Ajalooline traditsioon Puhja kihelkonnast. Suvel 1928. a. A. Sepp
Vana kabeliase on Puhja kirikust umbes 1 ½ v. kagu poole. Kesk kabeli aset on neljanurgeline haua suurune kivi 1795-1830 aasta arvudega.
Vanasti olnud kabel Võisivere külas Kavilda vallas Oleski talust V. poole, öösiti teinud vaimud saal tihti tuld. (Jüri Tiitso)
Matusekoht olevat Kobeluse külas Konguta vallas Madise talu põllus umbes ¼ versta külast S. poole.
Vana kabeli ase olevat Lembivere külas Konguta vallas Päeva talu põllus, talust umbes 400 sammu koht üleskündmata ja põhja poolses otsas on näha raudkive, mis suuremalt jaolt maaga kaetud.
Kabeliase olevat Konguta vallas Puskari talu põllus. Siit olevat välja tulnud surnuluid, rahvas arvab olevat sõjaaegse matusepaiga.
Kivikalm asub Vihasoo külas Laari-Antsu talu maal, talust umbes ¼ versta O poole koht üleskündmata. Kivid moodustavad veel paiguti read.
Samas külas Jaasi talu põllus ¼ versta talust olevat kaks samasugust kivivaret, kuid siit olevat palju kivi ära veetud.
Emmatsi talumaal Nasja külas, umbes ½ versta talust W poole asub kivikalm. Kohalt olevat suur hulk kive ära veetud, kuid ülejäänud moodustavad read.
Saarekülas Kavilda vallas Tumatu talu maal piiries asub maanteel kõrgem koht, mida rahvas kutsub „kalmevareks“.
Kalmekoht olevat ka Majala külas Bruschi ja Kasani talu maas, külast ¾ versta V. poole.
Puhja külas, Laatsi talu põllul ja Abrami talu põllul asuvad hulk kive, mis read moodustavad. Rahvas kõneleb, et vanapagan tahtnud kord Võlts jarvele silda ehitada, kive viinud ta siis Puhjast, tähendatud talude põllul katkenud põlle paelad selle tõttu olevat pääl palju kive. (Rudolf Peerna)
Puhja kiriku ümber olevad aias on katki läinud kivirist, ennemalt olnud kiriku juures olevas matusepaigas kellegi Mülleri haual, kes olevat päästnud rootsi kindrali elu. (Rudolf Peerna)
Puhja kirikus paremat kätt ukse kõrval on neljanurgeline paekivi 6 jalga pikk, 2 ½ lai, igal nurgal ja keskel märgid, vanasti olnud see altari kivi.
Kord pääle suurte sõdasid läinud Anne nimeline naine metsa kõndima ja leidnud säält ootamata kiriku. Kirik olnud ilma katuseta, naine teatanud leiust teistele, pantud siiski kirikule katus pääle ja puhjalased saanud jälle omale kiriku. (Mari Leppik)
Vanasti ei ole pääle suurte sõdade Puhjas olnudki kirikut. Kord oli metsast üks naine leidnud kiriku ainult katus puudunud, parandanud siis ära, sellest ajast pääle saanud siis puhjalased jälle kirikus käia. (Jüri Tiitso)
Puhja kirik on vana kirik, suurte sõdade aegu jäänud rahvas nõnda väheseks, et kirikusse pole keegi läinud, sellele kasvanud suur mets ümber. Korra läinud siis Anne nimeline naine metsa ja leidnud säält kiriku, jättes ülesse, ainult katus puudunud. (Miina Kriisa)
Sõdade aegu jäänud rahvas nõnda väheseks, et kiriku teed kasvanud kinni ja kiriku ümber kasvanud mets, nõnda et keegi pole teadnud kus asub Puhja kirik. Kord läinud Anne nimeline naine metsa ja leidnud säält ootamata kiriku, kuid see olnud ilma katuseta, parandatud siis kirik ära ja rahvas hakkanud uuesti kirikus käima. (Sild Märt)
Konguta vallas Järveküla koolimaja põllus koolimajast umbes ¼ versta O. poole Oru kaldal asub „Evakivi“. Selle kivi alla olevat maetud keegi Eva, kes olnud suur kiriku vastaline. Ta olla ise käskinud ennast matta selle kivi alla, sest sinna ei saavat kiriku ega surnuaia vari ta peale paista. Sellest olevat kivi omale nime saanud.
Tänasilma külas Kavilda vallas Kaubi talu karjamaal asub kivi, mida rahvas kutsub „Jaanikiviks“, sest siin ümber tehtud alati jaani tuld.
Tänasilma külas Tatriku talu heinamaal asub lohkudega ohvrikivi.
Nasja külast umbes verst maad NV. poole asub „Jaasi kõrva kivi“, mille kõrgus umbes 1 ½ arsi. Kivi põhjapoolses otsas kõrva sarnane lohk.
Puhja külas Juuraku talu maal asub ohvrikivi. Kivi ühel otsal on lohud, mis moodustavad ringi.
Lommike talu heinamaal asub väike nelja kandilise auguga ohvrikivi.
Ullila vallas Albi ja Viska talu põllul väiksed kivikangrud ja Voom talu põllus ümargune kivi kalm, mille läbimõõt 19 sammu. Suured kivid moodustavad kalmele ringi, kuna keskel vähemad. Harjanurme külas Taavitsa karjamaal asub kõrgem koht, mida rahvas „Kabelimäeks“ kutsub.
Kaimi külas Tinni talu maal asub suur kivirist, selle ümbert on leitud surnuluid, rahvas peab seda kohta sõjaaegseks matusekohaks. Vanasti suurte sõdade aegu mintud ikka metsadesse ja soodesse varjule nõnda käinud Konguta inimesed ikka Sangla külas pidus, mis soode ja metsade taga olnud. (Ann Ratnik)
Suurte sõdade aegu ei olnud inimestel muud peidupaika kui metsad ja sood rabad. Nõnda olid käinud Konguta inimesed ikka Sangla külas varjul. (Karl Kriisa)
Suurte sõdade ja pargiajajate eest mintud ikka metsadesse varjule. Konguta inimesed olid käinud Sangla külas varjul mis asunud suure metsa serval ja soode keskel. (Eva Wahlberg)
Konguta inimesed käinud sõdade eest varjul ikka Sangla soos, mis olnud piirat suure metsaga. (Mihkel Rätsep)
Puhja kirikuarhiiv on kannatanud kaks korda tulekahju all, viimane kord 1914. aastal kus hävinenud suurem osa arhiivist, järgi jäänd vaid mõningad.
Vistitatsiooni protokollid - 1650
Vistitatsiooni protokollid - 1659
Vistitatsiooni protokollid - 1775
Vistitatsiooni protokollid - 1768
Vistitatsiooni protokollid - 1841
Kurze Chronik des St. Dionysius Kirche zu Kavelecht 1834.
Material Sammlung fur dis Kaveleichtische
Kirchen Chronik bis Jum Jahre 1834.
Kurze darstellung des Geschichte des Conversion von Jahre 1845 in der Gemlinde Zu Kavelecht.
Õpetajate nimestik.
1. Nikolaus Nuchkesi 1634-1648.
2. Christoph Kegan 1663.
Von 1663 bis 1665 wurde die Gemcinde vom Pastor zum Romden bedient
3. Barthold Gunninert 1665-1685.
4. Adrian Virginius 1686-1694.
Adjunet: Salomon Heinrich Vertring 1690-1692.
5. D. Gabriel Skragge Präbendarius 1694-1699.
Adjunet Zacharias Brenner 1695.
6. Hans Levelin 1 1696-1700.
7. Könik Könikson 1700-1705.
Von 1705 (?) bis 1716 wird die Gemeinde vom Pastor zu Ringen und von 1716 bis 1720 von Pastor zu Randen bedient.
8. Martin Joh. Koth 1721-1750.
9. Daniel Christoph Sezibabsky 1751-1781.
10. Sigismund Gottlieb Harz 1781-1785.
11. Ferdinand Emanuel Sendenhorst 1785-1795.
12. Joh. Christian Daniel Speur 1795-1830.
13. Wilhelm Gustav Nelkerdt 1830-1832.
14. August Hollmann 1834-1849.
15. Georg Julius Theodor Mever 1851-1891.
16. Andreas Laar 1892-1903.
17. Jaak Walk 1903-1914.
18. Tõnu Markus 1915-
Praegused vallad, mis kuuluvad kihelkonda Konguta, Kavilda ja Ulila on sündinud endiste kogukondade ühendamisel. Nimelt ühendati praegune Kavilda vald endistest Vana Kavilda ja Uue Kabilda kogukonnast, praegume Ulila vald Suur-Ulila ja Väike Ulila kogukonnast 1896. aastal ja praegune Konguta vald Suure Konguta ja Väike Konguta kogukonnast 1891. aastal.
Konguta vallaarhiiv.
25 aastat tagasi on vallamaja ära põlenud, mille tõttu suur osa valla arhiivist kaduma läinud. Praegu on arhiivi jaoks eraldi tuba.
1. Protokoli Ramat 1866-1872.
2. Protokoli Ramat (Suure Konguta) 28. veeb. 1859- 8. ap. 1866.
3. Suure Konguta vallapolizei Protokolli raamat 1885.
4. Protokoli Ramat 4 jaan. 1872-27. nov. 1875.
5. Suure Kongota koggokonna Protokolli nöri-ramat /Protokoll Schnurbuch/ 11. dets. 1875 aastast kuni 26. ap. 1879 a.
6. Sure Kongota kogokonna kohto Protokolli ramat. 1878-1881.
7. Sure Kongota Vaestelaste varanduse Protokolli raamat 1878-1890.
8. Schnuzbuch zur Eintragung von Verträgen und Conventionen Gross Conguta 1870.
9. Suure Kongota kogukonna kohtu protokolli raamat 1889.
10. Suure Kongota kogukonna kohtu protokolli raamat 1886.
11. Veikse-Kongota koggokonna kohto Protokolli Ramat.
12. Veikse-Konguta valla kohtu protokolli raamat. 1890.
13. Vaikse Kongota vallapolitsei protokoll.
14. Veikse Kongota vallakohus.
Ulila vallaarhiiv.
Arhiiv asub vallakantselei ruumes, korralikult seatud kappidesse, arhiivis oleva materjaali kohta täielik nimekiri.
1. /Kogukonna/ Protokolli raamat 1870.
2. Ullila kogukonna protokolliraamat (lagunend) 1844-1870.
3. Ulila kogukonna kohtu protokollid 1866.
4. Ulila kogukonna kohtu protokollid 1878-1881.
5. Ulila kogukonna kohtu protokollid 1885.
6. Ulila kogukonna nõumeeste protokolli raamat 1882-1897.
Kavilda vallaarhiiv.
Arhiiv on täielikumaid, kus leidub materjaali juba 1822. aastast. Arhiivi tarvis on eraldi tuba ja muidu ka kogu arhiiv eeskujulikult korras.
1. Kogukonnakohtu protokollid 1822-1844.
2. Kogukonna kohtu protokollid 1831-1833.
3. Kogukonnakohtu protokolli raamat 1844-1863.
Kaaned puuduvad kõigil raamatuil.
4. Kogukonnakohtu protokolli raamat 1863-1871.
5. Kogukonnakohtu protokolli raamat 1871-1874.
6. Kogukonnakohtu protokolli raamat 1874-1876.
7. Kogukonnakohtu protokolli raamat 1876-1877.
8. Kogukonnakohtu protokolliraamatud 1879-1882.
9. Kogukonnakohtu protokolliraamatud 1882-1884.
10. Kogukonnakohtu protokolliraamatud 1884-1890.
Suure sõja ajal oli kõik inimesed ära tapetud järgi jäänud vaid üks poiss ja tüdruk. Teised inimesed olid kõik korjatud üks siit teine sealt. Paljud inimesi tulnud siia Põltsamaa poolt. (Juri Tiitso)
Sõdade ja katkude järgi oli inimesed kõik ära tapetud järgi jäänud siin vaid üks poiss ja tüdruk. Hiljem tulnud inimesed siia kõik üle Emajõe ja Põltsamaa poolt. (Eva Wahlberg)
Suure sõja järgi olid inimesed kõik ära tapetud, nõnda pole kuulda olnud kuke laulmist ega peni haukumist. Siia olid jäänud vaid üks poiss ja tüdruk kuna suurem osa rahvast oli pärast tulnud siia Põltsamaalt. (Sild, Mart)
Vanasti käinud ju meie maad mööda suured sõjad, inimesed olnud kõik ära tapetud. Pole siis kuulda olnud peni haukumist ega kuke laulmist. Elanikud on siia tulnud üks siit teine säält, rohkem tulnud neid küll Põltsamaa poolt. (Ann Ratnik)
Talve õhtuti kui naised kudunud jutustatud siis ka vanu jutte. Nõnda olevat meie maal suure sõja ajal kõik inimesed ära tapetud pole siis kuulda olnud koera haukumist ega kuke laulmist, inimesed tulnud Tartumaale kõik Põltsamaa poolt. (Jaak Saks)
Talude müümisega algas siit väljarändamine Venemaale, nii läksid kõik need peremehed Venemaale, kellede talud mulgid ära ostsid, mintud rohkem Oudova kreisi, hiljem olid mõned säält ka kaugemale läinud õnne otsima. Kavilda rahvast oli rohkem rännanud Pihkva ümbrusse. (Taavet Seleke)
Väljarändamise palavik ei jätnud puudutamata ka Puhjat. Velliste koguduse eeslugija Jakob Luisk saadetud Saratovi maad kuulama, sel ajal olid paljud kohad ära annud. Kuid paljud on neist tagasi tulnud leides mitte uuel kodumaal õnne. 60-70 aastates oli suurem väljarändamine Novkorodi ja Bortovi poole. (Rudolf Peerna)
Aastates 72-82 on olnud suurem väljarändamine Venemaale just rohkem Pihkva ja Peterburi ümbrusse. Minejad olid need, kellede kohad mulgid ära ostsid, kuna nad ise ei julgenud osta. (Jakob Erik)
Väljarändamine läks siin hoogu talude müümise ajal, kuna mulgid kohad ära ostsid ei jäänud endistel peremeestel muud üle kuid rändasid Venemaale. Nii läks 73-84 aastates palju inimesi Oudova kreisi, kust mõned hiljem olid läinud ka kaugemale. (Mihkel Tüür)
Umbes 70-80 aastates tagasi tagasi talude müümise ajal algas Puhja kihelkonnast väljarändamine Venemaale, sest paljudel peremestel ostsid mulgid kohad ära. Mõndagi tabas aga Laksi Tõnise saatus. Suurem Venemaale mineku palavik olnud Saratovi mineku tuhin, selleks saadetud isegi maakuulajad ette, kuid kahtlane kas need üldse sääl käisid. (Puidak)
Väljarändamiseks Saratovi kubermangu teinud tugevalt propagandat Jakob Luisk kes valitud siis rahva poolt maakuulajaks. Luisk olnudki siis mõne aja ära, kas ta Saratovis käis, selle juures kaheltakse. Kuid väheajal olid inimesed kohad ära annud, paljud neist läksidki Venemaale, mõned tulid neist hiljem tagasi, kuna teised jälle pääsesid haljale oksale. (Karl Normann)
70-80 aastat tagasi oli suurem välja rändamise tuhin, üks jagu rahvast läks Pihkva ümbrusesse, Jakob Luisk tegi aga kihutustööd Saratovi minekuks. Valitud Luisk siis väljarändajate poolt maakuulajaks, antud talle reisiraha, kuid kas Luisk nüüd sääl käis on küsitav, aga mõnigi Venemaale mineja pääsis sääl haljale oksale. (Jaak Saks)
Talude müümise ajal ostsid mulgid paljude kohad ära, kes siis Venemaale läksid, üks jagu neist läks Pihkva ja Peterburi kubermangu, kuna Saratovi mineku ajal oli Luisk saadetud rahva poolt maad kuulama. (Hans Juudas)
Suurte sõdade aegu käinud maad mööda ringi pargiajad. Mintud suurtesse metsadesse ja soodesse nende eest varjule. Tulnud korra suure sõja ajal Kongutasse pargiajajad. Külarahvas saanud suure hirmuga ära minna Sangla külla, mis asunud suure metsa servas. Üks vähe julgem mees oli jäänud külla läinud parsile ja näinud kuidas pargi ajad tulnud. Varsti märganud mees, et kõik naised olnud, kes aga meeste riietes olnud. Mees võtnud puuhalu ja tapnud 7-8 naist ära ja vedanud metsa. Kutsunud siis küla rahva tagasi, pole tal keegi selle eest midagi teinud, ega pole ka naisi keegi taga küsinud. (Ann Ratnik)
Vanasti oli iga seitsme aasta järgi sõda olnud, rahvas läinud ikka metsadesse ja soodesse sõjapakku Ulila poole. Väiksed lapsed, et neil külm ei oleks oli mässitud loomanaha sisse. (Ann Ratnik)
Sõdasid oli vanasti palju rohkem kui nüüd sel ajal. Korra suure sõja ajal tapetud pea kõik inimesed ära, ei ole siis kuulda olnud koera haukumist ega kuke laulu. Sõdade järgi aga käinud maad mööda pargiajad ja peninukid. Pargiajate eest mintud ikka soo saartele ja metsadesse varjule. Korra tulnud Kongutasse pargiajad, külarahvas põgenenud Sangla külla, ainult üks julgem mees jäänud külla roninud parsile ja vaatanud säält kuidas pargiajad külla tulnud. Varsti märganud mees, et pargiajad on meeste riietes vene naised, võtnud siis puuhalu ja tapnud muist ära, kuna teised jooksu pannud. Pole keegi mehele midagi teinud, et naised ära tappis.
