Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnast. Kogutud 1931. a. suvel. Leida Otsa

I

Ajaloolistest paikadest Kose kihelkonnas on suusõnaline traditsioon puudulik. Nimetatakse ainult üksikuid ajalooliselt tähtsaid kohti; nii asunud vanasti praegusel Pussussuos olevas Kaski-Võhma mäel linn, ka nimetatud suo äärel olevat olnud Päimetsa linn, mis maa alla vajunud (M. Talu). Linnamäena tuntakse ühte mägi, mis asub Voosel Uustalu maal (Aalbok).

Kääpamäena tuntakse rahva seas Triigi vallas asuvat küngast (Ehkmann), millel praegu asub vallamaja, kaevamiste ajal olevat tähendatud künkast välja tulnud palju inimeseluid. Ümbruskonna inimesed arvavad Kääpa mäge katkuaegseks matmise paigaks.

Ka asunud praeguse Tuhala kiriku kohal vanal ajal kabel, kus veel ristiusu alguspäivil salaja ebajumalaid teenitud.

Oru külas, koolimaja krundis olevat männikut hüütakse „Kalmu männikuks“. Viimane olevat olnud väga ammune matmise koht. Samuti leitud Orumõisa kruusa august inimluid ning kruusaauku arvatakse sõjaaegseks matuse kohaks (Schäfer).

Ravila mõisa kopli kohal olnud vanaaegne matmise paik, samuti Lendermaa külas Nigula talu maal asuvale „Kabeli mäele“ olevat ennemuiste maetud (Nokkur).

Vanarahva jutu järgi läinud vanasti Harjumaa ja Järvamaa vahelt, läbi Pussussuo sõjatee Paide (Ehkmann). Kui Raava küla tagant läbi Pussussuo kraavi kaevatud, siis leitud kraavipõhjast maantee. Tee läinud Kaskivõhmalt mööda (M. Talu).

Pärast põhjasõda tulnud Palukülasse Soomest Jüri Järs, Aadam Meek ja Pabu. Nende nimede järgi on Palu külas praegugi veel Pabuli, Jüriaksu ja Hansuda talud ja nende talude peremehed loevad endid soome esivanemaist põlvnenuks (H. Meek; M. Talu).

Võõraid asunud Kose kihelkonda elama taludeostuajal. Eriti Viljandimaalt tulnud palju peremehi, kes moodustavad praegu kaks küla (Rodeviku ja Tammiku) Tuhala vallas, ainult mõni üksik olevat põline elanik (Eilmann).

Väljarändajaid Kose kihelkonnast 1850.-70. aastate vahel on olnud kaunis rohkesti.

Nii olevat Kuivajõe vallast Liiva külast lahkunud umbes 6 peret. Nimede järgi mäletatakse Hindrek Siimu, Jaan Lindropi, Juhan Jõhvert’i, kes kõik rändanud Saratovi ja Kaukaasi (A. Viidemann; L. Roomet).

Väljarännanud päämiselt need, kes omanud palju peret, ning kes sattunud selle tõttu majanduslikult raskesse olukorda. Lahkujad lootnud eest leida lahedaid tingimusi (A. Viidemann; L. Roomet).

Paunkülast läinud Kaukaasi Jaagup Luupide sugukond ja Kustas ning Juhan Marnot (Uuet).

Ravila vallas Viskla külas olnud Venemaale mineku tuhin eriti suur. Suhuumi rännanud 2 poissi nimega Aabutid.

Üldse läinud Venemaale Visklast Juhan Tint, Mikk Piira jt. Kõik väljarändajad olnud saunikud. Visklast läinud Suhuumi ainult üks peremees, kuid tulnud kohe tagasi (Viiso; Nokkur).

Pikaverest läinud Venemaale taluperemees Jaak Kala (Viiso).

Tuhalast rändanud Venemaale umbes 1860 aasta paigu üks mees nimelt Kaarel Sammer (Karjahärm).

Triigi vallast Uueveski külast 1805 aastal reisinud Suhuumi üks perekond, kes ka sinna olevat jäänud (J. Viidemann).

Krimmi minejaid olnud rohkesti Paunkülast ja Hardust. Raava külast olnud minejaid palju. Kuuldused lõuna Venemaa viljarikkusest ja keisri lahkusest levinud 1859-1860 paigu sütitavalt. Paljud peremehed öelnud oma kohad üles Jakobi päevaks, müünud ära ka oma vallasvara ja seadnud endid reisivalmiks. Kuid mineku aja liginedes jahtunud meeled ja endised äraminejad otsinud uuesti tunistust mõisniku juures. Jutustaja tähendab, et eriti suur Venemaale minejate arv olnud Paunkülas ja Harmis, kuna Triigi kogukonnast olevat väljarändanud vaid ainult paare peret (M. Talu).

Mardu saunikute külast rändanud Suhuumi paljud. Väljarändajate juht olnud keegi Ants Pael. 3-4 teomeest aga olevat kaotanud edasiminemiseks tuju juba Rakveres ära ning kaubelnud endid Vinni mõisa teomeesteks (Nahkur).

Voose külast olnud samuti tublisti väljarändajaid. Jutustaja (Aalbok) ise käinud oma perekonnaga Ladikapkaasis. Ta olnud sääl umbes kolm kuud, kuid maad ei olevat antud ja see sundinud mõndagi tagasi pöörama. „See oli üldse üks hullukoera tõbi, mis 1860 aastal ja edasi möllas ja inimesi kaasa kiskus lõuna Venemaale tühja maad vahtima” (Nahkur; Aalbok).

1868. aastal olnud põhja Eestis nälg. Suvi olnud väga kuiv ja selle tagajärjel ei ole kasvanud põllul õieti midagi. Magasiait andnud toetust niipalju kui suutnud, kuid häda ei kõrvaldanud seegi (J. Viidemann; Talu).

Hardusse olevat toodud nälja kõrvaldamiseks maisi, mis olnud mingi peenike puru (Volt, Viiso). Vilja jagajad olnud kirikhärrad. Alul levinud kuuldus, et maisi jagatakse puudustkannatajaile tasuta, kuna hiljem selgunud, et kõige saadud eest tuleb maksta, mis olnud vaesemail kaunis raske teha (Tärne). Üldse olnud ülal tähendatud aasta raskemaid, mis tulnud inimesil üle elada. Puudunud raha ja toit. Kõige pahem olnud see, et kedagi pole tollel ajal oma valla piirest väljapoole lastud, muidu ehk oleks mujaltki leiba saanud (Nokkur). „Magasiaidast anti vilja ja toodi linnastki lisa, kuid hulgale nälgijaile oli seda vähe. Söödi üks kord päevas, maisi leent, väga vähestel oli leiba kõrvale võtta ja paljud pidid leppima hagana kakuga.“ (Aalbok) Sellist kibedat aega pole hiljem kunagi tuntud.

Katk olevat möllanud Triigis pärast põhjasõda. Pala külas surnud terve küla katku tõvesse, jäänud vaid kaks vanameest. Ühte vanataati kutsutud Erku taadiks. Hiljem rännanud Pala külla Soomest inimesi (Mölder).

Riigi valitsejaist ja teistest kõrgemaist ametnikest teatakse rääkida vähe. Neid ei olevat palju nähtud, ega ei olevat ka nendega kokkupuutumisi olnud.

Kuberner käinud kunagi Äksis. See olnud venestamise aja alul. Kubernerile tehtud siis auvärav ja võetud muusikaga vastu (Ehkmann; Mölder).

Keiser Aleksander olnud väga rahvasõbralik mees, tema kaotanud teoorjuse ära ja käskinud seda kirikhärradel kuulutada, kuid mõisnikud ei olevat seda lasknud sündida. Kui Aleksander ise oleks tulnud sel korral Eestimaale, siis nii mõnelgi sakslasel oleks olnud elupäevad loetud (Roomet).

Enne Aleksandrit olnud keisriks Peetri ema ja siis Peetri naine. Viimased ei ole tahtnud talupoegi koolitada, sest eestlased olevat puuvedajaiks sündinud (M. Talu).

Kubernerid määratud küll riigi poolt, kuid tavaliselt ei olnud neil mingit võimu, sest mõisnikud olnud need tooniandjad ning viimaste tahtmise ja meele järele tulnud kuberneritel elada (J. Tärne).

Üldiselt olnud need kubernerid ja kindral kubernerid kõik sakste poolehoidjad ja nende suhtumine talurahvasse olenenud ka asiolust, et neil enestel talupoegade seisukorrast polnud aimugi. Kindral kuberner istunud Riias ja pärast Mahtra sõda saatnud Paunküla vallamajja kirja, milles süüdistanud eestlasi vastuhakkamises. Kirja saatja olnud kindralkuberner Suvoorup (pro Suvorov). See kiri olnud puha mõisnikkude meelehääks niiviisi kokku seatud (Uuet).

Kõige esimene kindralkuberner olnud keisri soost. Ta käinud Juuru vallamaja vaatamas, kuhu kolme kihelkonna kohtumehed, talitajad ja kirjutajad kokku aetud ja kahele poole teed seisma asetatud. Kindralkuberner ei olevat vangimajadega rahul olnud. Sama mees kinkinud Tallinna Toomele kullatud kupli. Mõisnikkude poolt olnud ülal tähendatud kindralkuberner vihatud, sest ta hoidunud rahva poole (Schäfer).

Kindralkuberneri käimisest Juurus teati rääkida ka Orul (Karjahärm) ja Uueveski külas (J. Viidemann).

Kuberner Sahovskoid tuntakse kaunis laialdaselt, viimane olnud eriti vastutulelik ja „rohkem nagu oma mees“. Jutustaja (Matverk) ise käinud tema jutul küsimas kas kohtade müümine on ikka tõeline või „mõni sakste konks“. Sahovskoi soovitanud talude ostu ja julgustanud mehi. Ent oma hääduse tõttu saanud ta varakult surma, sest saksad mürgitanud talupoegade sõbraliku kuberneri ära (Matverk).

Kohaliku tähtsusega tegelasi mainin allpool hariduslikke olusi ja rahva omaalgatusi kirjeldades. Siin oleks vaid tähendada, et kirikuõpetaja Ferdinand Hörschelmanni (F. Hörschelmann oli Kose kirikuõpetaja 1845-1887 a) tuntakse saksameelse õpetajana. Eriti kurdetakse töö rohkuse üle, mis leerilapsed pidanud tegema. Töö juures saanud leeriõpilased halvasti koheldud ja tihti isegi antud hoope kirikhärra poolt (A. Napp; H. Kalk)

Järgmine õpetaja oli Christfried Hörschelmann (1887-1909 a.). Chr. Hörschelmann olnud väga liiderlik mees, eriti suureks nuhtluseks olnud ta leeritüdrukutele. Hiljem tulnud tema juures ilmsiks ka homoseksualistlikud kalduvused, mille tõttu ta 1905 aastal kohalt lahkuma sunnitud (Hommik; Kruusement).

Pärisorjuse aega mäletatakse vähe. Paljud ei tee üldse vahet teo- ja pärisorjuse vahel, vaid lausuvad, et ühesugune mõisniku ori pidid sa olema alati. Mõned üksikud tähendavad, et pärisorjuse ajal olnud inimene ihu ja hingega mõisniku oma, teda võidud müüa ja osta (A. Tärna; T. Koldov) ning Mesikäpp Rida külas jutustas, et tema isa-isa olevat jahikoera vastu vahetatud ja Alutagusest Tuhalasse toodud.

Paremini mäletatakse teoorjust, peaaegu iga vanainimene teab teo suurust ja selle tegemist.

