Ajalooline traditsioon Pillistvere kihelkonnast. 1) Kõo vald. 2) Võisiku vald: ainult Rõstla küla. 3) Vana Põltsamaa vallast: Lebavere, Viitsjärve, Räsna ja Viruvere külad. Kogunud Alfred Kivirähk, Suvel, 1926 a.
(1) Pillistvere evang. luth.-usu kirik on üks vanemaist, kuid tema arhiivis leiduv materjaal ei ulatu tagasi kuigi kaugele. Kõik tähtsamad ajaloolised dokumendid ja väärtuslikumad raamatud kuni 1835. aastani on ära viidud. Kelle käsul see äraviimine on sündinud pole teada. Praeguse õpetaja praost Bernhard Steinbergi arvamise järele on to väärtuslikum osa arhiivist viidud Riiga kas rüütelkonna arhiivi või konsistooriumi. Äraviidud osa arhiivi suuruse ega sisulise sisaldavuse kohta pole maha jäetud mingisuguseid tõendusi. Ka praost Steinberg ei tea selle kohta ligemat.
Praeguselt asub arhiivis tulekindlas kambris, mis asub õpetaja majas ja on müüritud raudkivist seina. Kammer on võrdlemisi avar ja mahutab arhiivi vabalt. Omalt säilivuselt on arhiiv hästi korras.
Arhiivis leiduva materjaali kohta alaliselt peetavat nimestikku ei ole, küll aga on olemas 3. nov. 1910. a. praost Steinbergi ametisse astumisel kokku seatud arhiivi üleandmise akt, mis sisaldab enam-vähem täpse nimestiku arhiivis olevast materjaalist.
Nimetatud akti ja ligema järelevaatamise alusel sisaldab arhiiv: 1) suur kogu Lutheri töid, 2) ilmalikud ja vaimulikud seadused 3) patente aastast 1760-1832 4) kirikueestseisja kirjavahetus 5) mitmesugused kiriku raamatud ja registrid 6) koolide kohta puutus kirjavahetus ja aktid, muuseas ka maakooli korraldus 1786 a. 7) koduvisitatsiooni protokollid aastast 1698-1830 8) kirikuvisitatsiooni protokollid aastaist 1752, 1766, 1775, 1786, 1839, 1845, 1849, 1855, 1864 ja 1886. Visitatsioonile kuulus ala on enam vähem sarnane, kusjuures otsused on märgitud iga ala kohta käiva aruande järele. Näit. On 1776 a. visit. Protokollis XVI ala: kihelkonna mõisad ja omanikud, kogudus, kiriku tegevus, õpetaja ejusge dabores, õpetaja tasu, organist, kihelkonna kooliõpetaja tasu ja teenistus, mõisakoolid, kooliõpetajate tasud ja teenistused, kellelööja tasu, vaesed ja hospitaalid, kihelkonna kool, kiriku nõud ja tarbed, kiriku ja koolide ehitus, kirikumõisa, üldised küsimused.
Arhiivis leidub ka kirikukroonika. Ta on algatud 1835 a. ja peetud kuni 1909. aastani. Kroonikasse on kantud sündmused ja muudatused koguduse elus, kuid väga konspektiivselt. Nii on üksikute aastate kohta leiduv kirjeldus ainult ¼ lehekülge ja on aastaid millede kohta üldse pole midagi kirjutatud. Tähtsama osana kroonikast võiks nimetada usulise liikumise ajajärku 1840-1849 a., seda ajajärku on kirjeldatud 10 leheküljel, kuna aga usuliikumist 40-ndail aastail kirjeldab ainult ½ lhk. Kokkuvõetuna leidub usuliikumise kirjeldamises järgmist:
(1) Pillistvere koguduse hingede arv oli 1844 a. 5800 meest + 6200 naist = 12000 hinge, kuna 1848 a. 4700 meest + 5300 naist = 10000 hinge. Koguduses läks vastava kihutustöö alusel kreeka õigeusku
1845. aastal – 65 inimest
1846 „ – 810 „
1847 „ – 600 „
1848 „ – 571 „
Kokku läks 2046 inimest.
Usumuutmine oli kihelkonna ääris suurem, kui kiriku ümbruses. Nii on kolmest kreeka-õigeusu kirikust üks 17 versta, teine 16 versta ja kolmas 5 versta kaugel evang. luth. kirikust. Viimane kreeka-õigeusu kirik on ehitatud kroonu mõisa maale, kuna koguduse liikmed elavad aga kaugemal. Praeguselt on olemas kihelkonnas ainult kaks kreeka-õigeusu kirikut, nimelt Arusaares ja Ristis. Tolleaegne evang. luth. kiriku õpetaja E. Miekvitzi vahekord ei olnud halb rahvaga, ent ei saa jätta nimetamata, et tema valimisel 1835 rahvas ei olnud tema poolt, vaid häämeelega oleks näinud, et Viljandi abiõpetaja Holst oleks valitud. Nagu üldiselt võib aru saada ei avaldanud õpetaja suhe rahvaga mõju kohalisele usuliikumisele, sest õpetaja oli noil ajul rahvalt sümpatiseeritud. Kreeka-õigeusu levitamiseks tarvitasid vastavad vaimulikud sagedaid jumalateenistusi ja laotasid laiali kuuldusi, et kreeka-õigeusulistele antakse vilja ja toiduaineid (see oli ikaldusaastail) ning maad.
Kohalik kirikuõpetaja manitses rahvast omis jutluseis, et nad ei läheks kreeka-õigeusku, samuti sõitis isegi kodu oma koguduse liikmete juure, keda teadis olevat kr.-õigeusu meelseina. Kohalikud mõisnikud katsusid selles suhtes kirikuõpetajaile kaasa aidata, sundides rahvast pühapäiviti kirikus käima. Samuti keeldusid nad ruume lubamast jutlustamiseks kreeka-õigeusulistele.
Muidu üldiselt sisaldab kroonika harilikke märkeid koguduse elus ettetulnud muudatuste kohta. Praeguse kirikuõpetaja praost Steinbergi ajal algades 1910. aastast pole kroonikat kirjutatud.
(1) Pillistvere evang.-luth. kiriku õpetajad.
1) Johann Pommer aastast 1641-1651.
2) Cristian Pankov, ka Baneko 1652-1689.
3) Johann Daniel von Berthold 1689-1710.
4) Johann Christoph Lohmann 1710-1750.
5) Anton Heinrich Königshaven 1750-1764.
6) Christoph Friedrich Kuseke 1764-1783.
7) Heinrich Lottfried Stückel 1784-1808.
8) Karl August Wilde 1809-1834.
9) Engenius Mickwitz 1835-1877.
10) Engen Mickwitz 1877-1909.
11) Bernhard Steinberg 1910 – käesolevani.
Kuidas oli lugu kirikuõpetajatega enne 1641 a. selle kohta pole ligemaid teateid.
(2) Kooliolud 20 apr. 1786 kirikuvisitatsiooni prot. järele. Kabbalas: on kolm kooli talumajades, kus 60 last, kes visitatsioonile olid hästi ette valmistatud. Visitatsioonikomisjoni otsus: sügisest 1786 a. tulevad sisse seada kirjutusvõimelised toad suitsuta ja aknatega. Koolid Kurla külas, Viluveres ja Vahamullas.
Eistveres: pole koole. Õpilasi on 7, keda on õpetatud kihelkonna koolis.
Kõos: Koksvere küla koolis on lapsi sissekirjutatud 37, kuid visitatsioonil oli neid 20, kes ka osutusid häädeks. Teised külad on omad lapsed õpetanud kodus. Otsus: asutada uued koolid Soomevere ja Venevere külla.
Arusaares: asub kook 18 lapsega. On hää.
Jalametsas, Laimetsas ja Ollepäs: pole koole, kuid lapsed on kodus hästi õpetatud.
Loopres: pole koolimaja. Lapsi õpetatakse kooliõpetaja majas ja neid oli 11.
Imaveres ja Vireveres: Kolm kooli: Järaveres, Kikeveres ja Tammekülas, kokku 33 last. Katsel oli 14 last ja need osutusid häädeks. Otsus: järgmiseks aastaks kõrvaldada klassitoast suits ja aknad ette panna.
Põltsamaa osa mis Pillisvere kihelkonnas: koole sel talvel polnud. Lapsed õppisid kodus. Otsus: asutada koolid Viitsjärve ja Lebbavere külla.
Võisiku vallad mis P. kihelkonnas: pole kooles õpetust, lapsi on hästi õpetatud kodus vanematelt. Otsus: Rõstla külla asutada kool suitsuta ja ühes aknatega. Esialgseks toetuseks anda 10 rubla.
I. Kooli asutamine:
Kool asutati 1852 a. Ta ülesandeks oli talupidajate hariduslist tasapinda tõsta, eriti aga ühiskonna jaoks ettevalmistada tublisid ametimehi, nagu vallavanemaid, kirjutajaid, kohtunikke jne. Õpetus koolis oli tasuta, kuid kulu tuli kanda valgustuse, puhastuse ja õppeabinõude eest.
II. Koolimaja: avati „vanas kõrtsimajas“ ja püsis sääl rohkem kui 25 aastat. 1877. a. hakati praegusele kohale n.n. kihelkonna koolmeistri maa pääle ehitama uut maja, millesse pidi asuma köster oma kooliga. Nõnda tekkis rahva nimetuse järele „köstrikool“. 1882. aastal 3. märtsil põles see maja aga maani maha. Tulekahju tekkinud öö ajal ja lapsed maganud teisel korral, millest siis ka, et üks poiss jäänud leekidesse. 1884. aastal hakatakse ehitama uut maja, millises õppetegevus algab järgmisel sügisel. Praeguselt töötab kool samas majas.
III. Lapsed:
Esiteks oli koolis 2 last, järgmisel aastal 6. See arv kasvas, kui köstriks sai osav koolimees Paul Teckel. Õpilaste arv tõusis 150 ja kolm klassi. 1880. a. oli mõte avada kooli ka veel tütarlastele, kuid jäi lõpuks sellega, et asetati ühte. 1902. a. lahkub Teckel hädise tervise pärast ja nüüdsest pääle tekib Kõo valda 2 ministeeriumi kooli, kust ka õpilaste arv langes 70 pääle, mis kõikuvustega on püsinud tänaseni.
(1) IV. Juhatajad:
1) Köster Reinhold Johann Lorenzson 1852-1869. a.
2) Paul Teckel (õppinud Hamburgis Saksamaal) 1869-1902.
3) Köster Walter Teckel (Tartu õpetajate seminaar) 1902-1908.
4) Köster Samuel Käär (Valga köstrite ettevalm. sem.) 1908-1919.
5) Martin 1919 – käesolevani.
V. Abikooliõpetajad:
abideks on olnud järgmised isikud a. 1885-1902.
1) Samuel Käär 1885-1888. aastani.
2) Kiipsaar 1888-1892. „
3) Ferdinand Rusi 1892-1898. „
4) August Krimm 1898-1901. „
5) Jaan Laur 1901-1902. „
VI. Õpetajate-abid palk:
Palgaks oli 120 rbl. ja kõik prii või jälle rahas 350 rbl. aastas.
(2) Pillistvere end. Kihelkonna kooli arhiivis:
Arhiiv koosneb harilikust kirjavahetusest ja koolishurnaalidest. Arhiiv on mahutatud puust kappi õpetajate toas. Erilist nimestikku temal pole, kuna ta omalt kogult ka väike. On olemas praeguselt kroonika, kuid see on algatud ainult mõni aasta tagasi. Kool töötab praegu 2 õpetajaga ja 50 õpilasega. Kool asub ilusas telliskivist ehitatud majas.
(1) Jaan Jungi
Haud Pillistvere evang. luth. surnuaial (vanal). Ta asub väravast algava tee ääres pahemat kätt. Hauda ehib raudrist kivist alusel ja on kujult /jooni lk. 11/ Haua poolsel küljel on ristile rajutud „Jaan Jung sünd. 6. juulil 1836. surn. 6. juulil 1903. Taav. l. 31,6’. Teisel küljel on „Siin hingab Jumala rahus.“ Jaan Jung on maetud oma naise kõrvale. Hauad on praegu metsikus seisukorras, aastaid koristamata, metsikult rohtunud. Haua ühel nurgal kasvab pihlakas, teisel mäletavasti jalakas.
(1) Õpetaja Karl August Wilde
Haud Pillistvere evang. luth. vanal surnuaial. Hauda katab paks raudkivist hauasuurune tahvel, millele rajutud nimi ja sünd. 1773. surn. 1834.
(2) Õpetaja Eugenius Mickwitz’i
haud. Hauda ehib raudrist kivist alusel. Risti ühele küljele on rajutud: „Eugenius Mickwitz geb. 13. jun. 1806 gest. 16. apr. 1877.“ Teiselt küljelt loeme: „Cristus ist mein Leben, Sterben ist mein Lewinn. phil. 1.21.“
(3) Salapärane küngas
asub õpetaja Vilde haua lähedal maantee poolsel küljel. Küngas tahab kujutada enesest keldrit ja nagu praegune õpetaja praost Steinberg arvab, võiks ta olla endiseks õpetajate matmise paigaks. Teda pole katsutud avada, kuid tundub et mulla kiht pole paks, sest kunagi olla avaust otsitud, kuid siiski mitte leitud. Künkal on võlvitud kuju.
