I Asjalised mälestused

Üldiselt väga tuttav on Kabalas n.n. „Leeriaseme“ (ka „Leeriam“, kuid vähem). See on vanaaegne pelgupaik. Kabala metsas on suure soo keskel aru. Vanal ajal on see soo väga vesine olnud, pole muidu sinna pääsenud, kui saelaudadel on praegugi veel küllalt vesine, kuid hilja kaevatud suur magistraal kraav kuivatab ta kõik ühesuguseks aruks. Sinna mindud sõjaajal pelgu. Seal on praegugi veel palju hauamoodi künkaid näha. Mõnede arvamiste järele olevat seal matmise paik olnud. (Suurem osa kõnelejaid) Teiste jutu järele aga jälle sõjaaegne patarei koht. (Tõnu Kannelaud j.t.)

Nii oldud Rootsi sõja ajalgi seal peidus olnud nälga juba karta ja sellepärast pole ühte hulkujat poissi kaasa võetud kättemaksuks on see vaenlastele tee sinna juhatanud. Sest vaenlased on vaid suitsu Navesti mäelt näinud, sinna aga pole oskanud läbi metsa minna. (Jaan Rass)

Teisend: keegi mees on tasu eest tee vaenlastele ära näidanud. (Jüri Adelberg)

Kabeli mägi Rassi külas.

Seal olevat vanasti kabel ehitud olnud vundament olla veel näha olnud ennemalt, kivid nüüd ära veetud. (Jaan Rass) Sinna olevat ka Rootsi kindral maetud. (Jüri Adelberg)

Kalme Rassi külas.

Praegu nimetab rahvas seda paika Kalmeti nõmmeks. (Jung. lhk. 184)

Röövli mägi Mägede metsas

See on vana pelgupaik olnud, kuhu rahvas sõja ajal läinud. Röövli mäe aukudes on varjul oldud. Üks pereema on aga körti keetnud ja röövlid on suitsu peal sinna tulnud, see on aga keeva vett neile vastu silma viskanud ja nii on neil korda läinud neid ära hukata. (Mart Masa)

Teisend: üks mees on hakanud õlut seal tegema. Röövlid on Navesti mäelt suitsu näinud ja kaks ratsanikku on sinna tulnud. Mees on keeva vett neile silmi viskanud ja nad ära tapnud. Sellest olevat ta oma nime saanudki. Pärast hiljem on mäest leitud 2 mõõka ja 2 pealuud, mis rahva arvates röövlite omad pidanud olema. (Jüri Oja) Röövli mäes praegu augud näha.

Nahamulla külas tuuliku asemel olnud kivi kalme. Sellest 300 küünra võrra lõunapoole teine väike, kus 4 kivi ringi pandud ja üks teiste peal olnud. Sealt on poti tukka, tuhka ja mõnesuguseid rõngaid välja tulnud. (Tõnis Türk)

Teistest kalmetest, Kabeli mägedest, hiitest jne uusi ega teisendeid ei räägitud, mis on juba Jungil kirjutatud.

J. Jung, Muinasaja teadus Eestlaste maalt, II 1898. Tartus. Lhk. 176-188.

II Arhiivid

Vallaarhiivid

Kabala valla arhiivi praegune seisukord: Arhiivil puudub korralik hoiukoht, osa on kül kapides (2 kappi) osa aga kapi otsas ja lahtiselt riiulitel, muist kastidesse mahutult pööningul. On küll seda arhiivi 20 aasta eest korraldud ja nimekirigi kokku seatud (kronoloogilises järjekorras), siis aga jälle segamini aetud. Selle nimekirja järele praegu ühtegi raamatut kätte ei leia. Ainukeselgi raamatul neid numbreid peal pole, mis nimestikus tähendud. Sekretäär ei mäleta, kuidas omal ajal seda arhiivi korraldud ja kuidas nimekiri kokku seatud, tõendab vaid, et alles kõik on, vähemalt nii kaua kui tema siin on olnud, on kõik alles (34 aastal). Vallavalitsuse arhiiv 1870-1909 on kunagi osakondade kaupa korraldud, mida raamatute tahaservale kleebitud numbrid näitavad, nimestik sarnane aga puudub.

Vanem raamat valla arhiivis rõugepanemise raamat aast. 1859, siis kogukonna valitsuse protokolli raam. A. 1869 Revalcinations journal a. 1871

rulli raamatud 1873 a. peale

vamiili raamat 1874 a. jne

Kogukonna kohtu protokollide nimestik puudub. Vanem peab neist olema 1865 aastast.

Ollepa ja Kabala valdade ühendamisest üheks Kabala vallaks sekretär midagi ei tea kõnelda. See olevat ammu enne teda olnud. Ta on siin sekretäriks 34 aastat olnud.

Eraarhiivid

Era arhiive Kabalas ei leidunud. Endise Kabala mõisa valitseja Lõhmusaare tõenduse järele sisaldanud mõisa arhiiv mõndagi vana ja väärtuslikku materjali. Ilmasõja aeg aga see osalt vene enamlastest, osalt saksa sõdureist hävitud. Osa on siiski Türi vabriku saadud viia. Lõhmusaar arvab et just vanem ja väärtuslikum osa. On ta praegu seal, või on sealt edasi viidud – kõneleja enam ei tea.

Majapidamisse puutuvad raamatud on endise mõisa raamatupidaja von Herteli käes.

Kooli arhiivid

Kabala valla 6 klassiline algkool asub praegu Kaba mõisas. Koosneb endistest Laeva ja Meosaare valla koolist. Kroonikaid neist pole.

Kurla 4 kl. algkoolis on kooli Kroonika ta tekkimisest kunni hilisema ajani. Üks eksemplar sellest kooli arhiivis (kui seda niiviisi nimetada tohib, sest peale kroonika seal muud ei leidnud), teine aga Viljandi maakonna koolivalitsuses.

Endise Arusaare kihelkonna abikooli kroonika ärakiri endise kooliõpetaja Leemeti käes, millest ärakiri aruandele juure lisatud.

III Suusõnaline traditisoon

Sõjad

Rahva traditsioon sõdu ei mäleta, küll aga röövlid, kes peale Rootsi sõda liikunud. Samuti teatakse veel rääkida sõjameestest, vaskkirbameestest kes Prantsuse sõja ajal siit läbi käinud.

Röövlitest jutustatakse: ühel sügisesel päeval tulnud 3 või 4 ratsanikku Ässale. Mees ronib hirmuga pärsile. Röövlid tulevad sisse. Tuli põleb kerisel. Hakkavad seal oma riideid kuivatama. Mees pärsil näeb polegi meesröövlid, vaid naised, võtab kerise kiva ja pillub nad surnuks. Seob siis hobuste selga ja viib nad Haraka sohu. Jutustajale olevat noores põlves veel neid valjaid näidatud, mis röövlite hobustelt võetud olnud. Umbes sarnaseid lugusid jutustatakse mitmes teisendis. Rassi külas näidatakse suurt „Mihkli“ mända, kus sõja ajal naised, kinni seotud ja rinnad ära lõigatud.

Katk: Usutakse praegugi veel mõnes paigas, et katk käinud mõne looma näol ringi ja kuhu ta tulnud seal olnud inimestel suremine kindel. Katku eest põgenetud metsadesse, lootsikutega vee peale jne.

Jaan Sanderi vanaisa rääkinud et katk tulnud neile anina. Vanaisa olnud üksi kodus seliti sängis, nooremad kõik lootsikuga järel. Ani tulnud lahtisest uksest tuppa. Vanaisa löönud ani maha ja keegi pole neil katku kätte surnud. Niisuguseid lugusid on paljud.

Näljad: Üle saja aasta tagasi, aga kunas just, seda kõnelejad ei tea, olnud niisuur nälg, et paljud on surnud nälja kätte. Üldiselt räägitakse, et on teel surnud lamanud, heinatükid suus.

Umbes 80 aasta eest on suur viljaikaldus olnud, mille tagajärjel nälg end tunda annud. Üks suve on hirmus kuiv olnud, järgmine jälle väga vihmane, mõlemil korral vili ikaldanud. Magaski aidad on esimesel suve järele tühjaks saanud. Kartulaid pole saanud. Näljas läbikäijaid on parve viisi olnud. Kui söödud siis olnud ikka keegi ussel valvamas, et mõni ei tule. Et leiva jahu pikendada, on rapetele kapsaid hulka pandud. Ohakatest on suppi keedetud, see on aga halvasti seedimise peale mõjunud, nii et teolised pole võinud kündmise aeg püksa jalas hoida. (Jüri Oja) Isegi raba samblaid on pandud leivasse. (Mari Mullikas) Nälginud lapsi on viidud mõisa „praaga peale“, kus neil viina praaka söögiks antud. Et lapsed asjata mõisa õuel ringi ei jookseks, on seotud nad köiekülge kesk õuet. Rentnikud, kes pole jõudnud renti maksa, on kohtelt aetud ja kraam rendi rahaks mahamüüdud. (Tiiu Labidas)

Pärisorjus

Vähe teab rahvas pärisorjusest rääkida. Umbkaudsed ja ebamäärased on jutud selle kohta säilinud. Väga palju raamatuist omandatud. Teatakse vaid, et ta vana rahva jutu järele väga hirmus olevat olnud. Kurla külas teati rääkida ka ühest Rasopskite perekonnast, kus esiisa koera vastu vahetud. (Markus, Kaarel)

Üldiselt räägitakse ka esimese öö õigusest, kindlamaid teateid aga ei anta. Paljud ei tee üldse päris- ja teoorjuse vahel vahet vaid neil on kõik ühesugune orjuse aeg.

Teoorjus

Teoorjust tuntakse rahva seas võrdlemisi palju veel. Nii mitmedki teolkäijad elavad veel, ja paljud teavad oma vanemate teolkäimistest. Nii jutustab Jüri Oja, Kurla Aukamalt. Ta on ise 14 aastaselt hakanud teol käima. Iga pühapäeva õhtupoolel käinud kilter ja kubjas teolisi mõisa käsutamas. Jalamehi kubjas, hobusemehi kilter. Ei tohtinud teol ei muidu neile sõnagagi vastu öelda, kohe peksa, opman käskija, kubjas peksja. Kui jäi kündmise ajal kiri veere maa terveks, või kui ei sõitnud hobused pahma tallamisel, ikka peksa.

Kord olnud nad ristikheina rehel, tema ja teine 13 aastane poiss olnud pahmast tallamas 12 hobusega, kummagil kuus hobust ajada. Neil hobustest hale ja lasknud käia. Rehelised pidanud ütlema kui opman tuleb. Kuid vaatajat ei kedagi. Opman tulnud „suud, silmad püsti“ – „Mispärast sammu hobused käivad, peab traavi sõitma? Kus Rehepapp?“ Toob kaks meest pahmast tallama, teised mehed nende peksule. 20 hoopi lubatakse kunnagile. Kubjas – venelane, löönud hirmsasti esimest poissi, veri väljas. Teisena tahetud jutustajat peksa, see hädaldama, et tal seest haige. Ta oli nimelt kuulnud, et siis peksa ei tohi, kui seest põeb. Opman küsinud siis rehepapilt, kas poiss on ikka ta sõna kuulanud. Ja selle eestkostmisel jäänudki ilma peksuta. Kartulaid võtmas: kolm naist korraga vaol võtmas. Korjati põlledesse. Üks korjas suured, teine keskmised ja kolmas ülejäänud viimseni. Väga puhtaks tuli teha. Kätega kaabiti, sest kablisi siis polnud. 3 hoopi saadi iga eksinud või mahajäänud kartula eest. Tol korral kui jutustaja ka kartula põllul olnud. Tulnud valitseja sinna, leidnud 3 suurt kartulit keskmisest põllest, mille eest 9 hoopi tüdrukule. Tüdruk selle häbiga läinud ja kadunud. Pärast olnud kuulda, et sindi vabrikus olevat. Rohkem minejaid jutustaja ei tea. Vastu kunagi korraga pole hakatud. Harva üksikudki. Mäletas söödi kündmise juures kunagi öelnud keegi Silma Jüri opmanile, kui see pahandanud, et ta sööti katki ei kündvat „Säh, künna ise paremini.“ Saadetud selle eest aga soldatiks. Kuidas rahvas keisreid hinnanud räägib järgmist: Nikolai I nimetatud põrguliseks, peksumeheks, kes rahva vabaduse kinni hoiab. Alles Aleksander II teinud paisu lahti. Kui siis peale Aleksandri hukkamist Pilistvere õpetaja Mikvitz kiriku kantslist rääkinud, et Aleksander haavata ja siis surma on saanud ja selles talupoegi süüdistas, oldud selle üle väga pahased. Sest rahvas süüdistanud selles kindlasti mõisnikka. Kahjatsetud väga Aleksander II taga ja siunatud salajas mõisnikka. Aleksander III ei peeta enam lugu. Ta olevat sakste keiser. Kuidas Nikolai II siis arvamised lahku, ühed kiidavad, teised laidavad.

17 taalri koha pealt tuli 180 jala ja 210 hobuse päeva teha. Peale selle kohtumaks mõisnikule ja kümnise maks, nagu 3 lõõga, 2 kotti, 18 muna 2 noort kana, 1 töömarga lõnga 10 pikka lina, 1 lammas, 2 võid. Töömarga lõng pidanud väga peenike ja ilus olema. Mõisa proal olnud selleks puu pulga küljes lõnga tutt prooviks ees, kui jäme tuleb teha. Ehk olnud jälle puu sees auk, kust siis lõnga läbitõmmanud, kas on küllalt peenike.

Peale selle mõisas korral käimised naistel lehmi lüpsmas, ketramas, sulgi noppimas jne. 24 lehma oli korraga ühel lüpsa. (Mari Hendrikson)

Jaama tuli igal talul 2 jalga puid vedada, mõis andis puud. (Ado Sepper)

Raskemaist töödest sõnniku vedu. Algul pidanud 7 voori päevas ära vedama. Iga voori eest saanud pileti. Teolised on aga rohkem vedanud kui 7, kuigi maa õige kauge olnud, et ennem oma vooride arv täis saaks. Kuid järgmisel aastal pidanud 14 koormat päevas ära viima. Seda arvu pole aga kuidagi jõudnud. Öösel pole ka tohtinud. Siis oli tee ääres kubjas seisnud ja kes pole sõita lasknud, sel annud hoobi pihta. (Ado Tammann)

Sõnniku vedajad on siis kavalust tarvitanud ja lamba nahad riiete alla selja peale pannud. (Jüri Adelberg)

Teine raskem töö, nagu sõnniku vedu, olnud viinavabrikus vee pumpamine. See väsitanud hirmsasti. 7-8 meest korraga pumpamas.