Eriti raske teokoorem lasunud Kose Uuemõisa teomeestel, mis tingitud mõisa suurusest ja talupoegade vähesusest, kes kuulusid Uuemõisale. Esitan siin kohustiste tabeli, mis ülesse tähendatud praeguse Palvere koolijuhataja hra Õunapuu poolt, kes andmed saanud 10 aastat tagasi vanamehelt Kivistikult, viimane olnud siis 68 aastane. Täie peremehe normid olnud järgmised:
1. Mees hobusega aasta läbi mõisas tööl oma tööriistadega
2. Vaim (tüdruk ehk poiss) jüripäevast mardipäevani iga päev mõisas tööl ja pääle mardipäeva 3 rehte nädalas
3. 4 korranädalat
4. 24 viinaköögi päeva
5. 12 sõnnikuveo päeva
6. 6 aestamise päeva oma hobusega
7. 3 kirve päeva oma kirvega
8. 3 lõnga kerimise päeva
9. 1 lamba pügamise päev
10. 1 sulenoppimise päev
11. 2 linasugemise päeva
12. 48 lõikuse päeva
Muud maksud:
1. 2 tündrit rukkeid
2. 2 tündrit otri
3. 2 tündrit kaeru
4. 40 naela häid heinu
5. 1 vana lammas
6. 1 tühi kott (neljavakaline)
7. 3 paari vihte
8. 2 hani
9. 3 kana
10. 12 muna
11. 3 naela peent linast lõnga
12. 3 looma kütket
13. 1 lusik villu ehk takust riiet
14. Mõisa vahimehele külimit rukkeid (peksu eest).
Juhusel kui peres kana ei peetud siis maksti härrale 1 rbla raha kana eest (A. Kiilmann).

Kõigil teomeestel vaadatud vankrid järgi kellel kitsad redelid olnud sellel võetud redelid pealt maha ja taotud puruks. Eriti agar vankriredelite lõhkuja olnud Uuemõisa kilter Jüri Pulma. Viimane ise ei olevatki olnud nii hull, kuid „opman“ seisnud juures ja käskinud. Rahvas mäletab Uuemõisa valitsejaist kedagi Kriimu, Kriimuks kutsutud teda tema tigeduse pärast. „Kriimu“ suurimaks lõbuks olnud kartuli võtmise aeg mööda teoliste rida käia ja igale vaimule paar hoopi anda. Nimetatud valitseja olnud enne Uexkülli’sid, siis kui Uuemõisa härraks olnud keegi kindral. Sama kindrali aegu käinud kaks keisri tütart Uuemõisas, viimased olnud väga huvitatud talupoegade tööst. Härra – kindral lasknudki teomeestel heina kuhja maha lõhkuda ja uuesti jällegi ülesse teha, et näidata kõrgustele kui kärmesti töö edeneb. Pärast kindrali tulnud härraks Uuemõisa keegi Jakob Ueküll, see olnud väga halb parun. Kuid tema proua Natalie olnud hea inimene (J. Schäfer; J: Kruus).

Triigi mõisa teomeeste kohustused olid umbes samased kui Uuemõisas, ainult 12 kanamuna asemele tuli anda 16 ja kolme looma kütke asemele üks härja lõõg (M. Talu).

Kolmepäeva koha peremeestel käinud mees hobusega kolm päeva nädalas mõisas tööl. Pääle selle oli lõigata 1 postivahe rukid, 2 postivahet suvivilja, 5 kartulivõtmise päeva (J. Koppel).

Teopäevade suurus olnud kaunis kõikuv. Kõige kõrgem tegu olnud Uuemõisas, Ravila mõisas olnud härraks Manteufel, viimane olnud mõistlik mees. Vahest löönud peremehele 5-6 korda kepiga pihale ja tähendanud siis, et sulasel olnud vesine piim lähkris ja haganane leib kaasas ja ta ei jõudvat niiviisi mõisale tööd teha (Aalbak, Käbi). Üldse olnud Ravile mõisa härra ja teoliste vahel hää vahekord. Iga sügise kui mõisa töö olnud tehtud korraldatud härra poolt talgud. Tapetud härg, tehtud õlut ja aetud teomehed ja vaimud kokku lõbutsema (Aalbok, Oorul).

Triigis olnud härraks Kotzebue. Viimane ei ole palju kodus olnud, vaid mõisat juhtinud valitseja Johanson, kes olnud võimupiirelt sarnane päris härrale. Johansoni tuntakse kui vihast ja kurja meest. Peksnud tihti inimesi ilma süüta ja kui vaim ehk teomees veidi hilinenud siis saatnud nad kohe talli juure kus lasknud oma 30-40 kepihoopi selga laduda ja saatnud selle järele süüdlase koju. Päev tulnud sellegi pärast järgi teha (Karjahärm; M. Aalbok).

Valitseja Johanson on rahvaseas tuntud „möirgaja“ nime all. Sama tige mees olnud ka Paunküla mõisa valitseja Pentoff, ta lausunud: „Mina olen sinu jumal ja kurat“ teolisele.

Külade ja talude lammutamine mõisniku poolt on Kose kihelkonnas olnud eriti laiajooneline. Ei ole teada peaaegu ühtegi mõisat kus kohtade ümber paigutamine ei oleks tulnud toime.

Nii asunud umbes 70 aastat tagasi Ravila mõisa ligidal pered, mis mõisniku poolt umbes nimetatud ajal Palvere ümbrusesse tassitud, kuna vabaks jäänud maaala mõisa krundiga liideti. Samuti olnud külad ka Nõmme karjamõisa asemel ja Sõmeru mõisas, kuid kõik nad tassitud teistesse kohtadesse, tehes ruumi mõisa maadele (Oarul; Viiso).

Samuti tehtud Paunküla karjamõis endise Silmsi küla asemele, kus olnud seitse peret. 3 peret viidud Jõeperesse, 2 peret Uueveskile ja 2 peret Kiruveresse. Jutustaja vanaema olevat kasvanud veel Silmsi külas (J. Viidemann; Valt). Uueveski küla tahtnud mõisnik Feis umbes 80 aastat tagasi nõmmele, sinna kus asub praegu Marguse väli, viia, kuid peremehed hakkanud vastu ja nii jäänudki Uueveski alles.

„Õige vanasti“, nagu ütleb jutustaja asunud paar peret nimelt Vorbuse ja Punamäe Triigi mõisa väljal, kuid mõis tassinud nad ümber Kantküla taha metsa (Koppel).

Harmi küla on asunud sääl kus praegu on Harmi mõis. Ent küla olevat viidud alla rabasse, ehitatud onnikesed ülesse ja nõutud mehed aga Harmi põldudele mõisa teole (Ehkmann). Härmi pärishärra tige von Manteufel tahtnud ühte küla sisse seada Saksamaa moodi. Ta ühendanudki Alansi külas talud paarikaupa kokku ja ehitanud uued talumajad, kuhu toonud elanikudeks Tallinnast sakslasi. Endised kohapealsed inimesed võtnud ta mõisa teomeesteks ja osa saatnud Lutsukülla saunikuteks. Alansi küla „antwärgid“ jäänud aga varsti vaeseks ja surnud välja, ning talumehed ostnud talud ära (Mölder).

Kurena ja Leva küla Kuivajõe vallas asunud ennemalt Hiiepere väljal, viimane asunud Uuemõisa külje all. Nimetatud külad olevat mõisnik toonud Leva karjamõisa asemele ja Hiiepere välja võtnud mõisa omanduseks.

Ka Oru küla olnud endine Kämbla küla Oru mõisa all. Mõisnik lasknud Kämbla küla lammutada ja andnud meestele asumiseks Kalmumänniku kruusase mäeserva (Schäfer, Eilman), mis nüüd kannab Ridaküla nime.

Tuhala mõisa endine asupaik olnud praeguse Katta küla vahel, kuna küla omakorda olnud praeguse Tuhala mõisa kohal. Mõisnik olevat paigad vahetanud (Kruus; Kuutok).

Tuhala krahv kaotanud kolm mõisa kuuendiku kohta, mis asunud kihelkonna piiril vastu Nabala küla, ära ja võtnud maad omale. Inimesed laotanud teistesse küladesse (Katta külla jne) laiali. Metsapere laotanud ja põletanud ta sootuks maha. Viimaste nimed olnud Sakari, Lutsu ja Raudsepa (Karajahärm; Mesikäpp).

Mardu küla endine asukoht olnud Ravila mõisa all jõe ääres, kuid paigutatud ümber (Härg).

Umbes 65 aastat tagasi hakatud talusid rendile andma (Viidemann). Tegu jäi sellegipärast alles. Ravila mõisale tulnud 15 tiinu suuruse koha eest teha iga nädal üks päev 4-5 kartulipäeva, 1 postivahe rukid lõigata, 2 postivahe suivilja kokkupanda. Rahas hinnati see töö 20 rbla pääle. Umbes 40 aastat tagasi tulnud küll raharent, kuid inimesed teinud raha asemel tegu edasi. Kartuli päev hinnatud 30 kop., heinategemise päev 50 kop. 1 postivahe rukid lõigata maksnud 5 rbla, otrade ja kaerte postivahe maksnud 3 ½ rbla (Oorul, Karjahärm).

Rukid pidi lõigatama sirbiga, vast alles 30 aastat tagasi tulnud vikati luba (Oorul, Karjahärm).

Talukoht, mille suurus 75 ½ tiinu maksis 60 rbla raha ja lisaks tegi tegu. Nimelt tuli nimetatud suurusega kohal teha 10 sõnnikuveopäeva, 6 vooripäeva (viina, killa voorid), 8 vkm rukid lõigata, 8 vkm suivilja kokkupanda, 30 viinaköögi päeva ja 18 kartulivõtmise päeva (Viidemann).

Umbes 1870 aasta paigu pandud ka Triigi vallas asuvad talud raha rendi alla, kuid raha kõrval püsinud ikkagi abitegu. Nii tulnud 65 rbla raha kõrval teha 2 killavoori päeva, 2 voori linnas, 6 heina päeva, 6 sõnnikupäeva, 8 vkm suivilja, 8 vkm rukid, 6 kartulivõtm. p. 6 äestamise p. Naistel tuli pesurullida ja korranädalal käia s.o. kas laudas talitada või viinaköögis olla (M. Talu). Kogu see tegu pidi 40 rbla välja tegema. Mõisnik ei lasknud aga tervet renti rahas tasuda, sest siis ei oleks olnud mõisas töötegijaid (J. Viilmann, M. Talu).

Teoorjus kadunud ära Paunkülas 1864 aastal, sellest ajast alanud raharent (Volt).

Kose Uuemõisas pandud talud rendi alla umbes 1867 aastal. 103 rbla raha kõrval olnud 8 vkm rukid lõigata, 8 vkm suivilja, 20 kartulivõtmise päeva ja killavoorid, viimaste asemel antud vahest ka muud tööd näiteks künda või puid vedada (Schäfer).

Kuuendiku maapidajad kui ka saunikud pidid mõisale tegu tegema, kuni hilisema ajani. Saunikutele määrati 6 ½ rbla jne rendi raha, kuid enamasti nad kõik tasusid oma koha teoga, sest raha olnud raske saada.

Talude rendile minnes kaotatud ära ka peksmine mõisas. Üldse olnud märgata talude majanduslikku tõusu, inimestel olnud juba pisut rahagi käes (Malm).

Kohtade müümine Kose kihelkonnas hakkas kaunis varakult, kuid siin ei tohi unustada, et talude müümine suurel määral sõltus mõisnikust, eriti viimase raha puudusest ning selle järele sündis ka kohtade müümine ühes mõisas varemalt ja teises hiljem.

Kohtade müümine algas 1880-1881 aastal. 1864 aastal pandud talud krunti. Eichhorn olnud maamõõtjaks, viimane olnud väga tubli mees, enam hoidnud talupoja kui mõisniku poole. Eichhorn soovitanud rendilepingut teha 12 aasta pääle kuid talumehed ei ole uskunud, ka ei olnud keegi teadlik kui palju talu võib sisse tuua jne. Leping tehtud ainult kuue aasta pääle ja kui määratud aeg mööda saanud tõstnud Natalie Uexüll kohe renti. Kuivajõe vallamehed õieti need kes kuulusid Uuemõisa kogukonda ostnud omad kohad 1880-1881 aastal. Proua Uexüll olnud üldse väga inimlik, ta müünud kohad neile, kes osta suutsid ja teised jätnud edasi rendile. Võerastele ta nimelt kohti ei müünud, vaid taotles silmaspidada vanade kohal olejate huve (Schäfer).

