I. Asjalised mälestused.

1. Vanaaegsed matusepaigad.

Tsiteerimisel tähendan vallad lühendatult Rutikvere - Rtv., Adavere - Adv., Pajusi -Pjs., Kurista – Krt. ja lisan igale, aruande lõpus esitatud nimestiku järjakorra numbri, mille järele saaks lähemaid teateid rääkija vanuse ja elukoha suhtes.

Pajusis, Kalana koolimaja juures on kõrgem kink, vana sõjaagne matusepaik, mille pääle nüüd endine õpetaja H. Kalep uut elumaja ehitab, kus juures palju nii täiskasvanute kui laste luid välja tulnud, maa-alalt umbes 20-25 sammu laiuti ja 30 pikuti. Ise nägin 5 pääluud. Maetud oli üsna madalale, umbes 2-1½ jala sügavusele, kuna paiguti isegi ½ jala sügavuselt vähemaid luid paistis. Samuti oli kaevates leitud naiste kaelaehteid, suuri mitmevärvilisi helmeid, üks vana raha ja prees. Maetud olnud kraavidena hommikust õhtu sihis ja ikka pää pääga koos ja jalad jalgega. Igal kraavil paar jalga vahet, kuna kraavi enese kohal muld kohedam. Luud olnud täitsa lahus teineteisest. Ühel pääluul olnud allpool kõrva lõhe, kuid juba nagu kokku kasvama hakanud (vist elusalt - 2 -löödud). Umbes 1875. a. kaevatud säält teadusliseks otstarbeks 6 pääluud välja ja viidud ära. Ka oja, koolimaja lähedal, nimetatakse Kalme ojaks. (H. Kalep, Pjs. (18))

Praeguse Lahavere kooli vastu olnud vana Rootsi sõja aegne matusepaik, n.n. „kabel“. Olla palju luid säält leitud. Nüüd aga kauemat aega juba Põdra talu põllu all. Koolikoht, mille põllus nimetatud paik olnud varem, kannab Kabeli talu nime. (E. Loss, Pjs. (46))

Väikse-Luige maantee kaldal, praeguse Kuusiku talu maas, olnud vanasti kuuskedaga kaetud kink, nn. kalme kuusik või vana kalm, ka Retle kuusikuks nimetatud, et see varem Retle talu krundis olnud. Varem olnud selgesti künkast näha, nüüd juba aastaid põllu all. Kündmisel leitud palju inimluid - rahvas oletab: olla katku aegne matusepaik. (J. Kivistik, Rtv. (24); L. Lepik, Rtv. (39))

Kuusiku lähedal maantee ääres olnud kivirist, kus kaks pulma kord vastastikku läinud. Et kumbki teed pole tahtnud anda, tulnud peiupoiste vahel lööming ja üks neist löödud surnuks. (J. Maksim, Rtv. (52); T. Kiriloovits, Rtv. (23))

Pajusi Vorsti asunduses Veskimäe ja Liivamäe asutalude krundis on Kalmemägi, millest üle käib maantee. Palju luid olla välja tulnud sügavamalt kündes ja põlde kividest puhastades ja seda veelgi igal aastal. Ka olla vanu rahasid leitud. (A. Saarlas, Pjs. (90))

Tamsi külas Puusepa talu karjamaal on Katku mägi, kust kruusa kaevates inimluid välja võetud. Veel kaks aastat tagasi tulnud luustik välja. Ka olla säält leitud iga värvi helmeid, suuri ja väikseid, kaks preesi ja sepa tehtud naelu (seega vist puusärkides maetud). Paiguti olla isegi kõdunenud puu osasi näha. Pääluud olnud leidmisel õige teineteise lähedal - oletatakse, et vanade sõdaded ajal maetud. (J. Puusepp, Pjs. (76); A. Soplepmann, Pjs. (99))

Pajusi mõisnike v. Wahlide perekonna surnuaed sisaldab 39 hauda ja kabelihoone. Kõige vanem matus olla Henriette v. Wahli haud, vist a. 1833, kes küll surnud a. 1820.

Kivikangruist on teada Pajusi vallas: vanal ajal Lahavere küla Keldre talu põllus, ovaalne ligi 5 sülda pikk ja 4 lai, piiratud suurte kividega. Nüüd aga selle otsas ristikheina küün, mille aluseks tarvitati kive. (H. Loss, Pjs. (47))

Tapikul olnud kivikangur praeguste Otsa ja Kalme asutalude krundis, nüüd ammu juba kivid ära veetud ja koht põllu all.

Teine olnud Poe talu maa pääl, 4-5 vakamaad maanteest, mis samuti jäljeta kaotatud.

Otsa kivikangrust teisel pool teed olnud Kalme kuusk, mille Ühekäega Wahl lasnud maha raiuda. Arvatakse, et sõja ajal sinna mõni ülem maetud. (L. Soplepmann, Pjs. (100); K. Trulli, Pjs. (115))

Väikse-Luige küla Sarapiku talu põllus on pregugi suur ovaalne kivikangur, nn. Sarapik. On piiratud sarapuu ja lepa põõsatikuga ja üleni künkline, kaetud suuremate ja vähemate kividega. Umbes 20-30 aastat tagasi olla Nik. v. Wahl lasnud säält kaevata (rääkija ise olnud ka tööl). Leitud hobuse pääluu, kahe sõrme laiune ja umbes meetri pikkune kahe teraga roostetamata oda, kuldkäevõru, prees, mis kõik mõisniku omaks jäänud. Inimluid aga pole leitud. Nik. v. Wahl tähendanud, et 700 aasta eest olla Sarapikku maetud. (M. Reinberg, Pjs. (83))

Suure-Luigel olnud vastu Mikusaare talu kivikangur, nüüd asuniku hoonete all. (J. Kala, Pjs. (17))

Kurista vallas olnud Kõpu külas Sihvri talu metsas vanaaegne matusepaik nn. soldati haua lage. Praegu kasvavad lati jämedused kuused pääl. Võib - 6 -oletada ka endise lee aset nimetatud koha suunas. Sihvri talunik ütles varemalt ise näinud olevat (elab juba 38 a. kohal) selgelt eralduvaid hauakünkaid, nüüd, kuigi maa künklik, ei võiks tunda neis endiseid haude. (A. Looper, Krt. (45)) Soldati haua lagedast ei teadnud aga pääle eelnimetatu keegi rääkida.

Aido külas Kabeli talu pääl on maantee lähedal lohk, kuhu ka vana sõdade aegu maetud. Kartuli auku kaevates ja teed tehes olla inimluid leitud. (P. Kukk, Krt. (28))

Kaaveres on asunik Puusepa krundis, umbes 3 vakamaad maanteest, kasesalu, mis vanal ajal olnud matusepaigaks. (T. Otter, Krt. (67)) Teised jälle teavad rääkida, sääl olnud vanade eestlste palvetamis paik. (P. Kukk, Krt. (28)) Kasesalu lähedalt põllult oli kord kündes välja tulnud paekivist tahutud madal rist, mis maantee äärde asetatud vakamaa tulbaks, kust ta aga salaja ära viidud. - 7 -Rääkijad ise on risti näinud.(J. Pariis, Krt. (68); M. Vaimel, Rtv. (121))

Sulustveres Inno-Jaago talu krundis on nn. Kitse küngas, mis ka olla Rootsi sõja aegne matusepaik, kuhu eriti musta katku ajal oli paljuid maetud (millest selline nimi, pole teada). Säält olla kruusa kaevates inimluid leitud, kuid kasvult haruldaselt suuri. Rääkija ise on näinud neid. (N. Schmidt, Krt. (95); M. Meesakk, Krt. (59))

Kivikangruist on Kurista vallas Aido külas Miku-Tõnu talu maas, Mihkli-Hansu talu krundis ja Sulustvere külas Inno-Jaago talu krundis kaks, teine võsastiku all, teine lage kivine (üsna maantee lähedal) ja Viksi talu maas üsna suur ümarik, mille keskel kasvab vana pihlakas.

Sulustvere sepp Oskar Valki elumaja, Kassi talu krundis, olla ka endisele kivikangrule ehitatud.

Adavere "Kalme mägi" asub maanteest - 8 -vähe eemal asunike Ed. Kõrtsi ja Hans Viguri krundis. See on madal kink, millel kasvavad kased, kuna maantee poole külge aastate  eest on istutatud noori kuuski. Rahvas teab rääkida sellest, kui vanast katku aegsest kalmistust. Mõisa pool küljes olla keegi kindral maetud. (M. Kors, Adv. (26)) Olla maetud katkuhaigeid isegi elusalt. Keegi mees olla veel kinni ajamata hauast välja roninud, metsa põgenenud ja nii ellu jäenud. (J. Tolga, Adv. (111)) Varem olnud Kalmemäel selgesti hauakünkaid näha, nüüd need aga juba tasandunud. Rääkija oli (umbes 8 aastat tagasi) Kalmemäe lähedalt sanglepa künkast leidnud pronkskirikukannu, mille mõlemail pool sange olnud inimese kujud. Keskele olnud mingisuguseid tähti graveeritud, ümber kannu. Ed. v. Wahl võtnud selle ära, tähendades: “Mis on maa sees, see on minu, mis on maa peal, on ka minu“ ja annud leidjale 3 rbl. Mõisniku arvamise- 9 - järele olla see kann üle 300 aasta vana (olnud juba roostest söödud). Võiks arvata, et kannu leidsid juba varem saarlased ja nähtavaste täidetult rahaga, kes Kalmemäe lähedal maad kraavitanud, kuid siis korraga kõik ühel ööl kadusid ilma palka nõudmata.

Adavere mõisnike v. Stackelbergide surnuaed asub mõisa lähedal. Üsna pikk puiestee viib maanteelt sinna. Kalmistu sisaldab 16 hauda. Kõige vanem matus on aastast 1845 Bernh. Caspar v. Stackelbergi haud.

Kivikangur olnud Adavere tagavalla Suurekülas Kõrre talu väljal, mille kivid nüüd aga ehitamiseks kasutatud. (J. Leisk, Adv. (38)) Rutikveres Väljataga küla Pikavälja talu heinamaa ja põllu ääres olnud vana sõjaaegne matusepaik. Liiva kaevates olla säält inimluid leitud (E. Prits, Rtv. (72); A. Luisk, Rtv. (49)), muud lähemat pole teada.

Rutikvere mõisnike v. Pistohlkorside kalmistu on pärit a. 1872, mille lasnud ehitada Aleks. Adolf v. Pistohlkors. Rääkija isa vanemad olnud maetud Keilas ja nende vanemad Põltsamaa saksa kiriku surnuaia kabelis ja et see täis, olla uus matusepaik asutatud rääkija venna surma puhul ja teisedki omaksed toodud uuele kalmistule. Kabelihoone on ehitatud a. 1873. (R. Pistohlkors, Rtv. (71)) Kalmistu sisaldab üldse 17 hauda. On ilusal mäenõlval Rutikvere vallamaja juures.

Pendimetsa küla Pärnasaare talunik Hindrik Limberg asutanud oma krunti perekonna surnuaia umbes a. 1845. (H. Lihtin, Rtv. (42)) Maetud on vaid väheseid. Vanem matus on aastast 1865.

2. Vanaaegsed palvetamiskohad.

Kuristal, praeguse asutalunik Viktor Kirpi krundis, olnud vanal ajal kirik, praegu koht põllu all, kuid kutsutakse ikkagi rahvasuus Kirikulae asemeks. Ka kõmada maa sellelt kohalt kündes ja kaua olnud sääl suuri kive, mis nüüd ära veetud. Rahvasuu räägib, et sääl kirik kõige rahvaga maa alla vajunud. (T. Otter, Krt. (67)) Kirikulae asemelt käinud vana kirikutee kasesalu (endise matusepaiga) sihis,mille kraavid veelgi heinamaal näha, kuna põllus kahe sülla laiuselt maapind olla kruusane, ümbert aga mustmulla segune.

Vana tee sihist vähe eemal, praeguse postijaama krundis on ohvriallikas, kust vesi kunagi ei lõppeda. Muidu ei milleski erinev tavaliseist hallikaist.

Jüri Hermanni krundis asuvat allikat kutsub rahvas nõiaallikaks. (T. Maurer, Krt. (58))

Sulustvere küla Inno-Jaago talu põllus, umbes 25 sammu maanteest eemal, olnud kivi, mida peetakse ohvrikiviks, mis nüüd teeäärele asetatud. Ei erine milleski teistest, suur tavaline põllukivi.

Adaveres, praeguses riigi Raja metsas Kiberi mäel olnud vanasti puust kirik, praegu kasvab sellel kohal männatukk. Rääkija olla säält liiva vedades tahutud puunotte leidnud. (J. Tähnas, Adv. (116) Ka teadnud kirikust rääkida tolle mõisa valitseja Jüri Larm.)

Rutikveres, Arisvere külas olnud vanal ebausu ajal eestlaste palvetamispaik, hiie, millist kohta nüüd kutstakse Aukamäeks (1 vakamaa pikk, 1/3 lai). Ka talu, mille krundis see kannab Iiesilla nime. (H. Lihtin, Rtv. (42))

Vana paganausu aegne kirik olnud Kõrkküla (endine nimetus Kirikküla) - 13 -praeguse Matsi talu põllus, endise Suurekõrtsi kohal, Kivikangru mäel, kuhu rahvas jumalaile kümnist viinud. Koht on piklik-ümarik ja keskel kasvab umbes 40 aastane paju. Rääkija teadis, et nimetatud paigas sügavamal raudkivid paekividega olla kiilutud. (A. Bergmann, Rtv. (4))

Pajusis Mõisaküla Mando talu põllus on madalik, mis kündes kõmada, kuna säälsamas vähe kõrgemal olla kivikeerastik (nii suured kivid,mida iga mees jõuab tõsta) umbes 5-6 tolli sügavuses ja sügavamal – arvatakse, et olnud vanal ajal ohvripaik. (J. Jürgen, Pjs. (12))

3. Vanad sõjaaegsed pelgupaigad, leeri- ja linnamäed.

Rutikveres Arisvere küla Jaago talu metsas on kõrgemail künkail vanu ahervarse tunda, kus Rootsi sõja eest pelgus elatud ja varandust varju tassitud, millise asukoha aga sõda täiseti hävitanud. Sääl olnud soises ümbruses, kõrgemail kinkudel: Siamatsisaar, Udusaar, Toomasaar, Suur-Saunasaar, Väike-Saunasaar, Maidusaar, Villemikael, Pikasaar ja Kiitasaar (nähtavaste enne Põhjasõja aegne küla). Nende „saarte“ vahe olnud nii tüma, et vaid talvel saadud omavahel ühendust pidada, mispärast neid ka häiks varjupaikeks peetud. Veel 60 a. tagasi laulnud kilgid ahervaredes (E. Prits ise kuulnud). (E. Prits, Rtv. (72); A. Bergmann, Rtv. (4))

Pajusis Lahavere küla Türgi talu Soone metsas olnud vana sõja ajal sookingul saun, kus varjus elatud. Kohta kutsutakse praegugi Saunasaareks. (J. Privits, Pjs. (74))

Kalana külas Terase talu krundis on 6 üsna laia ja sügavat lohku. Teatakse rääkida, et neid vanade sõdade ajal ka varjupaikadena kasutatud. (T. Saks, Pjs. (91))

Sama küla Lombi talu Karvataudi aru heinamaal olnud sõdade aegne pelgupaik. (A. Jürgen, Rtv. (11))

Sama küla Saba talu karjamaal olnud Rootsi sõja aegne leer nn. Leerimägi, kuna vähe eemal (umbes vakamaa kaugusel) asuval künkal käidud ohverdamas. (J. Roos, Pjs. (86))

Sama küla Otisaare talu krundis on kõrge üsna järsk Linnamägi soises ümbruses, kaetud metsaga: kasvab kuuski, kaski, pihlakaid ja palju sarapuid.- 16 - Kaevates tulla mäest lupja. Rahvasuu räägib: sääl olnud vanal ajal linn, mis kõige rahvaga maa alla vajunud. (J. Ott, Pjs. (65); J. Seisler, Krt. (96))

Tapiku soos olnud kõrgemal kingul, millist kohta kusutakse Kerstusaareks, palju lohke, kuhu varandust sõja eest kirstudega varjule toodud. (K. Valdmann, Rtv. (122))

Ka varjatud end Tapiku suurtes metsatihnikutes, nii Tamsi ja Uiu küla vahelises Kurdisaare metsas. (K. Saar, Pjs. (89))

Adavere tagavallas olnud Suureküla tümas soos Aukekünkas kaev, rääkija isa leidnud ise sääl rakke tükke. Nimetatud koht olnud sõjaaegne pelgupaik. Kõrge kuuse ladvas käidud vaatamas, kas hädaohtu näha.

Ka Kurista linnamäe kohta liigub rahvasuus arvamine nagu oleks siin vanal ajal linn maa alla vajunud. (A. Timusk, Krt. (108)) Et maantee mis üle linnamäe käib, olnud väga järsk ja kord viinavooril- 17 - Kurista mõisa kutsar siin kukkudes surma saanud, lasnud v. Samson pääle selle tee 5 jala võrra madalamaks võtta, millise kaevamise juures aga palju inimluid leitud. (J. Rosenberg, Krt. (87); P. Kukk, Krt. (28))

Kaaveres, Raja talu krundist leitud 60-70 aasta eest kivirist. Rahvas teab rääkida, sääl olnud vanade sõdade ajal lahingu paik. (T. Otter, Krt. (67))

4. Vanad teed.

Vana Rootsi aegne maantee käinud Kurista Aido küla juurest, läbi Lahavere küla (Pajusis) Unvilja karjamõisa juure välja. Veelgi on maanteekraave näha Kurista valla Kassini talu karjamaal ja üsna selgesti Lahavere küla Tanisaare talu metsas, mis nüüd aga juba lati jämedusele kuuskedega kinni kasvanud. Kepiga paari tolli sügavusele puurides tuli välja kruusa.

Maantee ääres olnud vanasti Tanisaare kõrts, mille alus (kivirägastik) täitsa selgelt tunda, tavaliste kõrtside suuruses.

Pajusi vallas Luige küla Saareperes olnud, praeguse Mikusaare talu krundis, vanasti viinaköök, mida tõestab selle aseme, kõrgema künka lähedal asuv tiik. Ka olla kündes põllust välja tulnud palju süsi, telliskivi- ja paekivitükke. See kõrts asunud "vana maantee" - 19 -või "proua maantee" ääres, mis alganud vist praeguse Vanasaare talu juurest, läinud Mikusaarest mööda ja siis üle Põltsamaa jõe, Adavere valla linaleo teele välja, milline Pärtna ja Sarve talude vahel. See olnud Rootsi aegne ühendus Adavere ja Pajusi valla vahel. Tee on praegu veel tunda, kraavid kahel pool, kuid paiguti, Mikusaare heinamaal, päris soostunud, vesine, vaid talvel käidavat veel samas suunas. Põldudel tulla maantee kohalt kruusa ja ka kari tallata seda välja ja jões paista veel endised sillapakud. (A. Maksim, Pjs. (50))

Nn. köögi tee käinud praeguse Vanasaare talu juurest (kus vanasti olnud mõis?) Mikusaare viinaköögini. (J. Maksim, Rtv. (52))

Teotee või pakksilla tee käinud Täiverest läbi soo ja raba ja metsade Rutikvere valla Arisvere küla Tamsi talu õuest läbi Vabriku rehe lähedale välja. See olnud pakkudest valmistatud tee, - 20 -mida mööda teolised Luige karjamõisas teol käinud. (Pääle selle aga kui Konnamets ja Tõivere küla nii vahetatud, et esimene saanud Tapiku ja teine Pajusi mõisale, kuna see varem olnud vastupidi, kadunud ka Luigel teol käik. (M. Grünvald, Pjs. (5)) Praegugi on paiguti kraave näha.

Tee, mis Rutikvere vallamaja juurest käib kuni Sulustvere külani, olla ka vana Rootsi aegne tee. Vahepääl pole teda enam parandatud, nüüd aga jälle tarvitusel.

Rootsi sõja aegne salatee käinud läbi Uduküla ja üle Hundimäe Tapikule. Rääkija ise olla näinud alustalasid, mis sohu pandud,et tümast kohast läbi pääseda. (J. Õunapuu, Pjs. (128))

Rootsi kaarti tee või kiriku tee käinud Tapikult, läbi metsade Kalana külla, mille tarvitamine sellest ajast kui Lahaverre tee tehti Tapikult, v. Wahlilt keelatud. Praegugi olla teekraavid paiguti- 21 - tunda. (J. Ott, Pjs. (65); J. Kala, Pjs. (17))

Tapiku, Kurista ja Vaimastvere piiril käinud mööda mäeahelikku ja läbi raba Rootsi sõja aegne tee, nn. kolme saksa rada, praegu paiguti metsa all. (J. Rosenberg, Krt. (87))

Umbes 30 aasta eest lasnud v. Wahl teha Tapiku mõisast otse metsa lusttee, sest kavatsenud sinna ehitada suvila, kuid enne surnud. Teega aga oli juba metsani jõutud, mis praegugi selgelt tunda (olla täidetud hagude ja kividega), kuid soostunud ja et ümbrus rabane, pea läbipääsmatu.

5. Mitmesugused leiud ja tähelepanud.

Aru tuulik, Adavere vallas, on täitsa omapärane huvitav 6 võlvialusega ehitus, olla juba Rootsi ajast pärit. Pääle selle kui valitseja Jüri Larm mõisnikult Adavere vesiveski (Põltsamaa jõe ääres, vastu Pajusi valla piiri) eluajaliseks kasutamiseks saanud, lasnud ta Aru veski tiivad maha võtta, et rahvas siis kõik tema veskil käiks, seletades kavalusest mõisnikule: veski olla nii vana, et kergesti kaela võida kukkuda, mida mõisnik ka uskunud. (A. Kõkkur, Adv. (35); J. Leisk, Adv. (38))

Rutikvere veski esimene võlv on a. 1616 pärit (milline aastaarv ka nähtaval), kuna veski muidu mitu korda ümber on ehitatud. (R. Pistohlkors, Rtv. (71))

Kurista vallas Putke ojal (mis voolab Puurmanni jõkke) olnud vanasti kolm- 23 - vesiveskit, olla tammide asemed veelgi selgesti tunda. (P. Kukk, Krt. (28)) Üldse näib Kurista-Kaavere maa-ala peitvat laialisemaid veesooni. On üsna palju allikaid ja kevadise suurvee ajal keerelda vesi lehtrisarnaseis sügavais veest uhutud lohkes, milliseid ümbruses väga palju.

Vanaaegseid lubjaahjude asemeid leidub Kuristal Kõpu küla Matsi talu väljal kaks, siis Pajusi vallas Väiksevälja talu karjamaal, Iiesilla aukamäest ½ vakamaad eemal üks, siis Mando talu karjamaal, Karu (riigi-)metsas (Rutikvere ja Pajusi piiril) ja Telliskivi talu lähedal põllus telliskivi ahju ase, kus mõisa härrasmaja ehitamiseks kive põletatud. Samuti olnud Nurga endise Karjamõisa krundis telliskivi ahi. Veel möödunud aastal tulnud kesapõllust välja palju telliskivi puru. (H. Lihtin, Rtv. (42))

Rutikveres on Lamma talu põllus n.n. "lubjaahju mägi", kus ka vanal- 24 - ajal telliskive valmistatud.

Pajusis Mõisaküla Mando talu krundis on vana külakaev, näib väga vana olevat, sest paekivi ääred on otse lihvitult kulutatud. Mõisaküla olemasolu näib üldse väga kaugele tagasi ulatuvat. Nii ei mäletagi Mando talunik, millaljuba nimetatud koht nende sugukonnale saanud. (J. Jürgen, Pjs. (12))

Tähelepanu väärib samuti Rutikvere mõisa suur park, mille vanus ligi 150 a. Väga ilus on temas kitsas, põliste kaskede allee. Park sisaldab muu puie hulgas ka 40 lehtkuuske (Lärche), keskmiselt 9 jalga ja 2 tolli ümbermõõdus (mõõt rinnakõrguselt) ja ühe eht seedri 5 jala ümbermõõduga ja hulk pärne kaeskmiselt 12 jalg ümbermõõduga, mis istutatud umbes a. 1780. Nimetatud pärnade all olnud Erik I ajal (s.o. esimese mõisa omanik) lehtla ja poolümarik murupink (Rasenbank) ja see Rutikvere esi- 25 -mese mõisa puust härrasmaja ees. (R. Pistohlkors, Rtv. (71))

Leidusid maapõuest oleks rahva jutustuse järele järgmisi:

Pajusi vallas Lahavere küla Pilliroo talu põllus olnud suur kivi (nüüd lõhutud) põlise pihlaka all. Enne ilmasõda olla ühel südaöösel kaks meest pihlaka üles kaevanud ja kivi alt mingi varanduse ära viinud. Olnud neljakandiline ase järel. Võiks arvata, et koht oli mõni Rootsi sõja aegne varapaik, mis vast vanade kaartide järele kätte leiti. Jüri Uusberg on ise ümberkaevatud pihlakat näinud. (J. Uusberg, Krt. (118); J. Jürgen, Pjs. (12))

Sama küla Põdra talu põllus olla kord sulane välja kündnud umbes küünra pikkuse, valgest paekivist tahutud risti, mis Rohuaia talu ehitamisel vundamenti asetatud. Ka inimluid olla nimetatud talu põldudest leitud 1-1/2; jala sügavuses.

Kardliku talu karjamaalt leitud umbes 30 a. eest, kui seda põlluks küntud, vana - 26 -raudasju, et vankri koormaga saanud ära vedada, muu hulgas ka 10 ja 15 pangeline punasest vasest katel, mis alt veel tahmaga ja teine teisel kummuli pääl, millede küljed olnud raudneetidega ühendatud, ei kokku joodetud, siis ümarik sõjakirves ja oda, mõlemad tammepuust osadega.(E. Loss, Pjs. (46))

Luige Mikuri asutalunik Jaak Põder leidnud hiljuti endiselt küla karjamaalt roostetnud umbes 20 sentimeetri pikkuse (vist sõja-) kirve, mis praegugi leidja käes.

Mõrtsi külas Mando talu keldri auku kaevates leitud umbes 50 a. tagasi ümarikke malmist kuule, tangid ja tuur (rauast saha moodu, varre otsas - mõrtsuka riist) umbes kahe jala sügavuses. Rääkija arvab, et asjad vast sellest ajast, kui küla asemel veel röövlid elanud (millest ka küla nimetus). (J. Roos, Pjs. (86))

Kalana küla Saba talu Leerimäelt leitud rahakatel ja palju inimluid. (J. Seisler, Krt. (96))

Kurista ja jõgeva valla piiril on maantee ääres kivi, millel aastaarv 1779.

Kõpu küla Matsi talunik Jaan Tiimann leidnud juurviljaaeda kaevates oda ja laia sõjakirve, millised asjad praegugi leidja käes. Ka inimluid olla sääl varem leitud.

Sulustvere külas Kassi-Jaago talu vundamendi kaevamisel olla leitud palju pronksasju. (A. Baum, Krt. (3))

Sama küla Maantee talu krundis on aastat 5 tagasi asutatud Vatteri perekonna surnuaed.

Kanavere Rõngasmäelt või Pikkmäelt olla leitud liiva kaevates mõõk ja kannused. Rääkija ise näinud. (A. Otter, Krt. (66))

Arukse külas Tiko talu lepikust on, aastat 34 tagasi, karjane leidnud umbes 4 toobilise sabaga vaskkastruli neljakandilise hõbe- ja kuldrahadega, mida peremees juudile müünud. (J. Jürgen, Krt. (13))

Adavere vallas Puiatu küla sood kraavitades leitud aastate eest vana kirves ja kiin ja olnud ka jämedaid kände soos, mis lubab oletada, et vanal aja sääl palgimets kasvanud.

Sama küla Anni talu soisel karjamaal olevat nn. Rebasemäest leitud liiva kaevates inimpääluid, rääkija ise on neid näinud. (J. Pariis, Krt. (68))

Rutikveres olla Kõrkkülas Kõrtsi-Andrese talu väljalt, aastat 10 tagasi, leitud kivihunniku alt kaks inimluustikku, umbes kahe vao sügavuselt. (A. Bergmann, Rtv. (4))

Samuti arvan tähelepanu väärivat Pajusi valla Raasna küla Ankemäe talunik Jaan Thomsoni käsikiri “50 aastat Vaimastvere valla ajaloost a. 1862-1912“ (kes ise olnud varem nimetatud valla tugevamaid liikmeid), mis kirjutatud valla arhiivi ja suusõnalise traditsiooni andmeil. Kuigi töö mitte- 29 -teaduslikult kirjutatud, annaks ta siiski häid faktilisi andmeid ja kirjutaja ise sooviks hääl meelel, et seda teadusliseks otstarbeks kasutataks. Mees ise on haruladaselt laia huvidega, kuid vähese kooliharidusega.

Rutikvere mõisnik Rich. v. Pistohlkorsil on tema sugukonna ajalugu käsitav raamat, mida ta isegi lehitsemiseks välja ei annud, mis aga seda huvitavamaid andmeid võiks pakkuda ka valla ajaloo suhtes, et mõisa väga vana arhiiv ilmsasõja alul Peterburi evakueerituna, on hävinenud (nii mõisniku enda sõnad, kuna rahvas üldiselt arvab, et arhiiv praegugi härrasmajas salaja alal hoitakse).

Samuti vääriks tähelepanu Pajusi valla Pisisaare kooli kroonika, mille kirjutanud õpetaja Jaan Rebane, kes tuntud oma aja parema koolimehena ümbruskonnas.

II. Arhiivid.

1) Valla arhiivid.

Pajusi valla arhiiv on täiesti eeskujulikus korras ja koosneb 1) endise Tapiku valla ja 2) Pajusi valla vanast ja uuest arhiivist (Eesti valitsuse ajast alates).

Esitaksin siin vaid kõige vanemaid üksusi kõigist käsitletavamaist arhiivest.

Endise Tapiku valla arhiiv:

Ülekande nimestikud (переводныя списки) 1859-1897.

Revisjooni kirjad 1858.

Valla volikogu protokolliraamatud 1867-1891.

Magasi raamatud 1870-1891.

Vakuraamat 1871.

Muud tavalised valla asjaajamise raamatud lõpevad 1897. aastaga, mil Tapiku vald ühendati Pajusi vallaga.

Pajusi valla vana arhiiv:

Ülekande nimestikud 1858.

Revisjoni kirjad 1858.

Ringkirja raamatud alates a. 1862.

Magasi raamatud alates a. 1867.

Valla volikogu protokolli raamatud 1870 a. pääle.

Valla uus arhiiv:

Algab a. 1917.

Adavere vallaarhiiv on eeskujulikus korras ja koosneb valla vanast ja uuest arhiivist.

Vana arhiiv:

Revisjoni kirjad 1834-1858.

Magasi raamatud 1843 a. pääle.

Adavere kogukonna kohtu protokolli raamatud 1849-1867.

Ülekande nimestikud 1851-1868.

Spetsiaal kassaraamatud 1851-1868.

Vakuraamat 1852 ja teine 1899.

Rõugepaneku raamatud 1860 a. alates.

Ringkirja raamatud 1967 a. pääle.

Uus arhiiv:

Algab Eesti valitsuse ajast. Huvitava pildi pakub okupatsiooni ajast kirjakogu: okupatsiooni võimude korraldused ja kirjavahetus.

Kurista valla arhiiv on hääs korras. Et aga 1918. aastal vallamaja olnud mõne aja võõraste enamlaste võimuses, on osa arhiivist hävitatud ja laiali kantud. Arhiiv koosneb 1) endise Kaave valla, 2) endise Kaavere valla ja 3) Kurista valla arhiivist.

Endise Kaavere valla arhiiv:

Vakuraamat 1861.

Kaavere valla kohtu protokolli raamatud 1864-1890.

Endise Kaavere valla arhiiv:

Revisjoni kirjad 1850.

Kassaraamatud 1856-1892.

Kaavere valla kohtu protokolli raamatud 1858-1891.

Valla volikogu protokolli raamatud 1868-1892.

Ringkirja raamat 1870-1874.

Kurista valla arhiiv:

Revisjoni kirjad 1816-1858.

Kurista valla kohtu protokolli raamatud 1845-1890.

Magasi raamatud 1849. a. pääle.

Rõugepaneku raamatud 1859. a. pääle.

Vakuraamatud 1868-1896 (3 eks).

Kassaraaamatud 1869. a. alates.

Valla volikogu protokolliraamatud 1870-1899.

Rutikvere valla arhiiv on korratus olekus: puuduvad nimestikud ja kirjavara on segi riiuleil. Arhiivi nimestik sisaldas vaid 50 nummert. Arhiivis töötamise ajal säädis kirjutaja üldjoontes nimestiku korda.

Arhiiv sisaldab järgmisi vanemaid üksusi:

Revisjoni kirjad 1857.

Ülekande kirjad 1857-1915.

Valla volikogu protokolli raamatud a. 1867 alates.

Valla nimestik 1868 a. alates.

Valla vakuraamat 1888 ja mõisa vakuraamat 1888.

2) Mõisa arhiiv.

Adavere mõisa arhiivi riismed on endise mõisa valitseja, praeguse asunik Otto Kuusiku käes (Tänava asutalus). Suurema osa arhiivist (kaks hobuse koormat) olla O. Kuusik (ta enese üteluse järele) varem Põltsamaale kauplusesse pakkimispaberiks müünud (sama teadis tõendada ka J. Saska, Adv. (93)), kuna üks osa arhiivist mõisa endise omaniku v. Wahli käes Pärnus olla.

Ei võiks isegi arhiivi nime anda sellele läbisegi paisatud paberile ja raamatute kuhjale, mis juhuslikult pakki seotult kapi otsas tolmub, mille sisus pea võimatu oli orienteeruda. Suurem osa nimetatud pabereist oli erakirjavahetus, siis igasugu arvepidamine hilisemast ajast ja terve rida testamaente ja hooldus-volituste ärakirju, millise - 35 -küsimuse üle ka suurem osa erakirjavahetust.

Tähelepanuväärsemaist üksuseist olgu nimetada:

Maamõõdu kirjeldused Adavere mõisast 1850/51.

Adavere vakuraamat 1852 ja teine 1880.

Testamentide kogu. Vanem neist, mille järele Ed. v. Wahl pärandas Pajusi mõisa poja Nikolaile. Vene keelne 38 leheküljeline ärakiri aastast 1877.

Adavere valla talude ostulepingud alates a. 1865.

Kurista valla talude ostulepingud alates a. 1867.

Lustivere valla talude ostulepingud alates a. 1871.

Pajusi valla talude ostulepingud alates a. 1880.

Siis 53 nii mõisa kui talude krundi kaarti.

Et. Ed. v. Wahl oli Põltsamaa krediitkassa eestseisja ja ühtlasi ka kiriku vöörmünder, olenes nähtavaste, et nii mitme valla paberid just Adavere mõisa arhiivis.

III. Suusõnaline traditsioon.

1. Väljarändamine.

Asustamise küsimuse kohta pole rahva mälestuses teateid säilinud.

Ka sisserändamisest võiks vaevalt juttu teha. Ainult Tõiverre olla aasta 135 eest, mil see maa-ala inimesist pea lage, elanikke Saaremaalt ssise toodud. (J. Jürisson, Pjs. (15)) Samuti talude ostu ajal tuli hää koguke mulke Põtsamaa kihelkonda, mida aga sisserändamiseks ei saaks nimetada.  

