A. Lätti. Ajalooline traditsioon Reigi ja Pühalepa klk-d. 1924
Suuremõisa veski trepi alt leitud vanu rahasid, mida aga Suuremõisa hopman Niilbaum rahva käest ära korjand.
Annikatsi saarel olevat üks Daani kuningas maetud. Okupatsiooni aegu kaevasivad sääl sakslased, ei tea aga missuguste tagajärgedega.
Sarve küla metsas Tammistu kivi juures olla maa sees raha kast, mis Rootsi raamatutes olla üles märgutud, kuid neist raamatutest ei lastavat ära kirju teha. Sarve küla ümbruses on palju suuri kiva, need olla vana pagana mängu kivid. Sarve küla lõunapoolses otsas olla vanasti kabel olnud, praegu kõmiseb maa, nagu oleks seest tühi.
Aru külas Valgu talu põllult on leitud inimese luid, mis haruldaselt suured, rahvas kutsub seda kohta Kalmu mäeks.
Siin pool oli kord kuulus röövel Põrguvärava Väät, kes ühe perekonna oli täiesti puhtaks tapnud. Muidu polnud aga just mitte tige. Oli toreda väljanägemisega, 6 jalga 7 tolli pikk. Kord kui kohtus oli lolli tüdruku sõrmest sõrmuse varastamise pärast, ütles selle leidnud olevat ja emis oma kahe põrsaga võivat tunnistada. Muidu valetanud aga väga harva.
Siit nurgast välja rännanud ega sisse rännanud pole rahvast. Ainult Passi perekond seletab, et neil üks esiisa olevat leitud teki sisse mässitult, see mees kasvand suureks ja olnud käharajuukselisena ja sest saadi selle perekonna liikmed käharjuukselised, muidu ümbruses pole käharjuukselisi.
Umbes 50 a. tagasi oli siinpool suur nälg, kuid nälga surnuid siiski ei olnud. Veike nälg oli alaline nähtus, leib sisaldas ikka 9/10 haganaid.
Katku praegused inimesed pole näind, räägitakse aga, et kord olla nälg olnud, mis saari nii puhtaks rahvast teinud, et ainult 2 inimest olla järgi jäänd.
Kuberner käis iga kolme aasta järel korra siin ja võttis ka kaebtuisi vastu.
Veneaegne valla asjade komissar Kordasov oli väga tige mees.
Õpetajatest oli Sengbusch vaga kaua aega ametis teoorjuse aegu. Tema aegu on kõik need kivi vallid papsi (papimõisa) põldude ümber korjatud. Teomees põllul seista ei tohtind. Leerilapsed pandi tööle. Muidu oli aga nalja mees, kelle kohta palju anekdoote on liikumas. Näit: Pühapäeva hommikul kord läheb Sengbusch Paluküla poole minema, et sääl jutlust pidada. Mõisa õuest läbi minnes aga näeb et lehm sabaga peksab ja ei lase tüdrukul lüpsta. Õpetaja kohe appi ja peab lehmal saba kinni. Et aga kergem hoida oleks pistab õpetaja lehma saba otsa oma nööbiaugust läbi ja seob sõlme sabale otsa. Kas sai lehm nüüd sõlme tegemisest haiget vai tulid parmud talle külge ei tea, kuid lehm pistis korraga jooksma. Et õpetaja saba mis sõlmes oli lahti ei saand lasta, siis pidi õpetaja lehmale järgi jooksma, kiriku raamatud kaenla all. Lehm lõhub teed mööda edasi õpetaja saba otsas, külamehed tulevad vastu ja küsivad: „Kuhu õpetaja härra pühapäeva hommikul nii ruttab?“ Sengbusch turtsub aga vihaselt: „Seda teab kurat ja must lehm, kuhu ta mind viib.“
Kord olnud õpetajal kahju, et naised palju aega raiskavad või tegemise peale, siis teinud katset võid teha, sidudes koore pütti veski tiiva külge, kuid pütt pääsnud lahti ja lendand suure hooga vastu maad, nii et pütt puru läind ja koor laiali pritsind.
Rahvast püüdis Sengbusch pimeduses hoida, seletas neile kõiksugu ebausklike jutte paganatest jne.
Õpetaja Malm oli mees kes püüdis rahvast edasi viia. Okupatsiooni aegu tahtis rahvast aidata ja aeti siis minema.
Vene preestritest on rahvale Mutt väga hää olnud. Üldiselt on vene preestrid rahvale ikka lähemal olnud kui Lutheri usu preestrid. Nii preester Mutt kirjutas rahvale palvekirju ja lepitas tülisid mõisaga.
Üks Unger-Sternberkidest tappis oma laeva kapteni ära, kes kaua oli ära olnud. Löönd üle laua mõegaga rindu. Vereplekid jäid põrandale. Alles 25 a. tagasi pandi uus põrand, siis sai põrand plekkest puhtaks. See u.-Sternberg saadetud küll Siberi, kuid tulnud varsti tagasi. Emmaste mõisniku kaebtuse pääle võetud uuesti kinni ja viidud Siberi tagasi.
Praegu on Suuremõisa U-Stenberkest ainult Klaus, kes 2 kuud enne aegu sündind, tark ja hää mees on, ja tema kaks õde ainult järgi jäänd. Mõisa oli viimasel ajal Stackelbergi oma.
Teoorjuse rohkust ei mäleta enam hästi. Kolm päeva ikka oli nädalas mõisa tööl olla ja pääle selle veel kõiksugused eripäevad, näit. viinaköögipäevad, anepuhastamise päevad jne.
Peksa sai mõisa tööl ühtelugu. Iseäranis tige oli üks hopmann Juhan, kes tihti laskis vitsad reheahju kuumade kivide pääle vinduma panna, et siis on parem peksa. Ühel ööl kui jälle vitsad vindumas olid, oli kurat 2 hobusega ette sõitnud ja hopman Juhani kaela maha väänand. Vistist olid Vaenla küla mehed, keda oli palgatud selleks.
Põgenemine oli väga raske ja tuli harva ette. Kuuendiku maadeks valis mõisa paremad kohad. Nende pidajad said varsti rikkaks ja ostsid omad kohad ära. Neid oli umbes 40 kohta Pühalepa kihelkonnas. Mõisad tekkisid umbes 100 a. tagasi. Lepistu küla asemele tekkis Soonlepa mõisa. Salinõmme küla maad võeti Suuremõisa külge, kuna Suuremõisa tekkis Hallikku külast.
Põrguvarava Väädi isa Siinu Suunik, seletas, et sügisel antud Lepistu küla meestele käks igal ühel 30 koormat mulda põllule vedada (sest paepinda kattab siin enamasti ainult õhuke sambla kord) ja kevadel aetud kõik mehed taludest välja ja maad võetud mõisa alla. Praegu tunnistavad kaevud veel kuskohal enne talud olnud ja marja põesad olid hiljuti veel alles.
Ostetuid talusid on Sarve külas ainult kaks Kaevatsi talu, kellel parem põld on.
Raharendi aeg oli hea. Mõis ehitas kõik mis tarvis ja hoolitses ka muidu talupoegade eest.
Teoorjuse aegu teinud mõisnikud ise juttu, et talupoegadele antakse maad juure ja kui rahvas nõudma hakkas tuli Suuremõisa peremehe vend harku parun vale kubernerina kohale ja siis peksetud nii et mõnedel konte vahelt sooled välja tulnud. Kes olla jäänd saadetud Siberi ehk võetud sõjaväkke. See olla umbes Mahtra sõja aegu olnud.
Põld ei toida siin inimest ära: peab ikka midagi muud kõrvalist tööd ka tegema. Kui passe hakati andma, siis hakkasid mehed muiale sadamatesse tööle käima. Esimesena võttis passi Juhan Pass, millest ta ka nime sai. Mõisnikud katsusid nii palju kui võimalik väljas tööl käimist takistada, et omal rohkem odavat tööjõudu oleks.
Talumehed teevad siinpool kodus kõik tööd ise, mis tarvis, kingsepa, rätsepa, sepa jne.
Salakaubana veeti ennemasti viina Saksa ja Soome maalt oma laevadega (laevaks nimetakse siin ka suuremaid paate).
Vene usu preestrid lubasid talupoegi mõisatööst päästa kui nad vene usku lähevad ja siis läind mõnes kohas terves külad üle teiste usku. Kui aga pärast preester mõisa ikka soovitand maksu maksta viskand Mihkel Laas preestril risti tagasi: „Papp säh võta oma rist.“
Paptiste liikumine oli kaua aegu soikus. Pühalepa kihelkonnas oli ainult üks vanatüdruk st. Pühalepa lõuna poolses osas. Nüüd on aga neid palju, laulavad ja nutavad. Kuid palve vennad ja õed kipuvad tihti liig sugulaseks saama, ka abielu mehed iseäranis eestvedajad ja ettekuulutajad.
Esimesed koolid olid Kaseväljal, Hellamal, Nõmbas ja Paladel. Õpetati ainult piibli lugu ja katekismust. Sina pead uskuma suuri isandaid.
Kasevälja õpetaja Madis Liidenberg tegi korda kolm valla kassa puhtaks ja ajas süü varaste pääle (teind aknad katki). Lugeda oskasid paljud lapsed juba enne kooli. Sengbusch käis lapsi loetamas, kes hästi oskas sai kingitusi. Esimesed koolid asutati juba umbes 70 a. tagasi. Vene usu tulekul asutati uusi koole. Iseäranis hää kool asutati Kuri’le.
Millal esimesed (lehed) ajalehed telliti ei tea, kuid oli neid ikka mitme küla kohta üks. Ka praegu tellitakse vähe ajalehti. Praegu loetakse kõige rohkem „Esmaspäeva“, siis „Asunikku“ (5), „Päevalehte“ (3), „Vaba Maad“ ja „Postimeest“ (1). Vanemal ajal loeti „Uut Aega“ ja „Valgust“.
Vene koolides ei tohtinud Eesti keelt rääkida. 1905 a. said kaks Kaevatsi meest peksa (15 hoopi) puuvarguse eest. Siit vallast (külast) käisid kaks meest Tallinnas koosolekul ja võeti selle pärast kinni. Kirjutaja Junter võeti ka kinni, kuid pääses ära ja aitas teisi ka päästa.
Tige valitseja Anderson kutsus soldatid mõisa. Peremees Evald oli ise õige hää mees, ainult väga uhke. Ükskord löönd kepiga Kustav Samm’ul mütsi pääst ära. Evald saatis kohe soldatid mõisast minema: „Parem sööta see leib töölistele mis soldatid ära söövad, siis on mõisa rahus.“
Viimane aeg Vene valitsuse all oli parem kui praegu. Okupatsiooni aeg ei olnud ka just paha. Ainult alguses oli paha. Ühel mehel võtsid hobuse ühes vankri ja tapetud seaga ära, teisel vigastasid hobuse ära. Esimene mees sai küll pärast vankri ja hobuse kätte. Üksikutes taludes võtsid, mis aga kätte said.
Saksa soldatid olid pahemad, kui vene omad. Nad olid väga osavad vargad ja olid väga uhked. Mõned aga mangusid pekki, teised võtsid vägisi, andsid vale tschekke, kirjutasid Saksa keeles paale kõiksugu nalja, näit: „Täna sinu, homme minu.“ Mehed läksid raha saama, said aga välja naeretud. Saksa soldatid sõid ka kassi, koera ja varese liha. Meilgi oli lihav kass ja kadus häkitselt ära, pärast leidsime ainult naha.
Helterma mäel on rist kuhu maetud üks vene soldat, kes sakslastele üksinda kuulipritsiga vastu hakkas. Madis Sali laskis ka valitseja Truumanni käsul ühe vene soldati maha kes veise karja ajas. Kari sai sakslastele.
Kuuskümmend aastat tagasi oli siin suur peksmine. Keiser oli sellest teada saanud, kui ta parajasti saksamaal teatris olnud. Rootsi maal pidu pääl saanud ta teist korda sellest kuulda ja siis keeland oma riigis peksmise ära.
Sengbusch ütelnud kord Peeter Haavikule, et see olla oma maja just kuradi tee pääle ehitand, kuradi tee käivat Muhust üle Pühalepa kõrtsi, Pühalepa papsi.
Kui teomees põllul seisma jäi ja Sengbusch nägi seda, kohe saatis mehe koju ja laskes teine kord teha päeva.
Leeripoisid kes ei tahtnud tööd teha saadeti mõisa, kus said 25 hoopi.
Umbes 50 a. tagasi oli suur nälg, siis toodi ameerikast vilja. Õpetajad aga panid vilja oma aitadesse, pärast loeti see kroonu võlaks ja nõuti rahvalt mitmekordselt sisse.
Kontrabandina veeti soola. Kui kätte siis alguses oli vähem karistus pärastpoole saadeti Sahaliini saarele.
Vallipää mäel olnud vanasti loss. Suuremõisas olevat kaart sellest. Loss olla kahe torniga olnud. Sell ajal olnud meri kuni lossini, nii et laevad sõitnud lossi juure. Viimane lossi peremees olla üks naisterahvas olnud. Vaenlane olla lossi ära hävitanud. Kümme sülda hommiku poole vallist oli veel minu noorepõlve ajal maa-alune käik lahti, mis seest poolt kividega oli vooderdud. Keegi mees oli sees käinud. Ta sattund ühte keldri kus pott kivi ahi sees olnud ja näinud taldreku tükke. Suure mõisa valitseja Otto Stakelberg olla kaartid kätte saanud, millel olnud märgitud, kus on varandused peidetud ja hakkand kaevama. Urädnik olla ära keeland. Viima külast Andrus Sanik oli kaevamiste juures olnud.
Pühalepa Kerema tee ääres olev kivi hunik on orja ajal tehtud. Kuri kupjas on lasknud kivid huniku ajada. Minu ema isa oli ise näind kui see hunik kokku aeti.
Suuremõisa on Rootsi aegu ehitud. Kuninga tütar olla armu elust saand saama pääle. Kuningas saatnud tütre siia. Loja mõisa ehitaja Teinbock olla kuninga tütre omale naiseks võtnud ja saanud mõisa omale. Kaasavara ja kaardimängu läbi läinud mõisa Sternberke kätte. Teinbocki kaotatud on Kärdla lähedal Rutsi küla. Naised ja lapsed võetud äkitselt kinni viidud laevale ja müüdud vürst Pintsekovile Volga kaldale.
Sarvel olla nelja kuningriigi piir olnud.
Haava mäel olla vanasti kõrts olnud. Säält tulnud kord purjus Sarva küla mees üle õpetaja heinamaa. Õpetaja Spurgon tulnud keelama ja läinud tüli. Purjus mees tapnud õpetaja ära. Selle mälestuseks pantud kivirist Kerema tee äärde.
Hilliste küla sepp Andrus käinud ka tihti üle sama luha, kord õpetaja Sengbusch läind põesa vahtima. Sepp ronind üle ette pantud lati kukkund maha ja hakkand sõimama ähvardades maha lüia. Sengbus pistnud põesast põgenema kisendades: „Nüüd tapab mind, nagu Purgats tapeti.“
Suure mõisast lõuna poole on vististe vanasti kindlus olnud. Praegu on veel vall olemas. Peet Sarnaku oli mõisas parun U. Sternberkiga tülli läind. Parun lasknud kodumineva Peet’i tappa ja nende varemete juure maha matta.
Hiliste külas on üks talu Rootsist poliitika pärast ära põgenenud mehe asutatud.
Kärdla pool Lõpe küla ja Ala külade juures olla vanad sõja augud.
Oru külast lõuna poole umbes 1 ½ kilom laskis Ung. Sternberg tee äärde puid istutada. Sääl on kohti, kus kivid on ringi pantud ja päält paega kaetud. Me võtsime ühe lahti ja leidsime inimese luid. Üks jala luu ulatas mulle rinnuni (rääkija oli pika kasvuga mees). Laia näoline kärner võttis ühe surnu lõua luu ja pani oma lõua ümber ja jäi veel vahetki. Säälsamas oli teine sarnane haud, mis on puutumata.
Valgu talu põllul on kalmu augud. Kord hakkand üks mees omale koobast tegema. Nagu kangiga löönd paet vastu, läind kang läbi ja hooga maa sisse. Ta võtnud augu lahti, see olnud ainult luid täis.
Korra olla hukkunud laevalt neeger siia saarele sattunud ja siia jäändki, kelle järeltulijad on käherjuukselised Passid. Teiste teadete järgi olla parun omale toa poisiks neegri toonud.
1867 ja 1868 aastatel oli nälg. Parun laskis väljamaalt leiba tuua, alguses lubatud ilma, kuid pärast nõutud mitme kordselt tagasi, ka neilt, kes polnud saanudki.
Katkudest pole muud kuulda olnud, kui köster rääkis kiriku raamatutes olla üles märgitud Sarve külast maetud 20 ja Hellama külast 30 inimest musta katku haigusesse surnuid.
Hilliste külas oli iseäraline katk, mis ühest perest 7 inimest hauda viis.
Mina nägin meest, kes seekord peksa sai. Sternbergi vend valekuberneri nime all rahvast käis peksmas. Pääle peksmise saadeti kolm meest sõjaväkke. Tema üksi teenis 15 a. ära ja tuli tagasi.
