Ajalooline traditsioon Rõuge kihelkonna Haanja, V-Laitsna, Krabi, Rogosi ja Rõuge vallast aastal 1927

Katolikuaegne kirik. Praegune Sänna vesiveskihoone, mis õige vana ehitus viie jala paksuste müüridega, olevat endine katoliku usu kirik olnud. Kord põlenud veski, siis olevat tulnud avalikuks palju salajaseid seinakappe (Mai Ilves).

Vana kirik nn Poola kirik olevat olnud praeguses Sänna mõisas, mida kohta kutsustakse nüüd Sänna-Poola kiriku küüniks, sest pärast olnud seal mõisa viljaküün, altarikotus olevat praegugi paljas – kuna muu osa metsa all (Mai Ilves).

Neitsilätte juures keset mäge olnud kirik, ennem sõda tulnud kaks neitsit kirikust allakutte ja öelnud: “Vete võtke vastu, ärge andke sõjasõlmi nätta.” (Jaan Subrke)

algusesse

I 2. Linnamäed

Luhte Linnamägi Haanja ja Vastseliina kihelkondade piiril Luhte külas asuvat samanimeline linnamägi (Luhte) – seal olevat veel praegugi vanaaegsed vallid näha ja kraavijäljed. Keset linnamägi asuvat suur kivi, selle pealt olevat vanad eestlased koosolekute ajal kõnelenud, ringis suure kivi ümber olnud väiksemaid kive, millel istunud kuulajad. Rahva jutu järele olevat kivi ise varemalt kõnelenud neist sündmusist, mis on toimunud Linnamäel ja veel nüüdki kõnelda kivi teatud suveöödel heleda kuupaiste ajal muistseid lugusid.

Rebase küla piirides asub Kirikumäe nimeline küngas – rahvas olevat kõnelenud varemini, et siin olevat ennemuiste olnud kirik (Jakob Press).

Linnamägi. Rõuge aleviku lähedal Tindioru ja Suurejärve kaldal asub Linnamäe nimeline mägi, mis olevat muistne eestlaste kindlus rahvajuttude põhjal (Paul Peterson).

Linnamägi. Kaloga külas kutsub rahvas üht küngast Linnamäeks, nimi olevat tulnud sellest, et Katarina Hää tahtnud sinna kord ehitada linna, missugune kavatsus äpardunud sõja tõttu. Katariina Hää olla Peeter Suure naine ja pärastine Vene keisrinna, ta olla eesti talutüdruk, kes olnud Põhjasõja ajal Otepää kirikhärral kasutütreks, kus Peeter ta omale naiseks viinud. (Enese tähelepanekud. Nimetatud Linnamägi asub külast idas suure tee ääres, asendilt näib ta olevat kaunis soodne muinaslinnaks, kuid midagi ei lase oletada seal inimeste kätetööd, osalt on mägi metsa all, osalt põllu all. Pindala umbes 80 x 60 m2. (Liisa Valt)

Haanja Hallimäel popsitalude lähedal Linnamets ja samas metsas Linnamägi, kus veel praegugi linnaasemeid tunda olevat.

Rõuges Ööbikuoru kaldal ka Linnamägi, mille kohta rahvas räägib, et need olevat endised eestlaste kantsid. Haanjas Lepa talu maa peal üks suur lohk, mida kutsutakse Jakobkirikulohuks. Rahvajutu järele olnud seal ennevanasti Jakobi kirik, mis vajunud ära maa alla, sealsamas näidatakse Jakobkirikumägi – see olevat endise kiriku torni ase. Vallamäel väikene järv – rahvajutu järele olevat sinna uppunud üks saks ühes tõllatäie kullaga (Juhan Aleks).

algusesse

I 3. Kääpad, matusepaigad ja kabelid

Matuse ja ohverdamiskohad. Rahvas kõnelnud varemini, et Plaanil Tuura oru taga olevat vanad matusepaigad - Poolasõjaaegsed kalmed, nimetatud kõrgemat küngast nimetab rahvas Kalmeti mäeks, kruusa võttes olevat nimetud kohalt väga palju surnuluid välja tulnud. Villa külas Haanjas olevat vanad kääpad - nimetus - Kääpaste mäed.

Samas külas olevat olnud ka vana ohverdamise koht - Tõnisekivi, kuhu viidud veel mõnekümne aasta eest tõnisepäeval sigapäid ja ka muul ajal, kui tuntud tarvidust Tõnni abi järele, väikesi andeid, mis vahel olnud ainult vanad paigatud ja purukskistud kaltsud (Jaan Jääger).

Muinaslinn – pelgupaik. Jutustaja näitab oma talu krundi sees Vastsejärve idapoolsel kaldal asuvat nõnda nimetatud Vaskna poolsaart, millel rahvasuus liikuvate juttude järele olevat asunud ennemuiste kindlus või pelgupaik, kus sõdade ajal rahvas peidus olnud. Pelgupaiga või kindlusena näidatakse saarel kohta, mis moodustab hobuserauakujulise ringvallingu, mille kinnine külg on suunatud Venemaa poole, kuna avatud külg on vastu järve, vallide täiesti järve kaldale ulatudes, vallid on võrdlemisi kõrged ja näivad tõesti inimkäte töö olevat, praegust kutsutakse nimetatud kohta Sahkari lohuks ja ka Sahkari kopliks. Kuna praegu nimetatud koht on täiesti metsapadriku all, millest raske läbi pääseda, siis on raske saada üldist pilti nimetatud koha suurusest, samuti ka vallide täpsemast kõrgusest ja ainest, millest need tehtud - järve kaldal valli lõppotsal paistsid mõned kivid, ent oleks liiga julge siit üldist järeldust ilma kaevamiseta teha. Varemini olevat kõneldud, et Vaskna poolsaarel peetud suur sõda, ka olevat nimetatud kindlusest käinud veealune peitesild üle järve - järves asuvate väikeste saarte kaudu, missugune sild ainult omadele salamärkide kaudu tuntud olnud. Mis puutub sellesse veealusesse salateesse, siis kõneles samas külas elutsev vana 72-aastane kalamees (Jaan Pan, kalur, vanus 72 a., elukoht Plaksi külas Haanjas. Koguja märkus.), et tema on ise tõmmanud välja järvest, kus rahvajuttude järele asunud endine salatee, välja tammepuupalke, mis olnud tappidega üksteise külge kinnitatud.

Teiselt poolt nimetavat rahvas seda veealust teed rootsi sõjateeks (Ann Kõva, 87 a. Sikasoo talu Rõuges. Koguja märkus.), mille kaudu rootslased venelastega sõdides liikunud, viimases võiksime siiski kahelda, kuna suurtee käib just siitsamast, vast ainult mõni vakamaa lõunapool. Sahkari lohu läheduses olevat mahamaetud neli tündrit kulda, sama lohu läheduses järve kaldal asuvad ka kaks ümarikku madalat küngast, mida rahvas kutsub kääpaiks ja mida need arvatavasti ka on, ühe juures on katsetatud nähtavasti ka kaevamist - paaril kohal on kaevatud kolme jala sügavusi auke (Jaan Saks).

Kalmetmägi - tõnni ohvrikoht. Jutustaja olevat ehitanud elumaja Kalmetmäele, mille juures kaevamistel olevat välja tulnud väga palju inimluid, kuid siiski olevat need kõik üksikhauad olnud. Rahva jutu järele olevat Kalmetmäel olnud vanasti Tõnise kirik, teiste järele jälle olnud Kalmetmägi tõnnile ohvritoomise kohaks - siin olevat olnud Tõnnikivi ja mäe veere all allik - läte -, mille vesi olnud püha ja aidanud mitmesuguste ohtude vastu. Läteveega arstitud igasuguseid haigusi, eriti aga just silmahaigusi. Kivi ise olnud õige suur ja lame, kui kivi ära lõhutud, siis saanud sellest kümme koormat. Samal mäel olevat kartulikoopa kaevamisel tulnud vastu müür, nii et pole enam saanud edasi kaevata.

Villa külas asub veel teine vana matusepaik, kus on surnuid maetud kääpaisse – Kääpastemägi (Jakob Haab).

Vanad matusekohad. Kalmusid olevat kahte liiki – ühed rahvakalmed ja teised sõjakalmed. Rahvakalmed olevat vana paganausuaegsed eestlaste matusepaigad, mida kutsutakse ka kääpaiks – Misso vallas Kuke küla maa peal olla sääraseid mitu. Umbes viis versta vallamajast vana postitee ääres olevat rootsi-vene sõjaaegsed langenud sõdurite matusepaigad – samasugused hauad asuda ka Kura metsatukas, viimaks nimetatud kohal pidada olema ka vanad patareide asemed. Maiori talu maa peal olevat kaevates välja tulnud rootsi sõduri luukere ühes sõjariistadega (Kaarel Frey).

Kääpaid olevat väga palju Laitsna vallas selles osas, mis lätlastele antud, ka Tsiistripalus palju sõjaaegseid matuseid. Rootsi sõja ajal olevat jäänud väga vähe inimesi sõjamöllust elama, elama jäänud peitnud end rebasekurudesse ja naisterahvad asunud Korneti linnamäele. Põhjasõja järele tulnud sissid, need olnud vene naisröövlid. Krabil tulnud sissid ühte tallu, seal põlenud tuli ahjus ja rehi olnud parsil, talus olnud vaid üks mees, see pagenud sisside tulekut nähes parsile. Sissid leides toa tühja olevat läinud aita, ainult üks jäänud ahjusuu ette end soojendama, ajanud riided maha ja hakanud täie tapma, nüüd näinud mees omaks suureks imestuseks, et siss polegi mees, vaid on naine. Sellest julgustunud mees ning hüpanud parsilt alla ja löönud pindaga sissi maha. Aidasolijad sissid kuuldes oma kaaslase surmaeelseid karjatusi pagenud ära jättes maha kraamikoormad ühes hobustega ja isegi väikene elus õhvakene jäänud tallu. Siis tulnud maale tatarlasi ja venelasi, kes segunenud eestlastega, nii et siin olevat segi rahvas (Mari Kribis).

Kääpad. Tsõõrikud kääpad olevat elajate kääpad, kuna pikergused inimeste matusepaigad olevat ja neid olevat ümberkaudu kõik metsad täis (Els Linnas).

Kalmumägi - matusekoht

Kõneleb Külajärve, Kalmamäe ja Koplimäe kohta umbes sedasama, mis eelpool Jakob Pressi jutustusena üles tähendatud, lisaks vaid nii palju, et kõneleja olevat omas noorespõlves ise näinud vasksõrmuseid ja pannalsõlgi, mis olnud leitud kaevamistel eelnimetatud Kalmumäest, mida rahvasuu tähendab endise matusepaigana, kuhu eelnimetatud leiud on jäänud – seda kõneleja ei mäleta (Plaani sepp).

Vanad leiud

Umbes paarikümne aasta eest on talu krundis asuva Tsõõrijärve kaldalt leitud kaks kivikirvest, hiljemini kolm odaotsa, sõrmuseid vaskseid (pronks?) ja sõlgi – leiud olevat veel hiljuti talus alles olnud, kuid nüüd ei tea kuhu vana koli sekka ära kadunud. Samast leiukohtadelt olevat leitud ka surnuluid, mispärast rahvas arvavat, et see olevat endine matusekoht – kalm (Mai Kala).

Kalmed

Praegu näitab rahvas terve rea vanu sõjaaegseid matusekohti, kuhu lengenud sõdureid maetud. Tulba Hundi maa peal ja Kilomanni külas Tsukri maal vanad Poola sõjaaegsed kalmed, praegu kasvab nimetatud. kohtadel mets (Peeter Tanielson).

Sormuli küla

Vanaisalt (kes s 1812) kuulnud kõneleja, et Kikri külas mäe otsas olevat vana ennemuistne matusekoht. Peeldi saar – metsa sees – seal kujutud vanasti sõja ajal metsas kangast, sest inimesed pagend sõja eest metsa (Jaan Reibakas).

Kinnismuistised Mustahamba Laitsnal

Laitsna valla selles osas, mis jäänud Lätimaa alla olevat Korneti Linnamägi, muistne eestlaste kants, ka praegust elada seal ümbruses ainult eestlased. Mustahamba külas asub Sormuli mägi. Vanasti olevat kutsutud seda ka kirikumäeks, sest mäel olnud ennemuiste üks kirik või kabel. Samas asub ka ahtakene raudteetammitaoline Kalmemägi, rahvajutu järele ennemuistne matusekoht, kaevates olevat kõneleja ise leidnud sõlgi ja luid (Jakob Sormul).

Kalmumägi

Kalmumägi seal olnud Andruse kiriku kalmistu, suure pedaja otsas olnud matusekell, jutustaja vanemad olevat ristisigi näinud Kalmumäel, kalmepedajas kasvanud veel kõneleja lapseeas. Rootsimaalt käinud õpetatud mehed ja kaevanud ühe matuse lahti, vastu tulnud luukere, jalad olnud mähit nartsudesse ja ka tupega väits olnud kaasas ja pudeliga viina, kirstuks olnud kaks õõnestatud ruhti vitsaga kokku käänat. Kalmemäelt ei olevat varemini ka puid raiuda, kardetud metsavaime.

Krigulipalun Rootsi sõjamatused – pikad nagu kartulirõugud. Sadra metsa joostud sõja ajal vanasti peitu – seal leiduda tänapäevgi endiste ahervarte jäänuseid – Tareasememägi (Jaan Subrke).

algusesse

I 4. Pelgupaigad

Alupalul olnud ennevanasti Anna kirik, kiriku omaaegset asukohta kutsuda rahvas veel tänapäevgi Annekirikumäeks, kirik ise olevat hävinenud sõdade tagajärjel.

Vanu sõjakääpaid leiduda palju Murati mõisa maa peal, väikeses metsatukakeses asub väikene mägi, kust kaevates väga palju surnuluid leitakse. Kõneleja olevat noores eas omalt vanaemalt kuulnud, et ennemuiste jooksnud priirahvas Murati mäele sõja eest pakku, kuid vaenlased läinud suitsujärele neile sinna perra ja tapnud kõik pagusolijad ja sinnasamasse tuul nad ka matnud (Liisa Tsuppur).

Rootsi sõja ajal peetud Rõuges matuse aia taga sõda – venelased löödud seal puruks. Kokemäe külast umbes üks verst väljas asub Utsamägi, see olnud kohaks, kuhu rahvas ennemuiste alaliste sõdade ajal pakku läinud. Utsamägi olnud nii padriku sees, et vaenlane näinud vahel küll suitsu, kuid teed Utsamäele pole ta mitte leidnud (Madli Raha).

Külajärv

Plaanil asub Küla-nimeline järv, rahvajutu järele olevat vanal hallil ajal järve kohal seisnud küla, kuid järv tulnud pääle ja matnud küla vee alla, millest siis ka järve nimi tulnud. Järvest olevat vanemal ajal leitud ka ehitiste jäänuseid. Järve ümbruses asuvad Külamägi ja Koplimägi, viimaste nimed võiksid jutustaja arvates ka sellest järve alla sattunud külast pärit olla. Nimetatud mägedele seltsib veel kolmas - Kalmamägi, mis arvatavasti endine matusekoht, sest veel tänapäev tuleb kaevates nimetatud mäest hulgana surnuluid (Jakob Press).

Saksara mägi ja selle all Neitsiläte, mäel olevat inimesed sõja ajal peidus olnud, alla lättesse olevat ära uppunud neli neitsit, kes vaenlaste eest pagedes mäelt varju otsinud. Neitsiläte olevat põhjatu sügav, inimesed tahtnud mõõta ta sügavust ja sidunud seks kivi nööri otsa, kuid niipalju, kui nad ka nööri jätkanud, põhja ei olevat nad ikkagi leidnud. Teised olla rääkind, et mäel olnud ennemuiste Andrease kirik ja et neitsid uppunud kirikust tulles.

Kellamäel keldrikoht, seal olnud sõdade ajal raha maha maetud, nüüd seal sügav lohk, sest keller olevat vajunud sisse.

Kikajärve otsas peetud suur lahing, taplus olevat olnud nii äge, et veri voolanud mäeveergu mööda alla järve ja värvinud selle punaseks, sealt leitavat veel tänapäevgi kaevamisel vene sõjariistu ja surnuluid (Kaarel Raag, Juuli Raag).

algusesse

I 5. Laagrikoht

Põhjasõda

Rootsi-Vene sõda olevat läinud Rogosist läbi, rootslased olnud Petserimaal mõni verst Vastseliinast – Põrguhaual – laagris. Nimetatud koht olevat kunstlikult ehitatud, suur tsõõr, ümbritsetud mägedest, mille vahed inimeste poolt kindlustatud – lagendik tsõõr olla tasaseks kaevatud. Tistripalon olevat rootslastel ja venelastel lahing olnud, mille järeldusel ümberkaudsed külad kõik maha põletatud (Kaarel Frey).

algusesse

I 6. Põhjasõda, rootsiaeg, mõisad

Rootsi sugu

Kõneleja sünnikoht olevat Ottemäel, vanasti kutsutud seda Valdimäeks, omilt vanemailt olevat jutustaja kuulnud, et nende esivanemad olevat asunud sinna elama juba Põhjasõja järele, nimelt jäänud sinna elama keegi rootsi rüütel, kust venelased teda ei olevat leidnud, sest mägi olnud suurte metsadega ümbritsetud. Sellest rüütlist põlvnevatki kõneleja, kes suudab esitada viis põlve omast suguvõsast, alt ülespoole minnes olevat järgmine: Liisa Valt - Taniel Valt - Juhan Valt - Jakob Valt - Juhan Valt (Liisa Valt).

Lahinguplatsid

Poola sõja ajal maetud lahingus langenud sõdureid Purlakule–Poolamäele, ennem käinud Riia-Pihkva kivitee sealt läbi. Rogosis on Tapelsoo nimeline maakoht, seal olevat Rootsi sõja ajal suur lahing löödud. Pakku mindud Viitinale Peldesaarele, seal koetud ka kangaid, telgede ase olevat veel praegugi näha (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt)

Rootsi tamm

Munamäe veerul asub suur vana, juba seest õõnes tamm, mille olevat istutanud rootsi naine (so kuningas Kaarel XII proua!), teise olevat ta poetanud Kasaritsa mõisa, istutamisel olevat ta öelnud, et kui need taimed kasvama hakkavad ja neist suured puud sirguvad, siis saavat Roots oma kasuka käise tulevikus ükskord veel tagasi (kasuka käis olevat Eestimaa, kasukas ise Rootsimaa) (Liisa Valt).

Rootsi tamm

Siinsamas asub Mustahamba talumaa peal ääretult suur vanaaegne tamm, mille ümbermõõtu alles nelja mehe käed suudavad haarata, vanem rahvas kõnelenud, et see olla rootsi tamm, mille Kaarel XII ise istutanud (Jakob Sormul).

Rogosi mõis

Praegune mõisahoone olevat ehitatud juba XVI sajandil ja just nimetatud sajandi alul ja ehitusena olevat loss ainukene omataoline ehitus tervel Liivimaal olnud. Kolmest küljest on loss piiratud müüri ja müüritaoliselt ehitatud teenijate ja majapidamise hoonetega, neljandalt küljelt ümbritseb lossi loogataoliselt järv, mida olevat kunstlikult paenutatud osalt kallaste täitmise osalt edasi kaevamise teel. Praegune peahoone on osaliselt uuema aja ehitus, nimelt on vanast kiviehitusest säilunud mitmete sõdade järeldusel vaid keldri- ja esimine kord, millede seinade paksust võib mõõta süllaga, kuna ülemine puukord umbes saja aasta eest ehitatud (Viktor Glasenapp).

Mõis

Enese tähelepanekud /Rogosi mõis/

Praegu on hooned täiesti saatuse hoolde jäetud – asunikud on kiskunud eest uksed ja aknad, katuseid ei parandata – seepärast on majad paratamatult määratud kõdunemisele ja mõni aasta veel, siis on vist vaid ahervared endise ehituse tunnustuseks.

Mõisa maad on planeeritud, asunikuna on saanud talu ka endise omaniku poeg, kes peab praegu ka hobusepostijaama, talupidamine on nimetatud mehel igati eeskujulik ja peale selle pole peremees mitte härrasmehe osas, vaid teeb ise igasuguseid töid, minu külastamise korral oli käsil sõnnikuvedu, millest võttis peremees ise osa (Madli Jänes).

Vana tee

Ka olevat vanasti läinud suur sõja- ja postitee Laitsna vallast tulles üle Korneti – Tulba Kalmetimäe kaudu Postikülla, mis saanud sellest oma nime, et seal seisnud postijaam (Peeter Tanielson).

Piirikivi

Rooksu mõisa maade veerul olevat kivi, kuhu nelja valla piirid kokku tulevad, seal olevat ka kivil märgid, ennem sõda olla seal käinud rootsi üliõpilased ja seletanud, et nimetatud kivi olla ka vanade kaartide peal üleval (Els Linnas).

algusesse

I 7. Sõjaröövlid

Peninukid

Põhjasõja järele tulnud Venemaalt sissid või peninukid maad laastama, Maiori talun võtnud nad peremehe kinni ja põletanud tulel elusalt ära.

Peninutt Vinnemaalt kävve kraami riisman, üts ol tulnud tarre, ahu ol küttenu, peninutt ol naknu hinnast piislema ahu iin. Miis ol ahu päält röbelnu, et tuu om naine mehe rõõvin. Mees võtse sis nuia ja pess tõsõ minema. Sellest aast ol nakatu neid minema kihutama (Kaarel Raag, Juuli Raag).

Sõjad

Vanasti peetud siinses ümbruses suuri riigisõdu, siis olnud talurahva seisukord väga raske, võõrad ja omad sõjaväed olnud mõisades korteris, kõikide toit muretsetud ümbruse elanikkudelt, ainult leib olnud soldatitel kroonu poolt. Rootsi sõja lõpul olevat maal sõjavägede järele röövima tulnud Venemaalt sissid – meeste riietes naisröövlid. Kuna inimesed varem pole teadnud, et need ainult meestena rõivastatud naised on, siis kardetud neid väga. Kuid ühes talus näinud mees juhuslikult, et meesterõivis esineb naine. Siis karanud mees parsilt alla ja löönud sissi reheviglaga surnuks, sellest peale hakatud sissidele vastu. Kikri Peeter, keda rahvas ka Sissa Peetriks kutsunud, olnud sisside järeltulija (Peeter Tanielson).

algusesse

II Arhiivid

Rõuge kiriku arhiiv

Härra pastori seletuse järele on suurem osa Rõuge kiriku arkiivist hävinenud Vabadusesõjas ühes kirikumõisa elumajaga, mis punaste poolt on ära põletatud. Ennem punaste vägede sissetulemist on tollekordsel köstril hr. Assoril õnnestanud päästa osaliselt kiriku arkiiv. Nimelt ladunud köster kaks koormat – päämiselt köidetud või kõvematesse kaustadesse asetatud arkiiv - esemeid hobusele, et kusagile tallu varjule viia, kuid ükski peremees pole võtnud vastu, kartes enamlaste poolt leidmise korral ränka karistust. Pole siis jäänud köstril muud üle, kui sõitnud Võrru, kus ta mahutanud materjaali vana apteeki pööningule, kust ta ssõja lõppedes on toodud tagasi Rõuge.

Praegu on arkiiv täiesti korratus olekus, puudub nimestik, kuid esemete poolest on võrdlemisi kogukas. Ja kui meeles pidada, et Rõuges on töötanud pastoritena mehed, kes on avaldanud nii või teisiti ka väljaspool kirikut mõju meie rahva arenemisele (Hollmann – pärastine superindendent ja Kallas), siis peame tõsiselt hindama selle arkiivi väärtust ja korraldamine oleks hädavajaline ja hinnatav töö, ent see nõuaks nädalaid. Lühikese aja jooksul, mida traditsiooni korjav stipendiaat võib pühendada arkiivile, on võimatu midagi suuremat arkiivi suhtes ära teha, kuid ka selle juures on puutunud silma nii mõnigi väärtuslik ese, millele juhime tähelepanu siinkohal, mis on suurematest köidetest ka vanemad.

1) Kirchen Commissions Protokoll Anno 1719.

(Märkeid sisust: Prosentes unteutseher Vormünder – Rõugest – Rauga Juhhan – zu Zeiten der Eroberung Dorpatschon gewesen. Sännast: Pobsy Jahn.

Köster on samal ajal ka kooliõpetajaks, tasu: Lohn u. Accidentien).

2) Raugesehes Kirchenvisitations Protocoll 1766.

3) Documente in Beziehung auf die Verpflichtung des Kirchspiels zur Unterhaltung der Kirchen, Pastorats u. Schulgebäude u. drgl. (dokumentest vanemad 1769).

4) Visitations Protocoll von der Raugschen Kirche. De Anno 1776. (Sisust: Eesistuja – krahv v. Manteufel, 2. vabahärra v. Rosen (assessor nobilis) ja praost Vick (assessor ecclesiasticus), huvitav on siinkohal ära märkida need V. Laitsna külad, mis siis enti kihelkonna all olid: Mustakülla, Postikülla, Pornakülla, Soedikülla, Hual(b)akülla, Tombekulla, Sormulkulla, Unnikulla, Kolmaikulla, Russakulla.

Nagu revisjonist selgub on ametis kaks koolmeistrit – Peter Christeni poeg ja Theodorik Krieske.

Mõisa koole on visitatsiooni andmete järele Rõuges järgmiselt: Haanjas - 1; Vana Kasaritsas - 1, Vastses Kasaritsas - 1; Salishoffis – 1; Rogosis – 1; Kosse – 1, Roosas – 2; Fierenhofis – 1, Sännas – 1; Rõuges – 1; V. Nursis – 1; Vastse Nursis – 1; Bentenhofis 1; Loewenkullis – 1; Laitsnas - 1.

Õpilasi: Haanjas - 84, Vastse Kasaritsal – 40; Vana Kasaritsal – 37; Sahlishoffis - 37; Rogosil – 35; Kossel - 47; Roosal – 88; Fierenhoffis 55; Sännas – 46, Rõuges – 22; Vana-Nursil - 35; Vastse-Nursil - 37; Loewenkullis – 17, Bentenhoffis - 29; Laitsnas – 44.

Mõisakoolides õpetab koolmeister, kes saab ülespidamise mõisalt ja osalt maksavad talupojad laste eest.

Visitatsion on in folio lk. 46.

5) Schulvisitations Protocoll 1786 des Raugeschen Kirchspiels, folio lk. 30.

6) Fragen und Verordnungen der Kaiserlichen Dörptschen Ober Kirchen – Visitations Commission 1812, fol. lk. 44.

7) Verzeichniss sämtlicher Güter u. Hoflagen, Dörpter u. Gesinde des Kirchspiels Rauge 1815.

8) Erilist huvi peaksid pakkuma ka pastor Fr. Hollmanni kirjavahetus konsistooriumiga vene usu küsimuste üle a. 1863-1864.

9. Raugesche Kirchen-Chronik, angefangen im Jahre 1834. von C. G. Reinthal, ette on köidetud veel väljavõte 1801 aasta Kirchenbuchist, ülevaade vanema aja üle alates 1661. a. Vahepeal puuduvad 1867-1887. ja 1902-1919. aastast.

10. Väga väärtuslikud on ka konvendi protokollid, missugeid mul õnnestus leida aastate 1830-1884 kohta.

Mis puutub kihelkonnas asuvate minult läbikäidud valdade – Haanja, Krabi, Laitsna, Rogosi ja Rõuge arkiivide kohta, siis pole sarnaseid olemas, punaste poolt on Vabadusesõja ajal valdade arkiivid ära põletatud. Ainult Rõuge valla arkiivis on uuemate EV aegsete esemete kõrval punaste hävitamisest säilunud üks möödunud sajandist pärit olev arkiivese ja nimelt Revisorische Beschreibung u. Berechnung des im Werroschen Kreise u. Raugeschen Kirchspiele belegenen privaten Gutes Rauge. Nach dem von dem Ritterschafts Landmesser P. Stern in den Jahren 1859-1861 vollführten speciellen Messung u. Chartirung ist die Konscellierung Vermerkung der Bauernsländereien und Abtheilung der Quote vom Jahre 1865 nachstehende rewisorische Beschreibung u. Berechnung angefertigt wordem im Jan. 1871. von E J. Tedder. Teateid olen saanud vastavate valdade sekretäärilt ja Plaani Vene kiriku arkiivi kohta – säälselt /alumine rida ära lõigatud/... (Viks, Rõuge pastor)

algusesse

III Suusõnaline traditsioon

III 1. Sõjad, ikaldus- ja nälja-aastad

Asustusala muutumine

Vanal ajal olevat küla asustusala olnud palju suurem, praeguste heinamaade ja soode äärest leitavat veel praegugi vanade elamute jälgi, eriti sagedasti aga rauasitta, mis olevat endiste sepistuste asukohad (Jakob Haab).

Küla asustamine

Vene-Rootsi sõja ajal jäänud lõunapoolsed Rõuge kihelkonna osad inimestest peaaegu täiesti tühjaks. Üksikud inimesed, kes sõja ja katku käest pääsenud, otsinud rahulikumaid elukohti üksildastes maanurkades, nii olevat ka Kilomanni külla asunud kaks abielupaari, peale selle kui nad olid mitmelt poolt sõjamöllu tõttu pidanud põgenema. Üks pere asunud praeguse Tanielsoni tallu s.o kõneleja tallu ja teine praegusse Kilomanni tallu, õieti asutanud nad need talud. Tanielsoni talu rajajaist põlvnevat ka jutustaja, kes olevat taluasutajatest kaheksas põlv. Nende kahe talu järeltulijaist tekkinud hiljemini terve küla (Peeter Tanielson).

Venemaale asumise tung

Jutustaja 15-16-aastane olles on väga paljud kavatsenud ära Samarasse rännata, sest kõneldud, et seal saavad kõik nii palju maad kui keegi ise tahab ja et kroonu poolt ehitatakse pealegi veel asujatele majad valmis. Otsustatud üks ennem ette kaema saata, kuidas seal elu on. Saadikuks valitud keegi mees Mäepalult, raha antud saadikule 60 tenga kaasa, missuguse summa laenanud Kaarli Kaendra. Saadik ei olevat aga jõudnud Pihkvast kaugemale, vaid joonud raha Pihkvas ära, selle äparduse järele vaibunudki tung Samarasse reisida (Mai Kala).

Venemaale rändamine

Teoorjuse lõpupoole, kui ei olevat tulnud vabadust vaatamata nendele kuuldustele, mis kõnelenud, et keiser olevat kaotanud ära orjuse, ja kui rahvast raske näljahäda tabanud, siis tõusnud rahva seas suur tung ära soojale maale Saratovi asuda. Saadetud isegi saadikud maad kaema. Mõisnikule pole see talupoegade väljarändamise kavatsus sugugi meeldinud, nad ostnud siis rahaga talupoegi, et need teistele ära laidaks väljarändamise kavatsuse, mida siis ka tehtud, teiselt poolt kõnelenud saadikud kiitvalt soojamaa paremustest ja arbuskidest, mis seal kasvanud jne. Väljarändamise asi jäänud ise küll soiku, kuid mõisnikkude poolt ostetud vastusõdijad ostnud hiljemini enestele Vastseliinas talukohad (Kadri Lilo).

algusesse

III 2. Ajaloolised isikud

Põhjasõda

Põhjasõja ajal pagenud inimesed ära metsadesse ja mäekurgudesse, kuhu kaevatud siis koopaid, kus siis elatud aastate viisi, sest kui sõda olnud siit juba üle läinud, siis tulnud vene sissid – need olnud metsikud vene naised meeste rõivin. Ära tuntud, et nad naised on selle tõttu, et nad tares kippunud, arvates end üksi olevat, oma edepoolt ahju paistel lämmisklema, kuid kusagil olnud peremees ahju pääl, kust siis hüpanud alla ja löönud rehe pusipuuga sissi maha.

