Rakvere kihelkond. Ajalooline suuline rahvatraditsioon. Kogunud ja koostanud E. Suurväli 1932-1933 a.

I Asjalised mälestised

Hiiekohad ja ohverdamise paigad

1. Hiiekoht: Kaarli asunduses, Raudlepa kl., Järve tl. maal. Külast 1 km. S. pool. On kõrgem koht lausk-heinamaal. Peaaegu ruut, mille küljepikkus umbes 150 m. Vanasti kasvanud seal puud, peamiselt lepad ja kased, kuid mõni pärngi. Sellel künkal käidud ohverdamas, kuigi „hallis minevikus“, nagu teab rahvasuu (1).

2. Hiieallikas: Nurme kl. küla S. poolsest küljest umb. 400 m. W. pool, Kunda-Rakvere raudteest 500 m. O. pool, heinamaal. Nimetatakse teda „Kullimäe“ allikaks. Veel hiljutigi tarvitatud allika vett arstirohuks. Varemini käidud seal ohverdamas, viidud allikasse raha, ehteasju jm (69).

3. Ohvrikivi: Ubja as., Aresi kl, Ubja mõisast 2 km. NO pool, Kunda-Rakvere raudteest 500 m. O. pool. Kivi praegu lõhutud (7).

4. Hiiekoht: n.n. „Hiiemägi“, asukoht Vaekülas, Hiiemäe tl. maal. Tallinna-Narva raudteest 30-40 m. N. pool, Vaeküla jaamast umb. 1 km. Rakvere pool, maantee ja raudtee ristlemiskohal. Praegu asub kõrgemal kühmul tuuleveski. Varemini olnud see küngas ohvrikohana tarvitusel. Künkal kasvanud pärnad ja tammed. Rahvasuus liigub jutt, et püha koht, mis olnud alati „au sees“, olevat kaitsnud kohapealset ümbrust sõdade ja muude õnnetuste eest (38).

5. Hiiemägi (tuntud ka „Annemäe“ ja „Ellemäe“ nimede all). Asub Tõrma kl. OS suunas, umb. 1 km. kõrgem mägi. Varemini tarvitatud hiie-mäena-ohverdamispaigana. Täpsemalt ei teata midagi (60).

6. Kohala koolimaja (mõisahoone) taga, 1 km OS poole koolimajast asub „Hiie-lepik“, kõrgemal künkal. Ümberringi on madalam soo. Varemini tarvitatud seda ohverdamiskohana ja palvetamispaigana (38).

Maalinnad

1. Pahni linnamägi (Haljala khlk.)

Säilub traditsioon, et Pahni linnamäel olevat olnud tubli vall, mis kaitsenud vaenlase tuleku puhul naisi ja lapsi. Kunagi olevat lahingut peetud koguni rootslaste (?) vastu, kes tulnud rüüsteretkele Eestisse. Isegi taanlaste (?) eest olevat ümbruskonnast kogunetud mäele ja eduga kaitstud nende vastu endid (9).

Talud

1. Järni kl. praeguse „Juhani-rahva“ tl. kohal olnud varemini talumaja ahervarred. Samale kohale ehitati uued hooned. See maja-ase olevat Juhani-rahva käes mitmeid põlvi (58).

2. 3 talu ahervarred, Arknal, vanast koolimajast umbes 500 m. O. poole, all heinamaa veerel. Seda jutustanud teadeteandja isa oma isa suust kuuldu põhjal (67). Väliselt pole praegu õieti midagi näha, on vaid kolm kõrgemat kühmu, üksteisest umbes 50 m. eemal. Need kühmud on keskmiselt umb. 10 m. diameetriga ringid.

Lahingu- ja pelgupaigad

1. Teatakse, et V-Jaagupi khlk. asuvas Vinni mägedes olnud suuremaid lahinguid Põhja sõja aegu, venelaste ja rootslaste vahel. Venelased saanud tublisti lüüa. Lahingut juhatanud rootslastel Kaarel XII ise, kuna venelastel kindral Šeremetjev. Venelased põgenenud peale otsustavat lahingut korratutes ridades Narva poole (12, 22).

2. Kohala as., Kohale ms-ast 300 m. SW pool, Rakvere-Kohala teekaldal, S. pool teed n.n. „Kalmumännik“. Seal kohanud Rootsi ja Vene väed. Lahingus langenud üks Rootsi kindral ja ka Venegi kõrgemaid ohvitsere. Kaotajad olnud venelased, kes põgenenud Narva poole. Hiljem vene valitsuse aegu olevat nimetatud see männik ja ümberkaudne ala „maksu-vaba“ maaks. Sellelt maatükilt ei tulnud maksa makse ega kanda mingeid kohustusi Vene riigi vastu. Samasugune „maksu-vaba“ maatükk olnud ka Saksi vallas (44, 45).

3. Pelgupaik: Karitsa kl. S. pool, „all soos“. Soos asuvad kolm küngast, „Ees“, „Kesk“ ja „Tagaharu“, on külast umbes 1,5 km. eemal. Soo on praegugi pehme, varemini aga veel enam, nii et jalgsigi küngastele-peas oli hädaohtlik ja raske. Sinna jooksnud sõja- ja hädaohuaegadel inimesed redusse. Sinna jookstud peitu isegi Vene-Rootsi sõja aegu. Vanasti koguni viinud salatee sinna, mida teadnud ainult vähesed päris kindlalt (17).

4. Varudi as. on soo. Selles olevat suured laukad ja kaevikud. Sinna läinud inimesed rahututel aegadel redusse. Nimetatud soos olevat üks kõrgem küngas, kus siis inimesed olnudki peidus (37).

5. Laanemõisast N poole 1 km. asub n.n. „Marja-soo“. Seal käidud sõja aegu peidus. Erilist varjatud kohta ei teata. Küll aga olnud soo varemini väga pehme, kus liikuda võinud ainult see inimene, kes seal õppinud käima (17, 18).

6. Kohala-Uhtna vahelisest teest ON poole 1 km. asub n.n. „Püstkivi“ mägi. Selle lähedal – 50-75 m. S. pool on soo, milles olevat koobas. Räägitakse pelgupaigast. Praegugi olevat tunda veel ehituse aset (19, 68).

Teised mälestised

1. “Koidumägi“, asub Mätliku kl. ja Lepna as. vahelisel alal. Tavaline 3-4 m. kõrgune liivaküngas, millel praegu kasvavad kuused. Vanasti kogunud mõisa teomehed sinna koiduajaks ja oodanud seal kupja. Sellest ka nimigi – „Koidu“ (31).

2. „Arupealne“, asub Rakvere-Tallinna maantee ja Rakvere-Tallinna raudtee ristlemiskohast 1 km. W. poole. Maanteest 500 m. N. poole, Laanemõisa põldudel. Sinna Arupealsesse maetud kunagi suure katku aegu inimesi. Sellest peale aga eksivat inimesed seal hõlpsasti. Kuugi paistvat seal hoopis teisest kandist. Kunagi eksinud sinna päise päeva ajal Rakvere pastorgi – L. Pallon (17, 18).

3. Kivirist, asub Ulja kl. põllul. (Kadrina khlk.) Rist olevat praegugi näha. Selle saamisloo kohta kaks seletust: 1. olnud pulmad. Peigmehe hobune läinud lõhkuma ja pruut saanud surma. Kurbuses pannud peig oma armsale pruudile mälestuseks sinna kohta kiviristi (47). 2. Rootsi kuningas Kaarel XII, Pärnust tulles, kohanud sellel kohale venelaste eelsalka. Tekkinud võitlus. Rootslaste seast langenud ka üks kindral. Kaarel XII lasknud tema mälestuseks püstitada risti (13).

4. Kindrali haud: asub Uhtna ms-a ja Sämi kl. vahel, idapool teed kuusikus. Sinna maetud kunagi üks kindral. Väliselt praegu näha pole midagi. Vanasti räägitud, et seal olevat olnud Rootsi-Vene sõja aegne eellahing, kus surma saanud ka üks Rootsi kindral, kes maetudki sinna samasse. Varemini käidud seal kaevamaski – salaja, peamiselt öösiti. Leidudest kuulda pole (14, 56, 25).

5. Maaalused käigud: Rakvere lossi ja Pahni linna mäe vahel olevat olnud ühendus maaaluste käikude kaudu. Kunagi, kui Rakvere mõisa omanikuks oli v. Rennenkampf, olevat kaks poissi alustanud Rakvere Vallimäe keldritest teekonda sinna. Nad jõudnud raudtee kohani (rongi sõitmist olevat kuulnud), siis aga kartes eksida, tulnud tagasi. Selle peale lasknud v. Rennekampf käigud sulgeda (14, 55, 57).

6. „Kabel“ asub Jäätma kl. praeguse Luugenbergi tl. kohal. Enne Luugenb. elamu ehitamist olnud seal kabel. Surnutele visatud paekive peale ja pandud paekivist hauamärkki (?). Praegu pole midagi näha. Ka ei ole teada leidudest (61).

7. „Küla-aseme mägi“ asub Karitsal. See olnud endine küla, nimega Sjaanepi. Vanasti olevat sellel mäel sõidetud esimese lume ajal uhkete täkkudega, nimelt olnud seal kaks jõukat talu, mõlemail vägevad hobused. Sellel mäel olnud siis võidu-ajamine. Ümbruskonnast käidud hulgana seda vaatamas (? 30).

8. Pikerkune kivi, n.n. „Toolse rannamehe tütar“, ka „Pikk-kivi“ asub Kaarli as, Raudlepa kl, Matsimadi tl. põllul, Vana Kaarli ms. poole viiva tee ääres. Talust umb. 250 m. W. pool. See on inimese kõrgune kivi. Selle lähedal teine, peaaegu samasuur, tuntud „varanduse kuristiku“nime all. Selle kivi tekkimise kohta on muinasjutt: elanud korra rikas rannamees. Tal olnud tütar, kes pole võtnud ühtegi kosilast vastu. Nimelt pidanud nii isa kui ka ilus tütar kõiki vaeseiks. Lõpeks sõitnud üks must mees 7 musta täkuga kosja. Võetudki kosjad vastu. Kosilane olnud aga vana kuri ise. Peetud uhked pulmad. Peiu-koju sõidul saanud pruut teada, kes tema peig. Sellepeale muutunud pruut ehmatusest kiviks Toolse mäel. Samuti tema veimevakk. Tema hinge viinud kurat aga põrgu. Hiljem vedanud kaks vaest meest kivid seal ära ja nii sattunudki nad Kaarli as (? 12).

9. Kaevu ase: Karitsa kl., Iisari tl. maal. Talu elamust 40-50 m. S. pool. Mõnikümmend aastat olnud ta pealt kinnikasvanud ning vana pihlakas kasvanud kaevu kohal. Hiljem selgunud, et all on kaev, millel peaaegu kivistunud tammepuust rakked sees (11).

10. Külaase, asub Vaekülas, Raudsete tl. maal. See on kõrgem koht, mida teatakse olevat rootsiaegse külaasemena. Siin on mõnes kohas veel ahervarede asemeid märgata ning on leitud kaks Preisi rahagi kunagi sealt (3).

II Arhiivid

Rakvere kirikuarhiiv

Kirikuarhiivi asutamisest ja ajaloost on väga vähe andmeid. Ja needki, mis on kandunud põlvest-põlve Rakvere kirikuõpetajate – Pallonite läbi, on hämarad ja segased.

Teatakse vaid seda, et mitmekordsete kirikuruumide põlemise tagajärjel hävines igakordselt ka arhiivainest, kas tervena või osakaupa. Mõned vanemad ürikud 18. s. olevat säilunud ainult selleläbi, et tulikahjude aegu viimased olnud pastori või kirikukonvendi liigete käes kodus.

Praeguses seisukorras oleva arhiivi korraldamistöödele asuti a. 1923 ja on järgnevatel aastatel suure rutuga lõpulegi viidud.

Arhiiv-aines asub pastoraadis, kirikukantseleis. Selleks on ehitatud eriline sisemine tulekindel ruum kantselei sisemisse seina. Ruumi suurus on 2 x 1,5 x 2 m. 3-es seinas on neljakordsed riiulid, mis kõik tihedalt a-materjaliga täidetud. Arhiivi korraldamise eest hoolitseb palgaline kantseleid jõud. Praegune seisukord: hea.

Rakvere kirikuarhiivi nimistu:

1. Maakoguduse perekonnaraamat 1830-1839
2. Maakoguduse perekonnaraamat 1839-1849
3. Maakoguduse perekonnaraamat 1865-1876
4. Maakoguduse perekonnaraamat 1877-1900
5. Rakvere valla perekonnaraamat 1840-1849
6. Rakvere valla perekonnaraamat 1880-1900
7. Rakvere valla perekonnaraamat „M“ tähest kuni „W“ täheni lõpetatud 1922 a. „A“-„L“ täheni hävitatud, „M“-„V“ purunenud osaliselt
8. Rakvere linnakoguduse perekonnaraamat 1836-1849
9. Rakvere linnakoguduse perekonnaraamat 1849-1859
10. Rakvere linnakoguduse perekonnaraamat 1870-1882
11. Rakvere linnakoguduse perekonnaraamat 1882-1902
„A“-„L“ incl., lõpetatud a. 1922; „M“-„V“ purustatud
12. Rakvere saksakoguduse perekonnaraamat 1890-1900
13. Rakvere saksakoguduse perekonnaraamat 1900-1923
14. Ajutine perekonnaraamatu asetäitja: Kartoteeg „A“-„V“; tähed „K“ ja „L“ kahes, teised tähed ühes vihus. Kokku vihke 21.
15. Sündinute register, maakogudus 1834-54
16. Sündinute register, linnakogudus 1834-54 (1 eks.)
17. Sündinute register, maakogudus 1855-69 (1 eks.)
18. Sündinute register, maakogudus 1870-82 (1 eks.)
19. Sündinute register, maakogudus 1883-91 (1 eks.)
20. Sündinute register, maakogudus 1892-1902 (1 eks.)
21. Sündinute register, maakogudus 1903-1922 (1 eks
22. Sündinute register, maakogudus 1923 (1 eks.)
23. Sündinute register, linnakogudus 1855-78 (1 eks.)
24. Sündinute register, linnakogudus 1879-91 (1 eks.)
25. Sündinute register, linnakogudus 1892-906 (1 eks.)
26. Sündinute register, linnakogudus 1907-16 (1 eks.)
27. Sündinute register, linnakogudus 1919-1922 (1 eks.)
28. Kuulutatute register, maakogudus 1834-59
29. Kuulutatute register, linnakogudus 1846-59
30. Kuulutatute register, maakogudus 1860-73
31. Kuulutatute register, maakogudus 1874-91
32. Kuulutatute register, maakogudus 1892-1911
33. Kuulutatute register, maakogudus 1911-22 (purust.)
34. Kuulutatute register, linnakoguduses 1860-74
35. Kuulutatute register, linnakoguduses 1875-92
36. Kuulutatute register, linnakoguduses 1893-1911
37. Kuulutatute register, linnakoguduses 1912-18 (purust.)
38. Kuulutatute register, linnakoguduses 1919-22
39. Laulatatute register, maakogudus 1834-54
40. Laulatatute register, linnakogudus 1838-54
41. Laulatatute register, maakogudus 1855-77
42. Laulatatute register, maakogudus 1878-91
43. Laulatatute register, maakogudus 1892-08
44. Laulatatute register, maakogudus 1909-22
45. Laulatatute register, linnakogudus 1892-08
46. Laulatatute register, linnakogudus 1909-18
47. Leerilaste register, linnakogudus 1841-91
48. Leerilaste register, linnakogudus 1892-1905
49. Leerilaste register, maakogudus 1834-91
50. Leerilaste register, maakogudus 1892-1902
51. Lauarahva registrid 1801-1923 (18 eksempl., mõned aastakäigud puuduvad)
52. Väljaläinud ja sissetulnud kirjade registrid 1826-1923 (kokku 12 eks.)
53. Kinnitatud kirjade register 1812-25 (1 eks.)
54. Sündinute, laulatatute ning surnute register Rakvere maa- ja linnakoguduses 1834-1843 (1)
55. Kiriku-konvendi otsused 1772-1790
56. Kiriku-konvendi otsused 1790-1918
57. Kiriku-nõukogu otsused 1919-23 ja edasi
58. Kiriku eesseisuse otsused 1919-1923 ja ed.
59. Konsistooriumi teated 1799-1810
60. Konsistooriumi teated 1811-1835
61. Konsistooriumi teated 1836-1845
62. Vaeste hoolekogu prtkl. raamat 1899-1909
63. Vaeste hoolekogu prtkl. raamat 1909-1923
64. Õpetaja leskede kassaraamat 1900-1920
65. Kiriku-teede kirjeldus 1875-1884 (2 eks.)
66. Kiriku-teede kaardid 1875- (3 eks.)
67. Mittheilungen-Ulmann 1838-70 (24 eks.)
68. Mittheilungen und Nachrichten 1858-89 (22 eks.)
69. Matw. Zur Geschrichte des Kircheredesens (4 eks.)
70. Fortschritte und Rückschritte, Hoffmans ( 1 eks.)
71. Geschrihte el. St. Petri (2.)
72. Theologie und Kirche 1859-70 (11 eks.)
73. Естл. губерн. выбомости 1853-1870 (12 eks.)
74. Maa valla kuulutaja 1866-89 (6.)
75. Sonntagsblatt 1900-1902 (2.)
76. Veneaegsed „Ukaasid“ 1818-1850 (23.)
77. Eestimaa Talurahva Seadus, eestikeelne (1.)
78. Eestimaa Talurahva Seadus, saksakeelne (1.)
79. Kantsli klade 1894-1898
80. Kantsli klade 1898-1905
81. Mitmesugused vanad lauluraamatud, palveraamatud, piiblid, agendad ning muud pühakirja-sisulised raamatud
82. Mitmesugused vanad seadustikud
83. Sissetulnud kirjad, kirikutähed, tunnistused jne. pakkides (62.)
84. Liikmekaartide ja mitmes. teiste kviitungiraamatute kontsad
85. Kirikukaardid ja plaan (2 eks.)
86. „Meie kirik“ 1922 a. käik
87. Rev. Wochentliche Nachrichten (47 eks.)
88. Gerechtigkeitsklade 1791-1838
89. Gerechtigkeitsklade 1900-1922 (4.)
90. Eestikeelne piibel (1.)
91. Sissetulnud kirjade juhend 1776-1908 (1.)
92. Missiv 1892-1910

Rakvere vallaarhiiv

Vallaarhiiv asut. a. 1870. Lõpule jõuti selle tööga a. 1896. Esialgne korraldus olnud lihtne: arhivaalid koondatud aasate-viisi, siis tematiseerimise põhimõtteks olnud enamikus ainult kronoloogia.

Rakvere vald, tema praeguses suuruses, on „sündinud“ 1894. a. viiest vallast, nimelt: Kloodi, Mädapea, Piira, Karitsa ja Rakvere valdadest. Nimetatud aastal valdade koondamisega koos toodi üle ka endiste valdade arhiivid. Need olnud enamikus korraldamata. Samal ajal korraldati Rakvere vallaarhiiv uuesti ümber, nüüd juba täielikumalt. Põhimõtteks võeti kronoloogia kui ka sisuline külg arhiivainese korraldamisel (41).

Praegune valla-arhiiv asub vallamajas, kantselei-ruumi kõrval eriruumis, puust kapis. Ruum pole tulekindel. Arhiivainest on 2,5 x 2,5 m = 6,25 jooksvat meetrit. Üldiselt on arhiivi hoolikusega püütud korras hoida. Nimistu on täielik ja korrektne. Arhiivi korraldaja oli ja on praegune Rakvere valla sekretär, hra. Hammer.

Rakvere vallaarhiivi nimistu.

1. Полка I отдчление I.
ДѢла волостного суда сь 1890 г. по 1896 г.
2. Полка II
ДѢла волостного суда сь 1897 г. по 1901 г.
3. Полка III
ДѢла волостного суда сь 1902 г. по 1907 г.
4. Полка IV
ДѢла волостного суда сь 1908 г. по 1913 г.
5. Полка VI
Нарядн. входящих бумаг сь 1891-1913.
6. Длорабиты суда 1891-1913.
7. Старыя книги волостного суда.
8. Kloodi kogukonna kohtu protokolli nöörraamat 13.II 1867-11.XII 1870
9. Kloodi kogukonna kohtulepingute kinnitam. nöörraamat сч –
10. Kloodi koguk. kohtu protokl-i. nöörraamat 1871
11. Kloodi koguk. kohtu peaprotokl-i nöörraamat 1880
12. Kloodi koguk. kohtu peaprotokolli nöörraamat 1880
13. Kloodi koguk. kohtu peaprotokolli nöörraamat 1888
14. Karitsa-Piira kohtu peaprotokolli nöörraamat 1871
15. Karitsa-Piira nöörraamat aktide kinnitamiseks 1871
16. Piira vallakohtu peaprotokolli raamat 1874
17. Karitsa vallakohtu peaprotokolli raamat 1877
18. Mädapea vallakohtu peaprotokolli raamat 1871
19. Mädapea vallakohtu peaprotokolli raamat 1879
20. Sõmeru vallakohtu peaprotokolli raamat 1867
21. Sõmeru vallakohtu peaprotokolli raamat 1871
22. Sõmeru vallakohtu peaprotokolli raamat 1876
23. Sõmeru vallakohtu peaprotokolli raamat 1886
24. Rakvere vallakohtu peaprotokolli raamat 1867-85
25. Исходчшiе журналь сь 1891-1912
26. Журналь входящихь бумаг с 1893-96
27. Актовая книга сь 1891-1908
28. Настольные регстра
29. Денежные книги
30. Полка I
Наряды вол Правления 1902-1908
31. Полка II
Наряды вол Правления 1909-12
32. Полка III
Наряды вол. Гудовления за 1913. г.
Magasini raamatud:
33. Karitsa-Piira 1841-66
34. Karitsa-Piira 1880-89
35. Karitsa-Piira 1892-1895
36. Karitsa-Piira 1897-1902
37. Karitsa-Piira для отпуска бѢднымъ безвозмездно 1873-80
38. Karitsa-Piira по отдѢльнымъ заемщикамъ 1874-90
39. Karitsa-Piira по отдѢльнымъ заемщикамъ 1891-96
40. Karitsa-Piira для отпуска бѢднымъ безвозмездно 1905-1910
41. Karitsa-Piira тоже по. отд. заемщикомъ 1905-1910
42. Karitsa-Piira тоже по. отд. заемщикомъ 1897-1901
43. Общ. Пира по отд заемщикамъ сь 1876-1896
44. Общ. Пира общая сь 1874-93
45. Общ. Пира для отпуска бѢднымъ безвозмездно 1883-85
46. Общ. Пира для отдѢльныхъ заемщиковъ 1897-1902
47. Общ. Везенбергъ общая съ 1874-95
48. Общ. Kаррицъобщая съ 1873-1881
49. Общ. Пейтъ по отдъльн заемщ. съ 1875-96
50. Общ. Пейтъ общая съ 1871-96
51. Общ. Пейтъ отпуска бѢдн. безвозм. 1878-1891
52. Общ. Пейтъ по отд. заемщикамъ съ 1897-1902
53. Общ. Меттапе отд. заемщ. съ 1873-1896
54. Общ. Меттапе отд. заемщ. съ 1897-1902
55. Общ. Меттапе общая съ 1873-1895
56. Общая магазинная по волости 1896-1910
57. Тоже съ 1910 года подть продажи
58. По отд. заемщикамъ съ 1910
Алоравиты запасныхъ
Посемейные списки
59. Общ. Везенбергь
Карриць
Меттапе
Пейть
Пира
Составленне съ 1909 году
Тоже составл. съ 1883 году
60. Общ. Везенбергь
61. Общ. Карриць
62. Общ. Меттапе
63. Общ. Пейть
64. Общ. Пира
Книги постановлений Старшины
65. Общ. Пира
66. Общ. Везенбергь
Оспенныя книги
67. Общ. Везенбергь
68. Общ. Пейть
69. Общ. Меттапе
70. Общ. Пира
71. Общ. Карриць
72. Общая по волости съ 1890 г.
73. Вьдомость о дьтяхъ ко.......рив. осно 1896-1912
Кассовыя книги
Старыя
74. Общ. Карриць
75. Общ. Меттапе
76. Общ. Везенбергь
77. Общ. Везенбергь
78. Общ. Везенбергь
79. Общ. Карриць
80. Общ. Пира
81. Общ. Карриць
82. Общ. Пейть
83. Общ. Пира
84. Переходящихъ суммъ
85. Расносныя почтово-получательсiя по прегровожд. арестантахъ - книги
86. Кассовыя книги по продовольственному капиталу
87. Кассов. по прод. капит. 1896-1899
88. Кассов. по прод. капит. 1897-1900
89. Кассов. по прод. капит. 1901-1908
90. Кассовыя книги (новыя) по волостному капиталу съ 1897, 94, 1901, 1909, 1913, 1914 г.
91. Квитанц сонныя съ 1894-1913
92. Квитанц сонныя съ переходящихъ суммъ 1900-1902
93. Квитанц сонныя съ 1912 г.
Книги мiрчкихъ сборовь
94. Общ. Меттапе1873
95. Общ. Пира 1890
96. Общ. Карриць 1890
97. Общ. Карриць 1885
98. Общ. Карриць 1882
99. Общ. Пейть 1890
100. Общ. Пейть 1873-87
101. Общ. Везенбергь 1888-1890
102. Общ. Везенбергь 1890-95, 96
103. Общ. соединной влости 1897-1913
104. Паспортные алфавиты съ 1895-1914
Паспортные настольные рeeстра
105. волости Карриць 1871-1892
106. волости Меттапе1871-1893
107. волости Пира 1873-1893
108. волости Пейть 1888-93
109. волости Везенбергь 1867-95
110. Соединенной волости 1895-1913
Протокольныя книги схода выборпыхь и общаго схода
111. волости Меттапе съ 1871-1892
112. волости Карриць съ 1871-1890
113. волости Пира съ 1871-1886
114. волости Пейть съ 1866-1884
115. волости Везенбергь съ 1867-1894
116. По соедининной волости съ 1894-1914
117. Настольные реeстра на 1907-1912
Полка 4
Старые исходощiе и входящiе журналы
118. Входящiе 1891-1906
119. Исходящiе 1892-1906
120. Revisjoni kirjad 1858-1884
121. Rentei passideraamat 1895-1909
122. Passiraam. eest sissetulnud raha raam. 1893-1896
123. Tagavaraväelaste registreerim. raam. 1893-96
124. Tagavaraväelaste registreerim. raam. 1903-1908
125. Magasi-laenu kviitungi raamat 1902-09
126. Rakv. kogukonna magasiaida vilja väljaandm. ja võlaraamat 1907-1912
127. Vallakohtudelt saadud trahvirahade raamat 1893-1909
128. Tagavaraväelaste registr. raamat 1906-1914
129. I järgu maakaitseväel. registr. raamat 1908-1914
130. Rentei passide raamat 1910-1917
131. Edasiantavate summade raamat 1911-19
132. Raharaamat 1912-1915
133. Posti raamat 1913-1917
134. Tõrma ja Kloodi koolide kapit. raamat 1913-1918
135. Passide raamat 1914-1916
136. Lauajuhend üldiste paberite jaoks 1914-15
137. Lauajuhend maksude sissenõudmise asjus 1914-15
138. Vallamaksu maksjate nimestik 1914-15
139. Tähestik nõukogu protokl. raamatujuure 1900-15
140. Vallanõukogu ja täiskogu otsuste raamat 1914-15
141. Kassaraamat valla kapit. jaoks 1915-16
142. Magasi-kassa raamat 1915-16
143. Vallanõukogu ja täiskogu otsuste raamat 1915-19
144. Lauajuhend hoolekande asjus 1916-17
145. Valla toitluskomitee protok. raamat 1917-1919
146. Valla toitluskomitee laduraamat 13.V.1917-19
147. Kuritegevuste registreerim. raamat 1918-19
148. Valla toitlusosakonna kassaraamat 5.IX.1915-16
149. Valla toitlusosakonna kraami sisset. raamat 1919-21
150. Valla toitlusosakonna väljaandmise raamat 1919-21
151. Valla toitlusosakonna majapidam. arve 1919-21
152. Liisupoiste nimekirjad 1871-1916
153. Karist. isikute nimekiri 1902-16
154. Elanike nimekiri klasside järgi
155. Perekonnaraamat 1911-14
156. Inventari raamat 1909-25
157. Hulk hilisema ajajärgu arhiivmaterjali, mis alles korraldamisel.

