Fond 200 M 9:1 Ajalooline traditsioon Rannu kihelkonnast. 1928. a. suvel. Korjanud Linda Andresson
Verevi külas Sandimardi talu põllul on suur kivivare, mida peetakse vanaaegseks Verevi küla matusepaigaks. Vanasti maetud surnud vaevalt jala, või paari sügavusse mulla alla. Kalmude pääle veetud aga suur hulk kiva, sest sageli juhtunud, et hundid, kes sel ajal karjakaupa ümber hulkunud, äsja maetud surnud maa seest välja kraapinud ja ära söönud. Selle hädaohu kaitseks kaetudki surnute kalmistud kividega. Igal külal olnud eraldi oma matusepaik. (Jaak Antik)
Savikülas, Marienhovi talu põllul on vanaaegne kalmekoht. Kaevamisel on säält surnuluid ja vanaaegseid ehteasju välja tulnud, mis kindlasti lasevad oletada, et sinna varemal ajal surnuid maetud.
Umbes viis aastat tagasi leidnud jut. nimetatud kalmekoha lähedalt ühe prongsist hobuseauakujulise sõle ja kaks auguga raha. Rahadel on ka arvatavasti aastaarvud peal olnud, kuid ajajooksul nii tuhmiks muutunud, et neist enam aru ei saa. Nimetatud asjad on jutustajal praegu alles. (Nikolai Lamp)
Noorma külas, Pakla talu maa pääl olevat suurt kivivare peetakse ka vanaaegseks kalmistu kohaks. Kaevamisel on säält surnuluid välja tulnud, mis aga õhu käes peagi pudenenud. (Andres Aint)
Pakla ja Riiska talu piiril, kraavi kaevamisel on sääresaabas inimese jalaluuga maa seest nähtavale tulnud, mis aga õhu ka tuule käes peagi ära kõdunenud. Kraavi kaevamisel olla veel mitmest kohast inimese luid nähtavale tulnud. Külarahvas arvab, et sinna kohta, Vene-Rootsi sõja ajal, roots oma langenud sõjameestele ühise kalmistu teinud. (August Lamp)
Luhavi Undrits’a talu maa pääl, otse Virtsjärve kaldal on maa sisse keldrid müürid. Sinna alla suuremast soost isikuid maetud. Keda nimelt, seda jutustaja ei tea. Nimetatud koht on praegugi kõrgema künkana tunda. (August Lamp)
Rannu külas, Lille talu põllul, on suur kivitare, mis vana matusepaik.
Umbes kümme aastat tagasi hakanud jutustaja nimetatud kivivare juurest kaevama, mille tagajärjel hulk surnuluid nähtavale tulndu. Kaevamisele ajanud jutustajat uudis-himu. Mitmed korrad mõelnud ja kahelnud mees selle üle, kas ikka tõesti see kivivare vanade eestlaste puhkepaika enda taga peidab nagu legend seda põlvest põlve tõendab. Kaevamisel nähtavale tulnud surnuluud vaigistanud mehe uudishimu. Ja Lülle talu vanaperemees peab praegu seda kohta pühaks, ega julge enam surnute rahu rikkuda. (Andres Sild)
Rakke külas, Laatse talu nurmel ja Verevi külas Vanausse talu ümbruses olla ka vanaaegsed kalmekohad, mille tunnistajateks samuti suured kivivaremed.
Samasugune kalmekoht on veel Väike-Rakke külas Jaanihansu talu põllul. (Jaan Maks)
Lapetukma külas Peebu talu karjamaal arvatakse jälle vanaaegne külakonna kalmekoht olevat. Kivivare on siin eriti kõrgele kuhjatud.
Küsides, miks meie esivanemad oma kalmistuid kividega varjasid, sain järgmise vastuse vanalt Peebu peremehelt: isaisad matnud oma surnud õige madalale mulla alla, et hingedel oleks kergem oma kehaga pääle surma ühendust pidada. Et aga sel ajal näljaseid hunte karjakaupa ümber hulkunud, kes sageli surnud mullapõuest välja kraapinud ja ära söönud, võtnudki külarahvas nõuks oma kalmistuid kividega kindlustada. Ka arvatud, et kivide vahel olevate pragude kaudu hing ikkagi kergemini kehaga ühendust võis pidada, kui sügaval mulla all. (Andres Peebu)
Kipastu külas Jürijaani talu põllul on lai peenar, kuhu jällegi rohkesti kive kokkukuhjatud. Sinna olla Kipastu küla elanikud ennemal aegil oma surnuid matnud.
Nooremehe põlves otsustanud jut. ühes teiste omataoliste poistega seda kohta kaevama hakata, et selgusele jõuda, kas nimetatud koht tõesti mõni vanaaegne matuse koht on. Kaevamisel tulnudki üks surnu sääreluu ja inimeste kõdunenud kondi tükke nähtavale. Vanemad inimesed hakanud aga noori mehi hurjutama, et need surnute rahu julgesid rikkuda, mille tõttu ka kaevamine kuni tänini seisma jäetud. (Jaan Tinn)
Valguta mõisa maal umbes ½ klm. põhjapoole maantee lähedal asuval küngastikul, arvatakse jälle vanade eestlaste kalmistud olevat.
Praegused elanikud on väga ebausklikud selle koha suhtes ja keegi ei taha öösel häämeelega selle koha lähedalt mööda minna. (Eva Lehter)
Valguta vallas Muru talu maal on suur kivivare mille all Hirvu ja Metsküla esiisade põrmud igavest und puhkavad. Nimetatud koha ümbrus on praegu männimetsaga kaetud. (August Ahas)
Valguta vallamaja lähedal Kõrtsi talu maal on vana matusepaik. Lapetukma elanikud matnud sinna, sel ajal, oma surnuid, kui hiies ohverdamas käidi. (August Ahas)
Rannu ev. luth. kiriku ümbrus on vanaaegne matuse paik. 1773. a. on kirikuümbrusse surnute matmine ära keelatud. Kaks aastat hiljem on suur surnuaed Rannu kogudusele sisse õnnistatud. Nimetatud surnuaed on umbes 4 klm. Rannu ev. luth. kirikust eemal Rannu vallamaja lähedal. See surnuaed on ka praegu rännulaste matusepaigaks. Lutheri usu surnuaia läänepoolsel küljel asub kreeka katoliku usuliste surnuaed, mis asutatud 1850. aastal.
Saudimardi talumaal, Verevi külas, sealse matusepaiga lähedal asunud ka kabel. Vene-Rootsi sõja ajal lõhkunud venelased kabeli ära. Arvatava kabeli kohal on praegu veel märgata maja vundamendi aset. (Jaan Maks)
Rakke külas Kogri talu nurmel on kolm suurt kivi, mis praegugi ohvrikivide nime kannavad. Nende kivide peale toodi ohvreid. Ohvrikivid olnud aiaga piiratud ja ainult külavanema loaga võidi sinna ohverdama minna. Ohvreid toodi tähtsamate sündmuste ja päevade puhul. Sügisel pärast vilja kokkupanekut pidi terve küla igast vilja sordist kõige ilusamad kõrred ja pääd välja valima ja Taarale ohverdama.
Kui tüdruk mehele läks, pidi ta oma veimevakast jälle midagi Taarale ohverdama. Kui ohver ilusasti ära põles ja ohvrisuits otse taeva poole tõusis, siis tähendas see õnnelikku abielu, kui aga ohvrituli ära kustus, siis tähendas see kindlasti õnnetust. Jutustaja kuulnud seda oma esivanematelt.
Kui jutustaja alles noormees olnud, (umbes 20-25 aastane, täpset aega hästi ei mäleta) leidnud ta eelnimetatud ohvrikivide lähedalt maa seest, kündmise ajal kaks rahakatelt. Adra nina puutunud vastu katelt ja kahtlast rauakõlinat kuuldes, hakanud poiss asja lähemalt vaatama. Labida ja raudkangiga kaalutudki viimaks rahakatlad maa seest välja. Suurem katel, mis rauast olnud, oli vähema tammepuust katla peale kummuli asetatud. Mõlemil kateldel olnud ämbri kuju. Raud katla sees olnud vaskrahad, kuna tammepuust katla sees olnud kokku pressitud nahkrahad. Jutustaja hoidnud mitu aastat neid rahasi salaja oma kodus alles. Viimaks tulnud üks maa mõõtja, sellele näidanud jut. oma leidu. See olnud sarnasest leiust väga huvitatud, ja tahtnud rahasi omale, lubades neid Riiga viia. Suure kauplemise ja tingimise pääle annudki jutustaja oma leiu 5 rubla eest maamõõtjale. Viimane pakkinudki kõik vask- ja nahkrahad ühes kateldega kokku ja läinud minema otsemat teed Riia poole, nagu ta ise lubanud. (Jaak Aubik)
Kure külas, Uku talu nurmel, olnud vanade eestlaste ohverdamise paik. Ohvrikivi olnud veel mõne aasta eest alles. Kuid viimaks lõhkunud Uku noorperemees püssirohuga selle kivi puruks ja vedanud tükidki kiviaiasse. Praegu on nimetatud koht põlluks tehtud ja vaevalt teatakse veel seda kohta, kus „püha kivi“ asunud. (Karla Timmermann)
Valguta valla piiril, Vehendi külas, Tilli talu maal olla vana ohvripaik ju hiiekoht olnud. Üks põline tamm kasvab praegugi arvataval hiiekohal. Külarahvas pidavad seda tamme väga vanaks ja usuvad kindlasti, et see üks hiietammedest on. (Andres Toots)
Aruselja vennaste koguduse palvemaja lähedal olnud vanal ajal püha tammik ja ohverdamise paik. Siin ohverdanud rahvas rõõmu ja viletsus päivil. Ohvrisuits oli märguandjaks, kas ettevõte hästi, või halvasti õnnestus.
Praegu on nimetatud kohal noor pähklapuu ja tamme mets ühes kokkuvarisenud Aruselja vennaste koguduse palvemaja jäänustega. (Herman Luta)
Sangla külas Kõlli talumaal (enne Sangla karjamõisa) on suur kivi, mille otsas väike kivirist asub. Kivi ennast peetakse ohvrikiviks, kuna kivil olev rist arvatakse Uue-Rootsi sõjaajast pärit olevat. Rahvasuu räägib, et selle kivi lähedale olla üks Rootsi kindral maetud, kelle mälestuseks rootslased siis ka risti kivile asetanud. Eelnimetatud kivi ja risti kutsutakse praegu „Aalika ristiks“. Millest või misajast sarnane nimetus tulnud, seda külarahvas ei tea. (Miina Luta)
Rannu mõisa nurmel on vakamaa suurune pähklapuu mets. Sääl käinud külarahvas vanal ajal ohverdamas ja Taarat palumas. Varemal ajal kasvanud seal tamme ja lõhmuse puud. Nüüd on aga nendest mõni üksik järgi jäänud. (Miina Rosenberg)
Sangla küla lähedal maantee ääres on suur kask. Selle kase lähedal olla vana ohvri paik ja kabel olnud. Arvatavasti olla seal ka vanade eestlaste kalmed.
Keegi Sangla mõisa tööline, nimega Laur Roist näidanud rahasi Sangla mõisahärra Masinile. Masin võtnud rahad Roisti käest ära ja müünud need ühele kullasseppale edasi, kuna leidja päris ilma jäetud. (Miina Tunkel)
Paju mõisa lähedal maantee ääres asuval mäekünkal olnud vanasti püha tammik, kus rahvas ohvri pidusid pidanud. Praegu kasvavad nimetatud mäel põlised pärnad ja tammed. (Miina Luta)
Põhja sõja ajal peetud suuri lahinguid Rootsi ja Vene vahel Sangla küla ümbruses. Sangla suure kraavi kaevamisel leitud kraavi põhjast püssitääke, vanu mõõke, kuld ja hõbe ehteasju. (Herman Luta)
Rakke küla põldudelt leitud kündmise ajal vanaaegseid püssijäänuseid ja mõõke. Arvatavasti pidanud siin Roots ja Vene lahinguid. (Jaan Urla)
Unikülas Miku talu põllult leidnud jutustaja juba poisikese põlves vanaaegseid sõjariistu. Ka nüüdki tulla igal kevadel, kündmise ajal mõni sõjariista jäänud mullapõuest nähtavale. Umbes 7 aastat tagasi leidnud jutustaja oma talu põllul olevast kruusiaugust kaks vaskkatelt. Üks katel olnud umbes paariämbriline, teine poole ämbriline. Väiksemas katlas olnud mitu kamalu täit vaskrahasi. Leidja on küll rahadest tulekahju läbi ilma jäänud, aga arvab ise, et need rahad Rootsi ajast pärit olid. Jutustaja arvab, et ka Uniküla ümbrus vanemail aegil sõjahäda ohti üle elanud sest mitte üksi tema talu põldudelt vaid ka teistelt Uniküla nurmedelt vanu püssitääke ja muid sõjaaegseid jäänuseid on leitud. (Herman Luta)
Rannu ev. luth. usu kiriku ümbruses, Savi ja Rannu külade nurmedel leidub ka vanu sõjaaegseid jäänuseid. Siin olla Põhjasõja ajal tulisemaid lahinguid peetud. Põllu kündmise ajal tulla siit ja säält eelnimetatud kohtadelt surnuluid, püssitääke, rahasid ja vanu ehteasju nähtavale.
Endise Savi kõrtsi juurest leitud 1906. a. plekk karbitäis rahasi, mis aga vabadussõja ajal kaduma läinud. Kaevamisel tulnud sealt ka surnuluid nähtavale.
Undritsa talu maa päält on üle 10ne aasta tagasi plekk karbiga rahasi ja sõrmuseid leitud.
Kuudi talu nurmelt on leitud odaniidu ajal kaks sõlge. Üks hobuserauakujuline sõlg on praegu Kuudi talus alal. Sõlg on prongsist ja katkimurtud teljega. Teine sõlg mis ka hobuseraua kujuline, olla hõbedast olnud. See sõlg olla aga Tallgren’ile edasi saadetud.
Kuudi talu põllult on leitud veel neli raha, mis ka praegu Kuudi talus olemas. Üks rahadest kannab aastaarvu 1657, teistel rahadel on aastaarvud ära kulunud.
Peetri talu maalt on ka vanu mõõke ja rahasid leitud. Rahad on praegu alles, kuna kaks poolesmurtud mõõga moodi raua tükki kaduma on läinud. (Nikolai Lamp)
Valguta metsades ja Vehendi küla piiril olla lahingu koht. Valguta metsades Võrtsjärve kaldal olla Rootsi sõdurite ühishauad. (Andres Toots) Nimetatud kohta lähemalt vaadates, leidus seal tõesti terve rida kääpasarnaseid künkaid.
Rannu mõisa ümbrus olla suuri lahinguid Vene-Rootsi sõja ajal üle elanud. Rannu mõisa kruusiaugust leidnud teesillulised umbes 20 a. tagasi terve sületäie püssitääke ja vanu püsse. Kuhu need leiud jäänud, seda jutustaja ei tea, kuid ise olla ta neid leide küll näinud. (Jüri Lodi)
Hirvu ja Metsküla nurmed olla vanaaegsed lahingu kohad. Venelased põletanud Hirvu ja Metsküla majad viimaseni maha ja tapnud kõik inimesed, keda aga kätte saanud, maha. Jut. kuulnud seda oma vanaisalt. (August Ahas)
Valguta mõisa põldudelt olla ka vanu püsse, surnu pääluid ja mõõku leitud. Seda kohta peetakse ka vanaaegseks lahingu platsiks. (Jakob Tinn)
Rannu külas Laksbergi talumaa peal on kivirist. Seal olla Vene-Rootsi sõja ajal Rootsi kindral ühes hulga sõduritega langenud, kes ka sinna samasse maetud. Ristil pole mingisugust arvu ega kirja ja ainult rahvasuu arvab, et see Rootsi kindrali mälestuseks sinna pandud. (Jaan Kitsnik)
Praeguse Rannu mõisa asemel olnud vanasti Rannu loss. Parun Tusenhausen ehitanud selle lossi. Loss olnud omal ajal väga kuulus ja tugev. Kõiksugu tondi lugusid räägitud selle lossi kohta. Praegused elanikud ei mäleta selle lossi kohta enam midagi rääkida. Jut. vanaema teadnud küll palju õudseid lugusid selle lossi kohta rääkida aga jutus. olla need kõik ära unustanud. (Mari Lehter)
Pärisin küll veel ühelt ja teiselt selle lossi kohta teateid, aga ikka sain eitava vastuse, et ei tea ega mäleta enam midagi.
Rannu mõisas, teisel pool mõisa järve, asub mägi, mida kutsutakse liinamäeks. Enne sakslaste maale tulekut olnud seal eestlaste maalinn, kuid sakslased teinud selle linna maatasa, põletanud ja tapnud, mis kätte juhtunud ja lõpuks ehitanud oma lossi sinna asemele. (Joosep Koger)
Sõdade ja röövkäikude ajal pagenud inimesed Sangla soosse peitu. Vahel tulnud röövlid, või pardiajajad, nagu rahvasuu neid kutsub, ka sinna järele. Siis tapetud ja röövitud kõik ära ja mindud jälle tagasi. (Jaan Maks)
Rakke soos olnud ka üks kõrgem koht, kuhu Rakke ja Uniküla elanikud sõdade ajal peitu pugenud. (Miina Luta)
Vehendi metsades, Virtsjärve kaldal, olnud külaelanikkudel suured koopad kaevetud, kuhu sõdade ja röövkäikude ajal toidutagavarasid peidetud ja ka ise peidus oldud. Koopad on praegu juba sisselangenud kuid koopasarnased augud on selgesti veel näha. (Andres Toots)
Rannu vallamaja lähedal olevas metsas on jälle terve rida koopaasemeid. Need olnud sõdade ajal kõik külaelanikkude pelgupaikadeks. (Hermann Lamp)
Lulli soos Mustjärve ja Valgjärve vahel olnud vanasti kuivem koht, kuhu ka sõdade ajal inimesed peitu läinud. Nendel olnud oma salateed, mida mööda sinna pääsenud. Kord saanud röövlid haisu ninasse, et Valgjärve taga inimesed peidus olnud. Need hakanud kohe sinna järgi minema. Pole aga salateed tunnud ja uppunud kõik sohu. (Jakob Lokk)
Ahase metsas olnud ka vanasti koopad, kuhu Lapetukma elanikud oma varanduse ja toidutagavarad sõdade ajal peitu viinud. (Madis Toom)
1. Armulaual käiate nimekirjad 1809-1845 ja 1846 a., 1847-1855; 1857-58; 1873-74; 1875-81; 1884-87; 1887-91; 1891-94; 1894-95; 1895-96; 1896-97; 1897-99; 1899-1900; 1900-1901; 1901-1903; 1903-1905; 1905-1907; 1907-1914; 1914-;
2. Koolilaste nimekiri 1811, 1821, 1831, 1854-61; 1849-76; 1867-73; 1873-90; 1892-97; 1898-1902; 1903-;
3. Täiskasvanute nimekiri 1815 a. nende teadmiste üle.
4. Hingede nimekiri (Persional Buch) 1774 ja 1810 (a, b, c); 1774-1870 kolmes eksempl.
5. Saksa koguduse hingekiri, poolik.
6. Sündinute nimekiri; 1834-1835; 1836-43; 1843-46; 1847-60; 1861-88; 1888-1907; 1892-1913; 1914-;
7. Leeritute nimekiri 1834-1839; 1840-1888; 1888-1889; 1889-.
8. Kihlatute ja kuulutatute nimekiri 1834-1839; 1837-1861; 1862-.
9. Laulatute nimekiri 1834-1839; 1840-1894; 1894-96; 1896-.
10. Surnute nimekiri 1834-1835; 1836-1846; 1847-1869; 1870-1892; 1892-.
11. Ristitute, laulatatute ja surnute nimekiri ühes armulaualistega 1834-1892.
12. Kiriku säädus, kahes eksemplaaris: 1832 ja 1857, ühes Real-Registriga 1855 a.
13. Kiriku Kroonika 1834 ff ühes õp Körberi lisaga 1836 a.
14. Dr. Martin Lutheruse teosed /Weeke/ 4 raamatut. Juba 1566-infolio (defekt).
15. Mitmesugused Agendad, 6 Eesti- ja 10 Saksakeeli, ja mitmesugused broshüürid.
16. Kirikumõisa kaardid 1684, 1854, 1857, 1840, viimane kirjeldusega.
17. Surnuaia kaardid 1887 ja 1904 a.
18. Persinaaltähed 1875 ja Proklamatsiooni tähed.
20. Kiriku katsumise (visitatsiooni) protokollid 1613, 1634, 1643, 1646, 1651, 1669, 1670, 1683, 1695, 1717, 1732, 1775, 1750, 1768, 1804, 1848, 1924, 1855.
21. Praosti visitatsioonid 1836, 1843, 1855, 1876.
22. Intsaduktsiooni protokollid: 1773, 1802, 1808, 1835, 1846, 1853, 1871, 1907, 1920.
23. Arhiivi register: 1836, 1860, 1876, 1876, 1907, 1924.
24. Kiriku inventari lehed 1808, 1834, 1839, 1841, 1860, 1876, 1907, 1924.
25. Kiriku konvendi protokollid 1803-1841, 1841-1879, 1879-.
26. Mitmesugused aktid (27 tükki).
27. Kiriku visitatsiooni komisjoni korraldused ja küsimised.
28. Raamatu kassade arved 1812-1876;
29. Kooliteated 1842-1870 (poolik).
30. Õpetaja otsused koolide seisu üle 1849 a.