Krimmi sõja ajal läinud sõjaväed siit läbi kahe aasta kestes alatasa, siin pandud soldaneid istuma taludesse s.o puhkama, leib olnud neil endail, kõik olnud aga umbkeelsed venelased. Rõuges olnud Alakõrtsi man tehtud suur trepp üles mäele, talvel täitnud soldanid selle lund täis, valanud vett peale ja siis lastud seal liugu kelkudega, pühapäeval tulnud ka talurahvas sinna kokku lõbutsema ja see jatkunud ka siis, kui soldanid juba ammu lahkunud olnud (Hindrik Treimann).

Põhjasõda

Rootsisõja järeldusel laastatud maa Pihkvast Riiani täiesti ära, pole olnud kuulda ei kikka kiremist ega koera haukumist. Inimesed põgenenud metsadesse varjule, kuid ka seal tapetud nad, kuna esmalt laastanud ja tapnud vene sõjaväed, siis järgnenud neile vene sissid, kes olnud meestena riietatud vene naised, viimased tapnud kõik vastujuhtuvad inimesed. Rõuges olla säilunud vaid Alapalu ja /tekst paberi lõikamisega kadunud/ (Taniel Siska).

Põhjasõda

Rootslaste ja venelaste sõjast pidanud osa võtma ka talumehed rootsi poolt. Sõja järele tulnud sissid, kes tapnud kõik inimesed, kes sõjamöllust pääsenud ja neile ette juhtunud. Tsistrel saanud sissid kätte ühe vanamehe, sidunud tal kinni käed ja jalad, ajanud siis mehe puu otsa ja hakatud teist tulel küpsetama, et ta ütleks, kuhu on külaelanikud pagenud (Liisa Tsuppur).

Põhjasõja ajal pagenud inimesed ära metsadesse, kus nad kivi pääl leiba küpsetanud, kuid ka metsas tabanud neid sõda ja sissid, kes kõik vastujuhtuvad inimesed ära tapnud, nii et maa jäänud inimestest peaaegu tühjaks.

Mõisatöödele läinud kõik aeg ja tööjõud, suvel olnud sulane hobusega nädal ringi mõisas, siis tüdrik korranädalal ja siis osatükkide kokkupanemine, voorid, mõisamaksud jne. Kui siis vili äpardunud, siis olnud suur nälg käes jutustaja vanemate ajal on seitse aastat järgis viljaikaldusaastad, siis olnud rahva viletsus nii suur, et söödud leiba mitmesugustest puulehtedest ja taimedest, küll antud viimaks kullijahu kroonu poolt, kuid seda saanud niivõrd vähe, et olnud ainult hinge seespidamiseks. Siis olevat inimesed enese ise näljasurma kartusel surmanud. Nii pandud Krabil ühes talus õhtul magama minnes ahi küdema, elamu uksed ja aknad pandud kõik kinni, et ving välja ei pääseks, kui naabrid teisel hommikul tallu tulnud, siis suudetud ainult üks inimene päästa.

Orjuse ärakaotamise üle olevat mõisnikud olnud väga vihased, sest nad pidanud nüüd hakama töölistele palka maksma, veel enne sõda olevat öelnud Rogosi mõisnik, et oota, oota küll teid pandakse varsti jälle orjama (Anna Tikutaja).

Põhjasõda

Vanasti läinud rahvas sõjaajal ühes elajatega pakku Lükalaagri palule, mets varjanud peidusolejate asukoha vaenlaste eest ära, sealt olevat rahvas siis naernud vaenlaste üle, kes saagi asemel ainult mahajäetud küla eest leidnud, naerdud vaenlase rumaluse üle, sest kui see oleks Nehamäele läinud, siis oleks peidusolijad kõik näha olnud.

Samal korral tulnud Rõuges venelaste ja rootslaste vahel lahing, venelased tulnud Kõrtsimäelt alla ja all järve lähedal olnud äge lahing, kus roots löönud venelase puruks. Sõja eest põgenenud kirikumõisast tookordne Rõuge õpetaja Kirimäelt alla Tindiorgu, kuid jäänud sellest peale jäljetult kadunuks, mõned olla arvanud, et venelaste kätte sattunud, kes ta ära Venemaale viinud. Nõgrapalun Haanjan olla rootsisõja-aegsed kääpad. Vanaema kõnelenud, et Põhjasõja ajal tapnud venelased Rõuges ühe naise, kes tahtnud pageda oma väikese lapsega ära metsa, laps olnud niivõrd väike, et ei ole midagi teadnud surmast ja mänginud tapetud ema kõrval, haarates vahel surnud ema lõhkiraiutud kõhust tolknevaid soolikaid. Kuid viimaks kaotanud ta hulkudes ema laiba ja elanud metsas, korjates lindudega üheskoos puuseemneid ja süües igasugu taimi, elanud ta nii sõja lõpuni (Kadri Lilo).

Rootsi sõja ajal olnud lahing Tsooru Tilgapalun ja Kõrgepalun. Üks lahinguplats olla Vana Roosan Krigulipalun, sealsamas ka suured matuserõugud, kuhu maetud langenud sõdamehed. Rõuges peetud lahing umbes praeguse kiriku juures. Ristimäele maetud Rootsi sõja ajal suure männa alla üks kindral. Sännal magasiaida maal ka endised sõjamatused.

Peale Rootsi tulnuva vene naised sissena varandust riisuma, nii viinud nad ükskord Tsooru Päva talust möödudes suurte kraamikoormatega ka sealt kõik varanduse ära, pererahvas olnud suuremalt osalt kõik majast ära, metsasõrval koopas peitus, ainult peremees olnud talus leiba küpsetamas, kes sisside nähes pagend ahu pääle. Üks siss tulnud veel tuppa pärast, kui teised aita tühjendanud, nähes tuld ahjus põlevat öelnud ta: „Tohot veli, mis siin viga, tulõ palõs ahus ja leib tõuses astjas, nagu mägi.“ Pannud teine oma mõõga ahju naale ja naksi pükse maha aama ning oma edipoolt sooendama, siis näinu mees ahupäält, et see polegi mees, vaid naine. Mees hüppanu siis maha ja löönud sissi surnuks, ise pagenud salaja, et teised sissid ei näeks, metsa teiste juure ja teatanud neile sündmusest ja öelnud, et sõida sissele teepeale ette. Rõuge Veneojal oodatud sisside tuleku peale. Sissid tulnud 20 suure hobusekoormaga ise ratsa vankri ette rakendatud hobustel. Sissid, nähes varitsevaid mehi palunud suure häälega Jumalat, öeldes et kui veel seekord pääsevad koju moonavooriga, siis panevad nad püha Maarjale pika piiru kodus põlema. Mehed tormanud aga nüüd sissidele kallale, viimased nähes, et pole võimalik päästa kraamikoormaid lõiganud juhtmed, millistega hobused vankri ette rakendatud katki ja pagend ära. Suurem osa eestlaste kätte langenud kraamist jäänud Rõuge Matsi külla, misajast saati nimetatud küla ikka väga jõukas olnud (Mai Ilves).

Sänna kohtumaja juures olnud Rootsi sõda, lahingus langenud sõdurid maetud Ristimäele, sinnasamasse suure pedaja alla maetud rootsi kindral.

Vanasti olevat olnud ainult üks suur Sänna-Tsooru mõis, missugune olnud kõige vanem Rõuge mõisadest, siis olevat praegused suured metsad kõik olnud põldude all, künnivaod olnud siis 8 versta pikad. Veel praegugi leiduda nimetatud metsades põllukraavi asemeid (Mari Neumann).

Näljaaeg

Suure nälja ajal seganud kaupmees Weichwul Võrust valget sammalt jahu sekka ja küpsetanud siis sellest leiba, see olnud parem, kui muudest segudest, kroonu poolt antud talle selle eest auraha, et ta päästnud rahva näljasurmast (Juhan Aleks).

Näljaaeg

Suur näljaaeg, mis olnud kõneleja varajas lapseeas, tabanud häda inimesi nii rängalt, et inimesed söönud toitusid, milliseid nüüd antakse sigadele. Nimelt olnud siis tavalisemaks toiduks järgmine segu: keedetud naadilehtedele lisatud peotäis jahu juure, millele veel natukene soola juure pandud, ka soola antud jaopärast, ja see olnud alaline toit – lõunal, õhtul, hommikul. Vili lõppenud otsa ka magasiaidast, selle järele hakatud andma kroonu poolt kullijahu – kuid sedagi antud naklaga – ainult hinge seespidamiseks – ja seegi olnud kangesti kopitanud, hiljem nõutud rahvalt selle eest veel kallist raha. Samal ajal olevat nälja tõttu tekkinud mitmesuguseid haigusi ja taude (Madli Jänes).

Näljaaeg

Kõneleja olevat olnud 8-aastane kui raske näljahäda rahvast tabanud. Söödud leiba, mis olnud valmistatud linaseemne aganaist, ainult natikese jahu sekka. Kõneleja saadetud sõnnikuveole hobusepoisiks, söögiks antud tükikene linaseemne karaskit kaasa, peale selle kui ta selle ära söönud, olnud ta nagu purjus. Taimelehtedest valmistatud leiba on kõneleja käinud ise sõelaga ahjust välja toomas. Peoga aetud teda suhu, sest muidu lagunenud ära, et paremini kurgust alla läheks, siis rüübatud iga suutäiele vett peale. Leib olnud nii halb, et loomadki pole seda söönud. Kõneleja olnud kord mõisas ja hakanud seal sööma, aidamees vaadanud seal tema leiba ja öelnud, et see nagu susi sitt, katsunud süüa ka, kuid sülitanud kohe välja, pakkunud siis hobusele, kuid ka hobune ajanud leiva keelega suust välja (Villem Pulk).

Näljaaeg

Kõneleja laps olles on mitu aastat vili nii äpardunud, et rahva seisukord muutunud kordkorralt halvemaks, viimaks olnud saak nii kehv, et mardipäevaks lõppenud taludes sügisene lõikus, rukkid saadud peksust ainult neli garntsat, vili kasunud küll, kuid pole saanud ära koristada, sest mõisatööd olnud vaja ennem lõpetada. Näljaga on siis väga mitmesugust toitu söödud, jutustaja perekonnas söödud tammepuulehtedest leiba. Magasinist antud vilja korter hinge peale (Jakob Sormul).

Näljaaeg

Nälja ajal antud inimestele kullijahu kroonu poolt – mõis toonud Riiast vallarahva jaoks ära, kuid pole annud kõike ühti rahvale, vaid tarvitanud ise ära, rahvas pidanud aga maksma (Kaarel Raag, Juuli Raag).

Näljaaeg

Peeter Janka naine keetnud Tootsi külas näljaajal pudru, see kõrvenud põhja, naine kaapinud pada, seda kuulnud möödaminev kohtumees Tautsa külast. Kohe käsutanud ta mehe mõisa ja lasknud talle anda seal viisteist hoopi vitsu. Peale peksu küsinud, et kas tead ka, mis eest sa peksa said. Mees pole muidugi teadnud, siis öelnud kohtumees, et kas sul on jahu nii palju, et sa sööd paksu pudru, vedelt pead sa nüüd sööma ja tänasest peale saad ka ainult kaks naela jahu nädalas. Jahu käidud toomas Pihkvast hobustega – kullijahu – see olnud halb ja kopitanud.

Haanja nälja aal olnud Saaluse Maydell komissaar, ta käinud Haanja vallamajas, peale pikemat kõnelust öelnud ta: „Jommalaga, ma lähe nüüt är, raha es saa teile ant kopkatki, küll saate aga vilja.“

Kirikus korjatud kolme kopka kaupa Haanja näljahädalistele andid (Jaan Gutves).

Näljaaeg

Raske näljaaeg olnud kõneleja lapseeas, siis söödud sõnajala leiba – sõnajalad toodud metsast koju, raiutud tsaerauaga katki, lisatud jahu manu ja leib olnudki peale sääraste kakkude küpsetamise valmis tehtud - väikesed munataolised mullikesed, sest suuremad lagunenud ja needki toodud laste poolt sõelaga ükshaavalt, et na maitte ära ei laoks, ahjust välja. Nälg tulnud selle tõttu, et kümne aasta jooksul võtnud külm vilja nurmedel ära, ka kartulad olnud võttes külmavõetud. Sõnajalaleib haisenud hirmsasti ja hakanud kurku kinni – veristanud koguni suulage – nemad, lapsed nutnud alati leiba süües. Parem olnud jahelehtedest tehtud leib, see ei olevat nii haisenud ega nii valus olnud kui sõnajalad. Kuid et viimaseid ainult kevadpoole suvet leidund ja neid üldse vähem esinenud kui sõnajalgu ja et neid palju rohkem tulnud korjata, kuna nad hoopis vähem välja annud kui sõnajalad, siis olnud jahelehtedest leiba vähem saada. Seda valmistatud järgmiselt: lehed keedetud soolase vee sees pehmeks, raiutud siis hästi peeneks – lisatud jahu ja küpsetatud siis ahjus väikesed pallikesed. Samuti kuivatatud pekstud rüapäid ahjus, tambitud siis puruks ja jälle olnud üks vahend leiva tegemiseks. Sügisel, kui mõisa põldudelt vili pekstud olnud, saadetud lapsed, hobuse pääkott kaelas, sealt pudenenud viljapäid korjama. Näljaaja söögiks olnud ka oblikasupp (Mari Kribis).

Nälg

Rõuges söödud nälja ajal jutustaja vanemate eluajal samblaleiba, sõnajala- ja oblikaleiba. Taimed keedetud esmalt ära, tsaet siis katki, natukene jahu juure ja leivataigen olnudki valmis. Samuti olevat keedetud ka heinu ja söödud (Els Linnas).

Näljaajal, mis olnud jutustaja vanemate nooreseas, surnud paljud inimesed nälja kätte, alati kannud inimesed enesega siis soolatükikese kaasas, mida lakutud, kui süda sandiks läinud ja maha langenud. Pühapäeval olnud siis kiriku õue kerjajaid täis, tavaliselt on tollel ajal kerjused ikka kiriku ukse ette kogunud, kuid nälja ajal olnud kerjamas taluperemeeste lapsed, kus toidumoon juba otsas. Kõneleja vanaisa olnud mõisa ametimees ja seepärast pole leivapuudust majas olnud, sest mõisast saanud ikka leiba (Kadri Lilo).

Näljaaeg

Jutustaja isa nooremas eas olnud suur nälg, siis ehitatud parajasti mõisa härrastemaja, kuna rahval pole olnud midagi süüa, siis ehitajatele ja teolistele antud mõisa viinaköögist lõunaks toop viinapraga, kui mõni tahtnud vähekese lisaks saada, siis pole aga antud. Teolisele antud igal poolpäeval terve pere peale mõõdukene teri ja jõuluks natukene kartulaid (Mari Neumann).

Sännas nälg

Viimane näljaaeg olnud Sännas 1904 aastal, millal vili kõik äpardunud, ainult linasaak olnud hää ja linade vastu on siis käidudki vilja vahetamas Võrust kaupmeeste käest (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt).

Näljaaeg

Söödud naadilehti, kui kevadel lumi sulanud, siis võtnud naised väitsad kaasa ja läinud metsa karuohakaid tooma, neid kupatatud ja söödud. Leiba tehtud sõnajalgadest ja valgest palusamblast, millele lisatud jahu ainult niipalju juure, et see praht koos seisaks. Keegi poiss öelnud emale, et ta ei taha seda, sest see olevat viha ja must nagu karusitt, sarnaste sõnade eest saanud poiss vitsu ja noomida emalt Jumala antud leiva teotamise eest. Viljamarjakaist küpsetatud karaskit, see teinud kõhu haigeks. Keegi kaevanud kupjale peale lõunatundi, et tema ei saa tööd teha, sest karask teinud kõhu haigeks, kupjas arvanud, et mees valetab ja proovinud ise ka, kuid vinsklenud peatselt sellejärele ise valu sees (Mai Ilves).

Näljaaeg

Viimase suure nälja ajal olevat olnud rahva häda nii suur, et söödud sõnajala- ja kanarbikuleiba, kui siis jahu ka saadud, siis pandud seda nii vähe sekka, et leib vastu seina visates ära lagunenud. Piibse mäe juures surnud üks inimene nälga ära ja alles selle järele olevat hakatud andma rahvale kullijahu, mida toodud Venemaalt ja missugune on pea alati olnud kopitanud ja kibeda lõhnaga (Jaan Jääger).

Näljaajad

Suur näljaaeg olevat olnud Haanjas siis, kui vili seitse aastat järgemööda äpardanud kord põua, kord jälle liiga suurte sadude tõttu. Vili olnud tol korral nii otsas, et inimesed toitnud end nõgeste, oblikate ja sõnajalgadega. Nimetatud taimed pekstud uhmris puruks, segatud vähe jahu juure ning segust küpsetatud leiba, ja kuna seesugune leib pole kannatanud ahjust roobiga väljatõmbamist, siis saadetud lapsed sõelaga ahjust leiba välja tooma, leivad seisnud ahju jahtumiseni ahjus. Eriti sagedasti valmistatud naadikakku. Tervete külade kaupa pole olnud varahommikul kuulda muud kui tsaeraua klõbinat, millega taimi puruks raiutud. Vilja pole põldudelt ka nii palju saadud, et sellest oleks jätkunud seemneks – rahe hävitanud viimasel ikaldusaastal rukkipõllud täielikult. Seemet ei olevat saanud ka osta, et põllud siiski tühjaks ei jääks, siis lõhutud maha elamute ja hoonete õlgkatused ja pekstud need õled veel korra läbi, missugune toiming natukene teri siiski annud, mis seemnena põllule külvatud. Sellele suurele näljale olevat järgnenud veneusku minek – rahvas lootnud leiba saada usuvahetusega.

Hiljemini, umbes kahekümne kuue aasta eest on Haanja valda tabanud raske näljahäda – jakobipäeva ajal olevat külm kõik vilja ära võtnud. Rahval puudunud raha ka mujalt ostmiseks. Kroonu ja ka eraisikute poolt olevat siis jagatud Haanja näljahädalistele kingitusi, missugused tulnud kokku Rõuge pastor Hollmanni kätte, kuid viimane pole kätte annud kingitusi rahvale, nagu kinkijad määranud, vaid nõudnud abitahtjatelt kingituste eest mitmesuguseid töid, lasknud kududa enesele kotte ja kangaid. Pastor öelnud, et ainult töö läbi võib midagi saada – muiduandmine tegevat rahva laisaks (Jakob Haab).

algusesse

III 3 . Mõisnikud, p astorid

Hull krahv ja Kellamäe kindral

Viitinas olnud mõisaomaniks kord Järjats, keda rahvas kutsunud hulluks krahviks, sest ta peksnud alati inimesi. Kord küsinud ta oma metsavahilt Juhanilt palju sinul metsas puid on, metsavaht pole osanud selle küsimuse peale midagi vastata, herri vihastanud see ja löönud püssipäraga Juhanile rinnakontide vahele, mees kukkunud maha ja surnud. Naisel mõistetud küll krahvi käest eluaegne elatisraha, kuid krahv ei olevat maksnud mitte pennigi. Kord rakendanud hull krahv tõlla ette hobuste asemele härjad ja sõitnud siis teisi mõisnikke kaema. Kui krahv sõitnud, siis pidanud talupojad alati teelt kõrvale minema. Samal ajal elanud Kellamäel vene kindral, kes olnud endine eesti talupoeg, rahvas kutsunud teda kindral Maior (kas oli ta tiitel k. maior või on õige rahvajutt, et ta liignimeks olnd Maior), kes olnud jutustaja vanavanaisa ema poolt. Kellamäe kindral otsustanud kätte maksta krahvile. Ta riietanud enese kindrallina kuldkuube jne, kuid kõige peale tõmbanud vana takuse kuue istunud siis sõnnikuvedamise vankri ja sõitnud sinnapoole, kust olnud krahvi tulekut oodata. Viimaks sõitnudki krahv kahehobusekalessis ja kutsar karjunud juba eemalt: “Kasi teelt kõrvale”, kuid kindral es kõssagi, sõidab aga edasi. Siis karjunud krahv: “Kas sinu ei teap seadus, teed kõrvale!” ja kui mees ikka ei läinud, siis karanud kindralile kallale. Nüüd visanud kindral takuse kuue seljast ja hakanud hullu krahvi peksma, küll siis hull krahv kohkunud. Saanud viimaks lahti rabeleda ja ära sõita, hüüdnud veel kutsarile: „Küll selle Kellamäe kindralli-kuradil on jõudu ja löökidel raskust.“ Kuid sellest peale pole julenud krahv teel ühelegi talupojale käsitsi kallale minna (Kaarel Raag, Juuli Raag).

Varemalt olevat Haanja mõis olnud Vastseliina karjamõis ja nimeks olnud Hanimõis, missugusest nimest olevat praegune nimi Haanja tekkinud, sellel ajal olnud mõis kellegi v. Lipphardi päralt, kes mõisa halva maa pärast pidada pole tahtnud ja seepärast kroonule annud (Jaan Jääger).

Orjuseaeg

Kõige hirmsamaks herriks olevat olnud Haanjas vana Kollesk, see olnud herri sõimunimi, tema pärisnime kõneleja ei mäleta, sama kardetud kui Haanjas Kollesk, olnud Plaani karjamõisas peksja Tõrva Jaak.

Kolleskit kardetud eriti noorte naiste poolt, Kollesk olevat käsutanud ilusamaid naisi korda mööda enesega sauna - enesele selga pesema ja kui keegi keeldunud täitmast käsku, siis lasknud Kollesk tõrkuja väevõimuga tuua (Liisa Valt).

Kollesk, ümberkäimine talupoegadega

Kõige hirmsam Haanja herridest olnud Kollesk, tema vahetanud enesele koerte vastu Venemaalt ja Poolamaalt. Kõneleja olevat ise ühte sarnast koera vastu vahetatud meest oma lapseeas näinud, see olnud keegi Venemaalt vahetatud veneke Jorka.

Kollesk lasknud enesele ikka naisi sauna kütta ja käsutanud siis kütja ennast sauna pesema, seesuguseid saunu tehtud iga päev ilusamate naistega. Jutustaja naiseema olevat olnud Kolleski ajal mõisas toatüdrukuks ja see olevat kõnelenud (Naise ema oleks olnud praegust umbes 100-aastane. Koguja märkus.), et kõige sagedamine olevat herr saunas käinud Jauga Anoga, kes olnud väga ilus naisterahvas, nii et herr pole enam teistega tahtnudki minna. Kord juhtunud nii et Jauga Ano ei olevat saanud sauna tulla, kuna ta haige olnud, siis annud Kollesk jutustaja naiseemale Kalma Anole käsk kätte sauna kütta ja siis herriga sauna minna, ent kui saun küdenend olnud, siis teatanud herr, et saun on halvasti köetud ja sellepärast ta ei minevatki sel korral sauna.

Kui mõni neiu seesuguse sauna järeldusel raskejalgseks jäänud, siis on herr andnud mõnele poisile käsu nimetatud tüdrukuga abielluda ja ega siis vasturääkimist pole olnud.

Kolleski kõrval olnud samasuguseks hirmutiseks kupjas Nonna, millise nimetuse kupjale rahvas pannud, kuna ta öelnud ikka alati, kui küstud palju hoope peab sellele või teisele pekstavale antama: „Anna nonna-nonna palju.“

Peksmise juures maksnud ka kindel järjekord, pekstud otsuste vanuse järjekorras, ent sellest võinud ka peksetavate nõusolekul üle astuda ja kui mõnel olnud vaja kiiresti koju minna, siis võinud ta oma hoobid saada kätte väljaspool otsuste järjekorda. Suur peksmine olnud laupäeval peale töö lõppu, mis mõnikord poole ööni kestnud. Laupäev olnud sellepärast peapeksupäevaks, et herr arvanud, et peks viidab palju aega, siis tuleb teha see töö säärasel ajal, et selle all ei kannataks mõisa kallis aeg ja teiseks arvanud, et peksmine ikka kurnab ka inimest ja ta ei jõuaks peale peksmist endise jõuga töötada, see oleks aga mõisa kasu, sellepärast peksmine laupäeval, sest pühapäeval võib talupoeg peksust kosuda. Tööpäevadel olnud kilteril ja kupjel lubatud kepiga ainult ergutamiseks lööke jagada (korraga kuni 5). Ainult õieti raskeid eksimusi, muidugi herri silmis, karistatud otsekohe mõisa talli juures, kus selleks eriline pink olnud ühes vitsade laoga, et peksetav paigal seisaks, siis asetatud üks mees talle kaela pääle istuma ja teine jalgadele. Kui herr pealt vaadanud, siis pidanud peksetav peale peksmist herri kätt suudlema (Jakob Haab).

Rootsi sõja ajal olevat kuningas kõigest 300 mehega venelastele pidanud astuma vastu, ennem lahingut pidand kuningas palve ja lasknud sõdureid laulda: „Är heitku karjake ehk küll püüdva vaenlase meid korralt hävitada – küll me saa võitu saama; paavst, kurat põrgu väravan, kuid Jumal ikka meiega, küll me saa võitu saama.“

Pastor Hahni lahkumise järele 1887. aastal olnud uuteks kandidaatideks Rõuge pastori kohale sakslane Hesse ja eestlane Kallas, jutustaja on tol korral konvendi saadikuna osa võtnud pastori valimisest, enamuse on saanud Kallas, kuid et mõisnikud Kallase ametisse tulemise vastu olnud, siis ei olevat konsistoorium kinnitanud Kallase valimist ning tahtnud Rõugesse pastoriks Hesse saata. Samal ajal tulnud Riia kuberner Sinovjev Haanja vallavalitsuse asjaajamist revideerima, kuberneril olnud sekretäriks keegi eestlane Jannsen, kelle kaudu on otsustatud pöörata pastori valimise asjus kubernääri poole. Jannseni abil pääsenudki kõneleja kubernääri jutule, viimane kuulanud asja ära ja lubanud Rõuge koguduse soovi täita. Kahe nädala pärast kutsutud kõneleja politseiülema von Rothi juure. Viimane alganud kõnelemist kohe suure sõimuga ja küsinud Troska käest, kas tema on kakskümmend tuhat eesti koguduseliiget. Kõneleja oli nimelt kubernääri kõnetlenud kui 20000 Rõuge koguduse eestlaste esitaja. Von Rothi lausetest pole kõneleja lasknud end aga sugugi kohutada, vaid öelnud, et ta on täiesti üksinda, kuid mis puutub Kallase valimisse, siis seal on kõik Rõuge koguduse eestlased liikmed temaga ühel arvamisel. Siis andnud von Roth teade kubernääri otsuse Kallase Rõuge pastoriks valiku kinnituse üle (Jakob Troska).

algusesse

III 4. Ärkamisaeg

Ärkamiseaegseid tegelasi

Esimese laulukoori olevat asutanud Plaksi koolmeister Kristian Säinas, lauldud päämiselt vaimulikke laule neljal häälel. Avalikust elust olevat võtnud väga agaralt osa ka Rõuge pastor Hollmann, kes hiljem Riia piiskopiks saanud.

Ajalehti olevat loetud Haanjas väga vähe, sest rahval ei olevat jätkunud jõudu lehtede tellimiseks. Ainult jutustaja, kes on olnud kaua aega dr. Hermanni juures teenijaks, on oma vanematele saatnud Haajasse lehe, mis rahva seas väga suurt imestust tekitanud (Liisa Valt).

algusesse

III 5. Ärkamisaegsed ajalehed

Varemini on loetud „Eesti Postimeest“ ja jutustajal endalgi käinud „Postimees“, kuid kui on hakanud ilmuma Jakobsoni „Sakala“, siis nakatud lugema seda. Mõisnik öelnd „Sakalat“ nähes, et nüüd on pisuhänd teiva peal. Kõneleja läinud ka „Sakalat“ tellima, mõisaherri käsilane Villrose öelnud talle, et ära telli seda lehte, sest see on üits hirmus paha leht. Lehti loetud võrdlemisi elavalt, kuid ikka tulnud leht kahe või kolme pere peale. Mõisnik pole sallinud neid, kes loevad „Sakalat“. Jannseni hakatud pidama mõisnikkude poolt äraostetuks ja seepärast jäänud „Postimehe“ lugemine sealpool täiesti seisma. Jakobson meeldinud rahvale oma selgete ja julgete nõudmistega ja lehest loetud erilise huviga seda, mis seal ilmunud selgitavat Eesti ajaloo kohta (Hindrik Treimann).

Ajalehtedest on vallas loetud „Eesti Postimeest“ ja „Sakalat“. Kooliõpetaja Häussler on esimesena tellinud „Sakala“, missugune leht tõrjunud „Postimehe“ täiesti välja. 1891. a. pidanud Häussler peale 18. aastalist tegevust siit lahkuma, sest tema peale oli kaevatud, et ta olevat vene usku naernud ja öelnud pilkavaid sõnu preestri suhtes (Peeter Tanielson).

Esimesi eestikeelseid lehti loetud võrdlemisi vähe, kõneleja on Mustahambal olnud esimine “Eesti Postimehe” tellija (Jakob Sormul).

algusesse

III 6. Koorid, seltsid, lõbustused

Koorid, seltsid

Plaksi kooliõpetaja Kristian Säinas olnud inimene, kes asutanud Haanjas laulukoori, kõneleja olevat ise laulnud nimetatud õpetaja laulukooris kaasa. Esialgu olevat lauldud neljal häälel ainult vaimulikke laule, hiljemini tulnud juure isamaa laulud päämiselt, lauljate hulgas on tuntud huvi just ilmalikkude laulude vastu ja laulmine mitmel häälel olevat saanud nii rahvapäraseks, et pea igas talus, kus aga olnud rohkem noori, lauldud kahel või kolmel häälel, samuti osanud lauljad kõik noodikirja lugeda. Säinase laulukoor võitnud 1870. aastal Rõuges kihelkonna laste kevadepeol esimese auhinna. Venestamise tulemisel on Säinas keele mitteoskamise pärast ametist vallandatud. Teistest avalikest tegelasist nimetab kõneleja veel Jaan Raupi ja Koke Dahlbergi.

Kuna Haanja väga vaene maanurk, siis loetud lehti varemal ajal väga vähe, alles Sakala ilmumisest peale olla hakatud lehte tellima ja ainsaks loetavaks leheks olnud siis käremeelne Sakala, esimene tellija olnud keegi peremees Kõomäelt (Jakob Press).

Lõbustused

Mõisa viinaköögis valmistatud 52° viina, mida müüdud ka rahvale kohapeal odavasti, kuid niipalju ei olevat rahvas siiski joonud, kui tänapäev. Ainukeseks kestvamaks lõbustusekohaks on olnud mõisa kõrtsid. Lihavõtel tehtud kõrtsi juure üles suur häll ja seal siis kiigutud kuni hilja ööseni ja ikka lauludega. Talvistepühal ehitatud kõrtsi manu suur keeglimägi, mis olnud libe kui klaas, kodust võetud kaasa reed ja siis olnud liulaskmisega ajaviidet ja lõbu küllalt. Kõrtsitares tehtud ka väga mitmesuguseid laulumänge, inimesed istunud seina ääres pinkidel, siis võtnud üks mees puunuia ja sõitnud siis sellega kui ratsuga ringi, ja siis alanud laulumäng: Tere, mis vaja, veli Venest - sõsar Soomest jne. jne. Laulumänge olnud väga mitmesuguseid, nagu taalrimäng ja teised. Kõrtsis tantsitud torupilli ja harmoonika saatel, harvemini tulnud viiulid ette. Pulmapeod ka väga suured lõbupäevad.

