähagi; olgu siis vahest sügisel. Sea liha loeti kõige paremaks söögiks, nii et paljud kadestasid Vene keisrit sellepärast, et ta alati sealiha saab süüa. (Jakob Piiri)

- 96 -Hagana leiba anti jao pärast, seda teda oli väha. Ükski teenija ei saanud talus niipalju leiba süüa, kui ta tahtis. Oa ja herne suppi keedeti väga tihti, sest need peeti nii rammusateks toitudeks, mille kõrvale leiva ei ole vaja.

Leiva kõrvuliseks oli enamasti n.n. hüva või kaera piim. See oli kaera jahust ja veest tehtud jook, sinna lisati harilikult natuke piima hulka. Teotüdruk läinud hüva lähkriga mõisa teole. Kubjas küsinud: „Mis sul lähkris on?“ Teotüdruk vastab: „Hüva!“ Kubjas maitsnud ja ütelnud: „Kust sa siis hüva on, kui ta ei kõlba suhugi võtta!“ (Mihkel Reili)

Kartulist ei nähtud vanal ajal kurja undgi. Kui kartult juba meie maale toodi ja siin kasvatama hakkati, siis tehti alguses teda õige vähe (paar toopi) aeda prooviks.

- 97 -Märt Reim oli esimene, kes kartult põllule kasvama pani. Tüdrukud tulnud mõisast teolt Märdi kartuli põllust mööda ja tahtnud ka seda imeasja maitseda; igaüks võtnud paar kartult ja söönud säälsamas toorelt ja pool poriga ära. Märt aga oli seda näinud viinud tüdrukud tarre, noominud neid sääl, et nad mitte omavoliga ei võtaks, vaid küsiks. Pärast viis Märt tüdrukud mõisa ja mõisa tallis antud igale tüdrukule 5 vitsa hoopi. (Juhan Ottu)

g. Elamud.

Elati viletsas suitsu tares, või pool pimedas rehetares. Suur perekond ühes teenijatega elas kõik ühes suitsuses savipõrandaga tares. Külmadel talveaegadel toodi tihti ka kanad, põrsad ja lambatallekesed sisse, - 98 -sest lautu ei olnud ja väljas oleks nad ära külmanud. Lambaid hoiti enamasti saunas. (Mihkel Reili)

Rehetoas kuivatati ja pekseti ka vilja. Üleval lael olid parred, kuhu vili pääle pandi. Rehetoa nurgas oli suur korstnata ahi ja ahjusuu ees kolle, kus süüa keedeti. Suits läks välja paja august.Kui ahju köeti siis oli tuba nii suitsu täis, et võimatu oli hingata; harilikult lamasid siis inimesed pikali maas kuni suits aukudest välja läks. (Jakob Piiri)

Esialgu ei olnud rehetoa otsas kambreid, teoorjuse kadumisega hakkati juba rehetoa juure kambreid ehitama. Rehetoad olid väga kõrgete lävepakkudega, et talvel ukse avamisel, külm kohe toa põrandale ei pääseks. (Leena Lobune)

- 99 -Majade sissesead oli väga lihtne. Pikkadel pinkidel magati. Väikestel kolmejalgsetel pinkidel istuti, tihti täitsid toolide aset lihtsad puupakud. Söögilaud oli ka laudadest kokku löödud, hööveldamata ja värvimata. (Gustav Linde)

Rehetuba valgustas peerg. Tule saamiseks tarvitati tulerauda, tulekivi (ränikivi), ja kase käsna. Peerg pisteti ka seina vahele põlema või panti ta n.n. pilaku vahele. Peeruga halvasti ümberkäimisel tulid tihti tulekahjud. Kui tuli tallu rätsepp või mõni teine tähtis tööline, siis näitas talle harilikult karjapoiss tuld. (Leen Nõmm)

h. Riietumine.

Tööriided olid naistel jämedast paklasest riidest. Harilikult värvimata, ehk lepa parkega - 100 -värvitud. Õige vanasti kantud ainult pikka linast või takkudest särki, sellega käidud mõisa tööl, kuid kirikusse minnes tõmmatud särgile veel pikk kuub üle. Jala nõuks olid viisud ja pastlad. (Ann Reino)

Särgid olid ära palistatud servadega ja paelaga kinni (kõrik). Sitsi ei tuntud suvel kanti omakoetuid linaseid rätte ja talvel villaseid rätte. Suurräti asemele võeti kiriku minna valge lina ümber. Vöö oli kõrika all. Sõlgi kanti väga palju, need olid suured ees nagu kausid. (Joosep Paju)

Naiste pidu ülikond oli jooneline undruk, kus eriti palju punast värvi pidi olema ja lahtine linane jakk kirju tikandusega.

Mehed kandsid suvel tööajal jämedat takuseid särke ja samast riidest pükse, mis puu pööraga kinni käis. (Jakob Kask)- 101 -

7. Raharendi ja talude ostu aeg.

18. aastasaja keskpaiku tehti talupoegade seaduses kindel vahe mõisa- ja talumaade vahel. Neid ei võinud nüüd talupoeg enam oma soovi järele ära võtta ja oma maadega ühendada, nagu ta seni oli teinud. Nüüd hakkas ka teorendi asemele astuma raharent. (Jaan Treial)

Alguses nõudis mõisnik pool renti rahas ja poole eest pidi mõisale tegu tegema. 14 taadri maa päält makseti rahas 80 rubl., sellest tuli siis 40 rubla kevadel maksta ja 40 rubl. sügisel. Pääle selle tuli mõisas kokku panna 6 vakamaad maaheina, 3 vakam. rukkeid lõigata sirbiga, 3 kaeru ja 3 otri kokku panna; vakamaa kartult võtta ja 5 sülda puid vedada. (Joosep Paju)