31. Kreisikooli kohtu resolutsioonid 1837;
32. Liivimaa kooliolude teated 1857-1875.
33. Liivimaa koolide õpeplaanid maal.
34. Liivimaa maakoolide juhatused.
35. Mitmed eksemplaarid Liivima kooli saaduse Eestikeelseid ümberpanekuid.
36. Mitmesugusid paberid inrebus graecis.
37. Simedi protokollid.
38. Kirikumõisa valitsemise ja pidamise paberid.
39. Piibli seltsi kohta käivad paberid.
40. Praostide kirjutused.
41. Ülema kiriku eestseisja ametikirjutused.
42. Kiriku kviitungid.
43. Kiriku arved 1722.
44. Kiriku arvete ja kiriku varanduse nööriraamat.
45. Konsistooriumi käsukirjad 1857. a.
46. A.B.D. (alphabet) nimekirjad 1842-47 a.
47. Patentide kogu 1788-92, 1826 ja 1827. Valitseva senati okaasid. Kroonu patendide register 1710. a.
47a. 1822 a. Piibli-Misjoni ja Abikassade teated ja töised broshüürid.
47b. Ilmaliku kohtu asutuste rekvisitsioonid üks kimp. (Convolut.) Kirjutusi kiriku eestseisjale.
48. Kubermangu patendid üksikutes aastakäikudes.
49. Regulatiiv.
50. Vahekohtu otsus 1839 a.
51. Karjamaa servituudi kohta käiv otsus 23. nov. 1843 a. Ülma kiriku eestseisuse ametilt.
52. Õpetaja põletispuude kohta käivad otsused.
53. Kirikupäevade aktid.
54. Rannu mõisa vakuraamatu märkused.
55. Rannu kirikumõisa vakuraamat 1804. a.
56. Vallakohtu atestaadid leskmeeste ja lasknaeste jaoks, ristimise tähed ja matmised.
57. Liivlandi maarahva säädus. Eddimänne ja Tõine jaggo 1820 a.
58. Seadus Liivlandi-ma Kubermangi Tallorahva Maggatside pärast (aasta ?).
59. Rosenplänteri Kiriku ja matmise raamat 1823 a.
60. Lauluraamat.
61. Vaimulikud laulud.
62. Punscheli kirikulaulu viisiraamat.
63. Altari Piibel.
64. R.v. Freyman; Gesetz f.o. Ev. Luther Kirche in Russland 1907.
65. Loo Veneriigi Ev. Lutheriusu kiriku seadus 1899.
66. Schwedisches Land-Recht v. Carl IX anno 1608. Publiciert, neuanfgelegt v. gedruckt 1709 Frankfurt n. Leipzig.
67. Ministeri M. bestätigte borschrift dr Ev. Luth Gen. Conirstor, bfr. Dr. Tührung der Kirchen bücher in russ. Sprache 1899.
68. Q. v. Gernet: Gesch. dr. Untersbutzungs kasse f. Ev. Luthers Gemeinch in Russland 1909.
69. Dr. Ev. Luther Gemeinden im Russland; Eine histor. statist. Darstellung I Buch 1909 II-1911.
70. Rudolf Griwing; Lobgesang f gem chorin. Orchester beleitung 1909.
71. Käsikiri; Die Leiden des Tostors Seider. (1792-1800 a. Rannu koguduse õp.) Heransgegeben ? A. V. Fechner Leipzig 1881 a.
72. Meie Kirik 1923 a. k.
73. Eesti Kirik 1924 a. k.
74. Riigi Teataja 1925. a. N 95, 96; N 171, 176, 183, 184, 191, 192. 1926 N 3.
75. Chronik der Kirchen Gemeinde uz Randen, 1834 a. – Seda kroonika kirjutamist on alganud Rannu kog. Õp. Dumpf oma ametisse astumisega (15.IX 1835-29.IV 1845). Edasi on kroonikat kirjutanud õp. Ed. Assmuth (1871-1907) ja tema järel õp. Kohasing (1907-1918), kelle järeltulija õp. J. Adamson (1919-1927 a.) ühes kroonikaga ka iga aastased kiriku aruanded on sisse kannud.
76. „Martin Luther“ Acht Teile aller Bucher und Schriffen – millest Rannus ainult V, VI, VII ja VIII jagu olemas on. Mõnedel nendes on ka lehti välja rebitud.
77. „Gedruckt uz Jena Anno 1566 ja 1568“ sisaldab Martin Lutheri kirjad 1530-1546 III ja IV jagu.
Rannu Ev. Lutheriusu kiriku arhiiv asub kirikumõisas õpetaja majas, mis kirikust ainult mõnesada sammu eemal on. Arhiiv on asetatud leerituppa kappidesse ja osa raamatuid on ka põrandal. Arhiiv on säilinud pea selle kiriku algusest pääle. Osa raamatuid ja dokumente olla Tartu rahukogusse viidud.
Leeritoa seinu ehivad ennemaaegsete Rannu õpetajate pildid. Kõige vanem neist on õp. Seideri oma, kes vale kaebtusel 1800 a. Keiser Pauli käsul läbi lipu aeti.
Praegu on Rannu kogudus ilma õpetajata.
Arhiivi avas köster Jaan Kitsnik. Arhiivis töötades aitas mind ka üks kohalik üliõpilane theol. Theodor Varblane, kellele arhiiv hästi tuttav oli, nii et tähtsamad andmed varsti leidsin.
1224 a. on Läti Hindrek nimetanud Rannu kihelk. Sakalaks „Vorcegerwe“ järve ääres. Siin on paavstlik legaat Moodena Villem ristiusulisi kihelkonna elanikke manitsenud, et nad ristisusule kindlaks jääksid.
Rannu kihelkonna ja kiriku asutamises on tegev olnud rüütel von Tiesenhausen, kes Randu ka samanimelise lossi 1288 a. oli ehitanud. Rannu ja Puhja on olnud alul üks kihelkond, alles Tiesenhausenile mõisate päranduse jagamisel said ka nimetatud kihelkonnad lahutatud ja mõlematele kirikutele iseseisvad õpetajad nimetatud. Katoliku ajal oli Rannu kirikul patrooniks Püha Martin, Puhja kirikus – Püha Dionysi. Vanemad teated Rannu kohta on 1613 a. katoliku aegsest kiriku visitatsiooni ladina keelsest protokollist leida, kus arhidiakon Teknon Rannu kohta järgmist kirjutab: „Rannu kihelkond on 7 penikoormat Tartust, missugune kogudus ennevanast Püha Martinuse kirikusse käis ½ penikoormat Rannu lossist, missugune veel praegu alles on. Temal ei olnud ühtegi kiriku talupoega ei ka põldusid. Ennevanast oli kogudusel 200 liiget, millest järele jäänud on 20.“ (Kiriku visitatsiooni protokoll 1613.)
Kõige vanemast 1613 a. ladina keelsest kiriku visitatsiooni protokollist on näha, et koguduse liikmete arv sel korral 200 hinge suur olnud, millest pärast raskete aegade tõttu 20 hinge järele jäänud.
1683 a. on koguduses 150 talupidajat olnud, nii et 70 aasta jooksul kogudus tuntavalt on kasvanud. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1683.) Põhja sõja ajal on koguduse arv jälle 120 talupidaja pääle vähenenud. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1732.) 1750 a. oli aga koguduses juba 250 talu ehk 2600 hinge. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1750.) 1804 a. suure kiriku visitatsiooni ajal oli koguduses 3700 hinge + 25 saksa soost liiget, kelledest üle 3000 kirjaoskajad olid. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1804.) 1843 a. oli kogudus 4000 hinge suur. (Praosti visitatsioonid 1843.) Nii suur ei ole Rannu kogudus kunagi olnud. 1855 a. oli kogudus ainult 1000 hinge suur, sest 3000 olid üle läinud Kreeka Katoliku usku. Need tegid koguduses palju segadust, käisid endiselt Lutheriusu kirikus ja vargsi armulaual. (Praosti visitatsioonid 1855.) Ära nähes, et kreeka katoliku usk oma lubadusi rahva elu tõstmiseks mitte ei täitnud, tulid enamus Lutheri kogudusse jälle tagasi ja 1876 a. oli koguduse liigete arv 3330 + saksa koguduse 62 hinge. (Praosti visitatsioonid 1876.) Viimase kiriku visitatsiooni ajal veebruaril 1924 oli koguduse liigete arv 3445 hinge suur. (Kiriku visitats. protokoll 1924.) See oleks siis kõik Rannu koguduse hingede arvu kohta vanemast ajast pääle, kuni käesoleva ajani.
22 juulil 1634 a. oli kiriku visitatsioon, kus sõja läbi äralõhutud kirikust ainult neli seina olid järele jäänud. Kirikus oli kaks pinki leida, mis laseb oletada, et seal ka jumalateenistust peeti. Rannu mõisa volinik kammerhärra andis kiriku ametnikule Grassile käsu, et see pidi kiriku parandamise materjali muretsema. Palgid ostetigi Tarvastust. Puhja kogudus aitas ka kirikut ehitada. Esialgne kirik on olnud võlvitud laega, mis aga sõja ajal ära lõhuti. Nüüd tehtud lagi laudadest ja katus laastudest. Niisama said ka aknad ja uksed esimist korda seatud. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1634 a.)
1669 a. kiriku visitatsioonil tulid ilmsiks mõned puudused, mis aasta jooksul kõrvaldatud pidid saama. Kiriku müürid pidid katuse alt kinni olema müüritud. Samuti nõuti kirikusse tarvilikku inventaari. Sellepärast räägiti Eesti soost kiriku ehitajatega „Untentsetre Vorsteher“ Pitka Thomasega, Andrese Lippingiga, Vorsti Thomasega ja Olli Andresega nõuetavate paranduste üle läbi. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1669 a.)
1695 a. kiriku katumisel otsustati kivi katus kirikule teha, mis ka läbi viidi. Kiriku parandamise materjaali olid talupojad kohustatud kokku vedama maa suuruse järele. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1695 a.)
Põhja Sõja ajal sai kirik tugevasti kannatada. 1746 a. otsustati, et iga talu peab 20 kop. kiriku uuesti kordaseadmiseks maksma ja kõik vabad talupojad pidid kiriku ehitamisest osa võtma ehk 10 rub. trahvi maksma. 1748 a. olnud kirik hääs korras kui Rannu ja Valguta mõisate omanik von Kampenhausen kiriku seisukorda järgi vaatas. Niisama leiti ka 1775 a. kiriku katsumisel kiriku seisukord hää olevat. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1775 a.)
1835 a. ehitati juure surnu- ja kaarkambrid ja puust kiriku torn 108 jala kõrgune, mille otsas kukk. Õp. Assmuthi ajal 1876 a. on kiriku aknad laenu kõrgemaks tehtud, samuti on uus põrand ja uued uksed.
1913 a. tehti kirikusse ka raudahjud. (Chronik der Kirchen Gemeinde uz Randen 1834 a.-)
Rannu kiriku seinal on aasta arv 1608, mis lõunapoolse ahju päälmise ääre taha varjule on jäänud.
Altari alus on 1876 a. kivist tehtud ja ümbritsetud punase vaibaga, mis kingitud Rannu mõisa proua von Siewersi poolt 1876. aastal (Praosti visitatsiooni protokoll 1876 a.) Praegune altari pilt kujutab kristust risti pääl. Risti juures seisavad ta ema, tema jünger Johannes, tema ema õde Maria Kloopa naine ja Maria Magdalena. Pilt on kunstnik R von zur Mühlen’i poolt maalitud 1890 a. ja pildi alumisel nurgal on ka kunstniku nimi. Endine altari pilt olla Tartu muuseumis ja kujutada püha õhtu söömaaega. (Theodor Varblane) Altaril on veel ehteks puust väljalõigatud kujud.
Kirikus on kolm valgest vasest kroonlühtrit. Altari ees rippuv kroonlühter on Rootsi kuninga Karl XII kingitud. Kuningas olevat suure Põhja sõja ajal kirikumõisas õpetaja Johannes Soltovi juures peatanud ja et kihelkond kuningale truudust olevat üles näidanud, on kuningas kirikule mälestuseks 10ne haruga kroonlühtri kinkinud, mille ilustuseks, ülemises osas, kümme Karl XII monogrammi „XII“. All, kuna pääl, on aasta arv „Anno 1698“.
Teised kaks kroonlühtrit on leerilaste poolt hiljemalt ajal kingitud, ilma nime ja aastaarvuta. (August Kitsnik)
Kiriku altari riistad ei kanna enesel ühtki mälestusmärki ega aasta arvu.
Arvatavasti on kiriku ümber kuni 1773 aastani maetud. Praegu on haudade asemed tunda, kuid riste, haua tahvleid ja teisi mälestusmärke pole leida.
Praegune kirikaed on umbes vakamaa suurune, kuid ka aia tagant on kaevamistel surnuluid leitud. Kirikus hauakive leida ei ole, pole ka ühtki kuju ega kirja. (August Kitsnik) 1876 a. on kiriku põranda all kiriku parandajad märganud, et altari ees suur maakivist tahvel lamanud, mis mõnda kaant kujutas. Seda kivi ülestõstes avanenud trepp, mis kaane alla Kruptasse läks. Allaminnes olnud aga õhk nii raske, et meistrid tagasi pööranud kivi oma kohale asetanud ja laudadest põranda pääle löönud. (Praosti visitatsiooni protokoll 1876 a.) 1905 a. olnud kirikus palju epitaafe, kuid sügisel 1905 a. olnud ühel ööl salaja saksakeelse päälkirjaga epitaafid kirikust välja toodud ja puruks lõhutud. (August Kitsnik)
Kesk kirikut seisab vaeste laekas, mille kaanel kolm tähte B.W.C. ja arv 1755. Umbes 30 a. tagasi olid vargad selle kassa lahti murdnud ja 3 rub. raha ära viinud. (August Kitsnik)
1906 a. peale on kirikul ka orel.
Kõige vanem kiriku pitser on olnud juba 1613 a. ja kujutanud kark-risti. Seda pitserit aga praegu kiriku arhiivis leida ei ole. Hiljemast ajast päritud kiriku pitserid, mis praegu arhiivis, peale ühe saksa keelse, leida, on neli. Kaduma läinud saksakeelne pitsat kannud päälkirja „St. Martinskirche uz Randen pr. Elvaden… 191 Nr.“ Kõige vanem trükitud kirjalik materjaal kiriku arhiivis on 5, 6, 7 ja 8 jagu saksakeelsed Martin Lutheri teosed 15-33 a. kirjutatud ja 1566 ja 1568 aastani trükis ilmunud. Kõige vanem kiriku visitatsiooni protokoll, mis arhiivis leida on, on 1613 a. pärit. (Chronik der Kizchen Gemeinde uz Randen 1834 a.-.)
1224 a. kui Randu katoliku ajal esimine ristiusu kirik ehitati, avati selle ümber võõrastele ja vähem tähtsusega inimestele ristiusu kombe järele õnnistatud surnuaed. Mõisnikud maeti kirikusse, kus nendele selleks teatud kohad maksu suuruse järele said määratud.
Enne ristiusu tulekut maeti surnuid kalmudesse. 1634 a. kiriku visitatsioonis protokollist on näha, et sel ajal on kiriku ümber surnuaed olnud ja sinna on ka maetud. Aed olnud ilma ümbritsetava aiata ja korratus olekus. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1634.)
1683 a. kiriku katsumise ajal kaebab õpetaja, et koguduses veel ebausu kombeid olemas ja surnuid kalmudesse maetavat. Osalt teevad nad seda raha puudusel, sest iga surnu eest tuli maksa surnuaiale ½ riigi taalrit. Kiriku palgajõud ja teised kurjategijad maeti surnuaia taha. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1683 a.) 1695 a. tehti kiriku visitatsiooni poolt otsus, et kiriku juures olevale Rannu surnuaiale aed ümber saaks, mis ka sündis. Peale selle lubati matuse paiga eest koha ja seisuse järgi maksu võtta järgmiselt; aadel ja nende sarnased, kes koori tahtsid maetud saada, pidid 3 riigi taalrit maksma. Need samad seisused väljaspool koori pidid maksma 2 riigi taalrit.
Kiriku ametnik ja tema perekonna liikmed, kes kirikusse tahtsid maetud saada, maksid 1 riigi taaler. Teised käsitöölised ehk teenijad ½ riigitaalrit. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1695 a.)
1717 a. oli Rannu kirikul järgmine matuse korraldus. Paremal pool koori Rannu isandate matus, keskkohal oli õpetaja oma. Pahemal pool altarit oli Valguta aadel. Tamme mõisa matuse koht oli müüritud. Arvatavasti oli Tamme aadelil kiriku all kelder, kuhu ta oma surnud mattis. Kantsli vastu oli vaba koht. Sellele järgnes kirikus väljaspool altari matusekohtade jaotus, mis ukseni ulatas. Õp. Arents teab, kes kirikusse on maetud ja kui palju sellest kirikule sisse on tulnud. Õp. Arents oli siin õpetajaks 1712-1735. Õnnetud surma saanud maeti surnuaia taha. Sel ajal olid kaks mõrtsukat tapnud Landa Mehisi Prakso Jaaki poja ära, kes ka surnuaia taha maeti. Visitaatorid otsustasid surnu üles lasta kaevata ja uuesti õnnistatud surnuaeda matta. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1717 a.) 1732 a. kaebas õpetaja visitatsioonile, et Lapetukmaes Viilatsi Enno ema on kalmusse maetud. Surnu kaevati üles ja maeti uuesti surnuaiale.
Niisugusel juhusel pidid saaduse vastu eksijad 1-ne riigitaalri kirikukassasse trahvi maksma. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1732.)
1750. aasta kiriku visitatsioonil nõuti 4. mai 1697 a. korralduse järele surnumatmise pidustuste täitmist. Selle seaduse järgi võis matmise pidust osa võtta 12 paari külalisi ja koosviibimine võis kesta teise päevani. Joogina võis pidupidaja 4 tündrit otri õlleks keeta ja 3 toopi viina tuua. Külalised ei tohtinud kaasa tuua viina ega õlut, kui seda leiti, võeti see ära, pool sellest sai kirikule, pool ülesandjale. Seaduse täitmise järgi valvasid kiriku vöörmündrid. Nõuti, et matuse koha eest tuli igal ühel 2 rub. kirikule maksa. Õpetajale oli matuse paik prii. Surnuaiale ehitati ka surnukammer, kuhu maa seest välja tulnud luud uuesti maeti. Oli vali nõue, et kõik surnud õnnistatud surnuaiale saaks maetud. Aga kui kalmule maeti ja sellest teada saadi enne aastat, maeti surnu uuesti ja 1669 a. korralduse järgi pidi selle eest pääle hariliku maksu 3 rub. kiriku kassasse maksma. Kes ilma õp. teadmata surnu surnuaiale viis, maksis pääle saadusliku maksu kiriku kassasse 10 rub. trahvi. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1750 a.)
1768 a. kiriku visitatsiooni protokollist on näha, et kiriku ümber tehtud maakividest aed. Samuti leiame, et Rannu mõisnikul kirikus altari ees oma päris matuse koht olemas oli. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1768 a.) 1773. aastal keelati valitsuse poolt kirikusse ja tema ümber olevasse surnuaeda matmise ära. Kaks aastat pärast seda oli kirikul neli versta kirikust eemal olev surnuaed olemas. (Introduktsiooni protokoll 1773 a.) Rannu mõisaomaniku V. Gaveli päris matuse paik on siin loodepoolses kulles ja päris surnuaiast kiviaiaga lahutatud.
Ev. Lutheriusuliste surnuaiast õhtupool on umbes 1850 a. peale Kreeka katoliku usuliste surnuaed. 1855 a. peale olid surnute matmise päevad kindlaks määratud, nimelt esmaspäev, keskn. ja laupäev. (Praosti visitatsiooni protokoll 1855.)
1880 a. on Rannu surnuaiale väike kirikutaoline kabel ehitatud. (Chronik der Kirchen Gemeinde uz Randen 1834. -.)
Vanematest surnute mälestusmärkidest mis 1905 a. sügisel mässajate lõhkumisest puutumata jäid, on endine Rannu mõisa omaniku V. Gaveli pärismatuse kohal olevat 8 kivitahvlit.
Peale selle leidub Rannu kihelkonnas veel kaks kivi risti. Üks on Rannu küla nurmel, kus kohal olevat Vene Rootsi sõja lahingud olnud ja Rootsi kindral ühes sõduritega langenud.
Teine rist on Sangla külas Miku talu nurmel, kus ka Vene-Rootsi sõja ajal lahing olevat olnud. Mõlemad ristid on ilma päälkirja ja aasta arvuta.