Raskemaks siiski eelmistest töödest peetakse rehel käimist. Õhtul kella 10 aegu tuli rehele minna, kunni hommikuni peksa seda rehte, siis uus rehi ülesse, päeval vili kokku panna ja õhtul jälle rehele. Teine kord sai 2 tundi magada, teine kord ei saanud sedagi. (Jaan Rass)

Kui peremees teolist mõisa ei saatnud sai 30 hoopi, kui teoline tööle ei läinud ka 30 hoopi. (Jaan Rass)

Iga reede peksu õhtu. Suurema süü eest määrati peksupingile. Muidu sai kubja käest kohe omad hoobid kätte. Kui sättus kuidagi härra viha alla, võis ka väiksemagi süü eest peksupingile viidud saada. Jaan Rõuk, Villevere Vahemetsalt, jutustab: Viie aastaselt emast maha jäetud poisike – Sõnn Jaan, hulkunud talust taluste ja kerjanud. Käinud nii terve valla läbi. Tulnud ka mõisa teenijate käest leiba kerjama. Pole sallinud seda mõisnik. Tahab ise poissi kinni võtta ja naha peale anda. Poiss pistab jooksu. Kraavi kaevaja vanamees samas saadaval lubab sellele pool toopi viina, kui püüab poisi kinni. See toob poisi tagasi. Et teisipäevane päev on, pandakse poisile pakk jalgu ja lastakse mõisa õuel kuni reedeni komberdada. Reedel mõistab mõisnik poisile, kes 13 aastat vana, 25 hoopi. Õde poisil, mõisa pesutüdruk, palub venna eest, ei aita. On magaski päev. Palju naisi mõisas, need hoiavad käed kõrvade ees, kui poiss kisendanud. Hääl on lõpuks vaid niuksunud. Iga hoobi vahel tükk aega vahet, kui jälle löödud. Harilikult pidanud peksetud pärast peksa saamist härra kätt suudlema ja ütlema: „Tänan paruni härra, et mind on õpetanud.“ Seda poissi on aga jalaga veel löönud. Jutustaja ise juures olnud. Hiljem saadetud see poiss Kõo valla eest soldatiks.

Mõisnik ise harva teoliste juures ja kui on tulnud, siis ikka ratsa hobusega. Alati töö juures kubjas ehk kilter, opman käis tööd järele vaatamas.

Lipardi ajal tige proua mõisas. Jõululaupäeva õhtulgi pole koju lasknud korralisi, öelnud vaid: „Täna jõululaupäev, pange siis vokid nurka ja võtke vardad kätte.“ Härra lubanud ka poole lamba jala asemel terve lamba „käpa“, kui olgu pühad siis olgu!“ (Tiiu Labidas)

Voorid

Kabalast tuli viinavoorid Pihkva ja Narva viia. Vili veeti Riiga ja Tallinna.

Kabala valla maa administratiivne jaotus 1860 aastatel

Kabala pärismõisa: Mõisa osa.

Laeva küla: Sihvri, Matsi, Vanatoa, Sepre, Lauri, Kallitse, Reinojuri, Soojaago, Vainojüri, Ije, Käki, Rõngo, Vakina, Tõnise, Uuetoa, Nõmme, Hanso, Tooma, Meiro, Noorejüri, Mihklihanso, Kuuse, Tamme, Kundisaare, Posti, Matusaare, Kangroale, Niinemetsa, Lepametsa, Saare, Tuuleveski, Allika.

Kurla üksikud pered: Noti, Noti, Pikamäe, Korstna, Lesti.

Arkma üksikud pered: Sillajaago, Siimo.

(Ärakiri valla raamatust.)

Rassi küla ja üks pere mõisa metsas: Saki (Vakiaru), Vaki, Kallisare, Määro, Saaresiimo, Käoaro, Peedi, Vanajaani, Mihkli, Rongasaare, Saeveski.

Talumaad:

Pibari küla: Vakina, Sillahanso, Andrese, Jaagotoa, Mardi, Uuetalu, Keigo, Riale, Sillaotsa, Leiso, Noiga, Tõnnjüri, Määro, Jaagohanso, Kiho, Lepasaare, Punasaare, Aso, Laaneale, Naissaare, Villema, Muni, Näksi, Paemurru, Palvesaare, Mullikamargo, Mullikajaani, Sepa, Rangi, Aevardi, Aukamäe, Koivasaare, Liivoja, Videviko, Vahelaane, Koido.

Arkna küla: Rebasmäe, Soone, Kaunisaare, Pedori, Tohvri, Kaspri, Pearka, Miko, Rõngo, Tissleri, Paksojüri.

Vahamulla küla: Alltoa, Põldma, Kase, Kase, Peetri, Leiso, Andrese, Ausna, Kitse, Matsina, Jaanimardi, Madise, Sepa.

Sagevere küla: Reino, Kõke, Jaago, Tõno, Raba, Sultsi, Reiali, Tohvre, Vanatoa.

Kahala küla: Saaritse, Küti, Andrese, Perdise, Vanatoa, Känno, Kaarle, Jaanimardi, Vahevälja, Rõngo, Leiso, Kaspre, Sabiaugu, Sihvre, Käo, Kõrtsi, Kokka, Matsika, Kallani, Uuetoa, Lubjaaho, Leiso, Kivistiku.

Suure-Villevere küla: Viiroja, Eriko, Allaperdi, Tõno, Sihvri, Siremihkli, Lauri, Peedihanso, Siimo, Allari, Mardina, Ratasepa, Siimojaani, Tohvri, Otsapeedi, Otsahanso, Väljaotsa, Lepiku, Aukomäe.

Muriku küla: Paeaugu, Puskari, Varjuse, Liivamäe, Prussimäe, Sihvri, Karitsa, Saareotsa, Suurekivi, Künniniidi, Vahemetsa, Söödi, Kivisilla, Muriko, Soosaare, Kannalaud, Kople, Maritse, Saaremäe.

Väike-Villevere küla: Kabeli, Mihklimäe, Tomilga, Ije, Telliskivi, Rätsepa, Mihklijüri, Vakina, Otsajüri, Sellimäe, Aurisaare, Linaleo, Mustasaare.

Olleva pärismõisa.

Olleva küla: Matsina, Kvoote, Roosa, Tõniseaadi.

Saarepered. Otsa, Raaga, Pappi.

Üksikud kohad: Rätsepa, Lõimu, Alema, Kuresaare, Kesamaa.

Sarnasena püsima on jäänud Vahamulla ja Sagevere küla. Teistes on kõigis ümberpaigutusi tehtud. Olleva küla kaotadi hoopis, kui Olleva mõisa Kabala mõisale karjamõisaks osteti. Laeva küla püsis kvoote maana kuni 1904 aastani, mil esimesed talud päriseks osteti.

Päriskarjamõisad Kabalal olid: Mäo, Meosaare ja Nõmme. Hiljem on Mäo ja Nõmme ühendud.

Raharent ja taludeost

Ollakse algul küll kartlikud rahaerendi üle, kust saada raha ja kas pole see jälle vaist mõni mõisnikude uus nöörimise viis. Kuid nähes ja tundes raharendi tulu, oldi pärast siiski rahuldatud. Kui teoorjuse ajal raha üksi kanamunadest sai, muidu ei kusagilt, siis linakasvatuse aeg oli hääks sissetulekuks linad, lina seemned ja raha hakkas rohkem liikuma. Renti tuli maksa 3-6 rbl taalri pealt. (Kaarel Markus) Taludeost algas Kabalas 1868 aastal mil esimene talu päriseks osteti. Ostjaks Jüri Kuldkepp, Leisu talu (N. 151).

Teisena osteti Kurlas Tina talu. Mõlemad ostjad kohalikud peremehed. Suurem jagu talusid osteti 1874 a. ümber ja 1886 a. on müümisel lõpp. Enamuses jäid kohad kõigile ostjaile alles. Majandusliku kriisi tõttu kohti käest ära ei läinud. Juhtumised, kus kohad haamri alla läksid pandakse kõnelejate poolt ikka peremeeste eneste süüks, joomisega või pillamisega põhjendades. (Jaan Rõuk)

Et paljud kohalikkest peremeestest ise osta ei julgenud ja ei tahtnud, tulid ostjad teistest kihelkondest. Endised olejad aga olid sunnitud teisale minema. Paljud perekonnad rändasid isegi sise Venemaale ja Kaukaasiasse, kus maad pidi saama.

Vahamulla küla seisab koos 13 talust ja ühest soldati maast. See on vana küla ja põlised kohad. Suuri vahetusi ja äärtele tõstmisi kohta asukohas pole olnud. Ta on mõisa südamest kaugemal. Siin on olnud algul asumaade pidajad, kes aegamööda omale kohad teinud. 1886 aastast saadik, mil Kabalal viimane kohtade müük oli, on viimased kohad päriseks ostetud. Ostjad suuremalt osalt kõik oma mehed. Üksainus on „Mulgist“ tulnud ja esimene ostja Jaan parikas on Võisikust tulnud. (Tõnis Türk)

Sarnane seisukord on ka naabri külal, Sageverel, olnud. Ka siin pole ümbertõstmisi olnud ega pole väljas poolt ostjad. Esimene talu, Tõnu talu osteti aastal 1874. Arvatavasti on see endine postijaam olnud. Sageveres 9 talu on kõik vanad kohad. (Jaan Männik)

Hoopis teisiti lugu Kurlas. Enne maamõõtu siin saunu palju ja moodustas sauna küla. Peale maamõõtu aga mõisnik saunad ära lõhkunud. Selle kohta kõneldakse nii, et mõisnik tulnud külla ja kus ta sauna katuse ära lõhkunud, pidanud elanikud välja minema. Mõnes kohas, kus ei lõhutud, võis elama jääda. Endised elanikud läinud, kus keegi saanud. Kes asutanud karjamaa veertele uued asukohad, kes läinud teise valda. Paljud rändanud ka sise Venemaale. Sest kuulu järele pidi seal maad antama ja elamisvõimalused olla palju paremad. Kust need jutud tekkinud, seda kõnelejad praegu ei tea. Et lugu sealgi nii hiilgav ei olnud, teadsid rääkida need mõningad, kes tulid tagasi nälginuna ja pettuna, hobuse kronu ees ja vana vene regi järel. (Jüri Oja)

Mulgid ostsid siin mitmed talud, nagu: Murrusaare, Rätsepa, Pikareinu, Kiilaspea, Mägedehansu, Matsi, Aru ja Lõimu. Esimene talu osteti 1869 a. – Tika talu.

Laeva külas alles 1904 a. esimesed talud päriseks ostetud. Seni oli ta mõisa kvootemaa, 31 talu suur. Ostjad samast vallast kas endised, või „metsanurga poolt“. Haamri alla pole läinud.

Olleva mõisa juures on olnud Olleva küla. See on aga 1869 a. ümber ära kaotatud. Esimene kord lammutadi Reinuri, Jaagurahva ja Külaotsa, teinekord Aadurahva, Matsina, Roosa. Esimesed tõsteti Saarepera külasse kus uued kohad: Lõimu, Rätsepa ja Alema tehti. Teised olid valla talud mõisa krundis, need vahetas mõisnik vallaga ja andis vastu. 2 Noti talu Arkmalt, Sillaotsa ja Siimu.

Nii kaotadi terve küla ära. Vanad puud ja talude varemed seisnud veel kaua alles. (Mihkel Leemet, Jaan Rõuk j.t.) Matsi ja Vanatoa rahvas pole läinud kohe kohalt, nõudsid kohtuga õigust, käinud ka Jakobsoni juures oma häda kaebamas, see öelnud, et ärgu mingu välja, kuid kohus tõstnud siiski nad välja. (Kaarel Markus)

Villeveres kohti ei lõhutud, kuigi küll ta mõisa maa peal asub. Ta on endisest karjamaast ülestehtud. Esimene talu mis siia tehtud on Muriku. Teised temale juure tehtud. Esimestena osteti Jaagomardi ja Otsari, kes pool raha riigikassale ära maksid. Suurem jagu ostjaid väljaspoolt. Olustverest mitmed, Kõpust ja Vastemõisast. Omad ärad. Tahtsid ise ära Kaukaasiasse rännata. Selleks saadeti keegi maad kuulama. See käis Saratovis, kust ta tagasi tuli ja mitte hääde sõnumitega. Käijast tehti rahva seas külas pärast laul ja kutsuti lõpuni Saratovi Hansuks. Haamri alla kohti ei läinud. (Jaan Rõuk)

Rassi küla arvatakse 14-15 põlve vana olevat. Ta on ennem õige jõukas ja rikas küla olnud. Ta tekkimise kohta räägitakse, et Rootsi sõja ajal on mõned siia metsadesse pelgu põgenenud. Hiljem oli soldatite võtmise aeg ära karganud, soldatid nendega seltsinud, kes siis ilma palgata tööd pidid endistele olejaile tegema. Millest see Rassi küla rikkus olevat tulnudki. (Jaan Rass) Aasta 40 eest tahetud Rassi külast Kabalale karja mõisa teha. Peremehed öeldud kohtelt kõik lahti. Rassi talusse ehitatud üks küüngi valmis, kuid see mõte olevat siiski millegi pärast katki jäänud. Kohti siin pole päriseks müüdud.

Ostmisel tuli 500-600 rbl. sisse maksta.

Rendi aegu 72-4 rbl. renti. Väikeste kõhte eest 15 rbl.

Veneusu tulek

Põhjusena, miks veneusku mindi tuuakse suuremalt jaolt just ainelisi kasusi ette. Maa saamise lootus on kindel. Räägitakse isegi, et on lubatud kusagil 10 rbl. rahagi. Loodetakse leiba, vilja saada. Selletõttu ka veneusku minejad vaesem kiht, taluperemehi vähem ja need just vaesemad peremehed. Kroonu mõisa jagamine Arutsaares veneusulistele andis veel hoogu. Papid lubanud, et parem tuleb, parem tuleb. Hääs lootuses läinud paljud Tartu, pole aga muud saanud kui vene usku. Mõisnikud seletanud küll, et peale usu muud midagi ei saa, aga nende juttu ei usutud. Pärast, kui nägid, et tõega midagi ei anta, hakatakse oma usku tagasi tahma.

Endisest usust peetakse siiski rohkem lugu, käiakse endiselt seal kirikus, kuigi õpetaja selle üle kurjustab. Õpetaja algusest saadik jutlustab ja sõnub vene usu vastu, et „must habe ja kirju kuub, mis te sealt muud näete“. Kui keegi õpetajale kunagi tähendab, et miks tema oma usulistele kätt ei anna, nii nagu vene preester seda teeb, vastab see, et ei julge anda, ehk on juba veneusuline. (Kaarel Markus)

Mitmelt poolt toonitatakse ka seda veel, et preestrid on inimesi rohkem omasarnasteks pidanud. Ka abielusse minek polnud takistatud.

Kabala mõisa proua ka vene usku.

Kabalas rohkem minejaid Kurla, Pibari, Kahala ja Villevere külas. Teistes vähem. Sagevere külas on 1 pere, Vahamulla külas 2 peret vene usku.

Esimesed veneusulised käisid Tartus end salvimas. Siis käidi Pärnus. Pärast poole Põltsamal. Kui aga Antsaare kirik ehitadi ja kogudus tekkis käisid Kabala inimesed seal. Et sinna aga kaugel käia oli, tehti Kahala külla oma kirik „Kännu kirik“ nagu rahvas teda nimetas. See oli kivi maja, kus enne pood oli olnud. Sinna pandi kellad katusele, ehitadi seest ka kiriku jaoks, sinna käis siis Arutsaare preester jutlustamas.