(1) Jüri Wilms’i
haud asub uuel surnuaial. Tema, kui vabaduse eest langenule (Soomes Saksa mõrtsuka käe läbi) püstitati juulis 1926 mälestusmärk Soome punasest graniidist.
(2) Pillistvere evang.-luth. usu kirik.
Kirik on üks vanemaist, ehitatud maakividest ja täiesti tahumata s.t. kivid on asetatud seina oma loomulikus sileduses, nii on sein ka korraline. Torni jalasse, katuse kõrgusel, on rajutud MCCXXII. Mis see arv tähendab, pole kusagil nimetatud, kuid on arvata, et see näitab kiriku ehitamisaastat. Seda tõenäolikuma näib see arv, et mujal kiriku küljes pole tunnusmärke ehitusaastast. Teises kiriku otsas leidub kirjutus: Solideo Gloria. Renovata 1762 a. XVII a.s. on kirik olnud kord katuseta. See kiriku sisemust ei vigastanud, sest kirik on võlvitud, ühendus vaid ainult torni kaudu. Nii ei vigastanud sisemust ka katuse põlemine, mis ehitatud oli võlvi katteks. 1927. aastal on kavatsus kirikule panna praeguse papp katuse asemele plekist katus ja teha ka väline remont.
Kiriku sisemus: keskelt ulatub maakivist põrand kuni altarini, kuna pinkide all on laudadest põrand. Altari pilt on maalitud 1900 a. Sally von Kügelgenilt. Kantselt ilmestavad ümberringi puust nikerdatud kujud. Koori päälset kannavad laiad kivist sambad (läbimõõdult laiad), mis nagu arvata nende ehitusest on tehtud ühes kooripäälsega. Ennem seda pole olnud. Orel olla uuendatud aastat 40 tagasi. Koori äärte väline külg on ehitatud tahvlite kaupa, kusjuures iga tahvel sisaldab teatud piibli salmi. Rahvas arvavat, et sääl asunud enne kujud, kuid kujude kadumisel asetatud asemele salmid. Kuid õpetaja arvates võib seda vähe uskuda. Kirikus on kaks kroonlühtrit: üks neist kannab kirja „Andrese Laur Jerreverrest kinkib se kroni Jummala armux Ning meije kiriko illux. Anno 1694.“ Teisele on kirjutatud: „Immavere Moisa Leppa Karel Martinskon vallas need Armid ja Lühtred selle Kroni tarvis ja parrandas sedda Kroni Jõuluks 1849.“
Käärkambrit on ümber ehitanud ja ilustanud õpetaja Berthold, kellelt on asetatud ka selle seinale tahvel: „Dci in Honorem et Sacra huic Adi in ornamentum propris sumptibus posuit. Johann Daniel von Berthold, pastor. Anno 1698.“
Kiriku torn on 1855 a. ära põlenud, mille kohta on sisemisel küljel plaat kirjaga: „Im J. 1855. d. 10. Mai branute durch der Blitz der Thurm und das Dach der Kirche St. Andreas uz Pillistfer ab. Der Neubau gleich begonnen, ward 1856. volt endet. Der Thurm 220 Fus hach erhielt eniem Blitzableiter. Bau k. 4000 rbl. Joh. Cottfr. Mühlenhausen, Archid.“ See torn püsis kuni aasta 1905 a., mil torm ta ümber tõukas. Nimelt oli kellamees õhtul unustanud torni luugid lahti ja öösel tõusnud haruldaselt tugev torm puhus avatud luukidest sisse ning tõstis torni ta aluselt üles; seda oli võimalik sellepärast, et torn oli asetatud kiriku katusest tublisti üleulatavale jalale ainult oma kandejõuga, ilma alusele kinnitamata. Torn on kukkunud pikki kirikut natuke põigiti, sellega purustades ainult ühe nurga katusest. Torni tipi kukkumise kohta märgib praegu kivist rist kiriku platsil. Torn on tänini üles ehitamata. Praegu püsiva kivist tornijala kõrgus võiks olla natuke alla 100 jala. Torni jalg on alt ukse juurest läbimõõdult 200 cm ja ülalt kella juurest 127 cm. Kell kaalub 38 puuda 9 naela ja on valatud vanast kellast Gatschinas.
Kirik asub Navesti; siinkohal Pillistvere nimetatud, jõe paremal kaldal, ümbrusega ühe tasasel-kõrgusel maaalal, kuid tema tornijalast võib praegusegi kõrguse juures näha vabalt üle metsade 30-40 klm. kaugusele.
(1) Arusaare kreeka-õigeusu kirik.
Arhiiv:
arhiiv ei ole suur ja koosneb harilikust kirjavahetusest ning meetrika raamatuist Arusaare kiriku omist 1848 a. kuni käesolevani ja Kabala kirikust 1902 a.-1916 a., milline kogudus 1918 lõpulikult Arusaare kogudusega liidetakse. Arhiivi kui ka arvurikka kiriku inventaari üle peetakse korralikku nimestikku. Arhiiv ja inventar asub kappides (puust), millede asukoht osalt kirikus, osalt preestri majas. Arhiivis on olemas ka kroonika, mis peetud 1848 a. kuni käesolevani ja on kirjutatud õige täpselt ja põhjalikult. Üksikuid märkeid kroonikast:
Ajalugu:
kogudus on asutatud Pillistvere õigeusu koguduse nime all 1848. aastal 3. märtsil. Jutlusi on algselt peetud: 1) I poolaastal Kõo kroonu karjamõisas Kangrusaares n.n. sodatite kasarmus; 2) 1848-1852 a. Kõos eriti selleks ehitatud savihoones; 3) 1852-1854 a. Loopre mõisas end. viina köögis; 4) 1854-1857 Kõos ja 1857-1873 Arusaare mõisa aidas. Arusaare mõis jagatakse hingemaaks 1873 a., kust antakse siis ka maaalale õigeusu kogudusele ja nii ehitatakse samal aastal kirik ja koolimaja. Nüüd nimetatakse kogudus ümber ka Arusaare koguduseks. Surnuid on maetud 7 aastat Pillistvere evang.-luth. usu surnuaeda. 1855 a. anti Kõo mõisast tiik surnuaia asemeks. 1920 a. antakse otsekohe kiriku kõrvale uus surnuaed. 1902 a. eraldatakse Kabala kogudus, kuid see ei suuda kirikut ja surnuaeda saada ning ühendatakse nii jälle 1918 a. Arusaare kogudusega.
(1) Preestrid:
1) M. Tschihatschev aastast 1848-1852.
2) I. Shemtschushin – 1852-1854.
3) M. Vasilev – 1854-1895.
Kõik Pihkva vaimul. seminarist.
4) N. Poska – 1895-1898. Peterburi vaimul. akad.
5) G. Ristkok 1898-1908. Moskva vaimul. akad.
6) K. Antson 1908 – käesolevani.
Kabalas on preestriks olnud: N. Skromnov, W. Polistowski ja Th. Troitski.
(2) Kool ja tegelased:
1852 a. on avatud neli abikooli: Kurla, Villavere, Sagavere ja Laeva küladesse. Õigeusu kihelkonna kool algas tegevust 1855 a. ja lõpetas tegevuse 1919 a. mil ta ühendati Kõo kõrgema rahvakooliga (praegune Kirivere 6 kl. algk.). Sagavere kool lõppes 1913 ja Laiva kool 1918. Kabalas tegutses kihelkonna kool 1902-1918. aastani. Keskmine õpilaste arv on olnud õigeusu koolis nende õitsengul ümber 216.
Koguduses on olnud tähtsamaid kooliõpetajaid ja köstreid: kösterkooliõp. D. Vares 1884-1913 ja P. Kulbusch, piiskop Platoni isa, 1874-1904 a. kooliõp.: M. Leemet 1892-1921; M. Kõrtsmik 1875-1881, siis veel 1890-1913 ja I. Paju 1877-1903 a. Koolis õpetust saanutest on tähtsamaid: Esimene Eesti apostl. Õigeusu piiskop Platon; preester G. Kiimann; 1917/18 a. T.E. tag. polgu ülem polk. I. Rosenbaum; õigusteadl. B. Vares, kes 1919 ohvitserina lahingus langes.
(1) Kirik:
ehitatud maakivist ja osalt avauste juures vooderdatud ka telliskividega. Kirikul on viis torni kuplite ja ristidega. Katus on plekist. Kellad on vasest ja kingitud keiser Aleksander II poolt aastal 1873. Esimene kell kaalub 48 puuda 23 naela, teine 17 puuda 12 naela, kolmas 6 puuda 32 naela, neljas 3 puuda ja viies kaalub 1 puud.
Surnuaed:
uus asub kiriku juures, kuna vana on 1 klm. eemal ja nüüdsest muutunud metsikuks. Tõnis Allik 60 aastat vana, Arusaares jutustas: 1905. aasta. (1)
Mingisuguseid põletamisi Arusaares ega Kõos ette ei tulnud. See olenes sellest, et põletajate salk Kabbalast kaugemale ei saanud, kuna Ollepä mõisa juures kitsarööpalise tee ülesõidu kohal salga mõisnikud ära hävitasid ja seda just sel puhul, kui nad olid teel Kõo mõisa. Rahvas hulgas rahutusi ei tekkinud, sest Kõo ja Arusaare olid kroonumõisad ning osalt rahvale välja jaotatud. Hiljem saadeti valitsuse poolt kohale s.o. Kabalasse karistussalk, kelle juhiks oli Besobrasov. See karistussalk läbi ka Pillistverest olles teel Põltsamaale, käidud sees ka vallamajas, kuid tookordne kirjutaja oli eriti käremeelselt tehtud otsused kirjutanud protokolli raamatusse külge poogitud lehtedele ja need siis hiljem välja kiskunud, päästes sellega osalised karistusest. Kuna noist otsuseist polnud teateid ja protokollis leiduvad otsused ei näidanud üksik isikuile, siis jäi Kõo vallas karistus saamata. Eriti seisis rahva eest ka Kabala mõisaomanik. Karistussalga läbiminemisel olid Pillistveres vahid välja pandud, sest kardeti kallaletungi.
(1) Okupatsiooni aeg:
sel ajal oli kohalikuks koolide inspektoriks keegi Bols, kes pidas ajutiselt Pillistveres ka arsti ametit. Oli võrdlemisi mõistlik mees. Kohalikuks komandandiks oli Saksa ohvitser Voi. Komandant oli mõõdukas ja kinnivõtmisel ei tarvitatud erilisi abinõusid ega valjust.
(2) Sõjad ja õigusline elu:
Krimmi sõja tekkimisel antud valda käsk, anda nii ja nii palju mehi. Käsk oli salajane, sest vallavalitsus ei saanud muidu mehi kokku, kui pidi neid püüdma. Ning nii ilmusid valla ametnikud öösel tallu ja tabasid mehi une päält. Ühe ööga loomulikult ei suudetud nõuetavat arvu kokku saada, kuid järgmisel ööl põgenesid mehed metsa, kui olid teada saanud käsust. Mingisugust karistust polnud ära põgenemise eest, tihti jooksid otsitavad särgiväel talisel ajal metsa ja seda läbi akna. Metsas oldi kuni otsimisaja möödumiseni. Pääle selle kogusid veel mõisnikud n.n. armetumaid, millest moodustatud väge nimetati miilitsaks ja mis oli sakste poolt kingitud abiväeks. Sel ajal teenis iga soldat 25 aastat. Nikolai järele tuli troonile Aleksander II, kes siis ka nekrutite võtmise lõpetas 7 aastaks. Seda kingitust tervitas rahvas rahuldustundega ja pääsis püüdmise hirmust.
(1) Majanduslik seisukord:
olles noores põlves rätsepaks sain naisterahva kuue-undruku tegemise eest 15 kopikat ja mehe kuue eest 20 kopikat. Takuste pükste tegemise hinnaks oli 3-4 kopikat.
(1) Kirivere 6. kl. algkool.
Arhiiv:
asub õpetajate toas puust kapis. Arhiivil puudub nimestik ja korraldatakse käesoleval suvel, sest endine juhataja pole korraldanud seda, kuna praegune veel esimest aastat. Arhiivis leidub harilik kirjavahetus aegades 1902. kuni tänaseni, siis klassi päevaraamatud ja numbrite lehed. Kõik vanemad raamatud ja dokumendid on kaduma läinud ja seda selletõttu, et kool on kolinud mitmeil korril. Koolil on olemas kroonika.
Ajalugu:
1899 a. lõpetavad Kirivere ja Pillistvere külakoolid oma tegevuse ja 1902 kujuneb lõpulikult nendest kahest Kõo 2 kl. ministeeriumi kool, algades sama aasta sügisel õpetust Kirivere kooli ruumides. 1904. a. valmib uus maja ja kool asub sellesse. 1905. a. saab koolile puu- ja raamatuköitmise töötuba riigi kulul. Ministeeriumi kool muutub 1917. Kõo 6 kl. rahvakooliks ja 1922. Kõo valla Kirivere 6 kl. algkooliks. 1923. remonteeriti koolimaja seestpoolt. Väliselt on nägus telliskivi ehitus, asub otsekohe vallamaja kõrval. Töötab praegu viie õppejõuga – kõik kutselised.