Peninukke eest mintud aga toominga metsadesse varjule kust nad inimesi pole üles leidnud. (Jaak Saks)
Iga seitsme aasta järgi „jooksnud“ vanasti sõda. Mintud küll varjule metsa ja soodesse. Väiksed lapsed mässitud loomanahke sisse. Ulila pool olnud häid varjupaike soode keskel. Mis sõjast järgi jäänud selle võtnud pargiajad, kes partikaupa käinud külast külla. Korra näinud üks julge mees, kes järgi luuranud, et pargiajad olnud vene naised meeste riietes. (Peeter Püss)
Sõjad laastasivad ju vanasti nonda meie maad, et pole enam kuulda olnud koera haukumist ega kuke laulu, mis sõdades järgi jäi selle võtsid pargiajad. (Eva Wahlberg)
Sõdade järgi käinud maad mööda ringi pardiajad. Tulnud nõnda suure sõja järele Kongutasse pargiajad. Külarahvas saanud suure hirmuga ära minna Sangla külla mis asunud suure metsa serval. Üks vähe julgem mees jäänud külla läinud parsile ja näinud, et pargiajad olnud vene naised meeste riietes, võtnud siis puuhalu ja tapnud neid mitu ära. Kutsunud siis küla rahva tagasi, kuid keegi pole naisi taha otsimas käinud. (Mihkel Rätsep)
Iga seitsme aasta järgi „jooksis“ vanasti sõda. Korra suure sõja järgi oli inimesed pea kõik ära tapetud pole siis kuulda olnud ei koera haukumist ega kuke laulu. (Mari Leppik)
Jut. kuulnud oma vanaemalt kuidas vanasti oli suure sõja ajal pea kõik inimesed ära tapetud. Pole siis kuulda olnud enam kuke laulu ega koera haukumist, mis sõjast järgi jäänud selle võtnud pargiajad, kes käinud külast külla. Korra tulnud ühte külla pargiajad. Inimesed saanud veel suure hirmuga ära jooksta metsa. Ainult üks julgem mees jäänud parsile vaatama, mis moodi need pargiajad on. Viimaks saanud aru, et need lnud vene naised meeste riietes. Võtnud siis puuhalu ja tapnud 7-8 naist ära.
Peninukke eest mintud aga toominga metsadesse varjule, kust nad inimesi pole üles leidnud. (Puidak)
Vanasti ju „jooksnud“ iga seitsme aasta järgi sõda. Korra suure sõja tapetud pea kõik inimesed ära. (Jüri Tiitso)
Vanasti käinud ju maad mööda ringi pargiajad ja peninukid. Pargiajate eest jookstud ikka metsa varjule. Korra suure sõja järgi tulnud nad jälle Kongutasse, rahvas põgenenud Sangla külla. Üks mees jäänud aga parsile, kui pargiajad end ahju juures soojendanud näinud mees, et nad naised olnud, võtnud siis puuhalu ja tapnud mitu naist ära, viinud metsa ja kutsunud siis külarahva tagasi. (Hans Juudas)
Jut. vanaisa kõnelnud kuidas kord suure sõja ajal tapetud pea kõik inimesed ära, pole siis enam kuulda olnud ei koera haukumist ega kuke laulu. Pääle sõdade käinud veel maad mööda pargiajad, kes ajanud karja ära, keegi pole neid julgenud keelda. Korra pargiajad külla rahvas põgenud hirmuga metsa, ainult üks julge mees jäänud parsile, kes siis näinud, et pargiajad olnud naised aga meeste riietes, tapnud siis neid muist ära, kuna teised ära põgenenud. (Daavet Seleke)
68-69 aastal oli Ulilas suur ikalduse aasta põua tõttu. Suvevili oli äratanud täiesti. Vili kakutud käega, vähe oli siiski saadud. Sel ajal oli siis esimesi taluostjaid Stokeby lasknud oma heinamaid puhastada, makstes päeva töölistele kaks naela rukijahu ja toop haput piima.
Just vanemate aegu oli kord nii suur nälg olnud, et mõisapõllult käitud ohakaid varastamas. Teolistele pantud ohte lännik juure ja saadetud teole. Oli jagatud siis ka kroonu vilja, et rahva sees jutt laiali oli läinud, et kroonu vilja kingib võetud vilja ka siis rohkesti, kuid hiljem olnud tasumine õige raske. Nii on alles 1872-81 aastates maksetud seda vilja. Ainult Suure-Rõngu härra pole lasknud omal rahval kroonuvilja võtta, öelnud, et ärge uskuge, et kroonu vilja kingib, pärast ei jõua teie kuidagi seda võlga ära tasuda. Ajanud siis inimesed ka oma makatsiviljaga läbi. Hiljem kui teised vallad äganud võlakoorma all põle Rõngus midagi maksta olnud. (Puidak)
1868. aastal valitsenud hirmus põud, metsad ja sood põlenud. Suvevili äpartanud täiesti. See raasukene, mis põldudel kasvanud kistud käega üles, kuid pole siiski midagi saadud. Jagatud siis kroonu poolt rahvale suuri valgeid herneid ja tatratange. Vilja antud magaski aidast toobiga, kus juures kuhi käega maha aetud.
Jut. vanemate aegu umbes 84 aastat tagasi siis olnud nii suur nälg, et keedetud nõgeseid ja mõispõllult käitud piimohteid korjamas. Teolised olnud nõrga söögi tõttu nõnda jõuetud, et atragi pole suutnud hoida, vaid see olnud nööriga kaelas.
68-69 aastal oli nõnda suur põud, et vili äpartus täiesti. See raasukene, mis kasvanudki tulnud kõik käega kakuta, põlved jäänud haigeks. Vili pantud siis õlgest keertud sidemele, palju pole nii viisigi saadud. Käitud siis kõhutäie eest tööl. Ramsi karjamõisa omanik Stokeby lasknud sel ajal oma heinamaid puhastada makstes päevast kaks naela rukijahu ja toop haput piima ja tööliste tahtjaid olnud kole palju. (Daavet Seleke)
Jut. vanemate aegu olnud suur nälja aasta. Käitud mõisa põllul tööl ohtelanik kaasas, neidki käinud naised mõisa põllult varastamas. Jagatud siis kroonu vilja, et jutt laiali oli, et kroonu kingib vilja, võetud siis selle tõttu ka rohkem vilja. Pärast olnud võlg õige raske tasuda nii mõnelgi müüdud vara natukene ära.
68-69 aastal oli kuiv suvi. Suvevili tuli kõik käega kakuta. Käitud siis kõhtu täie eest tööl. (Jakob Erik)
Põua suvel 1868-1869 aastal oli suve vili nii vilets olnud, et kõik tulnud käega kakuda. Magaski aidast oli kroonu vilja antud. Enne seda oli aga kord veel palju suurem nälg olnud jagatud siis magaski aidast toobiga vilja, kus juures käega oli toobilt kuhi ära aetud. Kõhutäie eest oli käitud siis tööl. Teomeestel olnud ohte länik kaasas, neidki tulnud mõisa põllult varastada. (Jakob Erik)
1869 aastal oli suur põua suvi, terved nurmed kakuti käega, olles ise põlvili. Vili pantud siis õlest seose pääle ja köidetud punti, vahe oli siiski saadud. (Mihkel Tuur)
1869 aastal oli kuiv suvi. Suvevili äpartus täiesti nõnda, et vilja tuli kakuda, palju ei saadud siiski. Jagatud siis magaski aidast kroonuvilja. Kuid jut. vanemate aegu olnud palju suurem nälg, keedetud ohakuid ja nõgesid. Teomees pole atragi jõudnud hoida. (Märt Soikel)
Suurem ikalduse aasta oli 1869 aastal, aeg mil suvevilja üldse ei saadud. See natukene, mis kasvaski kakuti käega. Sood ja metsad põlesid. Aga suurem nälja aasta olevat olnud jut. vanemate aegu. Näljaga söödud ohakaid ja nõgesid aga nendeski tulnud puudus, käitud siis mõisapõllul ohtevargil. Magaski aidast jagatud rahvale toobiga vilja, kus juures kuhi veel maha aetud. (Hans Juudas)
Vanasti olnud neid nälja aastaid tihti, sest ei osatud ju siis veel põldu harida. Nõnda olnud jut. vanemate aegu mitu nälja aastat järgi mööda, söödud näljaga ohteid ja nõgeseid vahel tulnud nendeski puudus, kaitud siis mõisa põllul ohte vargil. Kroonu poolt jagatud vilja küll, et jutt rahva hulgas laiali oli läinud, et kroonu vilja kingib võetud siis selle tõttu vilja rohkem, kuid pärast olnud võla maksmine õige raske, mõnelgi tehtud alles jut. aegu oksjon.
Suurem ikalduse aasta olnud 1869 aastal põua tõttu. Metsad ja sood põlenud. Sügisel kakutud vilja. (Mari Meister)
Vanasti olnud neid nälja aastaid tihti, polnud siis ju kartulit abiks leivale. Jut. vanemate aegu olnud mitu halba aastat järgi mööda. Söödud ohteid ja nõgeseid. Teomees olnud nõnda jõuetu, et atragi pole suutnud hoida. Toobiga jagatud magaski-aidast rahvale vilja.
1869 aastal olnud kuiv suvi, sügisel kakutud käega vili. (Jaak Saks)
1869 aastal olnud suurem ikalduse aasta, suvevili tulnud kõik käega kakuda, kuid enne seda olnud palju suuremad nälja aastad. Mõisa põllul käitud ohte vargil. Teolisele pantud ohte-länik juure, saadetud teele, olnud teised nii jõudetud, et atragi pole suutnud hoida. Jagatud siis rahvale ka kroonuvilja magaski aidast toobiga, valgeid herneid ja tatratange kus juures käega kuhi veel maha aetud. Pärast äganud vallad kroonu vilja võla all ja mõnelgi mehel tehtud oksjon. (Mihkel Rätsep)
Man olliva taggan nimmetud koggokonna kohto liikmed sel 3mal Junil 1869.
Kohto ette tullid alnimmetado selle valla perremehed se palvega, suure toidu puuduse perrast, surembadel kohtode palvet tettä, et kronu poolt lainamise viisil abbi saas antus, mida kui jubba mitto teist valda om sanod.
Teave suur rida allkirju.
Mõistus: eensaisva protokoll ühte keiserlikko III Darto kihhelkonna kohtode abbi pallumise tarvis sata.
Vanasti oli neid nälja aastaid tihti ei saanud nii hoolega poldi harida, kuna aeg läks kõik mõisa töö pääle ära, vist tahendas ka see, et sel ajal olnud suured metsad all, võtnud tihti vilja ära. Kuid 1869 aastal olnud aga kuiv suvi, vili tulnud sügisel kõik käega kakkuda, nõnda, et põlved olnud verised, kuid vahe saadud siiski. (Margus Soonets)
a) riigivalitsejad, kindralkubernerid, kubernerid ja teised ametnikud b) enam-vähem kohaliku tähtsusega tegelased: kiriku- ja kooliõpetajad, köstrid, preestrid, mõisnikud jne.
Ei tea puhjalane midagi kõnelda riigivalitsejatest või mõne muust kroonu ametnikust ega tõsta ta ühtki isikut kõrgemale üldsusest. Kaugel minevikus on sarnased nimed nagu Adrian Virginius, ainult Käsu Hansu mäletakse ta nutulaulu kaudu, mida esimesi kihelkonna koolipoisse on ära kirjutanud üksteiselt.
* Pärisorjuse ja teoorjuse vahel ei tee rahvas enam mingit vahet, vaid kõik langeb ühte.
N 15 (Selgema pildi selle aegsest olukorrast saame neist protokollest.)
Tännase päival sell 26tamal July kuu päival nimmetiseva need Perremehhed kes tahhva vallast välja minna nee olliva.
Kauby Peter Saar, Thoma Jaan Tunn, Puskari Aus Kerd nink Tanny Hillem Arrak.
Koggoduse kohhus kuskis nende allembal luggeda perremeeste kaest mis sui nink asja perrast nemma tahtva vallast minna, sis kostsiva et nimma vaese nink jooveto omma sedda orjust nink ka sedda ränkka kümnesmassu mis mõisale tullep anda säduse jurele eddes päide tasuda. Nende ülles ütlemise päle ei või koggoduse kohtos middake kosta, nink andis mõisa vallitsus lubbe, neile välja minna kui nemma omma võllad massava nink omma sädust tõudava nink ka sis vallast errä võiva minna kui keiserliko kreiskommosari kohhos neile tubba anna minna.
Koggoduse kohto vanemb Johann Mat.
Kohtumees Karl Arrak.
Vastese Kavvilda mõisan sell 20 Julijuse kuu päival 1833 asjaajal.
N 16.
Kui Mõisa herrä, Freidrich Wilhelm Lohr, selle perä om mõttelnu, et valla peremehhet selle orjuse nink selle suure kümmnese massuka ei või mitte eddespäide ellada, nink ka ütski võrrast vallada, seie kutsumise päle perremehhes ei tahha tulla, ett mass se tekku om suur nink ka meije kohhtomehhe herräle üttelesive, ett küll meije keik otsa same, kui herra meije päle ei allesta nink kümmnest, nink orjust ei vähhända. Selle päle mõistis sis meie armoliku herra meile kohhtu Lavva ehen. Minna lubban teile kõikele, kes siin vallan on ajat ommava poole kümmnest vilja massust, nink ka kolmepäivad Perremehhele 50 tõppra paivi, poletõise päiva perremehhele 25 toppra päiva, katte päiva perremehhele 33 1/3 tõppra päivä, nink ütte päiva perremehhele 16 2/3 tõppra päiva, eggal ostajal perra jätta, kui minna eddes paide seisa teise vallitseja ja selle Lubbamise päle tennäsime ommad herrad; nink tahhame hää meeleka omad herrad, kes meile pudust tunnep nink mõistap erraarvada eddespaide selle Leppingu päle romuga omm om orjust toidta ning piddäda. Ent kui peas mis Jummal oitku ukstõine vallitsus meile tullema, nink Lohri herra meist lahkuma – sis om küll pahha kord, nink same, aasta perrasrt, kui mitte meijeka uus valitsus ei tahha sedda möda leppima küll vallast vilja minnema.
Mõis vallitseja nink Rendiherra koggoduse kohhtu vanemb Johann Matt
kohhtumees – Karl Arrak
Kohhtumees – Ado Pann
Valla völmender – Rein Lang
Vastse Kavvilda mõisan sell 28 Juuliuse kuu päival 1833.
Vallamaast mõisamaas võeti.(Sarnane märkus leidus ühe kogukonna kohta protokolli raamatu kaanel – ja mis osutus õigeks.)
1. Nasja koolimaa 7 Taadred.
2. Teilma koolimaa 7 „ „
3. Kaimi koolimaa 5 „ „
4. Erjanurme koolimaa.
Kobiluse karjamõisa asemel olnud vanasti Kobiluse küla, kust võetud siia 8 talumaad ära: Kaarli, Rekandi, Konu Hansu, Korba, Aiatsi, Päeva, Lillu, Teisepere Tooma. Pommeri mõisa asemel olnud vanasti kandimeeste kohad. (Jaak Saks)
Praeguse Kobiluse karjamõisa asemel olnud vanasti Kobiluse küla, kust siin 8 talu maad Valtu karjamõisa tarvis. Pommeri karjamõis asemel olnud vanasti Pommeri küla. Rannus võetud mõisa külge Kure, Savi ja Sangla külad. (Mihkel Rätsep)
Endised talumaad on olnud Simuna, Ramsi ja Kotka kui vaatamata selle pääle et nad kuulunud talu vakumaasse võtnud mõis nad omale. Samuti lõhutud ära ka Pulli küla, samuti olevat Kobiluse karjamõisa asemel olnud Kobiluse küla. (Jakob Erik)
Kobeluse karjamõisa asemel olnud vanasti Kobeluse küla, kus olnud 8 talu. Pommerio karjamõtsa asemel olnud Pommeri küla. (Eva Wahlberg)
Ulila karjamõisade Siberi ja Sibula asemel olnud vanasti suured metsad, mille havitamise järgi asutatud sinna karjamõisad. Samuti olnud Ulila mõisa ümbruses suured metsad. Kannu küla on samuti endise metsa asemele asutatud. (Ann Ratnik)
Mõisa võtnud omale koolimaad talumaadest, nõnda võtnud ta ära Kaimi Erjanurme ja Teilma koolimaad. Samuti asutatud Pommeri küla asemele Pommeri karjamõisa ja Kobeluse karjamõisa asutamisel võetud 8 talu maa ära. (Jüri Tiitso)
Pommeri karjamõisa asemel olnud vanasti Pommeri küla ja Kobeluse karjamõisa asutamisel lõhutud ära Kobeluse küla, nimelt
5. Kaimi seppama – 2 „ 60 gross
6. Oovahi kottus 8
Valla endise vakku talusi mõisamaa (Guote) kirjutud.