Esimene veneusu kool oli Villevere Mangli talus. Esimeseks koolmeistriks Jüri Rimmel. (Mihkel Leeemet) Oli kavatsus olnud omale päris korralikku kiriku ehitada – Ilmasõda aga kriipsu sellest läbi tõmmanud.

Lahkusulisi Kabalas ei olnud. Maltsvet on käinud ühe korra Villevere Vaninal jutlustamas, kus teda väga palju inimesi on kuulamas olnud. Palvendil omal palvemaja ei ole olnud, käidud koos Sagevere koolimajas, kus on siiski vahet tehtud alaliste ja mittealaliste käijate vahel. Mittealaliste käijate peale pole mitte hea pilguga teised vaadanud, vahel pole neid palvele lastudki. (Jaan Rõuk)

Härkamisaeg

Hilisemast ärkamisaja tegelastest koha peal oleks nimetada Kaarel Markus, sündinud 1854 a. juuli kuul Kurla külas, kus ta isa koolmeistriks oli, kes hiljem aga samast külast Tika talu ostis ja seda pidama hakkas. Kaarel märkus oli Aleksandri kooli asutamise poole hoidja ja komitees tegev. Samuti Põltsamaa Põllumeeste seltsi asutajaist liikmeist. 1882 a. käis ta seltsi saadikuna Tartus, siis ka Kirjandusseltsi liikmeks astunud. Tema ja Jungi ja teiste agaramate eestvõttel mitmed korjandused ja basaarid kohalikus ümbruses toime pandud, mis väga hästi olid õnnestunud, sest rahvas suure innuga asjale vastu tulnud, sest see oli ju oma asi. Alles hiljem kui komitee juhtide eneste keskel lahkhelid ja ühe teise materdamised ees, on inimeste usaldus ja usk asjasse kadunud ja pole enam poolehoidu leidnud, ei korjandused, ei basaarid.

Rahvuslik Tegelane samal ajal ka köster Tekkel.

Markuse isal on käinud Pärnu Postimees. Tartu Postimehi on vaist 10 eksemplari ümber loetud, kuid pärast Sakala lugemisele üle mindud.

A/s Linda liikmeid siin pole olnud.

1905 a.

Sügisel jutud liikumas mustast sajast. Mis see mustsada pidi olema, selle kohta selgusel poldud. Oldi aga kindel arvamises, et see ikka mõisnikkest välja on läinud. Mõisnikkest kokkuseatud nautijad detsembr algul kutsutakse täisvolikogu vallamajasse kokku, et harutada küsimust, kuidas ennast kaitseda, ühtlasi oli vaja ka saadikuid saata Tartu. Saadikuna saadeti valla sekretär Tõnis Puskar kes Tartus Tõnissoni partei poole läinud. Kui pärast nurisedud miks sinna, öelnud Puskar, et see olnud tema vaba tahtmine. 14 detsembril koosolek Sagevere koolimajas. Koolimaja kogus inimesi täis. Rohkem oli tulnud töölisi saunikuid, kuid oli küllalt ka peremehi. Koosolek kaunis äge. Kui vallavanem ja kirjutaja sinna tulevad öeldasse kirjutaja Puskari kohta, näe, kus tagurlane tuleb! Ei tõmba rahvaga ühes! jne. Koosoleku juhatajaks valitakse Jälevere Nugarilt Tirmann, kui agaram mees koosolekul. Otsused tehakse küllalt käremeelsel. Vallakirjutaja, endine, lastakse lahti, asemele valitakse tema abi Nurk. Tahetakse keisri pilt ära purustada, kuid mõnede taltsutamisel pöördaks vaid teine külg. Kooliõpetaja Saar on Põltsamaalt (Teisend: Kõost) toonud seal vastuvõetud otsused, mille sarnased ka siin vastu võeti. Otsustadi mõisa metsad rahva kätte võtta, viinavabrikud kinni panna jne (Selle koosoleku protokoll Kabala valla arhiivis.). Valla kassast nõuti 5000 rbl., et sõjariistu Lätist tuua. Ka koosolekul pandi korjandus toime. Nõunik, Sagevere Tõnnet, korjas oma mütsiga. Kokku saadi 13 rbl. ja kopikaid. Pärast ülekuulamisel Viljandis on ta küll sellest nii üle saanud et öelnud, et raha igaüks lauale on pannud ja et see mitte laiali ei läheks on tema mütsi pandud mis ka seal laual on olnud. Enne koosoleku lõppu lähevad siiski paljud ära. Protokollile alla kirjutavad 10 inimese ümber. Üks neist siiski kustutab hiljem oma nime protokolli alt ära.

19 detsembril jõuab salkkond mässajaid Vändrast Olleva. Need tulid Rassi külast ja Tõrvaaugust läbi, kus Tõrvaaugu metsahärra maja põlema pandi. Rahval Kabalas oli vähe selle teada, oli vaid kuulda, et tulevad, tulevad, kust kohast ja millal seda enam ei teatud. Mõisa sakstel olevat siiski ligemalt teada olnud. Neil spioonid väljas. Üks moonamees olla saanud 9 puuda rukkid selle eest, kes käinud luuramas millal mässajad tulevad. Enne lõunat jõudnud mässajad Olleva. Neid olnud 30 inimese ümber. Kõige ees punases mantlis mees. Olleva suurteele läksid mõisa poolt seatud mehed vastu. Nende juhiks oli Eistvere mõisa oma von zur Mühlen. Kas seal salgas teisa eestlasi peale mõisa teenijate ja kubja Tederi ka oli ei teata kindlasti. Mõningad tahavad veel tõendada et ka Pilistvere õpetaja Mikvitz nende seas on olnud. (Jaan Männiku kuuldusel) Mühlen lasknud mässajad õige lähedale tulla, siis käsutanud püssa laskma. Kahest esimesest tulejast on teine maha lastud, hobune on terveks jäänud. Teine on karjalauta põgenenud. Otsitud küll, kuid pole kätte saadud pärast enam. Surma sai mässajate seas kas 3-4, või 4-5 inimest, siin lähevad arvamised lahku. Haavatud 5-6 inimest põgenesid ligidasse kõrtsi, kus nad pärast kinni võeti. Mõisa poolt mässajatel vastas oli umbes 20 mehe ümber, neist keegi surma ega haavata pole saanud. Mässajad olnud suuremalt osalt Türi vabrikutöölised. Tagasi põgenemisel on nad teel kahte koolipoissi Pihelkas’t kohanud, kes metsast heinu on koju viinud. Mässajad on sundinud neid heinu maha panema ja edasi endid lasknud küütida, mille eest need poisid hiljem maha lasti, sest ei usutud, et neid sunniti sõjariistadeks, nii mõisa salgal, kui mässajail olid jahi püssid ja sarnased. Sõjaväe püssa ei olnud. 23 detsembril jõudsid esimesed sõdurid ja ohvitser Schwind Kabala mõisa.

1 jaanuariks käsutadi terve vald Kabala mõisa. Samuti oli käsutatud sinna ka Imavere ja Kõo vald. Ühtlasi pidid igaüks oma sõjariistad sinna ära viima.

Mõisas seati kõik inimesed valla kaupa mõisa õue seisma, keskel oli Kabala, ühel pool Kõo ja teisel Imavere. Valla kirjutajad. Vallavanemad ja teised samased olid esireas. Seal pidas Besobrasov mõisa balkonilt neile noomitus kõne, mille eestikeelde tõlkis Kotseben kes aga palju rohkem oma käest juure kõneles, kui Besobrasov rääkis.

Sõjariistad lasti hunnikusse laduda, kuhu igasuguseid püssa nii vanu kui uusa toodud. Kui ühe kõvera toruga püssi kohta, keegi plemaist tähendanud, et mis sarnasega siis mässu juures teha mõeldakse, öelnud üks talumeesest: sellega lastakse ümbernurga. Kuigi nalja tehti, oli üldiselt inimeste meeleolu siiski rusutud olnud.

Mässajaist viiti vangi Karl Mulli, kas Kabalast, kes ka rüüstajate seas olnud. Samuti tema vend, kelle juures Karl redus oli. Mõlemad lasti maha. Üldse viiti Kabalast 5 või 6 inimest. Nende seas Männik Sageverest, Ilves Vahamullast, Tirman Jäleverest j.t.

Vangis oleku kohta jutustab Jaan Männik, kes ka ise kinni olnud järgmist: kõige enne viidud neid Kabala lossi keldrisse, sealt on need järgmisel päeval Põltsamaale saadetud, kus üks päev paigal oldud. Seal on uued küüdimehed käsutatud ja öösel Võhma saadetud, kust edasi Viljandi viidud. Viljandis on mõned päevad vangis hoitud neid, ilma igasugu teadeta mis neist saab, siis on alganud süüaluste ülekuulamine. Kohut pole aga peetud ega otsust enne kellegile teatatud. Kabala mehed olid Põltsamaa ja Viljandi meestega ühes ruumis kinni. 11 jaanuari öösel on kõik ülesse magamast aetud, siis on teiste seast välja õigatud 11 meest, keda mahalaskmisele viidi. Neli meest on väga veel enne palunud ja oma süütust tõendanud. See ei aitanud. Päeval enne oli haud valmis kaevatud. See seisis Lossimägedest Männimäele viiva teeraja ääres, veidi maad üle Valuoja. Süüalused seoti paarikaupa ühte, käed selja peal koos. Mahalastuid süüdistadi kõiki keisri pildi lõhkumises.

Päeval algas peks. Viljandi ja Põltsamaa mehi pekstud õige tublisti. Kabala mehed jäid ilma. Pead aetud üksi paljaks ja habemed ära, kuid nii lohakalt, et tüki kaupa kasvama jäänud. Vangis on olnud nad 3 kuud ja 7 päeva. Seni kõik aeg ilma teadmata, mis neist saab, siis lasti kõik nad lahti.

Kabala vallamajas on ka Dr. Raamot ja Liigand kinni olnud ühe öö. Päeval kui neid sinna toodud on kogunud väga palju inimesi ümber vallamaja. Neid pole aga lastud maja lähedale tulla, soldatid ajasid ära. Kuid kuni hilja õhtuni on inimeste parv siiski eemal seisnud ja ootanud mis vallamajas Raamoti ja Liigandiga tehakse. Vallamajas on neid mõlemaid eraldi üle kuulatud.

Kabala mõisnik ei olevat väga inimestele peale käinud, ega ülesse annud. Mõisa metsavahile on keelanud ülesse anda metsaskäijaid, sest praegu ootavat neid liig suur karistus.

Inimeste seas järele kuulamise juures on püütud asja maha suruda, peale pole kellegile käidud.

Imavere vald

Praegune Imavere vald koosneb endistest Imavere, Jalametsa ja Eistvere vallast, mis ühendati 1896 aastal. Temas on 9 küla: Kiigevere, Jaravere, Pallastvere, Tammeküla, Loimetsa, Uue-Käsukonna (Marienruh), Uue-Jalametsa, Vana-Jalametsa ja Taadikvere. Elanikka praegu 2232.

Adavere valla osana on kesk Imavere valda: Lõimetsa küla, Suurküla ja Ojaküla.

Imavere mõis on ehitatud 1865 ja 1866 aastal, enne kui Võrevere olnu pärismõis, kui aga uus mõis ehitadi jäi Võrevere karjamõisaks ja Imavere jäi pärismõisaks.

Teised mõisad olid: Eistvere mõis Puiatu karjamõisaga, Laimetsa, Hermanni ja Vana-Jalametsa (Waldheim) mõis.

Arhiivid

Imavere valla arhiiv on noor. Tulekahjude läbi on kõik vanem materjal hukkunud. Kolm korda on tulekahju olnud, viimane kord 1888 aastal. Mis olemas veel on, on korraldatud ja nimestik kronoloogilises järjekorras. Vanem neist Eistvere kogukonna kohtu protokolli raamat a. 1888. Alal on ka veel jäänud Jalametsa kondrahi raamat 1869 a. Vakuraamatud on kõik põlenud.

Risti kirik, s.o. Pilistvere abikirik, asutatud 1873 a. ja 1874 a. sisseõnnistud ja Kiusvere venekirik asutatud 1892 a. on ilma arhiivita.

Era arhiiv leidub Pällastveres Pällastvere talu N. XXVI. Omanik Roside perekond (pärijale talu).

Arhiivis leidub ärkamisaja tegelaste kirju Aleksander Rosele, nagu Dr. Hurti, Jaan Bergmanni, M. Mitli (Tartu Põllumeeste Seltsi esimees) ja muud mitmesugused kirjad Põltsamaa Põllumeeste Seltsi asjus, kus A. Rose presidendiks oli. Külakooliõpetaja Saksa poolt peetud hauakõne A. Rose haual, milles sisaldub ka Rose elulugu.

Raharendi leping 1864 aastast mõisaga, pooletera lepingud talupoegaga, talu asukoha plaan jne.

A. Rose poolt peetud kõned.

Mitmesugused kirjad, aruanded Eesti Aleksandri kooli toimetuskonnale.

Ärakiri Pilistvere kihelkonna Aleksandrikooli abikommitee koosoleku protokollist 24. VII 1883.

Ärakiri „Postimehele“ saadetud kirjast, kus palutakse et Dr. Hurt peaks alles jääma.

Dr. Hurt omas kirjas 16. II 1883, saadetud Peterburist, kutsub A. Roset tingimata Tartu, kus vastased teda presidendi kohalt tahavad tõugata. Bergmann kirjutas samas kirjas ka sedasama.

Arhiiv ise on korraldamata, ilma nimestikuta.

Koolidel arhiiva ei ole.

Suusõnaline traditsioon

Rahva arvamise järele pidavat Järeveres vanastki ka rootslasi elama. Maueri talus Kippar’id olla praegu veel rootsisugu. (Hans Rebane)

Järaveres olevat praeguse Kaasiku talu asemel mõisa olnud. Nii nim. „Viinaköögi“ soo kohal olnud mõisa viinaköök.

