I. Jutustajate nimestik:

II Asjalised mälestised

Katku mägi asub Jõgeva metskonna Karunõmme vahtkonnas, vähe eemal Härjanurme valla, Kurukase küla Rehemaa talu heinamaa äärest. Vana jutu järele olnud see mägi läbipääsmata sooga piiratud. Mäe pikkus on umbes 170, laius 60 meetrit. Hommikus ja lõunas langeb mägi järsult sohu, õhtus ja põhjas on mägi lame ja sääl olevat kraavi ase. Mäe keskel olevat auk, mis kaevu aset meelde tuletavat ja seda mäge võivat pidada endiseks linnamäeks. Rahva traditsioon räägib, et suure katku ajal olevat terved inimesed sinna mäele katku eest peitu põgenenud. Ka räägitavat, et sinna olevat maetud üks sõja päälik, kelle haua ase umbes kümme aastat tagasi veel tunda olnud. Mägi on praegu kaetud päämiselt lepa võsaga ja harvade puudega. Mõnest kohast olevat kaevatud ja leitud inimluid. (Jut. nr. 59) Katku mäe lõunapool küljes olnud aastakümneid tagasi koobaste moodi rohtunud augud. Katku ajal olnud terved inimesed neis aukudes varjul. (Jut. nr. 21) Katku mäel olnud vanasti kaks maja, kus elanud kaks peret. Need jäänudki kogu Tartu kreisist katku ajast järele. Nood kaks perekonda toitnud endid toome marjadega, sest mäel kasvanud palju toomingaid. (Jut. nr. 47)

Mäända küla Otsa talu põllu sees on liiva küngas. Jutustaja noorena kaevanud sääl ja leinud vanu esemeid pronksist, ka hõbe sõrmuse ja rahasid pidades seda vanaks matusekohaks. (Jut. nr. 19) Ka pidavat osa kohalikke elanikke Otsa talu maa peal olevat leiu kohta muistseks ohverdamiskohaks. (Jut. nr. 47) Enamik inimesist peab seda aga rootsi sõja aegseks matuse paigaks ja sääl lähedal olevat sood kutsutakse kabelialiseks sooks. (Jut. nr. 23)

Mäända Otsa talu kabeli kohta olevat kaevatud umbes kolmkümmend aastat tagasi, leitud inimluid, rahasid, puu tükikesi ja roostes naelu. Leitud rahadel on kirjad suurelt osalt hõõrdunud ja ääres murenenud, on rootsi vask rahasid 1671-1677 aastaist ja üks raha 1694 a. Carl XI vapiga ja mõned saksa Nürnbergi rahad. Luud asetsenud väga õhukesel maapinna all ja kuulunud täiskasvanuile. Siis on leitud veel mõned helmed, ripatsid ja prees. Umbes sada, või rohkem aastaid tagasi olnud sääl kohal suur kivist rist, mille Puurmani krahv lasknud lõhkuda ja kivid mõisa rehe müüri jaoks vedada. (Jut. nr. 45)

Otsa talu lähedal üle putke jõe on väike soo, milles on kaks kõrgemat ja kuivemat põllumaa kohta, praegu metsaga kaetud. Neid peetakse vanaaegseiks pelgupaikadeks. Karjased leidnud säält kümneid aastaid tagasi metsa põlemise ajal toobiga kuldraha, milline arvatavasti olnud sõja ajal sinna peidetud. (Jut. nr. 46)

Mäända ja Pööraküla vahepeal on soo, Tani murruks nimetatud. Sinna läinud inimesed rootsi sõja ajal loomadega peitu. Lehmadele pandud võrud ümber ninade, et nad ammuda ei saaks. (Jut. nr. 19)

Pööraküla Uuetoa talu juurest läheb tee, millel on palkidega täidetud koht. Seda teed nimetatakse rootsi teeks ja täidetud kohta rootsi sillaks. Rootsi sõda olevat säält läbi läinud ja selleks tehtudki sild ja tee, kuna maa olnud mäda. (Jut. nr. 23)

Tammiku küla Pära talu maa peal oleva n.n. „riiu mägi”, väike ühe veeruga kallak. Sääl löödud rootsi sõja ajal kibedaid lahinguid. Rootsiküla saanudki sellest oma nimetuse. (Jut. nr. 41)

Samalt „riiu mäelt” leitud kaevamisel sõjariistade osi. (Jut. nr. 11)

Saduküla mõisa vanade moonamajade juures olnud sõjaaegne kabel, kust ehituse alusmüüri kraavi kaevamisel tulnud rohkesti välja koolnute luid. (Jut. nr. 61)

Kaatvere küla Tooma talu maa peal on umbes meetri kõrgune ja kuue meetrilise läbimõõduga küngas, milline on kindlaks tehtud muistse kalmena ja kaevamine kohalikel elanikel on sääl keelatud. (Jut. nr. 60)

Kaave jõe kaldal olnud aastaid tagasi vana Vaado talu hoone; selle elumaja välised seinad olnud kirve märke täis, milliseid peetud rootsi ja vene sõja aegseiks sõjakirveste hoopideks. (Jut. nr. 21)

Jutustaja õue aias on suur lame kivi, millel vanasti õitselised pikutanud ja tuld teinud, keskkohal on tule ase näha. Kivi kutsutakse „passi kiviks”. (Jut. nr. 19)

Pikknurme küla Oti talu õues on kruusane küngas, kust leitud mehe luustik, mille lähedal olnud sõjariistad. Sama talu heinamaalt leitud umbes viiskümmend aastat hiljem tina pott rahaga. Raha olnud koguni väikeste riidest kotikeste sees. Need rahad olnud kujult väikesed ja õhukesed. Kuhu need rahad jäänud, jutustaja ei tea. (Jut. nr. 1)

Pikknurme Veski talu põllu sees on kruusane küngas, milline on samuti Põhja-sõja aegne matmise koht, mida kutsutakse praegu „kabeli mäeks”. Ruupa küla Härma talu põllu seest tulnud umbes kuusteist aastat tagasi kündes välja naise ja lapse luustik ja kaasapandud asjadena hõbeprees ja helmed. Seda põllumaa küngast nimetatakse „surnu mäeks”. Prees pidavat praegu alles olema, kuid otsides ei leita seda siiski kätte. (Jut. nr. 14)

Puurmani viljaait olnud mingisugune kloostri abikirik. Ühe akna kohal seinal olevat sõnad: Dominus protector meus. Anno 1748. Puurmanis olnud munga klooster, mungad kaevanud lossi parki hobuseraua kujulise tiigi. (Jut. nr. 31)

Praegustes Puurmani aitades olnudki endine klooster, aidad olevat võlvitud lagedega. (Jut. nr. 51) Puurmani lossi lähedal olnud aastasadu tagasi kirik, mida kutsutud Puurmani Elisabeti kirikuks. (Jut. nr. 42)

Tõrve küla Miku talu heinamaal on küngas, kust liiva võtmisel luid tulevat; seda kohta nimetatakse „Miku kabeli päälne”. (Jut. nr. 54) Sama küla Siku talu maal jõe kaldal on kiveline ja kruusane küngas, mille pealmiseks kihiks muld ja kus kasvavat hein pääl. Kartuli koopade tegemisel leitavat säält inimluid. (Jut. nr. 58)

Laeva praeguse surnuaia juures olnud vanasti kirik, umbes kakssada aastat tagasi, mida kutsutud Jaani kirikuks. Rootsi sõja ajal tehtud see kirik maatasa. Praegu on mäe nimetuseks „Jaani mägi”. (Jut. nr. 16)

Laevas, Väänikvere küla Kopli talu pinnal olevat ka vana kabeli ase. Jutustaja poeg kaevanud sääl huvi pärast leides suure hõbe preesi, millel olnud tükk linast riiet küljes. (Jut. nr. 29)

Kirikvalla Putke talus on veel alles vana suitsu siiber, ilma korstnata. Samal talul ja ka Peraaseme talul on alalhoidunud püst kojad, milliseid praegugi suveköökidena kasutatavat.

III Suusõnaline traditsioon

1. Asustamisküsimus, sisse- ja väljarändamine.

Umbes kuuskümmendviis aastat tagasi läinud Härjanurme vallast mitu perekonda Venemaale, nii Läti, Madise jne. taludest. Rent olnud kallis maksta ja jäädud võlgadesse, Venemaalt loodetud aga paremaid maasaamise võimalusi ja elamistingimusi leida. Saadudki Siberist omandada maad õige odava hinnaga. (Jut. nr. 61) Tühjaks jäänud kohtadele asunud enamasti oma valla peremehed, väljastpoolt tulnud inimesi vähe sisse. (Jut. nr. 37) Ei olevat aga Venemaalgi see elu nii kiita olnud, hiljem tulnud mitu peret tagasi. (Jut. nr. 19)

Ostu aja tulekuga olevat palju perekondi sisserännanud, kuna oma peremehed ei olevat suutnud kohti osta ja pidanud seetõttu kohad käest ära andma. (Jut. nr. 22) Kõige enam tulnud ostu ajal Laeva valda väljastpoolt perekondi. (Jut. nr. 43)

Kohad käest ära annud perekondadest suurem osa rännanud kihelkonnast väljapoole, osa neist Venemaale, osa mujale Tartumaale ja eriti Tartu linna. (Jut. nr. 19)

2. Sõjad vanemaist aegust peale.

Kõige koledam olnud Rootsi ja Vene vaheline sõda. Väga agarad olnud vene naised, kes rootsi sõdureid tuletukkidega taga ajanud. Rootslased kaotades ähvardanud, et nad kord ikka tagasi tulevad eneste isa mütsi otsima. (Jut. nr. 57) Rootsi vägi liikunud Põltsamaa poolt Tartu poole, minnes ühtlasi üle Pööraküla Hundimurru talu lähedal oleva oja, millist ülemineku kohta kutsutakse praegu „rootsi sillaks”. (Jut. nr. 53) Tammiku küla Riiumäel olnudki viimane rootsi sõjaväe osa, milline püüdnud ühe kindrali juhatusel venelasile vastu panna. Nad võidetud siiski ägedas lahingus ja sääl olnudki Põhja-sõja lõpp. (Jut. nr. 8)

Lahingutega kaasas käinud talust tallu riisumine ja tapmine, emad püüdnud oma lapsi kaitsta, kuid kõik löödud armutult maha. (Jut. nr. 53) Puurmani Jaanihansu tallu tulnud kaks röövlit, peremees, kes üksi olnud kodus, roninud suure hirmuga partele. Rehe ahjus põlenud tuli ja röövlid hakanud endid soojendama ahju paistel. Peremees haaranud ülevel aga parre ja löönud mõlemad mehed maha. (Jut. nr. 32)

Rootsi sõja ajal põgenenud inimesed metsadesse peitu ja loomadki aetud kaasa. Lehmadele pandud võrud ümber ninade, et nad ammuda ei saaks. Üks isa peitnud oma tütre metsa hao hunniku alla. Rootsi sõdurid kihutanud säält üle ja ühe hobuse raud surunud läbi vitste lapsele hobuseraha kujulise märgi reide. (Jut. nr. 42) Püütud pakkuminekul kraamgi kaasa viia. Riided seotud linade sisse, tehtud päält poriga kokku ja pistetud põõsastesse. Rüüstajad viinud viimase ära, mis nad leidnud. Röövitud hõbe sõled ja rahad seotud kariloomadele kaela ja viidud niiviisi ära. Jutustajal olevat alles üks riiete hoidmiseks kasutatud eesti kirjadega kirst, milline pärit rootsi sõja ajast. See olevat terveks jäänud sel moel, et omanik peitnud selle kõige riietega aeda suurde sõstra põõsasse ja rüüstajad ei olevat seda leinud. (Jut. nr. 22)