Õlut ostetud mõisast, kus teda valmistatud pärmi saamiseks, 1-2 kopikat toop, teinekord antud pulmadeks õlu mõisast tasuta. Ennem teopõlve nõutud noorik esimeseks ööks mõisa herri juurde. Haanja Kollesk jatkanud seda kommet veel teopõlveski, sest naisevõtmiseks tulnud ennem mõisast küsida luba ja kui lubatud, siis antud selleks eriline täht välja, mille ettenäitamisel pastor siis abielluda soovijad maha kuulutanud. Haanja Kollesk ja ka Viitina herr olevat veel teopõlves tahtnud esimese öö õigust tarvitada, kuid rahva soovil teinud pastor Gustav Hollmann palvekirja Riiga, mille järeldusel Kollesk Haanjast minema aetud (Hindrik Treimann).

Laulukoorid

Tsoorun asutatud laulukoor õieti varakult, samuti ka muusikakoor, Budbergi proua valinud külapoistest noodikirja oskajad välja, ostnud neile pasunad ja toonud Tartust kapellmeistrigi kohale, kes neile annud esimest õpetust pillidega ümberkäimises.

Köster Sperlingi tegevus kihelkonnakooli õpetajana olnud väga kasulik rahva silmaringi ja huvide laiendamiseks, kihelkonnakooli lõpetajate algatusel asutatud igasse valda laulukoore ja esimesed lehelugejadki võrsunud kihelkonnakooli õpilaste seast (Hindrik Treimann).

Lõbustused

Ainsaks alati herrilt lubatud rahva kooskäimise ja lõbutsemise paigaks olevat olnud kõrts. Kõrts olnud herri omadus ühes kõige kaubaga, kõrtsimees olnud vaid müüja, tasuna olnud kõrtsimehel talu, mille eest tal pole tarvitsenud orjust teha. Kõrtsis tantsitud – siia tulnud pühapäevadel kokku nii mehed kui naised – siin kaasitatud ja lauldud kiikedel. Noored mehed katsunud rammu ja käevarre tugevust kurni löömisega ja sülitsi rabelemisega. Kaklemist nugadega ei olevat tulnud kunagi ette, ainult lätlastele olevat antud vahel kibedamini kere pihta. Pühapäev olnud ju ainukeseks vabaks päevaks, ennem lõunat olnud sunduslik jumalateenistusel käimine, kas kirikus, ehk kui nii kaugele pole tahetud minna, siis olevat mõisa sulastemajas, hiljem koolimajas jumalasõna loetud. Lõbutsetud on ka suurtel pühadel, mis üldisema ilme omandanud suvistepühil ja jaanipäeval. Mõnikord olevat mõisaherr jaanilaupäeva õhtul korraldanud mõisa sulastele ja lähemate talude inimestele mõisas jaanitule ja annud siis sel puhul mõisa viinaköögist viina rahvale joomiseks, säärastel puhkudel olevat siis mõisarahvas eneste lõbustamiseks lasknud talupoegi eneste vahel rabeleda, kottis jooksta jne.

Kõige kodusemateks ja vast kõige lõburikkamateks meelelahutusteks olnud talurahval pulmapeod, vähemal määral ka ristsed. Pulmadeks valmistatud õlu, toodud viinaköögist viina, sageli ehitatud taluõuele selleks puhuks isegi kiik. Jõukamates taludes kestnud pulmad kolm kuni neli ja isegi viis päeva, sel puhul püütud unustada häda ja puudus. Kui pulmatuju juba hää olnud ja kui inimesed usaldatavad olnud, siis lugenud inimesed mõisaherri kohta tehtud pilkelaule ette ja olevat mõni püüdnud herri osa etendada, keda siis igat moodi pilgatud ja narritud (Madli Jänes).

Laulukoorid, tegelased

Pastor Hollmann keskmise ajal on kõneleja asutanud ise laulukoori, millega on esinenud kihelkonna laste pidudel Rõuges, hiljem on olnud koorijuhatajaks kooliõpetaja (Peeter Tanielson)

Seltskonnaelu

Energilisem mees koorilaulu organiseerimisel on olnud Kikri kooliõpetaja Karl Laats, kes 1892. a. asutanud oma laulukoori. Esimene laul, mida koor ette kannud olnud „Kõrges kõlagu Eesti poegade ausus“ (Jaan Reibakas).

algusesse

IV Rahva majanduslik elu

IV 1.Teoorjus

Jutustaja isa ja vanaisa olevat olnud teoorjuse ajal Haanja mõisas kilteriks, omalt isalt, kes on olnud kilteriks 1840-tes aastates, on kõneleja kuulnud, et kiltrina olnud ta vaba kõigist teistest tavalistest orjustest ja kohustustest mõisa vastu talu suhtes, mis tema käes olnud ja missugune umbes 130 vakamaad suur olnud. Muidugi ei olevat isal enesel jäänud talutöödeks sugugi järele vaba aega, pühapäeva õhtust kuni järgmise laupäeva õhtuni pidanud kilter olema mõisa tööde juures kepiga valvamas, et teaolised jumala ja kõrge „herri“ aega ei raiskaks. Ainult talveti ei olevat kilter, peale selle kui rehed kõik pekstud, tarvitsenud iga päev olla mõisas.

Talupoegade orjuse suurus olenenud kõigepealt talu suurusest, umbes 60 vakamaalise koha eest olevat olnud teha aastaringi nädalas 3 jalapäeva korralist orjust, peale selle vilja koristamise ja rehepeksmise lisateod ning mitmesugused naiste orjused (nn korralkäimised s.o. kordamööda pidanud talud saatma nädalaks ühe naisterahva mõisa karjatalitajaks, viimaste kohused pole piirdunud siiski ainult loomade talitamisega, vaid mõisaproua või jälle virtina poolt antud korralistele öötöödeks villu või linu lõngaks kedrata. Peale orjuse olnud veel mitmesugused maksud natuuras, kuna Haanjas rahvas väga vaene, siis olevat rahva oma majapidamine selle orjuse suuruse tõttu väga kannatanud, kuigi orjus olnud üldiselt Haanjas kui kroonu mõisas kergem, kui naabruse pärismõisades (Jaan Adamson).

Orjuse suurus, peksmine

Kellel kahehobuse talu olnud, see pidanud tegema mõisale orjust nädalas neli jala- ja kaks hobusepäeva, mille juures päevas kaks inimest pidanud olema mõisas. Peale nimetatud orjuse tulnud lisaks veel - vooriskäimised – mõisa puudeveod ja tee seadimised. Viljakoristamise ajal on tulnud korralisele orjusele lisaks veel osatükid, s.o. iga talu pidi vastavalt suurusele panema teatud arvu vakamaid mõisa vilja kokku. Edasi olnud mõisamaksud: teatud arv hobuse kammitsaid, lehma kõõluseid, viis paari vihku jne, pidanud ketrama teatud hulk naelu linast, takust ja villast lõnga jne. Kellel lõnga ketramise juures villakarvakesed üleval olnud, sellele antud kolmkümmend hoopi vitsu. Kord juhtunud seesugune lugu ühe vana 84 aastase eidekesega. Kui eit karistust saama läinud, siis palunud ta, et teda kergemini löödaks, sest muidu ei jaksavat ta enam koju minna, kuna ta mõisast mõni verst eemal elanud, palvest hoolitud vähe. Ta jõudnud peksmise järeldusel ainult Munamäeni (Haanja mõis asub täiesti mainitud mäe külje all) - seal langenud ta nõrkenult maha, kust teised inimesed ta koju kandnud, ent vanakene pole enam ülesse tõusnudki - peale lühikest põdemist koristanud väetikese surm.

Eriti suur peksja olnud, nagu öeldud, Tõrva Jaak Plaanil ja kõige sagedamini peksnud ta kütiste tegemise ajal, ent ühel seesugusel korral olevat mehed leppinud kokku, et kui ta jälle peksma tuleb, siis anname kord õige Jaagule enesele ka, et las ta tunneb kord enese naha peal hea's see on. Kuis mõeldud, nii ka tehtud, peksa saamise järeldusel jäänud Jaak löökide jagamises palju kokkuhoidlikumaks.

Haanjas olnud viimaseks peksuaegseks kilteriks Peeter Olle, mõis olevat aga veel aastaid tarvitanud ihunuhtlust peale peksu ärakeeldu seaduse poolt, sest mõisas olnud ikka herr ise seaduseks. Varemal ajal olevat vahetatud koeri inimestega, nii olevat olnud Kolleski ajal mõisas toapoisiks keegi Vetska, kes olnud koera vastu vahetatud poolakas, Haanjas olnud Vetska sama kardetud naistelt, nagu vana Kolleski (Liisa Valt).

Lahtised inimesed olevat kuulunud selle talu inimeste hulka, mille maa peal nad elanud, talust leidnud nad enamasti ka tööd, sageli olnud nad talu eest mõisa orjamas. Teoorjuse lõpul olevat rahvas saatnud saadikuid Riiga kaebama mõisnikkude pääle, kuna viimased nõudnud orjust ülekohtuselt edasi, kuigi see seaduse järele olnud kaotatud, käijaist mäletab kõneleja vaid niipalju, et üks neist olnud pärit Külma külast, missugused selle käigu tulemused olid, seda kõneleja ei tea (Liisa Valt).

Mõisaorjus

Jutustaja isatalu olevat olnud umbes 25 tiinu suur ja selle eest olnud vanaisa mõisa lamburiks - pidanud olema suvel iga päev mõisa lambakarjas, kuna talvel pidanud lambaid laudas söötma ning mõisale luudasid metsas tegema (Jakob Haab).

Orjus

Orjuse suhtes olevat rahvasuus viimase suurust väljendatud ütelusega: - Kuus päeva orja herrile ja seitsmes päev korja marju herrile (Jakob Press).

Teopõlv

Teopõlves olevat mõisaorjus nõnda suur olnud, et enese tööde tegemiseks pole jätkunudki aega. Eriti kibe olnud sügisel viljakoristamise ja -peksmise ajal. Kõik pere olnud siis väljas ja jäädud ka ööseks välja – ainult ema tulnud õhtu hilja korraks koju – lastele süüa tegema; söögi valmistamine läinud ruttu – keevale veele lisatud jahu juure, maitsejärele pandud ka soola lisaks ja söök olnudki valmis, selle kõrvaliseks antud ka tükikene pigimusta leiba ja see olnud kogu toit. Peale söögi valmikstegemist läinud ema välja – oma põllule vilja koristama - ja hommiku koidikul jälle mõisa põldudele. Et teopõlvest vabaneda käidud Riias parunite peal kaebamas (Juuli Trumm).

Rahva elu teopõlves

Rahva elu olnud väga vilets – herr olnud see keiser ja Jumal, kes võinud kõik. Jutustaja olevat näinud ise, kuidas mehele antud peksa sellepärast, et ta oli teinud viljarõugu liiga tee lähedale, herr arvanud, et möödaminejad tulevad ja söövad seal ära kõik kõdrad (Hindrik Treimann).

Orjuse suurus ja iseloom

Seitsme taalrilise talu eest olnud teha mõisa kaks hobuse ja kaks jalapäeva. 22 taalriline talu pidanud tegema igal nädalal neli hobuse ja neli jalapäeva, rehe ajal pidanud säärane talu saatma mõisa kolm inimest igal päeval ühes hobusega. Igal sügisel olnud viia mõisa kolm vakka rukist, kaks vakka kesvi, kaks vakks kaaru, kaks kana, kakskümmend viis muna, võid jne, jne. Jutustaja vanemate talust on ühel aastal mõisa vooripäevadena tehtud seitse reisi Pihkva. Tulnud raguda ja ära vedada kakskümmend sülda mõisapuid, rühkendi sülemalt võetud kakskümmend kopikat. Kui jäänud mõisale päevi võlgu, siis pidanud teisel aastal tegema tasa.

Sõnnikuvedu olnud raskemaid orjusi – päevas tulnud viia välja mõisanurmele viisteist koormat, sellele pole antud tähtsust, kas sõnniku mahapanemise sihtkoht olnud kaugel või lähedal. Kupjas seisnud nurmen ja andnud koorma mahapanemise jäarele pulgale ühe kriipsu juure, sest koormate märkimiseks olnud kupjal erilised pulgad. Kui kupjas koorma liiga väikese arvanud olevat, siis pole loetudki seda koormat viieteistkümne hulka. Muidu pole elada saanud, kui pidanud kupjaga mehkeldama (Hindrik Treimann).

Maatamehed

Maatainimesed olnud teopõlves taludes sulasteks ja kui keegi pole tahtnud minna, siis pannud mõis vägisi. Sest peremehel tarvitsenud ainult teatada peakohtumehele, et ta sulast vajab ja ühtlasi ära tähendada, keda ta tahaks ja kui see mees siis vaba olnud, siis pannudki kohus ta sinna sulaseks. Jutustaja isal olnud küll talukoht ja suur pere, jutustaja olnud karjapoisieas ja pidanud just peakooli minema, seal kaevatud peakohtumehele, et neil palju ülearust tööjõudu ja peakohtumees pannudki tema kusagile tööpoisiks, siis olnud mõisapoisiks ja õppinud seal viimaks viinategijaks (Hindrik Treimann).

Orjuseaeg

Kolleski ajal viidud Haanjas mõrsja edimiseks ööks ikka mõisaherrile kaeda, pastor Hollmann olnud selle vastu, siis aetud kohtumehe tütar Restost mõisaherri sauna pesema. Hollmann õpetanud, et nii kui herr sauna tuleb, viska kohe pangetäis vett sauna kerisele ja katsu, et sa ise ruttu saunast välja saad. Nii tüdruk teinudki, herri sisse tulles valanud ta pangetäie vett kerisele, siis tunginud sealt vesi ja tuli korraga välja ja saun läinud nii kuumaks, et kippunud kõrvetama. Herr saanud aru, et tüdruk seda kavaluse pärast teinud ja naknu siis tüdrukut taga ajama, kuid pole tüdrukut kätte siiski saanud. Ta kaebanud siis tüdruku kohtusse, süüdistades viimast kavatsuses teda tappa. Hollmann olnud tüdruku eest kohtus kostjaks ja kaitsjaks, tüdruk mõistetud õigeks ja Kollesk aet Haanjast minema.

Haanjas olevat vanast ajast peale väga palju rahvast, rahvasuu järele seletuvat see sellega, et vanapagan mujalt vedanud inimesed ära, kuid Haanjas on maa niivõrra mägine, et vanapagan väsüda siin ruttu ära (Juhan Aleks).

Orjus

Haanjas ei olevat teopõlves orjus väga suur olnud sest vald olnud suur ja mõis väikene, juure tulnud orjust siis, kui mõis asutanud Plaani ja Naha külade asemele Plaani karjamõisa. Varemalt olnud Haanja Vastseliina karjamõis, kus peetud päämiselt ainult loomi, teol käidud siis Vastseliinas.

Teopõlves olnud Tautsad vallas kõige suuremad võimumehed, peakohtumehe amet olnud mitu korda järjestikku nende käes, samuti olnud nad kiltrid ja kupjad. Rahvas tahtnud küll lahti saada, kuid kui jälle peakohtumehe valimine olnud, siis valitud ikka Tauts, sest kardetud tema vastu olla ja pealegi ajanud ta sugulased ja sõbrad püsti kaks kätt. Viimaks tulnud siin appi jälle pastor Hollmann, kui ta näinud, et kätetõstmisel hääletades Tauts enamuse saab, siis tarvitanud ta kavalust ja öelnud, kes tahavad Tautsa need seisku eraldi teistest välja, suurem osa jäänud paigale (Juhan Kriisa).

Orjus

Orjus olevat olnud kõneleja mälestuse ja ka vanematelt kuuldu järele kandikohtadel, mille pidajaks on olnud jutustaja vanemad kolm päeva hobusega nädalas mõisas, puudunud korralised jalapäevad, küll olnud aga lisateod – viljakoristamise, rehepeksmiste jne. aegu. Kellel olnud talus kaks tööinimest, sellel pidanud vahetpidamata ööd ja päevad reheline olema mõisa rehel, kus talus ainult üks tööinimene olnud, sealt pidanud ta ainult päeval mõisas olema, kuna ta ööseks võinud minna koju magama, kuid ega siis magamisest ole olnud kuigi suurt asja, enne päikesetõusu pidanud olema talumees jälle mõisas olema, sest herri päev alanud ikka kella nelja paiku ka sügisel. Öö kestes tulnud peksta maha mõisa rehi, mis mahutanud kaksteist koormat ja hommikuks pidanud ka uus üleval olema, päeva jooksul tuulatud ja puhastatud teri ja õhtuks olnud need juba aida salvedes. Töö kiiruse eest hoolitsenud rehepapp ja kilter, kes aidanud kepiga järele, kus pint liiga pehmelt viljaladet puudutanud ja õhtul antud süüdlasele mõisas veel ametlik keretäis (Madli Jänes).

Orjus

Peale eelnimetatud orjuse olevat paruniproua andnud naistele suvel kaks naela villu nädala kestes peeneks lõngaks kedrata ja samuti ka linu. Naiste töö mõisas olnud veel korranädalad, missuguse aja kestes tulnud päämiselt mõisa karja talitada ja õhtud kulunud ka sääl kedramiseks, korranädalad kordunud pea igal kuul. Peale orjuse tulnud viia mõisa kohtumakse; kõneleja vanemad olevat viinud aastas: ühe lamba (suuremad talud pidanud viima nuumatud kohioina), kolm nakla rapsitud linu, paar nakla linast lõnga, kaks nakla humalaid, kanu (kaks-kolm), kaks viljakotti, kaks tõpra kaelust, mune, vihte, luude.

Talvel olnud mõisas küll vähem tööd põldudel, kuid selle eest tulnud lisaks uued orjused, nagu vooriskäimised ja mõisapuude raiumised ja vedamised. Vooriskäimised on ulatanud kuni Pihkvani ja Riiani, soola toomas on käidud ka Pärnus. Vooridega on veetud vilja, linu ja viina (Madli Jänes).

Teoorjus

Mõisale olevat kõneleja vanemad teinud kahe inimese ja hobusega kuus päeva orjust nädalas, talvel tulnud käia voorides ja et tollel ajal veel rautatud regesid pole olnud, siis võetud ikka talatamise puud kaasa. Kui jalased kuluma kippunud siis löödud uued talad peale. Suvel olnud vooriskäimised haruldasemad, kuid vahel tulnud neid siiski ette, siis võetud kaks jooksu vankrirattaid ja pütitäis rasva vankri määrimiseks kaasa. Sügisel tulnud ka pühapäeval mõisale orjata – seeni ja marju korjata mõisaprouale.

Varemal ajal olevat mõisaherrid tarvitanud esimese öö õigust, kõige viimati tarvitanud seda Plaanil üks mõisa rentnik, rahvas käinud oma häda kaebamas pastorile Rõuges, viimase pealekäimiste tõttu võtnud kroonu eelnimetatud rentnikul mõisa käest ära.

Rogosi mõis olevat kaotanud ära järgmised talud: Aadunurme, Hinnimäe ja Märdimiko ning peale selle palju popsikohte umbes 60 aasta eest. Popsikohte olevat praegune vana Glasenapp kaotanud veel mõnekümne aasta eest – külvanud talupõldudele seemne (Kaarel Frey).

Orjus ja talurahvaga ümberkäimine

Orjuse ajal olevat peale korralise orjuse nõutud taludest sagedasti naisi mõisa viinakotta mitmesugustele töödele, hiljem nõutud nad maamõõtja juure. Maamõõtjale pidanud iga naine söögivahes 12 tulpa teravaks tegema, kui ole jõudnud, siis antud peksa. Kõneleja Liisa Soo olla jõudnud ainult 8 tulpa teritada, peksa ei olevat kõneleja tollel korral siiski saanud, sest mehed teinud salaniste puuduva tulpade arvu valmis. Korra olla kõneleja siiski saanud peksa, nimelt olnud kõneleja siis umbes 15-aastane, kevadel pandud maha kartulaid – iga kartuli vahet pidanud olema täpsalt üks jalg, ka kõneleja pannud sellase vahemaaga kartulaid maha, kuid tõusva maapinna tõttu veerenud mäeveerul üks kartul teise kõrvale, seda näinud herr ja lasknud kupja temale kohe kepiga kolm hoopi selga lüüa. Kuna kõneleja külma ilma tõttu paksud riided seljas olnud, siis ei olevat valu väga suur olnud ja ka tollekordne kupjas, kes hää mees olnud, löönud õrnemini.

Peksa antud alati, väheldane poiss kündnud kord mõisa nurmel sõnnikut sisse, kupjas tulnud löönud kündi jalaninaga, mille järeldusel tulnud nähtavale tuust sõnnikut, sellesama eest tõmmatud poiss adra käsipuile rötsakile ja kupjas sugend tagumiku palavaks – künna edespidi paremini.

Kõnelejate isale antud kord käsk mõisa tulla, isa pole olnud kodus – ta olnud veskil ega pole seepärast kohe minna saanud, järgmisel päeval tulnud herr ratsahobusega: „Miks tulnud sinu moisa eila!“

„Kulla herr, ma ei saanud tulla, ma olin veskil.“

„Sa pead alati saama, kui herr sind käseb“ ja peksnud ratsahobuse seljast kantsikuga ja rusikaga isale näkku, ise öelnud: „Ma võin sind armastada kui isa, peksta kui kohtunik, sul on kõri karjumiseks, kuid ka see on minu oma.“

Päris peksupäev olnud laupäev. Laitsepõlves olnud kõneleja mõisakoolis, kooli peetud sulastemajas, siin olnud lapsed ka öösel. Siis tulnud mõisaherr ükskord öösel sõidust, niipea kui herr tõllast välja saanud, hakanud ta peksma kutsarit, ei tea nüüd, kas kutsaril teel mõni äpardus juhtunud, või mispärast; peks olnud nii kole, et kutsar röökinud nagu oleks teda tapetud, mille pääle koolilapsed kõik ülesse ärganud ja hirmust värisedes rõivate alla pugenud ja ka nutma hakanud, mitu ööd olnud lapsed nii hirmu täis, et ei olevat magadagi saanud.

Kui mõni orjuse üle kaebanud või seda raskeks pidanud ja pole suutnud teha nii palju kui mõis nõudnud, siis aetud säärane peremees talust välja. Mõisaorjust raskendanud veel töötamise viisid. Nimelt sündinud sõnniku laotamine ikka kätega – harki pole tuntud ja kui ka ilmunud hargid, siis pole herr lubanud neid tarvitada, sest hargiga laotamisel ei saavat sõnnikulade küllalt ühetaoline. Kätega laotamine aga võtnud palju rohkem aega kui hargiga ja lõhkunud päälegi koledasti käsi. Samuti olnud keelatud kartuli võtmisel konksid – kablade tarvitamine - ikka pidanud käega võtma, sest konks lõhkuvat kartula, mille tõttu need minna kergesti mädanema. Kartulivõtmisel vastand sõrmeotsad niivõrd ära, et selle töö lõppemisel pole tükk aega saanud sõrmedega midagi teha. Viljakoristamine võinud sündida ainult sirbiga, vikatiga olnud niitmine keelatud, kuna herr arvanud, et vikatiga löödakse viljapääd otsast ära või jälle rabatakse terad välja (Liisa Soo, Mari Soo).

Maatameeste olukord

Orjuse ajal olevat olnud kõige raskem maatainimeste seisukord, kes asunud popsidena talupõlluveergudel. Talupidajalt saanud säärane pops lapikese veeremaad, mille eest pidanud tegema päivi taluperemehele, kes popsi tavaliselt enese eest mõisa orjama saatnud. Popsimajas valitsenud alaliselt nälg. Lapsendatud juba 6 - aastaselt kodust välja teenima, karjustena suurematesse ja lasteta taludesse ja kahe- kolmeteistkümne aastaselt olnud poisikene juba künnipoiss. Palgaks saanud lahtised sulased aastas toidu, jalanõude ja tööpükste kõrval harilikult ülikonna täisvillaseid riideid, sokid ja kindad ja ka natukene raha (hilisemal ajal). Ka soldatite püüdmise ajal püütud päämiselt vaeseid, rikkamad oskanud end ikka välja lunastada saatmisest.

Suureks koormaks olnud talurahvale ka talvised vooriskäimised, mis on ulatanud viinavooridega kuni Oudovani, Pihkvani ja Riiani. Pärnus on käidud soola toomas – minnes pandud pääle viljakoormad. Võrult võinud küll ka soola saada, kuid sinnagi toodud ta kaupmeestele hobustel Pärnust või Riiast (Liisa Soo, Mari Soo).

Orjus

Orjuse ajal olnud ühehobusetalu eest Rõuges mõisale orjata kaks jala ja kaks hobusepäeva korralist tegu nädalas. Esmaspäeval läinud mees teole ader ja äke hobuse seljas, enese söögiks olnud kaasa võetud natukene jahu leiva jaoks – õieti tehtud sellest jahukörti – viinaköögist saadud keeva vett, sellele lastud jahu juure, lisatud ka soola ja söök olnud valmis. Leib olnud valmistatud mitmesuguste puu- ja taimelehtede segust, millele jahu ainult nii palju juure pandud, et see park koos seisnud, leib ise olnud must nagu karusitt. Mõisamehed saanud lõunaks seitse kartulat, kõrvaliseks pole antud mitte midagi peale soolvee. Jutustaja vanematel olevat olnud Rõuges väikene talu, kuna peres palju lapsi olnud, siis pole jätkunud kodus tööd ega sööki, seepärast läinud jutustaja Rõuge mõisa koerapoisiks. Tööks olnud koerade söötmine ja jootmine ning koerakongide puhastamine, peale selle olnud kohuseks teolisi külast mõisa tööle käsutada, sest peale korralise teo tulnud sageli ette, et mõisasaks käsutanud mõnest talust veel tööle, kuigi kõik orjus korralikult tehtud, seesugused ülemäärased tööd olnud päämiselt mõisa viinakojas ja ka mõisa ehituste juures.

Abitegu olnud karjakorrad ja viinakoja korrad. Peale nimetatute: sitavedamine ja vilja kokkupanemine. Sõnnikuvedu olnud üldse üks raskematest töödest. Päevas pidanud igamees välja viima kolme versta taha nurmele viisteist koormat sõnnikut, kuna hobused kurnatud ja viletsakesed olnud, siis pole see mitte kerge olnud. Kes aga pole nurmi täis saanud, see saanud õhtu peksa ja päeva pole arvesse võetudki. Et kõik viisteist koormat viiks, siis olnud kontrollijaks kubjas, kes nurmel sõnniku mahatõmbamise järele märkinud kupjas pulgale kriipsu – sõnnikuvedamisel olnud eriline väike pulk. Päris päevade ülestähendamiseks olnud suur pulk – pool olnud mõisas ja pool peremehe käes iga poolpäeva peale lõunat pidanud peremees oma pulgaga minema mõisa, kus valitseja päevad pulgale kriipsudega üles tähendanud. Mõisas olev pulgapool seisnud valitsejatares (Taniel Siska).

Mõisamaksud

Peale tööorjuse olnud mõisale viia mitmesuguseid annuseid kohtumaksuna – vähemast talust pool, suuremast terve lammas, lehma lõõgu, kaks nakla lõnga, linu, takku, vihte, köömleid paar toopi jne, jne. Rahamakse ei ole peale pearaha muud olnud (Taniel Siska).

Pastori maks

Patorile olnud viia: kikas, mune, võid, lõnga, lehmalõõgu, viljakott, sukki, käterätte (Taniel Siska).

Orjuse suurus

Orjust olnud mõisas nädalas neli päeva hobusega, viljakoristamise ja peksmise ajal koguni olnud üks mees ja hobune terve nädal otsa mõisas ja lisaks olnud veel mõni päev mees ja naine jalgsi. Viljatükid olnud vastavalt talu suurusele, kõneleja vanematel, kelle talu Krabi mõisa alla kuulund, olnud kokku panna kolm vakamaad rukkid, kolm odre ja kolm kaeru ning kuus vakamaad heinamaad.

Mõisa olnud maksuna viia jakobipäevaks: nuumatud lammas, kus nakla võid, 30 muna, kaks kana, kolm toopi köömleid, kaks lehma lõõga, neli viljakotti, kaks nakla linast lõnga, poolteist nakla villast, viis paari vihtu, punt kanepit ja linu. Lõnga suhtes olnud veel nõue üles seatud – proua andnud proovi ette, kui jäme peab lõng olema, kui pole nii peenikene olnud, kui tahetud, siis peksnud proua või mamsel kepiga näppude pihta.

Tehtud päevad ja toodud maksud märgitud küünrapikkusele pulgale, millest pool olnud peremehe, teine pool mõisavalitseja käes.

Mõisavoorides käidud Tartus, Võrus, Pihkvas, Narvas jne. Otsekohe sügisel peale esimeste rehtede peksmist käinud kogu valla talud mõisa teri viimas Räpinas vankritega. Muidu olnud vooriskäimised ikka talvel, vahel olnud tervete külade viisi meespere väljas vooris. Vooriskäimised olnud veel selle tõttu raskemad tavalisest mõisaorjusest, et nad toonud enesega meestele nädala või koguni paari nädala tarvis toidu kaasaandmise. Kuna alati toiduainetest talurahval puudus olnud, siis olnud see raske küsimus, sest tee peale pidanud panema midagi muud kaasa, kui kodus söödud. Kodune sagedaim söök olnud supp, leiba olnud vähe. Teele pandud kaasa rohkem leiba ja leivajätkuks keedetud vooriminejatele länniku täis kapsaid kaasa.

Talvistest orjustest olnud raske ka linategemine, sest tol ajal ei olevat veel olnud tarvitusel linategemise masinaid, lina kolgitud ikka ainult kolgitsiga. Naistele olnud raskemaks tööks villade vakkumine, mis samuti päämiselt talvel tehtud. Villa vakutud pika voolikuna veetõrdes, kätega pekstud kogu aeg, millest käed vahel nii ära paistenud, et ei ole läinud enam varukasse, pole võinud liigutada ka enam kätt, kuid ega arsti pole muud olnud, kui maa-arstid, tohtriherr olnud ainult Võrul, kuid sinna pole saanud talupoeg (Mari Kribis).

Teoorjus

Kõneleja esivanemate talu olnud täiesti üksik, omal praegusel kohal juba mitme sajandi eest. Kuna talu metsadest ümbritsetud, siis pole mõis teadnudki talu olemasolust ja metsatalu inimesed elanud vabadena meestena. Hiljem, kui mõis talu ülesse leidnud olnud talu ikkagi paremas seisukorras, mõisale pidanud taluperemees orjuse asemele viima nädalas teatud arvu kalu, kuna talu asub täiesti järve kaldal. Pärastpoole on tulnud aga orjus ja kõneleja nooreseas on talu eest tehtud orjust (talu on olnud 157 vakamaad suur) kaks hobusepäeva nädalas ja kaks pool jalapäeva, siia juure ei ole arvatud vooripäevad, mis kuulunud abiteo hulka. Vooriskäimisteks kulunud harilikult kolme kuni nelja nädala päevad aastas ja need ulatanud Räpinast alates Narva, Riiga, Pihkva, Pärnu, Jakobstadti. Abiteona olnud veel osatükid kokku panna: kaks vakamaad kesva, kaks vakamaad kaaru ja poolteist vakamaad rüga ja mõni vakamaa heinu. Kõik vili tulnud lõigata sirbiga, mis palju rohkem aega võtnud ja asjatult inimesi vaevanud, viljakoristamise ajal olevat olnud inimestel põlved kõigil verised, sest viljatüügastel põlvili tammudes torkinud need naha katki. Siis olnud veel korranädalad, millal tüdrukud mõisakarja talitamas olnud ja peale viljakoristamise päid korjamas. Mõisale olnud peale orjuse maksudena viia: kümme naela linu, viis naela võid, kolm naela kanepit, kolm viljakotti, kaks lehmalõõga, viis paari vihtu, kaks toopi köömleid, humalaid, üks lammas. Kui viidud emalammas, siis tulnud viia ainult üle aasta, kui oinas, siis igal sügisel. Lõpuks olnud ka mõni nael linast lõnga, samuti ka villast. Korda mööda pidanud taluperemehed mõisas öövahiks olema (Mai Kala).