Kose kihelkonnas müüdi esimesed talud 1865 aastal, nimelt Uueveski külas (J. Viidemann).

Kohtade müümine Uueveskil on seotud huvitava looga kui uskuda endise Ojassoo mõisa toapoisi jutustust. Viimane seletab lugu sellega, et Ojassoo härra parun Veterstrand olnud Mahtra sõja ajal haagikohtunikuks, kuna mässu ajal vene ohvitser talupoegade poolt mahalöödi, siis nõudnud kuberner Veterstrandilt 30.000 rbla kahjutasu, mida tuli välja maksa langenud ohvitseri perekonnale. Kuna Ojassoo härral otseselt seda raha pole olnud, laenanud ta nimetatud summa kellegi Kochi käest, kellele pantinud Uueveski küla. Lubatud tähtajal ei ole Veterstrand suutnud võlga ära tasuda ning Koch lasknudki küla krunti mõõta ja müünud ära. Uueveski küla peremehed ei maininud ülal toodud loost sõnagi.

Triigi mõisa härra hakkanud talusid müüma alles 1890 aasta ümber. Esimesed talud ostnud Kõu külas Mihkel Leevet ja Raava külas ostnud 4 peremeest kohad. Alul olnud kohtade ostmine üldse väga leige, arvatud, et on tegemist mingisuguse petusega. Ainult mõned arukamad teinud ostuga algust (M. Talu; Matverk).

Paunküla Hagemeister müünud vaid ainult mõne üksiku talu nagu tõenduseks, et käsk on täidetud, sest riigivalitsus nimelt olevat käskinud talusid müüa (J. Volt).

Paunkülas vanaperemees Uuet tähendas et Ojassoo härra müünud kohti kõige enne. Paunküla mehed ostnud 1884 aastal. Esimesed ostjad olnud Kuke, Lauri ja Uustalu.

Kose kihelkonnas ei teata kedagi, kes oma koha oleks otsekohe kinnimaksnud, maksti sissemaksu umbes pool või ka vähem koha hinnast mõisnikule ja osa laenati krediit kassast.

Ravilas hakatud talusid müüma alles 1907 aastal (Oorul), sest nimetatud mõis oli majoraat mõis.

Tuhalas müüdud esimesed talud 1911 aastal. Lillenfeldt, kes olnud krahv Mellini tütremees, ähvardanud talumehi, et kui nad ise ei osta siis müüb kohad võerastele. Oma ähvarduse olevat Lillenfeldt ka täitnud, sest kohalikkudel peremeestel ei jätkunud koha ostmiseks ühe korraga raha ja Tammiku kogukonnas olevat vaid paari kolme koha pääl endised peremehed, muidu olevat kõik Viljandi- ja Pärnumaa mehed (Karjahärm).

Vanemaist rahvarahutusist, mis kohapääl toimetulnud mäletatakse esimesena Kose Uuemõisa mässu.

Jutustaja olnud äsja leeritud kui keegi vanainimene talle jutustanud Uuemõisa sõjast. „Sõda“ alanud ühel ööl sellepärast, et teomehed tõrkunud mõisa rehele minemast ja nõudnud enne veidi puhkust. Kilter teatanud härrale, et mehed hakkasid vastu, kutsutud raudriides sõdurid mõisa. Lahing arenenud kaunis metsikuks. Keegi vaga Ants sidunud sirbi teibaotsa ja katsunud sellega surmata sõdureid (L. Roomet). Sõdijatele on saadetud Paidepoolt laskemoona ja nimelt talupoegadele. Uuemõisa „sõjast“ võtnud osa ka mõni Voose teomees, ise Paunküla ja Hardu mehi olnud mässamas. Keegi Uuemõisa mees lasknud kroonu ülemale kaenla alt kuuli sisse, mille tagajärgil viimane surnud. Isegi sõdureid saanud surma (Mesikäpp). Uuemõisa kariväravas olnud peksmine (A. Kiilmann). Mässust osavõtjaile laotud oma 100 hoopi või enam selga (Uuet J.) Kogu sündmustik on edasi antud alles teise või kolmanda suust kuulduna õige vanasti, sellepärast on mässu järjekorralist käiku võimatu tabada.

Enam kui Uuemõisa mässust kõneldakse Paunküla mässu kohta, mis olnud veidi aega enne Mahtra sõda.

Jutustajad määravad mässu aastaks umbes 1851-53, alganud mäss jällegi rehtede pärast. Öö olnud väga vihmane ja pime ning teomeestel tulnud peksa kaks rehte. Paljude seas tõusnud nurin kahe öise rehe vastu ja nad jätnud teise rehe keskhommikuks. Ööl umbes kella 3 paiku pidanud algama teine rehi, millest teomehed pole üldse laudilt mahavõtnud. Kubjas teatanud härrale, et teomehed streigivad (L. Roomet, Uuet J.) Härra (Hagemeister) lasknud salaja tuua soldatid mõisa.

Tüdruk Kai Kuimetsast, kes olnud Paunküla Rabaaugul teenimas saanud soldadite toomisest teada ja jooksnud kohe teomeestele ütlema, viimased pagenud kõik metsa (J. Uuet).

Soldadite kohale tooja olnud nimelt Harku „Ungur“. Harku kupja naine olnud eelnimetatud Kaie õde, kelle kaudu Kaiel läks korda teada saada sõdurite toomisest (J. Uuet; Jaan Volt).

Külast leitud ainult üks vanamees, kelle sõdurid kohe mõisa viinud ja Mustla nõmmes 100 hoopi andnud. Teine peksasaaja olnud 17 aastane poisike, keda leitud ka kodunt.

Teomehed jäänud umbes nädala päevadeks redusse. Kogu aeg peetud sõdurid mõisas ja külast võetud mullikaid nende ülespidamiseks. Vahepääl manööverdatud sõduritega külasid mööda, nimelt öeldud ühel päeval, et sõdurid lähevad Paunkülast minema, tulgu mehed metsast tagasi. Tegelikult viidi sõdurid vaid ainult Silmsi ja jäädi sääl pagejaid ootama (J. Uuet; L. Roomet).

„Ungur“ (Unger-Sternberg) sõitnud oma salgaga mööda maanteed Pikasilla suunas ja otsinud mehi. Pikasillal läinud sõdurid Purdi meestega kaklema, viimased hakkanud esimesi kirvega nüpeldama. 4-5 Purdi meest saadud kinni ja saadetud Paide, kus Anna kabelis antud 100-80 hoopi (J. Uuet, J. Valt).

Kui mehed metsast välja tulid siis anti neile oma karistus kätte. Paunküla rohuaia taga mäel on pekstud, keskmiselt saanud iga teomees 60 hoopi.

Suuremad süüdlased viidud Paide. Mõisa rouhuaia taga asuv mägi saanud Paunküla mässajate peksmise järele nimeks „Peksu mägi“ (J. Uuet).

„Mässajate“ seas olnud kaks peameest Tärni Märt ja Roomet Ants, nimetatud olevat olnud esimesed, kes märgadena keeldunud öösel rehet peksmast. Metsast välja tulles käskinud Hagemeister Tärni ja Roometi viia hagenrechti juure. Talitaja läinudki kahe mehega teele, kuid teised teomehed läinud teele vastu ja toonud süüdlased tagasi. Härra olnud sellise teo üle kole vihane, kuid pole muud saanud teha kui lasknud ühe poisi, kes esimesena süüdlasi tagasitooma läinud, ilma liisu tõmbamata sõduriks võtta (L. Roomet).

Pärast Uuemõisa mässu kavatsenud teomehed mõisa õigust nõudma minna. See luguu võinud juhtuda umbes 1807-1808 paigu. Uuemõisa teomehed, kellel tuli kanda kõige raskemat iket, olnud enam kui kindlad, et mõisnikud valitsuse määrusi, mis andvat neile priiuse, varjavat. Sellepärast läinud ühel pühapäeva ööl umbes 200 meheline talupoegade salk Uuemõisa minema, et nõuda härra käest õigusi. Alul olnud kõik kanget vaimustust täis, kuid mõisale liginedes jahtunud juba meeled, sest soldatid olnud peaaegu alati Uuemõisas valvamas. Nii jõudnudki pärale 200 pealisest jõugust vaid umbes 20 (Schäfer).

Jutustaja lapsepõlves olnud äärmiselt rahutud ajad. Eriti halvasti mõjunud Paunküla rahutused. Soldatid seatud talude väravasse vahiks, kes ootasid redusse pagenud teomehi. Paunküla sündmused leidnud kõlapinda ka teistes mõisus, kus teo tegijad olnud „äärmiselt“ rahulikud. Nii võtnud keegi Priidiku nimeline mees Paunküla mõisast ühe pisikese potitäie värvi ja värvipintsli kaasa ajal, mil sääl teomehi peksti. Priidik ise kuulunud Triigi mõisale. Kotzebue juhtunud kord tulema tallu ja leidnud kollaseks värvitud vankri redelid, ta saanud kohe aru, et see ei ole mujalt kui mõisast ja tembeldanud Priidiku mässajaks. Kohe viidud süütu Priidik haagenrechi juure ja antud 100 hoopi (M. Talu).

Keiser Aleksander kaotanud teoorjuse ära, mis pidi kuulutatama kirikus. Mõned kirikud teinud seda kuid Kosel ei ole olnud kihku ega kahku. Talumehed käinud Ferd. Hörschlmanni juures rääkimas, et uus seadus välja kuulutataks, tagajärgi ei olnud (Mölder).

1858. aastal maikuul tõrkunud Habaja teomehed sõnnikut vedamast. Mehed lausunud, et nemad sõnnikut üldse ei vea mõisale. Toodud vitsad, kuid mehed jooksnud redusse, kus Mahtra meestega ühinenud. Mahtra mehed olnud eriti tublid mässajad, sest Mahtra härra ise olnud Saksamaal ja mõisat juhtinud valitseja.

Mahtra valitseja teatanud meeste vastuhakkamisest haagikohtunikule. Haagikohus olnud tol ajal Triigis ja kohtunikuks olnud krahv Kotzebue. Viimane olnud küllalt kaval, et asja omakätte võtta, sest kartnud tagajärgi. Nii teinud Kotzebue enese haigeks ja andnud oma kohustused üle Paunküla Hagemeistrile. Hagemeister omakorda teatanud, et tema on haiglane, teinud end lolliks. Asja arutamine läinud nüüd Ojassoo härra Veterstrandi kätte, kes olnud julge ja hakkaja mees. Veterstrand lasknud sõjaväel tulla Mahtrasse (Mölder).

Ümberkaudsed teomehed kuulda saades Mahtra meeste hädast tõotasid appi minna. Nii tulnud talupoegade salgad Järvamaalt teibad seljas ja tõttanud Mahtrasse (Talu). Kose kihelkonnast olevat käinud Mahtras kaunis paljud. Peaaegu kogu Uueveski ja Alansi küla olnud väljas (J. Viidemann), samuti läinud mitmed Tuhalast ja Oru kogukonnast (Mesikäpp).

Kuivajõe vallast (tolleaegsest Uuemõisa kogukonnast) olnud ka Mahtrasse minejaid, jutustaja mäletab kedagi Jürgensoni ja Juhan Kotkas’t. Viimane küütinud ohvitseri Mahtrasse ja niipea kui ülem saanud reelt maha astuda löödud ta teivastega maha (Schäfer). Ülema mahalööja nimi olnud Siidok, vist Riiamaa (Tartumaa) mees (Mesikäpp).

Teine variatsioon ülema mahalöömisest räägib, et viimane olevat tapetud puuhaluga, „meie mehed“ olnud väga südid võitlema, kogu kroonumeeste „polk“ aetud põgenema ja lõhutud mõisa seesmisi ruume, joodud keldris viina ja tassitud mööblit laiali (Küti; Kalk).

Hiljem alatud uurimistega pihta. Kose kihelkonnas käidud kõik talud läbi ja otsitud andmeid, kes nimetatud mässu ajal kodunt ära olid. Uuemõisa kogukonnast võetud mehi kinni ja viidud Tallinna (Paulson). Vähemad süüdlased saanud oma kodumõisates peksa. Nii pekstud Habaja, Harmi, Ojassoo ja Uuemõisas (Mölder; Kuutok). Habaja mõisas kannab üks kuur kuni tänaseni „valukuuri“ nime, mille ta Mahtra sõja peksu järele omanud (Hunnius).