1. Rõmsi – 50 Thl – 59 gr.
2. Kutka – 24 „ 46 „
3. Simuna – 16 „ 56 „
need talud on valla adra arvun ütsinda kroonu dessatini raha massava mõisa kätte.
Nii on mõisa talumaadest ära võtnud omale Erjanurme, Kaimi ja Teilma koolimaa ja Kaimi Seppamaa. Samuti kuulunud vallavakumaase, aga võetud mõisale Simuna, Ramsi ja Kotka. Siis lõhutud küllaltki suur Pulli küla ära. /Teedla mõisa asemel Kirepi vallas olnud 23 taluline küla/
Ulila karjamõisade Siberi ja Sibula asemel olnud ennemalt suur mets, mida mõisa lasknud maha võtta. Samuti olnud Ulila mõisa ümber suured metsad. Samuti asutud ka Kannu küla endise metsa asemele. (Puidak)
Voetud ära 8 talumaad Koni Hantsu, Korba Aratsi, Paeva, Liblu jne. (Mari Meister)
Praegune Kobeluse küla on vanasti palju suurem olnud, nimelt on võetud saalt ära 87 talumaa ja asutatud Kobeluse karjamõisa. (Rudolf Peerna)
Kohustused maksud ja talupoegade kohtlemine mõisas, karistused talupoegade põgenemine, voorid, teoorjuse aegne talu.
Kolmepäeva koht pidi mõisale tegema 3 jala päeva ja 3 hobusepäeva nädalas aasta ümberringi. Pääle selle veel abitegu hobustega. Siis maksnud iga talu veel kümnusemaksu, mis võetud iga päeva päält vakk ja igast viljast, nõnda pidanud kolmepäeva koht andma mõisale 3 vakka igast viljast, siis üks kahe aastane lammas, kana, üks kolme vakaline viljakott, linast lõnga mis nimetatud margalõng. Järvede ääres elajad pidanud veel nooda lõnga andma. (Puidak)
Kolmepäeva* koha eest tulnud mõisale teha 3 hobuse ja 3 jala päeva aasta ümberringi, pääle selle veel abitegu, mis hobustega teha tulnud. Samuti olnud siis veel kümnusemaks mis võetud iga päeva päält vaka ja igast viljast siis pääle selle muu kraam nagu lammas, kana, lõng ja muud. (Jaak Saks)
* 21 ½ – 21 taalri suurune koht olnud kolme päeva koht. 7 taalri suurust kohta nimetatud ühe päeva kohaks.
Kolmepäeva koht teinud mõisale kolm jalapäeva ja kolm hobusepäeva nädalas aasta ümberringu ja pääle selle veel muud. Päevad olnud märgitud puupulgale, millest üks pool mõisas olnud iga nädal või kuus paar korda olnud mõisas seletus. (Mihkel Rätsep)
Mõisale tulnud teha 6 päeva nädalas aasta ümberringi 3 jala 8 hobusega, nii olnud siis tüdruk ja poiss aasta ümberringi mõisas tööl. Abiteo ajal tulnud peremehel endalgi appi minna, pääle selle veel kümnisemaks igast viljast päevakohta üks vakk, kahe aastane lammas, kana ja lõnga. Päevad olid märgitud puupulgale, millest üks pool mõisas olnud, igal nädalal või kuus kord olnud seletus. (Jüri Tiitso)
Suured olid teo ajal maksud mõisale iga päev tuli saata tüdruk ja poiss mõisa üks jala, teine hobusega ja nõnda aasta ümberringi. Pääle selle tuli veel abitegu sõnnikuveo ja viljakoristamise aegu, et peremees ja perenaine ka ise platsis olid. Siis veel korratüdruk mõisa lauta, ei küsitud sääl pühapäevast või suurtest pühadest. (Ann Ratnik)
Jut. vanemad pole teinud mõisa teopäevi, kuna isa pääkohtumees olnud ja härraga hästi läbi saanud. Käinud viimane tihti nõu küsimas ühe kui teise asja üle. Teised talud saatnud ikka tüdruku poisi iga päev mõisa ja pääle selle veel korratüdruku mõisalauta või viina kööki. Raske oli sel ajal küll teolisel, kodust oli püütud parem pala või raasukene ja liha kui juhtunud olema teolisele jätta, kuid võid olnud ju talus õige vähe oli sel ajal taludes ainult paar lehma jõukamas kolm. Harilikult olnud teine lehm veel aher, pole ju lehmad siis ka midagi lüpsnudki, sest pole nad süüa saanud. Suurtes piipkannes viiti mõisa teolistele suppi järgi, mis tõprarasvaag olnud keedetud. Leib oli haganane, et tulega ligi ei tohtinud minna, kui vilja tuulutatud pantud rehealused uskedki kinni ainult suured õlekõrred võetud välja. Veskil torgitud ikka kepiga, et terad kolust alla läheks. (Miina Kriisa)
Raske oli teoajal talumehe elu. Iga päev tuli saata tüdruk ja poiss mõisa pääle selle veel abitegu sõnnikuveo ja viljakoristamise aegu. Viljakoristamise aega kutsutud tingiteoks sääl käinud pops ka abis. Korratüdruk tuli saata viina kööki või lauta, tihti tuli perenaiselgi väljas olla, nõnda, et kodus ühtegi hinge polnud. Oma vilja raasukene võis pudeneda, kes sellest hoolis, iga üks katsus ikka mõisa päevi ära teha, muidu kui teopäevad võlgu jäid, oli oksjoon jälle kaalas, müüti viimane vara raasukene ära. Iga päeva päält makseti vakk igast viljast kümmusemaksu, nõnda pidi kolmepäeva talu maksma kolm vakk igast viljast, aastane lammas, kana, lehma loog, lõnga, mida kutsuti marga lõngaks, vahel tuli viia veel nooda niiti.
Oli sel ajal küll taludes kaks poissi ja kaks tüdrukut ja pääle selle veel kaks karjust, ehkki külakari ühes käinud tulnud karjasele nii lehma kui seakarja saata abiline. Karjane ajas karja jüripäeval välja ja mihklipäevast jäänud lauta, saades palgaks 1/3 lehma päält ja 1/6 vasika päält. Mihkli päeva aegu olnud karjakuhi, kus karjane lõpetanud karjaskäimise toonud selleks päevaks viina pannud mett hulga ja jootnud siis perenaisi, need omalt poolt toonud jälle karjasele karaskit ja muud kraami. Teopoisi palk olnud kolm vakka rukkit, kaks paari pükse ja kindaid, ühel aastal sai ta siis veel palitu, teisel kasuka.
Teotüdruk saanud palgaks kaks alust, ühe villase, teise pakluse, nael suka lõnga, kaks särki ja kamsun. (Mihkel Tüür)
Kes orjuse ajal saanud aega oma põldu harida, see kipunud vägisi sööti jääma, jõukam peremees saanud vähegi põllu eest hoolt kanda. Ei olnudki siis olnud sõnnikut põllu väetamiseks. Kolmepäeva kohas peetud kaks lehma, jõukas olnud see kes juba kolm pidanud. Hobused olid enamasti mõisa põllul, osa sõnnikut jäi sinna, ega siis ka alla paneku põhku polnud loalt, õled söödeti lehmile teine kord tulnud kevadel katusedki ära sööta. Küla nurmed olnud kõik koos põlde kaupa, rukis, kesa ja tõuvili. Kasvatd sel ajal ka tublisti ernest sest jut. noores põlves pole kartult olnud mõisas, ainult kasvatatud viinakartult, mis olnud valge ja kibe. Suurte piimkannega pantud teolisele piima juure, kes ise selle eest pidanud hoolitsema, et tal jatkuks terveks nädalaks, muidugi tulnud siis alati „mustalehma piima“ - vett juure lisada. Leib olnud haganane aga sedagi pole jatkunud, peremees oli hoidnud leivapätsi omal põlvel, kui suppi kõht täis olnud, siis antud ka natukene leiba. Teolised teinud ikka piimapudi, kus juures siis põhk päält ära riisutud. Võid seda jätkunud ainult pühapäeviti pudrusilmaks, liha see läinud voorivedajatele, kes mõisa viina ja viljaga käinud Narvas, Peterburis, Pärnus. Narva ja Pärnu reisi arvatud kuus hobuse päeva. Vooris olnud ikka üks prahivedaja kaasas. Teokoorm olnud „8 vakka kesvi ja 7 rügi“. Perenaise hool olnud, et ta vooriminejate tarvis hoidis liha ja kapstid. (Jaak Saks)
Kupjad olnud kõige hullemad, saades teomehest veidi kõrgemale peksid nad endisi kaaslasi armetult, ei hoolitud sellestki, et teo poiss noor ja jõuetu oli. Kohut mõiseti iga reede, harilikult palju üle 30 vitsahoobi pole antud, pääle selle olid muidugi löögid mis teolised said kupja, kiltri ja väljavahi käest, kelledel piitsavarre jämedused kepid olnud.
Kui mõisas kohut mõisteti,
siis nagu siga tapeti.
Sest igaüks sääl kisendas
ja kõri jõudu kuulutas. (Puidak)
Kolmepäevalises kohas peetud ikka kaks poissi ja kaks tüdrukut ja kaks karjust. Kuid talupääl olnud sel ajal ainult kaks lehma, jõukas oli see kellel kolm oli. Hobuseid olnud küll rohkem, kuid need olnud nõnda lahjad, et pole maad suutnud künda. Jut. näinud ise omas noores põlves kuidas lell puunuijaga mulla tükke peeneks teinud. Kui juhtunud olema hää härra, siis saanud härgi abiks kündma, kuid vähe olnud sarnaseid härrasid. Kui teo päevad võlgu jäänud olnud oksjoon varsti kaelas. Ei saanud siis aega oma põllu eest hoolt kanda, ei jatkunud sõnnikut ka selle vaetamiseks, puudunud allapanemise põhk, õled söödetud lehmile, teine kord tulnud kevadel katusestki lisa võtta. Põllud olnud kõik ühised, põlde kaupa. Kartult jut. noores põlves olnud õige vahe, harilikult tehtud labidaga natukene viina kartulaid, jut. isa olnud üks neist kes teinud esimesena ka adraga. Selle asemele kasvatatud sel ajal palju herneid. Leib olnud haganane. Kui vilja tuulutatud pantud rehatsi uksed kinni, aga sedagi pole jatkunud, peremees hoidnud tihti leiva patsi omal põlvel kui suppi kõht täis olnud, siis antud ka tükikene leiba. Võid seda näinud harva, vahel pühapäeva hommikuti pudru silmaks. Teolistele pantud suurte piimkannega piima ligi silku ja soola ka. Selle eest pidanud nad ise hoolt kandma, et piima kogu nädalaks jatkuks, muidugi tulnud siis kaevu juures „musta lehma piima“ juure lisada. Teolised teinud harilikult piimapudi siis saanud põhu päält ära riisuda. Ja kõige selle juures olnud teopoisi palk kolm vakka „rügi“, kaks paari pükse ja kindaid. Ühel astal kasuk, teisel palit. Tüdruku palk kaks alust, üks villane teine paklane, kaks särki, nael sukalõnga ja kamsun. Vooris käijatele pantud siis ka liha juure. Harilikult käitud mõisa viina vooriga või vilja koormatega Pärnus ja Narvas, viina tulud isegi Peterburgi viia. Narva ja Pärnu reisu eest arvatud kuus hobusepäeva. Teokoorm olnud 7 vakka kesvi ja 7 rügi. (Puidak)
Vanasti oli talus ikka kaks poissi ja kaks tüdrukut. Poiss ja tüdruk tuli iga päev mõisa saata. Abiteo ajal, sõnnikuveo või tingi tükke tegemisel oli peremees vahel perenainegi platsis. Oma põld pudenegu, kes seda aega sai vaata, oligi siis suur osa maad „maas“, põllupeernad olid nõnda lauad, et pops säält oma lamba heinad sai. Põlnud siis kellelgi aega põllult kive korjata, vili põimiti kõik vikatiga, pole keegi julgenud niita kartes, et vili maha pudeneb. Pääle põimist korjanud naised, põllule kuidagi kasvama jäänud või maha langenud, pead. (Mari Leppik)
Talust saadetud ikka poiss ja tüdruk mõisateole, pääle selle korratüdruk lauta ehk viinakööki, kui mõisas hakkatud suuri nuumhärge karju pidama nõutud juba lauta korratüdruku asemele mehi. Raske oli teotüdrukul, kui mõisas palju Saksamaa lambaid peetud, kellede pügamine suureks nuhtluseks olnud, nõutud, et vill ühte jääks nagu kasukas, sel ajal saanud mõnigi kupjakeppi tunda. Harilikult tulnud kupjas ratsal hobusel käsku tooma, koputanud piitsavarrega otspaja pihta. Perenaise hool olud teoliste leivakoti eest hoolt kanda, kuhu suurt midagi panna polnud, haganane leib, sool, hää oli kui räime või soolatud kala sai. Võid seda nägi vahel pühapäeva hommikuti pudrusilmas. Suurtes puust piimkannes panti piima ka juure, see oli siis teolse nädala toit, selle eest pidi ta ise hoolt kandma, et piima kogu nädalaks jatkuks, selleks lisatud kaevu juures alati vett juure. Olnud sel ajal ka taludes ainult paar lehma, jõukas talus siis ka kolm. Tehtud siis teol olles piima pudi, sel teel saadud põhk leivast kätte. Kartult olnud sel ajal õige vähe, labidaga tehtud raasukene viinakartult maha, aga mis olnud kibe. Liha kübemekene hoitud vooriminejatele, kes mõisa vilja ja viinaga käinud Pärnus, Narvas, isegi Peterburis. (Eva Wahlberg)
Jut. vanemate aegu peetud mõisades suuri Saksamaa lambakarju, neid pole tohtinud enne kella 8 välja ajada, sest nad olnud õige õrnad. Raskeks kohustuseks olnud siis teotüdrukutel lammaste pügamine, kuna neid tulnud nii niita, et vill ühte jäänud nagu kasukas kui segamini või katki läinud olnud kupjakepp jälle turjal. Ei kõlbanud nende lammastele soohein ega põhk vaid antud ristikheina ja kartulaid, mis sel ajal hakatud rohkem kasvatama. Selle ette olnud loome toit õige vilets. Ulila mõisas peetud küll 300 lehma, kuid harilik asi olnud see, et lehmad nälja ära surnud. Mida hoogsamaks läks viina põletamine, seda rohkem peeti mõisas suuri nuumhärge karju, keda söödetud viinapraagaga. (Puidak)
Kurjad oli mõisas kupjad ei hoolinud nad kellestki, kui keegi natukene kuidagi eksis tantsis kupjakepp kohe turjal, peksa sai ilma asjatagi. Jut. vanemate aegu on Kavildas nõnda kuri kubjas olnud, kes lasknud teomehi ilma asjatagi peksta, nii mõnigi poonud ennast üles, et päästa kupja käest. Harilikult olnud reedeti ja laupäeviti peksupäevad mõisa tallijuures üle 30 hoobi pole harilikult antud, muidugi pääle selle oli kupja kiltri ja väljavahi hoobid, mis sai töö juures. (Ann Ratnik)
Vanasti olid mõisades kurjad kupjad. Nii olnud Ulila pool mägi mida hüütud Kantslmäeks, kus kohut oli mõistetud, kuna „Lullemäel“ oli peksetud. Saare ja Vihavoo küla elanikud pidanud juba koiduajal olema koiduaru kohas muidu hüüdnud kupjas, et täna saab nahku. (H. Puidak)
Kõige hullemad olid mõisas kupjad ei küsinud need mehed sellest, et teopoiss või tüdruk ära väsis, küll kepp nad tööle pani. Nii mõnelgi mehel oli rusik taskus kuid teha polnud midagi. Sangastes ja Pühajärvel hakkanud mehed vastu, kuid härra toonud roodu soldatisi, aetud siis mehed läbi kadalipu, pärast tulnud ihust vitsaokse välja kiskuda. Minna polnud aga kuhugi, sest ega muijal parem pole olnud, vahel oligi mõni plehku pannud kuid toodud varsti tapiga tagasi. Palju hullem aga olnud jut. vanemate aegu siis vahetatud teomehi koerte vastu. (Jaak Saks)
„Polnud sul kellegi kaevata kui ootamata ja ilma millegi süüta laoti sul korraga kepiga üle selja, kui midagi veel ütlesid said talli juures veel tubli keretäie. Ei hoolinud need mehed et teoline väsimuse pärast kokkulanges, nad oskasid sellegi pärast inimest uuesti tööle panna.
