I Asjalised mälestused.

Maalinnad.

Otepää kihelkond on vanemaid eesti maaalal ja oli muistsete sõdade ajal võrdlemisi tähtsaks keskkohaks- Siin asuvad ka kaks kindlust – linnamäge.

Otepää linnamägi asub Otepää (Nuustaku) alevist ida pool. Ta on vanasti olnud ümbritsetud veega ja asub praegu soo ja kahe järve vahel. Mäe küljed on õige järsud, nii et ülespääsemine on seotud teatavate raskustega.

Vanasti olevat olnud linna mäel suur loss, mille pärast peetud kole palju sõdu. Praegugi olla mäe alune täis sõja ohvrite luid. (Jutustaja N. 23 Ann Linnamägi)

Kui sakslased tulid Eestimaale, siis olla nemad sundind inimesi linnamäge ehitama. Päev otsa on inimesed siis olnud tööl. Naised on võinud söögivahel poisslastele anda kaks korda rinda, tüdrukutele üks kord. (Anna Valjum jut. N. 38)

Linnamäe all olla vanasti olnud keller. Praeguse metsa kohal olnud keldri suu. Iga pühapäev jutluse ajal istunud sääl vanaeit, kes kudund sukka ja müünd õunu. Keldri sees olnd rahakatel. Keegi mees tahtnud raha keldrist omale saada. Ta pannud kepi otsa siku sarve ja kaapind sellega august. Kätte pole ta aga midagi muud saand kui sitikaid. Mees läind targa juure nõu küsima. See seletand, et raha on raske kätte saada, sest vanapagan on katla hoidjaks. Käskind mehel minna keldri siis, kui vanapagan pühapäeval jutluse ajal on kirikus ja kirjutab üles magajate nimesid. Siis peab august kolm korda võtma. Mees olnud aga väga ahne ja kulda nähes unustand targa hoiatuse ning võtnud neli korda. Sellega läind aga palju aega ära ja tagasi tuleku teel tulnud talle vanapagan vastu. See löönd raha mehe käest ära ja selle järgi vajunud rahakatel suure kolinaga maa alla. Linnamäe otsas olevast kaevust läind vanasti maaalune tee Alevi järve. Kui kaevust ani alla lasta, siis tuleb ta Alevi järvest välja. (Jut. 32 Jaan Kugin)

Uka ehk Oandi linnamägi asub Otepääst umbes 6-7 klm. põhjapool, Oandi talu juures. Mäelt on jutustaja kündmise ja kaevamise ajal leidnud kette ja savikive tükke. Ketid olnud väga pikad, kuid kahjuks on nad praegu kadund, Mäel olla kusagil ka kaevu ase ja selle ligidal nelja kivi vahel kulda pajas. Kaevus pidada jälle olema hõbe härja ike. Mõlemaid neid asju olla otsitud, kuid pääle vask asjakeste ja mõne üksiku raha pole keegi midagi leidnud.

Oandi linnamäel ja samuti ka Otepääl olnud vanasti toredad lossid, kus kaks mõisnikku sees eland. Otepää loss paistnud metsavahelt Oandile ja selle tõttu hakatud teda hüüdma otte(i) (karu) pääks.

Oandi ja Otepää härrad olnud omavahel alati riius. Käind küll üksteise pool külas, kuid püüdnud teha kahju üks teisele. Oandi härra on kord Otepää härra proua oma poole meelitanud ja siis ta ära tapnud. Kui Otepää härra tulnud jälle tema poole külla, siis lasknud ta proua ära praadida ja annud mehele söögiks. (Jut. 40 Rein Kruus)

Järved.

Pühajärv on nagu vanad inimesed räägivad kaugelt tulnud järv. Ta olla tulnud suure kohinaga ja seisnud siis üleval taevas praeguse järve kohal. Inimesed olla teda vaadanud ja üks öelnud siis: „Nagu Pühajärv kohiseb teine taevas.“ Selle järgi sadanud ta suure müraga maha ja matnud hulk inimesi oma alla. Keegi kalamees jäänd järve terve oma perega. Uuele järvele jäänd nimeks Pühajärv.

Kloostri saarel Pühajärvel olla vanasti olnud klooster ja mungad eland sääl sees. Saksad pole neid sallind ja tahtnud ära ajada. Siis tulnud suur sõda. 10 aastat sõditud hommikust õhtuni käsitsi Pühajärve kaldal. Surnuid olnud nii palju, et praegugi olla Otepää kirikualune luid mitme sülla paksuselt täis. Ka on mujal Pühajärve ümbruses kole palju luid leitud. – Saarel tapetud kõik mungad maha. Ainult kolm neist, kes olnud võõrsilt pärit osand end järve kaldal pilliroo sees varjata ja jäänud selle tõttu ellu. (Jut. N. 23 Ann Linnamägi)

Alevi ja Juusa järved on tekkind järgmiselt. Kord olnud õde ja vend, kes üksteist väga armastasid. Vanemad olla neil surnud ja siis olla nad lasknud end laulatada. Õpetaja pole esialgu tahtnud seda teha, kuid lõpuks laulatas nad kokku. Siis pesi ta oma käed puhtaks ja valas vee välja. Vesi aga lagunes laiali ja nii sai sellest veest kaks järve – Alevi ja Juusa järved. (Jut. N. 32 Jaan Nugin)

Kirikud.

Otepää kirik on olnud vanasti teisel kohal. Ta oli nimelt põhja pool linnamäge südamesarnasel põllul ja täiesti veega ümbritsetud, sest Linnamäe ümbruses olevad veeväljad olnud vanasti täiesti vee all. Endisel arvataval kiriku kohal seisab praegugi veel vana kivirist ja selle ümbert on leitud vanu asju ja ka surnuluid. (Jut. N. 70 J. Lauri)

Arula mõisa läheduses mäe pääl olnud vanasti suur Jüri Kirik ja kabel. Nüüd on see juba kadunud. Siiski võib sääl vahel Mardi ja Kadri päevade vahel kuulda laulu. Ka on sääl nähtud vaime liikumas. Korra olla keegi mees sõitnud kõrtsist koju pimedal ööl. Terve tee käind tal keegi kõrval, kuid nii pea kui saand kirikumäe juure kadund just kui maa alla. Endisest kabeli kohast on sääl vahest leitud luid. (Jut. 5 N. Liisa Toom) Ka Otepää linnamäe ligidal on vanasti olnud kabel. Praegugi leitakse säält veel luid. (Jut. 38 N. Anna Waljum)

Lahingupaiku

Lahingupaiku tuntakse Otepääs, välja arvatud alevi ümbrus vähe. Pühajärve vallas Kauru järvest idapool olevas soos olla vanasti peetud Rootsi sõda. Hulk inimesi on sääl mahatapetud ja iga künka alla soos olla maetud üks inimene. (Jut. N. 20 Maali Ajo)

Endine sõjatee ja sõjaväli läheb mööda põhjapoolt Arula mõisast. (Jut. N. 1 Mikk Põder) Pelgukohana teatakse nimetada Päidla vallas Kinsli kõrtsist põhja pool asuvat koobast. (Jut. N. 38 Anna Valjum)

Üks endine ohvripaik asub Pühajärve vallas Oriku külas Laane talu maa pääl. Veel teoorjuse ajal olla sinna kahe lohuga kivi pääle viidud andeid. Vahel tapetud sääl ka loomi. Ohvri kivi on nüüd aga ära lõhutud ja tükid laiali kantud.

Päidla vallas olla kusagile metsa Rootsi ajal peidetud raha. Rootsi talu maa pääl, n.n. Katalsoos olla ka raha peidus. Seda on säält ka otsitud, kuid midagi leitud ei ole. Oobedi Kinnu tiigist olla leitud hää suur 2-3 toobine nõu ja see olla vist Rootsi aegset raha täis olnud. Keegi juut on selle katla ära ostnud ja läind siis nii rikkaks, et suutnud omale mõisa muretseda Venemaale. (Jut. N. 47 Gustav Speek)

Makita küla Hellenurme vallas on asutatud vana matuse koha pääle. Nõuni külas on vanu kalmistuid Looga, Peedu ja Kõrtsi talude põllu sees. Neerutis on Kalmemägi Märdi talu maa sees. Kõigist neist kohtadest on leitud vanu rahu ja muistseid ehteid. (Jut. N. 48 Jüri Illak)

Täiesti erinev muust kihelkonna osast on Vastse Otepää vald, mis asub Võrumaa sees.

Arkeoloogilisi mälestusi on siin võrdlemisi palju.

Vastse Otepää vallas asub üks Kalevi lootsik (säng) selle all öeldakse olevat kuldmõla ja Kalevi kindad- Seda kuldmõla olla siin ka keegi otsind, kuid mitte leidnud.

Metsas on siin olemas mingi gootlaste mattuse paik. Seda olla käind uurimas mitmed teadlased ja kivide asendi järgi otsustades teda siis ka selleks tunnistand.

Siis on veel Sirvaste küla juures mingi ristiga matuse koht, kus hirmus palju luid pidi all olema. Rist on madal, lame ja matuse koht paar sülda pikk. Mõned räägivad, et siin olnud vanasti, enne Kanepi kiriku asutamist kirik. Kas see on õige ei tea. Jutustaja arvab, et kui siin kirik oli, siis küll õige vanal ajal. Surnuid maetud siia, nagu rahvas teab rääkida juba õige vanast ajast pääle ja maetud ka veel siis, kui see juba keelatud. Viimane surnu maetud siia Sopardi talust (soperdama – nõiduma), selle talu inimesed ei ole tahtnud matta oma surnuid kiriku juure ja sääl eland vanasti ka kuulsad targad ja lausujad. Surnute matmise eest vanasse kohta olla peremeest karistatud. Siit olla paari aasta eest leitud hõberaha a. 1652, kuid see on nüüd kadund.

Mitte kaugelt kruusa august on siit kunagi leitud karbi täis vanu rahu. Keegi juut ostnud nad tühise hinna eest ära, nii et neid keegi ei saand ligemalt näha. (Jut. N. 31 Ernst Luksepp)

II Arhiivid.

Otepää kihelkonnas leiduvate arhiivide kohta peab tähendama, et nad on suuremalt osalt ikka kõik korrast ära. Mõisates pole üldse mingeid arhiive. Kus nad varemalt on olnud, säält on need punased ära viind või ära hävitand. Alles on vaid valdade ja kiriku arhiivid.

Otepää kirikuarhiiv.

Siin leidub midagi kiriku kroonika sarnast juba aastast 1626. Nimelt I Odenpäsche Kirchspielnachrichten 1626-1663 ja II Allgemeine Kirchliche Colleesaneen 1630-1650. See kiriku kroonika jutustab, et viimaseks katoliku paatriks Otepääl kuni Poola valitsuse lõpuni oli keegi Paulus Vorlin. 1626 seati siia luteri usuline õpetaja Henricus Fabricius Thüringenist, kes oli siin ametis aastani 1643. Tema ajal hakati parandama lagund kirikut, kuid tööga kuigi kaugele ei jõutud. Otepää kihelkonna alla kuulusid sel ajal järgmised mõisad: Otepää Valgjärve, Kaagvere, Pilkuse, Neeroti, Prettimõisa, Nüpli, Pühajärve, Arula, Palupera, Paidla, Pangodi mõisast Laguja Etsaste küla, Kastolatsi, Erastvere, Kooraste, Koigu ja Krüüdneri – nii siis oli Otepää kihelkond tol ajal tunduvalt suurem praegusest. Uuele protestantlikule kirikule kinnitati 1626 kõik endised katoliku kiriku varandused. Õpetaja Fabricius sai kõik need maad küll kätte, kuid varsti hakkasi naabri mõisate omanikud kirikult maid ära kiskuma. Sekeldused maa pärast Pilkuse mõisa omaniku Billingshauseniga ja Pühajärve mõisnikuga lõpeb sellega, et kirik peab osa maid käest ära andma. Isegi talupojad on kiriku maid omale püüdnud. Nii on kiriku vöörmünder Juusa Peeter tüki kiriku maad oma talule võtnud ja pärast pole ka tagasi annud, seletades, et temal seda maad on vaja.

Järgmine õpetaja Otepääs oli Georgius Lemke 1642-1670. Tema ajal oli kiriku seisukord väga vilets. Käisid alalised protsessid kiriku maade pärast mõisnikkudega. Õpetaja saab Pühajärve mõisast 2 ärameelitatud orja tagasi. Orjade seisukord oli tol ajal teistsugune kui hiljem. Nimelt paistab silma, nagu oleks võinud nad vabalt ühest mõisast teisi minna. Lemke püüdis kahel korral ametisse seada köstert, kes ka lapsi õpetaks, kuid see ei läinud tal korda. Kiriku kassas oli tema ajal alaliselt puudujääk.

Edasi leidub Otepää kirikuarhiivis visitatsiooni protokoll aastast 1731. Kiriku seisukord on nüüd juba nähtavasti parem. Kassas on rahal ja juba ülejäägid. Siin on ka juba leida kindlamaid teateid koolioludest.

Otepää kirikukroonika algab a. 1850 ja on kirjutatud õpetaja Moritz Kautzmanni poolt. Enne tema tulekut on Otepää kogudusest 1600 inimest läind veneusku. Õpetaja Kautzmann tülitses palju Kastolatsi gr. Õigeusu preester Sokolovskiga, sest ta ristis veneusuliste lapsi ja võttis neid leeriõpetusele. Pärast M. Kautzmanni on Ottepääl õpetajaks Jakob Hurt 1872-80. Selle järgi on õp. Burhard Sperling 1880-1904. Tema järgi 1904-1919 Friedrich Schiele ja siis praegune õpetaja J. Lauri. Kõigi nende aastate kohta on olemas kiriku kroonika.

Pääle selle on kirikuarhiivis veel visitatsiooni protokolle hilisemast ajast ja harilikke kiriku raamatuid. Arhiivi nimestik on olemas.

Ilmjärve Vene-õigeusu koguduse arhiiv.

Ilmjärve gr. Õigeusu kogudus on asutatud a. 1846. Sellest ajast alates leidub ka kiriku kroonika. 1846-1874 on kroonikat peetud venekeeles; 1918. a. alates eestikeeles. Alguses on kogudus asunud Endu talus, kus peetud jumalateenistust. 1848 ehitati puukirik; 1873 kivi kirik.

Luteri usust gr. kat. usku on siirdunuid kõige enam

Järgnevail aastail kõigub siirdunute arv 1-6 vahel. Mõnel aastal pole siirdunuid üldse. Tõusu võib märgata

Ilmjärve koguduse preestrid.

A. Poletajev 6.XII 1845-1857

U. Ivetkov märts 1858-1873

A. Sverjev 16.I 1875-1880

S. Aselitski 20.XI 1881-1892

A. Vasiljev 16.VI 1893-1898

D. Okerpahl 10.XI 1898-1917

Al. Eller alates a. 1918

Peale selle on kirikus harilikud kirikukirjad, meetrika raamatud jne.

Kastolatsi gr. õigeusu kiriku arhiiv.

Kogudus on asutatud a. 1846 Kastolatsis. 1847 viidi ta üle Nüpli, kus tuli võidelda majandusliste raskustega, sest maa eest millel kogudus asus tuli palju maksa. Hiljem viidi kirik üle tagasi Kastolatsi, kuid vastu rahva tahtmist. 1871 kukkus pooleli olev kiriku ehitus sisse. Esimene preester oli siin Čužin, teine Čehakov. Sellele järgnes Sokolovski. Sokolovski poolt on ka kirjutatud kiriku kroonika, mis alustatud 1874 ja viidud a. 1898.

Pääle kroonika ei leidu arhiivis muud kui meetrika raamatud. Neid pole olemas ka kõigi aastate kohta. Preester Sokolovski, kes olnud suur joodik, on kiriku asju ja raamatupidamist juhtind väga lohakalt.

Kastolatsi mõisa arhiiv.

Arhiiv on täiesti korrast ära. Puuduvad igasugused nimestikud. Õieti koosneb arhiiv preester Sokolovski ametlikust kirjavahetusest. On olemas ärakirjad paljudest tema kirjadest mitmesugustele asutustele.

Kirju on aga segase käekirja tõttu pea võimatu lugeda. Niipalju saab aru, et Sokolovski on tülitsenud luteriusul. Õpetajatega segaabielude sõlmimise pärast. Tema ise on ka keeldunud laulatamast segapaare isegi siis, kui see oli juba lubatud.

Valdade arhiivid.

Pühajärve valla arhiiv.

Nagu raamatutest selgub on praegune Pühajärve vald tekkind endiste Arula, Ilmjärve, ja Pühajärve valdade ühendamisest. Arhiivi nimestik olla ikka olemas olnud, kuid praegu kadund. On olemas kohtu ja vallavolikogu protokolle. Mis aastaist pole teada, sest nimestik on kadunud ja osa raamatuid pole käepärast, vaid kusagil pööningul.

Siis on veel Ilmjärve ja Pühajärve valdade vakuraamatud aastast 1809.

Kohtuprotokollide raamatus on ärakiri mõisnik v. Sieversi kirjast, oma valla rahvale, kes hoiatab inimesi minemast vene usku maasaamise lootusega. Lubab luteri usulistele siis ise ka anda maad. Protokoll on järgmine.

Pühhajärve Moisas sel 17tam

October 1845.

Kohtumehhet olliwat

Peter Aloe
Ewerdt Luig
Jahn Rebbäne
Hans Pettai
Jahn Eichenfeldt.

