Eessõna

Ajaloolise traditsiooni kogumine kodumaal on selle kogujale üliõpilasele ajalooliste sündmuste uurimiseks ja tähelepanemiseks väga kasulik töö. Mitte majandusliselt. Kunagi ei tasu väike stipendium seda uurimistööd ja aega, mida nõuab traditsiooni kogumine, küllap aga teadusliselt. See töö õpetab hindama ja mõistma sündmusi, mis on möödunud ja mööduvad meiegi silmade ees. See töö õpetab otsima kausaliteedi suhteid sündmuste ja neid esile kutsuvate põhjuste vahel ja toob lahendusi hilisemate eluarengute tagajärgedes. Kuna töö venib harilikumalt pikemaks, kui see ettekavatsetud, sest ikka ja ikka esinevad uued küsimused, uued vaatekohad, millede lahendamine raske ehk koguni võimata. Vaatamata kahel puhul, 1926 a. ja 1927. a. suvisele Põltsamaal rännakule, ei jõudnud siiski rahuldavalt täita ülesannet, vähemalt niisugust kui ma ise kavatsesin. Põltsamaa lossi ja kiriku mineviku käsitlus oleks pidanud olema pikem. Sissejuhatusliselt oleks tahtnud käsitada ka Põltsamaa minevikku, kuid nende küsimuste selgitamiseks saab koha pääl traditsiooni väga vähe ja seegi mis rahvas kõneleb, on laenatud kirjandusest. Siinkohal aga kirjandusest refereerimine viiks töö teemi piiridest välja. Kirjandus on ka nii laialdane, et selle käsitamiseks kuluks eri teem, mis võiks ülikooli töös vastata mingi seminari töö ülesandele. Ja sel põhjusel loobusingi esialgsest kavatsusest.

Tahaks mainida veel mõnda pahet traditsiooni kogumisel. Aeg on selleks liiga piiratud, et tagasihoidlikult ja umbusklikult maarahvalt nõutada teateid, mis just huvitavad ajaloost. Õigesse jutuhoogu satuvad nad alles teisel-kolmandal küsimis päeval ja siiski segavad tõtt kas oma isikliste muljetega või koguni kirjandusest laenudega. Viimasel juhul võib - III - uurija eksiteele sattuda ja töödki käsitada virilalt. Sellepärast olen ma ühte ja sama küsimust, eriti 1905/6 ja 1917 a. sündmusi uurinud mitmekülgselt: rahvas on kärma asuma traditsiooni koguja ees puht isikliste arvete õiendamisele. 1917 a. revolutsiooni sündmuste puhul pidin tingimata ülekuulama ka neid, kellesse asi puutus: audiatur et altera paos!

Pean veel nimetama, et rahvas on viimasel ajal muutunud äärmiselt materjalistliseks, vaadatakse ainult neid olusuhteid ja harrastatakse neid alasid, mis kuidagi võimaldavad margale lisada marka juure. Vana traditsiooniline sündmuste tõetruult edasijutustamine nooremale generatsioonile on lakanud; unustatakse ja ununeb kõik, millel puudub aineline väärtus. Igatahes rahvaluule lätted on kõik kuivamas. Ajaloolised sündmused leiavad vaid sedavõrd tähelepanu, kuivõrd nad kedagi on puutunud. See kõik on avaldanud mõju traditsiooni kogumise ja koostamise töö pääle ja sellepärast kujuneski see niisuguseks nagu on käesolevane.

Traditsiooni kogusin Põltsamaal 1926 a. suvel juuni alult juuli kuu 3-dani.

Pidin sügise poole minema tagasi, kuid jäin haigeks. 1927 a. suvel 10 juunist kuni 23 juunini. Minu uurimusalasse kuulusid:

1) Vana-Põltsamaa vald
2) Uue-Põltsamaa vald
3) Lustivere vald
4) Põltsamaa alev (linn)

I. Mõnda topograafilist iseäraldust ja kohalist legendi

Kogu kagu ja lõunapoolne Põltsamaa on madal ja kaetud soode ja rabadega kuni Emajõe ning Võrtsjärveni. Peab arvama, et Võrtsjärv on kunagi igikauges minevikus ulatanud kaugele üle oma praeguste kallaste. Rabad ja sood on seega endine järvepõhi. Piirkond Kärevere, Laeva ja Puurmanni mõisate, Ummusi ja Kamari külade ning Kolga-Jaani ja Rõika kuni Võrtsjärveni on olnud kunagi järve üsk. Seda tunnistavad mitmel pool maast leiduvad konnakarbid ja muude veeloomade jäänused (Selgemal kujul esinevad sellised leiud Ummusi küla Soopõhja talu maa seest). See on suurima rabalagamik Eestis, mis ulatub teravnurgaga Põltsamaa kirikuni. Sääl kerkib maapind, annab aluse Põltsamaa linnale, laiadele mõisatele ja küladele ning Pajusi mõisa taga laieneb jällegi Põltsamaa jõe üsk suurteks rabadeks, mis ulatuvad kuni Koeru kihelkonda, Väinjärve, Prudi ja Piibemõisate alla. Oma päämised allikad saab jõgi Väike-Maarja kihelkonnast.

Ses Põltsamaa lõunapoolses hulgu-rabas ainult mõned üksikud inimasulad, nagu saarekesed mere skäärides. Neist tähtsamad on külad Utsali, Palupõhja ja Seli saar. Nad on üksteisest kõik mitme km rabaga lahutatud.

Hobusega väljapääs avaneb ainult talvel. Ka harukordselt kuival suvel. Muidu annab väljapääsu võimalusi ainult Emajõgi.

Seli saar, ca 2 km pikk liivaseljandik, ca 5 km. rabateed Laevast ja 63 km Palupõhja külast. See saar oma iseäraliste eluviisidega kujutab mingit isesugust maailmat. Siin tarvitetakse veel igapäev käsikive, vanu ajast ja arust jäänud põllutööriistu ja puuvankreid. Saar ise ca 1,5 ruutkm suur ja paari väiksema kõrval saarega rabas on asustatud 13 saunamehe perekonnaga, kes varemalt olnud metsavahtidena, puulõikajatena ja mõisa luhavahtidena mõisa teenistuses. Praegu riigirentnikud. Emajõgi jooseb siit 2-3 km kaugelt raba tagant läbi. Sinna pääsetakse lootsikuga raba kraavi mööda ja säält edasi Tartu mõnikümmend km. Hobused rautatakse ainult talveks. Kevadel kistakse need alt, sest hobune võib palja jalelgi käia pehmel liivikul.

Samades oludes elab Palupõhja küla. (Palu = liivanõmm) Muu ilmaga sideme pidamiseks on neil suureks tuluks Emajõgi, mille kaldal asub küla. Ka nende väljapääs sünnib suvel ainult lootsikuga. Alles mõne aasta eest hakkasid veiksed aurulaevad jõge mööda ühendust pidama Tartu ja Võrtsjärve vahel. Ka siin elab samasugune mõisateenijate seltskond pluss 4 ostetud kohta. Saunikul ja metsavahtidel on mõni vakamaa põldu. Lisaks lõikavad puid, teevad jõe luhast heina ja püüavad kala. Palupõhjast otse põhja poole läbi rabade asub Utsali küla Pede (Pedja) jõekaldal, ca 15 km Palupõhjast rabamaad. Utsali tähendab läti keeli täisaar (Ute = täi ja sala = saar) (Madis Nõmm, Utsali külas, Nõmme talu peremees.) Siin asub 8 talu, endised mõisa kuuendiku kohad. Sellepärast praegu kõik riigi rentnikud. Ka siin on maapind liivane ega anna kuigi suurt saaki. - 3 -Siin esineb juba kõrgem kuuse ja männa mets; rabad vahelduvad küngaste ja loimuorgudega, kus kasvab rohi ja tehakse heina. Umbusi küla lähemal ca 4 km. laiuselt tõuseb raba kõrgeks põdrasambla rabaks, mis peidab endas küll lahtisi ja poolkinnikasvanuid laukaid. Iseäraline on, et kogu neil rabamail ühes saarte ja küngastega ei leidu ühtegi kivi. See on mitme kümne kilomeetrilisele maa alale peab kõik ehituse kivid väljast veetama. (Kamari küla kooliõpetaja August Reinberg kõneles oma lapsepõlve mälestusist.)

Legende

Muidugi on sellasel hulguraba üksikelanikul arenenud oma isesugused elutingimused ja omapärane ellusuhtumine kaugel kroonukäsust ja mõisa hirmust. Kahjuks ei ela sääl enam vanu inimesi, kes oleksid kõik oma elupäevad säälses üksilduses veetnud. Selletõttu on läinud kaduma palju luulelist kui ka etnograafilist traditsiooni. Sissetulnud ei oma nii innukat endiste elanikkude vaimukultuuri. Üks vanemaist legendest on pärit S. Põhjasõja päevilt ja mainib venelaste röövkäike Põltsamaa (Paalajõe) kallastele. (Kamari küla kooliõpetaja August Reinberg kõneles oma lapsepõlve mälestusist.) Olin veel laps, kui vanemad inimesed kõnelesid, et venelased käinud vanadel aegadel röövimas jõe kallastel külades. Nad tulnud lotjadega jõge mööda ülesse ja viinud väevõimuga kaasa kõik rahva varanduse. Ühel sellasel juhul tulnud nad Kamari küla Loksu tallu, mis asub ca 8 km. Põltsamaalt jõe kaldal. Nad tahtnud ka sel puhul röövida. Olnud külm sügisilm. Nad pannud ahju küdema ja tükkinud ise - 4 - leelõukale sooja. Peremees näinud ahju paistel, et need olnud kõik meesteriietesse riietunud naised. Tal olnud tulelukuga püss, saanud sellest julgemaks ja lasknud naiste pääle oma püssist haavli laengu. Naised põgenenud suure hirmuga lotjadega minema ega ole enam kunagi tagasi tulnud.

Üks teine legend kõneleb ka sama sõja koledusist. Rahvas põgenenud oma loomade ja varandusega metsadesse varju. Vaenlased otsinud nad ülesse, röövinud varanduse endale ja tapmid inimesed ära. Legend mainib venelasi hirmsamatena ja metsikunatena. Rootsi sõjalased ei olevat inimesi siiski tapnud. Kaugemad asulad üksikuil rabasaaril olevat kõik sellel ajal asustatud sõjapõgenikest. Seli saarele jõudes hakanud inimesed kohe ehitama elamuid hääs lootuses, et vaenlane ometi neid säält ei leia. (Hans Surva, 73 a. vana Seli saarel Suuretüki rendipops.) Esimene asunik olnud Seli nimeline mees, ta hakanud ka kohe ehitama maja kuid enne selle valmimist tulnud siiski Rootsi sõjalased (Legend tarvitab ka „sõjalased”: Selle tüübilise vana toakese ja kogu maja joonistasin ülesse ja andsin kui etnograafilise rariteedi E. R. Muuseumile.) saarele. Inimesed pugenud nende eest pakku. Sõjalased roninud ülesse rehetoa kere laele (katust pole elamul veel olnud). Nad teinud sinna tule, pannud tuleraua ja paja ülesse ning keetnud endile toitu. Üks ülemus ainult silmitsenud kaugusesse javalvanud vaenlase tulekut. Ehitus pole sellest tule tegemisest põlema läinud, sest palgid olnud veel toored. Söömise lõpetades läinud jällegi kurja tegemata oma teed. Esimesest asunikust Selist saanudki saar oma nime. (R: tuba olevat veel selle aegne ehitus.)

Suur Põhjasõja järele olnud Põltsamaal ainult 350 inimhinge. Epru, Rämmli ja Kamari külade pääle kokku ainult 18 inim.

Sõja koledusist ja halastamatusest kõneleb üks isesugune legend. (Ann Mäll, Lustivere callas, 70 a. vana. Kuulus Eesti rahvariiete tundja ja rahvalaulik)

Võisiku Kivisilla juures, ca 3 km Põltsamaalt, näinud üks haige sõjalasest kantav kindral üht sõjapagulast naist sinna lapsega. Kindral käskinud sõjalasel naist ühes lapsega ära tappa ja teo tõenduseks tuua temale tapetute pead. Sõjalasel olnud naist tappa väga hale, päälegi palunud viimane, et tapku vähemalt teda ennem, sest lapse suremist nähes peaks ta surema kaks korda. Sõjalane polegi naist tapnud vaid lõiganud väikse sõrme ja viinud selle kindralile näha. Viimane olnud juba suremisel haige. Sõjalane kõnelnud talle, et käsu täitmata jätnud kuna kindral vihastanud ja surnud kohe.

Suure raba tekkimise kohta kõneleb rahvasuu, et see olevat olnud kunagi põline laan. Korra läinud see aga põlema. (Kõneldi no üks sada aastat tagasi. Ann Mäll, Lustivere vallas, 70 a. vana. Kuulus Eesti rahvariiete tundja ja rahvalaulik.) Põlemisele pole suudetud piiri panna olgugi, et „soldati“ kutsutud appi kustutama. Mets põlenud täiesti maha. Jäänud tulde isegi soldateid. Pääle põlemise hakanud maa soostuma ja muutunud rabaks, nagu on see praegu. Tõesti leidub rabas hiigla jämedaid pakke ja kände poos soostunult, mis annab legendile tõelise ilme. Et see kunagi võis olla järve põhi, seda legendid ei tea.

II. Kinniseid mälestisi

Maalinnad, linnamäed, vallid, pelgupaigad, hiiepuud, lossid, kirikud, kloostrid ja surnuaiad.

Maapind Põltsamaal on kaunis sile. Ei oma kõrgemaid mägesid, mis oleksid võinud olla esivanemaile loodusliselt kindlustus kohiks. Leiduvad ainult mõned künkad, millel peaks olema ajalooline tähtsus.

Rõngasmägi. Lustivere mõisas metsas asub üks lameda pinnaga mägi, mida kohalik rahvas nimetab „rõngasmäeks.” Teda ümbritseb soo, ta on ca 10-20 m. soopinnast kõrgem, ca 150 m. läbimõõduga, keskelt lame, ääred kõrgemad valli kujulised, mis laseb oletada, et on inimese kätetöö. Mäe piirjooned on ümmargused, rõngakujuline, kust näiliselt ka nimi pärit. Kõeleldaksse, et sõdade ajal on rahvas kogu oma varandusega siin end kindlustanud ja korraldanud vaenlasele vastupanu. Loode poolne külg on järsu seinaga ja kõrgem, kuhu igivanal ajal ehitatud ärkliehituse moode, mõned onnid mäeseinasse. Praegu püsivad need kasutamata ja sisselangenult. Mõnda lähemat legendi selle mäe kohta ei kuulnud. Praegu kasutab seda mägi Põltsamaa kaitseliit oma laagrikohaks.

Kuningamägi. asub ca 1 km Põltsamaalt loodepoole keset lagedat põldu. Mäest pole erilist midagi mainida, ainult kõrgem küngas põllus. Selle lagi säälset tippu ehib tamme- saare- ja pihlakapuust istutatud rõngas, ca 10 m läbimõõduga. Puud on alles noored, olevat V. P. lossi omaniku vürst Gagarini käsul istutatud. Puiestiku keskel olevat - 7 -haud, kuhu maetud kunagi kolm kuningat. Neist saanudki mägi oma nime. (Valdmann, Kuningamäe taluperemees ja palju teisi väidab ühte ja sama.) Haua kuhel on päält rohtunud, kuid tundub all mingisuguseid kivilademeid. Valdmanni seletuse järgi, kes sääl kord kaevata tahtnud, olevat künkal esimene kord raudkive, siis kord telliskive, suurusega 7x14 ja kolmas kord – paekivid. Lossivalitsus olevat igasugu kaevamise sääl kõvasti ära keelanud. Lähemalt ei tea Valdmanngi öelda.

Hauasööri lähedal künkal on maakasutaja jutu järgi vanad lossi jäljed. Vana enne major Lauwi uue lossi ehitamist olnud sääl kohal puuloss, mis ära põlenud ja mille vundamendi müüri jäljed annavad tunda tema olemasolust. Kuiva suvega kõrbevat vili, eriti ristikhein, ära müüri kohalt, sest sääl on mulla kord õhem. Midagi muinasloolist ei olevat säält kohalt keegi midagi leidnud.

Mõhekants. Praeguse V. Põltsamaa lossi kohal olnud vanasti eestlaste kindlustus või kants Möhe. (Möhe, Möge) (Reinhold Kamsen, Põltsamaa Majandus ühisuse raamatupid. kui diletant kirjanduse ja ajaloo alal pisut tuntud) Maior Lauw ehitas selle asemele oma lossi (Maior Lauw ehitas lossi a. 1760-1780) ja ühtlasi on ta juhtinud ka Põltsamaa jõe, mis enne kuninga mäe kaudu jooksis, praegusele kohale, ammutades siit vett lossi kraavidesse. Praeguse jõe jooksu järgi on vee lang 2-5 km pikkuselt õgvendatud. Vanasti jooksis see Pajusi m. poolt luhalt Kuningamäe kaudu Kamari mõisa kohta välja. Vana jõe üsk on näha veel praegugi.

Kahju, et Möhe kantsist pole meile säilinud mingit lähemat kirjeldust.

Pelgupaike ja sõja eest redupaike pakkus Põltsamaa rabarikas maanurk küllaldaselt. Eelpool mainisin kolme küla Utsalit, Palupõhja ja Selisaart, kuhu sõja eest pakku joosti ja lõpeks elamagi jäädi. Kuid need ei ole ainukesed. Ses hulgurabas esineb terve rida saarekesi, kus võidi ajutiselt pakku pugeda. Pea iga paari km taga tõuseb tümast rabast mõne meetri kõrgune saareke, kus maapid täiesti kuiv ja ilusa metsaga kaetud. Neilt saartelt leidub kaevatud auke ja koopaid, kus sõdade ajal rahvas oma varandusi peitis. Harilikult on saarekese ümber maa palju tümem ja vesisem kui mujal, nii et vaenlasel oli ligipääs õieti raskendatud. Mõnel neist, nagu Karusaarel on praegugi tamme puust püstraketega kaev, mis pidi olema põgenikele veelätteks. Nad kannavad ise väga mitmekesiseid nimesid. Loetlen Põltsamaa poolt Kamari küla alt alates tähtsamaid. Lõhmusaar, nimi tuletatud vististe saarel kasvavast lõhmusest. Saarel leidub palju auke ja koopaid, on ümberringi tüma rabaga piiratud. Isegi Saksa okkupatsiooni ajal olevat mehed sinna peitnud vilja. (August Reinbergi jutustuse järgi)

Keldersaare. Saarelt leidub keldrisarnaseid koopaid.

Vilsisaare, nimetuletus teadmata.

Küünisaare, nime tuletus teadmata.

Utsali, eelpool kõneldud sellest pikemalt. (Madis Nõmm, Utsali külas Nõmme talu peremees)

Nõmmeotsa, Utsali saare idapoolne liivikuots.

Jalgsaare, Ussisaare, Võiviksaare, Tõllasaare, Rihtsaare, Rehesaare jne. Mõnelt saarelt leidub suuri põletamisauke, kus vanasti mehed põletanud mõisale süsi. (Jaan Naaris, Karusaare metsavaht) Ühel väiksel saarel Pede jõe ääres Musta jõe suus asunud metsavaht Naarisi arvates vanal ajal eesti kants. Saar on tumas soos järsude külgedega.

Utsali saare pikendusena esineb Palupõhja rabas mingi 2-4 m kõrgune ja 20-30 m laiune ning 4-5 km pikkune „peenar.” Seeläheb loodest kagusse. Rahvasuu järele olevat see mingi vana vana sõja tee Põltsamaa ja Tartumaa vahel. (Madis Nõmm) See seletus ei või vastata tõele, sest kummagi otsaga ei küüni peenar kindlale maale. Selle tekkimist võiks pidada jääaegseks jõe sängiks. Selliseid leidub Eestis mujalgi.

Mitmel pool leidub põldudel ja metsades vanu ahervarre asemeid, mille tekkimisest rahvas ei mõista anda seletust. (Peeter Tamm, 77 a. v. Pudivere külas Martini talu peremees, Lust. v.) Lustivere vallas, Martini talu põllul asus Pihlaka mägi. See esineb kõrgema järsuma künkana, mille tipul nelinurkne kivide rida. Kõneldakse, et see olevat vana eestlaste ohverdamise paik. Oletavad, et sääl on vanasti kasvanud mingi suur puu, mäe nime järgi otsustades, pidi see olema pihelgas. Kuid see olevat ammugi mahalangenud. Kaevamisel pole säält midagi leitud, ehkki üks rentnik tahtnud oma unenägude ennustuste järgi säält väljakaevata ühte tündert kulda, teist hõbedat. Siis leidub veel sügavas Pulka ja Kotisaare metskondades mingid vanad varemed, mis annavad tunnistust sääl kunagi olnud inimasulast.

Hiiepuu. Tõrenurme külas Miku talu põllul asub üks suur hiiepuu pärn. Kahjuks pole selle kohta käimas mingit legendi.

Põltsamaa lossist ei kõnele traditsioon palju. Vahest ainult mõnda sellast juhust, mis talupojaga olnud kuidagi seotud. Ja niisugused juhud olid ikka mingil ärevusajal, kui loss omas ümbruskaudsete tegelaste kaudu kurikuulsa ilme. Vürst Gagarin, kui lossi omanik pidas omal rentnikke ja valitsejaid, viibis ise kohal väga harva. Selgi puhul pole olnud mingit kokkupuutumist talupoegiga. Traditsiooni uurija tähelepanu juhitakse lossi kohta käivale kirjandusele. Sellest väidan, et rahvasuus liigub traditsiooni, mis võetud kirjandusest. Nagu teada ehitas praeguse lossi major Lauw a. 1760-1780. Ehituse orjus olnud väga raske, kõneleb traditsioon. (Ann Mäll, saunik Lustivere mõisa juures, ja Ann Kusma, saunik Palupõhja külas, Emajõe ääres.) Kõik mehed ja naised pidanud ühteviisi orjama. Isegi rinnalapsega pidanud emad osa võtma lossi ehitamistöödest: kive kandmisest, lubja segamisest jne. Tütarlapsed saanud imeda ainult söögiajal, kuna poisslastele võidud ka söögivahes toitu anda. On näha, et lapsed võeti töö juure kaasa ja, et poisslast hinnati kõrgemalt. Veel tänapäev annavad lubja põletamise aukude ja ahjude varemed tunnistust suurest lubjatarvitamisest. Neid leidub Anikvere, Kamari, Võhma-Nõmme ja teistest lossilähedast küladest.

Jaan Rümmel, majaomanik Põltsamaal kõneles järgmise loo. Kamaris, Epru küla osas Nemsi talu maa sees olnud suur vana lubja ahi (varemed on alles veel praegu). Üks nupukas mees Pinda, ehitanud sellest ahjust omale elamu. Parandanud ülalt laevõlvi, ladunud kivest ahju aluse nurka, ukse ette muretsenud kusagilt vana ukse ja elanud sääl oma tütre Annega. Ülespidamise teeninud välis orjustega. Majavaranduseks olnud ainukene kits, kes jaganud pererahvaga vähest kooparuumi. Ann olnud „viks” tüdruk, leidnud austajaid ja toonud viimaks Juhan Paltsmoori koduväiks koopasse. Vana Pinda surres saanud ta koopa päris peremeheks, neil olnud Annega tütreid ja poegi. Lapsed kasvatatud ilusti ülesse ja pärast saanud neist taluperemehi ja perenaisi. Juhani surres jäänud koobas unarusse ja praegu on see juba varemetesse langenud.

Lossi asevalitsejaist „asehärradest”, nagu kõneleb traditsioon, mäletab rahvas mitmeid. Mõnda meelehääga, mõnda kibedusega. Rootsiaegseid omanikke kui ka Ficki rahvas ei mäleta. Küll aga juba krahv Bobrinsky aegu. - 11 -Viimase surres annud ta lesk mõisa von Wahlile rendile. (Karl Martini p. Wilde, Põltsamaa lossivalitseja ja praegune vürst Gagarini pärijate täieõigusline volinik.) See olnud üle 20 a. rentnik ja ostnud siis Pajusi mõisa, järgmine rentnik oli Kuhelbach, kes ostis pärast Voldi mõisa. Maade mõõtmise ja kruntimise ajaks tuli maamõõtja Fuchs. Alul oli maamõõtja pärast rentnik ja ostis Põltsamaalt lahkudes omale Palupera mõisa. Järgmised neli olid ainult valitsejad Holst, Ratzel Grünberg ja Wilde.

Loss oli teadagi talurahvale alaliselt suletud. Sellepäras räägitaksegi tema endisest olukorrast mingi müstilise maiguga. Harva, kui mõni surelik pääses kaugemale lossi ruumes, kui ainult valitseja kontorini, siis kõneles see sellest käigust nagu mingist salapärasest nähtest. See pakkunud neile mingit hämmastavat - 12 -uudist, kõnelevad salamahti lossiruume külastajad. (Jaan Juhanson, U. Põltsam. valla sekretär. Jüri Vasar, 65 a. v. kaupmees Põltsamaal. Peterson, algkooli juhataja Põltsamaal.) Eestkätt tähelepanu vääriv olnud vanade relvade kogu. Üks suur tuba sisaldanud igasugu vanu sõjariistu nagu muuseum. Siia olnud kogutud igasugu mõõku, piike, odasid, püstoleid, püsse jne. Vanematest aegadest pääle. Ka vanade sõiduriistade kogu olnud küllalt suur ja huvitav. Siia kuulunud igasugu vanu hobuseriistu ja sõidukeid. Kaunis suur ja laialine olnud arhiiv ja raamatukogu, võtnud oma alla kogu suuri tube. Raamatukogu juure kuulunud skulptuure ja maalisid. Üks seina suurune pilt kujutanud keisrinnat Katarina II Põltsamaa jõepääl sõites saanist välja kukkununa. Üksikasjalisemalt ei teata jutustada, küll aga osatakse lisada müstikat. Nii kõenldakse ühest ruumist kuhu pole kunagi võõraid silmi lubatud, et sääl leidunud väga mitmesuguseid erootilisi pilte ja seksuaalpatoloogilisi riistapuid, ees kätt daamidele. Üks teine (Ann Mäll) kõneleb, et lossi all keldris olnud sisse säätud korralikud piinamisekambrid, kus vastuhakkajaid talupoegi piinatud ja nende seljast nahka nülitud. Jutustaja mehe onutütar olnud ca 60 a. eest lossis ammeks, see näidanud talle sellaseid laia nahk rihmade või ribade kerasid, mis olnud nülitud inimeste seljast. Edasi, jutustaja arvab kuulnud olevat, et vahest on lossis läinud inimesigi kaduma.

Parema osa tähtsamast varandusest, nagu paremad seinamaalid, skulptuurid, mööblist ja raamatukogust ning arhiivist lasknud vürst Gagarin sissepakkida ja saata Peterburisse. Muu osa mahajäänust müüdud maha ja osa on veelgi endise valitseja Wilde juures. (Karl Wilde. Tartus, Liiva t. 30)

Muu lossi jäänud varanduse kannud sõja ja revolutsiooni aegadel sõjaväed ja rahvas. Seina kaunistused on hävinemas. Veel mõni aeg ja ilusad maalid, reljefid, karniisid ja muud kunsti tooted langevad prügina lossi põrandale. Alevis on juttu olnud, et lossi uuesti korda sääda ja panna sinna sisse kõik ühiskondlised asutused kuna selle mõtte teostamiseks puuduvad krediidid.

Põltsamaa kirikuist.

Esialgne Põltsamaa kirik on ajalooliste andmete järele ehitatud a. 1234. Kuna ordo aeg on üldiselt tume, siis ei tea kiriku saatusest kuni rootsi ajani praegu midagi. Suured sõjad, nagu Vene-Liivi, Vene-Poola ja Poola-Rootsi ning lõpuks Rootsi-Vene on mitmet puhku Põltsamaa kõige kirikuga maatasa hävitanud. 1578 a. 15 juulil oli rahvas põgenenud kirikusse varjule, siis oli sääl tapetud nii, et ustest voolanud veri. 1578-1582 a. püsis Põltsamaa venelaste käes, siis läks Poola kätte. Poola-Rootsi sõja ajal oli maha lõhutud ka Põltsamaa kihelkonna kirik. 1601 a. olnud Põltsamaal veel 3 kirikut s.o. Põltsamaal, Pilistveres ja Kolga-Jaanis. Kuna 1613 revisioni järgi ei ole enam ühtegi kirikut ega vaimulikku. A. 1623 saab Põltsamaa lossi peremeheks feltmarschal Herman von Wrangel. Järgmisel aastal kutsub ta esimese õpetaja mg Deciuse sinna, kes püsib viletsate olude tõttu ainult ühe aasta. Wrangeli proua Christine von Wasaburgi õhutusel ja toetusel hakatakse Põltsamaale ehitama uut lossi kirikut, mis valmib 1634 a.

Praegune luteri usu St. Nikolai kirik asub lossi juures ja ühendatudlossi väravmüüriga. Väljaspool lossi müüri, kaitsevalli, kuid seespool lossi vallikraavi. See kirik erineb teistest luteri usu kirikuist seega, et tema altar ei asu ida poole, lux ex oriente, vaid lõunas. Tema ehitus otstarbe kohta kõneldakse mitmeti, et olevat ehitatud ja kasutatud varem mingiks sõjariistade hoiukohaks, siis püssirohu aidana ja viimaks lossi hobuste tallina. Põltsamaa loss on uuesti ehitatud major Lauwi poolt 1760-1780. Kirik, või vähemalt kiriku hoone on pidanud olema varem. Sest tema lääne poolsel küljel, ühenduses kiriku laevaga, asub end. lossi omaniku H. Ficki kabel, hauakammer. Fick suri 1750 a. ja sai sinna maetud. Rahvas tunneb seda kabelit „kindrali hauana”. Kabel on ca 2 sülda lai, 3 sülda pikk ja 10-12 jalga kõrge, kahekordne. Allosas asub Ficki hauakoobas, mis revolutsiooni ajal lahti murtud. Sääl asuvad veel kirstu kõdunenud jäänused ja koolnu luud. Alumine osa oli olnud ühenduses kiriku all asuva keldriga. Viimane on nüüd kinni müüritud. Ülemine osa on ukse kaudu ühen kiriku laevaga. Näiliselt on see ehitatud küll pärast kiriku külge, mitte ümberpöördult. Nii selguks, et praegune kirik oli ehitatud enne seda lossi, enne Ficki hauakammert ja just 1632-1634 a. Chr. Wasaburgi poolt. Hiljem ehitas major Lauw suure lossi sinna juure kuid kirik pidi oma suuruse tõttu jääma välja poole lossi ringmüüre nagu see oli varem, sest loss on ehitatud vanade müüride sisse vanale lossiasemele.

See olevat olnud ilus suur ja ruumikas kirik. Kuid 1658 a. tuleb uus sõjalaastamine Poola vägede poolt, mille all kannatab alevik vist raskemini kui kunagi varem. Sel puhul ei kuule meie kiriku saatusest enam midagi Elu-olu küll koheneb, kuid mitte kauaks. Suur Põhjasõda hävitab pikemaid aegu maal nii, et 1710 aasta kohta tuuakse küladest teateid, et kõik on surnud! Oli käinud üle nälg, katk ja sõjatuli. Rootsi valitsuse järelegi katab hämarus Põltsamaa kiriku ajalugu ja meie ei teagi praegu õieti missugune oli endine kihelkonna kirik või missuguse ehitas Christine von Wasaburg 1634 a. lossikirikuks.

Praegust väiksest kirikut, mis asub U.-Põlts. torniveski juures, peab rahvas endiseks katoliku kirikuks. See ei ole õige. Selle olid ehitanud alevi sunfti sellid aastal 1646 endile kabeliks vanale surnuaiale. Kuna vana kiriku varemed on märgatavad praeguse U.-Põltsamaa mõisa tallide juures. Sääl on olemas mingid suured varemed, kus avastuvad hulk inimluid peaaegu maapeal. Tallide ehitamisel on puudutatud end. kiriku vundamenti. Need varemed ja sääl poolnurga peal asuvad inimluud lasevad oletada, et 1578 a. ühes inimestega venelaste poolt hävitatud kirik seisis sellel kohal. Kuna praegune St. Nikolai kirik pidi ehitetama 1634 a. sinna kus asub see praegu.

Tsunfti sellide kabelil oli olnud torngi pääl, mille otsas sepa haamer ja tangid. 1916 a. oli vene valitsus lasknud maha lõhkuda selle asjata seisva torni. Lõhkumise puhul olid läinud kaduma need dokumendid, mis selle torni renoveerimise puhul ca 40 a. eest sinna pandud.

Sõdade puhul on ta kõvaste kannatada saanud. 1863 a. uue torni ehitamisel oli leitud torni kuke kandva varda aluselt a. arv 1751. Kas pidi see tähendama kiriku ja ka torni ehitamisaega või ainult viimast. Tõenäoliselt küll ainult torni ehitusaega. Selle aja järgi kirjeldused oleksid pidanud mainima niisugust suurt ja päälegi veel kiriku ehitamist. Hilisemal ajal on juttu olnud uue ruumikama kiriku ehitamisest ja isegi seks raha kogutud, kui see tarvitati 1910 a. kiriku suurema remondi ja uue torni ehitamise pääle. Vana torn olnud ka puust ja madalam praegusest. Torni muna sisse on paigaldatud selle ehitamisel:

1) 1ex. Mitteilungen des Liv. Generalsupr. über des Kirchensen i J. 1909.

2) Üks põltsamaa õpetaja jutlus, mille see pidanud Liivimaa Provintsiaal sinoodi 75 a. juubeli pühal Tartus St. Maarja kirikus a. 1909.

3) Juubelist osavõtjate pildistus.

4) Üks köide „Mis räägivad Kambja kirikuraamatud Kambja kirikust ja kogudusest“ (Renniti väljaantud).

5) 1 ex. „Neujahrblatt des Oberp. Gemeinde w. J. 1910“

6) 12 pildistust Põltsamaa alevikust.

7) Pildid vana torni lõhkumisest ja uue ehitamisest 1910 a.

8) Pildistused kirikumõisast, leerimajast ja kihelkonnakoolist 1910 a.

9) Kirikuremontija ja torniehitaja ing. Arn. Leichbergi ja õpetaja pildistus, plekisepp Jüri Sinka pildistus torni katmisel ja köstri Hans Lepiku pilt. Nende asjade kohta on protokoll kiriku arhiivis. (Andmed võetud P. Lut. kiriku arhiivist, Jaan Rümmelilt päevapiltnik Kangurilt ja Kr. Haldmanni kirjutus „Põltsamaa kihelkonna minevikust ja mälestusmarkest” Palts Teataja 1927 a.)

Greeka õigeusu kirikust.

Gr. õ. Põltsamaa kogudus on asutatud a. 1846, mil oli massiline veneusku siirdumine L.-Eestis. Esimene kirik, väikene puust ehitati, ehitati samal aastal ca 1 km. alevist välja Võhmu tee ääre. Surnuaed asus kiriku juures. Samal a. asutati kirikule ka algkool, mis asus esiti alevikus, jõeääres sõjaväe etaopi majas. 1888 a. viidi kool alevist kiriku juure. Sääl püsis see kuni 1905 a. mil alevisse tagasi toodi. (Gr. õigeusu preestri Jaan Podegratti jutustus ja kiriku arhiivist. Vene usku siirdumine sündis päämiselt 1845/6 ja 7. Siis tuli üle massiliselt nii et 1847 a. alul loetakse Põlts. Gr. õ. kog. 2025 mees ja 1239 naishinge. 1847 a. lõpul loeti gr. õ. kog. 4146 hinge. Hiljem enam üleminejaid ei ole. Tuli juure ainult oma koguduse liigete lapsed. Ka kog. jagati kolmeks. Põlts. Pillistvere ja Kolga-Jaani koguduseks.)

Luteri usulised, muidugi õpetajaga, Gr. õ. kirikut ega kogudust ei sallinud, mispärast ta alevikku asemele tehti raskusi ja pidi asuma alevist välja mäele. See asjaolu sundiski vene preestritel astuma sammusid, et kirik saaks toodud alevisse, mis soodustaks kiriku tarvitamist ja aitaks kaasa koguduse suurenemisele. Nagu eelpool näeme, oli küllalt jõukatsumisi, enne kui saadi tükike alevist maad, millele võidi ehitada kirikut. Vaatamata sellele, ei ole sääl pääle 1846/7 a. mingit koguduse suurenemist üleminejate arvel.

Kiriku aluse maa saamiseks pöörati muidugi vürst Gagarini valitseja Otton Ratzeli poole. Kes pidi tegema vürsti juures korralduse maa saamiseks. Luterlas-Sakste vastu töötamisel ei lubatud kiriku aluseks maad. Toodi ette mitmed põhjused – alevis olev maa kuuluvat aiamaa liiki, mida võõrandada ei saavat kuna vabal müügil nõuti koguduselt kuulmata kõrget hinda. Ratzel oli nõus maad andma, ainult väljaspool alevit. Et siit kaudu asi ei edene, siis pööras preester Ink Riia piiskopi poole palvega samme astuda. Ka viimasel ei õnnestunud asja korraldada. Olgugi et asjasse tsiviil kubernergi tõmmati. Viimane seletanud end võimetuks tunnistades „ja mis ma võin teha vürsti tahtmise vastu. Ma olnu tema kõrval kui seebimull. Üks sõna tema poolt minu kahjuks õuringkonnas ja mina olen kohalt lennanud!” Nii pidurdatigi asi sedapuhku. Viimaks õnnestunud vürsti pääle mõjuda õueringkonna kaudu ja siis osutus, et asja pole vürstile varem üldse ettekantud ja kiriku aluse maa lubanud ta kohe ilma pikema jututa. Asuti ka kohe kiriku ehitamisele ja see saabus a. 1896.

