Sissejuhatuseks

Mustjala khk. on  Sõrve kõrval Saaremaa waesemaid nurki. Etnograafiliselt wõiks khk. weel tänapäew rikkalikku uurimisandmeid anda, kuna ajaloolist mälu vöi ka arusaamist rahval äärmiselt napilt on. Ei kohanud ainsat inimest , kes iseseisvalt oleks osanud wöi tahtnud jutustada  mälestusi, ja sõna tuli mitmekordiste küsimuste kaudu wäljameelitada. Loomulikult olid siis ka töö tagajärjed wastawad. Wana inimesi oli Mustjalas haruldaselt wähe, waid üks 89 aastane. (Liisu Ool, Panga külas. Üldine khk. elanikkude arw oli jaan. 1923 – 3242 inimest (1442 meest ja 1800 naist). A. 1872 – 2085 hinge; a. 1864 – 2118 h.)

Iseloomult on mustjalased tagasihoidlikud, umbusklikud waesusest vintsutet ja tüdinud. Isegi pastori majas, mis muidu ainelises suhtes ümbrusest ikka erineb, oli kitsikus otsesilmatorkaw ja kirkikukroonikat lehitsedes leidub alalisi kaebusi kehva sissetuleku üle. (Nii kirjutab a 1870 pastor Hesse: Die Mustelsche Pfarre ist für einen kann, der keine Schulden und keine grosse Familie hat, bei sparsammen Leben wohl ausreichend) Rahva toiduks on üldiselt: leib, hapupiim, wõi, silk, ka lestad. Harukonil peetakse weel n.n  kaheotsaga pühi, mis kestavad 2-3 päeva. A. 1892 olid külades üle pooled suitsumajad.

Looduselt on khk. metsine (riigimetsa on 2454), idapoole paene (V. Panga). Põlluharimine on waid osaliseks elu weespidamiseks, ollakse sunnitud n.n kõrvaltööd tegema: käiakse Suurel Maal tööl (ka taluperemehed!), kalal, tehakse kodukäsitööd jne. (Ka kõik majapidamiseks tarvilikud asjad walmistatakse kodus.)  Eriti hoogus oli wäljaspoole tööle käik enne suurt sõda, a. a. 1910-14. Juba 15,16 aastased poisid läksid . Mindi hulgakesi: 10-ne mehekaupa jne. Käidi Wiljandi-, Tartu-, Tallinna-, Wörumaal, segi läbi, ja Wenemaal (Paiwel on 50 suve! ülemere tööl käinud.) Mehed lõikasid kraave, waised läksid mõisatesse päevilisteks. Üldse on Mustjala mehed tuntud just maatöölistena (kuna Kaarmast mindi kiwitööle, Kihelkonnalt puutööle.) : kraave kaewamas, põllu-, heinatööl, hilisemal ajal turbarabades. 70-80 rbl oli „suur raha“ suve töö eest, 100 rbl oli suurim summa, mis suudeti teenida. Wõhmas on mets  pea sissetuleku allikas, eriti wabadikkudel: saadakse tõrva ja süsa, mida wahetatakse vilja wastu; ka lupja põletatakse; tehakse puutööd ja weetakse saadused Pöide nurka, kus pole metsa. Koduse põllutöö teevad naised (Näiteks kohtasin sõnnikuvedajaid naisi, sukawardad peos. Sõnnikuvedu on tervel külal korraga. Enamikus algavad kõik tööd külas ühel ajal). Wiljakandjat maad on napilt. Näit. 56 tiinu talumaa juures 8 tiinu põldu (Puntuse, Kuimi). Selgust 50-55 ves. taluaasal põldu 5-7 ves. Pangad on 4-5 sõrme paksuselt mulda pae peal. Wilja saab „puumaa kohal“, s.t. talust vaevalt oma toiduks, wäga tihti tuleb puudus.  Kolme põllu pidamine on säilinud wanast ajast peale. Põllud on lappis, heinamaad märgilud, karjamaa ühine (Terves khk-s on 5 talu, kel maad ühes tükkis: Möldri, Kaande, Silla, Tulesoo, Hiilasmaa.) „Seaninad“ on püsinud tänapäevani. Põllutöö teevad wäikesed wastupidawad Saaremaa hobused. On levinud tänawkülad; neil külal on mitu tuulikut. Maapinna viletsust arvestades on Mustjalas (nagu üldse Saaremaal) wäga arvukas wabadikkude (ka popsiks ja kutiks nimetet) klass. (neist edaspidi üksikasjalikumalt lk 116-123). Talumaa on wilets. „hea, kui oder 3  seemet annab, wiimased aastad ei taha seemetki kätte saada“ (Punker) Üle 5-e seemne pole annud halupõld jutustaja (Seits) mäletades Wõhmas. Paatas annab rukis 5-6 seemt; Tuius 4-6 seemet; Küdemas on parim rukikasv annud 7 seemet, keskmiselt 5-6 seemet; odral parim 5 seemet, keskelt läbi 3-4 seemet. Õigeusu kiriku kroonika järgi annab taliwili 5,8; suiwili 5, 6 seemet.

Rannas elavad elukutselised kalurid (Miller jutustab: Tagarannas olid n. n. Kuningawabad kalamehed. Rootsi kuningas põgenemas olles saanud Kiirewa meeste poolt peastet lesta tünnid. Praegust on neil Pangal 10, 15 maja, Ninasel 20. Korra läinud mehed Rootsist või Soomest soola tooma. Wõetud kinni. Mehed annud passi asemel kalapüügi loa – nii läinud paber kaduma!)

Ninasel ja Pangal püütakse lesti, räimi, turske, warem ka silke. Ostjad tulvad sisesaarelt, ka Tallinnast. Sügisel on kilupüük. Tulevad Tallinna firmade esitajad, kilud soolatakse kohal esialgselt sisse ja toimetatakse edasi. Kuid suveks lähevad kaluridki „Suurele maale“ tööle. Ranna karjamaa on vagus ja punane „kui rebase nahk“. Loomad lakuvad mereäärseid soolaseid kiwa, et nälga waigistada. (Heinamaad on Ninase meestel Jänse ja Obtse metsis).

Abula ja Küdema lahes käivad laevad. Weetakse puid wäega, kuival ajal weeti propse, liipreid jne. Inglismaale ja Daani. Puuga rannas ehitatakse laevu, ka wõõrastele randadele, eriti paate muhulastele. Hariduslisest või mingist waralisest helevusest ei saa kihelkonnas üldse kõnelda.

Arhiiwid:

Mustajala ev. luth. kiriku arhiiv on kannatanud 1918 a. wene wägede poolt, kes osa raamatuid ära põletasid. Arhiivi kaitseks on pastor „waid kapi ukse naelaga kinni löönud“. Praegust asub arhiiv pastori eluruumes laudadel ja kappes.

Kiriku arhiivi kohta on olemas järgmine nimestik:

Bestand des Kirchen-Archivs des Pfarre Mustel im Jahre 1865.

1. Ein altes Kirchenbuch von 1699-1769.
2. Kirchenbuch von 1770-1794 (Nebst Aphoristischer Chronik).
3. Kirchenbuch von 1795-1818
4. Kirchenbuch von 1820-1833
5. Verzeichniss der Geborenen u. Getauften, Verloben, Aufgehotenen u. Getrauten von 1834 ab. In einem Bande.
6. Verzeichniss der Confirmanten von 1835 ab auf
Verzeichniss der Communicanten von 1845 u.
Verzeichniss über die Getrauten in Chronik.
Ordnung v. 1850 ab. In einem Bande.
7. Verzeichniss der Communicanten in treffen von 1845 ab.
8. Verzeichniss der Gestorbenen u. Beerdigten v. 1834-1861 ab.
9. Verzeichniss der Gestorbenen u. Beerdigten v. 1962 ab.
10. Personalbuch von 1854 ab.
11. Personalbuch, ein neues, noch nicht angefangen.
12. Die Parochialscheine u Kirchl. Attestate v 1835 ab.
13. Kirchenchronik, noch nicht angefangen (s. auch No 2)
14. Consistorial u. Ephoral Verordnungen
15. Schulsachen
16. Patenten-Verzeichniss v. Dr. Sontag v. 1710-1822 (pag. 9-12 fehlen).
17. Verzeichniss der obrigkeitl. Verordnungen v. 1830-1837 v. Schulmann
18. Verzeichniss der Gouverments Patente von 1836 v. dems.
19. Patente u. Ukase von 1825-1830 incl. Gesammelt u. geschriben v. Pastor Harten
20. Patente u. Ukase von 1831-1834 von den Obigen.
21. Patente u. Ukase von 1697-1824 von dem selben.
22. Regulativ über Prediger- und Kirchendiener-Einkünfte.
23. Begläubigste Copie des Schulplans für d. ev. luth. Volksschulen.
24. Kirchenrechnungen von 1830-1858, die neueren bei Kirchenvorsteher.
25. Kirchenvisitations-Protokolle von 1768
26. Kirchenvisitations-Protokolle von 1776
27. Kirchenvisitations-Protokolle von 1782
28. Kirchenvisitations-Protokolle von 1793
29. Kirchenvisitations-Protokolle von 1805
30. Kirchenvisitations-Protokolle von 1820
31. Kirchenvisitations-Protokolle von 1839
32. Kirchenvisitations-Protokolle von 1846
33. Kirchenvisitations-Protokolle von 1854
34. Karte des Pastorats Mustel wie Kirchenkonventsprotokolle von 1836-1859 neb. Kirchen vorsteher-Patenten und Ukasen Sammlung von 1697 bis 1888 in 25 Bänden. Desgleichen die PAtente und Ukase von 1840 bis 1852 nach Jahrgängen geordnet.
35. S- und Missionsprotokoll von 1861.
36. S- und Missionsprotokoll von 1864

17-ten August 1865. Theodor Hesse.

Dazu kamen:

37. Instruction für Kirchenvisitationen v. 1862.
38. Protokoll der visitation von 1865 nebst Beitragen A. u. B.
39. Entwurf einer Landgemeindeordnung für die Ostsee-Gouverments v. 1866.
40. Terminkalender für Amtliche Schredthen v. 1864.
41. Copie der Statuten der Oeselschen Prediger Witwen-u-Weisen Kasse 1842.
42. Zinsausrechnung u. Contouren auszug für das Bauerpachtland, Schulland u. die eingezogenen Quotes des Pastorats Mustel nach der Messang von 1866/67.
43. Die Dazu gefhörige Karte des Mustel-Pastoratschen Bauerpachtlandes, der Quote u. d. schullandes 1866/67.
44. Protokoll der Dispositionsuntersuchung der Kirchenwidme zu Mustel Pastorat 1854.
45. Verzeichniss der Geborenen u. Getauften von 1867 ab.

Mustjala kirikuarhiivi nimestik suvel, 1923. (Vanema osa kohta, kuna uuemad dokumendid a. 1891 peale säilinud on /ajal tähtsusetumad/)

1. Das Kirchenbuch von Mustel 1795-1818.
2. 1805a. visitatiooniprotokolli katkend
3. Kirchenbuch von mustel 1820-1836.
4. Verzeichniss der Verlobten, Aufgebotenen u Getrauten, Geborenen u Getauften in der Gemeinde St. Marien zu Mustel vom Jahre 1834-1881.
5. Verzeichniss der Communicanten in der Gemeinde Mustel auf Oesel vom Jahre 1834 an - 1845.
6. Verzeichniss der Verstorbenen in der Gemeinde Mustel 1834-1861.
7. Verzeichniss der Confirmisten in der Gemeinde St. Marien zu Mustel vom Jahre 1835- (1919.)
8. Chronik der Kirche und Pfarre zu Mustel auf Oesel begonnen im jahre 1845.
9. Chronologisches Verzeichniss der Getrauten in der Gemeinde Mustel vom Jahre 1850-1869.
10. Verzeichniss der bei der Verwaltung des Vermögens der Ewangelisches Lutherischen Kirche zu Mustel auf Oesel, Gouverments Livland, eingekommen und Verausgabten Summen für das Jahr 1853.
11. Personalbuch der Ewang-Lutherischen Pfarr-Gemeinde in Mustel auf esel 1854-1866.
12. Verstorbene der ewangelisch-lutherischen Marien gemeinde zu Mustel auf der Insel Oesel 1862-1919.
13. Personalbuch der ewang. luth. Pfarrgemeinde zu Mustel 1866-1899.
14. Verzeichniss der Geborenen und Getauften der ewangelisch lutherischen Gemeinde zu Mustel, angefangen im Namen Unseres Hochgelobten Heilandes Anno 1867-1919.
15. Zinsausrechnung von Mustel-Pastorat nebst Conturen Auszug von dem Pastorat Mustel 1867.
16. Protokolle der Kirchenkonvente Mustel 1873.
17. Verzeichniss der Communicanten in der Gemeinde Mustel auf Oesel vom Jahre 1874-1892.
18. Verlobte, Aufgehobene und Getraute in Mustel 1882-(1923).
19. Getraute in der Pfarrgemeinde Mustel vom Jahre 1886-(1912)
20. Parochialscheine (üks kaante wahe).
21. Kirikutornis patendid 1768-1851. (Wanemaist üksikud lehed, mis täiesti kõdunenud).

Mustjala pastorite nimestik (Täpne ärakiri kiriku kroonikast)

Pastore der Mustelschen Pfarre seit ihrer Gründung:

1. Christian Tredenap 1640-1658

2. Heurieus Böckelman 1661-1697

3. Johannes Elias Pastelberg 1699-1710

4. David Joh. Rahr 1711-1741

5. Joh. Georg Ravereahl 1741-1754

6. Frier. Aug. Rausehenbusch 1756-1768

7. Christian Haller 1776-1784

8. Georg Friedr. Harten 1786-1834

9. Essen Aojundi Heinrich Gahlubaeck 1832-1834

10. Carl Carl Johannes Masing (in St. Petersb. 1834-1860

11. Wilhelm Eduard Heim. Bergwitz (in Pernau) 1860-1863

12. Theodor Heinr. Renatus Hesse (nach Theal voeirt) 1864-1871

13. August Jakob Doll (in Fellin) 1871-1876

14. Karl Eduard Pielberg (Gestorben) 1877-1887

II Mustjala „Püha Ilja“ õigeusu kiriku arhiiv asub kirikus, osalt preestri korteris. Arhiiv ja raamatukogu on kiriku asutamisest peale (a 1845) terve ja võrdlemisi korras. Tähelepanu wäärib kroonika ar. 1845-1914.

III Mustjala walla arhiiv on asetud wallamaja pööningule; wanemad raamatud kogutud praeguse wallakirjutaja poolt tööruumes asuvasse kappi. Arhiivi polla avakueeritud. Okupatsiooni aegu sattunud ta korratusse (Nähtavasti on osa wanemaist raamatuist kaduma läinud). Aastast 1891 kuni tänapäevani on ametl. Paberid olemas. Wanemast on säilinud:

1. Kogukonna kohtu protok. 1843-1853.
2. Paatsa walla laekaraamat 1843-1863.
3. Buch zur Einfragung sämmflicher von Geweinde ms publ. Guhes Mustelhof  1844 f.f ju leistenden öffenflichen Zahlungen und Präshanden.
4. Paatsa walla magasiarv. Raamat 1843-1862.
5. Mustajala mõisa walla laekar. 1843-1873
6. Mustjala mõisa walla magasir. 1843-1863
7. Paatsa kogukonna kohtu protokollir. 1843-1866
8. Küdemetsa walla Magasiaidar. 1843-1874
9. Buch jum Einfragen sämmflicher von hm Hofe  ms publiquen Gutes Paatz ju fragenden öffenflichen Zahlungen hud Leishfungen  pro. 1844-1853
10. Buch zur Eintragung sämtlicher von der Gemeinde des publiquen gutes Paatz im Jahre 1844(-1864) zu leistenden Offentlichen Zahlungen und Prästandln.
11. Buch zur Eintragung sämtlicher von der Gemeinde des publ. Gutes Mustelhof im J. 1844 f.f. (-1868) zu leistenden Öffentlichen Zahlungen und Prästandln.
12. Buch über das Pupille Vermögen der Mustelhoffschen Gemeinde 1856-1869.
13. Mustjala mõisa walla ja kirikuwalla koguk.kohtu protokolli raamat 1857-1865.
14. Paatsu walla Magasiaida r. 1862-1892.
15. Mustajala mõisa "Hingede Ramat" 1864-1869.
16. Elme mõisa "Hingede Ramat" 1864-1869.
17. Mustajal mõisa walla passider. 1864-1877.
18. Mustjala kiriku walla Magasiaida raamat 1864-1891.
19. Mustjala mõisa walla Magasiaida raamat 1864-1891.
20. Paatsa walla Magasiaida raamat 1864-1891.
21. Mustjala kirikuwalla laekar. 1864-1892.
22. Mustajala mõisa walla laekar. 1864-1892.
23. Mustjala mõisa walla ja Küdema walla kohtu protokollid 1865-1890.
24. Kogukonna (Küdema ja kirikuwalla) kohtu protokollid 1867-1890.
25. Küdema ja kirikuwalla koguk. täiskogu protokolliraamat 1867-1892.
26. Mustajala mõisa kogukonna täiskogu ja wolimeeste protokolliraamat 1867-1892.
27. Paatsu kogukonna protokollir. 1868-1879.
28. Elme mõisa Wõhma küla passider. 1868-1883.
29. Wõhma walla ruukide[?]r. 1868-1891.
30. ? kogukonna kohtu protok. 1869-1891.
31. WÕhma walla laekaraamat 1869-1891.
32. Wõhma walla Magasiaida r. 1869-1891.
33. Küdemetsa Magasiaidar. 1875-1895.
34. Kladde (Mustelhof) 1878-1881.
35. Mustjala mõisa walla koguk. abiraha raamat 1879-1892.
36. Wõhma kogukonna abiraha r. 1879-1891.
37. Paatsu kogukonna abiraha r. 1879-1891.
38. Küdema kogukonna abiraha r. 1879-1892.
39. Wõhma walla passiraamat 1884-1892.
40. Paatsu walla kogukonna wäljaläinud kirjad 1886-1891.
41. Mustjala mõisawalla sissetulnud ja wäljaläinud kirjad 1886-1892.
42. Wõhma walla sissetulnud kirjad 1886-1891.
43. Paatsu wallawalitsuse raamat sissetulnud kirjade üle 1886-1888.
44. Wõhma walla laeka raamat 1886-1892.
45. Paatsu walla walitsuse protokollir. 1886-1892.
46. Wõhma walla wolikogu Protokoll a. 1888-1892.
47. Wõhma walla kogukonna kohtu sissetulnud kirjad 1889-1891.
48. Wõhma walla Rulliraamat 1889.
49. Rõugepanemise raamat (Paatsus) 1889-1892.
50. Paatsu walla passiraamat 1889-1892.
51. Mustjala mõisa walla walitsuse Protokollid 1889-1890. (Rida wiimasest köitest seest esitab ainult terwiku-ülevaate saaqutamiseks, ei tekkes kudagi rõhutada nende ajaloolist wäärtust)

Asjalised mälestused:

Enamik Mustjala kihelkonnas esinevaid asjalisi ajaloolisi mälestusi kuulub Suure katku aega, - nim. haudade kujul. Wähemalt peab rahvas kihelkonnas üsna ohtralt esinevaid haudi katkuaegsteks; hauda antakse meile ka teisewat iseloomutust, nagu leidude wõi surnute matmiswiisi suhtes. Suuremat tähelepanu wiimastele ei pööranud, liiati, et kihelkond arheoloogiliselt on kirjeldet.

Rooro ja Rohtla wahel, umb. 1 werst kummagist nimetatakse „Hauda mäge“. Siia maetud katku möllates 3 neidu, kes kirikust tulles teele surnud. 25 raha olnud neil kaelas.      

„Rööna mäe alune“ (Laas Leber) Ninase ja Tagakonna wahel. Ühes augus olla paljud surnud aegamisi maetud. Wanade juttude järgi olevat see sama auk, kuhu „Nässa Aadu“ (Nässa nimeline talu on praegust Ninasel) torupilli mängides katku surnuid wedanud. Aadu ainukesena jäänudki Ninasel ellu.

Kupalepast (Paisel) lõuna poole on n.n. „Audruse haudad“, katkuaegsed matmiskohad. Paar wersta Kupalepast on „Katku mets“.

Wõhma külast 1 ½ wersta lääne poole on hauad – „Kaheli aed“. 10 a. tagasi olnud haua kohad näha. Rahvas peab neid katkuaegsteks.

Kirsma (Allik) küla lähedal soos on „Pelisoo mäed“ – leitud konte. Sõja aegu olnud rahvas siin katku eest peidus. Keetnud toitu, waenlane leidnud suitsu järgi üles ja tapnud.

Pangalt (Ool) werst lõuna poole on mere ääres „Kooliti mägi“.

Kiroma (Einmets) küla juures, kroonu metsas on „Kaheli mägi“. Leitud luid.

Rüdema (Lõhmus, Sepp) küla hommikupoolses otsas on „Raheli mägi“. Leitud surnu luid, sõjariistu. Rahva jutu järgi seisnud siin Katoliku aegne kabel.

Ohtja  (Liivast leitud mustaks põletet kiwa.) küla otsas on liiwased „Rahnu mäed“.

Jänse (Waik) külas, Lepiku talu maa peal on „Roolja mägi“; surnud kõrvuti maetud, leitud põlemise tähiseid ja rahasid.

Katku (Reinhold) ajast olewat Tepsi talu piirides (Ohtjas) kalmed. Metsast leitakse tihti eluaseme kohti, mis osutavad, et enne Põhja sõda rahvas tihemalt elas ja katk suure hävituse tegi.