- 102 -Talu renditi harilikult 3 aasta pääle. Lepingus oli väga palju punkte ja kui talupoeg kuidagi moodu lepingust kinni ei pidanud, kas ei pannud nõutud ajaks mõisa vilja kokku või leidis mõisnik, et hein ei ole nii ilus saanud, oli tal õigus enne lepingu tähtaja lõppu rentnikule üles ütelda. Muuseas oli ka lepingus ettenähtud, et talupoeg pidi iga pühapäev kirikus käima. Ükskord oli väga tuisune ilm ja Mäe-Jaska läks Kodavere poole. Küsimusele: „Kuhu sa Jaska lähed?“, vastas ta: „Kontrahtis on kirjutatud, et pean iga pühapäev kirikus olema, kui ei lähe, siis aetakse talust välja.“ (Joosep Paju)

Von Kossart'i ajal makseti Ranna vallas veel pool renti rahas ja poole eest pandi vilja kokku. Rendi suurus ja tegu olenes talu suurusest. (Villem Lea)

- 103 -Kantküla (mõisa orjuse küla) rahvas tegid mõisale vakamaa viisi tükke kuni Kadrina mõisa riigistamiseni. Väikse koha päält pidi maksma 50 rubl. raha renti, siis 6 vakam. maaheina ja 6 vakam. ristikheina kokkupanema ja koju vedama. 3 vakamaad rukist, 3 kaeru ja 3 otri kokku panema, siis veel puid lõikama, hagu kokku panema ja vedama ja kartult võtma. Kantküla rahvas elas kuni praeguse ajani äärmises viletsuses ja vaesuses, põllud olid kehvad ja raha ning tööaeg kulus mõisa rendiks. (Mihkel Reili)

Ranna mõisa juurest Lümati poole minna, tee ääres olid endised kantnikud, kes mõisale tegi tegid kuni hilisema ajani: Küti, Kati, Villemsoni, Varbe, Anemetsa, Jürjenson's ja Pütsepa. Need ei saanud enne oma tööd teha, kui mõisal ära oli. Umbes 50 a - 104 -tagasi pekseti mõisas veel kootidega reht. Kell 11 õhtul ajas rehepapp rehelised üles. Hommiguks pidi 12 inimest 24 plaani koormat vilja ära peksma ja teine 24 koormat üles panema, siis sai kandimees selle töö eest ühe päeva. Kui õlgedele teri sisse oli jäänud, pandi uuesti pudistama. (Joosep Paju)

Pärastpoole renditi juba 6 aasta pääle, renti makseti 10 rubla taadri eest. Raadvere küla taludel tuli läbisegi 150 rubl. aastas renti maksta. Hiljem pandi renti juure. (Jakob Piiri)

Aegamööda hakkasid mõisnikud ka talusid päriseks müüma, kuid talupoegadel ei olnud jõudu ega julgust neid osta. Kardeti kes teab mis vigur see on; ei usutud, et - 105 -mõisnik talu võib päriseks müüa, vaid kardeti, et talude müümise jutuga ta talupojalt suurema summa raha saab välja pressida. Kuulujutud käisid ringi, et Viljandimaal mõned mõisnikud juba talud tagasi võtnud. Kõik küll neid jutte ei uskunud, kuid paljud siiski kahtlesid. (Villem Paju)

Eestlaste viletsat seisukorda ja suhteid mõisnikuga kujutab järgmine laul:
Eesti mees ja tema sugu
Neist ei peeta kuskil lugu.
Elab mustas suitsutares
Koti riided, viisud jalas.
Parunid ja härrad vonnid,
Nende majadel on tornid.
Vat kus seisvad siidi lipud
Kolbrei pääl kullast nupud.
Ritteriga nemad sõitvad,
Ühes lauas kohvi joovad.
- 106 - See on meie vere higi,
Meid ei lasta sinna ligi.
Eesmalt meili usku anti,
Pärast orjus pääle pandi.
Taadri arvu suureks teevad
Kallis renti peale jaavad.
Et nad suures armastuses,
Vaeste vastu alanduses.
Vale küll, et õpetajad,
Meie vaeste Laugutajad,
Et me oma patu pärast
Ei saa lahti mõisa kärast. (Joosep Paju)

Talude ostuajaga hakkas siinsete talupoegade seisukord vähehaaval paranema. Talu ostuhind oli küll raske maksta, eriti halb lugu oli protsentidega, sest kellegil ei olnud raha korraga välja maksta. Alguses mõisnik pakkus talusid ja lubas odavasti, kuid siis - 107 -ei olnud ostjad, pärast kui rahvas ostma hakkas, tõstis iga päevaga hinda. (Jakob Laumets)

Talude ostuaeg algas 1853, sel aastal osteti Alliku mõisalt Krongi talu, makstes 100 rubl. taadrist. (Jaan Brückel)

Pala mõisas algas talude ostmine 1866, sel aastal osteti 4 talu. Esimene koha ostja oli Jakob Villemson; ta ostis Songus talu ja maksis 130 rubla taadrist. Tal oli palju sularaha ja maksis kogu talu hinna korraga välja. (Joosep Moisa)

Ranna mõisast esimese talu ostja oli Raadvere külast Tõnu Reinhold, ta maksis 130 rubl. taadri eest, kuid juba järgmised ostjad maksid 150 rubl. taadrist. 4-5 tuhat rubla tulid keskmised talud maksma. - 108 -Esimene ostmine oli 60 aastat tagasi. Paari aasta pärast, pääle esimese talu ostmist oli Ranna mõisa kõige suurem talude ostuaeg, selle paari aastaga osteti siis ligi 30 talu. (Villem Lea)

Omedus algas talude ostmine kõige hiljem nimelt 1883. aastal ja viimane talu osteti 1898. aastal. (Jaan Treial)

Kõige suurem talude ostuaeg oli 1872. ja 1873. aastal. Neil aastail osteti Pala vallas üle 70 talu. Vaesemad rentnikud, kes ostuhinda ei jõudnud talu eest maksta, aeti talust välja ja talu müüdi mõnele jõukamale mulgile või Tartu ligidalt tulijale.

Praegune Pala vald on sündinud 1893. aastal Pala, Alliku, Kadrina, Jõe ja Kodavere kirikumõisa ühendamisel. (Jaan Brückel)- 109 -

8. Mõnda vanadest rahvakommetest.

a. Pulmad.

