Ajalooline traditsioon Rõngu kihelkonnast Tartumaalt. Kogunud 1928. aasta suvel üliõpil. Juliette Reinman.
Märkus: Olen püüdnud jutustajate teateid otsekoheses kõnes edasi anda ilma jutumärkideta.
Vooremägi on endine maalinna koht asub Virtsjärve ida kaldal Pikasilla lähedal. Traditsioon kõneleb selle kohta järgmist:
Vooremäel elanud enne orduaega üks rikas mees nimega Andres. Tema kaubelnud Tartu linna kodanikkudega. Viimati piiranud Tartu linna kodanikud Andrese lossi ümber ja Andres pagenud ära ja on uppunud ära Andres järve. Ta olla unes inimestele ütelnud, et nad visaku järve poisslaps ja täkkvars, siis ta annab raha. (Liis Tamm)
Vooremäel oli olnud toru ja Voore Andres vaadanud laevu toru otsast ja röövinud neid. Kord tulnud aga vaenlased Võrtsjärve poolt ja Andres olla Võrtsjärve ära uppunud või kividega surnuks visatud. Andrese varandus olla Vooremäe sees. Parun Engelhardt olla lasknud Vooremäge kaevata. (Jaan Jäus)
Voore mäes olevat keller kivist ja tammu puust palkidega seest vooderdatud. Voore Andres põgenenud ära, kui teised rikkad kaupmehed tema kallale tunginud. Aakre mõisnik Engelhardt tahtnud mäge kaevata lasta ja varandust mäe seest ära võtta. Seal tulnud öösel keegi tema juurde ja öelnud, et Vooremäe kaevamine on tema surm. Kolme päevalise kaevamise järele olnud mäes suur auk kuid härral olnud nahk paistes. Engelhard kartnud surma ja keelanud kaevamise ära. 20 aasta eest oli mägi pealt kumer, kuid nüüd on 2-3 jalga sisse langenud. Minu isa oli kindel selles, et mäes leidub raha. (Mihkel Mooses)
Kui umbes 50 aasta eest oli Vooremäel esimene kontsert siis kõneldi Voore Andrese lugu. Andres olnud röövel, mäest Võrtsjärve poole. Mäe sees arvatakse keldrid olema. Kui Engelhardti kaevati tulnud välja natukene soomuseid ja mõni kamm. (Peeter Grünfeldt)
Aakre vallas 3 versta Puka jaamast asub „kivivare linnamägi“ traditsiooni selle kohta ei leidu.
Rõngu mõisas asuvad Rõngu lossi varemed. Vana maamõõtja Carl Eichwald teadis, et Rõngu lossist läinud maa alune tee kuni Palupera Atramõisa külla Kitse taluni kus olnud klooster. (Karl Siimunson)
Rõngu lossi traditsiooni kohta leidub veel teateid orduajast. Rõngu loss hävitatud Rannu krahvi Tiesenhauseni poolt. (vaata lk. 79-81)
Rõngu lutheri usuliste kirik pidavat olema ümber tehtud katoliku kirkust (Karl Luik) ja juba katoliku ajal olnud kirikule kirikuvald kingitud. (Jaak Kuus)
Kirepi vallas laane talust 500 meetrit on olnud vene kiriku asukoht. Pärastpoole olnud kirik praeguse preestri maja lähedal köstrimajas. (Leena Kõiv)
Talude kohta rohkem ei leidu traditsiooni kui „Mikani“ talu kroonika. Sel ajal olnud ka Alani talu Rõngu lähedal olemas. Kõik maa Rõngu ümbruses olnud metsa all. (Karl Siimunson)
Järgmisel leheküljel on „Minani“ talu kroonika sõnasõnalt sellisena edasi antud, missuguseks on teda Karl Eichwald kirjutanud. Mõned teated Tartu maakonna, Väike-Rõngu valla „Miku-Hanni“ (Mikani) talu põhjendamisest ja tema edaspidisest ajaloost.
Jaanuar 1922.
Umbkaudne genealoogia.
1. Mikk 1630-1700. Koha põhjendanud 1670-80.
2. Hann 1660-1750. Rootsi sõjateenistuses 1690. Vene vangis 1710.
3. Aadu 1725-1800.
4. Hann 1776-1859.
5. Jaak 1810-1887.
6. Johan 1846-1916.
(Jutustaja Karl Eichwaldi suusõnaliste teadete järele võiks oletada, et peale Hanni ja enne Aadut veel üks Mikk elas.)
„Miku-Hanni“ praegu rahva suus lühendatult „Mikani“ talu asub 1 ½ kilomeetrit hommiku pool Rõngu kirikut, Riia-Tartu postmaanteest otseteed ligi kilomeetri kaugusel.
Koha põhjendamine aja kohta, mis seitsmeteistkümnendama aastasaja lõppu ulatab, tema põhjendaja ja selle otsekoheste järeltulijate kohta on perekonnas pärandatud mõned ajaloolised, kuigi kindluseta ja kontrolleerimata teated.
Käesoleva kokkuvõtte aluseks on peaasjalikult rüütelkonna maamõõtja C. Eichwaldi ülestähendused 1875 aasta veebruari kuust, oma isa Jaak Eichwaldi (sünd 1810, surn 1887) mälestuste järele. Suuremaks puuduseks on kronoloogiliste andmete mittetäpipealsus; ja et 1840 a. ümber, õpetaja Christiani ajal, Rõngu vanad kirikuraamatud õnnetumal kombel tules otsa on saanud, on siin raske midagi täiendada.
„Miku“ koha põhjendajaks 1680-1690 (Mikk 1630-1700) aastatel on Peipsi Piirisaare eest sugust kalamees Mikk. Ta tuleb siia ühes hulga täiskasvanud suurte ja tugevate poegadega ja asutab omale saatu põletades ja niitist tehes, kodu n.n. „Koastemäe“ õhtupoolsel veerul, hallikarikka ojakese kaldal.
Ajad on ärevad ja koht peetakse Miku enese kui ka tema võrdlemisi jõukate järeltulijate poolt vähe tähelepanemist äratavas seisukorras, et mitte vaenlasi postmaanteest ligi meelitada. Rehe plaan, mida Mikk ehitanud ja mille asemel 1843 aastast peale uus asub, oli järmine: (joonis lk. 12)
Veel üheksateistkümnendama aastasaja algul, Jaak Eichwaldi elupäevil oli alles sellest ajast pärit vana, viiest osast koosseisev ait, ta oli ilma akendeta ja niiviisi ehitatud, et esimese osa ust lahti tehes teise osa uks täiesti varjatud oli.
Oma ümbruses oli ainult lehtpuu mets ja kõrvalhoonete materjaliks on enamasti kaske tarvitatud. Terve ala kuni postmaanteeni, mis „Villaku“ nime kannab ja edasi kõik praegune Rõngu küla on veel kolm põlve peale Miku suur lehtpuu mets olnud. „Villakus“ on tihti teeröövlid elutsenud; nende suitsu on veel tihti edela pool paar kilomeetrit eemaloleva „Kogri“ talu mägede vahelisest orust üles tõusma nähtud, kus nad koopas elanud. Nähtavasti ei puutunud röövlid elanikke.
Praeguse Väike-Rõngu mõisa alla ulatavad sooheinamaad „Vandsaru“ kutsutud, on tiheda võsastiku ja puudega kaetud ja nii mädad ja ligipääsematud olnud, et inimesed pärastistel sõjapäevil sala jalgteedel sinna vaenlase eest varjule on põgenenud.
Miku poja Hanni alamalseisva üteluse järele on vana torupillimees ja käib naabrite pidudel mängimas. Sündinud võiks ta olla 1630-40. aastate ümber.
Üks Miku poegadest põhjendab praeguse Väike-Rõngu valla „Mikujaani“ talu; praegused omanikud on aga juba võõrad.
Osa Miku poegi asutasid „Tõnise“ koha, ja väga tõenäolik, et sealne vana vesiveski nende ehitatud on, sest vanades teadetes räägitakse väga halvaks panevalt mingi „Sandikoti-seltsist“ – vendadest, kes „Vanakubja“ talult päri ja kes omal ajal „Laatsi“ veski ehitanud. Selle veski tammi jäänused on veel praegu näha; ehitatud olla ta härgade abil kividest ja kruusast, ilma puumaterjalita.
Tõnise koht on paar kilomeetrit hommiku pool Väike-Rõngu mõisat, „Laatsi“ samast mõisast üks kilomeeter põhja pool, vahe kummagi vahel on paar kilomeetrit.
Enese koha pärandab Mikk oma poja Hannile. Hanni isik on mälestustes (Hann 1660-1750) küll kõige tähtsamaks; see on energiline mees, keda ka rasked õnnetused ei murra.
On öeldud, et Hann oma noores põlves Rootsi soldatiks on viidud, nii siis küll 1690 aastate ümber, mitte kaua peale koha põhjendamist ja igatahes enne Põhja sõda. See teenistuse aeg Rootsis on üks kõige segasematest kohtadest terves loos ja nende ridade kirjutajal ei ole võimalust siin kindlaid ajaloolisi andmeid leida. Hann on ühe Rootsi rüütli teenistuses, kes tähtis sõjamees. Tema käsi käib hästi ja isand hoolitseb tema eest. Ta käseb Hannil enesel raha võtta, kui tarvis, mida see aga ei tee. Rüütel annab siis temale ise igal väljasõidul üks kuni poolteist taalrit, millest Hannil aegapidi väike varandus koguneb. Nad on tihti lahingutes ja ühest niisugusest lahingust tahab olla alles hoidunud rüütli ütelus: „Hann, pida oma hobuse pää minu hobuse p..se pääl ja mõtle, et sa kodus pulmas oled.“ Selle järele oskab siis rüütel eesti keelt ja ta võiks üks nendest olla, kes pärastisel maa Vene alla heitmisel kõike varandust maha jättes siit lahkuma pidid.
Edasi teab lugu, et sama rüütel linna uulitsal sõites kuskilt keldri piduurkast maha on lastud; kui Hann temale appi rutata on tahtnud, on rüütel konkudega keldri tõmmatud. Tal on kallid ehted olnud ja keha ümber on ta kuldrahadega täidetud nahkset vööd kandnud.
Samast ajast räägivad vanad mälestused, et Hann oma kodu võõrsil mitte ei ole unustanud, vaid ühele oma kaaslasele, kes Kirepi „Nuutre“ (Nuutre talu on kadunud, maaalal asub praegu Tammiste talu. Karl Eichwald) talult päri, räägib: „Lähme pakku, minu esa om torupillimees, maja lääb hukka!“ Nähtavasti ei usu Hann, et isa kui torupillimees, maja korras hoiab. Selle peale küsib teine: „Kus me kodu oma kiuga paneme?“ ja Hann vastab: „Eks me pane peenra pääle.“
Isanda surma järele hakkab Hann oma põgenemise plaani teostama. Et teda taga otsitakse, hoiab üks hää sõber teda paar päeva oma laudas varjul. Selle järele läheb tal korda laevale pääseda, tuul on päri ja laev jõuab õige ruttu Tallinna. Ei ole teateid, missugusest linnast põgenemine sündis. Üks teade arvab, et see Helsingi on olnud ja sõit talvel n.n. jää-purjekaga, mis tunni ajaga Helsingist Tallinna sõitnud. Peaasi on, et sõit ruttu sünnib: Hanni sõber annab temale tee peale kuiva tatra pudru kaasa ja see on Tallinna jõudes alles soe. Rõngu kiriku juure jõuab Hann jumalateenistuse ajal, astub ka kiriku sisse. Peale jumalateenistuse lõppu astub kirikumäe all oma ema juure, teretab teda, annab kätt ja küsib, kas ta teda tunneb. „Kust mina Teid võin tunda aus noorsand,“ vastab ema. Selle pääle lööb Hann emale käega vastu ringu ja ütleb: „Mina olen sinu poeg Hann.“
Isast ei ole enam teateid. Hann võtab naise ja hakab ise peremeheks, tal on ka juba kaks täiskasvanud tütart (mõrsjatüdrukud), kui rasked ajad tulevad.
Suur Põhja sõda ulatab siiagi, ja et „Miku-Hanni“ koht nii suure Riia postmaantee ja uue, Karl XI aegse Võru tee lähedal on, tuleb siin mõndagi rasket päeva üle elada. Regulaarsete sõjavägede kõrval käivad röövsalgad maal ringi. Need salgad on „Vene parkide“ nime all tuntud ja tulevad enamasti piiriäärsest Pihkva kubermangust riisuma ja tapma. Tulevad ja lähevad nad Võru teed. Hannil läheb korda nii mõndagi nendest röövlitest ära tappa ja ta viskab nad lähedasse „Palanulompi“, mis tol ajal soine ja mäda.
Selle aja kohta käib ka teade suurema röövsalga hunnamisest, kes meeste ära olekul terve küla puhtaks on riisunud; kuid röövlid saadakse koha peal kätte, hukatakse ära ja kümme surnukeha heidetakse lompi. See lomp kannab praegu „Riiulombi“ nime, on õige kõrgete kallastega heinamaa ja asub Rõnguküla ja „Kapta“ talu piiril.
Varsti tabab Hanni ja tema perekonda kui ka naabrid suur õnnetus: nad viiakse Moskvamaale vangi (arvatavasti peale 1710 aasta). Esialgu kui kõik alles koos, on Hann üsna rahulik ja ütleb: „Oma Jumala päike paistab kõiki paiku,“ kui aga tema naine ja tütred tee peal ära müüakse, ütleb ta teistele: „Nüüd otsime tüli teha!“ Kord kui vangidele jälle pudru toiduks antakse, lööb Hann „ummiku“ jalaga ümber; küsimise pääle, mis see tähendada ütleb Hann, et neil kodus sigadele paremini süüa antakse. Selle järele pandakse vangid rauda ja valvatakse neid hoolsamini.
Ometi läheb Hannl korda ühel palaval lõuna ajal, kui vahid magama jäänud, ühes oma endise Rootsi sõjaseltsilisega Kirepi Nuutse talult. Neid aetakse ratsahobusteg taga, kuid neil läheb korda end rukkipõllule ära peita ja tagaajajad kihutavad mööda. Rukis oli veel lõikamata. Nüüd katsuvad põgenejad sealsamas kividega oma raudu katki taguda, mis ka viimaks korda läheb. Rukkipõllult lähevad nad otse põhja poole üle mäda soo, suure kuusemetsa, kus nad kaks päeva nälgivad, enamjagu aega magades. Põgenemine sünnib nähtavasti Valdai piirkonnas, enne Moskva ehk Tveeri jõudmist. Nende pükste sääred on allpool põlvi nööriga kinni seotud; sääl hoiavad nad oma väikest soola tagavara, mis varem korda läinud koguda; soola närivad nad nüüd tera haaval, et vähegi nälga vaigistada. Viimaks leidub onnike, kus põgenejad vanaeidelt kausiga kuiva pudru saavad; see vähene toit ei vaigista, isu ja nälg on päris väljakannatamata. Neil läheb korda oma viimse raha eest eidelt tema põrsast ära osta; alles nüüd saavad nad söönuks.
Algab kodureis, kus ainumaks teejuhiks päikene; tee läheb silmnaolt üle soode ja rabade, läbi metsade, üle jõgede. Paju niinest keerutavad nad omale nöörid, mille abil kergem oleks soodest ja jõgedest läbi pääseda. Niiviisi jõutakse viimati oma laatatud koju tagasi, mida Hann kõige oma energiaga jälle korda hakkab seadma. Ta võtab uue naise, kasvatab lapsi. Mõnikord ütleb ta naljatades oma naisele: „Kas sina ka mõni naine oled, minu noorem tütar oli vanem kui sina!“
Hann on mesilastepidaja. Ligi verst lõune pool „Mehiste mäe“ künkal, mis praegu seda nime kannab, on temal suur mesila. Tuleb ka puude lõhkumisi ette, milles süüdi Kirepi valla „Kõdu küla“ poisikesed.
Edasi kuuleme, et Hann veel peale oma vangipõlve mitu korda Rootsis kaupa toomas käib (padasid, rootsi riiet j.n.e.). Arvatavasti oli juba Hann kes Miku-Hannil viina põletama hakkas, vähemalt on seda tema poja Aadu ja veel pojapoja Hanni ajal võrdlemisi õige suurel mõõdul tehtud. Viin viidi vaatidega Tallinna, Aadu ajal nähtavasti isegi Rootsi, kust silku asemele olla toodud. Vaadi viina eest on Tallinnas 10 rubla saadud. Selle eest toodi viie rubla eest silku ja viie eest soola, mis aasta tarvidus oli. Ka käivad juba saarlased siin silku müümas.
Hanni pärija on tema poeg Aadu, (Aadu 1725-1800) arvatavasti teisest abielust. Pea oma eluaeg on ta kiriku vöörmünder, õpetaja Grossenbach peab temast lugu, käib tihti tema pool ja trööstib Aadut tema surmavoodilgi. Kui kauaaegne kirikuteener, maetakse ta Rõngu kiriku mäele, tahapoole kirikut, haual kasvas suur pihlakas, mis aga läinud aastasaja lõpul kõdunes. – Kuni surmani peab Aadu ka teekubja ametit. Ehk ta küll ise käsitööd ei tee, on tema maja enam korras kui mõnelgi teisel. On hulk valmid regesid ja vankrid, kantakse hoolt igasugu tarbepuude tagavara eest.
Aadu laseb end palju varastada. Üks tema sulastest, keda „Kitse-esa“ kutsutakse, teeb seda tihti. Kord saadetakse ta Kärkna metsa kroonu puid raiuma. Ta pöörab aga „Valgeristi“ kõrtsi juurest Tartu ligidal tagasi, et öösel kodus jälle varastada. Aadu oskab lugeda ja kirjutada, õpetab seda ka oma poegadele.
Lapsi on tal kolm: pojad Jaan ja Hann ja tütar Mari. Mari läheb ühe oma sulasele nimega Andres mehele. Isa Aadu paneb nad lähedale „Urboja“ talule, kus praegu nende järeltulejad. „Urboja“ talu põleb ära ja kustutamisel saab Andres surma – temast leitakse pärast ainult södepõlenud tomp. Lesk peab poegade Mihkli ja Peetri abiga talu edasi; kolmas poeg Hann pandakse „Vahe-Ivaskile“ – „Miku-Hanni“ piiri peale peremeheks. See on praeguse omaniku Hann Urb’i vanaisa.
Poeg Jaak sünd umb. 1773 on tubli töömees 15-ne aastaselt, nii siis umbes 1788, toob ta Kõduküla „Tamme“ talu suurelt tammelt tõrusid, nendest tõrudest saab tamm aias üle saja aasta vanaks.
Talu ei päranda Aadu oma vanema poja Jaagule, vaid seab tema piiri pääle „Mudsi“ talule peremeheks, kust senised kohapidajad mõisa orjuse eest „pakku“ läinud (põgenenud). Jaagu järeltulijad on praegu talul. Üks tema lastest läheb lähedale „Kapta“ talule, sealt läheb jälle üks poeg Kungi talule; mõlemates praegu järeltulejad.
Koha annab Aadu noorema poja (Hann 1776-1859) Hannile (1776-1859). Ühtlasi jagab Aadu oma isa Hannist pärandatud raha poegade vahel ühevõrra, nii et kumbki 100 rubla saab. Hanni pärandus on küll palju suurem olnud, kuid et Aadut palju varastatud, on esialgne summa palju kahanenud.
Pojal Hannil on küll vanaisa nimi, mitte aga tema vaim. Kuni oma kahekümnendama eluaastani elab ta õige kerget elu; teeb ka vahest puust sööginõusid.
Vististi küll juba enne teda asutatud on olemas suur õunapuu aed, ja kui Hann millegi eest hoolt kannab, siis on need õunapuud. Ta on kirglik jahimees; peale muu käib ka hunte varitsemas. Sõjariistaks on üheraudne tulekiviga püss. Oma lastega ei ole ta rahul, kui need tema tahtmise järele naisi ei võta j.n.e. Kasvu poolest on ta väikene.
Esimesel nimeandmisel (1841?) antakse temale perekonnanimeks Zolk. Tema naise nimi on Mai; pärit Astuvere „Savi“ talust.
Lapsi on Hannil kuus: kolm poega ja kolm tütart. Koha pärib vanem poeg Jaak, kellel naine „Puna valla“ „Komsi“ talust. (Jaak 1811-1887)
Jaak tuletab osalt oma vanaisa Aadut meelde, kuid on energilisem. Vendade ja õdede eest hoolitsemine langeb terveni tema õlgadele, sest isa Hann ei ole selleks pea midagi teinud. Jaak ise ütleb, et teised tema järele nagu soojas vees kasvanud.
Ta on Vennaste koguduse hingeline poolehoidja ja mõtteosaline, ka ettelugeja. Põhjuseks, mis teda ametlikult kirikust eemale tõukab, peavad lapsed selleaegsete kohaliste õpetajate kõlbliselt vähe eeskuju pakkuvat eluviisi.
Oma venna Peetri seab Jaan lõpuks lähedale „Otsa-Ivaski“ talule peremeheks, kus järeltulejad praegu.
1856. aastal võtab ta omale perekonnanimeks Eichwald, mida järeltulejad senini kannavad.
Jaak Eichwaldi kümnest lapsest, kellest kaks juba noorelt surnud, pärib koha poeg Johan, kuna teised pojad (Johan 1848-1916) haritlastena kodust välja lähevad.
Johan Eichwald võtab seltskondlisest tegevusest laiemalt osa, on Dr. Wesnega tuttav. Ta on üks Rõngu Laulu- ja Mängu Seltsi ja muusikakoori ja Tuletõrjujate Seltsi asutajatest. Ühispiimatalituse asutaja liige, mispärast ühes teiste asutajatega kohtu alla satub – tähtsuseta vormi vea pärast (1910). Rõngu kihelkonna konvendi saadik on tema kaks aega, missuguse aja peale ka kiriku ümberehitamine langeb. 1906-1907 on ta Rõngu kihelkonna hindamise kommisjoni liige.
Ta peab ka Väike-Rõngu vallavanema ametit (1883-85). Sellest ajast loetakse tema teeneks, et ta valla varastest puhastab, kellel siin oma kindel pesa oli.
Johan Eichwaldi järeltulejad kuuluvad, koha põhjendajast Mikust arvates, juba seitsmendamasse põlve, kui mitte kaheksandamasse (vaata algus).
Lisa 1.
Tõendavate andmete järele tuleb koha põhjendamist mõni aasta tagasi viia. 1684 aastal Johan Holmbergi valmistatud Rootsikeelsel Rõuguküla, Kõduküla ja Atramõisa küla kaardil on Miku koht juba näidatud, kuigi kohta veel omaniku järele ei nimetata, vaid ühenduses „Mudse“ taluga – mida üheks vanemaks külaks tuleb pidada. Nimetatud kaardi Rõuguküla Expliektio Notarium annab järgmised nimed:
Rengo külla
1) Koger Hans on praegune „Laose“ talu kohal
2) Kaputha Michel – „Otsa Kapta“
3) Mudse Hans – „Mutsi“
4) dito Iwasche Hans umbes praegune „Miku Hanni“ kohal
5) dito Mic „Iweski“
Sellest selgub, et kaks viimast talu 1684 a. pääle oma seisukohta on muutnud, peaaegu vahetanud. Edasi on ka nähtavasti kõik küla üleüldised välispiirid tol ajal koguni teised olnud.
Explicatio’s ja kaardil puuduvad praegused Rõuge küla talud. Otsa Iveski, Vahe-Kapta, Täku – on sellega nooremad.
Rõngu kõver kõrts asub Rõngu alevis. Ta olevat ehitatud 130-140 aasta eest. Umbes samal ajal ehitatud ka Rõngu mõisa karjalaut. Telliskivivabrik olnud Kongutas ja sealt pillutud kiva kohale orjade läbi, kes ahelas üksteise järele seisnud ja kiva käest kätte annud. Sarnane inimeste rida olnud 12 versta pikk. Naistele, kes tööl olid, lubatud üks kõrd päevas tütarlast nimetada ja poisslast kaks korda. Meestele antud viina ja õlut ning haganaleiva, ohaka putru kõrvale 2 toopi praaka. Naistele antud praaka ka vähem 1 ½ toopi päevas. Kõrtsi alt pidavat minema võlvitud tee kuni Palupera vallas asuva Sepa talu kraavini. (Miina Raudsepp)
Rõngu „kõver kõrts“ tahetud ehitada ümmargune nagu rattapöid ja krahv tahtnud selle alt läbi sõita. (Karl Siimunson)
Palupera vallas Atramõisa külas Miku ja Mäeona talumaade piiril olnud orduajal katoliku nunnade klooster. Mäeona talu õunapuuaed on praegu kloostri kohal. Kloostri tiin olnud praeguse Sepa talu rehe otsus, kus praegu madalam vesine koht. Tiigis peab olema varandust ja kirikukell. 750 aastat tagasi olnud siin lähedal ka puust kirik. Surnuaed olnud Kitse talu maa peal. (Kaarel Vääri)
Väike-Rõngu vallamaja lähedal künkal olnud vanasti klooster. (Ann Lauri)
Aakremõisa metsas olevat Vene ja Rootsi vahel sõda peetud ja sellest ajast olevat „Rootsimäe“ nimi pärit. Rootsimägi asub Aakrest Pikasilla poole mineva tee ääres. (Peeter Grünfeldt)
Rõngu kirikust umbes 4 versta põhja poole on Koruste külas Viinalassi talu maa peal kivist rist, mis arvatakse ka Rootsi ja Vene sõja järele pandud olema. (Jaan Kits)
3 versta Rõngu lossist on „Kaapri mägi sealt tulnud surnuluid välja. (Jaan Kits)
Kirepi vallas Hansu talu maa peal on kivist rist ja hauakivi, mille lähedal kasvab mänd, männi küldes olnud vaskplaat ja selle peale kirjutatud „Siin hingab Rootsi sõjavägi“. Ka olla üks endise peremehe õde kivi lähedalt pärlid leidnud. Vaskplaati ei ole enam olemas. (Eva Kampus)
Pelgupaikade kohta vaata lk 8-9 ja lk 58-59.