Korra olid Konguta mehed kupja, kes päris kurivaim olnud kinnivõtnud ja tubli keretäie annud, kuid selle järgi võetud mehed kinni ja saadetud maa kohtusse kus neil igale ühele antud 60 hoopi, nõnda, et mõnda aega tulnud haavu parandata.“ (Mihkel Rätsep)
„Kus sa kupjale vastu võisid panna, selle mehega pidid õige ettevaatlikult katsuma läbiajada, sest muidu võis kui ta sind veel kiusama hakkas iga päev oma nahatäie saada. Sai põllul juba küll ilma asjata ta käest peksa. Korra olid Kongutas mehed kupja, kes mehi alati peksnud kinnivõtnud ja nuuti annud, kuid selle tagajärjeks olnud, et igaüks neist saanud 60 hoopi maakohtus, nõnda et vitsaokse tulnud ihust välja kista. Samuti oli käinud ka Sangaste ja Pühajärve meeste käsi, kes vastu hakkanud, toodud rood soldatisi mõisa ja aetud teomehed läbi kadalipu. Minna polnud kuhugi, sest kuskil polnud parem. (Märt Sild)
Vastse-Kavilda mõisa sel 23 July kuul 1831.
N 1.
„Minna Jaan Timann, kes moisa polest ollen Rehhepapis valitsetu lubban sin kogguduse kohto man et minna tõttelikult nink truste tahhan Rehte man olla nink seda möda perra kaeda, et mitte ei peas moisa vilja varrestedus ehk moisa nad pias hukka sama.
Ent kui siiski pias moisus ehk ka ühte mu tunnistaja ja ulles avaldaja pollest minnu õeige nink tõteliko süij pält pias loietü sama sis massan minna Jaan Timman 25 Rubla pabberi Rahha egga ühhe vilja vakka pält trahvi, olgu tema roea, kesva ehk kara villj,. seda lubbab sin koggoduse kohto esi.
Jaan Rimmann
koggoduse kohtu abbi Jaan Tedder
koggoduse kohtumees Tametallo
Juhann Matt
Mõisa herra lubbab selle Rehepapile, kui temma päle ühte süidi ei olle olnud, päle Rehhepesmisse üks vak Rukki nink uks vak kesvi koggodusse kohtumes
Tammetallo
Juhann Matt
Sel 22 Aprillil 1866.
Moisa perrishera käskis Prottokolli kirjutada et need perremehed kes veel se Aasta orjavat, selget orjust saavat Jurripaivast 1867 rendi päle nink edimane aasta 4R – Thaler /nelli rubla Thaler/.
Ent need kes veel kats Aastat orjavat saavat koi Jurripäival 1867 rendi pääle vottavat kats aastat 4R - /nelli rubla/ Thaler.
Perrishera nimmel kulutan Mõisa vallitseja, selles et peremehed nii ekkitselt keik rendi pääle tahavat võib kül egga üts saada eht puva masma edimene aasta 7 ½ Rr kats aastat 5 ½ Rubla nink vimast kolm aastat 6 R.
Alguses ei ole peremehed julgenud rendile minna, kartnud kõik. Esimesel kolmel aastal olnud küll 3 rubla taaler, kuid siis olnud raha saamine ka raske. Lina pole sel ajal Tartumaal veel kuigi palju kasvatatud vast 1/3 vakamaad kõige rohkem. Pea näinud teised, et need kes rendile läksid, et nad silmanähtavalt kosunud, tõusund siis ka rendile soovijate arv kuid ühtlasi ka maahind. Järgmisel kolmel aastal olnud juba juba 6 rub. taalrihinnaks, varsti alganud ka talude müük. Tartu kreisis oli esimesena kohti rendile kui ka müüma hakkanud Palupera Brenning. (Jakob Erik)
Rendile minekuga tõusnud taludes juba loomade arv, kolmepäevalises kohas peetud juba 5-6 lehma, kuid karjamaa oli sel ajal õige vilets. Ristikheina peetud veel õige vähe ehkki rendile minekul mõisa sundinud ristikheina kasvatama, kuid peremehed kartnud, et põllud ära raiskab, enne kui nurmed põlde kaupa olnud katsunud mehed küll ka ristikheina kasvatada, kuid katsest pole midagi välja tulnud. Ainult Kaldi talu, mis asunud soosaarel pidanud hoolega ristikheina. Lina oli sel ajal õige vähe kasvatatud. Kolga-Jaani pool olnud üks õige jõukas talu, mida Tartumaa mehed kui nad teovooris käinud imestanud. Küsinud siis korra peremehelt kuidas ta küll raha kokku ajab, oli üks vanamees öelnud, et raha – see on lina. Tartumaal olnud talu suurem sissetulek ainult vilja või looma müügist. Kolmepäevalises kohas külvatud juba 20 vakamaad rukist, muidugi põllud olid vähe väetatud, kuna kari väike oli. (Hans Juudas)
Inimesed pole julgenud kohe rendile minna, oli rent alguses küll väike olnud 3 rubla taalrist, kuid raha oli sel ajal ka raske saada, rukki vakk maksis 151 kop. kesvavakk 125 kop. Katsutud esialgu muist teoga tasa teha nii pantud vilja kokku ja pekstud rehe, mis siis arvatud teoorjuse aegsete norme järgi rendi raha ette, pääle selle maksnud kolme päeva koht 80 rubla veel rahas. Hiljem kui sega rent kaotatud maksetud 3-4 rubla taalri päält. Alguses oli ainult paar talu julgenud puhta rendi pääle minna, kes siis ka kohe jõukamaks läinud jäänud ju selle läbi palju sõnnikut koju, samuti sai paremine põlde harida, mida enne nagu vargsi tehti. (Jaak Saks)
Julgemad mehed ootanud rendile pääsu, alguses oli võetud taalrist 3 rubla kuid tõusnud rendi hind maa väärtuse järele, nõnda võetud taalrist 6-8 rubla.
Alguses püütud muist renti teopäevadega tasa teha siis ülejäänud maksetud rahas 70-80 rubla. Raha olnud sel ajal veel raske saada, vilja hind olnud madal ja loomi polnud ka sel ajal suurt müüa, sest kolmepäevalises kohas peetud ainult 4-5 lehma.
Loomatoit olnud õige vilets, pääle põllu põhu pole loomad pea midagi saanud, luhahein jäänud hobustele. Ristikheina kasvatatud õige vähe ehkki rendile minekul mõisa nõudnud, et ristikheina kasvatatakse, kui peremehed kartnud, et põllud ära raiskab. Pea läinud need talud mis rendile läinud jõukaks, sest nüüd jäänud palju sõnnikut koju, ka saadud paremini põldu harida. (Mihkel Rätsep)
Rendile minekul tehti alguses muist renti teoäevadega tasa, ehkkki rent väike oli 3 rubla taalrist, oli neid vähe kes otse kohe julgesid puht rendile üleminna, oli ju sel ajal raha saamine raske. Sissetulekuks oli ainult vilja müümine, kuid et põllud halvasti haritud ei annud need suurt saaki. Lina ei kasvatatud sel ajal suuremal määral veel Tartumaal, natukene ainult oma tarvituseks. Loomi polnud ka müüa, sest kolmepäevalises kohas oli ainult 3-4 lehma kõige rohkem. Varsti oli märgata edu, need kes rendile läksid olid varsti jõukamad, sest saadi ju nüüd oma põlde paremini harida, ka jäi hulka sõnnikut koju. Kolme aasta järgi tõusis ka juba rendi hind, taaler maksis juba 6-8 rubla. (Mihkel Püss.)
1860. aastal talu kohtade müümine Ullilas alganu, sis taadre päält makstud 130 rbl. Lippi ostnu 1862 Silgus Stokeby Rosental ostnu 120 taader 1870 kõik valla talud müüdud. Enne ostmist rendimaks taadre paalt om olnu 6 rbl. (Sarnane märkus leidus kogukonna kohtu protokolli raamatu kaanel, mis osutus kontrollimisel õigeks.)
Talude müümisel tuleb ilmsiks siin talude kokkuostmise püüe, nii tekkis rida karjamõisaid Ramsi, 5 talust – Ullilas, Sibula, Kapsta mõisad. Alguses olid endised peremehed õige arad ega julgenud ise oma kohti ära osta, palju tulnud siia ostjaid Viljandimaalt, nii olevat Ulilas ainult 7-8 endist peremeest, kuna teised kõik on päritud Viljandipoolt. Pole need Viljandimaa mehed nii jõukad olnud, kuid hää julgus on siin rohkem maksnud. Nõnda kõnelnud rahvas ise, et näe mulk tuleb siia valge hobuse ja linaseemne koormaga ja ostab paar talu ära, aga Tartumaa mees kellel raha suka sääres ei julge osta. Kavilda vallas on rohkem mulke, kuna see kroonumõisa oli ja endised peremehed ise kohad ära ostsid, kuid selle eest poetanud nad ennast sinan koduväimeestena. Kongutas olevat aga suurem jagu peremehi päritud Viljandimaalt. (Rudolf Peerna)
Viljandimaa mehed olid tublid mehed, kes pannid ka Tartumaa elama. Tulid siia ostsid suured kohad, kuna endised peremehed kartsid osta, arvates, et see jälle moni sakste vigur. Mulk külvanud esimesel aastal suur osa põldele lina ja nõnda viisi saanud ta varsti talu tasa. Ulila vallas on ainult 7-8 talu kus vanad peremehed, teised on kõik Põltsamaa poolt tulnud. Alguses tahtnud härra ikka mitu talukorraga müüa nii tekkinud mitu karjamõisat nagu Rämsi, Sibula, Seieri, kapsta ja teisi. Hiljem kui samaste suurte kohtade ostjaid pole leidunud on ta siis üksikult talusid müüma hakkanud. (Juri Tiitso)
Esimene talu mis Ulilas ära müüti oli Lipi talu 1860 aastal, kuid 71 aastal oli suuremalt jaolt kõik talud juba ära müütud. Endisi peremehi jäi siia ainult 7-8. Ostjad olid kõik enamasti Viljandimaalt päritud. Alguses oli võetud käsirahana sisse 100 rub., kuid olevat neid kes ainult 25 rubla sissemaksnud. Viljandimaa meeste siia tulekuga läks Tartumaal hoogu lina kasvatamine. Sel ajal tekkis ka mitu karjamõisat, nii ostsid Teilma küla ära kus 14 talu oli Rosental Higer ja Stokebry, samuti ka Sibula 3 talust ja Kapsta mõisa. (Puidak)
Tartumaa mehed pole esialgu julgenud talusid osta, arvates, et see jälle mõni sakste vigur. Viljandimaa mehed ostsid siis nende kohad ära, kuna endised peremehed Venemaale läksid. Nõnda jäänud Ulila valda ainult vast 7-8 endist peremeest. Kavilda olnud kroonu vald, sinna pole nii palju mulke tulnud, kuna endised peremehed ise kohad ära ostsivad. Kuid selle ette on sinna tulnud jälle palju mulke koduväimeestena. Alguses oli makstud 100 rubla käsiraha, kuid olnud neidki, kes ainult 25 rub. maksnud ja hää õnne pääle talu võtnud, hakkanud siis tublisti linu kasvatama ja nii viisi saadud varsti järje pääle. (Daavet Seleke)
7-8 talu on Ulila vallas kus endised peremehed, teised on kõik tulnud Viljandimaalt, olid nad siis kohe hakkanud tublisti lina kasvatama, nõnda saanud varsti järje pääle. Mõni aasta pärast müümist olid põllud juba enam vähem korras, et talud võisid juba vilja müüa. (Mihkel Tüür)
Alguses müünud mõisnikud maid tervete külade kaupa, nii Kurikoffile Pulliküla, Sieger, Stokeby ja Rosentahl ostnud Teilma küla osa kus olnud 171 talu. Lenseni karjamõisa tekkinud Lenseni külast ja Kapsta karjamõisa asemel olnud Kapsta küla. Kui külade kaupa ostjaid pole leidunud siis müütud ka üksikult talusid. Suurem jagu ostjaid tulnud Viljandimaalt, nii jäänud Ulilasse ainult 7-8 endist peremeest. Pole need mulgid nii jõukad olnud, kui hää julgusega tehtud siin rohkem. Endised peremehed pole julgenud alguses osta kartnud see jälle mõni mõisnikke vigur. Kavildas olevat rohkem endised peremehed, mulke olevat aga sinna tulnud rohkesti koduväimeestena. Viljandimaa meeste siiatulekuga läinud hoogu ka linakasvatus, kuna enne oli kasvatatud ainult omatarbeks. (Karl Nonnann)
Võllingi küla mehed lasknud Kavildas omal kulul kohad krundi ajada, mille järele nad varsti üle valla jõukamad olnud. Kavildas ostnud endised peremehed kõik ise kohad ära, mulke on tulnud siia ainult koduväimeestena, aga Ulila on tulnud õige palju võõraid ja suurem osa oli neid mulke. Mulk tulnud siia valge ees ja kaks vakka linaseemneid pääl ja võtnud kaks talu kinni, kuna endistel peremeestel olnud raha sukasääres aga talu pole julgenud osta, arvanud, et see ainult sakste vigur. (Hans Juudas)
Alguses oli tahtnud mõisnikud maid müüa ikka külade kaupa, et selle läbi pääseda maade mõõtmist, kuid sarnaseid suuri kohti pole püütud kinni võtta pääle mõne üksiku. Nõnda pidanud nad maad ikka krunti ajama. Esimesed ostjad tulnud Viljandimaalt, kus rahvas jõukam olnud, kuna nad ammu juba lina kasvatanud, nende tulekuga Tartumaale võtnud ka siin hoogu lina kasvatus. (Jaak Saks)
Väga vähesed endistest peremeestest ostsid omad kohad ära, vaid suurem jagu nüüdseid peremehi on päritud Viljandimaalt. Mõisahärra olnud müümise hoos kui 25 rubla maksid sisse oli koht käes. Hiljem võetud ka Krediitkassast laenu. Kui lina kasvatamine hoogu läks jõuti varsti kohad priiks osta. (Mihkel Rätsep)
Alguses tahtnud mõisnikud maid müüa tervete külade kaupa, sel ajal ostnudki siis Silger Stokeby ja Rosentahl Teilma küla ära, kus olnud 14 talu ja jaganud omavahel ära. Tartumaa mehed pole esialgu julgenud talusid osta arvates, et see jälle mõni sakste vigur. Viljandimaalt ostnud sel ajal paljud siia kohad, kuna vanu peremehi läinud suur hulk Venemaale. Ulila jäänud vast ainult 7-8 endist peremeest, teised on kõik väljastpoolt sissetulnud. (Margus Soonets)
Rendile minekul pidi katsuma iga pidi raha koguda, müüa sel ajal ja midagi suurt ei olnud, käitud siis sügiseti mõisas tööl, kuna töö katsud kiirelt valmis teha. Nii käitud mõisas kartult võtmas, saades 15 kop päevas, samuti käitud suuremates karjamõisades maad kündmas, kuna oma põlde sügisel ei ole küntud, vast ainult mõni natukene madalamaid kohti. Talvel käitud kaupmeestel linu viimas, saades Tartust linakaalu viimisest Pärnu 130 kop, need kes linu pole saanud viia katsunud Pärnust voori pääle saada, tuues Tartu kaupmeestele soola ja heeringaid. Vooris käimise eest saadud omale soola ja silku tuua. Mõned käinud ka mõisa viina vedamas Peterburgi, mille pangi vedamise eest oli maksetud 40 kop. Teel oli viina saanad ka varastada, et Venemaal viin kallis olnud siis olnud teenistus päris hää. (Hans Juudas)
Ei olnud ennemalt palju muud teenistust kui käiti lina kaupmeestel teovooris. Tartust, Vilandist või Põltsamaalt võeti linakoorm pääle ja viiti Pärnu. Tartu reisust Pärnu maksetud 130 kop kaalust, harilikult pantud kolm kaalu pääle. Pärnust kui hästi läinud saanud veel Tartu kaupmeestele kaupa tuua, saanud siis sel teel ka omale soola ja silku. Varemalt käitud mõisa viintega Peterburiski 40 kop. oli pangi viimisest makset, kuna 40 pangi pantud pääle ja pääle selle oli teel võimalik mõni toop viina varastada kuna Venemaal viin kallis olnud, siis olnud selle läbi teenistus päris kena. Aga reisuga läinud ikka oma kaks nädalat ära. (Jaak Saks)
Kaupmeestel käiti teevooris selle teel saadi soola raha, sest raha oli sel ajal raske saada. 1rub 50 k – 2 rub maksetud liha kaalu viimisest Pärnu, kuna soola putt maksis jälle 7 rub. muist soola müüti Tartus veel ära. Teine kord läks hästi, sai Pärnust ka voori pääle Tartu viimiseks. Sügiseti püüti oma töö kiiremini ära teha, siis käiti mõisas kartult võtmas, pärast oli maksetud 15 kop. Mehed olid jälle käinud mõisas maad kündmas, omad põllud küntud harilikult kevadel, sügiseti vast ainult mõned madalamad kohad. (Mihkel Rätsep)
Vanasti oli käitud viinavoorega Narvas Petterburis, pangi viina sinna viimise eest oli maksetud 40 kop. Raske olnud küll see teereis, mis kestnud ligi kaks nädalat, päälegi kus regedel ei olnud raudu. Pärast poole oli käitud soola toomas Pärnus, sinna viitud linakaupmeestel linu, harilikult pantud kolm kaalu pääle nii saadud soola raha. Kolm kotti oli toodud soola, kaks oli linna viitud üks oli omale jäetud. Kuid sool ei olnud nii nagu praegune vaid kivi sool, suurtes tükkes, pääle selle toodud Pärnust toodi veel raimi ja soolatud särgi. (Mari Leppik)
Kaupmeestel käiti linu Pärnu viimas mille eest saadi silgu raha 1 rubla kuni 2 rubla makseti kaalust, harilikult pantud kolm kaalu pääle. Sääl kui läinud saanud veel Tartu kaupmeestele voori tuua. Endale toodi Pärnust soola ja räimi.
