Ajaloolised traditsioonid Nõo kihelkonnast, kogutud 1929. aasta suvel.
Nõo kihelkond (saksa keeles Nüggen) asub Tartumaa keskosas, Tartu linnast läänes ja edelas; piirdub Äksi, Tartu-Maarja, Kambja, Rõngu, Otepää ja Puhja kihelkonnaga. Siia kuuluvad vallad: Meeri, Pangodi, Aru, Luke ja osalt Ropka ning Tähtvere vallad. Lukest pisikene osa kuulub Kambja kihelkonda. Nõo kihelkond on kogu oma ulatusel kaunis ühetaolise pinnaehitusega. Peaosa moodustab lame lainjas lavalaadiline ala, mis madaldub tunduvalt Emajõe poole kihelkonna põhja ja loode piiril ning kerkib kõrgemale lõuna poole. Selle ühtlast ulatust katkestavad rohkearvulised laiad ning madalad orud, mis moodustavad läbi kogu kihelkonna ulatava keerulise orustiku. (Tartumaa lhk. 284) Maapinna absoluutne kõrgus kerkib kihelkonna põhjapiiril jooksva Emajõe poolt lõunasse ja ulatub kõige kõrgemale kihelkonna lõunapoolses osas, Pangodi järve ümbruses 151 m. Kõige vähema absoluutse kõrgusega alad on Emajõe ja Elva jõe ääres, Emajõe lamm Kärevere kohal 32 m, Lauge soo 33 m ja Karijärve pind 34 m. Kihelkonna suurema osa absoluutne kõrgus on 60-80 m, Nõo kirikus 67 m. (Tartumaa lhk. 287)
Katoliku ajal kuulus praeguse Nõo kihelkonna ala Tartu piiskopkonna maade hulka. Esimest kord esineb Nõo nimetus 1319. a., mil räägitakse toomhärrast Johann de Nughen. Nähtavasti oli tol ajal üksikud maa-alad Nõos Tartu toomhärrade kasutada. Arvatavasti 14. aastasajal ehitatakse Nõkku Tartu toomkiriku kabel (kapolled), mille kohta leiduvad esimesed kirjalikud teated 1559. a. Russovi kroonikas. Nõo kirik kannab tol ajal Püha Lorenzi kiriku nime, kuid tõenäoliselt Tartu toomkiriku kabelina püsinud, mitte iseseisvust saavutanud. 17. aastasaja teesel veerandil on kirik lagunenud seisukorras – ilma katuseta jne., ka puudub kogudusel kiriku õpetaja, kelle kohuseid 1627. a. teate järele Puhja ja 1634. a. teadet mööda Rõngu kiriku õpetaja täidab. Kirik seatakse siiski varsi korda ja 1638. a. asub kiriku õpetajana ametisse Adrian Verginius. Siit peale on kogudusel alati kiriku õpetaja oolnud. Ainult Põhjasõja ajal tuli vaheaeg; siis võttis kiriku õpetaja kohuste täitmise enda peale Johann Arens, ameti poolest ramatuköitja, kuid ometi mitte hariduseta mees: tundis eesti, läti, rootsi, poola ja vene keelt. Arens toimis korraga Näos ja Tartus; viidi 1708. a. ühes teiste Tartu kodanikkudega Venemaale, kust 1712. a. tagasi tuli ja uuesti Nõkku asus. 1804. a. põles kirikumõisa maha; tules hukkus peale vähemate katkendite ka kirikuarhiiv, nii et andmed kihelkonna vanema ajaloo kohta võrdlemisi puudulikud on. (Tartumaa – lhk. 293)
21) Ropka vallas, Kleini talu põllu seest on vana müüri ase välja tulnud. Sealt on ka surnuluid leitud. Traditsiooni järele on seal vanemal ajal olnud kõrge küngas, mille peal võsastik kasvanud. Künkal olnud augud sees. Traditsioon ei tea, mis seal kohal on olnud. Seal pole ka mingisugust ristikivi olnud, mille järele võiks seda matusepaigaks arvata. Praegu on see koht põlluks tehtud.
5) Tähtvere vallas, Tõrvandi külas, asunik Taburi maa seest on maja vundamendi kaevamisel välja tulnud vana müüri ase. Seal olnud selgesti näha ka ahju ase. Välja on tulnud sealt palju süsa. Traditsioon ei tea, mis seal kohal vanasti on olnud.
42) Tähtvere vallas, Kulli talu maa seest on leitud ahju ase. Traditsioon räägib sellest järgmist: seal olnud vanasti telliskivi valmistamise ahi, mida tõendab sealt ümbruskonnast leitud telliskivi tükid. Sealt on Tartu toomkiriku ehitamiseks kive viidud. Toomkiriku juure kivide toomine sündinud järgmiselt: inimesed seatud ritta telliskivi valmistamise ahjust kuni toomkirikuni ja kivid antud käest kätte.
52) Tähtvere vallas, Kerge talu maa seest on karjapoiss leidnud vanaaegsed helmed.
59) Tähtvere vallas, Jõksi-Rulla talu maa seest on leitud vanu rahu, mis suure vormaadiga. Traditsiooni järele pidada need Nicolai I aegsed olevat. Neid rahu pole aga kahjuks säilinud.
60) Tähtvere vallas, Ilmatsalu* mõisa maa peal, Ilmatsalu oja kaldal on n.n. „Lootsiku mägi“. Traditsioon räägib, et selle mäe nõlvaku alla on vanasti kulda maasse maetud. Kaevamisi seal pole veel tehtud.
60) * Ilmatsalu nimi on sellest tulnud, et seal ümbruses vanasti lõpmata suured sood ja võsastikud olnud – seega ilma salu, millel pole äärt ega otsa. Sõnadest „ilma salu“ on moodustunud - „Ilmatsalu“, nagu traditsioon seda seletab.
62) Tähtvere vallas, Ilmatsalu mõisa aiast on kaevamisel suuri kive ja kaks ristamisi seatud noolt leitud. Traditsioon ei tea, mis seal on olnud.
63) Tähtvere vallas, Ilmatsalu mõisa maa seest on leitud kraavi kaevamisel vundament. Traditsioon ei tea, mis seal on olnud.
64) Tähtvere vallas, Kardla külas, Härra talu maa seest on kraavi kaevamisel vanu rahu leitud. Need rahad on väga õhukesed olnud. Traditsioon ei tea, mis seal on olnud.
71) Tähtvere vallas, Kardla külas, Puu talu maa seest on leitud mõõku. Traditsioon ei tea, mis seal on olnud.
16) Meeri vallas, Aiamaa külas, Matsi-Jaagu talu maa seest on leitud puusärk, milles vanu rahu sees. Lähemad teated puuduvad.
30) Meeri vallas, Hiire talu maa seest on leitud tinast kast, milles hõbe ja vask rahu leitud. Selle kasti leidja olnud mainitud talu karjapoiss. See võtnud hõbe raha omale ja müünud kullasepale ära. Vask rahast mõned on jäänud mainitud talu peremehele.
Rahad on õhukesed ja vormaadilt sarnased meie viiemargalise rahale. Ääres on augud sees.
34) Meeri vallas, Pedja talu maa peal on n.n. „Linnamägi“ ja „Vahimägi“. Traditsioon ei tea, mikspärast need mäed sarnaseid nimesi kannavad.
Võib arvata, et esimese mäe nimetus sellest tulnud, et seal vahest vana eestlaste kants olnud.
34) Mainitud Linnamäe ja Vahimäe vahelt, oru põhjast on leitud suur vaskne katel. Traditsioon ei tea lähemat selle leiu kohta.
29) Pangodi vallas, Tarnsa külas on suur tamm, mida rootsiaegseks peetakse. Traditsioon räägib sellest järgmist: Põhjasõja ajal rootsi kuningas Karl XII põgenenud, teel aga läinud tiisli katki. Kuningas võtnud ühe tiisli tüki ja pistnud selle maasse ja öelnud seejuures: „Kui see tiisli tükk kasvama läheb, siis kannan mina veel Eestis oma isa mütsi“.
Sarnaseid rootsi kuninga tiisli lugusi on Tartu ümbruskonnas igal pool. Nähtavasti on need rahva poolt fantaseeritud. Ei saa ju mõelda, et kuningal nii palju tiisli katkiminekuid on olnud.
29) Pangodi vallas, Tamsa külas, Venni talu maa seest on leitud vanaaegne kett. Traditsioon ei tea lähemat sellest öelda.
30) Pangodi mõisa maa peal on n.n. „Kullamägi“. Seal olla kulda maa sees, nagu traditsioon räägib. Seal olla kunagi kaevamas käidud. Kas kulda on leitud, ei tea.
8) Luke vallas, Kisso talu põllu seest on kulda leitud. Kuhu see kuld on jäänud ja kui palju on leitud, ei tea.
72) Tähtvere vallas, Lepiku talu maa sees on rootsiaegne kelder. Traditsiooni järele käivat sealt maa alune tee kuni Toomemäeni Tartus.
5) Võru maantee ääres umbes 6 klm. Tartust on olemas ristikivi. Traditsiooni järele olla see rootsiaegne lahinguplats.
6) Viljandi maantee ääres umbes 9 klm. Tartust, Haagi mõisa lähedal on olemas ristikivi. Traditsiooni järele olla seal rootsiaegne lahinguplats.
7) Tõrvandi mõisa maa seest, Tähtvere vallas, praeguse asunik Hugo-Siimo krundist on palju surnuluid välja tulnud. Varemalt on seal ka ristikivi olnud. Traditsiooni järele olla see rootsiaegne lahinguplats.
12) Ropka vallas, Küllitse küla lähedal, Riia maantee ääres üle 10 klm. Tartust on olemas „Pähnimägi“, kust surnuluid välja tulnud. Traditsioon arvab seda vanaks lahinguplatsiks olevat. Missuguse sõja ajal see on olnud, ei tea.
15) Meeri vallas, Aiamaa küla, Ipa talu maa peal on n.n. „Jürimägi“, kust surnuluid välja tulnud. Traditsioon arvab seda sõjaaegseks tegevusalaks. Praegu on see koht põllu all. Millest mägi oma nime saanud, ei tea.
18) Unipiha mõisa lähedal on n.n. „Visso-Vainu“ mäed. Traditsiooni järele olla seal vanasti lahinguplats olnud. Millal, seda ei teata.
2) Unipiha mõisa lähedal on olemas n.n. „Leenamägi“. Traditsiooni järele on seal sõja kants olnud. Seal on varemalt sõjaaegse valli asegi näha olnud. Praegu on mäel mets peal.
38) Meeri vallas, Verevi külas on palju surnuluid välja tulnud. Traditsioon arvab seda vanaks lahinguplatsiks.
51) Tähtvere vallas, Vallamadi talu maa seest on leitud hobuse jalaraudu ja täägi otse. Traditsioon räägib, et seal ka üks raha katel olla ära peidetud. Kama talu peremehele on kunagi vanal ajal unes öeldud, et see Vallamadi talu maa peal oleva suure kivi juure läheks ja sealt teatud arv samme kivist eemale maasse augu kaevaks; sest seal olla raha. Seda pidi kõik öösel ja üksi tegema, kuid mehel pole seda julgust olnud. See jutt rahaaugust levinud kiiresti. Kord läinud keegi naine öösel sellest kivist mööda, kus lähedal raha pidi olema ja näinud kivi peal kaks nuku taolist olevust istuvat, seejuures omi esimesi sõrmi üles ning alla viibutades. Arvatakse, et need nukud vana tondid olnud.
Selle kivi lähedalt on leitud ka mõõku. Traditsioon peab seda rootsiaegseks sõjalaagri paigaks.
42) Tähtvere vallas, Rahinge külas on palju surnuluid leitud. Traditsiooni järele on seal rootsi kuningas Karl XII oma väega laagris olnud. Seal olnud vanasti Rahingi talu, kus kuningas ööd veetnud. Sellest talust mälestusena on järele jäänud kaevuase, mille kuningas ise on kaevata lasknud.
50) Tähtvere vallas, Kulli talu maa seest on leitud sõjariistade jäänuseid. Traditsioon arvab seda Põhjasõja aegseks lahinguplatsiks olevat.
70) Tähtvere vallas ja Tähtvere külas, Päidu-Õssu talu maa peal on olemas n.n. „Vallilomp“. Traditsioon arvab seal vana lahinguplatsi olevat. Sealt on suurtüki kuule leitud.
18) Pangodi vallas on n.n. „Kerko ja Kabeli“ mäed. Traditsioon räägib, et seal eestlaste ja raudrüütlite, sakslaste meie maale tulekul, lahing olnud.
38) Aru vallas, Paabo talu maa seest on leitud surnuluid, suurtüki kuule, mõõku ja hobuse jalaraudu. Traditsioon arvab seda kohta lahinguplatsiks.
34) Aru vallas, Vellavere külas on vanasti rootsi ajal lahing olnud. Küla ollagi sellest oma nime saanud, et seal palju venna või Tartu murdes velle verd on valatud. Sõnadest „velle veri“ on moodustunud - „Vellavere“. Milla seal lahing on olnud, ei tea.
34) Aru vallas asuva Erumäe peal on Põhjasõja ajal rootsi vägi asunud. Mingisuguseid asju sealt pole leitud, nagu sõjariistu jne.
10) Nõo kiriku juures on n.n. „Kabelitare“. Traditsiooni järele on seal vana matusepaik – kabel, nagu seda talu nimigi näitab.
11) Tähtvere vallas, Rõhu külas on liiva hunnikud, milliseid traditsioon arvab vana matusepaiga asemeks.
48) Tähtvere vallas, Ilmatsalu mõisa lähedal, Kõngovõtja talu maa peal on n.n. „Kabelimägi“, kust palju surnuluid välja tulnud. Traditsioon arvab selle vana kabeli olevat.
55) Tähtvere vallas, Kerge talu maa seest on palju surnuluid leitud. Vanemal ajal on seal ristikivi olnud. Traditsioon arvab seda vanaks kabeliks olevat.
47) Tähtvere vallas, Haagemõisast ¼ klm. eemal Viljandi maantee ääres, mõisast minna paremat kätt on hulka surnuluid välja tulnud. Seal on varemalt ristikivi olnud. Traditsioon järele olla seal vanasti kabel olnud.
53) Tähtvere vallas, Tani talu maa peal on n.n. „Kabelimägi“, millist traditsioon peab vanaks kabeliks. Seal on ka surnuluid leitud.
2) Luke vallas, Unipiha mõisa lähedal on n.n. „Leenamägi“, millist traditsioon peab vanaks kabeliks.
19) Luke vallas, Luke külas asuva Käki talu maa peal on kõrgem küngas, kust palju surnuluid välja tulnud. Traditsioon ei tea kas see on matusepaik või mitte. On arvamisi, et see on vana kabel.
36) Meeri vallas, Verevi külas, Peetsu metsas olla vana kabeli koht, nagu traditsioon räägib.
35) Meeri vallas, Verevi külast umbes üle kilomeetri maa Elva alevi poole, on palju surnuluid välja tulnud. Traditsioon arvab seda sõjaaegseks matusepaigaks olevat.
56) Meeri vallas, Võika mõisa juures on n.n. „Kabelimägi“, kust palju surnuluid välja tulnud. Sealt olla isegi kääpad esile tulnud. Selle koha peal, nagu traditsioon räägib, olnud vanasti Tõravere küla, mille mõisa lammutanud. See Kabelimägi on selle vana Tõravere küla matusepaik.
49) Meeri vallas, Piiri talu maa sees olla vana kabeli koht. Sealt on juukse plettidega surnu pealuid välja tulnud.
34) Aru vallas, Vellavere küla kruusa august on palju surnuluid välja tulnud. Sealt on leitud veel hõbe prees. Traditsioon arvab selle koha vana kabeli olevat. See koht kutsutakse ka „Kabelimägi“. (Vrdl. lhk. 13 ja jutustaja 34)
34) Aru vallas, Uuekülas on n.n. „Kabeliorg“, kust palju surnuluid leitud. Traditsiooni järele on seal vanasti kabel olnud.
38) Aru vallas, Vellavere külas asuva Valgemäe talu krundi sees on kruusa auk, kust palju surnuluid välja tulnud ja üks vask prees ühes linast särgi tükiga. Traditsiooni arvates on vana kabel seal olnud.
38) Aru vallas, Karijärve külas on vana kabeli koht, sest et sealt palju surnuluid välja tulnud.
44) Aru vallas, Külaaseme* külas, asuva Tillu talu krundi seest on palju surnuluid välja tulnud. Traditsiooni järele on seal vanasti kabel olnud.
* Külaaseme küla nimi olla sellest tulnud, et seal vanasti küla on olnud, mis aga hävinenud ja selle asemele tekkis hiljem uus küla. Kuidas vana küla hävines, sellest vaikib traditsioon.
30) Pangodi vallas, Tamsa külas, praeguse valla magasi aida taga on n.n. „Kabelimägi“. Seda arvab traditsioon vana matusepaiga olevat.
20) Luke vallas, Unipiha mõisa juures on n.n. „Kooljamägi“. Sinna olla katku ajal hukkunud Unipiha mõisa kari maetud.
30) Meeri vallas, Tõravere küla juures on n.n. „Vapramägi“. Traditsiooni järele on see vana eestlaste kants või kindlus olnud. Mägi olla oma nime sellest saanud, et seal eestlaste päälik, nimega Vapper surma on saanud ja selle mäe peale ka maha maetud. Mälestuseks tema hauale on istutatud tamm. See tamm seisab seal praegugi. Selle tamme kohta räägib traditsioon, et seal all on Põhjasõja ajal rootsi kuningas Karl XII istunud ja see tamm ollagi tema mälestusena rahvas pühaks peetud.
Viimane arvamine on kirjanduses peamiselt pooldatud, kuna esimene vaid ainult traditsioonil tugeb. Raske on öelda, kumb arvamine õigem on.
48) Aru vallas, Arumõisa maa peal on n.n. „Erumäe“ kants. Selle arvab traditsioon vana maalinna olevat.
30) Meeri vallas, Vapramäest Elva poole on olemas n.n. „Kirikumägi“. Seal olla muiste kirik olnud ning sellest ollagi mägi oma nime saanud. Missugusel aastasajal on seal kirik olnud ja millal ning millistel põhjustel see hävinenud, sellest vaikib traditsioon.
44) Aru vallas, Külaaseme külas asuva Tillu talu maa peal on olemas n.n. „Kirikumägi“. Seal on muiste kirik olnud, nagu traditsioon räägib.
See arvamine näib ka tõenäoline olevat, sest koht on maapinna poolest igapidi soodne kiriku asupaigaks ja nagu eelpool kuulsime, on seal juures ka vana küla kalmistu.
19) Ropka vallas, Kose talu maa peal on olemas kivi varem ahervars. Kui sinna peale astu siis kõmiseb, nagu oleks alt õõnes. Seda kohta on varemal ajal kaevamas käidud ja siis on sealt maa seest vundamendi päevavalgele tulnud. Sealt on leitud hõbe karikas, vanu rahu jne. Traditsioon räägib, et seal vanasti ohvripaik on olnud. Arvatakse, et seal muistsed eestlased on omi surnuid põletanud ja seda hiljem katoliku ajal on tehtud.
31) Meeri vallas, Vapramäel selle püha tamme juures, millest lhk. 20 jutt oli, on traditsiooni järele vanade eestlaste püha hiis ja ohvripaik olnud.
42) Aru vallas, Karijärve sees oleval saarel on n.n. „Kaalu hauad“. Need olla vanad pelgupaigad. Millal need pelgupaikadena on tarvitatud, ei tea.
46) Karijärve saarel olevad koopad on järgmiselt tekkinud: Üks Aru mõisa härradest lasknud mainitud saarelt liiva vedada järve ääres asuvale heinamaale ja nõnda ollagi saarele koopad tekkinud. Need pole pelgupaikadena kunagi olnud.
Nagu näha, on mainitud pelgupaiga kohta kahesugune arvamine. Imelikuna näib olevat viimane arvamine, et mõisahärra sarnaselt saarekeselt liiva vedas heinamaale. Missuguseks otstarbeks seda on tehtud, ei tea. Mispärast neid koopaid „koolu hauad“ kutsutakse, ei tea. Seal peab mingisugune põhjus olema, miks sarnase nime saanud.
46) Tähtvere vallas, Õsso metsas on vanasti röövlite pelgupaik olnud. Traditsioon räägib sellest metsast järgmist: vanal ajal on selle metsa ümbruskonnas hulkumas nähtud iseäralise välimusega meest. Seljas olnud temal lamba nahast jope-kasukas. See mees olnud suur röövel ja mõrtsukas ja tema elutsenudki seal metsas. Kord leidnud keegi naisterahvas selle metsa lähedal asuva heinakuhja ääre alt väikese padakese ja puust supi lusika. Need arvatud selle röövli omad olevat. See mees olla ühe karjapoisi ära tapnud. Traditsiooni järele on see röövel keegi sõjaväest ära karanud isik, kes end siis metsas peidus hoidis. Röövlil olnud hooletu selles metsas elada, kes seal elanud ka palju hunte ja sellepärast pole keegi metsa julgenud minna. Et selles metsas hundid elutsenud, näitab see, et ühel talul olla karja juurest 13 lammast korraga ära murtud ning ära söödud.
21) Kust vanal ajal siia kihelkonda elanikke on tulnud, ei tea. Talude ostuaeg on siia palju mulke Viljandimaalt sisserännanud ja siin talusi ostnud. Esimene mulk, kes siia kihelkonda on elama asunud olnud keegi Laagose nimeline ja pärit Tarvastust. See olnud väga jõukas mees. Viljandimaalt siia sisserännanud mulgid olnud peamiselt sulased mehed, kes siin talude ostmisega tahtsid peremeesteks saada. Tartlased, kes tol ajal kehvemad olid kui mulgid, on talude ostmises väga tagasihoidlikud ja passiivsed olnud ning lasknud mulkidel paremad talud ära näpsata. Hiljem ongi selles suhtes tartlaste poolt mulkidele etteheiteid tehtud ja nende kahe rahvakihi vahele terav vahekord ja isegi vihavaen tekkinud. Mulgid saanudki jõukamateks, sest et esimeses ostutalud maa väärtuse poolest hulga paremad olid ja ostuhind ka odavam, kui hilisematel taludel, mis tartlaste poolt ostetud.
21) Väljarändamisi on siin kihelkonnas ette tulnud veneusu liikumise ajal. Väljarändamine on olnud peamiselt Venemaale, kust pidi „hingemaad“ saama. Sellele väljarändamisele on mõisnikkude poolt peagi tõke ette seatud. Ropka mõisa omanik v. Brasch on Maarja mõisa välja peal neid, kes end Venemaale minekuks olid sisse kirjutanud, läbi lipu lasknud, s.o. said peksa. Sõdurid seatud kahte ritta ja nende ridade vahelt pidid peksmisele määratud läbi minema, kusjuures neile kahelt poolt hoopid selga langesid. Paljud on selle juures ära minestanud. Sarnane teguviis on kõigilt võtnud püüde väljarändamiseks ja seega on see liikumine soiku jäänud.
21) Krimmi sõja ajal on rahva seas suur ärevus olnud, sest üksikud pojad on ka väeteenistusse võetud. Rahva seas on ärevus olnud, sest kardetud sõja siia tulekut.
53) Krimmi sõja ajal on Tartu-Maarja õpetaja Adalbert Hugo Willigerode Nõos korraldanud andide korjamise sõjaväelastele. Korjatud peamiselt linaseid närtse haavade mässimiseks. Kuid need armuanded pole aga saadetud vene väele, vaid vaenlastele Türki. Hiljem on see pettus päevavalgele tulnud ja siis on see rahvas äärmist viha äratanud. Willigerode on rahva viha tõttu end mõni aeg peidus hoidnud. Willigerode'ga on selles asjas ka kohalikud mõisnikud tegevad olnud, sest viimased nägid häämeelega venelaste kaotust.
Sarnaselt on Willigerode toiminud ka Tartu-Maarja kihelkonnas.
53) Põhja sõja ajal hulkunud mööda maad röövsalgad. Need olnud meeste riietes vene naised. Kord tulnud sarnane röövsalk Tähtvere vallas oleva Madi tallu. sarnase röövsalga tulekul maja elanikud peitnud end eest ära. Madi talu tolleaegne peremees peitnud end röövsalga tulekul rehe tuppa pardele. Rehe ahi parajaste küdenud ja röövlid riietunud end lahti ning asunud ahju paistele end soojendama. Peidus olija peremees aga näinud, et need röövlid naised on ja hakanud pardelt puuhalge ja kõik, mis käepärast oli, röövlite peale loopima. Niimoodi tapnud peremees 6 inimest, kuna ülejäänud läbipeksnud, siis alasti olekus nende endi ratsahobuste selga sidunud ja minema saatnud.
Sarnaseid röövsalkade lugusi on igal pool ja nad on kõik ühelaadilised.
21) Suure katku ajal on inimesed õlgi söönud ja loomadele on isegi pehkinud katuse õlgi ning kadaka oksi toiduks antud.
28) Suure katku ajal on sõnajaladest ja põdrasamblast leiba tehtud.