Sai sel nimmetud ku päival neile nimmetud Walla Ammeti Meestele kulutud se kirri mis meie Wae ja Kindral Kubberneri käest om sel  150 ning Ma kohtust N 5982 al meie Moisa kätte setetut kulutut, et nemmat kohtu mehhet peavat setta igga üts omma valla jõu seen kulutama, nii kui ütleb se nimmetud kirja seen punkt 4 ütleb: „et nende Liwlandi Tallopojadel mitte meie keisri poolt se käsk ei olle, et nemmat peawat Wenne Usko endale wäggisse wõtma wait om Meie Keisri poolt lubba antud et kis tahab to woib omma tahtmisse perra ka Wenne usku sada, wõi ka lühhembalt ütelda et Wenne Usso sisse astmine mitte ei olle keeldut. – Ja kui peaks üts to wasta seisma ning ütlema to kirja wasto, et ta Keisri kask to peab seddamait kinni wõtma ning teda kohtu alla andma kun ta omma könne eest paeb wastost andma ning kui sü allune om, temma Sibberi sab satetut. Ning lubab meie auwolik Herra, et kui üts Meie Walla mees ütte särast Innimest kinni wõttab, olgo temma Tallopoig, saks, woi wennelane, kui ta agga to nimmetud kirja wasto peast kõnelema tollele kümme Rubla Oebbetat to kinniwotmisse est mässa kui to kõnne tunnis Meeste läbbi sab selkeks tehtud.

Et nüd to kõnne meie maa Rahwa seen kuulda om, et nemmat kui nemmat Wenne Ussu sisse Pühhendanut et siis neile Kaiser meie Liwlandi mal sab Henge Maat andma, mis kõnne päle ka keik enda tõttavat süuttuste Wennelasseks sada.

Siis kulutan minna Pühhajärve mõisa Perris Herra Stryk omma poolt, et kui keiser neile nüt ümber läinut Wenne Usso Tallopojadelle Liwlandi seen peaksHenge maat andma, igga Tallupojale kis enda Wenne usso sisse om annut. Toutan siis ka minna neile Tallopojadelle kis Lutterusse usko jäwat ka ni pailo maat Pühhajärve maast anda kui keiser neile Wenne Ussu Tallupojadelle Liwlandi Mast sab andma.

Stryk

Pilkuse valla arhiiv.

Arhiiv asub kahes kohas. Pilkuse vallamajas ja Otepää alevis. Nimestikku pole olemas. Vanad raamatud on kõik ära põlend. Järel on umbes aastast 1870. Kohtuprotokolle üldse ei ole, sest kohus oli koos Vana Otepää vallaga. Umbes 30 aastat tagasi on Pilkuse vald ühendatud Vidriku vallaga.

Vana Otepää valla arhiiv.

Vana arhiiv on korrast ära. Nimestikku ei ole. Raamatud on osalt kappides osalt pööningul. Praegune vald on ühendatud Otepää, Kastilatsi ja Nüpli valdadest.

Otepääs on vanasti asunud kohus mitme valla pääle kokku. Vallakohtu protokollid on nüüd aga üleantud.

Päidla vallale:

Neeruti vallakohtu lepingu raamatud 1807-1891

Neeruti vallakohtu protokolli raamatud 1871-1891

Päidla vallakohtu lepingu raamatud 1865-1890

Päidla vallakohtu protokolli raamatud 1866-1890

Vastse Otepää valla arhiivi pole õieti olemas, sest paari aasta eest on endine vallamaja ühes kõigi raamatute ja paberitega ära põlend. Praegu on olemas raamatud vaid viimaste aastate kohta.

Päidla valla arhiiv.

Täiesti korrast ära. Raamatud kusagil lagund kastis või kapis, mida üldse vaadata ega välja võtta ei saa, kuna siis võivad riiulid kokku langeda. Nimestik peab kusagil raamatute all või vahel olema, kuid kätte teda ei saa.

Palupera valla arhiiv.

Vana arhiivi nimestikku pole. Suur osa raamatuid ja nimestikud on enamlased kas ära viind või ära põletand.

Eraarhiive Otepääs mingisuguseid ei ole.

Pilkuse mõisas leidub vakuraamat kõigi mõisa talude koormiste kohta a. 1809-1842.

III Suusõnaline traditsioon.

Asustamisküsimus.

Otepää kihelkonnas ei ole pea midagi teada maa asustamise ja elanikkude tuleku kohta. Sellekohastele küsimustele vastatakse vaid, et rahvas on siin juba alati eland, talud ja mõisad alati olnd, või siis jälle tekkind päris hilisel ajal. Ainult üksikute talude kohta on teada vahel kust elanikud pärit.

Nii on teada, et Urmitootsi küla ja Urmitootsi talude (Pühajärve vald) praeguste elanikkude esivanemad Nautsid on tulnud juba õige vanal ajal Pärnumaalt Tõstamaa kihelkonnast, kahele või kolmele Nautsile antud siis mägi ja lubatud asutada talu. Nüüd on neid talusid juba rohkem. Nad on vist tekkind mingil endisel asulakohal, sest praegugi leitakse põldude seest vahel ahervarsi ja savipottide kilde. (Jut. N. 17 Villem Nauts)

Kolga talud Pühajärve vallas olla asutand kaks meest umbes a. 1830 või 40. Üks neist olnud kalamees ja uppunud ka Pühajärve kalapüügil. (Jut. N. 29 Teder Reinhold)

Õige vana talud on Poslovitsa Pühajärvel. Talu on juba 14 põlve praeguse suguvõsa Tammede käes. Praegusel kohal asub tālu 57 aastat. Enne seda olnud ta paarsada sammu eemal oja ääres, kus olnud ka vesiveski. Tālu on hakatud „Poslovitsaks“ hüüdma alles Vene aja tulekuga. Jutustaja isa olla rääkind, et poola ajal talu olla kutsutud „Pohlutse“.

Naabruses olev n.n. teine Poslovitsa talu olla tekkind talu jaotamise teel. Sääl olla aga meessoost pärijad varsti välja surnud ja uued elanikud tulnud sinna naabruses olevast Kaga talust, mis ka põline.

Pühajärve talu. (Jut. N. 26 Reinhold Tamm)

Varemalt, nii umbes 4-50 a. tagasi ei ole ka Otepää alevit olemas olnud. Olnud vaid kirik ja praeguse alevi kohal kõrts. (Jut. N. 63 Miina Norman)

Aiaste ja Sirvaste küladesse Vastse Otepääl on elanikud tulnud võõralt maalt, Soomest, Rootsist ja Poolast. Mõned räägivad, et tolleaegne mõisnik ostnud omale väljamaalt orje ja toon Vastse Otepääle. Räägitakse, et üks 1792. a. sündind mees – poolakene käind hiljem Riias ja saand oma Poolast tulnud onupojaga kokku. Jutustaja arvab aga, et see ei ole õige, sest nagu selgunud vallaraamatust olnud selle mehe isanimi Toots, mis täiesti eesti nimi. (Jut. N. 31 Ernst Luksepp)

Sõjad vanematest aegadest pääle

Vanasti olnud meie maal hirmus Vene Rootsi sõda. Arula mõisas Mustajõe ääres on peetud suuri lahinguid. Sõjas on hirmus palju inimesi hukka saand, nii et maa jäänd päris lagedaks. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Sõda peetud vanasti ka Ilmjärve mõisa lähedal ja nimelt Ungari sõda. See olnud aga nii ammu, et praegu seda enam keegi ei mäleta. (Jut. N. 14 Ann Peterson)

Rootsi sõja ajal olla Tallinn ja Pärnu ära võetud ja sääl kõik majad ära lõhutud. Inimesi on hirmus palju hukka saand. (Jut. N. 22 Jaan Inseberg)

Krimmi sõda olnud ka väga hirmus olnud. Lahingud olla olnud nii ägedad, et paugud siia kostnud. (Jut. N. 36 Juuli Rebane) Krimmi sõtta minev vägi on siit ka mööda marssind. (Jut. N. 40 Kruus Rein)

Türgi sõtta on inimesi võetud ka meie maalt. Jut. vend on ka käind sõjas. Võeti ikka nooremaid, kuid pärast lasti neist osa tagasi. (Jut. N. 43 Kuulberg Miina)

Jutustaja ise on käind Türgi sõjas. Keegi pole uskund, et säält veel kord pääseb tagasi. Olnud ära mitu aastat ja tagasi tulles olla kodus esialgu kõik asjad paistnud võõrad. (Jut. N. 56 Jaan Pastak)

Katkud, näljad, ikaldusaastad.

Katkude ajal olla rahvast nii hirmsasti surnud, et „es kuule kikka häält ega koera haukumist“. (Jut. N. 3 Jaan Kenk) Hirmus suur põud olla olnud, kui jutustaja olnud 13-14 aastane. Hirmsa palavaga pole saand tööd teha ja inimesed olnud igalpool nõrkusest pikali maas. Põllud olnud kõvad kui kivi ja maa pragunend. Vili olla kasvad nii harv ja madal, et teda tuli peoga kakkuda. Talvel olnud nälg hirmus suur. Palju lapsi ja vanu on otse nälga surnud. (Jut. N. 14 Ann Peterson) Sama räägivad sellest viimasest näljast ka teised jutustajad. (Jut. N. 21 Mari Kõiv; Jut. N. 54 Mihkel Pastak Jut. N. 40 Rein Kruus)

Vanarahvas räägib, et vanasti olnud veel suuremad näljad ja põuad. Siis on inimesi surnud nagu katkuajalgi ja mõisast olla rahvale antud abi, kuna omal jõul oli võimatu saada läbi. Ka hirmsaid haigusi olla olnud. Korra mölland maal hall tõbi ja tapnud hulga inimesi. (Jut. N. 14 Ann Peterson)

Ajaloolised isikud.

Riigivalitsejad, kubernerid ja teised ametnikud.

Riigivalitsejast olnud Nikolai I väga kuri, Aleksander II aga hää. See tahtnud ikka rahva elu kergendada, kuid ta pole iialgi teadnud kuidas rahva seisukord on. Saksad valetanud talle alati. Kubernerid olnud aga kõik sakste sõbrad. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Vene keiser olla eestlasi väga armastanud. Ta pole aga teadnud kui viletsalt rahvas siin elab, sest saksad valetanud talle ette, et kõik on korras. Vanasti saatnud keiser ka oma venda Liivimaale järgi vaatama, sellele pole aga saksad midagi näidand. Keiser on saksu käskind ka eestlasi orjusest vabastada,

Kubernerid pole rahvast palju hoolind. Vahel käind siiski maid mööda ringi sõitmas ja luband rahva olukorda parandada. Kord on keegi saks maal kuberneri riietes ringi sõitnud. (Jut. N. 52 Mihkel Pannal)

Kohaliku tähtsusega tegelased.

Mõisnikud.

Vanasti olla mõisnikud olnud väga kurjad. Kusagil mõisas olla mõisnik hirmsasti naisi taga ajand. Ka on ta oma valla rahvast hirmsasti piinand. (Jut. N. 71 Mai Ilves) Kõik härrad ei ole aga olnud kurjad. Kusagil mõisas olnud nii hää härra, et ta pole üldse sallind rahva peksmist ja keeland ka kubjail seda tegemast. (Jut. N. 37 Anna Vaher) Ühes mõisas on mõisnik olnud keegi väljamaalane. See on kõik oma varanduse ära jagand rahvale. (Jut. N. 39 Anna Üts) Arula mõisas olnud vanasti väga kuri mõisnik Villebois. See sõitnud alati ratsa mööda välju ringi ja keegi pole talle meeldind või juhtund hooletult tegema tööd. Tõmmand sellele kohe ratsapiitsaga. (Jut. N. 4 Liisa Toom) Villeboisi ajal olnud Arula mõis veel päris väike. Päämõis olnud Vanamõis nagu näitab nimigi. Mõisnikest olnud Arula, väga kuri Pelk, kes ise olnud eestlane. Ta olnud varemalt kusagil mõisas valitseja ja pettuse ja kavalusega saadud rahaga ostnud viimaks Arula. Järgmine mõisnik oli von Samson. See olnud küll väga hää mees. Viimane mõisnik oli Leutzinger. See olnud kole lõbus mees, nii et punased pole ka talle midagi teind. (Jut. N. Mikk Põder)

Arula mõisnikud pole aga üldiselt olnud väga kurjad. Neist ei ole teada midagi eriliselt halba. Rahvast peksnud küll, kuid see olnud kombeks igal pool, nii et seda ei peetud suureks paheks. (Jut. N. Jaan Kenk)

Vanamõis – Endine Arula karjamõis. Veel vanemal ajal olnud aga ta päris mõisaks, nagu näitab ju nimigi. Arula on ehitatud palju hiljem ja olnud esialgu karjamõis. (Jut. N. 4 Janis Saldum)

Vidriku mõisas olnud vanasti mõisnikuks Behagen. See olnud hirmus tige mees. Kord mõisas rehepeksu ajal rehepapp magand ahju pääl. Kui Behagen juure tulnud on ta küll kohe üles karand, kuid mõisnik on siiski näind, et ta magaks. Hakkand siis oma nahkkindas kätega rehepapile taguma vastu nägu, nii et sel viimaks veri mööda palgeid alla jooksis. Kui teolised teind heina, siis tulnud ta alati vaatama, Kui mõni asi polnud talle meelepärane, käskis teolisel sealsamas maha heita ja talle anda peksa. Ka muidu olnud ta väga tige ja sõimanud inimesi. (Jut. N. 20 Maali Aro) Viimane Behagen pole enam tohtind inimesi peksa. Ta on aga ka olnud väga kuri ja karjund ja sõimand igaühte. (Jut. N. 8 Miina Roosilill)

Ilmjärve mõisas olnud väga vanal ajal mõisnikuks keegi Schilling. Ta olla müünd inimesi ja vahetand neid kitsede ja koerte vastu. Sedasama teind ka ta proua. Kui tal vahel olnud rahapuudus siis otsind mõne inimese vallast ja öelnud: „Homme kõlised sa mul taskus.“ Vahetand siis orja mõnele naabrile looma vastu, mille ära müünd. Selle Schillingi uputand teotüdrukud ära. See sündind nii. Ilmjärve mõisas olnud n.n. Pleegi mägi, kus pleegitati kangaid. Öösel olla seal ikka kaks tüdrukut vahti pidand. Neid tüdrukuid käind Schilling alati kimbutamas ja käperdamas. Tüdrukud kartnud teda mis hirmus. Siis annud neile keegi nõu härra ära tappa kui ta jälle tuleb. Järgmisel ööl tulnud härra neid käperdama. Tüdrukud hakkand teda ähvardama ja luband teise ära tappa. Ei härra hoolind sellest ühtegi. Siis võtnud tüdrukud räti ja hakkand härrat kägistama. See katsund neid hammustada, kuid üksi pole ikka kahe vastu midagi saand teha. Tüdrukud kägistand ta siis ära ja visand järve. (Jut. N. 14 Ann Peterson) Need tüdrukud kes Schillingi ära kägistand olla pärast ka veel kohtu ette kutsutud. Kuid mis sellest kõigist saand pole teada. (Jut. N. 15 Alerman Kikas)

Kuri mõisnik olla siin olnud ka Hehn. See olnud päris mõrtsukas. Veel hirmsam aga olnud ta proua. Tema juures teol ja korral olevad tüdrukud olnud alati veriseks peksetud. (Jut. N. 15 Herman Kikas)

Nüpli mõis olnud vanasti kroonumõis. Hiljem jaotatud ta suuremalt osalt veneusulistele. Mõisarentnikest mäletatakse siin Asmust ja Stillmarki, kes mitte väga kurjad ei olnud. (Jut. N. 23 Ann Linnamägi)

Pilkuse mõisas on vanasti olnud väga kurjad preilid. Need on neljapäevastel peksupäevadel end pannud alati piduriide ja suure rõõmuga inimeste peksmist päält vaadanud. (Jut. N. 49 Anna Üts)

Pühajärve mõisas on parun Kink inimesi igasuguste töödega vaevanud. Pannud auke kaevama jne. Pühajärve mõisas on vanasti olnud ka väga kuri proua või prelili Musti Jeeva. Mustiks hüüti teda sellepärast, et arvati teda olevat ühenduses vanakurjaga. Mõisas olnud tema ajal n.n. ketramise tare. Korra tüdrukud istund kahes reas ja kedrand, kuna Musti Jeeva jalutand keskkohal vitsad käes. Kui ta käies rääkind: „Ah sa mu Jumalukene, ah sa mu Jeesuke“, olnud ta pahas tujus ja tüdrukud teadnud juba siis, et saavad peksa. Kui ta aga rääkind: „Ah sa mu kuradikene, ah sa mu saadanakene“, siis olnud tal hää tuju. Tüdukuil peksnud ta vitstega käed päält ikka veriseks. Mõnel olnud käed selle tõttu alati kärnas ja pole üldse iialgi terveks jõudnud saada, sest Musti Jeeva peksnud nad alati puruks.

