Ajalooline traditsioon, kogutud suvel 1926. aastal Paistu kihelkonnas neljas järgmises vallas: Õisu, Loodi, Aidu ja Heimtali vallas.
Asudes topograafiliste tähelpanude kirjeldamisele, pean tähelpanu juhtima mõningale asjaolule, milledel minu arvates teatud tähtsus on nende topogr. tähelpanude tõelikkusele. Nimelt paljud paigad, nagu näit. vanaaegsed matusepaigad ja lahingukohad, mida kohaline rahvas nimetab matusepaikadeks ehk lahingukohtadeks, kust on sagedasti kündes inimluid välja tulnud juba aastad tagasi, ei ole mul kohapeal võimalik olnud vaadata, sest aastate jooksul on põlluharides kohad täielikult muutunud. Kuid olen rahva keskel märganud tendentsi pea igat kohta kust inimluid päevavalgele on tulnud, nimetada soomeaegseks matusepaigaks, sagedasti veel muistsete eestlaste langenud sõdurite haudadeks. Kuivõrd sarnane väide tõelik on, annab põhjust kahelda. Veel olin ma sunnitud piirduma topogr. tähelpanude suhtes ainult vanade inimeste seletustega, ilma et ma mingisugust kirjalikku dokumenti, tõendust oleksin leidnud.
Selle valla, nii öelda endises vaimlises kui ka majanduslises keskkohas – Õisu mõisas, von Sieverside residentis, asub mõis tiigist välja voolavas jõe kaldal, kõrge mäe otsas suur kivist torni varemed. See torn on ehitatud ringikujuline, umbes 4 1/2 meetrit läbimõõdus ja praegused varemed on veel 1 1/2-2 meetrit kõrged. Ehitatud põllukividest lubjaga. Kohalise rahva seletustest selgub et see olevat vanaaegne kõrge vaatetorn, ehitatud omanikkude Sieverside poolt et näha sõja tulekut Riia poolt. Torn ei olevat lõplikult valmis saanud, sest üks töömees kukkunud ehituse juures surnuks ja siis jätnud von Sievers ehituse pooleli. Sellesama Kusta (Gustav) Sieverrsi, nagu rahvas nimetab, poolt lastud mõis tiiki ehitada kunstlikud saared, tagudes püstpalgid tiigi põhja. Pärides mõisniku Sieverside sugukonnas alustajat, ei läinud korda teada saada ka ühtegi dokumenti ei leidnud mõisa valitseja käest, arhiiv oli hävitatud. Uurisin Sieverside sugukonna matmispaika, mis asus umbes 1 1/4 kilom. mõisast, suure paksu männi metsa all, kuid oli revolutsioon aastatel kohaliku rahva poolt karmitelt purustatud ja rüüstatud. Siiski puruks löödud risti tükkide ja haua kivide pealt võis järgmist lugeda:
1) „Johanna Elisabeth von Sievers geb. Ertel, und Ferdinand Ludwihi, zweiter Sohn, ruhn sonft unter diesen Hügel. Sie war gebren zu Leipzig 16/3 Mertz 1765 und ihr Hyn ward dies haben des Toobs olen 24/5 Dec. 1787 in Kurwitz”
„Siin on maetud Mehhe Rõõm, Lapse hoolekandja ning Rahvaste Heategija” (Eesti Kabs)
2) Carl von Sievers 1787-1870.
3) Ernst von Sievers 1793-1869.
4) Sandroth Friedrich v. Sievers 1793-1869.
5) Sandroth August v. Sievers 1875-1876.
6) Alfred von Sievers 1834-1911.
Suguvõsa alustaja olla rahva jutu järele hollandlane, kapten, kes Peeter I laevaga toonud Peeterburgi. Mingi vastolu pärast tsaariga olla saadetud Siberisse, mõne aja pärast amnesteeritud ja temale Liivimaal kolm mõisat valida antud. Ta vlinud kõige ilusama – Õisu.
Õisu mõisast umbes kuus kilomeetrit Viljandi poole asub Tebina talu lähedal rahva jutu järel eka Tebina linnamägi, mis olevat vana kindluse koht. Mõisa lähedal olevat rahva jutu järele vana kalme, kuhu veel viimati olla maetud üks laps ja üks soldat. Niisama olla Kamara talu lähedal vana katrku aja matusepaik umbes 1828 aastat, kust on palju luid välja tulnud. Luud on korrapäraselt kõrvu asetatud. Rahva arvamise järele olla niipalju surnuid olnud, et ei ole suudetud kaugele surnuaeda vedada. Õisu mõisa kõrts ja mõned ehitused on ehitatud telliskividest, mis kodusel teel valmistatud, haganatega segatud savi on vormitud ja päikse käes kuivatatud.
Ahjama kõrtsi lähedalt mäest on tulnud luid välja, vist vana matusepaik selle kõrtsi lähedal on ka mäekülje seeson. Palu külas kaks suurt auku, mida rahvas nimetab kirikuasemeteks, kus vanal ajal olla kaks kirikut olnud, mis ära vajunud ja kellade häält veel praegugi teatud aegadel kuulda olevat.
See kirikuaseme mägi koosneb õieti 4jast august. Kaks suuremat ja kaks vähemat, sügavat, kraateri sarnast auku. Suuremad on umbes 30 meetrilise läbimõõduga ja umbes 5-6 meetrid sügavad. Ümberringi on kõrge kuiv liivane maa, kaetud männidega. Rahva jutu järele olla siin vanal ajal Paiastu kirik asunud ja ära vajunud, millest ka praegused augud järele on jäänud.
Selles vallas ei leidunud kohaliku rahva hulgast mingisugust traditsiooni topograafiliste paikade kohta.
Mainitud valla endises kultuuri keskpunktis – Heimtali (Kooluoru) mõisas asub lossi ees õuel suur graniit kivist tahutud rist, mis juba kolmanda koha peale olla paigutatud, nagu kohalik rahvas tõendas. Heimtali mõisaomanik von Sievers olla kord tähendanud et selle risti asemel olla 200 aastat tagasi kirik asunud. Nimetatud mõisast umbes 3 kilomeetrit kaugel asub Sabaku talu mille lähedal asub metsaga kaetud liivane mägestik, kust nagu Sabaku talu peremees, Peter Roger, 70 a. vana tõendab et tema vanaisa ajal olla eeltähendatud mäest viinud maaalune tee, kus inimene vabalt püsti võinud liikuda, tema talu tare põranda alla. Ka ta ise olevat poisikese põlves selle käigu avauses käinud. Kohapeal, mägedes, uurides seda käiku, veendusin sarnaste maaaluste käikude olemasolusse. Selle arvamise kindlustuseks on nähtus et liivases mäes on suured sisse langenud augud, mille põhjuseks kahtlemata pidi olema maaalused õõnsused, mis niiviisi täis langesid. Kas need on inimkäte töö või veevoolu uuristused ei ole teada, küll aga pooldab kohalik rahvas arvamist et sääl on olnud vanad pelgupaigad ja tingimata inimeste töö. Kuna Sabaku talu peremees arvab et see maaalune käik olla tema esivanemate kätetöö, kuhu nad on sõjakorral endid varandusega peitnud.
Õisu vald. Nagu kohalik rahvas räägib, toonud Õisu mõisa omanik v. Sievers oma valda mitmed perekonnad venelasi, vahetades inimesi hurda koerte vastu.
Aidu vallas on talude müümise ajal paljud teiste valdade peremehed sisse tulnud ja oma valla peremeeste eest talud ära ostnud. Nad on enamjaolt Abja vallast tulnud ja jõukad mehed. Paljud oma valla peremehed on sissetulejatele sulaseks jäänud.
Teistes valdades seeon Loodi ja Heimtali valdades ei ole talupoegade liikumist olnud. Enamasti kõik peremehed on omad talud päriseks ostnud, sulgudes seega sissetuleku teiste valdade peremeestele, siiski on olnud mõned erilised juhused, kuid massiline liikumine puudub.
Õisu vallas oli 1868 aastal ikaldus aasta olnud, kunas vili oli väike olnud, nii et vilja kokkuajamisel ja vedamisel on riided maha laotatud et võimalikult vähe teri kaduma läheks. Ka Aidu vallas on 1868 aastal ikaldus aasta olnud, mida seal on „kuivaks suveks” nimetatud. Suure kuumuse järeldusel on vili ära kuivanud nii et ei ole võimalik niita olnud, vaid on peoga kivide ja mätaste vahelt välja kitkutud. Selle tõttu on Venemaalt vilja sisse veetud ja siis on hind tõusnud, nii on Riia vakk rukkid 5 rubla maksnud.
Teoorjusest annab kujuka pildi Õisu vallas, Õisu mõisa vanas kõrtsis elav Andres Rõõmus 83 a. vana, pärit Õisu Kimmu talust.
Talul oli mõisas teha 6 jalapäeva ja 4 hobusepäeva nädalas. Hobusepäevade arvu suurendati suvel sõnniku veo ajal. Toll ajal on Õisu mõisas vana Rits Sievers, rahvasuus Rits, väga vali ja toores rahvaga ümberkäimisel olnud. Nähtavasti oli see Rits Sievers Friedrich Sievers (1793-1869). Andres ütleb et „ta laskis tappa rahvast”. Ka tema, Andres, kes toll ajal oli teopoisiks mõisas oli saanud 15 hoopi selle eest et ei ole jõudnud kasti vankri peale tõsta. Peremees on maksnud teopoisile 1 vakk otri, 1 v. kaera, linu ja pastalde raha 15 kop. aastas. Iga üle nädala oli veel talu poolt tüdruk mõisa põllu peal tööl. Teole oli pidanud ilmuma juba pühapäeva õhtul, sest esmaspäeva hommikuks ei jõutud sagedasti mitmekümne kilomeetri kaugelt taludest õigeks ajaks mõisa. Andrese naesel oli kord sünnitus ja Andres oli seetõttu esmaspäeva hommikul teole läinud, kuid selle eest oli 15 hoobiga karistatud.
Peremees pidi veel aastas mõisnikule andma 1 lehma lõõg ja 1 kolmevakaline viljakott. Vastuhakkamisi mõisnikule ei ole olnud, sarnasel juhul karistati peremehi kergemalt ja sulastele jagati ihunuhtlust iga väiksemagi üleastumise eest.