Selgase küla Halliwene nõmmest kõneldakse, et siia kindral maetud. M. Nõmm aga jutustab: ei ole siia kindral maetud; elas kord karjatüdruk, kes uitis metsi mööda kogu oma elu aja, soovis, et metsa ta ka maetaks. Haual on kivilasu ümber.

Naabri (Miller) perest tuli kord tüdruk mehele Tulesoole. Peiu ja pruudi pulmaliste wahel tekkis riid, kuna tüdrukul enne teine peig oli olnud. Mitmed tapeti. Surnud maetud samasse teeweere. Kohta mäletatakse tänapäev „haudade“ nime all. (Peig pannud kättemaksuks tamme metsa põlema; see põlenudki. Hiljem wiinud loodetuul tule. Lugu sünd võib a. 1780.)

Lelpase (Punkerid) nõmmes on „ware“, kuhu surnuid maetud.

Lelpase (Rüüs) nõmmes on „Hauad“, paekivised

Abula külas on „Suur ware“, maa sees laotud kiwid.

Väljaste põllul (Ohtjas) on kiwiware; leitud inimeste konte paekivist kandis.

Pidula nõmmes on niit. Ivakam. suurune „Jäli niit“, wanad matusekohad, kiwidega piiratud. Rahvas räägib, et Rootsi sõjaaegsed hauad. Leitud mõõku, odasid.

Tirtsi jõe kaldal seisab terava harjaga „ristikivi“. Sellega seostatakse levinud jutt: kaks musta härga jäänud siin seisma, ehitatava kiriku kohta tähistades.

Sada sülda Hiilasma talust on „Hiie niit“, „Hiie oja“, „Hiie allik“. Allik on nii sügav, et kord „kiili kargamisel“ kadunud temasse jäljetult paar härgi. See on „silma allikas“. Weel 50-70 a. tagasi wiidud raha, et haiged silmad terweneksid.

Karja (Warik) ja Mustjala piiril, Pilli metsawahi koha ligidal on „raha allik“: tegevat haiged silmad terveks, kui temasse raha pannakse.

„Rista metsas“ (Warik)  (Kuwi lähedal) mäe sees on kuristik – raha keller. Wanasti käidud raha saamas. Löödud raudkepiga, kes ei kartnud ega karjunud, sellele wisanud mees raudkühvliga tuld, mis kodus rahaks muutunud. Kolm koera haukunud, ka neid pole karta tohtinud. Kes kartvat, jäänud haigeks.

Panga kabel: Kord Mareti päeval peasnud rikas naine (teisend: kapten) merehädast kannatamas (panga juures on n.n. „merikakk“. Hommikuti kella 3-e ümber kostub umb. Paar tundi suur kohin. Meres on 10 sülda wett, siis järsku 17 sülda. Lõpuks tekib keerlemine, mis sünnitab kohina. Siia hukkunud laewu ) Panga rannas. Annetanud summa kabeli ehitamiseks. Rahvas käinud siin palvetamas. Hiljem muutunud koht joomapaigaks, kus Mareti päeval  ümberkaudsed kõrtsmikud wiina müütanud. Paarkümmend aastat tagasi kadunud seegi komme. Kabelis ((Kahju)) viinud sõrulased  kuldkala ja hiiulased kella.

Ajaloolised isikud:

Kui pärida Mustjalas tähtsamate kihelkonna isikute järgi, siis ei nimeteta kuis tawalisti mõnd kurja mõisnikku, waid pea ainuke, keda terves kihelkonnas kohe mainitakse on „Wõhma kuningas“ (kuulsus ulatub kaugemalegi, nii tunti teda Kaaruias)

Aadu Merits (Lõhmus)  suri a. 1922 81a. wanuses. Tal oli Wõhmas 4 talu, oli omal ajal wana kooliõpetaja, wallatalitaja (1888-98), kirjutaja, kohtumees. (Kogukonna kohtu protokollis leidub hulga ainet A. Meritsa tegevuse kohta). Merits oli mõisnikkude hea tuttav. Mida ta mõistis, kiideti linnas heaks. Juhtus Merits pühapäev kõrtsi tulema, kus ikka palju rahwast leidus, jäid kõik kui käsu peale wait. Kardeti. Oma sugulased walis abimeesteks, neil mitu kohta. Igal teel ajas talunikud  kohtilt: näit. Jäi kellegil kevadine rent wähe hiljemaks, ei wõtnud Merits seda enam wastu. Jootis mehed purju ja sai kohad omale. Keegi ei julenud wastu hakata: esimene asi – sai mööda kõrvu ja siis järgnes ninu. Kasatski tulles kadus Meritsa wõim.

Merits kandis koolide eest hoolt. Ta tõi kirjutamise Wõhma koolidesse. Algul pidas omas peres üks päev nädalis kirjutamiskooli (W. Lk. 47). Ta isa oli 30 a. kooliõpetaja, Aadu samuti 30 a. Tema aeg ehitati kaks uut koolimaja.

Meritsa isa (Miller) oli wennaskogude lugija. A. Merits wõttis okupatsiooni aeg sakslasi rohkesti wastu „igale oli praetud kana!“. 

Meritsale (Wendel) jõukuse aluse pani A. Meritsa onu, kes Audrust rikka naise wõttis, siis Kuidu kohale asus. Merits pillas kolm kohta ära (Kogukonna kohtu protokollist näib, et Meritsad wõtnud maid teiste käest, nende wõlad tasudes.). Sõsari meestel oli igal kaks kohta. Teda usuti linnas – „kohut käidi, kuid miski ei aidanud, oli kuningas, oli juma“.

Oma tööde jaoks nõudnud talumehi, wasturääkimistest hoolimata. Määranud aga, kui palju keegi talle tegema pidanud. Laekas raha ja asju, mis talumeestel waja.

Au kaudu hoidis teised oma wõimuses. Kõrtsist peksis tihti mehi koju, öeldes: „liha lõhki, kondi peale täke“. Muidu oli Merits lusti mees; kõneles pidudel, wennad (Toomas ja Mihkel) wiis Kaarma seminari.

Kokkuvõttes näib A. Merits olnud olevat osaw reaalpoliitiku – tugeva huwiga isikliku kasu suhtes, püsides seejuures eestlasena ja rahvamehena teatawateski piirides.

9. aprillil 1889 laenas koguk. Kohus Aadu Meritsa käest 134 rbl 80 kop. A. 1889 wedas Meritsale laev „Anna Maria“ puid Tallinna.

Pastoritest nimetatakse harva pastor Masingit. Tikkunud rahwast lööma. (Härm, Waher)

Masing (L. Kirs) oli „hirmuskange“ mees. Korjati kord põllult kiwa, kaks hobust kivi ette rakendades. Masing ise oli kepiga töö juures, andis hoopi, kui ta tahtmist ei täidetud. Mees ei läinud kaebama, pastor andis õhtul 15 kop. löögi eest. 

Pastor Rauschenbusch (Miller) läinud kihelkonna rahwaga tülli. Naised toonud ta jõuga kirikust wälja. Hiljem olnud wanast kiriku kroonikast tema ajast 10-15 lehte wälja lõigatud.

Miller jutustas tähtsusetu anekdoodi Rüdema Güldenstube kohta: sõitnud linna. Näinud teeweeres heinasaadusi, pillanud laiali. Sauwere mehed walwanud ta tagasisõitu, malakad walmis. Peksnud „härra“ ja kutsari läbi. „Härra“ annud kutsarile 3 toopi piiritust peale määrimisek, mille mees ära joonud. Ise istunud „härra“  kogu päeva piirituse wannis!

Katk

Wana (Miller) kirikuraamatu järgi olnud a. 1725 neljad pulmad Tulesool: kaks tüdrukut wiidud wälja ja kaks poega wõtnud naised. Wist siin metsade wahel jäi rahvas katkust puutumata. Wanas kirikuraamatus olnud mõned aastad sootuks walged: ei ristituid ega maetuid. Rand olnud Mustajal katkule kõige wastupidavam Saaremaal. (Wilsandi jäänud katkust puutumatuks). Odrakülvi aegu saadetud Riiast k. kub. Tütar Mustjala kirikmõisa. Neitsit peetud katkuks (Üldiselt kõneldakse katkust kui mõnest olewusest.) Alanudki suur suremine. Köstri peres surnud 7 neidu korraga, laotud wankrile, walged juuksed aina rippunud wankri weert pidi. Maetud wäljale „Tamme põlde taha“ (Wanakubja Ninase poolsel piiril). Kohta kardetakse weel tänapäev ja lambil käijad kuulwat seal kahinat.    

„Katk (Warik) läks Küdema lahest Wõhma poole paadiga. Mees magas põllul, ei näinud, kui katk läks, mees jäi ellu.“

„Katk (Koert) – poiss täku seljas – läks Abala külasse. Küsis: kas läksid? Kui wastasid_ jah, seal ei surnud keegi. Kui aga wastasid: kodus kõik – seal surid.“

Ninasel wedanud Nässu Aadu torupilli mängides katku surnuid „Rõõna mäe“ alla. Tema ainukesena jäänudki Ninasel ellu.

On terve rida wariatsioone ellujäänute üle (Lember, Mustjala köster): Terves Mustjala kihelkonnas jäi ellu Põhja sõja aegsest katkust seitse inimest. Ohtja-Küdema-Kivima wahel on üks pere säilinud tänapäevani (Tulesoo).

Ka M. Nõmm mainib 7 ellujäänut. Tõrwes (Warik) jäi üks elama. Mustjala „Peksuliival“ leidis teise jäljed. Tagamõisas said kokku.

Kudwa (Koert) jäi üks elama, Sõrwe teine. Üks leidnud teise jäljed, annud jälgedele suud. Leidnud teineteise ja tekkinud uus sugu.

Katk (Seits) wõttis inimesed. Kaks jäid ellu. Üks Kärlas, teine Mustjalas. „Peksu liival“ leidsid teineteise jäljed.

Poiss (Jõgi) tuli suurelt maalt, leidis näljased koerad saarel. Hiius leidis tüdruku.

Wanade (Miller. Teadet wõimatu kontrollida.) kiriku raamatute järgi olla Mustjala kihelkonnas elama jäänud 5 perekonda ja üksikud.

Sõjad:

Rootsi (Miller) sõjawäest Põhja sõja aegu jäänud mõned maale. Näit. Olnud Rootsi sõdur aga Mustjala köstriks a. 1715 kmt. 100 a. tema järeltulijad. Praegust on sellenimelisel mehel wabadikukoht köstri maa peal. Ka Wara perekond olewat Rootsist pärit.

Krimmi (Paiwel) sõja aeg wiisid Inglise-Prantsuse laevastikud paari aasta kestes Pidula sadamast härgi, ka muud lihaostetud. Saare tüdrukud käinud laewadel sokke, kindid müütamas.

Krimmi (Warik) sõja aeg antud Pangale 3 mürakat, arvatud kindlus olewat. Sündinud jaani laupäeval. 

Krimmi (Seits) sõja aegu laskis ingland kolm pauku wastu Panga müüri. Wõttis rahwa käest loomi. Kroonu tegi Saaremaa puhtaks, esimene kroonuait oli Wirtsus.

Nälgadest

Mäletatakse waid 1869 a. suurt näljaaega, millega kaasas käis suur suremine a.a  1869, 70 (kiriku kroonika järgi).

Eelmine (Härm) aasta oli niiske. Wihm takistas sügisest külvi. Siis tuli põud. Neli kuud oli „taevas kinni“, - nii kuum oli, et päike ei paistnud! Uss rikkus rüki põllud. (Õigeusu kiriku kroonika järgi ajanud uss juba a. 1861 peale talipõllud kohati ära).

„Keik oli kuumas nälgas“ (Puukerid)

Pastor C. ja A. Masingite kaudu saadi Peterburist 715 rubla. Kirikmõisas oli leiwapood, kust waesematele maksuta leiba tagati. (Reinhold: leib oli halb, sarapuu urvaga  segatud). Ka muretseti waesematele tööd.

Kirikule (Kuidu) tehti tööd toidu eest, puhasteti noort metsa.

Kuresaares töötas n. n. Nothstandseomite, selle osak. (Localcomite) Mustjalas. Hesse kirjutab k. kroonikas: 1. juulini, 1869 on abi antud: erateel saadud summadest 2293 rbl (jagatud wähemalt 100 rbl peale – kokku 2013 rbl) 2060 rbl. töö eest waestele. Leiwapoest anti wälja: 11,500 leiba. Erapoodidest 51 000. Toetust said umbes 500 waest.

Luth. (Wenemaa kiriku kroonika andmed.)  kirik ja õigeusu kirik töötasid lahus. Preester sai 1/3 summadest. 50-100 hinge tarwitanud iga päew abi. Mõnele antud 6 w leiba nädalis, mõnele 1 karnits wilja nädalis, mõnele 20 kop. nädalis.

Küdema toodud ka Kaarma suurwallast wilja, kus näht.  tagavara ohtramalt oli. Magasiaidast jagati talunikkudele wilja leiwaks ja külwiks.

Linnast (Härm) toodi „kohtuwilja“. See maksti hiljem tagasi 6-7 rubla aastas.

Rikkamatele (Kirs, Wara) jagati „paagikohtu wilja“. Talule kuu peale 2 wakka (odrad + rukis). Tasuda tuli 5 rubla.

„Hingewilja“ oli raske tasuda. Rahwas tasus üksteist aidates. (Leber, Kirs)

Ninase (Leber) rannas jooksis Inglise kiwisöe laew kinni. Rahwas ostis kaurma. Meri uhtis söed randa, korjati ja müüdi. Raha eest saadi wähe wilja osta.

Wili maksis kallimana 5 rubla wakk. (Leber). 4 rbl. 80 kop. maksis linnas wiljawakk. 24 kop. leiwa nael. Oli saada, kui palju keegi soowis, aga raha puudus ostmiseks (J. Kirs)

Nälja kustutamiseks söödi sarapuu-kare ja männi urvi, ka soosammelt.

Rahwas (Kuidu) sõi puuurvi, sõnajalgu. Söödi rohtu, rohu juuri (Merise peres.) Inimesed jäid haigeks, paistetasid üles. (Leber)

A. 1834-1861 surnute nimestiku andmete põhjal möllanud a 1839 juunis, juulis ja augustis kõhutõbi (Ruhr), mis tapnud umb. 200 inimest kihelkonnas.

Haridusline elu:

Tänapäev on kihelkonnas kaks kõrgemat algkooli ja 8 algkooli: Abula-Rohtla, Rugalepa, Wanakubja, Küdema, Paatsa, Jänse, Wõhma, Panga. Seltsidest on Põllumeeste selts ja Panga kalameeste ühisus (teised on hingusele läinud).

Kiriku kroonika annab mõningast teateid koolide kohta:

A. 1868 on kihelkonnas: 1 kihelkond ja 10 külakooli. Wõhmal töötab weel kirjutamisekool Aadu Meritsa juhendamisel. (A. 1870 teeb Hesse märkuse: ... die aus Mangel an einem passenden Local dahin kümerte... Ado Merrits bezieht 12 R. 50 Kop. von der Magnus-hofschen Gutsverwaltung, die laut Arrende-Contracts dazu verpflichtet sT 25 R. dem tichtipten Magnushofschen Schulmeister jährl. auszuzahlen. Da Mustel die Hälfte von Magnushof umfasst, fällt hierher 12 R. 50 C.)

Koolis käib 294 last. Puudunud päeva eest tuleb 2 kopikat trahvi maksa.

A. 1870 kirjutab Hesse: es ist das eernstliche Versuch gemacht worden das Schreiben Obligatorisch zu machen für alle Schulkinder, die das 13te Jahr überschritten haben. Dieses Ziel ist nahezu erreicht u. könnte ollifer[?] gestellt werden, sobald die Schulhäuser anders sind. Die Schulhäuser sind mit Ausnahme 3 neuen Schulgebäude, ausserordentlich schlecht, dunkel, eng, rauchig u entweder glühend heiss oder eiskalt mit hassem Fliesboden. In dieser Beziehung bleibt unendlich viel zu thun übrig... Wie g[..]inung der Schulmeister ist überaus erbärmlich. 1 Külim. Korn von jedem Gesinde, das Kinder zur Schule schickt. Die Lostreiber zahlen bisher nichts. Aus felder der Bauerhause und aus ritterschaftlichen buterstützaapgeldern erhält ausserdem jeder Dorfschulmeister 3 R, der Parochialschulmeister 17 Rb; lehgterer hat dazu die Einkünfte des 1/2 Oeselschen Haken grossen Schulandes.

A. 1872/73 on kirjutamine ja rehkendamine koolides sunduslik.

A. 1873 ehitati Wõhma, Abulasse ja Kiromale koolimajad. A. 1874 ehitati Rohtla ja Jänse koolimajad. Samast aastast on märkus alle Dorfschulhäuser sind nun in gutem Zustande.

A. 1873 saab kihelkonnakooli õpetaja saksakeele õpetamise eest rüütelkonnalt 50 rbl. Neile andmetele lisaks tuleb wäga kehwu teateid rahwa suust piirlevad koolikohustuste, -aja jne. ümber.

Hõik: wallakoolis (Härm) käidi 6 päeva. Kes targem oli, sellele lubas õpetaja warem ära minna. Kooliaeg kestus Marvist Paastu-Maarjani. Õpiti lugemist ja wamulikkude laulude laulmist. Koolmeister sai pere pealt külimit wilja. Wili makseti „magatsi“. („Magatsivili“ = kaardid.  7 karü. talu pealt) 

Mustjala (Einmets) kihelkonna koolis käidi 6 päeva. Külakoolis esiti 3, siis 4 päeva (targematel 2 päeva). Iga pere tõi  külakooliõpetajale (olgu laps koolis ehk mitte) külimit wilja. Talumehed parandasid koolimajad ja kütsid. Puid weeti niipalju, kui tarvis oli, harilikult 1 „käsisüld“. (Ohtja külakoolile 1 käsisüld) Kirik maksis 5 rbl. Peale selle oli 2-e wakamaa maa. Õpiti katekismust, piiblilugu, testamenti. Igal kevadel käis Mustjala õpetaja koole „katsumas“. Koolis käidi 9-15ni; siis mindi leeri.

Küdema (Lõhmus) külakoolile weeti pere pealt koorem oksapuid.

Wõhma (Seits) küla koolmeistrile wiis iga pere külimit wilja aastas. Puude wiimist ei tulnud ette. Ahju polnudki koolimajas. Õppida tuli kadakasuitsus.

Külakoolis (Reinhold) käidi 4 päeva nädalis; Testament ja piibel wõeti mitukord läbi.

Kihelkonna (Puukerid) koolile weeti aasta tagant koorem puid. Külakoolile, kui palju tarwis oli. Külakoolis käidi op. Kes targem oli, käis wähem, mõni kaks päeva.

„Ei jõutud leiwakotti kaasa panna, et kooli oleks saanud minna. 7-e aastaselt käinud (Iw. Kirs) 1 p. nädalis Paatsa wene koolis.“

„Minu (Kuidu) aegas käisid üks päev nädalis (laup.) kes ei oskanud, käis neli päeva.“

 Nimede (Seits) panekul küsitud: mis nime tahad? Mees wastanud: ei tea. Saanud nimeks Eitea. Teine wastanud: mis see wana muld enam tahab. Saanud nimeks muld. Mees seisnud, kindad käes, saanud nimeks Jaan Kindas. Nimede Andmisel püütud, et nimed ei korduks ja wõimalikult wastaks isiku iseärasusi.

Usuline elu:

Kohustused kirkule: wäljawõte ainsamast säilinud visitatsiooni protokolli katkest (Igatahes pastor Harteni ajast (a.a 1786-1834)

Resp.1: Von Kiddemetz werden jährlich drey Loof Hartkorn, von Ochtjas 2 Loof Hartkorn gegehen. Priwat zelli bezahlen 3 Küllimit Roggen. Wie publ. Guther gehen nach dem Wackenbuch. Von denen publ. Bauern werde ihm järhlich von jedem Haaken 1 Loof Hartkorn und von denen privaten Baueren von jeden halben Haaken 1/2 Loof Hart Korn gegehen.

Resp.13: ... es gehen die publiquen Baueren nach dem Lande und die privaten nach den Gesindern, worin um Allezeit ein Wirth sey.

Kõrtsmikud ja möldrid ei anna midagi; tehakse korraldus: nad tehku wabadikkudega ühtlasi 1 p. ruki- ehk odralõikuse aegu. Karistus: 20 kop.

(Laulatus maksis 40 kop. ehk 4 külimit wilja. Ristimine – igalt waderilt oli 1 kop. Wanema inimese matmine 40 kop. ehk 4 külimit wilja; alaealise matmine 20 kop. ehk 2 külimit wilja; lapse (alla 10. a.) matmine 10 kop. ehk külimit wilja.

Köstril on ¼ adram. maa, mis aga katku ajast peale kesas seisab – seep. saab igast talust 1 m. wilja. Peale selle heinamaa. Leeriõppusel käijad  maksavad 40 kop. ehk 4 külimit wilja. Wabadikud, kel iseseisew majapidamine, teewad ühe päeva aastas kirikule; wõõra juures elutsevad ½ p. aastas.

A. 1870 kirjutab Hesse: Die Korngerechtigkeit, die sich auf 40 und einige Loof abwechselnd Roggen und Gerste beläuft, läuft fast ausnahhmlos regelmässig ein, dergleichen leistet das Kirchspiel, Höfe wie Bauernschaften, die nötigen Reparaturen auf Pastorati und Küstorati. Nur die "Lostreibertage", deren jeder selbst ausässige Lostreiber einen jährlich, jeder unter fremden-Dach wohnende einen halben jährl. zu prästiren hat, werden höchst mangelhaft eingehalten indem kann ein drittel der Leute sich einstellt. Wie Kirchenvorsteherschaft hat beschlossen diese Arbeitsleistung in eine Geldzahlung (25 Cop. pro Tag) zu verwandeln und versprochen für Betreibung dieses Geldes Sorge zu fragen.