Sõmeru vallaarhiiv

Arhiiv asutatud alles a. 1917. Enne seda oli kõik kogunenud materjal korraldamata, süstematiseerimata. Sõmeru vald on 1890. a. valdade koondamise järgi endiste Uhtna, Kaarli, Arkna, Aresi, Kohala ja Sõmeru valla-kogukondadest koondatud ühend-vald. Koos administratsiooni koondamisega toodi üle ka nimetatud väiksemate valdade arhiivid, peamiselt küll täiesti korraldamata arhivaalid. Nii puudunud kõikidel nimistud. Pealegi olevat mitmesuguste segadustega ja ületoomisega seoses palju väärtuslikke arhivaale kaotsi läinud. Sellest teadmisest lähtudes on praegusegi arhiivi korraldamisel tehtud põhjalik selektsioon: väärtusetu heideti kõrvale ja osalt hävitatud täiesti. Selektsiooni teinud vallasekretär (50).

Arhiiv asub eriruumis, tule vastu täiesti kindlustamata: ruumi viiv uks on harvakskuivanud kuuse-laudadest, kapid samuti. Üldse on 4 kappi, kus neljal riiulil tolmunud arhivaale. Kappide laius 1,5m x 4 x 4 = 24 jooksvat meetrit. Üldiselt on praegunegi korraldamine puudulik, otse hooletu. Paljud arhivaalid on nummerdamata, nimistu koostatud hooletult ja ebatäpselt. Paljud vanemad arhivaalid on viimasest väljajäetud. Praegune vallasekretär Sein ütles, et „mingisugustel pisikestel raamatutel tähtsust pole“. Nähtavasti ongi ta sellest põhimõttest juhituna jätnud osa ülesandest täitmata ja tehtugi juures olnud lohakas (50).

Sõmeru vallaarhiivi nimistu.

1. Vallast ajutiselt äraolevate tagavaraväelaste raamat 1892-1908
2. Vallast ajutiselt äraolevate tagavaraväelaste raamat 1907-1908
3. Valla tagavaraväel. tähik kuni a. 1908
4. Kohala kogukonna magasikassa ja väljaandmise raamatud 1892-1909
5. Sama Uhtna kogukonna kohta 1872-1909
6. Sama Sõmeru kogukonna kohta 1874-1907
7. Aresi kogukonna toitluskapitalide raamat 1896-99
8. Kaarli koguk. magasikassa ja väljaandmise raamatud 1892-1909
9. Sama Arkna kogukonna kohta 1892-1909
10. Kaarli, Sõmeru, Kohala, Uhtna ja Arkna vallamaksude raamatud 1892-96
11. Kaarli, Sõmeru, Kohala, Uhtna ja Arkna kogukondade kaitserõugete panemise üle 1871-96 (5 ek.)
12. Kaarli jne valdade passide väljaandm. raam. 1889-95 (5.)
13. Kaarli jne valdade passilehtede väljaandmise raamatud
14. Arkna ja Kaarli kogukondade protokollide raamatud täiskogu koosolekute üle 1867-96 (4.)
15. Kohala, Uhtna, Sõmeru ja Kaarli end. mõisade „ревизеiе скаски” 1840-78
16. Kohala, Arkna, Uhtna, Kaarli, Karjudi, Sõmeru ja Andja kogukondade perek. raamatud 1885-96 (3.)
17. Sõmeru vallavalitsuse kassaraamatud, edasiantavate ja deposiitide summade raamatud 1897-1916
18. Sõmeru valla koolide kapitalide raamatud 1913-1918
19. Sõmeru vallavalitsuse kviitungite raamatud
20. Sõmeru vallavalitsuse kviitungite raamatud
21. Sõmeru vallav. passide väljarändamise raamatud ühes tähikutega ja passide saamise raamatutega 1897-1917
22. Sõmeru vallav. vallamaksude raamatud 1897-1918
23. Sõmeru vallav. sissetulnud kirjade juhendid 1892-1906 (7.)
24. Sõmeru vallav. väljaläinud kirjade juhendid 1892-1906 (6.)
25. Sõmeru vallav. lauajuhend 1907-11 (5.)
26. Sõmeru vallav. lauajuhend 1912-17 (13.)
27. Mitmesug. kassa, rõugepanemise, kapitalide ja muud raamatud ning mobilisatsiooni puutuvad asjad 1897-1919 (16.)
28. Sõmeru vallav. posti rahasaatmise ja rahasaamise raamatud 1897-1915 (10.)
9. Endised veneaegsed призывные „еписки“ ja teated perekondade üle, kelle liikmed a. 1914 mobiliseeriti
30. Sõmeru vallanõukogu ja vallavanema määruste raamatud 1888-1915 (4.)
31. Sõmeru vallavalitsuse protokollide raamatud 1892-21 (11.)
32. Sõmeru vallav. lauajuhendid
33. Sõmeru vallav. kassaraamat ja läbikäivate summade raamatud 1889-1919 (4.)
34. Sõmeru valla Toitluskomitee kassaraamat 1917-19
35. Kirjakogu Sõmeru vallamaja asjus 1891-1900
36. Kirjakogu Sõmeru vallamaja asjus 1901-1915
37. Sama, ühes mõisa ülevõtmise aktidega, I Asutava Kogu valimiste üle ja muud kirjad 1917 (31.)
38. Sama, okupatsiooni- ja enamlasteaegne kirjavahetus 1917, 18
39. Sama, okupatsiooni- ja enamlasteaegne kirjavahetus 1919-22 (12.)
40. Sõmeru v/v piirituse väljaandmise tähikud ja raamatud 1920-22 (10.)
41. Sõmeru valla koolivalitsuse kirjakogu ja lauajuhend
42. Sõmeru vallav. pearaamat 1920-1922
43. Sõmeru valla isikumaksu maksjate nimek. 1920-21
44. Sõmeru v/v liikumata varanduste maksuraamat 1920-21
45. Mitmesug. kuulutused, eriti mobilisatsiooni asjus, blangid, sund-määrused 1914-1919. Ajakiri „Известия земскаго обшия М. В. Д. a. 1914-1916. Vallav. poolt hävitatud endiste vene passide register jne.
46. Mitmesug. enamlaste-aegne kirjavahetus 1917-1919
47. Endiste vene sõjaväelaste passid ja pensiooni raamatud 1850-90 (palju)
48. 1920 ja 21 a. tulumaksu, lisatulumaksu lehed ja 1921. a. tulumaksu-lehtede allkirjad
49. Endine venesõjaaegne sõjaväele kõlbuliste hobuste registreerimise materjal 1850-1916
50. Vanema militsionääri kirjavahetus, Sõmeru, Kaarli, Uhtna ja Arkna hilisemad majaraamatud, dokumendid, vallahingekirjast lahkunute üle – 1892-06; 1922 a. valla tööstus-maksu maksjate nimekiri, piirituse saamise lubade, volikirjade kaust ja muud 1892-1922 (10.)
51. Kviitungite kontsad maa-, isiku- ja muude maksude üle 1917-22
52. Mõisade maamaksu jaotuse lehed 1920
53. Asunikkude kinnisvara maksu raamat 1923

III Suusõnaline traditsioon

Asustamisküsimus

A. Sisserändamine

Üldiselt on sisserändamise kohta andmeid vähe. Üheks oluliseks teguriks siin on asjaolu, et käsitusel olev kihelkond asub linna läheduses, kust palju siirdunud linna ja mujale. Eriti peab seda mainima Sõmeru ja Kaarli asunduste kohta. Nimetatud kahe mõisa rajoonis on elanikkonna liikuvus õieti silmatorkav. Püsivaid elanikke on neis õieti vähe. Enamik praegustest asunikest on sinna elama asunud iseseisvuse tulekul, seega nimetatud alade kaugemast minevikust mitte midagi teades.

Levala kl. loetakse vanemaks. Tema olnud ammu-ammu „mõisaaegne“. Vanarahvaski nimetanud 5-6 „saksa“. Vanemaid talusid on „Annukse“ ja „Mäe“ (61).

Tõrma kl. tulnud elanikke Rootsist ja Soomest. Praegu aga ei teata enam nende nimesid ega ka sedagi, kas nende järeltulijaid veel Tõrmas on (33, 34).

Laanemõisa ümbrusse rännanud Pärtel Laasberg Rootsist, kelle järeltulijad veelgi samas kl. asuvad – Laasbergi tl. Laasbergi naine olnud soomlane. Praeguse Käärti tl. põllul asuvad küünid, seal asunud ka rüütlimõis. Sinna toodud põllumehi Rootsist, nende seas ka Laasberg. Ajaliselt toimunud see Põhja-sõja eel (17).

Kloodis olevat rändajaid ainult oma maakonna ja kihelkonna piiridest. Nii tulnud mõned perekonnad Karitsalt, Sõmerust ja Jõhvist (53).

Kohalasse toodud 2 perekonda Viljandimaalt. Arvatavasti vahetatud koera vastu. Hiljem kasvanud kogu ümbruses neist perekondadest – Virtsust ja Võrnist (45).

Arknal vanu elanikke vähe. Mõisaomanikuks olnud enne liikumisvabadust Kurvide suguvõsa. Need olnud väga karmid härrad ja liikumisvabaduse saades, rännanud paljud perekonnad Rakvere linna ning mujale. Hiljem kui Suubart oli mõisnikuks tulnud uusi elanikke rohkel arvul Haljala ja Kadrina kihelkonadest (29).

Uhtnale rännanud inimesi ka peamiselt oma kihelkonna piiridest - Kaarlist, Tõrmast, Karitsalt, Klaadist ja Mallast (v. Nigula khlk) (68).

B. Väljarändamine

See mis öeldud sisserändamise kohta (lk. 31), on üldjoontes maksev ka väljarändamise suhtes. Ka siingi kannatame andmete vähesuse all, kusjuures peamise põhjusena siingi on püsiva elanikkonna puudumine, eriti linna läheduses.

Levalast on väljarännanud 13 peret. Väljarändamine toimunud 2. järgus. Vahe olnud 3-4 aastat. Enamikus rännatud Kaukaasiasse. Suhuumi läinud 3 perekonda: Truumani, Vlinno ja Siimo pered. Väljarändamisele õhutanud üks Rakvere mees, kelle nime ei mäleta. See käinud igas peres ja rääkinud, et Venemaalt saavat maad ning paremat põlve, vabadust. Seal polevat teisi härrasid kui keiser ise. Inimesed siinse olukorra raskuste all ägades, uskusidki seda. Väljarändajad müünud oma varanduse sootuks ära, täiesti „sandi-kopika“ eest. Osa väljarännanuist tulnud 1 a. pärast tagasi. Need olnud täiesti pettunud. See mõjus, et teised mõtlema jäid. Kui aga Rakvere mees 3-4 a. pärast uuesti tulnud ja jutustanud, et sinnajäänuist olevat kõik praegu heal järjel, olnud seegi kord uskujaid ja ka rändajaid (61).

Tõrmaski olnud väljarändajaid. Selleks õhutanud Paatna kl. pärit-olev mees Juhan Pauman. Tema kerjanud igalt väljarändajalt teeraha, millest 1/3 võtnud omale vaevatasuks. Rändajad müünud kõik oma varanduse, alates kõige pisemast ja lõpetades viljaseemnega. Rännati Kaukaasiasse, Suhuumi ja Krimmi. Tagasi tulnud Jakob Laasberg, kes rääkinud kohutavatest vintsutustest ja hädadest mis teel ja seal ees olnud (60).

Kloodiski on olnud Venemaale minejaid. Täpsemalt neist ega nende saatusest ei teata (51).

Karitsalt rännanud 3 perekonda. Rakvere mõisas olnud Artur Künka nimeline mees, kes korraldanud väljarändamist. Vaevatasuks võtnud Küngas igalt väljarännata soovijalt 1 rubla. Ka kasseerinud ta teeraha sisse. Väljarändajad hävitanud oma varanduse, müües seda Rakveresse – käsitöölistele vili ja muu kraam. Osa kingitud niisama sugulastele ja ümbruskonna inimestele. A. Küngas viinud väljarändajad Kaukaasiasse, kuhugi lagedale väljale ja ise pistnud siis plehku. Väljarändamisele sundinud raske elu. Eriti talumatud olnud mõisniku omavoli ja karistused. Usuvahetust sellepärast polevat olnud. A. Küngas jutustanud, et Venemaal on kõike külluses: maad, tööd, vabadust. Pealegi olnud kuulda, et Liivimaalt juba varemini paljud on rännanud, kuigi sakslased (mõisnikud) sellele innukalt vastu töötavat (30).

Kohalas õhutanud väljarändama samuti A. Küngas. Tema kirjutanud erimaksu eest nimed üles ja käskindu vahepeal hoolitseda varanduse likvideerimise eest. Rändama sundinud „kitsas elamine“. Kohalast rännatud Karsi, kokku 3 perekonda, Kaukaasiasse 1 perekond (Vitsutitest). Siberi läinud Tuhakad ja veel üks teine perekond. Karsist tulnud tagasi Liimo ja Luks. Nende jutustuste järgi surnud paljud teele ära, eriti vanemaid inimesi (74).

Arknalt rännatud Kaukaasiasse ja Samaariasse. Rändamine toimunud kahel korral. Kummagil korral 4-5 perekonda. Väljarändamismõte tekkinud maasaamislootuste pärast Venes. Tallinna ja Haapsalu poolt käinud mehi, kes korraldasid väljarändamist. Igaühel, kes väljarännata soovinud tulnud maksta neile 1-1 ½ rubla. Peale selle veel teeraha. Teisel väljarändamise korral tulnud Tallinna poolt mees ja naine, esimene vedanud nööriga kelku järele, teine lükanud hargiga tagant. Need siis olnudki, kes korraldanud ja õhutanud väljarändamisele. Väljarändamisele teinud lõpu mõisnik, ta lihtsalt keelanud. Osa neid saadetudki siis mõisniku korraldusel Peterburist tagasi. Samuti hoiatanud kirikukantslist õpetaja Paucker, tähendades, et maiseid kasusid sealt oodata polevat. Tagasitulnud omalt poolt jutustanud suurtest pettumustest, mis neid seal ees oodanud. Viimasel korral rännanud Arknalt Priivoi, Paltsi ja Lutsu perekonnad (25, 7).

Järnilt ja Mädapealt värvatud Kaukaasiasse ja Karsi. See sündinud umbes 50 a. tagasi. Väljarändama sundinud raske elu ja mõisnikkude omavoli. Venest loodeti maad ja vabanemist härrade alt. Väljarändamise-mõttest olnud esimeses joones vaimustatud Josep Kruup ja tema vend Hindrek. Josep Kruup oli koolmeistriks, kes sattunud mõisnikuga tülli ja kelle viimane ametist vallandanud. Vennaksed Kruubid rännanud ise ja õhutanud teisigi. Igal perekonnal pidi olema 100 rubla raha, muidu mõisnik polevat lubanud välja rännata. Pealegi tulnud hoolitseda, et mahajäänud sugulastel varandust oleks, samuti et mõisa ja kogukonna maksud oleksid õiendatud. Paljud rännanud surnud teele, muist tulnud tagasi, aga ei tea kuhu siis elama asunud (46).

Uhtnalt rännanud ainult paar perekonda. Sihtpunktiks olnud Kaukaasia. Teel sinna surnud juba paljud. Kuulduste järele olnud kõik juba paari aasta pärast surnud (38).

Sõjad varematest aegadest peale

a) Põhja sõda

Sõja ajal olnud Rootsi kuningas hädas. Saksis näinud kuningat palud inimesed. Kaarel XII asutanud sinna „prii maa“ (51).

Muuga pool, Kõrva kl. peetud siis ka üks lahing maha. Külarahvas pugenud peitu, kuna venelased tapnud kõik, kelle kätte said. Siiski saanud palju inimesi surma. Peale sõda olnud nii vähe inimesi, et antud hea meele pärast inimese jäljele suud, kui kuskilt see leitud (4).

Sõja lõpp olnud Vinni mägedes. Rootslane saanud lüüa. Venelased olnud alati kannul põgenevail rootslasil (22).

Üks eellahing olnud Kohala mõisa juures männikus, kus surma saanud tähtis Rootsi kindral. Sinna tehtud ka „priimaa“ (45, 75).

Rakvere linna jäänud peale sõda ainult 3 vanatüdrukut: Apteegi Anu, Maapapi Mari ja Kübarsepa Krõõt. Teised kõik on tapetud. Sõmerus olnud 15 hinge. Rakvere ja Tallinna vahel mitte ainumastki. Mädapeale toodud inimesi siis Põltsamaalt. Venelastel olnud kohe käsk: kõik maha tappa (31).

Laanemõisa ümbruses jookstud sõja eest „Marja“ sohu redusse. Ainuke mees, kes külasse jäänud, olnud Rootsist tulnud Pärtel Laasberg. See jäänud siiski ellu. Kui sõda olnud mööda, siis hüüdnud Laasberg: „Kaied-Maied metsast välja, Vene pergeli-vei“ ja see tähendanud siis, et hädaoht on möödas (18).

b) Krimmi sõda

Igast vallast läinud üks punase-passi mees. Siis teenitud kroonut veel 25 aastat (36, 62).

Krimmi sõja aegu võetud mehi kohe palju. Kõik „passlikud mehed“ läinud. Üks tugev mees võetud Sõmerus kohe „une pealt“ ja viidud sõtta (59).

Krimmi sõja-aegu käinud maal palju röövsalku. Inimesed pugenud nende eest peitu. Levalas läinud 2 perekonda haopinude vahele. Sealt leitud aga soldatite poolt üles. Neid piinatud siis seni, kuni juhatasid peidetud varandused kätte. Viidud kõik minema. Röövimine olnud küll keelatud (61).

Krimmis sõda oli a. 1854-55. Tõrmast olnud terve hulk mehi platsis. Ants Toominga nimeline saanud surmagi seal. Sõda nõudnud valitsuselt suuri väljaminekuid. Selle tagajärjel kerkinud kohe maksud, eriti pearaha. Sõda toonud enesega kaasa kohutavaid haigusi, peamiselt kõhu-soetõbe. Rakveres surnud palju vene soldateid (47).

Sõja aegu tulnud Narva poolt läikivate kiivritega mehi, olnud kohe terve sõjavägi (56).

Krimmi sõja aegu läinud sõjavägi läbi. Neid olnud palju. Päevas tulnud teha 3 tegu leiba, et suuta toita neid. Mõis nõudnud seda (45).

Soldatid tulid Narva poolt ja läksid Tallinna poole. Seal pidanud tulema suur lahing. Nimelt olevat sõitnud Tallinna sadamasse Inglismaa laevastik ja pidanud seal vene väge kinni. See sõda olnud Türgi vastu, aga Inglismaa toetanud Türgit (65).

c) Vene-Türgi sõda.

Sõda olnud Venemaa ja Türgi piiril. Vene väed läinud üle Donau jõe. Sõjaõnn olnud venelaste pool. Toodud Türgi vange Eestimaalegi. Rakvereski olnud türklasi.

Karitsa mõisnik Rosenbachil olnud üks vend kindral. See olnud selles sõjas üks suuremaid väejuhte. Sõda ise kestnud 2 aastat. Nekruteid võetud Mardipäeva paiku a. 1874 (34).

Kirikus palutud sõja-õnne eest. Öeldud, et türklased on koledad inimesed ja et jumal annaks neile veel hirmsama otsa. Selles sõjas olnud kõige kuulsamad kindralid, soomlane Kuskov, Kobolev, kes vallutanud Plevna linna ja Balti mõisnik Totleben (31).

Türgi sõja aegu lauldud ikka ühte õieti pikka laulu, millest jutustajal veel meeles vaid paar rida:

Türgikeiser vaene mees

Olnud suure häda sees… (18)

Türgi sõja aegu võetud ka hobuseidki, hobustega tulnud minna Rakvere, kus siis paremad võetudki ära. Samal ajal tulnud ka uus korraldus nekrutite võtmise kohta. Enne annud iga vald oma jao mehi. Siis läinud aga kõik, ainult üksikud pojad jäänud minemata (20).

d) Jaapani sõda

Vene saanud lüüa. Eestimaalt jäänud minemata ainult üksikud pojad. Sõja järele tõusnud maksud. Venemaal tekkinud järgneval aastal mäss, mis lõpeks jõudnud otsaga siiagi (5).

Katkud, näljad, ikaldusaastad

Ajaloolised isikud

a) Riigivalitsejad

Peeter I (Suur). Olnud noorpõlves lihtne inimene. Rännanud tundmatuna Liivimaal, Lätis (Riias) (25).

Peter Suur olnud „prostoi mees“. Noorena teinud kõik tööd ise läbi. Eestlased olnud tema juures tublid, töökad ja ausad inimesed. Peeter ostnud Kaarel XII käest hobuse nahatäie maad. Lõiganud selle peeneks!? Teinud Narva jõe alt tee läbi ja toonud omad väed siis rootslase selja taha (56).

Kaarel XII. Peeter ja Kaarel XII sõdinud kahekesi Narva all. Eestis peatunud K. XII mitmes kohas: Pärnus, Saksis, Aas. Narva lahingut juhatanud isiklikult (7).

K. XII lasknud teha palvet meie maa eest. Tema olnud ise väga jumalakartlik inimene: enne lahingut alati palvetanud (32).