Väljarändamisi oli mitmel puhul, tavaliselt ikaldus aastate ja muude raskete olude sunnil (nagu külade ja talude lammutamise ajal), mil seisukorra parandamiseks igasugu võimaluste järele haarati.

Suurem väljarändamine oli aasta 1866 ümber. Rännati pääasjalikult Saraatovisse, kuid ka teistessegi Venemaa - 37 -kubermangudesse. A. 1860 olla kavatsetud Saraatovi rännata. Selleks käinud Näsaru Tõnu Adaverest ja Raba talunik Jüri Leemann Pajusist maad kuulamas, enne kulude katteks üleskirjutatuilt (kes väljarännata kavatsesid) 1-5 rbl. võttes. Mehed laitnud mineku: olla palju metssigu, madusid ja kuumust sääl ja asi jäenudki soiku. Rahvas aga arvab, et mehed polegi Saraatovis käinud. (J. Limberg, Pjs. (43); E. Loss, Pjs. (46))

Kuristal olnud väljarändajate üles kirjutajaks nn. hingede isa Arukse küla Läti talu sepp Joosep Miiler, kes igalt minna tahtjalt 1 rbl. sisse nõudnud, kuid siis jäljetult kõige rahaga kadunud. Ja Saraatovi rändamise mõte oli siingi jäetud. Oletatakse, et siin tegu on mõisnikelt äraostmisega, et väljavoolule tõkkeid panna, et tööjõud ei väheneks. (P. Kukk, Krt. (28);M. Anton, Pajusi (2))

A. 1866 aga rännati siiski tegelikult Saraatovi ja mõningad Samaarasse. Jüripäeval asutud teele ja paar - 38 -nädalat pääle jaanipäeva jõutud kohale. Pajusi Mõrtsi külast läinud seekord kaasa 2 meest, kuid pole siis ka ettekiidetud elu meeldinud ja sügiseks olnud juba tagasi. (J. Roos, Pjs. (86)) Üldiselt räägitakse, et rahvas kihama aetud juttudest, nagu oleks Venemaal elu üsna kerge (sigagi sõitma kahvel küljes). Lahavere küla Kuusikumäe talu eit olla lahkumiseks minejaile enne keedetud ube süüa annud (olnu kombeks, et surnu juures valvates neid söödud) ja ollagi paljud teel surnud. (P. Kukk, Krt. (28)) Kes pettunult tagasi tulid olid ka alul raskes seisukorras. Kohad olid vahepääl juba uutele peremeestele müüdud ja et kõik kraam enne minekut müüdud, tuli elu üsna otsast alustada. Ka rääkija isa jäenud seekord kohata. (J. Pariis, Krt. (68))

Massilisem väljarändamine oli a. 1869 Kaukaasiasse, eriti Pajusi ja vähemal arvul ka teistest kõne all olevaist - 39 -valdadest.

Aasta varem oli Pisisaare koolmeister Jaak Matvei tütar ja väimees Silberbach Kaukaasiasse rännanud. Et sääl elu võrdlemisi üksildane, kutsusid nad kavalusega kodumaalt teisigi seltsiks, eriti säälset elu ülistades: kasvada viinamarju külluses, põllud olla priid ja viljarikkad ja majad valmis pääl (et sääl siis üheskoos küla moodustada). Jaak Matvei õhutusel asuski voor, milles oli 86 vankrit (mõnel puu, mõnel raudtelgedega ja igal riidega üle tõmmatud korvikud pääl) 1. mail teele Tartust ja kolm päeva enne jaanipäeva jõuti kohale, Stavropoli kubermangu. (K. Trulli, Pjs. (115); J. Jürgen, Krt. (13)) Teejuhiks olnud neil keegi vana soldat. Külade viisi kogutud. Teine voor tulnud Tapiku, teine Pajusi poolt ja Aido külas peatatud. Säält liigutud ühiselt minema, milline voor olnud versta pikkune. Pajusi vallast läinud 40 koormat - 40 -ja ligi 30 peret (kokku 75 hinge, vanu ja lapsi), Raasna külast 3, Lahaverest 2, Pisisaarest 1, Kalanast 3, Adavere Puiatu külast 3 ja Kurista Kõpu külast 2 peret, kuid paljud tulnud ka Põltsamaa poolseist valdadeset kaasa. Pajusi Vahesaare talunikul jäenud lapski matmata, oli pidanud ruttama, et mitte teistest maha jäeda. (J. Kala, Pjs. (17); A. Maksim, Pjs. (50)) Pole hoolitud sellestki, et talude päält lahti kirjutamise eest Kuristal nõutud 12-15 rbl. (see raha läinud petise agendi tasku), makstud summa kerge käega kinni. (J. Ränkel, Krt. (88)) Tartus olla keegi eit surnud ja et aega ei jäenud teda matta, pandud laip hoovi nurka seisma, heinad süles, ise aga liigutud edasi. (J. Veisson, Krt. (123))

Tartust liikunud voor Võrru, säält Pihkva ja säält kiviteed mööda Harkovini. Säält edasi aga olnud mullatee ubes 1000 versta pikkuselt. Iga 100 versta- 41 - eest tulnud vankri päält maksta 25 kop. mida kärbiste juures sisse kasseeritud ja vastavale lehele märkus tehtud. Ise käidi jalgsi, kuna kraam viidi hobusega. Paljud päris jala inimesedki läinud kaasa, laps süles, teine käekõrval. Paljud surnud teele ja maetud teeäärtele.

Ettekiidetud maa aga pakkunud hoopis muud pilti: olid rohtlaaned ja mäed, kuna vett verstade tagant toodud, sest kõik paremad kohad olnud juba ammu asundusi täis. Silberbachid ise elanud viljarõugu taolises telgis, mis piiratud paksu heinakorraga.

Mehed olnud hirmus vihased pettuse pärast ja paljud päris abitus seisukorras, kuna kaasavõetud toit teel lõppenud ja uut kuskilt saada polnud. Keeleoskajad käinud siis kubernerilt nõu küsimas ja lubatud iga mehe kohta 15 dessatini maad 5 rbl. 75kop. rendiga aastas. Kuid paljud pole pakkumist vastu võtnud ja suurem osa tulijaist asunud - 42 -pääle kahe nädalase puhkamise uuesti koduteele, kuhu ka sügiseks tagasi jõutud. (K. Trulli, Pjs. (115) Rääkija ise ka kaasas käinud. J. Jürgen, Kurista (133))  Vaesemad aga olid sunnitud maha jäema. Teinud siis mäe sisse endile koopa ja kütnud heintega, kuid paljud neistki tulnud hiljem kerjates tagasi. (T. Kuusberg, Rtv. (32))

Luteri usu õpetajad ja mõisnikud püüdnud rahvast hoiatada, kuid neid ei usutud, kuna Vene kiriku preester laial suul priimaid tõotanud. Igatahes mingit erilist mõju nende väljaastumisel liikumise kohta pole märgata. (J. Privits, Pjs. (74); J. Pariis, Krt. (68))

2. Vanaaegsed sõjad.

Pääle Põhjasõja pole nähtavaste muud sõjad käsitatavasse maa-alasse puutunud, mispärast ka kõik jutustused eelmise ümber keerlevad ja küllaltki muinasjutulised on.

Sõja eest otsitud tavaliselt metsadesse põgenedes varju. Selleks jäetud kas koju katusele või kuhugi kõrge puu otsa mees lipuga, kes vaenlase lähenemisel kohe lipu maha võtnud, mida nähes inimesed põldudelt töö juurest kõige loomadega metsa põgenenud. Härgadel hoitud selleks rõngad ninas, et nad ammuda ei saaks. Sõja kartusel külvatud mõnel pool vilja hobuse seljas, et tarbe korral kiiremini rettu pääseda. (M. Veski, Pjs. (125))

Mõrtsi küla elanikel olnud Ubina oja talu Lõhkismäe metsas pelgupaik, leeri- 44 -koht, kuid rutuga varjatud ka, kus aga juhtus. Nii põgenenud Kuristal naine metsa, kaasa võttes hädavajalisi asju. Õnnetuseks aga kukkunud pooliku suka kera maha ja lõnga järele leitud naine üles ja surmatud. Teine peitnud end jälle risu alla. Ratsaniku hobune astunud tal kõrva ära, kuid pole siis ka niitsatanudki ja jäenud ellu. (A. Välba, Krt. (127)) Ka olla rästad sageli põgenajate laagrikohal lendlenud ja kisanud ja nii äraandjaiks saanud. Kord jälle hakanud koer läheneva soldati pääle haukuma, see märganud põganejaid ja surmanud need. (M. Veski, Pjs. (125)) Tapikul Kauru külas pannud isa kolme aastase lapse suure kuuse otsa, kes see 3 päeva sõja eest varjatult ellu jäenud. (K. Saska, Pjs. (94)) Pääle Põhjasõja olnud maa nii tühi elanikest, et Kuristal Sulustvere küla Näki talu katusest kask olla läbi kasvanud. Rääkija vanaisa,- 45 - kui nimetatud külla elama asunud, olla ise näinud. Siis olnud kogu külas vaid kaks suitsutare: Näki ja Kassi-Jaago. (M. Näkk, Krt. (63)) Adaveres olla kõik muud hooned sõda põletanud, pääle Lepiku talu. Keegi mees olla tulesõnu lugenud ja jäenud siis alles. Põltsamaa ja Tallinna vahel olnud vaid „kolm suitsu“ näha. (T. Tikkar, Adv. (109)) Rutikvere valda jäenud vaid kaks talu järele: Kebja ja Rätsepa. (J. Õunbaum, Rtv. (129)) Tõivere külas olla Saare talus kaks venda ellu jäenud. (J. Jürgen, Krt. (13)) Rääkija olnud 10 aastane laps, kui keegi 91 aatane eit nuttes seletanud, kuidas ta Rootsi sõjast järele jäenud. Tahtnud enne sõda laulatada, aga kiriku olla sõda lõhkunud. Siis lugenud keegi eraisik laulatuse sõnad ja „meie isa“ palve ja ta asunud mehega metsa koopasse elama, kuhu ka toitu kogutud. Sel korral jäenud väga vähesed järele ja inimese jala jälgi - 46 -leides anti neile suud. (A. Vaimel, Krt. (120))
Tapikul olla 5 meest sõjast ära karanud ja ühte mõisa rehte puhkama läinud. Hommiku eel juhtunud ka tagaajajad samasse rehte. Mehed pannud parajaste jalgu kinni. Üks tähendanud: “Üks jalg on kinni, 9 meest on mõõdetud“ ja löönud tagaajajad lasipuuga surnuks. (J. Roos, Pjs. (86))

Pääle sõja käinud naised meeste riietes röövimas, rahvasuus piioniteks kutsutud. Ka nende vastu oldud lipuga valvel.

Kauru külas kütnud kord Obi Kristjan ahju. Näeb kahte röövlit tulevat. Mees ahju kummi pääle varju. Röövlid võtnud end alasti, et tulepaistel soojendada, olnud naised. Mees visanud nad kividega surnuks, kuna hobuste sadulate vahelt leidnud palju hõberaha. Siis sidunud laibad hobuste selga ja need kihutanud tuhat-nelja Venemaa poole tagasi. Rahade tarvitamisel aga jäenud muhk pihku. (A. Püss, Pjs. (81); K. Saska, Pjs. (94))

Kord jälle käinud venelased Kauru külas loomi röövimas ja viinud ka ainsa peretütre kaasa. See visanud veel kaelast helmed tapu aeda (humalate aed) vanemaile mälestuseks. Tüdruk seotud hobuse selga ja nii mindud, loomakari ees. Õhtul lasnud üks röövel tal oma pääd sõrmitseda, jäenud aga sääl juures magama, mida tüdruk osavaste põgenemiseks kasutanud. Küll hüüdnud veel teised röövlid järele: „Kaie Maret läheb! Kaie Maret läheb!“ aga kätte pole enam saanud. (K. Saska, Pjs. (94))

Kord sattunud röövlid Mõrtsi külla Tõhkismäe leerikohta, kus tule ümber parajaste lapse ristjatsiks õlut tehtud. Keegi visanud röövlitele kapaga kuuma vett silmi ja hobused jäenud julgeile saagiks. (J. Roos, Pjs. (86)) Vanal ajal elanudki Mõrtsi küla asemel olevas põlises metsas mõrtsukad ja küla kannud Mõrtsuka küla nime. Veelgi on metsas ühe tolleaegse kaevu ase tunda. (J. Privits, Pjs. (74))

3. Katkud, näljad, ikaldusaastad.

Põhjasõjale järgnevat katku tunneb rahvas musta katku või vana katku, isegi noring katku nime all (kes kitse või sea moodu ringi käies kõik ära norinud kes veel elanud).

Külade viisi surnud rahvas. Kurista valla Aido-Eeva põgenenud kõige lehmadega rabametsa sõja eest pelgu (millist kohta kutsutavat Eevasaareks) ja jäenud ainukesena järele, kuna kõik teised katku ja nälga surnud. (K. Kass, Krt. (20)) Alul maetud veel surnuid Sulustvere küla Kitsekünkale ja Adaveres Kalmemäele. Kogu Rutikvere valda jäenud vaid kaks inimest järele, teine Rätsepa, teine Kebja tallu. (J. Õunbaum, Rtv. (129); E. Prits, Rtv. (72))

Lähemalt jutustatakse a. 1844 ikaldusaastast,mil kogu suvi vihma sadanud. Kõik madalamad kohad olnud- 49 - vett täis, mis heinasaod ära viinud ja veskite tammid lõhkunud. Viljasaagist ei võinud juttugi olla. Rääkija tädi korjanud rukkipäid põllult, ise olles poolest säärest vees. (J. Mägi, Adv. (61)) Inimesed surnud juba 1845. aasta alul nälga ja sellest tingitud haigustesse.

Leivajahusse segatud jahvatatud valget rabasammalt ja puruks tambitud sõnajalgu, milline leib olnud läila ja viha, kuid sedagi vähe. Parem olnud juba leib linaseemne aganate lisamisega. Vitsa võru pandud toorele leivale ümber, muidu pole ahju panemisel labidal seisnud. (J. Seisler, Krt. (96); J. Kala, Pjs. (17); T. Kuusberg, Rtv. (32)) Ohakaist, nõgeseist ja naadist (nuadid) keedetud leent. Kurista rahvas olla salaja naate varastanud Lustivere küla taga asuvast hobuste koplist, kus neid palju kasvanud. (M. Vaimel, Rtv. (121))

Rutikveres tarvitatud eriti palju seakapsaid, mille korjamisel sageli riidu - 50 -mindud. Mõisast antud pere kohta supilusikatäis soola, millega neid siis leemeks keedetud. (E. Prits, Rtv. (72); A. Bergmann, Rtv. (4)) Rääkija isa olla Pajusi mõisniku käsul Riiast, Tallinnast ja Pärnust nisu käinud toomas, mida siis näljastele välja jagatud, kuid sellest jätkunud vähe ja paljud olla ka surnud, kes järsku nälgimise pääle liialt söönud (E. Loss, Pjs. (46)), ajanud kollast vahtu suust välja, kukkunud ja surnud ja vaid mõni oli päästetud hõõrumise läbi. (A. Püss, Pjs. (81)) Nii surnud ka rääkija vanaisa ja kaks lella. (T. Otter, Krt. (67))

Adaveres Puiatu külas surnud üldse 52 inimest katku (rääkija isalt kuulnud). Ühest perest viidud korrga 7 surnut matta. (M. Kirchberg, Adv. (22)) Korraga olla maetud 40 laipa, keda Põltsamaa kirikutee äärest surnult leitud. (J. Roos, Pjs. (86))  Pajusi mõisa ümbrusest surnud - 51 -19 inimest, Tapikul 56 (A. Kuusk, Pjs. (33); J. Kala, Pjs. (17)) ja Kurista Sulustvere külas 52 inimest. Rutikvere Pendi ümbruses surnud päris lagedaks. Üldiselt oletatakse, et mõisnikud katku teinud, kaevu vee mürgitanud (sinna mingisugust pulbrit puistates) või ukse aukudest pudeliga vedelikku tuppa valanud. Enne tarvitamist olla ikka kaevu vett proovitud, kas see terve, lastud nööri otsas sibul kaevu. Läinud see mustaks, siis aetud kaev kinni ja vett toodud mujalt. (L. Hansmann, Rtv. (6)) Pajusi mõisnik, keda ussid elusalt söönud (vist Ed. v. Wahl) olla rääkija isale julgustavalt tähendanud, ei maksvat karta, tema ei laskvat katku Pajusi valda tulla. (E. Loss, Pjs. (46)) 

Ka 1848. aastal surnud inimesi katku. Kuristal Aido külas surnud õhtul laps ja ema, kes päeval veel täitsa terve, juba öösel. Surnu läinud alul siniseks kui soo sinikas, pääle pesemise (millist - 52 -tavalist kommet alul siiski mõned julenud täita) aga punaseks. Hiljem, kui katk laiemalt levinud, pole juletud enam surnuid käega puutuda. Nii tõstetud laps hanguga toast välja. Palju pole aga sel korral surnud. (J. Rosenberg, Krt. (87)) Adaveres oli maetud paljuid ühte hauda, kuid ikka puusärkides. Rääkija väimehe isa surnud ka sel korral, sest olla mõisast antud arstirohtu tarvitanud. (M. Viks, Adv. (126))

A. 1868 oli põua-aasta. Oder ja kaer jäenud sukavarda pikkuseks, 2-3 tera pääs, mida pihuga, kõige juurtega üles katkutud. Oli tolmanud, et silmad kanged. Lina aga niidetud vikatiga, sest katkuda pole olnud. ½ vm. päält saadud korvitäis kartuleid.(A. Välba, Krt. (127)) Venamaalt olla siis vilja toodud, mis aga valge liivaga segatud. (J. Mägi, Adv. (61)) Seekord aga nälga pole surnud. Järgmisel aastal olla vilja nii hoitud, et rukkivihud aia teibas kuivatatud (isalt kuuldud). (M. Vaimel, Rtv. (121))

4. Rahva majanduslik elu.

a) Orjuse aegsed kohustused ja maksud.

Päris- ja teoorjust eristab rahvas väga umbmääraselt. Teatakse rääkida vaid raskest orjaajast ja üsna väheste mälestus ulatub tagasi pärisorjusesse.

Teoorjuse aegsed kohustused esitaksin Tamsi küla Puusepa talu 1820. a. vakuraamatu järele.

Pääle loetelu oli vakuraamatus ette nähtud veel järgmised kohustused talude maksustamiseks, muidugi maakoha ja suuruse järele:

Vakkades – talve nisu, kaerad, herned, linaseemned.

Naelades – linad, kanep, humalad, mesi.

Leesikates – heinad, pikad õled.

Tükkides – hanid, kanapojad, talled, munad.

Toopides – köömned.

Siis veel igasugu kalu naela, püti, tüki ja paelatäite viisi, värskelt, kuivatatult, soolatult ja suitsutatult.

Pääle selle veel eriline „ Keisri ning mu Orjus ehk maks, mis se Tallo perremees ommast ajast ning noust peab andma“.

1) Nekruti andmine, ning keik, mis Nekrutil tulleb jure panna.

2) Posti-jama moon.

3) Honeteggemisse nouo jure-veddamine ning teoliste andmine, kui Kirrikud, Kirikissanda honed, Koli majad, Jama honed, Korteri majad ning Sõaväe hobboste-tallid parrandakse ehk ueste tehhakse; Palga maks valla Kohtomeestele, ning Kihhelkonna-kohto ja Landrihti-kohto makohto meestele; nisammote ka mu Rahhamaks mis üllematte arro järrel pannakse ülle valla maksma; ning Jama poiste välja-lähhetaminne.

4) Kirkissanda kümnes.

5) Köstre- ehk Koolmeistre-maks.

6) Tallorahva Magazini vilja maks, ning Magazini teggemine.

7) Küti-hobbosed, seätud makso eest.

8) Vangide saatminne, ning Patenti-Post.

9) Puud sõaväe tarbis.

10) Keigesuggutse kirko- ning sure-tee seädminne.

11) Pea-rahha. (J. Puusepp, Pjs. (76) - kelle käes vastav vakuraamat.)

Kurista valla vakuraamatu järele oli orjus veel järgmine (s.o. 1870. a.):

(Tähendatud vakuraamat on Kurista valla arhiivis.)

Pääle mõisa kohustuste oli rahval veel kirikuõpetaja - 56 -kümnis: vili, kanad, linad jne., mida maksid nii talud kui ka mõisad suuruse järele. Nii olla Pajusi mõis maksnud 30 setverti ja vald sama palju vilja õpetajale, millest muist sai köstrile. Igatahes olnud see maks nii suur, et õpetaja seda hulgani realiseerinud. (J. Kütt, Rtv. (36)) Leeritüdrukudki pidanud 6 nädalat kirikumõisas ketrama. (J. Mägi, Adv. (61))

Eriti raske kohustus oli teolisil mõisa rehepeks. Pajusi mõisas töötati korraga kolmes rehes, nii et üht lõpetades, kohe alustati teisega. Iga rehe juure arvati 50 inimest. Enamaste aga pekseti rehed öösel, pirru või küünla valgusel, kuna päeval oldi muu töö juures. (J. Seisler, Krt. (96); J. Jürgen, Krt. (13)) Hakkas aga vihma sadama, ajas kubjas kohe töölised rehele. 20-30 vihku pandud korraga maha, mida kootidega peksetud, et higi voolas, siis puistatud 3 korda läbi, seotud õled kuppu ja viidud kas lakka või kuhja, kuna terad kahe sarja läbi tuulatud. (A. Kruup, Krt. (25)) Rehepapp aga jälginud kõrgelt - 57 -partelt tööd. Kes hooletult töötas, või kelle õlgede seest ka teri leidis, sai mõisa eeskojas 30 hoopi. Leitud õlekubust üks tera, kästud see uuesti läbi puistata. Iga tera eest antud 5 hoopi. 2 tera leides pole siiski peksetud. Kord leitud ühe mehe kubust 7 tera ja kubjas löönud 7 korda turjale nii, et veri läbi särgi pritsinud. (K. Kass, Krt. (20)) Kord olnud Kurista mõisas kaks reht üleval, mõlemais 13 koormat, mida 7 inimest pidanud peksma. Need aga vastu, ei lähe rehele. Opman lasnud väljavahil tuua kubu vitsu, peksetud tüdrukud-poisid läbi ja töö läinud kohe üsna hõlpsasti. (L. Kiisk, Krt. (21))

Adavere mõisas oli rukkid enne rabatud, siis pandud õhukesed lademed maha, ladvad koos ja 8 koodi korra järele löödi taktis. 4 lööjat läksid ees, 4 taga ja kes korras eksis, sai kohe rehepapilt vemblaga. Hakkas aga keegi vastu, sai mõisas vahimehelt uuesti nuhelda. (M. Sorgus, Adv. (102)) 

Viinavooris käidi Peterburis, Riias, Narvas ja Tallinnas. Peterburi voorilt jõutud tavaliselt alles 2-3 nädala pärast tagasi. Teel surnud ka mitmed. Asja vastutava korraldajana olnud kaasas kubjas, kes sageli aga voorilisiga ühel nõul. Nii olla mõnelgi korral üksmeelselt vaadisse puuritud augu kaudu viina varastatud, siis see korgiga suletud ja üle värvitud. (J. Roos, Pjs. (86); J. Seisler, Krt. (96); J. Ränkel, Krt. (88)) Peterburis olnud mõnedki hädas, kui nälg ja janu hakanud piinama, kuna keelt pole osatud. Adavere kubjas Punane kõri käinud iga vooriga ühes. (J. Juhanson, Adv. (10) - kelle isa see.) Tallinna voor arvatud 6 ja Narva voor 10 päeva eest. (J. Õunapuu, Pjs. (128))

Regedel olnud puujalased ja pikemale teele võetud teised jalased igaks juhtumiseks kaasa. Kuristal käinud iga talu talves 3-4 voori. Saadetud pea iga kahe nädala takka viina ja vilja. Kuid ei puudunud ka suvised käigud, saadeti kas või oma vilja koristamise ajal. Et meestel isegi palju - 59 -tööd ja tööjõudu nii kui nii vähe, käinud ka naised vooris. (J. Kass, Krt. (19)) Kord vooril Narva olla põgenenud keegi Adavere valla teomees ja varjanud end metsas. (J. Leisk, Adv. (38))

Aegsasti, juba päeva tõusul, pidi olema mõisa tööl. Pühapäeva hommikul kella 8 paiku kuuldud: krõpa-krõpa-krõpa - olla pekstud kivikestega teo lähkreid. Pääle lõunat kiuks-käuks, kiuks-käuks - mindud puuvankriga teole, esmaspäeva hommikul aga kostnud mõisast juba ai-ai-ai-ai. Nii olnud lugu Tapiku mõisas. (J. Puusepp, Pjs. (76) – isalt kuuldud.) Teole pidanud minema ka lastega naised ja 12-13 aastased lapsed. Rääkija läinud 12. aastasena rehele. Kubjas küsinud, mida ta säält otsida ja ajanud koju, kuid nähes, et poisil jõudu omajagu, jäetudki mehe eest tööle. Naised viinud lapsed põllule kaasa, imetanud neid sääl ja pannud siis jälle parmaste vahele.(A. Kruup, Krt. (25); J. Ränkel, Krt. (88)) Vaene saunanaine Kimsi Kai teinud 3 päeva nädalas Pajusi mõisa. - 60 -Sündinud laps. Käsust hoolimata ei lähe Kai mõisa. Sai selle eest kubjalt 50 hoopi. Kimsi Kai aga kange. Võtab lapse sülle ja Viljandi kohtusse. Küsitud, kas härra süüa annab, palka annab? Ei, vastanud Kai. Ja mõistetudki, et popsilt tegu ei või nõuda, kui süüa ja palka ei anna, millele mõisnik Nikolai v. Wahl pidanudki alluma. (A. Jürgen, Rtv. (11))

Pole ime, et teolised nii vara teele asusid, sest Tõiverest käidi vanaaegse pakkudest tehtud teo-tee kaudu Pajusi Luige karjamõisas teol (kui Tapiku ja Pajusi mõisad olid ühe omaniku käes). Kord hakanud minejail märjad jalad külmetama, mindud siis põlvili, pannes kindad põlvede alla, endil leivakott seljas, üht otsa pidi suus. (K. Valdmann, Rtv. (122) - emalt kuuldud.)

Pajusi mõisas nõutud teolisilt muu kohustuste hulgas ka teatud arv naele vorsti. Kord teinud keegi vaene mees hobuse vorsti ja viinud mõisa. Härral hää meel jämedate vorstide üle. Mees aga seletama. Tapnud vana võigu (kollaka) ruuna, muud - 61 -pole olnud. Mõisnik Nik. v. Wahl länud siniseks ja punaseks ja pole muud saanud öelda kui: „Või ruunu, või ruunu“ ja sellest ajast kaotati vorstimaks. (A. Jürgen, Rtv. (11))  

Mõisa põllul tuli töö lõpeteda ja kui aega jäi, võis alles oma koristada, mille tõttu see enamaste kas mädanes või pudenes, kuna koristama saadi hakata vahel alles mardipäeva ümber. Seeläbi muutus teoliste majandusline seisukord ikka raskemaks. Adaveres teinud nad end sageli haigeks, et siis salaja oma vilja koguda.

Naiste mure oli, et linane lõng, nn. töömark, oleks ühtlane ja peen. Ei vastanud see nõudeile, lasnud mõisaproua uue kedrata ja peksa saanud veel päälegi. (A. Martinson, Krt. (56)) Adavere naised käinud talvel mõisale hagu tegemas ja vedamas. (M. Kors, Adv. (26)) Pajusis nimetati seda postipäevaks, kui künnihärgade juures karjas oldud. (J. Kütt, Rtv. (36)) Ka polnud luba Tapikul teisest vallast naist võtta. (K. Trulli, Pjs. (115))

Kuristale lastud Puiatu metsast puid vedada. Mets olnud aga tihe ja kuna nii raiuda ei lubatud, et hobusega juure oleks pääsenud, kantud sülitsi puud metsast välja regedele. Ka olnud raskeks kohustuseks rahval teede tegemine, kuna ülevaatajad olnud tujukad. Lasnud kord kruusa vedada liig palju, siis uuesti teelt ära. Näpuga lasti rohi teelt kiskuda. Polnud tee hästi tehtud, olnud 40-60 hoopi samas paigas kindel, milleks vitsakubugi tõllas ettenähtud. (J. Tiimann, Krt. (106))

Vili lõigati põllul kõik sirbiga, ka oder ja kaer, kuna maha pudenenud pääd tulid veel ükshaaval korjata. (J. Ränkel, Krt. (88)) Härgadega küntud. Tulnud metsast karu ja löönud härjale küüned sisse, see valuga tuhat nelja kõige karuga õue. Kord olla jälle karu naise peitnud puu lehtede ja risu alla, kuid karu eemaldudes, olla naisel õnnestunud põgeneda. Kolm vakamaad talust, teinud hunt omale pesa. Üldse olnud suured laaned murd- 63 -jaid täis, nii et inimesed töö juures kunagi elu eest julged ei võnud olla. Eriti hooles pidid seetõttu olema karjused. Kogu küla kari käis koos. Üldse oli sea-, lamba- ja loomakarjus. Karjatee olnud Aido külas ½ vakamaad lai. Lehma päält saanud hoidja ¼ vakka rukkid ja söönud nii mitu pärva talus, kui mitu lehma säält karjas, ahtra lehma eest toidetud pool päeva. Kitse päält saanud kulbitäis soola, vasika päält kubu ajamata linu. Kus talus karjus söögil, säält saadetud abiks ka korraline. Karjas käidi mihklipäevani. Ristipäevast alates antud karjusele leiva kõrvaseks lähkriga piima kaasa. (A. Välba, Krt. (127); N. Schmitt, Kurista (95)) Kurista mõisa teoköögis olnud mitme toobri suurune katel, kus loomadele sulpi keedetud ja karja korralised seda toobritega loomadele pidid ette kandma, sageli end sääl juures põletades. (M. Näkk, Krt. (63)) Rääkija (12 aastasena) hoole alla antud mõisast 250 hane, 9 siga ja 30 lammast. (K. Veling, Krt. (124))

Mihklipäevast Jüripäevani käisid mehed Kurista mõisas viinaköögis korral. Pumbatud käsitsi. Kolme süllane palk tõusnud ja vajunud. Kord jäenud tööline väsimusest tukkuma ja saanud palgiga sellase hoobi pähe, mille tagaärjel surnudki. Kord jälle jäenud teoline söögikoti juure magama. Õlle valmistaja võtnud parajaste katla alt tuhka välja viimiseks ja ajanud tukkuja mehe lahtise leivakoti prahti täis, nii et süüagi enam ei kõlavanud. (A. Timusk, Krt. (107); J. Ränkel, Krt. (88))

Kaavere mõisas antud sõnikuveol iga koorma eest mehele täht. Kord jäenud kubjas magama. Mees kasutanud juhust, varastanud hulga tähti, maganud ise mõned päevad metsas, viinud siis tähed mõisa ja olnudki veost vaba. (A. Otter, Krt. (66))

b) Mõisnikud ja mõisa ametnikud.

Pajusi mõisnikest ulatab rahva mälestus neli põlve tagasi.

Wahlid põlvneda mitte-aadlikust perekonnast. Nende esiisa Valli Jaan (või Valli Ants), (J. Maksim, Rtv. (52)) lätlane, elanud Riias (kaitsevalli ääres olnud tal maja, millest ka nimetus), kuna ta poeg olnud alul Vana-Põltsamaa vürsti toapoisiks, siis mõisa kiltriks, aidameheks, valitsejaks ja viimaks rentnikuks. 1812/13 aasta sõja ajal võtnud ta moona muretsemise sõjaväe jaoks oma pääle, kus juures ta suuresti oma varandust kindlustanud ja 1820. a. ümber juba Tapiku ja Pajusi mõisa omanikuks tõusnud. Vallist saanud siis Wahl ja tasuks teenete eest sõjaväe hääks palunud kolm tähte „von“ ja saanudki. (H. Loss, Pjs. (47); M. Grünvald, Pjs. (5))

Võiks oletada, et viimne oli Karl Gustav v. - 66 -Wahl, kes nagu teada ostis eelnimetatud mõisad, kuna Valli Jaan siis ta isa oleks.

Pääle Karl Gustavi olnud Pajusi ja Tapiku mõisate omanikuks ta poeg Eduard v. Wahl, kes olnud väga õel ja sallimatu rahva vastu ja kelle ajal ka koledaste töölisi peksetud. Kes kord teda pahandanud, pole siis enam põhjust vajagi olnud, ikka sai peksa ja saatis tahte korral isegi soldatiks. (J. Roos, Pjs. (86)) Kord lõhkunud paha tujuga hulga müüri, Tapiku lähedale ehitatavast tuulikust maha ja kui ise väsis, lasnud töölisilgi edasi lõhkuda ja siis selle endisel kujul uuesti üles ehitada. Tööline, kes tähendanud, et oleks võinud teisiti lasta ehitada, saanud selle eest mõisas 30 hoopi, sest ei või midagi öelda, peab rahul olema, mis härra teeb. (K. Valdmann, Rtv. (122)) Teine kord ajanud naisel (rääkijal) ree kõige viinavaatitega ümber, et see küllalt kiirelt teelt kõrvale pole saanud pöörata, ise aga sõitnud rahuliku meelega minema. (H. Lihtin, Rtv. (42))

Kord tulnud teotüdruk mõisa rohtaiast töölt, olnud juuksed altpidi põlvi. Teda nähes tähendanud Wahl: „Kellele sa kurat näitad oma patsi!“ ja lasnudki selle ära lõigata, kuid Viljandi kohtu otsusel pidi trahvi maksma. (A. Kuusk, Pjs. (33)) – Tavaliselt peksu jälgides, tõuganud jalaga peksetavat tähendades: „Nuta kurivaim, ära karju!“ (J. Jürgen, Krt. (13)) Eduard v. Wahl oli enne surma väga raskelt põdenud, ihu mädanenud ja ussid löönud sisse (arvatakse, et oli kas pidalitõves või suguhaiguses) – rahvas peab seda Jumala maapäälseks nuhtluseks tema tigeduse eest.