Aakre vallas Mooritsa talumaa peal olevat „mulgi kabel“ kuhu vanasti katku ajal inimesi maetud. (Karl Liimunson)
Uderna vallas Kihula talumaa peale olevat ka maetud vanasti. Kartulikoopaid kaevates tulnud kirst välja. Lauad olnud ära mädanenud, kuid hambad olnud inimesel suus. (Eva Kompus)
Rõngu kirikust vähe põhja poole asub „Hinge mägi“, seal olnud vanasti vististe ohverdamise koht. Mäge tarvitasid krahv Manteuffelid matusepaigaks. 1917. aastal on nende hauakambritesse tungitud ja arvatud sealt raha saada. Praegu on matusekoht korratus olekus. (Jaan Jäns)
Uderna vallas vallamaja lähedal asub „Kalmumägi“ nagu võetakse sealt kruusa. Mäest olevat leitud väärt asju ja mammuti kihv, ka leiduvat seal kulda. (Eduard Oja)
Uderna vallamaja lähedal asuvas kalmemäes olnud rahakast ja vanatont hoidnud seda. Kirevares olnud Väike Kirepi mõisa rentnik, ta näinud mäel kolm tuld ja läinud tulede pääle sinna. Võtnud kolmest kastist keskmise endale kuid kuulnud mäest häält: „Miks sa keskmise võtsid, see on vaestelaste oma!“ Kirevares jäänud sellepärast haigeks selle järele. Kirepi aidamees kosinud Kirevarese tütre ja saanud sellega kõik hõbeda omale. Kui Kirevares surnud pole ta end lasknud „Kalme mäest“ mööda surnuaiale viia, vaid teist kaudu ringi. Ta pole ka enda hauale risti tahtnud, vaid kivihunnikut. Kruusa võttes on Kirepi mõisa moonamees Siimeon Puurits leidnud ühe kasti. Mõisnik sai raha endale, kuid oli kinkinud ka leidjale 200 rubla. Kolmas kast on leidmata.
Kõneleja Liis Tamm näitas mulle Kirevarese hauda Rõngu surnuaial. On tunda kõrgem koht midagi kivide sarnast. Kivide peale on rohi ja põõsad kasvanud.
Rõngu kiriku kroonikat on kirjutama hakatud 1830 aastal pastor Körberi poolt ja kannab nime „Chronik des Schlosses der Kirche und Prediger auf Ringen dem dortigen Kirchen Arhiv verehret vom Eduard Philipp Körber Pastor auf Wenden 1830. Sellele lisaks on toodud teine osa mille pealkirjaks on „Chronik der Kirche und Gemeinde uz Ringen in Livland. Theil II“.
Käesolevaga toon kokkuvõtte kroonikast nii nagu seda teha suudan: Esimeses kroonika osas on olemas pilt, mis kujutab Rõngu lossi varemeid 1801. a. Rõngu loss on ehitatud 1340. a. Gotthard von Tödveni poolt. Need teated saame ürikute kogust mis pärit 1450 ja 1469 aastatest ja mida on alal hoitud. Maa kroonikates (Laudes Khroniken) leiame meie selle lossi kohta harva teateid. Kui perekonna omandusel ei olnud tal maa saatusega mingisugust ühendust nagu oli seda maa kindlustel (Laudesfestungen) ja ajalookirjutajatel oli vähe põhjust sellest märkeid teha. Kuni 1558 aastani ei ole maa ajalugu selle lossi ajaloost midagi alal hoidnud. Sel aastal tungis üks Vene vägi Liivimaale sisse ja tollekordne Rõngu lossi omanik Johann von Tõdven jättis hirmu pärast peale tulevate venelaste ees, kes Tartu olid vallutanud, maha. Lossi võitsid oma alla venelased ilma igasuguse raskuseta ja varustasid ta meeskonnaga ning sõjariistadega. Pärastine Gotthard Kettler ühendas Loompraosti Friedrich von Völkersahmi nimetatud ülempiiskopi maaala ja ajas venelased lossist välja ning lõi neid „Tomifer“ küla juures. Üks vene bojaar, kes oli lahinguväljal surmavalt haavata saanud pööras end ladina keeles /nähtavasti Ordumeistri G. Kettleri poole/ järgmiselt: „Mein Herr durfte ich Sie um ihr geneigtes Vorwort bei neuem Prinzipal dem livländischem Grossmeister bitten damit durch seine Aerzte meine ….“
Rõngu kirik on püha Mihkli kirik. Põhjasõja ajal läksid kirikuraamatud ja kiriku nõud kaduma ja alles 1730 aastal oli kirik jälle täiesti korras.
Rõngu kirikuõpetajad
Caspar Losihius (ka Caspar Lessius) 1626 aastal siia tulnud ja järgmisel aastal kiriku peale õnnistatud. Kui kaua siin ametis olnud ei ole teada. 1629 aastal on Rõuges pastoriks. Peale selle oli Kuusalus kirikuõpetajaks 1672 aastal sai praostiks. Suri 5 nov. 1675.
Edman Gauze võis ainult lühikest aega olla Losihiuse järeltulija.
Klaus Salenius (abii Arenius). Kirikuõpetajana esineb ta juba 1640. aastal. Tal oli kokkupõrge Rõngu lossi omanikuga, kes tema peale kaebas maakohtus, et ta olevat ristiusku teotanud ja ka tervet meie maad sajatanud. Rõngu lossi omanik leidis kohtu ees vajaliku teda lahti lasta ja mõnda teist Ida Gottlandist asemele saada.
Sveno Borning. Lääne-Gottlandist pärit. On siin 25 aastat kiriku peal olnud 1664. aastal elas Riias ja suri aastal 1683.
Andreas Stahlfoot. Rahvuse poolest rootslane. Tulles siia pastoriks ei leidnud eest kirikuraamatut ega kirikulaegast. Tema esimene aruanne on pärit 16. sept. 1689. aastast ja rootsikeelne. 1703. aastal sai praostiks. 1708. aastal lahkus Rõngust ja läks Tarvastusse.
Theophilus Eushler saksilane.
Heinrich Johann Frost. 1740. aastal tuli siia ja läks Kanepi 1760. aastal.
Johann Conrad Bocris. 1760. aastal Rõngu kirikuõpetajaks saanud. Surnud 1765.
Joachom Friedrich Petersen. 23. okt. 1799 Neimaris sündinud. 1766 Rõngu kirikuõpetajaks saanud.
Johann Christian Friedrich Moritz. Berliinis sündinud 1741. aastal.
Heinrich Andreas Erzleben. 1780. aastal Rõngu kirikuõpetajaks saanud.
Johann Adam Grossenbach. 1786 Rõngusse tulnud.
Aleksander Magnus Karl Leuz. 1801 siia tulnud Carl Heinrich Constantin Geheve. Tartus sündinud ja 1820. aastal Rõngusse tulnud.
Friedrich Ernst Moritz 1830-1838.
Arnold Friedrich Christiani. Põlvas sünd. 1838 Rõngus.
Ludvig August Körber, sünd. 1808. aastal.
Hermann Hesse. Viljandis sündinud ja 1880. aastal Rõngus kirikuõpetajaks saanud.
Winfried Martin Hansen. Hesse järele kirikuõpetajaks tulnud ja praegu veel omal kohal.
1837. aastal oli koolikatsumine 13. nov. Hellenurmes ja selle järele Udernas. Koolikatsumise komisjoni moodustasid kaks revidenti ja kirikuõpetaja. Katseobjekteks olid lugemine, katekismus ja laul.
1843. aastal öeldakse, et Aakre ja Kirepi talupojad vabastatakse õpetajale viidud maksust ühe kana ja lina võrra, kui kogudus teatab, et nad samastest asjadest ei teadnud.
1844.
9/10 oskavad lugeda peale 10 aasta vanustest lastest. Kirjutada oskavad 250 inimest. Halvemini on lugu piibliloo tundmisega. Et seda nähtust kõrvaldada määrati, et kihelkonna koolis pidi keegi Rossman õpetajaks olema ja ta pidi 300 rubla palka saama.
Anno 1845 post Chr. nat.
Näljahäda ja die bösartige Leuche (Ruh) astuvad kooliolude arenemisteele. Sellejuurde seltsib veel kurb segadus koguduses, mis on teiegi teed orthodoksi peale tungiga idast. Koolid peavad tihti suletud saama. Kihelkonna kool on vast ellu tõusnud. Koolis on 12 õpilast ja kooliõpetaja saab 80 rubla palka aastas.
1846.
Kooliolu teeb hiigla sammu halvenemise poole. Protokoll teatab: „Im Urgangeneu Jahr dessen Audeuken mit solraconlichen Zügen in der Gesch. Unser evang. Laudes. Kirche eingeschrieben ist, veil in demselben die Grund der Unviistung einbrachen über das was durch ew. Kirche und Schule an Volksgesittung geleistet und dessen Wirkung leider noch fortdanern konnte da neben den gentlichen Elend auch Hunger Elend und Kraukheit herrschte, der Schulunterricht nur notdiirftig erhalten wurde. Õieti oli koolilapsi ainult Hellenurmes 10, keda peeti ülal mõisniku kulul. Lapsed pidid katsumisele tulema kord nädalas ja nendele anti ka ülesandeid. Siiski oskasid 847 lapsest 558 lugeda. Kihelkonna kooliõe oli suletud. Õpilaste arv mis üle tuhande oli nüüd 847.
1847.
Kooliolud sama halvad kui aasta enne seda. Kirepis käivad ainult 18 last koolis mõisniku kulul. Ülejäänud lapsed on ainult kooliõpetaja ülevaatuse alla antud. Nemad ilmuvad 3-2 kuni 1 kord nädalas koolimajja. Kihelkonna kooli on jälle tegevusse astunud ja koolis on 13 last. Luthri koguduse hingede arv on palju väiksem kui endistel aastatel, mis veneusu tuleku tõttu sarnaseks on kujunenud. Vene usuliste matmisega on halb lugu maal, sest nad matavad omad surnud ilma, et sellest kellelegi ütleks, ka preestrile mitte.
1848.
Kooliolud on kurvad, mille põhjuseks kolm näljaaastat ja usuline segadus. Orthodonsidele antud surnuaed Luth. surnuaia kõrval on nende poolt sisseõnnistatud ja see asjaolu on mõlemilt poolt rahulolemist leidnud.
1849.
Koolioludega võib juba rahul olla.
1850.
Takistavaks teguriks kooliolude arenemisel on nii nimetatud „Hulkja latse“, kes vaesuse tõttu kihelkonnast kihelkonda rändavad ja leiba kerjavad. Nii saavad nad kord vanaks ja kasvavad üles ilma mingisuguse koolihariduseta. Peale selle saavad need lapsed orthodonside teenistusse, kuna lutherlastel suurem väljavalik on ja nad paremad omajuurde võtavad. Sellepärast annab kirikuõpetaja nõu neile veneusulistele peremeestele, seaduse läbi, kelle juures Lutheri usu lapsed on neid kooli saata. Kihelkonna kooliõpetaja Rossmann saab köstriks pandud sest endine köster Kogger lasti lahti.
1851.
Üks koolieestiseisja – nimelt Palupera mõisnik parin Bruiningk; üks kihelkonna koolivanem – kiriku vöörmünder Jaan Eller Aakrest saivad valitud ja kirikuõpetaja ning kihelkonna kooliõpetaja kõrval, kihelkonna koolivalitsuseks (Kirchenspielschuelvervaltung) kuulutatud.
1852.
Kirikuõpetaja manitseb mõisa ja koguduse valitsusi vaesi lapsi oma juurde võtta. Siiamaale võib ainult Kirepi mõis oma töövilja selalal näidata. Ka peaksid kihelkonnakohtumehed selle järele vaatama, et vaesi lapsi terve aasta päev päevalt ei saaks teenima sunnitud, mille läbi nad hukka lähevad. Kohalik pastor Christiani teatab et ta oma 14 aastase ameti tegevuse järele selle mahapaneb ja Tartu praktilise theoloogia professiks läheb.
1853.
30. märtsil saab õp. Körber Rõngu kirikuõpetajaks.
1854.
Kihelkonna koolis oli 5 last, kelle edasijõudmisega võib rahul olla. Kooliskäimine oli ebareeglipärane ja sellepärast ka tulemused keskmised.
1855.
Visitatsiooni protokollidest on 1683-1872 aastani ainult kaks lehte järele jäänud.
Prod. bei der pröbitlishen visitation d 9 februar 1811. Drobit J. Df. Roth. 1757 September Probit Villigerode. Produsiert bei der pröbitlichen Visitation den 26 sept 1811 Probst Kehlblatt.
Kirshen bush der Reiegenschen St. Michalis kirche vom Jabre 1710 bis 1742. I Theil. Raamat sisaldab koguduse liigete nimestiku ilma priinimeta, sissetulekuid ja väljaminekuid ja kirjeldusi sõdadest. „Trieden zoinhen Moskau und Schweden“. Nimestik algab järgmiselt: „Catalogus copulatorum 1711“. Nuutse Jürri Udernaküll, Kompsi Märti Jaak Ringo küll.
Kohaliku kirikuõpetaja teadete järele ei ole ajaloolisi dokumente arhiivist kaduma läinud, kuid rahva käest olen kuulnud, et punased siin hulga kirju on ära lõhkunud.
Õpetaja Christiani ajal saanud vanad kirikuraamatud tulekahju läbi otsa. (Karl Eichwald)
Kooliõpetaja Martinson jutustas, et köster Kiipsari aegu olla kirikuõpetaja Hansen tokumente Riiga saksa kesk arhiivi saatnud. Rõngu kirik olevat ka vanast katoliku kirikust ümber tehtud. (Luiga)
Kroonika kirjutamist on algatud 20 juunil 1927 aastal kohaliku kooliõpetaja Hans Leiburi poolt.
Kroonika algab 1840 aastast kui tuli Tartu Ülemkiriku vöörmündrilt kiri milles nõutakse Rõngu kiriku ja kihelkonna konvendilt kihelkonna kooli asutamist. 1843 aastal oli kooli vormiline avamine 1844 a. algas töö Konvent määras kooliõpetajaks köster Roosmanni. Koolis oli 6 õpilast. Köstri palga juure sai 30 kop. adra pealt. Töö palk seega 300 rubla rahas, 12 sülda puid ja 2 naela küünlaid. Koolikorraldus oli kiriku konvendi käes ja samuti ka kiriku majandusliste asjade korraldus. 1845 aastal viiakse kool Kirepi, sest uut koolimaja ei olnud võimalik ehitada ja ta oleks ka koolitööd takistanud. 1850 aastal andis kool juba noori koolmeistrid. 1851 aastal toodi kool Rõngu leerimaija, selle sündmuse põhjusi ei tea keegi. Karl Rossmanni tegevus Rõngu kihelkonna koolipõllul oli 1801-1886. Arnold Friedrich Rossmanni 1871 aastast peale oli esiteks isa abiline kuni 1879 aastani. 1875 a. ehitati uus koolimaja. Koolitöös abiks olid Jaan Eichwald ja Mihkel Roth. Karl Rossmannil olid abilisteks Karl Lampsen, Rudolf Peerna ja Hermann Lauts. 1885 aastal sai kooliõpetajaks K. Lampso. Ta sai Rossmanni järele köstriks ja kooli juhatajaks. Kroonika lõpeb venestuse tulekuga 1885-1891. Kuna sel ajal ärkab Rõngu meestekoor. Koori otsuse täide saatja oli kirikueestseisja C. von Aurep; noori liikmed olid mõisapidajad ja valdade saadikud.
On kirjutatud preestri Kanon Joannov Šorohovi poolt pealkirja all „Mtopis“ (1865-75). Ta alga kirjutamist font. 1855 aastal kirjutas kuni 1896 aastani. Ta oli üldiselt 41 aastat preestriks. 1868 aastal on ehitatud ennemalt on olnud ta Laane talus ja peale selle Udernas. Peale Šhorohovi on ülevaate kirjutanud Joann Skromnov. Üldiselt on kroonikat kirjutatud kuni 1907. aastani. „Vedomosti štšerkvi“.
Tilga koguduse arhiiv on laiali pillatud ja ei ole arhiivi nimestikkugi olemas. Praegune preester ei tea sellest vähemalt midagi.
Arhiivis leiduvad raamatud on kahes kapis, midest üks asub pööningul ja teine all vallavalitsuse ruumis. Arhiivi nimestik algab 1860 aastast. Eesti vabariigi aegsete arhiivis leiduvate andmete kohta on ise raamat säätud. Kohtusse puutuvaid raamatuid ei ole kantud arhiivi nimestikku, vaid neid hoitakse nii alal. Valla kroonikat oli alustatud kirjutama ja ta algab „Liivi Talurahva Seaduse“ kirjutamisega. 13 nov. 1860. Kokkuvõttes oleks nii palju tähendada et Rõngu vald seisab koos Suure Rõngu mõis ja suure Rõngu vald, Väike Rõngu mõis ja Väike Rõngu vald. Rõngu kirikumõis ja kiriku vald. Kroonika on kirjutatud J.M. Kivistik’u poolt. Suure Rõngu vald ja kirikuvald ühendati 1866 aastal.
Protokolli raamatud on olemas 1860 aastast peale.
Vanemad raamatud asuvad pööningul riiuli peal. On olemas protokolli raamat 1869 aastast alalhoidunud. Arhiivi nimestik on kirjutatud 1923 aastal ja kuni viimase ajani on kõik sisse kantud.
Uderna valla arhiivis ajalooliselt tähtsat materjali vanemast ajast ei leidnud.
Protokolli raamatud on olemas 1821 aastast peale. Siiski mitte kõik, sest 1888 aastal on mitmed raamatud tulekahju läbi hävinenud. Hellenurme valla arhiivi nimestik on olemas 1862 aastast. Arhiiv asub vallavalitsuse ruumes.
Vanemad raamatud asuvad valla kantseleis riiulitel.
Protokolli raamatud on pärit aastatest 1866, 1873, 1874, 1888, 1883, 1884, 1866, 1826, 1889, 1897. Vakuraamat 1864. Nekrutite sissekutse nimekirjad 1874. Magaski raamat N.1 1871-1910. Päranduse kassaraamat 1859-1876. Arhiivi nimestik on olemas.
Abja parun Stakelberg oli esimene talude müüa. Mõned inimesed aga, kes seal ei saanud osta rändasid siia ja ostsid siit Paluperast. (Kaarel Wääri)
Rõngu krahv olnud hää mees pole müünud sisserändajatele maad vaid ennem kinkinud oma inimestele. Koruste külla Rõngu valda on ainult üks mulk sisserännanud. (Eva Kompus)
Talude ostuajal mulke palju ei tulnud Rõngu valda. Valgutasse tuli rohkem. Kes siin on mulkidest need olid juba ennemalt siia asunud. Rõngus oli lugu nii, et kui keegi ei saanud kohe osta siis anti aega, sellepärast ei saanud mulgid sisse. Mujal aga anti kohe võõrale, et raha saada. (Enn Treial)
Hellenurme on tulnud 80 aasta eest mulke, pärast ei ole enam kuulda. Nendest on Mühlbergid ja Mattud praegu seal. Nad olid kanged mehed ja tublid linaharijad, üldiselt ärksamad inimesed. Paljud nendest olnud Mulgimaal sulasteks ja kogutud rahaga tulnud siia. Kohe vaadati järele kas inimesel on nii palju raha, et ta jõuab koha eest kautsjoni sisse maksta. Mulgid olla ka üksteist toetanud. (Juhan Tiirik)
Minu mälestuses toodi Saksamaalt Hellenurme mõisa 11 perekonda sakslasi. Käisin nende lastega ühes koolis. Nad läksid aga Saksamaale tagasi peale ühe perekonna, kes siia jäi. (sama)
Mulgid tulid teo ajal siia. (Eva Kompus)
Kui Uderna vald müüdi siis pooled peremehed läksid välja ja nende asemele tulid mulgid, sest nad olid kavalamad ja olid raha kogunud. (Juhan Kahk)
Mulke tuli rendi ja orjuse aeg enamasti pool valda Aakresse. Nendele anti maad rendile ja omad inimesed jäid sulasteks. (Juhan Mälk)
Rõngu valda tuli talude ostu ajal 30 talu kohta 3-4 mulki. Paluperasse tuli neid palju, sest kohalikud talupojad ei jõudnud kohe maad väljamaksta ja mõisnik ei tahtnud ka oodata. (Andres Leesik)
Palupera valda tuli mulke talude ostuajal peaaegu terve Atramõisa küla Miku, Hendriku, Rubeli Alanna, Mäeuna ja Sakerja tallu. Kohalikud elanikud olid sunnitud taludest lahkuma ja nad olid Petseri poole põgenenud. (Jaan Põhjak)
Orjuse ajal oleksid inimesed küll välja rännanud, kuid mõisnik ei lasknud. (Jaan Sööt)
Mõisa kandimehed läinud tühjale maale. Minu isa ja vanaisa olid end ka sinnaminekuks üles kirjutanud. (Andres Leesik)
Rahvast oli peksetud selle eest, et nad endid tühjale maale minekuks üles kirjutasid. Hann Sööt Väikse-Rõngu parun von Lipingi toapoiss saadeti maad kuulama, ta saadeti Saratovi kubermangu, sest oli kuulda et seal on maad. Hann Sööt läks aga Pihkva ja tegi seal linadega äri, sest tal oli rahva käest antud raha. Iga talupoeg oli annud ühe rubla. Hann tuli tagasi ja ostis endale Väike Rõngu mõisa eesõiguse pidamise. See oli umbes 60-70 aasta eest. (Kaarel Vääri)
40 aasta eest läks Hellenurme vallast 3-4 perekonda tühjale maale. (Jüri Mühlberg)
Hellenurme mõisa kandimees Karl Palu rääkis et tema isa olevat tahtnud ka välja rännata. Vististe olnud sihtkoht Kaasani, kus olnud prii maad. Tema ise olnud poisike, kuid isa maksnud Väike-Rõngu Söödile 50 kopikat või 1 rubla. Sööt pidanud minema Riiga seda sõitu kuulama, kuid olevat Riias kinni võetud ja tagasi toodud. Hakatud asja uurima ja selletõttu tekkinud Pühajärve sõda. (August Käppa)
Peale talude müümist olid mitmed inimesed kes ei jõudnud osta oma kodudest väljaaetud ja nad rändasid välja Venemaale, sest mõisnik ütles, et koht ja maja on sul müüdud, katsu endale ase kuhu saad. (Ella Tamming)
75 aastat tagasi pettis Hann Sööt rahvalt raha ja lubas neid Venemaale Saratovi kubermangu viia, kus pidi olema tühja maad inimestele asumiseks ilma rahata saada. Ta sai rahvalt raha ja sõitis Peterburi, kus saksad ta olid ära ostnud. Saadetud rahaga hakkas ta kaupmeheks. Rahvas needis teda ära ja ütles, et ta on püssi väärt. Needmine läks täide, ta sai surma enda poja käe läbi. Sakslased, mõisaomanikud aga ajasivad need oma elukohtadest välja, kes olid end üleskirjutanud tühjale maale mineku jaoks. (Leena Susi)
Kui tühjale maale mindi oli Hann Sööt Väike-Rõngus raha kogunud ja lubanud kuulama minna Venemaale, kuid olevat mõisnikkude poolt ära ostetud. (Jaan Jäns)
Olin vast 20 aastane kui läksid mõned perekonnad Venemaale Aakrest. Ei hoolitud sellest, et Hann Sööt rahvast pettis. (Juhan Mälk)
Venemaale rännati juba ammu. Olin täismees kui esimesed pered läksid Siberisse see oli umbes 70 aasta eest. Kui ostsin talu siis rändasid jälle teised. (Enn Treial)
Esimesed väljarändajad olid läinud Samarasse. Üks läks Marinskisse 30 aasta eest, see tuli tagasi, ta ei kiitnud ega laitnud. Olin poisike, kui isa oli ka valmistanud minekule. Üks läinud ka kuid tulnud soola puudus, läinud üle Purtse jõe soola tooma ja uppunud ära. Minu isa oli kohtumees ja ta läinud jõest uppunut välja võtma. Naerdud uppuja üle: „Et nüüd läks Volga jõest üle ujuma.“
Üks jagu inimesi käis Venemaal vaatamas, 3 perekonda tuli tagasi 1 jäi sinna. Neil olnud prii sõit riigivalitsuse poolt. See oli 20-25 aastat tagasi. Venemaal olnud suured metsad ja kurjad kärpsed. (Jaan Jäns)
Vanast rahvas läksid Venemaale ja Kaga Rein olnud nende üleskirjutaja. Mõisnikud aga olnud selle vastu ja pole lasknud. Sellest tekkinud Pühajärve sõda. Seal peksetud inimesi ja aetud läbi lipu. Viimane tähendas seda et inimene pidi minema edasi ja kahel pool teed seisid soldatid ja lõid. Kes pole jõudnud omal jalal minna, seda kandnud teised seljas, Kaga Rein, kui suurem süüalune saanud 200 hoopi kuna teistele igaühele 100 hoopi antud. (Juhan Tiideberg)
Rõngu kõrtsis olid vene sõdurid öömajal kui nad Peterburist Riiga laagri läksid. Rootsi ja Vene sõja ajal viidi inimesi Rõngust Venemaale vangi, nende seas Mikani taluperemees ja perenaine. Peale sõjaväe ära minekut tulnud riisujad „pargiajajad“. Kõik olnud talust ära läinud peale vanamehe, kes oli rehetoa ahjul. Riisujad teinud tule ahju ja soojendanud end tule paistel. Mees näinud, et nad olnud vene naised, ta liigutanud part see langenud alla ja tapnud kaks nendest, kolmas saanud plehku. Vanamees saanud selleläbi endale varandust. Sõjaajal olnud Rannus Sangla soo, see olnud nii pehme, et kurgki pole peal seisnud. Sinna viidud purdeid mööda sõja ajal naised ja lapsed varju. Mehed käisid ratsa hobuste seljas sinna neile toitu viimas ja kodus külvamas. Seda rääkis minu onunaine. Krimmi sõja ajal olnud taludes „istja soldatid“. Neid pidi taludes söödetama ja nad võisid ka naiste vastu toored olla, keegi ei teinud selleks takistusi. (Karl Siimunson)
Krimmi sõja ajal 1854 aastal oli vägi Rõngust läbi läinud, siis oli minu ema purju joodetud. Ei olnud raudteed, läksid hobustega. (Kaarel Vääri)
Sõda tapnud vanasti mitmes kohas puhtast rahva ära. Röövlid „pargiajajad“ käinud veel pärast sõda maal riisumas. Ühes kohas viinud „park“ ilusa noore perenaise ära Venemaale. Naisel olnud seal 2 last. Ta tulnud aga mõne aasta pärast tagasi. Inimesed katsusid kuhu said pakku sõja eest. Koruste külas Rõngu vallas olnud sõjavägi ja muist rahvast (sõjaväge) olnud Valguta metsas. Liivalohkes on luid näha. Rootsi soldat seisnud ilma peata Liivalohus ja öelnud: „Oh sa vene veri, kaua seisab see maa sinu käest!“ (Leena Kõiv)
Rõngus olevat vanasti üks sõda olnud ja üks vene vürst hävitanud Rõngu lossi. (Juhan Kahk)
Rootslased on tahtnud meid ära peasta kuid on ära tapetud. See olla sündinud Rõngus „Ivaski“ mäe otsas. Kui kirikule tehti vundamenti, siis leiti paber kuhu peale oli kirjutatud, et see maa on nii palju kannatada saanud. Vene maalt tulnud halli hobustega vene naised. Üks mees tapnud nad ära, köitnud hallidele hobustele selga ja saatnud Tartu. (Leena Susi)
Rootsi ja Vene sõja ajal olla Pikasillal vaenuliste poolte vahel leping tehtud. (Jaan Jäus)
Ungru sõja ja Krimmi sõja ajal käis kroonuvägi siit läbi. (Juhan Mälk)
Sõdade ajal pandi soldatid taludesse, nende toitmise eest ei antud kopikatki. Olin 5 aastane kui sõjavägi läks Ungru sõtta, olin Mattu talus. Ülem oli ka seal oma prouaga ja tõllaga. Tõld oli sametiga löödud. Meie lapsed käisime tõllas soojas kui keegi ei näinud. Soldatite saapad olnud roodus kõigil ühe suurused, kui jalg ei läinud sisse oli ülem jalaga peale löönud. (Juhan Tiideberg)
93 aasta eest oli sõjavägi Hellenurmest läbi läinud, ülemad olla soldatid hirmsast peksnud, kui mõni ühekorraga ära nõrkenud, antud teinekord jälle. (August Käppa)
Ema kõneles, et tema ajal olnud katk ja nimelt kõhutõbi. Kõik nende talurahvas olnud surnud peale tema. Ta kiitnud reheahju. Korraga tulnud kubjas ja koputanud kepiga vastu seina väljas. Ema roninud käpili maas suitsu alt välja, ta olnud ise ka nii haige, et teisiti ei saanud. Kubjas sõimanud, et miks ei ole talust inimesti mõisa saadetud. Talus olnud ka rehi üleval, kuid inimesed olnud surnud. Kõhutõbi olnud nii raske, et inimestel oli võimata teiste seas liikuda. Mees kündnud väljal särk vööga kõrgele üles köidetud. (Juhan Tiirik)
Isa kõneles, et olnud katk ja see tulnud väljast. Mõnes talus tapnud kõhutõbi kõik maha. Minu isa roninud katusele, et ehk pääseks selle läbi surmast. Ka minu ema rääkis kõhutõvest ja veel sellest, et kõikidel inimestel tulnud hambad suust lahti. (Leena Käppa)
Olin 5-6 aastane kui oli kõhu tõbi ja kui olin 10 aastane siis rahvas põdes halli tõbe, inimesed olid murul pikali maas ja kartsid külma värisedes kogu kehast. (Leena Susi)
Peale Põhja sõda oli olnud nii suur katk, et mõni vald on tühjaks jäänud, siis on Kingu talu maa peale hulgana inimesi maetud. Seda kohta kutsutakse „mulgi kabeliks“ ja kündes on kuulda luie raginat. (Peeter Grünfeld)
Ema kõneles, et kui tema laps oli olnud katk ja inimesi maetud hulgana ühte hauda: 7 inimest ühte kokku. See tulnud näljast, sest inimestele antud mõisast poolt toopi praaka päevas. (Juhan Tiideberg)
Peale sõdasi vanasti tulid haigused ja näljad, iseäranis kõhuhaigused. Jäivad sellepärast haigeks, et sõid kopitanud jahust toite. Mädarõika vett oli joodud arstirohuna kõhutõve vastu. (Leena Kõiv)
Näljast tulnud vanasti mitmesugused haigused. Üks nendest olnud halltõbi, olnud lapimaa haigus. Laplased käinud inimesi vaevamas. Mees tundnud, et halltõbi tuleb peale, läinud lauta sõnniku peale ja peitnud enda sinna ära, et kätte ei saaks. Laplane tulnud küll tallu kuid ütelnud, et täna ei ole aega, ilm on hea vaja koju minna ube tegema. Rõngu surnuaial olnud 100? pikkune kraav kuhu on inimesi maetud. Sarnaseid kraave on näha kolm rida.