Kohutav peksmine tulnud toime Kuimetsas, kus nuheldud väga raskesti ja lastud läbi kadalipu (Talu).

Mehed, kellel arvatud mässus suurem kaal olevat viidud Purilasse kokku, kuhu kutsutud ka kogukondade talitajad vaatama ja näidatud kuis mässajad raudu pandi ja ära viidi (Uuet).

Üksikuid vastuhakkamisi juhtunud kaunis harva. Mõned julgemad mehed siiski söandanud vastu öelda, kuid harilikult läinud neil halvasti.

Nii praalinud kunagi üks Tuhala mees nimega Meelva Toomas ja tahtnud orjusest lahti saada, teised teomehed ässitanud Toomast tagant, et öelgu aga „opmannile“ kõvasti. Valitseja Ferdinand Jaasson tahtnud teda lüüa, kuid Toomas võtnud valitsejal ümbert kinni ja ei ole lasknud enesele hoopigi anda. Kogu loo tagajärg olnud see, et julge Toomas saadetud mõisa keldrisse, Tõnu Vaht, kes olnud ka teomees julenud Tooma kaitseks välja astuda ja saanud ise sama saatuse osaliseks. Varsti saadetud mõlemad „julged mehed“ Tallinna. Tagasi pole neist kumbki enam tulnud (Karjahärm; A. Nuia).

Talurahva seisukord majanduslikult oli teoorjuse ajal väga vilets. Teomehele pandud perenaise poolt leivakott kaasa, mis sisaldanud haganast leiba ja lähkri täie piima. Toit pandi terveks nädalaks ühes. Nädala esimestel päevadel saadud rüübata piima, kuid lõpupäevadel tulnud juba piimale vett juurde lisada ning reede ja laupäev pidanud teoline palja veega leppima, sest piimast jätkunud tavaliselt 2-3 päevaks. Leib tehtud tuulutamata rukist. Olnud ju perenainegi kehvas olukorras, vahest olnud talus aher lehm, õige harva leidunud peremeest kellel olnud 2-3 lehma. Ja selle ühe lehma taga vahtinud ju kogu pere, kellel veel väikesed lapsed olnud selle teomees jäänud tihti hoopis ilma leiva kõrvaseta (J. Nokkur).

Mõisa töö olnud päevatõusust ja kestnud kuni päeva loodeni. Öösiti peksetud mõisas rehet. Leivakotti juure asumiseks antud vaevalt ¼ tundi. Teomehed ja vaimud olnud tihti nii väsinud, et jäänud magama leiva tükk suus. Keegi Mart läinud Visklast Ravilasse teole ja võtnud vaimu hobuse selga enese taha. Vaim jäänud aga magama ja kukkunud teel hobuse seljast maha ning maganud teeääres kuni järgmise hommikuni ilma, et oleks kordagi vahepääl ärganud (J. Nokkur; A. Viiso).

Talu põllud jaotatud kolme nurme. Üks nurm olnud ruki all, teine suivilja all ja kolmas kesas. Suivilja põllul kasvatatud otri, kaeru, herneid ja läätse.

Tavaline toit talus olnud leib, sool ja kali (piim saanud teomehele kaasa) mõnel jõukamal peremehel olnud isegi silku.

Hiljem kui talud läksid raharendi pääle leidunud jõuluajal ka võid laualt (Schäfer).

Taluperemehed oleksid meeleldi oma põlde laiendanud, kuid mõisnik ei lubanud. Alles siis kui kohti müüma hakati nii 1868 paigu jne. võinud taludes küsimusse tulla nurmede paljundamine.

Kartuli kasvatamine alanud õige väikesel viisil juba 1870 aastal (Hunnius). Taludes tulnud seda küll väga harva ette, isegi mõisnikud seisnud tollel ajal kartuli kasvatamisel kaunis algasatmel (Schäfer; Kruus).

Hoogne kartuli pidamine tulnud alles talude ostuaeg.

Ristikheina kasvatamine levinud taludesse kaunis pikkamööda. Talupoegadel olnud arvamine, et nende kehvad põllud härjapääd ei kasvata. Umbes 1882 aastal teinud jutustaja Ravilas esimese härjapää, alles paari aasta pärast leidunud juba teisi põlluheina külijaid (Matverk).

Tuhalas hakatud ristikheina kasvatama alles vähe aega enne ilmasõda ja praegugi ei pidavat kõik peremehed sellisest heinast suurt lugu (Niineberg).

Talumajasid hakatud ehitama alles siis kui talud krunti mõõdeti. Kuni nimetatud ajani olnud igal pool suitsu tared, ilma akendeta isegi. Kõrval hooneid pole vanemal ajal tuntud, tare otsas asunud rehi ja kogu talu elav inventaar asunud rehe all. Kuid talvel muutunud rehealune liiga külmaks ning loomad tulnud tassida rehetuppa. Rehetoas elanud ka kogu talupere. Kitsikust ei ole tuntud, sest paljukene neid loomi siis ikkagi olnud (L. Härg).

Talumajade ehitamine sündinud vallaga. Iga aasta ehitatud umbes 4-5 talumaja ülesse. Mõisa metsast antud palke (mille eest tulnud mõisale puid vedada) ja talumehed andnud õled. Õled korjatud külast kokku ja tehtud katuseks (Schäfer; Uuet; Nokkur; Mesikäpp).

Veel kehvem kui talumeeste elujärg oli saunikutel ja mõisa kuuendiku pidajatel. Viimased tegid tegu kuni ilmasõjani. Paunküla Hagemeister lausunud kord kuuendikkudele: „Teie olete mõisa kuuendikud kui mina teid vabaks lasen siis annan ma ju oma palitu küljest tüki ära.“ (A. Tärna)

Olevat loetud küll seaduses, et kuuendiku mehed peab vabaks lastama, kuid paljudes kohtades jäänud see tähele panemata (L. Roomet).

Kosel ei olevat kuuendiku maa mehed mingisugust lärmi teinud, olgugi et Riiamaal (Tartumaal) paljudes kohtades olnud rahutusi, inimesed olnud nii väsinud ja sõdurid alati käepärast ning keegi ei olevat söandanud vastu hakata (M. Rüütel).

Vanal ajal, jutustaja ema noores eas olnud seaduse vastu eksijate karistused suured. Õpetaja lugenud igal pühapäeval kantslist kuis peab jumala meelepärast olema ja kui siis keegi vääratas ei olnud tal loota mingisugust andestust ega karistusemäära pehmendamist.

Õieti raskesti nuheldi vallalisi tüdrukuid kellel juhtunud väljaspool abielu laps sündima. Kirikumäel seisnud post, kus tulnud süüalusel pühapäeval oma karistust kanda. Nuheldud kepiga ja väga valjusti. Jutluse aegu istunud eksija kiriku parempoolses seinas (rahva poolt vaadatune) asuval pingil kõikidele vaatamiseks ja kogudus laulnud: „Ma vaene muld, kes pattu teind siin seisan Jumal sinu ees.“ (A. Ruudi)

Lapse tapja saanud kiriku postis peksa ja hiljem saadetud Siberisse (M. Rüütel; A. Ruudi).

Kiriku mäel posti küljes peksetud ka raskejalgseid tüdrukuid. Kombluse pääle pandi ülimat rõhku. Teolised – poisid ja tüdrukud, keda tabatud kooselult viidud kohe talli ja antud 50-60 hoopi (Kiilmann).

Alul, jutustaja esivanemate noor olles, ei olevat talupojal olnud mingisugust õiguse määramist. Mõisnik olnud kohus ja karistusmaja. Jutustaja noores eas olnud juba kogukonnad. Viimased seatud mõisate järele. Talupoegade seast valitud kogukonna talitaja (eestseisja) ja peale nende kuulunud veel vist kolm meest kogukonna nõuandjatena valitsusse.

Kogukonna asjaajamine sündinud mõisas (Uuemõisas kasutatud kogukonna toana pesuköögi kõrval olevat tare). Valitseja olnud sekretär ja kassameister. Kogukond võinud määrata karistusi muidugi mõisniku nõusolekul korra vastu eksijaile, samuti olnud talitaja kohuseks valvata, et kõik kogukonna liikmed oma määrused ja kohustused mõisa vastu täidaks. Samal ajal olnud ülemaks kohtuks kreisikohus, kus ainult mõisnikel olnud võim (Schäfer).

Hiljem umbes 65 aastat tagasi ehitatud koolimajad ning kogukonna asjaajamine toodud üle koolimajadesse.

Hiljem kui teoorjus ära kaotatud ja talud krunti pandud, ei peksetud enam ka mõisus (Seil).

Teoorjuse kaotamisest alates võis rääkida juba talupoja omavalitsusest. Kogukond valis omale vallavanema, sekretäri abid, kohtumehed jne. Koosolekuks võidi kokku tulla ilma härra lubata ja trahvi võis määrata samuti iseseisvalt.

Vallakohus, kelle võimupiirkonda kuulusid vallainimeste omavaheliste tülide lahendamine, vähemate varguste trahvimine, võis määrata karistust 10-15 rublani ja peksa võis saada 15-20 hoopi (Ehkmann). Uuemõisa kogukonnas elanud vanamees jutustab, et vallakohus võis karistada 25 hoobini (Schäfer; Kruus).

Nähtavasti on siin jutustajad unustanud täpse karistuse ülemmäära, sest nagu Triigi valla 1870 aasta protokolli raamatust selgub võidi karistust määrata enamgi.

Toon siin väljavõtte kohtuprotokollist, mis kirjutatud 8. näärikuupäeval 1870 aastal.

...“ja Jürri Tameale moistis kohos 30 hopi witso et tema sedda wargust üllesse ei annud...“

...“kohos moistis Hans Kabranile 30 hopi witso, et tema ni rumalat jutto on räkind...“ (Triigi valla protokolli raamat 1870 a, lhk. 49.)

Karistatud said kohtus ka poisid kui nad öösiti külas käisid „ehal“. Nii loeme samast protokollist... „ja Jürri Puman ja Jaan Rabas maksavad kumbki 25 kop trahvi valla laeka et nemad ei pea mitte öse möda perresi „hulkuma“. (Triigi valla protokolli raamat 1870 a, lhk. 49.)

Järgmiseks instantsiks vallakohtule oli haagi kohus. Haagikohtunik oli mõisnik ja ta valitud kolme aasta peale. Mõisnikud ise valinud „hagrechi“. Kihelkonnast olnud haagikohtus 2 esindajat. Viimaste valimine toimunud kogukondade järele, s.t. iga kogukond valinud oma liigete seast ühe välja, viimased valinud siis omavahelt 2 meest, kes kuulunud kihelkonna kohtusse (Schäfer).

„Hagrecht“ võinud mõista kuni 40 hoopi karistust (Mesikäpp).

Kolmas aste kaebamiseks olnud Rapla kohus (M. Aalbok).

Varemal ajal Kose kihelkonnas lahkusulisi ei olevat olnud. Praegu sellevastu võitvat kaunikest poolehoidu vanade naiste seas babtistid, olevat ka advente ja muid jumala lapsi.

Veneusku mineku tuhin olnud umbes 80 aastat tagasi. Käinud vene papid ja lubanud talupoegadele, kes veneusku läheb suuremaid õigusi, selle tagajärjel läinud paljud veneusku, eriti Juuru kihelkonnas. Kosel usuvahetajaid palju ei olnud. Äksis läinud ainult üks peremees riigiusku. Ravilas olnud usuvahetajaid veidi rohkem (J. Viidemann).

Esimene mees kes lasknud ennast ristida olnud Hardu külast Mihkel Künnap, viimane käinud usinasti Juurus kirikus ja andeid viimas. Paunkülas läinud ka paar inimest, üks neist käinud härraga kohut ja lootnud riigi usku siirdumisega enesele õigust saavat (J. Volt). Samuti protestinud väikemetsavaht Tõnu Leevet härraga, parun (Ueküll?) tahtnud teda kohalt vallandada, kuid mees ähvardanud härrat keisri usuga. Läinudki keisri usku, kuid kohast jäänud ikkagi ilma (Schäfer; Mesikäpp).