Vene ja Prantsuse sõja ajal olnud prantslasi Põltsamaa lähedal laagris. Igasse tallu aetud kümme meest, keda talu söötma pidanud. Need, kes tõrkunud toitu andmast, saanud sõdureilt peksa. Ähvardatud Vene- ja Eestimaa maatasa teha, õnneks saanud aga prantslane ise lüüa. (Jut. nr. 27) Vene- ja prantsuse sõja ajalelanud inimesed meeletus hirmus. Liikunud kuulujutt, et kui Laiuse mäel tuld loitmas nähakse, siis lahing varssi otsaga sinna jõudvat. Käidud õhtuti väljas vaatamas, kas tuli Laise mäel juba paistab. (Jut. nr. 29)

Krimmi sõja kuludeks korjatud vallast kuld ja hõbe rahad kokku ja antud paberit vastu. Rubla tükist antud rubla kakskümmend kopikat paberraha. (Jut. nr. 27)

3. Katkud, näljad, ikaldusaastad.

Põhja sõjale järgnenud katku aja kohta räägitakse järgmist. Tallinna ja Tartu vahel olevat suure katku ajal ellu jäänud seitse perekonda, iga pere ise kohta. Kursi kirikuvallas on Hiiu talu, kuhu olevat pärast katku tulnud perekond Hiiumaalt, kuna Kursis olevat kõik otsa saanud. (Jut. nr. 47) Pääle katku olnud Kursis kolm perekonda, üks Tõrve külas Puutsa talus, teine Hiiu talus ja kolmas Kravel. (Jut. nr. 8)

Suure katku ajal põgenenud kõik ellujäänud inimesed mere ääre, et laevadega katku eest põgeneda, kuid surnud sinna kõik hunnikusse. Kursist Tallinnani ei olevat rohkem inimesi pääle katku elus olnud kui üks naine. (Jut. nr. 1)

Katku ajal Kursi kiriku ümbruse elanikud, kes veel terved olnud, põgenenud peitu Kursi kirikust 4-5 klm. lõunapool olevasse n.n. Vahkale murdu, kuid tõbi murdnud ka nood kõik maha. (Jut. nr. 44) Enne katku elanud Puurmani metsas tugeva kehaga ja kõva häälega mees Vahkale Paal. Paalil olnud vend, kes elanud temast poolteist kilomeetrit eemal. Kui Paal midagi vajanud, siis ainult hõiganud vennale, kohe olnud kuulda. Katku ajal Paal surnud, kuid vend jäänud elama, kelle suguvõsa elavatki praegu Kirikuvalla Ässa talus Vahkale nimelistena. Paali talust olevat riismed alles, kuigi mets on peale kasvanud. Kivi vare olnud veel paarkümmend aastat tagasi tunda, samuti kaevu ase, kõdunenud puu rakked, ja vesigi olnud sees. (Jut. nr. 18)

1868 a. põua tagajärjel olnud tõsine näljahäda. Vili kistud sügisel käega üles. Kaevud kuivanud ära, kaevatud neid siis sügavamaks vee puuduse hirmul. Alles peale Jakobi päeva tulnud esimene suvine vihm. Kehva toidu tagajärjel surnud sel aastal palju inimesi. (Jut. nr. 61) Ei olevat tohtinud keegi teise väljalt minna ohakaid korjama, kuna need kõik kulunud oma perelegi toiduks. (Jut. nr. 48)

Samblad ühes kidurate viljapäädega jahvatatud jahuks ja tehtud sellest leiba. Ei olevat seda leiba rehe ahjust muidu kätte saadud, kui keegi pidanud ahju ronima ja tasakesi sõela tõstma, muidu oleks ahju põrandal ära pudenenud. (Jut. nr. 42) Kroonu poolt antud ka naela viisi peredele jahu, keedetud siis iga päev katla täis ohaka suppi, millele kroonu jahu „körti” peale lastud. (Jut. nr. 22) Mõnest mõisast antud ka pere peale toop viljateri nädalas, milline käsitsi jahvatatud. (Jut. nr. 43) Magasiaidad olnud tühjad, luuaga pühitud kõik puru kokku ja antud toobiga inimestele. Kartulipäälsed ja nõgesed olnud igapäevaseks toiduks, seda süües tuletatud ikka meelde: „Kui silku leiba kõht on täis, vaat' kuidas töö siis lõikaks käes!” (Jut. nr. 49)

Mõnel talul olnud veel eelmistest aastatest herneid alles, neid käidud üksteiselt palumas, keedetud soolaga ja antud ainult väikestele lastele elu sees hoidmiseks. (Jut. nr. 10)

4. Ajaloolised isikud

Üldise riikliku tähtsusega isikute kohta ei ole kohalikes elanikes säilunud pea mingisuguseid mälestusi. Riigivalitsejaist rääkinud vanemad inimesed kõige enam Katariina Iisest, kui mõisnike sõbrast, kes paruneile hoolega mõisaid kinkinud. (Jut. nr. 53)

Kohalikest tegelasist teatakse kõige enam rääkida kirikõpetajate ja mõisnike kohta. Kursi kirikõpetajaist tuntakse nelja viimast, väljaarvatud praegu ametisolev, need on: Subbe, Janter, Toepffer ja Punga. Mõisnikest on küllaldast jutuainet andnud Puurmani hull või kuri krahv, nii kuidas kohalikud inimesed teda nimetavad.

Kirikõpetaja Subbe ajal juhtunud järgmine naljakas lugu: Kursi kiriku koori all asetsenud alati jumalateenistuse ajal vallavaesed. Surnute mälestuspühal jagatud sääl neile leiba, mille tõttu praegugi kutsutakse kooripealset „sandi kooriks”. Kiriku uksed olnud lagunenud ja Kopa talu sead, tundes leiva lõhna, pääsenud kirikusse leivaraasukesi otsima. Kord läinud õpetaja Subbe kirikust mööda ja kuuldes kirikus imelikku häälitsust, arvanud et kurjad vaimud on kirikus. Jooksnud nii ruttu köstri järele, kutsunud selle ka ja läinud mõlemad lauldes, köster ees ja Subbe taga, kirikust vaime välja ajama. Siga jooksnud suure hirmuga kirikust välja, otse köstri jalgade alt läbi, võttes selle ühtlasi turjale; köster saanud veel hüüda: „Jumalaga, nüüd on sõit sees!” (Jut. nr. 18)

Õpetaja Janter olnud päris poolearuga, kui ta vahest jutlustades hoogu sattunud, rääkinud pea õhtuni ja inimesed pidanud ikka kirikus olema ja teda kuulama. Puurmani krahviga käinud ta ühe metsa tüki pärast kohut, lasknud siis kogudusel pühapäeviti vaimulikke võidulaule laulda, et ta vahest Jumala abiga protsessi võidaks. Kohtu otsus olnudki Janteri kasuks ja krahv pidanud metsa osa õpetajale loovutama. Koguduse vastu vaimulike talituste suhtes olnud ta küllaltki inimlik ja vastutulelik. (Jut. nr. 41)

Kord kutsutud köster ühte talusse last ristima, Janter läinud ka kontvõõrana kaasa. Ühel pühapäeval oodanud inimesed Janteri kirikusse jutlust pidama, kuid õpetajat ei tule. Köster läinud siis teda otsima ja leidnud Janteri saunast vihtlemast. Pärast sauna lõuna ajal pidanud ikka jutluse ära, inimesed oodanud nii kaua. (Jut. nr. 53) Janter, kartes koledasti vargaid, lasknud kohe mahaniidetud heinad hagudele saadu panna ja läbi Pedja jõe kirikmõisa vedada, sääl siis kuivatatud heinad ja aetud küüni. (Jut. nr. 53)

Janteri ajal elanud kirikmõisa saunakambris ta armualune, õige kaval sulane Ants. Janter pannud tähele, et aidast kaob rukkeid. Käsutanud siis Antsu aida juure vahti pidama. Ants, kes ennemgi oli salaja vähendanud õpetaja viljatagavara, võtnud selgi korral aidast koti selga ja tahtnud ära viia. Janter näinud aga aknast ära ja tulnud vastu. Ants lasknud end ruttu kotiga pikali maha. Janter juure tulles veendunud, et mees on ära kärvanud koti kandmisest ja jooksnud mõisa abi järele. Seni aga Ants tassinud koti sauna, peitnud ära ja pugenud ise voodi teki alla tehes nagu magaks. Janter tulnud sauna ja käratanud Antsule, et ta olevatki vilja varas. Ants aga vastanud kohkunult, et tema olevat juba lõunast saadik haigena voodis. Janter jäänudki uskuma, annud veel Antsule viis kopikat sellepärast, et teist asjatult kahtlustas. (Jut. nr. 18) Kord pesnud Janter parajasti jõe ääres pead, kui jumalateenistus oleks pidanud algama, Ants läinud talle järele, teatama et inimesed ootavad. Janter jooksnud siis märja peaga kohe kirikusse. (Jut. nr. 7)

Toegffer olnud väga uhke ja kõrk mees, ei olevat taluinimesist midagi hoolinud, temaga pidanud väga alandlikult rääkima. Nooremana lasknud ta sageli inimestele vähemagi vasturääkimise eest peksa anda, kes väga südamest ja orjalikult palunud neile andestanud ka. Kes aga Toepfferi vihaaluseks saanud, see pidanud säält ümbruskonnastki kaduma. (Jut. nr. 48) Rehepeksu ajal pidanud kirikmõisas tegema kaks rehe- ja kaks tuulamise päeva nädalas. Tütarlapsed pandud ikka tuulama. Kord läinud neil sari katki, minnes Toepfferilt uut sarja paluma, ei olevat ta annud, vaid vastanud, et kui nad lõhkuda oskavad, siis parandagu ära ka. Pedja jõel ei olevat sel korral silda peal olnud, käidud kirikmõisas teol läbi jõe. Kord aga sügisese suure vee ajal ei olevat saadud vankritega läbi jõe minna. Ei olevat Toepffer oma vankreid ka annud, vaid ütelnud, vedagu nad või ratsa vili nurmelt rehe alla, kuid töö olgu tehtud. (Jut. nr. 6)

Samal ajal, kui Toepffer Kursis õpetajaks oli, olnud Pakaste mõisa rentnikuks keegi väga inimlik mees, Sprancki nimeline. Pakaste teomehed pidanud vedama kirikmõisa ahju kive. Need kivid veetud Tartust, kust ka potisepp kaasa tulnud. Teel väsinud hobused ära ja üks teomees käskinud potisepal koorma otsast maha tulla, see aga ei olevat tulnud. Siis ähvardanud teomehed ahju meistrile naha peale anda kui ta hääda maha ei tule. Lõppeks roninud ta ikka koormalt maha, kuid kaebanud Toepfferile, et teomehed temaga olevat toorelt ümber käinud. Õpetaja käsutanud siis teomehed ühes kaasaantud kirjaga Puurmani mõisa. Teomehed, aimates et see hääga ei lõpe, läinud Puurmani asemel koju, Pakaste mõisa ja rääkinud Spranckile loo ära. Spranck saatnud kohe toepfferile kirja, milles ta tähendanud, et õpetajal ei olevat mingisugust õigust tema sulaste üle, liiategi ei tohtivat ta lasta neid peksta. (Jut. nr. 47)

Puurmani hullu- või kurja krahvi kohta räägitakse igasuguseid lugusid.