Tema järele sai Pajusi mõisa omanikuks ta poeg Nikolai von Wahl, rahvasuus Vana Wahli nime all tuntud. Tema oli hää, aitas hädalisi: laenas raha, kui mõnel loom lõpnud, aitas viljaga, mida siis jälle tööga talle tasuti. Tema ajal ehitati valda enamjagu saune, sest ta lootis seekaudu tööjõudu enasega siduda. Aga auahne - 68 -oli. Kes ei teretanud, noomis kurjasti ja sageli ei unustanud kepigagi nuhtlemast. Nelja aastane lapski pidi tema ees mütsi maha võtma ja teretama. Kes „kintsu kaapis“, oli hää. (M. Luik, Pjs. (48)) Metsavaht (rääkija isa) pidi iga kord mütsi maha võtma, kui härra, kes ees käis, tagasi vaatas, ei tea, mis härra räägib. (A. Maksim, Pjs. (50)) Sageli käinud ta veskis, kes pole teretanud, sel löönud kepiga mütsi pääst maha öeldes: „Kas sa lurjus oma härrat ei tunne!“ Kord pidanud talle aga tõstekett ülevalt pähe kukkuma, mis ajast ta enam veskisse pole ilmunud. (J. Jürgen, Pjs. (12))

Samal ajal oli Tapiku mõisa omanikuks Nikolai poolvenda vist Gottfried v. Wahl, keda nimetatakse Ühe Käega Wahliks sest sõjas oli ta teise käe kaotanud. Tema ajal ehitatudki Tapiku härrasmaja, varem olnud sääl vaid valitseja maja. Ühe Käega Wahl olnud väga kuri. Rääkija isa ajanud kord vesivagusid. Et aga maa liig märg, - 69 -jooksnud need kokku tagasi. Härra aga kepiga järel: “50 saad, 50 saad!“ Seletanud vaene mees siis hirmuga, et juba teist korda ajab, vaadaku härra ise kolmandal korral, kuis lugu ja jäenud siis ka peksuta. (A. Soplepmann, Pjs. (99)) Nikolai v. Wahl pärandas Pajusi mõisa pojapojale, kuid selle täisealiseks saamiseni oli selle isa (s.t. Nikolai poeg) Nikolai v. Wahli asemikuks, keda rahvas tunneb Kuulmata Wahli nime all, et ta halvasti kuulnud. (J. Jürgen, Pjs. (12)) Temaga olnud inimestel päris häda. Räägid kõvasti, ütleb: “Mis sa karjud!“, räägid tasa: “Ma ei kuule“ - ei mõista kuidagi olla (T. Kuusberg, Rtv. (32)) Ka oli ta väga ebapraktiline ja ettevaatamata. Luige metsa ehitas ta lauavabriku, kuid saaanud vaid tööliste palgad tasa, omale jäenud vaid 5 kopikut(!), mispärast ta selle lasi lõhkuda (paarikümne aasta eest). Tõiveres tahetud talt osta 50.000 rbl. eest 6 vakamaad värvipõldu (sääl olnud hääd värvimulda),- 70 - kuid ta hakanud ise pääle, võtnud saarlasi appi, et suvega vabrikut üles ehitada. Et ehitaja küllalt polnud asjatundja, saatnud Wahl ta Saksamaale õppima, andes talle 6000 rbl. See jäenudki sinna, kuna varem oli tellinud masinate sissesäädeid, mis kokku pole sobinud. Nii saanud mõisnik suure kahju, kuna vabrik jäenudki ehitamata. Siis rentinud ta Staraja-Russas ühe kindrali sööti jäenud mõisa ja toonud säält oma karjale heinu (2 ½ puudalisis pressitud puntides), mis aga nii kulukaks läinud, et oma mõis juba peaaaegu käest pidi minema, kuid enne suri ta võiduratsutamisel. (M. Libe, Pjs. (40)) Rahva vastu olnud ta väga hää. Nii annud rääkijale küsimata 20 kuldrubla, et tal lehm varastati, kuna mõisnikul endal ka samal ajal varastatud. (A. Saarlas, Pjs. (90))

Tapiku Ühe Käega Wahli järele oli sääl mõisnikuks tema vennapoeg Hugo v. Wahl ja siis Axel v. Wahl.

Üldiselt aga kurdab rahvas, et mõisa ametnikud palju tigedamad olnud, kui mõisnikud ise ja mõnigi hoop sadas teolise selga iskliseil põhjusil. Nii tähendanud Pajusi mõisa opman Hermut (?) rääkijale, kes läinud sõnnikukoormaga: “Ma näen, su nahk sügeleb, sa tahad jälle saada!“ ja löönudki. Saadud aga ruttu eest ära karata, pole siis järele ka läinud. (M. Anton, Pjs. (2))

Tõivere valitseja Hildebrand joonud ikka teoliste lähritest salaja paksu piima. Teolisil aga kaval nõu. Peitnud lähkrid, pääle ühe, sinna, aga pannud piima sisse hiire. Pääle selle kadunud valitsejal joogi himu. (J. Jürisson, Pjs. (15)) Kui kupjad Jaan Sutt ja Aadu Sepp ja väljavaht Ants Välu härrat näinud tulevat, pistnud kohe töötajate pääle sundivalt karjuma. (M. Reinberg, Pjs. (83))

Kurista mõisa vanemaist võimutsejaist teab rahvas rääkida Valgest Saksast (või "Valgest Härrast") teopäevilt, kuna aga - 72 -täpsemalt ei teata piiritleda. Kui hobune hää, olnud härrale ka mees hää, kas see või viimane laisk, kuna viletsa hobuse mehe ükski tegu pole kõlvanud. (K. Kass, Krt. (20)) Tavaliselt käinud temaga asju õiendamas naised, kuna mehi ta pole sallinud. (T. Purk, Krt. (75)) Ka tarvitanud ta esimese öö õigust ja lasnud naistel mõisas koerakutsikat imetada. (L. Kiisk, Krt. (21)) Kord läinud keegi Ellu nimeline ilus tüdruk temalt abiellumiseks luba saama. Härra haaranud tüdruku kinni tähendades: “Kui karjud, siis sured!“ ise piitsa vibutades. Tüdruk jäenudki vait. Pärast saanud punase äärtega rätiku kingituseks, milliseid juba paljud tüdrukud kandnud. Ellu aga lõpetanud elu jäeaugus. (K. Kass, Krt. (20)) Üks isa olla oma tütart tahtnud eemale mehele panna ja et esimese öö õigusest pääseda, viinud tütre heinakoorma sees ära. (M. Kumm, Krt. (29))

Saksamaalt, naise vanemailt saadetud "Valge Saksale" nii palju pakke, et pole - 73 -alati jõutud vaadatagi, mis neis. (K. Kass, Krt. (20)) Kord läinud Valge Saks ühes viinavooriga Peterburi, et raha vastu võtta ja tähendanud keisri palee juures omi teomeestele: “Eh, see meie va piirivaht (s.t. keiser), kust ta ka niisusuguse maja saanud, kas tal põldu ka on“, et end keisrist tähtsamana näidata. (J. Pariis, Krt. (68)) Rääkija ema olla ise näinud, kuidas Laiuse kiriku keldris Valge Saksa balsameeritud surnukeha kord keegi mees lauapinnaga peksnud lausudes, et ta küll oma naist esimeseks ööks tema juure poleks lasnud. (A. Timusk, Krt. (108))

Valge Saksa järele teatakse rääkida Kuristal Mustast opmanist, kes mõisniku äraolekul olnud sääl hirmuvalitsejaks ja koledasti teolisi peksnud. Kord vedanud kaks teomeest Jüri Souk ja Tõnu Tobi linu jõkke likku. Tulnud Must opman nendega paukuma. Need tõmmanud aga mehe hobuse seljast, peksnud läbi ja - 74 -kastnud vette, mispärast neid kolmel korral järgimööda kirikusambas nuheldud. (J. Tiimann, Krt. (106); J. Kass, Krt. (19)) Pääle selle aga olnud opman hoopis leplikum.

1820. aastal umbes omastanud Kurista mõisa Reinhold v. Samson-Himmelstjerna.

Lähemalt teatakse rääkida vanast Ottokar v. Samson-Himmelstjernast. Ta olnud väga raskelt haige, ussid löönud külje sisse ja enne surma (vist 1853 a.) teinud testamendi Kurista vallale, mille järele oli keelatud neid rentnikke välja ajada, kes rendi korralikult tasunud ja iga talu pidi saama mõisalt 8 sülda puid, ½ sülda lõmmu-puid ja üks rattapuu kask. Vaesedlapsed pidid saama koolileiba: 7 vakka otre ja rukkid kolmeks aastaks ja iga aasta kahele kõige vaesamale abielluja paarile, ühele 15 rubla, teisele üks lehm. Ka kinkis ta Aido, Kõpu ja Siimuse koolile maa, ehitusmatrejali ja õpetajate palga (A. Timusk, Krt. (107); T. Otter, Krt. (67) - kes ise ka saanud 15 rbl. ja ühe lehma) ja mõnelegi talupojale ehitusmaterjali. Nii ehitati Kõpu - 75 -külas Matsi talu, mis kurja käe läbi põletatud, tema materjaliga üles (J. Tiimann, Krt. (106)), samuti Annuse talu, mille jaoks annud 700 kuuske ja 800 latti (nii suurt, et 5 latti pandud korraga reele), kuna ühe teenija teinud peremeheks ja kinkinud talle lehma. (A. Timusk, Krt. (107))

Kurista ja Kaavere mõisa kinkis ta oma vennapoja Harald Ottokar v. Samson-Himmelstjernale. Esialgu täitis see testamendi lubadusi, kuid kingitud lehmad olnud ikka kõige vanemad mõisa karjast. Hiljem lehma ei antud, vaid selle asmemel 15 rubla. Olnud aga vallas üks ainus vaene paar, saanud see testamendis osutud kingituse tervenisti omale. Hiljem kohtade müügi ajal aga sundis mõisnik siiski neid vallast välja, kes maksa ei jõudnud ja võõrad ostjad kirjutas sisse Kurista valla meestena (et nii testamendi järele käia). Küsinud mees ses suhtes seletust, öelnud mõisnik: “Kui ostad talu Kuristale, eks sa siis ole ja jäe ju Kurista meheks.“ Talupojad kaevanud- 76 - mõisniku selle teguviisi pärats kohtusse, saates endi eestkostjana Sulustverest Jaak Wõhrmanni, kuid see müünud end mõisnikule ja tähendanud hiljem lihtsalt, et pole võitnud mõisnikuga. (J. Uusberg, Krt. (118))

Kaaveres olnud alul valitsejana siis rentnikuna tama noorem vend Hermann von Samson-H. (kes 1919. aastal enamlasilt Tartu krediitkassa keldris tapeti). See olnud väga hää ja vastutulelik mees.

Kaavere mõisa valitsejaist olnud silmapaistvam eestlane Pihu (võtnud hiljem omale Blumfeldi nime) ja Kurista mõisa valitseja Stock (õpetaja Karl Maurachi tütrepoeg) - need olnud mõlemad rahva vastu hääd, ainult kubjas ajanud talupoegi arvel tähtsust taga. (H. Tragon, Krt. (114))

Kaave karjamõisa härra Parkist teatakse rääkida veidraid lugusi. Ta külvanud soola rappa, et see sääl kasvama hakkaks (?). (A. Bergmann, Rtv. (14)) Sead ajanud ta kartulisse, - 77 -et need säält umbrohu ära sööksid, et muldamist poleks. Ka lasnud ta oma lastel põllul tööd teha. (J. Kass, Krt. (19)) Odrad lasi ta vagudele külvata ja muldas neid siis kui kartuleid, kuna koristamisel odrad alul saadu, siis kuhja pannud, mis aga vihma ja soojaga mädanema läinud. “Linnud tahavad ka süüa,“ tähendanud ise rahustuseks. Kord tahtnud tööline lehmaga kündma hakata, pole lubanud, lasnud kohast lahti. Siis aga nähes, et hobused liig viletsad, kutsunud mehe tagasi. Park käskinud karja suivilja põllule ajada, sest ega loomad vilja söö, nad süüa ju vaid umbrohu. Muidu olnud kõiksugu parandusiga ametis: kraavitanud soid ja heinamaid, juurinud metsi ja teinud uut põldu, kuhu palju oma varandusest olla asetanud. (J. Tiimann, Krt. (106))

Adavere mõisnikest mäletatakse kõige vanemaist kedagi Stackelbergi, "Vana Musta" nime all. Ta olnud väga- 78 - kuri, kantsik see aina välkunud käes. Ikka olla ta leidnud midagi mitte korras ja põhjust süüdistamiseks. Ka pidid tema ajal naised ja tüdrukud mõisa põllul lahtiste juustega tööd tegema, sest palmikut pole ta sallinud, juukseid oli lubatud vaid tagant siduda. (A. Mardus, Adv. (54)) Vana Must kartnud kangesti nõidust ja müristamist. Mõisa õuel hoidnud ta alati suure paja, kuhu pikse ajal kurat varju võida pugeda. (J. Juhanson, Adv. (10)) Naisevõtuks olnud vaja mõisast tuua täht. Keegi ei usu minna küsima. Vana Must pistnud sõimama, kuid enamaste ikka annud. Rääkija vanaisa, kiriku vöörmünder, õiendanud need asjad tavaliselt rahva eest. Vana Must läinud enne surma nõdrameelseks. (M. Kõkk, Adv. (34))

Pääle Vana Musta oli Adavere mõisnikuks ta poeg parun Eduard v. Stackelberg, sõimunimega Sepedeuseks kutsutud. Ta olnud üldiselt hää rahva suhtes, ega- 79 - pole enda jumaldamist nõudnud. (M. Koss, Adv. (27)) Laenanud talupoegile seemnevilja ja igal jõululaupäeval lasnud Puiatu koolimajas, pääle palvetundi, lastele saia jagada, kes end selleks varem üles annud. Paljud märkinud üles ka sündimata lapsi. (M. Kors, Adv. (26))

Sepedeus lasnud end mõnigi kord tüssata. Kord pannud rehepapp sõbramehele mõisast viljakoorma pääle. Aga parun jaole. Mees teinud end joobnuks ja lausunud: “Härra, härra, millal minu kord tuleb?“ Härra küsima, mis mehel viga. Rehepapp seletanud, et joobnud veskiline otsida teed koju. Härra juhatanud teed ja mees sõitnudki mõisa viljaga minema. Teine kord jälle kavatsenud rehepapp kaks neljavakalist kotti jahu kõrvale toimetada. Aga härra saanud jaole ja küsinud, mis kottides. Luisanud, et need tuhakotid. Härra uskunudki ja rehepapil jälle võit. Ka kinkis ta Adavere vallale kaks talu koolikohaks ja asutas kihelkonna kooli, mida praegugi Eduardi - 80 -kooliks nimetatakse. (A. Vahter, Adv. (119))

Sepedeuse ajal olnud kubjaks Jüri Juhanson, keda rahvas nimetanud Juhani Jüriks (Juhani talust) ja sõimunimega Punaseks Kõriks, et ta tavaliselt punast rätikut kaelas kannud. See olnud Adavere mõisa kõige kurjem kubjas (ligi 40 aastat ses ametis). “Mina olen see härra, kubjas ja kohtumees, mina võin keda tahes soldatiks saata,“ öelnud ta sageli. (M. Kõkk, Adv. (34); J. Simoi, Adv. (98))

Pääle Eduard v. Stackelbergi surma sai Adavere ta venna - (Imavere mõisnik Otto) poja Bernhard v. Stackelbergile. See pidas vähe lugu mõisnikest ja käis talupoegiga läbi, kui omasugusiga. Ta müüs Adavere Pajusi mõisnik Nikolai v. Wahlile, kes selle kohe edasi andis oma poja Eduard v. Wahlile, keda rahvas kui kahepaikset, kui hunti lamba nahas tunneb. (J. Simoi, Adv. (98); J. Leisk, Adv. (38))

Rutikvere mõis (Zweifelsgut) on juba 1662. - 81 -aastast von Pistohlkorside suguvõsa käes. Rootsi kuningas Karl XI oli Erich v. Pistohlkorsile selle kinkinud (olnud siis 5 1/8 adramaa suurune) sõjateenete eest. Pistohlkorsi nimi on saadud sellest, et üks esiisadest, šotlane Jöran Olofson Scott, Stuhrne lahingus a. 1629 Rootsi kuningas Gustav Adolfi elu päästnud, kes kroaatidest olnud ümber piiratud, lastes kahe püstoliga risti, teise käega teisale (Pistohl - püss, kors - rist), millist sündmust kujutada suur pilt Rootsi akadeemias Stockholmis ja Pistohlkorside vapki kujutab kahte ristamisi asetatud pistoli. Tegelikult aga olnud lugu nii, et Scott vaid kuningale abiks olnud, mis eest talle mitmed mõisad kingitud ja 1645. a. kuninganna Kristiinalt Pistohlkorsi nime ja Rootsi vapi sai. (R. Pistohlkors, Rtv. (71))

Rahva mälestus ulatab tagasi Otto Friedrich v. Pistohlkorsi aega, keda tuntakse Üksjala nime all, kes sõjas teise jala kaotanud ja puu jalga kandis. "Üksjalg" - 82 - olnud maalikunstnik ja oma mõisas olnud tal sellekohane ateljee ja praegugi kaunistavad mitmed tema maalid härrasmaja.

Üksjalg oli üles kasvatanud rääkija vanaisa, vaeselapse ja täisealiseks saamisel talle Saare ja Lapisaare talu kinkinud. Annud veel kausi, kaks lusikat ja lehma kütke algamiseks. (L. Hansmann, Rtv. (6)) Liiga suurt tigedust ta arvele ei kirjutata.

Pääle ta surma sai mõis, 1851. a. alates ta poja Aleksander Adolf v. Pistohlkorsile, kes tuntud äärmiselt tigeda ja südametuna. Mõne vastu olnud ta väga hää, aga kes teda pahandas, kohe olnud jaluli otsas. Väga armastanud ta laulu ja koolmeister pidanud oma kooriga ikka nn. Lipumäel (mõisa ees, tee nurgal olnud, härra kodus olekul, alati lipp vardas) laulmas käima, saanud selle eest tasutud ja lauljad mõisas süüa. (E. Prits, Rtv. (72)) Ta olnud väga sallimatu. Keegi pole võinud otse teed mõisale läheneda.- 83 - Pannud kohe ülevalt, maja teiselt korralt röökima: „Kas sa ei tea, kust tee läheb, peksa sulle!“ (A. Tamm, Rtv. (105)) Kord seisnud härrasmaja trepil. Rääkija isa läinud kaugelt mööda. See aga röökima: „Kas sa oma härrat ei tunne,“ jooksnud juure ja jalaga rindu. (L. Nõmmiksaar, Adv. (64)) Ka olla ta nõudnud äärmist täpsust. Riigiteenistusest tulles tahtnud isegi, et kündjad mõisa põllul korraga hobuseid käänaksid, nagu sõdurid õppusel. (A. Reismann, Pjs. (84))

Alekasander v. Pistohlkors oli ka mõisa juures palju uuendusi püüdnud läbi viia. Oli ehitada lasnud rehepeksumasina, mis vee jõul töötas, maad kraavitanud jne. ja oli nii võlgadesse sattunud, et häda sunnil Rutikvere karjamõisad: Nurga, Unvilja ja Vabriku Pajusi omanikule müüs (umbes 1868. a.), kuid nii tühise suma eest, et see tähendanud, et iga palgi puu tulnud 1 kopik maksma ja maapind veel pääle kauba. Tee ja sildade tegemise - 84 -kohustused, vaeste viljamaks jne. aga jäenud Rutikvere valla kanda. (T. Kiriloovits, Rtv. (23))

Aleksander v. Pistohlkorsi järele sai Rutikvere mõis ta poja Richard v. Pistohlkorsile, kes ka alul olnud uhke ja auahne, kuid toorelt siiski pole rahvaga ümber käinud. Praegu asub ta endises härrasmajas ja täidab postijaama pidaja kohuseid.

c) Talupoegadega ümberkäimine mõisas ja karistused.

Pärisorjuse ajal polnud üldse piiri ei karistusil ega mõisniku suhtumisel orjadega. Nii olla Pajusi mõisnik, keda ussid elusalt söönud (vist Eduard v. Wahl) 8 inimest Kuramaalt vahetanud ühe jahikoera vastu. Rääkija ise on üht neist näinud (K. Saar, Pjs. (89)) ja kaks tüdrukut, kahe hoovikoera vastu, saatnud Rutikvere mõisa. (A. Püss, Pjs. (81) - kelle ema seda onutütrelt kuulnud, kes Pajusi mõisas teeninud.) Rääkija vanaisa olla Vana Musta ajal Rootsist Adavere mõisa koera vastu vahetatud, olnud väljaõppinud katalsepp. (M. Põder, Adv. (80)) Samuti müünud ta Pommi Madise ühe tubakakaupmehe venelasele. Madis olnud vähe nõder, mispärast ta varsti Venemaalt tagasi saadetud. (M. Kõkk, Adv. (34)) Pajusi puusepp Juhan olnud ka koera vastu - 86 -vahetatud. (J. Maksim, Rtv. (52))

Kui ühes talus polnud kas tüdrukut või poissi, võttis mõisnik ja pani teisest talust sisse, oli see siis või peretütar. (J. Kass, Krt. (19)) Nii pandud rääkija isa poisikesena kodunt Kassi Mihkli juure poisiks, kus tööjõudu vähem. Ka sunnitud mõningaid kohapidajaiks hakkama, kellel vähegi näis hakkamist olevat. (A. Välba, Krt. (127)) Kes teise valda tahtis asuda, pidi Mardipäeval sellest mõisa teatama, muidu ei antud luba. (J. Tiimann, Krt. (106)) Töölise puhkusest ei hoolitud üldse. Nii saadeti Kurista mõisast tüdruk öösel kirjaga Lustivere mõisa, et säält vastust tuua. Hommikul aga pidanud jälle tööle minema ja kaelkookudega Lustiverest taimi tooma Kurista mõisa (25 versta vahet). (K. Kass, Krt. (20))

Eduard v. Wahli ajal saadi Pajusis nuhelda otse nalja pärast: ei saa hobust ruttu rakendada, või pole äkke pulgad - 87 -ühepikkused, või on koorem viltu pääl, või hobune vilets ees, või mees tee ääre tukkunud, või pandud vihk rehepeksul kõvasti maha või olnud heinakaar kõrge või vaol võnk sees või kivi ääred kündmata või tulnud ropsitud lina peost veel luid - ikka ootas sama karistus: kupja kepp või härra enda oksline kadakane (E. Loss, Pjs. (46)) ja enamasti olnud teolise selg õhtuks verine, sinine (nii rääkija isal poisikesena). (A. Jürgen, Rtv. (11)) Paljud kaitsnud selga, et särgi alla naha peitnud, nii teinud ka rääkija onu. Sageli karistati ka vargusi. Nii söötsid teomehed omi hobuseid mõisa viljaga ja üsna sageli tüdrukud, teades, et neid rohkem usaldatakse, mõeldes et nad ei varasta. „Varasta ja hoia“ öelnud tige Wahl, aga kui siis jaole saadud, pole olnud armu. (M. Anton, Pjs. (2)) Rääkija isa kaotanud äkkepulga, saanud 75 hoopi. Kes 70 kubu hagu pole päevas jõudnud raiuda, jälle peksa. (J. Seisler, Krt. (96)) Kord tulnud - 88 -tige Wahl rehe juure. Juhan Roosi isa (Luige karjamõisas 23 aastat rehepapiks olnud) ahtnud parajaste rehte ja ajanud töötades teistega juttu. Kohe saadetud kubjas vitste järele. Et see aga küllalt ruttu tagasi pole jõudnud, saanud jutlejad enne kepiga pähe ja pärast peksa veel päälegi. (J. Roos, Pjs. (86)) Kord töötanud kaks meest kraavikaldal kobinatega (labida taoline tööriist mulla laiali ajamiseks kraavi kaldal) ja peatanud viivuks. Sattunud pääle tige Wahl, näinud, et mehed aega viidavad. Lasnud siis ühel mehel (Kull) peksa sõrme jämeduste vitstega teist, ise aga löönud Kullile tähendades: „Löö kõvemini!“ Lõpetanud Kull peksmise, pidi peksetav nüüd omakorda Kulli peksma, kes sel viisil kaks nahatäit sai. Pärast pidanud veel härra sigarile tuld lööma. (J. Kala, Pjs. (17)) Ka olla ärritanud Wahli, kui inimesed nii ruttu rääkima pole hakanud, kui ta tahnud, kohe juukseist kinni, maha, ise jaluli seljas- 89 - ja nahast nuudiga taguma. Ka aimanud ta, kui kuskil kurja tehtud. Nii sattunud ikka pääle, kui rehepapid olnud vargil. Kord käskinud kutsaril kiirelt hobune rakendada, sest Uiu küla Kivirehe viinavabrikus valatavat salaja ankrusse viina. Mees öelnud: “Hea küll, ehk suab juba.“ „Küll suab, küll suab!“ kostnud härra vastus mehikese seljatagant ja mehed kohe maha, nahatäis kätte ja ametist päälegi lahti. (J. Kütt, Rtv. (36)) Kord tulnud mees mõisa kirjaga, milles kästud teda maha laska, kui kägu puu otsa. Kästud mehel puu otsa ronida ja lastudki siis maha. (J. Seisler, Krt. (96))

Pajusi mõisa suur peks oli aga laupäevil, mil teoliste nädala suuremad eksimused korraga tasuti. Enne olla tõllahoone ees, pärast aga opmani eeskojas peksetud vahimehelt (rääkija vanaisa). Härra olnud ise iga kord päältvaatajaks ja löönud ikka lamajale saapaninaga pähe. Kord pekstud keegi poiss, süüdistades teda 12 - 90 -hõberubla varguses, veriseks ja härra löönud ise veel jalaga nii kõvasti pähe, et poiss surnudki. (K. Saska, Pjs. (94)) Olnud laps kolme päevane, võidud ema juba peksa.

Vana Nikolai v. Wahli ajal tulnud peksu ette hoopis vähem. Opmann Martin Ehermann käskinud vahimehel vastu maad lüüa, mehel aga karjuda ja nii petetudki härra, kes teise toas kuulanud. (A. Püss, Pjs. (81)) Kord saanud vahimees Jakobson ise ka 30 hoopi, olla mõisa tüdrukuile haiget teinud. Pääle peksu jooksnud minema, aga härra käskinud ta tagasi tuua, saanud uuesti 30, siis „kaapinudki härra kintsu“ ja võinud minna. (J. Jürgen, Pjs. (12))

Pajusi mõisas olnud veel hiljuti alles „pakk“, umbes kahe sülla pikkune palk, kuhu inimesi üht jalga pidi krambi abil kinni pandud. Pakk olnud teotoas. Rääkija isa olnud ööpäeva pakus, et rehepeksul maadlema minnes teise mehe kogemata- 91 - pool surnuks löönud. (J. Kala, Pjs. (17)) Luige küla Sarpiku saunanaine oli teole mitte ilmumise pärast 5 päevaks pakku pandud. Koju jäenud üksi ½ ja 3aastane laps, kuna mees Tõiveres tööl. Viljandi kohus aga karistas selle eest mõisnik Ed. v. Wahli 100 rublaga. Veel 1853. a. olla keegi tüdruk Pajusis pakus olnud, keda kahtlustati raha varguses. (A. Kuusk, Pjs. (33))

Tapiku mõisas peksetud opmani eeskojas reedeti ja laupäeviti nädala süüteod maha. Nii kõvasti oli karjutud, et kaks versta eemal olevasse, Kassisaare tallu kostnud. (L. Soplepmann, Pjs. (100))

Kurista mõisa Valge Saks peksnud kord karjust. See küsima, mis süü eest peksetud. Saks öelnud: “Ma tean küll, et sul süüd ei ole, aga kus sa muidu tead, et härra siin on käinud.“ (J. Privits, Pjs. (74)) Kord jälle viinud hunt mõisa karjast lamba ja kõik teolised, kes mõisapõllul olnud tööl, isegi kupja tütar, saanud sellepärast peksa - 92 -(rääkija vanaema näinud). (A. Timusk, Krt. (108))

Kord sõitnud Valge Saks väljavahiga põlde üle vaatama. Leidnud päält kasvama läinud kaera kuhilad ja kohe saanud vastav peremees Linnamäe all karbatsiga (nahast põimitud ja traadiga läbi õmmeldud nuut) 100 hoopi, võetud siis tõlda ja Ämbumäe all saanud jälle 100 ja kaera väljal 100 hoopi. Meest vaest pööranud naene kuu aega linadega. (T. Purk, Krt. (75)) Ka peksnud kord Valge Saks oma kolme päevast last, et see sinine, mida nähes proua mürki võtnud, kuid saadud veel õigel ajal päästa.(K. Kass, Krt. (20))

Must opman löönud rääkija vanaemal näo pikuti lõhki, et see sõnnikuveol tukkuma jäenud. (A. Timusk, Krt. (107)) Kes maad korrapärast pole kündnud, lükanud opman saapa ninaga kõrgemat kohta öeldes: “Näeh, oled magama jäenud“ ja jälle peksa. (J. Ränkel, Krt. (88)) Üldiselt teatakse rääkida, kuidas Must opman - 93 -naised ülestõstetud seelikutega rukkid pannud lõikama. Kes meestest oma naist tagant pole tunnud, saanud 80 hoopi, kes tunnud, saanud selle eest sama palju. (T. Purk, Krt. (75))

Kuristal pekseti tavaliselt mõisa terpi ees reedeti ja laupäeviti. Nii mehed kui naised võtnud end särgiväele, mis siis kõvasti vastu ihu tõmmatud ja siis aastaste paju kasvudega löödud, et veri väljas. Särgid olnud ikka verega kuivanud ja emadel alatine hool arstrohte keeta. (K. Kass, Krt. (20))

Ka Kurista mõisas olnud jalapakk, umbes 3 sülla pikkune 16 auguga kaksik-palk 16 inimese jaoks. Üks palk tõstetud üles, pandud jalg auku ja alla lastes pole seda enam välja saanud. Sageli jäetud inime seniks pakku, kuni kohus talle vastava karistuse mõistnud. 1870. aastate alul kaotatud see ja asemele ehitatud mõisa vangimaja.(J. Jürgen, Krt. (13))

Kaaveres olnud peksu üldse vähem, kuid nädala süü õiendatud ka siin laupäeviti. - 94 -Peksma oli sunnitud mõisa karjust. Kord sõnnikuveol läinud tüdrukud kõrtsi sooja. Kohtunik näinud ja tüdrukud saanud mõisas 25 hoopi. Üks olla tähendanud, et nüüd oleks nagu kohtuniku aida vargil käinud - ja saanud selle eest uuesti 25 hoopi.(M. Näkk, Krt. (63))

Adaveres peksetud tavaliselt reedeti opmani eeskojas või tiigi kaldal. Väiksed peksud õiendatud tallis, kuna raskem karistus pingil saadud. Süüdlane (tavaliselt põllul vastuhakkaja) seotud mitmest kohast pingi külge ehk jälle istunud üks turjale, teine jalgele - pea jaoks olnud pingis auk - ja öövaht Trova Jaan jaganud siis määratud löögid. Vahel sunnitud peksma ka teolisi. Adaveres kaevanud teolised sageli teine teisele, mispärast ka palju rohkem nuhelda saadud ja sageli põhjuseta. (M. Põder, Adv. (80); J. Sotska, Adv. (103)) Kord külvi ajal käsutatud kõik peremehed Adavere mõisa, seatud ritta ja peksetud läbi. Opman tähendanud pääle: “Ma õpetan teid kui kuningamehi“ ja siis saadetud külvama.- 95 - Süüdi polnud kellelgi, vaid enne tööle saatmist „õpetati“ neid. (A. Luisk, Rtv. (49) - vanaisalt kuuldud) Kord saanud teomees peksa, et olla vilistanud. Eriti palju aga peksetud sõnnikuveol, mis ajaks ikka teolisil olnud kasukas särgi all. Kes väikse koormaga tulnud, saatnud kubjas tagasi, mees pangu rohkem pääle ja tulgu siis uuesti. 15 koormat tulnud päevas vedada, kuna mõisa põld vahel 4-5 versta pikk. (J. Juhanson, Adv. (10)) Eriti järsk olnud Sepedeuse ajal kubjas Juhani Jüri (Punane Kõri). Isegi tähendanud: “Minge ära kõrvale, kui ma viha täis olen.“ Teine kord pole põhjust olnudki, kui peksma hakatud. Kord peksnud künni mõõtmise latiga mehe siniseks. (M. Kõkk, Adv. (34))

Rutikvere Üksjalg lasi meest peksa, et see mõisa tulles hoidnud käed selja taga (harjunud komme) ise tähendades: “Mis sa karjud, see on Jeesuse kepp, mis su karistab.“ (J. Õunbaum, Rtv. (129))- 96 - Kord visanud Pärnasaare Rein kubja tiiki, kui see tulnud teda lööma - sellest ajast jäenud peksmine vähemaks. (A. Lihtin, Rtv. (41))

Aleksander v. Pistohlkorsi ajal oli Rutikveres alles nuhtluse aeg. Igal vähemalgi vääratusel tarvitati keppi. Pekseti tavaliselt viinaköögis või mõisa trepi ees. Mõisnik ise jälginud seda, teise korra aknast karjudes: “Anna kõvast! Anna kõvast!“ Kui vahimees, Pärtel Kadastik, küllalt tugevasti pole löönud, tulnud härra ise alla ja vahimehele endale nahatäis. Siis pidanud see uuesti peksma: “Peksa nüüd, näita, et mõistad,“ öelnud mõisnik. (E. Prits, Rtv. (72)) Alati sõitnud ta välja, hobustel kellad aisa küljes, aga metsa vahel lasnud need ära võtta ja läinud sala luusima. Leidnud kord värske kännu, kohe metsavaht mõisa ja 30 hoopi. Kutsar ja viinapõletaja saanud pea ülepäeviti. Kutsar pidanud ikka valge rätikuga hobust pühkima, saanud see mustaks – jälle peksa –miks hobune higine. (H. Lihtin, Rtv. (42)) Kord - 97 -oli ta ise oma toapoissi jalaga peksnud, et sel sooled väljas. Olla kaevanud siis poiss kohtusse, aga õigust muidugi ei saanud. (J. Limberg, Rtv. (43)) Kord jälle kohanud rääkija ema, kes mõisa kaevust heinalisile joogivett läinud tooma ja tähendanud: “Ma löön need kapad su seljas lõhki, mis sa raiskad heina aega“ ja kohe kubjaga sõimama. See seletanud, et jänuga tööd teha ei saa – siis lasknud härra suure aamiga vee heinamaale viia. (J. Maksim, Rtv. (52)) Kord jälle lõiganud teolised kaera põlvini vees. Mõisnik kuival hirmsaste röökima, miks eile ei tulnud, kuna antud käsk, olnud aga nii vesine, et ei pääsenud juure. (E. Prits, Rtv. (72)) Raskejalgseid naisigi lasnud ta peksa, padja kõhu alla pannes (L. Hansmann, Rutikvere (6))

Pääle eelkäsitletu, allus rahvas veel kirikliseile karistusile: kiriku postis ja häbipingis.

