Arhiivid Püha ja Valjala kihelkonnas

Minu piirkonnas – Püha ja Valjala kihelkonnas – leidus viis arhiivi, nimelt kolm kiriku- ja kaks vallaarhiivi. Era- ega mõisaarhiive nimetatud kihelkonnis ei ole.

Kõige tähtsamad on kahtlemata luteri kirikute – Püha ja Valjala – arhiivid, kuna samas piirkonnaas asuvad Reomäe vene kiriku, Pihtla ja Kogula valla arhiivid materjaale ainult viimase 75-100 aasta kestvuselt sisaldavad. Ka on vallaarhiivid ilmasõja läbi tuntavalt kannatanud, kirikuarhiivide juures aga seda märgata ei ole, ega ei räägitud sellest ka koha peal midagi. 1915 a. evakueeritud sõjavõimude käsul kõik vanemad vallavalitsuse raamatud ja aktid Muhu Suurvalda magasiaita. Kohale jäetud kohtuarhiivi kuuluv osa ja kõige uuemad, veel tarvitusel olevad vallavalitsuse asjaajamise raamatud. Nii on viidud Kogula vallamajast 11 kinnipitseeritud kastitäit (vanad viinakastid selleks tarvitatud) arhivaale Muhusse, kuid tagasi pole säält hiljem enam midagi saadud. Arhivaalide hoiupaiga juure majutatud saksa sõdurid olevat kuulu järele peaaegu kõik kokkukogutud raamatud ja dokumendid 1917/18 a. talvel põletismaterjaalina ära hävitanud. Ainult mõnel, mitte minu piirkonda kuuluval vallal olid mingisugused riismed säilinud.

Tuleb üldiselt tähendada, et ükski mainitud arhiividest pole korraldatud ega varustatud mingisuguse kataloogi või indeksiga, mis näitaks praegu arhiivis leiduvaid materjaale. Et arhiivide sisust siiski allpool esitatud umbkaudsetki ülevaadet saada, seks püüdsin ma üles otsida ja tutvuneda nende arhivaalidega, mis oma välimuselt silma torkasid, mille kohta Körber näpunäiteid annab, mis mõnes kätte juhtunud vanas nimestikus ära tähendatud ja tähtsamatena paistsid, ehk mille pääle arhiivile lähedal seisvad isikud tähelepanu juhtisid.

Nüüd katsun üksikult iga arhiivi seisukorra ja sisu kohta lühikest ülevaadet anda.

I. Püha kiriku arhiiv.

See osa arhiivist, mida õpetajad kõige tähtsamaks on pidanud ja kuhu kuuluvad kirikuraamatud (Kirchenbücher) ja teised sisurikkamad dokumendid on mahutatud õpetajamajas nõnda nimetatud „kihelkonnatuppa“. Kappi (kõige uuemad kirikuraamatud ja visitatsioonide protokollid). Arhiivi teine osa, mis suuremalt jaolt trükitud materjaali – päämiselt valitsuse patente (Regierungspatenten) ja publikatsioone näib sisaldavat, kopitab ja mädaneb sõna tõsises mõttes kiriku käärkambris puukastis, mis kannab aastaarvu 1727. Katsusin sellest kastist midagi tähtsamat leida, sest päältnäha oli seal kenake kogu käsikirju. Paljud paberid olid aga nõnda ära ligunenud ja kõdunenud, et puudutades tükkideks purunesid, teistel käsikirjadel oli kiri niisukuse tõttu hoopis ära kadunud, need dokumendid, mida mul korda läks mädanevast ja kopitanud massist tervelt eraldada ja lugeda, olid kas vanad kirikuarved (Kirchenrechnungen) 18. aastasajast, publikatsioonid ja manifestid, mida õpetajad ise ümber kirjutanud ehk tõlkinud, ehk mitmesugused nimestikud (Verzeichnisse) kihelkonna elanikkude kohta. Need nimestikud, kus elanikkud seisuste järele klassidesse jaotatud ja elukohtade järele ära tähendatud, valgustavad omaaegset asustamisküsimust, mispärast neid küllalt tähtsaks tuleb pidada ja nad alalhoidmist väärivad.

Kolmas osa Püha kiriku arhiivist pidi kusagil kirikumõisa pööningul olema. Selle olemasolu üle kuulsin ma alles pärast, kui ma Pühast teist korda juhtumisi läbi läksin. Köstri tõenduse järele ei olevat arhiivi selles osas muud kui tähtsuseta trükitud materjaal. Et köstri ütelus tõele näis vastavat (vanas arhiivi nimestikus ei märganud ma ühtegi tähtsamat dokumenti, mida ma mitte poleks üles leidnud) ja et mul seekord vähe aega oli ja sugugi kohane polnud pikemalt peatuda, siis ei saanud ma kõne all oleva arhivaalide kohta ligemaid andmeid nõutada.

Nüüd loetlen üksikult kihelkonnatoas asuva arhiivi osa tähtsamad dokumendid, mis eelpool kirjeldatud viisil üles otsisin:

A. Püha kiriku kroonika

(Pyhasche Kirchen-Chronik), alatud a. 1839, millal (käekirja järele otsustades) nähtavasti ka suurem osa alguses kirjutatud. Sisaldab päris kroonikalisi andmeid õige vähe, päälegi on ülestähendused õige katkendlised (suurte vaheaegade järele) ja kuivad. Teated vanema aja kohta näivad kõik juba Körberi poolt avaldatud olevat. Suudab ajaloolasele vaevalt midagi pakkuda.

B. Kirikuraamatud (Kirchenbücher)

Kirikuraamatud (Kirchenbücher) näivad alates 1688 a. kuni käesoleva ajani kõik säilinud olevat. Neist väärivad erilist mainimist kolm kõige vanemat, nimelt:

1) Kõige vanem (vanas arhiivinimestikus „Ältestes Pyhasches Kirchenbuch“ nimetatud), millel algus ja lõpp ära rebenenud ja nähtavasti jäädavalt kaduma läinud, algab 1688aastaga – Humati anno 1688 – ja sisaldab üksikuid märkusi 18 aastasaja keskpaigani, kuna täielik ainult kuni 1710 a. septembrikuuni on.

2) 1715 a. alatud kirikuraamat (algab: Nomina baptizatorum anno 1715) ulatub kuni 1780 a. (inclusiv).

3) 1781 a. algav kirikuraamat ulatub kuni 1812 (inclusiv) ja selle esimesele lehele on kirjutatud õpetaja P. H. Frey poolt lühike ülevaade Püha õpetajate kohta („Zur künftigen Nachricht soviel bisher in Ansehung der das Kirchspiel Pyha betreffenden Prediger-Reihe hat ansfindig gemacht werden können.“)

Kõige suurem väärtus on vist küll neil statistilistel andmetel, mis kirikuraamatud sündimiste ja suremiste kohta pakuvad, nii näituseks torkas mulle viimasene nimetatud kirikuraamatus kohe silma suur surnute arv a. 1808, nimelt 246 inimest, neist 163 last alla 15 a, kuna eelmisel (1807) aastal kõigest 80 surnut oli, neist 39 last alla 15 a. ja järgmisel (1809) a. surnute arv 101 on, neist 30 last alla 30 a. Niisugusel äkilisel surnute arvu tõusul 1808 a. pidid tingimata tähtsad põhjused olema.

C. Kirikuvisitatsiooni protokollid

Kirikuvisitatsiooni protokollid (kas originaalid või kinnitatud koopiad – seda ei märkanud ma kahjuks mitte tähele panna) on järgmistest aastatest olemas. 1768, 1776, 1779, 1784, 1794, 1816, 1840, 1847, 1855, 1874.

D. Kirikukonvendi protokollid

Kirikukonvendi protokollid aa. 1844-1866 (varemaid ega hilisemaid protokolle ei puutunud mitte silma) sisaldavad võrdlemisi õige vähe, piirduvad pea ainuüksi kirikumõisa ja õpetaja majandusliste küsimuste lahendamisega, koolide asjus ei näi peaaegu midagi öeldud olevat.

E. Üksikud kirikuarved (Kirchenrechnungen)

Üksikud kirikuarved (Kirchenrechnungen) alates 18 aastasaja 30-date aastatega. (Vanemad neist arvetest, nagu eelpool juba mainitud, leidusid kiriku käärkambri paberite hulgas.) Nende järele saaks välja rehkendada, missuguse suure osa protsentuaalselt kiriku sissetulekutest moodustasid omal ajal trahvid kuuenda käsu vastu eksimiste pärast. See protsent tuleks vistist küll üllatavalt suur.

II. Valjala kiriku arhiiv

Valjala kiriku arhiiv asub suuremalt jaolt kihelkonnatoas kapis ehk õpetaja kirjutustoas riiulitel. Trükitud materjaal – vanad valitsuspatendid ja publikatsioonid – on mahutatud kiriku kooril seisvasse kappi, kus kõik läbisegi on paisatud, nagu õpetaja tähednas ja kus midagi tähelepanemisväärilist ei pidada leiduma. Ilmasõja ajal on kõik vanemad, mitte tarvitusel olevad kirikuraamatud ja käsikirjalised dokumendid kiriku käärkambri sellekohase võlvi alla sisse müüritud olnud. Selle tõttu on iseäranis kirikuraamatud niiskuse käes kannatanud ja kopitama läinud.

Kohaliku õpetaja G. Pundt’i tõenduse järele (kes juba enam kui 20 aastat Valjalas koha pääl olnud ja kes ise suurt huvitust oma kihelkonna mineviku ja kiriku arhiivi vastu tunneb), ei ole midagi tähtsamat, mis Körber’is või mujal märgitud, kaduma pole läinud. Ainult kõige vanem kirikuraamat, mis 1679 a. 1708 aastani ulatub, on riigi keskarhiivi Tartu üle antud.

Õpetajalt saadud näpunäidete järele tegin ma kindlaks järgmiste tähtsamate raamatute või dokumentide olemasolu.

A. Kirikuraamatud, neist kõige vanem 1753-1792 (ilmasõja ajal niisukse tõttu kaunis palju kannatanud).

B. Kirikukroonika, mis küll rohkem sisaldab kui Püha kiriku kroonika, kuid siiski palju vähem kui niisugusest raamatust oodata võiks. Algab nagu Püha kroonikagi a. 1839.

C. Koolikroonika (Woldesche Schul-Chronik) ulatud kahjuks ainult 1874/75 õppeaastast 1879/80 õppeaastani, kuid sisaldab 271 peenelt kirjutatud lehekülge (4-formaadis), mis kahes köites kokku on. Esimese köite lõppu on mitme koolidesse puutuva dokumendi sõnasõnalised ärakirjad või originaalid lisatud. Ühe sõnaga – autori, õpetaja P. Normann’i poolt on niisugune põhjalik ja üksikasjalik töö kirjutatud, mis temaaegse koolielu kõige väiksemaidki peensusi igakülgselt kirjeldab.

D. Kirikuvisitatsiooni protokollid või nende ärakirjad (ei teadnud selle pääle tähelepanu pöörda, nagu Pühaski) järgmistest aastatest: 1768, 1776, 1779, 1784, 1794, 1839, 1846, 1854, 1865, 1895.

E. Kiriku konvendi protokollid algavad 1834 a. On väga lühikesed ja võivad õige vähe pakkuda.

III. Reomäe vene kiriku arhiivis Püha kihelkonnas.

Asub, nagu see vene kirikute juures harilik nähtus on, kirikus. Ainult kiriku kroonika on preestri kirjutustoas, sest et seda alati tarvis läheb. Kirikuraamatud ja dokumendid on nähtavasti kõik alal hoidunud, kuid nii segi paisatud, et nende läbi vaatamine ja tähtsamate üksikult märkimine arhiivi nooruse tõttu minu poolt ajakulu mittetasuvaks tuli pidada. Kirikukroonika lehitsesin ma läbi ja pean tähendama, et see, vaatamata oma sihilikkuse pääle, nii mõnegi õige huvitava märkuse sisaldab, mis ajutisi põnevaid usulisi vahekordi ja venestust iseloomustab.

IV. Pihtla valla arhiiv

Pihtla valla arhiiv asub Pihtla vallamajas Püha kihelkonnas. Osa arhivaale, päämiselt tähtsuseta trükitud materjaal, on aset leidnud pööningul. Väärtuslikumad raamatud ja paberid on mahutatud kappi.

Kui palju vallaarhiivid ilmasõja läbi kannatasid, on juba eelpool mainitud. Säilinud materjaalist tuleb küll kõige tähtsamaks pidada üksikute endiste 1891 a. Pihtla vallaks ühendatud kogukondade kohtute protokolliraamatuid. Muidugi ei puudu oma teatud tähtsus ka nii tähtsatelt aegadelt päritolevatel dokumentidel kui ilmasõda ja okkupatsioon, mis kaunis rohkesti kohalikkude võimude erimäärusi ja korraldusi järele jätnud. Viimastest ei pääse mööda siis kui tahame saada täielikku pilti selleaegsete kohalikkude väikeste võimude tegevusest.

Iseenesest mõista ei kuulunud minu ülesannete hulka selle kõige uuema aja kohta käiva väga üksikasjaliku materjaali sisuga lähem tutvunemine. Küll püüdsin ma aga eelpool nimetatud kogukonnakohtute protokolliraamatute lehitsemisel mõnda nende tähtsust iseloomustavat märkust teha ja näidet leida. Sel teel on saadudki allpool esitatud märkused ja väljavõtted.

Vanem protokolliraamat – „Kasti koggokonna kohto Prottokollid“ – algab a. 1822. Järgmine aja poolest on „Üks Raamat Protokolli kirjotamisse pärrast Ilpla Koggokonna kohtust 1828“, siis 1844 a. alatud „Pihtla koggukonna protokollid“ jne. Kuid üldiselt peab tähendama, et enne 1860-daid aastaid õige vähe protokolle on, ja needki mis on, on äärmiselt kuivad ja lühikesed. Alles teoorjuse lõpult ja raharendile ülemineku ajast lähevad protokollid pikemaks ja sisukamaks. Niisuguste täielikkumate protokollide näiteks kirjutasin ära „Pihtla koggokonna Prottokolli Ramat’ust“ („akkatud 1864) protokolli N 4, mis järgmiselt käib:

23. Oktobri ku 1865.

Sare-ma tallorahva seadmissed, mis 1865 aastal kindlaks pantud, § 46 järrel savad siin ülles pantud teo orjused, mis aasta läbbi vannast aijast valla polest õigus oli mõisale tehja: Se on igga pole adra pealt pävad, kas jalla voi elajaga kuida töö olli. Näri päva ja Jurri päva vahel 6 päva näddalis, Jurri ja Jani päva vahel 6 päva näddalis ja ülle nende külli jure 3 abbi päva. Jani päva ja Mihkli päva vahel 8 päva näddalis ja ülle nende heina jure 4 päva, leikusse aijal ruggide jure 4 päva ja odra ehk kaerade jure ka 4 päva.

Mihkli pävast kuni 31 Detsembri ku 6 päva nädalis.

Ülle selle ollid rehhed tehja, Pärti pävast 6 rehte nädalis kunni keik moisa villi valmis ja aitas olli. Selle assemel valla palve järrele Herra lubbas 17mal päval Marti ku 1862 aast vallale abbiks igga pole adra pealt mitte rohkem rehhe päivi kui 53 päva, ning iggas pävas kahhed rehhed tehja, ja selle eest et vald rehhed päva ajal teggevad Herra lubbas maksada iga 3me rehhe päva pealt 25 kop. Agga kui mõisal rohkem kui 53 rehhe päva tarvis siis piddi nende pävade eest mis ülle 53me piddid ollema igga ühhe eest sama maksetud 25 kop.

Siis on veel mõisale maksada 1 kohto oinas kahhe aastane ilma niitmatta Jani pävaks, 6 nored kannat Jani pävaks, 20 munna kevvade, 1 kahhe vakkane kott aasta läbbi mõisas piddada, ja talve ketramist 6 n. linnu. Ühhe verandi adra pealt olli umbes pool sest orjusest.

Kohto vannem Mihkel Viss +++

Kohtumees Hain Liist +++

Kohtumees Juhhan Allik +++

Kirjutaja Ado Tössine.

Huvitav on ka jälgida sellekohastes protokollides raharendile üleminekut Pihtlas, kus talupojad kuidagi ei usalda mõisa poolt määratud renti vastu võtta.

Omaaegse hariduslise tasapinna kohta võimaldavad kõne all olevad protokollid nii mõnegi märkuse ja järelduse. Nii torkas mulle kohe silma, et veel 1890 a. üheks „Pihtla kohtu jaoskonnaks” ühendatud kogukondade ühise volikogu 54 liikmest mitte ükski pole koosoleku protokolli alla osanud oma nime kirjutada, vaid ristid on teinud, mille all märkus seisab: „Tunnistasid tõeks, et eggaüks omma keäga ristid on teinud.” Samuti võib näha, et järgmisel aastal ühendatud valla täiskogu 271 liikmest ainult mõned üksikud õige viletsate varesejalgadega oma nime on kirjutanud, kaugelt rõhuv enamus aga ristidega on pidanud leppima.

Missugust abinõu omal ajal noorsoo õpetamiseks „koolmeistrid” vahel tarvitasid, seda näitab jällegi ühes „Pichtla Moisa Koggokonna Prottokolli Ramat'us” leiduv protokoll Nº 6, mille ärakiri siin järgneb:

Laupa sell 31l Januaril 1859

Ollid koos: Kohtomees Jegor Kasik

Abbi mees Retion Uustallu

Abbi mees Peter Kihl

Siis sai ette kutsutud kaks noort meest Nimmega: Mihkel Uustallu ja Ado Sep. Et Koolmeister tõstas kaiptust nende ülle et nemmad oletumad on olnud oma ramato õppimisega. Ja siis sai lebbi katsutud ja leiti sedda tössi ollevad, siis sai nende kahe poisil antud vitso kummagil 15 hopi.

Herra kitis heaks ja maksid Streahvi valla laeka kumbagid 90 kop. õbbe.

Kirjotaja J. Raudsep.

Muud mainimisväärilist mul Pihtla valla arhiivi kohta enam ette tuua ei ole. Loodan, et esitatud märkused ja ärakirjad siiski esialgseteks andmeteks selle arhiivi tähtsuse hindamisel võiks olla.

V. Kogula valla arhiiv

Kogula valla arhiivi asukohaks on Kogula vallamaja Valjala kihelkonnas. Kuid üks kasti täis 1891 a. Kogula vallaks ühendatud endiste kogukondade arhivaale leidub ka Vana-Lõve mõisas Kõrgema algkooli maja pööningul. Pealiskaudsel sorimisel ei leidnud ma säält küll midagi nimetamisväärilist, et aga need paberid tingimata Kogula arhiivi kuuluvad, siis pidin nende olemasolu siin meele tuletama.

Üldse on Kogula arhiiv igas suhtes väga sarnane Pihtla arhiivile ning ei vaja sellepärast enam erilist kirjeldust. Ainult niipalju võiks ehk juure lisada, et Kogula arhiivi protokolliraamatud mitte nii huvitavaid protokolle ei näi sisaldavat kui eeltoodud Pihtla protokollid. Sel põhjusel ei valmistanud ma Kogula arhiivis ka ühtegi ärakirja.

Väljavõte „Valjala koolikroonikast”

(„Woldesche Schul-Chronik“ von P. Normann, Pastor uz Wolde, angefangen im Jahr 1879, Band I, enthaltend die Schul Jahre 1874 bis 1878).

1874/75. (Lhk 1.)

I Anzahl der Schulen.

A. Kirchspielschulen: 1, im Küstorat Wolde.

B. Gebietschulen: a) publ. Gebiete:

1. Altlövel im Dorf Arrist.
2. Koggul: im Dorf Koksi
3. Koggul: im Dorf Wäkra
4. Neulövel: im Dorf Pahna.
5. Neulövel: im Dorf Rahho
6. Neulövel: im Dorf Sakla
7. Neulövel: im Dorf Siiksaar
8. Reo: im Dorf Lööne
9. Rösarshof im Dorf Tönnial.
10. Sackla im Dorf Kalli.

b) priv. Gebiete.

11. Cabbil im Dorf Kuisti
12. Cölljall im Dorf Reeküla
13. Cölln im Dorf Könnu
14. Hasick im Dorf Aeska.
15. Jöör im Dorf Jööri
16. Jührs im Dorf Jursi.
17. Wexholm im Dorf Wöhksa
Wolda Pastorat-Gebietschule.

Summa: 1. Kirchspielschule. 18 Gebietschulen.

1874/75. (Lhk 2.)

II Schulhäuser.

Eigene Schulhäuser giebt es nur wenige. Solche sind

1 d. Kirchspiels - od. Parochialschulhausgebäude im Küstorat.
2 d. Schulhaus in Kölln (Könn Dorf)
3 d. Schulhaus in Wexholm.
4 d. Schulhaus in Jöör.

Die drei letztgenannten sehr mangelhaft eigentlich nur aus einer Stube bestehend, in welcher der Unterricht gehalten wird; dabei feucht und Kalt; das Wexholmsche Schulhaus schon recht baufällig. Das Schulzimmer in Könn Z. B. wird durch keinen Ofen erheizt sondern vermittelst einer in d. Wand angebrachten verschlieszbaren Oeffnung, welche warmen Dampf u. Rauch aus d. angrenzenden Wohnzimmer - Ofen in die Schulstube strömen läszt.

Der Unterricht der übrigen Schulen wird in Stuben gehalten welche von Wirthen od. falls d. Schulmeister selbst ein Haus besitzt, von diesem hergegeben werden. Dieser Umstand ist zu den groszen Nothständen des Schulwesens zu rechnen u. mit als ein Haupt hindernisz des gedeiflichen Fortschritts zu betrachten, denn in solchen Localen fehlt es an dem nöthigen Licht Raum u. Ruhe, welche letztere obgleich von dem Schulgesetz d. Local-gebern zur Pflicht gemacht, doch nur schwer herzustellen ist, weil d. Gesinde in d. Regel nur eine grosze Stube zum Aufenthalt hat.

1874/75. (3 lhk.)

Plan der Woldeschen Parochialschule(Siseuksed, mis plaanil puudusid, on kopeerija poolt kohaste järelpärimiste andmeil märgistatud) Erbaut im Jahr 1873 (d. h. vollendet u. eingeweiht). Lang: 10 1/2 Faden; breit: 4 1/2 Faden

III Unterhaltungskosten d. Schulen und Lehrer-gagen.

I Die Parochialschule wird vom Kirchspiel unterhalten; Reparaturen, Beleuctungetc. Der Schule ist angewiesen (nominell) 1/2 Haken Land (in Wahrheit kein voller 1/2 Haken). An Geldgage erhält d. Parochiallehrer vom Schulnothstandskomitte 17 Rbl. u. für deutschen Unterricht 22 Rbl. 33 Kop.
Für d. Parochialschule zahlt jeder Wirth 1 Handfaden Holz; d. d. Leistung indesz ist sehr mangelhaft.

II Die Gebietschulen werden unterhalten zum Theil von der Gemeinde zum Teil vom Hof und d. Gemeinde.
Mit Schulland sind ausgestattet:

1) Altlöwel (Arrist) etl. 1 Dessjätine 3 Loofstellen Acker (v.d. Krone) und Heuschlag. 2) Koggul, ein Stück Land, 1. Dess grosz, ziemlich unbrauchbar, steinig; von d. Krone. 3) Siiksaar 1 1/3 Loofst. 4) Cabbil: 1 Dessätin Wide... 5) Cölln (Könnu) 5 Loofst Acker u. 8 Loofst Heuschlag vom Hof. 6) Hasick: 3 Loofst. Acker u. 2 1/2 Loofst. Heuschlag, 6 Loosfst v. Gende, vom Hof. 7) Wexholm: 4 Loofst. Acker vom Hof. 8) Jöör- 1 Loofst. Acker[mahatõmmatud] 1 Loof Roggen u. 1 Loof Gerste vom Hof. 9) Pastorat: 1 Loofst Acker.

Alle Lehrer sind Kopfsteuerfrei welche d Gemeinde für dieselben zählt; u. wurden bei Rekrutierungen d. Reseve zugezählt. Wenn d. Lehrer kein Land erhalten hat hat ihm laut schulplan § 21 d. Gemeinde 3 Loof Rogen u. 3 Lof Gerste zu zahlen (wenn er 3 Tage in d. Woche unterrichtet).

Zur Unterhaltung der Gebietschulen erhält Wolde:

a) Vom Schulnothstands Comitte für 16 Gebietlehrer ... ... 16 Rbl.
b) An Unterstützung aus d. Bauerbank: ... ... 20 Rbl. 83 K.
> welche unter d. Schulmeister zu vertheilen sind
c)An Unterstützung vom Schulnoth comittee jährlich ... 50 R.
d) An Prämiengelder vom Schulnothst. comittee jährlich 3 R. 98.

Für die Neulöwelschen Schulen hat der Arrendeinhaber von Neulöwel als von Seiten der Ritterschaft zu zahlen jährlich ... 25. Rbl.

Anmk. 1878 hat der Besitzer von Cabil d. Hofskarte anfertigen lassen u. dabei ein ganz kleines Stückchen Land ausgeschieden für d. Schule, das zu nichts brauchbar ist.

IV. Zahl der Schüler.

A. In d. Parochialschule.

Aus Altlöwel: 1) Ado Rattas, 2) Mihkel Kuusk. Kogul: 3) Jüri Leedo. Neulöwel: 4) Jüri Põld, 5) Aado Wäli, 6) Jüri Laus, 7) juhan Kurgopõld. 9) Ado Suursaar jne jne. Kõikide kihelkonnakooli õpilaste nimed kogukondade järele. Summa: 41 Schüler

B. In d. Gemeindeschulen

Altlöwel: 9 (Männl.) - 18 (Weibl.) - 27 (Zusammen)

Koggul: 14 - 19 - 33

Pahna: 7 - 12 - 19

Rahhu: 8 - 6 - 14

Sakla-Dorf: 12 - 6 - 18

Siiksaar: 8 - 13 - 21

Reo: 13 - 12 - 25

Rösarshof: 20 - 20 - 40

Sakla-gebiet: 14 - 10 - 24

Wäkra: 3 - 0 - 3

Cabil: 10 - 15 - 25

Cõlljal: 2 - 10 - 12

Cölln: 28 - 32 - 60

Hasick: 12 - 11 - 23

Jöör: 12 - 5 - 17

Jührs: 4 - 5 - 9

Wexholm: 17 - 17 - 34

Pastorat: 8 - 7 - 15

Summa: 201 Männl. 218 Weibl. 419 Zusammen.

V. Lehrer

1. In d. Parochialschule Jürri Etrusk = seit Neujahr 1874

2. In d. Altlöwel: Karel Kaklem, vor 74 Lehrer, Säufer.

3. jne. jne. Kõikide kooliõpetajate nimed

4. ... ... ...

19. In d. Pastorat: Peeter Davidson - Glockenläuter statt seiner hat den Unterricht ertheilt d. Tochter d. Arrendators d. Pastoratsländereien, Frl. Valerie Jürgens (unentgeldlich)

Mit Ausnahme des Parochial=lehrers J. Etrusk geb. aus Neulöwel, der die Carmelsche Seminar mit No I. absolviert und ein gediegenes Schulmeister ist mit ...(sõnast võimata aru saada) christl. Standpunkt - und des Ado Koit aus Siiksaar, der als ein gläubiger Mensch mit guten Gaben u. mit Liebe d. Kinder unterrichtet - taugen alle Genannten wenig od. gar nicht zum Schulmeisteramt. Was unterrichten heiszt davon haben sie keinen Begriff und mancher Schüler ist Klüger als. s. Lehrer.

VI. Lehr-Tage

Die Schulzeit dauert: 1. ein Winter: vom Reformationsfest bis Maria Verkündigung. 2) im Sommer: nach alle 14 Tage am Sonntag.

In d. Kirchspielsschule: 6 Tage in d. Woche.

In d. Schulen wie Wexholm u. Cölln: 3 Tage in d. Woche

In d. übrigen Gebietschulen: 2 Tage in d. Woche

VI. Lehrgegenstände.

1. In der Parochialschule:

1) Lesen mit richtigem Ausdruck 2) Kalligraphie 3) Orthographie 4) Katechismus erklärung 5) Biblische Geschichte 6) Kopf u. Tafelrechnen 7) Deutsche Sprache 8) russische Sprache 9) Geographie 10) Weltgeschichte 11) Gesang, ein u. zwei stimmig.

2. In d. Gebietschulen:

a) Lesen, Biblische Geschichte, Katechismus, Gesang: in d Schulen: Altlöwel (Arrist), Wäkra, Pahna, Sakla-Gebiet, Jührs, Cölljall, Hasik, Pastorat.

b) Auszer d. gen. Lehrgegenstanden noch Schreiben in : Jöör, Reo, Tönial, Sakladorf, Könnu, Koksi, Rahn, Wexholm.

c) Auszer dem noch Rehnen in: Siiksaar u. Cabbil.

VII. Lehrbücher.

1. In d. Parochial-Schule:

1) Katechismus v. Körber 2) Piibli lugud von Masing 3) Geographie v Jakobson. 4) Leitfaden beim Unterricht d. deutschen Sprache 5) Russischer Leitfaden v. Meewes: 6) Weltgeschichte: Kooliraamat 7mas jagu 7) Gesang u. Choralbuch.

2. In d. Gebietschulen:

Piiblilugud v. Masing - Katechismus von Körber. Das N. Pestam. Gesang u. ABD buch als Lesebuch.

Sellega lõpeb 1874/75 õppeaasta kohta käiv koolikroonika osa ja algab järgmine õppeaasta.

Püha kihelkond.

I Asjalised mälestused (topograafilised tähelepanud ja traditsioon ajaloolistest paikadest.)

Maalinn.