(1) Juhatajad:
1) Jaan Pukk 1902-1903.
2) August Lepp 1903-1906.
3) 1906-1.III.1925 on Georg Asberg.
4) 1.III.1925-1.VII.1925 Anton Kolts (asetäitja).
5) 1925 – käesolevani Paul Tiss.
Kõo valla
(2) Arhiiv:
asub osaliselt vallamaja pööningul, osalt tähtsamaid pabereid on puust kapis kantselei ruumis. Pööningul asuv arhiiv on lahtiselt. Arhiiv on hästi korraldatud – süstemaatiliselt, kuid tema asetamiseks puudub vastav ruum. Veel käesoleval suvel tahetakse arutusele võtta kuhu teda asetada või muretseda suurem raud kapp. Iseenesest on arhiiv hästi alles hoitud. Arhiivil on täpne nimestik, mis kannab arhiiviraamatu nime ja on algatud 1923. a. Selle raamatu järele on arhiivis 220 nummert, kuna kohtu alasse kuuluvad dokumendid on kantud erinimestikku. Ühe numbri alla on kantud teinekord mitukümmend eksemplari ühe alasse puutuvaid raamatuid. Protokolli raamatuid on olemas 1870. a. pääle. Muidu arhiivis harilik koosseis.
Kohtu alasse puutuvas nimestikus võiks nimetada: 1) Pillistvere valla- ja kogukonna kohtu protokollide raamatud 1835-1891. a. 2) Kõo valla- ja kog. kohtu prot. raamatud 1843-1886 a. 3) Arusaare valla- ja kog. kohtu prot. raam. 1841-1889 a. 4) Loopre vallakohtu prot. raam. 1871-1890 a. Kohtu akte on olemas 1891. aastast pääle, kuid kõiki neid pole kohal, sest osa on viidud asjaarutamise otstarbel Viljandi rahukogusse. Aktid on hästi hoitavad.
(1) Valdade ühendamine:
Kõo vallaga on ühendatud endised Loopre, Pillistvere ja Arusaare vallad. Ühenduse vastu olid nii Kõo kui ka teiste ühendatavate valdade volikogud, kes vastavast eitavast seisukohast ka Talurahva asjade komissarile teatasid. Kõo vald ei soovinud ühendust sellepärast, et arvas väiksemate valdade liitmisega tõusvat kulusid, mis võiksid kõrgendada maksusid. Väiksed vallad arvasid jälle asjaajamise raskendamist. Vallad liideti sellekohase sundotsuse alusel (!). Vallad arvati Kõo valla külge liidetuiks ja võeti Kõo vallavanema poolt vastavailt vallavanemailt ametirahad ja pitsatid üle 1) Pillisverest 8. veebr. 1897. a. ja 2) Looprest 10 veebr. 1897. a. (Aluseks oli II. Viljandi jaoskonna Talurahva asjade Komissari käskkiri 28.I.1897. 164 all). Selle vägivaldse liitmise pääle on küll Kõo vald kaeband Valitsevasse senatisse, kuid tagajärjetult. Arusaare valla suhtes kiitis Kõo volikogu hääks saadetud projekti ja otsustas 13. sept. 1897. a. rahul olla Arusaare valla liitmisega. Kõo külge (aluseks oli II. Vilj. Jaoskonna Talurahva asjade komissari härra käskkiri 8. sept. 1604. all ja selle juures saadetud projekt ühendamise üle). Pitsat ja ametiraha on Arusaare vallavanemalt üle võetud 20. nov. 1897. a.
(1) 1905. aasta:
31. oktoobri täiskogu koosolek palub, et suletaks viinapood – monopol ja olemas olevad kaks kõrtsi, sest kümnikud ei suuda neid enam valvata, kuna kodu jääb kaitseta. Kõrtsid sigitavat ainult kelme ja vargaid. Samuti tehakse otsuseks kirikuvöölmündreile teesõiduks hobuseid enam mitte lubada, arvates 1906. a. kevadest pääle.
Protokoll N 41 23. nov. 1905 a. peremeeste ja maata inimeste koosoleku üle: Tartus ärapeetavale rahva asemikkude konverentsile valitakse saadikuteks peremeeste poolt Karl Ado p. Anvelt ja maatameeste poolt Jüri Andrese p. Kotsar. Konverentsilt otsustati nõuda ühel häälel:
I. Kiriku- ja postitee tegemine saaks taoliselt jaotatud mõisnikkude, talupoegade ja äriomanikkude vahel nende maa suuruse ja äritegemise järele. Enne keegi teed ei tohi teha, kui see jaotatud.
II. Talupoegadelt nõutakse posti jaamade ülalpidamise kulusid, mida enam ei maksa, vaid kes posthobustega sõidab, see ka maksab – maksku.
III. Adra raha ei saa mitte enam maksetud, muidu kui talupoegade asemikud ühetaoliselt mõisnikkudega ei määra maksu, mis sellest kassast ametikohtade ülalpidamiseks antakse.
IV. Algkooles jäägu Eesti keel õppekeeleks, millel õpetust antagu rehkenduses, maadeteaduses ja teistes ainetes. Vene keel jäägu üheks pääaineks. Inspektorid saagu ära kaotatud, kooliõpetajate valimine ja kooli järele valvamine jäägu rahva hoole. Kooliõpetajaile saab see otsus ette kuulutatud ja kes seda otsust ei täida, see saab koolimajast välja tõstetud.
V. Õpetajaile ja köstreile jäävad regulatiivmaksud maksmata.
VI. Mõisnikud tellivad soldateid kaitseks ja vallad küütigu. Neile soldateile küüti mitte anda. Kaitset soovija küütigu ise.
VII. Ühtegi rahalikku toetust enne riigi hääks maksa, kuni riigivolikogu ja maaomavalitsusse asjaajajad üleüldisel hääletamisel valitud ning tegevusse astuvad ja iga maksu maksjal isikul ühesugune hääleõigus saab antud.
VIII. Kiriku- ja kroonumõisa maad saavad maata inimestele ära jagatud.
IX. Kiriku valla talud ei maksa õpetajale renti, vaid nende kohta peab ka manifest 3. nov. maksma pandud.
X. Mõisad, kes kvoote talud ära on kaotanud, peavad need uuesti maata inimestele kätte andma.
XI. Valla varandus peab saama valla omavalitsuse valvamise alla antud ning ametnikkude kitsendused selles asjas ära kaotada.
XII. Maksud jaotatagu ühtlaselt sissetuleku ja varanduslise seisukorra järele. Maksu all olgu ühetaoliselt ka ülikooli haritlased, nagu arstid, advokaadid, vaimulikud ja kui ka teised seisused.
XIII. Kohtu asjaajamise keel olgu rahva keel ja kohtunikud valitagu rahva poolt.
XIV. Kitsendused jahi ja kalapüüdmise õiguse kohta tulevad kaotada ja sellekohane õigus peab saama antud iga krundi omanikule oma krundi pääl.
XV. Politseiametnikud nimetatakse ülemalt poolt ja seda niisugused, kes meie olusid ei tunne ja ka rahvast koormavad, sest peab politsei korrapidamine rahva omavalitsuse kätte anda.
XVI. Tuleb anda ärilik vabadus, nii et iga ühiskond ühte ehk teist ärilist ettevõtet võib ette võtta.
Vallavalitsus andku need otsused sisse ülemale poole.
(Otsused olen toonud protokolli väljendusel.)
Protokoll 43.
Rahvakoosoleku üle 12. dets. 1905 a. Otsustati:
I. Tänasest pääle kõik valla piires olevad kõrtsid sulguda, monopol juba on sulutud, peavad jäädavalt kinni jääma. Rahvas valvab, et kõrtse ei tekiks ja keelab viinavabrikutele müüa toorest produkti.
II. Ükski kaupmees ei tohi uuel aastal võtta patenti, kes ametnikkude ees tahab hiilgada ja patendi võtab, seda rahvas boikoteerib.
III. Kui valitsus kellegi käest makse sunniteel riisub ja oksjoni teeb, siis ei tohi ükski kraami osta, kes ostab, langeb rahva karistuse alla, mida see ise määrab.
IV. Tänasest päevast hakkab vallakoolides eesti keeli õpetus maksma ja vallakoolides ei saa vana seaduse piibli lugusid õpetatud. Uuest seadusest ainult tähtsamad tükid ja 5 päätükk. Esimesel aastal olgu ainult eesti keel, II. ja III. aastal ka üks tund päevas vene keelt.
V. Nekrutid ei saadeta ära, vaid jäävad kodu kuni uue riigikorra sisseseadmiseni.
VI. Volikogu on ministeeriumi kooliõpetaja Leppa lahti teinud. Ta jääb ametisse ja valitud kohtuliige Mihkel Esmann tuleb lasta lahti.
VII. Kõo valla metsadest on Särgla ja Aape metsad ja talud antud Ollustvere mõisale. Nõnda, et need Ollustvere käest valla hääks saaks tagasi nõutud.
VIII. Mõisnikud hävitavad metsi armuta, protesteerida selle üle ja müümine asetada kontrolli alla.
IX. Popsidele on peremeestelt maa lapikesed rendil, kes võtavad kallist renti. Tuleb asutada komisjon, kus pooled liikmed peremehed ja pooled maata. See punkt hakkab maksma, kui uus kord maksma hakkab. Pops ei maksa niikaua peremehele makse, kui see ei maksa kroonule.
X. Vallavanem peab homme minema ja tooma ministeeriumi koolile 5 uut lampi.
XI. Päevaleht „Postimees“ saab pandud poikotti alla.
XII. Kõo valla piiril Painaste kõrts ka tuleb sulguda.
Vallavalitsus pangu otsused ülemusele ette.
(Otsused toodud siin protokolli keeles.)
Protokoll N. 5.
Täiskogu koosoleku üle 1. veebr. 1906. Otsustatakse:
I. Paluda Baltimaade kindralkuberneri, et see avaldaks Keiserliku Majesteedile Kõo valla truualamlist tundmust ja ärakustutamata südamlikku tänu nende häätegude eest, mida Keiserlik Majesteet armulikult meie talupoegadele teinud, iseäranis selle eest, et protsendi maksu tasakinkimisega kroonu valla peremeeste raske seisukord tähtsalt on saanud parandatud.
II. Paluda Baltimaade kindralkuberneri, et kõikidel poliitika süüdlastel süü kergendatud saaks ja kui võimalik andeks antaks. Kõo vallamajas on peetud kaks rahvakoosolekut, mille otsused pole seadusega kooskõlas. Ära tundes, et sellega seaduse vastu eksinud, palume seda süütegu andeks anda, tõotades et meie edaspidi seadust tähelepannes ennast mitte enam ässitajaist ei lase eksitada ja igat meelte segajat kinni võtame ja politsei kätte anname.
(1) Päris- ja teoorjus:
Kõo mõisa ehitamisel on toodud telliskivid 3 versta kauguselt Kalani talust, kus tookord asunud kivide põletamisahjud. Kivid antud käest kätte, kuna naised seisnud reas mõisast kuni Kalanile. Naiste vahe oli nii suur et ühe käega võis kivi vastu võtta ja teisega seda edasi anda. Selle töö juures olid naistel lapsed ühes. Rinnalastele lubatud rinda anda päevas tütarlastele üks kord ja poislastele kaks korda. Mõisa ehitajaks omanikuks olnud keegi kindral, kes siis mõisa ehitanud praegusele kohale, kuna ennem, räägitakse, olevat see asunud natukene Loopre mõisa pool. Kindral olnud õige hirmsa näoga ja kole kuri, kellele peksmise juures olnud abiks ta kutsar-toapoiss. Mõisa on ehitatud sikk-sakiliselt, nagu kindluse müüride moodi. Hooned on tehtud ringis, kuid need küljed, kus pole hooneid, on kaitstud umbes 2-3 meetri kõrguse ja ligi meetri paksuse kivimüüriga. Müüri sisemusse on lastud ainult mõisa otsekoheseid teenijaid ja neidki on saatnud soldatid, keda kindral pidand. Soldatite kasarmute varemeid näidatakse praegugi veel, mis asuvad maantee ääres Venevere külla sõites.
Vooril on käidud siinsest ümbrusest Riiga. Rukist on pääle pandud 7 vakka. Kuipalju teist vilja, seda enam ei mäleta. Ree jalased olid puust ja nii pidi vahetama jalaseid reisil teinekord mitu korda, kuna läbi kulusid. Jalased uued olid ikka kaasas.
Karistus-peksmine olnud eriti hirmus kindrali ajal. Pekseti seda sulast, kes süüdi teinud, kuid siis peksetud ka peremeest kes selle sulase saatis mõisa. Kindrali ajal on nülitud isegi nahka üksikute rihmadena, lõigatud jooni rindusse jne.
Majanduslik seisukord:
eriti viletsad toitmisolud: rukkist üldse ei tuulatud ja kui terad olid puhtamaina tulnud, siis lisati haganaid veel juure ja seda seni kui leib ei „kärisenud“ s.t. kuni koosseisis. Teol oli pääle leiva kaasas harilikult kartuli puder ja jahukört.