Musti Jeeva mees oli pehmeloomuline ja pole iialgi suutnud rahvast nii hirmsasti peksa ja piinata nagu naine tahtis. Kui Musti Jeeva ära surnud, siis olla teda valvavad mehed teda peksnud ja kividega loopinud. See tuli aga hiljem välja ja süüdlasi pekseti selle eest kirikutulbas. Mõisas olnud olemas ka piinakambrid. Keda kord juba sinna viidi sel ei olnud enam pääsu – ta piinati sääl surnuks. (Anna Üts Jut N. 49) Pühajärve mõisas olnud vanasti mõisnik, kes hakkand kodu käima pärast surma ja iga öö hirmsasti hobuseid vaevand. Maetud olnud ta Otepääs. Härra kutsar Ants pannud siis ta hauale kivi ja löönd kolm kord pahema jala kannaga pääle. Härra olla siis hauast hüüdnud: „Pai Antsuke löö veel neljas kord ka.“ Ei Ants löönd, vaid vastand: „Kolm kord kuradit aetakse.“ Siis härra vajund kolisedes hauda tagasi ja pole käind pärast seda enam kedagi tülitamas. (Jut. N. 15 Herman Kikas)

See mõisnik, kes pärast surma kodu käind olnud kindral Rennenkampf. Ta olnud elu ajal kuri nii sõjaväes kui ka kodus. Pärast surma sõitnud halli hobusega ringi ja käind oma kutsarit ja prouat tülitamas. Tark andnud nõu tuua Riiast paekivi, mis oleks 6 jalga pikk ja 3 jalga lai ja panna see härra hauale. Kivi toodud kahe paari härgadega ja targa käsu järgi löönd kutsar Peeter kivile kolm korda pahema jala kannaga pääle. Härra olla hauast hüüdnud: „Peeter poeg löö veel kord“, kuid Peeter pole löönd ja härra vajund suure müraga alla. (Jut. Nr. 32 Jaan Nugin)

Vana Otepää mõis on endine kroonumõis. Mõisnikest mäletatakse v. Harp’i ja eestlast-rentnikku Maaritsat. (Jut. N. 72 Eduard Lokk) Üks mõisnik õige vanal ajal ajand tihti kuldi rukkisse. Saatnud siis mõne tüdruku kulti ära tooma. Läind aga ise ka rukkisse ja rikkund sääl tüdrukud ära. Pärast naernud veel, et ta olla tüdruku ära kuldistand. (Jut. N. 36 Juuli Rebane)

Kostolatsi mõisas olnud nii kuri rendihärra, et hommikul vara sõitnud ringi ratsa hobusega mööda küla. Kui mõnel perenaisel pole päikese tõusul leel veel olnud tuld, siis peksnud perenaise kohe ratsa piitsaga läbi. Siis võetud see härra metsas talupoegade poolt kinni ja tapetud maha. Rodes olla talupoegi pannud omavoliliselt tallu. Ta on ka iga vastutulijat peksnud, ükskõik kes see olnud. Ajand inimesed kas või porri. (Jut. N. 44 Jaan Käälissaar)

Ka nõudnud ta tüdrukuid ja noorikuid mõisa. Rhodese tapjad olnud kaks venda, keda ta varemalt olla kiusanud. Need tapnud ta metsas ära. Pärast seda läind ta koer üksi koju ja sellest saand proua aru, et härrale vist midagi on juhtunud. (Jut. N. 65 Peeter Sokk)

Rhodese tapmine olla sündinud järgmiselt. Ühel pühapäeval on kaks talumeest Uuska Kimm ja Metsa Jaan härrat kuidagi pahandanud. Kui härra neid selle eest lüüa tahtnud jooksnud nad natuke maad eemale. Härra läinud järgi. Mehed läind jälle natuke maad edasi ja meelitand härra lõpuks metsa. Sääl on üks neist karand härrale kuklasse, teine võtnud eest kinni ja kägistand niiviisi Rhodese ära, keda järgmisel päeval metsast surnuna leitud. (Jut. N. 48 Jüri Illak)

Neeruti mõisas oli kõige vanem mõisnik, kellest midagi on teada Rhodes, kes oli selle Kastolatsi mõisniku vend keda talupojad ära tapsid. See olnud väga kuri mees ja nõudnud alati noorikuid mõisa. Kui noorik ei tulnud õigeks ajaks mõisa, pidi ta trahviks öö ja päeva mõisa õues ketrama. Kui lõng ei olnud küllalt peenike, sai ta 15 vitsahoopi.

Sel ööl kui Rhodes suri käind keegi Musta Juhani nimeline mees nõia juures. Tema noorik pidi minema järgmisel ööl mõisa ja et seda ära hoida käskind ta nõial Rhodest tappa. See on siis ka samal ööl sündind. Pärast Rhodest on Neerutis olnud keegi Breckel. See olnud hää südamega härra ja ei ole talupoegi väga piinand. Pärast Breckeli surma sai mõis kellegi major Engelhardti kätte. See olnud väga hää härra. Ta on jätnud igale mehele selle vara, mida see on suutnud omale koguda orjuse kõrval. Siia on teistes mõisatest põgenenud palju inimesi ja kui see olnud võimalik jätnud Engelbrecht kõik need oma juure. Tol ajal käind mööda maad ringi inimeste ostjad, need saatnud Engelbrecht minema ilma pikema jututa.

Engelbrecht ehitas mõisa suure häärbäri, uhked tallid ja tiigid. Lõpuks sattus ta aga võlgadesse ja pidi mõisa käest ära andma. Mõisaomanikuks sai keegi kaupmees kes oli Engelbrechti kõige suurem võlausaldaja. See ostis omale raha eest „von’i“ nime, sest teised ei tohtind tol ajal mõisaid pidada. See mees oli Kristjan von Rimmel, keda rahvas kutsub Kurjaks Kimliks. Kurja Kimli ees ei tohtind ükski eestlane mütsiga seista. Kui see vahel ka kogemata juhtus, siis härra andis oma pilliroo kepiga oma 10-15 hoopi ära ja sõimas ise veel päälekauba. Ka mõisa häärbärist ei tohtind minna mööda mütsiga. Sääl pidi juba n.n. „mustade väravate“ juures pää paljastama. Ka naised pidid härra ees räti otsapäält ära lükkama. Muidu said nemadki peksa.

Üht raskejalgset naist Pärdu Maie lasi härra siduda alasti puu külge ja peksa veriseks. Jaagu Annit lasi ta sünnitamise ajal peksa, sest et see oli teda varemini millegagi pahandanud. Ka muidu tegi härrale erilist lõbu peksa raskejalgseid naisi, ning selletõttu suri tema ajal väga palju lapsi. Mõnikord olnud terve vald lastest pea tühi. Viimaks ulatusid jutud Kimmeli metsikustest Tartu Maakohtusse. Asja tuldi uurima ja Kimmel viidi vangi.

Kuidas Kimmel vangist välja pääsis ei ole teada. Teda hakati aga mõne aja pärast jällegi vahete vahel Neerutis nägema. Ta ei julend aga mõisas magada, vaid magas heina küünis. Arvati et ta on vangist põgenend. Viimaks jäi ta juba avalikult Neerutisse ja siis läks vana elu siin jälle lahti. Kimmel hakkas endist viisi rahvast peksma. Sidus inimesi peksu ajaks puude külge, et siis tore oleks vaadata kuidas need valu kääs vingerdasid. Sel ajal suri ta proua ja aasta pärast põletas pikne Engelhardti ehitatud mõisahooned. Uute ehitamiseks ei olnud Kimmelil enam raha. Ta ise muutus iga päevaga metsikumaks, ühtlasi kartis aga kõiki inimesi. Magas lukkude taga ja arvas iga tulijat oma tapjaks.

Lõpuks tõstsid talupojad jälle ta pääle kaebusi. Maakohus käis asja uurimas ja Kimmel aeti siit ära. Neerutisse sai rendihärraks keegi Trevern. Kuue aasta pärast tuli Kimmel tagasi. Mõisa valitsusega ei teind ta aga enam tegemist vaid võttis omale valitsejaks kellegi Tanilovi. See läks kuue aasta pärast Neerutist ära ja Kimmel võttis siis omale valitsejaks Gottlieb Hermanni, keda hüüti Keenits. Kurja Kimmeli surma järgi tuli mõisa tema vennapoeg paks Kimmel. See valitses hästi ja inimlikult. Ta oskas ka targalt ajada valla asju, nii et vald läks tema ajal rikkaks. Hiljem aga aeti paks Kimmel mõisast ära. Tema asemele sai Ferdinand von Kimmel. See oli hää mees, kuid väga nõrga loomuga. Tema ajal oli rahval siiski võrdlemisi raske, sest Kurja Kimmeli tütar „habemik preili“ oli tõeliselt valitsejaks ja see oli väga kuri. Eriti palju pidid kannatama mõisas tööl käivad tüdrukud. Neid peksis ta ise, kuna mehi ta ei julenud lüüa, vaid lasi seda teha harilikult opmanil, kupjal või mõnel muul ametmehel.

Pärast Ferdinand v. Kimmeli surma sai mõis ta nooremale pojale Arturile. See oli mõistlik mees ja igapidi korralik inimene. Vanemad vennad läksid tal hukka liig joomise pärast. (Jut. N. 48 Jüri Illak)

Vana kuri Kimmel olnud kõige kurjem mõisnik kellest midagi on teada. Ta tapnud mõisa lähedal asuvad metsas (Juudipadrikus) kellegi kauba juudi ja röövind ta paljaks. Siis olla ta veel mitu töölist vihatujus tapnud. Nende kuritegude eest viidi ta vangi.

Artur v. Kimmel oli väga kuri mees ja armastas inimesi narrida. Tal oli vana mädand pulkadega redel mida mööda ta kord käskis ühel teolisel ronida katusele. Teoline öelnud, et redel on mäda, seda mööda ronida ei saa. Härra vihastand ja luband teolisele peksa anda, kui see redelit mööda üles ei roni. Teoline luband siis ronida, kui härra ise läheb ees. See astund esimesele pulgale, kuid kuuldes raginat tulnud alla ja andnud teolisele redeliga pähe.

Arturi vend Gustav olla metsas talupoistega kakelnud ja karjaseid peksnud.

Ferdinand v. Kimmel aga peksnud oma poegi, kui need talupoegi liig palju kiusasid ja piinasid. Muidu oli ta ise aga ka uhke ja ennast täis. Kord tee ääres näind ta karjast lehmi hoidmas. Küsis siis poisilt: „Kelle pulli sa hoiad?“ Poiss vastas, et peremehe oma ja jäi selle kinnituse juure ka mitmekordse küsimise pääle. F. v. Kimmel peksnud siis poisi säälsamas veriseks ja öelnud: „Nüüd mine koju ja ütle oma peremehele, et sa mitte tema loomi ei hoia, vaid minu omi.“ (Jut. N. 44 Käälissaar Jaan)

Kui kuri Kimmel vangist lahti sai panid kaks meest ta metsas kettidega maa külge kinni, et ta enam lahti ei saaks ja inimesi ei piinaks. (Jut. N. 53 Miina Waldmaa)

Kuri Kimmel oli hirmus verejanuline ja ei jätnud lapsigi rahule. Karjamehel olnud väike 6 a. poeg. Seda kiusanud Kimmel. Sõimanud teda ja igal hommikul peksnud vitstega. Ema olnud juba päris meeleheitel. Öelnud siis härrale, et kui ta tema poega ei jäta rahule, siis ta tapab härra ära. Kimmel hakand kartma ja pole sellest ajast saadik poissi enam peksnud. – Mõisas olnud ka üks natuke napakas tüdruk Mari. See visand kord härrale sõnnikut vastu nägu. Härra kutsund vahimehe ja lasknud tüdruku tõmmata haava puu külge ja sinna kinni siduda ning siis peksa.

Tüdruk teind end suure valuga mustaks. Härra käskind tal see ära süüa, mida aga tüdruk pole teind. Siis tõmmatud ta uuesti puu külge ja peksetud veriseks.

Kord sõitnud Kimmel 6 hobuse tõllaga koju ja näind, et midagi suitseb. Kutsar öelnud, et see vist mõis põleb. Härra ei uskund, sest ta polevat Jumalale midagi võlgu, et see ta mõisa oleks võind panna põlema. Kui ta aga nii öelnud, olevat pikne ta kohe sinnasamasse surnuks löönd. Ta õde olnud ka hirmus kuri ja peksnud köögis tüdrukuid kingadega. Selle eest kasvand talle habe suhu. Kui teda maeti olnud hirmus tormine ilm. Löönd välku ja müristand. Inimesed öelnud siis, et kurat viib „habemiku preili“ otse kohe põrgu. (Jut. N. 32 Jaan Nugin)

Kirikuõpetajad.

Kirikuõpetajad olid vanasti ise ka harimatud. Väga vanal ajal olnud isegi õpetajaid, kes pole osand lugeda. Hilisemad õpetajad olid kõik sakslased, kuid need pole ka olnud kuigi targad. Jutustaja ise on käind õpetajatega kiriku ja piibli üle vaidlemas ja saand neist alati üle. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Väga äkiline mees oli õpetaja Sperling. See kärkis ja karjus mis hirmus, kuid sellele vaatamata oli muidu päris hää inimene. (Jut. N. 34 Jaan Kütt)

Preestrid.

Veneõigeusu preestreist olnud kole imelik mees Sokolovski. Tema olnud kole kaua oma ametis ja pole sellele vaatamata eesti keelt ära õppind. Ta olnud ka hirmus joodik ja vahel purjutand kõrtsis mitu päeva järjest. Ta tülitsend ka tihti oma koguduse liigetega. Kui need tahtnud temaga leppida, siis viind ta kõrtsi ja jootnud purju. Selle järgi olnud Sokolovski jälle hää. (Jut. N. 41 Kattai Peeter)

Sokolovski tülitsend ka õige palju Otepää õpetajatega. Kirjutand nende pääle kaebekirju keisrile ja kubernerile. Sellest pole aga palju kasu olnud ja õpetajad Otepääl jäänd ikka ametisse. (Jut. N. 42 Kõiv August)

Rahva majanduslik elu.

Pärisorjus.

Rahvas ei tee palju vahet teo ja pärisorjuse vahel. Viimasest teatakse vaid niipalju, et vanasti mõisnikul oli väga suur voli käes. Ta võis inimesi panna tööle ilma ühegi kontrahita ja võis neid äragi tappa. Põllumaid olnud siis väga vähe nii talupojal kui mõisnikel ja neid tehtud juure metsa alt. Puud ja põõsad põletatud ära ja järgmisel aastal külvatud vili pääle. Ühekordse lõikuse järgi jäätud maa jälle sööti ja võetud uuesti külvi alla alles 7-8 aastat hiljem. (Jut. N. 14 Ann Peterson)

Rahvas pidi siis ka tegema hirmus rasket tööd, sest mõisnik võis teda rentida igaks asjaks. Nii olla Urvaste mõisa tiigid vanasti kaevatud pärisorjade poolt. (Jut. N. 38 Anna Valjum)

Ka on mõisnikud vahetand loomadega inimesi. Mõned ostnud omale penidega mujalt ilusaid tüdrukuid. (Jut. N. 44 Jaan Käälissaar) Kui naine läks mehele pidi ta esimese öö magama mõisniku juures. See sündinud aga ka veel palju hiljematel aegadel. (Jut. N. 36 Juuli Rebane)

Jutustaja vanaisa (sünd. 1740 a.) vahetand Pühajärve mõisnik Palupera mõisnikule hurda vastu. Ta olnud väga osav mees ja teind mõisale kangru tööd. Selle eest kinkind mõisnik talle priiuse, mis hiljem jäi ka pojale. (Jut. N. 3 Jaan Nugin)

Ka ühest vallast teisi ei võind inimesed vanasti minna. Pidid ikka selleks mõisnikult küsima luba. Priiuse tulekuga on kurjade mõisnikkude juurest kõik elanikud tahtnud ära minna. Kõiki pole ikkagi lastud, kuid väga paljud on siiski läind. (Jut. N. 69 Anna Ruus)

Kes mõisniku sõna ei kuuland see sai hirmsasti peksa. Mõisniku suured vihaalused aga tapeti isegi. Nii on Pühajärve mõisa juures olemas mänd, kus pärisorjuse ajal inimesi olla poodud. (Jut. N. 27 Jakob Tamm)

Vooris käidi ka oldi teel harilikult mitu nädalat. Kõige sagedamini käidi Pärnus linaseemnetega. (Jut. N. 60 Mari Värvli)

Vooris käidi ka Riias, kuhu veetud viina. Teel on nõud vahel pool tühjaks joodud. Sageli juhtusid siin suured kakelused ja lahingud lätlastega, kes ei tahtnud voorilisi edasi lasta ja püüdsid viina käest ära võtta. Nende lahingute järgi on paljud olnud verised ja haavatud. Järgmise voori sõidu ajal olla siis püütud lätlastele tasuda kätte. Varustatud end juba kodus nuiade ja malkadega, et eelseisvais lahinguis mitte alla jääda. Vahel juhtus, et mõni mees pekseti surnuks sarnaseis kakelusis. (Jut. N. 27 Jakob Tamm)

Teoorjus.

Kohustused.

Teoorjuse aegne talupoeg pidi mõisale tegema teopäivi ja maksma kümnist. Vana Otepää valla Nõuni küla Illaku talu kohustused teoorjuse ajal olid järgmised (talu oli suur 20 vakamaad): Talu pidi maksma kümnist: 2 vakka rukkist; 2 vakka otri; 2 vakka kaeru; üks kaheaastane lammas; 3 tt võid; üks kolmevakaline viljakott; kaks looma lõõga; 2 noort kana; 21 muna; 2 tt peent linast lõnga; 3 tt nooda niiti; 3 tt humalaid.

Teopäivi pidi talu päält tegema: 156 hobusepäeva; 156 jalapäeva; abipäivi; 22 vooripäeva hobustega; 12 vakamaad heina teha, mis loeti 24 päevaks, kuid milleks tegelikult palju rohkem kulus, 12 vakamaad põldu – arvestati 48 päevana. Nõnda siis 228 p. jalgsi ja 126 p. hobusega – kokku 424 p. Pääle selle veel viinakoja nädalad ja korra nädalad, mil tüdrukud käisid karja talitamas.

Kroonu valdades oli kümnise maks veel suurem ja nimelt 10 vakka igast viljast. Teopäevad olid samad, (Jut. N. 48 Jüri Illak)

Kõikidel taludel ei olnud ühesugused kontrahid, sest kui mõisnik oli mõne peremehe pääle pahane, siis sundis ta teda võtma kontrahi raskemate tingimistega ja nõudis ka paremat teotegemist. (Jut. N. 24 Jaan Mettus)

Viis inimest pidid alati olema mõisas teol. Ainult Jõulu ajal kui viina koju toodi lasti teolised vabaks. (Jut. N. 67 Miina Laos)

Mõisas pidi olema suvel iga päev 2 teolist. Mõnest talust oli rohkem mõnest vähem, see olenes talu suurusest. Talupojad pidid tööd tegema oma riistadega. (Jut. N. 35 Ado Hermanson)

Viina kohal (kus mõisas viinavabrik) pidi üks mees olema nädal aega mõisas vabrikus teol. Ainult esimene Jõulu püha olnud prii. (Jut. N. 22 Jaan Inseberg)

Talupoegade kohtlemine mõisas.

