Päevaraamat

Päevaraamat alatud 1. juunist kunni 9. juulini.

Tubri linn

Tubri linn, linnamägi nüüdne asub Ridala kirikust lõunapool. Arheoloogide poolt kaardile märgitud.

Ülidselt kõneldakse, et siin vanasti linn asunud mere saarel (või poolsaarel). Kusagile keldrisse siia alla olevat 12 hõbeapostlit peidetud. Linn olevat vanul Rootsi kaartel üles märgitud.

Kord tulnud keegi rüütel kaart käes ja pärinud rahvalt Tubri linna sukohta.

Teinekord tahtnud üks laev otse Haapsalust Tubri linna peale purjetada. Kapten oli kaardil näidanud, et sealt pidanud mere tee – laeva sõidu tee käima.

Tubri linna alla sõidetud laevadel nüüdsete kahe nõgu kaudu. Üks neist põhjapoolne läheb Vilkula koolimaja poolt, teine Parila koolim poolt laeva tee (kooliõpet Piilbusch)

Jüri Hansmann kinnitab, et tema poisikese põlves olevat Rootsist tulnud üks kiri, mis olnud saadetud „Tubri linnale“. Laevad olevat tihtipeale Tubrilinna peale purjetanud Ridala kiriku sihis – „Eks sellepärast tehtigi see Ridala kiriku torn lühemaks, et ta laevu enam eksiteele ei viiks. (Liivamägi)

Mõnekümne aasta eest tulnud Varni küla juures mehed laevalt paadiga maale, küsinud Tubri linna järgi.

Jaan Valk tõendab, et ta umbes 20 a. tagasi ise ühe soomlase käes venekeelset kaarti näinud, kus Tubri Lenu olnud peale märgitud. Soomlane olevat tahtnud näidata, et kaart vale ja ajanud nii pool naljatades laevaga liivale, kuna ometi Tubri linna all kaardi järgi 9 jalga vett olnud märgitud.

Seega piirdub traditsioon peaasjalikult linna kunagi olemasolemise tõendtuste otsimisega, muid jutte selle osa kohta pole juhus olnud kõige otsimiste peale vaatamata leida.

Et siin meri olnud vanasti, kus nüüd kuiv maa, seda järeldakse sellest, et turbarabadest mõnekümne aasta eest laevatükke leitud nii Mäggeri soost Laeva emapuu. (Nigula kihelk. – Likholmi ja Salaja jõe vahel merelahest – kus nüüd vankriga võib sõita, samuti laeva emapuu.)

„Hallimägi“

Asub Kedre külas Nigola kihelk, tüübiline maalinn.

Hallimäel olnud vanasti linn. See linn põlenud sealt maha. (K. Saar) Mõni aeg tagasi on sealt liiva seest rohelisi helmeid, nööbikese j.s.s. leitud.

Linna põlemise läbi otsasaamist kuulsin ainult K. Saarelt. Et seal üleüldse linnu on olnud, tuntakse laiemalt. Harilikult aga kõneldakse rahaaugust. Seal pidavat olema mitu tündert kulda, kallid hobuseriistu. Teiste juttude järele kuld- või hõbeorel (orelid). Traditsiooniga „Poola sõja“ suhtes on ta seostud ainult niipalju, et Jõtsi Mats siin poola kuninga (Variant Ungari) maha lasknud.

Poola ristikivi (Seljakülas Nigulas)

Kapra Hansu pere maa peal. Seal kivil ohverdatama praegugi.

Traditsioon räägib, et seal 2 venda poola kuningas tapnud kui ta parajasti Haapsalu piiramist lõpetades tagasi tulnud (vrdl. „Poola sõda“)

Variant kõneleb, et poolakas seal kivi läheduses karjund

Rahvas metsast välja
Kõhn poolaka võtnud

Tahtnud sellega inimesi välja meelitada pelgupaikest. Mehed saanud asjast aru, lõikanud poolakal keele suust.

„Poola sõjast“ (alias vähemtuntud samad sündmused Rootsi sõja kohta)

Kõneldakse eriti palju. Nigula kihelkonnaas, Kerna Ridalas eriti veel lõunapoolses osas seda pea sugugi ei tunta.

Üldtuntumaist pelgupaikadest on nn „Pätsi paju“ Turapi küla lähedal soos, Pätsi pajusid on õieti kaks ühe teise läheduses. Nad näevad vanade ahju asemetena. Rahvajutu järele olevatki need kaks ahju, kus rahvas omale leiba küpsetanud. „Paju“ täh. kohalises murdes mädasoolist, pehmet kohta, „Päts“ olnud vanasti üldiselt „leiba“ tähendanud. Ümbrus olnudki siin nii pehme, et korra kaks paari härgi siia ära uppunud. Rahvas oli siia pelgupaika salateid kaudu, laudasid mööda käinud. Teisi pelgupaike ligemalt pole määrata võimalik olnud. „Eks nad metsades siis olnud pelgus“.

Kui sõja hädaoht mööda, siis kutsutud rahvast metsast välja. Pelgupaikest väljakutsumise vormelite variatsioone kuulsin

(Tormes) a) Mired, Mared metsast välja Kehend Poolaka võtn’d.

b) Kaied, Maied metsast välja. Juba kõhn Poolaka võtnud.

(Kättmann) c) Piret Pill ja Maret Mall Kaia, Maia, tulge metsast välja. Pärgel poolaka viis.

Ka Poolakas ise kutsunud rahvast metsast välja, meelitades

„Sõda sõjunud

Katk kajunud

Inimesed tulge välja.“ (Mari Piip)

Et neis kutseis eriti naiste nimed esinevad, olen püüdnud, ehk küll tagajärjetult, leida andmeid selle kohta kes (kas naised, lapsed) just eriti eeskätt peidus olid. Nähtavasti on mehed siin kõrval „sõjakäikudelgi“ olnud. Rahvasuu pajatab Jõtsi Matsist, kes olevat Poola kuninga maha lasknud.

- Juula Kaivi jutu järele – Nimelt olnud Hallimäel vanasti linn. Poola kuningas oli Hallimäe alt parajasti läinud hobuse seljas. Hobusel olnud Nigula kiriku kell kaelas. Jõtsi Mats olnud jälle Hallimäe all puu kemmis (puu õõnes) ja lasknudki sealt kuninga maha. Sõda jäänd siis (Hallimäe alla) seisma. Poolakad olid nii palju röövinud, et poolaka hobune naistelt riisutud kaelaehetega otse kaetud olnud. Jõtsi Matsi mälestust tunnistab veel nüüdki kivirist Nigula „kirikaia“ (surnuaial). Nigula kirikust õhtupool, kiriku seinast mitte kaugel, leidub tõesti vana ratas rist pealkirjaga:

Jetse Mats
Jetse Clawes
Jetse Maddis
Anno 1644

Kuid traditsioon on siin lahkuminev – ülal toodud enamtuntud variandi kõrval räägitakse mitte nii palju 3 vennast, kes mingisuguse vägitöö ühes koos korda saatnud, teiselt poolt jälle, et need olevat mingisuguse salakuulamise eest surma mõistetud. Peale selle, et mingisuguse katku järeldusel neil suured rahad mõisnikult olnud pärida ja sellest ilma jäänud. Kuid need teised variandid on, n. öelda aimamisi seletatud. „Poolaka“ surma saamist kõneldakse veel paaris kohas, nii Seljakülast lõuna pool asuvas Kapra metsas näidatakse kivi, mille juures Poola kuningas ära tapetud.

Poolakas oli Haapsalu linna piiranud 7 kuud (alias aastat). Linnas lõppenud söögikraam otsa. Viimase varaga oli veel härg purju joodetud ja õllevaadid vallile pandud, õlu vaatide põhjapeal. Ka viimane hani toodud välja. Hani häälitsemine ja härja möirgamine oli poolaka uskuma pannud, et linnas kõike küllalt. Taganedes oligi siis Poola kuningas Kapra metsas ühe mehe poolt maha lastud. (Albert)

„Tõldse mäel“ (Rootsiküla Seljaküla Nigula kihelk) olevat poolakas oma tõllaga maa alla langenud. Variandi järele olevat seal ainult tõlla ass katki läinud. Näidatakse auku, kust tõld maa alla läinud.

Korra läinud 2 venda metsa härgi otsima. Näinud, et ühes heinaküünis istunud 7 poolakat reas. Teine mees lasknud „riivel püssiga“ kõik 7 tükki, nagu linnud ühe oksa pealt, ühe pauguga maha. (Pärdi isa, Lipnalepikul)

Ega muud kui Poolakas käis iga 7 a tagant röövimas. Siis ta soodki ja metsad põlema pannud, et rahvast pelgupaikadest välja peletada. Sest saadik metsad otsas ja neist ainult „Läänemaa = Laanemaa“ nimi järeljäänud. (Pärdi isa)

Kui aga rahvas mõne poolaka üksikult kätte saanud, ei ole ka kedagi hoolind. Lõikand neil keeled suust ära ja teinud igasugused tükid läbi.