(2) Päris- ja teoorjus:
Teoorjuse päivil oli talul, kellel 30 vakamaad põldu järgmised kohustused ja maksud Loopre mõisale: aastas 300 hobuse- ja 100 jalamehe päeva, pääle selle maksis „kümnise vilja“, kanu, linu, kotid, lõngad, lõad (lehmade) ja talviti käisid naised mõisas kangaid kudumas. Kuipalju oli üksikuid kohustusi, seda ei mäleta, kuid niipalju on kindel, et mees ja hobune peaaegu aasta otsa oli mõisas, samuti jäi kodusest saagist järele vaevalt elamiseks. Olukord muutus märksa paremaks, kui maha jäeti teoorjus ja tuli raharent. Raharent tuli aastat 50 tagasi. Siis kui jutustaja on hakkand 15 aastasena teol käima, ei ole peksmist enam olnud, kuid isa rääkivuse järele on seda ohtralt tarvitatud, seda tegid päämiselt rehepapp ja kubjas. Süüdlasi on tihti viidud ka pühapäeviti kiriku juure, sääl pekstud ja asetatud siis häbiposti. Seda on tehtud eriti rasketel eksimistel, nagu käskijaile vastuhakkamisel, naistel mitme mehega elamisel jne.
Vooril on käidud nii suvel kui talvel ja seda ainult Pärnu ja Tallinna. Viidi harilikult vilja ja tagasi toodi vahel soola ning 20-30 versta kauguselt puid. Enamasti oli tagasi sõit tühjalt.
(1) Majanduslik seisukord:
Toiduks oli viimase aja teo juures ja vooris käimisel silk, vähe haganane leib ja harukordselt isegi võid ja piima, muidu jahukört piimaga segatult. Elamud taludes olid rehetoa ehitused. Tared olid akendeta ja korstnata. Rehe toas leidsid aset loomad.
(2) Haridusline olukord:
Koolikohustus kestis ainult üks aasta – talv. See kool n.n. alakool kestis Mardi päevast kuni Paastu-Maarja päevani. Pääle õpetati kodus lugema ja kirjutama, millest siis olid katsumised pühapäiviti koolimajas. Isa ajal on koolis kirjutama õpitud liiva sisse tähti tehes puu pulgaga.
(3) Ikaldusaastad:
Kaerad ja odrad hukka läind. Leib päämiselt, sellele lisatud tublisti sisse valgeid samblaid. Ikaldusaasta olnud aastat 50 umbes tagasi.
(1) Usulised liikumised:
Vene usku minekul lubatud makse maha jätta ja anda ka hingemaad. 70. aastate ümber olnud pühapäeval töötegemine keelatud. Seda keelanud õpetaja. Tihti olla õpetaja ümbersõites talumehi tabanud töölt, mille eest pidid pühapäeva rikkumise tasuks maksma trahvi kirikule. Luth. usu kirikuis käimist õhutas ja käskis ka mõisnik ise, vabastades selleks omi teenijaidki.
(2) Matmise paik
leidub Kirivere külas Ruusamäe talu maal: kohalt on omal ajal võetud ruusa, mille juures on nähtavale tulnud inimese luid mitmesuguseid. Ruusa võtmine on siis katkestatud. Arvatav matmise paik asub praegu põllu ääremaal.
(3) Päris- ja teoorjus:
Pärisorjuse ajal on eriti Kõos ette tulnud koledaid peksmisi ja isegi tapmisi selle järeldusel. Räägitakse päris veendumusega nahkadest, mis mõisas olla leitud ja mille küljes olnud küüned, nii need inimese omad. Teol käidud sügisel ja talvel viinakööki nädalate viisi. See viinaköögis ratta ümberajamine olnud üks raskemaist ameteist. Suvel olnud kohustus mõisasse teha 3 päeva ja talvel käidi jälle hobustega vooris, eriti Narva viina ja viljaga. Reis kestnud 2-3 nädalat. Omalt põllult said talupojad väga vähe vilja, sest ei olnud aega harida põlde ja ei lastudki seda teha, sest niipea kui oli parem saak, siis suurendati teoorjust. Vähese saagi tõttu oli ka sõnnikut vähe.
Eriti hääks muutus teoorjus kui Kõo mõisa umbes 100 aastat tagasi tulnud Kirnast kindral Hans Welmar. See surnud ära ja proua ajal mõisas hää: reht lubatud peksa hobustega, gooti ei lubatud tarvitada. Sõnnikuvedu ja heinatöö oli antud tükiviisi päevade pääle, mida oli kerge ära teha, nii näit. pidi päevas niitma inimene heina ühe vakamaa jne. Selle proua ajal tehtud ka teed Pillistverest Kõosse ja Kõost Käosaarde, millised teed olnud eriti halvad.
(1) Majanduslik seisukord:
Toapoisi toiduks oli kartuli puder ja kapsad. Muu osa oli üsna vähene. Elamud olid kõik suitsutoad ja akendeta, sest tol ajal ei olnud veel klaase saada. Kellasid polnud veel kuskil olemas, alles hilisemal ajal, nii aastat 50 tagasi tegin ise esimese kella. Muidugi oli ta puust, ainult mõni ratas rauast. Hakkasingi neid tegema ja ka müüma. Vist sain 2 rbl. kella eest, tegin ühe pastorile jne.
(2) Raharent ja talude ostu aeg:
Talud mõõdetud kätte nagu isa jutustusest mäletan 1853. aastal. Sel ajal tekkinud ka raharent, mis alguses olnud 1 (üks) rbl. Riia vakamaa põllu eest. Talude mõõtjaks Kõos olnud Baats. 1860. a. jaotati ka Venevere mõisa, mis tekkinud omal ajal, vist 1800. aastate algul, talude lammutamise teel. Edasi antud maad ka Kõo mõisa küljest – ääremailt, mis oli vahepääl saanud kroonumõisaks.
Talusid hakati päriseks ostma eriti hoogsalt 1886. aastal, kuna ostmise võimalus oli olnud juba ennem, ent rahvas oli algul selle vastu umbusklik. Ostetud talud oksjoni alla hiljem ei läinud, sest ostutingimised olid kroonumõisalt väga soodsad. Anti pikaajaline maksuaeg, mille kestel see pidi tasutama protsentidega. Üks osa kingitigi lõpuks.
(1) Usulised liikumised:
Vene usku katsutud laiali laotada selle kaudu, et lubatud ikaldusaastail 1840/41 ja 1844/45 anda jahu ja toiduaineid ilma rahata. Need jäänud saamata, ning venis nii ka usku minek, mis algas eriti 1847. aastal.
(2) Haridusline olukord:
Isa ajal oskanud lugeda väga vähesed, isa õppinud nime kirjutama ise. Minu ajal koolid. Enne kooli olid katsepäevad s.o. esimesel aastal. Siis teisel aastal oli kolm päeva ja kolmandal juba 6 päeva koolis. Rehkendusest võeti läbi isegi murrud.
(3) Härkamisaeg:
Ajalehtedest käisid „Pärnu Postimees“ ja „Sakala“ kuid needki leidsid vähe lugejaid. Aleksandri kooli hääks korjasin isegi raha. Jakobsoni ja Hurti vahelises tülis oli märgata, et Jakobsoni õigustasid lihtrahvas-talupojad, kuna aga Hurti saksameelsed. Huvitav ära märkida, et Kabala mõisahärra isegi õigustanud Jakobsoni seisukohta, sest ta oli lugenud „Sakalat“, mille saanud toapoisilt.
(1) 1905. aasta:
Möödus suuremate karistusteta. Ainult mõni üksik sai peksa. Nii pekseti ka üht kes oli maha võtnud monopolilt sildi. Kõo vald ära ühtegi ei annud, anti ära küll väljasaatmiseks jultunud vargaid.
(2) Uduallikad.
Allik iseenesest on üsna harilik, ajab põhjast 3-4 kohast vett üles. Sügavuselt võiks olla ligi meeter, kuna laiuselt diameetris 3-4 meetrit. Vett ajab välja nii tugevasti, et tekib sellest oja, kus isegi oli näha. Viimasel ajal olla märgata veevoolu vähenemist. Allika ümbrus on madal heinamaa, mis osaliselt kaetud jändrikute kaskedega ja teiste põõsastega. Allik on olnud omal ajal rahvale palvetamise kohaks ja teda peetud pühaks. Nii on praeguseltki osalt veel säilinud usk, et allikast võetud vesi võib silmi terveks teha, kuid ainult sel korral, kui vee eest visatakse sinna raha. Allika puhastamisel on leitud säält tõepoolest mitmesuguseid rahasid. Allikas umbes 30-40 meetert kaugel on õige suur kivi – ümbermõõdult 18 meetert ja päält kumer, mille pääl või kõrval olla ohverdatud. Mismoodi see ohverdus sündinud, seda praegune ümbrus ligemalt ei tea.
Uduallik asub Kurla külast üks kilomeeter Arusaare poole viiva jalgtee ääres.
(1) Vana Lelle talu
Kõo vallas, omanikuks Ants Salm. Omaniku kindlateadlise seletuse järele on talus praegu omanikuks kuues põlv. Iga põlvele võiks arvata vähemalt 50 aastat, sest esiisad on vanaks saanud kuni 75 aastat ja üle selle. Nii on talu tublisti vanem kui 300 aastat. Esimesest põlvest on säilinud rehetuba, mis on ehitatud 20-50 cm jämedusist hiigla palkidest – kuused. Rehetoa talad ja osalt ka palkide otsad on märgitud liht ristiga. Palgid on rajutud kõik kirvega ja on praeguseni säilinud nii kõvadena, et neid kaledamast terasest kirvega üldse ei saa rajuda. On seda katsutud, kuid kirves puruneb. Rehetoa nurgad on tehtud praeguse ristnurga moodi. Rehetoa kõrgus on 18 palki või 430 cm. Laius ja pikkus mõlemad 710 cm. Palkide vahele mõnesse kohta on sisse põlenud augud, mis näitab omaaegset peergude põlemise kohta. Sissekäiguks on olnud 72 cm kõrgune avaus n.n. paja, mis ei käinud hingedel vaid on lahti tõmmatav. Rehetuba on ka praeguselt selleks tarvitatav, kusjuures ahi on hiljem ümber ehitatud. Rehetoa ühes otsas on suur rehealune ja teises elutoad, mis uuemad ehitused, Ka rehetoa kõrval on mingisugused väiksed kambrid, nii et rehetoa osa ise on kaitstud ilmastikust, mis igatahes mõjunud ta säilivusele.
Omaniku seletuse järele on selle rehetoa – maja ehitanud Lelle vallast tulnud mees Adam. Siia tulnud, on ümbruses asunud hiigla metsad – laialiselt. Ta hakanud metsa maha rajuma ja põlluks juurima. Ehitatud maja olnud üheks esimeseks ümbruskonnas. Rootsi sõja ajal on rüüstajad siiagi ilmunud ja tahtnud maja põlema panna, kuid tookordne peremees Mart (vist II põlv) on läinud metsa ja hakanud sääl lugema palvesõnu. Rüüstajad on maja süütanud paar korda, kuid see ei ole võtnud tuld, nii jäänud püsima.
(1) Pelgupaik.
Lelle talu krundis on olnud suur auk end. suures metsas, mis vähemalt 5 sülda sügavuselt ja diameetrilt. Koobas on olnud praeguse jutu järele pelgupaigaks sõja ajal, eriti allika juures palvetajaile (allik – udu – on kaugel paar sada meeter), kuna see oli kohane siinsete suurte metsade tõttu. Talu krundist on leitud ennem palju vanu asju ja rahasid.
Majanduslik seisukord:
Ühel ikaldusaastal tarvitati linaseemne haganaid rukkisse lisamiseks. Õpetaja manitses rahvast kokkuhoidlikkusele ja soovitas söömiseks valgeid samblaid. Supi keetmiseks tarvitati kapsalehti, nõgeseid jne. Elamud olid hilja ajani suitsutatud. Valgust sai tuppa ainult ukse kaudu. Esimeseks aknaks tarvitati pudeli põhja.
(2) Usulised liikumised:
Siin ümbruses oli levinenud n.n. hernehuntide liikumine. Lugeja öeldi tulnud olevat Saksamaalt. See n.n. isand käis paar korda aastas siin, pidas siin lugemisi ja õpetas ette lugema ka teisi vähemaid vendi. Kohalikud lugejad käisid ka mujal lugemas ja mujalt tulid jälle siia. Loeti piiblit ja ka lauldi. Need kes olid endid nende seltsi üles kirjutanud, need maksid ka makse, kuisuurt ei tea. Suurt poolehoidu nad just ei võitnud.
Minu nooril päivil oli veel paganausu laadilisi pidusid. Üks niisuguseist oli Mardi pidu, kus küla poisid ja tüdrukud kokku tulid ning kõiksugu inetuid tempe tegid. Selle peo hävitas viimaks õpetaja Mickwitz, kes rahvast ratsahobusega mitu korda laiali ajas ja kirikus noomis. Õp. Mickwitz oli hää mees ja käis rahvaga hästi ümber.