Kirikupost seisnud Vana-Põltsamaa rohtaia tee nurgas. Olnud must (verstaposti taoline) terava otasaga tulp, mille külge - 98 -kaks nahast rihma kinnitatud sidumiseks, üks kaela, teine keskkeha kohal. Olla peksetud kolme kimpu seotud kepiga paljale pihale. Löödud kahelt poolt. Tavaliselt peksetud järgimööda kolmel pühapäeval, pääle jumalateenistuse kogu kihelkonna rahvale hirmuks: vargaid, lapse tapjaid, langenud naisi ja mõisnikele järsult vastu hakkajaid. (M. Viks, Adv. (126); L. Lepik, Rtv. (39)) Nii näinud rääkija ema, kuidas ühel härmatanud hommikul (umbes a. 1843), pääle jumalateenistuse üht lapsetapjat peksetud. Löödud kahelt poolt vitstega, mille otsad tunginud ihusse ja purustanud selle koledasti. (T. Kiriloovits, Rtv. (23)) Kord olla jälle pekstud kolmel pühapäeval üht arjukese tapjat ja lapsega tüdrukut. (A. Välba, Krt. (127)) Sougu Jüri ja Tobi Tõnu, kes Musta opmani Kaave jõkke kastnud, nuheldud suurel neljapäeval ja reedel kirku sambas. Iga kirikust tulija pidanud neile kord lööma, kuid pole siis ka keegi - 99 -kõvasti löönud. Et aga kiriku postis peks valitsuselt olnud keelatud, õpetaja Härschelmann aga ikka seda tarvitanud, siis saanud ta seepärast õpetaja ametist lahti. (J. Tiimann, Krt. (106), J. Juhanson, Adv. (10))

Samal ajal olnud Põltsamaa kirikus, paremat kätt koori all 4-5 istekohta nn. häbipink, tavaliselt langenud naiste jaoks. (M. Viks, Adv. (126)) Kord mõistetud üks mees kolmeks pühapäevaks häbipinki istuma, kes vabas abielus saanud isaks. Mehel kaval nõu, kutsunud kellegi poisikese enesele seltsiliseks, kes pole teadnudki, et häbipingis istub (mehelt endalt kuuldud). (J. Kala, Pjs. (17))

Raskeks kohustuseks oli rahval sõjaväeteenistus, mis alul kestis 25 aastat. Et selle eest igat moodu püüti eemale hoida, kuna teati, et paljud vast kodu enam ei näegi, ei saanud kohtumehed muidu tarvilikku arvu täis, kui pidid „varastama“ mehi, vanuses 20-30 aastaseid, sest vasta- 100 -sel korral tuli endal minna. Olla püütud igal pool samal ööl, kuna tabatud kuni riigi kaugemaisse kubermangudesse saatmiseni pandud pakku. Rääkija isa maganud Adavere surnuaial, olnud otsijate eest redus. (M. Põder, Adv. (80)) Kord istunud Jüri lõukal (varrudel). Korrga nekruti püüdjad toas, võetudki mees kinni. Aga sel ajal kui püüdjaile süüa antud, olnud Jüri juba õnnelikult kadunud. Soldati lapsedki viidud varakult, poisikesena, kroonu sõjaväekooli. (M. Kirchberg, Adv. (22)) Nõu Tõnu hoidnud juba 8 aastat end kohtunike eest, aga 28 aastaselt sattunud siiski püünisesse. Öelnud, et ta hää meelega tahab soldatiks minna ja lubanud meestele kõrtsis viina osta. Need kartma, et Tõnu põgeneb, aga see annud kindlustuseks kuue hõlma kohtuniku kätte. Tähelepanematuse tõttu pole see aga märganudki, et ise oma kuue hõlma peos hoiab. Tõnul õnnestunud seegi kord metsa põgeneda. (J. Roos, Pjs. (86); A. Jürgen, Rtv. (11); J. Jürgen, Krt. (13))

Rääkija vanaisa varjanud end. Kord olnud Kullisaare talus peol. Õhtul järsku kaks kohtumeest sees. Mehel aga kiire otsus. Peitnud end kellegi emanda laia seeliku alla, ta säälolu salatud maha ja mees olnud seekord jällegi pääsenud. (J. Jürgen, Krt. (13)) Rääkija vanaisa teadete järele olla Pajusi vallas aidamees kord kõik mehed mõisa käsutanud, antavat viina. Mehed läinud. Olnudki kaks toobri täit viina, kuid järsku lukustanud aidamees ukse ja seesolijaist valitud välja 8 noortmeest ja pandud pakku kuni soldatiks saatmiseni. (J. Jürgen, Krt. (13)) Ka annud mõis sõnakuulmatud teolised soldatiks.

Vaid pääkohtuniku sulased olnud sellest kohustusest vabad, mispärast ka see amet nii väga soovitud. (M. Kirchberg, Adv. (22))

Rääkija olla 19 aastase noormehena kasutanud nn. nekruti kassat, mis asunud Tartus, Ropka piiskopi mõisas. Igal tuli sisse maksa 50 rubla (seekord olnud sääl - 102 -loosipoisse 22). Piiskopi valla revisjonist võetud iga kolme aasta järele üks mees soldatiks. Kui oma meestest keegi minna ei tahtnud, ostetud kassa arvel väljastpoolt mineja, läinud aga keegi omadest, makstud talle vastav summa. (H. Loss, Pjs. (47))

d) Mõisate, külade ja talude lammutamine.

Prii kontraht andis mõisnikele voli talupoegi igal ajal nende asukohtadest välja tõsta, kui nende maa arvel mõisaid suurendati. Terved külad kaotati ja elanikud asetati metsa äärtesse elama, ehk jälle vähendati lihtsalt talu maid, kuna kohustused jäeti endiseks.

Nii ehitati Pajusi mõis a. 1832-1834 ja et sellele maid saada, kaotati Pajusi küla. Kaua olnud veel vana Paju küla tuuliku alusmüür nähtav, praeguse mõisa kuivatusrehe taga. Praegune mõisa härrastemaja on juba kolmas ehitus. (M. Veski, Pjs. (125); M. Libe, Pjs. (40)) Tapiku mõis ehitatud a. 1856 või a. 1857. (M. Anton, Pjs. (2))

Ka lammutas Eduard v. Wahl Pajusi vallas Suure-Luige küla, umbes möödunud sajandi 40 aastate lõpul ja asutas - 104 -selle asemele Luige karjamõisa. Jakobi päeval öelnud elanikele kohad üles ja kevadeks pidanud need tühjad olema. (J. Jürgen, Pjs. (12)) Suure-Luige asemel olnud vanasti Jaani linn. (J. Jürgen, Krt. (13))

Sama aja ümber kaotanud ka Ed. v. Wahl Kalana küla juurest hulga saune, sääl olnud suur sauna küla. (A. Kuusk, Pjs. (33))

Ka Väikse-Luige küla kaotati Pajusis, millel olnud 8 talu: Mikuri, Jaagu, Sepa, Vanatooma, Sarapiku, Kulli, Marimatsi (või Uuevälja) ja Põdra. (J. Roos, Pjs. (86), L. Lepik, Rtv. (39)) Aja suhtes polnud rääkijal ühtlust. Tõenäolikuna paistab siiski, nagu oleks see sündinud aasta 1864 ümber, kuid Jüri Kala väidab, see olnud 1875. a., mil eelnimetatud viie talu hooned lammutatud, kus juures ta ka ise tegev olnud, kuna kolm talu juba 2-3 aastat varem olla lõhutud. (J. Kala, Pjs. (17)) Aasta varem juba tehti elanikele - 105 -lammutamise kavatsus teatavaks. Muist talu maju jäeti viljaküünideks, kuna teiste palgid rehekütteks läksid. Ratsa tulnud mõisnikud ja ajanud elanikud nende kodudest välja, katused ja seinad lõhutud maha. Naisel jäenud leivadki ahju. (M. Meesakk, Krt. (59)

Küla maad võeti Luige karjamõisa juure, kuna elanikud ääremaadele asetati. Jaagu ja Vanatooma asemele tehtud Lahavere külla Raja ja Pikavälja kohad, teiste talude põldudest. (J. Tiks, Pjs. (110)) Nik. v. Wahl andis elumajade ehitamiseks materjali ja pered üheskoos ehitasid teine teisele järgimööda uued hooned üles, aknaga suitsutared (Jänese talul Pajusis Raasna külas olnud hulga hiljem esimene korstnaga elumaja). (J. Jürgen, Pjs. (12)) Keegi peremees, kes talust välja pole tahtnud minna, jäetudki kohata ja asunud Tallinnamaale. (J. Ott, Pjs. (65))

Põllud olid alul väga viletsad ja inimesed pole saanud muud kui magasi vahet käia. Juba jõuluks toodud magasist söögivilja. (M. Luik, Pjs. (48))

Ka lõhkus Nik. v. Wahl Pisisaare talukoha viieks päeva-kohaks, kuna endise peremehe Joosep Püssi pani elama Saukale, kaugele Tapiku poole metsa, ligi Tallinnamaa raja, (M. Reinberg, Pjs. (83)) ja kaotas Kalana külas Udriku talu, jättes osalt selle maad metsa alla, osalt metsavahi kohale, kuna hooned jäid puulõikajale kasutada. (J. Kala, Pjs. (17))

Umbes a. 1891 kaotas Nik. v. Wahl Mikusaare talu. Poole maade pääle lasi istutada metsa, kuna pooled Luige karjamõisa põldudeks said. Elanikud aga saadeti elama metsa, soisest maapinnast ümbritsetud kingule, Põltsamaa jõe pahemal kaldal, milline ümbrus nüüdki kannab Saareperede nime. Mõis omalt - 107 -poolt ehitas maja: seinad ümarguseist palkest ja lae ja õlgkatuse, kuna põranda asemel kõrged kännud lahtise mulla seest välja jäeti vahtima. Nii polnud veel majagi valmis, põldu üldse veel mitte, aga mõisale tuli ikka määratud töö teha. Samuti oli lugu Taska taluga. 1887. a. võeti osa ta maist metsa alla ja kui 1889. a. taluhooned tules hukkunud, võeti maad terveni Luige karjamõisale, pere aga säeti Saareperedesse elama, umbes a. 1903. (A. Maksim, Pjs. (50)) Nende alatasa juure liidetud maade tõttu kasvas Luige karjamõis isegi Pajusi mõisast suuremaks.

Raasna külas kaotati Priksu talu ja hooned jäeti savikuuriks, kus telliskive valmistatud. (A. Kuusk, Pjs. (33))

19. sajandi 60. aastate lõpul asutati Tapikule Kolga, Koka ja Laane talude asemele Laane mullikate mõis ja pered saadeti lihtsalt hulkuma, kuna neile teisi- 108 - kohti asemele ei antud. (M. Grünvald, Pjs. (5))

Kauru küla taludest kaotati Tatramäe, Olli ja Otsa ja ühendati maad Tapiku mõisaga.

Tõivere karjamõisa asemel olnud vanast Tõivere küla. Mõisnik nõudnud igalt perelt 18 rubla, ähvardades muidu küla lammutada. Inimesed pidanud seda naljaks, pole maksnud, kuid lammutatudki siis küla (K. Trulli, Pjs. (115)), vaid Saare, Miku ja Audemäe talud, mis vähe kõrval, jäetud seekord puutumata. 1880. aasta ümber aga ühendatud needki Tõivere karjamõisaga, kuna elanikele metsa ääre asemele anti kandikohad. (L. Soplepmann, Pjs. (100)) Põltsamaa kunungas Magnus olla oma kolmele toaposile (saarlasele) kinkinud eelnimetatud kolm talu. Saare põlenud maha ühes kinkimse dokumentidega. Et omanik hooneid pole jõudnud ise üles ehitada, teinud seda mõis, kuid määranud selle eest ka vastava teo mõisa hääks.

Teinekord põlenud jälle Saare ja mõis ehitanud uuesti hooned pääle ja lisanud jälle tegu, kuni viimaks maad mõisa kätte võeti. (M. Grünvald, Pjs. (5))

Kogu Kauru küla põllud olid kaks aastat Tapiku mõisa käes (umbes 18 aasta eest). Et aga mõis pole jõudnud kõiki põlde väetada, anti need endiseile harijaile tagasi. (J. Jürissson, Pjs. (15))

Kui Nik. v. Wahl osa Rutikvere vallast (kus eriti palju oli metsa) Aleksander v. Pistohlkorsilt ostu teel omandas, asutas ta endiste talude asemele karjamõisad. Nii kaotas ta vabriku talu umbes 1890. aasta ümber ja asutas selle asemele Vabriku karjamõisa. Vanasti olnud Vabrikul klaasivabrik, hiljem ühe-päeva koht, siis kõrts ja päeva-koht korraga, teine teise pere käes, kuna maade kruntimisel need mõlemad kokku olla mõõdetud ja ühe omaniku kätte rendile antud. Samuti kaotati Vabriku karjamõisa kasuks Nõmme - 110 -talu (viie päeva koht), kuid enamjagu põldu juuriti karjamõisale metsast. (H. Lihtin, Rtv. (42); E. Prits, Rtv. (72)) Sama aja ümber ostis v. Wahl tagasi ka Kullisaare talu ja maad ühendas Nurga karjamõisaga. (J. Ott, Pjs. (65))

Unvilja karjamõis asutatud Unn küla asemele 19. sajandi 80. aastate lõpul. (T. Kiriloovits, Rtv. (23); H. Lihtin, Rtv. (42))

Vorsti karjamõisa asemel olnud suur Vorsti-Jaagu talu. Metsast olla juuritud veel palju maad juure ja ühendatud ka Treiali talu maad. (A. Kuusk, Pjs. (33))

Rutikveres tahtis Aleks. v. Pistohlkors kogu Kõrkküla maid mõisa kätte võtta, aga et ta ainuline jõud selleks liig väike, ühendati vaid 5 talu: Matsi, Eeriku, Jaagu, Nurga ja Kõrtsi-Andrese, kuna elanikele metsa kohad anti s.o. 19. sajandi 50. aastate lõpul. (A. Reismann, Pjs. (84), J. Kütt, Rtv. (36))

Pendi karjamõisa asemel olnud enne vaku- 111 -talu, kuid suurem osa maist juuritud mõisale ümber asuvast põlisest metsast. (H. Lihtin, Rtv. (42))

Aasta 1900 ümber kaotati kaks metsatalu Saare ja Lapisaare ja maad võeti Rutikvere mõisa kätte. Lapisaare pooled maad jäeti karjamaaks, kuna teisele osale metsa külvati. Samuti jäeti Saare talu maad metsa alla. Mõisnik kaotanud selle kättetasu mõttes, kuna talu loomad sageli mõisa metsas käinud. (L. Tomson, Rtv. (112))

Rutikvere mõisa härrasmaja on ehitatud a. 1788 või a. 1789. On kolmekordne maja, kuigi väljast paistab kaheosalisena, sest teine kord on lae abil kaheks jaotatud ja sisaldab madalaid tube. Vundamendi kivid olla Soomest toodud ja Tallinnast hobustega kohale veetud, mis väga kulukaks läinud. (R. Pistohlkors, Rtv. (71))

Kurista vallas olnud Kõpu külas Kivirehel, vist Rootsi ajal, karjamõis ja viinavabrik. Millal ja mis põhjusel see - 112 -kadunud, pole teada (J. Tiimann, Krt. (106); J. Õunapuu, Pjs. (128)), kuid pääle selle ehitatud uus karjamõis Kaavele ja kaua veel kannud see Kõpu-Kaave nime.

Kõpu küla koosnenud alul neljast talust: Matsi, Olli, Tiimani ja Tagaotsa, kus elatud üsna jõukalt. 1852. a. aga öelnud Kaave härra Park talupoegile kohad üles, sest et need talle nõutud 100 rbl. pole tahtnud maksa, pannud mõisa moonamehed sisse ja nõudnud igalt talult 3 päeva nädalas mõisatööd. 1855. a. 10. novembril lammutanud ta küla täiesti (ahju asemed olla veelgi vilja sees tunda). Hooned viidud tahametsa ja ehitatud sinna 7 talu hooned üles (mätastest katustega), kuna põllud ette külla jäetud, kuhu inimesed 7 aastat käinud tööl. 1862. a. krunditi maa ja ehitati Kõpu küla praegusel kujul v. Kossartilt, kellele Park selle müünud ja endised vanaküla elanikud, kes seni mitmel pool laiali elanud, asusid jälle siia tagasi. A. 1872-1873 läks see v. Kossartilt ostu teel- 113 - v. Samson-Himmelstjärnale. Alul olnud kõik talud 11 taalrilised ja igas olnud kaks peremeest. V. Samson aga tegi kolmest talust kaks ja jättis iga talu vaid ühe peremehe hooleks. (J. Tiimann, Krt. (106))

Kruntimise ajal kaotati Aidokülast: Muti, Laisaare, Pööraja ja Tõnise talud ja nende maad jaotati teiste talude vahel. (A. Välba, Krt. (127)) Sulustvere küla krunditi a. 1858. (M. Näkk, Krt. (63))

Kanavere karjamõis olla asutatud nelja talu maadele (aeg pole teada). (H. Tragon, Krt. (114))

Oe küla kaotatud, kus olnud neli talu: Mihkle, Jüri-Mardi ja veel kaks ja 9 sauna ja asemele asutatud Oe karjamõis. (A. Mihk, Krt. (60); J. Tiimann, Krt. (106))

Adaveres lammutati Aru külas Maie, Kurgu, Tralli, Rätsu, Koka, Pärdi ja Läti talud ja nende maad ühendati asutatava Läti karjamõisaga. Nime omandanud mõis sellest, et ta hooned Läti talu asemel. Osa endiseid peresid asetati metsa kohtadele, - 114 -kuna osa mõisa tööliseks jäid. (M. Kirchberg, Adv. (22); A. Kõkkur, Adv. (35))

Küti karjamõisa asemel olnud varem 100 vakamaaline rikas Küti talu, mille peremees mõisale kindlaks määratud hulga kalu püüdnud ja linde lasknud (sellest ka nimi). (J. Privits, Pjs. (74) - kelle ema kodu see olnud.)

Praeguse Sepasaare talu kohal olnud vanasti karjamõis, siis kuulunud Sarve ja Savi talud ka mõisa alla. Praegugi nimetab rahvas talu karjamõisaks. (M. Kirchberg, Adv. (22); A. Kõkkur, Adv. (35))

Suur Pikkoja küla kaotatud, mille maad saanud Adavere mõisa põldudeks. Ed. v. Stackelbergi ajal tükeldatud palju talusid. Nii teinud ta mõisa 50 vakamaalisest Kõka renditalust kaks talu, kuna Ed. v. Wahl need omakorda poolitanud ja nii olnud mõisa hääks tehtavad kohustused neilt neljalt talult kokku palju suuremad, kui varem ühelt, kuid maapinnalt sama suurelt. (A. Kõkkur, Adv. (35))

e) Raharendi ja talude ostu aeg.

Talude rent läks puhta raha pääle a. 1868. ja 1869. a. ümber, kuna ta seni olnud pooleks „tükkidega“, juba 19. sajandi 40. aasate lõpust alates. (M. Kors, Adv. (26); M. Kirchberg, Adv. (22))

Segarendi ajal maksis Kuristal näiteks 30 vakamaaline talu 60 rbl. renti ja tegi tükke 52 vakamaa suuruses: heinu 18 vm., rukkid 10, kartulid 2 ½ ja muud vilja ülejäänud osa vakamaid ja 60 päeva veel pääle selle. Pool renti tasutud jüri-, pool mihklipäevaks. (T. Otter, Krt. (67)) Pajusis oli 24 taalrilisel kohal mõisa suhtes järgmised kohustused: 60 rbl. puhast raha, 6 vakamaad rukki, 6 suvivilja, 6 heina ja 2 voori. Iga 6 aasta takka uuendati rendileping.

Juba õhtu eel käinud küla kubjas ja käsutanud rahvast mõisa tükile ja kogu öö keedetud kartuli pudru toiduks kaasa, - 116 -sest kell 7 pidanud juba kohal olema. (M. Koss, Adv. (27)) Talupoja seisukord polnud kuigi palju kergem orja ajast, kuna töö järele valvati piinliku täpsusega. Ei vastanud see nõudeile, lastud uued tükid teha. Nii võetud kabliga (konks) kartulid. Oli tükk läbi korjatud, küntud ja äestatud maa üle ja väljatulnud kartulid tulnud kõik korjata. Viimaks pidanud mees kubja käsul kaks risti vagu üle tüki ajama ja kui säält veel 10 kartulit välja tulnud, lastud tükk uuesti läbi korjata. Adaveres lubatud kartulid võtta ka öösel, muud vilja aga mitte. Ka olnud tüütuks kohustuseks pääle odra tüki koristamise maha pudenenud pääde noppimine. Juba korjatud maa-ala piiratud iga kolme sammu järele lepaoksaga, mida mööda siis korjamisega tagasi mindud. (M. Veski, Pjs. (125); M. Luik, Pjs. (48)) Kord lõpetanud pere (rääkija ise ka) korjamise, aga teine pere, kes kauemaks tööle jäänud, külvanud kadedusest tüki salaja päid täis, - 117 -mispärast see tulnud uuesti üle korjata. (L. Lepik, Rtv. (39)) Kord jälle olnud odra-tüki tuul välja maha paisanud, et lõigata (kõik teravili ikka veel sirbiga, vastasel korral tulnud kahehordsed tükid teha) raske ja palju päid jäänud maha. Rääkija vennanaine ajanud aga salaja mõisa lambakarja põllule ja need noppinud pääd ja päästnud tükilised liigsest tööst. (L. Päll, Krt. (77))

Lugu oli muidugi hoopis parem, kui mõisa tükid kadusid ja rent puhta raha pääle läks. Kuid suure osa maade nn. punase numbri maade või mõisa kvoode maade päält sai mõisnik ikka elanikelt renti ja tegu (s.t. tükke) kuni viimse ajani. Nii sai Rutikvere Sopimetsa küla Sopi talu alles 1904. a. puhta raha rendile, kuna tükkide eest seekord maksti eraldi ja alles 1906. a. ühendatud mõlemad maksud 112 rbl. pääle aastas. (G. Maksim, Rtv. (51)) Sellaseid talusid oli Pajusi vallas 33, Ada- 118 -veres kogu Aru- ja Pudu küla ja Rutikveres Kõrkküla ja pool Väljataga ja Sopimetsa külast. Aru ja Pudu küla talud olid enamalt jaolt 12 ½ vakamaalised ja kohustused seega pea kõigil võrdsed: 2 päeva ja viljakoristus tükke: rukkid 4 vm., heina 8 (või ristikheina 6), suvivilja 4, kartulit 1 vakamaa ja kuski oli lubatud tükke rahaga tasuda, oli seda väikse koha tõttu nii raske kokku saada, et tükid paratamatult rendi kõrvale jäid. (A. Kõkkur, Adv. (35)) Kes julges aga härrale vastu hakata, öeldi kohe kohast lahti. Nii kuulnud Kurista mõisnik v. Samson-H., et Matsi talu pidaja Tiimann ise tükke ei tee ja ka teisi selleks õhutab. Kuulutanud ta kohe kohast lahi ja käskinud ka neile, kel kõik kohusused korralikult täidetud, teatada, et nad kohtadest lahti on lastud. Siis kutsunud aga peremehed mõisa ja lasnud lisalehel teokohustusile alla kirjutada (seda omavoliliselt ametliku rendilepingu kõrval). - 119 -Keegi pole alla kirjutanud ja jäenudki siis kohast ilma. (J. Tiimann, Krt. (106)) Samuti lasnud ka Pajusi Nik. v. Wahl rendilepingu kõrval orjuse tingimused erilehel alla kirjutada, ilma milleta talu üldse ei rentinud. (G. Maksim, Rtv. (51)) Kvoode maade rentnikest saigi mõis omale suure osa sissetulekust. Pajusis kestnud segarent vaid 6 aastat, siis läinud see puhta raha pääle ja kestnud kaks aega. Esimesena sai Lahavere külas Rohuaia talu a. 1849 puhta raha rendile, kuna teised Pajusi valla talud alles esimese rendiaja möödudes s.t. a. 1855. Puhta raha rendi ajal maksnud 24 taalriline koht alul 170 rbl., siis 200 rbl. renti. (G. Maksim, Rtv. (51))

Kurista valla Sulustvere külas läinud talude rent puhtale rahale a. 1866. Esimesel kolmel aastal maksnud taaler 6 rbl. ja teisel kolmel aastal 7 rbl. Kuue aasta möödudes, uue rendilepingu järele tulnud maksa 22 taalrilise talu eest esimesel - 120 -kolmel aastal 162 rbl. ja teisel kolmel 154 rbl. Sellest ajast tegid mõisa töö mõisa moonamehed. Nii oli lugu mõisa maadega. Valla maad aga läksid korraga puhta raha rendile, samuti kui kroonu valla maad. (N. Schmidt, Krt. (95))

Pajusi mõisnik Nik. v. Wahl hakkas kohti müüma a. 1879. Jaanipäeval kuulutatud müük välja ja mõne kuu pärast pidanud 100 rbl. käsiraha olema makstud. Kui endisel rentnikul, kellel ostmiseks eesõigus, pole selleks olnud jõudu või tahtmist, läinud koht võõrale, kuid saanud siis sellelt eestõiguse raha 1 aasta talu rendi suuruses, milline oli omavaheline kokkulepe. (J. Roos, Pjs. (86); J. Lippur, Pjs. (44); J. Ott, Pjs. (65)) Rutikvere mõisnik v. Pistohlkors olla lubanud sel korral, kui endine rentnik eestõiguse raha talu ostjalt pole saanud, ühe aasta mõisas elada, teisel juhul aga pidi kohe välja kolima. (J. Maksim, Rtv. (52)) Talu hind nõuti vaid osalt sisse, - 121 -kuna teise osa mõisnik krediitkassast sai, kuhu ostja 35 aasta jooksul selle 6% võla pidi tasuma. Osturaha saadi pääasjalikult linadest, millede kaal (20 leesikat) sel ajal maksis 50-60 rbl. (J. Ränkel, Krt. (88); A. Timusk, Krt. (108)) Kuid linu oli lubatud kasvatada vaid piiratud arvul, nii Kuristal 22 taalriline talu vaid 1/8 põldu. (N. Schmidt, Krt. (95))

Alul ostsid kohti suuremalt osalt võõrad, kuna omad olnud asja vastu umbusklikud. Eriti palju kohti läks nii jõukaile mulkidele. Sageli aga tegi mõisnik (nii Adaveres) endise rentniku selja taga salaja ostulepingu võõraga ja alles siis teatas sellele, et kui ta teatud aja jooksul (kuu või paar) ise talu ei osta, tal välja kolida tuleb, kuna ostja leidunud. Kes aga ise ostma läinud, sel polnud võõrast karta. Hind määrati kokkuleppel. (M. Kors, Adv. (26)) Kurista mõisnikul olnud palgalised (eestlased), näiteks keegi Pobol, kes ostjaile - 122 -maa häädust ette kiitnud ja mõisnik nii suuremat hinda saanud. (J. Uusberg, Krt. (118))

Müügile allusid kõik talud pääle mõisa kvoode maade, mis endiselt rendile jäid. Talu pärisomanikuna alles pääseti mõisa teost, kuid Kurista härra nõudnud sageli veel neiltki mehi appi jahile. Pole juletud vastu panna, sest oldi ju tema võlgnik. (P. Kukk, Krt. (28))

Adaveres müüdi talud võrdlemisi vara, umbes 19. sajandi 60. aastate lõpul. V. Stackelberg nõudnud käsirahaks vaid 25 rbl. (M. Kirchberg, Adv. (22); M. Sorgus, Adv. (102)) Nii ostetud Lukusepa talu a. 1866 2500 rbl. eest, makstes 300 rbl. endisele rentnikule, mõisnikule 1000 rbl. ja muu osa krediitkassa kaudu. Talul pole lauta olnud, loomad hoitud rehe all ja lambad ja inimesed elanud läbisegi kambris. Üldse osteti üksikud nn. Metsapered enne kui Puiatu küla talud. (E. Kutti, Adv. (30))

Kurista vallas osteti esimesena Sulustvere Karbuse talu a. 1864. Suurem osa kohti - 123 -jäid endiseile rentnikele, vaid neljale kohale (kogu valla kohta) tulnud eemalt ostja. (N. Schmidt, Krt. (95); M. Näkk, Krt. (63))

Rutikvere vallas oli Lääne talu esimesena lunastatud. 1868. (H. Lihtin, Rtv. (42)) Alul olnud talude ostuhind kaugelt odavam, kui hiljem. Arisvere külast läinud vaid 1 talu võõrale. (H. Lihtin, Rtv. (42))

Rääkija ostnud Lahaveres sama suure koha, kui vend Tapikule, aga maksnud 1000 rbl. rohkem, nii palju olla 6 aasta jooksul hind kerkinud (Nik. v. Wahl müüs kogu Pajusi valla ühel aastal, 1879. a., kuna Tapikul see umbes 6 aastat varem sündinud). Priksu talu oli mõisnik müünud, kuid endale jätnud paemurru õiguse, mida koha pääl lubjaks põletatud. (A. Püss, Pjs. (81)) Mõisakülla tulid ostjaina võõraid 2, Kalanasse ka 2, kuna kogu Lahavere ja Mõrtsi küla omadelt osteti. (J. Lippur, Pjs. (44); J. Roos, Pjs. (86)) Tapiku poolses vallas maksnud ostmisel Tamsi külas 160 rbl. taaler, Udu külas 150 ja Tõiveres 140 rbl. (K. Trulli, Pjs. (115))

f) Majanduslik seisukord.

Rahva majanduslik elu oli teoajal väga vilets, sest aeg kulus mõisa põllul töötades, kuna omad jäid hooletusse, millest toitmisolud ikka halvenesid. Nii söödi aganast leiba (või „vaheliku“ või „rappe“ leiba), mis olnud must kui turbamuld, et aja kas suu lõhki.

Pandud ikka kaks osa aganaid ja lusteid ja üks osa teri. Kui see segu vastu seina visates krapsunud, olla veel aganaid juure lisatud. (J. Seisler, Krt. (96); A. Kruup, Krt. (25); J. Roos, Pjs. (86)) Pajusi veskis olnud plekklaud seinas. Kui selle vastu visates vili veel krapsunud, oli koju tagasi saadetud aganaid juure lisama (olnud mõisniku käsk). Aganasi teri tulnud kepiga segada, muidu pole veskis ratta alla läinud. Kalana külas olla kord keegi tähendanud: “Rukkid saab küll, aga leiba ei saa, sest pole nii palju aganaid kui vaja.“ - 125 -7 vakane kotitäis jahu olnud kerge asi sülle võtta, nii palju olnud jahus aganaid. Leib olnud nii „karvane“, et lastel tulega keelatud tuppa minna, leivad minna põlema. (K. Valdmann, Rtv. (122); J. Tiimann, Krt. (106)) Kord olla Adavere valla linavedajal leivakott vette kukkunud. Mees pannud leiva aia pääle kuivama. Aganad tõusnud püsti ja pole aru saanud, kas leib murtud või lõigatud. (J. Tolga, Adv. (111)) Aganane leib olnud toorelt nii rabe, et koos ei seisnud ja kausiga pandud see ahju küpsema. (J. Kivistik, Rtv. (24)) Teoliste söök olnud tavaliselt pääle leiva, küpsetatud kiisad, rukkijahu kört, piim, nõgesesupp kapsad ja kartulipudru. (J. Ränkel, Krt. (88)) Ainult kolm korda aastas, pühiks, tehtud puhast leiba.

Vanaisa olnud Kurista mõisas teomees. Pole kodus olnud midagi süüa. Saanud siis mõisast toop praaka ja nael kaerajahu päeva kohta. (T. Purk, Krt. (75)) Pajusis antud mõisast - 126 -vaestele teolisile 1 matt nisuteri, mida tervelt, nagu herneid, keedetud. (J. Maksim, Rtv. (52))

Elati suitsuonnides, kus olnud nii külm, et voki hambad ära külmanud ja kedrata pole saanud. (A. Kruup, Krt. (25)) Tarel olnud lükanduks, mida soone pääl pulgast tõmmates kõrvale lükati. All oli üsna kõrge aluspalk, läve, mis hoidis külma sisse tulemast ja ukse ülemine osa oli ka lükatav, millest valgus tuppa pääses ja suits välja. Laste jaoks olid tares lavad, kuhu need talvel külma eest varju aeti. (J. Tiimann, Krt. (106))

Suvel kanti takuseid riideid. Jõukamail olnud särk piha poolt linane, jätk aga otsa takust. Jalas takused tallukad ja viisud. Talvel kantud villast riiet. (T. Purk, Krt. (75))

Kõrtsi elu eest hoolitsenud mõisnikud, et seda võimalikult hõlbustada talumeestele, et seekaudu needki veeringud, mida see vaevaga kogunud, jälle mõisniku kätte tagasi- 127 - läheks. Oli müüdud viina raha ja ka vilja vastu, mida aga sageli selleks mõisa põllult varastatud.

Kõrtse oli võrdlemisi palju, pea iga nelja versta kohta tulnud keskmiselt üks kõrts ja viin odav. ½ toopi maksis 20-25 kop., õllepudel 8 kop. ja õlle klaas 5 kop.

Alul maksnud kõrtsid mõisale kümnist, siis, vist pääle 1865. a., antud need rendile. Renti tõstetud järk järgult ikka kõrgemaks, isegi kuni 1000 rbl. aastas, kuid sellegipärast olnud tahtjaid, sest kõrtsmikud läinud ikka rikkamaks. Ka oli pea igas veskis kõrts ja mõisatestki nn. kaubaaidast võidud viina osta. Viin saadi mõisast, mida sääl alul viinaköökides ja siis vabrikuis valmiststati. (J. Tiimann, Krt. (106)) Suurem viinaköök oli Pajusi mõisas nn. etaku (puutrullidega surutud käsitsi kartulid puruks), milline hoone veelgi alles. (M. Libe, Pjs. (40)) Sellane viinaköök ei puudunud üheski mõisas ega karjamõisas, Kuristal on veelgi vana - 128 -kõrtsi ahervars tunda praeguse Pohlaka talu maa pääl. 1865. aasta ümber (pääle aktsiisi määramise) suleti viinaköögid ja asemele ehitati vabrikud. (H. Lihtin, Rtv. (42); R. Pistohlkors, Rtv. (71)) Vana Pajusi valla Kolmeristi kõrts olnud väga vana. Et ta aga mõisa lähedal, kus kergesti varastatud vilja viina vastu saadud vahetada, milline nähtus juba üldiseks muutunud, kaotati see umbes möödunud sajandi 60. aastate lõpul ja viidi üle Taabule. (J. Limberg, Pjs. (43)) Taabu kõrts suleti pääle a. 1880 Nik. v. Wahlilt valla nõudel. (J. Jürgen, Pjs. (12)) Luige kõrts kaotati möödunud sajandi 60. aastate lõpul ja ruumid anti moonameestele kasutada. (K. Saska, Pjs. (94)) Nurga ja Vabriku kõrtsid kaotati umbes 1870-71. aastal. (H. Lihtin, Rtv. (42)) Kauru kõrtsi ees olnud tuulik ja joobnud töölised olla alatasa sääl riielnud, mispärast see mõisaproua soovil, kes alalist kära pole kannatanud, suletud enne ilmasõda. (K. Trulli, Pjs. (115)) - 129 -Adavere mõisa taga olnud vanasti nn. trahter, mõisnike eneste jaoks, öömajaks, kust aga ka rahvale viina müüdud või vahetatud. Praegugi kannab samais ruumes asuv asutalu Trahteri nime. (J. Juhanson, Adv. (10)) Rutikvere Siimo kõrts suleti umbes a. 1870, kuhu metsavaht siis elama asus, kuna Suurekõrtsi Rich. v. Pistohlkors, valla elanike mitmekordsel palvel a. 1897 sulges. Ka olla mõisa vanaprouat väga pahandanud, et mõisa surnuaiale sõites teel alati joobnud lärmitsenud, mis ka kaasa aidanud kõrtsi kaotamisele. (R. Pistohlkors, Rtv. (71); E. Prits, Rtv. (72))

5. Õigusline elu vanemast ajast pääle.

Kõige vanemad kohtud olid mõisa kohtud, kus mõisnik ise, või mõisa valitseja oli kohtunikuks ja sageli ühtlasi ka päälekaebajaks. On selge, et siin õiguse mõistet üsna väärilt seisukohalt käsitati. Karistajaks oli muidugi kepp. Ja kuigi hiljem ka talupoegi seast kohtunikke valiti, olid need mõjuta vormitäitjad, kes vaid “riste“ tegid ja otsus langes ikka nii, nagu härra soovis. Nii oli Kurista vana mõisnik kord rääkijale, kes olnud kohtu all, tähendanud: “Kui vanaaegne kohus oleks, võiks sulle juba täna öelda, mis sulle homme mõistetakse.“ (J. Tiks, Pjs. (110))

Ka kogukonna kohtutes polnud lugu suurt parem. Siingi mõisteti isiku ei õiguse järele. Kurista vallas peeti alul valla kohut - 131 -taludes. Nii peatanud see ühe aasta Kõpu külas Matsi talus.

