Linnamäe nime kannavad Rapla kihelkonnas kaks mäge. Ühe kohta neist on enam-vähem kindlaid andmeid, et ta on olnud muistne maalinn. See on Keava linnamägi, mis asub Keava mõisast umbes 2km kirdepool endise mõisa põllu ääres metsas. Ta on umbes 120-130 m. pikk mäeselg, kõrgus põhjapoolses osas vast 8m, lõunapoolne osa läheb aga järsku kõrgemaks, ulatudes kuni 13m. See kõrgem osa on keskelt lohus, kuna ääred moodustavad mingisuguse vallitaolise kõrgenduse. Selle kõrgema osa all on kaunis lai kinnikasvanud kraavi või oja ase, mille taga veel kuni 5m kõrguseni ulatuv kõrgendik. Lääne-ja idapoolt piirab mäge soo, mida nimetatakse „Verevainuks“.
Traditsioon räägib, et sääl asunud vana eesti maalinn, ning selle all olla sakslaste tuleku ajal verine lahing olnud, mille tõttu sood hüütavatki „Verevainuks“. Mäe sees leiduvat kulda, sellepärast olla teda mitu korda kaevatud ning säält olla välja tulnud odaotsi, kirveid j. m. relvi. Ka jutustaja (Jaan Niglas) olla poisikesena ühes teiste poistega kaevanud ja nad leidnud ka mingi sissekäigu mäe sisemusse, aga säält olla niipalju usse välja tulnud, et edasikaevamine osutunud võimatuks. Ka üks Keava valitseja olla töölistel lasknud mäge kaevata, aga pole midagi leidnud. Lõpuks parun Fersen keelanud kaevamise. (Jaan Niglas)
Ka teine jutt on „Verevainu“ nime kohta. Selle järele olla linnamäe all olnud vanasti Veerau nimeline küla, sellest nimest olla hiljem moonutatud Verevainu. Küla ise olla aga ühe sõja tagajärjel hävinud. (Oskar Laane).
Teine, märksa väiksem ja rahva seas ka vähem tuntud linnamägi on Ohekatsus. Ta asub Ohekatsu mõisast umbes 3 km läänepoole. Ohekatsu küla karjamaal. Ennem asunud mäel „Linnamäe“ talu, nüüd on see varemeis. Mägi on umbes 250 m. pikk ja 200 m. lai ning 7m kõrge. Mäe ümber on mets ja heinamaa. Viimane olla kinni kasvanud järv. Traditsioon teab selle mäe kohta õige vähe. Ainult peaasjalikult nimetuse järele arvatakse, et siin on olnud vanasti maalinn. Ka minevat selle mäe alt maaalune tee Varbola linnamäele, ehk nagu rahvas nimetab „Polli Jaanilinna“ (Mihkel Osmin) (Asub Nissi kihelkonnas, Polli mõisa juures).
Kabelid ehk nagu rahvas neid nimetab, „munga kirikud“, leidub mitmes Rapla kihelkonna mõisas. Need kabelid on pärit XV sajandist, mil Rapla ja mõned ümbruskonna kihelkonnad kuulusid veel kloostri munkadele. Kõige paremini on säilinud kabel, mis asub Kuusiku mõisa pargis. See on pikergune, kaunis kõrge ehitus punase kivikatuse ja kõrgete kaarakendega. Kuid selle juures on raske kindlaks teha, mis on pärit ehituse algupäivilt ja mis hilisem juurdeehitus. Nimelt olla hoonet palju parandatud, kuna siin olla asunud mõisaproua kanad ja hiljem tarvitanud aednik teda aiavilja panipaigaks (Jaan Ots). Sellest ajast on ka pärit ahi ja korsten, mida kabelil vist küll ei olnud. Sellest kabelist minevat maausulised teed Raiküla mõisa ja „Paka metsa“ (Juhan Põlenik). Raiküla mõisa õuest olla teomehed kord leidnudki maa-aluse käigu avause, aga krahv Keyserling pole lubanud alla minna, vaid lasknud käigu kinni müürida. Hiljem olla sinna puudki peale istutatud (Jaan Raba).
Ka Kuusikul olla vana kärner kabelis käigu üles leidnud ja läinud seda mööda minema, aga ühel kohal, vist jõe all, olla tuli ikka ära kustunud, ehkki ta mitu korda katset teinud, nii et ta lõpuks pidanud ettevõttest loobuma (Jaan Ots).
Samasugune kabel olla olnud ka Kehtna mõisas. Sellest on aga säilinud ainult müürid, mis asuvad mõisa juures n.n. „Sepapoja mäel“. Nimi tulla sellest, et kabeli müürides olla hiljuti veel olnud sepapada üles säetud (Mart Nääri).
Ka Kelba mõisa aias asuvaid varemeid arvatakse kuuluvat kabeli varemete hulka. Neil varemeil on müürid väga paksud ja seest õõnsad, ning ehitus on asunud poolestsaadik maa sees. Ühe jutu järele olla see olnud vanasti mingisugune kohtumaja ning seintes leiduvate konkude otsa olla inimesi poodud (Madis Soormann), teise järele aga samasugune „munga kirik“ nagu eelmisedki (Ants Rakles).
Ka Alus ja Kabalas olla olnud säärased kabelid, aga neist pole praegu enam midagi järel. Nende asemele olla ehitatud praegused härrastemaja ning ainult võlvitud keldrid majade all olla veel kabeli ajast pärit (Anton Kutsar).
Vahest samade kabelite liiki kuuluvaks, kuigi mitte täie õigusega, võib pidada ka Paka metsas asuvaid varemeid. Rahva suus ongi varemete koht tuntud „Paka metsa“ nime all. Siin on küll olnud mingisugune suurem ehitus kui kabel, kuna varisenud müüri pikkus ulatub kuni ½ km. Koht üldiselt kujutab mäge, mis ida ja lõunapoole läheb üle tasaseks maaks, põhja ja läänepoolt aga moodustab kaunis järsu mäekallaku, mille läänepoolses osas ongi näha mingi varisenud müür, millest suured paekamakad laht murdunud.
Traditsiooni järele olla sääl asunud „munga linn“, millest viinud maa-alused käigud Kuusiku ja Kabala „kirikutesse“ (Juhan Põlenik). Mida selle „munga linna“ all mõeldakse, ei teadnud jutustajad öelda. Teiste teadete järele olla olnud siin ka ainult kabel (Jaan Raba).
Muuseas, leidsin Harjumaa kaardilt „Paka metsa“ kohta tähendamisi: „Muistne eesti malev kogumisekoht.“ Kohalik rahvas aga ei teadnud selle kohta midagi.
Vanu matusepaiku leidub Rapla kihelkonnas mitmel pool. Neist kõigist teatakse rääkida, et nad olla katkuaegsed matusepaigad. Kuusiku karjamõisa juures asub Kruusiaugu mägi, kust kruusi vedades olla luid leitud. Rahva jutu järele olla see katkuaegne surnuaed (Tõnis Trügel).
Raikülas, Raela küla põldude sees on liivane kõrgendik, säält olla välja tulnud luid ja helmeid. Ka seda nimetatakse katkuaegseks matusepaigaks (Jaan Saariste). Selle matusepaiga kohta olla vanad inimesed, kes praegu juba surnud, rääkinud, et nad mäletavat veel, et sinna viidud üks noor tüdruk Liisa, tal olnud pikad valged juuksed, need jooksnud mööda maad, kuna viidud ilma kirstuta (Jaan Saariste).
Ka Raiküla, Lippe külas Sillasauna talu maal asub n.n. „Katku kalm“. Säält on leitud samuti inimese luid ja helmeid. Need asunud õige madalal, juba meetri sügavusel. Huvitav, et ka selle matusekoha kohta räägitakse sama juttu, kui eelmisegi kohta. Noorest tüdrukust, kel pikad valged juuksed (Kai Nõmmküla). Ning Pühatu mõisa juures asuva „Kolmemäe“ kohta, mis ka olla katkuaegne matusepaik, teatakse rääkida sama, ainult siin olnud tüdruku nimi Eeva (Mari Tamm).
Kabelimäeks nimetatakse ka Järvakandi klaasivabriku juures asuva „Kabeli“ talu karjaaias asuvat liivaküngast, kus nii madalale olla maetud, et seal luid välja kaevanud, mis praegugi karjaaias vedelevad.
Ka Alus Palamulla silla juures on heinamaa sees kõrgem küngas, mida nimetatakse „surnumäeks“ ja mis olla ka üks katkuaegseid matusepaiku (Mart Villart).
Lõpuks võiks mainida veel, et Rapla kiriku ümber on asunud vanasti surnuaed. Praegugi leidub sääl vanu kiviriste, milledest ühel selge kiri: Mäepere Mats, anno 1606.
Pääle eelpool mainitute leidub Rapla kihelkonnas veel mitmesuguseid teisi asjalisi mälestisi, millel vast ajaloolist tähtsust pole, kuid võiks neid siiski mainida.
Haakla küla juures, Järvakandis asub n.n. „Võllamägi“. See on kaunis kõrge (umbes 8m) mägi, millel praegu kasvab männimets. Sääl olla pärisorjuse ajal inimesi poodud, sellest olla ta oma nimegi saanud (Jaan Tief).
Umbes samanimeline – „Võllastemägi“ asub Kehtna mõisa põllul, see on madal umbes 3m kõrgune küngas, millel kasvab lepavõsastik. Ka sääl olla pärisorjuse ajal rahvast pekstud ja poodud. Veel hiljuti olla sääl võllapostid püsti olnud. Kord olla teomehed määrinud näod tahmaga mustaks ja läinud „Võllastemäele“ ja peksnud sääl kubjast ja kiltrit, kes sääl parajasti kedagi peksnud, nii, et nad enam ise pole suutnud koju tulla. Sellest ajast saadik pole sääl enam kedagi pekstud ega poodud (Jaan Tief).
Kehtna vallas Palukülas asub „Hiiemägi“. See on umbes 15 m kõrgune ja kuni 35 m. pikk mitmesopiline mägi. Praegu kasvab mäel lepavõsastik. Ennem olla sääl kasvanud ka vana pärn, mis niivõrd aga kõdunenud, et ise maha langenud.
Traditsioon räägib, et sääl elanud „Hiie Tõnn“, kellele ohvrit viidud toiduainete näol, et ta viljakasvu õnnistaks. Mäe sees olla olnud n.n. Tõnni auk, kus veel hiljuti leidunud kausitükke, milles toitu toodud.
Samanimeline mägi asub ka Kehtna v. Oore külas. See on umbes 1 km pikk mäeselg, mille laius mõnest kohast vaevalt 2 m. Kõige kõrgem tipp ulatub kuni 12m. Ühel pool mäge on soo, teisel pool põllud. Selle mäe asemel olla vanasti järv olnud, aga küla naised käinud sääl pesu pesemas, see vihastanud järve ja ta läinud ära ning asemele tulnud mägi, mida nimetataksegi praegu „Hiiemäeks“ (Mart Uus).
Muistse ohverdamiskohana tuntakse Kehtnas Vastja jõe ääres praegust „Lidase“ talu aset. Selle talu õues olla kasvanud õige vana kuusk ja pärn, kuuse olla tuul maha murdnud, pärna olla talu sulane maha raiunud, aga sellest saadik olla ta käed kangeks jäänud. Neist puudest natuke maad eemal, põllu sees, asub hiie kivi. See on kaunis madal vast meetri kõrgune lame kivi, mille sees hulk ümmargusi auke, mis ollagi ohverdamise ajast pärit (Mihkel Saalep).
Raiküla Raela küla põldude vahel on madalam koht, mida nimetatakse „Hiie ojaks“. Selle oja ääres olla ka olnud hiie kivi, aga kuna sääl leidub palju kive, siis praegu ei tea keegi õieti öelda, missugune neist hiiekivi on. Teatakse ainult, et sääl olla muistne ohverdamiskoht olnud (Jaan Saariste).
Võiks ehk ka mainida n.n. „Nuudi varemeid“, mis asuvad Järvakandis, Nuudi talu maal. Need on poollagunenud müürid mingisugusest kaunis suurest ehitusest. Ühe jutu järele see olla Rootsi sõja aegne hobuse tall (Mart Tõnson), teise järele aga mingisugune sõjaaegne kasarm, kuna mõned vanad inimesed olla rääkinud, et sääl veel Krimmi sõja ajal vene sõdurid sees olnud (Jaan Haas). Väga võimalik, et see on olnud omaaegne sõjaväe kortermaja, nagu neid mujalgi leidub.
Kuna harilikult kihelkonna arhiividest esmajärgulise tähtsusega on kirikute arhiivid, ei saa Rapla kihelkonna kohta seda öelda. Siin kiriku arhiivi peaaegu pole olemaski. Õpetaja Liivi teate järele olla arhiiv hävinenud tulekahjude ajal. Nimelt olla pikne kaks korda Rapla õpetajamaja põlema löönud.
Arhiivi kuuluvaist dokumentidest leidub ainult „Kiriku kroonika“, mis on alatud praost Malmi ajal, 1884. aastal, ja kestab praeguse ajani. Samuti leidub veel „Kooli kohtu protokolli raamat“ aastaist 1868-1898. Selles protokolli raamatus leidub andmeid koolide tekkimise kohta, mis vääriks vast tähelepanu. Kõige vanemaks kooliks Rapla kihelkonnas on Järvakandi kool, mis on asutatud 1841. aastal mõisa poolt. Muidugi ei tähenda see, et Rapla kihelkonnas enne üldse mingisuguseid koole poleks olnud. Neid võis olla, kuigi nende kohta puuduvad igasugused andmed. Siin on nimetatud ainult koolid, millest hiljem arenesid välja vallakoolid. Nagu tähendatud see esimene kool tegutses mõisakoolina kuni 1849. aast. siis lõpetas tegevuse ja 1862 avati uuesti juba valla poolt. 1844 aast. on avatud Kehtnas Ohekatkus ja Kabalas ka mõisate poolt koolid ning 1851 aast Raikülas ja Kodilas. Teised koolid asutati juba vallakoolidena seitsekümnendail aastail.
Kuigi, nagu tähendatud, Rapla kirikul arhiiv puudub, sain kiriku vanema ajaloo kohta mõningaid andmeid väikseist raamatukesest, mis praost Malmi poolt välja antud aastal 1868 pealkirja all: „Rapla kirik Harjumaal“. Nagu selles raamatus teatakse on Rapla kirik asutatud umbes 1300 aasta ümber, arvatavasti Taani kuninga kulul.
Aastal 1478 on rapla ja mõned ümbruse kihelkonnad kingitud Kloostri munkadele. Sellele põhjeneda ka arvamine, et Rapla kirik on munkade ehitatud, ning sellest munkade ajast olla pärit ka ümberkandi mõisais asuvad kabelid. Umbes 1550 aasta ümber on kirik muudetud lutheri usu kirikuks. See vana kirik on muidugi kadunud ning praegune kirik on ehitatud aast. 1900.
Kiriku ümber leiduvad mõned vanad kiviristid, milledest ühel veel selgesti näha päälkiri: Maepere Mats, anno 1606. Nagu raamatust selgub on kiriku ümber asunud vanasti surnuaed umbes 1km kirikust eemal „Laadamäel“. Maatüki on kinkinud kogudusele krahv Tiesenhausen, kes tol korral oli Alu mõisa omanik.
Aastal 1854 on Järvakanti ehitatud abikirik.
Suuremateks arhiivideks Rapla kihelkonnas on valdade arhiivid.
Rapla valla arhiiv.
Rapla vald on aastal 1890 kokku liidetud 8 vallast (need oleks Kodila, Hagudi, Seli, Alu, Kuusiku, Rapla, Sikeldi ja Valtu) ning enne 1890. aastat on nende valdade arhiivid lahus. Arhiiv ongi jagatud kahte ossa, ühes on kõik materjal, mis kuulub arhiividesse enne 1890 aastat, ja teises kõik, mis saanud arhiivi pärast 1890. aastat.
Nimekiri on olemas ja selle järele leidub arhiivis:
Protokolli raamatud 1868-1891
Kassa raamatud 1868-1891
Pearaha raamatud 1879-1891
Magaski kassa raamatud 1875-1891
Magaski raamatud 1870-1891
Perekonna raamatud 1874
Väljaläinud kirjade raamatud 1874-1891
Passiraamatud 1874-1891
Rõugepanemise raamatud 1871
Tagavara väelaste raamat 1886
Kohtu protokolli raamatud 1867-1891
Kohtu lauaregister 1872-1891
II.
Protokolli raamatud 1891-1926
Valla magaski arveraamatud 1891-1893
Magaski raamatud 1891-1898
Magaskiaida raamatud 1892-1908
Kassaraamatud 1891-1927
Vallamaksu raamatud 1891-1927
Vallavalitsuse kviitungi raamatud 1891-1928
Mitmesugused raharaamatud 1892-1926
Hauaregister 1891-1927
Passide väljaandmise raamatud 1891-1927
Arhiiv on korraldatud üksikute küsimuste kaupa, mis omakorda asetatud kronoloogilises järjekorras. Osa arhiivist olla 1918. a. kaduma läinud, kui olnud enamlaste poolt üle võetud ja keegi ei korraldanud. Praegu asub arhiiv vallamaja pööningul, kus on üks osa pööningust laudseinaga eraldatud ja riiulid sisse asetatud. Arhiivi suurus umbes 10 meetrit. Vallamaja on kivimaja.
Raiküla valla arhiiv:
Nimekirja järele leidub arhiivis:
Raiküla valla kohtu protokolli raam. 1886-1891
Volimeeste arvepidamise raamat 1866-1885
Täiskogu ja volikogu protok. Raamat 1891-1916
Töörahva nõukogu otsused 1917-1918
Revideerimise protokollid 1911-1913
Vallanõukogu otsused 1917-1922
Vallavalitsuse otsused 1895-1927
Sissetulnud kirjad 1880-1883 ja 1887-1889
Laua register 1887-1889 ja 1903-1919
Väljaläinud kirjad 1871-1902
Laua juhendid 1921-1927
Passi laua register 1870-1915
Valla kassaraamatud 1880-1920
Magasi kassaraamatud 1892-1917
Kooli kapitali raamatud 1890-1928
Pearaha raamatud 1871-1877
Tegude ja maksude raamatud 1883-1891
Maksumaksjate nimekirjad 1891-1921
Kinnisva-ja isikumaksude nimekirjad
Sissetulnud summade kviit. Raamatud 1891-1927
Kassa väljaminek. kviitungi raam. 1911-1920
Elanikkude nimekirjad 1873-1893 ja 1918
Maatameeste nimekirjad 1867
Magasi käsi-ja arveraamatud 1850-1905
Tagavaravaelaste nimekirjad ja register 1919-1928
Vangisaate raamatud 1893-1911
Postisaate raamatud 1897-1925
Vallaametnikkude karistamise raam. 1891-1895
Talumaa põhja raamat 1882
Äritumistuste nimekirjad 1892
Elamislubade raamat 1892-1894
Mõisa kontroll raamat 1919
Kirjakogud 1892-1929
Toitlusasjade raamat 1919-1921
Peale selle veel trükitud materjal, peaasjalikult vanad seaduseraamatud. Arhiivist olla vist osalt kirjavahetust kaduma läinud 1917 a. revol. Ajal, kui vallaraamatud olid üle võetud. Enne on arhiiv asunud pööningul kastis, nüüd asub koosolekute saalis, puukapis. Vallamaja on puumaja. Arhiivi suurus umbes 8 j. meetrit. Korraldatud on arhiiv küsimuste kaupa.
Järvakandi valla arhiiv.
Nimekiri on olemas, selle järele on arhiivis:
Elanikkude nimekirjad 1850-1928
Nõukogu otsused ja volimeeste prot. raam. 1867-1875 ja 1890-1929
Vallavalitsuse otsused 1892-1923
Kassaraamatud 1889-1928
Kviitungiraamatud 1894-1929
Maksumaksjate nimekirjad 1897-1928
Magasi nimekirjad 1870-1910
Lauaregister 1873-1929
Passiraamatud 1868-1927
Kirjakogud 1874-1928
Seadused ja juhtnöörid 1860-1889
Pääle selle mitmesugust trükitud materjali. Vallaamentnikkude teadmise järele midagi hävinenud ei ole. Arhiivi suurus umbes 7 j. meetrit. Arhiiv asub kivimajas, vallakantseleis puukapis.