10) Katku ajal on möllanud n.n. „hall tõbi“. See tulnud külmavärinaga, mis tugevasti raputanud. Sellele järgnenud palavik ja peavalu.
51) Hall tõbi käinud inimese või looma näol mööda maad ja otsinud inimesi, hüüdes neid nime järele. Inimesed tunnud suurt hirmu halli tõbe eest ning peitnud endid ära. Kes halli hüüdmise peale vastanud, sellele tulnud hall tõbi külge, kes aga pole vastanud, see jäänud terveks. Need, kes katku haigeks jäänud, nendel olnud suured valud kõhus, muutunud näost mustaks ja surnud.
28) 1867-68 on olnud suur põua aeg. Pole kogu suvi vihma tulnud. See põud pole aga suurt mõju avaldanud toiduoludele, sest Venemaalt on odava hinna eest vilja sisse toodud, eestkätt just tatra tangu ja siis veel rukki jahu ning erneid. Erne ja tatra tangu vakk maksnud 3 rubla ning rukki jahu vakk 2 ½ rubla. Vili toodud Venemaalt Pihkvasse ja sealt toimetatud lodjadega või hobustega Tartusse.
37) Suure põua ajal on neli nädalat enne Jaanipäeva viimane vihm tulnud ja siis kuni hilissügiseni – viljakoristamiseni pole tilkagi vihma tulnud. Tõuvili olnud niivõrd lühikene, et pole muidu saanud kokku panna kui ainult näpuga noppides. Venemaalt on suurel hulgal tatra tangu sisse toodud. Sissetoodud ained on olnud võrdlemisi odavad. Kidur olnud tõuvili, kuna rukki mõnel pool keskmise saagi annud. Rukkit on viidud Viljandisse, kellel jatkus müüa, sest maksetud kõrget hinda. Suur puudus on olnud mõnel pool veest, sest põua tõttu jäänud kaevud kuivaks ja niisiis oldi sunnitud aamidega vett vedama jõgedest ja järvedest.
40) Mõnel pool olnud nälg suur, nii et mõisadest praaka antud inimestele süüa.
51) Tähtvere mõisahäära Wulf on põua ajal lasknud Tähtvere parki puid istutada. Töö eest annud ta inimestel süüa ja toidukraami mõisast. Sarnasel moel said inimesed tööd ja süüa, sest kehval ajal on raske tööd leida, igaüks katsub omal jõul toime saada, sest pole võimalusi palka maksa.
5) Praeguse Ülenurme mõisa külge on ostetud järgmised talud: Soriko, Klaose, Tootsi, Härma ja Soe.
19) Ropka vallas on Karaku talu maade külge liidetud Henno ja Lepiku-Haraku. Seal läheduses olla vanasti ka veel Peetsu nimeline talu olnud. Selle maad on ka teiste talude vahel ära jagatud.
21) Luke vallas, Läti külas on hävitatud Simona talu ja selle maad liidetud praeguse Kilgi talu külge.
38) Aru vallas, Kärsimäe talu õues on olnud varemalt kaevu ja sauna kerise ase ning ahju ahervars. Vanasti laulnud seal alati kilk. Traditsiooni järele on seal muiste talu olnud, mille nimi olnud „Vanausaia“ talu.
48) Lemmatsi mõisa külge olla võetud kaks Sultsi talu.
32) Nõo mõisa külge on võetud järgmised talud: Pööri, Joorsti, Tootsi, Kiisa ja kaks Suure-Paju.
13) Maarja mõisa külge on võetud järgmised talud: Ohtra, Kangro, Sära.
52) Tähtvere vallas, Rahingi külas on olnud Tahingi talu, millest kaevu ase järele jäänud. Traditsioon räägib, et see rootsi kuningas Karl XII poolt asutatud talu on. Sellest talust ollagi küla oma nime saanud. Põhjasõja järele on see talu hävinenud.
1) Ropka mõisa poolt on lammutatud osa Võru maantee asuvast Soinaste külast. Osa talusi, mis sellest külast järele jäänud on praegugi Soinaste küla nime all. Lammutatud taludest mäletab rahvas ainult kahte: Pikeri ja Tõlli.
48) Suure Viljandi maantee äärest on lammutatud n.n. „Ränna küla“. Traditsiooni järele on mainitud külla kuuluvatest Männiku, Pooli ja Kooba taludest Leilovi mõisa tehtud, kuna osa talusi, nimelt: Näpi, Sõra, Kangro, Hiire ja Klemendi Ropka mõisa külge liidetud.
Sõra ja Kangro talude kohta on kahesugused arvamised: ühed ütlevad, et need talud on Ropka, teised Maarjamõisa külge liidetud.
19) Meeri vallas on mõisa poolt lammutatud n.n. „Võika küla“. Selle küla asemele on karjamõisa asutatud, mis küla nime kannab. Üksikuid talu nimesi traditsioon ei mäleta.
30) Meeri mõisa poolt on lammutatud Tõravere küla, osalt. Osa talusi, mis järele jäänud on teise kohta viidud. Lammutatud küla osa maad liidetud Võika mõisa külge. Traditsioon ei mäleta lammutatud talude nimesi.
21) Luke mõisa poolt on lammutatud Suure- ja Väike-Järiste külad ning Järiste karjamõisa peale asutatud. Traditsioon talude nimesi, lammutatud külas, ei mäleta.
63) Tähtvere mõisa poolt on lammutatud Ilmatsalu küla ja asemele asutatud samanimeline mõisa. Traditsioon mäletab sealt järgmisi talusi: Ploomi, Ülejõe ja Karaski. Kolme talu nime ei mäletata. Seal olla 6 talu olnud. Karaski talu maa peale on mõisa metsa külvanud.
69) Ilmatsalu mõisa läheduses on olnud n.n. „Kuke küla“. Seda kutsutud „Kukelinn“.
63) Imatsalu külas olnud 6 talu ja nendest teatakse nimepidi: Ülejõe ja Kukeristi, teisi ei mäletata. Nende talude kohal mälestusmärkidena on hilja aja eest õunapuud kasvanud.
Nagu Hagemeister'is* näha on olnud Ilmatsalu ja Kuke külad. Nende nimetused esinevad juba 13 aastasajal.
* Hagemeister – Materialein zuenier Geschichte des Landgüter Livlands II Theil. Riga 1837.
19) Ropka mõisa omanikud v. Brasch'id on rahva seas tuntud kurjade meestena. Timukaks nimetatakse eriti seda v. Brasch'idest, kes Pühajärve sõjas peksmise peategelane on olnud. Traditsioon räägib, et tema omas vallas neid, kes veneusu liikumise ajal end olid lasknud väljarändamiseks sissekirjutada, Maarjamõisa välja peal läbi lipu ajanud, s.o. peksa lasknud.* Sel moel on tema rahvast püüdnud Venemaale rändamisest eemale hoida. Talude ostuaeg on v. Brasch ka väga karmilt toiminud, talud väga kallilt müünud.
51) Viimane v. Brasch'idest olnud hää mees, sest see olnud pime. Traditsioon peab seda õnnetust Jumala karistuseks isa pattude pärast, et see rahvast piinanud. Vana v. Brasch'i lapsed olnud kõik vigased, millist nähtust Jumala vitsana võetud rahva poolt.
* Vaata asustamisküsimus all lhk. 26.
21) Luke mõisa rendihärra Johanson on rahva seas tuntud kurja mehena, olgugi et ta rahvuse poolest eestlane on olnud. Ta on taludele kõrge rendi peale pannud ja talumeestele on rendi mittemaksmisel õigel ajal, sageli oksjone tehtud. Ta on tühiste süüde eest inimesi peksa lasknud. Traditsioon teab rääkida ühest juhusest, kus ta ühte tüdrukut sõimamise eest rängalt peksa lasknud.
26) Luke mõisa rendihärra on sel juhul, kui talumehed käsu peale mõisa talgule, nagu sõniku veo aeg jne, pole tulnud, siis kohe renti juure pannud.
34) Meeri mõisahärra Seidlitz on rahvas tuntud vihatud mehena. Ta on 1905. aasta liikumise ajal peksmise kaastegelane. Ka need, kes Venemaale, eriti Saamarasse rändamise ajal, on tahtnud elama asuda ning selleks endid sissekirjutada lasknud, on peksa saanud.
30) Meeri mõisahärra Seidlitz on neid, kes Aleksandri kooli asutamismõtet pooldanud ja selle hääks toime pantud korjanduses tegevad, läbi lipu lasknud, s.o. sõdurid seatud kahte ritta ja nende ridade vahelt pidid süüdlased läbi jooksma, kusjuures nendele kahelt poolt vitsa hoobid pihta langesid.
37) Seidlitz vaadanud alama rahva peale, kui sigade peale, kes midagi mõtelda ei oska.
36) Viimase Arumõisa omaniku v.z. Mühlen'i isa olnud kuri mees, kes sageli omi talupoegi ratsa nuudiga on löönud. See olla ka Pühajärve sõjas üks peksmise kaastegelane olnud.
34) Enamus v.z. Mühlen'ide sugukond on olnud rahva vastu sõbralikud (olnud). Viimane nendest olnud väga hää mees. 1905. aasta liikumisel pole ta ühtegi inimest oma vallas peksa lasknud, ehk küll karistussalk seal on käinud.
38) Viimase v.z. Mühlen'i isa ajal on sageli teolisi pekstud. Traditsioon toob esile ühe juhuse, mis illustreerib v.z. Mühlen'i teguviisi. Kord on teolised vastuhakanud, et nad ei ole tahtnud nii palju maad künda ühe päeva jooksul, nagu nõudmine on olnud. Härra lasknud teolised kokku tulla ja küsinud, kas nad ei jõua antud normi maad päevas ära künda. Alul pole keegi julgenud vastata, kuid lõpuks keegi teolistest, nimeta Peeter Malts, hüüdnud kõigi eest, et ei jõua. Et mees julges sarnaselt vastu hakata, ja saanud 300 vitsa hoopi selle eest.
51) Tähtvere mõisa omanikud Wulf'id on rahva vastu väga hääd olnud. Traditsioon räägib, et rahvas ka neid väga austanud. Kui härrased Saksamaalt suvitamast tagasi tulnud, siis on kogu valla rahvas, valla kooliõpetajaga eesotsas, neid laulukooriga vastuvõtmas olnud. Ka muil tähtpäevil on laulukoor mõisas laulmas käinud.
55) Wulf'id on oma rahvaga väga hääs vahekorras olnud. Sageli kutsunud talumehi mõisa, kus nendele sööminguid ja joominguid korraldanud.
Kui mõisas midagi paha on juhtunud rahvale, siis olnud selles süüdi mitte härrased, vaid kubjad, valitsejed j.t. ametnikud, kes sageli kurjad inimesed olnud ning armastanud omavoli tarvitada.
70) Wulf'id on talude ostuaeg ka rahvale ostuhinna suhtes püüdnud vastu tulla. Nendel on soov olnud talusi müüa kõik läbisegi 90 rubla taader, kuid nende lähemad nõuandjad ja volihärrad on selles süüdi olnud, et talud kallilt müüdud.
64) Üks Ilmatsalu rendihärradest on olnud halb mees, on talupoegi liig suure teo nõudmistega kurnanud. Tema nime traditsioon ei mäleta.
26) Meeri mõisa valitseja Ostrov on olnud väga tige mees. Ise on ta olnud rahvuse poolest eestlane, kuid timukas oma suguvendi vastu olnud. 1905. aasta liikumise ajal on tema olnud, nagu traditsioon räägib, suurim mässuliste pealekaebaja, seega suurim kaastegelane Meeril aset leidvas peksmises ja tapmises.
30) Meeri mõisa valitseja Ostrov on olnud Meeril aset leidva veresauna peategelane, nagu traditsioon seda ikka toonitab.
19) Hääd mälestused on rahva seas Nõo kiriku õpetajast Mickwitzist. Ta olnud vastutulek ja sõbralik mees rahva vastu.
19) Nõo kiriku õpetaja Martin Lipp olnud rahvasõbralik. Koolide katumisel ja leeri ajal pole nii vali olnud nõudmistes.
30) Martin Lipp olles eestlane, pole rahvuslist poliitikat nii terasjooneliselt ajanud.
19) Väga halvad mälestused on jäänud rahva sekka õpetaja Jürmann'ist. Rahvuse poolest oli ta küll eestlane, kuid ajanud saksameelset poliitikat. Ta suurendanud kiriku maksu, eriti kana maksu, mis endise 10-15 kopiku pealt 25 kopiku peale tõusnud. Rahvas ise on teda väga tahtnud omale õpetajaks, sest et ta eestlane. Arvatud, et ega oma suguvend nii suuri makse ei nõua, kuid selles arvamises on oldud peagi pettunud. Valimiste ajal olla Arumõisa omanik v.z. Mühlen oma rahvale öelnud: „Ärge tahtkem oma meest, sest see on hulga halvem kui saksa soost!“ Iseloomult olnud õpetaja Jürmann väga uhke ning upsakas mees. Viimati on tema täiesti saksameelsete leeri üleläinud.
Muidu oma ametikohustuste suhtes olnud ta tubli mees: hää jutlustaja ning ilusa lauluhäälega.
21) Õpetaja Jürmann olnud uhke ning isemeelne mees, vaadanud alama rahva peale üleolevalt. Ta olnud äärmine kadakasaks ning ajanud kogu oma eluaeg saksameelset poliitikat.
21) Meeri vallas asuva Aiamaa kooliõpetaja Otto Selmann on väga hoolitsenud rahva hariduse eest. Tol ajal, kui Selmann Aiamaa koolis õpetajaks olnud, pole mujal pool muud õpetatud, kui ainult lugemist, kuid tema õpetanud ka kirjutamist ja rehkendamist. Peale oma otsekohese koolitöö on temal aega jätkunud muuks hääks otstarbeks. Ta pidanud palve ning piibli seletamise tunde jne. Rahva seas on tema tuntud lahke ning sõbraliku mehena, hää nõuandjana ning juhina igasuguseis asjus.
19) Otto Selmann, Aiamaa kooliõpetaja olnud mees, kes rahvast püüdnud vaimliselt kõrgemale viia. Ta olnud hoolas palvetundide pidaja ja ka vennaste koguduses tegev. Hariduse poolest ta ise kuigi kõrgel pole olnud.
21) Ropka vallas asuva Küllitse külakooli õpetaja Austa on olnud vastik mees rahvale. Ta on olnud rohkem saksa meelne mees olnud. Traditsioon räägib, et kooliõpetaja Austa on Ropka mõisahärra Brasch'iga väljarändajate peksmisel või läbi lipu laskmisel, Maarjamõisa välja peal, tegev olnud. Selle eest ollagi tema Küllitse koolile kuuluva maa härralt kingituseks saanud.
51) Tähtvere valla kooliõpetaja Karl Reimann on rahva seas väga tegev olnud. Ta olnud ise suur lauluharrastaja ja on seega laulukooride alal tegev olnud. On rahva seas seltside asutamismõtet õhutanud.
53) Tähtvere valla kooliõpetaja Pauska on ka tegev olnud rahva seas oma laulukooridega.
52) Nõo kiriku köster Roosileht on rahva seas tuntud sõbraliku mehena. Ta on rahva vaimlist elu katsunud ergutada laulukooride asutamisega. Üldse on ta igas suhtes rahvale vastutulelik olnud. Rahva seas on köster Roosilehest säilinud kõige paremad mälestused.
53) Nõo köster Sprenk-Läte on ka väga tegev olnud rahva vaimlise tasapinna tõstmises; samuti kui Roosilehtki. Ta on laulukoore asutanud ja osav nende juhina olnud. Ta on tuntud parema muusikamehena. Ta ise on ka komponist.
Pärisorjusest pole rahvas mälestusi säilinud, ka teoorjusest on vähe materjali leida. Puudulikud on andmed sellest, kui suured kohustused talupoegadel mõisa vastu on olnud. Rahvas neid täpselt peast ei mäleta ja ka vallamajade juures olevates vakuraamatutes puuduvad teated teopäevade hulga ja künnismaksu kohta. On olemas ainult andmed talumaade suuruse ja maa väärtuse hinnangu kohta. Vakuraamatud, mis ongi olemas kuuluvad hilisemasse ajajärku, kuna vanemast ajast dokumentaalsed andmed puuduvad ja siin peab piirduma ainult traditsiooniga. Talupoegade kohtlemisest mõisas ja vooris käimisest teab traditsioon mõningaid andmeid pakkuda teoajast. Ainult Ropka valla vakuraamatus, mis pärit 1898. a. on märgitud talupoegade kohustused mõisa vastu. Toon allpool ühe näite.
/Tabelid lk. 49 ja 50/
21) Karistusena on olnud teoajal peamiselt peksmine, kusjuures vitsa hoopide arv varieerunud 5-35 vahel. Peksa on antud väga lihtsate, väikeste eksimuste eest, näiteks: kui mõisahärrat ei teretanud, kui tööd nii ruttu ja hästi pole tehtud, nagu nõue on olnud, kui täpselt pole teol oldud, kui kutsumise peale kohe pole mõisa tuldud jne.
Naised saanud mõisas kõige enam 25 vitsa hoopi.
Traditsioon räägib, et üks peremees pole teolisi õigel ajal, hommikul, mõisa saatnud ja selle eest on ta ise mõisas 25 vitsa hoopi saanud.
Jutustaja enese isa olnud mõisas kubjas ja see on saanud peksa järgmise süü eest: mõisahärra jalutades juhtunud nägema, et karjamees joobnud olekus kõrtsist välja tulnud. Mõisahärra, selle järele läinud mõisa kubja juure ja küsinud viimaselt, kas tema teab, kus mõisa karjamees on olnud natukese aja eest. Kubjas vastanud, et tema ei tea. Selle peale haaranud härra oma ratsa nuudi ja peksnud kubjast mehemoodi, sealjuures sõnades: „Mis jaoks sa ametis oled, kui sa midagi ei näes.“
40) Kubjal on olnud õigus 3-5 kepi hoopi korraga lüüa, kuid seda õigust võinud ta mitu korda päeva jooksul kasutada. Kui süüteod olnud suuremad, siis märgitud need üles nädala jooksul ja igal reedel, mil aset leidnud mõisas kohtumõistmine, kus antud siis süüdlastele vastav karistus. Peale peksmise on süüdlasi mõisa keldrisse teatud ajaks vangi pantud. Nii peksmine kui ka vangis istumine võinud korraga ühele isikule osaks saada ehk ka üks nendest karistusmetoodidest.
49) Traditsioon räägib ühest juhusest Karlova mõisas, mis iseloomustab talupoegadega ümberkäimist mõisnikke poolt. Ühel päeval kästud teonaistel Karlova mõisa rehe juure tulla, kus nad õle kubusi pidanud kinni köitma. Sidemete jaoks pole õlgi küllaldane hulk olnud ja mõned viimased kaod sidunud teonaised tooreste rukkidega. Naised kutsutud mõisa, asja ilmsiks tulemise järele, kus neid peksmine ootas. Üks nendest süüdlastest olnud jutustaja õde, kuid see pole käsu peale mõisa läinud ja põgenenud metsa peitu, kui mõisast tagaotsima tuldud. Otsijad olnud mõisahärra ühes kohtumeeste ja kasakatega. Neil olnud vitsakimbud kaasas, nii et siis süüdlase kättesaamisel seal samas kohas oleks peksmine toimetatud. Kodused inimesed seletanud otsijatele, et süüdlane karistuse eest hirmu tundes end ära uputanud. See olnud muidugi pettus ja mõisahärra jäänudki uskuma. Mõne aja järele saanud mõisahärra küll teada, et see otsitav tüdruk elus on, et ta tol korral peidus on olnud, kuid pole enam pekstud, vaid tüdruku isa olla maksnud selle süüteo tasuks 8 rubla trahvi ja sellega oli see asi lõpetatud. Peksmine oleks vahest tulnud, kui poleks suudetud raha maksa, aga tüdruku isa olnud jõukam mees.
50) Traditsioon räägib veel ühest teisest juhtumisest Karlova mõisas, mis valgustab mõisnikkude suhtumist talupoegadele. Ühel pühapäeval on käsutatud mõisarahvas rehe juure haganaid kandma. Keegi härraste sugulane olnud tööliste järelvaatajaks seatud. Teolised olnud väga pahased, et pühapäevadel töösse sunnitakse, ja keegi teoline Jaan Kopli nimeline öelnud viha tõttu: „Olgu ka neid mõisnikke, peab ka pühapäevadel neid orjama. Kurat võtku ka neid härraseid, löö sarnased jalust maha.“ Neid sõnu kuulnud teoliste järelvaataja ning seletanud neid mõisahärrale. Ühel päeval tulnud mõisnik maakohtu ülemhärraga meest ülekuulama. Mees toimetatud landrati kohtusse ja mõistetud 80 vitsa hoopi. Mehel olnud selg puruks löödud, nii et liha tükid olnud välja tulnud. Pekstud tugevate vitsadega, mis sarnanenud keppidele.
20) Luke mõisas olnud piirituse vabrik ja sealt on piiritust peamiselt viidud Pihkvasse. Sellest piirituse vedamisest räägib traditsioon järgmisi lugusi. Nagu teada asub Luke mõisa all sügav org ja selle juures metsasalk. Selles orus olnud alati vooris viinavargus. Seni kui voori järelvaataja voori lõpu osa korraldas, esimeses osas, mis juba mõisast väljas mainitud orus, toimetati vargust. Meestel olnud väikesed puurid kaasas. Aamidele tehtud augud sisse, lastud pilliroost torukeste läbi piiritus kaasavõetud pudelitesse ja visatud kuhugi põõsastikku, kust siis hiljem, voorilt tagasi tulles, ära võetud. Augud aami sees pantud lepa puust pulkadega kinni, kraabitud värvi sinna peale, nii et seda kohta pole märgatagi olnud.
37) Nõo mõisas on väga vähe vooris käidud.
49) Karlova mõisast on käidud vooris vilja vedamas; peamiselt Pärnusse ning Pihkvasse.
Karlova mõisa on talupoegadelt palju vooris käimist nõudnud. Karlova mõisas olnud savikivi valmistamise rehi, kuhu talupoegadele lastud metsast puid vedada.
71) Tähtvere mõisas olnud piirituse vabrik ja sealt on veetud välja peamiselt piiritust. Vooris käidud peamiselt Narvas, Pihkvas ning Peterburg'is.
28) Igast mõisast viidud vilja välja ja peamiselt Pärnusse. See olnud tähtsam vilja koondamispunkt.
1) Ropka vallas Partsi talu 25 vakamaad suur, maksnud renti 90 rubla. Peale selle on olnud tükid teha mõisale: 1 ½ vakamaad rukkit lõigata, 2 vakamaad otre kokku panna, 6 vakamaad heina teha, kusjuures ädala omale sai. On olnud raharent ja ka tükkide tegemine – segarent.
7) Õldse on olnud puhas- või raharent, kuid siiski kaunis palju ka segarenti. Millal rendiaeg alganud ei tea. Kui palju renditaader maksnud, ei tea, pole meeles.
21) Luke vallas maksnud 3-2 ½ rubla taader neil taludel, kus segarent. Sel korral pidi mõisale tükke tegema, kartulit võtmas, rukkit lõikamas ja tõuvilja kokku panemas käima. Neil taludel, kus tükitegemist pole olnud – kus polnud segarent, maksetud 7 rubla taadri pealt renti. Rendiaeg olnud alul 12 aastat, hiljem aga 6 aastat. Rendi maks olnud maa väärtuse järele. Mida parem maa, seda kallim rent.
Krooni valdades on rent hulga odavam olnud. Seal on kogu talu pealt 25 rubla renti makstud. Kui Kroonu valla talupoeg pole jõudnud renti õigeks ajaks ära maksa, siis on talupoeg ikkagi omale kohale edasi jäänud. On ka juhuseid, kus talupoeg liiga kehv on olnud, siis olla kroonu temale kinkinud sel korral võla. Pangodi vallas on ka odav rent olnud, sest see olnud ka kroonu vald. Kroonu valla talupojad, ehk neil küll talud odavalt käes olnud, on siis rohkem pankrotti jäänud kui mõisa vallad.
37) Umbes 1861 aastal on Luke vallas talusi hakatud rentima. Alul olnud segarent, s.o. pidi mõisale tükke tegema: 8 vakamaad rukkit, 4 vakamaad otra ning 4 vakamaad kaeru ja 2 vakamaad kartulit võtma. Seejuures rehkendatud 1 rubla 20 kopikut rukki, 1 rubla tõuvilja ja 4 rubla kartulit vakamaa pealt. Rendiaeg olnud alul 6 aastat. Luke krahv Knorring annud oma mõisa rendile ja rentnikule pidanud talupojad tükke tegema.
38) Rendi- ja ostuaeg käinud käsikäes. Rendiaeg olnud alul 6 aastat. Esimesel rendiajal olnud rent odav, kuid hiljem tõstetud see kõrgemaks. Rendi mittemaksmise korral pole talupoegi Aru vallas välja aetud, vaid maksmise tähtaega pikendatud. Väga harva on talupoegade väljaajamisi ette tulnud.
41) Rendi taader Aru vallas maksnud 5 rubla.