Üks kindral kuberner vist Skorovets, käis korda kaks siin. Võttis ka palvekirja vastu, kuid tagajärgi midagi palvekirjad ei toonud. Teistest vene ametnikkudest iseäralt ei tea, sest tegemist oli ainult mõisaga.
Valitseja Miilbaumi aegu, kes 50 a. valitsejaks oli, oli suurem peksmine mõisas.
Kõige koledamad peksmised olid sell ajal, kui valitsejaks oli Junkur Siim. Mõisa kivi aiad on tema aegu tehtud. Ühe vundamendi kivid lasknud Jõululaupäeva õhtul kokku vedada. Hommikul, kui kiriku kellad lööma hakkand lastud rahvas koju. Kui ta lahti lasti siit varguse pärast läks ta Mihuta mõisa. Siin ei julgend rahvapärast elada.
Teine tigedam peksja oli kubjas Juhan Sarve külast kelle olla tondid ära käkistand.
Kolmas oli Hellamalt hopman Juhan. Kord rüki lõikuse ajal peksnud korrast kõiki kepiga ainult kolm noort tugevat, ägedat meest olnud, keda ta ei julgend lüia. Seda hopmanni nägin mina ka. Rahvas räägib, et tal hirmus surm olevat olnud, nii et kodu rahvas olla pidand juurest ära põgenema.
Need kolm kõige tigedamat olid enne, kui Mielbaum valitsejaks sai.
Ühel aastal kui vilja ikaldus olnud kutsutud rahvas mõisa vilja seemet otsima, võetud aga kõik kes vilja tulnud otsima kinni ja antud igaühele 20-30 hoopi selle eest, et oma seemne vilja olid ära söönud. See oli umbes 50 a. tagasi. Ainult ühele mehele, kellele kokk sõber olnud öelnud see, et mingu kodu ja kui see ei tahtnud minna lubanud lüia. See ei saand küll aru miks kokk nii kuri, kuid läind siiski minema ja jäänd peksust ilma. See mees ise rääkis mulle sellest loost. Mina olin sell ajal veel hoopis poisikene.
Õpetaja Sengbuscch ei tahtnud et inimesed ilma tööta on ja sellepärast kui muud teha ei olnud rahval siis laskis vallisid ja kraave teha. Tema aegu kõik kraavid ja vallid kiriku maade ümber (pappi maade) on tehtud. Kes ei teind nii nagu tema tahtis, selle saatis mõisa peksmiseks.
Esimeseks kooliõpetajaks oli Madi Leidenberg Vigala vallast. 1905 a. oli ta veel elus läks ära Vigala. Kasevalja kool oli esimene, ta on asutatud 1867 a. Kui vene saadus maksma pandi, pidi Leidenberg olema kohtu ja valla sekretariks, aga et ta vene keelt ei oskand tehti teda ametist lahti. Tema aegu tehti valla kassa tühjaks, aga kes tegi, pole teada. Igatahes Liedenbergi tagandamise põhjuseks see ei olnud.
Orjuse ajal oli kohustuisi väga palju. 5-6 tiinulise koha paalt (5-6 t põldu) 2 inimest aasta läbi mõisas, kolmas vaimu nime all Jüripäevast, Mihklipäevani. 12 naela linu ja 12 naela villu kodu ära ketrama. Pääle selle karja söötmiseks Mihkli p. kuni Jüripäevani igast talust järgi mööda 1 inimene mõisas loomi söötmas. Siis oli oma loomadega künda mõisas tükk maad, kui palju ei mäleta. Kala tegemise päevad, õue pühkimise päevad, rehe päevad, viinaköögi päevad, oina päevad, millede arvu ei mäleta. 12-14 sülda puid mõisa vedada. Ja kõigele sellele veel juure kanad ja munad, mis mõisa pidi viima.
Umbes 50 a. tagasi põgenesid kaks meest Rootsi, kuid tulid pärast tagasi.
Teodor Unger-Sternberg parandas rahva elu. Laupäeval laskis rahva kella 6 aegu vabaks. Kaotas (rängad orjused) korra päevad ära. Nii et rahvas kahjatses teda järgi, kui ta sures. Ta sai surma Tallinnas duellil oma pruudi pärast. Enne teda oli Evald.
Minu mäletuse aegu 30-40 a. tagasi oli 1 mees aasta läbi mõisas. Neil kellel suuremad talud oli vilja lõikuse aegu ja heina aegu veel kõrval tööd teha.
Raha rent oli alguses odav, pärast aga panti ikka juure. Alguses mõedeti maad. Rahvas nimetab seda Jakobsoni mõeduks mõetja nime järgi. Siis säeti maks 4-5 tiinu põllu pealt 40 rubla koha renti, mida võib raha ehk tööga maksa. Pärastpoole lisas mõisnik ikka juure. Lõpuks oli 80-90 rubla. Nõmba küla Juhan Tara läind Miilbaumile rääkima, et rent liig kallis. Miilbaum küsind: palju sa siis õige maksaks renti? „40 rubla,“ Miilbaum: „40 rubla ongi rent aga teine 40 on ohja raha. Kui sul rent oleks 40 rubla siis näeks me sind ainult kaks korda aastas, nüüd käid aga iga kuu, kas lapsi karja pakkumas ehk muud midagi palumaas.
Junkur Siimu aegu tehti Salinema külast samanimeline mõisa. Lepistu küla võeti Soonlepa mõisa külge. Soja 2 talu – Suure mõisa külge. Olnud kavatsus ka Sarve küla ka ära kaotada, kuid enne saand lahti. Ära kaotatud külade rahvas läind laiali kuhu aga keegi saanud.
Aru külas on ainult üks ostetud talu (Nõmme) Vahtlepal 3 talu. Talud osteti Daani panga käest.
1905 a. olin mina veel maata mees (rentnikuks hakkasin hiljem.) 1905 a. tuli vallamajast maata meestele kutse valla maja tulla. Räägiti et aeg olla tulnud, kus igaüks võib kaevata ja maad saada. Tallinnast olla kiri tulnud, et võib päeva palga kõrgendust ja paremat ümberkäimist nõuda. Igast vallast tuleb 2 meest Tallinna saata. Meie vallast valiti Juhan Paati ja mind. Tallinnas oli Teemant kõnepidajaks valitud erakonna poolt. Koosolek oli Volta vabrikus. Harutati päeva palga kõrgenduse ja teiste tingimiste parandamist. Osalt koosolijaid said plehku osalt võeti kinni. Paat ja mina saime plehku. Vallas läksime tead andma kuidas Tallinnas läks. Käisin Andersoni (valitseja) jutul, et palka kõrgendaks (see kärpis väga palkasid), nõudsime töö seisma panemist. Alguses täitis vähe, aga kui julgemaks sai, siis ei tahtnud kuuldagi. Siia tulid soldatid ohvitser Kolbergiga ja meid Paadiga kutsuti mõisa tehti noomitus, kästi rahule jääda ja lasti lahti. Riisepere peremees (ka vist Stackelberg) andis nõu ohvitserile meid vahi alla võtta. Mulle saadeti urjadnik ühes sõduriga järele ja viidi uuesti mõisa. Paat oli juba sääl. Orjaku mõisast kutsuti saare komissar siia. Kommissar ei tulnud. Kolberg kirjutas protokolli ja andis sõja välja kohtu kätte. Urädnik seletas pärast meile, et komissar olla nõudnud, et Kolber Paat’i maha laseks ja mulle peska laseks anda. Kui nimd vangi võeti, küsisin Kolbergilt, miks mind kinni võeti, „ma pole kellegi kapsa aias ka käind poisikese põlvest seni ajani.“ Vastas: „Meie oleme järele kuuland ja see tõsi mis sa ütled, kohtu all sa pole olnud ega karistust saand, aga sellepärast, et oled hää nupumees ja teistele oskad hästi ette rääki, siis saab sind kinni pantud.“ Saare üle olev politseinik Mitt ei lasknud kommissari otsust täite saata, vaid nõudis kohut (tema rääkis rahvaga ka Eesti keelt, kuna muidu ikka vene keeles räägiti). Meid viidi Hiiu Kardla soldati kartseri, kus veel 2 Käina meest õlis. Temperatuur oli 0. Õlgede pääl maas magasime. Väljaheidete tarvis oli puupand, millel vits päält ära läks ja väljaheited jooksid õlgede sisse, kus pääl magasime. Ümber käidi väga karmilt. Nii olime kinni umbes kuu aega. Kuulsime, et kes meie kartsu ligi 30 sammu pääle tuleb saab maha lastud. Käina meeste Ellaki isa ja Hamani vend tahtsid omakseid vaatama tulla neile pesu ja toitu tuua. Saidki ülema Hane käest luba. Soldat viis neid välja isa ja venna juure. Vahimees soomlane oli hea mees lubas neil ka sisse vaatama tulla. Palusin siis Hamanni, et ka minu isale ütleks, et luba nõutab ja vaatama tuleb. Isa tuli, siis sain mina ka välja aga soldat oli juures, kes kuulas kas me midagi iseäralist ei räägi. Palusin isa et kroonu tohtrit paluks, et see meie viletsust vaatama tuleks. See tuli ütles kohe: „холоднo“, siis eesti keeles, see ei ole kellegi vangi koda vaid sealaut, kohe peab uued õled tooma,“ nii tehtigi. Pärast tuli tagasi ja säädis nii, et oli üks sõdur kellega ühes väljakäigu kohta käisime. Uks pidi päeval lahti olema, et köögist sooja sisse tuleks. Korraldas veel, et üle päeva pidime suppi saama, enne saime ainult vett ja leiba. Ükskord tuli veel vaatama ja lubas meid sauna. Hauel oli üks eesti keelt rääkija dentschik, see tuli meid vaatama ja seletas, et kui meid sinna toodi oli Kolberg Haue juures külas ja olla seletand, et need on pea Hiiumaa mässu tegijad, nende pääle on väga rasked kaebtused, käi nendega valjult ümber. Haue proua oli meie eest seisnud, et las seda kohus otsustab, muidu aga saadus ei luba pahasti ümber käia.
Haue ütlend, see on minu asi kuidas ma nendega ümber käin. See on ikka nii et kui rahvas rõhujate vastu hakkab õigust nõudma, siis tembeldatakse neid mässajateks. On nii olnud enne, on nüüd ka. Kui nad vagusi on – ei saa nendega pahasti ümber käidud ja mina ei keela kellelgi neid vaatama tulla. Kord kuulsime kui küsis vahimehelt: „Kuidas me end ülespeame,“ see vastas „vagased“, „see on hea, siis tahan ise nende eest kosta“ Nii elasime paremates oludes veel ühe kuu. Siis viidi Tallinna Margaretasse, kus 2 nädalat olime. Säält saadeti kord politseisse ja lasti vabaks, ilma et me kohtu ees oleks käinud.
Okupatsiooni aegu tülisid paruniga ei olnud. Muidu oli aga igalt poolt tunda, et parunite võim jälle täiel mõjul oli. Rentnikke metsa taheti hoopis puhtaks teha. Soldatid rääkisid, et saar olla nagu iseäralise valitsuse kaitse all.
Esimestel kolmel päeval soldatid võtsid, mis said. Pärastpoole vägivaldselt midagi ei võetud.
Umbes veebruari kuul kutsuti küla kubjad mõisa ja loeti ja räägiti käsud ette. Teatati et oleme Saksa riigi valitsuse all ja lubati olukorda aega mööda parandada, järsku ei saavat sõja tõttu. Kõne lõpul andis komandör kõigile kätt.
Korra oli parun (Stackelberg) suure sööma aja teinud, ka valla ametnikud olid kutsutud, ja kui neil pead soojad, siis mindud ühe kivi juure löön kolm korda kivile (märgiks, et Saksa riigi alla läheb) teised pidand samuti tegema. Mõni päev hiljem põgenes parun Saksamaale ühes taganevate vägedega.
1885 a. rääkis siin vene preester, et kui keisri usku pöörate, siis võetakse teie palveid paremini kuulda. Kurnatud inimesed läksid vene usku suurte lootustega, jätsid rendi võlgu ja teo tegemata. Mõisa omanik hakkas nõudma, rahvas pööras uue preestri poole (vana oli vahe pääl ära läind) see aga seletas, et ega tema mitte nende kehade vaid vaimu pärast on siin. Laas Kaevat Sarve külast aga ütelnud: „Suu kinni papp, säh rist tagasi, kus jäi meile lubatud priius.“
Vene usku olid siiski umbes pooled läinud. Paljud tulid pärast tagasi Lutteri usku (vist 1907 a. kui usumanifest anti).
Umbes 1886 a. tuli Rootsist baptisti misjonäär meile (kas Espenbaum vai Larson, ei mäleta) ja paljud läksid üle. Algus rohkem Kärdla pool, nüüd ka siin paljud.
Umbes 35 a. tagasi tuli sakslane Schive siia ja hakkas rahvast ristima ja tekitas ärkamise. Kui tema Jumalat teenis pidid kõik vaikselt istuma. Selle aja tegelased Peet Sauer (Praegu Ev. Kristl. koguduse vanem) Mihkel Tuur, Juhan Sauer ja Mihkel Tika nägid selles survet, samasugust nagu Lutteri kirikus ja lõid lahku, soovides Piibli üteluse järgi pühade osasaamise ja vaimu välja ajamise kohta usust rõõmu tundelist vaimustust.
Praegu on baptiste rohkem kui Ev. Kristlikke, iseäranis Emaste, Käina ja Kärdla pool. Neil on mitu palvemaja.
Salinõmme külas olnud vanasti püha mets kutsutakse Hiiemetsaks.
Hilliste küla karjamaal on auguga kivi, kuhu sell ajal kui minu isa lamba karjas käinud, rahasid toodud mida tema näinud.
500-600 a. tagasi olevat maa olnud kolme kuninga Saksa, Rootsi ja Danzigi oma. Kuninga tütar läinud hooraks ja siis läind kindralile mehele, kes siia asunud ja Suure mõisa asutanud. Esimese kivi panemisel hakkand meistril nina verd jooksma ja see öelnd. „Saab sest ka üks verevalamise koht.“
Peeter Suur luband mõisnikele, kes võidab maad anda ja need võtnud siis maa ära.
Õpetaja Porgatsi tapja põgenend Undamäe külla, mis teises riigis olnud.
Viimastel teo-orjuse aegadel kubjad ei julgend enam tugevamaid mehi peksa. Aga vanemal ajal ei kartnud kedagi. Kes vastu hakkas sai mõisa rehes õieti, viimasel ajal anti sõduriks.
Selle sõja eest põgenesid 4-5 meest Rootsi. Pärast tulid tagasi.
Suuremõisa praegune peremees Stackelberg müüb oksjoni (vabatahtlise) teel oma kraami ja kuuldavasti ka raamatukogu. Käisin ka vaatamas kuid minule seletas, et raamatuid ei müü. Käsikirja ei ütelnud endal olema, üks teenijatest aga juhtus minult ise küsima, et kas käega kirjutatud naha sisse köidetutel raamatutel ka mingisugust väärtust on ja seletas et neid mõisa ühes pööningu tuas õige palju olla. Stackelberg oli üldse väga upsakas. Kui raamatukogu palusin näidata siis viis küll sinna tuppa kuid näitas kaugelt: „Sääl saksa keelsed, sääl prantsuskeelsed“ jne. Kui küsisin, kas kataloogi on, siis oli lakooniline vastus: „See on mul peas.“
Hiiesaare küla olla veega puratud saar olnud. Säält on vanu rahasid leitud.
Tubala küla juurest Prahna mäe alt on laeva kaared leitud.
Villivalla ja Suuremõisa vahel Matta rabast leitud lodi ja pool treitud supi kaussi, umbes 40 a. tagasi. Minu isa leidis säält tamme puu tüki mis oli kõva, kui raud ja must.
Haava mäel püüti vanasti hunte aukude abil. Kui mina ka veel poisike olnud, oli üks poiss hobuse nii teise koorma ligi lasknud, et hobune teisest koormast vilja tõmband. Junkur Siim oli seda näinud ja löönud poisile kepiga nii pähe, et see ära surnud. Junkur Siim tõmband poisi veidi kõrvale ja ütlend hopmanile: „Mis see poiss magab sääl?“ Hopmann seda peksma, see aga ei liigutagi. Nüüd seletab hopmann, et poiss surnud, Siim aga küsib rahuliselt: „Mis tal siis viga on?“
Teine kord peksis reast kõiki rüki lõikajaid. Üks poiss kellele paise pääle trehvas lööma hakkas karjuma. Junkur Siim vihaseks: „Ah sina hakad vastu,“ löönd näkku ja kui poiss maha kukkus, võttis jalast kinni ja peksis veel. Mehed hakkand ütlema: „Tapad poisi ära,“ siis saatnud poisi mõisa ja lasknud veel 60 hoopi anda vastu hakkamise eest. Poiss suri teisel päeval.
Endiste õpetajate kohta iseäralist midagi ei tea. Praegune Reigi õpetaja Looberg teeb aga palju tööd rahva elu edendamiseks. 1922 a. asutas põllumeeste seltsi, toimetas korjanduse kirikukellade ostmiseks, tahab maa loodimist läbi viia vee ära laskmise otstarbel. Püüab ka kõik teha, et Kärdla saaks keskkool ja Hiiumaale kohtunik.