(1) Haridusline olukord:
Esimese talve n.n. alakool kestis esmaspäevast reedeni. Teisel talvel oldi kolm päeva koolis. Kool kestis Mardist Paastu-Maarja päevani. Kirjutama õpiti sel teel, et raputati liiv lauale ja kirjutati sellele puust pulgaga.
(1) Mõisa varemed?
Koksvere külas on Kärsteni talu maal kivivarem, mille alt olla leitud kivist alus, mis kujutab midagi vundamendi taolist. Rahvas säilinud tõenduste järele olla asunud siin õige vanal ajal mõis. Praegu on näha vaid ainult üks iseäranlik kivihunnik, kas nad varemed mõisale, on küsitav, kuid mõne suurema ehituse omad nad võiksid olla.
(2) Matmise paik.
Asub Kalmeti talu maal, Kõo vallas. 1911. aastal on talu maalt veetud ruusa Soomevere kooli ehitamiseks, siis on välja tulnud surnu luid. Mõned luukered olid täiesti terved olnud ja veel koos. Luukered on olnud haruldased suured, nende omanikud võisid olla üle kuue jala pikad. Luud olnud hästi tugevad. Luude ilmumisel jäetud ruusa võtmine järele ja välja tulnud luud maetud tagasi. Luude juurest pole leitud mingisuguseid riistu. Praegu on paik põllu all. Luud asuvad niivõrd sügaval, et neid ader ei kergita. Mingisugust küngast nad praegu ei moodusta, samuti pole haudu kunagi tuntud.
(1) Pärisorjus ja teoorjus:
Vooris on käidud Arusaare mõisast Pihkva ja Narvam veetud vilja. Peksmine olnud eriti hirmus Kõo mõisas kindrali ajal. Pekstud tukkuma jäämisel jne. mõnedel olnud kintsud kohe peenikeseks peksetud. Inimeste vahetamisest pärisorjuse ajast on teada, et Loopre mõisas vahetatud Adaverest kaks inimest kahe surnud looma naha vastu. Loopres olnud hirmus raske töötada, pidanud kätega maad kaevama jne. Inimesed põgenenud mõisast Laiuse mõisa, kust kaitset leidnud. Arusaares olnud isa ajal kole kuri kubjas. See näinud kord, et minu teinud heinakuhja natuke vildaka, siis jooksnud ja hüüdnud: „Ma su kuradi õpetan ja painutan selja sirgeks.“ Isa hüpanud kuhja otsast maha ja jooksnud metsa pakku. Harilikult olnud see peksu eest pääsemiseks ainukeseks abinõuks, sest kui kubjasel viha üle läinud antud tegu andeks. Nii oli kord isa mitmed päevad paos olnud, kuni andeks antud.
Endine Kõo mõisa asunud Navesti jõe ääres praeguse Venevere küla asemel, kuna praeguse Kõo mõisa asemel olnud Karma ja Kõo külad, mis lammutatud ja mõisa asemele ehitatud. Lammutatud külade talupojad asetatud Venevere külla, mis endisest mõisast asutatud. Veneverest tehtud hiljem jälle karjamõisa, mis vist sündis 1832. a., sest see arv on püsinud rajutuna ristkividel, milliseid on üksikuid veel leida. Mõnikümmend aastat hiljem saanud karjamõisast praegune Venevere küla. Venevere nime tekkimisest räägitakse, et ühe sõja ajal tunginud salk Vene soldateid või röövleid külla ja asunud ühte tallu öökorteri. Küla elanikud tapnud need aga ära ja nii tekkinud Vene verest Venevere küla nimi.
(1) Raharent ja talude ostu aeg:
Minu isa maksis sellest Uuetoa talust renti 64 rbl. 12 kop. Raha rent algas 73 aastat tagasi s.o. 1853. aastal. Uuetpa talu oli tokord suur vist 18 taaltrit. Enne raharenti oli ka üksikuid talusid siin kes ei suutnud teopäivi teha, neile tehti siis oksjon ja andi talu võimsamale mehele edasi. Talude ostmine oli kerge, sest kroonu mõisa müüs ja ostuhind tasuti protsentidega.
(2) Majanduslik seisukord:
Talu sissetulekuid saadi linadest, elajaist, mõisale päevade tegimisest ja vooril käimisest. Elamud suitsutoad. Leib haganane. Põllutööriistaks oli arkader ja puuakked. Adral oli otsas ka viimasel juba raud ots. Reed ja vankrid olid kaua aega rauata.
(3) Ikaldusaastad:
See oli umbes 75-76 aastat tagasi. Erilist nälga ei olnud, sest vilja saadi magasiaidast ja hiljem kui säält lõppema hakkas siis toodi Venemaalt. Vili oli oder, kuid et raha puudus otsekohe tasumiseks, siis tulid protsendid ja nii kerkisid hinnad kuni jj. rbl. vakk. Arusaares tellinud vilja kirjutaja Pahlbärk.
(1) Usulised liikumised:
Vene usku minekul oli enne soovijate üleskirjutamine. Nii käisid suured hulgad inimesi üleskirjutamas Pärnus, Tartus ja Põltsamaal, kus seda tehti. Vene usku minejaile lubati anda hinnata vilja ikaldusaastail ja sosistasid salaja preestrid, et antavat veel paljugi hääd, kuid kõike ei võivat öelda. Üleskirjutanutele andi pool aastat aega mõtlemiseks, kuid et antud lubadused ei leidnud täitmist, siis oli nende arv üles kirjutanutest õige väike, kes lasksid end salvida.
(2) Haridusline olukord:
Kooli saadeti 13 aastasena. Lauale oli asetatud liiv ja tema pääle puutikkudega õpiti kirjutama. Kool kestis umbes 75 päeva. Nädalas 5 päeva. Õpetati lugema, kirjutama, rehkendama ja laulma. Oskasid niivõrd, et algteadmised omandasid. Ligemal olevad lapsed käisid kodu, kuna kaugemalt lapsed koolis magasid. Kool oli sunduslik nendele, kes ei oskanud veel lugeda ja kirjutada ja pidid käima seni kuni hakkasid oskama. Kas või mitu talve.
(1) Härkamisaeg:
Lehti käis õige vähe. Minul „Sakala“. Käis ka „Pärnu Postimees“. Jakobson igatahes mõjus ergutavalt nii mõneski asjas, käisin tema juures ka mitmed korrad nõu küsimas Aleksandri kooli asjus ja selleks toimivast korjandusest võtsin osa.
(2) 1905. aasta:
Kohapääl korjati püssid kõik ära ja aeti osa mehi ka Kabalasse, kuid peksust pääsesid, sest erilisi kaebusi ei olnud.
(3) Matmise paik.
Asub Kokvere külas, koolimaja maal, omanik Ants Sihv. Praegusest koolimaja lauda ümbrusest ja koplist, mis lauda juures, on tulnud ja tuleb praegugi veel esile inimese luid. Kohapääl on kindel teadmine, et siin asunud Daani ajal soldatite asukoht – kasarmud, mille palkidest olla tehtud ka koolimaja umbes 100 aastat tagasi. Praegu kool enam selles ei tööta, asub Soomeveres. Pääliku maja asupaika näidatakse koolimaja maal kõrgema kingu otsast. Võib arvata, et osaliselt on ka haudadel ühendust noide kasarmutega. Kasarmutel olnud oma sepikoda, mille ase praegu tunda, sellekohast rauasegu on ka leitud. Kasarmu juurest on tehtud kruusast tee allika juure, mis asub külas. Koolimaja praegune omanik on selle tee hiljuti üles leidnud. Muldunud maakorra all asub umbes 3 tolli paksune korrapärane tee. Koplis on haudade koht künkline, see olenevat säält kruusa võtmisest endiseil ajul. Luud asuvad maa pinnal kohe õige õhukesel.
Külas asub ka hiiekoht, millest üksikud puud praegugi veel püsinud. Olnud rahvale ohverdamiskohaks.
(1) Siimutsi talu
Kokvere külas, omanik Liisa Riimann. Huvitav on märkida, et see on talu, kus praegu on olemas veel suitsutoad. Suits ei tule küll otsekohe tuppa, vaid läheb ahjust rehetuppa ning säält siis elukorterisse viiva ukse kaudu välja. Hoone on ise ehitatud 60 aastat tagasi.
(2) Soomevere 6 kl. algkool.
Arhiiv:
Koosneb harilikust kirjavahetusest ja kooli asjaajamisraamatuist. Arhiiv asub puust kapis õpetajate toas. Nimestik puudub. Kroonika on olemas.
Kooli ajalugu:
Kool on asutatud ministeeriumi koolina 12. veebr. 1909. aastal. Ta sündind Koksvere, Soomevere ja Võhma alg- või külakoolide liitmise teel. Riia õppekonna kuraator S.M. Prutschenko muretses koolile asutamise loa, samuti riiklise toetuse maja ehitamiseks, õppevahendite muretsemiseks ja igaaastase toetuse õpetajaile. Kooli plaani valmistas ins. Lender ja ehitas Paul Summ Kõost. Ehitus on puust – kahekordne. Õppevahendid on pärit Vjatka kub. Õppevahendite töökojast. Koolilauad on valmistanud Kaarel Tikk Kõos. 1921. a. remonteeritud õpetajate korter ja pandud uus katus. 1922. a. kaetud seinad laua ja tapeediga. 1923. a. värvitud lauad, pliidid, aknaraamid, trepid jne.
(1) Juhatajad:
1) Jüri Koik 1909-1914, siis läks sõtta
2) Jaan Maarfeld (Maramaa) asetäitja
3) Jaan Adamson asetäitja
4) A. Almers asetäitja
5) Jaan Saar 1920/21 I sem.
6) Mart Moorats II sem.
7) Jüri Koik 1921. a. I sem. Pääle
8) Antti Juhani p. Seppänen 1924. a. – käesolevani.
Koolis on praegu 3 õpetajat ja umbes 75 õpilast.
(1) Ikaldusaastad:
sarnane aasta oli 80 aastat tagasi. Jõed jäid kuivaks. Vilja tuulati reheall väratid kinni, nii sai leib niivõrd haganane, et ei tahtnud koos püsida. Jahukört oli päätoiduks.
(2) Raharent ja talude ostu aeg:
Kalani eest, millel on 60 vakamaad põldu, oli renti alguses 50 rbl. aastas.
(3) Katkud:
Katk oli Kõo mõisas umbes 80 aastat tagasi. Siis sures inimesi väga palju, ei jõutud isegi matta ja ei julgenud ka keegi. Ainult üks mees olnud nii julgeks, et vedanud kahehobuse vankriga neid metsa, kuid iga surnu päält võtnud kaks toopi viina matmise tasuks. Joonud viina ja ei jäänudki nii haigeks.
(4) Usuliikumised:
Vene usku minejaile lubati maha jätta maksud, anda vilja jne. Kuid tõeliselt jäid lubadused täitmata. Lutheri usu õpetaja on käinud külasid mööda ja manitsenud rahvast, et nad usku ei muudaks, selgeks tehes et nod lubadused on kõik petused.
(1) Matmise paik. (?)
Kolga talu maal Kõo vallas, omanik Jaak Piilmann. Karjamaal asub kivi mis on kõrge 1 ½ meeter ja läbimõõdult 3-4 meetert, päält kumer. Rahvas tõendab, et selle alla olla maetud üks kindral või ohvitserid. Kividel märke ei ole.
(2) Matmise paik. (?)
Siimutsi talus Koksvere külas, omanik Liisa Riimann. On natuke kõrgem koht – küla tänava tee läheb üle. Rahvas ütleb sinna maetud olevat kuus kindrali. Jutt on laialt tõendatud.
(1) Matmise paik.
Lelle talus Paaksima külas, omanik Hans Heinthal. Matmise koht on harilikust tasasest põllust nagu kumeralt natuke kõrgem. Luid on tulnud välja ruusa võtmisel, kuid et neid palju on esile kerkinud, siis on ruusa võtmine järele jäetud. Luude asumise piirkond on mitukümmend meetert. Praegu on koht põllu all. Luud on niivõrt sügaval, et põlluharimisel alla ei ulatu. Rahva arvates on siin asunud küla matmise koht. Paistub tõenäolisena.
(2) Pärisorjus ja teoorjus:
Kõos on olnud mõisnikuks Meinart ja Weimar. Eriti toores ja karistuses valimatu on Meinart olnud. Temal on olnud üks tuba, millesse on pääsenud ainult tema üksi. Meinarti surma järele on selle toa avanud tema proua, kes oli tuntud väga hääsüdamlise inimesena. Toast leitud kastid, millede avamisel selgunud kole pilt – kastid olnud täidetud inimestelt nülitud nahkadega, sellest annud tunnistust nahkade küljes olevad naisterahva juuksed, küüned. Olnud ka üksikuid kohti nülitud ja rihmadena võetud. Naine ohkanud „Oh Jumal kellega ma ühes elasin!“ Kindral olla ajanud ka inimesi majadesse ja neid siis ühes põlema pistnud. Kastid nahkadega olla maha maetud.
Paaksima küla taga „tõrvaaru“ metsas asub imelik põõsas, mida nim. orjavitsa põõsaks. Põõsast nimeliselt ei oska keegi nimetada. Põõsas on kaetud tollipikuste okastega. Ta vitsad on sülla pikusid. Lehed on kukepuu moodi, kollased õied, kuna marjad ilmuvad hiljem.