1905. aasta mässulisel liikumisel sai ka surnuaed kannatada. Nii peksis Peeter Koger surnuaial oma peremehe Hans Kivisaare kiviristi puruks. Ka pekseti von Gaveli ja von Siewersi matusepaikades ristid ja hauatahvlid puruks. (Chronik der Kirchen Gemeinde uz Randen 1834 a. -)
Kirikule üheks suuremaks rahakorjamise abinõuks on olnud „Kiriku kott“. Seda abinõu tarvitas juba vana katoliku kirik, missugune pruuk ka pärast meie maa Ev. Lutheri usu kirikusse üle läks. Nii kuuleme Rannu kiriku visitatsioonist 1634 a. kiriku koti rahade kohta seletuse, et see ainsam kiriku sissetuleku allikas on olnud ja peale koti raha kirikul teisi rahasid ei ole. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1634 a.)
1732 a. kuuleme, et suurte pühade kotikorjandus kiriku ametmeestele palgaks läks. Esimise püha korjandus sai õpetajale, teine köstrile ja kolmas kellamehele.
Nõuti vöörmündritelt, et nad rahvast manitseksid rohkem raha kiriku kotti panema ja ise oma rohke annetusega rahvale eeskuju näitaksid. Kotiga korjamine oli jutluse ajal ja õp. silma all, et keegi siis panemata ei julgenud jätta. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1732.)
1804 a. soovitas, et kotikorjandus oleks enne jutlust pealaulu ajal, kuna jutluse aegne korjamine jutluse kuulamist segaks. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1804.)
Kiriku kott oli Rannus kuni 1876. aastani tarvitusel, kus laualistele 1 ½ kop. lauale kirjutamise raha juure pandi ja koti tegevus likvideeriti. (Praosti visitatsiooni protokoll 1876.)
1) Esimiseks Rannu koguduse õpetajaks, kes teada on, oli Kaspar Laubing 1628-1639. Õp. Laubing oli kiriku patrooni Rannu mõisa pärishärra kindral Flemmingi poolt Rannu õpetajaks kutsutud.
2) Nikolai Nüchken oli Puhja õpetaja olnud 1634 a. peale. Et sel ajal Rannus õpetaja maja puudus, niisama ka iseseisev õpetaja pääle Laubing’it puudus, siis käis Nüchken Puhjast 1642 a. peale Rannus kiriklikke asju toimetamas.
3) Nüchkeni surma järele vikareeris Rannus Nõo õpetaja Michael Laurentius (1640-1665). M. Laurentius suri praostina 1673 aastal.
4) Kasper Eggerus oli Rannus õpetajaks 1648-1657 a. Tema kutsuti selle koguduse pääle Lorens Stalen(i)use poolt. Rannust kutsuti Eggerus 1687 a. Helme koguduse õpetajaks. Kelle järele Rannu kogudus sõja tõttu kuni Kärde rahuni, ilma õpetajata jäi. Kärde rahu oli 21 juunil 1661 a.
5) Ghristoph Pegan oli siin 1662-1663 a. õpetajaks. 1662 a. tuli tal patroniga protses ette ja ta pidi lahkuma.
6) Lorenz Möller arvatavasti tuli Nõost üle. 1663-73 a. Rannus õpetaja olnud. Tema on ka tartukeelse lauluraamatu kokkuseadja mis 1685 a. ilmus ja 1684 a. ilmunud suure katekismuse kokkuseadja. Tema surma aasta arvatakse 1690 a. peale.
7) Johannes Soltov oli õp. 1673-1710 a., kelle ajal Rannu kirik täitsa korda seati. 17.II 1680 a. kiriku visitatsiooni ajal kaebas Rannu mõisahärra, et Soltov ei olla selgesti jutlustanud. Soltov suri kiriklikude teadete järele 1710 a. katku kätte. 6 aastat on Rannu nüüd ilma õpetajata.
8) Laurentius Scheller oli Rannu ja Puhja koguduse õp. 1685 a.
9) Erik Candelin, soomlane, kutsuti Ingeri maalt 15.II 1716 a. Randu õpetajaks, kus oli kuni 1720 aastani.
10) Martin Kohan Koth oli Rannus õp. 1721-1729 a. Ta oli Pärnust pärit. Ta surma kohta on kaks arvamust: 1) et ennast Rannu kabelis üles poos. Teine teade on, et ta abielurikkumise pärast protsessi kartusel oma elu võttis 30.I 1750. aastal.
11) Johan Casper Meder oli Rannus 42 a. õp. 1729-1771 a. pärit Saksamaalt, kust teda Rannu mõisa omanik von Kampenhausen siia 28 sept. 1729 a. kutsus.
12) Joahim Friedrich Petersen oli Rannus õp. 1772-1784 a. Pärit Saksamaalt Vismarist.
13) Samuel Gottlieb Stükel sündinud Tallinnas, õppis Halles usuteadust. 1786 a. ordineeriti ta Jägala kog. Õpetajaks. Jaanuaril 1783 a. kutsuti Stuckel Randu õpetajaks, kus ta haiguse tõttu varsti ameti pidi maha panema ja suri 1792 a. Tartus.
14) Friedrich Samuel Seider 1792-1800. Sündis Könisbergis Preisimaal, õppis sealses ülikoolis. Randu õpetajaks tuli ta 1792 a. 1800 a. oli ta omast laenuraamatukogust mõned, kõvasti keelatud raamatud leerilastele lugeda annud, mille eest ta vihamees Riia konsistooriumi liige Tumansky vene keisri Paul I ees tema pääle kaebas ja sellepärast Rannu õp. koha kaotas. Keisri käsul viidi Seider Peterbur’g. 26 juunil 1820 a. lasti tema seal läbi lipu ja saadeti Siberisse. Peale Paul I surma andis Aleksander I Seiderile kõik ta õigused tagasi ja ta määrati 1803 a. Peterburgi Eesti koguduse õpetajaks.
15) Bernhard Gottlieb Hehn (1860-1861 a.) sündis Otepääs õpetaja pojana, õppis Elvas, kust pääle stuudiumi lõppu Randu õpetajaks tuli.
16) Karl Gottlib Assmus (1801-1807) sündinud Saksamaal. 1792 a. omandas Assmus dr. phil. astme. 1795 a. tuli ta Liivimaale, kust ta hiljem Randu tuli. Õpetajal tuli siin suuri raskusi üle elada eesti keele mitteoskamise pärast. Talupojad kaebasid mitu korda ta peale, nii et ta 1806 a. lõpul selle mõjul suri.
17) Gustav Emanul Stokeberg sündis Talleste postijaamas Liivimaal 25 apr. 1771 a. 6 dets. 1806 a. ordineeriti ta Randu õpetajaks. 1808 läks ta Kambjasse samale ametile.
18) Wilhelm Friedrich Steingrüber sündis Saksamaal. Õppis Jena ülikoolis. Randu kutsuti ta 1808 a. praost Rothi poolt. Ta tundis eesti keelt hästi, sellepärast sai ta kogudusega hästi läbi. Suri 9 nov. 1834 a.
19) Gustav Dumpf sündis Liivimaal 1806 a. 11 aug. 1835 ordineeriti ta Rannu koguduse õpetajaks, kus ta kuni surmani 1845. aastani ametis oli. Tema on ainuke õpetaja, kelle haud Rannu koguduse surnuaial leida on.
20) Louis August Immanuel Kärber sündinud 1808 a. Võnnu kirikuõpetaja pojana. Rannu koguduse õpetajaks oli ta 1846-1853 a. Ta on ka koolidele raamatuid kirjutanud ja välja annud „Piibli Luggemise vannast Testamendist, kokkusäetu nink Tarto keelde üles pantu norembile nink vannambile õpimises nink ärratamises Dorpat 1842.
21) Aleksander Johan Krause õppis Tartu Ülikoolis usuteadust. Randu õpetajaks tuli ta 1853 a. 1860 a. võttis ta end ise ametist lahti.
22) Hermann Krause, eelmise vend, sündis Vao külas Eestimaal. Õppis Tartu Ülikoolis filosoofiat ja usuteadust. Rannu õpetajaks oli ta 1859 a 1870 a.
23) Eduard Paul August Assmuth sündis Torma kirikuõp. Pojana 1837 a. Rannu õp. oli ta 1870 a.-907 a. mil ta oma laste juure Järvamaale läks.
24) Richard Masing Põhja-Liivimaal Vana-Köstrimäel 1868 a. sündinud, õppis Tartu ülikoolis usuteadust. Rannu kiriku patrooni härra Rannu mõisaomaniku Fv. Pergi poolt kutsuti ta 1907 a. Rannu õpetajaks. 20 okt. 1918 a. suri õp. Masing. Temale järgnes 1919 aastal Jaan Adamson, sündinud 1865 a. Viljandimaal Maddi talus. Õppis Tartu Ülikoolis usuteadust. Rannus oli ta õpetajaks 1919 a. kuni 1928 a. kevadeni. Praegu on kogudus ilma õpetajaks. Kirikutalitusi peavad naaber kihelkondi õpetajad Puhjast ja Rõugest.
1651. a. kiriku visitatsioonil avaldab ap. Eggerus esimist korda soovi, et köster saaks ametisse seatud, kes talupoegi pidi laulma ja palvet tegema õpetama. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1651. a.) 1670. a. teatab kiriku ametnik et ta on õpetajale köstriks Unni Lauri soovitanud ja talupojad lubavad tale igaüks külimetu vilja palgaks anda. Aga õpetaja ei tahtnud seda meest, sest ta olla liiderliku tütrukuga abiellunud. Et Unni Laur hästi laulda osas, võeti ta siiski esimiseks Rannu köstriks, kes vist kaua ei teeninud. Köstril, samuti ka õpetajatel olid palgad natuuras ja rahas ettenähtud, mida talupojad pidid maksma. Ka oli mõlemil teatud norm maad kasutada. Köstrile ametisse seadmisega tekkis Rannus ka köstrikool kiriku juure. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1670. a.)
Ebausust ja nõiakommetest polnud Rannus endistel aegadel mitte vaba. 1634. a. kaevati kiriku visitatsioonile, et kihelkonnas keegi Martin enese juures nõida peab. Ta kuulati üle, kus ta seletas, et nõid tema korterist ära ei minevat. Visitatsioon tegi otsuse, et nõid pidi kohe kihelkonna piiridest lahkuma ja keegi ei tohtinud teda oma juure võtta.
Niisama tehti otsuseks, et kui peaks kusagil kihelkonna piirides ettetulema nõide ehk ohverdajaid, siis pidid need kohe välja saadetama, ohverdamise kohad kirikuõpetaja juuresolekul ära hävitadama ja maa sealt kohalt üles küntama. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1634. a.) Õpetaja Meder kaebab, et tema ametisse astumise ajal oli Rannu kogudus täitsa elanud pimeduses ebausus ja häbematta kõlbmatuses, ja seisis teiste koguduste ees sellepärast väga halvas kuulsuses. „Iga rännulane oli niisama kui kõlbmata inimene.“ 1735. a. põletanud ennast üks siinne usumäratseja kiriku taga elavalt ära, mis veel suuremaid rahva pimeduse tundemärke esile tõi. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1750. a.) 1848. a. kiriku visitatsiooni ajal tunnistati, et koguduses enam nõie ei ole. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1848. a.) 1855. a. on keegi Hans Urla nimeline nõid olnud. Nõide on veel leida olnud 1876. aastal. Soolapuhujaid ja pomisejaid oli küll veel hilja aja eest leida, aga nüüd ei kuule sarnastest asjadest Rannus enam midagi.
Et kogudust elule kasvatada, eksinuid liikmeid kogudusele tagasi tuua, tegi piiskop Thering aastal 1644 iseäralise kiriku karistuse ehk leppimise korra kiriku seaduseks. Kolmel astmel pidi see eksijast patutundmisele, kahetsemisele ja andeks palumisele viima. Esimine oli „vali kahetsemine ehk avalik kirikuseis“, teine avalik koguduse andeks palumine ja kolmas era andeks palumine õpetaja ja kiriku vöörmündrite ees.
Kui eksija ilmaliku karistuse ära oli kannud pidi ta kiriku karistuse enese pääle võtma. Röövlid, verevalajad, nõiad, abielurikkujad langesid nälja karistuse alla. Kolm pühapäeva pidi eksija keset kirikut ehk väikeses kirikus häbipingil põlvili olema. Enne jutlust nimetas õpetaja ta nime ja süü. Kui karistusaeg mööda oli sai süüdlane järgmisel palvepäeval oma patu andeks. Nudijad, ususalgajad, joodikud, hooraelu pidajad langesid avaliku andekspalumise alla. Jutluse ajal seisid nad viimase pingi juures ja pääle jutlust palusid altari ees avalikult andeks oma süüteo. Kes aga nõtruse pärast langesid neid lepitati salaja õpetaja ja koguduse vanemate ees. (Kiriku visitatsiooniprotokoll 1646.)
1651. a. kutsuti siin ka kiriku kohus ellu. Kiriku kohtu alla langesid tülitsejad ja kaklejad. Samuti ka nende isikute süü asjade seletamine kes palvepäevadel kirikust puudusid. Süüdlasi karistati 100 sammu kiriku aiast kiriku sambas vitsadega.
Kes kuuenda käsu vastu eksis pandi 1-3 pühapäeva häbipinki istuma. Mõnikord võis end süüdlane ka vabaks osta 100 või 200 taalriga.
Avalikku patust noomiti otse koguduse ees, kui see ei aidanud, läks kaebealune piiskopi ette, kus ta väikese vande alla pani meeleparandamiseni s.o. ta jäeti armulauast ja mõnesugusest kiriku õigusest ilma mõneks ajaks. Kui see ei mõjunud, pani õpetaja konsistooriumi käsul süüdlase suure vande alla, see tähendas kogudusest väljaheitmist ja maalt välja heitmist. Pruutpaar jäi laulatamata, kui nad katekismust ei mõistnud.
Kiriku sammas ehk häbipost ehitati siia 1750. a., kus pekseti joodikuid, hiies ohverdajaid ja neid kes surnud hingedele toitu viisid. Joobnud olekus, segaduse tegemise eest, anti süüdlasele sambas 15 paari vitsa hoope, ehk trahviti 7 ½ rublaga ja peale selle koguduse ja õpetaja käest süü andeks paluma. Segaduste tegijate järgi pidid vöörmündrid salvama, muidu tuli neil enestel sama karistus kanda. Iga vöörmünder, ehk ta asemik pidi jumalateenistuse lõpul omast külast puudujad õpetajale ehk selle asemikule üles andma, kes selle eest ka vastava trahvi määras. Kuulutati ka keeld välja, et abielurahvas ei tohtinud omavoliliselt lahku minna. Keelu mittetäitjad pidid 5 rubla trahvi maksma. Sellega tegi seadus kogudusele raudaia ümber, millest ta üle ei saanud. Polnud temal vähematki kaastegevust ega õigust kiriklikus asjas. Kogudus oli alaealine, kes käsukupli all seisis. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1750. a.)
Rannus sai kirik esimiseks äratajaks ja haridusetöökeskpaigaks, kust kõik muu teadus rahva sekka laiali lagunes. 1695. a. talvel olid Rannus köster ja kooliõpetaja koolitöös juba ametis, olgugi, et sel ajal veel koolimaja puudus. Kiriku visitaatorid otsustasid, et talupojad pidid 1695. a. talvel nõuetavad palgid kiriku juure kaugelt metsast vedama. Koolimaja ja kõrvalhoonete alla võeti kiriku maast 1/8 adramaad. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1695. a.) 1732. aastal oli kihelkonna /köstri/ koolis ainult kuus last. Selle aasta suure viljaikalduse tõttu ei olnud talupoegil võimalik koolimakse maksa, ei ka lapsi kooli saata. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1732. a.) 1750. al nõuti siin, et mõisad pidid siin oma talupoegile kooli avama, mis siis mõisakooli nime all töötasid. Aastal 1750 oli Rannus saksa õpekeelega kihelkonna kool olemas. Maja oli ehitatud 1739. a. ajakohaselt ruumikas. Kooliõpetajaks oli seekord Kurdi Mikk, 32 aastat vana, aus ja korralik omas ametis, mis tema juba 7 aastat oli pidanud. Koolitöö hakkas 1750. aasta ümber Märdipäevast peale ja kestis kuni ülestõusmise pühadeni. Lapsed pidid järgimööda kolm talvet koolis käima. Õpetajal s.o. koolmeistril tuli tol korral külamööda ümber käia ja 12 aastaseid ja nooremaid üle loetada. Kõrvale hoidjad olid kohustatud selle karistuseks esimine kord neli, teine kord kuus, ja kolmas kord kaheksa valget kiriku hääks maksma. Sel korral käis kihelkonna koolis esimisel aastal 39, teisel 20, ja kolmanda aasta lapsi 13. Kudu lapsed pidid enne ülestõusmise pühi kaks nädalat kihelkonna kooliõpetaja juure katsumisele ilmuma. Vastasel korral määrati vanematele seaduslik karistus. Õpetajal tuli kooliajal kaks korda kooli katsuda. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1750. a.) 1768. a. kiriku visitatsiooni protokollist leiame, et 18. apr. 1765. a. valitsuse patendi järele oli Rannus peale kihelkonnakooli nüüd neli uut vallakooli järgmistesse küladesse avatud: Lapetukma, Ervo (Villo), Noormaa (Nattoküla) ja Verevi külla. Igas koolis käis 1768. a. järgmisel arvul lapsi:
| Kihelkonna koolis | 35 poisslast | 26 tütarlast |
| Ervo | 10 poisslast | 11 tütarlast |
| Lapetukma | 30 poisslast | 21 tütarlast |
| Noormaa | 10 poisslast | 10 tütarlast |
| Verevi | 17 poisslast | 16 tütarlast |
Sellega käis Rannu kihelkonna- ja vallakoolis kokku 186 last.
Mõisa ja vallakoole pidid kirikuvöörmündrid ja külakupjad iga 8 päeva järel vaatamas käima. Valguta mõisa andis oma kooliõpetajale 2 rubla puude raha. Palgaks oli maa. Iga laps pidi tooma 1 nael küünlaid valustamiseks ja kütteks koorem puid. Kirikuõpetaja revideeris vallakoole võimalikult iga nelja nädala järele. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1768. a.) 1775. a. tehti õpetajale kohuseks, et ta pidi kiriku eestseisusele Mihklipäevaks kõik kooliealised lapsed ülesandma ja lastevanematele teatama vöörmündrite kaudu, et need ja need lapsed tulevad kooli saata.
Kogudus pidi kooliedukuse eest hoolt kandma. 1775. a. oli kihelkonna kooliõpetajaks Raudseppa Mikk 67. a. vana keda von Kampenhausen ametisse kutsunud. Ta õpetas koolis hoolega lapsi lugema ja laulma. Koolis peeti hommiku lõuna ja õhtupalvet. Suurtel pühadel ja teistel pühapäevadel pidi kooliõpetaja ühes koolilastega kirikus köstri ligidal istuma ja koolilaste ülespidamise järgi valvama. Palgaks sai koolmeister köstriga kokku ¼ adramaad, igalt õpilaselt üks nael küünlaid ja üks süld puid. Vallakoole oli üks Rannus, kolm Valgutas ja kaks Tamme vallas. Mõisad, kus koolid puudusid, pidid seda tegema 22. sep. 1774. a. seaduse järele õige kiiresti. Vastasel korral oli kogukond sunnitud kirikukassasse 50 rubla trahvi maksma. Kui laps koolist põhjuseta puudus, tuli vanematel selle eest kirikukassasse nädalas 25 kop. trahvi maksa. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1775. a.) Koolilaste ülevalpidamise ja raamatute eest tuli valitsuse patendi 20. juuli 1787. a. par. 7 järele mõisnikudel hoolt kanda. 6. nov. 1762. a. korraldusel tuli õpetajal igal sügisel enne kooli algust kirikus kooliseadus ette lugeda tervele kogudusele. 1804. a. oli Rannus koolmeistriks Koli Jerak ja Koti Jüri. Valgutas Koti Johann ja Koti Andres. Tamme vallas puudus tol ajal koolmeister. Koti Jaak oli Koopsi (Kepso) ja Pagavere külade koolmeistriks, kus temal 1804. a. 12 last tuli õpetada. Koti Jüri oli Vehendi ja Noorma külade kooliõpetajaks, kus tal 1804. a. 30 last õpetada tuli. Valgutas olid Koti Johanil Lapetukmal 40 last ja Ranna Kolgas 20 last. Koti Andres oli Kipasto ja Mõtskülas koolmeistriks, kus kokku 55 last kooli õpetust said. Kihelkond andis 10me saadu heinu koolmeistrile. Valguta mõisa vabastas omast tööst kooliõpetaja täiesti, kuna Rannu kooliõpetajad voore käisid vedamas. Kihelkonna kooliõpetaja oli 1804. a. Georg Wilhelm Ehrenbusch 32 a. vana ja 7 aastat ennem ametis olnud. Kõrvalamet oli tal raamatu köitmine. Õpetus algas koolis kell 6 hommikul hommikupalvega, siis õpiti kuni kella kaheksani, mil einetati.