Kord kui vene soldatid olnud taludes olnud suur nälg. See olnud Krimmi sõja ajal, söödud kartulid kõige koorega ja soldatid püüdnud varblasi. Soldat pakkunu ka eestlastele öeldes: „suimi, suimi!“ (Karl Siimunson)
Kui mina sündisin 1868 aastal, oli olnud suur põid, rukki põld olnud hää, kuid tõuvilja pole üldse saanud. (Jüri Mühlberg)
Ema kõneles, et tema ajal olnud kõhutõbi, inimesed olnud kõhust lahti ja surnud nii palju, et ühel pühal öeldud kirikust 66 surnut maha. (Jaan Jäus)
Kõhutõve ajal olla kõik majad olnud surnuid täis ja pole saanud neid enam surnuaiale viiagi. (Eva Kompus)
100 aasta eest olnud suur nälg. Seda kõneles minu ema mulle. (Peeter Grünfeldt)
See oli 1869 aastal 10 augustil, olin 12 aastane, kui sadas vihma ja lõhkus kraavid Hellenurme mõisa lähedal. Torm viis majad ära ja vilja põllult. Vili oli siis pea valmis, rukis lõigatud ja peksime rehte. (Leena Käppa)
Prantsuse sõja ajal olnud hirmus kuum suvi, mis kõik vilja ära põletanud. Pärast seda, mäletan, oli hirmus vihmane suvi. Torm ja vihm lõhkus mäed ja tammed maha. Hellenurme jõge mööda jooksis muid, pool mäge läks jõega tükkis. Linad ja õletordid lendasid õhus nagu praegusel ajal lennukid. Oriku talu põllul mäe otsas kündva mehe viis torm kõige hobusega sohu. (Juhan Tiirik)
1868 aastal oli kuiv suvi ja siis oli selle järele ka leiva puudus. (Enn Treial)
1868 aastal oli põud. Asusin siia Kaarna tallu Pühaste külla Aakre valda. Tegin tõu maha, kuid ta ei tõusnud enne ülesse kui vilja kokku panemise ajal. Järgmisel aastal oli jälle vihmane suvi ja siis tuli suur puudus leivast. Vilja toodi Venemaalt; jahu, erneid, tatraid. Meie jahu ei ostnud; meil käisid vilja järele käsitöölised. Õpetaja Körber oli ikalduse kommitee liige ja ta võttis nõudmisi vastu kui palju keegi soovis. Aakres oli vallavalitsuse poolt inimesi kokkukutsutud ja teatatud, et pangast pidi raha laenuks saama. Kui nõu oli peetud ütelnud Hans Unger peakohtumees: „Laske mina ka räägin, minge koju ja koolge parem ära, abi pole saada kusagilt!“ Seekord ei surnud küll ükski nälga. (Jaan Jäus)
Rootsi kuningas Karl XI ajal tehtud see tee mis viib Võrust Pikasilla poole ja läheb Palupera jaamast ja Rõngust läbi. (Karl Eichwald)
Karl XII sõitnud sõja ajal Rõngust läbi ja vankri tiisel läinud katki ta löönud need kaks tiisli tükki maa sisse püsti ja nad olla kasvama hakanud. Praegu on nad alles Kirepi vallas Tamme talu maa. (Karl Grünfeldt)
Saarlased laulnud vanasti:
„Olin orjas käisin karjas, Vaabeli valla poisikene. Pidi mind piitsku peksetama, rauda ruuska ropsitama. Sain ma vaene mees valama. Valasin vahe aeda mööda kerdel küla kopelt mööda. Sain ma suure saare alla. Saare alt ma leidsin sarve. Hakkasin sarve ajama. Rootsi kuningas kuulatas. Oleks see mees meie mees. Külap see mees maksaks marja. Suust ma söödaks suhkarida, peo päälta pähkelida. (Gustav Pernakoff)
Vene keisrinna Katarina kinkinud mõisnikkudele maid Arula piirist kuni mulgi maani antud ühele. Kingituste osaliseks saanud need, kes temaga kaarte olid mänginud. (Kaarli Kurg)
Keiser Aleksander III vennad Vladimirid käinud Rõngust läbi posthobustega Lätimaal jahil. (Hans Timse)
Sellest on 40-50 aastat tagasi kui keisri Aleksander kolmanda vend käis Volmaris mõisas parun Lövensterni juures jahil. Tuli Uderna jaamast rongilt maha ja sõitis Volmari mõisa. Rahvas laulnud Uderna jaamas. (Kaarel Vääri)
Kui keisri vend Lätimaal läks käisen Pühaste laulukooriga Kuigatsis. Ta oli uhke ja ei vaadanudki meie peale, kui laulsime. (Jaan Jäus)
Mäletan veel kirikuõpetajat Christiani ja Körberit, Hesset ning Hanseni. Körber, keda rahvas „vanaks kärblaseks“ kutsusid, tuli Rannust siia, sest siin oli rohkem lõikust. Ei tulnud minu teada keegi neist põllule töö juurde. (Jaak Kuus)
Körber käis koolikatsumas ja kinkis mulle Jannseni raamatu. (Kustav Pernakoff)
Körber oli suur vene usu vastane ja oli öelnud, et kurat oma sõrme Tilga kraavi pervalt üles tõstab. (Karl Siimunson)
Käisin leeris Körberi juures, tema sõna oli mõjuv kui jutlust ütles, kuid vandus ka kurja vihaseks saades. (Leena Käppa)
Mäletan Christiani ja Körberit. Viimane oli vaimulik mees ja suur Jumala austaja, kuid vene usu peale oli tal meel paha. Üks tema sõber on viidud vene sõjaväkke ja Körber on tema kirju kantslist kogudusele ette lugenud. Kui see aga kirjutas, et oleks hea kui lastele vene keelt õpetatakse, siis ta enam tema kirju ette ei lugenud. Ka püüdis ta igal kombel vene usuvastu välja astuda. (Juhan Mälk)
Minu esivanemad olid kiriku vastuhakkajad mehed ja isaisa maeti kabeli aia taha. Lell oli 25 aastat soldatiks ja kui ta koju oli tulnud kutsunud Körber ta enda juurde üteldes: „Sa oled Jumalale võlgu.“ Seda ütles ta armulaual mittekäimise pärast. „Mitte üks kopik“ vastanud minu lell ja läinud välja. Käisin Körberi aegu leeris ja tuli paaril korral temaga väikeseid vahejuhtumisi ette. Kord kirikus istudes ütles ta vägevalt ja vihaselt kantslist: „Sina, kes Sa Kristuse verd oled jalgega sõtkunud!“ Seejuures näitas ta käega rahva hulka minu peale. Ma tundsin endas viha ta vastu, kuid võib olla, et ta sugugi mind ei mõtelnud tol korral. (Juhan Tiirik)
Rõngu mõisal oli patrooni õigus ja sellega pandi kirikuõpetaja Hesse ametisse. Rahvas oli Hesse vastu. Sisseõnnistamise päeval lõigati kella nöör katki, nii et ei saanud kella lüüa, sellepeale vaatamata pandi Hesse politsei abil ametisse. Peale selle oli Rõngu mõisa õlekuhja põletamine rahva poolt, mis näitas rahva pahameelt. (Jaan Kits)
Hesse vastu oldi just sellepärast, et miks nii valiti. Ta oli sõna tõsises mõttes kirikuõpetaja, aitas palju vaeseid ja nii mõnigi inimene kasutas tema häädust kurjasti. „Rõngus olek oli mulle rohkem, kui Tartu ülikool!“ oli ta ütelnud. (Jaan Kits)
Hesse pandi politsei abil ametisse. Konvendi saadikud olid küll ütelnud, et ka nende arvamist peaks arvesse võetama. Kui sellest ei hoolitud peeti rahva seas nõu, et kui tuleb kiriku, ajame kotti. Kolm naist pidid selle vägitöö korda saatjateks olema. Selle, ja igasuguse hädaohu ära hoidmiseks, oli õpetaja õnnistamise päeval kohale tellitud kaks schandarmi. Kui tuldi kiriku käis Hesse schandarmide vahel ja maakonna ülem patronaadi härraga nende ees. Selle vahe sees, kui esimene ja keskmine kell lõi, oli kiriku võti ära võetud ja võtme auk kruusa täis topitud, et kella lööja ei saanud kiriku minna. Kui Hesse tuli lasti mäelt vilet ja naised olid kotiga mäe veeres (Rõngu kirik asub mäe peal). Ei julgenud keegi siiski puutuda temasse ning õnnelikult jõuti altari ette. Hessel teenrit ei olnud ja ta käis Rõngu mõisas söömas. Kui ta ühel Laupäeva õhtul sealt koju tuli lasti tema peale kuid kuul ei trehvanud, ta jooksnud tuppa. Oli ka veel läbi akna tuppagi lastud. Sügisel viidi tal hobused ära ja kui vili oli peksetud põletati kõik Rõngu mõisa põhk ära, samuti langes tuleroaks ka mõisa ristikheina küün. See oli kättemaksuks patronaadile. Põletajaid kätte ei saadud. Hessest sai hea mees. (Karl Siimunson)
Hesse seati kiriku peale patrooni õigusega oli ka keskmine tubli õpetaja. (Juhan Mälk)
Hesset on kiusatud ja tema hobuseid tahetud varastada. (Juhan Tiideberg)
Õpetaja Hansen oli Rõngus täis monarh. Temal oli palju vastaseid ja nende seas tähtsam Simon Rosenfeldt. (Jaan Kits)
Hansen tahtnud kiriku vallarentnikkele manna maksu juurde, kuid Rõngu mõisnik sõitnud sinna ja ütelnud, et ei või. (Jaak Kuus)
Hansen, rahva suus „valge tare Ants“ oli käremeelne sakslane. Kõneldakse, et ta pole sündimise poolest see olnudki, tahtis eestlasi saksastada, et tal oli vastaseid saadeti ta mitmeks aastaks Siberisse kust pääsis Vene revolutsiooni lahti puhkemisel. 1905 aastal oli ta arvanud, et maha lasta ei ole küll Rõngus kedagi vaja, kuid vitsu oleks siiski tarvis sajale inimesele anda. Okupatsiooni ajal oli ta suurvürst. Ta ütelnud kooliõpetajaile ja revisjoni komisjoni liigetele, et ta loodab tulevikus võivad neid saksa keeles teretada. Hansen on praegu veel kohalik kirikuõpetaja, rahvas hoiab teda kui vana inimest, ta on ise ka natukene muutunud paremaks. (Andres Leesik)
Õpetaja Hansen oli keskmine lahe mees. (Juhan Mälk)
Okupatsiooni ajal leidsid sakslased kirikuõpetaja Hansenis hea suguvenna, kes neid igat moodi toetas. (Karl Luik)
Kohalise tähtsusega kooliõpetajaist oleks tähtsam Arnold Friedrich Rossmann kes oli ka kohaliku kiriku köster. Sellest on lähemalt kõneldud kihelkonna kooli kroonikas.
Tema juhatusel esines Rõngu meeste koor 1869 aasta laulupidul. (Juhan Rosenfeld)
Rossmanni kandis hoolt kooli eest. (Karl Siimunson) Teise kooliõpetaja Karl Rossmanni oli Palupera mõisnik Bruinink oma asutatud koolis välja õpetanud. (sama)
Tilga vene kiriku koolis oli esimeseks kooliõpetajaks Pelberg. Tema järele tuli kohale Paljasmaa, kelle järeltulijaks sai Rahe. (Leena Kõiv)
Mäletan kõiki preestrid, kes on olnud siin ametis. Schorohow, Skromnohw, Bleive, Dobroschewski ja siis jälle Bleive, kes praegu on. Schorohowi ajal käis kõige rohkem rahvast kirikus. Tema jutlustas järjekindlast kas oli rahvast kirikus ehk ei, kella 8-2 päeval. Seda ei ole ega saa ka olema mis tema tegi, igal hommikul palus jumalat 2 tundi põlvede pääl. Ta purjetas harva ja kui seda tegi, siis enne ikka tegi oma talituse korda. (Leena Kõiv)
Schorohov ei ole tähele pannud sugugi Lutheri koguduse õpetaja viha tema vastu. Ta olnud suur viinavõtja ja sõitnud ikka ja alati ringi, nii et Rõngu mõisa moonamehed olevat laulnud ja pilganud: „Ole vait, ole vait, see suur sinine saab mulle ja pisike must sulle. Papp varastas paari härgi!“ (Karl Siimunson)
Vene preestrid olid suured viinajoodikud. Schorohow oli läinud kahe teisega Kirepi kõrtsi. Oli joodud viina ja pärast kakeldud, nii et mütsid olnud peas lõhki, siis pandud närud pähe ja mindud metsa. (Juhan Tiideberg)
Skromnow oli nuriseja ja kui kord tuli kellegi poolt küsimus, miks kirja ei saadetud, et õpetaja on Venemaal oli ta käratanud: „Mis maa see siis siin on, kas see ei ole Venemaa?“ (Karl Siimunson)
Dobroschewski jõi palju ja kui läks kiriku siis vaatas enne järele kas on kedagi kirikus või ei et ei oleks ilma asjata kiriku minek. (Leena Kõiv)
Dobroschewski oli suur naistekütt ja joodik. Ta jõi nii et ei teadnud kui vana ta oli. Poeg läks Rõngust ära häsi pärast. (Karl Siimunson)
Hellenurme vallamaja õnnistamisel oli olnud ka üks vene preester ta hoidnud meeste kaela ümbert kinni, olnud joobnud ja vandunud kurja. (Leena Käppa)
Vanasti ordu ajal elanud Rõngu lossis Diesenhausenid ja Rannu lossis Tödvenid. Nad olnud suured sõbrad ja käinud koos jahil. Rannu krahvi poeg olnud Rõngu krahvi ristipoeg. Rõngu krahv olnud aga naabri peale maa pärast vihane ja tahtnud temale kurja teha. Ta jätnud oma ristipoja enda lossi ja lasknud ta keldris timukal ära tappa. Ka lasknud ta poja lihast toitu valmistada. Kaks kuni kolm päeva peale seda kutsunud ta Rannu krahvi oma poole ja annud neile süüa. Kui söömaaeg lõppenud olnud küsinud ta kuidas maitses. Üks vaagen olnud laual kaanega kinni kaetud. Rõngu krahv ütelnud, et nad sõivad oma poja liha ja võttis vaagnalt kaane ära ja näitas poja pead, mis selle sees oli. Kohe tõmbanud Rannu krahv mõõga tupest välja ja alanud äge võitnud. Krahv Tõdven pidanud alla jääma ja ta on saanud välja jooksta. Ta läinud koju ja kogunud sõjaväe ning tulnud Rõngu lossi kallale. Sõjavägi tulnud Valguta mõisast ja Kaapri talu juurde olevat pandud suurtükid ülesse. Sel teel lõhutud Rõngu loss maha, kuid Rõngu krahv on Rannu krahvile kätte tasunud ja ka tema lossi maatasa teinud. (Karl Siimunson)
Rõngu härra tapnud Rannu härra poja ära jahi viha pärast ja andis seda tema vanematele, kui ka teiste võõrastele süüa öeldes, et see on noore hirve liha. Selleläbi tekkinud sõda ja kõik mõisnikud ühes koos löönud Rõngu lossi puruks. (Adline Könn)
Rõngu kiriku kroonikas leidub pealkirja all: „Absckrift aus dem Ringenschen Kirchenbuche von 1410. Sonderliche Begebeuheiten auf dem Ringeuschen Schlosse.“ Selles kõneldakse ka muuseas mingisugusest suurest sõprusest Tödweni ja Diesenhauseni vahel mis aga vihavaenuga lõppes ning vihavaenu põhjustajaks olid naised, sest samas kõneldakse isesugusest abielust Tödvenite ja Diesenhausenite vahel.
Rõngu mõisas valitses Mantenfelite sugu. Nende esiisa olnud suur spioon ja suur ametnik Peterburis, teda pole vahel aastaid otsa kodu nähtud. Kõneldakse ka ühest vanast krahvist Mantenffelist kes väga helde olnud. Vanasti olnud vähe talusid ja Alani talult viinud sõdurid kes laagri läksid pulli ja pole ära maksnud. Alani peremees kuulnud, et krahv kodu ja läinud kaebama. Krahv käskinud õlgi reele panna ja sõitnud närus riides ühes koos peremehega Rõngu kõrtsi ette, kus sõjavägi seisis. Ta nõudnud ülemaid välja, kuid need mänginud kaarte ja pole tulnud. Ta nõudnud veel teistkorda ja siis karanud sisse visanud mantli ümbert maha ja nõudnud, et nad pulli välja maksaksid ja tema piiridest kaoksid. Krahv viinud ka kaks meest kaasa ja lukusepa Peterburi ja lasknud neid seal kolm aastat olla. (Karl Siimnson)
Krahv kinkis neli talu ja ei saanud nende eest kopikatki. Üks nendest oli Koruste küla Sõnni talu, mille pärastine peremees oli olnud Krimmi sõja ajal tentsik ja ta tegi testamendi enne surma, kus lubas temale talu. Puidaku talu peremees oli olnud krahvi kokk. Raigaste küla Tiksi talu kinkis ta oma kutsarile ehkki see oli suur viina joodik ja krahv teda tihti tallis maas leidis. Ta olevat valitud maakohtuhärra abiks. Siis ta oli sõitnud ja röökinud: „Alt ära, maakohtu härra sõidab!“ Teised olid ta siis lahti lasknud. Omal kulul tõi ta kapelmeistrid siia, sest tema proua oli muusika armastaja. Säädis sellega esimese kiriku kontserdi. Kinkis kihelkonnale kihelkonna kooli. Suri pärast vaesusse, sest võlg müüs mõisa ära. (Karl Siimunson)
Krahv Mantenffel kinkis kolm koolimaja kohta ja andis materjali majade ehitamiseks, need olid: Rõngu, Raigaste ja Astuvere kool. Ta kinkis ka neile talud, kes teda kuidagi olid teeninud. (Jaan Kits)
Rõngu krahv ei olnud halb inimene. (Jaan Tulinu)
Minu isa rääkis, et krahv nõudnud rahvalt, et neil oleksid raudrehvidega vankrid ja linna loogad. Mõisas peetud kohut ja üks kohtumees öelnud, et lubage kümnise maks maha siis on meil need asjad. Krahv lubanud ja saanud veel ema käest haugutada, et on hulluks läind. (Andres Leesik)
Krahv Mantenffel laenas talupoegadele raha ja tema isa oli ka 10 rubla viisi raha annud talupoegadele. Ta käinud talupoegade hulgas pidude peal, ja kinkis talukohti, ühele teenijale kinkinud Raigaste küla Tiksi talu. Lambakarjasele kinkinud Astuveres Raudsepa talu terve inventariga. Koruste küla Puidaku ja Jänese talud annud toapoistele. Nii pea kui krahv kuskilt raha sai oli ta selle kohe jaganud vaestele ja vaesed tarvitasid tema häätegu mõnikord kurjasti. Pärast jäänud ta vaeseks ja käinud mõnegi juures laenu kätte tahtmas. Ühelt olnud 3 rubla saada ja krahv käinud kümme korda järele. (Jaak Kuus)
Kahest Manteuffelist olen kuulnud viimane laenas rahvale raha ja kinkis mõnele mehele talukoha krediit kassa võla % eest. Pärast jäi vaeseks käis söögimajas söömas. Taga Tartu elav Saare krahv toitnud teda. (Kaarel Wääri)
Rõngu krahv Mantenffel kinkis poole Rõngu valda. (Juhan Tiirik)
Kõneldakse, et Rõngus olnud üks krahv kes Rõngu mõisa teinud. Raha saanud ta Peterburist ja vedanud koormaga koju. Rahakott olnud rees ja soldat ka vahiks kaasas. (Juhan Kahk)
Viimane Rõngu krahv Mantenffel, kes oli väga helde ja pärast vaeseks jäi on maetud Tartu, mitte Hingemäele. (Ann Lauri)
Rõngu Aurepid tuntakse üldiselt hää inimesena ja eriti sellepärast, et ta ei lasknud karistussalke Rõngu kihelkonda, sellest eelpool.