Suto lahe kaldal, Kailuka küla järele oleva Varese vabadiku koha ligidal näidatakse kohta, mida ümberkaudu Varese linnaks ehk linnaasemeks kutsutakse. Nimelt leitavat säält põllu äärest läbimineva mäeseljandiku seest kündmisel telliskive ning midagi põlenud rannamulla taolist. Vanarahva üldise jutu järele olla sääl õige vanasti linn seisnud. Linnaaseme- mäeseljandiku- ja mere vahel on umbes 200-250 sammu laiune madal ja tasane maariba, mida karjamaana tarvitatakse ja mis kannab „kabeli” nime. Kabelil asub ka nõnda nimetatud „miiliauk”. (Eeltoodud põhjeneb isiklikul tähelepanul ja Kailuka külas Matise talus kuuldud jutul.)

Kündjate tõenduse järele pidada Varese linna asemel mäeseljandikus iseäralise lubjaga tehtud müüd tunda olema. Sinna tahetud kord vanasti linna ehitada, sest meri läheb sääl kohal kaunis järsku sügavaks ja võimaldab laevade ligipääsu. Kuid mis päeval ehitatud, see varisenud öösel kokku. Mõned vanad inimesed on rääkinud, et linn, mida Varese kohale ehitada on tahetud, on pärast Kuressaares oma asupaiga leidnud, teised jälle jutustanud omal ajal, et Varese linn sellepärast pole elujõuline olnud, et ta sadam põhjatuulte eest kaitseta. Ainult leitavad telliskivid andvat veel kord kavatsetud linnast tunnistust. (Jutustanud Varese linna aseme ligidal asuvas Suure-Rootsi külas sündinud ja säälsamas senini elanud 75-aastane Jakub End.)

Varese linnamäel (mitte nagu eelpool öeldud madalal merekaldal) olnud vanasti paganuse ajal saarlaste püha paik kus ohvrid toodud ja mida väga asutatud. Ristiusu tuleku järele ehitatud sinna abikirik – kabel, sest muidu pole suudetud saarlasi kirikusse meelitada ja paganaaegsetest kommetst ära võõrutada. (Üle 70ne aasta vana Suure-Rootsi külas üleskasvanud ja praegu säälsamas asuva Martin Roosu jutustuse järele.)

Kirik.

Rahvasuus on veel praegugi liikumas sama jutt Püha kiriku ehitamisest, mille ka K(örber) omas töös „Oesel einst und jetzt” esitab. Ehituskohana nimetatakse kas Kiilimäge Sandlas või „Kurase kirikaeda”. Vätta poolsaare ninal nõnda nimetatud „Vesiaia säärel”, kuhu meri veel praegugi katusekivi tükke kaldale uhtvat ja mille ligidal „Telliskivi nina” asuvat, missugune nimi mõnede vanade inimeste arvates säälkohal hukkunud telliskivi laevast tulla. (Teated Kurase kirikaia kohta on saadud eelmisel lhk'l joonelasuses märkuses (2) nimetatud M. Roosult.)

Püha kiriku altaripoolne ots ehk nõnda nimetatud „laulukoda” (sest et õpetaja sääl laulab) olla siis ehtiatud, kui „inimesed jumalasõnast aru saama ja laulu armastama hakkanud,” mille tõttu kirik kitsaks jäänud. (Miina Kõutsi jutustuse järele Ilbla Mõisaküas ja 78 aastat vana snd ja üleskasvanud Suure-Rootsi külas, hiljem elanud naabrivallas Ilblas.)

Abikirikud (kabelid).

Niihästi vanad abikirikud (Kapellen) kui ka nendega harilikult ühenduses olevad kiriklikud matusepaigad kannavad rahvasuus ühist nime „kabelid”.

Varese kabeli kohta vt. eelpool ll. 8. 9.

Umbes 1 km Kaali mõisast lääne poole kirikutee ääres asuvad „Kabeli” nimelised vabadikukohad ja nende lähedal „Kabeliaru” mets, kus veel praegugi vanad inimesed „kellamända” (Kahjuks puudus mul võimalus mända isiklikult näha.) teadvat näidata, mille küljes vanasti sääl seisnud abikiriku (kabeli) kell rippunud. Sinnasamasse kabeli juure olla ka surnud maetud (mõnede teada ainult katku ajal), millest sääl veel tänapäev kaevamisel leitavad surnuluud tunnistust andvat. (75 aastase Karl Willsaare jutust. järele Liiva-Putla külas, mis Kabeliaru ligidal ja mille ümbruskonnas jutustaja snd. ja elanud.)

Mõned teavad ainult matusepaigast Kabeliarus, mitte aga abikirikust. (Näiteks Püha köster. H. Maripuu umbes 35 a. vana, pärit säältsamast.) Samuti peetakse ka Kurase kirikaeda (vt. eelpool l. 9) matusepaigaks. (M. Roosu arvamine (vt. eelpool l. 9 teine joonealune märkus.)

Katkuaegseid matusepaiku.

Üldiselt teatakse rahva seas väga palju kohti nimetada, kuhu vanasti katkuajal väljaspoole kiriklist surnuaeda surnuid maetud. Allpool katsun näitena tuua vaid mõningaid, mis näisid olevat kindlamini tuntud kui teised.

Sandla „Kooljamägi” arvatakse viimase „suure katku” ajal (a. 1710) matusepaigana tarvitusel olnud olevat. (Püha köstri H. Maripuu teate järele (vt. siinsamas 1 jooneal. märkus.)

Kailuka külas „Rihvaaugu” vabadiku koha juures on kruusaauk, kust kaevates surnuluid, vanu rahasid ja heli välja tulevat. Kord leitud säält tammepuust kirstu põhi ja umbes paari aasta eest isegi vana raamat, mille trükk kaua aegse maa sees olemise tõttu väga tumenenud olnud, kuid mida siiski välimuse järele lauluraamatuks võinud pidada. Raamat olla hiljem vistist laste käe läbi otsa saanud. Vanarahva jutu järele olla see kruusaaugu kaudu ilmsiks tulnud matusepaik katkuajast pärit. (Põhjeneb koha pääl, päämiselt Matise talus kuuldud jutustusil.)

Suure-Rootsi külas olla koolimaja ligidal nõnda nimetatud „Valgeaida” mäel 1922. a. sügisel kruusa võtmisel neli surnukeha kõrvuti leitud. Kirstu jäänustest (nagu oksad, mis mädanemata) võidud otsustada, et laibad omal ajal männi kirstudesse on asetatud. Tulla oletada, et ka need surnud katkuajal on maetud. (Teadete järele, mis saadud kohal, eriti aga M. Roosult (vt. eelpool l. 9 joonealune märkus 2.)

Lahinguväljad.

Vanadest lahinguväljadest Pühas ei ulatunud mu kõrvu midagi, samuti sõja aegsetest pelgukohtadest, ega ajalooliselt tähelepanu väärilistest taludest.

Mõisad.

Siin tuleb silmas pidada neid kohti, kus rahvajutu  järele vanasti mõisad seisnud, mis nüüd kas mujale viidud või hoopis kadunud öeldakse olevat. Pühas teati järgmistest niisugustest kohtadest rääkida.

Pihtlas on Kuusiku metsavahi koha ligidal metsas koht, kus kuni kõige viimase ajani müürid näha olnud. See olla endise Pälla (mõningate väljarääkimise järele ka Pella) mõisa ase. Mõis läinud juba õige vanasti kaotuse tagajärjel kaardimängus Tõlluste mõisa omanikkude kätte, kelle pärast aegade kestel hääbunud mõisa ase kuni eestiaegse mõisate riigistamiseni olnud. (Kahe umbes 80 aastase kohaliku vanaeide jutustse järele.)

Ühe teise variatsiooni järele viidud Pälla mõis uude asukohta Loona külla, mis kaunis lähedal ja kus veel praegugi Jaagu talu tall endine mõisa ait öeldakse olevat. Loonalt kolinud mõis viimaks sinna kus praegu Pihtla mõis asub. Nii ostutuvad Pälla ja Loona ainult praeguse Pihtla mõisa eelkäijaiks. (Püha köstri H. Maripuu (vt. eelpool l. 11 jooneal. märkus 1) jutustustuse järele. See variatsioon näib vähemalt ses osas, mis räägib võimalusest, nagu oleks Pihtla mõis vanasti Loona külas asunud, vale olevat, sest Püha kirikku visitatisooni protokollides 18 aastasaja lõpul mainitakse kõrvuti Pihtlaga veel Lodenhofi, mis vaevalt midagi muud kui Loonad eesti keeles võib tähendada.)

Ligi 1,5 km Sandla mõisast kagu poole asub Nässuma küla Kubia talu maal küngas, mida Keldrimäe nime all tuntakse ja kus, (nagu jutustajad mitte väga ammu tagasi ise näinud) enne tõesti keldrid olnud. Säälsamas ligidal olnud ka vana kaev ja on veel praegugi olemas vana ummistunud tiik. Vanarahva jutu järele olla need jäänused endisest mõisast, mis Kaubi mõisa nime kannud nagu seda veel tänapäev „Kaubi põllud” ja Kaubi talu tunnistada. Nimelt asuda Kaubi talu endise mõisa rehe lähidal. (Nimetatud Kubia talu elanikkude jutustuse järele.)

Sandla mõis olla vanasti Kaubi mõisa nime kannud ja eelkirjeldatud kohal asunud. (74. aastase Toomas Sanniku (6) jutustuse järele Sandla mõisas. 1768 a. kiriku visitatsiooni protokollis esineb Sandla kõrval veel „Kaubimõis” enne „Eckhof”.)

Saukülas Pihtlas on ka vanasti mõis olnud, nagu kohalikud vanad inimesed räägivad ja nagu seda ka 18 aastasaja teise poole kirikuvisitatsiooni protokollid veel mainivad.

Vätta poolsaarel Pihtlas on Vanamõisa nimeline küla. Kasti mõis mis nüüd umbes 4 km eemal, olla kord sääl seisnud ja hiljem praegusesse asukohta üleviidud. (Ühe 70 a. aastase Väikese-Rootsi küla elaniku (7) jutustuse põhjal.)

Võrsna külas öeldakse Anni talu endise Võrsna mõisa kohal seisvat. (Eelpool l. 10 jooneal. märk. 4 nimetatud isiku jutustuse järele.)

Vätta poolsaar.

Vanarahva jutu ja praeguste kohalikkude elanikkude tähelepanekute põhjal tehtud järelduste järele olnud Vätta mitte poolsaar, nagu meie päevil, vaid saar mida muust Saaremaast väin lahutanud, mis läinud Suto talu – Kastimõisa sihis ja millest laevad läbi pääsenud. Lammalu vabadiku koha juures mere ääres võivat veel praegu laevadoki aset tunda. (Vätta poolsaarel aasuvas Kailuka külas Matise talus Otsade perekonnas kuuldud jutustuse põhjal.)

II. Arkiivid (linna-, valla-, era-)

Arhiivide kohta niihästi Pühas kui Valjalas esitasin sellekohase ülevaate 1923 a. sügisel dots. H. Seppale mida siia eraldi juure lisada kavatsen. Sääl toodud dokumentide ärakirjadele lisaks olgu siin veel antud Reomäe apostliku õigeusu kiriku kroonikast üks lühike sõnasõnaline väljavõte, mis väga iseloomustav sellal veneusuliste hulgas valitseva meeleolu kohta. Nimetatud kroonika ll. 25 ja 26 leiame:

III. Suusõnaline traditsioon.

1. Asustamisküsimus (eriti rahvuste vahekord).

Rahvusliselt koosneb Püha kihelkond – eriti pärast eesti maareformi elluviimist – pea erandita eestlasist – saarlasist. Siin võiks märkida ainult üksikute perekondade sisserändamist, kes tulid, nagu allpool näeme, kõige viimasel ajal põhja poolt Hiiumaalt ja Pöide kihelkonnast. Rootslasist, kes vanasti kahtlemata Vätta poolsaarel on elanud (Seda tähendab M. K(õrber)il Oesel einst und jetzt. II Bd (Arensburg 1899) l. 12 leiduv teade: In einem Wackenbuche von 1645 heiszt es: „Im Amte Groszenhof in der Wacke Pya Vettel wohnen Schweden auf Vettel.”) ja kellest veel tänapäev Suure- ja Väikese Rootsi külade nimed tunnistust annavad, ei mäleta rahvas enam midagi, vaid seletab mainitud nimesid täiesti vaba fantaasia abil. Nii räägiti Väikese-Rootsi külas, et Rootsi külad oma nime sellest saanud, et sääl omal ajal Rootsi võim kõige kauem püsinud. (Jutustaja eelpool l. 14 jooneal. mk. 1 nimetatud.) Suure-Rootsi külas kõneldi midagi Rootsi sõjavangidest, kel küla karjamaal leiduvad kivihunnikud (kohalikus keeles „kurnid”) kokku lastud kanda. (Jutust. nimetat. eelpl. l. 9 jooneal. mk.1.) Veel põhjendati külade nime Rootsi ülematega, kes Rootsi ajal sääl olla asunud. (Jutust. nimet. eelpl. l. 10 joonael. mk. 2.)

Hiidlaste ja pöidlaste sisserändamisest Pühasse kuulsin järgmist:

1908. a. paiku on Sandla Metsakülla 3 perekonda hiidlasi sisse rännanud ja omale sääl talud ostnud. Ka ümbruskonda – Kõljalasse ja Kaalisse olla 1910-1912 a. ümber hiidlasi tulnud ja omale talud ostnud. Samasugune pöidlaste tulek sinnasamma sündinud natuke varem. (Metsakülas Pendu talus kuuldud jutu põhjal.)

Ligi 20-25 a. tagasi on Vaskülla 4 perekonda hiidlasi ja Kasti mõisa 2 perekonda sisse rännanud. Hiiumaal olnud sellal hoopis jõukam rahvas kui Saaremaal, mispärast talud mida saarlased ise ära osta pole jõudnud hiidlaste kätte läinud. Muu seas ostnud umbes 15 aasta eest kõik Sauküla 4 talu ära ja asutanud midagi mõisataolist kohale, kus vanasti juba kord mõis seisnud (vt. eelpool l. 14) (Vatskülas Peetri talus räägitud jutu järele.)

Heiste külas on 4 talu hiidlaste päralt, kes nad umbes 15 a. eest ostuajal omandanud. Kõljala külla on ligi 15-18 a. tagasi, 5-6 perekonda hiidlasi sisse rännanud ja omale talud ostnud. Saarlased olnud kehvemad, sest nad olnud vähem ettevõtlikud ega pole usaldanud sel määral laevu ehitada kui hiidlased, kes neid oma suurema jõukusega pea endistest taludest välja tõrjunud. Nii mitmedki endised saarlased – talupidajad olnud sunnitud selle tõttu vabadikkudeks hakkama, kuna mõned, kel lapsed juba täisealised iga 4 ilma kaare poole laiali läinud. (Kõljala külas Kooli talus kuuldud jutu järele.)

2. Sõjad vanematest aegadest meie päevini.

a. Ebamäärased sõjajutud.

Siin ja seal rahva hulgas liigub mitmesuguseid jutte ja jutukatkendeid vanadest sõdadest, mida nende ebamäärasuse pärast võimata ligemalt kindlaks määrata. Ehk küll väga küsitavaks jääb, kas niisugust traditsiooni ajalooliselt kunagi kasutada saab, märkisin siiski ka paar Püha kihelkonnas kuuldud vana sõjajuttu üles.

Kord vanasti tulnud nõnda nimetatud rüütlite kari Suure-Rootsi külla röövima. Et tali olnud, siis põgenenud kõik külaelanikud mere jääle, kus neid küll röövlid taga ajanud, kuid kedagi pole kätte saanud. Ainult „Suurepere” talu sulane, kes külarahva seas kõige julgem olnud, läinud rehetoa (kus sellal elatud) ahjule peitu. Rehetuppa, mis leiva küpsetamise järele veel hästi soe olnud, tulnud ka üks röövlitest. Arvates, et küla elanikkudest enam kedagi kusagil pole, sest kõik uksedki olid põgenemise järele pärani lahti ununenud, asunud võeras värske leiva kallale. Söögi järele võtnud end röövel viimaks rahulikult ahjupaistel riidest lahti. Ahjul peidus olev sulane oli nüüd märkanud, et võõras sugugi meesterahvas polnud, kelleks ta teda senini riiete järele oli pidanud, haaranud võõra tähelepanemata kolde äärele pantud oda (? - mõõga) ning pistnud parajal silmapilgul sellega röövli selja tagant läbi. Tapetu riiete taskust leidnud julge sulane palju raha. Surnukeha toimetanud ta kõrvalisesse kohta.

Mere jääle põgenenud küla elanikud eksitanud öösel neid taga ajavad rüütlid ehk röövlid ära ning tulnud ise hommikul külla tagasi. (Jutust. nimet. eelpl. l. 10 jooneal mk. 2.) Vanasti sõja ajal liikunud maal halastamata röövides ja tappes niisugused sõjamehed, kellel muidu kõik inimese kehaliikmed olnud peale pea, mis koera oma välja näinud. (Jutustanud 76 aastane vanaeit – Puusepp Liiva-Putla külas, Jõngu talus, snd Kaarma kihelkonnas.)

b. Krimmi sõda.

Krimmi sõja ajal valitsenud Saaremaal kive soolapuudus. Et seda kõrvaldada, seks käinud muu seas ka Nässuma külast üks laev Ojamaal (Gotlandis) soola toomas. Koduteel puutunud Nässuma mehed Inglise sõjalaevadega kokku. Inglased võtnud neilt kõik kaasasoleva kraami, soola ja leiva ära. Ainult kurttummale kes juhtumisi ligi olnud ja „märkide abil inglastega kõnelda osanud,” antud leib tagasi.

Vene piirivalvurid viidud inglaste eest juba aegsasti Saaremaalt ära. Inglased käinud ka Risike Sääre Tükil maal, kuid et nad saarlastele mingisugust kahju oleksid sünnitanud, sellest pole jutustaja midagi kuulnud. (Jutustaja – Priido Luis, 47 a. vana, pärit ja elab Nässumas.)

c. Vene-Türgi sõda.

1877-78 a. Vene-Türgi sõja järele liikunud Saaremaal sõjavangist vabastatud türklased ja müütanud kohalikule rahvale raamatud. Üks türklane olla omale Saaremaalt isegi eestlase naiseks võtnud.

3. Näljad, katkud, ikaldusaastad.

Vt. ka eelpool ll 11, 12 „Katkuaegseid matusepaiku”.

Üldiselt näib rahvale tuntud olevat viimane suur ikaldus a. 1868 ja sellele järgnev nälg, katkudest aga nõnda nimetatud „suur katk”, millega arvatavasti 1710 a. katku mõeldakse, olgugi et rahvamälestus suure katku tagajärge – hirmsat laastamistööd – väga laialt illustreerib romantilise luulekujutusega kahest ellujäänud inimesest, kes otsimise järele üksteist leiavad, paari heidavad ja oma järeltulijatega viimati kogu saare jälle elanikkudega täidavad. Kahtlemata leidub jutustustes suurest katkust, nagu üldse kogu suusõnalises traditsioonis elemente sarnastest sündmustest enne ja pärast 1710 a. Ja kohati isegi nimetatakse esimest ja teist suurt katku, kuid ligemal järelpärimisel kummagit iseloomustavate joonte üle näidatakse ette või põhjendatakse seda jaotust mõnele vanale kalendrile, mis saarlaste juures suures lugupidamises. Kõigest hoolimata lubatagu siiski allpool esitada paar lühikest jutustust suurest katkust, mis võib olla ei milleski suhtes midagi uut ei paku.

Juhtumisi on eelpool välja jäänud mõned teated Krimmi sõjast Saaremaal. Täielikkuse, veel enam aga sellepärast et need eeltoodule osalt vastu käivad avaldan, nad siin.

Krimmi sõja ajal käinud inglased Sandla mõisas viina otsimas.

Selle sõja ajal tulnud soolast puudus kätte ja Leina küla mehed käinud teda Soomest toomas. Koduteel võtnud inglased merel soola ja kaasasoleva leiva ära. Ainult ühe saarlastega ligioleva tumma märkidega kõnelemise järele lasknud nad soolatoojad vabaks ja annud leiva tagasi. (Jutust. nimet. eelpl. l. 13 jooneal. mk. 4)

Krimmi sõja ajal käinud inglased Võtta poolsaarel maal, röövinud karielajaid, tapnud need ära ja viinud liha oma laevadele. Kui loomade omanikud keelata tahtnud, siis ähvardatud neid sõjariistadega.

Abruka saare taga pidanud inglise laevastik „laskeharjutusi”. (Jutust. nimet. eelpl. l. 10, jooneal. mk. 2)

Krimmi sõja ajal läinud saarlased purjekatega (vistist arvult 40) vilja vastu soola tooma. Teel tabanud neid inglased ja võtnud vilja ära. Saarlaste viljakottide virn ulatanud inglise laeval poole mastini.

Kuressaare all Abruka saare ligidal merel pidanud inglased „laskeharjutusi”, kuid pole märki tabanud. (Jutustuse järele, mis kuulsin Ilblas Kalmu külas Saadu talus.)

Suure katku ajal käinud vanamees, kott seljas, külast külla ja perest perre. Kotis kolisenud kupu- ehk aadrisarved. Nii pea kui vanamees end inimeste hulgas kord raputanud, jäänud inimesed ümber kui loogu maha. Selle vanamehe olevat mõisnikud välja saatnud, et talurahvast surmata ja niisviisi nende varandust, maid ning elukohti enesele saada.

Õudne olnud sügis pärast katku. Kõik inimesed olnud surnud. Ainult suve jooksul suureks kasvanud noorte kukkede laul elustanud natuke tühjaks jäänud külasid. Esimese lume tuleku järele on peremeheta ja hoolitsejata jäänud, loomad südantlõhestavat kisa tõstnud, kuid asjata.

Ilbla mõisa ligidal olla ühe küla elanikud viimseni katku ohvriks langenud. Mõisnik olla hiljem maad mõisa külge liitnud. Ainult vanade müüride jäänused ja vanad kaevud Ilbla mõisa koplis tunnistada, et sääl kord omal ajal küla olnud ja inimesed elanud. (Jutustaja nimetat. eelp. l. 10 jooneal. mk. 2.)

Ilbla mõisa „Erikmetsa” karjamaal asuvad vanad kaevud ja ahervared olevat vanarahva jutu järele pärit külast, mis suure katku tagajärjel elanikkudeta jäänud. (Kuuldud Kalmu külas Saadu talus Ilblas.)

Jutustaja (Viin Iilas, 84 a. vana, snd. ja senini elanud Ilblas, praegu Ilbla Mõisakülas Linnatee vabadiku kohas.) isaisa olla rääkinud, et suure katku ajal inimesed haigust ja surma ette aimates omale juba aegsasti haua valmis on kaevanud. Haigeks jäädes läinud nad haua äärele ja surma liginemist tundes hauda. Kui ligidal veel elusse jääjaid olnud, siis ajanud need pärast laibale mulla pääle, ei ole aga elavaid sääl enam leidunud siis jäänud haud kinni ajamata.

Jutustaja (Jaan Naaris, 79 a. vana, snd. Kõnnu külas Valjalas ja sääl üles kasvanud, viimased 11 aastat Ilblas elanud.) on kuulnud oma vanaemalt, kelle vanaema suure katku ajal 14 aastane olnud ja Kailuka külas elanud, et katk suvel sõnnikuveo ajal väga suurt laastamistööd hakkanud tegema. Rahva hulgas levinend arvamine, et vähemalt need tüdrukud taudi käest pääsevad, kes omale tõrvast helmed kaela panevad. Seda on tüdrukud ka teinud, kuid tagajärg olnud ikkagi see, et terves külas katku käest eluga pääsenud ainult nimetatud 14. aastane tütarlaps. Õudset üksindust tundes ja murest muljutud istunud ta suurele kivile, ümberringi lehmad, kes talitajateta jäädes ammunud. Viimaks tulnud üks ellujäänud poisike, kellega nad kahekesi koos elama hakkanud.

Katku kätte surijad kaevanud omale enne ise haua valmis ja pannud puhta pesu selga.

Ka Kõnnu külas Valjalas jäänud üksainus mees suure katku järel elusse.

Jutustajale (Vt. eelpl. l. 21 joonal. mk. 2.) rääkinud vanaema, kes 101 aastaseks elanud, et suur katk laastava sõja järele lahti puhkenud. Sõjast ülejäänud inimeste keskel teinud ta koledat hävitustööd. Surnud maetud puusärkideta kuhu aga juhtunud, paljud jäänud aga hoopis matmata. Ka ei olnud kirikuõpetajaid elus, kes vaimulikku matusetalitust oleks pidanud. (Muidugi on pääle „suure katku” ka vähemaid kuid siiski küllalt tähelepanemisväärilisi „katke” olnud, mille mälestused rahva hulgas „suure katku” mälestustele maad on pidanud andma. Nii puutus mulle vanu Püha kirkuraamatuid lehitsedes silma, et a. 1808 on Pühas surnud: 246 inimest, neist lapsi alla 15 a – 163 i., 15 a – 60 a – 56 i. ja üle 60 a – 27 in. (samal aastal ristitud aga 44 poiss- ja 55 tütarlast). Võttes nüüd võrdluseks eelmist ja järgmist aastat, näeme et 1807 a. on surnud 80 inimest, neist lapsi alla 15 a – 39 in., 15 a – 60 a – 31 in. üle 60 a – 10 inimest. Tuntud näljaaastal 1869 on Pühas surnud 247 inimest (111 meeste- ja 136 naisterahvast), nende hulgas üle 60 lapse sarlakisse. Eelmisel 1868 a. on surnute arv 90.)

1868 ikaldusaasta.

Kevadest kuni rukkikülvini valitsenud umbes 3 kuud vahetpidamata põud. Alles rukkikülvi ajal tulnud hoog piksevihma. Rukki olid ussid juba eelmisel sügisel ära rikkunud. Pea pool rukkipõldudest künnetud kevadel üles ja pantud enamalt jaolt odra alla, mis vaatamata kange põua pääle ja vastandina teistele sui viljadele, siiski kohati võrdlemisi kaunis kena kasvanud.

Ikaldusele järgnes talvel, eriti aga järgmisel kevadel kive nälg, mille kustutamiseks Kuresaarest nõnda nimetatud „pangikohtu”vilja talurahvale antud, missuguse vilja võla kustutamine pärast õige raskeks läinud ja Sandlasse nii mõnesegi talusse soldatid trahviks „sööma pääle” saadetud. (Jutustanud Püha Kirikuküla Öörde vabadiku kohas 67 a. vanamees Maripuu snd Tõllustes Hämelepa külas ja sääl üles kasvanud.

4. Ajaloolised isikud.

a) riigivalitsejad, kindral-kubernerid, ametnikud, b) enam vähem kohaliku tähtsusega tegelased: kirikuõpetajad, kooliõpetajad, köstrid, mõisnikud, möldrid, kõrtsmikud jne.

Päälkirjana toodud traditsiooni korjamise kava osa, eriti sääl nimetatud kõrgemate ametnikkude kohta kuuldub nii Pühas kui Valjalas äärmiselt vähe ehk kui leidubki midagi mainimisväärilist, siis ei ole otstarbekohane seda elimineerida, vaid see sobib edaspidiste päälkirjade ja ajajärkude alla palju paremini kui siia.

Siin võiks vaid paar sõna ütelda Püha kauaaegsest õpetajast Heinrich Eduard Gahlnbaeck'ist (1834-1888) (Ametiaeg on toodud Püha kiriku arhiivi mk. 4), kes oma kihelkonna ja ümbruse rahva suus väga populaarne ja kohate teatud nõia või targa nimbusega on ümbritsetud. Nii räägiti:

Rahvajutu järele olnud õpetaja Gahlnbaeckil „tulesõnad”, mis tule otsekohe ära kustutanud. (Jutust. nimet. eelpl. l. 13 jooneal. mk. 4.)

Õpetaja Gahlnbaeck oli samal määral sõnakas kui kehakas. Kõige päält kui ta Pühasse tuli, laskis ta leeripoistel kirikumõisa põllud kividest puhastada, misjuures sagedasti pastorihärra ise oma jõu kui ka raskuse kaalule pani.

Gahlnbaeck'il olid ka, nagu rahvas kindlasti usub, tule- ja ussisõnad. Kord pääsenud külas tuli lahti, niipea kui õpetaja pärale jõudnud lakkanud leekides olev hoone kohe põlemast. Samuti olla õpetajalt ka ussi nõelamise vastu abi saadud.

Kui matmise ajal õpetaja puusärk juba hauda olnud lastud, kukutanud end lahtise haua kohalt puu otsast uss alla ja pugenud otsekohe puusärgi alla peitu. Küll tõmmatud kirst hauast tagasi välja ja otsitud ussi, kuid see jäänud kadunuks. (Jutust. nimet. eelpl. l. 26 jooneal. mk. 1.)

Õpetaja Gahlnbaeck olla oma „orje” (teenijaid) vasaku käega ka ristanud, sest et parem käsi armulaua jagamiseks ja õnnistamiseks puhtaks pidanud jääma. (Jutust. nimet. eelmi. l. jooneal. mk. 1. Siin antud teade näib siiski õige kahtlane olevat, sest säälsamas ligiduses räägiti sama juttu ühe teise võõra õpetaja kohta.)

5. Rahva majandusline elu.

Kavas on selles osas ette nähtud lahus punktid pärisorjuse ja teoorjuse kohta. Rahvas ei tee aga mingit vahet nende vahel. Ta nimetab harilikult kogu aega enne raharenti „teoorjuse” või orjaajaks. Sellepärast tuleb ka siin vastavates päälkirjades päris- ja teoorjus hoopis välja jätta.

Kohustused ja maksud.

Iseenesest mõista tuleb meil allpool esitatud arve ja kvantume väga kriitiliselt võtta, kuid sellegi pärast pole küllaldast põhjust selle osa ärajätmiseks.