Umbes 70 aastat tagasi peeti pulmi rehetares. Kangas tõmmati üle nõgise seina, ja parred, aknad ning uksed ehiti kuuseokstega. Õled olid põrandale laotatud ja söögilaud oli risti üle rehetoa tõmmatud. Pühapäeval oli küll laulatus, aga pulmad algasid ikka esmaspäeval, sest õpetaja ja mõisnik ei lubanud hirmsa joomise pärast pühap. pulmi pidada. Pulmalisi oli peigmehe poolt ta vanemad, peiupoiss, isamees ja naine, kelsu vedaja (pruudikasti vedaja). Pruudi poolt olid: ta vanemad, õed vennad, kui neid oli, laulataja naine ja mees. Siis oli veel nii peigmehe, kui pruudi poolt paar lähedast sugulast. Muidu pulmalisi oli - 110 -küll palju, aga need olid kõik öölapulised (kutsumata pulmalised). Lapulised tulid õhtul hilja, vahest kogus neid kuni 50 inimest, kui jõukamad pulmad olid. Vööruses seisis üks pulmalistest, kitsas ja kõrge puust nõu käes, mille ümber oli seotud vöö; ja kui lapulised tulid, siis pulmalised läksid vastu ja laulsid ning lapulised pidid pruudi jaoks sinna nõusse raha laskma. Kes raha andis see sai juua ja süüa, nagu kutsutud pulmaline. Viina ja omatehtud õlut oli pulmades palju. Isamees ja peiupoiss käisid kogu aeg õllekapaga ja viinapudeliga ringi lauldes:

Juu, juu, maitse, maitse!
Kui sa maitsed, siis sa maksad.
Juu sa kirjussa kibussa,
Kadajassa kapadessa.
Peksa puuga, tapa taskut.
- 111 - Otsi õllela hõbedat,
Katsu kappa valgussa.
Juu, juu, maitsa maitsa jne...

Iga üks, kes pärast seda laulu jõi, pidi jälle pruudi jaoks raha andma.

Esimene päev peeti pulmi pruudi pool, teise päeva hommikul sõitsid peigmehe võerad ühes peigmehe ja pruudiga (noorikuga) peigmehe kodu ja pidasid selle päeva üks teisest lauhus pulmi, peigmehe võerad ümal pool ja pruudi võerad omal pool. 3. päeva hommikul tõi peiupoiss pruudi vanemad ka peigmehe poole ja ühes tulid ka pruudi sugulased. Kolmandamal ööl varastasid peiupoiss ja isamees pruudi kirstust kõiksugu kraami, kindaid, vöösid, linikuid, sukke, tekke, rätte ja suurrätte ning hakkasid neid asju neljandama päeva hommikul müüma, sellega pruudile raha korjates. Neljandamal päeval päeval, kui pulmale - 112 -kavatseti lõppu teha, hakkas pruut hõlgi toast välja pühkima. Iga pulmaline, kes noorikule raha viskas, võis põhku jalgadega tagasi viia. Noorik pühkis harilikult pool päeva, sellega prooviti siis nooriku süda ja kannatust. (Joosep Paju)

b. Matused.

Surnuid väga kardeti ja nende eest hoolitseti kõigesuurema tähelepanelikkusega; sest niipea kui nii kõik ei säetud, nagu surnu soovis (arvati et surnu ikka veel tunneb ja teab), siis hakkas ta kodu käima. Vanad inimesed teavad mitmeid juhtumisi seletada, kus surnu kodu hakkas käima. Kui surnu kord koju käima hakkas siis ei olnud tast kerge lahti saada; vahest kaevatud isegi surnuid maaseest üles, et näha mis neil allilmas puudub. (Mari Ude)

- 113 -Sügisel surnute pühal siis pandi sauna surnudele käkke, vorsti, liha, leiba, putru ja kõike sööke; eriti püüti sarnast sööki panna, mida kadunud oli oma elu ajal armastanud. Veel umbes 70 aastat tagasi olnud mõned ebausklikumad inimesed, kes surnute pühal ja jõulu pühadeks surnute jaoks sauna kütnud, hõled põrandale panud ja söögid lavale seadnud. Koerad külapoisid saanud aga harilikult sellest teada ja läinud öösi söönud söögi ära. Hommikul leides, et söök kadunud, uskunud panejad, et surnud on söögi ära söönud. (Leen Nõmm)

Surnule pandi mälestusi hauda kaasa, harilikult seda, mida kadunuke oma eluajal kõige rohkem armastas. Kes oli raha hoidja, pandi raha kirstu, kes armastas elus viina, pandi ka hauda pudeliga viina kaasa. Kaevamisel leitud pudel kange viinaga. (Mari Ude)- 114 -

9. Soldatide püüdmine.

Vanasti teeniti kroonut 25 aastat. Poisikesena viidi hallpääna lasti välja. Annud Lindman oli 25 aastat Nikolai-soldat olnud. Õpetatud marssima koguaeg raske liiva kott seljas. Iga väiksemagi eksimuse eest, saanud lüüa. Kui viimaks välja tuli siis oli päris sant, tervis oli niivõrd otsas, et ühtegi tööd ei võinud teha. Ainuke, mis ta veel võis, oli järvel kalu õngitsemas käia. Külaelanikud ostsid talt kalad ja ei jätnud teda nälga. Vald ka ei toetanud. Nekrute püüetud sügisel. Valitsuselt tulnud käsk et niipalju soldateid tarvis saata; iga vald pidi siis oma osa saatma. Vallaametnikud tulnud siis öösel taludesse, kus teadsid noori mehi olevat, püüdsid kinni ja viisid ära. Mõisa teenijaid ei võetud, või kes oskas mõisaga vahekorra hää hoida, seda ka ei - 115 -puudutud. Kõik noored poisid tükkisid siis mõisasse teenistusse. Kadrina mõisas olnud 30 tööpoissi, kes teenisid ilma palgata, et mõisnik neid soldatiks ei saadaks. (Mihkel Reili)