Eestis viibides olnud K. XII paljudel kordadel hädas. Neerutis (Kadrina khlk) peatunud K. XII ühes talus. Äkki tulnud sinna sisse vene soldatid, kes küsinud rootslasi. Kuningas pugenud peitu perenaise seeliku alla. Sedasi peasenudki suur rootslane tapmishimuliste venelaste küüsist (13).

Rootslaste kaotus Narva all olnud tingitud Eestimaa mõisnikkude äraandmisest. Sakslased olevat vihanud rootslasi, kuna nad siingi hakanud hoolitsema eestlaste eest ja mõisnikke veidi „pigistanud“ (26).

Aleksander I olnud hea valitseja. Tema ütelnud: „Prii olgu minu rahvas!“ (62)

Katariina II – väga hea keisrinna. Tema asutanud Eestis kloostreid ja kirikuid. Keisrinna viibinud ise Eestimaal, ta tulnud siia tutvunema talurahva olukorraga (34).

Katariina valitsuse ajal olnud mõisnikel piiramata voli – kuna need olnud enamikus tema armukesed. Keisrinna kinkinud neile mõisu ja varandusi (63).

Kadrina kirikule pandud nimi keisrinna järele (13).

Aleksander II kaotanud „peksu-õiguse“. Keiser olnud hea mees. Ta tahtnud abi teha oma rahvale. Abi antigi, aga teda ei saanud talupojad tunda, kuna mõisnikud seletanud seadusi oma-moodi, endi kasuks. Mõisnikel olnud suur mõju keisri sugulaste ja teiste võimumeeste juures, sellep. ei teinud keiser neile miski (15).

Keisri manifest läinud kaotsi. Aleks. II ise tapeti enne kui kaebtusi selles asjas jõuti läbi uurida (67).

Aleksander II käskinud rahvale panna perekonnanimed (liignimed). Selle järele mõisnikud pannudki neid. Need antud juhuslikult, mõisale ebameeldivad inimesed saanud siis ka vastavad nimed ja ümberpöördult: meeldivad inimesed ilusad nimed (47).

Aleks. II tapmises mänginud peaosa siinsed mõisnikud. Neile pole meeldinud „peksu-õiguse“ kaotamine. Pealegi olevat kaotsiläinud manifestis olnud sunduslikuks tehtud talude müümine ja pärisomanduseks ostmine. Nende seaduste pärast olevat mõisnikud teda juba mitmel korral püüdnud. Lõpuks saidki heal keisril „elu välja“ (33).

Nikolai II. Tema valitsuse ajal olnud suuri verevalamisi. Keisri kroonimispidustused ise alganud verevalamisega: Arkna mõisnik Suubert olnud Landrat, kes rääkinud ühe suure silla ja seal peal olevate inimeste sisselangemisest sel ajal. Paljud saanud surma. Pärast olnud alalisi tapmisi, kuni keisrile eneselegi sama saatus osaks saanud (67, 61).

Vürst Solovjov revideerinud vallamaju vene valitsuse ülesandel. Revideerinud ka Rakvere ja Sõmeru vallamajas (41).

Rahvakoolide inspektor Luik, kes olnud venestus-ajal ametis, olnud ametnikuna venestaja, isikuna aga täisvereline eestlane. Oma eestimeelsuse pärast vallandatudki ta (8).

Sobolev, eelmise järglane, olnud täisvereline venestaja nii teolt kui sõnalt. Tema soodustanud venemeelseid ja venekeelt oskavaid kooliõpetajaid ametkohtadele (38).

Bõlov, sama ametnik, olnud kõige ilmetum tegelane. Ta olnud aga siiski edumeelne inimene (27).

b) kohaliku tähtsusega tegelased

Pastorid: „Vana“ Winkler olnud tubli kirikuõpetaja. Ta olnud läbi ja läbi rahvamees. Kooli katsumas käies korjanud terve karja lapsi saanile ja sõidutanud neid. Maksuvõtmisel olnud mõistlik. Temast pidanud lugu kogu kihelkond (1, 5, 9, 17, 61 jne).

Paucker olnud kitsi ja tigedavõitu. Ka uhke. Sealjuures aga õige tubli kõnemees. Jutustanud nii, et kõik naised nutnud.

Paucker olnud kuri mees. Leeris saanud mitmedki Pauckerilt lüüa. Sõitnud alati kahe-hobusetõllaga, vastutulijad pidanud mütsi maha võtma.

Paucker olnud vali mees. Temale ei tohtinud eesseisus ega ka koguduse liikmed vastu rääkida. Mis „vana Paucker“ tegi, see olnud ka tehtud (1, 5, 7, 47, 74, 75 jne).

„Vana Pallon“ olnud rahvamees. Eriti alul, hiljem enam mitte. Tema võtnud omale saksasoost naise ja muutunud ise ka sellest peale „saksaks“. Lõpuks on igal jumalateenistusel palunud sakslaste eest (68).

Köstrid:

Saukas: hea orelimängija ja tubli laulumees käinud lapsi ristimas, võtnud meestega koos napsu ja rääkinud mõnusat juttu. Tema ajal käinud tervest kihelkonnast lauljaid kirikukooris (44, 51, 72).

Rutopõld: õieti hea jutlustaja. Rahvale meeldinud tema jutlused alati rohkem kui õpetajate omad. Kui olnud kodused pidud, siis kutsutud ikka Rutopõld, kuna tema pidanud „selged jutlused“. Tema olnud äärmiselt korralik ja õiglane inimene. Pärast läinud ülikooli, lõpetanud selle õieti ruttu ja on nüüd Tartu Peetri kiriku õpetaja ning Tartu jaoskonna praost (47 jt).

Siiak: kuni viimase ajani tubli mees. Läinud hiljuti tülli Rakvere kiriku nõukoguga ja õpetaja Palloniga. Asutanud siis Rakvere vene koguduse (Pauluse kog) (23).

Besanski, preester Rakvere õigeusu kirikus. Tema osanud pidada ilusaid jutlusi. Kirikus olnud ühel pühapäeval eestikeelne, teisel venekeelne jumalateenistus. Eestikeelsel jumalateenistusel käinud vanasti palju luteriusulisigi, maalt. Kirik olnud ikka inimesi puupüsti täis. Rahvale meeldinud vene kirikus ka koorilaul (vastulauljad) (2 jt).

Kooliõpetajad:

Järnil: Jüri Brehms – esimene õpetaja koolis. Tema olnud Simuna köstrikooli haridusega ja töötanud 5 aastat (58).

Gustav Madi – töötanud 11 aasta. Hea kõnemees. Tema pidanud laupäeviti koolimajas jumalateenistusi (58).

Juhan Roodemann, töötanud 3 aastat. Tuntud hea laulumehena ja laulukoori asutajana.

Kristohv Bachmann, Kunda seminari haridusega. Töötanud 9 aastat. Agar rahvuslikkude ettevõtete toetaja. Olnud mõisniku silmis vihatuimaid koolmeistreid.

Alfred Kivi, praegune maalikunstnik. Pedagoogilise hariduse omandanud pedagoogilistel kursustel. Olnud omaette inimene, erak.

Vahepeal olnud õpetajaiks Šneider ja W. Laasberg. Väljapaistvamaid mehi koolis olnud Gustav Kilkson. Tema pidanud terve rea rahvuslikke kõnesid, õhutanud kiires korras talude ostmist, peale vastava olukorra kujunemist jne (58 ja koolikroonika).

Tõrma kool:

Esimene õpetaja olnud Malm, ametilt treial; teine – Andres Loose, põllumees; kolmas Juhan Loorentson, ametilt kangur, hiljem omandanud Pärnus õpetaja-kutse ja töötanud Tõrmas 35 a. (1854-89).

Jakob Tenneberg, pärit Tõrma külast, olnud Loorentsonil ühe aasta abiks, hiljem õpetaja Kisuveres ja Järnil. Selle järele 27 a. Sõmeru vallakirjutajaks.

Jüri Kirnmann, Kunda seminari haridusega. Olnud 3 aastat Loorentsonil abiliseks ja siis 5 aastat iseseisvalt. Pärast olnud ta Ambla kihelkonna kooliõpetaja, ligikaudu 10 aastat ja surnud Järva-Madises põllumehena.

Hugo Neumann olnud ainult 1-1 ½ a. ametis, läinud siis Viljandi maakonda samasse ametisse, kuigi vahepeal olnud Rakvere vaestemaja juhatajaks.

Tõnu Markus, linnakooli haridusega, töötanud 4 aastat (1895-99). Pärast lõpetanud Trefneri gümnaasiumi Tartus, sellejärele ülikooli ja olevat nüüd „kuskil“ kirikuõpetajaks (8, 47, 60 ja koolikroonika).

Mõlemad viimased, Neumann ja Markus, olnud tagasihoidlikud, inimestest eemale hoidvad inimesed. Markus lugenud aga pakse raamatuid, aga rahva asjadega polevat tegemist teinud (33).

Karitsa kool:

Esimeseks õpetajaks olnud Saapar, kes töötanud kooliga rehekambris, 18 aastat. Hiljem hakanud Saapar Levalasse talupidajaks, kus tema lapselapsed praegugi elavat.

Mart Virro, töötanud 4 aastat. Selle järele läinud kooliõpetajaks Vetiku kooli.

Mihkel Soone, töötanud 6-7 aastat. Tema olnud väga rahvamees. Hiljem läinud Vohnja mõisa aidameheks.

Jüri Laasberg, kes lõpetanud Simuna kastrikooli. Töötanud 15 aastat. Asutanud laulukoori ja harjutanud innukalt laule. Samal ajal olnud ta ka osav sepp ja puutöömees. Vallandatud venestusajal keele oskamatuse tõttu.

Karl Freundenthal olnud alul Laasbergi abiline, hiljem töötanud iseseisvalt. Jätkas innukalt asutatud laulukoori tegevust. Olnud ühtlasi ka Karitsa vallakirjutaja, nagu kõik eelmisedki.

Gustav Püss, praegune Rakvere valla vallavanem. Olnud õpetaja 3 a. Karitsal. Väljapaistev rahvamees (16, 41, 42 ja koolikroonika).

Mädapea kool.

Esimene õpetaja olnud Jaan Aavik, ametilt põllumees, Lasilast „Kubjarahva“ tl. Teda eksamineerinud Kadrina kirikuõpetaja Freuer, Neeruti krahv Rhebinder ja vallavanem Jüri Päll. Õpetaja olnud 10 aastat (1871-81). Tema olnud peen meister puutööle, ehitanud koolile ise oreli. Olnud hea laulu- ja kõnemees.

Teiseks õpetajaks olnud Kristjan Sommer, töötanud 15 aastat (1887-96). Olnud rahvamees. Juhatanud eduga laulukoori. Pidanud laupäevaõhtuti koolimajas jumalateenistust.

Siis olnud vahepeal õpetajateks: Aleksander Maasik, A. Nurk, Gustav Vilberg, Hugo Konokõrb, Joh. Kalpus, Karl Ulal, Jaan Juhkova, Anette Fahlman, kõik töötanud lühikest aega, 1-2-3 aastat. Neist väljapaistvaid polevat olnud (46 ja koolikroonika).

Kohala kool:

Diedrich Ups, olnud õpetajaks 23-25 aastat. Väga sõbralik rahvamees. Mõisnik Wrangell polevat teda sallinud, kuna tema lugenud laupäeviti, palvetundidel rahvale „vabadusest, iseseisvusest ja üheväärilisusest“. D. Upsi paremaks käeks olnud vend Gustav, ametilt kingsepp.

Jüri Tenneberg – „väga mõnus mees“. Olnud tubli laulujuhataja. Veelgi osatavat Tennebergi laule vanemate inimeste seas. Enamikus armastanud ta õpetada isamaalisi laule. Kooliski laulnud „Jumal keisrit kaitse sa“ ainult siis, kui Paucker olnud koolikatsumas, hommikupalveil (19, 45 ja koolikroonika).

Arkna kool:

Mart Linne – omaette vaikne ja üksindust armastaja mees.

Peeter Püss, lühemat aega, kuna mõisnik teda polevat sallinud viimase liiga julge ja trotsliku vaimu pärast. Praegu elavat Kundas veel.

Otto Moik, töötanud 30 aastat. Üldiselt olnud loid ja järelandlik inimene. Tema käskinud ikka austada jumalat ja ülemust, kuna need mõlemad olevat seatud juba algmisest peale (67 ja koolikroonika).

Aluvere kool:

Hans Vilberg, Simuna köstrikooli haridusega. Olnud rahvast eemalehoidja, uhke mees.

Aleksander Raudkepp, Kunda seminari lõpetaja, kelle parun Tiisenhausen ja Paucker Aluveresse valinud. Peatunud Aluveres lühikest aega 1-2 aastat.

Juhan Leichter, 18 a. ametis (1871-1889) väljapaistev sakste austaja.

Järgmised: Jüri Šulbach, Julius Reeberg, Julius Osvaldt, August Sein. Nende tegevus langeb hilisemasse ajastusse, ühtalsi peatudes aga lühemat aega vaadeldavas koolis (koolikroonika).

Paatna kool (Kloodi).

Esimene õpetaja – Peter Paul Friedenthal. Ametilt põllumees. Koos lastega õppinud ise. Olnud aga „ausa loomuga ja otsekohese ülesastumisega“. Friedenthal töötanud ligikaudu 50 aastat, seega kooli algusest a. 1801-1911 ? Tema osa ümbruskonna eluvaldustes olnud suur. Eriliseks vaateks olnud temal: austada ülemust ja karta jumalat! Sellekohaselt olnud tema teotseminegi. Läbiaasta pidanud tema laupäeviti rahvale koolimajas jumalateenistusi, paastuajal aga ka igal neljapäeval ja tingimata ka suurematel pühadel (4, 10, 49 ja k. kroonika).

Uhtna-Sämi kool:

J. Huuk, kooli- ja seltskonnatöös vilumatu.

Aleks. Sommer asutanud Uhtnale laulukoori. Ühtlasi võtnud innuga osa rahva elust.

Ludvi Reinomägi, agaramaid tegelasi Uhtnal ärkamis-aja eel ja kestel. Suure tööjõuga ja väsimatu tahtega inimene. Asut. pasunakoori.

Nigulas Argus – täie huvi ja andumusega jätkanud teiste alatud ja asutatud laulukoori ning orkestri harjutusi. Rahvamees.

Jakob Tanneberg (1890-93) – vaikne töömees koolipõllul. Seltskonna-tööst hoidnud eemale.

Hilisemal ajal: T. Uttendorf, Aug. Krikmann, Anton Pärn, Mikk Jalak (14, 56 ja koolikroonika).

Mõisnikud:

Piira mõisas: Proua Grünwaldt olnud väga rahva inimene. Ajanud igaühega juttu, polevat nõudnud mütsigi maha-võtmist.

Von Neff – kuulus maalija olnud. See härra ise polevat põllutööga tegemist teinud. Tema asemel juhtinud mõisa majapidamist valitseja. Niffil käinud palju kõrgeid külalisi Peterburist ja Saksamaalt (21, 22).

Rakvere mõisas: Rennenkampf, kauaaegne haagrehi kohtunik. Tema ostnud (see olnud „vana Rennenkampf“) vene valitsuselt oma mõisa. Varemini olnud Rakvere mõisas kroonurentnikkudena Tiesenhausen’id. Noor Rennenkampf hoolitsenud rahva töö eest. Ka aidanud tema vaeseid. Muidu olnud ta aga järsk ja tulipäine härra. „Vana“ matustest võtnud osa kogu kihelkond (66).

Karitsal: Rosenbach, kelle üks vendi või isa olnud Peterburis, kindral auastmelt. Mõisnik olnud hea saks. Vastu tulnud külalastelt küsinud ta ikka – kas on leiba ja süüa. Sageli kinkinud lastele rahagi (11).

Von Dehn, kuri mees. Sageli polevat hulgal ajal näidanud end. Siis aga tulnud „mürtsudes ja paukudes“. Ta olnud järsk aga aus ja otsekohene (41).

Mädapeal: Vändrichite suguvõsa. Olnud kõik innukad hobustekasvatajad ja –armastajad. Neil olnud kõige paremad traavlid kogu kihelkonnas. Ludvig von Vändrich lasknud enese mattagi talli taha pisikesele saarekesele, kus praegugi näha tema hauasammas. Inimeste vastu olnud tujude järele – kord head, kord kurjad (31, 46).

Kloodis: Üks varemaid omanikke olnud Clodt von Jürgensberg, arvatavasti sellelt oma nimegi saanud. Hilisemaid mõisnikke olnud von Derfeldt. Heatahtlik ja osavõtlik inimene. Olnud eriti haridussõbralik. Talurahva saatusest võtnud soojalt osa, rääkinud ikka, et tema pooldavat kõiki uuendusi talupoegade kasuks. Üksikult aga ei saavat miski teha (9, 62).

Arknal: 3 venda Suubarteid olnud. Kahel vanemal vennal olnud mõisad Vaekülas ja Vihulas. Aga need 2 venda saanud korraga hukka – läinud kaotsi! Arvatavasti tapetud mõlemad. Arkna Suubart olevat Šveitsis aga veelgi alles. Temagi olnud imelik inimene: lasknud enese Arknal maha matta. Arvatakse, et puusärk olnud täiesti tühi. Suubart olnud ametilt insener. Tema ehitanudki praegused mõisahooned. Samuti olevat tema ehitatud ka Rakvere kirikumõis. Arkna jõel olevad saarekesed, ka need ehitanud tema. Saarekestele toonud puud Vaeküla mõisast. Samuti olevat tema istutatud ümbruses olev mets. Inimesena olnud ihnur, vali, isegi kuri. Samal ajal aga väga sõnakas. Nõudnud kõikjal puhast õigust. Austanud omapoolselt korralikke teenijaid. Kümme aastat korralikult teeninud moonamehele annud kingiks hõbeuuri (67).

Kohalas: Wrangel’ite suguvõsa. Üks neist olnud kindral, kes enamikus elanud Peterburis. „Vana Wrangell“ ise olnud vigane, käinud käruga väljal ja mujal tööde juures. Umb. a. 1860 tulnud mõisnikuks noor Wrangell. Viimane polevat põrmugi osanud eest keelt. Mõlemad olnud aga rahvamehed. „Noor“ saanud surma Sooaluse kl. põleva maja langeva korstna all.

Bäär – see olnud tubli „virtsahvti pidaja“. Wrangeli väimees. Ise olnud Bäär uhke. Harva ajanud juttu mõne talumehega (45, 74).

Kaarlis: von Vietinghoff, kauaaegne mõisapidaja. Rahu armastaja härra. Õiglaste talupoegade vastu olnud hea. Erilise järjekindlusega aga karistanud laisku, sõnakuulmatuid ja iseseisvaid. Tema arvanud, et ülemad ja targad juba algmisest peale on seatud. Neid peab iga „alam“ austama ja kartma.

Sõmerus: Tiesenhausenid ja Stackelberg. Enam aga nendest teateid pole. Stackelberg olnud kindlalt mõisa jaotamise vastu. Talupoeg tema arvates iseseisvalt oma majapidamist ei suuda korrastada (26).

Uhtnal, von Weisside suguvõsa. Kõik olnud rahvamehed. Eriti kõige noorem. Tema olnud alati healmeelel valmis toetama kohaliku seltsi-elu ja üldse rahva eluavaldusi.Kõige kurjem olnud ta hooletute ja vastutõrkujate vastu. Neile olnud sageli täiesti ülekohtune. Nii olevat ta raharendile ja taludeostule siirdudes teinud igati takistusi nendele perekondadele, kes kunagi tema meelt rikkunud või lohakalt ja vastumeelselt täitnud omi kohustusi mõisa vastu (68).

Rahva majanduslik elu

a) Pärisorjus

Pärisorjuse kohta on andmeid vähe. Enamikus ei suudeta tõmmata teo- ja pärisorjuse vahel kindlaid piire. Sellekohaselt tuli siin iseseisvalt palju eraldada, mis kummagile ajastule kuulub.

Maksud ja kohustused: Olnud viljamaks. Siin kindlaid norme polevat olnudki. Mõisnik nõudnud iga kord oma tarviduse järele. Talupoeg pidanud siis hoolitsema, et „saksa“ nõudmine oleks korralikult täidetud. Mõisniku nõudmiste hulk polnud millegagi piiratud (34).

Mõisa töö teinud kõik talupojad. See pealegi oma toiduga, hobustega ja tööriistadega. Korraline tegu olnud mõisniku poolt kindlaks määratud. Läbi aasta tulnud igast talust saata hobuse- ja jalamees mõisa. Aga tarviduse korral mõisnik võinud igal ajal veel enam tööjõudu nõuda. Sageli olnud suuremad ja väiksemad pered kõik mõisas tööl. Selleks olnud korraldatud mõisa poolt eriline tegu, nn. abitegu. Kõige enam tulnud abitegu teha suvel – jüripäevast mihklipäevani. Abitegu polnud kunagi kindlaksmääratud. Peale selle nõudnud mõis talviti korratüdrukuid. Nende peamiseks ülesandeks olnud mõisa karja talitamine ja teiste mõisa majapidamise tööde tegemine (5, 46).

Nii olnud mõis eriti soodustatud seisukorras. Tema tööd olnud alati õigeaegselt tehtud. Talutöö, „omatöö“ tulnud teha pooleldi vargsi, öösi ja peale mõisa tööde lõppemise (7).

Taluperemeestel olnud sulased ja nende maale ehitatud „popsnikud“ – vabadikud. Nendele veeretanudki siis peremehed peamiselt koormised. Sulaste ja vabadikkude seisukord olnud seega eriti raske. Kuid ka teenijate ja teenistuskohtade vahetamises polnud peremehed vabad ja iseseisvad. Teenija polevat tohtinud mõisa loata peremehe juurest ära minna. Uue kauplemine, samuti nagu vana vallandamine sündinud ikkagi mõisniku nõusolekul. Omal algatusel teenistuskoha ülesütlemine olnud keelatud. Peremeestel olnud eriti vastumeelne vanade inimeste võtmine oma teenistusse. Töövõimetuks jäänud sulase eest tulnud hoolt kanda sel talupojal, kelle juures ta viimasena teeninud. Samuti ei olevat tohtinud talupidaja sulase surma korral selle naist ja lapsi saata kerjama, vaid pidanud neile andma ülalpidamist ja peavarju, kusjuures viimased olnud kohustatud peremehe tööd tegema (37, 47).

Mõisa tulnud minna karja-õue kaudu. Kui keegi tahtnud mõisa-härraga rääkida, siis tulnud enne köögis rääkida kokale, kes omakorda kõnelenud toapoisiga ja alles siis saadud teada, kas härra jutule võtab. Mõisaõues tulnud ikka müts maha võtta. Härraga enesega olnud üldiselt õieti vähe kokkupuutumist. Peamised võimud olnud ikkagi kubjas ja kilter. Neil olnud piiramata voli karistada ja peksa teomehi (11, 20).

Mõisnikud talitanud talupojaga kui oma vallasvaraga. Olnud härra maa ja talupojad. Olevat esinenud paljugi juhtumisi, kus mees vahetatud tubli jahikoera vastu (45). Nii näit. teatakse Kloodist, et seal mõisnik vahetanud Jaagup Siimu (jutustaja isa-isa) koera vastu. See mees olnud kangekaelne, kes kunagi polevat korralikult saatnud teomehi mõisa ja siis härra vahetanud ta koera vastu Harjumaale Kuusalu mõisa. Naine ja lapsed aga jäetud Kloodisse (51).

Kohalas teatakse, et vanasti mängitud kaarte talupoegade-orjade peale. Enamikus aga vahetatud heade koerte vastu neid, kus peres enam poegi – muidugi ka sulaseid ja vabadikke. Isikute nimesid ei mäletata (74, 75).

Eriliseks karistusvõtteks olnud nn „lööpriks tegemine“, lõigutud meestel sääremarjad ära. Niisuguseid jutte kuuldud Piiral (21) ja Karitsal (30). Osaliselt ka Kaarlis – ainukese vahega, et seal olevat lõigutud ainult parema jala sääremari (12).

Peksa saanud ori niihästi mõisnikult eneselt kui ka kupjalt ja kiltrilt. Sageli polevat üldse põhjust olnudki. Kui härral olnud tuju halb, annud peksa. Kubjased kannud käes parajat vemmalt, ladvaots peos. Jämedamasse otsa harilikult jäetud umbes tollipikkused oksajupid. Vöövahel olnud tagavaraks eriline peksuriist, nn. „härjakara“. See mõjunud otsekohe südamele, nagu kupjad ise väitnud (36, 37, 62).

Mõnikord aga jäänud karistamatagi. Nii olevat Piiral valitseja sõitnud ratsahobusega ja jaganud hoope kündjaile kui ka lõikajaile. Korra näidanud üks tumm härrale sirpi, kui härra teda parajasti lüüa tahtnud. Valitseja olevat seekord jätnud tumma karistamata. Edaspidigi hoidunud kuri valitseja tummast eemale, isegi siis kui viimane lohakalt ja hooletult tööd teinud (22).