Orjus

Kõneleja isal, kelle talu olnud 12 taaldrimaad suur tulnud mõisas orjata rendilepingu alusel, mis talus veel mõnekümne aasta eest alles olnud – korraline orjus. Hobusega aastaringi kaks päeva nädalas, jalgsi Jüripäevast Mihklipäevani poolteist päeva nädalas, Mihklist Jüripäevani pool päeva nädalas, üldse korralik orjus 104 hobusepäeva ja 49 jalapäeva. Abitegu olnud Jüripäevast Mihklini hobusega kaks nädalat s.o. 14 päeva, jalgsi 50 päeva. Mihklist Jüripäevani hobusega 7 päeva, jalgsi 20 päeva. Peale selle olnud igal talvel mees ja hobune mõisavooris, mis kestnud kolme nädala ümber. Iga kahe nädala tagant pidanud peremees ühe naisterahva mõisa nädalaks ajaks saatma korraliseks – mõisa karja talitama, õhtul peale karja talitamise pandud korralised virtina järelvalves ketrama ja kuduma. Osatükkidena olnud talul kokku panna: kolm vakamaad rüga, kolm vakamaad suvevilja, kuus vakamaad heina ja pool vakamaad kartulaid ülesse võtta. Mõisale olnud maksta igal sügisel kaks vakka rüga, üks vakk kaaru, 10 nakla linu, poolteist nakla linast lõnga, pool lammast, üks kott, üks tõpralõõg, 15 muna, kaks toopi köömleid, kolm paari vihtu.

Mõisa poolt saanud talu majapidamiseks tarvisminevad kütte- ja tarbepuud, ise pidanud mõisa metsast kättenäitamise järele valmis tegema, kuid mõisalt antud puudenormist ei olevat kunagi jätkunud (Peeter Tanielson).

Vooriskäigud

Mõisa viinavoorid olevat ulatanud kuni Novgorodini, sagedamad käigukohad olnud aga Narva, Pihkva, Riia ja soola toodud ikka Pärnust (Peeter Tanielson).

Teoorjuse – Rendikontraht, Võrro makond Karola kihelkond Karola moisa Laysaar tallo.

See teoorjuse rendikontraht, mes Karola moisavalitsus see Peremehega, kel Anz Vilup nimi, see sõnaga om tennu ning mes seniajani om kindma olnu, pantas nüüd siinsaman alan sedaviisi kirja, kuis Liivlandimaa Kubermango-valitsus patentikirja läbi 20. aprillil 1851 nr. Sp 41 on käsknu.

§ 1. Laysaar–talo jääp Anz Vilup kätte veel kuuest ajastajas, see om 23 aprillini 1865 nink ei nõuta tema käest suurembat orjust, kui tema seniajani selle maa eest om orjanu.

§ 2. Messugune seesama talo parhilla om, seda näüdap seesinatse kontrahti lisakiri välja, mes kummagi kontrahtitegija kihelkonnakohto een omma tunnistanu õige olevat ja tõttega ütte tulevat.

§ 3. Kiik mes rentnikul selle talomaa eest vakoraamat pärra tulep orjata nink massa, teep niipaljo välja, kui siin alan nimitetas:

I Nädalapäiva orjus:

1) Hobesega kiigeajastaja läbi ega nädal 3 ½ päiva, ülekiige – 182 hobesep.

2) Jalaga a. jüripaivast mihlipäivani - ega nädal – päiva, ülekiigi - 80 ½ jalap.

II. Abipäiva orjus.

1) Hobesega

a) Jürip. mihklip. – 18 hobesep.

b) Mihklip.jürip. – 5 hobesep.

2. Jalaga:

a) Jürip – mihklipäivani 100 jalap.

b) Mihklip. jüripäivani 54 jalap.

III. Vooripäiva 250 versta peale – 43 ½ hobesep.

IV. Vilja- nink muu maasaagimassu:

1) 3 vakka rukki

2) 1 vakk kesvi

3) 3 vakka kaero

4) 20 nagla linna

5) 3 nagla kanepid

6) 3 nagla humalid

7) 3 nagla võid

8) 1 lambas

9) 3 kana

10) 21 muna

11) 1 kott

12) 2 tõpralõiga

13) 1 toop kömmit (köömleid)

§ 4. Kõrralise peava, nii kui senini mõisa pruuk om olnu, töövaheajal ketrama voi muid kätetööd tegema.

§ 5. tööd, mes rentnikule osatükiviisi kätte antas nink mes eest teoorjusesäeduse pärra ajastaja orjusest teopäivi mahariibutas, tulep tal niipalju tetta, kui siia kirja pantas, see om: sedaviisi kut vakoraamat punkt VII om 3 ½ päiva suuruse talomehe osatükid säednud nink ettekirjotanud ja säed. Ram. 1849 § 200 vastsest kinnitab.

§ 6. Rentniku kohus om seda talo, mes tema rendi pääle võtnud, kiigildi sündsal nink parajal viisil pidada nink valitseda, nink kui ta seda ükskord jälle käest ära annap, siis peava: a) talohoone nink eseäralikult katuse kiik hään kõlbulikun kõrran olema; b) röanurm pollun nink mõtsan ausasti haritu nink külvetu; c) kiik aia tävveste parandetu nink kõva; d) niido korraperast hoietud ja puhastud; e. kiik sitt nink mes elaja söödast nink põhust om pärra jäänu, peap majja jääma, ilma et rentnik see eest tohib tasumist nõuda; f. talopiiri puhastetu nink märgikivi alale hoietu ollema; g. eentulevas ajjastajas: Rüakõrs künnetud olema; kuus süld katte aluse riidapuid, kuus koormat ajja kõõdmist, neli koormat taibit välja veetud olema.

§ 7. Rentnikule juhatetas ega ajastaja nenda kui enne pruuk olnud, oma talogrundist maja suuruse perra mõtsmaad... Rentnikule antakse mõisapoolest majja tarbispuid: nõnda kui enne kuus sülda riidapuid, aga oma hainamaalt.

§ 9. Rentnik peab tähelepandma, mes Talor. Säeduser. § § 171–3 opetap, nink ei tohi seepärast ei nappa (olgi), ei hainu, ei aganid ilma moisa teadmata nink lubata teisele laenada ehk müvva ehk muu viisil häetada.

§ 10. Mes Kogokonnakohtu poolest ega ajastaja kroono nink kogoduse massu nink orjuse pärast kästas nink säeduse pärra talorahva käest peap nõutama, peap rentnik kiik usutavvalt täütma.

§ 11. Kiik õnnetusi, mes rentnikule Jumalast lastas, nii kui pikse tulekahjo, räüs, tõprakool etc. peap rentnik üksinda kandma. Elomaja saap kui enne valla abiga ülesseehitud ja katetud.

Allkirjad:

Mõisavalitseja E. Zeneker

Rentnik XXX

Karola mõisas 30 martzil 1859.

Jutustaja on esitatud kontrahi saanud juhuslikult Võrust kusagilt rauakauplusest pakkimise paberina (Jaan Reibakas).

Naiste tööd ja elu teopõlves

Suvel olnud mõisas korranädalatel käimisel tööks mõisaloomade karjatamine ja talitamine, siis korranädala tööde hulgas olnud ka viinaköögi tööd nagu nõude mõskmised jne. Sügisel viljakoristamisetööd – osatükkide kokkupanemisel, samuti olnud naised alati ka rehepeksmisel abiks. Mõisarehte peksetud ööd ja päevad otsapid, kahe päeva järele saanud ühe öö magada, kuid ka siis pidanud juba järgmisel hommikul kella kolme väljas olema. Peksmine toimunud jalgadega sõtkumise ja ka pintadega löödud sekka. Kupjas, sagedamini rehepapp seisnud tare läve man ja kelle pindalöök olnud nõrgem või kes vedanud tukkuma jäädes jalgu järele, see saanud kohe ergutust kepihoopide näol töö üle valvajalt. Siin pidanud kõik sündima rehepapi tahtmise järele. Rehepeksmise ajal jäänud tallu ainult väikesed lapsed ja vanad raugad. Talvel on mõisas korralised pandud lõnga ketrama – mõisa peretoas, valitseja seisnud suure pika vitsaga toa lambi (?) all ja kui keegi küllalt virk ei olevat olnud, siis saanud seda valitsejalt. Ketrajad olnud püssakile koonla ees, lõng jooksnud väikesest mulgust läbi, et jämmuselt ühtlane saaks, sest muidu olnud jälle karistus kindel (Liisa Tsuppur).

Orjuse suurus

Talud hinnatud taaldrite arvu järgele suuremaks kui nad tegelikult vanades vakuraamatutes olnud, kõige rohkem olnud hindamise järele kaheksa taaldri suurusi talusi ja vastavalt taaldritele pandud ka orjust, neil olnud kaks päeva nädalas jalgsi ja üks päev hobusega orjata, peale selle mõisa puuraiumine, vooriskäimised ja mitmesugused mõisamaksud natuuras, mida kõneleja täpselt enam ei mäleta, olnud kindlasti viia üks voon või utt jne.

12 taaldrimaa pealt aga olnud viia igal aastal vana emalammas, punt linu, kanepit, noori kanu jne.

Mõisa puuderaiumine olnud kevadel mitmes jaos, kõik tulnud teha raiudes, sest saagi ei olevat taludes siis veel tarvitusel olnud.

Vilja- ja viinavoorin käidud Ostrovan, Abotškan jne (Jakob Sormul).

Maata inimesed

Kuna mõisaorjus suur, siis püüdnud peaaegu iga taluperemees soetada enese maaveerele saunikuid, keda võiks saata mõisaorjusele. Majakese juure antud natukene maad ja selle eest kohustatud tegema talule päivi, kes need enese eest mõisas lasi teha. Eriti vilets olnud lasterikaste vabadikkude elu. Ka talusulased olnud perega inimesed ja harilikult elanud ka väga sageli väikeses saunahurtsikus talumaade serval. Mees oli talusulaseks ja sellega ka peremehe leival, naisele tehtud kevadel natukene vilja maha ka mõni vagu kartulaid ja sulasenaise utt võinud käia talu karja seas, suvel olnud sulase naine mõisas tööl ja ka pererahval kibeda puhul abiks. Kui sulane tahtnud teisale minna, siis pidanud detsembris peremehele ülesse ütlema. Kui mõnes talus teenijad pole püsinud, siis määratud sinna kohtu poolt. Sest olnud maksusarnane kord, et kui kellelegi olnud sulast või teenijat vaja, siis teatas ta sellest kohtumeestele ja lisas juure, kus liiga palju tööjõulisi inimesi, sealt siis võetud ja pandud teenima. Raharendi algusel tulnud ka sulaste elus muutus – rahapalk, esialgu olnud kuus rubla aastas ja hiljem kaheksa rubla (Jaan Subrke).

Rehe ajal pidanud peremees saatma kümme inimest mõisa tööle, kuna omal niipalju polnud, siis ajanud peremees kõik oma popsid ühes tööealiste perekonnaliigetega välja. Mõisarehte peksetud öösel ja lõpetud hommikul väikese valgega, siis ahtitud kohe uus rehi ülesse ja päeval puhastatud öösel rabatud teri, mõisarehtede peksmine kestnud kuni kadripäevani ja vahel veel kauemgi (Epp Kookman).

Orjusepulk

Kõneleja näitab pulka, millel teopõlves on märgitud Troska talu orjuse suurus, pulga ühele küljele on tähendatud hobusepäevad ja teisele jalapäevad, teine pool pulka asunud vastava arvu lõigetega mõisas. Tookordne Troska talu orjus on 130 jala- ja 120 hobusepäeva märgitud pulgale, kuid kõneleja teades ei olevat pulgale märgitud osatükkide kokkupanemise ega rehepäivi. Talul, mille kogu suurus on 75 vakamaad, on teopõlves olnud põldu ainult 12 vakamaad (Jakob Troska).

Teoaeg

Mõisa läinud teolised kaugemalt juba pühapäeva õhtul, puuäke olnud kõige all, sellele laotud pääle ader ja teised põllutööriistad ja kõige peale veel teolise kehv leivakott. Mõisas ei olevat üldse peetud tööhobuseid pääle ühe, millega veetud sõiduhobustele heinu jne. Kõik tööd tehtud teoliste poolt.

Rehepeksmine sündinud varem jalgadega sõtkumise teel, siis hiljemini tulnud hobustega tallutamine ja pindiga peksmine, kupjas valvanud selle järele kepiga, et pindalöögid lademest läbi ulataks, lüüa tulnud kaks korda ühele ja kaks korda teisele poole, siis puistatud lade ja uuesti algusest peale. Korralolijailt pekstud kaks rehte järjestikku, milleks kulunud kaks päeva ja samapalju öid, suuremast talust olnud vähemalt 2, väiksemast 1 reheline. Kui mõisas tööd olnud, siis pole lastud oma tööde juure ennem, kui mõisatööd lõpetatud, nii saanud talupoeg oma heina tavaliselt alles pärtlipäeval tegema hakata. Talvised mõisatööd olnud samuti ülejõukäivad, nii antud hommikul 60 naela tegemata linu teolisele parsilt kätte ja õhtuks pidanud teoline tagasi andma leisika ropsitud ja soetud linu, ja kõige selle juures pole tol ajal tuntud veel linaropsimise masinaid, kõik tulnud käsitsi kolkida. Siis olnud mõisale rängad kohtumaksud.

Jutustaja mehevanemad ja esivanemad pidanud väikest 8-vakamaalist kohta, mille eest olnud viia igal poolpäeval (laupäeval) 20 naela kalu mõisa ja jahipidamise aegadel teatud arv linde metsast laskma, veel jutustaja mees olevat noores eas jahi ja kalastamisega mõisat orjanud (Mari Neumann).

Magasipõllud

Magasipõllud olnud isemaad, üles tehtud talupoegade poolt metsasõõrikutest ja ääremaadest, põllud haritud ja seemendatud talupoegade aja ja jõuga, seeme magasiaidast, sinna viidud ka sügisel lõikus, kust siis puuduse korral talupoegadele teri antud, kuhu ta siis sügisel ühes kasuviljaga tagasi maksetud. Kui magasiaidas vilja ülejääk suur olnud, siis see jäänud mõisa kasuks, valla poolt olnud magasiaida juures ka öövaht (Mari Neumann).

Orjuse suurus ja iseloom

Vili on pandud kokku sirpidega lõigates, vikatite tarvitamine olnud keelatud, alles Vietinghofi tulles Sännale lubatud tarvitada vikateid ja siis säetud ka osatükid sisse. Mõisapuude tegemine olnud talvel ja siis tulnud kõik teha kirvega, sest saagi ei olevat siis veel tuntud – puid on tehtud mõisa rehele, viinaköögile, herrastemajale ja Võrru müügile viimiseks. Voorides on käidud talvel Riias, Pihkvas, Narvas, Jamburis, Pärnus, viimane olnud sihtkohaks lina ja linaseemne vooridele. Sõnnikut laotatud kätega, sest harki pole tuntud, alles siis, kui tulnud mulgid rentnikena ja talude ostjana, nähtud esmakordselt harki ja pikapeale võetud see tööriist sännalaste pooltki tarvitusele, samuti ei olevat tuntud ka heinahangu, heinu veetud ennem siin kablaga. Sõnnikuvedu, mis sündinud kevadel olnud nii külm, et võtnud käed ära või jälle lõhkenud nad vilu tuule käes, et olnud üleni verised.

Kuna oma tööd jäänud ripakile mõisaorjuse tõttu, siis olnud talupoja majapidamises alaline puudus, niihästi inimeste- kui ka loomatoidust, mis halvemate viljasaakide puhul kujunesid raskeks näljaajaks. Talupoeg pole saanud kunagi puhast leiba, ikka segatud jahule sekka aganaid ja kõlkaid. Kevadel olnud otsas loomatoit, et talupoegade hobustega ka mõisapõllud hariti, siis laenatud kevadel mõisast talupojale hobuse peale 10 naela heinu päevas, mida sügisel tulnud tasuda ühes kasuprotsentidega (Mari Neumann).

Teoaeg

8-taalrisel talul olnud vakuraamatute perra orjata 2 päeva nädalas mõisa, 20 taalrilistel 5-6 päeva, kuid mõisnik pole pidanud kinni sellest normist, vaid nõudnud orjust seni kui mõisatööd tehtud. öeldud küll, kui sügisel rehepeksu ajal tervete nädalate viisi mõisas oldud, et üleliigsed päevad arvatakse tuleval sügisel rehepäevadest maha, kuid kes teisel sügisel sellest kõneleda julgenud, sellele antud peksa. Rehede peksmine sündinud ööd-päevad vahetpidamata,ikka olnud 3 päeva ja kahe öö järele üks öö puhkust. Kuna tollel ajal lampe pole olnud, siis olnud rehe tulenurgas suur tuli maas, mille järelvalvajaks olnud üks mees, edimelt tulnud vili rehen rabada, siis rehe all pintadega pessa. Jõukamast talust olnud viia mõisa 2 lammast, vähematest 1, peale selle viljakotte, kedrata 10 naela mõisa linu lõngaks, puhastada mitu kimpu linu, iga lehma pealt 10 naela võid jne, jne (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt).

Mõis

Kahe hobuse talu eest tehtud igal nädalal mõisas neli jala ja neli hobusepäeva, pääle selle olnud viljakoristamise ajal kokku panna osatükid ja sügisel nurme kündmine. Kui peremees jätnud teolise mõisa saatmata, siis kutsutud ta ise mõisa ja antud 30 hoopi.

Mõisa tulnud viia 10 naela kanepit ja villa, lammas, kikas, kana, mune, lehmalõad ja viljakotid. Siis olnud viia enese villadest ja linast kedratud lõnga, kui lõngal juhtunud mõni linaluu olema küljes, siis antud jälle peksa ja ei olevat vastu ka võetud. Kellel aga lõng nõuetavast parem olnud, see saanud kiita.

Talvel pidid peremehed vooris käima vilja ja viina viimas (Villem Pulk).

algusesse

IV 2. Raharendi ja talude ostu aeg

Raharendi tulek

Teoorjuse kaotamise järel olevat paljud endised talupidajatest pelganud rentnikeks hakata, kardetud rendi suurust, sest inimesed ei olevat osanud kuidagi kujutleda, et koht neile niipalju raha võiks tuua sisse, et sellest saaks tasuda ära rendi ja peale selle jääks veel enesele majapidamise tarbeteks. Seepärast olevat paljud endised talupidajad annud käest oma talud ja asunud mõisa moonameesteks, mitmed perekonnad olevat aga ka linnadesse läinud. Tühjaks jäänud talud olevat ühendatud mõisamaadega, suuremale osale olevat mets peale külvat ja maad metsa alla jäetud. Värsketel rentnikkudel olevat esimesed aastad küll väga rasked olnud, nii mitmedki olevat järgmise aasta jüripäeval taludest välja kolind, ent juba 2-3 aasta pärast olnud seisukord parem kui teopõlves (Jaan Adamson).

Raharendi aeg

Mõisnikud nõudnud orjust veel kakskümmend aastat peale selle kui orjus olnud ära kaotatud. Kõneleja olevat olnud Tsoorun talitajaks, siis kutsutud talitajad Võrru ja seal öeldud, et mõis peab priiuse seaduse tegema rahvale teatavaks ja alles siis, kakskümmend aastat peale seaduse andmist keisri poolt on pandud seadus tegelikult maksma.

Raharendi tulles võetud talu nii, et osa renti tasutud rahas, teine osa tehtud tasa orjusega – heinategemise ja vilja kokkupanemisega. Segarendi juures pole talupoeg herriga kontrahti saanudki teha, sest seaduse järele olnud segarent keelatud. Rendi tulles pahandanud mõisaomanikud väga, alatasa käidud Riian maapäeval. Mõniste Wulff olnud miski ülem neil, küsinud, kas tahate anda talud raharendile, suurem osa olnud nõus andma rendile, kuid Sänna Reuts öelnud ei, see mees olnud nii hirmus uhke, et kui talumehed talle talvel puukoormatega teed pole annud, siis karanud ta saanis püsti ja karjunud, kas te mind ei tunne lontrused, et te teelt eest ei lähe. Kui nüüd orjus seaduse perra ära kaotatud, siis müünud Reuts oma mõisa viha pärast ära.

1866. aastal tulnud omavalitsuse seadus, siis hakatud ka talusi ostma, ostjaid on tulnud ka väljastpoolt (Hindrik Treimann).

Maamõõtmine

Maa kruntimise ajal olevat siiski jälle vana Tautsa poeg saanud vallavanemaks ja siis söötnud ja jootnud Tautsad maamõõtjad, nii et see mõõtnud Tautsa talu maa kõik ühte krunti küla ümber, teistele taludele jäänud külla ainult hoonete ja õue alune maa ja põlludki seitsmes-kaheksas tükis (Jaan Gutves).

Raharendiaeg

Raharendi tulemisel on inimesed väga kahelnud, kas see mitte sakste poolt mõni pettus pole, et talupoegadelt jälle raha välja petta ja see umbusk on läinud nii kaugele, et mõned peremehed on annud käest kohad. Teiseks kardetud rendi suuruse pärast, pole usutud, et talu annab nii palju sissetulekuid, et saaks tasutud mõisarent, sest seni oli saanud elatada vaevaliselt iseend – müümiseks oli jätkunud väga vähe. Esimestel aastatel ei saadud ka tõesti talumajapidamistest rendisummat kätte, sellepärast olnud jüripäeval väga sagedasti talude vahetamisi. Kuid aja jooksul paranenud talude majapidamine. Esimestel aastatel otsitud lisateenistusi, mida on leitud päämiselt voorides käimisega, mis ulatuselt võrduvad teopõlveaegsetega. Põllusaagi paranemisega ja põllupinna suurenemisega hakatud kasvatama ka rohkem kariloomi. Mõne aasta pärast olevat raharendi paremused annud end tunda ilmselt, kes kohad varem käest annud, kahjatsenud, sest popsi ja mõisasulase seisukord ei olevat olnud mitte nii tuntavalt paranenud (Madli Jänes).

Setud

Viimasel paaril aastakümnel on hakanud setud asuma Haanjasse, küll talusid ostes, rentides või pooleterameestena. Kõneleja arvates on setud ka juba varemini siinsetesse küladesse asunud, sest mõnes külas olevat väga palju võõrakõlalisi venepäraseid perekonnanimesid. Vastseliinas Puspuri külas olevat jälle palju lätipäraseid perekonnanimesid, ka küla nimi ise olevat läti algupära, vanemad inimesed seletanud, et ennem elanud seal lätlased (Jakob Press).

Raharent

Raharendi tulemise järele olevat jätkunud veel palju aastaid orjust, kuigi see olnud ametlikult keelatud, talupojad aga ei olevat suutnud esialgu nii palju talust saada sissetulekuid, et oleks suutnud tasuda rendi. Rendiraha on püütud teenida voorides – päämiselt linavoorides käimisega - ja kartulaid on hakatud kasvatama hoogsalt, kuna kartulapõllud kõige vähem rammutamist nõudnud, kartulaid on müüdud siinsamas mõisa viinavabrikule (Kaarel Frey).

Raharendi ja talude ostuaeg

Talude ostjaid on väga palju tulnud väljastpoolt – eriti Mulgimaalt, mille tõttu jälle paljud on omalt kohtadelt välja tõrjutud. Raharendi ja ostu ajal on selletõttu tõusnud rahvas Venemaale väljarändamise kihk – rännatud päämiselt Lõuna-Venemaale (Taniel Siska).

Raharendi ja talude ostuaeg

Kui priius tulnud, siis tänanud rahvas kiriku juures, kus priiusekiri ette loetud, põlvili maas olles jumalat ja heameele pärast nutnud kogu kirikutäis rahvast.

Kui siis orjuse asemel raharent tulnud, siis kerkinud aga kahtlus, kas suudetakse nii kõrget renti tasuda, kõneldud koguni ka, et keiser lubanud maarahvale täiesti tasuta, ainult mõisnikud nõudvat renti ülekohtuselt. Krabil olevat kolm peremeest oma taludest loobunud rendi kartusel, küll seletanud mõisaherr, et rendiaeg olevat kaugelt parem teopõlvest. Ka talude ostu ajal olla paljud omist taludest välja läinud, sest keegi pole julgenud nii suure summa eest talu osta, küll olnud maksmine osade kaupa, kuid talurahval olnud raske saada ettekujutust nii suurest rahast, kuna tal senini vaid kümnete rubladega tegu olnud. Mõni loobunud ostust veel siis, kui juba osturaha sissemakstud olnud, võtnud raha välja uuesti, vaatamata, et herr püüdnud seletada, et ostu järeldusel saab talu ostja pärisomaduseks, mille eest pole enam vaja midagi maksta. Et herr nii pealetükkiv olnud, siis tekkinud kahtlus, kas kõigepealt mitte herr müügist kasu ei saa. Talude ostjaid tulnud väljast, eriti mulke Tarvastust, sest need olnud siis kõik rikkad ja jõukad (Mari Kribis).

Maamõõtmine 1864

Pääle teopõlve lõppu, orjus kaotatud 1860 a., on 1864 a. olnud suur talude kruntimine ja mõõtmine. Kruntimise ajal on mõisnik talumaid vähendanud osalt mõisamaade suurendamiseks, osalt külvatud äravõetud maale mets peale, lõpuks on asutanud endiste arvel uusi talusid (Peeter Tanielson).

Talude ostuaeg

Peale maade kruntimist olevat alanud ka talude ostmine, esimesi ostjaid olnud Sormul, Raibakas jt, siis on jäänud ostmine soiku. On kardetud kõrgeid hindu, alles 1883. aastal ostetud mõisa uuelt omanikult 25 talu, siis tulnud jälle seisak. 1900. aastal on müüdud Laitsnas viimased talud. Ostjaid on tulnud palju väljastpoolt – Võrumaa jõukamatest kihelkondadest ja Viljandimaalt mulke. Kilomanni külas on ainult kaks-kolm endist peremeest paigale jäänud, teised olevat kõik võõrad. Viimasel ajalgi asuda valda võõraid setude näol (Peeter Tanielson).

Raharendi tulemisel kardetud esialgu võtta talu rendile, sest arvatud, et ei jõua seda renti ära tasuda, siis jäetud alles pool orjust, teise poole asemel maksetud renti. Kui pole rentnik suutnud renti õigel ajal tasuda, siis pidanud mõisas pikendust paluma, pikenduse eest tulnud teha mõisas oodust, sest ainult siis pikendanud herr. Raharendi ajal olevat talurahva seisukord siiski majandusliselt õieti jõudsalt paranenud. Mustahamba külas olnud rahvas tugevam ja jõukam, sellepärast saanud siinsed talud ennemini puhta rendi peale kui altkülade peremehed. Samuti olnud ka esimesed talude ostjad Mustahambalt (Jakob Sormul).

Raharendiaeg

Teoorjuse kaotamise järele olevat mõisale kaua aega tehtud osa renditasuna veel orjust viljatükkide jne. näol. Kui lõpuks raharendile üle mindud, siis olnud neljahobuse talu eest esialgu 60 rbl. aastas renti, kuid seda olevat peatselt tõstetud (Jaan Subrke).

Talude ostmine

Esimesed ostmised on toimunud umbes 40 aasta eest. Esimesena on ostetud Sooletto karjamõis, ostjaks Remmik (Sooletto asemel olnud ennem neli talu, milliste kaotades asutatudki karjamõis, endistele peremeestele antud ääremaadest popsikohad). Tegelikult pole talusid siis veel päriseks ostetud, sõlmitud ainult ostuleping ja ainult osa talu hinnast tasutud kohe, tegelikult kestnud maksmine aastaid ja nii mõnigi pole suutnud ostusummat tasuda. Ostjaid, eriti suuremate talude, on tulnud ka Viljandimaalt (Jaan Subrke).

Talude ostmine

Talude ostmine on alanud umbes 50. aasta eest, ostjaid on tulnud ka Viljandimaalt ja Antslast, Krabile üldse kuus väljastpoolt ostjat. Vana-Laitsna vallas, kus varemalt lätlased elanud, tõrjutud lätlased eestlaste poolt välj juba varemal teopõlve ajal, talude ostmise ajal pole lätlased suutnud osta, nende talud läinud väljastpoolt tulnud eestlaste kätte (Epp Kookman).

Raharendi tulles on renti makstud taalrite pealt esialgu kaks pool rubla, mis peatselt tõusnud kolme ja lõpuks viie rublani. Algul ei olevat saanud kätte rendiraha põllust – seda on teenitud vooriskäimistel. Kõneleja ise on käinud 13 korda aastas vooriga Riias. Voorides pole käidud mitte ainult talvel, vaid ka suvel peale tõuvilja mahategemist. Talu põllumaad on kõneleja hakanud õige varakult suurendama, mille järeldusel mõne aasta järele on põld hakanud rendiraha välja andma. Rendiajal on jätkunud aega oma põldude kraavitamisele ja kivide koristamisele asuda, juba mõni aasta peale raharendi algust olnud märgata, et rahva elu on täiesti muutunud. Taludes on asutud sarvloomade suuremaarvuliste karjade soetamisele, viljapuuaedade asutamisele, ja mitmesse talusse on juba raharendi päevadel muretsetud mesipuid.

Talude ostmine on alanud 1864. aasta maade kruntimise ja mõõtmise järele, ostjaid on tulnud ka väljastpoolt – Petserist ja taga Võrust (Jakob Troska).

Raharendi ja talude ostu aeg

Mulke on teoorjuse kaotamise järele asunud Sännale väga palju, nii et neid olnud peaaegu pooleks endiste peremeestega, kuid et endised neisse väga vaenuliselt suhtunud, siis on paljud ära läinud uuesti. Mulgid olnud aga palju targemad, sännalased õppinud neilt sõnnikuharki, heinahangu ja linakolkimise masinat tarvitama. Kui talude ostmine alanud, siis loobunud paljud omast kohast, kuna pole osatud näha ette, et talu suudaks osturaha ära tasuda. Mulk aga tulnud maksnud käsiraha sisse ja hakanud müüma metsa, kust saanud varsti kätte osturaha. Kohalikud inimesed pole osanud hinnata metsa väärtust (Mari Neumann).

algusesse

IV 3. Talude lammutamine

Talude kaotamine

Raharendile järgnenud talude ostuaeg, esimesed talud ostetud kõneleja 30-aastane olles, s.o umbes 55 aaasta eest, ostjaid on tulnud palju väljastpoolt.

Soolättel on mõis kaotanud 12 talu ja asemele asutatud samanimeline karjamõis. Krabil kaotatud ka õieti palju talusi, sest maad on olnud väikesed – kaotatud ära Kolga küla (Villem Pulk).