Mõisa kandimees läinud ja tal olnud väikene sõnniku koorem peal. Aurep käskinud kinni pidada. Nähes, et mõisnik piitsaga tuleb haaranud ta sõnniku hargi kätte. Õhtul kutsutud mees mõisa ja küsitud mis jaoks ta sõniku hargi kätte võtnud. Mees vastanud et kui härra mind oleks piitsaga löönud, oleksid hargiga kõhtu pistnud. Sellest ajast saanud Aurepist hää mees. (Karl Siimunson)
Rõngu mõisnik Aurepi kohta on kõneldud eelpool 1905 aasta sündmustes lähemalt.
Aakre mõisa omanik parun Engelhardt oli pärit Lätimaalt ja kui pahandas, siis oli sõimanud läti keeles. Peeter Riiga katnud mõisa rehe katust, saanud aga töö enneaegu valmis ja toetanud veidi katuse najale. Mõisnik, Engelhardt näinud, et temal käed vahelite ja ütelnud: „Sina pane käed nii ja mana!“ Mees pidanud peale kella lööki talli minema ja saanud 10 hoopi. Kord ehitatud mõisa häärberi, põranda alust täidetud mullaga; Engelhardt tulnud sinna ja sorinud kepiga mulda ning leidnud väikseid lauaraasukesi hulgas. Siis olnud jälle peks lahti. (Jaan Järv)
Engelhardt oli verekaan ja temal oli tüdrukutega lapsi, ta käis kõrtsimehe naisega avalikult pidusi mööda. (Kaarli Kurg)
Engelhardti aegu olnud Aakre mõisas Reedeti peksu päev. Ühte peksetud ja saks tulnud tallu öeldes: „Postoi, postoi, teine reede saad jälle!“ Mehel olnud aga juba soolikad näha. Keegi olnud karjas, ei ole kuulnud, et saks sõidab ja jäenud kogemata tõlla alla. Inimene jäenud küll ellu, kuid saanud mõisniku käest peksa veel pealegi. (Kai Toodeberg)
Engelhardt oli kuri saks, kuid helde oli ka andis rahvale viina ja õlut. Ta armastas kõndida kõrvalisi teid mööda ja kui keegi talupoeg vastu tuli kohe päris kärkides: „Kus Sa lähed!“ (Juhan Mälk)
Engelhardt läinud metsa ratsutama, ta osanud seda hästi, ja leidnud 3-4 puu kändu. Kohe metsavahile käsk, et lase riided seljast maha ja tahtnud peksta. Mehel olnud paised seljas siis ei ole löönud ja tapnud selle eest enda hobust ja öelnud metsavahile, et tema oleks selle pidanud endale saama. (Ado Lillioja)
Engelhardt lasi inimesi peksta ja hõikas: „Triks, kus vitsad!“ Triks oli mõisa vahimees ja „valuandja“. (Enn Treial)
Aakre Engelhardt lasknud tüdrukuid mõisa enda juure tuua. (Kadri Timse)
Engelhardt peksnud inimesi, nii et soolikad olnud näha ja siis käskinud veel: „Anna rõngaste peale!“ (Kristine Mikit)
Kui Engelhard suri lasknud ta tuua 2 noort preilit toolidega enda voodi juurde istuma, et nad pidid teda ellu meelitama (äratama). (Juhan Tiideberg)
Mees sõitnud küliti reel läbi mõisa. Engelhardt annud peksa ja käskinud ilusasti istuda. (Juhan Soodla)
Roland ostis Engelhardi käest Aakre mõisa ära. Roland oli 3 aastat nagu „virtsahi“ härra, keegi ei teadnud, et oli päris härra. Küla hobused olid mõisa kadastikus ja kui õitselised magama jäenud läinud veidikene metsa põlema. Engelhardt tahnud anda õitselistele igale ühele 30 hoopi. Metsas tulnud aga Roland õitselisele vastu ja nad seletanud et kogemata juhtunud. Roland öelnud, et ei ole viga. Mehed mõisa öeldes: „Võõras härra lubas andeks anda.“ Engelhardt ütelnud, et tema ei tea midagi, mis mina ütlen see on õige. Kui mehed mõisa ei läinud saadeti nad Tartu ja seal anti 120 hoopi. (Juhan Tiideberg)
Aakre mõisnik Engelhardt oli üks timukas. Ta sõitis alati 4 hobust ees. Ta pole lasknud kutsaril kunagi kõrvale keerata. Kord oli ta ajanud sandi hobuste alla. Teinekord sõitnud Engelhardt Tartu, tee peal tulnud oma valla voor koormatega vastu; pole saanud küllalt ruttu kõrvale keerata ja sellepärast antud igale vooris olejale 60 hoopi. (Jaak Kuus)
Kord läinud kiisakaupmees Aakre mõisast läbi. Mõisainimesed tulnud kiisku ostma. Ka Engelhardt juhtunud lähedale. Kaupmees küsinud tema käest järgmiselt: „Kas mõisa peremees ei ostaks ka oma perenaisele kalu?“ Engelhard vihastanud, lasknud kiisa koorma ümber visata ja kaupmehele peksa anda. (Juhan Soodla)
Aakre mõisnik Rolandist kõneldakse kui heast inimesest.
Kui parun Bruiningk oli Hellenurme mõisa omanik siis oli suur sõda olnud. Paruni proua olnud äraandjate nõus ja sellepärast pidanud nad mõisa ära müüma sest proua arvatud süüdi. Mittendorf ostis mõisa ära ja laskis ta kirjutada majoraat mõisaks. (Leena Käppa)
Hellenurme mõisas oli kindral ja tema proua olnud vürsti tütar, see läinud kutsariga ära. Bruinink läks Riiga, oli seal 12 aastat ja sai pärast Landrathiks. (Leena Susi)
Bruinink olnud hea mõisnik. Temal olnud ka vend ja neil olnud kahe peale Palupera Kirepi Arula ja Hellenurme mõisad. Nad lasid teha maantee Hellenurmest Kirepi ja Paluperasse ja istutasid puid teeveerde, mis praegu alles. (Peeter Müürsepp)
Hellenurme mõisnik avademikus Mittendorf oli tubli mees, kari oli korras ja samuti ka vabrikud. Inimesed olla mõisas laulmas käinud ja üldiselt olla olnud ta vastutulelik. Pidas puu kooli. Temast kõnelevad kandimehed kui „kindrali härrast“. Ta oli Aleksander II reisiseltsiline. Hellenurme koolile kinkis raamatukogu, kui ta suri läks mõis rentnikkude kätte ja mõisa majapidamine lagunes. (August Käppa)
Mittendorfe oli kolm: Theodor, Aleksander ja Ernst. Aleksander Mittendorfi ajal oli Hellenurme mõis kui linn oli üks inimeste kihamine kogu päeva. Ta oli suur teadlane ja selle eest sai endale kindrali aunime; tõi põllutöömasinaid Saksamaalt Hellenurme. Iga Jõulu tegi lastele mõisas jõulupuu. Minule kinkis raamatu, mille pealkiri oli „Orjapõlv“, rohkem ma sellest raamatust ei mäleta. Jõulupuul kõneles rahvale oma reisidest põhjatumates soodes ja metsades. Ta oli mõnikord 4-5 aastat ära olnud. Aurepiga, Rõngu mõisnikuga rääkisin kord tema üle ja see ütles et Aleksander Mittendorf olevat vere poolest eestlane. Theodor Aleksandri isa olevat armunud ühesse Päidla valla Räbi küla tüdrukusse. Aleksander olnud nende poeg, olnud Tartus „Livonia“ korporatsiooni liige ja kartnud, et kaotab selletõttu oma seltskondlise lugupidamise. Selletõttu olnud Mittendorf sunnitud talutütrega abielluma. (?) Seda ma ei mäleta. (Juhan Tiirik)
Aleksander Mittendorf oli akadeemikus ja armastas reisida. Oli kuulda, et ta olnud vene valitsusse spioon. Kui andis mõisa pojale oli öelnud, et tee mis teed kuid ära kroonusse puutu. (Peeter Müürsepp)
Pärisorjuse kohta mäletavad inimesed väga vähe.
Inimesed olnud vanasti täiesti mõisniku omandus. Nad ei ole tohtinud ühest kohast teise minna, on kasvanud kodus nagu aia sees ja olnud üksteisele sugulased. (Leena Kõiv)
Mõnel härral olnud ka linnukoer ja selle vastu on saanud teise mõisniku käest inimesi. (Jaan Tulinn)
Terve Lupetukuu küla Rannu kihelkonnas olnud konte vastu vahetatud. (Miina Raudsepp)
Mõisnikud mänginud kaarte inimeste peale ja kes kaotanud pannud orjad rekke sidunud köiega nagu puupakkud kinni ja saatnud võitjale. (Juhan Kahk)
Kuusetinni talu Raigaste külas kuulus kiriku valda. Mäletan juba nelja põlve. Kirikuvalda kuulusid neli talu: Kuusetinni, Palu ja kaks Luukse talu. Kirikumõisa maa oli nende talude künda, kuna vilja kokku pani kihelkond. Kihelkond niitis heina maha, kokku panemine jäi kirikuvalla talude hooleks. Põlluharimine oli üldiselt valla asi oma tööst ei küsitud. Rehed pidid need talud peksma, 2 rehte nädalas, pekseti kuni Jõuluni. Kõik neli talu pidid korraga rehel olema. Esiteks pekseti vanas puurehes, kui see aga maha põles ehitatu uus kivine. 10 koormat läks ülesse korraga. Üks rehepapp tahtis 3 rehte nädalas peksta, kuid ei olnud nii palju inimesi. Peale rehte pidi veel terad aita vedama ja puu koorma kiriku juurde alles siis sai õhtule. Ühel jala mehel kulus seni aeg teri puhtaks tehes, kui 2 hobusega haganaid ära vedasivad. Õhtul mindi rehele ja hommikul tuldi ära. Talvel pidi elajate sõnnik välja veetama. 1 mees oli päevas väljas, kui vaja oli, siis ka rohkem. Kartulile veeti talvel sõnnik, 14 koormat sõnnikut pidi päevas talupealt veetama. 1 vakamaa oli talupeale päevas künda. Üleüldse oli igal talul 24 vakamaad künda. Tol ajal olid põllud kolmes nurmes. Kesa ristikhein tehti enne rukki külvi ära. Üks põld oli odra, 1 ristikheina ja üks rukki all. Pärastpoole tuli neli nurme.
Pühapäevadel lõi kirikuvalla peremees kirikukella. Iga peremees lõi ühe kuu joonega. Ka kiriku pühkimine oli kirikuvalla kohustus, selle eest oli maks määratud kuid sellega ehitati kirikuvalla talude hooneid. Kihelkond maksis kirikule 24 vakamaa vilja, mille eest saadud rahaga talude hooneid parandati. Kihelkond andis palgid ja tegi ka talude hooned ülesse.
Peale selle oli veel kümnise maks: lehma lõõg, kott, lamba villu ja 2 naela linast lõnga.
Kubjas löönud ka vahel töölisi, kui oli kuri kubjas. Ei tulnud Christiani, Körber ega Hesse ise töö juurde.
Talurahvas tegi mõisa tööd pobulid jälle olid tallu tööle palgatud.
Kirjavedamine oli ka kirikuvalla kohustus, selle eest anti vilja. Kaks aastat järgimööda vedas üks talu ja sai selle eest 12 vakka aastas. See vili kulus söögiks ära, sest oma põld oli pisike. Kott anti kaela ja mine Uderna jaama ja säält pidi tooma kirjad ja ajalehed esiteks Uderna mõisa, Udernast Hellenurme – Paluperasse ja siis sealt Rõngu kirikumõisa. Rõngust pidi veel kirju viima Väike-Rõngku ja Soontagusse. Üks käik võttis kolm päeva aega ära. Käidi kaks korda nädalas Pühapäeval ja Neljapäeval. Kirikumõis oli 120 vakamaad suur. (Jaak Kuus)
Teo ajal oli talust väljas hobusega teomees ja jalgsi teomees. (Leena Kõiv)
Meil oli kolmepäeva koht sellepärast pidi nädalas tehtama mõisale 3 hobuse ja 3 jalgsi päeva. Mehed vedasid mõisas sõnikut ja tüdrukud käisid laotamas; tüdrukud käisid mõisa karja söötmas ja mehed mõisas viina ajamas. See oli veel peale nende 3 päeva, mis oli harilik orjus. (Juhan Kahk)
Olin mõisas teol. 1 vakamaa pidi päevas kündma ja 14 koormat päevas sõnnikut vedama. (Laur Ehrlich)
Meie armulikku Sure Keisri Herra kässu päle Revisioni=Mõõtmisse Kohtust valmistetu Wakko-Ramat sest tallust Keppa Jaan. Tartomaan Rõnko kihelkonnan nink Ellenorme vallan 1817nel Ajastal.
Tallomaa wäärt arw 18 taalri 50 tenga Wakko orjus.
Eggal näddalil 2 ½ päiwa Tõpraga, teep iga astaja sissen 130 p.
Egaal näddalil 2 ½ paiwa jalgsi, teep Jürri paiwasr Mihkli paiwani 57 ½ rahhas 1, talert 82 ½.
Tatsi masso eest arwatas mahha 1,44 summa 9,16 ½
Abbi Orjus.
Enditse lehe summa 9,16 ½
Jürri paivast Mihkli paiwani tõpraga 12 paiwa jalgsi 89 p. raha 3,45.
2 mõisa woori 200 wersta päle arwata 23 ½ 1,4.
Mihkli paiwast Jürri paiwani 2,50 rahas 1,68.
2 naela linast lõnga 12 R. tenga rahas 1 lammas r 45 tenga.
1 Tõpra Loigi 1 teng. 1 nott 4 tenga
18 munne ¾ ten.
Esimesse lehe summa 15. 43 ½
2 wanna rukki talert
2 keswi 1
1 ½ kaaro 33 ¾
Nekrutile söök kaasa ja manu panna. (Väljakirjutatud Peeter Müürseppa käes olevast vakuraamatust Hellenurme vallas.)
Teo ajal olid pulgad kuhu peale oli tehtud, sisselõigatud, märgid; nii mitu märki, kui palju oli päevi teha. Kui päev oli tehtud tõmmati noaga läbi. (Ella Tamming)
Olin 8 aastane kui mind viidi mõisa rehele tiivikuid lööma. Rukki vihk visati rehe alla, pidin sideme lahti päästma ja tüvikuid vastu pinki lööma. Rehel käisin öösel. (Leena Susi)
18 taalri suuruse talu pealt oli teha 270 päeva. Öösel pekseti rehte. Kell 12 umbes hakati peale 20 koormat oli üleval vilja ja 10 inimesega pidi see hommikuks olema valmis. 2 rehte pekseti nädalas. (Juhan Mälk)
Teoajal olid mõisa põllul talu suuruse järele tingitükid. Need olid rukki, odra, kartuli ja kaera põldudel. (Juhan Tiideberg)
Kui minu vanemad teol käisid olid nad kõrtsis öömajal: koju ei tuldud vaid magati kõrtsi pingil. (Leena Käppa)
Teo ajal raha maksu mõisale ei olnud aga igast viljast pidi mõisale maksma vist peale kaera ja kartuli. Pidi viima linaseid lõngu, lammas, järve ääres kala, lehma lõõg, viljakott, humalaid, kana mune ja võid talu pealt. (Jaan Jaus)
Meie talu hinnati 18 taalri peale ja siis pidime mõisa viima aastas järgmisi asju: 1 kott, 1 nael linast lõnga, lehmalõõg, 4 vana vilja sellest kaks rukkid ja kaks odre, 2 naela humalaid ja üks lammas. (Juhan Mälk)
Lammast mida maksuna mõisa viidi kutsuti „kohtu oinaks“. (Juhan Tiideberg)
Vanast makseti kümnise vilja kolme päeva talu pealt. ½ vakka otri 2 vakka kaeru, 1 lammas, 15-16 naela humalaid, 1 ½ vakka rukkid, kana pidi hea olema, kui oli väikene pidi tagasi viima. 3 naela peenikest linast lõnga. Kui ei olnud ilusasti ketratud, lõi lõngadega vastu nägu. Perenaine ise pidi linu viima teenijat ei tohtinud saata. (Juhan Kahk)
Vanasti teoajal käidi mõisa vooris, suuremalt jaolt viinavooris. Kui voori viidi võeti enda ja hobuse jaoks leivakott kaasa mitme nädala jaoks. Ka ree jalaseid pidi ligi võtma, sest nad kulusid olid puust ja kulusid ruttu ära. Vooris käis varastati viina. Aetud vaadi peal vits eemale, puuritud sealkohal vaadile auk sisse ja imetud siis õlekõrrega viina. Kui küllalt oli pandi auk kinni ja vits jälle omale kohale, siis ei saadud mõisas arugi vargusest. (Karl Siimunson)
Vooris käidi mõisa vooris, Riiast toodi kraami ja Pärnust soola püti viisi. (Ella Tamming)
Iga sügisel käidi vooriga Pärnus linu viimas. Kubjas oli kaasas kelle kätte kraam usuti. (Leena Susi)
Käidi mõisa viinavooriga Pihkvas. Kubjas oli kaasas kuid siiski mehed käisid viinavaatide kallal. Vaadi põhja puuriti auk, viin võeti välja ja pärast pandi pulk jälle ette. Ühel viina aamil olnud 60 pulka sees, see tulnud alles parandamise juures ilmsiks. (Jaan Jaus)
Kui mina täismeheks saades 70 aasta eest Rõngu mõisa kubjaks sain ei olnud enam suuri viinavoore sest viinategemine jäi ära. Esiotsa käisin veel vooriga Narvas. (Enn Treial)
Mõisa viinavooris käies olid Raigaste küla mehed noaga aamile augu sisse teinud ja sealt viina pillirooga välja võtnud. Oli joodud ja antud kubjale ka nii palju, et ta ära suri tee peale. (Kristine Mikit)
Voorides käidi, käidi Peterburis, Riias, Pärnus ja Narvas. 5 päeva kulus Pärnus käimiseks ja 7 päevaga oldi Narvas ära käidud. Hobuse toit pidi oma käest kaasas olema, tuli ette et kolme-nelja hobuse kohta oli üks kraamivedaja hobune. Mõisa kubjas oli ka kaasas, kuid pidi seal oma kurjust taltsutama. Ta olla teomehi isegi kartnud, sest mõnigi kord olla kubjast vooris käies peksetud. (Jüri Mühlberg)
Nägin ise kui vana Lippinger Teedla mõisas moonamehi nuhtles. Kui keegi midagi kurja tegi kohe käsutas: „Jüri, kus vitsad!“ Jüri on tema kutsar ja peksja. Tallus pekseti, kui üks kimp otsa sai võeti uus, üks pidas peast kinni ja teine lõi. Kui peremehel ei olnud sulasele küllalt korralik söök kaasa pandud, sai ta peksa. (Ella Tamming)
Mõisnik võis inimesi lasta nii palju lüüa kui tahtis. Kord oli kubjas lina katkumise ajal tüdrukuid peksnud. Annud kõikidele korda mööda. Siis tulnud peksasaamise kord ühe tüdruku kätte, keda ta pole tahtnud lüüa. Ta pole teda ka löönud ja siis jäänud ka teised peale teda ilma. Kubjal oli kepp kaendla all. Igal talul oli lõikuse ajal tingi tükk mõisa põllul. Mind viidi ka kaasa. Nägin kui kubjas kõndis inimeste järele ja ütles: „See kõrs ons kange, kae et sa ei saa naha pääle!“ See pidi tähendama seda, et kõrs oli pikk. (Jaan Jäus)
Mäletan kui isa tuli Aakre mõisast teolt koju ja nuttis. Teda olla kahel päeval pingi külge seotult peksetud. (Kaarli Kurg)
Kartulivõtmise ajal anti niimitu hoopi, kui mitu kartulit leiti mahajäetuna kartuli joonelt. (Juhan Mälk)
Minu isa sai selle eest peksta et oli viinakööki hiljaks jäänud. Päike tõusnud ja härra olnud üleval. Kohe antud 15 hoopi ära. Minu ema rääkis, et Engelhardi aeg oli Aakre mõisas igal Reedel üks miira ja hoigamine, sest siis olnud peksu päev. Kes pole tööd korralikult teinud, pandud „kabru kambri“ kinni ja pärast antud peksa. (Juhan Tiideberg)
Kui talumees ei saatnud mõisa teomeest tulid valitseja ja kubjas koju ja viisid peremehe mõisa. Seal antud peksa. Üks istunud jalgade peale, teine pea peale ja siis öövaht löönud. Härra istunud tooliga trepil ja vaadanud pealt. Igas mõisas olnud kubjas ja suures mõisas veel kaks. Kubjal, aidamehel ja valitsejal olnud kepp kaenla all. (Juhan Kahk)
Kui vihma ajal ei läinud mõisas jookstes varju, anti jälle peksa. (Enn Treial)
Inimesi on mõisa tallis peksetud, see olnud nii kole, et põrgus pole võinud ka hirmsam olla. Koerad olla hulunud peksmist kuuldes. Peale peksu olla selg soolveega üle valatud. (Amalie Tulf)
Rõngu krahv vaadanud järele, kas teolistele on korralik leivakott kaasa pandud, kui ei olnud, anti peremehele peksta. (Ann Lauri)
Minu ema laulis mõnikord laulu: „Oh orjapõlv, oh orjapõlv, kui rasked on su päevad; su kilter kepp ja kubja vapp.“ (Juhan Tiirik)
Nägin ise kui ühe kartuli pärast, mis oli kartulivõtmise ajal maha jäänud, anti peksa. (Hans Timse)
Ei lastud laulda mõisas laulu „Eesti mees ja tema sugu…“ (Juhan Kahk)
Olin mõisas teol 18 aastane kandsin veetoobrit seljas, kukkusin maha, toober läks katki, pidin peksa saama selle eest ja toobri välja maksma. (Maalu Piir)
Kui mina teol käisin ei tohtinud kubjas enam lüüa. Mõisas oldi ka vastu tulen, mida tahtsin seda sain. Mittendorf pidas tohtri. (Laur Ehrlich)
Mõisnik käis talupojaga halvasti ümber, nuhtles kui tahtis ei vaadatud sellepeale kellel õigus, saksal oli ikka õigus. Talupoeg käis mõisniku järele ja palus: „Aulik härra, aulik härra,“ kuid saks ei teinud väljagi. (Ella Tamming)
Härra tõi sellele naisele sõle, keda oli lasknud esimeseks pulmaööks mõisa tuua. Kui mees ei viinud naist mõisa, siis pidi talust välja minema. (Leena Susi)
Üks jutustas mulle, et tema sõsar hakanud mehele minema ja härra nõudnud tüdrukult kosja viina. Viidud ka. Proua olnud mõisnikul kodust ära ja mõisnik kinkinud kosja viina eest 25 rubla. (Kaarli Kurg)
Ei küsinud mõisnik talupoja kodusest tööst. Mälgul olnud rehi rabatud, kui tulnud mõisast käsuandja, et tingitükile, kohe jäetud rehi poolele ja mindud mõisa. Mõisa käsuandjat kutsutud tol ajal nuiavahiks. Kes ei läinud pandud kabru kambrisse kinni. (Juhan Tiideberg)
Pärishärra hoidnud inimesi rohkem kui rendihärra. Kõige kurjem aga iseenesest olnud kubjas. (Juhan Kahk)
„Kurat võtku kubija, kes pand minu orjama, mina kündsin kümme sammu, söögivahe seitse sammu, heitsin ise magama ise panin plagama!“ (Juhan Tiideberg)
Võrumaal Karküla mõisas olnud kuri kubjas ja peksnud inimesi. Viinavooris ta surnud ära ja pandud lautsele. Teises toas inimesed ketranud ja kuulnud kui teda tondid peksnud. Peale selle olnud sinine. Peale matmist hakanud kodu käima ööseti. Neljasilmaga koer ikka haukunud ja näinud teda. Kord öösel tulnud piirimehele vastu ja ütelnud, et võta nüüd ka peale. Mees võtnud reele ja siis kubjas jutustanud omast asukohast peale surma. Ta elanud kusagil maantee kraavi sees, käima pidanud ta igal öösel rist seljas. Toiduks antud talle tuliseid süsi ja raudnaelu. Vahel pandud teda ka veel veretõrde. (Kristine Mikit)
Kirikule pidi viima kümnise maksu: vilja, humalaid, mett, looma loogu, kotte lõnga ja järve ääres pidi viima veel kalu ka. (Andres Leesik)
Kui tütarlaps oli leeris pidi ta viima sukad ja vöö. Keegi viinud villu, õpetaja proua öelnud kohe, et kas ta ise peab siis ketrama hakkama. (Kadri Tuuse)
Kirikumõisa heina maha niitmine ja vilja kokkupanemine oli kihelkonna rahva töö. (Jaak Kuus) Ka kirikuvalla talude hooned tehti kihelkonna poolt ülesse ja ka hoonete palgid olid kihelkonna poolt. (Jaak Kuus)
Engelhardt oli võtnud oma rahvalt ära kirikukümnise maksust kas munad, või linad või üldiselt terve kiriku kümnise. Õpetaja Körber aga oli tahtnud seda tagasi nõuda ja oli kõnelenud kirikus igal Pühapäeval: „Mis vanal ajal seatud ja kiriku peale kingitud, tod sama nemad riisuvad, see on ju viimse päeva täht. See patt sööb nende oma ka!“ Varanduse mis kirikuõpetaja oli saanud rahva käest kümnise maksu näol oli ta Saksamaale saatnud. (Juhan Tiideberg)
Õpetajale pidanud viima üks karask, keegi on pannud lehma sõnnikut ja on pidanud selle eest peksa saama. On pidanud ka veel vorsti viima ja kana. Kana viimist ma nägin selleks võeti kevadine kana poeg. Pühapäeval mindi kiriku, üteldud et lähme varem, saab enne jumalateenistust veel ära viia. Ühel oli kukk kirikus kaasas olnud ja laulnud. Käidi ka kirikumõisa põllul vilja kokku panemas. Ka puid viidi, karaski viimist ma ei näinud küll. (Leena Käppa)
Kui leeri läksime esimest korda lugema siis igaüks viis kas kindad, sääreköite või vöö. Ka kihlama (paari lugema) minnes pidi jälle midagi viima. (Leena Käppa)
Maksime leeri minnes köstrile koorma puid ja õpetajale rubla raha. (Jaan Jäus)
Talupoegade põgenemisest ei teata rahva seas midagi. Arvatakse, et keegi ei ole tohtinud end liigutada. „Mikani“ talu ajaloos on kõneldud mõisa orjuse eest pakku minemisest. (vaata lk.)