Alul vahetusid preestrid ja õpetajad gr. õ. usu kiriku koolis väga sageli. Peab arvama, et elutingimused pidid olema halvad. 1846-1879 a. oli olnud seitse preestrit igaüks keskmiselt 4,5 aastat. 1879 a. tuli Ink, kes püsis kauemat aega. Kirikul tulnud alati võitlusi ja valvet pidada luteri usu kirikuga. Kõige kurjem vaenlane luteruse pastoreist olnud Karl Maurach. (Podegratt ja Gr. õigeusu kiriku arhiivist.)

Varemalt olnud preestril tarvitada kroonu poolt talu, kuid maade riigistamisega on ära võetud, mispärast preestri majapidamiselu on alati jätnud soovida.

Surnuaedugi on Põltsamaal mitu.

1) Eesti surnuaiad asuvad alevi kõrval Jõgeva maantee ääres. Vana surnuaed, ca 200 a. vana, asub lääne pool ja uus ca 30 a. vana asub idapool maanteed.

2) U. Põlts. mõisa omaniku von Liljenfeldti perekonna surnuaed asub Jõgeva pool vana Eesti surnuaia kõrval. Esimene surnu on sinna maetud a. 1773.

3) Saksa koguduse surnuaed asub Võhma tee ääres, ca 1 km. alevist.

4) Gr. õigeusu koguduse surnuaiad, vana asus vana puu kiriku juures, kuna uus on Kuningamäe lähedal künkal sama tee ääres. (Kristjan Valdmann, stud. theol.)

Lustivere kloostrivaremetest. (Mihkel Kuiv, 68 a. v. Neanurme külas Lustivere vallas Veskiotsa talu peremees.)

Mingid vanad varemed asuvad Neanurme külas, Lustivere vallas Veskiotsa talu elumaja juures põllul. Varemete koht on kõrgem küngas. Ida pool lage väli, lääne pool Anikvere mõnekümmne km kaugusel soodest põllu äärt mööda jookseb väike Umbuse jõe oja. Varemeist püsib veel üks nurk ca 2 m. kõrguselt üleval. Mujalt on müür maha lagunenud ja kivid peremehe poolt tarvitatud elumaja ehitamise juure. Müür on ehitatud raud- ja paekivest ning seotud lubjaga. Kunagi on tahtnud peremees sinna kartulikeldrit (?) kaevata ja leidnud, et müür läheb sügavale maa sisse. (Mulle näib tõenäolisena, et peremees mingi leiu pärast kaevamisi ette on võtnud. Sääl on mõnelgi peremehel sellast kerglast usku. Sellest eespool.) Seest poolt on ehituse läbimõõt ca 18 jalga. Kiviehitust on ümbritsenud mingi puuehitus, mis aga kunagi mahapõlenud, sest hulgaline süteleid laseb seda oletada. Puuehitus on olnud kaunis ruumikas, võis sisaldada küll elamuid ja kõrvalhooneid.

Puuehituse vundamendi sügavus ja laius laseb oletada, et puuehitus võis olla ümbritsetud kivi vundamendi pääl asuva valliga siseruumide kaitseks. Siseruumides on leida ka ahjuvaremed, mis tõendab sääl kindla elumaja olemasolust. Vundamendi jälgi maapeal ei ole näha, kuid peremehe jutu järgi takistavat see sügavamat kündi ning kuiva suvega „põleb” selle koha päält vili, kõige rohkem aga ristikhein. Läinud suvil, kui ma seda kohta uurisin, ei olnud võimalik määrata vundamendi piirjooni, sest see aeg oli küllaldaselt niiske. Umbusi jõel, siin veel oja, on olnud kunagi vesiveski just varemete lähedal, on näha veel praegugi sohhu vajuv veskitamm. All tamme, varemete pool jõge, on märgata mingi kaevatud bassein, mille võiks pidada kloostri elanikkude suplusbasseiniks. Suplemiseks võidi ülalttamme lasta vett soenema basseini. Muidu oleks allikalise jõe vesi olnud supluseks liiga külm. Üle jõe kohe algab sohhu suurist kivest ehitatud tee. Mitte tamm, see käib teises suunas. Tee pikkus on ca 200 m. ja viib Kaliküla mõisa poole kindlale maale. Kivid on vajumas küll sohhu, kuid Tuulja peremees tarvitab teed siiski Kaliküla mõisa suunas hobusega käikel.

Lustivere mõisnik von Vahl käinud neid varemeid kunagi vaatamas, tal olnud kaasas mingi vana raamat ja seletanud peremehele, et sääl olevat olnud kunagi Nunna klooster „Lustivere”. Sellest olevat Lustivere mõis oma nimegi saanud. (Hupel, Topogr. Nachrichten B II, Nachträge lk 12.) Traditsioon lisab siia juure (Mihkel Kuiv), et Põltsamaal kuninga mäel olnud meesklooster. See olnud maa alusi teega Lustivere kloostriga ühendatud – muidugi sõjahädast pääsemiseks. Kuna viimaks hakanud mungad kui ka nunnad seda teed tarvitama oma intimseiks - 21 -kohtamiseks. Seda kuuldes lasknud ülemused Lustivere kloostrist nunnad välja kihutada ja klooster põletatud maha. Veel tänaseni käivad mõned ebausklikud inimesed ööseti laterna tulega soos kivi teed ja kloostri ümbrust kaevamas, et leida kloostri peidetud varandusi.

Leidudest Põltsamaa kihelkonnas maksab mõndagi mainida. Kuigi leitud asjad on leidjate kui ka asjahuviliste võhikute poolt laiali kantud ja kaduma läinud, on neil siiski mingi tähtsus.

Umbusi külas Soo talu peremees on 1890 a. leidnud oma karjamaalt ca 20 cm. sügavalt maaseest:

1) mõne kamalutäie hõbedast vanu rahasid. Rahadel olnud kirjad niivõrd kõdunenud ja rikutud, et pole saadud lugeda.

2) 10 käevõru. Kaks paari neist olnud vasest päält kullatud ja ilustatud otsadega. Kolm paari olnud valgest vasest, kuldamata ja keerutatud otsadega.

3) Üks kamalutäis mingisuguseid tärnisid. Ka valgest vasest. Leidja arvab, et need pidid olema küll mingid au või ametimärgid. Kujusid ta neil tärnidel ei mäleta.

4) Kolmejala jaoks härjaraudu. Need asjad on läinud kõik kaduma.

Sama küla Puu-Praosti talu perenaine (Marie Künnapuu, Umbusi külas, Puu-Praosti taluperen.) on leidnud oma põllust ka vanu rahasid, kuid see inimene on sellane sõge, umbusklik, et keeldub rahade leiust üldse kõnelemast ega taha leitud asju näidata. Suure nurumise ja ähvardamise pääle näitas vanu vaskrahasid, - 22 - mis kuulusid Vene keisri Aleksander I aega. Nähes, et hirmutamine annab tagajärgi, siis jätkasin seda ja tasuks näitas mulle ühte kuldraha, mis peab kuuluma Rootsiaega. Selle raha esiküljel oli a. nr 1648, mingi raudriides mõõga ja kilbiga varustatud sõdur ning äärtel mingi kiri „concordia res parva crescaut”. Tagakülil oli rosett kuhu mahutatud sõnad „Moordi, PRovin, Foeder, Belgad Lagam p.”. Raha läbimõõt oli 2,2 cm, paksus vahest ainult 1 mm. Leiu on teinud ta mõne aasta eest, külarahva jutu järgi. Ise ta sellest ei kõnele. Kuid neist loobuda ei taha ta mingil teel, ei kingi, müügi ega teadusele annetusega. Sellase pentsikuse peab panema rahaaugu muinasjuttude ja nendesse uskumise arvele. Temasarnaseid on olnud teisigi. Ühest Puu-Praosti naabrist Hundi talu taadist kõneldakse sinna poole viitav lugu. (Karl Rumvolt) Hunti talumaja ehitajad leiavad vundamendi kraavist mõned vanad hõbe ja vaskrahad, näitavad rauataadile, kes uskuma, et tema põllus peab leiduma sinna peidetud suured varandused. Käib ööseti hiilimas kunas on tulesid näha, rahaaugud ju ikka harilikult põlevad ööseti. Ühtlasi on labidas kaasas ning kaevab siit ja säält. Töömehed hakkavad taati narritama vaiksel suve ööl süütavad nad küünla põllul põlema. Taat näeb tuld, hakkab juure minema kuna mehed tõmmavad küünla nööriga surnuks. Taat läinud sellase narritamisega nii sõgedaks, et soninud avasilmi rahaaugu tuledest ja selle leidmisest. Igatahes, ta oligi kaotanud mõistuslise tasakaalu.

Sama Umbusi küla Surva talu peremees leidnud oma põllult selle aastakümne alul kivikirveid, käevõrusid, nooleotsi ja vanu rahasid. Need asjad saatnud ta 1924 a. arheoloogia uurijate üliõpilastega Tartu arheoloogia muuseumi. (Joosep Paju Survatalu peremees Umbusi külas.) Suur rabalagamik, millest eelpol olnud jutt, küünib oma põdrasamblase kõrgerabaga selle taluni ja säält rabasoos kraavi kaevamisel on välja tulnud pääle äsjamainitud asjade rannakarpe, kala selgroo jäänuseid, puusüsi jne. Mehed ehitavad sellest teooria, et kunagi on Võrtsjärve kallas olnud sääl, kus siis ürginimene elas, kalastas, küpsetas ja sõi. Sääl pidi asuma ürginimese kodu ja leiud kuuluvad tema elutarvete hulka.

Kamari (Epru) küla juures leitud rabas turva kaevamisel august ühest puust lootsik, mis pidi olema vanematele eestlastele vee sõidukiks. Turva kaevamisel esinevad sääl rabas suured palgid, põlenud kännud ja söed, mis kinnitab, et igivanal ajal on rabakohal asunud vana laan. (August Reinberg) Suurima ja väärtuslikuma leiu tegi 1920 a. Rümmel Põltsamaal oma maja vundamendi kraavi kaevates. Ta leidnud suurel hulgal vanu rahasid, kävõrusid jne. Muuseas ühe suure iluvaasi, kus asunud rahad. Sellane keraamiline leid ongi Põltsamail esimene. Asjad on politsei kaudu saadetud Tartu Muuseumile.

Veel Utsali küla lähedal rabast on Nõmmeotsa metsavaht leidnud harjaraudu, raudnaelu jne. Asjad on läinud kõik kaduma. Samuti on mitmel pool leitud vanu mõõku ja nooleotsi, mis ka läinud kaduma.

III. Arhiividest

Kiriku, valdade, politsei, kooli ja eraarhiividest. Arhiive peaks põltsamaal ja muja minu uuritavas ringkonnas leiduma kaugelt üle kümmne, kuid mitmed on neist kas äraviidud, laiali kantud või muidu kaotsi läinud. Päälegi vajaks arhiivide uurimine palju pikemat aega, kui oli minul võimalik.

Kirikute arhiividest võib kõnealla tulla kaks Gr. õigeusu ja luteri kiriku omad. Käsitan esmalt esimest. Gr. õigeusu kirik asutati Põltsamaale 1846 a. Sellest ajast on alanud ka muidugi kirjalik materjal, mis praegu ka kohal asub. Sääl on päämiselt ainult perekonna nimekirjad, abielu, leeri, sünni, surma ja varemalt ka kiriku kooli märkmed ja raamatud. Kiriku kroonika ulatub ainult koguduse asutamisest mõni aasta edasi. Seegi on peetud lohakalt. Mingit erilist ürikut, mis puutuksid üldisemasse ellu, preester Podegrat ei tea olevat. Päälegi pole ta teinud oma arhiivis mingisugust nimekirja ega kokkuvõtet, mispärast iga orienteeruminegi ilma selleta raske. Kroonikas on püütud iseloomustada üldist olukorda e. sajandi neljakümmnendail aastail. See kirjutus ulatub küll mitmele leheküljele, aga ta sisu on pinnaline ja liiaks üldine kui mõni ajalehe artikkel. Lähemal uurimisel võiks ehk leida, mis selgitaks vahekorda luteruse pastoritega, või sündmusi 1905 ja 1917/18 aastast. Preester arvabki midagi sarnast olevat, kuid ei suutnud midagi kätte leida.

Luteriusu kirikuarhiiv sisaldab kaunis palju ning vanu kirikuraamatuid. Esitan siin ärakirja Saksa keelsest nimekirjast.

Verzeichnis
der zum Kirchenarhiv von Oberpahlen gehörigen Bücher und Scripturen.

Angefertigt im Oktober 1896
vom Pastor loci V. Wittrock.

Oberpahlensches Kirchenarchiv.

I Regal

Estnische Bücher confessio Augustana, Katechismen. Protokolle der Livländischen Synoden und Protokolle der Rigaschen, Oeselschen und Kurischen Synoden. Russische Verzeichnisse von Convertiten. – Alte Personalbücher (Reste von solchen)

II Regal

Revisonslisten der Rittergüter des Kirchspiels Oberpahlen vom Jahre 1834. Diverse alte, auf 6 Pastorate bezügliche Contracte und Aufzeichnungen. 2 Exemplare des ??? Kirchengesetzes.

2 Deutsche [(und 1 estnisches Exemplar) need sulgudes sõnad on mahatõmmatud] Exemplare

der livländischen Argar- und Bauerverordnung von 1850 nebst Ergänzungen und Erläuterung zu dieselben. 1 Exemplar livländischer Landes-Ordnungen von 1707. 1 Exemlar des Kirchengesetzes von 1832 und 1 von 1857. Die alte Agende für die lutherische Kirche Russlands, deutsch 1844, estnisch 1834. Die raritäte Agende, deutsch von 1885 nebst dem Handbuche für die Pastore 1886 und dem Hausbuch für die Küster 1887. - 26 - Dieselbe estnisch von 1889, dieselbe estnisch 1889, dieselbe estnisch 1889. Dieselbe deutsch und estnisch nebst den Handbüchern beim Küster.

III Regal

Mappen mit Parochial und anderen Pastoralen Schulen. Formpapiere.

IV Regal

Chronik, alte Missive, darin allerlei über Herrnhut, spezielle Seelsorge, Einnahme etc. bis 1849 Befehle aus dem Consistorio von 1857-1896, Schullisten.

V Regal

Manuscripte und Privat-Papiere des Ortspastors. Kirchenvisitationsprotokolle. Kirchen- und Schulconventsprotokolle und dazu gehörige Papiere. Karte und Beschreibungen Addaferschen Eduard-Schule von 1864

VI Regal

Amtliche Zuschriften

VII Regal

Retradirte Circuläre, Kirchspiels-Correspondenz

II Schrank

Kirchenbücher

A. Nicht mehr im Gebrauch befindliche.

a) Verzeichnisse der Geborenen und Geborenen Comunicanten, Getrauten und Beerdigten der deutscher - 27 - und der estnischen Gemeinde.

• 1. Band von 1664-1687
• 2. Band von 1688-1692

Verzeichnisse der Geboreren und der Getauften der estnischen Gemeinde allein:

• 1. Band von 1834-1842
• 2. Band von 1843-1857
• 3. Band von 1858-1868
• 4. Band von 1869-1882

b) Kirchenbuch der deutschen Gemeinde von 1834-1838

c) Kirchenbuch der deutschen Gemeinde von 1839-1857

d) Kirchenbuch der deutschen Gemeinde von 1858-1873

e) Verzeichnis der Verstorbenen der estnischen Gemeinde.

• 1. Band von 1834-1848
• 2. Band von 1849-1859
• 3. Band von 1860-1875

f) Verzeichnis der Confirmanten von 1846-1863

Verzeichnis der Confirmanten von 1864-1882

g) Verzeichnis der Aufgebotenen und Getrauten von 1834-1845

Verzeichnis der Aufgebotenen und Getrauten von 1846-1860

Verzeichnis der Aufgebotenen und Getrauten von 1861-1873

h) 6 Bände alter Personalbücher

i) Communicanten-Verzeichnis

• 1. Communicanten-Verzeichnis von 1797-1809
• 2. Communicanten-Verzeichnis von 1810-1823
• 3. Communicanten-Verzeichnis von 1824-1833
• 4. Communicanten-Verzeichnis von 1834-1857
• 5. Communicanten-Verzeichnis von 1858-1880

- 28 -

B. Gegenwärtig im Gebrauch befindlich:

• a) 3 Bände Personal-Bücher von 1856 an.
• b) 1 Band Verlobter, Aufgebotener und Gestorbener von 1874 an.
• c) 1 Band Geborener und Getaufter von 1883 an.
• d) 1 Band Verstorbener und Beerdigter von 1876 an.
• e) 1 Band Confirmirter von 1883 an.
• f) 1 Band: Kirchenbuch der deutschen Gemeinde von 1874-
• g) 1 Communicanten-Verzeichnis von 1881 an.
• h) 3 Bände russischer Kirchenbücher 1) für Geborene und Getaufte 1892, 2) für Getraute 1892 und 3) für Verstorbene 1892-

Ausserdem:

• Eine grosse Tübinger Bibel.
• Eine Agricola - Concordanz
• 5 Bände Licht und Richt von Lange
• 5 Bände Hausbesuchungen abgehalten von Pastor Joh. Georg Luikfeld von den Jahren 1736-1756.
• Ein Kirchenbuch mit Einleitung über die Geschichte des Kirchspiels Oberpahlen.
• 2 estnische Quart-Bibel.
• 2 Archiv-Schränke

Anhang.

Victor Wittrock p.l. (nimi läbitõmmatud)

Die Pastorats Karte von 1809. Generalkarte des Pastorats Oberpahlen von 1870. Forstkarte 1879. Beschreibung des Pastorats 1871. Beschreibung des Hoflandes 1874. Forstbeschreibung 1879. Kataster und Listen des Hoflandes 1874. 2 Wakkenbücher 1871- befinden sich sämtlich beim Kirchenvorsteher.

(Algkiri on kiri on kirjutatud gooti tähtedega.)

Valdade Arhiividest on kohal pea kõik raamatud ja materialid. Neist igast ühest peab kõnelema eraldi.

Vana Põltsamaa vallaarhiiv (Nurmberg, Vana-Põltsamaa valla sekretär) on alles korraldamata. Puudub korralik sisu nimekiri, mispärast täpse ülevaate saamine raske. Üldiselt sisaldab see järgmist: valla oma nimekirjade jne. raamatud on a. 1834. Revisioni protokollid 1850 ja 1866 aastast. Valla oma raamatud täielikult a. 1890 pääle. Magasiaida raamatud vanemalt ajult. Enamlaste aegset arhiivi pole olemas. Nad on oma paberid kõik hävitanud. Hävitasid ka valla vanemate arhiivi osaliselt, eriti kohtu ja kohtu ja karistuseraamatuid. Kohtuarhiiv on osaliselt alles 1980 a. peale, kuid karistusraamatuid pole ühtegi. Vallavalitsus kavatseb vanemat arhiivi saata Riigi keskarhiivi.

Valla maapinna suurus on 22.057 ruut tiinu. Elanikke on 2815 (ilma linnata). Peremehi s.o. ostetud kohtasid 156. Popsnikke 120, kes asuvad ostetud maadel.

Utsali, Kamari, Epru ja Rummeli külad on tervelt rendikohad, endised kvootemaad, Palupõhja küla osaliselt kvootmaa. Paduvere ja Pällusaare külad – riigirentnikud nagu eelmisedki. Mõhkula ja Kuningamäe on kaks asundusküla. Mõisad on kõik riigistatud ja asunikele jagatud.

Talude müük algas e. sajandi 70-datel aastatel. Selle valla kohad on müüdud võrreldes ümbruskonna valdadega kaunis odavalt. Nähtavasti sellepärast, et vürst Gagarin ise oli rikas mees.

Uue Põltsamaa vallaarhiiv (Jaan Johanson, Uue-Põltsamaa valla sekretär) on korraldatud ja annab täpsema ülevaate.

• 1) Vanad valla Kohtu protokolli raamatud a. 1852-1889.
• 2) Valla kohtu aktid kõik a. 1890-1917.
• 3) Revisioniraamatud a. 1857.
• 4) Vallavalitsuse protokolli raamatud a. 1866-1917.
• 5) Nekrutide teenistusse kutsumise raamatud a. 1874-1916.
• 6) Kirjavahetus a. 1890-1917.
• 7) Kassaraamatud 1890-1917.
• 8) Magasiaida raamatud 1890-1917.

Osa vanemat arhiivist on läinud kaduma, sest kuni 1876 aastani oli valla asjaajamine U. P. mõisa juures. Seal sugenenud arhiivid on jäänud kõik mõisa. 1876 a. oli Uue- ja Vana-Põltsamaa valdadel asjaajamiseks ühine korter kuni 1901 aastani, mil ehitati uus maja omale. Neil ajul olevat arhiiivi läinud kaduma.

Valla maapina suurus on 19.131 ruut tiinu.

Ostetud talusid on – 65.

Vanu mõisa nüüdseid riigirentnikke on 15.

Asunikke mõisa mail on 72.

Popsnikke on ostetud, rendi- ja kirikumõisamaadel – 36.

Kohtasid hakati müüma e. sajandi seitsmekümnendate aastate alul.

Talud on müüdud ca 25-30% kallimalt, kui Vana-Põltsamaa vallas. Asi olenes küll sellest, et mõisa omanik Von Lilljenfeldt oli rohkem rahahädas.

Lustivere vallaarhiiv (Väljavõte tehtud Lustivere valla arhiivi nimekirjast. Vanasti on olnud päämõisana Karjamõis Kaliküla. Sellast nime kandis ka v:valitsus. 1880-1890 ehitas Vahl Lustiverre herberi ja tegi Lustiverest päämõisa. Kaliküla jäi karjamõisaks.) on kaunis korras ja olemas arhiivnimekiri:

• 1) 1858-1912
• 2) Rõugepanemise raamatud a. 1895-1917.
• 3) Lauaregistrid a. 1865 a. tänaseni.
• 4) Sissetulnud kirjade raamatud 1865a.-tänaseni.
• 5) Väljaläinud kirjade raamatud 1865 a. tänaseni.
• 6) Vakuraamatud 1869 a. peale.
• 7) Kassaraamatud a. 1870 a. peale.
• 8) Magasiaida raamatud 1870-1917 a.
• 9) Maksuraamatud 1863 a. peale.
• 10) Tagavaraväelaste nimekiri 1884-1917 a.
• 11) Vallavalitsuse protokolliraamatud a. 1870 peale.
• 12) a. 1858. (on läinud kaduma)
• 13) Igasugu kirjavahetus a. 1890 a. peale.
• 14) Vallaliikmeks astunute nimekiri 1890 a. kadunud.
• 15) Passiraamatute väljumise register 1865 a.
• 16) Perekonna nimekirjad 1888 a. peale.
• 17) Naturaal kohustuste raamat 1900 a.
• 18) Regulatiiv raamatud (kadunud).
• 19) Karistuse ja aresteerimise raamatud a. 1903 peale.
• 20) Igasugused kviitungid jne. aktid.
• 21) Vallakohtu arhiiv Lustivere-Kaliküla koguk.
•   a) kohtuaktid 1890-1916 a.
•   b) protokolli ja 1890-1916 a.
•   c) karistuse raamatud 1890-1916 a.
•   d) vanu L.-Kal. kogukonna protokolli ja karistuse raamatud on kaks 1831-1892 a.

Valla pindala suurus on 7.422 ruut tiinu.

Elanikke elab vallas ca 1540 hinge.

Ostetud kohtasid on ca 100.

Riigirentnikke (vanu ja uusi kokku) 112.

Popsnikke ostetud, peremeeste maadel ca 50.

Varemalt oli Kaliküla mõis pärismõisaks. See ei asu aga kuigi ilusal kohal. 1880 a. ümber lammutas Wahl hulgaliselt talusid ja ehitas sinna praeguse Lustivere mõisa. Nuime on omanud see vist endisest Lustivere kloostrist, mis asub säält ca 3 km. eemal.

Kooliarhiividest. Suur osa end. Eesti Aleksandri kooli arhiivi asub praegu veel samas majas pööningul. See maja end. Kaarli mõis on praegu Põltsamaa puu- ja rauatöö koolimajaks. Sääl leiduvast arhiivist on peaasjalikult ćeki kontsad ja raha korjamise raamatud. Raamatukogu, ka Dr. Veski poolt kingitud raamatukogu ja muud kooliarhiivi kuuluvad žurnaalid etc. on praeguse Põltsamaa Ühisgümnaasiumi juures. See gümn. on pikaldaselt Aleksandri koolist väljakujunenud. (Liira ja Schulzenberg)

Teistel koolidel vanemaid arhiive ei ole. Endise Purmanni kooli arhiivi ei läinud korda leida. Näib, et see on kadunud täielikult.

Parochiabschule üksikud raamatud asuvad lut. kiriku arhiivis. Vene kooliarhiivi jäänud on Vene kiriku juures.

Mõisate arhiividest (Põltsamaa lossi arhiivi c 2 j. met. olen deponeerinud Riigi keskarhiivi.) pole jälgegi jäänud. Nad on ühes mõisatega kadunud. Lustiveres on veel viinavabrik mille arhiiv asub veel vabriku hoones (J. Kotkas).

Põltsamaa alevil vanemat arhiivi ei ole. Ta sai alevi õigused 1920 ja linna õigused 1926 a.

Politsei arhiive kohapeal ei ole. Välispolitsei arhiivid on toodud riigi keskarhiivi kuna kriminaal pol. osak. asutati alles 1920 a.

Eraarhiive üksikutel eraisikutel ei ole. Kuigi siis see mis lossivalitseja Wilde omaks tunnistas ja säält ära tõi. Temagi keeldub dokumente väljaandmast.

IV. Suusõnalist traditsiooni

Asustamisküsimusest – kohalise tähtsusega isikuist – teoorjusest – külade lammutamisest – väljarändamisest – talude planeerimisest – segarendi ajast – talude ostmisest – 1905 a. sündmustest – 1917 a. ja 1918 a. sündmustest – haridusoludest – rahva majandusoludest – ja õiguslisest elust

Asustamisküsimusest.

Külade asustamisest ei või saada selgejoonelist ülevaadet. Suurem osa külasid ja inimasulaid on sedavõrd vanad, et vaevalt neid peaks keegi mäletama. Ainult üksikuid talusid ja asundusi metsades ning rabade põhjas peetakse sõjahirmust ja mõisatarveist tekkinuks. Näiteks Utsali, Palupõhja ja Seli asundused olevat tekkinud suurte sõjade ajal, mil rahvas sinna pakku jooksis ja hiljem elama jäi. Kuni nende majandusline olemasolu jäi mõisule nägematu, seni olid nad ka vabad mehed. Leidis mõis, et inimesed ehitanud metsa elamu, juurinud põldu ja kohustusvabad, siis pani ta neile pääle nn „suitsupäevad”. Need võisid tähendada kas mõisas tööl käimist ehk talle puulõikamist või sunniheinategu ja mõisavedamist. Peab mainima, et kaugemad asunikud kandsid viimast liiki kohustusi kuna pärast moodunes sellisest erakrahvast laiades metsades amet alalised puulõikajad, metsavahid, luhavahid, jne. Niisugust metsa asumist mõisa poolt ei keelatud. Oli vaja ainult leida meeldiv maa-ala ja hakkata tööle. Mõis tarvitas oma õigusi hiljem.

Igatahes kestis selline vabaasumise õigus kuni maade kruntimiseni. Siis sundis mõis asuma üleliigseid metsaelanikke oma silma alla küladesse kuna tarvilise arvu jättis endale metsateenistusse. Selle kaudu ongi seletatav paljude arhervarte asemed sügavates metsades. Sel ajal piirdus ka popsnikkude asumine külades. Vanad saunad jäid peremehe maa peale püsima kuni maha langesid, kuna peremehe tulunduspoliitika uusi ehitada ei lubanud. Varsti tuli nappus vabast maast, metsapuudest ja muist elamisvahendeist. Inimesed hakkasid metsa, jahiloomade, heina jne. vargile. Sest senini puudus selliste asjade varguse mõiste – need olid kõigile vabalt tarvitada. Nüüd jagab mõisnik oma metsad, põrsad, kitsed, heinamaad ja väljad vahtkondadesse ja paneb sinna mitmesugused erinimetustega vahid valvama. (Paljude taatide seletuste kokkuvõte.)

Sel puhul asus külasse inimesi rohkem kui varem oli olnud. Maast tuli puudus ja mõnelgi puhul tuli asustada uusi külasid. Sellele aitas kaasa ka vanade külade lammutamine ja maa mõisastamine. Nii on U. Põlts. v. Võhma küla põllud, mis osutusid pikkadena, jagatud pooleks ja tagumisele põlluotsadele on asutatud uus Võhma-Nõmme küla. Põllumaale võeti karjamaist lisa ja saadigi külast teine küla. Selle küla puhul leian võimaluse mainida talude rahva ja mõisa poolt pandud nimesid. Praegugi tarvitatakse mõlemit paralleelselt.

Toon nende talude nimed ametlikus kui ka rahva keeles.

• 1) Turu – ametlik nimi, Suhkrumäe (Nimi on väänatud sääl varem asunud sauniku Jaak Suhkari nimest.) – rahva suus
• 2) Vatre – amtelik nimi – Roti rahva suus
• 3) Tuti – ametlik nimi – Sule (endise peremehe Sule nime järele) – rahva suus
• 4) Antoni – ametlik nimi – Loimu (Madalmaa, lodu, loimukoht.)
• 5) Nõmme – ametlik nimi – Tuti rahva suus
• 6) Saare – ametlik nimi – Jaagu rahva suus
• 7) Karja – ametlik nimi – Nigula rahva suus
• 8) Kooli – ametlik nimi – Kaha rahva suus
• 9) Pühajärve – ametlik nimi – Hiiresaare rahva suus.

Rahva antud nimed on visad püsima ja sageli jätavad nad õige nime hoopis varju. Umbusi külas kannab Truga Märdi nime keegi Märt Kask. Huvitusin temast kui mõnest sisserännanust ja sain hoopis järgmise seletuse. Kunagi mänginud küla poisid ja tüdrukud numbrimängu. Märt Kask hüüdnud nr „kahte” vene keeles „другой” ja sest saati saanud ta naljatamisnime „Truga Märt” mis püsib rahvasuus tänaseni. Nooremad inimesed, kel pole selge selle nime genesis, ei teagi ta ametlikku nime.

Utsali küla asustamisküsimus olevat ka suurelt osalt Põltsamaa kultuurimehe, lossiomaniku (a. 1750-1786) major Lauwiga seotud. Ta ehitanud suurte metsade keskele, praeguse Utsali külla oma klaasivabriku. Selle hävinedes pääle Lauwi surma jäänud mõned töölised sinna põllumeestena elama. Vanad vabriku varemed asuvad praeguse Nõmme talu põllus, muidugi lagunenud ja poolkadunud. Selle kohta - 36 -kõneleb traditsioon. (Madis Nõmm kuulnud ühelt tüdrukult poisikesepõlves.) Ühe tüdruku vana vanaema olnud sündinud väljaspool abielu. Emal olnud kirikhärralt oodata karistuse ja häbi pärast hirm ning ta peitnud oma vastsündinud lapse selle ahju (klaasivabriku ahi olnud siis veel terve ja sisselangemata) õõnesse. Lapse kõrvaldamist oli märgatud ja ta oli säält ära päästetud. Kui see legend seisab tõe alusel, siis võiks arvata, et mainitud varemed on Lauwi klaasivabriku omad. Sest klaasivabrik oli sääl mahapõlenud. Praegu on nad sedavõrd lagunenud, et vili kasvab sel kohal, kuna saha nina puutub kividesse ja toob välja klaasipuru.

Madis Nõmm kõneleb ühest sellasest „sõimu” nime saamisest Utsali külas. Hoogsal veneusku siirdumise ajal 1846 a. ümber sõitnud üks perekond jõge mööda lotjadega Tartu. Nad lasknud end Tartus ristida ning tagasitulles seletanud „Küll on tore see vene usk! Kõik pühakirja põhjad on nende käes kus oli hiilgust ja toredust nende kirikus. Mina nagu ei olekski enam talumees, sain kohe nime Timakvei ja naine Katarina!” (Mehe nimi oli Tõnu ja naine Kadri.) Külarahvas ristinudki Tõnu ta oma sõnade järgi Timak’iks, milline nimi püsinud tal surmani kohaliku rahva juures. Tõnu nagu ununenud Timaki kõrval.

Suuremaid sisserändamisi või koloniseerimisi rahvas ei mäleta. Kuigi mind huvitasid Umbusi küla eriosade nimed, nagu Soome küla, Saksa küla, Vana küla, Kukeotsa jne. Hiljem tõendus siiski, et esimene Veneaegne Põltsamaa lossi omanik. Fick toonud ca 200 perekonda Venemaalt inimesi ja asustanud need oma lossi maadele elama. (Karl Wilde. Veel praegu olevat olemas nimekirjad, mille järele toodud Venemaalt sõjavange.) Need kolonistid olnud sõjavangid, kes Põhjasõjast Venemaale vangi jäänud. Nende nimekiri kannud mitmesuguseid märkusi, nagu eestlane, rootslane, latlane jne. Võiks küll arvata, et - 37 - sissetulnud, või vähemalt osa nendest, on asunud Umbusi külla elama. Soomlased kolisid muidugi ühte kampa ja moodustasid sest külast oma asundusosa Soome külaks. Rootslased, kes said kohalise rahva juures „Saksa” nime ja jäidki elama nende firma all, moodustades oma osa külast Saksa küla. Eestlased sõjavangid mingit muud nime ei omanud, kuna lätlasi võis olla hoopis vähe.

See asjaolu tõendab, et säälgi oli pääle suure sõja rahvast nii vähe ja et koloniseerimisega pidi täidetama külasid ja et toodi seks otstarbeks just sõjavange. Nähtavasti kas ei saadud nende vahetamise asjus Rootsiga kokkuleppele või soovisid vangid ise Liivimaale asuma jääda. Igatahes on rahvas traditsiooni selle sündmuse kohta unustanud.

Eelpool on saunikute tekkimisest ja levimisest olnud jutt. Lisan juurde, et peremehed veel rentnikud olles hääl meelel oma põllu servadel nägid sellased vabadinimesi, kes seesoni töödel kaasa aitasid. Kuid ise peremeheks saades muutus olukord ja saunikut nähti meelsamini kõdunemas kui kosumas. Mõisa lähedal külades nagu Kamari, Epru, Rümmli, Anikvere jne. oli pea igal peremehel üks ja kaks saunikut. Mõnel pool on nad olemas veel praegugi, kuid nende vahekord on muutunud puht tulunduse tõttu vaenuliseks.

Kohalise tähtsusega isikust.

Pastoreist.

Meie rahvusliku elu ärkamisaega on pea igas kihelkonnas mõjutanud pastorid ühe või teise määral. Kirikuõpetaja silm valvas igat liikumist, igat voolu, mis sai oma jõu ja suuna väljaspool kirikut. Sageli tekkisid kokkupõrked sotsiaal kui ka hariduslisel pinnal kirikuõpetajate ja ärksamate eestlaste vahel. Vahest arenesid need lausa vägivalla tarvitamiseni, kuna võitjaks jäi igal juhul kirik. Sellepärast toon Põltsamaa luteri usu õpetajate nimed vanemast ajast pääle. Kõige vanemad andmed nende kohta ulatuvad 1624 aastani, mil Herman von Wrangel, Põltsamaa lossi omanik kutsub sinna esimese luteri usu pastori.

Kuni 1703 a. oli õpetajail abiks ka diakon. On olnud ka juhuseid mil Põltsamaal on olnud korraga kaks ordineeritud õpetajat.

Esimeste 13 õpetaja kohta ei tea rahvas kõnelda sõnagi. Hörschelmanni mäletab rahvas vähe kuid hää südamlise mehena. Karl Maurahist aga (rahva keeli Moora) võiks sugeneda terve kirjandus ja nimelt pahaendeline. Viimase tegevus aeg langeb ühte Eesti elu murrangu ajajärkudega. Tema ajal olid veel rahva Vene usku siirdumise järellainetus, rahva massiline Venemaale rändamine ja külade lammutamised, tema ajal sündis ja jõudis oma haripunktile rahvuslik ärkamine, Eesti Aleksandri kooli Kaarli mõisa asutamine, rahvusliku juubeldava meeleolu langemine ja mattumine venestuse ajajärku. Siis kiriku siseelus suured muudatused: kiriku remonteerimised, ehitamisi, kõiksugu tarvete muretsemine, siis Vene kiriku ehitamine ja kisklemised preester Ink’iga. Need kõik puutusid sügavalt Põltsamaa elu ja neis kõigis mängis Maurach oma osa. (Andmeid on saadud rahvatraditsioonist, kirikuarhiivist ja on kasutatud vastavaid ajaloolisi töid. Hupeli, Amelungi ja J. Jungi.)

