Sissejuhatuseks.

Laiuse khlk asub Põhja-Tartumaa loodepoolsemas nurgas. Ta asub Avinurme, Torma, Simuna, Põltsamaa, Palamuse ja Kursi khlk vahel. Laiuse khlk on maa alalt õige suur: suurim pikkus läänest itta, üle Endla järve on 31,6 km ja suurim laiuse Villakvere külast üle Jõgeva mõisa 21,6 km. Kihelkond oma maapinna ehituselt on erinev põhja ja lääne osas. Viimases, st lõunas, on silmatorkavam viirulisus. Tähendab siin valitseb täieline vooremaastik. Põhjapoolses khlk osas asuvad aga suured sood ja Pedja jõgi. Suurimad sood asuvad khlk loodepoolses nurgas Endla järve ümbruses; siis ka põhja-kirde nurgas on õige suured alad soised. Ennemalt olnud sood läbipääsematud mädasood, nüüd kraavitamise teel on muutunud kuivemaks. Suurimatest veekogudest tuleks mainida Pedja jõge ja Endla järve. Suurimad metsad asuvad khlk põhja-kirde nurgas – Tähkveres – siit algavad suured Avinurme metsad. Niisama asuvad khlk lõuna-kagu osas – Oonurmes – suured metsad. Need on nn Tapuka metsad mis jätkuvad Põltsamaa khlk. Lõuna-poolne osa on suuremalt jaolt lage. Khlk on asustatud tihedamini lõunapoolne osa. Voore jalal või lael asuvad külad. Asustamata on soised alad ja Pedja jõe äärsed maa alad. (Sissejuhatuseks andmed Laiuse khlk kirjeldusest kogut. Tartumaa.)

I Mälestus arheoloogilistest kohtadest

Reastvere „Kalevipoja säng”.

ak. Endises Reastvere mõisa kuusikus, praegu veel riigimaal Reastvere mõisast umbes 1 klm SE sihis. Reastvere külast Sadala viiva tee paremal kaldal. Linnamäeks on kõrgem maariba kahe sügava augu vahel, mis on lõuna ja põhja küljel. Nii on siis linnamägi mainit külgedelt loomulikult kaitstud. Idas ja läänest on ta eraldatud jätkuvast seljandikust vallidega, s.t. siis kunstlikult kaitstud. Linnamäe pikkus s.t. idast läände umbes 60 m. laius (lõunast põhja) umbes 8 meetrit – nii lai on linnamägi umbes keskosas. Otsadel on ta aga pisut laiem.

Linnamägi kaetud põõsastikuva ja üksikute suuremate puudega.

Rahvas ei tea linnamäe kohta midagi kõnelda, mainib vaid, et see olla Kalevipoja säng. (31)

Vilina küla linnamägi – Kalevipoja säng.

ak: Vilina külas Pritsu tl. maal. Umbes 40 meetert lõunapoole Pritsu talu.

Linnamägi pikk st. NS sihis umbes 26 meetrit, laius EW sihis umbes 17 meetert. Mäenõlvad väljaarvatud idapoolne külg, on lamedad ja madalad. Viimane on teistest tublisti kõrgem ja järsem. Mäepealne on kord ülesküntud põlluks, praegu aga see söödis. Mäenõlvad kaetud lehtpuu metsaga. Kaguosasse ehitatud mingisugune elumaja, mis praegu aga tühi.

Rahva jutu järele olla mägi Kalevipoja säng ja vana eestlaste ohvripaik. (4)

Ripuka linnamägi.

ak: Ripuka kl. Punamäe tl. maal – Punamäe talust umbes 1/4 kilom. ida poole.

Linnamäeks on mäenina, mille siht loodest kagusse. Kolmest küljest kaitstud mägi oma loomulikkude järskude nõlvadega, kuna neljandast – loodest – ta eraldatud muust seljandikust kraavi ja valliga.

Linnamäe pikkus loode kagu sihis umbes 35 meetert, laius – vastas sihis – umbes 30 meetert. Nõlvad kaetud põõsastiku ja puudega. Linnamäele ehitatud suvemaja kord, mis nüüd jälle lammutatud. Linnamäe kohta ei kuulnud mitte mingisuguseid jutte.

Kurista linnamägi.

ak. Pikal seljandikul, kus läheb risti üle Jõgeva-Põltsamaa maantee. Maanteest umbes kilomeeter lõunapool. Kurista mõisast umbes samapalju lääne pool. Endisel Kurista mõisa praegusel riigimaal.

Rahvas nimetab tervet seljandiku linnamäeks, aga arkeoloogide poolt kindlaks määratud, et linnamägi on seljandiku lõunapoolne ots, kui eraldatud muust seljandikust, praegu vaevalt märgatavate kraavidega ja vallidega. St. Lõunast ja põhjast on ta kunstlikult kaitsetud. Idast ja läänest kaitsevad mäge tema loomulikud järskused nõlvad.

Mäenõlvad kaetud põõsastikuga. Mäe kohta ümberkaudne rahvas midagi jutustada ei teadnud.

Pelgupaik - „Kukesaar”.

ak. Tuimõisa kl. Kuke tl. Maal. Veialt umbes 4 klm. läänepool.

Saar asub pehmes mädasoos. Tuimõisast pääsemine üldse raske, peale pehme soo, ees veel umbjägi. Kergemini pääseb sinna Veialt. Ennem olnud soo peaaegu läbipääsematu. Nüüd tõmmatud kraavid, mis sood veidi kuivatanud. Saar peaaegu ümmargune, ümbritsevast soost arvata 1/2 meetert kõrgem. Saarest veidi põhja pool asub suur terava otsadega kivi, mida rahvas kutsub Kalevipoja luisukiviks. Sood nimetatakse Lusika sooks. (31)

Vanad teed.

Veia tl. Krundist Laius-Tähkvere vallas. Nimelt siit Veia tl. Heinamaalt viinud tee Liivimaalt Eestimaale. Pehmes heinamaa soos on näha olnud veel hiljuti puu pakke ja palke, kui tõeks sisse pandud. Tee olemasolu kaunis tõenäolik, sest see ainus kõvem koht Eestimaale pääsemiseks. Kaugel ringi pehmed sood ja suured metsad.

Kirivere kl. sõjatee:

Tuleb Kirivere külast ida poolt ja läheb lääne poole Kirivere kl. talu heinamaadelt, läbi pehme soo, üle Pedja jõe – Kõle oja tl. juurde. Pehmes soos näha männipalke. Tee olevat ehitatud Põhja sõja ajal. Palju palke üles kistud, sest rahvajutu järele pandud esimese tee palgi all üks sirgas härja sarve täis kulda, sest muidu pole jäänud palgid pidama. (31)

Kivi kalmed.

Kõola kl. kalmed.

Nr 1 ak. Kõola kl. Vesi tl. põllul.

Kalme ümbrusest arvata 1/2 meetert kõrgem. Pikkus EW sihis 30 sammu NS sihis 20 sammu. Arheoloogid käinud kalmet kaevamas ja muinas-uurimis töö poolele. Kalm kuulub nooremasse raua aega.

Kalmel kasvavad mõned väiksed pihlakad, noor kuusk ja kask. Kalmelt avaneb ilus vaade ümbruselle.

N 2. ak. Kõola kl. Kustase tl. Põllul, eelmisest kalmest 50 sammu ida-kirdes.

See kalm eelmisest madalam ja tublisti väiksem. Ka see kalm kuulub nooremasse rauaaega. Kalmel kasvab vana piheljas ja kaetud suure kõrhe põllu rohuga.

Soome tl. kivikalme.

ak. Päde kl. Soome tl. maal.

Kalme peale ehitatud Soome tl. sala, nii et kalme on hävitatud.

Ohvrikivi.

ak. Reastvere külas asunik Kantsiku krundis. Reastvere külast Sallasse viivat teed mööda 400 sammu edasi ja siis paremal käel, vist 20 sammu. Heinamaa ja põllu veerel.

Kivi maast väljapaistev osa arvata 1/2 meetrit kõrge. Piksest lõhutud. Ühe meetri pikkusel on kivil 11 auku järgmiselt: /joonis/ Suurim aukudest 8 sentim. läbimõõduga. Rahva jutu järele kivil ohverdatud. Metsa mis hakkab veidikese maa pealt ja ulatab Pedja jõeni, nimetakse „Hiiealuseks”. (31)

Arvatav ohvrikivi.

ak. Pedasi kl. Traksi tl. karjamaal. Karjamaal olnud ennem suur kivi, arvata süld kõrge, mille peal olnud mitmesuguseid märke ja nagu kabjajälgi.

Karjalapsed teinud alati kivi otsas tuld ja põletanud kivisse praod. Hiljem lõhutud. (20)

Laiuse siniallikas.

ak. Laiuse kirikumäel, kirikust lääne pool. Ennemalt ilus selge allik, praegu rohtu kasvanud. Inimesed käinud arstimisrohuks sealt vett toomas. (66)

Kirikuorg.

ak. Sadala alevist Laius-Tähkvere viiva maantee pahemal käel – alevist mõni sada sammu eemal. Suured kruusaugud praegu. Kohta kutsutakse kirikuoruks, sest seal asunud ennem „Vaikso” nimeline kirik ja üle tee olnud surnuaed. (20)

Katkusilla mägi.

ak. Kõola küla Pikapere talu karjamaal.

Kõrgem mäeküngas kaetud metsaga. Katk tahtnud siit edasi Laiuse poole sõita, aga siin läinud vankri ratas katki pole enam edasi saanud. (54)

Rootsikuninga söögilaud.

ak. Krivere kl. Kooli talu krundis, Reastverest tuleva tee paremal kaldal.

Suurem raudkivi jm. läbimõõduga, millesse raiutud rist järgmise kujuga: /joonis/. Olnud rootsi kuninga söögilauaks sõja ajal. (31)

Kaarli pärn.

ak. Laiuse kirikumõisa aias.

Aias kasvab suur pärn, mida rahvas kutsub Kaarli pärnaks, sest kui Rootsi kuningas Kaarel XII Laiusel elanud, istutanud ta kirikumõisa aeda kolm pärna, millest üks järele jäänud.

Rahaorg.

ak. Reastvere küla Mardihansu talu maal. Oru nimi sellest, et seal rahva jutu järele olla rahapada maetud. Kord öeldud unes ühele rehepapile, võtku ta öösel kukk kaenlasse mingu rahaorgu, tapku seal kukk, siis avaneb rahaorg ja ta saab rahapaja kätte. Rehepapp läinud küll, kuid kuketa. Löönud paar-kolm korda labidaga, kuulnud suurt kolinat. Ehmatanud sellest nii, et langenud minestusesse. Kui jälle ärganud, olnud kõik endist viisi. Rehepapp läks kuketa, sellepärast ei saanud ta rahapada kätte, vaid vastuoksa see langes veel sügavamale. (31)

Tondirehe kaev.

ak. Reastvere mõisa kuusikus – asunik Roni krundis Reastverest Sadala viiva tee pahemal kaldal. Sügavarre auku on kantud ümarikke kive sisse ja sealt kivide vahelt ei lõppe kunagi vesi. Selle augu nimi sellest, et augu kaldal olnud kord rehi. Seal rehes sulatanud kord rehepapp tina; vanapagan tulnud siis vaatama mis rehepapp teeb ja viimane valanud silmarohuna vanapaganale sulatina silma. Vanapagan kange valu pärast jooksnud Pedja jõkke. (31)

Kuritsa org.

ak. Pedasi kl. Trakai tl. krundis

Org on sügav umbes 5 sülda ja läbimõõt arvata 10 sülda, täiesti pmmargune ja ilusa halja muruga kaetud. Oru põhjast tuleb jämedaid tamme pakke välja. Oru kohta liigub järgmine jutt. Kord kündnud teomees oru kaldal põllul. Korraga härjad pole tahtnud enam kuidagi edasi minna. Teomees pistnud vanduma: „Mis kurat, teil on on, et ei lähe edasi?” Kohe kadunud häras Kuuritsa orgu. Mõne aja pärast leitud kuusikust n.n. Põdra orust härja pealuud ühes ikkega. Rahvas arvab et mõlemad orud on ühenduses, sest Kuuritsa orus, ehkki see palju sügavam ümbrusest ei seisa kunagi vesi, kuna Põdra orust, mis eelmisest madalam jälle vesi kunagi ei lõppe. (20)

Kirikumägi.

ak. Tähkvere – Veia tl. krundis.

Põllu sees kõrgem mäe küngas ovaalse kujuga, mis kaetud puudega. Mäel asunud katoliku ajal kirik. Mäelt avaneb ilus vaade ümbrusele. (34)

Matusekoht – Kalmuväli.

ak. Leedi mõisa asunik Jakobsoni krundis. Reastvere külast Leedi mõisa viiva tee äärtel - ? Leedi kaasiku juures. Kohta kutsutakse ka – Kaasikuväli. Sealt tulnud välja surnuluid, sinelitükke ja nööpe. Rahva jutu järele vana lahingu ja matuse koht. Seal kohas nähtud tihtigi imelikke loomi ja viirastusi. Kord sõitnud Leedi kutsar sealt kohast mööda. Korraga jooksnud kaasikust suur siga välja ja hammastega tõlla ratastest kinni. Kutsar andnud tublisti hobustele piitsa, jäänud siis viimaks maha. Ega see õige siga olnud. Peale selle on nähtud luid maa peal karjamaal verist vahtu välja ajama ja „umbluu” kisendama. Kui luud maasse maetud, siis jätnud kisendamise järele. (31)

Matusekoht – Kalme org.

ak. Pedasi kl. Elia tl. põllul. Reastverest Sadalasse viiva tee pahemal kaldal. Enne Reastvere kuusikut arvata 200 sammu.

Kohast, n.n. Kalme orust tulnud kündmisel surnuluid välja. Rahva jutu järele vist katkuaegne matusekoht. (31)

Praegu lage põld mainit kohal.

Matusekoht – Kalmumägi.

ak. Raduvere külas Kooli talu ja Uuetoa talu maade sees.

Jutustaja isa mäletisel tulnud sealt kündmisel luid välja. Praegu koht lage põld. Rahva jutu järele sõja või katku aegne matusekoht. (2)

Matusekoht – Kalmuväli.

ak. Kodisma külas Vanakubja talu karjamaal Kohast n.n. Kalmuväljast tulnud surnuluid välja. (8)

Matusekoht – Kalmuväli.

ak. Pedasi küla Tõnurahva tl. põllul.

Varemalt olnud mainit kohal must maast kõrgem neljakandiline küngas. Sealt lõhkumisel tulnud välja luid. Luud olnud nii asetatud: kord kiva ja jälle kord luid.

Praegu sile lage põld. Arvatavasti siis endine kivikalme.

II Ajalooliste ehitiste lugu

Laiuse luteri usu kirik.

ak. Laiuse kirik asub 9,5 km Jõgeva jaamast ida poole.

Kivikirik on saanud valmis aastal 1423. aastal. Vene-Liivi sõja ajal ja Rootsi-Poola sõja ajal on kirik maha põletatud. Vast 1647. aastal on vana kivikirik uuesti üles ehitatud. Põhjasõjaks on jälle kirik suuremalt osalt hävinenud ja vast aastate jooksul suudetakse ehitada kirik tarvitamis kõlbuliseks. 1756. aastal tehti kirikule suuremaid parandusi Vaimastvere paruni Schwarzi lese kingitud rahaga.

1887. aastal süütas pikne kiriku põlema ja järgmisel aastal ehitati kirik üles. Sellisel kujul on kirik praegu.

Kirik on väheldane ehitus, paksude maakivist seintega.

Rahva jutu järele pandud Laiuse kiriku ajalugu torni risti alusesse kuplisse, kui kirik põlema läinud, kukkunud kuppel ühes ajalooga tulle. (36)

Kiriku põlemine olnud kohe nagu karistuseks. Nimelt sel ajal (1885. aast.) oli Laius-Tähkveres teine vene-usku minek. Õpetaja Bidder olnud väga vihane ja öelnud halbu sõnu vene usu kohta. Rahvas pidanud pikse süütamist nagu karistuseks. (15)

Õpetajad:

Aksel Forselius 1630. aastate ümber

Reimerus Broocmann (viimane õpetaja rootsi valitsuse ajal)

Eberhard Reimers 1716-1756

Johann Heinrich Maximilianus Mylius 1756-1779

Heinrich Johann v. Jarnau               1779-1821

Heinrich Georg v. Jarnau 1821-1864

Spraemger 1864-1877

Roolerich Bidder 1877-1908

Johan Kõpp 1909-1922

Jaan Järve 1922-siiamaani

Laiuse ap.-õigeusu kirik.

ak. Laiuse ap.-õigeusu kirik asub 13 klm. Jõgeva jaamast kirde pool Jõgevalt tuleva ja Mustveesse viiva maantee paremal kaldal.

Kirik ehitatud aastal 1863. aastal ja pühitsetud 2sel novembril 1864. aastal. Kirik on õige väike puust ehitus. Hooned olid ehitatud väga ebaotstarbekohaselt, nii et aastast 1872 hakati tegema juba remonte.

Preestrid:

Tšepetov – 1849-1853

Tsvetkov – 1854-1879

Bogdanov – 1879-1893

Johanson 1893-1908

Paulus 1908-1916

Männikson 1916-siiamaani

Kärde mõisa „rahumaja”.

ak. Kärde mõisa rohtaias, mis praegu aedniku käes rendil.

Rahvas kutsub küll majakest rohkem „leppimis majaks”. Majakene on väikene, neljanurgeline palkidest ehitatud, õlgkatusega. Praegu seest ja väljast valgeks lubjatud. Majakeses asuvad seinte ääres pikad puust pingid ja akna all, mis laudadega kinni löödud, laud. Maja ukse peale naelutatud puust tahvel, kuhu kirjutatud „21. Juni 1661 wurde in desem Häuschen der Friede zwizchen Ruszland und Shweden geschlossen”.

Rahvas räägib enamasti, et siin majakeses leppinud venelane ja roots suure sõja järele ära. (Suureks sõjaks aga rahvas nimetab sõda, mille järele maa läks Vene valitsuse alla st. siis Põhja sõda. Nii eksib siis rahvas omas ajaarvamises. Ainult mõned kes lugenud ajaloost ütlevad et roots ja venelane leppinud jälle ühe sõja järele siin ära.

Laiuse lossi varemed.

ak. Jõgeva jaamast 15 klm. kirde pool Jõgevalt tuleva ja Mustveesse viiva maantee paremal kaldal.

Lossist on säilinud vaid kolmele küljele müüri jäänuseid. Püstiseisvad müüriosad on veel kaunis kõrged, kuid ka nende kallal on käimas aja hävitustöö: müüride lähidus on suuri lahtiseid kive täis, mis üldiselt müüri pealt maha langenud. Lossi asukoht on kõigiti soodne: ta asub soode vahel, peale selle on olnud piiratud kahe kraaviga. Niiviisi moodustas ta kindlamaid ja tugevamaid kindlusi Liivi idapiiril.

Laiuse loss on olemas juba 1406. aastal. Harilikult peeti ja peetakse lossi ehitamis aastaks 1423. aastat ja ehitajaks ordumeister Sivertson Spanheimi. 1558. allus loss venelastele. 1582. aastal läks ta poolakate kätte ja 1600 rootslaste valitsuse alla.

1700. aastal, peale Narva lahingut, asus siia elama Karl XII, kes siit lahkus 1701. aasta mais. Põhjasõja ajal põletati loss ja jäi sellest ajast varemeteks. (Laiuse lossi ajaloolised andmed: Laiuse khlk. kirjeldus „Tartumaa”.)

Rahva jutu järele ehitatud Laiuse loss järgmiselt: Pedja jõe ääres põletatud lossi ehitamiseks tarvis minevaid kive ja Pedja jõe äärest kuni lossi asukohani seisnud naised reas ning tulised kivid visatud käest kätte, kuni asukohani. (34)

Loss olnud suur ja uhke, põletatud sõdade ajal maha. (7)

Need olid ka ainukesed ütelused Laiuse lossi kohta, mida kuulsin. Miskisugusel põhjusel ei ole rahva seas mingid üksikasjalisemaid ega huvitavamaid mälestusi liikumas lossi kohta. Mainitakse, küsimuse peale, et ehitatud kord kunagi suur loss ja põletatud kord kunagi sõdade ajal maha ning see ka kõik.

Arhiivid.

Laiuse kihelkonnas on üldse kuus arhiivi: kaks kiriku (Laiuse ev luteruse kiriku ja Laiuse ap. õigeusu kiriku omad) ja neli vallaarhiivi: Laiuse, Laius-Tähkvere, Vaimastvere ja Jõgeva.

Laiuse ev.-luteruse kiriku arhiiv.

Laiuse kirikuarhiiv asub kiriku kantseleis olevas lukustatud kapis. Arhiivil puudub nimestik – Arhivaalid ja raamatud on asetatud küll enam-vähem ühesisulised oma riiulile kronoloogilises järjekorras – kuid ka see kord pole järjekindlalt läbi viidud või hiljem rikutud.

1732. aastal hävitas tuli õpetaja maja ja ühes sellega ka vanad paberid ja raamatud – Ainult vähe suudeti päästa. Nii rootsi ajast säilunud vaid paar dokumenti.

Vanemad personaal raamatud asuvad õpetaja kabinetis olevas kapis.Kõige vanemad dokumendid on pärit 17. sajandist: 24. sept. 1694. a. Laiuse lossi omaniku Eerik Flemmingu rootsikeelne kiri Laiuse õpetaja Brockmannile.

1688. aast. pärit mingisugune rootsikeelne dokument.

18. sajandist on pärit:

1734. aasta kiriku visitatsioon protokollid.

1756. a. kiriku eelarved.

1779-89. a. tsirkulaarid ja kirikuarved.

1758-1770 dokumendid Laiuse pastoraadi ja Reimersi pärijate vahelisest protsessist.

1758, 1775 konvendi protokollid

1790. a. Viljandi maakonna Ülem-Kiriku eestseisuga teadaanded kiriku eestseisjatele.

Peale selle veel õpetajate isiklikku kirjavahetust jne.

Keisrinna Katariina aegsed kirikuasjadesse puutuvad publikatsioonid.

1784 – Ex Protocolle Caesarci judvei Provincialis Inferioris.

19. sajandist pärit olevate raamatute ja dokumentide seas võtavad tähelepanuväärse koha kihelkonna koolide kohta käivad igasugused dokumendid. Need dokumendid – koolide katsumis protokollid, kooliõpetajate nimestikud jne. annavad nii mõndagi teadet Laiuse khlk. kooli olude kohta juba 19. sajandi algusest (v. lk)

Teated kooliõpetajate ja koolimajade kohta aastatest: 1810, 1813, 1814, 1815.

Ülem-Kiriku eestseisja käsud ja näpunäited kohalikkudele kirikeestseisjatele (koolide asjus) 1820-1839. a.

Ülalmainitud 1840-1849. a.

Valla kooliõpetajate nimestikud 1859. a. peale.

Tartu-Võru maakoolivalitsuse ettekirjutusi 1860-1879.

Ülem kiriku eestseisja instruktsioone 1800-1856.

Kiriku õpetajate ametisse seadmise protokoll.

Kiriku personaal raamatud 1823. a. peale.

Kiriku eestseisja kirje 1860. aast.

Laiuse kiriku ja koguduse kroonika – alganud Heinrich G.u. Jannau 1832. aastal.

Patriootilised tähelepanekud ja nõuanded Liivimaa maakooli olu ja rahvahariduse parandamiseks – õpetaja Jannau – 1834. aasta.

1804. aasta Liivimaa talurahva teadus. Mitmesuguseid dokumente vennaste-kogudusse puutuvatest küsimustest – 1840-1850.

Kogu mustlaste kohta käivad dokumente.

Kreeka õigeusku puutuvaid dokumente 1850. aast.

Koolikatsumis protokoll 1870-1880; 1880-90; Teateid Maakoolivalitsusele 1839. aast. peale. Peale selle leerilaste nimekirju, õpetajate isiklikku kirjavahetust jne.

Laiuse ap. õigeusu kiriku arhiiv.

Arhiiv asub kiriku kojast selle jaoks eraldatud väikses ruumis, mille uks lihtsa puupulgaga suletud. Kiriku uks on küll lukustatud. Arhiiv on täiesti korraldamata: puudub nimekiri. Meetriraamatud on hunnikus kronoloogilises järjekorras.

Ap. õigeusu koguduse kroonika, mis algatanud preester Bogdanov, asub preestri kabinetis.

Laiuse ap.-õigeusu asutati aastal 1849. Sellest aastast peale leidub siis arhivaale ja dokumente, raamatuid arhiivis.

Vaimastvere valla arhiiv.

Arhiivi raamatud asuvad osaliselt vallamaja kantseleis olevates kapides, osaliselt sellejaoks väikeses trepialuses ruumis (viimast ei saanud näha, sest vallamajas oli remont).

Arhiivi vallaraamatutel on venekeelne nimekiri. Raamatust asuvad muist kronoloogilises järjekorras, muist aga segi.

Jõgeva valla arhiiv.

Jõgeva arhiiv asub Jõgeva vallamajas. Arhiiv on täiesti korraldamata, puudub nimekiri vanemate raamatute kohta. Vast 1910. aast. peale on olemas see.

Vanemad raamatud öeldi asuvat vallamaja viljaaidas olevates kapides. Kapi ust avades, leidsin seespool kapiuksel raamatute nimekirja – vene keeles.

Magasi raamatust – 1828-1834

Magasi raamat - 1836-1839

Magasi raamat - kuni 1882. aast.

Sisse tulnud ja välja läinud kirjade registrid 1877-1880

Laua registrid 1871-1877

Passi raamat 1864-1894

Mitmesugused aktid 1874-1879

Kuid selles ega ka teises kapis ei olnud sarnaseid raamatuid; kus nad asuvad seda ei teatud. Kapides oli mitmesuguseid valla akte, terveid aastakäike „Liivimaa kubermangu teateid” jne. Ja lisaks neile kõigile suur kari hiiri, kes olid enamjagu paberid jõudnud juba ära hävitada.

Teisest aidast, nurgast vankri rataste, vana saabaste, õllepudelite jne. jne. alt leidsin

Jõgeva vallakohtu protokolli raamatu 1869-75.

„ kogukonna protokolli nööriraamat 1875-81.

Härjanurme kogukonna kohturaamat 1879

Tsiviil akte.

Osa raamatuid oli aga viljakirstude ja õllekorvide all, neid kõige parema tahtmise juures ei suutnud liigutada, et siis raamatuid oleks kätte saanud.

Vallamaja kantseleis asuvas kappides on kohturaamatud 1891. aastast peale. Neil puudub nimekiri, aga on asetatud kronoloogilises järjekorras.

Vallamaja kapis leidub ka vanem ja ainukene Jõgeva valla vakuraamat, see pärit 1893. aastast.

Ennemalt olnud Jõgeva ja Härjanurme vald ühine. Kui nad lahutati, siis viidud osa Jõgeva vallaraamatuid vist Härjanurme vallamaja (abisekretäri teate järele) ja osa Härjanurme valla raamatuid nähtavasti Jõgevale jäänud. Lähemal ajal lubati hakata arhiivi korda seadma ja nimekirja koostama.

Laiuse vallamaja arhiiv.

Laiuse vallamaja arhiiv asub Laiuse vallamajas. Aastal 1900 hukkus vana vallamaja tules ja sellega ühes ka vanu raamatuid ja arhivaale.

Kui aastal 1892 Kivijärve vald ühendati Laiuse vallaga, siis toodi ka eelmine arhiiv Laiusele üle. Laiuse vald jagunes omakorda ennem: Laiuse-lossi vallaks ja Laiuse kirikuvallaks. Nüüd mainit valdade raamatud on leidnud siis aset ühises Laiuse vallaarhiivis.

Arhiiv on täiesti korraldamata – puudub nimekiri jne. Osa raamatuid ja vallapabereid (vähem tähtsad – sekretäri jutu järele) asuvad vallamaja pööningul – lahtistel riiulitel. Suurem jagu raamatuid aga asuvad vallamaja ruumides olevates kapides, mis muist lukustatud, aga muist lukustamata. Raamatud ei ole asetatud kappidesse mitte mingisuguses järjekorras, vaid nende asetus on täiesti juhuslist laadi. Niisama ei ole eraldatud kohtu raamatud muist vallaraamatutest.