Tammekülas Mihkel Kaho põllu sees olevat vana katoliku aegne kabel seisnud, vanad inimesed rääkinud et seal on puust ehitus olnud, ümberringi matmise paik. Mäletanud sedagi et seal on jutlust peetud. (Jüri Leisk)

Pelgupaikasi teatakse olevat Ilmaru soos, kust kaevu rakkeid leitud. Sealt olevat lipuga ka Järavere rahvale märku antud, kes siis Porisaare metsa on varjule läinud. Nüüd on aga see mets sooks muutunud, arvatavasti on mets ära põlenud. (N. Rose) Samuti arvatakse et Rootsisaare, Saksasaare ja Nurgasaare olevat kohad olnud kus peitu mindud. (H. Rebane)

Tammeküla ja Epa raba vahel, Pällastvere põhja-hommiku poole on olnud „Tanska linna“ kants. Vana karjane kiivit jutustanud Rosele et ennem olevat seal mingi kantsi moodi varemed seisnud, hiljem aga kruusa mägi. Sellegi lasknud Leeman Laimetsa mõisa ehitamise ajal ära vedada. (N. Rose)

Vana Loimetsa kõrtsi piirkonnas olnud vanasti „Peka“ mõisa. Viimased omanikud olnud kaks vana preilit, kes nii vaeseks jäänud et talupoege käest käinud süüa otsmas. Kuidas see mõis kadunud ei teata. (Mari Marder) Sõõru talu koplis näidatakse praegu madalamat lohku, kus Peka mõisa tiik olnud. (Mari Marder)

Järavere teed Imavere mõisa poole Arupaju väljal on arvatavasti kalme väli olnud, ennem on ka üks rist seal seisnud, sinna olnud mingi sõja ülem maetud. Sealt on hulka luid leitud, arvata 2 jala sügavuselt. See on uurimata paik. (Hans Kuus)

Teine matmise koht on Taadikvere vööre põllu sees Järeverest Võhma pahemat kätt tee ääres, see on uuritud.

Lõimetsa kõrtsi juures Sõõru talu maasees Hiie koht olnud, praegu seal lepik harva kuuskega. (Jüri Leisk)

Suurekülast tublisti verst lõuna poole on lage küngas, mida ka Hiie mäeks peetakse. (Jaan Wald) Praegu põllu all see koht.

Pällastvere talust lõuna pool olnud vana Rootsiaegne talu „Matsi“. Hiljagi veel olnud vähe ahervart näha. Rootsi sõja ajal tahtnud venelased põlema panna, pole aga nii ruttu tuld võtnud, olnud uuesti palkidest ja rootslased tulnud ajanud venelased põgenema.

Rootslaste siin oleku kohta liigub veel teine jutt: nimelt Rootsi sõja ajal põgenenud eesti tüdruk rootsi sõduri eest Kitse metsa, kui see teda taga ajanud. Südame täiega on sõdur teda mõõgaga veel lüüa tahtnud, kuid mõõga ots on ainult jala kanda (teisend: saapa kontsa) riivanud ja tüdruk on põlisesse metsa pääsenud. (N. Rose)

Käsukonna on oma nime sellest saanud, et siin riba soo peal Viljandi- ja Järvamaa vahel on elanud käsukandjad, kes käskusid pidid sõja ajal edasi kandma.

Paia kõrtsi läheduses olevat Põhja sõja aeg lahing olnud. Rootsi päälik veel sinna maetud. (Hans Rebane)

Kiima kuusik on umbes 150 a. eest katku metsaks nimetatud, katku aeg sinna inimesi maetud, mõisnik pole aga seda nime sallinud ja siis on hakatud Kiima metsaks kutsuma. (Hans Rebane)

Tappe lepik Tiitso välja sees nime sellest saanud, et röövlid tapnud seal Rootsi kindrali ära. Kindralil olnud hõbe helmed kaelas. (Mari Sahk)

Eistvere mõisa ukse kohalt otse edasi umbes pool versta olnud vanasti lepik. Seal lepikus maa sees olnud määratu suur lihatükk. 26 vitsa on peal olnud ja kui pesta taheti pidi inimene sisse minema. Sinna olema inimesed oma liha ära peitnud sõja aeg. Jutustaja noorel põlvel olnud ta alles, hiljem aga ära põlenud. (Mari Sahk)

Taadikvere Pikareinu maa sees on suur üksik mänd, see olevat nõia mänd ja sinna lähedusse eksivat ikka ära, nii võõras kui oma. (Mart Masa)

Sõjad

Sõdadest muud ei teata, kui, et Prantsuse sõja ajal on vene sõdurid taludes korteris olnud. Neile pärandatud olevat ka prussakad. Krimmi sõja ajal on vene sõjavägi Imaverest läbi Lõimetsa teed Tallinna poole läinud, sealt aga varsti jälle tagasi läinud sama teed. Taludest pidid inimesed neile süüa tooma. Sõdurid ise olnud kanged salaja varastama, mis kätte saanud, just sööki. Vägivalda pole tarvitanud.

Nälja ajast vanemat ei mäletada kui 1869 aastal. Esimesel aastal oli külm vilja võtnud, teisel suvel olnud liig vihmane ja kolmandal suvel põud suur. Selle kolmekordse viljaikalduse tõttu nälg end õige valusana tunda annud. Oligi ennemgi söögiks rappe leib olnud, kuid nüüd pandi sinna hulka veel haganaid, kapsa lehti, mõnel pool isegi raba sammalt. Öeldakse ju, et hobusedgi pole seda leiba söönud. Emad häälitsenud lapsi: tasa lapsed tulega, kuivad leivad laudil. Haganane leib ja hapud silgud – soola ei olnud küllaldaselt panna – see oli igapäevane toit.

Katku üle räägitakse umbkaudu, et surmanud väga palju inimesi. Lõimetsa küla kohta räägitakse, et küla ühes osas surnud pea kõik katku kätte pärast Põhja sõda. Üle tee teine pool osas pole aga keegi haigeks jäänud. Samuti olnud lugu inimeste jutu järele 30 aasta eest alles. Kõhutõbi surmanud õige palju inimesi Lõimetsas, kuid jällegi ainult ühes osas, üle tee teine pool küla osas pole keegi haigeks jäänud. (Mari Marder)

Teoorjus

Palju rohkem kui Kabala mehed oma mõisnikke üle, kaebab Imavere rahvas baron Stackelbergi üle. Teda kutsutakse ikka „vana tige“. Kui saanud vihaseks, läinud sinise ja punase lapiliseks näost. Ja seda saanud ta õige ruttu ja sageli. Tal olnud nii kuri silm, kui vihane olnud ja siis mõnda talupoja looma juhtund vaatama, surnud see tingimata varsti ära.

Isale hoopis vastand olnud poeg Bernhard Stackelberg. Väga üleannetu ja teiste mõisnikke silmis autu mees. Ta võtnud talupoege pidudest: pulmadest, ristsetest j.n.e. osa küla simmanilgi teda nähtud ja armastanud väga küla tüdrukutega sõbrustada. Mõisa asjast pole ta hoolinud. (Hendrik Supp) 1897 a. ostis Imavere mõisa v. Pistolenkors (rahva keeles Pistolkoss) see oli väga uhke ja tige, ühtlasi väga ihne mees.

Raskemaks tööks teoorjuse lõpul peetakse Imavere mõisa ehitamist. See oli üleliigne töö igapäevase, hariliku mõisa töö kõrval. Hobusemeestel tuli materjal kokku vedada, jalameestel see mõisa lossiks ülesse laduda. Naised olid materjali kätte kandmas. Töö ergutajaks seljataga muidugi kubjad ja kiltred. Kaebatakse, et ka eestlased ise üksteise vastu väga hoolimatud olnud. Naised kannud kiva ülesse tellinguile meestele kätte ja kui need pole nii ruttu saanud, hakatud kohe hüüdma ülevalt „toogu rutem“. Vana tige kuulnud ise seda ja löönud ise kepiga tüdrukut kes pole jõudnud nii ruttu viia. (Eva Liiber)

Võtame keskmise talu kohustused mõisale siis saame järgmise pildi:

20 taalri maa eest tuli teha 3 päeva nädalas orjuse päivi, teopäivi vakuorjusena – 186 hobuse päeva ja 69 jalapäeva. Abiorjusena tuli põllu ja muu töö jaoks 20 hobuse ja 55 jalapäeva teha Jüri päevast Mihkli päevani. Ja sama orjusena Mihkli päevast Jüripäevani 16 hobuse ja 41 jalapäeva teha. Peale selle oli abiorjusena teha voorides 30 hobusepäeva.

Kümnismaksuna tuli viia 2 vakka rukkid, 2 vakka otri, 2 ½ vakka kaeru. 3 linast lõnga, ½ lammast, 3 noort kana, 2 kotti, 2 lõega, 20 muna. Maksu ja orjuse arvel tuli maksa 20 taalrit ja 26 Rootsi tenga. Pearaha 35 kopikat.

Siin kõrval oli ise veel tingi töö. Nii pidi karjanaine lüpsi korral üks nael villu ketrata. Ei saanud ta sellega valmis, pidi kodus oma ajaga lõpetama. Sigade juures korratüdrukul teha üks pikk sukk, paar sokisid ehk kindaid. (Eva Liiber) Kuidas teha ja kui palju teha päevas oli mõisast ikka ettenähtud.

Linade tegemise aeg tehti päeva töö rutem ära – hääs lootuses et saab oma töö juure – kohe suurendadi päevanormi poole võrra. (Jaan Lauk)

Rukki vihud pidid kõik ühe suurused olema, selleks mõõt igal ligi 15 vihku tuli hakkjalga ja 150 vihku koormasse laduda. (Jaan Lauk) Sarnaselt oli iga töö ettenähtud.

Ei teata juhust nimetada, kus talupojad oleksid katsunud, kas väevõimuga, või teisel teel oma seisukorda katsunud parandada. Ei hakatud vastu ülekohtule ei korraga, ei üksikult.

Mahtra meestest on Imavereski kuuldud, kuid – ei leidunud siin sarnaseid julgeid mehi, kes oleks vastu hakanud. (Miina Idam)

Kord sõnnikuvedamise ajal tahtnud kubjas Kamariku Marti Võreves lüüa, et see väljalt tulles ei sõitnud. See saanud aga selle üle hirmus vihaseks ja löönud ise kubja pikali. Kubjas mõisa kaebama. Tuli härra ise väljale ja mõistis lööjale 60 hoopi. Kutsuti kokku siis kõik sõnnikuvedajad ja lasti kubjast sealsamas hoobid kätte anda. (Jaan Lauk)

Taludeost

Elujärg kohtade ostmise algul on Imaveres rohkem tagasi, kui Viljandi pool. 1819 a. on üksainus korstnaga talu („Remmelga“) olnud. Ostu hooaeg palju väljastpoolt ostjaid tulnud, omad ei julgenud osta, kartes et ei jõua kuidagi tasa maksa ja kas ikka üldse talu jääbki omale. Eriti palju on Taadikveresse mülka tulnud, kus tehti vahet suurte ja väiksete mulkide vahel. Suured mulgid – peremehed ja peremeeste pojad, väiksed – saunikud ja teised, kes tulid ja siin kohad ostsid. Taadikvere on vana küla, sellest saadik, kui küladesse krunditi, on ta omal kohal. Ta on põllu poolest väga hää nurk, mis ka võõraid siia meelitas. (Mart Mosa)

Taadikvere vanad elanikud on Rakvere ja Narva poole läinud. Kohtade eest tuli sisse maksa 50-200 rubla. Allikivi, Naaritse ja Lavi talus on vanad olejad, ostsid 1863 aastal. Lavi talu on pidanud 840 rubla ära maksma. (Mari Sahk)

Puiatu külast – punase numbi maa – kus 10-12 talu olnud, tehti Puiatu karjamõisa Eistvere mõisale. Elanikud aeti minema. Läksid kus keegi sai. Professor Põllu vanemad läinud Narva poole. 6 perekonda Rakvere taha mõned Haljala kihelkonda jne. (Mari Sahk)

Enne 1865 a. oli Marienruh mõisa asemel küla. Siis ostis kaupmees Paul Leemann käsukonnast kohad kokku ja tegi mõisa. 55-60 aastat oli ta mõisa omanik, siis müüs Põllu Panga kaudu jälle taludeks. Samuti tegi ta Jalametsa külaga.

Usulised liikumised

Vennaskogudus oli Järavere külas, kus kaunis elav liikumine on olnud. Rabussaare talu maa peal oli kool ja ühtlasi ka palvemaja, mida rahvas ise vaist üle 70 aasta tagasi ehitas. Vennaskogudus püsis siin 35 aasta ümber. (Rebane)

Veneusulisi olevat Imaveres vähem kui Kabalas. Praegu Kinsvere kiriku kogudus 300 liikme ümber suur. Kõige rohkem on neid Jalametsa mõisas ja ümbruses. See tuleb sellest, et Jalametsa mõisas kohad müüdi preester Tsistakovi hoolitsusel ja mõjul ainult veneusulistele. Omad läksid siis veneusku peale kahe perekonna. Ja tulid uued, ka veneusulised.

Käsukonnas on ka veneusulisi rohkem. Taadikveres ja Järaveres vähe. Veneusku on mindud majandusliste kasude lootuses. Pettudes selles, on paljudel lapsed lutheruse usku tagasi läinud.

Härkamisaeg

Vanemaist ärkamisaja kohalikkest tegelasist oleks nimetada Aleksander Rose Pällastverest. (Täpseid andmeid eluloo kohta ei läinud korda saada. Pojad ei teadnud ja kooliõpetaja Saksa poolt peetud hauakõnet ei leidnud nad kätte, kus isa elulugu täpselt pidi sees olema.) Pällastvere talu nimetatakse rahva seas mõisaks, sest ta on mitmest talust kokku ostetud ja vastab oma suurusega väiksemale karjamõisale. A. Rose on kaasa töötanud Aleksandri kooli asutamisele, Põllumeeste seltside asutamise õhutaja olnud, on ise Põltsamaa Põllumeeste Seltsi asutaja president. On läbikäimises Hurti, Bergmanni ja teistega. Tihti on Pällastveres Eesti tegelased tagaotsimiste ajal pelgus olnud. Nii olid 1905 a. Martna ja Pung siin varjul vähe aega. Tegelikul põllumehena on ta ise mitmesuguseid katseid põllul teinud, mitmed raamatud selle kohta avaldanud, nagu „Põllu ja heinama rammutamise õpetus“ 1883 a. ja teised.

Oma moonameeste ja kohaliste talupoege keskel jäi siiski ta võõraks, sest ta peale vaadati siiski kui mõisaomaniku peale, võib olla aitas kaasa ka see, et kodune keel Rosedel saksa keel oli.

Veidi hilisema aja tegelane on Hendrik Supp 73 a. vana, kes oma eluloost järgmist jutustab: Ta on sündinud Nõo vallas Tammisaare talus 9 jaan. 1853 a. See olevat õige suur ja vana talu olnud, kuulus oma kirjavaimude poolest. Jutustaja mäletab, et tema aeg seal veel mõnede nimesid teatud, nagu Rõngu ja Orltak, kes polnud rahu annud talule. Kolm korda on talu maja edasi viidud, et kurivaimudest pääseda, kuni viimaks Äärismäele peatuma jäädud, sinna pole nad enam järele tulnud. Isal on olnud juba 11 poega ja kui kaheteistkümnes olnud tütar siis mõeldud mis teha selle sündmuse puhul. Õues kasvanud kaks suurt kuuske, millede läbimõõt olnud 7 jalga, need siis maha raiutud. Supp on oma hariduse saanud Pilistvere kihelkonna koolmeistri koolis kus 1873 a. juuli kuus koolmeistri eksami tegi, ja 25 okt. läks Laimetsa õpetajaks, kus 3 aastat oli. Vahepeal oli 6 aastat Kolga-Jaanis Painastes õpetajaks ja siis jälle Laimetsas tagasi, kus ka kirikus jutlustamas käis. Kõige energilisema töö aja ütleb omal Painastes olnud.