Peale selle harjutas ta lastega lugemist, laulmist ja palvete päheõppimist kuni õhtuni. Palgaks oli temal ilma heina ja karjamaata 9-10 vakamaad põldu. Peale selle sai igast talust kortriga pooleks 1/6 vakka vilja, igalt õpilaselt üks süld puid ja üks nael küünlaid. 1804. a. oli Rannu pastoraadis õpetaja Assmuse juures 7 poissi õppimas, kellele tema lugemist, kirjutamist, rehkendamist ja laulmist õpetas ja neid kihelkonna kooliõpetajateks ette valmistas. (Kiriku visitatsiooni protokoll 1804. a.) 1836. aastal puudus Rannus kihelkonna kool, sest koolimaja oli ära põlenud. Kihelkonnas oli seekord 7 vallakooli 528 õpilasega. Koolides õpetati tol korral piiblilugu, lugemist, katekismuse seletamist ja laulmist. 1843. aastal ei olnud Rannusm kogudus veel jõudnud kihelkonna koolimaja üles ehitada, vaid soovis kooli ehitamiseks naabri kihelkonnas Puhjaga ühineda. Vallakoole oli sel korral kuus. Üks kool Tamme vallas lõpetas oma tegevuse ja sai teise kooliga ühendatud. Igal kevadel pidid kõik kooliõpilased õpetaja ette katsumisele ilmuma. Kes teadmistes nõrk oli, pidi sügisel uuesti ilmuma. Kirikuõpetaja käis kooliasjades Kreiskoolivalitsuse eeskirjade järele. 1855. a. oli juba kihelkonna kool olemas. Vallakoolis käis ka koolivanem, pääle kirikuõpetaja ja köstri, vaatamas. 10-ne aasta vanused lapsed olid kohustatud 15. oktoobril kooli minema ja 15. aprillil said lahti. Seisvad koolis tuli igal ühel kolm talvet käia. Siis käis iga laps sügisel kooli algul ja kevade kooli lõpul kaks nädalat koolis usuõpetust kordamas, kuni leeriminekuni. Leeri lõpul oli veel viimane katsumine ja siis oli noor inimene koolieast väljas. (Kooliteated 1842-1870.)
Vennaste kogudus on juba Rannus 1836. a. peale olemas olnud. Sel ajal oli neil Rannus kaks palvemaja üles ehitatud. Üks kirikust 7 versta lõuna poole Rannu mõisa juures „Langsaadu“ ja teine Tamme vallas põhja pool kirikut Aruselja palvemaja. Ja vennaste kogudusel olnud seekord juba 700 liiget, kes kiriku poole hoidnud. (Praosti visitatsiooni protokoll 1836. a.) Õpetaja Lumpf käinud nende palvemajade tegevusega ennast tutvustamas ja ei leidnud midagi nende tegevuses, mis oleks kiriku kombe vastu käinud.
1855. a. kiriku visitatsioonil kaebas õp. Krause vennaste koguduse pääle, et need ei taha endid kiriku saaduse alla alandada, ei ka õpetaja manitsusi tähele panna.
Selle pääle kutsuti vennaste koguduse esitajad, Jüri Niggul, Jakob Pirak, David Jakobson, Tõnis Peerna, Jaak Eglun, Jaan Pirak, Jaan Peets, Mats Pallo ja Mats Varnik visitaatorite ette. Praost luges neile vennaste koguduse seaduse ette ja näitas, et nad peavad õpetaja vastu alandlikud olema. Suuremaks süüdlaseks pidas õp. Krause Niggolit, kes öelnud, et õpetajal ei ole midagi tegemist vennaste koguduse sisemise eluga ja võib neid siis kuulama tulla kui nende hoolekandja selleks õpetajat käseb. Kõik esitajad pidid endid süüdi tunnistama ja õpetajalt eksituse andeks paluma. (Praosti ja kiriku visitatsiooni protokollid 1855. a.) 1876. a. avaldas siinne vennaste kogudus tegevuse leiduse tundemärke. Hingede arv vähenes iga aastaga ja palvetunde peeti ainult suurtel pühadel. Viimased vennastekoguduse usutavamad juhid olid Katre Pallon ja Rannu küla Ätt. (Praosti visitatsiooni protokoll 1876. a.) Nende surma järgi 1900. a. ümber läks ka vennaste kogudus hingusele. Et palvemajadel ka hooldajad nüüdsest pääle puudusid, on ka need kokkuvarisenud. Tamme vallas „Aruselja“ palvemaja tegutses küll veel mõne aasta hiljem, kuid selle hooldaja Laasi Ätti surma järgi läks ka see hingusele. Praegu on Rannu kogudus vennaste koguduse liikmetest täiesti vaba. (Chronik der Kirschen Gemeinde zu Randen 1834. a.- Op. Jaan Adamsoni kirjutused.)
Umbes 1840-50. a. hakkas Kreeka-Katoliku usk oma tegevust Rannus, kus ta rahva seas ka poolehoidu leidis. Esiteks olid Rannu ja Rõngu kihelkonnad ühenduses, kust Kreeka-Katoliku kiriku preester ka Rannus kiriklikke talitusi käis pidamas. Aastal 1890 määras Kreeka-Katoliku usu konsistoorium Rannu koguduse peale esimise preestri Veevo, kes üüritud majades, Kure mõisas ja Valguta Kaaremäel hakkas kristlikke talitusi toimetama. Aja jooksul oli preester Veevo asja niikaugele viinud, et konsistoorium Randu Kreeka-Katoliku kiriku ehitamiseks summad määras, nii, et ehitustööga võidi 1899. aastal algust teha ja 1901. a. pühitseti kirik Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Kirik asub Ev. Lutheri usu kirikust 5 klm. lõuna pool Lilletaguse talumaapeal. Viimasel ajal on nende hingede arv 1375 pealt 150 pealevähenenud ja avaldab eneses päris kadumise tundemärke. (Chronik der Kirchen Gemeinde zu Randen 1834. a. Õp. Jaan Adamsoni kirjutused.) Kreeka katoliku usu Rannu kiriku arhiiviga polnud mul võimalik tutvuneda, sest praegu pole seal preestert ega köstert. Ainult majahoidja elas kirikumajas. See seletas, et arhiiv on lukustatud ja võtmed olla Rõngu kihelkonna Tilga vene kiriku preestri käes, kes ka Rannus aegajalt vaimulikke talitusi peab. Hiljem, oma matka lõpul, käisin veel kord Rannu Veneusu kiriku juures, kuid ka seekord osutus mu käik asjatuks, sest arhiivi ei saadud ikkagi avada.
Rannu valla vanema arhiivi kohta puudub arhiivi nimekiri. Raamatud mis vanemast ajast alal on hoidunud, on vallamaja pööningul nurgas, segamini paisatuna. Need raamatud olla juba Eesti vabadussõja ajast saadik pööningul. Osa raamatuid olla ka seekord vallamaja ahjus ära põletatud ja praegune Rannu valla kirjutaja arvab, et ka vanem arhiivi nimekiri seekord hävinenud. Ka osa endisest Tamme kroonuvalla arhiivist asub Rannu vallamaja pööningul. Tamme kroonuvald on umbes 30 aastat tagasi Rannu vallaga ühendatud ja siis on ka Tamme valla arhiiv Rannu vallamaija toodud. Ka sellest arhiivist on ainult mõned üksikud raamatud praegu alles, millised nimed ka allpool ära toon. (Eduard Toom)
Tamme vald ühendatud sellepärast Rannuga, et esimine liiga väikene olnud nii maaala, kui ka elanikude arvu poolest (umbes 400 inim.). Tamme valla mehed olnud küll kangesti selle vastu, ja seletanud, et nemad senini kõik oma maksud ja kohustused ise jõudnud kanda. Sellepääle vaatamata ühendatud Tamme ikka Rannuga. Sellest ajast saadik on aga Tamme ja Rannu meeste vahekord õige terav, ja vallavolikogu koosolekud olla sageli õige tormilised, kui mõni Tamme meeste asi arutusel on. (Hermann Luta)
Korralik Rannu valla arhiivi nimekiri algab Eesti Vabariigi algusest pääle. Kuid selle nimekirja jätsin maha kirjutamata, arvates, et sääl midagi olulist ei ole.
Vanemast arhiivist, Rannu vallas, on säilinud järgmised raamatud.
1. Rannu valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1875-1879.
2. Rannu vallakohtu protokolli raamat 1822.
3. Rannu valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1868-1869.
4. Rannu valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1870-74.
5. Rannu vallakohtu protokolli raamat 1875-1876.
6. Rannu vallakohtu protokolli raamat 1876-78.
7. Rannu vallakohtu protokolli raamat 1878-1884.
8. Rannu vallakohtu protokolli raamat 1884-1885.
9. Rannu vallakohtu protokolli raamat 1885-1889.
10. Rannu vallakohtu protokolli raamat 1889-1890.
11. Rannu valla koggokonna kohtu protokolli raamat 1862-1865.
12. Rannu valla kohtuprotokolli raamat 1840-1860.
13. Rannu valla nõumeeste protokolli raamat 1856-1870. a.
14. Rannu valla nõumeeste protokolli raamat 1870-1892. a.
15. Rannu valla nõumeeste protokolli raamat 1892-1904.
16. Rannu valla vaeste laste vara ja nende vöörmündrite raamat 1888. a.
Tamme valla arhiivist on järgmised raamatud olemas.
1. Tamme valla nõumeeste protokolli raamat 1867-1892. a.
2. Tamme valla nõumeeste protokolli raamat 1892-1900.
3. Tamme valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1875-1878. a.
4. Tamme valla kohtu protokolli raamat 1829-1870.
5. Tamme valla kohtu protokolli raamat 1870-1875.
6. Tamme valla kohtu protokolli raamat 1875-1892.
Valguta valla vanem arhiiv on Eesti Vabadussõja päivil suuremalt osalt hävinenud. Ainult mõned üksikud valla nõukogu ja vallakohtu protokolli raamatud on alles jäänud. Need on asetatud vallamaja kantseleis oleva kapi peale. Täielik vallaarhiivi nimekiri on 1919. a. algusest peale olemas. Vanemad raamatud on arhiivi nimekirja sissekandmata jäetud. Praegune arhiiv asub vallamaja kantseleis olevates kappides.
Vanemast Valguta valla arhiivist on järgmised raamatud olemas:
1. Valguta valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1834-1840.
2. Valguta valla Nõumeeste protokolli raamat 1857-1864.
3. Valguta valla magasi raamatud 1881-1882; 1882-1884; 1887-1891; 1894-1900.
4. Valguta valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1856-1860.
5. Valguta valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1861-1870.
6. Valguta valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1871-1879.
7. Valguta valla nõumeeste protokolli raamat 1870-1881.
8. Valguta valla nõumeeste protokolli raamat 1881-1900.
9. Valguta valla nõumeeste protokolli raamat 1901-1910.
10. Valguta valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1885-1890.
11. Valguta valla kogukonna kohtu protokolli raamat 1891-1899.
12. Vaeste laste ja leskinaeste hoolekande raamat 1891-1900.
13. Valguta valla kogukonna kohtu protokolliraamat 1900-1906. a.
14. Valguta valla pääraha maksude raamat 1909 ja 1910-1914. aastani.
Unikülast rännanud mitu perekonda 1883. ja 1885. aastate vahel Siberisse Tomski kibermangu. Need olnud järgmised: Simon Luukas ühes kuuehingelise perekonnaga, Prits Kivisaar, Hans Luik oma perekonnaga, Kaarel Soorm oma perekonnaga. Hans Luik ja Kaarel Soorm olnud Unikülas õige jõukad mehed. Korraga tulnud meestel tuju, et rändavad ära Siberisse. Mehed müünud kraami poolmuidu siin maha ja läinudki teele, kus nad nälga ja külma tunda saanud enne kui kohale jõudnud. Kaarel Saarm’il surnud kõik kolm last teel ära . Need mehed saatnud oma sugulastele mitu kirja kodumaale ja hoiatanud neid sarnast hirmsat teekonda ettevõtmast.
Kaarel Känd läinud ka teele, aga tulnud varsti teelt tagasi.
Simon Luukas pidanud ka mitu häda teel läbi elama, enne kui Siberisse jõudnud. Tema olnud laisk ja tugev mees. Venelased pidanud teda nõiaks ja visanud veskitammilt jõkke, et kui ta nõid on, siis ära upub. Luukas olnud aga hää ujuja ja tulnud jõest õnnelikult välja.
Unikülast rännanud veel Siberisse Johann Pedde ühes perekonna ja väimehega ja Andres Kuut ühes perekonnaga.
Rakke külast rännanud Siberisse Andres Kits oma poja ja väimehega, Märt Tamm perekonnaga, Tohver Vooru oma naise ja kahe väikese lapsega. Viimased kolm surnud teel ära. Siis rännasid veel Rakkest Antik Tohver ja Andres Tobias ühes perekondiga Pihkva kubermangu välja kus neil juba varem sugulased ees olnud. (Miina Luta)
Umbes 25 aastat tagasi rännanud Verevi külast, Kannussest, Sonni talust ja Unikülast Kupitsa talust mitu perekonda Siberisse. Perekondi viisi rännanud seekord inimesed Siberisse. Vaesus ei oleks tohtinud nende väljarändamise põhjuseks olla, sest mitmed mehed olnud siin päris jõukad. Jutustajal olnud ka kord õige suur hõõg väljarännata. Häda pole teda küll mitte selleks sundinud, kuid näinud, et teised kõik lähevad, ja arvanud, et mis temagi siis siia ootama jääb. Viimaks, kui mõned väljarändajad teelt tagasi tulnud ja sellest rännakust õudseid lugusid rääkinud, kadunud temal ja mitmel teisel mehelgi väljarändamise tuju hoopis ära. (Jaan Maks)
Rannu ja Savikülast on üle 10ne perekonna Kaukaasiasse välja rännanud umbes 1870. a. ümber. Väljarändajate seas olnud ka jutustaja kaks onu, Põder Märt ja Andres Lamp. Seekord rännanud ka Lapetukma ja Valguta poolt hulka perekondi Kaukaasiasse. Üle viiekümne inimese asunud korraga teele. (Herman Lamp)
Vene usu tuleku ajal on Sangla külla Tarvastu mulgid sisse rännanud. Tarvastus pole mõisnikud veneusulisi mulke sallinud ja ajanud viimased kohtadelt välja. Need olnud aga kaunis jõukad mehed, tulnud üle Virtsjärve Randu. Tamme kroonuvalda ja pakkunud siinsete kohtade eest rohkem hinda, kui siinsed päriselanikud seda maksid, pealegi olid viimased palju vaesemad ja ei suutnud seda hinda maksa, mis mulgid pakkusid. Nii ei jäänud Sangla meestel muud üle, kui panid oma kimpsud kompsud kokku ja rännasid oma kohtadelt välja uue isanda juure orjama. Kaks perekonda Suti Tooma ja Urla Jaani rännanud Venemaale, teised perekonnad rännanud jälle Laiuse poole. Praegu on Sanglas sisserännanud mulke 7 perekonda. Ka jutustaja ema olla Tarvastust veneusu tuleku ajal Sanglasse tulnud. See olnud umbes 1850. a. ümber. (Eduard Kärp)
Unikülasse rännanud Tarvastust 1865. a. ümber kuus mulgi perekonda. Need olnud veneusku, mispärast neid sealt mõisniku poolt välja aetudki. Need perekonnad olnud järgmised ja asuvad praegugi Unikülas; Arali Raagasse, Saare, Aru, Jaago ja Kivitare. Need olnud rikkamad mehed, kui Uniküla omad ja maksnud siinsete kohtade eest kõrgemat hinda. Kohtadest ilmajäänud Uniküla mehed pidanud aga uut peremeest otsima minema. Kes lutheriusulised olnud, need leidnud kergesti uue koha, kes aga veneusulised olnud, need jäänud püsti hädasse, sest mõisnikud pole sallinud veneusulisi ja pole neid ka teenistusesse võtnud. Ja sageli juhtunud siis nii, et need veneusulised, kes siin kohast ilma jäänud ja uut ka enam ei leidnud, endid kampa löönud ja Venemaale rännanud. (Miina Luta)
Puhkasonide perekond tulnud ka Tarvastust Unikülla. Jutustaja isa sattunud Tarvastu mõisnikuga vihavaenu ja viimane ajanud neid kohast välja. Jutustaja olnud siis pea aastane kui Tarvastust sisserännanud. Unikülas ostnud jut. isa Lauripeetri talu pikaajalise rendi näol omale. Alguses tulnud 300 rubla sisse maksa ja iga aasta tulnud 80 rubla renti maksa millest pool sügisel, pool kevadel tulnud maksa. Rendileping olnud 39 aasta peale tehtud. Teoorjusest olnud ka nende talu vaba. 1900. a. olnud Lauripeetri talu juba päriseks ostetud. (Jaak Tuhkason)
Võisikust tulnud veneusulisi perekondi Randu Noorma külla. Ka Tarvastust tulnud siia mitu perekonda. Siinsed elanikud läinud Koopsi ja Pagavere küladesse, sest säält rännanud terve rida perekondi Pihkva ja Novkorodi kubermangu, mille tõttu eelnimetatud külades tühjad kohad uutele ostjatele edasi müüdi. See olnud 1880-1882. aastate vahel. Jutustaja tulnud neil aastatel ka Noormaa külast Pagaveresse ja ostnud siinse Kõlli talu omale. (Juhan Kelt)
Valgutas ajanud mõisnik veneusku läinud perekonnad kohtadelt välja. Et sarnaseid perekondi õige palju oli ja need ka varandusliselt kehvad olid, siis tõrkusid neid kohtadelt väljaminemast. Mõisnik toonud kassakad abiks, kes talumeestega õige toorelt ümber käinud. Nende abiga tõstnud mõisnik tõrkujad talumehed kohtadelt välja. Kassakad niitnud nende põldudelt pooltoore vilja maha ja söötnud oma hobustele. Talumehed pöörnud palvega Vene keisri poole, kuid jäänud vastusest ilma. Viimaks võtnud need päävarjuta perekonnad nõuks Venemaale välja rännata. Üle viiekümne inimese asunud Valgutast korraga teele. Need olla arvatavasti Peterburgi kubermangu maad saanud ja sinna elama asunud. Jutustaja kuulnud seda oma isalt. Vabaks saanud kohad müünud aga mõisnik peagi teistele kohaostjatele edasi, kes suuremalt jaolt mulgid olnud. (Andres Tinn)
Savi, Kannu ja Vehendi külla on Tarvastust ja Võisikust õige palju perekondi sisse rännanud kohtade ostu ajal. Kohalikud elanikud pole julgenud kohti osta, arvates et mõisnikud neid petavad. Need kes nüüd kohast ilma jäänud rännanud mõned perekonnad Venemaale, mõned jälle Laiuse-Pahkvere ja Haagi ümbruskonda. Mõned perekonnad tulnud Jõgeva poole. Sisserännanud mulgid hakanud siin jõukasti elama, nende pojad hakanud aga priiskama ja jooma mille tõttu nii mõnegi isa jõukas talu poja ajal kokku varisenud. Kohalikke põliseid elanikke olla Rannus õige vähe ja suurem osa on ikka mujalt sisserännanud. Kõige rohkem arvatakse mulke siia sisserännanud olevat. (Karla Timmerman)
Inimesed olnud Valgutas õige vaesed ja mõisniku poolt ära vaevatud. Kui nüüd kohtade müümine tulnud, pole Valguta meestest palju keegi julgenud osta, kellel ka mõni rubla raha olnudki tagavaraks korjatud. Nad kartnud, et mõisnik neid ainult petta tahab ja jäänud ootavale seisukohale. Selle aja sees tulnud aga mulgi ja ostnud kohad enestele, kuna Valguta mehed kohtadelt välja pidid minema. Kivi talu olnud küll õige jõukas, aga sealne peremees pole siiski kohta julgenud osta, sest mõisniku vastu tunnud talumehed Valgutas üldse suurt umbusaldust, sest viimased saanud sageli nende kurjust tunda. Kohtadest ilmajäänud Valguta mehed rännanud aga Venemaale Saratovi ja Samarasse. Ka jutustaja kaks onu rännanud seekord Saratovi kubermangu ja elanud pärast sääl õige jõukalt, nagu nad oma kirjades kodumaal olevatele sugulastele hiljem kirjutanud. (Mari Lehter)
Pääle Ilmasõja olla ka Saksa perekondi Sanglasse, Kure ja Tshehovi mõisa tulnud, kes ka praegu siin elavad. Neid on ainult neli perekonda. Neist on Kurel üks ja Tshehovis teine perekond, kuna Sanglas kaks perekonda asuvad. (Eduard Kärp)
Sangla, Rakke ja Vanausse külade ümbruses olnud Põhja sõja ajal Rootsi Vene vahel tulised lahingud. Inimesed pagenud selleks ajaks Sangla soosse peitu. Vene röövsalgad käinud maal ringi, tapnud ja põletanud inimesi. Neid kutsutud pardiajajateks. (Jaan Maks)
Rootsi-Vene sõja ajal olnud Rootsi sõjaväed Rannu kirikumõisas Neemiskülas ja Savikülas korteris. Rootsi kuningas Karl XII olnud kiriku härra juures öömajal. Rannulased toonud Rootsi ratsameestele hobuste jaoks kaeru ja muud toidutagavara. Et külarahvas rootslastega väga hästi läbi saanud, selle tänutäheks kinkinud Karl XII Rannu kirikule 10ne lühtriga kroonlühtri, mis praegu kirikus alal. Jutustaja, kuulnud seda oma esivanematelt ja Rannu kiriku õpetajatelt. (Jakob Lokk)
Põhjasõja ajal käinud Vene röövsalgad maad mööda ringi, põletanud ja tapnud kõik, mis aga ette juhtunud. Neid röövsalku kutsutud pardiajajateks, selle pärast, et nad peidus olevaid inimesi metsi ja soid mööda taga otsisid, kätte leides nende varanduse ära võtsid ja inimesed ise ära tapsid. Sangla külas Tinni talu metsas tapnud see röövsalk hulka inimesi ära. Sõdade ajal olnud inimesed alati põgenemise valmis. Öösel olnud külas vahid väljas ja inimesed maganud kõik riietega, et siis saadi kiiremini põgenema, kui pardiajajad külla tulid. Vahid pidid hästi valvel olema ja hädaohu lähenemisel sellest kohe sarvepuhumisega tervele külale märku andma. Et juba kaugele ja varakult röövsalkade lähenemisest aru saada, selleks pandi kõrv vastu maad ja kuulatati hästi teravalt ja kui siis kahtlast müdinat kuuldi, siis oli terve küla mõne minutiga elanikkudest tühi. Jutustaja kuulnud neid jutustusi oma vana-emalt. (Miina Luta)
Valguta Kaaremäel olnud Põhja sõja ajal Rootsi ja Vene vahel suur lahing, mis kolm ööd päeva kestnud ja viimaks rootslastega kaotusega lõppenud. Samasugune tuline lahing olnud ka Rannu kiriku ümbruses. Ka selles lahingus kaotanud Roots. (Mihkel Mölder)
Vene-Türgi sõja ajal käidud ka Rannus nekrutite taga ajamas. Noored mehed olnud küladest kõik pakku läinud. Keda juhuslikult kätte saadi, see viidi ka kaasa. (Karla Timmerman)
Eesti Vabadussõja ajal saanud eriti Valguta ümbrus kannatada. Valguta mõisa ümbruses peetud mittu ägedat lahingut enamlastega. Jutustaja olnud ise ka mitmes lahingus. (Eduard Raave)
Põhja sõja ajal olnud Rannu kihelkond nii laastatud ja maatasa tehtud, et küladest ainult suitsenud ahervarred järgi jäänud. Inimesed kes veel elus olnud need elanud metsades ja soodes peidus. (Anna Palu)
Vanasti käinud leedulased Rannu inimesi röövimas. Leedulased olnud väga metsikud ja suurte salkade viisi tulles pole neile ka vastu juletud hakata. Kõige kergem pääsetee oli põgenemine soodesse ja metsadesse, milledest ennevanast Rannus puudust ei olnud. (Mari Unt)
1868. a. olnud Rannus suur viljaikaldus. Otre kakud sel sügisel põlvili olles. Magasiaidast antud küll inimestele jaopärast vilja, kuid seda olnud liiga vähe. 1869. a. olnud viga vihmane aasta ja vesi võtnud madalamatel kohtadel vilja ära. 1830. aastal olnud Rannus ka suur näljaaeg ja viljaikaldus. Varajane hall võtnud vilja ära. Jutustaja isal, Karpa Jaanil olnud tookord päris näljahäda käes. 1840. a. ümber olnu jälle suured viljaikaldused ja näljaaastad. Seekord olnud aga rännulastele suureks abiks, nälja vastu, tindi kalad. Neid kalu olnud tookord Virtsjärves nii palju, et neid kahaga kätte saadud. Kolm aastat olnud neid kalu järves, kuna pärast seda ühtegi tinti kuni tänaseni Virtsjärves pole leitud. Ka varem pole tindi kalu Virtsjärves olnud. Rahvasuu räägib, et Jumal neile ise taevast toitu saatnud tindikalade näol. (Eduard Kärp)
1914. a. olnud raske ikaldusaasta, aga et eelmisel aastal hää viljaaasta olnud, siis saanud elanikud päris kerge vaevaga sellest jagu. Ainult loomatoidu puudus annud teravalt tunda. (Jaan Maks)
Jutustaja olnud 12-ne aastane, kui Rannus suured ikaldusaastad olnud. Seekord kakutud väljapäält ohakaid ja keedetud nendest suppi. (Mari Lehter)
70 a. tagasi oli Rannus näljaaasta. Vesi ei lasknud kevadel vilja õigel ajal maha teha ja sügisel võttis varajane külm vilja ära. Oadki olnud külmavõetud, kuid hädaga maitsenud kõik hää. (Miina Luta)
60 a. tagasi olnud kange põua aeg ja vili kuivanud põldudel ära. Inimesed teinud öösel tööd. (Hermann Lamp)
70 a. tagasi olnud Rannus suur kõhutõbi, talude viisi surnud inimesed maha ja ainult mõni üksik saanud terveks. Kõhutõvesse surnud inimesed maetud ühishaudadesse praegusesse Rannu lutheriusu surnuaeda. Nimetatud kohta ei lubata aga praegugi veel surnuid matta. 1918. a. olnud Rannus jälle kõhutõbi. Talude viisi jäänud inimesed haigeks ja surnud ära. Mõni üksik saanud vaid terveks. (Miina Luta)
Umbes kolmkümmend aastat tagasi möllanud halltõbi Rannus. Selle haiguse all kannatanud inimesed aastate viisi. (Eduard Kärp)
4. septembril 1884. a. on suur hall Rannus palju tõuvilja ära võtnud. Andmed selle kohta on olemas Tamme valal nõumeeste protokolli raamatus 1867-1892. a., kus vallavolikogu otsustas palve Keiserliku Kihelkonna kohtu ette kanda, et see tõuvilja magasiaida maksu teiseks aastaks jätaks. (Tamme valla nõumeeste protokolli raamat 1867-1892.)