Sandlas olnud enne raharenti järgmine orjuste ja maksude määr ühe poole adramaa suuruse talu (kohalikus keeles igal pool „puumaa”) päält: Kevadel, odrakülviga alates kuni heinaajani 2 meest ja 2 hobust mõisapõllul. Heinaajal pidid juba 3 inimest mõisa töösse minema ja sääl kuni viljalõikuse lõpuni olema. Selle järele jäid mõisa 2 inimest. Talv läbi pidi vähemalt 1 mees, tarviduse korral hobusega, mõisas olema, samuti rehel. Orjusele lisaks pidi andma 20 muna, 8 kana ja 1 nõnda nimetatud „kohtuoinas”, kelle väiksuse korral 2 oinast tuli anda või ühele lisaks mõned päevad teha. Ka vilja olnud oma määr kuid seda jutustajad (Kaks 65-70 aastast vanameest Matsiranna küla ligidalt vabadiku kohast. Nende nime ei saanud ma kahjuks mitte teada, sest selle järelpärimisega tuli Saaremaal väga ettevaatlik olla.) enam ei mäletanud.

„Iga üksik inimene (midagi Saksa „Losttreiber'i” sarnast) pidanud mõisale 1 päeva nädalas tegema, iga vabadik aga suvel Jüripäevast Mihklipäevani 2 talvel 1 päev nädalis.

Kasti mõisa talud (arvatavasti harilikud Saaremaa, 1/2 adramaa suurused (Jutustaja seda kindlasti ei teadnud, vaid aktsepteeris minu toodud oletuse.)) pidanud teoorjuse ajal igaüks 1 mehe hobusega aasta otsa mõisas pidama. Sellele tulnud suvel veel 9 päeva nädalis, talvel 1 (nõndanimetatud seitsmes) päev juure teha. Rehe juure abiks võetud lisainimestel rehkendatud 6 rehte, mis harilikult nädalas maha peksetud 1 päeva ette. Pääle nimetatud orjuse nõutud veel 8 vakka vilja, 1 kohtuoinas, 2 hane, 6 kana, 20 muna, 12 naela ketrust ja 1 kahevakane uus kott. (Jutust. 87 a. vanamees Roose, Vanamõisa külas üles kasvanud ja seni elanud.)

Ilblas kui kroonumõisas, kus ka maa halvem, olnud vähem orjus kui pärismõisades. Nii tulnud sääl 1/2 adramaalise talu päält nädalas 3 hobuse või 4 jalapäeva teha, heinaajal pidanud iga päev 1 inimene mõisas olema. Pääle selle nõutud veel otre, kaeru, rukid, 25 muna, ühel aastal 2, teisel 3 kana, 1 kohtuoinas, 2 naela linu ja kindlaks määramata hulk villu kedrata. (Jutust. nimetat. eelpl. l. 24 jooneal. mk. 2.)

Kõljalas pidanud 1/2 adramaa suurusel talul aasta läbi 1 inimene mõisas olema. Suvel nõutud lisapäevi. Jüripäevast alates 1, jaanipäevast pääle aga 2 päeva nädalis. Pärtlipäeva paiku alganud rehed, kuhu taludelt veel lisajõude käsutatud, nimelt lihtrehele 20, rabamisrehele 40 inimest valla päält. Rehepeks kestnud harilikult Pärtlipäevast paastuajani, mõnel pool isegi kuni Paastu Maarjapäevani. Jõuluajal olnud rehepeksus lühem või pikem vaheaeg, mis sagedasti olenenud sellest, kui kaugel asunud rehepapp omast rehest. Olnud ta lähedal, siis võinud juhtuda, et otsekohe pühade järele rehepeksu jätkati. (Jutustanud 80 a. vanamees Paadik, Mustla külas, kus ta ka snd ja senini elanud.)

Talupoegadega ümberkäimine mõisas, karistused.

See on teema, mille kohta vanad inimesed kõige rohkem teavad ja armastavad rääkida. Kuid siiski jutustavad paljud niivõrd tuntud ja tüüpilistest asjadest, et nende juures väga kaua peetada ei maksa.

Ligi 60 aasta eest olnud Tõlluste mõisa omanikuks kohaliku rahva hulgas veel praegugi Pisikese ehk „Vana“ Sassi nime all hästi tuntud Ferdinand v. Sass, kes oma kurjuse ja tigeduse poolest ümbruskonnas eriti väljapaistev olnud. Juba omalt välimuselt jätnud Vana Sass vastiku mulje – väike mees, küür seljas ja pää õlgade vahel. Ta lasknud oma talupoegi iga vähema kui süü puhul peksa ja nagu järgmine lugu näitab, isegi päris ilma süüta.

Üheks laupäevaks, mis harilikult peksupäevaks olnud, ilmunud eksikombel kutsutuna ka Aru talu peremees Pärt mõisa. Vana Sass, kes ise alati peksu päält vaadata „tarviliselt“ ergutada armastanud, seisnud ka seekord järjekorralise nuhtlustoimingu juures, mille kindlaks määratud kohaks olnud savihunnik herberi (Kohaliku murde sõna, mis tähendab mõisa tööliste māja.) otsa juures ja mille täidesaatmine lapimehe (Nii nimetatakse kohalikus keeles mõisa öövahti.) kompetentsi kuulunud, kes härra poolt määratud hoobid süüdlastele kätte jaganud. Härra silmanud teiste patuste hulgas ka Aru Pärti, kes tema teada millegagi karistust polnud ära teeninud ja hüüdnud: „Pärt, mis sa tahad?“ Pärt vastu: „Ei tea, härra käskis mind lapimehe läbi tulla.“ Härra: „Noh, kui oled kord juba siia tulnud, siis pead ainuüksi oma ilmumise pärast juba 15 hoopi saama.“ Õnnetul Pärdil ei jäänudki muud üle kui otsekohe mõistetud 15 lööki, siinsamas vastu võtta, mis ta kui kehaliselt täiesti tugev mees häält tegemata ja liigutamata ära kannatanud. (Jutustanud Püha kurttummade kooli õpetaja Rahnel, kes pärit Tõllustest, ligi 55 a. vana.)

Väga kõrgid ja õelad teoliste vastu on olnud Tõlluste mõisa härra Sass ja ka ta poeg Sandlas, kes igal pool süütegusid ja mitte küllaldast aupakkumist arvanud nägema ja sellepärast rahvast alati karistanud. Nende ees pidanud talumehed juba väga kaugelt mütsi maha võtma ja seda kogu aeg, kui nad mõisahärraga kõnelenud, oma selja taga peos hoidma. Kes nende nõudmiste vastu vähegi eksinud, sel lastud otsekohe „nahka parkida“. Kord tulnud kroonuteenistusest üks väljateeninud soldat tagasi, kes pole osanud härra ees küllalt aupaklik olla, mispärast härra teda „vastuhakkamise“ ja „kangekaelsuse“ ettekäändel kinni võtta ja linna tagasi viia lasknud. Pärastpoole pole seda meest enam keegi näinud.

Sagedasti vahetanud härra oma „kangekaelsed“ noormehed Kuresaares teistest Saaremaa kihelkondadest ja valdadest nekrudiks võetud meeste vastu ümber saates niiviisi oma mehi „kroonupiitsa“ alla mis härra üteluse järele kangekaelsete vastupaneku pidavat murdma.

Ühelt peremehelt võtnud härra sellepärast talu käest ära, et ta „vastu hakkanud“, nimelt kupja kepist, kui see lüüa tahtnud kinni haaranud.

Kui härra põllul kündi vaadates leidnud, et kepp kolmest vaovahest (Saaremaal, kus kündmisel seanina taolist atra tarvitatakse on tähtis et künni või vaovahed terveks ei jääks.) korraga kergelt pole läbi tunginud, siis olnud kündjal 15-20 hoopi kindlad. (Jutust. nimetat eelpl. jooneal. mk. 1.)

Kes mõisas kubijale vastu hakkanud, see „tellitud“ linna sillakohtusse ehk „kantsli otsa“, nagu seda rahvas kutsunud. Kupjale vastu hakkamist trahvitud harilikult 60 hoobiga, mille kätte andmist hariliku viisi järele 4 soldatit toimetanud. Peksmine ise sündinud järgmiselt: Nuhtlusealune tõmmatud pikale pingile sirgu, üks soldat asunud pää, teine jalgade pääle, kaks soldatit jaganud kõrvalt vitsadega hoopisid (teine teiselt poolt). Juures seisnud kohtunik ja lugenud hoopide arvu. Peksmise eest pidanud süüdlane 15 kopikat maksma. Sellal käinud see summa nii paljudelegi üle jõu, mispärast nad sunnitud olid oma riideid panti jätma. Kui nuhtlusealusel võimalik olnud peksjatele soldatitele kas või mõned kopikadki pihku pista, siis olnud hoobid palju kergemad.

Kord tulnud Kasti mõisa härra ühes kupjaga põllule. Sääl kohtanud nad tööl talumeest, kes härra juures lugupidamises ja teistest ausam olnud. Kuid seekord käskinud härra meest: „Heida maha, ma tahan sind peksa.“ Mees palunud küll vastu, öeldes, et ta midagi kurja pole teinud, kuid härra ei loobunud oma nõudest, vaid vastanud: „Seni küll mitte, aga küll sa seda ikka kord tegema juhtud“ ning annud mehel kere täis. (Jutust. vt eelpl. l. 13. jooneal. mk 4.)

Kes Kasti mõisale makse maksa või korralikult pole tegu teha suutnud, sellele antud peksa, milleks mõisas eriline rihmadega varustatud pink olnud, mille kõrval alaliselt vitsa hunnik seisnud. Peksjaks olnud vahimees (mõisa öövaht). (Jutust. vt. eelpl. l. 29 jooneal. mk. 2.)

Kes mõisahärrale vastumeelt olnud, see saadetud soldatiks, kus vanade väljateenitud ja tagasi tulnud soldatite üteluse järele (jutustaja onu olnud ka soldatiks ja võtnud Prantsuse sõjast osa) „enam puid (st. peksa) kui leiba süüa saanud ja kus hoope harilikult sadade kaupa jäetud. (Jutust. nimetat. eelpl. l. 29 joonael. mk 2.)

Külakupjad ja teised sarnased ametnikud pidanud selle eest hoolitsema, et laisad ja tõrkujad sulased ja ümmardajad kõige valjemate ja kurjemate peremeeste juure teenima saaks pantud, kus nad sunnitud oleks tööd tegema. Tõrkumise puhul pööranud kas kubijas või peremees mõisa poole, kes vastupanijad peksuga sõnakuulmisele sundinud. (Jutust. kohta vt. eelpl. l. 10 jooneal. mk. 2.)

Muratsu (Ehk see mõis Kaarma kih. järele on, toon siiski siin Pühas kuuldud jutustuse.) mõisas elanud vanasti kord väga kuri proua, kes oma teenijatega halastamata ümber käinud ja neid vahel oma iseäraliste tujude mängukanniks teinud. Ühe tüdruku riputanud ta õhtul juukseid pidi ahjukonksu otsa, kust see hommikul surnult leitud. Et surnul suu ammuli on olnud, siis on proua veel laipagi peksnud, öeldes: „Ah, sa veel hirvitad ja näitad oma hambaid!“ Teise tüdruku saatnud ta mitu korda mõisast kirjaga linna sillakohtusse, kus tüdrukule peksa antud. Viimaks on tüdruk ennast üles poonud, kui teda jälle kirjaga linna saadetud.

Ühele teisele Muratsi prouale valmistanud erilist lõbu sundida oma silma all toapoissi toatüdrukuga sugulisse läbikäimisesse astuma, mis juures ta ise kõiksuguseid kamandoid annud. Proua käske pidanud ohvrid tõrkumata täitma. (Jutust. kohta vt. eelpl. l. 26 jooneal. mk. 1.)

Tumala (Asub Pöide kihelkonnas, kuid et härra tegevus üle Saaremaa ulatas, sisi tõin ta Püha kihelkonna all ette, kus jutustaja asub.) mõisa härra parun Stakelberg olnud sillakohtunikuna kuulus oma kurjuse poolest. Kui jutustaja (Nimetatud eelpl. l. 24 jooneal. mk. 3.) veel 4 aastane laps olnud, lasknud parun kõikidele sillakupjatele Kuresaarest kuni Kuivastuni 60 vitsahoopi anda, mida paruni poolt sillakohtust kaasavõetud soldat kohe kohal igaühele kätte jaganud, mille eest iga nuheldud sillakubijas soldatile 30 kopikat „vaevaraha“ pidanud maksma. Ainult Kangruselja sillakubijas, keda rahvas „Juudi Mihkliks“ kutsunud ja kes venekeelt osanud ning soldatit härdalt oli palunud, jäänud Stackelbergi palavast soovist hoolimata peksust ilma. Kõik see sündinud väga halval sügisesel ilmal, millal rahet sadanud ja mis peksasaanute tervisele õige rängalt mõjunud. Nii jäänud jutustaja isa põdema ja surnud 2 aasta pärast. Samuti surnud mitmed teised sillakupjad peksu tagajärjel enneaegu. Peksu põhjuseks polnud sugugi see, et tee halvemini oleks tehtud olnud kui harilikult, vaid päämiselt paruni tujukus ja peksuhimu, mille vastu isegi teised mõisnikud avaliku nurinaga välja pidanud astuma.

Teine umbes sarnase kurja kuulsusega mõisnik olnud Leisi mõisa pidaja Tunzelmann (Olen püüdnud igal pool nii palju kui vähegi võimalik nimede õiget kuju tabada, kuid siin ja veel mitmel muul juhtumisel pean leppima rahva hääldamise ülestähendamisega, mis harilikult võerad nimed moondab.) kes sillakohtus abikohtunikuna tegev olnud. Kord olla ta ise oma teenijatele öelnud, et kui keegi peaks küsima, missuguse härra sulased nad on, et siis vastus oleks: „Selle härra sulased, kes sillakohtus häid nahku pargib.“

Kuid jutustaja mäletab, et ka häid ja inimlikke mõisnikke on olnud nagu näiteks Jelistow Jõõris, üks Vietinghoff’idest ja veel mitmed teised, kes talupoegi kurjade mõisnikkude ja sillakohtunikkude omavaoli vastu on kaitsnud.

Teoorjuse ajal olnud Loona mõisas (Kaarma kihelkonnas kust jutustaja pärit.) nii kuri härra – keegi Jelistovidest (Nimi, mis ülesmärgitud jutustaja hääldamise järele.), et teolised, kes mõisa õues pole jooksnud, otsekohe peksa saanud. Kui keegi mõisa õues vähe aeglasemalt liikunud, olnud härra kohe jaol küsimas: „Kas sul tina p…s on? Oot, oot, ma tahan sellele rohtu leida!“ mis tähendanud, et nüüd peksasaamine kindel on. (Jutust. eelpl. nimetat. l. 21 jooneal. mk. 2)

Talupoegade põgenemine naabermõisa, linna, võõrale maale jne.

Siin mõeldud juhtumiste kohta ei kuulnud ma kummaski kihelkonnas midagi.

b) Mõisa ja küla vahekord, külade hävitamine mõisnikkude poole, kuuendikumaa liikuvus jne.

Nende küsimuste puudutamisel kuuldub rahva poolt kõige rohkem kaebtusi mõisnikkude ülekohtu ja omavoli kohta. Iseäranis kurja kuulsuse on omandanud sündmus, mis üldiselt tuntud „Reieri (Nii hääldati seda nime igal pool Pühas ja Valjalas.) mõõdu“ nime all ja mis väärt, et tema kohta käiv traditsioon allpool eraldi ning arvatavaid kronoloogilisi kaalumisi arvesse võttes kõige päält esitatud. Veel olgu siinkohal tähendatud, et kõlade hävitamise kohta kohaliku rahva seas oma kindlakskujunenud termin – pillamine (verbist pillama, pillata) on ja et kuunedikumaa ja muu maa vahel ainult kõige uuema aja kohta vahet tehakse.

Reieri mõõt.

Vanarahvas teadis rääkida kahest maamõõdust Reieri ja Schultze omast, kumb neist varem olnud seda ei mäletatud.

Maamõõdu ajal jäetud kroonu valdadeks kaugemad ja halvemad ääremaad, kuna pärismõisatele kohe oma kõige lähemast ümbruskonnast talud antud, mis palju suuremat sissetulekut toonud, kui kroonuvaldades. (Jutust. nimet. eelpl. l. 14 jooneal. mk. 1.)

Reieri mõõdu ajal aetud kõik sihid ja piirid, mis juures saksad kõik paremad maad oma kätte võtnud. Ülejäänud halvemad maad saanud talupoegadele ja kroonule. Nii on Reier Kuusiku küla põllud ja heinamaad Pihtla mõisale (Pihtla on eramõis) annud kuna Ilblale (Ilbla kuulub ja vanast ajast saadik riigile (kroonumõis)) jätnud maad, kus päämiselt veeaugud ja paas. (Jutust. nimet. eelpl. l. 24 jooneal mk. 2.)

Reier olnud maade mõõtmisel ja piiride ajamisel äärmiselt omavoliline ja ülekohtune. Ta kasutanud iga juhtumist meelehea väljapressimiseks ja pidanud ainult nende huvisid kes talle midagi „kinkinud“. Tal omal olnud ka kusagil (arvatavasti mandril) mõis, mida niiviisi inventariga varustanud. Nii tahtnud ta muu hulgas meeleheana ja kingitusena Kailuka külast kaht hobust. Et talle neid pole antud, siis on ta Ilbla kroonumõisa päralt oleva Kailuka küla põllust kolme talu osa (praegu üheks Suto taluks ühendatud) Kasti pärismõisa alla ajanud. Nii võtnud ta ka Kuusiku küla põllu ja heinamaa ära ja annud need Pihtlale, sest et ta Tohvri talu peremees mitte oma võiki ruuna, mida Reier kangesti himustanud, pole ohverdanud. (Jutustuse järele, mis kuulsin Ilbla vallas Kalmu külas Saadu talus.)

Vanasti, juba enne jutustaja (Nimet. eelp. l. 10  jooneal. mk. 4.) isa, mõõtnud Reier Saaremaal maid. Kaali mõisa piirid ajanud ta Putla küla endisele alale. Üldse mõõtnud ta sellele paremad maad, kes talle altkäemaksu ja meelehead annud.

Vanasti piiriajamisel nõudnud Reier Putla külalt, et see talle Tehvena talu peremehe kõrvi ruuna kingiks. Kuid, et vald (Nähtavasti on siin mõeldud endist ühendamata mõisa valda, mille sagedasti ainuke mõisa järele olev küla mõõdustas.) peremehele ruuna eest tasu maksa ei lubanud ega peremees ka himustatud kingitust tasuta pole võinud teha, siis võtnud Reier Laadjala ja Kaali mõisa vahelise piiri sihi otse Tehvena talu peale ja pannud kupitsa (piirikivi) (Sel kivil istudes kirjutasin siin toodud vanaeide jutustuse üles.) päris talu värava ette. Säält ajanud ta uue sihi järgmise talu Möldriväravani ja alles siis pööranud ta tagasi lõigates niiviisi Kaali mõisale otse Saue-Putla küla külje alt tüki põldu juure. (Saue Putla külast päritoleva 66 a. vanaeide jutustuse järele.)

Kui jutustaja (Nimetatud eelpl. l. 30 jooneal. mk. 2.) isa (Surnud 62 aastaselt, siis kui jutustaja 28 a. vana olnud.) veel poisike olnud, siis mõõtnud Reier parajasti maad. Meeleheaks nõudnud viimane omale kõrbi ruuna jutustaja vanaisalt, kes siis Mustla külas Margi talu pidanud. Kuid et küla mitte nõus polnud ruuna ühiselt välja maksma, siis jäänud Reier soovitud kingitusest ilma. Pahameeles ajanud ta nüüd Mustla küla karja- ja heinamaad, osalt Kaalile, osalt Ilblale ja annud vastutasuna Mustlale endise metsaheinamaa asemel sooheinamaa. Küla karjamaa jätnud ta hoopis väikeseks.

Kaali mõisa härra lubanud Reierile nuumhärja ja hobuse, mille tõttu viimane ka mõisa piirid hästi avaraks ajanud, liites mõisa maa külge osa Putla külast (mis kord vanasti Hõbeniku küla all olnud). Kui piirid kindlad ja kaardid ülemusele juba ära saadetud, siis läinud Reier Kaali mõisa lubatud kingitust vastu võtma, või nagu ta ise härralt nõudnud – palka saama. Härra haaranud mõõga ja kärgatanud, sellega ähvardades, kurjal häälel: „Mis palka sa tahad? Küll ma sulle näitan! Kas sul on luba kroonu maad jagada sellele, kellele sa ise hääks arvad. Nii jäänud seekord Reier oodatud saagist ilma ja kahjatsenud väga, et ta kaardid juba ära oli saatnud. (Jutust. nimet. eelpl. l. 30 jooneal. mk. 2.)

Külade ja talude pillamine. (Vt. eelpl. l. 36, 37, katku järele pillamisest l. 23.)

Kõljala küla põllul, mida „Risike aluseks“ või „Kalmu põlluks“ kutsutakse olla tunda ahervarred, mis vanarahva jutu järele pärit olla endisest Risike (Kui õieti mäletan, siis esines see nimi ka Püha kiriku arhiivi dokumentides.) külast, mille mõis pilland ja küla maad enese külge liitnud. Hiljem olla osa endise küla põlde ja küla ase Kõljala küla kätte läinud, s.t. jälle talumaaks saanud.

Veel olla Kõljala mõis ära pillanud endise „Ahela“ küla, mis asunud vastu Kaali mõisa piiri „Kondimäe kaasiku“ ääres, kuhu nüüd jälle uus asunikkude küla tekkimas. (Kõljala külas Kooli talus kuuldud jutu järele.)

Kaali mõisa olla vanasti 4-5 talu vastu Putla küla piiri ära pillanud. Neid talusid pole jutustaja ise enam näinud.

Põllul, mille Reier Saue-Putla küla küljest Kaali mõisa külge ajanud (Vt. eelpl. l. 38, 39.), seisnud vanasti Hõbeniku küla, mille mõis ära pillanud. Veel praegu olla põllul, mis Möldri aluse põllu nime kannab, vanad ahervarred ja kaevud tunda. (Jutust. nimet. eelmis. l. jooneal. mk. 4.)

Kaali mõis olla pääle Hõbeniku küla veel ühe küla ära pillanud, mis asunud mõisast umbes 0,6 km loode poole, praeguse Sindli vabadiku koha ligidal. Vanarahva jutu järele olnud see suur küla ja kannud „Härma“ nime. Veel praegu tunnistada küla aset ahervarred ja vanad kaevud.

Varese linna (Vdl. eelpl. l. 8, 9.) aseme ligidal seisnud vanasti üks talukoht, millest veel praegu vana kaev tunnistust anda. Selle talu olla mõis ära pillanud. (Jutust. umbes 85 a. vanaeit Saadla talu Loigu vabadiku kohas Loona külas.)

Pihtla mõis olla mere ääres kaks Kiili talu ära pillanud ja nende maa oma kätte võtnud.

Umbes 80-90 a. (Siin esitatud aastaarvud tunduvad väga liialdatud olevat.) tagasi asutatud Suto lahe äärde Risike Säärele uus mõis – Rannamõis. Selleks pillatud järgmised 7 talu: 1) Tonni, 2) Kalda, 3) Allika, 4) Sepa, 5) Lepiku, 6) Kubia, 7) Laratsi.

Ka Nässumaa külast olla vahest enam kui 100 aasta eest Kangro koh ära pillatud ja maa Sandla mõisaga ühendatud, mille külge arvatavasti veel varem Nurja küla Kukesaare rannas liidetud, mis koosnenud 3-4 talust, mis pillatud. (Jutust. nimet. eelpl. l. 22 jooneal. mk.)

Jutustaja (Nimet. elpl. l. 13, jooneal mk. 1.) ise pole enam seda aega näind, millal Sandlas Välja karjamõisa asemel samanimeline küla seisnud, mis mõisa loomiseks ära pillatud, samuti kui Rannakülagi, kus 6-7 talu olnud ja millest ühel ajal Metsakülaga karjamõisa asutatud.

Ligi 35 a. eest olla Sandla mõisa härra Otto v. Sass Metsaküla ära hävitanud ja selle asemele karjamõisa asutanud. 1908 paiku on mõis uuesti külaks muudetud ja taludena ära müüdud. (Metsa külas Pendu talus kuuldud jutustuse põhjal.)

Umbes 10-12 a tagasi on Kasti mõisa viimane omanik Ranna, Reile ja Jurnaanni kuuendikukohad mõisaga ühendatud. Hooned lõhutud maha ja tarvitatud põletispuudeks. Inimesed, kes neis elasid pidanud omale mujalt asukohta otsima. (Jutustuse põhjal, mis kuulsin Ilbla Palmu külas, Saadu talus.)

c) Raharendi ja taludeostu aeg.

See ajajärk, olgugi kõige uuem – pean siin otsekoheselt tunnistama – jäi mulle õige kahvatuks ja tumedaks. Kahtlemata oli siin otsustav mõju sel asjaolul, et ma varematele aegadele võrdlemisi suurt ja detailset tähelepanu pöörasin ja eriti vanemat traditsiooni unustusehõlma vaibumisest päästa tahtsin. Iseäranis vähe peatusin ma taludeostul, sest mulle näis, et siin õige otsa kättesaamiseks ja käsikaudu pimedas kobamise eest hoidmisekt kõige päält tarvilik oleks olnud tutvuda sellekohase dokumentaalse materjaliga. Nimelt pidin ma konstateerima, et just taludeostu asjus, mis küll väga hiline, kuid kohati väga haruldane nähtus, õige segaseid ja üksteisele vastukäivaid teateid anti, mis minu arvates üleskirjutamist ei väärinud. Muidugi mõista oleks tagajärg hoopis teine olnud, kui võimalik oleks olnud sellele küsimusele pikemalt aega pühendada ja end dokumentaalsete andmete põhjal (mis kahtlemata, kui mitte mujal, siis vähemalt kohaliku rahukogu kinnistusosakonnas olemas on) tarviliselt ette valmistada, sest et tegemist tuleb teha mitte ainult lihtsa sündmuste kirjeldamisega, vaid pea ainuüksi olukordadega ja olusuhetega, mille fikseerimiseks möödapääsemata ettetulevate mõistete täpne selgitamine.

Olen sunnitud leppima pea erandita traditsiooniga vaikse ajajärgu alguse väheste sündmuste kohta, millest kahtlemata kõige tuntum ja tähtsam on talupoegade tõrkumine Tõllustes ja Sandlas 1868 a. kevadel raharendi lepinguid vastu võtta. See arenes viimaks Tõlluste või Sandla „sõjaks“, nagu kohalik ja ümbruskonna rahvas sündmust praegu nimetab ja nagu ka meil teda kohane kutsuda on.

Tõlluste ehk Sandla sõda 1868.

Jüripäeva eelõhtul 1868 saanud Tõlluste ja Sandla mõisa töölised käsu kõik omad kolid ja riistad kokku panna ja ära kodu minna, sest seaduse järele pidanud teoorjus lõppema. Käsk täidetud suure rõõmuga. Lauldes lahkunud teolised mõisast. Kuid rõõm olnud üürike. Talumehed pole mitte teadnud kust võtta raha, et maksa renti, mida keskmiselt pooleadra talult 65 rubla aastas nõutud. Pool rendist pidanud kevadel kohe ära tasuma. Peremehed tõrkunud rendilepinguid vastu võtta.

Viimaks tulnud taevaminemise püha laupäeval Kuresaarest 12 kasakat Sandla mõisa. Järgmisel hommikul läinud nad mõisa vahimehe juhatusel (keda härra selleks arusaadavalt oli käskinud) Leina külla Oti ja Keerdi tallu, mis kõige jõukamad olnud. Talude aidauksed murtud maha. Toidukraam nagu liha ja või, samuti odrad ja kaerad toodud välja, laotud säältsamast külast võetud vankrile ja viidud Sandla mõisa. Niisugune röövimine ajanud rahva äärmiselt vihale, nii et isegi kirikusse keegi pole ilmunud. Kulutulena lagunend sõnum kasakate röövimisest ja sõjast Sandlas laiali ja jõudnud peagi otsaga kiriku juure, kus parajasti jumalateenistust peetud. Varsti hakkanud sündmuste kohale rahvast koguma, kes varustatud olnud nuiade, harkide ja kõigega, mis kätte juhtunud. Ka lähemad külad ja isegi Kirikuküla ja kõrts täitunud peagi inimestega. Kõige rohkem rahvast kogunud Rahniku küla väljale. Ka kohalik õpetaja Gahlnbaeck lasknud pärast jumalateenistust oma 2 kõrvi hobust ette rakendada ja sõitnud sinna. Nähtavasti olnud tal kavatsust rahvast rahustama hakata. Meeleolu olnud aga nii ärev, et isegi õpetajat, kel muidu suur mõju rahvale oma osava kõne pärast olnud, seekord sugugi tähelegi pole pantud, vaid keegi annud kaikaga hoobi õpetaja kalessi pära pihta. Nüüd hüüdnud õpetaja kutsarile: „Redik, anna nüüd kõrbidele pihta“ ja kihutanud minema.

Mõisa valitseja nähes äritatud rahvahulka haaranud aida võtmed ja viinud härrale öeldes: „Võtke võtmed, mulle ei lähe neid enam tarvis! Võib olla pistetakse mõisale tuli otsa või juhtub veel midagi pahemat.“ Niisugune ülesastumine pannud härra kohkuma. Kohe lasknud ta hobuse sadulasse panna ja sõitnud ühes kasakatega – valitseja kõige ees – Kuresaarde. Jutustaja arvates on valitseja hädaohtu õieti hinnanud ja selle kavalusega ära hoidnud. Sest oleks kasakad ja vihatud härra ööseks mõisasse jäänud, siis oleks tingimata ärev rahvahulk tegudeni läinud – mõisa tuhaks muutnud ja kasakatele ja härradele elu kallale kippunud.

Möödunud umbes nädalat paar siis ilmunud Riiast Kuresaarde ja säält Tõlluste (Et Tõlluste ja Sandla üksteisega vahelduvad, tuleb nende mõisate ligidusest üksteisele.) mõisa rood soldateid – 100 meest. Need ajanud peremehed, kes rendilepinguid vastu pole võtnud taludest kogu oma pere, naise ja lastega välja lageda taeva alla mere äärde – Tõlluste Sääre Tükki. Härra sooviks olnud, et rahvas hästi mere ligidale kaldale aetaks, kust tormi ja tõusu ajal lained üle käiks, kuid kihelkonnakohtunik (vististi Mullutu Buxhoewden) pole seda lubanud.