45) Aru mõisahärrad v.z. Mühlen'id on rendi tähtajal, maksu mitte õiendamisel vähe talupoegi välja ajanud, sageli maksu jõuetusel aasta rendi võlgu jätnud seniks, kui raha saadud. Aru mõisa valitseja keegi Engelhardt'i nimeline, on väga karm ning tige mees olnud ja öelnud nendele talumeestele, kes pole jõudnud renti maksa: „Kui ei jõua renti maksa, siis tuleb talust välja minna ja talu maa peale mets külvata.“ Arumõisa pärishärra on olnud rohkem pikameeleline.
51) Tähtvere mõisa pärishärra tahtnud väga vähe renti, nimelt, 3 rubla taader – puhasrendi korral. Inimesed pole aga julgenud rendi peale minna, kartes, et ei jõua maksa. Hiljem aga tõusnud rendi hind hulga kõrgemale. Kuni ostuajani on rendi hind tõusnud 7-8 rublani taader. Millal Tähtvere vallas rendiaeg on hakanud, ei mäleta.
7) Tähtvere vallas, Tõrvandi külas asuv Tambi talu, mis 29 taadert suur on maksnud renti 120 rubla aastas, see on üle 4 rubla taader. Kütteks tarvis mineva materjali on mõisa metsast saanud tasuta, kuid selle eest on pidanud teopäivi mõisale tegema.
64) Tähtvere vallas, Kardla küla poolses osas on rent olnud hulga kallim, kui Nõo poolses valla osas ja seal on üldse hiljem rendi peale mindud. Alul olnud segarent ja hiljem on olnud puhasrent. Viimasel juhul on 7 ½ rubla taadri pealt maksetud. Millal on rendi peale mindud, ei mäleta.
47) Meeri vallas on esialgu 7 rubla taadri pealt renti. Rendiaeg on alul olnud 6 aastat. Selle möödumisel on renti tõstetud. Kuni ostuajani on rent tõusnud kuni 13 rublani taader.
Tähtvere vallas on rendiaeg juba 1840dates aastates. Seda asjaolu tõendab Rõhu külast, Põltsamaalt talust saadud rendileping, mis pärit 1845st aastast. Antud talu on 28 taadert suur. Rendileping on kolme aasta peale korraga tehtud. Iga kolme aasta tagant on renti suurendatud. Esimesel kolmel aastal on makstud Põltsamaa talu pealt, mis 28 taadert suur maa järele, 96 rubla renti, seega üle 3 rubla taader. 1883. a. on mainitud talu eest makstud 113 rubla renti aastas.
Traditsioonidelt saab rendi tingimuste kohta väga katkendiliselt andmeid. Igal talul pole olemas rendikontakte, vaid neid leidub mõnel üksikul talul kogu kihelkonnas.
a) Tähtvere vald.
7) T'ähtvere vallas on alganud 1885. a. talude ostuaeg. Tombi talu, Tõrvandi külas, mis 29 taadert suur, on maksnud 6400 rubla. Sellest pidi sisse maksetama 1400 rubla, kuna ülejäänud protsentidega hiljem tasutud. Kui kahel tähtajal võlg tasutud polnud, siis langes kolmandal tähtajal talu hambri alla.
49) Tähtvere vallas ostuhind olnud läbisegi 200 rubla taader. Ülejäänud võlg pidi 6% teatud ajajooksul tasutama, kusjuures Krediitkassa võlg 36 aasta ja mõisa võlg 10 aasta jooksul ära õiendama.
50) Ostuaeg Tähtvere vallas on 1880. aastatel alganud. Jutustaja talu, mis 41 taadert suur, on maksnud 11000 rubla. Sellest summast on 3500 rubla krediitkassa ja ülejäänud osa 7500 rubla mõisa võlg olnud. Krediitkassa võlg pidi 6% 36 aasta jooksul tasutama. Mõisa võlg pidi 10 aasta jooksul ära õiendatama, seejuures esimese 5 aasta jooksul ei maksetud üldse, kuna ülejäänud viie aasta jooksul pidi iga aasta kaks obligatsiooni lunastama. Üldse olnud 10 obligatsiooni. Sissemaks oli maa suuruse ja hääduse järele taadri hind.
53) Ostuhind Tähtvere vallas olnud maa hääduse järele. Ostuhind kõikunud 180-300 rubla vahel taader. Sissemaksu alamäär olnud 500 rubla. Rahingi külas asuv Kõpla talu maksnud 7500, kusjuures 2575 olnud Krediitkassa võlg ja ülejäänud mõisa võlg. Võlg oli 6%. Mõisa võlg pidi 10 aasta jooksul tasutama.
55) Ostuaeg Tähtvere vallas alganud 1884. a. Rõhu külas asuv Põltsamaa talu, mis 28 taadert suur, maksnud 4500 rubla. Sissemaks olnud 600 rubla ja võlg jäänud 5%. Igal talul olnud 10 obligatsiooni ja need pidi 10 aasta jooksul õiendatama mõisale. Krediitkassa võla õiendamiseks olnud pikem aeg. Mainitud talul olnud üks obligatsioon 180 rubla suur. Paljud võtnud endi talud Põllupanga alla ja need pääsenud rutem võla hädaohust, kuna Krediitkassa all olevad talud praegunigi oma võlga maksavad.
59) Kui talu suuruse järele sissenõuetavat summat pole suudetud maksa, siis lepitud ka vähemaga.
70) Ostuaeg Tähtvere vallas alganud 1884. aastal. Rahingi külas asuv Odra-Kama talul, mis 29 taadert suur, on sissemaks olnud 700 rubla. Võlg jäänud 6%. Mõisale olnud 10 obligatsiooni, mis 15 aasta jooksul pidi ära õiendama. Esimesel 5 aastal pole midagi maksetud, kuid järgmise 10 aasta jooksul pidi iga aasta üks obligatsioon välja lunastama. Paljud võtnud endi talud põllupanga alla ning maksnud mõisale ja krediitkassale ära. Kui palju ostuhind taadri pealt on olnud, ei mäleta.
b) Luke vald.
21) Esimesed talud Luke vallas on müüdud umbes üle 40 aasta tagasi. Esimesed ostutalud olnud Sepa ja Treiali. Need olnud maapinna poolest kõige paremad talud. Sissemaks, mis nõuetud olnud 500-1000 rublani. Võlg pidi mõisale 18 aasta jooksul ja krediitkassale 36 aasta järele 5% ära õiendatama. Kui protsente pole täpsalt maksetud, siis kõrgendatud neid. 30-32 aastat tagasi, müüdud kõik veel ostmata talud korraga, 200 rubla taader. Kui palju esimeste müüdud talude taader on maksnud, ei mäleta.
26) Esimesed ostu-talud Luke vallas olnud: Sepa, Viinamärdi ja Kirbu, mitte Treiali, nagu eelmine jutustaja on rääkinud.
28) Sissemaks Luke vallas oma talupoegadel olnud 500 rubla, aga võõrastele 1000 rubla. Võõrastel maksu tähtaeg novembri ja augusti kuu sees, aga oma vallas olijatele igal ajal aasta läbi. Seega on tahetud võõraste sisserändamist takistada. Kes võõrastest mainitud kahel tähtajal pole saanud sissemaksu ära õiendada, siis pidi kuni järgmise tähtajani ootama, kuid selle aja jooksul võisid talud juba oma valla talupoegade poolt ostetud olla. Taadri hind olnud alul 200-250 rubla, hiljem aga 175-85 rubla jne. Mõisa võlg pidi 15 aasta ja krediitkassa oma 36 aasta jooksul ära õiendatama. Nii mõisa kui krediitkassa võlg olnud 5%.
d) Meeri vald.
31) Umbes 60 aasta eest on Meeri vallas esimesed talud müüdud. Võlg jäetud alul 4%, hiljem tõstetud see 5% peale. Endise Nõo valla osas olnud võlg isegi 6%. Sunduslik sissemaks olnud selle järele, kuidas kellegil võimalik on olnud maksa. Kui suur ostuhind taadri pealt on olnud, ei mäleta.
32) Mõisahärra on talupoegi õhutanud talude ostmisele. Sissemaksu alamäär olnud 200 rubla. Alul on talud kaunis odavalt müüdud. 130 vakamaa suurused talud maksnud 4000 rubla. Võla õiendamise tingimusi ei mäleta.
47) Meeri vallas ostuhind olnud esialgu 150 rubla taader, hiljem aga 200-250 rubla taader. Sissemaks olnud 1000 rubla ja võimaluse korral rohkemgi. Võlg olnud 6%. Mõisale pidi võlg 10-15 aasta jooksul õiendama.
g) Aru vald.
34) suurem osa talusi Aru vallas müüdud 1875. aastal. Ostuhind olnud 150 rubla taader. Sissemaks võimaluse järele. Võlg pidi 6% mõisale 10 aasta ja krediitkassale 36 aasta jooksul õiendatama. Kes mainitud aja jooksul siiski pole suutnud võlga ära tasuda, pantud ostuhinda 1000 rubla juure, välja aga pole selle eest aetud. On juhtumisi ette tulnud, kus sel korral talumehi rendi peale pantud. Kui rendiga ka pole toime saanud, siis on oksjon tehtud.
36) Üle 30 taadri suured talud maksnud 5000 rubla. Sissemaks olnud 50 rubla. Mõisa võlg pidi 20 aasta jooksul õiendatama.
37) Mõned pole sugugi maksnud enne kui 20 aastat hakkas täis saama. Võlg olnud 5%. Kuipalju ostuhind on olnud taadri pealt ja millistel tingimustel ostmine olnud, ei tea.
38) Esimesed talud, mis 17-18 taadert suured on müüdud 2000 rubla eest, kuid hiljem on sama suured talud umbes 4000 rubla maksnud. Sissemaks olnud vaba kokkuleppe järele mõisahärraga. Isegi 50 rubla sissemaksmisel võis ostuleping saada. Ülejäänud summast pidi pool mõisahärrale ja pool krediitkassale maksma. Võlg olnud 6%. Krediitkassa võlg pidi 36 aasta ja mõisa oma 40-50 aasta jooksul õiendatama. Kui selle aja sees pole suudetud kõike võlga tasuda, küll aga protsendid maksetud, siis pole talust välja aetud.
41) Matsi talu Kodijärve külas, mis 18 taadert suur, maksnud 3000 rubla.
42) Esimesed ostetud talud maksnud 2800 rubla. Sissemaks olnud 50 rubla kõige vähem, võimaluse korral võis see ka suurem olla. Mõisa võla maksmise esimene tähtaeg olnud 10 aasta järele. Aru mõisahärrad v.z. Mühlen'id olnud rikkad mehed ja nad pole maksu tähtajast kinni pidanud, vaid pikendanud maksu tähtaega, kui aga protsendid õiendatud olnud.
44) Aru vallas talud, mis 20 taadert suured maksnud 5000 rubla. Sissemaks olnud 1000 rubla. Kellel suurem maa, see maksnud ka rohkem sisse. Mõisa võlg pidi 10 aasta jooksul õiendatama. Kui suur võla protsent on olnud, ei mäleta.
46) Karijärve külas Vasso talu on esimesena ostetud ja on maksetud 120 rubla taader. Sissemaks olnud 500 rubla. Mõisa võlg olnud 6% ja krediitkassa oma 7%. Mõisa võlg pidi 10 aasta ja krediitkassale 36 aasta jooksul õiendatama.
k) Ropka vald.
19) Ropka vallas on talud kallilt müüdud, üle 200 rubla taader. Missugustel tingimustel võlg pidi õiendatama ja kui palju on olnud sissemaks, ei mäleta.
l) Pangodi vald.
21) Pangodi on olnud Kroonu vald ja talude ostmine on sündinud hoopis teistel tingimustel. Ostuhind olnud odavam, kui mõisa valdades. Seal maksnud hää maaga ja suured talud 2000-3000 rubla. Hoolimata sellest, et Pangodi vallas nii odavalt müüdud, on sealsed peremehed sagedamini pankrotti jäänud, kui mõisa valdade peremehed. Seda nähtust seletab traditsioon sellega, et kroonu valla mehed laisaks ning hooletuks jäänud vähese võla tõttu. Mõisa valla meestel olnud suuremad võllad, aga nad on selle tõttu hoolikamad olnud.
4) Pühajärve sõja järele on mitmel pool ärevust olnud märgata. Seda on mõisnikud katsunud peksmiste läbi kaotada. On toimepantud n.n. „läbi lipu laskmist“, kus süüdlased sõdurite ridade vahelt pidanud läbi jooksma, kusjuures neile kahelt poolt hoobid pihta langenud. Sarnaselt on toiminud Ropka mõisnik v. Brasch. Sellega tahtnud v. Brasch oma valla rahvast hirmutada, et see sarnasele liikumisele ei siirduks, nagu Pühajärvel.
6) Pühajärve liikumise järele aset leidnud peksmises on Ropka Brasch peategelane olnud. Rohkem ei tea selle liikumise järelkajast siin kihelkonnas.
36) Pühajärve sõja ajal on Arumõisas keegi moonakas, nimega Peeter Malts peksa saanud. Ta olnud ka Pühajärve mässuliste nimekirjas, pole aga Pühajärve peksmisele läinud ja siis on tema Arumõisas 300 vitsa hoopi saanud. Tol ajal olnud Arumõisa omanik viimase v.z. Mühleni isa, kes vihane mees olnud rahva vastu.*
* Vrdl. lhk. 40 jutustaja 38.
31) Aleksandi kooli asutamise ajal olnud Meeri vallas kaunis tugev liikumine rahva hulgas, mis mõisnikkudele pahameelt on sünnitanud. Tolleaegne Meeri mõisahärra Seidlitz on selle eest inimesi läbi lipu lasknud, et seega kardetavat liikumist, mis algamas rahva hulgas, kõrvaldada. Missugused algpõhjused olid sarnase ärevuse tekkimiseks, ei tea.
Arvatavasti äritas mõisnikke, sarnase kooli asutamismõte, et siis alamrahvas ka haridust hakkab saama ja seega oma isandatele kardetavaks muutub. Nagu teada on Nõos mitmed isikud Aleksandri kooli hääks raha korjanud ja väga võimalik, et mõisnikud seda kuidagi püüdsid takistada, mis rahvas ärevust tekitas.
21) Et oma maksude õiedamiseks raha saada, selleks on talupojad tegutsenud mitmesugustel aladel peale põllutöö. Kõige rohkem käidud mõisast raha eest viina vedamas Peerburki, Pihkvasse ja Narva linna, ka on käidud mõisast linu vedamas Pärnu linna.
Ka on mõisale metsast puid vedamas käidud, mille eest rahalist tasu antud või ka põletuspuid.
Muid tööalasi ei teata.
34) Lahtised inimesed - popsnikud jne. on käinud peamiselt põllutööl mõisas: käsitööde alale on väga vähesed läinud sest see polnud tol ajal esiplaanil.
a) Kütise kultuur
28) Luke vallas on palju kütist tehtud. Kütise tegemine sündinud järgmiselt: haod ja kännud pantud hunnikusse, pistetud põlema ja kaetud pealt mätastega. Haod põlesid sel moel pikkamisi.
34) Aru vallas on kütist vähe tehtud ja hilisemal ajal on see maa kõlbuliseks tegemise viis hoopis mahajäetud. Kütis on kahjulik olnud maale, sest põletavat maakamara liiga ära. Paaril esimesel aastal olla saak hää, kuid hiljem hoopis kehv.
36) Liivakatel maaaladel on vähe kütist tehtud, sest sarnane põllumaa ei kannata põletamist välja.
49) Tähtvere vallas on palju kütist tehtud, sest siin ümbruses on rohkem metsamaid ja pole maapind liivakas.
b) Põllutöö riistad.
36) Põlluharimiseks olnud vanemal ajal järgmised riistad: 1) harkader, 2) karukäpp, 3) puust pulkadega äkke. Harkader olnud kündmise jaoks. Karukäpp oli maapinna muredaks tegemiseks. Teda valmistatud järgmiselt: oksaline kuusepuu aetud tüvest lõhki, seatud need pooled kõrvuti nii, et need oksad hästi maad peeneks tegid. Et need pooled koosseisaks, selleks kinnitatud need n.n. "peelede" külge paju vitsade abil. Puust pulkadega äkke oli hilisemal ajal, kuna vanemal ajal ainult kahte esimest riista ainult tunti.
37) Heina jne. tõstmise jaoks olnud puust harudega viglad ja hargid. Harude otsas olid ainult rauast tupikud, et need liiga ruttu ära ei kuluks.
Mainitud riistad on igal pool samad olnud.
28) Väeteenistusse võtmine vanemal ajal olnud vägivaldne. Väeteenistuse aeg olnud tol ajal väga pikk - 25 aastat, ja sellepärast sinna häämeelega pole tahetud minna. Tol ajal igast vallast pidi teatud arv mehi väeteenistusse minema ja neid käinud kohtumehed mööda valda püüdmas. Siin olnud mõisnikul otsustav sõna öelda. Just neid, keda mõisnikud soovinud, saadetud väeteenistusse. Kes end suutnud püüdmise ajal kohtumeeste eest varjata, need jäänud priiks. Väeteenistusse minekut on väga kardetud ja seepärast on palju peidus olnud. Keda kohtumehed kätte saanud, neil aetud pool pead ja habet ära, seega põgenemine raskendatud, sest tuntakse kergesti ära.
34) Igast vallast võetud kaks meest vägivaldselt väeteenistusse. Neid püüdnud kohtumehed. Kättesaades pantud neil jalad pakku ja saadetud vallamajja. Püüdjaks oli ka vallavanem.
4) Toiduks olnud n.n. "rappe leib" vanemal ajal. See valmistati järgmiselt: rukkidest peksetud kootidega terad välja, raputati pikad õled seest ja ülejäänud osa tuulatud sarja peal kinniste uste taga terad läbi nii, et peenemad haganad sisse jäid, siis jahvatati veskil puruks ja sellest küpsetatud leib. Selles leivad oli palju haganaid, ja kui ta ära kuivas või vanaks läks, olnud terav süüa. Lapsi hoiatatud väga tulega selle lähedal olla, sest võis nagu haganad põlema minna. Kehvadel aastatel on sarnase haganase leiva jahu sisse veel sõnajalgu peeneks tehtud ja segatud.
22) On ka kartulit kõige koortega keedetud, siis puruks raiutud ja leivataignasse segatud. Seda on tehtud nendel aastatel, mil viljasaak kehv on olnud, see on olnud leivale jatkuks.
40) Kehvadel aastatel on sageli haganaid leiva juuresse segatud. Haganad lastud läbi sõela, kus juures siis jämedamad eraldatud välja. Teised söögid tol ajal olnud erne, läätse, kapsa ja oa supid, kartuli puder, pasud kapsad. Viimastele on naarid sisse pantud. Need on peamised toidud olnud, mis teomeestel kaasas. Peale mainitud on veel piim lisandiks olnud.
50) Kehvemad talupojad on hilisemal ajal veel rappe leiba söönud, kuna jõukamad vanemalgi ajal puhast leiba söönud, kuid neid on väga üksikud olnud. Teolistele on harilikult nädala jaoks toit kaasa pantud, seega siis terve nädal üks toit.
28) Vanematel aegadel on elatud n.n. "suitsu taredes". See olnud madal õlgkatusega onn, kusjuures loomade ja inimeste elamisruumid olid ühe katuse all. Suitsu taredeks kutsutud sellepärast, et neil pole olnud korstnat, vaid suits, mis tuppa tuli lasti ukse kaudu välja. Selles tares peksetud rehte ja elatud. On olnud küll hiljem kambreid elamiseks, kuid seal pole olnud truupe sees ja nad olnud väga külmad. Niisiis rehetare olnud viljapeksmise ja elamisruum ühtlasi.
34) Suitsu taresi on kaunis hilisel ajal olnud. Luke vallas olla umbes 50 aasta eest esinenud korstnatega majad. Esimene korstnaga maja on olnud Jaanuse talul.
33) Umbes 40 aastat tagasi on suitsu taresi olnud.
28) Vanemal ajal naisterahvaste ihukate olnud n.n. "sõukene". See olnud neljanurgeline riidetükk, mis nööridega ümber keha tõmmatud kokku. Peale selle pikuti-joonelised undrukud ja sinised volditud või n.n. "körditud" kampsonid või jakid. Särgid olnud naistel linaseest ja takusest riidest, punased jooned varukate ääres, kaela ümber ja õlade peal. Need jooned kutsutud "sentid".
34) Naistel peakatteks olnud suured tanud pikkade lintidega. Neiudel olnud siidi rätikud. On olnud peakatteks nurgelised linased riide tükid, mis värviliste joontega äärest ilustatud ja nurkadest nöörikutega kokku tõmmatud.
40) Meesterahvastel olnud sinised volditud kampsonid. Pealisriie - palitud olnud kas sinised või mustad, valmistatud lamba nahast. On olnud hallid pealiskuued, n.n. "särgid". Need olnud peamiselt mustad ja hallid, värvilisi olnud vähe, seest värvid polnud veel nii hästi tuntud. Värvilisi valmistatud kodusel teel. Potisinine värv tehtud järgmiselt: ühte anumasse nõusse kogutud inimese uriini, mille sisse laotatud silmakivi ja sarnase vedeliku sisse pantud villad. Jalanõud nii meeste- kui naisterahvastel olnud samad, nimelt pastlad ja viisud. Pastlaid on valmistatud kas toorest looma nahast või pargitud nahast. Töölkäimiseks olnud toorest looma nahast pastlad või viisud. Külla ning kirikusse minemiseks olnud juhtnahast s.o. pargitud nahast pastlad.
50) Meestel on väga sageli pealisriidena tarvitusel olnud talve valged lamba nahast kasukad, millised on olnud ümber niude krousitud.
28) Harilik koht kus noored kui ka vanad käisid, oli kirik. Vanemad inimesed sundinud noori korrapäraliselt kirikus käima. Suurtel pühadel on noortele ka ilmalikke lõbustusi lubatud, need on olnud mitmesugused. Lihavõtte pühade ajal on moes olnud kirikus käimine. Jõulu pühade ajal on olnud kombeks "passi löömine". Õled toodud tuppa, siis keeratud neid nuuti ja sellega löödud üksühele. Mindud teisi talu ja küsitud passi. Selle järele alganud n.n. passide vahetama". Õlest nuudi sisse pantud sageli nalja pärast kive, mis sel korral teisele lüües valu sünnitas.
34) Meestel armsam ajaviide vabal ajal olnud kõrtsis viina joomine ja kaartidega mängimine ja joobnud olekus igasuguste tempude tegemine.
28) Esimene koht instants olnud mõisa kohus, kus peamise karistusena olnud peksmine. Seal võidud kuni 30 vitsa hoobini peksa anda. Üle selle pole tohitud peksa. Kõige vähem võis mõisa kohus 10 vitsa hoopi anda. Kõige sagedamini on 25 vitsa hoopi antud. Mõisa kohtusse läksid vähemad süüdlased, kuna suuremad - sillakohtu alla käinud. Sillakohtusse kuulusid peamiselt krimminal süüteod. Sillakohus võinud kuni 60 vitsa hoopi anda.
70) Peksmine olnud peamiselt varguse, kakluse ja vastuhakkamise jne. eest. Hiljem vallakohtus oli samuti peamiselt peksmine, kusjuures vitsa hoopide arv üle 30 ei tohtinud olla. Peale peksmise on ka veel karistusena olnud rahatrahv ja vanglas istumine. Need on sageli peksu asemel olnud. Harilikult olnud 1 rubla trahvi ja ööpäev arestis.
34) Traditsioon teab rääkida ühest õudsest juhusest vanemal ajal, mis aset leidnud Arumõisas. Seal on üks teoline saanud mõisa kohtus 300 vitsa hoopi kaunis minimaalse süüteo eest. Mõisahärra nõudnud et teolised mõisa maad uupi künnaksid. Harilik norm olnud vakamaa päevas, üle selle polnud õigust nõuda, kuigi oleks rohkem suudetud künda päeva jooksul. See nõue oleks mõisale kasulik olnud, sest oleks päeva jooksul rohkem suudetud künda ja talupojal poleks seega minutitki oma jaoks aega jäänud.
Mis puutud mainitud loo tõenäolikusse, siis võib siin kahtlus tekkida. Teistes peatükkides, eelpool on räägitud mitmel moel sarnasest juhtumisest Arumõisas. On räägitud, et keegi Peeter Maltsi nimeline mees on kündmise suhtes vastuhakkamise eest 300 vitsa hoopi saanud ja teiselt poolt seletatakse, et sama isik on peksa saanud sellepärast, et tema Pühajärve sõja ajal sealsete mässuliste nimekirjas olnud.
28) Umbes 70 aastat tagasi käinud külatargad väikesi lapsi saunas vihtlemas. Peale vihtlemise sündinud seal mitmesuguseid toiminguid, nagu kurgulae tõstmine, jalgade ja käte sirutamine ja harjaste võtmine. Mis otstarbeks ja kuidas on kurgulae tõstmine sündinud, ei tea. Jalgade ja käte sirutamine olnud seks otstarbeks, et need sihvakad kasvaksid. Harjaste võtmine olnud sellepärast, et lapsel edaspidi mingisuguseid nahahaigusi ei tuleks. See sündinud järgmiselt: väikene laps mähitud mingisuguse linase riidesse milline oli määritud rukki püüdlist valmistatud pudruga. Selle järele viidud laps lavale ja viheldud õige kuumas leilis.