Umbes 100 a. tagasi oli nälg olnud nii suur, et katuse sammalt leiva sisse nii palju pantud, et leiba võis põlema panna.
Umbes 60 a. tagasi oli ikaldusaasta ei saanud kartulit ega vilja. Kange kuiv kõrvetas kõik ära. Meie lähedal olev allikas oli nii kuiv, et inimesed ootasivad ööd läbi, et natukene vett saada. Pääle selle läks kõhutõbi nii suureks, et Pärnu linna kirikus olla 95 inimest maetud, kes kõhutõppe olid surnud.
Teine kooliõpetaja Kaseväljal oli Saaremaalt, ka kolmas Saar oli Saaremaalt. See oli halp, kergekene ja häkiline. Neljas Lemberg sai sõjas surma. Järgnesid prl. Vohi, Sarnveck ja siis Metske – üks tubli mees. Ja nüüd Vesberg Artur.
Suuremõisa kool asutud alles 3 a. tagasi. Õpetajaks algusest saadik Toomingas. Helterma kool umbes 5 a. tagasi asutud. Esimene õpetaja oli Kask nüüd Palm oma prouaga.
Teoorjus oli nii raske, et mehed ei jõudnud laupäeva õhtul koju minna. Theodor kergendas vähemalt nii võrd, et laupäeva õhtul lasti k 6 lahti.
Loja küla kaotatud ära aga asutatud Loja ms. Rahvas asetatud pahemate maade pääle.
Enne mind olla korra üks pere vahetatud tõlla vastu.
Välja tööle käidi meie poolt kõige rohkem Tallinna, ka Pärnu ja Jarva maale käisin heinamaid puhastama ja kraave lõikama.
Siin pool on umbes ¼ veneusulisi. Mõned on tagasi tulnud Lutheri usku, kuid on ka neid kes nüüdsel ajal on vene usku üle läinud.
Meie pool oli teoorjust harilise talu päält 2 inimest aasta läbi mõisas. Mihklini Jüripäevast veel 1 ja suvel veel neljas. Hobune loeti ka mehe ette. Pääle selle olid lõikuse tükid. Kes päeval tööl oli pidi öössi rehel olema.
Õuepäevi tegid maatamehed 25 päeva suve kohta.
Popsi kohad tegid 2 p. nädalas Jüri päevast Mihkli päevani.
Viina köögis oli iga nädal 9 korralist, karjalaudas 1.
Mõisa pererahvas palka ei saanud, tegid mõisas kergemat tööd: ketrasid, kudusid jne.
Suuremõisas oli 33 teenijat (umbes 70 a. tagasi) peale selle toapoisid ja tüdrukud (kes ei söönd perelauas), sepad, 6 lambapoissi, umbes kuus kärneri poissi, vahimehed jne. Teenijad palju peksa ei saanud.
Evaldi aegu (mitte see mis nüüd hiljuti oli) oli 3-4 tuapoissi ja 2-3 tuatüdrukut. karjamees, aidamees jne sõid oma lauast.
Õlle ja viina korraldused käisid aidamehe võimu piirkonda. 9 kõrtsi olid Suuremõisa aidamehe korraldusel: said temalt viina ja maksid temale raha. Ka maksis aidamees palgad kirjutaja sedelite järgi.
Kui ma veel 5 a vana ei olnud oli suur nälg. Kõpu poolt oli iga päev palju kerjajaid Kärdlas, kus ma siis elasin. Palju sures. Üks perenaine oli leivad ahju pandnud ja välja läinud. Vahepääl oli kerjaja tuppa tulnud ja ahjust käega toorest tainast võtnud ja seda söönud.
Talupoegadel olid sellel ajal juba magasiaidad. Hädas olid ainult maatamehed.
Hiljemal ajal oli kord jälle nälja häda, kerjuseid jälle iga päev, kuid surnuid vähem. Mõisast anti rahvale ketruse tööd ja anti selle eest suurelt maalt toodud leiba.
Ära jooksjaid oli palju, iseäranis Kärdla poolt. Kui kätte saadi pekseti, kuid seda tuli harva ette.
Kui olin veel laps alla 10 a. olid Kõpu mehed, kellel väga rasked olud olid käind kubernerile kaebamas. Mõne aja pärast tulnud mõisa kaks sandarmit ja toonud mõisa kimbu vitsu kohtu pitseri all, siis toodud metsast 2 koormat sarnaseid vitsu. Saksad Harku mõisast jne tulid kokku. Kõpu mehed kutsuti mõisa, saadeti lamba talli, kus neid pekseti. Minu tante aidamehe naine ja mina läksime katusele ja vaatasime, kuidas kaks mees korraga lamba tallis pingile tõmmati. Keda mehi kätte saadi panti hoidma. Kõpu mõisa kutsar sai 480 teised 400 hoopi jne. Ühed peksjad väsisid, teised panti peksma. Pekseti veriseks nii, et riideid ei saanud selga panna. Saksad olla ikka ütelnud: „Andke tugevasti.“ See kes 480 h. sai jäi ellu, üks teine suri ära. Ühte peksjat siunati, et oli löönud kõigest jõust. Soldatid kiideti, et need olla küll teinud näo nagu lööks tugevasti, aga löönud tasa.
Teine suur peksmine oli, kui ma ju leeris ära olin käinud, Mahtra sõja aegu. Sellel ajal anti sääduse raamaatud, mille järgi endise 9 mehe asemel pidid nüüd 10 meest sööma vahega tüki maha niitma (lugesin ise). Rahvaas nõudis, et saadus saaks täide viidud, kuid said kõik peksa, keda hompan aga näitas. Siis said 200 hoopi ja vähem. Kolm meest viidi ära raudus pool pöetud paaga, ilma peksmata. Muud süüdi kellelgi ei olnud, kui et nõudsid paremaid tingimusi.
Putkastes pekseti hiljem. Paljud põgenesid metsa. Ära viidi saalt rohkem.
Need olid suured peksud. Väiksemaid oli alati. Aidamehe akna all oli peksu pink. Nii nägin, kui viidi ikka üks ja teine pingile.
Kellel rohkem lapsi oli – võeti mõned ära ja viidi Kärdla vabrikus pekseti neid, kes nädala jooksul kuidagi oli eksinud.
Minu isal oli kaks poega üks viid ära teise perre. Vabriku toodi igalt poolt Ung. Sternbergi mõisatest. Minu isal oli väike pere – ei saand maad pidada: toodi Kärdla. Tema tahtsid Kärdlast ära minna sai aga selle eest 100 hoopi. Oli ainult rääkind, et tahab ära minna. Pääle selle jäi vabriku eluks ajaks.
Meie krahv (Suures mõisas) oli väga armuline ja hää südamline, aitas vaeseid jne. Peksmine polnud tema tahtmise järgi. Kuid kui temale kaevati, siis kutsus hopmani, kes oskas asja ikka oma kasuks pöörda ja kaebajat pahuks inimeseks teha. Kuid auahne oli siiski meie parun. Oli kord mehel, kes tema ees mütsi maha ei võtnud, mütsi maha löönd.
Hellama kool asutatud 1872 a. Esimene õpetaja Juh. Liit oli ametis umbes 6 a. Hans Paas 80 a. Aadu Tarkmees kuni 1904 aastani, Juhan Kiibus 1906 a.-ni praeguseni Priidu Lemberg.
Suuremõisa valla tarvitajate ühisus asub Hellamal. Asutatud 1910 a. preester Janseni ja vallakirjutaja Krinpase poolt. Praegu umbes 370 liiget.
Siin kus praegu Pulistu küla on on varem olnud Randma mõisa, nüüd on ainult tiik vahed müüri puru järgi jäänd. Kuidas mõisa kadund ei tea.
Kord niari ööl (uue aasta ööl) pidand vaenlased Hiiumaale tulema, kuid tikkind nii suur torm, et see viskand Tähemale suure kivi randa ja vaenlased saanud meres hukka.
Sääre ninal olla vanasti loss olnud. Meie pool pidi nelja päeva kohalt saatma mõisa Jüri p. – Jaanipäevani 2 vaimu, Jaanist – Mihklini 3 vaimu. Osakünniks oli 1 tiinuline tükk kevadel künda, külva koristada, sügisel sõnnik vedada ja jälle künda rukkimaad. Pääle selle 3 korra nädalat talvel, 4 viinakööginädalat ja 30 rehepäeva, ja pidi tulema puhastus töödeks ja muidu kui tarvis oli.
Siin külas on 3 ostmata ja 5 ostetut kohta. Osteti paar aastat enne sõda Daani pangalt.
Meie talu päält raha renti oli 61-76 rubla.
Usu poolest on vene, Lutheri ja baptisti usku, kui palju on miski usku seda ma ei tea.
1905 a. läks siin õige rahuliselt mööda.
Helterma kooliõpetajalt Palmilt:
Okupatsiooni ajal kord kutsunud Suuremõisa omanik Stackelberg tähtsamad külamehed oma juure, kogunud ühe suure kivi ümber, löönud haamriga kolm korda kivile ja öelnud: „Mina, kui praegune Hiiumaa valitseja tunnistan selle saare Saksa riigi omaks.“ Käskind ka teistel umbes sarnaseid sõnu öelda. Mõned öelnud, mõned mitte. Üks suure habemega mees öelnud: „Jah, mis sääl tehja, me oleme saksa sõjaväe sisse kui uppunud.“ Teine mees aga, kellel rohkem lootus, öelnud: „Oma habeme sisse oled sa uppunud.“
Kuri kool on asutatud 40 a. tagasi. Esimene kooliõpetaja oli Efimow, kes umbes 5 a. teenis ja Saaremaale läks, siis Meister umbes 20 a. Hansmann 5 a. sai vist Riiga parema koha, siis Muttsi Viljandist oli 12 a. praegu on ta Väike Lähtres praostiks, alguses läks Tallinna diakoniks. Pääle selle Somson 3-4 a. läks valla kirjutajaks, ja praegu on Viluv juhatajaks ja pääle selle preester Kaev oma prouaga ja prl. Looser.
Suuremõisa sadama juures oli vanasti Priidu mõis. Sääre ninal on vanasti kabel olnud. Praegu on hauakohad näha. Ka kirik on olnud, kuid sellest pole jälgi järele jäänud. Õpetajat pole kiriku juures eland, aga kellad olla olnud. Praegu on hauakohad näha. Ka kirik on olnud, kuid sellest pole jälgi järele jäänud. Õpetajat pole kiriku juures eland, aga kellad olla olnud. Sõja aega olla kellad merde läinud. Iga seitsme aasta tagant olla merest uueaasta ööl kell 12 kella hääli kuulda.
Jää tõstab mere põhjast kiva kaldale. Ühele kivile on ilmumise aasta pääle kirjutud, vistist 1848 a.
Ostetuid talusid Seare külas 3, vabadikke 8, ostmata talusid 7, vabadikke 7. Suurem osa ostetud Daani pangalt. Üks Eesti aegu.
Raha rent oli alguses 30 rubla talu päält, hiljem 60 rubla, pääle mõetmist 100 ja ikka järjest juure. Iseäranis pääle teise usku minekut.
Ajalehti tellisid kõigi enne kaupmehed.
Praegu tellitakse ka ainult odavamaid: Esmaspäeva jne.
Orjust oli: 2 inimest ja hobune Jürip. – Mihklipäevani. Talvel puu vedu. 3 korra nädalat karjalaudas, 3 viinaköögis. Viinaköögi päevad loeti teopäevist maha.
Kord läks tüdruk ühe peremehe juurest ära teise juure. Selle eest lasi hopman, kes hiljuti oli Saksamaale tulnud tüdrukule peksa anda. Nägin ise seda pealt. Valitseja Nori kohta, kes üks tigedamatest oli (tema aega nimetab rahvas Noti ajaks) räägiti et olla tüdrukuid määrand ööseks vahi pääle, et oleks neid kergem kätte saada.
Nõmbas Liiva väljal oleva püha männi, olid rahvas vanasti raha toonud.
Palu küla juures olevat linna mägi olnud.
Suuremõisa sadama juures olnud kõrge mäe otsas vana maja, mille kivid rahvas oma ehitusteks laiali vedanud.
Hiiu maa olla enne nelja riigi vahel olnud jaotud.
Kärdla paruni aias on praegu veel altari koht alles. Enne olnud sääl kirik, mida vanad inimesed veel mäletand.
Sääre nina kabeli kellad olla merde viidud sõja ajaks, aga pärast pole üles leitud.
Partsi küla (kus praegu mõis) oli enne prii kroonu vald. Teistest mõisatest põgenend rahvas siia. Kuidas ta parunite kätte sattus ei tea.
Lõpe küla sõja aukest olevat vibu püsse leitud kivi nooltega. Noolt nägin oli terava otsaga lühem kui triikraud.
Vabriku tööle toodi ka väljastpoolt saart rahvast sisse.
Suure katku aega oli rahvas palju maetud ühishaudadesse.
Kindral kuberneridele, kes siin käisivad sai kaevatud küll, aga abi sellest ei tulnud.
Õpetaja Normann noomis ikka rahvast: tehku nii nagu mõisnik tahab.
Õpetaja Sengbusch oli ümber ristitud juut. Kaks teravmeelset poissi olid kirjutamise selgeks saand ja kirjutand, kui nad leerid olnud korra lume pääle. Krahv trehvand nägema seda ja kohe kutsunud Sengbuschi oma juure noomind ja öelnud: „Kui siga targaks saab, tuleb viimati silmile (kallale)“ ja keeland lugemise õpetamise ära.
Riigi manifeste rahvale ette ei loetud ja üleüldiselt lugesid mõisnikud saart nagu iseriigiks. Kord lasknud kuberner poodist midagi tuua. Säält antud tagasi antava raha asemel Kärdla töö tschekid, mis siin igal pool raha asemel käimas oli. Siis kuberner keeland ära sarnaste tscehkke välja andmise.
Rahvast saarelt mõisnikud välja ei lasknud. Jüri ja Jaan Õngud olid laeva alumises ruumis suurele maale põgenend ja läinud kuberneri juure. Kuberner seletanud, et juba 10 a. on passi vabadus ja igaüks võib minna, kus tahab.
Kaks meest puukingades, käind ka Tallinnas kubernerile kaebamas, sääl pole aga asja osatud arutada saadetud Suure mõisa, kus mehed igaüks 80 hoopi said.
Kasevälja koolis käidud vanasti nelja nädala tagant üks nädal koolis.
2/3 taludest on siinpool ostetud. Daani ja Põllupangalt.
Lehtna juures läinud kord rasva laev hukka talumehed võtnud rasva ja muud, mis saanud laevalt, omale. Mõisnik aga kelle kohta teada saanud saatnud ära, mõisa vara omandamise pärast.
Sellel ajal, mis mina veel mäletan, käis juba mitmel ajaleht, muidugi rikkamatel, kaptenitel jne.
Praegu on Rootsi maalt uue usu kuulutaja siin. Kutsuvad Nelipühi usuks. Pääle jutlust 3-4 tundi paluvad. Kristlik Ew. usku nimetakse veel prii usuks. Uue usu palvetest on 3-4 juba hulluks läinud, ette kuulutuste ja hirmutamiste mõjul. Üks poiss tulnud valla maja ja palund, et tema suguosa ära rajutakse, sest see olla teda patu sisse ajand. Üks naine on Suurevalla vallamajas kinni hullumeelsena uue usu mõjul.
Haridusliseks edenemiseks olid tingimised väga rasked. Saar oli eraldud, mõisnikud valvasid järele et mitte liig targaks ei saa. Kui baptisti usk ilmus, lasti järele kuulata, kas see mitte mõisa vastu ei käi, kui teada sai mõisnik, et kardetavat pole, olla öelnud: „Minu pärast minge vai sea usku, kui aga maksud maksate.“
Nõmba püha männa otsas olnud vanasti kell, mida löödud, kui keegi paari läinud.
Kuusalu kihelkonnas Lohja järves Tõlkjões on vanasti pärlid leitud. Kolga Jaani pärlis olla õige kallid olnud. Minu ema isa ja ema vennad (umbes 110 a. tagasi) olid ka otsimas käind, ootand millal kõige ilusamaks läind. Minu venna tütrel Elsa Heinbergil Järvamaal Lehtse jaama juures on üks Kolga Jaani pärli olemas, sõrmuse sees. Umbes 70 a. tagasi ajand Kolga-Jaani krahv kõik rahva kokku ja lasknud kõik karbid välja korjata ja läbi vaadata. Selle juures juba rikuti noist palju ära, pääle selle pilluti neid järve tagasi sinna õhukeste kohta, kust läbi sõideti ja teisel päeval just sõnniku vedajad läbi käisid. Nüüd leidub mõni üksik karp. Kord olla krahvi proua Kolga-Jaani pärlite lindi ära kaotand ja kuulutan et maksab 400 rubla panka raha leidjale. See oli 60-70 a. tagasi.
Nõmba Liiva välja ääres, Püha mändadest põhja-õhtu poole on vanasti surnu aed olnud. Üks koht kõmiseb: vist on alt tühi.
Vanasti on Muugalased käinud Keina lahes Puulaja lõuas kalal käinud, kord võetud nende käest võrgud ära, mis Keina kiriku lael ära kõdunesid, tolmuks. Mugalased kätte maksuks pandnud kahele silgule sõled külge ja ütelnud, kuhu need silgud meres lähevad, sinna läheb siit kalaõnn. Kalad olla Pärnu alla läind.