Teedla on olnud õige vanasti mõis. Millal ta külaks muudetud ei ole teada. Teedla küla lammutati ja muudeti mõisaks, mis praegu alles. Nimetus „Teedla“ on tulnud esimese mõisa, enne külaks muutumist, omaniku Redlofi nime järele. (Waldeku Muna)
Merte von dem Livländischem Gonverjekejt Dörptschen Kreise und Reiegenschen Kirchspiele belegenen zum priv. Gute Kirrumpäh schörige Gründstücke Windi, Topsi, Krani. Zen Charte gebracht im Jahre 1852 durch den Kronlandimesser E. Tahv. Abgetheilt und in der Natur verneuert im Jahre 1857 durch den Ritterschafts Revisor Friedrich Koljo. Copirt im Jahre 1859 von dem Rittervchaftsrevisor E 7. Blossfeldt. (Kaart on alalhoidunud Teedlas.)
Lipinger oli Väike-Rõngu mõisa rentnik. Ta oli müünud oma eesõiguse Söötele ja ostnud Teedla küla ära Kirepi mõisniku käest. Taludest aeti peremehed välja ja nad pidid mõisatesse moonameesteks minema. Teedla külas oli 12 talu. (Karl Siimunson)
Nägin ise kui Lipinger Teedla küla ära lammutas ja inimesed taludest välja ajas. Oli 11 talu.
Praegused suuremad talud nagu neid on Kirepis „Tamme“ ja „Tammiste“ on mitmest talust kokku ostetud. Perekonnad, kes väljaaeti läksid Venemaale. (Ella Tamming)
„Mikani“ talu ajaloos kõneldakse „Nuutre“ talust mille maad praegu on „Tammiste“ talu maade seas. (Karl Eichwald)
Nägin ahervarse, mis olid jäänud järele peale talude lammutamist. Mitmel pool oli taludest karjamõisu moodustatud. (Ella Ottas)
Aakres võeti talupoegade käest maad ära ja pandi mõisa kandimehed sisse. (Kaarli Kurg)
Aakres võttis mõisnik 60-70 aastat tagasi oma alla Tinni, Marjakese ja Matu.
Vanasti olid kvootemaad. Kaks Purtsi talu ja Kure talu. Mõis sai need endale ja veel Rebaste kõrtsimaa ja veel ühe talu. Vallale sai selle eest 2 Laane, Kässimäe ja kaks Vennaru talu. Vald sai ka raha ja selle eest ostis ära Miku talu. (Jaan Järis)
Hellenurmes tahtis Mittendorf Tinni ja Orava talu maid mõisa alla võtta ja metsa peale istutada, et see aga vallamaa oli, ja see ei tohtinud väheneda tahtis ta kandikohti nende asemele anda. (Leena Käppa)
1910 aastal tahtis Mittendorf metsaäärseid talusid metsa alla seada ja selle eest kandikohti vallale anda. Hellenurme mõis olevat taludest kokku ostetud. Päidla karjamõis olevat asutatud äralõhkudes Joova küla. (August Käppa)
Rolandi ajal meil kandimeestel raha renti ei olnud ja tegime päivi mõisa. Oli kindlaksmääratud päevade arv. Tööd ei tohitud küll sundida. (Mats Tiideberg)
Kandikohad olid Aakres esiteks soo peal: 10 sülda oli puid lõigata ja vedada. 5 sae palki mõisa tuua, raha mis selle eest saadi jäi rendi ette. Rehepeksmine, sõnnikuvedu 45 koormat oli oma hobusega sõnnikut vedada. 40 aastat tagasi sai rendi peale 125 rubla oli vaja maksta 20 vakamaa põllu eest ja 6 vakamaad oli põldu kokku panna: 2 rukkid, 2 odre ja 2 ristikheina. (Kai Ülpre)
Olin Hellenurmes kandikohapidaja. 10 vakamaad pidi mõisas tööd tegema suvel ja aasta läbi 3 päeva nädalas mõisas käima. 50 aastat tagasi pandi rendiks 35 rubla ja selle väärtuses pidi mõisale tööd tegema, isetööd olid veel: rukkid 3, otri 3, kaera 2, ristikheina 4, vakamaad kokkupanna, kartulid ½ vakamaad üles võtta ja küüni vedada. (Leena Suvi)
Aakres algas talude müümine 1861 aastal. 150-160 rubla maksis taaler. Mina ostsin Pühaste külas asuva Kaarna talu. Siia tulid vaid mõned mulgid, suuremalt jaolt ostis Aakre oma rahvas maad ära. (Jaan Jaus)
135 vakamaad, 20 taalrit maksis 3200 rubla. 1500 jäi krediit kassa võlga ja 1700 pidi maksma mõisnikule. 22 aastat maksime seda summat. (Juhan Mälk)
Kui talu ostsin maksin 120 rubla taalrist. 15 taalrit oli ja maksis 1800 rubla. 1100 rubla jäi krediitkassa võlga 700 rubla maksin ära. Kontrahi kinnitamisel jäi 100 rubla mõisnikule võlga, selle järele ta tuli ise järgmisel aastal. (Enn Treial)
Talud osteti Paluperas 68 aasta eest. 154 vakamaad oli talu suur ja maksis 4200 rubla. 200 rubla oli vaja sisse maksta, ülejäänud summa pidi olema maksetud 20 aasta jooksul 4%.
1860 algas Paluperas talude müümine. Mõisnik müüs sellepärast, et tahtis oma pojale Kirepi mõisat osta. Kui talu maksis 2500 rubla siis pidi 500 rubla ära maksma ja 2000 jäi võlgu. Taalri hind oli125 rubla. Pikaaj. tasumise juures tuli maksa 100 rubla pealt 4 rubla protsenti. (Kaarel Vääri)
Rõngu vallas algas 1865 aastal talude kruntidesse ajamine ja 1867 aastal algas talude müümine. Maamõõduks oli Rootsi taaler mille hind oli 75-125 rublani. Taalri maad oli 3-4 osas. Ostmise järele pidi igaüks ise omale elamud ehitama. (Andres Leesik)
Minu isa ostis kus praegu elan. Talu oli 25 taalrit suur ja taaler maksis 115 rubla. Maa hinda võis tasuda 32 aastat. (Jaan Tuliku)
Kui Juka talu Rõngu vallas, kus praegu elan oli ostetud, siis pidi 200 rubla sissemaksma ülejäänud summa tuli tasuda 32 aasta jooksul. Talu oli suur 20 taalrit. (Jaan Sööt)
Mulke tuli Rõngu valda vähe talude ostu ajal. (vaata lk. 52)
Talud osteti mõisniku käest krediitkassa võla peale. Käsiraha makseti ära mõisnikule ja ülejäänud summa makseti krediit kassasse. Kui talude müük ja piiriajamine tuli, siis oli Rõngus maamõõtjaks keegi Kolk. Kes kaval mees oli läks õhtul maamõõtja poole ja ütles et ta tahab seda kohta ning andis raha. Olla antud ikka 5 rubla ja viidud kraami mune, võid. Maamõõtja olnud nõus ja öelnud mehele, et mine seisa seal kuhu tahad „kupatsid“ panna. Minu isa käest oli võetud 10 rubla sisse maksu ja ülejäänud summa pidi tasuma 36 aasta jooksul krediit kassasse. Krediit kassa võlga tasuti kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. (Karl Siimunson)
1885-1888 tuli sunduslik ostmine, kes ei ostnud pidi talust välja minema. Sisse maksta ostuajal ei olnud tarvis rohkem kui aastarent 130 rubla 18 kop. 43 dessatini pealt. Ülejäänud hind pidi tasutama 36-39 aasta jooksul. (Juhan Rosenfeldt)
Müümise ajal oli suurem osa talu maapinnast metsa all ja tuli juure teha uut maad. (Jaan Sööt)
Rõngu krahv ei müünud ühtegi talu veneusulistele vaid kinkis ennem, kui ei jõutud ära maksta. (Andres Leesik)
Olin täismees siin Aakre vallas Side talus kui meil oli segarent 180 rubla raha 1 vakamaa kartulid võtta 12 sülda puid raiuda ja vedada 12 sõnikuveo päeva teha. 6 aasta pärast kadus tegu ära ja jäi järele 180 rubla. Kaks aastat oli nii siis algas ostmine. Talu suurus oli 20 taalrit. (Juhan Mälk)
Pool valda sai 1855 aastal rendile kuna pool pidi orjama veel 7 aastat. See oli Hellenurmes. (Jüri Mühlberg)
Hellenurme mõis oli majoraat mõis ja sellepärast ei saadud talusi müüa. 1861 aastal tuli raharent. (Peeter Müürsepp)
Minu ema kõneles näljaaastast, mis oli umbes 100 aasta eest. (Juhan Tiirik)
Umbes 55 aastat tagasi olnud nii suur nälg, et rahval pole olnud leiba. (Eva Kampus)
Vanasti olnud haganane leib ja tuld pidanud hirmuga leivast eemale hoidma. Talu teenijad olid mõnikord mõisa valitsejale kaebanud, et halvasti toidetakse, siis sai peremees peksa. Jõulust toodi magaskist selget vilja ja kodus pandi haganaid juurde. Kui tuulatud siis peremees visanud teri käega vasta paljast ihu, kui valus olnud, pandud haganaid viljale sekka. (Juhan Soodla)
Mina haganast leiba ei söönud kuid mõnes talus oli. Kartuliputru oli söögiks. Puu paku sees oli auk kus kanepi seemneid puruks tambiti. Pärast kõrvetati kaneli seemned ära ja tarvitati toiduks. Kartulitega segamini. Toitu viidi järele mõisa väljale. Piima pandi ka teolisele kaasa ja nõud pidid puhtaks küüritud olema. Kui oli must nõu võtsid teised teolised nõu ära ja viskasid minema. (Elts Ottas)
Söödi haganast leiba ja tehti kanepi seemnetest tehti pirukat. Rukki jahu putru oli maiustoit. (Joosep Kurs)
Kasvasin haganase leivaga oma vanemate juures, kes olid ka talupidajad. Ei saanud haganast leibagi nii palju kui oleks söönud. Hommikul anti leiba ja midagi sinna kõrvale, lõunaks oli sama toit, alles õhtul sai suppi. Teolistele kanti toit mõisa järele: ube, erneid, kapsaid, kartulid ei olnud, oli söödud koori hea meelega, kui aga oli saadud. Kapsaid ei tahetud, parema meelega söödi kaunavilja. Poiss varastanud mõisast püksisääre täie kartulid ja saanud selle eest peksa. Ka linaseemne haganaid oli leiva sekka pandud. Jõuluks sai puhast leiba ja nisuleiba, õlut, vorstining liha võis ka vabalt võtta. (Amalie Tulf)
Toidust oli puudust kuid mõisnik kinkis rahvale kraami ja andis viina juua mõnikord nii palju kui tahtsid. Haganast leiba sõin veel täiskasvanuna. (Laur Ehrlich)
Toodi ohakaid, pesti puhtaks ja tehti sellest putru. Olin 10 aastane kui sõin kusagil seda sööki. Suve toit olnud vesine hapu piim, rukki jahu sekka pandud ja lastud hapnema minna. (Karl Siimunson)
Karutantsitajad käinud ka inimestele nagu ristiks kaelas. Perenaine pidi nad lauta viima neile piima andma sest siis pidi hea lehmaõnn olema. Peremees pidi aita viima ja oma kraami näitama ja muidugi pidi ka kotti panema. Harjukesed käinud kauplemas, neile pidanud süüa ja juua andma. (sama)
Karutantsitajad käisid ja mul oli sõrme sees „sööja“. Kõneldi, et nad olla mul selle ära arstinud. (Elts Ottas)
Sõjaaegadel olid veel soldatid taludes korteris. (v.)
Mõisnik võttis kroonu käest maksu ja pani sellest sõjaväe taludesse söögi peale kuid ei maksnud talupidajatele kopikatki. (Juhan Tiideberg)
Vanasti söödi põhkleiba, rehe tuulamise ajal pandi väravad kinni. (August Käppa)
Olin 7 aastane kui sõime veel haganaleiba, kartulid ei olnudki. Teomehele soojendati hommikul leent. (Leena Käppa)
Õlg oli inimestel kõhus ja ohaga naatidest keedeti suppi millele jahu veidi peale pandi. (Leena Suvi)
Olin ligi 15 aastane kui sõime haganatega segatud leiba. Sellest on nüüd 55-60 aastat tagasi. Mäletan kui isa tuulas rehe all väravad kinni, kas ta seda loomade või inimeste söögiks tuulas, ei tea. Kui ma umbes 55 aasta eest Kihula tallu Udernasse sain oli meil juba puhas leib kuna naabri talus veel leivale haganaid sekka pandi. (Eva Kampus)
Mina kasvasin seni kui suureks sain haganaleivaga. (Jaan Jäus)
Olin poissmees mõisa kubjana ja sõin perelauas, seal oli juba puhas leib. Kui pärast tallu tulin siis teised pilkasid, et kuidas ma võin talus haganast leiba süüa. (Enn Treial)
Teomehele pandi toiduks kaasa haganast leiba ja ühe anumaga haput piima, teisega suppi. Hapu piim oli veega segatud. Hobusele pandi ka toit kodust ühes. (Jaan Tuliku)
Haganaleiva valmistamiseks pandi kolme rehe haganad ühtekokku vilja sekka. (Jaan Sööt)
Koolis käies oli meil üks nädal kartuli putru ja teine nädal kapsa putru kaasas. Seal ta läks nädala ajajooksul vesiseks ja kaotas maitse. (Kadri Timse)
Minu ema kõneles, et oli pidanud minema mõisa põllule söök paarpuiega seljas ja laps sülles. Olin poisikene kui puhast leiba ei saanud süüa sugugi, ei antud ka haganast leibagi nii palju kui tahtsin. Olin 23 aastane kui sõin veel hagana leiba, see oli täis rohuga ja mõru. Kõige rohkem tarvitati toiduks ube, herneid ja kapsaid. Kartulid ei olnud. (Jaak Kuus)
Kui mina hakasin tööl käima oli viimane orjuse aasta, sellejärele pandi rendi peale. Söödi haganast leiba. Suur paja täis keedeti ube ja erneid. Jalgsi käijale teomehele pandi lähker „piima pudruga“ selga ja pool leiba, samuti ka hobusega teomehele. See pidi mitmeks päevaks jätkuma. Nädala sees oli küll kodust ka vedelamat toitu järele viidud. (Leena Kõiv)
Lastel oli hame (särk) põlvini seljas, teist riiet ei olnud. (Jaan Sööt)
Tartumaal oli hame (särk) nii raske et kaalus 12 naela, Viljandimaal olnud peenemad särgid teo ajal ja kaalund 2 ½ naela. (Kadri Timse)
Suvel oli inimesel ainult särk seljas ja sellega pidi ta igal pool käima. (Hans Timse)
Jalavarjudeks olid teo ajal parkimata karvadega pastlad. (Jaak Kuus)
Pastlad oli mul jalas kui käisin paarilugemas (kihlamas). (Amalie Tulf)
Olin laps ja mäletan kui meil ei olnud seljas muud kui hame (särk), ei olnud midagi soojemat. Istusime mõnikord, kui toas suitsu oli läve ees takusest riidest särgi sees. Jalad olid muidugi paljad. (Miina Raudsepp)
Omad esimesed eluaastad kasvasin suitsutare nelja seina vahel, meil ei olnud kabritki. Sellest on ligi 80 aastat tagasi. (Jaan Jäus)
Ostmise ajal oli veel suitsutare kambriga, kuid kammer oli külm talvel. Siis olime suitsutares. Meil oli kaks kambrit üks nendest oli õige tilluke. Külmaga, kui rehetare ahju köeti aeti lapsed lammaste lauta. (Jaan Sööt)
Rehetare ukse sees oli aken ja selle ette pandi ploomirasva kest, mis pidi valgust näitama. Tuba oli nii külm, et ühes talus külm lapse hälli ära võttis. (Kadri Timse)
Olen kasvanud suitsutares. Suur tare oli ja ühes nurgas oli abi. Suvel olid väljas püstköögid. (Joosep Kurs)
Olin laps kui meil oli suitsutuba. Kui tuld tehti siis meie lapsed läksime sängi ja võtsime kasukad üle pea, vaipa ei olnud sängis. Mõnikord viidi meid lauta sooja tuletegemise ajal. Pirruga näidati tuld. Üks oli pirrupaneja, kui üks otsalõppes süütas uue ja viskas vana pirru otsa pangi. (Amalie Tulf)
Elasime suitsutares ega ta külm küll ei olnud. (Maalu Piir)
Rehetares elati. Üks ukse pool oli tervena kinni, teisest oli ainult alumine pool, et sead sisse ei saanud. Viimati hakati ka kambrit ehitama ja ahjuküti ajal lasti suitsu sinnagi. Lapsed olid sängis külmaga ja soojendasid omi põlvi enda vastu rindu, sest neil ei olnud sooja riiet ümber. (Jüri Mühlberg)
Mõis aitas talude hooneid ehitada, ta saatis meistri ja andis materjali, kuna vald pidi ülesehitama. Valla rahvas pidid katuse õlgi viima. (Andres Leesik)
Vanasti raudteed ei olnud siis käidi hobustega. Mäletan kui „tilissang“ inimesi Tartu ja Valga vahel vedas. Suur tõld oli ja 8-12 hobust oli ees. Posti jaamades vahetati hobuseid. Rõngus „tilisang“ peatas ja „ajas pasunat“. (Juhan Soodla)
Elamute kohta vaata lk. 7-8.
Õhtuti mehed punusid köisi, neid tehti niinest ja pandi takku sekka. Kes teopäevi tegid need pikutasid. (Joosep Kurs)
Sulane pidi talveõhta kestes looga täie piirgu kiskuma. (Juhan Soodla)
Käidi ka talvel mõisa vooris, linu veeti Riiga Pärnu ja Narva. Selle eest saadi raha. (Miina Korp)
Käisin vooris Peterburis ja Riias. Iga korra käimise eest sain 3 rubla. (Laur Ehrlich)
Olin 7 aastane kui käisin mõisa sigade karjas sada siga oli hoida. Ööseti käidi mõisas rehel ja lapsi viidi tiivikuid lööma. (Maali Piir)
Kui mõisa põld oli koos, siis ainult võis oma tööle minna. (Karl Siimunson)
Magasinist sai vilja kui puudus oli, ka mõisa põllult varastati. Mõisa vargust ei peetud üldse kuriteoks. Käidi ka mõisas tööl, kus tööd anti tükiviisi 6-8 vakamaad 6 päeva peale pidi valmis olema. Kui linu hakati kasvatama tuli rahvale parem majandusline olukord. (Juhan Kahk)
Kellel talude ostuajal 100 rubla raha oli, oli rikas. Minu isa oli rikas ja temal oli 500 rubla. Kui rendikohad olid siis kasvatati linu, siis saadi juba raha. Popsnikud tegid endale ka linamaad ja sulasedki nõudsid talumaast kohta kus võisid kütimaasse linu teha. Kartulid tulid alles hiljem. Saagi ei olnud, kõik puud raiuti kirvega. (Karl Siimunson)
Rendi ajal tehti uut maad ja hakati linu kasvatama. (Andres Leesik)
Kolgitsiga kolgiti linu, käsimasinaid ei olnud. Mõisa tükke pannes maksis päev 25 kopikat. Rõngu mõisas oli antud 1 rubla rukki vakamaa lõikuse eest. 20 kopikat makseti vakamaa sõnniku lahutamise eest. Harilik naise päevapalk mõisa tööl oli 25 kop., mehe päevapalk 30 kopikat. Kui tarvis aeti mõisa „tingi manu“ kodutööde peale vaatamata. (Kadri Timse)
Käidi mõisas lehmi lüpsmas. 16 lehma pidi korraga ära lüpsma. 4-5 kopka makseti lüpsi korra pealt, sellega teeniti 12-15 kopikat päevas. 4 kopikat makseti kartu võtmise eest kui oli kogutud üks vakatäis. (Hans Timse)
Mõnel talusulasel oli lehm ja maad talupõldudest. Oli ka sarnaseid sulaseid kellel oli üks lehm oma ja teine talu laudas. Talurahvas olid mõisas ja pobulid (popnikud) tegid talutööd. (Jaak Kuus)
Väike Rõngu vallamehed käisid palju kõrtsis ja nende kodune mahapidamine oli selletõttu lohakile. Üldiselt oli vanemal ajal kõrtsiskäimine moodis. Kõrtsides müüdi mõisas põletatud viina. (Juhan Rosenfeldt)
Sulasele makseti aastapalgaks 2 vakka rukkid ja 2 vakka otri. Kes mõisas teol käis sellele anti veel villane särk, villased püksid, kasukas ja linast riiet. Üle aasta anti kasukas, püksid ja jalarätid, kaks paari kindaid ja sukke.
Tüdrukule, kes talus teenis, anti vilja, 3 särki, kampsun ja sukavilla.
Naisega sulasele makseti 6 vakka vilja, anti aiamaad, peeti lehm talu laudas ja 2 lammast talu poolt. Siga pidas sulane ise.
Kord Piibli pühal pole lastud muidu Rõngu kiriku sisse kui raha eest. Kui palju keegi pani ei olnud tähtis. Mulle kõneles talutütar, et neid olnud mitu tüdrukut ja tahtnud kiriku minna. Ühel olnud kopik raha, see vahetati kõrtsis veerand kopikulisteks ja samasel viisil saadi kiriku. Nii vilets oli talutütre rahaline seisukord, missugune võis ta olla veel vaestel aastatel.
Mõisates peeti lambaid ja neid käidi pügamas. Lamba pügamise pealt sai 3 kopikat. Ka käidi lambavilla vooriga Riiga vedamas. (Leena Kõiv)
Minu mälestuses oli ikka lina pidamine pea rahasaamise hallikas. Saime 6-7-8 kaalu linu. 50 rubla sai kaalust, mõnikord ka 80 rubla. Olin laps kui katkusin lina. Üldse sai vanasti vähe magada, kell 12 pidi rehele minema. (Leena Käppa)
Teoorjuse ajal tehti mõisatöö härgadega, sest et hobuseid ei olnud. (Leena Susi)
Olin mõisa kubjas ja sain aastas 12 vakka rukkid, 30 rubla raha palka ja 2 lehma peeti minu jaoks. (Enn Treial)
20 rubla sai rahapalka teenides talus tüdrukuna. Sinna juurde sai veel punt linu, paar saapaid ja 2 naela villu. (Kai Ülpre)
Töö ja elatamisvõimaluste kohta vaata „Minani“ talu ajalugu. (vaata lk.)
Rõngu kihelkonnas Astuvere külas oli võtnud 20 sajandi esimesel poolel maad isesugune usuline liikumine millest allpool katsume tuua ülevaate. Suusõnalise traditsiooni põhjal katsun kirjeldada usulahu tekkimist ja selle arengut.
Umbes aastal 1900-1901 tuli esimene „priiusuliste“ (priiusulisteks nimetasid nad endid) prohvet Maanus Astuvere külla Järva tallu. Enne seda oli ta olnud Kullamäe talus rahvast õpetamas.
Kõige esimene asi mille vastu ta omis kõnedes astus, oli kirik. Ta õpetas, et kirik on Paabel: „Mine välja Paabelist“. Inimesed kes tahtsid Jumala juure saada, pidid vaimu saama, püha vaimu saama ehk ärkama. Kes ärkas kukkus maa peale maha, hakas rabelema ja tunnistas omad patud üles, mille järele teda usklikkude sekka vastu võeti. Usuline õpetus neil oli selles, et ainult nemad on Jumala lapsed ja et teised usud on kurjast. Nende õpetus ei käinud kooskõlas ühegi teise lahkusuga (priiusuga) ehkki viimaseid oli ümbruskonnas palju. Abiellumine oli keelatud, kuna see kuulujutu järele teistes usulahkudes nii ei olnud. Kui keegi läks mainit usku, olles abielus, siis loomulikult lahutati abielu, kuna inimest muidugi hea meelega vastu enda sekka. Mehe ja naise vahel eriti kuis teine neist ei olnud usklik ei tohtinud olla mingisuguseid sidemeid. Iseäranis hoogu läks usuliikumine 1910. aasta ümber. Naised läksid meeste juurest ära ja elasid 4-5 aastat lahus. Usulahu liikmed nimetasid endid vendadeks ja õdedeks. Nad elasid kõik ühes Järva talus. Esiteks oli üks talu, kuid pärast osteti Priku talu juurde. Neil oli ühine varandus. Toiduks ei tohtinud nad esialgu tarvitada sealiha, kuid pärast keelati ära igasuguse liha söömine, sest loomad olevat roojased. Pärast poole ei tohtinud toiduks tarvitada ka piima ja võid sest need olevat saadud patusel teel. Ka seepi ei tohtinud näo peale panna, sest see olevat roojastest ainetest valmistatud. Kuidas lugu oli pesu pesemisega ei ole teada.