Tühjaks jäänud majade uksed naelutatud laudadega kinni.

Natuke pärastpoole toodud ka Sandla mõisa Haapsalust 1 rood soldateid – 100 meest, kes 1-1½ kuu järele jälle lahkunud. Tõllustest läinud viimased soldatid alles septembrikuul.

Tõlluste härra – vana ehk kuri Sass katsunud igateviisi soldatite ja rahva vahekorda põnevaks ajada. Isegi seda pole ta sallinud, et talurahva lapsed sel kehval suvel soldatite juures söögi ajal leiva palukesi korjamas ja toitu palumas käinud, mispärast tal kaastundlikkude soldatitega muu seas ka ühe eestlasega kokkupõrkeid olnud.

Vallale olnud küllalt koormaks soldatitele küüdikorras Kuresaarest toidu kraami järele vedada ja neile põletismaterjali anda. (Jutustaja nimetatud eelp. l. 26, jooneal. mk. 1. See jutustus näib kõige usaldusväärilisem ja üksikasjalikum olevat selle „sõja“ kohta.)

Tõllustes ja Sandlas mindud „kuival suvel“ teoorjuselt raharendile. Talupojad pole usaldanud kõrgeid raharendilepinguid vastu võtta, mispärast „mass“ tekkinud. Peremehed, kes mitte kontrahti pole teinud aetud ühes peredega kohtadest välja mere äärde lageda taeva alla. Väikestes kalapüügi onnides otsinud nad omale päävarju. Suurel ristipäeval (Taevaminemise püha) toodud linnast 12 kasakat rahvast rahustama. Ka kiriku ulatanud sõnud, et „sõda on väljas“ mis pääle kirik pea tühjaks jäänud. Kõik ruttanud Tõllustesse sõda vaatama. Kohaliku rahva oli see väga üles äritanud, et kasakad kes eelmisel õhtul mõisa toodud ja neile sääl süüa antud järgmisel päeval, omale ise külasse toitu otsima saadetud ja see juures mõisale kõige vastumeelsema 2 peremehe juure juhatatud. Aidauksed murtud maha ning isegi odraseemne viinud kasakad mõisasse ja annud oma hobustele ette. Niisuguse teo järele hakkanud igalt poolt rahvast kokku voolana. Isegi Valjalast tulnud nuiade, vikatite ja vikladega varustatud mehed. Õnneks taipanud kasakad õigel ajal ööseks ära linna minna. Vastasel korral olnud rahval kindel nõu mõlemaid mõisaid – Tõllustet ja Sandlat – öösel maha põletada. Pärast toodud kummagisse mõisasse soldatid – teiseteine salk. Need ajanud Tõllustes, nagu juba eelpool tähendatud, küla rahva kohtadest välja mere äärde. (Jutust. nimet. eelpl. l. 29, jooneal mk. 1)

Nüüd veel allpool mõningaid teateid raharendile ülemineku kohta Pühas.

Tõllustes antud raharendile ülemineku ajal mõne peremehe koht, kes kontrahi tegemisega viivitanud, veel kesksuvel teisele, mille läbi endine peremees kogu omast vaevast ja lõikusest ilma. Ka jutustaja (Üks eelmises märkuses mõeldud vanameestest.) isa pole ühes mitme teise talumehega mõisniku poolt ettepantud rendilepingut vastu võtnud, aga töötanud siiski omal endisel põllul edasi. Kuid lõikuse järele kutsutud peremehed linna kohtu ette. Kohtunikuks olnud keegi Buxhoewden’itest, kes kaebealustele öelnud: „Kuidas olete teie ometi julgenud härra põllul vargil käia?!“ Pika vaikuse järele vastanud jutustaja isa, et nad ise on oma endisele põllule oma seemne külvanud, ise kõik töö teinud ja sellepärast ise ka lõikanud, härra oma pole keegi puutunud. Selle pääle kutsunud kohtunik talumehed enese järele ja lükkanud nad viimaks pimedasse vangikambrisse hüüdes: „Mädanege nüüd sääl.“ Jutustaja isa vastanud: „On ükskõik kus me mädaneme, kas siin või surnuaial.“

Mõne päeva pärast viidud teised vangikambrist koridori, kus neile, nagu karjumisest otsustada võinud, halastamata peksa antud ja siis vabaks lastud. Jutustaja isa aga kes vannutatud valla kohtunik olnud jäetud veel lühikeseks ajaks vangikongi ja vabastatud siis peksmata.

Viimaks olnud Tõllustes (ja arvatavasti ka Sandlas) kõik peremehed häda survel sunnitud mõisniku poolt ettepantud raharendilepinguid vastu võtma. (Vt. eeplp. l. 43, 44 „Tõlluste ehk Sandla sõda“.) Need kes aga lõpuni tõrkunud, jäänud lõikusest ilma, mille mõisa omalt poolt lasknud ära koristada ja mõisa viia. See suurendanud oma jagu 1868 a. kuivale suvele järgnenud näljahäda talupoegade hulgas. (Jutust. nimet. eelpl. l. 26 jooneal. mk. 1.)

Kastimõisa härra teinud oma talurahvaga raharendilepingud kihelkonnakohtu ees.

Nende lepingute täitmine olnud alguses väga raske, sest rahval polnud kusagilt raha saada. Nii mäletab jutustaja (Nimetat. eelpl. l. 29, jooneal. mk. 2.) üht haledat juhtumist, kus ta ise ameti poolest kaastegelasena on pidanud esinema.

Jutustaja olnud Kastis uue omavalitsuse seaduse (arvatavasti a. 1866) järele teiseks talitajaks (Vdl. eelpl. l. 30. 31 jne.) (keegi teine olnud enne teda esimese aja – 3 aastat). Tõlluste „vana“ ehk „kuri“ Sass, kel sellal (vistist alaealiste pärijate hooldajana) ka Kasti mõisa kohta midagi ütelda olnud, nõudnud jutustajalt, kui talitajalt ühe Kasti mõisa päralt oleval maal asuva vana poolpimeda lesknaese eluaseme – onnikene – müümist, sest et vaene lesknaene mitte pole jõudnud õigeks ajaks tasuda sel sügisel oma pooleaasta renti – 40 kopikat. Talitaja pole mitte söandanud nõudmist täita ja õnnetut ning abitut vanainimest lageda taeva alla minema sundida, vaid palunud ka omalt poolt härrat järgmise nädalini kannatada, millal võlgnik oma rendi õiendada lubanud. Härra vastanud aga palvetele sellega, et ta kihelkonnakohtusse pööranud ja talitaja vastuhakkamise pärast 6 päevaks kinni panna. Kinnistumine kestnud aga ainult nii kaua, kuni lesknaene oma võla tasunud, mis pea sündinud.

Kuid nüüd olnud jälle uus takistus. Härra pole muidu renti vastu võtnud kui ainult talitaja isiklikult talle seda kätte toonud. Raha vastuvõtmisel oli härra talitajat kantud karistuse pärast parastanud ja noominud nii kui kas veel mõistnud. Kuid ka talitaja pole kohkuma löönud, vaid sundinud oma tabavate vastustega härra peagi oma tuppa minema.

Ilblas olnud esimene raharent pooleadra talult 24 rubla aastas, mis pooliti – pool kevadel, teine pool sügisel tasuda tulnud. (Hää härg maksnud sellal umbes 12 lehm 6 rubla.) Rent tõusnud teatud vaheaegade järele kuni 45 rubla 30 kopikani aastas, missuguses summas õieti pärisrenti ainult 33 rubla loetud, 12 rubla olnud osturaha. 45 aasta järele pidid niiviisi kõik talud välja ostetud olema, kuid tegelikult lõppenud maksmine enne – vististi mingisuguse manifesti põhjal. (Jutust. nimet. eelpl. l. 24 jooneal. mk. 2.)

Ka Kõljalas pole peremehed esimesel aastal usaldanud raharendi lepinguid vastu võtta. Kõhklemine ja kindluseta seisukord kestnud kuni Mihklipäevani. Vahepääl käidud sagedasti teistes mõisates tööl. Alles hilissügisel – pääle Mihklipäeva – on viimaks peremehed pakutud kontrahid vastu võtnud.

Raharendi esimesil aastail mindud taludest rendi „seletamiseks“ (tasumiseks) sagedasti mõisa suiliseks. Üldse olnud Kõljala selleaegne härra talurahvaga õige kannatlik, nii et ainult 1868/69 nälja aastal laenatud „Pangikohtu“ vilja võla sissenõudmisel (mis protsentidega sündinud) survet on tulnud avaladada. Samuti on juba varem soldatite võlgnikkude juure „sööma pääle“ toomisega maksmata pääraha tasumisele sunnitud. (Jutustuse järele mis kuulsin Kõljala külas Kooli talus.)

Edaspidi traditsiooni korjamise kavas III, 5 punkt d. e, f, g mõeldud sündmuste ja küsimuste kohta läks mul korda õige vähe mainimisväärilist leida niihästi Pühas kui Valjalas. Pühas kuuldud lood järgnevad allpool.

Vooriskäimine.

Juba ammust ajast olnud Kõljalas viinavabrik, kust teoorjuse ajal vallarahvas oma hobustega viina isegi Peipsi taha pidanud viima. Sääl asunud Kõljala härra teine mõis. Kord jäänud üks mees, kel väga kõhn hobune, voorist maha. Peipsi jääl tulnud maha jäänud mehele kaks kalameest hobusega vastu. Need pidanud mehe viinakoormaga kinni, rakendanud oma tubli hobuse Kõljala mehe kõhna hobuse asemele viinakoorma ette, sidunud kõhna hobuse teise kõrvale aisa külge ja lubanud meest ära oma poole viia. Kuid enne hakkanud nad jäässe auku raiuma, jättes seniks Kõljala meest koorma otsa valvama. Viimane saanud aru, et auku tema uputamiseks valmistatakse, valinud paraja silmapilgu ja pistnud siis hobustele tublisti piitsa andes, ajama. Niiviisi läinudki mehel korda pääseda ja voorile õnnelikult järele jõuda.

Kodusõidul asetatud mees voori keskpaika (valla keskpaika nagu jutustaja ütles) ja ta toonud Peipsi meeste hobuse ühes riistadega Kõljala. Mõisa härra maksnud talle selle eest tasu. (Jutust. nimet. eelpl. l. 29, jooneal. mk.2.)

Salakaubandus.

Kord vanasti toonud Püha mehed Helsingist salakaubana soola Saaremaale, kuid sattunud rannavalvurite kätte. Sool ja laev võetud ära, meestele aga mõistetud „hingevitsad“ – 300 hoopi. Peksmine sündinud kirikutulbas ja selleks tulnud linnast „rohvostid“ ehk „rohvessid“, kes mõistetud hoopide arvu kolmel pühapäeval järgimööda süüdlastele kätte jaganud, iga kord 100 hoopi. (Jutust. nimet. eelpl. l. 10, jooneal. mk.2.)

Jutustaja (Nimet. eelpl. l. 29 jooneal. mk.2.) isa vend saanud ühes 3 teise mehega Püha kiriku tulbas „hingevitsad“, sest et nad Soomest laevaga soola olid toonud ja selle eest pole tolli maksnud pärast aga rannavahtide kätte sattunud. Süüdlastele mõistetud „hingevitsad“ – mitusada hoopi (kui palju just, seda jutustaja täpselt enam ei mäleta), mis Püha kiriku postis kätte jaganud mees, kes ise ka omal ajal „hingevitsad“ oli välja kannatanud. Peksualused olid enne peksu peksjale meeleheana kindaid jne kinkinud, mispärast hoopide suurest arvust hoolimata kõik nuheldud mehed ellu jäänud.

Jutustaja enese vend on ka üheskoos muhulastega salakaubana viina Saksamaalt Saaremaale vedanud. Nimelt ostnud vend ja 3 muhulast omale ühiselt purjeka – „uisu“, mis tarvis igaüks 80 rubla annud. (See sündinud siis kui jutustaja 50 ja 60 aastate vahel olud). Niiviisi omandatud uisuga hakkanud nad Saksa piiritust salaja Saaremaale toimetama. See olnud palju odavam kui vene piiritus. Harilikult võetud kas telliskivi või mõni muu laadung Liibavi viimiseks purjekale pääle, mille kohta vastav paber (prahikiri) antud, mis pärast rannavalvuritele – „tongritele“ (Sõna on nähtavasti tuletetud „kordonist“ milledena rannavalvurid olid korraldatud.) – hää ette näidata olnud. Üldse olnud sellal rannavalve väga kõva.

Piirituse laadung võetud pääle enamalt jaolt ikka Meemelis, kust küll säälne vene konsul juba aegsasti rannavalvuritele ette teatanud, millal salakauba laev kodu poole teele sõitnud. Liibavis olnud kõrge torn, kust juba aegsasti näha olnud, kui Saksamaa poolt mõni kahtlane laev tulnud. Viimastele saadetud vahilaev sadamast kontrollimiseks vastu.

Nii juhtunud kord ka, et jutustaja venna ja muhulaste purjekale, kui see parajasti piirituskoormaga koduteel olnud, Liibavist vahilaev vastu sõitnud. Purjekal viibijad märkanud seda juba kaugelt, loopinud piiritusankrud õigel ajal merde ja jätkanud teekonda. Vahilaev avanud viimaks purjeka pihta suurtükitule, lastes ühe paugu ette ja teise taha, mis pääle purjekal purjed maha lastud ja laev seisma jäetud. Vahilaeva poolt otsitud purjekas läbi, kuid et midagi ei leitud ja laeva paberid korras olnud – nimelt et laev oli Liibavi telliskiva viinud, siis lastud purjekas jälle vabaks. Natuke pärastpoole korjanud meeskond piirituseankrud jälle purjekale ja toonud need õnnelikult Kihelkonna randa.

Purjeka päralejõudmisest Kihelkonda toodud jutustajale sõna, kes oma vennale mitme hobusega abiks läinud piiritust kodu toimetama. Juba Kihelkonnas saanud „tongerid“ haisu ninasse, et suurem piiritusevoor oodata on. Aegsasti läinud nad Kaarma kiriku juure teele vastu, kust piiritusetoojad tingimata mööda pidanud tulema. Kuid siiski ei läinud neil korda piiritust tabada, sest Kaarmas tulnud kohalik kooliõpetaja tongridele vastu ja ütelnud, et kes siis ometi päise päeva ajal salakaupa vaeb, mille järele need rahulikult kõrtsi läinud. Aga just tongerite kõrtsis oleku ajal läinud piirituskoormad Kaarmast eksitamata mööda.

Ka Vätta kordonni tongrid saanud salapiirituse tulekust enne teada. Nii seisnud üks tonger terve öö läbi kuni päikese tõusuni Vanamõisa küla Roosu talu väravas (kus jutustaja elukoht ja kuhu piiritus toodud), kuid pole ikkagi piiritusvoori päralejõudmist talu ära oodata jõudnud, sest see viibinud kaua teel. Alles siis kui vahil olnud tonger ära läinud, tulnud piirituse toojad läbi metsa ja üle karjamaa õnnelikult pärale.

Kord oli jutustaja pääle piirituse salaveo pärast kaebtust tõestetud. Linnast sõitnud „päälik“ ja vahtmeister tallu läbiotsimist toimetama. Kuid kahtlusealune saanud sest juba aegsasti teada ja ta peitnud kõik viinaankrud ära. Läbiotsijad pidanud tagajärjeta ja tühjade kätega tagasi minema. Kui sellal salajane piirituse vedu avalikuks tulnud, siis olnud trahv väga suur – ulatudes harilikult tuhandetesse rubladesse. Ka võetud kõik veoabinõud ära.

Umbes ühel ajal saksa piirituse salaveoga toonud saarlased Hiiu Suuremõisast veel salakaubana soola. Soola olnud luba tollivabalt ainult 1 pütt korraga tuua, kuid saarlased teinud seda harilikult palju suuremal määral. Nii on jutustaja ise kord 50 pütti ühel hoobil hiidlastelt ostnud, kes soola salaja purjekaga Allirahu saareni toonud, säält toimetanud jutustaja ise soola oma talu kohale randa ja vedanud säält härgadega külla. Muidugi sündinud see öösise pimeduse katte all.

6. Usulised liikumised.

Vanema aja kohta (isegi Saaremaad omal ajal nii põhjalikult valdanud vennastekoguduste tekkimisest) ei mäletata enam midagi. (Nagu vanad inimesed üldiselt kui ühest suust kinnitavad, olnud vennastekogudustest osavõtt veel läinud aastasajal õige elav. Ka kirikuvisitatsiooni protokollid tõendavad seda. Nii nimetatakse Pühas: 1840 a. 3 „von den Gemeinden errichteten Bethäuser“ ja 4 „Provatgebäuse, 1847 a. endiselt“ 3 „Bethäuser“ ja 5 „Privat-Andachtsversammlungen“, 1855 a. 3 „Bethäuser“ ja juba 9 „Privat-Andachts-Versammhugen“. 1874 a. – endiselt 3 palvemaja, kuid eraviisil palvetunde jällegi kõigest 4 koolimajas, vennakseid on 400 ümber.) Sellevastu kuuldub aga hilisemast ajast, iseäranis veneusu tuleku kohta nii ühte ja teist. Paaril kohal räägiti aga mingisugustest ebamäärastest vanadest (usu?) kommetest, mis võib olla, juba enne tuntud ja toodud päälikrja alla kuidagi sobida ei taha, kuid mille esitamine selles järjekorraas antud kavas siiski kõige kohasemana tundub.

Vanad ebamäärased (usu?) kombed.

Jutustaja (Nimet. eelp. l. 14, jooneal. mk. 1.) on vanadelt inimestelt kuulnud, et kivikurnid (Vt. ka eelpl. l. 18.) (kivihunnikud) Rootsi küla karjamaal olla õige vanasti – juba paganuse ajal – kokku kantud. Mis jaoks? – seda enam ei mäletatud, vaid ainult niipalju et see kes suurema hunniku koguda jõudnud, neist „ausam“ olnud, kes vähemaga pidanud leppima.

Vanasti, kuid siiski juba Püha kiriku olemasolu ajal, kui inimesed kirikus kuulutatavast jumalasõnast veel aru pole saanud, olnud Suure-Rootsi küla elanikkudel niisugune usk, et kes öösel suurema kivihunniku (mis veel praegu karjamaal näha) kokku suudab kanda, see on teistest õigem ja saab patud andeks. See viinud sagedasti salajasele üksteise tagant kividevõtmisele ja võeraste hunnikute lõhkumisele.

Samuti valitsenud sellal arvamine, et loom, kes hommikul inimesele esimesena vastu tuleb on „jumal“, oli see siis kas või siga.

Et lahti saada kuradist keda väga kardetud ja et enam karistust ei oleks, selleks tehtud Suure-Rootsi külas riietest inimese kuju, millele teinekord isegi tanu pähe pantud. Kuju peksetud pidulikult Suurepere tālu tuuliku all kivihunnikul vitsade, nuiade ja teivastega puruks. Selleks kogunud terve küla perede kaupa nimetatud kohale kuju ümber kokku ja hakkanud pidu pidama: killakannudest“ (millel pikad torud olnud) õlut jooma ja kuju peksma. Kui kuju purustatud saanud, siis arvatud et sellega ka „kurivaim“ hävitatud on. (Jutust. nimet. eelp. l. 10 jooneal. mk. 2)

Veneusu tulek.

Sellest räägitakse õige palju, kohati päris anekdootilisi lugusid. Erandita kinnitatakse, et üleminek sündinud oma raske seisukorra kergendamise lootuses.

Veneusku minnes lootnud inimesed mõisa alt ja mõisa orjusest vabaks saada. Paljud arvanud ka, et „keisriusku“ minnes neile jahu antakse mis tol ajal valitseva kibeda puuduse tõttu väga tarvilik olnud. Jutustaja (Nimetat. eelp. l. 26, jooneal. mk. 1) arvab, et jahuandmise jutud järgmistest asjaoludest alguse on saanud. Nimelt sõitnud sellal kord keegi naljahammas talumees lubjakoormaga läbi külade. Vastutulijatele ning küsijatele vastanud ta piitsaga tolmu üles lüües, et ta jahu kodu viib, mille ta veneusku ülemineku eest linnast saanud. Ka antud mõnele vallale viljaikalduse pärast tõesti jahudes abi, kuid hiljem pidanud abisaajad selle jälle tasuma. Rahva seas lagunenud aga jutt laiali, et jahuvõlg veneusulistele kingitakse.

Veneusku minejad lootnud teoorjusest vabaks saada, kuna luterlased rahva arvates mõisnikkude „päriseks“ pidanud jääma.

Veneusku mineku kohta oli Ilblas „Rulli Kusti“ pika laulu luuletanud, millest jutustaja (Nimet. eelpl. l. 29, jooneal. mk. 2.) ainult järgmisi katkendeid veel mäletab:

Nüüd on armua’ad
Talumees saab mõisamaad…
Kui me lähme kirjutama
Hakatakse orjutama:
Oh te hullud usumüüjad
Ajalikud kasupüüdjad.
Naerad, kus need saksad jäävad?
Kust nad leiba riiet saavad?
Naine ütleb mehele:
Ära ole nõnda vedel
Võta omal ususedel
Mina’p kuula muidu pihu
Ma saan linnast muidu jahu.

Veneusu tuleku ajal käinud jutt ringi, et kes veneusu vastu võtab, see saab mõisa orjusest vabaks. Arvatavasti olid selle jutu vene vaimulikud välja mõtelnud ja lahti lasknud. Vabanemise lootusega tahtnud ka jutustaja (Johan Watsfeld’i jutustuse järele, pärit ja elanud seni Kastis, praegu Vatskülas Allikaniidu talus.) isa uute usku minna, kuid vanaisa ähvardanud poega öeldes, et kui ta veneusku läheb siis ta talle niisuguse nahatäie annab, et terveks eluajaks sellest mäletada saab. Selle tõttu jäänudki kavatsetud usumuutmine katki.

Salvimisele minnes võtnud mõned veneusku minejad laiad kotid kaasa, sest et neil kindel lootus olnud usu muutmise eest jahu saada.

Veel on jutustaja (Nimet. eelp. l. 21, jooeal. mk. 2) kuulnud usumuutmise kaasaeglasi räkivat, et mõnel pool vene preestrid külasid mööda ringi sõitnud ja lastele raha pakkunud kui nad end veneusku salvida lasevad.

Veneusku vastu võttes lootnud inimesed kindlasti oma elujärje paranemist. Muuseas arvatud ka toiduaineid, kõige rohkem aga jahu, usumuutmise pärast saada võivat. Pärast salvimist voolanud mõnikord teid mööda suured rahvahulgad, kotid kaasas, linna jahu tooma. Mõned minejaist laulnud: „Mina’p kuula muidu pihu, ma saan linnast muidu jahu.“ Üksikud käinud kasvõi mitukümmend korda linnas jahu saama, kuid ikka vabandanud preestrid, et jahulaevad veel pärale pole jõudnud. (Jutustaja nimet. eelpl. l. 10, jooneal. mk. 4)

Lahkusud.

Kohalikke lahkusulisi, kes siin tähelepanu väärivad, nimetab rahvas harilikult „priiusulisteks“ ehk „hüppajateks“. Olgugi et mul päämiselt lahkusuliste eneste umbusalduse tõttu võõraste vastu korda ei läinud kindlaks teha, kas kkummagi nimetuse taga ka tõesti eri usulahk seisab, pean siiski tarvilikuks avaldada tähtsamaid kuuldusi nende kohta.

Kõige rohkem „hüppajaid“ olla „Suure-Rootsi“ külas. Naabrikülas Kailukas leiduda ainult mõned. Hüppajate usk olla umbes 25 a eest Hiiumaalt Saaremaale toodud. (Reomäe apostliku õigeusu kiriku kroonika (Летопись Пига-Вольдеской Церкви) järele on hüppajate usulahk otsaga Pühasse ulatunud a. 1910. Mainitakse, et „ärkanud hinged“ hakkanud oma koosolekuid ja hüppamisi Kasti mõisas pidama. Eestvõtjaks olnud neil keegi Allik Kuresaarest. Vallavõimude püüd kooskäimisi lõpetada pole õnnestunud. Viimaks võtnud kreisipolitsei ja iseäranis tähtsate asjade uurija asja käsile, mis ajast saadik kooskäimistele lõpp tulnud.) Esimese äratuse saanud keegi naisterahvas, kes linnas (muidugi Kuresaares) käinud ja säält uue usu oma kodukülla Suure-Rootsi toonud. Alguses leidnud omale uus usk visalt poolehoidu, kuid viimasel ajal olla ta ikka enam ja enam levinenud, iseäranis naiste hulgas, kuna selleusuisi mehi mõned üksikud leiduda. Esiotsa peetud kooskäimisi ja „hüppamisi“ kusagil kõrvalises kohas päris lageda taeva all, sest ükski peremees pole lubanud neid omas majas korraldada. Kuid kõige viimasel ajal, kui mehi ka hüppajateks on astunud, hakatud majasid selleks tarvitama. (Jutustaja nimet. eelp. l. 9, jooneal mk. 1.)

Sandlas olla „priiusuliste“ kogumise koht, sest et nad sääl nurgas suuremat poolehoidu olla leidnud. Priiusulised erinevat ainult vähe hüppajatest. Omi koosolekuid alata hüppajad harilikult lauluga, millele järgnevat hüppamine ja hüüded: Oh Jeesuke! Oh Jeesuke! Ehk Jesusel au! Ehk Tänu Jeesusel! Jne. Hüppamine ja hüüded kestvat seni kui hüppajad minestusse langenud. Hüppajad ise nimetavat oma hüppamist vaimu saamiseks ja oma usku „Jeesuse Kristuse usuks.“ (Jutustja sama kui eelmises märkuses nimetatud.)

Vanamõisa külas Roose talus, kus elanikud priiusku ja kus priiusuliste palveruum asub, õnnestus mul ise priiusulistega väikest kontakti luua. Nad seletasid oma usu kohta järgmist:

Prii- ehk vabausk on see ainuõige Jeesuse Kristuse poolt alustatud usk, mis apostlite ajast alates vaikselt kuni meie päevini kestnud ja alles umbes 20 a. tagasi Saaremaale ulatunud. Ligi 50 a. eest toonud üks mees, kes veel praegugi halli raugana elada priiusu Noarootsi, säält tulnud see Hiiumaale ja Hiiumaalt Saaremaale. Võtta poolsaarele, kus Vanamõisa küla asub, toodud priiusk Kuresaarest.

Prii– ehk nagu selle usulised ise oma usku nimetavad – Jeesuse Kristuse usk – põhjeneda uuel testamendil, kuid lugevat selle kõrval häämeelega ka vana testamenti, iseäranis prohvetid, kus kõik ettenähtud, mis tulema peab. Elada priiusulised ainuüksi uue testamendi arumuõpetuse järele. Laste ristimist nad ei tunnusta vaid ainult nende õnnistamist nagu seda Jeesus ise tegi. Ristitakse täiskasvanuid ja ainult neid, kes tunnevad et nad uuesti sündinud ja Jumala lapseks on saanud. Ilma viimase tingimiseta ei võeta priiusuliseks üldse vastu. Kui priiusulised vaimu saavad, siis lähevad nii elavaks. Et hüppama peavad ja seega neil võimalik oleks Jumala au ja suurust kuulutada ning üles tunnistada.

Priiusulised ei joo viina ega õlut, ei suitseta ega tohi nad ka ilmalikku raamatutarkust „südamesse võtta“. Olgugi et nüüd lapsed üldise koolikohustuse sunnil koolis peavad käima ja sääl ilmalikke raamatuid lugema, võivad nad seda kõik pärast jälle unustada. Priiusuliste õpetajaks võib igaüks hakata, kes ainult „vaimu on saanud“.

7. Haridusline seisukord vanemal ajal.

(Nagu kirikuvisitatsiooni protokollidest järeldada võib, on Saaremaa juba algusest pääle ka haridusliselt palju viletsamal järjel kui mander. Nii näiteks pole sääl maksnud 1765 a. patent küla- ja mõisakoolide asutamise kohta. Pühas ei tunne veel 1816 a. vis. Protokoll ühtegi küla- või mõisakooli, on olemas vaid köstrikool (Kirchsprelsschule), millel aga oma maja puudub ja mis köstri juures ulualust leiab. Alles 1840 a. nimetatakse esimest korda Visitatsiooni puhul ka küla- ja mõisakoole, milledel aga enamasti majad puuduvad.)

Vanasti teoorjuse ajal pole kirjutada osatud. Niihästi aidamees, rehepapp ja kupjad mõisas kui ka peremehed taludes tarvitanud arvude ja summade ülesmärkimiseks pulke ja keppe, millele vastavad märgid lõigutud – täkked ühede ja ristid kümnete jaoks. Kui jutustaja (Nimetatud eelp. l. 13, jooneal. mk.4.) ise kooliealine olnud, siis käinud kooliõpetaja talust talusse ja õpetanud lastele aabitsat käske ja testamenti.

Teoorjuse ajal pole mõisnikud sallinud et keegi talurahvast kirjutada osanud või haridust omandada püüdnud. Kõigest hoolimata õppinud siiski üks vaenelaps – noormees, kes väga püüdja olnud kirjutama ja sepitsenud vahel ka salme. Nii oli ta kord heinamaal oma luuletatud salmi pehme ja paekiviga („Saaremaa kriidiga“) heinaküüni uksele kirjutanud. Parajasti juhtunud mõisahärra teolisi vaatama tulema ja leidnud salmi küüniukselt. Et salm lugeja kohta käinud, siis sundinud härra silmapilk teolisi kirjutajat välja andma. Kui sügisel nekrutite võtmine tulnud, saatnud härra nooremehe soldatiks. (Jutustaja nimet. eelpl. l. 29, jooneal. mk.2.)

8. Härkamisaeg.

Selle ajajärgu kohta ei ultunud mu kõrva ega puutunud silma mitte mingisugust jälge ei Pühas ega Valjalas.