Jutustaja mehe isa olnud Puurmani hullu krahvi ajal teekubjas. Kolm korda olnud juba tee tehtud aga krahv lasknud ikka ümber teha. Krahv haigena Saksamaale minnes, sõitnud teetegijaist mööda olles pikali tõllas. Teetegijate juures peatunud ja lasknud teekupja tõlla juure kutsuda. Kubjas mõtelnud, et nüüd tahab vist jumalaga jätta, krahv aga tähendanud, kui ta Saksamaalt tagasi tulevat, toovat ta koorma toomingaid kaasa teoliste jaoks. See jäänud aga krahvil tegemata, kuna ta Saksamaal ära surnud. Kord läinud keegi talumees metsa omale tarbepuud tooma. Hull krahv sõitnud parajasti mööda, nähes metsa ääres meest luusimas, peatanud hobused, roninud tõllast ja läinud mehe juure. See jäänud ka suure hirmuga seisma. Krahv haaranud sõnalausumata mehel kirve käest ja löönud sinnasamasse mehe maha, sõitnud siis metsavahi juure ja ütelnud: „Mine korja see raip säält metsa alt ära.”

Ühel pühapäeval läinud krahv kõrtsi, kus peremehed joonud. Krahv ostnud kõik viina ja õlle ära ja jootnud peremeestele. Viina otsa saades nõutud veel kõrtsmikult uusi pudeleid. Kuna aga kõrtsmikul enam tilkagi tagavara ei olevat olnud, lasknud krahv talle sealsamas nahatäie anda, et sellel niipalju viina ei olevat olnud kui juuakse. (Jut. nr. 33)

Pakaste mõis kuulunud ka Puurmani krahvile. Kord läinud krahv Pakaste mõisa talli loomi vaatama, tallimees ei olevat pimedas härrat ära tunnud ega mütsi maha võtnud. Krahv võtnud ukse kõrvalt sõnniku hargi ja löönud tallimehe surnuks. (Jut. nr. 47)

Hull krahv olnud kord Jõgeva mõisas. Setu tulnud potikoormaga mõisa. Krahv lasknud setul enesel kõik potid puruks peksta ja hobuse maha tappa. Pärast maksnud potid välja ja lubanud potikaupmehel tallist kõige parema hobuse valida tingimusega, et setu hobuse suhu ei vaataks. Setu ei olevat suutnud aga oma uudishimu taltsutada ja nurga taga vaadanud järele, mis tollel loomal siis õige viga on. Krahv näinud aga ära, võtnud hobuse ja kihutanud mehe jalgsi mõisast minema, ei olevat hobust ega vankrit välja maksnud. Mõnikord olnnud krahv pärit õiglane. Pakaste mõisa tulnud uus rentnik ja krahv kutsunud sel puhul kõik talupojad mõisa kokku ja noominud sääl siis talupoegi ja ka rentnikku. Rentnikule tähendanud krahv, et kui ta ebaõiglane talupoegade vastu olevat, siis tõstvat ta rentniku kraami kas või jaanipäeva ajal maanteele. Kui aga talupojad renthärra käske ei täitvat, siis muretsegu enestele aegasti uued soolikad. (Jut. nr. 48)

Hullul krahvil tulnud vahel peksu tuju, kord peksnud ta oma tallipoissi päris ilma põhjuseta. Poiss küsinud, mis ta kurja olevat teinud? Krahv vastanud, et küll ta juba mõnikord midagi tegevat. Poiss lasknud siis meelega hiljem hobused kaera. Krahv tähendanud siis, et nad nüüd tasa olevat. (Jut. nr. 40) Hull krahv ajanud poisikese puu otsa ja käskinud sellel puu otsas käo moodi kukkuda, ise võtnud ta püssi ja lasknud poisikese maha üteldes hädaldajatele, et ta olevat kägu lasknud. (Jut. nr. 26)

Hull krahv küsinud oma kutsarilt, kas tal raha olevat, kutsar vastanud ei. Siis pannud krahv oma aumärkidega kuuele vana palitu peale, visanud end külili reele, võtnud kutsari ka kaasa ja sõitnud teed mööda edasi. Teel tulnud keegi mõisnik kolmehobuse saaniga vastu ja nähes talupoegi reega teel ees olevat, karjunud, et nad tee jalamaid vabastaks. Hull krahv, kes reel olnud, ei olevat seda tähelegi pannud. Siis karanud mõisnik saanist, haaranud oma kutsarilt piitsa ja löönud hullu krahvi ja selle kutsarit. Hull krahv hüpanud siis vihaga püsti, löönud palitu hõlmad laiali tähendades, et uhke mõisnik võivat teda nüüd tundma õppida. Võõras parun kohkunud valgeks ja pidanud krahvile sada rubla valuraha maksma lepituseks. Krahv annud selle raha kutsarile üteldes, et nii tehtavat kõige kergemini raha. (Jut. nr. 25)

Pakaste mõisa üheks rentnikuks olnud keegi Sarnandi nimeline mõisnik. Jutustaja isa olnud mõisas teol, vedades viljakotte rehest aita. Ühe koormaga härrasmaja eest mööda minnes, kukkunud kott vankrilt maha porri. Sarnand, kes haigena voodiga akna all asetsenud, näinud aknast teomeeste askeldust ja ka koti kukkumist. Käsutanud kohe teomehe oma juure, kutsunud voodi lähedale ja saginud talumeest karistuseks juukseist nagu hull. Teisel päeval olevat Sarnand äragi surnud, tallipoiss, kes ta kirstu tõstnud, löönud koolnule mitu lapsu vastu pead, kutsudes teomehi sedasama tegema. Need ei olevat aga läinud kartes, et vahest hakkab neid koolnult hullemini kiusama, kui ta seda teinud elavana. (Jut. nr. 47)

Saduküla mõisa õitselised olnud kord teo ajal hobustega metsas. Mõisaproua ise hiilinud järele, kas õitselised hobuseid vilja ka lasevad. Osa õitselisi, kes proua ära tunnud võtnud ta kinni ja annud hää nahatäie. Pärast mõis uurinud küll ja lubanud sada rubla tasu sellele, kes peksjad üles annab. Ei olevat aga ükski õitselistest seda teinud ja peksjad jäänud karistamata, proua aga põdenud aastaid saadud nahatäit. Teolised rõõmustanud eriti selle üle, kuna proua olnud haruldane nuhk, kes kõiki sulaste toiminguid salaja järele hiilinud ja neile elu päris põrguks teinud, lastes neid iga päev peksta. (Jut. nr. 26)

Eriti toore mehena olnud tuntud Saduküla metsahärra, hüüdnimega „Visnakops”. See, omades palju maad, käinud oma maaalal elavate talupoegadega ümber päris türannina, abielludeski pidanud temalt ikka enne luba küsima. (Jut. nr. 9)

Puurmani metsahärra Krause olnud väga nahaalne inimene, igal viisil püüdnud ta inimesi nöörida. Talude karjad käinud metsaäärsel heinamaal. Krause lasknud metsavahtidel salaja loomad metsa ajada ja säält metsavahtide poole koju, et omanikelt loomade  eest lunaraha ja tallatud metsakahju välja pressida. (Jut. nr. 51)

Jõhkra mehena tuntakse Kärevere mõisa valitsejat Tautsi. Ühel oma sõidul Käreverest Laeva, ei olevat ta kraami koormaga ees sõitvast mehest nii kiiresti mööda pääsenud nagu tahtnud, mispärast ta mehele Laevas lasknud peksa anda, et see ruttu oma koormat kõrvale ei olevat saanud keerata. (Jut. nr. 4)

Laeva mõisa kupjaist olnud kõige tigedam keegi Kauri nimeline, kes teolistele kepiga sageli sääri mööda löönud. (Jut. nr. 20)

Pikknurme kooliõpetajaks olnud jutustaja kooliea ajal kuri mees Jaan Moora, kes kuulus olnud laste peksmise pärast. Kord peksnud ta ühte vähemat poissi nii, et sellel suust ja ninast verd tulnud ja tookord koguni veel ilma süüta. Suurem poiss tõuganud vähema vastu kooliõpetaja toa ust ja putkanud ise koju. Moora tulnud vihasena toast, näinud uksele kõige lähemal sama väikest poissi ja hakanud teda meeletult peksma, arvates, et seesama süüdlane oligi. Teised õpilased nutnud ja palunud Moorat, mispeale see viimaks lakanud peksmast. Pärast seda juhtumist kirikõpetaja keelanud koolmeistreil peksu ära ja kehalist karistust annud siis vallatuile lastele valitud koolivanem, kes nädalas üks kord kooli kontrollimas käinud. (Jut. nr. 32)

Jutustaja kooliskäimise ajal olnud Tõrve koolivanemaks keegi Tooma Jaak, kes käinud küll koolis lapsi katsumas, kuid ise ei olevat lugeda ega kirjutada osanud, lapsed lugenud talle sageli puruvalesti, kuid koolivanem ikka kiitnud. (Jut. nr. 11)

5. Rahva majanduslik elu.

a) Pärisorjus

Pärisorjuse aegseist talupoegade kohustusist ei teata kõnelda midagi iseloomustavat. Räägitakse üldiselt, et orjus olnud raske ja talupoegadega ümberkäimine toores, ei tohtinud talupoeg vabalt elukohta muuta, vaid ta oli mõisaga eluaegselt seotud, mille põllul ta orjas, küll võidi teda müüa ja loomadegi vastu vahetada. (Jut. nr. 1)

Jutustaja vanaisa kuulunud Härjanurme mõisa alla. Ühel päeval käsutatud ta mõisa põllule rukkeid külima. Et aga mees olnud haiglane ja pääle selle ei olevat leiva raasugi majas olnud, jätnud ta mõisa minemata. Lõuna ajal tulnud kilter järele, sundinud haige inimese parsilt maha tulema ja ladunud sealsamas viisteist hoopi kepiga selga, tähendades, et mees nüüd jalamaid pidavat mõisa külima minema. Ei olevat keegi siis sakstest uskunud talupoja haigust ega nälga. Rukkilõikuse ajal üks orjatüdruk lõiganud natuke pika kõrre, mille peale kubjas nurisenud. Tüdruk tähendanud alandlikult, et ei saavat ju kõrt nii tolliga mõõta, kubjas aga vihastanud ja ladunud jalamaid tüdrukule kepiga paarkümmend, sõnades: „Mõõda nüüd kõrt, sa vilets vaim!” (Jut. nr. 33)

b) Teoorjus

Kuigi talupoeg pärisorjuse kaotamisega omandas mõnesuguseid vabadusi, jäid ta naturaal kohustused mõisa vastu samaks, või muutusid veel kohati raskemakski. Koha suuruse järele määrati tegu ja see oli sageli nii koormav, et talu põld pidi koguni mõnelpool sööti jääma, ehk hariti ajapuuduse tõttu nii halvasti, et saak sellest oli vilets. (Jut. nr. 49)

Teoorjuse ajal pidi viima mõisa mitmesuguseid andameid: üks lammas aastas, siis teatav arv kanamune, viljakoti riiet jne., pidanud valmistama teatav arv härgade lõõgasid aastas, harilikult kaks lõõga. (Jut. nr. 37)

Mõisast antud igale talule käsk, mis ajaks maksud pidanud ära viima. Vahel nõutud kanamune niisugusel ajal, mil kanad munemise vaheaega peavad, kuid mõisa käsu vastu ei tohtinud ju toimetada, viidud või ühe muna kaupa. (Jut. nr. 57) Puurmanis pidanud viima mõisa igal aastal talust 3 lõõga ja 2 vilja kotti. (Jut. nr. 25) Kirikmõisa pidanud viima samuti oma maksu norm; vilja, üks kana, 2 naela linu, enamasti küll samapalju peent linast lõnga. Pruutlugemisel antud köstrile kindad ja õpetajale vöö ja muudki meelehääd. (Jut. nr. 53)