Rootsi külas on nn. „Turatsimägi“. Nime olevat see sellest saanud, et siin rahvas ühte poolakat piinanud, teda esiteks sõrmi, siis suguosasid pidi lõhki aetud puu vahele pigistades. (Nimetus Turatsi – tulevat sõnast tyra otsa.)

Ei suurele väele juletud ligi minna. Aga kui Poolakas ära hakkas minema, siis rahvas tuli pelgust välja. Kuid pelgupaikes enese varjamine ei olnud kerge ühti. Tõid ju Poolakad „keevitid“ (linnud) isegi siia, need on niisugused linnud, et kui inimene üksikult soo peal või metsas kõnnib, siis karjuvad aina pea kohal. Selle järele siis soodest poolakad ka inimesi üles luusisid.

Pärast sõda tulnud katk.

Katku ajast.

Katku aegasid mäletab rahvas kahte: „suur (alias „vana“) katk“ ja „teine katk“. Traditsioon segab neid tihti ära, kusjuures vahetegemine tihtipeale väline – juhitakse tähelepanu ennesõjaaegsetele kalendritele, kus vastavad kronoloogilised andmed sees.

(Suur katk käinud halli vanamehe näol (Tomei), kes magajaid kepiga puudutanud. Kui inimesed ärkvel, siis pole katk midagi teinud. Kord päästnud ema oma kaks magavat last sellega, et pannud käed neile peale. Et kolmanda peale pole käed ulatanud, siis olevat see surnud.)

Katku haigust „Suure katku“ aja ei olevat olnud, vaid inimesed surnud järsku. „Teise katku“ ajal olnud katku  haigus, millest mõnedki paranenud. Sarnaseid paranenuid nimetatud „katku trääliks“. „Katku trääl“ tähendavat ka nüüdki veel katkenud, räbalais inimest, hulgust. Sarnased olnud siis kõik katkust ja katku tõbest järeljääjad.

See kõik olnud ühes „vanas laulus“ üleval olnud. „Leeda vana“ ja „Kandle Aadu“ teadsid veel üksikuid katkeid. Nagu üldiselt, nii siingi kõneldakse kahest inimesest kes ainult järeljäänud suure katku järele. Üks jäänud elusse Patsalus, teine Virtsu.

Patsalu mehest ma ei tea

aga Virtsu mehe õnn oli hea.

Peale selle kui

„kui küll ta saanud hulkunud

ja tühja maa sees (alias mööda maada) matkanud

ja muud kui nälgind koeri näinud“, oli ta Saaremaalt Keigo vallast omale naise leidnud, kes samuti ainukesena järeljäänuna esinenud.

Abielust saadud seitse poega. Üks neist olnud Jaagup vend. Ei olnud Jaagup tõsine, vaid tal oli hea laulu heal. Käis Koti kõrtsis tantsimas.

See on „Leeda vana“ pool seotud kõnega põimitud jutustus. „Kandli Aadu“ teadis rääkida, et see tantsimine olnud „Lihula linnas“ kõrtsis, kus mehel „jakk“ seljas olnud, millest ta oma nime (Jaak, Jaagup) pärinudki. Laulu nimet „Hõissa Jakk’i“ lauluks.

Pikemalt ei teadnud jutustajad kõneleda sellest Jaagup’ist – laul olevat meelest läinud ja „Leeda vana“ avaldas isegi omal algatusel imestust, kust see rahvas sinna „Koti“ kõrtsi sai, kui pidid kõik surnud olema.

Kui muiste olnud katk siin maal
Nii Eesti- kui ka Liivimaal
Siis mölland ta nii hullusti
Viind rahvast mulda kole’sti
Kaks meest veel jäänud järele
Üks Virtsu teine Petsalu.

Laulu ettekandja (Juula Karv, 70 a., Jaagu talu, Turvalepa „Turapi“ külas) nähtavasti „katku laulu“ segades, või ka ennemalt kuuldud variatsiooni korrates, jätkas otsekohe, et üks neis olnud Tõllus (Tõlus).

Tõllus visand tõllaratta
ja selle järel mõnda tatta
ja künni läinud Hiiumaal
Viiesüllane palk oli kopik käes
Loksud karand niudesse
Plaksud kuuldud Rõudesse
Leidnud Reigi kirgo alt
Üht ilust kena tütarlast
Ta kosind seda omale
Viind üle mere Virtsusse

Teise mehe nimi olnud Taavi.

Et katkust järeljääjad „kõvad mehed“ olnud, tunnistab ka Kättmanni seletus, et Rannamõisa Saaremaal jäänud mees (Tõll? m.m.), kes 60 toobrilist ankrust just kui lähkrist joonud. „Teinud aga õlut, joond õlut, kiskund, käind võõrusel ja olnud säärane mees.“

Külast oli viidud surnuid aina vooris. Pole suudetud puusärke teha. Vankritelt jooksnud naisterahvaaste juuksed lohisedes järele. Surnumatjad saanud surnute varandusest osa, nimetatud neid siis ka katkuvara pärijateks. Katku matuse kohtasid on nüüd mitmes kohas. Mõned saanud haiguse, seal pärast kaevates. Võnküla Vanari põllu sees on üks vana matusepaik ja Klanemäe külas Sutlepa vallas (Kättmann).

Nüüdsele „Kabliväljadele“ vanasti olevat surnuid maetud, mitmel pool leitavat nüüdki luid. Kuid siiski ei teata kindlasti kas Kabli väljade nimetused ja otstarbe ikka kokku käivad.

Nigula kihelkonda Oro külasse ja Niivisse (Nibly) või Võnkülasse jäänud kumbagisse 1 inimene järele.

Tagavere külasse jäänd ainult 2 tütarlast järele. Peale seda tulnud meeste sugu Rootsist. Jutustaja (Mari Piip, Olo talu, Vinküla, 63 a. vana) ema isaisaema olnud üks neist, kes Rootslasele mehele läinud. Sel sugukonnal olnud siis vanasti ka Rootsi õiguse raamat, mis aga mõisniku poolt välja meelitatud. Ka hoitud talus nn „Rootsi elbri“ (mõõka) kaua alal.

Piisalu Kuije Sipelgale jäänud ainult üks  vanamees katkust järgi.

Viljandimaale jäänud 10 siia 5 inimest järgi.

Võnnu valitseja tapmine.

Võnnu mõisas olnud Junkur (Pikk Andrus – sest ca 100 a tagasi) väga halb, peksnud inimesi ja vaimusid. Vaimud pidanud nõu valitsejale vastu hakata. Et keegi vähem süüdlane ei oleks ja teisi üles ei annaks, tehtud igale ühele kohuseks vähemalt ühe hoobi anda. Kui valitseja väljale tulnud, ütelnud üks vaimutüdruk, kes tihtipeale ikka viirastusi näinud, et täna läheb valitsejal halvasti, näe koer jookseb järel, alati jooksis ees (kas see koer tõesti koer, või „viirastus“ oli, seda seletakse kahtepidi). Valitseja hakkanudki jälle töölisi peksma. Vaimud, hulgas ka poisid tüdrukute riietes asunud reha vartega, teised jälle löönud piidega, valitseja kallale. See püüdnud eest ära jooksta. Ometi peksetud teda õige tublisti. Iseäranis agar olnud üks tüdruk, kes ikka suguosade pääle käskinud lüüa. Tüdrukut hakatud sest saadik „Munni Mariks“ hüüdma. Valitseja pääsenud viimaks koju. Läinud sauna ja joonud ½ toopi piiritust, aga surnud. Enne suremist saanud veel kirjalikult mõned süüdlased üles anda, kuna ta peksust halvatud saanud nii et rääkida pole suutnud. Süüdlastest viidud siis üks tüdruk Ridala kaagi posti.

Mahtra sõjaga seotud sündmused.

„Mahtrat tegema“ täh. nüüdki veel üldtuntud kõnekäänuna, segadust, riide sünnitama.