Enne vanasti oli mõisa viintega käitud Peterburiski pantud 40 pangi pääle, pangist oli maksetud 40 kop. Teel varastatud mõni toop viina ka või võetud piimalassika veel kaasa, kui teel voorimate järelvaatus olnud siis öeldud, et lassis piim. Nii viisi tulnud päris hää päevapalk kuna Venemaal viin kallis oli. Harilikult kestnud küll reis kaks nädalat ja kulunud mitu paari reejalaseid läbi. (Taavet Seleke)
Et raha teenida olid peremehed talveti vooris käinud Pärnus, viinud siit linakaupmeestele linu Pärnu. Reisu ees saadud 7-8 rubla, säält toodud tagasi soola pütt või pool. Jut. oli ise käinud Ulilast Pärnus saanud reisi eest 10 rubla, kuna ta tagasi ka kaupmeestele voori toonud. (Mihkel Tüür)
Vanasti tüdruk palk ei saanudki vaid ainult käsiraha, kuidas keegi andis kas rubla või kolm, pääle selle siis prii riie ja ülespidamine. Hiljem oli aasta palk poisil 40 rubla, tüdruku palk 40 rubla aastas.
Ainukene teenimise võimalus oli kaupmeestel vooris käimine, siit viitud Pärnu linu ja toodi tagasi kui hästi läks Tartu kaupmeestel heeringaid ja soola. Harilikult makseti 1 rub 50 kop või 2 rubla halvema teega kaalust. Endale toodi Pärnust pütt soola või räimi, kust siis muist viiti Tartu ja müüti ära.
Ennemalt oli viitud mõisa viina Peterburisse ja Narva, 40 pangi pantud pääle, pangi veo eest oli maksetud 40 kop. Eks võetud ka kõrtsist lassitäis viina kaasa või varastatud mõisa viina, selle tõttu olnud teenistus päris hää, kuna Venemaal viin kallis olnud. Ainult Ulila olnud nurk, kust välja pääs raske. Tartu olnud 40 versta, alles 60 aastates Tartu-Viljandi maantee ehitamisel pääsenud ka Ulila ümbrus välja. Tartu teenistus otsima. Selle ajal oli poisi palk olnud 10-15 r. kuna tüdruk saanud ainult käsiraha, kuidas keegi annud, kas rubla või rohkem. Hiljem maksetud poisile juba 80 rubla, tüdrukule 40 rubla.
Pääle rendile minekut oli käitud ka mõisal tööl saades 15 kop. päevast ja sügiseti suuremates karjamõisades maad kündmas, seest oma põlde pole sügisel küntud vaid kevadel, ainult mõned madalamad kohad oli sügiseti küntud. (Puidak)
Leib oli haganane, et praegugi sigaga ei söö, ladvad löödi ainult ära ja sarja pääl aeti ainult pääd välja, veske mulgust tuli harilikult orgiga alla ajada. Kartult oli jut. noores põles õige vähe olnud seegi olnud kibe viinakartul, mis nõus katki tambitud. Jõulu ajal saanud ainult jupikese vorsti ja ivakese liha, muidu keedetud ikka herneid, ube ja tange tõpra rasvaga, pantud suurtesse nõudesse, lusikad olnud ka nii suured kui 5 korda võtnud siis kõht täis saanud. Heeringaid oli sel ajal ka toodud vahel kuid siis olnud nad kõvad ja halvad, vahel oli toodud ka sissesoolatud särgi. (Juri Tiitso)
Kes vanasti liha süüa saanud, hää talu oli see kes omale kaks siga ära tappis, muidu keedetud kõik söök tõpra rasvaga. Polnud sel ajal ka kartult olnud pääle kibeda viina kartula alles hiljem tulndu teised kartula soltid. Ernes, uba ja tang olid see söök. Leib olnud muidugi haganane. Vahel oli toodud linnast ka heeringaid, kuid need olnud alati halvad. Ühe vahe toodud Pärnust ka soolatud särgi, suuri verevaid. (Miina Kriisa)
Elati vanast rehetares ütleg laulgi:
Elab mustas suitsu tares
Puuduses ja palju mures.
Rehetoas olnud talveti suure külmaga põrandal lapsed, kanad ja põrsad segamini. Harilikult kui ahju köetud käinud pool uksed ette, et külm sisse ei tuleks, või lastud suits jälle rehe alla, mõnel üksikul talul olnud ka väikesed kambrid rehe toa kõrval, kuid milles pole olnud ahju, sääl elatud ainult suveti, talvel olnud ta aga kolikambriks. Keedetud koogu otsas ahju suul, suvel jälle väljas. Õhtuti kiskunud lapsed peergu ja hoolitsenud valguse eest, alles hiljem oli tulnud rasva küünlad, mida alguses tehtud ainult suurteks pühadeks. (Eva Wahlberg)
Kõige esimesena olid Wällinge mehed omale hakkanud uusi ehitusi tegema, kuna neil kohad Kavildas ka kõige enne krunti aetud. Et ehitused savist olid püütsid siis kambrid juurde ehitada savist. Ahjugi teinud mõni mees sisse, mida käitud kui ilma imet vaatamas, kuid korstnad tehtud alguses puust. Esimese eraldi maja ehitanud Abrami peremees Peerna, teised püüdnud alguses ikka rehetares läbi ajada. Talvel toodud veel kanad ja põrsad sisse. Peerutule valgusel tehtud öö jooksul regigi valmis. (Hans Juudas)
Vanasti elatud ikka rehetares, ainult mõnel üksikul olnud hiljemini ka kambrid 7-8 jalga pikad, kuid kütta pole neid saanud, elatud seal selle tõttu ainult suveti kuna talvel ikka rehetares. Võllinge mehed teinud Kavildas esimesena juba kambrid ühes ahjuga ja korstnaga, kuna neil talud kõige päält aetud krunti. (Ann Ratnik)
Enne talude ostmist pole Ulila ümbruses kellelgi kammert olnud, vaid elatud tares, kanad parsil, sead sängi all. Peeruvalgel tehtud öösiti regi valmis millest jätkunud ainult paariks nädalaks, kuid nõnda kui talusid ära ostetud ilmunud juba korstnad ja kambrid. Jut. oli siia Ulila kanti teinud esimesena kambri ahju, teised käinud siis kui ilma imet vaatamas, mis Puidak teinud. (Puidak)
Elati vanasti rehetares sääl jätkus ruumi kõigile. Kanad olid parsil, põrandal lapsed ja lambatalled segamini. Siis kui ahjus tuli põles tehti uks lahti ja lasti suits välja, külma eest käinud pooluksed ees. Teine kord lastud suits jälle rehe alla, kus hobused olnud. Mõnel üksikul oli ka rehetare kõrval olnud väike 7-8 jala pikune kammer, kuid milles saanud elada ainult suveti, kuna talvel ta kasutatud kolikambrina. Õhtuti peeruvalgel tegid mehed puutööd ja naised ketrasid, kuna lapsed aga tule eest pidid hoolitsema. Talude ostmisega ilmusid juba varsti siin ja sääl korstnad, ehkki nad esialgu olnud puust. (Jaak Saks)
Nurmed olid kõigil küladel põlde kaupa ühised, igal külal oli kolm põldu, kesa, rukkis ja tõuvili. Lina seda tehtud õige vähe 1/3 v. kõige rohkem aga sel ajal kasvatatud hernest ja uba. Kartul olnud alguses mõru viina kartul, midagi tehtud raasikene labidaga maha kui just 10-15 aastane olnud tulnud juba teised kartulad. PõlluPeernad olid laiad säält sai pops ilusti lambaheinad. Kevadel küntud maa harkadraga üles ja tehtud ka vili hakadraga maha, äestatud karuäkkega sisse. Külakarjad käinud kõik ühes loomad ise, sead ja lambad käinud ühes.
Aga nõnda kui maad künti aetud küntud, kõik põlluPeernad ja karjamaad üles, ei jätnud siis keegi enam maad raisku. Igaüks katsus ikka veel maa mõõtjat meelitada, et rohkem maad saada. (Puidak)
Nurmed olid küladel ühised kolme põllu kaupa. Näit. kesa tuli kõigil ühte põldu, sest muidu oleks kari vilja ära sõkunud. Palju kasvati sel ajal hernest ja uba, mis kartuli aset täitis ja mida õige vähe kasvati. Sügisel tuli kõik vili põimida, kuna vikat oli ainult heina niitmiseks, sest kardeti, et terad niitmisel maha pudenevad. Vili tuli kõik kootega peksta, tüved panti ühele poole, ladvad teisele poole. Pää pihta anti oma 24 hoopi, kolm korda veel tüve poolt vasta jalga. Kolme pulklise rehaga rehitseti vili jala pääl ära, kus juures haganad pidid ilusti punti jääma. Pääle karuäkke, harkadra ja puurulli ei tuntud muud põllutöö riista. (Mihkel Rätsep)
Reed olid puu taldadega, aisa perad takused, kui voori minti siis võeti ikka teine paar jalgu, ohert ja kirves ühes. Öö jooksul tehti regi valmis, kuid sellest jätkus ainult mõneks nädalaks, kõvemad olid veidi tammu jalased. Vanker oli puutelgega ja ratastega, mille taoti potitükke sisse, et nad vastu pidavamad oleksid. (Karl Kriisa)
Raske oli kaugemale teevoori minek, siis pidid ikka uued ree jalased oherti ja kirve kaasa võtma, sest puu jalased kulusid varsti ära, samuti ka aisaperad mis takused olid. Tamme-jalased pidasid küll veidi kauem vastu, kuid igal polnud neid ka võimalik saada, kui kõva lumi oli ei aidanud siis ka tammejalas. Vanker oli samuti puust kuhu taoti potitükke sisse, et ta vastupidavam oleks. Palju siis samasele vankrile koormat võis panna, üle 25 puuda polnud juttugi palju, muidu võis varsti ühte minna.
Ree-jalased olid puust ja aisaperad takused, nii käiti vanasti teevooris Peterburiski ära. Teele minnes pidi küll uued jalased ühes võtma, sest teel tuli ree jalgu vähedata. Vanker oli samuti puust, hiljem hakati puust teljeotstele ja pöidadele paja tükke sisse taguma. (A. Puidak)
Raske oli vanasti perenaise põli. Pere tahtis süüa, kuid mida sa annad, liha seda saanud ainult jõuluajal näha. Leib olnud hagane, et tulega ligi ei tohi minna. Kui tuulutamisel terad veidi puhtamad olnud aetud haganaid hulka, pole siis veske kolust alla läinud nõnda, et tulnud orgiga alla lükkada. Piima natukene, mis saadud paarist lehmast tulnud hoida teolistele. Toit keedetud kõik tõprarasvaga, mis suurtes piipkannes teolistele järele viidud. Liha jälle hoitud talveks vooriskäijatele, kes käinud mõisa vooris, või viinud kaupmeeste linu Pärnu, kuid ree jalased olnud puust ja nisuperad takused. Teele minnes oli uued jalad ühes võetud, sest kui teel jalad ära kulusid tuli uued panna. Vankrid olid puust, hiljem hakkatud teljeotsatesse ja poidadesse paja tükke taguma. (Rätsepp)
Veneusku minekul oli Puhjas õpetajaks olnud Hullmann. Et rahva seas jutt laiali oli läinud, et veneusulistele maad antakse oli sel ajal üle 1700 inimese läinud veneusku. Õpetaja Hollmann käinud küll koolimajades vastukihutustööd tegemas, võtnud riide ümber ja pomisenud midagi arusaamatuid sõnu, küsinud siis rahvalt kas nad midagi aru saanud. Kuid kõik see vene-usu halvaks tegemine ei aitanud sel ajal midagi. Pärast kui nähti, et maad ei antud oli rahvas petumine muidugi suur, käiti salaja lutheruse kirikuski. 80 aastates nõudnud venekirik kõik oma liikmed tagasi. (Rudolf Peerna)
Veneusku minti jut. vanemate aegu, vene preester oli ületulejatele jaganud vene saapaid ja püüdnud rahvaga hästi läbi saada, kuna oma õpetaja oli igakui väiksema tähe eest maksu võtnud, pääle selle pidanud igaüks ta kätt suudlema. (Ann Tiitso)
Jut. vanemate aegu oli mintud veneusku. Jutt oli rahva seas laiali läinud, et neile maad antakse, kes veneusku lähevad, oli siis ka selle õhinal mintud veneusku. Preester oli püüdnud ka rahvaga hästi läbi ajada, kes vene usku lähvad, selle annud paari vene saapaid, aga oma õpetaja olnud nii ihne, et ühtegi tähte pole ilma rahata annud. Õpetaja oli küll käiud koolimajades veneusku maha tegemas, võtnud riide ümber ja pomisenud midagi oma ette, kuid kõik pole see midagi aidanud. (Mari Leppik)
Veneusku oli jut. vanemate aegu mintud, sest rahvas oli lootnud, et need kes keisriusku lähevad maad saavad, kuid maad pole neile antud. 1869. aastal kui Kavilda mõisa ära jagatud ja vene kirik ehitatud oli venepapp püüdnud nii asja seada, et maad ainult veneusulised saavad. Oligi siis alguises maad antud ainult veneusulistele, mille tõttu siis veel mõni veneusku läinud. Kuid siis astunud vallavanem vahele ja nõudnud, et maad ka teiste usulistele antakse. Selle järele olid siis ka lutheriusulistele maad antud, kuid maa olid nad alles kolm aastat hiljem kätte saanud. (Puidak)
Jut. vanemate aegu 1846 aastal oli mintud veneusku, just kui anekari tõdates suures lootuses, et maad saab. Õpetaja oli kuulnud omast ajast, kuidas naised oma vahel kõvasti kõnelnud, et nüüd peame veel mõis põllul orjama, kuid tuleval aastal käime juba siidis. Kobiluse ja Vissis olnud venepapp ja ristinud rahvast, igale ühele pantud rist kaela. Õpetaja oli käinud koolimajades jutlust ütlemas ja sõidelnud neid, kes veneusku läinud. Võtnud riide ümber ja põmisenud midagi oma ette, teinud niiviisi venepappi järele, kuid see pole midagi tähendanud. Hiljem aga näinud rahvas, et maad pole antud, tahtnud siis paljud tagasi tulla kuid pole saanud. (Ann Ratnik)
Veneusku mintud 1845-46 aastal, siis oli rahva see jutt laiali läinud, et need kes veneusku lähevad maad saavad olid siis paljud selle tõttu oma usku vahetanud, alles hiljem näinud et maad pole antud, tahtnud siis tagasi tulla oma kirikusse kuid pole saanud. (
Veneusku oli jut. isa aegu mintud, rahvas oli loodnud ikka hingemaad saada, kes keisriusku läheb. Mintud siis hulgandi veneusku, just kui anekari. Venepapp oli maad mööda ringikäinud, ristinud muud kui, neile kelle ära ristinud pannud ta risti kaela. Kui maad pole antud siis alles avanenud rahval silmad. Paljud tahtnud tagasi kuid pole saanud. Kavilda mõisa jagamisel oli papp tahtnud maad anda ainult veneusulistele, olid siis ka mõned maa saamise himus läinud veel veneusku. Viimaks oli vallavalitsus nõudnud maadka lutheri usulistele, mille järele maa saamine seisma pantud, alles 4 aastat hiljem oli ka lutheriusulistele maad antud. (Mihkel Tüür)
Veneusku mintud maa saamise lootuses, sest rahva hulgas oli jutt laiali läinud, et see kes veneusku läheb hingemaad saab. Kobiluses ja Vissis olnud venepapp ja ristinud veneusku minejaid. Kobiluses olnud kõrts ja kirik ühe katuse all, sest papp oli ristinud kõrtsi juures. Õpetaja oli koolimajades sõitlemas veneusku minejaid, kuid pole see midagi tähendanud. Teinud siis ka venepapi järele võtnud riide ümber ja pomisenud midagi oma ette ja küsinud siis kas rahvas midagi arusaanud, samane olevat ka veneusk. Pärast kui inimesed näinud, et maad pole antud tahtnud siis tagasi lutheri usku. (Jaak Saks)
Neile, kes veneusku lähevad oli lubatud maad anda. Papp oli ringi käinud ja ristinud rahvast. Kobiluses olnud kirik ja kõrts ühe katuse all sest papp oli kõrtsi juures ristinud. Õpetaja oli küll noominud rahvast ja öelnud, et maad ei anta kellelegi, kuid kes sel ajal uskus õpetajat. (Mihkel Rätsep)
Jut. vanemate aegu oli jutt laiali läinud, et need kes veneusku lähevad hingemaad saavad. Mintud siis hulgandi veneusku, papp oli maad mööda ringi käinud ja ristinud rahvast, Kobiluses ja Vissis olnud venekirik. Kobiluses olnud kõrts ja kirik ühe katuse all. Õpetaja oli küll noominud üleminejaid ja öelnud et see tühi jutt on, et maad antakse, kuid pole siis keegi õpetajat uskunud, pärast näinud küll, et õpetajal õigus olnud, tahtnud siis paljud tagasi, kuid papp pole lasknud. Jut. noores põlves leeriaegu tulnud paljud tagasi lutheriusku. (Eva Wahlberg)
Veneusku mintud jut. vanemate aegu hingemaa saamise lootuses. Mõned läinud 1869 aastal, Kavilda mõisa jagamise ajal, veneusku, sest esialgu antud maad ainult veneusulistele. Ainult endistele mõisa elanikkele oli antud 2 vakamaad. Kuid vallavanemad ja teised ametnikud nõudnud maad ka lutheriusulistele, mille järele maa saamine seisma pantud, siis alles 4 aasta järgi saanud ka teiseusulised maad. Palju veneusulisi oli sel ajal tulnud Tuhalaane vallast kuna köster olnud säält päri ja hoolitsenud oma inimeste eest. (Taavet Seleke)
Vennaste kogudus tekkis Puhja mineval aastasajal, kuna ta hiilgeajaks oli 60 aastad. Aeg, mis langeb ühte Jakob Luisk'i tegevusega vennastekoguduses. Tema ettevõtel ehitati ka Puhjakulla palvemaja. Ehitamist toetanud aineliselt Sova veski pidaja Hans Muller, kes oli ehitusmaterjaali annud. Palvemajale saadud ka imelisel kombel kell, nimelt leitud Sova veskijärvest kell, mille leidja Sova Hans oli annetanud siis vennastekogudusele.