V. Samson oli ühe aasta kellegi Ants Siilile annud mõisa politsei õigused, kelle kutse pääle alati kohus pidi kokku tulema. (J. Tiimann, Krt. (106); P. Kukk, Krt. (28))

Kaaveres oli kogukonna kohus juba 19. sajandi 60. aastate lõpust alates. Siin mõistetud õigust maksu eest. Kel olnud kohtunikule viia kas seakints või kaeravakk, võinud õiguse pääle kindel olla. (J. Pariis, Krt. (68))

Süüalused allusid ikka oma koduvalla kohtule. Rääkija näinud kord, kuida raudus vangid, valve all, teed mööda läinud Kaavere kohtusse. (J. Õunapuu, Pjs. (128)) Kord peksetud Kalana küla saunik Hans Loost ja ta naine Mall Kaavere kohtu otsuse pääle veriseks. Süüdistatud Mõrtsi küla Sepa talust söögikraami varguses, kuid süütult. Kohtust tulles läinud päälekaebaja, peremees, salaja lakka kuulama, mida nad omavahel räägivad. Need laskunud põlvili ja - 132 -palunud karistajaile Jumalalt andeks andmist. (A. Kuusk, Pjs. (33))

Valla pääkohtumees ja kohtu kirjutaja saanud alul 3 rbl., hiljem 4 ½ rbl. palka, alamad kohtunikud aga käinud palgata. (J. Kass, Krt. (19))

Põltsamaa kihelkonna kohtus tulnud iga löögi eest maksa 1 kopik vitste raha, valla kohtus aga mitte. (J. Õunapuu, Pjs. (128)) Kord kaevanud Pajusi mõisnik v. Wahl 30 puuvedajat kihelkonna kohtusse, et need nii ruttu teelt kõrvale pole saanud, kui tema tahtis ja mõistetudki igale 30 hoopi ja pidanud ka igaüks 30 kop. selle eest maksma. Ühel mehel pole raha kaasas olnud, võetud siis selle asemel vöö ja mees tulnud lahtiste hõlmadega koju. Kohtunikuks olnud v. Wahl ise. (H. Lihtin, Rtv. (42))

Pajusis asunud kogukonna kohus valitseja majas ja selle eeskoja põrandal peksetud kohe pääle otsuse kuulutamist. Peksjaks olnud vahimees Andres Jakobson. (J. Jürgen, Pjs. (12))- 133 - Kohtunik Vint tähendanud sageli inimesele, keda hakatud nuhtlema: “Lame maha, kui ei lame, siis saad 5 kaulu manu.“ (J. Privits, Pjs. (74))

Rutikvere vald käis alul Kurista valla kohtusse ja alles kui 1879. a. Rutikvere enesele oma vallamaja sai, peeti kohut ka sääl. (J. Kütt, Rtv. (36); J. Jürgens, Rtv. (14))

Adavere kogukonna kohtuniku palk olnud: ühe jalapäeva mahaarvamine nädala orjusest. Kohtunik (üks kohtunik olnud taga-, kaks eestvallast) käinud igal reedel mõisas, kannud käske laiali, mis säält antud ja nii aasta läbi (rääkija isa olnud ka kohtunik). (M. Koss, Adv. (27))

Enne, kui Adaverel veel vallamaja polnud, mis ehitati 1869. a., peetud kohut Lepiku talu toas. (J. Saska, Adv. (93))

19. sajandi 80. aastate lõpul, venestus ajal, läks õiguse saamine teisest küljest raskemaks. Et süüalune keelt ei osanud, pidi ta leppima sellega, kuidas tõlk (eestlane)- 134 - seletas, kes ka sageli oli vähese keele tundmisega, vahel isiklikkki ja nii mõnigi õige asi kõveraks pöördus. Ikka pidanud rääkija kohtuniku pääle vaatama, ei tõlgile, kuigi see öeldut edasi andis. Eksijad selles saanud valjusti pahandada, nii oli lugu rahukohtuis. (J. Tiimann, Krt. (106)) Talurahva kohtunikud võisid olla eestlased ja vaid kohtu kirjutaja pidi oskama vene keelt, sest kuna asjaajamine sündis eesti keeles, peeti kirjavahetust vene keeles. (J. Õunapuu, Pjs. (128))

6) Usulised liikumised.

a) Vennaskogudused.

Ummusis Mängimäel oli vennaskoguduse palvemaja juba 18. sajandi lõpul, kust see pääle pikselt maja põletamise Pajusi valda Kalanasse üle toodi.

Palvetunnid olid siin järgmiselt jaotatud: esmalt laste lugemine, mida tavaliselt peeti kord kuus. Kes hoolega sääl käinud, võis pääseda seltsi lugemisele (igal pühapäeval) ja mõistlikumad säält vanarahva lugemisele, mida peeti iga kahe nädala tagant. Päris valitud olid nn. pika pingi istujad (rääkija vanemad ka). Nende jaoks olid palvemajas kõige ees pikad pingid, meestel paremat ja naistel pahemat kätt oma (kirikus vastupidi). (A. Kuusk, Pjs. (33)) Pavetunnid olid kas lahtised, või kinnised. Kinniseid peeti teisel korral asuvas toas, kus kõige pühamad koos käisid ka nõu pidamas. (J. Jürgen, Pjs. (12); E. Loss, Pjs. (46))

Oma lugijaiks olid siin Jüri Reinhold (rääkija isa), Laiuse kihelkonnakooli haridusega, ja keegi Kalep, kes osanud vaid lugeda, kuna suuremaiks pühiks, nagu seda vennastel oli lõikuse püha septembris, käisid ka võõrad lugijad. Nii külastanud Kesler, kes elas Vana-Karistes, neli korda aastas iga palvemaja, olnud koguduse ülem.(E. Loss, Pjs. (46))

Vennaskoguduste kolme liiki raamatuid hoitud hoolega teiste eest. Üks olnud nn. „taeva manna raamat“ musta trükiga, kuna mõni jagu olnud punase trükiga.

Õpetaja Karl Maurach, vennaskoguduste ägedaim vastane, süüdistas et nad vaid valituile jumalasõna kuulutasid ja endid teistest paremaks pidasid. Paljud pole teiste usuliste tervitustki vastu võtnud. Leeris olla ta lapsi, kelle vanemad vennaskoguduse liikmed olnud, noominud, et need nutnud. (A. Kuusk, Pjs. (33)) 19. sajandi 70. aastate alul kaotati see kogudus.

Rutikvere vallas oli vennaskoguduse palvemaja Vanakoolil, s.o. endine Rutikvere koolimaja. Kogudus oli siin üsna suur. Hommiku poolel peeti palvetundi kõigi jaoks, kuna õhtupoolikul olnud see vaid oma liigetele. Teisel korral oli päris pühade jaoks nn. arkle (vist ärkli) kammer. Vennaskoguduse päämees, “isand“ elanud Viljandis. (E. Prits, Rtv. (72) - kelle ema ka olnud vennaskoguduse liige; (A. Bergmann, Rtv. (4))

Kuristal, Kõpu külas, Matsi talu maa pääl olnud vennaskoguduse palvemaja (mille vundament veelgi tunda), kus Tiidemannid palvetunde pidanud ja käijaid olnud nii palju, et hobused maa aukliseks tallanud. 19. sajandi esimesel poolel viidud ka see kogudus Pajusi valda Kalanasse (nähtavaste ühinesid siin kaks kogudust). Kalana palvemaja oli puustpikk ehitus. Kooridega palvetoa kõrval olnud ka elutuba. See esimene maja põles pikselt süüdatuna, kuna teises majas oli palveruum juba koolitoa kõrval. (J. Tiimann, Krt. (106))

b) Vene usu tulek. Põltsamaa õpetajad.

Pajusi vallas algas usuline liikumine juba a. 1845 ja tõusis haripunkti 1848. aastal, mis tingitud suurelt osalt majandusliselt kehvaist aastaist, kuna viljasaak olnud üsna väike.

Oli levitatud kuuldusi, nagu antavat greeka-õiget usku astujaile abi vilja näol, kuna luteri usulised sellest ilma jäeda, mis eriti kehvemaid õhutanud usuvahetamisele. (E. Loss, Pjs. (46); J. Jürgen, Pjs. (12)) Ka hingemaid lubatud, nii kodumaalt kui ka Saratovist, ja Tapiku pool isegi hingemaade kõrval veel kaks lehma. (A. Kruup, Krt. (25)) Ka liikusid kuuldused, nagu pandavat edaspidi nende talude väravasse lipud, kus vene usku ei taheta minna ja saadetavat sõdurid tallu sööma. (J. Limberg, Pjs. (43))

Loopre külas olid paljud end vene usku minejaiks üles lasnud märkida, kuid lõpuks - 139 -kahanenud arv üsna väikeseks. Pajusi ja Tapiku esimesed usuvahetajad käisid Tartus salvimas, paljud isegi seda maad jalgsi käies, kuna hiljem preestrid maal taludes soovijaid ristisid. (J. Kala, Pjs. (17)) Ühes peres peitnud end kaks last, võõraid kartes, tõrre alla ja jäenudki luteri usku. Meelituseks antudki mõnele abi, kuid nii vähe, et rahvas seda narritamiseks pidas. Ka olla mõned kroonumõisaist hingemaid saanud, kuna mõisnike maade kohta see lubadus enesest mõistetavalt ei maksnud. Kes preestrilt läinud lubatud vilja või maad küsima, kästud vaid oodata, kuni riik annab (E. Loss, Pjs. (46); J. Jürgen, Pjs. (12)), kuna Tartus mõned isegi peksa saanud. (M. Meesakk, Krt. (59)) Oli vene usku juba küllalt ristitud, käinud kord keegi piiskop (arhierei) Raasna külas Aukemäe talus ja öelnud, et rahvast petetud, kuna neile antavat vaid „paljast vene usku“, ei mingisuguseid hingemaid. Üldse oli vene usku minejaid Pajusi vallas võrdlemisi vähe: nii ei läinud Lahavere külast ainustki, Kalana - 140 -külast vaid ükspere. Sellele mõjus kahtlemata kaasa mõisniku võtted, kes juba alul valla peremehed Pajusi mõisa käsutas ja neid hoiatas: lubadused jäeda vaid lubadusiks. (E. Loss, Pjs. (46)) Et öeldut siiski võrdlemisi vähe usuti, pidades seda vaid mõisniku kavaluseks, siis keeldus v. Wahl vene usku minejaid üldse mõisa tööle võtmast ja püüdis igal võimalusel neilt maid ära võtta, kuna talude müümisest neile juttugi ei saanud olla. Ka oldi mõisas vene usuliste vastu palju karmim ja mitmed, kes sellekohast tunnistust soovides sääl peksa saanud, pole enam usuvahetamisele mõelnudki. V. Wahl olla aga ka neid, kes vanemate juurest ära jooksnud, kuna neid sunnitud vene usku minema, hää meelega oma juure vastu võtnud. (J. Roos, Pjs. (86); A. Jürgen, Rtv. (11); J. Limberg, Pjs. (43))

Et luteri usu õpetajaile ja ka kooliõpetajaile keelatud oli sega-usuliste lapsi luteri usku ristida, soovitanud need, et vanemad seda ise teeksid. Nii ollagi Lahavere külas Kuusikumäe talus ema ise lapse ristinud. (A. Jürgen, Rtv. (11))

Ka Kurista vallast käidi a. 1845 Tartus salvimas, enamasti jalgsi, paar pastlaid vöö küljes. Ei mõjunud siingi mõisniku salajane hoiatus pettuse eest, sest olud olid rasked, kuna 1840. nälja-aastal tuul rabanud vilja ja käesolevgi palju sellest polnud parem, lubadused aga meelitasid. (J. Tiimann, Krt. (106); N. Schmidt, Krt. (95); J. Ränkel, Krt. (88))

Veneusulisile lubati siin hingemaid ja mõisa alt vabanemist, kuna luteriususlisilt seda rohkem tööd pidi nõutama. Ka pidid veneusuliste lapsed vabanema koolisundusest ja soldati kohustusest ja vallamaks neil olema väiksem.

Tegelikult aga oli lugu siingi teisem. Maid ei saadud, kuna nekrutiks võetud just need, kellel ristike rinnas, millega tavaliselt salvituid märgitud ja Aido küla lesknaine, kelle igale lapsele lubatud mitu toopi rukkeid, aetud Tartust tühjalt tulema. (J. Tiimann, Krt. (106); J. Sall, Krt. (92); H. Tragon, Krt. (114)) Siingi läks uute usku vaesem rahvakiht.

Kaua võõrastati teda. Segapaarid ei tahtnud laulatuda vene kirikus, mida viimaks aga siiski- 142 - tehti, kui asjaga harjuti. „ Silmad pigistan kinni, kui vene kirikust mööda lähen,“ tähendanud õnnetu mees, kes ususalgajaid vihanud, kuid siiski võõrausulise naise kosinud. Hiljem, kohtade ostmisel pidi veneusuline mõisikule ikka rohkem maksma, kui talle seda üldse andmast ei keeldutud, muidugi mingi ettekäände abil, sest avalikult oleks see riigivastasena paistnud ja soovimatuid sekeldusi mõisnikule toonud.

Samuti kui mõisnikud, keelanud ja hoiatanud rahvast ka tolleaegne õpetaja Karl Maurach, kuid tedagi ei usutud rohkem.

Kuristalt läksid üsna paljud veneusku. Praegugi on Kaavere asunikud pea viimseni veneusulised ja kogu vallas ei puudu siin-sääl sellaseid talunikkegi. (J. Tiimann, Krt. (106))

Adavere vallas õhutasid greeka-õiget usku minema pääasjalikult lootused hingemaid saada ja orjusest ja soldatiks olemisest vabanema ja lapsed koolisundusest. Käidi Pärnus ja Tartus, ei usutud, et „usk pärast ise koju - 143 -tuleb“, nagu mõned ennustanud. Keegi Soola Jüri pole viletsa hobuse tõttu Tartuni jõudnud ja saanud siis mõisnikult, et vene usuta tagasi tuli, piibli kingituseks. (M. Kõkk, Adv. (34)) Pärnu jões ristitud korraga 70 inimest, kuid teinekord saanud sääl mitmed peksa. Kord ühel suuremal greeka-õigeusuliste kirikupühal Põltsamaal, olla tõstnud keegi preester ühe vanakese ära kätele, et rahvale näidata, kes Pärnus vene usku astudes 70 hoopi saanud. Kedagi Mart Okast, kes kange vene usu vastane, kavatsetud „pimeda tõllaga“ (?) ära viia. (A. Kõkkur, Adv. (35)) Hiljem ristinud preeter siingi taludes, nii Kõrgesaare talus.

Adaverest läksid vene usku võrdlemisi vähesed ja praegusedki vallas on enamaste sisserännanud.

Rutikvere vallast käidi a. 1846 Tartus salvimas. Rääkija vanaisa saanud sääl peksa. Hingemaade kõrval lubati ka valla makse vähendada, kuid pääle salvimise öeldud kohe, et nad saanud vaid „paljast - 144 -vene usku“. Keegi preester Rutikvere mõisas püüdnud üsna agaralt hingi. Kord kuulnud, et töölisel laps, läinud kohe kutsumata ristima, kuid luuavarre ähvardusel olnud sunnitud kaduma rutem kui tulnud. Ka ei ristitud last iga nimega. Nii keeldunud preester Lindaks ristimast, olla eestipärane, mida ülemusele võimata esitada. Kohase nime pidid vanemad leidma vastavast nimestikust, mida nad preestrilt said.

Rutikveres olnud usuvahetajaid palju, vist vaid neli peret. (M. Mölder, Adv. (62))

Inimesed, nähes, et neid lubadusiga petetud, tahtsid võõrast usku kohe endilt maha pesta, kuid asi polnudki nii lihtne. Võimalused selleks avanesid alles hiljem.

Tuliseim vene usu vastane oli Põltsamaa õpetaja Karl Maurach. Igal võimalusel püüdis teda riivata. Nii kuulutas ta kirikus segapaare, kõige viimaks, juba kantslist tulles, lauluraamat kaenlas, nagu möödaminnes, kus juures enamasti lausunud:- 145 - „kes liha peale külvab, lõikab liha!“ (H. Lihtin, Rtv. (42); L. Lepik, Rtv. (39)) Kord tähendanud jälle vene usku mineja kohta: “See hing on enda kuradile ära müünud.“ (M. Näkk, Krt. (63))

Leeriski kiusanud üht Adavere valla poissi, kes kuu aega Mikusaare vene koolis käinud, kelle Ed. v. Wahl aga säält vanemail ära käskinud tuua, ähvardades muidu neid kohast lahti öelda. (A. Kõkkur, Adv. (35)) Ka kirjutanud Maurach vene usulisi tagasi luteri usku, lastes neil neljal laupäeval enese juures käia, mispärast ta kohtu alla langes jaühe aasta kohast lahti oli. Ta saatis saadikud keisri juure ja sai lõpuks ameti tagasi. (J. Tiimann, Krt. (106) - kes 40 a. olnud kiriku vöörmünder viie õpetaja ajal ja veelgi.) Vahepääl pidas ta lihtriides, kirikumõisa trepil rahvale jumalateenistust, kes suurel arvul ta rohtaeda kogunud. (M. Anton, Pjs. (2)) Hiljem võeti vene usuliste lapsi leeri ja said seega luteri usku tagasi.

Üldse tunneb rahvas Karl Maurachi kui saksameelset „kanget võimumeest“. Ka käisid- 146 - tema kohustusel koolmeistrid oma kooridega kordamööda Põltsamaa kirikus jumalateenistust kaunistamas. (J. Tiimann, Krt. (106)) Ka leeris oli ta nõudlik, saatis pääle leeriaja lõpu mitmedki tagasi, kui need nõudeile ei vastanud ja alles mitme leeriaja järele võttis nad õnnistamisele. (A. Timusk, Krt. (108))

Tema eelkäia Põltsamaal oli Emil Hörschelmann, kes õieti muusikaelule kihelkonnas aluse pani. Ta kutsus kihelkonna koolmeistrid kirikumõisa kokku ja õpetas neile laulmist, mida need omakord endi ümber koondatuile valdades edasi õpetasid ja koorid siis kordamööda kirikus laulmas käisid. Leeri pidas ta suvel kolm ja kevadel kaks nädalat. Leeritoas olnud istmeiks põrandale asetatud palgid, millede vahel öösel õpilased õlgkottidel maganud, kuid paljud käinud ka väljas taludes magamas. (M. Viks, Adv. (126)) Õpetaja Hörschelmann olnud väga äkiline. “Karda mu paremat kätt!“ - 147 -tähendanud sageli lastele ja mõnigi löök sadanud neile näkku. (P. ja J. Päll, Krt. (78))

Pääle Paul Maurachi oli Põltsamaal õpetajaks ta poeg Paul, kellele see vanuse tõttu ameti juba 1890. a. üle andis. Paul Maurach oli tuntud kui hää õpetaja. Olnud ikka lahke vahet tegemata kõigile: rääkinud karjasega, küütinud vanakesi teel edasi, viinud vaestele annetusi jne. (K. Kass, Krt. (20)

Pääle Paul Maurachi oli neli aastat õpetajaks Victor Vittrock, kellest kui inimesest ka kiitvalt räägitakse. Ainult väljendusviis olnud tal jäme. Nii lubanud koolikatsumisel mõne lapse, kes pole mõistnud, järgmine kord korstna suitsu tõmmata, või ninast kinni võtta, jne. (J. Veisson, Krt. (123)) Ikka olnud tal suured saiakäärud kaasas ja öelnud kord lastele, et nad tahaksid küll neid, aga rumalatele tema ei anna. (A. Mihk, Krt. (60)) Rahvas oli alul väga ta vastu ja Adavere koolimajas tahetud teda isegi- 148 - mürgitada, kuid asjale saadud õigel ajal jälile. (N. Schmidt, Krt. (95))

Vittrocki järele oli Põltsamaa õpetajaks J. Rennit, eestlane, kuid äärmiselt saksameelne, murdja, metsik, nagu rahvas teda nimetab. Tema ajal võõrdusid paljud koguduse liikmed kirikust, et õpetaja 1905. a. sündmustest tegelikult osa võttis, isegi leerilapsed peksu päält vaatama viis - millest allpool pikemalt - ja ei käinud enam kirikus ega taha vanakesed praegugi, et neid Põltsamaa surnuaiale maetakse, nii sügavale rahva hinge löönud hingekarjane oma teo ja meelega haavu. (M. Anton, Pjs. (2)) Pääle ta surma oli kihelkonna poolt pandud pärg salaja tema haualt viidud 1905. a. ohvrite hauale. (A. Timusk, Krt. (107))

Põltsamaa köstrid ei mängi kihelkonna ajaloos silmapaistvat osa. Tähtsaim neist oli M. Villberg, Maurachite ajast. Tema teene on meeskoori asutamine Põltsamaale. Villberg olnud hää loomuga ja saanud kõigiga hästi läbi. (J. Tiimann, Krt. (106); J. Õunapuu, Krt. (128))

c) Põltsamaa kirikutüli aastail 1895, 1896.

Õpetaja Paul Maurach suri 19. augustil 1985. a. Ta isa, Karl Maurach (kes vanuse tõttu juba omal eluajal pärandanud ameti pojale) soovis nüüd Põltsamaa õpetajana näha oma tütretütre meest, Ridala õpetajat Franz Sintenist, kes ka sama aasta 29. oktoobril juba oma proovijutluse pidas. Kogudus aga, ignoreerides mõisnike patronaadi õigust, tahtis õpetajaks Nikolai Blumbergi, kes siin juba 6 nädalat asetäitja õpetajana tegutsedes võitnud üldiselt rahva poolehoiu. (A. Mihk, Krt. (60); J. Kivistik, Rtv. (24))

Oli levinenud kuuldusi, nagu oleks „kiriku ehituse kassa“ raha, mis kogutud, juba Karl Maurachi ajast alates, rahvalt suuremate maksude näol vaimulike talitusi puhul (nii maksti laulatamise eest 50 kop., hiljem 1 rbl. ja leerimise eest 15 kop., hiljem 50 kop.,- 150 - millest pool läks „ehitus kassasse“) (M. Leht, Krt. (37) kaotsi läinud ja nähtavaste Nikolai von Wahli huvides, milliseid teateid ka õpetaja Blumbergilt kuuldud. Seekaudu võitis ta muidugi usalduse rahva silmis, kuna mõisnike ringkondis see ägaedat pahameelt tekitas (A. Kõkkur, Adv. (35); M. Viks, Adv. (126); T. Purk, Krt. (75)), sest nagu teada kulunud raha pea terveni kiriku remondile. (M. Kirchberg, Adv. (22); K. Zimmermann, Pjs. (130)) Seepärast hoidnudki mõisnikud eriti jonnakalt Sintenise poole. Veel samal pühapäeval, pääle juumalateenistuse, kui ka edaspidi turupäevil, mil rahvast suuremal arvul koos, peeti omavahel aru ja otsustati Sintenist mitte lasta endile vägise õpetajaks pääle sundida. Õhutajaina esinesid pääasjalikult: Anu Mihk (Sikuti Anu), Anu Anvelt (Andresaare Anu), Anu Peeberg ja Tiina Kärnal, eriti aga kaks esimest. Üldse täitsid kogu sündmustikus naised kaaluvama osa, kuna mehed, asjale küll elavalt kaasatundes, tagasihoidlikumalt eemale jäid.

Sikuti Anu süüditas õpetaja Sintenist, kes külalisena, juba esimese jutlusega, tulnud kogudust noomima. See pidada end kristlikuks koguduseks, kuid kirves ja revolver käes, lõhkuda ligemise talli, et selle hobust omandada - üldistades seega üksikute pahet kogudusele. Samuti ei meeldinud talle, et Sintenis laulus: “Ma pean armust õndsaks saama“ (Vana lr. N 183) üheksanda salmi, koguduse mõnitamiseks, jättis kantsli salmiks:

„Jah armust! Kuule patt ja kurat!
Nüüd usu lippu tõstan ma,
ehk küll mind hirmutad ja murrad:
jäed jalge alla siiski sa!
Mis Jeesus ütles, usun ma,
kas maitsku hing, ehk maitsmata!“ -

kuna tema arvates viies salm selleks väga oleks sündinud.

Et samal jumalateenistusel ka laudud: „Kes võib mind hukka mõista, kui Jumal on mu poolt“, moonutanud Sikuti Anu hiljem selle salmi järgmiselt päevakohaseks:

„Kes võib mind hukka mõista,
kui politsei mu poolt.
Kes tahab vastu seista,
küll Maurach kannab hoolt
kui Wahli härra vari, mu ümber alati

mis teeb mul naiste kari, urjäädnikud mul ees“ - sest jutluse ajal seisis Viljandi kreisiülem muude politsei ametnikega ja vöörmünder Nik. v. Wahl altari ümber, kuna rahval mõtteski polnud õpetajasse puutuda. Sellane esinemine nagu oleks kutsunudki välja teravusi rahva poolt.

5. novembril pidas F. Sintenis teise jutluse Põltsamaa kirikus. Kinnises tõllas sõitis ta ühes Karl Maurachiga kohale. Altari ees rääkides aga tekkis juba rahva seas kära: plaksutati, vilistati, karjuti välja jne. ja kantslisse ei lastud teda üldse, keegi Jaan Reinberg hoidis selle ust kinni. Ka Maurach kes õpetaja kuueta, ei pääsenud kantslisse, ka siis mitte, kui uuesti kiriku kuues ilmus. Siis läks ta altari ette ja lausus käsi laiutades:- 153 -

„Äraneetud ole sina Põltsamaa kogudus ja äraneetud olgu see kirik! Ärgu jäegu kivi kivi pääle seisma, mingu ta kivi varemeks! Issanda tahtmine sündigu! Amen!“

Sellega lõppeski jumalateenistus ja kirik suleti mõneks ajaks. Sintenis aga jäigi Põltsamaale võõraks. (A. Mihk, Krt. (60)) Vana – Põltsamaa vürst olla öelnud rahvale, et temalt on nad hobuste talli saanud (praegune Põltsamaa kirik olla endistele talli müüridele ehitatud) ja kuidas ei kõlba siis õpetaja, keda ta sinna määrab. Ehitagu nad siis endile ise uus kirik. (M. Meesakk, Krt. (59))

Kihelkonna saadikute palvel avas maakonna praost Westren-Doll kiriku 1895. a. jõululaupäeval ja kuni palmipuude pühani käisid naabrikihelkondade õpetajad siin jutlustamas. Et Põltsamaa patrooni härra, vürst Gagarin, oma õiguse konsistooriumile annud, soovitati säält, muidugi kohalike mõisnike eestvõttel, - 154 -Tartu linna abiõpetaja Viktor Vittrocki Põltsamaa õpetajaks. (K. Zimmermann, Pjs. (130)) Veebruaris 1896. a. pidaski Vittrock proovijutluse ja palmipuude pühal, 17. märtsil, mil ta teist korda esines, pidi teda kirikule laulatatama.

Kirik oli rahvast tungil täis. Kui vöörmündrid altari ümber toole kandsid, karjus rahvas: „Toolid tagasi!“ ja need viidudki ära. Altari tagant Vittrocki kaugemale ei lastudki. Suure-Jaani õpetaja Spehri võtsid naised vastu tähendusega: “Olge hää, õpetaja, ja pühkige oma nina puhtaks!“ mispääle see altari taha kadus ja jäigi. Ka kindral-superindendent Hollmanni ei lasnud rahvas altarisse. Nüüd andis Nikolai v. Wahl oma moonakatele käsunaised kirikust välja viia, lubades igale 5-10 rubla, ise aga kadus. Naised karjuma, mehed appi. Selle pääle teatas Hollmann, et ta vaimuliku kohtu nimel kiriku suleb. Vittrock jäi aga seekord kirikule õnnistamata.

5. mail püüti pooleli jäenud katset lõpe- 155 -tada. Juba enne oli politsei mitmelt allkirja vastu nõudnud, et need sel päeval kiriku juure ei ilmuks ja Anu Anvelti tahtnud eemale toimetada, mis aga rahva vastuseisul pole õnnestanud. Kiriku mõlemad uksed olid lukus (kuna käärkambri ukse luku rahvas tinaga oli valanud, nii et kiriku vaid pääuste kaudu pääsis) ja jämedate, mõisa jäe veo, kettidega piiratud, üks ots kõrgel müüris, teine obadusega puu küljes. Need ettevaatusabinõud aga ei takistanud rahvast, keda murruna oli kogunud ja tiheda pilvena ümbritseti kirik. Politseinikud sundisid tupes mõõkadega rahvast uste eest taganema, mille juures Viljandi kreispolitsei ülema nägu meestelt veriseks pekseti ja mõisnike meelsel Adavere valla vanemal suur habe ära tõmmati, et vere pisarad järel. Rahvas aga tungis kettide pääle, need tulid lahti ja visati lossi kraavi. (A. Mihk, Krt. (60)) Sel korral esinesid paljud mehed naiste riietes, et tundmatuina kaasa lüüa. Kolm naist olid oodanud - 156 -tuha ja tahma kottidega, et seda Vittrockile silmi loopida, kuid nii kaugele asi siiski ei läinud. Vittrock, mitu teist õpetajat, superindendent ja vöörmünder sõitsid kolme kinnise tõllaga kiriku juure. Alul palus rahvas hääga: Vittrock ärgu tungigu omavoliliselt kiriku pääle, kui aga sellest hoolimata seesolijad siiski kirikule püüdsid läheneda, tungis rahvas tihedalt tõldade ümber hüüdes: “Wahl (vöömünder) tiiki! Vittrock tiiki!“, mispääle need tõldadesse tagasi läksid ja peagi rahva „hurra“ saatel kadusid. Neile järgnesid ka politsei ametnikud, kes samuti oma elu eest kartsid. Vittrock aga jäi seegi kord kogudusele laulatamata. (J. Juhanson, Adv. (10); A. Kõkkur, Adv. (35); J. Kivistik, Rtv. (24)) 22. septembril õnnistati õpetaja Vittrock siiski Põltsamaa kirikule, sest oli kuuldusi, nagu pandakse neisse taludesse, kus vastuseisjaid, 10 sõdurit sööma. (A. Mihk, Krt. (60))

Ka oli Liivimaa kuberner juba varem Põltsamaal käinud ja seletanud, et kui rahvas Vittrocki kirikusse ei lase, keda konsistoorium - 157 -õpetajaks kinnitanud, siis on see mässamine ja süüdlasi karistatakse vastava karmusega, kuna Põltsamaa kirik suletakse ja kihelkond teiste vahel jaotatakse, millised teated ka trükitult taludesse laiali saadeti. See mõjuski rahvale rahustavalt. (J. Tiimann, Krt. (106))

Tähendatud päeval oli Vittrock lihtriietes, salaja käärkambri ukse kaudu kirikusse pääsenud ja paarikümne isiku juuresolekul õnnistati ta kogudusele, kuna rahvas petetuna kinniste uste taga vandus. Mõisnike poolt oli keegi juut Sutzeit korra alalhoidjaks palgatud. Pääle ametliku talituse sõitis õpetaja Vittrock ühes vöörmündriga Pajusi mõisa ja see asi lõppeski seekord vahejuhtumisita. (A. Mihk, Krt. (60); L. Lepik, Rtv. (39))

Suuremad märatsejad nagu Anu Mihk, Anu Anvelt, Jaan Mäll ja veel mõned viidi tapiga Viljandi ja mõisteti kuuks ajaks kinni, olid siis sõduri vahil Karula mõisa väljal kartulid käinud võtmas. (L. Lepik, Rtv. (39))

Lisan asjakohase laulu rahva suust: „Kiriku riid“

Kiriku riid.
Kui Põltsamaa alevis
üht pastort valiti
ja mõisnikud, kes kalevis,
neid hulgal salliti
nad tahtsivad, et parun von
seal Põltsamaal üks pastor on
ja karjusid kõik otsata:
meil võit peab olema!
Ei jätnud järel talumees
vaid nõnda karjus ka:
siit saatkem välja saksa meest,
kes tuleb riisuma!
Ei olnud mehed üksi seal
vaid naised iga hääle peal
ja karjusid kõik otsata:
meil võit peab olema!
Seal seisid koolipoisid reas,
kui vahisoldatid
ja suuremad olid teiste seas
kes teisi sundisid.
Neid olid härrad sinna pand
ja neile käsu kätte and
et aitaks sakstel karjuda:
meil võit peab olema!
Kõik talunaised ootasid
uut pappi tulema,
ja piki silmi vaatasid,
kus ta peaks olema,
et lükkaks suure hulgaga
ta tiiki kõige tõllaga
jäeks ise kaldal karjuma:
meil võit peab olema!
- 157a -Kui pastor seda kuulda sai
ja märkas õnnetust
ta tagant uksest sisse läks
ja kantsli pääle just
seal komberdas ta meelega
just kange saksa keelega
ja karjusid kõik otsata:
meil võit peab olema!
See püha koda oli seest
kui põrgu korraga,
üks kuradi ja kurja hüüd
just nii kui põrgus ka.
Siis peale hakkas sõjamäng
et hoidku eemal iga hing
ja karjusid kõik otsata:
meil võit peab olema!
Kui sõda vähemaks siis jäi
ja võitis talumees,
saks tõi siis sinna politsei
just oma mantli sees.
Siis mõisas kroonu ametnik
kui mõni hulluks läinud sikk
ja karjus sakste kooriga:
meil võit peab olema!
Seal kisti lõhki rätikud
mis naistel ümber on
ja sõimati: te tatikud
te minge, kust te tulnd.
Üks tüdruk, kes seal tõstis healt
sai jalge alla kõige pealt
ja tallates nad karjusid:
meil võit peab olema!
Kui võimust sai nüüd sakslane,
sai löödud talumees.
Meil saks on ikka ametis
- 157b - ei meist te võitu saa.
Siis saksad hulgal karjusid
ja rahvast välja pildusid
ja mõni hulgas karjus ka:
meil võit peab olema!
Uus pastor, nime ma ei tea,
läks aeda kõndima
ja ütles proual: lõuad pea,
mis sulle räägin ma.
Üks teener seda kuulis pealt
ja jutt läks välja kohe sealt
et pastor ütlend prouale:
meil võit peab olema!
Siin rahvas, rikkad, rumalad
meid ausaks peavad
nad kartvad kanget Jumalat
see koht on kuld ei ole muud
kui rahvas rumal pruugib suud
ja karjusid kõik otsata:
meil võit peab olema!
Kes mõistab pisut saksa keelt,
see tuleb aitab meid
ja laimab ära eesti meest
et üsna vaeva neid.
Me viimaks võime rõõmuga
siin nende abil elada
siis karjume kõik sakslased:
meil võit peab olema!

(E. Raukas, Krt. (82) – ärakiri omaaegsest käsikirjast.)