Kahju ainult, et rahva traditsioon piirdub õige primäärseis eluvaldusis. Tolleaegne veel arenematu talupoeg ei osanud tajuda muid elusuhteid, kui ainult neid, mis avaldusid vahetumalt temaga kokkupuutudes. Ja selliseid mälestusi on palju kuna needki atesteerivad pastor Maurachit halvasti. Teatakse (Jakob Joosep), et tema olnud iseloomult hoolimatu, külm ja rõve. Koolide revideerimisel olnud ta küllalt nõudlik. Söendanud isegi lapsi lüüa. Olnud suur söömar. Saatnud koolimeistrile sõna ette ja siis pidanud lõunaks olema laual paar kana ehk kukke. Kõlbliselt olnud väga langenud ning annud sellast eeskuju teistelegi. Oli ise küll perekonnaga mees, naise ja lastega, ei põlanud siiski eesti soost sohinaisi. (Jaan Johansou ja Karl Rumvolt. Johanson on tahtnud neid lugusid „Postimeheski” avaldada, kuid „Postimees” ei ole avaldanud.) Pastor Maurachi (rahvakeeli „Moora”) maja lähedal olnud ühe kehva vabadnaise Madli Sutti saun, kus viimane elas oma tütrega. Mingil otstarbel sobinud õpetaja härra nendega tutvuse, ja varsti saanud Madlist kui ka ta tütrest Maurachile sohinaised. Pea’s patune ei libastu! Päälegi kirikhärra ees. Viimaks langenud need naised sedavõrd, et see saun saanud teistelegi meestele ööhulkumis lähtekohaks. Maamõõtja Soppe juhtunud ühel ööl Maurachile kaaskülaliseks Madli pool ja teisel juhul pidanud linakaupmees Pihu, kui sotsiaalselt väiksem mees, pugema Maurachi visiidi saabumise puhul voodi alla pakku. Õnnetuseks olnud Pihul jalas väga kitsad saapad ja ta saanud Madli voodi all palju kannatada kuni õpetaja härra loobus. Niisuguseid juttusid on liikumas palju. Üks ehtsam teisest. Kõneldakse, et ta sageli enne kiriku minekut, - 41 - pühapäeva hommikuti, käinud enne Madli saunas „armulaual”.

Oma kantseleiski kohelnud naisterahvaid ebaviisakalt. Toatüdrukud olnud tema juures oma au alalhoiu pärast alaliselt sõjajalal, kas tema enesega või prouaga. Kui lihalik tütarlaps libastus, kihutas proua ta minema, jäi ta kindlaks, siis kiusas vana „Moora” ise kuni mingil ettekäändel viimaks vallandas teenistusest.

Sellane ebapuhas eluviis leidis järelaimajaidki ja muutus hädakorral mingiks liiduks, kui üks või teine liitlane juhtus sisse kukkuma. Kiriku vöörmünder Karl Joosep Anikvere külast, Lipsu talu peremees (rahvak. Lipsu Kaarel), Anikvere küla koolmeister Oomel ja Umbusi küla koolmeister Proosa omasid täiel ulatusel pastor Maurachi ilmavaateid: jõid ja pidasid oma perekonna kõrval sohinaisi. Lipsu Kaarel ja Oomel toimisid Maurachiga ühisel platvormil, kuna Proosa tegutses oma külas, oli elukohalt kaugemal esimestest.

Maurachi kõlbluse hinnanguks jutustan ühe loo. Et Lipsu Kaarelgi Madlit külastas, kuulsime eelpool. Korra tahab Kaarlit ta naine saunas Madli juures püüda. Seks läheb ta salaja Madli sauna ühel mehe hulkumisööl, kuid Kaarel hakkab oma naist peksma ja karjub ise „õits välja!” Naine läheb järgmisel päeval õpetajale kaebama mehe rõveda teo üle. Kaarlil vale valmis: „Madli kutsus mind appi valvama ja tohterdama oma haiget lehma. Õli oli saanud lambist otsa ja ma istusin pimedas saunas, kui keegi tuleb sõna lausumata käpili uksest sisse. Mina arvasin, et siga kolab öösel ringi ja hakkasin teda välja peksma. Alles pärast nägin, et see oli minu naine. No kas ma ei või siis oma ligemist aidata, kui tema loom on haige!” Õpetaja hakanud naist noomima - 42 -kuidas see julgevat kahtlustada oma ausat abielu meest. Ega see olevat jumala meelepärast. Naisel ei jäägi muud nõu kui kasvõi usugi õpetaja manitsusi. Tahab siiski oma mehe ausust proovida ja teeb seda järgmiselt. Ta on nimelt kuulnud ja tähelepannud, et mees toidupoodist Madlile sauna kannab. Ühel suve hilisõhtul märkabki, et mees on midagi sissepakkinud ja kavatseb seda kuhugi viia. Naine jookseb jällegi sauna, annab Madlile ühe hõberubla ja palub, et see magaks selle öö laka pääl, kuna ise tahab heita Madli sängi. Mõte sobiski. Varsti tuleb ka Lipsu Kaarel, paneb mingi paki lauale ja kohtleb oma naist, tema arvates muidugi Madlit, nii kui naine seda kartnud oli. Minnes sõnab: „Näe tõin sulle tüki liha suppi keeta. Ää sest mu eidele lobise, teisel muidugi nina siia poole.” Naine viib liha koju ja keedab selle perele, mis osutub üheks söömakorraks erakordselt palju ning seletab ise: „Sööge, see on mul täna öösel Kaarlilt pe… teenitud!” Nüüd on ta mehe truuduse murdmises enam kui kindel ja läheb õpetajalegi kaebama. Viimane olles asjaga kursis küll kuid noomib siiski naise läbi: „Kuida sina salakavala meelega naine jätad oma perekonna ja maja öösel maha ja lähed selle langenud naise sauna magama. Läksid tema sauna ja sängigi. Ei sinu oma aus abielumees ole seal käinud vaid keegi võõras võis sind külastada ja patu sisse viia!” Ja sellega oli asi seekord lõppendki. Oomeli ja Proosa isikud ei vääri sellaste asjade nende elust ettekandmist.

Maurach oli suur vene usu vastane. Ta pidas sellega alalist sõda küla kirikus küll eraelus. - 43 -Sageli läinud vene usu preestritega poleemika kuni usu avaliku laimamisenigi. Selle eest olnud Maurach mitmet puhku uurimise all ja kord saanud ta sellepärast kiriku poolt lahtigi (Jakob Joosep). Sel puhul aidanud sõbrad Karl Joosep, Proosa ja Oomel ta seega hädast, et kogusid rahvalt allkirju nagu paluks kogudus talle armuandmist ja koguduse pääle tagasipanemist. Utsali metsavaht Jüri Kelder ja Võhma küla koolmeister Rein Käsper käinud Peterburis talle andeksandmist palumas ja kogutud allkirju esitamas. Selle tagajärjel oli Maurach saanudki armu ja tulnud Põltsamaale õpetajaks tagasi. Mis aastal see sündis, seda kindlasti ei teata, peab arvama küll, et 1865 ehk 66-dal aastal, sest Maurachi tagasituleku puhul oli Tartust kutsutud pasunakoor vastu võtma. Paari aasta pärast ja nimelt 1886 a. oli Põltsamaa kihelkond asutanud ise omale pasunakoori.

Eesti ärkamise-aja küsimusist ei jäänud Maurach ka mitte eemale, vaid püüdis ühes teiste baltlastega igat idu lämmatada. Eesti Aleksandri kooli ellu pääsemist püüdis ta kuis võimalik pidurdada. Ainult see baseerus tugevamal pinnal, kui Maurachi jõud takistamiseks küünis. Esmalt pidanud temagi minema Kaarli mõisa kooli õnnistama, kuuldes aga, et sinna selleks otstarbeks läheb ka vene preester Ink, siis paneb ta selle kooli kirikus needmise alla (Jaan Juhanson).

Vaen vene usuga ja selle kiriku vaimulikuga püsis ja muutus tihti avalikuks jõukatsumiseks. Nagu teada, ei olnud vene usku siirdumine üldiselt perekondade viisi, vaid - 44 - paljudel juhustel vahetas usku ainult mees. Perekond jäi luterlasiks edasi. Niisuguste ususegaabieludest sündinud laste ristimine oli kahe vaenulise vaimuliku tulipunkt. Ristis üks, siis protesteeris ja kärkis teine ja ümberpöördult. Tuli ette juhuseid, kus mõlemad ilmusid ristimist toimetama. Sellane hingede püüdmine pole meil ju uudis. Juba XIII sajandil joosid piiskop Alberti ja Taani vaimulikud merd-maad Põhja–Eesti külarahvast ristima. Niisugune võidujooks kordus katoliseerimine, ajal, veneusu tuleku ajal ja võibolla veelgi ehk kunagi kordub.

Et Karl Maurach oli Eesti kultuurielule vaenuline, selleks oli paras näide E. Aleksandri koolist. Hiljemgi oli ta erajutuajamisel kõnelnud: „Kui Aleksandri kool jääb siia kauemaks tegutsema, siis sigib siit palju hermannisid ja jürmannisid.” (Dr. phil. Karl August Hermann, kellest räägib eelpool pikemalt. Jürmann, oli olnud üks säält nurga ärksamaid mehi.) Dr. Karl August Hermannile hariduse saamises toetuse andmist olevat ta mitmel puhul kibedalt kahetsenud.

Rahva silmis ei olnud Karl Maurachil kunagi tarvilist autoriteeti. Ka tema vastu ei suutnud ju talupojad midagi ette võtta. Poolehoidu leidis vaid ainult vananaiste juures. Muid lähemaid kokkupuuteid Maurachil Eesti kultuurieluga ei teata olevat. Ja mis võiski lihtne talumees sellase mehe poliitikast aru saada. Kui midagi tehti tema kasuks, siis puhuti seda kantslistki alla, tehti toimiti tema vastu, siis sündis see kõrgelt üle talupoja pääde ning möödus temale märkamatult.

Koguduse annab ta 1891 a. vabatahteliselt oma pojale Paulile üle. See olevat olnud hää mees kuid surnud juba 1895 a. Järgmisel - 45 -aastal uue õpetaja Viktor Wittrocki ametisse seadmisega tõusis suurem jõukatsumine sakslaste ja talupoegade vahel, milliseid oli meil Eestis neil ajul mujalgi.

Paul Maurachi surres jääb kogudus ilma õpetajata. Jutlust ütlevad kandidaadid. Neid oli kaks: Viktor Wittrock ja keegi Blumberg. Esimene sakste poolt, teine eestlaste poolt ülesseatud. Wittrock kuulus ise balti saksa peresse, mispärast teda ka sakslased meeleldi nägid, kuna Blumberg oli kehva talupoja laps, konsistooriumi toetusel hariduse saanud ja sellepärast eestlastele hästi vastuvõetav. Sakslased viisid oma kandidaadi sedavõrd läbi, et 5. mail 1896 (Gr. õigeusu kiriku arhiivis üks kirjutus selle sündmuse kohta tundmatu autorilt.) pidi olema vikareerimine. Seks otstarbeks olid kohale kutsutud superintendent, praost, kirku patroon jne. Ka seda teati et rahvas seda toimingut püüab jõudumööda takistada. Julgeoleku kindlustuseks kutsuti kohale politsei, talurahva komissaar jne. Kiriku lähem ümbrus olnud piiratud köitega, rahvas köite taga, kuna Wittrocki pooldajad asunud kiriku ümber köite ees. Traditsioon kõneleb, et saksad olid toonud mõisust oma lähemad sõnakuulelikud teenrid kaasa ja olevat olnud müüdavat massi toodud isegi Tartust, kes riietunult tööriietesse pidanud demonstreerima rahva tahtmist. Wittrock sõitnud tõllaga kiriku juure, pööranud tasase küsimusega mõisnikkude ja nende käsilaste poole küsimusega, kas nad teda Põltsamaale õpetajaks soovivad. Rahvas, kes kaugemal seisis seda küsimust ei kuulnudki, loomulikult ei saanud oma arvamist - 46 - avaldada. Mõisnikude käsilased vastanud Wittrocki küsimusele jaatavalt ja palunud teda Põltsamaa koguduse pääle jääda õpetajaks. Selle pääle mindi kirikusse, lukustati uksed ja toimiti õnnistamist. Rahvas kuulda saades, et ta ninapidi veetud, purustab köied, tormab kiriku juure, et keelata õnnistamist, kuna uksed olnud lukus. Nüüd tekib kiriku ümber rüselemine ja käsitsi kallale kippumine. Saksad, kes väljas olnud, pannud plehku, talurahva komissar Exparre ja Kreisi politsei peksetud läbi visatud vallikraavi. Vägivalla tarvitamine muutunud üldist laadi. Suuremaid aresteerimisi pole siiski ettevõetud. Ainult Exparre käskinud Kõo vallavanemal Anveldil ühte naist aresteerida. Anvelt pole tahtnud käsku täita, sest naine olnud tema sugulane, ja seletanud, et tema võimu piirid üle Kõo valla piiride ei küüni. Sellase vastuhakkamise eest määranud Exparre Anveldi enese 7 päevaks aresti ja pannud kohe kinni. Mõne tunni pärast rahustunud ka Exparre, saanud aru, et tema oma käsutamisega valesti on tallitanud ja kutsunud Anveldi vanglast välja. Viimane aga istunud kangekaelselt oma 7 päeva kinni ja annud siis Exparre pääle kaebuse Riiga tsiviil kubernerile. Millised tulemused olid kaebusel seda rahvas ei tea. Sel pühal viidud ikka Wittrocki õnnistamine täide.

Järgmisel pühal oli kestnud sama jant edasi. Siis oli veel vana Maurach’ki, elus, ta roninud kantslisse ja needinud ära selle rahva! Sel puhul kiskunud vananaised tal (Wittrockil) kaelasideme kaelast ja - 47 - pannud talle silgud sappa. Ka selgi puhul ei tulnud areteerimisi ega kellegi vastutusele võtmist. Võib olla et saksad isegi oma vägivallast aru said ja parem vaikisid. Talurahvas tegi oma vihas sel puhul sakste kaela ühe pilkelaulu, millest ma sain koguda ühe salmi:

Meil võit peab olema.
Kord Põltsamaal, maa alevis
Üht pastori valiti
Siis mõisnikud, kes Kalevis
Neid ainult salliti.
Nad tahtsivad, et parun von
Neil Põltsamaal üks pastor on
Meil võit peab olema jne.
(Karl Rumvolt, Jaan Johanson ja Jakob Kukk)

"Рижкий Вьстникъ" 18. juunist 1896 a. No. 134. Nende rahutuste puhul Põltsamaal Liivim. kindr.kub. V. D. Surovtsevi poolt peetud kmanitsuskõne. (1 lehe veerg) R. S.

Sedapuhku viisid mõisnikud läbi oma kandidaadi, kuna Blumberg määratud konsistooriumi poolt Siberisse luteri usu koguduste, vist küll vangide asundusisse õpetajaks ja mõne aasta pärast ta sinna surnudki.

Pärast osutus Wittrock kogudusele päris meelepäraseks õpetajaks. Olnud hääsüdamline mees, kõneldakse. Kuid sama saksa kogudus kes ta Põltsamaale kutsus kkangutas ta ka säält minema. Nimelt Karl Maurach elas veel Põltsamaal ja askeldas edasi oma naistega ning toiminud muidki jõhkrusi. Wittrock kaebanud konsistooriumile Maurachi - 48 -pääle ta kõlvatu elukommete pärast. See sai muidugi konsistooriumilt noomituse aga hakkas Saksa koguduse keskel õhutama Wittrocki vastu vaenu. Sest tulid tülid ja Wittrock loobus Põltsamaalt hoopis. Lahkumis jutlusel öelnud, et jääks hää meelega Eesti koguduse pärast, aga Saksa kogudus sundivat teda lahkuma. (Jaan Rümmel)

Wittrocki järelkäija oli Jaan Rennit. Temagi kutsuti Saksa ringkondade poolt. Seekord olid nad olupoliitilisemad. Nad meelitasid vananaisi kuni said nende abil Renniti kiriku pääle ilma sekeldusteta. Isegi sama naine Anvelt, kes Wittrockile kirikus silgud selga riputas, käis Rennitit Kambjast Põltsamaale palumas. Ta naine aga olnud väga ilmalikkude elukommetega. Varsti sõitnud hoopis Itaaliasse elama ja pinninud mehelt raha välja hirmutades end temast muidu lahutada lasta. (Lut. usu kirikusääduse järgi oleks see samm maksnud Rennitile pastori ameti.) Selle tõttu olnud Rennit alalises rahahädas. Ta sai 1922 a. paralüüsi ja suri 1923 a. Saksamaal. (Rennit suri 1923 Põltsamaal 28 IV 29 K. Valdmann.) Kui tema suhtumisest kohalisele rahvale midagi kirjutada, siis on need seotud ainult 1905 ja 1918 a. sündmustega, mil olid tal vabad käed oma täielise võimu tarvitamiseks.

Ka praegune õpetaja Erich Frey saabus koguduse pääle naiste hääleenamusega. Mehed olid õpetaja isiku vastu äärmiselt ükskõiksed. Frey käis pidamas proovijutlusi ja meelitas naisi oma poole kuni saigi nende poolt valitud. Nüüd on aga naised saanud talle sedavõrd tüütavaks, et pole neid kuhugi panna.

Gr. Õigeusu preestritest võiks kõnealla tuua ainult üks – Wilhelm Ink. Tema asus Põltsamaale 1879 a. Tema eluaeg langeb mitmekümmne aasta kestel ühte Karl Maurachi, selles uurima veneusu vaenlase, eluga ja kõige muude sündmustega, mis Eesti elus väärivad lähemat tähelepanu. Tema eelkäijaist ei mäletata ühtegi teist, ei hästi ega halvasti. See on ka arusaadav. Mis võisid teha need vaimulikkudes seminarides oma hariduse saanud orja lapsed. Kas olla venestajad või sõita kaasa balti kiriklik-alalhoidliku vooluga. Teist nad teha ei saanud juba oma leivateenimise pärast ja esimese, s.o. venestuse poliitika ajamiseks puudus neil kohapeal seljatagune, seltskond, isegi võim oli neil kärbitud minimaalseks. See käputäiekene Vene usku siirdunud kehvemat rahvaklassi ei huvitanud muud kui ainult leivasaamisviis. Ja selle pettekujuna kandsid nad vene ristigi rinnal. Nii pidid preestrid toimima kaasa jooksva elu ja arenevate sündmustega, ilma et nad ise suutsid või tahtsidki sündmuste arengule anda mingit suunda.

Wilhelm Inki on meie olude suhtes hinnatud kohaliku rahva poolt kahte viisi. Ja needki on tihedalt läbipõimit 1905 a. sündmustega. Neil hinnangutel on tugev isiklik maik, et raske leida tõtt. Raske öelda seda mida tegi Ink spontaanselt või mis tegi ta asjaolude sunnil. Sellasel puhul osutub ka tähtsaks inimese toimimise motiiv, mitte ainult selle lõpplik resultaat. Kuulsin, et talurahvas läks oma hädasid kaebama ikka tema juure. Ta oli riigimees ja tundis- 50 - riigi keelt siis pidi ta sageli kirjutama mitmesuguseid palveid eriasjades mitmesugustesse asutustesse. Rahvas usaldas teda ja tarvilisel korral tuldi uute soovide ja abipalvetega. Näiteks, Umbusi külas tegutses kaks küla kõrtsi. Vargus ja ulakus kasvas nii kõrgele, et mehed pidid paluma, et teine kõrtski vähemalt suletakse. Inki kirjutatud palvete pääle läks Umbusi küla meeste soov täide. Teisel juhul aitas Ink palveid kirjutada küladest suurte varaste retsidivistide lahtisaamiseks. Siin vist tema palved ei aidanud, sest alles siis kui valdadele anti õigus oma vargapoisse Siberisse saata, vabanesid Põltsamaa vallad oma kuulsatest varastest. Rahva väljarändamise puhul aitas Ink sobitada alandatud hindadega sõitu. Vene usku üleminekus oli ta muidugi abis ihu ja hingega.

Oma kogudusega sobis Ink hästi. Ainult tülid pastor Maurachiga viisid mõnel pool ta oma koguduseliigete mõtete lahkuminekuni, kuid neilgi ei olnud silmapaistvat tähtsust. 1905 a. sündmusiga on ta nimi seotud, olgugi, et mingit otsest ülesannet ega osa selles tal edendada ei olnud. Mõned väidavad, et Ink oli joomar, et rahva palvetele vastutulemine ja palvekirjade kirjutamine olnud tingitud puha raha vajadusest ja ahnitsemisest. (Mart Kongas) Tal olnud Kõo kroonu vallas Käosaare talu kasutada. Kuna talus asus tal rentnik, siis püüdnud ta ikka vanast rentnikust enne lepingu lõppu vabaneda, talu edasi spekuleerida. Veel kõneldakse, et olevat olnud salakaval mees, kes kannud ette kõik sündmused ülemusele. Need teated on aga raskesti kontrollitavad. Igatahes – et nähtavalt oleks takistanud Eesti kultuurilist arenemist, ei saa kuidagi tõendada. (Jaan Peterson)

Teoorjusest.

Pärisorjusest ei mäleta rahvas enam midagi kindlat. Mõned üksikud udused viiped viitavad ainult sinna poole. Nagu inimesi vahetati koerte vastu j.t. Neil üksikuil fraasel puudub iseloomuline tähtsus ja sellepärast jääb kirjutus pärisorjuse üle välja.

Teoorjusest oskab rahvas veel kujutada mingisugust pilti. Vanemate inimeste mälestused, kes sellest ajast pärit, on veel kaunis helged ja võimaldavad joonistada mingit pilti sest ajast.

Talusuurusest ja orjusest peab kujutama kontuuri sellele raskele ajajärgule. Tänu mõnele vanale jutukale taadile, sain hankida kaunis täpseid andmeid. (Hans Laar, 86 a. v. Annikvere külas Kösta talu peremees.) „Kösta talu suurus ja orjus oli teoorjuse ajal järgmine,“ hakkab vanataat kraamima oma mälestusi.

• 59 vakamaad põllumaad
• 40 vakamaad heinamaad
• 70 vakamaad karjamaad

Teorendina pidi peremees tegema mõisale aastas

• 4 vakamaad lõigata rukist, sirbiga
• 4 vakamaad lõigata otri, vikatiga
• 10 vakamaad teha metsa heina ja vedada mõisa
• 20 sülda lõigata mõisa metsas puid
• 1 lammas viia mõisa samuti iga aasta
• 2 kana viia mõisa samuti iga aasta
• 3 kg humalaid viia mõisa samuti iga aasta
• 8 tk mune viia mõisa samuti iga aasta
• 3 tk linast lehma lõõga viia mõisa samuti iga aasta - 52 -
• 3 ? ketrada ja viia mõisa ilusat linast lõnga
• 3 vakka rukkeid mõisa viia
• 3 vakka kaeru mõisa viia
• 3 vakka otri mõisa viia

Pääle selle pidi peremees tegema mõisale aastas 500 |/viissada/ teopäeva jala ja hobusega. Talvel pidi käima mõisa viinavooris Narvas ja Tallinnas. Vanemal ajal isegi Peterburis. Viinavoori eest arvati teopäevi maha, Narva voori eest 7 ja Tallinna voori eest 10 päeva. Peterburi vooritasu ei mäleta. (Juhan Reinhart, 95 a. v. Põltsamaa kirikukellamees. Tema käinud noormehena Peterburis viinavooris ja saanud selle eest 6 rubla. Sõiduks kulunud 2 nädalat)

Oli teoorjus kuna ja kustahes, ikka olid kas ettemääratud normid teha, ehk valvas kubjas kannul. Kösta on ise olnud vanasti teomees ja ta mäletab töö normisid.

Heinaloovõtmine oli normita. Seda tegi „jalavägi” summas kubja kepiees. Ka külimine oli päeva töö. Külvajateks meesteks võeti arukamad ja mõisatruimad mehed, kes ise rühkisid ja teise oma eeskujuga ergutasid auahnuses hoolsale tööle.

Kahju, et raharendile siirdumise ajal on kõik vakuraamatud meestelt ära korjatud ja mõisa jäätud. Neist oleks olnud hää hankida teoorjusaja kohustuste ja koormuste kohta materjali. Tabasin ainult ühte sellast. Toon sellest väljavõtte.

Wakko= Ramat

sest Tallust Inno Jaan nr 4: Pernomaan Põltsamaa kihelkonnan ning Põltsamaa linna Mõisa wallan 1857nel Ajastal.

Väljavõte

Inno Jaani talu on maamõõtja Matth Fuchsi poolt hinnatud 26 Rootsi taalri 75 tenga väärt.

	Teopäiva		Arvates Rootsi raha perra
	Töpraga	Jalgsi	Talert	Rootsi tenga
Tatsi masso eest arvatas mahha	"	"	1	74
A. Wakko= Orjus   Egga näddal 4 päiva tõppraga, teeb ajastaja sissen	208	"	9	22
Egga näddal 4 päiva jalgsi teep Jürri päivast Mihkli päivani	"	92	3	6
Summa	"	"	14	12
B. Abbi=Orjus
Ennitse lehhe summa	"	"	14	12
a) Jürri päivast Mihklipäivani	31	92	4	40
b) Talvel ni kui ka Suwwel:   2 Mõisawoori 261 1/3 wersta päälearvatu	30	"	1	30
c) Mihklipäivalt Jürri päivani	14	47	2	17
Summa	"	"	22	9.

C.	Tallomihhe Moisa=mass		Arvata Rootsi rahhan
Ennitse lehhe Summa			Talert 22	Tenga 9.
Wakka		3 Rükki	1	45
		3 Keswi	1	45
		3 Kaaro	"	67 1/2
Nakkla		3 Hummalid	"	4 1/2
		3 Linnast-Longa	"	18
Tükki		3 Nori Kannu	"	9
		1 Lammast	"	45
		3 Tõppra=Lõigi	"	3
		2 Kotti	"	8
		24 Munne	"	1
Summa			26	75
D. 11 punkti erisuguseid väliseid ühiskondlisi kohustusi

Et orjusest ja koormusist saada selgemat pilti, püüan peatuda nii palju kui võimalin igat liiki tööjuures. (Märt Valk, 81 a. v. Umbusi küla Valga talu vanaperemees.) Raske ja tülika orjusena esines muude tööde kõrval rehepeks. Vana mõisa rehi oli igavene suur kiviehitus (enamasti). Kummalgi pool otsas suured rehepeksu ruumid, keskel rehetoaga. Rehetoa kere, või lõhn, nagu parte ja laevahelist ruumi sääl kandis nimetatakse, mahutas 20-30 koormat ahet. Keetmine sündis ilmatu suure ahju kaudu. Hagude ahju panemiseks läks üks üks mees ahju (võis sääl seista peaaegu püsti), teised andsid hagu väljast kätte. Ahi pandi neid risti ja põiki täis, mees tallas otsas, et tihedamalt mahuks. Pärast pandi sülega kõlkaid ehk õlgi alla ja tuli otsa. Talvel külmal ajal magasid rehepapp ja ahjukütjad ahjus kõlgastel. Rehepeks käis mõlemil pool rehe otsas kordamööda. Ühes pekseti, teises asus järgmise rehe tarvis ahtevili. Ahju kütmiseks pidi teomees tegema 1,5 sülda päevas metsas hagu ja vedama rehe juure. Rehepeksu juures loeti ainult jalapäeva, hobust ei võetud arvesse, kuigi puududa ei tohtinud.

Nädalas pekseti maha ja pandi jälle ülesse kaks rehte. Igal esmaspäeval ja neljapäeval. Rukki rehi pekseti kootidega, tõurehi pahmati hobustega. Rehes pidi tulema inimese pääle päevas peksta 1,5 ühe hobuse koormat vilja. Esiteks võeti pool rehte maha, pekseti läbi, siis teine pool ja õhtul anti järgmiseks korraks uus rehi ülesse. Tõurehi poolitati samuti, kuid esimese poole pahmamise ajal, aeti pool uut rehte ülesse, ja pandi tuli ahju. Muidu oleks poiste pahmamise ajal inimesed „laiselnud”. 6 inimest olid parsil, teised kandsid vilja ligi ja andsid kätte parsile. Harilikult seks - 55 - ajaks, kui poiss pahmamisega valmis sai, oli pool rehte üleval ja hakati puistama. Järgmisel korral võeti pool rehte maha, aheti ülesse ja tuli alla. Seks ajaks lõpetasid poisid pahmamise ja võis alata puistamine. Järgmisel rehepäeval pekseti teises otsas rehte, kuna sellesse otsa veeti ahtevili.

Rehepeksu juures oli harilikult 18 inimest, töömeest 12 hobust ja 2 pahmapoissi. Pahmal olid hobused seotud üksteise sappa, et pahmast süüa saaksid. Niiviisi käisid hobused suures sõõris ringi. Poisid asusid sõõri keskel ja tõngusid hobuseid keppidega taga. Töö korra ja hoole valveks oli rehe juures kaks rehepappi. Väga karmid nad ei olnud. Kui halvasti puistati, siis lükati mauk laiali – puista uuesti. Inimesi lõid nad harva. Hobustele lubanud r:papid teri ikka napata. Muidu väsib loom, ei saa teha tööd ja tuupi said hobuse väsimise puhul nii teomees kui peremees. Suiste tööde ajal, kui mõisa juurest hobusele ei saanud näpata, siis sõitsid teomehed ööseti külla ja varastasid kambri laka otselt hobustele vaheliku leiba. Nii hoolas pidi olema teomees oma looma toitmisega.

Kõik rasked orjused pidid tegema talu teomehed ja vaimud. Peremees pidas oma mõisa orjuse jaoks ühe teomehe ja teise vaimu ning hobuse kõige kolide ja riistadega. Need tilkusid läbi aasta igapäev mõisas käia. Suvel heinaniit, kesa ja söödi künnid, sügisel vilja koristamine, künnid, rehepeks; talvel voorides käimine: mõisa heinte, puude, vilja viina jne vedu, viinaköögis ning karjatallides töötamised, kevade künnid ja seemendamised. Nii läbi aasta. Iga seeson andis oma toimingud ja talitused. Talvel said siiski teomees ja vaim mõned päevad kodus hingetõmmata. Esimesel igasugused voorid ning viina köök ja teisel karjatalli nädalad olid ometi kergemad suvisest orjusest. Suvel kiirel tööajal pidi peremees veel oma koduse - 56 - tööjõugi viima mõisat orjama hoolimata oma saatusest.

Peremees pidi katma, toitma ja palka maksma kõigile oma sulastele, tüdrukutele, vaimudele ja teomeestele. Ehk see tasu oli küllalt pisuke ja kehv, kuid suur küllalt verivaesele peremehele. (Hans Saar) Teomees sai peremehelt teenistuse eest:

• 3 paari takuseid pükse,
• 2 paari villaseid kindaid,
• 3 linast särki,
• 3 paari toorest, raagnahast, pastlaid,
• 1 paar villaseid pükse,
• 1 paar villaseid sokke ja linaseid, õigemini takuseid jalarätte nii palju kui kulus,
• 1 villane kamson,
• 1 villane kuub ühel ja teisel aastal,
• 1 lambanahkne ilma päälisriideta kasukas,
• 3 vakka rukkid (a 1 rbl. 50. kop),
• 3 vakka otre (a 1rbl. 20. kop).
• Vaimud said ainult riidepalga, vilja mitte.

Töö algas hommikul päevatõusuga ja lõppes õhtul loojumisega. Keskhommiku puhkust oli jalamehel 1 ja hobusemehel 1,5 tundi, lõunat jalamehel 1,5 ja hobusemehel 2 tundi. Rehtede ajal algas töö esimese kukelauluga. Peab tähendama, et mõisas tehti tööd siiski päeva kestel, kuna peremees pidi oma tööd korda tegema öist ja pühapäivist lisa võttes.

Mõisa pidi orjama mitte ainult peremees oma maa eest, vaid iga inimhing, kes kuidagi kusagil täieealisena elas mõisale alluvuses. Popsid, vabad inimesed, metsavahid, puulõikajad, luhavahid, väljavahid, hiršnikud (mõisa käskjalad) jne. Vanemal ajal pandi isegi leeripoisid - 57 - pütte vitsutama, viljapuu aeda korraldama, vahest isegi rehele, luudasi ja vihtasi tegema ning tüdrukuid sulge noppima, lambaid niitma, villu kraasima, ketrama jne. Küllap õpetajahärra leidis kus ta Issanda viinamäele oma lapsed tööle saatis. Ja seda aega oligi palju: kevadel kaks–kolm ja sügisel sama pikk aeg tuupida käsuraamatu kallal oleks läinud poistele kindlasti igavaks.

Elas metsavaht mõisast kaugel ega olnud tal võimalik käia tööl, siis anti temale muid kohustusi. Minu isa oli mõisa metsavaht, kõneleb üks taat (Peeter Tamm, 77 a .v. Lustiv. v. Pudivere k. Martini talu perem.), teol ta ei käinud aga tal olid metsavahtimise kõrval veel ülesandeid oma 8 vakamaalise põllulapi pärast. Ta sai mõisast poolteist naela püssirohtu ja 3 naela haavlid (tonge mitte), püssi pidi ise muretsema. Selle kraamiga pidi ta mõisale laskma lindusi (arvu ei mäleta). Linnu väärtuse üksuseks võeti noor tedre, mis luges ühe linnu, mõtust loeti 3 ja jänest 2 linnu eest. Põtru ja kitsesi oli vähe. Need kuulusid salaküttidelegi. Parti ega hane linnu eest ei võetud, olid malgaga löödavad. Mõisa pidi neid siiski viidama. Metsavaht endale lindu lasta ei tohtinud. Mõis vajas reejalaseid ja lookasid. Neid pidi metsavaht ka mõisale paenutama, jalaseid 3 paari ja 3 looka. Sellased oli umbes kohustused metsavahtidel. Marjarikkal suvel anti naisele käsk marju korjata ja mõisa tuua. Tasu selle eest makseti harilikult Saksa „dankega”. Luhavahid (Ann Kusma) pidid selle eest, et neil oli tükk luhta kasutada, püüdma mõisale aastas mõni puud kala ja tegema heina.

Viinaköögist ja vooriskäimise orjusest kõnelevad taadid päris huvitavaid lugusid. Viina ja õllepruulimine oli levinud igasse mõisa, kõneleb taat (Hans Saar ja Mart Valk). See orjus oli jalameeste teha. Viinaköögis töötasid kolm meest nädalipäevad. Siis tuli uus vahetus. Alalise tööjõudusi ei olnud. Igapäev pidi tehtama viinaks 40 vakka kartulaid (!). Kartulite purustamine ja vee pumpamine käis alul käsitsi, pärast hobusejõul. Viimaks alles siginesid viinavabrikud. Vett pumbanud kaks meest suure laesrippuva palgi ühest seinast teise õõtsutamisega. Ka muud tööd tehti primitiivsete tehniliste abinõude tõttu käsitsi. Iga mõis varustanud oma kõrtsid ise. Neid oli võrdlemisi palju. Kihelkonnas oma esikoha oma tähtsuse poolt kirikukõrts. See oli maarahvale suurema sotsiaalse tähtsusega kui kirik ise. Selle järele tulid kõrtsid ristteedel, s.o. õige käidavais kohis. Ka väikeste teede ääres olid kõrtsud pea iga paari-kolme versta peale. Igas külas oli oma kõrts ja suuremates koguni kaks. Meie ei tohi unustada tolleaja kõrtsude hädatarvilikkust. Mitte ainult joomise vaid ka tähtsamaid sotsiaalseid ülesandeid omasid need. Teame, et liiklemise abinõuna olid maanteed ja hobune ree ehk vankriga. Voorides käimisi viina, vilja, linade, puude, heinte, jne. vedusi oli kaugele ja palju. Muud ulualust teekäijal leida ei olnud kui kõrtsid. Need olid suured tüüpilised ehitused. Ühel pool otsas kõrtsniku eluruumid, keskel joogi ja öömajaliste toad kuna teises otsas oli päratu suur ruum reiaalune kus asusid teekäijate hobused ja koormad. Et need majad oma ehituse mõisale tasuksid ja tulugi tooks, siis pani mõisnik sinna viina ja õlle sisse. Joodi ja makseti saksale viimseid - 59 - veeringuid. Kõrtsid omasid aegapidi õieti sotsiaalse tähtsuse talurahva keskel. Kihelkonna kõrtsu kandusid teated igast kihelkonna kolkast ja kaugemaltki. Siin kaubeldi teenijaid, osteti hobuseid, loomi viljaseemet jne. Isegi kohtade ostu- ja müügikuulutused käisid selle kõrtsi kaudu. Kõrtsud suurte teede ääres täitsid ajalehe kohuseid väliilmast. Linnaskäijad tõid ja viisid vahetumalt igasugu uudiseid. Küla kõrtsid olid enam intiimsed, oma seltskonna jaoks. Siin pidutseti, kraabeldi, mürgeldati, hoobeldi, kelgiti, laimati, kanti keelt, sageli kaubeldi ja pakuti tööjõude jne. Noil ajul puutus iga toiming ja ettevõte kuidagi kõrtsi. Nad olid, sõna laiemas mõttes, rahvamajad, kuigi pahaendelised. Peab möönma, et vargapoisse ja hobusevargaid sigindas kõrts lopsakalt. Kuulsin ühte episoodi, mis tõendab kui harjunud asjaks olid saanud kõrtsid. Üks sepasell, hilisemast minevikust, armastas sageli istuda õhtuti kõrtsus. Palgaga pole jõudnud ta kunagi koju. Ühel juhul otsustab siiski palka viia koju emale. Mõtleb, läheb kõrtsust mööda, ei astu sisse. Tegigi seda. Astub vesist suud süljastes kõrtsust mööda. Saab aga mõnikümmend sammu kaugele kui sõnab: „Jüri, oled tubli poiss, läksidki kõrtsust mööda, mine võta selle pääle kärakas.” Läkski kärakast võtma ja võttis seda paar päeva, esmaspäeva hommikuni, kuni raha läbi ja uuesti tööle minek. Oli harjunud asi, et naised oma mehi, emad poegi ja õed vendi käisid kõrtsudest koju palumas.