Kehtna valla arhiiv.
Nimekirja järele leidub arhiivis:
Jaoskonna magasi raamatud 1870-1904
Kassaraamatud 1867-1929
Maksude raamatud 1871-1928
Lauajuhend 1883-1929
Volimeeste ja täiskogu prot. raamatud 1866-1930
Kviitungi raamatud 1891-1929
Kassa väljaminekuid tõendavad dokum. 1906-1929
Isikutunnistuste väljaandm. raam. 1867-1922
Mitmesugused raamatud (perekonna revisjonid jne) 1873-1929
Kirjakogud ja aktid 1889-1926
Kubermangu Teataja 1852-1905
II Vallakohtu arhiiv.
Raharaamatud 1891-1923
Lauajuhendid 1891 – 1926
Väljaläinud kirjad 1871-1873
Aktid ja kirjakogud 1890-1926
Vallakohtu protok. Raamatud 1871-1925
Mitmesugused raamatud 1871-1926
Arhiiv on korraldatud küsimuste kaupa. Kaduma läinud vanemast ajast mõned raam., mis nimelt ja kuidas ei teata. Arhiivi suurus umbes 8 j. m. Hoiukohaks puukapp, mis asub kantseleis, kivimajas.
Kabala valla arhiiv
Nimekirja järele leidub arhiivis:
Volimeeste protokolli raamatud 1866-1891
Laua register 1874-1891
Passi laua register 1871-1891
Valla kassa raamatud 1867-1892
Elanikkude nimekirjad 1870-1889
Mitmesugused protokollid ja nimekirj. 1870-1889.
Kuna 1892 aastast on Kabala ühes Kuusikuga ühendatud Rapla vallaga, siis sellest ajast Kabala arhiivis materjali ei leidu, alles 1928 on ta uuesti iseseisvaks vallaks saanud. Ka vanemast ajast olla vist osalt materjali kaduma läinud, aga ei teata kunas ja kuidas. Arhiivi suurus umbes 4 j. meetrit. On registratuurkord. Arhiiv asub vallamaja kantseleis puukapis. Maja on kaunis vana puumaja.
Koolide arhiivides ei leidu ka midagi tähtsat. Mõnes koolis, nagu Seli, Sikeldi ja Jalase koolid, ei leidunud üldse mingisuguseid vanemaid dokumente. Kuna kooliõpetajad on enamasti ainult mõned aastad kohalistes koolides töötanud, siis nad ka ei tea, kuhu materjal jäänud. Kabala algkooli arhiivis leidsin. Koolikohtu protokolli raamatu aastaist 1867-1923, mõned aastad aga vahelt puuduvad. Siis leidus veel sissetulnud kirju 1892-1915 a. On ka kooli kroonika, seda on aga alles mõne aasta eest kirjutama hakatud. Pääle selle leidub veel vanu kooli päevaraamatuid. Terviselehti jne. Arhivi suurus on umbes 1j. meeter. Koolimaja on kivimaja, endine mõisa härrastemaja. Arhiiv asub kantseleis puukapis.
Kodila algkooli arhiivis leiduvad ainult mõned sissetulnud kirjad ja kooli kroonika, mis mõne aasta eest alatud. Kõik arhiivi kuuluvad dokumendid olla 1921. aastal, mil Kodila kooliõpetaja Aug. Riismann kommunistilise tegevuse eest vangistati, ka ära viidud.
Rapla algkooli arhiivis leidub koolikohtu protokolli raamat 1874-1907 (mõned aastad puuduvad) ja kirju 1916 ja 1917 aastast.
Alu algkooli arhiivis leidub koolikohtu protokolli raamat 1874-1908. Kirjad 1890-1909. Leidub veel päeva raamatuid ja õpilaste nimekirju. Kõik kokku teeb välja vaevalt 1 j. meetr. Kooliõpetaja A. Tiismann’i ajal olla kirjutatud ka kooli kroonikat „Alu koolimaja põhiraamat“. J. Uustalu Alus kooliõpetajaks olles olla see veel alles olnud, aga nüüd kadunud.
Kõik alles olev materjal asub koolimajas ühes kõrvalises toas puukapis. Koolimaja on endine Alu härrastemaja, kolmekordne kivimaja.
Valtu algkooli arhiivis leidub koolikohtu protokolli raamat. 1889-1909 ja kirju ja instruktsioone 1892-1911 ja 1916. Asuvad ühes klassis puukapis. Koolimaja on kivimaja. Kroonikat ei ole.
Järvakandi algkoolis.
Vallakooli ajast leidub ainult koolikohtu protokolli raamat aastast 1874-1898. Ministeeriumi kooli ajast on alles kooli k. protokolli raamat 1898 (sel aastal asutati kool) – 1917. Ka kirjavahetus samast ajast. Siis veel kooli päevaraamatuid ja nimekirju. Suurus umbes 1 ½ j. meetr. Arhiiv asub kantseleis puukapis. Koolikroonikat ei ole.
Raiküla kooli arhiivis leidub: koolikohtu protokolli raamat 1874.-1905. a. Sissetulnud kirjad 1890.-1896 ja 1917 a. Siis veel päevaraamatuid ja nimekirju ning kooli kroonika, mis alatud mõne aasta eest. Arhiivi suurus ½ j. meetr. Asub nagu eelmisedki kantseleis puukapis kivimajas.
Hagudi koolis leidsin ainult protokolli raamatu 1876-1900 a.
Kehtnas ei leidunud koolõpetajaid koolist ja ei näinud ka arhiivi, aga vaevalt säälgi midagi väärtuslikku leidus.
Rapla Karskusseltsi arhiivis leidub: Protokolli raamat 1893-1907. aastani sellega kogu seltsi tegevuse aja kohta, kuna selts asutati 1893. aast ja suleti 1907 väheste liikmete arvu pärast, sest seltsi aktiivsemad tegelased olid 1905. a. järele sunnitud enamasti põgenema. Pääle selle leidub veel kirju 1897-1907. aruandeid j. m. Üldse materjali on vahest ½ j. meetr. suuruses. Arhiiv on praegu Rapla Tarbijateühisuse ärijuhi härra Rüütmanni käes.
Rapla Põllumeeste seltsi arhiivist on säilinud ainult Protokolli raamat 1898 (mil selts asutati) – 1917. Pääle selle veel aruandeid ja kirju samast ajast. Arhiiv on Rapla alevis elava agronoomi härra Gross’i käes.
Asutamisküsimuse juures räägitakse peaasjalikult sellest, kuidas inimesed katku järele, kui maa oli tühjaks jäänud, sisse rändasid.
Sikeldis veel hiljuti elanud keegi Viru Mihkel, kelle esivanemad pääle katku Virumaalt tulnud. (Madis Schmidt) Raela külla, Raikülas, tulnud pääle katku üks Suur Toomas, Võõras Ants ja Viljandimaalt üks Jaan ning Virumaalt Pearu. Nende järele hüütavad nende talusid veel praegu nende nimedega (Jaan Saariste)
Samuti olla Põhjasõja järele kasakaid siia jäänud, kelle järeltulijad veel praegu elada. Nii Palamullas olla üks Kasaka talu, kus elanud kasaka järeltulijad. (Jaan Martin) Ka Hagudis elanud mõned imelikud, paksude huultega inimesed, kes olla olnud kasakate järeltulijad, kes sõja järele siia tulnud (Madli Schmidt). Ka mõned üksikud teated on Soomest ja koguni Rootsist tulnud (Jüri Rüütmann) teine jälle, et tema esiema olnud soomlane, kes ühes perekonnaga Soomest siia tulnud. Millal, seda ei tea aga öelda (Madis Saarmann).
Sõdadest palju mälestusi rahvasuus pole säilinud. Vanemad sõjad on juba niivõrd kauges minevikus, et neist mälestused on sugupõlvede kestes kaunis tuhmiks jäänud. Uuema aja sõdadega pole aga olnud otseseid kokkupuutumisi.
Ühe sõja järele (jutustajad ei tea, missugune sõda see oli) olla käinud Vene kasakad, teise jutu järele poolakad, maad mööda röövimas ja tapmas. Nad olnud koledad, mustad mehed. Hobused olnud neil toredate hõbeplekiga löödud riistadega. Ühes talus, Woltus, olnud perenaine üksi kodus, kui riisujad tulnud. Ta põgenenud paasile. Ahi küdenud parajasti ja suits läinud perenaisele kurku. Ta hakanud läkastama. Üks kasakas öelnud: „Eta koška!“ Varsti pannud kasakad relvad nurka ja hakanud ahju ees kirpe otsima. Perenaine tulnud tasa alla, võtnud ühe mõõga ja tapnud kõik kasakad ära. (Ants Melja)
Krimmi sõja ajal käinud „inglismann“ Tallinna all ja pommitanud randa. Suurtüki mürin olnud Raplasse kuulda. (Mari Tamm) Ka Vene sõdurid olnud Krimmi sõja ajal taludes korteris. Igas talus 3-4 meest. Olnud väga lahked mehed ja teinud taludes tööd (Jaan Saariste) Mõnes kohas aga võtnud oma loaga loomi, mispärast peidetud loomi nende eest. Uhkel saunanaisel olnud valge lehm, kes kaugele näha olnud. Naine viinud lehma sohu ja katnud musta seelikuga kinni. (Mart Tõnson)
Krimmi sõja järele olnud taludes korteris n.n. „kolmik poisid“. Kes nad õieti olid, selle kohta ei teatud kindlalt vastust anda. Ühede jutu järele olid nad sõdurite lapse (Marie Lemberg), teiste järele sõjapõgenejate lapsed (Mari Telliskivi). Neid olnud korteris külades ja ka mõisas. Viimastes olla neid palju surnud kõhutõppe, olla olnud jutt, et neid meelega kihvtitati. (Marie Lemberg)
Katkudest rääkides ei tea jutustajad palju kunagi kindlasti öelda, kuna see katk on olnud. Ainult mõnel üksikul juhul teatakse nimetada, et katkust jutt, mis pääle Põhjasõda möllas.
Nagu juba asjaliste mälestuste juures tähendatud, leidub Rapla kihelkonnas palju kohti nimedega, nagu „Katku kalm“, „Kalmumägi“, „Surnumägi“ jne. Juba nende nimed näitavad, et need võivad olla katkuaegsed matusepaigad ja rahvatraditsioon teabki rääkida nende kohta, et nendesse maetud katku ajal inimesi. Neid surnud nii palju, et pole enam kaugeltki jätkunud surnuaedadest, vaid kus olnud kõrgem küngas, sinna asutatud matusepaik. Ka kirste pole jõutud enam teha, vaid inimesed aetud lihtsalt auku. (Mari Tamm ja Jaan Raba) Terved külad olnud välja surnud. Nii Lippe küla Raikülas olnud täiesti tühi ja esimeste inimestena pääle katku tulnud sinna üks juut ja üks mustlane, kelle järeltulijad veel praegu külas elada. (Jaan Haas)
Kuusikusse olla jäänud metsataludesse kaks peret. Iga hommiku nad huiganud vastamisi, et märki saada, kas teised veel elus. Ühel hommikul pole enam teisest perest vastust saadud. Vaatama minnes leitudki kogu pere surnult. (Madis Saarmann)
Tervele Läänemaale jäänud ka ainult kaks inimest, mees ja naine, need kogunud kõik varanduse kokku, mis nad surnuilt leidnud ja ehitanud Pärnu linna uuesti üles (mis olnud vist sõjas hukkunud) ning olnud Pärnu esimesteks kodanikkudeks. (Jaan Raba)
Katk ise olla liikunud ikka inimese kujul ümber. Kord liikunud ta halli vanamehena ja torganud kepiga inimesi, kes maganud, need keda ta puudutanud, surnud kohe ära. (Madli Schmidt)
Ühte veskisse, kus veskilised maganud, tulnud katk võõra, tundmata mehena, koputanud igaühele kepiga pähe ja läinud jälle ära. Hommikul olnud kõik veskilised surnud (Ants Einberg). Veel teisigi umbes samaseid jutte kuulsin, kuid et nad on ainult muinasjutud, siis pole mõtet neid rohkem esitada. Midagi muud enam tõsioludele vastavat aga kahjuks ei teatud katkudest rääkida.
Nälja- ja ikaldusaastaist teatakse kõige rohkem 1867 ja 1868 aast. viljaikaldust ja sellele järgnenud nälga. Eelmine suvi olnud vihmane, sellele järgnenud kuiv. Terve suve jooksul juba kevadest pääle, pole tulnud vihmatilkagi. Vili kõrbenud põllule, sõna otseses mõttes, ära. Midagi pole saanud niita, vaid vili kistud pihuga üles. (Jaan Martin)
Kartulid olnud oatera suurused. Neid pole muidu saanud tarvitada, kui raiutud katki ja tehtud neist mingisugune pudru. Juba poole talve ajal olnud leib otsas, varsti olnud ka magaskiaidad tühjad. Kevade, kui meri lahti läinud, toodud Venemaalt vilja. Sellegi Venemaalt toodud viljal olnud tõrva maik ja olnud roguski tükke täis. (Mihkel Saulep)
Algul räägitud, et see on kingitus, mille tõttu vilja ka palju võetud. Paari aasta pärast aga hakatud tagasi nõudma suurte protsentidega. (Jüri Pallas)
Paljud aga pole jõudnud maksta. Mõned vangistatud võla pärast (Jüri Rüütmann), mõnel võetud lehm võla katteks ära. (Kai Tiismann)
Mõnel pool pandud raha kokku ja mindud ise oma käe pääl vilja otsima. Nii üks jutustaja mäletab, et Paide taga käidud vilja toomas. (Juhan Mõisnik)
Iseäranis vaesematel olnud sõna tõsises mõttes nälg. Neile antud koolimajadest ja mõisast naela ja toobi viisi vilja, maisijahu ja kartulid. (Mari Maasing)
Woltus keegi saunamees olnud mitu päeva söömata, siis läinud külla, kus talle süüa antud. Varsti pärast söömist aga surnud ta kangete valude käes ära. (Madli Meeresmaa)
Nõgese ja ohaka supp olnud päris harilik toit, leivale pandud saepuru ja linaaganaid sekka. (Jaan Ots)
Mõnes talus, kus veel olnud rukkileiba, hoitud seda teomeestele kaasaandmiseks, kodus söödud kaeraleiba. (Leenu Luuberg)
Käidud kaugemal tööd otsimas, et raha saada vilja ostmiseks. Nii Alust käinud mehed Sindis kraave kaevamas. Palk olnud 10 rubla kuus. (Jüri Poltase)
Mõned vaesed käinud mõisas kartulimaad kündmas, mille eest saanud osa kartuleid omale. Järgmisel aastal saadud raudtee ehitamise juures tööd. See alanud küll juba eelmisel aastal, aga siis olnud Venemaalt töölised kaasa toodud, kuna olnud inseneridele öeldud, et siit töölisi ei saavat. Nähes aga, et kohalised talupojad suurtes salvedes käisid tööd otsimas, pole teisel aastal enam venelasi toodud. Selles töös saanud 30 kopikat päevast. (Jaan Martin)
Kerjajaid käinud sel ajal karjakaupa. Isegi vanad taluperemehed ja noored tublid mehed käinud kerjamas. (Mats Kuusmann)
Teisi suuremaid nälja-ja ikalduseaastaid rahvas ei mäleta. Ikaldusaastaid olla ju mõnikord olnud, kuid neist olla ikka üle saadud kergemini ja mingisuguseid suuremaid tagajärgi pole neil olnud. (Jüri Pallase, Jaan Martin)
Tähtsaid ja suuri võõraid pole Rapla peaaegu kunagi näinud. Vähemalt Vene valitsejaid ja suurvürste ei mäletata siin kunagi nähtud olevat. Küll on Raiküla mõisas Saksa riigikantsler Bismarck kord külaliseks olnud. Seegi aga olnud nii erateel, rahvaga pole tol mingisuguseid kokkupuuteid olnud, ning sellest külastusest teavad üldse ainult vähesed. Ta olla ka mõisa koplisse ühe tamme istutanud, mis veel praegu alles olla. (Jaan Raba)
Teistest „suurustest“ on siin ainult paari kuberneri nähtud. Nii olla kuberner Šahovskoi kord Rapla vallamajas käinud. Sellegi külaskäigu puhul pole midagi iseäralikku juhtunud. Rahvas aetud kokku vallamaja juure teda vastu võtma. Ta revideerinud ka vallaraamatuid, leidnud aga kõik korras olevat. (Jüri Pallase)
Teine kuberneri külaskäik on olnud 1906 aast. kuberner Korostovitši poolt Raiküla vallamajja. Kuna raiküla vald olnud 1905. aasta liikumises tuntud ühe „punasema“ vallana üldse, siis olla kuberner isiklikult tulnud selle vallaga lähemalt tutvuma. Kohaliku Haridusseltsi muusikakoor aga võtnud ta riigihümniga vastu. See olnud kubernerihärrale rõõmsaks üllatuseks ning ta olnud kõik aeg hääs tujus. Seda kasutanud kohalikud tegelased ja palunud Raikülasse ministeeriumikooli asutamise luba. See saadudki, ning pääle selle määranud kuberner veel teatud summa kooli asutamiseks. Kool alustanud tegevust 1908. aast. (Ants Isakõnnu)
Vanema aja kirikuõpetajaist ei ole kedagi, kes oleks ka pärastiste põlvede ajal veel rahva seas tuntud olnud. Praeguse vanema põlve mäletatavaist on Eduard Pontus Haller ja Karl Eduard Malm, kes on olnud just vastandid üksteisele ka rahva mälestuses kaunis hästi tuntud.
Haller, kes oli Rapla õpetajaks 1838-1864, on säilinud rahva mälestuses kaunis kurja ja toore mehena. Lapsi loetamas käies on ta neid, kes ei osanud, pannud põlvili ehk koguni mööda kõrvu andnud. (Madli Kumm)
Üks vaene kerjuspoiss, keda keegi pole õpetanud, kuna tal vanemaid ei olnud, saanud alati mööda nägu peksa. (Ann Kanarbik)
Juustest tutistamine olnud harilik (Mats Viljandi)
Iga laps, kes laua ette lugema läks, pidanud Halleril ümber põlve kinni hakkama. Sellest olnud tal püksipõlv päris läikima hõõrutud. (Mihkel Saulep)
Ka leerilapsi olla Haller sageli löönud. Kord olla poisid „streikima“ hakanud ja ei ole rehele läinud, kui aga igaüks Hallerilt paar lopsu mööda kõrvu ära saanud, siis läinud kõik ilusti tööle. (Mari Telliskivi)
Kirikus tukkujaid kärkinud ta alati nii, et kõrvad lukku. Kui tüdruk raisku läinud, siis pole enam lauale võtnud. (Madli Kumm)
Just vastupidised mälestused on säilinud Malmist. (Oli õpetajaks Raplas a. 1864-1901.) Ta olla olnud vaikne tagasihoidlik mees, ning katsunud kogudusega ikka hästi läbi saada. Lapsi katsunud meelitamisega õppima sundida. (Jüri Pallase)
Köstreist on Raplas kõige enam tuntud kujuks köster Karell (dr. Karelli vend) kes umbes 1840-60 aastani Rapla köstriks oli. Ta olnud hää laulja, kui kogudusel laul segamini läinud, siis olla Karell oma hääle isegi orelist üle tõstnud ja laulu jälle õigele viisile viinud. (Jüri Pallase)
Ta on ka kirikule oreli teinud, mis praegu asub vennastekoguduse palvemajas. (Jaan Martin)
Märkus: Köster Ludvig Karell oli Rapla köstriks 42 aastat. 1829-1871 aasta. Tema oli ka tuntud köstrikooliõpetajana. Sellel ajal oli leer 2 kuud, 1 kuu sügisel ja 1 kuu kevadel. Karell õpetas kõik leeripoisid ja -tüdrukud lugema ja andis ka kirjaoskuse algnäiteid. Kes leeri lõpus lugemist kätte ei saanud jäiti kinni järgmiseks leeriks. Tal oli ka nn köstrikool, kus andekamad ennast täiendasid, see kool oli erakooli tüüpi. Nendest köstriõpilastest said ka esimesed vallakoolide õpetajad. Kogu vallakoolide võrk kujunes välja just köster Karelli tegemise ajal Rapla kihelkonnas. Esimene kool asutati Järvakandis 1841 a ja viimased 1860-70 aasta vahel. Ka oli ta harrastanud mitmehäälilist laulu õppida leerilastele, et kirikus laul ilusam oleks. Köster Karelli kuju jääb püsima Rapla kihelkonna ajaloos, kui andeka muusikamehe ja köstrikooliõpetaja ning esimeste vallakoolide organiseerija kuju.