Laius-Tähkvere valla arhiiv.

L.-Tähkvere valla arhiiv asub L.-Tähkvere vallamajas. Tules ei teata arhiivi olevat kannatanud. Kui aastal 1892. aastal Leedi ja Reastvere vallad L.-Tähkverega ühendati siis toodi ka nende valdade raamatud L.-Tähkvere arhiivi. Arhiiv asub vallamaja ruumides olevates lukustatud kapides. Muist raamatuid kapide otsas. Kuna valla kirjavahetus, palvekirjad ja muud dokumendid asuvad vallamaja pööningul kastis.

Arhiiv raamatud on korraldatud sisulises korras, mis omakorda kronoloogiliselt asetatud. Valla arhiivil on oma eri nimestik ja kohtu arhiivil oma nimestik.

III Suuline pärimus

Sisse ja väljarändamine.

Rahvas ei tea, et oleks Laiuse kihelkonda väljastpoolt sisserännatud hulgakaupa. Üksikud on muidugi ükskord ja teinekord tulnud. Suuremal arvul tulnud võõraid mõnesse nurka, kohtade müümise ajal. Nimelt pole julenud mõnes külas oma mehed kohti osta, mõelnud kohtade müümise mõneks uueks härra viguriks. Tulnud siis väljaspoolt kihelkonda võõrad ja ostnud kohad. Nagu näiteks Altküla-Laiuse vallas (enne Kivijärve vald). Seal ostnud peaaegu terve küla talud mulgid ära ja oma mehed rännanud Gatšinasse, kus heale järjele kõik saanud. (24)

Altküla on ka vist ainikene küla olnud, kus sarnane juhtumine aset leidnud, sest mujalt ma midagi sellesarnast ei kuulnud. Vaimastvere vallas pole kohtade ostmise ajal väljastpoolt võõraid tulnud, oma mehed ostnud ise kohad. (55) Niisama ei teata Laius-Tähkvere vallas sisserändamist – ka seal elavad puha oma inimesed. (47)

Laiuse khlk – Laiuse vallas elab mõnisada mustlast või vähemalt on nad registreeritud Laiuse valla elanikkude nimekirja. Kunas ja miks mustlased Laiuse valda elama tulnud, selle kohta kuulsin järgmist:

Enne vanasti olnud mustlased Tartu linna all üleval. Tartu linn pole aga neid enam tahtnud pidada. Kuhu minna? Mõisnikud pole ükski oma valda võtnud, siis tulnud Laiuse valda, sest see olnud kroonuvald. Jäänud siis siia elama. (15) Mustlased aga, kui väga liikuv rahvas, ei püsi alaliselt Laiuse vallas, vaid peatavad ka siin, nagu mujalgi, ainult „läbisõidul”. Siin leidub aga sagedamini mustlasi teenimas taludes sulaste, tüdrukute ja karjastena. Ega oma vallas neil kuigi kuldne põli ole: mangumine mingit tagajärge ei anna, aina kästakse aga tööle hakata. Selle eest on aga Laiuse valla rahvas mustlaste eest julge: ükski mustlane Laiuse valla piirides mitte kõige vähematki kunagi ei varasta, „ausamad veel kui oma inimesed” - üle koduvalla piiri ja kihelkonna piiri on aga Laiuse mustlane kohe õige mustlane juba oskab varastada ja petta.

Mis puutub väljarändamisesse siis võib mainida kuuldu põhjal järgmist:

Vana Jannu ajal hakanud Laiuseest ja Laius-Tähkverest inimesi Samarasse välja rändama. Aga palju pole neid välja saanud, sest väljarändajatele antud peksu ja toodud tagasi. Nii kaua kestnud see väljarändamis õhin, kui mindud vene usku; jäänud aga viimase laiali lagunemine soiku, kadunud ka väljarändamise tahtmine. (16)

See väljarändamine võttis aset siis 1845. aasta ümber, ei võtnud aga suurt ulatust ja enamjao rahva mälestusest juba kadunud.

1870. aasta sees – kohtade päriseksostu ajal rännanud Kivijärve vallas – (praegu Laiuse vald) inimesi suuremal arvul välja. Nii rännanud nagu eelpool mainitud, peaaegu terve Altküla, üksikud pered Kivijärve külast. Kohte pole tahetud päriseks osta, kuna aga rendihind oli kõrge ja alatasa seda veel kõrgendati. Väljarändamise kohaks olnud Peterburi ümbrus, enamasti Gatšina. Seal hakanud väljarändajad peremeesteks. Saanud kõik jõukale järjele, sest maa olnud parem rendi hinnad aga madalamad. Niisama olnud kohahinnad odavamad. (28)

Väljarändamine võttis hoogu jälle 1880. aasta sees. Nimelt neil aastail levis jälle vene usk Laius ja Laius-Tähkvere valdades (muud khlk. vallad jäid rahule – v. lk.). Väljarändamise kohaks olnud Saratovi ümbrus. Sealt loodetud head ja viljakandvat maad saada. Elanud Laiusel mees, keda pärast kutsutud „Saratovi Mardiks”, see aina õhutanud inimesi väljarändamisele ja kirjutanud maasoovijaid üles. Palju rahvast pole aga siiski välja rännanud, sest olnud vilets ja vaevane see minemine ja sealgi pole viljasalved ees oodanud. (25)

Peale eelpool nimetatud ajajärkude, on määramata ajajooksul mõnest nurgast üksikuid välja rännanud. Nii on Leedi-Reastverest ajajooksul üksikud perekonnad Siberi ja Saratovi rännanud. Enamuses saanud seal ikka paremale järjele kui oma kodukohas. (47)

Jõgeva ja Vaimastvere valdadest on aga õige üksikud välja rännanud. Neis valdades pole, nagu mainitud, vene usk levinenud ja nii jäid sellega kaasas käinud väljarändamis õhinad ära. (32, 55)

Jõgevalt rännanud läbi Tallinna maa maltsvetlased. Need läinud pikas rongis, lauluraamatud käes ja laulnud. Läinud aina soojale maale, head põlve otsima. Rääkinud, et siia tulla „ilma lõpp” ja hukatus. Aga ei siinsed inimesed pole seda uskunud ega nende eeskuju järele teinud. Kes pilganud ja vaenud neid, kes haletsenud. Ja mis nad sealt saidki, aina häda ja viletsust. (32)

Niisama pole väljarändamine ulatanud või haaranud Kurista valda – Oonurmet. Ka seal on jäänud oma inimesed paigale. (37)

Ka hilisemad „Brasiilia ja Austraalia palavikud” on jätnud kihelkonna enam-vähem külmaks. Ainult mõned „lahtised inimesed” rännanud välja, kuna varandusega inimesi olnud õige vähe väljarännanute hulgas. (34)

Sõjad vanematest aegadest peale.

Eestlaste ja sakslaste vahelistest võitlustest ei ole rahva mälestusesse jäänud mingisuguseid jutte. Vaid nii palju kuulsin, et mõned vanad inimesed teadnud Tähkvere Veia juures lahinguplatsi näidata, kus sakslased viimased eestlased võitnud. (34)

Rohkem juttu teatakse roots ja venelase vahelisest sõjast ehk suurest sõjast nii siis Põhja sõjast.

Peale suure Rootsi sõja jäänud Tõukveres elama ainult Veiale üks mees ja selle neli poega. Käinud peale suurt sõda röövlid mööda maad ringi ja tapnud needki inimesed, keda sõda järele jätnud. Kord Veial-Tähkveres peremees kütnud rukkirehtede ajal reheahju, näinud tulema kolme ratsanikku. Peremees pugenud parsile peitu. Röövlid tulnud tuppa ja hakkanud endid soojendama küdeva ahju ees. Kõik kolm olnud naisterahvad. Peremees näinud seda, hüpanud parsilt ja tapnud lõmmuga kõik kolm ja matnud Veia lähedale metsa. Veel hiljuti elanud vana inimene, kes teadnud näidata röövlite hauakünkaid. (34)

Suure sõja ajal olnud Päde küla rahvas all heinamaadel peidus, (11) ja Raduvere küla elanikud Pedja jõe ääres olevates soodes. (2)

Peale suurt sõda kadunud inimese sugu siin hoopis vähemaks. (10)

Arvatavasti ka suur sõda hävitanud hulk külasid. Nii asunud praeguse Tirma küla (Vaimastvere vallas) all metsas küla. Sealt tuleb välja vanu vundamentide asemeid, nagu sepapaja jäänuseid – rauatagi jne. (1)

Ka praeguse Teilma küla (Laiuse vallas) all metsas palju vanu ahevrvarsi, mida vist sõda sünnitanud. (24)

Põhja sõda on kihelkonnas kahtlematult palju rahvast hävitanud. 1758. aasta Laiuse lossi valla vakuraamatu järele näeme, et veel sellel ajal s.o. 37 aastat peale ametliku sõja lõppu, mainit vallas mõnes külas elanikud veel täiesti puuduvad nagu näiteks Uusküla – Neudorf. Mõnes külas aga veel palju maad elanikkudeta ja harimata.

Suure Prantsuse sõja ajal (s.o. siis 1812 aastal) tulnud Riia lähedalt inimesed Tähkvere Veia metsadesse pelgu. (34)

Krimmi sõja ajal piiranud inglane Tallinnat, sellepärast tõusnud soola hind ja ka leib läinud kalliks. Türgi sõja ajal tõusnud ka leiva hind: soldatid olnud kortlis, pidanud neid toitma. (15)

Katkud, näljad ja ikaldusaastad.

Katkust ja katkuaegadest teab rahvas väga vähe jutustada. Mõned märkused, mida kuulsin, käisid ikka nii nimetatud „suure katku” kohta. Kunas see suur katk olnud, järgnes ta peale suure sõja, rahvas seda ei tea.

Suure katku ajal käinud katk rahva seas ringi kord inimese, kord looma näol. Kord tulnud talusse kitse näol. Pererahvas söönud parajasti kilet. Kits öelnud: „Oi, imet, oi imet, sööja sööb, sööja joob!” Pererahvas vastanud: „Oi imet, oi imet kede keelet kannap!” Kits läinud seepeale uksest välja pole inimesi puutunud.

Kui osav vastus antud siis jätnud ta ikka inimesed rahule. (37)

Suurest katkust jäänud Jõgevale kaks ja Tähkveresse kaks inimest ainult elusse. (36) Viimast öeldist kuulsin ka teise isiku käest. Nimelt: suure katku ajal surnud Tähkveres inimesed, ainult Veiale jäänud üks ja Sadala Rajale teine (kuulub ka Tähkvere valla alla ehkki Torma kihelkonda). Esimesesse pääsenud mees, teise naine. (34)

Suure katku järele jäänud maa inimestest nii tühjaks, et kui üks inimene teise inimese jalajälje leidnud, olnud sellest nii heameel, et andnud sellele kohe suud. Kuuekümne versta kaugusel pole kuuldud kuke laulu ega koera haukumist. (55)

Ikaldusaastatest ja nendele järgnenud nälgadest teab juba rahvas täpsemalt jutustada. Nimelt saab kindlaks määrata rahva jutustuse järele aastaid, kunas ikaldus on aset leidnud.

Mis puutub läinud sajandi neljakümnendate aastate ikaldusaastatesse, siis on neist üksikasjalisem mälestus (hoop) kadunud. Mainitakse üldiselt, et olnud väga kibe aeg, vili pole kasvanud, rahvas nälginud jne. Ei teata, vähemast ei kuulnud, mis põhjusel vili äpardus: kas oli siin põhjuseks põud või liigvihm.

Ühe jutustaja isa kõnelenud ikka tolle ajastule valitsevast näljast. Nälginud vähemgi viletsam ja vaesem inimene, nii et jahukoti lubamine ajanud inimesi hulgakaupa veneusku. (34) (v. lk....)

Vanemad usutletud isikud aga peaaegu eranditult mäletavad 1868. a. ikaldusaastat. Häda ja viletsus on olnud üldine. Ainult mõni vana inimene eksis aja määramisel. Üks 87 aastane mainis et ta olnud nii 7me-8sa aastane, kui valitsenud kange põud, mis hävitanud vilja ja kõik rahvas nälginud. (43) Ühegi teise käest aga sellel aastal asetleidvast ikaldusest mingit teadet ei kuulnud, nii et tuleb arvata et siin vaid unustamisega tegemist. Nimelt pole sel aastal lumeminemisest kuni mihklipäevani vihma tilkagi tulnud. Päike paistnud punase kuulina. Palju rahvast surnud välja, sest vili kasvanud nii väike, et peoga tulnud kiskuda. (15)

Mõned mainivad, et jakobipäeval esimest korda vihma tulnud, ja siis vast tõusnud odrad üles. (3)

Sellel suurel kuival aastal põlenud hirmsasti rabad ja kroonu metsad „nagu tule leek”. Päike paistnud aina suure suitsupilve seest. Maa olnud pala, et ei või palja jalaga peale astudagi. Toodud siis nälgivale rahvale Venemaalt vilja, aga mis vili see olnud: puha oheliku otsi ja muud prahti täis. (17)

Vaimastvere vald tasunud veel mitu aastat, peale näljaaastat sellel aastal tehtud kroonuvõlga. (55)

Iseäranis kibe ja vilets olnud vabadikkude lugu: need nälginud täiesti. Peremehed võtnud siis oma käe peal magasi aidast vilja, mida siis vabadikkudele antud. (24)

Üks jutustaja teab kõnelda, et tema suurel nälja aastal isakodus kahe nädala jooksul pole leiva raasu suhu saanud. Vedela kaera kiisliga peetud hinge sees (kaeru saadud veidi, sest need ikka kasvanud). Täied noored mehed kerjanud ja pakkunud endid kõhutäie eest teenistusesse. Magasist antud kaevits vilja nädala peale; pea siis sellega hing sees või sure. (36)

Mõnel pool keedetud ohakatest ja naatidest suppi, (15, 40) teisel jälle kapsalehtedest. Vili kasvanud üldiselt terves khlk. sellel aastal nii pisike ja armetu, et mõisaväljal pidi juba peoga kiskuma. (12) Talupõllul olnud odrahunnikud nagu mutimulla hunnikud. (36) Peale suure nälja aasta on nii mõnigi teine aasta, millal liigvihm, põud või varakülm vilja hävitanud ja puudus majas olnud. Kuid siis pole ikka häda nii üldine olnud nagu eelpool kirjeldatud aastal.

Mitu korda pidanud kroonu puudustkannatajatele vilja tooma; mõis ei andnud midagi, vaid riisus veel selle, mis oli. (45)

Traditsioon isikutest

Riigivalitsejad – keisrid, kuningad.

Oma riigivalitseja, s.t. vene keiser, oli see kõige kõrgem ja suurem maa peal. Kes teda nägi, see sama hea nagu oleks ta Jumalat näinud. (13) Keisrid olid vaeste kaitsjad ja õiglased. Niisama olid nad ka kõige targemad. Keisrite tarkus väljendus kõigepealt keelte oskamises. Nimelt oskasid keisrid rahva arvamuse järele kõik keeled. Kui aga pääsesid keisri juurde, siis võisid puhtas eesti keeles oma loo ära rääkida, küll keiser sellest aru sai ja õigust mõistis. Viimast, s.t. õigust leidnud sa ikka ja alati keisri juurest. Nii nagu näiteks ühe Tähkvere mehega juhtunud. Mees läinud Tähkvere mõisa rentniku Klothiga maade krunti ajamisel tülli. Läinud Peeterburist siis õigust otsima. Pääsenudki keisri jutule: viimane võtnud tema armulikult vastu, patsutanud õlale ja käskinud rahulikult koju minna, sest mehel olla täieline õigus ja Kloth peab riiualusest maatükist loobuma. Mees läinud koju, aga asi on jäänud ikka endist viisi, sest mõisnik võtnud keisri kirjad salaja ära. (34)

Ega keiser teadnud, kuidas mõisnikud rahvast vaevasid, on rahva enamuse arvamine.

Üksikute riigivalitsejate iseloomustuseks kuulsin ka mõningaid märkuseid, mis küll osaliselt on „raamatutarkus” juba.

Nii näiteks tuntakse Peeter Suurt, kui suurt jõumeest: murdnud hobuse raua õigeks. (34) Ta olnud aga ka alamate kaitsja: käinud malk peos ja kolkinud läbi, kes julenud vaese ja viletsa vastu halb olla. (31)

Katariina II olnud küll tark ja osav valitseja, aga pidanud omal kole palju armualuseid. Ja kui üks pole enam meeldinud, siis lasknud selle kohe ära tappa. (31)

Katriina lasknud ka oma mehe Peeter III ära tappa, see viidud sõnniku koorma all üle Laiuse mäe. (34)

Nikolai I olnud vali ja karm korra nõudmises ja austuse avadamises. Kui ära surnud, käinud ka mõned Laiuse khlk. inimesed matusel. Kõik, kes surnukeha käinud vaatamas, pidanud sellel kätt suudlema. (51)

Aleksander II oli see armulistest kõige armulisem ja headest kõige parem. Tema on see rahva vabastaja, peksukaotaja jne, (51) ühesõnaga rahva kõige suurem heategija. (36)

Ta langenud aga sellepärast mõisnikkude viha alla, kes ta ära tapnud. Tapjatena kahtlustatud ümberkaudseid mõisnikkegi. Nii olnud üks kuritöö kaassüüdlastest Torma mõisniku Friedenthali väimees – ooberst Blerking, rahva nimetuse järele – Torma kindral – Blesking teinud hiljem oma elule otsa. Niisama kahtlustatud ka ühte Simuna khlk krahvi (vist krahv Tiesenhausen), kes ka oma elule hiljem lõpu teinud. Südamepiinad pole lasknud rahulikult elada. (34)

Aleksander III olnud see kange venemeelne ja keelne keiser. Tema pannud igale poole vene keele sisse ja tahtnud rahvast venelasteks muuta. (34, 51)

Peale vene keisrite teab rahvas kõige rohkem rootsi Kaarel XII – Raudpeast. See ju ka kõigiti loomulik, sest elutses ju Kaarel ühe talve Laiuse lossis (v. lk. 18). Enne Laiuse lossis elamist elanud ta lühikest aega Reastvere mõisas. (12) Kaarel XII olnud väga heasüdamline ja lahke valitseja. Käinud alati ümberkaudse rahvaga läbi, olnud talurahva lastel vaderiks, söötnud lapsi kompvekkidega jne. (56) Kinkinud Laiusel oleva Mõra mõisa ühele eesti paarile, kelle pulmas ta olnud. (56) Käinud ka tihti Laiuse õpetajal Brocmannil külas, kelle aeda istutanud kolm pärna (v. lk. 9). (30) Kaarel XII olnud ka kirgline jahimees: Käinud ikka Tooma khlk. suurtes Tarakvere metsades jahil. Tapnud mõnikord üksteist karu ühe jahilkäiguga. (34)

Suur ja vägev valitseja olnud „Prantsuse Punapart”, kes aga veel rohkem hoobelnud ja suurustanud oma võimuga. Ta kiidelnud ikka: „Maa on minu, taevas üksi, Jumal sinu!” Aga niikaugele pole ikka jõudnud, sest venelane murdnud ta jõu. (17)

Kubernerid.

Suured venemeelsed kubernerid, nagu Schachovskoi, olnud ikka rahva sõbrad, aga mõisnikkude vastased. (31)

Aga ega nemadki pole tohtinud kanged mõisnikkude vastased olla, sest siis tapetud neid kohe ära. Nagu Tallinnas ühe kuberneriga sündinud (nime jutustaja ei mäletanud). See kuberner teinud rahvale head, ja oleks seda veel palju teinud, aga tapetud ära. Nimelt kutsutud ühe leseproua juurde pidusöögile ja seal mürgitatud ära. (49) Kubernerid kui keisrite asetajad, teinud ka õigust ja rahvas leidnud nende juurest kaitset.

Nagu Tähkvere mehe lugu näitab. Nimelt läinud Tähkvere mees Klothija-Tähkvere rentnikuga tülli (v. lk. 46). Mees läinud Riiga kuberner Nassuvorovile kaebama (kub. Suvorov). Mees juhatatud ka kuberner Nassunorovi elukorteri. Esimeses toas olnud palju kingsepaid tööl. Varsti tulnud ka Nassunorov teisest toast välja, teinud ise tublisti kingsepa tööd, et „traat välkunud” käes. Mees rääkinud siis oma loo ära. Kuberner leidnud mehel täielise õiguse olevat ja lubanud oma otsust Klothile teatada. Käinud meest teist korda veel Riias, sest esimene kuberneri kiri läinud kaduma. Aga teise kirja võtnud jälle mõisnik ära. Läinud siis Peterburi (v. lk. 46). (34)

Suurtes linnades, täh. Peterburis, Riias ja Tallinnas, teeninud mõned isikud sellega omale leiba, kes linna tulnud „õiguste otsijaid” vastava tasu eest võimukandja juurde juhatud. Muidugi olnud need võimukandjad ükspuha kes, mitte aga see, kelle juurde tahetud – kuberner või keiser. (34)

Üldiselt olnud vene ametnikud rahvale vastutulelikumad ja nende kohtust ja käest võisid sa ikka õigust leida, kuna „saksa” kohtust seda polnud oodata. (34)

Kirikuõpetajad.

Populaarne ja võrdlemisi palju teab rahvas jutustada Heinrich G. Jannaust või nagu rahvas teda nimetab – vana Jannust. (Seda rahvas ei tea, et enne „vana Jannut” veel „vanem Jannu” on olnud õpetajaks.)

Vana Jannu (keda mäletavad veel mõned vanad inimesed) olnud vana hea mees. (55) Tal olnud suurvõim, olnud keisri sõber ja käinud sellega läbi. (39) Mõisnikud kartnud teda ja keegi pole julenud tema käskude vastu teha. Seisnud ikka ja alati rahva eest. Kui mõisnik kedagi süütult peksta tahtnud, see läinud Jannau juurde ja see keelanud peksu ära. Niisama päästnud ta mitugi meest soldatist ära. Kord püütud üks mees jälle soldatiks. Jannau ajanud püüdjatele järele – Praeguse Tabivere jaama juures saanud mehed kätte ja päästnud mehe. (34) Kui Jannau keelanud mõnda meest loosi võtmast, pole seda ka võtma sunnitud ja mees olnud soldati hirmust vaba. (39) Kord läinud kaks meest – Mart Ploom Raduverest ja Mart Toming – Vilinalt Peterburi õigust otsima (vana Jannu nõu järele). Mehi hakatud aga pärast taga kiusama ja üks neist pandud vangigi. Jannu päästnud aga mehe vabaks. (15) Kohus pole julenudki kedagi süüdi mõista, kes Jannu kaitse all seisnud. Kord öelnud Kurista härra, kes olnud kohtu eestistuja, - Ma mõistaks sind küll süüdi, aga mis ma teen, kui Jannu su poolt on. (36)

Jannul olnud terve rind aurahasid täis, just nagu mõnel keisril. Sõja ajal lasknud kihelkonna naisi linase riide tükke narmasteks näppida ja saatnud narmad sõjaväljale. Saanud selle eest aurahasid ja riste aina juurde (linase riide tükid olnud muidugi naiste omad). (39)

Oma teenijaid lasknud ta ikka Laiuse mõisas peksta. Kui kutsar midagi halba teinud, andnud kutsarile kirja ja käskinud mõisa viia. Igakord antud siis kutsarile peksa. Kord saatnud kutsar venelase oma eest kirjaga mõisa, seekord saanud venelane naha peale. (39)

Jannu andnud oma perele väga vaevaliselt süüa. Kord jõululaupäeva õhtul andnud perele kapsa suppi aga ilma lihata. Teeninud kirikumõisas ka sel ajal suur vigurimees nimega „Kerge kannus”. Selle mehe eestvõttel hakatud laulma „Nüüd surnukeha matame”. Jannu tulnud kuulama, milleks jõuluõhtul sarnast laulu lauldakse.? „Kerge kannus” vastanud, et nad seda laulu selle viletsale kapsasupile laulavad. Jannu lasknud sellele mehele Laiuse Bockil anda 60 hoopi. (36)

Kord läinud ühel mehel kirikus pastla pael lahti (mees seisnud altari ja kantsli vahel). Mees kummardanud alla, et pastla paela kinni siduda. Sel samal silmapilgul tulnud jälle Jannau kantslist ja tahtnud altari ette minna. Tõuganud aga mehe külge. Mees pole muidugi teadnud, et see õpetaja ja öelnud „Ära, kurat, maha lükka!” - Jannu lasknud ka sellele mehele Laiuse mõisas 25 hoopi anda. (34)

Kui Jannau ära surnud, pärandanud ta 300 rbl. Laiuse kirikule. Neist protsentidest kingitud siis iga aasta parimale leeriõppijale testament ja piibel. (34)

Jannau järele tuli õpetajaks Spraenger ehk nagu rahvas teda nimetab „Prengel” ja „Prenger”. See olnud lihtne mees, käinud rahvaga läbi. (39) Kostnud ka vahest talupoja eest mõne hea sõna. Kiriku konvendi koosolekul pidanud talupojast saadikud püsti seisma. Prengeli nõu järele, andnud saadikud palve sisse, et ka neid istuda lubataks. Viimast ka lubatud siis. (36)

Õpetaja Spraenger on tuntud aga suure alkoholikuna. Igapäev lasknud omale kõrtsist tuua pudel „allas köönelt”, mille ära joonud. Rohkem pole tuua lasknud, sest siis oleks ta ka rohkem joonud. (34)

Ta oli öelnud ametisse astumisel, et ei taha olla kahekeelne koer: saksa ees saba liputada ja matsi peale kärkida. Aga terve oma teenistuse aeg pole selle põhimõtte järele just käinud: vahest teinud seda küll st. liputanud saksa ees saba ja kärkinud matsi peale. (15)

Tema sõbrad olnud aga enamuses mõisavalitsejad. (39)

Järgmine õpetaja oli Bidder. Selle sõbrad olnud mõisnikud. (39) See õpetaja pole rahva seas kuigi armastatud. Ta olnud teguviisilt kole järsk ja vali – kõlbanud pigemini kohtunikuks kui õpetajaks. (11) Koolide katsumisel olnud koolilastega ka väga vali: kord vedanud Tuimõisa koolis üht last kõrvupidi. (5 Tema karm ja järskune teguviis ning rahvaga hoolimatu ümberkäimine põhjustas 1884. aast. vene usku minemise. (v. lk. 144) Niisama kiusanud ta vennastekogudusi taga ja takistanud nende tegevust. (v. lk. 149)

1905. aasta sündmuste järele põrutanud kantslist: „Kuuskümmend aastat olete viha omapeale kogunud ja nüüd kannate seda!” (36) Aga teisest küljest pääsnud nii mõnigi mees 1905. aast. Bidderi eestkostmisel surmanuhtlusest. (11 ja 32)

Bidder olnud aga hea jutlustaja. Jutlustanud ikka nii et naised pole saanud muud teha kui nutta, nii et kirik külanud käes. (55)

Niisama hoolitsenud ta kõikipidi khlk. koolide eest ja katsunud igapidi haridus tasapinda tõsta. Oma järskuse teguviisiga ja kõrgi olekuga (mis seda selgemini välja paistnud, sest et tema eelkäija Spraenger rahvaga läbi käinud) tekitanud ta aga rahva seas palju pahameelt ja vastuolusid. (31)

Preestrid.

Rahvas ei tea esimestest preestritest mitte midagi öelda. Preester Bogdanov on juba laialdasemalt tuntud ja just sellepärast, et ta kole suur alkoholik olnud. Jumalateenistust pidanud sageli joobnud olekus. Kord pidades jumalateenistust, olnud jälle tublisti purjus. Läinud altari taharuumi, rahvas ootab ja ootab aga ei preestrit tule enam välja. Viimaks vaadanud köster üle ukse, (sest sisse teised keegi vastava kombe järele minna ei tohtinud) preester magab õiglast und. Köster saanud viimaks kuidagi jalasti kinni napsata ja tõmmanud preestri välja. Pole aga jõudnud omal jalal ristikäike ümber kiriku teha, vaid selleks pidanud kaks meest teda toetama. (34)

Nagu kiriku kroonikast selgub on tema ajal koolid õige viletsas seisukorras, pole neid kordagi preestri poolt „järelkatsutud” jne.