Järva peremehel Andresel ja tema naisel Maarjal olid kaksikud lapsed. Lapsed võeti nende vanemate käest ära ja anti võõraste kätte kasvatada, kus nad nälga surid. Vanematele määratu trahv: mees pani 4 ööks ja päevaks vee ja leiva peale kuna naine aastaks trahvi alla heideti, viimase karistus seisis selles, et ta pidi aastaks karjas olema, vististi ka sealjuures vett leiba süües. Lapsi ei ristitud nende põhimõtte järele, küll aga täiskasvanuid, kes tahtsid nende usku tulla. Järva talus olevat ristitud märtsi kuus turba aukudes ja linaleo lõikudes. 7 inimest ristitutest surid ära, paljud jäid haigeks, muidugi oli surma põhjus ka alatoitluses ehk õigemini ütelda nälgimises. Prohvet Maanusele olevat vaim ütelnud, et tema näeb ära Kristuse teise tulemise, sellepärast peab kõik varandus ära müüdama. Seda ka tehti ja raha, mis keegi koguduse liige oma varanduse eest oli saanud anti koguduse vanemate kätte. Vanemad olid Andres, peremees, siis prohvetid Magnus ja Joonas. Magnus arvati olevat rahva seas ebanormaalne. Ta suri 1506 aastal vähjatõppe (ihu hakkas mädanema). Magnusel olevat olnud kaasas noor tütarlaps, kellega ta alati olla ühes käinud ja ühes voodis maganud, sest muidu ei olevat ta sooja saanud nagu keegi teine püha mees, keda tuntakse Piiblist. Tütarlaps olnud ligi 15 aastat vana. Magnuse surma järele nägid inimesed, et tema ettekuulutus täide ei lähe ja paljud inimesed alatoitluse tõttu surevad. Hakati tarvitama toiduks toitvamaid aineid esiteks piima ja pärast poole ka kala. Magnuse asemele sai Joonas, kes oli pärit Tõrvandilt Tartu lähedalt. Hariduse poolest oli ta seminari kasvandik. Ta jätkas Magnuse tööd, ei lubanud ka veel võid süüa teistele kui vendadele, sest nendel oli raske töö kuulutamine. Naised tegid põllutööd enda jõuga sest hobuseid ei olnud, kiva veeti enda järele ja isegi äestati sel kombel. Riietest tarvitati parchi, ei tohtinud olla värvitud riideid ega moodi riietuses, see oli jällegi maksev naistele. Naistest erinenud keegi Helene Kikas, kes meestega ühes on käinud igal pool üksinda ja temast olevat kõik lugu pidanud. Ta näinud ära, et meestel on riided ja neil ei ole ja põgenenud ära, mis temale oli võimalik selle tõttu, et ta võis üksi käia. Temale mingi aga järele ja toodi ära Tartust teenimast. Ta olevat jutustanud, et nad söönud vett, leiba ja kartuli putru, ka kanepit olevat söögiks tarvitatud, muud toitvat nad ei söönud. Usklikud nimetanud end Talle naisteks, mitte Talle pruutideks, sest nad leidnud end valmis olevat. Sõja tulekuga pidi Joonas sõtta minema. Alguses ei teretanud nad ühtegi võõra koguduse liiget ega võtnud ka tervitust vastu. Nad naeratanud ainult tuttava tervituse peale. Kes astus kogudusse pidi kõik oma varanduse ära müüma. Joonas oli müünud enda suure talu ära Tõrvandil, rendi kohte ei saadud müüa, seal müüdi loomad ja maja kraam. Pidi valitsema koguduses üks süda ja üks mees, samuti ka ühesugune varandusline seisukord. Keegi Pehk pole tahtnud oma varandusest loobuda mille tõttu teda vastu ei võetud. Koguduse liikmed elasid 15 aastat nagu kloostris ja ei käinud kellegagi läbi. 2hel viimasel aastal ei tohtinud nad enam voodis magadagi, vaid olid põlvede pääl selle sõna järele „sest valvake, et inimese poeg leiaks teid valvavat“.
Naisprohvet Kadri Küünits nägi ära kõik, mis kellelgi vennal sees oli. Kui olnud pahandus siis öelnud ta, et mitmesugused loomad olnud inimese sees, inimese südames. Tema peale kaebanud teised vennad Magnusele, kuid viimane ütelnud, et teie peate uskuma. Ilmasõja tulekuga läinud neil igavaks ja nad hakanud andeid korjamas käima ja palvetunde pidama. Ilmasõja ajal hakanud „kuri“ ikka rohkem neile sisse tükkima. Üks vend hakanud „ilmalast“ armastama ning läks usust välja võttes teda endale naiseks. Ta olevat arvatavasti tahtnud 7 aasta teenistuse eest tasu saada. Seda pole aga antud. Et nimetatud isik sealt ei saanud palka ajas ka teised koguduse liikmed mõttele, et nad peaksid hakkama oma varandust tagasi nõudma. Küll vennad noomisid nõudjaid. Viimati läks suur hulk usklikke lahku. Kui Joonas tuli prohvetiks olid nad ostnud Penu talu, rehepeksu garnituuri, suure auruveski ja Aidu mõisa. See oli umbes 1915. aastal. Koguduse liikmed olid sunnitud tühjade kätega koju minema. Joonas müüs Penu talu ära ja ostis selle ette Tartu kolm maja. Ta müüs ka Aidu mõisa ära. Ka Järva talu sai rikkaks kuid pidi ka minema müügile. Seal tuli aga Venemaalt vend Visnapuu ja rääkis, et see pole õige, et teie teiste meeste naisi enda juures peate. Visnapuu oli sinna kutsutud olnud, ta olnud kange kõnemees ja rääkinud, nii et hingetu, kuid oli kirjaoskamatu. „See on patt, et teie peate teiste meeste naisi oma juures.“
Tuli ka „armastuse juhtumisi“ vendade ja õdede vahel ette, mis ei olnud üldise põhimõtte järele õige ja mille pärast mõlemad välja heideti. See tähendas, et nad pidid kaks aastat palve tundide ajal väljas akna all silmili maas olema. (Nemad palvetasid silmili maas ja nende silmaalused olid sinised ja lottis, see oli ala toitlusest) Koguduse õpetus oli veel ka selles et nad üldse pattu teha ei saa, kui nad ka tahakski sest nad on ju kord ülevalt sündinud. „Pattu teha on neil võimata.“ Neil oli olnud kord 40-50 liiget. Mõnikord elasid umbes 30 inimest koos. Palka nad naised ei saanud sest raha oli vendade käes. Järva Andres oli lesk ja Joonasel omal naine. Vend Visnapuu kuulutas et ta peab ära ajama selle armukese ja see olevat ka ära läinud mulgi maale. Järva Andrest on sunnitud oma armukest ära võtma kuid see ei ole tahtnud abielluda. Ilmasõja ajal aga läksid paljud minema ja nüüd on kadunud või vähemalt pole sellest midagi kuulda. Nad nimetasid end Evangeeliumikristlaste koguduseks, seaduslikku hingekirja neil ei olnud. Kirikuõpetaja olevat neid matnud pärast poole. Nimekirja järele olnud nad kiriku all, kuid pole õpetajale maksu maksnud. Jutustanud on oma kooselust vennad ja õed nende seas Pehk, Raun ja Helene Kikas. Nendest priiusulistest on paljud läinud baptistiks, kelle palvetamise asukoht Palupera jaama lähedal. Rahvasuus kutsutakse neid pistlasteks. (Jüri Juuno) Peremees pannud Pühapäeval liha lauale ja öelnud, „kes pattu tahab teha võib süüa!“ (Karl Eichvald)
Veneusu meie maale tulek, mis oli aastail 1845-48 sellekohta on teateid Rõngu kiriku kroonikast nii palju, et orthodonsiline liikumine kooliolude peale kihelkonnas negatiivset mõju avaldas, ja et veneusulised (orthodonsid) 1847 aasta teadete järele omi surnuid matsid ilma et sellest kellelegi oleks teatanud isegi mitte oma preestritele. Sama asjaolu mainitakse ka 1848 aasta kohta. (vaata lk.)
Esiteks oli Vene kirik olnud Uderna mõisas, sealt tuli ta Laane tallu. Olin sel ajal koolilaps ja käisin seal. Siia tuli ülempreester või piiskop Platon ja küsis kas olete rahul mõisnikkudega, kirikuõpetajatega ja preestritega. Laanel olev kirik põles ära ja kuna kolm aastat praegust Tilga kirikut ehitati olin leeris köstri majas, kus jumalateenistust peeti. 1866. aastal olin leeris ja 1868. aastal õnnistati kirik 21. augustil. Kui kirik õnnistati oli palju preestreid koos. Praost (?) õnnistas ja 1 ½ aastat peale selle käis siin piiskop. Kui veel kirikut ei olnud olid köstri tare ette tulpade otsa kellad asetatud. Schorohov oli esimene preester ja tema ajal käis kõige rohkem rahvast kirikus. Esiteks loeti eesti keele ja pärast peeti vene keeles palvet. Kui veel jumalateenistust ei peetud kirikus, vaid köstri majas siis ei olnud sel lage, vaid ainult katus peal. Köster elas ise Kärstnal ja käis seal iga Pühapäev kirikus. Vene kiriku koolimaja tehti 56 aastat tagasi 1872. aastal. (Leena Kõiv)
Kui vene usk tuli aeti inimesed kokku Uderna tiigi peale, toodi ka kell sinna. Olin isaga ühes ja läksin sinna. Inimesed olid pettunud, olid lasknud end ristida, et maad saada, kuid maad polnud kuskilgi. Vene papid ütlesid, et ei ole antud ja käskisid paluda kohut. Meie härra Mitlendorf (Hellenurme mõisnik) ütles preestrile: „Kui Sina maad lubad ristimisega peab sul tuba asemel olema.“ Ka minu oma laskis end ristida, kuid pärast vandus preestrid, üldiselt hakati vene usu pärast preestrid taga kiusama. Laane tallu tulid preestrid minu mälestuses kõige enne, seal oli neil puune kirik. (Leena Susi)
Vene usu tulekul käisid inimesed endid Tartus ristida laskmas. Sangaste poolt läinud inimesi hulgana mööda Rõngust. Minu isa läks ka ja Jaama platsil oli ka olnud kus vene papp lugenud ja ütelnud mis teie nõnda tükite sest saate ainult usku ja seda saate tuleval aastal ka veel. Minu isa oli ka kuulnud maa saamisest ning lasknud end ülesse kirjutada, kuid jäi ristimata. Uderna Partsi laudas oli vene kirik ja pärast seda Laane talus. Olin vaatamas kui meie tüdrukut seal laudas laulatati, papp küsinud ka kas peig ja mõrsja on sugulased. Sellest on 80 aastat aega. (Õpetaja Körber seadnud kiriku aruande mahaütlemise kolmekuninga päevaks, et sellega ära hoida rahva jordani minemist. (Juhan Mälk)
Rõngu kiriku õpetaja Körber oli olnud suur vene usu vastane ja ta olla ütelnud et vene usk on üks kuradi usk. Kurat võtab sõrmeküüne musta ja siis kõik ja viib põrgu hauda kus ussid pistavad. Olin vene usku, ei lubatud enne minna lutheri usku kui olin 27-28 aastat vana. (Juhan Tiideberg)
Vene preestrid tahtsid rahvast venestada. On lubatud hingemaad, kuid ei ole antud ühtigi. Mõisnikud on neid talupoegi, kes vene usku läinud läbi lipu ajanud. (Leena Käppa)
Paljud olid läinud vene usku, sest preestrid olid lubanud hingemaad anda. Rahvas oli läinud linna (Tartu) kõikidel leivakott kaasas. Rõngu lutheri usu kirikuõpetaja kodust ära oleku ajal läinud iseäranis palju vene usku. (Amalie Tulf)
Vene kirik olnud esiteks Laane talus ja siis pärast hakatud Tilga karjamõisa kirikut ehitama. Körber tolleaegne Rõngu kiriku õpetaja öelnud „Kurat pistab oma sõrme Tilga kraavi pervalt välja. Körber ja Schorohov, Tilga preester ei ole teineteist kunagi tunnud. (Karl Siimunson)
Kõik kes tahtnud võinud minna vene usku. Kõik maahimulised tulnud kokku. Rentnikke vähem kuid siiski tulnud neid sest nad arvanud veel paremat saavat. Minu isa näinud ristimist. Tema ema lasknud end ristida, kuid tema ise jooksnud ära. Mõisnik saanud sellest kuulda ja võtnud poisi ema juurest ära.
Vene usu tuleku ajal olnud õpetaja Christiani Saksamaal ja keegi kes tema asemel oli öelnud ja käskinud oodata, et kui vene preestrid maad annavad, siis annab ka tema ja et nad muud ei saa preestritelt kui ainult usku. (Jaak Kuus)
Kirepi, Palupera ja Arula mõisate omanik oli öelnud, et kui üks vene usuline rohkem maad saab, siis tahan mina teda ka rahvale anda. (Kaarel Väärn)
Lähemad vennaste koguduse palvemajad olid Raigastes ja Pangodis. Mäletan, olin seekord karjapoisike. Laupäeva õhtul sõideti hobusega ära Hellenurmest Raigastesse võttes toidu moona enda ja hobuse jaoks kaasa. Tagasi tuldi alles hilja öösel vastu Esmaspäeva. Minu peremees, kelle juures karjas olin, oli küll usklik, kuid käis minuga toorelt ümber ja ei annud palkagi. (Juhan Tiirik)
Raigaste vennastekoguduse palvemaja on nüüd varemeteks muutunud, ainult üks pool maja otsast on inimeste elukorteriks muudetud. Palvemajas asub Raigaste koolimaja juures. Ta maaala on Rõngu krahv Mantenffeli poolt kingitud umbes 100 aasta eest. Maja ehitas vennaste kogudus üles armuannetest kogutud summadega. Vennad pidanud siin iga Pühapäev ja Neljapäev jutlust ning 12 sülla pikkune ja 6 laiune palvemaja saal olnud tungil rahvast täis. Ettelugejatest olid Peetrus Wääri, Andres Leesik, Siimu talust Mühlberg, Kompus ja teisi. 1900 aasta ümber oli korjamine palvemaja parandamise heaks. Kooti sukki ja vöösid ning müüdi neid palvemaja heaks. Aakre mõisa endine omanik Roland on kinkinud palvemajale hulga raamatuid. (Kristine Mikit)
Palvemajas tarvitusel olevatest raamatutest on mõned veel seal olemas ning asuvad pööningu kambris, kus vennaste koguduse õitseajal tähtsamad vennad omavahel on koosolekuid pidanud. Toon siin nende pealkirjad.
Monned armsad jutlussed, mis Saksa kelest on ümberpandud ma kele peäle; Eesti maarahva vaeste heaks, kos suremat jutlusse ramatut ei jõua osta. Essimenne jäggo. Tallinna trükitud Lendvorse pärijate kirjadega laud on veel alguse 1844.
Vana piibel. 6el tühjal lehel Kin kigin Kristus! 3 trükk. Rõngo-Palvusse majale kinkitu 1842sel 21mal Webruaril A. Christiani poolt. Christiani esimene vastne lauluraamat. Leidub ka vana lätikeelne noodiraamat. Palve, Palvusse, Eenpalve nink Kittusse Laulo Hengi ärratamises ello tee pole nink Jummala Kittusess 1820.
On olemas veel sama päälkirjaga raamat, mis 1810. ja 1816. aastatel väljaantud.
Rõngu krahv Mantenffel andis Raigaste vennaste kogudusele palvemaja aseme. (Andres Leesik)
Palvemaja oli ammu asutatud. Seal käis palju võõraid lugejaid, kuid pärast poole tulnud ettelugejatest puudus. Kiriku õpetaja ei ole sinna jutlust ütlema läinud. Nendel olnud mitmesugused pühad. Keskmisel pühal olnud abielu rahva püha, siis olnud sisse seatud veel leskede ja vallaliste pühad. Neil olnud isesugused lauluviisid ja üleval toas olnud söömine ja joomine vendade vahel. (Amalie Tulf)
Vanasti oli püütud soldatiks minejaid. Minu isa jutustas, tema künnud väljal ja näinud, et tulevad püüdjad. Ta jooksnud metsa ja pole enam sealt välja tulnud, kui püüdjad olid mööda läinud. Kroonuteenistus kestis 25 aastat ja paljud olla emakeele ära unustanud. (Joosep Kurs)
Olevat ka hilisemal ajal loosiga soldatiks võetud. Kohtumaja juures olnud loosimine. Keda ennemini sunniti loosi võtma pidi minema kuna tahapoole jääjad said vabaks. Keda kardetud, et ära põgeneb pandud vallavanema juurde. Külast korjatud kraami kokku millega on nekrut teele saadetud. (Miina Korp)
25 aastat teeniti, sinna nad surivad, mõned tulid neist koju. Mõisnikud hoidsid paremaid mehi kuna halvemad pandi sõjaväeteenistusse. (Laur Ehrlich)
Püüdjad olid saadetud maakohtu poolt. Noored mehed olnud õlekubude sees varjul kui püüdjad neid taga otsinud. (Karl Siimunson)
Soldatiks püüetud noori mehi kohtumeeste poolt. Püüdjate eest jookstud ära ja kui on kardetud, et kätte saadakse visatud tuhka silma. (Kaarel Vääri)
Mõis võis panna soldatiks keda tahtis. Harilikult lasti ikka rikkam vallale, lesknaiste pojad ja tüdruku lapsed pidid minema. (Kristine Mikit)
Kinnipüütutele pandud pakk jalga et nad ära ei saaks põgeneda. Kes tubli oli pandi mõisa poisiks, ametmeheks, peremeheks ehk abiperemeheks. (August Käppa)
Kirikus loetud, et lehekeste pealt keda püüetakse, siis nad olla pagenud. Pärastpoole oli Tartus loosiga võetud. Vallapoolt pandi toit ühes ja küteti saun. Kord küteti meil nekrutitele sauna. Paos olles külmetanud paljud endid ära. (Leena Käppa)
Kes naise võttis ja peremeheks hakkas, sellel ei tarvitsenud minna väeteenistusse. Udernast Mälluka Mihkel rääkis, et tema vanaisa pidanud ka minema kuid isaisa isa rääkinud ühe teisega, et poeg peab minema. Kohe leitud vallamaja juures nõu et paneme peremeheks ja teine mees pidi oma tütre naiseks andma. Keda mõisa poolt sunniti peremeheks hakkama ja ei võtnud kohta vastu, sellele anti peksa. (Leena Susi)
Vanasti oli püüetud, siin oli üks vana mees kes kõneles, et tema olla kündnud, nähes püüdjaid läinud hobusega metsa eest ära. Teda aetud taga. Kui pole kätte saadud visatud mingisugust ainet tema peale millega oli keha ära rikutud. (Kai Tiideberg)
Üks oli soldativõtu aeg üle Võrtsjärve paljajalu jooksnud. Läinud ühte tallu, seal sugenud perenaine linu. Ta pugenud takkude alla kust püüdjad ei ole osanud otsida. Mõni kes koju tuli ei osanud eesti keeltki. (Peeter Grünfeldt)
1874. aastal seati sisse teistsugune nekrutivõtt. Kõrvale jäivad ainult üksikud pojad ja need kellel vennad alaealised kuna teised pidid minema. Siis teeniti ka vähem aega. (Juhan Rosenfeldt)
Kui kohtumees ei ole saanud kedagi kätte, siis pidanud ise minema teenima sõjaväkke. Kui keegi ära põgenes ja teist korda kätte saadi, anti peksa. (Jaan Jäus)
Tulin siia talu peale sellepärast, et ei viia soldatiks. (Kaarli Kurg)
Vanasti orjuse ajal oli kohus mõisas. Opmann oli kohtu pää. Samast vallast oli 3 kohtumõistjat. Vahimees oli lööja. Üks ütelnud vahimehele, et küll saab ja see vastanud, et õhtul panen peksetud sarjaga sängi, hommikul ronivad ise jälle välja. Kui esimene vallavanem ametisse sääti oli selleks Rõngus vallas Villem Pebo. Sel ajal olid vallakohus, kihelkonnakohus, kreiskohus, õuekohus ja senatikohus. Kihelkonna kohtus oli igast vallast oma kohtumees. Rõngu kihelkonna kohtu alla kuulusid neli kihelkonda: Rõngu, Sangaste, Rannu ja Puhja. Igal kihelkonnal oli oma kohtupäev. Kohtuhärraks oli keegi Jürgenson. Vallakohus andis kuni 25 hoobini, kihelkonnakohus 30 ja ka 60 hoopi. Keegi oli ühe mehe koera maha lasknud ja selle eest mõisteti temale kihelkonna kohtus 30 hoopi. Kui ta need löögid kätte oli saanud jooksis minema. Uuesti kättesaades anti 30 hoopi veel. Löömise ajal astunud kohtuhärra lööja juurde ja kontrollinud tema tegevust. Kui vitsa ladvad olla jalataldu puudutanud antud lööjale endale peksa. (Karl Siimunson)
Üks olnud suur mees ja pole lasknud end mõisas peksta. Teda viidud kihelkonna kohtusseja antud seal 60 hoopi. Iga hoobi eest pidanud maksma kopika. Kui raha ei olnud võeti riided ära, ühel naesel võetud ära suurrätt. (Juhan Kahk)
Löödaval tõmmatud käed kinni ja 5 korda löödud ühe kimbuga siis võetud jälle uus. (Anu Lauri)
Kes rehe juurest vilja varastas sellele anti kihelkonna kohtus 15 hoopi. (Laur Ehrlich)
Kogukonna kohtus antud 15-20-30 hoopi, enam kui 30 pole korraga antud, kui on olnudki rohkem määratud, siis peksetud teinekord jälle. (Juhan Kahk)
Aakre mõisas olnud Engelhardi aeg igal Reedel kohtupäev. See olnud hirmus päev ja siis pole ka korraga rohkem peksa antud kui 30 hoopi. (Peeter Grünfeldt)
Kui tüdrukul oli laps siis pandi ta kolm Pühapäeva kiriku häbipunkti istuma. Kui laps oli ära tapetud, pandi jällegi jumalateenistuse ajaks häbipinki istuma ja Aakre kiriku sisseminemise ning väljatulemise ajal anti kirikupostis peksa; peale selle saadeti süüdlane Siberisse. (Juhan Soodla)
Kui koolis käisin 60 aasta eest siis olid õpeaineteks: piiblilugu, katekismus ja laulmine. Kümme lauluviisi õpiti talves ära, olid kirikulaulud. Lauldi viisi järele. Kaks talve pidi koolis käima. (Kadri Timse)
Rikkamate vanemate laps sai kooli, kuna karjalaps pidi talus talvel ka tööd tegema. Kaks päeva nädalas käidi koolis ja vahel ei lastud sedagi karjalapsele kooli minna. Sundust ei olnud. Koolid olid kirikuõpetajate all ja need tegid mis tahtsid. Pärast kui koolid said riigi alla läks asi paremaks. (Hans Timse)
Kui koolis käisin õppisin piiblilugu ja katekismust. Kirikulaulu pidi ka oskama. Leeris (pääkoolis) käisin neli nädalit. (Amalie Tulf)
Kui mina olin poisike oli koolis ja leeris ainult jumala sõna. Õpiti laulmist, mis oli peaasi, piiblilugu ja katekismust. Kirjutamist ja rehkendust ei puudutatudki. See oli vallakoolis. Leeris käimise eest viisime köstrile koorma puid ja õpetajale rubla raha. (Jaan Jäus)
Käisin vallakoolis, õpetati Jumala sõna ja lauluviise. Kirjutamine ja rehkendamine jäi kõrvale. (Kaarli Kurg)
Koolis ma ei käinud vast rohkem kui kaks korda talves. Leeris olin neli nädalat. (Juhan Mälk)
Mina olin kirikuõpetaja Körberi viimane pääkooli(leeri)poiss. Meie maksime sugu raha leeritamise eest. Mina käisin kirjutus koolis. Kolm talve oli õigus käia, kolm nädalat kuus ja pärast seda näituskoolis 1 nädal kuus. (Ado Lillioja)
Käisin kihelkonna koolis, seal pandi rõhku saksakeelele. Ei tohtinud eesti keelt kõnelda. Oli tehtud papist sedel ja sellele eesel peale. Kes eesti keelt kõneles, sellele pandi eeseliga joonistatud papitükk kaela paelaga ja ööseks ei tohtinud ka ära võtta. Kes seda kandis pidi hoolega valvama, et saaks enda kaelast ära mõne teisele edasi anda. Kui ta kedagi kuulis eesti keelt kõnelevat pani kohe kaela ja oli ise vaba. Kooli käisid katsumas mõisnikud ja kirikuõpetajad. (Karl Siimunson)
Rõngu krahv Manteuffel kinkis kolm koolimaja kohta, andis materjali koolimajade ehitamiseks ja ehituse raha. Need koolimajad olid Rõngus, Astuveres ja Raigastes. (Jaan Kits)
Praegune Raigaste koolimaja on ehitatud 1869. aastal. Enne seda oli ehitatud Vennastekoguduse krundi peale, kuid krundi omanikud kaebasid krahv Manteuffeli kohtu, et miks ta oli annud luba seda teha. Asi olnud keisri juures Peterburis harutusel. Otsus tuli ja oli sarnane, et pidi koolimaja ära toodama oma krundi peale, sest Vennaste koguduse palvemaja krunt mis oli suur 1 ½ vakamaad oli ka kingitud krahvi poolt. Koolimaja ei ole veel täiesti valmis olnud, kui teda ära toodi. (Jüri Juuno)
Hellenurme kooli maa andmise kohta olevat kõnet juba 1838. aastast. Koolimaja olevat 1830. aastal ehitatud. 1830 tehtud ta Vennaste koguduse palvemajaks ja pärast tehti koolimajas. Kooli oli peetud kahes otsas. Ühes otsas kirjutuskool ja teises lugemiskool. (August Käppa)
Minu ema koolis ei ole käinud, kuid ta oli ise kodus lugema õppinud. Ka laulda oli ta osanud kirikulaule juba lapsepõlves. Minu ajal õpiti koolis 5 päätükki, 10 käsku, lugemist ja laulmist. Kirikulaulude kõrval lauldi ka isamaalisi laule. (Juhan Tiirik)
Vana Koruste koolimajal oli rehi otsas. (Andres Leesik)
Kui koolis käisin olin 10 aastane. Kaks aastat käisin nii, et kaks nädalat olin koolis ja kolm nädalat kodus. Kolmandal aastal käisin kaks päeva nädalas. Lauluraamatust õpiti talvepeale 15 pikka laulu, piiblilugu ja katekismust. Kui ei osanud, pandi seisma nurka ehk jälle põlvili põrandale ja anti lauluvärss pähe õppida. (Miina Korp)
Oli Schorohovi koolis, veneusu koolis. 2 talve jagamist ei saanud seal ära õppida ja selle sain selgeks pärast Rõngu kihelkonna koolis. Vanakeele talud õppisin ära. Tunni ajal mängisime kaarte, mis ise paberist tegime. Kooliõpetaja sellepeale just väga kuri ei olnud. (Jaan Jäus)
Käisin kihelkonna koolis 3 aastat. Seal õpetati vene keelt, saksakeelt, rehkendust, geograafiat. Ööd olime koolimajas. (Kaarel Vääri)
Vanal ajal minu ema rääkis oli pandud üks poiss kooliõpetajaks sellepärast, et ta laulnud hästi. Mees ise ajanud vastu ja öelnud, et tema ei oska midagi kuid mõisnik öelnud, et „Küll mina tean kuidas sina viinakojas laulad.“ (Jaan Jäus)
Palupera Bruiniun asutas kooli kus koolitas välja Karl Roosmanni keda pandi Rõngu kiriku köstriks ja kooliõpetajaks. Seal käinud ka Arnold Rossmann. Ka ümberkaudsetest kihelkondadest olnud õpilasi koos. (Karl Siimunson)
Palupera mõisniku Bruiniuni omad olid ka Hellenurme ja Kirepi mõisad. Ta asutas 1845. aastal Kirepisse kooliõpetajate seminari. See olevat pärastise Siuse seminari algus. Kirepist viidi Valma ja Valgast Volmari. (Karl Luik)
Korustes olid omal ajal kooliõpetajateks Karl Leesik ja Mastinson. (Andres Leesik)
Kooliolude kohta vaata lk. 36-45.