Kärdla vabriku ehitamise ajal elanud Kardlas rootslased, kes vabriku jõest säinasid püüdnud. Eestlased olla peksnud ühte rootslast see vedand oma verist särki jões ja säinad kadunud jõest ära.
Nõmba Liiva värava kohal eland vanasti Liiva pere, mis kõige vanem olla olnud siin külas.
Sõja ajal põgenenud rahvas siin lähedal põhjapool olevatesse maa alustesse aukudesse. Kord sõja ajal olla maa all varrud olnud, tehtud õlut ja üks purjus mees teinud lärmi (itkun-kisendand). Vaenlased kuulnud hääli, saand aru et maa sees on rahvas, kaevasid välja, tapnud ja põletand kõik ära. Vabriku peremees oli lasknud siin kaevada, kuid asjata.
Osja mäe kalda alt olevat Liiva Peet puu laeva tükke leidnud (soo sees, nüüd on meri säält kaugel). Osja mäe kallas on mere ranna taoline leets Nõmba ja Määvli vahel, keset sood, kuhu muidu keegi ei käi. Peet oli aga metsa vaht.
Määvli Madisel oli puu kalender, mis olla tallinna muuseumi ära viidud.
Minu mäeltavasti pole sarnast nälga olnud et oleks keegi nälga surnud, küll sures palju kõhu tõppe.
Katk – hall mees olla käinud talust tallu, keda löönd see jäänud haigeks. Ainult Kukke kl. Laasi tl. olla lapsed põrandal halasti maganud. katk vaatand üle ukse öelnud: „Siin on põrsad“ ja läinud ära. See olla ainuke talu mis järgi jäänud.
Umbes 50-60 a. tagasi oli kange kuiv, mis vilja ja kartulid ära põletas. Sellel aastal pääsis ka tuli lahti, nädal aega põlesid nõmmed, talusid põle tule jäänud.
Umbes 30 a. tagasi käis siin Kindral kuberner. Oli kuri kirjutajate ja talitajate vastu. Parandust aga meile ei tulnud.
Kord jälle käis siis võeti lauluga. „Jumal keisrit kaitse sa“ vastu.
Kommissar kord kuulas missugused maad mõisa ära võtnud. Kui rahvas seletama hakkas, sai komissar vihaseks pildus paberid maha ja läks.
Kool asutati siin umbes 50 a. tagasi. Üks vahe oli kool kinni uuesti algas umbes 25 a. tagasi. Esimene kooliõpetaja oli Aado Kaubi umbes 10 a. Pääle vaheaja olid Tarkmees, Tamberg, Liit, Volton, Berlin ja mõned teised. Keegi ei saand kaua olla tüli pärast krahviga, kelle jääger kooli maja omale tahtis.
Kolme päeva koht (kus 3 tündert rukist maha külvati) Jürist – Jaanipäevani pidi nädalas 9 päeva tegema, Jaanist Mihklini 12 päeva. Pääl Mihkli 6 päeva nädalas. 3 viinaköögi nädalat, 30 rehepäeva, 3 karja nädalat. Osakündi oli odraküliks 3 postivahet, kesakündi 3 p. vahet. Sõnnikuveoks pidi hobune saatma, siis jälle sama tükk korrata ja vili sisse künda. Ketrust 4-5 naela linu, 3 n. villu ja kindad kududa.
Raharent (sama koha päält): 21 rubla kuid ikka ka töö 5 tiinu heina niita ja kuivatada, 2 posti vahet rukist lõigata, 2 p. vahet otre ja 25 päeva teha.
Pääle selle 11 puuda anda posti heinu, vihk õlgi, kirikõpetajale 9 puuda heinu ja 1 vihk õlgi.
Loja küla (ja Villivalla’lt 9) elanikud viidi Hiiemõisa kohale elama.
1905 a. Pole mõisale rohkem kahju tehtud, kui ei ühe päeva jäid loomad söömata, rahvas läks kõik koosolekule.
Sakslased (okup. aegu) varastasid ja röövisid õige palju. Laudad ja rehed olid neid täis. Kus aida ukse juure said, sääl ukse maha lõid. Minul viisid 2 p. soola ära ja minu riided. Mõisaga meil okupatsiooni aegu tegemist polnud: olime panga all.
Kui tuul ühe püha männi külili ajas siis leiti õõnsusest ½ toopi rahasid.
Matsi talu õues Nõmbas on hallik, kuhu vanasti naela päid pilluti ebausus.
Tõll tulnud Leigeriga jõudu katsuma. Leiger tulnud metsast süld puid käe pääl ja temale järele 2 poega igal ½ sülda puid käel. Et hiline aeg jäetud jõu katsumine teiseks päevaks. Leider pandnud Tõllu maga. Öösse Tõll kuulnud, et Leiger peeretand nii et aknad põrisesid ja uks lahti käind. Hirm tulnud pääle ja Tõll põgenend ära. Hommikul Leiger hirmus vihane, et Tõll teda narrib. Läind Tõllu taga ajama võtnud viie süllase palgi kepiks kätte. Tõll aga olnud juba üle lahe. Leiger viskand palgiga järele, mis praegu veel lahes püsti seisvat Saare ja Hiiumaa vahel.
Tubalas ja Drätla talude juures on ka sõja auke. Rahvas neist midagi iseäralist jutustada ei tea. Drätla taludest 5-6 versta ida poole Pikka soos olla vana kabel. Selgelt olla näha künkaid ja luid olla ka välja tulnud.
Vallakirjutaja oli Suuremõisast ühe raamatu saanud millest lugesime, et Ranvere mõis oli vanasti Püliste küla asemel olnud. Ka minu vanaisa, vanaisa oli sääl eland.
Hiiesaare kabelis oli Randvere mõisa peremees käinud rahvast laulatamas.
Palu küla kirik tühi juba 4-5 a. tagasi. Mingisuguseid teateid tema ehitamise otstarbe kohta teada ei ole. Vist krahv Ungri poolt ehitud, et laivu eksiteele viia, kuid varsti pääle kiriku valmis saamist olla Ungru Siberi viidud. Kiriku raamatuid sääl midagi ei ole. Kiriku pakus on veel vanaaegseid rahasid. Osalt raha on vöölmöldrid ära võtnud ja kviitungid asemele pandnud.
Loja mäeni olevat vanasti meri olnud ja olevat laeva osasid leitud. Parun laskis meil otsida aga midagi meie ei leidnud. Ka ei teadnud keegi midagi kindlat selle kohta teatada.
Suuremõisa vanad mõisa raamatud olla krahv Ung. Sternberg ära viinud Haapsalu Suuremõisa krahvi maia. Sõja aegu olla palju neist ära hävitatud.
Kuri kirik on ehitud umbes 37 a. tagasi.
Hiiesaares on vanasti suur ehitus olnud. Mis päeva ehitatud öössi lõhutud maha.
Helterma nimi sellest, et Heldring olla säält heeringaid püüdnud.
Arukülas köster mäel puid istutades leidsime midagi maja vundamendi taolist. Meie võtsime mõne pliita ära all olid luud.
Minu ema seletas tema olla näinud veel Vallipaa maalinna kõrval laeva kaaresid.
Näckmanni mererahnude juures õlis rasvalaev puru läinud. Rahvas toonud säält rasva ja selle eest peksetud nii et sooled välja tulnud.
Suuremõisa jõest läinud mehed kord kalu püüdma, saanud selle eest 300 hoopi. Pinka Mihklil tulnud sooled välja ja ta surnud ära.
Lõpe külast lõuna poole on vanad vallid ja kraavid, mis selgelt näha, et on inimest töö. Ei tea aga mis ajal ja otstarbel tehtud.
Lõpe külast lõuna poole Partsinõmmes on kaks valli taolist riba, mis kolm-neli süld laiad ja 2 sülda kõrged, nii et paistavad inimeste kätetöö olema.
Siin metsades on palju lubja ahju varemeid. Räägitakse et siit olla lupja Stokholmi veetud.
Teoorjus. Kolmepäeva maalt Jürist-Jaanini – 9 päeva Jaanist Mihklini 12 päeva. Mihklist Jürini 6 p. nädalas, 3 korra ja 3 viinaköögi nädalat. Kalategemise ja õuepühkimisepäevad.
Nägin ise kaagi posti, kett oli posti kulles ja võru kaela tarvis.
Parun Evald oli niivõrd helde, et umbes 50 vaest mõisast vilja said. Kes teda ei olnud ära pahandanud, sai ikka, mis palus.
Temal oli esimene laev, mis rahvast vedas. Oma valla inimestelt võeti pileti eest 20 kop, aga teistelt 40 marka.
Kui ma v eel poisikene olin siis rääkisivad teomehed õhtul koju tulles kui palju sell päeval peksa antud 40, 50 hoopi jne. Nägin ka kord kuidas 5 laeva meest peksa said, kõik teomehed ja tüdrukut kutsuti vaatama. Igaüks sai 80 hoopi. Olid tahtnud kokka tüdrukut vägistada, kes neile söögi tegijaks oli ja olid tüdruku paadi köiega läbi tõmband, et teda hirmutada. Kui mina ja kaks teist last korra mängisime, hakkas koer möödamineja naise pääle haukuma ja naine kaebas mõisa, et meie olla koera ässitanud. Mind ja teist poissi kutsuti ühes emadega mõisa ja saime mina 10 hoopi, suurem poiss 15 hoopi mõisa tallis. Olin siis alles 10 a. vana.
Hiiesaare Matse talu karjamaal vana kabeli ase ja surnu hauad praegu veel näha.
Hiie saares vanasti hiie püüd olnud. Hiie saare metsa sees on praegu üks ümarik koht „Hiie kare“ mis alati roheline, kui ka muial kollaseks kõrbeb. Selle ümber olla vanasti rahvas tantsind vana ebausu aegu. Sääl olla vanasti ka pühad puud olnud, mis nüüd kadunud. Hiiesaar olla vanasti mere sees teisest maast lahutud olnud, teda ümbritsevad ka praegu madalamad kohad.
Endine Hiiesaare mõisa on ära hävitud ja tema asemele Villivalla ja Loja külast inimesed toodud.
Mina (Hindre talu peremees, kelle maa sees endise mõisa elumaja ase on) hakkasin ühte hunnikut kaevama, lastes sõja aegu saadud dünamiidiga ühte vareme kivide hunnikut, mis paistis ahju pära olema, õhku. Alt leidsin nelja kandilise paest müüri, mille vaheline ruum 5 jalga iga pidi prahti täis oli. Hakkasin kaevama uudishimus, mis sääl siis vastu tuleb. Altpoolt läks müür koomale ja põhjast leidsin inimese luukere, mis nii rabe oli, et kui pääluud labidaga tahtsin välja visata, läks see laiali. Luukere juures oli kadakane kepp. Muud luukere juurest ei leidnud. Mulla sees oli küll võõbatuid potitükke. Auk oli 14 jalga sügav. Põhjas oli savi põrand. Teises kohas leidsin ka pehmemat mulda, kui muidu ja hakkasin kaevama. Ka selle augu põhjas oli luukere ja kadakane kepp. See auk ei olnud müüritud. Esimese augu äärel oli suuri ruut jala suuruseid teliskiva, vist mõni trepp augu juure.
Hiiesaar olla kõige vanem mõis olnud. Nimetus võib olla on sõnast hiidlane (suur mees), sest praegu veel on manner maal Hiiu saare elanikkude kohta arvamine, et nad midagi iseäralist nõia taolist olla.
Metsa teaduse üliõpilasel Tiesmannil olla palju materjali Hiiu saare kohta kogutud.
Dr. Eichfus Tallinnast olla kustkilt raamtutest välja lugenud (vist kiriku raamatutest) et siin korra vanasti üksiklased metsades elanud.
Rootslased olla siia piiskop Lundi aegu kaitseks röövlite vastu asetatud.
Hiiu luupide tüüpus (p. Ung. Sternberd loeb ennast üheks parematest luupe tüüi tundjaks) on väga sarnane ühele rootsi vanaaegsele tüüpusele.
Paluküla kirik on ehitud meie perekonna matuse kohaks, kuid kui valmis sai, tuli keldri vesi sisse, nii et ei kõlband matuse kohaks. Kirik on iseäraline sellepoolest, et tema tipp on väga kaugele näha. Krimmi sõja aegu olid inglased väga imestanud,e t venelased niisuguse strateegiliselt tähtsa koha, nii kergesti nende kätte lasksid minna.
Krahv Stenbock mängis ja müüs minu esivanematele omad mõisad ära. Partsi mõis oli viimane kr. Stenbockide päralt.
Suure mõisa loss on De la Gardis ehitatud ja miniatüür ühest tähtsamast Rootsimaa lossist.
Kuskil kirikuraamatutes oli, et kui Hiiu Ristna tuletorni hakati ehitama, siis selle maa piiskop oli protesteerind, tema kümnis jäävat väikeseks (ta sai ka hukkunud laevade kraamist kümnenda osa omale).
Kui seda saart ühele piiskopile määratud olla teda tühjaks saareks nimetatud.
Kord olla seda saart ühele Tallinna kaupmehele pakutud 8000 margaga. See pidand liig kalliks.
Brockhausi sõnaraamatu järgi Sigtuna kuld väravad Novgorodis.
Rootsi professor käis ka minevaaasta teateid rootslaste kohta jagamas. Pärast kirjutas jutuajamisest minuga juure lisades: „Aga mis paruni härra seletamata jättis oli et nemad rootslaisi välja on saatnud!“ Mina siis vastasin, et ärgu nemad vassigu mis tõde on: välja saatja oli nende oma mees Stenbock.
Minu perekonna aetakse ka vale jutte, et nad olla vale tuletorniga laevamehi püüdnud kivide otsa juhtida. Pöörge Tallinna tuletorni valitsuse poole küsimusega, kas on võimalik laeva eksiteele viia töise väiksema tulega, kui tuletorn olemas on. Laev ei sõida ju tormi aegu mitte tule pääle vaid tulest kaugemale. Ma saatsin ka professor Eisenile ärakirja kohtu protokollist mille põhjal üks Unger Sternberg ära saadeti. Vale tuletornist ei ole sääl mitte midagi.
Sigtuna lähedal on üks saar, mis Eesti saareks kutsutakse. Ka räägitakse, et Eestlased olla Sigtuna väravad ära toonud. Mina kahtlen, et Eestlased, kes Volga kallastelt olid tulnud, nii ruttu nii suurteks meremeesteks võisid saada, et selleaegsete luupidega Rootsimaale sõita.
Kanstes olla vanasti kabel olnud. Palvekohad olla ikka mere ääres olnud.
Kui Kõpu vahelist hõbe kala ära varastatud olla ka kalaõnn kadunud.
Tahkuna Läti sadamas olla lätlased käinud kalu püüdmas. Kui neilt selle eest maksu hakatud nõudma läind nad ära ähvardades kõige ahvenatega minna. Ja tõepoolest kadunud ahvenad sestsaadik ära.
Jüri Kuuspal olla paruni parem käsi olnud. Kord käsknud parun silla postid läbi lõigata et kui proua üle sõidab siis surma saab. Proua aga olla enne teada saanud ja ära pääsend.
Nõgesoo metsas on kõrge mulla vall, kus pääl nagu iste kohad paistavad olema.
Siin külas kõik rendi talud. Põldu peetakse kolme põllu süsteemi järgi. Põldu on meil (teistel pea niisama) kolm tiinu, kuna krundi suurus 58 tiinu karjamaad 25 tiinu, heinamaad 31 tiinu. Kuid kõige selle juures saab ainult 10 sarvlooma pidada vasikatega kokku ja 2 hobust. Sigu peetakse harva.
Kõpus 5 ostetud kohta. Lauka vallas 1. Rohkem ostetud talusid Reigi kihelkonnas pole. Panga kaudu pakuti müia kuid rahvas ei jõudnud ja kahtles. Ostsid ainult need, kellel head metsad.
Kalapüük on juba 3 a. väga kehv, nii et ostame muialt kalu. Kalad hojavad ikka tuulest varjatud külge. Kui tuul püsib siis ikka vahel omale saab kalu. Müüa ei saa kalu. Okupatsiooni aegu oli üks nädal, kus kalu hästi sai.
Rootsi aegu on palju lupja põletatud. Nüüd on nagu moodist väljas, sest mõisnik ei lubanud rahval põletada.
Osa rootslaisi vahetati loomade vastu, osa mängiti kaartidega maha, osalt saadetud vastuhakkamise pärast ära. Suurem jagu olid teel surma saanud.
Kui Pihla soos kraavi lõigati, olla kraavi põhjast laeva tükke leitud.
Kaeblas on kalmusid olemas. Sinna olevat vanasti sõja aegu maetud. Kui ühe sõja aegu kogu saar ära olla rüüstatud oli rahvas Kaebla kogunud. Kuid ka säält otsitud üles ja tapetud ära.
Kidaste Tõrvaahju popsikohal aia postide auke kaevades ja kände juurides leidsin umbes 3 jala sügavuses mitmel kohal söekorra, millel liiv pääl oli.
Vanasti on siin tamme mets olnud. On ka kändusid olemas.