Kurista vallavanemale tehtud ülesandeks Mihk politseisse toimetada, kuid Anut vangistada polnudki nii lihtne. Alasti võtnud ta tulijaid vastu ja alles teisel korral läinud see meestel korda. (K. Zimmermann, Pjs. (130))

Kuigi Vittrock ametlikult saanud Põltsamaa õpetajaks, jätkunud siiski temavastased võtted rahva poolt. Et ta tavaliselt altari taga, sel ajal kui kogudus laulis, või jumalateenistuse ja lasteristimise vahel kaasavõetud võileibu söönud, tähendanud kord Sikuti Anu Tiina Kärnalile, et sellasele kuluks kord „silk sappa panna“.

Jõulu keskmisel pühal oligi viimne selle eest hoolitsenud, võttes kaasa kolm silku, mis pää poolt küpsetatud, sabad aga toored ja paar mõne tolli pikkust leiva koorukest kõik niidi otsas, et neid õpetajale kuue külge kinnitada. Seekord jäi ta hiljaks, kuid järgmisel nädala-pühapäeval pistnudki käärkambris õpetajale „silgud sappa“. Üldiselt teatakse, et seda Sikuti Anu teinud,- 159 - kuna ta ise aga kinnitab, et sel korral kirikuski pole olnud. Vöörmünder Taavet Limberg Rutikverest märganud ja võtnud silgud ära. (A. Mihk, Krt. (60); L. Lepik, Rtv. (39))

8. märstil 1898. a. tõmmati Vittrockil „lipsud“ eest ja kiriku kuub lõhki. Päätegelased olid siin jällegi kaks tuntud agaramat Anu. Õpetaja keelas siis kogudusel laulu, kuna jumalateenistusega oli alustatud ja lasi kirikumõisast tuua uue kuue ja algas siis teenistust - ise rääkinud ja nutnud. (A. Timusk, Krt. (108); J. Kütt, Rtv. (36))

Põhjuseks olnud see, et Vittrock keeldunud üht tüdruku last kirikus ristimast ja teinudki seda viimaks kirikumõisas oma kabinetis, kuhu ka vaderid, Sikuti Anu keelust hoolimata, siiksi läinud. Mürgel lõppenud Anudel ühe kuuse arestiga Põltsamaa vanglas. Veel hiljemgi olnud neil sageli õpetajaga kohtus käimist. (A. Mihk, Krt. (60))

Juba üle aasta õpetaja Vittrocki õnnistamisest möödas, tekkinud Sikuti Anul mõte keisrile palvekiri saata põhjaliku seletusega,- 160 - kuidas Vittrock, vastu koguduse tahtmist, vägivaldselt kirikule laulatati ja tuues näiteid, kus ta ise riigi usku teotanud, nagu: “nad lasevad oma lapsed võõra usu taignaga üle tõrvata, et taevariiki vastu võetud ei saa“ (mida lausunud sega-paari kuulutamisel) ja muud taolist. (A. Mihk, Krt. (60)) Rahva seas leidnud mõte ühist poolehoidu ja Anule kogutudki Peterburi minekuks raha. (A. Tamm, Rtv. (105)) Käinud sääl kaks korda. Esimene käik (läinud vist 1897. a. detsembri alul ja viibinud 3 nädalat) olnud tagajärjeta. Saanud vaid ühelt eesti advokaadilt teada, et palvekirjale tarvis ka allkirju koguda. Tulles lasnudki Anu Taabu vene kooli õpetaja Jüri Kalitsilt palve kirjutada ja saanud kihelkonnast umbes 1300 allkirja. Kuid Peterburis, kuhu juba 1898. a. veebruari lõpul jõudnud, osutunud palvekiri kõlbmatuna, puudunud keisri aunimed ja keegi pristav kirjutanud selle ümber ja „kleepinud (Anult kogutud) koguduse liigete- 161 - allkirjad alla“(!) Kõigis toiminguis olnud Anule abiks ja nõuandjaks keegi köster, eestlane ja piiskop Platon, kelle juures ta Tsarskoje Selvos ka peatanud. 1. märtsil esitanud ta palvekirja keisri adjutandile (A. Mihk, Krt. (60)), kes teda seniks kahe sõduri vahele ootama jätnud, kuni ise keisri juurest tagasi tulnud (E. Prits, Rtv. (72); A. Mihk, Krt. (60)) ja teatanud, et kahe nädala pärast ta uuesti tulgu. Nimetatud ajal saaanudki ta adjutandilt kuulda, et palve ühe aasta jooksul täidetakse. Peaks õpetaja Vittrock ristima, laulatama või armulauale võtma, tuleks vaid kaevata ja ta saaks kohe karistatud.

1900. a. mais tõstetudki Vittrocki kraam kirikumõisast välja. Veel kolmel pühal käinud ta jutlustamas, kuna kiriklikud talitused täitnud köster. 3. septembril pidanud õpetaja Rennit oma esimese jutluse Põltsamaal, keda rahvas hästi vastu võtnud. (E. Prits, Rtv. (72); A. Mihk, Krt. (60))

(Et Sikuti Anu Peterburis käigust vaid kaks isikut, pääle ta enese, rääkida teadnud, kuna sellane samm loomulikult oleks pidanud mälestusi jätma, siis on tõenäoline, et kogu palvekirja lugu vaid Anu isiklik meelekujutus, kuid esitan ta siiski.)

7. Haridusline olukord vanemast ajast pääle.

Vanemaist koolidest Pajusi vallas on Pisisaare või Mõisamäe kool, mille asutas E. v. Wahl 1853 mõisa tööliste laste jaoks. Selle esimeseks õpetajaks oli Jaak Matvei, kes mõisniku kulul 2 aastat kihelkonna koolis õppinud. Palgaks sai ta 3 dessatini põllu- ja 4 heina- ja karjamaad. Koolitoa valgustuseks antud mõisast rasvaküünlaid. Kursuse (s.t. 2 aastat) läbi õppinud lapsed käisid igal reedel 2 nädala takka kordamis-koolis, kuni leerini. Nädalas käidud 5 päeva koolis. Õpetatud: Uue testamendi järele lugemist, piiblilugu, rehkendamist ja kirjutamist. Viimast pole aga mõisnik sallinud. Kord leidnud koolitoast tahvli ja krihvlid ja käskinud kohe need koristada, ähvardades vastasel korral õpetajat ametist tagandada. (M. Luik, Pjs. (48)) Koolis maksis vitsa- 163 -nuhtlus. Kes laulusalmi lugemisel eksinud, aetud seina ääre ritta ja kui kõik läbi küsitud, saanud iga neist 5 lööki. (J. Maksim, Rtv. (52))

1872. a. kevadel põles koolimaja ja juba sama aasta suvel lasi mõisnik uue ehitada. Silmapaistvamaid õpetajaid siin oli Tõnis Rebane, kes ise Holstres Jaan Adamsoni juures saanud hariduse ja ka ise sama meetodi järele töötama hakkas.

1905. a. alates andis Nik. v. Wahl (kuulmata) lastele omal kulul sooja lõunat.

1900. a. alates oli õpetajaks Jaan Rebane, kes tuntud parema koolmeistrina ümbruskonnas. (M. Luik, Pjs. (48))

Kalanas oli alul vaid palvemaja kui rääkija vanaisa sinna „lugijaks“ tulnud. Ei ole osanud kirjutada, vaid ainult lugeda. Vanaisa käinud mõne pojaga külasid pidi vanu ja lapsi loetamas.

Esimese hoone põletanud pikne ja teine ehitatud juba koolitoaga, siis olnud rääkija isa sääl koolmeistriks. Kuid seegi - 164 -põlenud ja praegune hoone on ehitatud 1872. a., ilma palvetoata.

Kooli katsumisil kinkinud mõisnikud, kes kirikuõpetajaga sageli ühes käinud, lastele ikka lauluraamatuid. (H. Kalep, Pjs. (18))

Lahavere kool asutati 1864. Hoone sisaldas väikse koolitoa, kus ka palvetundi peeti, nüüd see hoone tühi, kuna varem elanud valla vaesed sees. Praegune Lahavere koolimaja on ehitatud 1880. Kooli esimeseks õpetajaks olnud Andres Sepp ja 1887. a. alates preaguseni Mihkel Melesk. (E. Loss, Pjs. (46))

Tapiku kool asutati 1863.

Vene usu tulekul olla ehitatud Pajusi Mõisaküla Mando talu maale koolimaja vene usuliste jaoks, milline hoone jäänud, kooli sulgedes, esimeseks Pajusi vallamajaks. (J. Jürgen, Pjs. (12))

Ka endises Taabu kõrtsi ruumes olnud vene usuliste kool, jäänud aga ka varsi kinni. Hiljem käisid peresid mööda õpetamas. Nii käinud vene usulised koos Kebja, Laari - 165 -ja Truka taludes. (A. Kuusk, Pjs. (33))

Adaveres annetas Eduard v. Stackelberg testamendi järele kaks talukohta asutatava kihelkonna kooli jaoks, mida praegugi veel kutsutakse Eduardi kooliks, mille aga v. Wahl algkooliks muutnud. Avar koolimaja ehitati 1869 või 1870. Imavere mõisnik Otto Bernhard v. Stackelbergilt saadud selleks veel 4000 rbl. Kool oli määratud vaid luteri usulisile. Esimeseks koolmeistriks oli Hans Trull, siis Raukas, siis Jaan Okas ja nüüd Karl Kutti. (M. Kors, Adv. (26); M. Põder, Adv. (80))

Puiatu külas olnud praeguse Vaino talu maa pääl esimene koolimaja. Teine hoone oli ehitatud 1856. a. ümber, ühes palvetoaga, mida nüüd reheks tarvitatakse, kuna praegune Puiatu koolimaja 1880 valla poolt on ehitatud. Esimeseks õpetajaks Puiatu koolis olnud Läti karjamõisakarjus. Olla loetud testamendist, kirjutamist pole õpetatud. Siis olnud õpetajaks Jüri Reinthal ja venestus ajal Tõnu Kelder. (M. Kors, Adv. (26))

Adavere tagavallas oli Lõimetsa kooli asutanud rääkija vanaisa onu Simoi. Käinud ikka piibliga peresid mööda loetamas. Koolimaja olnud vaid ühetoaline madal suitsutare. Suure osa ruumist võtnud oma alla keset tuba asuv madal lai ahi, mille kummil õpetaja sageli õpetust jaganud. Valgustuseks tarvitatud piirge ja rasvaküünlaid 30-40 aasta jooksul. Oli loetud testamendist, rehkendatud ja kirjutatud orgiga liivale, mis piklikus, neljakandilises kastis alati koolitoas. (J. Simoi, Adv. (98))

Teine koolimaja olla põlenud ehitamise ajal ja siis ostetud ühe talu hooned koolimaja jaoks, kuna vahepääl lapsed Nahkru talus koos käinud. (K. Kutti, Adv. (31); M. Sorgus, Adv. (102)) Olud olnud siis juba paremad, kirjutatud tahvlile. Teiseks Lõimetsa koolmeistriks olnud teomees Tõnis Simoi, kes mõistnud lugeda ja laulda. Pilistvere õpetaja Mickvitz olla piibli lahti löönud ja lasnud lugeda ja et Adavere mõisnik ka temast midagi paha - 167 -pole teadnud, saanudki Tõnu õpetajaks ja olnud ses ametis kogu eluaja. Vabanenud ka seetõttu teoorjusest. Palgaks antud talle põldu. Tõnis Simoi ajal karistatud veel ihuliselt: karvustatud, pekstud jne. Teine kord olnud ta üsna leidlik. Kord kaevanud koolipoiss, et tal taskust 10 kop. varastatud. Kuidas varast leida? Tõnis pannud vana püssi lauale ja käskinud lapsi ükshaaval selle otsa juurest mööda minna, seletades,et püss varga pääle lahti minna. Lapsed hakanudki minema, aga juba kolmas poiss hirmul paluma, tunnistanud süü üles ja raha saadudki kätte. (J. Simoi, Adv. (98))

Pääle Tõnise oli Lõimetsa õpetajaks ta poeg Ado Simoi. Pilistvere köstri juures õppinud ta 3 aastat a 2 nädalat. Osanud ka viiulit mängida ja laulda. Tema ajal käidi esimesel aastal 3, teisel 5 päeva nädalas koolis. Igal talvel pidi ta lastele 25 kirikulaulu õpetama. Õpetaja Mickvitz löönud kooli katsudes lauluraamatu- 168 - juhuslikult lahti ja pidanud talle siis need kaks laulu ette laulma. Kirjutus abinõudeks tarvitatud hanesulgi.

Õhtuti pääle õppetöö valitsenud lapsed välja mõisale seemne otri, milleks Ed. v. Stackelberg terad kooli lasnud tuua. Tasuks antud lastele jõuluks igale nisuleib ja „kera vahaküünalt“ s.t. õige pikk, umbes pliiatsi jämedune, küünal olnud rusika suurusesse kerra keritud, mille üks ots tõstetud ja süüdatud, kuna kera all küünla jala aset täitnud. Pääle Ado sai õpetajaks Jakob Simoi, siis Karl Kutti ja siis Tikuta. (J. Simoi, Adv. (98))

Ka Adaveres peeti vene usuliste kooli taludes, kus sel puhul ka õpetaja elas. Nii peatanud see kord Madi, kord Tikuta, kord Mikusaare talus. Kes eesti keelt rääkinud, sellele pandud karistuseks papist lauad kaela. (J. Kütt, Rtv. (36)) Mõisnikud ja luteriusu kirikuõpetajad olla ikka püüdnud siin õppetööd takistada. Nii ähvardati vanemaid- 169 - mõisa töölt lahti lasta, kui nad omi lapsi vene usuliste koolist ära ei võta jne. (A. Kõkkur, Adv. (35); A. Vahter, Adv. (119))

Kurista vallas olnud Aido esimene koolimaja praeguse Rehe talu rohtaia asemel. Teise hoone ehitas vald mõisa materjalist, kus kõrval oli ka palvetuba ja praegune Aido kool, mis ehitatud umbes 1870 on samadel alusmüüridel. (J. Kass, Krt. (19))

Esimene Sulustvere kool asunud praeguse Inno-Jaagu talu maa pääl. Praegune Sulustvere koolimaja on juba kolmas ehitus. (K. Veling, Krt. (124))

Enne, kui Rutikvere vallal veel kooli polnud, käinud õpetaja Nurga talus vanu ja lapsi loetamas, kuid pole siis ka osatud lugeda. (J. Limberg, Pjs. (43))

Rutikvere valla esimene koolimaja nn. vanakooli olnud ehitatud armuannetusist, kus ka olnud vennaste koguduse palvemaja. (J. Kütt, Rtv. (36)) Neli päeva nädalas käidud - 170 -koolis. Jõuluni õpitud veerima. Õppetöö kestnud vara hommikust hilja õhtuni. Videviku tunde kasutatud laulmiseks. Õpetaja palgaks olnud 10 vakamaad põldu. (H. Lihtin, Rtv. (42)) Tütarlastele kirjutamist pole õpetatud. Üldse olnud see kunst arusaajmate eesõigus, teiste kallal pole vaeva hakatud nägemagi. Lae all oodanud alati kepp ja vitsakimp laisku ja sõnakuulmatuid. (E. Prits, Rtv. (72))

Praegune Kütimäe kool on ehitatud a. 1873/74 ja laiendatud a. 1900. (J. Jürgens, Rtv. (14))

Venestus ajal, kui koolid ministeeriumi alla said, tegi keele oskamatus raskusi nii õpetajaile kui õpilasile. Õpilased pidanud oma vahel vene keelt rääkima. Kes selles eksinud, märgitud ülevaatajalt (ka õpilane) ja saanud karistada. Adavere Puiatu koolmeister Tõnu Kelder õppinud enne ise vene keele tüki selgeks ja õpetanud siis kohe edasi lastele. Hiljem nõuti aga keeleoskust rohkem ja siis said mitmed - 171 -õpetajad kohast lahti, või pidid abilisi võtma. (A. Kõkkur, Adv. (35)) Kohtadest jäid ilma Pajusis Lahavere õpetaja Andres Sepp, Tapikul Valdmann (J. Roos, Pjs. (86)) ja Rutikveres Omel. (J. Jürgens, Rtv. (14))

Pilistvere kihelkonna Rästna kool asutatud 1853. Asunud lükanduksega ja aknata suitsutares. Õpilased istunud seinte ääres. Kirjutatud pulgaga liivale, mida lihtsalt toodud tare põrandale. Valgustuseks olnud pirru tuli. Esimeseks õpetajaks olnud Tõnu Saks, kes ise oli õppinud Paistu õpetaja juures. Olnud vaese saunamehe poeg ja koolmeistriks hakates olnud tal vaid 13 kopikut,millest 2 kop. veel lauakiriku kulutanud. Teine koolimaja hoone olnud juba parem, neljaruudulise aknaga. (T. Saks, Pjs. (91))

Ärkamisaja silmapaistvamaid tegelasi Põltsamaa kihelkonna käsitletavais valdades polnud, nii imelik, kui see ka ei paista, sest isegi Aleksandri kool asus ju - 172 -naabruses. On teada vaid kaks selle kooli komitee liikmeid: Pajusis Nigul Loss ja Kuristal Jaan Võhrmann, mõlemad surnud. (E. Loss, Pjs. (46))

Ka ajalehti on loetud ses ümbruses vähe: nii Pajusi vallas vaid 5-6 talus (J. Roos, Pjs. (86)), Rutikvere vallas 3 kohas. Adaveres on teada, et „Perno Postimeest“ luges koolmeister Jüri Reinthal ja Kuristal vaid üksikud talunikud Kõpu külast. (J. Tiimann, Krt. (106)) Loeti pääasjalikult „Sakalat“ ja „Perno Postimeest“.

8. Sündmustik aastail 1905, 1906

Piirdub pääasjalikult Kurista ja Pajusi valdadega. Mingi pahaennustava avamänguna esineb posteljoni tapmine Jõgeva-Põltsamaa maanteel.

1905. a. augusti kuu lõpul (15-30. VIII) lasti Kurista metsa vahel, Viruvere ja Linnamäe vahel, umbes endise verstapost 7. kohal, postivankrile tagant järele mitu laengut, mis surmasid posteljoni kohusetäitja ja haavasid postipoissi kopsust. Hobused, hirmutatud paukudest, kihutasid edasi Jõgevale, haavatu ja laip vankris, post oli aga puutumata. (K. Zimmermann, Pjs. (130); A. Timusk, Kurista (108))

Et just samal ajal mõisnikel olnud jaht neis metsis, oletab rahvas kibedustundega, et siin tegu sihiliku kuritööga mõisnikelt, et seekaudu varju heita eestlasile, kui riigivastaseile, kes juba sel määral mässulised- 174 - ja röövlid, et kroonu ametnikke tapavad. Nähtavaste loodeti sõjasääduse kaudu oma võimu kindlustada, pealegi näidates end riigihuvide kaitsjaina, kuigi tegelikult vaid omad isiklikud olid mängus.

Laskjaina kahtlustatakse Kurista mõisnik Samson-Himmelstjerna poegi (Üks neist olla kord öelnud: “Vatta, kui mina lasksin, jäi kohe maha“ (s.t. posteljon) - T. Reismann, Krt. (85)) ja Võisiku mõisnik L. v. zur Mühleni poega. Arved v. zur Mühlen olla enne seda vangistanud kellegi Pedaki, kes püssiga olnud jänese jahil. Kohtus tunnistanud posteljon Mihkel Ahjupera Pedaki kasuks, mispärast mõlemaid kavatsetud surmata. Pedaki protsess kestnud edasi, kuna posteljon sel korral õnnelikult eluga pääsis, et perekondliseil põhjuseil koju jäi ja oma asemel saatis Hans Viiloja posti viima. (J. Tiimann, Krt. (106); J. Tähnas, Adv. (116), kellele Viiloja olnud kasuvend.)

Avalikkuse ees aga nähti selles väljaastumist röövimis mõttes ja et politsei mõisnikega ühel nõul, saadeti Kurista tolleaegne kordnik - 175 -Jaan Sutt Jõgeva jaama Tartu rongile minejaist kahtlasi tabama ja et asja võimalikult segada ja jälgi kaotada, aeti kogu valla mehed metsadesse tapjaid otsima. (J. Sutt, Krt. (104); P. ja J. Päll, Krt. (78)) maantee ääred aga lasti tihedast metsast sülla laiuselt laasida (A. Timusk, Krt. (108)) ja nädal hiljem asetati sandarmid tee äärtele. (K. Zimmermann, Pjs. (130)) Postipoiss Toomas osteti kas vaikseks, või ei näinud ta tõesti, haavatuna vankrisse kummuli langedes, laskjaid.

Igatahes puuduvad kindlamad andmed tõestamiseks, kas siin tegu röövimisega või mõisnike sihilikkusega.

Üldiselt aga kuuldub, et mõisnikud 1905. a. püüdnud rahvast üles kihutada, et siis riigivalitsuselt rahva suhtes suuremaid õigusi saada ja usaldust võita mässuliste karistamiseks ja maal korra jalule säädmiseks. Muidugi oleks meelsamini karistusasja üksi oma käes nähtud, pidid aga seda vene ohvitserega jagama, kes küll ka nende meelsed.- 176 - Teatakse tuua isegi fakte, kus mõisnik rahvast ässitanud. Nii olla Kaavere Samson teetegijaile soovitanud vastu hakata, et neid siis silla kohtu käsu täitmatuses süüdistada. (J. Uusberg, Krt. (118))

Rahutul ajal nähes rahva õiget palet, tasusid mõisnikud valusalt kätte mitte vaid mässuaegseid võtteid, vaid enamail juhuseil ammuseid isklikke intriige. Ei unustatud tühisematki katset: julgeda tegutseda või lausuda nende vastu. Nii said paljud ausadki kodanikud nuhelda, ehk põletati nende vara, või võeti isegi elu. Kuid eestlaste enestegi hulgas leidus äraandjaid, kes mõisnikele abipakkuvalt käe ulatasid ja süüdistatavate nimesid mõisa kandsid. Üsna sageli ei puudunud selleski omi isiklike arvete õiendamine. Oli keegi kord mõisnike usalduse võitnud, olenes temast suurel määral üksikute saatus, ta sai ümbruskonnale otse kardetavaks ja pole ime, kui põgenedes metsades ja võõrsil pääsu otsiti. Sellaseid süüdistajaid Kurista vallas oli eestlane - 177 -Juhan Lõnts, kes mõisniku ette kandis kõik rahva head, vead. Kurista mõisnikuga oli nii sõber, et temaga tavalist loba-nalja ajas. Tasuks keelepeksu eest kasutas ta hääd mõisa renditalu, kuna oma ostutalu oli rendil. Juba varem, peakohtunikuna, lasknud ta kohtu otsusel peksa õigeid mehi. 1905. a. oli ta sõnal mõisnike juures kaaluv tähendus. (E. Raukas, Krt. (82); J. Kass, Krt. (19)) Ka paljastasid sageli kergeusulised süüalused teisi, kui neid endid selle eest lubati vabastada. Väga palju olenes valla ametnikest. Tarvitses vaid sõnaga kedagi nimetada, kui see juba nuhelda sai. Kelle eest vallavanem välja astus (kui ta ise polnud süüalune), pääses enamal juhul kergema karistusega, või jäi hoopis ilma. (J. Prits, Krt. (72))

1905. a. 31. detsembri päeval oli Tapikul Tansi koolimajas rahva koosolek, kus keisri pilt maha võeti ja kooliõpetaja Valdmanni pojalt kappi asetati. Varemgi oli sääl koos käidud. Ägedamalt astuti välja metsade - 178 -hävitamise vastu mõisnike poolt ja töölised katkestanudki raiumise. Kõnelejana esines siin Jaan Valdmann. (A. Soplepmann, Pjs. (99))

Sama päeva pääle lõunat tuli Päinurmest karistussalk (20 ratsanikku ja kaks ohvitseri) rittmeister von Sieversi juhatusel Tapiku mõisa ja kohe tõtati mõisa hobustega isikute püügile. Teejuhiks oli neile käsutatud mõisa kutsar Jaan Korts. Vangistati Sitika talunik Hans Valdmann ja puusepp August Kütt, samuti Mihkel Käsnapuu ja Kaarel Reinson, kes küll metsa olid põgenenud, kuid tabati ja ööseks mõisa vahi alla jäeti. Hiljem, Pajusi mõisniku eestseismisel, vabastati nad. (E. Sepp, Pjs. (97))

Näib nagu oleks osa karistussalgast Tapikule jäänud, kuna teine osa 31. detsambri õhtuks jõudis Pajusi mõisa. Mõisa puusepp Maurer, kasutades juhust, kaebas (valetas),et kolm poissi teda tahtnud peksa. Üks neist sai põgenema, kuna teised: Johannes Mitt ja Johannes Sõber ülekuulamata - 179 -mõisa peretoas veriseks pekseti, mõisa valitseja Peeter Rosenbergi eestkostest hoolimata. (A. Kuusk, Pjs. (33); M. Libe, Pjs. (40))

Pajuisi valla silmapaistvamaid mehi, nagu kooliõpetajad Hans Kalep ja Mihkel Melesk, vallavanem Jaan Vatter, kirjutaja Mart Must, üldse 8-9 meest, olid vabatahtlikult, advokaat Karl Baarsi üleskutsel, käinud Viljandis koosolekul, talvel, eeljõulu. Sääl vastuvõetud otsused ilmnesid ka „Sakalas“ ja käisid mõisa metsade sulgemise, maksude mittemaksmise, teede mittetegemise jne. kohta.

Et sellest rahvast informeerida, käsutas vallavanem elanikud vallamajja (3 rublase karistuse ähvardusel Tapiku elanike suhtes) (K. Trulli, Pjs. (115)), kus H. Kalep Viljandi otsused ette luges. Sel koosolekul valiti vallasaadikuiks Tartu koosolekule Aleksander Reismann ja Aleksander Vint. Pajusi koosolekulgi käisid otsused pääasjalikult metsade sulgemise kohta (Jüri Silbermann oli Kullisaare talu, mille krundis palju metsa, vaba- 180 -tahtlikult mõisale tagasi müünud, kus nüüd mõisnik metsa lasi raiuda) (J. Kala, Pjs. (17)), kuid nõuti ka emakeelset kooli, mõisalt äravõetud talusid tagasi, mõisalt sildade tegemist, tükkide kaotamist ja muud, milliseid otsusi kirjutajat sunniti protokollima ja paljud kinnitasid selle, lehele kirjutatud protokolli oma allkirjaga, mille vallavanem Vatter aga hiljem mõisa oskas toimetada. Keisri perekonnapildid jäid siin puutumata, sest keegi Miilberg, kes kavatsenud neid maha võtta, pole teiste keelul seda teinud. Eriti ägedalt astusid mõisa suhtes välja Jaan Valdmann ja Hans ja Jaan Kulli, soovitades isegi magasi vilja eest püsse osta, kes selle eest hiljem ka nuhelda said, kaks esimest Vana-Põltsamaa lossis ja viimne Lustivere mõisas. 

Vene ametnikud aga ei püüdnudki rahva kogumist takistada, kas mõisnike soovil, või kartusest eneste suhtes.

Ka Lahavere koolimajas oli peetud paar - 181 -koosolekut. Ühel peol olla sääl rääkinud keegi Silbermann Tallinnamaalt. Üldse oli kõigi kooolekute meeleolu enam mõisnike kui riigi vastu sihitud. (A. Reismann, Pjs. (84))

Tartu koosoleku otsuseist informeeriti rahvast Lahavere küla Eriku talu koosolekul. Siin valiti ka kolmeliikmeline järelevalve komisjon, kelle ülesandeks jäi hoolitseda, et vallavalitsus Tartu otsusi täidaks. Komisjoni valiti Gustav Maksim, Jaan Kulli ja veel keegi. (G. Maksim, Rtv. (51))

Huvitava episoodina esineb sel koosolekul kavatsus oma küla, s.t. Lahavere, kaitseks asutada selts „musta saja“ vastu, milline mõiste rahva seas üsna umbmäärane ja mingi salapärasusega seotud. Valiti põhikirja väljatöötajaks komisjon. Seltsi sihiks peeti muuseas oma liigetele abi anda igasugu kuritööde ja kuritegijate vastu võitlemiseks ja majanduslist edenemist ühiselt toetada. Eesmärgi saavutamiseks kavatseti kuritahtlisi mõtteid, -tegusid ja -isikuid- 182 - paljastada ja välja anda jne. Asutamis kiri kandis 59 allkirja, 11. detsembrist 1905. a. (Alguskiri on Lahaveres A. Reismanni käes), mil selleks koosolek Lahavere koolimajja oli kutsutud. Isegi laskeriistade muretsemiseks mõeldi luba paluda, kuid olude muutudes osutus, et needki, mis olemas, ära võeti ja mõte tuli matta mõneks ajaks täiesti. (A. Reismann, Pjs. (84)

Vana-aasta õhtuks jõudis v. Sievers oma karistussalgaga Pajusi mõisa.

Samal hilisõhtul (rahva koosolek Pajusi vallamajas oli umbes nädal varem) pääle palvetunni, tungis Sievers sõjariistus Kalana koolimajja ja otsis vallavanema abi Jaan Valdmanni. Saades H. Kalepilt tema suhtes eitava vastuse, hüüdis ta väljas märgusõna „sadis“, mille peale ilmusid 6 sõdurit, kes seni maja olid piiranud. Oldi kahe reega, ühel Mõisaküla Anni talunik Andres Pung (Anni Andres), keda samal päevaloli vangistatud ja teisel Juhan Saar, keda nähtavaste teeejuhina kaasa veeti. Pool tundi hiljem sai H. Kalep vallakirjutajalt kiir- 183 -käsu kohe vallamajja ilmuda, vastasel korral lastavat maha. Koos olid umbes 20 meest. Meeleolu oli ärev, mõni nuttis, mõni vandus jne. Kokku oli käsutatud esijoones need, kes mahalastavate nimestikus, arvult 14, enamaste kelle nimed olid rahvakoosoleku protokolli all ja kes koosolekul julgemalt esinesid. (H. Kalep, Pjs. (18)) Ülesandjaiks olid vallavanem Jaan Vatter, tema üks abi Tõnu Reimann, kirjutaja Mart Must ja Raasna külast talunik Jaan Käsper, keda rahvas nimetas härra vennaks. (Peale 1905. a. hoidnud ta oma täku mõisa tallis, sest kartnud, et see rahvalt kättemaksuks tapetakse.) (J. Limberg, Pjs. (43); G. Maksim, Rtv. (51)) Metsnik Mieländerilt (eestlane) kokku säetud nimestikku aga pole keegi näinud. Jüri Limberg, tolleaegne pääkohtunik, kord Vatteriga Pajusi mõisas käies, kuulnud, kuis see v. Wahlile veel tahnud inimesi karistamiseks üles anda, kes teda olid ähvardanud. V. Wahl aga pole vastu võtnud tähendades, et ta isegi juba kolm varast ja mõisa telefoni traatide lõhkujat: Jaan - 184 -Kriinali, Johannes Käsperi ja Mart Kivistiku, olla üles annud, kelledest kaks viimast aga põgenesid. (J. Limberg, Pjs. (43)) Ka olla Vatter v. Wahli perekonda enda juure kutsunud „musta saja“ tulekul. (A. Kuusk, Pjs. (33) – v. Wahli proua olla seda oma toatüdrukule rääkinud.)

V. Sievers oli vallavanemale käsu jätnud, mille see suusõnal pidi öö jooksul edasi andma, et 1906. a. 1. jaanuari hommiku kella 8. kõik tähendatud 14 meest oleks Tapiku mõisas, vastasel korral lastavat maha. Samal ööl käis H. Kalep nende juures, kes vallamaja koosoleku protokollile alla olid kirjutanud, et need oma allkirjad tagasi võtaks ja erilehel seletati nagu oleks neid rahva poolt sunnitud kirjutama.

1. jaanuari hommikul võtsid Tapiku mõisa valitseja Sass ja Nikolai Loss (Lahaverest, kes metsaga hangeldas enese ja mõisniku kasuks) tulijad vastu. Pajud ilmusid sellele koosolekule ka kutsumata. 2-2½ tunni oodates, ilmus v. Sievers ühe teise ülemaga ja ligi tund aega oli neil omavaheline nõu- 185 -pidamine vallavanema ja kirjutajaga. Siis kutsuti veel Juhan Saar ja Jaan Kulli sinna ja umbes poole tunni järele alles koguti rahvas suuremasse ruumi ja noomiti tublisti läbi, et ei tohi mõisnike vastu olla, sest valitsus olla nende selja taga. V. Sievers lõpetanud ütlusega: “Nüüd võite minna!“ H. Kalep aga kutsuti valitseja tuppa, kus viibisid v. Sievers ja Andres Pung. Nuttes palus Pung, et Kalep ta eest paluks, sest teda lastavat maha. Oma naisele kirjutades oli ta haavavas toonis nimetanud omi äraandjaid, nimelt Jaan Kullit, Jaan Vatterit ja Mart Musta, eriti oli aga süüdistanud kahte esimest. V. Sieversi käsul kirjutas Kalep kirja ümber, välja jättes haavavad ütlused, mille v. Sievers siis läbi luges ja Pung oma nime alla kirjutas. Kalep pidi kirja ja Pungi rahakoti ta naisele viima. „Läbi lugeda!“ käratanud v. Sievers, kui Kalep rahakoti tahtnud tasku panna. Siis mindi teele: v. Sievers, teine ohvitser, A. Pung ja üks sõdur ühe reega ees ja Kalep ja Must teise reega silmnäölt järel ja 5- 186 - ratsa dragunit. Lahvere-Tapiku teel, kesk metsa, peatati. Kalep käskis Pungil palvetada, kuid see hakkas jälle manama. Viimaks siiski luges kõvasti „Meie isa“ palve ja v. Sievers tahtis, teme enese punase taskurätikuga katta ta näo, aga Pung ei lasknud. Siis käsutas v. Sievers ta suure männa juure põlvili ja viiest kuulist läbistatuna langes ta. V. Sievers tähendaud ehmunud Kalepile: “Tappa on suur patt, aga nüüd on niisugune aeg!“ ja käskinud Pungi naisele teatada, et kui see tuleb meest koristama, võtku rätik ligi, sest tapetu pea olla väga purustatud. (H. Kalep, Pjs. (18))

Andres Pungi süüdistati kirjutaja Musti hobuse ja vankri varguses, kuid täiesti süütult. Üldse pole Pung tegelikult kunagi osa võtnud vargusest, küll aga teistelt varastatuga sahkerdanud. Olnud muidu iseloomult hää, vaikne. (J. Seisler, Krt. (96); J. Roos, Pjs. (86); J. Lippur, Pjs. (44)) Tapiku mõisas olla üks ohvitser talle testamendi ulatanud tähendades, ta valmistagu end tulevase- 187 - elu vastu. (J. Jürisson, Pjs. (15)) Männale, mille juure ta maha lasti, teinud rahvas suure risti. Siis saetud mänd maha ,kuid kännulegi ilmunud salaja rist, siis lastud kändki maaga tasa teha. (A. Soplepmann, Pjs. (99))

Ööl vastu 2. jaanuari said Pajusi valla mehed käsu hommiku kella 3. kõik laskeriistad Pajusi mõisa viia, tõrkujaid oodata mahalaskmine. Nende vastuvõtjaks oli mõisnik ise ja valitseja. Üllatuseks aga nägid toojad, et püssid sepikojas sõduritelt puruks pekseti, kuna varem oli lubatud neid omanikele tagasi anda. (H. Kalep, Pjs. (18); A. Kuusk, Pjs. (33))

Et Põltsamaa kihelkonnas selle aja ümber vargusi olnud kohutavalt palju ja talus ikka keegi pidanud hirmuga valvel olema, et mitte hobusest ilma jääda. (Jaan Kriinal, ehitustööline Raasna külast, olnud isegi nii jultunud, et sageli tähendanud: “Kui pool toopi viina ei osta, vastutab hobune,“ ja kunagi ei võinud julge olla, et neil sõnul - 188 -järeldusi pole. Kriinal vangistati Põltsamaal ja lasti Võisiku väljal maha. Oli lubatud talle elu kinkida, kuid lastud siis jooksu päält.) Siis oli rahvas otse tänulik, kui 1905. a. osa neist maha lasti ja vald teised Siberisse saatmiseks välja andis, vabanedes seekaudu alalisest hirmust. 1906. a. veebruari lõpul esitas vald välasaatmiseks järgmisi vargaid: Jaan Martinson, Jaan Paadessaar, Mart Kivistik, Jaan Lageda ja Jaan Lillekampf, kuna kandidaatide hulgas oli veel terve rida teisigi. Nii oleks Anu Jürgen, kes vargaid oma juures pidanud ja vargust vastu võtnud, ka välja antud, kuid halastatud väikese lapse pärast. Vargad saadetud Riia kaudu Siberisse. Riiast olla veel mitmed sugulasile kirjutanud, nad olla poliitika vangid, kuna tegelikult ei ühelgi neist poliitikaga midagi ühist polnud. Ka mahalastud vargaid tembeldasid mõisnikud süüdlasiks, et ikka enam varju heita rahvale, mis neil seda kergemini õnnestas, et hukatuil rahvahulkade poolehoid puudus, kuna õigete tapmine rahva seas - 189 -laineid oleks võinud lüüa. (H. Kalep, Pjs. (18); J. Roos, Pjs. (86); G. Maksim, Rtv. (51)) Juba nüüdki oli v. Wahl rahva tasu kartnud ja oma elutoa aknad seestpoolt barikaadidega kindlustanud, jättes lahti vaid akna ülemised klaasid. (J. Jürgen, Pjs. (12)) Kuid nähes, et kartus asjata, saatis ta suurtüki, mis seni Pajusi mõisa tallis seisnud, Kabalasse „musta sajaliste“ vastu. (A. Kuusk, Pjs. (33) - kelle poeg, tallipoiss suurtüki viinud.)