(1) Raharent ja talude ostu aeg:
Raharent tuli 70 aastat tagasi. Peru talu maksis esimesel aastal 10 taaltri põllumaa eest 18 rbl. 88 kop. Ostuajal talusid pankrotti ei jäänud, sest ostmine oli kroonumõisast, kust tasuti võlg pikaajaliselt protsentidega.
(1) Haridusline olukord:
Kõrgemasse kooli minekut takistati, mäletan veel seda poissi, kes esimesena läks kihelkonna kooli ja kuidas siis pastor oli hirmus vihane, et haridust antakse, mida ei olevat tarvis.
(2) Rahva rahutused:
Kõo valla talunikud nõudsid Kõo mõisa ära jagamist, viimaks said kuulda, et keiser olla selleks ka loa annud. Ilma ligemaid korraldusi ära ootama jäädes, asusid mehed mõisa väljale kündma. Siis toodud soldatid ja aetud mehed laiali, kusjuures mõned ka peksa saanud. Hiljem igatahes seaduslikult osa maad ka andi.
(3) Usulised liikumised:
Oli kuuldusi, et need vallamaksust vabaks saavad, kes lähevad Vene usku. Vene usku minejaid rahvas ei sallinud. Neid sõimati venelasteks jne.
(1) Päris- ja teoorjus:
Teoorjuse ajal oli Naela talul 40 vakamaa põllumaa juures teha 200 hobuse ja 100 jalamehe päeva, pääle selle oli kokku panna 10 vakamaad kaera, 4 vakamaad rukkid, 2 vakamaad otre ja ½ vakamaad linu või selle asemele vakamaa kartuleid üles võtta.
(2) Raharent ja talude ostu aeg:
Naela talu maksis raharenti algul 20 rbl. (Naela talu kuulus Kõo mõisa alla).
(3) Katkud:
Kõo mõisas olnud „koolera“. Inimesi surnud suvi otsa. Ei juletud ega jõutud korralikult matta. Viimaks hakanud matma keegi moonamees, kes 2 hobuse vankriga surnuid vedanud, saades surnu päält 2 toopi viina.
(1) Majanduslik seisukord:
Toiduks tarvitati ennem körti jahust, mis vahest oli ka piimaga segatud. Talus oli harilikult 1-2 lehma, needki viletsad. Teiseks harilikuks söögiks oli kartulipuder. Hobused olid taludes viletsad. „Varesele palju kahele kasin“. Riietus: naised kandsid pihikuid, milledel olid pikemad sabad. Kört ulatas poolte säärte. Mehed kandsid n.n. kampsoni, mis ulatas kuni põlvini, säärte ümber olid mähitud sidemed samast riidest, millest kampsongi. Jalas kandi viise. Säärte ümber olid vahest ka riidest säärikud, mis nööridega kinni tõmmatud.
(2) Võhma alevi algkool 4 kl.
Arhiiv:
asub õpetajate toas puust kapis; koosneb harilikust kirjavahetusest ja kooli asjaajamisraamatuist. Kroonika on olemas. Nimestikku arhiivil ei ole.
Ajalugu:
Asutati 1913. a. j. asus Tallinna tän. N. 7. 1920 kolib Võhma kõrtsi hoonesse. 1922. a. 6. klassi 175 õpilasega. 1923. a. antakse kool üle vallale ja omab 4 klassi. 1925/26 a. 71 õpilast. Praegu õpetajaid on kolm.
(1) Juhatajad:
1) Peeter Pratka 1913-1922.
2) Karl Saar 1922 – käesolevani.
(2) Matmise paik.
Unetalu maal Loopre vald, omanik Ants Mets. Kivide lõhkumisel on välja tulnud pää- ja sääreluid. Koht kus luud on esile tulnud, on muust maast natuke kõrgemal kumeral künkal. Praegu on põllu all.
(1) Päris- ja teoorjus:
Pekseti iga vähema süü eest ja nii ei olnud teotöö kunagi hää tehtud, ikka oli tarvis nurin ja peks. Mõisas oli olemas peksutulp, kuhu peksetud tükiks ajaks seoti. Vooril käidi Looprest enamasti Pärnu. Veeti vilja. Rukist ja otre pandi pääle 9 vakka. Tagasi tulles võtsid pääle Kabala metsadest puid. Oli küll omal mets olemas, kuid seda ei tarvitatud. Sülla puude toomise toomise eest andi 4 päeva, mets oli kaugel 20-25 klm. Talusid ei lammutatud, kuid neilt võeti küll ära maad Loopre mõisa maade kõrvalt. Hooned jäeti terveks ja andi luba juurimise teel taludel maad laiendada Kõo mõisa sihis. See maa äravõtmine sündis Wittenbergi ajal, kes maetud ka Pillistvere, naiseks olnud eestlane Anna Birk, kes laulatamatult elanud. (2) Järgmine mõisnik olnud Seeland ja siis Wolz, kes praegugi krunti peab. Teoorjust oli 20 vakamaa põlluga talul 110 hobusemehe ja 80 jalamehe päeva, pääle selle oli kokku panna 8 vakamaad heina, 4 rukkist, 4 kaera ja kitkuda 1 vakamaa lina, mille eest loeti küll veel maha 4 päeva. Tehtud päevad märgiti nädala lõpul puupulgale. Jalapäeva eest tõmmati kriips ja hobusemehe päeva eest look.
(1) Raharent ja talude ostu aeg:
Raharendile mindi 40 a. tagasi ja seda esmalt 20 vak. põllu päält 80 rbl. Kaua püsis teoorjus kaudselt, et olid mõisa talud kuuendikumaad ja alles nüüd said asunikuks. Talusid ostsid ainult 7-8 peremeest, ostutingimused väga kõrged ei olnud, kui suured just ei mäleta.
(2) Haridusline olukord:
Kool kestis minu ea algul kaks aastat, esimesel oli 3 päeva ja teisel aastal 5 päeva. Esiteks kirjutati tahvlil ja viimaks pääle Jõulude juba paberil; kooli alla 9 aasta ei võetud. Puudunud päevade eest pandi trahvi maksma: 5 kop. päev. Kui vaesuse pärast ei jõudnud koolis käia, siis jäi tasumata.
(1) Matmise paik.
Rõstla külas Oolo, Paju ja Otsa taludes on välja tulnud luid. Koht kannab Kalmeti nime (nagu eelmisedki kohad) ja on põllumaast kõrgem. Praegu koht, kolme talu piiril, osaliselt põllu all.
(2) Pärisorjus ja teoorjus:
Minu nägemisel oli peksmisel rehepapp õige mõõdukas, samuti väga ägedad polnud ka mõisahärrad Ladrope, Mühlen ja Samson, kuigi vahel peksa saadi. Teoorjust oli 17-18 vakamaa põlluga talul järgmiselt: 1) pidi koristama 4 vakamaad rukkist ja 4 vak. suivilja, 2) tegema 4 vak. heina, 3) üles võtma vakamaa kartulaid, 4) pidi lõikama neli sülda puid, 5) ja vedama mõisa 40 klm. kauguselt 5 sülda. Pääle selle oli 6) üks mees mõisas tööl aasta läbi, mille eest andi sellele palgaks 30 rbl. Et Sepa talu oli pooleks jaotud (kokku oli umbes 40 vak. põldu), siis teenis mees mõisas üle aasta. Oli võimalus seda teoorjust ka rahas maksta. Töömehe puudumisel tuli selle eest aastas maksa 98 rbl., tükkide panemata jätmise eest 100 rbl. Kuid kõik tahtsid rahas hinnata, siis pidid maksma juba 248 rbl. Teoorjuse tegemine oli lõpmatu raske: puuveolt saadi mõisa koormatega ikka õhtuks pimedas, siis ei võetud puid enam vastu ja pidi ootama hommikuni. Kartulaid võttes ei tohtinud näha mullal enam ainukeski kartulat, lasti korrata neli ja enam kordi. Otrade kokkupanemisel pidi kõrrelt kokkukorjatama viimane kui üks pää. Sääraseid kohustusi kandis kogu Rõstla küla. Oli juhuseid, kus mingisugune väikese süü pärast ei arvestatud kogu nädala tööd, sest seda öeldi harilikult nädala lõpul, kui üles andma mindi tööd. Vooril käidi Narva ja Pärnu. Viidi viina, vilja ja linu. Kolme kaalu linade viimise eest andi tasuks veel 3 rbl. Tagasi toodi heeringaid ja soola tarviduse järele. Jalased vooril käimiseks andi mõisa poolt. Raske mõisa töö järele tuli ka põgenemisi ette, eriti Venemaale.
Talude lammutamine: 50 aastat tagasi lammutati terve Nõmavere küla, milles oli 35 talu ja asutati selle asemele Anna karjamõisa. Nüüd on ta uuesti asunikkudele välja jaotatud.
Kogu Rõstla küla oli Võisiku mõisa kandikoha talud, kes tegid viimase ajani teoorjust ning asunikeks said vaid Eesti maareformiga.
(1) Asustamisküsimus:
Rõstla külast ja eriti lammutatud Nõmavere küla talunikust rändasid palju välja Venemaale, kuna ei jõudnud kanda teoorjuse raskusi.
(2) Haridusline olukord:
Kool oli 3 päeva esimesel talvel ja teisel 6 päeva. Õpetati piiblilugu, laulmist, kirjutamist. Tahvleid juba oli olemas. Algul polnud minu ajal sundust, käisid kes tahtsid, kuid pärast tuli sundus ja trahv ka puudumise korril.
(3) Usulised liikumised:
Vene usku minejaile lubatud maad. Palvevennad pidasid lugemisi Aimlas ja Talleveres s.o. Olustvere jaos tulid tihti lugemisi pidama ka Kalami tallu ja Viitsjärve külla. Viimaks hakkasid omad inimesed ka lugema. Üldiselt rahvas neid ei sümpatiseerinud ja nii kadusid aegamööda.
(1) Härkamisaeg:
Ajalehtedest käis siinpool harva „Valgus“.
(2) 1905. aasta:
Üks osa talunikke palusid renti alandada, teised kandsid jälle ümber ringkirja, milles nõuti sildade ülevõtmist. Need said hiljem mõisas peksa. Maha pidi lastama Loiu talu peremees selle eest, et oli käinud metsas alati jahil, kuid pääses põgenemise teel. Ka kirjutaja Nurmberg pidi maha lastama, sest oli kirjutanud palvekirju. Kuid Vene preester ja luth. usu õpetaja suutsid mõjuda niipalju, et ei lastud. Nende abil pääses mõnigi mees surmast. Nii Rõstlas, Nõmaveres ühtegi maha ei lastud. Nõmavere küla all lasti küll maha inimesi, kuid need olid toodud väljastpoolt, arvatavasti Kabalast.
(1) Päris- ja teoorjus:
Vooril käidi Peterburi ja Pärnu vilja vedades ning Narva veeti viina. Talude lammutamine: Paduvere külast lammutati 8 talu ja tehti karjamõisa; samuti lammutati ka Kamasi külast mitmed talud ja liideti karjamõisa külge. Lammutamine sündis aastat 40 tagasi.
(2) Haridusline olukord:
Koolis oli 3 päeva esimesel talvel ja teisel 5 päeva. Kool kestis Mardist Maarjapäevani. Ennem kooli ei võetud, kui tähed olid selged. Selle katsumiseks olid talumajades katsumised õpetaja poolt. Leeris pidi oskama piiblit ja päätükke, lugemist ja kirjutamist. Kes kolm korda sellega toime ei saanud, siis jäeti ka leeritamata. Kooli järele valvasid koolivanem ja vöölmündrid.
(3) Usulised liikumised:
Vennakstel oli Viitsjärve külas oma palvemaja. Palvetamisest räägitakse kummalisi lugusid: nii on olnud pimedas mingisugune pükside vahetus, kus olnud isegi „üle käte“ minemist. Jutlustaja Peterson võtnud kinni noori tüdrukuid ja viinud rukisse. (?) Need rahva jutud. Tõsi on igatahes olnud, et peetud seltsi liikmete vahelisi kinniseid koosolekuid, kuhu teisi pole milgil tingimisel lastud.
(1) 1905 aasta:
Vana-Põltsamaa lossi aetud inimesed kokku, kus siis lossi hoovis peksetud. Lebavere külast sai peksa ainult üks mees, nimelt Märt Lõane selle eest, et oli öelnud „Mis peks see on kui kroonu muusika ei mängi“, selle eest peksetud poolsurnuks. Peksjaks oli väljatellitud karistussalk.
(2) Okupatsiooni aeg:
Põltsamaa kiriku juures lastud maha kolm Vana Põltsamaa meest, kaks peremeeste sõimamise pärast ja üks jahil käimise pärast. Pääle selle poodud üks üles, nimelt Soomer, kes olnud punaste tegelane Põltsamaa mõisa ülevõtmisel.