9. Venestusaeg

Venestusaeg pole end Pühas ja Valjalas milleski erilises mujal Saaremaal üldiselt mittetuntud sündmuses avaldanud. Ka komissar ja hiljem kreisiülem Kasatski energiline tegevus pole siin nähtavasti mingisuguseid erijooni kannud (Vdl. Ajalooline Ajakiri 1924 a. N 2. l. 77, kus antud esialgsed üldjooned Kasatski tegevuses.), vaid nagu mujalgi päämiselt seisnud väikeste mõisavaldade ühendamises, uutele valdadele nägusate vallamajade ehitamises ja viimastele inventaari muretsemises, mille juures Kasatski oma hariliku viisi järele arveid võltsinud ja omale niiviisi ülekohtuselt vaheltkasu võtnud. Ka olnud ta väga agar vallaametnikke revideerima.

10. 1905. a. liikumised

1905. a. liikumised näivad Püha kihelkonnast jälgi jätmata ja suuremaid laineid löömata mööda läinud olevat.

11. Okupatsiooni aeg.

Siin vääriks ehk esitamist paar lühikest jutustust saare okupeerimisest, muidugi nii palju kui see Pühasse puutub. Muidu peab tähendama et okupatsioon oma harilikku karmi nägu on näitanud.

30. sept. 1917 (vana kalendri järele) olnud sakslaste ja venelaste vahel Kõljala mõisa ja küla juures väike lahing, mis umbes kella 11 e. L. Kuni kella 11 õhtul kestnud. Salk saksa sõjaväge, kes Valjala kiriku poolt tulnud, lõikanud Kuresaarest taganeval vene sõjaväel taganemistee läbi. Alganud lahing, mille kestel Küljala mõisa küün maha põlenud. Õhtu hilja teinud venelased omale taganemistee jälle vabaks, kuid Pöides jäänud nad ikkagi sakslaste kätte. Surnutena Kõljala kokkupõrkes nähtavasti palju ei langenud, sest venelased jätnud kõigest 2 surnukeha lahinguväljale, kuna sakslaste surnuid keegi kohalik elanik pole näinud.

Taganevatele venelastele järgnenud saksa sõjavägi röövinud hobuseid, hanesid, kanu, parte ja üldse igasugust söögikraami, mis aga kätte saanud. Kuid ka hobuste toidumoonale pole armu antud, samuti võetud talurahvalt veoriistu ja riideid. Ka üksikuid naisterahvaste vägistamisjuhtumisi tulnud ette, olgugi et vene sõjaväelased naesterahvastele palju enam pääle tikkunud kui sakslased.

1918 a. algul enne mandri okupeerimist olnud kõik suuremate teede äärsed kohad saksa sõjaväega täidetud. Alles siis kui sakslased üle Väina läinud, hinganud saarlased natuke vabamalt. (Jutustuse järele, mille kuulsin Kõljala külas Kooli talus.)

1917. a. Mihklipäeva õhtust kuni järgmise keskpäevani pidanud sakslased, kes Soela väinast maandunud ja jalgratastel Leisi maanteed mööda Mustla külla sõitnud, venelastega lahingut, kes asunud Uduvere külas. Lahingu järele jätnud venelased umbes 10 surnut maha. Ka sakslastel olnud langenuid, kuid need koristatud otsekohe ära, nii et kohalikkudel elanikkudel võimalus puudunud nende arvu teada saada.

Rahva arvates olnud okupeerivale saksa sõjaväele ülemuse poolt luba antud kohalikke elanikke kolme päeva jooksul vabalt röövida. Tõepoolest kestnud aga röövimine nädalapäevi. Võetud kõigepäält toidukraami ja tapetud loomi ja kodulinde, kuid ka riideid pole jäetud. Kus uksi lahti pole tehtud, sääl murtud need lihtsalt maha. Kaugemal olla kuulu järele ka naisterahvaste vägistamist ette tulnud. (Jutust. nimet. eelpl. l. 30, jooneal. mk. 2.)

II osa: Valjala kihelkond

I. Asjalised mälestused

Valjala maalinn.

Kirjeldamiseks pole mingit vajadust, sest seda on juba arheoloogid põhjalikult teinud (näitena olgu siin nimetatud Eerik Laisi „Eesti muinaslinnad“ (Tartus 1923) ll 10 ja järgmised). Siin jääb vaid esitada selle maalinna kohta käiv traditsioon, mis enesestki mõista väga kahtlase väärtusega ja võib olla isegi täielikult rahvaluule valda (laiemas mõttes) kuulub.

Vanarahva jutu järele olla Valjala maalinn omal ajal künkale ehitatud, mida vesi piiranud. Veest kõrgemale ulatavat küngast hakanud rahvas kindlustama, kõige päält aga juurde veetud mullaga kõrgemaks tegema.

Maalinna valli pääl olnud puukindlustused ja puuehitused, valli sisemise külje sees aga kivist võlvitud keldrid ja muud ruumid. Sõja ajal toodud varandus vankritel teed mööda lääne poolt otsast linna, samuti ka loomad aetud sinna ja ümbruskonna elanikud kogunud linna varjule. Linna sisemuses pole peale 2 kaevu mingisuguseid kestvaid ehitusi olnud. Maalinna kaitsmiseks tarvitatud palke ja keeva vett, mida kallaletungijatele ülevalt valli päält kaela veeretatud ja valatud.

Sakslaste, vallutuskäigust saadud Valjalas juba 2 nädalat enne teada. Sõnumi pääle kogunud kõik ümbruskond oma hariliku viisi järele maalinna. Maalinna alla ilmunud sakslased Muhust üle Väina tulles ühel õige külmal talvehommikul. Tormijooks võetud ette õige suure kisaga, millega hirmu tahetud äratada ja paista lasta nagu oleks kallaletungijaid õige palju. See kavalus olla ka õnnestunud, sest saarlased pidanud kauemat vastupanekut lootusetuks ja annud väga ruttu alla (Vastupaneku aega pole vanarahvas täpselt enam mäletanud). Alles siis kui allaandmine sündinud, märkanud saarlased, et sakslasi õieti vähe olnud ja kahetsenud oma tegu, kuid see olnud juba hilja.

Linna langemisele järgnenud saarlaste ristimine sakslaste poolt säälsamas maalinna kaevu ääres. Esimesel ristitud Valjala enimesel olnud „valged jalad“, millest Valjala kihelkond ja kirik samuti oma nime pärinud kui Mustjala oma esimese ristinimese mustadest jalgadest (Jutustuse järele, mis kuulsin Uue-Lõwe veskimöldrilt Waherilt, 49 a. vana, pärit Jööri külast. Jutustuse Valjala maalinna valdamisest sakslaste poolt olla ta kuulnud 14 aastase poisikesena kusagil varrudel, kus sellest kaks umbes 80 vanameest omavahel rääkinud. Jutustaja olla omal ajal ka Eisenile ja J. Hurtile igasugust sõnalist vanavara saatnud, mille saatus tal teadmata.)

Oma retkel püüdnud sakslased Muhu Linnuse maalinna kõige päält vallutada, kuid ägedas lahingus linna all olnud nende kaotused nõnda suured, et nad oma esialgsest kavatsusest loobuma pidanud. Nüüd katsunud nad oma õnne Pöide maalinna kallal, kuid asjata. Jõutud järjekorras Valjalasse. Siin võetud kavalus tarvitusele. Nimelt ütelnud sakslased Valjalas maalinna kaitsjatele, et muhulased ja pöidelased juba alla on annud, mis vastupaneku Valjalas lootusetuks on teinud. Valjala mehed uskunudki sakslaste juttu, ja et nad muist saarlaseist hoopis kartlikumad olnud heitnud nad sakslastele ilma tõsise vastupanekuta alla. Sakslased pööranud ümber ja läinud tagasi Pöide maalinna alla ja ütelnud kaitsjatele, et kogu muu Saaremaa on juba alistunud neile. Pöidelased kohkunud ja järgnenud Valjala eeskujule. Samasuguse kavalusega õnnestunud nüüd ka Muhu maalinna vallutamine (Jutustuse järele, mille kuulsin 47 a. Priido Luik, et Nässuma külas Püha kihelkonnas oma andmed ja teated saanud ta 1919 a. suvel. Nimelt olnud ta sellal kaitseliidu kohaliku rühma ülem ja pidanud laskeharjutusi: Valjala maalinna all, mis heaks tagaseinaks olnud, et kuulid mitte sinna ei saaks lennata, kuhu neid tyarvis pole. Selle sündmuse puhul kogunud ümbruskonnast vanamehi maalinna juure ja nad hakkanud isekeskis maalinna vallutamisest sakslaste poolt rääkima, ning jutustaja päält kuulanud ja mille kokkuvõtte ta mulle esitanud).

Muiste sõitnud saarlased oma laevadega merest otsekohe Valjala maalinna alla, sest tol ajal olnud maastikulised suhted hoopis teised kui nüüd. Seda tunnustada muu seas ka Järvekopli nimelise heinamaa kuivaks ja kõvaks muutumine, kuna sääl veel äsja surnud vanainimeste mälestuse enne järv ja lausa vesi olnud. Järve rutulisele kinnikasvamisele aidanud küll palju kaasa Valjala veski kaotamine, mille pais vee kõrges hoidnud (Jutustaja Ivan Sepp, 84 a. vana, snd, kasvanud ja seni elanud Kõriska külas).

Valjala maalinna all olnud muiste järv, mida jõgi merega ühendanud. Seda jõge mööda sõitnud saarlased oma röövkäikudelt tulles laevadega otsekohe maalinna alla (Jutust. Mihkel Aulik, 79 a, Jursi külast Vana-Kõrtsi talust). (Eelpool l. 4 jooneal mk. nimetatud Waher, kes kohalikke maastikulisi olusid hästi tunneb, kinnitas, et veel praegugi isegi kõige kuivemal suvel katkestamata veeühendus läbi Saaremaa NW (loode) sihis on. Selle moodustavad Siiksaare laht – Uue-Lõwe ehk Pahnasoo jõgi (mis Valjala maalinna ligidalt mööda läheb) – Haeska soo (kus nõnda nimetatud Torga kurk – umbes 1 km pikune kraav – Luulupe jõgi, mis viimaks Parametsa jõe nime all Sõela väina voolab).

Kirik.

Muidugi ei kuulu siia ja on kahtlemata ka juba ennem tuntud müüt Valjala kiriku ehitamisest Suure-Tõlli poja poolt, samuti on kirjanduses juba fikseeritud jutt kiriku laiendamisest altari osa nõnda nimetatud „Neitsi kiriku“ läbi. Jääb vaid esitada kohaliku rahva seas esinevad arvamised kiriku ehituskivide päritolust ja lühike jutt ühest vanaaegsest kiriku parandamisest.

Jutustaja (Nimet. eelpool. L. 4 jooneal. Mk l.) on umbes 30 a. tagasi kuulnud ühe 96. aastase vanaeide käest jutu, et Valjala kiriku ehituskivid olla endise vanarahva üldise arvamise järele toodud Kaarma kivimurrust. Seks olla tarvitatud veeteed, milleks olnud praeguse Haeska soo asemel seisnud järv. Veel umbes 20 a. tagasi olnud Haeska soo päris pehme ja mudane. Alles kraavitamise järele on seisukord ruttu muutunud.

Jutustaja (79 aastane Jaan Naaris, snd. Kõnnu külas ja säälsamas üleskasvanud, praegu Ilbla mõisas Küüni asumikukohas) on vanult inimesilt kuulnud, et kivid Valjala kiriku ehitamiseks olla toodud enamalt jaolt Reeküla kuusikust . See sündinud talvel reeteega. Ennem olnud isegi tee ase Haeska-Lööne soos tunda. Nüüd aga olla see täiesti kinni kasvanud.

Valjala kiriku ehituskivid olla pärit Haeska metsast Nõmme ja Samliku vabadiku koha ligidalt, kus veel praegugi „paadeaugud“ (paeaugud) tunda on (83. aastase Liisu Lätti jutustuse järele Haeska külas, kus jutustaja snd. Ja ka pea kogu aeg elanud).

Juba ammu vanasti hakkanud kord Valjala kirik „keskelt lõhki pragunema“. Tuldud kokku nõupidamisele. Harutatud kaua, et kas ei peaks kirik hoopis maha lõhutama ja siis jälle päris uuesti üles ehitatama. Viimaks kihutanud nõupidajate juure üks mõisnik ratsahobusega ja hüüdnud, et kõige tugevam mees teiste hulgast ette astuks ja vitsa, millega ta hobust ajanud, katki tõmbaks. Mees pole suutnud, mille järele otsus tehtud kirikust „paarid“ (otsepidi ühendatud palgid) läbi panna ja seintele toeks kivisambad kõrvale ehitada. Oleks mõisniku vits katkenud, siis oleks pidanud ka kiriku lammutama ja täitsa uuesti üles ehitama (Jutustuse järele, mille kuulsin Juula Pukkalt Tõnia külas Külave talus; jutust on 80. a. vana snd. lähedal Asva külas).

Vanahansu talu Löönes.

Nimetatud talu Lööne külas on ümbruskonna rahva teada igivana, vanem kui ükski teine talu Eestis. See arvamine põhineb, nagu selgus, järgmisel, talu vanaduse kohta mitte midagi ütleval alusel. Nimelt rippunud mõni aeg tagasi väljas talu elumaja („elu“) seinal laudtahvlikene, kus elumaja vanadus või vähemalt talu vanadus pääl seisnud. Pöördusin asja selgituseks tālu perenaise poole, kes otsimise järele viimaks nähtavale tõi lauatüki, mille kuju ja päälolevad numbrid siin kõrvaloleval joonisel antud. Muidugi ei ole mingisugust kahtlust, et 1193 aastat eeltoodud mõttes ei tähenda, nagu seda kohalike ja ümberkaudne rahvas usub. Üldse ei läinud mul korda selle numbri tähendust teada saada – kui tal seda üldse on? 14 on Vanahansu talu nummer, või „õuenummer“ nagu seda sääl nimetatakse.

Nii vanaks peetud Vanahansu talu kohta räägiti ka kaks juttu suure katku ajast, mis selles ühenduses esitan.

Vanasti „suure katku“ ajast põletatud Lööne küla maha. Ainult Paali talu saun ja Vanahansu talu elumaja jäänud alles. Nagu jutustaja ( 63-aastane Vanahansu talu perenaene) võõrasisa ema rääkinud, olla Vanahansu talu elumaja räästasse kolm korda tuli pistetud, kuid tolleaegne praeguse taluomaniku esiisa peitnud end ligidale, aia äärde kraavi nõgestesse ära ja kustutanud süütajate lahkumise järele igakord tule ära, mis tal kerge olnud, sest ta osanud tule sõnu. Nii jäänud elumaja lõpuni seisma. Veel praegugi olla maja wundament ja mõned osad enne katku pärit, olgugi et hiljem mitu korda maja ümber ehitatud ja parandatud on.

Pärast „suurt katku“ jäänud Lööne külla terveks ainult Vanahansu talu elumaja ja inimestest ellu sama talu tolleaegne peremees, üks praeguse kohaomaniku esiisadest. Teised majad põletatud ja inimesed tapetud nõnda nimetatud „mustakõlemeeste“ poolt, kes katku ajal maad mööda ümber käinud.

Kord tahtnud ellujäänud peremees parajasti leiba küpsetama hakata ja pannud selleks tule ahju, kui äkki üks võeras mees suure musta hobusega, kel kõrge „vene look“ pääl, õue kihutanud. Peremehel polnud enam mahti mujale peitu minna kui sääl samas rehetoas olevate pinkide alla ahju kõrvale pimedasse. Võeras astunud sisse ja otsinud kõik kohad läbi. Et ta kedagi ei leidnud, siis pannud ta rahulikult oma palja mõega pingile, teinud eest riided lahti ja hakanud ahju paistel põuest „putukaid“ hävitama. Peidus olev peremees märkanud nüüd, et võeras „röövel“ meeste riides naisterahvas olnud, hiilinud salaja moega juure ja pistnud sellega selja tagant võera läbi. Võeral, olgugi naisterahval, olnud nii kõva jõud, et peremees ka peaaegu oma elu oleks kaotanud (Jutustanud 60-aastane Johan Rõudok Rõude metsavahi ja vabadiku kohas, kus ta sugukond juba mitu põlve elanud).

Lahinguväljad.

Rahukülas olnud vanasti sõjakalm, kuhu maetud võitluses langenud. Sõja järele tehtud sääl viimaks ka rahu, millest küla omale nime saanud (Jutustuse järele, mille kuulsin Jõõri külas).

Rahuküla olla oma nime saanud rahust, mis eestlaste ja sakslaste vahel pärast seitsmepäevast võitlust ja Valjala maalinna langemist tehtud. Sinnasamasse küla ligikonda maetud sellal üks kuulsam, võitluses langenud saksa sõjaülem, keegi Bunhoevdenitest. Vistist juba mõni inimpõlv tagasi teinud karjased oma teadmata ülema hauale tule. Tule juure tulnud üks väga vana küla elanik ja avaldanud oma imestust selle üle, et karjased niisuguse koha omale tuleasemeks valinud. Seekordse vanainimese jutu järele saanud ununenud haud jälle teatavaks järeltulevatele põlvedele (Jutust. nimet. eelpl. L 13, jooneal, mk. 1.)

Rahukülas kui ka Pahna küla ligidal asuda vanad lahinguväljad. Viimases kohas tõendavat seda veel praegugi kaevamisel välja tulevad inimese luud. Rahukülas tehtud sõja järele rahu, missuguse sündmuse järele ka küla nimetama hakatud (Jutust. nimet. eelpl. l. 6, jooneal, mk 1)

Kõige suurem lahing saarlaste ja sakslaste vahel olnud Rahuküla ja Pahna küla vahelisel alal, kus nüüdki näha „kivikurmid“/ kivihunnikud, kuhu langenud maetud, keda vanarahva jutu järele 12 tuhande ümber olnud (Jutust. järele, mis kuulsin Kõriska külas kahelt umbes 60. aastaselt vanamehelt) .

Valjala maalinna vallutamise järele sakslaste poolt tehtud Rahukülas rahu, mis kohale nime annud (Jutustuse järele, mis kuulsin 68 a. vanamehelt Koksi külas Kogulas, kus jutustaja snd. ja üles kasvanud).

Lööne küla „Kalmu põllul“ olla vanasti sõja ajal lahingut peetud, sest et inimesed sinna omale maa-alused koopad olid kaevanud ja peitu läinud (Jutustanud Ado Kannik Lööne külast, umbes 50 a. vana).

Sõjaaegsed pelgupaigad.

Vt. siinsamas eelpool.

Arvatavasti Põhja sõja ajal läinus Väkra  Koksi ja teiste ümberkaudsete külade elanikud peitu Murimäele, mis asub Pöide kihelkonnas Alvessoo ja Samli soo vahel. Teiseks pelgupaigaks olnud Murimäe ligidane Vahelmiste mägi. Ümbritsevad sood pidanud sellal palju pehmemad ja enam mädad olema kui mind, sest veel praeguste vanemate inimeste mälestuse järele olnud sood enne palju läbipääsematumad kui nüüd (Kahe umbes 60 aastase vanamehe jutustuse järele Porniga Läätsa vabadiku kohas Kõrska külas)

Sassi mõisa (saksa keeli on mõisa nimi Cabbil) kabel (vdl. I osa l. 10.)

Sassi mõisat pole vanasti olnud, vaid ta kohal seisnud kabel (abikirik) (Jutustaja nimet. eelpl. e 6, jooneal. Mk. 1)

Sassi mõisa kannud vanasti kabeli nime ja sääl olnud vanarahva jutu järele naisklooster. Praeguse mõisa hooned seista endise surnuaia kohal, härrastemaja ja aia all olla veel nüüdki (suuremalt osalt kinnivajunud) maa-alused käigud (Jutustaja nimet. eelpool l. Jooneal. Mk 1).

Kaevamisel on Sassi mõisa õuest surnuluid leitud. Vanarahva teada seisnud vanasti praeguse mõisa asemel kabel, nimelt samal kohal, kus praegu mõisa härrastemaja otsas kelder asub ja kividest kõrgema künka moodustab (Kogula valla sekretäri jutustuse põhjal).

Kadunud ja teisale viidud mõisad (1784 a. nimetatakse kirikuvisitatsiooni protokollis teiste mõisate hulgas ka: Toigo oder Neu Jürs)

Kalli külas olnud vanasti mõis. Seda tuletada veel nüüdki meelde kaks küla talu oma nimega, nimelt Mõisa Jürna ja Mõisa Mihkli talu (Jutustanud 81. Reet Adfeld Tõnia külas Toomaado talus. 18. aastasaja II poole kirikuvisatsiooni protokolliides esineb ka „Calli“ mõis).

Pärisjursi küla Vanakõrtsi talu maal leiduvad ahervarred, mis olla pärit endisest Toiogo mõisast. Vana mõisa kaevu ajanud jutustaja (Nimetatud eelpool l. 6, jooneal mk 2.) ise kinni.

Sakla mõis kannud vanasti Lehtmetsa nime ja asunud kohal, kus praegu tõesti lehtmets kasvab (Viira küla ligidal (Ühe 89 aastase Viira küla vanaeide arvamise järele).

Lepna talu kohal Tönia külas olla ka õige vanasti mõis seisnud (Valjala kiriku õpetaja G. Pundti teadete järele).

Turja küla (praegune) olla tekkinud endise samanimelise mõisa asemele (sama põhjal kui eelmises märkuses mainitud)

Kõnnu küla Rässa talu juures leiduv tiik olla järele jäänud endisest Rässa ehk Rääpso mõisast (Jõõri külas Kasari talus kuuldud jutu järele. Valjala kiriku visitatsiooni protokollis 1894 öeldakse „Das publique Gut Repsenhoff ist eingegangen“).

Vanarahva jutu järele asunud vanasti Rahuküla karjamaal, kus nüüd suured „kivikurmid“ (kivihunnikud), mõis, mille nime enam ei mäletata. Ainult mainitud kivihunnikud (Vdl. Eelpool l. 16)  tunnistada et sääl kord põld olnud ( Jutustaja järele, mille kuulsin Koksi  külas 68 a. vanamehelt / Reinu vabadiku kohast, kes säälsamas snd ja elanud. Nähtavasti on siin tegemist sama mõisaga, mida Valjala kiriku visitatsiooni protokollides 18. aastasaja II poolel „Rachk“ nimetatakse).

Tuusa vabadiku koht Lilbi külas seisvat endise mõisa õuel (Kirikuvisitatsiooni protokollid 18. aastasaja II. Poolelt nimetavad ka Lilbi mõisa nime). Praeguse Kogula mõisa põllul asunud vanasti Võisa mõisa (Eelmises märkuses mitmet. jutustaja jutustuse järele).

Praegune Kinga talu Jõõri külas seista kadunud Oruste  (See mõis esineb ka kiriku visitatsiooni protokollides 18a/s. II poolel) mõisa asemel (Jutustaja nimet. eelpool l. 20, jooneal. Mk 2.).

Vakra külas Anni talu ligidal mäeseljal, mida kohalik rahvas „Otimäeks“ hüüab, olla vanasti Oti mõisa seisnud ja säält viimaks Pöide kiriku ligidale viidud, kus veel praegugi samanimeline mõis asub. Anni tālu Väkras võtvat nähtavasti oma alla endise mõisa õue, sest sääl olla parem ja viljakandvam maa kui ümberringi. Mõisa sepikoja ase olla tunda küla kosjamaa ääres põllul, kus kündes põlenud raua, vase ja söe jätiseid välja tulla. Tee, mida mööda mõis Pöidesse kolinud, olla veel praegugi Alvessoos näha (Jutustanud 62- aastane vanaeit L. Raamat Vakra külas Lasu talus).

Vanad teed.

Vanasti olnud praegu kadunud mõisate – Aruste (nüüdne Kinga talu Jõõri külas (Vdl. Eelpool l. 21)) ja Lepi (nüüdne Mõisa talu Lepi külas Karja kihelkonnas) vahel maantee, mille aset veel praegugi metsas tunda võida, hoolimata sellest et teele juba väga vanad puud on kasvanud (Jutust. nimet. eelpool 20, jooneal. Mk 4. Seda teed teab ka Valjala kiriku õpetaja).

Juba ammu, kui veel Soela maanteed Leisist Kuressaarde polnud, tarvitatud nimetatud tee asemel lihtsat ning kitsast külavaheteed, mis läinud Haeska soos kõrgemaid kohti mööda nagu Kurumägi jne. Nii on Lööne küla karjamaa metsas, mitte kaugel Rõude metsavahi ning vabadikukohast, veel praegugi paiguti tunda  kausi-vormiline ase, mis nõnda nimetatud „reohunnikust“ või künkast mööda läheb ja mille muistne tee olla moodustanud nagu koha näitaja ja jutustaja (Nimetatud eelpool l. 13, jooneal. Mk. 1) tõendab.

Päris uuemal ajal on maha jäetud osa endist maanteed, mis viib Kõrsikast Kõnnu külla ja mida kohalik rahvas „Hundisillaks“ („Sild“ tähendab  kohalikus murdes (lehtud) maanteed. Kaardil on „Hundisild“ oma endises olekus märgitud) nimetab. Vana tee asemele on tarvitusele võetud ja lirikuteks ümber tehtud endine küla vahe tee, mis läheb Kõrsikast Sassi mõisa kaudu Valjala kiriku juure (oma isikliku tähelepanu ja ümbruskonna rahva ütluste põhjal).

Maadevahe jõgi.

Nii kutsutakse õieti oja, mis Valjala ja Pöide kihelkonna piiri moodustab ja Võhksa lahte voolab. Arvatavasti on selle oja nimi ajaloolise tähtsusega ja ta on juba keskajal piiskopi maad ordu omast lahutanud. Vähemalt on kohaliku vanarahva hulgas kaunis laialdane teadmine, et Maadevahe jõgi endisel ajal tõesti mingisuguseks tähtsamaks piiriks on olnud, nagu seda allpool esitatud kuuldused tõendanud.

Kehitu vabadiku koha ligidal Maadevahe jõe kaldal seisnud vanasti vask piirisammas, sest endiste vanainimeste teada läinud seda jõge pidi sellal kahe riigi piir (Jutust. nimet. eelpool. L. 17 jooneal.mk. 1).

Muiste olnud Saaremaal igal kihelkonnal oma „kuningas“ ja oma maalinn. Sagedasti seistud üksteisega sõja jalal. Viimaks heitnud 2 kuningat – Kuressaare ja Maasi kuningas kõik teised kuningad oma alla ja sattunud siis omavahel sõtta. Lahing tulnud Maadevahe jõel, kus Kuressaare kuningas Maasi kuninga üle võidu saanud (76-aastane Mart Kiiki jutustuse järele Kalli külas, kus jutustaja sündinud ja seni elanud).

Maadevahe jõgi olnud vanasti Rootsi ja Daani piiriks (Nurme külas kuuldud arvamine).

Vanasti olnud teisel pool Maadevahe jõge Rootsi, teisel pool Daani valitsus (Jutustanud Aadu Koit 77a. vana, snd ja eland Siiksaare külas).

Üldised topograafilised mälestused (Vdl. Eelpool. Ll. 1,2,5,6).

Jursi küla Kuusiku vabadiku kohalt üle tee lõuna poole seisab õhuke loigu taoline veekogu, mis vanasti ära põlenud kuusiku asemele olla tekkinud, mis vabadiku kohale oma nime annud. „Jursi „härgade koplis“ olla vana jõesäng tunda, milles vanade inimeste jutu järele endisel ajal tõesti vesi olla jooksnud. Pärisjursi küla karjamaal, mis enesest pehmet ja porist sood kujutab tulla kraavikaevamisel vanu põlenuid männi ja tamme palke ja kände välja. Vanainimeste jutu järele sündinud sääl kasvanud metsa põlemine „esimese katku“ järele (Jutust. nimet. eelpool . l. Jooneal. Mk. 2. ).

Jutustaja (Mihkel Koppeltaus, 86 a. vana, Sakla külas) mäletab, et paljudel kohtadel mererannas, kus enne kas lausa vesi olnud või roog kasvanud, nüüd päris kõva heinamaa on. Kevadeti ei tõuse mere vesi enam iialgi nii kõrgele kui vanasti.

Vanasti olnud Võhksa mõisa all „Köisalaht“, mis praegu täitsa kuivana heinamaana esineb. Ilmasõja ajal tahtnud vene mereväelased vanade kaartide järele Kiisalahte sisse sõita, kuid suur olnud nende imestus kui nad kuiva maa eest leidnud (nurme külas kuuldud jutustuse järele).

II. Arhiivid. Vt. I-osa l. 16

III. Suusõnaline traditsioon.

Asustamisküsimus (eriti rahvuste vahekord).

Tuleb tähendada, et Valjala kihelkonna elanikud samuti kui Pühaski rahvuselt pea erandita eestlased-saarlased on. Siiski on toodud päälkirja all paras juhus mõningaid sisse- ja väljarändamise juhtumisi üles märkida.

„Suure katku“ järele rännanud „Koksi külla, mille elanikud katku ohvriks olnud langenud, hiidlasi, kes Püüdi tallu elama asunud. Jutustaja (nimet. eelpool l. 21 jooneal. Mk. 1) ema olnud sellal sisserännanud hiidlaste järeltulija.   

Kogula valda (see vald ainuüksi moodustab pea terve Valjala kihelkonna) rännanud talude ostu ajal sisse ja ostnud omale talud umbes kakskümmend pöidlast ja 3-4 muhulast. Ka rentnikkudeks olla säältsamast üksikuid perekondi tulnud (Kogula vallasekretäri jutustuse järele).