Talude kaotamine

Haanja mõisa on kaotanud Plaani ja Naha külad – asemele asutanud Plaani karjamõisa. Jutustaja vanematel olnud seal talu, ka nemad aet sealt välja, mõis asustanud väljaaetud talupojad elama oma põldude ja metsa veergudele, väga palju just Kokemäe küll, kus siis kireldud ja vaeveldud. Praegune elamugi olevat toodud kaasa Plaanilt ja siis uuesti üles laotud (Madli Raha).

Talude kaotamine

Sänna mõisalt olevat kaotatud: Lepa, Vungi ja Sika talud, milliste põllud on ühendatud mõisa põldudega (Mai Ilves).

Talude kaotamine.

Mõisa on Sännal kaotanud väga palju talusi: 2 Kurista talu, 2 Sikalaane, 2 Vungi talu. 1896.a. kaotand mõis Kala talu, kuna esimeste põllud võetud mõisa nurmede alla, siis viimase talu põllule külvatud puuseeme ja põllud jäetud metsa alla. (Samu teateid sain ka Ann Kuslapilt Sänna asundusest. Koguja märkus.) (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt)

Talude kaotamine

Krabi mõisa on kaotanud kuus Soolätte talu, asemele asutanud Sooletto karjamõisa. Kolgal kaotanud Siska Peetri ja Virupalu Jakobi talud, ühendades maad mõisaväljadega, asemele pole annud kusagilt maad, endised peremehed asunud mõisa moonameesteks (Epp Kookman).

Rõuge mõisa poolt on kaotatud paljud ligi mõisa talud ning pääle selle veel Andimiko ja Peebujaani külad (Jakob Troska).

Talude kaotamine

Mõisa on kaotanud Parmuküla – asemele karjamõis. Reoliküla, kolm Märdimiko talu – asemele samuti karjamõis. Hinnimäel kaks talu, Muratil kolm talu ja asutanud umbes 70. aasta eest karjamõisa. Samuti kaotanud mõis ka Kuural mitu talu (Liisa Tsuppur).

Talude kaotamine

Mõis kaotanud ära Rulli talu (Jakob Sormul).

Talude kaotamine

Rogosis on kaotatud jutustaja lapseeas järgmised talud: Suureado, 3 Märdimiko talu, Parmu, Vastsemiko, 3 Murato talu asemele Luutsniku karjamõis. Hiljem on mõis kaotanud kaks Kuura talu (peremehed Juhan Palvadre ja Kristian Kuura) ja asemele asutanud Kuura karjamõisa. Siis on kaotatud veel Mikita talu. Kaotatud on ka kolm Ansemäe talu, umbes nelja aasta eest, nurm ühendatud mõisa põldudega, kuna halvematest põldudest asutatud popsikohad.

Raharendile üleminekul on algul kardetud, kust nii palju raha saada, et nii suurt renti jõuaks tasuda, ent raskustega on sellest küsimusest siiski saadud üle ja peatselt olevat rahvas tõusnud eneseteadvus, öeldud: „Ega meie ole enam orjad, muudkui lähme aga kiriku asemel kõrtsi.“ (Mai Kala)

Talude kaotamine.

Luutsniku karjamõisa asemel olevat olnud ennem terve rida talusid, kuid umbes 100 aasta eest kaotanud Rogosi parun need ja asutanud asemele mõisa ühe poja tarvis (Peeter Tanielson).

Külade kaotamine

Rendimaa suurus

Umbes 90-92 aastat tagasi olevat Haanja mõis kaotanud Plaani ja Naha külad - ajanud kohtadelt välja 38 perekonda 183 elanikuga, talumajad kisutud maha ja kaotatud talude asemele asutanud mõis Plaani karjamõisa. Rohkem talusid ei olevat Haanja mõis, kõneleja arvates, kaotanud otsekoheselt, küll olevat aga mõisaherr talitanud ülekohtuselt kandikohtade pidajatega. Kui nimetatud liiki kohapidajal olnud põllumaad juba hästi üles haritud, mis mitte vähe aega ja kulu pole nõudnud, kuna seesugused talud asutatud mõisalt - nurmede veergudele - metsasõõrikuile jne., siis võtnud mõis talupidajalt need ülesharitud ja juba viljakandvad põllud ära ja andnud asemele harimata jäetismaad. Sarnaselt olevat mõis talitanud ka kõneleja lellega, viimasel olevat olnud istutatud maja ümber suur õunapuuaed, herr lasknud õunapuud saagida maha (Liisa Valt).

Talude kaotamine

Rõuge mõis olevat kaotanud umbes 60-70 aasta eest Hundimäe ja Jaanimäe külad ja asutanud asemele Muhkametsa karjamõisa. Popsikohte ei olevat päris kaotatud, küll aga nende põlde ümber paigutatud.

Raharendi tulekul kardetud talusi võtta rendile – paljud on loobunud omast kohast ja asunud moonamehena mõisa, paljud on läinud ka linnadesse (Taniel Siska).

Talude kaotamine

Krabi mõisas kaotatud palju talusi, asemele asutatud karjamõis, kaotatud taludest nimetab jutustaja: Suuleta, Armiko, Kolga ja veel teisi, milliste nimed kõneleja on unustanud (Mari Kribis).

algusesse

IV 4. Rahvaloendus, Mannasseini revisjon

Rahvalugemine

Mannasseini revisjoonile olevat järgnenud suur rahvalugemine, missuge tegevus inimesed suure hirmu, kartusega täitnud, asi olevat läinud isegi nii kaugele, et olevat inimesed keeldunud rahvalugejaile teateid andmast, sest rahvas pole uskunud selle kroonu ettevõtte olevat, kuna täitelehtedelt puudunud kroonu kohtukull, mis kroonu paberitel tavaliselt ikka olnud. Neil põhjusil arvatud, et rahvalugemine on mõisnikkude ettevõte, mille sihiks maksude suurendamine ja orjuse sisseseadmine. Vastuhakkajaid ja tõrkujaid olla vangistatud ja isegi antud kohtu alla, mille tõttu siis inimesed olevat saatnud Mannaseinile palvekirju, jutustaja olevat ise kirjutanud mitu seesugust palvet, saades kohalikult preestrilt kirjutamiseks juhtnööre. Palvekirjade järeldusel olevat vabanenud kõik inimesed (Jakob Press).

Mannasseini revisjon

Senaator Mannaseini revisjooni aegu elanud kõneleja Tsoorun, sealt olevat Mannaseinile väga palju kaebekirju antud ja need olevat annud ka tagajärgi. Kõrgepalu Budberg olnud kihelkonna kohtuherriks sel ajal, Mannasein revideerind ka Budbergi tegevust ja siis olevat tulnud ilmsiks, et Budberg on raisanud kihelkonna, valdade ja eraisikute raha. Sellepärast vallandatud Budberg ametist ja et tal pole olnud raha raisatud summade tagasimaksmiseks, siis müüdud ta mõisad oksjooniteel ära. Palvekirjades palutud, et igaüks võiks jääda oma endisse talusse, et mõis ei võiks sellepärast välja ajada, et talu teistele müüa (Hindrik Treimann).

Rahvalugemine

Rahvalugemise ajal olnud inimesed kartust täis, et mõisnikud tahavad suurendada makse, seepärast pagetud eest ära, siis võtnud lugijad kavaluse appi ja ilmunud küladesse südaöösel (Jakob Sormul).

Mannasseini revision

Mannasseini revisjooni puhul oodatud teda Roomuskin, kuid Mannassein ei olevat tulnud sinna, siis saadetud rahvalt talle Riiga kaebekirju, kuid neil ei olevat mingisugust tagajärgi olnud (Jakob Sormul).

Mannasseini revisjooni

Mannasein käinud Sännal kihelkonna härra tegevust revideerimas ja leidnud, et herr on tarvitanud ära kassa raha, millepärast ta ametist vallandatud. Kõneleja on kirjutanud ise ühele Mannaseinile saadetavale palvekirjale alla, milles nõutud: 1) Maade andmist. 2. Mõisnikkude õiguste vähendamist. 3. Kohtuvõimu andmist omakeelsete inimeste kätte jne,jne.

1881.aasta rahvalugemise eest jooksnud inimesed pakku, kuna arvatud, et mõisnikud tahavad selle kaudu panna talurahvale makse peale, et inimesi kodus tabada selleks käidud lugemas öösel. Vallavanemalt nõudnud Mannasein, et esimine viiks teda kõige vaesema inimese juure. Vallavanem läinudki siis ühes Mannasseiniga ühe popsi poole, elamu olnud suitsutare ja ahi küdenud parajasti, pops kutsutud toast välja, ühes popsiga tunginud ukse kaudu välja ka suur suitsupilv, mis pole ka enam katkenudki, peale mõnele küsimusele vastamist läinud pops majja tagasi, Mannassein aga kirjutanud omale raamatusse, mida ta ka vallavanemale öelnud: “Korstnast tuli ja korstnasse läks.” (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt)

algusesse

IV 5. Kaebused

Kaebekirjad

Umbes samal ajal või vähekese ennem olevat saadetud kaebekirju Riiga, millistes kaevatud mõisniku ülekohtu üle ja palutud orjuse vähendamist (Mai Kala).

Kaebused

Viitina vallast saadetud Ivask kaebekirjaga Riiga Mannaseinile mõisnikkude peale kaebama. Kaebajad saanud karistada. Vana Ivaskile pandud mõõk kaela manu ja lubatud otsekohe pea otsast maha raiuda, kui ta peaks julgema veel kaebada mõisnikkude peale ja nõutud, et ta tunnustaks oma endised kaebused ülekohtuseks. Karistuseks olevat mõisnik ajanud kohapealt kaebekirjast osavõtnud välja taludest, kaebekiri ise pole aga mingeid tulemusi annud (Peeter Tanielson).

algusesse

IV 6. Rahvarahutused

Pühajärve sõda

Teoorjuse lõpupoole olevat talupoegade seast valitud kohtumees Ihats herrilt nõudnud, et too loobuks orjuse nõudmisest, sest orjus olevat seaduse järele kaotatud. Ta ise olevat tõrkunud mõisale orjamast ja soovitanud ka teistele mõisa nõudmisi mitte täita. Tema kihutuste järeldusel olevat mõned isegi Pühajärve sõjast osa käinud võtmas. Kui Pühajärvel hiljemini karistamised käsil olnud, siis lasknud herr ka Ihatsi kinni võtta ja saatnud ta Pühajärvele, kus Ihats läbi lipu aetud. Kuna Ihats ennem läbijõudmist ära nõrkenud löökide all, siis pantud ta kahe soldatile selga, kes tema siis lõpuni kandnud (Jaan Adamson).

algusesse

IV 7. Soldatiks võtmine

Sõjaväeteenistus, mis kestnud 25 aastat, tähendanud inimesele, kes sinna sattunud, peaaegu alaliselt kas surma ehk paremal juhul elu äpardumist, sest kui inimene ka suutnud vastu panna elule võõrsil, siis tagasi tulles olnud ikka üle keskea inimene ja rikutud tervisega – osalt ka võõrdunud maatööst, sellepärast püütud hoiduda teenistusest. Valla või mõisa pealt olevat olnud kindel arv nekrute, keda siis püütud ööseti. Tavaliselt püüdnud herr või valitseja saata sõjaväkke isikuid, kellega ta olnud nokkas. Ja siin olnud väga suur mõju kiltritel ja kohtumeestel, neil ei olevat kunagi sõjaväehirmu olnud ja ka nende sugulasi pole kunagi soldatisse saadetud, kui siis vahepeal ka ilmunud soldatipüüdjad säärastesse taludesse, siis olnud pesa ikka tühi, sugulastele olnud ette teatatud. Peitu jookstud harilikult nädalapäevadeks metsa.

Hiljem sundusliku teenistuse ajal olnud sellest vabastatud m õ isapoisid ja valla handv ä rgid: m üü rsepad, puusepad jne ( Plaani sepp) .

Soldatisse saatmise kartusest olnud vanem poeg vaba, samuti pole saadetud mõisapoisse, ametimehi, vald võinud jätta enesele ühe müürsepa, tisleri, sepa, rätsepa jne. Need mehed võetud jõukamate talude inimeste seast, kuna soldatisse saadetud kas sulasmehi või vaesemate ja vähemate talude inimesi (Hindrik Treimann).

Soldatisse andmine olnud mõisaherri ja kohtumeeste otsustada, vabad kartusest olnud taluperemees ja peremehe kandidaat. Sellepärast olnud ikka nii, et saadetud ainult lahtisi inimesi, sest taluperemees toimetanud oma pojad ikka, kas küll või silmakirjaks kusagile peremehe kandidaatiks (Peeter Tanielson).

Jutustaja isa olnud Krimmi sõja ajal kohtumeheks, kohtumeeste anda olnud soldatid. See olevat kõige raskem ülesanne olnud, kõik püüdnud kirjutada end kuhugi peremeheks või peremehe kandidaadiks, sest need olnud vabastatud sõjaväeteenistusest, samuti mõisa ametmehed. Saatmiseks jäänud järele ainult sulased (Kadri Lilo).

algusesse

IV 8. Töö- ja elu-olu

Talupoegadega ümberkäimine

Teopõlves olnud Haanja mõisas rentnikuks keegi äärmiselt toores ja jõhker mees, kes rahvasuus on tuntud Kolleski nime all, kes kohtlenud maarahvast kui loomi, eriti kardetav olnud Kolleski suhtumine talupoegade naissoo vastu, ta käsutanud sageli ilusamaid neidusi ja ka abielunaisi ööseks enese juure mõisa. Ka ei olevat Kollesk naisi rahule jätnud päeva ajal töö juures, oma loomalikkude kirgede ja ihade rahuldamiseks ei olevat ta kunagi olukordade ja aja ebasoodsusele tähelepanu pööranud, igal ajal tarvitanud ta nende vastu vägivalda. Rukkilõikuse ajal käsutanud vaid: „Haki varju ja saba üles.“ Keegi ei olevat julgenud herrile vastu hakata, talupoeg pidanud koguni väga austavalt suhtuma herri - mõisa õuest läbiminekul pidanud talupoeg lugupidamisest herri vastu pea paljastama; pühapäeval kõnelnud papp kantslist, et talumees peab omalt mõisaherralt kristliku elu eeskuju võtma jne.

Kui aga talupoeg tööjuures või kuidagi teisiti ei avaldanud küllaldaselt austust mõisahärra vastu, siis sunniti seda vitsadega, peksmine oli ka tööle virgutajaks väsinud inimloomale, kui see näljast nõrkeda ähvardas, sest talurahva toit oli halvem kui looma oma ja väiksem ka puhkeaeg, kuna paljud pidid päeval olema mõisatööl ja öösel katsuma oma põllulapikesi korda säädida. Oma majapidamine jäänud paratamatult lohakile, hilistunud külv, mille järeldusel veerikmaadel võtnud kuiv vilja ja mis kasvanud, sellest pudenenud sügisel osa põllule, sest ka lõikusele saanud alles siis kui mõisa vili juba koristatud (Jaan Adamson).

Elamud ja talupoja elu-olu

Varema aja elamud olevat olnud madalad ja pimedad suitsutared, akna asemel olnud kas tare seinas või ukses väikene avaus – padaauk, millele siibri taoliselt lükatav lauakene ette käinud. Padaauk täitnud akna ja ka korstna aset – selle kaudu lastud välja toast suitsu ja selle kaudu pidanud pääsema tuppa valgus. Tare koosnenud vaid ühest toast, puudunud kambrid, esimine olnud võrdlemisi suur muldpõrandaga ruum, ühes nurgas äärmiselt suur raudkividest ahi, toa seina ääre olnud ehitatud laudadest narid, kus magatud paljaste õlgede peal, patja pole tuntud, vahel olnud pea all viljakott põhuga täistopitult. Magadisasemete suhtes olevat kõneleja lapsepõlves siiski juba muutust tulnud, tekkinud juba voodid ja neisse padjad ja isegi lina, kuigi viimast väga harva vahetatud.

Toa kõrval olnud külmkammer, kus päämiselt toiduaineid hoitud, kuid hädakorral, nagu rehe ajal, ka magatud, kui tuba liiga kuumaks läinud. Kui talus rätsep olnud, siis näidanud üks laps ikka piiruga tuld, millest tuba lõpuks nii kibedat suitsu täis saanud, et edasi töötamine olnud võimatu, siis katkestatud ajutiseks töö ja avatud uksed, et suits läheks välja. Ka rehepeksmise ajal, kuna neil puhkudel töö alanud ikka kella kahe paiku öösel, põlenud piirg alaliselt, et aga tuli rehte põlema ei ajaks, siis olnud toa nurka ehitatud eriline koht, nn tulekapp, kus mahalangevad söed täiesti hädaohutud olnud.

Sööginõudena olnud tarvitusel väikesed puupütikesed ja samuti puulusikad, savinõudest pole midagi teatud, noad olnud maasepa tehtud väitsad, kahvlist pole keegi midagi teadnud kõnelda (Jakob Haab).

Talupoja majapidamine

Orjuse ajal olevat talurahva enese majapidamine jäänud täiesti lohakile, sügisel ja kevadel tulnud ennem teha mõisatööd ja alles siis, kui olnud mõisapõllud korras, võinud asuda enese põldude tegemisele. Ainult üksikud talud kus olnud palju peret ja popse suutnud ka korralikult oma põlde harida, ent suuremal osal polnud seda võimalust, sest kui olnud ka inimesi, siis olnud jälle puudus tööloomadest – hobustest, need olnud mõisas. Loomad olnud ka kevadel jõuetud, sest loomatoitu olnud kevadel ikka jaopärast – lume kadudes aetud loomad kohe eelmise aasta kulu närima. Sellepärast hilistunud kevadel küli ja sügisel jälle jäänud vili sagedasti lume alla, teinekord küll maha niidetult, siis käidud talvel lume alt katkumas kätega. Saak olnud alati nii vilets, et sellest pole kunagi saanud ära tasuda magasivõlga, sügisel viidud küll võlg ära aga kuid kunagi pole jõutud omale jäetud viljaga kevadeni, enne kevadet toodud sügisel magasiaita viidud terad ikka tagasi. Seejuures ei olevat aga sugugi sügisepoole talvet vilja kunagi lagastatud, mida viimast Rogosi vanaherr olevat rahvale ette heitnud, et see ei oskavat elada – olevat ühepäeva perenaine, kes korraga kõik avaused avab. Herri etteheited olnuvat täiesti ülekohtused, sest kunagi pole vilja tarvitatud ohtralt, ainult paar korda tehtud puhast uudseleiba, siis segatud seda, s.o jahule juure jällegi aganaid. Talupoja põld põdenud ka selle tõttu, et pole olnud küllalt väetist põllule viia, sest loomi peetud vähe – harilikult neli-viis lammast, suuri kariloomi aga eriti vähe, üks kuni kaks, mõnes suuremas ka kolm lehma, hobuseid samuti vähe ja neist saanud sõnnikut vähe, kuna nad talvel peaaegu kunagi laudas ei seisnud, vaid pikkade vooride tõttu alaliselt reisil olid. Kariloomade vähesuse tõttu olevat ka piimatoit väga haruldus olnud, piima saanud vaid veega segatult. Rahvas olevat olnud üldiselt väga vaene – saapaid ei olevat keegi kannud. Olevat öeldud, et teopõlves on Rogosil olnud ainult kolm jõukast talu ja nimelt: Tsupuri, Kunnimäe ja Vatsekivi talud (Madli Jänes).

Rahva majandusline olukord

Kuna orjuseajal esikohal seisnud mõisa töö, siis jäänud talurahva enese majapidamine soiku. Kevadel ja sügisel ikka jäänud põllutööd hiljaks. Kesvad koristanud talupoeg oma põllult ikka lume alt katkudes, kartulad kippunud sügisese vihma kätte mädanema. Sellepärast olnud ka talurahva toit väga halb, kunagi, vast välja arvatud mõni üksik kord sügisel, pole talus puhast leiba söödud, ikka olnud see segatud aganatega, eriti linaseemne aganatega. Rüapäid kuivatatud ahjus, pekstud siis puruks ja pandud leivajahu sekka. Ainult mõisas saanud puhast leiba, kui olnud paremad saagiaastad, siis tehtud taludes jõuludeks ja teisteks suurteks pühadeks. Ka kartulatest pole talus küllust olnud, varemal ajal kasvatatud neid üldse vähe. Vaesematel aastatel olevat naised mõisast korralt tulles kaasa toonud sealt kartulakoori, mis puhtaks pestud, ärakeedetult lisatud neile jahu juure ja puder olnud väga maitsev. Samuti korjatud mõisast kapsakontsud ja päälislehed – kõik tarvitatud söögiks. Soldatisseminejale kuivatatud leiba kaasa, kuid siis nälginud selle eest mahajääjad, rõivad soldatile korjatud valla poolt (Mari Kribis).

Elamud

Elamud – suitsutare muldp õ randaga, suvel olnud keetmised p ü stkojas, samuti olnud ka s öö mine. Rehetare juures olnud ka v ä ikene kamber, kuid see olnud samuti muldp õ randaga ja pealegi pole see k ö etav olnud ega pole teda seega k ü lmal ajal eluruumina tarvitada saanudki. Seal olnud seen k ä sikivi ja muud majapidamise riistad. K õ neleja olevat olnud esimesi, kes omale ehitanud elamule aknad, kambri laudp õ randaga, isegi puukorstna teinud elamule. Rahvas imestanud selle ü le ja k õ neldud, et n ä e va Treimann hakkab ehitama omale koolimaja ( Hindrik Treimann) .

Elamud

Kuna kõik olnud mõisa omadus ja et mõis võinud igal ajal talu käest ära võtta, siis pole keegi nii väga oma taluhoonete eest hoolitsenud, kuid pole ka jõudu olnud nende korraldamiseks. Elamud olnud aknata suitsutared, muldpõrandaga tuba olnud ainukene eluruum, sest kamber olnud külm. Kuna mõisametsast ahjukütist antud, siis olnud see niivõrd vilets ja ka toores ja mäda, päämiselt haod, halgpuid antud ainult üks koorem piiru–lõmmupuuks. Talvel toodud haokood tuppa parsile sulama ja kuivama, sest muidu polevat nad põlenud. Sarnastel puhkudel jooksnud parsilt nii palju vett kaela, et annud all luuaga pühkida ja toas magamine olnud võimata, seepärast magatud loomade juures laudas, kus olnud palju puhtam, kuivem ja soem kui toas (Mari Kribis).

Elamud

Elamu olnud aknata muldpõrandaga suitsutare, lapsed viidud ahju küdemise ajaks toast ära lauta põhkudele, kus olnud palju soojem ja puudunud ka kibe suits. Toas ei olevat olnud isegi söögilauda, vaid pere istunud toapõrandale, sinnasamasse puistatud korvitäis küpsekartulaid, mida siis söödud, kõrvaliseks olnud veega segatud piim. Kui talus ka liha olema juhtunud, siis pole seda pere saanud, vaid see pandud teoleminejale kaasa ja hoitud talvisteks vooriminejate leivakoti jaoks. Pere söönud nädal otsa suppi, mida keedetud teoleminejale kaasa antud lihaga. Ainult jõukamates taludes saanud suurte pühade ja sõnnikuveo talgute puhul liha (Epp Kookman).

Toit

Toitmisolud olnud äärmiselt viletsad; mõisa tööle minejad saanud harilikult kaasa ainult paljast leiba ja tooreid kartulaid, mida siis küpsetatult leiva kõrvale ühes soolaga söödud. Liha saanud vaid harukordadel. Suppi keedetud heeringaga, viimane pidanud andma soolast ja rammu supile (Jakob Haab).

Toitmisolud

Kevadel olnud talumajapidamises ikka puudus toidust, korjatud leivale jatkuks mitmesuguseid taimelehti ja jämedaid taimejuurikaid, viimased olevat väga maitsevad olnud. Hääd leiba saadud talun ainult harukordadel, ainult lõikuse ajal ja suurtel pühadel. Muidu olnud ta ikka vähemalt aganatega segatud. Liha pole kodus saanud peaaegu kunagi, seda pandud kaasa mõisa teomeestele ja hoitud talvisteks vooripäevadeks, voorimeestele keedetud ka kanepiseemnetest kaasa. Nädala algul keedetud teolisele kaasapandavast lihast paaripangeline pajatäis suppi, mida soendatud ja söödud terve nädal otsa, juure lisatud tarbekorral vett ja vastavalt ka soola, et supp kauemini vastu lööks.

Jutustaja on noorelt mõisas poisiks olnud, mõisa poolt antud nädalas kaheksateist naela leiba ja pühapäeval antud ka tükikene liha, mõisaherraste sünni- või nimepäevadel olevat antud ka kakukene saia. Tööpäeval olnud leivakõrvaseks lihtne supp – kapsastest, hernestest või kartulaga, talvel rasvaga, suvel piimaga keedetud (Hindrik Treimann).

Riietus

Riiet koetud ise villast ja linast ning takust. Värvitud potisinisega, lepa pargaga, kuusekäbidega jne. Tööriietuseks olnud takused ja kõige sagedamaks paremaks riideks mitte täisvillane, vaid poolvillane – villane kude ja linane lõim.

Jalanõudeks päämiselt pastlad, suvel tarvitatud väga laialt viiske. Saapaid leidund mõnel üksikul rikkamal ja needki vene säärikud – naisterahvas pole teadnud ihaldadagi saapaid. Talupoja põllutööriistadeks olnud harkader, puupulkadega äke, ei olevat tuntud ka raudseid harke ega hange – need olnud puust. Suurema osa vilja, eriti just mõisapõldudel pandud kokku sirbiga – vikatiga niitmine olnud keelatud. Jutustaja lapseeas on siiski juba leidunud jõukamates taludes raudsahk ja raudpulkadega äkkeid, siis on selle peale ilmunud raudkäpitsed, suvevilja on hakatud vikatiga niitma jne (Jakob Haab).

algusesse

IV 9. Haigused

Taudid

Korra olevat Haanja inimesed väga kannatanud nn hallitõve all, mis avaldunud selles, et inimene hakanud värisema tervest kehast, põdejad olevat surnud ka peaaegu ka kõik. Rahvas kõnelenud, et kes külast tõve eest ära metsa jookseb, need pääsevad surmast, sest metsa ei tulevat tõve järele. Metsa minemine pidanud sündima ratsa luuavarre seljas. Halltõbi ise olnudväikene hall vanakene, kes käinud küla ja metsa veerudel ringi ja huiganud nagu eksinud inimene, kui siis keegi vastu huiganud, siis see jäänud haigeks ja surnud, kes aga vaikinud, sellele ei olevat juhtunud midagi viga (Jakob Haab).

Tõved

Kõttutõbe kätte surnud Haanjas väga palju inimesi, nii et pastor Hahn öelnud, et tarvis naised-lapsed viia Saaremaale, muidu pole kirikukellal ka öösel enam rahu, ei lase magada see igavene paugutamine enam.

Köster Sperlingi kaudu tellitud Rõuge nelikümmend eksemplääri „Sakalat“. Kõige edimine lehelugeja olnud Jüri-Jaani Lähtril (Jaan Gutves).

Katk

Suure katku ajal olevat surnud külan peaaegu kogu rahvas. Kuhu keegi surnult langenud, sinnasamasse ta ka jäänud, visatud vaid mõni labidatäis mulda peale, see olnud kogu matus. Pole olnud niipalju terveid inimesi, et korralikult kõiki matta (Kaarel Frey).

algusesse

V Rahva õiguslik elu, karistused

Talupoegadega ümberkäimine

Karistused

Suvel pidanud teolised olema enne päikesetõusu mõisas, sest töö pidanud ikka algama ühes päikesega, kui päikene tõusnud teolise teel olles, siis olnud peks kindel ja tulija värisenud hirmust. Õhtul on pekstud mõisa talli juures, kus selleks olnud eriline peksupink, millele inimene köidetud paeltega kinni, samas olnud ka terve keldritäis vitsu ja keppe, missugustega peksmine korda saadetud. Laupäev olnud kohtupäevaks ja laupäeva pealelõunast alates kuni hilja õhtuni jätkunud talli juures peksu ja karjumist, teine kord olevat mõisaherr terve perekonnaga peksu käinud pealt vaatamas. Laupäevane öö kulunud suuremas osas taludes, sest peksust pääsenud vaid vähesed – kiltri ja kohtumeeste perekonnad-, selgade arstimiseks, tavalisemaks võidmise vahendiks olevat olnud hanerasv ja veel mitmesugused metsarohtude keedised (Madli Jänes).

Talupoegade põgenemised

Orjapõlve ajal olevat inimesed vahel püüdnud põgeneda ära orjuse eest, kuid mõneajalise redusolemise järele on pagusolijad toodud tagasi. Ainult need jäänud tagasi tulemata, kellel õnnestunud üle piiri Venemaale pageda. Soldatite püüdmise ajal olevat olnud paremaks püüdmise kohaks ja ajaks laupäeva õhtu saunas, kuid olevat juhtunud, et püütavad põgenenud ka sealt akna kaudu kas täiesti alasti või ainult pesu väel, püüdjate käest üle piiri teise kubermangu. Nii olevat keegi jutustaja sugulastest pagenud särgiväel ära Venemaale – saanud seal heale järjele ja elanud jõukana mehena ja ostnud hiljem kokku kellegi teisega karjamõisa. Ent karjamõisa ostulepingu kreposteerimisel olevat tulnud avalikuks, et ta on põgenenud ori, mees saadetud siis tapiga Võrule. Võrus olevat altkäemaksude abil saadud niipalju, et mees kirjutatud Tartu linna bürgeriks ja antud talle uus nimi ning vastavad dokumendid, mille põhjal siis mees ka lahti lastud, vabandatud veel, et eksituse tõttu ta Venemaalt siia saadetud, mehele jäänud aga kaks nime, mis jätkunud ka laste juures (Kaarel Frey).

Inimestega ümberkäimine

Pärisorjuse ajal olevat mõisaherr vahetanud Rõuges inimesi jahikoerte vastu, sest koer olnud mõisaherrile sel ajal hoopis kallim, kui inimene. Koera parem seisukord olnud silmnähtav: ta saanud alati puhast toitu, keegi pole teda peksnud, inimesi, talurahvast sellevastu pekstud iga vähema süüteo eest. Kui juhtunud herri läheduses mütsiga viibima – olnud kohe keretäis soolas. Mõisa õuest läbiminekul pidanud alati pea paljas olema – sadagu siis lund või vihma – paukugu pakane või kõrvetagu kuumus. Peksa olevat annud töö juures kupjas – see löönud kepiga. Lubatud olnud kuni kaheksa hoopi korraga, kuid kepilöögid langenud ikka riietatud ihule. Päris peksmine olnud mõisa talli juures, siin kistud inimene paljaks, köidetud pingile ja laotud hoope vitsadega selga. Vitsad olnud sõrmejämeduseks kimbuks kokku köidetud ja soolvees leotatud, et nad hästi sitked oleks. Talli juures antud 15-60 hoopi, kõneleja lapsepõlves olnud peksjaks Kika Jüri, kes öelnud pekstes – anna hästi-hästi.