Nagu ülal tähendatud olnud Ravilast vene usku siirdujaid enam.

Lellevere külast teatakse nimetada kedagi Juhan ja Jüri Mölli kes võtnud keisriusu vastu lootuses, et antakse neile ka tükike mõisa metsa (J. Nokkur). Pääle nimetatude läinud veneusku veel kaunis paljud. Venepapp käinud Lelleveres ristimas. Kuid hiljem kui selgunud, et kõik lubatud paremused ja õigused tulemata jäävad, tulnud paljud luteri usku tagasi (A. Viiso), sest mõis hakkanud veneusulisi tagakiusama ja paljudele öeldud kohad ülesse (A. Viiso).

Vennastekoguduse poolehoidjaid leidunud Kose kihelkonnas kaunis paljuid. Vennastekoguduse juht keegi Knoote elanud Paunkülas, kuhu käinud ümbruskonna inimesed palvetunnile. Knootele toodud kaasa igasuguseid annuseid. Eriti palju tassitud võid, koort, sõelutud jahudest leiba jne. Knoote evinud ka maarsti kuulsuse ning temalt abiotsijaid olnud palju. Hiljem õppinud Knootelt arstimise kunsti Luise nimeline naisterahvas, kes olnud samuti kuulus arst ja palve õde (Ehkmann).

Vennastekoguduse liikmed pidanud pea igal pühapäeval palvetundi, eriti peale kiriku, sest siis olnud inimesed koos. Uuemõisa ligidal olnud palvemaja, samuti ka Paunkülas (Schäfer). Osavõtt palvetundidest olnud elav, sest sääl tundnud iga mees end inimesena, kuna kirikusaks igal juhul andnud tunda, et sa pead olema oma härrale sõnakuulelik teener (Kruus; Uuet).

Prohvet Maltsveti liikumist Kosel ei ole olnud. Siin ja seal teatakse Maltsveti nime ja tema õpetuse sisu, kuid osavõtjaid ja tema usu pooldajaid ei olevat leidunud kedagi.

Eriti suur Maltsveti „usuliste“ ring olnud Järvamaal. Prohvet ise käinud kunagi Kose kiriku all mäel ja kutsunud inimesi enesega kaasa. Kuid inimesed olnud juba ettevalmistatud ja teadlikud maltsvetilisist usuhullustusist ning kaasaminejaid ei olevat leidunud ainustki (Ehkmann).

Maltsveti rahva Krimmi viimisest on levinud palju anekdoote. Rida külas jutustasid vanad taadid, et Maltsvet, tõelise nimega Leinberg, viinud oma rahva umbes 65 aastat tagasi Tallinna Ülemiste järve juure ootama pilve, mis neid pidi viima taeva. Hiljem kui pilv siiski pole alla laskunud lausunud prohvet: „Teil, mu armsad ligimesed, ei ole nii kanget usku taevaminemisse, sest näete Jumal ei saada oma pilvi alla.“ (Paulsen)

Ülal toodud variatsioon Maltsveti taeva viimisest on tuntud üle kihelkonna.

Rahvakooli olud Kose kihelkonnas teoorjuse kui ka selle kaotamise ajal olid õieti viletsad. Sest peaaegu kõik vanemad inimesed, kelle aastad ulatuvad üle 75 ei ole koolis üldse käinud. Mehed oskavad lugeda ja vaevaliselt kirjutada oma nime kuid naised loevad ainult suurt kirja s.t. tunnevad suuri tähti.

Kooli sundus Kosele tulnud alles 1868. aasta paigu. Varem tulnud õpetust otsida kas erateel – maksu eest või leppida ainult leeriajal õpitud teadmistega.

Tolleaegset Kose kirikuõpetajat Ferdinand Hörschelmanni (1845-1887) ei tunta eriti hariduse sõbrana. Hörschelmann olnud sakste poolehoidja ning ei nõudnud koolide asutamist kihelkonda, kuna viimane asiolu ei leidnud mõisnikkude poolt heakskiitmist. Ta olevat maininud kantslist mitmel korral, et iga ema kohus olevat oma last voki juures lugema õpetada, kuid laste leeri tulles ei olevat siiski lugemisele rõhku pannud, peaasi oli kui tuntud hästi 5. peatükki (M. Talu).

Esimene kool olnud Palveres, mis alanud tegevust juba 1849 (?) aastal. Palveres ei ole ehitatud nimetatud aastal koolimaja vaid kool saanud kasutada vana mõisa hoone, mis olnud savist (Palvere kooli kroonika).

Järgmise koolina võiks nimetada Hardu kooli, mis sai olmale maja 1871 aastal, mis kuni senini püsinud. Umbes 70 aastate paigu hakkab tihenema Kosel koolivõrk, kuid päriselt küllaldaseks pole see kuni iseseisvuse ajani tõusnud.

Vanemate koolidena nimetatakse ka Äksi kooli mis asutatud 1862 aastal. Nimetatud kooli pidanud vald üleval kuna mõis andnud omalt poolt kütte. Kooliõpetajal olnud kasutada tükike maad (Mölder).

Kuivajõe vallas asunud vana koolimaja praeguse koolimaja kohal.

Nimetatud koolides toimunud õpetus väga juhuslikult. Tavaline nähe olnud, et esimesed õpetajad ei ole osanud lugeda. Nii näiteks olnud Ants Piimsen esimene Palvere koolitaat, kuid mees osanud ainult lugeda. Järgmine õpetaja, kes tulnud Tallinnast, olnud Arnold Halschneider – viimane osanud juba saksa- ja venekeelt ning õpetanud koolis kirjutamist (Paulsen).

Hardu kooliõpetaja Rein Järs olnud ka kirjaoskamatu, isale järgnenud poeg Otto, kes osanud juba kirjutada. Järsid olnud mõlemad kanged rahvamehed. Nad kutsunud pühapäeval noori inimesi omapoole, kus lugenud neile ette raamatust ja õpetanud kirjatähti tegema (J. Volt).

Äksi koolmeister Jaan Toots osanud vene- ja saksakeelt, õpetanud rohkem kirjutamist kui piiblilugu, kuid Äksis asunud keskmise mõisa „antvärgi“ kool. Sääl käinud nimelt mõisa aidamehe, sepa, karjamehe jne. lapsed, sest kool olnud maksuline ja talupojad harva suutnud saata oma last kooli (Viidemann).

Õieti vana kool asunud Tuhala vallas Katta külas. Kooli peetud vanas kõrtsis juba 63 aastat tagasi (Karjahärm).

Kuivajõel olnud õpetajaks keegi Jüri Liibus. Mees olnud tihti rumalam kui lapsed. Jutustaja kahtleb, kas nimetatud koolmeister isegi lugeda oskas. Järgmisel talvel tulnud juba uus õpetaja nimega Schotter. Nimetatu olnud Riiamaa (Tartumaa) mees ja tundnud ka vene- ja saksakeelt (Schäfer).

Nii oli Kosel 70. aasta paigu 5 kooli. Koolimajasid oli ainult 2, Äksis ja Hardus.

Pärast orjuse kaotamist, mil aset leidis üldine lahedam elu, hakati kooliskäimisele enam rõhku panema. Talupojad ise tundsid vajadust kooli järele ning mitmed edumeelsemad ja osavamad mehed pidasid kooli oma juures kodus.

Nii asunud Lendermaa külas, Lõpekõrvel keegi Toomas Sein, kes õpetanud oma juures ümbruskonna külade lapsi (Viiso), sest kõik olemasolevad koolid asusid Lendermaa ja Viskla küladest kaugel.

Samuti pidanud koolmeister Koorm kodus kooli. Koorm asunud Raava külas, mis asub Triigi vallamaja ligidal.

Õpetund nimetatud koolides kestnud hommiku kella 9 kuni õhtu kella 5. Vaheajad olnud kahe ja 2 ½ tunni tagant. Päämiseks õppeaineks olnud piiblilugu, katekismus ja testament. Hiljem hakatud õpetama kirjutamist ning Kuivajõe koolis ka venekeelt. Vähe õpetatud riigikeelt igas koolis, kuid teistes koolides hakkanud venekeel hiljem peale, sest puudunud keelt valdajad õpetajad (Schäfer).

Umbes 1890 paigu asutati Kosel pasunakoor, mis koosnes kooliõpetajaist. Vana Virkhaus käinud neid õpetamas. 1893. aastal asutati muusika selts, esimeheks valitud Gustav Ehkmann. 5 aastase töötamise järele läinud muusikaselts karskuse seltsiks üle. Reinthal olnud karskuse seltsi juhataja ja asutaja.

1899 aastal asutati Kose põllumeeste selts, mis võttis omale eeskujuks Tallinna põllumeeste seltsi, sest paljud asutajad liikmed kuulusid Tallinna põllumeeste seltsi. Sel ajal figureerisid kohalikud peremehed ja vallakirjutajad, kes olid juriidilised asjaajajad.

Kõik ümbruskonna majanduslikud seltsid on saanud omale alguse põllumeeste seltsist näit. Kose Laenu ja Hoiu ühisus, Kose piimaühisus, Kose Tarvitajate Ühisus, Äksi piimaühisus jne.

Vanadest Põllumeeste seltsi protokollidest selgub, et Adolf Grenstein „Olewiku“ toimetaja on olnud põllumeeste seltsile asutamisel abiks. Siin mainitakse, et neli ajalehte: „Eesti Postimees“, „Postimees“, „Uus-Aeg“ ja „Sakala“ tungivalt nende seltsile kallale. Kuna Olevikuga on nähtavasti koos töötatud, sest toimetaja Ado Grenstein on valitud seltsi auliikmeks (J. Martson).

Kose Muusika Selts likvideerus 1906 aastal ning ta andis oma varanduse 1907 aastal asautatud Kose Hariduse Seltsile üle. Hariduse Selts on asutanud raamatukogu, korraldanud loenguid, pidanud pidusid ning 1924 aastal ehitas omale seltsimaja (G. Lindvist).

Praegu võib Koset lugeda haritumaks ja ühtlasi ka majanduslikult kaunis jõukaks nurgaks.

Kosele on iseseisvuse ajal asutatud koole juure. Nii näiteks pandi kool Kose alevisse 1923 aastal. Kuni nimetatud ajani tuli ümbruskonna lastel käia osalt Palveres ja osalt Uuemõisa koolides, millest esimene asub eriti kaugel.

Samal aastal asutati kool ka Paunküla endisesse valitsejamaijja (Koolikroonika).

1926 aastal hakkas töötama Oru algkool kasutades endist härrastemaja koolimajana. Samuti töötab kool Pikva härrastemajas.

Kuid üldiselt peab tähendama, et Kose kihelkonna äärmised vallad, mis asuvad tsentrumist kaugemal, kannatavad veel tublisti hariduse puuduse all.

Nii näiteks tundub hoopis mahajäetuna Tuhala vald. Mainitud vallas ei tööta ühtegi seltsi, rahvas käib küla simmanitel, kus tarvitatakse tublisti alkoholi ja kakeldakse sageli. Vanad inimesed usuvad veel kõiksugu nõidusi ja maaarste, ning küsimusele, kes on meil praegu riigivanem vastas õieti kaks peremeest, kuna Tuhala vallas küsitlesin üle 12 inimese.

Teiseks mahajäänud alaks võiks nimetada Alavere valda. Tähendatud valla piirid ulatuvad metsadesse mis asuvad Kehra ja Aegviidu vahelisel alal ning lõunapoolt piirneb Alavere valda samuti mägine ja metsane ala, mille tõttu liiklemisteed on halvemad kui mujal. Samuti on kaugus kihelkonna tsentrumist suur ning metsakülad peavad isegi vallamajani sõitma 15-20 kilomeetrit.

Alavere vallas olevat kõik leppinud nelja klassilise rahvakooli haridusega, õige harva leiduvat lapsi, kes lõpetanud kuus klassi (Matverk).