1873/74 a nõndanimetatud „Schrvaldt`i mõõdu“ ajal eraldatud Rõõsa kroonumõisast 6-7 kohta, mis Mõisapõlde küla sünnitanud ja kuhu naabrusest Pöide kihelkonnast (Sääl on veneusulisi palju rohkem kui Valjalas) üksikuid veneusulisi perekondi asuma tulnud, sest sellal olnud veneusulistel palju kergem kui luteriusulistel kroonumõisatest maad saada. Ühel ajal Mõisapõlde külaga eraldatud ka Vana Lõwe kroonumõisast veneusulistele perekondadele kohte. Maa andmisel olnud Nikolai I aegseil sõjainvaliidel eesõigus tasuta „soldatiplatside“ saamiseks. Niisuguseid soldatiplatse olnud uues külas 6-7 ja nähtavasti nende järele hakatudki küla Türgi külaks kutsuma, sest nende omanikud olla Krimmi sõjas Türgi vastu võidelnud. Ka Türgi külasse rännanud pöidlasi sisse (Kogula valla sekretäri jutustuse järele). Endisesse Võhksa valda on talude ostu ajal umbes 12-15 a. tagasi sisse rännanud: 3 perekonda pöidlasi, 2 perekonda hiidlasi ja 1 perekond muhulasi. Nad on jõukamad olnud kui kohalikud talupidajad ja sellepärast viimaste eest kohad mõisa käest ära ostnud (Turja küla Vihtina talu peremehe jutustuse järele).

Jõõri külla olla ligi 15 a. eest talude ostu ajal sisse rännanud ja omale kohad ostnud: 3 perekonda pöidlasi ja 1 perekond Karja kihelkonnast (Jutust. nimet. eelpool l. 20, jooneal. Mk 4).

15-16 a. tagasi, talude ostu ajal olla Reekülla omale 3 perekonda hiidlasi talud ostnud (Kõljala külas Püha kihelkonnas kuuldud jutust. järele (Kooli talus)).

Umbes 15 a. eest hakatud Võrsnas talusid päriseks müüma. Endised talupidajad löönud mõned kõhklema ja ostmisega viivitama. Sääl tulnud hiidlased, kes jõukamad ja ettevõtlikumad olnud, ja ostnud saarlaste eest talud ära. Alles nüüd läinud viimastel silmad lahti ja nad tahtnud kaotatud kohti tagasi, kuid olnud juba hilja (Jutust. nimet I. osas. L. 10, jooneal. Mk. 4).

Lättide perekonnanimi Haeska külas põhjeneda, nagu ta tähendus õieti ütlevat nimekandjate päritolul. Nimelt olla Haeska mõisa „saksad“ vanasti kusagil Lätimaal teelt poisslapse leidnud ja selle Saaremaale oma valda toonud. Haeska külas Tursahansu talus kasvatatud laps üles ja talle antud perekonnanimeks Lätt, mille hiljemad kandjad kõik Lätimaalt pärit oleva lapse järeltulijad olla (Jutust. nimet. eelpool. L. 9, jooneal. Mk. 2).

1870date aastate paiku võtnud kord Kogulas eriti aga Sassi vallas Samaarasse rändamise tuhin maad. Räägitud, et sääl „maa lahti“ ja hää elu on. Kõik, kes endal kitsa tunnud, igatsenud kiidetud „õnnemaale“ ja müünud esimesel võimaluse oma varanduse ning annud kohad käest. Asutud teele, kuid ( rahva arvates pole mõisnikud seda väljarändamist oma huvides lubada võinud ja teinud igat viisi takistusi). Sassi mehed pole üle Suure-Väinagi pääsenud, vaid juba enne sunnitud olnud tagasi pöörama. Siiski jõudnud mõned Kogula perekonnad ka pärale, et neil aga Samaaras midagi pääle hakata pole olnud, siis ei jäänud neil muud üle kui tagasi rännata. Üldse sündinus edasi-tagasi rändamine nii rasketes tingimustes, et ühest Lilbi küla 7-liikmelisest perekonnast ainult üks alaealine tütarlaps eluga tagasi pääsenud. Teised perekonnaliikmed olla kõik teel otsa saanud (Jutustanud Jaan Kindlam, 70 a vana, Koksi külas Mard talus).

Sõjad vanematest aegadest meie päevani.

a. Ebamäärased sõjajutud ( Vdl.. I-osa l. 20, a, sissejuhatavad laused ja eelpool ll. 16,17, 25) ja jutud „mustakõle“ meestest

(Pean kõige kindlamaks esitada siin mustakõle meeste kohta käivat traditsiooni, sest see on väga sagedasti, nagu näha saame ühenduses mitmesuguste ebamääraste sõjajuttudega. Isiklikult kaldun küll arvamisele, et mustakõle mehed kõigem ennem võivad olla karistuseks Saaremaale saadetud kasakad, kes Pugacevi mässust osa võtsid. Vt. nende kohta „Ajalooline ajakiri“ 1924 N2, l. 74 ja „Baltische Monatschift“, 18 Band. 1869, artikkel – Die Genossen Pugatschewe in Livland (l. 104-127). Vdl. Eelpl. l. 12).

Vanasti, juba enne „Rootsi sõda“ võideldud nii metsikult, et isegi külaelanikud kõige hirmsamal kombel ära surmatud. Nad pantud majadesse kinni ja siis põletatud küla kõigega maha. Mõnikord pistetud naised rindu pidi aiateibasse. Aiateibasse aetud ka lapsed.

Ka „mustakõle mehed“ olla rahvast palju vaevanud; inimlikult sõdinud ainult rootslased (Jutust. nimet eelpool. L 6, jooneal, mk I).

Sõja ning „suure katku“ ajal põgenenud Lööne küla inimesed maad mööda ümberhulkuvate „röövlite“ ja laastajate eest metsa, kus nad omale muu seas ka heinaküünides ulualust otsinud. Kuid ka sinna tulnud rüüstajad järele. Nii teadnud jutustaja (nimetatud eelpool l. II, jooneal. Mk. 1) võõrasema rääkida, kuidas üks ema oma väikese lapsega heinaküüni varju läinud ja sääl peaaegu tagaajajate kätte oleks kukkunud. Emal olnud väga raske last vaikimisele sundida, kui üks röövel küüni astunud ja nende viimase toidunatukese ära söönud.

Vanasti Rootsi-Vene sõja ajal, mida vanarahvas „Mustaks sõjaks“ kutsunud, põgenenud kord terve Vakra küla rahvas karjamaale kadakapõõsastesse peitu. Nende kannul tulnud vaenlased, kuid siiski pole need peidusolijad märkanud, sest viimased olnud nii vagusi kui vähegi võinud. Küll astunud ühe vaenlase ratsaniku hobune ühele kadakapõesas olevale naisterahvale jala pääle ja tallanud selle puruks, kuid hirm olnud nõnda suur, et naisterahvas mitte koge vähematki häält või märgatavat liigutust ei julgenud teha (Jutustaja nimet. eelpool, l. 22 jooneal. Mk 1).

Kui inimesed vanasti; arvatavasti Põhja sõja ajal Muri ja Vahelmiste mäel peidus viibinud (vt. eelpool. L. 16,17.), saatnud nad ühte lähemasse külla Needu nimelise tüdruku omale leiba küpsetama. Parajasti kui tuli ahjus ja rehetuba suitsu täis olnud, astunud sisse võerad sõjaväelased. Needul polnud enam mahti mujale põgeneda kui pärsile. Võerad otsinud kõik nurgad ja kolgad läbi, pole aga midagi (nähtavasti söödavat) leidnud, mispääle neist üks hüüdnud: netu! Needu pärsil vallanud silmapilk rõõm ja ta hüüdnud vastu: „Kust sa küll võisid arvata, et mu nimi Needu on?!“ Nüüd toodud Needu pärsilt maha ja sunnitud teda peidetud toidukraami ja külaelanikkude pelgupaika üles andma. Nii Needu kui ka külaelanikud, keda aga kätte saadud, tapetud viimaks ära (jutust. nimet. eelpool. L. 17, jooneal. Mk 1).

„Suurest katkust“ ja sõjast jäänud Kuiste külla terveks ainult 2 maja – Paali ja Peetri elumajad („elud“) – ja ellu Paali talu peremees. Teisend inimesed langenud sõja ja katku ohvriks ja majad põletatud ära. Kõigest hoolimata hulkunud ka veel hiljem rüüstajad tühjal maal ümber ja laastanud ning põletanud, mis veel üle oli jäänud. Kui rüüstajad Kuiste külla tulnud, siis läinud Paali talu peremees kaevu peitu. Omast salajasest peidukohast näinud ta, et võerad tule terveks  jäänud talu elumaja räästasse pistnud. Õnneks osanud peremees „tulesõnu“ ja hakkanud neid lugema. Kohe jooksnud leek räästast maja harja ja kustunud. Süütajad korranud veel mitu korda oma katset, kuid läinud viimaks minema, kui aru saanud, et nende süütamiskatsed asjata on. Kuidas Peetri talu elumaja lõpuni tulest puutumata jäänud, seda jutustaja (67-aastane Jüri Katvel Saavi talus, Kõriska külas) ei mäleta.

Ühel päeval teinud Paali talu peremees oma rehetoa ahjus tuld. Äkki liikunud kolm halli rüüstaja kuju lahtisest aknast mööda. Peremehel jäänud ainukeseks põgenemis- ning peidukohaks pime ja suitsune ahjupääline. Tuppa astudes otsinud rüüstajad kõik kohad läbi, kuid pole ühtegi elavat hinge leidnud, mispärast nad end kartmata riidest lahti võtnud ja ahjupaistel oma särke „putukatest“ puhastama hakkanud. Nüüd näinud peremees ahju päält, et kõik kardetud võerad naisterahvad olnud. Kohe saanud ta julgeks, haaranud paraja käealuse ja hakkanud sellega naisi peksma. Viimaks siiski halastanud ta haledasti paluvate naiste pääle ja lasknud nad eluga minema.   

Kord vanasti riisunud paljaks ja põletanud lagedaks kusagil Venemaal tüki maad, mehed, keda selle eest „hundipassi“ pääl Saaremaale asumisele saadetud. Nad käinud külasid mööda ringi ja neil olnud pikad mustaks kõrvetatud kepid ehk „kõled“ käes, mispärast neid saarlased „mustakõle meesteks“ hüüdma hakkanud. Iga pere olnud kohustatud mustakõle mehi 24 tundi üleval pidama ja neile päävarju andma (Jutustaja nimetatud eelmisel leheküljel).

Kord vanasti pantud valitsuse poolt ühe sõja puhul igasse talusse vahi pääle „mustakõlemehed“. Viimased pidanud valvel olema, et nii pea kui vaenlane pääle tungib ja sellekohane käsk tuleb, kõik talud maha saaks põletatud (Uue-Lõwe veski möldri (vt eelpool. L. 4, jooneal. Mk. 1) jutustuse järele, kes „mustakõle meeste“ lugu 96-aastaselt Tiina Pääskilt Jõõris kuulnud).

Kord ühe vana sõja ajal, mis mis jutustaja (nimet. eelpool l. 9, jooneal. Mk 1) isaisa päevil olnud, tulnud Haeska külla „mustakepi mehed“ ja käinud perest peresse ilma et kellegile midagi paha oleks teinud, kes nende vastu lahke olnud. Need musta kepi mehed olnud vene soldatid (arvatavasti Mustamere ligidalt), kes Saaremaa küladesse asuma saadetud. Alguses olnud nad väga rõõmsad, sest nad olid luba saanud röövimiseks. Röövimine keelatud aga kohe ära.

Haeska külas viibinud musta kepi mehed talvel nädal ehk kaks. Oma sääloleki ajal tahtnud nad ühel päeval Madise peret (kohalikus murdes tähendab pere pea alati talu, kuid üldse iseseisev majapidamine alla kuuluvaid inimesi) suitsu sisse ära lämmatada. Nad läinud rehetuppa, pannud kõik üksed ja aknad kõvasti kinni, täitnud suure katla kividega ja teinud siis kuiva kivikatla alla kõva tule. Pea olnud rehetuba suitsu täis ja talupere, kes säälsamas asunud, hakkanud suitsu kätte lämbuma. Mustakepi mehed ise olnud pikali põrandal ja neil polnud nähtavasti suuremat häda. Viimaks pääsenud üks taluinimene rehetoast välja ja läinud külla abi otsima. Ta toonud Lauri talust ühe vanamehe, kes vene keelt osanud, ja kelle kõne niipalju mõjunud, et Madise talu rahvas viimaks suitsu käest pääsenud.

Jutustaja (keegi vastujuhtuv vanamees Kõnnu külast) isaisa ajal saadetud Kõnnu külla rahvale nuhtluseks kaela „mustakõle mehed“, kes raudkive katlas keetnud.

„Mustakepi ehk mustakõle meesteks“ kutsunud kohalik rahvas neid soldateid, kas valitsuse poolt „Suure Prantsuse sõja“ ajal Saaremaa küladesse olnud saadetud selleks, et kui vaenlane peaks saarele tungima, siis aegsasti maa ära laastatud saaks. Enne ei lubatud ühelgi soldatil röövida, kui selleks merelt tulega üldiselt märku antud. Rahvas oli kohustatud mustakõle meestele päävarju andma ja viimased võinud oma „võimu“ rahva vastu ainult sagedase asjata tuletegemise kaudu näidati (jutust. nimet eelpool l. 33, jooneal. Mk 1).

Hiljem kui „musta kõle meeste“ Saaremaal viibimine olnud Rootsi-Vene sõda (jutustuses ette tulevate vanadusandmete najal ei näi enam mingit muud võimalust olevat kui nimetatud Vene-Rootsi sõda 1788a. alganud sõjaks pidada). Nagu jutustaja (67-aastane Jüri Katvel Saavi talust Kõriska külas) omas õige varajases noorpõlves kuulnud oma 80 aastaselt vanaemalt, olnud viimane selle sõja ajal alles laps ja elanud oma vanematega mere ääres Siiksaare külas. Rootsi laevastik seisnud merel ja ähvardanud iga silmapilk väge saarel maale saata. Selle kartusel olnud vähemalt mereäärsetes külades (sisemaa kohta pole jutustaja selles asjus midagi kindlat kuulnud) nagu Siiksaares jne. vene soldatid ja ootanud, et niipea kui vaenlane maale peaks tulema ja sellest vastavalt märku antakse, siis külasid põlema süüdati ja maad ära laastada. Kaks nädalat seisnud külarahvas ööd ja päevad jalul ning olnud valmis kohe põletamise ja rüüstamise algul külast põgenema. Õnneks pole ühel ilusal hommikul Rootsi laevastikust merel enam midagi järel olnud ja niiviisi jäänud ka maa laastamine ja külade põletamine ära, mida vene soldatid suure igatsusega ootanud. Veel viimasel silmapilgul, kui Rootsi laevastik lahkuma hakkanud, tahtnud valvel olev vene sõjaväelane tuletornist – „paagist“ põletamiseks signaali anda, kui kukkunud suure rutuga üles minnes tuletornist alla ja saanud väga raskelt vigastada.

Kui jutustaja (nimetat eelpool. L. 9, jooneal. Mk.2) isa, kes olla sündinud 1800 aastal, veel väike poisike olnud, käinud inglise madrused sõjalaevadelt, mis Riia lahes seisnud saarel  maal ja viinud rannaäärsetest peredest enesega kaasa (muidugi vägisi) lambaid ja sigu.

Veel on jutustaja inglaste sõja aegse (missugune sõda siin mõeldud on, ei saa jutustuse järele kindlaks teha. Väga tõenäoline, et jutustuse viimane osa juba Krimmi sõja kohta käib) tegevuse kohta merel ühe laulu kuulnud, millest tal praegu veel meeles ainult järgmised read:

Inglismees, teab mis tal viga, tustib kui üks pahur siga, rikub meite tööd ja vaeva, röövib meite kaubalaeva.

Selle pilkamiseks, et inglased oma suurte sõjalaevadega väikesi kaubalaevu röövinud olnud muu seas alljärgnevad read:

Mis on see, et tugev mees see lapse ära võidab, kes hirmu pärast kange ees, end ise maha heidab?

b. Krimmi sõda.

Krimmi sõja ajal valitsenud Saaremaal väga suur soolapuudus. Saarlased käinud vargsi Hiius ja mujal üle mere soola toomas. Kord sattunud muhulased oma laevaga, mis Hiiumaal soolaga olnud laaditud, koduteel inglaste kätte. Inglise sõjalaev võtnud muhulaste paadi kõige laadungiga laevalaele. Alles Kihelkonna paiku lasknud inglased muhulased nende härdade palvete pääle ühes soola ja paadiga minema. Madrused annud muhulastele liha ja leiba veel kaasagi (Jutustaja 59 a. Jüri Koit Pahna külast).

Ühel suvel Krimmi sõja ajal olnud „ingelant“ meres. Heinaajal põrutanud ta laskmist nii, et maa müdisenud. Rannakülades käinud ta ka röövimas (jutust. nimet. eelpool. L. 6, jooneal. Mk. 2).

Krimmi sõja ajal tuntud Saaremaal nii kibedat soolapuudust, et häda sunnil isegi mereveest soola keedetud (jutust. nimet eelpool. L. 4, jooneal. Mk. 1).

Pöides tulnud inglased Krimmi sõja ajal maale ja ajanud lambad karjamaalt „luupidesse“/paatidesse ja viinud oma laevadele (jutust. nimet eelpool, l. 21 jooneal. Mk. 1).

Suur soolapuudus Krimmi sõja ajal sundinud saarlasi oma väikeste purjekatega isegi Rootsi soola järele minema. Ühest niisugusest Rootsi reisist kuulnud jutustaja ( sama kui eelmises märkuses nimetatud) ühelt reisist osa võtnud Koksi küla mehelt järgmist: Teel Rootsi tabanud saarlaste purjekaid Inglise sõjalaevastik. Inglased võtnud saarlastelt vilja, mille vastu soola osta oli kavatsetud ära ja loopinud vaadid ja ankrud, kus vilja märjaks saamise eest hoitud, pahameelega merde, sest nad lootnud neis nõudes piiritust leida ja olnud väga pettunud. Isegi purjed võtnud nad saarlaste paadilt ära ja lasknud need siis merel lahti. Purjeka meeskond, kelle hulgas ka eelpool nimetatud Koksi küla mees olnud, leidnud raskest seisukorrast väljapääsetee selles, et nad omad kuued kokku õmmelnud ning purjeteks kokku sidunud. Niiviisi  läinud neil viimaks korda jälle koduranda jõuda. Mõnest teisest paadist võtnud inglased meeskonna oma laevale ja sundinud sääl saarlasi oma lõbuks „utsinat“ – hüppeid ja kõiksugu muid naljakaid tempe tegema.

Krimmi sõja ajal seisnud Inlgise ja Prantsuse laevastik merel. Saarlaste vastu olnud inglased palju inimlikumad kui prantslased, kes nende kätte sattunud saarlastega väga halvasti ümber käinud. Siiski võtnud ka inglased Suursaare (Hoglandi) juures muhulaste ja saarlaste kalalaevad ära, millega viimased Soomest vilja vastu Soola tooma läinud. Kodusõiduks antud ainult üks tühi paat tagasi (Nurme külas kuuldud jutustuse järele).

Krimmi sõjal ajal purjetanud üks Pöide laev Rootsi ja võtnud sääl soolalaadungi omale pääle, sest Saaremaal olnud sellal soolanälg väga suur. Koduteel pidanud inglased pöidlaste purjeka kinni, võtnud selle meeskonna omale laevale ja lasknud siis meeskonnata purjeka ühes laadungiga omapääd merele lahti. Üldse olla inglased merel palju saarlaste purjekaid kinni püüdnud. Niiviisi tabatud saarlastest kogunud mõnikord Inglise laevadele terved salgad, kes vahel nädalate kaupa ühes inglastega merel ringi sõitnud ja keda teinekord hommikuti ühes madrustega laevalael „utsinat“ (arvatavasti võimlemisharjutusi) tegema sunnitud, või jälle toiduvalmistamise juure abiks võetud.

Ühel Inglise sõjalaeval valmistanud kapteni noorele pojale suurt lõbu kinni võetud saarlasi sellega hirmutada, et ta omale köie ümber kaela sidunud ja selle juures hüüdnud: Russa kääks!“ niiviisi mõista andes, et saarlased üles puuakse. Kuid nii pea kui poisi isa seda märkanud, tõrelenud ta pojaga väga kurjasti, mille järele viimane saarlased rahule jätnud.

Enamajao merel tabatuist saarlasist lasknud inglased kodurannas jälle vabaks, kuid mõned olla nad ka Haapsalu ligidal maale saatnud. Need on kohalikkude politseivõimude poolt kui passita isikud ning „kargajad“ (jooksinud) kinni võetud, pää neil paljaks aetud ja nad vangitapiga Kuresaarde saadetud (Jutust. nimet eelpool. L. 38, jooneal. Mk 1).

Näljad, katkud, ikaldused (Vt. I-osa L 22, sama päälkirja all sissejuhatust)

a. Suur katk (Vt. eelpool. Ll 1, 2, 3, 35, 37, 38, 39)

„Suure katku“ ajal kaevanud Lööne küla elanikud omale juba enne surma hauad valmis. Praegu tulla nende vanade haudade kohal „Kalm põllul“ (Vdl. Eelpool, l. 16) (Lauri talu tuuliku all) kaevamisel surnuluid välja (jutust. nimet. eelpool. l.l. 11, jooneal. Mk. 1).

Vanarahva jutu järele surnud Siiksaare külas Vaidla talus kõik inimesed suure katku kätte viimseni ära. Peremees Hein maetud riidekirstus kogu oma perekonnaga Uue-Lõwe  mõisa praegusele karjamaale (jutust nimet eelpool l. 26, joonela. Mk.1)

Vanasti „Suure katku“ ajal olnud surevus nii suur, et enam elusse jääjaid nii palju ei olnud, et oleks jõudnud katku ohvreid matta. Sellepärast olla inimesed juba aegsasti omale ise hauad valmis kaevanud ja nii pea kui „katku vill“ kusagil nähtavale tulnud, haua äärele surma ootama läinud, sest nüüd polnud enam lootust ellujäämiseks (Jutust. nimet eelpool l. 22, jooneal. Mk 1).

b. 1868 ikaldusaasta ja selle tagajärjed.

1868 kestnud terve suvi läbi põud. Alles sügisel tulnud vihm. Niisuguse suve tagajärjeks olnud viljaikaldus, rohkearvuline loomade lõppemine ja viimaks talvel, eriti aga järgmisel kevadel kibe nälg. Isegi surmajuhtumisi tulnud nälja pärast ette. Nii surnud sellal muu hulgas nälga Aru Madis, keda jutustaja (nimet. eelpool l. 19, jooneal. Mk 2) veel nime järele mäletab. Nälgivale rahvale jäetud linnast mattidega vilja. Loomad peetud näljatalvel selle heina natukesega üleval, mis niiskematel kohtadel heinamaal ja mere ääres oli kasvanud. Loomade arv olnud eelmisel kuival suvel koidupuudusel palju vähenenud.

1868/69 aasta näljahäda ajal olla siseriigis ja mujal, kus põuda ei olnud, näljahädalistelt vilja kingitud.  Mõisnikud jaganud küll talurahvale tasuta annatatud vilja välja, kuid hakkanud seda hiljem võlana mitmekordselt sisse nõudma. Mõne talu vilja võlg kasvanud nii suureks, et selle kustutamiseks võlgnikkude oksjoone tehtud. Ainult üksikud peremehed, kes kohalikkude mõisnikkudega hääs vahekorras seisnud, saanud viimaste käest juba aegsasti teada, et „pangi vili“ pärast mitmekordselt kinni maksa tuleb ja ajanud sellepärast kõiki tagavarasid ja abinõusid kokku võttes omaga läbi ega pole pangi vilja võtnud. Nende seisukord olnud pärast hoopis kergem kui teistel, kelle viljavõla maksmise alles komissar Kasatski lõpetanud (jutust. nimet eelpool l. 46, jooneal, mk. 1).

1868 aasta viljaikaldusele järgnenud nälja ajal antud Sakla külas „pangi kohtust“ iga inimese pääle 1 külmik vilja kuus. Nii hästi Sakla küla kui ka terve Uue-Lõwe vald võtnud selle vilja võlgu, mis pärast väga raske tasuda olnud ja põhjust annud paljudele oksjoonidele. Talitaja (vallavanem) pidanud raske karistuse ähvardusel sillakohtu poolt kõik oksjoonid karmilt läbi viima ja võlad sisse „riisuma“. Mõnikord tulnud tervele külale või koguni vallale oksjoon teha. Vahel toodud ka maksujõetule võlgnikkude juure soldatid „sööma pääle“. Sama nälja ajal toodud Saklasse veel Võlla mõisa ning kogukonna magasiaidast vilja, missugust võlga pärast kaks korda tahetud sisse nõuda, sest esimese korra tasumise puhul jäänud võlg asjaajamise korratuse tõttu raamatus kustutamata.

Sassi mõisast laenatud näljahädalistele panditud asjade vastu vilja. Kes järgmisel sügisel vilja tagasi maksnud, see saanud panditud asjad kätte. Paljud pole aga suutnud oma võlga viljaga tasuda. Nende asjad jäänud lunastamata, muude hulgas pidanud ka üks puusepp oma treipingi sisse jätma. Muidu olnud harilikult pandiks pantud riideid ja teisi vallalisi asju.

„Pangikohtu“ aitu olnud Kuressaares kolm. Neist laenatud tarbe korral nii mõisnikkudele kui ka talupoegadele. Sügiseti võidud võlga ka viljas tasuda. Selle juures tulnud aga vahe taludega mõisate vahel väga selgesti nähtavale. Nimelt võetud mõisatelt ka „väikesed“  viljakotid sõna lausumata vastu, kuna taludel need viibimata tagasi saadetud. Jutustaja (nimet. eelpool l. 27, jooneal, mk 2) ise olla kord oma „väikeste“ kottidega kimpu jäänud ja hädast viimaks sellega pääsenud, et ütelnud kotid mõisast pärit olevat, mille järele pole enam tõrgutud neid aita vastu võtmast.

1868 a. suvel olnud nii kange põud, et odrad, mis harilikul ajal kevadel külvatud alles rukkikülve ajal üles tõusnud. Pärast lõunat kadunud päike ikka põuasuitsusse. Ikalduse tõttu tulnud nälg, mis järgmisel kevadel oma haripunktile jõudnud. Ainult õige vähesed perekonnad saanud oma viljaga läbi. Näljahädalistele antud pääle „pangikohtu“ vilja veel Valjala kiriku juures suppi ja leiba. Ka pannud inimesed kõigele omalt poolt veel lisaks rohtu, sammalt, maltsu, nõgeseid jne kuid siiski surnud mõned nälja kätte (jutust, nimet. eelpool. l. 26 jooneal. Mk 1).

1869 a. kevadel olnud Haeskas nii suur nälg, et selle kustuamiseks sarapuu urbadest leiba tehtud ja söödud. Küll antud ka „pangikohtu vilja“, mis rahva arvates kingitud pidanud olema, kuid mille tasumiseks pärast mitmekordset hinda nõutud, mida inimesed mitte maksa pole suutnud. Sellepärast tehtud oksjoone ja müüdud küll riideid, küll mitmesugust muud varandust viljavõla tasuks ära (jutust. nimet. eelpool l. 9, jooneal. Mk. 1).

1868/69 a. nälja ajal võtnud Haeska vald ka  „pangikohtu“ ehk „hingevilja“, mis mõisnikkude üteluse järele kingitud pidanud olema ja sellepärast rahva arvates näljahädalised teda tasuta pidanud saama.

See lootus ajanud nii mõnedki peremehed, kes muidu võib olla oma ehk ostetud viljaga läbi oleks tulnud pangikohtu vilja tooma. Kuid kohe järgmisel aastal hakatud vilja päält, mida laenatuks loetud, protsente rahas nõudma. Üldse pidanud viljavõlg rahaprotsendiga 26 aasta jooksul kustutatud olema, misläbi üks laenatud vilja vakk ligi 25 rubla maksma oleks läinud. Viljavõla protsentide tasumine olnud nii koormav (Haeska küla talud olid laenanud 7-10-20 vakk igaüks), et paljudele üle jõu käinud ja neile oksjoon tehtud. Müüdud ära mitmesugust kraami, iseäranis aga „tuulinguid“ (tuulikuid). Mõni peremees pole oksjooni järele jõudnud enam talu edasi pidada ja ütelnud end kohast hoopis lahti. Neile tehtud täiendav oksjoon ja müüdud ülejäänud kraamist veel nii palju ära, et ka tulevikus maksa jäänud protsendid tasa saanud. Viimaks lõpetatud viljavõla sissenõudmine komissar Kasatski palve pääle arvatavasti 1892 a. ära. Nii saanud need, kes enne seda aastat võlaprotsentide raskuse tõttu sunnitud olnud oma talupidamist lõpetama kõige rängemalt kannatada, sest neilt nõutud, nagu nägime, kogu võlg sisse, kuna teistel selle tasumiine mõni aasta enne tähtaega lõpetatud ( jutustanud Mihkel Aus, ligi 60a. vana, Haeska külas).

Jõõris võetud 1868/69 a. nälja ajal „pangikohtu“ ehk hingevilja vähem kui mujal ümbruskonnas. Sellepärast pole hiljem protsentide tasumine ka nõnda raske olnud kui sääl, kus vilja rohkem võetud; oksjoone ei olla ette tulnud (Jõõri külas Valli talus kuuldud jutu järele).

Jõõri mõisas ja Valjala kihelkonna koolimajas keedetud 1869 a. nälja ajal kõige kehvematele inimestele suppi ja Jõgisel, Lööne karjamõisas, küpsetatud neile leiba (Jõõri külas Kadari talus kuuldud jutustuse järele).

Tulla kindlat vahet teha   „pangikohtu vilja“ ja 1868/69 a. nälja ajal batud „hingevilja“ vahel. Pangikohtu vilja laenatud Kuressaarest mõnda nimetatud „Bauerbankist“ ja teda tasutud viljaga, mis lõpuks ära müüdud ja mille eest saadud raha mingisuguse abiandmaise kapitaali moodustanud. Hingevili olnud suure nälja puhul rikkamatest maakohtadest kogutud ja väga võimalik ka annetatud vili näljahädaliste erakordseks toetuseks. Selle võlga tasutud rahaga, muidugi  teatud kustutamisprotsentide näol, millega viimaks laenatud vilja vakk kuni 25 rublani maksma oleks läinud, kui mitte komissar Kasatski kustutamisprotsentide maksmist mõni aasta enne tähtaega poleks lõpetanud (Kogula valla sekretäri seletuse järele).