30.5.1960 Mart Tapupere, Rapla rajooni Kodu-uurimis toimkonna esimees. TA Ajaloo Instituudi mittekoosseisuline kaastööline.
Kooliõpetajaist on kõige enam tähelepanu vääriv ja vast ka õige omapärane kuju Alu kooli esimene õpetaja Ants Tiismann. Ta oli Alus kooliõpetajaks 1868-1871. a. Ta on ka Alust pärit olnud, läinud Tallinnasse apteekri õpilaseks, sääl hakanud huvi tundma misjonitöö vastu ning vist kellegi soovitusel läinud Šveitsi misjonikooli. Mõne aasta pärast saadetud ta Afrikasse misjonäriks. Säält tervislistel põhjustel kodumaale tagasi tulles ollagi ta olnud Alus kooliõpetajaks. Pärast Alust lahkumist läinud uuesti Afrikasse, kust mõne aja pärast kodumaale tulles Tallinna elama asunud, kus ka surnud. (Jaan Roosimann)
Koolis olla ta õpetanud ka vene ja saksa keelt ja päris hääde tagajärgedega. Ka olnud tal koolis laulukoor, millest ka noored inimesed osa võtsid. Ka pidanud ta noortele, kes koolieast juba väljas ja veel õppida tahtsid, kaks korda nädalas õhtukooli. Osavõtjaid olnud palju. (Jaan Martin)
Isegi tunnistused andnud ta oma õpilastele. Nägin üht tunnistust ühel ta endistest õpilastest, Jaan Roosimannil. Tunnistus oli eesti- ja saksakeelne ning ka pitsatiga varustatud. Ka kooli kroonikat olla ta pidanud, see aga on praegu kooli arhiivist kadunud. (Jaan Uustalu)
Mõnikord olla ta ka kirikus jutlust ütelnud, ning õpetaja jutluse kirjutanud alati üles. (Jaan Roosimann)
Mõisnikkest eriti „hulle“ Raplas ei tunta, aga on siiski mõned „väljapaistvamad“ tüübid. Vanemast, pärisorjuse ajast, on ainult paar säärast kuju, kes rahva meeles säilinud. Üks sääraseid on Ohekatsust Schmidt kas parun või von, seda ei teata enam). See olnud kuulus oma kahevõitlustega ning ümbruskonna mõisnikud hoidunud taga tülli sattumast. Talupojad peksnud ta ikka oma käega läbi ning öelnud: „Olen su jumal, härra ja kuningas“.
Põllul töötajaist naistest ja tüdrukutest valinud ta ikka nooremaid ja kenamaid välja ja viinud mõisa rohtaeda, kuhu tal selleks onn olnud ehitatud.
Kord alanud ta oma talupoegade vastu protsessi. Rapla õpetaja Eberhard ning ka Keava härra astunud talupoegade eest välja ja olnud silmnähtav, et ta kaotab. See vihastanud teda nii, et lasknud enese maha. (Jüri Pallase)
Teine väljapaistev isik vanemast ajast on Stahl Järvakandis. Tal olnud palju mõisaid ning ta olnud väga võimas ning ka kangekaelne. Alati teinud ta oma tahtmist. Tohise silla juures lasknud ta tee mõisa viljast läbi ajada. Kui tema killavoorgi läinud, siis pidanud teised kõik teed andma. (Madli Rüütja)
Oma mõisate ümbruses lasknud ta laiad, sirged teed ehitada ka soodest ja rabadest läbi. Järvakandi ümbrust iseloomustavad praegugi mitme km. Pikkuselt otsejoones minevad maanteed. Ka mõisale lasknud ta kivist valli ümber teha. Talupoegadele olnud aga äärmiselt vali. (Juhan Mõisnik)
Uuema aja mõisnikest (teoorjuse päivilt) on oma valjuse ja peksmistega kõige rohkem tuntud Kuusiku Otto von Lilienfeld, kes umbes 1825 ja 1860 vahel näib „tegutsenud“ olevat. Ta armastanud väga sõimata aga ka keppi tarvitanud meelsasti. Armsam sõna, millega ta oma alamaid kõnetanud, olnud – siga.
Kui keegi mõisa pargist läbi läinud ja ta vastu juhtunud tulema, siis vibutanud juba eemalt keppi ja karjunud: „Kus sa käid, kus sa käid, kas sa siga ei näe, kus maantee on!“ (Mats Kuusmann)
Kord mõisa puusepa poeg olnud pargi kohal jõe ääres õngitsemas. Härra näinud, kutsunud poisi oma juure ja peksnud teda kepiga kuni kepp lõhki, siis viinud lõhkise kepi poisi isa juure, öeldes: „Näe, su poiss lõhkus mu kepi ära.“
Kui Kuusikus aitu ehitatud olnud sääl saarlased tööl. Iga hommiku kella 9 ajal, kui härra välja tulnud, lasknud mehi peksta. Ühel hommikul mehed põgenenud selleks ajaks ära metsa. Härra küsimise pääle, kus mehed on, vastanud tööjuhataja, et põgenesid metsa, sest kardavad peksu. Seda kuuldes karjunud härra: „Siis ütle neile sigadele, et ma neid enam nii tihti ei peksa.“ (Jaan Ots)
Kõnetunnid olnud tal igapäev kella 8-9, ja kes hiljaks jäänud, seda ei ole võtnud enam jutule enne järgmist hommikut. Kirjutustoas olnud ukse juures plekk, sellel pidanud jutuletuleja seisma, kaugemale ei tohtinud astuda. (Mats Kuusmann)
Mõisaõuest läbi minnes pidanud kõik mütsi maha võtma. Kui mõni mütsiga läinud ja v. Lilienfeld näinud, siis karjunud: „Müts maha, kas ta sul pähe on kinni kasvanud?“ Sigade kari pole üldse tohtinud mõisa õuest läbi minna. (Jaan Ots)
Kuusiku härra vend, Kehtna v. Lilienfeld, ka nooremas eas olnud kuri. Kord üks teomees pole härgadel söögiajaks ikkeid kaelast ära võtnud. Härra juhtunud põllule tulema ja näinud seda, ta lasknud mehele omale ikked kaela panna ja andnud talle siis leivakoti ette, öeldes, „Söö nüüd!“ (Jaan Ots)
Vanemas eas ta aga muutunud palju paremaks ja jumalakartlikukski. Igal pühapäeval lasknud perele jumalateenistust pidada ning tööd ei tohtinud keegi pühapäeval teha. Kubjastel ja kiltritel pole ta isegi töölisi vanduda lubanud. Muudatus olla tulnud sellest et ta kord reisil olles olla merehädas olnud, ning siis tõotanud paremat elu hakata elama, kui pääseb. (Jaan Ots)
Halva kuulsuse omab ka Järvakandi parun Heinrich Taube, kes teoorjuse lõpul ja rendi ning taludeostu ajal Järvakandis olla elanud. Rendi ajal ja hiljem, kui enam keppi ei olnud luba karistada, määranud ta iga veiksemagi süüteo eest rahatrahvi. Kui rendist üks kopik puudunud, siis pole ta seda vastu võtnud, vaid saatnud haagikohtuniku juure maksma. (Jaan Raba)
Kui mõnel peremehel olnud noor naine, siis kutsunud selle renti maksma ja kirjutanud talle rendi tasa ka ilma maksmata. Ilusamad tüdrukud lasknud mõisa teenima tulla. Kui mõni tüdruk rikki läinud, siis ajanud kusagilt talust mõne peremehe välja ja andnud talu selle poisile, kes tüdrukuga abiellus. (Jaan Ots)
Neid parun Taube „siniverelisi“ poegi ja tütreid tuntakse Järvakandis praegugi veel mitmeid. Nende iseloomustavaks tunnuseks olla äärmiselt pillav eluviis ja luksusearmastus. (Mart Tõnson)
Parun Taube seaduslik poeg olla aga sama õel olnud kui isagi, pole rahvaga sugugi läbi saanud ja sellepärast müünudki mõisa ära. (Madli Rostok)
Hoopis vastupidise kuulsuse omavad aga Raiküla krahvid Keyserlingid. Iseäranis populaarne on esimene neist, krahv Alexander Keysenberg, kes Raiküla mõisa umbes 19. saj. keskel oma naisevennalt kindral Krankrinilt pärandanud. Tema ajal kaotatud peksmine. Kupjad ja aidamehed palunud, et krahvihärra lubagu ikka vahel veel keppi tarvitada. Krahvihärra aga vastanud: „Kas sina mõistma, sina ei tohtima kepp üldse käeski hoida, ammugi siis veel lüüa.“ (Jaan Saariste)
Rent olnud tema ajal väga odav ja teopäevi vähe, ta ise öelnud, et talle see tähtis ei olla, kui – palju vald talle sisse toob, vaid see, et vald temaga rahul on. Sellepärast, et ta nii pehmelt oma talupoegi kohelnud, olla teised mõisnikud teda tahtnud surmata. Nad olla ühel koosolekul sellest nõu pidanud, krahvi toapoiss Dahlberg aga olla seda kuulnud ja oma härra ühte kappi ära peitnud, kust teised teda otsida ei teadnud. Pääle selle olla krahv elanud tagasitõmbununa oma mõisas ning ainult harva läinud teiste seltskonda. (Adu Mätas)
Ka eelviimane Alu härra, Wilhelm Rud. V. Lilienfeld on rahvale endast hää mälestuse jätnud. Iseäranis talude müümise ja rendi ajal olla ta talupoegadele igasugu soodustusi andnud ning 1905 a. oma rahva eest seisnud. (Jaan Männart, Willem Kutsar)
Kuna pärisorjuse kadumisest möödunud võrdlemisi palju aega ja jutustajate vanemadki pole seda enam ise näinud, siis ei teata ka sellest midagi suuremat rääkida. Needki mõned üksikud juhtumised, mis teatakse, on mitme põlve jooksul edasi kantuna muutunud õige ebamäärasteks ja udusteks.
Peaasjalikult teatakse üksikuid juhtumisi inimeste müümisest ja koerte vastu vahetamisest. Nii olla ühe jutustaja vanaema Ohukatsus Schmidti ajal Saaremaalt jahikoera vastu vahetatud. (Jaan Kotsusild)
Ka Kuusikus ja Järvakandis teatakse inimeste müümisest. (Jaan Ots, Madli Rüütja)
Selis olla üks mees voki vastu vahetatud, sellepärast pandud talle ka priinimeks Vokk. (Mari Kubis)
Kuusikus olla üks härra lasknud suurematel süüdlastel seljanahast rihmu välja lõigata. (Tiiu Ots)
Huvitav, et sama juttu kuulsin ma ka Keilas, Käosolu mõisaomaniku parun Douglase kohta käivana.
Kuusikus viidud tollesama kurja härra ajal keegi naine, kel olnud veike laps, mõisa koerapoegi imetama. Mees koju tulles ja leides lapse nutmast, läinud järele ja leidnudki naise köögis istumas, teise rinna otsas teine kutsikas. Mees viskanud kutsikad vastu seina ja toonud naise ära. Teisel päeval aga viidud ta mõisa, võetud ta seljast rihmu ja saanud ka peksa. (Tiiu Ots)
Ka esimese öö õigust tarvitatud Järvakandis (Madli Rüütja), Alus (Jaan Ots) ja Ohekatsus (Jüri Pallase). Kui keegi võõrast vallast naise võtnud, siis saanud vaadi õlut, sest tõi inimese juure, noorik pidanud aga 3 ööd mõisas käima. (Madli Meeresmaa)
Kehtnas olla pärisorjuse lõpupoole, (ehk see võis ka olla juba teoorjuse ajal) küll pruuti pidanud härrale näha viima ning ta andnud pruudile toobi viina aga esimese öö õigust ei ole enam tarvitanud. (Jaan Ots)
Põgenemiste kohta ei teata öelda, kas need juhud, millest teatakse, on tulnud ette päris- või teoorjuse ajal. Teatakse aga, et on põgenetud peaasjalikult Rootsi. Ohekatsust olla üks sepp, Jüri, läinud jäärandadega üle jää Rootsi, mitme aasta pärast tulnud tagasi Tallinna ja elanud sääl vaba mehena (Mari Vähk).
Ühe jutustaja esiisa olla ka põgenenud ning sattunud ühele võõra riigi laevale, kus ta siis poole eluaega teeninud. Lõpuks tulnud kodumaale ja asunud Boldiskisse elama. (Mart Tõnson)
Järvakandi mõisa pargis asuvad kaks võlvitud keldrid. Üks neist on praegu sisse langenud, teises hoiavad asunikud oma kartulid. Nende otstarbet, milleks nad ehitatud, aga ei tee keegi. Traditsioon teab aga rääkida, et nad olla pärisorjuse aegsed piinakambrid. (Madli Rüütja)
1905 aastal kui mõisapõletajad ka neisse keldritesse tunginud, olla säält leitud luid, kuid pole saadud kindlaks teha, kas olnud need inimese või looma kondid. (Madli Gründorff)
Üheks pärisorjuse jäämiseks on olnud ka peksupost Rapla kiriku ees, mis on jutustajate lapsepõlves veel alles olnud, aga mida pole enam tarvitatud. Ennem on sääl aga pekstud tüdrukuid, kes lapse ära hukkanud. Kui aga tüdrukul olnud laps ja isa olnud teada, siis pidanud mõlemad kirikupostis seisma. Poiss joonud ennast harilikult purju, siis olnud julgem seista. (Anu Kitsapea)
Ka mõne muu süü eest peksetud kirikupostis mõnikord. Nii peksetud kord üht juuti, kes nii karjunud, et kõik rahvas kirikust välja jooksnud. Mõned ehmatanud endid päris rumalaks. (Jaan Tief)
Kirikupostis peksmise kombe kadumisest teatakse rääkida, et üks Baltimailt päritolev kunstnik olla sellest Peterburis pildi maalinud. Seda pilti juhtunud ka keisriproua nägema, ning talle seletatud, et Baltimaal pekstavat nii inimesi. Keisriproua keelanud säärase peksmise kohe ära. (Mari Kubis)
Talupoegade kohustused korralise teo näol olid harilikult igalpool ühesugused ning nende kohta midagi olulist öelda ei teata. Abiteo päevades on juba lahkuminekut, aga need pole ka ühes mõisas olnud alati kindlaks määratud, vaid neid nõutud vajaduse järele. Abiteo päevadeks olid harilikult sõnnikuveo-, külvi-, heina- ja lõikusepäevad. Kuna veel teisigi kohustusi mõnikord samadele päevadele langes, siis olnud mõnikord kogu pere mõisas. Perenaisel tulnud 6-7 leivakotti panna. Viljakoristamiseks läinud väga palju aega, kuna kõik vili, ka suivili, lõigatud sirbiga. Kõige selle tõttu jäänud oma töö tarvis väga vähe aega, seda pidi nagu varastatud ajast tehtama. Mõnikord lõigatud öösel kuuvalgel rukkist. (Madli Schmidt)
Enam-vähem üldisteks kohustusiks olid ka meestel viinaköögi päevad. Harilikult oli igast talust 2 meest 2 nädalat mõisas, ja korranädalad – igast talust tüdruk 4 nädalat mõisas. Pääle nende olid veel mitmed veiksemad kohustused, nagu lambaniitmise ja sulenoppimise päevad j.m.t. (Madli Schmidt)
Lambaid niites pidanud villa kõik kokku jätma, et seda varastada ei saa. Siiski tulnud tihti ette, et peidetud sukasäärde ja seeliku alla. Pärast aga otsitud läbi ja kui kätte saadud, siis olnud peks kindel. (Madli Gründorff)
Eriliseks kohustuseks naistel olnud veel ketrus ja kudumine. Need kohustused on juba eri mõisas olnud ka erisugused. Alus näiteks on nõutud 10 naela ketrust talve pääle, olgu siis linu ehk villu. Kangur olnud mõisas ise, sellepärast ka kudumist ei nõutud. (Mari Kubis)
Ohekatsus on ühel aastal kedratud leesik linu, teisel villu. Mõni aasta kootud aga kangaid. Kui ilusad lõngad olnud, siis saadud kinki, kui aga halvad, siis pidanud omast käest asemele tegema. Lõng pidanud nii peenike olema, et küüne ääre sisse tehtud august läbi jooksis. (Kai Tiismann)
Kuusikus tõmmatud aga lõnga vihk sõrmusest läbi. (Madli Kumm)
Selis proua võtnud ketrust vastu, piits käes, kui lõng olnud jäme, antud piitsaga üle selja ja lõng tagasi ning pidi omast käest asemele tegema. (Leenu Luuberg)
Kabalas ühel talvel kedratud leeski linu, millest pidu saama 10 n. lõnga, ja teisel leesik villu, millest pidi veel tegema 40 küünard riiet. Ühel perenaisel tulnud lõnga puudu, ta niitnud varsa ära ja teinud neist karvadest lõnga ning kudunud juure. Proua pole midagi aru saanud. (Mari Tamm)
Kehtnas olnud kedrata 5 naela linu ja 10 n. takku. (Mart Nääri)
Valtus kedratud leesik linu, teine villu. (Tiiu Susi)
Keavas kedratud 3 n. villu ja 21 n linu. Kududa olnud 2-3 pere pääle kokku üks kangas. (Madli Meeresmaa)
Järvakandis olnud kedrata üks talv leesik linu, teine talv takku. Järvakandis kestnud ka ketramine kuni rendiaja lõpuni, teistes mõisus aga jäänud juba teorendi kadumisega ära. (Mari Mätas)
Raikülas kedratud 3 n. villu ja 5 n. linu. Kangaid kudumas käinud saunanaised mõisas. (Jaan Haas)
Lõpupoole, kui ketramine juba üldiselt olnud kadunud, aga mõnes kohas veel lastud kedrata, siis antud selle eest koorem piirupuid. (Madli Kumm)
Üheks raskemaks kohustuseks on olnud veel rehepeks. Harilikult olnud iga öö tagant rehi, suuremaist taludest käidud igal rehel, veiksemaist igal teisel rehel. (Jüri Gutmann)
Järvakandis olnud aga iga öö rehi, üks öö suures mõisas, teine öö Lihu veskil (karjamõis). (Madli Gründorff)
Vilja varastamine rehe juures olnud harilik asi. Praegu igal mehel olnud oma kott, millega vilja eemale toimetatud. Kui tabatud, siis antud 20-25 hoopi. (Jaan Raba)
Kabalas mõisa pereemand käinud igapäev rehe ümber otsimas ja nuuskimas, kas mitte mõnda peidetud kotti kuskilt ei leia. (Jaan Aru)
Kui mõisa hooned tulekassasse üles võetud, siis keelatud öösine rehepeks ära, sest harilikult juhtunud rehepeksu juures väga palju tulikahjusid. Mõnikord süüdatud päris meelega. (Pearu Scheller)
Üheks raskemaks kohustuseks olnud ka vooriskäimised. Nii Ohekatsus olnud 2 voor aastas, (Mari Vähk), Kabalas 3 (Jaan Aru) ja Järvakandis koguni 6 voori. (Madli Rüütja)
Iseäranis viinavoorid olnud rasked, kuna seda veetud harilikult kaugematesse linnadesse, nagu Narva ja Peterburigi. Pidanud kodust välja minema mitmeks nädalaks ja selleks ajaks ka toidumoona kaasa võtma. Mõnedel, kellel kehvem hobune, väsinud hobune teel ära. Koju jõudes saanud veel peksa päälegi. (Mari Kutsar)
Kui teoorjuse ajal kohustused mõisa vastu olid pea igas mõisas enam-vähem ühtlased, siis segarendi ajal nõutavad kohustused olid pea igas mõisas erisugused ja seda peaasjalikult just nõuetavate päevade arvu suhtes.