Supp on olnud Sakala kaastööline. On aga ka teistele lehtedele nagu Meelelahutajale, Valgusele kirjutanud.

Tema ja Kabalast Lindbergi eestvõttel on asutatud Pilistvere karskusselts 1882 a. Algul, kui Hans Rebane esimeheks oli, on see selts õige hoogsalt töötanud, kui aga õpetaja Steinberg esimeheks sai, kordus see peaaegu täiesti.

Ristikiriku raamatukogule pani ta aluse 1881 a. Raamatukogu seltsi sai ta 18 meest kokku, kes iga üks ühe rubla annetas.

1911 a. jättis ta õpetaja ameti ja läks pensionile. 1913 a. jüripäeval asus Käsukonna „Maile“ elama. 1919-21 oli veel kord õpetaja, sellest saadik aga elab poja juures Mäe talus. Saab ka pensioni. On kõbus vanake alles, kellel küllalt veel noorustuld hinges.

Õpetaja olles, on korraldanud pidusid, basaarisid. Korjandusi toime pannud Pilistvere kiriku hääks, ja Viljandi Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumi avamiseks jne.

On läbi käinud Jakobsoni Suburgiga ja teistega.

Koolimehena on ta ka kasvatusliste küsimustega tegemist teinud. On kirjutanud mitmed artiklid sellel alal nagu „koolist karistused välja“ jne.

Kolmandana oleks nimetada Hans Rebane Järavere Rabussaare peremees. Endine kooliõpetaja. Kooliõpetaja on ta 48 aastat olnud. (Järavere kooliajaloo, kus ta õpetajaks oli, saadab E. R. Muuseumi.) Ta asutas näiteseltskonna, kes 1880 a. esimest korda mängis käsukonnas „kodukäija“, korjandused, basaarid Aleksandri kooli hääks pani toime. Oli Alek. kooli kommitee liige, Eesti Kirjanduse Seltsi liige. 1897 a.-1905 a. karskus seltsis presidendiks. Hoogsam tegevus seltsil 1899-1905 a. Rebase juhatuse all. Tegevus koondus siis rohkem ka Järavere. Asutadi seltsile raamatu kogu, kus oli juba 500 köidet. Käis oma näiteseltskonnaga ka kaugemal pidusid andmas, nagu Paides, Põltsamaal jne. Peeti ettelugemisi, näidati udupilte jne. Abiks tal vene preester Tšistakov ja Pilistvere köster Teknel, samuti ka Kamsen (Reinhold). 1905 a. peale jäi karskus selts soiku.

1906 a. aga hakkas Rebase tegutsema piima ühisuse asutamisega. Koosoleku kokku kutsumiseks ei antud aga luba. 11 korda küsimas, ikka ei. Viimaks kutsuti koosolek Põltsamaa Põllumeeste Seltsi kaudu ja selle nimel koosolek kokku ja 1907 a. asutadi piima meierei, mis praegu töötab ja üks esimestest üle Eesti on. Praegu üle 500 liikme. Sellest saadik on Järavere ja Taadikvere kosuma hakanud ja kõige paremal järjel Imavere. Selle järele Suureküla.

1905. aasta

(Kolk’i, Hans Rebase, Hendrik Supp’i j.t. teadetel.)

Oktoobri kuus hakkas juba käärimine veidi rahva seas. Enne jõulu kõige rohkem ärevili ja hoogus. Vallamajas koosolekuid 3 või 4 korda, kuhu ilma käsutamata tuldi. Tulid nii peremehed, kui saunikud, popsnikud, vabadikud, töölised jne. Tagasihoidlikumad olid omas otsustes siiski peremehed. Koosolekuil oldi küllaltki ägedad, taheti kirjutajat kotti ajada jne. Keisri pilta siiski veel ei lõhutud kuigi mõned tahtsid. Saadikuna Tartus käis Magnus Tomberg Pällastverest, kes seal Tõnnissoni partei poole kaldus. Vallamaja koosolekute protokolla alles pole, kuid teatakse, et seal on harutud Teemanti ja Tõnnissoni programme ja on otsustatud nõnda, et mõisa kõrtsid kinni, hääleõigus igale, soo peale vaatamata, emakeel pidi koolidesse tulema jne. Kooliõpetajate palkasid taheti siiski vähendada. Õpetaja Steinberg hoiatanud küll, ärgu võtku uuendusi ette, sest tuleb kindral ja see valitseb kui noor keiser siin. Õpetaja sõnal polnud aga enam autoriteeti. Imavere mehed ainult Paide pool põlevate mõisate kuma, ise aga ei saanud ainustki oma otsustest täide saata, kui karistussalk juba kohal oli. Esimesena piirati vallamaja ümber ja otsiti läbi. Sealt midagi kahtlast ei leitud, protokollid olid enne hävitatud. Sealt sõideti Taadikvere, kus Tõnis Mägi kinni võeti, see oli ennem üks kaabakas juba olnud.

Tammekülas põletadi saunik Sitskal maja maha, et ta ei annud poege peidupaika ülesse. Ta kahte poega süüdistati, et need on tahtnud mõisa maid jagama hakata, ja Schultzi koosolekul olid käinud. Laimetsas nähti tulekahju ja tuldi pritsidega kustutama, kuid Beresin (karistussalga ülem) ei lasknud seda.

Samuti taheti ka Luuka Raba maja põlema panna. Kuid, et see hoopis süüta oli käisid 10 peremeest ta eest palumas, siis jäi see.

Karskus selts kartis, et tema raamatukogu ka läbi otsitas ja et seal ka teisa raamatuid oli, kui lubatud, siis kanti need kotiga mitmesse paika pööningule laiali varjule. Viimaks lubas õpetaja Steinberg nad oma vastutusel võtta.

Võrdlemisi kergelt möödusid need rahutused Imaveres. Polnud hulgalisi kinnivõtmisi ega mahalaskmisi. Maha ei lastud siil ainustki. Rätsepp Jaan Kanavald sai peksa, et oli lugenud Schultsi kirju. Ojaküla simmanil. Ütles hiljem küll, et ta polnud teadnud, mis need on. Ta olnud alati õige ja truu mees. 2 jaanuaril mehed Kabala mõisas, sellest lehekülg 47.

Päivik

Ärakiri.

Lühike ülevaade Viljandi maak. Kabala valla „Kurla II algkooli ajaloost, sama kooli avamisest kunni 1921 aast. alguseni (Endine Arusaare kihelkonna abikool).

Arusaare kihelkond oli avatud 3.III 1848 a. kunas aga 1852 a. algkoole temas ei olnud 10.I 1852 a. oli avatud samasse kihelkonda 4 abikooli, selles arvus ka praegune ajaloo kõne all olev „Kurla II algk.“. Esialgu oli tähendatud kool asetud Kabala valla poolt sama küla Miku talu rehetoa kambrisse, mille pikkus ja laius 2 sülda mõõtis, seega põranda ruum 4 ruut sülda. Põrand oli tehtud mitte puust, vaid mullaseguga savist, mis alatasa pehme seisis, nii et väikesed mudilased sagedasti oma jalga võistlesid, kellel ilusam pastla ja kellel inetum viisujalg vastu põrandat lüües järele jäi.

Seinad olid mustad ja räpased. Lagi oli peale laotud tahumata palkidest ja kõrgusele maast napilt 6 jalga. Aknaid oli 2, millede kõrgus 2 jalga ja laius 1 ½ jalga mõõtis. Ööd juures magajad koolilapsed magasivad rehetoas pahma peal, kus ka selle talu elanikud elutsesid.

Koolmeistriks oli kooli algul keegi selle küla saunamees Tõnis Tikk, Kaarli p. ilma koolihariduseta, kes, et tema tarvis kooli juures korterit ei olnud, - igal öösel oma saunas öökorterit pidi võtma, mis koolist poole versta kaugusel asus. Palga sai ta Kabala valla poolt 20 rbl aastas.

Tunnikava oli järgmine: hommikul kell 8 istusivad lapsed ühislauda lugema, see oli pulma laua taoline pikk laud, mille üks ots akna, teine vastas oleva seinani ulatas. Poisslapsed istusivad ühel pool ja tütarlapsed teinepool lauda. Õpiti siis piiblilugu, ehk katekismust kunni lõuneni, kes teadis sõnasõnalt oma ülesande, sellele lubati lõunat, kes aga kogeles, - jäi lõunata, - kordus see veel teisel päeval – pandi põlvili nurka, kolmandal anti juba kase juustu maitseda, mis alati koolitoa lae all käepärast võtta oli.

Pealelõunat lapsed kas kirjutasid ehk rehkendasid tahvlite peale, sest paber ja terassulg oli koolastel siis alles veel tundmata õpeasi. Kui koolmeister ise soovis, ehk oli see vahest tarviline paberile kirjutada, siis lõikas ta anisulest terasule moodi välja, millel siis pead või vart vaja ei olnudki, sest kõik oli üks sulg ja sulepea. Koolis peale piibli mingisugust õpeabinõu ei olnud.

Õpeained, nii kui: usuõpetus, kirjutamine ja rehkendamine, - kestsivad mitte tund aega, vaid pool päeva korralti. Kooli üle valvas ja valitses kohalik kihelkonna preester Mihail Vasiljev, kes kooliõpetajaid ametisse säädis ja keda vaja ametist tagandas.

Kihelkonna konventsi poolt oli koolivanem määratud, kes ikka koolituppa astudes vitsakimpu käes hoides lapsi teretas ja järgmiselt lastyele end esitas: „Lapsed, kas teate ka, kes ma olen?“ (Ise kõigutas kimpu.) Miku talu kambris püsis kool kuni 1860 aastani. 1860 ja 1861 a. paranes Kurla koolielu vähegi endisest seisukorrast, kunas aga õpeained ja õpetamise viis endiseks jäi kuni 1888 aastani.

1860 a. kinkis Kabala mõisa omanik baron v. Fitingof s.s. külasse tessatini suuruses tüki maad uue koolimaja asemeks. Peale selle annetas ta veel koolimaja ehitamiseks kõik vajaneva materjali. See maja aga oli ehitatud ka niisama kitsapiiriline, üks klassituba ilma laste magamise toata. Ööd juures magajad lapsed magasid klassitoa põrandal aluskottide peal.

See koolimaja oli ehitatud järgmiselt nii: Kogu maja pikkus 5 sülda, sellest järgmiseks ruumideks jaotud: ühes otsas klassi tuba, teises otsas lehma laut, klassitoa ja talli vahel oli kooliõpetaja eluruum, igapidi 1 ½ sülda, see oli õpetajale elutuba, magamise tuba ja köök, kõik ühine. Klassitoa pikkus oli 2 ½ sülda, laiusele 2 sülda, seega põranda ruum 5 ruuts. Kõrgus laeni 6 ½ jalga, seega mahutas klassituba enesesse ligikaudselt 43 kantmeetrit õhku. Õpilasi olnud 20 ümber, iga lapse tarvis oli õhku 2 3/20 kntm.

Klassitoal oli 2 akent, üks aken oli kõrgusele 2 ½ jalga, laiusele 2 jalga. Teine aken kõrgusele 2 jalga ja laiusele 1 ½ jalga seega 8 ruutjalga akende valgust, see oli põranda ruumi kohta valgust 1 /30 jagu. Väljaskäigu kohta lastel ei olnud. Koolitöö algas 10 novembril ja lõppes 25 märtsil vana kalendri järele. Koolimaja oli ehitatud madala maa peale ilma vundamendita ja sel põhjusel ka 25 aasta jooksul juba täitsa ära mädanenud, nii et uue koolimaja ehitamine vana asemele jälle ette võeti 1886 aastal.

Arusaare kihelkonna preester M. Vassiljev pööras nüüd palvega Riia koolinõukogu poole, uue koolimaja ehitamiseks paludes, kes ka lahkesti palvele vastu tuli ja uue koolimaja ehitamise kulude katmiseks 810 rubla annetas.

Ehitusmaterjali vedasid kohalikud kihelkonna liikmed kohale ilma tasuta. See praegune koolimaja ehitadi 1886 aast. siis järgmises suuruses ja ruumides: maja pikkus 12 ½ meetrit, laius 7 ½ m. Temasse on mahutatud: 1 klassituba, 1 lastemagamise tuba, kooliõpetajale 2 tuba ja köök, kus ka lapsed enesele sööki valmistasivad. Sahver on õpetajal lastega ühine. Maja seestpoolt ruumi suurused on järgmised: klassitoa pikkus on 6 meetrit, laius 4 ½ m ja kõrgus 3 meetrit, seega oleneb klassi toas 82 4/5 kantmeeri õhku. Õpilasi on selles koolis alati ligikaudselt 27 ja k.s.a. Iga lapse kohta tuleb siis läbistikku 3 1/15 kantmeetrit õhku. Põranda ruum on 27 ruutm, seega iga lapse tarvis põranda ruumi 1 1/45 ruutu.

Klassitoal on 3 akent, iga akna kõrgus 1 meeter, 3 detsm, laius 9 detsimeetrit, seega valgust klassitoas 3 ½ ruutmeetrit, akna klaaside suurus klassitoa põranda kohta on 8sas jagu. Laste magamise toa pikkus on 6 meetrit, laius 2 meetrit ja 6 detrimeetrit ja kõrgus 3 meetrit, seega õhku magamistoas 46 4/5 knmtm. Öömajal on 8 last, iga lapse kohta tuleb õhku 5 ¾ kantm.

Magamise toal on 2 akent, sellessamas suuruses, mis klassitoal, nii et valgust magamise toa põranda kohta oleks 6es jagu.

Kooliõpetaja üks tuba on pikkusele 4 meetr, laiusele 2 m. 5 detsm. Teine tuba pikkusele 3 m, laiusele 2 m. 5 detsm. Köök on pikkusele 4 m, laiusele 3 m. 3 detsm. Kõrgus kõigil on 3 meetrit. Igal toal ja ka köögil on üks aken.

Maja ligidal õue peal on kõrvalised tarvilikud hooned, nii kui ait, laut ja puukuur. Kaev on üsna maja ligidal, väga puhta ja maitseva veega, Ka väljakäigu koht on. Veidike majast eemal.

Ühes uue maja ehitamisega muretseti ka klassituppa kihelkonna kulul (mitte valla kulul) uus selleajakohane mööbel ühes õpeabinõudega, mida eelmises koolis olemas ei olnud.

Praegust koolimaja korraldab, parandab, kütab ja valgustab vallaomavalitsus.

Kool asub talu kruntide keskel, kus kooli maad võimalik laiendada ei ole.

Õpetajad (kes ilma hariduseta) olid selle kooli peal järgmised:

1) Tõnis Tikk, Kaarli p. 1852-1864.
2) Kaarel Tikk, Tõnise p. 1864-1878.
3) Andres Sild, Hansu p. 1878-1879.
4) Jaan Krasovski Andrei p. 1879-1881.
5) Jaan Ratasepp, Hansu p. 1881-1888.
Õpetajad kes Arusaare kihelkonna kooli olid lõpetanud:
6) Tõnis Tikk, Kaarli p. 1888-1891.
7) Rein Pukk, Reinu p. 1891-1892.
8) Mihkel Leemet, Juhani p. 1892-1921.