Mõisnikud ei olegi igalpool väga kurjad olnud, pole rahvast kõigi süütegude eest karistanud ja pole lasknud alati peksa kui kupjad inimeste pääle kaevand. Siiski on jutustaja ise ka näind, kui tallis inimesi pekseti. Härra seisnud ise juures ja käskind anda ikka ühelt poolt 9 hoopi, teiselt poolt 6. (Anna Lill Jut. N. 59)

Väga kuri mõisnik olnud Ilmjärve mõisa Hehn. See olla inimesi hirmsasti peksnud ja nende pääle alati karjund. Muidu olnud ta hää põllumees. (Jut. N. 14 Ann Peterson)

Vidriku mõisa Behagen oli rahva vastu ka väga uhke ja tige. Kui teolised tegid heina, siis ta tuli juure vaatama ja kui mõni asi ei olnud talle meele järgi, siis käskis ta teolisel seal samas kohe maha heita ja talle peksa anda. (Jut. N. 20 Maali Aro)

Ka mujal mõisnikud rahvast kuigi palju ei hoolind. Juhtund mõni teoline mõnes asjas eksima, jäänd tal mõni asi hooletusse, siis saatnud härra ta kohe talli juure ja lasknud 15-20 hoopi anda. (Jut. N. 18 Peeter Tsuping)

Jutustaja isa olnud viina koha pidaja. Ta pidand öösel tööl käima ja selle järgi alati viinakoja ukse kinni panema. Ühel ööl läind tal see suure väsimusega meelest ära. Kui härra seda hommikul märgand saand hirmus vihaseks ja annud talle ise 15 hoopi. (Jut. N. 34 Jaan Kütt)

Härrad vahel ei teadnud üldse kas inimesed on süüdi või ei. Kui kellegi pääle kaevati, siis lasi härra küsimata talle anda talli juures peksa. Talupojad pidid härra vastu olema väga aupaklikud. Kui mõisa majast mööda mindi pidi müts pääst ära võtma, muidu sai peksa. (Jut. N. 35 Ado Hermanson)

Mõned mõisnikud lasknud õige vanal ajal inimesi ka siis veel kui nad olid hoopide kätte surnud, sest määratud arvu lööke pidi süüalune saama kätte, ükskõik kas surnult või elusalt. Kui lööjad inimesi tasa peksnud, siis härra löönud neid endid, et õpetada kuidas peab õieti peksma. (Jut. N. 45 Rudolf Käälissaar) Noorena jutustaja käind kord kellegi teise mehega seltsis veskil. Tulles tagasi suurte jahukottidega, sõitnud neile teel härra vastu ja karjund tõllast: „Eest ära:“ Nemad pole aga oma koormaga saand kuigi surru teelt ära pöörata ja kutsar on hakand neid mõlemaid siis peksma. Jutustaja kaaslane olnud julge mees ja hakand kutsarit vastu peksma. Härra kohkund hirmsasti ära, arvates et ka tema kätte järg tuleb ja käskind suures hirmus kutsaril ruttu edasi sõita. Mehed kartnud hiljem, et nad nüüd saavad suure karistuse, kuid härral oli nähtavasti oma kartuse üle häbi ja võib olla, et ta ei tunnud neid pimedas üldse ära ja jäid nad peksmata. (Jut. N. 44 Jaan Käälissaar)

Mõni mõisnik peksis talupoegi nii vastu nägu, et neil suust ja ninast veri hakkas jooksma. (Jut. N. 49 Anna Üts)

Oli mõisnikke, kes siis olid hääd, kui rahvas oli hää ja korralikult tegi tööd. Kumardamist ja teretamist nõudsid aga nad kõik. Neeruti Kimmel peksis inimesi oma lõbuks. Sõitis maad mööda ringi neli halli ees ja kui juhtus mõnda inimest nägema, siis peksis ta otsekohe teel läbi. (Jut. N. 53 Miina Waldman)

Mõisaametnikkude poolt.

Vanasti mõisas ei olnud nii palju inimesi kui nüüd, sest mõisa töö tegid teolised vallast. Mõisaametnikud olid: valitseja, opman, kubjas, karjamees, piimamees, aidamees ja toapoiss. Igal neist oli õigust talupoega eksimiste korral peksa. Kupjal oli õigus iga päev anda 5 hoopi. (Rein Kruus Jut. N. 40)

Mõisnikest palju kurjemad olnud mõisa ametnikud. Need vaevand ja piinand omasuguseid ja käind nende pääle mõisnikule kaebamas. Eriti kuri olnud Arula mõisas keegi Must Opman. Rahvas oli temaga hirmsasti hädas ja ei teadnud mis teha. Keegi juhatas siis neid Lätimaale targa juurde abi otsima. Tark käskis võtta hõberaha ja Arulas ristteel maha visata. Mehed läksid siis südaööl ristteele ja viskasid raha maha. See hakkas iseenesest jooksma. Mehed läksid talle järgi ja jõudsid viimaks metsa, kus Must Opman rippus ülespoodult männi otsas. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Korra peksetud Arula mõisas tüdrukuid. Mehed peksnud. Opman olnud poolpime ja tahtnud vaadata, kas tüdrukul ka tõesti riided seljast ära on. Tõmmanud sellel siis mitu kord käega üle palja ihu ja patsutand teda enne peksmist. Tüdruk pole sõnagi lausund ja pole ka peksu ajal karjund, aga kui ta lõpuks üles tõusnud, siis andnud opmanile mitu kord vastu kõrvu. Opman läind härrale kaebama, kuid kui see sellest loost kuulnud, naernud ta ainult ja jätnud tüdruku karistamata.

Kui kubjas oli mõne teolise pääle väga vihane, siis pani ta karistuseks metsa hagu raiuma. Kui kõiki ei jõudnud ära raiuda, kutsuti teoline õhtul mõisa ja anti talle peksa. (Jut. N. 2 Anette Lill)

Üks opman Arula mõisas olnud kole tige ja jumalavallatu- Kord põllul lasknud ühel rasedal tüdrukul riided üles tõsta ja ikka kõrgemale. Katsus siis tüdrukut näpuga ja naeris hirmsasti, kuid hiljem andis tüdrukule 1 rubla. Seda teind ta tihti kuid tüdrukud saand sarnastel kordadel ikka raha. (Jut. N. 5 Liisa Toom)

Kupjad olnud hirmus verejanulised. Nad olevat hirmsasti rahavst peksnud ja vaevand. Peksa antud teo juures ja suuremad süüdlased kutsutud õhtul mõisa talli, kus siis inimesed vahel nii veriseks peksetud, et nad ei saand püsti käia, vaid pidid käpuli koju ronima. (Jut. N. 14 Ann Peterson)

Mõnel pool aga pole kupjad ja opmanid siis tigedad olnud, kui härra oli ära. Kui aga härra oli juures, siis peksnud nad rahvast, et aga härra silmis olla hoolas. (Jut. N. 15 Herman Kikas)

Kord teol tüdrukud jäänd liig kauaks magama. Kubjas tahtnud neid siis kõiki läbi peksa, kuid üks tüdruk olnud väga kärme ja jooksnud eest ära. Kubjas hakand sellepääle naerma ja jätnud seekord peksmata. Sellest polnud aga kasu midagi, sest eks teine kord saand seda enam.

Ühes mõisas olnud väga kuri valitseja. See käind alati tüdrukuid piinamas ja vägistamas. Üks tüdruk ntunud selle pärast töö juures. Härra läind mööda ja näind seda. Küsind siis mis tüdrukul viga. Tüdruk pole julend vastata, aga üks naine, kes kõrval teind ketruse tööd rääkind selle pääle valitseja teost. Selle tigeda valitseja lasknud härra küll lahti, kuid ta ise surnud varsti ära ja järgmine härra võtnud endise valitseja jälle tagasi. See kannud siis tüdruku pääle viha ja kui see lapse sünnitand laskis ta tüdruku kiriku häbipostis veriseks peksa.

Korra olla mõisa rehepapp olnud reheliste juures ilma kepita. Härra juhtund mööda minema ja seda nägema. Käratand kohe: „Kus su kepp on? Ah sa ei oskagi oma ametit pidada!“, ja tahtnud rehepappi peksma hakata. See vabandama: „Ma just praegu viskasin kepi maha!“ Härra öelnud: „No siis sa ikka oma ametit oskad pidada küll,“ ja peksnud siis rehepapi pool surnuks. (Jut. N. 18 Peeter Tsuping)

Jutustaja isa on mõisas kupja poolt surnuks peksetud. Ta olla kord kuidagi kupjaga tülli sattund ja sellest ajast pääle kubjas kiusand teda. Korra töö juures hakkand ilma ühegi nähtava põhjuseta peksma ja kui järgi jätnud olnud teomees nii nõrk, et pole omal jalal kojugi saand. Pärast seda eland veel kaks nädalat ja surnud siis.

Ja teisigi talupoegi pekseti teo juures. Teo tegemine ise oli ka õige raske. Kolm päeva nädalas pidi käima. Rukki pääd pidi kõik üles korjama ja nii kätega terve põld läbi sorima, et ükski pää ei jääks maha. Vahel olnud kõik sõrme nukid verised, kuid kubjas sundind ikka veel tagast ja käskind viimse kui pää üles korjata. Samuti pidand ka kartuli põllu mitu kord läbi otsima. Kui kubjas maast veel mõne kartuli leidnud, kästud uuesti terve põld läbi otsida. (Jut. N. 21 Mari Kõiv)

Rehepapp olla ainult siis olnud kuri kui härra oli juures. Muidu pole ta rahvast väga peksnudki. (Jut. N. 22 Jaan Inseberg)

Kupjad olid alati hirmus ühekohtused. Nad ei hoolind sellest kas inimene oli süüdi või ei, vaid õiendasid teo juures tihti oma isiklikke arveid ja püüdsid vihameestele siin tasuda peksuga. (Jut. N. 25 Ann Mettus)

Mõned nupukad teomehed püüdsid kupjaid tüssata ja narrida. Nii Palupera mõisas n.n. Soe Hans, kes oma kavalusega tihti tööst lahti sai ja ka peksust ilma jäi. (Jut. N. 32 Jaan Nugin)

Pühajärve mõisas läind teolised kord õhtul puid raiuma. Keegi vanamees pole saand hobust küllalt kiirelt ette. Valitseja hakkand selle pääle hirmsasti pahandama. Mees vastu: „Küll saan aega on.“ Valitseja tahtis selle pääle mehele anda peksa, kuid mees võttis halu ja ütles: „Kes tuleb selle tapan.“ Valitseja ei saand siis ka midagi teha ja pidi laskma mehel tööd teha nii kuidas see ise tahtis.

Jutustaja vanaema olla kord suvel palja hamega rukist lõigand. Kubjas ja valitseja tulnud sinna ja peksnud kõik teolised läbi, Vanaemal olnud särk pärast seda täitsa verine. Kui Arula mõisa aita ehitati, siis pidid naised kive juure kandma. Kes teel maha kukkus see sai nuudiga. (Jut. N. 34 Jaan Kütt)

Piimarentniku naisel Neerutis olnud kaks last. Kõrtsmikul olla aga naine nurgavoodis ära surnud. Siis olla härra käskind piimarentn. naisel imetada kõrtsmiku last ja oma lapsed anda kellegi teise hooleks. Naine polnud sellega nõus ja pole oma lapsi hooletusse jätnud. Siis tahetud ta meest mõisas selle eest peksa, kuid naine heitnud tallis mehe pääle kummuli ja öelnud, et tema oma meest peksa ei lase. Siis on nad mõlemad peksuta vabaks pääsend. (Jut. N. 37 Anna Vaher)

Päidlas olnud nii kurjad kiltrid ja kupjad, et nad isegi lapsi peksnud ja piinand. (Jut. N. 39 Marie Urm)

Mõisa ametnikuks oli veel külakubjas, kes mõisa käske laiali kandis. Temagi võis inimesi peksa, kui küllalt ruttu majast välja ei saadud käsku kuulma ja vastu võtma. (Jut. N. 44 Jaan Käälissaar)

Kupjad peksid ka siis veel rahvast kui see oli juba ära keelatud. Siiski ei julend keegi veel vastu hakata. Jut. ise on ka peksmist näind. (Jut. N. 49 Anna Üts)

Üht naist olevat kartuli võtmise ajal nii pekstud, et ta vagude vahele ära surnud. Vahel jätnud aga kupjad ja vahimehed süüdlasi peksmata ja seda eriti siis, kui mõisnikku juures ei olnud. (Jut. N. 51 Liisa Pihu)

Mehed on tihti kupjale ostnud viina, et see neid siis nii ei peksaks. (Jut. N. 56 Jaan Pastak)

Kui härral või valitsejal oli halb tuju, siis lasid nad oma lõbuks talupoegi peksa ja rõõmustasid nende kisa üle. (Jut. N. 73 Juhan Kruuse)

Paluperas oli väga kuri kubjas Juhan Liivikene. Kui keegi töö juures kaevand, et selg valutab, siis peksnud ta teolise veriseks ja öelnud: „Nüüd on terve küll.“ (Jut. N. 69 Anna Kuus)

Kupjad ja kiltrid õpetand rahva vargile ja laisklema ning siis hiljem ise peksnud. Ka jooma õpetand nad inimesi. (Jut. N. 52 Mihkel Pannal)

Üks kubjas olla kord öelnud, et tema on Jumalast säätud nagu härragi. Ta on siis ka hirmus tige olnud. Üks moonamees olla tahtnud siis selle kupja ära tappa, kuid jätnud ta veel siiski ellu, mõeldes, et põrgu ahi on veel 7 korda kuumem kui rehetare oma ja et sellest pääseda, siis võib juba parem kannatada kupja peksu. (Jut. N. 27 Jakob Tamm)

Jutustaja vanaisa olnud rehepapp. Ta võõrutand naiste teolkäimise, kuna naised, kel olid väiksed lapsed, võisid tegu mitte teha. (Jut. N. 34 Jaan Kütt)

Niitmisel ja vilja lõikamisel saand kubjas oma vihameestele kätte tasuda. Ta pistnud kepi keset põldu ja käskind siis esimesel niitjal minna kaarega kuni kepini ja säält jälle tagasi. Järgmised niitjad pidid esimese kõrval minema ja otsa juures ka ringiga tagasi tulema. Nii jäi igale järgmisele ikka suurem kaar. Pikemad kaared jagas kubjas kõik oma vihameestele. Keskel seisvat keppi ei tohtind keegi puudutada. Ühel niitjal läind kord vikat kepi külge. Kubjas hakkand teda siis hirmsasti peksma. Mees löönd selle järgi kupjal suure vihaga pää vikatiga otsast maha. Siis aga põgenend ta ära kartes karistust.

Karistused.

Kõige sagedamaks karistuseks talupoegadele oli peksmine. Seda tarvitati ka tihti ja vahel lihtsalt mõisniku oma lõbuks.

Vidriku mõisas olnud vanasti igal neljapäeval peksupäev. Siis on inimesed lastud tööst vabaks juba poolest päevast ja käsutatud mõisa, kus siis nädala süütegude eest antud peksa. Sellest jäänd hilisemasse aega veel komme, et neljapäeva õhtul ei tehtud tööd. (Jut. N. 8 Miina Roosilill)

Vanal ajal peksetud inimesi süütegude eest kiriku tulbas. Üht poissi olla varguse eest nii peksetud, et ta tulba juure olla surnud. Ihu olnud teisel verine ja ta pole valu pärast enam rääkidagi saand. (Jut. N. 11 Liisa Veski)

Mõisas peksetud kõiki. Ei küsitud sääl kas oled sulane või peremees. Iga eksimise korral antud aga oma 15-20 hoopi ära. (Jut. N. 21 Mari Kõiv)

Pühajärve mõisas seotud naised lepa külge ja peksetud neid sääl. (Jut. N. 22 Jaan Inseberg) Lõhki peksetud ihuga jäätud inimesed puu külge parmude ja palavuse kätte seisma. Üks naine olla sarnasest seismisest hulluks läind. (Jut. N. 26 Reinhold Tamm)

Ka muidu on Pühajärve mõisas inimesi hirmsasti peksetud. Peksust pääsnud vahel mõni, kes olnud kärme eest ära kargama. Kui peks oli juba keeldud, löönd üks kubjas kord veel kedagi töömeest. See karand üles ja tõmmand kupjal pool lõualuud välja. Kui kubjas läind härrale kaebama naernud härra ainult ja öelnud: „Eks ma öelnud, et ei tohi enam lüüa.“ (Jut. N. 74 Toomas Lill)

Vahimehel olid vitsad alati valmis, sest peksmist tuli alati ette. Pekseti kartuli võtmisel, kui mõni kartul oli jäänd kogemata maha; pekseti rehepeksul, kui õlgedest leiti kaks viljatera. Tüdrukud peitsid end hirmuga vahel rehepääle, kuid kui neid säält saadi kätte pekseti jällegi. (Jut. N. 40 Rein Kruus) Et päästa teisi teolisi peksu eest aitasid kärmemad ja tugevamad neid vahel tööd valmis teha. (Jut. N. 43 Miina Kuhlberg)

Neeruti karjamõisast saadeti süüdlasi ikka Neerutisse, kus neid siis pekseti. Siin seotud inimesi vahel alasti puu külge kinni, kus siis parmud ja kärbsed võisid neid süüa. (Jut. N. 45 Rudolf Käälissaar)

Pilkuse mõisas, kus jut. ämm oli kasvandikuks, oli väga kuri valitsus. Peksu päev oli siin laupäeval. Õhtupoolikul löödi kella ja siis pidid kõik kogunema mõisa peksuks, kus peksti läbi kõik teolised, ükskõik kas nad olid süüdi või ei. Mõisa omanikeks olid 3 vanatüdrukut, kes peksu alati päält vaatasid ja end selleks puhuks pidulikult riietasid. Kui peksetavad end mustaks tegid, käskisid preilid neile seda suhu toppida. Peks kestnud alati hilja ööni ja siis palusid kaugemate talude elanikud kas neid ei võiks esimestena õhtul peksa, et nad siis ikkagi veel koju jõuaks, kust järgmisel hommikul nii kui nii pidi jälle hakkama tulema teole. Pea sama hirmsad olnud peksupäevad Pühajärve mõisas.