Vooriskäimine, mis päämiselt talvel ette võetud, ulatanud koguni Riiga, Pihkva, Oudovasse, Narva. Üks reis kestnud harilikult nädalapäevad. Kuna tollel ajal alles rautamata reed tarvitusel olnud, siis võetud tallad kaasa. Külma peletamiseks olnud sagedasti kaasas suured kasepuu käsnad, kus tuli sees hõõgunud, seal soendatud end. Viinavaatidel käidud salaja ka kallal. Vaat olnud kurdest uurdeni puuvitsu täis, vits põrutatud vähe kõrvale, lastud väikene auk sisse ja selle kaudu imetud õlekõrrega seest märjukest. Pärast löödud augule pulk ette, vits nihutatud tagasi omale kohale ja väljastpoolt ei olevat olnud midagi märgata, et vaadi kallal käidud on. Soolavoorides on käidud päämiselt Pärnus, samuti talveti, toodud terve aastane tagavara korraga ära, olnud suur kivisool. Võrult ei olevat tol ajal soola suuremal arvul osta saanud.

Rehepeksmine on olnud samuti kui sõnnikuvedu rängemaid töid, kuid eriliseks piinaks olnud herneste peksmine, kuna tol ajal taludes herneid ei olevat kasvatatud ja teiseks, et talurahva toit halb või et seda vahel üldse pole olnud, siis kartnud herr, et rahvas sööb peksmise ajal herneid liiga palju ära. Et sellest pahest pääseda, siis pantud peksmise ajal rehelistele neljakandiline palk suhu ja rihmaga kukla taha kinni, et nii kergelt suust ära võtta ei saaks, üks poolhullu olevat siiski näljaga kuivi herneid nii palju söönud, et pidanud lõhki minema. Hernereheliste kojuminemisel olevat kõikide taskud pahumpidi pööratud, et nad mitte teri koju ei viiks. Teiste rehtede ajal olevat vahel harva taskud läbi otsitud.

Mõisa kartulite võtmise ajal, mis vahel väga külma ja vihmase ajaga sündinud, ei ole lubatud teha maha tuld, sest kardetud, et siis küpsetavad ja söövad teised liiga palju herri kartulaid ja siin valvatud hoolega selle järele, et inimesed koju minnes taskus kartulaid kaasa ei viiks.

Talvel mõisa metsas puid tehes pidanud teoline raiuma kirvega päevas sülla puid, need valmis laduma ja õhtul koorma veel mõisa tooma, puude tegemine kestnud kogu talve, sest viinaköök võtnud väga palju puid (Taniel Siska).

Rahvaga ümberkäimine

Inimest peksetud nagu peni. Kõige kurjem peksja olnud herr ise ja kupjas. Kõneleja laps olles koristatud kord kesvu kokku, mis ikka siis sirbiga lõigatud, kesvapäid kokkupanekul pudenenud mõni pää maha, herr juhtunud seda nägema ja annud mehele säälsamas kohe kümme hoopi oma ratsapiitsaga ja kui mees maha lamesklema jäänud, siis tõuganud herr teda edasi jalaga. Vahel on pagetud siis kõrvale peksmise eest. Rehel jookstud rehepapi eest ära parsile, kuhu jäädud seniks kuni rehepapi viha lahtunud. Kuid sageli antud karistus teisel päeval selle asemel tallijuures, mille eest pole saanud hoida kõrvale keegi ja mis olnud palju rängem.

Korra vedanud üks vanamees mõisa nurmelt rukkid rehte, herr tulnud vastu, peatanud mehe kinni ja kärkima, kuidas ta koorma nii lohakile peale teinud, et viljapääd jooksvad vankrirattaid mööda ning löönud meest nuiaga selga, talumees olnud kaval vanake ja langend löögijärele maha ja aietades veeretanud oma hobuse kõhu alla, kuhu herr pole ligi pääsenud. Herr käseb välja ronida, mees vastu, et ei saa, sest herr löönud seljaroo vigaseks ja ise aietab edasi, kuigi endal midagi viga pole. Herr praksub edasi, kuid mees vastab, et ei ennem välja ei tule, kui herr on ära läinud, sest ta kartvat, et herr lööb ta selgroo päris pooleks ja es ole tulnu ennem välla, kui härra ärä lännü (Mari Kribis).

Talurahvaga ümberkäimine

Pärispõlves olnud nii, et kes naise võtnud, see pidanud saatma naise esimeseks ööks Rogosi mõisaherrile kaeda, ka teopõlves olevat herr veel sedasama nõudnud, kuid siis olevat rahvas vastu hakanud.

Mõisa nurmedel tööjuures olnud kupjas alati malgaga valvel, et keegi ei laiskleks, kui mõne tõstnud pea, et vähe kangeks jäävat selga sirutada, siis kohe langenud kupja malk viis korda üle küüru.

Kohus olnud küll olemas talupoegadest, kuid herr olnud ikka tegelik kohtumõistja. Kord mõistnud herr ühele peremehele 30, sest see ei olevat saatnud enese teomeest tööle ega ei olevat ka ise tulnud teole. Kuid mõisas ei olevat mees lubanud end ka peksta, võtnud suure malaka kätte ja lubanud igaühe lüüa maha, kes teda tuleb lööma. Küll karjunud herr kohtumeestele – võtke maha, võtke maha, kuid keegi ei olevat süüalusele julgenud läheneda, kästud herri end minna, kuid see kartnud samuti. Mees kaebanud edasi kihelkonnakohtusse, seal nõudnud herr, et mehele antagu kuuskümmend, sest ta löönud kupja ja ähvardanud ka herri. Kihelkonnakohus mõistnud aga mehe õigeks.

Maata inimestel olnud elu väga raske – lapsed saadetud varakult teenima. Karjuse palk olnud söök ja viiskümmend kopkut raha. Sulasel söök, riided ja üks rubla raha. Kes teenima pole tahtnud minna, sellele antud vitsu ja pandud kohtu poolt (Villem Pulk).

Talupoegade kaebtused

Kui rahvas Riias kaebamas käinud orjuse peale, siis olevat keiser saatnud oma velle Konstantini, et see järele kaeks, kas rahva kaebused vastavad tõele. Konstantin tulnud sulasena Vana-Roosa mõisa ja näinud siin rahva viletsust, ta kirjutanud siis kaebekirja ja andnud tõistre talu sulase kätte, et see kolme päeva pärast selle kohtumehe kätte viiks, ise sõitnud ära. Varsti viidud kupjas ja herr Peterburgi kohtu kätte. Selle järele kuulutatud orjust natikene maha kasakate abil, keda keiser saatnud mõisnikkude järele valvama (Villem Pulk).

Rahvaga ümberkäimine.

Mõisatöö olnud orjatöö kupjas käinud kepiga kannul, kui vähekese töö kupjale vastumeelt olnud, siis andnud kepiga turjale, tal olnud luba lüüa korraga kuni viis hoopi. Kes hakanud kupjale vastu, ega pole end lüüa lasknud, see saanud õhtul talli juures, kus peksjaks olnud vallakasak. Peksmise juurespole löökides mõõtu peetud. Herr ise võinud alati, kui see talle meeldinud, kepiga või nuudiga igale 15 hoopi korraga anda. Varmalt olevat peksmine veel suurem olnud, siis püüdnud rahvas ära pageda, kuid see olnud väga raske, sest mõisnikud saatnud vastamisi põgenikke tagasi, kui nad neid tabanud. Rogosist õnnestunud kellegil põgeneda ära Kuramaale, kuid mees saadetud sealt tagasi. Rahval olnud küll oma seast valitud kohtumehed, kuid mõisnik olnud alati tegelik kohtumõistja. Kogukonnakohtul olnud õigus anda vitsu kuni 30 hoopi, kihelkonnakohtul kuni kuuskümmend hoopi. Talvel antud mõisa poolt ka kodu naistele kedrustöid ja kedrused läbi olnud, siis aetud mõisa sulgi katkuma (Peeter Tanielson).

Inimeste vahetamine koertega

Pärispõlves olevat ka Laitsnas inimesi vahetatud koerte vastu, nii olevat keegi mees vahetatud ühes pojaga peni eest Poolamaale kuna naine teiste lastega siia jäänud. Peale paariaastalist elamist põgenenud mees kodumaale tagasi, sest vahepeal oli kaotatud kodumaal pärisorjus, millest mees oli Poolamaal kuidagi kuulda saanud, ja meest ei olevat ka enam tagasi saadetud (Liisa Tsuppur).

Inimeste kohtlemine mõisas

Kui korralised mõisas õhtuti linu ja villu ketrama pandud, siis tareteenri ja toatüdruku olnud kaejad, et kedrus ühetasane oleks. Kui siis lõngas mõni mügerik juhtunud olema, siis kõnelenud kaejad pilkavalt: „Näe, kus Meegu mägi ja sääl Soomeorg. Lõpuks teatatud veel loost mõisaprouale, kes siis näppude peale peksnud. Proua olnud ise paks kui rasvaladu, löönud korra üht kehva ja kõhetut talunaist nii, et karjatanud ise: Oh sa luine kurat, ära lõin oma käe!“

Rodi talu perenaine ladunud omale rõivade alla hulga kotte, nii et näinud raskejalgsena välja, proua nähes tüsedust naise juures kaenud ka käega ja öelnud: “Ptüi, robak, kasi koju.”

Suur peksja olnud orjuseajal Verrev Jüri, sellel olnud kaks poega, need ei olevat annud naistele kusagil rahu ja mitte ainult need, vaid kogu mõisa meespere tülitanud alatihti talupoegade naisi ja neiusid. Olnud kord jälle mõisas kevadine sõnnikuvedu, naised laotanud nurmel sõnnikut, poisid s.o Verreva Jüri pojad läinud naisi kaema, võtnud ühe naise kinni ja hakkavad teda vidama võssa, naine vastu, et temal himu täis, sest tal täna juba seitsmes särk seljas vahetada, andke vahel ometi rahu ka. Poisid aga es jäta, siis haaranud naine sitajulgu, pistnud poistele nina alla, et vaadake, mis veel kehast välja tulnud. See olnud pärispõlves, siis olla ka inimesi vahetud koerte vastu. Rodi talu peremees – praegune peremees selle neljas põlv, vahetatud peni vastu Kuustust. Samuti pidanud pärisorjuse ajal pruut esimeseks ööks saadetama mõisaherrile kaeda. Paremad mõisnikest pole olnud vanal ajal ka pastorid, ka nemad nõudnud rahvalt suurt orjust ja ajanud taga talurahva naisi. Eriti suur naistekütt olnud pastor Rental (Reinthal), kes lõpuks oma liiderliku eluviiside pärast ametist lahtisaanud. Rahvas pole ka sugugi Rentali sallinud, õpetajale tulnud viia kümnist, üks vigurivänt viinud verivorsti asemele soolikatäie linaseemneaganaid. Kus pastor siis käratanud pühapäeval kantslist, et jämme vorsti varas läheb põrgu.

Rõuge mõisahärradest – Samsonitest käinud üks, neljas põlv viimased sellest, peale surma kodukäijana ringi, ta olnud eluajal väga õel ja kuri, pärast surma olnud ta sõiduhobused tallis igal hommikul märjad ja väsinud ja värisenud nagu pikast sõidust tulles ja korra olevat vana parun tulnud tallipoisile, kes läinud öösel hobuseid vaatama, talliukse peal vastu ja alles Meie isa palve lugemisel kadunud ta. Hilisemad Samsonid olnud kõik päris hääd inimesed (Kadri Lilo).

Talurahva kohtlemine pärispõlves

Sänna Kuraski talu (Neumannid) olevat pärispõlves vahetatud koerte eest Moorast, vanasti kutsutud neid mustapagana Mooradeks. Jutustaja vanemad olevat kõnelnu, et vanasti olnu nii, et kui mees omale mõrsja koju toonu, siis pidanud saatma mõrsja esimeseks ööks mõisa, selle kohta olnud laulgi, millest kõneleja mäletab vaid järgmist:

- Viidi mõisa herri ette...

Küll see herra teda vaevas,

kellele siis naine kaebas

- kui herra uutse mati võtja

- Värske piimapüti pandja.

Teopõlves orjus talumaade suuruse järele, Sännal orjatud kolmest päevast kuni kuue päevani nädalas. 15-16-aastased tütarlapsed käinud korran ja karjan. Tol ajal olnud susisi veel nii palju, et tikkunu teised karja kallale. Kord murdnud susi mõisa karjast lehma maha, sest susi pole tüdrukuid sugugi pelganud. Karistuseks antud igale korralisele puud villu kedrata, sest susi murdnud talu maa peal ja olevat herri arvates seega talu susi. Aga kui talupoeg oma viljapõllul mõne jänesepoja, tedre või mõne muu söödava linnu kinni võtnud, siis olnud karistus kohe käes. Kui teopõlves pole teoline päikesetõusuks mõisa treppis olnud, siis antud 30 soolast. Nimelt olnud vitsad suures tõrres soolvees leos. Kõrgepalu mõisatee veerul olnud ennesti suur pihelgas, seal valatud inimeste verd nurmesüüdide pärast. Teisi pekstud mõisa pleekaias. Poolpäeval olnud pea peksupäev (Mai Ilves).

Ius primae noctis

Pärisorjuse ajal olevat Rõuge mõisnikud nõudnud mõrsja esimeseks ööks mõisa herri soojendama (Jakob Troska).

Sännal suure kõrtsi man elanud varemini Elias Seltson see olevat olnud vahetud peni vastu Verioralt (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt).

Vallakohus

Peameheks olnud teopõlves kohtus ikka tegelikult mõisnik, kohus koosnenud kolmest liikmest: peakohtumehest ja kahest kohtumehest. Kohtunikud on valitud kolmeks aastaks, vallakirjutaja olnud sekretääriks. Järgmine instants kihelkonnakohus, peameheks seal kihelkonnaherr, kes valitud mõisnikkude ja rahva poolt, kaasliikmed kõikide kihelkonnas asuvate valdade pääkohtumehed. Kihelkonnakohtule järgmine instants oli kreisikohus (Jakob Troska).

Kohus

Kohus olnud, kuid otsused olenenud täiesti mõisnikust, maksev olnud öeldis: “pallõ herri”. Kihelkonnakohus võinud anda kuni 60 hoopi, kreisiohus – 80 ja hoohgericht – 120 hoopi. Kupjas võinud kepiga lüüa korraga viis hoopi, kuid ta võinud, kas või minutilise vaheaja järele anda jälle (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt).

Kohus

Mõisas olnud küll kohus, peakohtumees ja kohtumees olnud talurarhva seast, kuid herr võtnud ise kohtumõistmisest osa ja kui kohtumehed pole herri otsusega nõus olnud, siis antud neile enestele keretäis kätte. Jutustaja isa olnud peakohtumees ega ei olevat lubanud peksta ühte soldatinaist, kuna herr nõudnud peksmist, herr lasknud siis anda mõlemaile, nii soldatinaisele, kui ka pääkohtumehele, et see julgenud temale vastu rääkida.

Viimane teopõlveaegne Krabi herr, keegi Hammer olnud väga hää inimene, viimase proua tapnud vene punased Vabaduse sõja ajal, kuigi proua üle 80 aasta vana olnud (Mari Kribis).

Kohus

Herri kõrval olnud võimsamaks meheks vallas pääkohtumees, kellel olnud abiks kaks-kolm kohtumeest. Kohtumehed on olnud küll talupoegade poolt valitavad, kuid valitud ikka need, keda tahtnud herr, ja kes kord kohtumeheks saanud, see jäänud sellele kohale eluks ajaks. Viimane olnud eriti just pääkohtumeeste suhtes maksev – siin järgnenud veel väga sageli isale poeg, nii et amet olnud nagu pärandatav. Nii olnud Tautside perekonnast kolm põlve järjestikku peakohtumees ja kui valla omavalitsus tulnud, siis läinud Tauts vallavanema kohal edasi, vaatamata, et rahvas ei ole teda tahtnud, alles pastor Hollmanni abil olevat inimesed temast vabanenud. Kuigi kohus oli koosseisult talupoegade hulgast pärit mõisaherr või ta asemik valitseja oli vaid kohtukirjutaja, siis langenud otsus ikka herri soovile vastavalt. Ka muidu lasknud kohtunikkude erapooletus palju soovida – rahvalaul ütleb mõisa kohtupidamise kohta:

Kui mõisas kohut mõisteti,

siis nagu siga tapeti,

sest igaüks seal kisendas

ja kõrijõudu kulutas,

siis viimaks hüüdsin mina – vait,

siis kohtuotsust teada sait.

Seal õigust sel sai määratud,

kes vankri oli määrinud (Jakob Press).

Peakohtumees

Vana mõisniku kõrval olnud omasuguste seast kõige vägevam mees peakohtumees, kellel olnud kohtumõistmiseks abiks kolm kohtumeest, kohus istunud valitseja taren, valitseja olnud ise ka kohtuliige – kohtukirjutaja, samuti käinud ka herr ise vahel kohtuistangust osa võtmas, kui ta mõnd õige raskelt karistada tahtnud. Kohtuotsus olnud alati mõisniku kasuks. Mõisakohtust võinud edasi kaevata kihelkonnakohtu, kuid sellest ei olevat olnud mingit kasu, sest vallakohus annud keretäie kätte ja kihelkonnakohus lisanud ainult juure.

Kui kusagil tööinimestest puudus olnud, siis määranud peakohtumees sinna töölise perest, kus neid rohkem olnud, vaatamata, kas määratav tahab minna või ei taha, või kas nimetatud peres mitte endal pole tarvis teda tööde juures. Tavaliselt pole peremehed ise kunagi mõisaorjusel käinud, peakohtumees pannud ikka lahtised inimesed taludesse sulasteks, kes siis ka mõisas käinud orjamas.

Sellel ajal, kui Pühajärvel talupojad vastu hakanud mõisnikule („Pühajärvel peeti sõda, oma silmad nägid seda“) oll olnud ka Rõuges käärimist, olla vist ka kaebekirje Riiga saadetud, kuid avalikku vastuhakkamist ei olevat olnud (Taniel Siska).

Peksjaks olnud mõisas aidamees, kelle kohuseks olnud ka vitsade muretsemine. Peksuvitsad leotatud ennem mõni päev soolvees, et nad hästi sitked oleks ja ei murduks ja köidetud-punutud siis sõrmejämedusiks kimpeks. Peksmise ülem- ja alammäär olevat olnud küll kindlaks määratud, ent sellest ei olevat peetud kunagi kinni. Kui palju oli talupojal õigust herri suhtes seda iseloomustab selgelt juht, mida jutustaja omalt isalt kuulnud, milles osalised jutustaja isa - mõisa kilter ja rentnik Kollesk. Sügisel kartulite talvekorteri matmisel tulnud herr tööd pealt vaatama ja seletanud kiltrile, et niiviisi nagu neid matta laseb pole õige matmise viis ja näidanud teise. Kilter seletanud, et herr eksib, et sarnaselt nagu soovib herr ei või kartulaid talvekorterisse mitte panna, kuna nad siis läheksid mädanema, kuid kiltri seletused ei olevat midagi aidanud - ülejäänud osa maetud herri tahtmist mööda. Kevadel kartula maetiste avamisel olnudki nii, kuidas kilter öelnud sügisel, herri näpunäidete järele maetud kartulad olnud mädanenud. Kui kilter seda julgend herrile tähendada, siis seletanud herr, et terved on need kartulad, mis on sügisel tema, s.o herri tahtmise perra maetud, kuna kilteri näpunäidete järele maetud kartulad olla need, mis nüüd mädanuiks osutusid avamisel. Kilter punninud vastu, kuid asjata, viimaks saanud herr vihaseks, hakanud kiltrit kepiga taga ajama ja sajatanud ise: „Sina lontrus, oigus olema alati ainult see, mida ütlep mina. Sinu peap seda ükskord ometi moistma,“ ja et kilter seda ikkagi mõista ei olevat tahtnud, siis püütud mõistust peksuga pähe lüüa.

Kui kardetud ja ränk mõisakaristus on olnud, selleks jutustas eelnimetatud isik ühe loo, mida ta olevat omalt vanalt isalt kuulnud. Haanjas olnud, nagu ka kõikides teistes mõisades rehepapp, kelle ülesandeks oli rehe kütmine ja osalt ka reheliste töö järelvalvamine ja ka selle järele valvata, et rehelised mõnd viljakotti „kogemata“ kaasa ei võtaks rehelt lahkudes. Kuna rehepapp sügiseste ööd ja päevad läbi kestvate rehepeksmiste ajal äärmiselt tööga ülekoormatud olnud, siis pole tema saanud aega koju sööma minna, vaid naine toonud talle söögi rehte järele. Korra viinud naine jälle mehele sööki rehte, hiilinud ise salaja, et herr ei näeks, sest kartus viimase eest olnud suur. Koju minnes pannud rehepapp tühja toidunurmiku rukkiteri täis, sest mõisa vilja võttamist ei olevat peetud sugugi varguseks, liiakene olnud tol kõrral ainult väikese paaritoobilise nurmiku täiega tegemist. Naise kojuminemist silmanud aga herr. Naine, nähes herri lähenevat, peitnud ruttu nõu põllu veerele, arvates, et ega herr seda näinud, ise jooksnud ruttu minema. Herr oli aga nurmiku peitmist siiski näinud ja ta ka üles leidnud ning nurmikut avades - rukkiterad. Rehe juurest näinud kõike seda rehepapp, kartes ränka karistust, poonud ta enese parsile viiva redeli külge ülesse. Karjapoisile, kes kõndinud rukkipeenra veergu mööda antud mõisa tallis 15 hoopi soolaseid (Jaan Adamson).

Peksmine

Mõisavalitsus võinud anda talupojale talli juures peksa ilma igasuguse kohtuotsuseta nii palju kui herr ise hääks arvanud. Kupja kepilöökide eest olnud talupoeg samuti kaitseta. Talupoeg võinud kaevata ka kohtusse, alam kohtuaste olnud mõisakohus – peakohtumees ja kaks kohtumeest, kuid et mõisaherr seal ise istangust osa võtnud, siis langenud karistused ikka talupoegile. Mõisniku peale võis talupoeg kaevata kihelkonnakohtu, kuid sellest ei olevat olnud mingit kasu, sest seal olnud peamees ja otsuse tegija kihelkonna herr ja ega susi söö susi, talupoeg mõistetud süüdi valekaebtuse tõstmise eest; karistus, mis võinud tõusta kuni kuuekümne hoobini. Siis saanud alatasa töö juures lööke veel herri enda käest küll jalaga, ratsapiitsa ja rusikaga.

Teopõlves pole eestlane midagit tohtinud omaks pidada, sellepärast pole rahval olnud tahtmist oma majapidamise parandamiseks kõike võimalikku teha, sest kui parun näinud, et talurahva elu kusagil paraneb, siis lisatud juure taalri arvu ja sellega ühes tõusnud ka orjuse suurus. Oma põllude jaoks tulnud näpistada aega mõisatöö ajast ja öist, sellepärast viljasaak alati vilets, mille all kannatanud terve talumajapidamine. Talupoegade põllutöö- ja tarberiistad olnud iganenud, sest et rahval puudus raha nende uuendamiseks. Talumajapidamises pole tuntud rautadud vangert ega rege, kui pikema tee peale mindud, siis peetud kaasas tagavara rattad ja tallapuud, sest reejalaseid tallutatud puuvitsadega. Raudratta või –jalase jäljest tuntud, kust on sõitnud mõisnik. Talupojal olevat olnud lubatud teopõlves müüa oma majapidamise saadusi, kuid majapidamine on niivõrd väheandev olnud, et pole jätkunud midagi müümiseks. Kui siis kord Venemaale rändamine on alanud, siis tõusnud mõisas kära, kui talupoeg hakanud oma talu sisseseadeid müüma, mõisnik seletanud, et talu raudvara on mõisa oma, talupoja käes olevat ta vaid kasutada – ja selle raudvara kaudu produtseeritud vahendeid võida ainult talupoeg müüa. Et talupojad siiski midagi ära ei müüks, siis tulnd mõisavalitsus ja pannud kõik talupoja varanduse kirja kui mõisa varanduse. Venemaale minemise tung tulnud siis, kui veneusu papid seletanud, et Venemaal antakse usuvahetajaile tasuta maad ja kroonu ehitab majad ja hoonedki valmis. Teist kord olnud Venemaale minemise kihk rahvas siis, kui kõneleja umbes kahekümne viie-kuue aastane noormees olnud.

Talurahva raske majanduslise seisukorra kergendamiseks säetud teopõlves sisse magasiait ja magasipõllud, mõisnik annud omaltpoolt põldudeks mõisaääre ja jäetismaid, kuhu siis vallarahva poolt tehtud maha vili ja samuti koristatud ka talupoegade aja ja jõuga. Magasiaida üle valitsenud aga mõisnik, kes vahel suurest rahaahnusest aetuna ajanud ka magasiaida vilja viinaks, mille järeldusel rahvas pidanud nälgima (Hindrik Treimann).

Karistused

Tõrvapalu saanud oma nime sellest, et seal tapetud ennevanasti üks tüdruk lapsetapmise pärast. Kolm pühapäeva pesset tüdrukut järjestikku kirikutulban, kuid tüdruk ei olevat mitte oma tegu kahjatsenud. Neljandal pühapäeval viidud hukkamise paigale. Õpetaja öelnud, et kui keegi tahab, et tüdruk elama jääks, siis hakaku see tüdrukul kaelast kinni ja andku suud. Keegi pole seda teinud, siis löönud kuninga timukas mõõgaga tüdrukul pää otsast, see hüpanud kolm korda ja langenud siis tõrvaste puude peale. Laip põletatud veel ära, kuid süda ei olevat kuidagi põlenud, siis kistud see timukate poolt tangidega tükkideks.

Kirikutulp asunud vana kalmistu juures, sinna tõmmatud kättpidi üles ja siis pekstud. Seal pekstud ainult suuri kurjategijaid (Mai Ilves).

Topograafilist. Ottemäe küla asutatud peale Põhjasõda Kuramaalt tulnud mustlaste poolt. Tallima küla olevat asutatud inimestelt, kes orjuse ajal Tallinnamaalt siia põgenenud ja siinsetesse metsadesse elama asunud. Koke küla nime tulnud sellest, et Põhjasõja järele jäänud üks rootsi sõjaväe kokk sinna elama.

Haanja mõisa rentnik Kollejevsky, keda rahvas kutsub Kolleskiks, ajanud tüdrukuid endaga sauna, tal olnud aga ka üks päris armuke, see vihastanud sellest ja põletanud sauna maha. Kollesk käsutanud inimesed kokku ja järgmiseks laupäevaks olnud valmis uus saun. Siis viidud Tootsi Leenu herri pesema, see tõrkunud küünte ja hammastega vastu, kupjas trööstinu teist siis, et ära pelga midagit ega ta ei pure.

Peksmise ajaks ajanud Kollesk omale kirju särgi selga, võtnud suure valge savist piibu suhu ja kui ta siis esimese popsu tõmbanud, siis pidanud kilter kohe lööma peksetavat.

Priinimesid pandud Haanjas Kolleski ajal juhuslikkude väljenduste ja ka sõimunimede järele (Jaan Gutves).

algusesse

VI Usulised liikumised

VI 1. Vene usk

Veneusu tuleku eel olevat käinud papid külasi mööda ja lubanud priiust ja maad ja püti heeringaid neile, kes loobuvad sakste usust ja vastu võtavad uue keisri usu. Nende lubaduste järeldusel olevat paljud inimesed usku vahetanud. Ent kui peale ristimist rahvas lubaduste täitmist vaimulikelt nõudma hakanud, siis öelnud köster: „Midagi muud ei saa teie kui „pravaslavna“ usu.“

Esimine veneusu kirik olevat ehitatud Haanja-Miilimäele, kust ta hiljem on viidud üle Plaanile, esimene kirik on olnud puuhoone, mis ühes kõrvalhoonetega alles paarikümne aasta eest lammutatud (Jaan Adamson).

Vene usu esimistel aastatel on tõusnud tüli Rõuge pastor Hollmanni ja preester Sikatsovi vahel surnuaia küsimuse pärast. Nimelt ei olevat vene usu kogudusel esialgu omal surnuaida, sellepärast maetud üks veneusuline Rõuge luteri koguduse kalmistule, papp käinud selle järele väga sageli nimetatud haual jumalateenistust pidamas, missugune asjaolu pastori väga vihastanud. Et sundida preestert seesugustest jumalateenistustest loobuma, lasknud nimetatud veneusulise surnu hauale kaheksa jala pikkustest lattidest püstaia kolmele küljele ümber teha - neljas külg olnud kaitstud kalmistu müürist, missugune olnud kõige madalam, nii et hauale vaid üle müüri ronides võinud pääseda. Kui siis papp järgmisel pühapäeval surnuaiale oma saatjatega tulnud, siis oodanud teda nimetatud üllatus ja kui ta siis pastori ees nurisenud, siis näidanud viimane teed üle müüri (Jaan Jääger).

Vene usku minek on sündinud peale 1845 aasta, kui rahval suur näljahäda olnud, sest usuvahetamise eest lubatud inimestele vilja, heeringaid, maad ja vabadust ja lubatud vabaks peamaksust. Jutustaja vanaisa olevat lasknud ka end seesuguste lubaduste mõjul ristida ja tahtnud ka naisi ja lapsi vene usku viia, kuid naine olnud vastu ning pagenud ühes lastega peitu. Hiljem pole antud lubadusi täidetud, ainult vallamaks jäänud ära. Vene usu vastuvõtmisele kihutanud rahvast maal ringikäivad papid (Liisa Valt).

Veneusu tulekul olevat rahvas teadmatuses olnud, kuhu minna, sest ühelt poolt seletatud, et uus usk on riigi- ja keisriusk, et selle vastuvõtmisel vabanetakse saksa herride orjamise alt, et usuvahetajaile antakse maad, vabastatakse peamaksust jne. Olevat lubatud puudustkannatajaile isegi toetust – heeringaid. Pastor jälle ähvardanud usust taganejaid igavese põrgutulega. Ühes mõisnikuga olla kirikherr seletanud, et usuvahetajad ei saa midagi – ei vabadust ega maad ega ka toiduaineid, et need kuuldused, mis kõnelevad majanduslistest kasudest, ei vasta tõele. Et aga just mõisnikud, kes kunagi rahvale pole soovinud hääd, vaid ainult omakasu püüdnud, siis ei olevat rahvas uskunud nende seletusi, mõisnikkude vastuseismine just kihutanud inimesi kiiremalt tegutsema, siis olla parunid pannud ohvitsere maad mööda käima, kes pidanud rahvale usuvahetamise ära laitma, ka see pole avitanud. Rahvalaulust mäletab kõneleja mõne katkendlise värsi, mis nimetatud sündmusi puudutavad:

Oh ma vaene hull ja rumal,

mis mul tetta nüüd, mu Jumal

ilma heal on väga hele

kuulutab meil palju rõõmu.

Oma usu maha jätsin

Vene usu vastu võtsin.

Rahvas olevat pärast, kui usuvahetamise järeldusel pole midagi saavutatud, küll kõneldud, et heeringaid olevat ikka antud, ent pärast nõutud raha nende eest, kõiksugu lubaduste mittetäitmises näinud sakste tööd, sest saksad olla Riiast ära kaotanud keisrikohtu, kes olevat annud lubadusi ja kes need ka täitnud oleks, kui herrid seda mitte kinni poleks pannud. Inimestel olevat olnud kavatsus keisrile parunite peale kaevata kuid saksad ei olla lasnud talupoegi maalt välja (Juuli Trumm).

Kui veneusu tulekul kuuldused levinenud, et uue usu vastuvõtjad saavad maad, siis öelnud Budberg, et teie loodate, et saate maad keisrilt, kuid keisril polegi maad – see on meie oma, kuu pealt võivad nad teile maad anda (Hindrik Treimann).