Kui kuuldused Mahtra sõjast siia ulatasid hakkas rahvas nagu kergendust nõudma. Kiidevas rukkilõikusel (Aastaarvu polnud võimalik täpselt selgitada.) hakkanud teomehed „ühte inimest“ juure nõudma s.t., et ühe postivahe rukkilõikajateks oli määratud 4 inimest. Et rukis sel aastal väga tugev kasvanud, siis tahtnud mehed viiendat lisaks posti vahele. (Räägitakse ka üldisemalt abiteo, öötöö jne. vahendamise nõudmistest. M. Reets teab konfliktist karjaarvu pärast Mäevallas mõisnikuga.) Seda pole lubatud ja teomehed jäänud koju. Ka peremehed, kelle teomehed tõrkuma hakkanud jäänud äraootama. Vastuhakkajaid oli Mäevallas, Kiidevas ja Haeskas. Igal pool tahetud töö vähendamist, aga töö vähendamise asemel oli „Harku Ungru“ tulnud umbes 500 soldatiga. Ta asunud Haapsalust teele. Õhtuks jõutud Kiideva mõisa. Kuldja Mihkel räägib, ta olevat poisike olnud ja ajanud parajasti lehma, kui Sinalepa lähiduses soldatite vahele võetud, ühes Kiidevasse viidud. (Jäänud küll peksust ilma.) „Ungur“ ise seisnud soldatite keskel, teine palja mõõga mees teine pool. Mehed oli öösel une pealt kinni nabitud, et keegi jooksma ei pääseks. Mõned (nii paljud Haeskastki) olid püksata ja särgiväel soldatite vahele võetud. Hoitud kinni võetud tallis ja aidas. Peksu juures olnud teine pool peksupinki viinavaat, teisel pool soolvesi. Kui vitsakimbuga 3 hoopi antud, pistetud jälle soolvette. Hoopide alammäär oli 70. Keskmiselt karistus 100 hoopi, olgu küll et hoope suuremat arvu ei mäletata, „aga kes neid seal luges“. Anti nii palju kui mees vähegi kandis. Mõned märkanud õigel ajal kõrvale hoida, neid olnud ainult 1-2 meest, keda valitseja „Priideberg“ tahtnud läbi lasta peksa, aga need jäänud nahatäiest ilma. Teisi süüdlasi peksetud püsside peal. Püssid pandud risti keha alla. Peksjad viina tõttu pole millestki hoolinud. Ühel peksetaval oli liha tükk ihu küljest kargand kaugele, ema käe peale. Lihatükk värisenud veel. Sauna Aadu Kustas nõrkenud ära 100 hoopi saades, siis viidud ta kaevule. Tassitud teda linadel. Soldatite hulgas olnud ka eestlasi, üks neist seletanud pärast, et miks ta Harku Ungrule otsa pääle ei teinud. Ka ohvitserid olnud inimlikumad. Madis Rink („Metsavahi Madis“) olnud üks ässitajatest, kiskunud loole minevatelt vaimudelt rehad käest ära ja murdnud katki. Ta noor naine veel ristimata laps süles, oli mehe peksmist vaatamas. Peksuväe ohvitseril olnud nagu hale meel ja ta annud naisele 3 rubla. Naine pole vastu võtnud küll mitte, aga ohvitser oli vägiseva lapse sülle toppinud.

Neli või viis meest saadetud neist peksa saanuist soldatiks, nende hulgas ka Madis Rink, keda küll muidu poleks tahetud saata, sest naine ja laps jäid ju mõisa toita, aga mees oli 100 hoopi kätte saades ütelnud. „Pekske mis peksate, aga vastu hakkan ikka.“

Ässitajate hulka loetud ka Teka Jaagup (priinimi Triksberg), kes ka „ninamees“ olnud ja sellepärast soldatisse saadetud, olgugi et Krimmi sõja järeldusel nekruti võtmine seismas oli.

Samuti Paju Mardi Jaan (priinimi Kaevand), kes kirjutada oskanud ja isegi puust seinakella valmistanud. ta oli priimees olnud. Jüri Mürland „Potisepa Jüri“, oli Hapsalus elades potisepaks õppinud. „Neil kahel (viimasel) oli ainult amet süüks“ arvab rahvas.

„Oru sõda“

Tuntud ainult nüüdses Rootsi külas on nn. Oru sõda (ca? 1869. aastal).

(„Oru sõda“ pidi 1869 või 1870 a. olema. Soldatid toonud siia Oru mõisnik Kloot. Enne seda olnud näljaaeg. Nii palju räägitakse enamasti ühiselt, kuid tihtipeale põhejndakse vastuhakkamist sellega, et rahvas pole mõisa tööle, lõikusele jne minna tahtnud, sest pidi raharent olema. Kuid siin rahva traditsioon nähtavasti segab asjaolud, sest üldisemalt kõneldakse, et alguses arvatud raharendile ülemineku all „mõisniku orikaid“. Et siin teisiti oleks olnud, tuleb võtta nähtavasti anakronismine ja Oru sõda oleks sellega siis ka segadused uute rendikondrahti tegemisest tingitud, nii umbes analoogiline juhus kui Ridala kihelk. ca samal ajal. Raharendi teadlik nõudmine esineb hiljem – ostu ajal, kuid ka siis esineb see alalhoidlusena.)

Talupoegade rahutused olid mingisugused – teopäevade ja rendi uuenduste kohta. Nagimale toodud soldatid peksma. Mehed kutsund Rootsi külast abi. Mehed olid üheskoos siis teivastega soldatitele kallale tunginud. Pärast said mitmed tegelased – talupojad ära Siberisse saadetud või muidu kinnivõetud, ilma et omaksed oleksid teadnud kuhu neid viidi.

Sõja tulemusena oli üks sandarm surma saanud.

1905 a. sündmused.

Üldiselt valitseb arvamine, et 1905 a. mäss mõisnikkude provokatsioon olnud.

Üks Saaremaa mees kiidelnud N. (?) kõrtsis, et ta head raha teeninud mõisapõletajana – saanud 3 rubla päevas. Teised mehed pärinud edasi, kuid Saaremaa mees jäänud siis vait ja pole enam sõnagi lausunud.

Mõisnikud käinud ise võõrastes riietes põletamas, pärast seda rahva süüks ajades.

Näe, Koluvere toatüdruk oli rääkinud mitmele, et ta olevat mitmed saksad ära tunnud, kes põletajate hulgas olnud. Toatüdruk läinud pärast härrale nagu heast tegema, ja seletanud: „Ma keelasin küll, et ärge põletage…“

„Või sa keelasid!?“ käratanud härra ja saatnud tüdruku talli juure, kus karistuseks ka selle läbi peksis.

Nigula kihelkonnas võeti kinni mitmed mehed, mõned neist lasti maha, teised saadeti vallast välja asumisele. Kinnivõetud ei olnud nii palju poliitiliselt kahtlustatavad või „härra vihaalused“, kui just üldiselt ümbruskonna poolt kardetud „Külakangelased“, „pikanäpumehed“ jne. Esimestest oli kuulus keegi nn „Suur Jüri“ või „Pussi-Jüri“ pärisnimega Kampus, sepp, kes oma tugevuse ja kakelushimu poolest kuulus ja ennemgi külavahelistes võitlustes mitmeid „jälgi“ saanud. Mees oli Koluveres mahalastud. Enne mahalaskmist nõudnud viimase palvena ½ toopi viina ja sigari.

Teised pääsesid ainult ihunuhtlusega. Et seal juures mõned segadused olid sündinud – ühenimelise asemel kogemata teine tema nimeline läbi peksetud, kuna asja selgitamine vist kohaliste tegelaste tõttu sihilikult surnuks vaigitud – kuidas nimelt, seda ei selgunud – siis käib mingisugune vemmalvärss sest ajast ringi. Kinni võetud

Paliverest, Ristilt viidi läbi
Lihulas pekseti p… läbi
Siis maksid rikkad rahaga
Ja vaesed p… nahaga.

Nii et nagu ülaltäh. ei tule sest nii aru saada, nagu oleks rahatrahv võimaldatud.

Olgugi, et inimesed sarnastele „ulakatele“ ei sümpatiseerinud, oli ka neid, kes mõne sugustel põhjustel mõisniku viha alla sattunud ja nüüd kannatama pidanud. Arru mõisa preester palunud mõnegi eest. Ei ole aitanud. Добролюдовь? kes kaitsesalga ülemana Lihulas peatas, käis mõnesuguste intiimhuvide pärast tihti peale Taeblas. Telefoniga väeosaga rääkides, olid mõned kohalikud elanikud saanud vahepeal kuulata juhtumist, kui nõu küsitud mõne mehe saatuse kohta (5 või 7 meest), keda Lihulasse kinni toodud. „Mahalasta ja muud midagi“ sõnanud Добролюдовь.

Ridala kihelk. peksasaajad olid selle ära teeninud mürtsu tegemisega öösel külavahel (Suures Ahlis)

Palvekiri keisrile a. 1869. (Jaan Grüneri jutustuse järele)

Kiltsi härra Knorring oli siis kihelkonna kohtuhärra Ungru Stackelberg oli jälle Hakenrichter.

Kiltsi valda toodi 100 või 150 soldatit ja pandi taludesse, ühte talusse sai kohe mitu soldatit. Räägiti, et see pidi sellepärast olema, et mehed uusi kontrahte ei tahtnud teha. Herra nõudis kes kontrahti ei tee, saab peksa või kihutatakse talust välja. Iga peremees pidi soldatitele süüa ja juua andma, ainult leib oli neil omal. Pääle selle nõuti veel iga talu pealt 1 rubla iga 3 päeva kohta trahvi, mida talitaja kokku ajas. Kui talust küllalt meele järele soldatid süüa ei saanud, võisid nad oma volil võtta, mida tahtsid. Talitaja nurises ka selle üle. Talitajaks oli siis valitud Toomsen. Aga kihelkonna kohtu härra (Knorring-Kiltsi) tõmbas raha talitajalt rinnast ära ja pani oma kärnerile Jüri Shündile rinda. Jüri Schünd hakkas vastu ajama, et pai härrad, et ma ei oska kirja ja ei saa valla asjadega hakkama. Härra käratas peale, et küll kirjutaja (ma olin siis vallakirjutajaks ja koolmeistriks) ajab asjad. Sul pole muud kui pane aga käsi alla.