30) Vanemal ajal on palju usutud tontide või kurja vaimu olemas ollu. Pole tohitud nende nimesi väga sageli tarvitada, sest siis võinud juhtuda, et see inimene ühel päeval tontide poolt ära viidud või tahetud viia. Traditsioon toob ühe sarnase loo ette, kus üht meest on tondid tahtnud ära viia. Kuskil mõisas olnud sakste teenija, kes alaliselt vandunud ja pole ka millaski armulaual käinud. Ühel ööl sõitnud tundmata saksad 6 hobuse tõllaga mehe korteri ukse ette ja nõudnud seda inimest nimepidi. Tekkinud kahtlus mehe kodurahvas, et tegemist on tontidega. Suure palve peale jäetud veel mees armuaja peale. Sellest loost teadustatud härrastele ja need sundinud meest armulauale minema. Mees teinud seda ja tondid kadunud sellest ajast peale.
Väga võimalik, et sarnane tontidega hirmutamine oli sakste eneste poolt korraldatud. Seega taheti vahest näidata, et kirikus käimine on tarvilik. Kirik oli ju tol ajal see vahend, millega alama rahvakihi vaimu pimedusega lüüa. Sealt karjuti alaliselt, kui ma oma ülemate meelejärele ei tegutse, siis on see patt ja mille palk oleks põrgusse sattumine, seega tontidele mängukannuks jne.
51) Nõo kihelkonnas olnud vanasti kuulus nõid, nimega "Krepka Mats". See kutsunud hunte välja ja lasknud vihameeste hobused ära süüa. Temal olnud ka sarnane kunst, et lasknud vilja maa alla kasvada. Öösiti käinud ta loomade jälgi karjateedelt korjamas. Neid tarvitanud ta nõidumiste juures. Tema nõidumiste vastu on rahva seast mõned osanud vastunõidumist. Teisest talust toodud mingisugune asi ja see pantud 9 pulgaga ratta rummu sisse ja asetatud siis õhuaugu peale. Selle järele tulnud nõid paluma ja jätnud pahategemise sellele talule järele, kus vastuvõidumist on tehtud.
53) Tähtvere vallas, Pihva külas asuva Kikka talu perenaine olnud nõid. Temast räägib traditsioon mõningaid lugusi. Kord tulnnud mainitud küla kooliõpetaja hra. Prost kuskilt last ristimast ja märganud, et mainitud talu perenaine hulkunud mööda nurme, valge lina ümber keha tõmmatud. Iga aasta enne Jüripäeva käinud ta teiste talude karjade juures loomi nõidumas. Hoolimata sellet, et ta omale püüdnud kasu saada teistele kahju tegemisega, on tema siiski vaene olnud.
57) Kaunis laialt on kombeks olnud väikeste laste vihtlemine saunas, vanema, ajal. Saunas toimitud harjaste võtmist, jalgade ja käte sirutamist ning kurgulae tõstmist. Kurgulage on tõstetud kahe sõrmega. Mis otstarbeks seda on tehtud, ei tea. Vihtlemise juures on ka posimist vee peale toimetatud. Selle positud veega ongi nõid lapsi vihtunud. Muidu paiseid, naelu ja roosi haigust on arstitud posimisega.
64) Tähtvere vallas, Kardla külas elanud vanemal ajal kuulus nõid, keda sõimunimega kutsutud "Sorbik". Tema tegutsemisest ning nõiakunstidest ei tea traditsioon lähemat seletust anda.
1) Veneusku minejatele lubatud 3 vakamaad "hingemaad", kuid see olnud ainult meelitamiseks, tegelikult pole aga midagi saadud. Ropka vallas on üleminek väga väikene olnud.
20) Pangodi vallas on veneusu liikumine laiema suuna võtnud. Pangodi vald on olnud krooni vald ja Pangodi mõisast on hingemaad jagatud. Seal on tol korral terve küla hingemaalisi tekkinud. See on Kitse küla, mis praegu Nõo kihelkonda ei kuulu.
21) Lubatud küll kõikidele hingemaad anda ja mõisnikkude käest maad ära võtta, kuid seda lubadust pole aga täidetud. Et mõisnikkudelt maad on lubatud ära võtta, see on rahva meeli ergutanud. Endise Vana-Nõo valla jaos on üleminejaid olnud mõned üksikud.
29) Pangodi vallas on veneusu liikumine kaunis tugev olnud. Rahva seas olnud jutud likumas: kes veneusku ei lähe, see jääb orjaks. Inimesi olnud sabas sissekirjutamist ootamas. Ootamisesabas alles on paljud ära tüdinenud ning läinud ära ja nii jäänudki usk vahetamata.
31) Peamiseks tõukejõuks olnud veneusu vahetamises lootus mõisa alt vabaks saada, sest olnud jutud liikumas et mõisnikkude käest maad ära võetakse ja talupoegadele antakse, kes veneusku lähevad. Isegi vanu tudikesi on välja roninud, et usu vahetamiseks endid sissekirjutada lasta. Kui nendelt küsitud, kuhu nad lähevad, siis olnud vastus: "veneusku iks". Kõige rohkem on veneusu liikumist olnud Pangodi vallas.
70) Tähtvere vallas on veneusu liikumine väga väikene olnud. Mõned üksikud on usku vahetanud.
21) Mõisnikud on väga hingemaa andmise vastu töötanud ja sellepärast polegi mõisate jaotamine nii hoogsalt edenenud.
37) Veneusku minejaid on mitmed mõisnikud peksa lasknud. Traditsioon räägib, et Meeril keegi Andres Reekmann veneusku mineku pärast 300 vitsa hoopi saanud.
56) Veneusku üleminejaid on mõisnikud peksa lasknud. Sellega on tahetud usuvahetamisele piiri panna.
31) Kohalikkude kirikuõpetajate poolt on ka vastu töötatud, kusjuures kantslitest rahvast hoiatatud veneusku minemast. See vastutöötamine kirikuõpetajate poolt on siin kihelkonnas võrdlemisi passiivne olnud. Rohkem veneusu vastutöötamises on mõisnikud tegevad olnud.
1) Paljud nähes, et hingemaa andmise lubadus pettus oli, on tagasiminek luteriusku alganud.
19) Aleksander II ajal on tagasi minek suur olnud, kuna ennem palju kitsendusi on olnud, nimelt Nicolai I ajal. Näiteks, kui üks pool abielurahvast oli luterlane ja teine veneusuline, siis pole lapsi tohitud ristida luteriusku. Kord on keegi kooliõpetaja sarnase sega abielu paari last, selle ema palvel ristinud luteriusku. Laps olnud suremas haige. See asi tulnud päevavalgele ja ristija kutsutud kohtusse. Kohtus mõistis tühja, sest süüalune oli seda hädasunnil teinud.
21) Lapse emal olnud vabadus; lapse suremise korral, ise ristida kas vene- või luteriusku.
31) Mõned kirikuõpetajad on tagasitulejatele takistusi teinud, nõudnud 5 peatüki oskamist, nagu Nõos õpetaja Jürmann.
5) Lahkusulisi on väga harva leida antud kihelkonnas ja needki peamiselt baptistid. Selle usulahu keskus antud kihelkonnas on Tähtvere vallas asuva Tõrvandi külas. Seal on selle usulahu eestvõitlejal Joonas'el talukoht. Ümberkaudne rahvas räägib selle usulahu eestvedajast palju imelikke lugusi. Tema töö talus tegevat ära omad usuvennad õed ilma maksuta. Süüa saavat nad ka väga viletsasti, ainult leiba ja silgu soolvett. Kord nurisenud vennad, õed, et söök kehv on ja nõudnud silgusoolvee asemel silku. Joonas öelnud, et ta peab enne Jeesuselt järele küsima, kas tema luba silku anda. Ta läinudki eemale ja natukese aja järele tulnud ta vennade, õede juure tagasi ja öelnud, et Jeesus ei lubavat silku anda ja et nad vana toiduga peavad leppimas. Nõnda oma usuvendi ja õdede tööjõudu ära kasutades on Joonas enesele suured varandused kogunud, kuna need vähemad vennad, õed loodavad aga, oma energia ilmaaegu kulutamise ja näljutamisega õndsust saavat. Kuidas baptistid endid ülevalpeavad töö kiires, sellest räägib traditsioon mõningaidki lugusi. Põllul tööl olles on neid sageli nähtud kummuli maas palvetamas ning hulumas ja Jeesust hüüdmas. Joonas omas talus pidanud sageli palvetunde. Joonas ise olnud suur noorte neidudega flirtija. Ta pahandanud alati selle üle, et tema juure töösse ikka vanemad naisterahvad tulnud, kuid tema soovinud noori, nagu ta ise seda väljendanud: "Ah võtku tont, ikka need vanad naised mul kaelas, ei tule ka mõnda nooremat."
Peale baptistide on olemas ka mõned advendistid, kuid väga üksikud.
1) Tähtsaim vennaste kogudusse tsentrum Nõo kihelkonnas olnud Kolga palvemaja Nõo kiriku lähedal. Seal on vennaste koguduse palvetunde peetud.
3) Ettelugejad Kolga-vennaste kogudusel olnud: Otto Selmann - Aiamaa küla kooliõpetaja ja Austa Küllitse kooliõpetaja.
7) Kolga-vennaste koguduse ettelugejad olnud: keegi Jakobsoni nimeline ja Daaniel Puusaag Tõrvandi küla kooliõpetaja.
17) Ettelugejad vennaste kogudusel olnud: Mihkel Siebolt Aiamaa külast kooliõpetaja ja Jaan Bauer Keeri vallast.
21) Vennaste koguduse palvemajas, Kolgal, käinud palju rohkem rahvast kui kirikus. Vennaste koguduses Kolgal on hoolekandjaks olnud keegi Saksamaalt tulnud vend. See ise pidanud ka palvetunde, kuid rääkinud väga viletsas eesti keeles. Selle isanda ülespidamiseks on korjatud raha koguduse poolt ja on toodud ka igasuguseid toiduaineid.
Vennaste koguduses ettelugemas on käinud Tähtvere vallast kooliõpetaja Prost, Luke vallast Jaan Oksa, ameti poolest öövaht. Viimast kutsutud sõimunimega "Memme-Jaan".
25) Traditsiooni järele on Aru vallas ka vennaste koguduse palvemaja olnud. Ettelugejaks olnud samast vallast pärit olev mees, keegi Karlsoni nimeline.
31) Kolga vennaste koguduse ettelugeja Jaan Bauerneeri vallast, lugenud nutuse ning haleda häälega ja ajanud rahva ka nutma. Ta noominud noori, kuidas need kõrtsis käivat „kuradi piibelt“ lugemas, s.o. kaarte mängimas. Aru vallast käinud Kolgal ettelugemas keegi Jakob Koch'i nimeline. Vanemad on omi lapsi sunni viisi kasa võtnud palvetundi, et nendesse juba maast madalast vaimuliku elu idusi istutada. Ettelugeja Jakob Koch võtnud kord oma poja palvetundi kaasa, kuid see põgenenud sealt ära ja läinud koju.
Poisid ja tüdrukud pole tohtinud korraga palvetundi tulla, vaid igaüks ise ajal. Tüdrukute päev olnud Maarjapäeval ja poistel Jaanipäeval. Kuid poisid läinud sageli salaka ka tüdrukute palvetundi, siis on aga ettelugejad öelnud: „Küll on ka täna palju sikke meie sekka tulnud“ jne.
32) Tähtvere vallast on Kolgal ettelugemas käinud Vilhelm Paul ja Meeri vallast Jüri Hansen.
33) Ettelugeja Jaan Osa või sõimunimega „Memme-Jaan“ on väga haleda häälega lugenud. Ta oli ameti poolest öövaht, pärit Lukelt. Otto Selmann Meerilt on palju kärkinud nii et kuulajatel hirmutunde peale ajanud. Kolga palvemajja on väga palju rahvast käinud; räägitakse, et palvemajja minejate rong on kahe versta pikune olnud.
Suurte pühade ajal olnud n.n. „kooripühad“, kusjuures leskedele, vallalistele ja abielus olijatele eraldi on peetud.
37) Nõo kiriku köster Johanson on Kolga palvemajas üks parematest ettelugejatest olnud. Hilisemal ajal on ettelugemas käinud keegi Libliku nimeline mees. See olnud väga Jumala kartlik ning käinud igal pühapäeval kirikus ja palvemajas. Hoolimata sellest, et ta vana mees on olnud, suutnud ta igal pool ära käia.
40) Need, kes vennaste koguduse liikmed pole olnud, on palvetunnist välja aetud. Jutustaja vanaisa on ka kahe mehe vahel välja toodud palvemajast. Sellest ajast peale pole see enam millaski palvetundi läinud.
51) Kolga palvemaja asutamisest räägin traditsioon järgmist: sealsele mõisahärrale on unes kästud lammaste laut ehitada. Selle all tuli mõelda muidugi usklikute palvemaja. Mõisahärra teinud ka unenäo järele.
Nõo köster Johansoni kohta räägib traditsioon imelikke lugusi. Ta olnud Kolga palvemajas üks agaramatest ettelugejatest. Ta olnud väga püha mees. Naised käinud sageli tema akna taga vahtimas kui ta palvetanud. Palvetamise ajal on tema selja taga ingleid nähtud seisvat. Vanad naised jumaldanud teda selle tõttu. Kui Johanson ära surnud, siis käinud naised alati tema haual nutmas ja palvetamas. Isegi praegu käivat seal mõned vanad tudikesed.
Kolga palvemaja hoolekandja olnud keegi isand Saksamaalt. Selle nime ei teata. Hoolekandja ülevalpidamiseks pantud toime iga aasta korjandus. Kui palvemaja on tarvis olnud korraldada, siis on vennaste kogudus liikmed ise selleks raha kokku pannud, kui isanda proual sünnipäev olnud, siis toonud maarahvas hulka toidumoona kokku, nagu kartulid, rukki jahu, mune jne. Kui uusi liikmeid vastu võetud, siis korraldatud sööming, mida kutsutud „armuvõõruseks“. Selleks on talu perenaised toidukraami muretsenud. Kuidas see vastuvõtt üksikasjalikult on sündinud, seda ei mäleta.
55) Vennaste koguduse ettelugejad olnud: Jaan Piigi-Unipiht ja Ado Oja – Lemmatsist.
60) Kes vennaste koguduse liikmeteks soovinud saada, need pidanud endid kõige esiti sissekirjutama – seega kandideerima. Selle järele pidanud need kandidaadid teatud aeg korralikult palvetunnis käima. Nende palvetunnid olnud igal pühapäeval. Laupäeviti käinud päris liikmed ja ettelugejad. Kui päris liikmed leidsid, et kandidaadid küllalt korralikult on palvetundidel käinud ja muidu omas eraelus küllalt kõlbuliste elukommetega ja jumalakartlikud on, siis tuli pidulik vastuvõtt n.n. „armuvõõrusega“.
70) Tähtvere vallast on ettelugemas käinud kooliõpetaja Johann Lezius ja Kardla küla kooliõpetaja Aleksander Karlson.
53) Vennaste koguduse ettelugeja köster Johansoni kohta räägitakse, et ta väga vaene poiss olnud. Teda on üleskasvatanud vennaste koguduse ettelugeja Prost. Rahva sea on ta väga lugupeetud.
1) Päris kooli aeg vanemal ajal kestnud kaks aastat. Enne seda pidi kaks aastat „väike näitajaks“ käimine, kusjuures igal laupäeval koolis käidud. See olnud katsel käinine. Peale kooli lõpetamise pidi kuni leerini katsel käima, igal nädalal üks päev koolis. Neid õpilasi kutsutud „suurnäitajad“. Need, kellel igal nädalal pole aega olnud katsele tulla, võinud kord kuus katsel käia.
21) Mis puutub koolitöösse, siis olnud see järgmiselt korraldatud: enne lõunat lugemine, kirjutamine, piiblilugu, pärast lõunat rehkendus, laulmine. Kõige vanemal ajal pole kirjutamist ega rehkendamist olnud, vaid lugemine, laulmine ja usuõpetus. Iga aasta Jaanipäeval olnud laste pidud, kuhu ka võõraid kooliõpetajaid tulnud. Siin lauldud, peetud palvetunde, mängitud jne.
27) Need lapsed, kes kooliealised olnud, kuid pole aga koolis käinud, vaid kodus õppinud, saanud katsele tulles kirikuõpetaja käest peksa, kui nad rahuldavalt pole vastanud ja ladusasti pole lugenud. Ka koolis käijad lapsed, kui nad katsel hästi pole lugenud, on peksa saanud.
Vanematest hariduslistest oludest on rahva seas väga udused ja umbkaudsed mälestused. Harilikkude inimeste käest, kes väga vähe haridust saanud, ei saa kuigi palju materjali, sest haridusline ala on neile võõras. Vähe on aga neid vanu, kes ise kas kooliõpetajad või koolivanemad omal ajal olnud, need oskavad hariduslisi asju paremini seletada ja on selles rohkem asjatundlikumad.
a) Tõrvandi kool.
7) Alul on kooli ruumid väga viletsad olnud. Umves 1868. aastal on uus koolimaja ehitatud. Esimene õpetaja on seal olnud, nagu traditsioon räägib Daniel Puusaag. See on siia Kambja kihelkonnast tulnud. Ameti poolest olnud see rätsepp, kuid selle kõrval on ta püüdnud lapsi lugema õpetada. Ise on lugemist õppinud kellegi vanema naisterahva juures. Õpetajaks on Daniel Puusaag olnud enne aastat 1860. Daniel Puusaagi abiliseks olnud vanemal ajal Adam Sargsepp ja hilisemal ajal keegi Joonase nimeline. Praegu koolijuhatajaks on Miron Järvits. Kool kavatsetakse ühendada Soinaste kooliga, sest õpilasi on koolis liiga vähe. Kroonikat koolis pole.
b) Aiamaa kool.
19) Traditsioonide järele on see kool asutatud umbes 80 aastat tagasi. Esimene õpetaja olnud seal Otto Sellmann. Ameti poolest on olnud Luke krahv Knorring'i kokk. Temal olnud ka talukoht Luke vallas.
17) Aiamaa kool olnud samanimelises külas asuva Ipa talu savi rehe all. Seal olnud kaks tuba laste koolitamise jaoks. Hiljem ehitatud kool tema praegusele asupaigale. Otto Sellmanni järele olnud seal õpetajaks Siebold, siis Antson, kes paar aastat on ametis olnud. Kõige viimati ja praegugi on seal õpetajaks olnud Pehka.
d) Luke kool.
26) Luke kool asunud varem Luke külas, praeguse vallamaja ruumides, hiljem ületoodud Luke mõisa härraste majja. Millal kool asutatud ei tea. Traditsiooni järele on seal õpetajateks olnud: Lukk, Naarits, Maaser, Eduard Pügi ja Josep Teemant. Viimane praegune Juhataja. Praeguse juhataja sõjas olemise ajal on olnud õpetajaks Grossberg ja Mälson.
28) Luke kool arvatakse väga vana olevat. Traditsioon räägib, et ta juba Katarina II aegne on. Üks esimestest õpetajatest olnud seal keegi Hello nimeline. Rohkem selle kooli ajaloost ei tea.
j) Rahingi kool.
51) Kool olla umbes 80 aastat tagasi ehitatud. Esimene õpetaja seal olnud, nagu traditsioon mainib, keegi Ado nimeline mees. Priinime ei mäletata- Seda õpetajat kutsutudki Kooli-Ada. Peale selle olnud seal õpetajateks: Sütt, Karl Reimann, Märt Pauska ja Arnold Muna – praegune juhataja.
k) Pihkva kool.
51) See kool on väga lühikene aeg eksisteerinud. Esimene õpetaja olnud seal Mihkel Porsti nimeline mees. Ta olnud päris harimata mees. Ta mõistnud ainult lugeda, kuid kirjutada mitte sugugi. Mihkel Prosti järeltulija ajal on see kool ühendatud Rahingi kooliga.
l) Rõhu kool.
51) Rõhu kool on asutatud 1862. aastal. Kõige esiti on kool asunud Jõksi talus. Traditsiooni järele on seal õpetajateks olnud: Sütt, Märt Püttsepp ja Pauska.
m) Tähtvere kool.
70) Selle kooli asutaja olnud Johan Lezius. Ta olnud jutustaja naise vanaisa. Johan Leziuse järele olnud õpetajaks selle poeg ja siis väimees Johan Põvvat.
72) Tähtvere koolis õpetajateks olnud peale Põvvati: Tamm, Jaan Pääsuke, August Paulson ja Aleksander Karlson.
n) Tamsa kool.
18) Pangoti valla (end. „Vana-Nõo“), Tamsa kooli kohta räägib traditsioon järgmist: Tamsa kool asus Tamsa külas õige viletsas, väikeses majakeses, „Kerikmäe“ külje all kuni 1876 aastani. Õige vanasti on siin kirik olnud, kuna ka „Kabelimägi“ pole siit kaugel, kust teed välja kaevades palju surnuluid päevavalgele tulnud, mis asi tõendusena, et siin vanasti matusepaik olnud. 1871. aastal Jüripäeval asus siia Puhja kihelkonna Kaimi külast sealse kooli õpetaja Hendrik Pehka. Hendrik Pehka oli õpetaja kutse omanud Räpinas. Tamsale kooliõpetajaks asudes ostnud enesele toa oreli, millel omas koolis õpilastele laulu õpetas, samuti ka lauljatele. Hendrik Pehka olnud suur „laulumees“ nagu tol ajal rahvas teda kutsus. Tamsale asudes, asutas siia varsi Tamsa segakoori, mis olnud ärkamisajal kaugele kuulus ja mis tegutsenud vahet pidamata 1872-96 aastani, esiti Hendrik Pehka ja hiljem tema poja Karl Pehka juhatusel, kes 1891-96 isale abiks inspektor A. Luig'i poolt oli määratud. Uus koolimaja ehitatud 1876. aastal Tamsa külast umbes 1 klm., suure, ilusa metsaga kaetud „Sälgimäe“ külje alla. Sälgimägi olnud haruldaselt ilus, tol ajal katnud teda lehtpuu mets, praegu aga tugev okaspuu mets suuremalt jaolt. Siin Sälgimäe küljel, Kruusi talu säädil käidud sageli suvistel pühapäevadel laulmas, et Sälgimägi kaikunud, ning Tamsa küla vastu rõkanud. „Sälgimägi“ on keskmine lüli, umbes 1 klm. pikk, suurest, pikast mäeseljast – ahelikust, mis algab Luke valla Uigumäe seljana. Uigumägi on aruldaselt kõrge mitmekupuline ning enamalt jaolt lage, kuna viimane osa „Kirikmägi“, mis umbes 3 klm pikk venib põhja poolt mööda Tamsa külast nagu määratu suur kaitsevall ja lõpeb Illi veski juures umbes 2 klm Elvast. Sälgimäe hommikupoolse otsa lõuna küljel on määratu suur vast 1000 aastane „Runtsu“ lõhmus (pärn), mille latv üle mäe Tartu Toomele paistab, tüvi on sellel hiiglasel arutu jäme ning seest õõnes. Siin selle hiigla lõhmuse jalal asunud tol ajal omaaegne kuulsam kihvti koobas „Runtsu kõrts“, kes kõike seda, mis Tamsal hääd ja ilusat olnud, püüdnud alkoholi auruga hävitada. Uus koolimaja olnud niivõrd vilets, ainult 7 sülda pikk ja 3 sülda lai, 1 klassiruumi ja 2 õpetaja toaga, millistest esiene täitis köögi ning tütarlaste magamistoa aset, kes kolis ööd maganud, kuna poisid klassi ruumis ööd veetnud. Ööbijaid koolis olnud vast üle kahekümne. Tamsa kooli käinud tol ajal ka Pangodi valla Uhuta küla, Luke valla Sulu küla ja Unipiha valla Vaeniste küla lapsed. Klassi polnud esialgu isegi ahju ehitatud, vaid seda kütnud pliidi truubid, kuna telliskivi ahi asetunud õpetaja toade vahel. Võib ettekujutada, kuivõrd halb oli õhk sarnases rõskes klassiruumis, mida täiskiilutud lapsed oma hingeauru ja kehasoojusega kütnud. Klassis olnud pikad lauad ja kahel pool pikad pingid. Öösiks pantud pingid kokku truubi äärde ja nende peal maganud poisid õlgkottidel, mis päevaks pööningule väljast redeli kaudu tassitud. Hiljem tehtud küll uued koolipingid, kuid sedavõrd tervislistele nõuetele mitte vastavad, et nende peal põrmugi parem pole olnud kirjutada, kui endistel pikkadel laudadel. Tagumises – õpetaja Pehka toas – oli tema orel, sinna kutsunud ta lapsi klassist häälte kaupa laulu õpetamiseks ja siin olnud ka laulukoor harjutused iga laupäev, vahest ka veel neljapäeva õhtuti. Tamsa kool olnud vähemalt laulus alati esimesel kohal Nõo kihelkonnas olevate koolide hulgas. Siin olnud haruldaselt ilus neljahääleline lastekoori laul. Igal kevadel võetud koolikatsujat kirikuõpetajat lastekoori lauludega ja saadetu ka ära. Koolikatsujad olnud kirikuõpetajad: Mickwitz, Jürmann, Lipp. Õpetaja Jürmann'iga, kes 3 aastat Nõos olnud, sõitnud kevadel koolikatsumisele ühes üliõpilased „nooreestlased M. Treffner ja Bergmann, kes olnud vaimustatud Tamsa laste laulust. Kuna õpetaja Lipp, kes ise üldse laulda pole osanud, pole Pehka vaevarikkale tööle ja lauluarmastusele mingit tähelepanu pööranud. Mäletan juhust, kus Tamsa kooli Lipu asemel sõitnud helilooja ja tookordne Nõo köster A. Läte revideerima. Lapsed laulnud temale palju neljahäälega laulusi, mis viimast otse üllatanud. Klassist lahkudes, et õpetaja toas riietuda laulnud õpilased Jumalaga jättes ilusat Fr. Abti laulu: „Ju õhtu kellad hüüdvad meid une rahule“, siis pole helilooja Läte suurnud tagasi hoiduda, tulnud veel kasukas uuesti klassi, kuulatanud laulu lõpuni ja hüüdnud vaimustatult: „Armsad lapsed, teie laulate nii ütlemata ilusti, aga kas teie ka teate, kes selle ilusa laulu on loonud, seda on loonud kuulus saksa helimeister Franz Abt!“ Ja lahkudes tänanud helilooja lastekoori helide saatel. Mõnda pannud Hendrik Pehka Tamsa koolis lauluõpetusele väga suurt rõhku ja kasvatanud mõnda oma laulukoorile tulevaid lauljaid. Hendrik Pehka jäänud Tamsale õpetajaks kuni 1902. aastani, sest et kõik senised inspektorid temale luba annud abilist palgata, kes vene keelt oskaks, kuna Pehka ise usuõpetust, emakeelt ja laulmist õpetas. Kui aga saanud marurahvuslane Švetshnikoff inspektoriks, siis pole see enam lubanud abilist võtta. Nii lahkunud Hendrik Pehka ja asunud oma poja Aleksander Pehka juurde elama 1902. a., kes oli tol ajal Aiamaa koolis Meeri vallas õpetajaks olnud. Hendrik Pehka olnud juba üle 30 aasta Tamsal õpetajaks olnud. Alates 1902. a. Tamsa koolis õpetajad enam pole püsinud, vaid vaheldunud aastatega, kelledest suur enamus on naisõpetajad olnud. 1909. aastal valitud Tamsa kooli õpetajaks Hendrik Pehka poeg – kõige noorem, kes püsinud kuni 1914. aastani, mil teda ilmasõtta kutsutud ja siit vabanedes vabatahtlikult Eesti vabadussõtta läinud, olles nõnda üle 6 a. sõja keerises, loobunud õpetaja ametist ja hakanud metsaasjandust õppima ning teenib praegu metsaülema abina Porkuni metskonnas. Johan Pehka aset täitnud ilmasõja kui ka vabadussõja päivil mitmed naisõpetajad nagu prl. Petrovits kuni 1915. a., hiljem prl. Pügi ja selle järele prl. Vellner, siis prl. Oja juhatajanna ja prl. Kivisaar õpetajana. 1925-27. a. olnud õpetajaks Ed. Tasa, kes siit asunud Kodijärve valla Unipiha kooliõpetajaks. Selle järele valitud Tamsa kooliõpetajaks Peeter Koch, kelle kroonuteenistusse astumisel asetäitjaks õpetajaks valitud Peeter Rooma. Juba 1911. aastast, mil Tamsa endine koolimaja maha põlenud, on kool töötanud üüritud talu majades ja kõige viimati Pangodi vallamaja lähedal asuvas endises Püssa kaupluse ruumides kuni tänapäevani.