Soldati hirmuga tehti omale kõiksugu eluaegseid raskeid vigastusi, isegi jalaluid ja käeluid murtud, et ainult soldatiks minekut ei oleks. Kui noored mehed kuulda said, et varsti on nekruti püüdmine, siis põgenesid ära metsadesse ja soodesse. Sõõru mets olnud sügisel nekruti püüdmise ajal mehi täis, nii et ka säält püütud ja paljud kätte saadud. Mõned olnud mitu päeva külmas ja näljas metsas ja tulnud ainult siis välja, kui sugulased sõna viisid, et püüdmine möödas. (Joosep Otsa)

Kord vanasti pidanud 3 poissi: Adam, Annus ja Ants nõu kokku, et lähevad venega - 116 -Peipsile, võtavad söögi kaasa ja ei tule enne tagasi kui Antsu noorem vend teatud kohta randa pidanud valge räti toki otsa keitma, seda pidid siis peidus olijad öösiti järele valvama. Kuid vaevalt saanud nad 2 päeva ära olla, kui Peipsil suur maru tulnud ja vene ümber viinud ning kõik 3 noortmees havinenud. (Mari Ude)

Soldati püüdjad tulnud Jurka-Joosep jooksnud öösi, külmal ajal, ilma pükseta parsile. Pühapäeval olnud kiriku ukse juures püüdjad ja palju tabatud.

Odra-Märt võetud Türgu sõja ajal teelt kinni ja öeldud, et järgmisel päeval peab Kokora mõisasse küüti minema. Naised olnud kodus suures hirmus, et kes teab kuhu viiakse ja mis tehakse, kas saab enne 25 aastat koju; või kas üldse silmad enam näevad. Tapetud siis lammas ja pandud Märt'ile moonaks kaasa, - 117 -sest nad olid orjad ja ei ole teadnud kui kaugel see Kokora mõisa on. Aga õhtul karja kojutulekuks olnud Märt juba kodus, kuid püssiperaga oli tal ära löödud teine puus, nii et lonkas kogu oma eluaja. Hobune olnud kõhn ja ei ole jõudnud nii sõita, nagu saksad soovinud, selle eest siis saanudki hoobi. (Jakob Piiri)

Soldatite arv oli kindlaks määratud valla pääle. Võeti 25 aastani, kui neid ei saanud, siis 35 aastani. 25 aasta pääle oli võtmine. Kes mõisaga halvas vahekorras oli, see võeti. Kes aga silitas põlve ja käis palja pääga, selle kohta ütles härra, see on tiisler, see on kutsar, see on potisepp jne. - Kõik olid mõisa teenijad. Nekrutid pandi Ranna vana kõrtsi kinni. Kohtunikud valvasid, sõid ja jõid valla kulul. Nekruti võtmine oli novembri kuul. Noortele nekrutitele öeldi: „Peate minema keisri usu ja isamaa eest!“ (Joosep Paju)- 118 -

10. Usuelu 19. sajandi keskpaiku.

a. Vene usku minek.

Õpetaja Lossiuse ajal umbes 1846 või 1847. a. algas Kodaveres lutheriusuliste greeka-katoliku usku siirdumine. Pääpõhjuseks oli rahva vilets aineline seisukord; sest usku vahetasid enamasti kõige vaesemad, kes enam ühtegi teist väljapääsu teed ei leidnud. Usu vahetamisega loodeti seisukorra paranemist saavat, eest jutud liikusid ringi, et kes vene usu vastu võtab, see saab hingemaad. Kuni 1848. aastani oli Kodavere kogudusest üldse 380 hinge vene usku läinud. (L. Altmann)

Ranna vallas läksid vene usku ainult mõned üksikud perekonnad. Nina küla papp käis küll ringi külas ja tegi kihutustööd - 119 -oma usu poolt. Rääkis, et saab Vene maalt hingemaad, ja, kes veneusku läheb saab vene valitsuselt tangu, jahu, soola ja suhkrut, kuid palju kellegil ei olnud sellesse usku. Needki üksikud, kes lootsid oma viletsale seisukorrale usuvahetamisest abi, pettusid varsti ja läksid endisse usku tagasi. Vene kirik oma kommetega olnud neile nii võeras ja vastik, et paljud pärast esimest kirikuskäimist ja ristimist enam silma ei ole näidanud. Paljud ei ole isegi risti ette löömisega kuidagi valmis saanud. (Liis Kask)

Kes kord selle rumaluse tegi, et veneusku läks, ei olnud nii kerge tagasi tulla; selle järele valvas Nina küla preester kõvasti. Niipea kui ta kuulis, et kellegil veneusulisel laps oli sündinud, oli ta kohe kohal ristimas. Õpetajal ja kooliõpetajal oli kõvasti keelatud veneusuliste ja isegi sega abielu paaride laste ristimine - 120 -ja leeritamine. Kuid emad varjasid oma lapsi, nagu vähegi said. Kui preester tuli, jooksid lapsega, kas haganikku või rehetarre, kuhugi eest ära ja pärast ristisid ise omad lapsed lutheri usku. Preester, sellest kuulda saades, lubas emasid kõige valjuma kohtu kätte anda. (Juhan Puusta)

Ranna vallas ja Kodavere kiriku ümbruskonnas oli veneusku minejad siiski niivõrd vähe, et siia iseseisvat kogudust ei asutatud, vaid nad kuulusid Nina küla kogudusse. Välgi nurgas oli suurem veneusku minek. (Juhan Puusta)

1847. ja 1848. aastatel oli vene kirik Jõemõisa maal Paabol. Endises Jõe vallas oligi suurem veneusku minek. Õiget kirikut sääl küll ei olnud, kuid sääl käisid papid jumalateenistust pidamas. Hiljem, kui rahvas ikka enam ja enam hakkasid - 121 -lutheri usku tagasi minema, siis viidi siit ka kirik ära ja sellest arenes välja Uhmardu kirik Kudinal. Veneusku minejatele lubati maad anda, vilja ja koolimaks tuli rubla odavam. (Joosep Moisa)

Õpetajad ja mõisnikud olid väga veneusku minejate vastu. Mõisas tehtud ikka vanausulistele kitsendusi, nii et seisukorra paranemisest ei võinud juttugi, ta läks aga järjest halvemaks. Sellepärast siis see võrdlemisi kiire tagasipöördumine. (Jakob Otson)

Õpetaja Vass oli ristinud oma veneusulise tüdruku, Nataalie, lutheri usku ja hakkanud teda Taaliks kutsuma, seda saanud teada Nina küla papp, kaebanud õpetaja pääle. Selle tagajärjel oli õpetaja Vass 3 kuud oma ametist tagandatud. (Joosep Paju)- 122 -

b. Vennaste kogudus.