Suurvürst Vladimir sõitnud Sanglast läbi ja istutanud Sangla mõisa õue elupuu, mis praegu alles. Parajasti sel ajal, kui suurvürst teed mööda Sangla mõisa poole sõitnud, laotanud naised tee ääres sõnnikut. Suurvürsti lähenemisel pannud naised sõnnikuhargid õlale ja annud au. See olnud umbes 40-nd aastat tagasi. Enne kui Vladimiri tulekust teade Sanglasse tulnud, aetud kõik talumehed kitsejahile, et siis suurele härrale kitse praadida anda, aga see pole rohkem söönud, kui ainult ühe korra kahvliga katsunud. (Jaan Maks)
Umbes 20 aastat tagasi käinud Riia kuberner Rannus. Mis selle kuberneri nimi olnud, seda jutustaja ei mäleta. Enne kuberneri tulekut aetud kõik mehed teed tegema. (Miina Luta)
Rootsi kuningas Karl XIInes olnud Põhja sõja ajal mitu ööd Rannu kiriku mõisas. (Mari Unt)
Rannu õpetaja Hermann Krause olnud väga hää õpetaja ja käinud rahvaga väga hästi ümber, kuid sattunud selletõttu mõisnikuga vihavaenu ja uidanud varsti Rannust lahkuma. (Jakob Koger)
Suurvürst Vladimir sõitnud Sanglast läbi Rannu ja Valguta poole 1892. a. 6. juunil. Sangla laulukoord olnud tee ääres laulmas. Sangla mõisa olnud krantsitega ära ehitud. Rahvas oodanud suurvürstilt elujärje parandamist. Eriti räägitud, et suurvürst kohtumajade asjaajamist on tulnud revideerima aga suurvürst pole üheski kohtumajas käinud vaid peatanud ainult mõisates. Vihmase ilma pääle vaatamata olnud pea terve Rannu rahvas teeääres vahtimas seda suursündmust. (Eduard Kärp)
2885. a. käinud Riia kuberner Simovjev Sanglas.
Üks venelane läinud kubernerile kurtma, et tema noodad ära olla põletatud. Kuberner küsinud, kes põletas? Venelane pole selle pääle midagi teadnud vastata ja läinud niisama targalt tagasi. (Jaan Maks)
Jakob Tamm on kasvanud Unikülas ja käinud Tammel vallakoolis.
Verevi koolmeister Tohver Ant olnud väga agar koolimees. Tema püüdnud rahvale igatemoodi vaimuvalgust anda. Tema asutanud Verevusse väikese raamatukogu. Õhtuti tulnud Verevi küla noored ja vanad kokku ja Tohver Ant lugenud neile siis kõva häälega jutte ette. Ka esimise laulukoori kutsunud Tohver Ant Verevis ellu. See olnud 1860-70 aastate vahel. (Eduard Kink)
Pärisorjus ja teoorjus: kohustused, maksud, talupoegade kohtlemine mõisas, karistused, talupoegade põgenemine, voorid j.n.e.
Valla tüdrukud kedrasid talvel mõisas linu. Linad pidid nii peenelt kedratud olema, kui mõisa preili juukse karvad. Kui lõngad jämedad olnud, peksnud preili võtmekimbuga tüdrukuid pähe. Sarnane kuri mõisapreili olnud Rannu mõisas. (Ann Palu)
Tamme mõisas olnud teoorjuse ajal kole kuri kubjas. Kord teesillutamise ajal peksnud ta üht talumeest seni kui see surnud. Naisel olnud mõisa põllul laps, aga teda pole kodu lubatud. Naine surnud ühes lapsega põllule ära. (Miina Luta)
Jutustaja isa Jakob Unt olla Rannu mõisniku poolt koeraga vahetatud Rannu kirikumõisale. Sääl saanud Unti Jakob mõisahärra kärneri kohale kus surmani teeninud. (Mari Unt)
Talumehed kellel kolmepäeva maa oli pidid sulase ja tütriku iga nädal kuueks päevaks mõisa teole saatma. Sulane pidi hobusega tööl olema kuna tüdruk jalapäevi tegi. Söök ja jook pidi igal ühel kaasa olema võetud. Kui mõni tööjuures natuke peatas või küllalt kupja meelejärgi ei teinud, see sai kohe kepiga mittu hoopi üle piha. See olnud Rannu mõisahärra Kaveli aja, kes oma kurjuse poolest igal pool hirmu äratas.
Sügisel viljakoristamise ajal kutsutud kõik talumehed korraga mõisa ja kubjas näidanud igale ühele oma põllutüki kätte. Kui vili kokku pandud, tulnud kubjas tööd üle vaatama ja kui kõrs pikaks olnud jäätud saanud talumehed jälle mõisa talli juures peksa. Teoorjuse ajal pole Rannus ühtegi prii kohta olnud. (Jakob Lokk)
Voore veetud Pärnusse ja Riiga. Igaüks pidanud oma leivakoti ja oma hobusega voori minema, Rannust veetud välja viina ja vilja. Vahel aetud mitu küla korraga voori. (Jakob Tinn)
Rannust ja Valgutast põgenenud talupojad sageli peksu hirmu tõttu Laiuse Tähkvere poole kus palju parem mõisnik olnud. (Ann Lodi)
Tamme mõisa olnud kroonu mõisa. Seal olnud ka 1 ½ päeva, 2 ja 3 päeva ma, aga orjus olnud sääl palju kergem teha kui Rannus ja Valgutas. (Ann Palu)
Tamme mõisa valitseja pannud oma toatüdrukud mehele, keda need ise soovinud. Ja kui poiss ei tahtnud seda omale naiseks, siis sai ta mõisa talli juures peksa. Seda mõisa valitsejat kutsunud rahvas Valdiks, kas see ta õige nimi oli, seda jutustaja ei tea. (Jaan Maks)
Pütseppa Kaarli isa olnud tee kubjas Rannu mõisas. See polnud hästi teetegemise järgi vaadanud ja saanud selle eest mõisas ise peksa. (Kaarel Pütsepp)
Iga reede aetud talumehed mõisa kokku, kus siis igale ühele peksa anti, kes nädala jooksul mõisa vastu kuidagi eksinud. Jutustaja isa saanud ka mõisas mitu korda peksa. (Jooseb Koger)
Teoorjuse ajal olnud Rannus talu meestel 1/1 päeva 1, 2 ja 3me päeva maad. Maa suuruse järgi olnud hobuse- ja jalameeste tööpäevad määratud. Ühe päeva maa suurus olnud 56 dessatini suur, millest 7 dessatini põllumaad olnud. Pärisorjuse ajal olnud ka kümnisi maks. Seda tulnud viia kiriku härrale ja mõisa härrale. (Jooseb Koger)
Varem oli üks talu kirikumõisat orjanud, aga 1855. a. või umbes selle ümber läks see talu kroonu mõisa alla ja õpetaja maks tuli tervel vallal kanda. Õpetajale tulnud ühepäeva maa suuruse järgi igal sügisel järgmiselt maksu viia: 13 kar. rukkit, 13 kar. otre, 12 kar. kaeru ja ½ sülda puid. Pääle selle tulnud veel heinu ja linu, kanu, võid ja rõõska koort viia. Kui palju neid aineid viidud, seda jutustaja ei mäleta. Kirikuõpetajad olnud niisama kurjad, kui mõisa herradki. Kord õp. A. Krause ajal viinud üks Rakke küla mees õpetajale heinu. Heinakoorm olnud natukene viltu vajunud ja õpetaja tahtnud meest Rannu mõisa peksule saata, suure palve pääle jätnud viimaks saatmata, kuid mees pidi õpetajale selle eest veel teise koorma heinu tooma.
Õpetajale tuli ka üks tööpäev teha, ehk selle eeest 75 kop. maksa. (Jaak Antik)
Kui külarahvas ei täitnud mõisahärra käsku, said naha kuumaks. Rannu mõisahärra öelnud kord jut isale: „Ma olin iks su herr, su kuningas ja su jumal, võin sind ellu jätta ja tappa. Kavel olnud selle mõisahärra nimi. Valgutas olnud Siewers’id. Need olnud ka kole metsikud ja käinud oma talupoegiga väga toorelt ümber.
Tamme kroonu vallas ei olnud mõisnikuga niipalju kokkupuutumist, kui Rannus ja Valgutas. Üks talupoja soost mees, nimega Mosin ostnud Rassi käest Sangla mõisa omale. Mosin olnud kangesti uhke mees, kuid uhkuse ja toreduse tagaajamine viis viimaks Sangla mõisa oksjoni alla. (Eduard Kärp)
Tabeli Kaarel oli Rannu mõisast vilja varastanud. Asi tulnud välja ja mees saanud mõisa talli juures hirmsasti peksa. Peksu jaoks olnud eriline penk mõisa tallide juures kuuri all. Mees pandudm pikali pingi pääle. Raud ramp käinud üle kaela ja jalge. Suure peksu ja rabelemisega lõhkunud Tabeli Kaarel selle pengi puruks. Sellest ajast kadus Rannus peksupenk ära. See olnud umbes 1860. a. ümber. (Mari Lehter)
Rannu õpetaja A. Krause öelnud kiriku kantslist kogudusele, et see rohkem oma isandaid austaks, sest nende läbi olla nad valgust saanud. Julge Rakke Abram öelnud aga vastu: „Sakste läbi on tulnud meile ka kõige kurjemad röövlid. Õpetaja lasknud Rakke Abramile selle eest 50 vitsa hoopi kiriku tulbas anda. (Jaak Rakke)
Teoorjuse ajal pidanud inimesed juba päikese tõusu ajal mõisa põllul olema, et oma jao tööga õigeks ajaks lõpule jõuda. Teopäevad olid teopulga pääle ülesmärgitud. Pool pulka oli mõisas pool talus. Jutustaja ema saanud mõisas 30 vitsahoopi selle eest, et linad natukene jämedad olnud kedratud. (Liisa Antik)
Kui mõnel tüdrukul laps juhtus olema, siis pekseti seda kiriku juures häbipostis ja pärast peksu pandi lehma selga ning näidati siis kogu külarahvale.
Kui mõni mees naist tahtis võtta, siis viidi naine enne pulmi üheks ööks mõisahärra juure. Kartulivõtmise ajal olnud kilter ja kubjas põllul ja pidanud hästi järgi vaatama, et ühtegi kartulit maha ei jäätud. Pärast töö lõppu lasknud valitseja kartuli põllu risti ja põigiti läbi künda ja kui siis veel kartulaid leiti, siis pargiti ka kiltri ja opmanni nahk kuumaks. Valgutas saanud kilter ja opman kord selle eest kumbki 50 vitsahoopi. Jutustaja isa olnudki seekord Valgutas kiltriks. (Ann Peebu)
Igal sügisel pidanud talumehed mõisasse lehma lõõge, viljakotte, villast ja linast lõnga, kanu ja mune viima. Nende asjade viimiseks pole kindlat normi olnud, kes rohkem toonud, selle vastu näidatud mõisas suuremat heldust üles. (Ants Rosenberg)
Valguta vallas Seppa talu vanaisa, Timse Kaarel, on Valguta mõisahärra Kaveli poolt koeraga vahetatud Rõngu mõisniku käest. (Kaarel Timse)
Kvoote maa liikuvust Rannus pole olnud. Küsisin selle kohta mitmelt vanemalt peremehelt järele, kuid ikka vastati, et selles kihelkonnas pole kvootemaid olnud.
Tamme sel 6. nov. 1885. a. vastamised kuberneri herrale kostmiste poognate peale:
Rahvas on kroonu Tamme mõisa järele Tamme vallas maaomanikke 32, rentnikke 32, vakumaamehi 17, lepinguga vabadikke 86, mõisateenreid 9, taluteenreid 24. Kvoote maa pidajaid ei ole. (Tamme valla k.p.r. 1875-1892.)
Tammel sel 5. augustil 1867. a.
Vallavalitsus nink nõumehed olliva koon. Kerriko kümnesse viljamassu ülle sai seddavisi arvopetus, et nikui vakkuramat tunnistap, Tamme vallan 54 tallo, eggal tallol 13 egga suggu vilja oppetajale om massa, seddamöda se kümnesse villi mitte enamb 60 tallo arvo perra vaid 54 jaggo sisse nõuda nii paljo oppetajale ka massa. (Tamme valla k.p.r. raamat 1870-1875)
Kure mõisa on talude lammutamise ajal Kure ja Rähni küladest moodustatud 1845-50date aastate vahel. Jutustaja täpset aega enam ei tea. (Ann Palu)
Rannu ja Tamme mõisast veeti vilja voore ja linu Pärnusse. Sealt saadetud vili laevadega edasi. Mõisale toodi tagasi soola ja rauda. (Jaan Maks)
Külad, omavahel, on alati hästi läbi saanud. Kõige vanemad inimesed ei mäleta, et Rannus kunagi külakandi vahel vihavaenu, ehk kakelust oleks ette tulnud. Ka mõisa härra ei sallinud riiakaid perekondi ja ajas need kohe kohtadelt välja. (Herman Lomp)
Sangla karja mõisa on Sangla taludest tehtud. Mosin olnud lõhkuja. Jut. olnud seekord 10 a. plika ja kuulnud seda oma vanematelt. Sangla külast lõhutud järgmised talud karjamõisa alla: Laane, Peetri, Matsu, Marguse, Seppa, Miku, Keerdi Hansu, Hansasse ja Johani talu. Elanikud, kes nüüd ilma päävarjuta jäid, läksid mõned Venemaale, teised jälle Laiuse Tähkvere poole ja kaks perekonda jäid Koopsi külla. Kaks perekonda pole tahtnud välja minna oma kohast, aga pärast peksu läinud viimaks ikkagi. Valguta vallas pole talude lammustamisi ette tulnud. (Miina Luta)
Rannus hakanud Kavel kohti müüma 1860. aastast peale. Unikülast Miku talu 3600 rub. eest. 40 aasta jooksul pidi koht tasa olema. Iga aasta tuli 72 rub. 42 kop. maksa. 1905. a. rahutuste tagajärjel kingiti Rannus paljudele taludele ostuleping ja teatadi, et talud on vabad. Muude talude hulgas oli ka Miku talu. (Herman Luta)
Kohtade müümise ajal Rannus on väga iseloomustav nähtus see, et terved külad on müüdud ühele isikule, kes kusagilt mujalt sisse on rännanud. Kuna põliseid rannulasi Rannus vähe leidub. Eriti Rannu vallas märkame külade viisi talude müümist. Sangla küla 14ne taluga ostis Mosin enesele. Kure ja Pähni külad ostis keegi Visnakowski. Savi küla ostis Auster, Puna küla Meier. Rannus oli enne 1886. a. talude ostmine vabatahtlik. Pärast seda tuli aga sunduslik talude ostmine. Kes ei ostnud, pidi kohast välja minema. Kohtade müümise algul algas Rannus ka palavlikuline väljarändamine. Rannu elanikud, kes mõisniku vastu äärmiselt umbusklikud olid ei julgenud kohti osta ja arvasid, et mõisnikud neid petavad. Sarnane lugu oli ka Valgutas, siin küll tervete külade viisi kohti ei müüdud, kuid ainult mõni üksik rännulane söendas omale kohta osta kuna suurem jagu koha ostjaid kuna suurem jagu koha ostjaid võersilt pärit olid. (Eduard Kärp, Andres Ahoes)
Rannus hakanud Kavel talusi müüma pääle 1860. aastat. Õpetaja Krause hoiatanud salaja inimesi kohtade ostmise eest, öeldes, et aga mõisnikud ei müü kohti, vaid tahavad ainult talumeeste käest raha välja petta. See jutt levinud kulutulena talumeeste seas laiali ja viimased löönudki sellepärast kahtlema. Mõned aga ostnud siiski. 120 rub. oli taadri hind ja Vehendis müüdi 80 rub. taader. Ostu lepingud olid 38 a. peale tehtud. Alul tuli 300 rub. sisse maksa. Õunad kasvid Rannus väga hääd ja see aitas taludel osturaha tasumist kergendada. Segarenti siin pole olnud. Mõned tahtnudki osa renti tööga tasuda, aga mõisnik pole seda tahtnud. Samal ajal hakanud Rannu mõisnikud kandikohti ja moonamehi asutama. Valguta mõisnik Siewers müünud samasugustel tingimustel kohti, kui Rannu Kavelgi. (Herman Lamp)
Kohtade ostmise algul ostsid küll mitmed mehed külade viisi omale kohti, aga hiljem hakasid nad talusi üksikult müüma. Nii müüs Auster Envikülast 5 talu üksikult edasi. Meier müüs samuti Puna küla talud üksikult edasi ja jättis omale ainult kaks talu. Viskakowski, kes Kure, Pähni ja Rannu küla ostis, müüs Rannuküla peagi edasi. 3 talu ostis Laksberg, 2 talu ostis Riesenberg, Seld ostis 3 Urmi talu ja Pallon ostis 5 talu. Nii oli Rannuküla juba vähematesse osadesse jagunenud. See olnud umbes 1875-1880. aastate vahel. Sangla Mosin kes kangesti suur mees tahtis olla ja priiskavalt elas, hakkas ka varsti kohti müüma. Kuid viimaks tuli siiski talle omale oksjon kaela. Mosin oli 200 rub. taader müünud. Jutustaja ostnud oma talu Austeri käest ja maksnud 180 rub. taadrist ilma hooneteta. Raha maksnud talumehed krediitkassasse ja mõisnikud võtnud sealt sel ajal raha välja. Kunas nad ise tahtnud.