Viimane mees, keda peksti kirikutulbas oli keegi Pilkuse valla Juhan. See Juhan olevat tahtnud abielluda naisega, keda ka üks kilter omale tahtnud. Kilter olla Juhani siis hirmsasti kiusand ja alati peksnud. See olla siis kord vastu hakand ja kiltri enese läbi peksnud, mille eest talle määrati karistuseks kiriku tulbas peksmine. See sündis õpetaja Hehni ajal, kes kirikus veel inimestele seda meele tuletanud ja käskind pärast jumala teenistust jääda peksu vaatama. Enne seda oli juba kõigisse mõisusse saadetud käskjalgu, et sel pühapäeval peavad inimesed tulema kirikusse. Juhani ema ja õed olnud ka kirikuliste hulgas. Mõisnikud ootasid eelseisvat peksmist kui lõbusat etendust ja nende lapsi jooksis kilgates ja mängides ümber kiriku posti.

Juhan oli enne seda viidud seotult Otepää kõrtsi. Tal seoti siis käed posti ümber ja jalad ka. Kaks meest peksnud teda siis pikkade keppidega (n.n. joone vitsad) seni kui tal veri ojana selga mööda alla jooksnud. Selle järgi viidud ta kõrtsi. Vahid luband teda sääl salvida ja talle sööki anda. Terve nädal hoiti teda kinni ja järgmisel pühapäeval hakati uuesti peksma. Kõik pidid jälle minema kirikusse. Juhan seoti posti külge ja hakati teda siis peksma. Selg oli tal eelmisest korrast kärnas ja mädaville täis. See pekseti nüüd uuesti veriseks. Lõpupoole kaotas ta meelemärkuse. Kolmandal pühapäeval pole ta suutnud enam püsti käia. Kui hakati peksma, siis esiteks hoigas, kuna hiljem jäi vaikseks. Peksmise ajal on tal mäda tükkides mööda selga maha nirisend. Posti kõrval oli tuli, kus kuumati raud, millega talle põletati Siberi märk otsa ette. Selle ajal ta vaid katsus pöörata pääd ja hoigas natuke. Siis pandi ta hobusele et viia Siberisse, kuid juba Arula mõisa kohal ta suri.

Pääle selle olid igas mõisas veel piinakambrid, kus inimesi piinati salaja. Neist koledustest pole aga kuigi palju teada, sest kes kord sinna piinamisele viidud, see pole säält enam elusalt tagasi pääsend. (Jut. N. 49 Anna Üts)

Kiriku tulbas olla vanasti inimesi pekstud ka siis, kui nad härrat ei teretanud. (Jut. N. 58 Viiu Paavel)

Korra olla karjapoisid tüdrukute juures käind ja neid siis kiusand. Selle eest seotud nad rihmadega kinni ja antd peksa. Sillakohtus määrati harilikult 60 hoopi. Korra pekstud üht meest. Ta naine tulnud juure ja heitnud mehele pääle, et teda kaitsta. Siis pekstud neid mõlemaid koos. Härra seisnud kõrval, vaadand naerdes päält ja öelnud: „Nüüd laulatab vits teid kokku, ei tea kas peksu alt lapse ka saate.“ Naisi on ka muidu pekstud. Üks naine on end peksu ajal kord selili käänand ja härra käskind siis vahelduseks talle kõhu pääle ka lüüa. (Jut. Nr. 59 Anna Lill)

Kõige rohkem pekseti sõnnikuveol, sest siin oli alati palju ametmehi juures, kes siis tahtsid näidata oma võimu. (Jut. N. 61 Juhan Loidap) Kord talvel teol oli kubjas ühele tüdrukule vett kaela valand, mis tal õigadele ära külmas. Õhtul tõmbast ta ühes särgiga siis õlgadelt ka naha maha. (Jut. N. 62 Leena Krigulson)

Pühajärve mõisas olla inimesi pekstud veriseks ja tõugatud siis lubja sisse. Mõned on jälle pandud lihtsalt lubja sisse ja valatud vett pääle, nii et nad lubja seest just kui ära põlesid. (Jut. N. 68 Miina Järv)

Peksmise ees mõisas oli kõigil suur hirm. Emad hirmutand lapsi sellega, et saadavad mõisa tallu juure, kus siis vahimees oma keppidega nad peksab veriseks. (Jut. N. 65 Peeter Sokk)

Lastega tüdrukud pandud karistuseks kirikus häbipinki istuma ja torgatud kepiga tanu pähe. Teol on teda hirmsasti vaevatud ja samuti ka poissi, kes teda võrgutand. (Jut. N. 5 Toom Liisa)

Voorid.

Vooris käimine oli hää teenistus, sest mõisniku kauba kõrval veeti ka oma kaupa. Selle eest anti mingisuguseid pileteid, mida hiljem sai ümber vahetada rahaks. Kallis oli siis hõberaha. Kulda oli vähe ja sellest ei peetud ka nii palju lugu. (Jut. N. 40 Rein Kruus)

Vooris käidi pääasjalikult Pärnus ja Riias kuhu harilikult veeti linaseemneid ja viina. Vanasti olla voori teedel juhtunud ka suuri sõdu ja lahinguid. Hiljem seda enam ei olnud. (Jut. N. 32 Jaan Nugin)

Külade ja talude lammutamine.

Tartu pool olla väga palju talusid ära lõhutud, siin mitte. Mõisnikul olid ju nii kui nii paremad maad käes, mis ta talupoja liivamägedega ikka pidi tegema. Mõnel pool aga, kus talud liig mõisa lähedal olid või mõisapõldudega kõrvuti, sääl olla küll lõhutud. (Jut. N. 53 Miina Waldmann)

Arula mõisa juures lõhuti kaks talu Tootsi ja Aru. Praegugi kutsutakse lõhutud talude asemeid endiste nimedega. (Jut. N. 1 Mikk Põder)

Mõisnikud võtnud kõik paremad maad ikka endale. Arula juures on ära lõhutud terve Tootsi küla. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Ka Ilmjärvel olla vanasti ikka talusid lõhutud ja talupoegi ära aetud. Mõnedele antud ära võetud koha asemel kusagil metsa serval maad. (Jut. N. 14 Ann Peterson)

Etsaste juures on ära lõhutud terve Kääni küla ja tehtud sellest karjamõis. Hiljem on aga see maa uuesti jaotatud veneusulistele. (Jut. N. 57 Juhan Kukk)

Ka Aidu mõisa asemel olnud vanasti 4 talu. Need lõhkund mõisnik ära. Ka Kurekülas olla talusid lõhutud. (Jut. N. 75 Juhan Saar)

Vastse Otepääl asutati a. 1835 mõisa ja lõhuti 7 talu. (Jut. N. 31 Ernst Luksepp)

Kvootemaa.

Kootemaast pea keegi midagi ei tea ega tahagi rääkida. Öeldakse, et olevat ikka niisugusi maid ja kohti olnud, kus orjus kauem kestnud, kuid kes seda enam teab palju neid talusid olnud. Siin talus igatahes mitte, eks küsigu mujalt. Sama vastus antakse pea igal pool. Kvootemaad nimetatakse punasejoone maaks, mis õieti peaks olema talumaa nimetus.

Raharendi ja talude ostuaeg.

Talude ostmine sündis üksikult ja juhuslikult, kel aga raha oli see ostis. Enne seda oli aga juba mitmel pool orjus lõppend ja talude eest maksti renti. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Alguses tehti mõisale veel natuke tegu ja osa renti maksti rahas. Hiljem hakati ainult raha maksma ja varsti ka talusid päriseks müüma. Rahvas pole esiteks julend osta, kardetud et see on jälle mõni sakste vigur, sest kuidas tohib mõisnik siis kroonu maad müüa. Siis olla mõisnik pakkund odavalt maad jutustaja onule, kes olnud ümbruskonna rikkam peremees. See ostnud siis omale talu ja maksnud 100 rbl. 3 taalri eest. Teised pole hiljem enam nii odavalt saand. Pidand ikka 150 või 170 rbl. maksma. (Jut. N. 18 Peeter Tsuping)

Esialgu ei juletud talusid osta. Ei olnud raha ja ei juletud nii suurt summat ka kohe käest ära anda. Renti maksti küll rahas. 40 vakamaa päält maksti 280 rbl. Mõisnik püüdnud aga ka raharendi ajal veel inimesi teole panna ja vanast harjumusest tehtud ka tööd. Jutustaja isa kehelnud teisi tööle minemast ja pole ka ise enam läind. Mõisnik olnud küll pahane, kuid pole saand midagi teha. (Jut. N. 34 Jaan Kütt)

Kui mõisnikud hakkasid maad müüma ei ustud neid ja mõeldi, et nad sel kombel ainult rahvalt tahavad raha välja meelitada. (Jut. N. 39 Marie Urm)

Kroonuvallad said enne orjusest vabaks. Siin pandi sunni viisil rent pääle ja sunniti hiljem ka talusid ostma. (Jut. N. 60 Mari Wärvli)

Talusid hakati ostma a. 1874. Enne seda aeti talud krunti. (Jut. N. 64 Juhan Madisson)

Neerutis olid esimesed talude raharendile võtjad Luigu Jaan Laos ja Illaku Jaan Illak. Esimene talu päriseks ostja oli a. 1864 Jaan Illak, kes maksis taalri eest 100 rbl. Suurem hulk talusid osteti Neerutis aga 10 a. hiljem, s.o. a. 1874. Hinnad olid nüüd aga juba palju kõrgemad. F.v.Kimmel ise soovitas talusid osta ja teha pikaajalisi rendi lepinguid. Alguses ei olnud aga kuigi paljudel selleks julgust. (Jut. N. 48 Jüri Illak)

Rahvarahutused päris ja teoorjuse ajal

Rahvarahutused päris ja teoorjuse ajal ja teised abinõud, mis rahva poolt tarvitatud oma olukorra kergenduseks.

Suuremaiks rahutusiks Otepää kihelkonnas teoorjuse ajal on vastuhakkamised. Pühajärve mõisas, mida harilikult eksikombel nimetatakse „Pühajärve sõjaks“, kuna rahvas tunneb selle nime all vaid vastuhakkamisele järgnenud karistust – peksmist.

Pühajärve sõjad

Pühajärve sõdu olnud kaks. Esimene sõda olnud mõisnik Samsoni ajal. Rahvas olla olnud rahutu ja pole tahtnud sõna kuulata. See olla olnud sel ajal, kui rahvas lasti lahti pärisorjusest. Samson kutsus soldatid mõisa ja siis hakati süüdlaste üle pidama kohut. Esimesed kohtumehed Pühajärve vallas olid Juusapeetri Hans; Ruusa Hans ja Saare Jaan. Kuid sellest ei olnud kasu midagi sest kelle pääle härra kaebas see sai peksa. Mõne mehe lasi härra isegi surnuks peksa. Siis hakkasid kohtumehed lõpuks härrale panema vastu ja ei tahtnud enam kedagi ülekohtuselt mõista süüdi. Siis kutsus härra jälle sõdurid mõisa, kuid nüüd ei lasknud talupojad enam neil oma varandust rüüstata ja loomi tappa, vaid hakkasid vastu. Kui härra sellest kuulis, kutsus ta peremehed ja soldatid mõisa rahu tegema. Rahvas arvas aga, et nad nüüd mõisas saavad peksa ja kutsusid omale valdadest abilisi. Siis tuligi mujalt inimesi Pühajärve mõisasse kokku, puumalakad käes. Sääl olid ka kõik soldatid, kohtumehed ja Pühajärve ja Erastvere mõisnikud. Rahval oli nõu võimuga vastu hakata, kui neile peaks midagi juhtuma. Mõisnikud olid siis ka päris nõutud ja käsksid lõpuks kõigil minna koju, ilma et kellelegi oleks tehtud midagi viga. Rahvas läks koju. Pärast rääkisid mõisnikud veel kohtunikega talupoegade seisukorra üle ja kui Ruusa Peeter julges neile vastu rääkida ja paluda, et talupoegade orjusi vähendataks, võeti ta kinni ja anti 200 hoopi. Teda ei saanud ka teised päästa, sest rahvas oli juba ära läind ja kaks kohtunikku ei julend ega suutnud ka midagi teha. Nemad pääsesid peksuta. Rahva orjus oli aga jäänd endiseks. (Jut. N. 48 Jüri Illak)

Teine Pühajärve sõda. Päris Pühajärve sõja põhjuseks olid aga hoopis hilisemad rahutused. Need algasid a. 1838, mil rahvas kippus Riiga end maasaamiseks üleskirjutama. See üleskirjutamine tähendas vaid Vene usku minekut, sest loodeti, et veneusulised saavad vabaks maksudest ja saavad ka muid kergendusi. Mõisnikud olid selle pääle väga pahased ja lasid üles kirjutajaid kirikutulbas peksa.

Pühajärve mõisas valitses sel ajal Villebois’ proua ja see lubas jälle kutsuda soldatid valda, kui rahutused ei vähene. Läbirääkimised ei andnud aga mingeid tulemusi, sest valla kohtumehed seletasid, et rahvas ei jää enne rahule kui orjusi vahendataks vakuraamatute normideni.

A.1841 7-9 sept. olid soldatid vallas, kuid rahvas ei annud neile vabatahtlikult ei süüa ei ulualust. Siis kutsuti kõik jälle mõisasse. Talupojad läksid nuiadega ja keegi väljateenind sõdur Jaan oli neile juhiks. Arula mõisa väljadel said nad sõduritega kokku ja hakkasid sõdima. Lasta soldatid ei saanud, peksid aga mehi püssipäradega. Lõpuks pidid nad taganema. Talumehed saatsid oma haavatud Tartu, kuid nende küüdimehed võeti sääl kinni ja pressiti neilt lõpuks välja mässust osavõtjate nimed. Need viidi kõik Tartu vangi. 4. dets. 1841 toodi nad (82 meest) Pühajärve mõisa trahvimiseks.

Selleks päevaks käsutati ka mujalt inimesi kokku Pühajärve sõda päält vaatama. Alguses loeti rahvale seadusi ja manitseti neid, siis lasti veel osa inimesi lahti, kuid need 42, kes öeldi olevat teiste kihutajad viidi peksule. Soldatite ülem oli venelane ja see keelas neid juba enne algust rahvast liig hirmsasti peksmast. Mõisnikud arvasid, et kõik kaebealused pekstakse surnuks ja olid juba kastid mitme surnu jaoks koos valmis pannud. Peksuga harjunud teolised aga kannatasid sellegi kordsed hoobid ära.

Soldatite ülem nõudis vahepääl Pühajärve härralt peksmise lõpetamist, kuid et seda ei sündind, siis sõitis ta otsekohe pärast karistuse lõppu suure vihaga mõisast ära ja ei jäänud korraldatud pidusöögile. Peksetud viidi järgmisel päeval Tartu vangi. Kahe kuu pärast lasti kergemad süüdlased vabaks, raskemad saadeti Siberisse. (Jut. N. 48 Jüri Illak. Tunneb Pühajärve sõda kellegi Peeter Eichenfeldti (1841. a. sünd. meeste kaasaegse) mälestuste järgi, mis aga hiljem kaotsi läind.)

Järgmine jutustaja (Nugin) tunneb Pühajärve sõja sündmusi oma isa ja teiste sõja kaasaegsete käest ja selle kohta ka teistelt teateid kogund.

Enne Pühajärve sõda olnud Otepääl viljaikaldus. Nälg olnud suur. Maad olnud inimestel ka vähe ja suurest näljast surid loomad ja inimesed.

Loodeti abi saada veneusult ja kirikult. Maal räägiti nimelt, et neile kes veneusku lähevad antakse maad. Inimesed rõõmustand ja läind end suurel hulgal veneusku kirjutama. Maal ei olnud vene kogudusi, linnas aga küll, nii et selleks pidi minema linna. Mõisnikud ehmund sellest kuuldes. Nad arvand, et nüüd lähevad orjad ära ja lasknud taga otsida vene usku kirjutanuid ja teisi selleks sundijaid, kavatsedes neid viia vangi. Selle tarvis kutsuti soldateid mõisa. Rahvas kuulis sellest ja mõtles, et nüüd tullakse neid tapma ning valmistus sõjale. Otsitud kirved ja nuiad välja ja mindud metsa peitu. Tarviduse korral kavatseti vastu hakata. Juhiks olnud neil keegi välja teenind sõdur Jaan. See lubas minna mõisa kuulama kuidas sääl lood on ja mida mõisasaksad kavatsevad. Enne aga hoiatand ta rahvast, et ärgu nad metsast välja tulgu. Teel tulnud talle sõdurid vastu ja tahtnud teda kinni võtta. Seda pole aga teised luband ja päästnud ta ära. Metsast ei tuldud soldatite ülema käsu pääle ka välja ja küladesse ja taludesse lubatud tagasi minna vaid siis, kui soldatid ära lähevad. Mõisnikud olnud selle pääle kole pahased ja kavatsend mässajaid karistada. Selleks korraldati 4. detsembril 1841 peksmine. Lahinguid mingisuguseid pole olemas olnud ja sõdurid pole ka kedagi maha tapnud. Sel ajal ja hiljemgi rääkind teised mõisnikud, et inimesi pekstud ilma igasuguse süüta ja seda olnud vaja vaid rahutuste lõpetamiseks ja hilisemate vastuhakkamiste ärahoidmiseks ja ka selleks, et inimesed enam veneusku ei kipuks. Seda on rääkind peksa saand inimesed.