1868/69 nälja aastatel ostnud Kogula vald pool tarvisminevast „hingeviljast“ kohe väljamaksetud raha eest, mis võetud magasiaida kapitalist. Võlgujäänud pool tasutud hiljem. Kohe välja makstes läinud vilja vakk 4 rubla, hiljem (pärastpoole) aga juba 8 rubla maksma.

Üldse olnud vanasti kolm allikat, kust ikalduse puhul vilja võidud saada: 1) oma valla magasiait, 2) pangiait Kuressarres, 3) hingevili, mida niisuguse suure nälja puhul kui 1868/69 „hingede pääle“ antud ja mis olnud toodud või annetatud kohtades, kus vili paremini kasvanud.

„Pangiaidast“ olnud Uue-Lõwe vald kord juba ammu enne 1868/69 nälja aastat vilja laenanud. Juhtumise kombel jäänud see võlg tükiks ajaks päris unustusse. Alles hoopis hiljem hakatud teda korraga jälle nõudma. Et paljud laenajaist juba surnud olnud, siis jäetud see nõnda nimetatud „must võlg“ valla pääle ühetasaselt ära, mis muidugi palju nurinat tekitanud, sest nüüd pidanud need, kes hiljem valda sisse rännanud võeraid võlgu tasuma (jutustaja nimet eelpool. l. 38, jooneal. Mk. 1) (Viimane osa esitatud jutustusest ei käi küll enam 1868/69 nälja kohta, kuid siiski on ta eraldamine muust samalt jutustajalt kuuldud andmeist näljaaegse abiandmise kohta ehk asjata).

4. Ajaloolised isikud. Vt. I-osa, l. 26 sama päälkirja all olev sissejuhatus.

5. Rahva majandusline olu (vt. I-osa, l. 28).

Kohustused ja maksud.

Röösa vallas olnud teoorjuse ajal pooleadra talust mõisale järgmine orjus ja maks: Talvel pidanud üks mees hobusega 3 päeva nädalas mõisas tööl olema, suvel aga igapäev, millele kõige pakilisemal töö ajal veel 2 inimest juure nõutud. Pääle orjuse nõutud veel 30 muna, 3 kana, 1 tubli „kohtuoinas“, „õueraha“ (mille suurust jutustaja (nimet. eelpool l. 19, jooneal. Mk. 1) enam ei mäleta) ja teatud määra linade ehk villade ketramisest. Linad antud kodu kedrata, villade ketramiseks käsutatud aga külanaesed mõisa. Orjus tõmmanud pea alati meesjõu taludest mõisa. Talumaade harimine jäänud pea erandita naiste ja alaealiste hoolde. Sellepärast olnud ka ikaldused ja kibe puudus kuni näljani väga sagedased nähtused.

Uue_Löwe mõisas olnud teoorjuse ajal järgmine orjuste ja maksude määr, muidugi pooladra talult: 1 mees hobusega pidanud nädalas 3, jala 4 päeva mõisat orjama. Sellele nõutud rehepeksu ajal lisaks 20 jalapäeva. Maksma pidanud: 2 kana, 20 muna, 2 vakka õuevilju ja 1 „kohtuoina“, mis hästi lihav pidanud olema, vastasel korral tulnud oinale veel ½ vakka kaeru ligi anda.

Haeskas pidanud teoorjuse ajal sulane ehk üldse 1 mees hobusega (muidugi sääl kus viimast tarvis läinud) kogu aasta läbi mõisas olema. Peale selle nõutud heinateo ja rehepeksu juure 2 lisapäeva nädalas. Rehed kestnud harilikult Pärtlipäevast kuni paastuni, mõnikord isegi Paastu-Maarjapäevani. Jõulust küünlapäevani peetud enamasti rehepeksus vahet. Pääle orjuse makstud mõisale: 1 „kohtuoinas“ (kui kõhn – siis 1 vakk kaeru juure), 1 „kohtukukk“, kanade ja munade määra jutustaja (nimet. eelpool l. 9, jooneal. Mk. 1) enam kindlasti ei mäleta. Perenaiste eriliseks hooleks olnud 6 naela ketruse valmistamine mõisale, kuna muidu teotüdrukud suuremate välitööde vaheajal mõisas villu ketrama pidanud. Kõik siin üles loetud orjus ja maks olnud hariliku pooleadra talu päält.

Praegu loetakse Lööne küla Püha kihelkonnas oleva Reo mõisa järele, kuid vanasti jutustaja isaisa isa Mihkli ajal ehk ennem orjanud see küla Vana-Löwe mõisat, mille vald suurem ja sellepärast ka orjus kergem olnud. Reo mõisa teoliste põlve teinud eriti raskeks see et sääl igale tükitöö kätte antud. Nii näiteks pidanud 1 teoline päevas valmistama kas 300 (Kusagil Pühas kuulsin, et katusevitsade arv 200 olnud)  katusevitsa ehk 3 piimapütti ehk 1 äkke, ehk 1 ratta, ehk ½ vakamaad rukkid lõikama (õsuma“).

Teoorjuse ajal maksnud iga pooladra talu Jööri külas mõisale: 2 kana, 20 muna, 1 „kohtuoina“ (mis kaheaastane ja hästi tubli pidanud olema; muidu tulnud kas juure maksa ehk ühe oina eest kaks anda) ja 3 külimit kaeru. Orjused olnud järgmised: Terve aasta läbi 1 mees hobusega mõisas. Jüripäevast mihklipäevani nõutud 2 „kõrvalpäeva“ nädalas juure. Rehepeksu ajal, mis harilikult pärtlipäevast paastuajani, teinekord aga isegi kuni jüripäevani vältanud, pidanud ühel nädalal ühe lisa rehepäeva, (mille jooksul 1 rehi öösel, teine päeval maha pekstud), ja järgmisel nädalal 2 lisa rehepäeva tegema. Nii pekstud esimesel nädalal. „1 päeva“ rehed lisapäevilistele ja „2 päeva“ rehed alaliste teovainude poolt, järgmisel nädalal aga ümberpöördult, sest harilikult tehtud ikka 3 reht nädalas ja et Jööri külas 14 talu olnud siis olnud korraga ikka 14 inimest rehel. Alalisteks „teovainudeks“ olnud mehed, lisapäevilisteks aga saadetud harilikult naised.

 Kibedal tööajal, nagu kevadel külvi ja sügisel lõikuse ajal, aetud harilikult kõik küla vähegi töövõimelised inimesed mõisa põllule . Talude enda töö kallale võidud alles siis asuda kui mõisas külv, heinategu ehk lõikus valmis olnud.

Talvel antud igale talule 4-6 naela linu kedrata, missugune töö järjekindlalt igal talvel kordunud, kuna mõnikord vahepääl ainult juhuslikult ka külanaesed mõisa villu ketrama käsutatud (jutust. nimet. eelpool. l. 20, jooneal, mk.4).

Talupoegadega ümberkäimine mõisas ja karistused (vt. i-osa, l. 30).

 Haeskas nõutud teolistelt „õsumise“ (viljalõikuse) ajal mõisapõllul nii puhast tööd, et ühtegi viljapääd ei tohtinud lõigatud kõrrel leiduma, vaid need tulnud kõik üksikult kätega üles noppida. Reha ei lubatud tarvitada, kes seda siiski mõisanurmele julgenud viia, selt võetud see silmapilk ära. Kelle põlluosalt kas või ükski maha pudenenud viljapää leitud, see saanud armuta peksa. Iseäranis „kerge käsi“ peksmiseks olnud „Vana Nolkil (nähtavasti on selle rahvasuus nii kõlava mõisahärra õige nimi Nolken), kes väga sagedasti neile hoope jaganud, kes temale kui härrale küllalt kohaselt vastata pole mõistnud (jutust. nimet eelpool l. 9, jooneal. Mk 1).

Lööne mõisa „Vana Pukseni“ (siin on meil vist tegemist ühe Buchoerdeniga, sest nagu ma ühelt arenenumalt saarlaselt kuulsin nimetatavat seda mõisnikusugu kohalikus murdes nii) nõudnud, et iga talumees, kes kas või ainult mõisast mööda sõitma juhtunud, kui härra ise õues olnud mütsi maha võtma pidanud, olnud siis kas sui või kõige paksem talv (Jõõri külas Valli talus kuuldud jutu järele).

Kui Jõõris teoorjuse ajal talunaiste ketrus mõisale mitte küllalt hästi tehtud ei leitud olevat, siis antud trahviks kas anisulgi noppida ehk jälle mähitud halb lõng ketrajale ümber sõrme ja pistetud siis tuli otsa (Jõõri külas Kadari talus kuuldud jutu põhjal).

Vanasti elanud Jõõri Mäemõisas härra, keda rahvas „Prigadiiriks“ (arvatavasti on Prigadiir“ saksa Brigadier“) kutsunud. Talle pakkunud erilist lõbu taluinimeste kallal kõiksuguseid narritempe ja veidrusi toime panna. Nii tulnud kord üks pruut Saaremaa hariliku kombe (praegu olla selle kombe-kerjamise asemele teine, nimelt „käeannete“ andmine astunud, mis pärast esmakordset kirikus kuulutamist pidada sündima) järele mõisa andmeid „kerjama“. Tal olnud külast juba kaunis palju annetatud villu kotiga kaasas. Prigadiir lasknud pruudil villad karjaavas kõige sügavama pori ja virtsa sisse tallata ja kutsunud ta selle järele ühes kaaslasega  härrastemajasse, kus ta lihtsatele talunaistele ennenägemata toredusega laua käskinud katta ja nad sööma pannud. Pärast sööki lasknud ta kummagile naisele nii suure kotitäie villu anda, et nad kotte vaevalt kergitada jaksanud. Kuid ühtlasi määranud Prigadiir ka kepimehe, kes naistele tagant valu pidanud andma, et nad rutem kui muidu kaoksid.

Teine kord lasknud Prigadir omas lauas paarile mõisa juhtuvale hiidlasele  tubli keretäie hernesuppi anda, sest ta teadnud, et hiidlased väga herneid armastanud. Olnud hiidlastel kõht viimase võimaluseni täis, siis küsinud härra, et kas nad vahest ka veel „mängu“ ei sooviks. Hiidlasi rõõmustanud härra lahke küsimine ja ettepanek üpris väga ja nad vastanud: „Miks mitte!“. Nüüd saadetud hiidlased minema ja lastud neile tagant kaks ketis peetud hiigla „verekoera“ järele. Hiidlastel ei ole enam muud pääsemislootust jäänud, kui oma jalgadele tuld anda. Surmahirmus jooksnud nad nii rängasti et söödud herned teele pudenenud, mille üle Prigadiir otsata rõõmu tunnud.

Viljalõikuse ajal lasknud Prigadiir teonaistel end halasti võtta ja seadnud nad siis üksteise kõrvale ritta ee pääle rukkid „õsuma“ (lõikama). Nüüd toond ta naiste mehed tagant rukkilõikajate juure ja käskinud neil omad naised üles otsida. Ainult üks mees tunnud paisejälje järele oma naise ära ja näitanud teda härrale. Sellele mehele lasknud härra tubli keretäie peksa anda, öeldes: „Ah sul pole kodus muud tööd kui oma naise perset vahtida.

„Prohvus“ Lipp.

Nii nimetatakse enamasti rahva hulgas üht peksjat, kel Valjalas õige laialdane kuulsus, nii et vastava traditsiooni koondumine antud päälkirja alla väga soovitav näib.

Endisel ajal olnud Saaremaal „prohvus“ ehk „porhves“ Lipp, kel väga suur kuulsus olnud kui peksjal kirikute juures ja mõisates. Mõnikord olnud prohvus valdades ja külades nädalate kaupa toidul. Nii annud muhulased talle enese juures hästi tublisti ja väga soolast toitu süüa, kuid peitnud kõik kaevuämbrid ära, mispärast prohvus janu sunnil pidanud enne kaua ringi käima ja otsima kui vett leidnud janu kustutamiseks. Viimaks hakkanud Lipp Laimjalas metsavahiks. Ka uues ametis olnud ta väga agar, iseäranis suure hoolega võtnud ta talule karju kinni. Kõige selle kõrval käinud ta endiselt mõisates inimesi peksmas. Kord määrinud talumehed, kelle karju ta kõige rohkem oli kimbutanud, omad näod üleni tahmaseks, ajanud kasukad karupidi selga, riputanud krapid kaela ja läinud öösel Kõriska metsa, mis Lippule kõige ligemal olnud. Krapi häälega meelitanud mehed Lippu hästi, tihedasse põõsastikku ja peksnud ta siis sääl peaaegu surnuks. Asi läinud küll silla kohtu kasutada, kuid et Lipp peksjaid pole tunnud ega kedagi süüdistada ei teadnud jäänud see tagajärjeta (jutust. nimet eelpool l. 46, jooneal. Mk.1)

Uue-Lõve mõisas käinud „rohves“ Lipp pea iga laupäev peksmas, sest Moritse nimeline härra olnud väga kuri ja auahne. Kes talumeestest härrat küllalt aupaklikult pole teretanud, sel lastud laupäeval rohvessi poolt mõisas kere täis anda (jutust. nimet eelpool l. 27, jooneal, mk 2).

„Prohvus“ ehk „rohvess“ Filippi keda rahvas lihtsalt Lipuks kutsunud, toonud mõisnikud Venemaalt rahvast peksma. Teda oli sellepärast kohaseks peksjaks peetud, et ta ise Venemaal kord nii rängasti peksa saanund, et selle kätte peaaegu surnud oleks, kuid pärast ikkagi toibunud ja terveks saanud. Sestsaadik olnud ta inimeste vastu äärmiselt kuri ning vihane.

Kui sellal Saaremaal kusagil mõisas peksuväärilsi süüdlasi rohkem kogunud, siis tellitud Filipp, kui rohvess, kohale. Oma töö teinud ta alati nii, et mõisnikud sellega väga rahule jäänud. Ehk küll ise kasvult väike, olnud ta hoopide tagajärjeks täiesti purustatud ihu ja verine peksupink. Viimaks kui raharendi aeg tulnud ja mõisnikud peksuõiguse kaotanud, pantud Filipp Kahtlasse metsavahiks. Nüüd jäänud Tõnia küla rahvas hätta. Olnud see hobune või karielajas, kui ta aga mõisa maale puutunud, siis võetud ta Filippi poolt ajaviitmata kinni. Et vastuabinõu leida, seks pannud kord 2 Tõnia meest end naiste riidesse ja meelitanud Filippi krapi helistamisega võsatikku, kus nad ta hirmsasti läbi peksnud. Sündmuse järele kasutatud küll kõik Tõnia mehed Kahtla mõisa Filippi ette, kuid viimane pole peksjat tunnud ega leidnud nende hulgast.

Jutustaja (nimet. eelpool l. 26, jooneal, mk. 1) olnud 9. aastane, kui Hahu Uue-Lõve mõisa härraks tulnud. Enne teda olnud säälsamas härraks Moritz von Buxhoewden, kellega alati „rohvoss“ Lipp kaasas käinud ja rahvast karistanud. Vähemalt iga laupäev olnud Uue-Lõwe mõisas peksupäev, millal Lipul alati palju tööd olnud.

Ka Kinglis, kus mingisuguse kohtu asupaik olnud, käinud „rohvess“ Lipp süüdimõistetuid peksmas. Peksmine sündinud sääl sellekohases ruumis, mille seintel pihlaka vitsad aegsasti valmis olnud (nimet. eelpool. l. 9, jooneal. Mk.1).

Läimjala mõisa Värava metsavahi kohal olnud umbes 80-85 a. tgasi metsavahiks poolakas Lipp, kes oma nime sellest saanud oli, et ta ühe sõja või mässu ajal läbi lipu aetud. Metsavahi ameti kõrval käinud ta veel mõisates mõisnikkude kutsumise pääle inimesi peksmas. Kõige sagedamini „tellitud“ teda lähedal olevasse Laimjala ja Uue-Lõwe mõisa. Peksmist toimetanud ta pihlakast keppidega. Ise saanud ta ka kaks korda naha pääle. Üks kord, kui ta Sassi mõisa ligidal purjus peaga naisterahvaste juure tikkunud ja teine kord palju raskemini Tõnia meeste käest, sest et ta nende karja oli kinni võtnud (jutust. nimet eelpool. l. 38, jooneal. Mk.1).  Talupoegade põgenemise kohta vy. I-osa l. 36.

Mõisa ja küla vahekord, külade hävitamine mõisnikkude poolt, kuuendikumaa liikuvus jne (vt. I osa l.l. 36, 37 – sissejuhatus).

Reieri mõõt.

Reier olla vanasti Saaremaal kõik maade piirid ning piirisihid ajanud. Seejuures teinud ta palju ülekoht, millest viimaks ka kuberner kuulda saanud ja asja kohale vaatama sõitnud. Kuid Maasi mõisas kihvtitatud kuberner mõisnikkude poolt maasikatega ära, sest alles Reier ajanud neile suured platsid ja andnud neile suured mõisad endiste väikeste asemele. Talupegadele jätnud Reier halvema maa ja väikesed lapid (jutust. nimet eelpool. l. 26, jooneal. Mk. 1)

Vanarahvas öelnud, et kuhu Reier omal ajal piirimärgi asetanud, säält teda enam keegi ei liiguta (jutust. nimet eelpool, l. 4 jooneal, mk. 2).

Jutustaja (nimet. eelpool l. 16, jooneal. Mk 3) teada olnud Reieri mõõt kõige hiljemalt ta isaisa isa Mihkli ajal, kes 1770 a. paiku sündinud. Reier ajanud sihid ja piirid mõisa- ja talumaa vahel. Sellal määratud ka talupoegade orjus kindlaks ja nende liikuv varandus (vallasvara) tunnistatud nende omandamiseks.

Enne Reieri mõõtu ulatunud Lööne küla põllud praeguse Lööne mõisa väravateni; ka kuulnud praegune mõisa Kaislepa heinamaa külale.

Reier olla külade ja mõisate vahelisi piirisihte ajades öelnud: „Mu riiet võivad nad pärast mind küll veel jagada, aga mu õmmelused jäävad.“ Ja tõepoolest ei olla seni keegi Reieri suuri sihte muutnud, küll olla aga külade ja mõisate piirides sisemisi tükeldusi ja ümberkorraldusi ette võetud (jutust. nimet. eelpool. l. 13, jooneal. Mk 1).

Reieril olnud Koksi küla ja Sassi mõisa vahele juba esialgne piirisiht ära aetud, kui ta ühel päeval juba õige varakult töö katkestanud, öeldes, et „udu“ pärast enam märke ei näe. Ta jäänud nagu midagi ootama, kuid õhtul sammunud ta Sassi mõisa, kuhu ööseks jäänud. Järgmisel päeval tulnud ta tagasi ja ajanud piiri hoopis uuelt kohalt, lõigates selle läbi tüki Koksi küla karjamaad Sassi mõisa külge (jutust. nimet eelpool l. 33, jooneal. Mk 1).

Nagu jutustaja (nimet. eelpool. l. 21, joonela. Mk 1) vanult inimesilt kuulnud, olnud enne Reieri mõõtu mõisate ja talude maad segamini. Üldse puudunud kindel piir mõisa- ja külamaa vahel, mispärast sageli juhtunud, et mõis talupoja heina ära teinud.

Reier olnud Koksi küla ja Sassi mõisa vahelise piiri ajamisega juba lõpule jõudmas, kui ta ühe oma töölise või abilise Koksi külla võid tooma saatnud. Külas vastanud või nõudjale keegi naine, et Reier küll lehmasõnnikut, mitte võid võib saada. Kui Reier sellest kuulnud, öelnud ta, et lehmasõnnik Koksi küla naistele enestele jätab ja läinud siis Sassi mõisa. Säält tagasi tulles ajanud ta hulga Koksi küla karjamaad uue piirisihiga Sassi mõisale.

Piirid valdade, mõisate ja külade vahel ajanud Reier, kelle järele tulnud „Maamõõdu Märt“ ja ajanud vahed üksikute küla talude „lapimaade“ vahele.

Reier saatnud Väkra külla sõna, et talle „saapamääret“ saadetaks. Külast viidud talle hülgerasva, mida vee vastu kõige kindlamaks ning paremaks peetud. Nähtavasti polnud aga niisugune määre „mõõduhärrale“ sugugi meelt mööda ja ta nihutanud Mäemõisa valla piiri otse Väkra küla külje alla, milleks arvatavasti ka see asjaolu kaasa mõjunud, et ta ise Mäemõisas korteris olnud. Niiviisi kaotanud Väkra küla osa omast endisest karjamaast, kuna ta ühele sama küla peremehele, kes talle oma alandlikkuse ja aupaklikkusega väga meeldinud, tüki maad juure mõõtnud (jutust. nimet. eelpool. l. 22, jooneal. Mk. 1).

Pohna külalt tahtnud Reier hobust „kingituseks“. Et talle seda ei antud, siis jätnud ta külale õige vähe karjamaad, liites suuremat osa sellest Sassi mõisa külge (jutust. nimet eelpool. l. 38, jooneal. Mk 1).

„Suurel maal“ tööl olles, sattunud kord saarlased kahte Lätimaa mõisasse, millel päratu laiad piirid olnud , ja pärinud inimestega piiride ajaja üle järele. Neile vastatud, et seda Reier olla teinud, lootes mõisahärralt rikkalikku „meelehääd“, mida aga härra siis, kui töö valmis olnud, mitte pole andnud (Et jutustus Lätimaa kohta käis, siis kirjutanud ma teda kuulmise järele üles vaid alles ümberkirjutamise. Järele tuletasin meelde sellepärast pole mul enam võimalik jutustajat ega kõne all olevaid mõisaid nime järele ette tuua).

Külade ja talude pillamine (vt. I osa, ll. 36, 37).

Kord teoorjuse ajal kutsunud Mäemõisa härra peremehed oma poole mõisa. Nende vastuvõtmiseks lasknud ta „jäära“ tappa ja midagi peo taolist korraldada. Hääs tujus lubanud peremehed küla ning valla ligidal oleva heinamaa härrale. Sestsaadik kutsutavat heinamaad „Jäära heinamaaks“ (jutust nimet. eelpool l. 22, jooneal. Mk. 1).

Jursi mõis pillanud vanasti mitu talu ära. Veel praegu mäletavat kohalik rahvas järgmiste pillatud talude asukohti ja nimesid: 2-le Saiavälja, Oti ja Toomaanni (jutust. nimet eelpoole. L. 6, jooneal. Mk 2).

Veel praegu olla Sassi mõisa põllul tunda vanad ahervarred ja kaevud. Need olla pärit endisest Veeriku külast, mille mõis pillanud. Ka sääl samas kasvanud pihlakad ja kreegipuud olla vanasti külaelanikkude poolt istutatud (Kogula valla sekretäri jutustuse järele).

Vanarahva mälestuse järele pillanud Lööne mõis Sepa, Jürna, Tammiku ja Metsavahe talu ja võtnud nende maa omale (Jõõri külas Kadari talus kuuldud jutu põhjal).

Veneusu tulekul läinud enamus Kõriska küla elanikkudest veneusku. See vihastanud Sassi mõisa härrat Julius von Ditmani nii, et ta tema päralt oleva küla pillanud, tuues ametliku ettekäändena küla peremeeste suuri pääraha ja magasi võlgu, mille tasuks ta suurema osa võlgnikkude kraami oksjooni teel maha müüa lasknud ja võlgnikud ise küla ääremaale vabadikkudena elama saatnud. Need asutanud seal uue vabadikkude küla, mis ametlikult kogu vene valitsuse aja kestel „Kõriska küla vabadikkude“ nime kannud, kohaliku rahva suus aga kuni tänapäevani ainult „Vene küla“ nime all tuntud on, nagu mõis uut asundust kohe alguses ristinud. Pillatud külast tehtud Sassi karjamõis, mida rahvas kupja sõimunime järele „Läätsa mõisaks“ kutsuma hakkanud. Jaagu talu külas jäetud seisma ja sinna pantud kubjas elama. Talu endine peremees, kel vastandina teistele mingisugust võlga polnud, viidud üle naabruses asuva sama mõisa päralt olevasse Kuiste külla, kus talle Välja talu antud, mille peremees aga võlgnik olnud. Samuti saanud Kuistes Mäe talu Kõriska küla Mihkli talu peremees, kelle endine asukoht uue mõisa reheks muudetud. 1866. a paiku olnud mõisnik sunnitud endist küla jälle jalule seadma ja oma karjamõisat kaotama. Vbadikud tulnud tagasi külla ja kohendanud ning ehitanud selle aegamööda uuesti üles (jutust. nimet eelpool l. 17, jooneal. Mk 1).

Arvatavasti 1891 a. pillanud mõis Võhksa külas 6 (Nurmekülas teati ainult 3 pooleadratalust, nähtavasti olid teised 3 vabadikukohad) pooleadra kuuendikutalu. Maa ja iga pere „raudvara“ võtnud Võhksa mõis oma kätte, majad lammutatud (jutust. nimet. eelpool l. 46, jooneal, mk.1). Haeskas olla mõis ligi 30 a tagasi Selja talu pillanud (jutust. nimet. eelpool l. 61, joonela. Mk 1).

c) Raharendi ja talude ostu aeg (Vt. I-osa, l.l 42, 43).

Kroonuvallad läinud raharendile mõned hääd aastad enne pärisvaldu (Nagu Kogula kogukonna kohtu protokolliraamatust (protokollid 1844-1854) protokoll no II näha, on 1847 a. 8. novembril Kogula kroonuvalla peremehed end raharendile üles annud, 1849 a. sügisel annavad end raharendile ainult osa peremehi, teine osa – 4 peremeest on nähtavasti teoorjuse juure tagasi pööranud). Alguses võtnud peremehed raharendi lepingud suure kõhklemise ja umbusaldusega vastu, kuid pea näinud nad, et raharent ikkagi palju kergem on kui teoorjus.

Pärisvaldades, nagu Sassis, on esiotsa raharenti mõisas suiliseks olemisega ehk sääl tööl käimisega tasa teenitud, sest sellal olnud rahasaamine väga napp (jutust. nimet. eelpool l. 33, jooneal. Mk 1).

Lööne külas olla 1855 a. raharendile mindud ja endiste õige kitsaste, nõnda nimetatud „külimitumaade“ asemele suuremad „lapipõllud“ mõõdetud, mis kuni kõige viimase ajani püsinud (jutust. nimet eelpool l. 16, jooneal, mk.3).

1868 a. kevadel, Jüripäeval, saadetud teolised Haeska mõisast kodu tagasi, sest siis tulnud orjus asemele raharent. Esimene pooleadra talu rent olnud keskmiselt 60 rubla aastas. Peremeestel polnud selle summa tasumiseks küllaldast rahalist tulu ette näha, mis pärast nad alguses oma poolt kõige rohkem ainult 45 rubla pakkuda usaldanud. Et mõisahärra (sellal Erich v. Nolkken) nii vähega rahul ei olnud, siis tõrkunud nad üldse raharendi lepinguid vastu võtmast. Alles selle järele kui väljastpoolt võerad mehed külla tulla ja vanade peremeeste eest talusid enesele rentida ähvardanud, olnud Haeska omad peremehed sunnitud mõisniku poolt ettepantud rendilepinguid vastu võtma. Esiotsa pole hulgal ajal peremehed muidu renti tasa („selgeks“) saanud, kui saatnud „suilised“, tarbekorral ka hobusemehed mõisa teenima, kus jalatöölise päev suvel 30, talvel 20, hobusetöölise oma 50 kopikat rehkendatud (jutust. nimet eelpool. l. 61, jooneal. Mk 1).

Uue-Lõve, mis rüütelkonna mõis, läinud raharendile 1865 a, seega paar aastat varem kui pärismõisad. Ainult üksikud peremehed olnud nii jõukad, et raharendi tasumisega kohe algusest pääle hakkama saanud. Enamikule sünnitanud see väga suuri raskusi, millest ainult alaliste laenamiste ja mitmete muude palju muret ja vaeva põhjustavate abinõudega üle saadud (jutust nimet eelpool l. 26, jooneal, mk. 1).

Raharendi algul pole kehv Sakla küla oma renti Uue-Lõve mõisale mitte rahas tasuda suutnud.  Sellepärast olnud harilikuks nähtuseks, et mõisapidaja juba küünlapäeva paiku järele küsinud, missugused talud mõisaga „suilise“ kauba teevad. Need peremehed, kes suilist nõus ei olnud mõisa saatma, olnud harilikult sunnitud kohtadelt lahkuma, sest et nad rahas renti maksa ei jõudnud. Jutustaja (nimet. eelpool l. 27, jooneal. Mk 2) teada olla Uue-Lõve mõis teoorjuse kaotamise järele palju põldu sööti jätnud. Ka ei olla järelejäänud nurmed enam nii hästi, harida ja väetada saanud, mispärast viljasaak tuntavalt vähenenud.

Jööris alganud raharendiaeg 1868 a. millal ka endiste „mati-ehk külimitu maade“ asemele „lapimaad“ aetud, kus talu iga põld 4 lapist koosnenud. Enam kui 20 a. eest pandud küla maad krunti ja umbes 5 aastat hiljem tehtud ostulepingud. Esimene raharent pooleadra talult olnud keskmiselt 50 rubla aastas. Esiotsa pole peremehed seda summat rahas maksa jõudnud, vaid nad lasknud rendi mõisas kindla päevapalga eest tasa teenida (Jutustuse järele, mille kuulsin Jõõri külas Kadari talus).

Kõnnu külas olnud raharent esiotsa kõigil taludel (harilikud pooleadra kohad) ühesuurune, nimelt 50 rubla aastas, mida üks peremees kohe esimesena ise pakkunud. Siiski sünnitanud selle tasumine kolmele peremehele nii suuri raskusi, et neile võla pärast oksjoon tehtud. Päriseks ostetud talusid olla seni külas ainult 3. (Jutustaja järele, mille kuulsin Jõõri külas Kadari talus).