Toon siin teoorjuse nõudmised segarendi ajal mõnes mõisas. Kas nad aga täpselt üles loetud, ei või olla kindel, võib-olla unustati mõni kohustus nimetamata. Valtus on nõutud 6 päeva kohalt 2 postivahet rukkist lõigata, 4 suivilja, 4 heinapäeva, 5 sõnnikuveo päeva, 10 kartulivõtmise päeva ja 2 Tallinna voori. (Mari Kutsar)
Algul pole Valtus tegu üldse nõutud, kuna olnud keisriproua mõis. Makstud ainult 65 rbl renti. Pärast, kui parun Stockelberg ta ära ostnud, pandud tegu juure. (Jaan Romulus)
Kuusikul on algul olnud 50 rbl. raha, 10 vakamaad rukkist lõigata, 5 kartuli päeva kevadel, 5 sügisel, 5 suivilja-, 5 rehe- ja 2 sõnnikuveo päeva ning veel heina postivahed. Härra tahtnud algul teha kontrahti niikauaks kui ta elab, keegi aga pole julgenud, teinud ainult ühe aasta pääle. Järgmisel aastal aga pandud juba 15 rbl. renti juure. (Mats Kuusmann)
Kehtnas on nõutud 15 kartuli-, 5 suivilja- ja 5 sõnnikuvedamise päeva, 4 postvahet heina teha ja 1 ½ postivahet rukkist lõigata ning 2 viinavoori. Pääle selle aga pidanud veel 6 sülda puid lõikama. (Jaan Tief)
Sääraseid erilisi kohustusi on teisteski mõisas nõutud. Nii Järvakandis pääle hariliku teo nõutud veel leheriisumise ja kivikorjamise päevi. Keavas on peremehed pidanud ilusate ilmadega käima vilja hakke kuivatamas. (Madli Meeresmaa)
Viljarendi kohta palju ei mäletata kui palju pidi antama. Ainult kuusikus teatakse, et on nõutud 6 tündrid rukkeid, 6 tündr. otri ja 6 tündr. kaeru. 6 päeva koha eest. (Mari Rink)
Andamite kohta, mis sügisel, Mihklipäeval, pidi mõisa viima, on jälle igal mõisal erinõudmised olnud.
Kabalas on nõutud 1 kaheaastane lammas, 2 ani, 10 muna ja 1 neljavakaline kott. (Ants Einberg)
Alus on viidud 2 kana, 10 muna, 1 kolmeaastane oinas ja 10 naela rasva (Jaan Uustalu)
Kehtnas on viidud 1 viljakott, köis, 1 kana, 10 muna, 10 toopi jõhvikaid ja 10 toopi pohli. (Mart Nääri)
Järvakandis on pääle harilikkude andamite veel pidanud viima 10 toopi kadakamarju. Neid söödetud Saksamaa lammastele. (Madli Rostok)
Pääle andamite mõisale olnud kombeks ka vahimehele selle eest, et ta käinud käsku andmas, anda igaks jõuluks 2 vorsti ja kann õlut. Jõulu eel ta käinud talust tallu, õlleankur ja vorstikott vankris. (Jaan Esop)
Õpetajale pidanud viima iga aasta 3 naela villu ja igast viljast 9 toopi. Pääle selle pidanud tegema igast perest kirikumõisale ühe heina -ja ühe rukkilõikuse päeva. (Ants Rakles)
Ka leerimaks olnud natuuras. Selleks nõutud kana, 10 muna, 3 naela linu ja koorem puid. Puude eest võinud ka raha maksta. (Madli Kumm, Madli Rüütja)
Omapäraseks teoorjuseks olnud aga leerilastelt nõutud töö. Igapäev pidanud 3 tundi õpetajal tööl käima. Tüdrukud kedranud, kudunud ja noppinud sulgi. Mõned olnud köögis teenijal abiks. (Madli Schmidt)
Poistel olnud aga palju raskem töö. Need pidanud sõnnikut laudast välja ajama, hagu raiduma ja rehel käima. (Mihkel Reenu)
Ainult „kärakupjaid“ pole tööle saadetud. Nendeks olnud paremad ja korralikumad õpilased ning nad olnud teiste järelvaatajad. Halleri ajal olnud kord leeris üks tüdruku tütar. Ta olnud äärmiselt korralik ja hää õppija, aga Haller pole teda siiski „kärakupjaks“ pannud, öelnud vaid: „Ega kitse või kärneriks panna!“ (Mari Kubis)
Õp. Malmi ajal pole enam nii kõva sundust tööl käimiseks olnud. Siis, kui kutsar Mart tulnud tööle ajama, poisid põgenenud ära metsa. (Mihkel Reenu)
Pärastpoole hakatud nurisema töö nõudmise pärast. Iseäranis rehepeksu üle, kuna see oli ju must ja tolmune töö. Sellepärast jäetud ka töö nõudmine juba Malmi ajal ära. (Kai Nõmmküla)
Üheks teoorjuse aega kuuluvaks raskemaks kohustuseks oli nagu teada, ka nekrutite andmise kohustus. Harilikku abinõu sellest kohustusest pääseda – põgenemisest, on tarvitatud ka Raplas ohtrasti.
Nekrutiteks saadetud harilikult vaesemate inimeste lapsi, kuna mõisas olnud teatud arv kõiksugu „ametmehi“ kes kunagi ei läinud nekrutiks, ning ka taluperemehi ei võetud. (Mari Kubis)
Neid põgenejaid, kes katsusid pääseda, ja metsa jooksid, olnud mõnikord metsades väga palju liikumas. Neid nimetatud „kaabakateks“. (Jaan Tief)
Mõnikord käinud nad päeval metsataludes tööl, ööseks läinud jälle metsa magama. Säärastes metsataludes käidud neid ka tihti tabamas. (Madli Meeresmaa)
Just kinnivõtjate tuleku eel põgenedes tarvitatud talvel säärast trikki, et pandud pastlad tagurpidi jalga, siis tagaajajad pole aru saanud, et need põgeneja jäljed on. (Pääru Scheller)
Kuusikult jooksnud üks, kui tabama tuldud, talvel lumega palja jalu Kabala Jalasele, säält saanud ühest talust pastlad ja sukad jalga ning läinud edasi „Riiamaale“ kust alles 9 aasta pärast tagasi tulnud. (Mari Kubis)
Kuigi peksmine teoorjuse ajal oli harilik nähe igas mõisas, on mõned mõisad, loomulikult muidugi need, mis ka muidu olid kuulsad oma halvade sakstega, ka peksmises esirinnas. Raplas on üks sääraseid esirinnas sammujaid Järvakandi. Parun Taube kui ise väljale tulnud, siis laksnud kõik töölised järjest läbi peksta. Kord kiltril väsinud käsi ära, öelnud, et enam ei jõua, andku nüüd härra ise. Härra pole aga ise peksnud vaid käskinud edasi peksta, ise läinud minema. (Mats Viljandi)
Ka üks kubjas olla härrast eeskuju võttes harrastanud kommet töö algul kõik töölised läbi peksta. Üks tugev mees Saramiku sauna Jüri pole end kunagi peksta lasknud, vaid võtnud malaka kätte ähvardades vastu anda, selle jätnud kubjas alati vahele, alates peksmist, temast möödudes, järgmisega. (Jaan Raba)
Et oma valla mehed nii verejanulised pole olnud, siis parun toonud Jädiverest kaks kubjast, need pidanud päris röövlid olema, aga valitsejale pole see meeldinud, ja tema mõjutusel saadetud mehed varsti minema. (Juhan Mõisnik)
Valtus on iseäranis rängalt pekstud ühe valitseja, Paarmarm’i ajal. Valtu rentnikuks olnud keegi Glasenapp, see olnud ise tasane mehike, kes end palju asjadesse pole seganud, vaid kõik võim olnud valitseja käes, kes seda siis ka ohtralt tarvitanud. Kui inimene, keda peksti, karjunud, siis Paarmarm öelnud: „Andke talle hästi, tal on magus.“ (Leena Pihlakas)
Kui teomees hommikul natuke hiljaks jäänud, nii et ta nimi juba olnud ära hüütud, siis võinud olla kindel, et peks ootab. (Jaan Ollim)
Uue härrastemaja ehitamise ajal olnud igal teomehel kindel arv materjali päevas vedada, kes pole jõudnud ära vedada, saanud peksta. (Mari Kutsar)
Mõnikord saadud ka kõige väiksema süüteo eest rängalt peksa. Näiteks ühe jutustaja ema olnud tüdrukuks ja rukkeid kokku kandes jätnud kõrsi maha. Selle eest saanud nii peksa, et tal terve eluaeg olnud küür seljas. (Jaan Ollim)
Peksmise eest pidanud veel tänama. Üks mees, keda viljavarguse eest pekstud, haaranud puuhalu ja ähvardanud juures seisvat härrat tänamise asemel sellega. Ta tõmmatud uuesti maha ja antud veel 30 hoopi. (Jaan Ollim)
Üldse karistatud iga veiksemagi vastuhakkamise eest väga valjult. Kuusikus valitseja löönud üht meest üsna tühise asja pärast. Mees, kes parajasti hobust ette rakendanud, löönud loogaga vastu. Selle eest saadetud Siberisse, kust enam kunagi tagasi pole tulnud. (Madli Kumm)
Sama valitseja, teda hüütud „Kõveraks“, toimetanud teomehed hiljem „teise ilma“. Ta olnud nimelt äärmiselt toores ja peksnud väga inimesi. Teomehed otsustanud talle kord „hää keretäie“ anda. Pannud kasetohust näokatted ette ja läinud talle teele vastu, kui ta õhtul kusagilt tulnud. Peksmise juures aga tuul ajanud näokatted eest ära, siis pole aidanud muud, kui pidanud ta täitsa „vagaseks tegema“. Kuna teed mööda keegi tulnud, siis pidanud nad põgenema, enne kui teda täiesti ära said tappa. Valitseja palunud tulijat, et see teda mõisa viiks. See aga olnud ka üks oma mõisa töölistest, ja nähes kuidas lood, lõpetanud teiste töö sellega, et valitsejal kaelarätiku kõvasti ümber kõri tõmmanud. Hiljem saadud tapjad siiski teada, ja saadetud Siberi. (Mats Kuusmann)
On aga ka juhte ette tulnud, et säärased vastuhakkamised on lõppenud asjaomastele päris õnnelikult. Näiteks Raikülas olla olnud üks junkur Maks, too olla väga tige ja upsakas noorhärra olnud. (Jutustaja ei tea õieti, mis asjamees ta oli). Kord kui ta teomehi jälle ratsapiitsaga ilma suurema põhjuseta peksnud, tõmmanud need ta hobuse seljast maha ja andnud hää nahatäie. Krahv Keyserling pole aga teomeestele selles eest midagi teinud. (Jaan Raba)
Nagu teada, oli ju krahv Keyserling üldiselt tuntud hää saksana, mille tõttu jäi ka nii mõnigi „süütegu“ karistamata. Üldiselt pole aga ka Raikülagi jäänud peksmises teistest mõisust palju maha, kuna kupjad ja valitsejad juba selle eest hoolitsenud, et igaüks oma jao kätte saaks. (Jaan Sooriste)
Ühel kupjal olnud moeks väljale tulles küsida, kas keegi nägi, kes mööda läks. Neile, kes teadsid möödaminejaid, andnud kepiga üle selja, öeldes: „Ah teie vahite möödaminejaid ja ei tee tööd.“ (Kai Nõmmküla)
Raikülas on aga ka esinenud üks kubjas, kes olnud „valgeks vareseks“ teiste seas. Väljal teinud ta küll alati suurt kisa, sõimanud ja karjunud aga pole kunagi löönud. Kui valitseja või härra tulnud, siis keerutanud ka keppigi ja löönud mõnikord vastu kive ja puid, aga mitte kunagi inimeste pihta. Härra lähemale tulles, läinud sellele vastu ja seletanud, et rahvas ei kuula sõna, ta pidavat ikka keppi tarvitama. (Jaan Saariste)
Hoopis vastandiks viimati mainitule on olnud Alus üks kubjas, kellele inimese elugi pole olnud suurema väärtusega. Kord olla ta ühte vaimupoissi eriti vihkama hakanud. Kui see talle ükskord jälle midagi vastumeelset teinud, võtnud ta selle kinni ja sidunud nööriga hobuse sappa, ning kihutanud siis hobuse minema. Hobune jooksnud kuni poisist ainult verine lehatomp järele jäänud. Kubjas pole aga sellest väljagi teinud, vaid läinud rahulikult koju. Kui ta kohtusse viidud, öelnud: „Aulik kohus teeb ruttu, mul kodus vald tahab valitseda.“ Kohus arvanud aga siiski hoopis teisiti ja saatnud ta Siberisse. (Madis Saarmann)
Ka iga väiksemagi süüteo eest olnud karistuseks ikka jälle peksmine. Kui kaar polnud puhtalt niidetud, peksetud, (Madli Gründorff), kui kündmise juures vagu pole olnud sirge, jälle peksetud. (Mari Lemberg)
Kui teomees öösel mõisa viljas ehk ristikheinas hobust söötnud, (mis olnud harilikuks nähtuseks, kuna oli teomeeste oma huvides, et hobused oleks rammusad ning nendega korralikult saaks töötada) ning ta tabatud, saanud peksa. Kui aga hobune kehv olnud ja tööd teha pole jõudnud pekstud ka öeldes: „Sa laisk koer ei viitsi varastada.“ (Jaan Esop, Juhan Mõisnik)
Isegi kui mõni söömise juures tukkuma jäänud- ja seda tulnud tihti ette, kuna öösel oldi rehel ja päeval pidi jälle tööle minema – antud kepiga üle selja. (Juhan Mõisnik)
Peksupäevaks, mil suuremate süütegude eest nuheldud, olnud pea igas mõisas laupäev. (Jaan Tief) Kui peksumees inimlik olnud, siis löönud ikka nii, et hoobid läinud üle ja kepi ots vastu pinki. Mõni katsunud aga just nii lüüa, et hästi lõhkus. (Madli Riitja)
Hiljem, kui peks juba ametlikult kaotatud oli, siis valitsejad ja kupjad tarvitanud ikka veel mõnikord põllul keppi. (Mart Villart)
Järvakandis parun Taube pannud eksijad trahvi maksma kui peksuõigust enam ei olnud. Nii, kui teomees hommikul hiljaks jäänud, maksnud trahvi, kui teel vastutulejad ei jõudnud paruni vankri eest nii ruttu kõrvale keerata, maksnud jälle trahvi. (Adu Storsch)
Nagu harilikult igal pool, nii ka Rapla kihelkonna mõisuski on võetud nii üksikuid talusid, kui ka terveid külasid mõisa külge. Kuusikus on õige ammu, vist juba 30-dail aastail kaks küla, Kaarepää ja Otti, hävitatud ja maa mõisastatud. (Mats Kuusmann)
Ka Järvakandis olla vist juba esimesel talude mõisastamise hooajal lõhutud kaks küla, ühe asemele neist asutatud veski karjamõis. (Kai Isakõnnu)
Pääle selle lõhutud üks metsaääres asuv Säärekõnnu talu ära ja külvatud mets asemele (Madli Rostok), ning praeguse klaasivabriku asemelt lõhut samuti mitu talu. (Madli Rostok)
Kabalas võetud mõisa juures asuv küla mõisa alla ja talupoegadele antud veiksed kohad metsa äärest. Mõned perekonnad pole tahtnud välja minna, siis hakatud majasid lõhkuma veel perekondi sees olles, mille tõttu need pidanud välja kolima. (Anu Kanarbik, Jaan Aru)
Pääle selle lammutatud veel kaks üksikut talu, mis ka asunud mõisa lähedal. (Ants Valdmaru)
Alus mõisastatud vist 30-40 a. vahel Rugula küla ja hiljem veel kaks küla. (Jaan Martin)
Raikülas ka kaunis ammu mõisastatud Kaigepere küla, kuhu hiljem asutatud karjamõis. (Jaan Raba)
Samuti olla Valtus õige ammu üks küla lammutatud. (Jaan Romulus)
Kehtnas mõisastatud Räägu küla ja antud asemele praeguse Kalbu küla koht, kus enne olnud karjamõis. Sääl olnud väga lahjad põllud, aga pole saadud nuriseda, sest talud anti ikkagi asemele. (Mihkel Saulep)
Ohekatsus olla veel 70da aasta ümber võetud talusid mõisa külge. (Mari Vähk)
Ainult Kodilas ei ole talusid mõisastatud, sest olnud kroonu mõis. (Madis Saarmann)
Nagu harilikult igal pool, nii ka Raplas on kuuendiku kohtade omanikud teinud tegu kuni hilisema ajani. Raikülas on ka need kohad hiljem ära müüdud. (Jaan Raba)
Keavas aga, kui kuuendiku kohtade omanikud olla hakanud nõudma, et ka neil lubataks renti rahaga tasuda, olla parun Fersen nad taludest välja ajanud ja talud mõisa külge võtnud. Üldse olla parun Fersen harrastanud kohtadest väljaajamist ka veel uuemal ajal. Keavas olnud palju veikseid saunakohti, mis kuulunud mõisale. Nendest nõudnud ta töölisi mõisa ja kui nõudmist ei täidetud, siis ajanud perekonnad välja ja põletanud saunad ära. (Madli Meeresmaa)
Raharendi aeg on Rapla kihelkonnas ses olnud võrdlemisi lühike. Iseäranis mõnes mõisas on väga kaua nõutud teorenti, iseäranis Järvakandis. Peaasjalikult veikekoha pidajad teinud seal õige kaua teorenti!