Bogdanovi järgmine preester oli preester Johanson. See olnud küll sündimiselt eestlane, aga olnud suurem venelane kui rahvuselt venelane. Koolide eest on ta tublisti hoolt kandnud. Tema ajal võeti ka ette Laiuse kroonumõisa jagamine. Tema eestkostmisel saanud ennekõike maad vene-usulised. (34)

Selle mõisa jagamisega ühenduses järgmine lookene. Kord jalutanud preester Johanson Mõia mõisa ja Laiuse vahel maanteel. Sõitnud Jõgeva poolt rattaga peenikeses riides härra; saanud preestri kohale, - küsinud: „Kas oled sina Laiuse vene kiriku preester?“ – Jaatavat vastust saades, virutanud preestrile kaks kõrvalopsu, öeldes: „Kus sa kurat, Laiuse mõisa panid!“ Ja ise kihutanud rattaga Mustvee poole edasi. Küll aetud meest taga, aga kätte pole enam saadud. (34)

„Paduvere Mart“ – rahvatohter.

Paduvere Mart on olnud üle Laiuse khlk. st. küll üle mitme kihelkonna, kuulus ja otsitud „tohter“. Paduvere Mart perekonna nimega Mart Ploom, pärit Vaimastvere vallast, Paduvere külast, Välja talust. Kutsutud vahest ka „Välja Mart“. (32) Surnud arvatavasti 1923. aastal.

Nagu mainit on Paduvere Mardi kuulsus üle oma kodukihelkonna laiali lagunenud: igast kihelkonna nurgast on käinud inimesi tema juures abi otsimas. Niinäiteks – ka Laius-Tähkverest, mis Paduvereest õige kaugel. (34)

Juba Mardi isa, Küti Jüri, olnud tark inimesi arstima. See pärandanud oma tarkuse pojale edasi. (40)

Ta pole olnud mitte üksi hea inimeste tohter, vaid ravitsenud ka hästi loomi. Tähtsamaks arstimisvahendiks olnud „saltzvasser“, mida ta igasugude hädade vastu andnud. (34)

Mart oli ikka siis aidanud, kui oli temasse usku olnud. (40)

Vahest aga narritud ka Marti: viidud terve poiss Mardi juurde, öeldud poisil puus paigast, pane Mart hea mees, paigale. Mart katsub, ütleb, et ongi puus paigast ja hakkab ka kohe paigale panema. (42)

Olnud ikka va lahke vanamees. Teinud alati nalja ja olnud heas tujus. Läinud haige silmadega naine Mardi juurde abi otsima, Mart öelnud: „Oot, oot, ma panen viisud jalga ja lähen vaatan, missugused need silmad siis ka on.“ Arstid kimbutanud teist alguses mitu korda, aga mis nad saanud talle teha, sest Jannu päästnud igakord ära. (34)

Olnud ikka tark ja nupukas küll, öelnud oma surmapäeva ja tunni täpselt ette ära (32) ja andnud sagedasti palju paremat ja mõjuvamat rohtu kui „koolitatud tohtrid“. (40)

Mõisnikud.

Mõisnik oli see talurahva valitseja ja kohtumõistja. Tema tegi, mis tahtis, oli sulle armuline või lasi sind vähemagi süüteo juures „vaese omaks“ peksta. Kõik sündis nii, nagu härra tahtis ja soovis. Riigivalitsejast teatud midagi. (12) Enamuses olid mõisnikud kurjad, verejanulised, vägivaldsed. Nende jahikoer oli neile palju rohkem väärt. Roela Schoulz saatnud Tähkveresse oma inimesi ja saanud siit häid jahikoeri vastu. (47) Kui neilt elu ja surma üle otsustamise õigus ära võeti, siis rõhusid nad rahvast suure töökoormusega, peksuga – ühesõnaga olid nagu üks jutustaja, kes „eluaegne mõisaori“ ütles: „Oi, oi mõrtsukad olid ikka küll; oi, oi kuradid olid ikka küll!“

Ainult kaks, usutletuist isikuist, kaitsesid nagu mõisnikke. Üks mainis, et peks tuli kupja käest (26) ja teine, et oma inimesed olid palju õelamad ja härra oli vaid sellepärast kuri, et kupjad, kiltrid härrale kõik asjad ära kaebasid. (55) Esimene neist isikuist kuulus sotsiaalselt vabadikkude klassi; neil aga läinud sajandi lõpul oli võrdlemisi lahe elu (v. lk…) See isik ka ainukesena mainis, et mis mõisniku ajal viga elada, aga vaata nüüd ---. Teine neist isikutest aga elanud hilisemate mõisnikkudega väga heas ja sõbralikus vahekorras, nii et ka tema vabandus on teataval määral põhjendatud.

Teised isikud aga leidsid kõik, et mõisnikud õelad, vägivaldsed ja kurjad enamuses olnud. Kus härra kuri, seal lisaks töörahvast vaevamas veel kõiksugu kurjad kiltrid, kubjad ja aidamehed. Nagu Laiuse mõisa tegelikul valitsejal Büschil. (Laiuse mõis oli kroonumõis, see renditi siis välja. Kohapeal elas harilikult aga valitseja, kellel siis täieline võim.) (39) Kus härra hea olnud, seal pole olnud ka siis kurje kupjaid nagu Vaimastvere Braaschil. (40) Nii, et ennekõike olenes siis ikka härrast. Niisama saanud töörahvas vähem peksa Kivijärvel Str ajal ja Leedri Mühleni ajal.

Mõne mõisniku kurjuse kuulsus on põlvest põlve säilunud ja üle kihelkonna laiali lagunenud. Nagu Vaimastvere parun Schwaz. Nagu õiglasest karistusest räägitakse tema vägivaldsest surmast nimelt aastal 17…

Parun Schwarz olnud väga kuri talurahva vastu, peksnud ja piinanud neid alati. Kõigi sellele lisaks valinud ta mõisaväljal töötavate naiste seast kaunima ja käskinud need mõisa tulla. Kord valinud jälle lõikajate hulgast ilusa noore tüdruku ja käskinud mõisa tulla. Tüdruk ähvardanud juba enne, sellisel juhusel parunit tappa. Võtnudki kaasa pussi ja tapnud paruni. Läinud peale selle lõikajate juurde verine puss olnud vöö vahel. (36) Nii räägivad mõned inimesed. Kuid ka teistsugusena see sündmus tuntud. Nimelt kutsunud Schwarz alati nägusamaid neide end laupäeva õhtul sauna pesema. Kord valinud jälle ühe välja, see aga tapnud paruni saunas ära. Tüdruk viidud Tartu Maakonna Kohtu ette. Tal võetud elamiseks õigus Laiuse kihelkonnas ära. Ta jäänud aga Tartu elama ja saanud hiljem „taga Tartu“ köstri emandaks. (10)

Mõned jutustavad seda sündmust isegi sarnaselt: ükski pole saanud enne naist võtta, kui vii pruut Schwarzile näha mõisa. Kord viinud üks poiss jälle oma mõrsja mõisa, aga tüdruk tapnud paruni. (23)

Mõned mainivad, et tüdruku vend teda aidanud (31) ja teised, et vend õe riietes selle tapmise toime pannud. (24)

Laiuse mõisavalitsejaks olnud Bock, kes oma kurjuse poolest kuulus. See „lõhkunud“ palju rahvast. Kõndinud alati kepiga põllul ringi ja nuhelnud inimesi. (15) Ainult harukordadel kõnelenud inimestega vähe paremini. Öelnud kord, et seal ilmas pannakse meid kõiki ühe paela peale. (6) Korra läinud põllule, unustanud kepi koju. Näinud, et lõikajad olid jätnud liiaks kõrge kõrre, käratanud: „Ah teie, iks ei karda, mul pole seadusekeppi käes!“ Olnud ise kole suur ja tugev mees. (36) Söönud väga palju. Terve lammas pandud korraga ette. Virutanud lihatükke suhu, mis olnud suured nagu värvud. Istunud sagedasti lauk hobuse seljas ja sõitnud sellega alatasa põldudel ringi. Kord linaropsijate juures kuulatanud, kuulatanud ja öelnud: „;Meek kui lind laulap“ ja lõiganud hooga mõõga tera eest nüriks, et ainult töötegijatel oleks raskem ja viletsam. (9)

Niisama teisel Laiuse rentnikul Buschil rahva nimetuse järele „Pussil“ olnud palju kurje kupjaid ja kiltrid rahvast vaevamas ja peksmas. (42) Sõimanud ja peksnud alatasa teomehi. Ainult sellel laupäeval jätnud peksmata, kui pühapäev laua kiriku läinud. Naised kasutanud siis seda laupäeva ja sõimanud siis, et küll sind seal ilmas kõrvetakse. Busch vastanud aga: „Kes siin mees, see seal ka ees.“

Viimane Laiuse rentnik Nepart olnud hea mees ja saanud töörahvaga hästi läbi. (18 ja 42)

Laius-Tähkvere mõisa rentnik Schoulz rahva nimetuse järele Suilts (enne 1821. aast.) olnud kole vali ja peksja. (8) Schoulz olnud rauga eas Räpinas. Pole enam jõudnud vanaduse nõrkusest kõndida. Kutsunud korra siis oma koerapoisi enese juurde ja andnud sellele kõrvakiilu. „Peksta jõudis ja tahtis ikka.“ (34)

Ka järgmine rentnik parun Wahl lasknud inimesi nuhelda. (35)

Jõgeval elanud kord „hull krahv“, kes igasugu tempudega hakkama saanud. Kui tema kutsar läinud palka küsima, käskinud krahv kutsari hobuse praaga vedamise ree ette rakendada, ise istunud peale ja hakanud siis mööda teed kihutama. Tulnud mõni mõisasaks oma saani ja hobusega vastu, kutsar kihutanud krahvi käsul kohe otsa. Võõrad saksad hakanud ennem riidlema ja sõimama. Kui aga näinud, et reel istub Jõgeva tore krahv, siis pidanud trahvi maksma. Trahvi raha saanud kutsar omale ja see jäänud siis talle palgaks. (39)

Kivijärve mõisas olnud peksuaeg paruni ajal, st. tähendab parun Pahli ja ta poja ajal. Need olnud ikka valjud ja kurjad ja lasknud inimesi peksta.

Heas mälestuses seisavad aga Triigi saksad nagu rahvas neid nimetab. (Stryk…)

Poeg olnud veel kuldsem kui isa. Kui ära läinud, teinud vallarahvale suure lahkumise söömaaja. (28)

Triigi järele tulid Ettingewid (s.t. Oettingew). Viimane Etting olnud kole uhke saks. Ükski talumees pole tohtinud mõisa õuest läbi sõita, ähvardanud kohe maha lasta. (3 ja 44)

Niisama heas mälestuses on Vaimastvere Braaschid. Neid ei jõudnudk mõni isik kiitagi, ütleb, et selge kuld olnud kohe. (40)

Milles ta eriline kuldsus ja headus seisnud ei saanud kuulda. Seda vaid mainiti, et nad talurahvaga sõbralikult ümber käinud, kardulinoppijatele lasknud väljal kardulid küpsetada. (34)

Pole tema ajal olnud ka ühtki kurja kubjast ega kiltrit mõisas ametis. Ja kurja opmanni Essi taltsutanudki: pole lasknud teda enam endisel viisil teoliste peale kisendada. (1)

Kärde mõisa polkovnik rahva nimetuse järele Pistorjus, Pistolgus, Püstolkov on tuntud oma kitsi oleku tõttu.

Kui välja läinud saanud terve ja ilusa särgi selga, aga kui koju tulnud, vahetanud kohe vana ja katkise vastu ümber. Käinud alati oma väikese koera seltsis. See söönud temaga ühes lauas ja maganud temaga ühes. Olnud tark ja nupukas mees. Näinud ette ära millised ajad tulevad, sest öelnud: „Mina küll tööd ei tee, aga minu pojapojad peavad juba tööd tegema. (1)

Üldiselt pole ta see kõige hullem just olnud, tema all võinud ikka elada. (17)

Mõisaametnikud: opmannid, kiltrid, kupjad.

Kui mõisniku eest veelgi mõne hea sõna keegi kostab, ning nende teguviisi püüab vabandada kuidagi, ei tehta seda mõisaametnikkude juures. Need on rahva seas kõige vihatumad. Leitakse isegi, et parunid olnud kõik head ja armulised, kuna peks tulnud kupja käest. (26) Sarnast ütelust kuulsin küll ka ainult ühe isiku suust, kuna kaunis tihtigi mainitakse, et ega mõisnikud niipalju poleks peksnudki, aga oma inimesed olid õelamad. (55)

Mõisaametisse võeti ikka hästi kuri inimene, kes aga hea oli see lasti ametist lahti. (17) Ja kui inimene ennem kuigi kuri ei olnudki, läks ta mõnda mõisaametit pidades, uhkeks ja kurjaks. (39)

Kui mõisnikud vahest harva talurahvaga mõne hea sõna rääkisid, ei teinud seda kunagi kupjad ega kiltrid. Nii näiteks priiuse tulekul lugenud parun Wahl Laius-Tähkveres rahvale vabaduse seadust ette ja kõnelenud tol korral talurahvaga nagu omasugustega; kupjad imestanud mis hirmus, et mis nüüd rahvaga tehakse. (34)

Kupjad olnud kõik kangesti peksuhimulised. Ehitatud Tähkvere veskit n.n. Alveskit hollandlasest meistri juhatusel. Meister andnud töömeestele ikka lõunatundi uinaku tegemiseks. Aga ei kupja hinge see pole mahtunud, et seesugustele ka puhkust lubatakse. Kord jälle mehed peavad lõunatundi, kubjas läinud ja hakkanud mehi peksma. Meister näinud seda, võtnud vembla ja kolkinud kupja enda läbi. Kubjas kaebanud küll härrale, aga härra pole meistrile midagi teinud. (34)

Mõnest kubjast, kiltrist, opmanist on rahva seas mälestus säilunud. Ennekõike muidugi neist, kes eriliselt kurjad ja karmid töörahvaga olnud.

Nii on Jõgeva mõisas jutustajate noorepõlve ajal olnud kiltriks sõimunimega „Tatski Tõnu“ või „Vana Tatski“. See olnud hirmus kui kilter. (41) Ta vaadanud vaimude järele ja muud pole teinud, kui päevad otsa karjunud heleda häälega: „Mis sa seal jälle teed!“ ja andnud keppi. (32)

Vana Tatski kartnud aga hirmsasti müristamist. Kui olnud äikese ilm, siis olnud töörahvaga hea: käskinud tüdrukuid maha istuda ja laulda. Kui aga äikene üle läinud, karjunud: „Käige, kuradid, tööle!“ (29)

Kivijärve mõisas olnud vanasti kilter Simrot, kellest ikka räägitud, et ta suur peksja ja rahva piinaja olnud. (28)

Vaimastvere mõisas olnud (enne jutustaja mäletist) kuri opmann sõimunimega „Kiilaspea“. See peksnud rahvast. Kui ära surnud, hakanud kodu käima. Kord sõitnud mees, kellega opmann elu ajal väga kuri olnud, Vaimastvere mõisa juures asuvast Sihi kõrtsist mööda. Näinud lasinapuu peal vana opmanni istuma. Sõitnud ligemale, olnud koer. Koer karanud mehele säärde ja see haav pole surmani ära paranenud. (31)

Vaimastvere mõisas teeninud parun Oettingeni ajal valitseja Ess. See peksnud ja sundinud alati rahvast taga. Karjunud juba päevatõusu ajal rahvast tööle. Ta öelnud ikka, et see vast õige rehepäev olla, mis ühest kukelaulust teise kestab. Kui Braasche tulnud mõisa siis hakanud Ess ikka oma vana moe järele hommikul kisendama rahvast tööle.

Braasche ehmatanud oma prouaga üles, mõtelnud, et tulikahi. Keelanud siis Essil edaspidi sellise kisendamise. Ess sellest peale sosistanud ikka teomehele hommikul: „Sa mine sellele põllule ja sa sellele.“ Aga põllul, kui Braaschi pole ligidal olnud, tõuganud teomeest kepiga ja karjunud: „Sina molkus!“ Üsna tihti löönud ta teomehel kepiga selja lõhki, et veri tulnud läbi särgi välja. Tüdrukud pole leidnudki tema ees armu, vaid nuhelnud neidki õige sagedasti. Kord rehe ajal tüdrukud pannud rehte üles, aga teomees ajanud pudenenud rukkid kotti. Ess näinud seda ja lasknud tüdrukutele, et nad teomehega ühel nõul, igaühele anda kümme „kärakat“. Üks neist jäänud peksu tagajärjel põdema ja surnud. (1)

Vaimastvere mõisas, kui jutustaja nii 8-10 aastane, olnud kupjaks „Tõngi Tõnu“. Olnud hirmus kuri kubjas. Peksnud alati teomehi. Kord vedanud teomehed paatidega teiselt poolt jõge kive teisele poole kaldale (jutustaja näinud ise pealt). Lootsik läinud kividega jõe peal ümber. Kui teomees kaldale saanud, tõmmanud Tõngi Tõnu teomehele kepiga kolm hoopi (kepiga) üle piha. (55)

Jutustaja mälestusel olnud Kärde mõisas opmanniks Essmann. See kõndinud aina kepiga ringi: tonksinud ja tõuganud teomehi. Alati kisendanud: „Kasi koju, kui sa tööd ei viitsi teha!“ Olnud kange viina sõber. Kes talle viina toonud, sellele andnud paremad, st halvemad ja õredamad viljatükid lõigata. Kui aga talle seda ei ole toodud, nagu jutustaja isa, siis pidanud nemad alati kõige paksemad ja suuremad viljatükid lõikama. Karjunud alati, et mina vast õpetan teid tööd tegema, nagu tegema peab, aga ise tühi pole midagi osanud teha kui ainult karjuda. (27) Kärdes, kui jutustaja õige väike veel, olnud kupjaks n.n. „Rensu Pauk“. See olnud väga kuri ja halb inimene. Teomehed pole tema suust head sõna kuulnud, ega tema meelepärast osanud tööd teha. Elu lõpp olnud tal ka aga vaevaline ja vilets: läinud ta hirmsasti paiseid täis, viidud teine Tartu ja sinna jäänudki. (17)

Laius-Tähkveres olnud vanasti kupjaks nimega Annus ehk Annuk, kes alalõpmata teomehi peksnud. Kord aga peksnud teomehed teda nii rängalt, et tal liigetenoa luupea taskus katki läinud. (36)

Reastvere mõisas olnud „Kiltri Mihkel“. See olnud kangesti mõisa meele järele, sest ta andnud vaimudele hästi keppi. (31)

Pärisorjus.

Pärisorjusest ei tea rahvas midagi lähemalt jutustada. Kõik mälestused piirduvad vaid üldiste öeldistega nagu: Rahvas on olnud orjad, mõisnik teinud mis tahtnud. Talupoeg teinud kõik mõisa töö jne.

Töökoormustest, andamitest ja vooride arvust ei teata midagi. Öeldakse vaid, eks nii palju pidanud tegema, kui mõisniku töö sai tehtud või kui palju mõisasaks soovis. (17) Laiuse lossivalla vanuraamatu järele, mis pärit 1758. aast. on taludel järgmised kohustused kanda. Soontaga küla suuremad talud (kui suured, ei ole märgitud) peavad tegema nädalas 4 hobusepäeva aasta läbi ja jüripäevast mihklipäevani 4 jalapäeva nädalas. Siis veel aasta peale 12 abiteo päeva. Peale selle veel järgmised andamid:

15 vakka rukkid; 15 v. kaeru; 5 v. otre; 2 taalrit raha, 4 linast lõnga, lina 20; linast lõnga 2 kuni 3; kotte 1; 1 lammas; 4 kana; 20 muna; heina – üks koorem ja 5 (Ett). Kantküla talud teevad aasta läbi 2 hobusepäeva nädalas ja jüripäevast mihklipäevani 2 jalapäeva nädalas. Peale selle 8 abiteo päeva aastas.

Andamid olnud järgmised: 7 ½ vakka rukkid; kaeru 7 ½ vakka; otre 2 ½ vakka; raha – 1rtg. ja 19 ¾ grossi; linast lõnga 2 naela; pikki linu 10 m; lambaid – ½; kotte – ½; kanu – 2; mune – 10; heina 2 koormat ja 10 (Ett).

Peale selle kuulsin mõne lookese ja öeldised, mis pärit tollest ajast, ja mis iseloomustavad mõisasaksa ja talurahva vahekorda sellel ajajärgul.

Mõisniku silmis pole olnud talupojal mingit inimväärtust, vaid teda vahetatud koerte või ükskõik mis asja vastu. (17) Talupojal pole olnud kuskilt abi otsida, pidanud kannatama kõik, ka seda kui teda ilmsüütult nuheldud. Kord vanal ajal piinatud Laius-Tähkvere mõisas kaks inimest süütult surnuks. Lugu juhtunud nimelt nii: jutustaja ema vanaisa isa ja tema naine olnud mõisa töölised. Ühel päeval kadunud mõisaproua kuldne sõrmus lahtise akna all olevalt laualt. Vargus aetud mehe süüks, sest see töötanud aias. Ehkki mees ja ta naine mõlemad oma vargust eitanud, pekstud neid mõisa ees seisval sambal surnuks. Hiljem leitud sõrmus mõisa aias kasvava puu otsast, kaarna pesast. Et kuidagi oma eksitust parandada, kasvatatud siis kuidagi jut. ema vanaisa ja ta väikene õde mõisasakste poolt üles. Laius-Tähkveres pole aga sellest saadik ühtki inimest enam sellel sambal peksetud. (46)

Vanasti olnud iga mõisa ees peksusammas, kus siis süüdlasi ja süütuid peksetud ja piinatud. Niisama olnud ka kiriku ees peksusambad, kus siis pühapäeval terve kihelkonna „silma all“ nuheldud. Kord vanal ajal peksetud Laiuse kiriku sambas üht meest kolm pühapäeva järgimööda. Kolmandamal pühapäeval antud nii et „vaikseks“ jäänud, löödud siis veel tempel kõrva äärde. Hiljem seisnud sammas kellatorni all nurgas. (36) Niisama olnud Laiuse kiriku lael kajs puuatra, millega inimestel vanal ajal karistuseks pead otsast ära aetud. (36)

Näduvere mäe kohta räägitakse L.-Tähkvere sarnast lugu. (mägi asub küll Torma khl., aga Laius-Tähkvere valla järele.) Kord maetud sinna tüdruk, kellel olnud laps, kaelast saadik maasse ja aetud siis puuadraga pea otsast ära. Pea veerenud mäest alla ja keel teinud veel suus „läll, läll“. (34)

Nagu mainitud, teinud talupoeg kõik mõisa töö ja palgaks saanud peksa (17) (just nagu hiljemgi v. lk. 109). Peksa saanud alati, küll juba selleks põhjust leitud.

Talupoeg pidanud muudkui kannatama. Et ta oma seisukorra parandamiseks oleks vastu hakanud, seda ei mäletata ja mis mõttega sa vastu hakkad, kui selle järele su ots kindel olnud. (1) Ainult mõnel üksikul juhusel maksetud mõnele iseäranis kurjale mõisnikule või mõnele mõisaametnikule, kätte.

Nagu näiteks: tappis külatüdruk Vaimastvere ülekohtuse ja õela parun Schwarzi (v. lk. 62) või jälle peksid teomehed kord vanal ajal Tähkvere kurja kupja Annuki „vaese omaks“ (v. lk. 71).

Kord vanal ajal nuhelnud Reastvere mõisa vaimud üht kupja kiltrit. Peksnud teist tublisti. Mõni mees olnud veel naiste riides hulgas. (34)

Kui enam pole jõutud kuidagi kannatada, siis „pandud hõlmad vöö vahele ja läinud üle mere Rootsi“. Niimoodi päästnud siis mõni end viletsast olukorrast. (34)

Teised kannata aga edasi ja oota, millal sind surm päästab. Elu olnud küll sel ajal päris põrgu, (17) mainib üks jutustaja.

Teoorjus.

Saksal oli ainult kutsar, toapoiss ja koerapoisid, muu töö tegi kõik talurahvas ära. (39)

Sellepärast oli talupoja töökoorem suur, nii suur, et see röövis talupoja terve aja. Laiuse lossi valla talude korraline ja abitegu mainit valla vakuraamatu järele 1840. aastal järgmine:

/Talud on ärahinnatud ja nende väärtuse järele tegu määratud./

Taludel on teha hobusepäivi aastas (vastavalt oma suurusele) 169 päeva. – 26 päevani

jalapäivi – jüripäevast – mihklipäevani – 74 ¾ päevast – 11 ½ päevani.

jalapäivi – mihklipäevast jüripäevani mõnedel taludel 7 ¼ päeva – teistel pole.

Abitegu: jüripäevast mihklipäevani tuleb teha mõisas tarviduse järele põllu ja koduseid töid:

hobusepäivi 63 päevast – 13 päevani

jalapäivi 42 „ – 8 „

Nii suvel kui talvel vooripäivi 30 päevast – 15 ½ päevani.

Mihklipäevast kuni jüripäevani:

hobusepäivi – 15 päevast – 3 päevani

jalapäivi 40 päevast – 8 päevani.

Rahva jutu järele on olnud tegu järgmine:

Jõgeva vallas teinud kuuepäeva koht 6 hobusepäeva nädalas – vaim ja poiss jüripäevast mihklipäevani kolm ja neli päeva.

Kolmepäeva kohal olnud kolm hobusepäeva nädalas. (31) Vooripäivi ei mäletatud. Üldse peab mainima, et teoorjuse aegne tegu pole enam täpselt meeles.

Kivijärve vallas – praegu Laiuse vald – kuuepäeva koht 6 hobusepäeva nädalas ja seal käinud ka vaim igapäev. Peale selle igal talul oma vooripäevad – nii kuidas mõisast käsk tuli. Peale selle 12 vakamaad heina teha, 12 vakamaad vilja sügisel kokku panna – pead ka ära korjama. 3 viinaköögi nädalat, tüdrukutel 3 karjanädalat. Peremehel kevade külvipäevad – seda ei tohtinud keegi teine peremehe eest teha. (28) Vaim 50 kubu päevas hagu tegema. (28)

Laius-Tähkveres olid iga talul oma vooripäevad. Kahepäeva kohal olnud aastas teha 20 vooripäeva. Korraline tegu sarnane muudele valdadele – kolmepäevane koht – kolm päeva jne. Abiteona olnud meestel talvel viinaköögi nädalad. Vaimud pidid hagu tegema, kiva põldudelt korjama, sõnnikut laotama, rohtaias tööl olema jne. (47) Niisama oli ka Tähkvere vallas peremees kevadel külvamas. (36)

Leedi vallas – praegu Tähkvere vald – kolmepäeva koht 3 hobusepäeva nädalas ja vaim ka 3 päeva. Voorid – viina, vilja ja puuvoorid. Viina viidud Narva ja isegi Jamburi. Viinaköögi nädalad. Leedi külas 13 talu tulnud siis talul iha kuu üks viinaköögi nädal. Niisama tüdrukutel aga kuus üks karjatalituse nädal. Suvel käinud vaimud karjas. 6 vakamaad heina, 6 vilja teha. Kevadel – raskem orjus – sõnnukuvedamise päevad. Mehel ja hobusel läks oma kaks  nädalat ära kui mõisa sõnniku välja sai. Vaimul tuli jälle 1 ½ vakamaad sõnnikut ära laotada. (12)

Vaimastvere vallas viiepäeva koht 5 päeva nädalas. Vaim sama palju. mehel 3-4 korda aastas viinaköögi nädal ja vaimul karjatalituse nädal.Viinakööki nõutud ikka hästi tugevaid mehi. Kevadel sõnnikuveo päevad. Sõnnikuveo päevaks loeti kui 14 koormat oled sõnnikut väljale viinud.

8-10 vakamaad heina teha ja samapalju vilja lõigata. Voore tulnud niipalju, kuipalju aga mõisas nõutud. Viina tulnud vedada Narva. Narva voori eest loetud 9 päeva. Puid tulnud viia Tartu.