Meie pidasime Toomseniga siis kahekesi nõu, et kuidas saab. Vääna mõisas pidi samal ajal peksmine olema ja meil oli juba kolm koormat kasevitsa toodud mõisa õue ja aeti trummiga soldatid kokku. Mina pidin siis hoobid üles kirjutama. Rahvas oli ärevil. Mind ka ei usaldatud. Rentnikud olid uute kondrahtide vastu ja välja ei tahtnud nad kohtadest minna, sest seaduse järele oleks pidanud saama neile Jaagupi päeval üles öeldud, kui Jüripäeval midagi ette võtta taheti. Aga üles öeldud ei olnud. Rahvas pidas nõu. Mul oli üks Saaremaa mees soldat vahiks, et ma kellegiga kokku ei saaks. Akna alla aga tuli talitaja Toomsen salaja hiilides. Pidasime aru, et ega muud ei aita peab keisrile palvekirja saatma ja asja selgeks tegema. Soldat oli kõnekõminat kuulnud, tuli pärima, et kellega sa rääkisid. Mina ütlesin, et niisama oma maja inimestele juhatasin koduseid talitusi. Soldatite hulgas olid mitmed pionid („spion“), kes „läbikuulasid“. Mäekaare külas olid samuti soldatid. Kolos ega Ahlis neid ei olnud.

Kirjutasime siis asjad ülesse vallakohtus ja võtsime protokolli, ärakirja. Ega rahvast ei teadnud usaldada ja pärast ei tänanud mind ka keegi selle eest. Ärakiri oligi see päris palvekiri keisrile. Saatsime selle ühe Rägo mehega, pole ta nime enam meeles, öösel ratsa hobuse seljas Peterburi poole teele. Reisirahaks kogusime talude pealt (á talu 1 rubla) kokku 32 rubla. Rägo mees oli õnnelikult Peterburi jõudnud. Ja saand seal ka kohe palvekirja keisri kätte anda. Aga nii kui ta selle kirja ära and, pandud mees kohe kinni, niikauaks – see olevat see mood olnud – kui asi järele uuritakse. Et palvekiri küll eesti keeles oli, sest polnud häda, sest dr. Hirzch oli ta keisrile ette lugenud. Palvekirja saatmisest teised inimesed midagi ei teadnud, soldatid aga kadusid pärast seda vallast ära.

Ega me palvekirjas ka suurt alandamist ja kiitust keisrile ei teinudki nii väga, kirjutasime aga, et kui me keisri alamad oleme, siis ta teeb nagu see õigus on.

See oli viimane kord kus soldatid nii viisi peredesse pandi, pärast olid küll peksu ajad, aga siis soldatid peeti mõisas.

Kihelkonna kohtuhärra vaatas pärast protokolliraamatut, tõmbas sinna risti peale, et niisugune asi ei käi vallakohtu alla. Aga ega temal aimugi ei olnud, et keiser seda sama lugeda sai. Ühele teisele protokollile tõmbas ta samuti kriipsud peale. Seal oli tunnistajaks üks lapsega tüdruk olnud. Käratas, et ega lits ja hoor kellegi tunnistaja ole.

Talitaja Toomsen rändas hiljem välja, läks Krimmi ja pärast, kuuldavasti, Saratovi. Kiltsi härral läks ka halvasti oli pool aastat Peterburis vangis.

Märkus: Lisa-ärakirjad, neist prot. N 58 kujutab enesest keisrile palvekirja. Prot. N 59 on illustratsiooniks minu (J. L.) poolt juure lisatud ärakirja näol samast raamatust. Protokolli raamat on Jaan Grüneri käes, elukoht Saunja mõisas Lääne Nigulas 84 a vana.

Biograafiliseks täienduseks olgu selle praegu veel ühe kõbusa vanakese kohta, kellel ainult kõrva kuulmine ja silma nägemine töntsiks kipuvad, et ta minu seal olles lubas, et elab veel 3 aastat s.o. 87 aastaseks, tema surnud naine olevat 14 a. eest talle seda unes ütelnud. Mees võtab veelgi poliitilisest elust huvi – loeb ajalehti ja kaebab erakonna tülide üle.

(„Palvekiri keisrile“)

Ärakiri

„Kiltsi, Assukülla ja Hapsallo kirriko valla Kohtu“ protokolli raamatust (Raamat asub Saunja mõisas elava Jaan Grüneri käes.)

N 58 Kiltsi maggari Tonso tallus sel 7mal Junis 1868. Koos ollid. Kiltsi Asukülla ja Hapsallo kiriko valla kogukonna kohus.

Ette tulid Kiltsi vanna kohha rentnikud, (üksi need kes kondrahti polnd teind) Hagenrehteri kästud rahha korjatusse vasto: mis Tallitajad ja abimehhed üks rubl hõbe, igga perre pealt äiasid ja teise kässo pärast et perremehhed peavad, need soldatid oma kulluga toitma, mitte agga kellegi perres on 9sa ja 10 ja palluvad, et kogggukonna kohhus peab seda järel kulama kelle käsk se on ja mis trahviks se kullu peab ollema ja ütlevad, et nemad põlle mitte võlga mõisa herra egga kronoga, ka ühtegi vasto akkamist põlle olnd.

II Kohto vanem, Ado Toomsen ja 2 kõvva meest kulasid krono üllema Staps=Kappetan Platolov Ivan Alekseivits käest järele, kes just selle roo üle valitses, mis Mäggari küllas olli essiminne rood, 98sa polkust 25ma jalaväe tivissonist ning krono Üllem vastas. Et se trahv on se pärast nende tallude peale pandud, et peavad kontrahti teggema, kubbernõri läbbi, et se Ma on vasto kakand ja ei tahta seda renti mitte maksta mis enne maksnud. Ja ei lähe ka tallude seest välja. Nüüd hagenrehter sadab soldadide ja talitajate läbi seda korda, kes ei jpua trahvi üks rubl hõbe igga kolme päeva tagant välja maksta ja soltadidele siia anda, siis on lubba kuberneri härrast, et võib keik – tallust soltat leiab, tappa ja suia. Rentnikkud ütlevad, et nende rent on surripävast 25 Rubla makstud ja abbiteo pävad Mihklipäevani ja kui keisri käsk se kondrahti tegemine on ja selle pärrast se trahv siis anname endid keigega, mis meil on armulisse keisri härra käe alla kelle käest pole meie mitte ühtegi armo nuhtlusse ja trahviga vaimud.

Kohtu vanem Ado Toomsen XXX

esim. kõrv. m. Villem Ranendorf

II kõrv. m. Juhhan Lõp.

(Protokolli raamatu äärel leiduvad märkmed: )

I Kohhus mõistis, et Kohto Vanem Ado Toomsen peab asja järel kulama

II kogukonna kohhus ei tea selle asja jures ühtegi rääkida egga mõista

N 59 Kiltsi mäggari Tonso tallos Sel 15mal Junis 1868, koos ollid Kiltsi Assukülla ja Hapsallo kerriko valla kogukonna kohhus.

I Ette tullid Kiltsi Mäggari 14ne tallo kohha pidajad ja kaevavad et 10mast künni 15ma Junini, on soldatid neist 14nest perrest toitetud, ni et ükski perre pole neid mele järel jõudnud toita, et üllematte kässo peale sai siggo vasikaid ärra tappetud. 11end sigga ja vassikat külla kohta, võid pima rasva, üht teist vägise ülles otsitud ärra todud ning södud agga leib olli neil omal – igga perre kullu on keik rahhasse arvata

1. Mihkli perre (tallo) kullo 28 rubl 13 kop
2. Pootse perre (tallo) kullo 11 rubl 78 kop
3. Maddise perre (tallo) kullo 9 rubl 51 kop
4. Laienah perre (tallo) kullo 10 rubl 41 kop
5. Simo perre (tallo) kullo 6 rubl 48 kop
6. Otsa perre (tallo) kullo 7 rubl 99 kop
7. Kristani perre (tallo) kullo 25 rubl 8 kop
8. Nudi perre (tallo) kullo 11 rubl 10 kop
9. Toma perre (tallo) kullo 13 rubl 2 kop
10. Molli perre (tallo) kullo 7 rubl 47 kop
11. Jago perre (tallo) kullo 25 rubl 67 kop
12. Tinso perre (tallo) kullo 15 rubl 65 kop
13. Lass perre (tallo) kullo 19 rubl 7 kop
14. Kuh Otsa perre (tallo) kullo 7 rubl 25 kop

                229 Rubla 23 kop.

Kohto vanem: Ado Toomsen

I Kõrva mees Villem Ranendorff

II kõrva mees Juhhan Lõp.