Mõisus olnud erilised peksuruumid. Varemini olnud see pea igas mõisas. Kui siis keegi suurema karistuse saanud, antud seal jagu kätte. Peksmist toimetanud vahimees. Kui vahimees verd välja ei löönud, saanud ise. Tavaline olnud 50-100 hoopi. Hiljem aga polevat enam luba olnud nii palju anda (61).

Põgeneda pole saanud kuhugi – kuskil polnud paremat. Pealegi olevat mõisnikud omavahel kokku leppinud, et jooksikule antakse „hea keretäis“ ja saadetakse siis samasse mõisa tagasi.

Kui aga olukord kujunenud täiesti väljakannatamatuks, siis põgenetud lühemaks ajaks metsa, salaja linna (sinna polevat seaduslikult ka lastud). Samuti Venessegi (34).

Üldiselt olnud aga kõikide talupoja kihtide seisukord väga vilets. Peremeestelgi kippunud raskused ülejõu-käivateks. Olnud siis veel kolme välja süsteem: kesa-, suvi- ja talivilja põllud. Need olnud kitsad, 15-20 sammu laiad põlluribad, pealegi nii jaotatud, et kogu küla põllud olnud niisamuti kolmeks jagatud. Neidki ribasid vahetatud sageli. Sellepärast polevat keegi põllu eest hoolitsenud. Saak olnud imeväike. Maksud aga võimatuseni koormavad. Sulaste ja vabadikkude seisukord olnud veelgi halvem. Kõige sellepärast põgenetud salaja metsadesse, linnadesse jm. „uut otsima“. Suur osa olnud väljarändajaid Venesse (9, 11).

Üheks vängemaks koormiseks olnud voorides käimine. Üks sihtjaam vooridel olnud Peterburi. Vastavalt saadetud aga sageli samas suunas vooridega Narva ja Jamburi (45). Teiseks sihtjooneks olnud Rakvere-Tallinn (68). Peterburi viidud viina, vahel ka vilja. Tallinna peamiselt vilja, harvemini villa. Koormale laotud 40 leisikit (2 leisikit = 1 puud). Vooride-arv olnud enam-vähem kindlaksmääratud: igal peremehel 3-4 aastas. Mõis võinud seda aga igal juhul enam nõuda, kui tarvidust olnud. Liigutud suurtes voorides, 20-30 hobust korraga „platsis“. Leivakottide ja heinte jaoks tulnud tavaliselt üks hobune kaasa võtta. Vahel olnud võimalik mõnele linnakaupmehele tagasi tulles tuua suurematest linnadest kaupa. Selle eest saadud loomulikult eritasu (69).

b) teoorjus

Peale lind-priiuse kuulunud maa küll mõisnikule, inimene ise aga olnud vaba. Kuid selle vabadusega polevat saanud miski teha: tulnud ikkagi jääda mõisnikust rippuvaks. Sealt peale sõlminud mõisnik ja talupoeg endi vahel rendilepingu. Need olnud harilikult väga lühikese-ajalised: 2, 3, 4 aastat. Mõisnikud olevat lepingud sõlminud niisugused nagu see neile kõige kasulikum. Talupojal isiklikult polnud mingisugust vara. Nii siis „kinkinud“ mõisnik talupojale – rentnikule 1 härja, viljaseemne ja mõne mõisas tarvitamatuks muutunud adra äkke, rendikohale asudes (54).

Talud jaotatud 2-he, 3-e, 4-ja ja 6-e päeva kohtadeks. Sellejärele tulnud siis igal ühel nädala kestel mõisatööle töömees ja vaim saata. 2-he päeva koha rentnikul olnud kohuseks kahel päeval, 3-e päeva koha mehel kolmel jne. nädalas teomees ja vaim mõisa saata. See olnud korraline tegu ja kestnud aasta läbi. Teomees pidanud mõisa ilmuma oma hobusega, tööriistadega ja leivaga (64).

Siiski on märgata kohustiste hulgas pisemaid erinõudmisi ja -soodustusi üksikuis mõisus. Sellepärast vaatleme abi-teo osa iga mõisa kohta eraldi, kui palju ja kus esinevad need eritingimused.Mädapeal olnud enamikus 4-ja päevakohad. Suurus olnud 24 tiinu. Abiteona olnud ettenähtud: 10 päeva sõnnikut mõisa laudast vedada, 10 vakamaad lõigata rukist ja samapalju suvivilja, 8 vakamaad niita mõisa heinamaal heina, 4 päeva aastas linu sugeda. Perenaisel tulnud ketrada 1 leisik takku, samapalju villu ja linu, 2 nädalat talvel mõisas karja talitada ja teisi mõisa majapidamisetöid teha. Meestel olnud eriliseks kohuseks 1 nädal aastas mõisa viinavabrikus töötada. Mõisa voorides tulnud käia 10 korda aastas (46).

Tõrmas 3-e ja 4-ja päevased kohad. 3-e päeva-meestel tulnud teha 7 heinapäeva, 7 kartulinoppimise-päeva, 7 päeva rehte peksa, 3 tiinu vilja niita: iga vilja 1 tiin (rukis, kaer ja oder) 3 voori aastas, neist üks tingimata Peterburi. 4-ja päeva meestel olnud samad kohustused, ainult 7 asemel 10 ja 3 vilja tiinu asemel 4 tiinu tulnud niita.

Ühine olnud mõlemil: 2 korranädalat mõisa härgade söötmine aastas, 3 voori. Kui aga voore tulnud rohkem, siis võetud esmalt 4-ja päeva-mehi. Ketramine sündinud mõisas talgutega, kusjuures 3-me päeva kohtadelt pidanud olema vähemalt 1 naine, 4-ja päeva kohtadelt aga 2 (34).

Arknal olnud 4-ja päeva kohad. Erikohuseks olnud 5 päeva aastas mõisa viinaköögis töötamine (3).

Kohalas olnud alul 6-e päeva kohti 2, Sooaluse kl. 8. Abitegu olnud 6-e päeva kohtadelt: 12 päeva sõnnikut vedada, 12 vakamaad iga sorti vilja niita, 10 vakamaad heina teha (niita ja koristada), 12 päeva kartuleid noppida. Talvel olnud väljas ainult teomees, vaimuta. Vaimul tulnud 5 nädalat talvel mõisas loomi sööta ja karja talitada. Viinavabrikus tulnud töötada 5 päeva. 4-ja päeva meestel olnud kõiki 10 päeva (12 asemel), viinavabrikus aga samuti 5 päeva tööl käia. Voorides 8-10 päevakorda aastas (38, 45).

Karitsal (36), Sõmerus (26), Kaarlis (12), Uhtnal (68) ja Piiral (31) olnud enamikus 4-ja päeva kohad. Abitegu neil kõikidel ühesugune: 10 päeva sõnnikut vedada, 10 päeva vilja koristada (kusjuures mõõdetud jaotükid – igale mehele 400 ruutsülda päevas), 10 p. heina tööl, 10 kartulinoppimise päeva, 3 nädalat talvel mõisa härgi sööta. 10 päeva viinavabrikus tööl käia, 10 päeva rehte peksta. Peale selle tulnud naistel ketrada 1 leisik takku ja linu ning käia mõisas villa kraasimise ja ketramise talguil. 5-8 voori aastas.

Kloodis 3-e päeva meestel samad kohustused kui Tõrmaski (33). 6-e päeva kohtadel nagu Kohalas (51).

Üldiselt tulnud kõigil maksta mõisale viljas, linades, kartuleis ja villades renti. 6-e päeva meestel kuli (10 puuda) rukkeid, kaeru ja otre, 2 leisikit linu, 5 koormat (?) kartuleid ja 5 naela villu. 4-ja p. m. 8 puuda iga viljasordist, 1 leisik linu, kartuleid ja villu samapalju. Peale selle mune, võid, lamba- ja loomaliha. See aga kõikunud ja olenenud mõisa tarvidusest. Pearaha eest tulnud teha eripäevad ja maksta 4 külimittu rukkeid. Õpetajate palgaks igal talul 1 setverik rukkeid. Vallakassa 1 rubla iga mehe pealt. Vahel rohkemgi (70, 74 jne).

Kohalas olnud eriliseks koormiseks puuvedu Anguse jõele ja sealt kevadine parvetamine. Nimelt tulnud igal perel vedada 15 sülda puid, vahel vastav hulk palke, Tudu metsast 25 versta kaugusele. Kevadel läinud üks mees igast perest parvetustöödele – 2-3 nädalaks. Muidugi oma leivaga, tööriistadega ja hobusega. Kirikuõpetajale tulnud aastas maksta: 6-e päeva meestel 3 jalga puid, 4-ja päeva meestel 2 jalga mõisa metsast (hiljem oma metsast). Peale selle kõigil (igal perel): 1 setverik rukkeid, otre ja kaeru, 1 päev rehte peksta, 1 päev künda üle aasta, teisel aastal 2 jala päeva, 1 kana, nael linu, kubu peergu, 2 tuusti heinu (tuust = leisik = 20 naela) lehmakütkes ja paelaga viljakott, 1 luud. Hiljem võinud seda kõike teha ka raha eest – 1 rubla aastas (45).

Kõigi nende kohustuste täitmine olnud ainult siis võimalik, kui tarvitatud abilisi. 6-e päeva meestel olnud 2 sulast ja tüdruk, 4-ja päeva meestel sulane ja tüdruk. Sulase palk olnud 3-4 rubla. Mõnes kohas võinud ka „kasumaale“ ½ kuli kaeru maha teha. Peremees annud selga ka riided ja palgana veel 2-3 linast ja 1 takuse särgi, 2 paari linaseid pükse, 3 paari sukki ja kindaid, 4 paari „raagnahkseid“ pastlaid (39). Mõnes kohas saanud ka kas kuue või kasuka või kuuse ja paari nahkseid pükse (78).

Mõisa minnes tulnud endiselt köögiuksest peale hakata. Mõisniku nähes kindlasti pea paljastada, naistel kätt suudleda (7, 44, 75 jt).

Mõisnikul olnud endiselt vaba voli teololevat teomeest ja vaimu, kui ka eksijat peremeest niipalju karistada, kui süda soovis. Suuremate süütegude korral määranud juba „haagreht“ (Rakvere Rennenkampf) (87).

Peksmine sündinud peksumajades. Selleks olnud pea igas mõisas eriruumid, välja arvatud Kaarli ms (1), seal karistatud süüaluseid naabruses olevas mõisas – Sõmeru mõisa peksumajas (5 jt).

Üksikuid juhtumisi, mille eest peksa anti, on veelgi meeles. Nii olevat Kohala mehed, arvult 18 saanud selle eest „vitsu“, et nad viinavooriga teel Peterburi puurinud ühele viinavaadile augu sisse ja teepeal „märjukest maitsenud“. Kõik vooriskäijad saanud 30, augu puurija aga 60 vitsahoopi (45, 74).

Rakvere mõisas saanud väljavaht tukkumise eest 50 vitsalööki (37). Lõuta külas pistnud kogemata üks poiss takukoonla põlema. Wrangell saanud teada ja lasknud selle eest poisi veriseks peksta (75).

Karitsal kartulinoppimisel jätnud üks noor tüdruk vaole 5-6 kartulit. Kubjas karistanud selle eest tüdrukut 10 kepihoobiga „paljale pehmele kohale“ (30).

Mädapeal kaevanud üks talupoeg „haagrehile“, et Vändrich olevat ebaõiglaselt tema teopäevi arvestanud. „Haagreht“ määranud mehele 20 vitsahoopi, kuna mõisnik ise jäänud karistamata (31). Sõimamine olnud harilik igapäevane (3).

Külade lammutamine: Laanemõisa elanikud (praegused) elanud enne kõik Lepna asunduses. Hiljem aga, a. 1871-71 toodud nad Laanemõisa, kuna samal ajal Lepna liitnud mõis oma maade külge. Osa endistest Lepna elanikest viidud Risu kuuendiku-meeste külla (28, 72 jt).

Kohala mõisa järele – Sooaluse külas mõõdetud ja planeeritud uusi talumaid, siis olevat aetud hulk vabadikke Kohala poole: „sinna soo poole“ (65). Kohalas olnud suurem tulikahju a. 1868. Enamik taluküla põlenud. Selle järele Wrangell mõõtnud talud uuesti. Koos sellega sunnitud popse Kohalast lahkuma, praegusesse Lõuta popside külasse (75). Popse olnud juba siis arvult 32 perekonda, nagu praegugi. Wrangell omapoolselt õhutanud kiiremalt kolima, lubanud ja annudki esimesena Lõuta külasse jõudnud popsile, Ants Värnile 3 rubla kingiks (75). Samaaegselt tulnud paljudel talu-rentnikkudelgi asuda täiesti söötis ja võsaga tihedalt kaetud uuele metsaveersele kohtadele, kuna mõis paremad maad liitnud enda põldudega. Lõuta popsid saanud igaüks väikese aialapikese maad, kuhu saanud teha mõne peenra ja 10-15 vagu kartuleid. Selle eest tulnud käia aasta läbi mõisas tööl, mõis maksnud viljas ja muus kraamis. Talvel ketranud naised linu ja villa. Samuti tulnud kõik mõisa kangad kududa (74, 75).

Samad kohustused olnud ka Risu ja Rakvere vabadikkude küla meestel (peredel) (72, 66 jt).

Karitsal Nõmme vabadikkude küla, arvult 10 peret jäetud talude kruntipanemise aegu kohale, neil tulnud aga kuni mõisa jaotamiseni käia teol ja täita teisi kindlaksmääratud kohustusi mõisa vastu (30).

Lepna, peale selle kui ta liidetud mõisaga, antud vabadikkudele asumiseks. Umb. 30 hurtsikut löödud siis üles. Mõis vahepeal võtnud osa varem antud maast tagasi ja sundinud vabadikke veel enam metsa poole, asustamata alale. See olnud nn. kuuendikumaa ja mõis võinud sellega teha mis tahtnud. Vabadikud olnud aasta läbi päevapealt mõisas teol (28 jt).

Tõrmas võtnud mõisnik vahepeal maad tagasi, surudes popse „metsa poole“ praegusesse Tõrma vabadikkude külasse. Varem olnud Tõrma küla ringikujuline: keskel popsid, kolmel pool äärel talud ja ühel pool Lepna karjamõis. Siis võtnud mõis popside küla enesele, sundides neid asuma metsaveerele. Hiljem toonud jällegi sealt neid tagasi ja annud uutele vabadikkudele mõned toaasemed ühes pisukese aialapikesega (60).

Uhtnas, Sämi vabadikkude küla kohal olnud juba 1880 a. mitu renditalu. Siis liitnud mõis need talud oma maaga ja annud uued krundid välja „all metsaveeres“ kus praegune Sämi tl.-küla asub. Uhtna mõisnik von Weiss ühendanud lõhutud talumaad ühiseks maa-alaks ja annud selle rendile „Silla karjamõisa“ nime all mõisa valitsejale Aleksander Denis’ele. Hiljem mõis võtnud Denis’elt maa tagasi ja pannud sinna Sämi vabadikud. Veel hiljem võtnud mõis jällegi osa sellest maast tagasi ja surunud vabadikke „metsa poole“ (68, 14 ja Sämi koolikroonika).

Kloodis, Paatna kl, praegune tl.-küla tekkinud koos kruntipanemisega. Siis mõõdetud uued talud koguni teisest kohast, kus varemini talud asunud. Talumaad liitnud mõis oma põldudega. Osaliselt annud ta siis sealt vabadikele, praegugi vabadikkude küla nime all tuntud (62 jt).

Arknal asunud varemini talud mõisast idapool teed, kuid mitte niikauges metsaveeres, kui praegu. Suubart kruntipanemisega lasknud uued talud välja anda madalamal – Arkna talu-küla nime all praegugi tuntud. Mõisa teomeestele ja moonakatele lasknud ehitada moonakate majad, mis praegugi alles (67).

c) Segarendi aeg

Vahepeal võinud mõisule renti tasuda juba osaliselt rahas. Teomees ja vaim siis enam polevat mõisateol käinud. Abitegu jäänud enamikus alles (57 jt).

Mädapeal tulnud maksta 50 rubla renti 4-ja päeva koha pealt. Poole selle tulnud teha 8 heinapäeva, 8 vakamaad iga viljasorti lõikata, 8 päeva kevadel künda, 8 vakamaale mõisa põllule sõnnikut vedada, 8 päeva kartuleid noppida, 4 voori Tallinnasse teha (aastas) (36).

Kloodis tingimused samad, ainukese vahega, et seal tulnud 8 asemel teha 10 heinapäeva, kusjuures mõõdetud jaotükid: 50 sammu söögivahes niita, sama palju korjata (9, 51 jt).

Tõrmas olnud 65 rubla renti ja tegu võrdne Mädapea mõisa kohta toodud hulgaga (47).

Laanemõisas olnud 60 rubla renti, kuna teo-hulk pea sama, mis eelmistegi, ainukese vahega, et siin nõutud 8 sülda puid vedada mõisale ja sügisel tulnud koristada 1 tiin iga vilja. Korranädalaid olnud 4. Heinaköögis 1 nädal tööl käia. Voore aga polnud. Ühtlasi tulnud viia iga aasta 1 lehma kütkes mõisale (17).

Uhtnas olnud rendisumma 60 rubla (4-ja p. kohtadelt). Teised kohustused harilikud (63).

Kohalas: jäänud teomehe ja vaimu saatmine ära umbes 60 a. tagasi. Siis võinud juba raha maksta teomehe ja vaimu eest. Rendisumma rahas 70 rubla 6-epäevakohalt. Teised kohustused, nagu harilikult, päevi iga tööliigi kohta 12. 4-japäevakohtadelt olnud rent 55 rubla ja päevi 8 (45).

Kohalas: jäänud teomehe ja vaimu saatmine ära umbes 60 a. tagasi. Siis võinud juba raha maksta teomehe ja vaimu eest. Rendisumma rahas 70 rubla 6e päeva kohalt. Teised kohustused, nagu harilikult olnud rent 55 rubla ja päevi 8 (45).

Teistes mõisus segarendi-aega ei tunta. Neiski, millest ülal jutt oli, polnud segarent üldiselt läbi löönud, vaid endine - teoorjus - kestnud edasi. Talupidajad olnud harjumata, mõis samuti, uue rendi süsteemiga. Selleks tehtud alul katseid. Nii antud Mädapeal alul ainult 2 kohta segarendile. Kuid needki olevat pärast, rendilepingu lõppedes tahtnud tagasi endise korra juure (31). Kõige suuremaks raskuseks olnud raha muretsemine. Seda olnud väga vähe, kuna teda polevat kuskilt saada olnud. Isegi mõisadel olnud siis raha-puudus (53 jt).

Üldiselt jäädud ikkagi teorendile. Kui hiljem mõis omapoolselt tahtnud sega- ja raharendile siirduda, olnud talupidajad järjekindlalt sellele vastu. Mõisapoolne algatus tekitanud ikkagi umbusaldust ja kahtlust, arvatud sellegi olevat „mõisa viguriks“.

d) raharendi ja talude ostu aeg

Raharendile üleminek sündinud väga aeglaselt. Paljudes kohtades pole mõisnik alul kuidagi nõus olnud rendisumma ülekandmisega rahale. Teiselt poolt ei olnud ka talupidajad-rentnikud harjunud sellega. Pealegi olnud rahagi taludes õieti piiratult. Paljudes kohtades tehtud alul proovi, üks-kaks talu seatud raharendi alusele. Sel korral aga näinud talupojad, et raharendil terve rida paremusi on, ja hakanud siis ikka enam seda ka nõudma. Kuid mitte kõikjal siiski. Nii näit. Uhtnal puudunud täiesti raharent, jõutud segarendilt kohe talude ostuni (68). Sama olukord olnud ka Sõmeru (5, 27) ja Kaarli mõisus (12). Samuti ei veendunud kõik ühtlaselt raharendi paremustes. Mitmedki talupidajad lühiajalise rendilepingu möödumisel tahtnud uuesti teo- ja segarenti. Raha-puudus ja -vähesus toonud paljudelegi uusi raskusi kaela raharendile siirdudes (89).

Mädapeal seatud 4 peret prooviks raharendile, nagu teorendilegi (vt. lk. 80). Need pered, kui jõukamad kohapeal, tulnud „omadega välja“. Selle järele hakanud teisedki sama nõudma. Üldiselt alganud raharendi-aeg 1875-80. aastatel. Mõisnik annud võimaluse talupoja soovi korral renti ka osaliselt teoga tasuda. Enamasti aga arvestatud niisugused pakutud päevi väga madalalt. See sundinud omapoolselt raharendi üldisemaks muutuma. Raharent 4-ja-päeva kohalt olnud 120 rubla (36).

Kloodis olnud kruntipanek 1874-78. Juba siis võidud kohe kogu renti maksta puhta raha eest. Mõisnik lubanud samuti, kui talupoeg soovis, ka teoga selle tasa teha (4).

Arknal siirdutud raharendile a. 1880. ümber. Suubart olnud alul täielikult niisuguse rendimooduse vastu. Alles siis, kui ümberkaudu pea kõikjal juba raharent valdavamaks rendivormiks, tulnud Arkna mõisnik talupoegade soovidele vastu (7 jt).

Karitsal alganud raharendi aeg 1875. a. Üldise nähtena ta aga pole esinenud. Alles siis, kui ostetud esimesed talud, siirdunud teisedki raharendile (67).

Kohalas olnud raharent 6-epäevakohtadelt 140 rubla. Pärast lisanud mõis alatasa hinda, kuna nähtud, et raharendile üle läinud talupojad märksa jõudsamini majanduslikult paremale järjele jõudnud. Hiljem rendisumma tõusnud 150-155-160 rublani. Kuna järjest kasvav rendisumma vägisi seadnud raharendile läinud talupidajaid uute raskuste ette, kerkinud taludeostu-küsimus paratamatult päevakorrale. Polevat teist teed üle jäänud, kas talu päris-omanduseks osta või kohalt lahkuda. Ühtlasi polevat raharendilegi üle läinud talupidajad täiesti vabad olnud teotegemisest. Ikka ja jälle osanud mõis mehi oma töödele nõuda, ähvardades veelgi renti tõsta, kui mõisa nõudmine tagasi lükatakse. Sama nähe esinenud üldiselt (45).

Rendisumma olnud oma aja kohta vägagi kõrge. Peamiseks sissetuleku allikaks olnud viljamüümine. Suuremaks viljatarvitajaks olnud mõisa viinavabrik. Rakvere turg, mida varemini peetud pühapäeviti, olnud teiseks kohaks, kus ümbruse talupidajad omi saadusi realiseerisid (5 jt). Talviti teenitud metsavedudega. Enamikus käidud Tudu metsast mõisule puid ja palke vedamas. Puude-veo eest makstud sülla pealt. Palkide-veol tollide ja kantjalgade järele (48). Rendisumma olnud võrreldes teenistusoludega ikkagi niivõrd suur, et kogu pere tarviduste äärmisel piiramisel ja läbi aasta pingutaval sellesuunalisel tööl kuidagi ots-otsaga „välja tuldud“ (57).

Sama aeglaselt arenenud ka taludeost. Pidurdavaid tegureid olnud paljugi. Esmalt kohe: olnud harjumata ja arvatud kõiki seda härra „nõksuks“. Sellejuures ilmneb, et mitte kõikjal polnud härral ruttu talude müügiga. Teisal aga pakkunud mõisnik pooleldi vägisi talusid. Ka polnud kõik veendunud raharendi paremustes, jatkates endiselt teorendiga tasumist. Kolmandaks ja kõige olulisemaks talude ostu aeglustavaks teguriks olnud kahtlemata rahapuudus. Üldiselt teatakse, et peale Tallinna-Narva-Peterburi raudtee ehitamist a. 1870 langenud vilja hinnad enneolematult madalaks. Rakvere turg ja viinavabrikud paisatud odava vene viljaga täis. Kuigi vilja asemele astunud kartul, mis esialgu mõisade harukordse elevusega nõudmise tagajärjel tublit hinda maksnud, langenud aga hiljem mitmekordselt. Nii maksnud alul kartuli tünder 2 ½-2 rubla. Hiljem aga ainult 75 kopikat (84, 45).

Kohapealsed talunikud olnud uudse asja vastu umbusklikud. Isegi jõukamad talupojad lugenud ettevaatlikkuse kõige kasulikumaks. Alles siis kui ilmunud esimesed ostjad Viljandi- ja Tartumaalt, kasvanud julgus ning leidunud esimesi ostjaid ka kohapealsete talunike hulgast. Veidi hiljem aga kasvanud koguni tormijooks parematele taludele. Suuremaid ja pisemaid arusaamatusi ja vihavaenegi kasvanud sellest (53, 57 jt).