Tradistioon kõneleb kohustustest ja maksudest: wabadikud (Jõgi j.t) teewad ühe päeva heina pastorile.

Pastorile (Allik) külimit wilja, köstrile matt. Kirikule (Reinhold) oli lõikust ja heinategu a 1 päew + 4 külimitwilja.

Poolwakka (Lõhmus, Sepp) wilja (rukis+odrad) 2p. suwe kohta lööd; talvel kaks sülda puid saagida ja wedada.

Kirikule (Punkerid) oli 2 külimit, 2 karnitsat wilja. Leerilastele weeti koorem puid; mitme aasta tagant tuli kord kätte.

Tänapäev püsib wabatahlikult kahe külim. (pool rukist, pool otri) wilja wiimine pastorile.

Wennaskogudus:

A. 1870 kirjutas Hesse: (kirikukroonika) umbes 50-100 inimest wõtavad liikumisest osa. Neil on palwemaja Hargustes. Luth. kirik wõitleb liikumisega, keda halwata püüdes sel teel, et wennaskogudusse liikmed, n. n. „awwitajad“ jääti ühtlasi ka kiriku liikmeks. Liikumise tsentrum on Lauri.

Kevadel 1889 lahkus Oiakanus Saaremaalt. Palvemajad anti üle luth. kogudustele. Mustjalas oli sel ajal kaks palvemaja – Lauris ja Hargustes. Wiimane oli tühi seisnud. Pealt (Wara) iga aasta töötas Lauri wennaskoguduse palvemaja Paatsas. Pastor pani lugija, käis ka ise.

Simmu (Allik) Wana oli wiimane, kes siin jutlustas, 3a. tagasi. Ennem oli maja rahvast täis. Igal pühapäeval kiriku ajal peeti jutlust. Nüüd käib õpetaja üle hulga aja.

Lahkusulised.

Lahkusulisi on Mustjalas wäga wähe, pea sugugi. Leidub waid üksikuid pooldajaid, enam on ehk uudishimulikke. Abulas käiakse ka koos. 3, 4 a tagasi tulnud Hiiust  Küdemusse baptisti usk.

Veneusk.

Weneusk levis kohati, eriti waesemais kroonuwaldades, kalurite ja wabadikkude keskel, keda suudeti meelitada wäikestegi lubadustega, - nii Pangal (Pangal on 10 kohta weneusulisi, 2 luth. usku), Ninasel, Kugalepas j. m. Päriswaldades nii Küdemas, Kiromas, Wõhmas (Wõhmast läinud 2 peremeest, nüüd on needki tagasi. Seits.), - läksid wähestest taluperemeestest, rohkem wabadikud.

Hoogsaim (järgnevad andmed) usuwahetus algas a. 1846. Enne seda olid waid üksikud. A 1847-000 inimest. Masing (pastor) kirjutanud sel puhul energilise jutluse: „pea kinni, mis sul on.“ Liikumine wõtnud nii suure hoo, et waid 6-e kuune järelmõtlemise aeg takistanud, et kogu Mustjala kihelkond üle ei läinud.

A. 1867 – 417 m, 432 n.

A. 1874 – 403 m, 417 n.

A. 1875 – 404 m, 421 n.

A. 1901 – 505 m, 532 n.

A. 1923 umbes 2000 inimest.

Õigeusukiriku kroonika jätkab: luterlased põlanud weneusulisi, keeldnud neid tööle wõtmast ehk wõtnud wäiksema tasu eest. Rahwas õppinud salgama oma usku naeru puhul oma rahwa keskelt. A. 1873 õnnisteti Mustjala kirik sisse. Luth. kirik on õieti terawas opositsioonis olnud. Pastor Hesse kirjutab kiriku kroonikas wäga kihevaid sõnu weneusu wastu.

A. 1869 seisab märkus: Gegenüber der Aufforderung des gr. Priesters auch an lutherische Schulkinder die russische Schule zu besuchen erklärte Pastor loci, er sei bereit solche Kinder, wie zuvor tüchtig Estnisch lesen u. schreiben könnten, selbst im Pussischen zu unterrichten.

Waiksel wiisil on weneusule wastutöötanud ka ainuke kohalik pärismõisnik, wähemalt ühest juhtumisest kuulsin, kus jutustaja (Iw. Kirs) isa salwitud weneusku, tütar wõtnud isa käest koha, annud teisele.

Ka Pidula Doll olnud suur weneusu wastane (Puukerid)

Usuvahetuse põhjuseks olid lootused ainelise kasu peale. Avanes ju see ainukese wõimalusena teoaja raskeil päiwil. Üldiselt tuntakse hend lubadusis petetud. Nii kõneleb rahwas:

Mindi, et saada wilja, soola (Ool: laew tõi wilja, soola. See olla lubatud olnud neile, kes uue usu wõtnud), et poleks kirikule ja koolile maksusi maksa (Iw. Kirs), et lubati ka orjusi kergendada (Seits).

Isa-isa (Waher, Jüri) läks weneusku. Teateti, et „antakse wilja ja wara (põllutööriistu).

Weneusku (Einmets) meeliteti maa ja maksude kaotmaise lubadustega.  Lubati hingemaad ja jahu (Lõhmus, Sepp)

Kui (Punkerid) wanemad trahviti 74 a. eest liikus rahwa seas jutt: kes wene usku ei lähe, jääb mõisa orjaks.

Jaan Jõgi Küdemalt läks wene usku, et pastorile tulnud maksa 2 kana, 10 muna, aga polla saanud kanu pidada.

Õigeusu kiriku kroonikas kirjutetakse a 1875 usuwahetuse põhjuste kohta: olnud rahulolematus mõisnikkudega, rentnikkutega ja pastoritega. Olla levinud kuuldus: õigeusku toovat wabanemise neist.

Õigusline elu:

Kihelkonna õiguslise olukorra kohta leidub häid andmeid säilinud kogukonnakohtute protokollides. Toon siin mõned wäljawõtted:

A.(ehk 17.III) 1848 algul maksti 28 ü leiwa warguse eest 84 kop. hõbedat ja saadi 30 „napso witso“. A. 1853 sai mees, kes matuse jooksul kirikus oli purjus – 20 napsa witsu.

A. 1843 (ehk 18.7) saadi kohtumeeste sõimamise eest 5 napsukeppi; 1 külmitu rüki warguse eest 15 napsu keppi. A. 1843 oli pearaha pere pealt 3 rbl. 20 kop. A. 1844 saadi kartuli warguse eest 25 napsu witsu, heinavarguse eest (a. 1846) 25 napsukeppi. A. 1843-47 kõikus kihelkonna kohturaha 70-95 kop. wahel.

A. 1857 tuleb Paatsa wallast renteisse:

8 Paastuk.p. pearaha – 100 rbl 70 kop.

8 Paastuk.p tulekahjuraha 4 rbl 6 ½ kop.

8 Paastuk.p tulekahjuraha 12 rbl 19 ½ kop.

8 Paastuk.p kihelkonnakohturaha 22 rbl 3 ¾ kop.

14 Paastuk.p rendiraha 299 rbl 65 ½ kop.

14 Paastuk. P. pearaha 100 rbl 70 kop.

29 Paastuk.p. kihelkonnakohtu raha 22 rbl 3 ½ kop.

21 wiinak. P. rendiraha 299 rbl 65 ½  kop.

10 jõuluk. P. pearaha 98 rbl 80 kop.

A. 1864 mais Hingede raha 39 rbl 50 ½ kop.

Pearaha 148 rbl 7 kop.

Tulelaeka r. 4 rbl 52 ½

Jõuluk. Pearaha 148 rbl 7 kop.

Hingederaha 39 rbl 50 ½ kop.

Tulelaeka r. 4 rbl 52 ½ kop

Seitangile r. 3 rbl 3 kop.

A. 1855 (ehk 20,23) sai peakohtumees aastas 10 rbl

I kohtumees 8 rbl

II kohtumees  8 rbl

I wõõrmünder 4 rbl; 2 w. wilja 2 rbl

II wõõrmünder 4 rbl; 2 w. wilja 2 rbl

Kirjutaja 8 rbl

Kohtumehed ja wõõrmündrid ei anna küüthobuseid ega tee kroonu metsa päiwi ja saawad nekruti rahast nii palju tagasi, kui 2 pere nekruti raha maksawad (5), kirjutaja saab laekarahast eripalju.

A. 1867: talitaja palk – 30 rbl. aastas

I wõõrmündri palk – 20 rbl aastas

II wõõrmündri palk – 20 rbl. aastas

Peakohtumehe palk – 12 rbl. aastas

I kohtumehe palk – 10 rbl. aastas

II kohtumehe palk – 10 rbl. aastas

Reiside jaoks neile küüt walla peremeeste poolt maksuta.

A. 1871 (v.lhk. 20, p.130) pidi lapseisa ei tahtes maksa lapse kaswatamise raha trahwi maksma 5 rubla ja peale selle „seäbbematta ellamisse eest 10 keppi hopsi ja Reed 24 tundi wangi.“

Kauaaegne Küdema wallatalitaja Reinhold jutustab: õigust ei saanud talumees kunagi, kui mõisnikuga  kohtu läks. Taluinimese jutt ei tähendanud midagi, kohtunikuga oli kõik varem läbi räägitud, „härra“ ise ei tulnudki kohtu. Küdema „härra“ oli „hingekohtu härra“, saalis Siberi oma otsuse järgi. Ühel mehel oli puudud ja warastas teiselt talult leiba; mees hiilis wäljas, kui tuldi otsima. Paju põõsast wõeti kinni, saadeti linna, siis Siberi.

Talitaja palk oli 25 rubla aastas. Talitaja kogukonnaks olid endised wallad (I-Küdema w (ka Mustjala kirikum., II- Mustjala, III – Paatsu, IV Jänse –Wõhma) Talitajale allusid „majatsi-aidad“, parsid, ka tegi ta suusõnalisi noomitusi riidude puhul. Igas wallas oli kogukonna kohus (ülemadvust.. kihelkonna k., sillak., hingek. – wiima.  sest saadeti Siberi). Lapsehukkajad saadeti Siberi; mehi peksti kirikusaunas peksmise pärast = hingewitsad (50-100 hoopi).

65 a (M. Nõmm) tagasi oli kiriku juures kaagi sammas. Enne istusid süüdlased kiriku ukse juures, käed pakkus, jalad pakkus. Kui „kerk“ wälja tuli weeti kaaki. Teine lööja oli teises küljes, anti 60 lööki 3 pühap. Lapse hukkajale.

„Lapsetapja (Koert) sai „hingenuhtluse“, peksti kolme kiriku ees. Kes eksis pandi kiriku pakku teenistuse ajaks. Kui uus kirik ehitati, wisati pakud ära.

Majanduslik elu:

Pärispõlwest nagu tawalisti ei ole säilinud mingisuguseid kohaliku iseloomuga teateid. Räägitakse küll üldtuntud jutte kaera wahetamisest inimese (Loonas)  wastu j.m.s.

Teoaeg on Mustjala rahva mälestustes ilmelu. Kihelkonnas oli üksainus pärismõis (Küdema) ja kroonuwallad ses suhtes paljut ei paku.

Kohustused: Küdemas (Lõhmus) tuli 60-70 tiinu maa pealt (12 wakam. Põldu, 50 wakam. Heinamaad) teha 6p. nädalis hobusega.

Öörehedeks läksid talust kaks lisa inimest, samuti sõnnikuweoks. Mõisas oli üks alaline karjatüdruk, sai 7 rubla aastas (küll hilisemal ajal); korral käiad talitasid mõisa karja. Ööwaht tuli talust – heinatükk (suiliste töö püsis hilisema ajani tükitöö) oli 18 latti (a 2 sülda, 6 jalga), õsumise -ja künnitükk oli 16 latti. 15 w oli linu ja willu kedrata ehk kududa. Peale selle 10 sülda kiwiaega teha, kiwid ise wedades. Raudwaraks: paar härgi, hobune, rattad, äke ader.

Ohtjas (Reinhold) (12 wakam. Põldu, kokku 100 tiinu kõlbulikku maad) oli teha  teopäeva jala läbi aasta. Näit. Kuu aega kewadel tehti hobuse päewi. Rukis lõigati sirbiga, peotäis haawalt; odrapõllud „kogitseti“ nüri sirbiga. Külameestel ei jätkunud aega oma põllutööks, 3,4 waimu tuh teinekord mõisa saata, nagu rukilõikuseks. Kui heinaaeg sajune juhtus, nõuti terwed pered mõisa. Igal ööl enamasti oli rehi. Wili kasvas hästi. Sulane ja ümmardaja käisid rehel. Rehehobustel olid „rüpid“ peas, et ei saaks põhku suhu haarata. Waimud jäid mõisa ööd läbi; külahobuste jaoks olid suured tallid ehitet. Waid laupäewa õhtul peaseti koju – isa oli puusepp, tööpäew arwati teopäewa eest.

Heinatöö (Iw. Kirs) ja aiategemine oli tükitöö. Rukis lõigati sirbiga, 4-5 waimu päevas wakamaa peal, „õhem“ peal oli kolm waimu. Päewas oli otsida 200 teiwast ehk 100 hirt, 30 sülda aeda teha, kui materjal juures oli; 25 sülda, kui wana ase tuli koristada.

54a (J. Jõgi) tagasi tuli puumaa kohalt teha suwel kuus päewa (jurist Mihklini), talvel neli päewa; „kondapäivi“ oli suvel kaheksa: kaks päewa niitu, kaks päewa loogu wõtta, kaks otri õsuda, kaks rukist õsuda. Töö oli tükitöö: niidutükk 20 latti (40 sülda), loogu wõtta 1 ½ tükki päewas ja heinad küüni wedada. Külikünni tükk oli 18 latti, sügisene künd 14 latti. Sirbiga ei tohtinud raiuda, waid pidi kõike kaupa lõikama. 2 waimu pandi õsumise tüvi peale. Kolm saepakku oli päewas weskile wedada. Üks mees wedas malakaid, mis hobustele ära peksti.

Kiriku wallas (L.Kirs) oli weerandi kohalt 2 p. teol käia hobusega. Rehi oli peale selle. Nime järgi oli üks „talgupäev“ ja üks „ägepäew“. Rukis lõigati sirbiga (tükk w:II), odrad (tükk 10:9) kisti juurtega üles. Põllul pidi rohtu otsima, sellest wõru tegema; kui puu okstega seotud oli, ei arwatud tööd mõõdu eest. Kewadel, kui rukis tärkas, mõõdeti töömõõdud“ kätte, pisteti waiad tähistena põldudesse. Kolm aastat järjestikku haris üks tālu sama tükki. Tööd sai teha päewa tõusust päikese loojumiseni. Wahel tuli kolm rukireht päevas: kodus pekseti üks ära, mõisas kaks, pane kolmas peale ja tule koju. Siin oma töö teha. Küla kaew oli keset küla „karga nii, et keel lõuast wäljas“.

Kirikuwallas (Härm) tehti weerandimaa pealt 2 jalapäewa, 1 ½ hobusep. Nädalis. Jaanist Mihklini ja lõikusest Paastu Maarjani 6 päeva. Teohobune pidi „töödeldud loom“ olema. Töömatundi anti waid lõunaaeg. Töö oli alati tükitöö. Igal talul oli 4 wakamaad algusest lõpuni harida. 3 aastat haris üks pere üht ja sama põldu. Külw oli wabalt. Heinaaeg käis lisawaim.  Öörehed kestsid lõikusest Paastu Maarjani, nädalis oli neli reht. Naistele anti linu ja willa kedrata – 1 w linu pere peale. Seejuures kedrati nii peenikest, et pestes ära lagus.

Mustjala (Wara) kroonumõisa poole adra kohalt (Paka ja Silla olid ainukesed 6-e päeva kohad wallas. Abulas, Selgasel ja Rohtlas oli kolm tālu adramaa peal.) tehti läbi aasta teopäeva kohusega. Mõisas oli suur „hobuste tall“, pühapäewa õhtuks läksid juba mehed mõisa, et esmaspäeval aegasti tööle asuda. Olid wäiksed ja waesed kohad – peremehed ise tegid mõisapäewad, harwa oli neid, kes jõudis wõõra teopoisi ehk tüdruku wõtta. Karja talitasid karjatüdrukud „puumaa“ teopäewade eest wasta kaupa.

Mehed (Kuidu) tegid mõisale piimapütte, naised ketrasid willu ja linu.

5 (Puukrid) põlwe mehi on kohal elanud. 72-aasta eest tehti wiimane teopäew. Mõisas oli osalt tükitöö: heinategu, künd, õsumine, kartuli panek ja wõtmine, puuwedu. Igal hommikul mõõdeti tükk wälja. Sõnnikuveo aeg töötasid kaks peret koos: üks mees paari hobusega wedas, teised panid peale ja laotasid. 14 tüki heinad olid päewas ühe hobusega küüni wedada, hiljem 9 tüki. Künniaeg nõuti kõik pere loomad wälja; alati pidi mõisatöö tehtud saama. Kepp pidi künni puhul kolmest wao harjast läbi lendama, muidu tuli töö uuesti teha. Abulas oli raudwaraks hobune ja härg.

Pangal (Joonas) olid puha ¼ talud. 1 ½ päewa oli talwel hobusega, suwel 3 .p. teha. (Teisend: 2 p. nädalis hobusega ehk 3 jalapäeva (Allik)) Niidu tükk 18 latti loogu wõtta 2 tükki, õsuda 16 latti, künd ja sõnnikuvedu olid hooti. Raudwaraks: paar härgi, hobune, 5 lammast, lehm, mullik, rattad. Ketrus oli mõisas peale päewade andu.

Wõhmas (Seits) oli weerandi taludest: 2 jalapäewa; 1 ½ hobusepäewa talwel. Suwel Jürist Mihklini 6 p. mees hobusega. Rehed kestsid Mihklist Paastu Maarjani. Igast perest oli 2 waimu. Külad jaoteti pooleks; kumbki pool käis nädali. Mõisal oli kolm reht: suurrehi, mäerehi ja tänawarehi: 20 wersta oli mõisani käia. Külad panid üksteise kiuste rasked rehed peale, sellest tüli, et rehetöö eriti raske oli. Süld puid pidi päewas raiuma ja õhtuks mõisa otsa üles laduma. Mets oli kuus wersta mõisast.  Seda teha oli süld päewas – kiwid juure wedada ja üles laduda. Niidu tükk oli 18 latti, samuti oli künd ja õsumine tüki pealt. Peremees saatis oma leiwakotiga karjatüdruku, ka tallipoisi mõisa, sellega said teopäewad selgeks! Üksi rehipäev weel peksa – Tuli ette, et ilm halb, waim oli wälja saadetud, ei saanud midagi ära teha, ikka peremehe kahjuks. Elme mõisas olid tallid ja wallatuba Wõhma waimude jaoks. Raudwaraks oli enne koha ehk härjad, hiljem hobu ja härjad. Teoloom pidi tubli olema. Oma põld jäägu kas wõi harimata, sellest ei hoolitud.

Järjest tegid weerandi mehed 1 ½ päewa hobusega. Rehepäewad olid peale selle – talwe läbi kaks waimu wäljas nädalite kaupa. Linn oli 1 w pere peale. Willad kedrati mõisas, wokid wõeti kodust ühes – 3-4 päewa aastas. Kui kaste maas oli, ei lastud õsuma, aga „jagu“ pidi õhtuks wälja saama. Õsumise tükk: 12 latti (odrad) ja 16 latti (rukis). Kes tükki wälja ei saanud, tegi teine päew, mida ei arwestet. Ja kunagi ei jõutud ühe päewaga tükki wälja. Künniks pidi tubli loom olema, söödeti seks terve aasta läbi. Küntud põld pisteti kepiga läbi, pidi pehme olema. Karjatüdruk käis mõisas teopäewade eest.

Maksud:

Küdemal (Lõhmus, Sepp) oli kohtuoinas (3-e puudane), kukk, kana, 20 muna; suure elaja keel, süda, neerud pidi alati mõisa wiima. See püsis kombena weel 15-17 a. tagasi. 10-15 kop. saadi lehma keele eest.

Iga (Jõgi) aasta pidi Küdema mõisa wiima kohtuoinas (2-e puudane) 2 kana, 10 muna, wakk rukist, wakk kaeru, 2 w willu, 2 w linu, 2 w takku.

Ohtjast (Reinhold) willad, linad – a paar naela; kanad ja 10 muna.

Kirikumõisa (L. Kirs) wiidi 4 leesikane vinas, 10-15 muna, 1 kana, 2 karnitsat rukist, sama palju otri, - linu kedrati 10. Linad kedrati nii peened, et pestes lasusid ja ahju wisati.

Mustjala (Wara) kroonu mõisale iga aasta oinas, 10 muna iga nädal, kana polnud. Külmit rukist, külmit otri.  

Kaks (Puukerid) aastat järjestikku oli oinas wiia, kolmas oli prii. 3 kana aastas, mune, ketrust.

Pangalt oli mõisale oinas, kukk, 10 muna, 10 willu, 10 linu; willad kedrati mõisas.

Wõhmast (Ool) kukk, 10 muna, kohtuoinas.

Kohtuoinas (Seits), kukk, munad, rukist, otri ja kaeru u. ½ wakka. 1 w linu, talu pealt kedrata; willad kedrati mõisas.