Palvemajas peetud jumalateenistust enne ja pärast kirikut. Üks paremaid ja mõjuvamaid lugejaid olnud Luisk. Rahvast võtnud nii rohkel arvul osa, et lae pääl ja inimesed olnud kuhu jutlus kostnud läbi augu. Selleaegne õpetaja Mever näinud hädaohtu juba omale ja alganud võitlust vennastekoguduse vastu. Et Luisk'i poeg olnud kooliõpetaja, siis selle kaudu oli õpetajal ka hää mõju avalda isale sündides teda Velliste kogudusest lahkuma, lubades vastasel korral poega ametis kõrvaltada. Sel teel saanudki ta Luisk'i vennaste kogudusest lahkuma sundida. Luisk'i lahkumine olnud aga vennastekogudusele suureks löögiks, nende tegevus jäänud soiku. Et Luisk ikka jutluse ütlemisega väga harjunud olnud ja kuidagi loobuda pole tahtnud võimaldanud õpetaja talle iga pühapäeva kella 9 kuni 11 kirikus jutlus öelda. Hiljem katsunud õpetaja Laas nende tegevust palvemajas elustada, käinud ise ka sääl jutlust ütlemas kuid kõik see pole tähendanud midagi. (Rudolf Peerna)
Vanasti käiti Velliste koguduse palvemajas küll iga laupäeva õhtu, pühapäeval enne ja pärast jumalateenistust kirikus. Sel ajal oli ka ettelugija, nimelt Jakob Luisk, kui tema midagi ütles siis mõjus ka. Velliste koguduse liikmetel olid oma kooripühad, naiste, meeste, tüdrukute ja poiste kooripühad. Kelle kooripüha olnud need läinud juba laupäeva õhtul palvemajja, võtnud leivakoti kaasa. Luisk pidanud palvetunni ja läinud siis ära, pääle selle laulnud ja lugenud siis kooriliikmed ise. (Ann Tiitso)
Velliste koguduse liikmed põlanud neid, kes nende palvemajas pole käinud. Jut. noores põlves oli aga nende palvemajas väga palju rahvast käinud, juba laupäeva õhtul läinud need ära kelle kooripüha olnud. Luisk pidanud palve ja läinud siis ära, mille järele siis ise oli loetud. Pühapäeval olnud enne ja pärast kirikut palvemajas jutlus. Õpetaja Mever pole sallinud Velliste kogudust, noominud alati leerilapsi, et need sinna ei läheks, kuna Vellisted juba maa peal valivad välja, kes õntsaks saavad. Isegi Velliste eestlugija Luisk'i oli ta ära meelitanud, lubades sel iga pühapäeva hommikul 9-11 kirikus jutlust öelda. (Ann Ratnik)
Puhjas oli ka Velliste kogudus, nende palvemaja asus Puhja külas. Vellistel olnud oma hoolekandja, kes liikmeid proovi aasta järele vastu võttis. Meveri ajal kui 4 nädalat leeris käiti, siis ühe terve nädala noomis ja manitses õpetaja leerilapsi, et need mitte Vellisteks ei läheks. Käiti siis sel ajal õige palju Velliste palvemajas, sest sel ajal polnud kuhugi minna. Kui aga Vellisted nägid, et mõni inimene kauemat aega nende palvemajas käisid küsisid nad kohe kas ta ei taha nende koguduse liikmeks tulla. Iga üks pidanud proovi aja läbi tegema, mille järele siis hoolekandja oli sisse astu ja nime kirjutanud ühele lehele, teine leht olnud tühi, võtnud siis loosi kui nimega leht paremasse kätte sattunud oli vastuvõetud. (Jaan Saks)
Vesia ja Põnda mehed olid kõik veneusku, kuna ju oli lubatud maad anda, selles lootuses olid siis paljud läinud. Õpetaja Hollmann oli küll selle vastu sõdinud, käinud koolimajades jutlust ütlemas ja rahavst noomimas. Võtnud suure riide ümber ja teinud vene pappi järele. Kes aga sellest hoolis, iga üks tahtis ju maad. Said siis hiljem kui Kavilda mõisa ära jagati ka mõned maad. Kavilda mõisa maale ehitati siis ka venekirik. Alguses oli maad küll antud ainult vene usulistele, aga vallavalitsuse nõudmistele antud hiljem ka teistele. (Hans Juudas)
Veneusku mintud jut. vanemate aegu, vene preester oli ületulejatele jaganud venesaapaid ja püüdnud rahvaga hästi läbi saada, kuna oma õpetaja oli iga väiksema kui tähe eest raha võtnud. (Rätsepp)
Kirchspiel kawele sht.
Eingepfarrte 23 Deutsche 3942 Esten = 3965 Deutche und Esten.
Besoldung des Predigers.
Estrag des Pfarrlandes, willches eine Anssaat vom 10 Tschtwert Winterkom und Tschtwert. Sommerkom hat 178 Rbl. Ertsag des Wittwen landes welches 318 Hacken zahlt ist bei einer Anssaat von 9 Tschtwat. Winterkom und 9 Tschvirt Sommerkom 166 Rbl. Naturallverberung am dem Kirchrpiel 273 Rbl. Nomirte Aesidenzen 22 Rbl. Freil Wohnung und Halz.
Kirchen Vermägen.
Inventar 2.504 Rbl 39 cop.
Kapital 90 „
2.594 Rbl 39 cop.
Schulen.
1 Kirchspiels schule: 12 Schüler. 1 Lehrer. 13 Gebiets Schulen 384 Schüler 13 Lehrer. Sm Genzen 14 Schulen 396 schüler, 14 Lehres Ju Hans naterrichte werden 248 kinder (sarnaselt mainib kirikuvisitatsiooni protokoll).
1837 aastal oli õpetaja Hollmann pannud käima kihelkonna kooli, et ettevalmistada valla kooliõpetajaid. Alguses oli otsustatud asutada katseks ainult kolme aasta peale. Kooliõpetajaks olnud köster Kersten, kes siis õpetanud ka eestikeelt ja üldiselt püüdnud, et õpetus oleks loogiline. Samal kevadel oli siis konvendi liikmete juures olekul pantud toime katse. Pääle selle ei teata kooli saatusest midagi, kui 1844 on Puhjal ja Kannul ühine kool asupaigaga Rannus, kus õpetajaks olnud Adam Luig, kelle poeg hiljem olnud rahva koolide inspektor.
1847 aastal pidanud aga Puhja kiriku konvent tarvilikuks Puhja ise kooli asutada, kus juures õpetajaks pidi saama Fridrich Kerstens. Kuid kool jäi avata sel korral, mis selle põhjuseks oli ei tea, võib olla osalt mõjus ka õpetaja Hollmanni surm.
Sel ajal oli aga õpetaja palk 20 vakka rukid, 20 odri ja 8 sülda puid.
Sügisel 1851 aastal avatud siis kihelkonna kool uuesti, kooliõpetajaks olnud kuni 1855 aastani Fridrich Kersten. Sel ajal alganud tegevust ka Puhja kihelkonna koolivalitsus kus olnud Gerstdorf, õpetaja Julius Mever ja Daavit Pehka. Koolivanema palgaks olnud 65 rub.
1853 aastal olnud koolielus kriis, õpilasi õige vähe ja selle tõttu kestnud siis õppetöö ainult mõni nädal.
1855 aastal tulnud õpetajaks köster Emil Kersten, kes oli oma hariduse saanud Laiusel Nilendri käest. Emil Kersteni tulekul õpetajaks algab ka koolielus tõus. Õpilasi olnud 14, edasi jõudmine hää. Koolis oli õpetatud maadeteadust, loodusteadus, aritmeetikat, saksakeelt. Lapsed laulnud noodi järele. 1856-1857 õppeaastal olnud õpilaste arv 9 kuna kool töötanud ühejaoga ja nooremaid pole vastu võetud.
1857-1858 olnud õpilaste arv 12, üks neist omanud vallakooli õpetaja kutse.
1859-1860 kooliaastal õpetatud ka joonistamist, kuna köster olnud ise maaler.
62 aastal kõrgendatud kooliõpetaja palk, nõnda olnud õpetaja palk 15 rub. hõbedat 25 kop. Laagenilt ja kroonupuid Laagenilt ja iga nelja Laageni päält süld hagu.
63-64 aasta kooli aruannetes oli mainitud, et õpilane peab maksma 50 kop. talvepäält.
67-68 aastal oli kooli rivideerinud keegi Menschenkampf ja Räpina õpetaja Masing, sel ajal oli siis kindlaks tehtud, et kooli võib võtta ainult valla kooli lõpetanuid.
Kirikukonvent oli ka otsuseks teinud, et kooli tuleb pidada 1 oktoobrist kuni aprillini, kihelkonna kooliõpetaja esitanud palve, et tema palka kõrgendakse 80 rubla pääle, mille järele aga valdade esitajad palunud 4 päevalist mõtlemise aega.
1875 algab kool tegevust 7 õpilasega, kuna ta vahepääl aasta oli seisnud.
Ruumideks olnud köstrisaal, kuid nõutud et õpilased käiksid koolis pasteldes, kuna köster-kooliõpetaja Emil Kersten olnud tiisikuse haige ja pole sallinud tökandi haisu. 78-79 õppeaastal suri Emil Kersten teda asetanud natukene aega Jaak Palumeister seni kuni tuli õpetajaks ja köstriks Rossmann. Tema oli kes pani kihelkonna kooli elama ja äratas uinuva rahva, nõnda et Rossmanniga tulekuga algab Puhja ärkamise aeg. Tema energilisel kihutus tööl panti siis alus ka köstri ja koolimajale. Kooli peetud seni kuni koolimaja ehitatud Järvekülas, kuna aga tütarlapsed olnud köstrimajas. Õpilaste arv olnud 54, tütarlapsi 23.
Rossmann olnud väga hää organisator ja pädagoog, kes oma hariduse oli saanud Valga seminaaris.
Kooliõpetaja palk olnud sel ajal 300 rub. Iga õpilane pidanud maksma 5 rub. ja süld puid. Tütarlastele õpetatud rohkem käsitööd, mida õpetanud Berta Rossmann. 1880 aastal oli õpilasi juba 84, tütarlapsi 37. Rossmannile olnud abiks Läto, kes siin loonud paremad laulud. Vanemad koolipoisid ja teisi mehi moodustanud doppelt kvarteti, õpitud siis Läte laulud kohe ära. Pääle selle olnud veel segakoor. Rossmannil kooliõpetajaks tulekul tulnud siia õpilasi ka igast kihelkonnast, nõnda käinud sel ajal Puhja kihelkonna koolis õpilasi 13 kihelkonnast, isegi Raadist ja Helme kihelkonnast olnud õpilasi. Kool oli sel ajal oma hiilge tipul. Varsti tulid Rossmannil lahkhelid õpetajaga, mis ei jätnud mõju avaldamata ka koolile. Nii lahkub 1889 a. juba Rossmann ja läheb Vändrasse köstriks.
1885 aastal tuli õpetajaks Rudolf Peerna, kes oli oma hariduse saanud Valga seminaris. Kuna sel ajal juba venestus maad oli võtnud püüdnud kooliõpetajad lastes isamaalist tunnet äratada Kalevipoja lugemisega ja isamaaliste laulude õpetamisega. Peerna on kogu aja kooliõpetajaks olnud, alles mõne aasta eest lahkus juhataja kohalt andes selel koha oma õepoja Puidakule. (Rudolf Peerna. Viimane on need andmed saanud kiriku visitatsioon protokollist ja kooliaruannetest, mis aga kõik nüüd kadunud, kuna viimaseid sündmusi teadis ta oma mälestuse järele jutustada.)
Ennemalt olnud Puhja kihelkonnas palju rohkem koole, nimelt olnud koolid Puhjas, Viharu, Tännassilma ja Järvekülas kuna veneusuliste jaoks olnud veel ise koolid. Pääle selle olnud Kongutas Soova Robilu ja Majalas. Ulilas olnud Teilma, Kaimi, Harjanurme ja Väsivere koolid. Kooliõpetajateks olnud koha päälsed isikud, kes olid õppinud Puhja kihelkonna koolis ja kirikuõpetaja juures sooritanud vastava kutse, olnud endisi Puhja kihelkonna kooliõpilasi väljaspool kihelkondagi õpetajateks. Kui Kavilda vald krunti aetud 71-72 aastal oli siis kaotatud kaks kooli ära, sel teel, et koolikohadn planeeritud kahe küla piirile. Majanduslikult olnud see kooliõpetajale plussiks, sest nüüd saanud ta kohe koolimaa ja palga. Siis ühendatud ka Nasja ja Teilma Kahu kooliks ja Kaimi Härjanurme kooliga, mis kandis siis Rõõmu kooli nime.