Toitmisolud ja näljaaastad.

„Leib ja sool kali oli koa.“ Egas kalja ka igakord võtta olnud. Enamjagu tuli kaevuveega leppida. Teol tuli sellega lauba õhtani läbi ajada. Lauba õhta siis sai kodu ja putru või mis leib see oli – tulega ei tohtind ligi minna. Kui kott päeva kätte jäi, lagus leib ära. Põdrasambla aega ma ei näind, aga seda nägin küll, kui kaljaraba leivale hulka pandi. Mihkel ja Tiiu Sõerul tegid jahust ja kaljaraba segust leiba. (Kättmann) Ehk kus sa muidu said, kepp ja malk oli igapäevane palk. 65 ja 66-l aastal oli nälja aasta. Pidi ikka inimestele vilja kingitama. Rikkamad võtsid palju – neile anti nii palju kui tahtsid. Vaesematele ikka jaopärast – mõnele pütt või pool, või kaks karnitsat. Teisel sügisel aga hakati raha nõudma – 2 rubla pütist. Järgmisel aastal (66 a.) oli hea vilja aasta, siis läks vili odavaks – 2 rubla maksetigi pütist ja veel halvemalt (= odavamalt), aga raha nõuti vilja eest ikka endist viisi.

Võlgade kaudu tegi nälja aasta „suure augu“ sisse, seletatakse.

Kes laenu ei tahtnud võtta, või ei saanud, mõnel polnud tööjõudugi, kui mõis tööd nõudis: „Vili oli kroonu, aga mõis sai töö“ – see pani viljale haganid juure. Ei jätkunud haganaistki, lisati põdrasammalt. Ei võtnud käsikivi hagana ja sambla puru vastu, tuli pulgaga ikka tagast torkida.

„Eks nälja ajal need kivi aiadki valminud. Näe Võnnu mõis laskis siis kiviaedu teha, andis toop rukkid päevas.“

Inimesed tahtsid Taebla kroonuvalla alla saada. Ka dr. Hirsch’i all oli hea elada. Kui ta kodus oli, oli vallarahval alati priid arstirohud.

Häda oli nälja ajal eriti pääletükkiv, et kartulaid paljut ei kasvatatud. Kus oli, seal peeti nagu maius asjaks või arsti rohuks. Kartula seemet hoiti püksi reies üle talve. Jõuluks siis või uueks aastaks valmistati mõni kartul ka toiduks. Muidu keedeti suppi „metsarohtudest“, nõgestest, ohakatest, umbrohtudest, maltsast.

Kerjajaid – eriti lapsi, oli palju. Aga palju seda kellegil anda oli. Said tüki leiba, oli hea meel. Üks mees ometi mäletab et kolmekesi – kahe teise poisiga kerjates igale ühele antud üks kartul, küll olnud rõõmu!

„Krimmi sõda“

Inglismann oli siis mere peal. Kõige halvem oli, et ei lasknud soola sisse vedada. Sool läks kalliks ja polnud seda lõpuks enam saadagi. Püüti siis merevett supi keetmiseks jne. tarvitada, isegi kangemast Seljaküla otsast tulid mehed mere vett vedama. Pürksi parun – Rudolf v. Ungern-Sternberg – lasknud augu kaevata, sealt saanud rahvas soolast vett. Oli aga sellegi eest raha võetud. Teine niisugune koht oli Viigipeale Noarootsi lähedal. Oli niisugune karjamaa koht. Vahetevahel oli maapinnal leida nagu soolahärmatist. Õpetaja Karlbaum oli kirjadest leidnud, et seal pidavat soolast vett leidma, oli kaevatudki auk, ning inimesed olid pajas sellest veest isegi soola välja keetnud.

Kontrabandiste olid inglased püüdnud. Muidu pole aga rahval neist viga olnud. Kord tulnud näit. maale Varni küla juures. Keelest pole aru saanud. Mehed (Inglased) vaatanud ja imestanud leiba. Viimaks võtnud pea tükki kaenlasse teistele vist näha viia, naernud ise.

Kalastus.

Ridala kihelk. rannikult oli vanasti palju kala saadud. Matsalu lahesse tulnud silgudki. Noodamehed olid Vormsistki siin käinud, kala veetud Kullamaast saadik. Kullamaalki olnud alatasa kalarannas käijaid. Vana püük oli võrkudega, need toitnud küllaldaselt püüdjaid. Sumbe mehed hakkanud 27 a eest käima ja Riiga kalu vedama ka Tallinna viidi kala.

„Liiva“ räägib, et tema noores põlves – (ta oli hiljem ise ka kalakaupleja, kes koha peal ülesse ostis ja Tallinna vedas) – olnud Kiideva küla peale 9 sulavee noota. Mõrda ei tuntud. Saastnas saadi terve nooda päratäied räimi. Ahvenaid tulnud oma 4-6 koormat nooda peale. Kiideva mehed elasid võrdlemisi jõukalt. Käisid kaugemalgi kaubitsemas, kontrabantis.

Purjupaatisid sel korral ei tuntud sarnaseid, olid ainult pärituult sõidetavad kaugesõidul. Kalastamisel tarvitati ikka sõude paate. Nähti vaeva palju, aga saak oli ka hea. Kui kaldale kalamehed jõudsid, siis olid kaupmehed juba ammu vasta, viina ankur ühes – muidu kaupa ei saanud. Nääris ja Keigle[?] Paastu aeg oli hooaeg. Siis oli vaheltkauplejaid ka kõige rohkem. Osteti koormatega, vahest aga ka oksjoni viisi: kalamees müüs terve oma saagi enampakkumisel. Ei siin kaupmehed püüdnudki ühteteist liiga üle trumbata, sai ükskord üks, teinekord teine. Koormaviisi siis tingiti rohkem. Vaieldi nii kaua, kui kalamees kinda maha viskas, see tähendas, et kaup koos. Kauplemine võis muidugi alles siis alata, kui mõis oma osa – kümnise ära oli võtnud.

Mõrdadega püük algas mõnekümne aasta eest. Esimest korda oli üks Saaremaa mees Ungru jõe suus mõrda meres pidanud. Rahvas oli talt ostnud kala ja nimetanud meest „nõiaks“. Sest ta küsinud ette, kui palju kala keegi tahab ja läinud toonud siis kohe elusaid merest. Ei teadnud ju keegi, et tal mõrd meres oli. Pärast poole – siit meestest kõike enne tööline kes abiks oli sellele püüdjale – lagunes mõrra tarvitamine laiali. Kala saadi küll rohkem ja osalt väiksema vaevaga. Mine ja võta aga mõrrast. Aga räime püük on sest saadik ikka enam tagurpidi läinud. Nüüd pole Matsalu lahes sellega midagi teha. Arvatakse et mõrrad parved ära segavad ja kui esimesed parved „ninamehed“ mõrda sattunud, siis teised valguvad mujale.

Ka unna püük on siin rannas nüüd väiksem.

Talvel jäänoodaga püüdmiseks on Kiideva mehed teatud ülesleiduse teinud. Ennemalt ja nüüdki Hiius raiutakse augud jäässe, kust noot sisse topitakse, august auku puid edasi andes.

Kuid Juhan Stein (eluk. Vätsa kl.) on valmistanud esimese jääsaha (See on höövli printsiibil ehitatud joonistus peab leiduma etnograafiliste andmete hulgas saatsin sinna ksv! Otto kaudu) millele kaks hobust ette rakendatakse ja jäässe otse vagu sisse küntakse. Pärast on seda täiendatud (saba raud 3 kisuliseks tehtud – see eksemplar leidub Ranna-Koplil).

Vooris käimised ja kaubitsemised.

Haapsalust veedi vilja ja viina Tallinna. Vooris käisid mehed oma hobustega ja päevadega. Vahest oli terve küla väljas „Kellavooris“ (sõnast killavoor nähtavasti). Harilikult oli mees ühe hobusega väljas, vahest juhtus ka, et halva tee tõttu, kui võimalik oli 2 hobust ette rakendati. Et pika tee peal saarepuu liistud, millega regesid tallutadi, siis võeti mitu paari tagavara liistusid ühes.

Vilja veeti pärast poole Haapsalu, kus sinna see „noksi“ kohtor asutas aida. Ka Pärnu käidi viljavooridega. Viina veeti suurtes aamides ühe ehk kahe hobuse jaoks suuruse järele.