Mõisniku poliitikat sest ajast tõlgitseb hästi üks rahvasõna: „Kus küla sääl kõrts, kus küngas sääl küla ja kus mägi sääl mõis.”

Viinaköögi mehed pääsesid viina ligi enam kui teised ja sääl õpitigi jooma. Olgugi, et saks käskis võtta viinakööki tööle kaineid ja arukaid mehi. (Hans Saar) - 60 - Pea siis joomagi ei õpita! Mõni viinameister (pruual) annud napsu, teise järelt pidi varastetama. Kunagi hallil vanal ajal, kõneleb traditsioon, näpanud U.-Põltsamaa viinaköögi mehed pangitäie meskit (puhastamata viina vaba) ja pannud selle kõrvalolevasse hobusetalli peitu. Ka öösel pole nad saanud seda kõrvale toimetada kuna hommikul olnud saksa kallis sõiduhobune surnud. Võetud nahk maha ja raibe metsa, mis taga ikka teha. Vahepääl leiavad mehed, et nende viinaämber on tühjaks joodud. Kuna hobune oli enne surma lahtitõmmanud ja tallis ringi kolanud. Mõne tunni pärast tulnud nahata hobune metsast mõisa juure ja kippunud talli. Nüüd saanud mehed aru, et nad olid purjus hobusel nüllinud naha maha. Toimetanud hobuse salakesi metsa ja nottinud surnuks, et ei saaks äraandjaks. (Ann Mäll) Viinavoorides käimine oli küllalt raske ja tülikas. Nagu vakuraamatutest näha, oli nende arv ja maa kaugus isegi igale talule ettemääratud. Üks vana taat kõneleb järgmist oma viinavooris käimisest. (Juhan Reinhard) Käisin kaks kord Peeterburis viinavooris. Oli väga paha käia. Teekond kestis kaks nädalit, selle eest sain ma 6 rubla. Tee pääl ei lastud kusagile ulualla, kardeti, et hoone läheb põlema, siis pidime öö veetma lausa taeva all kange külmaga. Aega muidu ei teadnud kui võtsime kuke korviga kaasa, kes laulis meile aega. Vahest tuli ette ka viina vargust. Selleks oli teomeestel kaasas oherd, sellega puuriti aami otsa auk, lasti lähker viina täis, augule prunt ette, punast värvi pääle ja sõit läks edasi. Ühekorra jällegi olid mehed puurinud - 61 - ja lähkri viina täis lasknud, kui korraga sõitnud mõisa kirjutaja ja kubjas voori järele vaatama. Need mehed olnud viina vooriga alati kaasas. Meestel kibe käes: kuhu sa paned viinalähkri? Õnneks päästnud siiski hää nõu. Üks vooriskäija olnud õige poisikene alles. Pandud siis see poisike voori kõrvale sööma ja viinalähker põlvede vahele nagu rüüpaks see säält piima. Nii möödunudki asi sedapuhku õnnelikult. Viinavarguselt tabamisel olnud harilik karistus, peksa ja pärast pole seda meest enam hästi viinavoori tahetud võtta. Viinavargus olnud kaunis sagedane. Ühekorra lahutatud mõisa juures üks vana viina aam ära ja see olnud seest prunte ja pulki täis taotud nagu karuäke. Kahju ainult, et selle taadi mälu oli jäänud liiaks hõredaks, muidu oleks võinud ta mulle palju jutustada.

Vooriskäimine pidi olema talupoja liiklemise suhtes suure tähtsusega. Vooride puhul sõideti välja oma mõisust, tutvuneti linnaga ja tema eluga. Isegi rahvalaulu on voorides käik jätnud sügavaid jälgi:

Voori Laul (Ann Mälli suust)

Kui talve ajal mered eas (jääs)
ja lumehanged orgus mäed,
ja jõe ojad kandvad peal,
et julgesti võib sõita seal,
siis kuulda, näha rahvast seal,
küll iga mees siis hüüab hoost
kui toovad heina koormaid soost.
- 62 - Need rauad küll ei teinud muud,
kui toovad siiski heinad puud,
nad hagu, mättaid vedavad
ja kodu ahjus kütavad.
Kui linna läheb viljavoor,
Siis sinna kipub iga noor.
Kui noor siis linnast paki toob
Sel’al vana koldel piipu joob
ja pühib higi otsa eest
ja küsib noore mehe käest,
kuda linnas lugu läind
ja kuda teepääl käsi käind,
kas vilja mõõt on täide läind
või on ehk vahest puudu jäänd.
Siis perenaene peremees on
esimesed teomehe ees
ja peretütar võta ta
ta sukad pastlad kuivata,
siis perenaene hüüab: „tule söö!”
et sinu süda soojaks saaks
ja ihust külma välja aaks.

Vooriminek algas küllalt hommikuti vara. Läks peremees oma viljaga, siis pandi eelmisel päeval koorem valmis. Hommikul esimese kukelauluga anti hobusele kaerad kätte, teisega pandi look pääle ja kolmandamaga oldi juba läinud. Mindi voori mõisa kraamiga, siis tuli esimeseks kukelaulu ajaks olla juba hobusega mõisa juures. Torgati hobune eelmisel päeval valmis pandud koorma ette ja teekond algaski. Voori mindi harilikult hulkade, isegi mitmekümne hobusega. Tee äärtes kõrtsudes käidi sees sojendamas ja söömas, ning napsitamas. Viinavoorimeestel oli naps harilikult „oma käest” Seda teel ei ostetud.

Vanaaegsest söögimajandusest kirjutada ei ole küll kuigi isuäratav. Tähtsaim toiduaine oli muidugi leib resp. vahelik. Selle saamise lugu oli järgmine. Rapperukkid tuulati kinniste väravate taga, ainult pikemad õled välja, aganad jäid sisse. olenud rukkid juba kotis, siis löödud puuga vastu kotti, kui see krõpsus, lisati haganaid juure. Siis hõõruti neid käsikividel peenemaks. Hilisemal ajal viidi veskile jahvatada. Sellane leib oli muidugi rabe, ei kannatanud ahjugi panna, muidu kui seoti kinni kahe õle sidemega. Küpsed leivad pandi kambri laka otsele. Siit käisid neid teomehed ööseti oma hobustele varastamas, nagu eelpool kõneldud. Söömisel murenes vahelik puruks ja tuul kandis aganaid laiali. Kõneldi „all tuule ei tohi süüa, ajab aganaid silma”. Ka tuld ei tohitud ligi lasta, agana puru süütus kergesti. Sest siis ka rahvasõna „lapsed tasa tulega, soojad leivad laudil.” Kevadeti agana puudusel lisati juure linakuproid, põdrasammalt, konna osje, männikoort. (Linaluid mitte, need olid kõvad.) Selline vahelik oli Põltsamaa ümbruses tarvitusel veel ca 60 aasta eest. Vaheliku kõrvaseks oli vanemal ajal kiisad, mis keedeti ära ja pandi siis lauale ja teomeestele kotti kaasa. Nooremal ajal hakati rohkem silku tarvitama. Keedistest olid supp ja kört. Seda keedeti valmis korraga mitme päeva jaoks. Need keedeti kartuli, herne, oa, jahu, suvel nõgese, kapsalehe, hapuoblika, kiisa, silgu jne. supid. Lisati juure väheke rasva, ainult laupäeva õhtul tükike liha, mis ära söödi alles pühapäeva hommikul. Võid tohiti loota ainult pühapäeva lõuna, siiski mitte alati. Sügiseti ja talveti köeti igapäev reheahju, siis küpsetati sääl - 64 - kartulaid ja kaalikaid. Need kasteti harilikult silgu soolveesse ehk soolasesse piima ja söödi. Kodus veel klappis niisugune sööming – saadi igapäev sooja, kuna teomehele pandi ta nädali ports kaasa ja ta pidi leppima külma toiduga. Mida sisaldas teomehe leivakott. Eestkätt vaheliku–leiba, siis kas karpides kas kiisad, ehk silgud, ehk koguni keedetud kartulipuder ja 6-7 toobine lähker piimaga. Juba esimesel päeval hakkas too ori oma lähkrile lisama vett. Selline „veelisamine” kestis kuni laupäevani. Siis oli vaid vee hulgas veel piima, mitte piima hulgas vett. Kiisad kui ka vahelik-leib oli halb külmalt süüa, tegi sööja suu veriseks ja toitvust oli tal vähe. Puhast leiba küpsetati ainult pühade ajaks. Juhtus, et keegi küpsetas koguni pätsi puhast sepikut või püülileiba, siis söödi seda juba leivakõrvasena nagu liha. (Johannes Reinhard, Hans Saar ja Ann Mäll)

Toidumajandus oli halb ja seda peegeldab ka rahvalaulus. (Toon paar rahvalaulu, arvates, et sellised pole veel trükis ilmunud. Kuulnud Ann Mäll’ilt.)

Ori kaebab.
Põlve kõrgus poisikene,
öösel peksin mõisa rehe,
päeval kündsin mõõdumaa,
kiisad kotis, pudru karbis,
tükk oli turvast (vahelikuleib) turja peal.

Järgmised salmid tunnistavad, et see karm orjus ja küllalt kehv toit jättis tahet ja ruumi veel tundeluulelegi.

Tulime rehelt.
Tulime rehelt,
lähme läbi lepametsa,
selle harva haavametsa,
kaunikese kasemetsa,
kelle heal sealt välja kostab
Sellel peigmees mütsi ostab.

Juhtus tulema külaline, siis oli perenaine päris hädas, mis ta pidi külalisele süüa andma:

Tuli mulle...; võõras.
Tuli mulle tuli mulle tute (tute = tuttav) võõras,
aga mis ma talle süüa annan!?
Tuhkru tupp on tõmmamata,
nirgi nahk on nülgimata,
kärbi kael on käänamata,
orav metsas otsimata.
Hunt küpseb kerisel,
teine koplis kamitsas.
Lähme kõrtsi, võtkem viina
Sikusaare isa peab koju meid viima. (Ann Kusma)

Nii mannetu ja ilutu oli teoorja aegse talupoja toidulaud. Pidude puhul kandus sinna enam suupärasemaid palasid, kuid seda ei korraldanud siis mitte enam üks peremees vaid kogu seltskond, sugulaskond, kes lihad-leivad kotiga kaasa tõid ja ühiselt siis ära sõid.

Eksimusist ja karistusist oleks kõnelda palju, kuid need motiivid olid nii primitiivsed, ühelt poolt piiramatu õigus ja omavoli, kuna teisel pool nõretav kehvus, abitus ning paratamatu alistuvus, et paari sõnaga võime tõlgitseda seda mõisniku ja talupoja õiguslist vahekorda. Kui ori eksis ehk vähemalt peeti teda eksinuks, siis olid kergemad karistused otsesed ja lihtsad. Kas kubjas andis kohe keppi töö juures või pargiti õhtul mõisa talli juures teomehe nahk tuliseks. Kuriteo raskus olenes harilikult päälekaebaja südistusest. Oli tööle sundija halb mees, kannatas ori enam, oli ta hää südamega, siis pääses kergema karistusega. Sellest kõneleb üks vana tegelik teomees. (Hans Saar, ise olnud 7 aastat mõisas teomeheks.) Kohus asus ja peeti mõisas. Kohtunikeks olnud kolm peremeest valitud kolme aasta pääle. Niiviisi olnud igas külas üks valitud kohtunik, kes kordamööda käinud kohut istumas. V.-Põltsamaa mõisas olnud kohtupäevad igal reedel. Siis antud eksinutele oma nädala karistus kätte. Pärastpoole karistatud ainult laupäeva õhtul, siis saadetud teomees pühapäevaks koju parandama verist selga. Mõisakohtu määratavate hoopide alamäär olnud 15 ja ülemäär 30 hoopi. Suuremad süüalused saadetud edasi haagrehti kohtusse, kus kaebajana esines mõisa valitsus, valitseja ehk kubjas. Karistuse põhjused võisid olla väga mitmesugused. Nagu hooletu töötegemine, näppamine, sõnakuulmatus, laiskus, lohakus jne. need kõik võisid tuua mehele verist selga. Vastuhakkamist peetud suurimaks kuriteoks ja karistati ka haagrehti kohtu poolt valjult. Üks vana teomees (Peeter Tamm) kõneleb - 67 - saanud mõisas selle eest 15 hoopi, et ta varastanud mõisa kärbisest hobusele sületäie heinu. Sellane heina näppamine tingis teomehele tihti kirjut selga, sest hobust pidi ometi kuidagi moodi püütama orjusvõimulisena hoida. Nagu eelpool kuulsime, käinud teomehed hobustele küladestki toitu, leibu, varastamas. Väike süüdlane ja nooremad inimesed saanud peksa vitsadega, kuna vanematele inimestele ja suurematele süüdlastele antud keppidega. Ja, ega peksa ei saadud ainult mõisa tallis kohtu otsuse järele, vaid tihtigi andis kubjas põllul teomehele mõne tulise üle piha. Tihti õiendas kubjas-kilter oma isiklikke arveidki otsekohe tööjuures. Üks teomees kõneleb, et ta saanud kubja käest mõned kepihoobid rukki põllul selle eest, et tal olnud halb kõrs. „Lõika parem kõrs!” sõnanud kubjas teda lüües. „Kõrs oli hea küll” seletab vana teomees, „aga keegi oli käinud öösel kubja pruudi juures ja kubjas arvanud, et tema see olnud. Aga mina küll tema pruudi juures ei käinud.” (Juhan Reinhard)

Kui teomees ehk vaim oli õige halb, siis oli kutsutud peremees mõisa ja antud temalegi keretäis – katsu omale parem poiss! Oli peremees teenijate hankimises saamatu ja mannetu, siis pani saks kellegi vallalise inimese selle peremehe juure teenima. Ja see pidi käsku täitma. Vastuhakkamise puhul sai jällegi peksa. Korra saanud keegi Pilu Ann selle eest mõisa tallis peksa, et pole mõisa käsu pääle läinud ühele peremehele vaimuks. (Peeter Tamm) Tüdrukud harilikult tallis peksa ei - 68 - saanud, neile annud kubjas väljal oma osa. Isegi poisikesed ei pääsenud ihu nuhtlusest. Sõnnikuveo ajal olla teede veerel seisnud vanad taadid vemmaldega, kes pidanud hobuseajajaid poisse särutama, kui need pole viitsinud hobuseid küllalt kiiresti kutsida. Rahvas mainib paljuid sundijaid auahneks ja omasuguste vastu vaenulisteks. Keegi U.-Põltsamaa kubjas Ööbius olnud väga kuri ja nõudlik teomeeste suhtes ja ainult selleks, et teenida suuremat au ja usaldust saksalt. See õnnestunudki tal sedavõrd, et ise suutnud koolitada oma poega, kes hiljem olnud Saaremaal õpetajaks.

Mõisa käskusid kannud külasid mööda laiali hirschnik. See olenud üks pops kusagil peremehe põllu serval. Teatud õhtutel käinud nad mõisa õuelt käskusi saamas ja kannud neid laiali peresid mööda iga hirschnik oma külas. Teate andmisel pistnud pea pajaaknast sisse, öelnud õige lühidalt ja lakooniliselt oma käsu ning jooksnud edasi. Selle vaeva eest saanud hirschnikud oma kapsamaa orjusest vabaks ja mõisast lehmale prii toidu.

Vahest püüdis mõisnik oma orjade eest ka hooltki kanda, muidu ei suutnud nad ju orjata. Kui mõni väga vaeseks ja hädasse jäi siis kinkinud poole rendi võlga jne. Pidanud talumees oma viimase lehma müüma renditasuks siis ostnud mõis ise selle lehma omale ja annud hää hinna. Sageli kinkinud koguni peremehele tagasi. Sellaseid asju on kuulda ainult U.- ja V.-Põltsamaa mõisates. Talu pääle panemine olnud lihtne. Käskinud mõnel teomehel asuda kusagile tühjaks jäänud tallu muretseda omale teomees ja vaim ning hakka orjama. Oli teomees väga vaene, siis kinkinud saks talle hobusekronu, lehmakondi, käskinud võtta mõnda tüdrukut - 69 - omale naiseks ja hakata talu pidama. Sellasel puhul pannud mõisnik mehele oma ehk muude mõisa valitseja või kõrgemate võimude poolt „rikutud” tüdruku teomehele mehele. Lehma ja hobuse kinkimine oli kaasavarana. Vanemal ajal, kui oli jõus ja moes veel jus primae noctis, siis annud saks igale pruudile omalt poolt kaasavaraks lehma ehk hobuse. Vahest lisaks veel mõnda muud, selle järele kuis pruut „maitses.” Sellasele paarile muretses saks ise ka teomehe ja vaimu. S.o. käskis mõnel perepojal või tütrel minna uue asuniku juure teenistusse. Vastupuiklemise puhul said nad peksa, aga käsku pidi täidetama.

Teopäevad märgiti teopulgale, millest sai üks pool mõisa, teine peremehele. Aasta lõpul käis peremees tehtud päivi oma pulgaga mõisas võrdlemas ja häda peremehele, kui tal päivi jäi tegemata. Sai kohe oma 15-20 hoopi ja pidi puuduvad päevad tegema järgmisel aastal. Halvemal juhusel võeti talt talu ja anti teisele mehele, kuna endine peremees jäi uuele teomeheks.

Häbipinki ega jalgpakku Põltsamaa kihelkonnas enam ei mäletata. Ka peksu post olnud kiriku juurest ammugi kadunud. Mäletati ainult kedagi Hansu, kes viimasena oli kiriku postis saanud peksa.

Inimesi asjade vastu vahetamist enam ei mäleta. U. Põltsamaa mõisnik vahetanud Võisiku mõisast ühe mehe Jaan Walge omale hurda vastu. Pääle vahetuse saanud mees omale hüüdnime Hurda Jaan. (Hans Laar, Ann Mäl ja Jaan Rümmel.)

Külade lammutamisest ja väljarändamisest

Külade lammutamisest ja väljarändamisest peab kirjutama ühendatud päätükis, sest need mõlemad sündmused on sedavõrd seotud üksteisega. Uue- ja Vana-Põltsamaa ning Lustivere mõisates on aja jooksul läbiviidud suurejoonelised külade lammutamised. A. 1861/62 ajas Uue-Põltsamaa mõisnik von Liljefeldt 6-7 Saksasuue küla taludest, mis kuulusid Põltsamaa kiriku valda, peremehed välja ja taluhooned lammutati maha kuna põllud ühendati mõisa põldudega. See kiriku valla Saksasuue küla asus keset ilusat mõisa põldu. Mõisnik leppis kokku tolleaegse õpetaja Karl Maurachiga, et kiriku valla külaks pidi saama ca 7 km Põltsam. kaugel asuv Viruvere küla, lepastiku ja soode keskel. Peremeestele puhuti ette, et Viruvere küla heinamaad on Saksasuue omist paremad ja ega põllud halvemad ole. Sellasel meelitusel kirjutasid peremehed alla mingile saksakeelsele lepingule või protokollile, läksid taludest vällja kuna majad lammutati maha. Tõsi küll, Viruvere küla talude, ka arvult seitse, heinamaad asusid ilusal jõeluhal ja põldudegagi oleks võinud jääda rahule, aga taludesse jäid vanad peremehed sisse. Seega osutusid vanad, taludest väljaaetud peremehed hoopis ilma peavarjuta. Nüüd pidid nad ise hoolitsema oma tuleviku eest, aga kuidas? Osa peremehi jäid mõisa käsilasteks, mõned teistele peremeestele teomeesteks ja vaimudeks, kuna energilisemad mehed sõitsid hoopis välja kodumaalt – laiale Venemaale. Neid siirdus Narva, Samaarasse, Krimmi, Kaukasusse jne. Osa tulid säält mõne aasta pärast kerjajatena tagasi kodumaale, otsisid ulualust ja leiba kodu mõisast. Üks peremees Watmann uppunud Kaukasuses Tereki jões. Tema matuse kulude üle käinud - 71 - kirjavahetus ca 25 aastat riigi ja vallavalitsuse vahel. Üks Saksasuue külast väljaaetud peremees Tõnu Tamm läinud õnne katsuma Narva. Pööranud sealt varsti pettunult kodu tagasi ja jäänud siin nõrgameelseks. Ajanud segaseid juttusid mõisnikkude arreteerimisest, mõõtnud oma mõisastatud talu ja käinud õpetaja Maurachilt tagasi nõudmas. Pärast tulnud talu pääle mingi tuletegemise maania (Arstiteadusl. termin: maniacal psychos), kus veidi pikemalt aega veetnud, sääl teinud ta tuld Viimaks saanud oma tulede tegemisega nii kardetavaks, et ta peetud kettidega seina küljes kinni, kus ta sattunud religiöös-ekstaasi: laulnud kiriku laulusid ja lootnud niiviisi tagasi võita oma kaotatud talu. Taltsamaks jäänuna vabastatud ahelaist, kuid tulesid teinud ta ikka. Ja see saanudki talle saatuslikuks. 1917 a. teinud ta tule mõisa aedniku poiste tuppa ja surnud ise sinna vingu. Enamlased matnud ta maha suure au ja pühadusega kui mingi proletarjaadi martüüri.

Umbes samal ajal lammutas von Lilljenfeldt ühes kihelkonna kohtuniku von Wahli, Pajusi mõisniku kaasabiga Mällikvere küla. Sääl ei tehtudki peremeestega petlikku vahetusmängu vaid peremehed aeti lihtsalt taludest välja ja mõisastati küla põllud. Sama seiklused said osaks neilegi peremehile, mis Saksaneeme mehed üle elasid. Mällikvere küla kosnes 5 talust ja asus ka keset U.-Põltsamaa mõisa ilusat põldu. Üksikute talude lammutamisi tuli ette veel kaua ja sageli, kus mõisnik silus oma põllu piire. (Jaan Johanson) - 72 - Samuti toimis Vana-Põltsamaa mõisa ülemvalitseja 1864 a. Ta lasi Kamari küla tervelt ja Epru küla osaliselt mahalõhkuda ning asutas sinna Kamari karjamõisa. Sel mõisal oli varem olnud ainult 140 vakamaad oma põllumaad, kuna pääle hulgaliste majapidamiste lammutamise ulatanud mõisa põllu suurus üle 1300 vakama. Lammutamist jätkusid veel hilisemalgi ajul. Alles 1912 a. lasknud ülemvalitseja Wilde mahalõhkuda mitu majapidamist ettekäändel, et asutab sinna noorlooma kasvatuse. Sõja tulekuga jäi mõte muidugi teostamata. Võib olla, ei mõeldudki seda teostada. Üldse on 52 majapidamist, üle kahekümne talu ja mitukümmend sauna Kamari mõisa saamisel jätnud oma olemasolu. Kamari küla peremehed teinud kõik, mis võimalik, et talusid tagasi saada, kuid mõisa võimu ees jäid nad alla. Kihelkonna kohtunikult von Ratlevilt nõu küsides saanud nad järgmise vastuse: „Kui minu kuue sees on üks lutikas ja kas mina ei tohi teda säält ära visata!? Nii samuti olete teie vürsti põllu sees kui lutikad. Pole olemas seda kohut ega säädust mis annaks tagasi teile need talud. Vastu hakata teie ammugi ei tohi!” Ja nii sai säälgi palju peremehi Laksi Tõnise saatuse osaliseks. (August Reinberg ja Jaan Rümmel ja Karl Rumvolt) Siitki rändas suur osa laiale Venemaale. Kõneldakse ühest kingsepast, kes oma viis last pannud vankrile ja sõitnud Kaukasusse asuma. Sugulased olnud sääl ees, need kiitnud kangesti oma elu ja kutsunud ka teisi järele. Teel surnud lapsed kõik - 73 - üksteise järele kõhu tõppe. Mis pidanud nad matma tee ääre ja ise rännanud edasi. Sinna jõudes osutunud hoopis raskemaks elutingimused, kui kõneldi. Prii maad küll oli asumiseks saadud, kuid metsamaad ja asunik ise pidi selle põllumaaks juurima ja kütistama. Kingsepp pole jõudnud sääl asuda. Paari aasta pärast jõudnud ta üksinda ja kehvalt tagasi kodumaale.

Esimene väljarändamise tuhin oli e. sajandi kuuekümnendatel aastatel, mil talumaad krunditi ja teoorjuselt siirduti sega ja raharendile. Teine väljarändamise hoog oli e. s. kahekümnendail aastail. Mõlemil juhul langesid siin ja sääl talud hulgaliselt mõisastumisele, peremehed said vallalisteks inimesteks ja otsisid õnne väljaspool kodumaad. Rännati välja ainult Venemaale. Peterburi kubermangu Pihkva ümbrusesse, Sise-Venemaale, Krimmi ja Kaukasusse. Rändajad pioneerid olid vanad peremehed, kellelt mõis oli maa loovutanud. Eestkätt asusid nad ise võõrsile ja kutsusid sinna teisigi. Paljud uskusid nende kiitlemist, et elu sääl asunikkudel olevat soodus, antavat prii maad, pole sundijaid ega mõisnikke, ainult oma peremehed. Paljud likvideerisid siin oma majapidamised ja asusid võõrsile. Ühe korra saatnud peremehed ette ühe mehe quasi maakuulaja kellegi Hans Müüri. See oli käinud Kolga-Jaani kihelkonna koolis, vallanud pisut vene keelt ja peremees kogunud talle sõidu raha ja saatnud Kaukasusse uurima elamistingimusi. Hans sõidabki sinna. Hinnates Kaukasuse elutingimusi oma nooremehele omase kergemeelsusega - 74 - ja leiab need petlikult ilusad ja soodsad ning kutsub kirja teel siit perekondi omale järele. Müür ise ei jää Kaukasusse elama vaid asub Moskvas teenima mingis kontoris. Hulga perekondi müüvad siin kõik omad varandused ja asuvad heade lootustega teele Venemaale. Ka sündmuse jutustaja (Jaan Rümmel) ise asub samal puhul oma isaga väljarändamise teele. Esimesed pettumused väljarändajail tuli ületada juba Jõgeva raudteejaamas. Osutus nimelt, et muidu sõidusoodustusi ei anta väljarändajaile, kui nad peavad igasse vagunisse (sõit pidi sündima looma vagunites) kaasa võtma mingi looma, lamba, vasika või seapõrsa. Siis lapitud rahad kokku ja igasse vagunisse ostetud üks loom. Jutustaja vaguni autoriteetne saatja olnud üks must lammas. Juba Narvas ja Kačinas kohanud nad pettunuid tagasirändajaid: riideräbalad seljas, pamp õlal ja pilliroo kepp käes. Nii hulkunud hulgaviisi väljarändureid tagasi kodumaale ja hoiatanud teisi edasisõitmast. Keegi pole aga nende hoiatusi hoolinud. Igaüks tahtnud näha oma silmaga tõotatud maad ja iga mees pidas end küllalt visaks ja tugevaks asujaks. Suur osa sõitnud edasi päämiselt Kaukasusse. Tema pööranud oma isaga Peterburi kubermangu Luga maakonda otsinud elukohta siit ja säält. Viimaks rentinud ühest Karu mõisast 30 tiinu kannastiku maad. Ostnud ühelt Soomlaselt ühe lehma, hobuse, lamba ja vana sauna hüti. Ehitanud selle ülesse oma rendimaale. - 75 - Juurinud maad, teinud kütist ja niiviisi asustunud elama kaugel võõrsil. Esimesel aastal jõudnud nad õige vähe põldu juurida ja külida. Heina teinud nad ühe eraku maalt, kes oli mingi poliitilise süü pärast mõistetud sinna kolmeks aastaks asumisele. Rendileping tehtud 35 a. peale. Nad püsinud sääl ainult kolm aastat ja tulnud tagasi kodumaale. Elada pärast ehk oleks võinud, arvab jutustaja, kuid alguses oli muidugi elu väga raske. Naabrid ingerlased kiratsenud eluaeg oma hingemaadel. Põldu harinud nad vähe ja halvasti, kuna talveti püüdsid teenida metsaveoga ja naised ammutanud sissetulekuid Peterburist ja Kačinast toodavate leitud laste kasvatamisega. (Jaan Rümmel: leitud laste kasvatamine annud hääd sissetulekut. Neid kasvatatud perekonnas korraga mitut. Juhtunud üks surema, annud riik matuseraha ja toodud uus laps kasvatada. Rinda pole võimalik olnud lastele anda siis tõmmatud lehma nisa nahk sarve otsa, piima sisse ja laps imeb ja kasvab!)

Minu isal oli suur igatsus kodu ja kiriku järele, arvab jutustaja oma tagasisõidu põhjusi harutades. Piibel, palve ja lauluraamatud olnud hoolega kaasa võetud ja isa käsitanud neid sageli, kuid sellest olnud vähe, puudunud Eesti seltskond ja luteriusu jumalateenistused. Pankova Soome kirikus peetud aastas kaks korda eestikeelset jumalateenistust, sellest pole tema religiöös isale jätkunud.. Teisi eestlasi pole sääl elanud, ka muidu pole nendega olnud kokku puutumisi. Sellest siginud suur igatsus kodumaa ja suguvendade järele. Viimaks tulnud sinna üks rändur – eestlane. Isa müünud temale - 76 - rendi õiguse edasi ja sõitnud tagasi Eestisse, kodumõisa. See andis ka mingisugused eluvõimalused ja siin kiratseti edasi. Enamesti kõik väljarännanud tulnud mõne aasta pärast tagasi kodumaale, pettunult, kehvana ja hulkujana.

Ühe lõbusa rännakuloo jutustab sama mees vanemast ajast. Põltsamaa lossi omaniku Bobrinsky proua lapsepõlvel (See pidi sündima ca 1846 a. ümber.) käis minu vanaema isa Tõnis Pinda oma isaga Valgel-Venemaal Bobrinsky mõisas siit maa eeskujulikumalt põlluharimist õpetamas. Eestkätt harkadraga kündi ja kartuli panemist. Proua Bobrinsky teinud oma lossi ülemvalitsejale sõimunimega „kuradijalg” ülesandeks saata üks arukam teomees kevadtööde ajaks sinna põllutööd õpetama. „Kuradijalg” („Kuradijala” õiget nime rahvas ei tea.) valinud välja ülalnimetatud teomehe. Kohe pääle jõuluid asunud nad teele: härjad regede ees, harkader ja karuäkked pääl sõitnud nad Venemale. Kahekuulise rännaku järgi jõudnud nad sinna. Õpetanud harkadraga kündi ja kartuli seemendamist, harkadra ja karuäkke ehitust ning kasutamisviisi. Kevadtööde lõppedes hakanud jälle kojusõit kuhu nad sügiseks jõudnud. Selle pädagoogilise teene eest annud proua Bobrinsky Pindadile kaasa priiuse kirja s.o. nad pidid saama priimeesteks ja Pinda talu mida nad Kamari külas rentnikena kasutanud pidanud saama neile pärisomanduseks. Rumal ja väsinud ori ei osanud kohaselt kasutada oma donatsiooni. Pinda kõneles sellest „Kuradijalale” ja see käskinud tuua paberit mõisa, - 77 - et küllap mõis seda paremini hoida mõistab ja loeb talu kingituks.

Peab arvama, et paber visati lihtsalt ahju, sest ainult ühe aasta olnud talu ilma orjuseta nende kasutada, kuna järgmisel aastal pandud ühes teistega Pindalegi ühesugune orjus pääle. Vaatamata sellele pidas Pinda perekond seda talu oma käes kuni 1882 aastani, mil ülemvalitseja Holst selle ühes teiste taludega lammutas ja maa mõisastas. Järgmine peremees major Lauw midagi eelmise donatsioonist ei teadnud ja nii kustus see orja priiusekiri sama üllatavalt ja äkki, kui oli saabunudki. (Jaan Rümmel)

Kamari mõisa moodustamine külade lammutamise teel oli kestnud ca 1860 a. kuni 1912 aastani. Lustivere mõisnik von Wahl oli samuti kui Põltsamaa mõisate omanikudki lammutanud hulga talusid või koguni külad ja nende põldude asemele ehitanud 1880-1890 praeguse Lustivere pärismõisa. Ennem oli pärismõisaks Kaliküla, hilisem karjamõis. (Joosep Reinberg, Lustiv. vallas, Leeso külas) Kahju, et Lustiv. vallas ei leidunud hää mäluga ja jutukat meest, kes oleks teadnud mingit pilti säält valla külade lammutamisest joonistada. Mõned üksikud jooned esinevad selle valla elust järgmises päätükis.

Talude kruntimisest, rentimisest ja ostmisest.

Talude kruntimine toimus nois mõisus 1850date aastate jooksul. (On olemas V. Põlts. mõisa Inno-Jaani talu „Wakko-Ramat” mis on maamõõtja Fuchsi poolt kinnitatud 1857 aastal. Sellest väljavõte avaldatud eelpool.) Pääle selle tuli rendiaeg mis kestis poolteist kontrakti aega (s.o. 6 a kontrakti aega) ca 10 aastat. Kohe ei olnud peremeestel ei julgust ega rahagi talusid päriseks osta. See sündis järgmise s.o. 1870date aastate jooksul. Esimesed talud osteti 1871 a. siis suurem hulk 1876/77 ja ülejäänud väiksem osa järgmise aastakümne alul.

Täpseid jutustusi, mis iseloomustaksid selle ajajärgu muresid ja toiminguid, küll rahvas ei mäleta. Oleks huvitav olnud märkida just talude planeerimise ja müügi printsiipe: kuis mõis sääl toimis ja kui õiglaselt peeti silmas talupoja huvisid. Ainult üksikud viited siitsäält heidavad valgust neisse talurahvale tänaseni tähtsaiks osutunud sündmusisse. Enne talude krunti ajamist oli 1849 a. talurahvasäädusega talu maa eraldatud mõisamaast ja selle eraldamine või mõisale võtmine oli keelatud. Mõnel juhul osutus siiski, et mõis oma huvisid silmas pidades püüdis talumaad võõrandada või oma huvisid mööda seda mõne teise maa ala vastu vahetas. Ühe sellase tüüpilise mõisa omavoli tarvitamis loo jutustab üks Utsali külamees. (Madis Nõmm) Minu isa oli Nõmme talu peremees, kui mõis mõõdab kogu selle küla talude heinamaad hoopis teisiti, kui nad olid olnud varem. - 79 -Senini olnud talude heinamaad piku jõe kaldail ilusail luhtmail. Siis mõõtnud mõis kõik heinamaad otsaga rabasse, nii et vähe jäänud hääd heinamaad, kõik olnud metsa-soo võsastik, mis kunagi hääd heina ei kasvata. Ja ülejäänud luha käärud võtnud mõis hoopis omale. Selle mõõtmise järele valmistanud mõis ka kaardid ja saatnud need Riiga kinnitamisele. Kinnitust need kaardid ei ole leidnud, sest see maa mis mõis talude heinamaade kõrvalt omandas kuulus juba kogukonnale. Nii tulnud kaardid kinnitamatult tagasi ja mõis püüab oma õigust pettuse teel läbi viia. Utsali küla mehed aetud mõisa kokku ja küsitletud peremeestelt kas need mõõtmised ja kaardid õiged on. Kui õiged, siis pidanud peremehed ühele saksakeelsele protokollile alla kirjutama, mis seda pidi tõendama. Madis Nõmm ühes mõne teise peremehega hakanud vastu seletades, et nemad pole heinamaad mõõtnud ega või ka teada kas kaardid on õiged. Seda peab mõis teadma paremini. Seda teadvat nemad küll, et luht mis taludelt mõisale võetud on valla maa. Sääl juures viibinud maamõõtja Fuchs ja talurahva asjade komissar ning mõisa ülemvalitseja. Sellega oligi mõis oma mängu kaotanud. Muist peremehi kirjutanud alla mõisa poolt esitatud protokollile kuna teine osa peremehi, Nõmmega eesotsas kirjutasid alla protokollile, kus mainiti et see maa oli varem küll valla oma. Kelle praegu seda ei tea. Mõis ei jõudnud oma tahtmist läbi viia ja heinamaad jäid Utsali meestele endist viisi jõe kaldale. Madis - 80 - Nõmmele aga, kes järgmisel kontrakti tegemisel isa asemel peremeheks hakkas, pandud 40 rbl renti juure.