Vastavalt juba mainitud olukordadele arenenud ka taludeost tegelikultki. Siinkohal olgu mainitud, et esimesed ostjad ühes või teises külas on praegu enamikus mujale siirdunud.

Karitsal pandud talud kruntidesse a. 1874. Vahepeal olnud valitsevaks rendivormiks raharent kui ka segarent. Talude-ost alganud alles a. 1890. „Vana-Kõrtsi“ talu ostetud esimesena. Aasta hiljem ostetud veel 3 talu (Lahi, Aug. Pajos ja Koppel, viimane vist Tartumaalt). Selle järele olnud suurem vaheaeg. Alles 1910. aastal ostetud kõik teised talud (11).

Tõrmas langeb ajaliselt taludeost kokku Karitsaga. Ka sealgi ostetud esimesi talusid a. 1889-90. Mõisnik sundinud pool-vägisi talusid ostma. Tartust (Tartumaalt) tulnud esimesi ostjaid. Rakvere advokaat Krimm olnud nende vahemees. Esimene ostja olnud Kõiv Tartumaalt. Sellele järgnenud kohapealt Tulpsi ja Tartu mees Juurikas, Mölder (Hellemäe ja Innu tld) ja Rakvere mõisa aidamees K. Tamm. Teine ostmis-periood olnud samuti alles a. 1910. Esimesed talud maksnud 3800 rubla, järgmised 4000-4500 rubla. Ostetud taludest polevat hea meelega välja kolinud endised rentnikud. Selleks tulnud tarvitada koguni sõjaväe kaasabi. Nii olevat saatnud Kihlevere parun Dellingshausen salga soldateid selleks Tõrma. Alles siis lahkunud need (34).

Mädapeal ostetud esimene talu juba märksa varemini – nimelt a. 1879. Ostjaks olnud praeguse „Posti“ tl. omaniku Pällo isa, teine ostja olnud Grünweldt („Aru“ kl). Teine ostmisperiood olnud jällegi a. 1908-10. Sel korral aga ostnud juba kõik korraga.

Laanemõisas ostnud esimesena Laasberg a. 1890, makstes 4000 rubla (17). Teised ostnud paar aastat hiljemini, makstes juba 4400-4600 rubla. Siis olnud enam nõudjaid ja mõisnik aina „kruvinud“ hinda (48).

Kloodis olnud esimesed ostjad Paatna külas. Freudenthal ostnud esimesena. Teised palju hiljemini. Esimene talv 1886-87, teised 1910 (9).

Arknal ostetud esimesed talud alles a. 1908-10. Mõisnik polevat varemini müünud, kuigi nõudjaid talunike hulgast olnud. Esimesed talud maksnud 3700 rubla, järgmised 4000-4500. Ostmine sündinud üheaegselt (7).

Sõmerus olnud esimesi ostjaid Sein, Aluveres a. 1888. Teised ostetud a. 1908-10. Enamik alles ilmasõja eel ja kestel (58).

Kohalas toimunud talude ost 65 a. tagasi. Esimesi ostjaid olnud Jüri Rull. 6-e päeva-koht maksnud 3060 rubla. Järgmise talu ostnud Aleks. Steiman, 1868 a. Teised ostnud kahes rühmas: esimesed a. 1873, makstes 4500 rubla, teised a. 1882, juba 5000 rubla. Raha ostmiseks saadud esialgu viljamüügist. 100-150 puuda suvivilja olnud siis keskmiselt võimalik müüa ja seekord olnud iga vili heas hinnas. Hiljem vilja hinna langedes kasvatatud hulgana kartuleid. Esimese taluostja poja, Jaan Rulli andmeil saadud kartulikasvatusest esialgu 600-750 rubla aastas. Uued ehitused löödud kiiresti üles, mõned koguni ühe aastaga. Palke tulnud seejuures vedada 35 km. kauguselt, Tudust (45).

Uhtnas sündinud esimeste talude ostmine a. 1882-85. Riiamaalt tulnud Märt Soome nimeline mees, kes ostnudki esimesena, makstes 4000 rubla 40 tiinulise krundi eest, milles 17-18 tiinu põldu. Varsti ostnud ka teised – Hans Volmer, Jaan Lepik, Abram Roov ja Gustav Kalamees, veidi hiljem ka Jaan Muru. Need aga maksnud 35. tiinulisest krundist juba 4500 rubla (68).

Sooalusel ostnud esimesena Aleks. Steiman a. 1872 (65).

Talude ostmisel tulnud maksta kohe puhtas rahas 800-1000 rubla. 1200-1500 rubla väärtuses antud pantlehti, kuna ülejäänud võlg jäänud mõisnikule, selleks ostulepingusse ära märkides maksu tähtpäevad (2).

Teatavad eritingimused raha-maksmises ühes või teises kohas jäänud püsima, nii nõudnud näit. Mädapea mõisnik kohe poole krundi väärtuse tasumist (46).

e) Rahva rahutused päris- ja teoorjuse ajal ja teised abinõud rahva poolt tarvitatud oma seisukorra parandamiseks

Üldiselt on Rakvere khlk. vaikselt kannatanud kõige raskemadki ajad orjusest. Silmapaistvaid sündmusi ja abinõusid oma seisukorra parandamiseks pole tarvitatud ega olnud.

Kloodis teatakse, et ammugi, kas pärisorjuse lõppedes ja teoorjuse alguses või veelgi varemini peksnud härra ühte orja. Teisel korral kohanud härra sama orja metsas. Ori löönud härra vihahoos maha ja ise põgenenud (53).

Arknal rääkinud noor talupidaja Juhan Pirnpuu, et keiser olevat ammugi vabastanud talupojad, isegi maa pidanud keisri otsuse järele talunikule kuuluma. Ainult mõisnikud ei täitvat keisri seadusi. Õhutanud teisi mässule, siis saavat keisergi kuulda talupoegade raskest elujärjest. Pirnpuu juures olnud laupäeviti ja pühapäeviti alati mehi, kus olukorda arutatud. Aga vana Suubart saanud asjast teada, lasknud Pirnpuu vangistada ja annud kohtu kätte. Kohus mõistnud talle 100 hoopi. Sellesse surnudki Pirnpuu. Samasugune hässitaja olnud ka Esna mõisas, Steimanni nimeline. Sellegi saatus olnud kurb: surnud peksu tagajärjel (3).

Mädapeal mõisnik (Vändrich) ise suvitanud alati Saksamaal talupoja juures. Omanud seega hoopis vabamaid vaateid ja arusaamisi. Sellekohaselt katsunud siis omaski mõisas uuendusi läbi viia. Tema uuenduskatseile vaatamata ei usaldanud talupidajad mõisnikku. Nii näit. olevat talupidajad ikka avaldanud kahtlust selle üle, kas pole teotegemiseks väljamõõdetavate jaotükkide tarvis tarvitatav süllapuu pikem. Üks talupidaja, kes saanud salaja süllapuud mõõta, leidnudki, et tõepoolest see pikem on. Kaevanud siis kreiskohtusse mõisniku peale. Asitõendusena võetud süllapuu kaasa. Enne aga lasknud Vändrich süllapuul tükid maha võtta. Kohus leidnud talupidaja kaebuse siiski õige olevat. Vändrich saanud noomida, süllapuule aga löödud pitsatid otsa (31).

Suur osa inimesi väidavad, et rahval olnud siis väga hea elada, polevat puudunud midagi, ei ole kellegil tarvis olnud ka vastutust kanda.

f) Töö- ja elatamisvõimalused

Tööd olnud küllalt. Tarvitsenud vaid mõisa minna, sealt saadud tööd külluses (44).

Teoorjuse aegu olnud talupidajail alati abi tarvis. Kuna mõisa töö, abiteo kohustused langenud ühte talude sama tööliigi hooajaga, tulnud talupidajail sageli mitu võõrast päevilist appi võtta. Pealegi olnud neis mõisus, kus jaotükid ja -töö antud, tarvis olnud eriti häid töölisi. Head sulased ja päevilised olnud selle tõttu hästi hinnas. Kuigi palk ja tasu üldiselt väike olnud, saanud ometi suvel elatada end ja perekonda (74).

Hoopis raskem olnud talvel. Eriti vabadikel. Siis ei tarvitanud inimesi ei mõis ega talud. Talupidajad ise ja teised, kel olnud hobune, saanud tööd puu- ja palkide veoga. Kuigi siis olnud abiteona ka teatav hulk rendikorras sunduslik puude vedamine mõisale, jäänud pikast talvest ometi üle ka iseseisvaks teenimiseks aega. Vaatamata rasketele veooludele annud metsatööstus siiski silmapaistva osa kogu talu sissetulekust. Vabadikud ja hobuseta mehed ja perekonnad olnud aga tööta. Pealegi ei piisanud kunagi suvisest teenistusest kogu pere ülalpidamiseks üle talve. Käidud siis kerjamas ja taludes söömas, mis suvel tulnud mitmekordselt tööga tasa teha (5, 55 jt).

Hoolikale ja kokkuhoidlikule talupidajale olnud vilja-müümine, mis enne raudtee ehitamist hästi maksnud, pea sissetuleku allikaks. Peale 1870 a. aga langenud viljahinnad ennekuulmatult madalaiks, kuna edasi vene vili surunud hinnad alla. Linakasvatus olnud väga vähe levinenud. Seda peetud maas ainult oma pere tarvis. Müümist peaaegu pole olnudki (45, 71 jt).

Koguni uue ja tulusa sissetuleku-allikana esinenud hiljem kartul. Kartulite järele olnud esialgu nii suur nõudmine, et juba vaost neid ostetud. Mõisad ostnud neid kuna viin siis head hinda maksnud. 1870-80date aastate vahel muutunud olukord kergemaks, kuigi vili olnud ime-odav. Siis aga langenud kartulitegi hinnad ja samal ajal talud ostnud põllumehed sattunud äärmistesse raskustesse. Jällegi olnud terav puudus rahast. Oksjonid ähvardanud paljuid. Mitmed värskelt ostetud talud müüdudki oksjoneil (45).

Raharendile siirdudes makstud vooridegi eest. Kuigi siis raudteega saadetud kaugematesse jaamadesse kraami, olnud lühemaid hobuse-voore veelgi küllalt (6).

Nii olevat Arknalt enne raudteed isegi Viljandi ja Tartu kaupu veetud Kundasse. Olnud peresid, kes kaupade vedamisest endid otsekohe elatanud. Kundas olnud suured viljaaidad, kuhu siis kaugemaltki vilja veetud. Tagant Paide, Viljandi ja Tartumaalt tulnud suured voorid. Kundast jällegi toodud tagasi soola ja muud kaupa. Kõige elavamas ühenduses Kundaga olnud Rakvere linn. Rakvere kaupmehed tarvitanud talumehi kaupade vedajaiks (29).

Aga mõisadki saatnud endiselt vilja ja villa Tallinnasse. Sageli saadetud ikkagi hobuseid kraami vedamiseks. Mõisul endil polevat jätkunud hobuseid ja mehi, talupidajail avanenud seega vooriskäimisega teatav võimalus teenida (67).

Naised ketranud mõisale, saades sellegi eest hiljem raha ja kraami. Vahel jatkunud korviga munegi Rakvere turule viia (44).

g) Majanduslik seisukord (toitmisolud, elamud)

Peatoiduaineiks olnud leib ja silk. Piima saadud harvemini, kuna see tulnud teolistele kaasa panna. Mõisa teole minnes võetud toidumood terveks nädalaks kaasa. Piim asetatud erilisse lähkrisse, mida kutsutud müristiks. Lähkri suurus keskmiselt 5 toopi. Leib ja silgud pandud märssi, nn „tuhimärssi“ (45).

Leivapuudus olnud varemini harilik. Puhast rukkileiba antud ainult suurtel pühadel. Kuna rukkijahu olnud vähe, lisatud suuremates taludes odrajahu sekka: segatud rukkijahudega, sõtkutud odrajahudega. Vaesemad lisanud aga jahudele juure kõlkaid, aganaid, linaseemne aganaid, kapsalehti, harvemini soo- ja karusammalt. Rukkeid polevat kunagi täiesti puhtaks tuulatud: korjatud vaid välja kõrred ja pea kestad. Muu praht jäetud sisse. Niisugustest rukkitest valmistatud leiba nimetatud „vaheliku leivaks“ (6, 45 jt).

Silku käidud toomas mere äärest. Tavaliselt 2 korda aastas: jaanipäeva aegu ja sügisel. Tünder silku maksnud 2 täit rukkeid. Toolse rannas olnud igal perel tuttav üks rannapere. Seal siis olnud silgud juba valmis soolatud, tarvis olnud vaid tooma minna. Mõnedel olnud tuttavaid kalamehi „suurel saarel“ (72).

Leivakõrvaseks pole silgu olnud hapukali, sool ja silgusoolvesi. Silk ja sool olnud ikkagi „jõumehel“ (55).

Piima hapendatud, sellele lisatud juure jahukörti. Kui hakanud otsa lõppema, lisatud vett juurde (75).

Kui kartulikasvatus hoogustunud, saanud tema peatoiduaineks. Aga kartulgi olnud esialgu kibe, nn „viinapunased“. Neid süües löönud suud õhetama (45).

Liha saanud harva. Suuremates taludes 2 korda nädalas: pühapäeva ja neljapäeva õhtuti kapsasupiga. Muidu tulnud sedagi teomeestele kaasa panna. Mõnes peres tulnud korraga 9-10 kotti panna! Hiljem aga, kui olnud raharendi ja taludeostu aeg, tulnud liha müüa, et sellegagi raha hankida kõrge rendivõla tasumiseks. Väikesed lihatükid, mis toidu valmistamisel tarvitatud, jaotanud perenaine ära. Juba enne lauda asumist olnud igaühe „asemel“ paljale lauale asetatud leivatükid, silgud ja liharaasukesed. Alla söödud lahjemat, peale võetud lihasuutäis. Kõik toit – piim, supp jne. tõstetud lauale ühe kausiga, kust siis kogu pere ulatanud. Harilikult jäänud niimoodi kausi põhja ainult „sire vesi“, kuna paks õngitsetud kohe välja. Varemini olnud kausid niinest valmistatud, hiljem savist. Lusikad olnud eranditult puust (4, 51 jt).

Paremat sööki polevat osatud nõudagi. Ainult mõisas liikudes tuntud mõisaköögist isutekitavaid lõhnu, mis isegi siis toonud veel suu vett täis, kui kõvasti „larbitud“ silku, piima ja leiba enne seda. Mõisa-köögi hõng sundinud peatuma ja sügavalt hingama. Lapsed kogunud allatuule mõisa-aia taha (47).

Suuremates taludes pidude-aegu olevat siiski olnud liha, õlutki. Niisuguste pidude korral käinud vabadikkude-küla peopäeva lõppedes kontvõõraks. Siis saanud paljud 9-10 aastased vabadikkude lapsed esmakordselt maitsta liha, võid, puhast leiba ja teisi „haruldusi“ (75).

Kõigele vaatamata oldud terved ja prisked.

60-70 aastat tagasi olnud pea kõik elamud suitsutared. „Noorpõlves käidud korstnast õues“, sest uks täitnud ka korstna aset (45).

Rehetare, rehetuba olnud tahumata palkidest, kõrge ruum, mis ulatunud katuseni. Umbes poolel niisugusel kõrgusel olnud parred, milledel vilja kuivatatud. Rehetoa taga vasakus nurgas olnud suur korstnata ahi. Hiljem ehitatud see saunaahju-moodi: kerisega. Ahjusuu ees olnud kolle ja leease, kus toitu keedetud (suvel valmistatud toitu õues, puust harkidele asetatud riistades, mille alla tehtud tuli). Rehetoa uksekohale, kõrgemale tehtud harilikult pisem auguke, nn „leitseauk“, kust suitsu ja vingu peale ukse sulgemise veel välja lastud. Põrandad tehtud savist. Mõnes kohas laudadest ja paekividestki, mida toodud Aluverest ja Sõmerust, Vetiku külast (Vinni mõisast) (61).

Rehetoa ees olnud lahtine katusealune „ukse-esine“. Mõnel pool olnud veel väljapoole avanev pooluks – ukse võre, rehetoa ukse ees. Seda tarvitatud selleks, et suure ukse avamisel olnud võrega pool ukseaugust altvoolava külma eest kaitstud. Ühtlasi aga peasenud rutemini „suur suits“ toast välja. Leitseauk avatud alles selle järele, kui võre ja uks mõlemad juba suletud (5).

Rehetoast avanenud poole seina ehitatud pooluks – uksik – rehe alla. Tagaseinast viinud kitsam uks sahvrisse. Mõnes kohas aga ka aganikku (7).

Rehetuba olnud alaliseks eluruumiks. Suvel magatud lakas ja hiljem aidas. Talvel ja sügisel, külmal ajal aga kogu pere rehetoas. Ahju küttes pandud lapsed kõhuli põrandale, kuhu suits nii suurel hulgal polevat tunginud. Suurema külmaga mässitud neile riideräbalaid ümber, kuna uksest sissetungiv külm jahutanud ruumi liiga külmaks. Kuna loomadegi laudad külma vastu olnud kaitsmata, toodud külmal ajal väiksemaid loomi, nagu lambatallesid, kanu, põrsaid jt tuppa (31).

Magamisasemeks olnud parred, ahjupealne, põrand ja pingid. Söögilauaks lihtne, tahutud (harilikult kuusest) laud, mis teivastega kinnitatud põrandasse. Veidi hiljem meisterdatud juba jalgadega laudu. Lauaplaat olnud kahekordne, mis avanenud kahele poole, mida seega võis tarviduse korral suuremaks ja väiksemaks teha. Lauaplaatide alla löödud põõnad, mis hoidnud kaardu kuivamise eest. Istumiseks tarvitatud pinke, mis esialgselt samuti vaiadega kinnitatud põrandasse. Pingid asetsenud ümber laua. Harilikult olnud ka seinte ääres pingid, samuti istumiseks, magamiseks ja ka vee- ja teiste nõude aluseks. Seinale, kolde lähedale kinnitatud laudadest kokku löödud riiul või kapp, kuhu sööginõud paigutatud (47 jt).

Hiljem ehitatud rehetoale otsa soojamüüriga kamber. Sellele ehitatud juba pisukesed aknadki, harilikult küll üks. Kambri kõrvale ehitatud kindlasti ka varakamber (sahver), kui seda varemini polnud (45).

Põhjalikuma muudatuse elamute ehitamisele toonud raharendi ja talude ostu aeg. Palju praeguseidki vanemaid ehitusi on pärit sellest ajast, kui kartul olnud hinnas. Suuremate elamutega koos muretsetud ka enam mööblit ja majariistu (3).

Õiguslik elu vanemast ajast peale

Alul olnud talupoeg täiesti mõisniku meelevalla all. Talupidajal polnud mingit õigust maa peale, temal polnud mingit vara, kohustused mõisade vastu olnud seaduse teel kindlaksmääratud. Talupoeg polevat saanud kuhugi kaevata mõisniku peale, ei olevat tohtinud seda tehagi. Mõisnik määranud oma heaksarvamise kohaselt igasugu kohtused, mida talupidajail vastuvaidlematult täita tulnud (46).

Siis vahepeal keiser annud seaduse, kus põllumeestele antud oma kohtu korraldus. Seatud sisse vallakohus, mille eesistuja nimetanud mõisnik ja kaks kõrvameest valinud peremehed, mõisnik aga kinnitanud. Vallakohtus võinud talurahvas omavahelisi tüliasju lasta arutada, samuti aga võinud mõisnik talupoja peale kaevata vallakohtusse. Sellest peale polevat mõisnik tohtinud üksinda talupoega talust välja tõsta ega ka orja ilma maata müüa. Ikka olnud tarvis vallakohtu nõusolek. Edasi olnud kihelkonna-kohtud, mis koosnenud ainult mõisnikest (2, 45).

Mõisnik ise võinud karistada 30 kepihoobi ulatuses. Samuti võinud tema ka pärastki talupoega talust välja tõsta ja müüagi ilma maata (46).

Lindpriiuse seadusega kaotatud vallakohus ja asemele seatud igasse kihelkonda kogukonnakohus. Eesistuja olnud mõisnik, kaks kõrvameest taluperemeeste hulgast, keda valla täiskogu valinud. Kogukonnakohtusse kuulunud põllupidajate omavahelised asjad, ka mõisnik võinud seal talupoegade peale kaevata. Talupoeg võinud sinna ka mõisniku vastu kaevata, aga mõisnikku seal karistada polevat saanud (31).

Järgmiseks kohtuastmeks olnud kreiskohus. Kreiskohus olnud 5-e liikmeline: 3 mõisnikku ja 2 talumeest. Talumehed kreiskohtusse valinud kõigi kreisi kogukonnakohtu kõrvameeste kogu. Kreisikohus asunud Rakveres (Kreisilinnas). Kreisikohtu otsuse peale võinud kaevata ülem-maakohtusse. Seal lõppenud (31).

Igal kogukonnal olnud talitaja. Peale selle iga saja mehe kohta veel abitalitaja. Edasi olnud veel 3 nõuandja-meest, kellest 3as olnud sulane, teised aga kõik peremehed. Kui olnud üle 200 mehe kogukonnas, siis olnud 6 nõuandja-meest (59).

Talitaja ja abitalitajad võinud ka karistada: 40 kepihoobini, 1-2 päeva vangistust või 4 mõõtu rukkeid ehk selle väärtuses raha kogukonna kassa heaks (59).

Talitaja allunud mõisnikule. Ta pidanud iga nädal aru andma mõisas ja mõisniku korraldusi täitma. Mõisnik võinud ise karistada kuni 30 kepihoobini ja lasta vangistada suuremaid süüaluseid ning neid saata „haagrehi“ juure suurema karistuse saamiseks. Siis olnud veel kihelkonnakohus (?), kus eesistuja olnud „haagreht“ ja millel veel 2 mõisnikust liiget (6).

Rakvere Rennenkampf olnud „haagreht“. „Haagreht“ võinud karistada 100 kepihoobini. Haagikohtuniku otsus viidud kohe täide: edasi kaevata polevat enam saanud. Talitaja ja mõisniku „kohtuotsuste“ peale võinud kaevata aga „kihekonnakohtusse“ (62).

Mõisniku „peksuõigus“ kaotatud siis, kui keiser annud teoorjuse lõpetamise seaduse. Varsti peale selle polevat õigust olnud isegi kohtutel ihunuhtlust anda. „Hagrehikogus“ võinud peksunuhtlust määrata ka ainult neil kordadel, kui süütegu olnud suur, mida enam polevat saanud trahvida vangistamisega ja rahatrahviga (3).

Tollal asjaajamine ja valitsus olenenud varemini mõisnikust. Pea samaaegselt, kui kaotatud peksuõigus, antud ka uus seadus valla omavalitsuse loomiseks. Sellest peale mõisal valla asjade üle võimu polevat olnud, vaid vallavalitsus allunud kroonule (52).

Valla täiskogus saanud hääleõiguse talumaade rentnikud ja hiljem omanikud. Maata mehed võinud ainult iga 10ne mehe kohta ühe esindaja valida, kellel siis olnud ka hääleõigus. Täiskogu valinud vallavanema ja -abid, kohtumehed ja volimehed. Volikogu olnud 10-25 inimest suur. Pool volikogust olnud taluperemehed, teine pool maata meeste hulgast. Täiskogu olnud koos üks kord aastas (45).

Vallavanem olnud ikka taluperemees. Tema võinud ka vallaliikmeid karistada: kuni 2he päevase arestiga või 1 rubla trahviga. Mõisnik aga enam karistada ei saanud, tema võinud ainult kaevata süüaluse vastu vallavanemale või vallakohtule (61).

Vallakohtunikke valitud 3 ja 3eks aastaks. Samuti ka vallavolikogu, vallavanem, tema abid jt vallaametnikud valitud ikka 3eks aastaks (47).

Usulised liikumised: lahkusud, veneusu tulek, vennaskogudused, prohvetid jne

1880. aastate sees levitatud kuuldusi, et kes muudab oma usku, see saavat Venes maad. Moonakatel tekkinudki siis igatsus hingemaadele ja mõned muutnud oma usku. Neid ristinud Rakvere õigeusu preester Besanski (37).

Ainult Karitsal muutnud mõni pere oma usku (39). Teistes kohtades aga usuvahetajaid polevat olnud. Põhjusena, miks mõnes kohas hulk inimesi oma usku vahetanud, arvatakse olevat esiteks maasaamislootused selletõttu Ukrainas ja mujal Venemaal (45), teiseks aga polevat mitmed viitsinud õppida usutunnistust: õpetaja polevat võtnud neid leeri ja siis mindud üle teise usku (6).

Vennaskoguduse hoolekandja olnud Tudulinnas, Assmuse nimeline sakslane (7 jt). Vennaskogudusel olnud omad õpetajad. Assamalla sepp Tipner olnud osav lugeja ja hea kõnemees, kes ümbruskonnas paljudes kohtades jutlusi pidanud. Tipner käinud linnaski (Rakveres) lugemas, kus teda küll polevat sallitud (2).