Kui Jannsen Pärnust Tartu sõitis peatus ta Kirepi vallas Tamme talus Juhan Grünfeldti pool. Juhan Grünfeldt, kui ka tema poeg Jaan Grünfeldt olid ümbruskonna ärkamisaegse tegevuse juhtideks. Jaan Grünfeldt on nüüd surnud, veel vanana oli ta öelnud: „Et ma küll vana, kuid mu süda ja hing on Eesti asja jaoks noor!“
1869. aasta laulupeol esines esimene Rõngu laulukoor, meestekoor, mis koosnes peaasjalikult kooliõpetajatest ja taluperemeestest. Kihelkonna kooliõpetaja ja köster Rossmanni juhatusel. 1871. aasta juunikuus asutati Rõngu muusikakoor. Jaan Grünfeldt organiseeris asja ja juhatas koori alguses 10 aastat. Kooris oli esialgu 11 mängijat. See on ainuke muusika koor mis järeljätmata on senini tegutsenud. 40 aastat tagasi 1885. aastal asutas Rolh sega pillide orkestri, kui Roth sealt mõne aja pärast lahkus läks viiulikoor hingusele, sest puudus esimese viiuli mängija. Minu venna Simon Rosenfeldi juhatusel hakas pasuna koor jälle elama. 1897. aastal hakkasin pasunakoori juhatajaks. Kirjutasin noote ümber ja täiendasin neid. Minu juhatusel töötas koor kuni 1923. aastani esinedes esimesel Eesti Vabariigi laulupeol. Meestekoor esines ainult 1869. aasta laulupeol muidu suuremat tegevust ei avaldanud. 1886. aastal algas elavamat tegevust köstri ja kooliõpetaja Laponi juhatusel. Sega koor asutati umbes 1890. aastal ja algas tegevust Simon Rosenfeldti juhatusel. Mõlemad koorid on tegutsenud kuni tänaseni. Esimene selts oli „Rõngu Vabatahtlik Tuletõrje Selts“, mis asutatud 1886. aastal, proviisor Hainberg oli asutaja. „Lauluselts“ asutati 1889. aastal, ametlikult kinnitati 7. jaanuaril 1890. Kuni 1900. aastani olid need seltsid, nende vahel tuli nägelemisi ette ruumide pärast. Mõlemad tegid pidusid, kuid ei toetanud teineteist osavõtuga. Oli vaja midagi teha seisukorra parandamiseks. Otsustati ümber moodustada „Lauluseltsist“ ja tuletõrje seltsist selts „Ühendus“, kus pidi olema viis osakonda: tuletõrje-, laulu-, muusika-, hariduse- ja põllutöö osakond. Seadsime põhikirja koha peal kokku, mina isikliklt koondasin põllutööosakonda. Aega ei mäleta, kuid oli umbes peale 1900. aastat. Saatsin Riiga põhikirja kubernerile kinnitada, sealt tuli esialgu eitav vastus tähtsuseta vormi vea pärast. Oli venestuse aeg ja sellepärast võttis aega enne kui põhikiri kinnitust leidis. Politsei arvas „Ühenduse“ olevat mässulise organisatsiooni. 1910. aastal asutati ühispiimatalitus „Ühenduse“ osakonnana, sest seltsi põhikirjas oli sarnane punkt, mis lubas kõiki osakondi juurde asutada. Sellest tuli kohtukäimist vene võimudega millest eespool lk 1914. aastal ehitati meierei, mis praegu on eeskujulik ehitus. 1910. aastal asutati Rõngu Tervitajate ühisus, mis alguses kandis Rõngu kaubatarvitajate ühisuse nime. Laenu ja Hoiu Ühisus algas oma tegevust 1910. a. ja on kuni tänaseni enam vähem korralikult töötanud. Masina tarvitajate ühisus ka 1910. aastast peale tänaseni töötanud, praegu 20 liiget. 1891 või 1892. aastal määrati politsei (urjädnik), kes pidi seltsi tegevust silmas pidama. Avalikkudeks tegelasteks oli Huik ja Rossmann. Eesti Aleksandri kooli heaks korjati küll raha. (Juhan Rosenfeldt)
Minu isa jaan Grünfeldt asutas Rõngu pasunakoori. Minu isa oli vennaste koguduse liige ja selle tõttu korjati Vennaste koguduses raha vaskpillide ostmiseks. Pillid olid ära tellitud ja nüüd anti teada, et pillid on siin, kuid raha polnud koos nii palju, et oleks saanud kõik välja osta. Pille aga kuidagi ennem kätte ei saanud kui kõik oli väljamaksetud. Et raha saada anti kirikukontsert, kus minu isa üksinda klarnetti mängis. 5 kopikat oli sisseminek kiriku. Sarnasel viisil korjati raha. Minu isa oli ka lauluseltsis ja tuletõrjeseltsis tegev. (Karl Grünfeldt)
Ajalehtedest loeti siin Perno Postimeest. Suuremat hoogu sai ajalehe lugemine siis, kui Olevik hakkas ilmuma. Sakala ja Eesti Postimehe lugemine ajas inimesed tülli; ühelpool oli sakala partei, kes pidas Eesti Postimeest tagurliseks ja balti parunite sabarakuks, kuna Eesti Postimehe pooldajad Sakalat nägi kirikumüüride lõhkujana. (Juhan Rosenfeldt)
Minu isa kõneles, et Eesti Aleksandri kooli heaks on peetud näitemüüke, sest muidu korjamisraamatud andsid kopikakaupa tulu. Rahvas võtnud vaimustusega osa näitemüükidest: tehtud puust lusikaid ning punutud niintest viiske. Viisud läinud 2 rubla maksma, „paju nahast koetud suuade“ nime all pakuti neid Rannus näitemüükel. (Jüri Juno)
Rõngus loeti Perno Postimeest ja Eesti Postimeest, Sakalat aga väga vähe. Rõngu Westbergi poe läbi telliti 10 tükki. (Andres Leesik)
Ärkamise ajal loetud „Alevikku“ kõige rohkem. Minu isa kui kooliõpetaja lugenud Perno Postimeest juba siis, kui seda teistel veel pole olnud. Peale jumalasõna tunni koolimajas tulnud Perno Postimehe lugemine. Sel ajal loetud ka „Ristirahva Pühapäeva lehte“, ka „Sakalat“ olnud olemas rahva seas. (Jaan Kits)
Kui olin isa kodus, käis meil „Perno Postimees“ ja seda pirru valgel. Naised ketrasid, mehed tegid teisi koduseid töid ja karjalaps luges ette. Ka lauldi karjalapse etteütlemise järele jumalasõna laule ja sünnipäeva laule. Olin laps, kui käisin kooris laulmas. Rõngu krahvi pulmapäeval käisime laulmas. Kolmekuningapäeval tegi krahv jõulupuu ja käisime jälle laulmas, saime kingiks igaüks saiakukli, raamatu ja rätti. (Amalie Tulf)
Ärkamisaegsetest tegelastest olid Juhan Grünfeldt ja vallakirjutaja Tulf. Aaleksandri kooli heaks korjati raha, korjanduse koosolekut juhatas Juhan Grünfeldt Kirepist. Näitemüüke Eesti Aleksandri kooli heaks ei peetud. Jaan Grünfeldt oli Janseniga kokku puutumisi, Grünfeldt oli musikaalne mees ja seadis kokku Rõngu pasuna koori. Köster Arnold Rossmann oli laulukoori juht, mis koosnes talupidajatest ja käsitöölistest. „Postimeest“ ja „Sakalat“ loeti Hellenurmes, kuid siiski vähe. Värvad tellisid esimestena „Sakala“. Nemad olid üldse ärksamad mehed, sõid esimestena puhast leiba ja panid lühikese hame selga. Rahva seas vaadati neid imestusega ja öeldi „nüüd ei taha enam härjaga ühes süüa!“ (Juhan Tiirik)
Kooliõpetaja Mägi juures käisin laulmas. Minu vellel käis „Sakala“ ja „Eesti Postimees“, lugesin neid. Eesti Aleksandri kooli heaks korjati raha korjamisraamatute kaudu. Vend oli ka rahakorjamise kommitee liige. (Leena Käppa)
Laulukoore oli siin Pühaste külas Aakre vallas, olin ka noores põlves laulujuhataja. Ka Peeter Grünfeldt endise kooliõpetaja Kristjan Grünfeldi poeg oli Pühastes kooliõpetajaks ja laulukoori juhiks. Ta oli siin aga ainult aasta. Korjamisi Eesti Aleksandri kooli heaks oli siin küll. „Alevik“ oli siin peaajaleht ja teda loeti tublisti. „Sakalat“ oli tellitud võlgu ja tema eest pole raha maksetudki. Mõisa kõrtsmik tahtis „Sakalat“ mõisa kaudu tellida, kuid mõisnik ei annud selleks luba. Loeti ka „Ristirahva Pühapäeva lehte“. (Jaan Jäus)
Olin Oona Jaani juures Aakre vallas karjapoisiks kui sinna tuli üks „Postimeest“ otsima. Pere,ees kartis, et pandakse kinni. (Juhan Tiideberg)
Inspektor Tichomirow oli Puhjas imestanud, et koolilapsed ei kõnele veel vene keelt kuna Venemaal juba põlvekõrgused oskavad vene keelt kõneleda. 1888. aastal sai inspektoriks Luiga, kes oli Rõngu Luiga veskil sündinud. Ehk küll sündimise poolest eestlane oli ta veel suurem venestaja kui venelased. Hellenurmes koolikatsumisel oli ta ütelnud, et teie kooliõpetajad olete kõik ühe veega ristitud. Sellega tähendanud venestuse vastaseid. Korustes olnud lugejate ring ja nendel olnud umbes 250 raamatut. Politsei sellest ei teadnud sest asi oli omavaheline. Keegi oli aga ajalehest sellest kirjutanud ning inspektor Swetschnikohv sellest kuulda saades pööras politsei poole. Põhjuseks oli, et selts polnud registreeritud. Saadeti kohale politseiülem Sabre kes pidi asjasse selgust tooma. Ta tuli koolimaija ning nõudis kooliõpetajalt selgust. Viimane teatas, et ei ole olemas mingisugust seltsi. Politsei tuli ka klassi leidis mõne üksiku raamatu, kuid protokolli ta ei teinud. Ta käis ka lugejate pool nõudes selgust. Pidi tulema ka Kortsow omakorda revideerima, kuid jäi tulemata. Aasta pärast anti vallavalitsuse kaudu teada, et läbiotsimine on olnud ilma tagajärjeta. Inspektor oli raamatukogu vastu. (Jaan Kits)
Vallakoolis oli eesti keel nii nõrk, et ainult usuõpetus oli eesti keeles. Kes eesti keelt rääkis seda trahviti, selleks oli olemas raamat kuhu nende nimed sisse kirjutati, kes nimetatud määruse vastu eksis. Oli veel raamat mis pidi selle kätte antama, kes eesti keelt rääkis ja see pidi valvama, et sai seda jälle edasi anda. Süüalune jäi õhtul istuma ja pidi trahviks vene laulukesi pähe õppima. See oli minu ajal, siis anti ka vitsu, vitsakimp asus laua suhvlis. Minu ministeeriumi koolis käimise ajal oli seal kooliõpetaja Swjätkin, see ei sallinud eesti keelt. Et venestust läbi viia ei tohtinud lapsed õhtulgi koju minna, vaid pidid koolimajas magama. Mõned tahtsid saksakeele tunde võtta, kuid ei saanud selleks kooliõpetajaks luba. (Karl Grünfeldt)
1889. aastal algas venestamine. Käsk oli, et vallakoolis pidi õpekeeleks olema vene keel, kuid häda oli et seda ei osanud vanad kooliõpetajad, mitmed neist sunniti kohalt lahkuma. (Juhan Rosenfeldt)
1886. aastal tuli koolidesse sunduslik vene keel, teda oli küll juba ennemgi õpitud, kuid ta polnud sunduslik. Asutati ministeeriumi koole, milledest üks oli Udernas. Vene keelt hakati koolides õpetama piltide abil. Inspektor Swetschnikohv oli küll käre venestuse poolehoidja, kuid siiski jäi koolidesse eesti vaim. Olin kooliõpetajaks Tilga õigeusu koguduse koolis. Siin käis mainit inspektor ja nõudis et esimese talve koolilapsed pidid oskama vene keeles vastata. Suurem jagu minu koolilastest oli lutheri usulisi. Minul isiklikult kokkupõrkeid vene ametnikkudega ei tulnud ehkki püüdsin eesti vaimu koolis alal hoida. (Ivan Lutta)
Olin Paistus kihelkonna koolis, mind pandi korrapidajaks ja pidin valvama et vene keele kõnelemist ei unustataks. Olin kaasõpilasile karm, mille tõttu nad minu kohta laulu sepitsesid, et pidin olema teiste õpilaste üles ässitaja. Kohe olid kaks politseinikku kohal. (Eduard Oja)
Venestuse ajal seati sisse ministeeriumi koolid. Mina käisin kihelkonna koolis, kus õpisin saksa keelt ja venestuse ajal olin juba koolieast väljas. Koolide üle valvasid venemeelsed inspektorid. (Karl Siimunson)
Käisin Tilga vene kiriku koolis 1902. aasta ümber. Vene keel oli seal esiplaanil. Ei tohtinud rääkida eesti keelt. Et seda ära hoida, selleks oli lauakene „dosetška“ mis pandi selle kaela kes rääkis eesti keelt ja ta pidi seda nii kaua kandma kui leidis teise kelle kaela võis riputada trahviks. Igaüks tahtis sellest enne Laupäeva lahti saada. Koolis oli tol ajal kaks õpetajat kellest teine oli eestimeelne nimega Jakob Hermann. Viimane jõudis ainult ühe tunni eesti keelt nädalas välja tellida ja selleks mõju avaldada, et lutherlasi ei sunnitud usuõpetust vene keeles õppima. Ta tellis ka kooli eestikeelse lehe „Uudised“ ja avaldas mõju, et poisid seda loeksid. (August Käppa)
Aakre valla Pühaste külakooli õpetaja pole osanud vene keelt ega saanud inspektoriga kõneleda ja sellepärast olevat inspektor olnud sunnitud eesti keelt kõnelema. Ta ütelnud „kats obest terve“ pro kaks hobust Tõrva sõiduks valmis panna.
1895. aastal asutati Uderna ministeeriumi kool. (Meeter Müürsepp)
Käidi vene komissaride poolt vallavalitsuse asjaajamist kontrollimas. Kui sarnane isik ilmus siis oli ärevus suur. Iseäranis kuri oli De Witte. Vallasekretär, vallavanem ja nõumehed pidid tema juuresolekul püsti seisma. Üks seisjatest ei ole jõudnud kuigi kaua püsti seista ning olla peaaegu ära minestanud, selle eest saanud paukuda. (Karl Simunson)
Venestus algas Aleksander III troonile saamisega. Kui oli mees ehk naine vene usku siis pidid ka järeltulijad vene usku olema. Kohtud trahvisid käsu mittetäitjaid 8 kuulise vangistusega. (Andres Leesik)
Venestuse ajal tuli rahukodus, mirovoi. See oli nii raske minu vaimule. Kõik pidi sündima tõlgi läbi. (Juhan Tiirik)
Minu mees oli Kirepis vallakirjutajaks venestuse tulekul. Ta ei oskanud vene keelt, nägi küll vaeva ja õppis sõnaraamatu abil kuid ei saanud siiski selgeks. Ta sai kannatada ülemkomissar krahv De Witte läbi, kes oli kui pikne müristanud. (Amalie Tulf)
Vallavalitsuse sisemine asjaajamine oli eesti keeles välispidine aga vene keeles. Oli kord julgenud keegi tähendada et kas ei võiks eesti keeles asju ajada, kuna siin vene keelt ei mõisteta. Ta oli saanud vastuseks, et siin on Veneriik ja peab ka vene keel olema. Vene keel oli ka rahukohtus, kus tõlgi läbi asju aeti sellepeale vaatamata, et kohtunikud eestikeelt mõistsid. Ei tohitud tarvitada eesti keelt. (Karl Püssa)
Kirjalik asjaajamine oli vene keeles. Mõisas oli kontrahi kinnitamine, ka see oli vene keeles. Vanemad andsid kohad poegadele üle. Komissar küsinud kohe kas nad seda täiesti lubavad. Kui keegi ei jaksanud nii kaua püsti seista kui ta tahtis siis ta tegi järelduse, et inimene on purjus. De Witte oli pannud saelaua ja lasknud inimesi selle peal kõndida, et näha kas nad on purjus. Ta võtnud ka kosti vastu nende käest kes tahtsid saada ametisse. Kirepi valla Tamme talu peremehele Jaan Grünfeldile ütelnud ta, et eesti rahvas on prohvus. (Peeter Müürsepp)
Vallaametnikkudelt nõuti vene usku. (Jaan Sööt)
1889. aastal algas venestamine, kohus ja vallavalitsuse asjaajamine muutus venekeelseks. Ka Rõngu seltsi „Ühenduse“ peale vaadati võõriti. 1900. aastal saatsin seltsi põhikirja Riiga kubernerile kinnitada. Tuli eitav vastus vormi vigade pärast. Need said parandatud, kuid siiski leiti jälle mõni viga ja saadeti tagasi. Saadeti veel kolmas kord ja siis oli kuberner puhkusel olnud ja tema asemik oli alla kirjutanud ilma läbilugemata. Arvatavasti oli kuberner Swekintsev. Kreispolitsei ülem, nime ei mäleta, oli ütelnud ikka „što eto za takoje sojuz, opjat sojuz tut, što zag tšert“. Kannatada sai vene võimude läbi ka 1900. aastal Rõngu Ühispiimatalitus. Valmistati põhikiri mille kinnitamine läks siseministeeriumi. Taheti aga kohe meierei käima panna. Sai selleks ajutine juhatus määratud. Keegi oli aga juba ajalehes kirjutanud, et piimatalitus on tegevust alganud. Kohe oli kreispolitsei ülem nõudis kohaliku politsei kaudu kes on Rõngu ühispiimatalituse esimees, ja kas on põhikiri kinnitatud. Viimast muidugi ei olnud ja öeldi, et ta on „Ühenduse“ üks osakond. Asi läks Riia ringkonna kohtu. Tartus mõisteti kohut. Olin kaebealune. Kohtus küsiti, mis teil on kellelgi ütelda. Tahtsin kõneleda tõlgi läbi, kuid et ma natukene vene keelt oskasin julgustati mind „govori, govori“. Ütlesin kuidas oskasin, et meie oleme tahtnud majandust edendada, selle eest antakse väljamaal auhindu, kuna meid pandakse kohtu alla. Meid mõisteti õigeks. (Juhan Rosenfeldt)
1905. aastal ei olnud Rõngus revolutsioonilist liikumist. Siin ei käinud ka karistusesalke. Rannus oli Sieversi juhatusel inimesi karistusesalga poolt maha lastud. Rõngu mõisnik oli ütelnud, et tema kihelkonnas ei ole seda tarvis. Ta oli hää mees. Kirikuõpetaja oli öelnud, et maha lasta pole küll kedagi tarvis, kuid sajale inimesele oleks vitsu anda vaja. (Andres Leesik)
1905. aasta sügisel tekkis kuulujutt, et pidi tulema midagi, ei teatud sedagi kindlasti kust poolt. Kõneldi ja oldi ärevil. Arvati, et tuleb Võru poolt ehk Riia poolt ja et kohalik kirikuõpetaja aitavat seda organiseerida. Küsiti mõisnik Aurepilt järele, kuid see vastas, et kedagi ei tule, seda aga ei usutud ja keegi ütles rahva seast, et: „laseme ta kuradi maha!“ Vallavalitsuse poolt anti käsk, et vaja on vastu minna, Simon Rosenfeldt oli asja eesotsas. Mingidi Kuigatsi poole vastu. Kõmu oli 1905. aastal suur ja hirmu oli. Rõngus oli telefoni poste mässulaste poolt maha lõigatud. Karistuse salku siin ei käinud, selle eest kõneldakse seisnud Rõngu Aurep hea. Õpetaja Hansenil olnud küll 40 nimeline nimekiri valmis keda maha lasta. Nendest olnud suurem jagu kelmid. (Jaan Põhjak)
Aurep tõrjus karistuse salgad tagasi kuna Hansen küll oleks hea meelega neid Rõngu tahtnud tuua. „Minu mõisa ei ole karistuse salke vaja!“ oli Aurep ütelnud. (Kaarel Vääri)
1905. aastal oli Rõngus käärimist teataval määral. Kardeti mustasõja tulekut. Salk pidi olema mõisnikkude poolt organiseeritud ja, et nende poolt on telefonitraadid katki lõigatud. Kirepis oli vaikne. Väike-Rõngus oli peetud koosolekuid ja keisri pilt oli maha võetud ja seda püssiga lastud aiateibas. Paluperas oli peetud 3-4 koosolekut ja ettelugemisi oli peetud ja nendel olnud plaan riigikorda kukutada. Kõik sulid olnud nende poolt, kuna taluperemehed olid rohkem tagasi hoidnud. Partsid olnud eestvedajad. Nende poolehoidjad olid ka teisi sundinud enda mõju alla ja lubanud vastased kotti ajada. Palupera juhtumisi jutustanud Jaan Põhjak Paluperast. Karistussalku Rõngus ei käinud, küll oli neid Rannus, Valgutas ja Meeril. Nägin juhuslikult kuidas seal üks maha lasti ja teistele vitsu anti. Ka Rõngus kardeti karistuse salke ja rahvas käis minu isa juures kõnelemas, et tema läheks Rõngu Aurepi poole ja paluks, et see ei laseks karistuse salke tulla Rõngu kihelkonda, sest minu isal, Jaan Grünfeldil, oli võrdlemisi suur mõju ümbruskonnas. Isa läks ka sinna ja kõneles selle üle. Aurep öelnud, et oma valla vastu ei ole temal midagi, kuid terve kihelkonna eest ei saa ta vastutada ja keelata ära igal pool. Isa oli jällegi öelnud, et teil kui peamõisnikul Rõngu kihelkonnas on suur mõju ja et see tema keeld kindlasti aitaks. Aurep oli siis ka lubanud. Sellega oli Aurepi teene, et siia karistussalke ei tulnud. Mustasõja kartusel kõnniti Rõngus jahi püssidega ringi. (Karl Grünfeldt)
1905. aasta oli Rõngus ka omamoodi ärev. Mõisates hoiti sõjaväge rüüstajate kartusel. Jutt lasti lendu, et „mustsada“ tuleb, kes olid Valga pool hirmsaid tegusid korda saatnud ja terve kooli ühes lastega ära põletanud. Inimesed olid ärevil, ühed kõnelesid, et mustsada koosneb mõisnikkudest, teised jälle et talupoegist. Väikse-Rõngu koolimajas oli koosolekuid peetud mis olid ilmasüüta iseloomuga, kuid arvati, et on riigivastased koosolekud ja nii mõnigi pidi kilti peale saama. Karistuse salke aga siia ei tulnud sest Rõngu Aurep keelas selle ära. Sievers tuli Tarvastust Rannu ja Aurepi mõjul läksid nad edasi Meeri mõisa, ilma et oleksid Rõngus kedagi puutunud. (Juhan Rosenfeldt)