Kidast järve lähedal turba lõikamisel tulid põhjast saarepuuhalud välja (nüüd pole neid puid leida).
Isabella mõisa ehitamine jäänud pooleli, sest et lesk proua, kes teda ehitada tahtnud, olla ära surnud.
Meelses oli suur mänd, kuhu raha pandi ja paiseid muljuti. Ka oli Meelses püha pärn.
Keina kirikul on tömp torn sest Tõll olla otsa kiviga maha löönud. Tõll olla Leigriga võidu kirikut ehitanud. Leigril saanud ilusam. Tõll viskand vihaga Leigri ehitud Keina kiriku tornil torni puruks.
Lõimastel (lehtla ja Tahkuna vahel) olla millalgi katsunud keegi elada, kuid ussa olnud niivõrd palju, et olla võimata olnud elada.
Kõrgesaarde vabriku ehitamisel tuli leiva seest palju luid välja. Üks pääluu oli suurem kui ükski praegustest pääluudest. Liivaga ühes toodi luid ka vabriku juure, kus mina töötasin. Üks liivakaevajatest seletas. Et kaks meest oli ühte maetud, kirstu pole olnud. Riide tolm on näha olnud, kuid puudutamisel läinud laiali. Üks olnud kummuli teine selili.
Minu isa tõi Kõrge saare ranna aida pööningult kaks piiki umbes 2 sülda pikad, mille lõpus augud, vist nööri tarvis, et piiki tagasi tõmmata. Piigi terad on kadunud, varred on alles.
Umbes 40 a. tagasi, minu isa aegu lasknud krahv Unger Sternberg ühe keldri kinni müürida. Sääl olla luid sees olnud. Arvatavasti on praegu kinni. Krahv ise olnud kepiga juures.
Kord lasknud jälle põrandaid parandada, siis olnud jälle ise alati juures.
Reigis olid kolm põlve järgimööda Renne’d õpetaja. Pääle nende tuli Girgenson, kes rahva vastu väga paha oli olnud: midagi ei õpetanud vaid ainult haugutas rahvast. 1905 a. olevat temal üks silm välja sorgatud (kuskil mannermaal, vist Ridalas). Mässu aega olevat lasknud inimesi kiriku aia taha üles puua.
Kõpu, Lõuka, Reigi, Tareste, Malvaste ja Kanste olid enne kõik talumaad, kuid lõhuti ära ja asutati osast uued mõisad, teised võeti vanade mõisate külge. Kidaste külla toodi rahvas Isabellast, mis mõisa külge võeti. Kidastest saadeti rootslased ära. Arapsi küla (kus minu isa elas) ja Oja külad Kõpus lõhuti ära ja tehti Kõpu mõisaks. Oja küla mehed toodi Koidma, Arapsist – Ogandile.
Krimmi sõja aegu toodi soola Soomest. Soola näljas olid Ligala rannast soolast vett rahvas Suuremõisastki käinud otsimas.
Ajalehti hakati umbes 30 a. tagasi tellima.
Suure valla Peetri talus olla (Palu külas) Seitsme Moosese raamat.
Kolga krahv ootand vabrikus 3 päeva rootslaisi. Kui rootslased pole tulnud saatnud krahv rootslased ära. Kaks vanemeest Rootsi Mihkel ja üks teine peitnud metsa endid ära ja jäänud siia. Ka kiriku mõisa rootslased jäid saatmata.
Kisuspä Trummi popsi koha lähedale olla rahvas pagana usu ajal hakkand kabelit ehitama, kuid olla pooleli jäänud.
Hiiesaarel olla viimane Eesti püha paik olnud.
Lauka vallas Metsa talude juures Kalma Kusta kohal on Kalmu selg, kuhu ühe suure röövkäigu aegu olla tapetuid maetud.
Sõja pelgu koopaid pole siinpool olnud. Küll on soodesse küngastele põgenetud.
Kord olla katk halli poisina ringi käinud temaga pole tohtind rääkida. Kes rääkinud jäänd haigeks.
Kui poisike olin, oli kolm ikaldus aastat, siis oli nälg. Leivale panti haganaid juure. Surnuid ei mäleta kas oli just nälja kätte.
Üksvahe trahviti neid kes pearaha ära ei maksnud sellega, et panti soldatid söögi pääle tallu.
Oganiidi Peeter, Koidma Peeter mitmed mujalt käisid Tallinnas kaebamas ja said pärast mõisas peksa, nii et sooled väljas olid.
Tooma Jakub oli viimane, kes peksa sai. Käis kubja pääle kaevamas Vene härrale ja pärast laskis kubjas talle peksa anda.
Enne Holberki oli Simmakas hopmanniks, kes väga tige hopmann oli. Laskis palju peksa, peksis ise ka. Peksa said kupjad ka. Olin siis pisike posikene.
Peksid ka rehepapid. Öösistel rehepeksudel pekseti inimesi, kui koeri.
Õpetaja Krull oli Lanct Andruse mäelt lasknud kabeli ära põletada, sest pole viitsind sinna ülesse iga pühapäev jutlust pidama käia.
Krull olla esimene õpetaja olnud pääle pagana usu.
Kauste Liival on ühe kabeli nurga kivid veel alles.
Isabella ms. läheduses on kaks kivi hunnikut, nende kohta räägitakse, et kord vanapagan läinud Leigert maha lööma, korjand kaks taskut kiva täis. Kui Isabella kohale saanud laulnud kukk kolmandat korda, pagana taskud rebenend katki ja kivid kukkunud maha.
Mina mäletan, et Rootsi Stokholmi põgenesid Juhan Tahkunast, Aadu Post ja Pavel Ogu. Need olid viimased põgenejad. Siis olla krahv ja vabriku härra Rootsis käinud. Pääle selle, kes Rootsi läind, pole vastu võetud: nõutud passe. Peksa viimased pole saanud. Aga vare, kui kord 10 meest põgenesid. Hakkanuvad teel jooma ja kaklema. Need mehed toodud tagasi ja antud peksa.
Käisin ka kord Soomest soola toomas. Tünder maksis 1 rubla 14 kopka (3 vakka). Inglissõja aegu maksnud Soomemaal soola tünder 60 kopka. Inglased palju kinni ei saanud. Ala kl. Jürna Ants oli 3 korda, ilma kodu käimata, käinud Osmussaare ja Soome vahet. Siin sain rubla vakast.
Viina vedasid rohkem Käina ja Suurevalla mehed.
Meresaaki käisin ise ka toomas: laeva kullest rauda. Kraam suuremalt osalt sai mõisnikule ehk uppus merde. Ükskord sain ühe kandama (seljatäie) liha. Olin siis veel poissmees (umbes 50 a. tagasi). Üks inglis laev oli kinni, mõisnik laskis meil ka suhkarit võtta. Mõisnik läks ära, meie leidsime liha üles ja vaatasime, kui saime tulema.
Meie ajal valetorne vist enam ei olnud.
Minu isa oli poisike olnud ja ukse pääle jooksnud kui Unger Sternberg Malvi ära oli tapnud. Ema saanud veel poisikese ära tõmmata, nii et teda keegi pole näinud. Surnukeha peidetud kangaposti sisse. Vere plekke pole saanud põranda seest välja ja olnud, kuni nüüd paarkümmend a. tagasi põrandat uuendati.
Kord palkand üks võeras mees Kolga Jaani poisi kutsariks kuni Ranna külani ja sõitnud Harku mäe alt Ranna mõisa ühe tunniga, sääl lasknud poisi ära, enne aga ütelnud poisile, vaata kas tunneb hobused, poiss hakkand hobustele näkku vaatama ja tundnud neis Siberi Ungru ja Kolga krahvi ära. Siis ütelnud võeras mees, et sõidab nüüd Rannaküla mõisa ja veel ühe metsavahi poole: säält saavat veel kaks hobust. Varsti pääle selle saanud poiss teada, et Rannaküla mõisnik enda oli maha lasknud ja nimetatud metsavaht ülespoonud.
Kui Kõrgesaare mõisa, pääle vana krahvi surma Evald Ew. p. Unger Sternbergi kätte läks ja ära müüdud sai, sain mina selle mõisa käsikirjad oma kätte. Kõige rohkem oli valitseja Weiks neid kirjutanud. Esimene neist oli 1634 a. kirjutatud, kõige vanem aeg mille kohta teated olid oli 1504 a. Isabella mõisa asutamise aeg. Kord kui haige olin ja arvasin, et suren, siis andsin need käsikirjad tohter Eichfuss’ile kes Jaapani sõtta läks (Ung. Sternbergi üteluse järgi aga Tallinnas on).
Siberi Ungrust, tuletorne kohta, Kõrgesaare alguse kohta jne. oli minul ka ülestähendusi tehtud, mis praegu pr. Aino Kallase käes on.
Oskar Lenbaumiga (Soome-rootslane Helsingist) otsisime kord kõik kohad läbi ja ta viis siit palju materjaale, puu kalendriid jne. ära.
Käsikirjades, mis mul olid oli teateid selle kohta, kuidas Peeter Unger Sternberg Evaldi isaisa oli Willigeroode ära tapnud, kes ei olnud teda küllalt hästi teeninud. Werner oli merehädalisena sinna sattunud, kodukooliõpetajaks olnud ja siin asjale jälgile saanud.
Kui krahv Stenbok sures (kes Suuremõisa asutaja oli) sai ta ka Suuremõisa omale.
Malmi matnud Ung. Stenberg maneschi liiva sisse (selle kohta oli rahval ka üks laul kokku säetud).
Malmi proua tahtnud mannermaale põgeneda. Kuid mehed olid palgatud, et teda merde visata. Proua saanud aga aru. Mehed joonud ennast purju ja jäänd magama tuul ajand paadi ümber, madrused ja ema upund ära aga veikene laps pääsnud korgi madratsi pääl ära. Krahv Ingelström võtnud lapse oma juure. Laps seletand oma isa tapmise ja oma upumise loo ära. Krahv ühes von Gernat’iga kutsunud Unger Sternbergi oma poole pidule. Kui Unger Sternberg saanud Parali kõrtsi juure, kus seisab kivi millele rajutud, anno 1504 Jürgen Unger-Sternberg (esimese siia tulnud Ung. Sternbergi nimi) võetud teda kinni. Pärast võetud tema abiline Kuusepalu Jüri kinni.
Valemajak on olnud Tammistu põllu mäel kus praegu maa kõmiseb, sääl on vist keldrid all. Kõrgesaare mõisast vähem kui 1 kilom. Lõuna-Lääne poole. Mõisast loode poole metsa tuka sees, mida vanasti muidugi ei olnud, on suur kivi mille sees on raiutud auk kuhu on tule tarvis restid kinnitatud olnud, mille pääl tuli põles.
Mõis oli vanasti veskijala kohal, kus keldrid praegu all on. Kui noor krahv elas taheti kord kaevamisi ette võtta, kuid krahv ei lubanud. Selle ajani pole veel kaevatud.
Rootsi haudasid on kaevatud ja leitud vanu rahasid preese jne.
Lanct Andruse mäel laskis Kärdla parun kaevada, ei leidnud aga muud, kui kivi müüri osasid. Müürid olla kalgiga tehtud vundamendi taolised olnud ja asunud mitte mäe otsas vaid lõuna poolsel küljel.
Sakslased ja daanlased saatnud kord 9 meest salakuulajatena ette Hiiumaale, kuna sõjavägi jäänud järele tulema. Olnud kevadine jäämineku aeg, tõusnud torm mis jää ära murdis. Osa sõjaväge uppunud ära teine osa saanud Pärnu tagasi. Kolm maakuulajat aga jäid siia. Sell ajal oli saar Rootsi oma. Nende järel tulijad on Kvarnströmid, Wohlsteinid ja (Zetterich) Ledrik’id. Endised nimed olid Kwarrenstein, Wohlseins ja Zetterich mis muutusid pärast Quarnstrom’iks, Voolens’iks ja Ledrik’iks. See kõik oli Waisi kasikirjus. Quarnström loeb nüüd ennast rootslaseks.
Isabella mõisa on nimetatud Rootsi kuninga tütre nime järgi, kes olla Rootsist põgenenud. Isabella mõisa asutatud 1504 a. Daani valitsuse aegu.
De la Gardie on Emmaste mõisa asutanud.
De la Gardie oli Rootsis ära tapetud ja proua oli siis hädas mõisad ära müünud. Emaste jäi viimaseks.
Ewald Konst ja Unger Sternberg Kõrgesaarest võttis Elistvere krahvi tütre naiseks. Esimese tütre ristiisaks oli Elistvere krahv ise, ta ostis Suuremõisa ja kinkis oma risti tütre Elli’le (Suure mõisa osteti parun Ung. Sternberg’ilt). Stackelberg oli Evaldi õemees.
Käsikirju Suuremõisas oli palju. Üks suur seina kapp oli neid täis. Lehed olid paksud, kui pakkimise paber. (Kui mina veel poisikene olin.)
Enne Lutheri usku, katoliku usu aegu on Veski tiik mis minu tua taga on munkade tiik olnud. Siis on mungad Reigi kiriku juures elanud. Tiigis on praegu ka kalu, mis muidu siinpool ei ole. Ka on Kõrgesaare mõisa ümber puid, mis muialt maalt on toodud.
Munkade kohta rääkis maamõõtja A. Aun, kes elab Tallinnas Suure Tatari tänaval N 24. Tema teadis ka muidu palju Hiiu saare kohta rääkida.
Kapastu rabas on vaenu augud, kuhu sõja ajal rahvas põgenenud.
Pihlasoo on kõige ilusam org olnud, kus inimesed elanud. Katku aegu on inimesed otsa saanud, kraavid ära umbunud ja maa sooks muutunud. Kui nüüd kraave kaevati leiti õunapuu ja tamme kände põhjast. Tammepuu tükid olid ilusad sinised. Ühe tüki tamme puud tõin ise ära. Nägin ka õunapuu tükki, mille 3 sülda sügavalt välja kaevasivad. Metsa ülem laskis sellest omale saapa sulase teha.
Lille katku aegu olla ainult üks tüdruk Rootsikülla üle jäänud, kelle üks kalamees lume jälgisid mööda üles otsinud ja siis hakkanuvad ühes elama ja inimese sugu tooma.
Nõmba ja Keina tee ääres Putkaste karjamaal Tedre kopli taga on sõja augud, kust on leitud hobuse raudu, mõeku, piike, suurtüki kuule pool suurtükki jms. Millal sinna sattunud ei tea. Sääl on küll korra kasakate laager olnud.
Liiva Peet olla Nõmba vaenu august suuretüki kuuli leidnud.
Palu küla kiriku lähedale läind rasva laev hukka. Kapten aga pääsend õnnelikult paadis oma perekonnaga õnnelikult kitsast kohast läbi, mis ainukese võimalise annab randa pääsemiseks ja mida rahvas püssirohu silmaks nimetab. See lasknud siis kiriku ehitada, nii et kui sõita sellel joonel millel on kirik ja mere kaldal üks märk siis saab õnnelikult kivide vahelt (püssirohu silmast) läbi. Nimetus püssirohu silm sellest, et üks laev sõja varustusega siin hukka oli läinud. Seda kirikut oli minu isaisa, kelle nimi siis Tiisler oli, ehitanud.
Kui 1885 a. metsamõisa ehitati, lõhuti Isabella mõisa müürid ära ja veeti sinna, seda mõisat hakati siis ka Isabella mõisaks nimetama. Ühel kivil oli 1504 a. nimetatud.
Pühalepa kiriku tahetud Enne Kurile ehitada, kuid vanapagan, kes Hellama niidul raudkivil ika magand (praegu on sellel kivil pagana magamise asu, peaalune kulle ja jalgade asemed näha) lõhkunud öösiti kõik ära, mis rahvas päeval teinud. Siis olla mintud targa juure. Tark juhatand: kui kellelgi sündib ühest lehmast kaks härgvasikat siis kasvatatagu need üles. Kui saavad 7 aastaseks, siis rakendatagu kivikoorma ette ja lastagu minna kuhu tahavad, kuhu seisma jäävad sinna ehitatagu kirik. Nii tehtudki. Pühalepa kohal läinud teine härg teiselt poolt lepapuud minema pole edasi saand ja jäänud seisma. Linna hakatud kirikut ehitama ja sellest ka nimi Pühalepa. Vanapaganale aga jäänud veel õigus kiriku valmis saamise enne risti ehk kuke pääle panemist kirikut ära hävitada. Vanapaganal olnud Kallaste mäe sees sepikoda, kus ta ikka töötanud ja vahetevahel mäe otsa käinud vaatama, kas kirik saab juba valmis. Sepa koja plurin aga vihastanud naisi kes siin kaldal pesu pesesivad ja need läind korra ja ajanud vanapagana märgade lappidega minema (peksnud märgade lappidega). Pagan asunud nüüd Õunamäele ja tulnud meie randa kiva korjama. Tagasi minnes Isabella mõisa kohal kuulnud kolmat korda kuke laulu, taskud rebenend ja kummagi tasku kohale tekkind kivi hunik. Teisel päeval hakkand kirik valmis saama. Kuid tulnud nii suur udu, et tont pole kirikut näinud. Viskand huupi ja siis sõitnud ratsale hobuse seljas vaatama. Kivid olnud mööda läinud. Tondi kihutamisest aga jäänud Pühalepa lähedale ühele kivile hobuse raua jälg, mis praegu näha olevat.