Peremehed käinud kevadel külvamas; perenaised lambaid niitmas. Maarjapäeva aegu käinud terve vald mõisa puid raiumas. Üldse pidid raiuma talu 25 sülda – 5 sülda puid päevas. Talvel tulnud puud metsast välja vedada. Talvel tulnud peksta mõisa rehed. Talul kaks rehte nädalas. Ühte tuulati, hariti; teist pekseti.

Vaimul kevade hao tegemise päevad. 25 kuhu söögivahes pidid tegema. (39)

Peale eelpool kirjeldatud orjuse tulnud taludel teha ja korras hoida mõisa ja valla teed. (40)

Mõisa viidavad andamid.

Laiuse lossivalla vakuraamatu järele mainit valla talud järgmisi andameid:

rukkid: 2 1/2 vakast – 1/2 vakani

odrad: 2 2/3 „ - 1/2 „

kaeru 2 1/3 „ - 1/2 „

linast lõnga 3 naelast – 1 naelani

lambaid 1 – 1/2

noori kanu 1

loomakütkeid 2 – 1

mune 30 paarist – 6

Kivijärve vallas viidud mõisa peale vilja ka looma kütkeid jne. (24)

Vaimastvere vallas viidud: lammas, loomakütkeid ja viljakotte – kui palju seda ei teatud. (39)

Kärdes viidud – 3 vakka otre, 3 rukkid, 3 kaeru, 2 viljakotti, 1 lammas, 2 loomakütket, 1 nael linast lõnga ja 1 muna aastas. (17)

Laius ja Laius-Tähkveres viidud ka põllu vilja ja karjasaadusid. Määra – kui palju midagi viidud – ei mäletatud.

Kirikule tehtav töö ja andamid.

Peale mõisale tehtava töö ja andamite, pidi talurahvas veel kirikumõisa töö tegema ja sinna andamid viima.

Kirikumõisa töö oli jaotatud valdade ja külade vahel ära. Nii pidi Kivijärve vald – praeu Laiuse vald – kirikumõisa rukki lõikama. Kuupäeva kohal tuli lõigata 1/2 vakamaad rukist. (24)

Laiuse vallal oli teha vilja lõikamis tükid s.t. suvivili. Kuuepäeva kohal tuli ka lõigata 1/2 vakamaad. (15)

Laius-Tähkvere vallal oli teha kirikumõisa heinatükid. 45 vakamaalisel talul tuli teha 2 vakamaalise heina tüki. (36)

Vaimastvere vallal oli kohustuseks välja vedada kirikumõisa sõnnik ja künda kesa. (39)

Teistel valdadel oli teha jälle muud tööd: heina kokkupanemine, kogu vedamine jne. Peale töö pidi taluperemees kiriku mõisa viima mitmesuguseid andameid.

Nii viidud Kivijärve vallast kirikumõisa kana, mune, peerge jne. (24)

Laius-Tähkverest viidud igast ainest oma kümnist. (36)

Vaimastvere vallast viidud: 8 leisikat heinu, 1/2 sülda puid, 2 lõmmu, 1 elus kana, 1 nael linu. (55)

Kirikuorjus kestnud kuni õpetaja Bodderi ajani. Viimane kaotanud siis orjuse ära. (15)

Küla maaseade – nöörpõllud.

Enne külamaade krunti ajamist (sellest pikemalt järgmises peatükis) valitses külas nn. küla maaseade – nöörpõllud.

Küla põllud olid harilikult kolmes väljas, ainult Reastveres (Laius Tähkveres) mainiti, et seal küla põllud neljas väljas olnud, (31) ning igal talul igas väljas oma „nöör” ehk „riba”.

„Nööride” laius olenes eestkätt talu suurusest ja teiseks põllu laiusest ja pikkusest. Pikal ja kitsal väljal olnud nööri laius 10-12 sammu, laial ja lühikesel 31-40 sammu. (31)

Ning muidugi olenes „nööride” laius, nagu mainitud, talude suurusest.

Nii näitas: Laius-Tähkvere küla põllud kolmes väljas ja igas väljas igal talul oma „põld” - riba. Kitsam „nöör” olnud kaksteist sammu. (34)

Palupere külas – Laiuse vallas olnud kahepäeva koha „nööri” laius 10 sammu. (45)

Kivijärve vallas (praegu Laiuse vallas) Teilma külas kuupäeva kohal nii 30 sammu ja selle ümber „nöörid” laiad. (28)

Rohe külas (Vaimastvere vallas) olnud kolmepäeva kohal igas kolmes väljas oma 8-10 sammu laiune „nöör”. (55)

„Nööri” põllud olid laiali pillatud – üks ühes, teine teises väljas, kõik see võttis harimisel palju suuremat ajakulu. Ja eks see harimine olnud vaevasemgi ja viletsam kui praegusel ühtlasel põllul. (55)

Ja ega saanud siis üksik oma tahtmise järele midagi ette võtta: pidid külvama ikka oma „nöörile” sedasama vilja, mida külagi sellele väljale külvas – ühesõnaga, mis enamus tegi pidid sellega rahul olema. (51)

Tööga pidid ka alati vaatama, et teistest maha ei jäe. Viljakoristamisega oli kõige suurem kiire, sest peale vilja koristamist lasti põllule küla kari – sead või muud loomad. Kui siis mõni juhtus kuidagi pikaldasem olema, ega jõudnud oma vilja küllalt ruttu ära vedada, ega siis jäänud muu küla üksiku järele ootama: loomad lasti põllule – vaata ise kuidas siis hakkama saad. (17)

Niisama pidi käima põllu harimise viisidega teiste järel. Ega mingisugune uuendus polnud hästi sallitav. Ja keegi ei tarvitanudki täit hoolt ega muret oma „nööri” harimisel. Ei küntud ega väetatud nii nagu oma alalist põldu – mis sa teisele ikka põldu nii heaks teed! (17)

Kruntidesse ajamine.

Külamaa kruntidesse mõõtmine, või nagu rahvas seda nimetab „plaani ajamine”, on võetud ette kroonu kulul. Kes seekord pole lasknud oma külamaad krunti ajada, pidi pärast omal kulul maamõõtja võtma, kes siis maa kruntidesse ajas. Nii sündinud Laius-Tähkvere Rodisma külas. (47)

Mõnel pool takistanud maade kruntidesse ajamist üksikute vastuseis ja alles ka need üksikud poolehoidjateks hakanud või ära surnud, siis vast saadud kruntidesse mõõtmist ette võtta. Muidugi võetud siis omal kulul maamõõtja, kes siis seda toimetanud. (34)

Vastuseismist põhjustanud ka asjaolu, et sageli pooled küla taludest külast välja pidid minema. Mõnes pool sündinud see väljaminemine vabatahtlikult nagu Tuikülas – Laius-Tähkveres. Seal võetud kruntidesse ajamine ette nii 1875. aasta ümber. Mõned talud läinud vabatahtlikult välja. Neile mõõdetud tasuks suuremad tükid ja teised küla talud aidanud hooned üles ehitada. (34)

Kivijärve vallas võetud kruntidesse ajamine ette aastad 65 tagasi. Kivijärve Altkülast pidanud iga teine talu külast välja minema ja omale asutama uue elukoha küla karjamaale. Niisama läinud Kivijärve Teilma külast mõni talu välja nagu Vaadu tl. See pidanud omale eluaseme soetama küla karjamaale. (28)

Laiuse vallas – Vilinal kruntidesse ajamine 65 aastat tagasi ette. (15)

Leedi vallas umbes 55 aastat tagasi. (12)

Reastveres võetud kruntide ajamine ette nii 40 aastat tagasi. (31) Reastvere pole küla peremehed kruntide ajamist tahtnud. Mõisnik ajanud väevõimuga külamaa kruntidesse. (21)

Vaimastvere vallas algas krutidesse ajamine 1860 aastal. Torma küla olnud esimene, missugune sellel aastal kruntidesse aetud. (1)

Sellel aastal aetud ka kruntidesse Villakvere küla. (39)

Paduvere küla - Kärde vallas (praegu Vaimastvere vald) aetud plaani 65 aastat tagasi. (27)

Kruntidesse ajamisel sündis sageli külamaa arvel ülekohut. Nagu näiteks Leedi vallas. Seal olnud nii, et Leedi küla suurväli oli piiratud Leedi mõisa põldudest. Nüüd tahetud piiri otse ajada ja selleaegne mõisniku asetaja ja tegelik valitseja Kloth lasknud Leedi küla suurvälja Leedi mõisa maade külge mõõta. Ta oli lubanud küll külale mujalt mõisa-maalt asemele mõõta. Mõõdetud küll ka mõisa karjamaalt tüki külale, aga see tükk olnud palju väiksem ja palju viletsam.

Küll protsessinud küla mõisaga, aga või see talurahvas siis sellel ajal õigust sai – õigus oli ikka mõisnikul. Külaväli jäi ikka mõisale ja küla olgu oma viletsamaga rahul.

Mõnes külas aga kruntidesse ajamine võetud õige hilisel ajal ette. Nagu Palupera külas – Laiuse vallas. Seal mõõdetud külamaa kruntidesse alles 14 aastat tagasi. (45)

See oli Laiuse khlk. viimaseid külasid, missugune kruntidesse aeti.

Jõgeva vallas hakanud ka krunti ajamine arvata 70 aastat tagasi. Mõnes külas mõni aasta varem, teises hiljem.

Painkülas aetud kruntidesse 60 aastat tagasi. Sealjuures pidanud välja minema külast kaheksa talu. Need pidanud metsaäärde asuma ja sealt kõlbmata maad üles harima. (16)

Jõgeva mõis viinud krunti ajamisel terve Kõssimaa küla välja. Nimelt asunud Kõssimaa küla enne Jõgeva mõisa juures. Kruntiajamisel tahtnud mõis oma põllud „ühte laami” ajada ja seepärast kaotanud küla talud eest ära. Küla viidud söödimaale, vaata kuidas sa seal elada saad. (7)

See juhtunud umbes 70 aastat tagasi. (26)

Kvoote maa.

Kvoote nimi on rahvale võõras. Kui otseselt küsida teateid kvoote maast või kvoote kohtadest, siis ei saa harilikult mingit vastust. Öeldaks ikka, et nende pool sarnast asja ei ole olnud. Ainult mõned kes „raamatutarkust” on juba omandanud teavad, mis kvoote tähendab.

Kvoote maale – kohale vastab seal n.n. „punase nööri koht”. Õieti nimetatakse seal kvoote maad – punasenööri kohaks. Üks vanemaid ja arukamaid usutletuid isikuid määras punasnööri koha järgmiselt: „Punase nööri kohad ehk „voote kohad” on need., mis mõisa külamaast ära mõõtis ja neid päriskohtadeks ei müünud siis, kui terve külamaa müümine algas. Jäänud mõisa rendikohtadeks kuni eesti ajani. Nii Villakvere külas (Vaimastvere vallas) mõõdetud krunti ajamisel kaks kohta (Onga ja Mäe) mõisa poolt välja, missugused pidanud mõisale tegu tegema ja renti maksma siis, kui teised ammu pärisperemehed. (39)

Torma külast (Vaimastvere vald) moodustatud suurem hulk punase nöörikohtadeks nimelt üheksa talu. Neid müüdud aga seal päriseks kakskümmend aastat tagasi. (1) Kuriste vallas olnud palju punasenöörikohti. Igasse külasse ikka moodustatud mainit kohti. Suuremal arvul asunud need Kurista mõisa ümbruses. Punasenööri koha mehed aidanud siis mõisa töö ära teha. (37)

Jõgeva vallas pole olnud niipalju punase nööri kohti kui Kuristel, aga siiski igas külas neid leidunud. Need orjanud mõisa eesti ajani. (32)

Laiuse ja Laius-Tähkvere vallad, missugused kroonu vallad ei tunne punasenööri kohte. Kui krunti ajamine tuli, aetud terve küla maa kruntidesse ja müüdud ka hiljem kõik ostjatele ära. (34)

Leedis ja Kärdes (mis enne ka mõisnikuvallad olnud) ei teatud punase nööri kohtadest midagi jutustada. Mõisa töö aidanud seal ära teha n.n. kandikohamehed. Nimelt Kärdes polkovnik „Pistorjus” andnud oma maast kõlbmata maatükid soovijaile üles harida. Need harinud siis maa vaevaga üles ja pidanud mõisale selle eest tegu tegema. Kohad olnud keskelt läbi 6-7 vakamaad suured. Tegu olnud siis järgmine: sada teo-päeva aastas. Peale selle neli vakamaad heina tegema; kaks vakamaad rukkid ja kaks vakamaad otre lõikama. Aga ehkki see maa oma higi ja vaevaga üles haritud, pole olnud selle kohta midagi ütlemist. Mõisnikul mõte äkki kohast välja ajada, pidid minema.

Jutustaja käest kaks seesugust kandi kohta mida ise mõlemad üles harinud, ära võetud. Kolmas koht jäänud siis järele. (17) Parun Stackelberg – hilisem Kärde mõisa omanik, kaotanud enamus Kärde mõisa järel olevaid kandikohte ära, et lasta jälle uuesti metsa kasvada.

Enamus inimesi jäänud peavarjuta, otsi kohta ja ülespidamist, kust saad. Nind see töövaev ja kulu kõik jäänud niisama. Nii kaotatud – Rensu, Veski, Kadakasaare kohad. (52)

Niisama olnud Leedi-Reastvere küla karjamaade all rida kandikohte. Mõis andnud tüki kõlbmata maad. Maasaaja tehku ta kõlbulikuks ja teinud selle eest mõisale tegu. Sarnaseid kandikohte olnud Leedis õige palju, ja need teinud mõisa töö, siis kui teised kohad olnud raharendil ja päriskohad.

Nii vastasid siis kandikohad oma asutamis põhjuselt täiesti punasenööri kohtadele. Ainult selle vahega, et esimesed asutati mõisamaale, kuna teised mõõdeti külamaa küljest.

Segarendi aeg.

Täpsemalt ja üksikasjalisemalt mäletavad inimesed segarendi aega. Nimelt segarendi ajast teosuurust ja rendisuurust. Segarent on olnud praegu elavate vanemate peremeeste kohustuste õiendamise vorm mõisa vastu.

Aeg, millal Laiuse khlk. üksikud vallad ja külad  segarendile läksid, on isesugune: ühel pool on mindud segarendile üle varem, teisel – hiljem.

Vaimastvere vald olnud segarendil nii 65 aasta eest. Nii maksnud Päole küla 62 aastat tagasi segarenti. Tegu ja rent olnud seal järgmine: üks nädal kevadel ja teine sügisel karjatalituse nädalad. Mõisa sõnnik vedada: kuue päeva kohal tuli sõnnikuveo päivi 24. Talvel tulda vedada mõisas lubjaahju ja põletispuud. Siis veel mõisa voorid – kaheksa kuni kümme Tartu voori (mõisniku aiavili tuli Tartu laadale või turule toimetada jne.) Sügisel olid oma kartuli vedamise päevad. Kõik see tegu kokku tasus ära poole rendi. Pool renti aga tasuti rahaga. Kuuepäeva kohal tuli raha maksta (eelpoolmainit tegu oli ka kuuepäeva kohal) lisaks teole 140 rbl. raha aastas. Sellest tasuti 70 rbl. kevadel ja teine 70 sügisel. (10)

Villakvere külas (Vaimastvere vallas) mindud segarendile 67 aastat tagasi. Raharent olnud ka seal 140 rbl. 70 rbl. sügisel ja teine 70 rbl. kevadel aga varsti tõstetud raharenti ja enne raharendile minekut maksnud 80 rbl. kevadel ja 80 rbl. sügisel s.o. siis 160 rbl. Peale selle tehtud veel sõnnikuvedamise, kardulikõppimise päivi (arvult sama palju kui Päde külas) ja pidanud ka tükke lõikama, ning voorid. (39)

Torma külas (Vaimastvere vallas) mindud segarendile üle nii 55-60 aasta eest. Praeguse 26 taalri väärtusline talu maksnud segarendi ajal 100 rbl rahas (50 rbl. kevadel ja 50 rbl. sügisel). Peale selle olnud veel 5 vakamaad rukkid lõigata, 5 – suvivilja, 8 vakamaad heina teha, 12 sõnnikuveo päeva. 10 sülda puid mõisa metsast välja vedada. Kaks korda aastas Tartu voor. 3 korranädalat aastas: 2 nädalat talvel ja 1 suvel. (1)

Paduvere külas (enne Kärde vallas, nüüd Vaimastveres) olnud mõni tl. nagu Aru veel 30 aasta eest segarendil. Sellel talul olnud palju mõisa metsa, seepärast pole tahetud teda päriseks müüa. Aru tl – missugune on kuupäeva koht, tulnud maksta raharenti 100 rbl. ümber (sügisel ja kevadel). Peale selle olnud tal lõigata 6 vakamaad rukist ja 6 vakamaad suvivilja ning 14 vakamaad heina. Pidanud tegema veel sõnnikuveo päivi ja künnipäivi ja kartulinoppimise päivi. (27)

Kurista vallas (selle järele kuulub Laiuse khlk. Oonurme küla, kuna enamus valda kõik Põltsamaa khlk.) mindud juba puhtale raharendile 1860. aastate ümber, aga kui pole jõudnud kõike renti rahas välja maksta, siis tulnud teha muist teoga tasa. Nii, et teoorjus valitsenud ikka edasi. (37)

Jõgeva vallas, nii näiteks Eristvere külas, 70 aastat tagasi segarendi lepinguid tehtud. 3 päeva kohal olnud raharenti aastas 100 rbl. ümber, tegu olnud järgmine: mõisa metsast tuli raiuda arssina puid kuus sülda ja neid talvel metsast mõisa vedama. Kaks vakamaad rukist lõikama, pool vakamaad kartuleid võtma ja mõisa keldri vedama. Kaks vakamaad suvivilja lõikama, kuus päeva sõnnikut vedama. Kui peremees oli kaks päeva rukist külvamas, siis oli üks sõnnikuveo päev tasa. Ning kuus vakamaad heina teha. (32)

Laiuse vallas – Vilina külas – tehtud segarendilepinguid juba 75 aastat tagasi. Raharenti täptselt ei mäletatud. Üks jutustaja mainis, et see olnud kahepäeva kohal 3 rbl. (41) Kuid võrreldes teiste külade rendihindadega ning ka teiste isikute ütelustega, ei võinud see nii väike olla.

Kuuepäeva kohal olnud ka 5-6 vakamaad rukist lõigata, teist niipalju suvivilja ja veel heina vakamaid. (15)

Teilma külas (Kivijärve vallas enne, nüüd Laiuse vallas) maksnud kuuepäeva koht 120 rbl. renti aastas ja sellele lisaks olnud peremehel kevadel oma külvipäevad ja talvel sõnnikuveo päevad ning tükid lõigata. (24) Leedi vallas hakatud rahaga renti maksma nii 57 aastat tagasi. Neile jäetud siis abitegu vähemaks, aga oma tükke pidanud ikka tegema ja korra nädalad ja vooripäevad. Olnud ikka raske orjus, ja paremaks muutunud alles siis lugu, kui mindud puhtale raharendile üle ja selle järele hakatud kohte päriseks müüma. (12)

Mõnel pool kestnud segarent õige kaua, kuni talude ostuni, puhast raharenti pole maksetudki. Näiteks: Vaimastvere vallas Päda külas. Selle põhjuseks olnud asjaolu: nimelt Päole külas olnud vallavanema talu. See olnud mõisaga väga heas vahekorras ja teinud tegu. Selle järele aga pidanud terve küla tegema tegu. Kui vastu hakkasid, küll siis leiti jüripäevaks põhjus kohast ära ajamiseks. Vallavanemal olnud isegi nii suur võim, et vastuhakkajad pidid enne tema käest andeks paluma, ja ja tema andeks andis, siis ka seda mõis. Kuid vähe enne kohtade päriseks ostu mis alganud mainit külas umbes 50 aastat tagasi, olnud mõned jõukamad talud raharendil. Muu küla teinud aga segarenti edasi. (10)

Nagu mainitud eelpool, olnud segarendi orjus raske orjus ikka. Pole olnud peremees ikka oma aja üle valitseja, vaid mine mõisa väljale kibedamal tööajal: olgu siis kevadel vilja külvama, või olgu need vilja või heina tükkide tegemine. (12) Ning ka segarendi st. eestkätt teo määramine olnud ülekohtune. Talupoeg pidanud ikka rohkem tegu tegema, kui poole rendi suuruses. Mõisnik oli see määraja ja tema määras sarnaselt, kuidas temal kasulikum. Ja nuriseda ning vastu hakata polnud mõtet. Kui keegi seda teha julges, siis tundsid, et jüripäeval pane kolid kokku ja mine talust välja. Maa oli mõisniku ja tema tegi sellega, mis tahtis. (39)

Kõige hullem aga muidugi, et sa oma töö pidid pooleli jätma. Oma viljakülv alles lõpetamata aga mine mõisa. Pole sellest küsitud ühtigi, et pool renti juba rahaga tasutud. Ja niisama kõigi töödega. (17) Ja või siis mõisaväljal keegi heameelega töötada tahtis. Valitses seal ikka veel sõim, tagasundimine ja kepp. (27)

Nii, et vabaneda võidi alles sellest orjusest üuhtale raharendile minekuga ja päriskohtade ostmisega.

Raharent.

Puhtal raharendil on olnud mõne küla talud õige lühikest aega. Talud maksnud segarenti niikaua peaaegu kui päriseksostmine alganud. Nagu Vaimastveres Päde külas. (11)

Mõnes nurgas, kus päriskohtade ostmine alles hilja leidis aset, seal muidugi tasuti rendihinda rahas. Raharendile minek on erikohtades erisugusel ajal sündinud. Nii on Vaimastvere valla talud maksnud umbes 60-65 aast. tagasi raharenti. (39) Muidugi mõni küla mainit vallas läks ka hiljem raharendile üle. Need olid ikka sarnased külad, kus väiksemad ja vaesemad talud. Nagu näiteks Tirma küla. See läinud raharendile üle vast 40 aast. tagasi. Tol ajal maksis 20 taalri väärtusline koht 250 rbl. aastas renti. Aga rendihind tõusis aastatega. Ehkki tehtud mõisas raha rendileping, pidanud talust mõnel kriitilisel tööajal, kus mõisnik suuremal arvul tööjõudu vajas, (talust) minema inimesed mõisa tööle. Harilik and olnud, et kardulinoppijad läksid taludest mõisale appi. Kardulinoppimise päevast maksetud küll 25 kop., aga inimene pidi olema ikka väljas tööl. (1)

Kuristal – Oonurmes – mindud raharendile nii 1870. aastate ümber. Siiski mõned talud pidanud tegema raha kõrval tegu. Nimelt, kes ei jõudnud tasuda rendihinda, see katsus teha välja tasa tööpäevadega. Puhast renti tasunud sel ajal 16 taalri väärtusline talu 165 rubla. (37) Laiusel läinud talud raharendile ka nii 65-67 aastat tagasi. (15, 64)

Sel ajal rikkamad talud läinud raharendile, kuna vaesed aga teinud veel kaua aega peale selle tegu. (4)

Alguses, kui mindud raharendile, olnud rendihind madalam. Aga sedamööda, kui taluperemees jõudis põldu teha juurde või muidu läks jõukamaks, sedamööda mõisnik kõrgendas ka rendihinda. Nii Reastveres alguses maksetud 40-50 rbl renti, hiljem maksnud sama suur talu 200 rubla aastas. (21)

Rendihind olnud alguses Reastveres 5 rbl. taalri pealt, pärast aga tõusnud juba 10 rublani. (31)

Rent tasutud ikka enamasti kahe korraga: üks osa kevadel ja teine osa sügisel. (39)

Päriskohtade ostmine.

Päriskohtadeks ostmine alganud võrdlemisi hilja. 1860. aastail ostetud erinevad talud Vaimastvere vallas. Enamjagu talusid ostetud 1880-90 aastate vahel. Jõukamad külad ostnud muidugi varem, vaesemad hiljem. Palupere külas – Laiuse vallas – ostetud talud päriseks vast 10 aastat tagasi. (45)

Kivijärve vallas ostetud enamjagu talusid 1870. aastail. Kivijärve Aekülas pole kohti päriseks ostetud, vaid taluperemehed rännanud välja. Võõrad, enamuses mulgid, ostnud siis talud. Teilma kl. - Kivijärvel ostetud 1872. aastal. Kuuepäeva koht maksnud siis 4200 rbl. (24, 28) Krediit kassa käest on olnud soodsam osta: sissemaks on olnud väiksem. Härrale pidanud maksma rohkem sisse. (28)

Kroonuvaldades alganud päriskohtadeks müümine veidi hiljem. Laiusel ja Laius-Tähkveres ostetud talud nii 45-50 aastat tagasi. Kroonuvaldades olnud ostmine palju kergem, sest kohahinnad olnud kroonuvaldades tublisti odavamad. (47) Kes kohe kroonuvallas kohahinna välja maksnud, saanud veel kahju. Nimelt hilisematele kingitud protsendid ja nii saanud need kohad odavamalt kätte. (47)

Laius-Tähkveres olnud üheks esimeseks taluks, missugune päriseks ostetud, Veia talu. Veia koht on  78 tiinu suur ja see maksnud 1700 rbl. See olnud võrdlemisi suur hind selle aja kohta kroonuvallas. Hind olnud aga nii kõrge sellepärast, et Veia talul olnud enamjagu põllumaa ja head suurt metsa. Kui koha järele palju heina või karjamaad, siis olnud ka ostuhind madalam. (34)

Laiuse vallas – Vilina kl. - ostetud kohad päriseks nii 50 aastat tagasi. Siin tehtud taludega raha kontrakt vaid 12 peale ja selle aja möödumisel pidanud ostma koha päriseks: hind olnud kõrge, protsendid suured. Kohtade ostmine suurenes kui nende müümine läks krediit kassa kätte. Kuid kõige soodsam oli osta kohte põllupanga käest, sest sinna tuli tasuda kõige väiksemad protsendid. Sinna tuli tasuda – 4%. (12)

Mitmel pool takistas kohtade müümist ja ostmist rahva umbusaldus alguses asjasse. Alles aegamööda hakati uskuma asjasse ja suurema õhinaga kohte ostma. (39)

Töötamine mõisas.

Nagu eelpool juba mainitud, oli mõisnikul ainult toapoiss, kutsar ja koerapoisid. Talurahvas pidi tegema kõik mõisniku muu töö. Kuipalju üksikul talul oli teha teopäivi ja viia muid andameid, seda oleme vaadelnud eelpool; nüüd aga vaatleme kuidas talupoeg töötas mõisas ja kuidas teda seal koheldi.

Talupoja tööpäev oli pikk: kestis päevatõusust kuni päevaloodeni. Ja ega igakord ööselgi saanud rahu, sest siis oli teha jälle muud tööd. Nii pidi peksma sügisel mõisa rehte ja peksuaeg oli ikka öösel. Siis naised ketrasid nõuetavad linanaelad ikka öösel, sest päeval polnud selleks mahti. Niisama poisikesed teinud seakünasid ja loomakütkeid ikka öösel. (17)

Sageli talupojad pole saanud pühapäevalgi rahu. Hädalise töö ajal aetud talurahvas tööd tegema mõisa pühapäeval.

Kord Laiuse mõisas kubjas öelnud mehele, et tulgu see mõisa tuulama homme, olgu hommiku vara kohal. Mees vastanud, et tema homme ei saa, sest homme on pühapäev ja tema läheb lauakiriku.

Kubjas vastanud: „Iks, kurat, kes ütles et homme on pühapäev? Kui mina ütlen, et homme pead tulema mõisa tuulama, siis ka pead tulema.” Mees läinud pühapäeva hommikul mõisa, saanud enne 25 hoopi ja siis hakanud tuulama.