Teolistel olid harilikult viisud jalas. Elumajad olid viletsad, laele aeti talad alla, et sisse ei kuku, sest mõisnik ei andnud nii palju palkisid et lae talasid oleks saanud. Loomalaut oli elumajast lahus. Eluruumid olid kitsad nii et sulane pidi väikses saunas elama. Mõisas ehitati sagedasti elumajasid telliskividest, mis savist ja haganatest tehtud ja päikese käes kuivatud. Sarnastest kividest on vana mõisa kõrts ehitatud, mis veel praegu näha on.
Vooriskäimine oli sagedane. Veeti vilja, otri ja kaeru mida mõisast müüdi kaupmeestele ja mida vald pidi vedama.
Igal pühapäeval anti kubja poolt teolistele järgmise nädala jaoks töö kätte. Andres Rõõmus oli 25 a. vana kui juba rendiaeg algas.
Toiduks teolistele oli enamasti räim, leib ja lassiga kalja kaasas. Kevadel tõi iga talu Pärnust räimi umbes 40 pangi 15 kop. pang. Teolisele pandi leivakotti kartulapudru, rapatse leiba. Viimane sündis järgmiselt. „Riigi-rehaga” tehti vili suurest purust puhtaks kuid vähemate haganatega üheskoos viidi vili veskile jahvatati jahuks ja tehti leiba.
Lassi pandi ka soolvett kuhu siis leiba ja kartulipudru kasteti. Räime (silku) kui „kallist” toiduainet pidi kokku hoidma. Talvel oli harilikult 2 sulast, 2 poissi ja 2 popsi. Mõisal tuli tööd teha: 10 vakamaad maaheina teha, 4 vakamaad ristikheina, 2 vakamaad rukkid, 2 vakamaad otra ja 2 vakamaad lina. Need pidi talu mõisa põllult koristama. Rukkid lõigati sirbiga. Lõikuse ajal kui kõik pere mõisa põllul teol oli, siis lõigas kodus rukkid ema ja karjapoiss kandis vihud kokku. Teolised olid harilikult öösel hobustega metsas õitsel. Talvel tehti mõisas hagu, aeti viina raiuti puid ja käidi vooris kaugemates linnades. Näit. linu veeti harilikult Pärnu. Linakaal maksis 40-50 rubla.
Talusulasel oli harilikult 9-10 vakamaad põldu, hobune ja lehm ja elas lahus pererahvast, harilikult saunas, ning alati ta mõisas teol ei olnud, kuna teopoisid käisid alati teol. Et mõisa pea kõik töö jõu kodust välja kiskus, siis oli sagedasti taludes leivapuudus, iseäranis kevadel, külaliseks. Juba kevade varakult anti magasi aidast peremeestele vilja välja.
Teolistel oli harilikult ühed viisud jalas ja teised tagavaraks kodust kaada võetud. Piim on väga haruldane olnud, selle aset täitis rokk – vee ja rukkijahu segu. Ka kitsesid peeti küllalt. Kodus anti perele vahest ka nõgesi suppi. Nõgesed keedeti ja tarvitati kitsepiimaga supiks.
Juhan Kivirist 89 a. vana Soieve talu vana peremees räägib teoorjusest: Soieve talu oli 3 1/2 päeva koht. Jüripäevast Mihklipäevani pidi üks jala ja hobuse mees teol olema. Toit teolistel oli räom, mis kevadel suuremal arvul Pärnust toodi, kartulijahupuder ja rokk. Elamud olid viletsad õlgkatusega ja mullapõrandaga. Naisterahvad teol olles ei ole tohtinud lapsele rohkem nisa anda kui üks kord söögivahes (4-5 tunni jooksul).
Aidu vald, kui kroonu vald, erines mõneski suhtes teistest valdadest. Pärisorjuse ja teoorjuse kohta annab kujuka pildi Ell Tomson, 83 aastat vana. Aidu mõisa omanik oli von Wilken. Nädalas on tehtud kolm päeva jala. Talurahval on olnud äripäeval paju koorest viisud ja pühapäeval lõhmuse koorest viisud jalas. Elanud on viletsad olnud. Tared ilma korstnata. Elutaredes on vilja peksetud, vilja kuivatatud parte peal ja linu puhastatud. Sulane, kes saunas elas, kandis oma kraami välja kui sauna köeti, sest muidu ei olnud vihtlemiseks ruumi. Söögikorra algul on palvet loetud ja toidule on rist peale tehtud. Kujukas näide tolleaegsest toidust ja selle valmistamise viisist: toored kartulad ühes koortega raiuti rauaga peeneks pandi patta, segati jahu hulka ning saabuski puder, mis oli moodustanud peatoidu. Sepikut (karaskit) tehti mustast jahust, segatud tangu sõkaldega ja see nimetati „räämne karask”. Leib oli harilik haganane, rapatse leib. Aidu vallas on teoliste poolt teol vastuhakkamise väga vähe olnud. Ainult kord oli üks teoline valitsejale vastu hakanud, mispärast ta kartulikeldri kinni pandud, kus ta mõne aja pärast end üles poonud. Nagu tähendatud oli Aidu vald kroonu vald, mis herrale Wilkevile renti maksis ja see jälle kroonule. See asjaolu ehk mõjus ka mõisniku ja rahva vahekorra peale. Aidu valla Kangru talu vana sell Jaan Puskar 83 aastat vana tähendab järgmist teoorjuse aegse elu kohta. Nagu mujalgi, on ka Aidus rahvas väga üksmeelel olnud, kui on mingisugune kokkupõrge kubjaga ehk opmanniga olnud. Kubjal on küll teatud õigus olnud teolist välja peal lüüa. Kord oli tüdruk mõisa põllul sõnnikut laotanud, kuid väga paksult ja tükkides. Kubjas seda nähes tulnud juurde ja löönud tüdrukule oma jämeda kepiga selga ja tüdruk ei ole tohtinud eest ära minna. Lõpuks tüdruk ütelnud, et see ei olegi tema laotatud vaid kellegi teise. Sellepeale tähendanud kubjas, et olgu need löögid sulle järgmiseks korraks ette. Korra löönud opmann teomeest ja teomees palunud järele jätmist. Opmann tähendanud, et mis sa palud, sa saad muidugi ilma palumiseta. Nagu veel vana sepp mäletas olla Aidus ka üks tõsisem vastuhakkamine olnud. Kord oli von Wilken mõisarentnik, põllul sõnnikulaotajate juures ühte teomeest kepiga löönud et viimane kiiremalt tööd teeks, sellepeale on teomees Wilkenit sõnniku hargiga löönud. Kohus mõistnud lööjale, teomehele, 30 hoopi vitsu.
Toit oli ikka haganane rapatse leib. Kui teri jahvatatud, siis mölder torkinud pika ridvaga teri kivide vahele, sest haganad ei ole muidu läbi läinud kivide vahele.
Loodi vallas on niisama kui mujalgi teoorjus olnud. Nagu vana Jaak Winnal räägib, kes ise 7 aastat teol käinud ei olla Loodis teoorjus väga ränk olnud, sest vahekord rahva ja Loodi mõisa omaniku von Bocki vahel ola hea olnud. 3 hobusepäeva kohal tehti 6 jalapäeva ja 3 hobusepäeva nädalas. Sõnnikuvedu ja heinategu oli tükki viisi. Sõnnikuvedu oli vakamaade viisi taludel välja vedada ja laiali laotada. Selleks oli mõisa poolt kindlad päevad määratud ja siis oli korraga terve vald – mitukümmend hobust vedamas. See kestis umbes 2 nädalat. Taludest olid siis kõik hobused väljas, sest püüdis ju igaüks võimalikult kiirelt mõisa töööd lõpetada et oma töö juurde pääseda. Taludel oli harilikult 2 poissi ja 1 sulane. Poiss sai 10-12 rubla aastas ja 1/3 vakamaad lina talu poolt. Niisama riie anti talupoolt poisile. Sulasel oli harilikult 5-6 vakamaad põllumaad, mis moodustas kogu ta palga. Kõigi raskuste peale vaatamata oli rahvas veel lõbuski.
Teole saadeti talu poolt harilikult kõige jõuetum hobune, sest poiss pidi hoolitsema selle eest et hobune mõisa küljest hästi ülevalpeetud saaks, et ta kodu tagasi tulles tugevam oleks ja ka oma kodutööd jõuaks teha. Selleks pidi teopoiss muidugi heinu varastama ja hobust püüdma mõisa põllul sööta. Seda ei arvatud rahva keskel patuks ega varguseks, nagu metsavargustki, sest valitses arvamine, et kus küll on, sealt võib võtta. Kubjad olid alguses talust neid nimetati talu kubjadeks, kes palju energilisemad ja tooremad olid kui mõisa kubjad. Opmann oli valitseja ja herra asemik. Igas mõisas olid viinavabrik ja õllevabrik. Viina pruuliti küllalt lihtsalt. Piiritus jooksis puust toru mööda nagu kaevu vesi. Alguses olid pruulijad eestlased – pärastpoole toodi saksalased. Viina veeti talvel, voorides suurte vaatidega kaugematesse linnadesse isegi Riiga ja Narva. Kroonu teenistusest jäeti harilikult mõisa ametimehed, „handvärgid” nagu sepp, puusepp, kutsar jne. ja nende abid, välja. See välja jätmine olenes sagedasti herra tujust ja tahtmisest. Kes konfliktis herraga oli, sellel ei olnud pääsmist. Sageli võtsid noored mehed leskede naiste tütred abikaasadeks, jäädes seega ema toitjaks, mis võimaldas kroonu teenistusest kõrvalehoidmist.