Tuli ette talukohtade päriseks müümise puhul, et mõisnik vehetas maid, sageli terveid külasid, et saada võimalusi kohtasi maha müüa. (Jaan Krass, Lustivere v. Leeso üla Tõnise talu peremees) Vana Lustivere mõisa omanik Reinhold von Wahl vahetanud Kabla külas, mis asus kvoote mail Leeso küla vastu, et esimese küla talusid maha müüa. Müümine oligi toimunud a. 1871-1882 kuna pärast tulnud mõisnikule sellest miskisugune kimbatus ja ta nõudnud talurahva kommari kaasabil peremeestelt puhtale blangule allkirju, mis pidi peremeeste arvates minema neilt küla maade vahetamise nõusoleku hankimiseks. Mõned annudki oma allkirjad kuna Leeso küla Sosi talu peremees Miiler ei ole oma allkirja annud. Ta olnud pea kohtumees ja punninud mõisale vastu. Korra kohanud teel Wahl Miileri ja hakanud teda sõimama „loiuseks” Viimane kaevanud Wahli kohtusse sõimamise eest. Rahu kohus olnud Eestis siis alles värske ja karm, nõudnud Wahli kohtu ette, kes olnud parajasti Itaalias tervist parandamas. Wahl pole enam Miileriga rendilepingut sõlminud, siis nõudnud Miiler ka rendilepingu uuendamist. Wahl kartnud karistust ning saatnud Miilerilegi Itaaliast uue rendilepingu vanade tingimustega ja Miiler võtnud oma kaebuse tagasi.

Sellaseid allkirjade hankimisi oli kuulda mitmelt poolt. Ja kui neid ei saadud, siis olevat mõis nõutanud oma õiguse valetunnistuste abil. (Jakobson, Kamari küla, V. Põltsamaa v. Linaharu talu rendi peremees kõneles, et Kamari küla lammutamise puhul oli valitseja Wilde olnud hädas maade mõisastamise pärast, milleks tal õigus puudus. Ühtlasi arvab, et Wilde oma naha on päästnud vale tunnistuste abil!)

Talude ostmiseks kogunud peremehed raha päämiselt karja ja põllusaaduste müümisega. Müüdud lina, otri, karja ja hilisemal ajal suurel hulgal kartulaid. Mõni riskeerinud kogu 2/3 põllumaa kartulisse külviga. Saak olnud alati hea. Äpardusi juhtunud harva. (Peeter Tamm, Pudivere küla Martini talu peremees (Lustiv. v.) ta läinud kroonu teenistuse hirmu pärast koduväiks ja saanud peremeheks. Varsti ostnud ta veel kaks talu juure ja nüüd on mees kolme talu peremees.) Tihti saanud ta kartulaid müüa kuni 2000 vakka a 85 kop. s.o. ca 1700 rbl. aastas. Kui võrdleme, et talu maksis keskmiselt 4000 rubla, siis võidi seda omada juba mõne aastaga.

Talude ostmise hooaja alul olnud talud kaunis odavad, pärast tõusnud nende hind. Säältkandimehed ostsid oma talud krediitkassa kaudu. Talude hinnad olnud neis kolmes mõisas võrdlemisi järgmised. Kui võtame ühe väärtuslise talu neis mõisus ja võrdleme nende müügi hinda, siis saaksime järgmised tulemused:

V. Põltsamaa mõisas talu hind 3000 rbl.

U. Põltsamaa mõisas talu hind 3500 rbl.

Lustivere mõisas talu hind 4000 rbl

See oleks teises mõisas ca 16 ja kolmandamas ca 33% kallimad kui esimeses.

Asjaolu võis oleneda sellest, et vürsst Gagarinil kui rikkal mehel ei olnud vaja talumeestelt nii palju raha hankida, kui teistel mõisnikkudel. Ja Lustivere Wahl, kui kõige kurjem saks, kruvis talu hinna õige kõrgele. (Johannes Jürgens Lustiv. vallas.)

Ei saa mainimata jätta nendes valdades kvootemaa, s.o. mõisa käsutada kvootemaana (punase kriipsu maana) esinevad terved külad, kes orjasid kuni ilmasõja lahtipuhkemiseni osalt teoorjadena mõisnikke. Vana Põltsamaa vallas on ostet koha omanikke arvult 156. Kvootemaadena esinesid terved külad. Nagu, Utsali, Kamari, Rümmli, Epru (viimaseist kolmest kõik talud, mis olid järele jäänud lammutamisest ja maade mõisastamisest) siis veel Paduvere ja Pällusaare külad. Need asusid pääle Utsali kõik mõisa lähedal ja neilt teoorjuse nõudmine väga soodne. Vanu rentnikke on seega ca 60% müüdud taludest. Uue-Põltsamaa vallas on rentnikkude protsent märksa väiksem, 65 vana peremeest ja 15 rentnikku s.o. ca 25% kvootemaad võrreldes müüdud kohtadega kuna Lustiveres on see % jälle suurem 100 ostetud kohta ja 75 rentnikku s.o. juba 75%.

Seletamatagi on selge, et rendivahekord pidurdas peremehe kosumist. Rendikontrakt tehti ainult 6 aasta pääle. Mis mõte oli siis rentnikul talu kultiveerida ja hooneid kohendada kui tal kindel peremehe õigus piirdus ainult selle lühikese ajaga. Ka ise ei tohtinud peremees jõukaks minna, vähemalt näiliselt mitte, siis oskas mõisnik jällegi renti lisada. Niiviisi närutasid ja hingitsesid rentnikud oma kohtadel ja hoidsid mõnda kogutud rublatükki sukasääres. Ehk, kui oli peremees terasem, siis katsus varsti omale osta kohta päriseks. Kuidas mõisnik oma rentnikesse suhtus, näeme 1905 ja -18 a. sündmusil, kus esimese käed olid vabad.

1905. aasta sündmusist.

Nii suurt sündmuste keerist, kui oli seda a. 1905/6, ei ole rahvatraditsiooni põhjal üle kahekümne aasta möödumisel kirjeldada enam hästi võimalik. Oli võimalik tajuda ainult mõnda üksikut momenti, mis iseloomustavad selle ajajärgu. Kronoloogilist ülevaadet ei ole enam võimalik esitada nende aegade sündmuste kohta. Ehk kui ma seda teha püüaksin, siis oleks see kindlasti konstrueeritud ega vastaks tõe oludele. Rahvas segab selle aja sündmused hilisema 1917/18 a. sündmustega ja sageli on neid mälestuse riismeid ajalt eraldada üksteisest raske. Pigemini piirdun toore traditsiooniga, mis kogunud siit-säält, ilma, et püüaksin pääle vajaliste märkuste midagi lisada omalt poolt. Suureks kasuks selle ajajärgu tundmisele peaks küll olema Põltsamaa kiriku arhiivist leiduv kirjutus selle aja kohta. Toon siin samas ärakirja sellest dokumendist. Pastoriks oli tol ajal Rennit. Ei saa öelda et tema oleks selle kirjatüki autor. Käekirja järele vähemalt mitte. Küll on aga mõned pliiatsi märkused tehtud tema poolt hiljem. See ärakiri võiks siiski olla, vaatamata tunduva erapoolikusele, kasulik sündmuste tõelisele hindamisele. Hää on see kirjutus veel ses suhtes, et see valgustab asja ülevaatlikult, kuna rahvas piirdub ainult üksikasjadega.

Põltsamaa luteriusu kiriku arhiivis leidub üks kirjeldus 1905 a. sündmuste kohta Põltsamaal, millest toon siin ärakirja.

Das öffendliche Leben. Das ist ein schweres und dunkles Capitel, das die ganze revolutionäre Bewegung des vergangenen Winters umfasst. Schon im Mai v.J. als das Missionsfest im Frein abgehalten wurde, hörte man, das einige „Volksmänner” die Absicht gehabt hätten eine rothe Fahne auf einem Baume aufzupflanzen; man sagte, es wäre dazugekommen, wenn ein Mann nicht um diese Zeit erkrankt wäre. Zum Johannisfest wurden gefährlichere Dinge erwartet: der Pastor sollte von der Kanzel heruntergetrieben werden, Bomben sollten geworfen werden und dergl. Dinge mehr, und in der That: ängstliche Gemüther hielten sich auf ferne; namentlich hatte man es vorgezogen, die Kinder an diesem Tage zu Hause zu lassen; auch ganz vermuthliche Persönlichkeiten, die sich sonst zu dieser Gelegenheit in der Nähe des Pastors aufhielten, sah man dieses Mal an der Peripheria (?) der Gemeinde. Am Johannisabend wurde unter Neu-Oberpahlen bei einem Johannisfeuer die erste öffentliche revolutionäre Rede gehalten: aus dem Walde war ein junger Mann (andere meinen, es sei ein - 85 - verkleidetes Mädchen gewesen), den niemand gekannt haben will, mit einer rothen Fahne herausgekommen, habe die rothe Fahne beim Johannisfeuer aufgepflanzt und habe dann die Rede gehalten, worauf er in den Wald zurückgekommen ist. Dass die Sache vorbereitet war, sieht man daraus hervor, dass verschiedene Persönlichkeiten aus dem Flecken, die mit der Revolution sympatisierten, zu diesem Johannisfeuer sich begeben hatten. Darauf wurde es in der Gemeinde vehrhältnismässig ruhig u. die Ruhe hielt an bis zu dem unglücklichen Tönnissonschen Congress in Dorpat. Als die dorthin abgeordnenten Deligierten zurückkehrten, da brach die Meetingwuth los: In allen Schulhäusern, Gemeindehäusern im Flecken in dem Saal des landwirtschaftlichen Vereins wurden Versammlungen abgehalten und den Leuten das Manifest von 17. October erklärt; aber nicht nur erklärt, sondern auch kritisiert und beschimpft. So nannte der örtliche Parschiallehrers Gehilfe, der in Flecken Oberpahlen u. in der Nähe Oberpahlens die Meetings zu leiten die Ehre hatte, dieses Manifest einen „verfaulten” Kuchen, den die Regierung dem Volke vorgetragen hätte, damit – während das hungrige Volk daran nagt – die Capitalisten sich bereichern könnten. Was dieser grüne Junge (pliiatsiga juurdekirjutatud Pajo) damals gegen die Regierung und Kirche - 86 - zusammengefaselt hat, spottet aller Beschreibung, und 6 Monate vorher hatte derselbe Jüngling im Theehause einen Vortrag über Alexander III u. Regierung gehalten; worin er diesen Kaiser mit übermenschlichen Zungen gepriesen hat. Die Schlagwörter des Socialisten waren damals dem Volke noch neu – daher wurden sie mit gewisslichem Applaus – aufgenommen; mehr dem, der den Muth hatte ein vernünftiges Wort dagegen zu reden! Dem wurde mit dem Sack gedroht, der war ein Retrogat, der kein Exisistenzberechtigung in dieser aufgeklärten Zeit hatte - den eigentlichen Ausgangspunkt machte die revolutsionäre Action vom Dorfe Sullustfer. Als Apostel des Socialismus trat dort ein junger Mann auf, der einige Stadtschulen ohne Erfolg besucht hatte, und von den Leuten für nicht ganz normal gehalten wurde; nun aber war er der Held der Situation. Alles lief ihm nach. Am Sonnabend war der Totenfest, den 19. November hielt er im Lustiferschen Schulhause sein erstes Debat. Nach einer wilden Rede hat er den Anwesenden revolutionäre Lieder eingeübt und ihnen dabei eingeschärft, das sie die Lieder überall, wo es verlangt wurde, singen müssen, wer es nicht thäte, an dem würde furchtbare Rache geübt werden. Dasselbe wiederholte er am folgenden Tage im eigenen Sullustverschen Schulhause, dort war die Bevölkerung schon so dreist, dass das Kaiserbild von der Wand geholt und zerrissen wurde. Dasselbe geschah bald darauf im Umbuschen Schulhause. - 87 - Auch im Kurristaschen Aidu Schulhause sollte das Kaiserbild zerrissen werden, aber einige einsichtsvollere Männer, unter denen der Kirchenvormund, sollten das Bild rechzeitig zur Seite geschafft haben. Aber man begnügte sich nicht mit dem blossen Anhören des neuen Evangeliums; man liess auch Thaten folgen; man musste sich an die Schliessung der Kruge und Monopolbuden. Ein langer Zug von Männern und auch Frauen bewagte sich auf der Landstrasse durch das Russistasche Gebiet unter Vorantragung einer rothen Fahne, um den Krugern die Schliessung der Kruge anzuzeigen und die Krugschilder abzureissen. Dasselbe Execution auch die Bervölkerung der Neu-Oberpahlenschen Gemeinde. Bewundern muss man, dass es dabei zu keinen Exessen kam. Während der Neu-Oberpahlensche Krug nur eine Nacht geschlossen blieb, waren die Kurristaschen Krüge längere Zeit dem Publikum unzugänglich. Bei der Schliessung der Neu-Oberpachlenschen Kruge waren die Vertreter der Gemeindeverwaltung aktiv, was ihnen später bitter zu kosten kam.

[(Uue Põltsamaa vallavalitsus sai selle eest terves koosseisus parkida) minu märkus S.]

In Kurrista hatte die Gemeindeverwaltung sich wohlweislich der Bewegung ferngehalten. Was nun das Verhältnis der Gemeinde zum Pastor u. zur Kirche in dieser Zeit betrifft, so ist darauf schon kurz hingewiesen worden, da aufs Meeting gegen Gott u. die Kirche energisch gepredigt wurde, so bleibt das natürlich nicht eindrucklos auf die Bevölkerung. Die Kirche sollte zwar nicht abgeschafft, aber durchaus eine Freikirche werden. Die Exaltierung der Kirche und des Pastors sollte denen überlassen bleiben, die sich zur Kirche halten wollten und einen Pastor brauchten; die - 88 - Pastoratsländereien sind natürlich einzuziehen.

Dass der Pastor zu Oberpahlen jährlich 16.000 Rbl. Einahme bezieht (als Jemand dagegen zu bemerken wagte, dass es nur 14.000 Rbl. wären, so wurde ihm, als einem von Gutsbesitzern entkauften, mit dem Sack gedroht) wäre doch eine Sünde. Auf einem Meeting in Neu-Oberpahlen war Proposition gemacht worden, die Kirche und der Pastor überhaupt abzushaffen; da sollen doch zwei Weiber energischer Protest erhoben haben. Diesen Worten folgten bald auch Werke. Man war nicht Hörer des Wortes allein, sondern wurde auch Thäter desselben. Am I Advent erhielt der Pastor vor dem Gottesdienst einen Brief, unterzeichnet von dem Socialisten M. Lillemann , in welchem ihm erklärt wurde, dass in der Evangelisch-Lutherischen Kirche zu Oberpahlen vom I Advent ab das Gebet für den Kaiser aufzuhören hat, der dawider handelte, der Pastor der Gemeinde wurde im ersten Falle Verlust an Gut und Hab, im zweiten Falle, mit dem Tode bestraft werden. Dass diese Drohung nicht eindrucklos auf den Pastor blieb, kann man sich denken; denn ähnliche Fälle in Lettland liessen befürchten, dass die Drohnung auch ausgeführt wird. Darum war der Pastor auch eine Zeitlang entschlossen, sein Amt in Oberpahlen aufzugeben; schliesshlich entschied er sich doch dafür solange zu bleiben, bis die erste Drohung ausgeführt wurde. Ob ihm nun der angedrohte Verlust an Hab und Gut zugefüght wurde oder nicht, ist schwer zu sagen; Thatsache ist es, dass dann Kirchenvorstehern eine Erklärung eingereicht wurde, dass die „Wirte des oberpahlenschen Kirchspiels“ (Die Unterschriften stammten alle aus dem Dorfe Umbus, auch aus dem Dorfe Kammar im ganzen 54 Namen) beschlossen, - 89 - veraltete regulativmässige Zahlungen dem Pastor nicht mehr zu leisten, da dieser auch ohne diese Abgaben schon so hohe Einnahmen habe, dass sie mit seinem Leistungen in gar keinem Verhältnis stünden. Ob diese Eingabe, die ja allerdings einen „Verlust an Hab und Gut” enthält, mit dem Drohbrief des Socialisten in Zusammenhang zu bringen ist, lässt sich nicht entscheiden; jedenfalls ist es zu den Meetings eifrig weiter abgehalten und die Menschen würden in Massen hinzulaufen, obgleich ihnen nichts Neues mehr geboten wurde, sondern immer nur die alten abgedreschenen Phrasen wiedergenannt wurden. Schliesslich wurde es dem Vorstande des Estnischen Geselligkeitsvereins zu viel: der Saal wurde zur Abhaltung der Meeting nicht mehr gegeben! Da kommt der Confirmanderhauswächter eines Sonntags nach dem Gottesdienst (ich glaube es war der III Advent) zum Pastor mit der Mittheilung, es sei durch Maueranschläge angezeigt, dass am Abend um 8 Uhr ein Meeting im Confirmandensaal abgehalten werde. Der Mann wurde an den Herrn Kirchenvorsteher, welcher gerade in der Nähe wohnte, gewiesen, und dieser wandte sich an die Polizei. Letztere schloss allerdings die Thüren des Lehrhauses ab, entfernte sich aber: die Volksmenge jedoch, die zusammengekommen war, kehrte sich wenig an die verschlossenen Thüren [--] dieses Mal ein Auswärtiger gehalten, den wiederum aber niemand gekannt haben will, der aber nach den Berichten über sein Aussehen zu schliessen jener Tõnisson gewesen sein muss, der später unter Laiva erhängt wurde. Andere wiederum behaupten, es sei ein verkleidetes Frauenzimmer gewesen, dasselbe - 90 - das jene Rede am Johannisfeuer gehalten habe. Die Polizei verhielt sich damals recht kläglich; so begab sich der jüngere Kreisschefgehilfe z. B. zu einem Lehrer (pliiatsiga kõrvale kirjutatud „Wahter“) an der Alexanderschule, dem gefährlichsten Hetzer, und bat diesen, er möchte so gut sein und sich nicht an den Meetings beteiligen; freilich standen der Polizei keinerlei Machtmittel zur Verfügung; sie soll viel mehr aus Fellin Weisung erhalten haben, die Leute gewähren zu lassen und sich nicht hineinzumischen. So war dann alles denn ausser Rand und Band. Autoritäten existierten nich mehr, jegliches Schamgefühl war verloren: kleine Schulkinder gingen an der Wohnung des Pastors vorüber aus Leibskräften die Marseillaise singend, jeder fühlte sich als Herr der Situation, Individuen, die früher niemand gesehen hatte, die sonst in Badstuben und abgelegenen Spelunken verkrochen lebten, drangten sich in den Vordergrund, führten das grosse Wort und dictierten mit Knuten bewaffnet den Gemeindeverwaltung ihre Forderungen, die sie amtlich den Gutsbesitzern weitergeben mussten. Jeder machte von der durch die Freiheitsaposteln verkündeten Freiheit den weitgehendsten Gebrauch und bewies so aufs Klarste, wie unreif er noch für die Freiheit ist [Siiani esimene poogen on kirutatud hää, peene käekirjaga gooti tähtedega, siit järgnevad poognad jäme, sootu teine käekiri, ladina tähtedega] Auch die Alexanderschüler hatten unter sich ein Meeting abgehalten, als reife Frucht dieses Meetings hatten sie an das Lehrercollegium eine Eingabe aus 13 Punkten bestehend gemacht, worin sie unter Anderem forderten: die Abschaffung des Religionunterrichts und des Zwanges der Beteiligung an den Morgenandachten. Das Lehrercollegium mit dem griechischen Priester an der Spitze - 91 - hat diesen Forderungen nachgegeben, die übrigen Forderungen berührten gar nicht die Competenz des Lehrercollegiumsm, waren gewiss nur als Verbrämung aufgeführt. Einige wollen behaupten, dass die Lehrer selber die Forderung um Abschaffung des Religionunterichtes inspiriert hätten. Einige Tage nachher versammelten sich die Schüler auf dem Schulhofe und verbrannten feierlich alle Religionsbücher; ob eine solche Leistung in der Kirchengeschichte schon vor früher vorgenommen ist? Die Lehrer sollen dem Schauspiele aus dem Fenstern ihrer Wohnungen zugeschaut haben. Und nach 2-3 Wochen, nachdem die Schule geschlossen worden war, meldeden sich mehrere von den Helden der Alexanderschule zum Confirmandenunterricht, als wäre nichts geschehen! Selbsverständlich wurden sie abgewiesen...; Während die Freiheitshelden in einigem Kirchspiel ihr Tätigkeit mehr oder weniger auf die Abhaltung von Meetings beschränkten, drohte von Estand her eine viel ernstere Gefahr: von Norden und Nord-Westen bewegten sich Mordbrennerbanden auf Oberpahlen zu; jeden Abend sah man am Firmament Scheine von brennenden Gütern. Aus den Papieren der Räuber, die später dem Selbstschutz zur Beute fielen, sah man, dass Oberpahlen zu Weihnachten den Räubern zum Opfer fallen sollte und wenn jene denkwürdige Schlacht bei Cabal nicht mit der Niederlage der Mordbrenner geendet hätte, so hätten wir in Oberpahlen zu Weihnachten rauchende Trümmerstätten gehabt; denn Succurs hätten die estländischen Banditen aus dem Pillistferschen Oberpahlenschen genug erhalten. Es war sehr aufreibende Zeit; die telefonische Verbindung wurde täglich zerstört und wieder hergestellt, manchmal auch mehrmals täglich, wenn man Nachrichten erhalten konnte, so lauteten sie sehr entmutigend; die Bande rückte mit unterbitterlicher Consequenz immer - 92 - näher, alles im Flecken war in grösster Aufregung. Aber die Räuber haben an der Westgrenze des Kirchspiels kein Glück: dreimal haben sie den Versuch gemacht, von dort einzudringen, immer sind sie zurückgeschlagen oder gefangen worden; das erste Mal von einen einzigem Förster, das zweite Mal vom Selbstschutz, das dritte Mal von der Polizei. Nachdem der Selbstschutz die Bande bei Cabbal zum Teil getötet, zum Teil gefangen genommen, zum Teil in Flucht geschlagen hatte, konnte man etwas aufatmen; aber natürlich durfte man nicht sicher sein, denn ein Teil der Mordbrenner hatte sich nach Fennern gewandt und von dort her war eine neue Invasion zu befürchten. Da trat Hilfe von der anderen Seite ein; das Militär rückte kurz vor Weihnachten in Oberpahlen ein und damit beginnt das zweite Capitel der Revolution. War der bisherige Lauf der Unruhe sehr aufregend und aufreibend, so war das Folgende gemütsberegend und herzzerreissend nicht nur für diejenige, die es traf, sondern für den Pastor. War der Letztere bisher von der Gemeinde so gut wie verlassen, so wurde er nun förmlich belagert von Personen, die sich in der „Freiheitsbewegung“ compromitiert hatten, und deren Angehörigen; nun sollte der Pastor helften, Fürsprachen einlegen, befreien. Zu demselber Augenblick, als das Militär in Oberpahlen einrückte, verliessen der erwählte Parchiallehrergehilfe (pliiatsiga pääle kirjut „Pajo“) und ein Lehrer von der Alexanderschule (pliiatsiga pääle kirjut „Wahter“), die die Hauptagitatoren waren, Oberpahlen; eine Viertelstunde später waren sie arretiert worden. Auch viele andere Persönlichkeiten, unter ihnen zwei Kamerschofschen Hauptagitatoren, verschwanden von der Bildfläche. Das Militär begann seine Aktion damit, dass das Haus des - 93 - Uhrmachers Lettens an einen Abend umzingelt wurde.

Genannter Lettens war bisher als ein stiller Mensch und fleissiger Arbeiter bekannt; niemand konnte bei ihm etwas Schlechtes vermuten; er hatte nur als Handwerkerdelegierter an dem Congress in Dorpat teilgenommen und zwar hielt er sich zu der Partei der „Uudised.” Dennoch muss er sich schuldig gefühlt haben, denn als sein Haus umzingelt wurde, öffnete er nicht freiwillig die Haustür, und als es schliesslich doch geschehen musste, so schoss er auf das Militär, verwunderte einen Officier schwer und einen Soldaten tödlich. Das Militär stab auseinander, den die Soldaten waren ganz harmlos mit ungeladenen Flinten erschienen, so konnte Lettens sich ungehindert aus dem Staub machen und es ist bis heute unbekannt, wo er sich aufhält (pliiatsiga päälekirjutatud „Amerika”.) Darauf begannen die Streifzüge des Militärs in die Dörfer; es wurden viele Menschen beideslei Geschlechts gefänglich eingezogen; interniert wurden sie auf dem Schlosse und nachts wurden sie weiter nach Fellin befördert.

Der Inspector der Alexanderschule (vahele kirjutatud pliiatsiga „Dr. Raamat”) und der Religionslehrer an derselben Anstalt (pliiatsiga päälekirjutatud „Liigand”) hatten sich, als das Militär einzückte, auch entfernt, kehrten aber, nachdem sie sich beim Priester erkundigt hatten, dass für sie keine Gefahr vorhanden sei, am Jahresschluss zurück. Kaum waren sie zu Hause angekommen, so wurden sie sofort arretiert; für eine Nacht im Schloss interniert und dann nach Cabbal vors Kriegsgericht geführt. Dort soll ihnen sehr schlecht ergangen sein. Die Officiere vom Kriegsgericht sollen ihnen eröffnet haben, dass sie erschossen würden, der General Besobrason hat das freilich - 94 - in officieller Abrede gestellt. Jedenfalls wurden die beiden aus Cabbal nach Ollustfer, aus Ollustfer nach Fellin geführt und dort gefangen gesetzt. Nach 5 Monaten wurden sie gegen eine Caution auf freien Fuss gesetzt und ihre Sache der Procuratur übergegeben. Mittlerweile kam von Norden her die Siversche Strafcolonne; dunkle Gerüchte flogen ihr voraus; man erzählte sich von Erschiessungen am ersten Weichnachtsfeiertage bei der St. Marien-Magdaleneschen Kirche; niemand wollte es recht glauben, dass dem selligen Freiheitswunsch eine so erschreckende Ernüchterung folgen könnte. Doch gar zu bald musste man daran glauben! Am Neujahrstage fand die erste Hinrichtung auf dem Gute Tappik statt. Der Mann, der erschossen wurde (pliiatsiga pääle kirjut. Andres Pung) war, soviel mir bekannt – politisch nicht compromitiert, sondern war von der Gemeinde als Pferdedieb der Strafcolonne ausliefert. Von Tappik zog die Strafcolonne sich nach Lustifer. Hier sollten 4 Männer hingerichtet werden. Ein Pferddieb (pliiatsiga pääle kirjut. Tiss), den die Gemeinde ausgeliefert hatte, ein Greis (Pliiatsiga pääle kirjut. Luts), den man im Hofswalde mit einer Flinte ertappt hatte, und der – nachdem er interniert war – zweimal einen Fluchversuch gemacht hatte; ein Wirt, der den Gemeindeältesten bei Ausübung seiner Amtspflichten (pliiatsiga pääle kirjut. Anderson) in den Sack gesteckt hatte, und ein junger Mann (pliiatsiga pääle kirjut. Männik), der die Hofsleute in Lustifer mit Drohbriefen überschüttet hatte und bei der Schliessung der Kurristaschen Krüge sehr aggressiv zugegangen war. Letzterer wurde schliesslich zu 50 Rutenhieben begnädigt. Vor der Hinrichtung hatte der Pastor den Verurteilten das Abendmahl zu reichen; mit welchen Gefühlen er diese Amtshandlung vollzog, lässt sich nicht beschreiben; an der Verzweiflung der Verurteilten und - 95 - deren Angehörigen, die zugegen waren, möchte man lieber gar nicht denken. Es war schrecklich...; In den Grenzen des Kirchspiels fanden 4 Hinrichtungen statt. Im Ganzen sind aber 12 Oberpahlenschen Gemeindeglieder erschossen worden, die übrigen 8 teils in Estland, teils in Fellin, die Siversche Strafcolonne hat auch zwei Gesinde niedergebrannt: eins in [pliiatsiga pääle kirjut. – Palk (Paak?)] in Sullustfer, das andere in Lustifer (pliiatsiga pääle kirjut. Tamm) – weil politisch verdächtige Individuen, die in den Gesinden wohnten, geflüchtet waren. Vor kurzen habe ich von einem Untersuchungsrichter in Dorpat eine Anfrage erhalten, wann zwei von den Hingerichteten geboren, getauft und erschossen worden sind. Es scheint eine Untersuchung eingeleitet zu sein – Mitte Januar nähte eine andere Strafexpedition von Westen her. Ein Oberst (Russe) (Russe-sulgudes) kam von Weisik mit seinem Stabe aufs. Gutsschloss Oberp. Die ganze männliche Bevölkerung des Kirchspiels war auf den Schlosshof befordert; es sollte ihnen dort „das Gesetz vorgelesen werden.“ Eröffnet wurde die Procuratur mit einer kurzen Ansprache des Obersten. Darauf wurde die Nationalhymne gesungen. Und nun folgte das, worauf niemand vorbereitet war: die von der Polizei als schuldig Bezeichneten wurden mit Ruthen gezüchtigt: Wenn man davon eine Kunde erhalten hätte, so hätte man versucht zu verhindern, dass die Execution in unmittelbarer Nähe der Kirche stattfand; so mögen manchen Gezüchteten und auch Zuschauern unangenehme und peinliche Empfindungen beim Anblick der Kirche aufgekommen. Die Züchtigung dauerte 4-5 Stunden und die Anzahl der Hiebe schien sich demnach zu richten, - 96 - wie viel und laut der bez. Gezüchtigte schrie: wer die Zähne zusammenbiss und keinen Laut von sich gab, wurde länger geprügelt, wer laut schrie, kam leichter davon. Nur der Neu-Oberpahlensche Gemeindeälteste und der Gemeindeschreiber wurden ganz besonders gezüchtigt – man sagt, sie hätten 400 Ruthenhiebe bekommen, beide waren auch so schwach geworden, dass der Artzt consultiert werden musste – namentlich besorgnis-erregend war der Zustand des Gemeindeältesten; ich glaube, er hat sich noch eben nicht ganz erholt – jedenfalls ist er seit der Zeit leidend. Nach dieser Execution wurde es still – unheimlich still. Die Angst zitterte noch lange nach. Man war nicht sicher, ob es bei dieser Execution bleibt. Das hatte niemand erwartet nach dem bisherigen Verhalten der Polizei und der Regierung! Bisher konnte jeder reden und thun was er wollte, als es keine Regierung mehr gäbe – und nun bekam man auf einmal so starken Arm zu fühlen. Ob bei diesen Unruhen die grössere Schuld bei dem Volk oder bei den Religionsorganen zu suchen ist, das kann hier nicht weiter untersucht werden. Das allgemeine Urteil der besonneneren Personen lautet: die Execution war entsetzlich, aber wenn sie nicht gekommen wäre, so wären die Zustände noch entsetzlicher geworden! – Darauf wurden noch weiter verdächtige Persönlichkeiten eingezogen und nach Fellin befördert; ferner wurden die Waffen der Bevölkerung abgenommen, von Sol- - 97 -daten in einer Schmiede unbrauchbar gemacht, wobei die Soldaten die besseren Exemplare sich aneigneten und später für einige Kopeken sie wieder verkauften. Die Soldaten hatten in dieser Zeit ein gutes Leben: die Betrunkenheit unter ihnen war sehr gross. Und somit war die Bevölkerung „beruhigt“. Wie tief sitzt aber die „Ruche?“ Ob nicht ein heftigeres Sturm losbrechen würde, wenn sich nun die Gelegenheit bietet? – Im Grossen und Ganzen sagt man, seien nur wirklich Schuldige bestraft worden; freilich sind auch Individuen umbeheiligt geblieben, die die Strafe mehr verdient hätten, als viele von den Gezüchtigten. Es mögen ja auch einige Unschuldige von der Polizei denuciert worden sein; es bot sich hier ja jetzt eine günstige Gelegenheit, ihren Unmut zu kühlen an ihr unliebsamen Persönlichkeiten, denen sie sonst nichts anhaben konnte, wie sie denn auch dem Kriegesgerichte vom örtl. Pastor gesagt hat: dieser habe das Gebet für den Kaiser in der Kirche abgeschafft und – um einen Grund dafür zu haben, habe er sich selber jenen Drohbrief, von dem aber die Rede, vorgeschrieben. Die Herren vom Kriegesgericht haben denn auch Erkundigungen über den Pastor eingezogen, und nachdem sie über den wahren Sachverhalt aufgeklärt worden sind, haben sie sich sehr „ungnädig“ über den örtlichen Polizeichef geäussert. Die Herren haben auch verschiedenes andere an dem Verhalten und stellten uns die baldige - 98 - Versetzung des Polizeischefs in Aussicht; auch das Consistorium, bei dem der Pastor eine Klage eingerichet hatte, versprach nach dieser Richtung Schritte zu tun – aber es ist doch nichts geschehen!

Übrigens machte es den Eindruck, als ob der Herr in letzter Zeit umsichtiger und tatkräftiger geworden wäre. Nachdem die Bevölkerung also „beruhigt” worden war, kamen auch in der Tat keine Excesse mehr vor. Verhaftungen von ausgewiesenen Individuen, die sich versteckt hielten, kamen noch häufig vor, aber neue Verbrecher nicht. Obgleich die ausgewiesenen Personen sich in den Wäldem aufhielten, haben sie keine Raubüberfälle ausgeführt, wie etwa die Lellischen „Waldbrüder”. Erst am 17. Sept wurde der Kirchenvorsteher Herr von Wahl Addafer auf einer Fahrt nach Laisholm bei dem Gute Kawalso ausserhalb des Oberpahlenschen Kirchspiels abends spät um 10 Uhr überfallen; 5 Revolverkugeln wurden ihm nachgeschossen, von denen 2 die Pferdefüsse trafen, 3 im Wagen steckenblieben. Es ist ein ganz merkwürdiger Überfall: in der Nähe menschlicher Wohnung fand er statt – auf der einen Seite der Krug, auf der anderen die Gutsgebäude; die Kugel gehören zu einem Revolver von uralter Construction – alles weist darauf hin, dass es sich nicht nur um einen geplanten Überfall handelte, sondern um einen übermütigen Bubenstreich. Das kann - 99 - man aber nicht von dem Überfall sagen, der ungefähr in derselben Gegend, also im Laischen Kirchspiele auf die aus Oberpahlen nach Laischholm fahrende Briefskast ausgeübt wurde, dem der treue Postillion Wilol zum Opfer fiel und der Postknecht Mitt tödlich verwundet wurde. Das war ein Überfall, wie sie in Lettland in Tagesordnung sind, wobei die Geldpost ausgeraubt werden sollte. Das gelang den Räubern nicht, weil die scheu gewordenen Pferde Reissaus nahmen, ausserdem hatten dei Räuber sich verrechnet, denn die schwere Post war tags zuvor transportiert und dieses Mal waren nur 41 Rbl. unterwegs. Der Schwer verwundete Postknecht hat soviel aussagen können, dass es 5-6 Mann in „städtischer” Kleidung gewesen seien, die unter sich eine „fremde” Sprache gesprochen hätten; russisch oder deutsch hätte der Postknecht höchst wahrscheinlich erkannt – es kann sich aber um lettisch handeln; denn in Kurrista Gebiet gibt es einen Buschwächter, der im Frühling d. J. aus Lettland gekommen ist und dieser hat einige Tage nachher grade an derselben Stelle, wo Wilol erschossen wurde, wieder einen Schuss abgegeben, als die Post vorüber fuhr; er wurde ergriffen; bei der Untersuchung seiner Wohnung confiscierte man eine Lettische Correspondenz – es ist gar nicht unmöglich, dass dieser Mann mit lettischen „Waldbrüdern” Verkehr gepflogen hat. Der Buschwächter ist von der Polizei nach Fellin allerdings - 100 - als unschuldig freigelassen. Man muss abwarten, was der Postknecht, wenn er genesen sein wird, für Aussagen macht. Die Räuber haben bei dem Überfall Dum-Dum Geschosse angewandt. Unter der Bevölkerung geht das Gerücht, dass der Überfall von Gutsbesitzern ausgeführt worden sei (auch der auf Herr von Wahl) – einige sagen, um Militär reguisieren zu können, andere wiederum, um den Postknecht Mitt, der eine Zeugenaussage gegen einen Herrn gemacht hatte, zu bestrafen. Die Presse registriert beides – den Überfall sowohl, als auch das Gerede – aber ohne Commentar und veranlasst die Leute so, sich Gedanken über den Fall zu machen – ja noch mehr: sie richtet gefliessentlich die Gedanken der Menschen nach einer bestimmten Richtung hin um … Wind zu säen. Es ist überhaupt unverantwortlich von unserer estnischen Presse, dass sie absolut keine Stellung zu den Greueltaten nimmt, dass sie die Fakten berichtet ohne ein genügendes tadelndes Wort hinzuzufügen. Was soll man dazu sagen? Ist das Wort: qui tacet, consentit, vielleicht ungerecht? Solang unsere Presse so bleibt, wie sie ist, hilft alles Predigen in der Kirche nichts – denn das alles wird paralysiert durch die Presse.