Talupoegade rahutused ja vene usk

Pühajärve sõja ajal või varemini, kõneleja ei mäleta seda hästi, kuna ta on kuulnud seda omilt vanemailt, olevat Rogosis talupojad otsustanud orjusest lahti öelda, sest Riias vooris käinud mehed olevat seal kuulda saanud, et keiser tahtvat ja ollagi kaotanud ära orjuse, kuid saksad olla selle seaduse vastu ja pidada seda rahva eest varjama. Et seadus maksma hakkaks, sellepärast saadetud Rogosist mehed selle asja pärast Riiga, kas neile ka palvekirju kaasa antud, seda kõneleja ei mäleta, samuti ei tea kõneleja, missugustes asutustes saadikud Riias käinud ega mäleta midagi käigu tulemusist ega meeste saatusest, kuigi ta seda kuulnud olla, ta arvab et nad olla Riiast koju saadetud ja et nad olevat mõisas peksa saanud. Riiast olevat varsti mehed ka toonud teateid kõrgelt keisrihärralt uue usu üle, ja et selle vastuvõtjaid oodata suured paremused, nagu sakstest vabanemine. Et see sakste vastutahtmist olnud, siis riietanud saksad vene kindralli riietesse ja käinud seletamas, et usu vahetamine ei anna vabadust, vaid et see toob veel orjust juure, seda pole aga usutud, sest inimesed tunnud ära need mehed kes kindralitena ringi käinud. Parunid olevat siiski nii palju saanud, et keisrihärra pandud vangi ega pole usuvahetajatele antud midagi (Madli Jänes).

Kaebamised teoorjuse üle ja veneusu tulek

Vooriskäimistel Riias olevat rahvas keisrikohtus ja kindralkuberneri juures käinud raskuse üle kaebamas, siis olevat ka kiri saadetud sellepärast, et orjus ära kaotataks.keisriametnikud olnud küll poolt, aga mõisnikud tulnud Riiga kokku ja otsustanud vastupidist, et aga rahvas siiski orjusest vabanemist oodanud ja mõnelpool ka keeldunud orjamast, siis käinud kindrallid maadmööda rahvast rahustamas ja seletanud, et vabadust ei luba keiser, kuid rahvas pole uskunud, sest need olnud petised kindrallid – mõisasakste pojad kindrallite riietes – mõnelpool antud peksa koguni rahvale. Rahvas lootnud koguaeg vabadust ja kui veneusk tulnud, siis liikunud jutud, et saavad maad mõisnikkudelt ära võetud ja neile antud, kes keisriusu vastu võtavad, antakse vabadus ja ka sõjaväeteenistusse ei võetavat uue usu vastuvõtjaid. Parunid ja kirikhärra rääkinud küll vastu, kuid neid pole usutud. Eriti olevat just maatainimesed uue usu poolt olnud. Usu vastuvõtmisel pole antud aga endistest lubadustest midagi, mõisas suurendatud koguni usuvahetajatele orjust, ainult peamaksust saanud vabaks. Algusel olevat usuvahetajatelt ikka nõutud orjust ja annuseid luteri usu kirikherrile, viimasele olnud talusuuruse järele viia kikkaid, mune, mõni nakl linu ja lõnga jne.

Veneusku minekule ajanud ka raske näljahäda, kõneleja kes tol ajal väikene laps olnud, mäletab veel praegugi, kuidas siis end äraelatatud, söödud oblikasuppi, millele lisatud natukene jahu juure. Vene usu vahetajaile, nii kõnelenud vooriskäijad, antavat Riias tasuta vilja söömiseks ja ka seemneks. Midagi sarnast ei olevat küll antud muid, küll toodud Venemaalt kullijahu ja tatratangu, kuid selle eest nõutud pärast kallist hinda (Liisa Soo, Mari Soo).

Rahvas vahetanud usku sellepärast, et loodetud maad, vabadust ja toiduaineid saada, sest kuuldused säärastest lubadustest usuvahetajaile liikunud õhus, kuigi pastor igal pühapäeval vastupidist seletanud. Kuna usuvahetamise järele midagi säärast ei ole saanud, siis läinud mehed Võrru ja küsinud sealt hingemaad, seal ähvardatud mehi ja öeldud, et nad ajavad oma nõudmistega usu segamini, sest mitte midagi ei ole lubatud ega ei anta ka usuvahetajaile (Mai Kala).

Usuvahetamise eel käinud kihutajad maal, kes seletanud, et uue usu vastuvõtjad saavad vabadust, maad, leiba ja iga usuvahetaja püta silku. Kuna peale usuvahetamist kohapeal midagi ei ole antud, vaid koguni peksa lubatud anda pärijaile, siis arvatud seda mõisnikkude tööks ja otsustatud minna Riiga õigust nõudma, eriti mindud just püta silkude pärast. Riias ei ole aga ka tahetud midagi teada endistest lubadustest, ainult silkude lubamist pole salatud, kuid ka silkudega petetud – lubatud püta asemel antud väikene puupütikene, missuguseid keegi Rannametsa mees, kes sama asja pärast Riias olnud, viis tükki oma kuuehõlmale ladunud (Peeter Tanielson).

Krabil käinud preester ristimas, talutarest tehtud ajutiselt kirik, herneaganikku tehtud pühapaik ja rehe all olevat olnud ristimine, jutustaja isa lasknud ka enese ristida ja tahtnud ka naist ja lapsi uude usku viia, kuid naine pagenud lastega metsa ega es tulegi koju, küll mees kutsunud, naine aga vastanud, et mina oma lapsi ristida ei lase. Pärast näinud küll inimesed, et midagi usuvahetajad ei saa ja siis olevat paljud, kes olid end küll ülesse kirjutanud uute usku, sellest loobunud.

Kui ma oma usko jätsin,

vastset vene usko võtsin,

siis ma lätsin kodo poole,

oma naisel seda kaebsin.

„Tee nii, kui tunned ese,

ei ma oma usko jäta –

see on mino hingevara.“ (Jaan Subrke)

Veneusu tuleku ajal käinud papp viha ja pintsliga püha veega piserdamas ja salvimas, lapsed pagenud suuremad ära metsa, vähemad pugenud ahju, kuid kiskunud roobiga ahjust välja ja pintseldanud ikka ära (Epp Kookman).

Sännan olevat vene papid käinud ristimas inimesi küladen – mehed ristitud Võrus, külas käit naisi ja lapsi ristimas, naine olnud enamasti usuvahetuse vastu ning pugenud parsile ühes lastega peitu, kust preester nad poolvägisi alla vidanud (Mai Ilves).

Veneusku minekul käinud papid külast külla ristimas, et inimesi oma võrku meelitada, siis lubanud nad usuvahetajaile maad, vilja jne., nende agarus olnud tingitud sellest, et kroonu maksnud neile iga ristitud hinge pealt 25 rubla (Jaan Tuusis).

Edimiselt kirjutatud veneusku võtjaid ülesse Riias, kus neile on lubatud tasuks maad, vabanemist parunite orjusest, luteri kirikumõisa orjusest, viimane orjus ja maksud pastorile on olnud võrdlemisi suured (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt).

algusesse

VI 2. Vennastekogudused

Vennastekoguduse või vellede usk on Haanjas varemal ajal väga lugupeetud olnud. Rahvale meeldinud just koguduse sisemine korraldus - siin olnud kõik omaväärsed - ühesuguste õigustega. Koguduse eesotsas seisnud vanem veli, kes tavaliselt kusagilt väljastpoolt pärit olnud, viimane olnud tihti koguni Saksamaalt siia kutsutud. Vellede usku ei olevat aga sugugi sallinud Rõuge pastor, eriti olnud vaenulik pastor Hollmann (surnd 1859), viimaks nimetatu ajal olnudki Vennastekoguduse juhiks Saksamaalt tulnud veli. Pastor ilmunud väga sagedasti jutluste keskel palvemajja ning küsinud siis jutlustajalt vennalt, kust viimane on selle ja selle koha omist jutlusist võtnud, velle vastused olevat olnud alati väga tabavad ja sundinud pastori vaikima. Kuid pastor olevat püüdnud halvata ka teisiti koguduse elu, ja neil üritusil olevat olnud ka tulemusi - vellede koguduse elu olevat jäänud soiku, kuid päris ära ei olevat kogudus kunagi kadunud. Kogudusel olevat olnud Jaanimäel oma palvemaja, kus hiljuti koguduse 100-aastast juubeli pühitsetud (Liisa Valt).

Vennastekogudus

Kõneleja ise, samuti ka vanemad olevat velistekoguduse liikmed olnud. Rahvas olevat olnud väga veliste usu poolt, kuid kirikherr es lase käia sinna. Koguduses olnud kõik velled ja õed ja vanem veli rääkinud ikka, et kõik inimesed on ühesugused, keegi ei tohi teist peksta ilma kohtuta jne. Kokku tulles ja laiali minnes tervitanud koguduseliikmed üksteist suuandmisega (Mari Kribis).

Varkali külas olnud vennastekoguduse palvemaja. Suurtel pühadel alanud siin palvetamine juba hommikul kella viie ajal, sest kell üksteist pidanud olema Rõuges kirikus ja õhtul kella viie või kuue ajal jälle palvetund (Jaan Reibakas).

Veliste kogudusel olevat olnud Rõuges väga suur poolehoid rahva hulgas. Palvemajad olnud kogudusel Viitinas Saarlasel ja Haanjas Jaanimäel. Koos on käidud mitu korda nädalas. Võõramaid inimesi pole igakord lastud igale palvetunnile, sellepärast levind rahva seas kuuldused, et velisteusulised võtavad end palve ajal riidest lahti ja vahetavad hambaid jne. Jutlustajad olnud neil oma seast ja ka kooliõpetajaid käinud väljastpoolt. Pastor Hollmann esimene olevat väga kurjalt astunud velistekoguduse vastu välja. Ta seletanud leerilastele, et need ei pea minema velistekoguduse palvetundile, ka siis mitte, kui käivad vanemad ja neid kaasa kutsuvad, kuid pastori suur vastusõdimine osalt suurendanudki veel rahva poolehoidu vennastekoguduse vastu (Jakob Troska).

algusesse

VII Hariduslik olukord

Vanemad on rääkinud, et endisel ajal pole olnud kooli ega koolimaju, kuid olnud ametis kihelkonna (valla?) peal kaks rändajat koolmeistrit, kes alati ringi käinud, annud lapsele tükid kätte ja kui ringiga samasse kohta tagasi tuldud, siis pidanud laps neid oskama ja antud jälle uued tükid ja sarnaselt olla lugemine ära õpitud. Kui siis koole asutatud, siis olnud need talumajades - õpetajaks olnud talumees, kes osanud kuidagi lugeda, see pidanud õpetama lastele lugemist ja katekismust. Tasuna saanud seesugune õpetaja oma taluorjusest vähekene maha. Talutared olnud poolpimedad suitsutoad, kuhu toodud sisse talvel ka lambaid ja teisi elajaid. Üks seesugune kool olnud ka Plaksi külas Vana Kooli talus (viimane nimi põlvnevatki kooli talusolemise ajast). Siin olnud talvel lambad alaliselt samas toas, kus lastele õpetust anti, ainult olnud nad lastest erilise aiaga lahutatud. Kui siis mõni koolilaps pole osanud päris õieti vastata koolmeistri küsimusile või kuidagi teisiti eksinud, siis käratanud koolmeister: „Laisk laits, seisa lamba sulu kõrvale.“

Hiljemini kui juba koolimaju ehitatud ja kui kõneleja ise koolis käinud, olnud koolikorraldus järgmine: nooremad laitsed käinud igal nädalal korra katsel, vanematel olnud aga kool algul 3, hiljemini 4 päeva nädalas 5-6 tundi päevas. Õpitud: testamenti, piiblilugu, katekismust, rehkendamist ja laulmist, soovijad võinud ka kirjutamist õppida. Päevakord: palve, katekismus, kirjutamine (siis järgnenud lõunavaheaeg), testament, rehkendamine, laulmine, palve. Õppimist iseloomustavad nõuetavad teadmised laulmise suhtes, viimane piirdus kirikulauludega päämiselt. Aastas pidanud õppima 12 laulu (koraali) pidanud oskama igat laulusalmi peast ükskõik millisest salmist alates, pidanud teadma laulu numbri lauluraamatus (Liisa Valt).

Jutustaja lapseeas on külakoolis õpetatud: usuõpetust, lugemist, rehkendamist, kirjutamist ja laulmist. Kool kestnud oktoobrist karjalaskmiseni iga päev nädalas. Õpetaja palgaks olnud maa.

Kihelkonna koolis olnud õpetajaks köster Sperling ja abiline, õpetatud: piiblilugu, rehkendamist, ilukirja ja saksa keelt. Poole esimisest kooliaastast võinud kõneleda eesti keelt, kuid siis pidanud rääkima ainult saksakeelt, kes rääkinud eestikeelt, see pandud tare pühkima. Eestikeelseid ajalehti on lugenud need, kes kihelkonnakoolis rohkem haridust on saanud, jutustaja on ise varsti peale kihelkonnakooli lõpetamise tellinud omale Eesti Postimehe, hiljem on jutustaja lugenud ka Olevikku, viimane leht on üldse leidnud Rõuges väga suurt poolehoidu.

Vanem rahvas mäletavat veel praegugi palju jutte omaaegsest Rõuge pastor Marbergist, kes on olnud väga ebakõlbeline isik, ajanud küla naisi taga. Kõneldud, et ta elavat kutsari naisega kokku, kutsar öelnud pastorile seda, millest pastor väga vihastanud ja kutsarile peksa tahtnud anda lasta, kuid kutsar võtnud malga pihku, seisnud toa lävele ja lubanud igale lähenejale anda malka. Pastor öelnud küll, et karakem talle kallale soe viisi ja ise ka karanud, ent kutsar annud pastorile malgaga pähe. Siis lastud jutt lendu, et pastor kukkunud kirikumõisa ehitamisel. Pastor ise palunud päältnägijaid, et ärge räägige seda asja kellelegi edasi, sest ega ma pole selle kutsari naisele midagi suurt tennu – liigutasi, liigutasi ainult natukene.

Kõneleja kuulnud loo omalt isalt ja sellelt kuulnud ka et Marburg olnud pastoriks ennem Hollmann esimest (Jakob Troska).

Jutustaja vanemate kooliealised olles ei olevat kooli veel olnud, vaid üks vana lugeda oskaja mees, kes muud tööd pole suutnud enam teha, käinud talust tallu, annud lastele õpetükid ülesse ja siis kui ringiga jälle sinna jõudnud, siis küsinud eelmisel korral ülesantut ja annud jälle uued. Jutustaja laps olles on olnud siiski juba kool, õppimiseraamatuteks olnud aga katekismus ja testament, õpetajaks olnud taluperemees, kes ise ainult veerides lugenud ja ka laulda oskanud. Jutustaja on olnud mõisa kulu peal kaks talvet (a kolm kuud) kihelkonna koolis, kus olnud sel ajal kaks klassi ja õpetöö kestnud kolm aastat. Kuid kolmandal aastal võtnud mõis toiduraha ära ja nõudnud teda mõisa tagasi, kuigi köster, kes olnud ühtlasi ka kihelkonnakooli õpetaja, Sperling olnud nõus kolmandal aastal teda omal kulul toitma. Kihelkonnakoolis õpitud lugemist, kirjutamist, rehkendamist, noodist laulmist, geograafiat. Loetud Kreutzwaldi Tervise õpetuse raamatut, ka geograafia õpperaamat olnud eestikeelne (Hindrik Treimann).

Koke koolmeister Jaan Tahlberg olnud üks esimesi laulukooride asutajaid Rõuges. Kihelkonna koolmeister Sperling ja õpetaja Hoersehelmann õpetanud rahvast koguni Dies Irae’t laulma (Jaan Gutves).

Jutustaja teab kõneleda vaid, et ta on ise käinud koolis kolm päeva nädalas, kool olnud mõisa sulastemajas (Madli Jänes).

Külakoolid asunud pimedais talutaredes ja mõisas sulastemajas. Kool kestnud mihklist maastumaarjapäevani – 4 päeva nädalas. Õpetatud: lugemist ja laumist ja hiljemini ka kostmist nõutud piibliloode ja testamendi üle, hiljemini õpetatud soovijaile ka kirjutamist. Peakool olnud köstri juures ja kestnud neli nädalat, vastu võetud ainult neid, kes osanud lugeda ja teadnud peast viis peatükki. Ka kostmist pidanud oskama, vastasel korral saadetud leerist ka poolepeal ära.

Teopõlves lauldud vahel kui herr põllule tulnud järgmist laulu:

Eestimees ja tema sugu,

neist ei peeta kuski lugu.

Kotirõivan, viisud jalan –

kõigist muiest rahvast alam,

elab mustan suitsutaren

puudusen ja suuren muren,

nurm ja mets on herri oma,

see man orja oma aivad...

Parunid ja suured vonnid –

nende majun ovat tornid.

Orte otsan siidilipu

galerii peal kuldse nupu...,

et nad suuren avvustusen

vaeste vastu armastusen...

Laulu mäletab kõneleja vaid katkendliselt, teab ainult öelda, et too laul olnud rahva seas vanasti väga levinud (Liisa Soo, Mari Soo).

Kõneleja lapsepõlves puudunud koolimajad, kooli peetud külades – talutaredes. Kambriga maja kutsutud kirjutustareks, kamber olnud külm ja pime. Õpetajaks olnud lugeda ja laulda oskav taluperemees, kellele mõis selle eest teopäivi maha arvanud, oma oskust õpetanud koolmeister ka lastele. Kool olnud talvel kaks päeva nädalas. Jutustaja poja koolis käies tulnud venekeelne aabits ja poissi kästud öelda „pohk“ (bog) (Taniel Siska).

Kõneleja ajal ei olevat veel õiget koolimaja olnud, kooli peetud talutares ja õpetajaks olnud peremees, kes õpetanud veerides lugema, tares ei olevat olnud koolipinke nagu nüüd, vaid istmeks olnud puupakud. Rahvast osanud lugeda ainult nooremad, ainsaks lugemise raamatuteks olnud talurahval lauluraamat ja testament, muud raamatut ei olevat tuntud. Kui eestikeelsed ajalehed ilmuma hakanud, siis kõneldud vaid eesti seitungilehest, kuid loetud ei olevat. Valitsejaherr toonud kord linnast eestikeelse lehe ja pannud tööliste lähedale kutsudes inimesi lugema, kuid keegi es olevat julgenud minna kaema, siis valitsejaherr lugenud lehest meestele ette. Hiljem olla lehed tulnud mõisa ja kohtumajja (Mari Kribis).

Kõneleja käinud üks päev nädalas koolis, koolmeister küsinud eelmisel korral ülesantud õppetükid ära, annud uued üles ja saatnud koju. Kool alanud sügisel loomade lautajäämisega ja lõppenud kevadel loomade väljalaskmisega. Suvel hoidnud õpetaja mõisa loomi (Mai Kala).

Vanemate ajal olevat koolmeister käinud külapidi perest peresse lapsi kaemas ja annud siis uued tükid ülesse. Palga saanud ta vallalt, külades saanud tasuks veel utele heinu ja Riia ränisoola, samuti saanud ta süüa säält, kus ta järjekorraga oli (Liisa Tsuppur).

Jutustaja lapseeas olnud kool kusagil talutares, kuid koolil olnud kolm jagu. I jagu olnud nädalas üks päev koolis, II – kolm päeva ja III kaks päeva kuus, päevas olnud 3-5 tundi. Kestnud kool mardist karjalaskmiseni. Õpitud koolis: piiblilugu, katekismust, kirikulaulmist, lugemist (Jakob Sormul).

Jutustaja isa lapseeas ei olevat veel õieti kooli olnudki, üks vanamees, kes osanud ise vähe lugeda, olnud õpetajaks. Kooli peetud suitsutares, vanamees jäänud sageli tukkuma, poisid petnud siis raamatu ära ja pagenud välja karglema. Kui koolmeister siis kepiga välja ilmunud viimaks ja hädise häälega hüüdnud: “Laitse, laitse, kus raamat,” siis olnud lõbu palju.

Jutustaja ajal olnud juba koolimajad, kõneleja käinud köstrikoolis kaks päeva nädalas. Siis olnud juba ka kirjutuskoolid, kuid sinna tulnud ka kooliraha maksta.

Katkendeid laulust:

Pühajärven peeti sõda,

kes küll mäletab veel seda,

isamaa seal auras verest -

mõne kirjutaja pärast.

Palju oma haavu saanu,

omast verest ilma jäänu.

Kes läks esmalt Venemaale

kole pika reisi peale.

Juhan Maltsvet, kes läks Krimmi,

tend ei kuskil pea kinni.

Viis ka oma jüngri ära -

es näe enam Eesti kära.

Sest om jutt nüüd välja tulnu,

et see om nii hirmus olnu.

Kui seal provvat hauda viidi,

talunaist eest ära võeti,

teise paika teda maeti.

Talunaine korra kaev ja

pilva välja luu ja rõiva.

Külmakelmid – karjalaitsed,

pilva luuga teineteisi.

Kas küll Jummal seda kiitnes

ehk neil tasumata jätnes...

Oh, suur Jummal, esi kae -

luukse mullapõrmu säe... (Kadri Lilo)

Umbes 1875. aastal on Rõuge mõisa tollekordne omanik asutanud mõisa tütarlastekooli. Von Samson tahtnud selle kooli kaudu kasvatada häid toatüdrukuid ja häid perenaisi. Kooli ülevalpidamiseks on von Samson kinkinud koolile Jaani-Peebo talu, andnud ka materjaali mõisa poolt koolimaja ehitamiseks, ainukene tingimine, et vallad veavad materjaali kohale. Esimeseks õpetajaks on olnud Johannes Treu Põltsamaalt. Koolil on olnud oma majapidamine, muuseas ka neli lehma. Tüdrukud pidid õppima siin majapidamist, muuseas ka toitude valmistamist, mispärast rahvasuus kool “pudrukooliks” nimetatud. Esialgselt olnud koolis kõigest seitse õpilast. Treu proua võinud võtta lapsi ka eraviisil enda leivale. Kool on töötanud eesti ja saksa keeles ning väga õitsvale järjele tõusnud, õpilasi olnud 35-45. Peale Treu surma olnud õpetajaiks proua Treu ühes tutriga, proua surmajärele tulnud venestus ja kool jäänud seisma. Peale kaheaastalist seisu võtnud jutustaja uuesti ülesse mõtte kooli avada, vastu olnud aga pastor Kallas ja valla agaramad tegelased, nagu Troska ja Sormul, kes olnud mõjutatud Kallasest. Viimase vastuolek põhjenenud ekslikul arusaamisel inspektori seisukohast kooli ja õpetaja kohta, inspektor öelnud „pravospasobnago“, Kallas aga arvanud, et inspektor ütles “pravoslavnago”. Siis teinud Assor katseid ise rahvas tekida arusaamist kooli vajadusest, kuid talle vastatud, et pudrukooli pole tarvis. Siis tuletanud ta meele, et kui kool seisma jääb, siis langeb Jaani-Peebu talu tagasi von Samsonile, see aidanud. Kuid kui konvendil avamisküsimus arutusele tulnud ja ka sellest juttu olnud, et vald peaks maksma õpetaja palga, siis seletanud saadik, et kooli pole vaja. Samson nõudnudki nüüd talu tagasi. Konvendil tulnud majaküsimus arutusele: kuus saadikut olnud müümise vastu, teised poolt, vöölmünder von Glasenapp seletanud, et kui täiesti muidu ei taha anda maja Samsonile, kellel on täieline õigus talu tagasi nõuda, kuna kool enam ei tegutse, siis tuleb maja ära müüa, sarnane otsus tehtudki ja Samson ostnud maja 145 rubla eest (Adolph Assor).

Rõuge kihelkonnakool. Väljavõtted kooli kroonikast.

30 dets. 1844 aasta kooli konvendi koosolekul arutatakse 1844. aasta 14. novembri käsukirja, kõrgema talurahvakooli asutamise üle. Asutamise poolt on kõik kihelkonna vöölmündrid ja pastor Hollmann, kelle hooleks jäetakse maja ja kooli õppetöökava koostamine. 1845. aasta teise kovendi koosolekul esitab Hollmann õppekava, mis on lühidalt järgmine (avaldatud ka Innlandis)

1) Lugemine – mõistusega mõlemas murdes, et ükskord rahvas võõrduks metsikust Haanja murdest.

2. Kirjutamine – mitte ainult mahakirjutamine, vaid ka kirjatööde (Aufsätze) valmistamine.

3. See ilus kirikulaul ja usuõpetus.

4. Rehkendamine. Selles on maarahvas nimelt väga osav, kuid neid peab harjutama ka kõrgemate arvude ja murdudega rehkendama.

Kõiges õpetuses tuleb aga panna päärõhk kristliku õpetuse, eluviisi ja isamaa armastuse pääle. Ka põllutööd ja nimelt just aiatööd tuleb noorsool harjutada. Mõisnikelt on kardetud, et kõrgem kool võõrutab eestlase tema seisusest ja rahvast ja teeb talle vastumeelseks põllutöö, pastor Hollmann on veendunud, et midagit sarnast siiski ei sünni. Õpetajaks võib olla köster ja sellele palgaks 70 rubla aastas – peale selle tüdruku palgaks 10 rubla. Tüdruku kohus on valmistada laste söök, koristada kooliruume. Kooliaeg kestaks oktoobrist aprillini kolm aastat. Igal jüripäeval oleks kooli katsumine kõikide mõisnikkude osavõttel, et näha tehtud töö tagajärgi.

1846. aastal algas kool tegevust 26 poisiga, nende seas kaks, kelle ülespidamisekulud kandis mõis makstes köstrile 8 rubla. Kooliõpetajaks on tookordne Rõuge köster Baubärk.

Sissetulekud kooli esimesel aastal: Viitina mõis: üks vakk rukkeid, poolteist vakka kesvi ja kaks rubla raha. Rõuge mõis: üks vakk rukkeid, üks vakk kesvi ja kaks rubla raha.

Saluse – do.; Kõrgepalu – do, Sänna – do.; Kasaritsa mõis – kaks pool vakka, üks vakk kesvi, kaks rubla raha; Roosa – kaks vakka rukkeid, üks kesvi, kaks rubla.

Haanja üks vakk rukkeid, kaks rubla;

üks vakk rukkeid, üks vakk kesvi, kaks rubla raha

Hollmann – kaks vakka rukkeid, kaks rubla raha.

Summa 12 vakka rukkeid, 8 pool vakka kesvi, 20 rubla raha, vili rahas arvutatult – 34 rbl + kiriku vöölmundri kingid 4 rbl = 58 rbl. Hollmanni kingitud – 1 gloobus, 7 seinakaarti ja 4 ½ rubla.

Väljaantud: 30 kivitahvlit – 540 kop. 1 kooliraamat – 40 kop., krihvlid – 25 kop. tindiklaase 25 kop. 1 riis paberit – 125 kop. 200 hanisulge – 40 kop. Tindipulber – 40 kop., 25 piiblilugu – 500 k. Valgustus – 750 kop.; 8 puulühtrit – 30 kop.; 1 riis paberit 1.25 kop, 2 paari poisi söögiraha 16 rbl, tüdruku palk 800 kop., koolmeistrile 12 rbl. Oreli üür 6 rbl. Summa 64 rbl. 40 kop.

1847. aasta jüripäeva katsumine näidanud väga häid saavutusi, eriti just maadeteaduse alal, mida on õpetanud pastor Hollmann ise.

1850. aastal asus õpetajaks köster Sperling – katsumisel näitavad poisid eriti häid tulemusi rehkendamises. 8 poissi õpilastest valmistavad vallakirjutaja ametile. Samal aastal säetakse sisse, et koolitöö korralikumalt võiks sündida, maks 30 kop. adramaalt ja süld puid lapse pealt.

1860. aastal soovitakse õpetada ka saksa keelt,

1863 palgatakse ametisse abiõpetaja 100 rbl. aastapalgaga ja prii ülespidamisega.

1865 tuli abiõpetajaks Bernh. Stern Valga õpetajate seminarist – 120 rbl. palka.

1867. aastal seatakse kehalise kasvatuse huvides sisse aiatöö, puude lõhkumine ja lume kaevamine 1-2 tundi päevas. 1867. a. muretsetakse koolile petroleumilambid ja ostetakse 35 rubla eest klaver. Samal aastal on koolis 12 poissi – kevadeks I kl. - 2 ja II – 7. Nendest teevad kuus 1867/68 Räpinas koolmeistri eksami.

1869 kingib Rõuge Samsoni isa prof. Guido von Samson koolile 500 rbl, mille protsendist peetakse üleval üht Rõuge kooli õpilast.

1870 on koolis 28 õp.

1871. a. tõuseb ruumide ajakohastamise küsimus päevakorrale.

1872 on alamas klassis saksa keel õppeaine, ülemas õppekeeleks.

1874 arutati vene keele võtmist kooli õppeainete hulka.

1875 pandi 6 rbl kooliraha lapse pealt – 3 sügisel tasuda ja 3 jaanuaris. 1878. a. on kreisikoolide revident olnud rahul ka vene keele õpetusega. 1878. aastal tõstab õpetaja ülesse konvendil küsimuse, kas mitte kaotada saksa õppekeel, sest ajalehtedes näägutakse alatasa. Konvendi otsus kõlab: „Kellele ei meeldi Rõuge kooli korraldus, see viigu oma laps mujale kooli.“

1881. aastal kaks klassi, lapsi võetud kooli ainult üle aasta. Samal aastal astub ametisse Adolf Assor Valga Zimse seminari lõpetaja, palgaks 550 rbl, millest 200 rbl tulnud maksta köstrile söögirahaks. Sperlingul olnud luba pidada paralleelselt kihelkonnakoooliga veel privaatkooli, kus mõlemas klassis õppekeeleks olnud saksa keel, kes vähegi jõukam olnud pannud oma lapse sinna. 1881. aastal antud Sperlingule kihelkonna kassast 300 rbl., et ta võiks sõita Saksamaale tervist parandama.

1883. aastal põles Rõuge khk. koolimaja 7. veebruaril kõige inventaariga maha, koolitööd on jätkatud leerimajas. Uus maja eelarve valmistud 15000 rbl. peale ja 1883. a. on ta ehitatud valmis 4 kuuga ja läinud tegelikult maksma 18000 rbla.

1884. aastal avatud koolis ka kolmas klass.

1885 läinud kool haridusministeeriumi alla, säetud ametisse eriline venekeele õpetaja ning kool muudetud neljaklassiliseks. Tegelikult on kool aastatel 1883-88 olnud oma haripunktil. Õpilasi on tulnud Rõugesse Lätimaalt, Irboskast, Ostrovast, taga Tartut ja isegi Riiast olnud 3 poissi ja kaks tütarlast. Õpilasi on keskmiselt 165 ümber olnud. Siis tulnud venestus, selle vastu võidelnud pastorid Hahn ja Kallas. Venestuse vastu võitlemise mõttes soovitanud Kallas kooli sulgeda. Venestuse tagajärjel võtnud mõisnikud ära need toetused, mis kool sai õpetajate lisapalkade näol. Neljas klass kaotatud ära, saksa keel jäetud välja õppekavast – seda olnud lubatud õppida erateel. Kolmeklassilise venekeelse kihelkonnakoolina on kool töötanud kuni 1917. a., millal õppekeeleks säetud eesti keel, mis 1917. a. lõpul ja 1918. alul enamlastelt jälle ära muudetud. Okupatsiooni ajal on kool muudetud 4 kl. saksa õppekeelega progümnaasiumiks, 1918. a. suvel on kooli juures korraldatud õpetajaile saksa keele kursused.

1919. a. kevadtalvel enamlaste valitsuse all seisnud kool, avatud peale enamlaste lõpulikku väljalöömist Rõugest (Adolph Assor).