Endises Kogula kroonuvallas olla taludega 1874 a (sellest aastast oli dateeritud ostuleping, mis mulle Koksi külas Mardi talus näidati. Kogu vallas tehtud lepingud ühel ajal) ostulepingud tehtud. Talude hind olnud 800-100 rublani (kõige kallim 1000 rubla maksnud Haagi talu). Ostuhind pidanud protsentide tasumise teel 49 aasta jooksul kustutatud saama. Protsentide ja obroki maksmine lõpetatud aga juba 1904 a. mis juures maksmata osa kingitud (Jutust nimet. eelpool. l. 33 jooneal, mk. 1) (Kogula valla sekretäri teada lõpetatud kroonuvaldades ostuprotsentide maks ja nad kingitud troonipärija Aleksei sündimise puhul 1904).

Koksi küla 4 talu: Otsa, Hansu, Kolju ja Sangu, olevat arvatavasti juba 1869 a. ostulepingud teinud, suurema summa ostuhinda kohe korraga välja maksnud ja järele jäänud võla pärast protsentide kaupa tasunud (Kogula valla sekretäri jutustuse järele).

Turja külas Võhksas hakatud umbes 15 a. eest talusid müüma (Vdl. Eelpool ll 30, 31). Nimetatud külas 12. aasta eest ostetud  Vihtina pooleadra talu, mille kogukrunt 42 tiinu (10 tiinu põldu ja 31 karja- ja heinamaad (harilik aastane heinasaak umbes 20 koormat) hinnaks olnud 2500 rubla, esimene sissemaks 300 rubla (nimetatud Vihtina talu peremehe enese jutustuse põhjal).

Haeskas sündinud talude ost 1911 a. suvel põllupanga kaudu (jutust nimet eelpool l. 6i, jooneal mk.1).

Kõik 4 Uue-Lõve rüütelkonnamõisa päralt olevat küla: Pahna, Sakla, Siiksaare ja Rahuküla jäänud kuni kõige viimase ajani rendile ja oma endiste lapipõldude juure. Alles Eesti ajal olla neid kruntima hakatud. Kuid veel praegugi seista Pahna ja osalt ka Rahuküla kruntimise vastu (Kogula valla sekretäri seletuse põhjal).

Traditsiooni korjamise kava III, punkt d, e, f, g kohta vt. I osa l. 50.

e) Kaubandusühendus linnadega – voorid.

Vanasti käinud Saaremaalt vooridega Pärnus, Haapsalus ja Tallinnas kaupu nagu Vilbergi nahad, viimas ja toomas (jutust. nimet eelpool l. 25, jooneal. Mk 3).

Teoorjuse ajal käidud talvel sagedasti viljavooridega Kuressaares, Pärnus, Tallinnas ja mujal linnades. Nii vedanud näituseks Lööne mõis oma vilja harilikult Kuressaarde, kuid teinekord ka Pärnu, vahel isegi Tallinna (Jõõri külas Kadari talus kuuldud jutustuse põhjal).

Vanemal ajal viidud vilja vooridega Pärnu ja Tallinna, pärastpoole aga ainult Kuressaarde. Sassi mõisa härra v. Ditmar vedanud vilja sügiseti alati linna (Kuressaarde). Sellepärast valitsenud kevadeti mõisa sulaste keskel nii suur puudus, et härra „pangiaidast“ vilja laenama ja mõisa tagasi vedama pidanud. Kord veeretanud härra mõisale laenatud vilja võla valla kaela. Nimelt kutsunud ta valla kohtumehed mõisa ja lasknud neil ühel paberil, mida kohtunikud, kes sellal veel üldse kirja pole tunnud, lugeda ei osanud , omade nimede järele igaühel kolm risti teha. Viimaks selgunud, et paberi, millele kohtunikud nõndaviisi omad allkirjad annud, viljalaenamise palve valla nimelt olnud. Tõesti vedanud mõisnik vilja Kuressaarest mõisa, kuid tarvitanud ta sääl ära, ilma et vald teragi oleks saanud. Viljavõlg, nõutud pärast kohtu teel vallalt sisse.

Töö- ja elatamisvõimalused.

Jutustaja ( nimet. eelpool l. 26, jooneal. Mk. 1) ise olla 18. eluaastast alates 3 suve järgimööda Lätimaal tööl käinud. Põuasuve 1868 olnud ta vahepääl kodus ja järgmisel kevadel läinud ta ühes teiste saarlastega „suurele maale“ (mandrile) tööd otsima. Nad rännanud läbi maa kuni Gatcinani, kus sellal parajasti raudteed ehitatud, kuid podrädcikud olid juba varem igale poole poolakad tööle võtnud. Saarlastel ei jäänud paremat üle, kui tagasi kodu poole tulema hakata. Kodurännakul jäänud jutustaja Jõhvi mõisas õige raskesti sõjatõppe haigeks, missuguse haiguse saarlased Joa vabrikust kaasa toonud. Võersil pidanud niisugune raske haiguse põdeja kirjeldamata kannatusi ja viletsusi läbi elama. Üldse olnud õige vähe lootusi ellujäämiseks, sest puudunud täiesti talitajad ja koristajad, kes kõige hädalikkumate ja möödapääsemata tarvete rahuldamise eest oleks hoolitsenud. Siiski on viimaks jutustaja kõikidest hädadest eluga pääsenud, jälle kosunud ja lõpuks õnnelikult tagasi Saaremaale jõudnud.

Veel teoorjuse lõpetamise järele keelanud mõisnikud sagedasti „ülemaale“ suveks tööd otsima minejatele saarlastele passiandmise ära ja sundinud neid viiviisi oma juure mõisatesse tööle jääma. Ainult pass, mida sellal „saksakirjaks“ kutsutud, ja millele mõisnikud alla kirjutama pidanud (olgugi et pass ise valla poolt välja antud) avanud tee ülemaale, kus ikkagi mingisugust teenistust võinud leida (Ka vanadest kogukonna kohtude protokollidest võime andmeid leida passide väljaandmise kohta ülemaale tööleminekuks. Nii näiteks on näha Kogula kogukonna kohtu protokolliraamatust (kus protokollid 1844-1854) protokoll No 5, et 1849 a. Kogulas enam kui 10 mehele luba antud Peterburi tööd otsima minna).

Kuni viimase ajani pidanud mõisnikud omavahel kindlasti kinni kombest, et iga tööotsija kohta, kes mõisa poole töö saamiseks pööranud, järele kuulatud kas ta seni mõisniku juures teeninud. Jaataval korral küsitud töölise endise härra käest, et ka ta ise enam ära läinud töölist ei vaja ja alles siis, kui vanas kohas töölist enam tarvis ei öeldud olevat, võetud see uue härra juure vastu, muidu saadetud aga endisesse teenistuskohta tagasi. Ka olnud mõisnikud omavahel tööpalkade kohta kokku leppinud, millest kõvasti kinni pidanud (Turja küla Vihtina talu peremehe jutustuse järele).

Toitumisolud.

Haeskas olnud teoorjuse ajal peremehed nii vaesed, et sagedasti muud teolistele mõisa kaasa anda ei jätkunud kui ainult suppi, isegi leiba mitte. Harva olnud mõnel ka silku ühes võtta. Ühel suvel söönud keegi peremees kogu heinaaeg ainult paljast silku, sest leib puudunud. Viimaks paistetanud tal terve keha üles (jutust. nimet eelpool l. 9, jooneal. Mk. 1).

Vanasti olnud „teovaimudel“ (teolistel), kes alati omal toidul pidid mõisat orjama, ainult kuiv leib ja sool söögiks kaasas. See lugenud end õnnelikuks, kel silku olnud, kuid siis puudunud jälle sagedasti leib , mis sellal haganatega pooliti segatud (nõnda nimetatud „rapatsi-leib) olnud. Nälja aastail, mis ikaldustele järgnenud, võetud juba varakult valmimata rukkiteri, jahvatatud või tambitud puruks ja keedetud suppi, kuid see toores toit tekitanud kõhutõbe. Liha olnud taludes väga haruldane asi, sest nende lammaste ja seapõrsaste liha, mis talud omatarvituseks tapnudki, läinud pea erandita viljavoorides käijate leivakoti täiteks. Kartuleid kasvatatud veel väga vähe, nendest jätkunud ainult talveks (jutustuse järele mille kuulsin Jääri külas Kadari talus), (Alles 1868/69 nälja ajal jõudnud „roosad“ kartulid abina antud ainete hulgas Saaremaale, kus neid pärast laialt kasvatama hakatud).

Usulised liikumised (Vt. I-osa l. 54).

Lahkusud.

Tõnia külas ja selle ümbruskonnas leiduda kaunis rohkesti lahkusulisi, nagu metodiste, baptiste ja „hüppajaid“. Eriline poolehoid olla neil naiste hulgas. Hüppajad korraldada omi kooskäimisi, kus „hüppama“ hakkavat ja kisendama: „Isandal au! …. Seni kui viimaks meelemärkuseta maha langevat. Nüüd minna hüppajate hing nende eneste arvamise järele taeva. Tüki aja pärast koguda mittehüpanud maas lamava elutu keha ümber ja äratada selle palve ja lauluga jälle ellu. Ärkanud jutustada nüüd äratajatele oma hinge taevaskäimisest (kütust. Nimet eelpool l. 9 jooneal. Mk. 2).

Siiksaare külas olla aastat 4 või 5 tagasi endine kauaaegne vennastekoguduse palvemaja Ürtsi talus metodistide kätte läinud, sest talu peremees Jaan Keskküla võtnud metodisti usu vastu ja otsustanud oma üleminekuga ka palvemaja saatuse. Muidu metodistidel külas väga suurt poolehoidu ei olla (Jutust nimet eelpool. l. 26, jooneal, mk 1).

Umbes 20 aasta eest tulnud metodistide lahkusk Reekülla, kus nüüd juba väga mitmet liiki usulisi olla nagu „priiusulised“, veneusulised metodistid jne. kuid adventistid puuduvat veel. 1920 a. seatud külla ka metodistide palvetunnid sisse ja hakatud nende palvemaja ehitama, mis praegu pooleli (Koha pääl kuuldud andmete põhjal).

Kolm aastat tagasi jõudnud metodistid otsaga Haeska külla, kus Keru talu peremees ühes perenaisega sellesse usku üle läinud ja ka omad lapsed (nooremad) metodistideks ristinud. Sinnasamasse talusse ehitatud 2 aasta eest ka metodistide palvemaja, kuid siiski ei olla seni pääle nimetatud perekonna enam ühtegi inimest külast uute usku läinud (Jutust. nimet eelpool. L. 61, jooneal. Mk.1).

Veneusu tulek (Vt. I-osa, l 56).

Veneusu tulekul lasknud end jutustaja (nimet eelpool. l. 8, jooneal. Mk1) isa ka ühes teistega Kuressaares üleminekuks üles kirjutada, kuid kui ta kodu tulnud, rebinud kodused ta „ususedeli“ (üleskirjutamistähe) puruks, mispärast kavatsetud usuvahetus ära jäänud, olgugi et rahvas lootnud veneusku minekuga teoorjusest pääseda.

Peetrimardi Aadu Lõõne külast olnud esimene inimene kogu Saaremaal, kes end Kuressaares veneusku minekuks üles kirjutada lasknud. Selle eest antud talle 3 rubla. Hiljemad üleskirjutajad pole aga midagi saanud.

Veneusu tulekul käinud pea kõik saarlased Kuressaares end uute usku kirjutamas, sest räägitud, et kes kroonu usku lähevad, neile antakse jahu, mille laevad juba Abruka säre taga ootama pidanud. Siiski jahtunud ülemineku tuhin salvimise ajaks nii palju, et tõelisi usumuutjaid mitmevõrra vähem olnud kui üleskirjutatud.

Veneusku minek ja veneusulised olnud mõisnikkudele üldse väga vastumeelt. Mõisnikkude iseäralise põlgtuse ning pahameele alla sattunud vene preestrid, sest need saatnud sagedasti ülemale poole kirju, kus talupoegade rasket seisukorda mõisnikkude ikke all kujutatakse. Neil kirjadel pole küll otsekohest, käega katsutavat tagajärge seisukorra paranemise suhtes olnud, kuid omajagu mõjunud nad ikkagi (jutust. nimet. eelpool. l. 21, jooneal. Mk.1).

Jahulaevade ootel läinud väga palju inimesi Kalli külast üksteise õhinal Kuressaarde end veneusku kirjutama, kuid end palju vähem salvida lasknud.

Jõõri külast läinud inimesed end veneusku kirjutama lauluga: Lähme linna kirjutama, uue usu õnne saama. See laul olnud pikk, kuid jutustajad (Valli talu pere Jõõri külas) teda enam rohkem ei mäleta.

Haeskas mindud veneusku „parema seaduse“ lootuses. Preestrid annud mõnele õige vaesele ning kehvale natuke jahu või leiba. Sellest tekkinud rahva seas kohe jutt, et veneusulised jahu saavad.

Haeska mõisa härra Nolk (Vt. eelpool l. 72, jooneal. Mk x) ei võinud veneusulisi mitte silma otsas ka sallida, vaid ristinud neid kõiksugu sõimunimedega. Jutustaja (nimet. eelpool l. 9, jooneal. Mk 1) isale aga, kes sellest hoolimata, et ta kaks venda vene usku vastu olid võtnud, luteriusule truuks olla jäänud, kinkinud ta suure hää meelega hobuse.

Sassi mõisa härra Julius v. Ditmar (vt. ka T. Hahn) olnud veneusuliste vastu äärmiselt vaenulik ning sapine. Nii võimaldanud ta luteriusku jäänutele talupoegadele mitmesuguseid soodustusi ja materjaalseid paremusi ja põhjendanud omi samme ütlusega, et ta end luterlastele tõelisena aitavana „vene jumalana“  näidata tahab, kuna vene jumal oma usulisi tegelikult kõigis meelitavais ootusis ja lootusis ainult petvat (jutustajad nimet. eelpool. l. 17, jooneal. Mk 1).

Prohvet Habakuk II.

Läinud aastasaja seitsmekümnendatel aastatel elanud Valjalas mees, kelle õige nimi olnud Aleksander Toom, keda kohalik rahvas lihtsalt „prohvet Sandriks“ kutsunud; ja kes ka ise end pärast üht visiooni (millest edaspidi jutt tuleb) „prohvet Habakuk II nimetanud. Kus ta sündinud ja õppinud, seda ei teata, kuid siis, kui ta kuulsus tõusma hakkanud, olnud ta Ansekülas köstriks. Säält saanud ta sellepärast ametist lahti, et ta „õpetajat oma jutlustega“ üle lüüa tahtnud, sest kui ta end kokku võtnud, olnud „omamoodi“ vägev kõnemees, kellel lihtrahvale suur mõju.

Hiljem asunud ta Valjala kiriku ligidale Lööne mõisa päraltolevale Männiku vabadiku kohale, kus ta nimetatud mõisa metsavahiks saanud ja selle ameti kõrval ühtlasi ka mõisa kangruks olnud, sest ta osanud väga peenikesi kangaid kududa. Nüüd hakkanud ta ka Valjala kiriku juures pühapäeviti rahvast „õpetama“ ja talle kõnesid pidama. Harilikult sündinud see pärast kirikliku jumalateenistuse lõppu, kui rahvas kirikust välja tulnud. Omas väljas peetud „jutluses“ lükkanud ja jutustanud sageli prohvet enne kirikus kuuldud õpetaja jutluse ümber, näidates, et õpetaja siin või seal pühakirja vastu rääkinud või teda valesti seletanud. Piibli olla prohvet enese tunnistuse järele 3 korda läbi lugenud, ja see olnud tal tõesti peaaegu pääs. Juba algusest pääle piitsutanud ta oma ülesastumistel iseäranis valjult kirikuõpetajaid, neile etteheites omakasupüüdu ja silmakirjalikkust. Pärastpoole saanud sama saatuse osalisteks ka mõisnikud. Üldse tulnud prohveti kõnedes talurahva eest seismine ilmsiks.

Ühel hommikul läinud õige vara prohvet, kes seni end ise veel prohvetiks mitte pole nimetanud, koplisse oma heinaküüni vaatama. Sääl teinud ta endamisi õige härdasti palvet. Korraga ilmutanud end Jumal, tuli punase ketta kujul, millele vistist järgmised sõnad olnud kirjutatud: „Sind peab nimetama prohvet „Habakuk II- seks“. Sest ajast alates hakkanud prohvet end ise ka prohvetiks, nimelt, nagu nägemuses öeldud, prohvet Habakuk II-seks hüüdma ja uue hooga ning endisest palju ägedamalt jutlustama. Arvatavasti sellepärast olnud ta nüüd sunnitud Lööne mõisa teenistusest lahkuma. Ta läinud Kaarma külla ja asunud sinna vabadikuna elama, kuid sagedasti võtnud ta maad mööda õpetamis- ja jutlustuskäike ette.

Mõisnikud, iseäranis aga kirikuõpetajad püüdnud neile vastikust prohvetist lahti saada, milleks nad teda vaimuhaigeks tunnistada tahtnud lasta ja vastavasse asutusse toimetada. Tõepoolest avaldanud mõnikord prohvet oma liig „omapärase“ ülesastumisega vaimuhaige tundemärke. Nii haaranud ta kord Valjalas jutlust pidades äkitselt kirikut ümbritsevalt müürilt lahtise kivi ja annud omale kuulajate poole pöördunud retoorilisele küsimusele: „Mis olete teie kõik Jumala ees? vastuse: „Kui ta tahab, siis lööb ta teid laiali, nagu mina selle sõnnikuhunniku“ ning paisanud samal silmapilgul kivi kõigest jõust maas olevasse värskesse lehma sõnnikuhunnikusse, lüües kokku kogunud rahval (enamikus naised) suud-silmad sõnnikut täis. Teinekord annud aga prohvet päris mõistlikke ja tululikke õpetusi ning näpunäiteid rahvale isegi põllutöös.

Kord  jõudnud vastased siiski juba nii kaugele, et prohveti Kuressaare haigemajasse paigutanud Riiga edasisaatmist ootama, kuid prohvetil olnud ikkagi niivõrd „nuppu“, et ta kõik süüdistused ja kahtlustused oma vaimuhaiguse kohta ümber lükkanud ja ta jälle vabadusse lastud.

Nüüd tulnud prohvetil, teda jällegi iseloomustav kokkupõrge Kuressaare Laurentsiuse kiriku õpetaja Hessega, kes enne prohveti linnavahil kinni ja talt piibli (mis prohvetil alati nööriga kaelas rippunud) ära võtta lasknud. Prohvet olnud parajasti Laurentsiuse kiriku juures puu otsas jutlustams, kui silmanud õpetajat kirikuuksest välja astuvat. Kohe hüüdnud ta õpetajale: „Kust sa kaheksakümne aastane küürus kurat need hambad võtsid, millega sa selle Jumala nina ära närisid? Nimelt leidnud prohvet vabadusse pääsedes ja piiblit kätte saades, et sel pealmine sang, tema üteluse järele – Jumala nina – puudunud.

Surnud olla prohvet mitte ammu enne ilmasõda kaunis kõrges vanaduses, igatahes mõned head aastad üle 70 aasta vanana. Juba enne surma lasknud ta omale aegsasti Kaarma surnuaeda haua valmis kaevada ja hauakivisse vistist järgmise päälkirja raiuda: Aleksander Toom, Jumala loom, Saaremaa saatanate ja Kuressaare kuradite õpetaja, prohvet Habakuk II.

Kuid poeg, kes isa matnud ja tema tahtmist pidanud täitma, pole söandanud niisuguse päälkirjaga hauakivi omale õigele kohale asetada, vaid pannud selle hauda surnuga ühes.

Prohvet ise olla autobiograafia kirjutanud, kus kõik tähtsamad sündmused ja juhtumised alates teisest eluaastast üles tähendanud. Ainult viimaste eluaastate kohta ei olla sääl midagi öeldud. Autobiograafia käsikiri hoiduda praegu Kuressaares, Laurentsiuse kiriku köstri Hans Paasi käes, kes prohvetist suurt lugu pidanud ja sellepärast tema enese käega kirjutatud eluloole kui pühale mälestusele vaatavat ega kellegile naljalt välja ei andvat ega näitavat. Trükis olla prohvet omal ajal ainult ühe väikese raamatu avaldamist (Kõik seni esitatud materjali prohvet Habakuk II kohta sain Valjala Köstri Kuressaare köstri venna Paasi perekonnast, kes omal ajal prohvetit hästi tundnud ja kelle autobiograafiat nad ka lugenud).

P.S. (Esitan siin selle, mis eelpool kogemata välja jäänud). Oma jutlusi Valjala kiriku juures alganud prohvet Habakuk II juba õpetaja Franki (Valjalas õpetajaks 1839-1870) ajal, kelle kohta ta kord kirikust õpetaja jutluselt tulles rahvale mu seas öelnud: „Noh, nüüd on ta Frank pea krank ja viimaks surnuramp.“ Prohveti sagedamad ja tähtsamad ülesastumised Valjalas sündinud Franki järeltulija, õpetaja Hahni (Valjalas 1871-1874) ajal.

Prohvet Aleksander Toom olnud enese üteluse järele enne Pühas „kirikukoolmeistriks“ (Püha kiriku arhiivi paberid nii palju kui mulle silma puutus niisugust köstrit või kohati, kus murdes „kirikukoolmeistrist“ ei tunne. Samuti ei kuulnud ma sääl temast ühtegi juttu temast. Nähtavasti on siin ainult see õige, et prohvet enne üldse kusagil köstriks on olnud). Õpetaja Frank surma järele astunud ta Valjalas esimest korda üles; nimelt vanal surnuaial, kus ta pärast õpetaja – missionääri – jutlust samalt kohalt, kust enne õpetaja rääkinud rahvale kõnet hakkanud pidama. Ta rääkinud õpetajate vastu, neid omakasupüüdmises süüdistades ja neile etteheiteid tehes, et nad sugugi oma õpetuse järele ei ela. Ta nõudnud, et õpetajad hoopis palgata kogudusi peaks teenima. Alguses pidanud prohvet oma jutlusi Valjalas otse kiriku ukse ees. Kui õpetaja teda keelama hakkanud läinud ta kirikut ümbritsevast aiast väljapoole ja viimaks valinud ta oma kõne ning jutlustamiskohaks kirikust vähe eemal oleva kingu.

Prohvet ise nimetanud end ka Johannese Ilmutamise raamatus (vistist) 11. peatükis 3 salmis mainitud teiseks tunnistajaks või küünlajalaks.

Õpetaja ja köster nimetanud prohvetit „haigeks meheks“, kuid siiski jäänud rahvas hulgana teda kuulama. Pärastpoole läinud prohvet Kuressaarde ja jutlustanud sääl rahvale kiriku juures puu otsas. Viimaks tulnud politsei ja kiskunud prohveti puu otsast maha, talt ühtlasi ka piiblit ära võttes (Jutust nimet eelpool. l. 38, jooneal. Mk.1).

Aleksander Toom, kes end prohvet Habakuk II nimetanud, alganud oma jutlusi õpetaja Frank matuse ajal. Omade kõnede pärast sattunud ta pea vastuollu kirikueestseisja  ning oma peremehe – Lööne mõisa härra v. Buxhoevdeniga ja lahkunud metsavahi ametist, mida ta Löönes pidanud (Jutust nimet. eelpool. l. 21, jooneal. Mk. 1).

7) Haridusline seisukord vanemal ajal (vt. I-osa l. 61, jooneal. Mk x).

Kui jutustaja (jutust. nimet eelpool l. 25, jooneal. Mk 3) veel kooliealine olnud, siis kestnud õpetus koolis ainult üks päev nädalas. Isegi õpetaja pole kirjutada osanud.

Jutustaja (nimet. eelpool l. 26, jooneal. Mk. 1) olnud 12-aastane, kui ta õpetaja Franki ajal kihelkonnakooli läinud. Kooliõpetajaks olnud noorem Dawidson, kellel ise nähtavasti suurem haridus puudunud. Ta õpetanud eesti keelt, kirjutamist, rehkendamist, usuõpetust, laulmist ja geograafiat. Kooliaeg kestnud 3 aastat. Pärast saanud jutustaja Siiksaare külla kooliõpetajaks ja pidanud sääl seda ametit 30 aastat, kuni viimaks venestusajal, umbes 25 a tagasi lahti lastud, sest et ta küllaldaselt vene keelt pole osanud, mida omal ajal koolis ei õpetatud.

Oma ametisoleku viimastel aastatel olnud jutustajal palgaks 25 rubla aastas, mis „landraatide“ poolt määratud olnud ja mille Uue-Lõve mõisa härra välja oli pidanud maksma. Palga kättesaamine olnud väga korratu ja sündinud olles pika päälekäimise ja nurumise järele. Sellest samast palgast – 25 rublast (mille eest sellal vahest umbes 12 ½ vakka vilja võidud osta, pidanud ta ka oma vallamaksud õiendma, mille summa siis 3-5 rublani aastas olnud. Jutustaja olnud oma palga poolest terves kihelkonnas kõige paremal  järjel, sest teised kooliõpetajad saanud palju vähem, üksikud ainult mõne rubla.

Kui jutustaja (Uue-Lõve kõrgema algkoli juhataja härra Nurm) 1898. aastal Saaremaale kooliõpetaja ametisse tulnud, siis olnud kooliõpetajate kõige suurem palk 30 rubla aastas. Mõnel pool antud neile aga ainult mõni vakk vilja, nii et nad kevadetl ühes teiste saarlastega sunnitud olnud „ülemaale“ kraave kaevama minema. Õpetus kestnud sellal küll juba 6 päeva nädalas. Enam kui viiskümmend aastat tagasi olnud Pöides ükskooliõpetaja, kes isegi lugeda ei osanud. Ta pandud sellepärast ametisse, et teda nekrutiks minekust päästa. Kirjaoskamatu kooliõpetaja tulnud omaga täiesti välja, sest et vanemad sellal ise kodus oma lapsi õpetanud, nii hästi-kurjasti kui nad seda osanud (jutust nimet eelpool l. 9, jooneal. Mk.2).

8. Härkamisaeg. Vt. I-osa l. 62

9. Venestusaeg. Vt. I-osa l. 62.

10. 1905 a. liikumised.

Kogulas peetud mõisa küünis koosolekuid, mis kokku tulnud Kuressaarest laiali saadetud lendlehtede kutsel. Liikumise eestvõtjaiks Kuressaares olnud: Röösa mõisa rentnik Aleksei Schumann, Kärner ja vallakirjutaja Rauk. Esimeses järjekorras antud välja mõisnikkude vastu ja nõutud nende vappide kõrvaldamist Kirikust, siis alles hakatud tüürima ametnikkude määramisele kohalikkude elanikkude hulgast ja nende üldise valitavuse pool. 1906 a. algul ilmunud karistussalk. See pole küll kedagi peksnud, kuid ikkagi ühe noormehe Jõõris maha lasknud ja teised arvatavad pääsüüdlased Riiga kinni viinud (Kogula valla sekretäri jutustuse järele) (Reomäe apostliku õigeusu kiriku kroonika järele viidud üldse 28 inimest Riiga, nende hulgas kaks Valjalast. Lahti lastud nad 1907 a).

1905 a. olla Jõõris kohaliku mõisniku vastu vaenulik käärimine rahva seas maad võtnud. Põletatud ära 2 mõisa heinaküüni. Mõisnik põgenenud viimaks jõulu eel ära Kuressaarde. Järgmise aasta veebruarikuus tulnud karistussalk, kes ühe noormehe maha lasknud. Noormehel ei olla rahva teada muud suuremat süüd olnud , kui et ta punase lipuga (mille moodustanud kepi otsa seotud punane taskurätik) mõisas käinud (Jutustaja põhjal, mille kuulsin Jõõri külas Valli talus).

11. Okupatsiooni aeg.

Saare vallutamisel 1917 a. sügisel pannud saksa sõjaväelased teeäärseis kohis rüüstamisi  toime. Hiljem seadnud sakslased sõjaväelise miilitsavalitsuse sisse. Uue-Lõve mõisa asutatud komandantuur. Miilitsa komando , mis 5-6 mehest koosnenud asunud Kogula, gendarme`id – 2 meest – Jursi mõisa. Need kõik valvanud okupatsioonivõimude käskude täitmise järele. Vallavalitsused olnud „kohustatud“ Kuresaare Teatajat“ tellima, mis ametlikuks leheks olnud ja kahel keelel ilmunud. Üldse jäänud Saaremaa kogu okupatsiooni kestel mandrist peaaegu täiesti isoleerituks. Isegi mandri posti, eriti lehti, ei saadud naljalt.

Just uue aasta hommikul 1918 käsutatud Kogula vallast 100 töölist Orissaare maanteed autosõiduks lahti kaevama (Kogula valla sekretärilt saadud andmeil).

Haeska küla elanikkude arvates olid saksa okupeerivad väed kahenädalise vaba röövimise luba saanud, mida nad väga agaralt ja isegi kauem kui kaks nädalat kasutanud. Hiljem seatud sõjaväeline miilits sisse, mis sõjaväe rüüstamisele ja omavolile lõpu teinud.

Küla elanikud aimanud hädaohtu ja peitnud juba aegsasti  omad väärtuslikumad asjad ja varanduse kas maa sisse, koobastesse, keldritesse, heinaküünidesse või heinakuhjadesse. Loomad aetud metsa ja soosse varju, kus neid nooremad inimesed karjatanud, kes külasse tulla kartnud (iseäranis naisterahvad). Neilt, kes sakslastelt midagi halba ei lootnud ja neid rahulikult ootama jäänud, riisunud nad, mis aga kätte juhtunud, olnud see siis söögi- või riidekraam, või mõni muu väärtuslikum asi, isegi paremad saapad kiskunud nad inimestel jalast ja võtnud neil paremad riided seljast. Talumeestelt viinud nad pääle kõige muu veel vankreid, hobuseid, lehmi, lambaid, sigu, hanesid, kanu, üldse kõike, mil vähegi väärtust olnud või mis kuidagi süüa kõlanud. Nii koristanud nad ära isegi metsa peitu aetud, kuid rebase kätte sattunud ning murtud haned (jutust. nimet. eelpool. l. 61, jooneal. Mk. 1).