19. aastasaja keskpaiku tekkis tugev usuline liikumine lutheruse kiriku vastu. Ei tahetud enam kirikus käia, õpetaja Lossius rääkinud tühjale kirikule jutlust, aga palvemajad olnud rahvast kubinal täis. (Joosep Pudur)

Vennaste koguduse liigete arv oli väga suur Kodaveres. Nii õpetaja vennaste koguduse liigete, kui ka vennaste koguduse liikmed õpetajaga olid kõige hullemas vihavaenus. Sallimatus õpetaja vastu läks niivõrd suureks, et nad ütelnud: „Seda kes õpetaja piiblitundidel käib, ei või meie enam oma sekka võtta.“ (Leen Nõmm)

Lümatil on praegu veel vennaste koguduse suur palvemaja alles, mis üle 100 aasta juba vana on. Saare „Hulkrahv“ andis - 123 -maja ehitamiseks materjali. Alguses pidi maja ehitatama Kodavere kiriku juure, kuid õpetaja keelanud selle ära, siis ehitati Lümatile. Väljastpoolt käisid misjonärid ja jutlustajad. Kohalikkudest jutlustajatest oli tähtsaim Kaarel Veskimets. Koguduse hoolekandjaks oli Kaarel Tubin; tähtsamad juhid olid veel Toomas Miko ja Jakob Rätsep. Nad olid väga uhked ja isemeelsed, teiste usuliste vastu olid sallimatud. Õpetaja Vass'iga olid väga halvas vahekorras. Tähtsamad koguduse jutlustajad elasid Tartus; neile korjasid naised küla pidi hulka kraami kokku ja viisid mitu hobusekoormat linna. (Joosep Paju)

Kui neil suured pühad olid, siis läksid vanad naised mitme päeva pääle välja. Võtsid suure hulga vorste, piirakuid, käkke ja praetud kalu kaasa, et mitte nälgida. Lakas oli söögi- 124 -kirst kraami täis. Hommikul koidu ajal magasid vanad naised norsates pinkidel, kui valgeks läks hakkasid jälle palvetunnid pääle. Rahvast oli alati palvemaja kubinal täis. (Jakob Kask)

Vennaste kogudus pidas erilise nime ja sisuga pühasid: nagu leskede kooripüha, abielu kooripüha ja laste kooripüha. Need olid suured pühad. Lugejad tulid siis harilikult Tallinnast või Tartust. Alati siis juba kell 9 hommikul. Rahvast oli niipalju, et lakk oli ka täis. Hilisemal ajal peeti Lümatis palvetundi üle kahe nädala, siis kui õpetaja Alatskivil oli. Veel praegu on Kodaveres vennaste koguduse liikmeid ja käivad vahest palvemajas koos. (Mihkel Reili)

Lümati palvemajal on lakas 2 kammert, kuhu ainult oma koguduse liikmed pää- 125 -sesid. Palvetund peeti all ära, seda käisid ka mitteliikmed kuulata; siis läksid liikmed ülesse lakka ja palvetasid, lugesid ja laulsid sääl vahest mittu päeva, sest söögikirst oli nurgas, kust kehakinnitust võeti. (Joosep Paju)

Ka Palal oli palju vennaste koguduse liikmeid, suurematel pühadel käisid Lümatis, aga muidu pidasid koolimaja juures oma palvetundi. Siin olid tähtsamad juhid ja jutlustajad Madis Sojeva ja Jakob Annesk. (Joosep Moisa)

Vanasti olid pea kõik jõukamad ja lugupeetavamad perekonnad vennaste koguduse liikmed. Nad olid väga jumalakartlikud, kuid mis õpetaja kirikus luges, seda nad ei pidanudki jumalasõnaks. (Joosep Sarvik)- 126 -

11. Haridusline olukord vanemast ajast pääle.

Esimene kool, kus eesti lapsi lugema õpetati, asutatud 18. sajandi keskpaiku. Sama aastasaja lõpupoole töötanud juba kolm küla kooli: Ranna, Pala ja Alliku koolid. Kooliruumides olnud pime suitsune rehetuba, savist põrandaga ja seina ääres paari pingiga. Sääl õpiti siis tähti veerema. Õpetajal ei olnud suuremat haridust, kui et lugeda oskas ja Piiblit ning katekismust oskas seletada. (Joosep Moisa)

Õpetaja Everth kurtnud, et leeritulejatest keegi lugeda ei oska, ega jumalasõnast aimu ei ole. Olnud väga koolide ehitamise poolt, kus rahvast vähe õpetataks.