Korgesaare mõisa ehitati enne sõda kunst siidi vabrik, millest ainult paar saadetust oli turule jõudnud, kui juba algas sõda, mis hävitas vabriku, masinad viidi osalt Venemaale osalt lõhuti ära. Lõngad olid tugevamad kui päris siidil.
Unger. Sternbergi vana paruni aegu toodi Tartust Mihkel Olesk siia meistriks. Oleskid olid bürgerid, Anderson – mütsitegija, Kustav Lasimiri – kammerteenriks, Kustav Reimanni – maaldri, Napi – merimees, kelle suguvõsad siia elama jäid.
Rootslaisi saadeti siit mitmes jaos ära. 1768 a. Kootsari küla, keda välja aeti, kui Reigi mõisat asutati, 1771. a. läksid Reigi ja Mudaste rootslased, kelle põllud mõisa külge võeti. 1777 a. Rootsi küla rootslased, kes ära mineku aasta puu sisse olid lõikanud, mis hiljuti maha rajuti. 1782 Kardla rootslased.
Halspacki mäel on vana kask, kuhu otsa vargaid jne poodu.
Vanasti pole tohtind naised ilma peakatteta välja minna, ega söögi lauda istuda, karistatud eksimisel surmaga. Kord näinud naine, kuidas lehmad kiini jooksnud, rutuga unustand väljaminnes peakatte pähe panemata. Kiriku rahvas näinud ja viskand kividega surnuks.
Leiba tohtis ühe käega murda ainult lapsega naine.
1893 vai 4. a. oli suur välja rändamine Vladivostokki, pääle selle Saradtovi ja Stavropoli. Esimene väljarändamine Krimmi umbes 1870 a., kuhu läksid mitu perekonda Suure vallast, Kärdlast jne. hobuste ja „kibitka’dega“ maisa maad mööda. Prohvet Maltsveti aegu rändasid Hausma külast Kimberg, Kärdlast Kaarli Hindreku pere, Juhan Taking Pärdi talust ja palju teisi.
Saraatovi, Samaarasse ja Uffa 1892 a. Puski külast Uue Jaagu talust Peeter Põld (tuli tagasi), Juhan Katlas, Aado Naaskli Jõesuust, Jakub Mänd Lepikmetsast, Johvikud Kodestest, Kruus Paupe kl. Peebu talust, Jõhvik Kanste külast, Puting Pihla külast. Läksid enamasti Uffa, säält osalt Stavropoli, osalt tuli tagasi.
Paar aastat hiljem Vladivostokki Hirmustest 3 peret Kivid, Poama kl. Tamm (Kuusiku talust), Peeter Pall. Kiibru Lumalt Kustav Aaron. Emastest paljud. Muidugi kõik oma peredega.
teo orjuse aegu põgenesid Keina mehed Samaarasse. Siitpoolt pole põgenend.
Mõisnik ei tahtnud lasta, pakkus maid, mis aga elamiseks ei kõlband. Vene preester Schestokov ja tema abi õhutasid välja rändamisele (umbes 1880 a.). Juhan Kapten (Punase paaga Juhan) käis kohut kunik sai vabaduse ja rahvas sai rännata.
Peeter Weski käis maid vaatamas. Kui riiklist toetust oleks saanud, oleks paljud veel välja rändanud.
1886 a. oli nälg toodi vilja Hispaaniast.
Umbes 70 a. tagasi oli suur nälg olnud. Lubekist oli kirjuid herneid toodud ja jagati rahvale, ka kartulid anti seemneks. Viljale panti nii palju põhku sekka et leib põles. Kui kartulid juba vahet kasvanud olid panti kartuli putru leivale või asemel. See nälg kestnud 3-4 a. 1866 a. oli ikaldus (vist oli siis Poola sõda). Siis konfiskeerisid sõjalaevad kõik, nii et soola ei olnud kalade soolamiseks. Soola vahetati mõet mõedu vastu leivaga. Ka hein ikaldas nii et mõisaski loomadele kanarpiku söödeti ja Kärdla mõisas 7 lehma nälga lõppes.
Kindral kuberner Schachobskoi oli venestaja. Veneusuliste ja venepoolehoidjate palvetel oli tagajärge. Kõik kirjavahetus pidi vene keeles olema.
Krahv Tiesenhausen Malla mõisast oli kõik venekeelsed kirjad pildund paberi korvi ja sellepääle läinud Schachovskoiga nii tülli, et 12 a. välja saadeti.
Korostovez oli samasugune venestaja. Tema oli kord Kõrgesaares pidas rahvale kõnet venestuse mõttes.
Preester Werlok asutas ühisuse poodi (umbes 1904 a.) lõpuks lõi aga rahva raha sisse, niie t rahvas siin kohe tagasihoidlikumaks sai ühisuspoodi vastu.
Kui õpetajaks oli Imanuel, siis võeti kiriku mõisa ära ja hakati õpetajale mõisast palka maksma.
Ilmasõja aegu kahtlustati õp. Hirschhauseni salakuulamises ja saadeti Uraali mägede taha.
Õpetaja Freese oli rahvamees.
Rahva elujärje kergenduse eest ei ole ükski õpetaja millalgi võidelnud, sest nad olid mõisa palgalised, ja selle tõttu mõisa käsikurikud. Ainult Kustav Renne oli erapooletu, seepärast aga pidi siit lahkuma.
Praegune õpetaja on küll rahva kasude püüdja, on aga paljudega siinsest rahvast tülis, iseäranis köster Quarnströmiga, keda süüdistab ilma asjata lohakuses, kuna Quarnstrom on tõsine töömees, kes palju aastaid, kui puudus õpetaja, kõik kiriku asjad korras pidas.
Hirschhausen oli tige mees. (Freese oli ka ägeda loomuga, kuid ei olnud paha: rahvas armastas teda.) Kord talumees suure tuisuga ei saand tänavast muidu läbi, kui pidi aia maha lõhkuma. Läks siis õpetajale sellest rääkima ja lubas kevadel ära parandada, õpetaja aga kaeband kohtu, miks ilma tema loata aia ära lõhkund. Ka kirikus jutlused kujunesid siunamiseks, nii et pärastpoole kirik tühjaks jäi. Lengbusch oli sündimise poolest juut. Ta oli 25 aastane advokaat, kui korra välk löönud tema selja tagant silla puruks, kui tema sellest üle sõitnud. Siis hakanud Lengbusch mõtlema Jumal teda millekski muuks kui advokaadiks on ära valinud ja hakkanud õpetajaks.
Krahvi esimestel aastatel 1885 a. (umbes) kui talupojad Tallinnast priiust käisid otsimas öeldud, minge koju küll ametnik tuleb ja kuulutab teile priiust. Kutsutigi mõisa mehed. Kärnel aga ütelnud meestele: „Amenikud on kül plekk nööpidega aga kes teab kust nad on tulnud, vahest teil aga see õigus tagant otsast üles otsitakse.“ Paljud pistnuvad minema. Minu isa pantud lööma, tema löönud tasa, võetud vitsad käest ära ja öeldud: „Kui sa lüia ei oska, saad ise,“ siis hakkand soldatid uhtma. (Oma maas oli kord siit Ristna otsast Puumetsa talust Paavel Lepp sellest kirjutanud päälkirja all „Gregorius kivi otsas“ kuid palju ilustanud.)
Hendrik Jalaja, kes 400 hoopi saanud, palunud minu ema, et see 15 kop. eest viina tooks. Minu ema pesenud teda, selg olnud kõik narmas.
Jakob Junman saanud 50 hoopi rohkem, selle eest et pole karjuma hakanud. Sellele Junmannile tulnud hiljem kord rannavaht vastu, kui ta tulnud kontrabandina toodud soola kott seljas. Rannavaht pandnud püssi tiku rinna juure: „Anna kott ära.“ Jakub ühe käega hoidnud soolakotti teisega haarand püssi otsast kinni. Soldat lasknud. Kuul läinud käest sisse, küünarnukist välja (pahemal käel). Siis viskand Jakub koti maha peksnud parema käega soldatit, nii et see pärast Kärdlas ära surnud. Siis oli aga mees redus ja Kärdla velsker käis teda salaja ravitsemas. Riidma talus Metsa külas. Pärast saand mees nii terveks, et teinud sepatöödki ja elas ligi 80 a. vanaks. Hendrik Jalajas kes 400 hoopi sai elas üle 80 a. v. Oli väga Orang-utangi moodi.
1882 a. kui baptisti usk tuli hakkas Karl Volens, kes muial seda usku tundma oli õppinud, teda kuulutama. Ka Jüri Tareste ja Juhan Jõema Kroscha külast said usu kuulutajateks. Jüri Tareste saand veel ühe vana tüdruku abiks. Mõlemad olid nii pühaks saanud, et Nelipühaks heitnuvad alasti kahekesi voodi ja ootand, et pilv tuleb ja viib neid taeva. Pilv jäänd aga tulemata.
Põllu töö siin ei ole tähtsamaks tööks, sest kõige suurem põld on 5 tiinu. Metsa töö annab enamale jaole meestele tööd. Kalu püütakse enamasti ainult oma tarvis. Kärdlas on ka kalapüügi ühisus, siinpool ei ole. Iga mees on siin omale rätsepp, kingsepp, sepp, tisler jne. Paremat sissetulekut annab laevandus. Laevad on seltsi pääle, kusjuures ühel 10 marka, teisel 10000 marka, tulu jaotatakse % järgi. Sõja tõttu läks palju suuri laevu kaduma (laevadeks nimetakse ka suuremaid paate). Nagu meri lahti läheb, lähevad siit noored mehed laevade pääle tööle, mõned ka muu töö pääle. Mul on praegu üks poeg Ameerikas.
Siinpool nüüdsel ajal kontrabandi ei veeta. Sest siin annavad üksteise üles. Sarvel veetakse palju kontrabandi.
Siin palju midagi ei müüda. Kihelkonnas on vahest 10 talu, kus leiba jätkub müia. Kuid ei või öelda, et siin nende kehvade majade peremehed pahemini sööks, kui suurel maal vahest mõni rikas talumees, sest sääl mis saab müiakse ära. Viimasel ajal on siin ka koorelahutajad moodi läinud, nii et saab võid müia, millest rendid ja muud maksud maksetakse.
Kõrgesaare kihelkonda veetakse vähemalt 18000 puuda vilja sisse. Lante ei ole, muid kui mõni totakas.
Väljaminekud taludel on väikesed, kõik tehakse ise, ka nahad pargitakse kodus, ainult nooremad hakkavad nahku väljast tellima.
Hariduse tõstmiseks ei Quarnstroom palju ära teinud, hoolitsedes kooli sisse säädmise eest ja asutades laulukoori. Vanemal ajal pole kedagi hariduse eest hoolitsejat olnud. Palju on rahva edenemist see tõstnud, et nad laevade pääl töötades palju on reisinud ja ilma näinud.
Praegune riigikogu liige Gustavson, kui oli kooliõpetajaks siin, tegi palju ergutus tööd. Tema pööras rahva mõistuse mõisniku vastu, sai ka mõisniku viha alla ja pidi lahkuma. Läks manner maale.
Ajalehe lugejate ringi suurendamiseks on Oskar Tikerber palju ära teinud.
Aleks. Remmelkor, olles vallakirjutajaks oli esimene rahva valgustaja (õigeusu kihelkonnakooli haridusega). tema kihutusel paljud tellisid ajalehti, alguses mitme pääle. Nüüd igal leht, mõnel kaks. Päevalehte, Vabamaad ja Esmaspäeva tellitakse kõige rohkem. Nii kaua kui mina mäletan on meie majas ajaleht olnud, alguses Pärnu Postimees.
Alguses tellisid ajalehti kooliõpetajad. Ristirahva Pühapäeva leht oli ennem väga laialt tellitav. Umbes 1880 a. oli siin nurgas ajalehe tellijaid julgesti üle 20 pääle nende kes Rist. Pühapäeva lehte tellisid ja saksakeelsete lehtede, mis mõisa käisid, ametnikude tarvis. Telliti Valgust, Olevikku, Tallinna sõpra, Postimeest, Sakalat, R.-Pühapäevalehte ja kuukirja Oma maa. Kõrvi „Valgus“ ja Jakobsoni „Sakala“ olid omal ajal kõige tellitavamad lehed.
Kui mõisa posti vedas jäeti tihti rahva lehed maha. Kui postkontor avati, ei antud lehti alguses kätte, öeldi ei olevat.
Kui kindr. kub. Schachotskoi aegu valla post sisse säeti hakkasime korralikult posti kätte saama.
Kui mõisa vastane vene vaim valitses, toodi magasi ait mõisast ära. Joodeti mehed Lauka kõrtsis täis ja varastati laekas kõige rahaga ära.
Peeter Kartaschev oli talurahva komissar. Aitas vabastada mõisa võimu alt, hoolitses ka vallamaja ehitamise eest, kuid muidu töötas venestamise vaimus. Vabastati rahvas kiriku maksust, kes vene usku olivad. Mõisnik pani aga kiriku maksu arvu rendile juure. Alles mõisnik Podarovski aegu arvati kirikumaks rendist maha.
Mässu aegu oli Keinas üks osa rahvast Kartaschevi poolt teine vastu. Mõlemad parteid olid pea ühe tugevused. Vastased tegid selgeks, et Kartaschov on kutsunud karistussalgad siia. Kassari meestel oli kott nõge täis ja tahtsid Kortaschevile pähe ajada. Poolehoidjad aga andsid Kortaschovile teada ja see põgenes teise ukse kaudu.
Okupatsiooni ajal olnd tõlgiks ja söögiainete muretsemise komitee sekretäär. Enne sakslaste tulekut peanime kapitali kokku toiduainete muretsemiseks. Kui sakslased tulid valiti mind ja mõned teised sama komitee liigeteks. Teised kadusid pea, mina aga jäin. Pidin neile rekvireerimiste juhatajaks, kirjatoimetajaks jms. olema. Ka esimeste päevade sees rekvireeritud ainete kohta pidin teateid koguma ja osalt said need tasu. Pidime kokku säädma tabeli mis saarele tarvis on tuua. Toodi sisse kõike mis tarvis, ka põllutöö riistu ja kõik jagati normi järgi, kellele tarvis, raha eest. Ajavilja seemneid, sööginõusid jne. tellis komitee maksis raha kinni ja jagas rahvale. Kui ära läksid minema, siis jagati rahvale odava hinnaga hobuseid.
Venelaste põgenemise aeg oli hirmus. Röövisid ja varastasid mis said. Olin ise kolm kord ispolnitel’nõi komiteet’ik. Viimaks tapsid kõik omad ohvitserid maha, pääle mõne üksiku kes ei keeland neid. Kord riisumisel lõid minu vennale selja sisse haava, nii et selgrooüdi välja hakkas jooksma. Viidi Tallinna, sääl suri ära.
Okupatsiooni aegu anti käsk, et kõik peavad hõbeda ja kulla ära tooma ja saavad 1 ½ rubla kulla vastu ühe Ober Ost marga. Kuid Hermann Speetsmann andis nõu, et kullal ja hõbedal on ruumi maa sees küll. Mina andsin sedasama nõu mõnele teisele ka. (Speetsmann elab Haapsalus, oli saksa sõjaväes leitnant.) Üks joobnud mees rääkind asja nii välja, et sakslaste ninna läks. Kui Ludendorf ühes parun Stackelbergiga siin käis, kutsuti mind ette ja süüdistati selles, kuid mina palusin ette tua seda, kes võib tõendada, et mina nii olen öelnud. Stackelberg ütles. „See maa jääb jäädavalt Saksamaa külge. Käime käsikäes, aga kui sa vastu hakkad, käib su käsi halvasti.“
Ohvitserid ütlesid vahel mulle: „Homme on pidu muretsege siia tüdrukuid.“ Vastasin: „Teil on poissa küllalt aja ise, kui tahate neid kokku.“ Rahvale aga rääkisin, et kes läheb saab maalt välja saadetud. Aga oli lipakaid, kes käisivad.
Leitn. Baur võttis ühe ilusa sõduri lehe kinni, pidas seda vangis ja käis öösiti selle juure. Kord andsid Speetsmanni käsul auto soldatid Bauerile öössi peksa. Mina andsin kompanii ülemale lese loo teada ja Bauer kadus siit.
Hiiesaarel on ilus tamme hiis olnud, mis väga ammu maha rajutud. Kõrgesaare ümber on vanasti vesi olnud.
Kapli mäel mere ääres vanasti kabel olnud, mille altar Reigi kirikusse viidud, pärast aga Reigi kirikule uus altar tehtud. Praegu on veel kabeli müüri näha. See kabel on ehitatud vanasti, kui Rootsi rahvas siia tulnud.
Rootsi valitsuse aegu toodud kolm peret rootslaisi siia. Need lasknud igaüks lehma lahti, kuhu lehm läind sinna asunud elama. Üks lehm läinud Tareste, see pere asund sinna, teine lehm tulnud siia, kolmas lehm läind mere äärde ja hakkand ammuma, need sõitnud tagasi. Nii olla rootslased siia saanud.