Ärakiri ehtne Rud. Stokeby

Revolutsiooni laine ulatas Põltsamaale 1905 a. kevadtalvel ja algas eeskätt streikidega palgaolude parandamise suunas. Streigi idee haaras esmalt palgalisi mõisaametnikke resp. töölisi. Töölisküsimust tänapäeva mõttes ei olnud. Suurimail sündmusil tegutsesid vabad mehed ja sulased koos peremeestega ühisel vaerinnal mõisnikkude vastu. Viinavabrikusse Lustivere mõisa toodi streigi käsk 18. märtsi hommikul 1905 a. (Lustivere mõisa viinavabriku protokolliraamatust 18 III 1905 ja viinameistri Johan Kotkase seletus.) Ca 50 inimeseline salkkond mehi oma ja võõraid töölisi tunginud viinavabrikusse sisse ja nõudnud kategooriliselt töö seisma jätmist ja palga juure nõudmist. Töölised tulnud kokku ja pidanud lühikese koosoleku, nõutud palka juure ja vabriku töö jätkunud ainult väikese hiljaksjäämisega. Palga lisaga olnud mõisa valitsus vastu tulnud, sellepärast pole tööseisakut üldse tulnud. Sel puhul olnud mõisas asehärra või valitseja von Ratlev. Jüripäeval Wahli enese koju tulles maksetud omajagu töölistele kõrgendatud palk kuna mõnel oli see mahakärbitud. Suve möödus vagaselt. Jõulu eel tulnud uus revolutsiooni laine ja streikimised. Mingit põletamist ega lõhkumist rahvas toiminud ei ole. See revolutsiooni laine oli tugevam, laiaulatuslisem ning tõi endaga kaasa sündmused, mis andis aastale „punase” aasta nime.

Juba sügisel tundnud kui mingit valitsuslist halvatust. Juleti toimida otseselt maksva korra vastu, küll kroonu küll mõisniku suhtes. (Johan Kotkas ja palju teisi) - 102 - Kõnelejad käisid külasid ja koolimaju mööda ringi, soovitasid ja isegi õhutasid jätta maksusid maksmata, küll kroonule, õpetajale, mõisnikule jne. Rahvas haaras kinni sellest ideest ja toimis enam kui talle soovitati; läks oma uuenduste ja nõudmistega kaugemale kui aeg siiski lubas. Käidi mõisametsades jahil, loobuti kohustustest mõisa vastu, lõhuti keisri pilte, suleti viinamonopolid, ähvardati igat võimu kandjat kotti ajada ning keelduti igast amet-alalisest kohustusest. Sellele järgnes karistus salk: verine ja halastamatu, pekseti vangistati ja lasti maha.

Kuid suvel ja sügisel arenesid muud väikesed sündmused, mis osutusid talupoegade ja mõisnikkude omavaheliste vanade arvete õiendamisena. Nimelt Põltsamaa kihelkonnas, eriti Vana-Põltsamaa mõisa maa-alal esinevad suured metsad ja rabad, mis sel ajal kubisesid metsloomadest. Talupojal oli aga keelatud metsloomade laskmine olgu oma ehk mõisa maa pääl. 1905 a. lõdev kord lubas meestel ammuaegset iha, mõisa metsades jahistada, kustutada. Selleks kogusid 1905 a. sügisel hulk jahimeelisi mehi kokku ja käisid mõisa metsades põtru laskmas seda tegid kõik ümberkaudu valdade mehed. (Laeva-Kärevere, Lustivere Põltsamaa V. ja U. Kolga Jaani ümbruses jne.) Saadi põtru ja kitsesid, söödi liha ära ja mindi tooma uut saaki. Mõisa valitsused olid kui paralüseeritud, ei suutnud keelata. Isegi mõnel puhul antud meestele nõu minna põdrajahti. Võib olla seks, et sihilikult talumeeste kuritegusid suurendada, - 103 - võib olla ka hirmu pärast – olla häätahtlik nende vastu, siis jäävad tulemata mõisate põletamised ja rüüstamised. Igatahes tõsiasi, et mitmel pool läksid mehed jahti valitseja enese käsul, kuna pärast said halastamatult peksa. (Karl Rumvolt) Üks Palupõhja peremees ei usalda minna ilma loata põdra jahti avalikult ja võtab V. Põlts. mõisa valitsejalt Otto Kratzelilt põdrajahi pidamiseks kirjaliku loa (Jaak Limberg, Palup. külas, Tõnise talu peremees oli omaette salakütt. Kuid see kord oskas omale nõutada jahistamise õiguse kirjalikult. 1927 a. süg. tapeti see peremees oma kodus mõrtsukate poolt.), ajas siis kamba mehi kokku ja tõid metsast koju kolm põtra. Ka metsavahid, kelle hambad samuti põdrade pääle sügelesid, asusid teiste meestega kampa, said metsast küll oma saagi, kuid hiljem maksid selle lõbu eest küllalt kallilt. Ka muud kohustused mõisa vastu unustati. Näiteks saunamehed, kes tegid mõisa heinamailt kahaheina (pidid andma pooled heinad mõisale) vedasid kõik heinad koju. Hiljem, karistussalga kohale jõudes lastud neil saunamehil kõik heinad kodust jälle mõisa vedada. Ka puid raius ja vedas iga mees säält mõisa laanest, kus ta soovis. Siiski, peab möönma, et peremehed ja „arukamad” inimesed ei lasknud sellest korralagedusest end meelitada. Omavoli tarvitajad olid enamikus sauna- ja maatamehed. Püüan tuua mõnda isikut näitena, kes kuidagi seda interregnumi kurjasti tarvitas ja mis ta selle eest sai.

Umbusi külast said karistada (Karl Rumvolt):

1. Hans Kütt, saunamees, käis põdrajahis, sai 75 hoopi.
2. Hans Piir, saunamees, käis põdrajahis, sai 75 hoopi.
3. Jüri Saar, saunamees käis põdrajahis, sai 75 hoopi.
4. Jaan Laik, peremees, käis põdrajahis, sai 75 hoopi ja et ta peksu all ei karjunud sai 25 hoopi veel kuni karjuma hakkas. - 104 -
5. Tõnis Epru, peremees, käis põdrajahis, sai 50 hoopi.

Anikvere külas said peksa (Hans Kulp, U. Põlts. vallas Anikvere külas Kuppari talu peremees. Jaan Joost, Laeva vallast kõneles, et sääl poodi ülesse agitaator Madisson (mainitud Põlts. k. arh. leit. kirjelduses) maha lasti kaks meest ja peksa said kümmekond inimest. Kuid usun, et Laeva vallas on kogutud oma traditsioon.)

• 1) Juhan Turu, saunamees, käis põdrajahis ja sai peksa, vend
• 2) Jüri Turu, saunamees, käis põdrajahis ja sai peksa
• 3) Kaarel Silbermann ja
• 4) Joosep Silbermann, peremehe pojad, vennad, oli kelmid, said peksa ja vald andis nad Siberisse
• 5) Juhan Peterberg, sunamees, käis põdrajahis, sai peksa
• 6) Jüri Peters, talurentnik, käis põdrajahis ja varastas mõisa metsast puid – sai peksa.
• 7) Jaan Orikas, saunamees, oli tuntud kelmina, alul jooksis ära, pärast tabati ja vald andis ta Siberisse

Pole vist üleliigne, kui toon ühe lühida traditsiooni Põltsamaa põdra küttide kohta varasemast ajast. (Jaak Limberg) Rabade elanikud, metsavahid ja peremehed oli harilikult ikka salakütid. Kuid leidus üks kurjoosline mees, Jaan Pruks, elukutseline salakütt ja kummaline oma jahiseiklustega. Jaan Pruks elab Palupõhja külas mingis puulõikaja onnis. Elatab end vahetpidamata jahist ja vangileivast. Ta armastas jahil käia ainult üksinda ehkki, siis ainult intiimsõbraga. Tema ei tühjendanud püssi vähema looma kui põdra ehk kitse pääle. Juhtus põdratapp tulema avalikuks, siis maksis ta trahvi, isa põdra – põdra-pulli eest 25 rbl. ja emapõdra eest 50 rbl. ning istus kuu või teise kinni. Vabanedes algas endist leivateenistust. Püssi luba ega jahiõigust ei ole temal kunagi olnud. Aga kunagi ei olnud ta ka ilma püssita. Metsavahid kartsid teda. Ülesandmisi tuli nende poolt vähe ja kinni kukkumine sündis ikka metsahärra või mõne muu mõisavõimu varitsemisel. Metsavahid oli ta end austama pannud seega, - 105 - olles tapnud põdra ja koorib oma sõbraga parajasti põdra nahka, kui saabub metsavaht ja käsib püssi ära anda. Pruks jõuab ette, võtab metsavahilt relva ja paneb ta kinni hoidma põdra koiva, kui ise nahka nülib. Töö lõpetades lõigatakse põder parajaiks mehe seljatäiteks, kuna põdra magu raputab s... tühjaks lõikab silma augud sisse ja paneb selle metsavahile pähe, seob mao alt mehe jalgade vahelt läbi nööriga kinni ja ise laulab:

iga mees saab oma jao, metsavaht saab põdra mao.

Viskab isegi püssi metsavahile üle õla, kuid laengud jätab omale. Nii eksinud metsavaht kaua ringi enne kui heinalised ta piinlikust ülikonnast päästnud. Ja pääle selle ei ole metsavahid teda kunagi püüdma hiilinud.

Metsloomade liha ei jõudnud ta ise kõike süüa vaid tõi seda sageli Tartugi müügile. Korra teatakse, mis ööl Pruks kavatseb põdraga linna sõita ja metsahärra ja metsavahid asuvad teele ette, et teda tabada ja inflagrante delicito anda kohtu kätte. Truud sõbrad toovad selle õudse teate ka Pruksile hoiatades sel ööl linna sõitmast. Kaval mees tahab kõike tüssata ja toimib järgmiselt. Ehitab reele laudadest kasti pääle, nagu oli see maad mööda ringisõitvatel kontsu otsijatel. Põdra liha laob kottidesse, kontsa ja kalusid pääle, kuna istumise alla paneb oma ja ka teistelt laenatud kausid ja taldrikud, kõige otsa veel tökatiga määritud ankru ja nii lasevad öised metsavahtidest moodustatud valvepostid ta kui hariliku kontsa otsija paha aimamata läbi. Nii õnnestus Pruksil läbisõit, kuid hommikul selgub, et vahid on ta kontsu kaupmeheks simuleerituna ikkagi läbilasknud ja metsahärra sõidab Tartu teatud lihunikult, kellele Pruks liha harilikult toonud, - 106 - uurima, ehk on võimalik teda siin veel tabada. Lihunik oli muidugi Pruksi saladuses teadlik ega taha oma kundet kaotada. Küsimusele kes talle põdra liha toonud, vastab lihunik, et ta seda ei teadvat. Kuis see liha tooja mees välja näinud ja kas ta teda ära tunda võib, vastanud lihunik, et seda kindlasti ei mäleta. Väljanäinud ta umbes nii kui „Teie, härrad.” Seega olid vette langenud kõik Pruksi tabamise plaanid sel korral. Ja Pruks tappis põtru ja istus kinni. 1900 a. oli ta pidanud suurejoonelise peo, kutsunud kokku kõik salakütid ja sõbrad metsavahid ning pühitsenud oma saja põdra juubeli!

Hilisemal ajal pole ta enam mingit avalikku trikki toimetanud. Jahil käinud 1905 a. tasapisi omaette. S. Okkupatsiooni ajal leidnud sakslased talt vintpüssi, ta kutsutud Puhja komandatuuri, pandud komandandi valve alla ja siis surnud 1918 a. suvel. Arvatakse „suure hirmu pärast, et sakslased lasevad maha!”

Paaril juhul pean käesoleva ajajärgu kirjelduse juurest siirduma tagasi minevikku, et püüda selgema pildi andmist „vanade arvete õiendamisest.”

Võisiku mõisnik von zur Mühlen oli enne 1905 a. oma viinavabrikus viinapõletaja kaasabil kõrvaldanud piiritust s.o. kontrollapparaati rikkudes saanud piirituse kvantumi väiksema ja sellega vähenes ka aktsiisimaks. (Märt Kongas) See oli ulatunud ka aktsiiside ninna ja nad lähevad kontrollima. Peaaktsiis von Kossart ja tema abi üks Läti mõisnik baron Karl - 107 - von Drachenfels. Võib olla, asi oleks jäänud vakka kuid v. z. Mühlen toimis ise valesti. Nimelt ta oli kutsunud baron Drachenfelsi oma juure lõunale, kuna kõrgemat ametnikku, kui ainult „von”i ei kutsunud. Von Kossart vihastanud – sõitnud Põltsamaale võtnud politsei kaasa ja annud kuritarvidusele säädusliku käigu. 1905/6 a. olnud asi alles Põltsamaa kohtu-uurija käes uurimisel kui karistussalga ohvitser Mariebckin (Mariebckin (Mačievsky) olevat August Reinbergi seletuse järele olnud ühes kaardiväe polgus noorema ohvitserina. Keegi ses polgus teeninud soldat tunnud 1905 a. Põltsamaal tema allkirja ära ja imestanud kuis niisugune noor aga halb ja toores ning hoolimatu mees just karistussalgaga Baltimaale on juhtunud. Sest võib luua sünteesi, et karistussalga liigetel oli siiatulek vaba soovi järele. Ja mida verisem oli mees, seda meelsamini ta siia terroristide salka astus.) kärkinud kohtu-uurija juures, et ta peab selle asja lõpetama. Asja lõpetamist pole aga kohtu-uurija võimupiirid lubanud.

Keegi töömees Võisiku mõisast Raudsik, kaotanud mõisa tööjuures masinavahel oma käe ja nõudnud tervisekaotuse tasu. Seda küll ei ole ta saanud aga 1905 a. lastud talle selle jultunud nõudmise eest anda peksa.

Samad härrad, von zur Mühlen, ta pojad ja baron Drachenfels kohanud kunagi Võisiku mõisa metsas kaupmehe selli Pedakut salakütina ja üks neist lasknud Pedakule kuuli kaela sisse. Haavast paranedes kaevanud kannataja laskjad kohtusse. 1906 a. olnud asi appellatsiooni korras Viljandis ringkonna kohtus ja asi mõistetud tühja: nooruse rumaluses ja kergemeelsuses olevat v. z. Mühleni pojad lasknud! Kuid kannataja sai enne Põltsamaa lossihoovis peksa. Kaebamise eest.

Mitmel pool külades tuli ette keisri piltide lõhkumisi. Ühiselt ja ekstaasi all toimiti needki üleastumised, kuid pärast osati sellest vaikida ega saanud keegi erilist karistust. Iseloomuline juhus - 108 - sellest ajast toimus Umbusi külas. Sääl üks mees Tüki talu peremees Kristjan Mangolson ei jõudnud kinni maksta oma talu krediit kassa maksusid ja nende võlgade pärast pidi ta liikuv varandus enampakkumise teel mahamüüdama. (Odrats, Umbusi külas Hansu-Jaagu talu peremees. Mainitud perem. Mangelson on tüüpiline lohakas peremees. Tal on suur talu, kuid hooned on viletsad, mahakukkumas, talus puudub pea alati leib, seda laenab ta naela viisi naabri taludest. Ta sipleb alaliselt võlgades, juba sügisel viivad võlgnikud vilja, kui see saab masindatud. Puuduvad loomad ja muu koha pidamiseks vajaline inventaar. Ise käib ta ringi kui mingi hirmutis katkenud riietega totter, kuid sõbralik naeratus huulil. Pea igal aastal on tal koha võlgade pärast varandus oksjoni all. Kuid kunagi ei saanudagi müüa, sest Kristjan maksab vahest pristari II ja III hambri löögi vahel oma võla. Seks laenab ta raha, vilja, vasikaid etc ja müüb viimased, et saada raha ja hoiduda oksionist. Siis maksab seni vanu võlgu kuni uus oksjon tulemas ja sunnib meest kombineerima misgisuguseid väärtusi, millest hankida raha. 1905 a. ei olnud tal oksioni hirm esimest korda.) Ametivõimud olid välja sõitnud ja siirdusid ühes hulga rahvaga Tükile, kuid rahvas ei lasknud midagi maha müüa. Seletasid, et noil ärevail ajul ei pea nõutama mingisuguseid maksusid, veel vähem siis mõisnikkude krediit kassa kasuks. Seekord oksjon jäigi pidamata. Rahvas peremehed ühes sulastega tõmbavad punased taskurätikud keppide otsa ja liiguvad Umbusi küla koolimajja. Siin peab üks peremees, minu poolt mitmet puhku mainitud Karl Rumvolt, kõne kiriku regulatiivmaksude maksmata jätmisest. Samal hetkel hävitatakse ka seinal rippuv keisri pilt. Muid ülesastumisi sel puhul ei sündinud. Kuna Anikvere, vist juba Kaliküla, Lustiv. vallas, maksis sellane vastuhakkamine ühel Naela talu peremehel Andressonil (Andersonil) Mihklil elu. Tema võlgnes rüütlikassale (Ritterschaftskanzeleile) 6 rubla 1 kop. Vallavanem Miiler käis seda mitmet puhku nõudmas, kuna Anderson tolle aja rahutu meeleolu järele ei tahtnud seda puht jonni pärast maksta, kuigi ta seda küllalt maksta oleks jõudnud. Koht oli talle isapoolt ostetud juba 1871 a. ja teda tunti jõuka ja aruka, arenenud mehena. Nii kirjutati enampakkumise teel maha müümiseks temal üks noor hobune. Teatud päeval, detsembri kuul, tuleb valla- 109 -vanem ühes abiga Naela tallu oksjoni pidama. Andreson palub Miileri (vallavanemat) toast lahkuda, seletades, et niisugusel segasel ajal ei tarvitseks vallavanemal mõisniku käsu pääle joosta peremeeste juure oksjoni pidama. Abivallavanem oli kohe toast lahkunud ja ärasõitnud, kuna Miiler nõudnud kas raha maksmist või müüb võla katteks tema hobuse maha. Nagu teada, oli see aeg kuulus kottiajamistega. Ja Andreson oli ka selleks teinud ettevalmistusi. Ta hüüab tagant toast viis kaetud nägudega meest, kel suur kott käes. Need haaravad Miileri kinni topivad kotti ja viivad maja juures asuva tiigi pääle ja puistavad ta sääl kotist välja. Et kotti oli ennem kallatud küünrossi, musta värvi, siis omas vallavanem neegri väljanägemise. Ta võttis toast laualt oma paberid ja sõitis kõikide naeru all minema. Pääle enese puhastamise sõitis otseselt Lustivere mõisa ja kaebas von Wahlile oma häbistava oksjoni seikluse, millest järgnes hiljem Mihkel Andresoni mahalaskmine. Kui tahaksin anda sellale sündmusele õiget värvingut, siis pean peatuma pikemalt mõne üksiku tegelase juures ja arutlema kellegi osa suurust selles kurbmängus.

Mihkel Andreson oli enam arenenud mees selle aja kohta. Ta oli õppinud Põltsmaal Purmanni - 110 - kihelkonna koolis, saades oma noorepõlve ajajärgu vaimust inspireeritud ja osutus põliseks mõisnikkude vastaseks. (Mihkel Kuiv ja Theodor Andreson, mahalastu poeg.) Lustivere mõisniku Leo Wahliga sattus Andreson sõjajalale jahiõiguse pärast. Üksik kui ka klaperjahi pidamisel ei hoolinud Wahl mingist eraomandusest, vaid jahistas läbi ka külameeste metsad ja viljapõllud. Juba mõni aeg varem oli Andreson oma metsast tedrejahist Wahli minema kihutanud, seletades, et teie tallate minu heina, rikute lindude laskmisega noort metsa. Wahl loobus küll küttimast Andresoni metsas, kuid pidas viha ja otsis parajat juhust kättemaksta. Teda tunti äärmiselt metsiku ja talupoegist hoolimatu mõisniku, kellele 1905 a. rahutused pidid olema soovitud momendiks õiendada oma vanu arveid. Wahli sellekordseks paremaks käsilaseks osutus Leeso küla Sosi talu peremees Jaan Miiler (Lustiv. v.), kes sel ajal juhtus olema vallavanem. Jaan Miiler on iseloomult vagatseja palvevenna tüüp, kuid salakaval ja äraandlik omasuguste vastu. Igatahes puhtalt püsib temas veel endisel ajal mõisniku poolt oma orjale sissepekstud mõisniku jumaldamine ja omasuguste alahindamine. (Johan Kotkas, Jaan Krass ja minu omad muljed Miilerist. Neid iseloomu jooni kinnitab kogu ümbruskonna elanikkond Jaan Miileri kohta.) Johan Kotkas, kui mõisas tegutsev mees oli mitmel puhul tähele pannud, et Miiler oli mõisaomaniku jutule tulnud ja siis olid nad ikka lukustet ukse taga kahekesi pikemaid aegu kõnelnud. Teised peremehed, eriti rentnikud olid märganud, et mõisnikule oli alati olnud teada kõik külaelu - 111 - pisisündmused ja oskas neist oma rentnikkude suhtes teha täpselt informeerituna järeldusi. Rahvas pidas siis Miilerit küla ja mõisa vahel keelekandjaks. Paremat abimeest oma vastase kõrvaldamiseks ei võinud Wahl soovidagi, kui mäletame, et Andresonilt oli võlgu vaja sissenõuda ja vallavanemaks oli siis Miiler. Ümbruskond arvab, et asjas oli juba varem Wahli kätt tunda. Üheltki teiselt peremehelt ei mindud sellise kurjaga sissenõudma võlasummasid, kui Andresonilt. Olgugi, et oli võlgu teistelgi meestel.

Miileri kottiajajaid mehi oli kaunis raske kindlaks teha, siiski õnnestus see viimaks. Need olid sama ja naabri küla ausad noored mehed peremeeste pojad jne. (Jaan Aru, 48. a. v. Kabla külas, Lust. v. rendiperemees) Nimelt Jaan Aru (jutustaja ise), Märt Kimmel, Juhan Murd, Tõnis Murd ja Kristjan Tõntson. Mehed olid Miilerile kõik tuntud, sellepärast esinesid kaetud nägudega.

1. jaanuaril 1906 a. olid Viruvere külas Lubsi talus Hans Pahkeri pulmad. Sääl viibisid ka Andreson ja Miileri kottiajajad. Öösel oli pulmamaja piiratud soldatitest sisse ja nõutud Mihkel Andresoni väljaandmist. Eesotsas esinenud Lustivere Leo von Wahl. (Mõisnik ise. Kõneldakse, et ta kannud neil ajul oma venna riideid, kes oli ohvitser:) (Theodor Andreson, Jaan Krass ja palju teisi) Saduküla „metsasaks” Buckevič (Luckevič?) ja mõisa jääger Jaan Koort. Kabla küla sepp Hans Praalits vastanud, et Andresoni pulmas ei ole. Siis oli pulmamaja läbiotsitud. Andreson oli peitnud enese sahvri, kuid Jaan Koort oli ta - 112 - ära tunnud ja välja annud. Hans Praalits sai valetamise eest samas õues külmetanud hagudega ree pääl 40-50 hoopi ja lastud lahti, kuna Andreson viidi kinni. Järgmisel hommikul tulnud Koort Lubsi õuele luurama, seletades, et ohvitser olevat sinna kaotanud oma revolvri. (Jaan Aru ja Andresoni naine)

Teisel päeval viinud Andresoni naine mõisa juure mehele viina ja püüdnud teda vabaks paluda. Wahl seletanud, et tema võivat küll andeks anda kui ainult Miiler andestab. Miiler vastanud naise palvete pääle, et tema ei saavat ega olegi temal midagi andestada. Teda ja tema ametit on pilgatud ja nüüd peab kandma vastava karistuse. Andreson sai naise kaudu viina ja püüdis omalt poolt soldatitele viina andmisega mõjuda, et need teda maha ei laseks. Asi olekski sobinud, ainult nend omavaheline umbkeelsus rikkus asja. Üks soldat pigistanud neljast näidatud sõrmest ühe kinni ja seletanud midagi, kuna Andreson ega ta naine ei mõistnud vene keelt. Ja mahalaskmisel oli selgunudki see asjaolu. Neli soldatid olid laskmas ja maha lastavaid oli ka neli. Nimelt:

1) Mihkel Andreson, kellest käib jutt,

2) Luts – Lustivere külast (Kurista v.) Pärtli peremees, lasti maha mõisametsas jahilkäimise pärast!

3) Tiss – oli Pajusist sinna toodud ja lasti maha kui kelm

4) Sall – üks Kurista v. mees. Sai aga mõjuvate palvete pääle armu. (Johan Kotkas)

2 jaan. soldatid igatahes Salli vabastamisest midagi ei teadnud ja neljanda sõrme kinnipigistamine pidi tähendama Andresonist möödalaskmist. Ja nii sündinudki 3 jaan. 1906 a. Kaks meest Luts ja Tiss langenud kogupaugu pääle läbilastud päädega maha, kuna Andreson olnud palest ainult haavatud, jäänud püsti ja hakkanud karjuma. Siis astunud ohvitser juure ja lasknud ta maha oma nagaanist. (Mihkel Andresoni poeg Theodor ja naine) Õpetaja Rennit käinud enne tapmist andmas jumala armu ja ironiseerinud Andresonile „no mis sa tast aasid siis kotti”. Kuid ei ole rääkinud ühtegi sõna surmamõistetu kasuks. Andresoni jäid leinama naine ja seitse alaealist last.

Vaatamata hoolsa uurimise pääle jäid teadmatu küll Miileri kottiajajad. Suvel oli naise palve pääle antud asi uurimisele, et mehetapjaid karistada kuid see tagajärgi ei annud. Oli toimitud masselised uurimised ja juurdlused, ei saadudki teha kindlaks kottiajajaid. Rahu kogus oli Mihkel Andresoni mõistnud vallavanemaga häbematult ümberkäimise pärast kolmeks päevaks tagantjärele aresti. (Jaan Krass seletab, et Miilergi sellest ajast pääle pole rahu saanud. Ta olnud oma varanduse ja elu eest alalises hirmus. 1917 a. rahutuste puhul põgenes ta siit Kaukasusse oma sugulaste juure ja söendas tagasi tulla alles Eesti riigi algades. Siis kinkinud ta oma teise talu E. Vabariigile. Viimane andis aga selle kui tarbetu asja talle tagasi.)

1906 a. kevadel olid Miileri tallid maha põlenud. Rahvas usub, et need süütusid „kurja käe” läbi. Sest Andresoni tapmise pärast langes ta kogu ümbruskonna põlguse alla. Kuid samal suvel ehitab omale sama Miiler uhked kivi tallid. Teatakse, et sääl olevat Wahl talle annud suurt toetust. Miileri enese jutu järgi küll saanud ta ainult 30 vakka prii lupja mõisalt. See asjaolu kinnitab omalt poolt ta erakordselt häid suhteid Wahliga. - 114 - Eelkirjeldatu pärast jätkus mul huvi küllalt püüda Miileriga isiklikult kohata ja kõnelda. Ja ta toitis kõike neid eelarvamusi ja seda pahaendelist kriitikat, mis oli mul tema jaoks sugenenud. Lühike halli peaga taat, õel-kavalate silmadega, salakaval usaldamatu alandlik toon hääles; silmad häbelikult pööratud kõrvale, vastab ta lapseväeti hääle värisemisega mu küsimustele. Vahejuhtumine ja hilisem kurb sündmus Andresoniga olnud paratamatus. Õpetaja Rennit ja kõik mõisa saksad, isegi Lustivere saksad olnud hääd inimesed. Nad ei läinud karistamisega valjuski, vaid annud rahvale teenitud palga. Kuid inimesed olnud kui hullud, astunud üle igapäiseist säädusist. „Noomisin neid, ütlesin, kuhu teie kipute, mis teie mässate, las ülemus ise teeb, las ta kaotab vanu säädusi ja annab välja uusi. Las kõrgemalt poolt tuleb parandatakse meie elu! Mis meie alamad tööriistad suudame teha. Ja nii saidki nad raskesti nuhelda.” Selline oli selle keelekandja harksahkade ideoloogia 1905 a. revolutsiooni puhul. (Minu oma kõnelusest Jaan Miileriga 15 VI 1927)

Näha on, et vallavalitsused püüdsidki suuremaid korratusi ära hoida ja astusid ettevaatuse pärast mõnel juhul hoiatavaid samme. Nii oli U. Põltsamaa vallavalitsuses olnud küsimus lõhkumistest hoidumine. Ja valla täiskogu võtnud otsuse vastu, et Põltsamaal tuleb kroonu viina monopol suleda. (Jaan Johanson) See - 115 - pidurdaks suuremate korratuste esinemist ja vallavalitsus terves koosseisus

vallavanem Tõnis Pollmann – (ca 400 hoopi).

tema abi Hans Kongas ja sekretär Hans Jürjens

lähevad ja täidavad valla täiskogu otsuse – sulevad viina monopoli ja kõrtsi. Karistussalga ilmudes saavad Pollmann ja Kongas selliselt halastamatult peksa, et lamasid kuude kaupa voodis ning põevad veel tänaseni seda keretäit. Jürjens, kui eelmistele subkordineeritud ametnik, sai peksa vähem ja tagandati ametist. (Jürgensi väimees Juhanson näiliselt ei ole kõnelenud tõtt! R.S.)

Karistussalga ilmumine oli järsk ja kohutav. Mõni päev enne jõulupühi 1905a. sõidavad põhjapoolt relvastatud sõduri (soldati) riides mehed Põltsamaale ja asuvad inimeste areteerimisele, ülekuulamisele ja muidu nn. „korda jalule seadma”. Peab kinnitama, et see karistussalk liikus Tallinna poolt lõunasse Paide sihis, sääl hargnes üks osa Koeru ja Põltsamaa suunas ja teine läks Viljandi pääle. Koerus sündisid kinnivõtmised vahest üks päev varem ja ka maha laskmised olid varem, nimelt 1905 a. vana aasta õhtul tapeti Koerus kuus meest, kuna Põltsamaal areteeriti 1 jaanuari õhtul s.o. üks päev hiljem, ja maha laskmine sündis 3. jaanuaril 1906 a. (M. Andresoni kinnivõtmist ja mahalaskmist.) Koerust Põltsamaale on ainult ca 40 km, seega ainult mõne tunni sõit. Jõudes kohale algas see kohe eeltööd pärastisile mahalaskmistele. s.o. korratuste - 116 - maha surumisele ja üleastunute karistamisele. See oli isikliku viha ja kättemaksu õnnelik juhus. Iga keelekandja võis lasta oma ebasümpaatset sõpra kimbutada, nuhelda ehk paremal juhusel koguni maha lasta. Ja neid vennamüüjaid ei olnud sugugi vähe, rääkimata sakslastest, isegi eestlaste hulgas. Mõne nimed on ajajooksul selgunud, nende tegevuse eest langenud kate, kuid teiste kohta on jäänud püsima ainult arvamine, oletamine, et ta sellel ajajärgul on toiminud äraandlikult. Ühest suust möönab rahvas, et tolleaegne õpetaja Rennit karistussalga poolt toimepandavat eksekutsiooni aitas suurendada. Varem olnud ta kõhkleval seisukohal, amet ei olevat talle lubanud näidata rahvale oma tõsist nägu. Kuna 1905 a. karistussalga saabumisel sattus alles sõiduvette ja toimis viimasega ühisel platvormil. (Peterson, algkooli õpetaja Põltsamaal) Temaga ühist sammu pidasid muidugi kõik ümbruskaudsed mõisnikud ja nende orjameelsed äraandmisest kiitust otsivad käsilased. Väidetakse, et Põltsamaa kadaksaksadki pigemini kaasa aitasid karistussalga tegevusele, kui seda takistada oleksid püüdnud. Näiteks, kohalik väike-saks Mihkel, algkooli õpetaja Peterson (Oskar Liigand, riigikoguliige, end. Aleks. kooli õpetaja) ja Lustivere valla vanem Jaan Miiler. (Mihkel Kuiv) Traditsioon mainib, et need ja palju teisi koostasid nimekirjad, kuis ja kuna keegi talupoeg mõisa vastu eksinud ning karistussalgale igasugu tarvilisi seletusi andis ühe või teise meelsuse, ülesastumise ja ähvarduste üle. Küla, kus puudusid keelekandjad, pääsid ka raskest peksust.

Mahalaskmine sündis Põltsamaal Lustivere mõisast ca 2 km alevi poole paremal pool tee veerel metsaääres. Mahalaskjad pidid olema Siversi kolonne mehed, nagu kõneleb traditsioon ja Põltsamaa kiriku arhiivis leiduv kirjeldus. Sinna salka pidid kuuluma Karl von Divers, Kurista mõisniku Samson von Himmelstierna pojad, Võisiku mõisniku von zur Jur Mühleni pojad ja Laiuse õpetaja Pideri poeg! (Märt Kongas, kuid need andmed on kahtlased. Mulle osutus saladusena need mahalaskjad härrad ja jäidki saladusse. Inimesed, kes rohkem teadsid ei kõnele neist ja väiksemad mehed räägivad ainult umbkaudu.) Igatahes oli asjas tegev ka Lustivere Mõisa omanik Leo ja ta vend Herbert von Wahlid, kuid oma kodunurgas toimisid nad tagasihoidlikumalt.

Jaanuari kuu 11 päeval 1906 a. oli tulnud siis järgmine, peksu salkkond, korraliku juhatuse all. See ametlik karistussalk oli liikunud ja teataval määral tegutsenud kindral Besobrasovi juhatuse all. Tänu temale pääsis mõnigi mees kergema karistusega. Äsja mainitud salga saabumisel oli antud kogu kihelkonna meestele vali käsk teataval päeval (?) ilmuda Põltsamaa lossi hoovi, kus pidi antama rahvale manifesti ja seletama mingit uut säädust. Ilmumata julges jääda ainult mõni üksik. Nii ilmusid mitme valla mehed lossi hoovi ja täitsid selle. Leeripoisid olnud parajasti leeri õppusel ja pastor Rennit oli need poisikesedki käsutanud „manifesti” päält kuulama. Nad olid väga kerge riidega, sellise külmaga lahtisel hoovil hirmu ja ahastusega seistes olid mitmed neist pääle selle väga külmetanud, saanud tiisikuse ja muid haigusi ning surnud nende sündmuste kaudsete ohvritena. (Juhannes Gutmann, Märt Kongas ja p. teisi. Parandatud, „kihelkonna” pea õigeks.)

Peksmine olnud hommiku poolikul ja kestnud õhtuni ca 6 tundi: Kohe, talumeeste suurele lossihoovile kogudes olid soldatid asunud püssidega lossi, isegi juba lukustatud väravatele. Ümberkaudu mõisnikud asunud lossi trepil Karl Siversiga eesotsas. (Märt Kongas. Tema ja ta naine tunnevad ettenäidatud pildis peksu juhataja Karl von Siversi ära. Pilt oli mul neist lend piltidest, mis paari aasta eest sama Siversi populariseerimiseks Tartus levitati allkirjaga „Karl „„von”” Sivers, 1905 a. timukas Eestis.”) Nimekirja järele oli mehi lossi trepi ette hüütud, sinna oli toodud pink ja koorem kepijämedusi vemblaid. Valla tallitajad kutsutud kohe trepi ette, kes pidanud siis oma valla meeste ilmumise eest olema vastutavad. Väljakutsutud mehed võetud ükshaaval kinni, paljastatud selg, pandud kõhuli pingile, üks soldat istunud peksetava pea teine jalgade peale ja kaks soldatit hakanud kordamööda vemmaldega lööma. Purunes vemmal, võeti uus, väsis soldat lüües, vahetatud uued. Enamikus kisendanud mehed koledasti. Ainult mõni surunud kokku huuled ja kannatanud vaikides, kuid selle eest lisatud mõnikümmend hoopi juure: „Ah sa lurjus ei karjugi!” Igatahes kisendamata pole kellegi peksmist lõpetatud. Hoope lugenud või määranud üks eesti keelt rääkiv allohvitser (Ivask, Tartumaalt). Mõni mees jäänud peksust nii nõrgaks, et teised mehed pidid ta pingilt ära kandma. Hoopide arv olnud mitmesugune. Kõikunud 50-200. Mõni mees sai isegi kuni 400 hoopi (U.P. vallavanem Pollmann) (Siinnimetatud ja kõik vanemad mehed, kes viibisid peksu ajal lossi hoovis.)- 119 - Niiviisi saanud lõhkuda sel päeval mitmedkümned mehi. Ei teata kõnelda, et palvete pääle oleks kellegi peksukaristust kergendatud. Isegi kõrvalisi inimesi, mehi ja poisikesi kes peksu alla ei kuulunud, pole enne täielikku nuhtlusse lõppu lastud lahkuda lossi hoovist. Õpetaja Rennit ei olevat inimeste palvete pääle püüdnudki mingisugust mõju avaldada karistussalga juhtide pääle ei peksu ega mahalaskmise puhul. Enam aega olnud ta kodunt ära lossi pääl ega ole kodu olleski tahtnud kellegagi kõnelda. (Jakob Kukk, Jaan Laik, vaata Umbusi külas peksetute nimekiri!)(Põlts. Teataja 1. okt. 1927 a. teate järele on õpetaja Rennitile püstitatud Põltsamaale rist mälestuseks. Järgmise pealkirjaga „J. Rennit. Põltsamaa õpetajale 1894-1923 koguduselt.” Teada ta ise suri ja on maetud Saksamaal. Veel mälestati!!!)