Sellepärast kestnud leerilaste õpetamise aeg märdipäevast kuni jõuluni. Leerilapsed - 127 -ei ole läinud kohe pärast õpetamise aja lõppu armulauale, vaid alles kolmekuninga päeval. Enne seda aga pidanud nad jälle 3 päeva Kodaveres olema, et kõike õpitud korrata. Kes hästi ei ole mõistnud see saadetud koju ja pidanud järgmisel aastal tulema. Taeva minemise pühal pidanud leerilapsed teist korda armulauda minema, ka enne seda pidanud nad õpetaja juure mõneks päevaks kokku tulema, et tähtsamaid usuõpetus tükke läbi harutada. (L. Altmann)

Juba 19. sajandi alul, oli olnud Ranna ja Pala vallas, nimepidi palju koole: Sassukveres oli koolmeistriks olnud Tossu-Mihkel, Raatveres – Veskimetsa-Kaarel, Assikveres – Kiisli Jaani Jüri, Hallikul – Kooli Märdi Juhan, Palal – Kingsepa Jüri, Mokol – Velti Peetri Jaan, Nõval Rätsepa Tõnise Mihkel, Punikveres – Jaago Eno, Omedus – Jaagu Toomas. - 128 -Kooli olud üldiselt olnud siiski väga viletsad, sest pea kuskil ei ole olnud veel koolimaja ülesehitatud. Lapsi õpetatud talumajades. Hallikul õpetatud lapsi koolmeistri rehes. (L. Altmann)

Õpetöö koolides oli lugemine, laulmine ja Piiblisalmid. Lapsed, kes ei õppinud said vitsa, või pandi nurka herneste pääle põlvili seisma. Lapsed kartnud nii kooliminekut, et metsa pakku jooksnud. Inimesed olid ka äärmises vaesuses ja viletsuses, nii et lastele riiet ega süüa ei saanud anda kooli minekuks. (Jakob Lindenau)

Õpetajate palga olud olid ka väga viletsad, nii et õpetaja pidi ise põldu harima laste õpetamise juures, mõne ime siis, et suuremad poisid ja tüdrukud tööle pandi ja õppimisest hää sõna. Õpetajale tasus mõisa, kuid iga vanem, kes oma last tahtis kooli saata - 129 -pidi maksma õpetajale 20 kop. lapse päält ja süld puid vedama koolimaja juure. (Jakob Lindenau)

Kodavere Kihelkonnakool on asutatud 1807. astal. Et vallakooli õpetajate puudus end väga tugevasti tunda andis, pannud õpetaja Everth kiriku konvendile ette, et nad leeritoa laseks ära parandada; siis oleks tema köstriga valmis õpetama 3 aastat 7 targemat poissi kooliõpetajateks. See ettepanek võetud vastu ja eelpool nimet. sügisel pandud kool käima, mis esialgu köstrikooli nime kandis, sest köster oli tegelikult ainukeseks õpetajaks. (Jaan Villemson)

Kihelkonna kool seisis ainult õpetaja ja konsistooriumi valitsuse all. Koolis õpetati alguses lugemist, laulmist, kirjutamist, rehkendamist ja usuõpetust. - 130 -Päärõhku pandi siin usuõpetusele ja kirikulaulule.

Igal mõisal oli õigus üht last siia kooli saata. Talupojad pidid maksma iga lapse üleval pidamiseks 2 vakka rukkeid, 1/3 vakka tangu, 1/3 vakka ube, 1/3 vakka herneid, 2 lusikat soola, 2 sülda puid ja 2 rubla raha. (Joosep Moisa)

Koolilapsi oli alguses köstrikoolis olnud väga vähe, nende arv kõikunud 5-7 vahel. Ja needki õpilased käinud väga korratult koolis, sellepärast määratud iga õpilaselt, kes koolist puudus 5 rubla karistusraha. Kui õpetaja puudujaid korralikult üles ei ole annud, pidanud ta ise 5 rubl. maksma. (Jaan Villemson)

- 131 -Köster Johan Tornius'e poeg, Karl Friedrich oli esimene kihelkonna kooli lõpetaja, see olnud 1822. aastal. Teised õpilased olevad kõik enne lõpetamist koolist lahkunud. Karl Friedrich Tornius olnud oma isa järele kihelkonna kooli õpetajaks, ühes kooliõpetaja ametiga pidanud ta ka köstri ametit. Kui kihelkonna kooli õpetaja saanud ta palgaks igast vallast 3 ½ vakka rukkeid, 3 ½ vakka otri ja 3 sülda puid. (L. Altmann)

Kooliõpetajatele tehti kohustuseks laupäeva õhtuti ja pühapäeviti tundi pidada endistele õpilastele, kordamiseks. Nendest õpetustest võtsid ka täiskasvanud inimesed osa. (Villem Paju)

Hiljem korraldati endised kiriku kõrtsi ruumid kihelkonna kooli jaoks ja köstri - 132 -amet lahutati kooliõpetaja ametist. Nüüd võis töö juba paremini edeneda. Hakkati õpetama pääle usuõpetuse, laulmise, rehkendamise ja kirjutamise ka maadeteadust ja saksa keelt. See oli kõige parem ja tähtsam kool Kodavere kihelkonnas. Jõukamad vanemad tõid omi lapsi kõige piiriäärsematest valdadest Kodaveresse, kus nad siis külmal söögil nädalate kaupa olid. (Gustav Grünvald)

Endise Kodavere kihelkonna koolimaja on praegu leeritoa vastu, kus praegu köster elab. (Jakob Lindenau)

Oma hiilgeaja elas Kodavere kihelkonna kool üle, kus siin olid järgimööda õpetajateks kolm Ziuse seminari lõpetajat: Joosep Saul, Ado Linde ja Johann Jürgen- 133 -stein. Kõik kolm on lugupeetud ja töökad õpetajad olnud. Eriti tubli koolimees oli Johan Jürgenstein. Tema ajal oli Kodavere kihelkonna kool laialt tuntud. Pääle üldõpetuse valmistas ta vanemaid õpilasi ka kooliõpetaja kutsele vastu. Tema ajal olid paljud õpilased Tartus Hollmanni seminari juures vallakooliõpetaja kutse sooritanud, teiste hulgas ka Jakob Liiv, Juhan Liivi vend. (Joosep Moisa)

Johann Jürgenstein oli tubli õpetaja, ta oli vabama vaadetega, hää kõneanniga ja kirjanduslikkude kalduvustega mees. Ta oli ralurahva poolehoidja ning läbi ja läbi eesti mees. Ta pani suurt rõhku õpilaste eestikeele kirjaoskusele ja temalt said suurt tõuget kirjanduslikul alal õpilased ja kaudselt ka ümbruskonna - 134 -elanikkudele, sest tal oli suur raamatukogu ja ta andis neid lugemiseks õpilastele ja tuttavatele. (Mihkel Reili)