2) Ärkamisaja tegelasena oleks nimetada Ropka valla sekretär Jaan Reimani, kes rahvuslikku vaimu rahva hulgas on püüdnud levitada.
20) Pangodi vallas ärkamisaja tegelased on olnud: Pehka ja Peets'i nimelised. Pehka on tegev olnud laulukooride alal. Peets olnud vaeste vanemate laps ja ta püüdnud end koolitanud, nii et viimati kihelkonnakooli õpetajaks saanud. Tema on palju töötanud rahva vaimlise tasapinna tõstmiseks ja püüdnud rahvuslist vaimu ergutanud. Hiljem on ta mingisugusel põhjustel Venemaale läinud, kust ta enam tagasi tulnud.
31) Rahvuslisele liikumisele kaasa aidanud ka Nõo kiriku köster Läte-Sprenk. Tema on tegev olnud just laulukooride alal.
33) Aiamaa külakooli õpetaja Siebold on üks hilisema ärkamisaja tegelane. Ta on Aleksandri kooli hääks raha korjanud. Ta olnud ka Eesti Kirjameeste Seltsi liige.
39) Ärkamisaja tegelane on olnud keegi mulk – Mitt'i nimeline. See on vana mehena agar tegelane olnud rahvuslise liikumise alal. Nõos Naanuse talu on mingisugune koosolek olnud ja Mitt ollgi koosoleku juhataja olnud. Mis seal koosolekul on harutatud, sellest vaikib traditsioon.
Nähtavasti on see Mitti nimeline Vastse-Nõo mõisa valitseja, nagu seda kirjanduses mainitud. Tema täielik nimi oleks siis Märt Mitt. Ta on tuntud ka ärkamisaja tegelasena. (Tartumaa – lhl. 294)
18) Pangodi vallas ärkamisaja tegelasena võiks nimetada Hendrik Pehkat, kes sel ajal esimene teerajaja olnud vaimlises liikumises oma laulukooride rajamisega, nagu eelpool Tamsa kooli ajaloos räägitud. Kuid Tamsa ei piirdunud mitte ainult lauludega, vaid lauljaskond, eesotsas oma juhi Hendrik Pehkaga kutsunud ellu uues koolimajas Pehka korteris ka Tamsa raamatukogu, milles leidunud küll pea kõik tol ajal ilmunud eestikeelsed raamatud. Raamatuid loetud üli elavalt ning viidud lugemiseks ka kaugemale naaber-valdadessegi, nagu Meeri, Luke ja Unipiha. Raamatukogu aastapäivi pühitsetud Tamsa kooli ruumides kõnede ja laulukooridega. Kõnedega esinenud õpetaja Hendrik Pehka ja tema endised õpilased: Peeter Peets, Johann Volmer, Johann Räisa, Karl Laas ja Karl Jürgenson. Tamsa laulukoor käinud ka kaugemal kontserte andmas ja laulnud palju kordi Tartu Eesti Kirjameeste Seltsi aastapäevadel ja koosolekutel, kuhu neid kutsutud laulma Seltsi eestseisuse liikmed, eriti Mihkel Veske. Siit koosolekutelt saadud ergutust ja vaimustust isamaaliseks tööks, kus ülesastunud Eesti suuremad kõnemehed: Jansen, Jacobson, Hurt, Veske, Köhler, Treffner, Sõõrdid j.t. Tamsa koolimaja olnud küll kitsas ja väike mahutuselt, kuid ta olnud sõna tõsises mõttes „rahvamaja“, rahva hariduse keskpunkt. Siin peetud igal pühapäeva õhtul rahva palvetunde, mis alati olnud kiilutud rahvast täis koguni harilikkudel pühapäevadel, kuna pühade aegu olnud kõik H. Pehka toad rahvast täis ja paljud seisnud väljas lahtiste uste ning akende taga. Tuldud sinna nagu nõiduse väel, sest siin kuulatud pühade aegu ilusat koorilaulu. Sõidetud iseäranis talvel hobustel kümnete verstade kauguselt, et kooli õu olnud hobuseid täis. See olnud ärkamisaja Tamsa „õitseaeg“, mis praegu veel vanemate inimeste mälestuses edasi elab. Tüsedamaks abiliseks Hendrik Pehkale tolle aja haridustöös olnud tema endine õpilane Peeter Peets, kes juba 30 aastat vana astunud 1883. a., mil Läte Nõkku köstriks tulnud, Nõo kihelkonna kooli, mille lõpetades hiljem läinud Valgjärve kooli Suigale abiliseks ja sealt Laiuse kihelkonna Loodi algkooli õpetajaks. Kauaks ei jäänud ta siiagi, vaid rännanud Kaukasusse Eesti asundusse õpetajaks, kus 1906 mässu aastal arvatavasti surma leidnud. Peeter Peets olnud andekas mees, loonud laule, olnud hää joonistaja ja seda kõike teinud raske põllutöö vahetundidel. Olnud ta ju põllutööline, kes omale ja lese emale ning õe Marile ülespidamist teeninud. Anektoote teatud palju Peetsist, et tema kündes sidunud raamatu hobuse tagumiku peale leide külge ja nõnda õppinud. Kuid sisi tulnud vene surveaeg, raamatukogu luba enam pole saadud millegi pärast ja see suletud, raamatud kantud igale poole laiali ja tagasi pole toodud. Seega lõppes Tamsa esimene ärkamisaeg. Edaspidisest arenemisest vaikib traditsioon.
6) Ropka vallas on peamiselt loetud „Postimeest“ ja „Olevikku“.
21) Luke vallas on loetud vanemal ajal „Sakalat“ ja „Olevikku“, hiljem on domineeriv „Postimees“. „Sakala“ toimetajat Jakobsoni on mõisnikkude poolt kutsutud sõimunimega Jüri I.
31) Meeri vallas loetud peamiselt „Postimeest“ ja „Sakalat“. Vähemal määral loetud ka „Olevikku“ ja „Ristirahva pühapäeva lehte“.
37) Aru vallas on vähe vanemal ajal ajalehti loetud. Ainult mõnel üksikul peremehel käinud „Olevik“ ja „Ristirahva pühapäeva leht“. Viimast on kõige rohkem loetud. Hilisemal ajal on domineeriv olnud just „Postimees“.
38) Aru vallas hilisemal ajal on kõige enam loetud „Postimeest“.
42) Aru vallas on kõige enam loetud ajalehte „Olevikku“, vanemal ajal, ,kuna aga hilisemal ajal on domineeriv olnud „Postimees“.
49) Tähtvere vallas on vanemal kui ka hilisemal ajal loetud peamiselt „Postimeest“. Vähemal määral loetud ka „Sakalat“ ning „Olevikku“.
29) Pangodi vallas olnud ajalehtedest domineeriv „Postimees“, vanemal ajal ja ka hilisemal ajal.
6) Suurim venestamispoliitika ajaja olnud rahvakoolide inspektor Švetsshnikov, kes rahva hulgas tuntud vali mehena. Kohalikkudest kooliõpetajatest venemeelsed olnud: Aleksander Karlson, Johan Langer ja Georg Kalamis. Viimased olnud Ropka vallas Soinaste kooliõpetajad, esimene Tõrvandi kooliõpetaja. Aleksander Karlson olnud väga vihane mees, peksnud koolilapsi. Kui lastevanemad selle üle kaebekirja saatnud inspektorile, kuid sellest pole midagi välja tulnud. Karlson seletanudi inspektorile: ta peksnud koolilapsi selle eest, et nad vene keelt oskavat halvasti ja ei tahtvadki seda õppida. Ühte tütarlast on tema alati peksnud, lüües vastu palgeid nii, et need pole kunagi paistetusest saanud alaneda.
Mis puutub Langerisse, siis peab ütlema et tema kohta, kooli kroonikas on hääks kiitev otsustus revidendi poolt, et lapsed hästi vene keelt valdavat.
20) On eelistatud ametnikkude valimistel neid, kes veneusulised. On ka mõningad isikud selle pärast veneusku läinud, et parem oleks kohta saada. Kooliõpilased vahetundidel olnud sunnitud vene keelt rääkima.
Kohtudes oli ka asjaajamine vene keeles. Kes kohtudes peamised venestajad on olnud, ei tea. Kuidas kohalikud valla sekretärid venestamisele on suhtunud, ei tea traditsioon midagi rääkida.
a) Rokpa vald.
6) Ropka vallas on 1905. aasta liikumine väga minimaalsel kujul esinenud. Ärevust on sünnitanud kuulujutud „musta sõjaliste“, nagu tol ajal mässulisi nimetati, tulekust ja nende tooruseest kohalikkude elanikkude vastu.
1) 1905. aasta on Ropka vallas rahulikult möödunud. Pole peksmisi ega vangistamisi ette tulnud.
b) Pangodi vald.
20) Pagodi vallas pole mässulist liikumist olnud.
c) Luke vald.
25) Luke vallas on olnud mässulist liikumist. Traditsioon toob ühe juhuse esile. Luke vallas Läti küla juures on olemas ilus männi mets ja seda on mõisa lasknud maha raiuda. Valla talupojad pole seda häämeelega näinud, et mõisa poolt sarnane ilus mets maha raiutakse ja otsustanud metsa raiumist kinni panna.Sarnase teoga arvati hõlpsasti toime saavat, sest oli mässuline aeg ja seega vabadust rohkem mõisnikkude vastu välja astuda ja neile määrusi ettekirjutada. Peremehed otsustanudki valla sekretär Kamberg'il lasta vastav protokoll valmistada. Viimane pole seda häämeelega teha tahtnud, kuid keegi Adamsoni nimeline mees löönud temale vastu kõrvu ja seega olnud tema sunnitud rahva soovidele vastu tulema. Karistussalkade tegevuse ajal võetud sarnane tegu vastutusele ja muidugi suurim süü langenud protokolli kokkuseadja peale. Viimasele ollagi otsustatud 500 vitsa hoopi anda. Peksmise eel on aga sekretär Hamberg saanud ära põgeneda kaugemal elavate omaksete juurde, kus ta seniks peidus olnud, kuni karistussalkade tegevus lõpetatud. Ta jäänud niiviisi peksmisest ilma. Protokollide allakirjutanud peremehed pole ka peksa saanud. Kuidas see nii läks, lähemalt ei tea.
d) Aru vald.
34) Aru vallas on mässuline liikumine 1905. aastal olnud väikene. Keegi pole peksa saanud, sest mõisahärra v.z. Mühlen pole oma talupoegi peksa lasknud, ehk küll seal ka karistussalk käinud on järelpärimistega mässuliste suhtes.
40) Aru vallas peksmisi pole olnud. Pole kellegi peale kaevatud ega süüdlasi välja antud.
42) Aru vallast on kaks saadikut valitud Tartu kongressile. Nende ülesanne olnud kongressi otsusi hiljem rahvale teatavaks teha. Jutustaja ise on üks saadik olnud. Kongressil käimise järele on saadikud Aru koolimajja üldise koosoleku kokku kutsunud, et rahvale kongressi otsusi teatavaks teha. Jutustaja, kes üks saadik olnud, on häkki haigeks jäänud ning pole üldisele koosolekule saanud minna. Tema palunud kooliõpetaja Sütt'i, et see tema asemel rahvale kongressi otsusi teataks. Viimane olnud sellega nõus. Hiljem karistussalkade tegevuse ajal, hakatud Sütt'i taga otsima. Sütt aga saanud Tartu põgeneda ja olnud ühe tuttava juures peidus. Sellest aga saadud teada ja tuldud Tartu järele, kus Sütt peidus olnud. See pole sealt enam saanud põgeneda, sest otsimine tulnud ootamata. Sütt saanud, otsijate sissetungimisel, end varna otsas rippuva naisterahva rodunde sisse ära peita; üks otsijatest katsunud ka pealiskaudselt rodundet, kuid pole aga seesolijat märganud. Nõnda peasenud mees viimasel momendil. Järgmisel päeval riietunud mees end nii, et keegi teda ära ei tunneks, ja sõitnud Peterburgi, kuhu seniks jäi, kuni rahutud ajad möödunud. Traditsioon räägib, et Sütt on vihameeste poolt üles antud ja nimelt sealse kooliõpetaja Langer'i poolt, kes Sütt peale on vihane olnud. Tema peale on Langer'i poolt kaebus tõstetud, et Sütt koolile mõisa metsast puid lasknud tuua, kuid tegelikult on seda Langer ise teinud, aga ajanud süü Sütt'i peale. Sütt on edumeelne mees olnud.
e) Tähtvere vald.
50) Tähtvere vallas on rahvast ässitanud keegi Sõra nimeline mees, kuid tegelikust osavõtust on ta eemal hoidnud. On mõisade heinaküüne, rehesi, õlerõuke jne. põletatud.
51) Ühel ööl antud valla elanikkudele käsk, et need mustasõjale Elva poole vastu läheksid, kaasa võttes sõjariistu, milliseid kellegil juhtub käepärast olevat. Nõo poolsest valla osast on inimesi ka läinud mustasõjale vastu, kuid pole ühtegi mustasõjalist leidnud. Hirmu tundes mässajate tulekust on inimesed toidukraami ja riideid maasse matnud. Levinenud olnud kuulujutud, et mustasõjalised rüüstamisi ning tapmisi toime panevat. Tapetavat kõik, kes aga ette juhtuvad ning lapsed seatavat aiateibasse ja seda tehtavat koolimajade ümbruskonnas kõige enam. Mustasõjalisi kujutatud mingisuguste paganatena või metsinimestena, kes haridust ei salli, seega siis hariduse tsentrumide lähedal olevaid inimesi rohkem põlgavat.
53) Tähtvere mõisasse on toodud vitsu valmis, kuid peksmist pole seal tulnud. Vallamajas on peetud koosolekuid, kus harutatud, kuidas mustasõjale vastu minna ja kuidas tegutseda kui valitsuses muudatusi tuleb. Koosoleku otsusi on protokollitud, kuid need protokollid kirjutatud eralehtede peale, mis hiljem ära põletatud, kui karistussalgad liikumas olnud. Tartu kongressile on vallast 2 saadikut valitud. Üks olnud Peeter Saamak, teise nime ei mäletata.
55) Vallavalitsuse poolt antud käsk mustasõjale vastu minna. Mindud linnast püsse otsima, pole aga ühtki sõjariista saadud. Linnast aga saadud teada, et pole ühtki sõda tulemas ja siis jäetud ka ettevalmistused soiku. Ka linnas on koosolekutel käidud. Rahvast on üles ässitanud keegi Peeter Speek. Tema annud välja mingisugust revolutsioonilist ajalehte. Kui aga olukord kardetavaks muutunud, põgenenud Peeter Speek Ameerikasse. Tähtvere vallas erilisi rüüstamisi pole olnud, ainult mõned viinapoodid on joobnud inimeste poolt ära lõhutud. Kardla küla mehed on palju põtru mõisa metsast maha lasknud, omavoliliselt. Karistussalkade tegevuse ajal on Kardla küla mehed selle teo eest hirmu tunnud. Kardetud, et tolleaegne metsaülem parun Engelhardt nende peale kaebab ja nad kergesti võivad peksa saada. Mehed aga maksnud hästi metsaülemale ja see on ka asjast vaikinud.
63) Tähtvere mõisa pärishärra Wulf pole ühtegi oma valla inimest peksa lasknud. Wulf'id on üldse rahva seas tuntud sõbralikkude meestena.
67) Tähtvere vallas on omavoliliselt põdrajahil käidud. Kui karistussalgad oma tegevust hakanud, siis lastud kõigil valla elanikkudel jahi-püssid ära tuua. Tähtvere mõisas on karistussalk käinud, kuid peksmist pole tulnud, sest mõisnikud pole ses suhtes peale käinud ja pole vallas ka sarnaseid olnud, kes teist oleks viha pärast üles annud.
69) Tähtvere vallas on 1905. aasta liikumine kaunis elav olnud. Liikumise alul on keegi Ada Jaaksoni nimeline mehe algatusel mingisugune palvekiri kokkuseatud ja see pidi Peterburg'i saadetama. Palvekirja sisu olnud: majandusliste olude parandamise mõte. See kavatsus aga jäänud teostamata, sest naaber-valdades oli juba peksmine alganud, mis halvavalt mõjunud ja selle kartusega on palvekiri ära hävitatud.
72) Levinenud olnud kuulujutud mingisuguse mustasõja tulekust, kuid selle mõju on peagi vaibunud. Tähtvere mõisasse on toodud vitsu, kuid peksmisi pole tulnud. Üldiselt möödunud 1905. aasta liikumine hästi, sest pole enesega halbu tagajärgi toonud – pole vangistamisi, tapmisi ega peksmisi olnud. On küll plaanitsetud mõningaidki asju, kuid tegelikult pole midagi teostatud.
f) Meeri vald.
15) Rahvale on käsk antud vallamaija, mis asub Tõravere külas, kokku tulla, et seal mustasõda vastu võtta, mis sealt poolt pidanud tulema. Võetud kaasa igasuguseid tapariistu, mis kellegil juhtus käepärast olema, kas püssid, kirved jne. Rahva seas liikunud kuulujutt, et mustasõjalised on neegrid ja neid pidanud umbes 2000 meheline salkkond Tõravere poolt tulema. Nendel pidanud kuulipildujad kaasas olema. Vallast saadetud 2 meest Tartu maakonna politseisse püsse muretsema, kuid pole aga saadud. Vallas olnud levinenud kuulujutt, et Meeri mõisa keldris on hulka sõjariistu ja mindudki mainitud keldri juure, kuid uks olnud kinni. Keegi sepapoiss olnud esimene, kes keldri ust lõhkunud. Ka sealt pole sõjariistu saadud. Enne veel kui saadud organiseerida vastuminekut mustasõjale, olnud v. Sievers juba oma karistussalgaga Meeril. Meeri mõisa õues on v. Sievers pööranud rahva poole hüüdega: „Puhastage oma valda, kui teil on vargaid ja kelme, siis antke need siia, et neid siis vastavalt nende tegudele karistada.“ Mõningaid peremehi on v. Sievers rahva seast enese juure kutsunud ning nendelt küsinud, missugune karistus võiks süüdlastele määrata, kas vangistus või peks. Tapmisest pole midagi kuulda olnud. Peale Meeri mõisa keldri lõhkumise on veel telefoni poste maha saagitud. Meeri mõisas n.n. „proua pargis“ on 4 inimest maha tapetud ja nende laibad on Nõo kiriku surnuaiale maetud, omaksete poolt.
14) Peksmise juures karjunud v. Sievers, et kõvemini lüüa. On ka sarnaseid juhtumisi ette tulnud, et teine süüdlane pandud teist peksma ja kui see oma kaaskannatajat küllalt tugevalt ei löönud, siis saanud tema ise rohkem hoope, kui määratud on olnud. Keegi talumees saanud 100 vitsa hoopi rohkem määratud arvust, et oma naabri peksmisel pole küllalt tugevasti löönud. Meeri mõisa kruusaauku on mahalastud maetud. Mässuliste poolt on telefoni poste maha saagitud, kuid hiljem on valla talupoegadel need lastud uuesti üles seada. Telefoni poste ülesseadjad mehed on kuulnud püssi pauke, mille kära järele otsustada võinud, et umbes 12 püssist korraga on lastud. Sel korral on olnudki mahalaskmine. Jutustaja ise on ka neid pauke kuulnud.*
* Märkus: mainitud jutustaja on nähtavasti väga saksameelne mees. Tema järele on peksasaanud seda karistust ära teeninud. Tema olnud üks nendest, keda v. Sievers peksu aeg enese juure kutsunud.
18) Kuulu järele olla Meeri mõisas 16 meest maha lastud ja neid on Nõo kirikuõpetaja Martin Lipp enne armulauale võtnud. Peksmise korraldaja, peale v. Sievers'i, on olnud Rannu mõisa omanik v. Berg.
Arvamine 16 mehe tapmise kohta ei näi tõele vastavat, sest peale mainitud jutustaja ei too ükski sarnast fakti ette.
20) Meeri peksmise juhid olnud Kuuste-Sievers, Rannu-Berg ja Meeri-Seidlitz. Peksmine on olnud Nõos ja Meeril. Kuidas süüdlasi tapmisele määrata, selleks on v. Sievers erilist kavalust tarvitanud nii, et selleks algatus rahvast enesest, vaid mitte mõisnikkude poolt poles välja läinud. Rahva käest küsitud teatud süüdlase ette seadmisel, kas seda külmale maale saata või mitte. Kui enamus pooldanud külmale maale saatmist, siis tapetud see isik ära. Talupojad muidugi ei mõelnud külmale maale saatmise all mitte mahalaskmist, vaid Siberisse saatmist. Hiljem, rahvas seda kavalust teada saades, on väga kahetsenud oma mõtlematult tehtud sammu, kuid midagi polnud enam parata. Ei saadud mõisnikke ka süüdistada, vaid rahvalt oli otsustamine nagu välja pressitud. Seega tahetud rahvast ennast tapmises süüdlaseks teha. Ropka jaama lähedal, maanteel, on v. Sievers ise üht Luke valla talupoega, kes teda pole korralikult teretanud, hirmsal kombel peksnud. Mees on vähe joobnud olekus olnud. Meeri mõisas on kolm inimest maha lastud. Üks nendest olnud Mõttuse nimeline, teisi jutustaja ei mäleta.