Aresi külas olnud vana peremees Madis Ares, kes innukalt vennaskoguduse elu juhtinud. Tema algatusel ehitanud küla omale palvemajagi. Terve ümbruskond olnud sageli seal koos. 2-el korral jutlustanud seal ka Tudulinna Assmus. Temale viidud väga palju andeid ja kraami. Isegi raha korjatud (64 jt).

Levalas ja Järnil – viimases olnud ka oma palvemaja. Assmus käinud sealgi jutlustamas. Üks naine – Kapri Anna nimeline – olnud suurim nutja, alganud sellega juba enne, kui keegi sõna saanud veel öeldagi. Ka seal korjatud „Tudulinna härrale“ raha ja toodud hulgana kraami (47).

Kiriku ja vennaskoguduse vahekord olnud väga hea. Rakvere kirikuõpetajad käinud vennaskoguduse palvemajades jutlustamas. Ka olnud paljud kooliõpetajad healmeelel toetanud vennaskoguduste jumalateenistusi (34). Nii näit. peetud Kloodi koolimajas laupäeviti vennaskoguduse palvetunde kohalike õpetajate tegeval osavõtul (49 ja koolikroonika jt).

Maltsveti liikumine olnud Harjumaal. Seal olnud ka prohvetid (7).

Hariduslik olukord vanemast ajast peale

Juba 100 a. tagasi olnud koolid. Sel ajal õpitud rehkendamist, usuõpetust ja lugemist. Kirjutamine tulnud alles hiljem. Kirjutamine olnud üldiselt väga piiratult levinenud. Polevat olnud kohe kirjutamismoodi.

Koolide liigitus olnud järgmine: külakool, kihelkonnakool, kreisikool, gümnaasium ja ülikool. Harvadel olnud võimalust minna kihelkonnakooli, rääkimata muidugi teistest kõrgematest koolidest.

Kooliskäimine olnud alul vabatahtlik, hiljem aga sunduslik. Samal ajal olnud juba kirjutamine õppekavas (46, 71 jt).

Kuidas koolielu ühes või teises kohas oli, selleks käsitame iga üksikut kooli omaette.

Järni kool asutati umbes a. 1864. Maja ehitatud Piira mõisa poolt: mõis annud materjali, peremehed aga ehitanud. Kool asunud Jüri Thalfeldti ja Toomas Lepiku kruntide vahel. 1902. aastal ehitatud uus koolimaja samale kohale. Mõis annud seekord ainult palgid, kuna vald kõik muu materjali muretsenud ja ka ülesehitanud.

Esialgu olnud koolis ainult lugemine, piiblilugu ja laulmine. Hiljem lisandunud sellele rehkendamine ja veelgi pärast ka kirjutamine. Laste arv koolis olnud kooli algaastail 20-25. Hiljemgi püsinud ta samas suuruses. Kooli ja ümbruskonna vahekord püsinud hea. Laupäeviti pidanud õpetajad jumalateenistusi koolimajas, millest alati rohkel arvul inimesi osa võtnud (47 ja koolikroonika).

Tõrma kool asutatud a. 1838. Seega ümbruses vanim kool. Esimene koolimaja seisvat veelgi Lepna asunduses lagunenud olekus, Aug. Hionno krundil. Kool asunud selles majas 30 aastat. 1869. a. ehitatud uus koolihoone, missug. samuti veelgi alles.

Alul olnud kooliskäijaid lapsi vähe: 10-12 õpilast. Enamikus olnud õpilasiks jõukamate talupidajate lapsed. Alles hiljem tõusnud õpilaste arv. Nii olnud juba a. 1869 a. 30 õpilase ümber. Sellest arvust aga palju kõrgemale kunagi ka polevat jõudnudki.

Õppeained nagu mujalgi, kirjutamine õppeainena tulnud alles märksa hiljem. Loetud peamiselt testamentidest, kuna teisi lugemisraamatuid polevat olnud. Ka Tõrmaski püsinud kooli ja rahva vahekord hea (34 ja kooli kroonika).

Karitsa kool asutatud umbes a. 1842. Esialgselt töötatud rehekambris (18 a). A. 1860 ehitatud esimene koolimaja, mis põlenud ära. Kohe ehitatud uus samale krundile (1880 a.)

Esimesed koolmeistrid olnud kõik ka vallakirjutajad. Koolimajas asunud ühtlasi ka vallavalitsus.

Õpilasi olnud esialgu ainult üksikuid. Hiljem aga tõusnud järjest see arv. Nii olnud juba 1870-75. aastate vahel 25-30 õpilast (koolikroonika).

Mädapea kool asutatud 1869. Koolimaja ehitatud Järtu külla 1870dates aastates. Samal ajal olnud ka tema õnnistamine. Alul lubanud Mädapea mõisnik Ludvig v. Vändrich 1 ½ tiinu maad koolikohaks kinkida, kuid et kingitus kreposteerimata jäänud, siis nõudnud pärastine mõisnik parun Tiesenhausen, et vald ostku koolimaa ära, mille eest siis vald maksnud 300 rubla. Vald vedanud materjali, mõis kannud muud kulud. Materjal veetud Tudu metsast. Sel aastal olnud Tudus suur metsapõlemine. Olnud nii palju risus metsa, et polevat saanud palka välja vedada. Lõppeks lastud teha seda Tudu meestel, makstes neile igalt palgilt 50 kopikat.

Koolimajas asunud ka valla asjaajamine. Isegi valla „pimekorka“ või „tuhthoone“ olnud sinna mahutatud.

Enne koolimaja ehitamist peetud kooli 2 a. Järtu külas Kubja koha peal, Jüri Pallo talukambris. Õpetust olnud 2 päeva nädalas. Õpetamas käinud J. Vilberg Porkunist, Võhmetu külast. Õpetatud lugemist ja laulmist.

Kirjutada polevat osatud. Isegi koolivanemad ja valla talitajad olnud kuni a. 1879 kirjaoskamatud. A. 1882 kirjutanud Kristjan Pall (koolivanem) oma käega protokolli.

Õpilasi olnud (koolikroonika järele)

10-15 õpilast olnud kuni kooli likvideerimiseni a. 1921 mil kool viidud üle mõisa (46 ja koolikroonika).

Paatna kool asutatud a. 1861. Koolimaja ehitatud a. 1862. Alul töötanud kool, esimestel aastatel, kiriku vöörmündri kambris, mis praegugi tuntud „koolitalu rehetoana“. Mööbliks olnud pikad söögilaua taolised pingid, pisike tahvel ja mõned toolid.

Kooli tulnud lapsed juba 7-aastaselt. Paljud küll vanemini: 9-10 aastaselt. Koolis käidud kuni 14. aastani. 14. eluaastast kuni leerini käinud lapsed ühe päeva nädalas kordamise-koolis. Kõik „igapäevakäijad“ olnud seatud kolme järku. Üleviidud ühest järgust teise oskuse järele. Ka õppeaasta keskel. Lapsi olnud kõige vähem 25, kõige rohkem 40.

Õppetöö kestnud terve päeva. Alganud hommikul vara (2 tundi lõuna vaheaega) ja kestnud pimedani. Kindlat tunnikava polevat olnud. Õppeainena esinenud: usuõpetus, lugemine, kirjutamine (hiljem), rehkendamine. Päevane töö alganud ja lõppenud palvega.

Alul polevat õpetajaile kindlat palka makstud. Paucker annud omalt poolt 15 rubla kingiks ja igal talul tulnud õpetajaile viia 1 setv. rukkeid. Pärastpoole antud koolile maad. Heina võinud õpetaja teha mõisa heinamaalt. Õpetajail olnud kohuseks pidada igal laupäeval läbi aasta koolimajas rahvale palvetunde. Paastuajal veel igal neljapäeva õhtul ja suurtel pühadel tingimata. Õpetajal tulnud samuti lapsi ristida ja teisi vaimulikke talitusi pidada, kõike ilma tasuta.

Koolist puudumist trahvitud: 5-10 kopikat lapse pealt. Trahvi määranud kiriku vöörmünder, koolivanem ja kooliõpetaja. Peale selle antud koolis lastele vitsagi. (1880 a. ehit. Paatnale uus koolimaja) (24 ja kooli kroonika).

Uhtna-Sämi kool. Kooli algus olnud „Silla moonameeste“ toas. Kool asutatud a. 1850. Kooliskäimine olnud vabatahtlik. Lapsi õppinud ka kodus. Õpetaja vallavanemaga käinud neid lapsi kodus revideerimas. Koolis õpetatud lapsi mõisahärrat austama.

Koolmeistrid olnud alul koolitööst vabad. Nad käinud lapsi loetamas ja teinud oma põllutööd. Õpetajal kindlat palka polevat olnudki. Nemad saanud mõisnikult ja kirikuõpetajalt kingina raha, samuti olnud neil kasutada koolikrunt. Alul tulnud viia igal perel (taluperel) 1 setverik rukkeid koolmeistrile.

Lapsi olnud 15-20 ümber. Alles hiljem tõusnud nende arv (56 ja koolikroonika).

Kohala kool asutatud a. 1852. Esimene koolimaja ehitatud praeguse Leetbergi talu maale. Koos Kohala küla põlemisega a. 1868 hävinenud tules ka koolimaja. Siis ehitatud uus koolimaja Sooaluse küla rajale. (Praegu asub seal vaestemaja.)

Õpetatud kohe ka kirjutamist. Koolivanemad ja vallavanemad olnud kõik juba kirjaoskajad. Lapsi olnud koolis 35 ümber. Õpetus kestnud päeva läbi. Kooli ja ümbruskonna vahekord olnud alati hea (19 ja koolikroonika).

Aresi kool asutatud a. 1803. Esimese aasta töötanud rehetoas. Aasta hiljem ehitatud koolimaja. A. 1880 juba teine koolimaja.

Lastearv koolis 15 õpilase ümber. Õpetatud kohe ka kirjutamist. Paljud lapsed õppinud kodus ja läinud kooli juure ainult eksamile (7).

Kaarli kool asutatud a. 1864. Järgneval aastal kolinud kool uutesse ruumidesse, kuna esimese aasta ta töötanud rehetoas. Lastearv olnud alati 15-18 vahel. Õpetatud lugema, kirjutama ja hästi rohkelt piiblilugu ning katekismust (1).

Arkna kool asut. 1862 a. ümber. Koolile ehitatud ka kohe maja. Koolikambris õppinud 15-20 õpilast hommikust õhtuni lugema, piiblilugu ja kirjutama (67).

Aluvere kool asutatud a. 1863. Esimene koolimaja olnud talutare, mille keskel rehetuba suitsuahjuga. Läänepool asunud rehealune, idapool kaks kambrit, milledest üks olnud klassiruumiks. Sõmeru parun Tiesenhausen annud koolile kahe tündrimaa suuruse koha. Koht olnud koolmeistri palgaks, kuna ahjuküti annud vald. Nimetatud koolimaja on praegu ümberehitatud puukuuriks, kuna sama krundile ehitatud uus maja a. 1877, mille vald hiljem ära müünud. Õpilasi olnud siis juba 63. Alul olnud neid 40 ümber.

Esialgu polevat olnud mingisuguseid õppeabinõusid, isegi tahvlit mitte. Õpetatud usuõpetust, Maasingi piibliloost ja katekismusest, lugemist testamendist, kirjutamist, rehkendamist ja laulmist (koraale). Kool alganud mardipäeval ja lõppenud jüripäeval. 5 päeva olnud koolipäevi, kuna laupäev kuulunud vabade päevade hulka.

Alul olnud kooliskäimine vabatahtlik, „teise koolihoone aegu“ (1877) juba sunduslik. Puudunud päeva peale trahvitud 5 kopikaga.

A. 1909 ehitatud Aluvere koolile uus (praegune) maja (koolikroonika).

Kloodi kool asutatud a. 1857. Esialgu töötanud kool talutares. 1861-62 ehitatud uus koolihoone, 1894 teine koolimaja.

Õpetatud alul lugemist, katekismust ja laulmist. Hiljem ka kirjutamine. Lapsi olnud esialgu 35-40. Hiljem on see suurenenud.

Enne elluastumist tulnud käia 6 nädalat leeris: 3 kevadel ja 3 sügisel. Leeris õpetatud eriti katekismust. 5 peatükki, käsud ja usutunnistus pidanud juba enne leeri „peas olema“. Kes neid polevat osanud, ei olevat võetudki leeri.

Leerilastel olnud peale otsese jumalasõna õppimise kohuseks teha kirikumõisa töidki. Nii tulnud sügisel rehte peksta ja pahmata, teha luudasid, tänavaid kasida, puid lautida, rohuaias puid ja põõsaid istutada, kui ka aia eest üldiselt hoolitseda. Vastuhakkajaid tukistatud, pandud nurka seisma ja saadetud koju. Veel varemini kaevanud kirikuõpetaja suurema süüaluse leerilapse vastu haagi kohtuniku juures, kus sageli antud neile vitsugi (49 jt., koolikroonika).

Ärkamisaeg: a) tegelased b) tähtsamad sündmused, c) ajalehed (missugused ja mil määral)

Üldiselt ärkamisaeg käsitusel-olevas kihelkonnas rahva traditsiooni põhjal ei moodustanud täiesti iseseisvat ja järsku murrangut sünnitavat ajajärku kohapeal. Niihästi kohapealsed kui ka üldised rahvuslikud üritused leidsid õieti nõrka vastukaja laiemates rahvahulkades. Esimesest ja teisest laulupeost osavõtjaid polnud, Aleksandri kooli heaks rahakoguminegi esineb ainult üksikutes külades ja sealgi laiult. Ajalehtedest sammus esirinnas mõisnikkude-sõbraline „Ristirahva pühapäeva leht“, kuna „Postimees“ ja „Sakala“ peamiselt mõnedel ärksamatel tegelastel käisid. Kohapealne seltsielu oli küll kõikjal kord-korralt enam virguv, siiski aeglaselt hoogu- ja tuldvõttev. Tegelastena esinesid peamiselt kooliõpetajad ja vähemal määral esimesena talud päriseks ostnud põllumehed oma peredega. Majanduslikult kehvem kiht aga seisis pea täiesti kõigist üritustest eemal. Niisugune on üldpilt.

Kohapeal arenesid ärkamisaegsed üritused ja nendest osavõtmine järgmiselt:

Järnil, Juhan Roodemann (vta. lk. 53) asutanud laulukoori Järnile a. 1880. Esialgselt tulnud lauljaid 9-10 inimest. Roodemann käinud igas peres ja kutsunud inimesi, eriti noori oma äsjaasutatud koori laulma. Juba järgmisel aastal (1881) kasvanud laulukoor 15 liikmeliseks. 10 a. pärast tulnud veelgi liikmeid juure, kuni 20 inimeseni. Roodemann rääkinud, et Viljandi- ja Tartumaal olevat juba ammu asutatud laulu- ja muusikakoore, pidanud Tartus suure laulupeo, kust pool Eestit osa võtnud. See õhutanud teisigi ümbruse noori vähemalt kooli juure kokku tulema, kus löödud peale laulukoori harjutuste tantsu, loetud ajalehti ja kõneldud „muudestki Eesti asjadest“.

Roodemann rääkinud ka Aleksandri kooli asutamise kavatsustest, mille heaks raha juba korjatavat. Järnilgi annud mitmed Roodemanni kätte 50-60 kopikat – Aleksandri kooli heaks.

Kristohv Bahman (vta. lk. 53-54) jätkanud veelgi energilisemalt laulukoori harjutusi, rääkinud samuti nagu Roodemanngi, kui julgelt Lõuna-Eestis, eriti Viljandimaal eestlased eneste eest välja astuvad, kogudes allkirju et keisrile oma häda minna kaevama. Bahmann lugenud „Sakalat“, mida mõisnik, Dehn (Karitsal) sugugi polevat sallinud. Kui Bahmann laulukoori harjutustel rääkinud rahvale, mida ise „Sakalast“ lugenud ja millest ka mõisnik teada saanud, siis hakanud Dehn eriti vihkama Bachmanni. Bachmanni aegu enam polevat korjatud raha Aleksandri kooli heaks.

1889-90 aastal peetud koolimajas esimene pidu, misjonitöö heaks. Seal olnud pisike näidend ja laulud kavas, vabatahtliku maksu eest sissepeas. Paucker rõhutanud ikka misjonitöö tähtsust ja tänanud Järni lauljaid ning näitlejaid ilusa algatuse eest.

Ajalehtedest lugenud Bachmann „Sakalat“, teistel käinud enamikus „Ristirahva pühapäeva leht“. Kui paljudel ajaleht käinud, seda täpselt ei teata, kuid arvatakse, et umbes 10-12 perel. Varemini lugenud Gustav Madi (koolmeister, vta. lk. 53) „Perno-Postimeest“. Sel ajal teistel polevat veel ajalehti käinud. Rakveres ilmunud lühemat aega „Valgus“, mida hiljem Tallinnast välja antud. Seda lehte ostetud Rakveres turul ja kirikus käies, lehe tellijaid polevat olnud (47).

Tõrmas, Loorentson, kooliõpetaja (vta. lk 54) tubli koolimees ja lauluharrastaja. Tema asutanud laulukoori Tõrma. Koor, mis asut. a. 1879, töötanud tema juhatusel 10 aastat. (Loorentson olnud õpetajaks a. 1854-1889) Esialgu kogunud lauljaid „10 inimese ümber“. Ajajooksul kogunud neid enamgi. Esimesteks laulukoori liigeteks olnud taluperemehed ja nende pere liikmed. Vabadikud ja popsid seisnud asjast eemal. Lauldud enamikus vaimulikke laule. Ka mõningaid teisigi, nagu „Mu isamaa on minu arm“, hümni, „Kas tunned maad mis Peipsi rannalt“ jne. Laulukooriga tulnud üks kord aastas esineda Rakvere kirikus jumalateenistusel. Kuna kirikuõpetaja Paucker korraldanud nii, et kõik teisedki laulukoorid kirikukooril laulmas käinud, siis katsutud üksteise võidu eriti põhjalikult laule õppida ja ette valmistada. Loorentson rääkinud inimestele, et Viljandi- ja Tartumaal eesti rahvuslikud üritused juba palju varemini ja suurema hooga on läbi viidud. Aleksandri koolist kõnelenud ühel pühapäeval, kuhu olnud ilmunud kogukas saalitäis rahvast. Selle järele siis korjatud esimese eestikeelse kooli heaks raha. Tõrmaski annud igaüks jõu järele: 50-70 kopikat. Loorentson ise pannud 2 rubla.

Jüri Kirnmann, kooliõpetaja (vta. lk. 54-55) jatkanud Loorentsoni algatusi. Aleksandri kooli heaks siis küll enam polevat korjatud. Küll aga suurenenud tunduvalt laulukoori liikmete arv 25-30 lauljani. Sel ajal lauldud juba enam eesti laule. Laulukoori harjutused olnud 2 korda nädalas: neljapäeva ja laupäeva õhtuti. Harjutustele tulnud hulk mitte-lauljaidki, kuulama, omavahelistele jutuajamistele. Kirnmann kõnelnud, et Lõuna-Eestis on juba ammu talusid ostetud, kes kõik jõudsalt edasi-jõudnud ja „omaga välja tulnud“. Samuti kõneldud koolimajas talude-ostu üle, ühiselt arvestatud võimalikkude sissetulekute ja rahasaamise võimaluste üle, kus Loorentson alati hea nõuga abiks olnud. Lauluharjutustele järgnenud „seltskondlik osa“ – tants, enamasti laupäeva õhtuti.

Tõrmast käinud Loorentson ja Kirnmann ning 3-4 lauljat laulmas ka köstri segakooris – Rakveres. Kohapeal pidusid ja kontserte polevat peetud, kuna linnas neid nii-kui-nii küllalt ja see oma läheduse tõttu olnud igale peolisele kättesaadav.

Ajalehtedest käinud kõige enam „Ristirahva pühapäeva leht“ – 5-el perel ja 4-jal kahe pere peale kokku. „Eesti-Postimeest“ lugenud Loorentson, Kirnmann aga „Valgust“. Teistel lehti polevat käinud, käidud aga koos lugemas. Eriti pühapäeviti ilmutud ühiselt ja gruppide viisi kokku, kus loetud ajalehte ja harutatud nende sisu ning teadete üle. Ajalehtedest selgunud, et Hurt ja Jakobson omavahel tülli läinud. „Ristirahva pühapäevaleht“ ja „Eesti Postimees“ hoidnud Hurda poole. Linnast ostetud vahel „Sakalat“, see hurjutanud Hurta. „Sakalaga“ koos läinud ka „Valgus“. Jakobson olnud ikkagi kangem mees (8, 33, 34 jt).

Karitsal, Soone, Mihkel, kooliõpetaja (vta. lk 55), tema juba kavatsenud asutada laulukoori. Proovinudki paaril korral, aga inimesi tulnud üsna vähe kokku ja siis loobunud sellest (tema olnud õpetajaks a. 1876-80). Alles tema järglasel Jüri Laasbergil (vta. lk 56) õnnestunud ja läinud korda laulukoori asutada a. 1880. Alul olnud lauljaid vähe, 9-12 inimest, kuid hiljemini tõusnud nende arv – 20-30 inimeseni. Laulukoori-harjutustel käinud nii noori kui vanu. Käidud samuti kirikus kord aastas laulmas. Koor saanud paaril korral kiitagi õpetajalt Pauckerilt. Laasbergi algatusel asutatud Karitsale ka raamatukogu a. 1885. Toodud kõik eestikeelsed raamatud. Lugejad olnud peamiselt laulukoori-tegelased. Raamatukogu heaks korraldatud korjandusi ja näitemüüke koolimajas. Samuti korraldanud laulukoor paar kontserti koolimajas, mis annud rahuldava sissetuleku.

Aleksandri kooli heaks korjanud raha Laasberg. Selleks olnud erilehed. Eriti nooremad inimesed olnud sellele ettevõttele soojalt kaasatundjad. 3-4 poisi peale korjatud sageli 2-3 rubla. Korjamises olnud koguni võistlus üksikute külade vahel. Samaaegselt korjatud ka Peterburi Jaani kiriku heaks. Paucker kiitnud neid mõlemaid ettevõtteid ilusaiks. „Aleksandri kooli heaks“ olnud hüüdlause. Korjatud laupäeva õhtuti jumalateenistustel. Samas selgitanud ka Laasberg kokkutulnud inimestele Aleksandri kooli mõtet ja tähtsust.

Ajalehtedest loetud „Perno Postimeest“ 3-4 perekonnal käinud kokku 1 leht. Niimoodi olnud terve küla gruppidesse jagatud. „Sakalat“ lugenud Rein Kalberg. „Valgus“ käinud 5 perekonnal. „Ristirahva pühapäeva leht“ käinud aga enamikus kõigil. Leheta olnud vabadikud ja popsid (41 ja koolikroonika).

Levalas polevat korjatud Aleksandri kooli heaks. Küll aga käidud Karitsalt ja Tõrmast ka sealgi raamatutega, kui palju keegi annud, pole teada. Tõrma laulukooriski käinud mõned nooremad laulmas. Laupäeva õhtuti kogutud ikkagi Tõrma koolimajja, kus noorrahvas koos.

Ajalehtedest loetud enamikus „Ristirahva pühapäeva lehte“. „Eesti Postimees“ käinud ainult Tiivastel. „Valgust“ ostetud turul-käies Rakverest (61).

Mätlikul rääkinud taluperemees Jüri Olli Aleksandri kooli tähtsusest ja selle heaks raha korjamisest. Kas ka kohapeal raha korjati, ei teata.

Ajalehtedest loetud sealgi enamikus „Ristirahva pühapäeva lehte“. Ollil käinud „Sakala“ ja „Valgus“. Jakob Olli, eelmise poeg, käinud Rakveres „Kalevipoja Seltsi“ koolis ja teinud „Valgusele“ koguni kaastööd. Jakob Olli olnud „Valgusele“ ka siis veel kaastööliseks, kui see Tallinna üle viidud. (Siinkohal mainitagu, et Jakob Olli, kellelt ka käesolevad andmed, on ärkamisaegse sündmustiku kohta väga teadlik. Jakobson-Hurda lahkhelides Aleksandrikooli peakomitees, E.K.Si koosolekul jne.) Kohapealt aga polevat olnud osavõtjaid ei ühestki laulukoorist ega mõnest teisest üritusest (31).

Mädapeal, Kristjan Sommer, kooliõpetaja (vta. lk 56-57) asutanud Mädapeale laulukoori, mida juhatanud kogu oma ametisoleku aja, 15 a. (1886-96). Erilisi sündmusi polevat olnud. Laulukoor käinud Rakvere kirikus kord aastas laulmas. Üldiselt möödunud ärkamisaegki kohapeal vaikselt, mitte märgatavalt. Aleksandri kooli heaks korjamistest teateid pole.