Ärkamise aja tegelastena tuntakse Kosel Harmi valla kirjutajat Maksiimi. Viimane olnud suur rahvamees. Ta seletanud koosolekuil eesti omavalitsusest, rahva hariduse tõstmisest ja seltside asutamisest (Ehkmann; Schäfer). Ärkamise ajast ongi pärit Kose muusika selts, mis küll vahepääl muudeti karskuse seltsiks nagu eespool nägime. Aktiivsete rahva meestena tuntakse Kosel Schäferi, Leppa, Ehkmanni ja Lillepõldu. Kõigile loendatud meestele käinud „Postimees“ ja „Sakala“. Lepp olnud vaimustatud Greinsteini mees ja ka ühtlasi Oleviku lugeja.

Jutustaja Jaan Volt tähendab, et eriti levinenud olnud ümbruskonnas Jannseni jutud ja kui Jannsenil hakkanud ilmuma „Pärno Postimees“ olnud viimase lugejaid kaunis koguke inimesi. Nimetatud ajalehte käinud valla pääle umbes 3-4 eksemplari, kuid ümberkaudsed käinud tellijate juure kokku lugemas ja arutlemas (Jaan Volt).

Hiljem kui hakkanud ilmuma Viljandimaa meeste toimetusel „Sakala“, hakatud seda lugema enam kui „Postimeest“ (Ehkmann; Matverk).

Uuemõisa koolimaijja käinud isegi „Peterburi Teataja“, mille Petersoni vend olevat Peterburist saatnud (Schäfer).

1885. aastal alanud venestamine. Kose kihelkonnas asuvad vallad ristitud ümber vene võimukandjate nimede järgi. Vallakoolide asemele asutatud ministeeriumi koolid, kuhu ametisse seatud uued õpejõud. Ministeeriumi kool pandud käima Triigi vallas, mis asutatud hääde õpeabinõudega. Koolijuhatajaks saanud keegi Uibokand, keda rahvas mäletab tubli ja lahke mehena. Ning juhataja mõjul jäänud Triigi ministeeriumikoolis venevaim ja meelsus kaunis tahaplaanile (Ehkmann).

Kosel tuntakse suurte venestajatena vallakirjutajat Blucki ja Palvere kooliõpetajat, viimase nime ei mäletatud. Triigi valla sekretär Bluck hakkanud päeva päält, pärast valdade ühendamist 1866 aastal, venekeelt rääkima ja vallameestel olnud „keskmine tegemine“, et sellisest suurejoonelisist veneametnikust aru saada (J. Viidemann).

Kommissaar Paul Kortasohv olnud väga mõistlik mees, samuti ka politseinik Ispanov (Schäfer).

Valdade nimed venestamise järele olnud järgmised: Triigi vald saanud Aleksandri vallaks, Ravila – Nikolai vallaks ja Uuemõisa – Vladimiri vallaks.

1905. aastal toime tulnud rahva rahutused on olnud eriti sündmusrikkad Kose kihelkonnas.

Rahulolematus sakslaste kui ka maksva korra vastu olnud juba 1904. aastal kaunis levinenud. Kuid koosolekud ja rahvakogumised, mis peetud 1904. a. sügisel ja talvel, kandnud salajast iseloomu ning saanud osaks enamvähem usaldatavale osale inimesist (H. Kruusement; Hommik).

1905. aasta suvel saanud koosolekud avalikuks. Kogumiskohana tarvitatud ümbruskonna metsi ja Roobu seltsimaja, viimane asunud Kuivajõe vallas, suure Tartu-Tallinna maantee ääres (H. Kruusement; Hommik).

Kose kihelkonnas linnast tulnud agitaatoreid, eriti varem s.t. kevadel, pole olnud, ainult Tuhala ümbruskonna inimesed teavad nimetada, et varakevadel käinud kaks linnameest üksikute vabameelsemate isikute juures, kellele andsid informatsioone linnas toimuvaist käärimisist ja nõudmisist.

Sügisel olnud „mäss“ juba suur (Mesikäpp; Eilman). Käidud avalikult koos vallamajades, kuna suurema kogumise kohana olnud tuntud Roobu seltsimaja. Sügisesil koosolekuil esinenud linnast „üks tudeng“ Ralf Tamm, kes olnud suuremaid ässitajaid ja ühtlasi ka rahva roopast väljaajajaid (J. Tiidemann; Mesikäpp). Suure vaimustusega õpitud revolutsiooni laule. Koosolekut alatud enamasti lauluga: „Kaua rauda me kanda ei taha“ ja „Hurraa üles töölised“ jt.

Kohalik valitsuse poolt määratud korravalvur – „urjädnik“ valvanud kogu kihelkonna korra järele ja ajal mil võim viibinud kihelkonna ühes ääres olnud teisel äärel vabadus. Üldiselt olnud tolleaegne politseinik mõistlik ja häätahtlik mees, kes enamasti kõik rahvakogunemised jätnud kahe silma vahele (H. Kruusement; Hommik). Pää ässitamine ja kihutusetöö tegemine sündinud seltsimajas pidudel, sest politseinik lahkunud varem kui peolised ja siis hakatud kohe rahvale kõnesid pidama (Vahtmeister).

Alaveres tuntakse tolleaegset vallasekretäri suure kihutusetöö tegijana. Vallamajas peetud mitu koosolekut. Nõutud: rahvale maad, teomeestele kergendust, talukohtade müümist ja koolidesse emakeelt (Matverk).

Kontakt linnatöölistega olnud hää. Mehed käinud Tallinnas ja levitanud maale lendlehti, Kose kiriku juures jagatud isegi kohalikke lendlehti, millised arvatavasti valmistati Roobu vahtmeistri ja sekretäri Hommiku poolt (Rosenberg; Kuutok; Mölder). Viimane, kes praegugi Uuemõisa s.o. Kuivajõe valla sekretär, eitab lendlehtede valmistamist enese poolt.

Jutustaja Mart Matverk, kes olnud ise saadikuna Tallinnas Volta vabrikus koosolekul, seletab, et osavõtjate arv Kose kihelkonnast olnud suur. Alaverest üksi olnud 9 meest. Koosolek toimunud umbes 12 või 13 detsembril. Koosolek pidanud olema alul Estoonias, kuid sääl ei olevat lubatud seda pidada ja siis mindud salaja Volta vabrikusse alla keldri ruumi. Voltas kõnelenud keegi vallakirjutaja ja Hans Keskküla. Viimane teinud ettepaneku mõisu põletada. Mehed vaielnud vastu ja nõudnud mõisnikkude tapmist. Kuid Keskküla, kes olnud mõisnikkude provokaator vastanud: „Kui ussi pesa põletatud siis uss ka enam ei ela!“ Jutustaja on kindlal veenel, et Keskküla oli mõisnikkude poolt äraostetud, sest viimane liikunud hiljem vabalt mööda Tallinnat ning keegi pole teda arreteerinud. Samalaadilisi arvamisi avaldatakse ka paljude teiste koosolejate poolt (Mesikäpp; Eilmann; Tiidemann).

Triigi vallast olnud Volta vabrikus koosolekul taluperemees Lepp, kes tuntud aktiivsema tegelasena. Kuivajõelt olnud vallasekretär Hommik ja talitaja Jaan Vachtmeister Roobult (Hommik).

Volta vabrikus toime pandud arreteerimisel jäänud politseinikkude kätte muude hulgas ka 5 Alavere meest, ülejäänuil ühes Kuivajõe meestega olnud võimalus läbi akna välja pääseda ja põgeneda.

Koos miitingulistega tulnud salkkond linnatöölisi linnast välja, mööda Tartu-Tallinna maanteed, põletamise sihiga (Hommik; Matverk).

Enne ülal tähendatud salka tulnud Ora mõisa poolt salkkond (13-14 meest) Tuhala mõisa. (Jutustaja arvab, et see võis olla umbes 4 nädalat enne jõulu.) Mehed, kes viibinud esimeses salgas olnud kõik võõrad s.t. mitte oma kihelkonnamehed. Nad ilmunud mõisasse hommikupoolsel päeval ja tühjendanud piirituse reservuaari (T. Normann).

Ent paari nädala pärast (T. Normann), arvatavasti 2 nädalat enne jõulu (Anna Nuia), tulnud uuesti inimeste jõuk Tuhala mõisa. Aidamees jutustab, et aeg oli kaunis hiline õhtupoolikul ja hämaras ei olevat olnud võimalik mehi tunda. Kära ületanud kõik muu; mööbel härrastemajas lastud hunnikusse ja kallatud petrooleumiga üle. Enne põlema süütamist kästud teenijail (lossis elanud kärner oma naisega ja toatüdruk) oma kraam välja tassida. Pääle selle süüdatud mööbel ja loss, viimane põlenud nädala päevad. Mõisa valitseja viibinud Oru mõisas, mis oli Tuhala karjamõis (T. Noormann; A. Nuia).

Tuhala mõisast läinud jõuk 6 hobusega Tammikusse (T. Normann). Endine mõisa toatüdruk (A. Nuia) teab seletada, et põletajad lasknud endid Orule küütida, kuna nad Tammiku mõisas olevat juba enne Tuhalasse tulekut mõisa hobuste talli, härrastemaja ja viinavabriku põlema süüdanud.

Kaunis tõenäolikud on Mesikäppa andmed, kes seletas, et jõuk olevat Tallinnast tulnud Orule, säält Tuhalasse ja viimasest Orule tagasi kust sõidetud Uuemõisa edasi (Mesikäpp). Uuemõisast siirdunud salk Ravilasse ja Paunkülla ja säält edasi kuni Laupa mõisani. Laupa mõisas olevat mõisnikud vastupanu korraldanud ning Kose kihelkonnamehed, kes jõuguga kaasas käisid, põgenenud säält koju tagasi (Mesikäpp).

Mõni päev enne jõulu tulnud linnameeste salk Roobu poodi ja nõudnud, et kõik mehed peavad kaasa tulema. See olnud umbes keskööl. Samal ajal põlenud ka Uuemõisa rehi. Hommikupoole ööd sõitnud paljude regedega mehed Roobult mööda Kose-Risti suunas (Mai Vahtmeister).

Mässajate jõugu liikumise kohta esineb mitmesuguseid andmeid. Nähtavasti on tublisti unustatud.

Linnast tulnud salkkond jagunenud Kose Ristil kaheks: üks osa sõitnud Ravila suunas, kuna teine jagu Ojassoo mõisasse suundunud (Jaan Tärne).

Ravila ja Paunküla mõisa härrastemajad põletatud 15-16 dets vahel (Matverk). Ravila süüdatud õhtul ja säält sõidetud küüthobustega Paunkülla, viimane pandud hommikupoolsel ööl põlema. Paunkülas lõhutud nimetatud ööl ka viinavabrik seestpoolt ära ja piiritus kallatud maha. Paunküla mõisas kästud hobused ette rakendada ja sõidetud Triigi mõisa. Viimases jäetud härrastemaja süütamata, lepitud vaid mööbli lõhkumisega. Triigist siirdutud Kuimetsa edasi (Jaan Tärne).

Vana Ojassoo mõisa toapoiss jutustab et paar nädalat enne jõulu pühi tulnud Tallinnast salkkond töölisi, kes süüdanud Paunküla härrastemaja ja säält tulnud Ojassoole. Ojassool lõhkunud nimet jõuk härrastemaja uksed ja aknad ning mööbli puruks. Osa mässajaid suundunud Hormi mõisasse ja vangistanud Hüppiuse, kuid mõis jäetud puutumata. Koos Ojassoo ja Hormi läinutega mindud Habaja mõisasse. Viimases põletatud viinavabrik ära. Habajalt sõidetud Juuru kihelkonda, Kuimetsa. Ojassoo lõhkujad olevat töölistel kõvasti ära keelanud midagi mõisa kraamist kaasa võtmast (Mölder).