Loodi vallas 6 päeva kohtadel tegi teopoiss 6 päeva mõisa teol ja sulane 3 päeva mõisa põllul ja 3 päeva oma põllul. Nagu Loodi mõisas nii ka mujal mõisateski oli väga hästi arenenud lambakasvatus. Vill ja nahad moodustasid pea sissetuleku allika mõisates teoorjuse ajal. Lambad toodi Saksamaalt ja vill veeti harilikult Riiga, kus iga aasta oli niinimetatud villa laat. Lammaste pügamine oli harilikult tüdrukute hooleks, kes teatud päevadel käsutati mõisa lambaid pügama. Loodis on ka nii et teopoiss pidi suve läbi sügiseni teol käima, kuna sulasel oli oma põld. Vilja pekseti rehega, tares parte peal. Viinapõletamiseks kasvatati mõisas väga suurel arvul kartulaid, millede võtmine oli taludel tükiviisi, igal talul oli teatud arv vakamaid kartulaid üles võtta. Talvel oli alaline viinavoorides käimine Riiga, Narva, Tallinna ja mujale. Olid teatud ettekirjutused ja sundmäärused mõisniku poolt talupidajatele, mis vilja ja kui palju nad pidid kasvatama. Nii rukkid pidi tingimata kaks nurme igal talul olema. Kusjuures nurmede suurus olenes üldisest põllupinna suurusest. Ristikheina või põlluheina ei tuntud tollajal. Lehmi toideti õlgedega. Mõis ei lubanud ka liiga palju lina maha külida, selle asemele pidi rukist külitama, et teomeestel aasta leib kindlustatud oleks. Teoliste toidu leiva kotis moodustas peaasjalikult leib, kartul, räim. Loodi von Bock oli lubanud teolistel ka nädala keskel kodus toitu otsimas käia. Selles erines Loodi omanik von Bock Õisu mõisa omanikkudest Sieversidest, iseäranis „Rits Sieverist, kes valjult oli keelanud teolistel nädala keskel kodus leivakotti täiendamas käia.
Heimtali vald kuulus teoorjuse ajal Õisu Sieveride sugukonna valitsemise alla. Need mõlemad vallad olid ühendatud abielusidemete tõttu Heimtali ja Õisu Sieveride vahel. Õisu valla rahva seas oma valjuse ja tooruse poolest kuulsaks saanud „vana Õisu Rits Sievers” oli kuulus ka Heimtali valla rahva keskel kus veel praegu vanemad inimesed teda mäletavad, kui äärmiselt toorest ja valjut mõisnikku, kes oma tujukuse tõttu sageli rahvale ihunuhtlust lasi jagada. Nii oli ta kord äärmiselt vihastanud eestlaste – moonameeste üle, et viimased väga laisad olevat ja lasknud kõik endised moonamehed lahti ning toonud Saksamaalt sakslasi – põllutöölisi Heimtali mõisa. Kuid vaevalt aasta möödudes ütelnud sakslased ise endid üles ja valgunud laili, osalt Saksamaale tagasi, osalt assimileerunud eestlaste seas, kus nende järeltulijad juba tublisti eestistanud seal praegu põllupidajatena elutsevad. Heimtali valla Kamsi talu peremees Kangur räägib teoorjuse üle: Ramsi oli 6 päeva talu, 3 päeva nädalas pidi teoposs mõisas olema ja 3 päeva sulane hobusega. Naisterahvad pidid ainult rehepeksmise ja sõnniku laotamise ajal mõisas olema. Tema mälestuse järele olla sõnnikut alguses kätega laotatud ja alles hiljem toodud mõisa poolt Saksamaalt raudhargid, mis olnud suureks uudiseks kogu vallarahvale. Talvel oli mõisa puid raiuda, mis oli tüki töö ja metsast välja vedada, sageli ka linna. Käidi viinavoorides. Puud põletamiseks anti talupidajatele mõisa metsast, need arvati üldse teokohustuste alla. Omad puud pidid talupidajad 3 päevaga maha lõikama. Talude puud olid mõisates nagu Õisu ja ka mujal ikka mõisametsa servale antud, mitte metsa keskelt. Kui ma selle põhjust pärisin, siis vastati et mõisnikud olla kartnud et talupojad vahest kättemaksuks põletavad mõisa metsad maha. et aga nende puud metsaserval olid, siis oleksid need kõigepealt mah apõlenud.
Taludes oli teoorjuse ajal teoliste toiduks haganane leib, räim ja rokk. Hobusele võeti toidumoon kodust ligi ja öösel oldi õitsel. Igal teopoisil oli omanimeline hobune, kelle eest ta pidi hoolitsema, et see ka pääle mõisa töö veel oma tööd jõuaks teha. Sulasel oli teol oma leivakott, mitte peremehe poolt ja oma hobune. Selle eest oli tal 5-6 vakamaad põldu talus.
Teopoiss sai peremehe käest palka kas rahas, 10-15 rubla aastas, ehk natuuras vilja ja riideid. Ka linu oli maas, enamasti 1/3 vakamaad. Teopoisid kolind sagedasti ühest talust teise, otsides paremat palka ja soodsamaid elu võimalusi. Sabaku talu peremees Peeter Roger, 70 aastat vana, räägib oma talu elust teoorjuse ajal. Teopoisile anti peremehe poolt palgaks riiet, üks aasta vammus (särk) teine aasta kasukas, pool vakamaad lina oli poisil mis ühiselt talu jõududega valmis tehti ja 5 rubla raha. Pärast poole on raha rohkem saadud. Sabaku oli kvootemaa. Heimtali ühes ta karjamõisaga Vardiga ja Õisu karjamõisa Morna olla kõik Õisu valla maade peale ehitatud von Sieversi poegadele. Toit on rahval tollajal olnud leib, räim, kartulapuder, piim. Taludes kasvatati toll ajal juba uba, hernest, läätsa ja tatart. Riietuses olid kaltsad (püksid) mis eest nööridega kokku tõmmati, sest puudusid nööbid. Nööriga tõmmati ja seoti sõlme. Vesti ei tuntud, selle aset täitis kampsun millel tagapool olid sabakuue sarnaselt voldid ja eest hästi kitsas. Nööpide asemel olid puupöörad. Elamud olid viletsad, kaugel meie aja inimese elumaja mõistest. Üldiselt tolleaja elamuid kirjeldada on kohane Sabaku talu peremehe Peeter Rogeri jutustus tema enese noorepõlve mälestustest selleaegistest elumajadest. Olgugi et see kirjeldus on vana taluperemehe isiklik mälestus tema sünnipaigast ja iseloomustav ehk ainult Sabaku talule, kuid minu arvates on seal palju ühiseid jooni üldse tolleaegiste, see on teoorjuse aegsete elamute kohta. Elumaja ja loomalaut oli harilikult ühe õlgkatuse all. Elumaja oli tare ja kammer mis oli õhukese laudseinaga eraldatud üksteisest, ainult uks oli vahel. Talvel oli kammer tühi, sest oli liiga külm ja kogu pere elas tares. Seal söödi, magati, teopoisid-tüdrukud õlgede peal ühes tarenurgas põrandal – peremees-perenaine voodis teises tare nurgas, kolde ees magas laps kasevihu otsas hällis. Tares, seal kolgiti linu, kuivatati sügisel vilja parte peal, pekseti vilja, õhtuti peeru valgusel kujuti kangast keerutati nööri ja toimetati kõiki majatalitusi – see kõik ohtra tolmuga. Ust püüti võimalikult alati kinni hoida, iseäranis talvel, külmemal ajal püüti igal viisil sooja välja minekut takistada, milleks kõik augud kinni topiti. Külma sisse tuleku takistuseks ehitati kuni meetri kõrgune läve (uksepakk), mis pidi oma kõrgusega külma sisse tungimist takistama. Pikakasvulistel inimestel tuli kõrge sammuga lävest üle astuda ja sealjuures hoiduda et pääd vastu ukse ülemist piita ära ei lööks, uks tehti nii madal. Uks ise ei liikunud mitte hingede peal, vaid ukse pakusse oli soon raiutud mida mööda uks edasi tagasi liikus, tõmmati kinni ja lükati lahti, sarnaselt kaubavaguni uksele. Et sooja toas hoida ja suitsu välja lasta, selleks oli ukse ülemise servale avaus tehtud, mille ette laud käis, mida lahti hoides suits välja lasti ja sealjuures uks kinni hoiti. Loomulikult oli sarnases ruumis ohtralt tolmu, milles elasid ja kasvasid lapsed. Ruumi oli tares nii vähe, et näit. raskejalgsuse korral viidi naine tarest soojaks köetud sauna, kuhu ta jäi kuni ilmakodaniku saabumiseni kunas ta jälle tare elanikuks võis saada. Ema kiigutas last kasevihu otsas hällis kolde ees, tolmu, suitsu ja sagedaste tuuletõmbuste käest, sest akende aset täitis lihtne auk seinas. Sellegi peale vaatamata olid haigused ja surmajuhtumid laste keskel väga harvad nähtused.
Heimtali vallas Rõõsa talus on veel järele jäänud vanu raamatuid 1819 aastast. Toll ajal on Heimtali vald kuulunud Paistu kihelkonda ja Pärnu maakonda.
„Meie armoliko sure keisri herra kässo peale Rvisoni-Mõõtmisse Kohtust valmistatud Vakko-raamat” jne.
Järgneb maateaduse hindamine, mis on jagatud numbrimaadeks nelja ossa.
| Numbrid | 1 n | 2 n | 3 n | 4 n |
| taaler teng | taaler teng | taaler teng | taaler teng | |
| Aiamaa pütti ossa | 1 | 75 | 60 | 45 |
| Põllumaa pütti ossa | 1 | 75 | 60 | 45 |
| Mõisamaa pütti ossa | 30 | 25 | 20 | 15 |
| Heinamaa pütti ossa | 16 7/8 | 11 1/4 | 8 7/8 | 5 5/8 |
Terve see talu on väärt 45 taalert 60 tenga rahas. Suurus on 22 taalert 75 Rootsi tenga. Selle kohasuuruse kohustused mõisa vastu on järgmised:
Teoorjus.
Igal nädalal peab hobusepäevi mõisas tegema 3 1/4 päeva – aastas 169 päeva – 7 taalert 46 tenga rahas.
Jala – 3 1/4 päev nädalas, aastas Jüripäevast Mihklip. 74 3/4 päeva – rahas 2 taalrit 44 1/4 tenga.
Abiorjus.
Jüripäevast Mihklipäevani 14 hobuse päeva – 95 jalapäeva – rahas 3 t. 54 tenga.
3. mõisa voori 205 1/3 versta peale (Viljandist Narva), see on 36 hobuse päev – rahas 1 t. 34 tenga. Mihkli p. - Jüripäev – 55 jalap. - 1 taal 75 tenga.
Pääle selle veel nn mõisamaks.