Igal talul olid määratud korranädalad ja kibedal ajal olnud veel abitegu. Talveti käinud mehed viinaköögis korra nädalas ja naised karjalaudas. Üksvahe peetud mõisates rohkel arvul nuumhärgi. Korratüdrukud käinud neid mõisas söötmas. Suured tõrred viina rabaga seisnud keset lauta, kust siis kappadega veega lahjendatult seda härgadele ette antud heinte kõrvale. (Jut. nr. 33)

Mõisa tarviduse järele olnud kahe kuuri kolme nädala järele igast talust tüdruk nädal aega mõisas. Rehe ajal olnud harilikult üks inimene igast talust kolm päeva nädalas mõisas. (Jut. nr. 25) Kirikmõisale teinud lähemad talud kolm ja kaugemad talud kaks tööpäeva aastas. (Jut. nr. 48)

Talude peale oli jaotatud koha suuruse järele tükkide tegemine mõisa põllul, milline kestnud heina ajast kartuli võtuni. Kartulimaa pidanud läbi kündma ja korjama. Kui leitud pärast korjamist tükilt viis mahajäänud kartulit, olnud mõisas nurin suur. (Jut. nr. 24) Pärast kõrsvilja koristamist pidanud kõik pudenenud pead ära korjama. Sügisese rehe ajal olnud mõisas igal öösel rehepeks, sageli ka pühapäeviti, millist kutsutud „jooksu reheks”. (Jut. nr. 57)

Peale tükkide tegemise olid kümni, sõnnikuveo, voori, rehe jne. päevad ja oma norm pidanud päeva jooksul ära tegema. Jutustaja käinud Laeva mõisas teol. Vakamaa kõva kesamaad pidanud päevas hark adraga üles kündma. Pääle künni käinud kubjas põllu läbi hoolega vaadates, kas põld vahest kuskilt ei ole terveks jäetud. Kui leitud kuskilt poole jala suurune terveks jäänud mätas, arvestatud jälle teost söögivahe maha. Sõnnikuveo ajal pidanud söögivahega neliteist koormat välja vedama, kui ei olevat seda suudetud, ei ole mõisa ka tehtud tööd arvestanud. (Jut. nr. 55)

Neid tüdrukuid, kes väljal tööl olnud, nimetatud vaimudeks, neid aga kes

viinaköögis ja karjalaudas olnud, kutsutud korralisteks. Antud igale talule põllu tükid kätte ja soovitud ajaks pidanud töö tehtud olema, kas talu oma tööjõuga sellega toime sai või mitte, sellest ei olevat üldse hoolitud. Nii pidanud talud oma tööjõu mõisa põllul täielikult väljakurnama, mille all talu põld kannatanud. Tehtud päevade arvu ülesmärkimiseks olnud iga talu japks kaks kolmekandilist pulka, üks talus, teine mõisas, kuhu märgitud ühe aasta jooksul tehtud päevad. Kui nõutud arv päevi olnud tehtud, viidud pulgad mõisa, milliste asemele antud jälle uued teise aasta jaoks. (Jut. nr. 34)

Sügisesed tööd nõudnud talupojalt suurimat pingutust, öösiti oldud rehel ja päeval küntud, puhata saadud väga vähe. Õige kibedal rehe ajal pidanud suurem koht mõnikord neli täisealist inimest mõisa rehele saatma. Jutustaja isa perekonna moodustanud 3 täisealist inimest ja üks kaheksa aastane laps. Rehepapp toonud aga käsu, et õhtul olgu rehel neli inimest. Jutustaja isa palumise peale lubanud rehepapp võtta neljandaks kaheksa aastase tütre, kelle tööks olnud lademe äärte kokku riibumise ja vihkude kandmine. (Jut. nr. 17)

Peremehed, kellel mõisa mõned päevad tegemata jäänud, aetud korraga mõisa kokku ja peksetud. (Jut. nr. 26) Laupäeviti olnud teoajal mõisates peksupäevad, kus eksijaid karistatud, eriti sageli saanud peksa karjased, kes karja vilja olid lasknud. Üks Kärevere mõisa karjatüdruk, kes ei olevat suutnud suurt seakarja üksi hoida ja sead kartulisse lasknud, uputanud end peksu hirmus laupäeva hommikul ära. (Jut. nr. 22)

Puurmani mõisas olnud peksu keller, kus veel rendi ajal mädanenud peksumalkade hunnikud vedelenud. (Jut. nr. 42) Kord peksetud Puurmani mõisas Härjanurme Matsi talu peremeest. Mees pannud särgi alla lamba naha, saadud aga sellest aru ja kõvendatud veel karistust. Mees palunud parunit, et ta teda mitte surnuks ei laseks peksta. Mõisnik vastanud: „Sured sa või elad, see mulle ükskõik.” (Jut. nr. 33)

Vooris käidud valdade kaupa. Ree tõldu võetud kaks paari kaasa. Kasutatud saarepuust jalaseid, millised nii ruttu ei olevat kulunud. (Jut. nr. 21) Veetud viina ja vilja Petrogradi, Pihkva, Audova jne. Sageli pidanud teele minema vähese ja kehva toiduga, mille tõttu pool voori aega nälgitud. (Jut. nr. 33) Mõnikord olnud korraga vooris 50-60 hobust. Tallinnas käimiseks arvestatud kaheksa teopäeva, Narva minekuks aga üheksa. Jutustaja isa küütinud kord Puurmani valitseja kahe hobusesaaniga Narva, arvestatud siis maha kaheksateist teopäeva. (Jut. nr. 27) Vooris käies saadud koledasti külmetada. Jutustaja isa jäänudki vooris käimisest põdema ja surnud. Laeva mõisa piiritus veetud Tallinna ja Pärnu. Voorist tagasi tulles uhtnud teomehed piirituse aamid teel ära ja saanud säält veel korralikult napsid, tuldud mõnigi kord joobnuna voorist tagasi. (Jut. nr. 34)

Talude lammutamist olevat Laevas, võrreldes muu kihelkonna osaga, kõige vähem ette tulnud. (Jut. nr. 55) Härjanurme karjamõis olevat tekkinud talude lammutamisest saadud maaalale. (Jut. nr. 48) Puurmanis lastud maha lõhkuda Kuusikvälja, Lepika, Riiavälja ja veel mõned talud, milliste põllud kasutatud mõisa maaala laiendamiseks. Ka Kursi kirikuvallast lõhutud mitu talu ja inimesed aetud ääremaile, kus inimesed uudismaa loomisega omale põldu pidanud soetama. (Jut. nr. 11)

Pikknurmes ei olevat teoaeg nii rõhunud kui mujal, kuna see osa kuulunud Tartu linna alla. (Jut. nr. 44)

Mõis võinud panna sulaseid teenima selle peremehe juure kuhu tahtis. Jutustaja isa ei olevat läinud selle peremehe sulaseks, kelle tallu teda mõisast aetud, mille eest ta karistuseks mõisa peksukeldri kolmeks päevaks kinni pandud. Poiss pääsnud aga põgenema ja läinud Uutsali ülemmetsavahi juure, kes ta oma kaitse alla võtnud. Mõis leppinud ka lõppeks sellega, et poiss tähendatud metsavahi tallu teenima jäänud. (Jut. nr. 41)

Teoajal juhtunud järgmine naljakas lugu: ühe teomehe Jüri Paliale vanker olnud lagunenud, kuid kirikmõisa pidanud sellepääle vaatamata teole minema. Mees läinud ilma vankrita, istunud hobuse selga, harkadra võtnud omale õlgadele ja adra kure otsas olnud veel äke. Nii ratsutanud ta hommikul läbi Pedja jõe kirikmõisa teole ja õhtul säält koju tagasi. (Jut. nr. 18)

c) Raharendi ja taludeostu aeg

Enne puht raharendile siirdumist olnud küllalt talusid, kes mõisaga olnud seotud segarendi lepinguga. Jutustaja isal olnud oma Pöörakülas asuva keskmise suurusega koha eest kanda Härjanurme mõisas järgmised kohustused segarendi näol: Sügisel pidanud panema kokku kaks vakamaad igast kõrsviljast, võtma pool vakamaad kartulaid ja heina tulnud teha kolm kuni neli vakamaad. Peale selle olnud raha maksta kolmkümmend rubla aastas. (Jut. nr. 57) Segarendi aeg kestnud pääle teoorjuse lõppemist 6-12 aastat. Ei olevat juletud kohta raharendile võtta kartusel, et võimata olevat talupojal vajalikku rendisummat koguda. Saduküla mõisa kandikohad teinud ainult päevi. Kolmekümne vakamaa suuruse koha eest tehtud aastas kolmsada päeva, kakssada inimese- ja sada hobuse päeva. (Jut. nr. 38) Jutustaja pidanud oma viieteistkümne vakamaase koha eest koristama neli vakamaad suivilja, kolm vakamaad rukist ja kümme vakamaad heina ja maksma kümme rubla raha. (Jut. nr. 49) Jutustajal olnud Puurmani mõisast kolmekümne vakamaa suurune koht, mille eest teinud mõisas tööd järgmiselt: Pannud kokku kuus vakamaad talivilja, kolmteist vakamaad suivilja ja kolmteist vakamaad luhaheina ühes talvise ära vedamisega. Peale selle teinud kolmteist rehe- ja kaksteist sõnnikuveo päeva, lõiganud kaheksa sae pakku ja raha maksnud neliteist rubla. (Jut. nr. 41) Kursi kirikuvalla vakutalud läinud raharendile. Kandikohad või poolemehed olnud segarendil. (Jut. nr. 31)

Segarendi kohustused olnud küllaltki rasked, eriti heinateo suhtes. Heina tükid antud enamasti kodust väga kaugele luhta, kuhu nädalaiks kõige ilusamal töö ajal pidi orjama minema, talu enese heinategu jäänud ikka hiljaks. Ei olevat sageli oma tööjõuga läbi tulnud, vaid pidanud päevilisi palkama, et mõisa hein kiiremini kokku saaks. (Jut. nr. 49)

Puht raharendil olevail taludel olnud rendi kogumine küllalt raske. Õigel ajal kaks korda aastas pidanud rent ära maksma. Mõis ei olevat ka tähtpäeva pikendanud, kuna olnud isegi suures rahahädas. Et rendisummat kokku saada, pidanud sageli talust paremad loomad ära müüma, mille all talumajandus tublisti kannatanud. (Jut. nr. 33) Jutustaja maksnud oma viiekümne vakamaa suuruse koha eest rendiaja alul sada kakskümmend rubla aastas. Iga aastaga tõusnud rendi hind ja mõned aastad hiljem maksnud ta juba sada seitsekümmend rubla aastas. (Jut. nr. 61) Renti maksetud maa headuse järele. Keskmise väärtusega koha eest pidanud maksma esimesil rendi aastail viis rubla taalri eest, edaspidi aga juba rohkem. (Jut. nr. 39) Kui oma tööst aega üle jäänud, siis käidud ka mõisas pakilisemate tööde puhul abiks, kuid siis juba raha eest. Sõnnikuveol maksnud mõis koorma pealt seitsekümmend kopikut. (Jut. nr. 49)

Ostule läinud Kursis talud kaunis hilja 19. sajandi lõpul. Puurmani kandirahad ei olevat üldse ostule läinud, vaid neil kestnud rendikohustused edasi. (Jut. nr. 25)

c) ja f) Töö- ja elatamisvõimalused, majanduslik seisukord.