Kardeti mustasõda, õhtul toodi sõna, et laske kool lahti, tapjad tulevad. Kell oli 10 ja lapsed magasid. Olin kooliõpetaja Tilga koolis. Aeti kuulujutte, et Sangaste pool on koolilapsi piinatud ja kooliõpetajal keel suust välja lõigatud. Lapsi ma nii hilja välja lasta ei võinud. Kella 1 paiku tulid 3-4 lastevanemat ja palusid lapsi koju viia. Ma ei saanud mõnda ära lasta sest siis oleks ka teised tahtnud ära minna. Meil ei katkenud küll ükski tund hirmu tõttu. Udernas oli ministeeriumi kool lahti lastud ja kooliõpetaja ise ära põgenenud kanu ja parte maha tapnud. Arvatakse, et mõisnikud tegid kuulujutu, et rahvast selleläbi ärevuses hoida. Terve nädal oli ärevus nii suur, et ei saanud riidest lahti võttagi. Karistusesalgad pidid ka siia tulema, kuid Rõngu Aurep keelas ära. Käisin mõisas puid ostmas ja Aurep ütles mulle: „Seda musta plekki ei pea Rõngu peale tulema, ma sõidan sellepärast Riiga!“ Sõitiski kuberneri juure kohe öösel või järgmisel hommikul. Päeval võeti urjädniku poolt Rõngus inimesi kinni. Aurep oli päeva Riias ja sõitis järgmisel ööl tuli tagasi ning sõitis hommikul Valgutasse, kus Sievers oli karistussalgaga. (Ivan Lutta)
Poeg oli kohtumaja man, tuli koju ja ütles, et mis teie veel tööd teete, sest kõik tapetakse maha. Aeti kuulujutte koolimajade maha põletamisest. Uderna kool pandi kinni ja kooliõpetaja põgenes anesi ja parte kaasa võttes. Siin lähedal põles üks rehi maha ja aeti jutte, et seda olevat mustsada teinud. Sulastel ja säärastel ei hää meel, et saavad rohkem võimu. (Amalie Tulf)
Nägin karistusesalku, kuid mitte Rõngus. Ohvitser sõitis ees ja soldatid järel koorem vitsu peal. Otsiti püsse. Mõis ise lõikas telefoni postid maha. Rahvast olnud koos Rannus ja mõisnik Berg läinud sinna ja öelnud: „Mis teie jälle tegema ja minu karja söötmata jätma.“ (Karl Püsse)
1905. aastal võeti ka mõned inimesed kinni Nuustaku politseiülema Kortsovi poolt ja kohaliku urjädniku Sabre poolt ja taheti et karistuse salk siia poole tuleks, kuid Aurep oli vastu. (Karl Siimunson)
1905. aastal kardeti mustasõda. Need tulejad pidid olema leedulased, soomlased. Soomlasi pidi olema 10 tuhat ja leedulasi veel enam. Kõneldi peninukkidest, kes öösel tulevad rongilt ja öösel lähevad ka. Ei julgenud öösel magada. Iga tee haru peal oli mees vahiks. Karistussalku ei lasknud Aurep siia tulla. Ta ütelnud: „Mina olen küll need noored mõisnikud hoiatanud, aga nemad mitte ei ole kuulnud.“ Hansen ja Mittendorf olevat tahtnud kuid Aurep ja Samson olnud vastu. Mittendorfil olnud tubagi valmis, kuhu panna kaebealuseid. (Peeter Müürsepp)
Koolimaija tulid rahvas palvetunnile, lugesin neile ette Tartu teateid Tõnissonist, pärast süüdistati mind. (Peeter Müürsepp)
Rõngus kardeti mustasõda. Rannus on Berg talupoegi nuhelnud, kuid siia ei tulnud karistussalke, sest enne seda tuli keisri keeld. (Juhan Mälk)
Meie vallas Aakres koosolekuid ei olnud. Rõngus olid Tiksi poisid hääli korjanud ja pidanud mingisugust parteid. Kui kuulsid aga karistussalga tulekust jäid vaikseks. Oli pandud mõisa karja laut kinni ja ei ole lüpsetud lehmi enam. Nuustaku politsei Kartsov tuli siis ja küsis mis moonakad nõuavad. Nad tahtnud 5 kopikat palka juurde, Seda on lubatud ja kõik jäi endiselt korrale. (Ado Lillioja)
Jaapani sõda tegi 1905. aastal meeleolu. Lugesin „Uudiseid“, mida Speek toimetas. Oli väga vabameelne ajaleht. Siin loeti seda kaunis palju suuremalt jaolt käsitööliste poolt. Tuli ärev aeg. Korjati uudise numbrid ära politsei poolt. Selleks andis põhjust Speeki avaldet kiri keisri kojast, need olid ärevad kirjad ja „Uudise“ numbri eest makseti 10-15 kopikat. Keegi oli ostnud Tartust „Uudise“ mida poiss oli müünud kivi sillal kuue siilu all. Lugemise seda külas ja olime veendunud, et tuleb revolutsioon. Poisid olid vaimustuses ja otsiti püssilokse. Lugesin, et Peterburis olid rahutused, preester Kapon oli üliõpilastele revolutsioonilisi ettelugemisi pidanud. Varsti tuli 17. oktoobri krahv Vitte manifest. Siis Tallinna rahutused. Kui Tartus kongressid ära olid peetud tulid saadikud maale ja koolimajades peeti koosolekuid. Külla ilmusid revolutsioonilised laulud. Kooliõpetaja Kõll andis laulud, mida siis koosolekuil lauldi, tunti isegi suurt vaimustust. Kui see mööda tuli tagasikiskumine ja Sieversi karistuse salk. Pangodi mehed olid kinni, nende hulgas olid inimesed, kes ei teinud vahet võõra ja oma vahel ja tahtsid ilma tööta elada. Põgeneti Tartu pakku, mitmed poisid läksid puukoormatega. Meil Mittendorf ei lasknud mehi kinni viia. 1905. aasta sügisel, kui veel paljas maa oli, Märdipäeva ümber, tekkis kuulujutt, et mustsõda tuleb. Kust see jutt algas ja mis ta oli, seda ei teadnud keegi. See pidi olema röövlite salk, kes pidi tulema Sägaste, Laatre ja Halliste poolt. Läksin Värva talule kuulama kui kaugel on tulejad. Seal oli sarnane hirm, et naised nutsid. Ajasid minulegi hirmu peale et mustsada tuleb ja Hallistes on koolilapsi aiateiba pistetud, koolid lahti lastud ja Otepääs lastud leerilapsedki koju. Korraga kuuldus väljast hobuse kabjade plaginat ja uks läks lahti. Kui ust avati valdas meid kõiki meeletu hirm, naised karjatasid südantlõhestavalt. Tulijad olid Pangodi poisid ja nad olid ka kohkunud, et tarvis vastu hakata, kuid pole püsse. Kust neid saada? Peeti nõu ja jõuti otsusele, et on tarvis minna Hellenurme mõisa ja nõuda sealt, sest toapoiss rääkinud, et seal neid küllalt. Läksin koju, ka seal asus hirm. Minu õde kartis väga ja pidi selletõttu surema. Kolmandal päeval koguti Kirmi jõe juurde ja mindi sealt vallamaija nõu pidama. Metsavaht vandus, et kuradid lõhkusid telefoni postid ära, ei saa kusagilt järele küsida. Oli kuulda, et mustsada olevat mõisnikkude poolt ostetud inimesed kellega nad tahtvat revolutsiooni kätte tasuda. Vallamajas oli otsustatud minna mõisa Mittendorfi käest küsima. Mindi ka ja saadi vastuseks, et see olevat rumal jutt. Siis jäädi rahulikumaks. Kirjeldatud suur ärevus kestis ühe nädala lõpu ja teise alguse. (August Käppa)
Aakre mõisas oli öövaht 1905. aastal kõnet pidanud, selle nimi oli Toom, ta tahtnud, et peab kõik mõisnikud oma mõisatest välja aetama. Tema olla oma kaaslastega aga kinni pandud. Põltsamaal olnud lugu halvem mõisnikkudel. Seal ajanud mässulased asja nii kaugele, et antud mõisnikule käsk, et peab seitsme päeva jooksul mõisast väljas olema, sest kes ei tee tööd, ei pea ka leiba sööma. (Hans Timse)
Ei mäleta kus kohal see Samson oli, keda Pillau oli sundinud tööd tegema. Mõisnik öelnud, et tema ei ole sellega harjunud. „Mul on vana isa kes peab tööd tegema ja sina ei või!“ Kui ta veel juure oli lisanud, et meie vanemad pidid teie koerakutsikaid imetama, siis ei ole mõisnik enam midagi selle peale vastanud. Kuriste Samsonil olla Tartus keldris otse kirvega pea otsast ära raiutud. Rõngu õpetaja Hansen oli veel kuidagi pääsenud. (Kadri Timse)
Väike Rõngus on koosolekuid peetud. Toodud „Kolja“ keisri pilt aia teiba ja seal torgitud ja lastud püssiga. Pärast kardeti karistusesalka ja oldi kartulikoobastes varjul. Rõngu politseinik Sabre saanud siiski ühe vanaheide kätte; kas sellele, või mõnele teisele antud 200 hoopi, nii et veel järgmisel aastal pindu seljast välja olla kistud. Kirepi Samson tahtnud ka mõnele mehele vitsu lasta anda, kuid Tamme talu peremees Jaan Grünfeld öelnud: „Ära tee seda, sul on lapsed!“ Rõngu kirikuõpetaja Hansen tülitsenud Rõngu mõisniku Aurepiga: toatüdruk kuulnud vargsi pealt. Hansen tahtnud süüdlaste nimekirja näidata, kuid Aurep öelnud: „Päev on pooles õhtas, kui näitad nimekirja, koli oma kraamiga veel täna kirikumõisast maanteele.“ (Karl Siimunson)
1905. aastal pandi Aakres viinavabrik seisu ja moonamehed hakasid vastu ning ei tahtnud enam karja sööta. Mindi hoopis Puna kõrtsi. Sõjavägi toodi vaigistama. Üks ohvitser juhtunud mõisa sepale tee peal vastu ja pannud mehele revolvri nina alla. Samal minutil aga toodud telegramm, et sõjavägi peab tuleliinile minema. Sõja riist kukkunud käest maha ja samuti ka ohvitser ise. Sepp pääsenud õnnelikult ära. Karistuse salku siin ei olnud. (Mihkel Mooses)
Ilmasõda möödus Rõngus ilma eriliste sündmusteta. Rekvireerimist ei olnud tunda. Läti põgenejad läksid Rõngust läbi ja olid Valgutas mitmes talus elanud ajutiselt. Elva oli peaaegu Läti kolonii. (Karl Luik)
Sõjaraskusid ilmasõja ajal olid kõigerohkem tunda ametiasutustele. Sõja laatsartide all oli Elvas 9-10 maja. Üle tuhande sõjapõgeneja läks läbi Rõngu Elva, nendest olid suurem osa lätlased ka mõned leedulased. Sõjapõgenejad olid seisukoha peremehed ja pillasid kõik ümber. Neil oli oma büroo kust said sööki ja raha. Uderna vallamajas anti ka kohalikkude elanikkude poolt abi. (Karl Püssa)
Läti põgenejad olid Elvas seisukorra peremehed ja tahtsid ka edaspidi siia elama jääda, kuid okupatsiooni võimud sundisid neid lahkuma. Kohalik kirikuõpetaja Hansen saadeti ilma sõja ajal Siberisse Baikali taha sest arvati teda olevat saksa spioon. Taktiliselt temalt mingisuguseid kahtlustavaid andmeid ei saadud. Kahtlus oli selletõttu langenud Hanseni peale, et temal oli sõja kaart kus peal lipukestega jälgis sõjategevust. 1917. aasta revolutsiooni puhkedes avanes õpetaja Hansenile võimalus jälle kodumaale tulla. (Karl Siimunson)
Ilmasõja ajal jäi majandusline elu seisma, midagi ei ostetud ega uuendatud, vaid hoiti raha. Viimane asjaolu tõi aga suure majanduslise kahju, sest raha ei maksnud midagi, ta väärtus langes. Läti põgenejad läksid siit läbi ja meil, Tamme talus Kirepi vallas, peatasid kolm perekonda. Ilmasõja ajal rekvireeriti hobuseid, meilt võeti neid kaks. Et pääseda sõtta minekust, selleks katsusid inimesed endid kaitsetööde abil kõrvale hoida. Olid mitmesugused metsatööd, vabrikutööd, vankritööd, rongijuhtide ja masinistide ja nende abide kohad mis olid tuntud ajapikenduse või kaitsetööde nime all. (Karl Grünfeldt)
Majandusline edu jäi ilmasõja päevil seisma, sest inimesed tundsid, et neil ei ole mõtet elada. Kahju said inimesed siiski vähe, sest Rõngu pääsis õnnelikult sõjakeerisest. (Juhan Rosenfeldt)
Ilmasõja ajal oli vene vägi taludes. Ei mäleta mis aastal see oli aga enne Jõuluid oli meil 2 soldatit 7 nädalat ja enne Kolmekuninga päeva kasakad kui eelmised olid ära läinud. (Leena Käppa)
Läti põgenejad peatusid meil Kihula talus Udernas ühe öö. Ka vene sõjavägi oli siin korteris. (Eva Kampus)
1917. aastal algas vene vägede taganemine. Neljapäevast kuni Laupäeva ööseni jooksis Riia Tartu teed mööda nagu jõgi rahvast, põgenejaid. Teeääres olevad talud said muidugi kannatada. Jäeti maha ka mitmesugust koli mida pärast rahva poolt igal pool vedelemas nähti. Olin sõjaväe riides revolver vööl, sellepärast nad meile ei tulnud toitu otsima ja riisuma. Nad olid ütelnud: „Ne stoit zaiti, tut soldatõ jest!“
1917. aasta sügisel oli karta punaste poolt võimule tõusu. 23 veebruaril järgmisel aastal tungisid punased vallamajja, Rõngu vallamaija, kus oli tol korral vallavanemana ametis Rannu mõisniku Bergi Pillau teenri juhatusel. Kohalik vallavalitsus lasti lahti ja pandi oma vallanõukogu ja vallavanem muidugi kõik maata meestest kuna ennem oli valla nõukogus pool maata ja pool maaga meestest. (Johannes Huik)
Kui „esimesed punased“ tulid olin Rõngus vallavanema abi. Punased nõumehed tahtsid meid ühesõnaga ütelda ära süüa ja nad nõudsid rahakapi võtmeid. Ka taheti meid Tartu kinni viia. (Karl Siimunson)
Siin ei tapetud, kuid Kirepi mõisniku olid punased Tartus jõkke ajanud. Rõngus olid kõik sulased, maatamehed ja mitmesugused sulid punaste poolt kuna peremehed rohkem end tagasi hoidsid. (Jaan Põhjak)
Koolides langes usuõpetus tunnikavast välja ja sellest teatati30 jaanuaril 1918. aastal järgmiselt: „Tartu maakonna töörahva täidesaatev kommitee 30. jaan 1918. Teatan sellega, et Eesti koolivalitsuse otsuse põhjal usuõpetus kooli ainete hulgast väljaheita tuleb.
Okupatsiooni aeg möödus meil võrdlemisi kergemalt kui mujal. Pealik oli Rõngu apteegis korteris, seal käid koos ja kohalikkel elanikkel oli võimalust ka enda mõju avaldada olukorrale. Rekvireeriti mune ja ka vilja. Vald pidi andma leiva, mis sõdurite vahel ära jaotati. Siin olid saksa sõjaväest enam jahu baierlased, kes võtsid vastu igat teadet rõõmuga mis kuidagi mainis Saksa kaotust. Rahvas ostsid saksa sõjaväe poest kaupa iseäranis paberossi ja sakslased imestasid kui hea on Eestis kaubelda. (Karl Luik)
Inimesed olid mõneski kohas kohaliste saksa sõduritega hästi läbi saanud ja kui nad ära olid läinud oli nende päälik perenaisele, kus korteris olid, tänades käe ulatanud ja pisarsilmil öelnud: „Nach Fraukreich, von dort kommert man nicht wieder!“ (Eduard Oja)
| I kl. | II kl. | III kl. | ||
| Usuõpetus … | 5 | 5 | 5 | |
| Saksa keel … | 6 | 10 | 10 | |
| Eesti keel … | 6 | 4 | 4 | |
| Rehkendus … | 4 | 4 | 4 | |
| Kodumaa tundm. … | 2 | 2 | - | |
| Geograafia … | - | - | 2 | |
| Looduse õpetus … | - | - | 2 | |
| Turkimine … | 2 | 2 | 2 | |
| Laulmine … | 3 | 3 | 3 | |
| Käsitöö … | 2 | 2 | - | |
| 30 | 32 | 32 |
Ülal okupatsiooniaegne kolmeklassilise algkooli tunnikava. (Eduard Ojal alalhoidunud tunnikava.)
Vilja rekvireeriti ja pidi olema sellekohane luba kui tahtsid lastele leiba järele viia kui nad Tartus koolis olid. Ka veskile ei võinud minna ilma loata. (Jaan Kits)
Okupatsiooni ajal lasti vilja viia Pukka Aakrest iga ühe pealt 30 naela kuus. Oma loomadele ei jäetud midagi. (Ado Lillioja)
Kui okupatsioon tuli olid kohe sakslased Rõngu vallamajas sees ja küsisid, kas on siin punased või valged. Vastasin neile, et kõik on korras. Järgmisel hommikul aeti kõik kokku ja punased võeti kinni. Endine vallavanem Huik sai rahakapi võtme kätte ja sai jällegi vallavanemaks. Huik’i peeti siin kui sakslaste poolehoidjat ja äraandjat kuid ta ütelnud, et ennem hüppan Düüna jõkke kui sõidan Berliini saksa valitsuse soovil. Saksa sõdurid seletanud, et neid olla saadetud siia metsikut rahvast maha tapma, kuid siin süüakse paremini kui Saksamaal pulmalauas. Sõjaväel olnud nälg käes ja nad olla varese liha söönud. Pikasillal teinud nad silda ja ostnud 5 rubla eest kõrtsimehelt paksu koera ära keda ära söönud. Ka olla nad poolhaudund mune kanade alt ära viinud. Küla mööda otsiti mune, liha ja võid, Speok, Eier, Butter. (Karl Siimunson)
Aakre mõisnik Roland käis okupatsiooni ajal omas vallas ringi ja mõõtis salvesi kus vili seisis. Muidugi maeti vilja ja seda leiti ka mõnes kohas ülesse. Sakslased korjanud liha ja rasva ning on seda ümbersulatatud kujul kodumaale toiduks saatnud. (Jaan Jäus)
Saksa eelvägi tuli läti küüdimeestega Rõngusse, siin lasti need vallale ja edasi pidid meie küüdimehed neid viima Tartusse.
Punased võeti vallamajas ja alevis kinni. Märtsi või Aprilli kuus tuli Rõngu alevisse komandant. Rõngus asus saksa sõjaväeline ja tsiviil ülemus. Komandandi väeosas olid saksilased, kohaliku rahvaga olla nad hästi läbi saanud. Nad kogutud Elva kokku ja saadetud Rumeenia frondile, kuid nad olla enestevahel otsustanud mitte sõdida mille tõttu nad olla maha tapetud. (Juhan Rosenfeldt)
Okupatsiooni võimud kutsusid mind jälle tagasi vallavanemaks. Ei saanud vastu panna, pidin minema. 12 inimest viidi Rõngust kinni. Vilja kirjutati üles mõisa ja vallavalitsuse liige oli ühes. Vilja peideti muidugi. Ameti võimu nimel käsuti kokku nelja kihelkonna, Rõngu, Rannu, Sangaste ja Otepää vallavanemad ja kästi valida enda seast saadikud kes pidid hääletama. Mind valiti Rõngust, kuid ma ei mõtelnudki sakslaste poole hääletada. Olin sunnitud seadusele alluma ja Riiga sõitma. (Johannes Huik)
Sakslased viisid vilja, andsid tähe vastu kuid ei saanud midagi. Komandant ja vallaesitajad käisid vilja vaatamas. Saksa sõdurid käisid hobusega ringi korjasid liha ja mune, kohalikud elanikud andsid muidugi ja rõõmustasid, et küll läks kergelt. Rekviseerimise teel võeti ühel vaesel inimesel 2 lehma ära kuid anti teise palumise peale tagasi. Neljast vallavanemast keda oli Rõngus valitud tahtsid Gross ja Koff Inglismaa kaitse ala, kuna Johannes Huik ja Johannes Ottas Saksa riigi alla. Rõngu vallamajas olid koos ja Huik pidi minema Riiga ja sealt edasi Berliini. Huik tuli aga Riiast tagasi. (Jaan Põhjak)
Hellenurme vallas ei julgenud end keegi talupoeg okupatsiooni ajal liigutada, sest kartsid rendi juure panekut, kuna Hellenurme valla talud oli renditalud. Mõisa kandimeestele oli öeldud juba igal aastal, et nad pidid omadelt kohtadelt välja kolima, nad ei teinud aga seda. Enne okupatsiooni oli nendelt võetud sügisel allkiri, et nad kevadel lahkuvad. Kandimehed salgasid allkirja andmise maha, kuid üks ütles, et andsime. Okupatsiooni ajal tõsteti nad välja maantee kraavi. (Peeter Müürsepp)
Olime kandikoha pidajad, iga aasta tegime lepingu. Mõisnik tahtis aga maid mis kandimeeste päralt kellegile Kõllile anda ja meid tõsteti okupatsiooni võimude poolt maja läve ette. (Leena Susi)
Okupatsiooni võimud leidsid kiriku õpetaja Hansenis suguvenna, kes oli nendele juhatajaks. (Karl Luik)
1) Laur Ehrlich 82 aastat vana, endine postimees.
2) Liis Eller 67 a vana
3) Karl Eichwald 40 a vana, üliõpilane.
3) Karl Grünfeld 44 a vana, taluperemees, ministeeriumi kooliharid.
4) Peeter Grünfeld 87 a vana, sepp.
5) Johannes Huik 53 a vana, taluperemees, keskkooli haridus.
6) Jaan Jäus 80 a vana,t taluperemees, kihelkonnakool.
7) Jüri Juuno 55 a vana, kooliõpetaja.
8) Juhan Kahk 88 a vana, talurentnik.
9) Jaan Kits 58 a vana, kooliõpetaja.
10) Eva Kompus 70 a vana, taluperenaine.
11) Miina Korp 73 a vana, moonamehe naine.
12) Kaarli Kurg 80 a vana, taluperemees.
13) Joosep Kurs 78 a vana, moonamees.
14) Jaan Kuus 87 a vana, taluperemees.
15) August Käppa 41 a vana, kooliõpetaja.
16) Leena Käppa 71 a vana, taluperenaine.
17) Leena Kõiv 78 a vana, taluema.
18) Adline Könn 60 a vana, taluperenaine.
19) Ann Lauri 76 a vana, vaestemajas praegu.
20) Andres Leesik 66 a vana, taluperemees kihelkonnakool.
21) Ado Lillioja 66 a vana, taluperemees
22) Karl Luik 40 a vana, kooliõpetaja.
23) Ivan Lutta 64 a vana, kooliõpetaja.
24) Kristine Mikit 88 a vana, vennastekog. palvem. majahoidja.
25) Mihkel Moores 48 a vana, sepp.
26) Valdeku Muna 25 a vana, Teedla mõisa omanik.
27) Juhan Mälk 87 a vana, taluperemees.
28) Juri Mühlberg 82 a vana, taluperemees.
29) Peeter Müürsepp 66 a vana, taluperemees.
30) Eduard Oja 40 a vana, kooliõpetaja.
31) Elts Ottas 86 a vana, taluperenaine.
32) Gustav Pernakoff 78 a vana, taluperemees.
33) Maalu Piir 87 a vana, vaestemaja praegu.
34) Jaan Pozjak 68 a vana, taluperemees.
35) Karl Püssa 40 a vana, vallakirjutaja.
36) Miina Raudsepp 76 a vana, vaestemajas praegu.
37) Juhan Rosenfeldt 56 a vana, taluperemees, kihelkonnakool.
38) Karl Siimunson 63 a vana, taluisa kihelkonnakool.
39) Juhan Soodla 73 a vana, asuniku isa.
40) Leena Susi 84 a vana, kandimehe naine.
41) Jaan Sööt 79 a vana, taluperemees.
42) Liis Tamm 66 a vana, kabelivahi naine.
43) Ella Tamming 94 a vana
44) Juhan Tiideberg 80 a vana, taluisa.
45) Kai Tiideberg 75 a vana, vaestemajas praegu.
46) Mats Tiideberg 72 a vana, talusulane.
47) Hans Timse 75 a vana, moonamees.
48) Kadri Timse 70 a vana, moonamehe naine
49) Juhan Tiirik 74 a vana, puutöömees.
50) Enn Treial 91 a vana, endine mõisa kubjas.
51) Amalie Tulf 81 a vana, taluema.
52) Jaan Tulinn 80 a vana, taluperemees.
53) Kaarel Vääri 74 a vana, taluperemees, kihelkonna kool.
54) Kai Ülpre 67 a vana, asuniku ema.