3 vakka rukkid 1 taaler 45 tenga
2 vakka otri 1 taaler
3 2/3 vakka kaeru 82tenga
30 leisikat (20 naela) heinu 22 1/2 tenga
2 kanapoega 6 tenga
1 viljakott 4 tenga
18 muna 3/4 tenga
See oli aastas mõisa maksta.
Teoorjuse rendikontraht dateeritud 1885 a. ja on Livlandi Kubbermangu vallitsuse patenti kirja läbi 1851 a. 20. aprillist on käskinud.
1) nädala orjus
hobusega aasta läbi 3 1/4 päev. näd. summa 1565 p.
Jala Mihklip. Jürip.
Jala Jürip. - Mihkli. kokku 69 p.
2) Abipäeva orjus.
Hobusega 14 päeva
Jala Jürip. mihklip. 92 päeva
Jala Mihklip. - Jürip. 53 päeva.
3) Viljamaksud.
Pääle nende olid veel koristada mõisa põllult vilja, milleks mõõdeti iga päeva jaoks teatud tükk vilja kokku koristada.
uuevilja 6 päevatükki
talivilja 6 päevatükki
Põletispuid anti mõisa poolt 10 sülda ja nii palju palkisid kui palju ehitusel tarvis läheb.
Kõik õnnetused kannab peremees üksinda.
Teoorjuse ajal olid Rõõsa talus majad ja ehitused järgmises suuruses.
Kontraht tehti 6 aasta peale.
Need on ainult mõned üksikud rendikontrahid Heimtali valla taludest, mis veel eelnimetatud taludes alal on hoidunud ja mida mulle lahkesti näidati. Väga paljudel taludel puudusid jälle täiesti igasugused dokumendid ja kontrahid. Juhuslikult sain teada et Heimtali valla endine vanaaegne kooliõpetaja Meyer, kes nüüd elab hoopis teises vallas, olla kodunud väga palju Heimtali ja Õisu valla kohta käivat ajaloolist materjali, nii hulgal viisil kogunud rendikontrahtisid ja muid dokumente. Matkates sinna, leidsin küllalt rikkaliku kogu teoorjusse puutuvaid dokumentisid eest. kuudeküla kooliõpetajal hra. Meyeril leidub täielik nimekiri Õisu mõisa alla kuuluvatest taludest ja elanikkudest. „Das Inbligne Guthe Euseküll im Paistelschen Kirchspiele den 6 Febr. 1744. J. rossessorin dieses Guthes ist die verwittvete Frau Obristin von Finck. Lehitsedes neid dokumentisid torkasid silma mõningad andmed Heimtali ja Õisu valdade ja mõisate suhetest. Mõisa poolt nõuti igalt talult, talu suuruse järele, mune, kotte, kanapoegi, lambatallesid, humalaid, kanepit, ropsitud linu, heinu, kaeru, otri, rukkit.
On üldiselt silmatorkav et vakuorjuse, teooorjuse ja kümnisemaksu suurused olenevad talude suurusest. Erandi moodustavad ainult vooripäevade arv, mis igal talul suuruse peale vaatamata ühesuurused olid. Teoorjuse aegistes taludes kõigub töömeeste arv 1-4 vahel, hobuseid 1-3, enamasti 2 hobust keskmises talus.
Rendi kontrahtidest on näha et Heimtalis on enamasti 3 päeva kohad olnud. Selle orjused olid järgmised:
hobusega aasta läbi 156 p.
Jala Jürip.- Mihklip. - 3 p. näd kokku 69 p.
Abiorjus
hobusega Jürip. Mihklip. 21 päeva
hobusega Mihklip. - Jürip. 13 päeva
Jala. Jürip. - Mihklip. 86 päeva
Jala Mihklip. - Jürip. 36 päeva
205 1/3 versta vooris käia, kokku tuli teha 34 1/2 hobusepäeva vooris.
Vilja ja muud maksud. (Need andmed on mitmest kontrahtist liidetud.)
on tähendatud andmed teistelt kontrahtidelt.
Rukkid 3 vakka
otri 1/3 vakka (3)
kaeru 3 vakka
heinu 30 leisikut (22 leisikut)
lina 20 naela
kanepit 5 naela
3 1/2 päeva koht – 182 hobuse päeva aastas
3 1/2 päeva koht – 80 1/2 jala päeva.
Abipäevad.
hobusega 15 päeva
Jala Jürip. - Mihklip. 102 päeva
Jala Mihklip – Jürip. 60 päeva
Mõisamaks aastas:
Teoorjuse rendikontrahtisid lehitsedes peatus tähelepanu 1852 aasta andmetel, kust näha on et Heimtalis on enamasti 3 päevakohad kohad olnud. Kuid on ka 2, 3, 3 1/2, 3 3/4 päeva kohad. Ehitused on pea kõik ühesugused igas talus.
Andres Rõõmus, 83 a. vana räägib talude ostmisest. Ta oli 25 a. vana kui raharendi aeg algas. Paar aastat hiljem algas talude ostmine ja müümine. Hind oli harilikult 180 rubla maa taaler. Talude suurus oli enamasti 15-18 taalrit jne. Õisust on paljud peremehed kohad päriseks ostnud. Mõisnik on võtnud krediitkassast talupidaja arvel talu hinna välja ja taluperemehed on pidanud siis ajajooksul tasuma. See oli teatud soodustus taluomanikkudele, kellel kohe ei olnud võimalik talu hinda välja maksta. Vana Rits Sieveri ajal ei ole lubatud talupoegi ühest vallast teise rännata, üks olla isegi Lätimaalt tagasi toodud.
Soieve talu van aperemees Juhan Kivirist 89 a. vana räägib, nad olla 1864 aastal Pollist Õisu ja ostnud 2500 rubla – 120 rubla taaler. Aida luku ja ukse ja akende hingede eest oli eriline maks.
Talude ostmise ajal maksis taaler 150-200 rubla, nii kuidas mõisnik arvas.
Teistest taludest ja valdadest on tulnud paljud peremehed Õisu valda, kes oma valla peremeeste eest on ära ostnud.
Kibe talu peremees Hans Kamar 71 a. vana tähendab talude ostmise kohta. Ta kui vanaaegne vallavanem mäletab mõnda üksikasja. 1864 a. olla juba Õisus talud kohe maksetava raha eest müüdud. Maal on käinud maamõõtjad, talusid mõõtmas. 1858 a. peale on mõisnik nõudnud poolrenti rahas ja pool orjuses, teopäivi. Alles 1864 a. algas täielik müümine ostmine. Paljud ostjad on Abja ja Kariste valdadest. Oma peremehed ei olla julgenud herrale teatada et nad nii jõukad on. Ainult üks peremees teatanud otsekohe et ta ostab koha ära. Sellegi peale vaatamata on herra oma valla peremeestele teinud soodustusi talude ostmisel, pikendades maksu tähtpäevi. 1864 a. on hind kõikunud 120-140-160-180 rubla maa taaler, järgmistel aastatel on hinda tõstetud. Kohe pääle ostmist anti 6 esimese aasta jooksul, iga aasta, mõisa poolt talule ilma rahata puid: põletuspuid 10 sülda, pirrupuid 4 jalga, 4 rattapuu pakku, 2 sülda tarrasi (aia) puid, need olid kuusepuu latid aedade tarvis. Ehituseks anti 500 palki, talude suuruse ja ehitse nõuete järele. Kibe talu oli 26 taalert 30 grossi suur.
Mõisatel oli harilikult juba varem Krediit-Kassast raha võlgu võetud, terve valla talude vastutusel. See võlg, mis mõisnikud oma majapidamise tarvis laenasid jagati valla talude peale, vastavalt talude suurusele. Nii Õisus oli August Sievers, kes talusid müüs ja tal olid juba suured võlad isadest säilinud. See võlg, mida talude peale pandi, oli Õisus 50 rubla taalri pealt igal talul. Kui talu suutis tasuda seda, siis arvati müümise korral see võlg üldisest taluhinnast maha.
Umbes sarnase suurusega talu nagu Kibe mis oli 26 taalert 30 grossi suur, maksis 3400 rubla talude müümise ajal, s.o. 1865 a. Lõplik kontraht tehti nn. eelkontraht, paari aasta pärast järgnes lõpulik kontraht mis kihelkonna kohtu poolt kinnitati. Selle vaheajal 6 kuu jooksul kuulutati Proclami lehes mille aja jooksul võis selle ostu-müügi lepingu vastu protesteerida. Kahe aasta möödumisel kinnitati lõpulikult kontraht kreisi kohtu poolt.
1864-65 oli Õisu vallas kõige hoogsam talude müümine, kunas umbes 30 talu päriseks müüdi. Alles 1869 aastal kinnitati kontrahid kreisikohtu poolt.
Lepingute sisu oli järgmine:
Ostjal antakse mõisa poolt tasuta 6 aastat järgemööda, arvates Jüripäevast 1869 a. iga aasta 3 jalga pikad põleisipuid – 10 1/2 sülda, 3 jalgapikad pirrupuid – 2 jalga, 7 kasepakku – 7 jalga pikad, 400 ehituspalki, 26 koormat katuselatta (ritvasid), 3 5/6 sülda tarrasi puid.
Kõik mõisa kohustused ja seadused peab uus omanik truilt ja auusalt täitma, nende hulgas ka Krediitkassa võlg, kui see veel tasutud ei olnud.
Ostumüügi lepinguid vaadates paistis silma veel üks mõisa kohustus talude vastu. Nimelt leidus mõne kontrahti peal märkus et mõisnik on maksnud taludele enne müümist nn. Rootsi rüütli raha, mida igal talul oli õigus nõuda mõisa käest. Kui suur see maks oli ja mispärast oli mõis kohustatud maksma ei olnud tähendatud. Vist on see Rootsiajast säilinud kohustus. See kohustus kaotas oma maksvuse ühes talu müümisega. Igas kontrahis on märgitud: Talu müümisega kaotab oma maksvuse nn. Rootsi rüütli maks, mida varem mõisa maksis talule.
Mõisnikkudel oli õigus asutada karjamõisaid sisse tulekute suurendamiseks. Tollajal oli mõisa tulud peaasjalikult villast ja viinast. Peeti ligi 700-800 pealist lambakarja, paljude karjapoistega oma karjachefiga eesotsas. Villa ja viina müügist saadud tulu oli pea ainukene mõisa sissetulek, enne talude müümist. Karjamõisad on muidugi lammutatud talude asemele kerkinud ning paremad põllud enese alla võtnud.