Jürgensteini ajal õppis Kodavere kihelkonna koolis ka tema noorem vend Anton, Jakob ja Juhan Liiv'id, Kaarel Krimm ja Friedrich Kärner. (Joosep Grünvald)

Et Johann Jürgenstein eestimeelne oli hakkasid teda varsti mõisnikud vihkama. Eriti halvas vahekorras oli ta õpetaja Immanuel Vass'iga. Vass ei sallinud Jürgensteini sellepärast, et see liiga palju koolis eesti keelt õpetas ja küllalt palju ei ole saksakeelt ja usuõpetust õpetanud. Vahekord läks viimaks nii halvaks, et pastor kaebas Jürgensteini pääle, et see liiga palju alkoholi tarvitavat ja Jürgenstein - 136 -tehti ametist lahti. Rahvas oli küll väga vihane, et hää kooliõpetaja minema saadetakse, kuid teha polnud midagi. Ka vanemad koolipoisid käinud Vass'i juures oma armastatud õpetajale õigust nõudmas, kuid õpetaja saanud väga vihaseks ja ajanud poisid uksest välja. (Joosep Moisa)

Praegune poliitika tegelane, Leo Sepp on Kodavere kihelkonna koolis õpetajaks olnud. Siin on õppinud praegune prof. Valdmann ja dr. Vadi. (Joosep Vadi)

1890tes aastates võeti koolid riigi alla ja kõigisse koolidesse sai õpekeeleks nüüd venekeel. Venestus ajajärgul oli kooliõpetajaks. Nüüd astus igale poole vene keel ja vene meel. Laste venestamise eest pidi kõige päält hoolitsema kool. Õpetajad, kes vene - 135 -keelt ei mõistnud, lasti ametist lahti. Vene koolide juhid olid rõõmustanud, et kui asi nii edasi läheb, siis rahvas varsti venekeelsest jumalateenistusest aru saab ja varsti eesti emad oma lapsi venekeeliste hällilauludega magama uinutavad ning eestlased ühinevad nii vene rahvusega. (Joosep Grünvald)

Mõisnikud ja kirikuõpetaja olid väga venestumise vastu, nad ei tahtnud kuidagi oma eesõigusi käest ära anda. Õpetaja Vass sai sellega toime, et ta ei lasknud kooliõpetaja Schulbach'il endises kooliruumis kooli pidada, ta lasi valitsejal kooli pingid välja tõsta ja uksedki lasi lukku panna. Schulbach käis Riias kubernerile kaebamas. Kuberner andis Schulbach'ile õiguse ja 4 nädalise kinnioleku järele lasi õpetaja pingid jälle sisse vedada - 137 -ja õpetöö võis uuesti alata.

Õpetaja Vass kaebas Schulbach'i maakohtusse, et ta kutsunud õpilased oma juure ülesandma ja kaupa tegema; kuna Vass tahtis, et õpilased endiselt tema juure tuleksid. Pärast võttis ise kaebtuse tagasi. (Mihkel Reili)

Schulbach oli suur rahvuslane ja mõisnikkude tulisem vihkaja. Ta oli tubli energiline mees ja juhatas hästi laulukoori. (Mihkel Reili)

Küla või vallakoolidest.

19. aastasaja keskpaiku tuli veel ette üksikuid leerilapsi, kes lugeda ei oskanud, neid siis õpetas leeriajal köster ja teised leerilapsed.

Valla koole oli Ranna ja Pala vallas 9: Ranna vallas – Raatveres, Sassukveres ja - 138 -Onedus; Pala vallas – Palal, Mokol, Nõval, Punikveres, Hallikul ja Assikveres. Õpetus oli pea kõikides koolides ühe sugune, vanasti õpetati rohkem usuõpetust ja lugemist. Nädalas tuli 5 koolipäeva kohta 13 usuõpetuse ja 5 koraalilaulmise tundi; ülejäänud ainetele, nagu rehkendamisele ja kirjutamisele ei jäänud pea sugugi aega üle. 1860tes aastates hakkati valla koolides kirjutamisele suuremat rõhku panema. Algus õpetati ainult poisslastele kirjutamist, üteldi: „Mis sina tütarlaps kirjutamisega pääle hakkad?“ (Joosep Moisa)

Vanasti oli Raatveres kooliõpetajaks Hendrik Ostrat, tema ajal ei ole veel kirjutatud. Veskimets õpetas esimest korda siin nurgas rahvast nelja hääle pääl laulma. Ta asutas laulukoori. Veskimets oli ka esimene, kes kirjutamist õpetas. (Joosep Paju)

- 139 -Raatvere kooliõpetajad Jüri ja Kaarel Veskimets'ad olid väga jumalakartlikud mehed, neil oli Piibel 3 korda läbi loetud. Pidasid iga pühapäeval palvetundi. Aga lastele olid kurjad, kui ei mõistnud, said vitsa. (Jakob Kask)

Sassukvere külas oli õpetajaks Märt Tollmann, keda peeti väga targaks õpetajaks. Ta õpetas poisslastele juba kirjutust ja oli kõigis asjus väga nõudlik. Õpetaja Vass käis 2 korda aastas koole revideerimas, kes hästi mõistsid said väikesi raamatuid jumalasõna sisuga, kes ei mõistnud, said vitsu. (Villem Lea)

Punikverel oli Karel Ottron õpetajaks. Ta õpetas piiblilugu, laulmist ja kirjutamist. Oli väga häkkilise iseloomuga. Iga nädal andis 2 laulu pähe õppida. Üks kord ei mõistnud lapsed laulda, sai siis - 140 -nii vihaseks, et viiuli katki lõi. Kui lapsed lugeda ei mõistnud, laskis teistel poistel püksid maha võtta ja andis 15 jutti ära. Kes sõna ei kuulnud ja pükse maha ei võtnud, sai ise. (Jakob Lindenau)