(1) Päris- ja teoorjus:
Pekseti üsna ohtralt. Kord sain selle eest kupjalt, et tüdrukute tagast kartulaid ära võtsin, eemaldades nõnda neilt karistuse. Laupäeva õhtul võis ikka olla kindel, et saab jälle peksa, sest päevade üleskirjutamisel andi ka selle eest, mis nädala jooksul andmata jäänud. Viimasel ajal kui kohtumõistmine tuli, siis ei olnud ka sellest suuremat kasu, sest mõisnik oli ise kohtumõistja ja tema pääle ei saanud kaevata. Vooril käidi Narva, mille eest anti teatud arv päivi.
(2) Majanduslik seisukord:
Elamud olid suitsutatud. Majasid tegid vallast kokkukäsutatud mehed, kuna palgid andis mõisa. Sissetulek taludel oli linadest, kartulatest, loomadest.
(3) Raharendi ja talude ostu aeg:
30-40 vak. põllumaalised talud maksid renti 60-70 rbl. Müüma hakati 1872. aastal hinnaga 3000-35000 rbl. talu. Tulid ka väljast ostjaid.
(1) Usulised liikumised:
Vennaste palvemaja oli Viitsjärve külas. Käisin ka kord sääl ja olles nalja meheks istusin pingile, kuid pingile istuda teised ei tohtinud, kui need kes olid seltsis või n.n. „kooliskäijad“. Räägitakse ka särkide vahetamisest, sest korda leitud ühelt vennalt naise sõlega särk. Palvetamine muutus vahel ka nutuks. Õpetaja Mickwitz tahtnud ka kord minna sinna lugemisele, kuid ei ole sisse lastud. Noominud kirikus siis rahvast, et nad sinna ei läheks.
(2) Haridusline olukord:
Kooli oli sunduslik 2 aastat: lugemine, kirjutamine, laul, rehkendus ja usuõpetus. Kuni lugemist ja kirjutamist ei saandu selgeks siis käidi veel „näitamas“ reedel või pühapäeval ja seda kuni leerini.
(3) Härkamisaeg:
Ajalehti käis üks küla pääle. „Pärnu Postimees“.
(4) Ikaldusaastad:
Olin 18 aastane, kui see oli. Nälga erilist polnud, sest vilja toodi Narvast ja müüdi kaunis paraja hinna eest.
(1) Matmise paik.
Jaanuse talus Lebavere külas, omanik Peeter Wolt, on kraavi kaevamisel esile tulnud inimese luid. On tulnud siin välja endisel ajal ka erilise silmaga raudkirves ja noa teri sõrmepikuseid ning üks raud mõõk.
(2) Vaskkatal.
Kutsari talu maalt leitud, Lebavere külas omanik Ants Rumult. Katla leidmisele viis selle sang, mis kündmisel adra kinni pidas. Katal asunud poole jala sügavuses. Katal on olnud väljast tahmane põlemisest ja tema all leidunud süsi. Suuremal katlal olnud sees väike katal. Väike katal oli 5 pangeline. Leidus sündis 30 aastat tagasi. Suurem katal on omanikul praegu alles ja seisab tarvitamata. Katal on kokku pandud mitmest suurusest vask plaatidest neetmise teel. On hästi needitud, needid on ka vasest ja seestpoolt löödud siledaks. Katal on kõrge 37 cm. Laius-läbimõõt 78 cm. Ümbermõõt päält 245 cm. Põhi on ühest tükist ja ainult natuke kumer. Mahutab 12 pange vett. Sang on raudne olnud, kuid niivõrd roostetanud, et pudinenud. Katal võib olla endiseks sõjaväe supi katlaks.
(1) Tundmatud alusmüürid:
Sama talu maal – metsas asuvad kahe maja alusmüürid, mis on ka natukene sissekaevatud maasse. Omanik ei tea siin olevat olnud mingisuguseid hooneid, kuigi on talu esiisade omandus juba. Arvab need olevat mingisugused hoone alused ühenduses sõjaväe peatuskohtadega endisest ajast. Kuid see küsitav, sest talu piiravad praeguselt väga nõrga kandepinnaga maaalad kolmest küljest.
(2) Pärisorjus ja teoorjus:
Kõo härra olnud hirmus kuri, nii saanud peksa väga imelikkude süütegude eest, näit. kui leidnud köögis katla alt tõmmates valge kindaga, et see tahmane; kui tunnud väljakäigu koha kaant ära võttes säält haisu; kui tallis hobune nii tolmune või must, et valge kinda määrib. Venevere küla oli omal ajal ära lõhutud ja ehitati – jaotati uuesti 1830-71 aastail.
(1) Rahva rahutused:
Rahvas nõudis Kõo mõisa jagamist. Minu isa käinud Peterburis selle nõudega, kus ka lubatud. Sellest rahvas teada saanud, asunud minu isa keelust hoolimata mõisa põllule kündma. Karistussalk peksnud ja ajanud nad laiali. Minu isa võetud kinni ja olnud tükk aega Viljandi vangimajas kuni tuldud arvamisele, et ta süüdi pole, kuid keelatud siiski 7 aasta jooksul kreisi piiridest lahkumine. Hiljem andud armu.
(2) Ikaldusaastad:
Umbes 50-55 aasta eest oli põua suvi. Päev oli punane ja metsad suitsu täis. Nälg just suureks ei läind, sest Narvast toodi vilja ja müüdi kohal rukkist parem sort 8 rbl. 25 kop. vakk ja pahem sort 8 rbl.
(1) Katkud:
Kõos olnud katk, kus suvi aega surnud palju inimesi ja maetud riietega hauda ajamise teel.
(2) Usulised liikumised:
Kõost Pillistvere mineva tee ääres Matsi talu maal olnud vennaste palvemaja (?). (Sellest kohast pole mujalt kuulnud.) Olnud kaks osa palvetajaid, üks osa palvetanud kinniste uste taga tunnistades avameelselt üles kõik omad patud, teise osa palvetamine sündinud lahtiselt. Vene usku minejaile lubatud tasuks maad ja toiduaineid.
(3) Härkamisaeg:
Ajalehtedest käis ainult „Valgus“ alguselt, hiljem ka „Pärnu Postimees“. Harva loeti.
(4) Haridusline olukord:
Esimesel talvel käidi 3 päeva, teisel 5 päeva. Enne kooliaega käidi kuni 10 aastani reedeti katsel ja pärast kooli jällegi katsed reedeti ja seda kuni leerini.
(1) 1905 aasta:
Möödus Kõos rahulikult. Peksmisi ei olnud.
(2) Venevere 4 kl. algkool.
Arhiiv:
koosneb harilikust kirjavahetusest. Arhiivil pole nimestikku ja asub õpetajate toas puust kapis. Kroonika on olemas, kuid alles mõni aasta vana.
(3) Matmise paik.
Laassaare talus Rotsamaa külas, omanik Laasman. Luid ennemal ajal on välja tulnud. Praegu on karjamaaks, pääl kasvavad jändrikud kased.
(4) Kasarmud:
asuvad selle varemed Kõost Soosaare ja Kolga-Jaani viiva maantee ääres. Selle kohta tõendab rahvas, et need kasarmud, kus elanud soldatid sel ajal, kui Kõo mõisat ehitanud kindral.
Raharent ja talude ostu aeg:
22 vak. Põllumaaga naabertalu maksis renti raharendi tuleku algul 12 rbl. Viimaks kerkis see summa 41 rbl. Talude ostu võimalus vabatahtlikult algas 1880-1881. aastate paiku. Rahvas oli esiteks selle vastu umbusklik ja ei juletud nii, kuigi olid ostutingimused Kõo valla, kui kroonuvalla talunikele väga soodsad: ostuhind oli talude suuruse järele, nii maksis Pikali, kellel 33-34 vak. põldu oli tookord 1618 rbl. Ostuhinnast pidi alguses sisse makstama vähemalt 100 rbl. Ülejäänud osa ostuhinnast pidi tasutama 36 aasta jooksul, tasudes iga aasta vähemalt 5 ½% veel olemas olevast ostuhinnast. Vabatahtlikult talude ostjaid oli väga vähe, nii tuli 1900. aastate ümber sunniteel ostmise kohustus. Sääl tuli 3. nov. 1905. aastal kõrgeim manifest, mis kinkis kõikidele taluostjaile talu ostu hinna, ettetuues asjaolu, et Venemaa kubermange on toetatud ja neile kingitud, siis on tarvis seda teha ka eestlastele. Sellega said sunniostjad õige suure kingituse, kuna nad olid maksnud ainult 5 aastat, kuid vabatahtlikel oli selle vastu pea kõik 25 aasta jooksul tasutud. Säärane kingitus oli kõikidele Kõo valla talunikele.
(1) Tellissaare talu Kotsamaa külas on omaniku Jaak Seina arvates vana üle 200 aasta. Sama vana on ka elutoa otsas olevad rehetuba ja rehealune. Palgid on rajutud kirvega, kuna taladel on otsas viienurgelised ristid. Elutoad – kammer on hiljem ehitatud, kuid siiski suitsutoad savipõrandatega. Talu põllud on olnud veel kuni viimase ajani kolmes väljas teoorjuse aja eeskujul ja on ära jaotatud 5-6 aastat tagasi. Talu on täiesti soost ja selle heinamaist piiratud, asub nagu saarel. Maad on kole kivised, sool olla all otsekohe kivikorrad, nii et läinud aastal magistraal kraavi kaevamine pidi katkestama. Omanik arvates vajuvat talu iga aastaga, nii et viimaks võib muutuda sooks.
(1) Matmise paik.
Hendriku talus Kotsamaa külas, om. Mihkel Sild. Kivi hunniku alt tulnud nähtavale alusmüür, mille kivid olid lihtsalt laotud. Alusmüür on laevakujuline, mille ots üks põhja, teine lõuna. Samalt on tulnud esile inimese luid ja üksikuid pronksasjade tükke. Koht on praegu tarvitamatu ja asub põllumaa sees. Sellelt kohalt 5-6 vakamaad eemal on leitud käevõrusid ja teisi asjade tükke, mille olemust raske määrata. Tolle alusmüüri arvab omanik olevat ühenduses vast endiste matmiskommetega.
(1) Matmise paik
Emmu talus Venevere külas, om. Jüri Nõmm. Umbes 80 aasta eest on põllul nähtavale tulnud üksikuid inimese luid ja ka üks täiesti terve ja koosseisev luukere. Luukere olnud harilikust praegusaja inimese omast hästi suurem, kohe ebaloomulikult. Luud ja luukere on mahamaetud. Praeguselt on koht põllu all ja pole enam midagi nähtavale tulnud.
(2) Leitud
on Väljaotsa talus Venevere külas, om. Jaak Kask, suure põlise kivihunniku alt mitu mõõga kujulist asja, 2 vööd, kaelaehteid hõbedast ja muid väiksemaid iluasju, mis on asetatud kobarasse kivide alla. Asjad on viidud kolm kuni neli aastat tagasi Tallinna museumi. Kivihunnik on osalt praegugi alles ja puutumata.
(1) Matmise paik
asub Tutsi talus Viitsjärve külas, om. Tõnis Lepp. Praeguselt aiamaalt on tulnud välja üksikuid luid. Luud on asetatud olnud üksteise lähedale kõrvuti, mis tahab oletada sõjaväe matmispaika või asetamist liiga ligidale. Luud on esile kerkinud keldri väljakaevamisel.
(2) Viitsjärve 4 kl. algkool.
Arhiiv asub puust kapis õpetajate toas. Juhataja ärasõidu tõttu ei saanud arhiivi näha. Ta suur ei olla. Samuti olla kroonikat kirjutatud ainult mõni aasta.
(3) Harjassaare küla
on endine kirikuküla. Selles külas oli 22 päristalu, 4 popsikohta, 2 punase numbri maad (15 vak. põldu) ja 1 koolitalu. Praegu on nad riigirentnikud.
(1) Raharendi ja talude ostu aeg:
ostuvõimalus algas 1872. aastal. Esiteks olid ostuhinnad õige odavad ja tingimised hääd, nii nõuti näit. sügisel sisse maksta 100 rbl., siis kevadel 1/3 kogu ostuhinnast, siis 10 aasta eest jälle 1/3 ülejäänust ja 10 aasta jälle 1/3 ülejäänust. Nii pidi välja ostetama 20 aasta jooksul. Pärast kuulutati ostmine välja ja müüdi oksjonil, kus hinnad üles kruuviti. Nii võis Reinu talu osta enne 1300 rbl. eest, ent pärast maksis 3600 rbl. Reinul on põldu 42 vak. ja üldse krunt 119 praegu. Talud olid odavad ennem sellepärast, et Vana Põltsamaa mõis oli vürsti oma. Enam jagu talusid osteti kõik oksjonil.
(2) Matmise paik
Asub Tooma talus Räsna külas, om. Tõnis Käpp. Õige vanal ajal leitud luid ja ehteasju. Praegu põld.
(1) Päris- ja teoorjus:
Teosuurus 40 vak. Põllumaa kohta oli: 1) üks tüdruk oli mõisas aasta ümber, 2) pois oli talvel vedamiseks 2-3 kuud, 3) koristada 4 vak. rukkist ja 2 otre, 4) teha heina 10 vakamaad, 5) rehepeksule oli igal nädalal 3 inimest üks päev – rehepeks kestis Jõuluni, 6) viinaköögis oli üks mees 1-2 nädalat, 7) 10-18 sülda puid vedada mõisa 25 versta kauguselt, 8) üks aam viina Narva viia iga aasta (aam oli 25 pange). Karistati süüteo eest otsekohe ja ka laupäeva õhtul sai tihti 15-20 hoopi nädalas kogunud süütegude eest. Ennemini käisid naised mõisas ketramas ja kudumas, kus siis tarvitati ka ilusamate kallal esimese öö õigust. Vooril käidi Narva viinaga ja Tallinna ning Pärnu viljaga. Pääle pandi rukkeid 7 ½ vakka ja otre 9 vakka. Talude lammutamine: lammutati Kamari küla ja osa Paduvere külast, tehes neist karjamõisad.