4. detsembril toodi 1 koorem vitsu mõisa. Need olid kolme kaupa kokku seotud, nii et ühe löögi asemel sai peksetav kolm. Vangidel seotud käed risti kahe püssi külge ja veetud neid nii läbi kahes reas seisvate soldatite rea. Kummaski reas oli 250 sõdurit. Pääsüüdlased veeti sinna ja tagasi, teisi vaid nii kaugele, et saaks täis määratud löökide arv. Peksmisele vaatamata pole ükski ära surnud, olgugi et mõisnikud seda arvand ja lootnud. Pärast peksmist saadetud peksetud Tartu vangi. (Jut. N. 32 Jaan Nugin)

Pühajärve mäss olla peetud Arula mõisa ligidal. Üks salk vähemalt olla siia puutund. Pühajärve sõda olnud ainult üks hirmus peksmine. Inimesi maha pole tapetud, kuid ainult pekstud. (Jut. N. 1 Mikk Põder) Järgmine jutustaja püüab selgitada, et Pühajärve sõjas olla olnud ka suuri lahinguid. Et Arula väljadel olevat tapetud tuhandeid ja maa olnud täis haavatuid. (Jut. N. 76 Jaan Heinrikson)

Pühajärve sõjas peksetud inimesi nuutide ja nuiadega. (Jut. N. 8 Miina Roosilill) Ka mahatapetud olla neid sääl. (Jut. N. 19 Jüri Wäär)

Rahvas ei ole olnud oma orjusega rahul ja hakanud mõisale vastu. Siis olla toodud 500 soldatid püssidega, kes rahvast hirmsasti peksnud. (Jut. N. 22 Jaan Inseberg)

Pühajärve sõjas olla rahvast hirmsasti peksetud, sest inimesed olla kroonule vasta hakand. Jut. onu on ise saand 200 hoopi. Soldatid seisnud kahel pool teed süllapikkused kepid käes. Nad pidid vitsast hoidma kahe käega kinni ja siis lööma. Üks soldat pannud siis püssitiku rinna ette ja nii veetud süüalune läbi lipu. Selle järgi veetud kõik peksetud Riiga. Kui jut. onu säält tagasi tulnud, olnud tal kõik keha paistes ja kehasse jäänd vitsatükid mädanend. Naised teind siis väiksed tangid ja noppind nii vitsatükid ihu seest välja. Onu põdend veel kaua seda peksmist ja päris terveks pole ta kunagi saand. Varsti pärast sda surnud ta ära. (Jut. N. 23 Ann Linnamägi)

Pühajärve sõda olla jutustaja isa ise näind. See olnud küll hirmus. Inimesed peksetud veriseks, ilma et nad milleski oleks olnud süüdi. Mõisnikud olla rääkind küll, et nad olla vastu hakand, kuid see on vale. (Jut. N. 29 Reinhold Teder)

Üks talumees Kaga Rein, kes läind Pühajärve sõda vaatama, saand ka 200 hoopi, sest arvatud et temagi on süüdlane. (Jut. N. 40 Rein Kruus)

Pääsüüdlasi Pühajärve sõjas olnud Peedu Saar, kes saand 500 hoopi selle eest, et ta läind oma sõpra soldatite käest ära päästma. (Jut. N. 44 Jaan Käälissaar)

Pühajärve sõja põhjuseks oli väljarändamine Venemaale. Mõisnikud ei tahtnud seda ja andsid teada, et rahvas mässab, Jut. vanaisa oli kolmas peksetav. Need kolm esimest said 500 hoopi. Kui vene kindral näind, kuidas need kolm lamand veriselt maas, käskind ta teistele anda vähem peksa ja soldateile päälegi veel kepid lühemaks lõigata. Jutustaja vanaisa on jäänd pärast peksmist langetõbiseks ja on veel ainult 7-8 aastat eland. (Jut. N. 49 Anna Üts)

Enne Pühajärve sõda olla rahval olnud nõu vastu hakata, kuid kui sõdurid tublid, siis olla kõik tagasi metsa põgenenud. (Jut. N. 77 Jaan Pettai)

Pühajärve sõja kõrval teisi suuremaid vastuhakkamisi pole olnud. Vastu hakata ju ei tohtinud, muidu sai peksa. (Jut. N. 65 Peeter Sokk) Üks mees olla kupjale kord midagi vastu öelnud ja saadetud kohe soldatiks. (Jut. N. 37 Anna Vaher)

Ähvardavast soldatisse minekust püütud end siiski hoida. Jutustaja isa võetud Neerutis soldatiks ja viidud siit Pühajärve mõisa komisjoni ette. Et ta ära ei jookseks pandi talle pakk jalga. Mees on aga paku augu suuremaks õõnestanud ja siis ära Neerutisse põgenenud. Kui nekruti võtmise aeg oli möödas, siis ta pääsend vabaks. (Jut. N. 32 Jaan Nugin)

Pühajärve mõisas olnud kuri kubjas Kuju Surm. Sellele hakand jut. onu vastu. Pannud omale kepid valmis ja kui kubjas tulnud, siis peksnud ta selle tublisti läbi, seni kui kubjas paluma hakand. Pärast peksu kubjas andnud mehele 25 kop. ja palund, et ta sellest kellelegi ei räägiks. Ka keegi Riia Jüri olla kord üht teist kubjast peksnud, kuid mõistetud selle eest 3-ks aastaks vangi. (Jut. N. 34 Jaan Kütt)

Töö ja elamisvõimalused.

Vanasti ei olnud ei korralikke riistu ei korralikku elumaja. Teoorjus kurnand ka inimesed väga ära. (Jut. N. 5 Liisa Toom) Raskemaks tööks oli rehepeksmine. Peksti kootidega ja öösel, mil inimesed päevasest tööst juba niikui nii olid väsind. (Jut. N. 21 Mari Kõiv) Töö juures oli hirmus ka veel peksmine. Kui üks kartul maha jäi sai peksa ja pidi kogu põllu uuesti läbi otsima. Pühajärvel mõisnik Renki ajal olla peremehed öise kartuli võtmise ajal kartulid suure vihaga maha matnud. Raske olnud ka siis kui peremeestele anti mõisa põllul tükid, mille ära tegemise järgi saand vabaks, sest tööd tuli siin teha ikka kauem, kui mõisas arvestatud. Oma tööd sai ainult öösel teha. (Jut. N. 22 Jaan Juseberg)

Et oma põllul sai töötada ainult öösel ja väsinuna päevasest mõisa orjusest, siis jäid põllud muidugi halvasti harituiks ja andsid viletsat saaki. (Jut. N. 36 Juuli Rebane)

Perepalk oli orjuse ajal odav. Talul oli kolm poissi ja kaks tüdrukut nind pääle selle veel saunamehed, kelle hooleks õieti oli talumaade harimine. (Jut. N. 34 Jaan Kütt) Mõnel pool teenijad orjasid aasta läbi ainult toidu ja riiete eest. Käisid öösel rehel, mis oli raskemaid töid. Pidi minema igasuguse ilmaga. Ei hoolitud ei vihmast ei tormist. (Jut. N. 58 Viiu Paavel=

Vastse Otepää vallas oli orjus väga raske, sest teol pidid käima Vana Otepääl. Öösel kella 12 ajal pidi ära minema, et jõuda õigeks ajaks (päikse tõusul) Vana Otepääle. Eriti vilets oli töötamine siin selle tõttu, et see oli kroonu vald, kus mõisnik talupoegadest midagi ei hoolind, sest oli ju see talle võõras maa ja võõrad inimesed. Pärisvaldades hoolitsend mõisnikud vahel talumaadegi eest. (Jut. N. 30 Jaan Liin)

Õhtul olnud inimesed orjusest vahel nii väsind, et nad pole jõudnud koju minna, vaid jäänd metsa puude najale tukkuma. Mõisa kuhugile räästa alla ei tohtind vihmagagi jääda. (Jut. N. 40 Rein Kruus) Kartulipanekul pidi jalatäiega mõõtma, et oleks ühesugused vahed. (Jut. N. 53 Miina Waldmann)

Majanduslik seisukord.

Söök oli teoorjuse ajal hirmus vilets. Pea toiduks oli kisla. Seda keedeti ikka suure paja täis, nii et jätkuks tükiks ajaks. Antud teist siis teolistele ühes ja söödud kodugi. (Jut. N. 14 Ann Peterson)

Vahel korjand inimesed omale toiduks ohakaid, sest muud süüa polnud. (Jut. N. 20 Maali Ajo)

Leib oli teoorjuse ajal nii haganane, et võis karta et läheb põlema. Leivale pandi sisse haganaid ja kuivatatud sõnajalgu. (Jut. N. 36 Juuli Rebane) Seda sama haganast leiba ei olnud ka küllalt, teda sai vaid pühapäiviti. Ka kartuleid oli vähe ja needki olid pühadetoiduks. (Jut. N.51 Liisa Pihk)

Vanasti söödi kõige enam ube ja herneid. Pehmeist ohakaist ja oblikaist keedeti suppi. Linaseemne haganaid jahvatati leiva sisse ja hoiti et ta põlema ei läheks. Ka kaera kilet söödi. (Jut. N. 58 Wiin Paavel)

Teole võeti kaasa piima, räimi ja lõisipudruga segatud piim. (Jut. N. 61 Juhan Loodap) Metsast korjati söögiks ohakaid ja teatavat liiki heinu, nii et mets neist oli tühi. Rukki seemeid pandi hulka ja keedeti sellest siis mingisugust laket. Teole pandi kaasa vedelaid kapsaid. Need läksid pika pääle hapuks ja kohisesid poti sees. (Jut. N. 68 Miina Järv)

Elumajaks oli tare kus rehte peksti. Nurgas oli koogu otsas pada. Suits tuli keetmise ajal muidugi kõik sisse. Rehe peksmise ajal oldi väljas.

Suvel elati tihti kuuse alla tehtud kodades. Mõned talupojad olid nii vaesed, et nad üldse ei saand omale ehitada tare, nad elasid saunas. (Jut. N. 34 Jaan Kütt)

Vundamenti majal ei olnud. Seinad pandi kinni pulkadega. Talvel elati rehetares, suvel kojas. Elutare ei olnud olemas. (Jut. N. 40 Rein Kruus)

Majad olid suitsutared ilma pliidi ja korstnata. Vooditel olid pukid all. Kotte ei olnud patju ka mitte. Igalpool oli hirmus must. Söödi puulusikatega umikutest ja lanikutest. Lambaid kasvatati võrdlemisi palju ja sellest saadi siis riiet. (Jut. N. 58 Wiiu Paavel) Meestel olid mustad särgid, sinised kampsonid ja püksid. Alles hiljem tulid kraega kasukad. (Jut. N. 56 Jaan Pastak) Naised ja mehed kandsid suvel paklaseid riideid. (Jut. N. 64 Juhan Madisson)

Põllu töö riistuks olid harkader, puuägli ja karuägli – viimane tehtud kuuseokstest. (Jut. N. 58 Wiiu Paavel)

Mõisas künti suurte raudatradega, talumaal puust harkadraga ja äestati karuägliga. (Jut. N. 37 Anna Vaher)

Rahva majandusliku elu halvenemiseks viina ja õlle joomine, mida mõisnikud püüdsid eriti soodustada. Eriti püüdsid nad rahvast harjutada õlut jooma umb. a. 50 tagasi. Maal joodi koduõlut ja vabriku oma ei tahtnud keegi osta ning vabrikud ähvardasid jääda seisma. Siis hakati tegema ägedat kihutustööd vabrikuõlle kaitseks ja tarvitamise levitamiseks. Õlut hakati andma hinnata. Vabrikud saatsid igasse ligidalolevasse kõrtsi vaadi õlut, kringleid ja kompvekke, mille paberile oli kirjutatud viina ülistamise laule. Seda kõike anti esimesel päeval hinnata. Õllevaadiga kaasasolevad õllepoisid laulsid õlle ja viina kiituseks laule ja jagasid talumeestele oma andeid. Nende õhutusel muutusid joomingud hirmsaiks orgiaiks. Selle järgi õllepoisid liikusid edasi järgmisesse kõrtsi kus korraldati eelmisele sarnane orgia. Seda tehti mitu pühapäeva järjest, kuid nüüd ei antud enam saiu hinnata. Siiski osteti neid ohtralt ja samuti ka kompvekke, mida viidi koju lastelegi, kes huviga võisid lugeda nende kodumurrakus trükitud viina ülistuslaule. Alguses ei saand talupojad aru miks mõisnikud on läind korraga nii heldeks ja miks anti hinnata viina. Paljud arvasid, et mõisnikud polegi väga halvad. Nad andsid ju rahvale õlut, hakkasid talusid müüma, asusid põllumeeste seltside etteotsa – järjelikult hoolitsesid kõigiti rahva hääolu eest. Sarnane arvamine olla paljudelegi sisse juurdunud ja meie päivini püsind. (Jut. N. 49 Anna Üts)

Õigusline elu vanemast ajast pääle.

Õigusi ei olnud talupoegadel vanasti mingisuguseid. Mõisnik võis nendega teha mis tahtis. Nii talurahva kohtuis kui ka vallakohtuis oli tegelikult maksev ainult mõisniku võim. Hiljem saidtalupojad õiguse mõnes asjas siiski otsustavalt kaasa rääkida nii näit. Õpetaja valimisel. (Jut. N. 3 Jaan Kenk) Parun võis vallas teha mis ta tahtis. Oli mõnel peremehel sulasest või tüdrukuist puudus. Käskis ta teisest talust mõnel sinna minna. Kaevata mõisniku pääle kuhugile ei saand, sest kaebaja oleks igal juhul valekaebtuse eest karistatud. (Jut. N. 44 Jaan Käälissaar)

Neerutis kuulutati rahvas pärisorjusest vabaks Kristan v. Kimmeli ajal. Õpetaja vend kiriku vöörmünder Karl v. Hehn luges kirikus priiuse kuulutuse ette 26 märtsil 1819. a. Seadus hakkas aga maksma alles 7-me aasta pärast. Sellele vaatamata oli voli endiselt mõisniku käes. Nagu ennegi võttis ta pärast talupoja surma terve selle varanduse üle ja jättis enesele kõik need asjad mis talle meeldisid andes ülejäänu edasi järgmisele peremehele. Inimeste liikumist oma vallast mujale püüdis mõisnik kõigiti takistada, andis ümber kolida tahtjaile vahest peksagi. Kui aga keegi võttis teisest vallast naise, siis oli ta selle üle rõõmus.

Kellelegi Tiiu nimelisele naisele teinud üks Neeruti mõisnik ülekohut. See on siis läind kohtusse kaebama ja saand imelikul kombel õiguse. Mõisnik nõudnud, et Tiiu teda selle eest tänaks ja püüdis näidata, et õigus saadud vaid tema halastuse ja seaduse austamise läbi. Hakkaja naine julend aga siingi mõisnikule vastu panna ja pole mõelnudki teda tänada, sest temale saand õigus: „keisrihärra armu läbi“.

Kohtus harilikult härra ei küsind palju kohtumeeste arvamist. Kui mõni neist siiski julges talle vastu rääkida või isegi ainult nõu anda, siis saadeti ta kihelkonna kohtusse ja lasti talle säält peksa anda, kuna härra seda oma voliga enam teha ei tohtind.

Kohtumehed seisid kohtu pidamise ajal püsti nurgas härra selja taga. Hiljem anti neile pink istumiseks ja Neerutus Ferdinand v. Kimmeli ajal mõistsid juba nemad kohut ja kuulasid tunnistajaid üle. F.v. Kimmeli ajal sai ka valla kohus talurahva enese kätte. Esimeseks kirjutajaks valiti Winter. Sel ajal valiti ka vallavanemad. (Jut. N. 48 Jüri Illak)

Vaadeldes teoorjuse ja hilisemastki ajast säilind valla kohtu protokolle, näeme et selle kompetentsi kuulus väga mitmesuguste asjade ajamine. Igasugused väiksed tülid talumeeste vahel, mitmesugused tsiviilnõudmised ja kaebused, vargused jne. Varemalt oli harilikuks määratavaks nuhtluseks peks. Hiljem asetas seda rahatrahv ja vangistus.

Näide kohtuprotokolist.

Vana Otepää valla arhiiv.

20. märts 1870.

Peter Morde Nerotist kaebus koolmeister Jürri Laas ülle et temma poega pearaha ärra ei mässa, temma poeg Ado Morde om keik suovi koolmeister man karjan käenu ja pearaha 3 Rubla 35 kop., ja 3 hamme, 1 paar püksit om koolmeister temma poega võlgo jäänu ja päele sedda om temma minnu lehma niisma võtnu Jaanipäevast senni kui Mihklipäevani, ja minna nõo selle eest 4 Rbla hob. ja minna pallu et kohhus poea teenia palka, nink ka lehma nüsmise eest raha koolmeister Jürri Laas käest sisse noab ja minnul välja mässab.

Jürri Laas naene asti kohto ette ja ütlep, minno mees om kül kohto poolt käesk saanu kohto ette tulla, agga ütte tühja venne usso innimisse perast ei voi ta keik kooli latse ütsinda kotto jätta ja kohto ette tulla.

Otsus: Seleperrast et kool meister Jürri Laas naene, kohto ette venne usso rahvas pilkap, mässab temma üts Rubla hob. vaeste ladikon, ja Jürri Laas tõisel kohto päeval, kohto ette peab tallitedu saama, ja 30 kop. hob. Trahvi maksma, selleperrast, et kohto kässo perra tämba tulemata jäänu.

/Allkirjad./

Teistkordsel asja harutamisel mõistetakse J. Laas süüdi ja peab maksma nii karjapoisi palga kui ka lehma lüpsmise raha.

Usulised liikumised.

Veneusk.