Põlluharimine olnud peatööalaks, käsitöölisi olnud vähe ja needki olnud enamasti mõisa teenistuses. Igasugused tarberiistad valmistanud suuremalt osalt iga pere enesele ise, kuna nende primitiivsuse tõttu ei olnud tarviski mingisugust erilist oskust. (Jut. nr. 15)

Elamud olid pimedad, mustad ja kütmise ajal suitsu maani täis. Tarberiistad äärmiselt primitiivsed ja enamikus puust; reed, vankrid, äkked jne. ja kööginõudki tehti puust. (Jut. nr. 15)

Toit olnud eriti vilets, leib tehtud pooleldi haganaist. Proovitud järele, kas haganaid vahest vähe ei ole võrreldes puhta viljaga. Selleks pannud naine kasuka selga ja läinud rehe alla, mees toa lävelt visanud peoga teri vastu naise seljas olevat kasukat. Kui terade krabin olnud veel kuulda, siis lisatud hoolega haganaid juure niikaua, kui see ei olevat enam krabisenud. Jahvatamisel pidanud seda segu pulgaga veski kolust alla toppima. (Jut. nr. 15)

Pöörakülast käinud tüdrukud Pakaste mõisas teol. Kaasa pandud nädala toiduks leib, kiisad ja kördi lähker. Kört läinud nädalaga kibehapuks, kuid pidanud sööma ja nädala lõpul kippunud seegi otsa saama, millele siis vett jatkuks juure lisatud. (Jut. nr. 21) Ühest talust mindud teoajal mõisatükile orjama kogu perega nädalaks ajaks. Ei olevat aga leiva raasu olnud ühes võtta. Üks vigase jalaga poeg jäänud koju. See peksnud üksi rehe, tuulanud vilja ja jahvatanud käsikivil, keetnud siis „veerandiku” rukki pudru täis ja viinud teolistele põllule järele. (Jut. nr. 33)

Suuremad tühjad pääd tuulatud viljast välja. Sellest haganasest viljast tehtud leiba nimetatud ka veel sõkel – või vaheliku leivaks. Hapu piima ja kördi segu olnud eriti suvel leivakõrvasena eelistatud. (Jut. nr. 4) Laupäeva õhtuti keedetud harilikutl katla täis värsket suppi, millist jatkunud pea nädalaks ajaks. (Jut. nr. 4)

Meestele, kui raskema töö tegijaile, pandud leib ühes, naised aga, kui leib lõpukorral olnud, pidanud sageli päev läbi ainult kördi varal töötama. (Jut. nr. 34) Leiva aseaineks olnud sageli ka oad, milliseid soolaga keedetud ja päris tahedad süüa olnud. (Jut. nr. 8) Haganasest, rabedast taignast ei olevat saanud terveid leibu küpsetada, küpsemisel pudenenud ikka ära, millest suuremad tükid teolistele kaasa pandud, vähemad aga lastele süüa jäetud. Küpsenud tükid korjatud ahjust sõela. Ema keelanud lastel tulega leiva sõela juure minna kartes, et viimati panevad leiva kogemata põlema. (Jut. nr. 32) Teise tähtsa ja odava toitaine moodustanud kiisad. Need toodud suvel valmis ja soolatud kõvasti sisse ja sügisel ja talvel keedetud teolistele ühes, kes viinaköögis, karjalaudas jne. nädala tööl käisid. Silk olnud liiga kallis, kuid neid ostetud ka aastas oma norm pere peale, mida söödud pühapäeviti ja raskemate tööde ajal. (Jut. nr. 37)

Kartulaid varem ei olevat üldse olnud, hilisemal ajal hakanud ka taluinimesed neid väikesel viisil kasvatama. Jutustaja vanaisa toonud kord mõisast taskuga salaja kartulaid ja peitnud voodi alla kasti, et need kevadel maha panna. Lapsed aga võtnud kartulid kastist, küpsetanud ja söönud ära, mille eest nad isalt tublisti peksa saanud. (Jut. nr. 32)

Valla vaesed käinud ikka veski juures jahu pühkmeid toiduks otsimas. Kord läinud nad veski kööki, kus ei olevat olnud aga parajasti ühtki inimest. Oa supp keenud pajas. Vanakesed tunnud lõhnast ära ja söönud veski pere supi kõik nahka seni kui perenaine ära olnud. (Jut. nr. 32) Kui nädala päevad teol olles leib lõppeks puu kõvaks kuivanud, siis võtnud süües suu päris katki. (Jut. nr. 55)

6. Õiguslik elu vanemast ajast peale.

Vanimaks kohtuks oli mõisa kohus, mille esinikuks mõisnik ja kaastisujaks valitseja ja üks talupoeg, kellel küll mingisugust mõju ei olnud. Otsuse tegi mõisnik oma arvamise järele ja vasturääkimist sellele ei olnud. (Jut. nr. 19) Kohe otsuse määramise järele viidud see ka mõisa talli juures täide. (Jut. nr. 4)

Hiljem tulnud talupoegadel kõige enam tegemist teha vallakohtuga, mille karistusmooduseks olnud ka peks. Väikeste varguste ja teiste vähemate süütegude eest määratud karistuseks 25 vitsahoopi. Valla käskjalg olnud peksjaks. (Jut. nr. 33)

Laeva esimeseks peakohtumeheks olnud keegi Koigu Jüri. Kui mõisaga olnud tegemist, mõjutanud mõisnik sageli kohtu otsust, mille peakohtumees enamasti kinnitanud mõisniku ettepanekul tema kasuks, kas siis peksu või raha trahvi. (Jut. nr. 34) Tulnud küllaltki sageli ette, et kohus mõistnud peksu päris süüta inimesile, ainult kahtlustuste eest. (Jut. nr. 26)

Külavanem täitnud politsei ülesandeid, käinud talusid mööda kontrollimas, kas talude piiri aiad on terved. Kelle aed lagunenud olnud, karistatud peksuga. (Jut. nr. 42)

Talumehed raiunud metsas kord puid mõisa käsul. Metsavaht tulnud sinna ja keelanud oma tujukusega meestel puulõhkumise ära, võttes neilt ühtlasi kirved ära. Üks talumees ei olevat vabatahtlikult annud ja tulnud rüselemine, kusjuures metsavaht natuke kannatada saanud. Metsavaht kaevanud mehe maakohtusse, kes mõistnud mehele vastuhakkamise eest mõisa ametmehele kuuskümmend hoopi. (Jut. nr. 22)

Jutustaja isa olnud valla kohtumeheks siis, kui Vene riigivalitsuse poolt karistusena peks ära keelati. Mõis ei olevat sellest keelust alul suurt väljagi teinud, kuid talumehed olnud selle nõudmises eriti agarad, kuigi mõisa viha alla sattusid. (Jut. nr. 24)

7. Usulised liikumised

Navaojal olnud vennastekogudus. See vool tulnudki Kursi kihelkonda, nimelt Tõrve külla, kus koolile nende palvemaja osa otsa ehitatud. Sellel harul olnud hää hulgake liikmeid. See saanud aga Tõrves tegutseda väga vähe aega. Tähendatud koguduse eesotsas seisnud Kristjaan Kool. Tõrvest liikunud see vool edasi Paistu, mille tagajärjel Viljandi ümbrusesse mitu vennastekogudust tekkinud. (Jut. nr. 19) Vennastekoguduse liikumine ei olevat Kursis just kiriku tugeva vastumõju tõttu saanud levineda. Tõrve koondisele töötanud eriti agaralt vastu kirikõpetaja Toepffer, kelle ameti algaastail Tõrve kogudus suletudki. Laupäeviti ja pühapäeviti pidanud harilikult kooliõpetajad kiriklikke palvetunde koolimajas. (Jut. nr. 25) Tõrves peetavad vennastekoguduse palvetunnid olnud kahte liiki: 1. Üldised kooskäimised, millest võinud osa võtta kõik, ka lapsed. 2. Ainult oma liikmete vahelised palvetunnid, kus härdalt palutud ja nutetud. (Jut. nr. 11)

Vene usku minekuks annud tõuke kuuldused, et vene usk toovat kaasa ka majanduslikke paremusi. Ühel laupäeva õhtul tulnud Pööraküla teopoisid ja -tüdrukud Härjanurme mõisast teolt koju ja valmistunud kohe Tartu vene usku ristima minekuks. Pühapäeva hommikul vara asutudki teele lootustega, et see käik nad mõisa piina alt päästab. Härjanurme mõisa opman ütelnud küll, et nad Tartust pääle puhta vene usu muud midagi ei saavat, kuid opmani kui mõisnikku truud käsilast ei olevat keegi uskunud. (Jut. nr. 21) Veneusku minekut soodustanud eriti kuuldused, et need, kes endid vene usku lasevad ristida vabastatakse valla maksudest, samuti toodavat neile Moskvast jahu ja antavat maad päriseks. Saduküla vene kiriku ehituse raha korjatud pool sunniteel vene usulistelt umbes aastaid kümme, enne kui kiriku ehitamisele asutud. (Jut. nr. 25)

Ärevus olnud rahva seas küllalt suur, eriti nooremat õhutanud vene usku minekut. Vanemad inimesed olnud rohkem umbusklikud ja hoiatanud teisigi kartes, et mõisaga vastollu satutakse. Mõis olevat ka agarasti sellele liikumisele vastu töötanud, ähvardades neid karistada, kes põhjendamatuid kuuldusi vene-õigeusu paremuste ja soodustuste kohta levitavad. (Jut. nr. 9)

Pikapeale aga, kui selgunud, et vene-õigeusulised ei saa mingisuguseid majanduslikke paremini, ei Venemaalt maad ega ka mõisa kohustuste kergendust, olnud inimestes rahulolematus ja pettumus suur. (Jut. nr. 49)

8. Hariduslik olukord vanemast ajast pääle.

Kooli mindud kui teole, nädala toit olnud kaasas, leib, silgud ja raasuke liha ja sageli ka puu nõu täis jahu pudru, mida pidanud mõnikord päris külmanult sööma, ei olevat saadud kuskil soojendada. (Jut. nr. 61)

Harilikum karistus koolis olnud söömata jätmine, ka pandud põlvili nurka. Laupäeval koolitööd ei olevat olnud. Vähemad lapsed käinud neli esimest nädala päeva ja reedeti käinud suured. Neid kutsutud reedesteks lasteks. (Jut. nr. 21)

Jutustaja käinud umbes kuuskümmend aastat tagasi Pööraküla koolis, kus kooliõpetajaks olnud keegi Lampsoni nimeline. Sel ajal antud koolis tublisti vitsa hirmu. Kui lapsed õhtuti magama minnes lärmi teinud, tulndu koolmeister ja ladunud kõigile vitsaga mööda sääri. Igal neljapäeval käinud koolivanem koolis, keegi Ülejõe Ants Sei, kes koolmeistri kaebuste peale lastele ihunuhtlust annud. Neljapäeva kartnud lapsed kui tuld, samal päeval olnud ka nädala õpingu kordamine, küsitud peast laule jne. (Jut. nr. 36) Pööraküla koolis käinud Põltsamaa preester veneusklike lapsi lauale võtmas. (Jut. nr. 21) Peksa antud kõigi laste nähes, et pealvaatajaisse hirmu sisendada. (Jut. nr. 1)

Vanemal ajal õpetatud ainult kirikulaulmist, piiblilugu ja katekismust. Hiljem juba rehkendamist ja kirjutamist. Piiblit korratud iga nädala lõpul. Pööraküla koolimaija käinud „Pühapäeva leht”, milliseid lastele koju lugeda antud, et nad vähekese ilma asjust ka kuuleks. (Jut. nr. 57)