Ka Kehtnas kestnud teorent kaua. Sääl talupojad ise pole tahtnud raharenti, kuna kurtnud, et ei ole raha maksta. (Mats Saulep)
Üldse kardetud raharendile siirdumist ja ohatud, et tegu sai ikka ära tehtud, aga mis nüüd saab, kust raha võtta. (Jaan Martin)
Et raha saada, käidud väljas tööl, nagu raudtee ehitamisel, sood kuivatamas ja mõisas, iseäranis vooris käidud raha eest. (Kai Tiismann, Jaan Esop)
Seli krahv olla rentnikud, kes pole korralikult maksnud, kohtadest välja ajanud. (Leenu Luuberg)
Samuti Järvakandis võetud ühel aastal „puhastus“ ette. Kõik need rentnikud, kes olnud kehvad maksjad, ehk kellega parun muidu läbi pole saanud, saadetud minema ja toodud Viljandimaalt uued rentnikud. (Mari Bachmann)
Alus aga jäetud rent mitmeks aastaks võlgu. Kord olla ühel mehel olnud juba mitu aastat rent maksmata. Härra kutsunud mehe mõisa ja öelnud: „Nüüd kustutame vanad võlad maha ja algame uuesti maksmist.“ (Jaan Männart)
Ka müüdud Alus talusid väga odavalt. Ühe aastaga müüdud kõik ära, ja ostjaiks olnud kõik omad peremehed. Müüdud umbes 1890. aasta ümber, kuna maad mõõdetud 1885. aastal. (Jaan Martin)
Raikülas samuti müüdud odavalt ja oma peremeestel olnud eesõigus osta. Kui endine omanik ise ära ostnud, siis saanud 50 rubl. odavamalt. Siiski pole algul juletud osta, sest raha olnud vähe ja kardetud, et see müümine, on pettus, kuna maa on kroonu oma ja mõisnikul pole õigust müüa. Selle tõttu tulnud ka algul mõned Viljandi mehed ostma. Kui aga nähtud, et need ostavad, siis ka omad hakanud ostma. Müümine olnud umbes 1880. a. paigu. (Jaan Raba)
Ka Kuusikus müüdud algul odavalt ja vana härra soovitanud osta varem, sest pärast minevat kalliks. Pärast olnudki veiksed kohad palju kallimad kui enne suured, aga just veikeste kohti omanikud pole algul ostnud, lootnud, et kroonu annab isegi kätte. (Mats Kuusmann)
Algul müüdud 50 rbl. tiin. Esimese talu ostnud, umbes 1880. aastal mõisa toapoiss Parka Mart. (Leenu Palm)
Kehtnasse olla tulnud kaunis palju mulke ja Vändra mehi ostma. Omad pole algul julgenud osta ja kehvematele härra pole tahtnud häämeelega müüagi. (Jaan Tief)
Keavasse tulnud võõraid ostjaid Tartumaalt. (Mari Maasing)
Selis ja Ohekatsus müüdud 90dail aastail. Neis mõisus olla müüdud väga kallilt, ja rahvas olnud vaene, mille tõttu tulnud ka väga palju võõraid ostjaid. Selis ostnud peaaegu pooled võõrad. (Jaan Esop)
Ohekatsus olla krahv öelnud: „Kas tulgu või mustlane ostma, kui ta aga paremini maksab.“ (Jaan Pikkam)
Ohekatsus ostetud kaunis hilja. Veel 1900 olnud mõned talud müümata. (Jaan Osmin)
Järvakandis olla parun Taube ise lasknud tulla võõraid mehi, kes talud kalliks ajanud, siis ka omad talupojad pidanud maksma sama hinna. Üldse tulnud aga palju võõraid sisse, sest pole jõutud nii kallilt osta. (Juhan Mõisnik)
Algul müüdud ainult suuri talusid, pärast aga olnud veiksed veel kallimad. (Adu Storsch)
Rahutuste ja vastuhakkamiste kohta vanemal ajal ei teadnud keegi midagi rääkida. Öeldi harilikult: „Kes siis julges vastu hakata!“ (Madli Schmidt)
„Mahtra sõjast“ teatakse rääkida, kuid see pole otseselt puutunud Rapla kihelkonna inimesi. Valtust olla siiski mõned üksikud mehed sääl käinud. (Mari Kutsar)
Ka Alus Palamulla külast kavatsetud minna Mahtra, aga jäädud hiljaks. (Jaan Martin)
Seli krahv olla oma mehi väga kiitnud, et nad ei läinud Mahtrasse. (Jaan Esop)
Teoorjuse lõpupoole esinevad paar nõrka vastuhakkamise katset. Nii Kabalas nõutud öise rehepeksu kaotamist ja mehed pole läinud enam öösel rehele. Härra kutsunud aga haagikohtuniku kahe sõduriga mõisa ja lasknud anda igale mehele 100 hoopi. Terve söömavahe otsa olla peksetud. (Jaan Aru, Anu Kanarbik)
Ka Ohekatsus olla hiljem, kui juba mõnes mõisas öine rehepeks olnud kaotatud, töölised otsustanud mitte enam öösel rehele minna. Nad saadetud haagikohtuniku juure. Aga sääl nad otsustanud endid mitte peksta lasta ja varustanud endid suurte malakatega. Talitajal kästud üks meestest maha tõmmata, see pole julgenud, ka peksumees pole julgenud, ja mehed jäänudki peksmata. Pääle selle kaotatud öine rehepeks ka Ohekatsus. (Jaan Ollim)
Ohekatsus on talupojad rendi ajal nõudnud raharenti ja pole teopäivi teinud. Krahv ajanud nad kohtadest välja ja toonud võõrast vallast uued rentnikud. Mõnel perekonnal pole olnud kuhugi minna ja elanud suvel metsas puu all. (Kai Tiismann)
Algul, kui krahv Keyserling Raiküla mõisa omanikuks saanud, elanud ta ise Peterburis ja mõis olnud Kuusiku Otto v. Lilienfeldi ülemvalitsuse all. See, nagu ta juba omaski mõisas, oli tuntud väga kurja ja karmi härrana, olla ka Raiküla rahvast väga rõhunud. Rahvas pidanud nõu, kuidas sellest rõhumisest pääseda ja saatnud talitaja, keda hüütud „Kildemaa Jüriks“, Peterburi, keisrile kaebama. Mees pole säält aga enam kunagi tagasi tulnud. (Jaan Raba)
Nii kõlab üks variatsioon sellest jutust, teine aga, mis näib palju tõenäolisemana räägib, et nõupidamine olnud veiksemas ringis. Vandeseltsist võtnud osa ainult 4 meest ja peetud nõu minna kaebama krahv Keyserlingile. Kellegi äraandmise läbi saanud aga v. Lilienfeld sellest teada, ja mehed võetud kõik kinni ja viidud ära. Aasta pärast tulnud teised tagasi ja rääkinud, et nad olid Toompää vangimajas kinni. Kildemaa Jüri aga jäänud kadunuks. (Jaan Haas)
Paarkümmend aastat hiljem (nimetatud lugu juhtunud umbes 1840-tates aastates) viinud keegi Raiküla mees Toompääle ühte keldrisse puid. Sääl hakanud temaga ühest teisest keldrist läbi augu rääkima üks inimesesarnane olevus, kelle nägu olnud üleni karvadesse kasvanud ja sõrmeküüned tollipikkused. Ta öelnud, et ta olla Kildemaa Jüri, ta olla siin keldris vist juba mitukümmend aastat, ning palunud, et mees tema sugulastele teataks, kus ta asub. Mees teatanudki loost kadunu sugulastele ja muretsetud ametlik luba keldri läbiotsimiseks. Nüüd pole aga enam kedagi leitud. Saksad, kes asjast ka teada saanud, toimetanud mehe kõrvale või tapnud ära. (Jaan Haas, Jaan Raba)
Sellest jutustusest põhineb tõsioludel küll ainult pool, teine aga, leiust Toompääl, on kaunis legendaarne ning jutustajad isegi kahtlevad, kas see tõsioludele vastab.
Ka Kildemaa talul lasuda sest saadik, kui säält vangistatu perekond välja aeti, mingi needus. Algul antud ta kaebajale, see aga pole seal kuigi kaua saanud elada, pidanud talu käest andma, sest pole suutnud renti maksta. Ka hilisemadki omanikud kiratsenud ainult mõned aastad ja lahkunud jälle, ning praegustki ähvardavat pankrott. (Jaan Raba)
Suurem väljarändamise palavik on olnud 1860. aasta ümber. Väljarändajaks on olnud peaasjalikult vaesem rahvas, ning on mindud Krimmi ja Kaukasusse. Mõned, kes pole jõudnud minna, toodud teelt vangitapiga tagasi. Teised tulnud jälle ise. Valitsenud kuuldused, et väljarändajail minna halvasti, kuigi algul olnud jutt, et kroonu omal kulul viib. (Jaan Raba, Adu Mätas)
Köster Karell teinud laulu väljarändajatele, milles hoiatanud rahvast kergemeelse kodumaalt lahkumise eest. (Madli Schmidt)
Suurmal arvul rännatud välja just neist valdadest, kus rahva olukord olnud viletsam, nagu Seli, Ohekatsu, Järvakandi ja Kehtna, kuna Alus ja Raikülas olnud väljarändajate arv märksa veiksem. (Jaan Pallas, Mats Saulep)
Umbes paarkümmend aastat hiljem on jälle rännatud, aga siis juba veiksemal arvul. (Madli Schmidt)
Otseselt Maltsveti liikumisega ühenduses on ka mõned perekonnad rännanud, nagu keegi Mihkel Salm Kehtnast ja ka mõned teised. (Jüri Pallas)
Kuni teoorjuse lõpuni söödud üldiselt veel haganaleiba. Kui rukkeid tuulatud siis pandud rehealuse värav kinni, et tuult ei tuleks, ja sõelutud ainult õled välja. Möldrid olnud hädas, vili pole kuidagi kolust alla läinud. Kui magaskist vilja antud, siis antud ikka kott haganaid ka juure. (Jaan Koolmaa)
Leib olnud sellistest jahudest siis ka must nagu turvas. Teomeestel, kes terve nädal pidid väljas olema olnud leib nädala lõpul nii ära kuivanud, et põlenud nagu käsn. (Jaan Ots)
Kord üks poiss andunud koerale leiba, see veeretanud leivatükki ninaga ja urisenud. (Tiiu Ots)
Üldse olnud söögisedel tol ajal kaunis kehv. Teomehele pandud kaasa hagana leib, karbiga sool ja lähkriga kali. (Jaan Koolmaa)
Harilikuks toiduks olnud ka jahurokk, millele natuke haput piima sisse segatud. (Madli Meeresmaa)
Kapsaleent keedetud harilikult paar korda nädalas suur pajatäis valmis, mida siis mitmeks päevaks jätkunud. (Leenu Pihlakas) Liha aga olnud maiustoit, mida ainult pühapäeva hommikul antud. Isegi silku tarvitatud veel väga vähe. (Jaan Koolmaa)
Kartuleid jätkunud ainult sügiseks. Neilgi tihti pandud ainult koored seemneks. (Madli Gründorff)
Tangu pole üldse olnud, selle asemel tarvitatud kaerajahu. (Madli Kumm)
Elamuteks olid harilikult tahumata palkidest ja õlgkatusega ning ilma korstnata rehetared. Uks olnud edasitagasi liikatav, päeval lükatud ta praokile, et valgust sisse tuleks. Ka aknaid pole vanemal ajal üldse olnud. (Jaan Martin)
Korstnaga majasid hakatud ehitama 1850 ja 80 vahel. Alus on ehitatud esimesed korstnaga majad 1880 a ümber. (Mart Villart)
Palamulla külas ehitatud esimene korstnaga maja 1884. aastal. (Jaan Martin)
Algul pole juletud ehitada korstnaga maju, kardetud, et vili ei kuiva ära, kui suits välja lasta. (Jaan London)
Muuseas, praegugi leidub veel Rapla kihelkonnas suitsutaresid.
Rautatud reed ja vankrid tulnud tarvitusele umbes läinud sajandi 60dail aastail. Üks jutustajaist (Ants Valdmann) mäletab, et ta olnud umbes 14 aastane, kui Kabala külas tehtud esimene rautatud vanker. See olnud Pehkla peremehel. Mees olnud väga uhke, kui esimest korda rautatud vankriga kirikusse sõitnud. (Ants Valdmann)
Maakündmiseks tarvitatud vannasatra, ehk nagu teda rahvasuus nimetatud „seanina“. Harkatra pole saanud tarvitada õhukese ja paese mullakihi tõttu. Äkked olnud puupulkadega. Mõnel metsamaal leidunud veel mineviku jäänusena ka karuäkkeid. (Mihkel Saulep)
Kohtutest tunneb rahvas kõige rohkem valla-ja haagikohtuid, millistega tal olnud kõige rohkem kokkupuuteid. Ja nendegi kohtute esinemisest mäletatakse peaasjalikult juhte, kus karistuseks määratud peks.
Vallakohtus antud ka veel kuni 25 hoopi vitsu. Peaasjalikult saanud peksta varguse eest, aga ka selleski peksus olnud mitu liiki. Mõisa asjade ehk kraami varguse eest olnud karistus raskem kui talupoegile kuuluvate asjade varguse eest. Üks mees Raikülas varastanud mõisa kuhjast kartuleid. Vargus tulnud avalikuks ja kahtlus langenud temale. Ta öelnud aga, et ta küll olla kartuleid varastanud, aga mitte mõisa vaid talupoja kuhjast. Talle mõistetudki hoopis veiksem arv hoope. Mees aga tahtnud hoopis pääseda ja ostnud peksumehele ½ toopi. See siis löönudki ainult vastu pinki. Mees aga kiidelnud ise pärast oma peksust ilmajäämisega. See läinud ka asjast huvitatute kõrvu, ja mehele lastud uuesti oma määratud karistus anda, aga nüüd juba vahimehe juuresolekul.
Üldse olnud kombeks osta peksumehele ½ toopi, siis see löönud ka ainult moe pärast, ise aga käskinud kõvasti karjuda. (Jaan Haas)
Paljuid pekstud ka selle eest, et pearaha ei jõudnud ära maksta. (Jaan Martin)
Ei olla tahetud aga häämeelega vitsu anda neile, kellest loodetud saada valla ametnikke, sest pekstud isik pole enam kõlbanud valla ametisse. (Adu Mätas)
Mõnikord vallakohtunikud näidanud ka oma võimu kõrgemategi võimumeeste vastu. Alu valitseja saatnud kord 3 meest Rapla vallakohtusse peksta. Kohus aga saatnud mehed tagasi, öeldes, et valitsejal pole mingit õigust otsustada, kas mehed on peksu ära teeninud. Ja nii jäänudki mehed peksmata. (Jüri Pallase)
Talude ostu ajal Seli krahv Tiesenhausen saatnud vallakohtule teate, et kohus ütelgu talupoegadele senised rendilepingud üles. Talle vastatud, et ta palugu kohut viisakalt, et kohus ütleks üles, sest tal polla mingit õigust kohut käskida. Krahv saatnudki teise, märksa viisakama kirja. (Jüri Pallas)
Haagikohtunikkudest mõned mõistnud ikka parakrahve järele kohut. Iseäranis krahv Tiesenhausen pidanud neist alati kinni. Ingliste härra aga määranud küll teatud arvu hoope, aga ise läinud eemale ja käskinud peksumehel ruttu teha, sest ta ei tahtvat kisa kuulata. Peksumehel jäänud vabadus anda oma äranägemise järele. (Adu Mätas)
Väga õel haagikohtunik olnud ka Pahkla v. Bagen. Ta lasknud Kehtna mehi, kes Jüri Rummu sugulastena kohtu alla antud, muud süüd pole neil üldse olnud, väga rängasti nuhelda. (Jaan Tief)
Veneusku siirudumisest on Rapla kihelkonna keskkoht jäänud peaaegu puutumata, ehk kui on siirdutud, siis ainult üksikud isikud ehk perekonnad. Alus olla olnud rahva seas küll jutt, et kes läheb veneusku, saab hingemaad ning mitmesuguseid teisigi paremusi, aga see pole rahva pääle just mõjunud. (Jaan Martin)
Raikülast teatakse ainult üksikuid perekondi, kes on veneusu vastu võtnud. (Anu Järv)
Küll aga on veneusk levinud kihelkonna äärepoolsesi valdades ja just neis, mis asusid veneusu levitamise suurimatele keskkohtadele lähemal. Nii on Järvakandis ja iseäranis Lelle piiri poolses osas (Lelles asub vene kirik) olnud veneusku siirdumisi rohkesti. (Mats Saulep)
Ka Selis, mis samuti asub Hageri vene kiriku mõjupiirkonnas, leidub veneusulisi rohkesti. (Ants Rakles)
Kõige rohkem aga on veneusk levinud Ohekatsus. Sääl olla peaaegu pooled inimesed tervest vallast võtnud veneusu vastu.
Rohkamaa tallu ehitatud vene koolimaja ja hiljem ka kabel. Iga kahe nädala tagant käinud preester jumalateenistust pidamas. (Jaan Preiwerk)
Ka mööda talusid ja luteriusu koolimajasid käinud preester jutustamas ja meelitanud siis ka rahvast kõiksugu lubadustega. Esimeseks lubaduseks olnud hingemaa. Pühatus paljud selle tõttu jätnud rendi maksmata ja pole mõisasse tööle läinud, lootes isegi maad saada. Mõisnik ajanud nad selle eest kohtadest välja, hingemaad aga pole kuskilt antud. (Ants Weimann)
Mõnes kohas preester rääkinud, et ainult siis jäetakse rent ära, kui kogu vald veneusu vastu võtab. (Jaan Pikkam)
Väga selgelt väljendanud üks vana naine oma veneusku siirdumise põhjust, vastates preestri küsimisele, et ta oma saunaurtsikut ilma rendita tahab kätte saada, sellepärast võtab veneusu vastu. (Jaan Pikkam)
Mõned veneusku siirdunud ootanud jõuluks kingitust. (Mari Vähk)
Kuna Ohekatsugi on Märjamaa vene kiriku lähedas naabruses, siis võib siingi mõjuvaks teguriks veneusku siirdumisel pidada seda asjaolu.
Teisest küljest kõigis neis nimetatut mõisus on orjus olnud tuntavalt raskem kui teistes ning rahvas selle tõttu vaesem ja enam kurnatud, ning lootis siis ka veneusust paremusi. Päälegi on neiski valdades just vaesem kiht olnud vastuvõtlikum veneusule. (Jaan Preiverk)
Rapla vennastekogudus on õige vana. Palvemaja asub Rapla alevis. Koguduse algupäivil olnud väga suur huvi ta vastu ja liikmeid olnud palju. Jumalateenistused olnud kahesugused. Ühed, mis peetud harilikult pühapäeval pärast kirikut, olnud avalikud. Neist võinud osa võtta igaüks. Teised olnud kinnised, ainult oma liikmeile. Liikmeist olnud veel eraldatud lugejad. (Madli Kumm)
Koguduse juhiks olnud eestpaluja. Selle korjatud moona, kes hästi palju moona andnud, saanud ka kergemini lugejaks. (Jaan Raba)
Mõnikord käinud Raplas lugemas ka Koselt Gerzstein ja Bock, need olnud vist diakonid. (Jüri Pallase)
Mingisuguseid teisi usulisi liikumisi Raplas pole olnud.
Maltsveti liikumise ajal olla Raikülast keegi Soldari vanamees ka „valget laeva“ ootamas käinud. Olla aga ootamisest tüdinedes varsti tagasi tulnud. (Madis Soormann)
Teated hariduselu kohta Raplas algavad vallakoolide tekkimisega. Enne vallakoole või õigemini nende eelkäijaid nn mõisakoole on vaid mõned üksikud udused teated koolide kohta.
Rapla kiriku juures olla olnud mingisugune kiriku kool nii 19. saj. keskel. Vallakoolide tekkimise ajal olla ta kadunud. (Jüri Pallase) Lähemad teated temast aga puuduvad.
Siis on veel olnud mõned „erakoolid“ ainult teatud ringkonna laste jaoks. Nii Kehtnas on keegi „Rõue papa“ omas talus pidanud kooli oma sugulaste ja tuttavate lastele. (Mart Uus, Mari Telliskivi)
Umbes samasugune kool olnud ka Kabala mõisas, kus üks vana preili kubjaste, aidameeste ja teiste sääraste ametnikke lapsi õpetanud. (Ants Weltmann)
Harilikkudeks laste õpetajateks olnud aga igaühel oma vanemad. Õppimist kontrollimas käinud aga loetajad, kihelkonna- ja külaloetajad. Kihelkonna loetajaks olnud kaks vana taati Käära Jüri Raplast , ja Ranna Jaak Hagudist. Iseäranis viimane näib rahva seas hääs mälestuses olevat. (Jüri Gutmann, Anu Kitsapea)
Need loetajad käinud 2 korda aastas, kord talvel ja kord suvel. Kirikust öeldud harilikult kuhu külla loetaja läheb. Õpetaja ise käinud iga 3me aasta tagant lapsi katsumas. (Jaan Pikkam)
Pääle kihelkonna loetajate olnud veel küla loetajad. Nendes olnud harilikult külast mõned vanemad peremehed. (Mats Kuusmann)
Vallakoole eelkäijaks olid, nagu juba koolikohtu protokollist nägime, mõisakoolid. Rahva mälestuse järele pole nendes koolides käimine olnud sunduslik, ning selle tõttu neis olnud ka vähe lapsi. Harilikult jutustajad tähendavad ikka nende koolide kohta, et oli küll kool, aga tema polla käinud, sest vaesel pole aega koolis käia. (Tõnu Valpalu, Madli Kumm)
Üks sääraseid mõisakoole, millest protokolli raamat midagi ei teata, olnud Valtus parun Stackelbergi ajal. Ühede teadete järele olnud mõisas mõisaproua poolt ellukutsutud kool (Jaan Romulus), teiste järele pidanud parun omal kulul kooliõpetaja ametis, kes mööda külasid käinud lapsi õpetamas. Alles 1867 a. ehitatud koolimaja, parun andnud palgid ja vald ehitanud. (Ants Nelja)
Tütarlapsi pole algul kooli pandud, sest neile polla haridust tarvis. (Mari Kutsar)
Ka Raikülas on olnud krahv Keyserlingi poolt asutatud mõisakool hilisema liivaaugu teomaja kohal. (Jaan Haas)
Kehtnas olnud Vastja külas v. Lilienfeldi poolt asutatud kool, mille ta hiljem vallale üle andnud. (Mats Saulep)
Teisi mõisakoole rahvatraditsioon ei tunne, ehkki nagu Protokolli raamatust näha, neid ka teistes mõisus on olnud.