1905. aasta liikumine alganud nii, et kästud valla rahval sõjariistadega mustasõjale Valga poole vastu minna. Käsk on antud vallavalitsuse poolt. Mindudki Valga poole, kuid sinna saades on inimesed komandeeritud tagasi ja öeldud neile, et sõda tulla hoopis Tartu poolt.
21) Meeri mõisas on 4 inimest maha lastud: Koger, Tellmann, Mõttus, viimase nime jutustaja ei mäleta. Enne mahalaskmist on Nõo kirikuõpetaja Martin Lipp armulauale võtnud. Tapetute omaksete poolt on laibad Nõo surnuaiale maetud. Peksa on saanud Meeri mõisas viis inimest, kolm naiste- ja kaks meesterahvast. Need on olnud: Mari Mõttus, Juula Plaks, Mari Pant, Jaan Oras ja keegi Federi nimeline – Meeri mõisa sepapoiss, kes mõisa keldri lõhkumises tegev olnud. Viimane on kõige rohkem hoope saanud, nimelt 400 hoopi. Jutustaja ise näinud, kui teda peksmiselt minestatud olekus välja toodud. Teised igaüks saanud 200 hoopi. Naised saanud 150-200 hoopi ja mehed 200-400 hoopi. Peksa on saanud ka Verevi külast, Sillamatsi peremees Leita – 200 hoopi. Traditsioon räägib, et need mahalastud on ka näpumehed olnud. Mässuline liikumine hakanud siin samuti kui mujalgi, et antud käsk Tõraverre mustasõjale vastu minna ja sõjariistad, mis kellegil juhtub käepärast olevat, kaasa võtta. Rahvas on hirmul olnud mustasõja tulekust, peites toidu- ning ridiekraami maasse, et kui rüüstajad tulevad, siis need ei saaks kõike ära viia. Mõned inimesed on isegi linna peitu läinud.
22) Karistussalga toorele tegevusele on Jaan Tõnnisoni poolt ettevõetud sammude tagajärjel lõpetatud.
30) Mässuline liikumine Meeri vallas alganud järgmiselt: ühel ööl antud rahvale käsk vallamajja kokku tulla nõupidamisele, kuida mustasõjale vastupanna. Mustasõda arvatud Puka poolt tulevat. Mustasõjalistest räägitud hirmsaid jutte: rüüstavat kõik, mis ette juhtub, tapvat inimesi ja pistvat lapsi aiateibasse. Meeri vallast saadetud mehi linna sõjariistu muretsema, kuid pole saadud. Keegi rääkinud sarnast juttu, et Meeri mõisa keldris olevat sõjariistu tagavaraks ja sellepärast mindudki seda lõhkuma. Maantee ääres saagitud telfoni poste maha, et mingit teatet ei saaks edasi anda. Need, kes Meeri mõisas peksa saanud, on olnud vargad, õiged inimesed pole kuskil peksa saanud, sest need pole igal pool nii tegevad olnud.(Mainitud jutustaja on rohkem saksameelne mees. Teiste juures on tapetute ja peksa saanute kohta teised arvamused.)
31) Räägitakse, et Meeri valla tolleaegne valla sekretär Jaan Mooses on peksmisele määratute nimekirjade kokku seadmisel tegev olnud.
32) Käinud ringi õudsed kuulujutud, et mustasõjalised kõik, mis ette puutub ära hävitavad, majad põlema süütavat ja lapsed aiateibasse seadvat. Meeri vallamaija on rahvas kokku kutsutud nõupidamisele, kuidas rüüstajatele vastupanna. Mindud Meeri mõisa püsse otsima. Olnud jutud levinenud, et Meeri keldris olevat püsse tagavaraks. Keldri uks olnud kinni ja võtit pole ka valitseja käest saanud. Keegi sepapoiss katsunud keldri ust lõhkuda, kuid pole saanud. Meeri mõisas aset leidvast peksmisest on mitmed pääsenud põgenemisega, nimelt pole süüdlased väljakutsumisel ette astunud, vaid peitnud end rahva hulka ära ja põgenenud. Sepapoiss Feder keda Meeri mõisa keldri lõhkumises süüdistatud, on ka alul põgenema hakanud, kuid poole tee peal pööranud tagasi, sest teda huvitanud asjad, mis Meeril saabumas olnud, langenud aga lõksu. Kui ta poleks tagasi tulnud, siis oleks vahest nuhtlusest ilma jäänud.
56) Meeri vallast, Verevi küla kõrtsmik Tõnnis Kala on saanud 200 vitsa hoopi. Missugusel põhjusel ta peksa saanud, ei tea. Verevi külas asuva Sillamatsi peremees Johan Leita, tolleaegne vallavanema abi, on ka 200 vitsa hoopi selle eest, et tema rahvast käsutanud Meeri mõisa keldrit lõhkuma, öeldes, et tema ise selle eest vastutab. Teda peksma pandud naabri talu peremees, kes teine vallavanema abi olnud. Viimane ise pole peksa saanud, sest tema pole liikumisest tegelikult osavõtnud. Kui tema poleks tahtnud naabrit peksa, siis oleks ta ise ka peksa saanud.
38) Neljas Meeril mahalastute hulgas olnud keegi nimeline. Traditsiooni järele on see suur varas olnud. Ta öelnud v. Sievers'ile enne mahalaskmist: „Ma tahan enne surma süüa.“ V. Sievers lasknud ka temale süüa anda.
40) Üks surmamõistetutest – keegi noormees on mahalaskjaid palunud põlvili maas, et temale elu jäetaks. Ta on mahalaskjaid südantlõhestavalt palunud ja nende jalgu suudelnud, kuid need on teda jalgadega eemale tõuganud. Mahalastutel on pealaed olnud purustatud kuulidest. Kolm tapetutest on maetud Nõo kiriku surnuaiale. Neile olnud hiljem tsemendist ausambad püstitatud, aga need on praegu kõdunenud.
47) Keeri mõisa omanik Hans Wühner, endine Tarvastu köster, pole ühtki inimest peksa lasknud. Ta on ise rahvuse poolest eestlane. Keeri mõisa rahvale on ka käsk antud mustasõjale Tõraverre vastu minna.
56) Mõisate õlerõuke ja heinaküüne on mõisnikud ise lasknud põlema süüdata, kuid selle teo on nad talupoegade süüks veeretanud. Rahvas arvanud alul, et mõisa hoonete põletamises mustasõjalised süüdlased on olnud. On käsk antud talust tallu, et mustasõjale vastu minna. Olnud levinenud jutud, et mustasõjalised igasuguste toorustega hakkama saavad; nad seadvat koolilapsi koolimajade juures aiateibasse. Hirmuga on mõned peitu läinud ja riideid ning toidukraami maasse matnud. Et mustasõjalistele vastu panna, sellest mindud Meeri mõisa keldrit lõhkuma, kus kuulujutu järele pidanud püsse tagavaraks olema. Mõisa valitsejalt nõutud esiti keldri uste avamist. Kuid viimane pole aga keldri võtit leidnud ja seletanud, et mõisahärra selle on ära peitnud. Mõisa sepapoiss Feder lubanud ukse vunkrauaga sisse murda, kuid pole seda siiski suutnud teha. Kui karistussalk Meerile tulnud, siis on keldri ukse lõhkuja 400 vitsa hoopi saanud, kuna teised 200 vitsa hoopi. Peksa on saanud Meeri mõisa karjamees ja kubjas. Karjamees pole lasknud lehmi lüpsa ega ka sööta. Loomad on mässu ajal pidanud nälja kannatama. Kubjas pole rahvast lasknud töösse minna. Võika mõisa valitseja Hamberg olnud Meeri peksmisel kaassüüdlane, sest tema on olnud oma valla rahva peale kaevanud – süüdlasi väljaannud karistussalgale.
Nõo kiriku raamatus on ka märgitud, kes 1905. aasta mässu pärast maha on lastud. Seal on järgmised nimed: Hans Mõttus, Jakob Koger, Daniel Kolberg, Voldemar Tellmann ja Karl Roos. Neli esimest on 23. jaanuaril 1906. aastal maha tapetud, kuna viimane 5. märtsil 1905. aastal. Viimase kohta ei tea, miskpärast see on üksikult tapetud. Kõigile on juurde märgitud, et mahalaskmine on sõjakohtu poolt sündinud.
6) Ilma sõja alul olnud rahvas suur ärevus, siis kui sakslased võitnud. Kardetud sakslaste siia tulemisega vana orjuse põlve tagasitulemist. Paljud perekonnad on Venemaale põgenenud. Enamuses oldud siiski arvamisel, et sakslaste valitsus, kuigi nad saaksid meie maale, päriselt püsima ei jääks. Pole nii kergesti usutud Venemaa langusesse, vaid sõjas kaotusi vaadeldud kui möödaminevaid asju, mis juhuslikku ilmet kannud. Talupoegades enamus oodanud Venemaa võitu, Saksamaa langust.
a) Ropka vald.
1) On käidud mõisnikke taganõudmas ja järelpärimas, missuguses sõjaväes kohalikud mehed teenivad. See olnud enamlaste viimastel päevadel enne äraminekut. Üldiselt on enamlaste aeg Ropka vallas võrdlemisi vaikne olnud.
6) On kavatsusel olnud suuremaid ülevõtmisi toimepanna, kuid pole seda suudetud täide viia aja nappusel. Kohalikkude enamlaste poolt on mõningaid rüüstamisi toime pandud.
12) Enamlastega on kokkupuutumisi olnud enne nende äraminekut. Ropka vallas Tässvere külas asunud suurem enamlaste väe osa. Seal valmistatud eestlastele vastupanna. Piiri talu rehe taga on olnud kuulipildujad. Aga niipea, kui eestlaste suurtüki kuulid Tässvere küla peale hakanud valguma, põgenenud enamlased ilma vastupanuta. Keegi enamlastest öelnud: „11nest kohast lõhkusime raudtee liini ära, kuid kuradid on ikkagi järel.“ Rahva seas suuremaid rüüstamisi enamlaste poolt pole toimepandud.
b) Meeri vald.
14) Aiamaa külas on enamlased palju omavoli tarvitanud, võtnud toidukraami, tapnud loomi ja viinud hobuseid enestega kaasa. Kõige selle eest pole midagi maksetud.
15) Rüüstamas käinud peamiselt oma valla popsnikud, kuna Venemaalt tulnud punakaartlased pole midagi teinud. On nimekirjad kokkuseatud, keda tappa, kuid seda kavatsust pole aja puudusel suudetud teostadam sest äraminek tulnud liig ruttu. Üldiselt on enamlaste aeg võrdlemisi rahulik olnud.
17) Omavoliliselt on võetud nendelt, kellel varandust rohkem ja antud nendele, kellel pole midagi olnud. Vili revideeritud kõigil talumeestel üle ja määratud normid kindlaks, kui palju igale perekonnale jäetud. Vilja hind olnud väga odav. Rüüstamisi on vähe ette tulnud.
c) Tähtvere vald.
6) Tõrvandi külas enamlaste peategelane olnud keegi Taburi nimeline asunik. Tähtvere vallas Kulli talus on enamlaste poolt tahetud rüüstamist toimepanna, kuid see lõppes neile õnnetult. See talu on Tähtvere mõisahärra isiklik omandus. Omanikku pole tol korral kodus olnud. Talus pärishärra asemikuna olnud keegi sakslane Bock ja see on enamlaste kavatsustest varem teada saanud ja ta on end nende vastuvõtuks valmis seadnud. Niipea kui rüüstajate salk tallu on jõudnud, avanud Bock nende peale püssist tule. Mitmed rüüstajatest saanud surma, muuseas ka tolleaegne enamlaste vallavanem, ülejäänud põgenenud. Rüüstamiskatse seega ebaõnnestus.
49) Rüüstamisi on ette tulnud mõningates taludes. On käsk antud kui palju iga talu pidanud vilja kroonule andma, kuid selle eest pole tasu antud.
50) Mõnedest taludest on hobuseid ära viidud. Eesti vägede tulekul on enamlased suured lehma karjad enestega põgenemisel kaasa võtnud. Lehmad olnud võetud peamiselt mõisatest. Et põgenemist pidi kiirustama ja loomad teel ära väsinud, siis on need mahajäetud ja omanikud saanud need kätte. Vallavalitsus on enamlastel olnud ülevõetud. Vallavanemaks olnud keegi Laanemann. Nimekirjad olnud kokkuseatud, keda pidi mahalastama. Neid isikuid olnud arvult 8. Tapmisi pole aga aja puudusel saadud täide viia.
53) Peategelased vallavalitsuses olnud kohalikud popsnikud. Taludest võetud omad normid vilja ja teatud arv hobuseid, kuid tasu pole selle eest antud. On koostatud nimekirjad, keda tappa. Tapmisega tahetud algust teha Kulli talus. See katse aga ebaõnnestunud, sest seal hakatud sõjariistadega vastu ja 5 meest, rüüstajate seast, saanud surma, kuna ülejäänud põgenenud. Surma saanud just enamlaste eestvedajad. Seega olnud tapmiste kavatsusele teatud seisak toodud. Mõisaid üle pole võetud, vaid seatud mõisa oma meeste seast vastav komitee, kes mõisa asju korraldas. Põgenemisel on enamlased teeäärsetest taludest omavoliga toidukraami kaasa võtnud, kuid põgenemise kiirustamisel on nad tallegi mahajätnud.
55) Olnud koostatud nimekirjad, keda tappa, pole aga suudetud aja puudusel seda teostada. Paljud peremehed on sellest kuulda saades põgenenud ja olnud äreva aja peidus kuskil tuttavate juures teistes valdades.
58) Enamlastel pole teada olnud, et Eesti väed juba Tartule lähenenud. Sellest teada saades on Ilmatsalu mõisas asuvad enamlaste väed põgenenud Kambja poole, kus enamlised Läti väed laagris asunud.
63) Ilmatsalu mõisa on keegi Inseri nimeline üle võtnud, kuid hiljem kui olukorrad kardetavaks muutunud, on tema mõisa rahaga ära põgenenud.
69) Olnud koostatud nimekirjad peremeeste kohta, keda kavatsetud surmata. Nimekirjade koostamisel mõõdupuuks olnud need asjaolud, kuidas peremehed oma töölistega on suhtnud. Tapmise täideviimist pikendanud Kullu talus aset leidnud vahejuhtumine. Enamlaste juht Kardla külas olnud keegi Jürgensoni nimeline mees. Sama külas asuva Ado talu perepoja on enamlased vangistanud ja viidud kinniseotult Suda talusse; viimase talu perenaine pidi ka ära viidama. Ado talu perepoeg aga saanud nende käest põgenema, mil kombel, ei tea.
67) Tähtvere vallas, Kardla külas on enne põgenemist enamlased rüüstamisi toimepannud.
70) Enamlastel olnud kavatsus peremehi pantvangidena Venemaale saata. Suurim ässitaja rüüstamisele on olnud keegi Inseri nimeline, kes ise hiljem Venemaale põgenenud. Enne põgenemist on Kardla külas salkkond enamlisi ratsanikke noorimehi tagaotsimas olnud, et neid siis oma sõjaväkke võtta, kuid pole ühtegi saanud, sest kõik olnud eest ära põgenenud.
71) Kardla külas on enamlased mitmelt talult riideid, toidukraami ja hobuseid viinud. Jutustaja enese juure tulnud salkkond enamlasi ja mõõgaga ähvardades on nõutud toidukraami, riiete jne. andmist. Vanad talu kaartid, mis rüüstajatel kätte sattunud läbiotsimisel, on ära põletatud. Mõnelt talult on isegi lehmi ära viidud. Võrreldes ümberkaudsete maakohtadega, on Kardla külas rüüstamine suurem olnud.
d) Luke vald.
21) Enamlaste aeg Läti külas on väga raske olnud. Selles külas asunud üks enamlaste väeosa. Kilgi talult Läti külas on enamlased palju toidukraami ja kaks hobust ära viinud.
22) Kure talus Läti külas on enamlased korteris olnud ja selle talu maa peale olnud kuulipildujad üles seatud ja seal lähedal olevas metsas olnud kaitsekraavid kaevatud. Enamlased olnud ühel õhtul parajasti Kure talu saunas, kui korraga käsk toodud, et eestlased tulevad. Kohe asutud põgenemisele. Esiti mindud Nõkku, kuid saanud eestlaste kuulide all surma. Enamlaste poolt on Läti külas rüüstamisi toimepandud. Kõige enam on rüüstatud Lõsta talus.
23) Suurim röövkäik on enamlaste poolt tehtud Läti küla lähedal asuva Paruka metsavahi juure. Röövsalk sinna jõudes käsutanud vanal elatanud metsavahil käed ülestõsta ja nõudnud temalt raha ning parunite püsside väljaandmist. Siis mindud aita võetud riide kastist metsavahi naise viimased hilbud ära, laaditud toidukraami täis ja siis küsinud nad naiselt: „Mis sinu süda ka ütleb, kui sul enam midagi ei ole.“ Vanakesed jäänud viletsasse seisukorda.
24) Unipiha mõisa läheduses on enamlaste ajal värvitud nägudega mehed taludes rüüstamas käinud.
26) Rikkamad peremehed on peidus olnud enamlaste aeg, sest neid ähvardatud ära tappa. Enamlaste juht olnud Jaan Laag, tolleaegse vallavanema Parkeli abi.
31) Rüüstamisi on ette tulnud mõningates taludes.
e) Aru vald.
34) Enamlaste aeg Aru vallas on rahulik olnud. On rohkem kõrvalisem maakoht.
37) Rüüstamisi Aru vallas pole olnud ja mõisad on rahulikud ülevõetud.
45) Oma valla inimesed on käinud mööda talusi vilja mõõtmas, kuid võetud pole midagi. Keegi Karu nimeline härra käinud Tartust Aru koolimajas kõnesi pidamas.
f) Pangodi vald.
29) Pangodi vallas on enamlaste aeg väga rahulik olnud.
a) Ropka vald.
1) Okkupatsiooni aeg on olnud vaikne. Mõned üksikud saksa sõdurid on käinud taludes mune, pekki ja võid nõudmas, milliste ainete eest nad pole midagi maksnud ja kuigi maksnud, siis äärmiselt madalat hinda. Ka hobustele on käidud kaeru ja heinu viimas, milliste eest komandatuurist tasu antud, kuid muidugi vähem turuhinnast.
b) Meeri vald.
15) Mõnel pool on sakslased olnud viisakuseta elanikkude vastu. Seal aga, kus saksa ohvitserid korteris olnud, on elanikkudel hästi läinud. Kõik, mis talult toidukraami võetud, selle eest on ka maksetud. Sakslased on isegi sealses talus, kus korteris, põllu peal töötamas käinud tasuta.
32) Sakslaste aeg on olnud rahulik. Mõned üksikud saksa sõdurid on taludelt toidukraami maksuta võtnud.
47) Sakslased on ainult sealt toidukraami võtnud, kus seda külluses olnud, kuid kus vähe, sealt pole võetud. Et nende eest toidukraami hoida, on üleliigne osa ära peidetud.
c) Tähtvere vald.
5) Okkupatsioon on võrdlemisi rahulikult möödunud.
6) Okkupatsiooni eel on mõningad Venemaale põgenenud.
50) Kui toidukraami külluses olnud, sealt on võetud maksuta. Kui vabatahtlikult on vilja antud, siis pole tagavara vilja kohta normi seatud. Paljud on tagavara vilja kerstudega maasse maetud, sest pole müüa ka tahetud.
55) Sissetulles on saksa sõdurid omavoliliselt vilja ja toidukraami võtnud. Hiljem on inimesed ülemustele selle üle kaebama läinud ja siis on sõduritel omavoli tarvitamine ära keelatud. Komandant kirjutanud ette normi, kui palju iga talu pidanud toidukraami andma. Sageli olnud see norm nii suur, et oma perele liig vähe järele jäänud. Rahva seas olnud levinenud jutud, et kui ei suudeta määratud normi vilja anda, siis aetakse elanikud talust välja ja tuuakse asemele saksa koloniste. Sakslastel on sarnane kavatsus olnud. Võetud vilja eest on väga vähe hinda maksetud. Väljaminemisel sakslaste poolt rüüstamisi pole toimepandud. Välja mindud Viljandi teed Pärnu poole ja sealt laevadega Saksamaale.
58) Toidukraami, nagu mune, võid, pekki jne. on lastud Tartu komandatuuri tuua.
59) Sakslaste aeg on rahulikult möödunud.
63) vangistamisi on sakslaste poolt ette tulnud. Ilmatsalu mõisa keldrisse on 7 meest vangi pantud, kusjuures need kaks ööd ja kaks päeva viibinud. Vangistamise põhjuseks olnud see, et need mehed Inser'i kaaslased olnud, enamlaste aeg, mõisa ülevõtmisel. Neile pole midagi muud, peale vangistamise, tehtud.
70) Sakslased käinud kahe hobusega mööda talusi nuumatud sigu otsimas.
69) Omad kohalikud sakslased on väga halvad olnud rahva vastu, kuna Saksamaa sakslased, eriti ülemused hulga viisakamad olnud. Tooniandja element olnud just balti sakslased. On kästud igal talul oma teatud norm vilja komandatuuri tuua, mille eest aga vähe hinda maksetud. On juhtumisi, kus osa vilja eest mitte midagi pole antud.
d) Aru vald.
38) Sakslased revideerinud vilja tagavarad läbi. Üleliigne vili lastud komandatuuri tuua, mis Luke mõisas asunud. Talupoegadel jäetud võrdlemisi vähe pere ülespidamiseks. Jahvatamiseks pidanud peremehed komandatuurist loa võtma. Võetud vilja eest on vähe maksetud, sest saksa raha peetud kalliks – nende mark pidanud vastama meie 2 rublale.
46) Võetud vilja eest antud mingisugused tähed, millistega pidanud komandatuurist raha saama, kuid on sageli sarnaseid juhtumisi ette tulnud, kus kõigest on ilma jäädud.
e) Luke vald.
21) Sakslaste aeg on rahulikult möödunud. Harva on ette tulnud, kus võetud toiduainete eest pole tasutud.
26) Kui sakslased sisse tulnud, siis on nad elanikkudelt toidukraami ja loomi tapmiseks ilma maksuta võtnud. Äraminekul pole sakslased midagi kaasa võtnud.
27) Sakslased on elanikkudele hästi suhtunud.
26) Sakslaste poolt on Luke enamlaste aegne vallavanema abi Jaan Loog 50-60 hoopi peksa saanud. Peksmine sündinud Luke mõisahärra Knarring'i käsul.
f) Pangodi vald.
29) Pangodi vallas on okkupatsiooni aeg väga vaikne ning rahulik olnud.
a) Arhiivi ajalugu.
Selle arhiivi kohta on väga puudulikud andmed. Praegune sekretär on vähe aega siin olnud ja seega vähe teadlik arhiivi ajaloo suhtes. Traditsiooni järele on Tähtvere vallamaja hilja aja eest maha põlenud ja seega ka arhiiv hukkunud, peale mõne arhivaali, mis on suudetud päästa.
b) Arhiivi praegune seisukord.
Nagu kuuldud, on arhiiv hävinenud, siis on loomulik, et siin ka vaevalt midagi väärtuslist on leida. Mis ajaloolisest seisukohast väljaminnes huvitav oleks, on Tähtvere mõisa vakuraamat aastast 1869 ja Ilmatsalu mõisa vakuraamat aastast 1863. Vanad kohtu protokolli raamatud puuduvad täiesti. Mis puutub vakuraamatutesse, siis on seal märgitud talu maade hinnang, mitte aga maksud.
a) Arhiivi ajalugu.
20) Ropka vallamaja asunud vanemal ajal Räni mõisas. Millal ta praegusele kohale on asutatud, ei tea. Räni mõisas on vallamaja maha põlenud ja seega ka vanemad arhivaalid hukkunud. Arhiivis olnud palju materjali, isegi rootsiaegseid dokumente, kuid need hävinenud tuleskahjus.
b) Arhiivi praegune seisukord.
Seegi materjal, mis arhiivis leidub, pole süstemaatiliselt korraldatud. Praegune valla sekretär on noor ning vilumata ja vähe aega kohal olnud, et arhivaale korraldada oleks suutnud. Kõige vanemad arhivaalid, mis siin leidub, on pärit möödunud sajandi keskelt. Mis ajalooliselt tähtsamad, need esitan allpool nimestikus.
a) Arhiivi ajalugu.
Meeri vallamaja, praegune, on ehitatud 1874. a. Kus ta varem on olnud, seda ei tea. Hiljem on Meeri vallaga ühendatud Vastse-Nõo vald, seega viimase arhivaalid ka Meeri valla arhiivis.
b) Arhiivi praegune seisukord.
Arhivaale pole korraldatud, vaid need lamavad umbkaudselt kappides. Puuduvad registrid arhiivis leiduva materjali kohta. Arhiivis leidub arhivaale vanemast ajast, nagu allpool esitatud nimestikust näha.
a) Arhiivi ajalugu.
Valla arhiivi ajaloost, tema arenemiskäigust pole mingisuguseid andmeid olemas. Pangodiga on ühendatud olnud osa Vana-Nõo valda.
b) Arhiivi praegune seisukord.