Jutustaja vana vanaisa vahetatud ühe hurda vastu. See mees olnud väga hää kangur, kuid hää hurt antud vastu ka. Hurt viidud Saare mõisast Harjumaale ja kangur toodud säält vastutasuna Navaojale. See mees, olles eriti nupukas, õpetanud varakult oma poegi ja neist saanud kolm põlve kooliõpetajaid. Tõrvesse kooli asutamisega saanud sinna esimeseks kooliõpetajaks kangru üks poeg Kristjaan Kool. Kui Kr. Kool Tõrvesse kooliõpetajaks toodud, viidud Kudinale üks mees Tõrvest Kooli asemele ja alles siis võinud mees Tõrvesse tagasi tulla kui Kristjaan Kool olevat surnud. Pärast Kristjaani surma saanud Tõrve kooliõpetajaks ta poeg Jaan Kool ja selle järele Aleksander Kool. Aasta hiljem Tõrve koolist asutatud Pööraküla kool kuhu koolmeistriks toodud kangru teine poeg ja selle järele eelmise poeg Tõnu Kool. See astunud vene-õigeusku kartes, et muidu kaotab vahest koha. Kuid mees õigeusku minekuga saanudki kohast lahti sellepärast, et kirik keelanud ära olla õigeusulisel luteriusuliste laste õpetajaks. Pöörakülla esimeseks kooliõpetajaks toodud kangru teise poja asemele, viidud Härjanurme mõisast vastu keegi Jaan Roos. Tõnu Kooli asemele, kes vallandatud, saanud Pööraküla uueks kooliõpetajaks Tõrve kooliõpetaja üks väimeestest Juhan Karelson. See olevat aga mõne aasta pärast saanud metsavahiks ja jätnud kooliõpetaja ameti. Tema asemele saanud siis Tõrve kooliõpetaja teine väimees Jaan Lampson, kes pidanud oma ametit kolmkümmend aastat ja surres jätnud oma koha pojale Karl Eduard Lampsonile, kes a. 1879 alanud oma kooliõpetaja tegevust. (Jut. nr. 19)

Tõrve kooliõpetaja Jaan Kool olnud hää raamatupookija. Kui lapsed õppinud, siis ta istunud laua otsa juures ja köitnud raamatuid. Tema istme kõrval seisnud suur kase pakk ja kui lapsed kelmust teinud, tõmmatud kohe pakule kummargile ja antud nahatäis. (Jut. nr. 11) Väikeste süütegude eest löönud Jaan Kool lapsi tihti joonlauaga. Jõukamate inimeste lapsi ei olevat ta nii peksnud, kuna need toonud talle sageli meelehääd. (Jut. nr. 7)

Jutustaja vana vanaisa Jüri Narva osanud omal ajal hästi lugeda ja kirjutada. Ta õpetanud talust tallu käies lapsi lugema ja teda hüütud „kirjutaja Jüriks”. (Jut. nr. 8)

Tõrves olnud ka tütarlaste kihelkonnakool, mille asutanud kohapealne Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi haruselts. Asutajate seas olnud jutustaja, õpetaja Punga, vallakirjutaja Jalakas ja poiste kihelkonnakooli juhataja M. Ulk, ning teisi. Kooli pidanud ülevel Kursi Haridusselts, milline asutatud a. 1904. Esimeseks koolijuhatajaks olnud prl. Einberg. See kool asunud Tõrve külakooliga ühe katuse all. (Jut. nr. 31)

Jutustaja käinud Altnurga külakoolis, kus õpetajaks olnud Tõnu Jegur, keda lapsed tagaselja kutsunud timukaks. Lapsed talveti tahtnud ikka väljas jooksta ja lumesõda teha, mida vana Jegur ei olevat võinud silma otsaski sallida ja lapsi selle eest alati peksuga karistanud. Magadisruum olnud ühine nii poistele kui tüdrukkile ja sääl pidanud olema vait kui hiir. Poisid teinud mõnikord kelmust ja kolinat, mille peale vana Jegur magadisruumi vitsakimbuga jooksnud ja kõik lapsed korrast läbi peksnud, küsimata kes neist kelmust tegi. (Jut. nr. 41) Jegur määratud Altnurga kooliõpetajaks kirikõpetaja ja köstri poolt. Kohalikud inimesed olnud enamikus kõik tema vastu, kuid ei olevat midagi parata olnud, pidanud õpetaja sooviga leppima. (Jut. nr. 27)

Pikknurme üheks vihasemaks ja äkilisema loomuga kooliõpetajaks olnud Jaan Moora. Sageli peksnud ta lapsi ilma põhjuseta ja eriti neid, kes kord ta vihaaluseks saanud. Poisid teinud ikka vallatust ka, sõites talvel kodust kaasapandud piimalähkritega mäest alla nii, et piima tee olnud taga. Sellaste vallatuste eest nuheldud kõvasti, võetud lae vahelt vitsakimp, antud enne nuusutada ja siis tehtud nahk palavaks. (Jut. nr. 13) Õpetatud lugemist ja laulmist, kirjutama õppimine olnud vabatahtlik. Soovitatud koolilastel sageli kirikus käia, mida lapsed teinud ka väga agaralt, nii et pühapäeviti kirik päris kitsaks jäänud. Päris väikesed lapsed ja suured käinud kord nädalas koolis. Kooliealised lapsed aga neli päeva. Moora ajal olnud Pikknurme koolis umbes 120-130 last, kelle karjatajaks olnud Moora üksi. Palgaks selle vaeva eest olnud tal 6 vakamaad põldu ja mõni vakamaa heinamaad ning puud ja valgus talvel prii. (Jut. nr. 12)

Jutustaja käinud Laeva külakoolis, kus õpetajaks olnud Karelson. Koolitoas ahju kohal lae all olnud magamisase, kus kaugelt käijad lapsed maganud. See ase olnud must, suitsunud ja tolmunud ja olgugi, et see olnud ahju kohal, olevat sääl magada olnud siiski kole külm. (Jut. nr. 5)

Samas koolis, üle koolitoa olnud pikk laud, mille ümber lapsed õppinud, teiselpool lauda poisid ja teiselpool tüdrukud. Õppimine pidanud sündima äärmiselt vaiselt, mille üle valvanud koolmeistri ema, istudes soojal ahju müüril ja tegeledes kudumisega. Kui mõned lapsed juhtunud vastamisi naeratama ja vanaeit seda näinud, roninud ta jalamaid müürilt maha ja sagides naerjaid juukseist küsinud vihaselt: „Kas raamatus kästi teil selle koha peal naerda?” (Jut. nr. 43)

Kursi kihelkonnakoolis valitsenud ka väga vali kord. Pääle usuliste õppeainete õpetatud looduslugu ja saksa keelt. Üks poiss toonud kord kodust ajalehe kooli kaasa, mille eest teda koolist välja koguni tahetud heita. Ajakirjanduse lugemine koolis olnud keelatud. Kord kooliõpetaja pannud kompveki karbi kapi otsale poiste nähes, et proovida nende ausust. Üks poistest aga võtnud kooliõpetaja nägemata karbist ühe kompveki, mille eest teda nii rängasti peksetud, et poiss põdema jäänud. (Jut. nr. 38)

Puurmani 6-e klassilise algkooli alla on koondatud Kursi kihelkonnakool, Kirikuvalla kool, Altnurga-, Pikknurme- ja Tõrve külakoolid. Eesti keele nõudmise pääle koolides pannud eriti rõhku kirikõpetaja Punga. Kirikuvalla kool olnud varemalt kõige paremal järjel, eriti laste teadmiste suhtes. Esimeseks Kirikuvalla kooliõpetajaks olnud a. 1864 Andres Paaliale, teiseks Tõnis Saar, siis Jaan Kuik ja 1896 a. tulnud jutustaja. (Jut. nr. 31)

Hilisemaks hariduse edendajaks on olnud Kursi Haridusselts, milline asutatud 1902, ametlikult registreeritud 1907. Seltsi esimeseks esimeheks olnud M. Ulk. Haridusseltsi juures on avalik raamatukogu. (Jut. nr. 31)

9. Ärkamisaeg.

Ärkamisajal ei olevat kohapeal mingisugust avalikku tegevust olnud. Jutustaja isa Jaan Lampson, Pöörakülast Evert Land ja Määndast Jüri Näru (tookordne peakohtumees) olnud agaramad lehelugejad ja omavahel rahvuslike küsimuste arutajad. Sedagi tehtud ettevaatlikult, kuna kooliõpetajad olnud ju ka mõisast rippuvad. Esimeseks loetavaks leheks olnud „Perno Postimees” ja hiljem „Sakala”. „Sakalat” ei olevat mitte posti kaudu tellitud, sest post läinud kõige pealt kirikõpetaja kätest läbi, vaid postivedaja, kes olnud Pööraküla mees, toonud Tartust erateel tähendatud ajalehte. Taluinimesed enamikus ei olevat sellest liikumisest suurt teadnud, ja eriti veel need, kes ajalehti ei olevat lugenud. Kuuldud küll üksteise käest mõndagi rahvuslikest tegelasist, kuid nende töö ja tegevus jäänud selgusetuks. Jakobsoni peetud, kuulduste järele päris mässajaks. Olnud ju talupojad rendilepingu vahekorras mõisaga, ja et hääd vahekorda mõisaga alles hoida, ei juletud rahvuslusest hingatagi. (Jut. nr. 19)

Aleksandri kooli mõte leidnud inimestes poolehoidu. Sadukülas olnud Aleksandri kooli abikomitee. Vene apostliku-õigeusu kiriku köster Lukusepp olnud eriti aktiivne sel alal ja ka asja algataja kohapeal. Jutustaja isa Hans Sei olnud selle abikomitee laekur. Korjatud raha ja pea iga talu annetanud selle hääks. (Jut. nr. 48) Agaramad raha korjajad olnud Tõrve mölder Pitter ja Tanirahva taluperemees Sikk. (Jut. nr. 38)

Laevas korraldatud Aleksandri kooli raha suurendamiseks näitemüüke jne. Laeva kooliõpetaja Kristjan Märks olnud selle asja agaram eestvõtja ja korraldaja. „Postimees” olnud kõige loetavam ajaleht, kuid loetud ka „Sakalat”, „Virulast” ja „Olevikku”. Laeva Raamatukogu Selts olevat kohapealne vanim üritus. Jutustaja isa Jaan Mauer ja Mihkel Lübik olnud selle seltsi algatajad ja esimeste raamatute muretsejad. Tehtud korjandus talust tallu ja ostetud hiljem raamatuid juure. (Jut. nr. 28)

Laeva ringkond olnud täiesti Aleksandri kooli keerises, raha korjatud väga agarasti, eriti väle sel alal olnud Laeva noor kooliõpetaja Kabel. Jutustaja olnud selle abikomitee juht. Ta olnud ka Laeva komitee volinikuna Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul Tartus, milline peetud vanas Vanemuises. Sellel koosolekul ei olevat Jakobsoni olnud. Laeva abikomitee volinukud kaldunud rohkem Hurda esitatud mõtete poole. Rahva Raamatukogu olevat asutatud möödunud sajandi 70dail aastail. Praegu olevat see päris kogukas, varemalt lugejad maksnud ka lugemise eest vähekese. Laeva Muusika- ja Laulu Selts on umbes 40 aastane. Jutustaja olnud üks asutajaist ja Karl ja Juhan Mauer ka.