Alles 60dail ja 70dail aastail tekkinud juba vallakoolid, mis on sunduslikud kõigile. (Jaan Haas, Jüri Pallas)
Need on harilikult tekkinud endiste mõisakoolide asemele, ning on mõis ja vald kahepeale kokku ehitanud majad, jagades kohustusi nii, et mõis andis palgid ja vald ehitas. (Ants Rakles, Jüri Gutmann)
Neist kõigist koolidest on teistest märksa erinenud Alu kool, mille mõju pole jäänud mitte ainult kooliseinte vahele vaid on mõjunud ümberkaudsele rahvalegi ning iseäranis noortes inimestes äratanud vaimelisi huve, niipalju kui see tol korral võimalik. (Noorte kool 2 korda nädalas ja laulukoor). (Jüri Pallase, Jaan Roosimann)
Ärkamisaegseist tegelastest Raplas peab kõigepealt mainima tolleaegset Alu kooliõpetajat Jaan Uustalu. Ta on olnud tegev Eesti Aleksandrikooli abikomitee juhatuses sekretärina. Hiljem on olnud Rapla karskusseltsi ja Põllumeeste seltsi asutajaks liikmeks ja ka juhatuses. On ka korjanud vanavara, mille eest saanud Hurdalt tänukirja. Ka esimesel Tallinna laulupeol käinud.
Samuti Kabala mölder Küpree olnud Aleksandrikooli abikomitee esimees ja hiljem tegev teistes seltsides. (Jaan Uustalu)
Ka Valtu kooliõpetaja Juhan Väli olla olnud üks ärksamaid tegelasi. Võtnud samuti eelnimetatud abikomitee tegevusest osa ja asutanud laulukoori, mis aga varsti hingusele läinud. (Jaan Roosimann)
Ärkamisaegseist ettevõtteist Raplas tuleb pidada kõige tähtsamaks „Eesti Aleksandrikooli abikomitee“ asutamist 1876. Komiteel olnud umbes 20 liiget, kellest tähtsamad juba eelpool mainitud isikud. Raha korjatud peaasjalikult liikmemaksuga, pidudega ja näitemüükidega. (Jaan Uustalu)
Nii olla Kehtnas Kuusiku talu metsa all peetud mingisugune laulupidu võõraste lauljatega, millest sissetulek läinud Aleksandrikooli hääks. (Mart Uus)
Komitee lõpetanud tegevuse aastal 1879.
Ka mõningaid laulukoore on sel ajal asutatud, peaasjalikult küll koolides. Nii Valtu koolis asutatud laulukoor kooliõpetaja Väli juhatusel (Jaan Roosimann), samuti Kehtna koolis kooliõpetaja Liiveri juhatusel. (Mihkel Soulep)
Valtus olla asutatud ka meeskoor kooliõpetaja Väli, Jaan Roosimanni ja mõne teise algatusel.
Laulukoori asutamise idee tekkinud meestel õllelauas, kus otsustatud, et on kasulikum laulmas käia, kui kõrtsi minna. Laulukoor tegutsenud aga ainult ühe aasta, siis lagunenud. (Jaan Roosimann)
Vist pidasid mehed siiski paremaks kõrtsis käia.
Ka Ohekatsus olla olnud mingisugune karskuse- ja lauluselts vist kooliõpetaja Aleksander Einbergi juhatusel, kuid selle iga on vist nii lühikene olnud, et sellest palju ei teata. (Ants Remmelgas)
Hilisemal ajal tulevad juba tähtsamad seltsid, nagu Rapla karskuselt aastal 1893, mis tegutses kuni 1907, mil lagunes, kuna agaramad tegelased olid 1905. aasta sündmustest osavõtjatena sunnitud põgenema; ja Rapla Põllumeeste Selts aastal 1898. Viimane tegutseb veel praegugi. Mõlema seltsi asutajaiks ja juhtivaiks tegelasteks on olnud ühed ja samad isikud, nagu J. Maskim, J. Lensmann, H. Ja A. Martinsonid, (Jaan Lensmann) kellest aga pikkemalt rääkida tuleb ühenduses 1905. a.
Esimese ajalehena mäletatakse „Perno Postimeest“. Seda aga loetud õige vähe. Ainult mõnes üksikus talus olnud. Harilikult käidud teistest taludest sääl kuulamas, mis lehes uudist. (Mihkel Saulep)
Hilisemast ajast on „Eesti Postimees“ kaunis tuttav, seda lugenud peaasjalikult kooliõpetajad. Ka „Sakalat“, „Valgust“ ja „Virulast“ loetud kaunis palju. Hoopis vähe loetud aga „Tallinna sõpra“, see olnud ainult mõnel üksikul. (Jaak Roots)
Ka „Põllumees“ ja „Misjonileht“ käinud mõnes talus. Harilikult tellitud ajaleht mitme talu pääle. (Jaan Roosimann)
Kõige rohkem loetud „Ristirahva Pühapäevalehte“. Seda õpetaja kirikus soovitanud tellida ja tema läbi tellitudki kirikumõisa, kust siis igal pühapäeval ära toodud. (Jaan Männart)
Hiljem jäänud Pühapäeva lehe lugemine vähemaks, kuna hakatud rohkem teisi lugema. (Mihkel Saulep)
Venestuse tulekul antud kooliõpetajaile viss aastat aega vene keele õppimiseks. Selle aja sees korraldatud Tallinnas vene keele kursusi, millest kooliõpetajad olnud sunnitud osa võtma. Kes viie aasta möödumisel vene keelt polnud ära õppinud, need vallandatud. Raplas ei teata just otseseid juhte vallandamisest, küll aga läinud mõned ise ära, nagu Kabalas Toppmann.
Vene inspektoritest, kes koole revideerimas käinud, mäletatakse Jansoni ja Orlovi. Esimene neist olnud ise eestlane ning ka kaunis leplik. (Jaan Uustalu)
Orlov sellevastu olnud suur venestaja. Ta pole kunagi vene keele oskusega rahul olnud kursustel, kus ta olnud juhatajaks, ta püüdnud alati eestlasi naeruvääristada ja pilgata. (Jaak Roots, Jaan Nigosson)
Kohtuist tarvitatud ainult vallakohtus eesti keelt, aga kirjutaja pidanud siingi protokolli vene keeles kirjutama. (Jaak Roots)
Vallakirjutajaist tahetud vallandada Jaan Lensmann’i kes olnud tol ajal Järvakandi ja Valgu valdades kirjutajaks. Ta pääle kaevatud, et ta ei oskavat vene keelt, ja päälegi olla ta öelnud veneusku minejate kohta, et on hää, kui meie säärastest lestadest lahti saame. Kuna ta aga valdades olnud väga populaarne, siis vallad palunud ta eest, mille tagajärel jäetud ta ametisse edasi ja lubatud abiline võtta, kes vene keelt oskaks. (Jaan Lensmann)
Talurahva asjade komissarest suuri venestajaid Raplas ei tunta. Algul olnud üks vana mees, see pole ise oskanud eesti keelt, ajanud asju tõlgi abil ja pole üldse rahvaga suurt tegemist teinud. (Jaan Martin)
Siis olnud keegi Diagonov, see olnud ka päris leplik mees, kui vallakohtust peks kaotatud, siis ta tänanud jumalat, et sellest rämpsust ometi kord lahti sai. (Jüri Pallase)
Paremad mälestused on rahval talurahva asjade komissar Paul’ist. See olnud väga hää mees. Ohekatsu mehi, kes vene usku läinud, nimetanud ta „tippvenelasteks“. (Jaan London)
1905. aastal ta kubermangu valitsuses seisnud rahva eest ja selgitanud mässu põhjusi, öeldes, et eestlastel on sakslaste vastu juba rahvuslik viha, mis sajandeid kestnud, ja mille avalduseks olnud ka 1905. aasta liikumine. (Jüri Pallase)
Ka õpetaja Malm saanud venestusajal kannatada. Ta laulatanud ühe segapaari ja ristinud ühe veneusuliste lapse luteri usku, selle eest olnud kord 4 kuud, teine kord 6 kuud ametist tagandatud. (Jaan Saariste)
Tähtsamaks tegelasteks 1905. aasta liikumises Raplas, „kohalise armee kindraliks“, nagu tähendas üks liikumisest osavõtja , on olnud vallakirjutaja Joosep Maksim. Ta pole küll silma silmapaistvalt sageli avalikult esinenud, mis vist tingit sellest, et olles omavalitsuse ametnik ei tohtinud ta avalikult vastuollu sattuda valitsusvõimudega, seda energilisemalt tegutses ta aga „telgi taga“, olles kogu liikumise juhiks. Aasta lõpupoole, kui liikumine jõudis haripunktile, kui enam ei olnud tarvis rehkendada võimudega, on ta tihti esinenud ka avalikkudel koosolekuil, (Villem Kutsar) aga alati hoiatanud rahvast vägivalla eest. (Jüri Pallase)
Karistussalkade tulekul õnnestus tal põgeneda, nagu paljudel teistelgi. Nende kõikide kohta tehti tagaselja surmaotsus. Teised tulid sellest hoolimata mõne aasta pärast kodumaale tagasi, Maksim aga suri Taanis 1906. aastal. (Jaan Uudelt)
Teiseks tähtsamaks tegelaseks 1905. aasta liikumises on olnud taluperemees Jaan Lensmann Järvakandist, kes juba ärkamisaja lõpul agara seltskonnategelasena on esile kerkinud, ning 1905. aasta liikumisest esirinnas osa võtnud. Tal on olnud sidemed K. Pätsi ja J. Teemantiga, mille tõttu on olnud vahemeheks ideede ja mõtete edasiandmisel Tallinna ja Rapla vahel. Kohalikud mõisnikud ja pastor Girgensohn on teda pidanud kõige kardetumaks, kuna tal olla alati jätkunud julgust neile „häbematusi“ otse näkku öelda. Girgensohn nimetanud teda „Järvakandi vabariigi presidendiks“. (Jaan Lensmann)
Pääle nende kahe on veel rida teisi tegelasi, kes samuti mänginud juhtivat osa liikumises, esinedes peaasjalikult koosolekuil kõnelejatena ja rahva hulgas olukorra selgitajatena. Neist peaks mainima Valtu kooliõpetaja Hans Väli (ärkamisaja tegelase Juhan Väli poeg), Rapla Tarvitajateühisuse ärijuhti Hans Martinsoni (praegune riigikoguliige), tema venda Anton Martinsoni, Jaan Uudelti, Ants Saaristet j.m.t
Pääle nende, kes olid enam-vähem koondunud Rapla alevi kui keskuse ümber, on veel mõned, kes tegutsenud peaasjalikult valdades, jäädes muidugi ühendusse juhtivate tegelastega Raplas. Neist võiks mainida Kehtna vallakirjutajat Kildemann’i ja kooliõpetajat Juhan Orast ning Järvakandi ministeeriumikooli õpetajat Emil Gutmann’i. Viimane levitanud õpilaste hulgas keelatud kirjandust ja tutvustanud neid revolutsiooniliste ideedega. (Jaan Uudelt)
Et Rapla liikumise juhid nagu Maksim, Martinsonid, Lensmann j. t. olnud lähemalt tuttavad, mõned koguni hääd sõbrad, linnas asuvate tegelastega, peaasjalikult „Teataja“ ringkonnaga Tallinnas ja ka „Uudiste“ ringkonnaga Tartus, siis oldud ka Raplas kontaktiks liikumise käiguga linnades, ning alganud ka kohalikus tegelaskonnas elevus juba kevadtalvel. (Jaan Uudelt)
Peetud juba koosolekuid, ning nende järeldusena arenenud kokkupõrked mõisnikega. Nii Rapla vallamajas peetud koosolekul otsustatud nõnda Kuusiku V. Lilienfeldilt, et ta Kabala renditalude omanikkega teeks korraliku kontrahi, mis neid rohkem kindlustaks. V. Lilienfeld pole olnud sellega nõus. Teine kokkupõrge olnud Valtu parun Girandiga kooliõpetajate palga asjus. (Ants Isakõnnu)
Üldise „märgukirjade palaviku“ ajal ka Raplas peetud koosolekuid ja saadetud palvekiri. (Ants Isakõnnu)
Mõisates pole olnud aga mingisuguseid kokkupõrkeid ega streike. Ainult Ohekatsus olla sügisel mõisa kuuendikumehed otsustanud mitte enam tööle minna. See olnud ka ainult omavaheline otsus, ilma suurema kärata ja miitinguta. Pärast mehed aga hakanud kartma, et võib minna halvasti ja teinud kõik veedetud päevad tagant järele. (Mihkel Osmin)
Ka küünide põletamisi on tulnud ette õige vähe. Nii Kuusikus on sügissuvel põletatud masinarehi ja 2 küüni. Põletajaiks arvatud Nõmmküla kuuendikumeeste poegi, kuna kuuendikumehed olnud mõisaga tülis teopäevade pärast. Nad vangistatud ja üks neist surnudki vangis. (Jaan Ots)
Ka Kabalas põletatud üks küün. (Leenu Palm)
Järvakandis olla veel karistussalkade ajal põletatud kaks küüni (Madli Küütja), samuti Raikülas. Viimased põletanud keegi karistussalkade eest põgeneja. (Leenu Palm)
Kuna revolutsiooniline liikumine oktoobris ja novembris üldiselt hoogustus, siis on ta sel ajal Raplaski muutunud elavaks.
Sissejuhatuseks koosolekute ja miitingute seeriale on olnud 16. okt Tallinna turul langenud Karl Uudelt (Jaan Uudelti vend) matus 25 okt., mis kujunenud päris meeleavalduseks punaste lippude ja revolutsiooniliste lauludega. (Jaan Uudelt)
Novembris on peetud koosolekuid koolimajades ja vallamajades, millistel koosolekuil olnud ka saadikute valimised Tartu kongressile. Saadikuteks olnud Raiküla A. Saariste ja A. Isakõnnu, Raplast üheks saadikuks H. Martinson, teist ei mäletata. Järvakandist olnud ka üheks J. Lensmann. Tartus läinud Rapla saadikud kõik Teemandi parteisse. (Ants Isakõnnu)
„Rapla vallavalitsuse üleskutse“, mis ilmus tolleaegseis ajalehis ja milles kõiki Eestimaa valdu kutsuti oma saadikuid Tallinna saatma, et välja töötada maaomavalitsuse eelnõu kava, olnud Rapla Karskusseltsi ettevõte, mis Tallinnas „Teataja“ ringkonnaga asja lähemalt läbi arutades selle olla avaldanud. Ainult, et teisi valdu enam kaasa tõmmata antud selle vallavalitsuse üleskutse nimi.
Üldse olnudki Karskusselts juba enne 1905. aastat kogu revolutsioonilise liikumise tegelaskonna koondajaks ja ideede levitajaks, kuigi avalikkudel koosolekutel just otseselt pole oma sihtidega välja tuldud; selleks olnud kitsamas ringis oma koosolekud. Ometi olnud seltsi salajased sihid siiski niivõrd tuntud, et pastor Girgensohn vajalikuks pidanud „ausaid“ inimesi hoiatada selle seltsi eest. (Jaan Uudelt)
Novembri algul on peetud Valtu koolimajas koosolek, kus kõnelenud kooliõpetaja Väli, J. Uudelt ja J. Lensmann. Sääl koosolekul otsustatud ka nekrute mitte anda ja kui politsei tuleb neid püüdma, siis talle relvadega vastu astuda. (Villem Kutsar)
Järvakandi vallamajas peetud ka novembris koosolek, kus otsustatud nõuda koolides eest keelt, ja Järvakandi ministeeriumikooli juhataja, kes olla olnud umbekeelne venelane, vallandada. Pääle selle nõutud üldist valimisõigust ja esitatud teisigi tol ajal harilikke nõudmisi. (Jaan Lensmann)
Suurem rahvakoosolek olla peetud Rapla pritsimajas, kuna vallavanem J. Suurtoll olla keeldunud selleks vallamaja saali andmast. Sel koosolekul olla kõnedega esinenud J. Maksim, J. Lensmann ja mõned võõrad. Maksim olla hoiatanud rahvast vägivalda tarvitamast. (Jüri Pallase)
Rapla vallamajas olla ka peetud vallatäiskogu koosolek, kus tehtud otsusi eesti keele nõudmise üldise valimisõiguse ja maksude korraliku jagamise kohta, aga vallavanem olla koosolekult koju sõites hakanud kartma, et sellistel otsustel võivad halvad tagajärjed olla, tulnud tagasi ja põletanud koosoleku protokolli, mis veel nööri raamatusse ei olnud kantud, ära. (Jüri Suurtall)
Samuti olla olnud Kehtnas vallatäiskogu koosolek, mille protokoll ka enne karistussalkade tulekut ära põletatud. Sellegi koosolekul olnud umbes samad nõudmised, nagu Raplaski. (Mihkel Saulep)
Ka Järvakandi ministeeriumikooli vanemate õpilaste hulgas olla olnud käärimisi. Keisri pildid kistud seintelt maha, ja osa õpilasi tulnud koolist ära, konflikti tõttu koolijuhataja Zopkiniga. Kui neid aga koolist välja heita ähvardatud, siis läinud tagasi. (Jaan Lensmann)
Karistussalkade ajal olla kaks Järvakandi kooli õpilast, vennad Reimannid, vangistatud, lastud aga kohe vabaks. (Jaan Saariste)
Revolutsiooniliste ideede ning kirjanduse levitajaks olnud kooliõpetaja Emil Gutmann. (Jaan Uudelt)
„Musta saja“ hirm.
Peab ära märkima, et Raplas tuntakse „musta saja“ all peaasjalikult mõisapõletajaid. Enamasti ikka kui küsisin midagi „musta saja“ üle, hakati rääkima mõisate põletamisest, kuidas siis ka taludes hirmul oldud. Öösel pole juletud magama heita, aknad maetud paksude riietega kinni, et tuld välja ei paistaks. (Anna Starkopf)
Mõnel pool ööbitud heinaküünis. Kraam olnud kõik kokku pandud, et metsa viia. (Mari Sokuta)
Mõnes kohas viidudki metsa säält aga varastatud jälle ära. (Mari Mätas)
Järvakandis räägitud, et „must sada“ tulla Valgu poolt, ja sääl olla juba külasid maha põletatud ja palju inimesi tapetud. (Kai Baumeister)
Päris „mustast sajast“, tollest tundmatust ähvardavast jõust, mis kusagil tegutseb, teati võrdlemisi vähe. Ainult mõnes kohas olla seatud üles signaalkelli ja lokulaudu ja muretsetud relvu et tarbekorral rüüstajatele vastu astuda. Needki ettevalmistused on põhjenenud peaasjalikult kuuldustele rüüstajate salgast, mis nagu teada, okt. lõpul mõnes Tallinna ümbruse mõisas käis. (Mihkel Saulep)
Päris korralik kaitsesalk korralikult relvastatud ja juhtidega on olnud Raikülas (Villem Kutsar) kuid nagu hiljem näeme, võttis see omale pärast hoopis teise ülesande.