Kaks klaasi vabriku kohta on olemas. Hütte koht ja Habelog. Mõisnikud pole neid sallind. See olla rahva priiuse aegu olnud. Mõisnikud hävitanud ära.
Habeloga juures olevat palju konta. Arvatakse, et siis sinna sattunud kui vabrik töötas.
Rootslastel olnud vanad Rootsi õigused ja pole tahtnud mõisa tööd teha: siis saadetud minema 1767 aastal. Venemaal olla uued võidetud maad ja antud rootslastele suured maatükid kätte.
Rahvas tahtnud Hakenrichti paluma minna, et mitte ära ei saadetaks. Mõisnik seletand, et ärge minge hakatakse arvame, et teie tahate kallale tungida. Hakenricht aga olevat ootand, saanud vihaseks ja saatnud minema. Soldatitega viidud ära. Noored on rõõmsad olnud, vanad kurvad. Sigalus olnud mees, kelle poeg kosinud siit naise see jäänud siia. Võetud soldatiks ja jäänd haigeks, olles kaugel Venemaal, viidud külasse. Hommikul ärkab, vaatab Rootsi keelne raamat laual, küsind järele, siit läinud rootslased. Kui tagasi tuli seletas, kuidas neil rändamine olla vilets olnud aga viimasel ajal olevat hästi elanud.
Kord pidand röövlisalk Hiiumaale röövima tulema, kuid torm olla kõiki pääle nelja ära uputand, need aga asunud siia elama.
Vanasti sõja aegu põgenend rahvas sooselgade peale. Üks vanatüdruk jäänud maha ja sattunud vaenlaste kätte. Ta lubanud, et kui teda ellu jäetakse siis näitab kus teised on ja viinudki vaenlase teiste juure sääl aga tapetud teda kõige enne ja siis kõik teised.
Õpetaja Kaarel Forsmann käsknud kõik vabaduskirjad (rootslastel) kokku tuua kiriku torni, säält on nad aga ära kadunud. Arvatakse, et Forsmann, nad on ära põletanud.
Kui ma veel väikene olin, siis olid puud mida pühaks peeti, kuhu naelu pekseti ja haige mädaga lapse külge löödi, et terveks saada.
Krimmi sõja aegu võeti 3 korda aastas soldatid. Inglise laevad olivad merel, kuid palju paha nad ei teinud. (Olin siis 6 aastane.)
Punapardi aega olid siin kasakad olnud. Olla maa kaitseks olnud. Räägitud, et kui Punapart maa oma kätte oleks saanud, siis oleks puhtaks tapnud. Siis oli ka soola nälg. Sigala aukudes oli siis soolane vesi olnud, nüüd ei ole enam.
krimmi sõja aegu, kui kontrabandi soola vedajad inglaste kätte sattusid, siis sool võeti ära, inimesed lasti lahti.
Aastat 29 tagasi oli ikaldus ja selle tagajärjel suur leiva puudus. Nälga keegi vist ei surnud, aga paljud olid päevade viisi söömata.
1851 a oli suur kõhu tõbi.
Villem Rinne oli väga ahne inimene. Kui ta siia tulnud olla tal 15 kop. raha olnud. Kärdla vabrikult laenand 1000 rubla. Kui surnud öelnud: „Näh, ma olen lapsed kasvand (12 last) ja võlad maksn.
Rahva aitamisest pole õpetajad hoolind, ikka püüdnud aga oma poole. Villem Rinne oli küll mõisnikuga leppimata vihane, kuni surmani, sellepärast et pole nii häid maid saanud kui tahtnud.
Õpetaja Röder oli väga järsk, kuid mitte paha, sellele kes hästi rääkida oskas oli ta päris hää.
Kustav Renne oli salakaval mees.
Kool asutati Kustav Renne aegu, kuid lapsed käisid 1 kord nädalas koolis. Kui minu lapsed koolis käisid, siis olid üks nädal poisid, teine tüdrukud koolis.
Köster Jaagup Peterson oli suur joodik ja saigi sellepärast lahti. Pääle selle oli köstriks Andrus Reikmann ja siis tema vend Peeter Reikmann.
Parun Ung. Sternberg elas siin. Kui aga mõis krahvi omaduseks sai, elasid siin ainult valitsejad.
Hopmann Frissmann olnud tige mees. Käinud ikka vana viletsa hobuse seljas. Kui hobune lonkand siis teadnud rahvas, et pole viga, aga kui hobune nelja sõitnud siis olnud teada, et peksa saab. Kubjad saand ikka kõigepäält peksa siis teised. Kui ära hälvatud siis karjund ikke: „Too oma pää siia, et mia sind kisku saan,“ kas aga lolla olnud kes pea kätte andnud, ei tea.
Holmann pole nii hull olnud.
Pärast poole anti peksa vallamaja juures, kuid mitte üle 30 hoobi.
Minu aegu anti ka 20-30 hoopi, tuli ka ette 60 hoopi. Tihti said tühjade asjade pärast peksa. Kord taheti Kurisööm ei peksa selle eest, et liig vara vilja maha teind. Mehed palunud, et peksmine sügiseks jäetaks, kui näha saab kuidas viljad kasvavad. Jäetud ja sügisel neil kõige parem vili, nii jäidki ilma peksmisest.
Krimmi sõja aegu põgenes 3 meest ära, aga varemalt olla põgenejaid palju rohkem olnud. Sellel ajal oli rahvas väga harenemata. Kes korra Kõpu tornis, ehk kui veel Tallinnas käind, seda kutsuti pulma, sest ta teadis ilmast midagi rääkida.
Töid oli orja aega talul, millel praegu 8 tiinu põldu: 3 vaimu nädal otsa mõisas, neljas 3 p. nädalas, nii aasta läbi. Sinnajuure veel korra nädalad, rehepeksu päevad.
Pääraha maksis mõis, mis eest mõisale aga päevad olvad teha. Postiheinad ja kaerad tulid eraldi maksa.
Kõrgesaare mõisa ka olevat Saarekülast tekkind.
Siberi Ungru oli Isabella mõisa viimase omaniku Isabella Haapsalu lossi keldri vangi viind (kuhu see surnud), et mõisat omale saada. Nii jäänudki ehitus pooleli, millest kivid veel näha.
Määrguus (rootsikeeles – ebajumal) künkalt Rootsi põllu sees, on vanu rahasid leitud, vist vana ohverdamiskoht olnud.
Otste küla heinamaad Paupe ja Napi külade vahel on vanad kalmud, mis hakkavad maatasa jääma. Lauka mõisa põllu sees opn kabeli koht, kust vanu rahasid ka XV a. s. on leitud.
1850 a. läks Kõrgesaare vald Ungru juures kergenust paluma. Talitaja läks rääkima. Härra ei tulnud väljagi. Siis läksid mehed Tallinna (üle 10 mehe). Varsti kutsuti mehed mõisa, kes läks sai peksa. Peksa said Hindrek Jalaja, Peeter Junmann, Peeter Roosa (suri), Jüri Kappel, Jaak Kiive ja teised. Jalaja ütles minu tagumikul ei olnud küüne suurust naha tükki, puhas liha. Peksjaks olid Harku mõisa teenrid. Pikk Hopmann peksis igat ühte, kui ta aga juure tuli, kas süüd oli ehk mitte.
Jaagu Mihkel tõmbas hopman Nastvetil kuue lõhki ja peksis ka.
Umbes 35 a. tagasi peksis Nästvet Madli Süllat, see sõita kohe Tallinna kaebama. Varsti kutsutud ka Nästvet Tallinna. Pääle selle ei tohtinud Nästvet enam keppi kätte võtta.
Peeter Vilt sõitnud kord Kärdla, tee ääres näinud teda kubjas Jõeleht, kutsund poisi oma juure ja peksnud poisi läbi, öeldes: „Sul isa ei ole, kes sind peksaks.“
Oli ikka palju häid kubjaid ka.
Härrad ise ei peksnud. Kubjas kaeband kord Mihkel Simmeri pääle, see olla oma põllu pahasti harinud. Mihkel kutsutud mõisa, härra kärkinud ja keerutanud piitsaga, aga pole löönud. Pärast tulnud põldu vaatama öelnud: „Ma ei leia midagi sarnast, kui kaevati“ ja kinkind mehele 3 rubla.
renti püüdsid kõik härrad suurendada.
Kidaste Antsu Paavel rajund kord männi kullest tõrvase tükke, härra näinud ära, kutsund mõisa ja küsind: „Mis sa tegid metsas?“ „Rajusin tõrva puud, tarvis tõrva vankrile, lootsikule ja naise ots tahab ka tõrva saada“ härra naerma: „kuidas naise ots tõrva tahab?“ „Teen kingad naisele ja need tarvis ära tõrvata.“
Reigi kirik olla 1801 a. ehitud. Warsmann oli siis kirik härra. Endise puu kiriku palkest tehtud heina küün.
Kõrgesaare vallas pole ette tulnud, et keegi oleks mõisniku poolt priiks lastud.
Kõrgesaare Veski laiu ääres on mungad elanud, kes laiude ümber tammid on ehitanud.
Rootslased olla talvel jääga siis tulnud. Jääga olla ka sakslaisi korra tulnud aga kuhu nad on jäänud ei tea.
1867 a. oli kehv saak, 1868 jälle kange kuiv. Siis tuli suur nälg. Mardi Antsul oli korraga 13 kerjajat.
Laevamehed käisid Peterburist jahu toomas maksid 9 rbl setvertist.
1887 a. käis siin kindr. kub. ja piiskop midagi iseäralist nad siin ei teinud.
Peeter Katel, kes ka Tallinnas käija oli, kuid mõisa pääle selle iialgi ei läinud, ei tahtnud Villem Renne lauale võtta. Katel lubanud ära Keina kiriku alla minna siis võtnud lauale.
8 päeva maa päält oli esiteks 8 teo päeva nädala mõisale teha, 4 tiinu põldu harida, 27 t. heinamad. Mehe asemel võis ka hobune ehk paar härgi olla. Külvi künni aegu härgi ei loetud, pääle selle 8 muna, üks kana, 4 naela võid, 1 oinas, 1 kott paar vihta. Moona toojale anti suutäis viina ja toop õlut. Korra nädalaid oli 4-5. Naistel veel 8 n. takku ehk 4 naela linu ehk 20 villu riideks teha. meestel plek kablit harutada, 20 n., ehk üks nahk parkida.
Raharendi aegu 30 rbl. raha, 3 korra nädalat, 30 rehe päeva ja 2 sülda puid mõisa tuua.
Ostetuid talusid on Eiste kl. Peeter Sihver’il, Kõpus Ann Roosa’l. ostsivad umbes 10 a. tagasi.
1875 a. sai puuteenistuses sülla päält 60 kop. selle eest pidi lõikama ja mõisa vedama. Pärast poole 1 rubla. Päevaga süld ära, kui 2 meest saagisid ja 3 hobust vedasid. See oli tähtsam teenistus pääle põllu töö. Käidi ka kraavi lõikamas 15 kop. süld.
Ruki saak oli kõige parem, kui 4 seemet sai, muidu 2, ½, hää kui 3 seemet.
Odrad andsid väga harva 3 seemet.
Nüüd on saagid ikka vahet paremad, nii et keskmine ikka 3 seemet on.
Elumajade aknad olid nii suured, kui nüüd üks ruut.
Mõisast veeti vilja Hollandi, Rootsi ja Daani maadesse.
Lauka magadis aida vilja saatsid kord talitaja ja teised ametnikud Hollandi, kes tead, kus raha jäi.
Uue Põllu talu maad on nähtavasti väga vanasti haritud olnud. Põldudel on kraavid ümber. Kui minu isaisa siia asus oli ta maha jäetud maatükk ja keegi ei teadnud rääkida, et siin oleks keegi elanud. arvatavasti on siin enne suurt katku elatud.
Pooma metsas, hää tükk maad rannast, on leitud laeva kered, nende ja ranna vahel kasvavad hiigla vanad puud. laeva kered on praegu liiva seest näha ja on tamme puust tehtud.
Pihlasoo kraavi kaevamisel olla põdrasarved põhjast leitud. Ma olla põhjas ja ka põlenud.
Üks vana eit rääkis, et vanasti olla niisugune saadus olnud, et kui ma teisele riigile antud, siis enne kõik ära hävitati.
kapli mäelt Paupe kl. olla luid maa seest välja tulnud.
Suure Rannas Laasi tālu põllus on vanasti surnuaed olnud, kuid ka neljas põlv tagasi poole ei mäletand millal sinna on maetud.
Villama küla Mardi talu karjamaal mida Mätasmaaks nimetakse on kalmud, sinna olla ühe vana sõja aegu maetud.
Rootsi riik olla omad mehed siit ära viinud oma maale, kus neil praegu veel hiiurootslaste kombed olla.
Kõpu külast 1 klm. hommiku poole on Kapli mägi. Sääl on vist vanasti kindlus olnud. Kraav on ümber, rahvas teab, et ikka kindel koht. Hiljem on sool kabel olnud. Mäe otsas on küla ka olnud ja ümber on vanasti meri olnud. Santami linnast Andruse mägi.
Ristna kirik on ehitud Neitsi säärele (sellest ka nimi). Torm olevat ajanud ühe laeva randa, millelt leitud kaks uppund preilit, kellel kiri kaasas olnud, milles palunud neid matta sama ranna lähedusse, kus neid leitakse ja nende varanduse abil, kui kätte saadakse kabel ehitada. Sellest ajast pääle on merimehed, kui tormi ajal õnnelikult siit mööda pääsend ikka sellele kabelile raha kinkinud.
Kiduspält lõuna-hommiku poole kalmu välja kohal olla vanasti lahing olnud. Siit pole keegi kaevand, nii siis ei ole ka luid välja tulnud. Säälsamas on kivi kus pääl magada ei saa, sest hüütakse üles.
Kõpu kabeli juures on suur püha lõhmus, kust seest sõrmuseid jne leitud. Kes tähtsa asja pärast mööda läinud pandnud ikka lindi ehk muud midagi külge. Ka paise korral pantud raha.
Lelu küla Tihu järve juures on vaenu augud, kuhu ka orja ajal põgenejad jooksnud.
Katoliku ajal olevat ikka üksikuid munke olnud küll, aga kus kohal ei tea.
Arapsi küla mehi olevat kevadine jää ära viinud. Ainult üks koer olevat mitme nädala pärast tagasi tulnud, hulgunud künkal, kuni surnud. Mõis võtnud siis maad ära ajand naised lapsed minema.
Imanuel Renne oli muidu õige tubli mees, aga oli nii äge misjoni töö toetaja, et rahvas ei tahtnud enam kiriku minna, sest sääl alati raha nõuti.
Kõpu pool on vene ja baptisti usuliisi vähe.
Kui raha rendi pääle üleminek oli seletas mõisnik tema olla igale talule andnud hobuse kõigi tööriistadega ja nõudis, et need saaks välja makstud. Et ei jõutud ära maksa, siis panti see osa rendile juure ja see lisa on selle ajani jäänud.
Varemalt kes talust ära läks pidi tallu jätma 2 härga, 1 hobuse vankri, ree, äkki, kangi ja teised riistad, mida talu raudvaraks nimetati.
Kõppu asutati kool 51 a. tagasi. Õpetajaks oli Quarnström. Üks nädal olid poisid, teine tüdrukud. Nüüd juba umbes 30 a. õp. Lauri.
Krahv Ung. St. oli tubli mees. Poeg oli pahem. Võttis majad, mis nimetati valla majadeks, sellepärast, et vald oma vahel üks teisele abi andis õnnetuse korral, ehitada aidates, need majad tunnistas mõisa omaks ja pandis majade tasuks veel renti juure. Praegu loetakse panga majadeks, sest pangale said kõik mõisa õigused.
Kõpus on Roosa’l ja Teng’il ja Pichel’il Ristnas ostetud kohad, panga kaudu osteti. Pääle selle on mitmed popsi kohad ostetud.
Kõpu mõisa asutamisel hävitati Oja, Arapsi ja Keskri külad. Keskri küla 3 popsi kohta on ostetud.
Villimal on kuuendiku kohad.
Varem oli suurim teenistus ikka laevadega. Nüüd kus puu saamine raske on laevandus soiku jäänud. Ennem ehitati Kõpus iga aasta paar laeva. Nüüd mõni aasta ei ehitata ühtegi. Kuid ikkagi suurem jagu noori mehi läheb välja laevade pääle teenima, sest maa ei toida.
Salakaubanduseks on ikka ainult soolavedu sõdade ajal olnud.
Kalapüük ainult oma tarvis. Teenistust andis ka metsatöö ja varemalt tõrva ajamine.
Esimene leht oli tellitud Pühapäeva leht Punni tallu. Nüüd pea igas peres leht. Kõige rohkem Esmaspäev: teised on liig kallid.
Okupatsiooni aja käsud olid ikka nii valjud et tuletasid sakslaste tulemist meie maale vanal ajal meele. Võeti, mis saadi. Sõtta võetud meestele anti surnud hobuse liha süia.
Vanasti käinud Kura’lased siia kalu püüdma ja eland siin. Kui aga kalapüük väikseks jäänd rändand Kuralased edasi sellest on Kiduspä juure ahervarred jäänud, samasugused ahervarred on ka Laasi küla juures, Kuras põllul.