Kihelkonna kooli elus algas tugev tõus Rossmanni õpetajaks tulekuga, kuna endine õpetaja Emil Kerstin haiglane oli ja tõsiselt tööd ei suutnud selle tõttu teha. Rosmanni tulekul Puhja kasvas õpilaste arv 10 kordseks. Rossmann oli oma hariduse saanud Valga seminaaris, kes oli juba Rõngus omanud hää pädagoogi nime. Tema korraldas siis Puhja kooli elu täiesti ümber. Laste arv tõusis 13-14 õpilastes üle 100 ja töötas kool V jaoga. Kaastöötajaks oli Rossmannil Sprenk-Läte, kes oli samuti seminaari haridusega. Rossmanni kihutusel ehitatud Puhja uus koolimaja 120 õpilase tarvis. Hilisemad abilised olid Rossmannil Karl Lampson ja Gustav Wolf (kirjaniku nimega „Üie“). Rossmanni õpilastest sooritasid mitmed Paides kooli õpetaja kutseeksami. Rossmanni aegses koolis ei käinud mitte üksi Puhja kihelkonna lapsed, vaid sel ajal oli kool niivõrd kuulus, et õpilasi oli siin Tartu-Maarja ja Helme kihelkonnast, arvestamata muidugi naaberkihelkondade omad. Rossmanni koolist on läbi käinud kõik tulevased Puhja seltskonna tegelased ja neist on jätkunud väljaspoolegi nagu näit. Undritz'ad. Selleaegsed noored olid siis ka koolis täis isamaalist vaimustust, erakondade vahel loodi tõsiseid lahinguid. Kuid mõne aastase töö järele tekkinud Rossmannil vastu õõrumised, mis halvanud ka koolitööd. Nimelt kasutanud õpetaja ja köster karjamaid mis tegelikult on Kavilda meeste omad, kuid vana traditsiooni põhjal ikka köstri ja õpetaja käes kasutada olnud. Kuid nüüd keeldunud Kavilda mehed seda õpetajale ja köstrile andmast, mille tõttu tekkinud siis mitmed konfliktid. Et Rossmannil parajaste kutse tulnud Vändrasse köstriks tulla oli ta siis ka pakkumise vastu võtnud. Järgmisena tuli köster-kooliõpetajaks Peerna, kellel juba raskem oli töötada esialgu, kuna Rossmann tasapinna õige kõrgele oli ajanud. Õpilaste arv langes, kuid osalt võis ka selle põhjuseks olla, et ka naaber kihelkondade koolid paremale järjele tõusid. Kuid Peerna oli siiski üks paremaid õpetajaid, hää muusikamees ja kõne anniga isik, kes elavalt võttis osa ka seltskonnategevusest. (Karl Normann)
Vanasti oli vallapeale ainult üks koolmeister, kes siis külast külla käis ja lapsi õpetas. Koolimajaks oli külas tihti kõige halvem hurtsik. Kuid need, kes veneusku olid ei võtnud kooliõpetaja üldse kooli. Kirikumõisas oli koolmeistrite kool, sääl õpetas kirikuõpetaja ise. Ega õpetaja muidu vast ei oleks nõnda palju kooli eest hoolitsenud, kuid ta kartis, et kõik vene usku lähevad. Siis säeti ka sisse, et lapsed kes esimest talvet kooli läksid käisid 4 päeva koolis, kuna igal järgmisel aastal aga üks päev vähem. Neile, kes lapsi kooli ei saatnud olid trahvid määratud, kuid kes sellest kinni pidas.
Mõisapoolt sai kooliõpetaja 6 sülda hagu, mis ta ise pidi ära raiuma ja vedama ja ühepäevamaa tarvitada, selle eest et mõisa lapsed ka koolis käisid. Vald ei maksnud sel ajal kooliõpetajale midagi. Raske oli küll sel ajal kooliõpetaja elu, tee põld, õpetada lapsi aga kes sel ajal kerge vaevaga läbi sai. (Jaak Saks)
Jut. noorespõlves oli käitud koolis 4 päeva nädalas esmaspäevast neljapäevani. Lapsi, kes pole korralikult õppinud pannud kooliõpetaja tükiks ajaks kuuesiilu pidi kruustange vahele kuni tükk selge. Jut. oli ise ka õhtu paar tundi kruustange vahel olnud juba esimesel päeval, kuid selle eest pole ka ta enam üldse kooli läinud. (Juri Tiitso)
Kavilda venekiriku juures olnud veneusuliste kool, mis olnud õige hääs järjekorras. Kõrgemas klassis oli kooliõpetajaid ettevalmistatud. Sel ajal käinud ka seal koolis tublisti lutheriusulisi, mis õpetajale väga vastumeelt olnud. Viimaks viinud sarnase määruse läbi, et lutheriusulised, kes venekoolis käisid pidid kaks korda nädalas ilmuma kiriku juure katekismust õppima, mis lastele küll suureks orjuseks olnud. (Taavet Seleke)
Jut. noores põlves käinud 10-11 aastased 4 päeva koolis, kuna vanemad käinud üks päev harilikult laupäeviti ainult. Veneusulisi ei ole õpetaja lasknud üldse kooli võtta, aga kui õpetajale raasikene oli maksetud lubanud ta siis ka veneusulisi kooli võtta. Puhjas olid vanemad lapsed käinud iga kolme nädala järgi üks nädal kordamisel, nii viisi käitud siis kuni leerikoolini, kuhu mintud 17 aastaselt. (Ann Ratnik)
Koolis oli käitud nii viisi et esimese talve lapsed oli käinud 4 päeva nädalas, siis igal järgmisel talvel oli käitud üks päev vähem. Niiviisi käitud kuni leerikoolini, kus käiti 17 aastaselt. Vöölmünder käis igal ühel, kes 17 aastat vana oli käsku toomas et leeri tuleb. (Mihkel Tuur)
Vanasti käiti ainult üks talve koolis, kui 13 aastat vana olid. Selle aja jooksul pidi siis lugema õppima pühakirja. Koolis käiti mardipäevast maarjapäevani. (Mihkel Rätsep)
Esimene koondumine Puhjas oli pasunakoori asutamine. Endised kihelkonna kooliõpilased liitusid ja ostsid omal jõul viis pilli, nii viisi moodustasid väikese pasunakoori aastal 1867. Äratust Puhja pasunakoori asutada oli saadud Mangul Kulpa käest, kes ise Põltsamaa poolt tulnud siia kooliõpetajaks ja kes siis ka noote kaasa toonud. Agaram toetaja olnud ka selleaegne õpetaja kupjas Metsik, kes olnud ärksa vaimuga mees. Koor oli siis enamasti palvemajas suurtel pühadel mängimas käinud, kuid 1869 a. laulupeost pole ta osa võtnud, vaid korra käinud küll Tartus „Käsitööliste Seltsi“ aias mängimas, aga oma naaber kihelkonnas käinud koor tihti mängimas. Nii töötanud koor 10 aastat, kuid siis tülide tõttu lagunenud ära. Rossmann ja Sprenk-Läte olid siis omal jõul asutanud uue koori. (Hans Juudas)
1869. aastal laulupeo ajal oli Puhjast käinud ka neljaliikmeline laulukoor, mida juhatanud Jürenstein. Kooriliikmed olnud kõik kooliõpetajad. Pidanud siis ka puhjalased osa võtma võidulaulmisest, kuid lauljad löönud kartma ja kõndinud pidu platsilt ära. Kui Puhja koor ette kutsutud oli Jurenstein öelnud, et lauljaid ei ole siin. Küsitud siis uuesti kus lauljad on jäänud, mille pääle Jürenstein öelnud „Lauljad on röan, hirmupärast“. Rahvas oli pistnud kõik naerma. (Puidak)
1869. aastal oli Puhja üldiselt uimas olekus. Kuid see suur vaimustus, mis valitses 1869. a. laulupeol kandus ka Puhja, kuna siit läksid läbi paljud Viljandimaa koorid, kes läinud jala ja suure lauluga. Jut. isa olnud sel ajal kõrtsimees. Tulnud siis lauljad laulupeolt ja kogu tee kõlanud „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“. Isa saanud nii vaimustatud, et ta lauljad kõrtsi kutsunud ja neid maksuta kostitanud. (Rudolf Peerna)
Puhja ärkamisaeg langeb kokku Rossmanni siin olekuga. Rossmanni kooli tuli õpilasi mitmest kihelkonnast tuues kaasa iga üks raasikene sellest üldises vaimustused. Rossmann ise kui Läte oli vaiksed ja poliitikast eemale hoidjad isikud, kuid kelledel küll ei puudunud rahvuslik tunne, kuid mille lehvitamiseks pole nad erilist aktiivsust üles näidanud, kuid teisest küljest andsid nad aga õpilastele selles suhtes täilise vabaduse. Loeti sel ajal juba hoolega õpilaste hulgas Jakobsoni „kolm isamaa kõnet“. Aitasid ju kaudselt ka vaimustust tõsta laulud, millele Läte Puhjas olles viisit komponeeris, nii on loodud siin „Kuldrannake“ ja „Kungla rahvas kuldsel ajal“. Nii kui ärkamiseaja tegelastest tekkisid erakonnad lõid ka Puhja kihelkonna poisid kahte leeri, ühed olid hurtlased, teised jakobsonlased. Kui sõnadega tüli ei saanud lahendatud erakonade vahel, võeti abiks ka kivid. Elavamaks läheb kogu tegevus Wulfi kooliõpetajaks tulekuga, kes veneseminaris tuli surve alt ja nüüd kogu jõudu rahva valgustuse tööle tahtis panna.
Selleaegses Aleksandri kooli abi komitee asutamisel olid tähtsamad ja juhtivamad jõud kihelkonna kooliõpetajad ja vanema klassi õpilased. Kihelkonna koolist väljatulnud uus põlv suutis ka kaasa tõmmata teisi nii tekkib Puhja kihelkonda kolm abikomiteed. Puhjas oli presidendiks Rossmann, abiks Peerna, kirjatoimetajaks Wulf. Elevust oli niipalju, et paljud peremehed ja naised liikmeteks astunud. Ulilas olnud naiskomitee, juhatajaks olnud pr. Sumbak, kuna kogu tegevus olnud ikka meeste käes, kuna naised olid ainult nimepidi. Töötanud siis komiteed kõik ühiselt, kuid üldine lõhestumine kandus ka Puhja, nii algab ka siin erakondade vaheline võitlus. Kooliõpetajad Tarkpea, Jaanus ja Sutt olnud tulisemad Jakobsoni poolehoidjad, kes siin Puhja kõrtsis olid suutnud oma erakonnale niipalju poolehoidjaid võita, et Hurt lahti hääletati. Köster-kooliõpetaja oli suudetud tempeldada liiga vanameelseks, ja kirikumeheks. Tarkpea oli suutnud ka Ulila naiskomitee ennast maksma panna, nii, et Hurt ka seal lahti mõisteti.
Tarkpea olnud Kavildas venekooli juhataja, andekas ja energiline, kuid ainult suur alkoholiker, mis alvanud tihti ta tegevust. Valitses Puhja kihelkonnakooli õpetajate ja tema vahel võitlus, sest Tarkpea oli püüdnud õpilasi rohkem vene vaimus kasvatada ja neid vene seminaari saata.
Erakondade tülid nagu eelpool mainitud kajastusid ka kihelkonna kooliõpilaste hulgas. Kuna üks jagu õpilasi olnud Viljandi poolt, kes siis Jakobsoni omaks meheks lugenud, nendel läinud siis korda ka omale tublit erakonda luua, kuid hurtlased pole ka järele annud. See oli midagi, mis pani pea täiskasvanud poisse nutma, kui Jakobsoni surmateade tuli. Löödud siis Jakobsonile mitu tundi järgimööda hingekella.
Rossmanni aegu asutatud Puhja ka meeskoor, kus olnud kihelkonna kooliõpetajad ja vanema klassi õpilased, koor võtnud osa ka 1879. aasta laulupeost, samuti oli siin ka segakoro, peamisi õpiti Läte laule. Kuna Rossmann nagu eespool mainit tagashoialik poliitika mees siis oli ta uslik sõna otse kohemas mõttes, pannes tihti kirikukonserte toime.
Puhja tulles oli leidnud ta oreli õige halvas seisukorras olevat, mille järele ta kohe hakkas samme astmuma uue muretsemiseks. Pani ta siis toime suurtel pühadel kiriku konserte, nii esines koor ka tihti naaber kihelkonnas, kuid see kõik ei jätnud oma mõju avaldamata rahvale. Kuid üldiselt oli sel ajal üks jagu rahvast vast kõige madalamal tasapinnal, milleks süüdi olid ka Puhja kihelkonnas olevat hulgad kõrtsid, mille tõttu siis kihelkond oli kuulus sel ajal joomiste, tapmiste, põletamiste ja varguste poolest. Moodustasid siis laulukoori liikmed, kui mingi saare, ei keelnud keegi naabri kihelkonnas, kui ütlesid, et sa Puhja laulukooris oled öömaja, kuna teistele hirmuga anti.
Kui Gustav Wulf 1885. aastal Puhja kooliõpetajaks tuli algas siin elavam tegevus. Tema energilisel tegevusel panti tihti pidusid toime kihelkonnasaalis või köstri aias. Wulfi teeneks jääb „Laulu Mängu Seltsi asutamine“, mille idee saadud mujalt. Olles Puhjas kooliõpetajaks oli Wulf kuulda saanud, et ta kodukoha ligidal Kanepis on seltsimaja õnnistamine, mille järele ka siis Wulf ühe teise kooliõpetajaga sinna sõitnud. Tagasitulekul olnud otsus küpse ka Puhja asutada Selts ja aegamööda katsuda ehitada ka seltsimaja, nii asutati siis ka 1888. aastal „Laulu Mängu Selts“, mille esimeseks juhatajaks olnud Gustav Wulf.
Seltsimaja ehitamisega läinud veel aega, alles vabameelsema õpetaja Jaak Walk'i kihutuse tööl juhtud seltsimaja ehitamisele. Ehkki õpetaja Laasi ajal oli ikka veidi algust tehtud, nii pantud seltsimaja hääks pidusid toime. Suveti peetud pidu köstri aias, kus siis ka köster ja ta abikaasa ise kaasa mänginud, kes esimesena naisena astunud Puhjas näitelavale, kuna teised üldise arvamise tõttu seda pole julgenud teha. Õpetaja Laas lahkunud senikauaks pidult kui näitemängu mängitud öeldes köstrele, et nii on parem kui ma ei tea. Nii näitemängu esinenud siis ikka laulukoor, kus juures koorijuht köster püüdnud lühikese ülevaate anda ka laululoojast kui ta viisi loojast.
Et kuulda olnud, et „Mängu ja Laulu Seltsid“ ära kaotakse asutatud siis selle tõttu Puhja 1911. a. Hariduse Selts, kuid juhtivad jõud olnud ühed need samad. (Rudolf Peerna)
Ärkamiseaeg algab Puhjas Rossmanni siiatulekul ehki Rossmann ja ta abilane Sprenk-Läte hoidusid eemale poliitikast. Kuid küljest levines see rahvuslik tunne just sel ajal. Osalt mõjus ju kaasa, et Rossmanni koolis oli õpilasi nii mitmest kihelkonnast, kust iga üks seda rahvusliku sädet raasikene kaasa tõi, ka üldiselt oli sel ajal kogu õhk niivõrd elektriseeritud. Kihelkonna kooli kasvandikke hulgas loetud siis hoolega Jakobsoni „Kolm isamaa kõnet“ ja Sakalat. Väljas pool kooli hariduse levitamiseks on Rossmann õige palju ära laulukoori kaudu, kuna ta siin tulekul asutas Puhja meeskoori kihelkonna kooliõpetajatest ja vanemklassi õpilastest, samuti tegutses ka segakoor. Kui Rossmann Puhja tuli leidis ta oreli õige viletsa olevat, tema algatusel hakati siis Puhja uut orelit muretsema. Selleks pani Rossmann tihti kirikus konserte toime, samuti laulis ka laulukoor suurtel pühadel kirikus, millel tõesti kasvatav mõju oli.
Rossmanni Puhja tulekul tekkis siia ka kaks Aleksandri kooli abikomiteed, üks Puhjas teine Ulilas, kus oli naiste komitee, milles juhtivamad jõud ikka mehed olid. Kui lahkuminekud Aleksandrikooli tegelastes ilmsiks tulid kandusid erakonna tülid ka Puhja. Samuti võtsid tuliselt osa päevaküsimustest kihelkonna kooliõpilased, kes jagunesid samuti hurtlasteks ja jakobsonlasteks, erakondade vaheline võitlus olnud vahel nii kibe, et kividki appi võetud, Jakobsoni surmateate saamisel olid ta erakonna liikmed nii kurvad ja mõned neist pea täiskasvanud poistest nutnud. Abikomiteedes suutis Tarkpea asja nii kaugele viia, et Hurt lahti mõisteti ehkki suurem osa õpetajaid olnud hurtlased.
Wulfi tulekul puhkes alles rahvuslik kirg, kui nii võiks öelda. Saades hariduse veneseminaaris olles alalise surve all, oli vägevaks kasvanud temas rahvahääks tööle asuda, juba seminaristi põlves oli ta „mustasse raamatusse“ kantud luuletuse pärast, mis ta seminaaris teinud, nimelt „Õrn ööpik kuhu tõtta sa“. Hiljem tehtud sellepärast ettepannek Wulfile, et ta lahkuks mõneks ajaks üldse Tartumaalt.
Haridusline tegevus väljaspool kooli on just alguse saanud Wulfiga. Oli enne Rossmannit laulukoor isegi enne seda olnud kooliõpetajate laulukoor, juhatajaks olnud Jürgenson, kelle juhatusel käitud isegi 4 liikmeline koor 1869. aasta laulupeol. Rossmanni tulekul läksid siis koorielu elavaks, oli sel ajal doppelt kvartett.