Arhiiv on samuti, kui mujalgi, täiesti korraldamata. Praegune valla sekretär on hilja siia tulnud ja pole suutnud veel midagi teha. Kavatseb küll tulevikus arhiivi korraldada. Arhiivis leidub võrdlemisi vähe materjali vanemast ajast, nagu nimestikust näha.
a) Arhiivi ajalugu.
21) Luke vallamaja on asutatud 1868. aastal. Vallamaja jaoks on Luke härra maa kinkinud, küla karjatee äärde. Luke külas 1910. aastal kinkinud krahv Knorring kaks vakamaad vallamajale juure. Arhiivil mingisugust õnnetust pole olnud.
b) Arhiivi praegune seisukord.
Arhivaalid on täiesti korraldamata, lamavad paksu tolmuga kaetuna lahtistel riiulitel ja põrandal maas. Sekretär seletas, et tema üksi olles pole suutnud midagi arhivaalide korraldamiseks teha. Teiselt poolt pole vald ka muretsenud kappisid, kuhu arhivaale hävitava vaenlase, tolmu eest, võiks asetada. Arhiivis leidub arhivaale möödunud sajandi 60 a. peale.
1. Pangodi valla kohtu protokolli raamat 1869-73. a.
a) Arhiivi ajalugu.
Millal see vallamaja on asutatud ei tea, arvatakse, et umbes 60 aastat tagasi. Vanemal ajal on Aru vald olnud ühendatud Meeri vallaga.
b) Arhiivi praegune seisukord.
Vallamaja ruumid on väga viletsad ja seega raske ka arhivaale korras hoida. Need lamavad segipaisatutena mõnes vanas ning lagunenud kapis ja pööningul, kus nende kallal hiired oma hävitustööd on teinud. Puudub ka arhiivnimestik, millest näha oleks, missuguseid arhivaale siin on olnud.
Ropka vallas asuv Soinaste kool on asutatud 1847. a. Esialgu on kool asunud Ropka mõisa lähedal ja 1863. aastal on see praegusele kohale ehitatud. Kroonikas pole märgitud, kes esimesed õpetajad olnud, vaid esimesena esineb õpetaja Langer-Kristjan, kes 1893. aastal mainitud kooli peale on tulnud. Sellest ajast peale algab korralik kooli kroonika. Alul on selles koolis olnud umbes 80 õpilast, kes väga viletsates ruumides on pidanud õppima. Kõik sealsed õpilased olnud enam-vähem sama valla piiridest. 1893. aastal on kooli revideerimas käinud haridusminister krahv Deljavov, kellel kaasas olnud kohalik rahvakoolide inspektor, Tartu kreisiülem ja kaks komissari. Õpilased on väga hästi vene keelt valdanud, mis ministrit väga rõõmustas ja ta on vallavalitsuse ettepaneku teinud, et koolile uus ja parem maja muretseda, milline oleks vastavam õpilaste hulgale ja hügieenilistele nõuetele.
Ministri siht kooli revideerima tulla olnud, et tutvuneda eestlaste huvidega ja annetega vene keele õppimiseks. Uus koolimaja valvines aastal 1896. See olnud Nicolai II kroonimise mälestuseks. 1897. aastal haridusministeeriumi soovil muudeti see kool kahe klassi ja viie jaoliseks ministeeriumi kooliks ja selle ülespidamiseks määratud 60 rubla aastas ja 1500 rubla esialgsete tarviduste ja maja lõplikuks korraldamiseks. Ropka vallavalitsuse kohustused olnud: 1) koolimaja korras hoida, anda 20 sülda arsina puid ja valgustamiseks 20 rubla aasta; 2) andma üks dessatiin maad õue ja aiamaa jaoks; 3) anda kahele õpetajale 250 rubla aastas palka, milliseset summast saab luteri-usu õpetaja 150 rubla ja veneusu õpetaja 100 rubla aastas. Koolimaja pidulik sisseõnnistamine oli 1. oktoobril 1897. aastal. Õpetajaks nimetati 1. septembril 1897 - Kristjan Langer ja 1. oktoobril 1897 – Jaan Must. Õpetus alganud 2. septembril 1897. a. 20. novembil 1898. a. kooli revideerinud kooli minister Bagalepov ühes kohaliku kooliülemaga. Revident olnud väga rahul, eriti vene keeles ja matemaatikas edasijõudmises, samuti geomeetrias, ajaloos ja laulmises ning loodusloos. 1899. a. oli esimene ministeeriumi kooli lõpetajate lend, mis koosnes 6 poisist ja 1 tüdrukust. 15 aasta jooksul on lõpetanud 74 poissi ja 11 tüdrukut – kokku 85 õpilast.
Õpetajad on siin koolis olnud järgmised: Kristjan Langer, Jaan Must, Georg Kalamis, Karl Vaher, Nicolai Sall, Mihail Koch, Johann Sütt, O. Feodorovna, F. Poska, August Põllusaar, Aleksander Mitnitz, F. Emak, Peeter Udras. 1899-1906. a. oli Kristjan Langer olnud Aru ministeeriumi kooli õpetajaks ja 1906-1912. a. Ropkas Küllitse ministeeriumi koolis 1912. a. peale Soinaste kooli juhatajaks. 1919/20 aastal on Soinaste ministeeriumi kool nelja klassiline algkooliks muutunud ja õpetus eesti keeles. Kolmandas ja neljandas klassis olnud 4 tundi vene keelt. 1920/21. aastal on neljas klassis 90 õpilast. Õpetuse algus 27. septembril ja lõpp 28. mail. Viimases klassis olnud 17 õpilast, nendest lõpetanud 10, seejuures 4 poissi ja 6 tüdrukut. Õpilased on olnud sõnakuulmatud juhataja vastu, nagu kroonikas mainitakse. 1921/22. õppeaastal töötas kool nelja klassiga, kahe õpetaja ja 72 õpilasega. Õpetuse algus 21. septembril ja lõpp 20. mail. Õpilaste arvu vähenemist seletatakse sellega, et Tähtvere valla pärast oleva Tõrvandi mõisa ja samanimelise küla õpilased ära jäid, sest Ropka vallavalitsus ei lubanud võõra valla lastel oma koolis käia ja teiselt poolt tõrkus Tähtvere vald proportsionaalselt kulusi kandmast kooli majandusliste asjade suhtes, nagu see maakonna valitsuse poolt ettekirjutatud oli.
Korralagedus koolis olnud suur Kristjan Langeri ajal. Õpilased sõimanud juhatajat: „papi“ ja „praagamagu“ ning pildunud teda kartuli pudruga. Kroonikas tuuakse esile järgmisi asjaolusi, mis korralagedust tingivad: 1) õpetaja vanadust, 2) õpetaja saamatust. Edasi räägib kroonika, et koolijuhataja Gellerti ajal on õpilaste seas parem kord olnud. 1922/23. aastal töötab kool nelja klassi ja 87 õpilasega. Õpetus algas 1. septembril ja lõpeb 1. juunil. 3. novembril revideeris kooli koolinõunik Kurvits, kes koolitööga rahule on jäänud. 18. jaanuaril suri koolijuhataja Kristjan Langer südamerabandusse 63 aasta vanaduses. Koolijuhataja kohuste täitjaks määratud õpetaja Gellert ja abiõpetajaks endise koolijuhataja poeg Endel Langer. Kroonikas toonitatakse, et discipliin hulga paremaks on muutunud. Viimases klassis olnud 17 õpilast ja nendest on lõpetanud 12, kusjuures 7 poissi ja 5 tüdrukut. 1923/24. aastal töötab kool nelja klassiga. Õpilasi on 66. Õpetus algab 1. oktoobril. Kooli majandusline olukord pole kuigi hea, sest vald hoolitseb vähe kooli eest, ei too korralikult põletismaterjali, ei paranda puruks läinud akna klaase jne. 20. oktoobril 1923. aastal kooli revideeris kooli nõunik Kurvits, kes koolitööga rahul on olnud. 1924/25. õppeaastaks kinnitati 1. augustil 1924. aastal koolijuhatajaks Uderna kõrgema algkooli juhataja Adolf Perandi ja abiõpetajaks Tartu Õpetajate Seminari lõpetaja Hilda Neumann. Õpetus algab 1. oktoobril.
Viimaste aastate kohta puuduvad kroonikas teated. Tooksin omalt poolt mõningad märkused mainitud kooli kroonika suhtes. Nagu kroonika sisust näha, on koolijuhataja Kristjan Langer väga halvas valguses esitatud. Nagu ma mõningate asjatundjatega juttuajades kuulsin, on kroonika kirjutaja olnud õpetaja Gellert, kes juhataja Kristjan Langeriga halvas vahekorras on olnud ja ise juhataja kohale püüdnud saada. Nagu teiste koolide õpetajatelt kuulsin olla Soinaste koolis alaliselt õõrumised õpetajate ja juhataja vahel, mis tänapäevani on püsinud.
Esialgsete teatete järele asunud kool Voika mõisa lähedal n.n. „Kroonutare mäe“ all. Selle vundament on veel praegugi näha. Esimene õpetaja on olnud Jaan Paal, kes suri aastal 1871. Kool on asutatud 1846. aastal. Esimene õpetaja Jaan Paal on ameti poolest olnud rätsepp. 1869. aastal on koolimaja ära põlenud ja uus ehitatud praeguse Meeri vallamaja lähedale. Järgmine õpetaja Jaan Paali järele olnud Peeter Kikerpill, kes on õppinud Rannu kihelkonna koolis ja hiljem Valga Õpetajate Seminaris, mis Zimse poolt asutatud. Seega on tema tol ajal väga haritud mees olnud, sest Zimse seminar oli omal ajal üks parematest õpetajate ettevalmistamise asutistest. Peeter Kikerpill jätnud peagi õpetaja ameti maha ja asunud sama valda, Krooni tallu peremehena elama. Tema järele tulnud keegi Vaher'i nimeline Tõraverre õpetajaks, kuid lahkunud peagi ja asunud Valka elama. 1901. aastal tulnud õpetajaks Jaak Sepp. 1907. aastal põlenud koolimaja maha. 1909. aastal saanud kool omale asukoha Vastse-Nõo vallamaija ja õpetajaks tulnud August Turp, kes praegugi koolijuhataja. Kool olnud sel ajal kolme klassiline ja õpilasi olnud 38 õpilasega ja ühe õpetajaga. Kooli revideerinud inspektor Švetžmikov ja Nõo kiriku õpetaja Martin Lipp. 1914. aastal ehitati Tõraverre uus koolimaja, praegusele asupaigale. Ehitusmaterjali saadud Vene valitsuselt maksuta. Ehituskuludeks võetid magasi viljamüügist saadud tagavara kapitalist. Kool töötanud 1914/15. aastal 63 õpilase ja ühe õpetajaga. Kool olnud kolme klassiline. 1916. aastal õpetöö alganud 15. oktoobril. Õpilasi olnud 56 ja kolme klassiga. 1917. aastal töötas kool 63 õpilase ja kolme õppeaastaga. Okkupatsiooni ajal tulnud muudatud õppekavasse, nimelt, vene keele asemele saksa keel. Õppetöö lõppes 21. mail. 1919. aastal töötas kool nelja klassiga ja ühe õpetajaga. Et õpilaste arv juba üle 80ne tõusnud, siis valiti teiseks õpetajaks August Kirsch, kes aga ühe aasta järele Vana-Nõo kooli juhatajaks läinud ja asemele tulnud Olga Saarmann. Koolitöö lõppes 28. mail. 1920/21. õppeaastal võõra keelena koolis oli saksa keel. Kooli revideerinud koolinõunik Kurvits. Kooli lõpetajaid olnud sel aastal 4. 1921/22. aastal algas koolitöö 18. septembril ja lõppes 20. mail. Õpilasi olnud 41. 1922/23. aastal algas õppetöö 18. septembril ja 1. juunil. Õpilasi olnud 44. Kooli revideerimas koolinõunik Kurvits. 1923/24. aastal õppetöö kestnud 1. oktoobrist kuni 5. juunini. Õpilaste arv olnud 44. Uuendusena õppekavasse tulnud, et usuõpetus muutunud vabaks õppeaineks. 1924/25. aastal kestnud õppeaeg 1. oktoobrist kuni 29. maini. Õpilaste arv olnud 51. 1925/26. aastal õppetöö alganud 18. septembril ja lõppenud 5. juunil. Õpilasi olnud arvult 45. 1. detsembril lahkunud teine õpetaja Olga Saarmann ja läheb Vastse-Nõo kooli, asemele tulnud Alide Anderson, kes 25. veebruarini, mil Saarmann tagasi tulnud. Kooli revideerinud koolinõunik Kurvits. 1926/27. aastal koolitöö kestvus on olnud 1. oktoobrist kuni 30. maini. Õpilasi on olnud arvult 40. Õpilaste arv väheneb Vastse-Nõo kooli Meeri mõisa üleviimisega, mille tõttu paljud sealt ümbruskonnast lapsed Meeri kooli läinud. Olga Saarmann läheb ka Tõraverest Meeri pooli peale ja tema asemele tulnud Linda Pirbe, kes ennemalt Rõhu koolis Tähtvere vallas, õpetajannaks olnud. Kooli lõpetanud 6 õpilast. Laste vanemate koosolek otsustanud ka viiendat klassi avada, kuid maakonna koolivalitsus on selle vastu olnud. 1927/28. aastal õppetöö kestnud 3. oktoobrist kuni 25. maini. Õpilasi olnud arvult 32. Teiseks õpetajaks valitud Gertrud Org. Kooli lõpetanud 6 õpilast.
Alul on olnud kaks kooli, üks Karijärve ja teine Vellavere külas. Karijärve koolis esimene õpetaja on olnud Jaan Kangur ja Vellaveres Aleksander Grünstamm. Esimene vallandatud ja Grünstamm lahkunud ise ametist vene keele mitte oskamise pärast. Hiljem ühendatud need koolid, kuid kroonika ei nimeta aastat, millal see on olnud. Kooli direktoriks nimetatud Ivan Kahlapu ja tema abiks Jaan Kangur. Sellest on näha, et need koolid juba ühendatud olid. 1895. aastal muudeti see kool kahe klassiliseks ja viie jaoliseks ministeeriumi kooliks. Selle koolile direktoriks sai Aleksander Lupkin. Abiõpetajad on seal olnud Jaan Kahlapu, Nicolai Lall, Paul Mägrake ja Kristjan Langer. Viimane olnud 6 aastat ka direktoriks. Langeri järele saanud juhatajaks Põllusaar ja abiõpetajateks Ivan Sütt ja Efima Mihailovna. 1907. aastal lahkus Põllusaar ja tema asemele määrati Peeter Luther ja 1908. aastal Anton Puskar. Viimane pidi 1914. aastal sõtta minema. 1918. aastal tuleb ta sõjast tagasi ja asub omale kohale. Tema äraoleku ajal juhataja kohuseid täitnud prl. Hilda Sepp, kes tol ajal tema abiline olnud. Abiõpetajad siin koolis on olnud: Vera Maleina, Peeter Linsi ja Ludmilla Westmann.
Nagu kroonikast näha, on sealne kool oma tegevuses edusamme teinud. Kooli revidendid on alati hea mulje saanud laste teadmistest. Vene keelt on õpilased hästi valdanud. Rahvakoolide inspektor on suurt hoolt pidanud koolile vene kirjanduse muretsemise eest. Kooli biblioteek on kaunis rikas paremate vene kirjanikkude töödega. Rasked ajad on koolile tulnud okkupatsiooni ajaga. Nüüd jäänud kooli materjalse külje eest hoolitsemine vallale, kuid viimane täitnud omi kohustusi väga lohakalt. Tolleaegne vallavanem Hunt olnud sealsete õpetajate suur vastane. Õpetajad Anton Puskar ja Hilda Sepp vallandatud. Koolis alganud suur saksastamise aeg. Kooli direktoriks valitud Otti Maddi ja tema abiliseks Karl Fedmann. Viimane läinud sõtta ja 1918. aastal saanud endised õpetajad Anton Puskar ja Hilda Sepp omale kohale tagasi. Kooli revideerimas käinud 1919/20. õppeaastal Arthur Boch. Viimasel ajal kooli revideerind A. Kurvits – praegune koolinõunik. Koolitöös on palju ära tehtud ja edasi jõutud. Igatpidi on koolitöös elevust ja teguvõimsust näha, mida tõendab õpilasringide ellukutsumine, kus korraldatakse igasuguseid referaatõhtuid jne. Koolil on olemas kaks õpilasringi: 1) loodus- ja 2) kirjandusline ring. Kummagil ilmub oma ajakiri, millistes on kirjastatud õpilaste kiritööd, olgu need referaadid kirjanduse najal või vabad loomingud. Kirjanduslise ringi ajakiri ilmub pealkiria all: „Nooruse helinad“. Looduslise ringi ajakiri ilmub pealkirja all: „Säde“. Mainitud ringide kaudu tahetakse õpilasi igatpidi seltskondliselt arendada ja kasvatada, mis tarvilik tulevasele elule ettevalmistamise suhtes. Sageli korraldatakse teeõhtuid õpetajate, õpilaste ning lastevanematega, seega lähemat sõltuvust luues kodu ja kooli vahel. Nende õpilasringide juhatamine, sealne tegevus ja igasuguste muude olekute korraldamine tugib prl. Sepa õlgadel. Et õpilased rohkem kirjandust loeksid, selleks on sarnane korraldus kooli toodud, et õpilasi lastakse klassis loetud raamatute sisu kokkuvõttes jutustada, ja see sünnib eesti keele tunnis. 1927/28. õppeaastal avatud 6es klass.
Omalt poolt võiksin juure lisada, et mainitud kool oma seesmise arenemise tõttu kogu kihelkonnas üks parematest on. Selle kooli vaimlise tasapinna tõstmise suhtes on, nagu kroonikast näha, peateened prl. Sepal, kes näib olevat väga energiline isik ja teiselt poolt vilunud pedagoog. Üldiselt on sealsed koolilapsed ümbruskonnas tuntud väga viisakatena ja korralikutena oma ülespidamise suhtes. Sarnane nähtus on väga tervitatav maal, sest sarnane vaimline tsentrum aitab kaasa oma ümbruskonna vaimlise ja seltskondlise elu ergutamiseks; muidu kujuneks maa inimeste elu liig ühekülgseks. Inimeses on ju peale maise, igapäevase ka midagi sügavamat, kõrgemat ja neid dispositsioone peab vaimlise tööga arendama. Mõlemad mainitud küljed inimese juures; ühtlaselt arendatuna moodustavad terviku, mis läheneb täiusele.
Kool jätab vaatlejale väga hää mulje.