Eelpool tähendab kooli algusest, kuni käesoleva aastani, on 69 aastat. M. Leemet sai 1 okt. 1892 a. Riia kooli nõukogu poolt ametisse kinnitud.

Palka said õpetajad valla poolt, algusest 1852 a. kunni 1879 a. 20 rubla aastas. 1879 a. kuni 1900 a. 35 rbl. aastas. 1900 a. kuni 1915 a. 60 rbl. aastas ja Riia koolinõukogu poolt 15 rubla aastas abiraha.

1915 a. kuni okupatsiooni valitsuseni oli aasta palk 120 rubla ja abiraha Riia koolinõukogu poolt aastas 45 rbl. Nii et aastas palka kokku oli 165 rubla.

Okupatsiooni valitsus määras põhipalgaks 175 marka kuus. Eesti Vabariigi v.p. 1921 a. algus kuudel oli kuupalk, 1749 m. peale selle järelmaks.

Pärnu ja Viljandi maakondade esimene inspektor oli Dimitri Meves. Vana hallpea, kelle meeleolu peale, emade seisukord vägevalt mõjus. Oli ilm ilus, oli ka tema mõistlik küsija laste käest, oli aga ilm tormine, tormas ja tuiskas ka tema. Tuli ette et ta ühel niisugusel tormisel ilmal kolm keelt ühes lauses rääkis, iga sõna ise keele peal. Sagedasti ei võtnud ta ka mitte mütsi klassitoas peast ära, ka tuli ette, et koolilapsi osas jne.

Koolid läksid ministeeriumi alla 1887 a. (kirikule jäi ainult usuõpetuse asjus juhatust anda). Selle ajani oli õpetuse viis koolis järgmine: hommikust lõuneni lugesid lapsed ilma vahetpidamata valju häälega, nii kuidas kõri kannatas, üksteise üle häälega võitu püüdes, ikka piiblilugu ja katekismust, peale lõunat oli kas kirjutamine ehk rehkendamine – harva sekka ka laulmist, see oli kõik see tüütav töö kolme aastase kursusega, 5 päeva nädalas oli õpepäivi.

Vitsa nuhtlus kadus koolist 1815 aastal, 1888 seati koolis õpeaineid tundide järele järgmiselt nii:

Venekeelt 6 tundi nädalas
Rehkendust 6 „ „
Eestikeele lug. 6 „ „
Usuõpetus 5 „ „
Geograafia 2 „ „
Ilukirja 2 „ „
Laulmine 2 „ „
Õigekirjut. 2 „ „
Joonistam. 2 „ „
Ajalugu 1 „ „
34 tundi nädalas

Iga päev 6 tundi, laupäev 4 tundi. Nüüd algas koolitöö juba varemalt ja lõppes hiljemalt, see on 15 okt kuni 15 aprillini.

Sel koolielu ajajärgul, see on 1894 aast. kuni okupatsioonini pidi kõik õpeaineid peale Eestikeele ja usuõpetuse Venekeeles õpetama. Iga laps on kohustatud koolis käima 4 talvet. Kooliõpetajatele soovitadi aiatööd 1895 a. Koolidele soovitati raamatukogude asutamist ja saadeti lubatud raamatute kataloogid (aga raha ja raamatud mitte) 1896 aast.

Kooli rakendus raamatud, nagu Vpisnoi žurnaal o javivšihsja i nejavivšihsja, klassnoi naurnam jt. seati sisse 1892.

Inventarnaja kniga – 1898.

Revizionnaja kniga i školnaja letopis 1915 a.

* See on ärakiri Kurla II algkooli ajaloost toimetud M. Leemeti poolt.

Ärakiri ärakirjast

Süüdistamise Akt.

Talupoegade August Lukkuti, Kustas Telliskivi, Jaan Kampah, Hants Kensapi, Hants Kiv (Kas), Karl Ristla, Ado Rihtel, Villem Tamberg, Tõnis Prük, Mart Laurimann, Aleksander Martinson, Karla Lusikas, Jaan Rostok, Kustas Meelis, Jüri Martinson, Hants Pärtel, Johann Mäeberg, Ado Uhfer, Jüri Sokrates, Mihkel Riismann, Jüri Kunberg, Kustas Sellenberg, Jaan Veimann, Otto Looberg, Villem Trümpel, Rudolf Miil, Otto Kunberg, Anton Ertbaum, Hans Vattmann ja Jaan Laane kohta.

1905 aasta lõpul, sai Eesti kubermangus iseäraline tugev Revolutsiooniline liikumine välja kuulutatud, terve rea (metingute) koosolekute peal Tallinnas ja vallades, kreisides, astusivad politikalised kõne pidajad üles, iseäranis sotsialdemokratia tööliste partei üles kihutajad, kutsusivad kohalika elanikusi üles otsustavale väitlusele praegu valitseva korra vastu, näidates kui tarvilik on seadustandva kogu kokku kutsumine ja Venemaale Demokraatlist vaba riiki asutada. See liikumine lagunes kiiresti laiali talupoegade hulgas alatise ühenduse läbi, nende ja Eesti kubermangu iseäranis Tallinna Vabriku tööliste vahel, see leidis lahket vastukaja talupoegade hulgas tema raske majandusliste põhjuste pärast.