Jänselt (Warik) aasta tagant kohtuoinas, iga aasta kanad, munad.

A. 1844 hinnati natuuras maksetawad maksud järgmiselt. (Väljavõte v ehk. 18 p.3)

Für 1 Lof Roggen - 1 Rbl. 25 Co.
Für 1 Lof Gerste - 80 Co.
Für 1 Lof Hafer - 30 Co.
Für 1 Lid Heu - 6 Co.
Für 1 Lid Stroh - 3 Co.
Für 1 Fader Holz, gleich 1/2 Faden - 35 Co.
Für 1 Fader Liebte oder Talg - 12 Co.
Für 1 Lid Flachs - 1 Rbl. 25 Co.
Für 1 Schaaf - 1 Rbl
Für 1 Huhn - 5 Co.
Für 100 Eier - 30 Co.
Für 1 o Butter - 10 Co.
Für 1 Tag zu Pferde - 30 Co.
Für 1 Tag zu Fuss - 10 Co.

Woorid:

Linna tehti kaks woori nädalis, weeti wilja, puid. (Jõgi)

Wooris käies saadi (Lõhmus, Sepp – küll rendi aja kohta) wilja, kartuli waka pealt 10 kop. wedades Pähküla mõisa; linna 12 kop. 10-12 wakka pandi peale.

Linna (Reinhold) weeti wilja, puid. Talwel käidi wooris üle jää suurel maal, Pärnus ja Tallinnas. Hobusedki lõppesid teel. Neli päewa wooris olnud, arwati 3 päewa maha. Wallale tuli woorikäsk, kui aga tarvis oli. Terwe wald oli korraga wäljas.

Woorid (Allik) käisid Pärnus wiljaga. 8 wakka pandi peale, 3 päewa moon wõeti kaasa.

Woorid (Kuidu) käisid Saalustes, Pärnus. Kui tarvis oli, anti käsk, olgu ilm milline tahes. Wooris oldi walla kaupa. Weeti liha, wilja, wiina. Tööloomi polnud mõisal tarwis pidada, nuumati härgi.

Mustjalas (Rammus) oli wiinawabrik. Teoajal olid suured wiinawabrikud. Neli päewa wooris olles arwati kolm teopäewa maha. Mustjalast weeti wilja Tõlluste. Kartulid toodi tagasi. Ka Pärnu weeti wilja, sealt Seealuste.

Wõhmast weeti Mõnduste puid, wilja, kaerid, heinu. Sõrwe reis kestis 3 päewa, Kuresaare reis 1 päew. Maad hariti teoaeg ohtramalt, nüüd on endised mõisapõllud männimetsa all.

Teoaegseid talguid ei tunta. Pered (L.Kirs) olnud suured, polla nende järgi tarvidust olnud. Raharendi tulles levisid heina-ja wiljakoristustamise aegsed talgud – joogi, söögi eest. Ruki lõikuse aeg tuleb weel tänapäew talguid ette.

Tükk (Koest) õsudes saadi toop õlut, suutäis wiina iga söömaaeg. „Kasetohust lehtri kaudu kallati see pudelisse ja wiidi koju“.

Karistused:

Küdemal (Jõgi) peksti hiljaks jäämise pärast. Kui wõõrasse walda mindi, saadi peksa. Jutlustaja mäletab tüdrukut, kes teise walda teenima läks, tagasid toodi ja peksa anti. Jutustaja isa poisikese põlwes olnud mõisas walitsejaks tige kuralane. Wald peksnud ta küünis läbi nii raskelt, et pastor pidanud mehele armuleiba andmas käima. Walitseja saanud hiljem lahti, wald aga saanud linnas peksa. Sirbiga ei tohtinud wilja raiuda, waid pidi kõrre kaupa lõikama. Nii saanud üks teoline 15 hoopi wilja raiumise eest. „Aga wili kaswas kui roog lahes“.  Künd pidi pehme olema, muidu peksti (Lõhmus, Sepp).

Wäljas (Reinhold) peksis härra ja kubjas, mõisas õuewaht. Mehed said keppidega, naised vitstega Kalwu „seletiste“ peal anti, nii peremehele kui sulasele. Moonakaid peksti hiljemgi. Mõisa õue juleti waid müts peos minna, muidu küsiti: „kas sul munad mütsi all?“

Paatsas (Allik) Kubjas künni juures kepiga taga. Kui ei läinud hästi, said õhtul talli juures peksa „kui koerad“. Nii anti mehele 15 hoopi, et wagu polnud õieti aetud. Kes ei tulnud talli juure, sai teine päew pool rohkem. Sillakohtus oli peksupaik põranda külles kinni, inime seoti pingi külge, kui peksti.

Mõisas (M. Nõmm) (Mustjalas) nuhtlesid kilter, kubjas, aidamees, wahimees, mõisahärra.  Niideti kastega; kella 8 aegu sööma minnes olid teowaimudel kepiarmid selja peal läbi särgi näha. Mustjalas oli kuri aidamees: „Linu pannes pidi rahwas jooksma. Aesteti äke pulgad kaelas, et saaks kohe uus asemele panna. Hobuste „kubedet“ tilkus werine higi. Teraw rand pidi kolmest waoharjast läbi lendama, siis alles oli künd hea.

Kubjas (Rammus) peksis, kui „karuse“ heinamaa niitsid, ehk pinna pealt kündsid.

Põrkas (Punkrid) ader wastu kiwi, said kepiga „alusse“. Rahwas kaswas hirmu all, ükski ei julgenud midagi teha.

Kui (Koert) wagu kõwerdi läks, sai peksa.

Halwa (Wara) künni eest sai 30 hoopi. Wagu pidi 6 tolli sügav olema. Leiti odra pea põllult, said 10 hoopi. Inimsed töötasid 3 särki selgas, et hoobid läbi ei lääks.

Hobu (Kuidu) ei tohtinud põllul seisatada. Kubjas ise kündis, kui mees metsa läks. Peremees wõttis „wanna“ ühes, et loom saaks „hinge tõmmata“, sai peksa. Põhk aeti nurka, paljas jalg hoiti all, langes tera jalale, said peksa. Põld pidi nii pehme olema, et kepp wisates kolmest wao harjast läbi lendas. Seejuures künti harkadraga (Seda tarwitatakse weel tänapäew kergema künni jaoks). Härmu Rein oli tubli-kange töömees, aga põllukünni puhul sai pea iga nädal linnas peksa.

Purjus (Seits) kubjas tahtnud kord meest peksa. Mees pole lasknud. Kutsutud sillakohtusse ja antud 60 hoopi. Tallipoiss oligi peksu peal mõisas. Kes peksa sai, pidi talle 15 kop. maksma. Kord löönud kergelt, siis löönud kilter ise, mees olnud 2 nädalit haige maas ja läinudki hauda löökide tagajärjel. Wõhma meestel oli üldse tegu raskem – polnud sooja tuba, ei sooja toitu ees.

Mõndasugust:

Enne (L. Kirs) Masingit põllul kündes ei lubatud lähkrist joomas käia. Mehed kündsid lähkrid nööriga kaelas. Töötama pidid kündjad „ühes rinnas“ Kubjas walwas järgi, „pikk mõõdupuu (tükilatt) ühes, kepp teises käes. – „Paastu-Maarjas sain pruudiks. Pooled päewad nädalis olin siis kodus tööl (Kärlas), pooled Wanakubjal, peigmehe kodus. Teowaimu ei suutnud „puumaa“ pidada.“

Kord (Nõmm) peksis naine aidamehe läbi. Oli kange tüdruk. 75-est talust läksid inimesed Pärnu woori, tüdruk pani kalakarbid kotti ja „wihtus“ kõrtsi tühjaks.

Teoaeg (Kirs) söödi kartuleid, kala. Kala saadi siis palju ohtramalt.

Wanasti (Nõmm) söödi palju naerid. Kartulid polnud. 150 a. tagasi toodud „tuhlid“ Saaremaale. Karjamaad oli palju, söödi wõid.

Leib (Waher) pidi olema haganane. Selle järgi walwas mõis. Pidulas peksti rahwast, kes selle wastu eksis.  Igas mõisas oli orjuse aeg wiinategu, joomine oli wäga laialdane. Joomine wähenenud wast 10 kond aastate eest (A. 1875 seisab õigeusu kiriku kroonikas märkus: 3000 hinge peale on 6 kõrtsi. Kahel enam kui 1000 rubla aastane läbimüük, ei ühelgi alla 500 rubla.   Wanemal ajal kestsid pulmad 3, 4 päewa.

Küdema (Kuidu) kantis oli rahwas waene. Kroonuwallas oli elu kergem, aga maa ka halwem.

Leib (Jõgi) oli alati haganane, põhkudega segatud.

Leib (Seits) oli Wõhmas haganane. Wiljapead tambiti katki ja tehti leiwaks.

Mustjalas (Punkerid) tehti põhud peeneks ja kuiwateti ning pandi wiljale senna.

Ainult (L. Kirs) kirikuwallas kuuldus rahwas puhast leiba söönud olewat.

A. 1848 (v. ehk 17, III) oli puumaal: 4 wana hobust, 1 sälg, 4 härga, 1 pisike sõnn, 2 lehma, 1 mullik, 12 wana lammast, 3 talle, 2 verstu, 3 suurt wilja „kehka“, 3 kala „kehka“, 5 õlle „kehka“, „pisike püsti kab“, „2 lesta wõrku, 4 räimewõrku, 1 „kerreka laekas“, 3 õlle kannu, 3 paari „rattid“, 1 sadul, 3 atra, 1 pisike pada ja katel, 6 hobuse rege, 1 „kerge reggi“, 3 kõrt, 2 heinakõit, 2 heinahangu, 2 sõnnikuhangu, 4 wikatit, 3 rukki sirpi, 5 odra sirpi, 2 kirwest, 1 räime wõrgulina, 1 lesta wõrgu lina, 1 pisike saag, 1  „hubhesti“, 1 ööwel, 1 kiwiküna, 1 suurwask katel.

II puumaa (Samas) koht: 2 wana hobust, 1 sälg, 1 wana härg, 2 warsa, 1 lehm, 1 lehmik wasikas, 1 wana siga, 3 põrsast, 4 lammast, 1 katel, 3 „uberdit“, 1 „paia wassar“, 1 „lükki“, 3 ööwelt, 1 paja lõõts, 2 hangu, 2 wilja reha, 3 kalakeha, 1 kalapang, 4 õlle keha, 2 õlle tõrt, 3 toowert, 1 „kerrika laekas“, 3 wikatit, 3 rukki sirpi, 1 pisike käi, 4 rege, 2 paari rattid, 3 hobuserege, 3 atra, 1 „sarri“, 1 käsisõel, 5 räimewõrku, 1 suur wilja kirst, 1 kiwiküna.

Rendiaeg:

Kirvmas (Einmets) 54 des. talu krunt suur, 6 wakamaad põldu. 20-24 rubla renti aastas. Iga 6e aasta tagant tõsteti.

Rendiraha (Reinhold) oli 40-50 rubla aastas. Teeniti mõisa tööga. Rehel olles said 15, hiljem 20 kop. päewa eest. Puude raiumise eest saadi: kaks sülda 70 kop. (Süld oli 6 ½ jalga kõrge, 9 jalga lai); niidu tüki eest (18 latti) – 20-25 kop. Künni tüki eest (18 latti) ühes loomaga 30 kop; õsumise tüki eest 50 kop. Kartulid wedades Pähkla mõisa saadi 10-12 kop. waka pealt.

Algusrent (Jõgi) oli 36 rubla. Iga kontraki aeg tõsteti. Oli küll öeldud, nii palju wõib peale panna, kui kokku lepiwad, aga kui talumees ei maksnud, mis mõisnik nõudis, wõeti ta asemele uus. Inimesed omawahel leppisid kokku ja aitasid üksteist. 20 rubla maksis sel ajal härg. Wahel pani peremees suilise mõisa, see teenis rendi selgeks. (vv. Ehk. 20, p. 23 wäljawõte: a. 1807 oli ümmardaja palk: „kirrikuub“, „kinga kappetid“, särk, paar kingi, „akukäised“. Ingel Waher teenis w-ne aastaselt peremehe eest mõisas, sai 10 kop. päewas.)

30 sülda (Lõhmus, Sepp) puid raiudes ja randa wedades saadi rendiraha (50 rubla) selgeks.

46 rubla (Iw. Kirs) oli rent. Tasuti jüripäew. Ja mihklipäew. Rahwas ootas „rahaaega“, aga raske oli tasuda. Kes ei harinud maad hästi, jäi hätta, „kargas“ minema ja koht anti teisele.

Ohtjas 66 tiinu kõlblikku maad, wakamaad põldu. Rent 40-50 rubla.

Kirikuwallas (Härm) wõis teha kolm jalapäewa aasta läbi, siis sai rent tasa. Rehkede pealt oli ise hind. Kõrgeim rent oli 48 rubla 60 kop. Ekerhardti aeg läks rent odawamaks: 38 rubla. Tükid pole ühesuurused, 20 tiinu on kõige wäiksemad.

Mustjala kroonu mõisas: (Rohtla k. Reinu talu) 75 des. maad 6 ½ tiinu põldu. Algusrent 23 rubla. A. 1875 – 32 rubla 60 kop.

Abulas (Puukerid) esimene rent 24 rubla 1/3 adrameestel. Tõusis 36-e rublani. Ostu protsentidega ühes 46 rubla.

Wõhmas (Wendel): õue+ava+põllumaad – 4 des.

Heinamaad 25, 04 des. Karja+metsamaad (ühine) 2984, 82 des. Kõlbmata maad (ühine) 603,89 des. Kõige hilisem rent oli 27 rubla 60 kop. Tasuti 1. aprill ja 1. oktoober. Kaks rendi põlve oli 6-e aastane leping, siis 12-e aastane (Raudwaraks oli: hobune ehk kaks härga, wanker, regi, hobuse riistad, ader. A. 1894 hinnati: hobune 30 rubla, 2 härga 40 rbl, wanker 6 rbl, regi 1 rbl, hobuse riistad 1 rbl, ader 1 rbl. Wälawõte v. lhk. 20  p. 23. A. 1869 hinnati: 1 hobune 15 rbl, 4 lammast 4 rbl, 1 siga 50 kop., katel 1 rbl, katel 60 kop, raudrattad 6 rbl, raudregi 1 rbl 50 kop., 7 räimewõrku 1 rbl, suur elumaja 50 rbl, saun 5 rbl.)

Raharendi (Seits) tulles oli esimese aasta rent teopäiwi järgi arwatud: 25 rubla. Siis tuli mõõt ja kindel rent. Abiline saadeti mõisa, kes suwega teenis rendi selgeks. Iga uue kontraki aeg tõsteti renti 10 %.

Paatsa mõisa weerandi kohalt oli rent 24 rubla; hiljem 27-38 rubla.

Warik (Järisest) maksis oma weerandi kohalt esialgul renti 20,20 kop.

Üldiselt kestus terent, ehk tuli segarent. Rendiraha teeniti kas mõisas wabatahtlikult tegu edesi tehes ehk wäljas tööl käies. Suurele maale tööle minek wõtab erilise teo.   

Ost:

Küdema (Reinhold) mõisa Ohtja külas algas ost warem, kui Küdemas. „Härra“ pakkus ostmist. 1200 rbl. tuli koha eest maksa. Sissemaks 100-399 rbl. 300 rublaga „sai mets lahti“, wõis puid wedada ja raha teenida. W-e aastaga pidi ostuhind tasa saama. Laenati üksteiselt sisseostuks. Tulesoo (83 des. 1500 rbl. eest) osteti kõige ennem (a. 1867, 68). (Õigeusu kiriku kroonikas on märkus, et a. 1875 waid üks ostet koht kihelkonnas, wististi on Tulesoo mõeldud)

Rüdemas (Lõhmus, Sepp) algas ost umbes 30-e aasta eest. Koha peal olija maksis sisse 200 rubla, wäljast tulija 300 rubla. 10-ne aastaga pidi ostuhind tasutama.

Kroonuwaldades osutus suureks kergenduseks 1905. a. kinkimine.

Rohtlas on Reinu talul 75 des. maad. 6 ½ tiinud põldu. Maksis 816 rubla. 49 a. jooksul pidi tasutud olema alates a. 1876. Simmu, Anni ja Reinu talud maksid terwe küla kohta wälja, teistele kingiti osaliselt.

Silla (Jüri Waher) talult maksti sisse 190 rubla. Talu hind 1900 rubla. 50-e aasta jooksul pidi tasutud saama. Maad on kokku 75,3 des: õue- ja aiamaad 0,29 des, põllumaad 8,41 des, heinamaad 38,82 des karjamaad 27, 63 des. (kokku kõlblikku maad 75,15 des. Kõlbmatut 0.80 (tegelikult rohkem). Maa on kruusa põhjaga, Mustjala kiriku poole paene. Seejuures on üks peamaatükk ja kaks eraldet tükki Silla küla maade piirides.

Pangal (Leber) on Kao talul maad 33,70 des, talu all 0,19 des; põldu 6,63 des, kõlbmatut maad 0,39 des. Maksa 30 rbl 60 kop. aastas alates a. 1887. 44 a. jooksul oleks tasa saanud. Maksa oli 612 rbl.

Lammutamised:

Küdema (Miller) piirides olnud wanasti „Wanaläwe küla“. Mõis teinud maad põlluks.

Enne (Lõhmus, Sepp) asuteti Ohtja, siis Küdema. Hiie ja Antsu talud wõetud umb. 80 aasta eest mõisa külge, Ditmar maksnud talude maksud. Küla kaewusi mäletatakse praegugi weel, kuna külad häwitet. Avo äärde antud rahvale uus maa (Praeguse Küdema küla moodustawad Palu ja Tuhkna külad. Esimeses on lapi talud, teisel igal omas tükkis. Rannakarjamaa mõlemil  külal ühine.)

Ditmar ajanud tihti rahwast kohtelt, teinud talud moonakate kohtadeks.

Kindral (Reinhold) Ditmar lammutas talusid Küdemas ja Ohtjas. Majadest sai „paja süsa“; wiis toona Haampse külasse ühe pere.

Tulesoolt (Miller) pidi igal hommikul Ohtja mõisa teole minema. „Karanud“ ära Karja kihelkonda  (musta kuke tapnud, et õnnetused kaasa ei tuleks). A. 1837 olid weel talud, siis langes maa mõisa külge.

Tulesoo (Jõgi) karjamõis asuteti, wõeti kaks „puumaad“, rahwas läks laiali.

Tulesoo (Lõhmus, Sepp) oli mõisa kuuendikmaaks, see osteti (v. lhk. 102), siis wõeti Aistla.

Jüri Waher mäletab Küdemal nelja talu ühendamist mõisa külge.

Külas (Kuidu) oli kaks poole adra kohta. Harten tõi Selgase külast armuadra. Üks (Kuidu) pooleadra koht lahuteti kaheks. Üks pere aseteti Selgase külasse. Harten kirjutanud kirikuraamatusse: Jumalale tänu, et nii läks!

Wõhmast kuulunud a. 1812 12 talu Mustjala kroonumõisale. Hiljem alles läinud Elme alla Tuiu ja Puka talude asemel.

Ohtjast leibkonna tuleasemekohti. Enne Põhjasõda elas rahwas küll tihemalt.

„Ritsemäe“ kroonu mõis häwitet u. 150-200 aastat tagasi. „Merise“ ja „Sõõru“ mõisad jäänud peale Põhja sõda asustamatuiks, maa liigse wiletsuse pärast.

„Raanaku“ küla lammutet wene walitsuse algul. Külas olnud 10 talu. Asutet Mustjala mõis. Jäätud waid üks talu ja üks wabadiku koht (62 des) Mees töötanud mõisas ja saanud see eest wara (olnud teha 6 päewa suwel ja talwel 4 päewa kohusega).

Järise kantis kõneldakse „Põitsemäe“ külast, mida nüüd pole.

Rahwa liikuwus:

Üldiselt on Mustjala rahwas kohal püsinud. Harilik wastus, kui küsida, kui kaua kohal oldud, on: ei mäleta, ehk loeteldakse mitu-mitu põlwe (Reinu talus, Rohtlas mäletatakse a 1710 peale seal asumist)

Maa kehwus ja rasked elutingimused on küll meelitanud rahwast kodukihelkonnast wälja.

Mustjala (Waher) inimesi on maa kehwuse tõttu rännanud Saaremaa teistesse kihelkonnisse, Suurele Maale, Wenemaale ja Ameerikasse. Enne suurt sõda kawatseti suuremal määral rännata Suraatuwi, sõja tuleks takistas seda.

Isa (Jõgi) ja ema läksid Tallinnani, et Siberisse minna ühes teiste peredega (n.a 1870). Tallinnast toodi walda tagasi – „jõud lõppes otsa“.

Taheti (S. Sama) Rootsi põgeneda. Paadi täis mehi läks merele. Nägid maad; saatsid mehed kuulama: mis maa? Oli oma Kihelkonna rand. „Mustjala mehed polnud meremehed“

Kui Küdema Ditmar oli Loona walitsejaks (a. 1830-35), tõi Mustjalast peresid Kaarmasse. Neist on säilinud tänapäewani Meierid (Kaisweres) ja Wöllerid (Kaiswere-Põldel).

„Siberisse (Seits) tuli ette, et hakati minema, aga oma maa piirest wälja ei jõutud. Narwas, Rakweres jäid peatama.

Umbes (Reinhold) 65 a. tagasi tahtnud 10-kond inimest Samaarasse rännata. Wäinalt toodud tapiga tagasi.