Aidu vallas on talude ostmine sunduslikku iseloomu kandnud, seetõttu on ka enamasti kõik omad peremehed talud ära ostnud. On nõutud alguses 100 rubla käsiraha sisse ja siis on talu ostja nimele reigistreeritud.
Loodis on talude müümine analoogiline teiste valdadele olnud. On talitatud nendesamade juhtnööride järele nagu Õisu vallas, kus Sieverid olid tooniandjad pea kogu kihelkonnale oma määrustega ja korraldustega talude müümise suhtes. Loodis on vähe võõraid peremehi sisse tulnud, enamasti kõik on omad peremehed ära ostnud. Selle vastu on Õisu vallas väga palju väljast poolt sisse tulnud peremehi, nii Penujast, Abjast, Hallistest ja mujalt. Vana Rits Sievers on toonud oma valda väljas poolt venelasi, mustlasi oma karjamõisatesse. Veel praegugi olla Õisu ümbruses teistsuguse välimusega inimesi kui mujal. Alguses on siski peremehed väga ükskõiksed talude ostmise vastu olnud. Ei ole tahetud uskuda müümise tõelikkust, vaid on nähtud selles teatud kavalat võtet mõisniku poolt rahvalt raha hankimises.
Kõige parema maa taalri hind oli 260 rubla.
Talude ostmine algas, nagu mujalgi 1864-65 aastate ümber. Peremehed on ostmiseks raha kogunud enamasti linadest. Lina pund – leisik (20 naela) oli maksnud 5 rubla. Enamasti on oma valla peremehed kohad ära ostnud. Teistest valdadest on väga vähesed sisse tulnud.
Talude suurus Heimtali vallas on enamasti 20-25 taalrit olnud. Laatre talu oli 22 taalrit suur, see müüdi 4200 kuldrubla eest päriseks Peeter Kalamehele. Seda hinda makseti järgmiselt:
käsiraha 200 rbl.
Kreiskohtu ees kontrahi ettenäitamisel 400 rbl.
Pantpriive (Pdandbrüf) võlg 1700 rbl-.
Võlga jääb 1900 rbl.
Selle võlgu jäänud summa pealt võeti 5% kaks korda aastas. Ostja saab esimese kuue aasta jooksul 150 kuusepalki – 4 sülda pikad ning üks aasta põletis puud maksuta. Nii palgid kui ka põletispuud olid maksuta.
Sabaku talu peremees Peeter Koger 70 aastat vana räägib talude ostmisest:
Rahvas ei olla alguses uskunud et mõisnikud kohad päriseks müüvad ja siis on rahamaksmisega väga tagasihoidlik oldud. Sabaku talu peremees räägib, et kui tema kodu raharendi kontraht toodud, siis löönud ema käed kokku, et mis meist nüüd saab. Kardeti väga raharenti ja ei juletud kuidagi kohta päriseks osta. Sell ajal toimetati taludes kõik tööd kodusel viisil. Nii valmistati kodus nööri, vanutadi kangast jne. Raha oli vähe. Teenijale tüdrukule makseti rubla raha ja see oli kõik rahapalk. Raharendi ajal oli 20 taalri suuruse talu pealt 60 rubla aastas. Kontraht tehti tavaliselt 6 aasta peale. Kuid sõlmiti lepinguid ka 12. ja 24. aasta peale. Hoonete remontimine oli rentniku kohustus mõisa materjaliga.
Rõõsa talus leiduvate vanade rendikontrahtide järele on aasta rent olnud 110 rubla hõbedat mida makseti järgmisetl tähtpäevadel:
Jüripäeval 25 rbl.
Mihklipäeval 25 rbl.
Küünlapäeval 60 rbl.
Kokku 110 rbl. hõbedat.
Tuleõnnetuse korral annab mõisa rentnikule ehitusepalgid. Teistel õnnetustel kandku rentnik omal jõul kahjud. Raharendi kontrahtidel on juurde lisatud lisakiri, kuhu on üles loetud talu inventaar.
Heimtalis on talude müümise hooaeg olnud 1867-68 aastatel, kus talud on maksnud 3200-4000 rubla. Selle juures kinnituse ja Proclami lehes kuulutamise kulud on mõisa kandnud.
Raharent oli 90-150 rbl. aastas, olenedes talude suurusest. Kontraht sõlmiti 6-12 a. peale.
1826 a. revisioni lehest selgub et Heimtali vallas on kõige suurem protsent 3 päeva kohtasid olnud.
Üldine elu kohtade päriseks ostmisega ei ole muutunud palju teoorjuse aegsest elust. Nüüd ainult koondati kõik jõud koduse põllutööle, ei tarvitsenud enam teol käia, kuid seevastu töötati hommikust õhtuni, võeti isegi ööst lisa, omal põllul. Õhtul, peale raske päevase töö viidi hobused õitsele, kus vanem mees künkal piipu popsis, tööpoiss mättale magama heitis ja tüdruk pidi hobuseid valvama, sest ta sai hommikul magada.
Õiguslist elu vanemast ajas, see on teoorjuse ajal iseloomustada, peab ütlema et see oli mõisniku võimu all, kohtud pidi arvestama mõisniku arvamisega ja kohtude tegevuse erapooletus oli kaugel meie aja kohtu erapooletuse mõistest.
Õisu vald. Nagu Andres Rõõmus 83 a. vana, kohtudest teatab oli kolm kohtunikku ja neljas kirjutaja. Kohtunikud valiti peremeeste hulgast ja alles hiljem valiti üks sulane liikmeks, mittealaliselt. See kutsuti kohtuistangust osa võtma siis kui mõne sulase asja arutadi. Seda liiget nimetadi ilma maata meheks, kohtus.
Andresel oli kord 50 rubla palka mõisast saada ja tal oli oras äpardanud. Kohus on mõistnud selle eest Andresele trahvi 50 rubla mõisniku kasuks. Seega jäi see 50 rbl. lõpulikult saamata.
Traditsiooni järele olid teoorjuse ajal karistamised väga valjud ja jagati ohtralt ihunuhtlust. Iga väiksemagi süüteo eest anti vitsu. Kui karjalaps laskis seapõrsa üle kraavi mõisa põllule jooksta, ja juhtus opmann seda nägema siis anti 15 hoopi vitsu. Kui oli märgatud vähematki protesti vaimu mõisa seaduste ja üldise korra vastu, siis nõutud Õisus tingimata ihunuhtlust mida jagati mõisas nn. „häbipostis” tallide ees. Iseäranis agar oli ihunuhtluse nõudja Õisu omanikudest vana Rits (Friedrich) Sievers. Sellega on Rits enesele jäädava kuulsuse jäädvustanud Õisu ja ümbruskonna valdades. Matkates neid valda mööda ja kogudes traditsiooni kuulsin tihti Ritsu kohta ütelusi nagu väga toores, halastamatu, vereimeja, kalk jne. Seda iseloomustust kinnitavad ka Õisu vallamaja arhiivis leiduvad Õisu Koggukonna-Kohtu protokollid. Pääliskaudsel lehitsemisel torkas silma kohtunikkude kirjaoskamatus, ei osatud isegi oma nime kirjutada, vaid protokolli allkirjade asemel tehti kolm risti. Kohtunikke on kolm olnud, peakohtumees ja kaks abi. Kirjutaja kohuseid on täitnud mõisakirjutaja või opmann. Protokolleeritud on eesti keeles. Ihunuhtlust on väga ohtralt jagatud, iga vähemagi süüteo eest. Suuremalt osalt on kõik kohtuasjad talupoegade omavahelised tülid ja konfliktid. Otsuste tegemisel on märgata herra suurt mõju otsuste peale.
Loodi vald. Loodi vallamajas leidsin eest täieliku segaduse arhiivis. Pole arhiivi nimestikku, vallakohtu protokollid on laiali pillatud kapides. Kirjutaja lubas kiires korras asja parandada. Mõned kohtuprotokolli raamatud, mida üles otsisin lugesin läbi. Paistab silma kohtumeeste kirjaoskamatus ja sagedane ihunuhtluse jagamine. Mulle kättesaadavad protokolli raamatud algavad 1853 aastast ja kestavad mõned aastad. Alguses on kirjutatud saksakeeles, pärastpoole eesti keeles. Et arhiivi nimestik puudub, sisi puudus võimalus täielikku ülevaadet saada dokumentidest. Paljud protokolliraamatud on kastides pakitult pööningutel ja mujal saatuse hooleks jäetud. Kätte saadavatest raamatutest on näha et kohtunikke valiti 4, üks valiti veel tagavara kohtunikuks. Kohtukirjutajaks oli vallakirjutaja, kuid sagedasti on selle aset täitnud ka mõisakirjutaja. Peksu ajal lamas süüdlane pingi peal, otsuse täideviiaks oli vahimees. Näit. oli keegi teenija tüdruk villa varastanud ja kohe viidud alasti olekus ihunuhtlus läbi.Heimtali vald. Heimtali on kohtutes ihunuhtlus alles hilja kaotatud. Üldiselt ei ole siin ihunuhtlust väga ohtralt jagatud, sest herra ja rahva vahekord on võrdlemisi hää olnud. Herra on nimetanud kolm kohtunikku omalt poolt, valla peremeeste hulgast 3-aastaks. Herra ise oli 4. kohtunik ja otsuse määraja. Kohtukirjutajaks oli mõisa opmann.
Õisu vald. Õisu vallas on võrdlemisi rohkesti vene usku üleminejaid olnud. Selleks on palju vist kaasa mõjunud vana Rits Sievers, kes oma valjusega ja toorusega rahvast tõukas veneusku. Hääks meelituse esemeks oli ka preestrite poolt lubatud hingemaa, mida küll tegelikult ei saadud, vaid ainult lubaduseks jäi. Sellele liikumisele töötasid küllalt energiliselt vastu mõisnik ja tolleaegne Paistu õpetaja Maurach. Rahvas nimetas teda Moorak. 1861 aastal on Õisust 72 hinge Venemaale rännanud, enamasti sulased.
Hans Kamar Kibe talu peremees 71 a. vana räägib vene usu sissetungimise kohta.