Iseäranis kardetavat osa talupoegade (Revolutsioniserimises) Revolutsioniliseks tegemises mängis Tartu kangeross, mis 27, 28 ja 29 Novembril Tartus koos oli 1905 aastal. Kongerosist võtsivad osa Tallinna kubermangu valdade asemikud. Terve rida otsuseid puudutasivad käesolevat maa tarvitamise viisi põhjaliku ümbermuutmist sotsiaalsete nõuete järele. Kongeross tunnistas tarviliseks, jõudsamaks võitlemiseks praeguse valitsusega, asutada linnades ja kreisides iseäralised Revolutsionilised omavalitsused, kes ajutiseks asja ajamise oma kätte võtaks ja ühineksivad nõnda nimetatud ülemaaliseks ühisuseks, täieliku boikoteerimisega rahva poolt, praeguseid valitsuse asutusi ja valitsuse ametnikusi. Seaduse andva kogu ja Venemaale demokraatlise vabariigi asutamise poolt olles kongeross, kutsus rahvast avalikule võitlusele praeguse valitsusega, oma otsustes selgesti ära missuguste abinõudega võidelda tuleb, kutsus rahvast ennast täiesti sõjariistu panema. Ühtlasi kirjanduses ja üleskutsetes nimetatud kongerosi otsusi laiali laotates, alatasa tulivad Tallinnas üleskihutajad kreisidesse ja püüdsivad igatpidi talurahvast mõisnikkude vastu üleskihutada, näidates et viimased on suured praeguse korra poole hoidjad ja et nende peale käimisel, et Tartu kongerossi otsusi mitme maksma ei saaks pandud, sai valitsuse poolt Tallinnas ja tema kreisis sõja seadus välja kuulutatud. Selle juures Revolutsionesid ajasivad seda sihti taga, et kui sõjariistus talupojad tungivad mõisnikude mõisate peale, siis saab suurem jagu sõjaväe sõjariistus jõudusid, mis Tallinnas seisavad linnas välja kreisidesse viidud ja Tallinnaga mis ilma kaitseta on jäetud, saab neil kergem olema valitseda. Teine siht, mis mõeldi rüüstamiste läbi kätte saavat, seisis selles, et rahvast terroristliseks teha ja näidata et valitsus võimetu on. Enne sõjaseaduse välja kuulutamist saadikute Tallinnas Volta Vabriku koosolekul sai otsuseks tehtud valitsuse asemika vägivallaga ametist ära lükata, - järelduseks, tähendatud valitsuse vastalise liikumise peale ilmus Eesti kubermangu valdades üksikud Revolutsioonilised komiteed, kes kohaliste talupoegade juhatamise oma peale võtsivad ja peale selle terve rida mõisnikude mõisate rüüstamisi, mis Detsembri kuul üle Tallinna kreisi laiali lagunes, mille järelduseks oli vägivallaga mõisa sõjariistade ära võtmine härraste majade ja Vabrikute põletamine ja üleüldse mõisnikude varanduse ära hävitamine. Niisugune valitsuse vastaline liikumine Tallinna Kreisi Rapla kihelkonna talupoja rahva hulkas avaldas ennast vägivalla tegudega kohaliste valitsuse asemikude, valitsuse asutuste ja ümberkaudsete mõisnikude vastu 13 dets 1905 aastal järgmiste juhtumiste all. 13 detsembril 1905 aastal umbes kell 5 päeval Rapla aleviku ümbruses, aga nimelt kaubatarvitajate ühisuse poodi juurde ilmus salk sõjariistus kurjategijaid, kes seal natukene aega seisivad ja läksivad marseljeset lauldes selle maja poole kus Tallinna kreisi ülema 3 jaoskonna noorema abilise Kosevnikovi korter ja kantselei on. Kosevnikov selle sihiga, et salga tegevust tähelepanna läks oma maja pööningule ja sealt nägi, et üks jagu kurjategijaid läks läbi köögi tema korterisse aga üle jäänud jäivad õue seisma. Kisa kuuldes, sellest, et on tarvis kõik ruumid läbi otsida Kosevnikov mõtles jooksuga ennast peasta, selle sihiga ennast pööningult alla lastes, redeli pealt kukudes vigastas oma jala ära, ronis üle aia ja hakkas suurt teed pidi rahva salga poole jooksma, kes tema maja ligidal seisivad. Salgast mööda jookstes, laskis Kosevnikov temasse mõned paugud revolvrist, mille peale salga hulgast paukudega vastati, mis Kosevnikovile mingisugust viga ei teinud, ehk küll palitu krae läbi lastud oli. Kosevnikovil läks korda kurjategijate eest ennast ära peita, aga peale selle läks tal korda õnnelikult Tallinasse jõuda. Salga poolt sai Kosevnikovi korteris ja kantseleis lõhkumine toime pandud. Kurjategijad ei pidanud piiri asjade tulega ära hävitamise ega varastamisega, mis isikliselt Kosevnikovi omad oli, põletasid ka kõik krooni asjad ära, mis tema kantseleis oli. Kosevnikovi kirjatoimetajan Pridik Tori, kes salga liginemisel ennast ära peitis naabri maja pööningule, kuulis sealt kurjategijate rääkimisi ja tundis mõned nende hulgast ära, teiste hulgas Jüri Martina, kes karjus, et nüüd lähevad viina poodi lõhkuma. Järgmisel päeval nägi Tori, et Rapla alevist sõitis läbi talupoeg Eduard Tepvei püss sõjariistaks käes Alumõisa poolt Valtu mõisa poole. Peale noorema abilise lõhkumist läks salk kroonu viinapoodi juurde ja lõhkus selle ilma Assaveldi vastuvaidlemist hoolimata ära. Teiste hulgas said poes ära lõhutud kuju ja pimedate heaks korjanduse kast ja ka Stempelmarkisi oli 8 rbl. 90 kop. eest ära hävitatud. Peale viina poe lõhkumist kurjategijate poolt sai ära rüüstatud Tallinna-Haapsalu 8ma jaoskonna rahu kohtuniku kamber, aresti maja ja ülema talu rahva kohtu esimehe kantselei, kõige nende kolme asutuse sissesead, ja ka kõik kohtu asjad, raamatud ja stemplid saivad ära hävitatud. Peale selle saivad ülema talu rahva kohtu esimehe kantseleis ja rahukohtuniku kambris praegu valitseva keisri pildid ära hävitatud rahu kohtuniku kambris kohtu kull. Peale selle tuli avalikuks, et kurjategijate poolt oli ära varastatud kohtuniku kambrist, kohtu markisid summa 73 rbl. 58 kop. eest ja puhast kroonu raha 4 rbl. 80 kop. ja aresti majast, nagu seda on aresti maja ülem Andres Lebas kindlaks teinud, rohkem kui 8 rbl. vangide raha, aga ülema talu rahva kohtu esimehe kantseleist – 9 rbl. edasi kaebamise raha, ja Rapla ilma maksuta raamatu kogu päralt olevat raha 50 rbl. Peale ülema talurahva kohtu esimehe kantselei rüüstamist sai salga poolt tema kirjatoimetaja Jaan Hantsmann vangi võetud ja nelja sõjariistus kurjategija vahi all vallamajasse viidud, kust ta kahe tunni pärast vabaks sai lastud. Salga kohtu kantseleisse ilmumisel tuli esimees Weodor Stvolonski kurjategijatele eeskojas vastu, kus kohe tema poole sai pööratud mitu püssi rauda, selle juures Stvolonski tõenduse järele, avaldasivad kurjategijad temale, et tulivad krooni asju ja raamatuid ära põletama. Peale Stvolonski kantselei rüüstamist ilmusivad kurjategijad Rapla õpetaja Jungensoni juure ja sundisivad õpetajat neile välja andma 28 rbl 47 kop tema oma raha. Peale raha saamist andsivad nad temale kviitungi vastu. Kurjategijate hulkas õpetaja tundis ära tagust Lokuti, kes kõige esimeseks tema käest raha nõudis. Talupoja Artur Robergi tõenduse järele, salk kes üleval nimetatud vägivalla tööd korda saatis oli umbes 100 inimest suur, kelledel püssid ja revolvrid sõjariistadeks olid, tema oli nagu vägivallaga sunnitud nendega ühendama, salgast osavõtjate hulgas läks tal korda tähelepanna talupoegasid, Mart Laurimanni, Kustas Telliskivi, Anton Martinsoni, Hants Villandi, Hants Kengsapa, Jaan Uudeli. Roobergi seletuse järele mõned päevad enne nimetatud rüüstamisi, leidis oma kodus posti külge löödud kirja, milles surma ähvardusega nõuti et ennast ühendaks mässajate talupoegadega oma nõusolemise märgiks, mässajatega ühendada pidi ta sellesama posti külge lööma tükk punast paberit. Selle järele kui kurjategijad Raplast ära läksivad, salga peale tungimise alla käisivad mitmed mõisnikkude mõisad, milledes majad ja viina vabrikud saivad ära lõhutud ja ka mõnedes ära põletatud. 13 detsembril umbes kell 11 õht. ilmus salk Raplaga naabruses olevasse Rudolf von Lilienfeldi päralt olevasse Alo mõisasse tungis majasse sisse valitseja teeniat Mihkel Reitlit revolvritega ähvardades, sundisivad teda ühte püssi välja andma; kaks teist püssi olid kurjategijate poolt üles leitud ja nende poolt avalikult ära varastatud. Peale selle lõhkusivad kurjategijad viina vabrikus aparaadi ära. Dragunite salga kohale ilmumine tegi seekord rüüstamisele lõpu. Järgmise päeva hommikul ilmus salk uuesti mõisasse. Mille juures üks jagu salgast tungis valitseja Eduard Shmiti majasse, aga teine jagu herraste majasse. Sõjariistadega ähvardades kurjategijad sundisivad Shmiti neile tema sõjariistu välja andma, peale selle lõhkusid telefoni aparaadi puruks. Härraste majas sai nende poolt kõik ära lõhutud, ka viina vabrik sai ära lõhutud, kurjategijad lasksivad keldrist spiirituse välja. Nädala pärast 21 detsembril „Alo“ mõisa kärneri Jüri Leidorfi korterisse ilmusivad kuus sõjariistus kurjategijat, Leidorfi revolvritega ähvardades sundisivad teda püssi välja andma. 14 detsembri hommikul ja päeval sai salga poolt Leonhard von Krusensterni päralt olev „Hagudi“ mõis ära lõhutud, esimest korda hommikul kurjategijad nõudsid valitseja, Tõnis Esopi käest sõjariistu, ja viisivad ühe mõisa hobuse ära, ja päeval viisivad kaks hobust, 14 kuupäeval pärast lõunat tuli salk Baron Aleksei Siirak ge Sukantoni päralt olevasse „Valtu“ mõisa. Dragunite salga ilmumise pärast jõudsivad kurjategijad siin ainult sundida valitsejat Nikolai Eihfust, ähvardamise teel neile 2 püssi, 2 revolvrit ja 103 rbl peremehe raha välja andma. Selle salga hulkas tundis Eihfus oma töölised Jüri Martina ja talupoja Eduart Tenvei ära. 16 detsembri õhtul ilmus salk musti mõisa ja seekord lõhkus ja põletas maja ära, ja ka viina vabrik sai ära lõhutud ja spiiritus välja lastud. Lõhkujate hulgas vahimees Paul Alteberg, Hendrik Kumberg, viina põletaja Hants Tamberg, Hants Jürna ja tallipoiss August Jürna tundsid ära Kustas Telliskivi, Karla Ristla, Hants Kensapa, Hants Kiv, Ado Rihteri, Willem Tambergi, Jaan Karopah ja Mart Laurimann. Nende hulgast Ristla, Tamberg ja Karopah tõivad põlevast majast raha kapi välja, mille juures Ristla teda haamriga lõhkus. Kumbergi palve peale, et ta seda  mitte ei teeks vastas Ristla „see ei ole sinu asi“, nüüd on vaba aeg. Hants Kensapa, Hants Kiv ja Ado Rihter, püssid käes, lõhkusivad viina vabrikut, mille juures Rihter ähvardas viina põletajat Tambergi maha lasta, selle eest et viimane ei avanud viina keldri ust mitte nii ruttu. Mart Laurimann oli lõhkumise aeg härraste majas ja trepi peal nähtud, kus ta pasunaga mingisuguseid signalisid andis. Valtu mõisast viis tallipoiss Jürna salga sundimise peale mõned tema liikmetest, aga nimelt Kustas Telliskivi ja mõned teised, teistesse mõisatesse, mis peale selle ära saivad lõhutud. Käro mõisas Jürna nende isikute hulgas kes tema juures vahiks olivad, nägi seda sama Mart Laurimanni. – 14 detsembri päeval ja 17 hommikul tungis salk Otto von Lilienfeldi päralt olevasse „Kuusiku“ mõisa. Esimene kord salga poolt sai ära rüüstatud mõned tuad härraste majas, aga 17 kuupäeval sundis valitsejat Karl Ereverti temale 2 püssi, revolvrit püssi rohtu ja patroonid ja 11 rbl peremehe raha välja andma siis sai rüüstamine kõigis majas lõpetatud ja ka viina vabrik ära lõhutud ja viina põletaja Jaan Kruuse juuresolekul spiiritus väljalastud ja keldrist viin ära viidud. 17 detsembril kurjategijate hulgas tundis mõisa teenija Johann Klenfjürst Johann Laane ära, kes maja lõhkus aga kutsar Priidik Tanna tundis ära talupojad Anton Martinsoni, Eduard Tenvei, Jaan Uudeli, Tõnis Prisselti, Hants Vilandi ja Tõnis Priiki. Viimane teiste hulkas lõhkus maja aknad ja mööbli puruks ja murdis keldri ukse maha ja varastas sealt viina pudelid ära. Peale selle olid nähtud Hants Villand, Anton Martinson ja Jaan Uudelt, Jaan Telenhofi poolt keda nad sundisid endid „Kuusiku“ mõisa viima. Peale esimese kordse Kuusiku mõisa peale tungimise läks salk Graf Keiserlingi pärijate „Raiküla“ mõisa kus ta kell 4 päeval jõudis. Hoovi peal valitsejale vastu tulles kurjategijad sundisid teda neile ühte püssi ja 55 rbl raha välja andma, peale selle lõivad majas mõned akna ruudud puruks ja läksid minema. 15 kuupäeval kell 8 hommiku ilmus salk uuesti mõisa ja sundis valitseja abilist Ruudolf Kreeki revolvrit välja andma, se korral kurjategijad lõhkusid maja sisseseade ära selle sihiga et maja ära põletada, panivad temas kardinad põlema, aga mõisa töölistel läks korda tuld ära kustutada. Salga hulkas kes 14 detsembril Raiküla mõisas käisid, teenijad Jaan Tõnismann ja Mart Rahkma tundsivad ära Aleksander Martinsoni ja Karl Luskase. 14 detsembril umbes kell 6 õhtu tungis salk baron Oskar Hoiningen Hüüne – „Järvakandi“ mõisa, esiteks lõhkusivad ja panivad härraste maja põlema aga peale selle viinapõletaja Jüri Rosina juuresolekul lõhkusid viinavabriku ära. Peale lõhkumist üks jagu kurjategijatest läksivad klaasi vabrikusse, mis 12 versta viimasest eemal on sundind valitsejat Richard Runget neile 22 rbl 30 kop välja andma mille peale temale kviitung sai vastu antud. Kurjategijate hulkas Runge tundis ära talupojad: Aleksander Martinsonja Johann Laane, kes karjus „maha vabrik, maha keiser, maha baron!“ Sel ajal, vähe aega enne Järvakandi mõisa põlemist, neli sõjariistus salga liiget, nimelt Karl Lusikas, Jaan Rostok, Kustas Meelis ja Jüri Martinson tulivad Sellevere poole mõisasse ja sundisivad valitsejat Johannes Normikut ja potratsiku poega Jaan Woldesi neile püssi ja revolvrit välja andma, peale selle sõitsivad kõik neljakesi „Järvakandi“ mõisa, kus varsi peale selle tulekuma ilmus. – Umbes tund aega enne Järvakandi mõisa põlemist sõitis salk ligidal oleva kõrtsi juure, mille juures kõrtsimees Johann Friberg kurjategijate hulkas tundis ära Aleksander Martinsoni kellel püss sõjariistaks oli ja kes näitas nagu peameheks olema, sellepärast et ta karjus, et teised ei kuula mitte ja joovad endid täis. Kaks päeva peale selle 16 detsembri hommikul tungis salk Järvakandi vallas oleva Ministeeriumi koolimaja peale, mille juures kurjategijad avalikult võtsivad ära kooliõpetaja Aleksander Tsõpkin, tema naese Marie Tsõpkini ja kooliõpetajanna Marie Stevanovski püssi ja kotikese mitmesuguste Tsõpkini ja Stevanovski päralt olevate kuld asjadega ja kroonu ja Tsõpkini oma rahaga. – Ottona von Lilienfelda Kehtne (Keava?) mõisa sai salga poolt tühjaks tehtud 15 detsembril umbes kell 11 õhtu. Salga nõudmise peale kes sõjariistadega ähvardas, olid valitseja Aleksander Mlindok ja toapoiss August Timberg sunnitud neile ühte püssi väljaandma. Peale selle kurjategijad lõhkusivad ja panivad härraste maja põlema, peale selle sai viina vabrik ära lõhutud ja spiiritus välja lastud, mille pealtnägijaks oli viinapõletaja Jüri Anton. Lõhkumise aeg maja sees tööline Jüri Waldmann tundis kurjategijate hulkas ära Johan Mäebärgi, kes puhveti toas taldrikuid lõhkus ja Johann Saulepi, kes majas asju lõhkus. Seesamane Waldmann tuli pool versta mõisast eemal salgale vastu, kui see mõisa poole läks ja nägi salga hulkas Hants Pärtlit kes juhatas kus kellegil tuleb minna, nähtavasti oli tema eestvedajaks. Sellsamal päeval umbes poole öö aeg salk tungis Otto von Lilienfeldi Kehkna (pliiatsiga peale kirjutatud Kabala, kirjutaja märkus) mõisa lõhkusivad siin valitseja Mihkel Rakmanni maja ja viina vabriku ära ja lasksivad spiirituse välja. Keldris olevatest spiirituse vaatidest mis spiiritust täis olivad lõhkusid kurjategijad 20 tükki ära ja kolm võtsivad kaasa. Kurjategijate hulkas mõisa teenijad Kustas Parkmann ja Martin Likemets tundsivad ära Tõnis Prüki ja Ado Uhferi. Parkmanni tõenduse järele Priik lõhkus vabrikus rattaid, aga Uhfer revolver käes lõhkus akna ruutusid ja lõi telefoni aparaadi puruks, tema ähvardas Martin Likmetsa revolvriga ja sundis teda valitseja kirjutus lausa lõhkuma aga pärast tegi seda ise. Viimati 16 detsembril umbes kell 10 hommiku ilmus salk Magnus Ferseni päralt olevasse „Keava“ mõisa. Üks jagu salgast läks valitseja Jüri Tiito korterisse, sundis teda kurjategijatele revolvrit ja püssi väljaandma, aga teine jagu hakkas härraste maja lõhkuma mille nad pärast põlema panid. Viinavabrikus kurjategijad lõhkusid aparaadi ja lasksid spiirituse välja. Salga hulkas mõisa teenijad Ulrich Hunkert, Mihkel Weiserik, Johann Niimann ja Friedrich Hunkert, tundsid ära järgmised isikud: Otto Loobergi, Anton Erlbaum, Jüri ja Otto Kaunbergi, Jüri Sokradi, Hants Watmanni, Mihkel Riismanni, August Sellenbergi, Jaan Weimanni, Rudolf Miili ja Willem Trimpel, kõik nemad võtsid osa maja ja vabriku lõhkumisest, teiste hulgas Jüri ja Otto Kunberg esimeseks hakkasivad spiirituse keldri ust lõhkuma ja sealt vaatisid välja tooma ja katki lõhkuma, peale selle Jüri Kunberg lõhkus katlate juures kraanisi ja kontroleerimise riistu. Sokrat lõhkus majas aknaid ja asju. Trümpel valas spiiritust välja ja murdis keldri uksed maha aga Vatmann lõhkus majas ja vabrikus mööblid puruks. Peale selle valitseja Tiit nägi lõhkujate hulkas Jaan Laanet Joonase perest, kes raha kappi lõhkus. Kõik käesolev asi on üleval nimetatud tunnistajate tõendusel kindlaks tehtud esialgsel uurimisel, ühes sellega on järel uurimisel tingimata kindlaks tehtud kõik need üleval nimetatud vägivalla tööd said selleks korda saadetud, et praegust riigikorda ümber lõkata ja Veneriikis sisseseatud valitsemise viisi ja kandisid avaliku valitsuse vastalist revolutsioonilist laadi, et see teguviis nimelt niisugust laadi kandis, tuleb kõige esiteks kreisi ülema abilise kantselei ja ka rahukohtuniku kambri ja tema juures oleva arestimaja ja ülema talurahva kohtu esimehe kantselei ja peale tungimisel avalikuks, mille järelduseks oli igal pool kohtuasjade ära hävitamine ja krooni stemplite ära võtmine, aga ülema talurahva kohtu kantseleis ja rahukohtuniku kambris praegu valitseva keisri piltide ja kohtukulli ära hävitamine, et see liikumine Revolutsionilist laadi kandis, näitab veel see asjalugu, et kroonu viinapoe lõhkumisel viina pudelid, mis nende kätte sattusivad ei saanud mitte ära viidud, vaid said siin samas katki löödud ja et viina poe pidaja Assaveldi äravarandus ja niisama ka ülema talurahva kohtu esimehe Svolonski varandus, kes selles samas majas elas kus tema kantselei ruumid, jäivad kurjategijatest puutumata. Õpetaja Jürgensoni ja Järvakandi mõisa vabriku valitseja Richard Runge käest raha ära võtmisel said neile kviitungid vastu antud et raha on saadud, esimeses nendest oli tähendatud, et raha on võetud Rapla komiteedi hääks sõjariistade muretsemiseks, aga teises, et ta on välja antud Tallinna komiteedi nimel. Tunnistajate Eduard Schmidti ja Hants Pormeistri tõenduste järele on kindlaks tehtud, et salga hulkas kes kirjeldatud vägivalla tööd korda saatis ühes kohaliste talupoegadega olid ka kaugemalt tulnud inimesed, aga „Järvakandi“ kooli ülema Tsõpkini tunnistus ja tema raportist rahva koolide Direktorile on selgeks saanud, et tema poolt saadetud kooliõpilaste nimel truu alamliste tundmuste avaldamise telegramm keisri majesteedile vähe aega enne rüüstamist, sünnitas tema vastu rahulolematust kohaliste sotsialdemokraatia partei eestvedajate poolt ja et kui 14 detsembri õhtul teade Rapla kihelkonda jõudis, selles, et Tallinnas valdade saadikud, kes sinna koosolekule sõitsid vangi on võetud, paljud talupojad nimetasid endid „saadikute abilisteks“ panid endid sõjariistu ja liikusid Tallinna poole Tallinnast tagasi tulevatele saadikutele vastu. Ilma selle peale vaatamata esialgsel uurimisel on kindlaks tehtud, et mõisnikude mõisate peale tungimised kandsid koguni iseäralist laadi, millel midagi ühist ei olnud harilikute röövsalkade pealetungimisega, mis omakasu püüdmise sihiga on korda saadetud, nii nagu kõikides mõisates pealetungijad ühtlasi kõige esiteks nõudsivad sõjariistade väljaandmist, muu varanduse ja väärtasjade ära võtmine oli haruldane asi ja tuli juhtumisi ette, peaasjalikult kurjategijate püüdmine oli härraste majade, vabrikute ja spiirituse ära hävitamine.