Salakaubandus:

Warem õitses Mustjalas kui rannakihelkonnas salakaubandus, eriti hoogsalt aga Krimmi sõja ajal. Mehed käisid oma ehitet paatidega wõõrastel randadel.

Hiiust (Seits) toodi soola. „Mugru saks“ wõttis saare oma alla, oli waba kaubelda. Sool oli Hiius tawaliselt pool odawam. Suwe jooksul nõuteti teda nii palju, „et omaga wälja tuli“.

Soola toodi Hiiust waka wiisi. Kuresaares maksis wakk 5 rubla, Hiius 3 ½. Harilikult tõid mehed oma tarwiduseks, ka tuttawatele.

Stockholmist (Paiwel), Soomest, ka Hiinast toodi soola. „Mugur kaotas soldatid Hiinast“. Wakawilja wiisid, said wiis wakka soola. Kodus andsid oma meestele wakk waka wastu. Üks mees saadi kinni, pandi wangi, laewad müüdi (Alati saadi ka wahtidelt „nahatäis“). Neli meest läksid 60-e aasta eest kolmat woori, uppusid ja maeti Hiiu hauda.

Ojamaalt toodi käiu, Saksamaalt piiritust, suhkrut, tikke, Muhulaste suurimaks sissetulekuallikaks olnudki wiin Saksamaalt.

Kord (Paiwel) kihutanud waht hobusega jääd mööda wiinawoorile järgi. „Hobusel tuli raud alt, mehed peatesid õnnelikult,“ lõpetab jutustaja suure hea meelega.

Meemelist (Miller) toodi wene piiritust, tuli poole odawam. Krimmi sõja aegu läksid neli meest, wõeti kinni, wiidi Prantsusmaale.

Krimmi (Seits sõja aegu wiis inglane mitu paadi täit mehi Prantsusmaa rannas maale. Laskis seal lahti. Masing (pastor) otsis kirjade järgi üles ja mehed toodi tagasi.

Daanist weetud wene suhkrut tagasi. Kopenhageni tolliaidas maksnud suhkur 6 kop., siin 12-15 kop.

Kord (Miller) wõetud Ninasel soolawoor kinni. Tahetud Kuresaarde wiia. Oma küla mehed tulnud järgi, ajanud soldatitel puud käistest läbi, toonud woori tagasi. 3 meest saanud kiriku ees peksa.

Kord (Miller) tulnud Sõrwe  mehed soolawooriga, wiinud soola wõrgumajasse. Soldat näinud seda, mehed seletanud, et tahawad kalale minna. Tekkinud soldati ja meeste wahel riid. Samal ajal wedanud teised māja soolast tühjaks ja sõitnud minema. (Õigeusu kiriku kroonikas on a. 1875 märkus: eestlased ei armasta soldatisi, sest nad takistawad salakauba wedu. Rootsist reis kestab hea tuulega öö-päev.)

Wabadikud:

Wäga laialdaselt on Mustjalas lewinud wabadikkude klass (ka popsid, kutiks nimetet).

Andmed Mustjala wallaarhiiwist 1920. a. kohta:

Mustjala kirikumõis: Wanakubja küla: 13 talu, 28 wabadikku
Mustjala mõis:
Hiilasmaa küla: 19 wabadikku
Rohtla küla: 11 talu, 19 wabadikku
Tanni küla: 4 talu, 4 wabadikku
Selgase küla: 7 talu, 16 wabadikku
Akula küla: 16 talu, 24 wabadikku
Kugalepa küla: 6 talu, 14 wabadikku
Ninase küla: 16 talu, 16 popsi
Merise küla: 3 talu, 12 wabadikku
Puutuse küla: 2 talu, - wabadikku
Eilla küla: 3 talu, 22 wabadikku
Tagaranna küla: – talu, 25 wabadikku
Kiroma-Tuiu küla: 10 talu, 17 wabadikku
Küdema mõis:
Küdema küla: 14 talu, 35 wabadikku
Ohtja küla: 7 talu, 7 wabadikku
Paatsa mõis:
Paatsa küla: 9 talu, 28 wabadikku
Panga küla: 12 talu, 34 popsi (7 kalam. māja)
Liiwa-Pahapilli: 7 talu, 31 wabadikku
Elme mõis:
Wõhma küla: 53 talu 68 wabadikku
Jänse küla:  10 talu, 23 popsi (3 riigimetsawahti)

Talude ja wabadikukohtade suurus:

Ninasel: (a. 1873) 82 des. 74 d talud, 0,01 tiinu – 1,25 t. wabadikukohad.

Kugalepal: 76-71 tiinu talud; 1,05-0,27 tiinu wabad.k.

Merisel: (soine, rahune maa) 212-195 tiinu talud; 0,45-6,55 tiinu wabad.k.

Rohtlas: 41-79 tiinu talud; 0,07-1,63 tiinu wabad.k.

Abulas: 57-81 tiinu talud; 0,31-3,5 tiinu wabad. k.

Selgases: 66-70 tiinu talud; 0,48-1,70 tiinu tiinu wabad. k.

Jannis: 55-62 tiinu talud

Sillal: 110-75  tiinu talud; 0,23-8,0 tiinu wabad.k.

Tuiu-Kiumal: 48-113 tiinu talud; 63-67 tiinu talud

Paatsas: 63-67 tiinu talud; 0,62-3,45 tiinu wabad.k.

Liiwa-Pahapilli küla: 58-66 tiinu talud

Panga küla 73-76 tiinu talud; 1- 1,50 tiinu wabad.k.

Küdema k. (a. 1920) 49-82 tiinu talud

Ohtja küla 66-84 tiinu talud

Wõhma küla (a. 1887) 56-74 tiinu talud; 0,04 -3,75 tiinu wabad.k.

Jänsel 66-76 tiinu talud

Wanakubjal (a. 1920) 55-77 tiinu talud; 0,20-1,57 tiinu wabad.k.

Puutuse küla: 52-57 tiinu talud.

Wahet tehakse n.n. wanade ja uute wabadikkude wahel. Wanad on mõisa teomehed, metsa-heinamaahoidjad, rehepapid jne. Ka küla maa peale ehitasid mõned maja üles, puhastasid natukene põldu juure ja alustasid elamist. Mõõtmise aegu pandi neile rent peale. Teoaegseid wbadikke on wõrdselt siiski wäga wähe: näit. a. 1885 (Waher) olnud Silla külas 5 wõi 6 wab., Abulas (Punkerid) – 3; Wõhmas 20-ne ümber; Ohtjas – 4; Pangal – 5; Rohtlas – 4 jne.  (wrdl. Lhk. Ehk 116,117).

Ühe (Iw. Kirs) tiinu maa eest oli nädalis 1 jalapäew mõisale teha. 18 a. eest saanud rendile – 5 rubla aastas renti makstes. Ülespidamist sai mõisas päewil käies.

Jutustaja (Koert) isa olnud  Mustjala mõisa heinamaade hoidjaks (Nuudi metsas). Maad olnud kolmes tükkis; heinamaad olnud lehma, hobuse, 10-e kitse ja 6-7 lamba pidamiseks.

Hiljem käidud mõisas wilja õsumas, saadud 25-30 kop. tüki pealt.

Mustjala (Nõmm) kroonu metsahoidjal  (umb 80 a tagasi) oli 50 tiinu heinamaad, 8 waka wilja külimiseks maad; elumaja ehitas wald (a. 1857 pidi wald 10 jalapäewa tegema ehk 25 kop. päewa eest maksma.)

Küdema wabadikkel oli maad paari wakamaa ümber; tegid see eest suwel mõisale 12 jalapäewa. 3-e wakamaa pealt oli rent 3 rubla. Karjamaa eest oli lehma pealt tükk õsuda, (teisend: lehma pealt kaks tükki õsuda; 16, odrad 14); lamba pealt ½ tükki; hobuse pealt 3 tükki. Niitu oli pool rohkem. (Lõhmus, Sepp)

Pangal maksti 2-e külimitu maa pealt 1 rubla renti.

Enamik n.n. uued wabadikud. Need tekkisid talumaade ostu ajast alates, enamikus pererahwa sugulastest (Reinhold: „Peretütar mehele minnes saab talu küllest kohakese“ jne.) Mõni talu on sel teel wiieks jaotet (Sillat). Tihti ostis ka wõõras talu küllest tükikese maad ja elatas hend kõrwalteenistusest, kuna ju põlluharimine hend wäga wiletsalt tasub. Näit. on „Nõmme“ wabadikukoht Rohtla külas 27,28 a. eest talult ostet (1 ½ wakamaad talult, mõsalt rendile 14 ½ des) – mees on rätsep.

Ninase küla (Koert) karjamaale ehitawad Tagaranna küla mehed omad majad.

Ostawad see eest küla meestele „naps wiina (!) Otse mererannas on maa-ala, mis kellelegi ei kuulu, n.n. meremaa. Siin on Küdema meestel majad, käiwad siin kalal.

Üldiselt on wabadikkude elu ülespidamiseks: taludes ja suurel maal töölkäimine, kalapüük ja kodune käsitöö.

1905 a.

Oma kõrwalise asema tõttu on Mustjala weski harwust sündmusest, mis muidu ehk Saaremaa erakuelu wähegi liigutanud, kõrwale jäänud. Nii möödus 1905 a. kihelkonda peaaegu riiwamata. Waid mõned rehed põleteti, 3 meest istunud kinni (teisend: 1 mees 3 a). Ditmar, Küdema mõisnik, olnud kogu rahutuste aeg kodus. Ohtjas põletet rehi, Küdemas heinaküün.

Saaremaa mässust

Wõtsid (Miller) Mustjala meestest wast 10-kond osa. 3 neist wiisid wallamajast telefoni Loonale. Kingisepp tuli Soomest. Oli kõwa käsk wäljas: kes kaasa ei tule (18-40a. wanused mehed), lastakse maha. Poolehoidu rahwalt polnud. Mustjala ja Sõrwe olid sel puhul kõige „waljemad“ nurgad. Kaitseliidu ohvitser tahtnud sukapöia sees kirja Hiiusse wiia. Seal olnud wahid ees. Kuid teadet siiski saadi saata.

Okupatsiooniaeg:

Wene (Miller) wägi põgenes, kui Saksa laewastikku Pärnu poole minnes nähti Sõrwest. Hiljem tuldi tagasi. Ja siis oli Abula sügawa sadama kaudu sakslaste pea maaletulek. Siit kaudu piirasid nad kogu saare. Mihklip. Hommikul k. 7 oli see sündinud. Saaremaa rahwas walmistab seks päewaks õlut ja saia; sellest andsid sakslased, et neid erilise heameelega wastuwõetud. Küdema mõisas oli esimene wastuapnu liin. Laskmise puhul, millest ka lennukid osa wõtnud, saanud 5,7 meest surma.

Ninase patareid häviteti ainsa pauguga, 7 meest sai surma. Samati häwiteti Undria patarei. Rohtla patarei oli Kooru metsas, siin kestus laskmine 1 ½ tundi. 4 Saksa laewa wigasteti

Saksa okupatsioon on üldiselt kannatetaw olnud. Ditmar, kohalik mõisnik, on see juures tagasihoidlik olnud. 8 päewa kestnud omawoli, kes saksakeelt osanud, jäätud ka siis rahule. Siis tulnud kord.

Lisa 1: rahwalaule

Märkus: järgnewad rahwalaulud on juhulikud ülestähendused ajatus traditsiooni kogumise kõrwal Mustjalas, Saaremal, suwel 1923. Näilikult on wanemaid-wäärtuslikumaid wäga wähe, enamik hilisema aja toode. Wast siiski kunagi kasutatawad.

Üks (Ingel Waher, 73. a Nässa talu, Ninase k.) wint ütleb: laula, laula, teine ütleb: laula, laula. Kust see laps need laulud wõtab. Mõisa põllal kündades, kündades äestades, tüki pulki waadates, tuli siis kubjas mõisa poolt, mõetis mulle suure tüki, suure tüki, laia tüki, mäe küll alta märga maad. Et ärjad ees mul intsesid, ise ma taga wärisesin.

Küll mul [jutustaja märge loetamatu] laulusi, kui ma laula, küll mul wiisisi, kui ma wiisi. Uta ta lammas laulu eest, ahu nule tõstamine, killing keele peksamine. Siis ma laula laste wastu, ülemere meeste wastu, Pärnu linna poiste wastu, Narwa linna naiste wastu, Türgi tüdrukute wastu.

Wõin (Reet Kaert, 85 a. Rugalepa) , wõin wõid söön, teo aga poisi tööd ma teen – teopoiss kannab teiba napsu, ahu peal ka alu napsu.

Laulust raipest ei ooli ma, peaks mina piisa wiina saama, poole piiska piiritust, siis ma laulaks lahkemini, aidaks keelta kergemini, wiin teeb jutu julgemaks ja minu sõnad jäetsemaks.

Oli (Liisu Rammus, 69 a. Rohtla k.) mina waene orjalapse, maha jäänud marjakene, kel ei isa kaitsemaies, ema armu andemaies, wenna kesta were wainul, õel õhtul teretamas.  Auda läks mul eidekene, kalmu kallis taadikene, ja surma suikus weli, sõsar katkul koledasti. Mina aga üksi wane lapse, pidin aga pikki piinamisse orja põlwes kannatama. Peremees oli wäga kuri, perenaine iigla wali, peretütar tuleharki, perepoega palju pahem. Õuekoeral parem pidu, karja peiwl parem pidu, kui sel waesel orjalapsel, kaitsemata kukekesel.  Mul ei anta kehakatet, karja oida wammuseta; taat ei raatsind anda toitu, eit ei piima lähkrissa, niiska leina lepitaksin, kurwastusta kustutasin. Oh mina waene isata lapse, oh mina waene emata lapse. Ülewalt aga ütleb looja: ärge lööge waese lapse, kopsege ei kaitsemaie; nutab waene löömatagi, waewab ilma äigetagi, pesemata silmad märjad, söömata palged punased. Keik tuisud peele tulewad, keik wihmad peele weerewad. Ei põle kullal kuiwatajat, ellal eesta seisajata.   Wähelisem leiwa kakku, kõlkad ambul kõlisewad, keele, keele keskele.

Laulaksin (M. Nõmm) mõna laulu kaksi, weeretaksin wiisi kuusi; kui minu laulu laidetakse, wiisid wälja wiiakse. Muhu maale wiiakse, wiie wana wiisa eest, kuue kuiwand kinga eest, seitsme sea naha eest, kaheksma wana kauska eest. Aga mul on kodu koli täis, ahju otsa latu täis, pärsil on mul palaka täis. Poisid pani ede oidema: oitke poisid, aistke poisid, ää laske kassi kallale.

Üüti (Liisu Kirs 87 a.) mind Türgi tüdrukuks, naerdi mind Narwa sannanaeseks. Mina aga kuulsin, kostsin wastu: ei mina ole Türgi tüdruk ega Narwa sannanaine. Mina ole kodunt isa tütar, isa tütar, ema tütar, laia tamme lapsuke. Mind põle toitnud toomioksad, toomioksad, loomioksad, kaswatand mind saare kannad. Mind on toitnud isa ärjad, isa ärjad, ema lehmad, wenna raudjad täkukesed, sõsara narmas utekesed.

Peaks (S.S) ma piisa wiina saama, poole piiska piiritust, siis ma laulaks lahkemini, eidaks keeltsa kergemini. Siis minu laulud lagedad, laulu salmid sagedad, lauluwiisid wiisakad.

Mis (S.S) ma laula lollist peast, teha põle targem mustast seast, oopis ullem kut kirju orik.

Anam on muret laulajal, laulajal ja laskejal, anm kui rehe peksejal. Rehe mina peksan ja unustan, laulu lauldu, ta eest muretsen. Suu laulab, süda muretseb, silmad wetta weeretawad. Mina põle olnud laulu koolis, laulu koolis, laste mängis; ma ole olnud teowamuks, mõisa orja piitsa all. Iide seina niitedes, loodes loogu wõttedes, kuhja all ja kuhja peel, sääl ma õppisi laulusi. Kui akkasin kuhja tegema, ala mina panin aawa oksad, et es lähe alt aga alletama; sisse panin siudkuwarred, et es lähe seest seenetama; peele panin pitkad malgad, et es wõta peele päewakorda.

Toa taga, tamme ots. Kus see tamm jälle sai? Wanamees raius tamme ää. Kus see wanamees jälle sai? Wanamees suri ära. Kus ta maha maeti? Pitka põllu peenra peel. Kus see peenar källe sai? Õitsed kaswasid peenra peel. Kus ne õtsed jälle said? Neitsit noppis õitsed ää. Kus see neitsit jälle sai? Neitsit istus kiwi otsa. Kus see kiwi jälle sai? Kiwi weeres weeauku. Kus see wesi jälle sai? Must ärg rüüpas wee ää. Kus see ärg jälle sai? Tapper tappis musta ärja. Kus see tapper jälle sai? Kõwasi kulutas tapri ää. Kus see kõwasi jälle sai? Kõwasi läks metsa, puu kännu ala. Kus see känd jälle sai? Karu kiskus kännu üles. Kus see karu jälle sai? Karu läks muiste muile maile, jätas jäljed siia maale. Kes see karu järgi läks? Isand, emand tõllaga, neitsid nõdra lapsega, siga seitsme põrsaga, kass kaali ratastega, koer kondi koormaga, kõrkjast oli kõis ja kastiseinast karsad.

Oli (Marie Nõmm, 81 a. Mustjala kiriku juures) mina muiste teomees, läksi mina mõisa teole. Siis mul ede loeti: esmaspä oli linu tuua, teisse teiwu wedada, keskiku kesa künda, neljassa nisu niiteda, reede siis oli rehte peksa, laupa lõunaseks lahti saadi. Sii sai süüa, siis sai juua, siis sai rilli-ralli lüüa.

Oli (S.S) mina eile ärra poissi, taane wara talli poissi. Pandi mind ohusi sugema, raud küll arjal raasima. Ma ei wiisi ohusi sugeda; läksin õhtul alla tuba, sääl mul oli oma luba; siis mind wahwast pekseti ja wangitorni pisteti. Tühja mina oolin seegit pärast. Kui mina wähe wälja pääsin, wallatust ma jälle tegin. Õiskasi ja rõiskasi, ärra raha raiskasi. Tapsin ära ärra koera, eitsin erned liguse ja siis tegi õlle punase.

Üks (L. Kirs, v lhk 4) mul ütleb:  laula, laula, teine ütleb: laula, laula. Kust see laps need laulud wõtab. Kui mina kodu kaswasi, isa armus elasi, saadeti mind weiste wastu.  Sõrmed loosid lõugakessi, warbad winniwad kiwikessi. Saan mina täieks waimuks saanud, saadeti mind teole, mõisa põldu kündama, tükiwaiu waatama.  Mind põle põlgand põllud pitkad, ega põle laitnud laiad wäljad, wirutanud need wihma piisad, raksutanud need raiesajud. Läksin mõisa teenima. Kubjas tuli mõõduga mõisa poolt, kilter kiiwa kõrtsi poolt. Mõõtasid mulle suure tüki, suure tüki, laia lätsi mäe küll alta märja maad. Ise mina künnan ja wärisen, ärjad ees mul ärmetavad, sest mul wäga ale meel, et ma üksi wälja peel, leiwakott mul selja peel, kaljalähker kalla peel.

Pulma laulud:

Teomees laulab:

Täna (S.S) saab rilli-ralli lüüa, oome uni magada. Teise päewa teole minna, kubjakesta kummarda, rehepappi paluda, ehk annab päewad järele. Kui ei anna päewi järgi, ma löö kubja kummuli, rehepapi rinnuli, kilter kiwikoorma alla, ise mõisahärraks jälle. Ärra kuulas repi peelt: otsige ohjad, katsuge kõied, siduge kinni päewawaras. Mina aga kuulsin, kostsin wastu: mis ne ohjad musta oidwad, ja ne köied musta köitwad. Ohjad oidwad obusi, kõied kõitwad koormad kinni, pilwed pitka wihma kinni, Mina aga pitka laulukest. Laul sai otsa, laul läks metsa, karates läks kase otsa, suure laia lepa otsa.

Akin (L. Kirs, v. lhk. 4) mina laane tulema, pidime Pärnu minema, Riia linna reisima. Läksime läbi Ori kurgu, saime üle Toone jõe. Siis panime mustad ummerusse, saani langid sadulasse. Lendas enne lehte lauki, kargas kaadi alli täkku. Sõitsime ja jõudsime. Saime siia küla ala, otse pulma peres, kus tuhat lippu toa peel, tuhat toa otsa peel, tava lippu sauna peel, kümme lippu köögi peel, wiis aga lippu wärawa peel. Kus õhe arjad arwukad, kuld katuksed need kumawad, wasksed aknad walawad. Siin nüüd suitsewad mitu kööki. Ja need mehed ulgal üüdsid: oh teie waesed teekäijas, saksa asjade ajajad, papi raamatute wedajad. Tulgem nüüd, katkem mereraadi, ja ka meie sikuplaadi, sokuplaad on wäga ää, see teeb silmad pungi pää.

Oh (S.S) te waesed wanad poisid, mustad kulmud, kurjad poisid, nüüd Teid parra paisatakse, lodja sisse loobitakse, mitte maile wiiakse. Uusa põle kuulda kuke äält, ega noore neiu naeru äält. Utis te sääl siis süüa saite? Lussu luid ja kerbu päid, sitiku neid sinisi soovi, parmude neid paramid pooli, kilgu luisid rõmpsutate.