Veneusu tulekuga lagunes rahvas otsekui kaheks vooluks. Üks vool, need kes läksid vene usku, kartsid et nad jäävad igavesti mõisa orjadeks, ning sellepärast nähti orjusest pääsmist ainult Vene usus. Selle juures oli usk sisuliselt täiesti kõrvaline asi, püüti ainult hingemaad, oma maalapikest, orjusest vabanemist. Teine vool, need kes mõisniku ja luteriusu õpetaja manitsusi kuulasid, kartsid et üleminekuga kaotavad nad oma teenistuse ja kohad sest mõisnik oli hoiatanud rahvast, oli lubanud veneusulised kohtadest ja teenistusest tagandada ja mitmeti kitsendada. 1884 a. oli Õisus vallaraamatute järele 600 pearahamaksjat ja neist olid 115 veneusulised. Kuigi mõni on alles kahtlenud ülemineku suhtes ja sellest preestriga mõtteid vahetanud, on preester teda juba üleminejate, usuvahetajate nimekirja sisse kandnud. Vene preester oli saatnud üleminejate nimekirja vallavalitsusse kinnitamiseks ja ühtlasi teatanud et need inimesed on kreeka õigeusku, tunnistagu nad ise mis usku tahes. Õisu vald kuulus kirikliselt Tuhalaane koguduse preestri kübbara alla, kes igal viisil püüdis rahvast oma usku võita. Igal pool kiriklistel talitustel on ta rahvast noominud et see luteriusku on. Nii veneusulise isa matausel, kelle pojad olid luteriusulised, hauakõnet pidades olla mainitud preester tähendanud: „Kus isa võiski elada kui kõik olid temast äralangenud.” Tolleaegse Paistu kirikuõpetaja Hanseni ja preestri vahekord on sõbralik olnud väliselt, kuid kiriklistes jutlustes on nad teineteist ja uskusid kõige tumedamates värvides kujutanud. Kus mõisniku ja rahva vahekord halb on olnud, seal on ka palju üleminejaid olnud. Pärastpoole pettudes hingemaa saamise lootustes on tagasi luteriusku läinud. Üldiseks põhjuseks oli lihtrahval maanälg, mida õhutasid veel preestrid oma hingemaa lubadustega. Luteri õpetaja manitsevat häält pole kuulda võetud, sest rahva keskel on kindel arvamine valitsenud et kirikuõpetaja ja härra on ühel nõul ja sellepärast ei või kumbagi uskuda. Õisus on pea ühepalju peremehi ja sulaseid, üleminejaid olnud.
Aidu vald. Aidus, kui kroonu vallas, kus vahekord herra ja rahva vahel ei ole nii terav olnud kui Õisus, on ka vähe Vene usku üleminejaid leidunud. Peremehed on püüdnud sulaseid tagasi hoida usku vahetamast. Paljud on pärast luteriusku tagasi pööranud. Paistu kirikuõpetaja Bergmann on püüdnud rahulikul teel preestritega läbi saada. Vene usku ülemineku kohta käib rahvasuus ütelus: „Mõisa hirm ja kepi valu, ai meid Vene papi manu.” Seda kuulsin sellest vallast vana sepa, Jaan Puskari käest, pärit Kangru talust 83 a. vana.
Loodi vald. Loodi vallas ei ole palju vene usku üleminejaid olnud. Kes on läinud, need on maa pärast läinud. Lubati hingemaad, mida ka 1890 aastal anti. Mõned, maad kätte saades on tulnud luteriusku tagasi.
Turupäevadel on preester Loodi kõrtsi juures olnud ja turulisi püüdnud oma usku pöörda. Loodi valda määrati preester Petschenetsky, kes Bergmanniga hääs vahekorras on olnud. Paljud on esimese hoo raugemisel luteriusku tagasi tulnud. Tuhalaane valla preester Kübber on vaenulik olnud luteri õpetajate vastu ja seda ka armastanud igal juhul väljendada. Kord on veneusulised vanemad lapse luteriusku ristinud, mille peale preester on kohtusse kaevanud, kuid kohtuvõimud ei ole leidnud võimaliku olevat kaebust rahuldada.
Usuvahetajad on enamasti sulased olnud. Loodist ja Aidust üleminejad on sellega seletatavad et seal on Tuhalaane Vene kirik lähedal, mis oma mõju laiutas ümbruse valdade peale. Teisi uskusid ei ole olnud.
Heimtali vald. Rahvas on Vene usu tulekuga suurel arvul voolanud Viljandi preestri juurde hingemaa pärast. Preester ei ole kindlasti hingemaad lubanud, lubanud ainult „püha ristiusku”. Kihutuskõnelejad on välja saadetud rahvast uue usu poole võitma. Ülemineku põhjusest võib nimetada maanälga, mida loodeti hingemaaga rahuldada. Ühtlasi loodeti orjusest vabaneda. Võrdlemisi palju on siin rahvast Vene usku üle läinud. Tagasipööranud on vähesed.
Üldiselt nelja valla kohta peab tähendama et usuvahetamine ei olnud eriti silmapaistvalt intensiivne. Üleminejate % on märkamatult väikene, puudub massihaarav üldine usuvahetamine. Ka need vähesed, kes üle läksid, toimetasid siin ennem majanduslistel motiividel kui sisemise, usulise tungi tõukel. Hingemaa sidus neid veneusu külge, kuid sisemiselt, oma usulistelt tunnetelt, jäid nad luterlasteks. Juba esimesel võimalusel püüdsid nad tagasi pöörda endise usu juurde, sellepeale vaatama et neile uus usk teatud elamise soodustusi pakkus ja neid lootustandvate lubadustega toitis. Et paljud lubadused ainult preestrite kantseleidesse maha maeti, rauges ka ülemineku tuhin pea.
Õisu vald. Õisu valla Peetre koolimaja arhiivi külastades leidsin sealt mõningad andmed varajasemast hariduse oludest. 1837 aastal on kool asunud Lalli talus, kust ta 1860 a. Kalme talusse üleviidi. 1871 a. on Õisu mõisa omanik von Sievers koolimaja enesele võtnud ja koolile on antud Kitsi talu maadest 5 tiinu maad, kuhu vald 1872 aastal uue koolimaja ehitas Peetre. Uuel koolimajal oli 1 klassituba ja kahetoaline õpetaja korter. Ruumid on väga kitsad olnud, nii et isegi õpilased on klassipõrandal ruumi puudusel maganud. Esimeseks õpetajaks oli keegi rätsep Jaak keda Sievers ametisse määranud. Jaak oli Lallil õpetajaks üks aasta, 1837-38. Järgmine õpetaja oli Hendrik Laarman. Palgaks sai valla poolt aastas 2 tsetverti rukkid, 2 tsetverti otre ja mõisa poolt 15 rubla raha. 1860 kui kool Kalmele viidi oli õpetajaks mõisa lambakarjane Juhan Kull, kes pisut saksa keelt oskas. 1872 anti koolile juba 15 vakamaad põldu, ja 10 vakamaad heinamaad. 1901 kui õpetajaks valiti Pertma sai ta juba palka 80-113 rubla aastas. Juba 1837-1849 aastani olid koolivanemad ametis. Enne Peebu koolimaja ehitamist, see on Lalli ja Kalme koolides oli õpilasi 5-30. 1840 a. oli 5 õpilast koolis, 1871 a. juba 30 õpilast. 1837 aastast peale näitab õpilaste arv juurdekasvu, mis väikeste hüpetaga aasta-aastalt kasvab kuni 50 õpilaseni, see on viimase ajani. Okupatsiooni võimud kasutasid koolimaja koolivaheajal sõdurite eluruumideks. Niisama võtsid ka Saksa keele võõra keelena õpeplaanisse.
Venestus valitses nagu mujalgi täielikult ka Peebul.
Kui koolil veel oma maja ei olnud, siis oli ta, Andres Rõõmuse, 83 a. vana, mälestuse järele eelnimetatud taludes peremehe kambris olnud. Lapsed on sunduslikult pidanud ühe talve koolis olema, kus õpetati lugemist, kirjutamist rehkendamist ja laulmis. Venestuse peale ei ole rahvas hea pilguga vaadanud. Kellel üksik poeg oli, see ei ole lasknud oma pojale koolis Vene keelt õpetada, sest üksikutel poegadel ei tarvitsenud sõjaväkke astuda. Nad jäid perekonna toitjaks. Mõisnik on Vene keele õpetamise suhtes erapooletu olnud.
Aidu vald. Aidu valla koolioludest räägib Ell Tomson 83 a. vana. Koolis on käidud enne Jõulu 4 nädalat ja pärast pühi 6 nädalat. Õpilased on vaevalt kirjutama õppinud. Klassis on olnud üks pikk tasane laud, kus tütarlapsed on istunud ühel pool lauda ja poisid teisel pool lauda. Õhtul on kooliõpetaja ühe muinasjutu ette jutustanud ja õpilased on pidanud järgmisel hommikul seda jutustama. Igal õhtul oli uus muinasjutt. Ükskord üks pidi täiesti selge olema. Kui oli nõrgalt õpitud, siis karistati küllalt valjult. See tegi lastele kooli vastumeelseks, ei tahetud häämeelega kooli minna. Koolis pandi suurt rõhku katekismuse ja palvete õppimise peale. Loeti ka testamenti.
Loodi vald. Loodi valda on asutatud kool, Loodi vallakool 1819 aastal priiuse mälestuseks. Seda nimetati kirjutuse kooliks, õpiti kirjutamist, lugemist, laulmist. Ka rehkendust õpiti, mis väga suuri raskusi õpilastele sünnitas. Esimesed koolid olid rehetaredes. Vald pidi palga maksma viljas, kes ei maksnud seda võis kooliõpetaja kohtulikule vastutusele võtta. Hagu, põletismaterjaliks, pidi kooliõpetaja ise raiuma. Kooli arhiivi dokumentidest on näha et 1883-85 on koolile oreli ostmiseks loteriisid korraldatud. Rahvas on agaralt loosimisest osavõtnud. On annetatud palju kindaid, sokkisid jne, üldse loosimise asju. Loodi mõisa omanik von Bock on annetanud 5 rbl loterii heaks ja ta proua – kimp lilla. Rahvas on väga agaralt loosimist toetanud, siis on kolm korda loosimist toimetatud, kuni lõpuks on sisse tulnud 304 rbl 53 kop. Arhiivis pole leida enam dokumentisid hariduslistest oludest.