Valtu parun Girard kutsunud kord peremehed mõisa, kostitanud neid teega, ning palunud neid et nad öösiti mõisat kaitsma tuleks, lubades ka neile abiks olla, kui küladesse rüüstajad tulevad. Peremeestele pole see ülesanne eriti meeldinud, üks neist, Ants Nelja tähendanud koguni, et saksad ka vahest võivad talupoegi hirmu all olla, nagu talupojad seni sakste hirmu all on olnud. Selle öö olla nad siiski mõisas olnud, pärast pole enam läinud. (Jaan Ollim)
Raplas tehti põletamiste ja lõhkumistega juba enne algust, kui linnast tulevad salgad kohale jõudsid. Nagu juba eelpool öeldud, oli Raikülas, peaasjalikult Raela küla taluperemeeste poegadest ja sulastest organiseeritud kaitsesalk, vendade Martinsonide juhatusel.
See salk olla arvatavasti 12. dets. õhtul, otsustanud minna Raplasse, et vangistada politsei, kuna olla kuuldud, et kavatsetakse tulla nekrute püüdma, siis tahetudki püüdjaist ette jõuda ja politsei enne vangistada. (Jaan Uudelt)
Valtus pole olnud küll mingit korralikult organiseerit salka, aga siin olnud palju keevaverelisi ja seiklushimulisi noormehi, nagu Mart Laurimann, Adu Vaino j.m.t, kes Raiküla poiste kavatsusest kuuldes olla ka oma vallas talust tallu käies suure salga kokku ajanud ja läinud üldisesse kogumiskohta Rapla alevi juures „Mahlamäel“. Relvadeks olnud igaühel mis aga kätte saadud, vanad püssiloksid, revolvrid, pussid; mõned olnud täitsa ilma relvata.
„Mahlamäel“ ühinetud Raiküla salgaga ja liigutud alevi poole. Ülemjuhatajaks olnud Anton Martinson. Teel lõigatud telefonitraadid läbi, et ühendust välisilmaga katkestada. Alevis tulnud mõned alevi mehed juure, ning siis mindud kõigepäält politseiülema juure, et teda vangistada. Maja juure jõudes aga säält üks ametnik tulnud välja ja nähes suurt meestesalka avanud nende pääle tule, ja aru saades, et asi läheb tõsiseks, paljud, kes algul ainult naljatujul ja uudishimu pärast kaasa tulnud, läinud tagasi. Suurem hulk aga siiski jäänud kohale ja piiranud politseiülema maja ümber ning lõhkunud ukse maha. Politseiülem ise olnud põgenenud, majas aga lõhutud mööblit, võetud relvad, mis leitud, ära ja toodud kantseleist kõik aktid ja paberid välja ning pistetud põlema. Siis mindud rahukohtuniku juure, ka see olnud põgenenud aga mööbel lõhutud ära ja paberid toodud välja tuleriidale. (Villem Kutsar)
Osa neist dokumentidest olla vallavanem Jüri Suurtall siiski ära päästnud, need vallamaja pööningule viinud ja säält hiljem asjaomastele asutustele välja andnud. (Jüri Suurtall)
Osa salgast läinud vahepääl viinapoodi lõhkuma. Viinaaamid pekstud puruks ja raha võetud ära, viina aga pole keegi tohtinud juua, selleks olnud kindel käsk, mida ka peetud.
Üks osa salgast läinud pastor Girgensohni juure, sääl peetud endid päris korralikult üleval, nõutud ainult raha. Girgensohn öelnud, et tal muud raha ei ole, kui ainult vaestekassa raha mõnikümmend rubla, seegi aga võetud ära. Raha kogutud revolutsiooni kassasse relvade muretsemiseks, laekuriks olnud J. Uudelt. Ehkki revolutsionäärid Girgensohni juures päris viisakad olnud, pole see teda takistanud järgmisel pühapäeval kantslist teatamast, et tema juures röövlid käinud, kes majas lõhkunud ja vägivalda tarvitanud.
Girgensohni juurest lahkudes olla osa mehi läinud koju magama, teine osa aga läinud vallamajja, kus koosolkute saalis ööbitud. Teisel hommikul tulnud endised mehed tagasi, aga ka palju uusi tulnud juure. Ka salkkond linnamehi jõudnud Raplasse, ja kuuldes alevis mis siin juba sündinud ja kus „revolutsionäärid“ asuvad, tulnud ka need vallamajja. Nende hulgas olnud paar enam intelligentsemat isikut, kes olnud teiste juhiks. Need võtnud ka siin juhtimise oma kätte. Üks neist pidanud sütitava kõne, milles toonitanud, et mõisaid ei maksa põletada, vaid ainult lõhkuda, sest põletamise korral saavad mõisnikud kõrged kinnituspreemiad, aga lõhkumise korral mitte.
Vahepääl tulnud juure uus salk mehi, kes juba teistes mõisates lõhkumas käinud ja järjekorraga Raplasse jõudnud. Ühiselt otsustatud nüüd minna Alusse.
Nüüd olnud kogunud umbes 300 meheline salk, ees olnud ratsavägi, siis tõllad ja reed ning lõpuks jalamehed.
Alus nõutud valitsejalt raha, väärtasju ja relvu, pole aga midagi saadud. Siis läinud üks osa mmestest viinakööki lõhkuma, teine osa siirdunud härrastemajja.
Lõhkumine härrastemajas olnud päris lõbus toiming, kuna üks meestest mänginud klaverit ja tüdrukud toonud kehakinnituseks moosi ja biskviite. Ainult mõned vanad teomehed olnud täie innuga „töö“ juures, pildudes toole ja teisi mööblitükke vastu aknaid ja peegleid, ise sellejuures valjusti kirudes ja 700-aastast orjapõlve meele tuletades.
Sellele „naljale“ teinud aga varsti lõpu kellegi hüüd: „Soldatid!“ Alganud põgenemine majast välja. Dragunid aga, kes olid märkamatult lähenenud avanud maja akendele ja ustele tule. Enamjagu lõhkujaist põgenenud siiski. Kaks nendest saanud surma, üks olnud Hagudi mõisa karjane, teine keegi tundmatu. Umbes kümmekond meest aga jäänud majja, kuna võimatu olnud kuulirahe all majast elusalt pääseda. Nad otsustanud endid kindlustada maja tornis. Relvadeks olnud neil 4-5 püssi, mõned mõõgad, teised aga olnud täitsa ilma relvadeta. Juhtimise võtnud üks linnamees oma kätte. Otsustatud mitte elusalt alla anda. Dragunid piiranud maja umbes 6 tundi; vahetevahel maja pääle lastes. Ka vangid vastanud mõne pauguga, otsustanud aga padruneid hoida. Õhtu eel aga lahkunud dragunid. Nagu pärast selgunud, olla nad kartnud, et kuna neid oli ainult veike salk, siis pimeda tulekul põgenema pääsenud mässajad võivad tagasi tulla ja neile kallale tungida.
Nüüd pääsenud ka vangid välja. Nüüd olnud ka kohalistel „revolutsioonitegijatel“ kes vangide hulgas olnud, (nende seas ka jutustaja) tuju täiesti langenud. Päälegi andnud ka linnamehed mõista, et ilma relvadeta kaasa tulla ei maksa. Nii nad pööranudki koju. Teised aga läinud seltsimeestele järele.
Hommikul põgenema pääsenud aga läinud Valtusse, et sääl viinakööki põlema panna ja sellega draguneid Alust ära meelitada. Sel korral Valtu mõisat pole põletatud, vaid ainult lõhutud. Hiljem kandnud oma töölised ja ümberkaudne rahvas kraami kõik laiali. Ka viina veetud küladesse.
Põletatud on Valtu hiljem ühe tagasituleva salga poolt. Ka seekord pole salga juhid tahtnud põletada, aga kohalikud tegelased, Mart Laurimann ja pr. Ärm (Valtu meieriproua) olla toonud piiritust, põranda sellega üle valanud ja siis põlema pistnud. (Villem Kutsar)
Valtust on esimene salk, vähemalt üks osa sellest, läinud Keavasse, säält Ohekatsu, Kehtnasse ja Järvakanti. (Jaan Uudelt)
Keava on põletatud päeva ajal. Ka oma töölised võtnud põletamisest osa. Küladest pole aga osavõtjaid olnud. (Mari Maasing)
Ohekatsust olla see salk läbi läinud ja pole üldse põletanud ega lõhkunud. Härrastemaja, mis olnud ilus veike maja, otsustatud jätta koolimajaks. Hiljem tulnud teine salk, see kandnud kraami välja ja põletanud ära, maja aga jätnud seegi terveks. (Leena Juhanson)
Kehtna leidnud Valtust ja Keavast minev salk juba põletatult. Siia olnud enne mingisugune teine salk ette jõudnud. Kehtna valitseja keelanud põletajaid, aga sellest pole hoolitud.
Ka kohalikud elanikud läinud salkadega kaasa. (Mihkel Saulep)
Kehtnast on jälgitav salk läinud Järvakandi mõisa. Järvakandis olla omad töölised kohe ühinenud põletajatega. Ka klaasivabriku töölised tulnud mõisa. Härraste majas algul lõhutud ja tassitud kraam laiali. (Hiljem, karistussalkade tulekul on viidud mõisast toodud asjad jõkke). Ka viinavabrik lõhutud ja tarvitatud ohtrasti viina. Samuti toodud keldritest veine ja toidukraami välja ning peetud suurepärast pidu põleva härrastemaja ümber. (Madli Rüütja)
Lõpuks tahetud ka aitu ära lõhkuda ja vilja välja tuua. Valitseja saatnud Lensmann’ile järele ja palunud teda mõisa tulla, et ta rahvast vaigistaks. Lensmann läinudki, kuid sõnadega pole märatsejatele midagi teha suutnud, siis otsitud mõned püssid ja pandud mõned erapooletud ja mõisa poole hoidjad mehed püssidega aida uste ette. Kuna ka salga juhid aidalõhkumist pole pooldanud, siis läinudki korda seda ära hoida. (Jaan Lensmann)
Järvakandist minev salk läinud edasi Läänemaa poole Valgu ja Velise mõisatesse. Veliselt pole Rapla mehed enam edasi läinud, vaid pööranud koju tagasi. (Jaan Uudelt)
Teine osa Valtus käijast salgast on läinud Kuusikule, Kabalasse ja Raikülla, ning säält vist ka Järvakanti. Valtus on nendega ühinenud Järvakandi kaitsesalk. Nimelt lagunenud Järvakandis kuuldus laiali, et „must sada“ tulla linna poolt. Võetud relvadeks kaasa, mis keegi saanud ja mindud Rapla poole vastu. Valtus aga kohatudki „musta sada“ kuid leides selle hulgas ka palju Rapla mehi, mindud ka kaasa. (Madli Gründorff)
Raikülas on nõutud valitsejalt relvu, raha ja väärtasju. Raha ja relvu olla ka saadud, väärtasjad võetud ise. Härrastemaja pandud ka põlema, kuid kuna põletajad kohe selle järele lahkunud, siis läinud valitsejal ühes oma töölistega korda seda ära kasutada. Raiküla mõisa töölistest pole keegi põletamistest osa võtnud, kuna kellelgi pole krahv Keyserlingi vastu midagi olnud. (Jaan Saariste)
Kuusiku härrastemaja pole ka põletatud, sest kõrvalmajas elavatel kutsari ja viinapõletaja naistel olnud veikesed lapsed, ja mehed palunud põletajaid, et nad ei ehmataks haigeid naisi ja veikseid lapsi. Siis pole ka põletatud, ainult viinaköök lõhutud ära. (Jaan Ots)
Ka Kabalas olla ainult viinaköök ära lõhutud ja kraam laiali kantud. Härrastemaja olnud sääl veike ühekordne maja, seda pole põletatud. Ka oma töölised võtnud osa. (Leena Palm)
Ohekatsus pole Rapla ümbruses tegutsevad salgad käinud. Sinna on tulnud üks salk, vist Nissi poolt. Tahetud ka härrastemaja põletada, aga valitseja Hübe juhtinud põletajate tähelepanu sellele, et tuul just karjalautade pääle on, mille tõttu ka need võivad kergesti tuld võtta, siis pole ka härrastemaja süüdatud. Ohekatsu oma inimestest pole ka keegi kaasa läinud. Põhjus vist, et Ohekatsu asub eemal teistest mõisatest, siis polnud ka üldine meeleolu külge hakanud, ning põletajad olnud võõrad, siis pole olnud ka nende vastu usaldust. (Mari Vähk)
Selis on käinud Juuru kihelkonna mõisus tegusevad salgad. Mõis on põletatud. Oma töölised on võtnud põletamisest osa ja kaasa läinud teistessegi mõisatesse. Mõned viidud vägisi kaasa. (Jüri Rüütmann)
Säärane oleks siis mõisate põletamise ja lõhkumise käik Rapla kihelkonnas. Kuidas just salgad liikusid, sellest ei või olla täiesti kindel, kuna teated on vastukäivad.
Lõpuks peab veel tähendama, et Raplas valitseb rahva, isegi nooremate inimeste hulgas kindel arvamine, et põletajate salkade juhtideks olid mõisnikkude pojad, ja põletamised üldse mõisnikkude endi poolt provotseeritud.
Esimesed karistussalgad – madrused, jõudnud Raplasse Jõulu laupäeval. Nad otsinud peaasjalikult põletajaid, mille tõttu poliitilistel tegelastel läinudki korda põgeneda. (Jaan Saariste)
Karistussalkade esimene kokkupuutumine kohalikkude elanikkudega olnud Valtu Nurmekülas. Sinna nad tulnud otsima Pillipaju perepoega Mart Laurimann’i, kes olnud üks agaramaid mõisapõletajaid. Otsitavat mitte kodust leides, sunnitud isa püssiotsade ees ütlema, kus poeg on. See juhatanudki otsijad sama küla Matsi tallu, kus peremehe ja perenaise kodust äraolekul peetud „simmani“.
Kohe uksest sisse tulles salka juhtiv veltveebel küsinud Mart Laurimann’i. Küsitav aga taibanud kohe, milles asi seisneb, haaranud revolvri ja lasknud ühe paugu veltveeblile, kes haavatuna maha langenud, ja teise omale pähe. Kuul pole aga olnud surmav, siis ta haaranud noa ja tõmbanud omal kõri maha.
Madrused aga nähes vastuhakkamist avanud toasviibijaile tule, surmates 7 inimest. Mõned päästnud endid põrandale heites. Seekord lahkunud madrused varsti, haavatud ülemat kaasa võttes. Teisel hommikul aga tulnud suurem salk tagasi. Külarahvale antud käsk päält vaatama tulla, kuidas valitsusele vastuhakkajate talu maha põletatakse.
Mõned naabrimehed palunud ohvitseri, ta ette põlvili lastes, et ta halastaks, kuna peremeest pole kodus ja ta ei tea sündmusest midagi. Asjata. Neile vastatud, et maja, kust valitsuse sõjaväe pääle lastud peab saama põletatud. Kraami väljakandmiseks antud pool tundi aega. Kohkunud ja segaseks tehtud naabrid ja teenijad saanud selle aja sees ainult loomad ja mõned vähemad asjad välja tuua. Siis aga pandud kõigile hoonetele tuli räästasse, ning õhtul kojutulevad peremees ja perenaine leidnud talu asemel tuhahunniku eest. (Jaan Ollim)
Ka Raela külas käidud samal päeval (esimesel pühal) otsimas mõisapõletajaid, kuna see küla olnud tuntud ühe „punasema“ külana terves Raplas. Siit pole aga leitud kedagi eest, küll aga tahetud siingi põlema süüdata endist Martinsoni maja. Martinson olnud selle aga paar nädalat varem ära müünud ja naabritel läinud suure vaevaga korda selgeks teha, et maja ei kuulu enam Martinsonile, mille tõttu ta ka siis põletamata jäetud. (Jaan Saariste)
Ka hiljem käidud veel mitu korda Raelas „mässajaid“, nagu J. Uudelti, A. Saaristet j.t. otsimas ja lubatud nende talud maha põletada, kui neid ei leita. Talusid pole aga siiski põletatud. (Jaan Raba)
Küll aga põletatud maha Järvakandis J. Lensmanni talu, kuna Lensmann ise olnud ka põgenenud. Teda käidud mitu korda otsimas ja nõutud ta abikaasalt teda püssiotsade ette saades, et ta mehe peidukoha üles annaks. Lõpuks süüdatud talu põlema. (Jaan Lensmann)
Esimesed ohvrid Raplas olnud keegi Steinfeld ja Jürmann Valtust. Nad lastud maha jõulu viimasel pühal. Suuremad süüdlased pole nad kumbki olnud. Steinfeld olla politseinikul revolvri käest ära võtnud, Jürmann aga olnud suur joodik ja hoopleja ning joobnud olekus ähvardanud tihti mõisnikke. (Jaan Roosimann)
Paar päeva hiljem, vana aasta õhtul, lastud veel maha 3 meest. Need olnud mõisapõletajad. Hiljem lastud veel 6 meest, nii et üldse lastud Raplas 11 meest maha. Kõige viimasena lastud Adu Vaino Valtust, kes ühes M. Laurimanniga olnud agaramaid mõisapõletajaid. Ta hoidnud end kaua varjul, ja Girgensohn kuulutanud kirikus, et terve küla maha põletatakse, kui teda ei leita. Lõpuks ollagi ta tabatud, kuna käinud vahel kodus ja naabritaludes end toiduga varustamas. (Mari Punsek)
Jaanuari algul korraldatud Rapla vallamaja juures peksmine. Kõik mehed 18-60 aastani aetud kokku päält vaatama. Peksa saanud Raplas umbes 12 meest. Peksmise järele olla rahval lastud valitsusele truudust vanduda. Salgaga olnud kaasas ka mõisnikke. Ka pastor Girgensohn sõitnud peksmise ajaks vallamajja ja vaadanud peksmist päält. (Jüri Pallase)
Paljud peksetud saadetud pärast Siberi. Ka Valtu mõisa puusepp Mats Romulus olla pidanud maha lastama, aga valla peremehed palunud ta eest, siis saadetud Siberi. (Jaan Roosimann)
Teistes vallamajades pekstud veebruari algul siis pole enam kedagi ilma kohtuta maha lastud ega pekstud, sest vaheajal olla Lelle ja Kohila vene preestrid saatnud „keisrile kirja“, ning selle järele keelanudki ära ilma kohtuta mahalaskmine ja peksmine. (Mart Nääri)
Nüüd olnud peksjaks Besobrasovi salk, see aga peksnud palju rängemalt kui madrused. Kui enne olnud kõige suurem peks 100 hoopi, siis nüüd ulatunud hoopide arv kuni 700ni. Vaheajal püütud süüdlasi kinni ja paigutatud Raiküla mõisa keldrisse. Säält viidud neid vahel ülekuulamiseks kantselisse. Ülekuulamisel tulnud ette küllalt alatusi ja orjameelsust. Püütud end päästa alandliku andekspalumise ja teiste äraandmisega. Mitmete süüdlaste kohta tehtud algul surmaotsus aga hiljem muudetud peksuks, sest kohalik rahvas ja ka mõisavalitsejad palunud nende eest. (Ants Isakõnnu)
Veebruari algul küüditud iga valla süüdlased oma vallamajja ja alganud peksmine. Igasse vallamajja toodud ka koorem keppe. Keppideks olnud kolm sõrmejämedust tüügastega keppi kokku seotud. Raikülas saanud 3 meest esimese numbri peksu – 700 hoopi. Need olnud Ants Isakõnnu, Jaan Kuusemets ja Tõnis Brück. Neid tahetud maha lasta, aga siis muudetud otsus. Ants Isakõnnu olnud vallavanema abi, ning et teisi tegelasi, iseäranis vallavanemat Ants Saariste, ei leitud siis laotud kõik süü tema selga. (Ants Isakõnnu)
Pärast peksmist Besobrason pidanud kõne, mis tõlgitud eesti keelde, ja lasknud laulda riigihümni. Viimane tulnud küll õige haledasti välja, kuna meestel kes kauasest väljas seismisest külmanud ja koledast vaatemängust vapustatud, pole ühtki õiget häält kõrist välja tulnud. (Jaan Saariste)
Järvakandis lastud maha taluperemees Prits Oja, kes olnud kiriku vöölmündriks ja olnud Girgensohniga vastuolles kiriku maksude pärast, mida Girgensohn kiires korras nõunud, Oja aga julgenud talle vastu rääkida. Peksa saanud Järvakandis 8-10 meest, enamasti valla mehed, kuna mõisatöölisi valitseja pole süüdistanud. (Madli Rüütja)
Kehtna vallamajas saanud peksa 10 meest, needki olnud enamasti Keava mehed.