Tuulanud kogu pühapäevase päeva, ja esmaspäeva hommikul olgu aga jälle vara platsis. Ega selle pärast sulle söömavahetki kingitud. (42)

Suvel enne päevatõusu külakubjas hõiganud: „Teomees välja, köis, kirves, adra, äke, kaasa! - vaim – labida ja kirvega.” (43)

Mõnel pool külakubjas karjunud: „Teomees, vaim välja! Leivakott, lähker selga, köis, kirves ka!” (25)

Töölised pidanud olema kiiresti tööl, muidu oli oodata kohtupäeval. (25)

Ükskõik mis töö juures, kubjas kõndis ikka töörahva selja taga. Ja ilma tomingast või pihelgast kepita kubjas väljale ei tulnud. (28)

Kui teomehed kündnud põlde, siis katsunud kubjas õhtul põllu järele: kui maa olnud kõva, saanud sel samal õhtul trepi ees 25 või jäätud peksu andmine kohtupäevaks. (28)

Kardulivõtmise ajal, kui võtjad juhtunud selga sirutama, olnud kohe kubjas kepiga selja taga. Kui peavao seest, see aetud risti üle põllu, leitud viis kardulid, siis pidanud teomees uuesti põllu läbi kõndma ja saanud ikka hoope ka. (25)

Tõuvili ja rukis tulnud lõigata sirbiga. Rukkid tulnud kuhja panna ja puuklopiga kuhu libedaks teha. Kui mõni pole küll alt siledaks kuhja teinud, saanud jälle peksa. (12)

Sõnniku veo ajal pidanud igaüks oma määratud arvu sõnnikukoormaid väljale viima. Kui kubjas leidnud , et pole nii suur koorem kui nõutud, pole tähte väljal andnud ja siis pole seda koormat arvestatud. Tööta jälle õhtul kauem, kuni sa nõuetava arvu koormaid väljale viid. Kui teomees pole kubja meelepärast maha lasknud sõnnikukoormat, saanud väljal kohe kepiga mööda pihta. (39)

Kui kündmisel vagu läinud vähe viltu, saanud jälle kepiga. (20)

Naised pidanud ketrama nii peenikese linase lõnga, et lõnga vihk mõisa proua sõrmusest läbi läinud. Kui pole lõng nii peenikene olnud, antud kolmkorda rohkem lõnga kedrata. Lõng pidanud olema „peenikene kui hing“. (9)

Naised jõudnud aga ketramise kunstis vanasti niikaugele, et nad kedranud kuuvalgel ja ühe käega ilusa peenikese lõnga. (6)

Kui rukki lõikamisel pole olnud kõrs küllaldaselt madal, antud lõikajatele peksu. Kord üks raskejalgne naine pole saanud madalat kõrt lõigata, siis teda pole just pekstud, aga tema mees saanud ikka oma 25 hoopi kõrge kõrre eest. (46)

Vaimudel olid oma karja talitamise nädalad. Nad pidanud siis söötma ja lüpsma mõisa karja. Vaimu tüdrukutel olnud suured õlevihud kõhu peal, kui praaga vanne ja tõisi tassinud, aga siiski olnud seelikud eest märjad ja külmetanud vahel kõvaks, et kobisenud aina. (19)

Ei ole tahetud anda sageli töörahvale lõunatundi; vaevalt anti aega oma leivatüki söömiseks ja siis hakka aga jälle pihta. (17)

Kord võtnud jutustaja isa suvel – kange palava ilmaga, jalgu riidest lahti. Valitseja näinud seda, käratanud: „Kubjas, mine vaata, kes see seal laiskleb!“ Kubjas läinud ja näinud et see on jutustaja isa. Valitseja öelnud: „Iks, kurat, kui mõni teine mees, siis ma oleks lasknud talle näidata, kuidas ilusa ilmaga laiseldakse!“ Nimelt olnud jutustaja isa tubli teomees ja mõisasakste meelepärast. Teised teomehed aga kannatagu kupja ja valitseja vaenu. Need öelnud aga „iks, kurat!“ ja andnud keppi. (12)

Nii siis pole talurahvas saanud oma töö ja vaeva palgaks mõisast muud kui peksu. Peksu sai igaüks, kes vähegi kuidagi juhtus eksima. Ja eks töö juures igal ühel tuli mõni väike eksitus, siis muudkui kubjas „lõhkus“ piha tuliseks. Egas andeksandmist ei tuntud vanasti mõisades. (17)

Väiksema süüteo eest nuhtles juba kubjas väljal: ladus igal juhtumistel hoope selga. Teomehed kannud vanasti kahte särki seljas ja seal vahel veel lambanahka; siis pole olnud hoobid nii valusad. (55)

Mõnes mõisas antud õhtul sakste trepi ees 25. Neile, kes maa kündmisel jätnud kõvaks, rukkikõrre jätnud lõikamisel kõrgeks, karduli võtmisel jätnud kartulid vaosse, need saanud kõik õhtul trepi ees 25 või 30. Tähkvere mõisas peksetud just igal õhtul. Naised pääsenud kergemaga 10-15 hoobiga. Tähkveres pandud vitsad teinepäev silgusoolvette, millega siis teine õhtul peksetud. (20)

Leedis-Reastveres õhtul pekstud sarnaselt: üks teomees pidanud hoidma peksusaaja rinnust kinni ja teine teomees pidanud peksma. (12)

Tähkveres olnud aga kasakas peksu andjaks. (47) Üks teoline saanud kord Vaimastvere mõisas 90 hoopi. Iga päeva tagant antud 30 hoopi. Nimelt esimene kord käinud karduli seemne vargil; teinekord lasknud minna hobused orasele; ja kolmas kord jälle hobused läinud ristikheina. (55)

Peale igaõhtuse peksu olnud mõisas veel oma kohtupäevad. Kohtupäevaks olnud reede. Siis mõistnud mõisakohus hoopide arvu ja see antud siis reedel kätte. (17)

Vaimastvere mõisas olnud peksjaks mõisa kutsar. Terve reedese päeva peksnud süüdlasi, kes nädala sees eksinud kuidagi. Terve reedese päeva kostnud talli juures peksusaajate kisa. 25-30 hoopi olnud harilikum peks. Kõik võetud korrast läbi – teomehed ja vaimutüdrukud, vanad ja noored – ühelegi pole antud armu. (39)

Tähkveres peksnud kaasakas. Tähkveres elanud teomees nimega Karja Kustas. See kõnelenud, et pole ühtki reedet mööda läinud, kui ta pole saanud mõisas oma 30 hoopi. Aga vanamees öelnud: „Mis nad said mulle teha!“ Vanamees olnud terve ja tugev, sellepeale vaatamata, et ta oli saanud noores eas nõnda palju mõisas peksu. (34) Nii mõnigi inimene jäänud põdema mõisast saadud peksust ja läinud enneaegu hauda. (17)

Peks oli see harilikum karistus, mis mõisas teoajal antud. Kes rohkem oli süüdi, see sai ka rohkem ja kes vähem, see ka vastavalt sai hoope vähem. Mõnel pool nagu Korijärvel pandud paruni ajal (parun Wahli ajal) inimesi mõisa keldritesse kinni. Sarnaselt karistatud siis ka süüdlasi. (44)

Teoorjuse aja algusel olid ka mõisades ja kiriku ees peksusambad, kus rahvast peksetud. Kirikusambas peksetud harilikult pühapäeval, terve kihelkonna silma all. (36)

Ka talurahva kohtud pole määranud enamasti muud karistust kui peksu. Nii mõistnud kogukonna kohus ikka 30 hoopi vähemate süütegude eest. Vahest harva ka määranud kohus süüdlasele rahatrahvi s.o. 6 rubla. (47)

Tähkveres olnud peakohtumeheks Elias. See olnud kole karm. Alati „soolanud“ meestele 30 hoopi. Mustvee venelased kostnud alati: „Elias kui nugaga leigap, ja tulega kõrvetap!“ (36)

Hiljem, kui tulnud seadused, kui ära kaotanud kupjal kepi kandmise õiguse ja pole see tohtinud ka enam mahajäänud kardulaga visata, kuid kohtutel jäänud ikka õigus, anda peksu. (28)

Mõisa pole ükski inimene tahtnud minna heameelega, sest sealt pole oodata olnud muud, kui ainult peksu. (44)

Emad hoidnud poegi salajas kodus, et mõisasaksad teada ei saaks ja poega ei nõuaks mõisa tööle, kus palgaks saab ainult peksa. Kord hoidnud üks ema oma poega kuni 14 aastani kodus. Mõisas pole teatud, et talus olemas nii vana poiss juba. Kord parun juhtunud tulema talusse. Poiss lipanud küll metsa, aga parun näinud siiski. Öelnud perenaisele, et see toogu homne päev poisi mõisa, muidu saab naine mõisas peksu. Perenaisel pole jäänud muud üle, kui vii poiss teinepäev mõisa. (24)

Tüdrukud nutnud ja kurtnud, et millal saaks aga mehele, sest siis pääsenud raskest mõisa orjusest. (4)

Ja mis heameelega see töörahvas läkski mõisa tööle! Tee kõik mõisa töö valmis: künna, külva, lõika, kogu, vii linna ja mõisnikul jäi ainult vaevaks pista raha kotti. „Mõrtsukad olid oma tegudega ikka küll!“ (17)

Ega keegi tahtnud heameelega hakata peremeheks, sest orjus oli raske ja kibe. Kellel vähegi varandust, pandi vägisi peremeheks. „Kolmekümne hoobiga pandi peremeheks“ kevadel, ja kolmekümne hoobiga aeti minema sügisel talust, kui sa hästi kohta ei pidanud, ega tegu ära ei teinud. (47)

Kes midagi süüdi tegi, või kuidagi mõisa vastu eksis, selle pandud karistuseks peremeheks. Nagu kord Tähkveres juhtunud. Jut. vanaisa olnud mõisas koerapoisiks. Pidanud aga kevadel jahikoeri välja õpetama. Orjus olnud kibe ja vaevaline. Mees mõelnud, kuidas ta ometi pääseks sellest nuhtlusest. Kord kevadel koeri õpetades, lükanud koerad sillalt jõkke ja koerad uppunud jões. Ise läinud Leetsiusele (see olnud sel ajal Tähkvere rentnik) kaebama, et koerad jõkke kukkunud ja ära uppunud. Enne määratud 60 hoopi nuhtluseks. Siis aga mõeldud asju ümber, mees jäetud peksu nuhtlusest ilma, aga pidanud koha peale peremeheks minema. Mees saanud omale Killavere koha. Mõis andnud omalt poolt paar härgi ja musta hobuse ja peale kauba saanud ikka 30 hoopi, nagu see olnud kombeks peremehe sissepanemisel talusse. Olnud vilets ja vaene küll mehe elu – saanud vihma käest räästa alla. Kohal olnud põldu vähe ja seegi olnud vilets ja igapäev käi veel mõisa orjamas. Peale selle 40 sülda puid raiuda ja 100 palki – need mõisa vedada. Siis 10 härja koormat vitsa puid ära lõhestama ja mõisa vedama. Tööd ja rähklemist olnud küll. Ja toiduks olnud peremehe olemise algusel ohaka pudru kee ivadega. (20)

Seda juhtunud vanasti õige sageli, et mõis pani vägise peremeheks. Mõisal oli palju maad tühja ja mis kasu ta sai sellest tühjast maast! Andis omalt poolt mõne looma, kas härjad või hobuse ja lehma ja hakka aga peremeheks. (39)

Peale kibeda ja raske mõisaorjuse olnud peremehel kaelas veel teised orjused, mis palgaks tõid sageli peksu. Üks sarnastest olnud sillakupja amet. Iga peremees pidi olema kordamööda sillakubjas. Tema pidi valvama selle järele, et iga peremees korralikult teeks oma sillutükid. Tulid aga suured saksad vaatama sillutükke ja leidsid nad mõne halva sillutüki, siis sai nuhelda selleeest sillakubjas. Väiksema „süüteo“ eest tõmmatud sillakubjas sinnasamasse ja antud oma hoobid ära. Kui aga olnud süütegu suurem, st. olnud palju ja väga halbu sillutükke, siis antud sillakubjas Tartu Maakohtu kätte. See mõistnud oma 80 ja 120 hoopi. Tartu Maakohtul olnud kassakad, kes sillakupjaid nuutinud. (24)

Taluperemees pääsenud sillakubja ametist niisama vähe, kui ta pääses mõisa orjusest. Mõlemaid orjuseid pidi ta tegema. Sillakubjas sai kannatada ikka ilmsüütult – jõudis tema siis vahtida iga sillulise seljataga, kuidas viimane tegi oma sillutükke. Aga nuhelda sai sillakubjas, muudkui ole rahul ja pea suu. (17)

Voorid.

Igal taluperemehel oli oma korralise ja erakorralise teo kõrval teha veel voore. Voorid jäid veel segarendi ajal kohustuseks (v. lk. ja )

Voorid olid raskemaid orjuseid. Need ei vaevanud üksi inimesi, vaid kurnasid ka talupoja niikuinii viletsat veolooma ja rikkusid vankert või rege.

Kergemad olnud voorid linna st. Tartu. Sinna tulnud viia mõisniku aiavili jne. Tee oli lühem, vaevas inimesi ja loomi vähem. Vaevarikkamad ja viletsamad olid vilja ja viina voorid Narva, Jamburi ja isegi Peeterburi. Nad olid ju ahned, kus kohalt kopika või kaks rohkem said, sinna kamandasid talupojad voori. Kes küsis talupoja vaevast. (17) Tühja kõhu ja talvel kareda külmaga rända Jamburi, missugune reis väldanud oma nädalat paar. (17)

Kord jüripäeva ajal Vaimastvere mõisa opman andnud käsu mõisa viina Narva viimiseks. Jutustaja isa hakanud vastu – väsitate hobused ära, varsti tuleb mõisa põldude kündmine kellega siis töö ära teed. Opmann aga pole seda kuulanud – muudkui mine ja vii aga viin ära Narva. Noh mehed läinudki. Pole aga kaugemale jõudnud kui Mustveesse. Seal väsinud hobused ära, sest teed olnud põhjatud. Mehed pannud seal koormad maha ja pööranud koju tagasi. Opmann olnud küll „tulist“ viha täis ja läinud härrale kaebama, aga härra olnud seekord targem, pole meestele midagi teinud. (39)

Kus hea ja mõistlik härra olnud, siis see pole põhjatute teedega rahvast lasknud voori ajada. Nagu Vaimastvere Brasche. See öelnud ikka, et suurte pühade ajal ja halva teedega ei tohi talurahvast voori ajada; muul ajal ajagu kui tahavad. (40)

Kui voori mindud, võetud ikka teised reetallad juurde. Seda juhtunud õige sagedasti, et teepeal pidi uued reetallad alla panema, sest ühed läksid katki raske koorma ja viletsa teega. (39)

Toitlus.

Talupojal jäi teoajal väga vähe aega oma põldude harimiseks. Viletsasti väetatud ja haritud põllud andsid viletsat saaki ja õige tihti külastas ka ikaldus. Seepärast ei saanud kunagi talupoeg puhast vilja niipalju, et seda oleks jätkunud lõikusest lõikuseni. Viljale pidi otsima lisaaineid juurde panemiseks, et kuidagi „ots otsaga“ kokku läheks. Harilikum ja tarvitatavam lisaaine, mis viljale juurde lisati, või õigemini vilja sisse juba jääti, olid haganad.

Kinniste uste taga sõeluti muld, õlepead ja kolkad välja ja siis aeti kogu täiega kotti. (12) Viljakotid, millega vili veskile viidud, olnud ilmata suured – kui haganad ära ei kaalu. (11) Hiljem, kui mõni suure kotiga veskile läks, narritud: „Kas sul vaheliku kott on või?“ (11) Viljale lisatud niipalju haganaid juurde, et vastu seina viskamisel vili pole enam krõbisenud. (18, 51) Mõnel pool visatud vili vastu naise kasukat, kui kasukas pole enam kobisenud, olnud vili paras veskile viimiseks. (25)

Pedasil visatud jälle vilja vastu lauda, seni kui enam pole krõbisenud, siis viidud veskile. Veski liiasilmast läinud vaevalt sarnane vili alla, liigutatud ja segatud aina mõlaga. (55)

Mõnikord pole aga omal küllaldaselt haganaid olnud, käidud mõisa pohustikust kõlkaid ja haganaid kotiga juurde toomas. (17)

Vahel kuivatatud linaseemneid ja kiislaid, mis ära jahvatatud ja leivaks tehtud. (55) Hagana viljast tehtud leiba kutsuti „vaheliku leivaks“.

Vaheliku leib olnud terav nagu okas. (44) Lõika leiba, et käriseb. (18) Ära niisugusele leivale tulega ligi mine, vaata et põlema ei lähe. (42) Kui põleva tiku leiva prakku pistnud, siis läinud leib kohe põlema. (17) Leib olnud rabe ja mure. Teolise kotis murenenud ära, aja peoga puru suhu. (55) Ja ega seda vaheliku leiba priitahtlikult võtta polnud, ka seda anti jao pärast. Haganaid ei jätkunud taluinimesele küllaldaselt. „Ole nagu siga, söö haganaid, aga tihti kannata tühja kõhtu.“ (17)

Leiva kõrvaliseks olnud enamasti kiisad. Viimased olnud suvel tihtipeale hapud. Nii, et teolise kotis olnud „vaheliku leib ja hapud kiisad“. (43)

Suuremad kiisad kuivatatud päikese käes, ja need rippunud kotiga lakas. Sealt toodud neid ja pandud kotti. Väiksed kiisad nagu „piibupitsid“ soolatud siis sisse. (28)

Vahel lõppenud aga kiisad otsa, siis pidanud leiva kõrvaliseks aitama sool. (51) Mõnel pool – nagu Villakveres – käidud kaks kord aastas Viru rannas silku toomas. Eks silgud läinud juba lõpetisel halvaks, aga kes sellest küsis, hea kui sul sarnastki oli võtta leiva kõrvale. (39)

Liha polnud näha suve ajal. See lõppes juba lihavõtte ajal otsa ja suvel näinud ega saanud maitsta liha raasukestki. Jõulupühade ajal sai siis ikka oma käega liha võtta, muul ajal anti ikka jaopärast – pisikene suutäis. (28)

Pühade ajaks tehtud puhast rukki leiba – olnud parem kui praegu sai. (25)

Talupojal oli sageli üks ainukene lehm. See ei jõudnud niipalju piima anda, et pere oleks saanud söönuks. (47)

Teomehele pane ka igapäev piima natukesest lähkrisse. Ega igakord teomeeski puhast ja selget piima saanud, pidi lähkrisse panema kördiga pooleks. (51)

Talupere harilikum söök oli jahukört. Kui piima oli, siis pandi kördile piima peale, aga oli ka engi ja peresid, kus piimast puudus, siis aitas vee ja jahu kört. Keedeti ka jahu ja tangu pudru. (24) Kardulid olid väga vähe. Suureks maiustoiduks oli peres kui sa kardulid ja silgusoolvett. (36)

Mõnel pool tehtud sõnnikuveo talgute ajal toredamat ja „tugevamat“ toitu kardulipudru. (36)

Hiljem olnud pühade ja pidusöögina taluperes heeringad. Muidu olnud ikka harilik „soolane“ silgud ja kiisad. Hiljem kui kardulid hakatud rohkem kasvatama, siis hakanud talu toit paremaks muutuma. „Ennem olnud ta ikka väga vilets“. (28)

Ikaldusaastatel ei saanud jahugi, millest siis veel körti teha. Aia äärest korjatud naate ja ohakaid, ning keedetud neist suppi. Sageli lõppes küünlapäeval juba jahu talust otsa, peale mardipäeva aga alles pekseti rehte, niikaua vaja magasist võlgu tuua. Teine aasta said vaevalt magasi võla tasuda, kui hakka uut tegema. (28)

Kord teo ajal vaadanud üks Tähkvere mõisa valitseja ühe teolise kotti, et mis sellel ka toiduks. Käratanud: „Kurat teab, mis sodi sul siin kotis!“ ja virutanud mehe leivakoti toidupütiga alla kirikuorgu. Mehel olnud pütis ohaka pudru. Mees nutma, kuidas ta nüüd tühja kõhuga tööd teeb? Valitseja kutsunud mehe mõisa ja andnud suure puhta leivapätsi. Küll olnud mehe rõõm siis suur. Seesama mees teinekord, kui jõukam olnud vaadanud oma vabadiku kotti ja näinud seal ka ohaka pudru, mõne kee ivaga; valanud ka selle maha (v. lk.  )

Hiljem, kui kohad olnud raharendil ja päris kohtadeks juba ostetud, siis saadud juba vilja küll niipalju, et oleks saanud rukki leiba. Aga see olnud nagu moeks, et pidanud vaheliku leiba tegema. Aidas olnud mõnel peremehel kaks salve rukkid täis, aga see loetud raiskamiseks, kui igapäev süüa puhast rukkileiba. (55)

Ka siis, kui saanud süüa ainult vaheliku leiba ja hapuid kiiske, olnud mehed tugevad ja terved. Töö olnud palju raskem, ööd ja päevad ole väljas ja toit kehvm, aga meestel jõudu kui karudel. Ega polnud ühtegi masinat inimese töövaeva kergendamas ega hõlbustamas. Kupja piits oli see tagant sundija. (47)

Pole olnud inimesed niipalju haiged ega surnud nii vara, kui nüüd hea toidu ja kerge põlvega.

Aga tühi kõht olnud ikka kibe kannatada küll ja vaheliku leiba olnud vilets süüa. (47)

Elamud.

Talupere eluruumiks oli teoajal rehetuba. Rehetoal oli savipõrand, mustad tahmund seinad ja nurgas suur kerisega ahi. Pikki seina olid pingid ja väikse akna all laudis. Suits tuli muidugi tuppa. Ahju küdemise ajal tehtud uks pärani lahti, siis põrandal olnud külm. Väiksed lapsed ja vanad roninud ahjule. Aga või siis sealgi mõni elu; küüruta ja hoia pea all, muidu matab suits silmad. (36)

Kui suurem suits väljas, pandud uks kinni. Mõnespool olnud ukse sees neljanurgeline pajaauk – suitsu väljalaskmiseks. (51)

Mõnel pool olnud aga kütmise ajal pooluksed ees n.n. võred. Üleselt läinud suits välja. (34) Mõnel pool olnud veel n.n. kõrgevõred. Need olnud uksed, millel olnud neljakandilised avaused sees. Viimased olnud ahjukütmise ajal ja üldse päeval ees, kuna siis õhtuks päris uks kinni pandud. (31)

Tahmund seintele tõmmatud, pulmade või mõne muu piduliku sündmuse ajal, takuse ja linase riide kangad peale, nii kõrgele kuhu istumisel inimeste pead ulatasid. (36)

Rehetuba valgustas õhtul peerutuli, mis tahma ja suitsu omapoolt juurde andis. Peeru järele valvajad olid lapsed, kes sütt pidid otsast võtma ja uut peergu panema. Ega neil see kerge amet olnud. Jäid tukkuma, lasid peeru kustuda, said vanemate inimeste käest jälle „sakkida“. Peerutule valgel naised „ketrasid“ ja mehed tegid puutööd. (40)

Rehetoal olnud ikka üks kamber (hiljem ka kaks) otsas. See olnud talvel külm ja olnud panipaigaks ja aidaks. Suvel maganud nooremad inimesed kambris. Kambril olnud pisikene akna auk, seal ees puupulgad, et kassid sisse ei pääseks. (47) Rehepeksu ajal elatud ka kambris. (31)

Teo ajal oli talupere arvukas. Harilikult pere ise mitmeliikmeline, aga peale selle ühismees oma naisega ja vaimu-tüdruk, aga sageli mõni lesknaine või vanainimene veel, meie aja nimetuse järele „kaasüüriliseks“. Et rehetuba siis kitsaks jäi, on selge. Kuid ega siis palju teatud nõuda, lepiti sellega, mis oli. Aga sageli väga karedatel ja külmadel talve ilmadel,tuli jagada rehetuba väikeste lamba talledega, sulgloomadega, kui neid juhtus majas olema või seapõrsastega. Aga külap ruumi leidus igaühele. (31)

Korstnaga majad hakkasid siginema nii 40-50 aastat tagasi. Jõukamasse külasse ilmusid mõni aasta varem ja suuremal määral; vaesemasse külasse olid korstnaga majad aga väga visad siginema. Enne korstnate ilmumist, mindi küll juba kambri elama, aga kambrit soojendati truubiga ja suits juhiti rehetuppa, ning sealt ukse kaudu välja. (28) Hiljem siginesid siis korstnad. Tähkveres korstnaga majad ehitatud nii 1885 aasta ümber. (34) Reastveres olnud esimene korstnaga maja koolimaja. See ehitatud aastal 1866. Talumajadel ehitatud korstnad tubliste hiljem. (31) Kivijärvel ehitatud korstnaga maju aastaid 50 tagasi ja siis mindud kambritesse elama. (28) Ka Vaimastvere valda tulnud korstnaga majad aastaid 50 umbes tagasi – mõnesse külasse mõni aasta varem, teise hiljem. (39)

Kui juba kambritesse elama mindud ja korstnad majadele ehitatud, siis hakanud ka peerutuli kaduma. Lambid ilmunud peretuppa. Kõige esmalt olnud need väikesed. Neid kutsutud mõnel pool „tattninad“ (40), teisel pool „kiilud“ (8) kuna jälle mõnel pool „ii-pead“. (2) Olnud pisikesed – suitsenud ja tahmanud samapalju, kui peerudki. (40)

Peale „tattninade“ tulnud n.n. „sandu miin“ lambid. Need põlenud sandmiiniga. Olnud küünla moodi torud taht käinud sees. (40)

Lampidega ühel ajal ilmunud ka kellad. Rehetoas olid need tundmatud asjad. Siis vaadatud aega taevatähtede, päikese järele, kuna hommikul heaks „äratuskellaks“ olnud kuke laul. (2)

Taluteenijate olukord.

Teomees ja vaim olid need, kelle kanda oli teo raskus ja kes mõisaväljal tundsid kupja piitsa. Teomeheks ja vaimuks olid enamasti ikka võõrad, oma lapsed katsuti parema meelega kodu jätta. Taluperemees oli vaene, siis ei jõudnud ta ka oma teenijale tea mis palka maksta. Ja ei tea mis nõudmist taluteenijate poolt üles seatigi. Külas oli rahvast küll ja seepärast taluteenijaid võtta küll. (17)

Et sel ajal taluperemeeste käes raha vähe liikvel, tasusid nad oma teenijatele palga viljas ja riietes.

Palgal ei olnud mingit kindlat määra, ega olnud ta ühesugune igas kihelkonna nurgas. Palga suurus olenes ju ka ajast, palju oli tööpakkujaid ja tahtjaid.

Ennemalt, vanemate jutustajate noorepõlve ajal (praegu 80-85 a. vanad) olnud teomehe palk, mõnes kandis 2 vakka vilja aastas. 1 vakk saadud rukkid ja teine vakk otre. Takusest tööriided andnud ka peremees. Tüdruk saanud kolme aasta peale ühe villase kuue. Mõnel pool saanud jalamees peremehe käest palgaks aastas kaks vakka rukkid ja kaks vakka otre.