Tapikult liikus v. Sieversi karistussalk edasi Lustivere mõisa, kuhu jõudis juba 1. jaanuari õhtupoolikul, ühes viies tuntud hobusevarga Sõeru talunik Hans Tissi. Pajusi mõisa peretoas olla teda enne veel narritatud, talle aupaklikult süüa pakkudes.(M. Libe, Pjs. (40))

Ka Lustivere mõisas vangistati esimese sammuna kelmid. V. Sieversi kaaslane ohvitser rääkinud puhast eesti keelt. (A. Timusk, Krt. (107))

Lustivere karistuse kutsus õieti välja Pärtle talunik Mihkel Luts, kes 1905. a. septembri lõpul või oktoobri algul, kui mõisnikel- 190 - jaht, lasknud kehe teisega metsa ääres, talu maa peal,väljahirmutatud loomi, kuid sai tabatud ja püss võetud, kuna kahel nooremal õnnestus põgeneda. See mõisnike teguviis äratas ümruskonna elanikes üldist pahameelt ja et v. Wahl nõus polnud püssi tagasi andma, säädis ses asjas, nädalat paar hiljem, Oti talunik Martin Luu Mõisniku suhtes „boikot-kirja“ kokku, millles lubati reageerida, kui v. Wahl võetud püsse tagasi ei anna, millele paljud alla kirjutasid. (T. Reismann, Krt. (85); N. Schmidt, Krt. (95)) Selle kirja jättis v. Wahl omale, kuna ärakirja kuuldavasti saatis Riia kubernerile.

1906. a. pühapäeva, 1. jaanuari õhtul kell 7 toodi Lustivere vallast, vist Arve Kaarlilt, ratsa ringkiri Kurista vallavanema abi Tõnis Reismannile, et see kella 9. käsutaks kogu Kaavere valla mehed ja naised, temalt eneselt määratud kohta ja „keisri käsul“ nõuaks, et kõik omad sõjariistad ära tooks. Käsukiri kandis rittermeister von - 191 -Sieversi allkirja ja sisaldas ähvardust: kes püsse peidab, lastakse armuta maha, kes varjab, saab kuni 200 vitsahoopi (dragunitel olid ühe-aastased toominga vitsad kaasas) ehk saadetakse Põhja-Venemaale elama. T. Reismann määras kogumiskohaks Sulustvere Kutsari kaupluse ja ajaks kella 11 õhtul, kuna kella 9. arvas mitte koguda jõudvat. See teade viidi otsekohe tagasi ja kell 11 olidki Kaavere ja Lustivere valla inimesed ja mõned üksikud mujalt, koos. Naistele andis v. Sievers äraminekuks loa. Siis hüüti „boikot-kirjale“ allakirjutanud ette ja kuulati üle: kuidas ja kus ähvarduskiri tekkinud, kes allkirju kogunud ja milleks alla kirjutatud. (T. Reismann, Krt. (85)) Paljud vabandasid, et nad teadnud pole, mis tähendab sõna „boikoteerima“, kuna allkirja annud kätte tasu kartes. (N. Schmidt, Krt. (95)) Ka selgus, et keegi 18 aastane Karla Martinson ise oma loaga mitmed nimed kirjutanud, mille tagjärjel ka Anna Martinson, süüst vabanedes, loa sai ära - 192 -minna, tänuks selle eest aga v. Sieversi kätt pidi suudlema. „Vot minep, minep, minep ennemp, kui nii suap!“ (lüües käega vastu rindu) tähendanud salaja keegi sõdur. Isegi 15-16 aastaste tütarlaste nimesid oli kirja all. (A. Martinson, Krt. (56)) Et Mihkel Luts nende kahe niime ei avaldanud, kes salaküttimisel ära jooksid, vaid v. Sieversi tähendusele: „Kui 50 hoopi saad, kas siis tead?“ vastas, et lastagu ta või maha, ta ei tea, ei näe, silmad on vanad, võeti ta vahi alla ja asetati selja taha seisma. Luts aga oli osav salaja kaduma. Põgenemist märgates tõtati kohe teda jälgima kahe housega, ühel reel v. Sievers, v. Wahl, T. Reismann ja mõisa vahimees Jaan Koort ja teisel neli sõdurit. Kodus teda ei leitud. Et Lutsu 14-15 aastane poeg, magamiselt üles hirmutatuna, ei teadnud vastata v. Sieversi küsimusele, kus püss, kus isa, sai selle eest 6-7 hoopi. Lutsu naine aga põgenes akna kaudu Läti-Jaagu tallu, paljajalu, kaetud vaid vaibaga. Teda jälgima siiski ei mindud. Reismann - 193 -aga sai käsu: hommiku kella 8-9 olgu Luts Lustivere mõisas. Teel Sulustverre, kohates Lutsu üht poega, avaldaski Reismann sellekohast soovi, ühtlasi lootes, et seekaudu asi võiks lõppeda paremini. Määratud ajaks ilmuski Luts ja ta jäeti kohe vahi alla. (T. Reismann, Krt. (85); N. Schmidt, Krt. (95)) Ka esmapäeval ja teisipäeval kestis ülekuulamine ja teisipäeval, 3. jaanuari keskpäeval said Lustivere mõisa pere köögis nuhelda, varem nelja silma all üles antud 6-7 meest, esijoones muidugi püsside tagasinõudjad (keda pääle tagajärjetut ülekuulamist Sulustveres, kella 12. Lustiverre käsutatud), kuid ka teised.

Peksu eel nimetas v. Sievers igale saadava hoopide arvu. Peksetud toominga keppidega ja paljuid, kellel rahvas ei teadnud üldse mingit süüd olevat ja nii rängalt, et mitut reega pidi ära viima. Peksetuist on teada: Jaan Kulli, Jakob Männik, Jaan Timusk ja Mats Näkk (viimane saades 70 hoopi, et oli keelanud Kurista vallavanem Kaarel - 194 -Pikatil magasi vilja müüs edasimüüjale. Mitte ilmumist oli ähvaradatud maja põletamisega. (M. Näkk, Krt. (63)) Laeva mõisa parun olla mõisa trepil peksu vaadates etteheitvalt tähendanud, et miks nad loevad siis sellast lehte nagu on seda „Uudised“. (J. Sall, Krt. (92))

Sama päeva õhtul kella 8 paiku lasti maha Lustivere mõisa Karohallika metsa ääres: Hans Tiss, Mihkel Luts ja Mihkel Andresson. Kaavere Matto talunik Jakob Männik, keda sama saatus ootas, kelle eest aga kostetud, sai armu ja pääses vaid 75 hoobiga (T. Reismann, Krt. (85)), ta süü seisis vaid selles, et Sulustvere kõrtsi sulgemisel sildi teisipidi pööranud öeldes, et seda keisri käsul teeb. Ka monopoli sulgemisel olnud ta tegev, kuid sellest pole sõnagi lausutud. Mahalastavaile jaganud õpetaja Rennit, juba valmis kaevatud haudade juures, jumala armu. Karl Tiss oli keeldunud seda vastu võtmast, tähendades, et seda vaid kirikus teeb, mispärast teda ka Lustiveres ei - 195 -hukatud. Teel Viljandi poole aga öeldud talle näiliku häätahtlikkusega: “Mine jookse ära, on paras aeg!“ Mees lootnudki pääseda, kuid lastud siis selja tagant maha. (E. Raukas, Krt. (82))

Mahalastuist oli Mihkel Luts (Pärtle isa), vanuselt ligi 70. aastane, kindla, kuid ägeda loomuga, ei riigivastane, vaid mõisnike ohver. Lustivere v. Wahlilt salaküttimises süüdistatuna, oli talle alul mõistetud 75 hooopi, mis pääle ta oli lausunud, et teda ta vanuse tõttu ennem maha lastaks, kuna ta hoope välja ei kannata. Võetudki palve kuulda hoolimata hiljem ta enese, kui ka naise ja laste palveist: elu jätta ja peksa. (T. Reismann, Krt. (85); E. Raukas, Krt. (82))

Hans Tiss oli hobusevaras.

Mihkel Andersson, rahva suus Naela Mihkliks kutsutud (Naela talunik), oli ka väikselt varas. Olles äge protsessija, käis ta alati kohut, keelas isegi mõisnikul oma metsas küttimise - see purustada ta - 196 -kasu puud. Oli omakohast hää säädusetundja ja korduvalt vallavolikogu liige. Kord pole ta takistanud Lustivere vallavanem Miilerit tahma (sulgede ja küündrusega määritud) kotti ajamast, kui see tulnud võlgnevaid makse sisse nõudma, mis sai talle saatuslikuks, sest vallavanem ei mõelnudki andestada, kuigi tal seda kästi. Andersson tabati Jaan Koortilt pulmas. Üht meest, kes salanud tema säälolu, peksetud, et „regi verine“. Naine palunud õpetaja Rennitit, kes jumala armu tulnud andma, et see ta mehele armu paluks, kuid saanud vastuse, see olla ta patu palk, miks lubanud omas majas vallavanema kotti ajada. Surmamise eel oli v. Wahl veel võidurõõmsalt hüüdnud: “Kas veel laulad: saksad surevad, mõisad põlevad, talupoistel paradiis!“ Laengust vaid riivatuna, haknud Andressson langedes verist kohta pühkima, mida märgates v. Sievers teda oma revolvrist surmanud. Kogu Lustivere karistus sündis rittermeister von Sieversi tegelikul korraldusel ja juhatusel.(T. Reismann, Krt. (85); J. Prits, Krt. (73); H. Tragon, Krt. (114)) - 197 -Siit läks ta oma karistussalgaga Tartu poole, Laeva valda, kus teod jätkusid.

Kuna rahvas juba kuulduste mõjul ärevil, leidsid revolutsioonilised mõtted, edasi kantud Tartu gümnaaasiumi õpilaselt Karl Palkilt, ka Kurista vallas kõlapinda. Koosolekul Aido koolimajas 1905. a. eel jõulu, valis rahvas kõrtside sulgejaks komisjoni, milllisesse nimekirja isegi keegi naine oma allkirja annud - see nimestik põletati hiljem. Kõnelejana ja õhutajana esines siin Oti talunik Martin Luu. Sel koosolekul nõudsid naised endile ka samaväärseid õigusi meestega ja vallavanemaks tahetud valida isegi üht Aido küla saunanaist Juulat.

Sagkas ilmusid mehed ja naised, kümnik Ants Ungersoniga eesotsas, sel punane taskurätik teiba otsas, kõrtside juure ja nõudsid nende sulgemist. Sel korral suleti Kaave, Aido, Sulustvere ja Kurista kõrtsid. (P. ja J. Päll, Krt. (78)) Aido kõrtsi ja monopooli pitseerisid- 198 - ametlikult rahva sunnil vallavanema abid Johannes Prits ja Tõnis Reismann. Lõhkumist polnud, vaid sildid pöörati tagurpidi. (T. Reismann, Krt. (85); J. Prits, Krt. (73))

Sulustvere koolimajas oli keegi Anna Krass keisri pildi maha võtnud ja jalgega sõtkunud, ka mässulaule laulnud. Selle eest tahetud teda maha lasta, aga ta varjanud end Pajusi valla metsades. (E. Raukas, Krt. (82); J. Rosenberg, Krt. (87))

11. jaanuaril (vist) 1906. a. anti õhtul kella 10 paiku valla ametnike kaudu Kurista ja Pajusi valla meestele käsk: kõik mehed, 16-aastaseist alates, olgu järgmise päeva hommikul kell 6 Vana-Põltsamaa lossis „kindrali manifesti“(!) (Besobrasovi) kuulamas, kes ei lähe, saab karistatud. (J. Tiimann, Krt. (106); J. Ränkel, Krt. (88)) Paha aimamata koguti määratud ajaks, peale Kurista valla Udu küla meeste, kuhu kirjutaja teate edasi andmata unustanud. (J. Õunapuu, Pjs. (128)) Kokku oli käsutatud pääle Kurista ja Pajusi veel paljud teised vallad.

Oli enamus tulijaist kohal, kellede hulgas koguke naisigi, suleti lossi väravad ja sõdurid asusid nende ette. Välja ei pääsenud enam keegi, kuna sisse lasti vabalt tulijaid. Olid naised lossi õuelt eemaldatud, pidas polkovnik vene keelse kõne, mille Ivask tõlkis. Siis lauldi riigi hümni ja eraldati teistest, vastava nimestiku järele, nuheldatavad. Kurista valla mehed paigutati esialgu lossi keldrisse ja karistati viimseina.

Karistussalgaga käisid kaasas ka mõned mõisnikud ja nende pojad ohvitseride riides, et neid ei tuntaks. Tavaliselt läksid kohalikud mõisnikud kaugemale kaasa ja säälsed tulid nende asemele, et nii tundmatuina figureerida. Põltsamaal jälgisid nad karistust kõrgelt lossi trepilt. Politsei hüüdis mehed ükshaaval ette, nimetades süü ja saadava hoopide arvu ja mees asetati kitsale pingile (hiljem toodud teine kõrvale), käed risti rinnal, jalad üle pingi otsa. Üks sõdur istus turjale, teine jalgele ja kahelt poolt lõid neli sõdurit korraga paljale ihule. Pekseti kepikese- 200 - jämeduste paju- ja kasevitstega, millede hulka mõnede jaoks (nagu J. Laisaar, H. Jürgens jt.) pandi ka nuute, tina pommiga otsas. Peksjad, dragunid, olid täiseti viinastunud, joonud viina kuuma teega, nii palju kui keegi suutis. Umbes 70-80 inimest said hoope 50-250. Pekseti veriseks, et inime ise enam käia ei saanud. Et mitmel vitsatükid ihusse tunginud, mädenenud see ja paljud jätnudki sinna oma tervise, nagu Jakob Laisaar Kuristalt, kelle süü selles, et ta valla saadikuna käis Tartus J. Tõnissoni kõnel. Nuudid olid ta nii purustanud, et ta mädanes ja ussid korpade alla lõid ja mitu nädalat pööratud teda linadega. Pajusi vallavanema abi Jaan Valdmann jäi peksu järele nõdrameelseks ja poos enese hiljem. Ta süü sisis vaid mõisavastaste kõnede pidamises. Üldse nimetati süüks salaküttimist, kõnede pidamist, kõrtside ja monopolide ja ka metsade sulgemist, mõisa metsast rehavarre või muu tarbepuu varastamist jne. Kuid nuheldi ka tõelisi vargaid. - 201 -Enamaste oli aga nimetatud süü vaid tühine ettekääne oma tasuhimu rahuldamiseks. (J. Sutt, Krt. (104); E. Raukas, Krt. (82); N. Schmidt, Kurista (98)) Nii ulatas Peeter Kukke süü üsna kaugele tagasi. Kurista Kõpu kogukonna kohtu otsusel pidanud kohalik mõisnik Samson kord 5 rubla maksma tunnistajate kasuks. Et summat määratud ajaks ei õiendatud, kirjutanud P. Kukk, tolleaegne pääkohtunik mõisnikul ühe tooli üles ja pannud oksjoni kuulutuse välja, millist julgust nüüd vitstega tasuti. (P. Kukk, Krt. (28)) Gustav Maksim Pajusist sai peksa, et oli keeldunud mõisa tükke tegemast, mille aemel pakkunud raha. Põltsamaa vallakirjutajat Hans Jürgensi peksti nii kaua, kui enam ei karjunud, siisöelnud Ivask, eestlane, Rõngust pärit, ta lasku „kindrali“ ette põlvili ja suudelgu ta jalga tänuks, et see talle elu kinkinud. 250 hoobist poolsurnuna olla Jürgens roomanud käsku täitma, Ivask aga löönud teda jalaga tähendades: “Lurjus, sa ei mõista- 202 - oma härrat tänadagi!“ (J. Seisler, Krt. (96)) Üldse esines tõlk Ivask äärmiselt toorena: kes karjus - sõimas seda, kui ei karjunud - sõimas jälle. Peksetuist ei olla Mulliste Mart ja Mällo Jüri ka tõesti häältki teinud.

Karistussalga juhid olid samuti joobnud. Keegi neist olla vahetevahel hüüdnud: “хорошо!“ ja kohe pääsenud peksetav. (T. Reismann, Krt. (85))

Põltsamaa karistuse päältvaatajaks oli ka kohalik kirikuõpetaja J. Rennit ja vene preester V. Ink. Rennit käsutas isegi oma leerilapsed lossi õue, kerge riidega, kelledest paljud külmetamise tagajärjel haigeks jäid ja mitmed (vist 7) surid. (L. Soplepmann, Pjs. (100) - kelle poeg ka suri.) Pääle Põltsamma peksu olla selle tasuks salaja ta akna all loomi veristatud. (J. Veisson, Krt. (123)) Pääle peksu viidi veel mõned mahalaskmiseks lossi keldrisse, kuid preester Ink olla keelavalt vahele astunud ja nii pääsenud need seekord. (J. Seisler, Krt. (96); H. Tragon, Krt. (114)) Inki olid Põltsamaa lossis mõned- 203 - palunud, et ta inimeste eest kostaks, kuid see seletanud, et olla palunud, kuid tagajärjeta, sest kindral kuberneri käsukirja järele võida nuhelda kõiki kahtlasi, pealegi ei sõjasääduse ajal vastutatakse üksi keisrile.(J. Jürgen, Krt. (13)) Kellegi Leimanni naine, kelle maja ähvardatud põletada, et ta mees on redus, palus Inkilt eestkostet. Preeter küsinud 100 rubla, leppinud aga viimaks 20 rublaga. Kas aitas see, või naise enese palve Põltsamaa lossis peksu eel, aga maja jäänudki põletamata. (A. Baum, Krt. (3)) Igatahes mõjus rahvasse see vaimulike tegelik osavõtt karistusest, et väga paljud enam kirikusse ei läinud, kurtes et kirikut nähes (kirik ja Vana-Põltsamaa loss seisvad kõrvu) kuuldud oigamine ja karjumine uuesti elustuda. (J. Veisson, Krt. (123))

Põltsamaal koguti mahalastavad ja saadeti edasi Viljandi, kus surmati arvult 42-45 inimest. Siin figureeris jälle ritt- 204 -meister von Sievers.

9. jaanuari hommikul oli vangidel lastud Viljandi järve kaldale, heinamaale kaks kraavitaolist hauda kaevata. Mahalastavad säeti kolme kaupa, kelle käed selja taha seotud, haua äärde põlvili, nii et nad, kogulaengust tabatuna, otse hauda langasid. Kes haavatuna ellu jäänud, olla v. Sievers revolvriga ise maha paugutanud, neid püssitikuga torkides ja jaluli otsas sõtkudes. Haud aetud maaga tasa, kuhu rahvas salaja viinud risti ja lilli, viijat aga hoolega taga otsitud. Haudade juure minek oli kõvaste keelatud, keelust üleastujad said järve ääres kohe peksa. Järgmisel kevadel sõtkutud koht ratsahobustega täitsa maha ja riputatud lupja, et rohi kaua ei kasvanud.(T. Reismann, Krt. (85); J. Tiimann, Krt. (106); A. Martinson, Krt. (56) – kuuldud, kes ise puu tagant sündmust salaja jälginud, kelle poeg ka lastud maha.)

Viljandi ohvrite hulgas olid Kurista vallast Sulustvere külast (keda juba nädal enne jõule oli vangistatud ja Põltsamaale - 205 -viidud) Kassi talunik Mart Palk ja ta poeg Gustav, kuna teine poeg Karl oli redus, kelle varjamises just süüdistatigi isa ja venda.  Nad pole politseid tallu sisse laskunud, mis peale hooned süüdatud, et näha, kust otsitav välja tuleb, mida kindlasti loodeti. Keegi ülem olla tähendanud, et kui nad ta kätte saaks, siis otsekohe riputaks kaevu vinna. Ka kraami pole lubatud välja tuua. Oli keegi naabritest midagi päästnud, visanud sõdurid selle tulle tagasi.

Mart Palk oli ägeda, otsekohese loomuga. Varem vallavanem ja kohtunik, elas vagusalt. Gustav Palk oli seda vaiksem. Oli maha laskmisel maas vingerdades armu palunud, kuid asjata. Need kaks olid süütuimad mõisnike ohvrid. Karl Palk aga istus hiljem aastaid (vist 4 ½ a.) poliitika süüdlasena Peeter-Pauli kindluses, kihutuskõne pidamise pärast. (H. Tragon, Krt. (114); A. Otter, Krt. (66); T. Reismann, Krt. (85); M. Meesakk, Krt. (59)) 

Karl Palk elab praegu Sulustvere külas Arengu kolhoosis, on terve ja täie mõistuse juures. Vestlesin temaga pikemat aega. Ta mäletab sündmusi hästi, loeb palju ja valdab inglise, saksa, itaalia keelt.

19. juuni 1961. a.

H. Magnus

Sulustvere sepa poeg Aleksander Valk lasti maha seepärast,et ta mõõka valmistanud - 206 -ja küsimusele: mis jaoks, vastanud, et eks sellega hakata saksu pussitama. Juba lapsena olnud kuhja süütamise pärast 7 aastat kasvatusmajas, iseloomult nõrk, käinud vaid teistega kaasas, iseseisvalt pole midagi algatanud. (J. Sall, Krt. (92); E. Raukas, Krt. (82); M. Järv, Adv. (9))

Laari talunik August Ani, kes tuntud mässukõnede pidajana, vangistati põllul kündmiselt, seotud käed seljale ja viidud Viljandi, kus ühes teistega hukatud. Kodus oldi enne veel kasupoega pekstud, et see peremehe süüd tõendaks. (M. Järv, Adv. (9); H. Tragon, Krt. (114))

Oli talu Sulustveres ähvardatud põletada, kui isa otsekohe poega Martin Luud  välja ei anna, kes mõisnike eest redus. Luu oli ladus kõnemees ja osavamaid tegelasi. Teda süüdistati boikot-kirja kirjutamises v. Wahlile, kihutuskõnede pidamises ja rahutusist tegelikult osavõtus. (E. Raukas, Krt. (82); J. Sall, Krt. (92)) Talu piiratud ja otsitud poega, kuid tagajärjeta. Luu tütar olla palunud ohvitseri. See - 207 -peksnud ta kepiga siniseks, aga ikka palunud põlvili selle ees. Siis käskinud ohvitser kraami välja kanda, sest hommikul põletatavat talu. Tolleaegne kohtunik Mart Vatter, kellel Luuga isiklik viha, pole aga seda lasknud. Luu eest aga kostnud kogu küla, käidud Lustivere mõisas palumas ja kui Juhan Lõnts viimaks eestkostvalt välja astunud, jäänudki talu põletamata. (J. Seisler, Krt. (96))

Adavere ja Rutikvere vald jäid karistussalkadest hoopis puutumata. Küll oli siingi käärimisi ja omavahelist kiusu, kuid leidus arukaid mehi, kes osasid rahvast vaos hoida ja keda nüüd selle eest üldiselt tänuga mälestatakse. Sellaseid oli Adavere vallavanem Mihkel Kirchberg (rahvalt Kirschbergiks kutsutud).

Et Adaveres kõrtsi sulgemise nõuded järjest tihenenud, kutsus vallavalistus peremehed vallamajja ses asjas aru pidama. (M. Pikat, Adv. (70)) Ägedalt nõuti vallavanemalt selleks samme astumist- 208 - ja süüdistati teda laiskuses ja hoolimatuses rahva vastu, kuna teistes valadades asi juba ammu liikvel. Kirchbergi soovitusele - rent tasuda ja kõrts siis õigusega sulgeda, kuna omavoliliselt toimida oleks politsei välja kutsumine, kuna ametlikult selleks käsku pole saadud - vastati ähvardusega teda kotti ajada. Viimaks kirjutas Kaarel Saba, vallavanema nõuandel mõisnikule palvekirja (pool nõudetoonis), et see Aru kõrtsi suleks ja umbes 70 peremeest kirjutasid alla. Kirja edasi andma volitati Kirchbergi. V. Wahl aga ei mõelnudki asjale reageerida ja rahva soov jäigi teostamata. 

Kuuldused „musta saja“ tulekust olid meeli ärritanud ja paljud käremeelsed nõudsid vastuhakkamiseks valla kulul püsside muretsemist. Vallavanem nähes, et asi väga kardetav ja liig varajane, püüdis selgitada asja tõsidust, soovitades olla üsna tagasihoidlik ja ettevaatlik tegudes ja ei annudki kassast raha (mis kogutud koolimaja ehitamiseks), lubades enne Viljandist veel kuulata, kuis lood „musta sajaga“.- 209 - Koosoleku protokolli aga lasi ta kirjutada lahtisele lehele, mis hiljem hävitati. Samal koosolekul võeti Adavere vallmajas maha ka keisri pilt ja asetati seina ääre. Viljandist aga ei saanud Kirchberg mingit asjalikumat seletust olukorra üle ja pidi talitama jällegi vaid oma nägemist mööda.

Rahva koosolekul Puiatu koolimajas esinesid kõnelejaina Jüri Paukas (Kassi saunik) ja Alekasander Pedriks (Mikusaare talunik), kes rahva saadikuina käinud Tartus ja nüüd sellest aru andsid. Hiljem olnud meestel küll hirm, pole julenud enam kodus magadagi. (M. Kirchberg, Adv. (22))

Adavere tagavallas (2 ½ küla Imavere valla keskel, mis kuulub aga juba Pilistvere kihelkonna alla) oli kooliõpetaja Toiker kõnet pidanud Lõimetsa koolimajas ja Andres Tapp Tamme külas Tapi saunas. Et viimne tabatuna Toikeri üles annud, vabastati ta ise, kuna Toiker, pääle mõneajalise varjamise end vabatahtlikult üles andis, - 210 -lootes andestamist. Ta arreteeriti Paides. Peremehed läksid Paide tema eest paluma, kuid Toikerit küüditud parajaste Eistvere mõisa, kuhu üldse kogutud kõik ümbruskonna vangid. Teisel päeval läks koolivanem Jaan Valg ühes 5 mehega Eistvere mõisa. Mõisniku von zur Mühleni poeg võttis nad jutule ja küsimusele, kas vald peaks uue õpetaja valima, või vabastatakse Toiker, vastas, et see nii laialt poliitikat ajanud, et ei või vabastada ja ega sellane mees võidagi koolmeister olla, ta „kihvtitada“ ju lapsed. (J. Idam, Adv. (8)) Kedagi Sitskat ja Kõvat sunniti Toikerit Põltsamaale kuutima, kust ta mõne aja pärast edasi Viljandi saadetud ja kolmeks kuuks vangla asetatud. Pääle kõnepidamise süüdistati teda „Uudiste“ lugemises ja et ta õpilaste kirjalikuis töis pika si maha kriipsutanud. (M. Kõkk, Adv. (34); K. Kutti, Adv. (31); M. Koss, Adv. (27))

Omavahelisi kaebusi oskas vallavanem ikka vaigistada, leides põhjusi kuidas kaebajat ise karistusega ähvardada. 

Karistussalkade maale ilmudes, käis Advere mõisa valitseja Aren paari teise mehega (kindlasti kohaliku mõisniku algatusel) Kirchbergilt nõudmas, et see “puhastustööks“ revolutsionäärid välja annaks. See aga kostis rahva eest, seletades, et tema oma vallas ühtki sellast ei tea olevat (kuna varem oli keelanud kõnepidajaile rahva kogunemise vallamajja). Et keegi ka mõisnikule tegelikku juhust polnud annud reageerimiseks, jäigi asi vaiki. (M. Kirchberg, Adv. (22)) Küll aga oli Ernst Türk ja Aren karistatavate nimestiku kokku säädnud arvult 25-28, kuid v. Wahl oli keeldunud luba andmast. (J. Tähnas, Adv. (116))

Anti käsk, sõjavälja kohtu alla langemise ähvardusega, kõigil laskeriistad Põltsamaale viia (s.o. päeval enne Põltsamaa karistust). Sääl võttis jaoskonna politsei püssid vastu ja vallavanem Kirchberg pidi need, arvult 93, oma allkirjaga tõendades, isiklikult Võisiku mõisa viima. Võisikul võtsid sõdurid omavoliliselt paremad - 212 -revolvrid endile, neid saapasäärisse peites, kuna halvemad saadetud Viljandi, kus nad sepikojas puruks taotud ja järve loobitud. (M. Kirchberg, Adv. (22)) Pääle püsside viimise olid Jaan Luks (Vaderi talunik) ja Mart Tikkar viinastunult kõrtsis hoobelnud, et nad Põltsamaal oma püssid parematega ümber vahetanud ja koju viinud (mida ka tegelikult tegid), mille peale Kotka talunik Lipand kaevanud. Kirchberg, asja vaigistama minnes, sai politseilt loa, et mehed püssid hiljem ära viiksid, mida need ka tegid, kuid siis mõlemad 15 hoopi said, see oli mõni päev pääle Põltsamaaa nuhtlust, kuna lossis keegi Adaverest peksa ei saanud, vaid mõned üksikud juhuslikult sinna sattudes vaid päältnägijad olid. (K. Kutti, Adv. (31))

Advere mõisnik Eduard von Wahl mängis noil aegil salalik-kahepaikse osa, oli, nagu rahvas nimetab, hunt lamba nahas. Kogu Põltsamaa kihelkonnast käidi tema juures süüaluseile armu palumas,- 213 - kelle sõnal olnudki kaaluv tähendus. Oma valla inimesist aga ei annud ta ainustki üles, sest proua (kes rahva vastu väga hää, annud haigetele alati hinnata arstirohte) keelanud seda. (M. Mölder, Adv. (62)) Kuid teisest küljest nõudnud ta kõige järsumalt rahva õiguste kitsendamist Koigi koosolekuil, kus mõisnikud a. 1905 tavaliselt nõu käisid pidamas, mida kuulnud Laimetsa mõisa valitseja Mihkel Tõnisson. (A. Kõkkur, Adv. (35)) Ka andis Ed. v. Wahl vangide küütimiseks Põltsmaalt Viljandi omi hobuseid tarvitada, olles ise asja tegelik korraldaja. Mõisas olnud parajaste teenijate pidu, kus öösel veerand tunni jooksul rohkemkui 10 poissmehel kästud valmis olla, sest neile antavat „üks väike küüt“, saadetud aga Põltsamaale, vange Viljandi mahalaskmisele vedama. (A. Kõkkur, Adv. (35); M. Mölder, Adv. (62))

Rutikvere valla rahutusis olid päätegelased: Jüri Kabral, Hindrek Persmann, Joosep Prits ja veel mitmed kõnelejad Tallin- 214 -amaalt. (M. Tomson, Rtv. (113)) Rahva koosolekuid peeti siin üldse kolm. Matsi talu kooslolekul esines Vaali vallast Kääri talunik Mart Saar (nn. Kääri Mart), kus otsustati mõisa majad jaotada. Isiku päält korjati 15 kopikat ja lubati annetajaile, keda sellekohasesse nimestikku tähendati, hiljem põldu.

Kõrtsi-Andrese talu koosolekul esines talunik Hans Gutmann. (A. Bergmann, Rtv. (4))

Suurim koosolek oli jõulunädalal Kõrkkülas Laari talus, kus kõnepidajaina esinesid Schultz Päinurmest ja ka Mart Saar. Hindrek Persmann oli ümbruskonna elanikud sinna kokku kutsunud, kuid mõisa kivilõhkujalt Juhan Kruusmannilt (varas, joodik) teatati koosolekust ja sellest osavõtjaist mõisa valitseja Teckelile ja edaspidigi kandis ta igasugu teateid mõisa, millise keelepeksu eest teda hiljem metsavahiks määrati. Teckelilt vangistati Laari koosolekul Jakob Schultz, kuna rahvas hirmunult laiali jooksis. (H. Lihtin, Rtv. (42))- 215 - Mart Saari olid sõdurid samal ajal taga otsinud, kuid siit sai ta põgenema ja vangistati alles hiljem. (J. Maksim, Rtv. (52)) Laari koosoleku järeldusena viidi Laari talunik Kaarel Kütt Jõgevale, kus teda asjas põhjalikult üle kuulati, kes end kui ka teisi osalisi aga osavalt välja mõistis rääkida, pääsedes seega nuhtlemata. Valla saadikuna Tartus käisid Jüri Krabal ja Mart Saar. (H. Lihtin, Rtv. (42))

Nagu teistes valdades, viidi ka Rutikveres laskeriistad, päev enne karistust, Põltsamaale, neid siin vaid enne vallamajja kogudes. Rutikvere mõisnik Richard von Pistohlkors, viibides nende sündmuste ajal aktsiisi ametnikuna Petreburis pelgus, oli üldiselt rahva suhtes üsna leplik, mispärast ka tema vald karistussalkadest puutumata jäi ja keegi siin nuhelda ei saanud. Tasuks selle eest võttis rahvas teda, 22. veebruaril, Petreburist tulles, Küti mäel auväravate ja lauludega vastu. Mees olnud väga kohkunud, nähes suurt rahvakogu ja kartnud omavoli. (J. Maksim, Rtv. (52))

9. Enamlaste ja okupatsiooni aeg.

Juba 1918. a. jaanuari alul võttis töörahva täidesaatev komitee Pajusi vallas asjaajamise üle. Komitee juhatajaks oli Hans Koller. Kuu lõpuks oli moodustatud punakaardivägi, kuhu kuulusid 43 isikut ja mille vanemaiks oli August Laam. Et enamlaste võim üsna lühikest aega püsis, veebruari lõpuni, seega vaid kaks kuud, ei suudetud kuigi palju korda saata. Ainult taludest korjati püssid ja anti käsk, et kogu Pajusi valla peremehed oma vilja (vist) 6. märtsiks Nurga karjamõisa veaksid, kust siis neile normi järele jagatavat, millise käsu täitmisega aga viivitati ja lõpuks, sakslaste maa okupeerides, sellest pääsetigi. (M. Anton, Pjs. (2)) Pajusis oli mõisavanemaiks sel ajal Jüri Moorits ja Hans Sõber ja Luigel - 217 -Aleksander Linask, kellede eestvõttel mõisas mitu töörahva koosolekut peeti, kus muuseas 8 tunnilist tööpäeva ka põllutööl nõutud. Ka müüdi mõisa loomi odava hinnaga mõisa töölisile, kanad kanti laiali ja proua moosipurgid jagati välja. (A. Kuusk, Pjs. (33)) Talunikud olid hirmul kohalike enamlaste eest ja varjasid vilja ja kangaid maha mattes või metsadesse peites.