Pärast lõhkujate salka tulnud Ojassoole jällegi relvastatud jõuk. Töö mõisas seisnud juba mitu nädalat ja mõisa töölised käinud mõisa sillal koos. Enne nimetatud jõugu saabumist küsinud mõisatöölised toapoisilt nõu, mida teha. Toapoiss soovitanud neil pakku minna tulijate eest. Teomehed lahkunudki koost. Teine salkkond järgnenud lõhkujate salgale paari päeva pärast. Olles lõhutud mõisa eest leidnud, tahtnud nad maja süüdata, kuid teenijate palvel, kes kurtnud päävarjuta jäämist, jäetud mõisahoone rahule ja sõidetud Vahestule. Metsas tulnud põletajaile mõisnikud vastu. Töölised jooksnud laiali ja saksad sõitnud esimeste regedega Ojassoole (Mölder).

Alavere valla talupojad võtnud Alavere mõisniku Unger-Sternbergi koos pojaga vangi ja hoidnud vallamajas kinni. Nimetet toiming sündinud kohe pärast Volta koosolekut. Rahvas otsustanud koosolekul härrat mingil tingimisel enne vabastada, kui nende saadikud, kes Tallinnas Volta vabrikus vangistati, lahti lastakse. Vanahärra käinud linnas ja katsunud Alavere meeste vabastamist mõjustada, kuid prokuröri vastuseismisel jäänud katsed tagajärjetuks. Noor Unger-Sternberg olnud kogu aeg vallamajas vangis. Valla omad mehed võtnud Alavere mõisa kaitse alla ja takistanud põletamist, mida 2 salka tahtnud läbi viia. Vald lubanud „Ungrule“ mõisa säästa, kuid ainult juhul kui vangid vabastatakse. Umbes nädalase töötamise järgi tulnud Ungrult telegramm mis kandnud kindral kuberner Voronovi allkirja ja milles kästud noort Ungrut ja mõisa prouat otsekohe Tallinna saata, vastasel korral hävitatavat terve vald ära. Telegramm saabunud umbes 20-21 dets ööl.

Telegramm loetud ette mõisas ja vallamajas, mille järele rahvas laiali valgunud ja mõisa saatuse hooleks jätnud. Samal õhtul s.o. kohe pärast telegrammi ettelugemist õhtul kella 7 paigu süüdatud Alavere mõisa põlema. Süütajate salga juht olnud Raasiku mõisast keegi Aado Pelt, teised mehed olnud võõrad.

Ajal, mil härrastemaja põles olnud „noorehärra“ vallamajas. Ta lastud lahti ja viidud heinakoorma sees kellegi talumehe poolt linna (Matverk; Reindorff).

Viimase püha õhtul tulnud karistuse salk Raasikule ja säält otsemaid teed Alaveresse. Ja öösel antud käsk kõigele meestele, viimased pidid hommiku kella 8 koguma mõisa püsside ja revolvritega. Kõik mehed läinud, kuna nad omameelest olid süütud. 3 meest lastud otsekohe maha. Nimekiri mahalastavatest olnud suur. Millegi pärast lepitud esialgu ainult kolme ohvriga ja karistussalk sõitnud ratsa Purdi mõisa edasi.

Pääle nimetatu olnud umbes nädala päevad rahu, siis tulnud 4. jaan. v.k.j. sõdurid uuesti Alaveresse. Mehed võetud öösel unepäält kinni ja viidud mõisa. Karistussalga peajuht olnud Jäneda mõisahärra Hans Pengendorff. Tabatuist lastud 8 meest mõisas maha, nimelt: Joh. Angel, Joosep Mõlts, Kristjan ja Gustav Päss, Jaan Jaanisson, Ants Härg, Gustav Sein ja Mikk Angel (Joh. Angeli isa).

Jutustajat Mart Matverki käidud ka taga otsimas, kuid viimane olnud ammu redusse läinud.

Pikva mõisas erilisi lõhkumisi ega põletamisi ei ole toime tulnud. Enne jõulu käinud salkkond töölisi ja lõhkunud härrastemaja veranda ära, läinud siis keldri, kuid kellegi pasuna puhumise pääle jooksnud rüüstajad kohkunult laiali.

Mõisa kaitseks talumeeste vastu organiseeritud mõisast omakaitse, kes püssidega varustatult valvanud mõisas. Mingisuguseid kokkupõrkeid talupoegadega pole olnud nagu valitseja jutustab.

Karistussalgad peatanud mitmel korral Kehrast tulles Pikval, kuid kedagi ei karistatud. 14 mässajat olnud küll ülesse kirjutatud, kuid neist lastut ainult 2 Alaveres maha (Kristjan ja Gustav Pässid).

Nii etendas Pikva mõis karistussalkade ajal ainult edasi küütija osa (G. Reindorff).

Roobu pood, mis asub Tartu-Tallinna maantee ääres, nagu varem tähendasin, olevat kannatanud karistussalkade all mitmel korral. Paar päeva enne pühi, nagu jutustab kaupmees Vahtmeister, tulnud Liiva küla poolt sõdurite salk Roobule. Hooned piiratud ratsasõdurite poolt sisse ja osa mehi asunud seesmiste ruumide läbiotsimisele. Nõutud sõjariistu ja päritud meeshingede järele, viimased olnud kõik redus. Läbiotsimine toimunud põhjalikult, isegi laudasõnnik pistetud püssitikkudega läbi. Äraminnes võetud kaunis tublisiti poest kraami kaasa (M. Vahtmeister).

Jõulu keskmisel pühal tulnud linnast keegi mees ja teatanud, et karistussalgad tulevad jällegi Raasiku poolt. Jaan Vahtmeister, keda tunti suurema rahvamehena ja revolutsiooni õhutajana, võetud sõdurite poolt kinni ja lastud maha. Samal ajal süüdatud ka Roobu seltsimaja.

Ennejõulune karistussalk, mis tulnud Paide poolt ja milline takistanud põletajate salga edasi minekut, koosnenud suuremalt osalt mõisnikest ja sõdureist, kuna pärast jõuluse salga eesotsas olnud kindral Besoprasov (Kruusement).

Roobult sõitnud karistussalgad Uuemõisa ja siis tagasi Ravilasse. Kuid osa sõdureid tulnud Ravilast Uuemõisasse tagasi ja lasknud maha Jörsi ja Vahtmeistri, viimased seotud kase külge, kuhu inimesed hiljem viinud punaseid linte ja lilli (Kruusement).

Ravilas aetud mehed mõisa kokku. Besopr. lasknud meestel valitseja (Arbe) ees põlvitada ja keisrile truudust vanduda. Ravilas peksetud inimesi sõdurite poolt kindrali käsul. Keegi Käit Jaan saanud 50 hoopi ja Suursilda peksetud 25 hoobiga (Kruusement).

Ojassoole tulnud Besoprosov enne uut aastat oma salgaga Ravilast. Kaasas olnud veel Kotzebue poeg – Viktor Kotzebue, keda rahvas hüüdnud „Muna Toomas“. Pääle nimetatu olnud veel kaasas Alavere härra ja Uuemõisa valitseja. Üldse olnud salgas 6 „saksa“ ja sõdurid.

Enne kindrali tulekut käinud eelsalk Ojassool esimese tulekust teatamas. Besoprasov sõitnud mõisnikkudega Hormi mõisa, kuna sõdurid jäänud Ojassoole. Öösel läinud „Muna Toomas“ sõduritega inimesi püüdma, nimekirja järele. Kinni võetud Lillepõld ja Lilleväli siis veel Eldermann jt. Mehed asetatud viinavabrikusse, kupja ja kärneri tuppa vangi. Peremeestele saadetud käsk hommiku kella 7 mõisa tulla ning leib kaasa võtta (Mölder).

Hommikuks härrased tulnud Hormist Ojassoole tagasi (Mölder). Trepi ette toodud 2 vangi, ainult Lillepõld ja Lilleväli. Besoprasov lugenud ette nende surmaotsuse, mis viidud kohe täide (Mölder; J. Viidemann; Koppel).

Mahalastud Lillepõld ja Lilleväli käinud Tartu kongressil, mis ärapeetud ülikooli aulas. Viktor Kotzebue olnud päälekaebaja ja selle süü pärast surmatudki 2 nimetatud meest (J. Viidemann; Koppel; Ehkmann; Schäfer).

Pärast mahalaskmist lahkunud karistajad mõisast Paide suunas. Osa sõdureid saadetud juba hommikul ära. Vähesed sõjamehed jäänud Hormi mõisa esialgu peatama (Mölder).

Umbes 2 nädalat hiljem kutsunud Hormi mõisaomanik uue sõjaväe kohale, mis koosnenud madruseist ja ühest ohvitserist. „Uradnik“ Lange käinud koos madrustega külasid mööda mehi kinnivõtmas. 3 meest tabatud need tassitud Ojassoole, ühes meestega toodud metsast ka „tublid malakad peksmiseks“. Pikve mehed olnud ka Ojassoole kutsutud, kuid neile antud armu ja saadetud koju (Mölder).

Madrustele antud käsk ülal tähendatud kolme vangi peksta. Kuid sõjaväelased olevat sattunud ülemaga halbade korteriolude ja söögipuuduse pärast tülli ning selle asemel, et toime tulla tõelise peksmisega, murdnud madrused käepärast olevaist põõsaist hagu ja „sopsinud külmanud vihaga natukene mehi“. Ohvitser olnud küll kole vihane madruste pääle, kuid parata pole saanud midagi (Mölder). Madrused lahkunud Tuhala suunas (Mölder).

Karistussalkade poolt põletatud maha ka Palvere koolimaja. Süütaja olnud Ravila valitseja Arbe (Nokkur). Koolimaja põletatud maha sellepärast, et vallarahvas olevat sääl enne põletamisi koosolekuid pidanud (Joh. Viiso). Ravila mõisas lastud karistussalkade poolt Leng maha. Viimane viinud sõna Kuivajõelt Viskla külla sõdurite tulekust ja käskinud vallameestel Kohila vastu minna, muidugi täies varustuses. Arbe olnud pääle kaebaja ja mees lastudki maha (Hommik; Kruusement). Pääle selle saanud Ravilas umbes 10 meest peksa (J. Viiso).

Voose nurk olnud rahulik niihästi mässu eel kui ka põletamise ajal. Siit sõitnud karistusesalgad kui ka „mässajad“ läbi, kuid kaasaminejaid pole leidunud (M. Aalbok).

Triigi mõisa omanik Kotzebue samuti ka Paunküla mõisnik Hagemeister ei olevat oma valla inimesist kedagi lubanud peksa. Paunkülas olevat süüdlaste nimekiri koosnenud umbes 10 inimesest. Nimekirja koostanud valitseja Reitel, kuid Hagemeister rebinud lehe puruks ja ei olevat isegi nimesid lugenud (Mölder).

Inimesi peksetud Hormis, Habajas, Ojassool, Alaveres, Kuivajõel, Ravilas ja Uuemõisas (Mölder).

Tuhalas ei olevat mõisnik lubanud ühtegi süüdlast peksa (A. Nuia). Samuti ei olevat karistatud Oru ja Tammiku mõisas kedagi. Uurijad käinud külasi mööda paar korda. Üks Tuhala mees tapetud Kohilas (Mesikäpp).

2-3 nädalat pärast uut aastat antud kõigile meestele, kes üle 16 aasta vanad, käsk Kohilasse minna. Kohilas olevat olnud koos nelja kihelkonna inimesed (J. Viidemann).

Kohila mõisa trepil seisnud kindral Besoprosov ja Viktor Kotzebue ning ähvardanud kõiki maha lasta (Mesikäpp). Kohilas tapetud 3 meest (Mesikäpp). Keegi ülem pidanud pika kõne rahvale, milles rõhutanud eriti eestlaste hääd elujärge jne. Kõnes manitsetud ja ähvardatud, Kohilas peksetud väga paljuid halastamatult ja ka ilmasüütult (H. Oorul; Vahtmeister jt).

Mälestus Kohilas karistamisest on kõigil jutustajail meeles, ning see tegu kutsub esile kõigis põlguse ning jälkuse.

Enne karistussalkade ilmumist valdas inimesi hirm mustasaja eest. Keda mustasaja all mõeldi ei teata öelda. Mõned arvavad need olnudki karistuse salgad või tragunid, arvatakse veel, et need olid mõisate põletajad ja lõhkujad, kuid üldiselt omasid kõik mustastsajast kohutava ettekujutuse.