Hobusemees saanud aga palgaks kolm vakka otre ja kolm rukkid. Peale vilja palga olnud riide palka – ühel aastal kuub ja teisel kasukas. Kindaid ja sokke saanud tarviduse järele. (43)

Teoajal olnud taludes ikka enamasti naisemehest sulased n.n. „ühismehed“. Ühismehe naine aidanud pere tööd teha, või käinud ka perepäivi mõisas tegemas. Elanud talu perega koos rehetoas. Mõnel ühismehel olnud ka lehm ja mõne talu ühismehel olnud peremehe poolt saun elamiseks antud. Sarnanes ta siis juba vabadikule. Ühismehel oli aga kindel kaup taluga aasta peale ja pidi igapäev väljas olema, vabadik aga tarviduse järele (v. lk.  ) (17)

Segarendi ja raharendi ajal hakati aga eelistama poissmehest sulaseid ja ühimehed hakkasid kaduma. (36)

Segarendi ajal umbes sai teomees kolm vakka vilja – 1 vakk rukkid ja teine otre. Peremehe poolt antud tööriided, kuna pühapäeva riided pidanud muretsema oma palgast. Kui rahapalgale hakatud üle minema, see olnud raharendi ajal, siis saanud sulane alguses 15 rubla aastas. Palk tõusnud kuni 30 rublani hiljem, kohtade päriseks ostu ajal. Need palgad olnud kroonu valla palgad (Laiusel ja Tähkveres) mõisniku valdades olnud palgad kõrgemad. Mõisniku valdades olnud ka teenijal kibedam elu, sest tegu olnud raskem, sundus kõvem. Mõisniku valdades aga läbi segi ka suuremad kohad, kui kroonuvaldas. (18)

Mõnel pool saanud tüdrukud, nii 55 aastat tagasi, 10 rubla aastas rahapalka ja peremees andnud oma poolt takusest või linasest tööriided. (44)

Mõnel pool maksetud aga ikka segarendi ja raharendi ajal veel sulasele ja tüdrukule palka viljas. Antud viljapalgale kõrva ka veel rahapalka, nii kolm rubla ja selle ümber aastas. Siis olnud aga, nagu mainitud juba, enamuses taludes poissmehed sulased. (31)

Nagu, ülal öeldud, oli talu tegu teomehe – sulase ja tüdruku – vaimu teha. Et see tegu tegemine, mõisas töötamine, sugugi kerge asi polnud, seda nägime juba sel pool (v. lk.  ). Öösel peksa rehte, päeval ole mõisaväljal tööl. Sealjuures kannata tühja kõhtu ka veel. Taluperemees oma perega kannatas ise sel ajal tihtipeale nälga ja seda pidi tundma ka teoline. Teolisele hoitud ikka parem suutäis – liharaasukene – kui seda juhtus majas olema. Igapäevaseks toiduks oli aga, hagana leib – „vaheliku leib“, kiisad mis sageli hapud ja piim, mis jahukördiga pooleks. (43) Mõnel pool viidud, mõisale lähemates taludes, teolisele lõunaks sooja körti või pudru mõisa järele. Kaugemad teolised ajagu „vahelikuga“ ja „piima lörriga“ läbi, mida teinekord ka nii-palju võtta polnud, et kõht oleks saanud täis. (24)

Ja sagedasti tuli õhtul mõisaväljalt koju, pihad kirjud kupja kepihoopidest. Teine hommiku mine neid aga jälle saama. (17)

Vabadikkude olukord.

Teoajal oli vabadikkude koht väga arvukas. Igal peremehel olnud saun ja kaks maal, kus vabadikud – pobulid sees elanud. (39)

Kui juba taluperemeeste seisukord teoajal väga vilets ja nälg sagedane külaline, kui mitu korda viletsam oli vabadikkude olukord.

Popsid aitasid, nagu mainitud, peremehe tööd ära teha. Selle eest oli neil palgaks prii korter, „ivakene“ maad – aiamaa ja lehm sai küla karjamaal käia. (26)

Vabadikke mitmeid liiki. „Priivabadikud“ – neil peremehe käest tükk maad kasutada, ehitasid sinna omale sauna ja maatüki eest tegid päivi nädalas. (55) Mõnel pool pidanud vabadikud kolm päeva nädalas peremehele tegema. (39)

Teine liik, kellel oma sauna ei olnud, vaid peremehe saunas elasid. „Ivakese“ aiamaa ja sauna eest pidid peremehel aitama tööd teha. Niipalju päivi, kui palju aga peremehel tarvis. (55)

Veel üks liik vabadikke, enamuses lesknaised ja vanad, kellel polnud omaette elamut, vaid elasid peremehe rehetoas. Tegid selleeest peremehele päivi. Ülespidamist aga teenisid päevatööga mõisas ja mujal. Käisid rukkid lõikamas, kardulid võtmas jne. (31)

Reastveres elanud hulk popse mõisamaa karjamaal. Harinud seal omale tüki põllumaad üles. Kui krunti ajamine tulnud jätnud mõis maa popsidele, mõõtnud aga selleeest omale vastava suurusega tükid. Küla protsessinud küll, aga see pole midagi aidanud. (21) Kui vabadikul lehm küla karjamaal käis, siis maksis küla karjusele ka palka muud kohustust tal ei olnud. Mõisast sai omale heinamaad. Hiljem tegid mõisast heina kahasse. (28)

Vabadikud olid väga kehvad ja alatasa näljas. (18)

Kord vaadanud üks peremees oma „pobuli“ toidupütti, et mis sellel ka toiduks. Püttis olnud ohaka pudru ja selle sees mõni kaera ivakene. Peremees küsinud: „Kas sa sellega jõuad heina teha?“ – Saunamees vastanud: „Mis muud, kui pudrupunn puusa peal, ja löö aga heina maha!“ Peremees valanud ohaka sodi maha ja pannud pütti kala ja leiba. (20)

Vabadikud tulnud ikka kõhtutäie eest sõnnikuveo talgule, sest said õhtul siis liha süüa. Vabadikkude lapsed üksteise võidu tahtsid tulla hobuseid ajama, et õhtul „ossi“ saada. Muul ajal vabadik naljalt liha ei näinud. (55)

Kellel lehm oli – see sai vähekese piimagi, aga eks neid saunikuid oli küll, kellel polnud lehm. Söö siis mida tahad. Võta kaevust vett ja rüüpa leivale peale. (17)

Kui ikaldusaasta juhtus olema, siis oli vabadikkude koht esimene, kus surm ja nälg ohvreid hakkas nõudma. Magasist pole neile ka palju antud, sest ega sealt polnud loota tagasi maksmist. Siis võtnud peremehed oma käe peal magasist vilja ja andnud vabadikkudele. Aga või see natukene neid surmast päästis. (24)

Kui rendipeale hakkasid talud minema, siis hakati vabadikkude saune ära kaotama. Tuimõisas kistud ühe vabadiku saun maha. Hakka ühismeheks, aga vabadik sa olla ei tohi. (36)

Nii pidanud paljud saunikud saunadest välja minema, hakanud ülespidamist teenima juhusliku päevatööga. Muidugi muutunud nende elujärg sellega palju viletsamaks ja halvemaks. (55)

Hiljem olnud aga neil popsidel, kes järele jäänud, kaunis hea põli. Lehm käinud mõisa metsas. Mõisast said heina teha. Mõis tarvitas palju palgatööjõudu, seal said päiviti tööl käia. Mingit kohustust mõisa ega talu vastu ei tundnud. Mõned peremehed vahetanud oma elujärje vabadikuga ümber. (36) Vabadikud sõitnud uhkesti oma hobusega pühapäeval kiriku, peremehel pole pühapäeva ega midagi, tee tööd ja vaata et rent tasutud. (24) Sellepärast ka arusaadav, et üks endine vabadik kõneledes möödunud aegadest mainis: „Mis enne viga elada. Kui mõisnikud alles olid, oli sul tööd, lehmal karjamaad ja heina said teha, aga vaata kuidas sa nüüd elatud saad!“

Mõisaametnikkude olukord.

Talurahva meelest olid kubjas, kilter ühesõnaga mõisaametnikud need „esimesed kurjused“, kes kõndisid aga kepiga töörahva seljataga, sundisid aga hästi ja ise ei viitsinud teha tööd.

Kuid tõeliselt polnud ka nende olukord ei tea kui hiilgav. Ka neil oli omajagu ikka tööd küllalt. Suuremates mõisades olid mitmesugused ametnikud: seal olid kubjad teomeeste, kiltrid vaimude järelvaatajaiks; seal olid väljavahid väljade vahiks, aidamehed vilja vastuvõtmiseks, valitsejad tööjuhatajateks ja peasundijateks. (39)

Nii oli siis igaühel oma kindel amet ja määratud töö ala. Mõnes väiksemas mõisas oli aga ühe ametniku täita mõned muud kohustused ka. Nagu Reastveres pidanud aidamees sagedasti olema töörahva sundijaks, järelvaatajaks. Siis pidanud ta veel hommikuti töörahva tööle juhatama. Kõige kibedam aeg aga olnud heina ja lõikuse ajal. Siis aidamees pidanud välja jagama vallarahvale heina ja viljatükid. Aidamehe tööpäev olnud pikk: hommikul juba kella kolmest üleval ja õhtul saad puhkama viimasena. Aidamees saanud palgaks 70 rbl. rahapalka ja moona kolmele inimesele. Kui aga pere oli suurem, siis võeti rahapalka vähemaks ja anti siis tarvilisel määral moona. (13)

Kubjad, kiltrid ja teised ametnikud said kõik osa palka moonas ja raha palka ka. Sagedasti toodi väljavahtideks, rehepappideks mõnest muust kihelkonnast võõras mees, et siis ei hakka töörahvaga ühte nõusse ega lase neil varastada. Kui see juba natuke aega oli olnud, viidi ära ja toodi uus jälle. Ei tea kui lõbu neil oli pidada oma ametit võõra rahva hulgas, alalise hirmu all ühelt poolt, et kui hästi ei sunni, saad ise vemmalt, teiselt poolt jälle rahva vihkamine ja põlgus. (17)

Peale eelpool mainitud ametnikkude, olid mõisal veel muidugi omad kokad, toapoisid, koerapoisid, kutsarid jne. Nende olukorrast ma midagi ei kuulnud. Kuulsin aga mõndagi huvitavat mõisa küttide olukorrast, nende tööst ja palgast. Nimelt oli mõisades olemas oma kütid, või õigemini küti talud, missugused teoorjusena maa eest, pidid viima teatud arv linde või metsloomi mõisa. Küti talusid olid rohkem metsarikastes kohtades, nagu Laius-Tähkveres.

Kord andnud Laius-Tähkvere mõisahärra ühele karand soldatile armu, aga sellel tingimisel, et pidanud hakkama mõisa kütiks (v. lk. ). Saanud omale talukoha ja selleeest pidanud siis varustama mõisa värske lihaga. Ennem pole olnud ta kohustusele mingit määra. Tulnud opman mõisast lindu tahtma, muudkui olgu lind valmis. Kui pole olnud lindu, saanud 80 vitsahoopi. Siis olnud mehel küll kole kibe aeg. Talvel lasknud suksedega päevad otsa, et jalapealsed verised. Hiljem pandud oma jaolinnud. Nimelt iga nädalas pidanud viima mõisa kuus lindu. Mehel olnud siis juba vähe kergem. Kui mõni päev oli õnne, lasi või püüdis rohkem linde, siis sai jälle vähe vabamaid päivi.

Kui põdra reie (mets) mõisa viinud, siis olnud terve nädala linnud tasa. Kui aga põdra terve kerega viinud mõisa, saanud vaevatasuks pool vaati õlut ja pool vakka rukkijahu. Küti ameti kõrval pidanud tegema ta veel mõisa karuäkkeid ja sügisel väljavahi ametit pidama. Selle eest olnud tal siis koht. Kütil olnud õigus salaküti käest püssi ära võtta ja omale hoida. (35)

Laius-Tähkveres olnud veel Küti tālu Veda. Nimelt asub viimane suure metsa sees. Selle talu kohustus olnud järgmine (1824. aasta vakaraamatu järele).

Aastas peab viima mõisa 52 metslooma. Et talul veel endisest ajast võlga, siis lisaks eelmisele veel 14 metslooma. Et talus juba täiskasvanud poeg, siis võib see sama talumaale ehitada omale sauna ja et ta on noormees, siis peab ta tapma mõisale aastas 104 metslooma.

Nekrutiteks võtmine.

Vanasti polnud korrapärast nekrutite võtmist st. loosi võtmist. Anti käsk nii ja niipalju mehi peab andma see vald ja asi selge. Eks kohtumeestel olnud tööd ja vaeva küll: otsi ja vaata kuidas sa arvu kokku saad, sest ega keegi heameelega minna tahtnud, põgenetud eest metsa. (17) Vanasti elanud palju mehi nekruti võtmise hirmus metsas. Nii elanud „karanud soldatid“ Pedja jõe ääres praegu Traksi tl (Pedasi külas Tähkvere vallas) heinamaal. Seal elanud tüdruk nimega Jõe Ann, kes keetnud siis meestele süüa ja hoolitsenud nende eest. Veel hiljutigi olnud näha, mainit kohas, kaevurakkeid. Kohta kutsutakse veel praegu „Jõe-Anne heinamaaks“. (20)

Elutoaks oli rehetuba. Seal mitu ust. Kui kohtumehed ühest uksest sisse tulnud, et meest kinni võtta, põgenetud jälle teise ukse kaudu välja ja metsa. Ega siis teenida polnud nalja asi: teeni oma 25 aastat ära. (39)

Nekrutiteks andmine olnud mõisnikkudel ja ametmeestel heaks põhjuseks vastumeelseid isikuid omast vallast välja saata. Kord juhtunud L-Tähkveres järgmine lugu:

Mõisavalitseja Annuk (sellest räägitud veel lk. 71) pole hästi üht talupoissi sallinud ja tahtnud lasta seda nekrutiks võtta. Poiss jooksnud esimest korda metsa. Teist korda püüdnud Annuk ja veel kuus teist püüdjat poiss nisukülvi pealt kinni. Poisil olnud pikad juuksed, Annuk haaranud juustest kinni ja teised mehed pannud poisi käed ja jalad raudu. Hakatud siis poissi Riiga viima. Teel Riiga jäädud õhtul kõrtsi öömajale. Poiss põgenenud sealt kõigi raudadega metsa. Löönud metsas lukud puruks ja jooksnud jälle kodukohta tagasi. Oma koju pole aga enam minna julenud, vaid läinud elama Vira suurtesse metsadesse. Kaevanud seal koopa maasse ja elanud seal. Elanud nii kolm aastat metsas ja teinud sõelu. Viimaks andnud härra armu, aga sellel tingimusel, et mees peab temale kütiks jääma, missugune amet aga sugugi kerge polnud (v. lk.  ). Mees olnud karanud soldat, mitte veel vannutatud, sellepärast võinud talle härra armu anda. (35)

Kui aga jälle mõni mees härra meelepärast, selle päästetud nekrutist. Nagu üks jutustaja kõneles, olnud tema isa kärmas ja terane poiss ja kõigite mõisaülemate meelepärast. Nekrutite püüdjad käinud jälle ringi. Mõisavalitseja saatnud poisile sõna, et jooksku nüüd metsa ja elagu mõnda aega seal. Poiss teinudki selle nõu järele ja pääsenud sedaviisi. (55)

Tulnud siis liisu võtmise aeg. Nekruteid hakatud loosiga võtma.

See olnud igapidi parem aeg:

„Muistse polnud liisu võtmist,

Noortel meestel õnne katsimist.

Võeti kinni, viidi linna!“

Kohe soldatiks ka sinna.

Nüüd noortel meestel parem lugu,

Et liisu all kõik meeste sugu!“

Loosiga võtmisel olnud oma kindel arv, kui palju valla pealt mehi nekrutiks peale minema. Vaimastvere vallast pidanud minema seitse meest. (39)

Nekrutiks minemise kohustusest olnud vabad kõik mõisateenijad, peremeeste vanemad ja ainukesed pojad. (15) Nii, et laulusalmil täiesti õigus ei ole. Terve meeste sugu liisu all ei olnud.

Niisama saadud end nekrutist lahti osta. Seda teed käinudki jõukamad. Vaesel pole muud üle jäänud, kui mine ja teeni. Ja heameelega läinud ükski teenima. Pidid ikka elama hulga aastaid oma maalt ja rahva hulgast väljas ja teenistus olnud palju raskem ja kord karmim kui praegu. (1)

Enamus talupoisse ei oska sõnakestki vene keelt, aga sõjaväes ohvitser aina sind selles keeles kamandabki. Pead aru saama ja õieti tegema, võta mõistus ja tarkus kus tahad. Aga kui välja tuldud, osatud ikka vene keelt ka. (17)

Peremehed pidanud jälle küüdis käima st. nekruteid linna viima. Võtku suur leivakott ühes, sest toida ennast ja sööda nekrutit niikaua kuni see „paigale pandaks“. (39)

Kivijärvel ostnud endid jõukamad mehed nekrutist vabaks – maksnud 300 rubla umbes selle eest. Vaesemad pole jõudnud muidugi seda summat kokku kraapida, pidanud minema teenima. (24)

Vene usu tulek.

Vene usk on tulnud Laiuse kihelkonda kahel ajajärgul: esimene ajajärk 1845 aast. – „vana Jannu aegne“ -; teine ajajärk 1884-85. aastail – õpetaja Bidderi aegne. Huvitaval kombel on haaranud vene usk mõlemil korral khlk. ühte osa: Laius ja Laius-Tähkvere valde, jättes pea puutumata Jõgeva ja Vaimastvere vallad.

Esimest korda oli siis vene usku tulek aastal 1845, siis tuli n.n. „vana vene usk“. (39) Siis olnud vaene ja vilets aeg, rahvas nälginud ja pettuse teel meelitatud vene usku. (15) Lubatud anda rahvale jahu ja maad, muudkui mine Mustveesse ristima. (43) Üks naine käinud Sadalas majast majasse ja rääkinud: „Täna öösel saate veel minna vene usku – minge kõik! Venemaalt tulevad juba jahuvoorid!“ (34)

Suuremalt jaolt läinud vene usku Laius-Tähkveres ja Laiusel, neil lähem minna ristima Mustveesse. Mitmed läinud ka Jõgeva vallast just neist küladest, missugused Laiuse vallale lähedamal, nagu Võduvere, Kõrsimaa jne. (25)

Kord läinud Jõgeva vallast salk inimesi Mustveesse, et lasta endid ristida. Aina meelitatud ja lubatud anda maad. Pappi pole olnud aga kodus ja jäänud seekord ristimata, ning teinekord pole läinudki enam. (30)

„Vana venelasi“ on vaid mõned üksikud veel Jõgeva ja Vaimastvere valdades. Juba veneusku minejate lapsed pole tahtnud enam minna vanemate usku. (39)

Vene kiriku kroonikas preester Bogdanov kirjeldab ka vene usu tulekut ja peatab siis ka vene usu mineku põhjuste juures. Ta kirjutab, et jutud, nagu oleks mindud vene usku lootuses saada maad või kergendust oma ainelises seisukorras, on „lož i zlaja lož“ (vene k.). Rahvas läinud vene usku sellepärast, et saada kergitust oma vaeses moraalses seisukorras ja pääseda mõisnikkude ülemvõiku alt. Edasi preester kirjeldab pikalt luteri usu pastorite hooletust ametikohuste täitmisest, missugune asjaolu rahvast täitnud ammugi pahameelega. Siis kirjeldatakse veel kui jämedalt ja hoolimatult luteri usu pastorid käivad talurahvaga ümber, nad olnud samasugused isandad kui mõisasaksadki. Kõik need asjaolud põhjustanud vene usku minemise. Laiuse kogudus asutati 1879. aastal. Sel aastal olnud hingesid 819. Neist mehi 506 ja naisi 313.

Laiuse mõisa valitseja Busch lubas mõisa peamajast kogudusele kasutada kuus tuba köögiga ja 30 sülda puid. Selle eest maksis kogudus 300 rbl. aastas üüri. Detsembri kuul 1849 on kogudus juba Laiuse mõisas, sest kirjad adresseeritakse Laiusele mitte enam Mustveesse. 1849. aastal mõõdeti Laiuse kroonumõisa maast 800 ruut sülda kiriku, khlk. koolimaja ja kirikuteenrite majade jaoks ja kirikuaia jaoks 2400 ruut. sülda. Kirik ehitati 1863. aastal.

Koguduse hingede arv tõuseb aeglaselt kuni 1854. aastani, millal meeshingi 548, naishingi 380. 1855. aastal teeb järsku hüppe meeshingede arv kasvab 736, naisi 528. 1859. aastal langeb. Nii väikeste tõusu ja mõõna aegadega tõuseb koguduse hingede arv kuni 1885. aastani, mil teeb järkuse hüppe, millest edaspidi. Laiuse vene kogudusest ja kirikust olnud ikka kasu ka kihelkonnale. Nimelt asutati kiriku juurde kihelkonna kool ja sealt pääsenud otsekohe vaimulikku seminari, kus ei tulnud enam tasuda kopikatki. Kui aastal 1899 kogudus pidanud oma 50 aastast juubelit, siis olnud juba Laiuse khlk. kooli kasvandikkudest mõnigi preester, nagu Pruusmann, Poska, Rammul. Teine vene usu tulek või „uue vene usu“ tulek oli õpetaja Bidderi ajal 1885. Õpetaja Bidder karm ja hoolimatu ümberkäimine rahvaga, tekitas suurt pahameelt rahva seas. Kooli trahvi rahasid nõudis ta karmilt sisse ja teatas kantslist, et neid „halastamatult sisse nõutakse“. Ta olnud Tähkveres tähtsamate meestega vastolus nagu Tuimõisa õpetaja Hindrek Sommeriga ja koolivanem Lassmanniga. Õpetaja Sommeri vastu kandnud ta sellepärast pahameelt: nimelt õpetaja Bidderi ametiastumisel vallarahvas tahtnud kinkida õpetajale. Sommer laitnud selle nõu ja öelnud, et vaatame, kuidas ta on meiega, siis alles kingime. Vastolu suurendanud veel järgmine asjaolu: õp. Bidderi nõul ja eestvõttel tahetud ehitama hakata Tuimõisa uut koolimaja. Rahvas olnud aga kooliõpetaja Sommeriga eesotsas sellele vastu, sest see oleks kaasa toonud maksude kõrgenduse. (34)

Kord tulnud õp. Bidder Tuimõisa kooli katsuma. Klassitoa seinal puudunud tunniplaan ja Bidder lasknud kohe Sommeri ametist lahti. See südame täiega läinud esimesena vene usku (Sommeri tütre jutustus). Küla inimesed pole jäänud ikka sellega rahule, et uut koolimaja hakatakse ehitama. Nad saatnud saatkonna õpetaja juurde, et asja läbi arutada. Õpetaja käratanud meestele, et pearaha sunniviisil sisse nõutakse. Terve saatkond, tagasi tulekul, lasknud endid ristida. Siis hakanud ka teised küla ja Tähkvere valla inimesed minema vene usku aina maksude kartusel. (34)

Küll Bidder teinud noomitusi ja käinud superintendent Laiusel. Viimane põrutanud kantslist: „Laiuse rahvas, pea kinni, mis sul on, et keegi ei saa võtta sinu krooni!“ Kaks-kolm korda korranud seda – aga seegi pole aidanud. (14) Tähkveres teinud suur kihutustööd mees nimega Sepa-Jüri Sander. Preester Bogdanov nimetanud seda pilgates „apostel XIII“. Ka väljastpoolt tehtud kihutustööd. Sel ajal loetud palju „Valgust“ ja see teinud vene usu heaks kihutustööd. (34) Kord läinud üks salk mustlasi preestri juurde ja tahtnud lasta endid ristida. Öelnud, et preestri härra usk olla odavam ja seepärast nemad tahavad seda usku. Preester Bogdanov ajanud mustlased toast välja. Mustlased läinud Sadalasse ja kaebanud oma häda. Teised õpetanud: küll teie olete rumalad.! Minge öelge, et preestri härra usk on õigem, vaat’ siis kohe ristitakse teid!“ Nii ka olnud; mustlased läinud tagasi, öelnud, et tahavad preestri härra usku, sest see olla õigem. Preester ristinudki. (34) Usuvabaduse tulekul suurem osa veneusku minejaid läinud luteri usku tagasi Hindrek Sommeriga eesotsas. Vana Sepa-Jüri Sander, kes enne ära surnud, kaebanud mitu korda: „Oleks vana Prengri aeg olnud, ei mina poleks läinud kunagi vene usku!“. (34)

Vaimastveresse ja Jõgevale ei puutunud tookordne vene usu laine. Sealt pole läinud ka ükski inimene uude vene usku. (39, 32) Kodismaal, see Laius-Tähkveres küll, aga see pole käinud Tuimõisa kooliringkonna alla, läinud ka ikka mõned. Nad läinud just teiste õhinal ja ka rahulolematusest õpetaja Bidderi vastu. (31)

Võduveres (Jõgeva v. küla ligi Laiust) ja Laiusel läinud ka mõnigi perekond ja üksik inimene. Nimelt hakanud inimesed sel ajal ka välja rändama Saratovi, kus nad pidid saama maad. Et Saratovi saada, sellepärast läinud siit inimesed vene usku. (25)

Koguduse hingede arv tõuseb 1885. aastal meeshingi 771sest 962 peale ja naishingede arv 669sast 791 peale (kiriku kroonika).

Sel ajal asutati ka peamiselt Laius-Tähkvere kanti, veneusulistele vallakoole (v. lk. 181). (22)

Tänapäev loetakse vene kogudusesse umbes 900 hinge; maksumaksjaid aga 200-300 ümber. (22)

Veneusulistel jäänud maksud vähe väiksemaks ja mõnikord eesõigustatud neid, nagu näiteks Laiuse kroonumõisa jagamisel aastal 1907. Siis preester Johansoni eestkostel saanud ennekõike ja peaaegu ka ainult jagatavad maad veneusulised. (34) Nii on enamjagu veneusulisi koondunud Laiuse vene-kiriku ümbrusesse ja Tuimõisa Laiuse-Tähkvere valda.

Ehkki ametivõimud vahest eelistasid neid, leidsid nad oma ümberkaudsetelt luteriusulistelt sageli naeru ja pilget. Ja tänini veel nagu pole see vahe veel kadunud sootumaks. Luteri-usuline vaatab vene-usulisele ülevalt alla, hõigates teda tihti: „Va venelane!“. Luteri-usuline tüdruk ei abiellu heameelega vene usulise mehega, pidades seda nagu häbiks. Luteri usuline ei pea veneusulise jumalateenistust mingiks õigeks jumalateenistuseks vaid nimetab seda „joru ajamiseks“. Üldse peetakse veneusulise usukombeid rohkem kometimänguks ja tema usku „kergeks“. (34)

Vennaste kogudused.

Vennaste koguduse nime Laiusel ei tunta, siin nimetatakse neid „vana rahvaks“. Vana-rahva poolehoidjaid hakanud rohkem siginema siis vana Jannu ajal. Siis ehitatud neile ka Laiusele palvemaja. Enne käinud nad Tartu palvemajas. (34)

Vana-rahva poolehoidjaid olnud rohkem Laiusel, siis ka Laius-Tähkveres, Leedis–Reastveres; peaaegu sugugi aga pole olnud seda Jõgeval ja ka Vaimastveres olnud poolehoidu õige vähe. (34, 31, 32, 39)

Õpetaja Bidder pole vana rahvast hästi sallinud: noominud ja kiusanud neid taga. Öelnud Laiuse palvemaja kohta: „Mina teen selle ukse lahti ja panen ta kinni!“ Tema ajal pandud ka palvemaja uks kinni. (34)

Kui vanarahva poolehoidjaid hakanud siginema rohkem, avaldanud see otsekohe mõju ümbruse moraalse tasapinna tõstmiseks. Kuritegevus ja liigjoomine vähenenud. Väikest napsi pole just nende seas põlatud: sööma alla võetud ikka mõned ära. (34)

Kuid üldiselt seisnud nad rahva mõnituse ja naeru all. Kellegile nad pole teinud kurja ega halba, aga sallitud pole neid ka. Kõige rohkem pilkamist tekitanud „vastuvõtjate“ silmakirjalikkus. Palvemajas nad õhanud ja palunud, aga igapäevases elus teinud pattu niisama nagu kõik teised „patused“ inimesed. (34)

Iseäranis armastatud nende kohta rääkida särgivahetus juttu. Nimelt õed ja vennad palvemaija minnes, võtnud kõik särgid seljast ja panevad suurde toobri. Seal segatakse särgid ja siis igaüks tõmbab omale, ükskõik missugune särk tuleb siis kellegile: kas mehele naise särk või vastupidi. (31)

Nüüd on nende poolehoid aga õige väikeseks jäänud. Leedis ja Reastveres niisama ka Tähkveres, kus kõige suuremal määral poolehoidu ennem, pole seda praegu peaaegu sugugi. Rohkem on seda Laiusel ja Jõgeva vl. külades, mis Laiusele lähevad.

Baptism.