Veneusu pappe saatnud keiser siia misjoni tööd tegema ja kogudusi asutama. Rahvas lootnud oma veneusust maiset kergendust ja kirjutand end suurel hulgal keisri usku. Hiljem oli siis ka veneusulistel päärahamaks kergem ja terve Nüpli mõis jaotatud veneusulistele. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Veneusku minejaid olnud väga palju. Rahvas kuulnud, et üleminejaile antakse kergendusi ja siis on suured hulgad läind veneusku. Loodetud parandused jäänd aga kõik tulemata ja veneusuliste vanemate lapsed tahtnud tihti tagasi luteriusku. Otepää kirikuõpetajad on neid siis ka ümberristind ja leeritand, kuid mõnel pool pole seda lubatud. (Jut. N. 7 Jaan Mets)

Veneusku olla rahvast ikka läind ka. Räägiti, et kes läheb veneusku – see saab orjusest vabaks. Sellepärast on siis paljud lasknud end ümberristida. Kui varsti pärast seda hakati andma talusid rendile, siis rääkis rahvas, et see on sündind veneusku mineku pärast. Kirikuõpetaja on küll inimesi hoiatand ja öelnud, et talusid antakse rendile ka mitte veneusulistele, kuid teda pole keegi uskund. (Jut. N. 14 Ann Peterson)

Veneusku kirjutamas inimesed käisid Tartus ja Riias. Sääl oodand nii suur hulk rahvast, et alles kolme päeva pärast jõudnud kätte üleskirjutamise järg. Siis tulnud kohtumees välja ja öelnud, et usku saab nüüd küll, aga maad ei saa. Selle järgi tulnud paljud inimesed ära ja öelnud: „Ega me usku ei tahagi, see on meil endal. Me tahtsime ainult maad, kui seda ei saa, mis me siis enam ostame.“ (Jut. N. 18 Peeter Tsuping)

Veneusku olla inimesed käind end Tartus kirjutamas. Sääl olevat kohtumees seisnud Parklai platsil suure rahvahulga ees ja küsind: „Kes tahab seda ainsat õndsakstegevat usku, see öelgu jah.“ Siis karjund kõik „jah“ ja see olevat kõland kaugele, nii et majad värisend. Mõisnikud olla veneusulisi ka väga kiusand ja see olla nende elu raskeks teind. Veneusu papid ei olla lastest ka midagi hoolind. Pistnud teised üleni vee alla ja öelnud, et nii pestakse neil patt seljast maha. Ühe lapse olla papp äragi uputand. Pistnud teise jõkke, kuid lasknud korraga kogemata käest lahti. Ise öelnud selle järgi: „Üks läks juba. Tooge nüüd ruttu teine.“

Kui inimesed nägid, et veneusk oodatud paremusi ei toond, siis tahtnud mitmed luteriusku tagasi. Üksvahe pole seda aga lastud. Otepää õpetajad ristind siiski vahel segaabielude lapsi, kuid selle eest pidand vahel istuma vangis. Mõned lapsest peast veneusku ristitud inimesed tahtnud väga luteri usku tagasi, neid pole aga võetud. Üks tüdruk luband end ära uputada, kui teda ristiusku ei võeta. (Jut. N. 23 Ann Linnamägi)

Kui veneusk siia tuli, siis papid luband inimestele maad. Mõned peitnud end ära, et neid ei saaks vägisi ristida. Veneusust tahtnud paljud ka tagasi, kuid igalpool pole seda lubatud. Kambja praost olla veneusulisi ümberristind. (Jut. N. 35 Anna Valium)

Veneusulistele anti hiljem siiski kergendusi ja paljud neist said maad. (Jut. N. 39 Mari Urm)

Kui Kastolapi preestri pääle oli olnud mingi kaebus ja vene piiskop käis asja uurimas, siis palus rahvas teda, et tal lubatakse minna luteriusku. Eriti suur tung luteriusku tagasi oli siis kui, Otepääl oli õpetajaks Jakob Hurt, keda austati ja kellest peeti lugu kogu ümbruskonnas. Kastolatsis oli aga preestriks umbkeelne joodik venelane Sokolovski. (Jut. N. 42 August Koiv)

Veneusulistele jaotati Kääni karjamõis ja kuulub praegugi neile. (Jut. N. 51 Liisa Pihu)

Rahvas ei ole veneusku ega veneusulisi sallind, sellepärast tahtnud paljud neist tagasi. (Jut. N. 61 Juhan Loidap)

Jutustaja isa oli mõisa rehepapp ja oli kolme pojaga veneusku, ema viie tütrega luteriusuline. Jut. mees oli ka veneusuline, kuid oma lapsed ristind ta kõik luteriusku. Lasknud kodus kooliõpetaja poolt ära ristida ja öelnud hiljem, et lapsed olnud nii jõetud, et võind iga minut surra. Veneusuliste lapsed kasvand justkui elaja loomad, pole neist keegi hoolind. Ei nõutud neid kooli ega leeri. Teised lapsed hoidnud neist ka eemale. Nad ise tahtnud kõik tagasi luteriusku ja riielnud vanematega, miks need on üle läind. (Jut. N. 67 Miina Lavi)

Veneusust taheti tagasi ka, sest poldud harjund nende võõraste kommetega. Hingemaad anti nüüd küll, kuid see ei suutnud paljusid trööstida. Selle õnnetusega rändasid mitmed Krimmis. (Jut. N. 69 Anna Ruus)

Vennaste kogudused.

Vennaste koguduse liikmeid olevat siin võrdlemisi palju olnud. Jut. vanemad kuulund nende hulka ja jutustaja ise samuti. Nüplis oli neil palvemaja. Kirikuõpetajad pole sallind vennaste kogudusi ja püüdnud neid igapidi taga kiusata. See pole aga aidand midagi, sest rahvas olla teadnud, et keisri poolt on herrenhutlastel luba Vene riigi piirides jutlustada ja palvetunde pidada. A. 1300 põles Nüpli palvemaja maha. Ehitatud siis uus ja jutustaja on ka õpetaja suutnud ära lepitada ja viind ta oma piibli salmidega nii kaugele, et õpetaja isegi kaasa aidand palvemaja ehitamisele. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Mõned õpetajad on vennaste kogudusi väga kiusand, teised aga nendega hästi läbi saand. Nii õpetaja Kautzmann, kes ühtegi venda ei sallind ja vahel palvemajas käiate lapsi tõrkund ristimastki. (Jut. N. 23 Ann Linnamägi)

Palvevendi oli vanasti kaunis palju. Nende pää oli Tallinnas ja käis kaks korda aastas oma kogudusi vaatamas. Siis veeti talle hirmus palju kraami ja kõiksugu asju kokku. (Jut. N. 68 Miina Järv)

Haridusline olukord vanemast ajast pääle.

Kooli oli vanasti ikka küll. Mõisnik andis krundi ja vald ehitas koolimaja pääle. (Jut. N. 3 Jaan kenk) Kool olnud aga päris teistsugune kui nüüd. Ei olnud siis korralikku kooliskäimist ega raamatuid. (Jut. N. 21 Mari Kõiv) Koolis käidud ainult neljapäiviti. Õpetatud lugema, palveid, katekismust, 10 käsku ja 5 päätükki. Kool olnud kord Pühajärve mõisa juures Kangru talus. Härra olnud tol korral väga hää ja annud lastele vahel leibagi. (Jut. N. 22 Jaan Inseberg)

Arulas oli enne üksainus koolimaja Rebasel. See on juba õige vana, kuid millal asutatud pole teada ja kroonikat pole ka olemas. Praegu on sääl Arula algkooli esimesed klassid. (Jut. N. 1 Mikk Põder) Arula algkool asub sellest umbes ½ klm. eemal olevas Arula mõisas. See on asutatud a. 1919, kooliõpetajaks on J. Heinrikson. Koolil kroonikat ei ole.

Kolju algkool Ilmjärve vallas. Õpetajaks A. Raudsepp. Kroonikat ei ole ja õpetaga ei tea ka midagi kooli ajaloost.

Esimene õpetaja oli Tamm umb. 80 a. tagasi. Tema ajal käidud ainult üks päev nädalas koolis. Hiljem Assori ajal aland juba korralik kooliskäimine.

Pilkuse-Widriku algkool asutatud a. 1833. Ühendati Pilkuse kooliga 1923. Esimene õpetaja olnud Tamm, kelle pojad siin ka hiljem olid ametis. Venestuse ajal olid Kits ja Karlson. Hilisemad teada olevad õpetajad on Adamson, Lednitzki, Leithammel, Kirschenberg, Kirp, Obst, Berg, Luksepp – praegune õpetaja. Kroonikat veel koostatud pole.

Ilmjärve veneusuliste kool asutatud a. 1845. Õpetajaiks olid esialgu preestrid. Kool asub Valgamaal, väljaspool Otepää kihelkonna piire.

Vastse Otepää algkool on pääle 100 aasta vana. Esimene õpetaja oli keegi Imipärdi Tani. Kooli pidand ta neljapäiviti kusagil talus. Ka olla ta olnud hää jutlustaja ja palvetunni pidaja. A. 1850 ca. oli õpetajaks Hans Wäärsi. Kool oli siis praeguse vallamaja juures. A. 1835 Otepää õpetaja Hehni ajal toodi kool praegusesse asukohta. Teada olevad õpetajad on Peeter Meos, Jaak Paulmeister, A. Mägi. A. 1887 põles koolimaja ära. Peeter Kelder ja a. 1901 pääle praegune õpetaja Ernst Luksepp.

Vana Otepää algkool on asutatud a. 1700 nagu teada kiriku protokollist. Esimene õpetaja oli Juusa Peeter, kelle talus kool ka asus. Hiljem paluti riigivalitsuselt koolile maad, saadi, kuid millal, see pole teada. Pärast omandas selle maa kiriku valitsus ja kool asus siis nüüd kiriku maal.

Kooli kroonika kestab a. 1877-1908. Koolimaja oli alguses väga vilets. Hurda abiga ehitati uus koolimaja. Koolmeistriks sai 1877 Toomas Undritz Valga seminarist. Koolitoad olid nii külmad, et karused saapad ja kasukad pidid olema töö ajal seljas. Kummaski toas oli üks väike aken. Õhuavaust ei olnud. Kõik õpilased ei mahtunud laua ääre, osa pidi istuma kastil. 1877 oli Päidlas terve kihelkonna õpetajate koosolek, kus Päidla õpetaja Neuman andis tundi ja teised kuulasid päält. Selle järgi andis üks võõras õpetaja tundi, mis pidi olema eeskujulik tund.

1879 hakatakse ehitama koolimaja. Koolmeister saab oma ülalpidamise köstrilt.

1882 senine koolmeister läheb Saaremaale seminari õpetajaks.

1883 tuleb Otepääle kooliõpetajaks Jakob Pärn. Tema ajal hakkab köster kooliõpetajale maksma raha ülespidamise asemel. Pärn oli väga halvas vahekorras siinse kirikuõpetaja Sperlingiga ja köstriga. Need keelasid lõpuks isegi lastel koolimineku ja Pärnal õpetamise.

A. 1887/88 algas Pärn oma voliga kooli. Koolide inspektor Luik hakkas nüüd nõudma vene keelt, kuid oli sõbralik Pärnaga.

A. 1888/89 Pärn võtab omale vene keelt oskaja abilise. Lapsi oli koolis vähe.

A. 1889/90 kihelkonna kool muudetakse täiesti venekeelseks.

A. 1893/94 Inspektor Luige asemele määratakse Papov.

1895 aug. Pärna 25 a. ameti juubel.

A. 1900 valiti teiseks kooliõpetajaks Wäärsi. 1905. a. 24 ja 25 nov. olid mustasaja kuuldused ja keegi ei julend kooli tulla.

A. 1908 läheb Pärn ära ja asemele saab praegune õpetaja Neuman.

Neeruti algkool.

Esimene koolimaja ehitati a. 1810. Teine ehitati natuke hiljem põhjapoole. Kolmas ehitati a. 1840.

Esimene koolmeister oli keegi Kusta.

Teine oli Juhan, kes ise oskas vaevalt lugeda ja laulda.

Kolmas oli Peeter Kruuse, keda võib juba nimetada koolmeistriks. Tal oli vahel 6-10 last koolis ja ta õpetas lapsi tehes ise kingsepa tööd.

4. Juhan Grünberg.

5. Juhan Lokk – oli kreiskooli haridusega ja oli varemalt olnud Ottepääl abiköstriks. Kooliõpetajaks oli ta õige lühikest aega, sest läks varsti hulluks.

6. Taaniel Kaisu – oskas Saksa ja vene keeli ja õpetas lapsi mõistusega lugema. Sai palgaks 6 vakka otri ja 6 vakka rukist. Oli õpetajaks 1842-44.

7. Hans Wäärsi 1844-46; sai palgaks 15 vakamaad põldu, mille eest pidi tegema päivi.

8. Peep Üts 1846-57. Sai maad, ilma et oleks pidand ta eest tegema tegu.

9. Karl Üts 1857-71 koolis käidi üks päev nädalas. Õpetas kirjutamist ja rehkendamist ja 4 häälega laulmist, mida nõudis õp. Rautzmann.

10. Jaan Uts 1871-72.

11. Jaan Wäärsi 1872-73.

12. Hans Nugin 1873-1897. Tema ajal anti tunnikavad ja nõuti korralikku kooliskäimist. 1876 ehitati uus klassituba. 1883 hakati õpetama ka venekeelt. Eelpool toodud teated saadud Jüri Illaku käest. Praeguse kooliõpetajaga ei olnud võimalik saada kokku, kuna ta oli suveks ära sõitnud.

Nõuni kool – kroonika puudub. Praegune õpetaja Ed. Jääger midagi kooliajaloost ei tea.

Varemalt Nõunis kooli ei olnud. Otepää lapsed käisid iga neljapäev Nüplis köstri juures õppimas. Siis asutati Nõunis kool. Esimene kooli õpetaja oli talusulane Märt ja ta sai selle ameti eest taluveere. A. 1842 aeti 22 dessatini suur kooli plats. Õpetajaks sai keegi Mikk. (Jut. N. 40 Rein Kruus)

Palupera. Õpetaja ära sõitnud. Pole aga kooli kroonikat ega muid täpsaid teateid kooli ajaloost.

Kool on vist pääle 100 aasta vana. Koolimaja on kolm korda maha põlend. Tuntud kooliõpetajad on Märtinson, Wäärsi, Raudsepp, Põder ja Sisask.

Pühajärve kool. Millal asutatud pole teada. Koolil kroonikat ei ole. Praegune juhataja hr. Linnamägi’ga ei saand kokku, kuna ta oli ära sõitnud.

Otepää alevi algkool. Kool asutati a. 104 ministeeriumikoolina. Esimene õpetaja Pääbo. Kooli kroonika on olemas. Õpetajaid on vahetund pea igal aastal. A. 1917 kool muudeti eestikeelseks. Lätlane Osolin lahkub ja asemele saavad eestlased. Enamlaste ja okupatsiooni ajal palka ei makstud.

1919 – kool muudetakse kõrgemaks rahvakooliks.

Ärkamisaeg.

Ärkamisajal on rahvas siin hakkand elustuma. Vallavanemad on omavahel koos käind ja oma asjade üle rääkind. Ajalehtedes loeti Arulas õige palju Sakalat ja Jaakobsonist peeti väga lugu. Siis olla aga saksa arstid Jaakobsoni ära mürgitand, sest sakslased pole teda sallind. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

Ilmjärve pool nurgas loeti ajalehtedest kõige enam Eesti Postimeest. (Jut. N. 17 Villem Nauts) Aleksandri kooli hääks korjasid raha Ilmjärvel kooliõpetaja Assen ja Vidrikus Tamm. (Jut. N. 18 Peeter Tsuping)

Ka Pühajärve ümbruses loeti enamasti Eesti Postimeest. Al. kooli raha korjas õpetaja Hans Kaarna. (Jut. N. 23 Ann Linnamägi)

Siin loeti kõige päält Pärnu Postimeest. Hiljem alles tulid Eesti P. ja Sakalat. Tähtsam tegelane sel ajal oli vallavanem Tamm. (Jut. N. 29 Reinhold Teder)

Loeti „Ristirahva pühapäeva lehte“, „Eesti Postimeest“, kuid „Sakala“ oli ikka kõige kuulsam (Arulas). Saksa arstid tapsid aga Jakobsoni ära. (Jut. N. 34 Jaan Kütt) Kuid siin loeti ka „E. Postimeest“. (Jut. N. 43 Miina Kuhlberg)

Pühajärvel ja Otepääs loeti „Sakalat“ vähe ja „Sakala“ mehigi oli vähe. (Jut. N. 40 Rein Kruus)

Päidlas ja Neerutis loeti hilisemal ajal kõige enam „Olevikku“ ja a. 1905 pääle ka „Uudiseid“.

Tähtsaiks sündmusiks olid ärkamise ajal vallavanemate konverentsid. Jut. on ise ühest konverentsist osa võtnud. See konverents peeti Tartus, Reinholdi majas vist a. 1877 või 78. Konverentsi juhatajaks oli keegi parun v. Oettingen ja oldi koos jaama moona maksu pärast. Oetingen küsis, kas tahetakse maksa moonaga või rahaga. Siis nõudnud jut. koos Karlova vallavanema Luigaga, et jaamamoonamaks üldse ära jätta, sest ei tahetud asjatult midagi maksa. Oetingen aga öelnud, et maksu ärajätmisest pole juttugi, et tahetakse ainult teada, kas soovitakse maksa viljaga või rahaga. Jut. olla talle küll vasturääkind, kuid teised mehed pole toetand ja nii otsustatud jaamamoonamaksu tasuda rahaga.

Jut. on olnud kohapääl ka tähtis tegelane. On asutand karskuse seltsi koos Wulfifa ja teind kaastööd Olevikule. Greuzsteini juhatusel on sel ajal peetud ka esimene kooliõpetajate konverents. Jut. on ka osa võtnud esimesest laulupeost.

Hurda ja Jakobsoni tüli on kõik inimesed ära pahandanud. Jakobson oli kange mees küll ja tema pole ikka lasknud oma meestel ülekohut teha. Kui Jakobson suri, siis tulid kohe need Kuntaganni mõisa tülid ja sääl oli Hurdal juba õigus.