Peterburist Zimmermanni vabrikust tellitud pasunad. (Jut. nr. 30)

10. Venestusaeg.

Härjanurme vallas ja Sadukülas ei olevat venestusajal kohapealseid ametnikke vallandatud. Küll nõutud aga vene keelt, sest igasugune ametlik kirjavahetus ja dokumendid pidid olema vene keelsed. Koolides pidi õpetama vene keelt. Inspektorid käinud sageli kontrollimas, kuivõrt vene riigivalitsuse eeskirjadest kinni peetakse. (Jut. nr. 19)

Kirikõpetaja kaitsnud agarasti Kursi kogudust venestuse eest, seistes hoolega kooliõpetajate ja vallavalitsuse ametnike eest, keda ähvardanud vallandamine. Kooliõpetajad, kes ei olevat vene keele sõna osanud, õppinud tähed ja üksikud sõnad ära ja õpetanud need lastele edasi. (Jut. nr. 41)

Laevas ei olevat valla ametnikke vallandatud, küll aga kooliõpetajaid, kes vene keelega toime ei olevat tulnud. (Jut. nr. 3)

Venestusajal vallandatud kirikõpetaja Punga ja saadetud kolmeks aastaks välja, kuna ta annud kooliõpetajale loa ristida Pööraküla Rähni talu lapsi, kelle isa olnud Luteri usuline, kuid ema vene-õigeusku, Luteri usku. Seaduse järele pidanud aga juhul, kui üks pool vanemaist on vene usku, ka lapsed ristima veneõigeusku. Kogudus saatnud Peterburi mitu palvekirja, et Pungale võimalus antakse endisele kohale tagasi tulla, kuid alles kolme aasta pärast antud talle luba. (Jut. nr. 47)

11. 1905. aasta.

1905 aasta sündmused olnud eriti Laevas haritipul. Keegi väljastpoolt tulnud Tõnissoni nimeline isik olnud koha peal agitaatorina väga aktiivne. Novembris 1905 alanud see liikumine. Tõnisson pidanud Laeva koolimajas koosolekut ja see ajanud rahva päris marru. Silmapaistvamad revolutsionäärid kohalikest inimesist olnud Hoone talu peremees Hans Uus, siis August Laurson, Valma perepoeg Ants Saar ja talusulane Kusta Kaal. Saar võtnud kroonu viinapoe sildi maha ja Tõnisson olnudki korteris päämiselt Saare ja Laursoni juures. Kusta Kaal käinud Laeva mõisat üle võtmas, ka metsad võetud üle ja moodustatud metsa komiteed, kes metsa müünud ja agaralt jahti pidanud. Peetud tihti koosolekuid ja kes mõisa poole hoidnud, neid ähvardatud. Laeva mehed käinud ka Tartus Bürgermusse koosolekul. Karistussalku oodatud jõuluks Tartu poolt. Raadepere metsa vahel käinud mitu ööd sõjariistus meeste jõuk valvamas, et kasakad, keda karistajaina oodatudki, maha tappa. See salk olnud umbes 20-30 meheline. Kasakad tulnud aga hiljem, asunud Laeva mõisa korteri ja hakanud tabama revolutsuooni tegelasi. Neile abiks olnud Laeva politseinik Paulson ja keegi Jaan Wedler. Ka Tõnisson võetud hiljem kinni, kuigi ta alul oli saanud oma asukohast Valma talust põgenema. Pääle kasakaid tulnud aga Põltsamaalt Sieversi karistussalk, mille üheks juhiks olnud Lustivere mõisnik Wahl. Kasakad, võrreldes Sieversi salgaga, olnud palju inimlikumad. Sieversi meeste ja kasakate vahel ähvardanud koguni kokkupõrge tulla, sest Sievers nõudnud, et kasakad Laeva mõisa härrastemaja tema meeste jaoks vabastaks. Ohvitserid likvideerinud siiski tüli, kasakad läinud Laeva kõrtsi ja mässajate karistamine jäänud ainult Sieversi salga hooleks. Tõnisson poodud Laeva vallamaja lähedal ja jäetud 3-4 päevaks võlla inimestele hirmuks. Kolmekuninga päeval 1906 lastud maha Laeva surnuaia juures Mällu mäe peal Saar, Laurson ja Kaal, Hans Uus pääsnud põgenema Venemaale. Siis alanud samal mäel peks. Peksa saanud üle neljakümne inimese, need kõik, kes varem sõjariistadega kasakaid olid käinud valvamas. Täisealised mehed vallast aetud kõik peksu pealt vaatama. Peksu suurim karistusmäär olnud 120 hoopi, mille saanud mõisa vihaalune ja põdra varas Jaan Joost. Karistussalk otsinud eriti neid, kes mõisale olid kuidagi majanduslist kahju toonud. Pääle karistamist liikunud see salk Tartu poole. Mõis nõudnud hiljem valla käest sisse metsa kahju, milline taludelt reparteeritud, ka metsavahtidel tulnud suuremad summad kahjutasu maksta ja nad vallandatud. Ka Kursi kirikõpetajat Pungat tahtnud Laeva mehed kotti ajada. Punga olnud juba Kursis ametit pidanud nelikümmend aastat, olles varemalt väga eestimeelne. Ühe sekelduse pärast Vene Riigivalitsusega saadetud ta kolmeks aastaks Soome asumisele. Kursi kirikõpetajaks uuesti tagasi tulles olnud ta täiesti muutunud saksluse suunas enne 1905 aastat ja rohkem veel pärast seda. Laeva mehed olnud suured Punga vastased, sest kuuldused levinenud, et Punga ei olevat seisnud 1905 aastal oma kihelkonna vangistatute eest. Süüdistatakse teda koguni veel pealekaebajana, millised kuuldused olnud aga kaheldavad.

Kursi kihelkonnakool löönud ka 1905 a. liikumisele kaasa. Koolis alanud liikumine nii: Poisid tahtnud ühte päeva pühaks, koolijuhataja Ulk ei olevat seda aga lubanud, mille peale poisid, selle asemel et kooli minna, läinud metsa. Köster Lampson uurinud poistelt, kes neid nii olevat ässitanud, kuid poisid olnud väga üksmeelsed süüdlasi mitte välja andes. See juhtunud mõni päev enne jõulupühi. Pühade vaheajal aga läinud üks koolipoiss, Tõrve sepa poeg Mart Baart, kelle vennad mujal olnud suured revolutsionäärid, koolimaija, lõhkunud keisri pildi ja toppinud jõe auku. Politsei saanud aga poisile jälile, ta paigatud taldadega saabaste tõttu. Poiss viidud linna, kuid teel põgenenud ta ära. Hiljem tabatud aga uuesti ja mõistetud kolmeks aastaks parandusmaija. Revolutsiooni jutud olnud koolis hoogsad ja käidud salaja koosolekuilgi. Puurmani mõisas pidanud koosolekut prl. Einberg (pr. Põld), millest ka koolipoisse osa võtnud. Prl. Einberg olnud ka peksualuste nimekirjas, kuid õpetaja Puuga päästnud ta karistusest. (Jut. nr. 2)

Härjanurme Tooma talu peremees Kask käinud 1905 aastal talust tallu kogudes allkirju uuekorra poolt ja propageerides kõvasti radikaalseid ideid. Selle eest saanud ta Jõgeval peksa 20 hoopi. Härjanurme inimestest pidanud peksa saama neliteist meest jahil käimise eest, kuid mehed olnud redus ja jäänud niiviisi peksust ilma. (Jut. nr. 35)

Härjanurmes olnud 1905 a. muidu väga vagune, ilma igasuguste väljaastumisteta. (Jut. nr. 61)

Tooma Kask ja teisedki revolutsiooni meelsed Härjanurme elanikud pidanud nõu viinavabriku sulgemise üle, kuid ei olevat seda siiski ette võetud. Tõnisson, kes Laevas kihutustööd teinud, tahtnud tulla ka Pööraküla koolimaija kõnet pidama, kuid palju peremehi olnud täiesti selle vastu ähvardades koguni Tõnissoni maha lasta, kui ta Pöörakülla julgeks tulla. (Jut. nr. 19)

Tõnisson käinud Tammiku koolimajas kõnet pidamas, millest osavõtt olnud rohkearvuline. Samal koosolekul asutatud kohapealne sotsiaaldemokraatliku tööliste partei osakond. Jutustaja valitud selle osakonna esimeheks, August Kaeramaa kirjatoimetajaks ja esimehe abiks Väljarahva talu peremees Jüri Pere, kes teistega võrreldes olnud kõige passiivsem ja hiljem jäänud päris eemale. Keegi Ernst Grünberg olnud ka eriti agar revol. õhutaja. See osakond hakanud kohe tegevusse, ja esmajoones suletud monopolid. Neil ei olevat kohaliku mõisniku vastu mingisugust aktsiooni teoksil olnud, vaid nende viha olnud sihitud keisri vastu. Arvatud, et kui keiser kukutatakse, siis ka mõisnikest vabanetakse. Tahetud boikoteerida valitsuse asutusi, lubatud rahasummad hoiukassast välja võtta jne. Vaimustus olnud rahvas küllaldane, võetud agaralt koosolekuist osa ja lauldud revolutsiooni laule. Tõnisson sütitanudki inimesed põlema, seletades, et Venemaal olevat revolutsioon üleriikline. Hakatud toetama Tartu aula koosoleku otsusi, Teemanti programmi. Umbes paar nädalat saadud omavahel asju arutada ja kihutustööd teha. Inimesed karistussalkade kuuldusil löönud araks, hakatud nurisema selle üle, miks just valitsuse asutusi olevat rünnatud. Jutustaja saanud jaanuari alul 1906, mil karistussalgad tulnud, Venemaale põgeneda, 1907 a. tulnud ta säält tagasi ja annud end ülesse. Ta vangistatud, kuid lastud saja rublalise kautsioni vastu vabaks kuni kohtu otsuseni. Kohus mõistnud ta Riiga vangi poolteiseks aastaks. (Jut. nr. 41)

Karistussalkade saabumisega alanud vangistamine. Kursi kirikõpetaja Punga olnud salajane tegelaste üles märkija uurides nende kohta kirikuskäijatelt naistelt mitmesuguseid teateid, seadnud mässumeelsete nimestiku kokku ja saatnud karistussalgale. Jutustaja elanud õpetaja Punga hoovi majas käsitöölisena. Teda tahetud ka vangistada, kuid ta püüdnud redus olla. Hiljem läinud ta siiski ja annud end üles, kuna vanemad seda väga tahtnud.