1882. aastal avati Pala mõisas tütarlaste kihelkonna kool. Kool asetati endiste kaupmees Kirsch'i maija, mille ostu hinnaks von Stryk'ide perekond 500 rubla ja parun Nolken 200 rubla kinkis. Koolis õppis palju tütarlapsi, neile õpetati pääle emakeele, saksa keelt ja suurt rõhku pandi näputööle. (Gustav Linde)

Praegu töötab Palal ja Rannal 6 kl. algkoolid; Nõva külas, Assikveres, Allikul ja Omedus 4 kl. algkoolid ning Punikveres 3 klassiline. (Joosep Moisa)

- 141 -Raatvere ja Sassukvere koolide tekkimisest teatakse järgmist jutustada. Algus olnud kool Ranna mõisas ja kooliõpetajaks olnud Pütsepa-Tõnu. Lapsed pidanud käima siis Raadvere ja Sassukvere külast Ranna mõisa kooli. Kauge maa pärast ei saanud lapsed tulla, sest ilmad olid halvad ja lastel ei olnud õigeid jalanõusid ega riideid. Siis hakkanud kooliõpetaja käima üks pühapäev Raadveresse ja teine pühapäev Sassukveresse lapsi õpetama. Nii siis tekkinudki lõpuks mõlemasse külla koolid. (Villem Paju)- 142 -

12. 1905. aasta rahutused.

Üldiselt möödus siin 1905. aasta vaikselt, rahulolematus oli küll mõisnikkude vastu suur, aga ei olnud julgemaid välja astujaid, mõisnikud olid ettevalmistunud. Pala mõisnik kutsus enne kõik mehed mõisa püssidega, et vaadata missugused püssid vallameestel on ja lubas neile muretseda need püssid, kellel veel ei ole. Rumalakesed viisinu kõik omad püssid mõisa ja mõisnik korjas kõikidelt püssid ära; andis küll ühe kviitungi vastu, aga kui pärast sellega oma püsse nõudma läksime, üteldi mõisast, et tooge see mees siia, kes teile selle kviitungi andis ja nõudke sellelt püssi. Et kviitungi andis meile tundmata mees, ei olnud meil enam kuskiltki oma püsse nõudma minna. (Mihkel Reili)

- 143 -Suuri rüüstamisi siin talupoegadelt ette ei võetud, Ranna mõisa küün pandi põlema. Lauldi: „Mõisad põlevad, härrad surevad, mõisa maa saab meitele jne.“ Noored mehed liikusid salkades. Rahvas oli kõik ärevil, taheti nagu midagi ette võtta mõisnikkude vastu, kuid ei söandatud. Agaramad eestvõtjad olid: metsavaht Rätsepp ja Aleksander Mei. Pärast võeti mõlemad kinni, kuid Luunja mõisast olid põgenema saanud. (Jakob Lindenau)

Kihutuslehti mõisnikkue vastu laotati laiali Sõõru metsas ja surnuaia värava juures. Alguses tehti suuri sõnu ja oldi vahva, kui aga kuulsid, et linnades juba inimesi tapetakse ja peksetakse, kes mõisale vastu hakkavad, olid kõik hirmu täis ja vait, mõned kes ennast avalikumalt olid vastastena näidanud põgenesid Soome ja Venemaale. (Villem Paju)

- 144 -Mustasõja jutud liikusid ringi, rahvas kaevas koopaid, kuhu sõja eest varju minna, ärevus oli suur, ei magatud öösi, naised nutsid. Narva maanteel oli vallavanem ära tapetud. Mõisas lasti üks poiss hirmutuseks teistele maha. Alatskivil said mässulised hirmsasti peksta. Hakkati nõudma, kes lendlehti laotas, kes tõstis häält mõisniku vastu. Kuid need kes millegis end süüdi arvasid olevat, olid juba kadunud. (Jaan Brückel)

Pala tolleaegne omanik Hans v. Stryk, põgenes Saksamaale, kuid tagasi tulles ei lasknud kedagi karistada, vaid ütles, et tema rahvas on vagune olnud. (Mihkel Reili)

Raadveres peeti koosolekut, eestvõtjaks oli Joh. Reinot. Rahvas oli väga äge, tahtsid kohe hakkata mõisaid rüüstama ja - 145 -mõisa metsa kohe üle võtta, mõned kes rääkisid, et selle asjaga tuleb natuke kannatada ja vaadata, kuidas asi kujuneb, taheti koosolekult välja ajada ja vallarahvas hakkas neid vihkama. Kes Raadveres kõnet pidasid pidid pärast maksma: Joh. Mägi – 35 rubl. Villem Reimann – 35 rubla ja Joh. Reinat – 35 rubla. Suuremjagu osavõtjaid põgenes Venemaale. Mõisniku poole hoidsid Märt Jürjenson ja Vidrik Veskimets ning andsid mõisnikule ja tolleaegsele kirikuõpetaja, Paul Valter'ile üles, kes saadikutena Tartus käisid ja kes koosolekutest osa võtsid. Kuid mõisnik andis andeks. (Joosep Paju)- 146 -

13. Saksa okupatsiooni aeg.

15. veebr. 1918. aastal tulid siia sisse. Kallaste postkontori ees lasti 2 meest maha. Kodavere kirikumõisas, Palale pöörduva tee ääres kasvava tamme otsa poodi 2 meest üles. Õpetaja Mikvits ootaas väga sakslaste tulekut, kui nad viimaks siin olid, siis ei teadnud, mis rõõmu pärast teha, ülistas igale ühele saksa riiki, saksa soldatite viisakust jne. Juba enne sakslaste tulekut rääkis, et päästja on tulemas. Käisid soldatid taludes ja nõudsid pekki, rasva, võid ja mune. Vallamaja juure pidi iga talu viima nädalas iga kana päält 1 muna, iga lehma päält ½ kl. võid ja ½ kl. kohupiima.

Kui ära läksid, võtsid kaasa, mis võtta andis. (Joosep Paju)