Aga Wulf on see kes juhib tegevuse laiadele radadele saades ise äratust oma kodukihelkonnast Kanepist, kus seltsi tegevus algas varakult. Nii korra saades teada, et Kanepis seltsimaa õnnistamine oli Wulf ka ühes Karl Normanniga sinna sõitnud, säält saadud siis palju äratust ja vaimustust, et tagasi tulekul kindlasti otsustatud asutada ka „Laulu Mängu Selts“ mis kõige kergem olnud asutada. 1888. aastal saadud siis ka luba „Laulu Mängu Seltsi“ asutamiseks. Esimeseks esimeheks olnud Adolf Antik, kuna Wulf keeldunud esimehe kohta vastuvõtmast, jäädes ise vaid abiesimeheks, aga tegelikult lasunud töö kõik Wulfi õlgul, kirjatoimetajaks olnud Normann. Wulfi lahkumisel jäänud koorijuhiks Peerna. Võtnud ka tema seltsi tegevusest elavalt osa olles hää muusikamees ja kõnemees, mille tõttu tal küllalt suur mõju oli. Peetud siis seltsimaja ehitamiseks hääks tihti pidusid suveti köstriaias. Pole siis köster ja tema abikaasa kartnud kaasa mängimast. Samuti oli Peerna alanud võitlust joomise vastu katsudes kõrtse sulgeda.
Seltsil pole olnud muud kooskäimise kohta kui kihelkonnakoolimaja, veel oli vähe julgust seltsimaja ehitamiseks. Aga õpetaja Laas teinud juba kihutus tööd seltsimaja ehitamiseks, kuid teoks tehtud ta alles õpetaja Jaak Wal'i aegu, kes energiliselt kihutus tööd teinud seltsimaja ehitamiseks. Saadi ise ehituskassa, milles olud 300 rubl. Laenu oli tehtud 2200 rub. iga saja rubla eest oli vastutanud üks seltsiliige. Siia juure tulid muidugi prii vedu ja kingid. Nii suudeti siis seltsimaja üles ehitaxda. Samuti panti alus Lainu-Hoiu kassale, mille mõte kaua ringikäinud, kuid enne pole teoks saanud teha kui Tartu-Lainu-Hoiu kassast saadud lainata, sest ise pole saadud nii palju raha kokku, kui põhilunaks nõutud. Panti ka sel ajal alus Põllumeeste Seltsile, mõlemates töötanud Karl Normann kauaaegsena juhatajana või juhatus liikmena.
1910. aastal levinenud kuuldused, et „Laulu ja Mängu Seltsid“ kaotakse, mille tõttu siis selle hirmuga asudatud Hariduse Selts, kel ühest küljest olid palju avaramad piirid. Kuid kooliõpetajatelt oli ära keelatud osavõtta „Haridusseltsi“ tegevusest. Tegelikult olnud neis mõlemaid seltses ühised tegelased isegi kassa olnud ühine. Alles 1919. aastal likvideeritud „Laulu ja Mängu Selts“. Mis Puhja Seltsi tegevust edasi on viinud on alaline üksmeel, lahkhelisid ei ole Puhjas kunagi olnud. (Karl Normann)
Vaikne oli Puhjas vaimline elu, ei mingit ärksamat püüet. Vaimustusesädeme ja ärkamiseaja toob kaasa Rossmanni tulek köster-kooliõpetajaks. Puhja kihelkonna kooli kuulsus tõusis nõnda, et õpilasi tulnud isegi Viljandimaalt ja Kaddivallast. Ei või öelda, et Rossmann oleks kuidagi aktiivselt äsatanud rahvusliku tunnet, kuid ta jättis õpilastel siin täieliku vabaduse. Õpilaste hulgas loetud hoolega Jakobsoni „Kolm Isamaa kõnet“ ja „Sakalat“. Õpilased jagunesid ise erakondadeks: jakobsonlased ja hurtlased. Erakondade vahel peetud tõsiselt võitlusi, kui muidu pole läbisaadud, siis võetud kivid ja lumekuulid appi. Aleksandri kooli abikomiteesid olnud Puhjas kolm, mille tegevusest siis ka vanema klassi õpilased osa võtnud. Ühest küljest õhutas ka Sprenk-Läte, kes oli Rossmanni abiliseks, isamaalist tunnet oma laulega näit. siin loonud ta viisi „Kuld rannake...“ mida ta siis ka kohe õpilastele õpetanud. Aleksandri kooli abikomiteedest osa võtt, laul ja koolis loetud raamatud kasvatasid siis õpilasis isamaa vaimustust. Kui hiljem Aleksandrikooli tegelastes tekkisid lahkhelid ja võitlused kajastanud ka Puhja kihelkonna kooli õpilastes. Üks jagu õpilasi, kes olnud päritud Viljandi poolt lugenud Jakobsoni omaks meheks, olid siis ka suutnud omale mõttekaaslasi leida õpilaste hulgast, kuid teisest küljest pole ka hurtlased alla annud. Suur olnud jakobsonlaste lein ja mure kui tulnud teade Jakobsoni surmast – pole siis poisid häbenenud nutta. Mitu tundi järgi mööda löödud siis Jakobsonile hingekella.
Rossmanni aegu oli asutatud ka meeskoor kooliõpetajatest ja vanema klassi õpilastest. Koor käinud ka 1879. aasta laulupeol. (Aleksander Undritz)
Puhjas olnud juba kaks Aleksandri kooli abikomiteed, kui Ulila naised liitunud ja asutanud veel kolmanda komitee, nimelt „Ulila naiskomitee“. Liikmed olnud perenaised ja peretütred, teenijad tüdrukud pole saanudki aega osavõtta. Komitee asutatud selles mõttes, et rohkem andeid koguda, muidu valitsenud tegelaste keskel täielik üksmeel. Kui Puhjas olnud kooslek, siis käinud ka sääl Ulila omad ja ümberpöördult. Naiskomitee juht olnud jutustaja ise. Hiljem tekkinud tülid, kooliõpetaja Tarkpea olnud suur jakobsonlane kes suutnud siis ka ennast igal pool maksma panna, ehkki teised kooliõpetajad olnud hurtlased. Tarkpea ühes kooliõpetaja Jaasuniga suurnud niipalju teha, et ka Puhja abikomiteed mõistnud Hurda presidendi kohalt lahti. (Ann Sumbak)
Kui suure innuga on puhjalased tööd teinud emakeelse kooli hääks näitab juba komiteede rohkus. Kui Aleksandri kool kinnitati venekeelse õppekeelega linnakooliks ei võta puhjalased seda kui parandamata saatuselööki vastu, vaid Puhja abikomitee saadab kuberneerile kirja, kus palutakse viimast samme astuda, et kool sarnasel kujul avatud nagu ta keisri poolt kinnitatud. (Postimees 1888 nr 16 6/II lhk 2 v. 4)
Jut. ei ole kooliõpetajaks kinnitatud, kuna ta läbikäinud kooliõpetaja Wulfiga, kes juba seminaris oma lauluga „Õrn ööbik kuhu tõtta sa...“ oli sattunud „mustasse raamatusse“. Alles siis kui jut. oli venekeele kursused läbi teinud ja proovitunni andnud lubatud teda siis kinnitada.
Puhja seltskonna tegelastel tulnud aga ootamata pahandus madniku läbi. Kuna Puhjas oli sel ajal olnud hirmsasti maad võtnud joomine ja selle läbi ühe jao elanikke vaimline tasapind niivõrd madal olnud, et tapmised ja põletamised harilikud nähtused olnud, püüdnud siis seltsi koosolekul leida selle pahe juurt ja põhjusi. Avalikul koosolekul, kus viibinud ka uradnik ise arvustatud viimase tegevust, et ta küllalt energiline ei ole seda viina müüjate üles otsimisel. Sellest tehtud aga samane jutt, et Puhja seltskonna tegelased on haavanud kogu Vene riigi politseid. Parjal ajal saadud aga asjast teada nõnda saadud veel asi ära likvideerida vaikselt. Kuid valvatud rohkem kooliõpetajate järele ega pole hääl meelel nähtud nende tegevust seltskonna töös.
Ägedalt püüdnud puhjalased selle vastu võidelda, et Puhja mitte ei asutaks ministeeriumikooli, millega oleks sunnale olnud pühendatud kihelkonna kool. Kuna ministeeriumi kooliõpetajad määrati ülemuse poolt, siis oleks võimalus olnud võetud oma mehi ametisse valida ja ühtlasi oleks venestus sel teel kõige karmimalt läbiviidud, kuna isamaaline vaim valitsenud aga kogu aeg Puhja kihelkonna kooles, kus töötanud suurem osa oma kihelkonna mehi. (Karl Normann)
Koosolekuid oli Ulilas 1905. aastal peetud mitmed. Koosoleku juhataks olnud harilikult kooliõpetaja Friedrich Mets.
Väike Ulila mõisa järve ääres oli mehed kalameeste käest kalad ära võtnud, mis mõisale pidanud saama. Süüdlasteks olnud Tõnis Peep, Karl Paris ja Kusta Eller. Karistuse salkade ilmumisel põgenenud kooliõpetaja Mets ära, kuna Tõnis Peep, Karl Paris ja Kusta Eller kinni võetud karistusesalga poolt. Karistuse salk koosnend mõnest soldatist keda juhatanud lipnik von Jur Mühlen. Ulila vallamaja juures oli siis Tõnis Peep saanud 40 hoopi, Paris ja Eller 20 hoopi vitsa.
Kuid kohtupoolt saanud süüdlased ka hiljem veel karistatud. Mets tagandatud ametist. Kohtuotsus tehtud viimase kohta alles 1909. a. karistuseks määratud 6 kuud vangistust.
Enne karistussalkade ilmumist peetud iseäranis Elva pool koosolekuid, kuhu kõnelejatena tulnud üliõpilased Tartust. Viimastel olnud punased pluusid seljas ja jaganud ka koosolijatele väikseid punaseid lippe rindapanemiseks. „Virila“ perenaine kõndinud sel ajal Elvas ringi punane lipp seljas, mille tõttu ta siis karistussalga poolt kinnivõetud.
Karistussalka, mis Kongutasse ilmunud, juhatanud Rannu Berg ja Kuuste Sievers. Vallarahvas aetud kokku peksmist päält vaatama. Süüdlasteks osutanud Stokeby Väike Kongutast moonamees Lubi, tallmeister ja Kärner. Viimase süü seisnud selles, et partsi jahil käinud, kuna teised jälle olid kupjale vastu hakkanud. Ka kaupmees Muhlbergile lubatud 120 hoopi anda, et tal püss olbnud kuna tõsine põhjus olnud, et salga juht kaupmehele võlga olnud. Teistele süüdlastele oli lubatud anda 150 hoopi. Rahvas oli nurinat tõstnud, siis astunud endine vallavanem Mihkel Kasan üles ja öelnud, et tooge meie oma härra siia lass tema öelda, mis meie süüdi oleme teinud aga mitte võõrad härrad ärgu tulgu meid peksma. Et rahvas õige nurisenud, siis võib olla, et nad kartma lõid, antud Mühlbergile ja Kärnerile armu, samuti ka Pruusile, kuid selle eest pantud Kärner ja Pruus peksetavaid kinni hoidma. Vallakantsleis antud tallmeistrile ja Lubjale peksta. Soldatid aga olnud õige mõistlikud ja löönud õige kergelt nõnda, et 150 hoopi polnud midagi mehele teinud.
Kavildas olnud aga soldatid von Jur. Muhleni juhatusel palju tooremad ja muidu oleks meeste käsi õige halvasti käinud, kui õpetaja Walk poleks nende eest palunud. Üks noormees, kes oli lugenud hoope, kui pekstud, rahva hulgast oli hüüdnud, üks hoop läks rohkem. Salga juht tõmmanud revolvri välja ja käratanud rahvale, et see ütleja väljaannaks, vastasel korral lubanud tule avada rahvale. Nii antud siis ütlejale nende sõnade pärast 16 hoopi. Virila perenaine viitud edasi Rannu kinni. Üks mees lastud Rannus ainult sellepärast maha, et ta oli kõrtsi sildi maha võtnud. (Kusta)
1905. aasta tegelaste viha oli Puhjas sihitud õpetaja Walk'i vastu, kes oma otsekohe tõtt näkku ütlemisega oli omale vihavaenlasi soetanud. Kuid Walk oli omale Tartust toonud kaitseks üliõpilasi. Käitud küll ööseti õpetaja maja ümber, kuid midagi pole tehtud.
Koosolekuid peetud kihelkonna koolimajas, toodud siis ka kohapäälsete tegelaste poolt punane lipp sisse. Rahva hulgas ärevus, liikunud juttud „musta sõja“ tulekust, mille tõttu siis ka hirmul oldud. „Must sõda“ pidanud Valga või Võru poolt tulema. Ärevamaks läinud veel meeleolu, kui Meeri vallavalitsus saatnud teate „musta sõja“ tulekust. Õpetaja Walk ja kohapäälsed seltskonna tegelased otsustanud siis saadikud valida Tartu saatmiseks, et need säält püsse tooksid. Vaheajal oli mõned käredamad meelsed kroonumetsast puid teele maha raiunud, et liikumist takistada. Hiljem kui karistussalk von Jur Mühlen juhatusel ilmus Puhja vangistati metsaraiujad ja anti neil Kavilda vallamaja juures vallarahva juuresolekul, peksa. Meeste käsi oleks vast palju halvemini käinud, kui õpetaja poleks mitte palunud nende eest. (Karl Normann)
Puhjas olid mehed 1905. aastal metsa maha võtnud, puud teele lasknud, et sellega liikumist takistada, selle eest said nad ka Kavilda vallamaja juures peksta, meeste käsi oleks muidu õige halvasti käinud aga õpetaja Walk oli nende eest välja astunud ja palunud. Ulilas pole muud „vägitegu“ tehtud, kui et Väike Ulila järve ääres oli kalameestelt mõisale määratud kalad ära võetud. Hiljem kui karistussalgad ilmusid said mehed aga selle eest peksta. (Lamp)
„Musta sõja“ jutud olid ka Puhjas 1905. a. õige tugevad. Kust see sõda tuleb seda ei teadnud keegi. Ärevamaks läks veel meeleolu, kui Meeri vallavalitsus saatis teate „musta sõja“ tulekust, mis pidi Võru või Valga poolt tulema. Kihelkonna koolimajas peetud koosolekuid. Kuna õpetaja Walk'i peale olnud mõnelgi mehel hing täis, käitud siis ööseti ikka õpetaja maja ümber, kuid teha pole juletud midagi, kuna viimane märgates meele oli omale üliõpilasi seltsiks toonud. Üks jagu mehi aga olid aga kroonumetsast puid maharaiunud teele, et sellega liikumist takistada.
Karistussalk ilmunud von Jur Mühleni juhatusel Kavildasse vangistatud siis metsaraiujad ja antud neil Kavilda vallamaja juures, vallarahva juuresolekul peksta. Mõnegi mehe käsi oleks halvasti käinud, kui õpetaja Walk poleks mitte nende eest palunud. Üks noormees saanud selle eest peksa, et ta oli hüüdnud, et üks hoop läks rohkem. Ütleja saanud selle eest 16 hoopi. (Rudolf Peerna)
1. Juri Tiitso, 85 a. Ulila vaestemaja.
2. Rudolf Peerna, köster-kooliõpetaja Puhjas.
3. Ann Ratnik, 67 a. perenaine.
4. Karl Kriisa, 84 a. Anni t. peremees.
5. Eva Wahlberg, 76 a. Konni t. perenaine.
6. Mihkel Rätsepp, 82 a. Isaki t.
7. Taavet Seleke, 68 a. väikekoha omanik.
8. Märt Sild, 80 a. peremees.
9. Jaak Saks, 82 a. Vainootsa t. peremees.
10. Hans Juudas, 78 a. Juraku t. peremees.
11. Karl Normann, 68 a. Rätsepa t. endine kooliõpetaja.
12. Jakob Erik, 75 a. peremees.
13. Mihkel Tüür, 84 a. pops.
14. Puidak, 92 a. Sepa t. peremees.
15. Peeter Puss, 79 a. pops.
16. Ann Tiitso, 78 a. Ulila vaestemaja.
17. Miina Kriisa, 75 a. Anni t. perenaine.
18. Märt Soikel, 81 a. pops.
19. Mari Meister, 78 a. pops.
20. Mari Leppik, 68 a. Ulila vaestemaja.
21. A. Puidak, 56 a. perenaine.
22. Rätsepp, Isaki talu.
23. Rehemaa, Ulila valla sekretäär.
24. Lamp, K. Alt-Laari peremees.
25. Kusta, 40 a. Konguta vallavanem.