Kehtna mehed käinud enne peksmist linnas härra juures palumas, et ta nende eest seisaks, ning härra lubanud ka teha, mis tema võimuses seisab. Nähtavasti ta siis pidas ka sõna. (Jaan Tief)
Üldse enamus Rapla kihelkonna mõisnikke olla olnud tagasihoidlikud süüdistamistes. Nii on Kuusiku N. Lilienfeld oma meeste eest seisnud ja Raiküla vallavanemale A. Saaristele, kes algul ei põgenenud, teades endal mitte suurt süüd olevat, nõu andnud kaduda. Hiljem ongi A. Saariste kohta surmaotsus tehtud. (Jaan Raba)
Ka Raiküla krahv Keyserling sõitnud karistussalka tulekul ära linnagi, et teda asjasse ei kistaks. Samuti Raiküla valitseja Kangrus olla öelnud, et ta ühtki mõisaskäijat ära ei olevat tundnud, ning teomeestelgi käskinud ta vaikida. (Jaan Saariste)
Alu v. Lilienfeld pole ka kedagi süüdistanud, öeldes, et ta on vana mees ja tahab oma mõisas rahulikult surra. (Jüri Pallase)
Keava v. Fersen aga andnud üles kõik kellega oli vastuolus ja sõitnud siis isegi ära. (Mari Teliskivi)
Valtu parun Girard olla aga ise madrustega kaasas käinud ja kogu valla ähvardanud tuhahunnikuks teha ning raudrulligagi üle vedada. (Jaan Ollim)
Kõige halvemad mälestused 1905. aasta sündmustes ja karistussalkade ajast on rahval pastor Girgensohnist. Ta olla olnud hullem kui ükski mõisnik. Paljud maha lastud ja peksa saanud olla just tema näpunäiteil oma karistuse saanud. Ta olla öelnud, et mahalaskmine on veel kerge karistus, olla ka tarvis sääreluid murda, siis tunneks nad ka valu. (Jaan Ollim)
Muuseas, ka kiriku kroonikas Girgensohn, kirjedades tolleaegseid sündmusi, avaldab kahetsust, et nii vähesed oma teenitud palga kätte olla saanud, kuna suuremad süüdlased olla põgenenud.
Girgensohni „teeneid“ on osatud ka vääriliselt hinnata, sest varsti pärast karistussalku lahkumist, kui ta sõitnud Järvakandi abikirikusse, on Valtu metsa vahel ta pääle lastud kaks pauku. Üks kuul on teda haavanud näost, mille järeldusel ta kaotanud ühe silma. Laskjad jäänud leidmata. Varsti pääle selle on Girgensohn ka Raplast lahkunud, viies kaasa ka oma isa luud, kes olnud maetud Rapla surnuaeda. (Mart Maantee)
Ilmasõja ajal Raplas mingisuguseid tähtsamaid sündmusi pole olnud. Alaliseks nähtuseks olnud rekvireerimised ja mobilisatsioonid, mis muutunud päris koormavaks. (Mart Maantee)
Sakslaste Saaremaale tuleku ajal olnud suurtüki mürin Raplassegi kuulda, see ajanud inimesed ärevusse ja mõned teinud isegi põgenemise plaane. (Jaan Raba)
Sõja ajal olnud sõjavangid, austerlased, Ohekatsus metsatöödel. (Jaan Pikkam)
Vene vägesid pole Raplas korteris olnud. Enne sakslaste tulekut läinud kasakaid säält läbi ja peatunud mõned nädalad. Neil olnud palju loomi kaasas, mida nad edasi minnes kohalikkudele elanikkudele katsunud ära müüa. (Mart Maantee)
1917. aasta revolutsioon on Raplas möödunud nagu enamasti igal pool maal kaunis rahulikult. On peetud vaid kaunis rahulikke koosolekuid, kus on rahvale katsutud olukorda selgitada, ning kus kõnedega on esinenud endised 1905. aasta tegelased, kes endid vahepääl jälle kodumaale olid poetanud, nagu J. Uudelt, J. Lensmann j. t. (Willem Kutsar)
Üks säärane koosolek peetud Raiküla vallamajas, kus esinenud kõnedega J. Uudelt ja vallakirjutaja Ovir. (Jaan Uudelt)
Ka Ohekatsus Rohkamaa koolimajas peetud koosolek kus esinenud ka võõraid. (Jaan Pikkaru)
Kaunis suurt elevust sünnitanud valimised, mis olid esmakordseks nähteks ning sellepärast ka erilist huvi äratasid, kuigi nende tähtsuses vast pole oldud täiesti teadlik. (Ants Isakõnnu)
Aasta lõpul, enamlaste valitsuse ajal, on enamasti kõik mõisad olnud üle võetud. Raiküla mõisas asunud tribunali kohus. Härrastemajast kantud kraam laiali nagu 1905. aastalgi. Suurem osa kuld ja hõbeasju viidud vallamajja ja kavatsetud valla kassa hääks realiseerida. See kavatsus jäänud aga läbi viimata sakslaste tuleku tõttu. Krahv Keyserling pole ka seekord kedagi süüdistanud. (Jaan Haas)
Kehtnas valitud ühel koosolekul, millest ka võõraid linnamehi osa võtnud, mõisa töölistest komisjon, kelle hooldamisele mõis jäetud. Endine valitseja jäetud hääletamise tagajärjel ametisse. (Mart Nääri)
Järvakandis olnud endistest eesti polgu ohvitserest ja sõdureist moodustatud 6-7 meheline relvastatud salk, see takistanud vallavalitsuse ja valla kassa ülevõtmist. Ka mõisat pole Järvakandis üle võetud. (Jaan Lensmann)
Raplas olnud aga uus vallavalitsus enamlaste poolehoidjaist ametisse seatud. (Mart Maantee)
Hiljem olla kohalikke vastasrinna tegelasi, nagu Lensmann’i ja mõningaid teisi, tahetud kinni võtta. Kinnivõtjate salga juhatajaks olnud aga keegi kohalik kommunist Räästas. See viivitanud niikaua kinnivõtmisega, kuni mehed põgenenud. Varsti tulnud ka sakslased sisse ja nii jäänudki nad tabamata. (Jaan Lensmann)
Okupatsiooni karmi kätt on tuntud ka Raplas nii vaimsel kui ka majanduslikul alal. Et kooliõpetajaid ette valmistada saksa keele õpetamiseks, mida sügispoolaastal hakati nõudma äärmiselt palju, korraldatud Hageris Hageri ja Rapla koolide õpetajaile suvekursused. Neil kursustel olnud lektoriks mõned kohalikud mõisnikud, paar saksa ohvitseri ja mainitud kihelkondade kirikuõpetajad.
Neist kursustest osavõtjaid sunnitud alla kirjutama mingisugusele truualamluse tõotusele või palvele, mis pidi saadetama saksa keisrile. Mitteallakirjutajaid lubatud kohtadelt vallandada. Mõned vanemad õpetajad ja peaasjalikult perekonnainimesed, kes kartnud kohta kaotada, olla ka alla kirjutanud, teised aga eelistanud vallandamist. (Julius Kruus)
Majanduslikus elus olnud raskeks koormuseks nõudmised karja ja põllumeeste andmise kohta saksa sõduritele ja nende ainete müügikeeld. Sakslastele pidanud viima vilja, loomi, võid, mune, kasuka nahku, tekke, sukki, kindaid jne. jne. (Mari Mätas, Mari Kubis)
Kes pole võid viinud, sellelt võetud lehm ära ja viidud mõisa, pärast antud aga tagasi. (Jaan Osmin, Jüri Gutmann)
Mõned kohalikud tegelased saadetud koonduslaagrisse. Näiteks Raiküla vallakirjutaja Oviir. Ka J. Lensmann’i tahetud saata, aga kohalikud peremehed ja ta oma pojad palunud ta eest, siis pole saadetud. (Jaan Lensmann)
1) Jaan Männart 73a. Alu asundus
2) Leenu Randorf 56a. Rapla, Kaldamäe talu
3) Jüri Pallase 86a. Rapla, Sillaotsa t.
4) Jaan Steinfeld 87a. Rapla, Väljaotsa t.
5) Madli Schmidt 81a. Hagudi küla, Möldri t.
6) Jüri Rüütmann 66a. Hagudi jaama juures
7) Anna Starrkopf 63a. Seli v. Matsi talu
8) Jaan Esop 77a. Seli v.
9) Leenu Luuberg 75a. Alu Metsküla, Tolmu t.
10) Mart Maantee 59a. Sikeldi asundus
11) Johannes Saksberg 37a. Rapla algkool
12) Jaan Uustalu 77a. Rapla alev
13) Ants Valdmann 82a. Jalase k. Mäe t.
14) Mari Vähk 82a. Ohekatsu asundus
15) Jüri Suurtall 69 a. Sikeldi Pihku t.
16) Kai Tiismann 76a. Pühatu k. Kolli t.
17) Mari Tamm 84a. Kõrvetaguse k. Kikre t.
18) Ants Veimann 82a. Pühatu k. Kõrsu t.
19) Jaan Aru 82a. Kabala Vähipere t.
20) Anton Kutsar 42a. Kabala algkool
21) Leenu Palm 75a. Kabala Silla t.
22) Ants Möldermann 87a. Riidaku Uus-Nikre t.
23) Ants Einberg 86a. Kabala Sääse t.
24) Jaan Martin 78a. Palamulla k. Möldre t.
25) Ants Rakles 80a. Kodila Raka k. Nahkru t.
26) Jüri Gutmann 80a. Ohekatsu Nio t.
27) Jaan Pikkaru 72a. Ohekatsu Miku t.
28) Mihkel Osmin 82 a. Ohekatsu Vahtramäe
29) Tiina Miller 80 a. Ohekatsu Sooranna
30) Ants Remmelgas 58a. Ohekatsu Sooranna
31) Jaan Preiverk 51a. Ohekatsu Sillaotsa
32) Tõnis Triigel 80a. Koikse Kruusiaugu t.
33) Julius Kruus 35a. Kodila algkool
34) Mart Villart 78a. Palamulla k. Tammiku t.
35) Mari Kubis 75a. Sikeldi Vahireenu t.
36) Mats Kuusmann 78a Sikeldi v. Kerbuse t.
37) Mihkel Reenu 77a. Sikeldi v. Saare t.
38) Otto Raadek 80a. Kuusiku v. Ees-Saare t.
39) Jaan Ots 75a. Kuusiku mõis
40) Tiiu Ots 71a. Kuusiku mõis
41) Mari Rink 77a. Kuusiku Iira küla
42) Madli Kumm 77a. Kuusiku Iira küla
43) Mari Möldermann 75a. Kuusiku Iira küla
44) Jaan Raba 73a. Raiküla Raela k.
45) Jaan Saariste 59a. Raiküla Raela k.
46) Adu Mätas 71a. Raela k. Pitseri t.
47) Jaan Uudelt 44a. Raela Pitseri t.
48) Tõnis Valpalu 75a. Raiküla Raela k.
49) Ants Isakõnnu 53 a. Raiküla Lippe k. Tõnupärdi t.
50) Anu Järv 62a. Raiküla Vaiksemäe t.
51) Mart Tõnson 48a. Koikse asundus
52) Ants Savelli 62a. Kabala Nõmme t.
53) Ann Kitsapea 71a. Raiküla Rõkala Tõnise t.
54) Mari Ihuma 72a. Raiküla Ihuma t.
55) Pearu Scheller 76a. Raiküla Metsküla, Toome t.
56) Mari Mätas 81a. Raiküla Metsküla Matsi t.
57) Miina Lokuta 73a. Raiküla Lokuta t.
58) Kai Nõmmküla 78a. Raiküla Nõmmküla
59) Kai Baumeister 59a. Raiküla Nõmmküla
60) Ann Raudsepp 75a. Raiküla Saare t.
61) Adu Storsch 79a. Raiküla Laiapoe t.
62) Jaan Koolmaa 82a. Raiküla Metsküla, Suure-Tüki t.
63) Madli Rostok 75a. Raiküla Kadaka k. Mihkli t.
64) Jaan Haas 45a. Raiküla Nuudi t.
65) Madli Rüütja 60a. Järvakandi asund.
66) Anu Lustig 68a. Järvakandi asund.
67) Madli Gründorff 54a. Järvakandi, Metsavahi t.
68) Anu Kanarbik 84a. Kehtna, Kalbu k.
69) Jaak Roots 75a. Kehtna, Kalbu k.
70) Mart Nääri 82a. Kehtna mõis
71) Kai Pihlakas 67a. Kehtna Saksa k. Palgi t.
72) Tiiu Susi 80a. Valtu Saksa k. Kormatsi t.
73) Leenu Pihlakas 72a. Valtu Saksa k. Tedre t.
74) Jaan Ollim 74a. Valtu Nurmeküla Madise t.
75) Jaan Nigosson 71a. Rapla alev
76) August Silmann 63a. Rapla alev
77) Laura Roosinupp 55a. Rapla alev
78) Mari Kutsar 74a. Kaarepa k. Tänava t.
79) Villem Kutsar 44a. Kaarepa k. Männiku t.
80) Miina Punsek 68a. Sauna k. Tänavaotsa t.
81) Leenu Laurison 72a. Sauna k. Juhku t.
82) Jaan Romulus 87a. Ülejõe k. Kõrtsijaani t.
83) Jaan Roosimann 74a. Ülejõe k. Mulla t.
84) Jaan Eideberg 75a. Rapla Soena t.
85) Mats Viljandi 83a. Rapla alev
86) Juhan Põlenik 57a. Raiküla asundus.
87) Mari Bachmann 66a. Järvakandi Sooaluste k.
88) Adu Tiitrem 81a. Järvakandi Sooaluste k. Tõnise t.
89) Juhan Mõisnik 84a. Järvakandi Laeste k. Viljandi t.
90) Jaan Lensmann 71a. Järvakandi Londoni t.
91) Jüri Tüüna 73a. Järvakandi Kõrgemaa t.
92) Kai Isakõnnu 67a. Järvakandi Lihuveski asund.
93) Anu Goldschmidt 80a. Järvakandi Ahekõnnu k. Niimaru t.
94) Jaan London 75a. Järvakandi Männi t.
95) Mari Pormeister 80a. Järvakandi Opi t.
96) Jaan Tief 81a. Kehtna Haakla k. Mudaaugu t.
97) Madli Meeresmaa 73a. Keava Lalli k. Otimatsi t.
98) Mihkel Sookraud 84a. Ohekatku Palasi k. Aaru t.
99) Ann Magnus 73a. Ohekatku Palaküla Magasi t.
100) Oskar Laane 35a. Keava Linnamäe t.
101) Jaan Niglas 63a. Keava asundus
102) Ants Nelja 73a. Valtu Põrsaka k. Sepa t.
103) Marie Lemberg 53a. Ohekatku asund.
104) Leena Juhanson 80a. Ohekatku asund.
105) Mari Telliskivi 84a. Ohekatku Karjamatsi t.
106) Mart Uus 69a. Kehtna Oore k. Uuetoa t.
107) Jaan Katkusild 62a. Kehtna Oore k. Uuetoa t.
108) Mats Saulep 80a. Kehtna Vastja k. Separi t.
109) Mihkel Saulep 70a. Kehtna Alttoa t.
110) Eva Tüüna 78a. Kehtna Kokuta k.
18. juunil. Rapla alevis, Rapla algkool, Alu mõis, Alu algkool
19. juunil. Rapla kirikuõpetaja juures, Rapla surnuaed, Rapla vallamaja, Kaldamäe talu.
20. juunil. Hagudi küla: Valjaotsa, Sillaotsa talud, Hagudi mõis, Hagudi koolimaja, Möldri talu, Seli mõis.
21. juunil. Seli koolimaja. Seli külas Matsi ja Esopi talud, Alu Metsküla, Sikeldi mõis, Sikeldi Pihku, Sikeldi Vahireenu.
22. juunil. Palamulla külas, Möldri talu, Tammiku talu, Kodila mõis, Kodila koolimaja, Nakru talu, Lalli talu.
23. juunil. Kelba mõis, Polli mõis ja Varbola linnamägi (oma huvides)
24. juunil. Ohekatsu mõis, Ohekatsu külas, Nio ja Miku talud, Ohekatsu linnamägi
25. juunil. Ohekatsu Vahtramäe talu, Sooranna talu, Sillaotsa talu
26. juunil. Kuusiku Jalase külas Loosa talu, Jalase koolimaja, Mäe talu, Pühatu külas Kolli ja Kärsu talud.
27. juunil. Pühatu mõis. Riidaku mõis, Kõrvetaguse küla Metsavahi talu, Riidaku küla Uus-Nikre tālu
28. juunil. Kabala mõis, Kabala külas Silla talu, Sääse talu ja Vahipere talu, Nõmme külas, Koikse asundus ja Kruusimäe talu.
29. juunil. Kuusiku mõis, Kabeli varemed, Kuusiku Lira küla.
30. juunil. Kuusiku Iira küla, Kõrgu küla, Sikeldi koolimaja, Rapla alev.
1. juulil. Rapla alev, Ülejõe külas Kootsijaani ja Mulla talud, Rapla Soena talu
2. juulil. Valtu mõis, Valtu koolimaja, Kaarepa külas Tänava talu, Männiku talu, Saunaküla Tanavaotse talu, Juhku talu
3. juulil. Raela külas Põleniku talu, Saariste talu, Pitseri talu, Valpalu rätsepa saun, Raiküla vallamaja ja koolimaja.
4. juulil. Lippe külas, Rootsima talu, Tõnupärdi talu, Salasoo talu, Raiküla Metskülas Rõkalu talu.
5. juulil. Metskülas Ihumaa talu, Tooma talu, Matsi talu, Lokuta talu ja Nõmmküla saun.
6. juulil. Nõmmkülas Saara talu, Laiapoe talu, Suuretuki talu, Kadaka küla.
7. juulil. Kadaka külas Nuudi talu, Sabli talu, Metsavahi talu, Järvakandi mõis ja koolimaja.
8. juulil. Järvakandi vallamaja, Järvakandi abikirik, Kehtna vaestemaja, Kehtna koolimaja ja vallamaja.
9. juulil. Kehtna mõis, Saksa külas Palgi, Normatsi ja Tedre talud. Nurmeküla Matsi ja Madise talud.
10. juulil. Raiküla „Paka mets“, Raiküla mõis, Sooaluste külas Adansoo, Tombu ja Tõnise talud, Lellevere asundus.
11. juulil. Laeste külas Viljandi talu, Järvakandis Londoni talu, Kõrgemäe talu, Vahakõnnu ja Lihuveski asundused.
12. juulil. Ahekõnnu külas Männi talu, Niimaru ja Opi talud, Järvakandi klaasivabrik.
13. juulil. Haakla külas Mudaaugu talu, „Võllamägi“, Vastja külas Sepori ja Alttoa talud.
14. juulil. Oore külas Uuetoa talu, „Hiiemägi“, Ohekatku asundus, Ohekatku küla, Lelle jaam, Lalli küla.
15. juulil. Paluküla Hiiemägi, Magasi talu, Aanu talu, Keava asundus, mõis ja Keava linnamägi.
16. juulil. Valtu Põrssaka külas Juhani talu, Sepa talu, Keava jaam.