Merd mööda käisid mehed Meemelist piiritust toomas kontrabanti. Kui kätte saadi oli trahv. „Ka minu isa maksis 80 rbl trahvi.“ (Hansmann) Ka soola toodi. See oli hea äri. Väljaspool vahetati 2 mõõtu soola mõõdu vilja vastu, siin vastupidi 2 mõõtu vilja 1 mõõdu soola vastu. Riiet, rauda ja soola toodi enamast Soomest ja Rootsist. Ranna rüüvlitega tuli tihtigi tegemist teha. Kui kaldale ei saand kontrabanti tuua, sai mere põhja lastud mere lähedale ja kahe sihi järele koht meelde märgitud.

Kui inglased Krimmi sõja ajal randa blokeerisid, püüdsid nad ka hoolega kontrabandi vedajaid. Mehed saatsid vangid laevadele puuriti augud põhja ja uputati merre, ehk pani põlema.

Talupoegade põgenemised.

Põgenemised pole sagedased olnud. Ärajooksmised sündinud siiski, enamasti Rootsi. Püütud Rootsi laevadele saada. Harilikult oli aga maalt välja pääsemine kõige raskem olnud. Sellepärast oli püütud kõik alati salaja ette välistada. Näit. u. 70 aasta eest oli Seljaküla mõisast keegi Hiire Juhan mõnede Viterpalu poistega seltsis purjekaga ära põgenenud. Rootsi mees oli enne juba kauemat aega purjesid õmmelnud. Ka Soome olid püüdnud mõned pääseda.

„Koka Tõnis“ (Ridala) õmblend samuti purjesid, pagenud Soome.

Kiideva küla meeste „vabaduskiri“.

Kindlasti mõnest sõjast vanemast ajast Kiideva mehed kõnelda ei tea. „Aga eks seal (Pori mäel – Saastnas) ole ju vana Rootsi kuninga haud. „Küllap Kiideva mehedki kuidagi Rootsi kuningat (vürsti) aitasid (Aitamisest kõneldakse ka konkreetsemalt Kiideva mehed olevat ühe Rootsi kuninga või vürsti või kindrali tündrisse kaas peale jälgijate eest ära peitnud ja selle sees ära päästnud saartele. Variant, et Umbuse Kogovale, missugused mehed sama teenuse eest vabaduse saanud.), sest meie küla oli ju selle eest vabaks lastud.“ Vabaduskiri (Kõneldakse küll väga palju 2-st exemplarist. Üks hävinud maja põlemisel.) olnud nahkkaantesse köidetud nagu passiraamat ja olnud küla tähtsama mehe Reinu Juhani käes (Oti talus) hoiul. Reinu Juhan parseldanud hobustega ja kannud seda kirja passi eest ühes. Passiraamatuid pole siis veel olnud. Mõisnikud olid asjast haisu ninna saanud ja hakkanud Orisaares mehelt passi nõudma. Olid selle dokumendi niiviisi kavalusi välja meelitanud ja käest ära võtnud. Samuti oli Kogova küla Muhumaal vaba. Sealt küla meestel on see vabaduse kiri veel alles käes.

„See Kiideva kiri pidi Kuresaares olema. Võib olla viidi Riiga.“ Muhumaa meestel pidi kiri ka kaduma minema, aga nemad muretsend Rootsist uue. „Õp. Masing pidi ikka meile ka muretsema, aga ei tulnud sest midagi välja.“

Pärisorjuse ja teoorjuse vahele rahva traditsioon mingit selget vahet ei tõmba.

„Näe, eks Ridala õp. Herschelmann seletanud, et täna 50 a. sellest täis, kui Eestimaale vabadus antud. Rahva hulgast läks kahin läbi: Mis ja kus see vabadus on!?“

Siiski vanal ajal olevat asi nii palju hullem, et inimesi koera vastu vahetatud. Ei tea ometi igaüks jutustada oma esiisade koera vastu vahetamisest, teavad palju, kuis muude koduloomade hobuse („Valge hobuse“) vastu vahetamine või mõisnik ära müüdud jahikoera raha eest omale uue talupoja ostnud.

Kiideva kalaküla Ridala kihelk. pidi vaba olema, aga nõuti 1 ½ päeva nädalas iga leerinud inimese päält. Peteti neilt ju vabaduskiri välja. Kuupäeva koha eest pidi peremees alatiseks omale töömehe palkama, kes mõisa tööl käis. Üldiselt nii Ridala kui ka Nigula kihelk. on teomehe palk pea sama. Teomees sai perelt, kes ta välja saatis peale söögi iga aasta ühe püksi reie, kahe aasta peale siis paari pükse, ka kuue või kasuka samuti üle aasta. Ometi said mõnel pool teomehed terve paari pükse aastas. Püksid tehti jämedast takusest riidest ja kohe nii, et nad püsti seisid.

Kohustused, mida mõis nõudis olid väga mitmelaadilised ja igas mõisas pea iseraskused.

Nii Kiideva mõisnik oma 6 päeva kohtadelt nõudis peale teopäevade veel 18 voori päeva talvel 12 sõniku veo päeva, 12 heina päeva 6000 roogu katuse materjali. Pääle seda veel luudasid ja vihtasid mõisale. Naised ketrasid jälle linu (perenaised) ja takku (vabadikkude naised). Loelõngad – viht (= 20 pasmast, pikkus 4 küünart) pidi kaaluma 25 loodi. Aspeldati mõisas, et oma splid lõngu võib olla õieti ei lugenud, pühapäeviti.

Kui midagi tööd mõisa viisid, ole kartuses, et kui hästi ei ole tehtud, või härra lihtsalt heas tujus ei juhtu olema, saad tallis oma 30-40 ära.

Muud maksud olid siin igasugused: kohtuoinad, mis aga mõisale läksid, küünlaid, villu, kotte.

Kuuepäeva kohtadel juure siis Jüripäevast üks ja jaanipäevast teine vaim sügiseni – mardini.

Kui vaherent tuli, siis nõuti ikka esiti et osa tööga pidi tasutama. Muud vahet polnud pärastki kui lasti uued kontrahid teha. Ainult et nõuti rahanimel tööd, kui oli (Ungrus) kolme päevane koht, siis 30 rubla raha ja 30 rbl eest tööd ja see oli 10 heinap, 3 postivahet sirbiga vilja lõigata, 7 kartula võtu, 3 paneku päeva 6 sõnikuveo päeva, 5 rehe päeva, 2 p viljavedu, 2 kruusi maanteele vedamise p, 1 p. heinamaad puhastada, 1 p. lambaid niita. 80 rublalise raharendi juuri nõuti hiljem näit Oro v., et üks viiendik sellest summast tööga saaks tasutud ja see võrdus 2 päeva suvivilja, 2 tali vilja, 10 heinapäeva, 2 heinaveo päeva, 4 kartulavõtmise päeva.

Jus primae noctis.

Üldiselt tuntakse seda. Ainult mõned jutustajad ei tea sellest, näit. Kuldja Mihkel seletas, et tema mäletes pole seda olnud. Hansmann teab rääkida, et „Pagu härra“ ja Gernedi (rahvasuus Järnast) ajal pole seda enam tarvitatud. Vana Tellinguse (Dellingshausen – kõik Kiideva mõisaomanikud) ajal olevat ikka noored naised mõisa esimeseks viidud. Mehelt nõutud, et naine saates puututama oleks, muidu saadeti mees talli juure.

Kusagil mõisas oli härra isegi kirikuteel naisi ja neidusid, eriti viimaseid piilunud ja ilusamad mõisa käsutanud.

… mõisas pole üks pileti soldat enam oma naist viinud. Oli kaugemal näinud, et mõisnikul pole seda õigus nõuda. Sest saadik oli see komme ka ära kadunud.

Kiideva mõisa ase olevat jutustaja Liiva naise tädi ka esimeseks ööks mõisa viidud (jutust. ei mäletanud millise härra aeg, või ei tahtnud seda avaldada), aga ta hakkanud härrale vastu. Tülitsenud hommikuni. „Lõhkunud sängi ära, mõlemad olid siniseks peksetud ja riided seljas lõhki.“

Tasust, kingitusest sarnase esimese öö õiguse eest, ei tea rahvas rääkida.

Et „Pagu härra“ Kiidevas, kes „hea härrana“ esineb, ei seleta traditsiooni mitte selle „headusega“, et „jus primae noctis’est“ loobunud, kuid seda seletakse ta erandlikkusega – olevat isemoodi olnud. (Tuuakse ette ta mingisuguseid sadistlisi kalduvusi – peksnud töömehi, kui need töö juures küürutanud, kepiga istmiku peale. „Kui mõni tööline hästi kräbe püüdis olla, ja lüüa ei tahtnud saada, siis härra aga ootas parajat silmapilku, et kui mees aga küürutas, nii et püksid perse pääl hästi pingul, tõmbas aga jälle ühe ära.“ Liiva jut.) Teiselt poolt (Bergmann) kõneldakse, et tal pikem armu ühendus ühe mõisa kangruga olnud. (Liiva pidanud siis selle kangru ja Pagu härra poeg olema, nii et need andmed väga lahkuminevad.)