Tuusase maja olnud Sännal esimine koolimaja, esimine õpetaja olnud Jaan Vaarik. Kooli peetud kaks korda nädalas – teisipäeval ja reedel. Koolmeister lamanud ise poolest saati pingil ja lasknu lapsi lugeda, kes pole teadnud, seda kiskund juukseist. Tütarlaste jaoks olnud pink, väiksemad istunud põrandal, poisid lamanud kõhuli laudadel. Kevadel tulnud kirikherr kaema, küsinud lastelt, kas nad katekismust ka on õppinud, lapsed pole teadnud sedagi, mis raamat see on, sest õppimise juures tarvitanud nad testamenti ja lauluraamatut. Koolmeistril olnud selle eest paar vakamaad põldu ja valla pealt korjatud ka viljapalka. Mõisa poolt antud koolile puid, need olnud 7 jala pikkused, mida siis koolilapsed lühemaks pidanud raiuma. Kool kestnud kolm aastat mardipäevast maarjapäevani. Peakooli võetud neid, kes lugeda oskanud. Kevadeti peetud Rõuges kihelkonna lastepäeva, kus lauldud ja küsimusile kostetud.

Taludes olnud ainukeseks ilmaliku sisuga raamatuks kalender. Ühel talul käinud leht, sealt olevat kord loetud, et peatselt tuleb aeg, et terad jooksevad ise viljakotti, inimesed vaatavad vaid pealt (Mari Neumann).

algusesse

VIII Venestamine

Venestus

Venestuse tulekul sunnitud Pressi kooli õpetaja Jaan Raup omalt kohalt keele mitteoskamise pärast lahkuma, esialgu katsunud ta küll abilisega, kes venekeelt osanud, läbi ajada, ent hiljem ei olevat seda enam lubatud. Vallavalitsusse säetud küll ka vene keel sisse, ent seal ei olevat siiski suuremat muutust tulnud, sest kirjutaja venekeele oskus aidanud siin teised hädast välja (Liisa Valt).

algusesse

IX 1905

1905

Haanjas ei olevat 1905. aastal olnud küll mingisuguseid sõjariistus kallaletunge mõisnikele ega põletamisi, küll on peetud nõupidamisi ja koosolekuid. Tartu kongressile on vallast saadetud kaks saadikut, taluperemeeste esindajana Peeter Sokk ja maatameeste poolt Jaan Anton, kongressil olevat Anton liitunud käremeelsetega, kuna Sokk Tõnissoni kilda kuulunud, pärast on saadikud vallamajas rahvale kongressi tööst aru annud. Haanjast on krahv Vittele saadetud kiri kolme isiku allkirjaga, mille juures tarvitatud varjunimesid, teiste seas kirjutanud alla eelnimetatud Jaan Anton Artur Kasena. Kiri puutunud omavalitsusliste asutuste ja nendega lähedalt seotud olevate küsimuste korraldamist. Kolme peanõupidamise seas olnud ka nõudmine, et Haanjas suletaks kõrtsid ja kroonu viinapoed.

Kohapealsetes inimestes on rõhutanud revolutsioonilist meeleolu tookordne Treffneri gümnaasiumi õpilane Vidrik Kriisa, kes paos oleva nekrutina Haanjas elanud, ka jutustaja olnud tol korral nekrut. Kriisa algatusel peetud 5. või 6. detsembril Võru järvel nekrutite üldine koosolek, Kriisa valitud seal nekrutite täievoliliseks esindajaks. Samal koosolekul otsustatud ka, et ükski ennem teenistusse ei lähe, kui parandatakse sõdurite söögiolusid, kindlustatakse kaitse ülemuste ülekohtu vastu, muudetakse paremaks soldatite elu jne. Kõikidest neist otsuseist teatatud telegraafi (?) teel krahv Vittele, sõjaministrile ja kohalikule sõjaväe ülemale, ühtlasi kohustatud siin nekrutile, et need nõuaksid omalt vallaisadelt, et iga vald peaks oma nekrutite kaitseks umbes samasisulisi teateid ja samadele isikutele edasi saatma, Haanjast olevat seesugused kirjad ka saadetud. Hiljemini viibis vallas ka karistussalk, Antoni poolt Vittele adresseeritud kiri oli (võetud) peetud tee peal kinni, vaatamata pseudonüümidele, tehtud allakirjutajate isikud siiski kindlaks, ka Anton vangistatud, ent ta vabanenud umbes nädalapäevade järele. Vastuhakkajad nekrutid langenud enamasti kõik vähema karistuse alla. Kriisa olnud umbes aasta aega paos, siis ilmunud välja, vabanenud aga tervislistel põhjustel sõjaväeteenistusest (Gustav Lukk).

Punaseil aastail olevat Haanja ja Rogosi valdades k ä inud kihutust öö d tegemas keegi Peeter L õ hmussaar, kes siin varjunime alla teotsenud. Mustsada olevat ka siit l ä bi l ä inud. Kui hiljem karistussalgad tulnud, siis olevat eelnimetatud kihutaja l ä inud pakku, hiljemini on jutustaja v ä imees kohanud teda Venemaal m õ isavalitsejana. Karistussalk on ü he Rogosi mehe Peeter M ö lderi surnuks peksnud, viimasel ei olevat k ü ll mingit s üü di olnud – revolutsioonilisest liikumisest v õ tnud M ö lder v ä ga tagasihoidlikult osa. Kuid M ö lderil olnud Rogosis m õ isa p õ ldude veerul kaks talu, parun tahtnud neid p õ ldusi tagasi saada, et m õ isaga ü hendada, kuid M ö lder pole olnud n õ us neid tagasi andma ega ka vahetama teiste vastu. 1905. aasta paiku olnud paruni ja m ö ldri vahel kohtuprotsessid sama asja p ä rast k ä imas. Et mehest lahti saada olevat parun M ö lderit ü lekohtuselt s üü distanud m ä ssamises ja ta karistussalkade k ä tte annud ( Jakob Haab) .

Jutustaja on olnud kuni 1905 a. kevadeni Tartu Treffneri gümnaasiumi õpilane, kus ta revolutsioonilise ja sõjavastase noorsooringidega on kokku puutunud ja võrdlemisi radikaalsed vaated omandanud. Suvel koolivaheajal kodus Haanjas olles on ta püüdnud levitada omi vaateid ja veendeid ka kohaliku noorsoo hulgas. Eriti tegevuserikkaks on kujunenud selles mõttes jutustajale 1905. aasta suvi. Ta on hektograafil paljundanud ja siis rahvale levitanud mitmesuguseid Tartust kaasa võetud salajaseid üleskutseid ja lendlehti, korraldanud koosolekuid ja õpetanud noorsoole revolutsioonilisi laule. Vanematele inimestele on kõneleja seletanud päämiselt konstitutsionaalse riigikorra paremusi ja selle nõudmise tarvidust, rõhutanud monopolide kinnipanemise vajadust ja ässitanud rahvast ka sõja vastu. Kriisa tegevus on leidnud eriti noortes soodsat pinda, kuid varsti saanud Kriisa ka valitsuse kätt tunda. Ühe juuniõhtu jalutanud Kriisa Rõuge teel salkkonna noortega revolutsioonilisi laule lauldes, lõpuks kleebitud üks laul veel Rõuge kõrtsi seinale (Üles nüüd üheselt vennad). Järgmisel olnud hommikul Rõuge aleviku kadasaksline seltskond kisa täis – kõrtsi seinale kleebitud laul viidud asitõendusena Võru politseisse, kus Kriisa peale kaevatud, mille järele ta ühes kuue noormehega vangistatud, kuid kolmepäevase vangispidamise järele lastud kõik lahti, kuna pole saadud nende süüdi kindlaks teha. 1905. aasta sügisel olnud kihelkonna rahva meeleolu väga revolutsiooniline, alatasa peetud rahvakoosolekuid, kus väga teravalt riigivalitsuse sammusi arvustatud. 1905. aasta oktoobris olnud sügisene nekrutite võtmine, mis Võrus üldiselt väga rahulikult möödunud, ka jutustaja ise olnud tollekordne nekrut. Just nekrutite võtmise ajal s.o 17. oktoobril ilmunud manifest, mis nekruteis kutsunud esile rõõmupuhangu, korraldatud rongikäik läbi linna. Peale vastuvõtmist lastud nekrutid kuni 30. oktoobrini koju, millal pidanud ilmuma Võrru, kust siis laiali saadetakse üksikutesse väeosadesse. Vahepeal aga jäänud Venemaal raudteed seisma, mille pärast nekrutite kodusviibimise aega pikendatud kuni 20. novembrini. Viimaksnimetatud päeval ilmunud suurem osa nekruteid Võrru, ainult üksikud puudunud. Uulitsatel kohates otsustatud pidada, ennem kasarmutesse minekut, omavaheline nekrutite koosolek „Kandle“ saalis. Koosoleku juhatajaks valitud jutustaja, samuti ka ettekandjaks-kõnepidajaks. Ennem, kui jutustaja saanud asuda kõnelema, tulnud politsei ja teatanud, et kui nekrutid vabatahtlikult laiali ei lähe, siis tarvitab politsei sõjariistu. Jutustaja ettepanekul otsustatud lõpetada koosolek „Kandles“ ja jätkata linnast väljas Võru järve kaldal, mida ka tehtud. Peale Kriisa esinenud seal veel kaks eraisikut, mille järele võetud vastu järgmised otsused: Mitte ennem sõjaväe teenistusse minna, kui valitsus täidab järgmised nõudmised:

1) Pandakse maksma täieline konstitutsioon.

2) Antakse üldine amnestia.

3) Kaotatakse sõjakohtud ja surmanuhtlus.

4) Soldatitele palka hakatakse maksma ja ülemuse poolt inimlikult koheldakse.

5) Talupoegadele maad antakse jne, jne.

Need otsused ja nõudmised saadetud kirjalikult krahv Vittele ja kohalikule sõjaväe ülemale. Lauldes lahkunud nekrutid koosolekult, kuid mitte kasarmu, vaid koju.

Haanjast on Tartu kongressile saadetud peremeeste poolt Volt (Sokk?) ja maatameeste poolt Jaan Anton, kes mõlemad ühinenud kongressil Teemandi käremeelse vooluga. Peale Tartu kongressi antud saadikutelt vallamajas rahvakoosolekul kongressi tegevust rahvale aru.

Suurim ja kaugemale ulatavama tähtsusega olnud rahvakoosolek Haanja vallamajas 8. detsembril 1905, siin võetud vastu järgmised resolutsioonid:

1. Sisse seadida parlament üldise, ühetaolise, salajase ja proportsionaalse valimise alusel.

2. Üldine amnestia.

3. Talupoegadele antagu pärisomaduseks kroonu- ja eramõisate vaku- ja kvootemaad.

4. Sisse seadida täieline omavalitsus ja eesti keel asjaajamise keeleks.

Kui neid nõudmisi ei täideta, siis ähvardab vald:

1) Sulgeda kroonu viinapoed,

2) kroonumakse mitte maksa,

3) Välja võtta hoiusummad riigi rahaasutistest.

4) Mitte võtta patente kaupluste ja äride tarvis.

5) Mitte anda nekruteid.

See nõudekiri saadetud krahv Vittele.

Detsembris 1905 tulid karistussalgad, need hakanud nekruteid kinni püüdma, peksnud neid ja viinud lõpuks Võrru, seda kuulda saades on kõneleja otsustanud ühes teiste ümbruskaudsete nekrutitega minna vabatahtlikult Võrru sõjaväe ülema juure. Siit saadetud nad otsekohe laiali Venemaale. Hädise tervise pärast vabanenud kõneleja 1906. aasta maikuus sõjaväest. Vaevalt koju jõudnud vangistatud ta ja peetud peaaegu aasta otsa Võrus vangis, kus tol korral umbes kuuskümmend poliitilist vangi olnud. 19. jaanuaril 1907 mõistnud Peterburi kohtupalat oma istangul Riias Kriisa selgelt süüditõestavate tunnistajate puudumisel kohtulikult õigeks. Kõneleja peale kaebajaks olnud Rõuge pastor Hollmann ja saksikud sealtsamast alevist (Vidrik Kriisa).

Riiast olnud mässu ajal üliõpilane, see manitsenud rahvast vägivalda tarvitamast ja seletanud, et tuleb nõuda kirja teel Peterburist valitsuselt vabadust, mõisade ärakaotamist ja eestikeele kohtukeeleks säädmist. Teised olnud aga selle vastu ja kutsunud mõisnikke tapma ja mõisaid põletama, monopol lõhutud ära ja viin valatud maha. Kindu mehed käinud mõisas ja tappnud seal pulle ja mõisnikkude ning keisri pilte löödud teivastega ja pant pärast /lause lõpetamata/

Samal levinenud ka jutud mustasaja tulemisest, mõisnikudel olnud ikka hirm suur küllalt, paljud olla mõisadest ära linnadesse pagenud, mitmed läinud Rogosi mõisa, kus mõisaväravad siis alati suletud olnud, seal olnud nad kui kindluses. Pärast tulnud karistussalgad, keda kohapeal juhatanud ja ässitanud Rogosi Glasenapp. Karistusesalga tulemisel käsutatud inimesed teeveerele kokku, kaasasolev Rogosi parun pidanud kurjustava kõne ja nõutud rahvalt sõjariistade väljaandmist, mõned otsitud sealsamas läbi, samuti otsitud läbi kõikide elumajad. Suurem karistussalkade peatuskoht ja karistuste täidesaatmise paik olnud Marienburg. Siin peksetud ja lastud palju inimesi maha, enamuses olnud need küll lätlased, üks eestlane saanud sääl 150 hoopi, ta pääsend küll eluga, kuid jäänud vigaseks.

Rannametsan lasknud karistussalk maha kooliõpetaja ja valla sekretäri, ähvardatud veel teisigi, kuid siis läinud preester Peterburi kaebekirjaga, mille järeldusel viidud karistussalk ära (Jakob Sormul).

Tartu saadet saadikutest ühinenud Sikk Tõnissoni poolehoidjatega ja Lurits Teemandiga (Jaan Subrke).

Rahvas on sattunud ärevusse kuuldustest, mis kõnelenud mustasaja tulemisest, inimesed on pagenud metsa, kaasa viies loomi ja vilja (Juhan Taalvelt, Jette Taalvelt).

algusesse

X Saksa okupatsioon

Saksa okupatsioon

Okupatsiooniaeg on kõige raskemini tunda annud end nende alaliste loomade, vilja jne. toiduainete nõudmiste kaudu, mille eest sakslased väga vähe tasu maksnud. Ametlikult pidanud okupatsioonivõimud maksma küll turuhinnale vastavalt ja selle turuhinna määramiseks hinnatud rahvalt nõutavad esemed komisjoni poolt, kuhu kuulunud saksa ohvitseri ja sõduri kõrval ka kohalikkude elanikkude esitaja, ent viimane pole hinna määramisel tegelikult kuigi mõõduandev olnud (Gustav Lukk).

Sakslaste maal olemine on siinsele vaesele nurgale olnud väga ränk alaliste toiduainete võtmiste ja nõudmiste tõttu. Viimaks pole rahvas enam viinud, siis tulnud käsk, et kommendant tahab Villa küla inimestega läbi rääkida toiduainete antava normi vähendamise üle ja ka selle üle, miks nimetatud küla elanikud ei ole teatud tähtajaks neilt nõutavat koormatist ära toonud, selleks käsutatud inimesed Rogosi mõisa. Mõned olevat ka läinud, kuid suurem osa pole seda käsku täitnud, kes mõisa tulnud, need pandud mõisa keldri kinni – lubatud sõjakohtu alla anda ja öeldud, et ennem lahti ei lasta, kui nad on tasunud võlgu jäänud annused. Kui siis veel sellaseid kutseid korratud, siis ei olevat keegi enam läinud Rogosile. Selle järele levinenud rahva seas kuuldused, et sakslased tulevad sõjaväe saatel külla, et vägivallaga võtta vilja ja teisi toiduaineid. Rahvas pole otsustanud ka nüüd alla heita, vaid küla meeselanikud kogunud küla lõunapoolsesse otsa teeveerele, mille kaudu võis oodata sakslaste tulekut Rogosist; sõjariistadeks olnud meestel mitmesugused põllutööriistad, nagu hargid, hangud, vikatid jne. Naised ajanud samal ajal kõik loomad, isegi ka sead metsa, et sakslastel külla jõudes midagi võtta poleks.

Saksa sõdurid tulnud peatselt, kuid nähes suurt meestesalka, pole need julgenud nõudmistega esineda, allohvitser seletanud vaid saksakeelt oskavale eestlasele, et nemad olevat tahtnud ainult külast läbi minna, aga ei midagi külast võtta. Kuid nüüd ei olevat sakslased ka läbi läinud külast, vaid läinud metsasid kaudu kusagile teise külla (Jakob Haab).

Okupatsioon

Peale venelaste lahkumist, kes taganemise juures ka talusid laastanud ja lõpuks Võrumaal ikkagi sakslaste kätte vangi langenud, järgnev okupatsiooniaeg olnud väga raske, alaliselt nõutud vilja, liha jne, jne, kes käsu peale pole viinud, sellelt viidud vägisi. Kõnesolija talust on viidud kaks korda kahe nädala jooksul kümme puuda liha. Kui jälle tuldud ja enam midagi pole olnud võimalik ära tappa, siis võetud laudast üks lammas. Raha pole saanud moona /leheosa ära lõigatud/.

Ühes saksa lahkuvate sõjavägedega, kes enne lahkumist hästi palju toiduaineid kokku käsutanud, lahkunud ka kohalik mõisnik, kaasa võttes suurema ja väärtuslisema osa omast varandusest, isegi uksede vasksed kaerauad–lingid ja hinged võetud küljest ja viidud kaasa Saksamaale (Peeter Tanielson).

Saksa sõjavägede sissetulemisel võetud talumeestelt hääd hobused ära, asemele antud vigased ja vanad saksa sõjaväe hobused. Samuti raske olnud ka sakslaste lahkumise ajal, ka siis ei ole rekvireerimistes peetud enam mõõtu (Jakob Sormul).

Saksa okupatsioonivägede poolt on Rõuge inimestest Võrus üles poodud vennaksed Leeginid, üks Leegin olnud ülevõtmise komitee esimees, maha lastud samuti kaks (Jaan Subrke).

algusesse

XI Vene punaväelaste aeg

Punaste aeg

Punaste sõja ajal olnud kahel vanainimesel väga õudne omas kodus – kaugemal külast – elada, alati lõhkenud pommid maja läheduses, kuid õnneks jäänud maja siiski puutumata. Siis olla enamlastele kaevatud, et Tuviku peremees olevat peitnud oma vilja nende saunahurtsikusse, et päästa seda rekvireerimise eest. Punakaart tulnud siis paarikümne mehega vilja otsima, majakene piiratud ümber. Leitud pole midagi, sest kaebtus olnud ülekohtune. Ainult tahtnud punased ära viia kõnelejate viljanatikese, viimaks suure palvete peale jäetud siiski viimata ja lubatud isegi kevadel mõisast kesvaseemet anda, ainult hoiatatud peremehe eest (Liisa Soo, Mari Soo).

Punaste aeg

Revolutsioonile järgnev vallanõukogu valitsemise aeg olnud lühikene ja on Haanjas ilma suuremate õnnetusteta möödunud. Aktiivne ja passiivne valimise õigus olnud ainult maatameestel, teistel ainult aktiivne, siiski valitud vallanõukogusse päämiselt tagasihoidlikumad mehed, mille tõttu pole tulnud ette suuremaulatuslisi ülevõtmisi ega ka vangistamisi talupidajate hulgas (Gustav Lukk).

algusesse

XII Vabadussõda

Vabadusesõda

Haanja on olnud Vabaduse sõja kestes kaks korda punaste käes, punaste hirmuvalitsuse kestes on maha lastud nende poolt 20 kohalikku elanikku, viimastel pole midagi erilist süüdi leitud, seda pole katsutud ka otsida, inimesed nabitud kinni, viidud edasi kaks-kolm kilomeetert ja lastud maha ilma igasuguse kohtuotsuseta. Haanja mõisa juures on olnud eestlaste ja punaste vahel lahing, enamlaste surnuid on maetud kaugelt üle kümne Vastsejärve kaldale Kunnmäele (Gustav Lukk).

Vabadusesõda

Punaste maal olemise ajad olevat olnud viimase aja rahutuste seast siiski kõige hirmsamad, kunagi pole võinud olla kindel oma elu eest – ole sa maatamees või taluperemees punakaartlase silmis oled sa ikka olnud „prokljatõi tshuhna“, majast röövinud punased kõik söödava ja samuti ka riided. Et päästa oma varanatukest, peidetud seda küll metsa puude otsa, küll sauna korstnasse, et venelased mitte sauna ei kipuks kütma lõhutud ahi. Haanjas on punased tapnud palju inimesi süütult, teiste seas surmatud üks naisterahvas, kes läinud noaga metsa, et lõigata korvivitsu, enamlased nabinud kinni naise ja süüdistanud naist kavatsuses lõigata läbi punaste väljatelefooni traate (Peeter Trumm).

Vabadussõda

Punaste poolt on Rogosis maha lastud kolm inimest. Jutustaja on ise eesti sõdurina 61-aastasena osa võtnud sõjast punaste vastu, olles teenistuses kuulipildujate rügemendis ja alati liinil. Kui eestlaste sõjaväed suurenenud, siis on kõneleja paigutatud voorimeheks. Liinil olles pole sõdurid nädalate ja isegi kuude viisi saanud riietest lahti – alati pidanud löögivalmis olema, sest punaste väed on olnud hoopis suuremad. Punased löödud Rogosist välja taani vabatahtlikkude appijõudmisel. Algusel olevat sünnitanud punaste vastu võitlemisel raskusi suur sõjariistade ja laskemoona puudus, sellepärast olevat laskemoona äärmiselt kokku hoitud. Sellest puudusest on saadud üle ohvitseride leidlikkuse ja sõdurite külmaverelisusega, laskmist alustatud alati alles siis, kui punased niivõrd lähedal olnud, et tabamine täiesti kindel olnud. Kuna iga püss ja iga padrun suure väärtusega olnud, siis on pimedatel öödel sõdurid vabatahtlikult läinud vaenlaste tunnimeest otsima, et nii laskemoona saada, sest kes toonud, selle tarvitada laskemoon ka jäänud. Et punaseid oma vägede arvurikkuses petta, olevat eestlased Pankovitsi all järgmiselt talitanud: ohvitser käsutanud kõik ümberkaudsed inimesed kokku ja lähenenud siis Pankovitsile, kuhu enamlased end tublisti olnud kindlustanud, mitmest suunast. Punased pidanud lähenejaid ka tõesti sõjavägedeks ja olevat ainult väikese laskmise järel taganenud Pankovitsist. Kõneleja on võtnud osa Vabaduse sõjast mitme pojaga, kellest noorem olnud vaid 14-15 aastat vana ( Kaarel Frey) .

Vabadusesõda

Okupatsioonivägede lahkumise-eelsetele rekvisitsioonele järgnenud peatselt punaste laastamised ja hirmutööd. Kilomanni küla olevat käinud üheksa korda käest-kätte (Peeter Tanielson).

Vabadussõda

Vabadusesõja päevadel on Laitsna käinud käest kätte, punaste poolt rekvireeritud kõik vili ja loomad, talusse jäetud kõnelejale ainult üks lehm. Punaste esmakordse väljaajamise järele olevat kõneleja olnud Eesti väes voorimeheks, siis punaste teistkordsel sissetungimisel vangistanud punased jutustaja ja viinud Marienburgi, seal mõistetud salakuulamise pärast mahalaskmise läbi surma, kuid antud võimalus 5000 rubla eest elu lunastada, mida kõneleja ka teinud (Jakob Sormul).

Vabadusesõda

Sõja algul käinud Anvelt Luutsnikul, kõneleja mõistetud punaste poolt surma, kuid olnud nõus 10000 rbl. eest vabaks lastama, viimaks lepitud koguni 5000 rbl., et kõnelejal ka seda pole olnud, siis viidud laskeplatsile, kuid sealt pääsenud pagema, kasutades segadust, mis sünnitanud eestlaste pealetungimine. Maha lastud punaste poolt vana 80-aastane mõisaproua kahe preiliga, vallavanem ja veel üks taluperemees. Enamlaste tribunaal koosnenud madrustena rõivastatud meestest, esimeheks olnud üks endine Tartumaa kooliõpetaja (Jaan Subrke).

Vabadussõda

Punastepoolt tapetud Saarlasel ja Rõugen mitu inimest, üks Haanja mees poodud üles, see olnud eksinud ööpimeduses ja küsinud vastutulevalt inimeselt, keda ta kohalikuks elanikuks pidanud teed eestlaste juure, kuid küsitav olnud punaväelane, see nabinud küsija kinni ja mees poodud ülesse ilma igasuguse kohtuta. Enamasti kõikidest taludest võtnud nad ära sõiduriistad ja loomad, samuti ka vilja, ka seemne jaoks ei olevat jäetud, lubatud kevadel seeme tuua Venemaalt. Loomad, mis kodunt leitud tapetud kohe sealsamas ära ja aetud katla. Kuna inimesed ajanud punaste lähenedes suurema osa loomi ära metsadesse ja teistesse valdadesse ja samuti pole ka vilja kõike kodus hoitud, siis hakanud punased tagavarade lõppedes inimesi peksma, et need juhataks, kus nende loomad ja vili varjul on. Punaste poolt vangistatud vilja ja loomade mittesaamise puhul mitmed kohalikest elanikest, keda ähvardatud maha lasta ja surmamõistev kohtuotsus tehtud ära, lõpuks olnud võimalik siiski teatud summa eest elu ja vabadust lunastada, mõned viidud Venemaale ja jäänudki tagasi tulemata. Punaväe esmakordse Rõugesse tungimise ajal kuulutanud punakaart sundusliku mobilisatsiooni välja, suurem osa inimesi pagend mobilisatsiooni eest ära, kuid mõni saadud siiski kätte, kes siis punakaardist ükshaaval, mõni alles kolme kuu pärast pagema pääsenud.

Enamlased on üldse olnud Rõuges neli korda, viimasel korral olnud nende ümberkäimine kohaliku rahvaga kõige halvem, siis võetud ka paremad riided ära (Els Linnas).

Vabadussõda

Rõuges enamlased mitu korda sees olnud, rahvas pagenud kõige loomadega enamlaste eest, kuid kohapeal on langenud punaste saagiks küllalt kraami, mille eest pole makstud omanikele pennigi tasu. Rõuges on punaste poolt maha lastud viis eraisikut – 2 Janteri, 2 Kolka ja Sokk. Otsustav löök, mis punased lõpulikult Rõuge-Haanja häädelt positsioonidelt lahkuma sundis, antud punastele Soomeorus, kus asunud punaste patareid ja ka jalgväe positsioonid, eestlaste suurtükid asunud Rõuge kirikumõisa taga kusagil, kust lastud puruks enamlaste patareid ja ka jalavägi aetud marulise suurtükitulega segadusse. Vabadusesõja ajal on punaste poolt põletatud maha Rõuge kirikumõis, suurtükitule all on kannatanud ka Rõuge luteriusu kirik (Paul Peterson).

algusesse

XIII Jutustajate nimestik

Adamson, Jaan, 57 a. Tsia küla Haanjas lk. 1-7.

Aleks, Juhan, 70 a. Rebase küla Haanjas lk. 51-52.

Assor, Adolph, Rõuge kõrgema algk. Juhataja, 70 a. lk. 144-150.

Frey, Kaarel, 68 a. Hulljaku küla Rogosil lk. 69-73.

Glasenapp, Viktor, Rogosi asundus lk. 68-69.

Gutves, Jaan, 60 a. Rebase küla, Haanja lk. 52-53.

Haab, Jakob, 76 a. Villa k. Kalmetmäe t. Haanjas – ühes naise ja väimehega lk. 23-31.

Ilves, Mai, 67 aast. Sännal lk. 155-159.

Jänes, Madli, 83 a. Rogosi asundus lk. 60-67.

Jõõger, Jaan, 71 a. Haanja asundus lk. 8-9.

Kala, Mai, 84 a. Maiori Rebasel lk. 99-103.

Kookmann, Epp, 74 a. Krabil lk. 129-131.

Kribis, Mari, 88 a. Korgepalul Rogosis lk. 87-96.

Kriisa, Juhan, 67 a. Tautsa küla Haanja lk. 54-55

Kriisa, Vidrik, 43 a. Haanja v. lk. 55-59.

Kõva, Ann, 87 a. Sikasoo talu Rõuges lk. 22.

Kuslap, Ann, 67 a. Sänna asundus lk. 166.

Lilo, Kadri, 70 a. Rõuge v. lk. 133-138

Linnas, Els, 79 a. Väikeruuga k. Rõuges lk. 131-132.

Lukk, Gustav, 38 a. Haanja asundus lk. 18-20.

Neumann, Mari, 86 a. Sänna asundus lk. 160-164.

Peterson, Paul, 38 a. Rõuge vallamaja lk. 138.

Plaanisepp, 72 a. Plaanil Haanjas lk. 36-37.

Press, Jakob, 74 a. Ala-Suhka k. Haanjas lk. 32-36.

Pulk, Willem, 84 a. Rebase k. Rogosil lk. 96-99.

Raha, Madli, 73 a. Kokemäe küla Haanja lk. 158.

Reibakas, Jaan, 51 a. V. Laitsna vallavanem lk. 110-114.

Raag, Kaarel 85 a. Krabi vald lk. 122-124.

Raag, Juuli, 76 a. Krabil (eelmise naine) lk. 122-124.

Saks, Jaan, 56 a. Kooli talu Haanja Plaksil lk. 21-22.

Siska Taniel, 86 a. Huljaku k. Rogosil lk. 80-86.

Soo, Liisa, 90 a. Mikita küla Tuvi talu popsikoht Rogosil lk. 73-80.

Soo, Mari, 85 a. Mikita küla Tuvi talu popsikoht Rogosil lk. 73-80.

Sormul, Jaan, 55 a. Mustahamba Laitsnal lk. 121-122.

Sormul, Jakob, 81 a. Mustahamba Laitsnal lk. 117-121.

Subrke, Jaan, 59 a. Kika talu Krabil lk. 121-128.

Taavelt, Jette, 50 a. Nurme t. Sännal lk. 165-168.

Taavelt, Juhan, 64 a. Nurme t. Sännal lk. 165-168.

Tanielson, Peeter, 76 a. Tanielsoni t. Kilomanni küla Laitsnal lk. 103-110.

Tikutaja, Anna, 64 a. Värsnal Krabi v. lk. 128-129.

Treimann, Hindrik, 92 a. Kokemäe Kriisa t. Haanjas lk. 40-50.

Troska, Jakob, 78 a. v. Rõuges Pruuli t. lk. 139-143.

Trumm, Juuli, 76 a. Tummelka k. Haajna lk. 38-39.

Trumm, Peeter, 68 a. Tummelka k. Haanja lk. 36.

Tsuppur, Liisa, 73 a. Kõrgemäe Rogosil lk. 115-117.

Tuusis, Jaan, 74 a. Kooli talu Sännal lk. 159.

Valt, Liisa, 69 a. Haanja asundus lk. 10-17.

Viks – Rõuge pastor ja Rõuge arkiiv lk. 151-154.

Pau, Jaan, 76 a. kalur Plaksi k. Haanja lk. 22.

Siimann, Plaani Apost. Õigeusu koguduse köster

Uba – Rogosi valla sekretäär

Norrmann – Haanja v. sekretäär

algusesse