Saksa okupatsiooni vägede lähenemisest teadlik olles, kavatsesid Kalana küla peremehed Pajusi mõisat enamlasilt ülevõtta kas, et enne võõra võimu tulekut oma kodus kord ise jalule sääda, et sel kiidelda poleks, nagu oleks see tema teene (talunike enda seletus), või, nagu rahvas arvab, et sakslasile kergemalt maal võimu aidata saavutada. (J. Lippur, Pjs. (44); A. Reismann, Pjs. (84)) Näib, et viimne oletus kaldub enam tõele, kuna mõisa ülevõtjaist mitmed, kes sakslaste siia kutse kirjale alla kirjutanud. Nimetatud kirja oli kokkusäädnud- 218 - Jüri Saar Rutikverest, milles sakslasi tungivalt palutud tulla maad valitsema ja rahvast enamlasist päästma. Kirjale olla alla kirjutanud Adavere vallast: Hans Martins, Anton Leisson, Taavet Limberg, Juhan Lippur ja Jüri Saar ja Pajusi vallast: Jüri Reinu p. Joost, Jüri Mihkli p. Joost, Johannes Roosipuu, Jaan Vatter (N. Maurer, Pjs. (57); M. Tomson, Rtv. (113); H. Lihtin, Rtv. (42)), Rein Loss, Nikolai Loss, ja Kaarel Alles. (E. Sepp, Pjs. (97))

Ohvitserid Tamm ja Kass Kuristalt olid Pajusi vallavanem Joostiga olukorra üle nõu pidanud. Kogutud teisigi peremehi, arvult 10 ümber ja mindud siis 3. märtsi varahommikul Pajusi mõisa, et enamlasilt sõjariistu ära võtta. Enne seda olid nad enamlaste vallvanema abi Hans Kutsari, keda rahvas kutsus kuningaks, lasnud vallamajja arreteerida, kelle säält aga seltsimehed peagi vabastanud, kuna vallavanem Hans Koller ise - 219 -Nurga mõisa jäetud, kuhu talle järele pole juletud minna. (H. Kalep, Pjs. (18); J. Lippur, Pjs. (44))

Ohvitser seletanud, et sakslased tulekul ja neile mõisas vastu hakates võiks tulla suur verevalamine, mispärast mõistlikum oleks kohe sõjariistad käest anda. Keegi noormees Tallinnast olla Tammelt küsinud, kelle volil ta seda nõuab. Tamm tähendanud, et temal kui leitenandil seks õigus, kuid polnud enesel isiku tõendavaid dokumante kaasas, mispärast keegi teda lõi ja säält läinudki asi lahti.

Et mõisa ülevõtjate püssid, mida need kõrvale pannud, enamlasilt ära võetud, oli kerge talunikke sõnakuulmisele sundida. Telefoniga kutsutud enamlased karjamõisaist endile abi ja kõik ülevõtjad said hirmsal viisil peksa, püssi pärade ja vankri vehmritega jne. Nii löödi Hans Joostil pääluu lõhki - lööma pole tulnud päris tuttavad.

Veel sama päeva pääle lõuna asetatud - 220 -mehed regedele ja viidud Uue-Põltsamaa mõisa, säetud saali ritta, kuulipritsi ette ja lastud seista kella 1-7 õhtu, ilma et kellelgi oleks lubatud sõna lausuda. Ka olnud Anvelt ja Pöögelmann Viljandist sääl. Säält viidud mehed tribunaali kohtu ette ja kuulatud ükshaaval üle ja siis kahekaupa püsside vahel välja, et jõe ääres maha laska. Otsus muudetud aga ja mahalaskmine pidanud sündima Priksu metsa vahel (Pajusi ja Põltsamaa vahel). Mehed aetud tee ääre ritta põlvili ja vallavanem Joostil kästud mehed maha lasta, mida see aga tõrkunud tegemast. Ka olla kohalik enamlane Laam seda keelanud. Ohvitserid paitanud punaväelaste põlvi ja antud siis seekord andeks, viidud mõisa tagasi, kus kõik samal ööl vabastatud pääle Jüri Kassi, August Kassi, Karl Tamme ja Hans Joosti, kes edaspidiseks mahalaskmiseks mõisa peretuppa suletud. Kuid 7. märtsi hommikul (vist) olnud juba okupatsiooni väed Põltsamaal ja ägedamad enamlased: August Laam ja - 221 -veel paar teist põgenenud mõisa kõige paremate hobustega Venemaale. Kalana kõlamehed aga moodustanud enesekaitse, valvates järjekorras, et õigel ajal omile enamlaste tulekust teatada. Mõnel olnud isegi kraam reel ja hobused alati ees, et tarbe korral kohe põgenema pääseda. (H. Kalep, Pjs. (18); J. Martin, Pjs. (55); J. Lippur, Pjs. (44))

Sakslasi Tartu poole vastu võtma oli läinud metsnik Armin Kikas, Harald Rennit (kirikuõpetaja poeg) ja Rutikvere mõisnik Pistohlkorsi poeg. (N. Maurer, Pjs. (57))

Pajusi mõisa jõudes pandi siin kohe valju kord maksma. Kes mõisa kraami ja loomi oli omandanud, pidid need kohe tagasi tooma. Vallavanem Jüri Joosti kaebel taheti vangistada vallakirjutaja Jakob Jürgens, kes aga sel korral Põltsamaal viibinud. Kuigi Joostil endal vallamaja võtmed kaasas, lasnud ta saksa sõdureil vallamaja uksed lahti murda ja kõik kirjutaja väärtasjad: hõbe- ja kuldasjad ja raha ära viia. (J. Jürgens, Rtv. (14)) Ka vangistati siin Adaverest- 222 - pärit olev punakaartlane Martin Okas, kes enne sakslaste tulekut valgekaartlasele poemees Lillakile oma püssi pole tahtnud käest anda, tähendades, et ta on 7 aastat sõjas püssi kandnud ja nüüd saab see veel sellase „maguniku“ kätte, kes sõda pole näinudki, millise ütluse pärast, mida ta Lillaki nõudel tagasi pole võtrnud, ta Põltsamaal vastu kiriku seina maha lastud, vist 7. märtsi hommikul. (J. Jürgen, Pjs. (12)) Samuti lasti seekord maha kaks noort meest Kristjan (19-aastane) ja Hugo Gutmann (17-aastane). Kristjan Gutmanni süüdistajaks olnud Pajusi mõisa valitseja Anton, kellega see kord riius olnud, kuna Hugo Gutmann Pajusi mõisa töölist koosolekul metsnik A. Kikase jalale sülitanud (olla harjunud kombe järele vihaga sülitanud, mis juhtumisi saapale langenud) ja seda säält pole pühkinud, nagu Kikas nõudnud, mispärast nüüd tegu eluga pidi maksma. Poiste eest olla palutud, kes- 223 - küll järsu loomuga, muidu aga ausad, kuid Kikas tähendanud sakslasile: „Minu nime pääle laske nad maha!“ ja lastudki, kiirelt, piinamata. Kõik 3 säetud ritta ja lastud 6 püssiga. Pääle kirjeldatu süüdistati neid ka enamlisest liikumisest tegelikult osavõtus. (J. Jürgen, Pjs. (12); M. Luik, Pjs. (48); M. Tomson, Rtv. (113))

Üldse tuntakse Armin Kikast, kui väga mitmepaikset, õelat ja toorest inimest, kelle ülemrõõm praegugi veel tühiste asjade pärast kohut käia rahvaga, kellega tal metsnikuna sagedane kokkupuutumine. Kord okupatsiooni ajal tähendanud ta: “Kelle pääle ma sõrmega näitan, selle küünal on kustunud.“ On üldiselt vihatud rahva poolt, kuna ei suudeta unustada okupatsiooniaegset veretööd. (J. Alet, Adv. (1)) Ka lasi ta sakslasil Krassila talunikul hobune ära võtta, valetades, et see varem mõisa metsas käinud ja mees ei saaanudki enne hobust kätte, kui pidi 200 rbl. maksma. Ka teatakse üldiselt rääkida, et ta - 224 -õpetaja Renniti pojaga ööseti röövsaagil käinud Jõgeva pool, vene vägede tagnemisel, veriseid asju koju toonud ja nii endale suure vara kogunud (J. Jürgens, Rtv. (14)), mille kohta aga päris kindlaid andmeid pole.

Rahvas ei nurise palju okupatsiooniaegsete rekvireerimiste üle. Saksa sõdurid revideerinud üsna mõistlikult taludes vilja. Nende saatjaiks olid kohalikud peremehed Lippur ja Kalep. Sageli olla saksa sõdurid ise käskinud rahval vilja peita ja vaid natuke anda, et mitte vastuhakkajana paista, nagu neil Saksamaalgi tehtavat. (J. Lippur, Pjs. (44))

Tapiku mõisa tööliste koosolekul otsustatud metsnik Hindrek Telling Viljandi tribunali ette saata, kelle viijaiks määratud Tapiku kubja poeg Osvald Friedemann ja veel keegi teine. Kuid 12 rbl. eest lasnud poisid metsniku lahti. Okupatsiooni ajal nõudis Telling raha tagasi. Kubjas maksnudki ära, kuid Telling ja valitseja - 225 -Einstein süüdistanud poissi ülekohtuselt tema raha varguses (120 rbl.) ja poonud ta siis Jõgevale Leihbergi poe posti külge, kus ta mitu päeva rippunud. Veetud viimaks köit pidi jaama aita ja maetud hiljem Laiuse okupatsiooni ajal Laiuse surnuaiale.

Et okupatsiooni ajal sakslaste komandant Tapiku mõisas asus, pidid kõik ümbruskonna mehed kaks kord nädalas end näitamas käima, mille üle iga kord vastavale isikutunnistusele märkus tehti. Kes ei ilmunud, vangistati. (A. Soplepmann, Pjs. (99); E. Sepp, Pjs. (97))

Metsnik Hindrek Tellingi ja mõisa ülemvalitseja Artur v. Bäeri päälekaebel said mõnedki okupatsiooni ajal süütult kannatada. Nii vangistati Tooma talunik Karla Valdmann, et ta enamlaste ajal üht koosolekut protokollinud ja viidi Tartu. Samuti peeti ka Maali Valdmanni kolm kuud Tartus kinni, puht isiklike asju pärast Tellingiga, kuna ta mees Hans Valdmann Tapiku mõisa suleti, hiljem aga- 226 - vabastati. Edurad Sepp vangistati salaküttimise pärast ja et oli rahva soovil Tellingi enamlaste ajal Viljandi viinud. Hoiti 1½ kuud Tapiku mõisas, siis 3 kuud Viljandis (Põllumeeste seltsi majas olnud vangilaager) ja üks kuu Rõikal kinni. Siis esitanud vangid palvekirja, et neid karistatakse (s.t. kohtulikult) kui nad süüdi või vabastatakse, mille pääle teatatud, et v. Bäer nende lahtilaskmist ei soovivat, kuna „karistada“ polla põhjust (nähtavaste ei pidanudki ta inimeste kuude viisi ühest teise vedamist karistuseks). Selle pääle palunud 29 vangi, et neil lubatakse Venemaale asuda. Luba saadi ja juba mõni nädal hiljem tõtati minema.

Ka öeldi pered järgmiseist mõisa rendi kohtadest lahti, et nad määratud tükke pole teinud: Tamsi külas Siimu ja Katku, Uiu külas Tuti ja Kauru külas Matsi, Sommi ja Karusaare, mis samuti v. Bäeri töö. (E. Sepp, Pjs. (97)) Mõisa valitseja Einstein tulnud ühes - 227 -saksa sõduritega nimetatud taludesse ja annud käsu kahe nädala jooksul välja kolida, ähvardades tõrkujaid mahalaskmisega või vangistusega. Et aga rääkija esimese käsu järele pole käinud, tuldudki teine kord ja tassitud kraam lageda taeva alla ja alles Eesti valitsuse ajal saadud kohad jälle tagasi. (K. Trulli, Pjs. (115))

Samuti oli lugu ka Luige külas, kust Nik. v. Wahl välja lasi tõsta temale vastumeelsed pered Ussisoo, Lehmasilla, Katkusilla ja Kuusiku taludest. (M. Soplepmann, Pjs. (101))

Adavere vallas pani töörahva nõukogu enese maksma 1918. a. jaanuari lõpul. Nõukogu esimeheks oli Jaan Prits. See valistus aga kestis vaid ühe kuu, veebruari lõpuni ja möödus üsna vaikselt, ainult mõisa karjast müüdi 70 looma põhu puudusel. (A. Kõkkur, Adv. (35); M. Mölder, Adv. (62))

4. märtsi hommikul läksid esimesed okupatsiooniväed Adaverest läbi. (N. Maurer, Pjs. (57)) Rekvisitsioon oli- 228 - siin juba hulga täpsemalt läbi viidud.

Kõik vili, riidekangad, loomanahad, villad, loomatoit jne. kirjutati üles ja jäeti tallu vilja vaid normi järele. Kus aga revideerijaile liha või mune pakutud, olnud käigu põhjus korraga unustatud. Rahvas oli vilja ja riideid hirmul metsadesse, rabadesse, lakkadesse peitnud või puuriitade alla matnud, mida aga sageli omad kasutades parajal ajal, kas varastasid, ehk sakslasille teadustasid, ehk jälle ei leidnud üldse enam peidukohta üles. Et Adavere okupatsiooni vägedele teatud tsentriks, saadetud säält üksikuid sõdureid Varivere ja Puiatu küla taludesse elama, ehk pandud jälle mõni hobune tallu söömapääle. Kuigi saksa sõdureil olnud keelatud rahvalt toidukraami küsida, tehtud seda siiski väga sageli. Eriti soovitud olnud munad, või ja pekk, mille nad siis Saksamaale omakseile saatnud. Ka oli vilja jahvatus ja loomade tapmine valve all. Nii lubatud vaid 20 naela vilja jahvatada hinge pääle kuus, milliseid lubatähti - 229 -saadud Põltsamaa lossist. Ka püssid korjatud taludest. Ohvitser ühes 3 sõduriga sõitnud talusid mööda, kuid olnud üsna viisakad. (M. Kirchberg, Adv. (22); M. Pikat, Adv. (70)) Mõisas vahetanud saksa sõdurid viletsad hobused mõisa hääde vastu ümber. (M. Mölder, Adv. (62))

Adavere mõisa valitseja Jakob Aren oli osanud parajat juhust kasutada oma võimu näitamiseks ja saatnud 3 töölist 24 tunni jooksul mõisast minema, puht isikliseil põhjuseil. Soodsa pinna selleks valmistanud mõisnik Ed. v. Wahl, kes kord omi töölisile tähendanud, kui need noa ja kahvliga söönud: “Näeh, nüüd sööte noad, kahvlid ees, aga varsti joote virtsu kannuga vett ja lõikate leiba pastlanööriga. (A. Kõkkur, Adv. (35) - kellegilt Anna Puusepalt kuulnud, kes mõisniku sõnu päält kuulnud.)

Huvitava momendina oleks nimetada mõisnike kavatsus meie maal mingit Balti vürstiriiki luua. Õisu mõisnik v. Sievers esitanudki sellkohase projekti Viljandi maakonna vallavanemate- 230 - koosolekule, kus aga paljud ägedalt keeldunud seda edasi saatmast, kuna endise võimu, vene valitsusega, asjad veel likvideerimata. Asi antud siis valdadessse peremeeste otsustada (umbes märtsikuu keskel, mil sakslased juba maal), aga säälgi jõutud samale otsusele ja viimaks jäenudki kiri saatmata. (A. Mardus, Adv. (53))

Esitan eelnimetatud prjekti sisu, millest tolleaegne Adavere vallakirjutaja Nikolai Maurer ärakirja võtnud:

Saksa Keisri Majesteedile.

Meie eestlased, Viljandi kreisi peremehed Liivimaal, pöörame kõige alandlikuma palvega Keiserliku Majesteedi poole, meie enamlaste polkudest äratallatud kodumaad jäedavalt Teie Majesteedi, vägeva kaitsmise alla võtta, lootes, et võidurikas saksa sõjavägi ka edaspidi Liivimaad ja Eestimaad hommiku poolt pealetungivate vene polkude eest kaitsma saab ja ei ühelegi muu Euroopa riigile- 231 - meie kalli kodumaa kurnamist ei saa lubama. Meie tõendame meiega kindlaste ühendatud Kuramaaga ühes, et meie palavamad lootused selle peale on sihitud, et meie saja aastalise ühise ajaloo ja mõne kareda saatuse hoobi läbi kokku liidetud Baltimaa õnnesaatja tuleviku lävel mitte ära lahutatud ei saa, vaid üheks riiklikuks ühenduseks ühise valitsuse ja põhjusseaduse alla kokkuvõetud saaks. (Nimetatud ärakiri on Adavere valla arhiivis.)

Ka teadnud saksa sõdurid alul, et neil tegu tulla „timuka rahvaga“, „röövlitega“, kes paganausulised ja vaid kurja teha, nagu neile, Saksamaalt väljasaades, seletatud. Nüüd nähes, et eestlased kaugel kõigest sellest, olnud väga imestanud ja päritud rahvalt seletust. (J. Alet, Adv. (1))

Kurista vallas võtsid kohalikud enamlased Kaavere karjamõisa üle 1918. a. jaanuaris. Kaks mõisavanemat asusid- 232 - Kaaverre, üks Oe karjamõisa elama. Nende võim kestis vaid ühe kuu (kaks päeva vähem). (T. Maurer, Krt. (58)) Talunikelt nõuti vilja kindlaksmääratud odava hinnaga. Sellest tõrkumisel tulnud paiguti isegi jõu tarvitamist ette. Ka mõõdetud talude vili ära. Keegi ühe silmaga Aleksander Horn Kaave karjamõisast olnud kaasas. Ka Kaavere mõisa lambad ja kanad müüdud ära. (P. ja J. Päll, Krt. (78))

Okupatsiooni vägede tulekul vangistati Kuristalt pärit olev Jakob Saamer, kes enamlaste ajal olnud Põltsamaa lossi vanemaks. Teda vangistama minnes, peitnud ta end sahvri ja lasnud säält ühe ohvitseri maha ja haavanud teist. Seepärats poodi ta Põltsamaa kiriku ukse ette puu oksa, vist 7. märtsil. Esimesel korral olla nöör katkenud, siis pidanud Saamer ise omale silmuse kaela panema, olla tõrkunud, peksetud siis püssitikkudega veriseks. Alles 10. märtsi - 233 -õhtul võetud laip maha ja eemaldatud inimeste silmist. (H. Kalep, Pjs. (18); E. Raukas, Krt. (82); A. Baum, Krt. (3))

Kaavere mõisa rehe juures lasti maha okupatsiooni võimudelt neli meest, keda sõjaväega kaugemalt ühes toodud. Neist oli üks Vana-Põltsamaa lossi aidamees Andres Kabral (J. Roos, Pjs. (86)) ja üks üsna vana mees, kes risti käsi veel palunud, et teda vabastatakse, sest ta ei teadvat endal mingit süüd. Lubatud siis vene piiri juures lahti lasta, aga surmatud Kaaveres. Surnud seisnud mitu päeva rehe taga, kuna omaksed ei teadnud neid koristada. Ka olla laibad paljaks röövitud, taskud pahempidi pööratud ja saapad ära viidud. (A. Baum, Krt. (3))

Kuristal olnud saksa sõdurid omavolilisemad, kui eelkäsitletud valdades. Nii ajanud nad Vägari küla Inno talu karja laudast välja õuele ja asetanud oma hobused sisse, arvult 25, toonud neile- 234 - loata lakast heinu ja aidast jahu ette, mille eest ka hiljem tasu pole saadud, kuigi Vaadu talus asuvalt ohvitserilt tarvitatud vilja kohta maksutäht saadud. (P. ja J. Päll, Krt. (78)) Sulustvere Karbuse talust võtnud nad tasuta saani ja tekid. (M. Näkk, Krt. (63))

Jõgeva teel otsinud nad turule minevate talunikke koormad läbi, ostnud endile, mida soovinud, muidugi tühise hinna eest ja lasnud siis edasi minna. (J. Sutt, Krt. (104)) Ikka pidanud sõdureile antama, mida need küsinud, kus oli keelatud, säält võtnud omavoliliselt, kus aga hääga antud, pakutud mõnigi kord meelituseks paberosse. Ka siin pidi jahvatamiseks ja looma tapmiseks komandantuurist lubatäht võtma, vastasel korral võeti nii vili kui loom omanikult maksuta. (J. Tiimann, Krt. (106); M. Kumm, Krt. (29))

Ka jätnud saksa ohvitserid 1918. a. novembris maalt lahkudes taludesse maha - 235 -lõhkeaineid. Nii olla Aido külas Kaisa ja Annuse taludes neid söödetud ja „tänuks“ jätnud sinna lõhkepomme. Annuse talus olla üks laste käes mängides lõhkenud ja kaks last surmanud ja ühe haavanud. (J. Uusberg, Krt. (118); A. Looper, Krt. (45))

Rutikvere mõis võeti kohalikelt enamlasilt üle juba 1917. a. detsembri lõpus, kuid üsna leplikult. Selle pääle oli kaevatud ja võetud siis teine kord üle, ka kohalikelt. Kolmas kord võtnud mõisa üle Koigist keegi kärner Veltmann ja antud siis mõisnikule 7 päeva aega vallast kadumiseks. Mõisniku naispere hoitud Põltsamaal 4 päeva kinni ja siis Viljandis kuu aega koduses arestis, kuna Pistohlkors ise ühes poegadega Tallinnas vangis peetud. (R. Pistohlkors, Rtv. (71))

Rutikvere mõisavanemaiks olid Karbus ja Essenson.

Kui töölised tahtnud härrasmaja saalis pidu teha, olla Gustav Maksim uksed- 236 - kinni pitseerinud, et mitte asjata lõhkumist ei sünniks. Okupatsiooni ajal aga teinud R. v. Pistohlkors „tänuks“ ta kohast lahti, mingi valekaebuse pääle. Üldse öeldud kõigil mõisa rentnikel kohad üles, et kuuldavasti, saksa koloniid siia asutada. (G. Maksim, Rtv. (51); J. Maksim, Rtv. (52))

Sakslaste poolehoidjaiks olid Lääne talunik puujalaga Jüri Saar ja metsnik Juhan Kruusmann. Saar käinud ikka saksa sõduritega kaasas taludes vilja üles kirjutamas. Sõdurid vaadanud pääliskaudselt, aga Saar otsinud kõik lakadki läbi. Kord jäenud puujalga pidi lakas prao vahele, mis rahvale veelgi nalja teeb. Rätsepa talu Saaritsa heinad lasnud ta viimseni küünist ära vedada. Temaga kaasas olnud seekord ka metsnik Armin Kikas, püss seljas, revolver puusas. Ka kadunud vallamajas, rahvalt mune vastu võttes, suuremad oma kasuks. (J. Kütt, Rtv. (36); A. Bergmann, Rtv. (4))

Üldiselt saksa sõdurite pääle siin väga ei kaevata, olnud üsna leplikud. Nii sattunud nad Sandisaare talus pääle, kui talunik parajaste viljakoormat pääle ladunud metsa viimiseks, aga pole siis ka ära võtnud. Ainult omad teinud rahvale elu raskeks.(M. Tomson, Rtv. (113))

Väga süüdistab rahvas kirikuõpetaja Jaan Rennitit, kes okupatsiooni ajal sakslasiga käsikäes käinud. Tema poja kohta liiguvad kõiksugu inetud kuuldused, muuseas ka, et tema ollagi Pajusi kaks Gutmanni kiriku seina vastu maha lasnud. (J. Tähnas, Adv. (116)) Eriti valusana on rahva hinge puudutanud, et inimeste mahalaskmise ja poomise kohaks just kiriku esine valitud. Rennit ise aga tähendanud selle pääle: “Siis tuleb neil ka jumal meele!“ ja tahtnud, et Saamer ka pühapäevaks kiriku ukse juure oksa jäetakse, aga vene preestri ja Pilistvere õpetaja soovil võetud see- 238 - laupäeva õhtul maha. (A. Otter, Krt. (66))

Okupatsiooni ajal tähendanud ta kord sakslaste kohta: “Nüüd olid nad meile vaenlased (s.t. sõja ajal), aga nüüd on nad meile peastjad.“ (M. Luik, Pjs. (48))

Ka võtnud ta leerilaste õnnistamise päevaks saksa sõdurid kirikusse laulma ja tavalise leerilaste laulu asemel laulnud need siis kõigile arusaamatuid saksakeelseid laule. (J. Jürgen, Pjs. (12)) Ka ärritab rahvast, et Rennit remondi aegu kiriku seinad punaseks lasnud värvida, seletades, et see Jeesuse verd meele tuletab, kuna tuntakse, et õpetaja seekaudu vast rahva verd, mis tema enese kaasabil valatud, tahab rõhutada.(E. Raukas, Krt. (82))

10. Varia.

Katk käinud kitse moodu ringi. Kord tulnud tuppa, kus pere parajaste söönud ja öelnud inimkeeli: “Või imeda, või imeda tuld (s.t. soe leib) nad söövad ja kirge (kali) joovad.“ Peremees aga kohe vastu: “Ime, ime, ise kide (kits), aga inimese moodu kõneleb“ ja jäenudki pere teveks. Kus aga pole osatud katkule vastu lausu, surnud kogu pere taudi. Katkuga võinud rääkida aga vaid pereisa. (M. Pärn, Krt. (79); K. Saska, Pjs. (94))
Teinekord jälle sõitnud katk vankriga. Läinud ratas katki, mispääle ise laulnud: “Suur-Luik ja Lustivere, Adavere, Allasvere, Paduvere ja Paukasvere need jäid katkust katsumata.“ (M. Kõkk, Adv. (34); J. Tiks, Pjs. (110))

Lastel oli keelatud ühtki asja maast võtta. Näiteks, oli keegi võtnud karjavitsa, - 240 -kohe tulnud sõlm kurku ja teisel päeval surnud. (M. Pärn, Krt. (79))

Koolera vastu tarvitatud aaloe viina. (L. Soplepmann, Pjs. (100))

Vanal ebausu ajal, kui keegi ehmatamisest haigeks jäenud, arstiti järgmiselt: suitsetati kasetohu liblesid, nn. tuule lipud, võeti kolmest põhjapoolsest sarikast õlgi ja aurutati kõiki koos ja visati siis haigele suhu. (J. Saska, Adv. (93))

Rutikvere Arisvere küla elanikud viinud vastla õhtul Kivikangru mäele hiiele oasuppi, enne veel kui ise sööma hakatud. Kord tuisuga saadetud Jaagu talust karjus suppi viima. Poiss aga kartnud minna ja valanud supi õuevärava samba juure maha ja tulnud mõne aja pärast kui õige mees tuppa. Hommikul aga olnud kogu perel näod uhatanud. Siis tunnistanud poiss süü üles, keedetud uus supp, viidud hiiele ja kohe paranenud näod. (E. Prits, Rtv. (72); A. Luisk, Rtv. (49)

Kuristal viidud Kõpu küla manna kännule võid. (T. Purk, Krt. (75))

Kord Tapiku raba põlemise aegu leitud säält kolme sülla pikkune mao selgroog, mis põlenud. (K. Kass, Krt. (20))

Kurista linnamägi olla tekkinud sellest, et vanal ajal sinna nii palju inimesi maetud, et sellele kohale kõrge kink tõusnud. (J. Rosenberg, Krt. (87))

Vanal ajal olnud käskjalgel nn. lõõpritel, kes suusõnal käske teisest kohast teise viinud, jalgel sääremarjad ära lõigatud, et kergem käia oleks. (J. Jürisson, Pjs. (15))

Rootsi kuningas pannud Tapiku mõisa rohtaeda katkise kuiva ree aisa, et kui see kasvama hakkab, siis tulla Rootsi valitsus meie maale tagasi (teinud seda maalt lahkudes ja puu kasvadagi(?). Üldse olnud rootslaste ajal maa rikas. Lapsed visanud rubla tükkega ratast. (J. Jürisson, Pjs. (15))

Kaavere mõisa hoone ees kasvab põline kask, oksad päält haruldaselt laiali, kas kunagi lõigatud või tormist murtud. Sinna alla olla maetud ühe metsaülema hobune (kes olnud enne Vinterfeldi metsaülemaks).

Kuristal Aido küla Mihkli-Hansu talu krundis on nn. Ussiaugu mägi kuhu ussid koguda. Sougu Jüri olla sääl kord ühe tapnud, kohe tulnud uus ja nii tapnud hulga, kuni viimaks punase seljaga uss tulnud, siis jooksnud ära. (K. Kass, Krt. (20))

Rutikveres Sepasaare ja Taska talude krundis olnud vanasti neljakandiline postitaoline madal kivi kahe tavalise suure põllukivi vahel, kuhu kolme tolli sügavusele keskmises suuruses inimese jalajälg oli raiutud. Rääkija on lapsena seda kivi ise näinud, hiljem lõhestanud pikne posti kolmeks. (J. Maksim, Rtv. (52))

Oh, me vaesed valla vaimud
teo orjad tillukesed.
Jäime eila hulkumaie
ja tuna teeda kõndima.
Nüüd lääme öö valula
öö valula, kuu valula
sõsara sõle valula.
Ei meid kuulnud hiie kukud
ega kuulnud hiie koerad.
Kuulis hiie noorem poega
see hüüdis üle värava
läbi laudise pajatas:
„Tule sisse neitsikene,
tule mu sängi seadijaks,
palaka laotajaks,
pehme padja peksijaks.“
„Ei ole aega Annel tulla,
Annel tulla, aega viita.
Anne kodu kaugeela
viis on väljade vaheta
kuus on kuivada jõgeda
seitse sooda põhjatuida
kaheksa kala mereda
üheksa ema jõgeda
kümme külma hallikaida.

(E. Tõnisson, Krt. (117))

Oleks minu olemine,
teiseks ka mu tegemine
küll ma teeks härrad härgadeks
ja kubjad, kiltrid kurgedeks.

(J. Kadak, Krt. (16))

Kubjad kiltrid aidamees
ja väljavahi vanamees
on need põrgus kõige ees.

(J. Kadak, Krt. (16))

Aru anti orjal aega,
aru üksi tunnikene
jõuluksi joosta emal
ja siiski oli vööni vetta, põlvi lunda.
Siis Jeesus hüüdis taevaasta
Musta Maaria kõneles:
Tulge kolmed hingelised
tooge ori taeva-ai.
Alla anti kulda tooli
ette pandi kulda lauda
kaksi kannu laua peale
mõlemad täide mõduda.
Miks mul seda annetakse?
Et oled enne ilma olnud
kui on teised külla söönud,
külla söönud, külla joonud
küllal küllasti elanud.
Jeesus hüüdis taevaasta
Musta Maaria kõneles:
Tulge kolmed hingelised
tooge peremees taeva-ai.
Alla anti tuline tooli
ette pandi tuline lauda
kaksi kannu laua peale,
teine tulda, teine tõrva.
Miks mul seda annetakse?
Sest sul seda annetakse,
et oled enne külla söönud,
külla söönud, külla joonud
küllal küllasti elanud.

(E. Tõnisson, Krt. (117))

Kodu meida oodatakse
kodu kurjale sõnule
meeste meelile pahale
- 245 - kodu kuusi kõik on kurjad,
kodu seitse kõik segased,
kodu kaheksa kõik mu kallal
kõik mu silmile sajavad
ani arjale asuvad
kana kallale tulevad,
ikka silgu silmad märjad.
Mis saab minust meestel lüüa
meestel lüüa, poistel peksa,
rauda kämmeldel rabada.
Minu pihad peenikesed
käevarred võigukesed.
Oleks mu pihad pihlakased,
käevarred vahterased,
siis ma sõkuks suured leevad
talu taigenad tasutaks.

(E. Tõnisson, Krt. (117))

Nii rääkis isa minule,
kui alles olin lapsuke:
See orjapõli matab meid
siin meie armsat isamaid.
Ta keelab ära vaimutöö
tõi isamaale musta öid.
Nüüd nutt ja valu mõlemad
meid ühtlasi siin piinavad.
Nii rääkis isa minule,
kui minu süles tuppa viis
ja silitas mu väikest pead
ja soovis elu õnne, head.
Kui olin veidi kosunud
ja pikaks poisiks sirgunud,
siis tuli aeg, et mina ka
ju pidin mõisat orjama.
Siis mina alles aru sain
- 246 - ja piina karikast ma jõin.
Kui koidul niidul nurme peal
ju kuuldi kurja kubja healt,
siis nurm kõik kihas kartusest
ta läks sealt läbi sõimates.
Need kubjad meie kuningad
nad noort ja vana nuhtlevad.
Kes läks ta peale kaebama
sai kohtus uuest kupata.
Üks oli vastu rääkinud,
kui kubjas sai ta kupata.
Siis rääkis kubjas härrale,
et teomees ta vastane.
Siis laskis härra vihaga
ta enda ette kutsuda
ja laskis oma silma all
30 hoopi anda tal.
Tal iga hoop lõi välja verd
ma nutsin pisarate merd.
Kui nuhtlemine mööda sai
siis jalaga veel kubjas lõi
ja ütles: nüüd sa saadan näed,
mis teha võivad minu käed.
Siis tõusis ohver ülesse,
las nuttes minu sülesse.
Ta tahtis valus nõrkeda
ma pühksin verd tal amega
ma trööstsin: sõber ootame
head aega ilmas loodame,
suur Jumal meie piina näeb
uut rahu aega tema seab
ja ükskord meie maale ka
saab kallist rahu külvama.
Nüüd olen vanaks, halliks läind
ja ime muutmist ilmas näind:
ei lähe ma enam teole
- 247 - ei mõisa sõniku veole.
Ei tingi tükki niida ma
vaid elan kodus rahuga.
Ah, armas rahvas, kas sa tead
ja südamest ka kalliks pead
see kessi sulle elu tõi
ja orjapõlve risti lõi
see Aleksander, kallis mees
vägeva Vene riigi sees
see peastis sind sest orjusest
ja armastab veel pealegi.

(K. Hints, Adv. (7), pime)

Siguriku, siguriku vakura,
agatsaari, kaisara
et panin aga kaabu laua peale
ja kindad kaabu ääre peale.

(J. Pelling, Adv. (69) - pulmalised laulnud kõrtsis, umbes 60 aastat tagasi.)