Tamme vallas olnud ainult mõni üksik talu segarendi pääl, kuid seegi kestnud ainult lühikest aega seni kui mõisasse juba kandi ja moonameeste kohad asutati. (Jooseb Koger)
Talude ostu kohta olen ka mõned olulised näited Rannu ja Tamme valla protokolli raamatutest ära toonud. Valguta valla protokolli raamatutes olid just analoogilised näited Rannu ja Tamme valla kohta ja sellepärast jätsin säält näited toomata.
Rannu mõisa sel 25. julil 1860. „Jaggo päeval sel 25 julil tullid Ranno mõisa valla peremehed sia ja ütlesid mõisale oma perrekohat üllesse. Nimetatud on: Põdra Tomas, Ausabrami Jürri, Põdra Margus, Riika Jakob, Vorsti Jaan, Pago Merdi Jaak, Eriko Margus, Sarenurme Karl, Perande Endrik, Saare Andres jne…“ Üldse on selles protokollis 110 nime nimetatud, kes kõik oma kohad üles ütlesid ja vallast välja lubasid minna. (Rannu valla k. pr. 2 1840-1861)
10 nov 1860 a. on jälle Rannu mõisa valla kogukonna kohus koos. Seekord ütlesid 112 perekonda oma kohad ülesse ja lubasid kevadeks Rannu valla piirest välja minna. Samal päeval tulid ka Rannu valla poisid ja tüdrukud (teenijad) valla kogukonna kohtu ette ja teatasid, et nad kevadel vallast välja lähevad. Nendest on nimetatud 92 nime. Kogukonna kohtu esimees küsis nende lahtiütlejate käest kuhu nad mõtlevad minna, kui Rannust ära tahavad minna. Vastuseks anti, et rändavad Venemaale, kus ilma rahata maad antavat. (Rannu valla k. pr. 2 1840-1861)
(Rannu valla k. pr. 2 1840-1861) Ranno Moisa Koggokonna Kohus sel 20mal Marzil 1862 a. Reakohtomees Johan Petsar, Johan Gläser, Jürri Varrik Tennasel al nimmetud päival om perris Herra Tarto Makonnan ja Ranno kihelkonnan Ranno Moisa Herra G. von Gavel Maija ja maa müüno neil, võera mestel Margus Leison Bornhuso vallast, Jaan Lüll Kirrempäh vallast, Karl Lüll Kerbli vallast, Karl Lüll Vanna Bornhusi vallast ja Marti Berber säält samast. Ostjat see alla nimmetatud kauba kontraht iggavessi aijaks perriseks münud, kinnitanud ja mahe kirjutanud Perris herra C von Gavel müb se Niggula tallomaad, mis selle vastse mõede perra 10 tess. 47 gwg., Totzi tallo 19 tess. 35 g.wg., Vehendi tallod mis 18 tess 65 g.wg., Kammi maad 14 tess 33 g.wg., Marguse tallod 19 tess 29 g.wg. ja kõik majad, mis nende tallode krundi pääle ehitatu om.
Nende ostmise hind om M. Leisson 1560 hõbbe rubla, Jaan Lüll 2326 h.r. Karl Lüll 2058 rubla hõbedat, Karl Lüll 1931 rubla hõbedat ja Mart Berler 2124 rub. hõb. Ned kauba hinnad massetud sel 20mal marcil Leison 900 r. J. Lüll 1186, K. Lüll 978 K. Lüll 1091 M. Berler 600 r. Ülejäänu võla tasuvad üte asta järel ja selle võla eest 5/5%. Selle maksu summa pidid nad Tallorahva rendi kassast võtma nenda kui temma kontrahhin kinnitud om ja maksavad sis herrale kätte. (Rannu valla kogguk. k.pr.r. 1862-1865)
„Rannu Moisa Keggokonna Kohhus sel/sel Mail 1862.
Ostu kontraht.
C von Javel müb oma perris Ranno mõisast selle Jaan Sonnile Norma kullast Kõrtsi Petre tallo, mis 187 tess. ja 22 tenga suur 120 rubla tadre ette erra. Kontatis om nähtu ette kohustused ja võlad, mis päriseks ostjatel tarvis massa polnud.
See kauba hind sab nenda massetud. Rendi kassast 900 rub. hõb. omma käest 800 rub. 5 a. peale jääb Jaan Sonn Herrale võlgu 460 rub. Nende 460 rub. mis tal võlgu jääb härrale, maksab temma igga asta nelli kop. rub. Pält. See teeb astas 18 rub 40 kop. välja. (Rannu valla koguk k.pr.r. 1862-1865)
Samas protokollis on ka märgitud, et kohaostja ei tohtinud härra käest puid ega hagu nõnda ei ka palke maja ehituseks ega paranduseks. 23 apr 1862 on need kohad pärisostjatele kätte antud.
Siis olid veel kohustused ette nähtud, mida päriskoha ostjad pidid täitma. Maa suuruse järgi pidi iga kohaostja jaama, kroonu, ja kiriku maksud tasuma selle järgi kuidas 1849 a. valla seaduse raamatus ettenähtud. Mõisal, kes senini need maksud maksnud, polnud enam tarvis selle eest vastutada. (Rannu valla koguk. K.pr.r. 1862-1865)
10ndal arv 1844 a. kuulutati Rannu mõisas Kogukonna kohtu poolt 105 perekonnale vallast välja minekut kevadeks 23 aprilliks 1865 a. (Rannu valla koguk. k.pr.r. 1862-1865)
Jutustaja olnud 15 a. kui sõja vägi läks Valgutasse peremehi karistama kes teole pole läinud. Mitu peremeest peksetud seekord poole eluga. Siewers, Valguta mõisa pärishärra olnud kole metsik mees selle vastu, kes kord tema viha alla langes. Enne peksu antud kõigile Valguta valla meestele käsk mõisasse tulla. Ja kui talumehed mõisa kokku tulnud nimetatu päeval, siis ilmunud ka Siewers salga kasakatega mõisa õuele ja sõimanud talumehi koerteks kes rohkem väärt ei olla, kui ülespuua, sest püssipauk olla liiga kallis nendele. Selle pääle võetud kahtlustatavad kinni ja peksetud hirmsasti. Kogu Valguta rahvas palunud jumala karistust Siewersile. See tulnudki varsti: Siewers läinud hulluks. (Mari Lehter)
Pühajärve sõja ajal pekseti ka Rannus inimesi. Kavel olnud see kord Rannus mõisnik. Pääle Pühajärve sõda levinud rännulaste seas jutt, et Rannu mõisahärra Kavel tahab Rannu kirikut õhku lasta sel korral, kui hästi palju inimesi kirikus on. Kes sarnase jutu välja ajanud, seda ei teadnud keegi kuid igaüks oli hirmul ja ei juletud enam kirikusse minna. Suviste esimisel pühal olnudki kirik puupüsti inimesi täis. Üks tüdruk minestanud ära ja teinud imelikku häält. Inimesed ehmatanud ära ja hakanud rüsinal kirikust välja tungima. Üks tugev mees hüpanud läbi akna välja, akna raamid kukkunud mehele kaela. Mitu inimest saanud selle trügimise all haavata. Ubesoo Ann seletanud pärast külanaistele: „Püssirohi oll lige, es lähä lahki, ai ennegi vissi.“
Hiljem kui asi mõisa härra kõrvu läks ja see jutu väljaajajaid karistada lubas, jäi kõik vaikseks. (Ann Palu)
Pühajärve sõja ajal olnud Rannu kiriku juures post üleval, kus siis inimesi pekseti, kes Pühajärvel käinud. Kui inimene ära minestanud, siis võtnud soldatid ta kiriku tulbast maha ja jätnud sinna paika lamama. Ka Tammel lastud mitu inimest Pühajärvel käimise pärast läbi lipu. Kui inimene pole enam kondi jõudnud, siis soldatid pannud ta vankrile ja peksetud ikka edasi. (Jaak Puhkasson)
Tamme vallast läks üks mees, nimega Pütsepp, Pühajärve koosolekule. Pärast otsiti meest taga, aga mees sai põgenema. Kuid poos ennast peksu kartusel ülesse. (Mari Unt)
Pühajärve sõja ajal läinud ka Rannu mehed omale maad saama mõisniku juure, saanud aga Rannu soo pääl peksa, kus mitmed mehed peksu läbi ära surnud. (Ann Tikk)
Rannus on rahvas ikka suuremalt osalt põllu ja karjasaadustest elanud. Põllu pind on siin hästi viljakandev ja hää suvega saab ikka üle 25 seemne põllult. Kõige suuremaks hädaohuks viljasaagile on siin vesi. Eriti tänavune vihmane suvi on talumeestele palju kahju teinud ja peaaegu pooled põllud on Virtsjärve kaldal külvamata jäänud. Valgutas on Petseri ja Rannaküla põllud igal pool veega üle ujutatud. Nimetatud külad toidavad endid osalt ka kalapüügist. Uniküla, Vanausse ja Verevi külad saavad ka osalt kalapüügist sissetulekut. Uniküla ümbrust arvatakse praegu kõigeparema põllupiimaga olevat. Juba vanast ajast pääle olla siin talupojad rohkesti linu kasvatanud, mis just rahaliseks sissetulekuks olnud. Praegu pannakse juba rohkem rõhku karjakasvatuse ja piimaasjanduse pääle. Pea igas külas on olemas piimameiereid ja koorejaamad.
Teoorjuse ajal elati suitsutaredes. Akenda asemel oli pajad. Need oli väikesed neljanurgelised lauad, mis seina sees olevatele aukudele ööseks ette lükati ja päeval jälle ära võeti, et siis valgus tuppa pääseks. Ahi oli küll toas kuid ilma korstnata ja suits läks ukse kaudu välja. Talvel oli lume halletus põrandal. Põrand oli laiadest maakividest tehtud, mille pääle sügisel rukkirehepeksu ajal värsked rukki õled laotati.
Harilikuks toiduks olid kiisad mida Virtsjärvest püüti ja siis lauaga ahju küpsma pandi. Hernesupp piimaga oli juba maijuse toit. Kesvajahust käkid paksud kapsad ja kohupiim olid mõisa teopoisi ja tüdruku toit. (Mari Lehter)
Teoorjuse ajal, kui mõnikord nälja ajad olid korjati põllupäält ohakaid ja keedeti supiks. Poiss ja tüdruk, kes mõisas teol olid, said külmi kesvakäkke ja kiiske kaasa. (Miina Luta)
Teomeestele pandud kakke juure. Odrad kasvanud alati hääd, siis olnud odrakakk ja käkid päätoit teomehel.
Järgmine laul olnud teomehe külmade käkide kohta: teomees kündis tee ääres, köödsät köödsät. Leivakott rippus lepa otsas. Kotis olid külmad kesva käkid ja värsked silgud. Naised läksid sohu seenile, leidsid koti lepa otsast, peitsid paju puhmasse. Mees see vaene otsis upakile, sihtis sipikakile. (Eduard Kärp)
Teoorjuse ajal olnud talupoegi talvine toit hapud kapsad ja haganane leib, siis veel soola silgud (kiisad) mida suvel püüti ja talveks sisse soolati. (Jaak Puhkason)
Teolistele panti terve nädala jaoks toit kaasa. Selleks keedeti 20 toobiline lass hernesuppi täis. Selle võttis teopoiss oma õlale, tüdruk sai haganase leivapätsi, paksupiima püti ja vägeva sea seljatüki.
Rehepeksu ajal võeti ainult pikad õled välja, kuna tolm ja hagan sisse jäeti. Siis jahvatati terad käsikiviga peeneks. See haganane leib olnud hästi toitev annud inimestele tugeva kondi ja terved hambad. Tuulega tuulatud leiba söödi pühade ajal. (Mari Tunkel)
Külakonnad on omavahel väga hästi läbi saanud. Alati on valitsenud üksmees nende vahel. Mõisniku vastu on alati üksmeelselt ja kindlalt astutud. Äraandjaid pole talupoegi seas olnud. Kuigi vahel mõisnikud mõnda talupoega tasu ja kergenduse lubadusel selleks meelitanud nagu 1905 a. mässu ajal. (Jaan Maks ja Andres Ahas)
Vargusi tulnud vanemal ajal ka kaunis harva ette, sest nende eest olnud väga vali karistus. Vähema varguse eest otsustanud vallakohus karistuse suuruse. Suuremad süüteod nagu hobuse vargus, tule süütamine, see läinud juba kihelkonna või kreiskohtu otsustada.
Ubesoo talust varastati võrke. Vargad saadi aga varsti kätte ja anti neile vallakohtu otsusel kuumad keretäied vitsu Kogri Andresse talumaa peal. Jutustaja varaste nimesi enam ei mäleta. (Jaak Antik)
Toon mõned näited õiguslise elu kohta ka valla kohtu protokollide raamatutest.
Seel 31 August 1834. Koggo konna kohtu een mõistetu. Pea kohtu Mees Karla Urla, abbi kohtu mees Kottart Ail Jaan Lipping. Pea vöölmölder Toffer Jaak mõistnu Peremees Kärba Hans sanu 30 vitsa obbi. Peremees Läätsa Mart sanu 30 vitsa obbi. Peremees Koli Jaan sanu 30 vitsa obbi, Peremees Arralli Andres sanu 30 vitsa obbi. Nende süüd om Et nemma Ees tahha Rüggi mahha külväda 1834 a.
Kirjutaja Tohver Aint. (Tamme valla kohtu pr. r. 1829-1870.)
(Tamme valla kohtu pr. r. 1829-1870.) Sel 14 september 1834 a. Koggokonna kohtu Een mõistetu Pea kohtu Mees Kustav Urla Abbi Kohtu Mees Kothart Ail ja Jaan Lipping om Kohtu Mõistjat Kallameste Kalla Varkust Moisa Puseppa Jaan tunnistab nink ütleb kes Varkat om. Ettimänne Tinni Jani Sullan Davit. Teine om Ado Jürri sullan Jürri. Om varkat ne. Kaitz Jaan Pusep tunnustab Et Kallu um olnu särki sillu sissen. End ei tija kui Palio om olnu Kalla mees Aleksi tunnistap Essi Et om kallo arra varastetu 70-ne Rubla eest selle ülle om koggokonna kohus mõistnu nende varkide trahvi 30 vitsa obbi ja 5 rub Rahha mässu Kalladuhhe Alleksi kätte
Kirjutaja Tohver Aint. (Tamme valla kohtu pr. r. 1829-1870.)
(Tamme valla kohtu pr. r. 1829-1870.) Tohver Aint om sanu kiriku õppetaja kuhja Varkuse perrast 15 vitsa hobbi – Jakob Kits kiriku õpetaja Mõtsa varkuse perräst 10 vitsahobbi seel 16ma Januaril 1839 a Peakohtu vannamb Gotthard Stail. Kohtumees Hans Kink ja Kaarel Antik
Kirjutaja Tohver Aint (Tamme valla kohtu pr. r. 1829-1870.)
Valla kogukonna kohus mõistis kohut talupoegi vahel ettetulnud väärnähtuste üle. Harilikult olid need kas vargus, sõimamine või löömine. Karistuseks mõisteti, kas vitsahoobid, või rahatrahv ehk mõlemad kokku Suuremate süütegude puhul läks kohtuotsuse tegemine kihelkonna kohtu kätte Loomine ja sõimamine oli tingitud suurte kõrtside arvu tõttu sest tol ajal oli pea igas külas kort ja suuremates külades veel koguni kaks. Talumehed soovinud küll kõrtside sulgemist, aga mõisnik pole sellest midagi tahtnud kuulda. Kolmes Lapetukma külas olnud teoorjuse ajal kuus kõrtsi. Ja harilikult tulnud kaklemine ja sõimamine neka purjus peaga kortsist kodu tulles ette. (Henn Laksberg)
Veneusu tulekul läksid inimesed mere viisi veneusku. Skobilevi mõisas käisid vanad ja noored ristimas. Valgutas oli vene usku minejaid vähem kui Rannu pool, sest moisa härra Sievers oli hirmus kuri veneusulistele ja ajas viimased kohust välja. Papid käinud aga külasi mööda ringi ja õhutanud inimesi veneusku minema, et siis tulla inimestele palju parem põli kui senini ja maad antavat ilma rahata. (Mari Lehter)
Veneusu tulekul läinud rännulased sellepärast veneusku, et lootnud ilma rahata maad saada. Veneusust ei tulnud aga midagi paremat, vaid ristitute seisukord muutus palju halvemaks. Loodetud maa jäi saamata. Mõisnik ei võtnud veneusulisi tööle ja kiusas neid igat moodi taga. Lutheriusu kirikus käimine oli ka kõvasti keelatud. Kuna veneusu kirikust veel aimugi polnud Rannus. Papid, kes kaugemalt tulid, pidasid palvet talumajades. Hiljem läksid paljud ristitud lutheriusku jälle tagasi. (Mari Unt)
Tamme vallas läinud terve valla rahvas veneusku, sest Tamme olnud kroonu vald ja sääl pole mõisniku tagakiusamist karta olnud. (Jüri Kink)
Veneusku minekuks andis tõuget maasaamise lootus ja mõisniku käpa alt vabanemise püüd. Võisiku vallast tulnud esimised veneusulised siia. Veneusu lainetus oli Rannus 1840-50 a. vahel. Selle järele olnud vaiksem aeg. Aga 1882 a. ümber läks jällegi rannulasi vene usku. Pärast seda hakasid aga veneusulised tagasi lutheriusku minema. Lutheriusu poisid pole veneusulisi plikasi omale naiseks võtnud.
Kui preester külasse jutlust ütlema või lapsi ristima tuli, siis pidi teda hästi kostitama viina ja hääde toitudega. Preestrid joonud mõnikord ennast päris purju, selle läbi kaotanud nad aga usalduse rahva vastu. Preestrid pole küll nii uhked olnud kui lutheriusu õpetajad, aga siiski austatud lutheriusu õpetajaid rohkem. (Eduard Kärp)
Veneusu tulekul käisid papid Puhjast ja Rõngust Rannus inimesi ristimas ja jutlust pidamas. Rannus pole alalist pappi olnud enne, kui Randu veneusu kirik ehitati. (Karla Timmerman)
Lutheri usu õpetaja Körber tulnud talupoegi juure rehetarre esmaspäeviti ja neljapäeviti ja manitsenud inimesi, et need uisapäisa vene usku ei läheks, sest maasaamise lootus olla asjata. Mitmedki mehed võtnud õpetaja sõna kuulda ja jäänud oma endisele usule truuks.
1890 a ümber määratud esimine veneusu preester, nimega Veevo, Randu. Valgutas Kaarsemäel pidas Veevo esimise jutluse. Preester Veevo olnud suur rahvamees ja käinud alati talutaredes juttu ajamas, mispärast paljud endid ristida lasknud. (Kaarel Timse)
Vennaste kogudusi on Rannus kaks olnud. Üks asunud Rannu mõisa lähedal. Seda kutsutud Langsaadu palvemajaks. Teine palvemaja asunud Tamme vallas Aruseljal. Vennaste kogudused asunud Randu pääle veneusu tuleku algust. Need olnud nagu vastukaaluks veneusku minejatele. Jutustaja olnud ka vennaste koguduse liige. Umbes 50 aastat tagasi olnud mõlemate Aruselja ja Langsaadu koguduste pääle kokku üle 500 liikme.