(1) Majanduslik olukord:
teoorjusel oli söögiks minu nägemisel juba silk, piim, või, kartuli puder, isegi liha, sest teomehele taheti panna ligi ka paremat. Elutoad tehti viimasel ajal juba akendega, ehituseks andis mõis materjaali, küla tegi seinad ning katuse. Tiisleri ja potisepa töö tuli omal tasuda.
(2) Raharent ja talude ostu aeg:
Raharent oli viimaseil aastail 145 rbl., kuna ennem ta ka palju vähem ei olnud. Räpu talul oli tookord 44 vak. põldu. Ostmise võimalus algas 1870.date aastate ümber. Ent vabatahtlikult ostjaid oli vähe, nii tuli viimaks oksjoni teel müümine, mis kohad kalliks ajas 3000-3500 rbl. Kuna enne hind oli vabatahtlikult poole odavam. Pankrotti jäämisi siin ette ei tulnud, sest ostuaeg oli 20 aastat.
(3) Härkamisaeg:
Lehtedest käis esiteks „Pärnu Postimees“ siis „Valgus“ ja „Virulane“. Lehti loeti umbes kolm tükki küla pääle.
(1) 1905. aasta:
Kohalikest peremeestest said peksa kolm, kes jahil käimise pärast, kes mõisahärrale vasturääkimise ja uuenduste nõudmise pärast. Maha ei lastud.
(2) Navesti jõgi
Algab Eistvere vallast. Ta allikas on Pillistvere kirikust kaugel umbes kolm klm., kuid vihmaste aegadega algab ta juba 10 klm. kauguselt soodest ja heinamaist. Navesti jõgi kannab oma nime selle järele, kust ta läbi jookseb: Pillistvere all kutsub teda rahvas Pillistvere jõeks, Loopre all Loorpe jõeks, Venevere küla all Venevere jõeks, Malasti küla all Malasti jõeks. Kuid sellejuures tarvitab rahvas ka Navesti jõe nime. Jõgi on viimaseil ajul väga palju ummistunud, selleks aitavad kaasa endiseil ajul jõkke ehitatud kivist ja puust kalapüügi sulundid, mis jäetud koristamata. Jõgi on Pillistvere kihelkonna piirides peaaegu täiesti läbi kasvanud igasuguse heina ja jõe pillirooga. Selleks aitab kaasa jõe vee madal seis ja haruldaselt aeglane jooks, peaaegu seis. See on põhjuseks, et jõgi vihmasemail ajul oma ümbruse luhad ära ujutab. Nii on läinud aastal s.o. 1925. a. jäänud hein tegemata, kuna luhal olnud vett keskmiselt 1-2 jalga. Alalise üleujutamise tagajärjel muutuvad luhad mädadeks, õieti soo heinamaiks. Nii on Malasti kohal olev luht omal ajal kannud hobust väga hästi ja ka hein kasvanud palju parem, kuid nüüd on luht niivõrd soine, et hobust enam kuskil ei kanna, ka hein on jäänud väiksemaks. Pillistvere kiriku juures on jõgi lai 3-7 meet., sügav 1-3 meetert, Malasti all on laius 4-10 meetrini, sügavus 1-4 meetrini. On üksikuid auke olemas. Jõgi on kõva põhjaga enamasti, kuigi pori põhja ka ette tuleb. Viimasel aastal on kalarikas. Luht on lai ½-2 kilomeetrini. Jõge tänini pole puhastatud ega süvendatud. Loodimistöid on tehtud 1925. aastal.
Mis puutub sellesse, et viimasel ajal on vaieldud Navesti ja Pala nimede vahetuse ning Pala lahingu koha üle, siis võin väita oma kuuldu ja endise kohaliku kooliõpetaja tõendusele toetudes, et ümbruskond tunneb ainult Põltsamaalt tulevat jõge kui Pala nimelist. Põltsamaa jõgi on tõeline Pala, selle jõe ääres on olnud omal ajal ka Palamiku talu, mis nüüd muudetud Tükimiku nimeliseks. Kohalik ümbrus arvab Pala lahingu kohaks Põltsamaa ja Kolga Jaani vahel Pala jõe kaldal asuvaid talusid Nõmmet ja Kala. Pala jõe kaldad on ka kohasemaks vähemalt praegu lahingu kohaks kui soosed Navesti kaldad. See nüüd küll praegu, kuid kindlasti olid ka Navesti kaldad kord kandvamad, kuid siiski pidid olema juba siis need sood mis piiravad Navesti pahemalt kaldalt praegu.
(Alasaksa keeles tähendab „ob“ üle, trans ja „Oberpahlen“ – Überpahlen – üle Paala (jõe). Seega mõiste kantud üle Paala j. (Navestilt) Põltsamaa jõele. R. Stokeby)
(1) Praegune majandusline seisukord.
Kõo vald: on olnud ammust ajast juba kroonu vallaks ja sellepärast on siin ka tundmatud need endised viletsused ja talude kokkuvarisemised oksjonitel, nagu seda juhtus mujal eramõisais. Kõo, kui endise kroonuvalla, talud on võrdlemisi väiksed, põllupinnalt 20-40 vakamaad. Talud on ehitatud külade viisi kokku, kus ühes külas leidub 30-40 talu. Ent on ka talusid, mis on suurest külast lahutatud ja püsivad üksikuina; niisuguseid talusid tuleb ette eriti Kotsamaa külas, kus talus asuvad täiesti metsade sees, piiratud soist ja lahutatud muust ilmast, kaugel 3-4 kilomeetert suurest külast. Sarnaseid talusid tuleb ette ka veel Paaksima ja Mallasti külas. Need talud sügaval suurte metsade sees, kuhu juure viib vaid ainult vilets kole konarline tee, millest läbi pääseda on võimatu poriseil ajul. Nimelt on Kõo valla maad võrdlemisi madalad, kuigi oma viljakandvuse poolest osalt hääd ja keskmised. Nii võib näha lokkavate väljade kõrval soiseid kopleid ja heinamaid, millel valendab valge n.n. jänesevill. Karjamaad madalad, soised ja kaetud jändrikute kaskede, lepast võsadega. Neid võid kohata kilomeetrite ulatuslisi. Suurtesse küladesse viivad teed on nüüd mõned aastad kruusatud ja tasased, kuid siiski vihmaseil korril haruldaselt porised ja vesised maa madaluse kiuste. Ent üksikuisse taludesse viivad teed on halvad. Talud ise külades on tihedasti koos, kas või külg küljelt. Elumajad on rehekambrid, s.t. elutoad on rehetoa ja rehealusega ühe katuse all. See olla siinpoolne traditsioon ja tõesti näed isegi uusi juure ehitatavat ikka rehekambritega. Ainult harva võib leida puht elumaja. Katused on paljudel hoonetel õlest. Paistub nii teinekord üldmuljelt nagu viletsust ja ka äärmist mustust poriseil ajul talust. Kuid tõeliselt on mitmeid külasid, kellel omad traktorid ja sellased ühisused, samuti rehepeksumasinad ja teised põllutöömasinad. Põllutöölt on võrdlemisi eeskujulik.
Samuti karjakasvatuselt, kuna Pillitvere kiriku ligidal asub eeskujulikum meierei, mis on üks vanemaist Eestis. Kümnete kilomeetrite tagast tuuakse piima kokku ja see toodang on suur. Kariloomad võrdlemisi ilusad, samuti hobused. Praeguselt on võrdlemisi palju õpilasi siit keskkoolides, kuigi üliõpilasi võib leida ainult mõni üksik suure küla pääle. Niisugune külade süsteem ja tihti viletsad ehitused on selle tulemus, et kroonuvalla maksud olid väiksed ja nii said kõrtsid endisel ajal neiks kohtadeks, kuhu voolas sissetulek ja hoolsus. Kõo vallas olnud kord 10 (loe kümme) kõrtsi: Painastes, Unakveres, Kangrul, Kõo mõisas, Malasti külas, Koksvere külas, Pillistveres, Künnapuu kõrts, Veneveres ja Soomeveres. Igatahes uputus, praegugi arvab mõnigi peremees, et ta oleks võind olla rikas. Kõo mõisa oli ennem ääremailt jaotatud 20 vak. Põllumaaga kruntideks. Nüüd kõik jaotud asunikule, sest Aleksandri põllutöö kool, mis siin kord asus, kolis üle Ollustvere mõisa. Pillistvere kiriku ligidal asub suurem Kaubatarvitajate ühisuse pood, Laenu ja Hoiu ühisus, seltsimaja, meierei, postkontor ja muud vähemad kauplused. On olemas väikene alev kohe.
Võisiku vald: Rõstla küla on Pillistvere kihelkonna järele. See küla on viimase ajani olnud Võisiku mõisa rendi- või kandikohtadest koosnev. Sellepärast on talud võrdlemisi ehitusliselt viletsad, sest ei saanud ehitada, arvati seda jõukuseks ja pandi renti siis juure. Maad madalad, teed võimatud eriti poriseil ajul. Põllupind keskmine. Soid on juba vähem, on karjamaid kõvemaid.
Vana Põltsamaa vald:
Pillistvere kihelkonnas on Lebavere, Viitsjärve, Räsna ja Viruvere külad. Talud ikka külade viisi koos. Ehitusliselt keskmised, sest on ammu juba ostetud. Põld on hää ja keskmine. Teed paremad, sest maapind on ka natuke kõrgem Kõo omast. Põllutööks enamjagu masinad. Piimajaamad töötavad hästi.
(1) Matmise paikadest üldiselt.
Kõik matmise paigad või rahva nimetuselt Kalmeti mäed lasevad oletada, et siin ei ole tegemist lahingutes langenute matmisega, vaid lihtsalt küla surnuaedadega. Nimelt ei leidnud ühtegi küla, kus poleks olnud säärast matmise kohta. Matmise kohad on praeguselt enamasti põllus, kuid sellejuures on see koht põllutasandikust kõrgem ja valitud ikka sinna, kus on kuivem, eriti kohtadesse, kus on kruusane. Rahvas küll enam niisugusest matmisest ei mäleta, kuid arvab siiski neid ka ise küla surnuaedadeks.
Lehekülgi näitavad numbrid märgivad pahemal pool kommat lehekülge ja paremal pool kommat leheküljel asuvat vastavat sisu. Näit. 60,2 s.t. lhk. 60 ja sisu punkt 2.
Asjalised mälestused: 11,1. 12,1. 12,2. 12,3. 13,1. 13,2. 20,1. 40,2. 44,2. 45,1. 47,1. 50,1. 50,2. 55,3. 57,1. 60,1. 60,2. 61,1. 66,2. 69,1. 77,1. 77,2. 78,1. 81,3. 81,4. 83,1. 84,1. 85,1. 85,2. 86,1. 87,2. 90,2. 97,1.
Arhiivid: 1,1. 10,2. 17,1. 24,1. 25,2. 57,2. 65,2. 81,2. 86,2.
Asustamisküsimus: 71,1.
Sõjad vanematest aegadest pääle: 22,2.
Katkud: 59,3. 64,3. 80,1.
Ikaldusaastad: 39,3. 53,3. 59,1. 76,4. 79,2.
Ajaloolised isikud: 6,1. 10,1. 19,1. 25,1. 58,1. 66,1. 67,(2).
Pärisorjus ja teoorjus: 35,1. 37,2. 40,3. 51,1. 61,2. 64,1. 67,1. 69,2. 73,1. 75,1. 78,2. 88,1.
Raharendi ja talude ostu aeg: 42,2. 53,1. 59,2. 62,1. 64,2. 68,1. 75,3. 82,1. 87,1. 89,2.
Rahva rahutused: 63,2. 79,1.
Majanduslik seisukord (toit, elamud, töövõimalus, riided): 23,1. 37,1. 39,1. 42,1. 48,1. 53,2. 65,1. 75,2. 89,1. 93,1.
Õigusline elu: 22,2.
Usulised liikumised: 3,1. 40,1. 43,1. 48,2. 54,1. 59,4. 63,3. 71,3. 73,3. 76,1. 80,2.
Haridusline olukord: 6,2. 8,1. 19,2. 39,2. 43,2. 49,1. 54,2. 63,1. 68,2. 71,2. 73,2. 76,2. 80,4.
Härkamisaeg: 43,3. 55,1. 72,1. 76,3. 80,3. 89,3.
1905 aasta: 21,1. 28,1. 44,1. 55,2. 72,2. 74,1. 81,1. 90,1.
Okupatsiooni aeg: 22,1. 74,2.
Valdade ühendamine: 27,1.
Mitmesugust: 44,2. 57,1. 77,2. 78,1. 85,2. 86,3. 90,2. 97,1.