Hirmuste ranna kohal on suured ühishauad. Vist vana lahingu koht. Põllu seest on palju luid välja tulnud kohe pinna alt.
Hirmuste küla nimi olla tulnud sellest, et siin kaks kuulust nõida elanuvad Hirmuste Lüll ja Luurepsa Köön. Pääle surma pole hobused jõudnud neid vedada, nii raske olla patu koorem olnud.
Kalana rannas leitud kaks uppunud neitsit kes juukseid pidi kokku olnud seotud, sellest nimi Neitsi säär.
Kalana sadama juures on ka lahingu koht olnud. Luid on igalpool olemas. Nähtavasti on lubjaga maet (lupja pääle raputatud).
Pühapäeviti k 12 päeval olla ikka Kapli mäe kohal suitsu näha (sest saadik kui Krull Kapli ära põletas).
Laevades, mis randa jooksid ei pääsnud ükski minema, kui terve ta ka ei olnud. Mõisnik laskis masti maha raidu ja viis laeva meeskonna vangi.
Kord kui laeva vile kuulsime jooksin ühes kahe teise poisiga randa ja sõudsime laeva juure. Kapten pani meid ka süsa laevalt merde pilduma kuni laev lahti sai. Valitseja, kes randa jõudis, kui laev juba lahti oli, oli hirmus vihane ja kaebas mõisas, et Ristna peremees olla laeva lahti päästnud. Ristna peremees kutsutud mõisa, kus ta peapesu saanud: „Sina päästma laevad lahti, sina ei tohtima seda teha.“ See aga seletanud, et karjapoisid olid käinud laeva juures. Siis ütelnud: „Noh, see kord jääb niisama, aga ütle neile poistele, et nad teinekord seda ei teeks.“
Vanasti nimesid ei olnud, olid peredel ainult märgid. Kui teol käidi lõigati kepile mille päral õue märk oli, pügal pääle. Samuti oli magasi aidas pool pulgast, mille teine pool oli talumehe käes ja neile lõigati pügalad pääle.
1858 a. käisid 16 meest Kõpust ja 6 meest Reigist salaja Tallinnas palumaas, et tööd saaks vähendatud. Üks mees aga kaebas mõisas nende pääle ja mehed said peksa. Minu isa sai 300 hoopi.
Sellel ajal sai mõnigi peksa, tihti ei teatud, mis süü eest.
Peterburi ehitamise ajal olla siit palke veetud. Sell ajal on palju rahvast raske töö ja haiguste kätte surnud. Siis on Hirmuste Nookide laida maetud. Puud on õõnsaks tehtud. Kaks õõnest poolt kokku ja inimene vahele. Otsast väänatud kinni.
Hirmuste küla Karmu talust Põhja poole umbes ¼ klm on koobas, kividest tehtud kruusa mäe sisse. Olla üks Eerik teinud ja põgenend sinna sõja aegu, selle tõttu jäänud terveks, kui teised ära tapetud. Ka üks naine olla Tahkuna otsa ellu jäänud. Pärast olla jälgi mööda üks teise üles otsinud.
Minu aegu, kui laev randa tuli viidi kraam mõisa. Kraamist sai üks osa mõisale, kaks osa laeva peremehele. Laevale lasi mõisnik augud sisse, et põhja vaoks, pärast tõsteti laev üles. Tapmisi ja vale tuletorne pole minu aegu enam olnud.
Täieline raharent sai 1882 a. kui maa ära moedeti.
Metsaülem Puntski olla lasknud korra Lanct Andruse mäele puid istutada. Istutamise juures tulnud laeva kere tükk välja, mäe küllelt ülevalt kõrgelt (20 a. tagasi). Puntski oli selle tüki ära vedanud, lubanud saata kuhugile uurimiseks.
Kõpu mõisa põllul olla kalmud. Tekkimise kohta midagi ei tea. Valitseja oli lasknud künda, kündmisel tulnud luud maa seest välja, siis jäetud kündmine pooleli.
Aastal 1775 on Kalana kabel ehitatud, mis praegu seisab. Enne on suurem kabel olnud männapuust, mille nurka ma veel nägin. Enne seda aga on tammepuust kabel olnud, millest ühtki märki pole järgi jäänud. Selle esimese kabeli olla ehitanud merihädalised, kui olid tõotanud merehäda aegu ja siis ära pääsnud. Nimetus Kalana kabel, imelisest usust et selle kabelile midagi peab kinkima, siis hää kala õnn saab olema. Nii on sinna kingitud hõbekala. Esimene hõbe kala varastati ära. Praegu on teine. On kingitud ka piibel, mis trükitud 1822 a. pääle on kirjutud: „Hermuste Antrus Jallajas on Setla Rammadut Kallajna Kabli kinginud.“
Enne seda, kui Kalana kabel puhtaks varastati oli sääl rahasid mis olid umbes 1500 a. Oli neljakandilisi rahasid. Pääle röövimist loeti kabel rüvetatuks ja keelati sääl Jumala teenistuse pidamine ära.
Vana torn Kalanas oli ühest puust tehtud. Lipu sees oli 1777.
Eesti valitsuse aegu sai Kalana kabeli maetud 4 uppunut Saksa madrust purjek „Antiloop’elt“. Kapt. Joakim Weiswelt jt. Matmisel 6 jalase augu tegemisel tuli ühes kohas viis luukeret vastu. Luukered olid väga üksteise ligidal: ainult jalg maad üks teisest kõrgemal. Luud tulivad vahel ka ilma kaevamata maa seest välja. Minu vanemad rääkisid, et inimese luud tulevad maa sees iseenesest, kord korralt ülespoole.
Välja tulnud kondid panti harilikult kabeli alla. Üks kaltsu korjaja laev oli kord sääl kondid ära viinud, kuid Stokholmis olevat neid kohtu kätte antud inimese luude korjamise eest.
Luud paistsid enamasti haruldased olema suuruse poolest.
Neitsi kabelist pole muud, kui alusmüür järgi jäänd.
Minu heinamaal umbes 1 ½ jalga ehk vähem maa sees on tamme kännud.
Minu õues on mädand palgi virn, mis Petrogradi ehitamise ajast siia on jäänud, kui siit palke sinna veetud. Ristna talu peremees Jüri Pihel, näitas mulle oma maja paare, mis tema oli karistus hirmust hoolimata ära toonud. Otsitud küll, kuid paarid olnud metsas peidus ja pole neid leitud.
Selle aegse tööliste laagri kohalt on leitud veel katla tükke ja kirves mille vorm umbes sarnane [kirve joonis] oli ja mis kaalus 3 naela. Sama koha lähedusest leiti ka kuld sõrmus, mis väga pehme, pea aegu tina kõvadune, tumedam harilisest kullast. Säält lähedusest leiti ka põdra sarved ja teisi põdra luid. (Hiius praegu põtru ei ole.)
Teine laagri koht on Hirmuste lähedal, sääl olla laev seisnud, mis paarisi ära viinud. Paarid olla puha kande puude abil kätel X randa kantud.
Ristna tuletornist umbes ½ klm põhja pool, kalda lähedal, kui merest vesi vahel kruusa ära viib, tulevad tammepuust laeva kared (kaared) nähtavale. Selle laeva kohta räägitakse, et tema pääl palju kõiksugu kraami olnud. 3 meest olla üheskoos kulla kasti ära varastanud ja maha matnud ei tea kuhu kohta. Kui teada saadud, kes vargad, poonud üks enda üles Kopli maa niitu Voolensi popsikoha ligidale (seda kohta vanemad näitasid mulle ja meie lapsed kartsime seda kohta). Teine poonud enda Kõpu ligidale heina küüni. Kolmandat ei mäleta, kuhu see enda oli tapnud.
Vana Ristna peremees Paavel Rist oli oma väimehele enne surma öelnud: „Kui suren võtke kolmas põranda laud ahju nurgast, säält leiate varanduse, vana aida katuse seest otsige ka.“ Minu isa oli juures, kui võeti laud üles (ta oli sääl teenija), kuid midagi ei leitud. Katuselt leiti ainult jahisarve kaja (jahisarv) peenem, kui praegused, praegu on ta minu käes. Seda sarve arvatakse, et on ka säält laevalt päri.
Kalana kabeli ligidal on Kalana sadam (Õniku küla juures), sääl on palkidest tehtud kolmenurgelised kivi kastid nii et terav nurk mere poole. Isa rääkis, et need olla Gustav Adolfi aegu tehtud ja nimetakse praegu Gustav Adolfi bulwärgiks.
Ristnas on väga vana kaev, mis olla tehtud kord kui siin veel palju kalu.
Ristnal on ennem 3 talu olnud. Katku aegu olla teised ära hääbund. Nägin veel vanu maja müüre. Ühe talu põrand oli isesugusest paekivist, mida siin pole põrand tehtud. Kivid olid igat kanti 10 tolli ja 3 tolli paksud. Nad olid väga hästi tasaseks lihvitud, nii et neid, kui liig libedaid ei tahetud. Teise talu põrand oli punastest, pehmetest väga isemoodi kividest mille pikkus 18 tolli, laius 15 tolli (sarnast kivi pole üleültse meie maal olemas) need olid ka lihvitud. Ristna talus on vistist veel neid kive.
Voolens’ide nimi on enne Faulens olnud. Nende isaisa, isaisa sakslane tulnud siia ja hakanud viinategijaks. Teised sakslased põlgand, sest võtnud Eesti naise.
Mihekl Volene oli see mees olnud, kes mõisas teada andis, et mehed Tallinna kergendust paluma olid läinud.
krimmi sõja aegu olid Inglis laevad merel. Tulid paadiga maale. Siin sõja väge ei olnud, aga keegi pole vastu hakanud, kuid rääkida nendega ka keegi pole oskanud. Võtnuvad kukkesid ja kanu ja andnuvad raha vastu. Haganast leiba vahtisivad imestusega ja poetanud liivale. Ühe leiva võtnud kaasa. Ära minnes paugutanuvad õhku. Maal pole neid rohkem nähtud. Merel püüdnud soolavedajaid ja lasknud ilma soolata tulema.
1914 a. lasksid kord 3 Saksa laeva Ristna tuletorni pääle umbes 200 pauku, ilma et neile vastu oleks lastud. Tuletorni tegid kõlbmatuks.
Okupatsiooni algul lahinguid ei olnud. Viimast rahvakommissari tuleb ikka kiita, et laskis vallamaja ehitada. Rahvakommissarega võis ka muidu rahul olla.
Õpetaja Girgenson, kui lapsi katsumas käis kiskus lapsi kõrvu pidi: „Tarkus on teil vist siia kõik sisse jäänud.“
Teoorjust käisid Ristna mehed Kõrgesaarde tegema. Kõpu mehed olid tuletorni tarvis.
Ristnas talul, millel oli 5 tiinu põldu ja 28 t heinamaad, oli 2 inimest aasta ümber mõisas. Talvel pidi veel metsa tööd tegema ja palju muid päevi.
Kõpu külad hävitati XIX a. s. algul ära.
Peksmine oli umbes 1850 a.
Kaubandus algas 1869 a., kui metsast hakati odavamalt puid müüma ja rahvas vanarauda Peterburist tõi.
(Väljavõtted Paavel Lepp’a vihikust, kus tal üles märgitud kõik tähtsamad sündmused.)
1878 a. lasti maad mõisa poolt talumeeste kulul ümber mõeta.
1885 a. algas täieline kaubandus, kui esimesed katsed häid tagajärgi olid andnud ja kõik hoogu sattusid.
1893 a. oli 21 rannasõidulaeva 2 ja 3 mastilised Reigi kihelkonnas.
1900 a. ehitati aktsiate pääle laev, mis 100 jalga pikk oli.
1901 a. saime mõisnikult kondratid.
1906 a. see suur laev müüdud 17.000 rubla eest, sest kaptenid omandasid kaasu omale ja töötasid seltsile kahjuga.
1910 a. rajuti 30.000 paku puud, 1911 a. al. 30.000
1911 a. hakati Kõrgesaare siidivabrikut ehitama.
1908 a. Ühisuse poodi asutamine.
1913 ja 14 Maad Põllupanga kätte.
1915 a. tehti kindlus Sõrule ja Kõppu.
1917 a. 13 okt. tulid sakslased sisse ja läksid 18 nov. 1918 aastal.
Talumeeste salakaubandus oli lahtiste paatidega. Veeti soola ja mõnes kohas ka piiritust. Umbes 70 a. tagasi olla tormi aegu 11 paadi täit mehi Soome teel surma saanud. Ainult üks mees pääsnud.
1885 a. algas vene usku minek. Baptism algas kolm aastat hiljem.
Kui ma alles väike olin oli siin pool üks väike mees, kes ennast prohvetiks nimetas. Kord oli uss nõeland ühte last, tema keeland, et ei maksa arsti: „Jeesus on ussi juhatand,“ laps suri ära. Õpetaja oli selle mehe ära toimetanud.
Minu isa veel kolm teist meest olid, kes olid Kustav Renne käest lugemise olid ära õppinud. Renne oli tahtnud näidata, et ta hariduse eest hoolitseb. Peeter Raud 80 a. vana elab veel, kes Renne käest õpetust saanud. 1877 a. tuli esimene kooliõpetaja Quarnstron Kõppu. Kobli maja ehitas rahvas mõisa palkes, seesama koolimaja on praegugi.
Kustav Renne nälja aegu 1868 ja 1869 a. Kui vesi vilja ära rikkus, laskis Peterburgist leiba tuua, mis rahvas pärast tööga ära tasus. Ka laskis ta siis suure soo ära maavitada neil, kes leiva eest pidid tööd tegema. Leiba anti lastele lugemise eest, kes lugemist ära ei õppind see leiba ei saanud. Leiv oli paha – kollane, ära kopitanud. Minu isa oli kooliõpetajaks pantud ja sai selle eest 3 karnitsat vilja nädalas, mille muidugi pärast tööga pidi ära tasuma. Kooliõpetaja töö seisis ainult järelkatsumises ja leiva jagamises, kuna lapsed kodus pidid õppima. Sell ajal ikka kõik vanemad oskasid juba lugeda. Minu mäletavuse ajal enam kirjaoskamatuid polnud.
Venestuse aja algul oli raskuisi palju. Lõpupoole polnud enam viga. Ainult kohta eestlane ei saanud. Tihti tuli vene politsei ja ranna valve ametnikkega tülisid ette, mis küll kohtuni ei läinud, said enne ära sumbutatud. Ametnikud ajasid formaalsuisi ja oma jonni taga. Näituseks: käisime Saaremaalt nälja aegu vilja toomas. Paha tuule tõttu ei saanud ruttu tagasi. 19 päeva jooksul ei käinud tunnistuisi ette näitamas, selle põhjal hakati süüdistama, et oleme Saksamaal vilja müümas käinud ja võeti viljakotid ära. Sain umbes 1000 rbl eest kahju.
Okupatsiooni esimestel päevadel riisusid saksa soldatid, mis said, minult võeti vähe: lammas, 1 leib, 1 lina, 6 küünalt. Muial võeti aga nuumatuid sigu jne. Pärastpoole kästi kviitungid võtta ja makseti raha. Võetud hobused anti tagasi.
Vene ajast oli rahvale püsse jäänud. Sakslased olid nii vastikuks läinud, et kui ära läksid, siis langes kõigil nagu koorem seljast ära. Mehed otsisid püssid välja, tegid Eesti lipu ja otsustasid, et kohalist kraami ära viia ei lase. Tuletorni juures oli 6 sakslast neil lasti kastid lahti teha ja vaadati järgi. Kui midagi kohalist ei leitud, siis lasti neil minna. Pääste jaama ja tuletorni kraam oli varem ära viidud.
Pääste jaam asutati tuletorni ehitamisega ühel ajal 1874 a.
Kalanast otse põhja poole umbes 2 klm nõmme sees „Vangepää auk“, kuhu olevat vanasti maetud.
Minu vanaisa isa Andreas Volens tuli siia kord Kolme kuninga ööl ühes Löper’iga üle Haapsalu. Ta oli Saksamaalt Prantsuse piiri äärest tulnud. Siin hakkas popsi kohta pidama Tiharu küla, Mädara kohal, kuid põletanud ka viina. Mõis võtnud riistad ära. Mõisnik pole lubanud tal ka eestlaste, kui alamast soost seast naist võtta, kuid see pole hoolinud keelust.
Kõpu mõisast lääne poole metsa sees, mõisa ja Mustama talu vahel, on suuri auke, millel on lääne poole pääle mida sissekäigu taolist. Põhjas on nüüd sammal ja juba ka väikeisi kuuski.
Metsalaane talumaja on endine palvemaja on toodud mõisa juurest.
Kiriku archive on Pühalepa ja Reigi kirikute juures. Abikirikute juures archiive ei ole.
Valla archiive on Suurevalla vallamajas ja Reigi vallamajas. Pääle selle Kärdla alevis, alevi valitsuse archiiv.
Suuremõisa peremees omal ei ütelnud Archiivi olema. Kõrgesaare mõisa archiiv on hävitatud, kui mõis ära müüdi. Praegu olla metsavalitsuse vanu raamatuid mõni kasti täis Kõrgesaare mõisa aidas.
Kärdla parun Ung. Sternberg, seletas ka et temal archiivi ei olla, ega mingisuguseid käsikirju.