Pagu härra oli poissmees (Hansmann). Ta kihutas oma naise varsti minema. (Koplik)

Et ta seksuaalselt anormaalne tüüp olnud, arvab rahvas ka sellest, et „keris aga ööd ja päevad otsa kodus lõnga“, mis naised mõisa ketravad.

Liiva jutu järele selgub, et Pagu härra ta vastu kaunisti osa võttu avaldanud. „Pagu härra“ oli lasknud valitsejat „Priidebergi“ (Friedeberg) talle lugemist õpetada, võtnud poisi pärast omale toapoisiks. Ja kui ta pärast Roosna mõisas haigest peast viibinud, lasknud enesel jalatalla aluseid sügada ööseti. Poiss olnud rõõmus kui härra suri, sest siis pääsenud ta magama.

Et esimene poeg ikka peremeheks pandi, siis olevat see seadus mõisnikkude poolt sellepärast tehtud, et „esimene poeg oli ju ikka mõisniku poeg“.

„Mõisnikud tahtsid sellega (esim. öö õigus) ühte sega seltsi rahvast kasvatada, kes pidid siis üles nuuskima kõik talupoegade mõtted ja neid härrale ette kandma. Need olid siis härral toa poisteks ja sellesarnaste ametite peal.“ (Hansmann)

Vene usu tulek.

Näit. Kiideva külla:

„Veneusk tuli siia Riiamaa poolt. Siit jõudis ta Ridala kihelkonda edasi. Meil olid kõik kalamehed, ei teadnud maad tahta. Mujal oli maad lubatud. Meil oli laste kooli saatmise pärast.“ Vahest oli kohe rubla lapse pealt talves.

Ja siis see koolimaja ehitamine. Härra tahtis kahe küla peale – Kiideva ja Puise – kooli asutada. Puise mehed tahtsid küll kooli omale saada. Iga pere pealt nõuti koolimaja ehitamiseks 8 rbl. maksu.

Inimesed vedasid puid ja laudu koolimaja jaoks. Ei olnud paljudel ju hobuseid, siis vedasid enese järel. See oli väga raske, ja sellepärast mitmedki omal lapsed vene usku salvisid.

Noh, eks loodetud ka hingemaad. Üks 70 a. eit oli Haapsalu kirikus preestri küsimuse peale – „mis sa emake teiselt usult tahad?“ vastanud: „Eks hingemaad… ikka hingemaad.“ Preester ütelnud, et ei temal siit ilmad hingemaad rohkem kui surnuaiale ole anda.

Alguses Vene usuga loodeti ikka hingemaad saada. Kohalik vastasrind mõisnikkude vastu toitis selle lootuse hellitamist. Oli ju Spohl Rotalia mitu korda tähendanud osutades viljapõlde ja maad: „Kui veneusku lähete, saab see viimaks kõik teile!“ „Veneusk oli ju ainult poliitika asi“ kinnitab nüüdki selleaegne vene kooliõpetaja Varrask. Ning opositsiooni luues mõisnikele võistlesid siis sarnased mehed ka kirik härrade vastu. Asi arenes ka sõnalisele poleemikale usuliste tõekspidamiste alal. Ennustati ühelt poolt, et mõisnikud kõige oma tõldadega põrgu sõidavad, heideti ette kirikhärrade raha ahnitsemist. Olevat Eestimaa ju Spohli kommenteeritud sõnade järgi pappide paradiis ja mõisnikkude kulla auk. Ridala Horschelmann heitis ette, et venelased puujumalaid ja pilte kummardavat.

Noor kooliõpetaja Varrask, kellel vene piiskopi käest luba oli jutlustada ja „ukaasi pääl elades“, ennast uppumatu tundis, jutlustas suures paatoses Ridala kiriku kõrtsis rahvale, kuidas just Luteri kiriku torni otsas kukk asub: „Igal asutusel on silt küljes, mis asutus ta on, aga mis mõtleb üks vaene pagan, kes ristiusust ja luteri usust midagi ei tea, ja Ridala kiriku torni otsas kukke näeb!? Eks arva ta, et see üks kana kauplus on?“ Ja „Kui kõneldakse, et venelased puujumalaid kummardavat, mis tähendab siis see, et Ridala kirikus igasugused vapid ülesse pandud? Ja Gusserli vapil leidub siga, kolm noolt seljas. Gusserl härrad olevat kunagi jahil nooltega metsseast jagu saanud, aga inimesed kummardavad…!“

Läks asi Haskenrihteri Lüüdersi kõrvu. See noormees ja äge, nõudis Varraski enese juurde. Ei mees lähe. Saadetakse kinnivõtjad järele. (M. Reetsi järele olevat Priso Proswits ja Hans Krantz esimest korda käinud. Pärast teinud Varrask enese haigeks ülaltoodu kõik Varraki jutu järele.) Mees hakkab revolvriga vastu. Läheb Lüüders viimaks isiklikult, kuid mees on vahepeal Tallinna eest ära läinud ja otsib seljatuge sealsete vene vaimulikkude ülemuste poolt, nende kaudu kubernerigi ees. Sealt kuuleb, et ta julge vastu hakkamine kasulik olnud talle omale. Vene vaimulikud ülemad (piiskop Domidov) arvab, et kui Lüüdersi kätte oleks mees sattunud, oleks ta mässajana Siberisse saadetud, kust võimata teda peasta. Ka kindral kuberner on ette informeeritud. Lüüders kihutab Tallinna, aga ta sepitsused enam ei aita. Ametlikult hakatakse siiski uurimist. Asi läheb mangerichti.(???) Varrask annab ülesse pea terve oma pooldajate ja veneusuliste hulga. Nõuab, et kõik peavad saama ülekuulatud. Kohtunikke ärritab see põikpealsus – mitu sada meest üle kuulata.

Varraskil juhus teisest toast läbi seina kuulata, kuidas tunnistajaid usutletakse. Kohtunik kangekeelega. Tunnistajatena figureerivad esirinnas osavad hambamehed. Pärib kohtunik, mis rääkinud Varrask „mossonikudest“ (mõisnikkudest).

„Mis loomad need on?“ imestab tunnistaja.

„Kasi välja! Sa lontrus!“ käratab kohtunik.

Järgmine – kohtunik ärevil segab närvilikkuse ja keelpuudulikkuse tõttu fakte:

„Mis mõtleb üks  vaene pagan, kui ta Ridala kortsust (Sic!) mööda läheb?“ pärib ta.

Tunnistaja muigab: „Mis üks vaene pagan siis ikka mõtleb?! Eks ta mõtle, et oleks raha, pistaks ühe tubli käraka…“

„Välja!!!“

Sarnaselt tunnistajatelt vaevalt midagi teada saades, nõutakse, et Varrask protokollile allakirjutagu. Protokoll saksakeeles. Varrask nõuab, et see olgu kas Vene-riigi keeles, või eesti keeles, mida ta oskab. Sekretär loeb protokolli ette, kuid tõlkides seda vassib. Ei Varrask luba ühtegi ebaselgust, aina õiendades ärritab kohtunikke. Tagajärg see et kohtunik võimetus vihas kiruma paneb.

Tulemusena kõigist sellest viiakse Varrask Ridalast ülemuse poolt ära teisale vene usku laiali laotama. Varrask ise tundis seda kui oma teenuste hindamist. Ühendati ju preestrikski, aga uurimus ta konflikti kohta kestab üle 10 aasta, siis saab Varrask teadustuse, et „pole süüdi leitud“.

Rahvas aga lootis hingemaa peale. Vene vaimulikud, keda ametisse seati küll hoiatasid, et usk maapealseid varasid ei anna. Peetakse tänapäevani meeles, et juba see ja teine näit Lähtru preester, ütelnud et maad ei saa. Aga kuuldusi oli mitmekesiseid. Kooli kohustused olid aga alguses veneusulistele soodustatud. Teistes, loodustes petuti, siis taheti tagasi tulla luteriusku. Ei olnud võimalik nii kergesti. Laulatuse juures oli vene usulisel abikaasal tähtsam osa - tuli ka veneusku teisel poolelgi astuda. Aga lapsed lasti enamasti siiski Luteri usku ristida.

Venestus koolis.

Enne ikka kuulsin, et inspektorid koolide peale said määratud, ja et need juba olevatki, aga pärast sain ka nähagi.

Ma vene keelt ei oskanud hästi, sai pärast õppida „Niggoli“ järele. Inspektor tuli kooli vaatama. Küsisin, et käsk väljas, et peab lastele rehkendust venekeeles õpetama, kuidas sellega saab, kui ma isegi ei oska ja lapsed ammugi.

Inspektor ütles, et: "Ei, ei Teie õpetage aga rehkendust ikka nii, et lapsed arusaaksid. Ainult niisugused sõnad nagu сложепие, вычитание jne peavad nad ka venekeeles oskama.