Oh (S.S) sa petis peiukene. Petsid äia, petsid ämma, petsid pere peene neiu. Tõotasid tuua laia laki, tõotasid tuua kaela kirja, tõotasid tuua rinna risti, tõotasid tuua roheltse põlle, maksa karwalise leidi, tõotasid tuua wiksi saapad. Saand siis olema, saand siis elama, saand see aast siis täide saanud, paari päewa peele aasta, saand aga kätkil kiikuma, ja aga ader õõtsuma. Naist aga lõid lagi peele, see oli su laia läkikene, kämblaga lõid kaela ääre, see oli kaela kirjakene, rusikaga lõid tal rindu, see oli rinna ristikene, roigas oli ta roheline põll, madar maksakarwa kleit, kasemalk oli saabapalk. Mine nüüd sekka, kust sa tulid, nüüd sinu puna pudenstenud, ja sinu wägi wähenenud. Ei ma sind nüüd enam taha.

Kui (M. Nõmm, v. lhk. 8) mina kodu kaswasi, oli mina ilus isa toas, ja oli kena wenna kambris. Kaswasi kui kanepike, sirguis kui sinepike, õitsesi kui linawilja, linakindu neitsike. Eit tegi mulle ellad sukad, taat tegi targad tantsikingad, eit tegi pitka peene särgi, laskis maia wõõ kududa. Läksin siis mäele mängima, toa taha tantsima. Poisid wargult waatawad: kesse nõmme neiuke, silmad peas kui neitsinisa, rinnad nii kui roosinupud, käed kui kulla kannikesed.

Poisid wargult waatasid: oleks noota, nopiks neidu, oleks püssi, püüaks neidu, oleks wõrku, wõtaks neidu. Mina aga kuulsin, kostsin wastu: ma põle püssil püüdamine, ega põle wõrgul wõttamine, ega nooda noppimine. Ma ole rahal, lugemine, killingule kihlamine, hõbetaalaril hakkamine.

(Pruuti wiies, kodus):

Pani (S.S) mina wokid wärawa ede, kahed wokid kambri ede.  Wahid on uinund magama. Wägi on sõtkunud meite wälja, tampind meite tänawa. Pill see üüab pinu taga, toru paukus toa taga, soku kari oli sanna taga, neitsit nuttas nurga taga. Kust mina waene waka saa, üks aga kinnas kerstu nurkas, seegit sõge sõrmita.

(Pulma wägi laulab):

Me (S.S)  tulime oma otsima, nõmme neidu nõudlema. Mullu oli tema kirkus nähtud, see aasta peab sii olema. Küll on ilus meile neidu, sile pee ja sirged juhused, rahad kaelas, raadas kingad, lumivalged käised ülle.

(Wärawast sisse tulles, pruuti otsides): Siit on läinud neiu jäljed, neiu jäljed, peiu jäljed, kõrwase kõrged kinga korgid.

(Aida ukse ees, kus pruut ja peig luku taga): Laske , meid sisse, me palume, kui tep lase, palugil. Ma lää karga katusele, akkan arjast arutama, malku maha loopima. Ajan aga maha arimalgad, murran katki kurrispuud, keeran käinu katuse, lasu latid lita-lata.

(„Peremehed“, wäljast tulles): Ole (S.S) wait sa sinine, las laulda mind, ma punane. Sinu suusta kukub musta, alta ammasta ilada, peelta keele kitsikusta. Minu aga suusta kukub kalda, alta ammasta õhedat, peelta keele killingit.

Ega sa põle looja loodud, ega taewataadi tehtud. Sind on sääsed sünnitanud, kärpsed suureks kasvatanud. Sind on tehtud teiwastest, aetud ühte algudest, pandud kogu paokadest. Üks tegi kaelu, teine nägu, kolmas koristas kondud kogu, neljas säädas nina pehe.

(Pulmalaul „isasele emase“ poolt): Poiss (S.S) musse ärgu püütagu, aga naisemees mind narrigu. Ma tõmma tuppest tulise mõõga, alta õlma alja mõõga. Lõõn aga poisi poole peed, kokku ta kalmud mõlemad, et ta ei kuule kaiel kuul, ei näe seitsmel nädalil. Kui see poiss siis ära suri, kus see poiss siis maha maeti? Kus nee ussid uhinal käivad, jan nee karud kabinal käiwad. Unt ja karu kaudu lähwad, teine teist sääl teretawad. Kes seda poissi taga nutsid? Kes teda taga leinasid? Unt see ulus ursikus, karu karjus kaasikus, rebane wihises männikus. Mis siis kaswas poisi aua peel? Koerputked, korba lehed, wanad ülejäänd nõgesed. Aga mis siis kaswas neiu aua peel? Kullerkupud, nallernaadid, saksmaa sirged sarapuud. Kes seda neidu taga nutsid? Kes teda taga leinasid? Ella eite, ella taati, keik need küla noored mehed, ne olid neiu leinajad.

See (S.S) kes mõistab laulda, see ei mõista nõeluda, see teeb punnid puusa peele, tissid-tassid turja peele, lipid-lapid labaluu peele. See kes mõistab laulada, ei mõista kangast kududa, nelja niita nõtkuta, kahte jalgu karguta. Kui akab kangast kuduma, siis lääb külast kuulama. Küla naised õpetwad: niidi poolt aga niidetakse, seina poole sõtkutakse, saagu poolt aga taani poole.

Poisid, oh mis puuate, oh te kelmid, mis kenad te. Teil on juures roosirohud, alta õlma aisurohud, miska neiud lepitate, oma poole püüate. Aga eemalt poiss on ilus näha, kaugelt poiss on kaunis näha, kes tema südant sisse teeb. Ehk on süda siudne, kopsud konna karwalised, maksad mao mühalised.

(Pruudi ära sõites laulawad maha jääjad):

Oh (S.S) mis suure kahju sai, et ma ninusi magama. Õde mul wiidi õest wälja, walge pee wiidi wärawast wälja. Oitke rahwas, tehke ruumi, ma ta `an õde õpeta, ja noorukesta noomida: nüüd sul on armuandja, teki peale tõmbaja, padja peele panija. Aga kui näed koitu sündivat, ja lääne poolta läikiwat, siis puhu tuli tubassa, lõõtsu lõke põrmandassa, siis linna leki lehmalaudad  , tantsi leki taleerlaudad, põimi leki põrsa põhud. Kui sina leuad lambalt talle, sari talled kainelusse. Leuad sina lehmalt wassika, wõta wassik õla pelle, põimi põrsad põlle sise, wii need tuba ämma ede, ämma ede, äia ede. Kui see ämm sul kurjast ütleb, keri sõnad keradesse, wireta kerad wedese. Wesi wiib kerad wendadele, siis tulewad wennad wehkides, pooled wennad pooli mõõku, ämma anna raiudes.

Minu oma sei ei ole, abikaasa mul sii ei kaswa. Minu peig on pitkal teel, abikaasa kaugel maal, wiisi wäina waheta, kunsi kuiwa kuusikul, seitse sügawat jõge, kaheksa kala oja.

Kui akan koju minema, ja isa maja mõtlema, siis kuu mina poetan kudrusi, kuuda kaksi kaelusi, mõned päewad pärdelit, õhta õhe elmeit. Kui akan koju tulema,  kuu mina teeksin kookisi, kuuda kaksi kakukessi.  Kuu mina sõidan kuusikmetsa, kuuda kaksi kaasikmetsa, mõned päewad põhklametsa, mõned õhtad õunametsa, mõned lõunad lõhmusmetsa. Siis sain isa wälja ääre, sa koer see augatas, minu obu irnatas. Isa tuli õue waatama. Ei see isa ei tunne mind, oma ostetud obust, omast kaerust kaswatud. Oma tali õue waatama. Ei see ema ei tunne mind. Õde tuli õue waatama. Tere ka sõssa, tunne mind. Õed siis ohjule ajasid, wennad looka tõmbama, eit nurgas pada pesema, ja taat läks ärga tappama.

Läksin mina kulla karjamaale, ise mina astusi aida kaudu, läksin kulla koppelisse. Kui mäele, mätta peele, uinusin siis magama, siis tuli kodunt noorem wenda: tõuse üles õdeke, sul tulid kodu kosjad kolmed, kosjad kolmed, wiinad wiied, saiad sarvikud läwele. Mina aga kuulsin kostsin wastu: wii nee witsad widerikust, kasematrad kaasikust, anna nee mu isa käde, anna nee mu ema käde. Las nemad oida wiied wiinad, wiied wiinad, kuied õlled. Ma ole alles pisike, juba luista lapsuke. Küll sa kaswasid kainelas sirgud siidi woodides, ja aga paisud patjades. Kuriwaim kaswagu kainelas, see-teine sirgub siidiwoodis. Aga eas mind kaswada kaika all, isa, ema irmu all. Siis must kaswab emme õun, emme õuna taadi õuna wenna …..

Üksik (S.S) põli, ale põli, üksi on ale elada. Nüüd tuleb armas õhtune aeg, kallis kaasa mängi aeg. Igal ühel oma kaasa, aga mul põle kaasat käinu wõtta. Kui akan asent tegema, siis akab ale tulema: pööran külje, leian külma, pööran selja, leian seina, pööran kõhu, leian põhud, ei ole ihu ivalgi.

(Poisid laulawad):

Tüdrukud ne tühjad, uhked kartwad poiste kainu minna. Saab siis tuli ära kustund, siis pöörwad palged poiste poole, jätkwad õlmad poiste ala. Poiss on puhas, ei see puutu, käed on kallid, nee katsu.

(Tüdrukud laulawad):

Poismees sa oled ja poissmeheks jääd. Sul on naine wõtemata, walge pee on waatamata, kuldne pee on kosjamata, kudruskaela kuutamata. Kei nüüd tasa teeda kanda, madalas mine maata kandu, saada kiiwa kõrwale. Saad sina kosjand kuldse pee, saad waadant walge pee, saab kerkus kihlatud, papi laudas laulatud, suure summa silma ees, siis wõõt julgust juure minna, kallest käinu wõtteda.

Nurka, nurka noored mehed, pimedasse piibumokad. Vaat kus neiud tulewad. Rinnad täide reesisi, kaelad täide kaaterid, sõrmed õbe sõrmusid; kissinahksed kingad jalgas, kadakapuust korgid all; linnad Riia rätikus, põlwed Pärnu põlledes. Kui tema astub, siis tema raksub, kui tema ripub, siis tema wilgub, kui tema läheb, siis tema läigib.

Meel mul mõtles mõisa poole, jlad tahtsid tallipoissi, süda kutsus kutsaril, kesse ilbud iilgaisd, ja lati paelad läikisid. Ei mina`p taha tallipoissi, kogumista koka naiseks. Koka mokad raswased, tallipoisi nina tatine man aga tahan talupoissi, kes on agar adra taga, ja aga wirku wikatit.

(Renni pühkimisel):

Sööge wõõrad, jooge wõõrad, ärge jutte juure a`age. Ma pole rooga ropust teind. Ma ole pada puhtaks pesnud, katla kasinast küürinud. Ma ole rooga rohil teind: sisse panin tääwelad, peele panin piparid, sisse panin sealiha, umalid ka aisurohuks, sibulad ka silmakirjaks. Minu mees käis eile kättis, teie sööte liha pütis, seda magust linnu liha, ega see ei ole wiha. Sööge wõõrad, jooge wõõrad, ärge juppi juure aige. Mina ole öölas otsima ja ole kawal katsuma. Otsin läbi ummiku põued, katsun läbi kauska tasud, silitan need saapa sääred, musta kuue kurru wahed, wanade naiste warda kotid, tüdrukute põlle tutid. Keik mina pööran pahupidi, ja tõmban ümber teise pidi.

Wiiu-võim, wõõras rahwas, mis meile otsite, kavalasti katsute. Meie neiu alles noor, alles olli kuue sihes. Tulge meile tulewaasta, noores kuus ja laupa õhtu. Siss te saate saani lääwe, saani lääwe, sängi lääwe, suure-pika piugi lääwe, suure-laia laane lääwe.

Meie tulime oma otsima, nõmmelindu nõudema. Siit on käinud siili jäljed

Kui mind ep lasta languoone, siis mina kargan katusele, akan aga arjalt arutama, malku maha rookima. Palgid panen uunikusse. Siis ma tulen langu oone, siis toon undid teie sekka. Ära ta murrab mullika, siis ta sööb see alli sõnni.

(Peiuwärawas laulawad pruudi pulmalised):

Me tulime oma otsima, kawaliti katsuma, kallast kägu kantama, homme lindu nõudema. Ehk o`tä selle söömaga, mis tä eile meitelt sai; ehk o`tä selle joomaga, mis tä eile meiltelt jõi; ehk o`tä nende riietega, mis tä eile meitelt tõi; ehk o`tä söönud seina sammelt, ehk o`tä joonud silmawett. Tä pole sele söömaga, tä pole selle joomaga, tema pole nende riietega, mis tä eile teistelt tõi; tema pole söönud seina sammelt, tema pole joonud silmawett.

Keik wõit meite kää, tühi paljas teite kää. Teite kurgud nutawad. Tühi teitel, tüdruk meitel, noorik noore poisile.

(„Maad“ laulawad):

Meite naga-tamme naga, teite naga-lepa naga; teite naga meite taga, meite naga kärtsakas (katsakas). Teite naga nartsakas.

(Teisend): Meite naga – tamme naga. Teite naga- lepa naga; meite naga napsakas, pee kääli käpsakas. Teile naga kõrtsust tehtud, pee kääli käbast tehtud.

Mis sa sitik sirised, ja porikärbes põrised. Sina sitiku sulane, porikärpse poisike. Mis sina kintsus kiidad lunast, iga pää sind tõstan ännast. Sul pole äälta ägiseda, ega rinda rõgiseda, pane aga äge ääledeks, wana regi rindudeks. (Siis sul äälta ägiseda siis sul rinda rõgiseda).

(Lõputeisend):

Siis tule minu wastu laulamaie, laulamaie, laskamaie. Sest kui mina akkan laulamaie, laulamaie, laskemaie, siis jääb kubjas kuulama, ärra repil seisama.

Ole wait sa ränaauk, pea oma suuauk, sinu suust saab sulbitoori, ambust aru wärawa, keelest kitsi rapuka, kurgust küla tänagu. Kus ma nägin selle mehe? Pärnu tee peel ramba kallal. Ambad ramba raswased, suu tal alles werine. Ise must kut tori janu, rehe peelne kuriwaim.

Ei mina taha tahmassi, Ohtja küla orjakid (opakad) Küdema küla küürakid, Ahula küla opakid, Rohtla küla rallakid, Selgase küla sinissi, Kinase küla nirinid. Ma saa Paatsast paramid, ja kerguwallast kenamid, Elme wallast walgemid.

Minu aga oma omas külas, oma aga otsa peredes. Sääl tema sirgub seene pilli, kaswab ta kui lina pilli, oitseb kanni kanepi tutti.

(Lõpu teisend):

Sirgub nagu sinepilli, kaswab nagu kanepilli.

(Lauas lauldi):

Sööge wõõrad, jooge wõõrad, ärge juppi juure aige. Ma ole öölas otsima, ja kawal läbi katsuma. Otsin läbi umiku põued, katsun läbi kasuka tassud. (Põued)

(Wastati):

Limbid, mis ei lähe kõhtu, need ma pistan pärast õhtu koju minnes tassusse ja wiin oma lastele. Mis on wedel, jookseb maha, mis on paks, jääb tassu taha.

(Omad pulmalised tuletawad wõõrastele meele): wiiu, wõim, wõõras eahwas, mis te änam oodate? Tede aeg on ammu minna. Kuu see särab kummuli, rattad radu lugemas, wehmer waatab walge poole.

(Wõõrad wastawad):

Ei ma siit ennem lää, kut ma see koha kuiwaks joo, ja see paiga paljaks söö.

Meie pole tulnud sööma pärast, sööma pärast, jooma pärast; ma tuli liia lusti pärast, wana poisi waewa pärast.

(Hiljem):

Lähme, lähme, - käime, käime, käime teeda tibulista, maada maksa karwalista, rohelista, roosilista. Millal saame sinna maale, kus see tuul on toa teinud, sadu seinad sammeldanud, nou teinud uued uksed?

Ehi neiu, eks sa jõua, see on kitsas, kiwine, öö on pikk ja piline. Ühel on nelja metsa käda. Tuleb see wastu kuusemetsa, see on meite. Meeste metsa; tuleb see wastu kase metsa; see on meite neiu metsa; tuleb see wastu kadaka metsa, see on meite poiste metsa. Meil on nelja põldu käia: tuleb see wastu rugi põld, see on meite meeste põld. Tuleb see wastu odra põld, see on meite naeste põld; tuleb see wastu nisu põld, see on meite neiu põld; tuleb see wastu kaera põld, see on meite poiste põld. Meitel nelja järwe käia: tuleb see wastu wiina järi, see on meite  meeste järi; tuleb see wastu õlle järi; see on meite naeste järi; tuleb see wastu mee järi, see on meite neiu järi; tuleb see wastu wee järi, see on meite poiste järi.

Pill ütleb: pidu lõpeb, toru ütleb: toidud otsas, õlut otsas, kann katti, peretaadikene ta`ab magada. Liha otsas, kont waanas. Pereeidekene, too raagu, tee luuda, pühi pulmad wälja, jäta wäimees jälle.

Lisa II: etnograafilisi andmeid.

Märkus: järgnewad andmed, pigemini katkendid on enamikus kogunud köster K. Lember Mustjala khk-s Saaremaal 1920. a. suwel. Olen korraldanud. Hr. J. Manninen on saanud ärakirja.  H.O.

Meeste riided.

Wanim worm (üle 100 a. tagasi).

Päälisriideks oli suwel „jõkk“, talwel „wammus“ ja „umik“.

„Umik“ (wanem kui „wammus“) oli hall päälisriie, „wammuse“ sarnane, ulatus kämblas wõrra üle põlwede (seal juures kämbla wõrra „wammusest“ lühem olles, moodustas pikkuselt waheastme selle ja „jõki“ wahel). Ees oli kaks paari haake; eest mitte wäga palju lahti. „Umiku“ peal käis lai nahkwöö, wask pannaldega, mille all punane kaluk oli mis pannalde aukudest läbi paistis. Wööl muid ilustusi polnud.

„Wammus“ oli hall; peal kanti punast wööd, kirjamahud, narmastega otstes.

„Jõkk“ oli suwe- ja alusriie. Puusade peal olid kolmekordsed kurrud; tagant lahti; käis haakis, kuid ääred olid waheliti. (Tuletas hästi tänapäewa seltskonna „pikka kuube“ meele).

Kaelas olid „kaelused“: pea awaus sarules särgi omale ja oli kraega piiratud (samuti kui naistel, waid kitsam), mille ääres tipud olid. Tipud tehti järgmiselt: krae weerest tõmmati koed wälja, lõimed keerati kokku ja ühendati kolme kaupa, seoti keskelt kokku. Kitsa riide ribaga piirati krae pealispoolt.

Püksid olid kas lapiga ehk anguga. Anguga pükstel käisid riide ääred wastamisi, nööpa polnud. Lapiga pükstel olid tina ehk wask kaheharulised nööbid. Püksid olid kitsad, sääred lühikesed – suka paelast saati (wähe allpool põlwi), harud lõhki, wärlid madalad.

Sukad olid pikad, kirjatud. Töö juures hallid, kirikus walged.

Põimikud „säärepaelad“ tuttidega. Tutid rippusid wäljaspool (tuti kael oli 2-24 tutti pikk). Paelad tehti wärwilistest lõngadest. Kiri oli ruuduline.

Pikad „narmkindad“ – walged, wärwiliste kirjadega. Laba oli 1 jalg pikk. Kaelas olid linased kolmekandilised sinistruutu rätid, mis kodus koeti (kanti ka „ako“ kirjuid  rätte: punast-walget ruutu).

„Tuleluku“ kingad ja säärsaapad. Wiimased olid lühikeste säärtega, nõnda et pükste ja saapa säärte wahel umb 5 tolli wahet oli, mida kuljud katsid. Need olid walgest willasest lõngast kaetud, eest lihtsad, tagant kirjatud. Olid 1 wakk pikad ja said sukkade peale tõmmatud. Kui „salgud“ jalas olid ei paistnud sukapaelad. „Kuljud olid uhkuse asjaks“.

Peakatteks oli talwel nahk müts, suwel ümmargune warrastega kaetud must willane müts, tagipealne punane. Lühikest aega, umb. 10. a kandsid mehed kirjusid tutt-mütse, nagu naisedki. Wahet tehti sellega, et meestel tutt taga rippus, naistel aga paremal küljel.

II Uuem worm (60-40 a. tagasi)

„Wammus“ püsis ( jokk oli juba kadunud). Wammuse peal oli nahkrihm wask nööpidega ilustet. Nööbid olid kas tihedalt u. U. „kassikäpa kirjas“ ehk hõredalt, kaks kõrwuti, üks wahel. Püksid olid harilikult, pikad, lapiga, ilma haagita. Aluspükse polnud. Särk oli jäme. Kingad „tulelukud“. Sukad – pikad, paelaga, (sukad kudusid. Umb 35-40 a. tagasi, siis tulid sokid). Sinine nokaga müts (linnast). Juure tuli west ja sall – willane, algul ühewärwiline (punane, sinine), hiljem ka kirju – ning punane kampsun, esiti „umbne“, hiljem ka „lõhkine“, walgete ja wärwiliste klaasnööpidega. Hiljem hakati neid eest mustast willasest lõngast tippudega ilustama. Lastel ilusteti kampsunid walgete nööpidega, n. n. „piima tilkadega“.