Baptism tulnud Jõgeva ümbrusesse nii 20 aasta eest (25), Laius-Tähkveresse 25 aasta eest. (34) Suuremat poolehoidu on leidnud baptism jällegi Laius-Tähkveres ja Leedi-Reastveres. (34)

Viimases olnud esimesed baptistid ja teiste äratajad õeksed Anna ja Helene Pajud. Need käinud majast majasse päästmis tööd tegemas. (31) Vaimastveres ja Jõgeval pole nad aga suurt poolehoidu leidnud, vaid mõni üksik väljast rännanud perekond on selle usulahu liige. (39)

Baptistiks minek on sündinud ikka äkilise ärkamise teel. Baptistiks läinud enamjagu kõiksugu kirju minevikuga isikuid, vähe ikka „õigeid“ inimesi ka. Enamjagu baptistiks läinud kuulunud luteri usu hulka ja ainult õige vähesed olnud veneusulised. Nad toovad põhjusena ette et luteriusu pastorid on rohkem silmakirja teenrid kui õiged jumalaslased, ning, et luteri usk on rohkem mõistuse usk. Ta on liig modern õpetab Kristust kui eeskujulikku inimest mitte kui Jumalapoega ja Lunastajat. (34)

Baptism avaldab ümbruskonnale väga vähe mõju. Baptistid eraldavad endid teravalt ümberkaudsest rahvast.

Nad kohtlevad luteri ja vene usulist kui paganat. Oma ülevalt alla vaatamisega ja sallimatusega äratavad nad rohkem teiste seas pahameelt kui mingit mõju. (34)

Praegu on baptiste Laius-Tähkveres umbes 60 liikme ümber, neist ¼ mehed. Nad ehitavad praegu omale palvemaja Sadalasse. (34)

Baptistidest vanemate lapsed aga peaaegu eranditult pööravad tagasi luteri usku tagasi. Nii, et nende kogudus ei kasva vaid ennemini kahaneb.

Muudest lahkuskudest ei leidu ühtegi Laiusel. Üks välja rännanud raudteelase perekond olla „laupäeva püha“ pidajad, aga Laiusel pole sellist ühtegi perekonda.

Laiuse khlk. koolid.

Aastal 1752 pole Laiuse khlk. ühtegi kooli. Kiriku juures töötab vaid köstrikool. Koolidele pandakse alus 1765. aasta kuberneri käsukirjaga. Sellel aastal asutatakse 7 kooli khlk. eriosadesse. Aastal 1786 töötavad ka 7 kooli. 1834. aastaks on juba jõutud asutada 14 küla kooli.

1810 mainitakse küll olemasolevate koolimajade kohta, et need on enamasti kõik kõlbulikud ja head, valged majad. Aga veel aastail 1820ndatel teatab Kirikuülemeestseisja Laiuse kiriku eestseisjale, et enamjagu koolimajad on viletsad tālu suitsumajad ja käsib, et 1824. aastaks olgu kõigil koolimajadel korstnad peal. Vastasel korral trahvitakse 40 rbl.

1830 aastaist teatatakse, et külakoolides isegi loodusõpetust õpetatakse ja et huvi kooli vastu koguduse liigete hulgas kasvab. 1833. a. konstaleeritakse heameelega, et haridus edusamme teeb, aga manitsetakse, et õpetus ei tohi astuda üle külakooli piiride. Talupoegadele peab andma ikka ennekõike usulist haridust. Katekismust, piiblilugu ja raamatud usulise sisuga olgu kooli lugemismaterjaliks. Rehkendust ainult niipalju kui nad tarvitavad igapäevases elus. 1840. aastates kiidetakse jälle seda usinust, millega arendatakse siin rahvakooli haridust.

Kui 18. sajandi lõpul on kooliõpetaja palgaks mõisapoolt moon ja laste käest viljapalka, siis määratakse 1830. aastal maapäeva poolt kindlaks, et kooliõpetaja peale elutoa, küte, valgustuse ja pearahast vabastamise, saab palgaks 30 rbl. kolmekümne rbl. palk vältab vist kuni 1870. aastani, sest mainit aastal teatab õpetaja Bruus Sootagas, et ta 30 aast. teeninud ja 30 rbl. hõbedat palgaks saanud. (arhiiv andmeil)

Õpetaja Bidderi ajal on koolid suuri edusamme teinud. Ta on kõikipidi niihästi õpetuse kui koolimajade eest hoolitsenud. Koole korralikult katsunud ja õpilastelt tublisid teadmisi nõudnud.

Rahva mälestused koolis õpetamisest, kooliõpetajatest ja karistustest.

Kui koole hakatud asutatama, siis pole olnud võtta kuskilt, kes oleks õpetanud koolis. Võetud siis igast vallast ärksama vaimuga poiss ja pandud protokooli ehk köstrikooli, köstri juurde lugemist õppima. Umbes 1800 algul või eelmise sajandi lõpp aastail õpetanud protokoolis köster Ludwi. Toa talade küljes rippunud papist tähed. Köster näidanud pika ridvaga tähti, (kordanud) nimetanud tähe nime ja poisid kordanud järele. (36)

Peale köster Ludwi õpetanud köster Abraham Niiländer. Ka selle juurde saadetud parimaid vallakooli õppijaid. Hiljem kui juba oli asutatud khlk. kool, siis muidugi mindud khlk. kooli. 1860 aastais ja peale selle mõned khlk. kooli poisid läinud peale khlk. kooli lõpetamist „köstrikooli“ saksa keelt õppima. Köster lasknud anda veel vene preestril vene keele tunde. Khlk. kooli õpetajad pole aga seda hästi sallinud. Iseäranis pahane olnud selle peale õpetaja Kotli. Tema ajal pole tohtinud ükski khlk. koolipoiss rääkida köstrikooli poisiga. (10)

Endised külakoolid asusid alguses kõik rehetoas – suitsutoas, sarnases kus talurahvas sellel ajal elaski. Lapsed istunud seina ääres pinkidel, poolvõre olnud uksel ees ja siis õppinud veerima. (34) Mõnes külakoolis rippunud ka talade küljes papist tähed nagu protokoolis. (36) Lugema õpitud ennekõike muidugi katekismust, usulist kirjandust. Kui lugemine edenenud väga visalt, ergutatud seda siis aga vitstega. Mõne poisi selja peksetud kolm vitsakimpu puruks, enne kui saanud lugemine selgeks. (34) 1830ndais aastais koolides hakatud ka õpetama kirjutamist. Enne olnud see vabatahtlik: kes tahtis ja tõi omale tahvli, sellele õpetati, kes ei tahtnud see jäeti ka rahule. (32) Siis tuli aeg, kus oli sunduslik juba kirjutamise õppimine tahvlile ja paberile kirjutamine oli vabatahtlik. Juba 1860dais aastates on nõutud peaaegu igas koolis kirjutamise õppimist. (31)

Rehkenduse õpetamise arenemine käinud sama rada: esiteks olnud see vabatahtlik, kes soovinud, see õppinud ja vast hiljem muutunud sunduslikuks aineks. (32)

Usuõpetus oli siis muuks õppeaineks. Õpetati katekismust, piiblilugu ja kirikulaulmist. (15) Talurahva õpetamise juures oli eesmärgiks ennekõike anda neile usulist haridust, nagu eelpool juba mainitud.

1870 ja 80. aastail tuli juba uueks õppeaineks juurde geograafia. (38) Mõni aasta hiljem hakati juba nõudma ja igas koolis vene keele õpetust. (6)

Ennemalt käidud koolis ainult 4 päeva nädalas. Reedeti olid käinud suured lapsed, need, kes olid läbi teinud juba külakooli. Laupäeval olnud püha. (15)

Reedeti käinud suured lapsed koolis; neid proovitud siis peastlugemises. (32)

Igal kevadel, - aprilli kuus või mõnikord ka märtsi lõpus, tulnud kirikuõpetaja koole järelekatsuma. See olnud nii kooliõpetajale kui koolilastele suureks hirmu päevaks. (24) „Vana Jannu“ olnud vana hea mees. Kui see tulnud koolituppa, siis kohe naernud ja lapsed pole nii väga pelganud. (47) Valjem olnud juba Spraenger, aga kõige kurjem ja karmim olnud Bidder. Viimane nuhelnud lapsi, kui need pole osanud. (5)

Ka koolikaristus või ihunuhtlus, nagu see oli mõisas või nagu seda mõistis kohus. 19. sajandi esimesel poolel ja ka 60ndail aastail on peksetud igas koolis. Muidugi olenes see õpetaja isikust palju ja kui karmilt ta andis peksu. Enamjagu tarvitanud aga nad kõik keppi või vitsa õige ohtrasti. Ainult Jaak Voimann Endla küla kooliõpetaja (1824-60?) olnud hea õpetaja, kes pole lapsi peksnud, ainult mõne korra vastu näppe andnud. (17)

Jõgeva kooliõp. Waltmann (1826-60?) on olnud kole kuri ja karm. Peksnud alati, kuhu juhtunud: näppude peale või selga. Sagedasti pannud herneste peale nurka seisma põlvili. (29) Nähtavasti vallarahvas on tõstnud kaebuse ta peale, nimelt 1830. aastaist leidub koolide protokollid märkus: vöörmündrite tunnistuse järele ei peksvat Valtmann üleliia koolilapsi. (kiriku arhiiv)

Kole kuri õpetaja on olnud ka Painküla õpetaja Jaan Pirn (1826-1878). Harilik karistusviis olnud tema juures, et pannud koolilapsed sõrmed lauale ja virutanud vitsakimbuga peale. Mõnipäev nuhelnud 7 poissi. Ta pannud poisi pea põlvede vahele, tõmmanud poisi üle pingi ja siis peksnud. Peksnud tihtipeale lapsed veriseks. Kord peksnud ühte koolitüdrukut nii rängalt, et suured vorbid ja haavad olnud ihu sees. „Koolimamma“ (kooliõpetaja naine) nuttes noppinud vitsatükke ihu seest välja. (32) 40-45 aasta eest kadunud kooliõpetajatel peksu õigus ära. Ainult koolivanem tohtis peksa. Ja siis said enamasti ka üleannetud lapsed peksu, need, kes varastasid jne. (12) Aga ehkki peksuõigus kadunud, tarvitasid mõned siiski seda. Nii Kooli kooliõpet. Treufeld (1883-1908) peksnud hirmsasti. Kes pole osanud vene keelset tähte välja ütelda, saanud aga tuupi. Iseäranis peksnud vaeserahva lapsi. Murdnud sõrmi, nii et sõrmed õhtuks paistes, tagunud pähe jne. (32)

Kooliõpetaja palk oli väike, sellepärast pidi tegema sageli kooliõpetaja muud ametit ja nagu muuseas õpetas lapsi. Nii teinud Painküla kooliõpetaja Pirn alati rätsepatööd. Lapsed olid üksi ja õppisid. Kui kära paisunud väga suureks, siis tulnud vaatama. (32)

Mõni koolmeister teinud vokke ja teinud muud puutööd. (6) Harilikult kooliõpetajal oli ka oma põllulapp, siis sageli kooliõp. tegi oma põllutööd või mõnda muud välist toimetust ja lapsed õppisid. (15)

Laiuse khlk. koolide asutamisest ja kooliõpetajatest.

Laius-Tähkvere koolid.

Aastal 1765 asutatakse Laius-Tähkveresse kool – kuhu ei ole teateid. 1786. aasta aruandes mainitakse L.-Tähkvere kooli. 1819. aast. öeldakse, et L.-Tähkveres on oma koolim. 1810 on seal õpetaja Siimu-Mardi Jüri.

1813 on L. Tähkveres päris hea ja valge māja ja 1815 aastal on õpetajaks – Weia Jakob. 1820. aastaist peale kaob kooliõp. nimestikudes L. Tähk. nimi, erinevad Leedi, Tuimõisa jne. koolid.

Pool Laius-Tähkv. vallast on Torma khlk. all, nii, et nende koolide ajalugu tundmata.

Kodisma küla kool.

1840. aasta ümber asutati Kodismaale oma kool – kolmeklassiline.

Esimene õpetaja asutamisest – 1860 Hans Sõster.

1860. aast. peale – 90 aastaisse Jaan Hansen

- siis Jakob Fels

- kuni 1922 Peterson

Eesti valitsus 1922sel aastal kaotati kool ära ja õpilased viidi Sadala kooli.

Reastvere kool. (arhiiv andmeid)

Aastal 1810 mainitakse, et Reastveres on oma koolimaja, mille kohta 1813. aastal märgitakse, et see olevat valge talumaja.

Kooli alguses olnud õpetajaks keegi Wenevere Juhan 20 aastat. See olnud väga tubli õpetaja. (12, 31)

1834 – 72 aast. Tõnu Ots

1872 – 78 aast. Jaan Ots (eelmise poeg)

1878 – 1880 „ Jaan Kalamaa

1884 – 1890 aast. Jaan Peerna

Gustav Karu

Jakob Lukats

Otu Tamm

Karl Pärn

1866. aastal ehitatud uus koolimaja, see olnud esimene korstnaga māja. Reastvere külas 1909. aasta ümber viidi kool Leedisse, Leedi kooliga ühte. (31)

Leedi kool. (arhiiv andmeid)

1810. aastal teatakse, et Leedi tahab asutada omale kooli. 1813. aastal aga, kui kõik Laiuse khlk. koolid esitatud nimekirja ja varustatud märkusega nende seisukorra kohta, ei ole aga seal Leedi kooli nimetatud. Nähtavasti ei ole jõutud veel asutada sinna kool. Arvatavasti kool asutatakse 1820ndail aastail.

1840 aast. – 1872 aast. õpetaja Toomas Tamm.

1872 „ – 1878 „ „ Hans Tamm

1878 – 1884 „ „ Jaan Ots

1884 – 1888 „ „ Mart Soosaar

1900 ümber ühendati Reastvere koolid ja siis esimeseks õpetajaks seal olnud:

Aleksander Lint.

1906. aastal ehitatakse kahekordne kivimaja, milles praegugi kool töötab 4 klassiga ja kahe õpetaja juhatusel. (31)

Tuimõisa kool.

Tuimõisa kool asutatud 1867. aastal.

Kooli algusest – 1860 Jüri Sommer

1860 – 1884 Hindrik Sommer (eelmise poeg)

1884 – 1888 Kristjan Sepp

1888 – 1912 Mart Soosaar

1880 taheti hakata Tuimõisa uut koolimaja ehitama õp. Bidderi eestvõtul. Tüli, mis tekkis õpetaja ja vallarahva vahel, oli põhjuseks veneusku minemiseks (v. ) Tülis laskis õp. Bidder ka õp. Hindr. Sommeri lahti. Kristjan Sepp jälle oli öelnud veneusku minejate kohta: „Rumalad, mis te lähete endid tembeldama!“ Oli lastud jälle selle eest lahti ja oli olnud Riias vangis 6 kuud. (31) Praegu töötab kool 4 kl. koolina.

Sadala tütarlaste ministreerium kool.

Aastal 1899 asutati Sadala alevisse tütarlaste ministeerium kool. Enne töötanud Reastvere vanas koolimajas.

Esimene õpetaja – Antonie Epler

Svereva?

Juhataja – Anna Aren

II õpetaja Ida Koll

Kool töötas kahe jaoga. Eesti ajal muudeti ta kuuekl. algkooliks. Praegu 6 õpetajat hr. Muna juhataja.

Laiuse koolid.

Aastal 1765 on asutatud Kivijärve valda Kivijärve külla kool. Kivijärve kool jääb nähtavasti siitpeale töötama, sest 1786. aastal mainitakse jälle Kivijärve kooli. Sel aastal nim. veel, et Laiuse-Lehtmetsal on olemas kool.

Kivijärve kool. (arhiiv andmeil)

Aastal 1816 mainitakse, et Kivijärvel on olemas kool. Õpetajaks on seal Kangru Toomas. 1813. aastal öeldakse, et Kivijärvel on üsna hea koolimaja.

Kes peale Kangru Toomast õpetajaks ei ole teateid.

1856 aast. – 67 Friedrich Mandel

1867 – 90 aastaisse Juhan Matsmoon

1868? ehitati uus koolimaja Kivijärve külla.

1890. aastaist – Fels

- siiamaani (1922) Kuslap

Aastal 1922 viidi kool Kivijärve härrastemaija, kus ta töötab nelja klassiga, kahe õpetaja juhatusel.

Raduvere kool. (arhiiv andmel)

Millal Raduvere kool asutati, sellest pole täpseid teateid. 1810. aastal mainitakse, et Laiusel lossi järele on 2 kooli (õieti küll kolm, aga üks asub Tormas). Kaunis tõenäoline on, et üks neist Raduvere kool. Nimelt olla Raduvere kool üks vanemaid Laiuse koole. (6) 1810. aastal on Laiuse lossivalla koolides õpetajateks: Kooli Kaarel ja Kolli Mart. 1813. aastal mainitakse, et Laiuse lossi koolidel on kaks head ja valget maja. 1815. aastal on Laiuse lossi vallas õpetajateks: Kooli Kaarel ja Matsi-Reinu Aadu.

1820ndates aastates ehitatakse Raduvere koolile kirikukonvendi käsu järele aken ja korsten. (6)

1830ndasi aastais õp. Ploom?

1843-83 Kaarel Leiten

1883-1889 Jüri Riomar

1889-1890 Karu

1890-1895 Lael

1895-1901 Peets

1901-1922 Jaan Hansen

1876. aastal ehitati praegune maja, sest vana maja maha põlenud. Uue koolimaja ehituse ajal olnud kool üks aasta Kasevere külas. (7)

Kool töötas kahe klassiga kuni 1922 aastani, siis viidi ta Laiuse kuueklassilisse algkooli üle. (7)

Sootaga kool. (arhiiv andmeil)

Soontaga kool on vist asutatud ka 19. saj. algul, sest mainitud, et Laiusel 1810. aast. töötavad kaks kooli. Igatahes Sootaga kooli algusaastate kohta puuduvad andmed.

1842-1871 õpetaja Jaan Bruus. 1871. aastal palub õp. Jaan Bruus, kirikueestseisjalt ennast vabastada ametist. Nimelt tema on kaebatud kohtusse valla poolt, sest ta olevat tütarlastel lasknud maha lõigata juuksed ja lapsi rängasti peksnud. Jaan Bruusi palve rahuldatakse ja ametisse seatakse Jaan Wiik.

1871 – 1877. aast. Jaan Wiik

1877 – 1890dasse aastatesse Hans Asper.

1890 aastate sees töötas Sootagas III ja IV jagu (Raduveres ja Alaveres I ja II).

Aastal 1922 ühendati ta Laiuse kuueklassilise kooliga. Praegu töötavad Sootaga vanas koolimajas – Laiuse algkooli kaks esimest klassi.

Alavere kool. (arhiiv andmeil)

Arvatavasti ka möödunud sajandi esimestel aastakümnetel asutatud.

1824-1875 aast. õpetajaks Mart Saar

1875-1884 „ „ Jaan Wiik

1884-1899 „ Juhan Nigul

1899-1922 „ August Kitsnik

Aastal 1889 on ehitatud Alaveresse uus koolimaja, mis praegu alles (nüüd 1922 aastast saadik, koolist vaba).

Alavere kool töötas kahe jaoga kuni 1899. aastani, millal 3as jagu juurde asutati. 1922. aastal kaotati Alaveres kolm klassi ära ja lapsed viidi Laiuse kuuekl. algkooli juurde üle.

Laiuse kihelkonnakool.

Laiuse khlk kool asutati 1822sel aastal, mis alguses töötanud köstri majas. Köstrid õpetanud ka esiteks kihelkonna koolis. Siis aga hakkas kirikukonvent nimetama kooliõpetajaid. Kooliõpet. said ikka need, kes olid lõpetanud õpet. seminari.

Esimesed khlk. kooliõpetajad:

19 saj. keskel – Soo.

1870 aastais tulnud – Kotli

-- Juksaar

-- Lassmann

-- Gustav Reval

--

Üks aasta asunud khlk. kool Sootaga külas Landreti talus.

1914. aastal ehitati talu vanast kortsust koolimaja ümber.

Eesti valitsus muutis kooli 6-klassiliseks algkooliks, missugusena ta töötab praegu. Koolis töötavad viis õpetajat. Juhatajaks – Anton Reval.

Kooli arhiivis leiduvad vanad kooli päevaraamatud aastaist 1830ndaist.

Kantküla kool. (arhiiv andmeil)

Kantküla kool arvatavasti asutatud mineva sajandi esimestel aastakümnetel. Kooli alguse kohta puuduvad teated.

(1833-1882 Mart Saar)

1833-1882 Juhan Reinkubjas

1882-1890 Toomas Kustavus

1890-siiam. Noormägi.

Kirikuõpetaja Bidder lasi õpetaja Toomas Kustavuse lahti.

Praegu töötab kool kaheklassilise koolina ühe õpetaja juhatusel Kantkülas.

Palupere kool.

Palupere kooli algusaastate kohta puuduvad igasugused andmed.

1853 aast. õpetajaks – 1861. a. Jaan Leichter

1861 aast. „ 1890 aast.-1900 Hans Raudsep

Peale Hans Raudsepa poeg Raudsep. Eesti valitsuse ajal kaotati Palupere kool.

Jõgeva koolid.

1766. aastast on teada, et Jõgeva vallas on kaks kooli: üks asub Jõgeva mõisas ja teine Painkülas. Need koolid on asutatud 1765. aasta kuberneri käsukirja järele. Kooliõpetaja palgaks on mõisalt moon ja igalt lapselt 1 külimit vilja. 1771. aastal töötab Jõgeval üks kool, seda ei teata kus kohal. 1775. aastal mainitakse jälle Jõgeva kooli. Koolis õpib 40 last ja märkus on lisatud juurde, et kool töötab juba ammu. Ka selle kooli asukohta pole öeldud.

1775/76 aastal õpib Jõgeva koolis 21 poissi ja 17 tüdrukut. 1784/85 aastal Jõgeval kaks kooli: I Pakkastes – II Jõgeva külas.

1786 aast. töötab Pakastes „hää kool“ ja II Ellakveres „hää kool“. 1787/88 talvel Jõgeva kahes koolis õppimas 122 last kokku, kellest loevad hästi 20 last, kuna teised veerivad.

1809 aastal on Jõgeval kaks kooli: Ellakveres ja Painkülas. Mõlemad koolid töötavad talu rehetoas – suitsukambris. Mõis ei ole hoolitsenud koolide eest, ehkki vöörmünder korduvalt on meelde tuletanud koolide viletsat seisukorda. (arhiiv andmed)

Painküla kool. (32)

1809 aast. õpetaja „Michel“

1818 aast. „ Auna Otto

1819 „ „ Puusepa Jüri

1820 „ „ „Michel“

1820 aastal ehitatud vist uus koolimaja, sest mainitud, et koolimaja ilus ja valge.

1823 – Kaarel Martinson

1825 – Karl Roose

1825 aastal mainitud jälle, et koolimaja on hea.

1826 – Jaan Pirn (kooliõp. 52 aastat)

1876/77 – Jaan Treufeldt

1877/78 – Mihkel Liiv

1878-80 – Hans Tolgu

1880-84 – Gustav Maasen

1883-84 abiks Jüri Nigul

1883 ehitati praegune koolimaja.

1881-96 Jaan Ots

Jaan Otsal olid abideks: Jakob Wiivo, 2) Jüri Korts 3) Gustav Kalamees 4) Anna Ots 5) Jakob Tannenthal ja 6) Inn. Igaüks abi oli ametis üks aasta. Õpilaste arv kõigub 25-48 vahel.

1896-98 kooliõp. Peeter Kirs

Viimasel aastal abiks Jüri Tiido

1898-1909 kooliõp. August Koll.

Viimasel aastal abiks Juhan Kurg. Õpilaste arv kõigub 20-30 vahel.

1909-1922 kooliõp. Leonhard Paljak.

1916-1918 abiks Hilda Tirmann.

Kool töötab kogu aeg kolme klassiga. 1919. aastal avatakse neljas klass juurde ja valitakse teiseks õpetajaks Marie Tamm.

1922-23 aast. juhataja Eugen Reial

1923 – siiamaani juh. Jüri Kirchberg

1927 aast. „ II õpetaja Eliise Kupju. Lapsed lõpetanud Painküla koolis 4 klassi jätkavad õppimist Jõgeva alevis asuvas 6 klassilises algkoolis.

Jõgeva kool.

1784 aastal mainitakse Jõgeva külas asuvat kooli. 1786 aastal aga asub sama kool vist Ellakvere külas, kus õpetajaks „Söödi Jakobi lesk Kai“. Märkusena on juurde lisatud, et kool on hea ja valge.

1787. aastal Jõgeva kahes koolis 122 last kokku. 1809 aastal töötab kool Ellakveres. Kool asub talu suitsukambris.

1810 ehitatakse Jõgeva külasse uus koolimaja. 1811 mainitakse, et Jõgeval on hea, suur ja valge koolimaja.

1813 õpetaja Haik

1815 Nairi Peeter

1826 – 60 aastaisse Johann Waltmann

1825 ehitatakse Jõgevale uus koolimaja.

1860-71 Jüri Müts

1871-80 Jaan Wuurmann (Wöörmann)

1880-90 aastaisse Jaan Pitkäärt

Jõgeva Haridus Selts asutas kooli Jõgeva alevi 1915 aast., sinna koondati Jõgeva kool. Eesti valitsus võttis 1920 aastal kooli oma kätte. Töötas käesoleva ajani Jõgeva Seltsimajas. Praegu ehitatakse koolimaja.

Siimusti küla kool. (Arhiiv andmed)

Siimusti küla kool algab tegevust umbes 1840 aastate ümber.

1849-1860 aastaisse kooliõp. Kaarel Pirn

1866 aastal kooliõpetajate nimestikus pole Siimusti kooli nimetatud. Siis käisid ehk Siimusti lapsed Painkülas või Mõisamaal.

1872-78 Hindrek Gotlieb

1878-90 aastaisse Jaan Treufeldt

Hiljem ühendati Painküla kooliga.

Mõisamaa kool. (arhiiv andmed)

Mõisamaa kool algab töötama umbes 1830 aastail Mõisamaa külas.

1839-1872 kooliõp. Mart Lõokene

1872 aastal tagandatakse Mart Lõokene ja asemele pannakse Juhan Siider.

1872-74 Juhan Siider

1874-1915 Jüri Ploom

Kaotati ära ja lapsed hakkasid käima Jõgeva alevis asuvas koolis.

Vaimastvere koolid.

1765 aastal asutatakse Vaimastvere kool Rohe külasse. Lähemalt pole midagi teada, kui ainult seda, et Vaimastvere kooliõpetaja saab mõisa käest palgaks 6 vakka teravilja ja iga lapse käest 1 külimilt sama vilja. See kool on töötanud mõni aasta. Aastal 1770 ei leidu Vaimastveres kooli. 1775 aastal avatakse Vaimastvere valda kool – kuhu kohta seda ei teata. 1786 aastal Vaimastvere kool Päde külas. 1786 aast. Endlasse ka kool.

1809 aast. on üks kool Kõolas, II – Endlas. Millal kool Pädelt Kõolasse viidud, ei teata. (48)

1810 asub Kõola kool omas majas, mis puhas ja valge ja väga kõlbulik. (kirikuarhiivist)

1810 aastal Kõolas õpetajaks (kooliõp. Veldbachi andmetel) Hindrek, kes väga usin omas ametis. Kirkuarhiivis – koolide aruandest – Kooli Hansu-nimeline mees.

1813 – Gotthard Zimmermann – vaba mees

1815-23 Mihkel – vaba mees.

1823-1841 Jüri Mettcher

1841-1846-47 Mart Metting.

Mettingu ajal põlenud Kõola kool ja kool töötanud Ruveri talu kambris. 1847 aastal ehitatud Kõbla koolile uus maja.

1847 aast. õpetajaks Mihkel Matson.

Vahepeal avatud ka Päde kool, mis aga 1866 või 67 aastal ära põlenud. Sel aastal tulnud siis Päde lapsed Kõolasse üle. Nüüd õpetanud üks nädal Kruus – Päde õpetaja ja teine nädal Matson.

Siit peale otsustatud panna ka abikooliõpetajad ametisse. 1876 aastal põles Kõola maja maha. Üks aasta töötas vallamajas ja 1877 aast. – praegune maja ehitatud (hiljem uut jagu otsa ehitatud). Abikooliõpetajad on olnud järgmised:

1. Peeter Päären

2. Jüri Matson

3. Juhan Palm

4. Jaan Arolt

5. Juhan Siider

6. Gustav Maasen

7) Hindrik Sein

1877-1883 aastal õpetaja Hindrik Sein

1883-1908 „ Ado Treufeldt

1881 aastal Villakvere kool kaotati ja lapsed toodi Kõola kooli. Sel aastal valla volikogu otsustas ametisse seada Ii õpetaja.