Praegu on vennaste kogudused Rannus täitsa kadunud ja palve majadki kokku varisenud. Muid lahkusulisi Rannus pole olnud. Praegu on suurem jagu kõik juba lutheri usku tagasi läinud ja veneusu koguduseski olla praegu vaevalt 100 liiget. (Jakob Lokk)
Verevi külas Kõrtsi talu maal olnud 1840 aastate ümber koolimaja. Praegu pole siin muud kui ainult maja vundament ja mõnes telliskivitükid. 1872 a. veetud koolimaja Tamme mõisasse. Rakkes Jaska talus olnud esimine koolimaja 1820-30 a vahel. Kogri Andresse naine koolitanud lapsi, õpetanud lastele laulu salme päha. (Jaan Maks)
Kui jutustaja poisike olnud, käidud esiti 3 päeva, pärast aga neli päeva koolis õppimas. Piiblisalme lastud lastel päha õppida. Kes laisk olnud, sellele antud vitsa. Õpetaja ja kiriku vöörmünder olid koolmeistri ametisse seadjad. Valla volikogu valis koolmeistri ära ja õpetaja ühes padronaadiga kinnitas siis koolmeistri ametisse. (Jaak Antik)
Kui jutustaja alles laps olnud, käinud koolmeister igal neljapäeval talumajades lapsi loetamas. Ants Luud olnud selle koolmeistri nimi. Hiljem käinud lapsed Puri talus õppimas. (Mari Lehter)
1850 a. ümber tulnud ka kirjutamine kooli. Sel ajal säetud ka koolivanemad ametisse ja kui mõni laps koerust tegi, sai see koolivanema käest peksa. Koolivanemat kutsutud „Gairuseks“. Koolis õpetati lastele katekismust, kirikulaule ja piiblisalme.
Ilmalikku raamatut polnud varem, kui C.R. Jakobsoni lugemise raamat ilmus. Aga vanad inimesed olid selle vastu, et sääl jumala sõna sees polnud. Esiti käidi 4 päeva koolis ja iga kuu oli üks kordamise nädal. Kuni leeriajani käidi koolis. Suuremaid lapsi, kes kolm talvet koolis käinud ja pärast kordamise nädalatel käisid kuni leeriminekuni, kutsuti näituslasteks. Näituslaste käimine kestnud Rannus kuni venestuse ajani. Kellel usuõpetuse 5 päätükki selged pole olnud ja kes lugeda pole osanud, seda pole õpetaja leeritanud ega laulatanud. (Eduard Kärp)
1869 a. olnud Rannus suur piiuse püha. Selle mälestuseks peetud Valgutas Kaarsemäel laulupidu. Sel ajal olnud juba pea igal küla koolmeistril oma laulukoor olemas. Üle kihelkonna kogunud viis laulukoori kokku. Mis päeval laulupidu olnud, seda jutustaja enam ei mäleta. Rahvast olnud mere viisi Kaarse mäele kokku tulnud. (Herman Lamp)
Jutustaja isa ühes teiste küla noorematega asutanud ärkamisajal Unikülla raamatukogu ja laulukoori. Raamatukogu asutamiseks pandud ise raha kokku ja paari aasta jooksul olnud juba kogus üle 150ne raamatu. Ka tähtsamad ajalehed tellitud ühisel jõul ja käidud siis laupäiviti ja neljapäiviti koolitare juures neid koos lugemas. Harilikult lugenud koolmeister kõva häälega kõigile ette, sest temal oli see lugemine ikka kergem, kui teistel. Mõned jõukamad ja targemad mehed tellisid ka üksinda omale lehe. Kõige rohkem loeti sel ajal Sakalat, Olevikku ja Pärnu Postimeest.
Ärkamisajal leidis suurt poolehoidu C.R. Jakobsoni „Sakala“. Tamme vallas luges pea iga talumees Sakalat. Ka Olevikku loetud mitmel pool õige hää meelega. Rannu õpetaja A. Krause olnud vaga vaenuline selle vastu, et talu mehed ajalehti tellisid ja lugesid. Eriti Sakala vastu näidanud ta suurt paha meelt ja öelnud: „Kui need lollid targemaks saavad, meie tööd siin tühjaks teevad, siis on põrgu maa pääl.“ (Jaan Maks)
Ärkamisajal loeti Verevis Sakalat, Olevikku ja Postimeest. Koolmeistri pool käidi koos lehti lugemas ja kiriku juurest saadi lehed kätte. Verevis oli Aint Tohver sel ajal koolmeistriks. Aint asutas Verevisse ka laulukoori ja õpetas nelja häälega koraale. Aint juhatas ka priiuse pühal Kaarse mäel laulukoore. (Herman Luta)
Ärkamise ajal asutasid koolmeistrid iga koolimaja juure küla laulukoori. Ja üle terve kihelkonna oli kihelkonna laulukoor köstri juhatusel kes ka 1869 a. laulupeol Tartus laulmas oli. (August Kitsnik)
Lapetukmal asutatud 1874 a. raamatu kogu ja lugemise ring. Raamatu kogu liikmeid olnud paari aasta jooksul ligi kakssada. Iga liige pidanud 70 kop. liikmemaksu aastas maksma. Liikmemaksust saadud rahaga ostetud uusi raamatuid ja tellitud ajalehti. Raamatukogu kasvanud iga aastaga nii liikmete kui ka raamatute poolest. Sarnane asi pole aga Valguta mõisnikule Sieversile meeldinud ja see sulgenud raamatukogu Lapetukmal ja ajanud sealse koolmeistri August Koger’i, kes raamatukogu asutaja ja juhataja, minema. (August Koger)
Venestuse algul pääle 1880 a. suletud Rannus kõik raamatukogud. Koolmeistritelt nõutud vene keele oskust. Kas ta muud teadis või ei, see pole tähtis olnud. Kes hästi vene keelt osanud, sellega saanud inspektorid väga hästi läbi. Kihelkonna koolis olnud õpetus täiesti vene keelne aga vallakoolis võidud esimisel aastal ikka emakeeles lapsi õpetada. (Herman Lamp)
1889 aastal öelnud õpetaja kantslist et vene keel tuleb koolis õpekeeleks. 1890 aastal tuli teadaanne, et need kooliõpetajad lahti lastakse, kes vene keelt ei oska. Inspektoritega erilisi kokkupõrkeid ei ole olnud. Rannu kihelkonna koolis, mis asus Rannu kirikumõisas oli senini saksa keel õpekeeleks. Aga venestuse algul pidi vene keel õpekeeleks tulema. Köster Kompus, kes sel ajal kihelkonna kooli juhataja oli ja just kindlalt vene keelt ei osanud sattus inspektor Schwetnikoviga tülli ja see lubas Kompuse lahti teha. Seekord maksnud aga seadus, et kui kihelkonnas vähem kui 2010 hinge oli, siis polnud kihelkonna kooli nõue sunduslik ja Kompus lasi kooli kinni panna. (Eduard Kärp)
1905 aastal asutati Randu salaja sotsiaaldemokraatia ringid. Juhtideks olnud kohapääl üliõpilane Bach ja Rannu vallakirjutaja Jänes, kes said juhtnööre Speekilt ja Astilt. Nõuti kõrtse kinni panekut ja kavatseti mõisnikke ja kirikuõpetajat kotti ajada. Rannus peeti 1905 a. neli koosolekut. (Eduard Kärp)
Õpetaja Assmuthi pääle kaebusel lasti Ferdinant Lääne 1905 a. päris ilma süüta maha. Lääne võtnud Rannu mõisa kõrtsi sildi maha ja viinud maanteele. Õpetaja Assmuth läinud parajasti Sieversi juure ja näinud seda ning kaevanud ära. Assmuth andis mitu inimest Rannus karistussalga kätte. Rannu mõisa omanik Berg olnud sama metsik, kui Sieverski. Berg tellinud karistussalga Randu. (Eduard Raave)
1905 a. rahutuste puhul tellis von Berg Randu karistussalga. Von Sieversi juhatusel tulnud karistussalk, 24 ratsanikku, üle Virtsjärve Randu, et tabada neid, keda mõisahärra üles annud. Saduse ilmaga eksinud karistussalk ära ja tulnud Unikülla. Bach, kes tol korral Unikülas Miku pool olnud, saanud õigel ajal põgenema ühes oma kaaslaste Laksbergi ja Paluga. „Suured kelmid saanud kõik põgenema ja väiksed kelmid poodut võllasse“ nõnda lausub jutustaja. Sievers tahtnud seekord oma vihameestega arveid õiendada. Nimelt olnud ta 1903 a talvel Rannus jahil ja trehvas seal ka salakütti Hans Rosenberg’ki. Sievers tahtnud viimaselt püssi ära võtta, aga viimane olnud tugev mees ja murdnud Sieversi käe liikmest välja ning põgenenud ise ära. Kui nüüd karistussalk Randu tuli, mintigi otse joont Rosenberg’ki tabama, aga see oli juba kadunud. Talupojad olnud 1905 a Rannus väga üksmeelsed ja keegi pole kedagi ära annud. Tolleaegne vene preester Savi manitsenud salaja inimesi, et need viimase võimaluseni ühte hoiaksid ja kellegi pääle ei kaebaks, mis ka sündis. Inimesed aetud vallamaja juure kokku, kuhu ka Karistussalk eesotsas Sieversi, Bergi ja õp. Assmuthiga ilmusid. Siin tahetud peksa Rannu kirjutajat Jänest, kellele määratud 300 vitsa hoopi. Rahvas aga astunud üksmeelselt Jänese eest välja ja palunud, et Jänes peksust pääseks. Sievers muutnudki viimaks oma otsuse ja Jänes jäänud peksust ilma. Selle eest lastud aga Lääne Verdi ilma pikema jututa maha ja mitu meest peksetud poole eluga. (Hans Rosenberg)
1905 a. enne karistussalga Randu tulekut lagunenud siin jutt laiali, et „Mustsada“ liigub Laatre poolt põletades ja tappes Rannu poole. Mustasaja all mõeldud röövsalka. Üliõpilane Bach võtnud Sanglast posthobused ja läinud seda asja Rõngu järel kuulama, siin pole aga sellest midagi teatud. Rannulased olnud aga hirmul ja hakanud kiiresti vastuhakku organiseerima ja annud oma nimed vallamajas ülesse, kellel püssid olnud. Hiljem korjatud aga mõisa poolt kõik püssid inimeste käest ära ja taotud sepapajas puruks. See olnud rahval suur rumalus, et nad Bachi tagasijõudu pole oodanud. (Herman Luta)
Kirikuõpetaja Assmuth olnud rahva vastu väga vaenuline. Kantslist öelnud ta, et rahval pole tarvis ajalehti lugeda ja kui mõnel tarvis midagi teada on, siis küsigu mõisa härra või kirikuõpetaja käest. Rahvas lootnud, et õpetaja seisab ikka nende eest, kui karistussalk inimesi peksma hakkas. Aga Assmuth teatanud, et kõik peremehed peavad seitsme päeva jooksul kirikumaksud ja võlad ära õiendama. Kes seda ei tee, seda ootab karistus. „See oli Assmuthi hingepalve rahva eest“ – sõnab jutustaja. (Hermann Lamp)
Järgnevatel lehekülgedel olevad andmed 1905 a. kohta olen toonud tolleaegse Rannu vallakirjutaja J. Jänese päevaraamatust, mis praegu alal Rannu köstri A. Kitsniku juures.
1905 a. keset kibedat suvist tööaega olid Rannu valla maatamehed Tamme koolimajas ootamatult kõigile omavahelise koosoleku ära pidanud ja Vene riigi isevalitsejale tsaar Nikolai 2-le paljude allkirjadega palvekirja saatnud. See maatameeste teguviis kihutas kogu maakonna politsei, talurahva asjade komisari ja Rannu mõisaomaniku v. Bergi jalule. Juureldi ja katsuti selgusele jõuda, kuidas on juletud sellega toime saada. Kuid, et mehed julgelt selleks ütlesid õiguse olevat, et keisrihärrat ainult palunud, kõrge kroonu päralt olevast Tamme mõisast ainult rahvale maad anda, siis jäeti asi väliselt rahule, kuid ülemus oli otsusele jõudnud, et Rannu rahva seas lubamata liikumine käimas on. Seda ülemuse otsust kinnitas poolt järgmine juhtumine: ühel hommikul teatas Rannu surnuaiavaht lähedal olevasse vallamaija, et öösel mõisnikkude hauakääbaste ristid puruks olevat peksetud. Järelvaatusel selgus, et v. Sieversi matuse marmorristid, kiviaias asuvad v. Gaveli hauakivid ja saksameelse ja keelse suurtaluniku „Seehofi“ – Hugo Austeri perekonna ristid purustatud olid. Surnuaia puutumine leidis välispidiselt rahva poolt üldist hukkamõistmist, kuid salaja oldi väga rahul. Puruvanameelne Saksa soost hingekarjane Eduard Assmuth, kes 37 aastat patronaadi armust Rannus õpetaja olnud, kuid selle pika aja jooksul põrmugi rahvale ei lähenenud, põrutas pühas vihas põrmu kurjategijaid, kes omas pimedas patus jultunud teo korda saatnud, surnuaeda rüvetanud ja „omma moisavanembate hauaristid purustanud. Kardke Jummalat, austage ommi ülemaid ja olge nendele allaheitlikud, sest nemad on Jummalast seatud ja nad ei kanna mitte ilmaasjata mõõka!“ õp. Assmuthi sõnad.
Rahva ja õpetaja vahekorra rikkusid sootumaks n.n. regulatiivimaksud, mida vallad vastikult oma vaimulikule tasusid. Hõõrumised selles suhtes viisid sageli kuni kohtu protsessideni.
17. oktoobri manifesti põhjal, mis kindlustas sõnavabaduse algasid hulgalised rahvakoosolekud ja miitingud Rannus. Rannu vallamaja oli ümbruskonna koosolekute keskkohaks, kuhu n.n. lahtised inimesed kokku tulid, keisripildid seintelt koristasid ja kihutuskõnesid pidasid, mis lõppesid igakord lauluga: „Ärka üles sa rõhutud rahvas!“
Nendest miitingutest oli osavõtt elav. Vallamaja ruumikas saal täitus tungil mehist ja naisist, seistakse püsti pinkidel, aknalaudadel ja kes ei pääse sisse kuulab avatud akna taga kõnemehi, kes on valla omad noored, rahutuste tõttu suletud kõrgemate koolide õpilased, ning teised, kellede suur suuri asju lubavad teha.
Noored üle öö tekkinud kõnemehed ei suuda küll kuulajatele midagi suurepäralist pakkuda, vaid piirduvad ühestoodute lubamatute ja lubatute ajalehtede ettelugemisega. Need ettekanded puudutavad valusaid päevaküsimusi, mis kuulajate poolt vaimustavalt kiitust leiavad.
Vallavanemad ja peremehed oli tagasihoidlikumad, istusid kodus ja sosistasid aralt: „Ega see hääd ei tähenda!“ Kardeti vägivallategusid sest olid ju vallavanema Uuni Sild’i heina kuhjad varem ja Rannu mõisa põhu kuhi hiljem maha põletatud. Kuid valla nooremad sellevastu tegutsesid energiliselt, käisid agarasti miitingutel, vaidlesid maa päralt olevuse õiguse ja rahva elu korra parandamise üle ning asutasid sala seltse, kuhu liikmeid vande all vastu võeti. Kõike seda tegutsemist ei takistanud keegi, ka mitte politsei, kes nüüd nagu maa alla oli kadunud. Ka õpetaja Asmuth ei noominud enam kedagi avalikult kantslist, vaid leppis hariliku eespalve sõnadega altarilt… „ja hoia meid sõja, mässu, katku ja kalli aja eest, armas jummal taevas!“
Neil ärevail aegil leidsid kõiksugused kuulujutud kergesti pinda. Korraga käis sõnum ringi: „Tallinna pool on madrused maale tulnud. Riia poolt läheneb rüüstates ja põletades mustsada Valgale. Valmistage vastupanule!“
Nüüd vaadati valla püssimehed Rannu vallamaja juures üle ja märgiti püssimeeste nimed ülesse. Tolleaegne kohalik üliõpilane Artur Bach saadeti Valga poole asja järgi kuulama, kes aga juba Rõugust rahustava teatega tagasi tuli.
12 detsembril kavatseti Rannu vallamajas tormilist üldkoosolekut vallaametnikkude kõrvaldamiseks toimida, vaatamata sellele, et sõjasäädus juba 24 novembrist maksma hakanud. Kainemate vahelesegamisel aeti aga need kavatsused nurja. Kuid poolte rahuldamiseks võeti vastu rida ülemaa tuttavaid otsuseid, milles nõuti mõisnikkude ja kiriku regulatiivmaksude ära kaotamist, emakeeles õpetamist algkoolis, kohtutes ja ametiasutustes eestikeele maksma panemist, laastavat metsade raiumist ja müümist mõisnikkudele ära keelata, kõrtsid sulgeda ja valla rahaga sõjariistu osta rahva varustamiseks – mustasaja vastu.
Need otsused pidi vallasekretär kohe maha kirjutama ja vene keele tõlkima, mis puhtsüdamlikult teatavaks tehti talurahva asjade komissarile, rahvakoolide inspektorile ja Rannu mõisa omanikule. Viimasele otsust kätte viima valiti kolm meest: peremees – Otto Riistan, talurentnik – Jaak Uun ja lahtine maatamees – Kusta Nurm, kes kirja mõisa viisid ja seal valitseja kätte ära andsid, kuna v. Berg ise ikka kuhugi ära öeldi olevat sõitnud.
Sellega lõppesidki kõik Rannu rahutused. Teade et sõjavägi kindral Orloviga eesotsas Valka jõudnud, kust karistussalk Viljandi saadetud, kes seal vanglast 50 vangi välja toonud ja järve ääres maha tapnud, kusjuures karistussalga ohvitser, rittermeister v. Sievers, elumärke avaldajaid mahalastuid isiklikult revolvrist veel üle kommutanud, pani mehi mõtlema ja kui veel kuulda saadi, et karistajad juba Tarvastu ja sealt edasi Kolga-Jaani jõudnud, igalpool inimesi vitsadega lõhkunud ja surmaga karistanud, põgenesid mitmed aegsasti ära ja seda mitte ilmaaegu. Sest 14 jaanuaril 1906 a. ilmusid õhtu eel Oiu poolt üle Võrtsjärve jää 18 ratsadragunit Randu, kes kirikust mööda, läbi Noorma küla Rannu mõisa poole liikusid, regedel mõned vangid kaasas.
Nüüd oli kõigil selge, miks von Berg Riias ja hiljuti Viljandis käinud. „Tema tegu kuuldus igast suust. Hirm valdas kõiki. Ja need, kes oma südametunnistuse puhtuse juures kahtlesid, olid veel samal õhtul, nagu tinatuhka kadunud. Karistussalk mõisa jõudes pani kohe esimesel ööl läbiotsimised ja vangistamised taludes käima. Kaks ohvitseri, politseikordnik ja mõned dragunid, mõisahärra v. Berg’iga eesotsas, viimasel lai valge side – Tartu linna kaitsemiilitsa märk – varukal, sõitsid kuus kohta läbi, ei tabanud aga püüetavast ühtegi. Ainult nahaparkija Jüri Maiste kelle juures otsitav Kusta Nurm korteris oli, viidi mõisa, kust ta kohaliku preestri, Savi, eestkostmisel ometi terve nahaga pääsis.
Pühapäeval käsutati rahvas vallamaja juure kokku, kuhu kell 2 p.l. punakübarates dragunitega ilmusid: rittermeister v. Sievers-Kuuste, leitnant v. Helmersuu, Rannu mõisa omanik v. Berg ja Valguta mõisavalitseja parun Tiesenhausen.
Vallamaja trepi ümber koondatud rahvale, kes pead paljastates seisis pidas rittermeister v. Sievers järgmise kõne: „Miks olete hulluks läinud, masuurikuid uskunud, rumalusi teinud ja mõisa põhukuhje põletanud? Teie tahate mõisa metsad ja kõrtsid kinni panna ja tõrgute kirikuõpetajale maksusid maksmast! Miks toimetate nii omapead ja pole mitte läinud mõisahärra ehk kirikuõpetaja juure nõu küsima? Ja nüüd oleme meie keisri käsu peale tulnud teid valju karistusega rahustama, sellepärast andke välja kõik vargad ja ülesässitajad!“ Kõne oli peetud eesti keeles.
Rahva hulgast protesteeritakse ja seletatakse, et siin karistusväärilist midagi tehtud ei ole ja kuigi meelte rahustamiseks seadusevastaseid otsusi valla üldkoosolekul vastu on võetud, siis ei ole neid keegi mõelnud omavoliliselt täide viia. Põhupõletajad on aga mõisa omad mehed, kes juba vangimajas karistust kandmas. Rittermeister sosistab v. Berg’iga midagi põhupõletajatest ja lausub: „Ma tean, et Rannu rahvas on vagusam olnud, aga Tamme valla (Endine Tamme kroonu vald, ühendatud Rannuga.) mehed! Noh nendega räägime teine kord…Nüüd antakse teile igale ühele valge paberisedel, kuhu peale kirjutage kihutajate ja vargate nimed, ning kokkurullitud sedelid pandke kontori laual olevasse minu kübarasse.“
Algas vallakontorist läbikäik ja sedelite äraandmine, millest täitus ohvitseri kübar. Kuid rahva hulgas ei leidunud ühtegi ära andjat. Järelvaatusel selgus, et kõik sedelid olid puhtad.
Pettunult seisis v. Berg laua ees, kellele rittermeister küsivalt otsa vaatas. Pealekaebajat tabas nähtavasti tunne, et sel tõsisel silmapilgul ka mõisa „omad mehed“ teda maha olid jätnud.