Umb. 30 a. tagasi ilmnesid palitud (esimesed rätsepad olid „Saku Jaak“ ja „Tammik“), ka tiku ehk naki kingad ja „naki“ säärsaapad. Säärsaapa mood tulnud Wirust, kus esimesed Mustjala töömehed Hildebrandi , restimaa weeloodiga juures tööl käisid. „Nakikingade ja –saabaste tegemist õpiti ka Randwahlide  käest. (Esimene tegija – „Wärsiniidi Peeter“ oli kroonu teenistusest tulnud ja „Mäe Jüri“ Hinaselt oli Randwahlidel kipriks olles selle töö neilt õppinud).

Kirikus käimiseks eririideid polnud, waid uuemaid tarwiteti selleks, kuna wanemad tööriideks jäid.

Naiste riided

Vanim worm.

Särk oli jäme, linane, toimne. Särgi peal käisid „kaelused“: peaawaks keskel, ees pikk rinnalaiune riideriba, mis kaeluseid aitas kinni ja õieti kaelas hoida. See ei paistnud wälja ja tehti sageli wanast riidest. (Teisend: pealis krae all oli teine, kitsam krae, mis wanast riidest tehti, riiete alla jäi ja pealmist kraed kindlamini kaelas hoides). Kaela ümber oli lai krae walgest ilusast linasest riidest, mis peaaegu õlgadeni ulatas ja piiratud oli 2 ½ -3 tolli laiuse „nüplisega“. See oli oma aja tähtsaim kunsttöö ja teda kudusid waid üksikud. Ta kooti peenest lõngast, pulkadega. Tarwiteti 52 ehk 54 pulka, mis alt jämedamad ja otsast peenemad olid; otsas nupp. Koeti n.n. „nüplise padja“ peal. Lõnga läks „nüplise“ tarwis ühe muna suurune kera (maksis 54 kop.). Sageli ilusteti krae ka kirjadega, kuid waid otsad – 2e tolli laiuselt. Seda kirja ei osanud ka igaüks teha. Pealiskrae all kanti rätti (linasest riidest – punane, walge ja kirju), mis oli kitsas ja pikk, tuletas meeste salli meele. Koeti kodus, hiljem osteti poest. Kätt käis ees ees krae peal ja hoiti „sõlustega“ kinni. Wahel kanti kraed ka ilma rätita. (Teisend: rätt oli kolme kandiline, eest nõelaga kinnitet, mille all litrid rippusid. Tehti pikkade raudwarrastega, millel aas otsas oli, puuwilla lõngast.

Leina märgiks oli naistel warem walge, hiljem must rätt. Lõua alal kinniteti 3-e tolli pikkune ja 1-e tolli laiune must siidi pael – põiki ja „malide“ kaela peenem ja pikem samane pael. Seda kanti 5 ehk 7 pühapäewa, ka ½ aastet mehed olid leina ajal wööta.

Käiste suus olid „tupsid“, millel olid sama kirja „nüplised“ kui krael ja mis hõõrumise abil said kõwaks tehtud, nii et nad tarana ümber käe seisid. „Tupside“ wanim worm oli labasest riidest „nüplisega“; hiljem kirjust riidest tippudega. „Nüplise“ kiri oli „ratastega“ ehk „kolme kõwerikuga“. Hõõruti laia sileda ehk soonelise pudeliga kirjad ja nüplised läikima ja kõwaks. Hõõruti niiskelt ja kuiwatati pärast ahjus. Seljas olid naistel meeste westide taolised „abud“, paksust willasest riidest (punased, pruunid ja mustad). Nad koeti kangas linase lõime ja willase koega. Neid peeti suurimaks ehteks. Pea kogu rinnaesine oli lahti; all, kus ääred kokku puutusid oli üks paar haake. Abud olid lühikesed ja käisid otse rinna alt kinni. (Selleaegne mood nõudis kõrget rinda, wõeti wahel takutopid abiks. Hiljem olid ka puusapadjad tarwitusel). Ümber rinna awause käis lai punane pael. Kummagil pool küljes olid „malid“ (alati ühine worm), nende all kandiline punane kalewi täkk, selle all kandiline, aga suurem kollane ja selle all must wildi taoline willane lapp. Wiimastel oli loogeline pael ilustus ümber. Ümber punase paela käis weel 2-3 korda karda (maksis 3 ja laiem 4 kop. küünar). Olid siis „kahes kardas“ ja „kolmes kardas“ abud.

„Ahude“ peal kanti „ahukäiseid“, suwel pealisriidena, talwel meeste kuue all. Need olid paksust willasest riidest, sama suure kaelaanguga, kui „abud“. Ulatusid wähe allapoole puusi. Ilustusi neil ei olnud. Kuued olid kirjud mis all „tarana“ laiali hoidsid. Kuu kirja oli seitsmet seltsi: „Kitu kirja“, „Mardi-Reinu Mareti kirja“, „Sinist kirja“, „Tulikat kirja“, „labast walget kirja“, „tumet walget kirja“, „punade kirja“. Kirjad käisid põiki. Ülemine kuue osa, 1-e jala wõrra, oli ühewärwiline, punane ehk must; siis 1-1 ½ tolli tihedat mitmewärwilist kirja, siis 3 tolli („kämmal“) walget, siis jälle wärwiline ja walge. Keskel oli „suur kiri“, alla poole läks see ikka tihedamaks, wöödid kitsmak. Kõige all olid põiki triibud – „tükid“, mida sustikuga  ei kaetud, waid umbes jala pikkuste puust nõeltega punuti (4 lõnga roheline, punane keskel, sinine ja walge äärtes). Kõige alla aeti „ai“, mis nelja kandiliste puukloppide peal koeti. Ta oli sinise ja walge lapiline ja ääred punased. Kuued koeti hästi jämedast lõngast, lõimed olid linased, „aiad“ olid täiswillased. Igaüks kudus isi. Külgede peal olid „koolutud laigud“, taga tihedad „kurrud“ (4 kurdi) hännast üles wärlini. Kooluteti kahe „hobuse riida“ wahel, kuhu soojad leiwad peale aseteti. Aluskuubesid polnud.

Pealisriideks oli talwel meeste kuub „wammus“, pruudil ja „titenaisel“ ka suwel, olgu kui kuum tahes, - suwel „ahukäised“. Neil meestekuubdele, mida naised kandsid, oli punane weer ja „malid“. „Malide“ worm lõigati pehme paekiwi sisse, n.n. „walemed“ ja walati „maarjatina“ täis. Wiimast osteti linnast kangi kaupa. 1 ½ waksa paksune kang maksis 15 kop. Mehed nikerdasid wormid, „malide“ meistriteks aga peeti naisi.

Peakatteks oli talwel ümmargune „rataswee“ – suwel tanud. Suurel tanul oli wäike tippudega tanu all, mida kuumaga üksi kanti. Algul olid „nõelatanud“, hiljem „raamitanud“. Worm oli ühesugune; wahe seisis selles, et esimene nõeluti walge riide peale wärwiliste lõngadega (imestamiswäärt ilusates mustrites); „raamitanul“ oli ülal umb. 3-e sõrme laiune ja all 1-e tolline sama kirja wööt, kui „nõelatanul“, - kuid keskel olid „kaluka“ lapid (punased) õmmeldud, mille peale wärwilised kirjad nõeluti. „Üllide“ walmistamiseks olid n.n. „ammetmehed“. „Üllid“ tehti „sitikmustast“ tallenahast, keskele pandi punane „kalur“, takud topiti sisse, sarwed keerati peal kokku. Tüdrukud kandsid talwel „üllisi“, suwel „peapaelu“. Need olid umb. 2 tolli laiad walgest linasest lõngast koetud. Ääred ilusteti sinise ja punase willase lõngaga. Tehti pea suurune ning, otsad kinniteti nõelaga, tärgeldati kõwaks. Alumine äär oli wähe laiem, nii et peal  kergelt juustel püsis. (umb. 60-ne aasta eest kadusid nad). Juused olid lahti, otsad tasaseks lõigatud. Toeti harjaga, kamme polnud. Palja peaga ei tohtinud naine eales wälja minna. (Nii jutustatakse: Kõnnu mõisa asemel olnud wanasti küla. Noor naine sugenud kord pühapäewal taas juhuseid kui laps kisaga sisse joosnud teatama, et lehm hädas. Naine tõtanud lehma tee ääres peastma, unustanud aga tanud pähe panemata. Möödaminijad kirikulised näinud seda ja löönud naise maha, matnud samasse teeweere ja iga möödaminija pidanud sinna puurao wiskama. Weel hiljuti olla tähendet kohal risuhunik olnud, mida wahest põletet, kui ta liig suureks tõusnud. -  wana kome järgi pidi noorik aasta aega pärast pulmi „ülli“ kammas alles, siis wõis ta tanu pähe panna. – „Üllid“, „nõela- ja raamtanud“ hakkasid aastat 50 tagasi kaduma. „Ülla“ tarwitasid weel waid pruudid laulatusel. Siis läksid moodi nähtid ja mütsid.  „Tuttmüts“, mida algul waid mehed tarwitasid tõrjus oma kerguse tõttu rasked „raamtanud“ naistegi juurest – ja kuna see mütsiworm meestel warsi kadus, püsib ta naiste juures weel tänapäew. Leina ajal kanti warem walgeid, hiljem sinist-walget kirja mütsa.

Tarwitusel olid naistel „tuleluku kingad“. Kiriku mindi punaste sukkadega, linnas käidi kirju „kapetitega“ (ülewalt kõik wärwilised kirjud, säär walge). Kirjud sukapaelad suwel paljajalu käies olid naistel punased, meestel walged „sukawarred“ (umb. 20. a tagasi wanematel naistel weel tänapäew).

 Pruudiriided olid harilikud, uued. Hudiseks oli punane siidipael, mis samati kinniteti kui leinapaelad. Lastele tehti riided, kui nad wähegi sirgusid samased kui olid wanematel. 6-e aastatstele tehti juba „kurdudega“ kuub selga. Kuued ja sukad peksti talwel puhta lume peal puhtaks. Riided õmmeldi kodus, Külas käis perest perre n.n. „leikoja“ (ikka naine) ja umad naised õmmelsid riided walmis. Õmmeldi koduse linase lõngaga tagasilma ja nelja pistme tagant piirati ümber, et ei hargneks. Pandi ka willane lõng, n.n. „laisa lõng“ linase alla, et hargnemist takistada.

Pulma kombeid:

Leeri mindi umb. 15-e aastaselt, kuid pandi rõhku teadmistele, ja kellel need puudulikud olid, käis kaks, kolm (isegi seitse!) aastat. Mehele läksid tütarlapsed harilikult alla 20-dat eluaastat.

Kosja sobitajaks olid harilikult wanemad ja sugulased. Sageli sündis see kõrtsis, kus muidugi tublid liigud tehti. Ka poisi isa ehk ema käis üksi kosjas. „Wiinad“ (1/2 toopi) toodi walge kostiga. Kosjas käidi kewadel, teisip., neljap., laup., ka pühap. Suwe läbi käis pruut waheldumisi nädalate kaupa omas ja peiu kodus tööl. Oli suwi läbi koos töötet, mindi sügisel õpetaja juure ja siis „öeldi maha“. (Teisend: pühap. Hommikul tuli peig ja tõi rätiga saia kaku ( nisu ehk odra jahust), - siis mindi pruudiga kirikusse: „maha ütlemist“ polnud). Mardi aegu peeti pulmad. Warem polnud harilikult leiba ega ka wilja õlle tegemiseks. Et „neimewakka“ häiludada, käisid pruudid suwel lambaniidu ajal „kerjamas“. Pidi ju pruut pulmas igale peiu pulmalisele (mujal, näit. Kärlas mõlema poole pulmalistele) andeid jagama: nii mehele kui naisele sukad paeltega ja kindad. Seda nimetati „täied andmed“ Oli pruut waesem, siis andis ta „pooled anded“, s.o. kas sukad ehk kindad. Kerjamas käija pruut tõi andeks nina tubakat, mida ilusas karbis ehk loomasarwes ümber pakuti. Sarwel oli wäike auk, millel ketiga pautopp ees käis. Käe selja peale puisteti tubakat ja tõmmati ninasse. Kui tubakas hästi aewastama ajas, ennustas see pruudile palju lapsi. Meestele anti ilusast litritega ja pärlitega ilustet tubakakotist piibutubakat. Nii naistele kui meestele jagati ka wiina. Pruudi saatjaks oli „eeskäibija“ ehk „ema“, harilikult „tragi“, osawa kõneanniga wanaeit. „Ema“ käes olid anded: tubakakott ja –kott käsiwarrel, wiina pudel walge kotiga käe otsas. Tema hooleks oli oma annete pakkumine ja pruudile annete wälja nurumine. Pruut etendas enam tumma osa ja kudus wäledasti, et näidata oma töökust ja osawust. Sageli tuli küll tehtud töö üles harutada, sest suure rutuga ei wõinud töö kuigi hea saada- - Pruut oli täies ehtes: lahtised juhused, „üll“, pärlid, rahad (kui omal polnud, laenati). Weel hiljem kandsid pruudid sel puhul rahwariideid.

„Emal“ pidi palju „tragidust“ ja pealehakkamist olema, sest niipea, kui teada oli, et pruudid külla tulnud, peitsid litsid perenaised endid ära, kuhu aga juhtus. Tuli neid siis „tappudest“ looma lautadest jne. üles otsi, kui kawalusega laste käest peidupaik wälja oli uuritud. Wahel sai muidugi tühjalt ära tuldud. Kui anda ei tahetud, ei wõetud pakutwat wiina ega tubakat wastu. Õigus oli kolm päewa kerjamas käia. Korjati willu sukki, kindaid, sukapaelu, linu, seepi, raha. Kerjamas käidi rohkem wõõraste juures, sugulased andsid omad anded suwel warem ära, weimewaka täiendamiseks. – Peiupoiss pidi peiul aitama woodi teha; pruutpoiss tegi pruudikannu, pärast poole jäi see „jalgute kannuks“, millest sünnitamise järgi emale esimesena sooja õllepudi anti. Juba kewadel walis pruut omale „Rõiwase“, omakohase neiu, kes temal suwel weimewaka kudumisel (näit. kaks nädalit) ahiks pidi olema. Laulatusel pidi ta pruudi järel käima altari ees tema „ülli“ kandma ja riideid kohendama, kogu pulma aeg pruudi läheduses wiibima. – Pulmalised lutsuti juba suwel, kuid wiimane käsk anti, kui pruutpaar teine kord oli „maha öeldud“. Teati siis aegsasti pulma hobust sööta ja pulma kotti walmistada, sest iga pulmaline wiis hulga söögimoona kaasa. Läks näit. kolme-nelja liikmeline perekond pulma, siis wõeti kaasa terwe lammas, terwe rüki leib (20 w),  3-5 kakku sepikut, 1 toop wiina. – Kui pruutpaar pühapäew laulatamas olnud algasid pulmad sama – ehk järgmise päewa (esmasp.) õhtul. Pulmad kestsid 2-3 päewa, wahel terwe nädali. Esimene päew oli pruudikodus, teine peiu kodus, kolmandal oli n.n. „waga pulm“ ja õhtul mindi lahku. – Hommikul sõideti „peiuisa“ hobusega pruudi koju, sealt sõideti pruudiwanemate hobustega kiriku, „eeskäibja“ pruudiga ja peig pruudi „kõrwasega“. Mindi „rongis“: kõige ees läks „eeskäibja“, peiu „isa“ – wõõras isik, keda selleks puhuks waliti, rikkam naaber, kel oma hobu oli. Kirikusse mindi kantsli salmi ajal. Altari ees loeti palwe, mille järele pruut ja „kõrwane kantsli alla naiste poolele, peig ja „eeskäibja“ meeste poolele pinkele asusid. Laulatuse möödudes, altarilt ärapöördes püüdis pruut peiu warbale astuda, et sellega „kandmiswaewa“ peiu kanda ajada. Kirikust tuldi wälja samas järjekorras, kui mindud. Koju sõitis peig pruudiga juba kahekesi pruudi wankril, „eeskäibija“ „kõrwasega“ teisel. Muid saatjaid polnud. (Kõige wanemal ajal sõideti ratsa laulatusele. Siis oli ka „wõõras wägi“ ratsa ja tuli sõjariistus kokku põrkeid ette. Pruudikaitsjaks oli pruudipoiss, kellel seks mõõk kaasas oli. Pärastistes pulmakommetes muutus see puumõõgaks. Ratsa sõidul kadunud pruudil wahest „üll“ peast, sest kihutati. – sõideti pruudi koju. Siin erilist wastuwõtmist polnud. Wastu tulid isa ja ema. Laulatus ülikond waheteti harilikkude pühapäewa riietega. – Olid õhtul widewiku ajal pulmalised „pulmakotiga“ (s.o. moonaga) kogunud ja õllekannud ringi käinud, toodi kartuli ja kapsa supp lauale. Supile järgnes kuiw toit: keedetud härja ehk lehma liha, kala (siiad, haugid, lestad, kehwmatel ka keedetud räimed), leib, sepik, või. See toit seisis teise päewa hommikuni laual. Õllekannud käisid ringi. Õlut joodi tublisti. Pereisa käis wäsimatult õllelüpsikuga ringi ja walwas, et kannud alati täis olid (üle poole). Oli kann tühjaks joodud poordi ta kummuli lauale ja see oli pereisale suurimaks häbiks. – olid pulmalised parimasse tujju sattunud ja pimedaks läinud hakkasid „eeskäibja“ ja peig wäimewakaga peiu koju sõitma. Wäimewakk pidi hästi raske olema. Sageli pandud seks raudkiwa sisse. „Eeskäibja“ ja peig tõstsid wäimewaka wankrile. – Teisel hommikul sõitsid peiu pulmalised pruudi koju. Selleks waliti omad eestwedajad, kellel igal eri kohused täita olid. „Naga“ umb. 20-e aastane tüdruk, oli lõpukandjaks. Ta sõitis esimeses wankris ühes „peanaise“ (kes sööma ajal laulis) ja „eeskäibijaga“. Neile järgnes pulmarahwas. Peig ja peiupoiss olid wiimasel wankril. Kaasas oli õllelähker pruudi isale, mille see tühjendas ja uuesti täidetult peiu isale tagasi saatis. Peiupoiss kandis kogu tee „peiukannu“ , mis ka täidetult pruudi isale ulateti. – Tee peal tehti igasugu takistusi: weereteti kiwa teele, tehti aedu jne. Inimesed walwasid teel ja kui hobused takistustest üle ei saanud, tuldi ja aidati. Selle eest andis „eeskäibija“ kannust õlut. Eriti suured raskused olid pruudi wärawas. Wäraw hoiti kinni ja püüti hobuseid kõiksugu wõtetega wärawast kõrwale juhtida ehk tagasi kohutada. Tehti waipadest lõõtsad ja taoti suure haamriga wastu raudlatti, mis sepipada pidi kujutama.  Lasti tuba suurtükki. Pandi kasukad pahupidi selga, käis sabaks taha – nii kujuteti koera. Neid pandi kaks wärawa ja kaks ukse ette  wahti; nad haukusid ja „kiskusid inimesi“ – Kumbki „wägi“ kogus teine teisele poole wärawat, omad sees, wõõrad wäljas. Pruudi pulmalised laulsid: wiin, wõin, wõõras rahwas, mis te meile otsite jne (v. lisa: rahwalaule, ehk. 30).

Wärwa taga olijad laulsid samuti. Kummagilt poolt astus „naga“ wälja ja püüdsid teineteist lauluga üle lüüa, sõnadega „üle trumbata“. Mida haawawamad ja „wägewamad“ sõnad olid, seda tublimaks peeti lauljat. Kui sõnad enam ei aitanud , wõeti käed ja jalad abiks, sulati teineteisele näkku jne. Teised pulmalised aitasid kaasa. Wiimaks tuli pereisa ja lasi wõõrad sisse. Omad pulmalised wõtsid hobused wastu ja nadsid neile „toiduks“ puuraagu, kadakaid jne. Peiupoiss pruudi poisiga läksid wõidu lippusid üles wiima (lipuks oli walge ja punane rätt kokku õmmeldud). Peiu pulmalised asusid ukse taha ja „laulsid selle lahti“.  Oli laul lõppenud, koputas „peanaine“ (peiupoolne) uksele, mis peale pruudipoiss ukse awas. Sisse peas luud asuisid pulmalised tühjade laudade taha, mille peale naeristest tehtud loomad olid paigutet (hobused, lehmad, ratsahobused ratsanikkudega jne.) Ka kaladel olid jalad all. Kappades oli soe wesi, sööd sees. Kaussides pihlapuu jõhvika ja pohlamarjad. Kausid pöördi ümber, kallati wiina lauale, pandi põlema ja küpseteti sellel räimi, neid jalgupidi kinni hoides. Tuled yehti pruudi pulmaliste poolt. Peiu pulmalised ajasid terwe selle toimingu segi ja hakkasid pruuti otsima. – Selle juures lauldi: meie tulime oma otsima jne (v. LL, rahwalaule, lhk, lhk. 30,31.) Pruudi pulmalised juhatasid otsijaid eksiteele. Wiimaks jõutakse ukse taha, kus pruut, peig, „kõrwane“ ja pruudi- ning peiupoiss sees istuwad. Uks lauldi lahti. Pruut (ehtes), „kõrwane“ ja pruudipoiss istusid laua taga, nende ees oli leib, wiinapudel ja õllekann („pruudi kann“: „kõrwane“ lõikas leiba, pruudipoiss jagas klaasidega wiina, mis meega oli magusaks tehtud, ja õlut, mille eest peiu pulmalised walge rätiga kaetud  pruudipoisi mütsi raha panid. Selle juures oli pruudipoiss ehtes, koputas alatasa mõõgaga lauale ja tuletas meele: „austage pruuti ja andke raha, makske wiina, leiwa, õlle eest“. Torupill mängis nurgas. Oli wiina jagamine lõppenud, wiidi pruut tuppa. Kõige ees läks torupilli mängija, siis pruudi poiss mõõgaga, millega ta iagle uksele risti lõi ja pruudile teed tegi, - teises käes oli tal „pruudikann“. Pruudipoiss wiis pruudi peiu „eestwedaja“ juure, peig oma poisiga siirdus eest teise laua äärde (alamasse paika) Lauale toodi weeretet klimpidega wärske lamba liha supp (3 lammast tapeti, kui pulmalisi oli 50-60 inimest). „Kõrwane“ istus pruudi pahemal, pruudi poiss paremal käel. Kui söömine lõppenud, koristeti toit ja lauapühkija laulis: aitüma, aitüma, andke raha, ega ma`p taha musta raha, ma tahan oma walwa raha; siis teen teile uue supi, sisse panen sealiha, silmamärjaks sibulaid.