Nii jutustab keegi vanainimene, et enne jõulupühi tulnud Hardusse linnast mõned mehed ja seletanud, et mustsada tulevat. Viimane pidanud naisi ülesse pooma ja lapsi teibasse panema. Hardus põgenenud inimesed Mudajärvele, mis asub metsa sees. „Mustasaja hirm oli väga suur inimeste seas, aga see oli kõik paljas luule.“ (M. Kaadu)

„... mustasaja hirm siin Uueveskil oli kole suur. Sel samal ööl kui põletati mõisaid käisid mõned mehed ütlemas, et mustsada on juba Vaitas, mehed aeti mustasada vahtima. Perenaine andis kõigile kaks paari pesu selga, et kui mustsada kõik ära põletab siis jääb selja pesugi...“ (A. Viidemann).

Triigi vallas peitnud maantee ääres asuvad inimesed endid metsadesse, kuna riideid ja toiduaineid varjatud maasisse kaevatud aukudes (J. Tärne).

Nagu juba eelpool tähendasin, lähevad arvamised mustasaja kohta lahku. Nii jutustatakse: „Pärast mõisate põletamist kardeti mustasada, see mõisate põletaja oligi mustasada.“ (H. Kruusement)

Kuna teine jutustaja tähendab: „Karistussalku hüütigi mustakssajaks, kelle ees rahval oli suur hirm.“ (J. Viiso)

1905. aasta rahutuste kohta arvatakse mitmel pool nagu oleks see olnud vaid mõisnikkude poolt korraldatud jant. Paljud põhjendavad tähendatud asiolu sellega et mõisnikud olnud mässust väga teadlikud. Mõnes mõisas hoitud juba vara sügisesest saadik sõjavägi varuks, kuid just enne põletamisi saadetud soldatid minema. Nii elanud soldatid enne mässupäevi Uuemõisas, Ravilas ja Harmis (H. Oorul).

Et saksad mässust informeeritud olid näitavat juba seegi, et nad enamasti kõik mõisast linna kolisid. Ainult üksikud, nagu Triigi Kotzebue ja Alavere Unger-Sternberg jäänud kohale. Kuberner ise olevat käskinud sakstel linna minna redusse (Mölder).

Uuemõisast olevat paruni proua juba heinaajal nõudnud jutustajalt, et kas talumehed kavatsevad mõisat rüüstama tulla ja küsinud veel, et ehk linnast tulevad töölised mõisat põletama jne. Jutustaja leiab selle olevat päris kindla argumendi mõisnikkude süüdistamiseks mässu organiseerimisel (Schäfer).

Üks vanataat lausub: „Mõisnikud tahtsid näidata kui hullud rahvas on ja lasksid maksu eest kaabakatel ringi käia. See mõisate põletamine ja lõhkumine oli juba sakste poolt korraldatud, ei tahtnud rahvale anda priiust kätte, vaid tahtsid rahvast ära tõrvata.“ (M. Talu)

Ilmasõja ajal võetud talumeeste käest palju loomi kroonule. Triigi valla mehed hakkanud sellele vastu, vallavanemaga eesotsas. Kolm käsku antud, kuid mehed jätnud ikkagi loomad viimata, lõpeks olevatki jäänud peremeestele nendelt nõuetavad hobused ja kariloomad kätte, sest venelased läinud minema (Ehkmann).

„Üldiselt see ilmasõda väga hull ei olnud, mehi nüüd korjati ära, muidu oli ikkagi kaunis rahulik elu,“ arvab üks vanataat (M. Aalbok).

Okupatsiooni väed tulnud Kosele aprillis ja läinud ära sügisel. Sakslased olnud leeritoas korteris, kust väljunud küladesse toitu otsima. Vägisi pole nad kelleltki midagi võtnud. Inimesed olnud ka niivõrt hirmunud, et keegi pole neile julenudki söögikraami keelata. Iga talu sissetulek kirjutatud ülesse ja rehkendatud oma pere jaoks hädavajaline norm välja, mis saagist üle jäänud see võetud sakslastele ära (H. Oorul).

Sakslasi olnud kahte liiki, ühed olnud päris sakslased kuna teised jällegi Austria mehed, viimased kohelnud inimesi väga viisakalt (M. Kaadu; L. Roomet). Kuid preisi junkrud olnud Raplas päris röövlid (M. Matverk). Saksa sõdurid elanud igas mõisas, kust käinud külasi mööda kraami võtmas (Matverk; Kruusement; Ehkmann jt). Kose-Uuemõisas asunud nende päästaap.

Oru mõisas asuvad sakslased olnud päris julmad mehed. „Võtsid tapsid sea maha ja viisid minema; ei maksnud pennigi kellegile.“ Samuti pandud teed kinni, midagi pole lastud linna viia (J. Karjahärm).

Sakslaste tulek olnud väga suurejooneline, „tulid suurte pilvede viisi aga ära kadusid nii, et ei näinudki.“ (M. Roomet)

1917. aasta revolutsioon ei olevat toonud Kosele mingisugust erilist muudatust (Joh. Tärne).

II Arhiivid ja nende nimestikud

III Jutustajate nimestik

1. Aalbok Mart, 80 a. Voose kla

2. Ehkmann Gustav, 71 a. Sääsküla

3. Eilmann Aadu, 69 a. Oru asundus

4. Hommik, 61 a. Kuivajõe valla sekretär

5. Hunniks Arthur, 64 a. Habaja mõis

6. Härg Leenu, 78 a. Mardu kla, Muru saun

7. Kaadu Mari, 68 a. Marguse kla

8. Kalk Hindrek, 92 a. Ravila vaestemaja

9. Karjahärm Juhan, 73 a. Katta kla

10. Kiilmann Ann, 83 a. Liiva kla

11. Koldov Truuta, 95 a. Ristil

12. Koppel Jaan, 66 a. Riidama kla

13. Kruus Jaan, 88 a. Nõrava kla

14. Kruusement Hans, 42 a. Kose alev

15. Kuutok Ann, 77 a. Kabeli kla

16. Käbi A., 70 a. Voose kla

17. Kõlu, 88 a. Pikva asundus

18. Küti, 65 a. Paluküla

19. Lindvist G., 43 a. Kose algkool

20. Malm Johan, 68 a. Mardu kla

21. Martson J., Kose agronoom

22. Matverk Mart, 64 a. Palu küla

23. Meek Hans, 62 a. Palu kla

24. Mesikäpp Juhan, 75 a. Rida kla

25. Mölder Jüri, 76 a. Äksi koolimaja

26. Nahkur, 82 a. Mardu kla

27. Napp Ants, 72 a. Voose kla

28. Niineberg, 58 a. Tammiku as

29. Nokkur Jakob, 74 a. Viskla kla

30. Noorväli Joh., 53 a. Palu kla

31. Normann Toomas, 66 a. Tuhala asundus

32. Nuia Anna, 47 a. Tuhala asundus

33. Oorul Hendrik, 65 a. Kose kla

34. Paulson, 78 a. Krei kla

35. Reindorff Gustav, 79 a. Pikva asundus

36. Roomet Liisu, 86 a. Silmsi asundus

37. Rosenberg, 87 a. Kose alev

38. Ruudi Ann, 84 a. Kose alev

39. Rüütel Mari, 76 a. Liiva kla

40. Schäfer Jüri, 78 a. Kanavere kla, Palgivõhma

41. Seil Jaan, 79 a. Leistu kla

42. Talu Miku, 81 a. Raava kla

43. Tiidemann Juhan, 69 a. Lendermaa kla

44. Tärna Ann, 67 a. Silmsi as. Küti tlu

45. Tärne Jaan, 46 a. Silmsi as. Küti tlu

46. Uuet Jaan, 89 a. Paunküla

47. Vahtmeister Mai, 54 a. Roobu pood

48. Volt Jüri, 84 a. Hardu kla

49. Volt Jaan, 73 a. Silmsi as. Küti tlu

50. Viidemann Juhan, 76 a. Uueveski kla

51. Viidemann Ann, 68 a. Uueveski kla

52. Viiso Ants, 82 a. Lellavere küla

IV Päivik

6. juulil 1931. aastal sõitsin Kosele.

7. VII Käisin kirikumõisas, kus tutvusin arhiiviga ja Kose kirikuga.

8. VII Matkasin Triigi vallas ja jutlesin Liiva, Mardu, Uueveski, Alause ja Riidama külades. Ööbisin Sääskülas.

9. VII Käisin Harmi koolimajas, Lutsu, Odaveski külas ja Habaja ning Triigi mõisus. Ööbisin Triigi vallamajas.

10. VII Matkasin edasi Raava külla, kust siirdusin läbi Katsina küla Pala külasse ja viimasest Hardusse. Ööbisin Silmsi asunduses Küti talus.

11. VII Läksin läbi Paunküla asunikkude küla Kiruveresse, säält Paunküla mõisa ja viimasest Paunkülasse, mis asub paar klm mõisast lääne pool. Ööbisin Paunkülas.

12. VII Käisin Leistu külas, kust tulin tagasi Paunküla kaudu Ravila vallamajja. Viimases tutvusin arhiiviga ja küsisin valla vanemate inimeste elukohti. Rääkisin maantee ääres asuvas Maanteeääre külas ühe vana taadiga ja öösel läksin Roobule, kuhu pärale jõudsin hommikuks. Roobul asus nimelt minu pääkorter.

13. VII Õhtupoolikul käisin Kuivajõe vallamajas.

14. VII Matkasin Kanavere külla ja säält edasi Nõrava, Suure-Särga ja Võivere küladesse.

15. VII Käisin Oru mõisas, kus asub Tuhala vallavalitsus ja kool. Säält edasi matkasin ümbruskonnas asuvais Kabeli, Katta, Tammiku ja Rodeviki külades. Ööbisin Tuhala kõrtsi juures.

16. VII Käisin Tammiku asunduses ja säält edasi Tuhala asundusse. Viimasest tulin Rida küla Saula küla kaudu Kolusse ja kuna öömaja küsimiseks aeg hiliseks osutus, matkasin läbi ööd Roobule tagasi.

17. VII Käisin Uuemõisas ja Ahisilla külas. Õhtuks tulin Roobule tagasi.

18. VII Paranesid minu liikumise võimalused, nimelt ma sain kogu aeg mootorrattaga külasid mööda sõita. 18. VII õhtul rääkisin Kose alevis elavate inimestega.

19. VII Sõitsin Viskla külla, kust matkasin lähedal asuvaisse Lendermaa küladesse. Õhtupoolikul sõitsin Palvere koolimaijja, vahepääl käisin Vilama ja Maradu külades. Ööbisin Rasivere külas.

20. VII Sõitsin Voosele kus terve päev kulus ümbruskonna vanainimestega jutlemiseks.

21. VII Matkasin Mõisaaseme külla kust ma midagi nimetamise väärset ei kuulnud. Edasi läksin Palu kulla ja Sootsa külasse ning ööseks jõudsin Alavere vallamajja.

22. VII Kirjutasin valla arhiiv nimestiku ja rääkisin algkoolis juhatajaga.

23. VII Sõitsin Alavere mõisa, kus rääkisin mõne asunikuga ja õhtuks jõudsin Pikva asundusse, kus ööbisin.

24. VII Matkasin Rookla külla ja Valanele ning ööbisin Arava külas.

25. VII Sõitsin Pühaveskile, külastades teeääres asuvaid saunikuid. Pühaveskil teati jutustada, et Ravila valla vaestemajas asuvat keegi 92 aastane Hindrek Kalk, kes võivat ehk häid andmeid anda.

26. VII Sõitsingi Ravila vaestemajja, kuid nagu jutuajamisel selgus oli Kalk kaunis väheste teadmistega vanataat.

27. VII Matkasin Lakesöödi külla, ka ilma tagajärgedeta. Ööbisin Maanteeääre külas.

28. VII Sõitsin Pikva asundusse tagasi, käisin ümberkaudseis saunades jutuajamas. Ööbisin Pikval.

29. VII Sõitsin Tartu tagasi.