Katsuti veel üksikute ustavamate isikute kontori kutsumisega ässitajate, üleskihutajate ja vargate jälgile saada, kuid asjata. Võeti siis vallast valju käsu peale kokkutoodud 60 püssi ja 22 revolvrit kaasa ja sõideti mõisa tagasi, kus laskeriistad sepapajas puruks taoti.
Teisel päeval kogus Tamme valla ja Rannu rahvas aegsasti vallamaja juure, arvates: egas eilsist halvemat tule.
Karistussalk endises koosseisus asus vallamaja kontorisse ja Verevi küla mölder J. Mittal kutsuti sisse, kellele kuulutati, et ta kohe maha lastakse, sellepärast, et julgenud 12 dets. valla üldkoosolekul öelda: Kui vallavanem raha sõjariistade ostmiseks välja ei anna, lastakse ta maha. Seda otsust kuuldes minestas vaene Mittal ära ja kukkus selili põrandale, kuid varsti meelemärkusele tulles, tõendas ta põlvili oma süütust, sellejuures kaelaskandvat ristikest esile tuues. Päriti vallavanemalt ja kirjutajalt järele, kes valla koosolekul kõike kuulma ja nägema oleks pidanud. Kuid et mõlemad ütluse kuuldust eitasid, karjus v. Sievers vihaselt: „Teile on tarvis kõige-päält 200 kere pääle anda, küll siis teate, kes ütles! Teie julgete kõiksugu rumalust rahva nimel kirjutada ja katsute veel mässajaid varjata. Minge kohe ja näidake kust saab kõige lähemalt vitsu!“
Viie draguni vahel sammub näost surnukahvatu vallakirjutaja rahva hulgast läbi, läheduses oleva surnuaia poole vitsade järele. Rahvas kõige pahemat aimates, tõmbub trepi juure, et mõisnikule süütute otstarbetut karistamist selgeks teha.
Surnuaeda kaskede juure jõudes olid sõdurid väga kohmetanud ja kohta austades arvasid mitte sündsaks siit karistuse vitsu võtta. Mendi siis Kooli talu koplisse, kust sõdurid siis vitsad võtsid ja vallamaja juure tagasiminnes kirjutajale naiivselt nõu andsid keisrile kirjutada. Kuid kirjutaja seletust ära kuulates, et keisrile kirjutamine asjata on, kuna siin tegemist kõikvõimuliste mõisnikudega on, ei teadnud sõdurid teist nõu anda, kui ära kannatada vitsakaristus, mis õieti nii hirmus ei olevatki. Sest nemad olevat inimlikumad, saavat seisukorrast aru ja andvat hoope nõndaviisi, et peened, lihasse lõikavad vitsaotsad karistatava all oleva pingi vastu purunevad, et karistust pehmendada.
Kui parajasti vallamaja juure jõuti oli kirjutaja hinge eest kauplemine käimas. Südidalt rääkis Rakke talu peremees Jaan Alt, samuti Tamme kooliõpetaja Eduard Kärp, kuid kõigemõjuvamalt tegi seda Noorma-Otsa talu peremees Jaan Jürgenson. See pikahabemega vanamees seisis sirgelt ja vaikselt rittermeistri ees, kes ütles: „Ärge rääkige ilmaaegu! Teie kõik olete süüdi ja karistusväärilised, kuid mina ei suuda ometi kõiki läbi vitsutada ja sellepärast saavad mõned teie hulgast peksa.“ Korraga astub Jürgenson sammu ettepoole, viskab oma mütsi v. Sievers’i jalge ette ja räägib julgelt: „Kui siin tingimata karistusi ettevõtta tahetakse ja meie kõik süüdi oleme, siis hakake kõige enne minust pääle.“
Rittermeister silmitseb teravalt ootamatu julget rääkijat, rahutult laienevat rahvahulka ja lausub viimaks vallakirjutaja poole: „Et rahvas teid nii südisti kaitseb, muudan oma otsuse. Teie olete vaba ja võite minna!“
Ka vallavanem Juhan Siirdak ja mölder Mittal vabastati. Kuid karistatud pidi ikka viimaks keegi saama ja selleks tiriti kontori Tamme mõisa tööline, Hermann Kangur, kes kusagilt tee päält vedelevat telefonitraati koju oli toonud ja keda nüüd telefoniliini lõhkmises süüdistati.
Kangur tõmmati pikema jututa pingile, paljastati ja teda kinnihoidma pandi peremees Jaan Alt ja Otto Riistan. Lugemata laoti tale hoope, mida jagasid kaks sõdurit, teine teiselt poolt, kuna rittermeister juures seisis ja taskukella järele peksu vältuse määras. Hirmus karjumine kajas kontorist kaugele, mis aga varsti rauges ja õudseks inisemiseks muutus. Kangur oli hambad oma riietesse surunud ja kannatas karjumata lõpuni.
Olgugi, et peksmist toimetati kinniste uste taga, tegi väljakuuldav vitsa hoopide vihin ja inimhäda inin õues seisva rahva äärmiselt rahutuks ja närvilikuks, nii et mõned üksikud aramad hobust juurde tormasid ja minema kihutasid, olles teadmatuses, keda ja kui paljuid peksetakse; teised tungisid kartmatult vallamaija sisse ja täitsid saali, kus asusid dragunid, kes rahuliste seisid ja omi püsse rahval vaadelda ja sõbralikult katsuda lubasid.
Nende seisukord ähvardas muutuda kriitiliseks. Tarvitses ainult väikest tõuget ja sõjariistad oleksid silmapilk dragunitelt võetud. Kuid õnneks lõppes peks ja kõikide tähelepanu pöördus avaneva kontoriukse poole, kust kõige ees välja vaarus, näost lubivalge, peremees Jaan Alt, kes kirjutaja tuppa ruttas, seal voodile viskus, käed ahastavalt silmade ette surus ja hädaldades kähistas: „Vett, vett“!“
Vapustavalt oli peksetava kinnipidamine Alti peale mõjunud, mis oli rittermeistri poolt määratud tasuks ta südi kaitsekõne eest. Läbipeksetud Kangur liikus aeglaselt lähedalolevasse apteeki, et seal oma läbipeksetud liikmeid võida. Nähtavasti olid sõdurid tarvitanud oma pehmendavat karistusmeetodi, sest muidu ei oleks Kangur enam omal jalgel püsinud.
Sõdurit vitsu kaasa võttes, lahkusid ühes isandatega vallamajast, kuhu rahvast ainult mõned üksikud jäid – päevasündmust arvustama. Pikemate läbirääkimiste järele otsustati vallakirjutaja Tartu saata, kes karistussalga tegevust pidi katsuma laiemalt teatavaks teha. Kohe saadeti ta vastu ööd minema.
Vallakirjutaja, keda voorimees pagulaseks võimude eest pidas ja maanteele tema maha jättis, jõudis jala läbi ööd Tartusse, ilmus talurahva asjade komissari juure, kellelt rahvale abi ja kaitset palus. Kuid seal vastati õlgu kehitades: „Meie oleme käsu saanud karistussalga tegevusse mitte segada ja nõnda ei või ma kahjuks midagi teha.“
Nõutult ruttas kirjutaja „Postimehe“ toimetaja Jaan Tõnissoni juure, kellele karistussalga tegevust kirjeldas. Tõnisson surus sõrmed rusikasse, tõusis toolilt ja lausus: „Teen kõik, mis suudan.“ Läheme kohe kindrali juure, kus olete elavaks tunnistajaks, sest kõik minu tõendused karistussalga tegevusest peetakse liialduseks.“
Kuid kindral protesti ära kuulates, jäi külmalt ükskõikseks ja ei võtnud vaevaks ühestoodud „elavat tunnistajat“ ühe sõnagagi austada, vaid tähendas kuivalt, et vallad üliteravaid, seadusevastaseid otsusi on teinud, mida kuidagi lubatavaks ei tule pidada.
Abi saamata pööras Tõnisson siit tagasi, lubades nüüd juba mõjuvamaid samme astuda.
Veel samal õhtul seati kokku ja saadeti suurematele vene ajalehtedele avaldamiseks tuntud „Jurjevi Eesti intelligentide avalik protest“ kus rõhutati, et revolutsiooniline liikumine mitte sihitud ei ole riigivalitsuse vastu, vaid et selle esile on toonud meie maa agraarolud ja et mõisnikud valitsusvägede abil omi isiklikke arveid õiendavad, inimesi vitsadega lõhkudes, ja surmaga karistades, kusjuures karistussalga juhtideks on meimaa mõisniku seisusse ja perekondesse kuulunud ohvitserid.
Paaripäevase linnasviibimise järele pööras abiotsija vallakirjutaja Randu tagasi.
Väheajal tegutses aga karistussalk Rannus ja lähemas ümbruskonnas energiliselt edasi. Päeval käidi siin ja sääl naabri valdades kohut pidamas, öösel aga inimesi püüdmas mõisas kokku seatud nimekirja järele. Käidi kuni 30 kilm. Kauguseni, kuid otsitavaid ei leitud, kuna vähem süüdlased kätte saadi.
Ägedasti otsiti taga Kommi talu noorperemeest, Hans Rosenbergi, kelle tabamuseks sõideti Viljandi maakonda Kärstna valda, kus ta sugulaste juures peidus arvati olevat. (H. Rosenberg’i tagaotsimise põhjustest all pikemalt ta oma seletuse järele.)
Otsiti ja vangistati mitte üksi massuliikumisest osavõtjaid vaid ka igasuguseid kahtlasi ja kohtuliku eelkaristusega isikuid. Nii oli kaks paha kuulsusega isikut mõisa toodud: küla pussikangelane, rätsepp Kivi, Valguta vallast ja keegi Mutlik Elvast, keda pidi maha lastama. Kuid nendel mõlematel läks õnneks pääseda põgenemise läbi.
See kahe vangi põgenemine sai saatuslikuks kirikuõpetaja jutluse järelaimajale, Värdi Läänele, keda juhuslikult tee pealt oli tabatud ja mõisas kinni peeti. Kõikide hirmuks otsustati ta surmata, sest teisi suuremaid süüdlasi käepärast ei olnud.
Ilma, et Läänet üle oleks kuulatud, teatas rittermeister temale õhtu eel surmaotsuse, mida see külmavereliselt vastu võttis ja ainult üht palus: lubatagu jumalaga jätta kaasvangidega. Selleks anti viis minutit aega.
Kaaslasi suudlemisega jumalaga jättes, sammus Lääne vahvalt sõdurite ees tapakohale, mõisa lautade taha heinamaale… Ja kajas talvepäeva õhtueelses vaikuses üle valla püssi-kogupaugu ragin ja vaese lesenaise poeg oli elavate hulgast pühitud. Veel samal õhtul koristati ta väljalt ja asetati Rannu surnuaia kellatorni alla surnukambri.
Kuid karistusi jätkati mõisas. Peksupinki toodi ära põgenenud Mutliki ema, üle 60 aastane eideke, kellelt kurjalt poja redukohta nõuti. Et aga emake sellest midagi ei teadnud ja vaikis, tõmmati ta maha ja anti kolm korda väikeste vaheaegadega iga kord 50nd vitsahoopi. Kuid emake vaikis kui haud.
Muttikile järgnes Kusta Kurik, keda süüdistati mõisa heinte varguses. Ilma lugemata sai ta hoope ja seda kõik, nagu rahvas rääkis, päris ilmaaegu ja süütult.
Õhtu-eha oli kustumas, kui peksmine lõpetati ja sõdurid mõisakööki õhtusöögile ruttasid, kus neid ootas rammus toit, mida mõisa heldel käel valla kulul karistussalga meeskonnale andis.
Järgmisel päeval algas lõpuarve tegemine vangidega. Otepääst kinni võetud ajalehe „Uudised“ toimetaja Peeter Speek’i kaks poolvenda saadeti Tartu vanglasse; Võisiku vallast kaasatoodud vang, ministeeriumi kooliõpetaja K., vabastati suure tegemisega rahva palvel. Kuid enne pekseti ta mõisa tallis läbi, missugune toiming aga katkestati, sest et peksetav oksele hakkas ja ära minestas. Ülejäänud „mässajad“ viidi õhtu eel orja-ajast tuntud nuhtluskohale – mõisa hobuste tallide juure kuuri alla, kus valmistoodud vitsade hunnik head ei kuulutanud.
Valguta vallast kinni võetud pobuli perekond: Jaan, August, Adu ja Jüri Kallas – viimane karkude najal käija, Jaapani sõjas raskesti haavatud – said iga mees 100-200 vitsahoopi. Neid kahtlustati varguses. Jüri Kallase naine, Kata, kes mehele süüa järele toonud, tõmmati maha ja anti 100 hoopi, sellepärast, et ta enda meest vargaks ei tunnistanud. Lugemata hoope sai keegi Tiido Pangodist, mis eest, jäi teadmata. Viimasena käsutati maha heita, sõdurite vahel vaevalt jalul püsiv ja lõdisev eideke, Mai Mutlik, kes ärdasti rittermeistrilt armu ja halastust palus, tõendades, et ta ohu eilsest peksust katki on ja väga valutab. Kuid ei aidanud siin eide ärdad palved midagi. Rittermeister, vahepeal pimedaks läinud kuuri all tuletikku põlema süüdates, kummardas maaslamaja üle ja selle paljastatud ihu vaadeldes lausus: „Ah sina oled küll juba peksa saanud. Aga andke temale veel 25!“
Ja jällegi vingerdas vanake vitsahoopide all, ägades ja Jumalat paludes, et see piinale kord lõpu teeks. (Noormaa küla sepa August Liibuski jut. kes salaküttimise pärast mõisas kinni peeti ühes kalur Jaak Amt’iga. Neid sunnitud teisi peksma, mis eest ise nahatäiest pääsnud.)
Siis lõpetati nuhtlused. Peksetud sinnasamasse jättes, ruttas karistussalk laupäeval 22 jaanuaril, kell 10 õhtu Rannu mõisast minema Tartu poole.
Nagu raskest luupainajast vabanenud hingas Rannu rahvas jälle kergemalt.
Ainukesed, kes karistuspäivil mõisas julgesid käia ja karistussalga juhi jutule minna, olid meie kohalikud vaimulikud – kirikuõpetaja ja preester, kellede teguviis äärmiselt lahkuminev oli. Kuna õpetaja Asmuth rittermeistri kõne ajal selle kõrval vallamaja trepil seisis ja kõnelejale kiriku maksu võlgasid meele tuletas, asus preester Savi rahva hulgas, kus sedelite välja jagamisel tasakesti tähendas, et parem on, kui sedelid puhtalt ära antakse: preester Savi käis mõisas nii mõnegi eest palumas, mis tagajärjetuks ei jäänud, kuna õpetaja Asmuth selle vastu, rahvast täiesti kõrvale hoidis, öeldes abiotsijatele: „Mina ei vöi kellegi eest palluma minna, sest nemad vöivad jo suured süüdlased olla.“ Karjane oli jätnud oma eksinud lambad saatuse hoole ja ei kuulnud nende häält mitte.
Venelaste minek oli Rannust nii kiire, et nad midagi ei saanud kaasa viia. Sangla silla juures läinud venelaste voorid Sangla aija sisse. Venelased rakendanud hobused vangerda eest lahti, hüpanud hobuste selga ja kihutanud minema, jättes kraami koormad sinna paika. Talumehed saanud säält hulka toidumoona, nagu jahu ja suhkrut. (Jaak Antik)
Enamlaste ajal oli Rannus kaunis rahulik. Popsid ja kandikohamehed pidasid küll vallamajas koosolekuid ja säädsid nimekirju kokku, keda maha lasta. Valguta pool said peremehed kohalikude enamlaste poolt tublisti kannatada tegid 10-nel suuremal talul viljaaidad tühjaks ja jagasid oma vahel ära. Taluperemehi viidi ka vallamaija kinni ja ähvardati neid maha lasta. Saksa okupatsiooni vägede sissetulekul jäid aga kohalikud enamlased täitsa vagusaks ja mõned läksid isegi vene vägedega kaasa. (Andres Ahas)
Okupatsiooni väed tulid Randu rahulikul teel. Kokkupõrkeid polnud kusagil, sest vene väed olid kaks päeva enne seda Rannust lahkunud. Okupatsiooni vägede sissetulekul oli kohe Saksa mõjuvõimu märgata. Vallamajas, kooli ja kirikuõpetaja juures, igal pool pidi saksa keeles asju aetama. Peagi anti talupoegile määrused, kui palju keegi vilja, mune, liha, piima, võid ja muud toidutagavara saka vägedele pidid viima.
Saksa väed lahkunud Rannust sama vaikselt, kui tulnudki. (Theodor Varblane)
1. Jaak Antik – taluperemees Rakke külas Kogri talus. 78 aastat vana.
2. Liisa Antik – taluperenaine Rakke külas Kogri talus 76 aastat vana.
3. Andres Aint – talu vanaisa Noorma külas Rakla talus 70 aastat vana.
4. Andres Ahas – talu vanaisa Lapetukma külas Ahase talus 78 aastat vana.
5. August Ahas – taluperemees Lapetukma külas Hansu talus. 45 aastat vana.
6. Herman Lamp – taluperemees Savi külas Ruudi talus, 66 aastat vana. H. Lamp on 35 aastat Rannu kirikumõisas valla kooliõpetajaks olnud, millist ametit ka tema isa ja vanaisa pidanud.
7. Nikolai Lamp, perepoeg, Savikülas Kundi talus 28 aastat vana.
8. August Lamp. Peremees Savi külas Peetri talus, 51 aastat vana.
9. Ena Lehter – endine Valguta mõisa teenija, 83 aastat vana. Vanake elab praegu oma poja juures, kellel Valguta mõisa asuniku koht.
10. Mari Lehter, Valguta mõisa kandimehe naine. 82 aastat vana. Praegu elab Mari Lehter Rannu vaestemajas.
11. Ann Lodi – talu vanaema Rannu külas Madise talus, 64 aastat vana.
12. Jüri Lodi – talu vanaisa. Rannu külas Madise talus 68 aastat vana.
13. Henn Laksberg taluperemees Lapetukma külas Kõrtsi talus 58 aastat vana.
14. Miina Luta – talu pereema Unikülas Miku talus. 74 aastat vana.
15. Hermann Luta – taluperemees Unikülas Miku talus. 45 aastat vana.
16. Eduard Kink – Kingu talu perepoeg Verevi külas Kingu talus 28 aastat vana.
17. Jüri Kink – Kingu talu peremees Verevi külas 60 aastat vana.
18. Jooseb Koger – taluperemees, Meemiskülas Loku talus 74 aastat vana.
19. Jakob Koger – kingsepp Noorma külas 54 aastat vana.
20. August Koger – taluperemees Kipatu külas 68 aastat vana. A. Koger on olnud oma nooremas eas Valguta vallakooliõpetajaks. Aga et ta kaunis vaba vaadetega olnud ajanud von Sievers teda kooliõpetaja kohalt minema.
21. August Kitsnik – Rannu kiriku köster – 39 aastat vana.
22. Jaan Kitsnik – A. Kitsniku isa, elab praegu ka Rannu kirikumõisas 71 aastat vana.
23. Jakob Lokk – taluperemees Neemiskülas Anni talus. 69 aastat vana.
24. Jaan Maks – talu vanaisa Verevi külas Ande talus 77 aastat vana.
25. Eduard Kärp – kooliõpetaja Tamme algkoolis. 55 aastat vana.
26. Andres Sild – Unni talu peremees 51 aastat vana.
27. Andres Peebu – Peebu talu vanaisa, 69 aastat vana.
28. Jaan Tinn – peremees Metsküla Tooma talu vanaisa. 82 aastat vana.
29. Karla Timmermann – vanaisa Noorma külas Kommi talus 78 aastat vana.
30. Andres Toots – peremees Vehendi külas Tinni talus – 41 aastat vana.
31. Miina Rosenberg – perenaine Noorma külas Kommi talus 39 aastat vana.
32. Ants Rosenberg – peremees Noorma külas – Kommi talus 51 aastat vana.
33. Jaan Urla – taluperemees Neemiskülas Tõnni talus 63 aastat vana.
34. Kaarel Pütsepp – sepp Rannu mõisa lähedal – 58 aastat vana.
35. Kaarel Timse – talu vanaisa Lapetukma külas Kogra talus 93 aastat vana.
36. Theodor Varblane – talu perepoeg Unikülas Matsu talus 27 aastat vana.
37. Jaak Rakke – väikekoha omanik Rakke külas 59 aastat vana.
38. Jakob Tinn – külasepp Metskülas 40 aastat vana.
39. Madis Toom – Rannu mõisas asunik 42 aastat vana.
40. Eduard Toom – Rannu valla abisekretär 24 aastat vana.
41. Jaak Puhkason – talu vanaisa Unikülas Lauripeetri talus. 83 aastat vana.
42. Andres Tinn – taluperemees Pagavere Külli talus 70 aastat vana.
43. Eduard Raave – Rannu valla sekretär 30 aastat vana.
44. Ann Palu – talu vanaema Unikülas Seppa talus 78 aastat vana.
45. Mari Unt – Rannu kiriku kellalööja ema 82 aastat vana.
46. Ann Peebu – Peebu talu vanaema 61 aastat vana. (Lapetukma külas)
47. Ann Tikk – Mari Unt’i õde, elab Rannu kirikumõisas. 64 aastat vana.
48. Mari Tunkel – Rannu kirikumõisa kärneri naine, 54 aastat vana.