Niisuguste kirjeldatud vägivalla tegude korda saatmises olivad järgmised isikud 1) August Lokkut, 2) Kustav Telliskivi, 3) Jaan Karopah, 4) Hants Kentsapa, 5) Hants Kio, 6) Karl Ristla, 7) Ado Richter, 8) Willem Tamberg, 9) Tõnis Priik, 10) Mart Laurimann, 11) Aleksander Martinson, 12) Karl Lusikas, 13) Jaan Rostok, 14) Kustav Meelis, 15) Jüri Martinson, 16) Hants Pärtel, 17) Johann Mäeberg, 18) Ado Uhfer, 19) Juri Sokrat, 20) Mihkel Riismann, 21) Juri Kunberg, 22) August Sellenberg, 23) Jaan Veimann, 24) Otto Looberg, 25) Willem Trümpel, 26) Ruudolf Miil, 27) Otto Kunberg, 28) Anton Erlbaum, 29) Hants Watmann, 30) Jaan Laane said süüalustena uurimise alla võetud, aga kuritahtlisest seltsist osavõtmises, kellel sihiks oli vägivallaga riigi põhjus seaduste järele kindlaks määratud valitsemise viisi ümbermuuta ja ka ühtlasi kuritahtliselt praeguse valitsemise korra ümbermuutmises ennast süüdlaseks ei tunnistanud, seletasid: August Lokkut, - et ta mingisugusest röövsalkade pealetungimistest osa ei ole võtnud ja ühes salgaga Kuusiku mõisas ei ole käinud, - Kustas Telliskivi, - et ta on mõisniku majasse läinud sellepärast, et vastasel korral Mart Laurimann ähvardas teda surmaga; maja ja vabriku lõhkumisest osa ei ole võtnud, - Jaan Karopah, - et ta Waltu ja teiste mõisate lõhkumisest osa ei ole võtnud, röövlid tõivad põlevast majast rahakapi välja, lõhkusid augu sisse, viskasid ta maha virtsahvti pidaja Amali Nõkveldi käsu peale, süüalune tegi kapi augu suuremaks, võttis sealt mõni sugused paberid välja ja andis neid tema kätte, - Hants Kentsapa, et ta tee peal puutus salgaga kokku ja sai vägisi Valtu mõisa viidud, kus ta aga lõhkumisest osa ei võtnud ja Valtust pööras kodu tagasi, - Hants Kiv, - et tema salka koguni ei ole näinud ja mite kuskil mitte ühestki lõhkumisest osa ei ole võtnud, - Karl Ristla, et tema Waltu mõisas raha kapist, mis juba enne kellegi poolt ära oli lõhutud on võtnud selle mõttega, et alles hoida hõbe küünla jala ja ühe kahvli ja noa tupega, mitte ühestki rüüstamisest osa ei ole võtnud. Ado Rihter, - et tema on uudishimu pärast läinud Keava mõisa, teada saada tahtes, mis seal tehakse, ja leidis härraste maja ära põlenud olema, tagasi tulles tuli salgale vastu, kes revolvritega ähvardades sundisid temaga ühendama ja Waltu mõisasse minema, lõhkumises süüalune kuskil osa ei võtnud ja püssi ei olnud, - Willem Tamberg, - salga hulkas osa ei ole võtnud, kui viimane Walta mõisasse ilmus, siis süüalune oli vabrikus rüüstamise ja põletamise juures ei olnud, raha kappimajast välja ei ole toonud ja mingisuguseid asju temast ära ei ole võttnud. – Tõnis Priik, - et tema ühes teiste talupoegadega on läinud Rapla alevisse, et seal röövlid keelata, kes juba lõhkuma olid hakanud, aga salk oli selle alevi juba ära rüüstanud ja sundis süüalust temaga ühendama ja Alo mõisasse minema kus salga poolt rüüstamine sai toime pandud; sealt süüalune jooksis kodu Kabala mõisa, kahe päeva pärast salk ilmus viimasesse ja lõhkus maja ja vabriku ära, millest aga süüalune osa ei võtnud. – Mart Laurimann, - et tema on röövlite poolt vägisi „Waltu mõisa saanud viidud ja rüüstamisest mingisugust osa ei ole võtnud. – Aleksander Martinson, - et 1905 aasta sügisel Permi ülemuse lubaga on Walda sõitnud, et oma perekonda vaadata, Järvakandi mõisa rüüstamise päeval oli vallavalitsuse poolt käsk antud vallamajasse ilmuda, et röövlite Järvakandi mõisasse minemist takistada; õhtul tõesti ilmus mõisasse sõjariistus salk, lõhkumise ja põletamise toime pani; kohalised töölised seda keelda ei suutnud; sellepärast et ei olnud sõjariistu, majasse ja vabrikusse süüalune sisse ei läinud ja salgaga vabriku juure ei sõitnud. Karl Lusikas, - et kõrtsi juures on tulnud salk sõjariistus inimesi vastu, kellede peamees käskis temal süüalusel ja tema seltsimeestel Rostokil ja Jüri Martinsonil Lelleveresse minna ja sõjariistad ära võtta kelle käest võimalik on, vastasel korral surmaga ähvardades, süüalune nimetatud seltsimeestega käis valitseja ja Waldeki juures, aga sõjariistu nende käest nõudis Rostok, peale selle süüalune oli sunnitud salgaga Järvakandi mõisa ja klaasivabrikusse minema, aga ise lõhkumisest osa ei võtnud. – Jaan Rostok, et tema ühes teiste talupoegadega kellegi käest saadud käsu järele, mustasajale vastu läinud, kes Tallinna poolt tulevad, Lellevere mõisa valitseja, süüaluse ja tema seltsimeeste sihist aru saades, andis ise esimesele oma püssi välja, kes Järvakandi mõisas riisus ja põletas, süüalune ei tea. – Kustav Meelis, - et 14 detsembril poodi eli tooma minnes, läks Lellevere karja mõisast läbi, läks töölist Ago Lustigut vaatama, aga ei saanud teda kätte; tagasi tulles nägi Lustigu maja juures 5-6 inimest, nende hulkas Jaan Rostoki ja Jüri Martinsoni. Rostokil oli püss käes, kelle ta millegi pärast andis süüaluse kätte, peale selle läks Rostok seltsimeestega majasse sisse, natukese aja pärast läks süüalune neile järele, nimelt Walteri tuppa. Normiku käest süüalune sõjariistu ei nõudnud, ega lõhkumistest osa ei võtnud. Jüri Martinson tunnistas sedasama mis Lusikas, lisas aga seda juure, kui salk Järvakandi mõisa poole läks, siis läks temal korda ära kodu minna. – Hants Pärtel, - et tee peal tulivad temale viis tundmata sõjariistus inimest vastu, kes teda sundisid neid Kehkna mõisasse viima; seal oli sel ajal salk ja oli lõhkumine käsil. Viimasest osa ei võtnud, niisama ka põletamisest süüalune osa ei võtnud, - Johann Meeberg, - et Rapla alevis sai salga poolt kinni võetud ja Kehkna mõisasse viidud, viimase lõhkumisest süüalune osa ei võtnud. – Ado Uhfer, - et mõisas ühe salga liikme ähvardamise mõju all läks Kabala mõisa majasse sisse, aga lõhkumisest osa ei võtnud. – Jüri Sokrat, et kui tema metsast töölt tagasi tuli Keava mõisa, siis salka seal enam ei olnud, maja ja vabrik olid ära lõhutud, aga esimene peale selle põles veel, lõhkumisest süüalune osa ei võtnud. – Mihkel Riismann, - et tema salka ei ole näinud koguni Keava mõisasse läks tulekahju vaatama, lõhkumine oli siis juba lõppenud. – Juri Kunberg, - et Keava mõisa tulekahjust teada saades läks ta senna ja leidis salga seal eest, kes viinavabrikut lõhkus. Süüalust sunniti ka vabrikusse sisse minema, siin ta puutus käega ühte toru ja kui viimane maha kukkus – ehmatas ära ja jooksis kodu. – August Sellenberg, - ta oli Keava mõisas tööl kui salk sinna tuli; süüalune kandis põlevast majast asju välja, aga nad saivad pärast aita pandud, mingisuguseid asju süüalune tulesse ei viskand – Jaak Veimann, - ta oli Keava mõisas tööl kui salk sinna tuli; põletamisest ja lõhkumisest osa ei võtnud ja mingisuguseid asju mõisast ära ei varastanud. – Otto Losberg, - röövlitega mitte kuskile ei sõitnud; Keava mõisas röövleid sundisivad teda ühes nendega härraste majasse sisse minema ja lõhkumisest sa võtma; hirmu mõju all süüalune lõi ühe tooli puruks – maja põlema panemise juures ei olnud. – Villem Trümpel, - salgaga kuskile ei sõitnud ja teda ei näinud, vabriku uksest  spiirituse vaatisi Keava mõisas ei lõhkunud. – Rudolf Miil, - Keava mõisas tule kuma nähes, läks sellepärast sinna, et oma vanaema Leena Sellenbergi välja tuua, mõisas salka siis enam ei olnud; valitseja Veiseriku lubaga võttis hobuse ja tõi sellega vanaema ära. – Otto Kunberg, - Keava mõisa põlemise päeval tegi ta oma venna Jüriga metsas tööd, mõisa kutsar Treimann tuli sinna ja kutsus abiks röövlite vasta. Kui süüalune mõisasse tuli, siis maja põles juba, lõhkumisest süüalune osa ei võtnud ja vabrikus midagi katki ei murdnud. – Anton Erlbaum, - süüaluse juuresolekul Keava mõisa valitseja juure tulid 4 sõjariistus inimest, kes sõjariistade väljaandmist nõudsid; salga hulkas ja Keava mõisa lõhkumise juures süüalune ei olnud. – Hants Vatmann, - seda sama mis Riismanngi. – Jaan Laane, - salga hulkas ei ole olnud ja Keava mõisas kappi ei ole lõhkunud.

Asjast on näha, et Anton Martinson, Jaan Uudelt, Juri Martinson, Eduart Tenvei, Liira, Jaan Lustig, Villem Tillemann, Johan Saraste, Tõnu Preselts, Johann Saulep, Jaan Ots, Johann Laane, ja Hants Villand on ära jooksnud. – Käesoleva asja põhjal süüdistatakse eelnimetatud talupoegasid selles, et 1905 aastal, et võtsivad kuritahtlisest seltsist osa, kellel eesmärgiks oli Eesti kubermangus Tallinna kreisis Vene riigis põhjus seaduste järele kindlaks määratud valitsemise viisi ümber muuta ja demokraatlist vabariiki asutada ja nende käes oli väga palju sõjariistu, - mille juures nimetatud kuritahtlist eesmärki kätte saamiseks ja kuritahtlise seltsi liikmetena tegev olles, tungisivad avalikult sõjariistad käes 13 detsembril 1905 aastal Tallinna kreisi Rapla alevisse Tallinna kreisi ülema 3 jaoskonna noorema abilise kantselei pääle ülema talurahva kohtu kantselei pääle Tallinna-Haapsalu 8 jaoskonna rahu kohtuniku kantselei pääle ja tema juures oleva arestimaja ruumide peale, avalikult võtsivad raha ära, hävitasivad ja viisivad nimetatud valitsuse asutustes olevad kohtu asjad ja stemplid ära, aga talurahva kohtu kantseleis ja rahukohtuniku kambris hävitasid praegu valitseva keisri pildi ja kohtu kulli ära ja lõhkusid ka Rapla Kroonu viinapoe ära, ja hävitasid temas kõik viina ja stempelmarkisid 9 rbl eest ära. Sõjariistadega ähvardades võtsid õppetaja Jürgensonil raha ära, - aga peale selle selsamal 13 detsembril ja järeltulevatel päevadel terve rida sõjariistus peale tungimisi Rapla alevi ümbruses olevate mõisnikude mõisate peale. „Kuusiku“ Rudolf von Lilienfeldi, „Hagudi“ Leonhard Fon Kruusensterni, „Valtu“ baron Sirard de Sukanton, „Kuusiku“ Fon Lilienfeldi, „Raiküla“ Graf Kaiserlingi pärijate oma, „Järvakant“ baron Huiningen -  Hiine, „Hehtla“ ja „Kabala“ Otto Fon Lilienfeldi ja „Keava“ baron Magnus Fersein ja ka Lellevere karjamõisa ja Järvakandi vallas oleva Ministeeriumi koolimaja peale, mille juures kõige nende nimetatud mõisate pealetungimiste tagajärjeks oli vägivallaga mõisa riistade ära võtmine, tulega härrastemajade ja viinavabrikute ära hävitamine ja ka spiirituse ära hävitamine, vabrikus masinate ja muu varanduse ära hävitamine, mis nende mõisate omanikude omandus oli – aga koolimaja pealetungimisel sõjariistade ja raha ära võtmisega, niisama kroonu kui ka kooliõpetaja Tsõpkini pärandus ja ka muud Tsõpkini naise ja kooliõpetajanna Stevanovski varandust. 1032 pr põhjal tulevad need üleval nimetatud süüalused Peterburi kohtu palatisse seisuste asemikude osavõtmisel.

Kokku seatud Tallinnas 30 Novembril 1906 aastal.

Tunnistajad.

1) Tallinna kreisi ülema 3 jaoskonna noorem abiline Aleksei Grigorjev Kosevnikov.
2) kirjatoimetaja Pridik Tori
3) Karl Assavald
4) Rapla arestimaja ülem Andres Lebas
5) Rapla ülema talurahva kohtu esimees Feodor Stvolonski
6) kirjatoimetaja Jaan Hantsmann
7) õpetaja Hermann Jürgenson
8) talupoeg Arthur Rooberg
9) mõisnik Rudolf Lilienfeld
10) talupoeg Mihkel Reitel
11) „ „ Eduard Schmit
12) kärner Juri Leitorp
13) mõisnik Leonhard Kruusenstern
14) talupoeg Tõnis Esop
15) baron Aleksei Sirard de Sukanton
16) mõisavalitseja Nikolai Eihfus
17) talupoeg Paul Alteberg
18) „ „ Hendrik Kumberg
19) „ „ Hants Tamberg
20) „ „ August Jürna
21) „ „ Hants Jürna
22) mõisnik Otto Fon Lilienfeld
23) mõisavalitseja Karl Ernvert
24) talupoeg Johann Kleinvürst
25) „ „ Jaan Kruuse
26) „ „ Pridik Tamm
27) mõisavalitseja Aleksander Kangros
28) mõisavalitseja abi Rudolf Kreek
29) talupoeg Jaan Tõnismann
30) „ „ Mart Rahkama
31) baron Oskar Huurringen – Hüüne
32) Rihard Runge
33) talupoeg Johannes Normik
34) „ „ Jaan Wades
35) „ „ Jüri Rosin
36) kooliõpetajanna Maria Stewanowskaja
37) talupoeg Johann Freiberg
38) Järvakandi ministeeriumi koolimaja ülevaataja Aleksander Tsõpkin
39) mõisnik Otto Fon Lilienfeld
40) mõisavalitseja Aleksander Meindok
41) talupoeg Jüri Anton
42) „ „ Jüri Waldmann
43) „ „ August Timberg
44) mõisavalitseja Mihkel Rakmann
45) talupoeg Aleksander Eik
46) „ „ Martin Linemets
47) baron Magnus Fersen
48) talupoeg Jüri Tiits
49) viinapaletaja poeg Ulrich Hunkert
50) metsavaht Mihkel Veiserik
51) talunaine Johanna Niirmann
52) viinapõletaja Friedrich Hunkert
53) töömees Kustav Parkmann
54) Hans Pormeister
55) Miron Paul
56) baron Eduard Stakelberg
57) advokaat Jaan Poska

Süüdistusakti ärakiri on Paul Männiku käes Kabala vallas, Sagevere Tõnul, kes ta on saanud Hans Pärtelilt Keavast. (Hans Pärtel on ise asja osaline süüdistuses.) L. Ots