Heimtali vald. Heimtali valla koolimaja arhiivis leidsin väga vähe koolielusse puutuvaid dokumente. Siiski leidsin Heimtali valla avaliku raamatukogu asutamise protokolli, dateeritud 1881 aastast. Ümbruse ärksamad peremehed on asutanud raamatukogu 1 rbl. sissemaksuga. Asutajaid on 16 olnud. Liikmemaksuks on määratud 50 kopikat. Kogu on lühikese ajaga jõudsasti kasvanud.
Üldiselt, loetletud valdade hariduslist olu iseloomustada, peab mainima alguses väga primitiivseid ja viletsaid kooliolusid ja hariduse väga aeglast levinemist. On märgata mõnes vallas rahva keskel tõsist tahet ja tungi koolisid ja hariduslisi olusid parandada. Ei puudu aga ka loidus rahva keskel oma kooli vastu. Mõisnikud on üldiselt passiivsed olnud hariduse levitamisel. On puudunud mõnes vallas korralikud koolimajad, vaid kool on pidanud leppima mõne vastutuleliku peremehe poolt lubatud tarega. Õpeabinõud on äärmiselt primitiivsed olnud, millest ka õpilaste nõrgad teadmised tingitud. Õpetajad sageli isikud, kes mõisa enam ei kõlbanud ühegi ameti peale, nagu lambakarjused ja rätsepad. On õpetatud juba aluses saksa keelt.
Õisu vald. Venestuse tulekuga hellitas rahvas lootusi mõisa ja kiriku ühise võimu alt lahti saada. Kohtutes venekeele tarvitusele võtuga loodeti herra mõju murda ja õiglasemat talitust leida. kuid ei soovitud lastele koolis venekeele tuupimist, milles nähti kui mingisugust endastmõistetavat pahet. See, viimane nähtus tõukaski rahvast venemeelsusest eemale. Kohtus tõlgiti alguses eestikeeles kirjutatud protokollid vene keelde. Toodi ka kindlad venekeelsed terminid kohtu asjaajamisse.
Loodi vald. Venestuse tulekuga 1890 a. ümber on rahvas alguses väga poolt olnud, on nähtud venestuses uue, parema aja algust, kudi varsti on lootused purunenud kui on nähtud venestuse tõsiseid sihte. Koolis ei ole sallitud venekeele tuupimist. Instektor on paljud õpetajad, kes temale ei ole meeldinud lahti lasknud. Tolleaegne Paistu kiriku õpetaja Bergmann on seisnud emakeelse kooli eest ja ühtlasi püüdnud rahvast venestuse laine eest hoida.
Heimtali vald. Nagu teistes valdadeski, nii loodeti ka Heimtali venestuselt abi ja võimu herra mõju vasta. Kohtudes viidi mõningane uuendus läbi. Kui enne herra talumehega protsessis, siis kohtuistangul asus herra kohtunikkude juures kohtuvõre taga ja talumees võre ees. Nüüd venestusega olid mõlemad võre ees. See nagu näitas herra võimu raugemist venestuse ees, talupoegade silmis.
Üldiselt venestus oli rahvale võõras, sellepeale vaatamata, et ta nagu oma abi pakkus talupojale mõisnike ülivõimu vastu.
Ärkamise aja kohta leidsin väga vähe materjali. Nii traditsioon kui ka kirjalikud dokumendid puuduvad pea täiesti. Neis valdades on enamasti loetud ajalehtedest „Sakalat” ja „Pärnu Postimeest”. Mõisnikud ei ole küll hea pilguga „Sakala” peale vaadanud ja on tehtud noomitusi mõnele peremehele „Sakala” lugemise pärast.
Õisu vald. 1905 a. on Õisus võrdlemisi rahulikult möödunud. Õisu koolimaja on üliõpilase Kamara juhatusel koosolek olnud, kus rahvas on nõudnud viinamonopoli sulgemist, niisama nõutud rahva poolt maad, kuid eriti teravat välja astumist kohalikkude mõisnikkude vastu ei ole olnud. Tolleaegne Õisu omanik oli rahvas vastu võrdlemisi heatahtlik olnud. On läinud küll karistussalk, dragunid Õisust läbi, kuid arreteerimisi ega peksmisi pole olnud. Mõisnik pole ühtegi oma valla inimest karistada lasknud, sest puudusid vastuhakkamised rahva poolt. Must sõda on olnud ka Õisus aga mõisnik ei ole selle peale karistustega reageerinud.
Terve valla kohta on ainult kaks karistuse juhtumist olnud. Nimelt tahtnud karistussalk kahte peremeest, mitte mõisniku käsul, vaid kõrvaliste isikute nõuandel maha lasta. Mehed arreteeritud, kuid vene preestri palvel jäetud otsus täide viimata ja mehed lastud vabaks.
Aidu vald. Ka siin on 1905 a. rahulikult möödunud, ainult mõnele on ihunuhtlust jagatud, kes kohalikult urjädnikule vastu on hakanud.
Loodi vald. Ka siin on 1905 a. rahulikult möödunud, ei ole mahalaskmisi eha karistamisi olnud.
Heimtali vald. 1905 a. on Heimtalis hästi rahulikult möödunud. Paar peremeest, kelledest üks oli Rõõsa talu peremees August Grünberg 61 a. vana, oli saadetud Tartu Tõnnissoni koosolekule. Tagasi tulles on mehed vallarahvale asja ära seletanud, nii Tõnissoni kui ka aula otsused teatavaks teinud. On leidunud vallas ka käredat elementi, kes on pooldanud aula otsusi, kuid midagi aktiivset pole ette võetud. Sieverside ja vallarahva vahekord on võrdlemisi leplik olnud, mille tõttu ka rahva poolt väljaastumisi ja karistusi pole olnud.
Üldse neis valdades ei ole 1905 a. revolutsioonilised mõtted haaranud laiasid hulkasid. See tõttu on ka „punaste aastate” tagajärjed väga väikese mõjuga. Võib olla et on puudunud ehk enegrilised kihutuskõnelejad, kuid põhjusi tuleb otsida vist mõisnikkude tagasihoidlikkuses ja hääs suhtes vallarahvaga. Oleksid need puudunud, oleks vist 1905 a. ka verisemaid jälgi rahvasse jätnud.
Õisu vald. Vald okupeeriti saksa vägede poolt päev hiljem kui Viljandis. Sõdurid jaotati talude peale korterisse, 4-5 sõdurit igasse talusse. Ametlik vahekord, see on vaade saksa valitsuse peale, oli vaenulik, kuna sõdurite ja rahva vahekord võrdlemisi hea oli. Mõisa omanik on ülbemat tooni tarvitanud rahva vastu. Vägede lahkumisel on mitmel pool taludes rüüstamisi ette tulnud, kus vägivaldselt on rekvireeritud tasuta vilja ja loomi. Nii on suurem rüüstamine kogu vallas olnud Tebina talus, kus saksa läbiminevad väesalgad on öösel sõjariistade ähvardusel vilja, liha ning loomi riisunud. Talupere on elutuppa sunnitus koguma ning sõdur kuulipildujaga uksele asetatud, kuna teised on aitasid tühjendanud.
Teistes valdades, see on Aidu, Loodi ja Heimtali vallas on okupatsiooni aeg möödunud rahulikult. Kus saksa keelt on osatud on hästi läbisaadud, kuid mõnes kohas on Saksa sõdurid omavoli tarvitanud, sigu ja hobuste toidumoona sunniviisil rekvireeritud. Pärastpoole on rahaga tasutud. Hea läbisaamine on valitsenud rahva ja sõdurite vahel, kuna ohvitseridega on tulnud mõnedki konfliktid.
Õisu vald. Arhiivi uurides leidsin et Õisu vallamajas arhiiv on korralikult peetud. On olemas arhiivi nimestik 1843 a. peale. On alal hoidunud ka kõik Õisu kogukonna kohtu protokolli raamatud. Pääle nende on veel mõned teised dokumendid, mis vallavalitsuse tegevust puudutavad. Nii on rõugepanemise raamat 1821 a. seega kõige vanem dokument arhiivis. Veel leidub vaestelaste raamat. Õisu valla arhiivis on ka Kaarli ja Morna valdade kohtuprotokollide raamatud.
Peebu koolimaja rhiiv on kohalise õpetaja poolt kokkuseatud arhiivi nimestik, kus leiduvad mõned dokumendid, nagu koolipäevaraamatud, õpetajate ja õpilaste nimestikud. Leidub ka teateid kooli endisest tegevusest ja õpilaste arvu kõikumised aastate jooksul. Nimestik ulatab kuni 1837 aastani.
Morna koolimajas käies ei läinud korda arhiivi näha, sest kooliõpetaja oli mõneks päevaks koolist välja sõitnud. Kuid kohaliku rahvaga juttu ajades avaldati arvamist et mul üldse korda ei lähe arhiivi pääseda, sest kooliõpetaja olevat äärmiselt kinnise iseloomuga ja isemeelne mees, kes võõrastega sugugi ei tahtvat läbi käia. Olevat väga halvas vahekorras lastevanematega ja elavat täiesti poissmehena üksildast elu, ning püüdvat võimalikult seltskonnast eemale hoida. Kuid vaevalt vist leidub seal mingisugust arhiivi.
Loodi vald. Vallamajas leidsin arhiivi täiesti korratuses olevat. Puudus arhiivi nimestik, vanemad kohtuprotokollid olid täielises segaduses teiste valla dokumentide hulgas kappides laiali. Väga palju Vene aegseid dokumentisid olid kastidesse pakitult koridorides ja pööningutel laiali. Neid oli tahetud Venamaale evakueerida, kuid on äpardanud ja nii nad nüüd seisavad kastides. Mulle kättesaadavad kohtu protokollid algavad 1853 aastast, mis on saksakeeles kirjutatud ja pärast alles eesti keeles kirjutatud. On veel 1855 aastast Heimtali rõugepanemise raaamat. (Pupillen Buch des privaten Guthes Heimtali.) Et nimestik puudus ja ka kõiki raamatuid ei olnud võimalik vaadata, siis puudus ka võimalus täieliku ülevaadet arhiivist anda. Kohalik vallakirjutaja lubas küll kiires korras arhiivi korraldada.