Sel puhul oli tehtud veel kaks surmaotsust nimelt Karskuse Kuratooriumi teemaja ja pidaja Märt Kongase (Märt Kongas – minupoolt mainitud mees.) ja keegi kelm Tasa. Maha laskmine kõrgemalt poolt ärakeelatud ja nii anti Kongasele selle asemel turu platsil ca 200 hoopi. Tasa oskas end hoida kõrvale ega saanud peksagi. Et ta kelm oli, siis annud vald ta ära s.o. saadeti valla tahtmisel Siberisse asumisele. Kongase süü võis seista tema suures suupruukimises. Ta oli nagu mainitud, Karskuse Kuratooriumi teemaja pidaja ja sääl oli ta rahvaga läbikäies selle aja vaimu kohaselt lobisenud ühte ja teist riigi ja valitsuse vastu. Kuigi Kongas tänab saadud nahatäie eest venepreester Inki, kuid see pole tõenäoline. Ink ei võinud ta pääle kaevata. (Jaan Rümmel) Sellest peksmisest jäänud Kongas põdema pikemaks ajaks ja paranedes muutunud ta näost siniseks. On seda praegugi, mispärast koha pääl nimetatakse - 120 - teda „siniseks” ja „mustaks” Kongaseks ja „mustaks kapteniks.” (Põltsamaal tarvitatakse väga palju hüüdnimesid. Kaubatarvit. ühisust tuntakse ainult „Kommunisti” ja Majanduse ühisust „Landeswehri” nime kaudu. Ühte restorani pidajat kutsutakse „Taku onuks” jne. Esimesed hüüdnimed tulnud ühest kohalikust kupleest ja „Taku onu” – see mees kaubelnud varem linadega.)

Imelikkude seiklustega lõppes ka P. kiriku arhiivis leiduvas ülevaates mainitud kellasepp Lettensi lugu. (Jaan Rümmel) Karistussalga liikmed ja üks ohvitser ja mõned soldatid lähevad Lettensi tema korteris tabama. Nad on Lettensi alistumises kindlad ega võta kaasa relvasidki. Kuid kellasepp ei avanud käsu peale ust vaid avas revolvrist tule ja tappis ühe ohvitseri ja soldati. Sel ajal kui mindi sõjariistu ja abi tooma põgenes Lettens vanema pojaga maja taga ukse kaudu välja ja kadus püüdjatele jäädavalt.

Kerkib jällegi küsimus, mispärast Lettensi taheti areteerida. Teda tunti üldiselt kui ausat ja hoolast töömeest. Põltsamaal elas samal ajal keegi mees kiviraiuja Elissaar, tuntud kaabakana. See mees sattunud ka revolutsiooni vaimu ja hakanud V. Põltsamaa mõisa põllust alevi elanikudele maid jagama ja määranud kindlaks alevi piirid. Sellepärast mindi tedagi kimbutama ja talt keelatud kirjandust otsima. Elissaar oli maadejagamise pärast sattunud Lettensiga riidu-vaenujalale ja nüüd oli paras aeg tasuda. Nii juhatanud Elissaar kimbutajad oma juurest - 121 - Lettensi juure, kes pidi olema „mustasajaline” ja kel kodus leiduvat keelatud kirjandust.

Lettens põgenes U. Põlts. valda Alasvere külla ühe sauniku juurde. Sääl kaevanud ta lambalaudas sõnniku alla omale koopa ja elanud sääl mõni aeg. Saunanaine käinud Lettensile naise käest toidu ja üüriraha toomas ja pressinud säält hulga raha välja ja pistnud omale tasku. Sellepärast vahetas pagulane oma asukohta. Läks Lustiv. v. Pudivere külla Vasila tallu Pütsiku juure. Pütsiku juures pole teda hoonetesse võetud vaid ehitatud elukoobas kopli heinakuhja. Külm võtnud siin ära tal varbad, käed ja kõrvad. Siin käis teda rahaga varustamas Põltsamaalt Jaan Rümmel. Vasila talu läheduses hoidnud ta end kõrvale kuni ajad rahustusid ja oli loobutud tema agarast otsimisest. Sügissuvel augusti kuul muretsenud ta omale valetunnistused ja sõitnud koos noorema pojaga Tallinna ja säält edasi Ameerikasse. Jaan Rümmel käinud teda ärasaatmas ja saanud Lettensilt enese eest hooldamise tasuks temal alati juures olnud relvad „mauseri” ja jahipüssi hulga padrunitega. Tagasisõidul Lettensiga kohtamiselt pidanud Rümmel omakorda sisse kukkuma. Nimelt tal olnud mauser küll taskus aga jahipüss olnud ratta külge seotud ja Kurista Samson tulnud ratsa hobusega vastu. Minu seisukord oli kardetav. Sissekukkumise puhul oleks paljastunud ka Lettensi toetamise lugu ja sellepärast oleks pidanud kumbki meist langema, kas Samson või mina – seletab Rümmel tagantjärele. Kuid Samson möödunud temast rahulikult. Lettensi varandus Põltsamaal oli konfiskeeritud ja ära varastatud.

Selle ajajärgu kurvad sündmused võtsid elu ka Eesti rahva lemmiklapselt Aleksandri koolilt. See kool asus oma alult saati ca 2 km Põltsamaalt lõuna poole end. Kaarli mõisa majas. 1905 a. olid poisid koolis korjanud kokku kõik oma usuõpetuse raamatud ja korraldanud neist koolihoovil auto-da-fee. Tähendab, et revolutsiooni vaim oli koolis sedavõrd kodunend, et tegelikud järeldusedki ei jäänud tulemata. (Oskar Liigand. Tallinnas 1926 a. suvel seletas ta mulle, et ei tema ega Dr. Raamat ole koolis mingit kihutus tööd teinud. Küll oli ta õpetanud usuõpetust poistele liberaalses vaimus. Raamatuid ei ole ta põletada käskinud. Seda teinud poisid ise.)

„Põltsamaa luteriusu kihelkonna koolmeistrite koosolekute ja nõupidameste protokolli raamatus” esineb märkus Aleksandri kooli kohta.

„1905 wurde die Schule wegen politischen Umtriebe geschlossen worden. 1Januar 1915 im Flecken als „höhere Elementarschule” wieder eröfnet p.l.” (pastor. l)

Ja tõesti anti Saksa elemendi poolt sedavõrd kindel poliitiline värving Aleksandri koolile, et see suleti ja kooli juhataja Dr. Raamat ja eesti keele ja usuõpetuse õpetaja Oskar Liigand areteeriti. Nad viidi Kabala mõisa Pilistvere kihelkonda, kus pidi peetama nende üle sõjakohus. Sääl olid nad ka ülekuulatud ja pidi viidama edasi Olustveresse, et sääl sõjakohut pidada. Kabalas olid vangistatude naised, kes vabatahtliselt meestega kaasa sõitnud, jõudnud organiseerida kaitset. Tänasilma õigeusu preester Gustavson ja Kolga-Jaani õpetaja Villem Reimann olid pr. Raamati palve pääle südilt vangide kaitseks välja astunud. Selle tõttu olid mehed ka mõnesuguste vintsutuste järele saanud vabaks. Sel korral pidi vangistetama ka teine kooli õpet. Wahter, kuid ta sai õigel ajal ära joosta. (Reinhold Kamsen. [Dr. Raamat suri varsti Jämeda põllutöö kooli juhatajana. Ma ei saanud teda ülekuulata. Kuna ta naisel olevat sest ajast rikkalikult materiale.])

Põltsamaa kiriku arhiivis leiduv kirjutus 1905 a. sündmuste kohta on mitmelgi puhul kooskõlas rahvatraditsiooniga. Nii see postiljon Viiloni tapmise asjuski. Postipoiss Toomas oli sõitnud postiga Jõgevale, postisaatja olnud keegi Wiilon. Kurista metsavahel oli postile kallale tungitud, posteljon Wiilon lastud maha kuna postipoissi Toomas’i oli raskesti haavatud. Revolvripaukudest saanud hobused nii erutatud, et peruks muutunud ja röövlite käest kõige haavatud poisi ja postiga ärajooksnud. Nii jäänudki post röövimata. Selle sündmuse põhjuse kohta on käimas kahesugune traditsioon. Ühelt poolt kõneldakse, et laskjad olevat olnud mõisniku pojad, terroristid, kes simuleerinud talupoegade poolt korratusi ja röövimisi. Teiselt poolt, et kuulu järele pidanud post sel puhul viima mingi suurema summa raha Põltsamaalt Jõgevale. Raha ei ole sel päeval saadud saata ja see läinud hoopis mitu päeva hiljem. Nii pidi sündima kallaletung mingi kelmide poolt puht röövmõttes. Traditsioon lisab esimesele arvamusele juure, et laskjad olevat olnud Kurista Samson von Himmelstjorna ja Võisiku von zur Mühleni pojad ja Laiuse õpetaja Rideri poeg! Postipoiss Toomas, kes oleks pidanud andma täpsemaid seletusi, olevat Tartus röövimisel olles mõisnikkude poolt ära ostetud ja ta vaikinud tõe oludest. Kõneldakse, et Toomas elanud hiljem rikka mehena, mis viitaks selle jutu tõe poole! Midagi selgemat sündmuse kohta ei ole võimalik hankida. (Märt Kongas. See mees sai ise karistussalga poolt oma suure loba eest raskesti peksa ja ma kardan, et ta ses jutusgi on lobisenud liiaks palju. Ka Siversi pildi tundmises kahtlen.)

Keisri piltide lõhkumise pärast oli külades tehtud juurdlusi ja aetud inimesi taga, kuid ilma tulemusteta. Pildi lõhkujaid pole kindlaks tehtud ega saadud kahtlusaluseidki tabada. Need olid pakku jooksnud kuni ajad rahustusid. Umbusi külas oli mitmeid mehi taga aetud mööda hooneid, katuseid ja metsi, kuid olid jäänud tabamata. (Odrats, Jaak)

Karistussalk oli olnud oma liiklemisel hirmus ja armutu. Teedel kohates inimesi antud neile kohe nuutidega üle selja, kui pole terved teed neile vabastatud ehk unustatud tervitamata. Nii põgenesid siis inimesed nende eest talude õuedesse ja metsadesse. Sageli aetud neile sinna järele kui eest ära jooksvale kurjategijale ja peksetud metsas. Põltsamaal tervitanud neid kogu turul seisev rahvas, tõstetud mütsid õhku, kui mõni salga liige mööda sõitis.

See oleks siis 1905 a. sündmuste kohta kõik. Nagu eelpool nimetasin, ei saa ma kronoloogiliselt ühtegi datuuri kindlaks määrata – rahvas ei mäleta. Kõneleb ainult umbkaudu ja umbkaudsed arvamused kuupäevast on väga ebakindlad. Sageli kõiguvad üle kahe kuulise amplituudiga.

Pean mainima, et veel neil ajulgi oli eestlaste hulgas kalju kindlat orjameelsust. Suur osa pastorite või mõisnikkude vanema generatsiooni käsilasist kalduvad oma sümpaatiaga oma leivaisade poole ja mõistavad hukka rumalaid talupoegi, kes omal jõul lähevad kergendusi tahtma. Sellest jäägu tüübilise näitena Lustiv. v. vanem Sosi peremees Jaan Miiler.

1917 a. sündmused ja Saksa okupatsioon.

Mida uuemad on sündmused, seda ebaselgem on nendest traditsioon. 1905/6 a. sündmused tulid järsku, keset rahulikku elu ilmusid revolutsiooni lained kui tuule puhangud ja kandsid rahva kõige nende soovidega perivett s.o. vabadusele. Sellele järgnes kiire karistus, arreteerimine, peks ja mahalaskmine. See vajutas sügavad jäljed rahva hinge ja need jäljed on kaunis selged veel praegugi. Kuna 1917/18 a. sündmuste eel käis rida teisi üldsotsiaalseid hingepingutusi ja sellepärast ei mäletata sest ajast enam selget pilti. Peab siis leppima niisugusega, nagu hõre ja ebatäpne traditsioon pakkuda suudab.

Keisri võimu kukutamisega algas revolutsiooniline liikumine maal. See sündmus ei toonud enesega kaasa mingisuguseid erilisi sündmusi ega muutusi sotsiaalses elus. Igal alal muidugi vabanesid endised tsaariametnikud ja asemele asusid uued rahva poolt valitud ja määratud inimesed. Suurima võimu kohal omasid vallavalitsused. Töölisküsimus ja muud sotsiaalsed mõisted oli alles arenemata. Siis algas vallavalitsuste ja mõisate ülevõtmine tööliste täide saatva komiteede poolt. Viimased moodunesid päämiselt mõisate juures mõisa töölistest ja muist maata inimesist või kehvemast klassist. Endine taluperemeestest koosnev vallavalitsus ja nõukogu pidi tööliste ülemvõimu pääle käimisel asjaajamisest loobuma. Üleandmised sündisid rahulikult. Mõnel puhul jäi kohale veel vana valla kirjatoimetaja või sekretär. Nagu U. Põlts. vallas.

Umbes 1917 a. detsembri k. ja 1918 a. jaanuari kuul moodustati endise omakaitse kõrvale Punane kaart – punakaartlased. Kuna endisi rahvamiilitsamehi kutsuti valgeks kaardiks. Veebruari kuu keskel jõuavad punakaartlased, kel sihiks kommunistline töökava, endid juba sedavõrd organiseerida, et paralüseerivad endised „kodanlised” jõud. Siis kadus juba rahva kaart silmapiirilt ja sõjaväe toetusega asus asemele nn Punakaart. Jaanuari keskel toimetetakse juba suurejoonelisi arreteerimisi ja viidi Tallinna, jõukamad peremehed ja punakaartlasile vastumeelsed mehed arreteeriti samuti, kuid nad viidi kinni Viljandisse. Sääl pidi peetama üldine kohus mahatapmine, nagu sündis see samal ajal, või veidi hiljem Tartus ja Rakveres. Põltsamaal arreteeriti 7-8 silmapaistvamat inimest ja viidi Viljandisse vangi. Nende hulka kuulusid muidu punakaartlasile vastumeelsed rikkamad mehed ja need keda kahtlustati valgekaartisse kuulumises või selle toetamises. Nagu kaupmees Jüri Vasar jne. Sellasid arreteerimisi toimiti ka külades, kuigi mitte kõigis. Umbusi külas näiteks.

1) Alide Valk, peremehe tütar, pidi olema valgekaardi liige.

2) Leonhard Paju, arreteeriti pakkujooksnud isa eest.

3) Tõnis Kukk, läbiotsimisel leiti tema juures valgekaardi liigete tunnistuste ramat.

4) Karl Rumvolt, rentnik oli kaebanud ta peale. Lootnud, et Rumvoldi surres saab selle talu.

Nad said umbes 2 nädalat Viljandis kinni istuda, kui sakslased sissetulles kõik vabastanud. (Jüri Vasar, Karl Rumvolt) Mahalaskmisi ei jõudnud punased veel toime panna, vaid pidid ise kas sakslaste tuleku eest põgenema või langema nende küüsi. Saksa sõjaväe ees käis, nagu 1905 a. kohalikkudest mõisnikkudest koosnev karistussalk, kes äkiliselt öösel kohale ilmus ja hulga punakaartlasi ja mõisate ülevõtjaid mahatappis. Viimaste kohale ilmumine pidi olema pääle sakslaste poolt Tartu vallutamist, varem ei oleks julenud need pagulased endid esile tuua. Teatavasti asusid sakslased Tartu 24 II 1918, (Koguteos „Tartu” lk 171.) Lustiveres ja Põltsamaal sündisid mahalaskmised karistussalga poolt 25 või 26 veebr. ööl ja Saksa okupatsiooni vägi tuli Põltsamaale 27 või 28 veebruaril Jõgeva poolt. Kuupäivi neil sündmusil traditsiooni kandjad hästi ei mäleta, kuid ligikaudu pidid need sündmused toimuma ülaltoodud päevadel. Et pilti saada üksikasjust, püüan sündmusi valgustada lähemalt.

Vana-Põltsamaa vallas ja Põltsamaa alevis valiti 20 liikmeline töörahva täidesaatev nõukogu 17 detsembril 1917 a. (Juhannes Gutmann) See nõukogu teeb peremeheks enese kogu valla mõisa ja alevi saatuse ja varanduste üle. (Alevil õigusi ei olnud veel. Need sai ta alles 1920 a.) Nõukogu juhatus oli ühtlasi ka vallavalitsus. Esimene nõukogu esimees oli keegi Karl Sild. Ta ei saanud rahvaga läbi ja tema asemele valiti varsti uus. Sild - 128 - põgenes pärast Venemaale.

Nõukogu Esimees Juhannes Gutmann, Nõukogu Esimehe abi Hans Just, Nõukogu sekretär Aleksander Reier.

Esimene oli mõisa töömees, või moonamees ja teine saunamees ning kolmas mingi käsitööline. See nõukogu võttis üle kõik mõisa, valla ja alevi varandused.

Samal ajal valiti sellised nõukogud ka teistesse valdadesse.

Uue-Põltsamaa valla nõukogus olid Nõukogu esimees Martin Murd, Nõukogu esimehe abi Juhan Susi, Nõukogu sekretär Jaan Johanson. (Jaan Johanson)

Tööliste vanemaks Juhan Kaup. Lustivere valla nõukogus olid nõukogu esimees Mihkel Wõsa, nõukogu esimehe abi Mihkel Tõnnisson (Reinhard Pillau).

Selle kommitee ülesandeks oli, nagu V. Põlts v. kommitee esimees J. Gutmann ise seletab, mahajäänud varanduste hooldamine, ajutine asjade korraldamine ja sisekaitse moodustamine. Asju ajas komitee juhatus: maksis töölistele palkasid, müüs mõisa saaduse, mõõtis ja eelarvestas mõisa kui ka talupoja vilja, kirjutas tšekke välja ja jagas maatainimestele vilja ning muid tarbe asju. Kui mõisa - 129 - sissetulekud ületasid tööliste palgad ja muud väljaminekud, siis pidi ülejääk minema vallakassasse ja kui sinnagi pidi raha liiaks koguma, siis pidi saadetama ülejääk maakonna kassasse. Nende nõukogude tegevusaeg oli lühikene, kuid nad suutsid siiski mõnda korda saata. Eestkätt alati mõisa vilja ja loomade müümisest. Nende lõppedes oleks tulnud kord peremeeste varanduse kätte. Seks otstarbeks olid küladessegi seatud nõukogu teovõimsad liikmed, kelle ülesandeisse kuulus kõigi toidu tagavarade registreerimine ja hindamine. (Hans Kulp) Iga külakond pidi toitma ise oma maatamehed ja neid varustama muude tarvetega. Anikvere külas olid nõukogu valitsuse liikmed Lilli Turu ja Hans Just – saunamehed, varustatud volitustega nõukogu nimel toimima. Kabla külas väike maapidaja Ilmjärv, (Johannes Jürgenson) Umbusi külas Juhan Susi j.t. Rahvas ei tea öelda midagi halba nende tegutsemises. Ainult nende vilja ja loomade registreerimine vihastas premehi. Maata- ja linna inimeste eest püüdnud kaunisti hoolitseda. 1917 a. suvel annud Kerenski Eestimaalt vilja ja toiduainete väljaveo keelu. Selle sääduse põhjal võtnud nad väljavedajatelt toiduaineid ära ja müünud neid normi hinnaga Põltsamaa turul alevirahvale. Nõukogu liigetel olid abiks punaväelased sõjalise jõuga.

Anikvere külas võetud lihunikul August Metsalt ülaltoodud sääduse põhjal 4-5 tapetud looma ja müüdud Põltsamaa turul normi hinnaga elanikkudele maha. Mets tahtnud loomi vedada Mustveesse ja säält oleksid teised mehed vedanud nad üle järve Venemaale. Selle korra äpardumise puhul toob Mets nõukogu liigetele petroleumi ja saab siis väljaveo loa. Kuna punakaartlased olid Mustveesse etteteatanud Metsa äri operatsioonist ja lasid sääl kohalistel punastel ikkagi Metsalt liha ära võtta. Esimene viljarekvireerimine oli vist Annikveres Lageda talus, kus oli 15 puuda nisu viidud Põltsamaa rahvale väljajagamiseks. Teisel juhul toetasid punaväelased ja täidesaatv. nõukogu kauplejad sellega, et neile müüsid vilju ja loomi suurel hulgal. U.-Põltsamaa valla valitsus oli müünud U.-Põlts. mõisast selle üürikese aja jooksul 36 lehma. Raha pandi valla kassasse ja makseti säält tööliste palkasid. Kuna vallal rahapuudust ei olnud, siis tundub niisugune suurmüük otsese majapidamise laastamisena. Võib olla kavatsesid nad endile koguda raha, tundes, et asjaolud veavad räbalasti. Nimelt U.-P. valla endine vallavanem (Juhkam, Uue-Põltsamaa vallavanem) kahelnud uute peremeeste aususes ja soovitanud enaml. aegsele vallavanemale Murdile anda teine vallakassa võti oma abi kätte. - 131 -Muidu võivat noil rahutuil ajul keegi röövida talt mõlemid võtit ja sedaviisi pääseda valla raha ligi. Nii oligi sündinud. Murd elanud ise Põltsamaa lähedal, kuna ta abi asunud ca 12 km kaugel Umbusi külas. Kiirel taganemisel pole Murdil olnud aega enam Umbusisse võtme järgi sõita, ühega ei saanud ta rahakapid avada ega suutnud seda kaasagi võtta. Kirudes visanud võtme sekretär Juhansoni kätte ja sõitnud minema. Tema abi Susi annud teise võtme põgenemise puhul ühe peremehe kätte. Valla kassad üle võttes osutunud see erakordselt täiena. Lehmade raha oli maksetud tagasi U.-P. mõisale. Valla kassades ei olnud endisele vallavalitsusele üleminnes kusagil puudujääki. Kuid nad valmistusid suurematele sündmustele ette. Nimelt V.-Põltsamaa valla tribunal oli jätnud maha mingi protokolli või nimekirja, keda pidi pärast arreteeritama ja kõrvaldatud kui jõukamaid ja punastega sobimatuid mehi. Nii oli kokkuseatud üle valla nimekiri. Anikvere külast kuulusid sinna järgmised peremehed:

Mihkel Kill, Kimeli talu peremees

Hans Saar, Kösta talu peremees

Hans Kulp, Kupperi talu peremees

Mihkel Sarapuu, Punase talu peremees jpt.

Et nende võim oli üürike ja lõppes äkki, siis jäi nende kavatsus ainult kavatsuseks. (Hans Kulp)

Nagu eelpool arutatud pidi Tartu saksa vägede kätte langemine andma kohalistele mõisnikkudele julgust kohale sõita ja taltsutama oma timuka himu. 25 või 26 II ööl jõuavad relvastatud mõisnikud Lustivere mõisa juure, piiravad mõisa sisse ja avavad akendest tule. Punaväelased ja muud kohalikud mõisa rahvas viibinud öösel mõisas klunkevil või peol. Neil olnud ka patrullid väljas, kuid need läinud osalt mõisa sisse või jäänud kuhugile magama, nii et mõisa juure pääsemine oli vaba. Pääletungimisel oli tabanud kuul teise korra aknast väljakippuvat madrust Wõsa, Mihkel Wõsa poeg. See kukkunud aknast alla ja saanud surma. Teised olid saanud tähelepanemata aknast välja hüpata ja pääsenud põgenema. Pääletungivaid sakslasi ainult ei teata. Traditsioon kõneleb et need olnud Lustivere mõisnik von Wahl (Johan Kotkas teab ainult Leo Wahl päeva 3 enne Saksa vägede tulekut mõne tundmatu mõisnikuga ilmunud Lustiverre ja lasknud inimesi maha.) (Mõni kõneleb, et olnud mõlemad vennad Leo ja Herbert), kaks Kurdi õetaja Punga poega, Saduküla metsahärra ja Pajusi mõisa metsahärra Kikkas. Seega pidi neid olema ainult kuus inimest. (Reinhard Pillau) Üks tunistaja (Podegratt) kõneleb, et tema sõitnud Tartust Põltsamaale. Laeva ja Puurmanni mõisate vahel sõitnud suure kihutamisega temale järele üks kahe hobusega saan, zweispenner. Tema teelt kõrvale hirmutamiseks lastud pauk õhku.

Möödasõidul näinud jutustaja, et saanis olnud hulga inimesi relvastatud karabiinidega. Igatahes meeste hulgas pidanud olema ka naisterahvaid. Puurmanni mõisa juurde jõudes kuulnud ta, et saksad olevat koju sõitnud ja inimesi lastavat maha. Ka tema Lustiverre jõudes oli juba mahalaskmine sündinud. Kõneleja arvates pidid mahalaskjad mõisnikud olema need samad, kes teel temast mööda sõitsid.

Lustiverest viidud ära (Reinhard Pillau, Juhan Kotkas) moonamees Mihkel Olt, moonamehe poeg Joosep Saele, moonamehe poeg punakaartlane Kumm ja peremehe poeg punakaartlane Jaan Viidas. Olt, Saele ja Kumm lastud Tartus Emajõe pääl hiljem maha, kuna Viidas tulnud tagasi. Mõisa pääl arreteeritud kõik klunkeril olev rahvas 30-40 inimest. Kotkase eestkostmisel lastud pääle ülalnimetatute kõik vabaks. Wahl sõitnud varsti oma karistussalgaga edasi Põltsamaa poole. (Kuid Põltsamaal Wahli pole nähtud, sääl olnud salga juhiks Kikkas(!) Peab arvama, et Wahl sõitis vange viima Puurmanni mõisa, nagu mõnel pool kõneldi.)

Mihkel Olt olnud ca 35 a.v. moonamees, punaväelaste esimees kes Tartust püsse muretsenud. Ta võeti kinni kodust voodist.

Joosep Saele, ca 18 a. vana moonamehe poeg, punakaartlane, arreteeriti mõisa pääl. Mingit muud süüd ei teatagi tal olevat.

Kumm, ca 20 a.v. Kaliküla (Lustiv v. Kovja mõisast) - 134 - moonamehe poeg punakaartlane, muud süüd ei teata. Need mehed viidud esialgu kõik Puurmanni mõisa, Tartu tee ääres ja pandud sinna keldri kinni. Keldrivahid eestlased kõnelnud, et arreteeritud olnud hirmsasti puruks peksetud ja väänatud kui nad olid keldri toodud. (Traditsioon kõneleb, et Leo von Wahl, kes elab päris vabahärrana Tartus, olevat meeste tapmise eest võetud uurimise alla.)

Põltsamaal asunud sama salkkond vara, hommikööl mehi arreteerima ja mahalaskma. Maha lasti vennad Gutmannid, Kristjani ja Hugo, Martin Okas, Kabral, Laar ja Wilms. Ülesse pooti J. Saamer. Erilist süüd ei tea rahvas kellelegi anda, mis oleks väärinud nende mahalaskmist, kui ainult, et nad kaasas olid mõisaid ülevõtmas ja kuulusid punasesse kaarti. Sedagi tegid nad poisikestena, järelkaalumata vastavalt aja vaimule. Nagu Gutmannid, alla kahekümmneaastased poisikesed. Üks neist oli julenud kurameerida metsahärra Kikkase lemmikuga Adavere mõisa kasutütre Gretcheniga ja oli leidnud viimase juures enam õnne kui saksikul metsasaksal. See võis tema süüdi raskendada, kuna teine Gutmann oli niisamu sattunud Kikkasega vastuollu. M. Okas oli Põltsamaal asuva 2 Eesti polgu meeskonna täides. Komitee nõukogu esimees kapten Innomi käsul pidanud Põltsamaa kodanikud, vist valgekaart, saama sellelt meeskonnalt püssid, kuna Okas keelanud püsside väljaandmise. (Juhannes Gutmann)

Jakob Saamer, kes ülesse poodi lossi hoovis just luteriusu kiriku ukse all, oli ca 30 a. v. V.-Põltsamaa mõisa tööliste nõukogu esimees. Arreteerimise puhul oli ta lasknud maha ühe saksa ohvitseri ja soldati. Kabral oli Põltsamaa alevi tööliste nõuk. liige, käsitööline. Wilms oli Võisikust Põltsamaale toodud. Olnud salakütt. Üks metsavaht Grauberg olnud tema pääle kaebanud. Gutmannid ja Okas lasti maha vastu lossi lõunapoolset seina, kuna Saamer poodi üles. Vene preestri Podegrati ja Pillistvere õpetaja Steinbergi palvete pääle pole sakslased Põltsamaal enam maha lasknud, vaid viinud Kabrali Saare ja Wilmsi 10 km eemale, Jõgeva tee ääres Kaavere mõisa juures läbistatud nende pead undavate kuulidega (Podegratt. Ta oli käinud ka õpetaja Rennitit palumas kaasa tulla ja mõjuda, et enam inimesi ei peaks tapetama. Rennit vastanud, et tema ei saavat sõjaväe vahele segada, kuna iga mees saavat ainult oma palga.)

Põltsamaa õpetajale Rennitile pidi olema sellase kiriku ees tapmine küllalt meelt mööda, sest ta ei püüdnud mahalaskmisi takistada ega lausunud midagi kui Saamer 3 päeva kiriku ees oksas kõlkus.

Arreteeritud ja kaua aega mitmel pool vintsutada saanud Juhannes Gutmann V.-P. v. vanem enamul ajal, Mihkel Murd, Aleksander Reier, Eduard Täht, mõisakirjutaja Rein Raudsik, Aug. Joost, Hans Just, Juhannes Peters, Hans Gutmann oma poegade pärast. Eest ära põgenesid Jüri Sild ja Rein Pung ühes pojaga. Need mehed olid kõik kuigimoodi omale nahatäie soolasse kütnud, kes oli kuulunud väga aktiivselt punasesse kaarti, kes käis - 136 - mõisaid ülevõtmas või tegi midagi muud. Siis veel keegi punak. Alex. Loog, punak. Aleksei Hints, punak. Aug. Klaos, punak. Martin Murd ja August Gutmann – täides. nõuk. liikmed. Pung oli käinud oma pojaga Võisiku mõisa vetes 1917 a. suvel kalal. Mõisnik von zur Mühlen tulnud pääle ja tahtnud meestelt kalu ära võtta ja neid endid kinni viia. Pungid aga haaranud Mühleni kinni ja peksnud ta vaeseomaks. Nii olid igal mehel omad põhjused karta või kahetseda. Mitmed neist said varsti lahti kuna suur osa siples peaaegu okupatsiooni lõpuni kinni mitmel pool. Kõige viimaks asunud nad Rõika klaasivabriku juures traataia taga. (Hans Kulp, Juhannes Gutmann)

Siin tõuseb jällegi traditsiooni kandjail küsimus, kes neid ära andis. Kelle näpunäidete järele arreteeriti hulgad inimesi, lasti maha, peeti vangis ja vintsutati mööda vangilaagreid? Kannatajad punakaartlased ja enamlased leiavad selle vastu väga kergesti, kuid see pole usutav. Juhannes Gutmann toob terve nimekirja tolle sündmuse puhul „äraandjaid” nagu, mõisnike krediitpanga asjaajaja Alexei Mik, advokaat Raatlev, Loopre mõisa omanik Polst Karl Maurachi väimees metsasaks Kikkas (Kadakas), Põltsamaa pastor Rennit, Tapiku mõisa valitseja Päär (Bär) jne. Kuid seda ei saa võtta kõike puhta tõena. Kas on vaja nende inimeste pääle erilist - 137 - kaebust vaja tõsta, kes väevõimuga võtavad üle valla valitsused ja mõisad, kes registreerivad isegi iga talumehe varanduse ja seda sunniviisil võõrandavad ning jagavad maatainimesile. Need väga tihti olid tuntud kelmidena ja joomalistena, kelle ideaalse elupäästjana näis olevat kommunistline varade jagamine. Või kas oligi kuritegu näpuga näidata meeste pääle, kes kõige ausamad ja tagasihoidlikumad peremehed asetavad mahalastavate nimekirja. Vist ei! Nende teod käisid nende järel, nagu lausub sellisel puhul piibel.

Mõnda meest peab siiski pidama rahvamüüjaks ja hertsogi riigi rajajaks. (Peterson. Tema tähelpannes olevat Rennit olnud täieline saksameelne mees ja teinud tasahilu kihutustööd saksa hertsogi riigi kasuks. Korra palunud Petersonigi oma poole heita ja ühiselt töötama hakata.) Sellane härra oli pastor Rennit. Sakslastega koos töötades leidis ta õieti alles sõiduvee kus ujuda ja kalu püüda. Et Rennit lubas Saameri kiriku ukse ees üles puua, ega lasknud kõlkuvat surnukeha maha võtta, siis sattus ta üldiselt rahva põlguse alla. Kirikust hoiti eemale ja Rennitit ignoreeriti täielikult. Küll tegelikult ei astunud ta vastu keegi välja, kuna siiski mobiliseerib ta saksa sõdureid oma autoriteedi jalule säädmisele. Mitmel puhul on ta saksa soldatitel lasknud Põltsamaa alevi vahelt inimesi püssihirmu ees kiriku ajada, mitmel puhul, eriti kui leerilapsed olid „laual” laseb ta saksa sõdureil - 138 - sel puhul kirikus laulda mingit kroonilaulu seletades, et ega eestlased laulda oska. Kogu okupatsiooni aeg möödunud mingi kadakate ajajärgu tähe all. Iga viletsaltki saksa keelt rääkija püüdnud oma mõju avaldada kas oma Wilhelm II truualamlises suunas või isikule autoriteedi loomiseks asjaajamises sakslastega.

Saksa võimud pannud taludele pääle igasugu kohustusi ja nõudmisi kuna komandantuurid valvasid nende täitmise üle. Kõik loomad kanadest alates kuni lehmade ja hobusteni said registreeritud ja nende päält pidi toodama sakslastele oma kümnes või loonus. Kanade päält oma määratud hulk mune, lehmade päält võid, heinu, leiba, piima jne. Nende asjade puudus ei vabandanud – osta! Õlle resp. kalja tegemine oli valjemalt keelatud (August Reinberg – sageli pidanud sakslased taludes lõbuõhtuid. Sel puhul pidanud peremees andma vilja, nad ise teinud linnased, ajanud viina ja omavaheline joomine kestnud öid otsa.), teri tohtis jahvatada ainult komandatuuri poolt antava tšeki järgi ainult oma kindel norm, mis kunagi ei vastanud tõelisele elutarvele, looma võidi tappa ainult vastava loaga ja oma kindel hulk vastavalt aja ja perekonna liigete suurusele, pulma jne. pidusid võidi pidada ainult vastava loaga. Määrusist mööda hiilimise hoidmiseks pandid vahid küladesse, taludesse, teedele veskitesse jne. Kui need valvurid otseselt kõiki toiminguid ei kuulanud, siis nõudsid vähemalt mingi meelehää, harilikult munades, võis, lihas. Kogu elu ja liikumine pidurdati, halvati saksa võimude poolt. (Hans Kulp)

Kõneldakse siiski, et saksa soldatid ja ohvitserid olnud sageli rahvale vastutulelikud ja püüdnud neid aidata määrustest mööda hiilida. Vilja peitmises olnud nad suuremad meistrid ja õpetanud sageli talumehigi vilja, rukkid laka pääle peitma ja rabasse aukudesse matma. Väikese tasu eest aidanud ise tegelikult kaasagi. Kunagi ei olevat nad asjata nuuskima tulnud. Tuli neile sisse mingi kaebus minna peidetud kraami otsima, siis väga sageli saatnud nad sõna ette, et teatakse paremini varjata. (August Reinberg) Ka loomi lubanud nad tappa ja käskinud üles anda, et suri maha. Siis saavad nad nimekirjast maha märkida, ega tule asjatuid sekeldusi.

Muidu pidi maa kannatama üldisi okupatsiooni raskusi. Taludesse asusid soldatid sisse ilma mingi loa küsimata. Asusid ise puhtamaisse tubadesse ja panid oma loomad – hobused parematesse ruumidesse. Söötsid neid peremehe ristikheina põllul või näppasid heinu ööseti. Mõnel puhul pandud hobused köide otse rukkipõllule. Rahapuuduse tõttu ei saanud soldatid palju osta, siis pidid nad toiduaineid näppama: liha, mune, võid, rasva, leiba, heinu jne. Varguse avalikuks tulemise puhul oldud alandlik ja sõbralik. Taludest rekvireeriti sõjaväe ülalpidamiseks sigu ja loomi – harva saadud nende eest raha. Rahvas kõneleb, et sakslane olnud väga nõudlik toidu suhtes võrreldes venelastega. (Hans Kulp. Tema arvates oleks sakslastega nende keelt osates saanud läbi veel paremini.)