Ajalehtedest loetud kõige enam „Ristirahva pühapäeva lehte“, 5-6 peret. „Sakala“ käinud Saarel, „Valgus“ Pallol. „Eesti Postimeest“ lugenud kooliõpetaja Kristjan Sommer. Paljud olnud kuni ilmasõjani leheta. Loetud mõnikord pühapäeviti ühiselt. Ka koolimajas käidud lehte lugemas (36 ja koolikroonika).

Laanemõisas, oma tegelasi polnud. Käidud Mädapea ja Tõrma koorides laulmas. Lauljad olnud Vilpo’d, Ants Seppius, Stein, ka omaaegne õpetaja ja „Maltsveti prohvet“ Hans Emberg.

Aleksandri kooli heaks käidud Tõrmast raha korjamas. Kas ja kui palju kohapealt raha antud, ei mäletata enam.

Ajalehtedest lugenud Vilpo „Sakalat“, Hansen „Virulast“, Ants Seppius „Eesti Postimeest“, teised enamikus jällegi „Ristirahva pühapäeva lehte“. Emberg lugenud alul ka „Sakalat“. Temal olnudki esimesena ajaleht, vist a. 1878. Suurem osa aga olnud kaua leheta (16, 17 jt).

Risul polevat üldse ajalehte käinud, samuti polevat seal keegi ka laulukooris laulmas käinud. Vabadikkudel olnud tegemist oma peatoiduse eest hoolitsemisega, polevat aega ega raha jatkunud „niisuguste asjade jaoks“ (55, 72).

Sama lugu olnud ka Kariväraval, Tobias, Saradorfil ja Tõrma popside külas (73, 66, 34, 57).

Paatnal Paul Friedenthal, kooliõpetaja (vta. lk 58-59), kelle algatusel kogutud raha Aleksandri kooli heaks. Raha viidud kas Tõrmasse või Karitsale, kuna seal olnud abikomiteed. Kui palju raha keegi annud, pole teada (56).

Ajalehtedest käinud Friedenthalil „Ristirahva pühapäeva leht“, „Sakala“ Kraaningul ja Vindermannil. Teistel käinud ka „Ristirahva pühapäeva leht“ (koolikroonika, 24, 13).

Kloodis kohapealseid tegelasi polevat olnud. Laulukoori ja teisi seltskondlisi harrastusringe samuti polevat olnud. Aleksandri kooli heaks rahakorjamisest teateid pole. Inimesed käinud Rakvere peol, kus korraldanud hiljemini Karitsa, Tõrma ja Kohala ning Rakvere linna tegelased näitemänge j.m.

Ajalehtedest loetud enamikus „Ristirahva pühapäeva lehte“, see olnud kõige odavam ja õiglasem leht. „Eesti Postimeest“ lugenud Klemner ja Klaas (1 ja koolikroonika).

Arknal, Peeter Püss, kooliõpetaja (vta. lk 57-58), kuigi asudes kohapeal lühemat aega, olnud aga õhutaja rahvusliku elu alal. Tema ise lugenud „Sakalat“, kiitnud Jakobsoni, kui julget ja teguvõimsat eestlast. Pühapäeviti viibinud alati talupidajaid-põllumehi koolimajas Püssiga jutlemas. Seal lugenud tema „Sakalat, rääkinud Aleksandri kooli asutamis-kavatsustest, suurest Tartu laulupeost. Aga enneaegu lahkunud Arknalt.

Tema järglane Otto Moik (vta. lk 58) olnud vagane ja inimestest eemale-hoidja inimene. Sellega kadunud ka kooskäimise võimalused.

Ajalehtedest loetud „Sakalat“ (peale mainitu) veel Miku ja Möllitsi peredes. „Valgus“ käinud Penderil. Teistel jällegi enamikus „Ristirahva pühapäeva leht“. „Vana Suubart“ kiitnud seda lehte. Teisi aga laitnud. Suuremal enamikul aga üldse lehte polevat käinud. Rakveres käies ostetud mõnel korral „Valgust“. Esimene leht olnud umbes a. 1875-78. Moik polevat üldse ajalehte lugenud (67).

Aluveres käidud laulmas Rakveres köstri kooris. Hiljem ka Haridus Seltsi kooris. Omal seda polevat olnud. Kõige esimene pidu olnud koolimajas õpilaste poolt. Vanemad inimesed läinud ikka linna, kuna see nii lähedal.

Ajalehtedest loetud palju „Valgust“. Pärast „Eesti Postimeest“. Mõnedel käinud ka „Ristirahva pühapäevaleht“ (58).

Sõmerus ärkamisaegseid tegelasi ega ka suuremaid sündmusi polevat olnud.

Ajalehtedest loetud peamiselt „Ristirahva pühapäeva lehte“. Mõnel korral ostetud ka „Valgust“ (26).

Kaarlis Lang, August, omaaegne Kaarli kooliõpetaja. Tema algatusel asutatud laulukoor a. 1882. Pasunakoor 1895. Esialgu töötanud laulukoor hoogsalt, tulnud lauljaid tervest ümbrusest. Hiljemini vaibunud selle tegevus. Koori tegevuse algaastail olnud liikmeid 20 inimese ümber. Vahepeal jäänud neist ainult 10-12 järele. Vahepeal vähenenud veelgi lauljate arv. 1890 a. peetud esimene pidu Kaarli koolimajas. Peasissetulek tarvitatud pasunakoori asutamiseks. Sealt peale alganud intensiivsemaks jällegi seltsielu muutuma.

Lang rääkinud ka Aleksandri kooli asutamisest, ühtlasi korjanud raha selle heaks. Abilistena teotsenud koolilapsed. Kokku saadud raha 20-25 rubla. Rahakorjamine toimunud a. 1879-80.

Ajalehtedest loetud „Sakalat“ – Lang ja Väär, „Ristirahva pühapäeva lehte“ 7-8 perekonda, „Valgust“ – Õuna perekond. „Virulast“ ka olnud näha, ei mäleta, aga kui palju seda olnud. Enamik aga olnud ajaleheta kuni iseseisvusajani. (11, 20)

Nurme külas (Kobala ms) loetud „Sakalat“ 2 peres (Tiidre, Jaan ja „Mäel“). „Ristirahva pühapäeva lehte“ 4. peres (Põlluks, Ups, Pihlakas ja Aamer) „Valgust“ ostetud Rakverest (63).

Lõuta vabadikkude külas, polevat lehte loetud üldse enne iseseisvus-aega. Polevat jätkunud raha ega aega selleks, ka polevat paljud lugedagi osanud (74).

Kohalas, Diedrich Ups, kooliõpetaja (vta. lk 57). Asutanud Kohalasse laulukoori a. 1878. Alul olnud lauljaid vähe. Ajajooksul tõusnud lauljate arv alatasa. Ups pidanud laupäeviti, peale laulukoori harjutuste rahvale kõnesid, sama teinud ta ka palvetundidel. Neis kõnedes rõhutanud ta ikkagi, et varem oleme olnud vabad, iseseisvad ja üheväärilised teistega. Praegu olevat jällegi priius koitmas. Jutustanud suurtest ettevõtetest Tartu- ja Viljandimaal. Aleksandri kooli asutamiskavatsusest, suurest laulupeost, „Vanemuise“ asutamisest, keisrile palvekirjade saatmisest jne. Mõisnik Wrangel olevat teda sellepärast vihanud.

Jüri Tenneberg (vta. lk 57), kes saanud oma hariduse Rakveres „Kalevipoja Seltsi“ koolis, jatkanud tubli laulujuhatajana koori tegevust. Tema ajal tõusnud veelgi lauljate arv, kuni 30-neni, kuigi püsivaid lauljaid olnud 20 inimese ümber. Lauljaid olnud Sooaluse ja Aresi küladestki. Tenneberg harrastanud eriti isamaalisi laule: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, nelja häälega „Kas tunned maad mis Peipsi rannalt“, „Mu isamaa on minu arm“ jne. Tema aegu käidud ka Rakvere kirikus laulmas, kord aastas. Tallinna laulupeolegi olnud kavatsus minna aga polevat siiski nii kaugele jõutud.

Rahakorjamist Aleksandri kooli heaks pole olnud. Kaarlist käinud mõned korjajad-õpilased, neile antud jõudu mööda.

Ajalehtedest loetud enamikus „Ristirahva pühapäeva lehte“, mida Wrangel kiitnud. Ups ja Tenneberg aga õieti maha teinud. „Sakalat“ loetud 4 peres kahepeale kokku tellides – Rull, Võru, Vitsut ja Mölder – 2 eksemplari. Veel varemini käinud „Perno Postimees“ Upsil, küll ainult ½ aastat, kuna selle järele tema lugenud „Eesti Postimeest“. Tenneberg olnud ikka „Valguse“ lugeja. Kuuldavasti teinud tema „Valgusele“ ka kaastööd. Kobala seltsielust ilmunud kord pikem lugu „Valguses“, selle olevat kirjutanud Tenneberg. Hiljem, umbes a. 1886-88 hakanud mitmes peres käima „Virulane“. Nooremad inimesed olnud peamised lehetellijad. Sageli tellitud ajalehti ikka mitme peale kokku (45).

Sooalusel lugenud Treimann „Sakalat“. Teised palju „Virulast“. „Ristirahva pühapäeva leht“ käinud Ilvesel, Paljul, Oraval ja mõnel teisel perekonnal (65).

Uhtnal Aleksander Sommer, kooliõpetaja (vta. lk 59) asutanud laulukoori. See sündinud a 1875-76. Täpselt ei mäletata. Laulukoorist võtnud osa lauljaid igast külast: Sämilt, Uhtsalt, Murult ja Võhmalt. Esialgu kohe tõusnud lauljate arv 20 inimesele. Hiljemini see aina kasvanud. Järgmine koolmeister, Ludvi Reinomägi (vta. lk 59) jatkanud laulukoori tegevust üha innukamalt. A. 1879 asutatud Reinomäe algatusel Uhtnale pasunakoor. Pasunakoori heaks korraldatud näitemüüke ja näitemängusid, kui ka kontserte. Esimene näidend „Artur ja Anna“ mängitud koolimajas a. 1883-85. Täpselt ei mäletata.

Reinomäe aegu korjatud ka Aleksandri kooli heaks, aga selleks jatkunud asjaalgatajal enesel kohaliku seltskonnatöö kõrval äärmiselt vähe aega, samuti nõudnud asutatud pasunakoor suuri väljaminekuid. Pasunad ostetud esialgu puha võlgu. Pealegi olevat v. Weiss healmeelel toetanud kohaliku seltsi-elu arengut nii rahaliselt kui ka nõuga, aga teistele suurematele üritustele kindlalt samal ajal vastu töötanud (vta. lk 63). Nii olevat v. Weiss kinkinud ise kohe 100 rubla. Tema abikaasa sünnipäeva puhul läinud pasunakoor mõisaprouat äratama, jällegi kinkinud mõisahärra 75 rubla pasunate heaks.

Reinomägi tulise inimesena ja hoogsa laulumehena viinud laulukoori taseme juba nii kõrgele, et Uhtnast a. 1880 sõitnud koor Tallinna laulupeole. Osavõtjaid olnud küll kõigest 9-10 inimest.

Pasunakooriga käinud Reinomägi Rakveres „Ööbiku seltsi“ seltsimaja õnnistamisest osa võtmas a. 1885. Paar aastat hiljemini olnud orkestril juba kihelkondlik kuulsus: Rakveres 1887-88 avatud liuväljale kutsutud ikka Reinomäe orkester.

Reinomäega koos töötanud esimesena talud päriseks-ostnud peremehed, Hans Volmer, J. Lepik, Abram Roov ja Gustav Kalamees ning Jaan Muru. Need olnud kõik pasunakooris mängijateks, osalt ka laulukoorigi liikmed.

Ajalehtedest loetud kõige enam Sämil „Valgust“ ja „Ristirahva pühapäeva lehte“. „Perno Postimees“ käinud Kupu perel. Hiljemini hakanud Kupp „Eesti Postimeest“ lugema. Esimene leht olnudki „Perno Postimees“, mida koha peal nähtud. Kui „Valgus“ hakanud ilmuma Tallinnas, tellinud paljud endised lugejad omale „Virulase“. Ajalehte tellitud sageli mitme peale kokku. Nii olevat Reinomägi ja J. Lepik omale kahe peale tellinud „Sakala“, mis käinud koolimajja kuni „Sakala“ toimetaja Jakobsoni surmani (56 ja koolikroonika).

Uhtnal käinud Abram Roovil ja Gustav Kalamehel „Sakala“, hiljemini „Virulane“. Teised lugenud ikkagi „Ristirahva pühapäeva lehte“. Lehte tellitud mitme pere peale kokku. Vaesematel aga polevat üldse mingisugust lehte käinud. Kaugelt üle poolte olnud kaua ilma leheta (68)

Murul „Perno Postimees“ Maasikul ja Treialil juba ammu. Pärast tellinud need omale „Sakala“ ja siis „Virulase“. Teistel aga enamikus puudunud võimalus lehte tellida. Alles hiljemini loetud mõnes peres „Virulast“ ja „Ristirahva pühapäeva lehte“ (68).

Võhmal käinud Pihlakal „Eesti Postimees“ juba „Sommeri aegu“. Jalakas lugenud „Ristirahva pühapäeva lehte“. Nähtud ka „Valgust“ ja „Virmalist“, ei tea aga kellel ja kui palju (6).

Aresi kl. loetud enamikus „Ristirahva pühapäeva lehte“. Kui palju ja kellel see käinud, ei mäletata (7).

Piiral, ostetud Rakverest „Valgust“, „Virulast“. Tellijaid ei teata (22).

Rakveres köstrimajas tegutsenud juba ammu (asutamisaastat ei mäletata) kihelkonna meeskoor. Harjutused sündinud köstri juhatusel 1 kord kuus. Koorist võetud osa ka Rakvere linna lähedalt maalt. Peamise koorikoosseisu moodustanud linnaelanikud, koguduse-liikmed. Maalt moodustanud enamiku osavõtjatest kooliõpetajad. Harjutused olnud laupäeva õhtuti. Peale harjutuse olnud ühine koosviibimine õhtusöögiga. Koosviibimisest võtnud osa ka kirikuõpetajad. Koor esinenud enamasti üks kord aastas, nimelt piiblipühal kirikus. Koori tegevus lõppenud köster Saukase surmaga (vta. lk 52) (8).

Köstri kooriks olnud ka segakoor. Ka sealt võtnud ümbruskonna nooremaid osa. Segakooriga harjutatud ka ilmalikke laule, kuigi kirikulaulud olnud enamuses. Segakooriga antud kontserte linnas, „Tammikus“ suvel ja talvel „Ööbiku“ seltsimajas. Isegi väljasõite tehtud: Tapale ja Jõhvi. Sellegi koori iga kustunud Saukase surmaga. Alles hiljemini Siiak (vta. lk 53) kogunud endiseid ja uusi liikmeid kokku (49).

Rakveres asutatud a. 1875 või 1878 nn. „Kalevipoja Selts“. See olnud kooliselts, millel olnud oma koolimajagi Karja tänaval. Selles koolis käinud palju eestlasi, kuna ta olnud eestikeelne kool. Hiljemini viidud see üle (selts) Liigustele, Kadrina kihelkonda. Seal töötanud seltsi kool veel kaua ja pärast muudetud haridusseltsiks ümber (31).

Venestusaeg: a) kohalikud ametnikud, b) venestus koolis, kohtus ja ametasutistes

Venestusaeg tulnud Aleksander III-da valitsusaastail ja jätkunud kuni 1917 aastani (38).

Sellest peale tulnud ametasutistesse uued ametnikud. Kreisiülemaks olnud Timofeiev hulk aega. Tema ise polevat eestikeelt kuigi hästi osanud, küll aga olnud valmis healmeelel iga jutulesoovija, venekeelt mitte oskaja eestikeelse kõnega leppima, mida tõlkinud ametlik tõlk (40). Ametasutistes olnud ikkagi inimesi, kes eestikeelt osanud. Nii näit. osanud talurahva komissar Muhvel soravalt kohalikku keelt. Talumehe poole pööranud alati eestikeeles. Politseiülem (maak. ülem) Iromin aga pööranud tingimata igaühe poole esmalt venekeeles. Venekeelt oskaja vastu näidanud nagu sõbralikumalt ja kodusemalt, kui selle vastu, kellega tulnud kõnelda tõlgi läbi. Maksuinspektor Buturlin nõudnud kategooriliselt venekeelt, eriti ametiasutistelt ja nende ametnikelt (vallavalitsustelt, -sekretäridelt ja -vanemailt). Rahvakoolide inspektorid: Luik (vta. lk 51) polevat väga tungivalt nõudnud venekeelt õpetajailt. Õpilastelt kunagi mitte. Eelmise järglane Sobolev (vta. lk 51) olnud täiesti vastand. Sobolev rõhutanud tungivalt venekeele tarvitamist koolides, nõudnud et õpilasedki endi vahel selles keeles räägiksid. Samuti olnud karm õpetajaile, kes vaevaks ei võtnud keeleõppimist. Nii vallandanud Sobolev Karitsa kooliõpetaja Laasbergi keeleoskamatuse tõttu. Bõlov, järgmise koolide inspektorina olnud märksa järelandlikum nois nõudmistes (vta. lk 51) (41).

Vallakirjutajailt nõutud kindlalt venekeele oskamist ja tarvitamist. See olnud möödapeasematu: kõik protokollid ja teised dokumendid tulnud kirjutada tingimata venekeeles (50).

Niisugustest karmidest nõudmistest mõjustatuina hakanud õpetajad omapoolselt ka nõudma õpilastelt enam ja enam vene keelt. Muutunud ju kohe ka õppekava: venekeel olnud siis esireas. Eestikeele tundide arv langenud. Teistest ainetest sammunud eesotsast vene „istoria“. Kõiki aineid tulnud õppida vene keeles, mida alul talulapsed sugugi polevat osanud ja seega ka miski arugi ei olevat saanud mis lugenud ise või jutustanud õpetaja. Alles pika tuupimise peale „kasvanud keel külge“ ja sellega koos tulnud ka arusaamine. Õpetajad nõudnud lastelt koolis vahetundidel omavahel venekeeles jutuajamist. Kõige agaramad niisuguste nõudmistega olnud Karitsa õpetajad peale Laasbergi vallandamist (30). Õpetajad kartnud isegi. Lastele määratud karistuseks, kes korralduse vastu eksinud, kas nurka-panemine või mõnele, kes korduvalt eksinud, pandud vask- või plekirõngas kaela, märgiks et tema rääkinud oma emakeelt! Teistes koolides niisugust karistusi polevat olnud, küll aga nõutud üldiselt venekeeles omavahelist rääkimist (42, 43).

Kohtusse tulnud võtta kaasa tõlk. Inimestel polevat olnud usku kohtupoolt määratud tõlki. Sellepärast olevat igaüks, kellel vähegi jõukust, võtnud advokaadi. Vallakohtus olnud kirjakeeleks venekeel, kuna asjaajamiskeeleks tarvitatud eestikeelt. Vallakohtu protokollidele tulnud kohtumeestel allakirjutada venekeeles, kes just ei osanud, võinud seda teha eestikeeles, kusjuures sekretär siis sulgudes kirjutanud nime venekeelsete tähtedega. Kihelkonna koolikohtute protokollid tulnud kirjutada küll eestikeeles, kooli päevaraamatud aga venekeeles (41, 45).

Venestamis-aeg meeldinud inimestele. „Venelane meelitanud!“ Venekeele valdamine olnud tarvilik: sõjaväeteenistuses tulnud ta ikkagi õppida (6). Õpetaja Paucker korraldanud kooliõpetajaile venekeele kursused. Laupäeviti käinud õpetajad koos pastori juures (8). Kohala parun Wrangel korraldanud ümbruskonna noortele omalt poolt venekeele kursusi – 14 tundi kuus. Osavõtjaid olnud küllalt (48).

1905. aasta. Karistussalkade tegevus

1905. aasta rahutused puudutanud Rakvere kihelkonnas peamiselt Tõrma ja Kloodi külasid. Teistes kohtades möödunud kõik rahulikult.

Tõrmas peetud mitu koosolekut. Meeleolud olnud väga „tulised“, eriti räuskanud mõisa moonakad ja linnast kohalesõitnud „linnasulid“. Uräädnik Pupp, kes ilmunud koosolekule korrapidajaks, tahetud vägisi kotti ajada, kuna ta julgenud inimesi korrale kutsuda. Hoopis mõjukamad olnud juba Mülleri ja vallavanema Hinno rahule-manitsevad sõnad. Nende mõjutusel vaibunud hooguvõtnud liikumine silmapaistvalt (8, 52).

Ainukese suurema sündmusena olnud paari mõisaküüni põletamine. See sündinud omaküla inimeste poolt. Koosolekuil koostatud mingisugune palvekiri või märgukiri valitsusele. Peategelased kohapeal olnud Horatius Möller ja meier Vall, samuti hiljemini Venemaale siirdunud Joh. Intal. Need nõudnud „anarhiat“! Nimetatud tegelaste õhutusel pistetudki mõisaküünid põlema. „Must-sada“ abilist pidanud tulema Venemaalt (34).

Üldiselt olnud rahvas rahulik. Karitsa ja Mädapea ümbruses mõjustanud rahule-jäämist seeaegne kooliõpetaja Karitsal, praegune Rakvere valla vallavanem Gustav Püss. Püss olnud Tartu kongressil valla esitajana – maagameeste esitajana. Mõõduka ja rahuliku inimesena omanud ta silmapaistva lugupidamise ja autoriteedi rahva silmis. Tema korrale-kutsumisel olnud väga otsustav kaal: mõlemad ümbrused jäänud täiesti rahulikuks (31, 41).

Karitsa parun Dehn ja Küti mõisnik parun Hackelberg olnud karistussalkade ülemad. Neil polevat olnud midagi teha, kuigi läbiotsimisi korraldatud mitmes peres, ka Püssi korteris (30).

Tõrmas olnud karistussalkadel juba hoopis rohkem tegemist. Hoolika uurimuse peale vaatamata polevat küünipõletajaid kätte saadud. Hiljem küll olnud kuulda, et nendeks osutunud paar „linnasuli“, kes siis ka mahagi lastud. Peategelasi: Intali, Möllerit ja Valli polevat leitud, kuna nad õigel ajal osanud end kõrvale hoida, põgenedes Soome ja sealt edasi Rootsi (8).

Kloodis olnud noor kooliõpetaja Uustalo, kes õhutanud ja hässitanud rahvast vastuhakkamisele mõisale. Temast süttinudki moonakad ja nõudnud magasiaitade vilja jaotamist rahvale, koormiste kergendust ja palga tõstmist mõisnikult parun Derfeldtilt. Uustalo rääkinud, et Venemaal olevat kõik jõuga läbiviidud ja rikkamad puha tapetud, seda tulevat teha ka meilgi. Sõjatsev meeleolu Kloodi moonakate seas aina kasvanud. Aga enne asja lõpukujuni arenemist tulnud karistussalk. Uustalo põgenenud alul metsa, olles paksu kuuse otsas, kui sõjaväe-salgad metsas haaranguid korraldanud ja hiljemini siirdunud Soome kaudu Rootsi ja mujale. 1910. a. tulnud kodumaale tagasi ja olevat praegu Kaius kooliõpetajaks. Moonakatele lubatud anda peksa ja saata sunnitööle, kui veel oma mässumeelt julgevad avaldada (24).

Linnus (Rakveres) olnud „mässajaid“ aga hoopis enam. „Ööbiku“ seltsimajas peetud mitu miitingut, kus esinetud äärmiselt käredate nõudmistega. Üks peategelasi olnud seal Põdruse kooliõpetaja Anton, teised Nõmmküla koolmeister Blumfeldt ja Binkovski nimeline „punane“. Miitingute keskel ja lõpus lauldud aina „punaste laulu“. Neil koosolekuil käinud ka palju ümbruskonna mõisatöölisi ja moonakaid. Taluperemehed ja nende pojad võtnud hoopis vähesel arvul osa. Hiljem ajanud asjaosalisi karistussalgad taga ja kõigil tulnud pugeda pakku (51, 41).

Kuna Rakveres polnud sõjaseisukorda välja kuulutatud, olnud „sulid“ väga julged. Nii näit. teatakse järgmist lugu: Rakverest pärit olev kingsepp Neudorf, kes sel ajal elanud Angusel, tulnud nendel segaduste aegadel käima Rakvere, kelle vend Laial tänaval pidanud kõrtsit. Kingsepp olnud ise kõva „punane“. Venna kõrtsis napsutanud paari linnasuliga, otsustatud ühiselt minna Kruusbergi kauplust röövima. Seal lasknud kaupmehe maha, võtnud väärtasju kaasa ja tahtnud põgeneda. Šeiboki nimeline karistussalga juht tabanud röövlid, viinud nad Tapale, kus olnud sõjapiirkond ja lastud seal kõiki endid maha! Niisuguseid juhtumeid olnud linnades palju (8).