Loodi koolimaja. Siin leidub arhiivi ainult 1883-85 a. Loodi oreli ostmisse puutuvad dokumendid. Pääle selle on veel olemas Liivimaa Luteri usu Maakoolide Säädus. (välja võtted Talurahva Säädusest 1860.)
Heimtali vald. Heimtali koolimaja arhiivis leidub ainult mõni vanem dokument. Nii on sääl Lihvlandimaa Tallorahva Seadus III jagu. Trükitud Tarto-Linnas 1820 a. Schünmanni kirjadega.
Siis on veel 1819 a. priiuse kuulutuse manifest. „Auliko ja armolisse Keisri Härra kässo peale kulutakse Priusse-kulutava-Kohto polest kõigile Lihvlandi ja Kurrema tallopoegadele, Lätta ja Marrahva sugust.”
Paistu kiriku köstri käest saadud suusõnalised andmed räägivad et juba 1237 olla kirik ehitatud. Hiljem on teda nimetatud „mere täht – stella maris”, sest ta olevat kaugele mere peale näha olnud.
Külastades Paistu kirikut ja uurides arhiivi, mis väga korralikult on peetud läks korda mõnda andmet saada Paistu esimeste teadete kohta. Nimelt on õpetaja Bergmanni poolt väga hää kokkuvõte tehtud laialdasest ja rikkalikust arhiivist. Nn. „õpetaja Bergmanni kroonikast” leidsin järgmist:
Kunas Paistu kirik ehitatud on, ei ole olevate andmete järele täpselt teada. Ehitusstiili järele otsustades võiks see olla XIII a. s. I poolel. Need andmed leiavad kinnitust: „Hermanni de Wartberge Chronicon Livoniae”. hrsg. von Ernst Strehlke, Leipzig bei Hirzel, 1836.
Seal on järgmist:
Chronicon p. 54 seg.
Anno 1328 magister frater Everhardus de Munheim. Hic cum magistratum acceptaret circa festum pertecostes a frotribus in Livoonia castrum in Memela fratribus in Prussia fuit cum reditibus suis omnibus et expensis ad aevum assignatum.
Eodem anno feria V andre Johannis Baptiste tempore fratris Frederici, archiepiscopi Rigensi, succesioris domini Johannis de Sverin, archiepiscopi cives Rigenses nocturno tempore castrum Dunemunde invadentes, cum illud capere neguirunt, suburbium ejus maximis laboritus et expensis aedificatum cum ecclesia coniremarunt. Hidem dam viros guam mulieres ultra C capita occiderunt oc demna IIIIc mariarum frutribus non diffidatis intulerunt.
Eodem anno im autumno in sejamio Guatoor temporum cives Rigenses fratres ordinis exterminare conantes miserunt ad regem Litvikorum ambasiatores mos duo de consulatu civitatis, videlicet Hisricum Tralove et Bernhardum Darsov et duos de communitate, scilicet Gerlacum olessenbart et Ertmarum Redpennige dicenteset promittentes eidem, good omnia castra et munitrones diocesis Rigensis sibi deberent ossignari pro exterminatione ordinis et christianitotis illarum partium. Oread fratres intelligentes, guingue castra in fidelilus vitinaeciom per vim eis assumpeserunt. Rex veniens cum multitudine ad fluvium Dune percepit fratres castra in ma habere protestate. Igitor furore accemas die tas ambasiatoris horribliter inerepavit. Responderunt autem consolande um, guod vellent eum ducere, ubi maxima ordinin foret damna. et duxerant per XI miliaria per diocesim Rigensem cum exercita, mo dentes ei ductores et necessaria. Vastarunt igitur, districtum Karx feria VI port Exdtacionis sancte crucis manentes ibidem ungne ad feriam guartum seguentem. Indeferia VI parschialem exclesiam Helmede de IIIc uncis terre igne destrucerunt, ordini damnum super VIM marcarum argenti inferendo. Sabbato seguenti ad parochialem eccbesiam Peystele (1329, 23 sept)se receperunt in gua ecelina rex cum duobus fratribus suis per duas noctis eguos suos stabulavit et coram sacramento infinita exercnit facinora; omnialia vastantes, atgue igne cremantes. Ad eam ecclesiam pertinebant IIIc unci cesi fueront ibi supra IIIchomines praeter eos guos captivarunt. Inde accesserunt distrietrum sackele, ubi parochialem eccelinam Tharvast de Iic uncis terre vastarunt concremaruntgne duobus fratribus de ordine predicatorum et domino Nicolao de Ropa, milite occisis, supra aliis IIIIc hominibus cesis captis obductis. Ordo exeo demnificatus fuit ad VI M marcarum argenti puri et ultra.
Dederunt sibi ad ductures, guibus vii erant note usgne ad terras et partes fratrum. Ad guas cum venissent ipson hostiliter invaserunt prima in districtn Carchus, de anno domini predicto feria VI proxima post festum exaltationis sancte crucis manens in ipsis partibus usgne ad feriam guartam fraximesegnentem. Dortea feria sexta guandam parochialem eccleniam nomine Helmede solempnem de IIIc uncis terre igne penitus destrucerunt ibigne serdine dampna ultra VI milia marcarum argenti puri intrulerant. Sabbats segnenti ad aliam parochialem ecclesiam nomine Peystele se receperunt. in eadem ecclesia rex infideliam, cum duobus fratribus suis per duas noctes perseverand eguos suos stabulavit et guod detestabilnis est, coram sacramento encharistia infinita exercemtes facinora calices, libros et omnia ornamenta ecclesiarum, organa solemguenia presiosa fenestris excurserunt et destruxeront de ambabus ecclesias supra dictis, deminipsam ecclesiam ex inductu igne funditus devastarunt.
„In einer Urkunde des Königsberger Ordesarhiiv vom Jahre 1329 wird schon Paistel ols eines Kirchspiels erwähnt, und zwar von 300 Haaken Landes, jeder zu 30 Tonnen gerechnet, ouch dabi gemeldet, dass die Paistelsche Kirche viele Kostbare Gerätschaften, namen Hich ein Orgel habe.
In dem lateinischen General-Kirchen – visitationen Protokoll von 1613 wird Paistel Lucerna (auch stella maris (ut lucusa, non lucenda) genanut.”
Lucerna Templum B. N.
Ex Helet discedendo, versis Telimum in itihere 5 möl. Helmeto, et 2. möl. Telino templum 13mae Virginis dictum Lucerna, s stella maris, muratum isa monte situm tecto ex scindulis munitum, guod guia passim corrumpitor, factum est ut testudo templi ex parte corruerit. Dertinebant olim ad illud templux 3 cdonis pro Parocho ex guibuo nullus extat. Paroohia murata, muri ruinosi adhoe superunt.
Templum est inigne festinitgne ad M. D. Volmarium Tarenbecium, distans a Karksos 3 mil.
Eelolevast selgub et kiriku on Neitsi Mariale pühendatud. „Muri ruikosi” näitab nagu oleks Paistus klooster asunud, mille kohta küll ühtegi tõendust ei ole.
Leiduvad veel teisedki dokumendid, nagu kirikuvisitatsioonide protokollid, õpetajate aruanded jne. On olemas korralik arhiivi nimestik.
Õisu vallast kuulsin, rahva jutu järele olla Urita talus pardiajajad käinud. Kui pardiajajad eelmalt tee pealt tulnud, süütanud perenaene tares ahjus tule põlema ja ajanud tare suitsu täis, ise roninud pika ridvaga partele, kust ta siis pardiajajad, kes üks haaval tarre sooja tulnud ridvaga maha löönud. Nii löönud ta 10 pardiajajat maha ja päästnud nii talu nende küüsist.
Mõisa ametimehed olid kroonu teenistusest vabad. Ametimehed olid: sepp, puusepp, müürisepp, katuse lööja, rõugepanija, metsavaht ja ta abi (Hans Labi metsavahi abi) ja vallakasak, kes kohtu kutseid laiali toimetas ja muid asju õiendas.
Magasiaidad seati sisse taludele viljaandmiseks. Väljaandmine oli järgmine: lõigati kaks puust pulka, seati kõrvu ja mõlemile lõigati ladinakeelsed numbrid peale. Üks pulk jäi aidamehe kätte ja teine viljasaaja kätte. Igakordsel viljavõtmisel tehti isesugused märgid peale. Oli lihtne kontroleerida ja ei olnud võimalik võltsimist toimetada. Vilja anti välja puuduse ajal ja tagasimaksmine sündis nn kasu karnitsatega. Aidas pidi alati nii palju vilja tagavaraks olema et igale maksumaksjale 3 vakka rukkit ja 3 vakka otri võis välja anda.
Üldiselt traditsiooni kogumisel leidsin rahva poolt lahket vastutulekut, kuid väärtuslikku materjali ei leidnud mitte iseäranis palju, mitmel pool kurdeti, et „oleks teie aasta ehk paar varem tulnud, siis oleks selle vanainimese käest palju kuulda saanud, kuid nüüd on ta surnud” jne. Teoorjust mäletavaid inimesi leidsin vähe, kuid siiski mida oli võimalik leida, seda olen aruandes kasutanud.
Ajaloolise traditsiooni kogumine 1926. a. suvel Paistu kihelkonnas.
Juunikuu
12-14 juuni – kogusin suusõnalist traditsiooni Õisu vallas.
15 juunil – töötasin Õisu vallamaja arhiivis.
16 juunil – kogusin topograafilisi tähelepanekuid Õisus.
17 juunil – töötasin valla koolimaja arhiivis.
18-20 juunil – kogusin suusõnalist traditsiooni Aidu vallas.
21-23 juunil – uurisin vallamaja ja koolimaja arhiivisid.
24-26 juunil – kogusin suusõnalist traditsiooni.
27-29 juunil – kogusin Loodi vallas suusõnalist traditsiooni.
30 juun. - 2 juulini - käisin Loodi vallamaja ja koolimaja arhiivides.
3-5 juulini – käisin Heimtali mõisas ja ümbruses traditsiooni kogumas.
6-8 juulini – uurisin Heimtali vallamaja ja koolimaja arhiivid, ühtlasi kogusin traditsiooni kaugemates taludes.
9 juulil – käisin Kuudeküla kooliõpetaja hra Meyeri juures, sealset kogukat arhiivi uurimas.
10-11 juulini – töötasin Paistu kiriku arhiivis ja kogusin andmeid usulise liikumise kohta.