Teised õpetajad:

1. Kaarel Oja
2. Pääsuke
3. Asper
4. Kokka
5. Summer
6. Lindeberg
7. Hindr. Treufeldt
8. Rosenberg
9. Kits
10. Sarv
11. Joh. Treufeldt

1908-1909 õpetaja Richard Muna

1909-1922 „ Karl Tamm

1906 II õpetaja Widrik Sarv

1908-1922 II Aleksander Weldbach

1922 – siiamaani juhataja Al. Weldbach

1922-24 II õpetaja Amelie Pauls

1924-26 „ „ Elfriede Iwask

1926 – siiamaani „ Wanda Hofmann

Kõola kool töötas varem 3 jaoga. 1919 aastast peale töötab ta 4 klassiga. (Andmed saanud kooliõp. Al. Weldbachilt)

Endla küla kool.

Endla kool asutati aastal 1786 aast. 1809 aastal kooliõpetajaks „Tenno“ nimeline mees.

1810 – Waimastveres IIseks õpetajaks Willemi Jaan. Et aga teada, et sel ajal Waimastveres kaks kooli ainult, siis tõenäoline, et Willemi Jaan 1810 Endlas. (Kiriku arhiiv) 1813 öeldakse kiriku raamatus Endla kooli kohta, et koolimaja on suur ja valge ja puhas.

1815 aastal kooliõpet. Willemi jaan-17 1824-1860 sees Jaak Woimann

1860ndaist – 1876 Kaarel Eeres

1876 – 90 ümber Mart Woimann

Endla kool töötas kuni eesti ajani 1922 aastani. Sel aastal asutati Vaimastvere mõisa kuueklassiline algkool; siis viidi Endla kool Vaimastvere mõisa üle.

Willakvere küla kool.

Villakvere kl kool asutati umbes 80 aast. tagasi. Alguses töötas kool Sepa talu rehetoas. Kooliõpetajaks oli Kruus. Siis ehitas Kruus oma kulul koolimaja. Selle eest oli tal talukoht tarvitada, mille eest ei pruukinud teha tegu mõisa. Hiljem kui ära läinud, pole keegi talu maja välja maksnud.

1870-74 aastani õp. Elken

1874-81 aastani õp. Ploom.

1881 aastal kaotati Villakvere kool ja lapsed viidi Kõola kooli. Villakvere lapsed pidi Kõola koolis käima kuni 1922 aastani. Sel aastal avati jälle Villakvere kool. Koolimajaks ehitati vana sara. Praegu töötab ühe õpetaja juhatusel, sarnase klassi arvuga nagu lapsi. (39)

Kärde kool.

1765 asutati Kärdesse kool – kuhu seda ei teata. Kool on töötanud mõne aasta. Aastal 1786 ei ole kooli Kärdes.

1810 aastal käivad Kärde lapsed Vaimastveres. Kunas kool avati ei tea. Aga aastal 1813 on mainitud Kärde koolimaja kohta, et see on üsna hea ja kõlbulik maja.

1815 on Kärdes kooliõpetajad Verre-Reinu Mart ja Soosaare Juhan.

Kas sellel aastal Kärdes on kaks kooli, seda pole öeldud. Mineva sajandi keskpaigal töötab Kärde kool Paduvere külas. Seal Tõnuri talus käivad Paduvere ja Kemba küla lapsed lugemist õppimas. Kooliõpetajaks Hans Olesk. H. Olesk on veel õpetaja 1866 aast. Peale H. Oleski õpetajaks eelmise vend Jüri Olesk, kes oli juba käinud köstri koolis. (27)

1879-1887 Kärdes Jaan Riismann.

1887 kaotati Kärde kool ja lapsed viidi Kõola kooli.

Ap.-õigeusu koolid.

Peale luteriusu koolide olid Laiuse khlk. veel ap. õigeusu koolid.

Kõigepealt asutati kihelkonna kool. Alguses töötas Laiuse mõisas, siis preestri majas. 1884 aast. ehitati koolimaja, mis praegu järel seal töötab nüüd 4 kl. valla kool 2 õpetaja juhatusel. Nimelt muutis Eesti val. endise vene khlk. kooli harilikuks algkooliks.

Vene kooli olud paranesid suuresti preester Johansoni ajal, kes koole korralikult käis katsumas ja igapidi õppimist arendas. (22)

1872 aastal asutati Sadalasse kahekl. abikool kooliõpetaja Välbe juhatusel. Kool kadus L.-Tähkvere ministeerium K. asutamisega.

1884 asutati Metsakülas – L.-Tähkveresse kaheklassiline algkool. Kool töötas Puusepa talus.

Esimene õpetaja HIndrek Sommer

1889 peale – Joosep Minner

ja sakslaste tulekuni 1918 Truusmann. Eesti val. muutis kooli algkooliks. Kool töötab praegu Metsakülas Paju talus kaheklassiga ja ühe õpetaja juhatusel. (38)

1884 aastal asutati ka Paluperasse kaheklassiline abikool. Õpetajaks seal Malm – see olnud kooliõpetajaks 20 aastat. Eesti val. alguses kaotati. Õpilased Mõisavälja kooli üle.

1884 aastal asutati Jõgeva külla neljas abikool. See muudeti 1916 aastal viieklassiliseks kihelkonna kooliks. See jäi aga seisma okupatsiooni vägede tulekul ja kaduski siis.

Ärkamis aeg.

Ärkamisaega iseloomustavad kolm nähet: ajalehtede levinemine, Aleksandri kooli abikomiteede tegevus ja selle ajal, või selle aja mõjutusel hiljem ärganud seltside.

Jutustanud isikute kõneluse järele võiks järeldada, et eesrinnas on siin sammunud ja nagu elavam teistest, on olnud Laius Tähkvere nurk.

Siin on olnud Jakobsoni – Sakala mõju kõige suurem, Sakala lugemine kõige laialdasem. See ju ka arusaadav, sest oli ju Jakobsoni kodukoht L.-Tähkvere naabruses – Tormas ja tundus Jakobson siis nagu oma inimesena.

Esimesed lehed, mis siinpool loetud, on olnud Pärnu-Postimees. Muidugi ei ole see käinud suurel arvul ega igas külas. Nii et mäletata, et näiteks Kodismaa külas oleks loetud mainit ajalehte. (47) Reastveres ja Leedis käinud 1-2 eksempl. küla peal. Üks koht kus ajaleht käinud, olnud koolimaja. (12, 31)

Kui aga Sakala hakkas ilmuma, tõusis ajalehe lugijate arv tuntuvalt. Igas külas käinud Sakala. Nii Reastveres oma 5-6 eks. küla peal. (31) Leedis samapalju umbes (12) ja Mõisamaa külas niisamuti. (8)

Rahvas pidanud Jakobsonist väga palju lugu, kellel omal pole käinud ajalehte see läinud koolimaija või teise peresse lugema. (31) Jakobsonist teatud kõneleda ainult head. Ta olnud väga heasüdamline, lahke, vastutulelik ja rahvaarmastaja. Laius-Tähkvere mõned vanemad inimesed käinud Tormas Jak. isa juures koolis. Siis väike Karl on olnud nende hea mänguseltsiline. Ega tema pole kunagi oma seltsiliste peale pahandanud, nende peale kaebanud jne. Kord jutustaja isa ja Carl hakanud loopima kividega vana remmelgate otsas olevaid varese pesa. Jut. isa käest visatud kivi kukkunud Carlile pähe ja viinud suure haava pähe. Haav olnud sügav ja jooksnud palju verd. Aga ei Jak. pole rääkinud kellegile, mitte oma isalegi kuidas ta saanud selle haava. Jut. isa pärast naljatanud, kui Sakala hakanud ilmuma, et sellepärast kasvanudki Jakobsonist sarnane tark mees, et noores eas palju verd jooksnud peast välja. (34)

Kui Jakobson ära surnud leinatud teda rahva poolt taga, nagu oma lähemat omast. (31)

Laius-Tähkvere v. Kodismaa külas – ainult, ei teatud, et seal oleks käinud Sakala.

Esimene ajaleht on olnud seal olevik. (47) See pärinudki esimese koha oma ilmuma hakkamisel, enesele. Seda loetud õige rohkesti Laius-Tähkveres. Üldse kogu Laiuse khlk. on loetud Olevikku väga suurel arvul. Jõgevale on tulnud Oleviku suured kotid täied. (34)

Ka Aleks. kooli abikomitee on töötanud Laius-Tähkveres, kogudes raha vabatahtlikkude annetustest; on annetatud väga hea meelega. (31)

Esimeseks seltsiks niiöelda, võiks nimetada L.-Tähkveres Laulu-Mänguseltsi. Mainit selts ei ole olnud mingisugune registreeritud selts, vaid rahvas käinud omal vabal tahtmisel koos. Lauljad käinud koos Tuimõisas, kus neid juhatanud Tuimõisa kooliõpetaja Hindrek Sommer. Arvatavasti ka isa ajal olnud juba. (5)

Aastal 1880 registreeritud mainitud selts „bolenduse“ nime all sõja ajal (ilmasõda), põhja kirja uuesti registreerimisel muudetud see haridusseltsiks. (31) Lauluk. edustaja ja agaram tegelane on olnud Tuimõisa õp. Kr. Sepp. (8)

1899. aast. Põllumeeste Selts – asutajad Aug. Sommer, Iivask ja Mihkel Kask. 1909 Sadalas osteti riigi käest vana kõrts, millest ehitati seltsimaja. Praegu elujõuline selts. (8)

Laiusel esimene leht, mida mäletatakse külades olevat loetud on „Eesti Postimees“. See käinud Raduvere kl. peale 1 eksempl., Sootaga kl. peal 1 eksempl. (10)

Mõnes külas käinud aga „Ristirahva Pühapäeva Leht“ nagu Teilmas-Kivijärvel. (24)

Kui „Sakala“ hakkas ilmuma, siis omandas ta kohe omale poolehoidu. Küll mitte igas külas ega nii suurel määral nagu L.-Tähkveres. Vilinal tellitud seda 4-5 eks. küla peale. (15) Teilmas – 3-4 eksempl. (24) jne. Altkülas-Kivijärvel ja Sootagas pole Sakalat aga loetud. Õpetaja Aidder pole sallinud „Sakalat“. (11) Kiriku juures ja mõisas loetud „Tallinna Sõpra“, taludes pole olnud sellel poolehoidu. (15)

Aleksandri kooli abikomitee töötanud Kivijärvel õpetaja Felsi juhatusel. (24)

Esimeseid seltse on olnud Laiusel – Laiuse Lauluselts, mis arvatavasti 1860ndail aastal asutatud. See selts on olnud registreerimata. 1869. aastal õp. Proua Spraenger kinkinud selle seltsile lipu. (2)

1882. aastal (2) teise teate järele 1878. a. (15) asutatud Laiuse Mänguselts – see olnud ka registreerimata. Khlk. kooliõpetaja Kotli on olnud asutaja ja juhataja. Kotli on olnud üldse agaram ja juhtivam tegelane. Tema õhutusel tekkinud „Karskuse Selts“. Selts on saanud alguse Mänguseltsist. 1900 asutatud „Põllumeeste selts“ Kivijärve parun Stycki juhatusel. (2)

Vaimastvere vald on olnud üldse lorum. Ajalehe lugemine ja seltsielu on siin hiljem ja pikaldasemalt tärganud.

Nii näiteks on Endla ja Tinna külades esimeseks ajaleheks külas olnud – Olevik. Sakala käinud ainult endla küla kooliõp. Woimannil. (1)

Pädel ja Willakveres on olnud „E. Postimees“ esimeseks leheks. Pädes käinud kolme pere peale kokku 1 eksemplar. „Sakalal“ olnud suurem poolehoid – käinud ikka kahe pere peale üks. (11, 39)

Waimastvere mõisateenijad tahtnud tellida enestele „Sakalat“ – parun aga on keelanud selle ära ja tellinud „Ristirahva Pühapäeva lehe“. (11)

Hiljem võtnud esikoha omale Olevik. (11)

Vaimastvere vallamaja juures töötanud Aleks. Kooli abikomitee. (10)

Esimene Selts on olnud Vaimastvere vallas registreerimata „Lauluselts“ missugust juhatanud Päde kl. Päärumatsi tl. – Karu. See on olnud 1880. aastais. Esimene registreeritud Selts on olnud 1909. aast. asutatud „Rahvaraamatu Kogu selts“ – kooliõp. Weltbachi juhatusel. 1912 asutatud „Tuletõrje Selts“. (48)

Jõgeval loetud esimese lehena „Ristirahva Pühapäeva lehte“. (25) „Sakalat“ pole sugugi loetud külades. Hiljem loetud „Olevikku“. See olnud enamasti esimeseks leheks külas. (32)

Painkülas kooliõp. Pirni ajal, käinud juba koos „Laulu Selts“, mis olnud registreerimata. (32)

Hiljem – 1900 ümber „Jõgeva Haridus Selts“, 1908 Jõgeva alevi Seltsimaja (33) ja sellest peale vast hakkas edenema seltsi elu.

Venestamis aeg.

Venestamis aeg on möödunud rahva seas ilma suurema mõju jätmata. Venestamise katseid on võetud rahva poolt nagu enesest mõistetavaid nähteid, mille vastu keegi pole osanud ega tahtnudki protesteerida. (34)

Venestamine avaldas mõju ennekõike koolides ja omavalitsuse asutusis – valla asjaajamistel. Kooliõpetajate käest hakati nõudma vene keele oskust ja õpetamist. Kooliõpetajad, kes ise pole osanud vene keelt, võtnud oma kulul abid ametisse. (34)

1891. aast. peale vene keele nõudmine muutunud suureks. Inspektor teinud kooliõpetajale märkuse, kui see esimese talve lapsega kõnelenud eesti keelt. Eesti keelt ei tohtinud olla koolitoas. (6)

Niisama hakatud nõudma vallakirjutajatelt vene keele oskust. Ka need võtsid omale vene keele oskajad abid või vastasel korral pidid ametist lahti ütlema. (34)

Eks koolilastel olnud kõige raskem, aga ei muud inimesed pole seda suuremat tähele pannudki. (43)

1905. aasta.

Laiuse khlk. möödus 1905. aasta võrdlemisi rahulikult: polnud suuri vastuhakkamisi, korrarikkumisi, mõisa põletusi ega polnud siis ka karistussalkade tegevus kuigi karm.

Laiuse khlk. kääris kõige rohkem Laius-Tähkvere vald. Seal olnud „punast verd“ õige palju. Koosolekuid peetud õige palju. Enamuses sealsetest usutletud isikutest mainivad, et koosolekuid pidanud vaid maata inimesed. (8, 47, 31) Mõned üksikud mainivad aga ka, et peremehed koosolekutest osa võtnud ehkki vähemal arvul. (34. 36) Aktiivsemaid ja energilisemaid kihutajaid ja juhatajaid olnud Veia elanik Noormägi. (8, 34)

Rahutused alganud seega, et salk mehi (kui palju ei teatud) läinud vallamaija punase lipuga ja tõstnud selleaegse vallakirjutaja Kaschani vallamajast välja. Nimelt vald olnud K. vastolus, sest ta olnud suur alkoholik ja täitnud oma ametikohuseid väga halvasti. (34) Vallamajast mindud Leedi mõisa, kus esitatud Leedi parunile Eduard v. z. Mühlenile kiri. (34) Usutletud isikute ütlemised, kirjas esitatud nõudmiste üle lähevad lahku. Ühe isiku jutu järele, peetud enne Leedi mõisa minekut, Reastveres koosolekuid. Seal otsustatud Mühleni käest tagasi nõuda kiri, mida oli saadetud v. Wittele, mille aga Mühlen ära võtnud. (31)

Teiste üteluse järele nõudnud Leedi mõisas käijad omas kirjas paruni käest maad. (5, 8, 34, 36) Need isikud ülalmainitud kirjast ei teadnud midagi kõneleda.

Sellega oli piirdunudki Laius-Tähkveres „mässuliste tegevus“.

Laius-Tähkvere meeste karistuskohaks oli Torma. Seal saanud Laius-Tähkvere meestest õige mitu peksu. Peksusaajad olnud kõik need, kes Leedis käinud. Ühe teate järele saanud peksa L.-Tähkverest 8 meest. (34) Teine isik mainis, et peksusaanuid olnud arvult 13. (47) Kolmas isik aga kinnitas, et peksusaanuid olnud 20. (36) Viimane arvamine on vist küll ekslik, sest ka teised usutletud isikud mainisid et peksusaanuid olnud 10 ümber. (8, 56, 31)

Tormas peksetud, võrreldes naabri peksukoha Roelaga, pehmesti. Üle 40 hoobi pole seal kellegile antud. (34) Juhataja Noormägi sai põgenema enne karistussalkade tulekut. Ta põgenenud Ameerika, kus olnud pikemat aega „Uue Ilma“ toimetajaks. (34) Tormas loetud kõigile kokku käsutatud vallameestele ette, et kui teinekord veel sarnane asi juhtuks, siis „voolab veri kui jõgi…“

Laiuse vald olnud võrreldes Laius-Tähkverega palju väiksem. Mõne isiku teate järele pole Laiusel üldse peetud koolsolekuid. (2) Mõned aga mainivad, et Soontagas (see Laiuse khlk. keskkoht) siiski peetud mõni koosolek. Juhatajaks ja „ninameheks“ olnud viina müüa Ostrat. Kas neil koosolekuil mingid palvekirja kokkuseati ja nõudmisi püstitati ei saanud kuulda. Igatahes mingit tegevust – seadusevastalist – Laiusel ei olnud. (14)

Niisama vaikne olnud ka Kivijärve nurk. Koosolekuid ikka peetud. Ühe teate järele ainult sulased ja „lahtised“ inimesed. (3) Teise teate järele aga peremehed võtnud ka koosolekutest osa. (24) Teilma küla peremehed. Tartus elutseva aga Kivijärvelt pärit kooliõpetaja Elleri õhutusel kirjutatud palvekirja Riia kubernerile. Palvekirjas kaebatud teede tegemise orjuse üle ja õp. Bidderi peale. (24)

Kõik Laiuse mehed – ka Kivijärvelt – kamandatud Jõgevale kokku, mis kohtumõistmise ja karistuse kohaks. Ennem pidanud olema Kivijärvel peksukoht. Kivijärve omanik olnud aga kodust ära, siis pole seal peksetud. (14) Laiuse meeste eest seisnud väga palju selleaegne vallakirjutaja Priimägi. (14) Südaöösel tulnud käsk, et kõik mehed (15-60 aast.) Jõgeva mõisa, ning kõik pidanud kaasa võtma kodus leiduvad sõjariistad. Kas või oli see varese hirmutuse püssi loks, ikka pidanud viima mõisa. Mõisas tagunud mõisasepp kõik püssid puruks ja visanud tükid jõkke. (15)

Soldatid peksnud pikkade ritvadega, ja ohvitser lugenud trepi peal hoopide arvu. (3)

Laiuselt pole saanud ükski mees peksa. (3) Loetud viimaks käsukiri ette, et teinekord voolab veri ämbriga. (3)

Vaimastvere vald oli jälle veidi „elavam“ kui Laiusel. Päde külas peetud koosolekuid. Enamuses võtnud koosolekuist osa küll maata mehed, ainult mõni peremees olnud hulgas. Koosolekuil räägitud maa ja metsa saamisest. (11) Villakvere külas pidanud sulased ja maata mehed koosolekuid. Need olnud väga suurelised ja nõudnud peremeeste käest neid maatükke päriseks, mis nende käes rendil. (39) Torma küla – Vaimastveres olnud vaikne, niisama ka teised. (1)

Vaimastvere vallamajas peetud suurem koosolek. Enamus osavõtjatest olnud maata mehed ja võõrad – raudteelasi vanu peremehi olnud ainult üksikud. (1) Seal võetud keisri pilt seinalt maha, viidud välja õue ja pakutud seal heinu süüa, öeldud: „Säh, kurat, söö nüüd heinu!“ (11)

Sealt läinud mõned mehed (3-4 meest) Vaimastvere mõisa metsa tahtma. Paar meest läinud mõisa metsa ja pannud seal puulõikamise seisu, sest mets jääda vallale. (55)

Vaimastvere meeste karistuse koht olnud Jõgeva mets. Seal saanud Vaimastvere meestest 3 meest peksu. (11) Teise teate järele (2) meest. Päde külast olnud üks mees – rätsep Jüri Kuusk. See olnud metsatahtjate hulgas. Kuusk jäänud peksust põdema ja surnud.

Teine olnud Juhan Sein – ka metsatähtja. Aga ei sellel mehel pole häda midagi olnud. Teine hommikul läinud juba mõisa praaka vedama. (11) Praegu Vaimastvere mõisa asunik. Rahva arvamuse järele andnud metsatahtjad ametivõimudele üles oma valla elanikud. (11)

Jõgeva vallas möödus 1905. aasta võrdlemisi rahulikult. Jõgeval peetud koosolekuid ja kirjutatud palvekiri, kus palutud panna ainult kõrts kinni. Mingi muu nõudega pole esinetud. Jõgeva mõisas saanud ainult 1 Jõgeva valla mees peksa. Teda tahetud maha lasta, aga õp. Bidder kostnud ta eest. (32) Mis mehele süüks arvatud, seda ei teatud. Jõgeval saanud veel kaks Härjanurme valla meest peksu, kes Paunküla maal elanud. (32) Need olid enne mõisa vastu eksinud ja siis said nuhtluse kätte. (32)

Oonurme – Kurista vallas – oli vaikne. Seal kandis pole koosolekuid peetud, ehkki muu Kurista vald väga suuresti käärinud. Kurista meeste peksukoht olnud Põltsamaa. Seal öelnud karistus salga juht, et Kurista vald on kuradi vald. Karistussalgas olnud ohvitseri mundris mõisnikud. Need öelnud iga peksusaanule „Said nüüd! Paras sulle – kuradile!“ (37)

Peale karistuse salkade tegevust olnud rahvas nii kohkunud ja ära hirmutatud, et vihasemad vaenlasedki leppinud ära ja elanud heade sõpradena. (36) Kusagil olles või käies pole juletud enam kõneledagi valjusti, sest kardetud aina äraandjaid. Ja ega nii palju poleks peksu saanudki, kui oma inimesed poleks andnud teisi üles. Aga mõni kättemaksust (Tähkvere vallakirjutaja Kaschan), teised jälle muudel põhjustel andsid (31) korra vastu eksinud ülesse.

Õpetaja Bidder jutlustanud peale karistussalkade tegevust, kirikus: „Kuuskümmend aastat olete seda viha kogunud eneste peale ja nüüd kannate selle tagajärgi!“

Okupatsiooni aeg.

Okupatsiooni aeg on möödunud Laiuse khlk. võrdlemisi rahulikult. Okup. aega – sakslaste tulek oli võetud vastu kaunis rahul olemisega sest see oli vabastanud enamlaste valitsusest. Enamlaste valitsusaegseid tegelasi lasid okup. väed oma tulekul maha 4 inimest. 3 neist, Sommer, Joonas ja Karu lastud Jõgeva mõisa sauna taga, kuna üks küürakas mees nimega Jõuram lastud Laiuse kabeli puu ääres. Saksa sõdurid ütelnud: „Sa oled vigane, sul raske käia, mis me sinust Jõgevale viime!“ ja tapnud tolle siis Laiusel. Mõned isikud saanud enne saksl. tulekut jooksu, mõned olnud pelgus. (36)

Okup. väed saanud rahvaga võrdlemisi hästi läbi. Vägisi pole nad kuskilt suuremat midagi võtnud. Kõigi asja eest maksnud ikka oma normi hinna, kui olnud küll madalam turuhinnast. (34) Ainult mõnes külas, nagu Pädel olnud alguses uhke ja vägivaldne ülemus. Seal külas sõdurid võtnud taludest heinu ja lina muidu. Aga kui see ülemus ära läinud, jäänud ka vägivaldsed võtmised ära. (11)

Kodismaa külas tahtnud ka saksa väed alguses liha ja muud toidukraami vägise võtta, aga rahvas hakanud vastu ega pole andnud. (47)

Jõgeval – Pärnkülas ja Eristveres võtnud saksa väed ka ikka mõnest talust toidukraami. Kui peremehed hakanud nurisema selle peale, olnud saksa sõdurid suurelised ja öelnud: „Ise kutsusite meid siia!“ Nimelt mõisniku ja mõne kohalise tegelase eestvõttel saadetud saksa vägedele palvekiri, et need tuleksid päästma rahvast enamlaste valitsuse alt. Palvekirjale kogutud allkirje taluperemeeste hulgast. Mõned ikka andnud, teised jälle pole andnud. (32)

Ka siis kui nad ära läinud, jätnud talud rahule. (34)

Päivik.

10. juunil sõitsin Tallinnast välja. Jõudsin Jõgevale kl. 1 päeval. Käisin Jõgeva alevis, Jõgeva vaestemajas, Võduvere külas ja õhtul jõudsin Vilinale. Ööd olin Vilinal.

11dal hommikul rändasin Vilina kl. Alavere kl. Laiuse kiriku. Päeva otsa töötasin Laiuse kiriku arhiivis. Õhtuks läksin vallamaija. Ööd vallamajas.

12dal töötasin Laiuse vallamajas – ööd seal.

13dal hommikul läksin Laiuse vene kiriku töötasin seal arhiivis. Ööd Laiuse preestri pool.

14dal läksin Kivijärve külla, Altküla, Teilma. Ööd Teilma külas.

15dal Teilma külast läbi Palupere küla, Laiuse lossi varemed, ja Kantkülla. Ööd seal.

16dal Kantkülast Kodismaa küla, Tähkvere asundus.

18dal Tähkvere asundusest Vedale. Ööd Veial.

19dal Tuimõisa, Pedasi küla, Kirivere külas. Ööd seal.

20dal Kirivere, Leedi, Mõisamaa. Ööd seal.

21sel töötasin Tähkvere vallamaja arhiivis ja õhtuks jõudsin Raduvere külasse.

22sel Raduvere, Kasevere ja õhtul istusin Pedja jaamas rongile, et koju sõita jaanipäeva pidama.

Esimene pool khlk. oli seega läbi käidud.

25. juunil sõitsin jälle välja ja lõunapaiku olin Pedjal. Käisin sellel peale lõunal Pedja küla läbi ja olin ööd seal.

26. juunil läksin Päde külast Villakverele ja ööd olin seal.

27. juunil Villakverest, Kärde mõis, Kärde rahumaja, Vaimastveresse. Ööd Vaimastvere vallamaja juures – Aadami tl.

28. juunil – Vaimastvere vallamaja arhiiv Kõola küla – ööd Kõola – Pikaperel.

29. juunil – Kõola külast – Paduvere külasse – ööd seal.

30. juunil – Paduverelt, (Kärde) Vaimastvere mõisa kaudu Endla küla Saare tl. – Ööd seal.

31. juulil – Saare tl. Endla külasse, sealt Tinna – tagasi Endlasse. Ööd seal.

2. juulil – Endlast Vaimastvere kaudu Oonurme – ööd seal.

3. juulil – Oonurmest, Kurista, Siimusti – Mõisamaale – ööd seal.

4. juulil. Mõisamaalt Jõgeva vallamaija. Töötasin seal arhiivis, ööd Eristvere külas.

5. juulil – Eristvere küla – õhtul Jõgevale ja öösise rongiga koju poole.

Laiuse khlk oli siis läbi käidud 23 päevaga. Mis mu tööd hõlbustas ja suuresti kergendas, oli asjaolu, et mul jutustajate – isikute leidmiseks peaaegu mingit vaeva polnud. Härra rektor Kõpp, kes Laiusel 13 aast. õpetajaks, juhatas mulle igast külast peaaegu, isikuid, kes mulle teadsid soovitavaid andmeid anda.

Reis oli päris kena ja rahvas vastutulelik, ainult ühest ainukesest kohast öeldi öömaja andmine ära.