Blumfeldti ja Antoni korraldusel tahetud pidada ümbruskonna õpetajate kongress Rakvere Haridusseltsi saalid 28.XII.1905. Ametvõimud saanud asjast teada ja keelatud ära. Blumfeldt ja Anton määratud mõlemad hiljemini Siberi asumisele (41, 35).

Essus ja Varangul olnud sel ajal suuremad mässud. Haljala pastor ja Selja mõisnik manitsenud rahvast rahule. Hiljemini tulnud karistussalgad Essu paruni Ungern-Sternbergi juhtimisel ja korraldanud põhjalikud „piinatalgud“ seal (67).

Mujal olnud aga igalpool ümbruskonnas rahulik. Karistussalgad läinud ainult „läbi“.

Ilmasõda

Teateid vähe.

Väidetakse vaid, et Saksamaa kuulutanud Venemaale sõja. Sõja põhjustanud Vene troonipärija tapmine sakslaste poolt. Sõjaga olnud seotud kogu Euroopa rahvastikud ja riigid (1).

Sõjaväekohustus olnud üldine. Eestlased polevat olnud sellest sõjast huvitatud, kuna tema nendele ei tähendanud ei kaotust ega ka võitu. Sellepärast hoidunud paljud eesti mehed sõjaväekohustusest eemale, tarvitades selleks eriabinõusid, millega sageli olnud elugi hädaohus. Pealegi olnud eestlased sõjaväe vastuvõtukomisjonides alati väga lugupeetud mehed, mille tõttu tihtigi ka arstid eestlase kaebusi haiguse kohta uskunud. Paljud aga jäänud eluaegseteks santideks, koguni surmajuhte esinenud, mitmesuguste kuulduste alusel tarvitatud „arstmeid“ pruukides (47, 27).

Paljud läinud siiski sõjaliinile, kelledest tervetena tagasi tulnud vaid väheseid (45).

Sõjaraskustest ja koledustest säilub õieti umbmääraseid, mitmeti liialdatud mälestisi ning teateid.

1917. a. revolutsioon

Teateid vähe.

Siis käidud jällegi kõnelejaid linnast. Rakverest tulnud Lippingi poeg ja kõnelenud sotsialismist. Hea kõnemehena leidnud ta ruttu poolehoidjaid. Rakvere vallasekretär Sihvart olnud ka enamlane. Tema kannud salanime – Pušariini. Kolmanda väljapaistvama meheema esinenud Sander (34, 41).

Samal ajal asutatud Töörahva Komitee, „Tribunalist-sõdurite Komitee“. Nende tegevusest teateid ja mälestisi ei ole (8).

Idapoolne kihelkond olevat peaaegu jäänud revolutsioonist igakülgselt puutumata (35).

Rahvast manitsenud rahule vallasekretär Prisku ja vallavanem Vanda. Kõigist hoolimata esinenud ikkagi rahutum element käredate nõudmistega. Vallavanemateks „pandud“ siis puha sulasmehed (41).

Revolutsiooni lõppedes ilmunud karistussalgad. Lippind viidud Venemaale, kuigi hiljemini tulnud jällegi tagasi. Samuti võetud kinni Sihvart ja vaestemaja juhataja Neumann. Linnas tapetud mõnigi (23, 27).

Okupatsiooni aeg

Sakslaste kohapeale asumisel nõutud kohe vilja, mune, võid ja teisi toiduaineid. Kõiki seda nõutud sunnikorras. Kellel omal polnud pidi kas ostma või naabrilt laenama. Kraam tulnud viia Rakvere meiereisse. Suurematest andamitest olnud igal perel viia: 1 härg või mullikas, lina, villa jm. Keelatud olnud vilja tarvitamine õlle ja kalja valmistamiseks (50, 60).

Ametnike vahetamist polnud. Nii jäi Kerenski-aegne ametnik Tammik ametisse edasi. Pastor Leonhard Pallon kõnelenud sakslastest heatahtlikult. Sakslased ise olnud ka väga lahked inimesed (41).

Toidlustamise alal seati ametisse „Geschäftsfürer’id“. Vallas olnud üldine üleskirjutus. Uudisena ilmunud teiste maksude kõrval koertemaks. Vallavalitsustele olevat nende tegevusel saadetud täpsed eeskirjad (27).

Koolides nõutud õpetajailt saksakeele oskust. Selleks korraldatud keele kursusi. Vähemalt ühelt õpetajalt nõutud „ametkeele“ valdamist. Õpetaja Kilkson tagandatudki (Karitsal) ametist sellepärast, et ta ei läinud saksakeele kursustele (16, 41).

Kohalikud elanikud suhtunud saksa sõduritesse heatahtlikult. Selle põhjustanud sakslaste soe sõbralikkus talupidajate vastu. Nende seas aga olnud vargaid ja kasvatamatuid inimesi. Kohalike mõisnike keskel olnud märgata tunduvat elevust, kuigi eriti silmapaistvalt saksluse kasuks töötamine avalikult märgatav polnud (10 jt).

Isikute nimistu, kellede jutustuste põhjal aruanne koostatud

(Informandi number on märgitud sulgudes iga teate lõpus.)

1. Aamer, Gustav, 63 a. vana. Elukoht Kaarli asunduses. Elukutselt asunik. Elanud kohapeal 42 aastat.
2. Aavik, Gustav, 70 a. vana. Elukoht Mätlikul. Elukutselt põllumees. Elanud kohapeal sündimisest peale.
3. Akk, Jaagup, 77 a. vana. Elukoht Aresi vabadikkude külas. Elukutselt pops. Varemini elanud Arnal ja Uhtnas.
4. Danilov, Viiu, 80 a. vana. Elukoht Rakveres, Tallinna 28. Elukutselt kaupmees, varemini Kloodi mõisa moonakas.
5. Ilves, Kaarel, 75 a. vana. Elukoht Rägavere vallas, Vetiku külas. Elukutselt põllumees. Varemini elanud Sõmeru mõisas teomehena.
6. Jalakas, Juhan, 73 a. vana. Elukoht Võhmal. Endine mõisa moonamees.
7. Järve, Priidu, 77 a. vana. Elukoht Aresi külas. Elukutselt põllumees. Varemini Arkna mõisa moonamees.
8. Keskküla, Morits, 53 a. vana. Elukoht Tõrmas ja Karitsal. Elukutselt kooliõpetaja – alul Tõrmas, praegu Karitsal.
9. Klaas, Juhan, 62 a. vana. Elukoht Kloodis. Elukutselt põllumees. Kohapeal elanud kogu aeg.
10. Klemmer, August, 59 a. vana. Elukoht Päides. Elukutselt põllumees. Kohapeal elanud üle 50 aasta.
11. Koort, Jüri, 81 a. vana. Elukoht Rakveres, Posti 12. Elukutselt praegu päevatööline. Varemini elanud Piiral, Karitsal ja Levalas mõisate teenistuses.
12. Koort, Villem, 74 a. vana. Elukoht Rägavere vallas, Vetriku külas. Elukutselt põllumees. Varemini Kaarli mõisas teomeheks olnud, hiljem Rägavere mõisas.
13. Kraanig, Otto, 71 a. vana. Elukoht Ulja külas (Kadrina kihelkonnas). Elukutselt põllumees. Varemini elanud põllumehena Paatnal.
14. Krikman, August, 62 a. vana. Elukoht Rakveres, Rohuaia 28. Rakvere linna arhivaar. Varemini oli Sämi küla kooliõpetaja.
15. Kruube, Leena, 79 a. vana. Elukutselt vallavaene. Varemini olnud Rakvere mõisas karjatalitajaks.
16. Laasberg, Jaagup, 49 a. vana. Elukoht Laanemõisa asunduses. Elukutselt põllumees. Varemini olnud Tõrma küla kooliõpetajaks.
17. Laasberg, Juhan, 85 a. vana. Elukoht Tapal, Pikk 14. Varemini elanud Laanemõisas, mõisa väljavaht.
18. Laasberg, Kai, 74 a. vana. Elukoht Laanemõisas. Elukutselt taluperenaine. Kohapeal elanud kogu aeg.
19. Lang, Helmut, 50 a. vana. Elukoht Kohalas. Elukutselt koolijuhataja Kohalas. Kohapeal elanud 20 aastat.
20. Lang, August, 71 a. vana. Elukoht Kaarlis. Eelmise isa. Elukutselt asunik. Varemini mõisas teomees.
21. Laane, Joosep, 70 a. vana. Elukoht Piira asunduses. Varemini olnud Piira mõisa aidamees ja väljavaht.
22. Leiberg, Jaan, 69 a. vana. Elukoht Rakveres, Karja 8. Elukutselt päevatööline. Varemini Piira mõisas teomees.
23. Lonts, Valter, 45 a. vana. Elukoht Lepna asundus. Varemini elanud Rakvere ja Rägavere mõisus.
24. Lindermann, Mihkel, 48 (?) a. vana. Elukoht Paatnal. Elukutselt põllumees. Kohal elanud kogu aja.
25. Lints, Mihkel, 74 a. vana. Elukoht Aresi külas. Elukutselt põllumees. Varemini elanud Arknal ja Ühtna-Sämil mõisa teo- ja moonamehena.
26. Luik, Abel, 62 a. vana. Elukoht Kaarlis. Varemini Sõmeru mõisas teomees ja hiljem Kaarli mõisas aidamees.
27. Mäe, Gustav, 56 a. vana. Elukoht Nurme külas. Elukutselt põllumees.
28. Mägi, Juhan, 63 a. vana. Elukoht Lepna asundus. Elukutselt põllumees.
29. Möllits, Juhan, 84 a. vana. Elukoht Arknal. Elukutselt oli põllumees. Varemini teomees Varudi ja Arkna mõisus.
30. Niit, Ants, 88 a. vana. Elukoht Tamna asunduses. Elukutselt oli põllumees. Varemini Rakvere ja Karitsa mõisus teomeheks.
31. Olli, Jaagup, 65 a. vana. Elukoht Lepna-Väljataguse külas. Elukutselt põllumees. Kohapeal elanud kogu aja.
32. Orn, Karl, 76 a. vana. Elukoht Pajusti mõisas. Varemini elanud Kurgveres.
33. Pajos, Anna, 74 a. vana. Elukoht Tõrma külas. Elukutselt põllupidaja.
34. Pajos, Jaan, 76 a. vana. Eelmise abikaasa. 35. Palgi, Gustav, 53 a. vana. Elukoht Rakveres, Karja 7. Elukutselt pangategelane.
36. Pallo, Kristjan, 82 a. vana. Elukoht Mädapeal. Elukutselt põllumees.
37. Pender, Jaan, 81 a. vana. Elukoht Arkna asunduses. Elukutselt põllumees. Varemini elanud Varudi ja Rakvere mõisus.
38. Pihlakas, Mart, 78 a. vana. Elukoht Võhma külas. Elukutselt põllumees. Elanud Uhtna ja Kohala mõisus.
39. Prismann, Kaarel, 69 a. vana. Elukoht Lepna asunduses. Endine Lepna karjamõisa väljavaht.
40. Püks, Mari, 55 a. vana. Elukoht Lepna asunduses.
41. Püss, Gustav, 53 a. vana. Elukoht Karitsa asunduses. Varemini olnud kooliõpetaja Karitsal, praegu Rakvere valla vallavanem.
42. Põder, Mart, 51 a. vana. Elukoht Karitsal. Praegu Karitsa algkooli juhataja.
43. Põlluks, Juhan. 67 a. vana. Elukoht Sooaluse külas.
44. Rull, Mari, 73 a. vana. Elukoht Lõuta külas. Elukutselt (maata) päevatööline.
45. Rull, Mihkel, 82 a. vana. Elukoht Kohala külas. Elukutselt põllumees.
46. Saar, Juhan, 81 a. vana. Elukoht Mädapea külas. Elukutselt põllumees.
47. Sarapik, Jaan, 80 a. vana. Elukoht Rakveres, Veemi 3. Varemini elanud Järnil ja Tõrmas. Elukutselt praegu kojamees.
48. Saukas, Liisu, 75 a. vana. Elukoht Laanemõisas.
49. Schneider (?), 49 a. vana. Elukoht Kloodis. Elukutselt praegu Kloodi algkooli juhataja.
50. Sein, August, 52 a. vana. Elukoht Kohalas. Elukutselt vallasekretär (Kohalas).
51. Siim, Jaan, 84 a. vana. Elukoht Rakveres, Viru 15. Elukutselt kojamees. Varemini elanud Kloodi ja Kaarli mõisus.
52. Sihvart, Juhan, 63 a. vana. Elukoht Järtu külas. Elukutselt põllutööline. Varemini elanud Tõrma, Uhtna ja Ubja külades.
53. Spiis, Jaan, 74 a. vana. Elukoht Rakveres, Aleksandri 33. Varemini elanud Kloodi mõisas teomehena.
54. Spiis, Sinaiida, 72 a. vana. Eelmise abikaasa.
55. Šmidt, Anna, 73 a. vana. Elukoht Risu külas. Varemini töötanud Rakvere mõisas karjatüdrukuna.
56. Suuta, Jüri, 79 a. vana. Elukoht Semi külas. Varemini elanud Uhtna mõisas.
57. Tamson, Toomas, 69 a. vana. Elukoht Karivärava asunduses. Varemini elanud Rakvere mõisas.
58. Taalfeldt, Jüri, 79 a. vana. Elukoht Järni külas. Nortsu veski juures. Varemini elanud Aluveres.
59. Tiidemann, Jüri, 54 a. vana. Elukoht Mätlikul. Elukutselt põllumees.
60. Tiivas, Jaan, 58 a. vana. Elukoht Tõrma külas. Elukutselt põllumees.
61. Tiivas, Priidik, 71 a. vana. Elukoht Levala asunduses. Elukutselt sepp.
62. Tenneberg, Jaagup, 82 a. vana. Elukoht Rakveres, Jaama 32. Elukutselt kohtuteener. Varemini elanud Kloodi mõisas.
63. Tiidre, Jaan, 71 a. vana. Elukoht Nurme külas. Endine Ubja mõisa kubjas.
64. Tombach, Juhan, 73 a. vana. Elukoht Aresi külas. Elukutselt põllumees.
65. Treimann, August, 69 a. vana. Elukoht Sooaluse külas. Elukutselt põllumees.
66. Treufeldt, Kaarel, 50 a. vana. Elukoht Tobiase asunduses. Varemini Rakvere mõisa valitseja.
67. Tõnis, Mikk, 74 a. vana. Elukoht Arknal. Elukutselt põllumees. Varemini Arkna mõisa teomees.
68. Tömp, Jaan, 71 a. vana. Elukoht Muru külas. Elukutselt põllumees. Varemini olnud Uhtna mõisas teomees.
69. Ups, Aleksander, 46 a. vana. Elukoht Nurme külas. Elukutselt põllumees ja Sõmeru valla vallavanem.
70. Vaagen, Jüri, 89 a. vana. Elukoht Nõmme külas, enne Levalas. Elukutselt põllumees.
71. Vall, Juhan, 80 a. vana. Elukoht Tamno külas. Elukutselt põllumees.
72. Veeber, Jüri, 69 a. vana. Elukoht Risu külas. Elukutselt päevatööline. Varemini teomees Rakvere mõisas.
73. Veltmann, Jaan, 71 a. vana. Elukoht Saradorfi asunduses. Elukutselt asunik.
74. Võrn, Ants, 81 a. vana. Elukoht Lõuta külas. Varemini olnud Kohala mõisas teomeheks.
75. Võrn, Leena, 76 a. vana. Eelmise abikaasa.

Päevik

6. ja 7. juulil 1932. a.

Peale Tartu Ülikooli 300 a. põhjendamispäeva pidustusi olin tutvunenud materjaliga, mis vajaline selleks, et oma ülesannet täitma hakata.

Niisiis: sõbralik jumalaga-jätt Tartusse mahajäänud või teisale sõitvate kaasvõitlejatega ja minu teekond algaski. Kuna mul õnnestus saada oma jalavaeva vähendamiseks ja liikumise hõlbustamiseks jalgratast, siis puht majanduslikel kaalutlusil sõitsin Tartust välja jalgrattal. Sõitsin Tartu-Narva maanteed pidi kuni Torma kirikumõisani, kust keerasin Rakvere teele. Ööpimeduses jõudsin Virumaa piirile. Venevere küla vahel tuli vastu esimene inimene – mees vikatiga! Kell 7 hommikul jõudsin Muuga külasse. Seal peatusin ühe koolivenna pool. Jatkasime temaga koos sõitu kella 9 paiku, kella 12 päeval jõudsime Rakveresse.

Mul oli juba varemini kirjateel korteri eest hoolitsetud. Likvideeritud Rakvere seminari harjutuskooli juhataja A. Nurga, mu endise pinginaabri ja kauaaegse koolikaaslase 9-toaline korter jäi tervena minu „residentsiks“, kuna tema ise juba sama päeva õhtul sõitis koju, maale. Temalt sain esimese linnulennulise ülevaate kihelkonna üle.

Enne puhkama heitmist sõitsin linna, linna arhiivi juh. hra. Aug. Krikmanni poole, keda samuti varemini tundsin ja kes ülilahkelt lubas mulle abiks olla. Magamata ööpäev ja 133 km väsitavat teekonda määrasid iseenesest mu järgmiste tundide kasutamis-korra… magama!

8. juulil.

Täpselt kell 8 h astusin Rakvere kirikukantseleisse. Ametnik andis mulle lahkelt loa arhiiviga tutvumiseks. See nõudis aega kuni kella 2 p.l. Selle järele tuli kantseleisse pastor Pallon. Tema kohtles mind kui oma endist õpilast erilise lahkusega. Temalt sain väga asjaliku ülevaate kiriku ajaloo kohta. Lõunalauas vestlesime rõõmsate koolipäevade üle. Kell 5 p.l. sõitsin Tõrma külasse. Seal jutlesin esimest korda „lihtrahvaga“. Vastuvõtt hea ja abivalmis: igaüks jutustas, mida teadis. Õhtu eel viibisin Tõrmas Karitsa algkooli õpetaja Keskküla pool. Alles täies videvikus sõitsin linna tagasi ja sealt seminari.

9. juulil.

Linnast sõitsin välja kell 5 hommikul. Alul sõitsin tagasi Tõrmasse. Seal peatusin kella 10-eni. Selle järele jätkus teekond Karitsale. Karitsal valmistas raskusi asjaolu, et inimesed enamikus kaugel heinal. Samal ajal aga selgus, et kohapeal on õieti vähe elanikke, kes kauemat aega paigal püsinud. Minu ülesannet aitasid täita Karitsa algkooli juhataja Põder ja koolivend Lahi. Peale lõunat sõitsime Nõmme külla. Õhtuks jõudsime Karitsale tagasi.

10. juulil.

Hommikul kella 6 ajal algasime koos Lahiga Karitsal „veekord proovima“. Eelmisel õhtul oli heinamaalt koju tulnud küla „kuldsuu“ Ants Niit – vana tudisev rauk, kellel aga mälu veelgi nooruslikult värske. Temaga jutlesime südapäevani. Hiljem sõitsime asunduses ringi, kus kohtasime mõnegi vanema inimese, kes aga midagi uut juure ei teadnud lisada. Hilisema aja kohta jutustas Rakvere valla vallavanem Gustav Püss. Pimedas sõitsin linna tagasi.

11. juulil.

Kell 6.30 sõitsin linnast tagasi, seekord Lepna asundusse. Aeg jõudis südapäevani, mil sõitsin tagasi linna Rakvere valla arhiiviga tutvuma. Sekretär, hra Haamer andis alul ülevaate arhiivi korraldamisest. Selle järele tutvusin nimistuga. Kella 5 paiku p. l. lõunastasin linnas. Kuna tundsin end väga väsinuna, sõitsin korterisse ja heitsin puhkama.

12. juulil.

Värskena istusin sõidukile juba kell ½ 5 hommikul. Sel päeval viis mu teekond Risu külla. Sealt edasi Levalasse, Mätlikule, Lepna-Väljatagusele. Ööbisin Lepna-Väljatagusel, J. Olli talus. Sellelt sain ma põhjaliku ülevaate kogu läänepoolsest kihelkonnast. Üksikasjalisi andmeid aga Mädapea mõisa kohta.

13. juulil.

Esimesena äratasin Mädapea algkooli juhataja, koolivenna Strausi üles. Tutvunud kooliga ja -kroonikaga, sõitsime koos ringi külas. See nõudis aega lõunani. Kell 5 p. l. sõitsime Järni külla, mis praegu kuulub küll Kadrina khk-da, kuid mis siiski mitmeti ühenduses Rakvere kihelkonnaga. Videviku tulekul Strauss sõitis tagasi koju, mina linna.

14. juulil.

Kell 5 hommikul platsis. Esimesena sõitsin Saradorfi asundusse. Sealt Laanemõisa. Õhtupoolel viibisin Karivärava ja Paatna külades. Päikese loojaminekul jõudsin linna tagasi.

15. juulil.

Kella 7-meks jõudsin Kloodi külasse. Kloodi algkooli juhataja Schneider ja õpetaja Mäe sõitsid minuga kaasas, kellede kaasabil ja juhtimisel ruttu suutsime külastada teadlikumaid elanikke. Siiski nõudis laiali-olevate talude külastamine aega õhtuni. Pahni linnamäel lahkusin oma saatjatest ja sõitsin linna tagasi.

16. juulil.

Varahommikust hilisõhtuni viibisin Arknal. Täielises videvikus jõudsin tagasi linna.

17. juulil.

Kell 6 hommikul sõitsin Aresi külla. Seal viibisin kuni lõunani. Kell 5 p. l. jätkasin Aresi vabadikkude külas oma ülesande täitmist. Õhtuks jõudsin Kohala koolimajja, kus ka ööbisin.

18. juulil.

Hommikul kell 8 sõitsime koos koolijuhataja vennaga, värskelt seminari lõpetanud noormehega alul Kohalas, siis Sooaluse külas. Õhtu tulekul sõitsin linna tagasi.

19. juulil.

Hommikul kella 5 aegu algasin teekonda tagasi Kohala poole. Alul olin Lõuta vabadikkude külas, sealt sõitsin Sõmeru vallamajja, kus tutvusin arhiiviga. Õhtul viibisin veel Nurme külas. Õhtu-eel jõudsin linna tagasi.

20. juulil.

Varahommikul äratasin oma koolivennad-õed, Švarzbergi, Juuriku ja Valli Aluvere koolimajas. Tutvunud koolikroonikaga ja einetanud jatkasime neljakesi ringkäiku alul Aluvere külas, siis Sõmerus. Õhtuks tulid mu truud kaaslased mulle „võõraks“.

21. juulil.

Kell 9 hommikul jatkasin üksinda oma ülesande täitmist. Alul viibisin Kaarli asunduses. Hiljem jällegi Sõmerus. See päev oli „andmete vaene“, kuna kohapeal pea kõik mujalt siirdunud asunikud. Õhtuks sõitsin tagasi linna. Kodus ootasid mind mu eelmise päeva kaaslased. Nende tungival pealekäimisel veetsime õhtu Rakvere Rahvamaja aias.

22. juulil. Viibisin kogu päeva linnas. Jutlesin varemini maal elanud ja nüüd linna asunud vanadega. Kell 8 õhtul heitsin magama.

23. juulil. Kell 5 hommikul algasin teekonda. Peatusin Piira asunduses. Südapäeval viibisin jällegi linnas, jatkates eelmise päeva pooleli-jäänud tööd. Õhtu-eel sõitsin Vetiku külla. Videvikus jõudsin linna tagasi.

24. juulil. Kell 4 hommikul istusin uuesti rattale ja kihutasin 17 km. idapool asuvatesse Uhtna, Sämi, Ubja, Muru, Võhma küladesse. Õhtuks ei jõudnud alul kavatsetud päevakava täita. Ööbisin Sämi koolimajas.

25. juulil. Kell 8 hommikul jatkasin eelmise päeva pooleli-jäänud tööd. Pealelõunat sõitsin Uljale, Tobiasele, veelkord Nurme külla. Päikese looja-minekuks olin Rakveres.

26. juulil. Leidsin, et käimata on veel Tamna küla. Sõitsingi siis sinna. Lõunaks olin linnas tagasi. Õhtupoole viibisin linnas.

27. juulil. Kell 8 hommikul läksime koos linna arhivaari hra. Aug. Krikmann’iga linnaarhiiviga tutvuma. Sealt midagi oma ülesande jaoks ei leidnud.

Õhtul kell 10 olin oma asjadega valmis. Kirjutanud paar kirja, korjasin kokku kogutud materjali, arvult 16 vihku ja seadsin valmis kojusõiduks. Päikese loojangul algasin teekonda koduvalda, 75 km eemal asuvasse Tudulinna. Koduuksel kohtasin tööle ruttavaid vendi. Väsinuna heitsin puhkama.

28. augustil, teel Tartusse peatusin ühe sõiduvahe Tapal, juteldes varemini Laanemõisas elanud 85-aastase Juhan Laasbergiga.