Lustivere mõisnik Leo Wahl, kes juba teist puhku oli tapnud hulga oma inimesi, ei võinud püsida tegevuseta. Hääks frondiks osutus talle nüüd hulgalised rendiperemehed ja sinna koondab ta nüüd oma peajõud. Juba Vene sõja ajal oli ta kruvinud renditaludele nii palju pääle teoorjust, et peremehed ei jõudnud enam ära seda teha ja siis oli hakanud nendega kohut käima. Sest ajast püsis Wahli viha oma rentnikkude vastu, et oma õigust ei saanud. Okupatsiooni ajal mõtles ta neile tasuda. Üks peremees iseloomustades Wahlisid kõneleb (Jaan Krass, rendi peremees Leeso külas. Tema oli Leo Wahliga tülli sattunud juba varem 1906 a. mahalastud Andresoni vaeselaste varanduse hooldamise pärast.), et vana, mõisa omanik Reinhold Wahl olnud küll tige ja vali mees, kuid ta pole armastanud salakaebusi. Keelekandjaile kärkinud kohe pääle: „Kasi koju tööle, lurjus, ma tean ise mis ma teen ilma et sina kaebama tuled!” Teda tuntud küll valju kuid õiglase mehena. Aga pojad Herbert ja Leo olnud vastuvõtlikud keelekandmistele, seljataga urgisemistele ja salakavalale kiusamisele. Pääle selle toored ja verised mehed. Reinholdi järele oli ta poeg Herbert, siis Leo mõisa omanikuks. Julmim neist olnud Leo. 1916 a. jäänud kõik peremehed 2 aastase rendilepingutega. Senini oli seda sõlmitud ikka kuue aasta pääle „Vist ootas sakslasi, lausub vihane peremees!” Okupatsiooni, 1918 a. kevadel kihutanud Leo Wahl kõik Leeso küla kuus rentnikku kohtadelt minema, hoolimata, et rendileping ei - 141 - olnud veel lõppenud ega murtud. Krass oli kangemaid mehi. Ta ei läinud Wahli käsu pääle välja ja viis sellega elu hädaohtu. Märtsi kuu alul oli Wahl saatnud talle järgmise sisuga kirja (Ärakiri tehtud Jaan Krassi käesolevast mõisa kirjast. K. on olemas sama asja kohta ka Saksa okupatsiooni kohtu otsuse ärakirjad.):

„Teadaanne.

Lustivere mõisa omaniku poolt saab Teile teada antud, et kõige hiljemalt 25 märtsil 1918 a. Tõnise talust kõige oma elus ja eluta inventaariga välja lähete.

Vastasel korral saab sõjaväe abiga välja tõstetud ja saate sõjavälja kohtu kätte antud.

Üleval tähendatud kuupäeval saab Tõnise talu Lustivere mõisa valitsuse poolt vastu võetud. Lustivere valitsuse nimel J. Kotkas.”

Krass talust välja ei läinud ja kuhu pidi ta nii järsku kolimagi oma loomade ja inventaariga, vaid jookseb ise pakku ja jääb ootama mis sünnib. 15/16 märtsi ööl tuleb Leo Wahl ühes oma metsaülema Grünbergiga ja Kursi õpetaja Punga (Punga poja kohta lausub K. – „eht!”) pojaga piirama Krassi talu. Krassi kodus ei olnud, siis oli ähvardatud püssiotsa ees ja loobitud ta naist mehe peitmises. Naine tõesti ei teadnud mehe peiduurgast ega saanudki teda väljaanda. Krass ise oli paos ega tohtinudki välja tulla. Naine omal jõul kolis välja talust, kinkis ja müüs oma varandust seda mööda, kuis mees sai talle anda - 142 - peiduurkast juhatusi. Nii loobusid kõik kuus rentnikku taludest. Maad võeti osalt mõisa külge osalt asetati sisse uued rentnikud. 1919 a. tulid mehed kõik lagedale ja said mingi Kerenski poolt väljaantud sääduse põhjal tagasi oma talud. Wahl aga ise kadus silmapiirilt, võib olla oleks mõni tahtnud temagagi õiendada omi vanu arveid. (Ei saa siin kohal jätta märkimata eestlase kannatust ja rahulikku meelt. Sama Wahl, kes tappis inimesi kahel ajajärgul ja sama Sivers kes juhtis 1905/6 a. Viljandimaal verekolonni elavad Tartus praegu, kõige rahulikumat Eesti kodaniku elu. Ja Eestist väljaspool ei ole nad vist olnudki. Soomlased ehk ungarlased oleksid toonud nad ammugi ohvriks rahva hääolule! Minu märkus.)

Saksa okupatsiooni lõpp oli vaikne ja rahulik. Mingisugust varanduste röövimist ega kaasa viimist ei teata mainida. Naljatades mäletavad mehed, et nad nii palju saanud sakslasi tüssata, kui viisid neile pool keedetuid mune, eks nad Riia paigus olnud juba hapud. Nimelt paljud olid kastnud sakslastele viidavad munad ennem keeva vette, siis minevat ruttu halvaks. (Jüri Vasar)

1918 a. suvel oli uuritud ja püütud kätte saada Tallinnast Päästekomitee poolt saadetud kirjandust s.o. juhtnööre ja õpetusi kuis organiseerida omakaitset ja kuis toimida sakslaste röövmajapidamise vastu. P. Komitee asus ise põranda all ja nii pidid jääma põranda alla ka tema instruktsioonid. Mõnda meest oli nende asjade pärast kimbutatud, kuid pikemate ja suuremate tagajärgedeta. Siiski hulga mehi oli saanud Tallinnast sellast kirjandust, kuid seda osati varjata ja mõistlikult transporteerida.

Vähesed andnud, mis siin esitatud, ei suuda anda selget ülevaadet sellest ajajärgust, kuid siin puudub ka veel ajalooliselt tarviline perspektiiv. Hilisemad uurimused võivad pakkuda enam.

Jooni Põltsamaa kultuurielust.

Haridus-, majandus- ja õiguslisest elust

Haridusest

Selle maanurga hariduselust ei saa luua mingit lohutavat päätükki. Algharidust jagati vanemal ajal külakoolides, nagu mujalgi nõrgalt ja vähe, hiljem asusid sinna kõrgemad koolid. Nagu E. Aleksandri kool a. 1888 Kaarli mõisa. See kool oli rahva lemmiklaps, tema sai oma algidee ja pärastised toetused mujalt, kuid mitte kohalistelt meestelt. Purmanni kool oli üks paremaist kihelkonna koolest vanemal ajal, kuid kahju, ma ei juhtunud küsitlema inimesi, kes oleksid täpsemalt teadnud kõnelda sellest koolist. (Ferdinand Rusi olevat kõige enam kursis Põltsamaa hariduslooga, kuid ta oli, kui kõrgema algkooli õpetaja mõlemil s.o. 1926 ja 1927 a suvel kodust välja sõitnud. Need teated jäidki saamata.) Ka selle kooli arhiivi ei õnnestunud leida. Kogu ümbruskonnas on palju vanemaid inimesi, kes saanud hariduse suurelt koolimajalt. Ka meie esimene Dr.phil. Karl August Hermann oli saanud oma põhilisema hariduse Purmannilt. Sellest hiljem pikemalt. Erilisi hariduse tõusu momente ei saa mainida rahva traditsiooni järele.

Alghariduse eest hakati hoolitsema kohe teoorjusest vabanemise ajal. L. sajandi 60-ail a. asutati koolid pea igasse külasse, Utsali külla ja Palupõhja. Kamari külla oli kool asutatud ca 1840 a. (August Reinberg) Veel varem on olnud kool Anikvere külas. Enne kui Kamari küla omale kooli sai, olid lapsed käinud Anikvere koolis, mis on säält ainult mõni km kaugel. Ka Kabla külas olnud kool üsna ammugi. Umbes samast ajast on pärit Lustivere valla küla koolid. - 144 - Kuna siin olid kurjad saksad ja kooliolud viletsad. Koolid asutati muidugi mõisa toetuse ja kaasabiga. Mõis andis kooliõpetajale koolikohana mõne vakamaa maad tarvitada. Talumehed vedasid metsast palgid ja ehitasid maja ülesse ja muretsesid kooliõpetaja – siis veel koolmeister. (Madis Nõmme jutu järgi saanud Utsali kooliõpetaja tema isa põllust maad liig vähe ja ta juurinud seda metsast hulga juure. Pärast pannud mõis kõik orjuse alla.)

Algelised koolmeistrid olid ju naeruväärse ettevalmistusega, nõuti ainult kirjaoskust. Palupõhja külas olnud koolmeister, kes osanud ainult lugeda, kirjutada mitte. (Jaak Limberg) Kamari praegune algkooli õpetaja kõneleb, et ta olevat kolmandat talve juba selle kooli pääl õpetajaks. Tema vanaisa elanud Pillistvere kihelkonnas ühes mõisas. Nupuka toapoisi armust õppinud ta lugema ja kasetohu pääle kirjutama. Põltsamaa Kamari küla mehed saanud seda kuidagi kuulda ja siis kutsunud ta, kui karuldase haritlase oma külla õpetajaks. See võinud olla ca 1838 või 1840 a. Vanaisa olnud sääl 40 aastat, tema isa 15 ja tema ise juba ka 35 a. Vanema aja õpetust ta lähemalt ei tea, küll aga kõneleb kuis küla on pidanud oma kooli eest kandma hoolt. Mõis ei ole koolile maad annud vaid ainult palgid ja maja aseme. Küla pidanud selle omal kulul ülesehitama, pärast kooliõpetaja ülalpidama ja koolile muretsema inventari, lauad, kapid, oreli jne raha kokkupanemise ja näitemüügi korraldamisega. (August Reinberg, kooliõpetaja Kamari külas)

Vanemal ajal pidi koolis käidama ainult üks talv. Selle ajaga õpiti pisut lugema, kirjutama - 145 - ja kirikulaulu. Lugema oli õpitud enne jõulu vanast- ja pääle jõulu uuest testamendist, veerides tikuga rida ajades. Pääle lõunat õpiti kirjutama ja õhtul tulevalgel oli õpitud laulmist. Peaainena oli ikkagi katekismus, käsud ja piiblilood. Selle talve jooksul pidid lapsed viletsat viisi õppima lugema, tähte kirjutama ja pisut rehkendama. Viimast 1x1 piirides. Kes neid nõudmisi ei suutnud kevadel rahuldada, see pidi käima veel teise või kolmandama talve. Koolmeistri võimu piiridki olid ajavaimule vastavalt suuremad, liig koeruse ja ulakuse puhul võis last kitkuda juukseid pidi, kloppida joonelauaga sõrmede pihta, või isegi anda päris korralikult hagu. Kool kuulus otseselt kiriku õpetaja meelevalla alla, kes käis neid 2 x aastas (kord semestris) „katsumas”. Kui koolikatsumine käsil, siis pidid ilmuma külast ka alla kooliea lapsed õpetaja ette. See küsis neilt käskusi ja mõnda piibliloo jutukest, lõpul kas kiitis last hoolsuse eest kinkides talle mingi pildi, või raamatu. Kui laps halvasti kostis, sai ta õpetajahärralt noomida. (Odrats)

Kuigi oli primitiivne see õpetamise viis siiski suutis avaldada mõju. Küla, kus tegutses agar ja hoolikas õpetaja omas varsti mingi kultuurilise huvi. Palupõhja külas, näiteks oli kooliõpetaja Paulmeister asutanud pasunakoori kooli juures. Küla noored mehed olid ostnud endile riistad ja olid nii hästi õppinud mängima, et käisid Puhja kiriku juures andmas kontserte. Pühade ajal ja sünnip-surma puhul oli ikka - 146 - pasunakoor toonud oma osa. Nagu eelpool kirjutatud, asutasid Põltsamaa ümbruse õpetajad ka pasunakoori 1868 a. Muid kultuurilisi edusamme ei tea rahvas koolidest mainida. Olgu siis, et pühade ajal pidi õpetaja oma küla rahvale pidama jumalasõna jutlusi ja nii seisma Issanda Viinamäe teenistuses. Kuid needki algharidusideed ei saanud võrsuda kaua. Venestuse vool tõi kaasa paljude koolide sulgemise, seega sellegi pisikese hariduse languse. Kooliõpetajailt hakati nõudma vene keele oskust ja õpetamist. Siis jäid mitmed koolid õpetajate keeleoskamatuse tõttu juhatajata, kuna mõisad loobusid toetuse andmisest. Nii läks aastaga lõpuks hingusele hulga koole. Nagu Utsali külas a. 1900, Palupõhjas juba varem, Kabla küla ei suutnud ka pidada ülal kooli ja ühines naabriküla, Anikvere kooliga. (Jaak Limberg – Korra käinud vürst Gagarin Palup. külas ja lõunatanud Tõnise talus. Külalapsed tulnud talt paluma uut kooli asutamist. Vürst olnud küll sest liigutet, lubanud asja üle järele mõelda, ka hiljem tuletatud talle seda meelde, kuid 8-at vakamaad põldu pole raatsinud ta koolile anda. Küla jäigi ilma koolita.) Nüüd on metsanurga külad kooliga hädas. Palup. lapsed viiakse Puhja kihelkonna kooli, kaugele üle Emajõe ja rabade kuna Utsali küla saadab oma lapsed Puurmanni valla koolidesse. Ka sinna on üle 10 km. maad. (Madis Nõmm)

Haridusolude kirjeldamise puhul toon paar joont Eesti vanema haritlase elust, Karl August Hermannist. Ta on sündinud a. 1851 Ristsepa saunas ca 2 km. Põltsamaalt Tartu poole Anikvere-Wõhma külas. Ta isa oli sisserännanud Soosaare vallast. Ta vanemad olnud rendikoha pidajad Kapsasaa talus. Poeg Mihkel asunud - 147 - Vohna külla Otsa tallu sulaseks lese perenaise juure. Viimaks soldatisse mineku hirmu pärast abiellunudki selle naisega, sest peremehed ei kuulunud mobilisatsiooni alla. Poolteise aasta pärast surnud see naine, lapsi ei ole olnud ja talu läinud esim. mehega olnud poja Kaarlile. Mihkel Hermann kolinud eelmainitud sauna sepaks. (Ristsepa saunast, kus K. A. Hermann sündis ja Anikvere koolimajast, kus ta koolis käis tegin ma vastavad joonistused. Viimane on varemeisse langemas.) Varsti kosib ta teise naise õpetaja Hörschelmanni toatürukuga, ka Soosaare valla inimene. See sünnitanudki dr. Hermanni(!) ja surnud kohe. Ta ristsetel saanud temale vaderiks õpetaja Karl Maurach, peremees Kaarel Joosep (eelpool mainitud Lipsu Kaarel!) ja Anikvere kooliõpet. Tõnu Oomel. Mihkel Hermann abiellus kolmandat korda, jälle ühe Soosaare valla neiuga, sest abielust sünd. 2 poega ja üks tütar. Vanem poeg ja tütar surnud 20 a. vanuselt tiisikusse, noorem poeg on praegu Tartus trükikoja pidaja.

Juba varakult saanud Karl August näha oma isakodu puudust ja muresid. Isa töö tulu oli väike ja sellestki viinud ta suurema osa kõrtsi. Kaheksa aastaselt Anikvere kooli minnes olnud tal lugemine ja kirjutamine selge, mistpärast Tõnu Oomelilgi ei olnud temale pakkuda palju. Koolis saanud ta alaliselt kiita oma tasase, mõistliku ülalpidamise ja hää iseloomu tõttu. „Olge nii hoolsad ja usinad kui Sepa Gusti!” rääkinud tihti Oomel teistele vallatutele poistele, säädes neile eeskujuks Hermanni. - 148 - Oomeli väiksed teadmised omanud Hermann varsti ja edasi pidi ta täitma Oomeli kohuseid, kui see käis lapsi ristimas ja purjutamas. Kooli pidades olnud ta vanamehelikult mõistlik ja hoolas. Noominud teisi tähelepanule. Tundi lõpetades küsitlenud mitu korda, kas saite aru, kas teate nüüd, mis vaja homseks õppida? Vahest kui Oomel ise, ei tea kas hooletuse või haige pea pärast, jätnud klassi tahvlile õpilaste kirjutusisse vigu, siis asunud Sepa Gusti tunni lõpul tahvli juure ja parandanud vead. Oomeli aitamise eest saanud ta osalt oma kehvuse osalt usina poisina temalt sageli lõunasööke, mis osutunud talle tähtsaks toetuseks. Ühel puhul käinud külakoolide poisid ühes Puurmanni õpilastega Maurachi ees miskisugusel katsel, siis lahendanud Sepa Gusti ülesande, mis osutunud isegi Purmanni poisile üle jõu. Sellega tõmmanud ta Maurachi tähelepanu enesele.

Kahe õppeaastaga lõpetanud K. A. Hermann Oomeli kooli kursuse, mis oli siis kolmeaastane, ja asunud Põltsamaale Purmanni kooli 10 a. poisikesena. Kuigi siin õppimine edenes sama eduga ja jätkus seks isu, ometi kehvusega võitlemine suurenes. Siit ei olnud enam võimalik joosta isa koju või ristiisa Joosepi juure lõunat otsima, nälg ehk oleks poisi ajanud koolist koju kui mitte Purmanni ei oleks korraldanud, et iga poiss söödab Sepa Gustit korda mööda ühe päeva. Sellane toitmisviis oli Hermannile küll alandav ja valus, kuid võimaldas siiski kooliskäimise. Mõni kade poiss ei ole teda sööma kutsunud, siis nutnud - 149 - Gusti magamise toas kogu lõuna tunni ja läinud tühja kõhuga jälle tundi. Nii sai ta esimesel aastal oma ülespidamise täielikult koolivendadelt. Järgmisel suvel käis ta Purmanni karjas ja sai selle eest siis talvel hommiku ja õhtusöögi karjase palgana Purmannilt kuna lõunat käis ta söömas Maurachi juures. Temaga ühteaegu oli Maurachi juures lõunail käinud üks Paistu kihelkonna poiss Milberg, kes olnud ka tema ristipoeg. (Ei tule imestada, et Paistu poisidki käisid Põltsamaal koolis. Veel kaugemale ulatus selle kooli kuulsus. Saare- ja Hiiumaalt olnud Purmannil õpilasi, hoolimata lähemast ümbrusest. (Jakob Joosepi tõendus) Isa ja teised ristiisad ka püüdnud Gustit toetada, kuid see pole küüninud kaugemale mõnest tarvilisest riidehilbust ja väiksest, harva antavast leivapalast. Kõik Purmanni juures kolm õpilasaastat möödunud viimase toetusel. Suveti käinud karjas tal ja talvel saanud selle eest süüa. Siis käinud ta 2 aast. elementaar koolis, olnud Purmanni juures korteris ja aidanud vahest kooli pidada. Elementaarkooli lõpetades jäänud paariks aastaks Purmanni juure abiõpetajaks ja siirdunud siis Peterburgi õppima. Neist ajust ei tea kohalik traditsioonikandja (Jakob Joosep) enam midagi pajatada. Kui siis ainult seda, et Hermann pärast läinud Maurachiga tülli. Viimane soovinud, et Hermann õpiks õpetajaks, kuna Hermann valis omale philologia.

Põltsamaa ümbruskonnas on palju vanu mehi, kes Purmanni koolis saanud selle aja kohta talupojale küla elus päris rahuldava hariduse. Kahju ainult, et ma ei saa refereerida midagi kooli üldisest tegevusest. (Aug. Reinbergi seletuse järgi olnud Purmanni kooliski kõva venestuse vool. Eesti keele rääkijale pandud kaela suur laud või lokk.)

Vanemal ajal on olnud märgata kaunis suurt usulist liikumist. Juba vene usku siirdumisega 1845/6 algas usuline lagunemine, mis andis tunnust mingist usulisest kriisist Põltsamaa kihelkonnas. Nähes, et vene usk ei loovutanud neid hüvesid, mis üleminejad ootasid, siis loomulikult siirduti mingile teisele teele. Ja see tee oligi vagotsev vennastuse vool. Viljandimaal olnud nende arv suur ja üksi Põltsamaa ümbruses tõusnud liigete arv kaugelt üle saja. Nende keskkorraldus asus maakonna linnas kuna filialed või osakonnad asunud kihelkondades ja külades. Põltsamaalased käisid palvetamas Anikvere küla juures Mängimäe koolimajas. Vaimliseks juhiks oli Viljandist keegi Kesler, kaholik lugeja vend olnud üks Kaliküla mõisa valitseja Peeter. (Hans Saare seletuse järele olnud Mängimäel ettelugemas veel keegi metsahärra ja endine õllepruual Peet.) Nende elu olnud karm, kõige väiksemadki maised lõbud keelatud ära – ainult kirikus jumala sõna kuulama tohitud käia. Küla klunkerile, kiigele või mujale sellisesse kohta minek keelatud seltsist väljaheitmise ähvardusega. Vana Maurach olnud nende vastu väga vaenuline ja nimetanud neid isegi ketseriteks ja tembutajateks. Tõsist jumala sõna võivat pakkuda ainult kirik. Maurachil oli hirm muidugi kiriku võimu vähenemise ja tulude kahanemise eest hirm. Viimaks läinudki Mängimäe koolimaja põlema ja põlenud maha. Sest ajast jäänud Vennaste koguduse asi enam vähem soiku. - 151 - Vennaste koguduste õitseaega on tagasi ca 40 a. Pääle koolimaja mahapõlemise alanud selle langus. Nähtavasti sai selle voolu iga otsa ja asus mingi uus ususelts nn adventistid. Ka nemad olid suutnud endid ikka Põltsamaa ümbruses teha silmapaistvaks ja kiskunud kaasa kaunis suure arvu inimesi vaesemast kihist. Vennaste kog. ulatuseni ei küüninud nad kunagi. Adv. liigete arvu määratakse ainult mõnikümne pääle. Sinna kuuluvad Põltsamaa alevi kehvemad elanikud ja ümbruskonna popsid ning saunikud. Nende kadu järgi ilmus mingi lihtsalt usklikkude selts. Viimased on esimestest vähemnõudlikumad, nad ei lase endid enam uuesti ristida, ei vaja mingit erilist maja palvete pidamiseks, vaid peavad neid kordamööda taludes. Ka nende arv on kaunis suur veel praegugi. Kehvemad inimesed on nende hulgas enamikus. Vististe keegi Normann Narvast on olnud nende seltsi asutaja, sellep. kutsutakse neid ka „normannistideks”. Kõneldakse, et nende eest lugija olevat omal ajal kuidagi põhja läinud inimene ja nüüd uuesti ärgates sattunud usulisse liialdusse. Sooja poolehoidu leiavad nad vanus naisis ja purukehvas rahva kihis. Rahvas ümbruskonnas kui ka õpetaja kirikus ei pööra neile ei kiitvalt ega laitvalt mingit tähelepanu. (Hans Kulp, Jakob Kukk) On olemas ka paptisti selts, kuid see ei vääri ka suuremad tähelepanu. Selle eest lugejad on kriminaalminevikuga inimesed. Hans Meier, mitmekordne varas ja retsitivist, end. suur joodik. Olnud paaril puhul Siberi säält ära karanud. Samasug. põhjakihi inimesed on ka teised „ärganud” Joosep Liiv ja Kärner. Olid elukutselised vargad.

Rahvaluule alal võiksid üliõpilased leida Põltsamaalt kauneid uudseid palasid. Siin püsib rahvas omas maa nurgas kindlamini paigal kui mujal. Puuduva raudtee ja kauge üksiku kolkana ei levine linnade kultuur nii kiirelt Põltsamaa ümbruses kui mujal. Kohtasin ühte vana eite, Ann Mälli, kes võiks anda paljugi oma rahva vana kultuuri mälestusist noorile. Mõned laulud on küll kirjanduses otseselt ilmunud, teised jälle puht-tundmatud ehk avaldatud ainult teisendites. Muuseas kuulsin talt ühe laulu, mida pean senini tundmatuks. Sellepärast ehk olen õigustatud seda ära tooma.

Pikse laul
Kord juhtus käre naisuke,
kes suureks ristiks mehele.
Ei seisnud kinni tema suu,
ei aidand hea ei paha nõu.
Nii oli Männi Tõnul ta
ta armsa naese Annega.
Küll paluti et leppige,
kui abikaasad ausaste.
Kust võttis kääksus naise suu,
et mees ei annud järele.
On tema õige naise mees,
peab andma naise eest.
Ta tahab olla naise pea
ja sedagi ta veel ei tea,
et mees, kui naise pea on,
siis naine tema peas on kroon.
Ei mina Tõnu juurde läe
ei elades tal naiseks jää.
Nii olid lood, mis teha nüüd,
kumb oli süütu, kumb oli süüd.
- 153 - Mees oli kuri murike
ja naine tige kassike.
Üks ainus koht see oli veel,
kus meeled kokku sünd’sid neil:
see oli linna tõtata ja
kohtu ees end lahuta.
Nüid läks see naine
tükk maad ees,
mees järel viha südames.
Ei olnud linnast kaugel nad,
sääl tuli vastu Taeva taat:
maailm läks mustaks, müristas,
kõik maad ja mered võristas.
Tee ääres seisis küünike ja
sinna tõttas naisuke.
Mis tegi mees hädaga!
Ta puges naise järel ka.
Nüüd seisid mees ja naine seal,
ei teine vaadand teise peal,
ei tulnud sõna kumbki suust,
vaid ootsid vihma lõpetust.
Ilm aga läks veel halvemaks.
ning välk ja pikne valjumaks.
Küün seisis just kui tule sees,
surm mõlematel silma ees.
Kui jälle pikne põrutas,
surm jälle neelda ähvardas.
Siis kargas naine hirmuga
ta mehe kaela armuga:
oh Tõnu, jumal nuhtleb meid
oh, anna andeks kui sa võid!
Sest mina tahan südamest
sul andeks anda igavest.
Mees ütles: „annan!” ja mis muud
kui andis oma naisel suud.
- 154 - Kui altari ees me seisime,
kätt teineteisel andsime,
siis polnud kiusu, pahandust,
ei viha kandmist, kadedust.
Nüüd astkem elus edasi,
kõik tülid jäägu tagasi.
Ta nuttis Tõnu rinnal nüüd
ja unustas kõik riid ja süüd.
Taeva taadi karistus:
vihm välk ja pikse müristus.
Nüüd lä’vad koju käsi-käes
ja olid rõõmsad rahu sees:
mis kuri süda lahutand
on pikne jälle ühte pand!

Kohtu ees lahutamise motiiv laseb arvata, et see laul on mingist vanemast laulust kohandatud uutile oludele, kui mitte (autor) Ann Mäll ei paku rahvaluule etiketi all oma vaimusünnitusi.

Majandusoludest

Tahaks veel mainida pisut Põltsamaa seltsielu, kuid see on pidevas ühenduses majanduslise elu arenguga. Viimast olu käsitanud juba talude ostmise puhul hilisem majandusline tõus baseerus Põltsamaal noil samul tulundusteguritel, millel mujalgi. Varasemalt talude ostmise ajajärgul oli tähtsamaks tulundusallikaks vilja, linade ja kariloomade müük. Hiljem siirduti kartuli kasvatusele. Seda mitte igal pool. Näiteks Lustivere valla meestel on maad enam kivilised ja kartul kasvas parem, siis levis siin suurel arvul kartuli kasvatus, kuna mujal saadi pää sissetulekuid endiselt viljast ja linadest. (Peeter Tamm ja Odrats.) Eriti kuulsad olid Umbusi - 155 - küla meeste odrad. Maad oli hääd savi põhjaga ja sellepärast kasvas ka esimese järgu odrad sääl. Neid veeti pääle kodumaa linnade veel Peterburi turgu õlle pruulimiseks. Veod olid linnadesse muidugi rasked selliste kehvade veoabinõudega, nagu olid puutaldadega reed ja puuratastega vankrid. Sageli murdusid riistad ja siis hakka teel tegema uusi ehk osta kõrtsmikkudelt puurattaid. Vilja, linade ja kartulite müük kestis ligikaudu 1910 a. Siis siirduti karja pidamisele ja sellest ajajärgust on pärit piima-tõuloomade- karjakontroll jne. põllumajanduslised ühingud.

Ei saa märkimata jätta Kolga-Jaani õpetaja Villem Reimanni mõju kogu kaugema ümbruskonnale ühistegelise elu arendamise suunas. Reimannil omal oli kasutada suur kirikumõis. Pidas omal 30-40 lüpsilehma. Pääle selle veel suur kirikuvald hääl viljakandval maal. Soome eeskujul asutab ta oma nurgas piimaühingu. Varsti levis see ka üle rabade laiemale ja haaras niiviisi kogu ümbruskonna tegema oma eeskuju järgi. Umbusi on suur küla, ca 65 talu. Varsti sigis siia piimaühing, tuletõrje, tule vastu kinnitus kassa, raamatukogu ühing, haridusselts, masinaühisus (rehepeksuühisus) jne. Mõned ajajooksul liitusid, teised eluvõõramad seltsid surid välja, kuid elujõulised said kindlateks ühistegelisteks koondisteks, mis tõstsid märksa põllumajanduslist tulundust ja hariduselu. Nii koondusid ka teised külad ühisettevõtetele. (Odrats) Ainukeseks suureks paheks tuleb pidada, jumal teab kust sisseimbunud, või tingitud koguni madalast rahva haridusest, et seltsidel puudub küllaldane üksmeelsus ja vastastikune usaldus.

Piimaühingute laekurid tarvitavad sageli suuremaid ühingu summasid oma tarvis ja niiviisi löövad ühistegevusele suuri haavu. (August Reinberg. Põltsamaa piimaühingu laekur peremees Mannus on ca 1923/4 omandanud ca 400.000 mk. Umbusi külas peremees Joosep Paju ca 400.000 mk. Umbusi olnud puudujääki koguni 500.000 mnk.) Teiseks paheks on säält nurga ühisustel, et nad ei saa raudteede puuduse tõttu hästi oma saadusi saata turule. Jõgevale kui ka Võhmasse, mis lähemad raudteejaamad, küünib ca 30 km maad hobusega vedu. Utsali ja Palupõhja külad on omaette väiksed asundused, ega suuda seltsigi ülal pidada. Nii peavad nad siis endiselt tegema kausis võid ja viima seda juba kibedaks läinuna turule. (Jaak Limberg ja Madis Nõmm)

Põltsamaa sai omale alevi õigused alles 1920 a. ja linna õigused 1926 a. juuli alul. Saades alevi õigused, hakkas see kiiresti kasvama. Varem oli alevi alune ja ümbrus vürst Gagarini vana Põltsamaa mõisa või lossi oma. See takistas aleviku kasvamist. Uute majade ehitusel on selgunud vundamendi müüridest, et kunagi on Põltsamaa olnud palju laiaulatuslisem. Majade asemed ulatuvad kaugele mõisa põldu. Need on aga mahapõletatud kunagi ja seega rahva mälestusistki pühitud.

Põltsamaa seltsidest võiks nimetada: (Jüri Vasar ja alevi arhiivi andmeil.)

• 1) Põllumeesteselts, asutatud 1881 a. praegu liikmeid 102 inimest, omal maja ja krunt, korraldab põllumajanduslisi näitusi ja harrastab põllu pidamist. 1902 a. oli selle seltsi esimeheks pajusi mõisnik von Wahl. Seltsil oli temast palju kasu.
• 2) Majandusühing (ühisus), asut. 1915 a. praegu liikmeid 274 inimest, kohalik hüüdnimi „Kommunist”.
• 3) Tarvitajate ühing (ühisus), asut. 1915 a. pr. liikm. 135, hüüdnimi „Landeswehr”. - 157 -
• Majandusühisus püüab rahuldada põllumeeste tarbeid muretseb masinaid, viljaseemet, kunstväetust jne. Tarvitajate ühisus piirdub enam maatainimeste kaubaga.
• 4) Tuletõrje, üle 60a. (1867) vana, vabatahtlik, liikmeid praegu 53, omal aurutulekustutusriistad.
• 5) Krediit Ühisus, asut. 1910 a. liikmeid 350. Hiljem on temast moodustatud praeg. Ühispank.
• 6) Laenu-Hoiu Ühisus, asut. 1870 a. praegu liikm. 124.
• 7) Seltskondline Ühisus, asut. 1903 a. pr. liikm. 35.
• Selle siht oli Vene ajal koondada haritud eestlasi ja arendada seltskondlist elu. Sakslastel oli ka vastukaaluks Bürgerklub, kuid toetajate puudusel on läinud ammugi hingusele.
• 8) Lugemisring, asut. 1914 a. praeg. 265 liiget.
• 9) Ühistöö osakond, asut. 1919 a. liikm. 65, tegutses pääasjalikult sõja ajal.
• 10) Lastekaitse Ühing, 1920 a. asut. liikmeid 30. On hiljem ühinenud Naisseltsiga.
• 11) Naisselts, asut. 1917 a. praegu 80 liiget. Majandust edendav selts, kuid suured riiud ja lahkmõtted liigetel omavahel.
• 12) „Leola” asub Kamari mõisas, asut. 1921. Villa- jahu ja lauaveskid.
• 13) „Leelo”, endine Laulu ja muusika selts, asut. 1924 a. juhat. gümn. õpet. Vernolt.
• 14) Laululaste selts, juhat. v. preester Podegratt, asut. 1924. Asub algkooli juures.
• 15) Piimaühisus, asut. 1912 a. pr. liikmeid 65.
• 16) Rattasõitjate selts, asut. 1898 a. Likvideeritud pr.
• 17) Küttide selts, asut. 1919 a. pr. maak. kaitseliidu kütisalk.
• 18) Kaitseliit, ülemaakondline organ. Põlts. osak. - 158 -
• 19) Hobusekasvatusselts, end. Täkuühisus, asut. 1919 a. 6 Roadsteri tõugu sugutäkku.
• 20) A/S „Paala”, elektrijaam, asut. 1920 a.
• 21) Õpetajate ühing, asut. 1917 a. liikm. 40. Üle kihelk. organisatsioon, omal kooperatiiv raamatukauplused.
• 22) Keskkooli selts, asut 1917 a. liikm. 115. See selts asutas end Aleksandri koolist keskkooli praeg. Ühisgümnaasiumi. 1922 a. sai see võetud riigi koolide võõrku. Samal a. tuli sest I lend.
• 23) Spordiselts „Paala”, asut. 1910 a. liikm. 226.
• 24) Jahiselts, asut 1919 a. liikm. 92 ülesanne on lomakaitse ja jahipidamine.
• 25) Õpetajate kooperatiiv raam. kaupl. õpet. Seltsi juures.
• 26) Noorsepad, asub Ühisgümnaasiumi juures.
• 27) Ilmarine, noorteühing, asub Ühisgümnaasiumi juures.
• 28) Minerva, noorteühing, asub Ühisgümnaasiumi juures.
• 29) Karskusering, asub Ühisgümnaasiumi juures.
• 30) Majaomanikkude selts, asut. 1923 a. (sündides surnud)
• 31) Kooperatiiv, asut. 1925 a. 17 liiget, pikaajal.laeng.

Pääle mainitud seltside peetakse eriaines kursusi maakonna valitsuse korraldusel.

Need oleksid kõik seltsid ja ühingud, mis Põltsamaal olemas olnud ja praegu tegutsevad. Nende hulgas aga ei leidu enam 1868 a. asutatud Pasuna koori. Vist on see läinud mõne aasta pärast hingusele ilma, et oleks jätnud enesest mingit ühingut või seltsi teisenimelistki. Tähtsamad seltsi ellukutsujad on uuemal ajal olnud kaupmees Vasar, algkooli õpetaja Peterson, preester Podegratt, Jürmann j.t. Ei ole ma aga kuulnud, et lut. õpetajad oleksid kuigi moodi aidanud vedada kultuuri vangert.

Õiguse mõistmine vanemal ajal oli talupoja suhtes küll kurb, kuid vaatamata sellele, ei kõnele rahvas sest ajast palju. Mõisniku ülivõim võeti kui mingi paratamatu nähtena, millel ei maksagi pikemalt peatuda. Enam kõneldakse omasugustest kelmidest ja varastest. Viimaseid sigis pääle teoorjusest vabastamist võrdlemisi palju. Talude ostuga jäi vabaks teatav liik inimesi, kes paremad teha ei osanud kui andusid ulakusele, joomisele ja hiljem kujunesid koguni kardetavateks varasteks. Nende häll oli ikka kõrtsude ümbrus, siin elati ja vargusega muretseti raha siin joomiseks ja kaklemiseks. Põltsamaa nurk oli omal ajal kuulus vargate poolt. Eriti Umbusi ja Neanurme külad. Viimaks, kui valdadele anti õigus oma kelmisi saata Siberisse, siis saadeti Põltsamaa nurgast sinna mitukümmend inimest. Neist saaks nimetada kuulsaid Villa Hans, Pikk Peeter, Tõnu ja Jüri Karud, Mällu Jüri, Saik Jüri, Märt Rebane ja palju teisi. (Märt Walk, Peeter Tamm. Kõneldakse, et Jüri Rumm olevat pärit ja tegutsenud Põltsamaal, kuid see on kurioosline populaarsus Rummust. Ükski allikas ei tõenda tema säält päritolu.) Varaste karistmine ja ärasaatmine kestis kuni selle sajandi esimeste aastateni.

Muid kohalikke õiguserikkumisi ega masselisi kuritegusid see nurk ei tunne. Kuigi, siis on need pidevalt seotud 1915/6 ja 1917/18 aastate sündmustega. Neist on juba niisugune ülevaade antud.

Loen sellega lõpetatuks küllalt aegaviitva traditsiooni koostamise. See on muidugi puudulik ja aukline, kuid ehtsa töö koostamine mingi kihelkonna üle nõuaks kindlast aega rohkem materialide kogumiseks, kui seda võimaldab stipendiaattöö.