Mis selle inspektori nimi oli, pole meeles, aga pärast seda tuli Schumakov. Aga sai ka sellega läbi. Pärastised mehed olid veel kõvemad venestajad. Ma võtsin ennast siis varsti ametist lahti, sest pensioni sain rohkem kui palk enne oli. (Kättmann)

Palvekiri keisrile 1882 (Mihkel Reetsi jutustuse järele.)

Palvekirja algataja oli Spuhl-Rotalia. Oli teine õige mitmekeelne mees. Mõisnikudega ja kirikhärradega sai õige hästi läbi. Oskas ennast nende ees heaks teha. Kui kõneles siis ikka nii mahedalt, aga tagaselja ässitas rahvast. Rääkis et Eestimaa on pappide paradiis ja mõisnikkude taevas.

Pärast läks siis Herschelmanniga vastamisi. Herschelmann (Ridala õp.) tahtis teist lahti kooliõpetaja ametist, rääkis sellest mõnele. Kui Spuhl sellest kuulis võttis ennast ise lahti koolmeistrist. Pärast oli siis suur vene usu poolehoidja. Olema laulnud nagu Kuu Hanski Martnast, et (õpetajate kohaselt) võid ja mune kokku kandke, suud mu püha käele andke. (Võrdl. anal. sepitses palvekirja teksti paberi viimasel lhküljel – J. L.)

Spuhl hakkas siis Aleksandrile õnne soovima minemiseks kihutustööd tegema. Kõrtsimajasse tulid talitajad kokku, mõned Hiiumaaltki. Spuhlil oli rahast puudu, või tal seda kunagi vastu lõi. Mina andsin talle raha ja M. Rõõmus, kes ka siis talitajaks oli andis ka 10 rbl. Oli saanud magaski aida laudade osturahast nii palju kõrvale jätta, ise kaebanud Gorserile[?], et olid need lauad kallid küll, aga ega midagi teha pole.

Spohl siis korjas niiviisi raha. Tegi omale mustast kalevist riided ja kingad, et pidivad „rahvariided“ olema. Oli aga juba Tallinnast peale ümber ajama kukkunud naisterahvastega ja oli niisugune va viinavõtja mees, sellepärast tal rahastki ikka puudus tuli. Mine tea, Peterburis oli vist ikka ka käinud. Tagasi tulles aga kiitles, et „kaks korda käisin senatis“, no aga palvekirja ära andmisest ei tulnud siis muidugi midagi välja. Mina ei tahtnud seda meest enam hästi usaldada. Teisel aastal hakkas asi uuesti peale. Hakenrihtri Lüüders kutsus meid Spuhliga Taebla ja teatas siis, et Spuhl olevat 22 valla ja Linda seltsi poolt saadikuks valitud, et kas läheb siis. Mina ütlesin, et mingu peale, aga minul talle küll enam raha anda pole. Haknerihter oli küll seda pidi, et Spuhl läheks. Spuhl oskas ju sakstega hästi läbi saada, aga ma ei uskund Spuhlile enam raha anda. Spuhl oli nagu pahane. Pärast kui ta kõrtsis oli viina võtnud, hakkas mulle päälekäima, et „oled aga mees küll“. Aga mis ma võisin parata. Kust ma seda raha pidin võtma. Niikui nii tuli juba enne muist omast taskust juure maksta. Egas Spuhlist õiendajat ei saanud. Viljandimaa mehed olid oma saadikud ikka küll läkitanud, aga Spuhlist jäi see käik käimata.

(N. Juurelisatud palvekirja tekst on mul saadud Jaan Grüneri käest. Reets, kelle nimi allkirjana ettenähtud – Palvekirja teated on nähtavasti Spuhli käega kirjutatud, esialgne kavand – kuulis selle sisu, tema enese ütlemise järele, esimest korda: „Ei kedagi, Spuhl oli ikka sõnakas mees küll, näe kui hästi on oskand kõik voori panna!“

Jaan Grüner ei teadnud omalt poolt midagi seletada: „Seal nad mässasid, need Spuhl ja teised mehed oma veneusuga, mina sellesse ennast enam ei seganud.“)

Lisa: palvekirja (Spuhli käega?) kirjutatud tekst:

Aleksander Aleksandrovits!

Eestimaa kubermangust Ridala kihelkonna valdade kõige alandlikum palve, mõisnikkudest pääle pandud raskuste pärast!

Kõigevägevam ja armulisem meile Jumala armust Keiser Majesteet!

Elu-raskuste hädade sunnil julgeme oma Kõigevägevama ja armulise Riigi Isa Keisri Majesteedi Kõrguse trooni ette oma kõige alandlikumad palvet maha panna. Meie vaimu elu on viimsel ajal kalli Riigivalitsuse saadusel ju edasi nihkunud, aga meie ihulikus elus sunnivad suured peremehed, see on mõisnikud meid kavalal ja vägivaldsel kombel viletsamaks orjaks, kui meie vanemad olivad.

1. Et meie valla ja mõisa maa vahel mingitsugu piiri ei ole, ehk küll saadus seda pärib, siis võtavad mõisnikud valla maad mõisale, nii palju kui tahavad, mis läbi vallade inimesed ilma maata jäävad. Nõnda peavad nad pool ilma hinnata mõisal orjama ja nälga kannatama.

2. Pärib mõisnik oma maa pidajatelt nii palju renti ja teo-orjust, kui isi tahab. Palub vaene peremees Herrat tema renti ja orjust vähendada, siis tõukab see teda kohalt välja. Kaebab see välja visatud kohtusse, siis on needsamad Herrad mõisnikud sääl kohtumõistjad, need riisuvad veel kaebaja vara, hooned ja kõik tema ehituse ära, nõnda et kepiga päävarju otsima peab. Kaebab välja visatud säält edasi, siis ööldakse: „Kas räägid seda tuulde, või seia, see on ükskõik.“

3. Niisama on meie ranna rahvas suures puuduses. Mõisnik rendib mere ühe võerale suurema summa eest välja ja tõist korda oma rahvale. Püüavad aga oma rahvas kala, siis pärib see võeras rentnik nende käest ka renti.

Kuida meie suured peremehed, see on mõisnikud meile ülekohut teevad, ja meie üksikuid inimesi ilma süita vangistavad ja nuhtlevad, kui iial kätte saavad, sellega ei taha meie oma kallist Riigi Isa kurvastada.

Kavala meelituse lahkusel ja ähvardusemäel sunnivad nad meie nõrgema ja vähema vaimu haridusega valla talitajaid enda tööriistuks, oma rahvale üle kohut tegema.

Iseäranis on nad sest ajast väga vihased, kui Jumalikul õnnel meie saadikud kalli Riigi Isale trooni-õnne soovides oma palve punktisi võisivad avaldada.

Kõige kallim Isa! Kuule oma laste palvet! Aita! Meie oleme Su omad. Rõemuga anname Sulle omad pöiad, viimse veretilga ohverdame Sinu tahtelisamaa kasuks. Saatku kõigekõrgem isevalitsuse vägevus ka meie maale ühtõiget järelkuulamist meie elu kaitsmiseks.

Need kõige alandlikumad alamad:

(pitser)

Mäevalla talitaja M. Reets

Mäevalla päävanem J. Kelemith (valla nimel alla kirjutanud)

1. Kristlane ma olen! Ütleb mõni mees,
Silm mull hunti näeb, Lamba naha sees.

2. Küll on ilmas palju, Kellel pitk must särk
Eestirahvas tea, Neil on kuri märk.

3. Suuga tema annab Pattu andis sull,
Hammastega salvab, Sind kui koer kes hull

4. Armasta sa minda ütleb tema tõest
Aga verehinda Võttab vaese käest.

5. Jumalale armas, ütleb ta, kes and
Ent, kuis see võis olla, Tõist ta põrgu sund.

6. Õpetaja ütleb Henda olevat,
Siiski tema teud, Rahvast surmavad.

7. Ütte käega annad Kõrge preester verd
Tõise käega püüad, kätte raha veert,

8. Tegi Kristus niida Juuda rahva ees?
Kes sa nii ta jünger oled? Vaene mees!

9. Annes sull et rahvas Nõnda rumal veel
Kes sind uskda võtvad, Nendest sull häämeel.

10. Rahvast sina nullid kavalusega
Siiski põrgu rühid, Pühadusega.

11. Rikkaid sina trööstid Haledusega
Vaesid aga noomid Trotsi sõnaga

12. Ah sa püha Jüri! Mõtle otsa pääl,
See saab sull kuri Ilmas saama veel.

13. Juba põrgus vesi, Ammu keedetud
Sinna vana Jüri, saad sa visatud.

Mõningaid andmeid, mis mul osalt läbitöötatud, ei ole siia juure lisatud, kuna mul omal neid uurimise jaoks mõned päevad veel tarvis. Eriti asjalistest mälestustest ja päastistest mõned vahelülid.

Dokumentidest juure lisatud Spuhl-Rotalia poolt Al. III trooniõnne soovimiseks kavetatud palvekiri – neid sokumente enam ei ole.

Tartus 9.2. 1925. Juh. Libe.