Ta saadetud aga koju tagasi ja kästud reedel vallamaja juure tulla. Reedeks käsutatud kõik vallamaja juure kokku, loetud ette nende eksimused, hüütud süüdlased nime järele välja ja viidud vahtide saatel Puurmani lossi torni alla keldrisse kinni. Vangistatud olnud kahekümne ümber. Õhtul viidud nad üksikult krahvi kabinetti ülekuulamisele, kus istunud sõja kohus. Jutustajalt küsitud, mida ta Tammiku koosolekust teadvat. Jutustaja kaitsnud seda ja ei olevat kõiki asjaolusid rääkinud, mille peale talle vastatud, et ta valetavat ja ka sellekohase karistuse saavat; tema suuremaks süüks peetud ässitamist. Reedel peale lõunat korjatud kolm kubu sõrmejämedusi paju vitsu peksmise tarvis. Laupäeval peksetud süüdlasi. Jutustaja leidnud enesele vallamaja juurest tunnistajaid kes ta eest seisnud ja nii jäetud ta ilma peksuta. Kaheksa inimest saanud 50-60 hoopi, päämiselt Pikknurme monopoli sulgemise pärast. Peksetute seas olnud koguni paar niisugustki meest, kes mässust suurt midagi ei olevat teadnud. (Jut. nr. 40)

Jutustaja olnud 1905 aastal Pikknurmes kümnikuks ja korjanud valitsuse käsul püsse. Ei olevat inimesed teda hirmuga tahtnud sisse lasta, kartes et tapjad tulevad. (Jut. nr. 12)

Punga süü leitakse selle poolest küllaltki suur olevat ja see annud ka maad igasugustele kuuldustele, et tema oma kihelkonna inimeste eest ei olevat välja astunud, kuna Kärknas, kuhu karistussalk edasi liikunud, kohe peks lõpetatud kui kirikõpetaja selle vastu välja astunud. (Jut. nr. 5)

Laevas oleks olnud mahalastute arv palju suurem, kui osa suuremaid süüdlasi ei oleks põgenenud. Laeva koolimaja koosolekul olnud pääle Tõnissoni teiseks kõnelejaks Kämara talu omanik Sõrra. Tõnisson koosolekuil ei olevat ässitanud mõisate aktsiooni riigi asutiste vastu. (Jut. nr. 22)

Teine jutustaja räägib aga vastupidist. Tõnisson ja teised otse türanniseerinud kohalikke elanikke, et pidanud päris vastu tahtmist minema nendega ühes jahti ja metsa raiuma. Kavatsetud minna Kursi õpetajat kotti ajama ja kutsutud jutustaja poega ka kaasa, keda keeldumise korral ähvardatud peksa. (Jut. nr. 43)

Jutustaja tähendab, et olevat täiesti aluseta süüdistus õpetaja Punga vastu, et see olevat peale käinud 1905 a. ohvrite tapmiseks. Teda käsutatud Laevasse hukatavaile jumalaarmu andma ja inimesed süüdistanud teda selle järele veel enam. Olles kibestunud neist süüdistustest, jäänudki Punga pääle 1905 aastat kogudusest eemale. 1907 aastal olevat Pungat käidud koguni üle kuulamas, kuna olnud süüdistusi, et Punga 1905 a. veel olevat ässitanud inimesi koosolekuil käima. (Jut. nr. 31)

12. Ilmasõda.

See olnud suuremaks nuhtluseks, millest hoitud kõrvale kui surma eest. Ümberkäimine sõduritega olnud väga vali. Mobilisatsiooni kartusel teinud paljud meelega enestele mõne kehalise vea külge, et pääseda sõtta minekust, sest eluga tagasi tulekut ei olevat ju keegi julenud loota. Paljudki tagasitulijaist saand sõjas külmetades tõved külge ja nende kätte hiljem surnudki. (Jut. nr. 5)

13. 1917 a. revolutsioon.

1917 aasta olnud Puurmanis õige elav. Peetud koosolekuid, võetud mõisad üle, suletud viinapoed ja asutatud tribunal, mille esimeheks olnud keegi Karl Braats. Kirikmõisa valitsejaks seatud keegi Puusepp ja Puurmani valitsejaks olnud Raud. (Jut. nr. 18) Koosolekuid peetud valla- ja koolimajas. Eriti agarad olnud maata mehed, kes käinud talude viljatagavarasid kontrollimas. Mis arvatud talus ülearu olevat, see võetud üle, veetud valla magasiaita ja jaotatud omavahel. Need revolutsionäärid valinud teise vallavanema ja ironiseerinud taluomanikke. (Jut. nr. 3) Valitud töölisnõukogu, võetud metsad le ja kandikoha pidajad teinud otsuseks, et ükski enam mõisa tööle ei lähe. (Jut. nr. 41)

Nende omavoli vastu organiseeritud salk, kuhu kuulunud ka kohalikke taluperemehi, nii nimetatud valgekaartlasi-tagurlasi, kes 1917 a. revolutsiooni kohapealsed aktivisemad tegelased vangistanud Puurmani lossi. Selle salga juhtideks olnud venelane Putovitš, õpetaja Punga poeg Alfred Punga ja Lustivere mõisnik. Kinni hoitud neid tegelasi kolm päeva, kellest pühapäeva õhtul neli meest Puurmani lossi pargis maha lastud, kui agaramad töölisnõukogu liikmed. (Jut. nr. 41)

Need neli olnudki mõisati ülevõtjad ja talude viljatagavarade vähendajad, kellest aktiivsem olnud Raud. (Jut. nr. 54)

Vangistatuid olnud üle kahekümne. Maha lastud Raud, Puusepp, Bruats ja üks tundmatu, väljaspoolt sissetulnud inimene. Pärast tapmist käsutatud jutustaja parki laipade juure vahti pidama, et omaksed neid mitte enne kätte ei saaks, kui 24 tundi on möödunud. Siis tulnudki Punga poeg jutustaja juurde ja ütelnud: „Tead Jüri, ma sain ka kaks nähvi, ühe mütsist ja teise reiest läbi Põltsamaal, aga nüüd nad said ka mu käest!” Punga poeg olnud üks laskjaist. Jutustaja käinud ka kohtu uurijas selle asja pärast, kuid hiljem sumbutatud see lihtsalt ära. (Jut. nr. 18)

Kohalikud inimesed enamikus päris tahtnud niisugusest elemendist nagu Raud ja Puusepp olnud lahti saada, kuna nad ässitustega ja omavoliga inimesed päris ära tüüdanud. Neil isikuil ei olevat rahva seas lugupidamist olnud ja eluviisidelt olnud nad küllaltki lohakad. (Jut. nr. 31)

14. Okupatsiooni aeg.

Okupatsiooni väed paigutatud taludesse korterisse, kus nad väga omavoliliselt ja julgelt toiminud. Jutustaja talust, kus sõdureid korteris ei olevat olnud, viinud nad ära kaks siga ja seitsekümmend puuda kaeru päris jumalamuidu. Lubatud ikka maksta, kuid nende minek tulnud väga äkki ja nii jäänud paljud talud päris ilma. Ühel päeval tulnud kuus sõdurit tallu, tapnud laudas kaks siga ära päris ilma luba küsimata ja viinud ära. (Jut. nr. 28) Tuldud tallu, nõutud vägivaldselt aida võtit ja võetud säält omavoliliselt, mida võtta olnud. Kõige enam nõutud pekki, mune ja võid ja kui vastu aetud, ähvardatud tuld anda. (Jut. nr. 56) Iga talu pidanud lehma pealt poolteist naela võid ja kana pealt neli muna nädalas vallamaija viima. Selle kraami eest maksnud nad häbemata vähe. Linna saadusi müütama ei olevat tohtinud keegi minna. (Jut. nr. 41) Taludele, inimeste arvu järele määratud kuni uue lõikuseni vilja norm, iga inimese peale rukki jahu pool naela päevas arvestades. Mis taludes üle määratud normi olnud, see võetud ära saksa sõdureile söödaks. Taludes käinud otse palavikuline toidutagavarade peitmine. (Jut. nr. 52)

Inimesed käsutatud mõisa tööle, kes ei olevat saanud minna, pidanud komandantuuris teatama, kus siis kokku lepitud, et tööst keelduja peab füüsilise jõu asemel raha maksma. (Jut. nr. 41)

IV Arhiivid.

1. Kursi kiriku arhiiv.

Arhiiv asub õpetaja majas, kihelkonna toas ühes kapis. Arhiivi suurus on umbes 4-5 jooksvat meetrit. Arhiiv on praegu eeskujulikus korras ja varustatud nimestikuga.

2. Härjanurme valla arhiiv.

Enamlaste ajal olevat arhivaalid viidud vallamaja pööningule lahtiselt riita. Sääl olevat neist mitmel viisil osa hävinenud ja kuna enamikus olnudki sääl kõige vanemad raamatud, siis on neist ka kõige rohkem kadunud. Kaotsi olevat läinud eriti vanem kirjavahetus. Praegu asub arhiiv ajutises ruumis, lähemal ajal kavatsetavat teha arhiivi jaoks era ruum vallamaja pööningule. Vallamaja on kivist, kuid arhiivi ruum tehtavat puust. Arhiiv asub ühes suures kapis ja riiulil ja suurus on umbes 15 jooksvat meetrit. Arhiiv on kantselei registratuuri korras ja on korraldatud nimestiku järele.

Kõige vanem raamat allesolevas arhiivis on magasi viljaraamat a. 1846.

3. Laeva valla arhiiv

Vallamaja olevat maha põlenud 1895 aastal, nii, et sellest aastast vanemaid valla raamatuid absoluutselt ei ole. Eraldi valla raamatuist asetsenud aga vallakohtu protokolli raamatud ja need päästetud tulekahju ajal. Kohtu arhiiv asub vallamaja ooteruumis kapis. Valla arhiiv (peale 1895 a.) asub kantseleis kapis, nende raamatute kohta on nimestik.

Vanemad vallakohtu protokolli raamatud

Kärkna kohtuasju aetud ka Kärevere kohtus, sest kohtuid oli vähem kui valdu.

• 1. Kärevere 1856-1860
• 2. Kärkna 1858-1866
• 3. Kärkna 1850-1858
• 4. Kärkna 1871-1877
• 5. Kärkna 1877-1881
• 6. Kärkna 1881-1885
• 7. Kärkna 1885-1887
• 8. Kärkna 1888-1891
• 9. Kärkna 1891-1893
• 10. Kärevere 1860-1863
• 11. Kärevere 1869-1868
• 12. Kärevere 1868-1877
• 13. Kärevere ja Laeva 1877-1883
• 14. Kärevere ja Laeva 1883-1889
• 15. Kärevere ja Laeva 1885-1888
• 16. Kärevere ja Laeva 1889
• 17. Laeva 1888-1890
• 18. Laeva 1891-1820

Selle vallakohtu arhiivi suurus aktid ja raamatud kokku on umbes 4 jooksvat meetrit. Vallavalitsuse arhiivi suurus on 9-10 jooksvat meetrit.

4. Puurmani valla arhiiv

Osa arhiivi raamatuid on vallamaja kantseleis kapis, osa aga kastidega vallamaja pööningul igasuguse koli all, milliste kättesaamine osutus täiesti võimatuks. Vanemad raamatud, mida arvatud vähem tarvis olevat viidudki pööningule. Enamlaste ajal löödud ka arhiiv segi mille tõttu hävinenud osa materjali. Kapis olevate raamatute seas on ka arhiivi nimekiri 1910 a. peale kogunud raamatute ja kirjakogude kohta. Vanemate raamatute nimestikku ei leidu ja valla sekretär hr. Sopp arvab, et vanemate raamatute nimestik on pööningul. Kantseleis olevaist raamatuist on vanemad Kursi kirikvalla, Saduküla ja Puurmani mõisa vakuraamatud, esimene on a. 1864, teine a. 1870 ja kolmas 1866 aastast. Arhiivi on peetud kantselei korras. Olevat kavatsusel arhiivi kappidesse korraldada, kuid era ruumi arhiivi jaoks ei saavat küll muretseda.  Praegu on arhiiv, kui niisugune küll korraldamata olekus ja selle tõttu ei ole võimalik ta sisaldavust ega suurust määrata. Vallamaja on puu ehitis.

5. Saduküla ap.-õigesugu kiriku arhiiv.

Arhiivi vanem osa asub kiriku pööningul laiali pillatult. Uuemad paberid ja raamatud on kirikus kapis. Arhiivil nimestikku ei ole. Arhivaale on hävinenud just selle tõttu, et neid ei ole lihtsalt hoitud. Kogudus asutatud a. 1847 ja sellest ajast peale on peetud ka kroonikat. Kirik on maakivi ehitis ja tehtud a. 1868. Kirikus kapis olevad raamatud on ka segamini ja korraldamata ja selle suurus võiks olla 2-3 jooksvat meetrit.

V Päevik