Küllitse kool, Ropka vallas, on arvatavasti, nagu teisedki Lõuna-Eesti vallakoolid asutatud 1860dates aastates. Praegune koolimaja on ehitatud 1882. aastal. Vana koolimaja olnud just praegusel asemel ning tolleaegne õpetaja olnud Jüri Austa, kelle abiks määratud hiljem noor ja tuline koolimees Jaan Tüklov. Tüklovi ajal olnud Küllitse kool alati Nõo kihelkonnas vallakoolide hulgas esimeses reas, kuid üleliigse töötamise tagajärjel – veneaegse surve all, kus tulnud Tüklovil enesel vene keelt õppida ja siis õpetada, varises ta, alles 41 aastasena 1895. aastal mullarüppe. Kogu vald olnud oma lugupeetud ja armastatud koolimeest viimsele puhkusele saatmas, teda kantud õlul 5 klm. eemal olevasse Nõo surnuaeda, kuna matuserong liigi kilomeetrini ulatunud. Tüklovi järeltulijaks valitud Ropka valla nõukogu poolt Gustav Nurm 27. aug. 1896. aastal, kes Vene Seminari lõpetanud, kuid ameti kohane polnud suure töömehe Jaan Tüklovi tööd jatkama ning sellepärast juba 1898. aastal Ropkast lahkus. Uueks õpetajaks valitud 28. aug. 1898. aastal Adolf Perandi, kes juba pikemat aega kuni 1909. aastani Küllitse kooliõpetajana püsinud ja töötanud. Perandi tegutsenud agarasti näitemängu alal ja 1908. aastal ehitatud Ropka Karskus Seltsi maja, kuid juba järgmisel aastal tolleaegsete võimumeestega vastuollu sattudes lahkunud Perandi 1909. aastal. Perandi järele valinud Ropka valla nõukogu Küllitse kooliõpetajaks tolleaegse Näo kihelkonna kooliõpetaja Karl Pehka 21. augustil 1909. aastal, kuid keda inspektor Švetschnikoff, vaatamata Ropka valla nõukogu energilisele ülesastumisele, ametisse ei kinnitanud. Siis valinud valla nõukogu enese keskelt kolmeliikmelise saatkonna, eesotsas Jaan Tõnissoniga ning saatnud saadikud Riiga kuraator Prutshenko juure inspektori vägivalla vastu abi otsima. Saatkond käinud kaks korda Riias, kui kõikvõimuline inspektor Švetshnikov jäänud võitjaks. Teistkordselt kuraatori juures abiotsimas käies vastatud: „Pehka pole poliitiliselt ustav ja sellepärast ei või tema iseseisvaks õpetajaks olla.“ See olnd 1905. aasta saatus. Švetshnikoff'il olnud oma kandidaat, keda tema Küllitse kooli peale tahtnud sokutada, kuid Ropka valla volikogu olnud kui üks mees selle vastu ja nii pole saanudki inspektor oma kandidaati läbi viia. Siit peale alganud Küllitse koolis segane ajajärk. 2. veebruaril 1910. aastal valitud Küllitse kooliõpetajaks Jaan Kruus, kes ka kinnitust pole leidnud. Samuti pole leidnud Švetshnikoffilt kinnitust 30. aprillil 1910. aastal valitud Aleksander Pehka. Sedamoodi läinud inspektori omavoli tarvitamise pärast terve õppeaasta kaduma. Alles 2. oktoobril 1910. aastal saanud Küllitse kool omale Hugo Summeris uue õpetaja, kes aga ka ainult ühe aasta püsinud. Juba 14. oktoobril 1911. aastal valinud Ropka valla nõukogu Küllitse kooli õpetajaks Hans Arbeiter'i, kes ka ainult kaheks aastaks püsima jäänud, sest juba 4. detsembril 1913. aastal valitakse Ropka valla nõukogu poolt Helene Männiksaar Küllitse kooli õppejõuks. Kas Helene Männiksaar üldse koolitööle on asunud, on teadmata, sest juba 24. jaanuaril 1914. aastal valitakse valla nõukogu poolt Hendrik Treufeld Küllitse kooli õpetajaks. Kuid juba 12. septembril 1914. aastal valitakse Adele Kirikmar ilmasõtta kutsutud Hendrik Treufeld'i asetäitjaks õpetajaks Küllitse kooli. Adele Kirikmar jäänud püsima ainult kaheks aastaks, sest et 13. septembril 1916. aastal valitakse Ropka valla nõukogu poolt Küllitse kooli õpetajaks Almar Adler, Hendrik Treufeld'i asetäitjaks, kes hiljem närvihaigeks jäänud ja lahkunud. Sõjavangist vabanedes ilmunud Hendrik Treufeld 27. novembril 1918. aastal Ropka ning asub oma nelja aastase äraoleku järele tegelikult koolitööle. Sattunud aga millegi pärast juba 1920/21. õppeaasta keskel vastollu vallaga, nähtavasti ka koolivalitsusega, mille pärast Ropkast ka lahkunud. Ajutiseks asetäitjaks õpetajaks saatnud koolivalitsus Küllitsesse Aleksander Vinki. Kutse valimistele ilmuda saanud Krüüdneri valla Vana-Prangli koolijuhataja Karl Pehka, ning 21. aprillil 1921. aastal valitudki tema Küllitse koolijuhatajaks – niisiis 12 aasta pärast – nüüd polnud enam takistamas vene surveaegset kõikvõimulist Švetshnikoff'i, kuna teiseks õpetajaks valitakse samal ajal Aleksander Vink. Nüüdsest peale alganud Küllitses koolitöö kahe õpetaja ja nelja õppeaastaga. Kuna ainult üks klassi ruum on, siis töötatud kahe vahetusega, hommiku poolel 3 ja 4 klass ning peale lõuna 1 ja 2 klass, mis aga küllalt tülikas olnud õpilastele ning õpetajatele. Koolitöö tulnud suurte raskustega võidelda, sest koolil puudusid mini maalsemadki õppevahendid, rääkimata veel kooli raamatukogudest. Üldiselt leidnud eestikeelseid raamatuid 75 nummert, millistest enamik olnud pisitillukesi, kuna väärtuslikumad täiesti puudunud, samuti olnud puudus rahas nende muretsemiseks. 1921. aasta suvel pööranud koolijuhataja palvega Kambja Õpetajate liidu poole, kelle liikmena juhataja ise Vana-Pranglis töötades olnud, teda aidata. 1921. aastal, 21. augustil pantud Ropka Tuletõrje Ühingu ruumides piduõhtu toime, mis hästi õnnestunud ettekannetes ja ka muidu materjaalselt, kuna puhast ülejääki Küllitse kooli hääks jäänud 3200 senti. Järgmisel 1922. aastal tegutsetud õige agarasti ning pantud toime 4 piduõhtut, mis üle 11 tuhande sendi puhast ülejääki Küllitse kooli raamatukogu hääks sisse toonud. Eeskavas olnud lastekoori laulud, ilulugemised ja näidendid. Piduõhtutest ülejäänud sissetulekuga on alus pantud õpilaste kui ka õpetajate raamatukogule, mida järgnevate aastate piduõhtute ning loteriide sissetulekutega täiendati. 1922. aastal õnnestunud tolleaegsel vallavanemal Paul Luigal korda Küllitse kooli kasutada hankida seniseid Küllitse kõrtsi ruume ühes sellele kuuluva maaalaga, millistes elutsenud salakõrts Johann Sutti pidamisel. Seda vallavanema Paul Luiga tegevust tuleb hinnata kihvtiallika hävitamises ja kooli temasse paigutamises. Salakõrtsil ja tema pidajal Johann Suttil olnud tugevad kaitsjad valla nõukogus kui ka väljas pool. Sellepärast tulnud vallavanemal Paul Luigal ägedaid lahinguid lüüa valla nõukogu istangutel, kuni viimaks Johann Sutt noist ruumidest välja tõstetud. 17. septembril 1922. aastal pühitsenud Nõo õpetaja M. Lipp õnnistamisel kõrtsi ruumid koolimajaks. Õnnistamisaktusel viibinud Tartumaa koolivalitsuse esitajana koolinõunik A. Kurvits, esinedes pikema kõnega hariduse tähtsusest. Koolijuhataja K. Pehka juhtinud omas kõnes tähelpanu neile raskustele, mis Ropka valla omavalitsusel ja tema juhil, Paul Luiga'l, ära võita tulnud, kuni see salakõrts hävinenud ja ruumid koolile avatuks kuulutas. Õnnistamis aktust ilustanud koorilaul ja puhkpillide orkester. Aktuse järele olnud vallamajas pidulauas omavalitsuse ning ka seltskonna tegelaste omavaheline koosviibimine, mil elavalt päeva tähtsust toonitatud ümbruskonna hariduse tõstmiseks. Õhtul olnud Tuletõrje Seltsi ruumides piduõhtu kooli hääks. Juba järgmisel aastal avatud Küllitses 5 klass ning 28. augustil s.a. valitakse Ropka valla nõukogu poolt kolmandaks õppejõuks Toni Soopan Kongota algkooli õpetajanna. Õpilaste arv tõusnud üle 70ne, kelledest ligi viiendik olnud naaber valdadest: Lukelt, Meerilt ja Tähtverest. Töö koolis edenenud siinsest peale. Muretsetud tervishoidlistele nõuetele vastavad kooli pingid ning lauad. Ärkamis aja tähtsamate tegelaste Koidula, Kreutzwald'i õlimaalid muretsenud vallavanem Paul Luiga koolile, koolijuhataja Pehka sellekohasel ettepanekul. Praegused õpetajad võtvat agaralt seltskonna tegevusest osa. A. Vink on Tuletõrje Ühingu liige ja kirjatoimetaja ning aitab kaasa näitelaval, kuna Pehka Tuletõrje Ühingu segakoori, alates 1921. aastast peale juhib ning kõigist üldlaulupidudest ja Tartumaa laulupäevadest on tegelikult osa võtnud oma kooriga. Meeslauljate vähesusel käidud aastate viisi koguni Nõkku ja Tähtveresse lauluharjutustele, mis olid suurte raskustega seotud, kuid hää tahtmise on sellestki üle saadud. Õpetajate omavaheline läbisaamine on olnud Küllitses eeskujulik. 1924. aastal lahkunud ametist senine energiline vallavanem Paul Luiga, rahvaerakondlasena riigikokku minnes; asemele astub senine abi Hans Bauer, kes iseseisvusetu ning väikse tahtejõuga isik on, kes pole suutnud Paul Luiga poolt alatud valla omavalitsuse sirgjoonelist poliitikat hariduslistes asjades selles suunas jätkata, veel vähem edasi ehitada. Siit peale algavat ka tagasiminek koolitöö edukuses, ehk küll õpetajad teevad, mis suudavad, sest pole vallavalitsuse eesotsas Küllitse kooli eest energilist ning häätahtlikut hoolitsejat. Klassiruumid olnud pakastel aegil talvel väljakannatamata külmad +6 kuni 7 R. järele sooja, kuna õpetajate eluruumid kange kütmise tagajärjel väljakannatamata palavad, sest suur osa ahjudest olnud õpetajate eluruumides, ainult ahju uksed klassi poole. Kuid ahjusi ümber pole tehtud, vaatamata sellele, et kooli hoolekogus sellekohased summad kooli eelarves olid ülesvõetud, sest et nüüdsest peale katsutud kooli siit kõrtsi ruumidest välja kangutada, sest nüüd poosesid endise kõrtniku Sutt'i sõbrad ja Paul Luiga vastased Ropka vallavalitsuses võimule, millele tähtsal määral kaasa aidanud ning hoogu annud kauaaegne Ropka valla sekretär Märt Lindsi, suurim alkohooli sõber ja selle kaitsja. Rohkem väljakannatamatuks muutunud Küllitse kooli majandusline külg H. Bauer'i järeltulija vallavanem Johann Luukase ajal, keda 28. detsembril 1925. aastal valitud. Teravaks muutunud vahekord just koolijuhataja K. Pehka ja vallavanem Johann Luukase vahel. Iseäranis ilmsiks tulnud see vaen Eesti Vabariigi 10da aastapäeva aktusel, mis Ropka Tuletõrje Ühingu ruumides ära peetud, kus Küllitse kooli õpetajate eeskujul paljud seltskonna tegelased ja ka teised kodanikud end alkoholist lahti ütelnud ning koolijuhataja K. Pehka poolt selleks päevaks kingitud kuldköites raamatusse alla kirjutanud, tõõtust andes, mitte enam alkoholi jooke tarvitada ega ka mitte teistele pakkuda. Vallavanema ülim püüd ja tähtsaim ülesanne sellest ajast peale seisnud nähtavasti selles, et kõike teha, mis Küllitse kooli õpetajaskond aastate jooksul ennastsalgavalt oli üles ehitanud, maha kiskuda. Soinaste koolile muretsevat vallavanem kõike, kuid Küllitse kooli tahab ta oma saatuse hooleks jätta, et õpetajatega vaated ei sobi. Kool olla sunnitud endale kõike muretsema piduõhtute ja loteriide puhas sissetulekust. On tahetud isegi 5 ja 6dat klassi sulgeda õpilaste vähese arvu poolest ja nendes klassides olevad õpilased sundida Soinastesse käima. Sarnase otsuse teinud Küllitse koolijuhatajale teatavaks valla volikogu liige Karl Treier, kes pärast P. Luiga't on olnud ainsaks Küllitse kooli eest hoolitsejaks vallavalitsuses. Kohe kutsutud Küllitse lastevanemate erakorraline koosolek kokku 28. veebruaril 1929. aastal, et üldiselt nõupidada ja lastevanemate soovi selles asjas kuulda. Lastevanemad mõistnud sarnase kavatsuse ühel häälel hukka ja valinud oma keskelt Joh. Rõika volinikuks, kes lastevanemate koosoleku otsuse ja palve: mitte sulgeda Küllitse kooli 5 ja 6 klassi, valla volikogule pidi esitama. Kuid kõige peale vaatamata, Ropka valla volikogu otsustas 21. veebruaril 1929. aastal end kompromiteerivalt: Küllitse kooli 5 ja 6 klass sulgeda, sest Ropka vallal käivad üle jõu kaht 6 klassilist algkooli üleval pidada. Edaspidi, kui aga õpilaste arv Küllitse koolis tõuseb, vaivat ka Küllitse 6 klassiliseks muuta. Peagi aga tagandatud vallavanem Luukas ja valla sekretär Lindsi mingisuguse arve võltsimise pärast ja asemele saanud Küllitse kooli hooldaja Karl Treier. Nüüd hakkas koolitöö endises suunas arenema. Koolivalitsus tühistas ka valla volikogu otsuse 5 ja 6da klassi sulgemisest.
a) Kiriku arhiivi ajalugu.
Nõo kiriku arhiivis on kaunike kogu arhivaale ja needki on peamiselt möödunud aastasajalt. Nagu teada on kiriku arhiiv 1804. aastal tulekahjus hävinenud. Ainult mõned üksikud dokumendid on suudetud peasta. Sellepärast pole arhiivis vanemast ajast palju arhivaale säilinud, vaid peamiselt sellelt ajalt, mis peale tulekahju.
b) Arhiivi praegune seisukord.
Mis puutub arhiivi praegusse olukorda, siis peab ütkema, et praegune Nõo pastor selle eest on hoolt pidanud. Arhivaalid on seatud korralikult kappidesse ja seejuures ka grupeeritud sisu järele, nii et uurijal ka kergem on neid registreerida. Nagu jutuajamisel hra. pastoriga selgus, on temal kavatsus neid arhivaale veel põhjalikumalt korralda.
1. Mari Tiitso – 66 aastat vana, pärit Ropka vallast ja põline elanik. Mäletab vähe vanemast ajast.
2. Maie Kister – 80 aastat vana, pärit Ropka vallast ja seal põline elanik. Mäletab vähe. Ülistab sakste aega öeldes: „Sakste aeg sai leiba ja vitsu, nüüd ei saa kumbagi.“
3. Miina Tomson . 74 aastat vana, pärit Ropka vallast ja sealne põline elanik. Teab vähe ja armastab mõisnikke ülistada. Pole asjatundja sündmuste suhtes.
4. Madli Urm – 77 aastat vana, põline Ropka valla elanik. Vähe teadlik sündmustest ja pole asjatundja olude kirjeldamises.
5. Leena Puusaag – 64 aastat vana, pole põline Ropka valla elanik. Teab kaunis hästi ja on hästi sündmusi osanud tähele panna.
6. Johann Puusaag – 43 aastat vana, põline Ropka valla elanik. Teab väga hästi hilisemat aega ja on asjatundja sündmuste arvustamises. On võrdlemisi arenenud silmaringiga mees. Ta on haritud isik. Võtab asju objektiivselt.
7. Jaan Puusaag – 68 aastat vana, põline Ropka valla elanik. Teab kaunis hästi, kuid mälu pole väga täpne. On omal ajal valla ametites olnud ja seega asjadega rohkem kursis. Ei võta asju objektiivselt, mõisnikke sümpatiseerib.
8. Leena Kesa – 73 aastat vana, põline Ropka valla elanik pole, vaid siin ajutiselt käimas. Mäletab võrdlemisi vähe.
9. Liisa Urm – 62 aastat vana, põline Ropka valla elanik. Vähe teadlik ajaloolistest sündmustest, pole nendest huvitatud. On rohkem kodune inimene, kes vähe rahva seas liikunud.
10. Mari Lesta – 68 aastat vana, põline Meeri valla elanik. Teadmised võrdlemisi väiksed. On rohkem kodune inimene olnud ja väljaspool kodukollet vähe liikunud.
11. Karl Tõldsepp – 26 aastat vana, pole põline Ropka valla elanik, vaid on siia teenima tulnud. Teab võrdlemisi palju ja väga tähelepanelik iga asja suhtes. On vähe aega siin olnud, kuid teab rohkem, kui mõni päris elanik. Kirjeldab asja täpselt. On arenenud isik.
12. Maie Viira – 68 aastat vana, pole põline Ropka valla elanik, vaid Viljandimaalt siia tulnud. Teab vähe ja vähe tähelepanelik ajalooliste sündmuste suhtes. Jutustamises läbistub subjektiivne joon.
13. Märt Viira – 72 aastat vana, pole põline Ropka valla elanik. Teab väga vähe ja pole ka asjast huvitatud. Mälu ebatäpne. Subjektiivselt käsitab asjaolusid. Sümpatiseerib mõisnikke jne.
14. Jaan Pett – 71 aastat vana, põline Meeri valla elanik pole, vaid üle 30 aasta siin elanud. Teab omast ajast võrdlemisi üksikasjalikult. Kirjeldab olukordi objektiivselt ja on huvitatud asjade käigust.
15. Hendrik Kõnn – 74 aastat vana, põline elanik pole. Pärit Meeri vallast. Teab kaunis hästi, kuid võtab asjaolusid subjektiivselt. On sur mõisnikkude ülistaja. Teab palju, kuid sealjuures väga kitsarinnaline oma ilmavaadete poolest.
16. Johannes Härm – 20 aastat vana, põline Meeri valla elanik. Teab kaunis palju ja on asjast huvitatud. On oma ümbruskonda ise uurinud. On arenenud silmaringiga. Muidu ka haritud mees.
17. Liisa Peep – 71 aastat vana, põline Meeri valla elanik. Mäletab vähe ja pole palju liikunud, vaid rohkem kodune inimene.
18. Karl Pehka – 55 aastat vana – Küllitse kooliõpetaja ja ka ühtlasi juhataja. Pole põline elanik Ropka vallas. On väga arenenud ja asjatundja mees ajalooliste sündmuste käsitlemises. On asjast huvitatud ja teab kaunis hästi. Tema vanemad onPangodi valla põlised elanikud. Isa on üks vanema ärkamisaja tegelane. Üldse see perekond on arenenud ja ärksad isikud ja väga tegevad muusika ning laulu alal.
19. Jaak Laats – 73 aastat vana, põline Ropka valla elanik. Teab võrdlemisi vähe ja katkendiliselt. Pole asjadega nii väga kursis olnud; rohkem kodune inimene, kes vähe armastab liikuda.
20. Ann Õsso – 76 aastat vana ja põline Ropka valla elanik. Vähe teadlik vanemast ajast. Räägib väga katkendiliselt.
21. Friedrich Haagel – 80 aastat vana, põline Luke valla elanik. Teab väga hästi ja oskab olukordi asjalikult kirjeldada. Võtab asju objektiivselt. On ilmavaate poolest arenenud vanamees. On kogu eluaeg olnud mitmesuguste valla ja kiriku ametite peal jne ja seega rohkem rahva seas liikunud.
22. Liisa Hausenberg – 52 aastat vana, pärit Luke vallast, kuid pole põline elanik. Teab kaunis hästi hilisemast ajast. On tähelepanelik naine ja huvitatud sündmuste käigust.
23. Amalie Kevend – 69 aastat vana, pärit Ropka vallast, põline elanik. Teab väga vähe. On vähe liikunud rahva seas, rohkem armastanud kodust elu, seega vähe kursis sündmustega.
24. Anna Kukk – 52 aastat vana, pärit Luke vallast ja pole põline elanik. Teab võrdlemisi vähe ja pole asjalik sündmuste kirjeldamises.
25. Mihkel Lukk – 75 aastat vana, pärit Luke vallast, põline elanik. Võrdlemisi vähe teadlik vanemast ajast, vähe huvitatud asjast.
26. Joosep Teemant – 50 aastat vana – Luke kooliõpetaja ja ka juhataja. Pole põline elanik ja teab võrdlemisi vähe.
27. Peeter Hamberg – 55 aastat vana, Luke valla sekretär. Pole põline elanik. Vanemast ajast teab väga vähe, kuid uuemast ajast kaunis üksikasjalikult. On kaunis arenenud mees ja asjatundja sündmuste kirjutamiseks.
28. Peeter Malle – 76 aastat vana, pärit Luke vallast ja ka põline elanik. Teab väga palju ja on nähtavasti hea mäluga. Seletab sündmustikku väga üksikasjalikult. Kirjeldab sündmusi abjektiivselt. Vaimliselt on ta kaunis arenenud vanamees.
29. Mari Kolberg – 80 aastat vana, põline Pangodi valla elanik. Teab kaunis hästi, kuid mälu ei näi nii täpne olevat, sest räägib rohkem umbkaudselt. On asjadest ka huvitatud ning armastab heameelega rääkida, mida teab.
30. August Turp . 50 aastat vana, pole põline Meeri valla elanik. Teab võrdlemisi vähe. Pole kaua aega kohal olnud, seega vähe teadlik.
31. Peeter Org – 71 aastat vana, pole põline elanik Meeri vallas. Teab kaunis hästi hilisemast ajast. Jutustamist läbistab subjektiivne joon. Sümpatiseerib mõisnikke.
32. Johann Laas – 57 aastat vana, pärit Meeri vallast, põline elanik. Teab kaunis hästi ja hilisemast ajast. Kirjeldab asjaolusid üksikasjalikult. On arenenud mees ja huvitatud sündmustest. Subjektiivsust pole märgata.
33. Eduard Urm – 50 aastat vana. põline Meeri valla elanik. Teab vähe, ainult mõningaid asju uuemast ajast. Jutustamises tundub sageli liialdusi olevat.
34. Jaan Koch – 67 aastat vana, pärit Aru vallast ja põline elanik. Teab väga hästi, on võrdlemisi hää mäluga. Jutustab objektiivselt.
35. Marie Sepp – 65 aastat vana, põline Aru valla elanik. Teadmised võrdlemisi katkendilised. Vähe kodust väljaspool liikunud.
36. Mihkel Loskit – 75 aastat vana, pärit Aru vallast ja põline elanik. Teadmised keskpärased. Pole asjatundja, sest seletab umbkaudselt ja katkendiliselt.
37. Hans Paurson – 81 aastat vana, pole põline elanik Aru vallas. Teadmised võrdlemisi minimaalsed. Jutustamises läbistub subjektiivne joon.
38. Jaak Hunt – 79 aastat vana, pärit Aru vallast, põline elanik. Teab väga katkendiliselt. Mälu ebatäpne.
39. Peeter Mahlmann – 68 aastat vana, pärit Aru vallast ja põline elanik. Teab kaunis hästi oma eale vastavalt. On asjaoludest huvitatud ja kirjeldab neid objektiivselt.
40. Leena Mahlmann – 76 aastat vana, põline Aru valla elanik. Teab võrdlemisi hästi ja on huvitatud asjade käigust. On tähelepanelik olnud.
41. Jüri Välk – 84 aastat vana, pärit Aru vallast ja põline elanik. Teab võrdlemisi vähe ja katkendiliselt. Pole huviga sündmustikke jälginud.
42. Jaan Evertson – 54 aastat vana, põline Aru valla elanik. Teab kaunis hästi hilisema aja sündmusi ja oskab objektiivselt asjade käike kirjeldada, olles sealjuures asjalik. On võrdlemisi arenenud isik.
43. Karoline Evertson – 79 aastat vana, põline Aru valla elanik. Teab väga vähe ja katkendiliselt. On vähe huvi tundnud selle vastu, mis väljaspool kodu on sündinud.
44. Jaan Sild – 44 aastat vana, põline Aru valla elanik. Teab mõningaid asju hilisemast ajast. Näha on, et huvi on ajalooliste sündmuste vastu ja neid osanud tähelepanna.
45. Hans Tilk – 80 aastat vana, põline elanik Aru vallas. Mäletab vähe ja teadmised puudulikud. Puudub objektiivsus tema andmetes. Pole asjadest omal ajal erilist huvi tundnud ja seega tõsiasjad kahvatuks jäänud.
46. Johan Sild – 76 aastat vana, põline elanik Aru vallas. Teab võrdlemisi hästi vanematest aegadest, kuid tema jutustamises tundub mõnes asjas subjektiivsust. Muidu näib, et ta omaaegseid olukordi on tähele pannud ja nendest huvi tundnud.
47. Mari Prakson – 71 aastat vana, põline Meeri valla elanik. On võrdlemisi tähelepanelik naine olnud ajalooliste sündmuste suhtes. Teab kaunis hästi jutustada endistest aegadest. Mõnes asjas on subjektiivsust märgata.
48. Jaan Kets – 45 aastat vana – Tähtvere valla sekretär. On väheste teadmistega ja pole asjadest nii huvitatud. Vähe liigub rahva seas, on rohkem kodune inimene, kes seltskonda ei armasta. Seega on seletatav vähe teadlikkus ajaloo sündmustes.
49. Johan Toots – 74 aastat vana, pärit Tähtvere vallast, põline elanik. Teadmised on keskpärased, ei mäleta sündmuste käiku täpselt. Pole tegev isik olnud omal ajal, seega teadmised ka puudulikumad.
50. Johan Vosmi – 68 aastat vana, põline Tähtvere valla elanik. Teadmised minimaalsed ja jutustamine kannab subjektiivset muljet.
51. Mari Kama – 68 aastat vana, põline Tähtvere valla elanik. Teab kaunis hästi, kuid mõningais asjus tundub jutustamine subjektiivsena. On oma vaadetes rohkem vanameelsem.
52. Lydia Kama – 30 aastat vana, pole põline Tähtvere valla elanik. Teab mõningaid asju hilisemast ajast. Muidu väga asjalik naine.
53. Jaan Laurits – 54 aastat vana, põline Tähtvere valla elanik. Teab väga hästi ja kirjeldab üksikasjalikult sündmusi. Võtab nähtusi objektiivselt. Muidu väga arenenud mees. On palju rahva seas liikunud, seega teadlik kõigis.
54. Johannes Rästas – 29 aastat vana, pole põline elanik Tähtvere vallas. On kaunis asjalik ja tähelepanelik mees, teab nii mõningaid asju uuemast ajast.
55. Peeter Kerge – 73 aastat vana, põline Tähtvere valla elanik. Mäletab võrdlemisi hästi vanemast ajast. Kirjeldab objektiivselt sündmustikku.
56. Hans Kikerpill – 75 aastat vana, pole põline Tähtvere vallas. Teadmised keskpärased. Kirjeldab sündmustikku objektiivselt.
57. Voldemar Kikerpill – 30 aastat vana, pole põline Tähtvere valla elanik. Teab mõningaid asju uuemast ajast. Kirjeldab sündmusi asjalikult.
58. Emilie Kikerpill – 60 aastat vana, pole põline elanik Tähtvere vallas. Teab vähe, ei mäleta hästi. Teadmised katkendilised.
59. Märt Püttsepp – 60 aastat vana, põline elanik Tähtvere vallas. Teab võrdlemisi vähe, ehk küll elatanud mees. On vähe asjast huvitatud.
60. Ann Kuhlberg – 72 aastat vana, põline Tähtvere valla elanik. Teab võrdlemisi vähe. Rohkem kodune inimene ja vähe väljaspool liikunud, seega seletatav väheteadlikus.
61. Hendrik Ratnik – 76 aastat vana, pole põline Tähtvere valla elanik. Teab kaunikesti vanemast ajast, on teistelt kuuldud tähele pannud ja meeles pidanud.
62. Aleksander Ratnik – 37 aastat vana, pole põline Tähtvere valla elanik. Teab võrdlemisi hästi hilisemat aega ja kirjeldab olukordi asjalikult.
63. Salme Ratnik – 27 aastat vana, põline Tähtvere valla elanik. Vastavalt oma eale teab kaunis hästi. On tähelepanelik sündmuste vaatluses.
64. Mihkel Prost – 75 aastat vana, põline elanik Tähtvere vallas. Teab võrdlemisi hästi ja räägib nähtusi asjalikult objektiivselt. On rahvaga rohkem läbikäinud, seega palju kuulnud ja näinud.
65. Hugo Kilk – 42 aastat vana, pole põline Tähtvere elanik. Teadmised minimaalsed. Pole asjast huvitatud.
66. Ida Kilk – 30 aastat vana, pole põline Tähtvere valla elanik. Teab mõningaid asju uuemast ajast. On asjast huvitatud.
67. Peeter Pohka – 48 aastat vana, põline elanik, kuid teab võrdlemisi vähe Tähtvere valla oludest, vanemast ajast mitte midagi, uuemast ajast mõningaid asju.
68. Johann Rekand – 54 aastat vana, põline Tähtvere valla elanik. Teab kaunis põhjalikult, eriti just hilisemast ajast. Kirjeldab olukordi asjalikult. Tundub ka jutustamises subjektiivselt.
69. Karl Tarik – 42 aastat vana, põline elanik Tähtvere vallas. Teab päris põhjalikult hilisemast ajast. Kirjeldab sündmustikku objektiivselt. Muidu on ta ka haritud mees ning arenenud silmaringiga.
70. Juhan Tarik – 78 aastat vana, pole põline elanik Tähtvere vallas, vaid talude ostuaeg siia sisserännanud. Teadmised keskpärased. Sündmuste kirjeldamises pole asjalik.
71. Hans Tarik – 76 aastat vana, pole põline Tähtvere valla elanik. Teadmised väga minimaalsed ja katkendilised. Jutustamises läbistub subjektiivne joon. On inimene, kes vähe rahva seas liikunud. Oma vaadete poolest väga vanameelne.
72. Ludwig Kana – 33 aastat vana, pärit Luunja vallast, kuid nooremas eas Tähtvere vallas elanud. Teab kaunis hästi vastavalt oma eale. On asjast huvitatud ja sündmuste suhtes tähelepanelik olnud.
73. Ann Ilves – 76 aastat vana, pärit Vesneri vallast, kuid nooremas eas Ropkas elanud. On jutukas ja võrdlemisi hää mäluga naine. On asjalik olnud oma ümbruskonnas esiletulevate nähtuste suhtes ja neid osanud tähelepanna.