„Pühe“ oli roo tuttidest ja „pühkerohtudest“ („aasarebasesaba“) punutud ilustuseks  siidi pael taga, kell küljes. Raha wisati kõlinal lauale ja pühiti ühes kontide ja toidu jätistega sõela. Kes raha ei annud, sellel pühiti „suu puhtaks“, s.o. käiati pühkega nina alt. Kellel rohkem konte ees oli, sellelt nõuti rohkem raha. Oli see toiming lõppenud, asuti „rongi tantsima“. Sel pulmapäewal mängis peiupoolne pillimees; õhtul sai ta selle eest pruudi „naga“ käest paar kindaid. Tantsu ajal asus pruudi poiss rongi keskele, hoidis mütsi käes ja hüüdis: „austage pruuti ja andke raha“. Nii pruudi kui peiu pulmalised asusid raha annetama, seal juures hüüdes: „pruudi wõit“ ehk „peiuwõit“. Wõit pidi peiu poolele jääma, kui seda muidu ei saawutet, annetas peig ise.  Seda raha korjamist korrati päewa jooksul weel mitu kord. – Kui „rongi tants“ läbi oli wõttis pruut omad ehted seljast, „üll“ jäi kogu päewaks pähe (ka pidi noorik weel terwe aasta „ülliga“ kirikus käima). – sageli püüti torupill rikki ajada, ety ta ei „hüüaks“. Suitsteti luua raagude ja ukse läwe alt wõetud puruga, ehk aeti aeti kolm kord läbi kerise augu. See „arstimine“ olewat alati mõjunud. (Üldse nõiuti palju ja usuti ning kardeti seda. Nõiutud wiina pudelid ja õllekannud jooksma, eksitet terwed pulmarongid metsa, kuhu wahel öösekski jäänud. Walwati hoolega, et „wõõras wägi“ midagi ära ei warastaks, näit sanna wihtu. Nõiduse kartusel ei lastud wõõrid loomalauta ega mujale. „Waatama“, ka ka loomi ei joodetud sel päewal ehk joodeti siis, kui „wõõras wägi“ söömas oli. – Õhtul korrati jälle klimbisupi söömist laua pühkimise ja rahakorjamisega. Õhtu eel oli ka „tanutamine“. Seda toimetati hoones, kus wiibisid pruut „kõrwane“, pruudi poiss, peig, peiupoiss, pruudi ema ja „tanutaja“ (kelleks oli wõõras naine). Laual süüdati küünal, lauldi waimulik laul ja „tanutaja“ pani pruudile „ülli“ pähe, mille aga pruudipoiss kepiga maha tõukas. Selle peale pani peiupoiss uuesti „ülli“ pruudi pähe, - nüüd wiskas pruut selle ise maha. Kolmas kord pani talle „tanutaja“ ja küsis: „kelle peale tanu pannakse?“ Millele peig pidi wastama: „Minu peale.“ Selle toimetuse juure teisi pulmalisi ei lastud ja ta peeti salajas. Kui aga mõni noor neiu, kellel soow oli mehele minna, sellest ennem teada sai, peitis ta enese warem sinna ruumi, et niipea kui pruut istmelt tõuseb, tema asemele istuda. Seda walwas aga „kõrwane“, kellel õigus oli sinna istuda, seega kõige enne pruudiks saada. Salajas hoiti seda toimetust ka nõiduse kartusel, sest kui keegi paha soowija sellest warem teada sai, hüüdis ta ukse tagant mõne paha soowi (näit. „üks lauta, üheksa lauta taha“) mille teostumist kardeti. – oli „tanutamine“ läbi, tuldi tuppa ja hakati „kinga ajama“. Pruudi jalast wõeti king, pisteti kepi otsa, mille kulles kelluke rippus ja kõlisteti sellega igaühe ees, ikka pruudi ehk peiu wõitu hüüdes, mille juures pruudipoiss kannust õlut jagas ja hüüdis „austage pruuti, andke raha“, siis asuti pruudiga minekule. Pruut jättis wanematega jumalaga; „eestwedaja“ wiis ta oma wankri, kuhu ka „kõrwane“ ja pruudi poiss asusid ja rongi ees sõitsid. Peig lõpetas rongi. – Lui keegi pruuti saatmast tuppa tagasi tuli, laulis ta: Tuba oli turba, rahwas kurba, mina weel üksi rõõmus mees. Mina pean üksi hüüdema ja kanapoeg peab karjuma. Kogu esimene päew hoiti pruut ja peig lahus ja pruut pidi kurb olema, nutma. Sageli oli see loomulik, sest ämma walitsus oli ka tol ajal wali ja edaspidine elu teadmatu. Kosjas käis ja sageli peiu isa ehk ema ja peig oli wahel ligemalt tundmatu. – Teel peeti kusagil kinni ja lasti peig ette sõita, sest ta pidi omas kodus pruudi wastu wõtma ja ta wankrilt maha tõstma. „Eeskäibija“ sai sõidu eest kindad ehk sokid. Maha astumise juures lulsid kõrwal pulmalised: „pruut astub maha apsata, ei saapa rauad raksata“. Tuppa minnes õpeteti: „astu kõrgest, tereta kärmest, - ole usin laua taha minema ja usin üles tõusma“.

Toas lauldi ämmale:  „nüüd tugi toasse ja armuandja majasse“, mis peale kuri ämm wastas: „pole mul tarwis tuge ega armuandjat. Ise olen ma oma tugi ja armuandja“. Tuppa jõudes läks pruut laua juure, millelt ta pudru maitses ja lauale punase wöö pani, mille peiu ema omale sai. Pärast sõid ka pulmalised seda putru, siis toodi kuiwa toitu, söödi, tantsiti ja lõpus mindi magama. Peig magas kolde augus, pruut woodis paljaste põhilaudade peal, kuhu wähe kõrsi oli peale wisatud. (Tol ajal aluskotte ei tuntud. Õlgede peal oli „palak“, peal „palak“ ja waip.) – Teisel hommikul sõidawad pruudi pulmalised peiu koju, mille juures sama takistusi tehakse, kui eelmisel päewal. Pereisa annab pulmalised „peamehe“ ja „peanaise“ hooleks, kes wastutagu, et kõik jälle terwelt tagasi peasewad. Peiu wärawas wõtawad peiu pulmalised pruudi pulmalised wastu. Lauldakse wõidu. Pruudi pulmalised: Me tulime oma otsima jne (Lisa: rahwa laule, lhk. 31-35.

Wiimaks laseb pereisa pulmarahwa sisse. Asuti laua taha, mis samuti kaetud oli ja sama toite pakuti, kui eelmisel päewal pruudi kodus. Siis mindi pruuti otsima. Jälle juhatati eksiteele ja wiidi wale uste taha. Otsiti ja lauldi. Wiimaks lauldakse siis ka õige uks lahti. Pruudi poiss awab ukse. Sees istuwad pruut, peig, „kõrwane“, pruudi  ja peiu poiss. Pruudi poiss pakub wiina, „kõrwane“ lõikab leiba, wastu annetatakse raha. Samuti on laual leib, sai ja kausis tahendet lai siig. Siis pannakse hoone uks kinni. Pruudi nägu kaetakse üle pea wisatud rätiga ja talutatakse pruudi poisi ja „kõrwase“ poolt torupilli saatel tuppa. Harilikult pandi mõni wõõras pruudi ehtesse, tehti n.n. „walts pruut“ ja püüti teda tuppa wiia. Pruudi pulmalised pidid walwel olema, et ennast mitte petta lasta. Tunti „waltspruut“ ära, wõeti nägu lahti ja saadeti tagasi. Sageli pandi mehed pruudi ehtesse, et nad tugewamad oleksid rüselemisel wastu panema. Seda korrati teine kordki. Peiu pulmalised püüdsid igat toodud pruuti ehk peigu laua taha asetada, mida pruudi pulmalised takistasid, nii et sageli rüselemiseni mindi. Alles kolmandana toodi õige pruut sisse. Wahel ei tehtud aga „walts pruute“, siis juhtus, et pulmalised õiget wastu ei wõtnud. Pruut läks tagasi hoonesse ja ei tulnud (ega lasknud peiu pulmalised teda) enne wälja, kui eksitus andeks oli palutud. – Asutakse lauda. Laual oli klimbisupp ( weeretud klimbid lambaliha leemes). Peiu poiss toob kala ja sepiku, mille ta „peanaise“ ette paneb. Wiimane peidab need põlle alla ja toimetab hiljem pruudi emale. See oli n.n. „peiu pala“. Peig söödab pruuti lusikaga mõned suutäied, mis järgi lusik laua alla wisati. Tuuakse 3-4 a. poisike ja pereema ulatab ta üle laua pruudile. Laps peab pruudi rinda puudutama; saab pruudi käest sukad- - Pühitakse laud nagu eelmisel päewal. Raha läheb pereemale. Tantsitakse ja korjatakse raha, pruudi ja peiu pulmaliste wõidu annetades. Pulma ajaks hangiti ikka „peentraha“, wahetati kiriku kolirahaga jne. – Õhtu eel oli wäimewaka awamine ja annete jagamine. Enne laulab „naga“: isa lubab härja, ema lubab lehma, naga narma utekese.

Pereisa ja –ema tõotawad  lubadust pidada. Wäimewakast annab pruut anded „kõrwase“ kätte, kes nad siis saajale edasi annab. Said kõik peiu pulmalised „pealt pereisa, emale, wahelt saaja  waesele (s.o. „peiuisale“, „eestwedajale“), wiimaks kõige perele“. Pruut ja peig wiiakse magama. Kambri lasti waid pruudi poiss, peiu poiss ja „kõrwane“. „Kõrwane“ wõttis pruudi riideist, peiupoiss peiu. Kingad ja sukad wõeti wõidu jalast ja walwati neid kogu öö hoolega, et ära ei warastataks. Peiu poiss  hoidis peiu, pruudi poiss pruudi omi. Hommikul pidid mõlemad omad walwealused riide panema. – Magama panemisel olid igal perel omad kombed, mis salajas hoiti. Woodi alla asetati separiistad: alas, pihid, haamrid jne. lootusega, et siis poeglapsi sünnib. Hommikul üles tõustes wisati waip jalgadega pealt. Kui seltsis wisati, oli sünnitamiswalu naisel kanda, tahtis aga naine seda mehe kanda ajada, püüdis ta warem üles tõusta ja waipa mehe peale heita. Kui mees asjast teadis ja ise waipa mähkus, jäi nõidus mõjutuks. Pruudi poiss pidi pulmaööd „kõrwasega“ ühes magama; seepärast waadati nedne kui järgmise paari peale. Nad kiusasid siis peiu poissi kingade warastamisega. – Hommikul tõi pereema pruudile pesukapa ja „jalgenartsu“ (pool särki, millega kõik pulmalised endid kuiwatasid). Peig pesi pruudi näo puhtaks, pruut wiskas peiule wett näkku. Riietunud, söödi. Siis mindi loomi söötma. Pereema juhatas pruudile „kihla lehma“ (ka härg) kätte, kellele pruut paar kindaid sarwedele pani. Selle sai pereema omale lehmaga, sai sel moel pruudi nime peale. (Pruudi wanemad annetasid aasta pärast lehma ja lambad). Peig ja peiupoiss heitsid ülewalt heinu alla, pruut ja „kõrwane“ söötsid loomi. Püüti pruudile hästi palju heinu kaela ajada, see pidi head „heina tulu“ tõstama. Üldse pandi pruudi kannatus kaalule, wanasti aetud koguni tühja kaewu. Esimene sülitäis wiidi pruudi lehmale, teine hobustele. Söötmele pandi kindad, hobuste töötjale. Kolmas sülitäis läks lammastele, ka siin pandi kindad ukse läwele („lambrisele“). Kitsed, seda jne. jäid söötmata. „Paargu“ katusel pühkis pereisa katust, talle wisati katusele paar kindaid; „paargus“ nühkis keegi puunõu „küünikünal“, wisati künasse paar kopikat; kaewu weerele pandi kopik, mille pruudipoiss sisse lükkas; saunas wisati ahju kiwide peale paar kopikat; toas tõmmas keegi rookiga süsa ahjust, sellele anti mõni kopik ehk wöö; teine pühkis luuaga ahju, sai raha ehk kindad, kolmas asetas tühja labidaga leibu ahju, sellele pandi labidale kindad; neljas pühkis tuba, luua warrele pandi wöö. – Sellega olid annetamised ja kombed läbi ja peeti rahulikult pulmi edasi, oli ju kolmas päew n.n. „waga pulm“. Wiimaseks toiduks olid koorega ehk kooritud „tuhlid“, millega wõõrad „wälja weereteti“. Ka toodi „õlle kiha“ pulk nähtavale, mis tähendama pidi, et õlu otsas, ehk toodi pisike „wiukel“ (wäike õllenõu, 20-30 toobine) laua otsa peale, tühjendati see. Sellega oligi joomal lõpp. Omad pulmalised tuletawad wõõrastele kokkuminekut meele: wiiu, wõin wõõras rahwas, mis te enam oodate jne ( V. lisa, rahwalaule, lhk. 36) Ka tuletati meele, et midagi kaasa ei wõetaks, mida minijad naljaks ja kiusuks teha püüdsid. Wahel tehtigi pulmapere tühjaks. Eriti wiidi kannusid, lusikaid jne. Pärast toodi nad küll tagasi. Ka püüti pulmalipp ära warastada. Wõõrad laulawad wastu: ei ma siit ennem lää jne. (v. lisa, rahwalaule, lhk 36-39. Selle aja sees, kui mehed laulsid, istusid mehed wankritele ja hüüdsid: akame mehed minema, paneme piibud suitsema; jätame naesed järele, pühkeaugu äärele. (iga ukse ees oli n.n. pühkeauk).

Mõndasugust:

Külimise esimeseks päewaks oli teisip., neljap. ehk laup. Õhtul reedeti toiduks sea „rahud“ (neerud), jalad ja süda. Kui külimist alusteti, wõeti müts peast ja wisati teri iga nelja tuule poole.

Kukkus kägu, kui inime weel söönud polnud, pidi kuulaja hammastega kuhugi puusse haarama, - siis kuiwas puu, aga inimese elu oli peastet. Kui surnut saadeti, murti männi latw ära, et näha, kas samast perest peatselt weel keegi sureb. Wiidi surnu majast, löödi ukse läwesse nael märgiks – mitu inimest sellest uksest wälja kantud.

Mehed tegid „rattaid“ (wankrid), „rapukaid“, puukonta, kanne, soola ja wõi tarwis „lappisi“, tangude puhastamiseks „põhimollisid“ (kergest haawa puust, umb. 2 jalga pikk). „Reed“ lahuteti sel moel, et tangud mollis üles wisati, tuul wiis reed minema, tangud langesid molli tagasi. Töö nõudis osawust ja wilumist. Sool osteti „pankades“; selle peeneks hõõrumiseks tarvitati kiwi. Liha ei praetud pannidel, waid keedeti.

Jõulu laupäew küpseteti liha warda otsas ahjus, kus ka „makid“ küpsesid. Punast wärwi taadi „madaritest“. Maarja jääga tehti riie kokku ja pandi „koeraputke“ tuttide keedisesse; sinise wärwiga üle wärwides saadi roheline. Kollast wärwi saadi õunapuu koortest ja kaselehtedest. Esimene andis tumema, teine walkjama kollase wärwi. Musta ei saadud ennem, kui poewärwid ilmusid. Esimene poewärw oli n.n. „saksa punane“, millega umb. 60. a. tagasi kahekordne Mustjala köster alas wärwima hakkas.

[Lisa III Rendilepingu ärakiri]

Sel (Mustjala walla arhiiwist) aastal ükstuhhat kaheksa sadda wiiskümmend kolm, sel kahekümne wiiendamal mihkli kuu päwal on Paatse mõisa walla kogukond se renti kontrakt Sarema krono maade wallitsustega Paatsu kuuse 1853, aastast kahheteisme aasta päle, nende perede ülle teinud.

Paatse walla koggokond wõttab ennese päle nende rentiks antud maade eest iga aasta üks selge rahha maks, mis wiissadda üheksa kümmend üheksa rublad kolmkümmend üks koppikud. 599 r: 31 kop: / h. R. Wälja teeb, maksa ning se rahharent neda selleta, et se pole aastane maks, mis kakssada üheksa kümmend üheksa rublad kuuskümmend wiis üks pool. 299 65 ½ koppikud h:r: wälja teeb, ikka ni aegsasti Paasto ja Mihkli kuus, pole aasta hakatustes koggokonna kohtul täwel käs on, et koggokonna kohhus se reint ikka 1 sel Jüri ja 1 sel wina kuu päwal igga aasta wõib rentereisse selleta. Kus e eespiddi nehha, et se tarwis on, et need maad niesti peawad innatud sama, selle järge kui selle kronomade nige made innatamisse ülle Lihwlandi maal säetud on, ning kui se innatamine õigeks mõistetud saab, siis peawad rentnikkud sellega rahhul ollema ehk maad käst erra andma. –

Majade ehhitamise ja põlletamise puud wõiwad need tallopojad selle  järge sada kui samas järgus metsade sädustes seda mõistetud ning selle järge kuidas metsad wälja andwad ning ka selle järge mis weel eespidi selle ülle mõistetud saab.

Keik niged majad peawad plaudde ning säduste ja wiside järge kede kogukonna polest ehhitud sama.

Kui se renti rahha mitte õigel ajal selletud saab, saab rentnik pude made pealt ärra lükkatud ning peab ka need puud maad nenda kätte andma, kui Lihwlandimaa tallopoja rahwa säduste raamat 1819 sedda kinnitab, ning wõib ta siis mitte selle eest, et ta maad ja majad arrinud, talsimist tahha. – Nenda sammoti on seka nende perremihhedega, kes siis kui se kontrakti aeg ümber on, rendi maad taggati andwad.

Need rentnikkud peawad keik puud maad ja need majad mis nende järge on, õigel wisil ülles pidama ning selle ülle üks teise peale watma, et iga üks sel wisil omma puu maa elamine peab, kuidas sädused sedda keskiwad ning ning ka nenda kui seda weel eespiddi ütlema kohtade polest teeb jätud samas; kohus selle eest on keige ennem kohhomihhede päel, ja ka kronomaade inspektorite mõisa walitsuste läbbi.

Pude maade rentnikkud peawad kek walla ja maade maksud ni heaste need mis juba praegus mõistetud on, kui need mis weel eespiddi mõistetud sawad selle maa, selle järge kui tallopajade säduste ramat 1819 aastast seda kestib ning nii sammoti ka mõistetud wisil se koggokonna põld arrima.

Rentnikkud peawad keik laiu kronu ehk walla polest õigel ajal tagatisi maksma kui nemmat aga need wõllad mitte seletawad, siis kostawad nemmad selle järge, kui antud sädused sedda keskiwad omma warraga omma wõllade eest, mõisa maade rentnikko käst wõiwad tallopojad mitte laino tahta.

Nende maksude wilja aita ja muud maksude ja toimitusede perrast omma eest, ning omma töteggijatte (süllaste inimeste eest peawad rentnikkud koggokonna kohto mõistmised ja antud sädused teitma.

Ülle ültse wallitsemiste pärrast peawad rentnikkud koggokonna ja mõisa politsei käsud teidma, nenda kui tallupojade sädused seda käskiwad.

Rentnikkudel on se keltud ilma koggokonna kohto ja mõisa politsei lubbaga woiwad inimesed kes mitte walla kõrwa kirjatud on, omma jures piddada.

Kui üks rentnik renti aga tehes erra sureb, lehwad need renti maade õigused ta perrijate pole ülle, agga ilma et se maa tohib erra jagatud sama. Se kes jälle rentnikkuks maade päle saab, saab senna säduse järge nimmetud.

Keik rentnikkud seisawad üksteise eest ja keik ühhe eest, selle est et se renti rahha ikka õigel ajal selletud saab, ja et keik mis siin ohjas kontrakti tehes ülles pandut on, õigel wisil teidetud saab, omma keige wana ja mis nendel praegus juba on, ning mis nemmad eespiddi weel sawad.

Befirks-Inspectors Sehilfe A. Pilar von Pilchau

Prologatias. Se sinatse tallorahwa renti kontrakt on üllema Baltima kronomaade wallitsuste kohto käso päel, mis on 31 mais k.p 1865 aastast No 4827 antud, senni kui se  uus maade innatamine üllema kohtode polest kinnitud on, nieste tehtud sel wisil, et egga uus perremees ludise renti juurde 10 procenti juurde maksab.

Paatse mais sel 17ne Heina k. p. 1865 aasta.

[Lisaks: Saaremaa mässust, ajalehe väljalõiked 1930. aastatel, Postimees ja Vaba maa]