Jut. on olnud ka suur seltside asutaja. Tema algatusel asutati Wastastikune Tulekassa Selts, Masinatarvitajate Ühing, Laulu ja Mängu Selts ja Kaubatarvitajate Ühing.

„Linda“ laevaseltsi aksiaid olnud siin inimestel võrdlemisi palju, kuid Linda jäi pankrotti, ärijuht Mülleri saamatuse ja oskamatuse tõttu.

Jut. on ka kokku puutnud Greuzsteiniga. See olnud väga kena ja tubli mees, kuid ta viga seisis selles, et ta ei uskund, et Eesti saab püsida ilma Veneta ja Vene abita. (Jut. N. 48 Jüri Illak)

Urvastes oli Al. Kooli rahakorjamise komitee esimeheks jut. isa P. Grosberg. Selle hääks korraldati ka näitemänge. Esialgu peeti neid üldiselt kombevastasteks ja õpetaja pole tahtnud näitemängudest osavõtjaid tütarlapsi leeritada. Hiljem muutnud mängimine harilikuks. Need komiteed olid ainsaks lubatud seltsiks ja nende ümber kogus õige palju rahvast. Varemalt olid lubatud ainult usu seltsid.

Jut. isa on varemini korraldand kokkutulekuid, kus ta rahvale luges piibelt. Hiljem hakand ta neil koosolekuil rääkima asjust mida ta ise teadnud ja lugend. Ta on olnud tuttav dr. Kreutzwaldiga ja on sellelt saand oma usulise ilmavaate. Esialgu on teda kodu ümbruses põlatud, kuid et ta väga tubli ja hää mees olnud, siis leppind temaga lõpuks kõik ja isegi ka õpetaja. Karskusseltse oli ka Otepääl. (Jut. N. 49 Anna Üts)

Etsastes olid sagedamad lehed Olevik ja Tartu Eesti Seitung, (Jut. N. 54 Mihkel Pastak) kuid esimene leht oli ikka Eesti Postimees. (Jut. N. 57 Juhan Kukk)

Eesti Al. kooli raha oleks pidand olema hirmus palju, kuid juhtide tülitsemise tõttu läind see kõik kaduma. Raha korjati igalpool kus aga selleks oli võimalusi. Ristsetel, pulmadel, peiedel. Isegi lapsed andsid raha kas või paari kopika haaval.

„Linda“ laevaseltsil oli Tartus pood. Sääl oli kauplejaks Villem Müller Otepäält. Abiks olnud tal keegi Vares. Poes pole olnud mingisugust korda. Vahel pole sääl üldse ühtegi inimest poes olnud. (Jut. N. 64 Juhan Madisson)

Venestuseaeg.

Mõni aeg pääle vallavanemate ametisse panekut tulnud siia vene ametnikud. Need olnud tihti päris umbkeelsed ja rahvas pole osand nendega rääkida. Metsavaht küsind kord ühelt talumehelt juua, see toond tikuga tuld. (Jut. N. 23 Ann Linnamägi)

Kui venestus tuli siis hakati igal pool pääle suruma vene keelt. Venelased revideerisid kooli ja vene ametnikud seati sisse. Kirikuõpetajad võitlesid kõige enam venestuse vastu. Eriti õp. Sperling, kuid hiljem ta ise soovitas minna vene seminaridesse. (Jut. N. 47 Gustav Speck)

Venestuse ajal oli jutustaja kiriku vöörmünder. Õp. Kautzmann pole sugugi venelasi ega veneusku sallind. On alati tülitsend Kastelatsi veneusu preestritega. Sel ajal pidi kõik asjaajamine olema venekeeles. Rahvas pole sellest kuigi palju aru saand. Vahel pole kohtus üldse aru saadud otsusest. Koolis oli ka vene keel, kuid selles asjas oli siin võrdlemisi vaba olukord, sest koolide inspektor Luik oli hää mees ja pole venesusega väga palju tegelend. Hilisem inspektor Popov oli küll suur vene keele nõudja, kuid temagi oli alati sõbralik ja vastutulelik. (Jut. N. 48 Jüri Illak)

1905. aasta.

Arulas oli 1905. a. ikka rahutusi ka. Peeti koosolekuid, kus rääkis võõraid mehi. Koolis olla mehed Nikolai I pildi seinalt maha võtnud. Seda peeti suureks kuriteoks. Karistussalku pole siia aga tulnud, sest mõisnik Samson, kes ka muidu talurahva vastu olnud hää ja lahke, pole neid kutsund. (Jut. N. 1 Mikk Põder)

1905. a. olla rahvast kevadel ja suvel koos käinud, peetud kõnesid ja lubatud mõisnikkude vastu minna sõtta. Rääkijad olnud suuremalt jaolt noored poisid ja ulakad. Vanemad inimesed ikka hoiatand neid, kuid keegi pole kuuland. Erilist midagi ei juhtund, kuid v. Samson saand ikka teada, et talupojad olevat pidand koosolekuid ja karistussalgad pidand ikkagi tulema. Talupojad olid hirmu täis ja tahtsid minna Samsoni paluma. Keegi pole aga õieti julend ja opman keeland ka ning pole inimesi härra juure lasknud. Siis aga läind jutustaja, kes olnud härraga väga hääs vahekorras, mõisa ja palund teda Sieversil mitte lasta tulla ja talupoegi mitte karistada. Öelnud veel, et Samsonid olevat hää suguselts ja miks tahtvat nüüd see üks olla kuri. Samson mõelnud siis natuke aega järgi ja luband kõik teha mis võimalik, et Sievers ei tuleks, olgugi et ta on juba kutsutud. Siis ongi karistussalk jäänd Arulasse tulemata. (Jut. N. 3 Jaan Kenk)

1905 a. peeti väga palju koosolekuid. Peeti kõnesid ja taheti omale ise ametnikke ja vallavanemaid. Seda on jut. ühel koosolekul Paluperas ise kuulnud. Peremehed olid aga vastu. Vastuhakkamisest ei tulnud selle tõttu aga midagi välja, olgugi et sõjariistu lubati tuua üle mere Soomest. Arulas seati aga uue valitsuse järgi koolid. Viinavabrik pandi kinni, kõrts ka, kuid midagi ei lõhutud. Paluperas aga ei olnud midagi tehtud. Kui hiljem sügisel tõusid karistussalga kuuldused, siis olid kõik endised kõnelejad ja ässitajad kadund. (Jut. N. 69 Anna Ruus)

1905. a. sügisel pidand tulema Mustsõda (karistussalk). See olnud hirmus. Inimesi pekstud nii, et nad otse röökind. Rahvas rääkis, et kas Veneriigil siis tõesti niipalju võimu pole, et sellest salgast saada jagu. Paljud inimesed on suure hirmuga läind pakku ja pole kauaaeg enam julend metsast välja tulla. (Jut. N. 8 Miina Roosilill)

Mustsada kardeti hirmsasti. Enne seda olla suvel noored poisid ikka käind kõnesid pidamas, kuid rahutusi mingisuguseid pole olnud. Hiljem räägiti, et need viiakse Mustsõtta, sest nad olla kroonu vastu rääkind. Mehed tahtnud siis ka püsside ja nuiadega sõtta minna, sest keegi pole teadnud mis asi see Mustsõda on. Läind siis mõisa püsse küsima, kuid sääl naerdud nad välja ja kästud koju tööle minna. (Jut. N. 10 Luik Minna)

Räägiti, et Mustsada tuleb Karula poolt. Karula koolis olla lastel keeled suust välja kistud ja nad orkide otsa aetud. Seda kardetud kõige enam ja naised luband Mustasaja lähenedes minna pakku. (Jut. N. 11 Liisa Veski)

Ilmjärvel oli 1905. a. kõik vaikne. Talupojad on mõisnik Dorchi väga austand ja keegi pole tema vastu midagi kuritahtlist ette võtnud. Dorch on ka alati talumeestega koos põllul tööd teind. (Jut. N. 13 Mary Dorch)

1905. a. kevadel ja suvel olla kõnesid peetud, et ei ole enam vaja kuulata ei mõisnikkude, ei keisri ega vallavanemate sõna. Ka olla laotatud samasisulisi lendlehti. Neid olla tihti leitud teeäärsest kraavist. Mujal on aga olnud õige tõsiseid rahutusi ja sinna tulnud Sievers oma salgaga karistama ja tapma. Siis surnud Sievers ära ja teda hakatud matma. Korraga olnud ta aga kadund ja ainult paljas kirst olnud järel. Siis maetud kirst tühjalt maha. (Jut. N. 19 Jüri Wäär)

1905. a. on ka Vastse Otepääl olnud rahutusi. Jut. on käind Tartus bürgermuses koosolekul. On tol ajal olnud J. Tõnissoni pooldaja. (Jut. N. 30 Jaan Liin)

Mustasõda olla inimesed kartnud. Räägiti, et selle tulekul naistel lõigatakse rinnad ja ja lastel kistakse keeled suust. (Jut. N. 35 Ado Hermanson)

Päidlas olid inimesed 1905. a. väga äritatud. Peeti kõnesid ja korjati sõjamateriali jaoks raha. Tähtsaks tegelaseks oli tol korral Peeter Speek.

Hiljem otsiti siin palju inimesi taga, kuid karistussalku siia ei tulnud. Osa vange sai mõisnik Middendorfi palve pääle varsti jälle lahti. (Jut. N. 39 Marie Urm)

Maha Otepäält kedagi ei lastud, olgugi et mõned vangistati. (Jut. N. 40 Rein Kruus)

1905. a. olla Lutiku küla mehed raiund metsa. Hiljem pole neid aga keegi karistand. Tapmisele olla olnud määratud Jantra, Suu, Wäärman ja mõned teised. Ludwig Pusepp viidi Ottepääle vangi, kuid rahvas läks ja päästis ta ära. Keegi kordnik Saprel olla tahtnud hiljem rahvast tappa, kuid kindral Middendorf pole seda luband. (Jut. N. 45 Rudolf Käälissaar)

1905. a. olnud Lutiku külas kõik vagune. Keegi pole midagi teind ja pole ka midagi lõhutud. Mõned olla ässitand, et lähme Mustasõjale vastu. Läind siis vallamaja juure ootama aga et keda pole tulnud, mindi koju tagasi. (Jut. N. 46 Gustav Landra)

1905. a. jutustaja oli Päidlas kooliõpetaja. Poemees Enrik Kriisa andis nõu mõisnikule renti mitte maksa vaid parem tema kätte tuua. Ta abilisteks olid Tilit ja Pauskar. Politsei vangistas nad ja viis Meeri. Ära siiski ei tapetud.

Lutiku küla mehed laastasid 1905. a. metsa. Neil oli ka vaht väljas, kes pidi pasunat puhuma nii pea kui oli märgata politsei liginemist. Politseinik Sapree tahtis süüdlasi kinni püüda ja maha lasta. Hiljem pidid Lutiku mehed raiutud ja äraveetud puud välja maksma, muud karistust neile ei määratud. (Jut. N. 47 Gustav Speek)

1905. a. pidid tulema riisujad Mustasaja nime all. Otepääle kogund hulk mehi, et hädakorral vastu minna. Kui aga kedagi ei tulnud mindi samuti laiali.

Enne seda suvel peeti väga palju kõnesid ja lauldi Marseljeeset. Isegi seltsimaja peol lauldi. Hiljem oli nimekirjades üles tähendatud nende nimesid, kes olid määratud mahalaskmisele. Jut. mees ja keegi Gustav Prükker oli ka nende hulgas. Jut. mees oli käind Tartus aula koosolekul ja oli suur Teemandi poolehoidja. Hiljem on ta Tartu pakku läind, sest kätte saamise korral ähvardas teda mahalaskmine. (Jut. N. 49 Anna Üts) 1905. a. oli Otepääl kõneleja, kes ässitas vastuhakkamisele. Politsei põgenes ja hakas silte mahakiskuma ja viinamonopoli poodi lõhkuma. Rüüstajaid otsiti hiljem küll, kuid kätte ei saadud. Viina monopoli poe sildi mahavõtja läks pakku.

Kaupmees Kriisat mindi Kongutasse lahti päästma. Ta oli siis ka kuidagi vabaks saand. Kongutas ja Meeril küll tapeti ja peksti rahvast, kuid Otepääst kedagi välja ei antud. Vallavanem vastas rahutute otsijale, et tema vallas on kõik hääd ja korralikud inimesed ja tema oma rahvast tappa ei lase. (Jut. N. 66 Karl Prikker)

1905. a. rahvas kogus Kinsli kõrtsi juure ja siis antud kellegi poolt käsk, et tuleb minna Otepäässe Mustasajale vastu. Mustsada olnud hirmus röövli salk, kes maad mööda ringi käis ja hirmsasti rahvast kiusas. See olnud kõik sakste tegu ja vene valitsus pole sellest midagi teadnud, sest ükski kaebus pole temani jõudnud. Siis saadeti Jaan Tõnissoni poolt kiri üle Inglismaa keisrile ja kohe see aitas. Keelatud ära inimeste peksmine ja ka Mustsada aetud laiali. (Jut. N. 50 Karl Lubi)

1905. a. räägiti, et on vabadus ja mehed läksid metsa jahti pidama. Lasti maha 5-6 metskitse ja 12 jänest. Kitsed viidi kõik kokku Kriisa poe juure. Siis mindi Hellenurme mõisa, et tuua püsse Mustasajale vastuminemiseks.

Sievers siia ei tulnud. Mehed kartsid küll karistust ja jahilised käisid metsas magamas. Meeril laoti maha 5-6 ja Rannus üks inimene. (Jut. N. 55 August Pastak)

Osa inimesi puges Wainu talu keldri. (Jut. N. 56 Jaan Pastak)

Käidi ka Tartus, kus Peeter Speek lubas vastuhakkamiseks püsse muretseda. Pärast pole neid aga saand. (Jut. N. 57 Juhan Kukk)

Kõik Mustasaja jutt oli tühi lori ja mõisnikkude poolt välja mõeldud. Taheti ainult näha, mis rahvas sarnasel korral teeb. Enne seda olla ikka kommunistide kirjandust laiali laotatud. (Jut. N. 64 Juhan Madisson)

1905. a. võeti vallamajast kõik raha ära, et püsse tuua. Ka peeti kõnesid. Pärast hakati inimesi tapma ja viidud vangi ka. Keegi kooliõpetaja olla maha lastud selle eest, et ta rahvale andis ajalehti lugeda. Hiljem olevat üks talupoeg läind keisri juure ja palund tapmist seisma panna, mis ka sündind. (Jut. N. 65 Peeter Sokk)

Kõige enam olid 1905. a. äritatud adventistid. (Jut. N. 78 Sohvi Piir)

Ilmasõda.

Kõik see ilmasõda olevat piiblis ette öeldud ja ära seletatud. (Jut. N. 23 Ann Linnamägi) Ilmasõja ajal võeti sõdurid. Paljud neist ei tulnud üldse tagasi. Mõned läksid pärast veelkord Eesti sõtta. Ilmasõja ajal aga midagi erilist märgata ei olnud. (Jut. N. 47 Gustav Speek)

Kui ilmasõjast teada saadi olid kõik küll koledasti hirmu täis. Mõeldud, et sakslased tulevad nüüd ja võtavad kogu maa endale. Hiljem jäi kõik rahulikuks ja võeti ainult soldateid. (Jut. N. 50 Karl Lubi)

1917. a. revolutsioon.

Sõja ajal oli kole raske. Punased käisid mööda maad ringi ja nõudsid loomi ja toitu. Mõis olnud pea alati võõraid sõdureid täis. Üldiselt on sõdurid end võrdlemisi viisakalt üleval pidand – ka punased. Kui aga enamlased hakkasid mõisat üle võtma, siis oli küll halb elada. Nad kirjutasid kõik mõisa kraami üles ja olid hirmus häbematad. (Jut. N. 12 Elias Dorch)

Enamlase aeg oli võrdlemisi rahulik. Koosolekuid peeti, kuid muud ka midagi. Ühtegi ei ole ka ära tapetud. (Jut. N. 33 Kristiine Ahven)

Punased käisid siin ja tahtsid kõik üle võtta. Lutiku küla oli punaste käes. Korjati loomi ja toiduaineid ja seati igale poole oma vallavanemad ja nõukogud. (Jut. N. 47 Gustav Speek)

Punased põletasid maju ja varastasid loomi ja vilja. Nende tulekul läks terve Lutika küla punaseks. Ka esimese detsembri ajal olnud sääl rahutusi. (Jut. N. 49 Anna Üts)

Enamlaste ajal olid mõned määratud mahalaskmisele, kuid lõpuks pole kellelegi midagi tehtud, sest vallaametnikud pole kedagi välja annud. (Jut. N. 66 Karl Prikker)

Okuptsiooni aeg.

Okupatsiooni ajal olid sakslased Arula mõisas. Nad olid kaunis viisakad ja pole ilma rahata ja ilma küsimata midagi võtnud. (Jut. N. 6 Mari Vilberg)

Sõja aeg oli hirmus rahutu. Polnud teada, kes õieti on maal peremees, kelle sõna peab kuulama. Okupatsiooni ajal rõõmustasid paljud sakslaste tuleku üle, lootes kindlat ja püsivat valitsust. Pärast oli aga võrdlemisi halb. Sakslased tassisid ära loomi ja riistu. Alles Eesti valitsuse ajal jäi kõik rahulikuks. (Jut. N. 9 Vilendij Hmelevskij)

Okupatsiooni ajal, kui kõrval Ilmjärvel oli kommendatuur, käisid sakslased väga tihti ka Ilmjärvel. (Jut. N. 13 Mary Dorch)

Okupatsiooni ajal kästi meestel siit kraami viia. Mindi viljaga pea Peipsini. Pärast said selle eest veel 24 saksa marka. Tagasi ei juletud üle Tartu tulla ja tehti sellepärast suur ring. (Jut. N. 56 Jaan Pastak)